Juta Kivimäe

20. jaan. 2022 at 3:06 p.l. (Juta Kivimäe, Nädala autor 2022)

Juta Kivimäe (1952) – eesti kunstiajaloolane ja kirjanik.

Foto autor: Maria Tromp

Juta Kivimäe on sündinud Pärnus arstide perekonnas, perekond asus Tallinna 1953. Ta lõpetas 1971. aastal Tallinna 10. Keskkooli ja 1976. aastal Tartu ülikooli ajaloo osakonna ajaloolase-kunstiajaloolasena. 1998. aastal kaitses Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonnas magistrikraadi.
Töötas 1978. aastast Eesti Rahvusraamatukogus vanembibliograafina. Alates 1983. aastast töötab ta Eesti Kunstimuuseumis. Oli aastatel 1983-1991 Kristjan Raua majamuuseumi juhataja, alates 1999. aastast muuseumi skulptuurikogu juhatajana.

Katkend: Suur tuba, Varrak 2021. Lk 204 – 211.

Sašenka

Naabermaja hoovil üle tee oli veel üks väike mitu korda paigatud tõrvapapist katusega majake, mida naabrid nimetasid õuemajaks. See väike ruuduliste akendega hoone oli kunagi näinud paremaid päevi ja ehk üsna ilus olnud oma värvilisest klaasist verandaakendega. Nüüd oli osa aknaruute papitükkidega ja muu käepärasega paigatud. Ja need paigadki nägid vanad ja kulunud välja, nagu kogu majake. Seal elas mitut kärnas ja tõbist kassi pidav vana naine, kelle nime keegi õieti ei paistnud teadvat. Teda hüüti Kassimooriks. Kassimoor oli omal ajal Venemaal elanud ja teadis rääkida, kui kole on sealne elu tänapäeval. Ta hõikas lapsi alatasa oma ukse juurde, kus ta tavatses katkises leentoolis istudes oma kasse kutsuda. Kassimoor ei rääkinud kunagi valju häälega, vaid viipas laste näod oma mädanevate hammastega suu ligi ning sosistas siis kavala naeratusega midagi täiesti ennekuulmatut. Kord rääkis ta näiteks, et Venemaal võid sa osta poest kena kalakonservi, aga kui lõpuks koju lähed ja konservikarbi kaane lahti teed, siis kargab sulle karbist näkku terava otsaga vedru ja lööb sul silma välja. Kassimoori juures külas käimine oli keelatud ja tema kasside katsumine samuti. Ei teatudki, mis hirmsad haigused kõik moori kasse kimbutasid, igatahes olid neil kõrvatagused vahel sügavalt verele kraabitud ja haavad nägid hirmsad välja. Mõnel kassil oli kadunud saba ja paaril puudus osa ühest või kahest käpast, aga seal nad elasid ja midagi nad kogu aeg sõid, kuigi Kassimooril ei paistnud endalgi suurt midagi suhu pista olevat. Ta keetis alatasa millestki haisvaid salve ja ravis oma kasside vermeis kõrvataguseid. Ta oli kõhn ja pikka kasvu ja nägi oma kaltsudes pisut hirmuäratav välja. Ega ükski laps tema majakesse ei kippunudki, kuigi ta tihti külla kutsus. Omal ajal roheliseks värvitud väikesest kiivas välisuksest levis hoovi nii kirbe kassikuse hais, et võttis silmist vee välja, nagu pahased majanaabrid alatasa ütlesid.
Mintsi mäletas, kuidas ta esimest korda Kassimoori majakesse sisse oli astunud. Nad olid aias mänginud tema lemmikmängu peitust ja Mannike oli lugenud peopesi silmadel hoides Mintsi kõige lemmikumat liisusalmi:

“Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud,
mitu seppa peavad seda parandama,
seda ütled sina, vana tatinina.”

