Elina Hirvonen

6. aug. 2018 at 8:17 e.l. (Elina Hirvonen) (, )

Foto: repro/Postimees

Elina Hirvonen (1975) on soome kirjanik ja filmitegija. Hirvonen paistis silma juba oma 2005. aastal ilmunud debüütromaaniga „Että hän muistaisi saman“ (e k 2017, „Et tema mäletaks sedasama“, tlk Piret Saluri), mis on ühtaegu mõtisklus perekonnast ja lapsepõlvest ning samas Vietnami sõja, New Yorgi kaksiktornide hävingu ja Iraagi sõja taolisi mullistusi tulvil maailmast selle ümber. Romaan kandideeris Soome kõige olulisemale kirjandusauhinnale, Finlandiale. 2007. aastal ilmus Hirvoneni dokumentaalfilm „Paratiisi – kolme matkaa tässä maailmassa“ („Paradiis – kolm teekonda selles maailmas“), mis kirjeldab Aafrika emigrante Euroopas. Sel aastal ilmub eesti keeles Hirvose kolmas romaan ”Kun aika loppuu“ („Kui aeg saab otsa“, tlk Piret Saluri), mis on samuti seotud Aafrikaga, kuna see on kirjutatud Sambias. Tegu on lähitulevikku asetuva düstoopiaga, kus ilmastikumuutused ja inimestevaheliste sidemete nõrgenemine viivad vägivallani nii Aafrikas kui Soomes. Nagu ikka, seob Hirvonen ilmekat ja nappi keelekasutust emotsionaalse intensiivsuse ja traagilise süžeega. (http://www.headread.ee/)

Katkend: Kui aeg saab otsa, Varrak 2018, tlk Piret Saluri. Kl 138 – 146.

Minu baraki trepp on päevasest päikesepaistest ikka veel soe. Bahdoon istub minust nii kaugel kui kitsal trepil võimalik, põsk vastu kätt ja pikad peenikesed jalad risti. Oleksin tahtnud õlut, aga Bahdooni pärast keetsin meile teed. Ta ei räägi usust mitte kunagi, aga olen näinud kuidas ta end õue nurgas peseb, palves viis korda päevas kummardab. Tee on magus ja piimast valge, pinnal kardemoni puru. Kui otsin trepi alt peidupaigast suitsu, küsib Bahdoon ootamatult, kas ka tema saaks ühe.
„Ma ei teadnud, et sa suitsetad.”
„Ma ei suitsetagi.”
„Mina ka mitte.”
Bahdooni suitsuots hõõgub pimeduses nagu jaaniuss, ta näo ette kiharduv suits toob meelde mustvalged filmid ja vanaaegsed teatrid, kõrged laed ja rasked kardinad ekraani ees. Euroopas ei müüda suitsu enam üldse, siin seda rohkem. Pommidest lõhutud tänavaservadel seisavad tubakatootjate logodega värvitud majad, pärast pommitamisi parandatakse alati need esimesena ära.
Otsin uudiseid. Püüan kätte saada ema, isa või Aslakit. Aeg läheb. Nett ei tööta. See on üks vähestest kohtadest maailmas, kus on endiselt võimalik pikaks ajaks muust maailmast isolatsiooni sattuda.
Bahdooni poos on lõtv ja hingamine rahulik. Mu põsed on soojad ja kurk kuiv. Otsin õigeid sõnu, et juttu üleval hoida, et olla huvitatud, aga viisakas, mitte liiga pealetükkiv, et Bahdoon jääks ja aeg kuluks, et hoida teda enda kõrval seni, kuni miskit selgub.
„Miks su sõber nii tegi?” Vale küsimus. Bahdooni reiele pudeneb kuuma tuhka. Tema silmis olen ilmselt üle mõistuse vana, kohutavalt autoriteetne.
„Muidugi, kui sul ei ole temast paha rääkida,” jätkan ettevaatlikult, andekspaluvalt. Tõmban suitsu kopsudesse ja köhin nagu 12-aastasena, kui suitsetasin koos Aslakiga oma esimese, kauaks ajaks ka viimase sigareti. Minu sõprade seas on suitsetamine alati olnud häbiasi, niisamuti nagu liigne alkoholitarvitamine, purjujäämine ja juhusuhted. Mu kooliaegsed sõbrad olid juba 15-aastaselt noored daamid, nad käitusid talitsetult ja käisid ilusasti riides, tahtsid abielluda, lapsi ja ärialale ning teadsid, kust osta elegantne vaip ja stiilis kardinad. Püüdsin natukene aega olla samasugune kui nemad, õppida sobivalt naeratava naise rolli, niisugust, mida ema kunagi ära ei õpiks. Kui ära läksin, siis tahtsin põgeneda ka sõprade, nädalavahetuse brantšide ja sumedalt valgustatud piltide eest, mida nad endast ja minust tegid.
„Mida sa tahad kuulda?” küsib Bahdoon ja joob teeklaasi kiiresti tühjaks. Kõik, mida ma pakun, võib tema jaoks olla luksus.
„Oota natuke,” ütlen ja lähen tuppa. Viilutan kandikule arbuusi ja mangot, panen kõrvale pähkleid ja väikestes topsides Soome šokolaadi. Pööran veel tagasi ja toon külmkapist kaks pudelit Coca-Colat, vanaaegsed, naisekujulised pudelid, väljas jäävad Bahdooni silmad nende külge kinni, nagu näeksid aaret. Külades pakutakse alati kolme jooki: sooja Coca-Colat, Sprite`i ja Fantat saledates klaaspudelites, mida mujal enam ei näe. Mõnes külas on kaevud ära kuivanud ja vesi otsas, aga limonaadi leidub külalistele alati. Olen kindel, et sel päeval, kui elu maakeral lõpeb, jääb viimasena alles pudel Coca-Colat ja sogasest pruunist vedelikust võrsub uus maailm.
„Kõike, mida tahad rääkida,” ütlen ja avan pudelid. „Teist kahest. Temast. Enesetapubrigaadist.”
„Miks?” küsib Bahdoon, hääles kahtluse metalne toon. Siin maailmas räägivad inimesed hirmust samasugusel moel, nagu soomlased ilmast. Peab pidevalt ringi vaatama, iga tühi pudel võib plahvatada, kes tahes võib olla hoopis keegi teine, kui ütleb end olevat, kõige väiksemgi viga võib tappa. Jalgpall ja surm, uudised ja nälg, pulmad, peitusemäng ja tänavaäärsed pommid kuuluvad sellesama argielu koe sisse, mille raskust märkan alles siis, kui lähen ära, kui lennuk tõuseb ja laskub kuhugi, kus pidev ettevaatlikkus inimestele naeru peale ajab.
Ma ei tahaks Bahdooni hirmutada, oleks petlik kujutada, et me ajame siin niisama juttu, kaks võrdset inimest.. Ma ei taha kurjalt kasutada võimu, mis mul kahtlemata on. Tahan, et ta tunneks end minu seltskonnas nii mugavalt kui võimalik.
„Ma tean, mis tunne on armastada inimest, kes kaob,” ütlen. Ma ei ole seda kellelegi teisele öelnud.
Ta noogutab.
„Ta on kõige parem sõber, kes mul üldse olnud on. Kuigi ta, nagu sa ütled, kadus. Ja tegi selle hirmsa teo. Ma ei saa temast enam kellelegi rääkida. Kui temale mõtlen, näen alati lapse nägu.”
„Minul on vend, ka tema kadus. Ma armastan teda. Aga ma ei räägi temast kellelegi. Koolis oli ta alati üksi. Ja ka mina hoidsin tema eest kõrvale.” Ma sulen silmad ja näen väikese, aralt omaette seisva Aslaki nägu. „Kas sa teadsid, et mõnel maal inimesi piinatakse nii, et seotakse nende käed ja jalad nelja hobuse külge, ja aetakse hobused eri suundades jooksma?”
Bahdoon vaatab mind hämmastunult.
„Ma arvan, et seda tehakse ka siin,” ütleb ta.
„Vabandust, see oli rumal võrdlus.”
„Pole midagi.”
„Tahtsin vaid öelda, et see kõik… Mul oli tunne, et kärisen ribadeks. Tegin kõik, et olla õige, et pääseda teiste hulka. Ja samal ajal oli Aslak, mu väikevend, kes oli tähtsam kui keegi teine, ja just tema ma tõukasin ära.”
Surun hetkeks näo kätesse. Sõrmede vahelt lõhnab õhk hibiskuse õie järele, lõhna järgi võiks arvata, et oled paradiisis.
Bahdoon ei ole Coca-Colat puutunud. Ta haarab pudeli alles siis, kui ulatan selle talle, joob ühe sõõmuga tühjaks, otsekui kardaks, et võtan selle ära. Kui pudel on tühi, ulatan talle teise. Ta joob pikkamisi maitstes, otsekui võiks leida joogist midagi uut, just sellele aastale, selle piirkonna saagile tüüpilisi lõhnu ja toone, mille äratundmine nõuab rafineeritud maitset.
„Hakkasin oma vennast lugusid välja mõtlema,” ütlesin vaikselt. „Ma ei talunud mõtet, et teised pidasid teda imelikuks.”
„Missuguseid?” küsib Bahdoon ja paneb pooltühja pudeli hetkeks kandikule, pigistades ikka veel selle kaela.
„Niisuguseid, kus ta oli kangelane. Rääkisin, et ta on erakordselt arukas. Ütlesin, et ta kirjutab arvutiprogramme ja vestleb netis Ameerika professoritega. Ja et ta treenib salaja jalgpalli ja lööb väravaid nagu Zlatan.”
Bahdoon naerab.
„Mina rääkisin endast sedasama lugu.”
„Sina?”
„Jah. Olin jalgpallis alati vilets. Siin oskavad kõik poisid mängida.”
„Meie koolis niisamuti. Tundus, et kõik peale minu venna olid selles head.”
„Mina palvetasin aastate kaupa, et pallimäng mulle istuks,” ütleb Bahdoon ja naeratab. „Kuigi tegelikult see mind isegi ei huvita. Unistasin, et võin ehk ükskord saada teadlaseks, elada oma elu ära, keskendudes korralikult vaid ühele asjale.”
Vaatan Bahdooni terasemalt. Baraki lae all rippuv valgus heidab ta näole teravaid varje, alles nüüd märka ta silmanurkades puhkevaid kurde, veel õrnu nagu aastate eest ära kuivanud jõesängid. Ta võib-olla ei olegi nii väga palju aastaid minust noorem, ta vaid paistab segadusseajavalt süütu, nagu poiss, keda tahaks osata kaitsta.
„Millest sa veel unistasid?” küsin.
„Et võiksin ära minna,” ütleb Bahdoon. „See on ikka veel minu suur unistus. ” Ta hääl murdub. Hammustan huulde.
„See oli ka minu suurim unistus.” Õnneks ei ütle ma seda välja.
Ära minna. See oli ka minu suurim unistus, ja on veel praegugi. Tahan ära minna ja ära olla. Tahan kodunt kaugele. Tahan elada nagu igavesti kohta vahetav nomaad, lahkuda kohe, kui mõni koht hakkab liiga tuttavaks ja inimesed liiga armsaks saama. Tahan liikuda edasi, tagasi vaatamata, tahan lasta aistingutel täituda uude kohta saabumise imega, sellega, kui rongi või lennuki ukse avanemisel lahvatavad vastu uue koha lõhnad, õhu niiskus, soojus või tuulehoog, kui näed esimesi detaile tänavatest ja majaseintest, astud linna teadmata, mida kõike võib seal leiduda.

Aastaid tundsin, et lämbun kodus. Häbenesin ema, kes ostis oma riideid kirbuturgudelt ja tegi köögiviljadest toitu, mida keegi mu sõpradest süüa ei tahtnud. Olin tulivihane isa peale, kes kavandas parke ja ujumiskohti Aafrika laste jaoks, aga ei jõudnud kunagi koolipeole tulla. Olin kade Aslakile, kes vajus kogu aeg sügavamale oma maailma ja kelle lähedal ei võinud ka mina olla see, kes ma olla tahtsin – tavaline, teiste hulka sulanduv tüdruk.
Gümnaasiumis taipasin, et äraminek oli võimalik. Kohtusin poisiga, kelle arvates mu naer oli liiga kuuldav ja pilk liiga sünge, kelle puudutus kõditas ega erutanud üldse mitte. Ma ei saanud poissi kohe maha jätta, sest olin võlutud tema emast. Emal olid ilusad riided ja talitsetud naeratus. Ta töötas era-arstipunktis, aga oli enne abiellumist maailmas ringi sõitnud, vaktsineerinud lapsi Aafrika ja Aasia külades ja elanud kohtades, kus võib liikuda vaid koos turvamehega.
Oli võlutud piltidest, mida ta näitas mulle endast purukuivades külades, kitsede, lammaste ja rõõmsalt naeru lagistavate laste keskel.
„Elu võib olla ka niisugune,” mõtlesin, ja otsustasin selle mõttega elada. „On võimalik minna ära ja alustada oma elu kusagil, kus keegi mind ei tunne.” Ma lõpetasin joomise, hakkasin jooksmas käima ja joogat tegema, sooritasin üliõpilaseksami väga heale ja astusin järgmisel sügisel arstiteaduskonda.

Ma läksin ära. Lähen alati, kui tahan. Reisin maadesse, kust kõik tahavad ära minna, aga vaid vähesed läinutest jõuavad kohale. Olen tööl või turistina, triiksärk seljas ja kiiver peas, või rändan, seljakott seljas ja lehvivate seelikutega, mida turistid kohalikelt turgudelt ostavad. Olen sageli nukker ja õnnetu, aga ohus olen vaid harva ja ka siis on minu ümber terve süsteem, mille abil pääsen kindlasse kohta. Kui haigestun, võin koju minna. Kui riiki ähvardab looduskatastroof või konflikt, võin koju minna. Mul on kindlustus, mis tagab, et helikopter viib mind hästivarustatud haiglasse maailma ükskõik millisest nurgast, mu pass tagab, et võin minna üle kõikide riigipiiride ja tagasi, mul on hoiuarve ja kodu, kust võin astuda õue ilma hoolikalt ümbrust kontrollimata, ja kuhu on alati võimalik tagasi tulla.
Ma sulen silmad. Mulle libiseb meelde pilte noortest inimestest, Soome väikelinnade vaikusesse suletud siniste juustega tüdrukutest ja peegli ees tantsivatest poistest ning täiesti teistsuguste väikelinnade tüdrukutest ja poistest, tumedatest juustest ja silmadest nagu söed, lastest, üll läänemaisest taaskasutusest tulnud riided, kuidas nad kõik unistasid lahkumisest, kuidas need unistused tõuseksid kõik korraga õhku ja muudaksid üle piiride pühkiva tuule tihedaks ja raskeks.
„Räägi veel oma vennast,” ütleb Bahdoon. Kissitan silmi, kuigi on pime, hõõrun parema käe pöidlaga vasakut käelaba ja pöördun tagasi tegelikkusesse, täiesti unetaolisse hetke.
„Kui olime väikesed, magasime peaaegu alati kõrvuti. Kui teine painajate või isa ja ema vaidlemise häälte pärast üles ärkas, pigistasime üksteisel kätt. Mõtlesin, et meie oleme alati koos. ” Ümberringi siristavad rohutirtsud. Taevas on pilvitu ja Plejaadide tähtkuju selge.
„Mu isa ja vanaisa vaatasid nende pealt kasvuperioodi algust,” ütleb Bahdoon.
„Ja siis korralikke kasvuperioode enam ei tulnudki,” ütlen mina ja tema vaatab mulle silma, tema silmade pinnal on minu näo piirjooned.
„Miks sa kardad, et su vennaga midagi juhtub? ”
Bahdoon on ka teise pudeli tühjaks joonud. Kaluripaatide kujulised mangoviilud on kandikutel reas, küpses viljalihas on kiud selgesti näha. Mõtlen sametmagusale viljalihale hammaste vahel. Ma ei kujuta ette, millal järgmine kord süüa saan.
„Just praegu tulistab Soomes keegi katuselt inimesi.”
„Kas ta on palju ära tapnud?”
„Ma ei tea. Nett ei tööta.”
„Sa kardad, et su vend on seal?”
„Ma kardan, et tema on tulistaja.”
„Sinu vend?”
„Alati, kui midagi sellist juhtub, mõtlen esimesena temale.”
„Miks?”
„Temas on midagi… temas on kaua midagi niisugust olnud. Otsekui oleks ta end tervenisti teiste eest lukku pannud. Mõnikord vahetame sõnumeid. Ja siis, mõnes sõnumis, on ta öelnud asju, mis mind hirmutavad.”

Tõlked eesti keelde
Et tema mäletaks sedasama, Varrak 2007 (Tlk P. Saluri)
Kui aeg saab otsa, Varrak 2018 (Tlk P. Saluri)

Link
Imbi Paju „Elina Hirvonen tõlgendab põlvkondade masendust”, Postimees, https://www.postimees.ee/1662641/elina-hirvonen-tolgendab-polvkondade-masendust

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Vladimir Sorokin

25. juuli 2018 at 11:37 e.l. (Nädala autor 2018, Vladimir Sorokin)

Foto autor: Elya

Vladimir Sorokin (1955) – vene postmodernne kirjanik ja dramaturg, üks populaarsemaid tänapäeva vene kirjanikke.

Katkend: Tuisk, Tänapäev 2012, lk 99 – 106, Tlk Jüri Ojamaa.

Läbipaistev püramiid tegi peenikest vilistavat heli ja aurustus. Põleti kustus ära. Samal hetkel liitus laua kohal silmapilkselt ühte, eraldades neli istujat ülejäänud ruumist ja maailmast, läbipaistvast ülipeenest elussündinud plastikust poolkera, see oli nii õhuke, et ainult see ühteliitumise heli, mis sarnanes hästi suure seebimulli lõhkemisega või hiiglase niiskete huulte poolunise paotumisega, reetis selle tekkimise.
„Madagaskar,” lausus nõrkevate huultega Riiva toodet kasutavate vitaminderite traditsioonilise tervituse.
Doktor tahtis vastata „Raksagadam”, kuid vajus samal hetkel teise ruumi.

Hall sompus taevas. Harvad lumeräitsakad. Need langevad nendest hallidest pilvedest. Langevad, langevad. Lõhnab niiske talve järele. Sula? Või varajane talv. Nõrk tuul toob suitsuhõngu. Ei. Nii lõhnab saun, suitsusaun. Meeldiv lõhn. Põleva kasetohu lõhn. Ta liigutab pead. Kõlab tuhm loksatus. Kukla juures. Ta langetab pilgu. Näo juures on vedelik. See ei ole vesi. See on paks ja lõhnab tuttavalt. Tuttav, tuttav lõhn. Kuid liiga paks. Päevalilleõli! Ta on kõrini õlis. Ta istub mingis anumas, mis on täis päevalilleõli. See on must katel, suur paksude seintega katel. Katla ümber on suur väljak. Väljak on inimesi täis. Kui palju neid on! Neid on sajad, sajad. Nad seisavad tihedasti koos. Kui suur, lausa tohutu suur väljak. Selle ümber on majad. Need on euroopalikud majad. Ja hiigelsuur katedraal. Ta on kuskil seda katedraali näinud. See on vist Praha. Väga sarnane. Jah, vist Praha. Aga võib-olla ei ole ka Praha. Varssavi? Või Bucureşti? Kraków? Vist ikka Varssavi. Selle peaväljak. Ja sellel väljakul on sajad, sajad inimesed. Nad seisavad ja vaatavad teda. Ta tahab end liigutada. Aga ei saa. Ta on kinni seotud. Seotud jämeda nööriga. Seotud kinni nii, nagu oleks ta emaüsas. Jalad on põlvedest krõnksus, surutud vastu rinda, nööriga kokku tõmmatud. Ja käed on seotud pahkluude külge. Ta liigutab sõrmi. Need on vabad. Ta puudutab omaenda jalalabasid. Randmed on kõvasti pahkluude külge seotud. Ta istub katla põhjas. Ta on nagu ujuk. Nii oli ta õppinud ujuma. Poisikesena kujutas ta endast ujukit. See oli ammu. Laia jõe ääres. Päike paistis ja oli soe. Isa seisis kaldal, laia servaga õlgkübar peas. Isa naeris. Tema prillid sätendasi päikese käes. Aga tema kujutas endast ujukit ja vaatas isale otsa. Kaldal seisid kaks hobust ja jõid jõest. Ühel hobusel istus paljas poiss ja vaatas teda põlglikult. Aga tema kujutas endast ujukit. Kuid see oli ammu. Väga ammu. Aga nüüd on ta kinni seotud. Ja selles katlas. Katel seisab kõrgendikul. See on poodium. Selle servad on paksudest palkidest kobadega kokku löödud. Ta näeb neid. Katla jäme must serv varjab peaaegu kogu poodiumi. Katel seisab millegi peal. Ja kaks jämedat ketti on tõmmatud pingule katla aasade ja kahe värskelt tahutud posti vahele. Ketid on mässitud ümber nende postide. Täpselt neli keerdu. Ja löödud kinni suurte sepisnaeltega. Need postid on samuti poodiumil. Ja poodiumi tagant algab rahvamurd. See vahib teda. Paljud naeratavad. Eemal, katedraali juures, loetakse midagi pidulikult, laulvalt. Ladina keeles? Ei. Poola keeles. Ei, see ei ole poola keel. See on mingi muu keel. Serbia keel? Või bulgaaria keel. Rumeenia keel! Pigem rumeenia keel. Nad loevad midagi. Loevad pidulikult. Koguni veidi laulvalt. Loevad laulvalt tema kohta! Ja kõik kuulavad. Vaatavad teda. See, mida loetakse, käib ainult tema kohta. Nad loevad midagi tema kohta. Loevad pikalt. Ta püüab nihutada end katla serva poole, et vähemalt toetuda lõuaga sellele ja end sirutada. Kuid avastab äkki, et nöör, millega on kokku tõmmatud tema pahkluud ja randmed, on seotud katla põhja külge ja hoiab tema keha keset katelt. Nöör on tõmmatud veel ühest aasast läbi, see aas on katla põhjas otse tema all. Ta katsub sõrmedega seda aasa. See on sile ja poolringikujuline. Jäme nöör on pistetud sellest läbi. Ta saab aru, et ta ei saa sellest katlast kuidagi välja. Isegi mitte kinni seotud käte ja jalgadega. Aas ei lase teda minema. Ta karjub õudusest. Rahvahulk naerab valjusti, huilgab. Inimesed teevad talle nägusid, näitavad sõrmega tema peale. Naised hoiavad lapsi süles. Lapsed naeravad ja narrivad teda. Ta püüab kogu jõust vastu pidada. Ja kaotab õuduset hetkeks teadvuse. Kuid tuleb kohe teadvusele, ta tõmbab vastikut haisvat õli kurku. Õli satub suhu ja ninna, ta läkastab, köhib piinavalt. Jälk paastuõli! Kuidas see haiseb. Kui palju seda on. Seda võib kergesti kurku tõmmata. See loksub raskelt tema keha ümber. Vanaema pani seda õli hapukapsa peale. Nüüd on seda nii palju! See lõhn lämmatab. Ainult nõrk tuul aitab lämbumise vastu. See lõhn paneb pea ringi käima. Harvad ja suured lumeräitsakad kukuvad õlisse ja kaovad. Kukuvad ja kaovad. Kukuvad ja kaovad. Kui hea neil on. Nad ei ole mitte millegi külge seotud. Ja nad ei ole kellelegi midagi võlgu. Kuid siis hüüab lugeja pidulikult ja valjusti viimase sõna. Ja rahvahulk lõugab. Ta lõugab, tõstnud käed üles. Lõugab nii, et see lõugamine resoneerib katlas ja malmseinade juures tekivad väikesed vaevumärgatavad lained. Ja samas tuleb keegi poodiumile. See on teismeline poiss tõrvikuga. Tal on seljas pööratud nahast kuub, jalas punased pikad püksid ja punased kingad, mille ninad vahivad ülespoole. Ta nägu on kaunis. Tal on ingli nägu. Pikad kastanpruunid juuksed langevad vabalt õlgadele. Poisil on peas punane barett, mida kaunistab kotkasulg. Poiss tõstab tõrviku üles. Rahvahulk lõugab. Ta langetab tõrviku katla alla, kummardub ka ise. On näha ainult tema baretti. Kotkasulg väriseb. Kõlab nõrk pragin, siis läheb see valjemaks. Kõige järgi otsustades süttivad vaigused haod. Pragin läheb valjemaks. Katla alt tõuseb musta suitsu. Poiss lahkub poodiumilt. Tema sulega barett vilksatab juba rahvahulgas. Rahvahulk lõugab, huilgab. Ta teeb veel ühe meeleheitliku katse vabaneda, pingutab end nii, et laseb püksituult. See kerkib aeglaste mullidena tema ümber üles. Kuid nöörid ei anna järele. Ta rabeleb, neelab õli, läkastab ja ahmib suuga õhku. Tema ümber loksub õli. Haisev tihke õli. Kuid katel on liikumatu. Seda ei saa kõigutada. Ta karjub nii, et tema hääle kaja peegeldub katedraalilt tagasi, tuleb kolm korda tema juurde tagasi. Rahvahulk kuulab, kuidas ta karjub. Siis lõugab ja lagistab naerda. Ta puhkeb nutma ja pomiseb, et on süütu. Ta räägib rahvahulgale endast. Ta ütleb oma nime. Oma ema nime. Nimetab oma isa. Ta räägib kohutavast eksitusest. Ta ei ole inimestele midagi halba teinud. Ta räägib oma üllast elukutsest, ta on arst. Ta loetleb haigete nimesid, kelle ta on päästnud. Ta kutsub Jumalat tunnistajaks. Rahvahulk kuulab ja naerab laginal. Ta räägib Jeesus Kristusest, armastusest, kümnest käsust. Ja tunneb äkki kandadega, et katla põhi on läinud soojaks. Ta oigab õudusest. Ja kaotab jälle hetkeks teadvuse. Ja jälle toob õli, haisev õli ta teadvusele. Ta tuleb teadvusele selle pärast, et neelab õli. Õli lämmatab teda. Ta oksendab õli õli sisse. Rahvahulk naerab. Ta tahab neile öelda, et on süütu, kuid ei suuda. Tal jääb hing kinni. Ta köhib. Köhib piinavalt. Peaaegu karjatades. Katla põhi soojeneb. Ainult keskmine aas, aas katla põhjas, on veel jahe. See on jäme ja ulatud põhjast välja. Ta sõrmed hoiavad aasast kinni. Ta köhib kõri puhtaks. Kogub mõtteid. Rahustab ennast. Ja pöördub rahvahulga poole kõnega. Ta räägib usust. Ütleb, et ei karda surra. Sest ta on usklik inimene. Ta jutustab oma elust. Tal ei ole oma elu pärast häbi. Ta on püüdnud elada väärikalt. Püüdnud teha head ja inimestele kasu tuua. Muidugi, tuli ette ka vigu. Talle meenus neiu, kelle ta tegi naiseks ja kes tegi tema pärast abordi. Ja nagu ta teada sai, ei saanud see naine pärast enam lapsi. Talle meenub, kuidas ta oli üliõpilasena tudengite õhtul joonud end purju ja visanud aknast välja pudeli, see tabas möödujat pähe. Ta jutustab, kuidas jättis ükskord sõitmata haige juurde ja haige suri. Ta oli oma elus palju valetanud. Ta oli laimanud oma sõpru ja kolleege. Ta rääkis inetusi naisest, kellega ta kokku elas. Mõnikord oli tal kahju anda oma vanematele raha. Ta ei tahtnud lapsi muretseda. Tahtis elada vabalt, nautida elu. Suuresti sellepärast ta naisest lahku läkski. Ta kahetseb toimepandut. Ta rääkis võimudest halvasti. Ta soovis, et Venemaa vajuks põrgusse. Ta naeris vene inimese üle. Ta naeris Valitseja üle. Kuid ta pole kunagi olnud kurjategija. Ta oli seaduskuulekas kodanik. Ta maksis alati korralikult makse. Katla põhi läheb tuliseks. End pingutades toetub ta jalgadega aasale. See on vaid pisut soe. Kätega hoiab ta oma jalgu aasa kohal. Ta ütleb, et kõige hirmsam asi on maailmas see, kui hukatakse süütu inimene. See hukkamine on tapmisest palju õudsem. Sest tapmise paneb toime kurjategija. Kuid isegi kurjategija annab tappes ohvrile võimaluse pääseda. Ohver võib ära joosta, rebida kurjategijal noa käest, kutsuda appi. Mõrvar võib mööda lüüa, komistada. Või lihtsalt haavata ohvrit. Kui aga inimest hukatakse, siis ei jää talle ainsatki võimalust pääseda. Selles seisnebki surmanuhtluse õudus ja halastamatus. Ta on alati olnud ja jääb surmanuhtluse vastaseks Kuid see, mis leiab praegu aset selle linna peaväljakul, on surmanuhtlusest palju koletum. Sest see on süütu inimese surmanuhtlus. Kui nad kõik on kogunenud siia selleks, et hukata tema, süütu inimene, siis teevad nad ränka pattu. Ja see patt lasub igavese häbina nende linnal, nende lastel ja lastelastel. Ta tunneb, kuidas õli kerkib põhjas soojenedes soojade tõusvate vooludena üles ja surub jaheda õli alla. Soe õli surub külmale õlile peale. Ja külm õli vajub alla. Et põhjas üles soojeneda ja muutuda soojaks õliks. Ja tõusta üles. Ta räägib lastest, kes seisavad siin ja istuvad isade õlgadel. Lapsed näevad, kuidas teda hukatakse. Nad kasvavad suureks ja saavad teada, et ta oli süütu. Neil on oma vanemate pärast häbi. Neil on oma linna pärast häbi. See on väga tore, ilus linn. See ei ole loodud hukkamise, vaid rõõmsa ja muretu elu jaoks. Tema kannad libisevad aasalt maha ja puudutavad põhja. Põhi on kuum. Ta tõukab end kandadega kiiresti põhjast lahti ja haarab jalalabadega aasast ja nöörist, hoiab kinni nöörist. Ta räägib usust. Usk peab tegema inimesed paremaks. Inimesed peavad inimesi armastama. Jeesus Kristuse surmast on kaks aastatuhandet möödas, aga inimesed ei ole ikka veel õppinud üksteist armastama. Ei tunneta oma sugulust. Nad ei ole loobunud üksteist vihkamast, petmast, röövimast. Inimesed ei ole loobunud üksteise tapmisest. Kas inimesed suudavad inimesi mitte tappa? Kui see on võimalik ühes perekonnas, ühes külas, ühes linnas, siis miks ei peaks see olema võimalik vähemalt ühel maal? Aas soojeneb. Kandadel hakkab kuum. Ta tõmbab need eemale, kuid need vajuvad kohe vastu põhja. Põhi on väga tuline. Jalalabad tõmbuvad eemale. Kuid nad ei saa rippuda õlis. Nad peavad millelegi toetuma. Ta vajub tuharatega vastu põhja ja põletab need ära. Paneb sõrmed tuharate ja kandade alla. Toetub sõrmedega tulisele põhjale. Siis aasale. Lõkkesuits keerutab ümber katla, tikub talle silma. Ta pigistab silmad kinni ja karjub, et nad kõik on kurjategijad. Et nende linna üle hakkab kohut mõistma rahvusvaheline tribunal. Et nad panevad toime kuriteo inimsuse vastu. Et rahvusvahelise tribunali otsusel pannakse nad kõik vangi. Et nende linnale visatakse aatomipomm. Rahvahulk naerab ja huilgab. Õli läheb tuliseks. Tulised voolused tõusevad üles. Nad limpsavad nagu ühtlase leegi keeled tema selga. Limpsavad tema rinda. Nende eest ei saa end millegagi varjata. Nad on järjest tulisemad. Aas on juba tuline. Ta tõmbab kopsudesse õhku. Ta karjub kogu jõust. Ta neab seda linna. Ta neab neid inimesi väljakul. Ta neab nende vanemaid ja lapsi. Ta neab nende lapselapsi. Ta neab nende maad. Ta puhkeb nutma. Ta karjub kõiki sõimusõnu, mida teab. Ta karjub neid sõimusõnu nuttes ja sülitades. Õli loksub ümber tema pea. Aasale on juba täiesti võimatu toetuda. See on tuline. Väga tuline. Ja katla põhi on juba kohutavalt tuline. Seda ei saa isegi puudutada mitte. Ta tõukab end aasast lahti ja jääb õlisse rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Ta tantsib õlis. Tants õlis. Ta hakkab ulguma. Tants õlis! Ta ulub, ta ei pöördu enam rahvahulga, vaid väljakut piiravate majade katuste poole. Tants õlis! Need on vanad kivikatused. Tants! Nende all elavad inimesed. Tants! Perekonnad. Tantsi! Seal teevad naised hommikueinet. Tantsi! Nõeluvad pesu. Tantsi! Lapsed nutavad ja mängivad. Tantsi! Lapsed suruvad end ema vastu. Tantsi! Ja magavad oma voodites. Tantsi! Lapsed magavad, magavad, magavad. Oma voodites. Tantsi! Padjad, väljaõmmeldud padjad. Emad õmblevad patjadele lilli välja. Patjadel magavad lapsed. Magavad, magavad, magavad. Ega ärka. Magavad päeval. Võib magada päeval. Ega ärka. Selle eest ei karista keegi. Kui sa üles ei ärka. Kui sa magad. Ta karjub ja anub, et ta üles äratataks. Ta usub lastesse. Ta usub tuvidesse kivikatustel. Ta armastab tuvisid. Tuvid võivad talle andestada. Tuvid andestavad kõikidele inimestele. Tuvid ei tapa inimesi. Kas ma suren? Tuvid päästavad ta. Ma suren? Tuvid päästavad ta. Ma suren? Ta muutun tuviks. Ma suren? Ta lendab ära. Ma suren? Rahvahulk hakkab laulma ja end kõigutama. Masuren! Mis see on? Masuren! Rahvalaul! Masuren. Selle rahva laul? Masure! Selle toreda rahva oma.

Looming
“Sinine pekk”. Hotger, 2002. Tõlkinud Ott Arder, Jüri Ojamaa.
“Opritšniku päev”. Argo, 2009. Tõlkinud Aila Tomingas.
“Suhkrust Kreml”. Argo, 2012. Tõlkinud Aila Tomingas.
“Tuisk”. Tänapäev, 2012. Tõlkinud Jüri Ojamaa.

Püsiviide Lisa kommentaar

Jānis Joņevs

29. juuni 2018 at 12:00 e.l. (Janis Jonevs, Nädala autor 2018) (, )

Läti kirjaniku Jānis Joņevs (1980) romaan “Jelgava 94” viib lugeja 90ndate aastate alternatiivkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal`i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava 94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada „üheks neist”.

Katkend: Jelgava 94, Randvelt Kirjastus ja Jānis Joņevs 2017, tlk Mikk Grīns, lk 146 – 153. 