Juba mitme sepa juures oli kõik lapsed kuhugi peitu pugenud ja nüüd tuli kiirustada, sest paremad peidukohad olid kõik juba ära võetud. Kuidagi sattus Mintsi just Kassimoori majakese ukse juurde ja uks läks lahti ja Mintsi nägi moori väikese pliidi ees madalal pingil istumas ja itsitamas. Oli muidugi teada, et see on keelatud koht, aga uudishimu ja keelatud asja võlu hoidsid Mintsit paigal. Mintsi mäletas, et ta oli öelnud esialgu lihtsalt tere ja jäänud siis ootama, mida Kassimoor talle ütleb. Pealegi teadis ta, et kuigi väike majake sirelite vahel on keelatud koht, pidas ta mamma Kassimoorist omal moel lugu, hirmsast lõhnast ja moori imelikest juttudest hoolimata. Ta rääkis temaga vene keeles ja kirjutas talle vahel rohtude jaoks retsepte. Mintsi oli koos Mannikesega maja taga mammat luuranud ja nad juhtusid kuulma, kuidas haigeks jäänud Kassimoor hirmsasti köhis ning luges siis köha vahele mammale voodist luuletusi ja mamma tema ilusat vene keelt kiitis. Ta oleks tahtnud moori mõneks nädalaks haiglasse saata, ent too ei nõustunud mingil tingimusel oma majakesest rohkem kui paariks tunniks lahkuda. „Kes siis kassidele süüa annab ja nende eest hoolitseb?” küsis ta nõudlikult. Mamma kuulas tal kuuldetoruga südant ja koputas seljale ning lasi Kassimooril selga kuulatades veel natuke köhida. Ta mõõtis vererõhku ning rääkis mooriga nii eesti kui vene keeles pikki jutte, millest nemad Mannikesega suurt midagi aru ei saanud. Lõpuks tõi mamma järgmisel õhtul ise apteegist terve väikese pappkarbi täie erinevaid pudelikesi ja pulbreid ning käskis sinepiplaastreid rinnale panna ja jalavanne teha. Sel õhtul oli mamma köögis tükk aega seebiga käsi pesnud ja pärast odekolonniga üle hõõrunud. Ago oli siis mammaga pahandanud ja öelnud, et nii võib veel mingi hirmsa nakkuse koju tuua, aga mamma oli öelnud, et polikliinikus käib iga päev veel hullemaid inimesi. Siis olid nad Agoga poolihääli vaielnud ja köögiukse vahelt kinni pannud. Mintsi kuulis vaid, et üks mamma tuttav, Hippokrates, oli kirjutanud, kuidas arst peab haigeid inimesi aitama. Lõpuks tehti uks jälle lahti ja Ago andis mammale musi ning siis hakati köögis teed jooma ning Juuli tehtud plaadikooki sööma. Mintsi võis nüüd moorile Laane tänava poest liitrise pudeli piima ja saia tuua, aga majakesse sisse minna ei tohtinud. Kui Kassimoor vahepeal väga põduraks jäi, lasi mamma onu Agol koguni mitu ämbrit vett moori väikesesse eeskotta valmis tuua, sest kaevuni oli tükk maad minna. Ja ükskord oli Kassimoor mammale kinkinud väikese hõbedase käevõru, millele oli peale uuristatud kiri: Fabergé ja St Petersburg. Mamma oli koos Juuliga käevõru põhjalikult uurinud ja just Juuli ütleski esimesena selle kummalise sõna, mida Mintsi tol korral esmakordselt kuulis: faberžee. Aga Mintsile oli Kassimoori majakeses käimine sellegipoolest keelatud nagu teistelegi lastele.
Mintsit nagu tõmbas Kassimoori maja poole. Haisev vana naine oma kaltsudes oli pelutav, aga hoopis erinev kõigist inimestest, keda ta tundis. Rohelises majakeses käimisest sai Mintsi ja Kassimoori vaheline saladus, mida tuli ka teiste laste eest hoolikalt varjata.
Mintsi kuulis, kuidas lapsed rääkisid üksteisele lausa iga päev nii omaenda kui teiste saladusi. Nendest rääkimisest tõusis laste endi ja nende vanemate vahel mõnikord väikesi tülisid, aga tülidest hoolimata ei võtnud laste saladusi keegi eriti tõsiselt. Need paistsid nagu kõigile kuuluvat. Ilmselt ei olnud lastele kunagi öeldud, et seda või teist asja ei tohi rääkida mujal kui ainult kodus. Kassimooril oli ta külmas ja haisvas toas kummalisi asju, mida ta vahel Mintsile näitas. Seal oli suur puust muusikakast hammasrataste ja auguliste metallketastega, mida sai vändast üles keerata, ja kettaid võis vahetada. Kui Kassimoor oma kasti üles keeras, kõlas ilus muusika. Mõnelt kettalt tuli tuttavaid meloodiaid, näiteks oli ühel neist „Für Elise”, mida Riina tihti tädi Anni palumise peale mängis, ja paaril neist olid lood, mille nime Mintsi ei teadnud, aga mida ta oli mõnel soovikontserdil raadiost kuulama juhtunud. Kassimoori masin mängis kõiki lugusid iseäralikult hakitud moel metalse tärina saatel. Iga ketas mängis oma muusikat ja Kassimoor rääkis siis Mintsile teatritrupist ja orkestrist, mis olid mitu aastat mööda maailma ringi rännanud. See oli väga ammu, kui mingi sõda oli viimaks ära lõppenud ja kõik Kassimoori kallid inimesed olid kas surnud või kuhugi kadunud. Hirmus Kassimoor ise oli sel kaugel