– Stay brutal!
Need olid nemad – Kārlis, Vend, Surm, Zombi, Urb ja Võiku. Lapse taktitusega hülgasin ma oma Võõra Kooli sõbrad, äkki viskasin ühe „Sees näeme!” ja jooksin üle tänava, mitte eriti hästi mõistes, kes ma olen – suure vennaskonna liige või kohale kutsutav peni, plõksiv lurjus või vene väike õbluke. Teisel pool teed jooksin ma ronima üle lumehange, kuni Zombi ja Urb mind kinni püüdsid ja piinasid. Ma isegi mõtlesin – võibolla polegi hullu, võibolla on lakkamatu lolluste kokkukeeramine minu saatuse poolt määratud teene, sõbrad armastavad mind niikuinii. Mind tõsteti pärast vahesündmust lumes püsti ja mulle ulatati 0,7-ne hea Merkursi pudel (Merkurs – brändilõhnaline ja peaaegu viinakangune alkohoolne jook), juba selgelt rohkem kui pool joodud, ja Võiku pakkus ka võileivapoolikut (nii oli ta nime saanud – alati oli tal pakkuda midagi hamba alla).
– Sisse! Sisse!
Ja me läksime sisse.
Sissepääsu juures ootas esimene tõestus sellest, et vana Kaader oli parem – siin pidi ostma pileti, üks latt.
Aga sees oli fantastiline. Kõrgete astmetega rauast trepid viisid sügavale maa alla, kus põrkusime vastu punkriust, millel oli suur ringjas käepide nagu allveelaevadel. Sees oli isegi telekas, kui nüüd keegi ihkas pursuilikku kodust hõngu. See püüdis mu pilku, kuna näitas lakkamatult armastusstseene detailsete lähiplaanidega. Selle žanri filmid polnud tollal sugugi nii tihti nähtud. Ju siis soovisid Kaadri korraldajad, et külastajad saaksid osa võtta kõige paremast. Silmanähtavalt saksakeelseid dialooge ja ohkeid polnud küll kuulda, sest maa-alust ruumi täitis hiigelkõlaritest voogav metal. See paik oli vana pommivarjend, mis loodetud eesmärke polnud kunagi täitnud. Nüüd oli ta meie varjupaigaks ümbritseva maailma vaikuse eest. Betooni püütud kitsus tundus rohkem täidetud kui hertsogi tantsuruumid ja suitsupilved panid mõtlema paradiisist maa all. Näis, et siin müüdi isegi õlut, kui nüüd oli kedagi nii lolli, et ta polnud ise midagi kaasa võtnud. Nagu näiteks mina. Aga mul olid sõbrad. Näete, nemad. Mõlemad vennad lõid laupu metallist seina vastu. Muidugi, tegelikult nad ainult teesklesid ja lõid jalaga häält, aga tehnika oli neil lihvitud ja nägi loomulik välja. Urb võttis Võikult ära viimase võiku. Zombi ja Poolik jälgisid huviga filmi televiisori ekraanil. Surm jooksis DJ-puldi peale tormi. Ma vaatasin ümberringi – mis siin veel oli? Ennäe, seal seisis Loviise, tavaline solvunud ilme näol. Ma ütlesin talle oma pilguga:
– Näed? See on minu kamp. Me oleme forever eternally stay heavy brutal, aga sa oled koolikott.
Ta ütles oma pilguga vastu:
– Ma ei usu sind.
Ma ei osanud midagi vastu öelda ja pöörasin pilgu ära. Tema kõrval seisis see teine tüdruk, ebatavaline olend erekollaste juustega ja pruunide silmadega. Tema ei öelnud nende silmadega mulle midagi, ta ei vaadanud mulle otsagi. Loviise astus lähemale ja karjus midagi kõrva. Siin oli tõesti väga vali.
Vahel harva pääses maki juurde Ugo ja pani mingi oma pungi käima, aga põhiliselt kõlas puhas metal: väheke trash`i, väheke doom`i, aga põhiliselt death`i. Suurim hitt tollal oli Cannibal Corpse tükk „Zero the Hero”. Kohe kui see käima läks, hüppasid kõik lava juurde (mingit lava siin küll ei olnud) headbang`ima külg külje kõrval. Oli isegi kombeks panna käsi kõrvalseisjatel ümber õla. Selline vennalik žest, sealjuures ka lihtsam jalul püsida. Ma osalesin ka selles, vaatamata sellele, et selline lähedus on mulle väga raske olnud. Muuseas, tüüp minu vasakut kätt hoidis käes mingit avatud jooki, mis loksus rütmis üle mu põse. Ma jätsin peenetundeliselt midagi ütlemata, ainult raputasin pead ühises rütmis ja tundsin selgesti, kuidas minu vaesed väikesed ajud loksuvad kolju sees ja maailm puistub kummalistesse mõtetesse – siin ma siis olen, mul on hästi, midagi muud mul pole vaja, kui vaja, kui hea, et meie maailm on kokku surutud. Pähe tuli ka Mileedi ja ma ütlesin talle – näed, sind pole siin, ja nii ongi hästi. Ma ei mõtle su peale. Näed, Kārlis on ka siin, mitte sinu juures. Tulin mõtte peale siinsamas koha peal kirjutada sonetti või miniatuuri. Aga milleks meile leebeid sõnu, kui ümberringi müristab metal. Iga kord, kui uus lugu tuli peale, tuvastasime me koos Surmaga selle valju häälega:
– Carcass!
– Entombed!
– BoltThrower! (pean möönma, et iga kolmandat laulu ma siiski ei tundnud ära ja lasin Surmal seda ise hüüda, selle müra sees ta ei kuulnud mu häält nagunii).
– Konkhra!
– Brutal Truth, ptüi, Brutality!
– Sepultura!
– Debiilik oled vä? Brujeria! (Siiski kuulis.)
Loviise seisis oma sõbrannaga sealsamas kõrval ja ma lootsin, et vähemasti üks neist kuuleb vähemasti osa meie referaadist. Ma vaatasin neile otsa ja karjusin Surmale kõrva, mis uut muusikat ma olen Börsilt saanud, ja ta karjus vastu, et andku kunagi kuulata. Mida siin küsida, mul on ju kaasas, siinsamas taskus! Kuhu ma oma tagi jätsin… Kuhugi siiasamma, jah, kindlasse kohta, põrandale vetsu juures.
Vetsule lähenedes kukkusin ma ühtäkki järsult ettepoole, tundes väga selgesti, et maa jalge all tõuseb. Aga süüdi polnud ka põrand ega korralik Merkurs või „Sisaliku naeratus”. Hullud vennad olid tualetti eraldavat seina niimoodi peksnud, et see kukkuski ja paiskus ümber. Üpris napp vahesein pommivarjendi jaoks. Käis mürts, nii et vähe polnud, ja kõigi silmarõõmuks paljastus vaade paarist pissuaaride juures toimetavast metallistist. Need ruttasid kõike jälle kokku pakkima, välja arvatud muidugi Zombi, kes sõgedas lustis kargas kõikide keskele, selline nagu ta oli, allalastud pükstega, ja mitte keegi, isegi tüdrukud, ei pöördunud ära, vaid sööstsid teda embama ja kaasa karglema. Mul lõi südameke võbelema nähes, kuidas just see asi inimesi võib võluda.
Tõmbasin kibeda mahvi ja vaatasin, kuhu Surm oli jäänud, aga ta oli virrvarri kadunud, nägin ainult lombakat Edmunsit ja paksu Kümpat, kes nokutasid seal sissepääsu juures. Vaatasin ninakalt minema, tõmbasin suitsu päris lõpuni ja otsisin tuhatoosi. See polnud muidu kohustuslik, aga ma tundsin end hästi peenelt ja sealjuures olin just näinud niinimetatud läti tuhatoosi, nimelt plastist topsi, mille põhjas näpu võtta vett. Äsja oli ju kellelgi meie omadest see käes olnud. Leidsin, seda hoidis Loviise ilus sõbranna, vankumatu keset möllu. Ma läksin tema juurde, naeratasin ja viskasin koni tuhatoosi. Ma ei kuulnud, mida ta ütles, siin oli liiga vali, aina naeratasin, sest mida halba võib nii kaunis olevus öelda. Ta ajas oma Merkursi värvi silmad pärani lahti otsekui näidisdemonstratsiooniks, siis tõstis oma klaasi – see polnud mingi tuhatoos, vaid tavaline plasttops, veel peaaegu täis mingit peenet kruvi. Olin läinud tüdruku juurde ja visanud koni tema kokteili sisse.
Ma ei tundnud etiketti kuigi hästi, aga mõistsin, et niimoodi teha pole õige. Ütlesin need sõnad, mida tänagi oleksin öelnud, aga mind polnud jälle kuulda. Ma taganesin tuikudes, lootuses, et paistan rohkem purjus, kui ma tegelikult tol hetkel olin. Mässisin end mingisse kaltsu. See oli mu tagi. Ilmselt oleksin pidanud neiule ostma uue kokteili. Aga viimase lati olin ma kulutanud ukse juures. Tõmbasin tagi selga. Äkki võiks talle mõne kasseti kinkida? Winterit anda ei võinud, see oli kohustuslik talvemuusika. Tristitiat anda oli ka kahju. Ma olin äsja hakanud kuulama seda eepiliselt omapärast pala. See saab olema tõeline muusika, mis kõlab ainult mulle, kellele on määratud teistele ainult liiga teha, olla üksnes kuri narr. Teen endale koju peas ja kuulan kassette.
Järsku haihtus metal. Ei tea, miks muusika kinni pandi. Keegi karjus:
– Aga kuula mind, miks sa mind ei kuula, ma mõtlen seda tõsiselt…
See oli kahtlemata mõeldud kellegi kõrva jaoks, sosistatud, vastavalt müra tugevusele, aga see jõudis nüüd kõigini. Kartsin tõsta pilku, et see ei tabaks sülitada saanud Võõra Kooli seltsivenda või tüdrukut kibeduse värvi silmadega. Tol hetkel süttisid tuled, tehes minust kutsika keset prožektori kiiri. Saali keskele ilmusid politseinikud. Päris mendid, kuskil kümme tükki, mustades riietes, kumminuiade ja püstolitega.
Ma ei karda ainult koeri, vaid ka inimesi mundrites. Tekkis tahtmine kinni haarata solvatud tüdruku ilusast küünarnukist, aga peatasin end. Vist pigem mitte.
Üks politseinik karjus:
– Kõik näoga vastu seina!
Aga kõik ei võtnud üldse neid kuulda, kõrvad olid metal`ist nürid, ja üldse võeti politseinikke vastu nagu kuradeid, keda kõik küll näevad, aga mida keegi ei usu. Ma küll kuulsin neid selgesti ja tahtsin väga neile kuuletuda, aga ma ei saanud seda enam teha. Vähemasti mitte seni, kuni teised polnud seda teinud. Või vähemasti keegi.
Politseinikud kordasid öeldut lahkelt ning asusid siis seda tegudega selgitama.
Mind ei tõuganud keegi, pöörasin ise ümber. Nad ajasid ka jalad harki, see mulle üldse ei meeldinud ja jalad lõid värisema, aga ma tundsin, et sünnib midagi imelist. Nad kontrollisid meid üle, otsides jumal teab mida (hiljem ma harjusin seda laadi otsivate, arglike puudutustega), aga keegi oli sellega juba harjunud ja hüüdis valju häälega:
– A mul on alukates uzi! Kontrollige mu alukaid, seal on uzi!
Mendid uzit siiski ei leidnud. Arutasid midagi omakeskis ja läksid siis minema. Nüüd me tundsime end täpselt nii, nagu peaks. Kõik vaatasid üksteisele otsa, naersid laginal, justkui oleks neid kinni peetud, ja hüüdsid: „Mineee!” Seekord oli tõesti midagi juhtunud. Nagu vanadel aegadel. Surm sööstis kohe vabaks jäänud DJ-puldi juurde. Kuid omanikud ütlesid, et pidu on läbi. Lülitasid tehnika välja ja hakkasid juhtmeid kokku kerima.
Väljas oli julmalt külm. Aga lund ei sadanud. Vaatasin ringi, linn seisis seal mõistatusliku ja kõiketeadvana. Lumehangedes sissepääsu juures märkasin tumedaid laike. Tilke, pritsmeid ja klompe. Ma esitasin lolli küsimuse:
– Mis see on?
Ja Kārlis ütles mulle:
– Veri.
Võiku seletas:
– Keegi saab alati molli.
Surm jäi mõtlema:
– Kes siis viimati peksa sai?
– Millal see viimati oli?
– Veel Villas…
– Keegi sai tookord?
– Võibolla ka mitte…
– Ei mäleta.
Nad ei mäletanudki seda, mille pärast ma olin kogu selle aja niimoodi muretsenud.
Ma ei tea, kes sellel korral peksa oli saanud. Esmaspäeval räägiti, et Kümpa bande olevat metalliste peksmiseks välja tirinud. Samas räägiti, et mendid olid kohale ilmudes ning ka lahkudes virutanud kõigile, keda sissepääsu juures nägid. Milleks üldse need mendid?
Vana iiri muistend räägib sellest, kuidas kuningatütar Deidre olevat näinud, kuidas kaarna nokast voolanud verd lumme, ning sellesse pilti armunud. Must, valge, punane. Külm, kuum, lendav. Minuga juhtus samamoodi. Aga see polnud ei Deidre ega minu veri. Meil lihtsalt oli tahtmine. Sellised juba on need kuningate järeltulijad.
Ma ei tea, kas süüdi oli värske õhk või pingelangus pärast stressi, aga lõpuks hakkasid mu kogu organismile mõjuma terve õhtu jooksul tarbitud joogid. Jalad ja keel läksid lõdvaks, aga hea oli olla. Mu kõrval kõndisid omad, ka neil kakerdas keel ja lällasid jalad, me tallasime lund, olime arktilisel ekspeditsioonil, leidnud varjupaiga üksilduse eest. Olla koos teistega on seesama, nagu olla ei kusagil, pead leidma oma üksilduse tee, millel kõndida koos teistega, ja me olime selle leidnud. Nad olid mulle andestanud minu kohutavad patud, nad olid mu vastu võtnud, see tõesti tähendas, et ma olen prints, ja ka tüdruk kollaste juuste ja pruunide silmadega oli mind kõnetanud, ja mõtted ei tüürinud sugugi Mileedi poole, Ma olin vaba. Ma olin õnnelik selle verise lume sees.
Zombo lisas:
– Aga äkki on mõni preili hoopis siin oma sideme puhtaks pühkinud.

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Ingmar Bergman

18. juuni 2018 at 12:32 p.l. (Ernst Ingmar Bergman, Nädala autor 2018) ()

Allikas: Wikipedia

Ernst Ingmar Bergman (14. juuli 1918 Uppsala – 30. juuli 2007 Fårö) oli rootsi filmi- ja teatrilavastaja. Bergmani mitmekülgne looming on tuntud laialdaselt üle terve maailma ning teda peetakse maailma filmiajaloo üheks kõige märkimisväärseimaks suurkujuks.

Katkend: Laterna magica, Tänapäev 2006, lk 195 – 198; 240 – 242.

„Alkestise” koori oli Alf Sjöberg valinud sihvakad noored näitlejannad, nende seas äsja teatrikooli lõpetanud suurte eeldustega Margaretha Byströmi. Üks teine režissöör tahtis teda oma lavastusse kandvasse rolli. Viisin ta Sjöbergilt küsimata omavoliliselt teise truppi üle. Näitlejate esindus kiitis otsuse heaks ja rollide jaotus pandi kuulutustahvlile välja. Mõni tund hiljem oli kuulda röökimist, mis tungis läbi topeltuste ja peanäitejuhi kabineti meetripaksuste hea heliisolatsiooniga seinte. Alf Sjöberg astus sisse, raevust kahvatu ja nõudis, et ma Margaretha Byströmi talle silmapilk tagasi annaksin. Seletasin, et see on võimatu, et talle peab ükskord ometi korraliku võimaluse andma ja te peale selle ei lase ma endale mitte midagi ette dikteerida. Sjöberg ütles, et nüüd annab ta mulle lõpuks ometi vastu vahtimist. Taganesin koosolekulaua taha ja ütlesin midagi kuradi matsikommete kohta. Raevutsev režissöör vastas, et ma olen talle esimesest päevast vastu töötanud ja et nüüd on tema mõõt täis. Läksin tema juurde ja palusin teda viivitamatult lüüa, kui ta arvab, et seda laadi argumentidest on tulu. Manasin näole hirmunud naeratuse. Sjöbergi nägu värises ja keha vappus. Me hingasime raskelt. Ta ütles, et nüüd tantsitab ta mind nii, et särgihõlmad lehvivad. Samal hetkel taipasime mõlemad situatsiooni koomilisust, aga olime naerust kaugel.
Sjöberg istus lähimale toolile ja imestas, kuidas kaks suhteliselt hästikasvatatud inimest võivad end nii idiootlikult üleval pidada. Ma lubasin Margaretha Byströmi anda talle, kui näitlejate esindus muudatustega nõustub. Ta tegi põlglikult tõrjuva žesti ja lahkus toast. Järgmisel korral kokku saades me enam sellest asjast ei rääkinud. Meil oli hiljemgi üpris ägedaid arvamuste lahkuminekuid, nii kunstilisel kui inimlikul pinnal, kuid me suhtusime teineteisesse viisakalt ja ilma vimmata.
Käisin Dramatiska Teaternis esimest korda 1930. aasta jõulu ajal. Mängiti Geijerstami muinasjutt-näidendit „Suur-Klas ja Väike-Klas”. Lavastaja oli Alf Sjöberg, tookord kahekümne seitsme aastane. See oli tema teine lavastus. Mäletan seda detailselt, valgust, lavapilte, päikesetõusu väikeste rahvariides haldjate kohal, paati jõel, vana kirikut, mille uksevalvuriks oli Püha Peetrus, läbilõikes maja. Istusin teisel rõdul teises reas külje peal, otse ukse juures. Mõnikord teatri vaiksel tunnil, proovi ja õhtuse etenduse vahel, istun oma vanale kohale, luban endale nostalgiline olla ja tajun iga pulsilöögiga, et see ebapraktiline ja päevinäinud saal on minu tõeline kodu. See suur vaikne poolhämar ruum – mõtlesin pärast pikki kõhklusi siiski kirjutada – on algus ja lõpp ja kõik selle vahepeal. Kirjapandult tundub see ülimalt liialdatud ja naeruväärne, aga ma ei suuda leida vähemnõretavat formuleeringut, nii et jäägu pealegi nii: algus ja lõpp ja kõik selle vahepeal.
Alf Sjöberg rääkis kord, et tal ei lähe iial joonlauda ega mõõdupulka vaja, kui ta lavapildi kavandite jaoks lavapindu joonistab. Käsi paneb täpselt mõõtkava paika.
Ta oli Majja jäänud sellest saadik, kui ta noore kirgliku näitlejana debüteeris (tema õpetaja Maria Schildknecht ütles: ta oli väga andekas noor näitleja, aga nii neetult laisk, et hakkas režissööriks). Ta jäi Majja kuni surmani, käis külalisena paar-kolm korda teistes teatrites, aga jäi Majja, mille vürst ja vang ta oli. Ma ei usu, et oleksin kohanud teist inimest, kes oleks oma olemuselt olnud sedavõrd vastuokslik: tema näol oli kasperimask, kus kõik oli allutatud tahtele ja mingile kõikvõimsale sarmile. Otsusekindlaks kujundatud fassaadi taga võitlesid või ühinesid sotsiaalne ebakindlus, intellektuaalne kirg, eneseteadlikkus, enesepettus, julgus ja argus, must huumor ja surmtõsidus, leebus ja jõhkrus, kannatamatus ja piiritu kannatamatus. Nagu kõik režissöörid, mängis ka tema režissöörirolli. Kuivõrd ta oli andekas näitleja, oli esitus veenev: tugev praktik, kellel jätkus visiooni.
Mina omakorda ei konkureerinud kunagi Sjöbergiga. Teatrimehena oli ta minust üle, seda fakti tunnistasin ma ilma igasuguse kibeduseta. Tema Shakespeare`i-tõlgendused olid minu silmis täiuslikud. Mul polnud midagi juurde lisada, ta teadis rohkem kui mina, oskas sügavamini näha ja nähtut kujutada.
Tema suurejoonelised lavastused said sageli kitsi ja ilmetu kriitika osaliseks. Ma ei aimanud, et see hall ja armetu ilkumine teda riivas.
Kõige valusamalt puudutas teda ilmselt meie provintslik kultuurirevolutsioon. Erinevalt minust oli Sjöberg poliitiliselt aktiivne ja rääkis kirglikult teatrist kui relvast. Kui kultuurilaine ka Dramatenisse jõudis, tahtis ta koos noortega barrikaadilele ronida. Tema pettumus oli suur, kui ta pidi lugema, et Dramaten tuleks maha põletada ning Sjöberg ja Bergman tuleks Nybroplanil Tornbergi kelle külge üles puua.
Võimalik, et mõni julge teadlane söandab kunagi uurida, millist otsest ja kaudset kahju kuuekümne kaheksanda aasta revolutsiooniliikumine meie kultuuriellu tõi. ˇVõimalik, kuid vaevalt usutav. Pettunud revolutsionäärid hoiavad endiselt kramplikult kinni oma kohtadest toimetuste kirjutuslaudade taga ja räägivad kibestunult „uuendustest, mis jäid toimumata”. Nad ei mõista (ja kuidas nad saaksidki seda teha!), et nende panus oli surmahoobi andmine arengule, mida iial ei tohi oma juurtest lahti kiskuda. Teistes riikides, kus mitmed erinevad ideed võivad koos õilmitseda, ei kõigutata traditsiooni ja haridust. Ainult Hiinas ja Rootsis mõnitati ja alandati oma kunstnikke ja õpetajaid.
Mind kihutati oma poja silme all riiklikust teatrikoolist minema. Kui väitsin, et noored õpilased peavad näitlemistehnika ära õppima, et nende revolutsiooniline sõnum nendeni jõuaks, lehvitasid nad väikeste punaste raamatutega ja vilistasid, kooli tolleaegne direktor Niklas Brunius püüdis neile pugeda ja kiitis takka.
Noored formeerusid kiiresti ja osavalt, vallutasid massikommunikatsioonivahendid ja jätsid meid, vanu ja kulunuid, julma isoleeritusse. Mind isiklikult minu töös peaaegu ei segatud. Minu publik elas teistes riikides, see pidas mind ülal ja hoidis heas meeleolus. Vihkasin fanatismi, mis tundus mulle tuttav minu lapsepõlveaegadest: sama emotsionaalne põhjamuda, ainult atribuutika oli teistsugune. Värske tuulepuhangu asemel tulid moonutused, sektantlus, sallimatus, viimases hädas pugemine ja võimu kuritarvitamised. Sama mudel peab ikka paika; ideed bürokratiseeruvad ja korrumpeeruvad. Vahel käib see kiiresti, vahel võtab sada aastat. Mis puutub kuuekümne kaheksandasse, siis käis see kohutava kiirusega. Lühikese aja jooksul jõuti teha enneolematut ja raskesti korvatavat kahju.
Viimaste aastate jooksul tegi Alf Sjöberg mitu suurlavastust. Ta tõlkis ja töötles Claudeli „Maarja kuulutuse”, see oli suurepärane lavastus. Ta tõi lavale Brechti „Galilei elu”, mis oli müüritud võimsatest plokkidest. Viimasena valmis „Naiste kool”, mänglev, tihe, sünge, sentimendivaba.
Meie kabinetid asusid samas koridoris teise rõdu kõrval, kohtusime sageli jooksujalu proovidele või koosolekutele minnes või sealt tulles. Vahel istusime logisevatele pulktoolidele maha ja rääkisime, klatšisime ja sõimasime. Harva astusime teineteise juurde sisse, me ei kohtunud kunagi eraviisiliselt, me istusime alati pulktoolidel. Vahel mitu tundi, sellest kujunes rituaal.
Täna, kui ma mööda spetsiifilise lõhnaga, akendeta uniselt valgustatud koridori oma kabineti poole tõttan, mõtlen: võib-olla kohtume!

/…/

Suvel 1983 lavastasin Salzburgi festivali jaoks Molière`i „Don Juani”. Asi oli plaanis juba üle kolme aasta, kõik sai alguse minu ja Residenztheateri peanäitejuhi, austerlase Kurt Meiseli mesinädalate ajal, tema pidi mängima Sganarelle`i. Hiljem lõi ta mu oma teatrist minema, aga leping Salzburgiga jäi jõusse. Valisin teise Sganarelle`i, DDR-is boikoti alla sattunud Hilmar Thate. Üldse oli minu käsutuses hiilgav ansambel, vananeva Don Juani rollis Michael Degen.
Proovid algasid Münchenis, lihvimistöö toimus neljateistkümne päeva jooksul inetus ja kitsas Salzburgi Õukonnateatris, kus oli ainult üks eelis: õhukonditsioneerimisseadmed töötasid laitmatult. Suvi oli nimelt palav, olemasoleva statistika järgi kõige palavam.
Ma ei usu rahvusiseloomusse, aga austerlased tunduvad olema eriline tõug, vähemasti need, kes Salzburgi festivali ümber tiirlevad. Armastusväärsusel polnud piire. Ebaefektiivsus, üleorganiseeritus, valelikkus, bürokraatia ja libe laiskus olid silmatorkavad.
Administratsioon avastas õige pea, et minu „Don Juani” lavastus on nagu elevant portselanikaupluses. Naeratused muutusid jäisemaks, kuid tohutus kuumuses eriti ei jahtunud.
Mind kutsuti külla Herbert von Karajani poole, kes valmistas Suures Festivalihoones ette „Roosikavaleri”, oma kõige uhkema saavutuse kordusesietendust.
Tema auto tuli mulle järele ja mind viidi tema erakontorisse, mis asus selle tohutu hoone sügavuses. Ta tuli mõneminutilise hilinemisega, väike kõhetu mees, liiga suure peaga. Pool aastat tagasi oli ta läbi teinud raske seljaoperatsiooni ja lonkas üht jalga. Tema abiline toetas teda. Võtsime istet mugavas tagapoolses toas. Tuba oli maitsekates hallides toonides, sümpaatselt isikupäratu, jahe ja elegantne. Assistendid, sekretärid ja abilised eemaldusid. Poole tunni pärast pidi algama „Roosikavaleri” proov orkestri ja solistidega.
Maestro asus kohe asja juurde. Ta tahtis teha „Turandotist” ooperi- ja tv-filmi ja saada mind selle režissööriks. (Üldiselt olen ma arvamusel, et „Turandot” on ebameeldiv, raskesti esitatav, perversne supp, oma aja laps). Väikese mehe hüpnootiline hele pilk imes mind endasse ja ma kuulsin end ütlemas, et see on suur au, et mulle on „Turandot” alati meeldinud, et muusika on mõistatuslik, kuid mõjuv, ja ma ei oska endale ette kujutada midagi innustavamat kui võimalust Herbert von Karajaniga koos töötada.
Töö pidi algama kevadel 1989. Karajan nimetas terve rea ooperimaailma tähti, tegi ettepaneku kunstniku ja stuudio osas. Filmi aluseks pidi saama plaadistus, mille ta kavatses teha sügisel 1987.
Kõik oli äkki ebareaalne. Ainus tõeline asi oli „Turandoti” tegemine. Ma teadsin, et mees minu ees on seitsmekümne viie aastane, mina ise kümme aastat noorem. Kaheksakümne ühe aastane dirigent ja seitsmekümne ühe aastane režissöör pidid siis sellele mumifitseeritud pentsikusele ühiselt elu sisse puhuma. Projekti grotesksus minuni ei jõudnud. Olin lootusetult hurmatud.
Kui esialgsed plaanid olid maha pandud, hakkas Maestro rääkima Straussist ja „Roosikavalerist”. Esimest korda oli ta seda dirigeerinud kahekümneaastasena, ta oli elanud sellega kogu elu ja leidis sellest pidevalt uut ja provotseerivat. Äkitselt vahetas ta teemat: Ma nägin teie „Unenäomängu” etendust. Te lavastate, nagu oleksite muusik, teil on rütmitunnet, musikaalsust, akordide täpsust. Seda kõike oli ka teie „Võluflöödis”. Kohati oli see veetlev, aga mulle ta ei meeldinud. Te olite muutnud lõpuosas mõnede stseenide järjestust. Mozartiga ei tohi nii teha, kõik on orgaaniline.
Üks abilistest oli juba ust paotanud ja ütelnud, et aeg on proovi alustada. Karajan andis talle žestiga märku lahkuda, nad võivad oodata. Pikapeale ajas ta end vaevaliselt püsti ja haaras oma kepi järele. Kohale ilmus üks assistentidest ja juhtis meid läbi kivikoridoride Festivaliteatrisse, hirmuäratavasse tuhandeid vaatajaid mahutavasse saali. Pikkamisi edasi liikudes muutus meie minek rongkäiguks, keiserlikuks rongkäiguks, kus marssis assistente, abilisi, ooperilauljaid ja -lauljatare, lipitsevaid kriitikuid, kummardavaid ajakirjanikke ja murtud tütar.
Laval olid solistid ootel, neid ümbritses viiekümnendatest aastatest pärit õudne lavapilt: ma lasin originaallavakujundusest detailse koopia teha, tänapäeva lavakujundajad on kas hullud või idioodid või nii üht kui teist. Orkestriaugus ootasid Viini Filharmoonikud. Saalis istus sadu funksionääre ja selle keisririigi defineerimatuid kodanikke. Kui kõhetu, jalga järele vedav kuju nähtavale ilmus, tõusid kõik püsti ja jäid seisma, kuni Maestro jõudis oma üle orkestrisüvendi ääre tõstetud kohale.
Töö algas otsekohe. Uppusime laostava, vastumeelse ilu murdlainetesse.

Püsiviide Lisa kommentaar

Natasza Goerke

5. juuni 2018 at 10:12 e.l. (Natasza Goerke) (, , )

Natasza Goerke (snd 1962) on poola luuletaja, novelli- ja reisikirjanik. Ta on õppinud poola filoloogiat Poznani Mickiewiczi ülikoolis, seejärell orientalistikat ja Tiibeti keeli Krakowi Jagellooni ülikoolis. 1980. aastate keskel emigreerus Goerke Saksamaale ning sealtpeale on ta jaganud oma elu Hamburgi ja Nepaali vahel.

Tema kaks esimest jutukogu, „Fractale” (1994) ja „Pasteediraamat” („Księga pasztetów“, 1997) sisaldasid groteskseid ja sürrealistlikke lühijutte, mida nende iroonia ja musta huumori kasutuse tõttu on võrreldud näiteks Daniil Harmsi loominguga. 2002. aasta jutukogus „Hüvastijätt plasmaga“ („Pożegnania plazmy“) võttis Goerke vaatluse alla armastuse, aga nagu ütleb Hendrik Lindepuu, ei ole tegemist armastuslugudega nende tavapärases tähenduses. Poola kirjandusteadlane Grażyna Borkowska on Goerke stiili kirjeldanud muuhulgas tabamatu, häiriva ja raskesti klassifitseeritavana.

Ehkki tema jutte ja jutustusi ilmus vahepeal ajakirjades ja antoloogiates, ei avaldanud ta aastatel 2002–2017 ühtki raamatut. Eelmisel aastal ilmus aga äkitsi tema kauaoodatud reisi- ja reportaažiraamat Nepaalist „Seal” („Tam“). Selle südamliku raamatuga jätkab Natasza Goerke poola reportaaži- ja reisikirjanduse parimaid traditsioone.

Goerke teoseid on seni tõlgitud saksa, inglise, serbia, horvaadi ja slovaki keelde. Nepaali-raamatu „Seal” eestikeelne tõlge ilmub festivali ajaks Hendrik Lindepuu tõlkes Hendrik Lindepuu Kirjastuses.

Kirjandusfestival Prima Vista 2018

 

Katkend: Seal, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2018, lk 81 – 87, poola keelest tlk H. Lindepuu.

Vaesus on maaliline

Kujutlusharjutus nr 1

Kujutame endale ette Rooma Campo de`Fiori väljakut, kus tunglevad rõõmsad Bangladeshi, Zambia, Haiiti ja Eritrea turistid. Või siis gondleid Veneetsia Canale Grandel, milles on mesinädalaid pidavad Süüria ja Sudaani paarid. Kujutame endale ette supelranda Jelitkowos ning sellel Albaania ja Turkmenistani peresid või siis alpinõlvu Chamonix`s ning suuskadel sahistavaid Ida-Timori ja Burkina Faso turiste. Kujutame endale ette kohvikuid Sevillas, mis on täis külastajaid Nepaalist ja Sierra Leonest; Tate Gallery`d, mis on pungil Etioopia ja Elevandiluuranniku kunstihuvilistest; seljakotimatkajad Senegalist ja Ghanast; kes sõidavad jalgratastel läbi Šveitsi; või kooliekskursioone Afganistanist ja Kambodžast, suundumas Cecilia Bartoli kontserdile Verona amfiteatrisse.
Veider, eks ole? Vaesus ei tunne ju huvi muusika ja kunsti vastu ega reisi, ning see on nii ilmselge, et eespool manatud pilt kisub groteskseks.
Arvud, mille abil kirjeldatakse vaesust, on petlikud ja muutlikud, ma ei hakka neid siin ära tooma, ehk vaid ühe erandiga – üle kaheksakümne protsendi planeedi elanikkonnast, kui nad üldse midagi teenivad, siis üksnes sedavõrd, et nende päevapalgast ei piisaks taksosõiduks Varssavi lennujaamast linnalähedasse Konstancini, ja planeedi poolel elanikkonnal piisaks päevapalgast vaevu Varssavi linnaliini bussipileti jaoks. Et minna Cecilia Bartoli kontserdile, peaks Nepaali talumees töötama kaks kuud ning seejuures mitte sööma, aga et veeta kaks nädalat Jelitkowo rannakuurordis, peaks ta töötama mitu aastat.
Turiste Kolmanda Maailma maadest on siis enam-vähem sama palju kui Esimese Maailma maades savihütte. Juhtub aga, et vaesed maad – kui neil on õnn olla maaliline ja kui seal ei käi parajasti sõda – võivad elatist teenida turismiga.

Maaliline vaesus

Selline on näiteks Nepaal. Mitte ainult seepärast kaunis, et mäed on ju alati ilusad, vaid lisaks on loodus veetluse ja iluga varustanud ka nepaallasi endid. Ja see ei ole üldse vähetähtis, sest kenasid inimesi armastatakse ju ikka rohkem.
Ja turistid armastavad siis kenasid nepaallasi koos nende vaesusega, mis omamoodi võlub isemoodi iluga. Nepaali vaesus ei ole nii sünge nagu näiteks van Goghi „Kartulisööjad”, pigem kirev nagu Vogue`i kaanepilt: roheline, purpurpunane, oranž ja lilla – juba kerjuserüüde värvikirevus oleks Vivienne Westwoodi julgeimate unenägude täitumiseks, ja oma sõgedas auklikkuses löövad need kaugelt üle mälestusväärse Woodstocki festivali dress code`i. Ja takkaotsa veel aksessuaarid: kaussidest peakatted ja hipsterlikud jakivillast mütsid, hõredaks kulunud sallid, imponeerivad kaelakeed kivikestest, mis võiksid rahulikult kaunistada Frida Kahlo dekolteed. Seda maalilisust võimendavad Nepaalis erakordselt levinud savihütid, mis on üllat seepiavärvi, imeliselt asümmeetrilised ja ovaalsed justkui Gaudi Casa Milà primitiivsed miniatuurid. Ja nende savihüttide ees nunnud kitsetalled ja lapsed, rõõmsailmelised hambutud naised ja vanurid – nii kõhnad, justkui oleks neid voolinud Alberto Giacometti ise. Ja veidi edasi hibiskused ja rododendronid, vahel õlgedest vanik. Ja kõige selle taustal muidugi Himaalaja.

Turistid

Turistid tunnevad end Nepaalis nagu kodus või veelgi vabamalt. Vahel kohe nii vabalt, et jääb mulje, et evolutsioon on otsa ringi pööranud, homo on sapiens`ist lahku löönud ja langenud australopiteegi tasemele. Aga selle vahega, et inimlased, näiteks Borneo orangutangid, ei roni võõraste puude otsa, ei häiri öösel teiste und, ja kui miski neid närvi ajab, siis ei röögi nad üle kogu ümbruskonna, vaid väljendavad oma tigedust hääletult, tõmmates läbi poolsuletud suu kopsud õhku täis.
Turist Nepaalis on nagu klient Tescos – see tähendab kuningas. Tema käitumine meenutab odavasse Poola õlusse armunud Suurbritannia või Rootsi turistide karutükke Krakowis. Turistid ei piirdu Nepaalis kõrtsiskandaalide ja hotellis laamendamisega, mälestusmärkide lõhkumisega või patoloogilise urineerimisega murule ja lilleklumpidesse, sest see on ju turistide käitumisstandard kogu maailmas. Nepaali erilisuseks on see, et see aktiveerib turistides üliinimese geeni ja põhjustab, et nad suhtuvad põliselanikesse kui sünged imperaatorid. Kelnerite ja hotelliteenijate alandamine on igapäevane, samuti ka võimukas ja üleolev suhtumine rikša- ja taksojuhtidesse, tänavakaubitsejatesse ja kerjustesse.

Vandenõu

Turist ilmselgelt kahtlustab, et kõik need inimesed on omavahel kokku leppinud, et teda petta, seega teritab ta peale piiri ületamist valvsust ja igaks juhuks ei usalda isegi toiduraasukesi jahtivaid varblasi. Asjalood on kujunenud nii, et Kolmanda Maailma kodanikud ei kuulu rikaste hulka. Igaüks kombineerib nagu oskab, ja ma üldse ei väida, et nepaallased seda ei tee. Nepaallastel on aga ka imeliselt abstraktne huumorimeel, mis kõige eredamalt väljendub suhtumises arvudesse. Seda on hea meeles pidada, kui näiteks taksojuht küsib mitte eriti pika sõidu eest säravalt naeratades sada eurot, mis üldse ei tähenda, et ta oleks petis – taksojuht lihtsalt kompab sel kombel turisti mõistuse piire, nii et ei maksa tema peale solvuda ega karjuma hakata, pigem võiks sama särava naeratusega pakkuda talle lihtsalt sada korda väiksemat summat. Taksojuht teeskleb siis solvumist ja sügab kaua kõrvatagust, aga kui turist jääb leebelt otsusekindlaks, siis enamatel juhtudel viib taksojuht ta sihtkohta kompromisliku kolme euro eest ja kõik on rahul.

Kauplemine on Nepaalis traditsioon, see on mäng, milles – kui läheb hästi – võidavad mõlemad pooled, ainult et nepaallase jaoks käib see mäng tihti ellujäämise nimel.
Kauplemine on aeganõudev, aga Himaalajas kulgebki aeg omasoodu ja kes sellega leppida ei suuda, sellele võib kauplemisprotsess kujuneda üsna piinarikkaks. Kauplemisel kehtib kirjutamata reegel olla viisakas ja mõistlik ning seepärast ei mõista ma inimeste loogikat, kes on kaubelnud imekauni puunikerduse hinna viiele eurole, aga viidavad poes veel mitu tundi, et saada hinda veel kümne sendi võrra madalamaks.
Eriliseks ühiskonnagrupiks, kes hauvad vandenõu turistide petmiseks, on kerjused. Nepaalis on kerjuseid järjest rohkem – nende ridu täiendavad Himaalaja talupojad, kelle on mauistid kodukülast minema ajanud, samuti on järjest arvukamalt tulnukaid Nepaali naabrusest, India lootusetult vaesest Bihari provintsist. Kõigil neil inimestel ei ole tihtipeale hinge taga mitte punast krossigi ja nad elavad peamiselt Himaalaja tähistaeva all, pealinna tänavatel, pühakodade katuse all, külmikute või telerite külalislahketes pappkarpides. Need, kellel on vähemalt pere, elavad asbestist ja papist kokkuklopsitud lobudikus, ehk siis slummides. Praktilistel põhjustel tekivad Katmandus slummid spontaanselt jõekallastele, mis on ühteaegu prügimäed, sel kombel on kindlustatud ligipääs nii veele kui ka toidule.
Sõltumata sellest, millist religiooni nepaallased tunnistavad, austavad nad kõik kerjuseid, ja see on nõnda sellepärast, et nepaallased austavad üldse inimesi. Ma arvan, et just seetõttu – hoolimata kogu Nepaali vaesusest – ei sure keegi seal nälga. Kerjused pakuvad ka võimalust näidata heldust ja ma ei kujuta ette restorani või trahterit, mis ei toidaks oma lävel seisvat kerjust. Elegantsemad lokaalid, ehk siis need, kus käivad turistid, on külaliste tõttu kerjuste toitmise viinud kulisside taha ning taldrikud söögiga toimetatakse nendele köögi tagaukse kaudu.
Eriti kurb kerjuste kategooria on lapskerjused, kes on sõltuvuses liiminuusutamisest. Need lapsed – justkui südametunnistuse sasipundar – jäävad magama raamatukaupluste või kaubamajade treppidel ja kui nad ise üles ei ärka, siis äratab neid politsei. Nad lähevad siis vilgastele ristteedele ja pistes väljasirutatud käe sisse ummikus seisvate taksode aknast, kallutavad taksos istuvaid turiste mõtlema kohaliku haridussüsteemi puuduste üle. Ma ei ütle, et neil turistidel ei ole õigus – vaatamata sellele, et Nepaalis on koolikohustus, ei oska pooled nepaallastest ikka lugeda ega kirjutada. Ma olen ka nõus, et nendele lastele raha andmine on mõttetu. Aga äärmiselt mõttekas on – kindlasti, alati ja ilma arutamata, et kas anda õng või kala – neile juustusaia ulatamine.
Tunniajane sõit lennukiga Himaalaja kohal maksab sama palju kui tuhat juustusaia, aga see fakt ei sega suuremat osa turistidest võtmast kerjuseid kui tüütuid ka koledaid kärbseid. Turistide enesetunde pärast muret tundvad Katmandu võimud, võttes eeskuju Münchenist ja Zürichist, on kerjused kesklinnast minema löönud. Ma ei ole kindel, kas see ei ole endale jalga tulistamine – sest kui kerjuseid – peamist põlgusobjekti – ei ole, võivad turistid oma ülbet üleolekut hakata veel jõulisemalt demonstreerima riigiametnike vastu.
Võib-olla on selline käitumine geenidest põhjustatud ja seda juhib sama läänelik ülbus, millega kolonisaatorid, kirjutades oma purjedele, et tõde võidab alati, vallutasid kunagi India. Kui nii, siis ei ole see tõde sugugi tore ja lõbus.