ajal olnud kaunis noor naine kõlava nimega Aurelia. See oli kunstnikunimi, seletas ta tõsiselt, ja võttis siis kusagilt ebamäärast värvi lappide vahelt välja raamitud metallplaadikese, millel võis aimata lühikeses kleidis keerislokkidega tüdrukut, valge koerake nööri otsas jalge ees istumas. See oli Kassimoori tütar, kes oli ammu surnud ja kuhugi kaugele maha maetud. Tema nimi oli Maria. Maria oli läinud taevasse ingliks ja ootas teda seal Sjuba ei tea mitu aastat. Aga taevas ei loe aastad mitte midagi, iga aasta on vaid lühike silmapilk, sest taevas on igavik. Kassimoor rääkis alati midagi niisugust, kui plaadikese jälle siidilappide sisse pakkis ja ära peitis. Plaadike tüdruku pildiga ei kannatanud valgust. Pilt võis lõpuks sootumaks ära kaduda.
„Mu päris nime ei tohi keegi teada,” sosistas ta alatasa salapäraselt itsitades. Ta pobises ühtelugu arusaamatuid lauseid mitmes keeles, ohkas ja noogutas ise sinna juurde pead, nagu inimene, kes on kaua aega pidanud vaid iseendaga rääkima. Vahel kostis ta suust pikki süngeid tiraade, nagu oleks Kassimoor mõni tegelane muinasjuturaamatust. Näiteks nagu Lumivalgeke, keda võõrasema kõigest väest taga otsib ja punapõskse õunaga ära mürgitada plaanib. Mintsil oli kodus tuliuus Lumivalgekese raamat lausa seninägematult ilusate piltidega. Mamma oli selle ostnud alles mõne päeva eest ja nad olid üle väga pika aja istunud köögilaua ääres koos seda imeilusat raamatut lehitsedes. Mamma rääkis sel õhtul , et oli oma lapsepõlves paar korda nende piltide tegija koos Zeidega Tallinnas külas käinud. Mamma oli siis väike tüdruk ja Siima samuti. Siima isa oli õmmelnud Zeidele ühe parema pintsaku. Selle Siima isa oli olnud juudi rätsep ja Siima on juudi kunstnik. Mamma oli hoidnud Mintsit õlgadest enda lähedal ja vaadanud talle väga lähedalt silma. Tal olid sinised suured silmad mustade ripsmete vahel, nagu kannikesed. Mintsi ei olnud ta silmi kunagi nii lähedalt näinud. Need olid Bobe silmad. Mamma oli vist tahtnud midagi öelda, vist selle juudi kunstniku kohta, aga ütles hoopis lõpuks, et inimesed on väga kadedad.
Kassimoor rääkis vahetpidamatult lausa pööraseid ja arusaamatuid asju. „Varsti nad jõuavad mulle järele, see on kindel mis kindel. Nad leiavad mu ühel päeval üles, sest mul on siin midagi, mida nad tahavad. Aga nad peavad siis südant näitama. Nad peavad südant näitama ja ütlema mu ainsama nime.” Niimoodi võis Kassimoor vahel pobiseda ja noogutas siis vait jäädes ise mitu korda murelikult pead. Enamasti jäi ta siis alatasa küdeva pliidi ees istudes tukkuma, räpased tekid ümber. Siis lipsas Mintsi õue ja hingas kergendatult, kui värsket õhku sügavalt kopsudesse tõmbas. Pea käis ringi. Vahel jõudis ta vaevu sirelipõõsaste varju ja oksendas ägedalt. Seal ei tohtinud käia ja seal käimisest ei tohtinud kellelegi rääkida. See oli tema ja Kassimoori saladus, et ta vahel seal käis. Kassimoor rääkis alati, et kassid valvavad ja kaitsevad teda, aga kummalisel kombel jäi kasse sel suvel lausa iga nädalaga väikese maja ümber vähemaks. Lõpuks elas moori juures vaid üks suur pikkade jalgadega isane kass, kelle nimi oli Petruška. Moor jäi kasside kadumise peale kurvaks ja muutus kuidagi ärevaks. Ta kurtis alatasa, et on nüüd üksinda maa peale jäetud nagu mingi tundmatu tegelane, kelle nime ta mitmel korral pomises ja kellest Mintsi ei olnud midagi kuulnud, aga Kassimoor näis teda päris hästi tundvat. Selle tundmatu nimi oli Metuusala.
Suve lõpuks oli Kassimoorist ootamatult saanud Mintsi sõber, aga kahjuks ei võinud sellest uuest sõprusest kellegagi rääkida, isegi Mannikesega mitte. Pealegi oli moor talle nädala eest öelnud veel ühe saladuse, mida ka ei tohtinud kellelegi edasi rääkida. Ühel päeval oli ta Mintsile öelnud oma nime. Aleksandra, oli ta öelnud ja lubanud Mintsil end kutsuda lühema nimega Sašenka. Ta oli kinkinud Mintsile nende sõpruse kinnituseks punakatest läikivatest kividest kaelakee. Karneoolid, oli ta öelnud ja pannud kee Mintsi kaela tagant lukku. Mintsi oli palunud, et Sašenka jätaks kee enda juurde ja tema käiks siin vahel sellega mängimas, aga Sašenka oli öelnud, et mammale tuleks kee kohta tõtt rääkida. „Naaber kinkis sulle poes käimise eest mälestuseks,” ütles ta tõsiselt. Mintsi rääkis küll köögiukse kõrval rippuvast kantsikust ja Sašenka noogutas selle peale äratundvalt ning tunnistas, et ka teda oli balletikoolis vahel löödud. Sašenka oli kindel, et valetamine on inimesele väga suur koorem. Valedega on