Maskiball

Et mind ei süüdistataks ebaõigluses – on ka sümpaatsemaid turiste, lihtsalt mina tahan jutustada sellest, mis on kole. Ja inetusel on mitu nägu. Enamgi, tihti on inetus end ümber riietanud.
Turistidele meeldib folkloor, eriti etnomood. Pärast ajavahestressi väljamagamist lähevad nad poodlema. Ja nende ostud sõltuvad sellest, mida nad kavatsevad Nepaalis ette võtta. Matkajate fraktsioon, ehk siis inimesed, kes tulid Himaalajasse, et mägedes seigelda, lähevad šerpade poodidesse ja sõltumata sellest, kas tegemist on meeste või naistega, ostavad alpinistisaapaid, termoseid, magamiskotte ja sooje jopesid uhkete tikitud logodega – seda kõike nende mõistes peaaegu poolmuidu. Aga et mitte naerualuseks jääda, peaks matkajate fraktsioon silmas pidama, et nepaallaste suhtumine Lääne kaubamärkidesse on üsna muretu ja tihti on jope ühel käisel kiri Adidas ja teisel Mammut, ja rinnal hoopis Intimissimi – mida see iganes ka ei tähendaks. Mis puutub ülejäänud ostudesse, ehk siis Primuse termostesse, Lowe Alpine`i saabastesse või Jack Wolfskini logoga seljakottidesse, siis jääb üle vaid palvetada, et kõik need kohalikud produktid ei lagune enne laiali, kui matkajate fraktsioon jõuab mingile mäeküljele ronida.
Statsionaarse fraktsiooni moodustavad turistid, kes hindavad seltsielu rohkem kui loodust. Seda seltsielu iseloomustab Nepaalis sundimatu lärmakus, ja see käib peamiselt restoranides, pubides ja diskoteekides, mis turistide enklaavides on avatud seitse ööd ja seitse päeva nädalas. Loomulikult meeldivad ka statsionaarsetele turistidele mäed, aga nad eelistavad neid imetleda kaugelt. Tavaliselt imetlevad nad mägesid läbi bussiakna, bussis on tualett ja minibaar, ja see buss rammib kitsastel tänavatel kõike, mis ette juhtub ja laseb aina signaali, ent bussil on see hea omadus, et sellest ei pea välja minema. Populaarne on ka mägede imetlemine linnulennult, ehk siis õhuekskursioonid kahekümnekohaliste lennukitega. Kui turistid tahavad näha maailma Annapurna tipust, siis need lennukid päästavad nad tüütust paratamatusest mööda mäekülge üles ronida, aga samas kipuvad need lennukid vahel alla kukkuma. Statsionaarne fraktsioon kannab selle riski kuludesse, aga enne kui ta mingisse sõiduvahendisse sisse istub, teeb ta ka ostusid. Muidugi mõista teistsuguseid kui matkajate fraktsioon – statsionaarsed turistid ei osta sulejopesid ega termoseid, peale selle on nende ostud sõltuvalt soost erinevad. Naissoost statsionaarse turisti klassikalise ostukorvi moodustavad tikanditega sari, pašmiinasall, kolm kašmiirvillast sviitrit Indian summer`i värvides ja pearätikute komplekt: Buddha kujutisega, Ganeša kujutisega või siis mantraga, mis on rätikule trükitud devanaagari eksootilises kirjas. Kõike seda täiendavad veel vältimatud nipsasjad, ehk siis lohekujutisega kõrvarõngad, džuudiriidest kübarad ja surematust vildist tooted kogu skaala ulatuses – vildist sussid, vildist mütsid, vildist sõrmused vildist „kalliskiviga” või siis vildist prossid. Turistid, kellele vilt ei meeldi, võivad kõike seda hankida ka villasena, loomulikult käsitööna tehtud ja loomulikult jakivillast. Turuhitiks on atlasskäekotid, mis käivad kinni lukuga. Aga kõik Nepaali lukud ja klapid sümboliseerivad püsimatust ja seda teab igaüks, kes on kunagi ostnud Nepaalist midagi, mis käib nööpidega kinni.

Püsiviide Lisa kommentaar

Tommi Kinnunen

21. mai 2018 at 10:24 e.l. (Tommi Kinnunen) (, )

Foto: Suvi-Tuuli Kankaanpää / WSOY

Tommi Kinnunen (snd 1973) on auhinnatud soome kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja. Ta on kirjutanud nii romaane, novelle, õppematerjale kui ka näidendi- ja kabareetekste.

Nii Kinnuse 2014. aastal ilmunud debüütromaan „Neljäntienristeys“ ehk „Nelja tee rist” (e.k. 2015 Jan Kausi tõlkes) kui sellele järgnenud teos „Lopotti“ ehk „Peraküla” (e.k. 2017 samuti Jan Kaus) said tõeliste menukitena nii lugejate kui kriitikute lemmikuks. Mõlemad romaanid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. „Nelja tee rist” pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose preemiale kui ka Finlandia auhinnale. Lisaks on teosest tehtud ooper ja teatrilavastus.

Oma tulevikukuvandis jääb Kinnunen humoorikalt tagasihoidlikuks, kuid soostub panema ette tulevikuprillid ja kujutlema oma loomingu kirjeldust mõnes 2118. aastal välja antavas leksikonis: „Tommi Kinnunen oli soome kirjanik, kes mõjutas kirjanduselu lühikese perioodi jooksul 2010. aastatel. Tema stiili võiks iseloomustada kui ülepakutult melodramaatilist ja piinavalt kirjeldavat. Dialoogi kasutamine teostes on põhjendamatult vähene, temaatiliselt käsitles peamiselt seksuaalvähemuste, puuetega inimeste ja naiste elu. Kuigi ilmumisajal puudutasid Kinnuneni teosed ilmselt õrnahingelisemate lugejate tundeid ning teda tõlgiti ka teistesse keeltesse, ei jätnud kirjanik Soome kirjanduskaanonisse ja -ajalukku siiski väga suurt jälge.“
Tommi Kinnunen oli Prima Vista kirjandusfestival 2018 külaline. ( Prima Vista kirjandusfestival 2018).

Katkendid: Peraküla, Varrak 2017, tlk Jan Kaus, lk 172 – 175; 182 – 183.

Huusin tuulen mukaan,
kuunnellut ei kukaan.

Read Eino Leino luuletusest „Vanha vaimo” (luulekogust „Halla”, 1908). Eesti k „Asjata ma hüüdsin tuulde, kuulmas polnud hingelistki”.

„TRAPETSILIHASED. Musculus trapezius.”
Kari tutvustab entusiastlikult õpitut. Praegu ta veel ei masseeri, vaid kordab lihaste nimetusi. Õlavarre kolmikpealihas. Harjaalune lihas. Väike ümarlihas.
Esimene talv uues korteris. Ema istub ikka veel isa järel jagamatu pärandiosa otsas. Johannesele ei anna ta midagi, et Kaarina ilma jääks, aga Anna sai oma maja jaoks eelpärandi korras raha ning mina muretsesin Helsingist selle korteri. Johannes ja Kaarina käendasid lisalaenu. Elutuba, üks magamistuba, köök. Esikust läheb pikk koridor, mille otsas on veel üks tuba. Mõeldud Karile töötamiseks või lastetoaks.
Laman kõhuli massaažilaual. See on kusagilt tutvuste kaudu ostetud, muhklik ja sellest kerkib läpatanud haisu. Selle peale on laotatud lina. Mu pea on lauda selle tarvis konstrueeritud augus. Mul on raske hingata.
„Kas siin lina sees ei peaks olema näiteks mõni ava?”
„Aga siis ei saaks seda enam voodis kasutada.”
Käed töötlevad mu keha läbi. Mõned lihased eristuvad lihtsalt, teisi peab enne leidmist kaua otsima. Rätsepalihas. Sääremarja kolmpealihas. Kari käed meenutavad vanaema uurivate sõrmede liikumist Eila paisunud kõhul. Vahepeal nad peatuvad ja nõtkutavad läbi naha, otsides kinnitus- ja hargnemiskohti. Kaksiksääremarjalihas, tallalihas. Kari on selle uue maailma leidmise üle nii uhke. Varsti pole ta enam juhutööline, vaid koolis käinud ja seaduslikult tunnustatud massöör. Proff, lõppude lõpuks. Ta tahab mu eest hoolitseda ja on selleks katsetanud päris mitme tööga, juhtinud Hakaniemi turuhoone lihapoe autot, vahendanud lehetellimusi ja töötanud Rahvusmuuseumis valvurina. Nüüd ta keskendub ja võtab ette. On entusiastlik, õpib hiliste tundideni erialast sõnavara. Mul on kõdi. Ta naerab koos minuga ja teeb veel kõdi, samas nimesid öeldes.
„Lühike varvastepainutaja. Musculus flexor digitorum brevis.”

Talle paistab, et sellest võib saada talle päriselt amet, kus ta ennast hästi tunneb, ja mina usun seda samuti. Karile meeldib kätega töötada ja mõnusalt juttu puhuda. Visata õhku sõbralikke sõnu, mida ta parajasti teeb.
„Pööra ümber.”
Ma kuulan sõna. Ta eemaldab mu rinnahoidja, mille ta pidi avama juba varem, et tunda abaluualust lihast. Miks tundub omaenda keha alastus mõnikord loomulik, mõnikord mitte? Ma ei häbene kõndida alasti duširuumist magamistuppa, mul pole piinlik Kari ees riidest lahti võtta, kui ta hääl on kähe ja tuhm. Aga nüüd, kui on ainult anatoomiline huvi, tahaksin käed rindade ette tõsta.
Kari sätib ennast mu pea taha istuma ning asetab käed mu õlgadele. Sõrmed tunduvad libedad, libisevad.
„Mida sa teed? Mis see on?”
Käte liikumine peatub.
„See on ainult õli. Sedasi on naha pinnal kergem liikuda.”
Ta vajutab mu huultele suudluse. See läheb viltu, kuna ta pea on minu suhtes tagurpidi.
Käte liikumine tekitab hea tunde. Sõrmed libisevad mööda kaela, rinda, õlgu ja otsivad uudishimulikult kaardistamata alasid. Kuulan madalat, meloodilist häält, mis loetleb mu kehaosade nimesid. Peapöörajalihas. Väike rinnalihas. Suur rinnalihas. Ta avab mulle oma kõige uuemad teadmised. Räägib, kuidas rangluu külge kinnituv pectoralis major võib koormata sõrmenärve ning kuidas keegi kurdistuv organist sai pärast neljandat massaažikorda oma kuulmise tagasi. Ta tõuseb püsti ja küünitab, et näidata eesmisi saaglihaseid ja selgitada, kuidas need aitavad nii hingata kui ka vibutavad rusika ettepoole. Tunnen soojust, kuidas tema kõht kaardub mu näo kohal, kuidas reied mu juuste vastu vajuvad. Tunnen enda hingamist ja Kari kõhu lõhna. Mees lõhnab tervikuna sihikindluse järele, selle järele, et ta teab, mida tahab. Käed liiguvad mu kõhule, uurivad seda, pigistavad mind pikkade tõmmetega. Veri kohiseb mu kõrvus ja ma sulan sihiteadlike sõrmede all tuhandeks väikseks nireks, imbun läbi massaažilaua, valgun põrandale suureks loiguks, täis rahu ja õndsust. Kari räägib minuga, aga ma ei saa aru.

Käed eemalduvad kõhult, aga liigutused on teistsugused, mitte ilusad, vaid uurivad.
„Füüsilisi takistusi loote arenguks teil pole, proua,” ütleb arst. „Võite riidesse panna.”
Tõusen haigla uurimislaualt, panen aluskleidi uuesti selga. Tuba on sama jahe kui arsti käed. Terves haiglas haiseb puhastusvahendi järele, millega pühitakse enne vaktsineerimist nahka.

„Ma oleksin soovitanud anovulatoorseid ravimeid. Normaalsest erinevates peredes on lapse saamine seotud tõsise vastutusega.”
Ta peseb käsi, minu arust tarbetult kaua.
„Tavaliselt ma poleks selliseid ravimeid pakkunud, sest minu meelest peab naine oma valikute eest ise vastutust kandma. Enne sõda reguleeris ühiskond oma meetmetega, kellel on soovitatav paljuneda. Enam ei peeta seda kohaseks, isegi mitte laplaste või mustlaste hulgas.”
Ta peseb ikka veel. Tunnen ennast räpasena.
„Ja ega teiegi pole nõrgamõistuslik,” jätkab ta. „Ainult defektse meeleelundiga.”
Ma noogutan ja koban tooliservalt kleidi ja sukkade järele, aga ei leia neid. Arst kuivatab käsi.
„Kuna teil on täiesti normaalne abikaasa, õnnestub lapsehoid arvatavasti ilma suuremate õnnetusteta.”
Ta lahkub ja jätab mind üksi, öeldes, et õde saadab mind varsti välja. Tõstan käed oma veel lamedale kõhule. Aluskleidi riie on libe. Siit ma algan ja maailm lõpeb. Mu sõrmed on piiri peal. Väljaspool käeselga on teised ja peopesast seespool on mina, varsti meie. Ma püüan mõelda varsti endast kui emast, emast kui tema vanaemast. Mis tunne oli tal Annat oodata? Mida mõtles Anna oma kaksikutest, Kaarina Maaritist? Kas nad oskasid rõõmustada?

„Obliquus externus abdominis.”
Kari on liikunud laua paremale küljele.

„Nüüd sa ei kuula.”
Kui ma keskendun, vaatavad mu silmad põiki ülespoole. Ma ei kontrolli nende lihaseid, ma isegi ei tea, kuidas nendega kontakti saada. Silmamunad, ripsmed, laud, läätsed on mulle kasutud, aga ikkagi paljastavad nad väljaspoolsetele asju, mida ma ise näidata ei tahaks.

Kari jutustab vaagnapõhjalihastest, rasedusest, sünnitusest.
„Kas sa tead, et su keha muutub? Võib olla raske sama kiiresti liikuda kui varem.”
Õrnalt laskuvad peopesad mu kõhule. Need ringlevad seal. Sõrmed pole enam libedad, vaid hõõruvad nahka. Entusiasm ta hääles aina kasvab.
„Küll ma meie eest hoolt kannan,” lubab ta.
Ta surub huuled mu kõhule, annab naba kõrvale musi. Temast saab isa. Ta räägib kõhu sisse ning mind ei kuula keegi.

„Varsti ei tunne sa ennast äragi, arbuusikõhuke.”

/…/

Suojaan luokse kaipauksen hiljaisen
(Read Soome 1967. aasta Eurovisiooni võistluslaulust „Varjoon-suojaan”, esitajaks Fredi. Eesti k „Varju vaikse igatsuse juurde”)

TUOMAS VAATAB tahavaatepeeglisse. Tagaistmel istuvad ema ja isa. Ema silmad on punased, isa vaatab küljeaknast välja ja noogutab tee ääres seisatanutele. Eesistmel istub Helena ja silub kleidiserva sirgemaks. Tuomas märkas, et matustel ta ei nutnud. Pingilt kirstu juurde ja tagasi kõndis ta Anna, mitte isa käe kõrval nagu tavaliselt. Kirikust tulles oli igaühel keegi, kelle kõrval kõndida. Ema kõndis koos Minnaga, isa ja Tapio kandsin kirstu. Tuomas kõndis ainsana üksi. Erikut loomulikult kaasa pole. Keegi siinolijatest ei tea mehe olemasolust midagi. Tuomas ei osanud otsida kellegi seltsi ja kellelgi ei tulnud pähe teda kaasa haarata, et jagada kirikus külge jäänud kurbust.
Nüüd sõidavad nad teisena. Enne neid on Anna tütre auto, nende järel palju teisi. Surnuauto sõidab üle ristmiku, aeglustab ja jääb siis nende maja kohal teele seisma. Terve matuserong seisatab.
„Ega me veel ju surnuaias pole?” küsib Helena.
„Jääme hetkeks kodu juures seisma,” vastab isa tagaistmelt.
Nad seisatasid kodumaja ristmikul ja peatasid terve küla liikluse. Vanaema ei tunnistanud kunagi, et ta elab Lopottis. Tema meelest tähendas see halva mainega naiste piirkonda, kuigi sellega viidati pigem vaid ämmaemandale endale. Oli ta ju saanud sohilapse. Kui vanaemalt küsida, mis piirkonda maja kuulus, ei osanud ta vastata. Eks nelja tee risti juurde vist. Keegi ei teadnud õieti, mida nimi tähendas, aga see ei huvitanud kedagi peale vanaema enda.
Isa ütleb alati, et elu on hästi elatud, kui sind üksainuski igatsema jääb. Nüüd ulatub autode kolonn kodumaja juurest vähemalt nelja tee ristini välja. Tuomas vaatab küljepeeglist, kuidas valgusfooris vahetuvad rohelised tuled punaseks ja tagasi, aga ükski auto ei liigu. Kõrvalteedelt ei pääse peateele sõitma, ühelgi vastutuleval autol pole võimalik rivi vahelt vasakpööret teha. Kõik külaelanikud ootavad, kuni vanaema läheb. Tee ääres on vanemad inimesed seisma jäänud ja mehed mütsid peast võtnud. Nooremad jätkavad matuserongkäigust välja tegemata oma teed. Neid surnud ei huvita.
Kodu juures asuvat ristmikku on muudetud sedasi, et õuelt ei saa külavaheteele sõita teisiti kui naabri krundi kaudu lõigates. Tuomas viskab pilgu tahavaatepeeglisse. Tagaistmel pühib ema oma nina ja isa võtab tema käe enda kätte. Võiks arvata, et nad on rõõmsad, kui saavad lõpuks teha seda, mida tahavad. Vanaema surm ei tulnud kellelegi üllatusena, vastupidi. Ise sisendas ta seda endale juba vähemalt viisteist aastat. Iga jõulupidu pidi kindlasti viimane olema, sest kohe korjavat vikatimees ta teiste jalust ära. Aga ei midagi. Ta võttis aasta-aastalt alla ning luud turritasid läbi õhukese naha, kuigi seest läks tal lõpu eel siiski pehmemaks. Ei teagi, kas sai käsutamisest küll või pani ema kangekaelselt viisakas vastupanu teda lõpuks uskuma, et miniast lahti ei saa? Ka nende, lastelastega, rääkis täitsa ilusti ning hakkas kiitma õpinguid ja lõpetamisi. Nad kõik jõudvat õpingutega kaugele. Presidentideks välja, kui mitte rohkemgi. Ometi ei osanud nad enam üksteiseni teed leida. Nad olid õppinud elama ilma vanaema Lahja seltsita.
Surnuauto jätkas teekonda ja saatjad järgnevad, üks auto teise järel. Igal juhil võtab hetk aega, et minekut märgata ja gaasi vajutada, seetõttu vahemaad kasvavad. Sel korral ei kiirusta siiski keegi eelmise sappa kinni. Helena silub kleidi sõrmeotstega põlvede vahele ja sealt välja, seejärel aga katkestab liigutuse.
„Kas ma olen rohkem isa või ema moodi?”

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Denyse Woods

4. mai 2018 at 1:14 p.l. (Denyse Woods) (, )

Foto: Mirte Slob

Festivalil Prima Vista on kolmandat aastat järjest rõõm tervitada külalist Iirimaalt, kelleks on Denyse Woods (1958). Diplomaadi tütrena on Bostonis sündinud Woods lapsepõlvest saadik palju reisinud ning erinevates riikides elanud, sh USA, Belgia, Austraalia, Itaalia, Iraak ja Inglismaa. Ülikoolis on ta õppinud araabia ja inglise keelt ning töötanud tõlgina Iraagis. Araabia kultuurikogemus ja armastus reisimise vastu on leidnud põneva ja eheda väljenduse Woodsi reisitrios, millest esimene osa—„Öine Innsbrucki rong“ (2017, Ersen)—on Eva Nilsoni poolt eesti keelde tõlgitud. Trio osad viivad meid Sudaani, Jeemeni ja Omaani müstilistele maastikele ning kombineerivad reisi-, armastus- ja põnevusromaani elemente. Kolmas osa „Of Sea and Sand“ ilmub mais 2018.

Nime all Denyse Devlin on autor avaldanud samuti kolm romaani, millest esimene “The Catalpa Tree” sai Iirimaal bestselleriks. Pälvitud kirjanikustipendiumid on autoril võimaldanud töötada nii Shangais, Pariisis kui Horvaatias. Aastal 2016 võitis autor Florida Keys Flash Fiction auhinna ning veetis kaks nädalat kirjutades Ernest Hemingway stuudios Key Westis—olles seega esimene autor, kes on saanud sellise võimaluse peale Hemingwayd ennast.

Autori töid on tõlgitud kuude keelde.

Alates 1987.aastast elab kirjanik Iirimaal Corkis koos oma abikaasa ja kahe tütrega.
Debüütromaan „Öine Innsbrucki rong“ on lugu armastajapaarist, kelle teed lähevad Sudaani kõrbes ootamatult ja segastel asjaoludel lahku. Nagu hilisemates romaanides, kasutab autor siingi loo jutustamiseks erinevaid vaatepunkte. Lisaks põneva loo jutustamise oskusele ning keeruliste inimsuhete harutamisele on autor suurepärane paigakirjeldaja–igas romaanis on suur osa kõrbel, ning igast romaanist kumab läbi autori armastus nii araabia maade ja kultuuri kui oma kodumaa Iirimaa vastu.

Annika Aas

PRIMA VISTA ÜRITUSE INFO

N, 10. mai kell 17.00 Iiri kirjaniku Denyse Woodsi kohtumine lugejatega Tartu Linnaraamatukogu saalis
Külalisega vestleb TÜ dotsent Raili Marling. Eesti keeles on ilmunud Woodsi romaan „Öine Innsbrucki rong“ (Ersen, 2017). Vestlus on inglise keeles, järeltõlkega eesti keelde. Sündmust toetab Iirimaa Suursaatkond.

 

KATKEND: Öine Innsbrucki rong, Ersen 2017, tlk Eva Nilson, lk 211 – 217.

„Üks meist valetab.”
Hääl pudenes ülemiselt narilt surnukeha täie raskusega. See ei olnud see, mida ootasin Francest ütlevat. Tegelikult arvasin, et ta võib viimaks kahetseda ja tunnistada oma otsuse tohutut ekslikkust. Tema kirjelduse järgi oli tollele praamile minek olnud ainus asi, mida ta teha sai. Richardi silmis oli see halvem kui mõtlematus, see oli deserteerimine. See oli Francesele allaneelamiseks kibe pill, aga mina arvasin, et ta peaks vabandust paluma ja üles tunnistama. Selle asemel ütles ta selgelt ja tundeliselt: „Üks meist valetab.”
„Ilmselt.”
Frances kõhkles. „Ja üks meist räägib tõtt, milleks siis niimoodi jätkata?”
„Seda nüüd küll siit ei järeldu. Me mõlemad võime valetada. Hädapärast võime ka mõlemad tõtt rääkida.”
„Ebausutav.”
„Kas on? Miski pidi vahele tulema, Fran. Miski, mis ei allunud meie kontrollile.”
„Nagu näiteks?”
„Ma ei tea. Võib-olla oli meie vastu rahvusvaheline vandenõu?”
„Jah, ja võib-olla toimetas mõni kõrbedžinn sind aknast välja?”
„Täpselt nii juhtuski,” lausus Richard kahetsusega, „ainult et ma väljusin uksest.”
„Väga naljakas.”
Tahtsin liigutada. Mu selg valutas, aga nad rääkisid nüüd üsna valjusti, olles veendunud mu peaaegu koomaseisundis, ja ma ei tahtnud neid nihelemisega heidutada.
„Kuule, saatkondades võis olla mingi segadus,” ütles Richard. „Mingisugune tõeline administratiivne eksitus.”
„Sa arvad, et võib-olla tegelesid inimesed Kairos sinule passi väljaandmisega, samal ajal kui mina istusin otse nende nina all ja nutsin sinu järele? Jäta, Richard, sellel ei ole mingit mõtet!”
„Ma ütlen sulle, millel ei ole mõtet. Et sa läksid sellele praamile, teadmata, mis minuga juhtus. Sellel ei ole üldse mingit pagana mõtet.”
Nad tõmbusid mõneks hetkeks kumbki oma nurka, et järele mõelda. Kuulsin Francest ringi kobamas; miski krõbises ja ma kujutlesin, et ta avas šokolaaditahvli. Arvasin, et tunnen isegi selle lõhna. Julm. Võimalik, et šokolaadi juurde pagemisest ärritatuna pahvatas Richard: „Jumala eest, Fran, kuidas sa seletad seda, et läksid teise riiki mind otsima?”
„Ma ei hakka seda uuesti rääkima.”
„Ei, sest see võib keeruline olla, eks? Sest teisel rääkimise korral võid midagi segi ajada.”
„Seal pole midagi segi ajada. Ma olin Kairos tolles saatkonnas ja sama hästi kui sulle, oleksid nad võinud anda passi välja Margaret Thatcherile!”
„Põrgusse!” ütles Richard ärritatud hääletooniga. „Miks ometi pidanuks ma pärast kõike seda, mis olin läbi teinud, et veenda sind minuga koos elama, õhtupooliku kuumuses keset täielikku kõnnumaad rongist välja hüppama, et sinu juurest ära minna? Ma ei mõista! Suhte lõpetamiseks on palju mugavamaid võimalusi, juhul kui ma oleksin tahtnud seda teha, aga ma ei tahtnud. Sina omalt poolt loobusid oma armsast ringikondamisest varjamatu vastumeelsusega, seega kui keegi soovis suhet katkestada, siis pigem olid see sina!”
„Ma tean seda! Ja just sellepärast on mul kindel soov tõestada, et see ei olnud nii! Kui ma ütlesin, et loobun kõigest sellest, siis kavatsesin seda teha. Ükskõik, kui raske see oleks olnud, kavatsesin selle läbi teha, ja olen veetnud neli viimast aastat, soovides sulle öelda, et olen täitnud oma lubadust!” Francese hääl oli valjem kui varem, sestpeale, kui ta oli kupeesse sisenenud. „Soov sinuga olla ei teinud mulle kogu mu elu mõttest loobumist kergeks, ja ma ei palu selle tunnistamise eest vabandust. Sel ajal juhtusin arvama, et oled seda väärt ega kavatsenud alla anda pelgalt sellepärast, et sa meie paganama rongist välja kukkusid!”
Ta püüdis pausi teha, aga meelepaha sai temast võitu ja sõnad tormlesid omatahtsi edasi. „Ma ei tea, mis kuradi koht see oli, kuhu sa läksid, ja sa võlgned mulle seletuse, miks ma rongis ärgates leidsin, et sa oled kadunud!”
Neli aastat oli möödunud. Ta oli arvatavasti seda mõttes tuhat korda kisendanud, päev päeva järel, üks öö teise järel. Iga kord, kui ta bussi astus või porgandit hakkis või liiklusummikus istus, oli ta arvatavasti teinud seda lootuses, et ühel päeval vabaneb süüdistusest.
Rong rappus ja me kõik liikusime koos sellega. Mu jäsemete pidev võnkumine ähvardas mind uinutada, kui ma otsekohe tähelepanu sellelt kõrvale ei juhi. Mu silmad olid tunde pimedusse vahtinud, püüdes tabada iga väikest liigutust, iga aknast mööda vilksatavat valgust, aga mu laud olid rasked ja vajasid puhkust. Soovisin, et Richard räägiks.
„Fran,” ütles mees rahulikult, „kas ma armastasin sind nii halvasti, et sa pidasid mind võimeliseks sind niimoodi maha jätma? Sa peaksid teadma, et ma ei suudaks kellelegi niisugust asja teha, aga sulle… ma ei olnud füüsiliselt võimeline välja minema ja sind hülgama.”
„Sa olid tulivihane.”
„Võib-olla, aga kui ma oleksin ära läinud, siis oleksin sulle seda otse öelnud. Jah, sa tekitasid vahel pahameelt. Jah, sa panid mind iga päev, iga tund tasuma selle eest, et tahtsin olla sinuga, aga isegi kui oleksin tahtnud sinust lahti saada, miks oleksin pidanud seda tegema nii kohutavalt ebameeldival viisil?”
„Et mind karistada.”
„Ära ole naeruväärne. Ma ei ole kättemaksuhimuline. Ja kallima mahajätmine keset Nuubia kõrbe ei ole lihtsalt minu stiil. Arvasin, et oleksid pidanud seda teadma.”
„See, mida ma sinust teadsin ja ootasin, osutus mulle siis väärtusetuks ja on praegu ebaoluline. Sa valetad mulle, Richard. Ma vajan tõestust selle kohta, mis tegelikult juhtus.”
„Aga miks ma peaksin valetama? Kõigepealt miks, jumala nimel, oleksin pidanud sind maha jätma?”
„Sellepärast,” vastas Frances vaikselt, „et ma ei väärinud enam vaeva. Mäletad? Nii sa ütlesid. Võin praegugi veel kuulda põlgust su hääles. „Tead, mis, Fran? Sa lihtsalt ei vääri enam vaeva.” Need olid viimased sõnad, mis sa mulle ütlesid ja sa ei saa neid olematuks teha või tühistada nende mõju. Minu võimalikud põhjused ärajooksmiseks on ilmselged, aga ka sinul ei puudunud selleks ajend. Sa vihkasid seda, et ma koormasin sind oma emotsionaalsusega. Konfliktid olid sulle vastumeelsed, aga Sudaanis pakkusin sulle vähe muud peale nende. Ja tagasi Inglismaal võinuks see veel halvem olla. Sa ajasid mind taga, otsekui taotleksid mingit auhinda, kuid said mu hinnaga, mida sa ei olnud arvestanud. Võib-olla ei hüpanud sa rongist välja, et minust pääseda, ja võib-olla su kott tõesti näpati, aga kui sul oli aega mõtiskleda, siis võisid väga hästi mõista, et olid võtnud enda peale rohkem, kui sa tegelikult tahtsid, ja ükskõik, kuidas sa seda käsitlesid, kindlustasid sa, et me ei saaks kontakti.”
„Sa ei oska arvatagi, mida sa mulle tähendasid.”
„Võin sama öelda.”
Richard kulistas mingit jooki, mis tal seal üleval oli. „Kas tõesti? Kui sa mind nii väga armastasid, miks sulle siis ei meeldinud mõte minuga koos elada?”
„Mitte sinuga koos elada. Elada nii, nagu sina elad. Kuule, ärme läheme sellega uuele ringile. Oleme selle eest juba liiga palju maksnud ja nii erineval viisil sellest välja tulnud.”
Richard koputas tühja joogipurgiga millegi metalse vastu ja see heli oli monotoonseks saateks hääbuvale vestlusele.
„Ma ei tea, mida öelda,” kostis viimaks Francese hääl. „Ükskõik, mis enne toimus, ükskõik, mis sinuga juhtus, mina olin Kairos ja püüdsin sind leida. Sellel ei ole enam tähtsust. Vastupidi ootustele jätkus mu elu ilma sinuta siiski, aga tol ajal ma ei teadnud, et see nii läheb. Ma kartsin Inglismaal elamist. Ütlen seda ikka ja jälle, kuid eelistasin seda sinu kaotamisele. Läksin selle praamiga edasi, sest olin väsinud ja segaduses, ja kuna ma arvasin, et sina oleksid seda tahtnud. Soovin, et sa ütleksid mulle nüüd, et nii see oligi, siis võiksime kogu selle kurva loo välja naerda.”
„Sa andestaksid mulle nii kergesti?”
„Tahan lihtsalt teada, mis juhtus?”
Richard turtsatas pilkavalt. „Pead silmas, et tahad, et ma tunnistaksin midagi, mis pole kunagi aset leidnud, selleks et panna sind oma valikutes paremini tundma. Noh, ma ei tee seda.” Ta hüppas narilt alla ja avas ukse. Kupeesse paistis valgust.
Ummikseis.

Rong kihutas. Vajusin hetkelisse unelusse, mis hääbub sama kiiresti, kui oli tekkinud. Normaalsuse välgatus. Minu korter Londonis, mulle tuttav nägu ja hääl. Mitte need anonüümsed hääled, õnnetud ning tulvis kahtlusi ja usaldamatust. Ajutises vaikuses puudutas ja ahvatles mind uni, rongirataste pidev kolksumine meelitas mu sellest draamast eemale. Minu all avanes suur must auk, see kutsus mind, tõmbas endasse, ja too keeruline armulugu mu pea kohal kaotas oma erilise huvitavuse. See oleks unes kadunud ja lahustunud ning ärgates ei oleks ma sellest Kairo ja Hartumi vahel toimunud kummalisest loost enam hoolinud. Libisesin aeglaselt tolle suure augu poole. Jah, ma ei sekkunud enam nende inimeste isiklikku ebaõnne ja kahtlustesse. Lubaksin endale vaid und, mis ahvatleb mind vagunite uinutava kolksatusega. See ei ole niikuinii minu asi.
Suikudes tunnetasin ebamugavust. Ma ei suutnud seda päriselt tabada. Olles ennast eraldanud kahest häälest, mis olid mind hüpnotiseerinud, olin õrnalt äiutatud kosutavasse unne – aga see uni jäi masendavasse kaugusse, kui tunne, mida ma püüdsin ignoreerida, tugevnes. Selgus tõde: ma tahtsin pissile. Sekunditega oli teadvusetuse must auk kadunud ja seda asendas kummaline kimbatus. Võisin muidugi tõusta, noogutada Richardile koridori eredas valguses ja lipsata temast mööda, et minna klosetti. Kuid see oleks võinud tekitada neis tunde, et nad olid mind häirinud, ja nad oleksid läinud kupeest kaugemale, et jätkata vaidlust kusagil mujal; teisalt aga oleksid nad minu juuresolekul võinud vaikida. Ma ei väärinud muud, aga mu uudishimu oli taas ärganud ja pani ennast maksma, niisamuti nagu sisemuses kasvav pinge. Olin veendunud, et enne koidikut hargneb sõlm viimaks lahti ja me saame teada, mis Niiluse oru ekspressis tegelikult juhtus. Ma ei saanud riskida sellest hetkest ilmajäämisega.
Olin kõhklev ka nende pärast. Nende jaoks oli oluline säilitada privaatsus, et see kohtumine üle elada, aga kui kõrvaline isik sekkub, siis lummus puruneb. Kui neile tunduks, et nad kohtusid justkui teises maailmas, kus neid piinanud mõistatus sai ilma tunnistajata või väärikuse kaotuseta läbi arutatud, võiksid nad järgmisel hommikul minna ja jätkata endiselt oma elu. Mõlemad olid ilmselt unistanud niisugusest võimalusest – sest kui nad oleksid kohtunud rahva hulgas, oleks nende mineviku surve kasvanud ja lahendus võinuks leidmata jääda.

Püsiviide Lisa kommentaar

Lena Andersson

20. apr. 2018 at 10:29 e.l. (Lena Andersson)

Foto: Henric Lindsten

Kirjandusfestivali Prima Vista raames kohtub 7. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis lugejatega rootsi kirjanik Lena Andersson
Külalisega ajab juttu TÜ endine rootsi filoloogia lektor Esbjörn Nyström.

Eesti keelde on tõlgitud Lena Anderssoni prestiižika Augustpriseti pälvinud romaan „Omavoli“ ja selle mõtteline järg „Isiklikult vastutamata“ (Eesti Raamat, 2015, 2017).
Mõlemad romaanid ilmusid ”Põhjamaade romaani” sarjas, tõlkijateks Tiina Mullamaa ja Maarja Aaloe.

Lena Anderssoni (s 1970) suur läbimurre ilukirjanduses tuli 2013. aastal romaaniga “Omavoli” (Egenmäktigt förfarande), mis kirjeldab Ester Nilssoni lootusetut armastust mehe vastu, kes ei soovi temaga luua tõsisemat suhet. Romaan leidis heakskiitu mitte ainult suure lugejaskonna vaid ka kriitikute seas.

Järgmises romaanis, “Isiklikult vastutamata” (Utan personligt ansvar, 2014), kohtame Ester Nilssonit taas õnnetus armastusloos. On ilmne, et armastus on kogu aeg tihedalt seotud võimuga. Romaanid on tulvil stseene, mis hõljuvad koomilise ja valusa piirimail. Ester on intellektuaal, tal on doktorikraad filosoofias, aga kui ta endaga armastuse üle juurdleb, juhivad teda märkamatult tunded ja ta ei suuda säilitada kainet pilku. Samas on romaani kriitika suunatud pigem vastutustundetute ja/või otsustusvõimetute meeste vastu.