hirmus raske koos elada, aga vahel ei saa tõtt rääkida. Lõikavad kõri läbi! Ta tegi käega lõua all kiire liigutuse. Tsiuh! Sašenka arvas veel, et inimene võib vahel tõtt mitte rääkida ka seepärast, kui see väga raske on. Siis tuleb lihtsalt vait olla. „Kaeva maja taha auk ja räägi kõik saladused sellele augule ära,” õpetas ta itsitades, nii et sügavalt rinnust tulev köha hinge mattis ja Sašenka pliidi ette istuma sundis. „Ajad augu pärast kinni ja keegi ei saa su saladusi edasi rääkida.” Sašenkal endal paistis olevat väga palju saladusi. Mintsi mõtles neile paljudele aukudele, mis ta oli oma majakese taha kaevanud ja pärast mulda täis ajanud. Vahel näitas ta Mintsile puust kastikese peidus olevaid vanu piltpostkaarte ja fotosid, aga ei rääkinud nende juurde kunagi suurt midagi. Seal olid pikkades heledates kleitides noored ilusad naised, kübarad peas, ja vanaaegsed autod uhkelt riides juhtidega, suured prillid ees ja valged narmastega sallid tuules lehvimas. Ühel fotol oli vägevate kivimajadega linna ja graniitkallastega vee tagant paistis nõelpeene tornitipuga vanaaegne hoone. „Peterburg,” ütles Mintsi imestunud Sašenkale, sest Bobe teeklaasihoidjal Tartus oli seesama pilt. Sašenka hakkas naerma, kui teeklaasihoidjast kuulis, aga lõpuks ta hoopis nuttis luksudes. „Oh, kullake, sa ei kujuta ette, kui ilus seal kõik oli ja kui noor ma siis olin!” See oli tuttav jutt. Ka tädi Juuli ja Pärnu vanaema rääkisid ühtelugu oma noorusest ja kaugete aastate tagusest ilust. Sašenka saatis ta väravani ja Mintsi pani tähele, kui pikad ja kõhnad on vana naise käsivarred ja jalad ja kuidas ta kõndides astus nagu suur kõrget kasvu lind, selg väga sirge ja jalapöiad väljapoole pööratud.
Sel õhtupoolikul pidi Mintsi veel enne mamma ja Ago kojutulekut minema raudteejaama taha karni, kus mammale oli kõrvale pandud pühapäevane praetükk, ja tooma jaama juurest leivapoest „mida parajasti saada on”. Ta kõlistas raha dressipluusi taskus ja asutas end minema. „Eks sa tule varsti jälle mind vaatama. Ma väsin viimasel ajal juba õhtupoolikul ära ja lähen nüüd paariks tunniks magama.” Nii Sašenka ütles ja siis oli Mintsi juba teel raudteejaama poole.
Ta maksis mammale hoitud praetüki eest ja astus karni uksest välja, kui nägi väikest kasvu säärikutega vanameest, kellel oli pikem plekiline tolmumantel keskelt vööga kõvasti kokku tõmmatud. Mintsi võttis just suuna raudteeäärse leivapoe poole, mõeldes, kas Juuli antud rahast võis ehk ka üheks moosipalliks kopikaid üle jääda, kui vanamees tal kõvasti käsivarrest kinni haaras. Ta sisistas sõnu vastiku joodikuhäälega ja tema suust tuli haisu. Ei, Mintsi ei teadnud, kus keegi tundmatu Vlassova siin Kivimäel pesitseb oma kärnas kassikarjaga. Aga millegipärast meenus talle Sašenka. Võib-olla oli Sašenkal keegi tuttav, kelle oli samuti palju kasse. Aga kui see oli saladus, siis tema, Mintsi, igatahes ühele vanamehele teiste saladusi välja laduma ei hakka. Mintsi katsus end tema käsivartesse klammerdunud mehest vabaks keerutada, aga vanamees osutus tugevamaks, kui ta oli arvanud, ja vedas Mintsi karni nurga taha traataia ja müüri vahele, kus õllejoojad mehed tavaliselt pissil käisid. Haises lausa väljakannatamatult ja vanamees muudkui mudis ta käsivarsi ning lõpuks pistis käe Mintsi reite vahele, pigistas ja pomises Mintsit oma kõhuga vastu täis kustud traataeda vajutades ähkides ja itsitades segast juttu. „Onule meeldivad pisikesed,” korrutas ta oma haisva suuga Mintsile kõrva hingates. Mintsi tagus teda sandaaliga vastu säärt ja püüdis karjuda, aga vanamees sulges tal räpase peoga suu. Õnneks tulid samasse asjale kaks tundmatut joodikut ja üks hüüdis äratundvalt, et näe mis mees seal tohtri väikest plikat käperdab. Vanamees lasi selle peale Mintsist lahti ja hakkas joodikutega midagi arutama ja jälle selle Vlassova kohta küsima. Aga mehed ei teadnud Vlassovast mitte midagi. Kui vanamees ütles, et igivana nõiamoor elab siin Kivimäe kandis väikeses puust majas, vastasid nood nagu ühest suust, et neil koduski elavad vanad nõiamoorid ja Kivimäe on pisikesi puust maju täis. Mintsi tahtis sealt võimalikult kiiresti eemale pääseda, aga vanamees oli äkki jälle tema kõrval ja ulatas Mintsile ajalehepaberisse mässitud väikese kinni nööritud paki. „Ma tean küll, kus sa elad. Ütle vanamoorile, et vürst saatis!” ta sosistas veel midagi süngelt põrnitsedes, et Mintsi peab südame Vlassovale andma ja tema ise tuleb varsti külla, olgu vanamoor siis valmis.