Andersson oli teismelisena rootsi noortekoondise tippmurdmaasuusataja, hiljem õppis Stockholmi ülikoolis saksa ja inglise filoloogiat ning politoloogiat. 1999. a. ilmunud debüütromaanis kirjeldas Andersson lapsepõlve 1970. ja 1980. aastate tüüpilises eeslinnas, kus tuli teravalt esile vastuolu heaoluühiskonna ideaalide ja tegelikkuse vahel.

Järgneva kahe romaaniga “Oled siis rootslane?” (Du är alltså svensk? 2004) ja “Duck City” (2006) arendas Andersson oma satiirilist annet. Esimese romaani peategelane on ateistlik berber Fatima ja raamat käsitleb kollektiivse identiteedi teemat sisserännuriigiks kujunenud Rootsis, teine on on satiiriline düstoopia Piilupart-Donaldi-maailmast. Kirjaniku loomingus tähendusrikka pealkirjaga teosesse “Mõistus ja kõrkus” (Förnuft och högmod, 2011) on Andersson kogunud artiklid ja näitekirjanduse tekstid.

Lena Andersson on omanäoline arvamusliider ja avaldab tihti arvamuslugusid suures rootsi päevalehes “Dagens Nyheter”. Üks tema kõige suuremat tähelepanu pälvinud tekstidest oli “Regent kui loode” (Regenten som foster, 2011) – kompromissitu arveteõiendamine monarhiaga ja kroonprintsess Victoria rasedust ümbritsenud tähelepanuga. Lena Andersson võtab sõna paljudel teemadel, aga kolm põhisuunda on kriitika religiooni, kultuurrelativisimi ja kollektiviseeriva identiteedipoliitika pihta.

Ratsionalism ja individualism on arvamusliider Anderssoni tähtsad positiivsed loosungid. Tema mõtted liiguvad sageli vastupidiselt kehtivatele normidele ja ta ei karda oma sõnadega piinlikkust valmistada.

Esbjörn Nyström, tõlge Krõõt Kaljusto-Munck

 

Katkend: Omavoli, Eesti Raamat 2015, tlk Tiina Mullamaa, lk 75 – 80.

Ester kuulis meest ettekandjale lausuvat, et nad ei jää kauaks. Püstijala tellis mees endale klaasi veini. Ettekandja ootas tähelepanelikult, kuid taktitundeliselt veel üht tellimust ja kui seda ei tulnud, läks köögi suunas. Hugo vaatas sel hetkel kiirelt Estrile otsa ja küsis, kas tema sooviks ka ehk midagi. Naine noogutas.
Hugo istus tooliservale nii, et suurem osa keharaskusest oli jalgadel, pööras ja keerutas ennast, vaatas kõike peale naise, valmis minema tormama.
Ester nägi seda, kuid see oli armastus, mida ta tundis. Rohkem selgitusi polnudki vaja. Kõik, mida ta oli tahtnud küsida, kõik hingematvad mõtted tundusid lihtsalt ettekäänded kohtumiseks. Ester tahtis kokku saada, selles oligi lugu. Ta tahtis mehega suhet ja kõik. Ta tundis mehest piiritut puudust, nii lihtne see oligi. Ta tahtis istuda koos temaga ja tundide kaupa vestelda ning siis minna mehe juurde koju ja ärgata hommikul, ees pikk laupäev. Kui nad olid koos, ei puudunud Estril midagi.
„Ma pean kohe tagasi minema,” ütles Hugo ja ta hajevil pilk kohtus korraks Estri omaga. „Mul on palju teha. Tohutult intensiivne tööperiood.”
Illusioon purunes ja külm tuli tagasi. Jõuga saavutatud kohtumist pidi õigustama ja selle mõistmiseks tuli välja käia raskeid termineid, nagu moraal ja vajadus, mitte pehmeid külgi, millele Ester äsja oli mõelnud.
Tal oli suur tahtmine öelda, et küllap oli mehel olnud tihe tööperiood ka eelmisel nädalalõpul, kuid otsustas, et ei ole sarkastiline. Sarkasmi tuleb alati kahetseda.
„Ma tegin kõik, et ühendust saada,” ütles Ester.
„Ma nägin jah.”
Tekkis vaikus, kuni Ester analüüsis mehe õelat repliiki.
„Miks sa ei vastanud?”
„Millele kõigist esitatud küsimustest oleksin ma pidanud vastama? Küsimusi oli tõepoolest palju. Ma pole ealeski nii palju küsimusi korraga näinud.”
„Ma saatsin ka sõnumeid. Ja helistasin.”
„Jah. Tõepoolest.”
„Sa mõtled esmaspäevast meili?”
„Ma ei tea, mis päevast täpselt. Kõigile neile küsimustele ei saanudki ju vastata. ”
„See tuleb võib-olla sellest, et mul oli viimase nädala jooksul, mille kohta küsimusi esitada?”
„Pole aimugi.”
„Arvata võib. Mõnikord on raske aru saada, kuidas asjad on.”
Mees tühjendas pokaali paari jõulise lonksuga.
Ester hingas lühikeste tõmmetega.
„Mul on palju küsimusi, sest sinu käitumine on olnud arusaamatu. Me oleme kolm kuud kohtunud ja meil tekkis suhe. See kulmineerub kolmel erootilisel kohtumisel, mida me mõlemad pidasime möödapääsmatuks. Kolm erootilist kohtumist kuue öö jooksul. Pärast seda käitud sa vastikult ja pealegi arusaamatult. Nii et mina pean hakkama mõistatama. Kui tahad kedagi piinata, siis see, mis sina oled minuga viimase nädala jooksul teinud, ongi piinamine.”
Mees ei öelnud midagi. Keerutas oma tühja klaasi, vaatas kõrtsis ringi. Ta ei paistnud tundvat mingit süüd ega vaikinud mitte selle pärast, et ei teadnud, mida öelda. Ta tahtis lihtsalt naise pealesunnitud ahelatest minema ja oli vait, nagu ollakse inimesega, kes niikuinii ei mõista, mis peitub teises maailmas, kus kehtivad teised reeglid. Mõttetu arutadagi, sest vahel on kuristik.
„Ma olen terve nädala olnud meeleheitel. Ma ei tea, mida ma pean tegema.”
„Kui sul on kurb meel, mine ja räägi kellegagi.”
„Ma räägingi ju kellegagi. Just praegu.”
„Kellegagi, kes mõistab. Mõne professionaaliga.”
„Kes teab, mis tähendab murtud süda. On ainult üks inimene, kes saab mind aidata, ja see oled sina.”
„Ma pean kahjuks tööle tagasi minema.”
Tema hääle tuhmist kõlast ja pilgu väsimusest märkas Ester jälle, et sellest ei piisa. Mittepiisavus, mis on kalestunud ja muutunud abstraktseks vastikustundeks naiste vastu nende alalise armastusejanu tõttu, mille nad esitavad neile, kellel on ometi suuremat, millele mõelda. Naiste lalin ja omandinõuded on lassona välja visatud, alati õigustatuna nende õrnalt põksuvatest südametest.
„See oli kirg,” ütles Hugo. „Nagu kirg ikka võttis see meid oma valdusse. Eriti võib-olla sind.”
„Tänan, see oli tõesti sõbralikult öeldud.”
„Aga õigesti. Sind tabas see ilmselt rohkem kui mind. Mina ju pole meeleheitel.”
Sõnade taga aimatav pahatahtlikkus või vihkamine panid pea ringi käima justkui hapnikupuudusest.
„Siis kirg ei ole sinu maailmas armastus?”
„Kaks ise asja.”
„Isegi mitte sarnased?”
„Ligikaudu ehk. Aga pikale suvepuhkusele ei sõideta kireobjektiga, ka ei elata temaga aastaid koos.”
„See on huvitav definitsioon. Aga see ei tundu olevat üldkehtiv, mis muudab selle definitsioonina väärtusetuks. Mina tahaksin meelsasti sõita pikkadele suvepuhkustele sinuga ja elada sinuga kogu allesjäänud igaviku. Ka talvepuhkuse.”
„Mina küll mitte.”
„Siis sellel, mis meie vahel oli, ei ole armastusega mitte midagi tegemist. Kui hea, et sa selle välja ütled.”
Mees näris huuli, mis olid kergelt kuivad ja ketendavad, aga pragu oli paranenud. Ta keha oli pingul, kuid nüüd laskis ta õlad ohkega alla.
„Sa said laupäeval ju nii vihaseks. See sinu sõnum, mille saatsid, oli täitsa hirmutav. Selge see, et inimene niisuguse asja peale tagasi tõmbub. See on ju lihtsalt ebamugav.”
„Ja sa ei saa üldse aru, miks ma vihastasin?”
„Võib-olla saangi.”
„Sa ei arva, et pärast seda, mis meie vahel on olnud, pärast kõike, mis me koos oleme teinud, ja pärast kõike, mis selle taga on, on mul õigus teada, mida sa arvad endast ja minust? Sa kasutasid mind ära. Sa olid minu kehas. Sa ei arva, et see annab mulle mingi väikese eelispositsiooni, kus sinu privaatsus peab järele andma ja et sa justkui oled kohustatud rääkima mulle asjadest, mida sa teed, asjadest, mis on minu jaoks nii rasked, et mul on raske püsti seista? Ma olen selle hingevaeva kätte lausa suremas.”
„Sa said ju vastused. Sa ei esitagi õieti küsimusi. Need on lihtsalt väited ja süüdistused. Kõik on sinu eeskujulike hinnangute alusel juba selge. Sa tahad mind lihtsalt sundida tunnustama ja alistuma, siis on see sinu jaoks valmis.”
„Ma põlgan alistumist. Ma tahan ainult, et me oleksime koos ja teineteisele vaimselt lähedased. See on ainus asi, mida ma soovin. Miks sa ei tulnud mulle vastu ja hoopis vaikisid? Meil on suhe. Siis tullakse teineteisele vastu, isegi kui tekib viha või vastumeelsus.”
Mees kohendas ennast toolil. Pool temast oli juba läinud.
„Sinu agressiivsus veenis mind, et tegin õige otsuse sulle mitte rääkida, kuhu ma nädalalõpul lähen. Sa oleksid vihastanud ja seda mitte lubanud.”
„Aga ma vihastasin niikuinii.”
Mees jäi vait ja jättis välja ütlemata puuduva lause, selle, mis Estrile ei tundunud inimliku võimalusena: mees oli niisuguseid asju alati lahendanud just nii, et tõmbus sentimentaalsuseta tagasi. Ta lihtsalt lõpetas. Ta ei tule kellelegi vastu. Teised kas võtavad asja nii, nagu mees välja pakub, või lepivad olukorraga. Mured polnud tema jaoks. Mõnuainetest, mis tekitavad vastumeelsust nautimise asemel, tuleb vabaneda. Raevu väldid kõige lihtsamini nii, et ei tee tegemist nendega, kes on selle esile kutsunud.
„Kas tema ei saa kunagi vihaseks?”
„Kes?”
„Naine Malmös?”
„Mul ei ole mingit naist Malmös.”
Hugo näksis küünt ja piidles tänavale, kus oli vabadus. Järgnes pikk vaikus. Ta nihkus päris tooli servale, ettepoole sirutatud, minemas. Toitu polnud nad tellinud ega hakkagi tellima. Ester ei olnud üldse midagi tellinud.
Nende vahel väreles ebamugavustunne.
Äkki lõi mehe nägu särama, nagu oleks talle pähe tulnud midagi toredat ja meeldivat, millega sai olukorda parandada.
Ta ütles: „Kas sa ikka veel käid nii palju jooksmas?
Küsimus oli oma sisu poolest märkimisväärne. Sellest mõistis Ester, et mees vähimalgi määral ei arvestanud oma elus temaga, et ta on õudselt suure vahemaa taga. Naise pretensioonid ja oletused sõnul väljaütlemata kokkukuuluvuse kohta peavad seetõttu tunduma mõistetamatud, peaaegu müstilised, kui Hugo maailmapilt oli niisugune, et ta mänglevalt saab küsida: Kas sa ikka käid nii palju jooksmas?
See oli katse olla kena, sellest sai Ester aru. Inimesed, kes on teineteisest kaugel, on sageli kenad. Nad kasutavad vastavaid žeste, mis ei maksa midagi. See, mis puudutab kedagi teist, ei lähe neile eriti korda, ja nii ongi lihtsam olla kena kui õel, kuna see tekitab vaid ebamugavust ja probleeme. Žestid, mida tehakse, et olla kena, tähendavad, et tahetakse hästi läbi saada.
Hugo Rask oli inimene, kes tahtis, et tema kohta öeldaks, et ta on meeldiv inimene. Soe, tähelepanelik inimene tahtis ta olla. Kõige kenam oli ta võõraste vastu. Mida enam võõras teda tundma õppis, seda külmemaks ja kalgimaks ta muutus.
Mees trummeldas vastu lauaserva, vaatas igatsevalt välja oma ateljee poole.
Nad seisid restorani juures kõnniteel. Mees tammus jalalt teisele, kannatamatult. Ester peab minema. Täna õhtul ei tule sellest enam midagi, sellest ei tule üldse enam midagi. Ester sirutas käe vastu mehe põske, hoidis seda seal mõne silmapilgu enne, kui käsi langes, pöördus ja läks ära.
Kõnniteel oli lumi, äsjasadanud lumi, mis kohe muutus lörtsiks. Ester nägi ühe pargitud auto peeglist, et Hugo seisis veel paigal ja vaatas talle järele.
Kusagil sisemuses teadis naine, et hetkel, kui inimene ei nõua oma õigust ega süüdista, muutub vastupanu mõttetuks ja eelis muutub nõrkuseks. Vastumeelsus muutub kaotuseks, põlgus kahevahelolekuks. Kuid mitte piisavalt suureks kahevahelolekuks selleks, et mees teda tagasi hüüaks.
Ester jälgis Hugot tahavaatepeeglitest ja nägi, kuidas mees vabanes oma kivistunud olekust ja läks üle tänava oma ateljeesse. Sinna, kuhu ta kuulus.

Püsiviide Lisa kommentaar

Aare Pilv

5. apr. 2018 at 2:27 p.l. (Aare Pilv)

Foto: Jaak Kikas

Aare Pilv (1976) – eesti luuletaja ja kirjandusteadlane.

Luuletusi kogust „Kui vihm sai läbi”, Tuum 2017, lk 16; 22; 24-25; 69.

ümmargused kollakate raamidega prillid
pani vanaisa ette, kui istus igal õhtul
pool üheksa soemüüri juurde,
et uudistesaadet vaadata.
Ivi Kreen ja Endel Sõerde jutustasid
möödunud päevast, ainus saade, mida
vanaisa vaatas. üht prillisanga enam polnud,
selle asemel oli kummist aas,
mis käis kõrva taha.
vanaisa vaatas tähelepanelikult
üle toa telekat, kael õieli,
kõhn tõmmu nägu keskendunud,
ilma kommenteerimata, vaikides.
kui saade sai läbi, läks ta tahatuppa
magama, enne veel luges voodis raamatut.

nüüd on need prillid mu kapis prillitoosis,
kaks klaasi lahtiselt kõrvuti sametisel põhjal,
raamid peent mõradevõrgustikku täis
ja laiali tükkideks pudenenud,
nagu pleekinud luud.

POISIKESEPÕLV

Kui ollakse poisike, siis on põlved suviti aeg-ajalt kriimulised ja kärnas. Nagu raspliga oleks tõmmatud. See on sellepärast, et kukutakse, ja kui asfaldi peale, siis marrastatakse põlved ära, ja vahel ka käepäkad, sest käed pannakse toeks ette, alguses on kibe ja kirvendav valu, siis kasvab põlvedele pruun korp peale, mida siis jõudumööda ära nokitakse, nii et alt tuleb nähtavale roosakas uus nahk. Sõltub asfaldist, seda on mitmesugust – väikeste kividega segatud krobeline asfalt, see riivib rohkem, või must ja sile, see on leebem. On veel teravama killustikuga segatud asfalt, aga see on sõiduteedel ja sinna kukutakse harva, sest seal ei joosta. Aga just jooksmisest see tuleb, sest jooksmine kuulub poisikeseks olemise juurde – niiöelda ei vaadata ette, usaldatakse maapinda ja oma jalgu rohkem, kui peaks; ei olda veel kahe jalaga maa peal ollakse pooleldi õhus või siis põlvini – nagu inim-loom. Ollakse veel täiesti kogemata. Asfaldi kõrval kasvavad teelehed, neid pannakse katkistele põlvedele peale ja siis tõmmatakse lehevarrest rippuvaid helerohelisi niite, nii et leht tõmbub krimpsu. Aga joostakse selle pärast, et maailm on suur, jooksmine on poisikese viis maailmaga samamõõduline olla ja ruum oma kohaloluga ära täita. Jooksmine ise on lihtne, sest jalgadel on kerge kandam kanda ja jalad ise pole veel liiga pikad. Mitte kunagi hiljem pole jooksmine nii lihtne – kas mäletate seda hõlpsust? Lihtsa väleduse ajastu. Aega on jooksmiseks mõõtmatult, suvi on lõputu isegi veel augusti keskel.
See on maailm, kuhu ei kuulu akendest möödaminnes sisse vaatamine, sest akende juurde tuleb ronida – kui ulatud sõrmedega aknaplekist kinni, võib ennast üles vinnata. Aga üldiselt on see pigem majasoklite maailm – jahedust õhkavad õhuavad, vihmaveetorude otsad, kuhu võib käe õlani sisse ajada, müstilised tolmused keldriaknad, plekiga üle löödud soklikarniisid, räästaste tilkumisest tekkinud muster asfaldil, vahel sammalt kohe maja külje all seina ääres, millele võib paljajalu peale astuda. Majade jalamid – poisikese mõõtkava. Ajajärk, mil akende alt saab püstipäi läbi hiilida.
Vahel seistakse paigal – millal? Kui unustatakse end midagi vaatama – näiteks hoovist üle liikuvaid pilvi – kui ollakse kuulnud, et maakera pöörleb, siis pilvede liikumine on silmanähtav tõestus sellele. Või kui sajab, seistakse vihma käes, uudishimulikult ja mõtlikult. Või kui öeldakse „Oota mind siin” – nagu oleks ootamine mingi omaette asi, mida teha, mõnevõrra mõistatuslik; seda tehakse paigal olles, nii palju on selge. Vahel istutakse ja mõeldakse – aga poisike ei tea veel, et see on mõtlemine, tema mõtlemine on loomupärane mõlgutlemine nagu jooksmine ilma maad ja jalgu tähele panemata. Kõnnitee äärekivid on istumiskõlbulikud, mõõdu järgi, kuigi täiesti vabalt võib lihtsalt maha istuda. Püsti tõusmine ei nõua mingit pingutust, ja kui tõustakse, võib ilma hoogu võtmata jälle joosta.
Millal veel paigal seistakse – kui pilti tehakse. Aga siis mõtleb piltnik, poisike lihtsalt ootab kannatlikult. Poisikesele pole oluline, et temast jääks pilte, ta ei mõtle allesjäämisele ja jäädvustamisele, see on tähtis neile, kes ise enam kunagi poisikesteks ei saa. Ja siis ta seisab natuke aega nende heaks, see ei maksa talle midagi – sest tal on jooks põlvedes.