Tunnustus

2006 kultuuriajalehe Sirp aastapreemia 2005
2009 ETV kultuurisaate “Op” aastapreemia
2010 Eesti Kunstiteadlaste Ühingu aastapreemia (näituse ja kataloogi “Ülo Õun. Kunstnik katkeval avastusrajal eest)
2010 Eesti muuseumide aastaauhind (Suur Muuseumirott: Kumu Kunstimuuseum – näitus „Ülo Õun. Kunstnik katkeval avastusrajal“. Näituse kuraator on Juta Kivimäe (Ülo Õuna loojanatuuri ja loomingut põhjalikult tutvustava ülevaatenäituse emotsionaalselt mõjuv kujundus, suurepärased haridus- ja filmiprogrammid ning kõrgetasemeline kataloog)
2013 Sihtasutus Archimedes (rahvuskaaslaste stipendium)
2013 Kristjan Raua preemia (eesti skulptuuri uurimine ja tutvustamine, pikaajaline töö Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidjana ja Vabaduse galerii galeristina aastatel 2007-2013)
2014 Eesti Kunstnike Liidu auliige
2020 Eerik Haameri kunstipreemia (koos Isabel Aaso-Zahradnikovaga)
2021 Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja (romaan “Suur tuba”); jagas esikohta Loone Otsaga

Linke

Taavi Kangur. Kommentaar – Juta Kivimäe käsikiri „Suur tuba”.
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/juta-kivimaega-suures-skulptuuritoas/

Pille-Riin Larm “Juta Kivimäega skulptuuritoas”, Sirp 06.08.2021.
https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kommentaar-juta-kivimae-kasikiri-suur-tuba/

Püsiviide Lisa kommentaar

Aliis Aalmann

6. jaan. 2022 at 4:58 p.l. (Aliis Aalmann, Nädala autor 2022) (, )

Aliis Aalmann (1995) – eesti luuletaja, Betty Alveri kirjanduspreemia laureaat 2021.

Foto: Postimees / erakogu

Luuletusi kogust „Verihaljas”, AS Kultuurileht 2021.
Lk 14; 15