lõhnu mu varaajast:
lasteaia väljakäigu kloor;
vanaisa lõhnabukett, milles domineerisid
tema soni paakunud higi ja juuste lõhn
ning tema rohelised piparmündimaitselised
hernekommid, mida ta kuue põuetaskus kandis,
et neid sigareti asemel imeda;
ema soe ja veidi lämbe lõhn, kui tal kaisus olin;
sügiseste tammelehekuhjade kirbe hõng,
kui need sügiseti kingissepa tänava
tammeallee alla kokku riisutud ning
me kaevusime neisse ning lesisime nagu teki all,
ainult näod katmata, ning olime hämarduvas
sügisõhtus vait;
valga vanaema köögi maguslääge lõhn,
kui ta õlis kohupiimapalle küpsetas;
mõisaküla köögipuhveti kopituslõhna ja
maitseainete ning arstirohtude hõngu segu,
või mida veel sinna võis olla kogunenud,
alates sellest ajast, kui mõisaküla vanaema
oli lutheri vabriku köögitüdrukuna
lasknud selle endale samas vabrikus teha;
jaheda kivitrepiga trepikoja rõskusehõng,
mis tekitab tänini peapöörituse, kui seda
kuskil tunnen, nagu langeksin kaaluta olekus
kuhugi oma mineviku südamikku;
pööningu magusjas õhk, mis seostub kuidagi
tuvide ja kuivanud tuvisitaga kuumaks
küdenud eterniitkatuse all, kuivava pesu
värske niiske lõhn sellega segunemas;
klassiruumi lastehigi ja kriiditolm, eriti
peadpööritav suve alguses, kui kool on läbi;
sibulaga hakklihakastme võõras lõhn naabrite juures;
isa veoautokabiini istmenaha ja õli lõhn,
erinevate nüanssidega, olenevalt sellest,
kas on suvi ja kabiin on kuum või on talv
ning kabiin on jahe ja niiske;
autode meeldiv bensiinilõhn, kartautode
eriline kirbe heitgaas, samuti meeldiv ja erutav;
kompostihunnikud lauda taga mõisakülas ja valgas,
mõrkjas;
solgiauku kukkunud naabrikoera vänge
ammoniaagihais, kui ta ükskord oma retkelt
tagasi jõudes äkki meie hoovi laste keskele ilmus;
lume värske hõng, kui haigena kodus olles
akna lahti tegin ja määrisin endale hapukoort
vuntsideks, sest naabritüdrukule akna all tegi see nalja;
paisjärve mudane vesi;
puukuuri kuivad halud ja brikett, kui
kuuris kodu mängisime;
lapse saanud naabrite kodu imal lõhn,
vist rinnapiima ja titekaka lõhnad läbisegi;
õpetajate suitsutoa sigaretisuitsu, jahtunud
kohvi ja suhkru tihke ja tahke lõhn;
kingaviks vana korteri koridori
peeglialuses saapakapis;
voodialuse tolmu jahekas ja kosutav hõng;
staatilise elektri lõhn, mida tekitas üks
õppevahendite laos olnud seadeldis –
ketas, mida tuli vändast keerata, keerutasin
seda masinavärki puhtalt lõhna pärast;
esimest korda lähedalt tuntud tüdrukuhigi,
pisut mõrkjas, jahe, aroomikas, otseses mõttes
uimastav, lõhnaõlidest määrimata, ilus lõhn;
ja veel üks lõhn;
ja veel too lõhn;
ja veel midagi;
ja veel midagi

6. KAITSETAHE
Agnus Dei

riigi isad kõnelesid sakstele peksa andmise aastapäeval,
et meil on vägev kaitsetahe, ja selle pühitsuseks jagasid
nad emavormidesse ja tütrevormidesse rõivastatud
riigi emadele ja riigi tütardele riigituld – telekast ise nägin,
naised treenitud sammul viisid selle maad mööda laiali,
et selle ümber võiks tantsida ja viina juua ning lällutavast
raadiost vahepalana kuulata, et just täna – tahte
pühitsemise päeval – on riigi pojad hukkunud sõjas,
mida ametlikult ei nimetata isegi sõjaks, vaid rahuks,
mida tuleb valvata, sest lahinguid ei peeta võidu
nimel, vaid hea tahte väljendusena, iga lahing algab
eelteadmisega, et taandutakse logistilistel põhjustel,
rohkemaks pole sõdureidki – telekast ise nägin.
nõnda käib kaitsetahte logistika: maksta kõva raha
poistele, kes on pärit väikestest ebarentaabliks
osutunud vabrikutega vabrikulinnadest, nimetada
kaitsetahteks nende soovimatus töötusest pätistuda,
ja öelda neile, et see on statistiliselt ohutum kui
tallinn – tartu maanteel liiklemine. neid palkan mina
oma kirjatööde pealt võetava maksuga, palkad sina,
ja kui nende veri voolab, voolab ta meie kätele.
mõtle sellele võidutule ääres lauldes
„jää vabaks, eesti meri, jää vabaks, eesti pind,
ei liivatuisku ega kõrbetormi karda mu vaese
sugulase rind”, ja mõtle sellele, et nii see laul kui
minu siinne vasakpoolitsev õrnahingelisus on meile
hambusse surutud nagu koerale sünteetiline stressi
maandav kont, ehtsa maitsega, nii et tahame seda
aina närida – meil on tahe -, silmad vidukil, hambad
vaikselt krudisemas, köögi laua all, õhtuvidevikus

Looming
„Üle”, 1996
„Päike ehk Päike”, 1998
„Tema nimi on kohus”, 1999
„Nägemist”, 2002
„Näoline”, 2007
„Ramadaan”, 2010

Püsiviide Lisa kommentaar

Viivi Luik

20. märts 2018 at 1:52 p.l. (Viivi Luik) (, )

Foto: Ülo Josing

Viivi Luik (1946) – eesti luuletaja ja proosakirjanik.

Katkendid: Pildi ilu rikkumise paratamatus, Esseed ja artiklid, EKSA 2017, lk 115-123.

Luuletaja ilmumine

Merel ihalen kallast
ja kaldal merd.
Pimedast surmavallast
läbi viib mõtete lend.

Tuul aina puhub ja puhub,
Aiman tas iseend
nägevat päevades, kuhu
õisi on varisend.

Artur Alliksaar

Omaenese inimese- ja luuletajakogemuse põhjal võin kinnitada: jah, luule väljendab tõepoolest seda, mis mõistuspäraselt peaks olema keele abil väljendamatu, võimatu. Jah, luules võib võimatu võimalikuks saada.
Siin peaks muidugi arvesse võtma seda, et enamik tekste, mis teesklevad luuletusi, ei ole luule, kuna neis puudub see kaasahaarav jõud ja intensiivsus, ilma milleta jääb tekst surnud tekstiks. Surnuist ülestõusmise müsteeriumi ei toimu, silda inimesest inimeseni ei ehitata.
Ei piisa ka sellest, kui väljendamatu on mingis keeles ükskord täiuslikult väljendatud. Iga elavana püsiv keel vajab, et uued ja uued põlvkonnad uuesti ja uuesti leiaksid omaenese sõnad ja omaenese väljendusviisi, et nad annaksid keelele omaenda ajatunnetuse, jõu ja intensiivsuse.
Pateetiliselt öeldes: iga keel on elav seni, kuni ikka jälle ilmub luuletaja, kes talle oma elu ohvriks toob. Kuni sellekeelse rahva hulgas leidub mõni, kelle peale suur luule silma heidab ja ta „ära” viib.
Nii nagu ta viis Eestis ära Juhan Liivi ja Juhan Viidingu. Nii nagu ta viis ära Alliksaare. Muidugi mõista võib öelda, et see on ainult üks ülepaisutatud kujund ja tegelikult viis need luuletajad ära nende eneste õnnetu elusaatus. Ka see on tõsi, kuid see on äsja niinimetatud „nähtav” ja seletatav pool. Kuid teatavasti on igal asjal kaks otsa ja seal, kus on olemas nähtav ja seletatav, on kohe platsis ka nähtamatu ja seletamatu.
Alliksaare kaks lühikest rida (merel ihalen kallast / ja kaldal merd) ja nende kaudu väljendatud vastuolu on kootud iga luuletaja elumustrisse.
Luuletaja inimlik pool võitleb ja protestib luule vastu, ta ei taha olla see, kellele suur luule silma heidab, ta ei taha, et teda ära viiakse, ta tahab elada ja olla nagu igamees, nagu teised. Luuletaja on prints, kes kadestab kerjust.
Kas siis luuletaja ei tahaks teha raha ja niita muru! Ehk nagu va õnnis Tammsaare Koja-Maadami suu läbi ütles: et oleks hea teenistus ja saaks lõunest õhtale.
Luule vaatab teatava mõistva pilkega seda võitlust pealt, ei sekku, on üle. Niigi on selge, et kelle ta kord kätte on saanud, see tema käest minema ei pääse.
Kunagi arvas Sylvia Plath, et „luuletajate lõbumaja asub surma rohtaias” ja võib-olla on see tänini nii.
Nii kaua kui ma Paul-Eerikut tunnen (ja tunnen kaua, peaaegu kogu elu), on mind hämmastanud see, kui sügavat, kirglikku kurbust suudavad väljendada paljud tema luuletused, ja kuidas ta oma inimese-elus sellest üle püüab olla. Tema võitlus oma luuletaja-olemusega on olnud suur ja küllap see kestab kogu elu. Ta on visalt vastu hakanud, ei ole lasknud end ära viia. On peitnud end koguni Riigikogusse, paika, kust Suurel Luulel tema arust ei tule pähe teda otsida. Kuid luule teab ilma otsimatagi, kus ta peidus on.
Kui Paul-Eerikut poleks olnud, siis oleks olnud minu elu teistsugune. Ma ei oleks see, kes ma täna olen. Minule ilmus emakeel ja emakeelne luule Paul-Eeriku kujul 1963. aasta detsembris, pimedal ajal. Pimedal nii otseses kui kaudses tähenduses. Igaüks, kes tol ajal Eestit väljastpoolt jälgis, võis arvata, et mis seal ikka enam tulemas saab olla, sest eesti keeles kirjutavad suured luuletajad olid suuremalt jaolt kas surnud, põgenenud või vaikima sunnitud. Kuid ilmus Paul-Eerik ja lõi mängu segi, heiskas häbematult keset halli ja troostitut argipäeva kuldse lipu, mille alla koondus uus luule, uued luuletajad.
Kolmekümnendate ja neljakümnendate eesti keel tõusis surnuist üles, muutus moodsaks keeleks, oma aja ja oma põlvkonna keeleks.
Muidugi olin ma ammu enne seda pimedat 1963. aasta detsembrit lugenud Liivi ja Ennot, Suitsu ja Alverit, kuid hoolimata sellest, kui hardalt või kui vaimustunult ma neid lugesin, olid Liiv, Enno ja Suits siiski juba surnud, Alver oli siiski juba vana ja kirjutas hoopis teisiti, kui oli kirjutanud see uljas sõjaeelne Alver, keda ma omale kaustikusse ümber kirjutasin.
Need vanad luuletajad küll toetasid ja julgustasid mind, kuid minule oli tarvis noort ja elavat. Kedagi, kes väljendaks vanu lootusi ja vanu kurbusi uues sõnastuses. Kes oma olemasoluga jälle tõestaks, et suur luule on ka siin ja praegu võimalik.
Oli üks talveõhtu, ja on tänini alles, vähemalt nende mälus, kes selle õhtu kaasa tegid. Kirjanike Maja saali suurte akende ees ei olnud kardinaid, sealt ei paistnud mitte ainult pimedus, vaid ka üks iseäralik sätendus, lumevalgus. Väljas sadas tihedat, kerget ja sädelevat lund.
Saalis sees seisis Paul-Eerik, kahekümne ühe aastane, valges särgis, mitte sugugi Nõukogude Eesti noore luuletaja moodi. Seisis, nagu oleks ta just kuu pealt kukkunud või suure laine poolet kaldale kantud ja luges suletud silmadega seda luuletust, kus on read: mis seal kahab iilides, pahaendeliselt hiilides. Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Võimalik, et selles luuletuses on mõni sõna teisiti, ma ei vaata meelega järele, sest sellisena jäi ta mulle tookord meelde, kooti elu mustrisse sisse
Jah.

Stockholm
Keel ja Kirjandus, nr 1, 2012

Mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev…

„…jäätanud tänavatel liikus lumetuisk ja sööklarestoranis „Võit” tõusis paks kibe sigaretisuits lakke. Seina ääres aga istus eesti luuletaja Alliksaar nagu selle varakustuva päeva hing käsipõsakil hernesupitaldrikutega täidetud laua taga. Suitsuse lae all ujusid maailmalinnad.
Ta vaatas otse enda ette ja kirjutas terava pliiatsiga kollakale paberipoognale: „mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev.”
Tema truud pruunid silmad jooksid realt reale ja käe vari liibus tihedalt vastu lehte.”
(Viivi Luik, „Seitsmes rahukevad”, lk 32-33)

Üllatusin, kui leidsin Margit Mõistliku Alliksaare-raamatust (Margit Mõistlik „Artur Alliksaare elust”) peaaegu sellesama pildi ja sellesama tunde, mille kohta võiks öelda, et need on minusse eluks ajaks sööbinud ja mida proovivad väljendada need eespool tsiteeritud read „Rahukevadest”.
Mind üllatas ka, et keegi on suutnud sellel Alliksaare pildil, mis seni oli paraku õige moonutatud ja vale, välja tuua luuletaja tõelised näojooned. Kogu Artur Alliksaare lugu on igivana ja igikorduv, arhetüüpne lugu räbalatest kuningast, keda rahvas ära ei tunne ja tolle valel ajal ja valesse kohta ilmunud olevuse üle kõvasti irvitada saab, või haavatud inglist, keda me võime näha Hugo Simbergi tuntud maalil.
Seesama vana lugu juhtus uuesti meie silmade all, kuuekümnendate Tartus. Paljud praegugi elavad inimesed on selles loos kaasa teinud. Kuidas see kõik juhtus, seda võib lugeda Margit Mõistliku raamatust.
Raamat räägib meile selle loo ära ilustamata ja otse. Ühelt poolt on Alliksaare lugu kahtlemata kurb. Teiselt poolt tõestab see lugu järjekordselt seda, et inimese vaim pole murtav.
Alliksaare lühike elu möödus enamasti tingimustes, milles raamatuid ei kirjutata, rääkimata igavikuliste luuletuste kirjutamisest.
Selles on muide oma suur vastuolu: kõige hämmastavamad ja tähtsamad teosed on loodud päris tihti tingimustes, mida kuidagi ei saaks pidada inimväärseteks. Ja see omakorda võiks anda meile lootust ja elujulgust. Ja kinnitust, et võimatu on täiesti võimalik.
Kuid tagasi Margit Mõistliku raamatu juurde, ja selle kaudu kuuekümnendate Eestisse. Selleks, et mõista, miks Alliksaarega nii läks, on tarvis meelde tuletada aega ja kohta, milles Alliksaare-taoline inimene paratamatult pidi mõjuma kohatult. Imelikult. Arusaamatult igal juhul.
Kuuekümnendate aastate Tartu oli väga kitsas. Väga suletud. Nõukogude võimule vastanduti kolmekümnendatest aastatest kinnihoidmisega. Mitte et seda nii väga teadlikult või tahtlikult oleks tehtud, kuid see oli ainus vabaduse ja väärikuse mudel, mida tunti ja kohati ka isiklikult mäletati. Paraku oli see mudel, nagu vanad asjad ikka, väikseks jäänud ja tolmu täis läinud. See, mida kusagil Berliinis või Pariisis oleks võetud iseenesestmõistatavusena, tundus tolle aja Tartus arusaamatu ja häbematu. Sellepärast räägitigi Alliksaarest jutte, millel tegeliku Alliksaarega polnud midagi pistmist. See oli omamoodi paratamatus, Vanajumala iroonia, ja süüdistada pole siin kedagi.
See oli aeg, kus kolmekümnendate usinus ja kasinus segunesid viiekümnendate hirmu ja ettevaatlikkusega. Laagrimälestused olid veel rääkimata, hukatute hauad olid veel värsked. Arusaamatuid ja kahtlasi olukordi ning inimesi meelsamini välditi. Pahandust ei tahtnud keegi. Pahandusi oli niigi palju olnud, neist oldi väsinud. Avalikes kohtades sõelusid ringi erariides mehed.
Kes see ikka nii väga tahtis ennast nähtavaks teha. Südamerahustuseks sisendati iseendale, kõigepealt ikka iseendale, et eks need Alliksaare luuletused ju ole ka, aga ega neist ikka ei tea ka, mis nad on.
Siiski oli ka erandeid. Olid mõned sõbrad, kellel küll ei olnud mõjuvõimu ega raha, aga kes siiski olid olemas ja toetasid.
Peab mõistma, et iga Alliksaare eest kostetud avalik sõna oli tollel ajal julgustükk. Mitte ainult sellepärast, et Alliksaar oli tollaste võimude poolt täielikult põlu alla pandud, vaid ka sellepärast, et Alliksaart toetades võis omaenda sõpradelt-tuttavatelt saada veidriku sildi külge.
Mäletan, et August Sang võttis selle riski ja rääkis kord teleuudistes Alliksaarest kui andekast Jessenini tõlkijast. Ja see oli ka Alliksaare eluajal võib-olla ainus kord, kus talle nii avalik ja otsene tunnustus osaks sai.
Kogu selle õhkkonna loob Margit Mõistliku raamat uuesti ja väga ehedalt. See raamat paneb meid paljusid asju ümber hindama ja teisiti nägema.
Tahaksin siin Margit Mõistlikku lihtsalt tänada selle eest, et ta selles raamatus räägib ka Lindast, Arturi kõige lähemast sõbrast ja teekaaslasest. Imelik küll, aga enamik tollal levinud ja levitatud arvamustest ei pea paika. Ei pea paika ka see, mida on tavaliselt räägitud Alliksaare välimuse kohta.
Jah, ta riided olid kehvad, kuid ta kandis ka kõige kohatumaid hilpe nii, et nad mõjusid stiilselt. Nad mõlemad Lindaga meenutasid kõige rohkem ehk vaesunud aadlikke, vene emigrante Pariisis. Selle vahega, et see oli Tartu.
Ükskord talvel, tuisusel päeval, istus Alliksaar sellessamas Tartu Raekoja platsi äärses sööklas, mille nimi oli Võit, ja kirjutas luuletust. Seda, milles on rida: „mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev”.
Kui ta oli luuletuse valmis saanud, luges ta selle meile ette ja pistis taskusse. Pidas pausi ja luges veel ühe luuletuse. Seekord Heiti Talviku oma:

Ah, ma teadsin juba noorelt,
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.

Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata.
Igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.

Tema silmad särasid vaimustusest. Ta oli õnnelik oma salmitud laulu üle. Tal oli jäänud elada veel tervelt kaks aastat.

Stockholm
Keel ja Kirjandus, nr 4, 2012

Link
http://www.viiviluik.ee/?act=originaal

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »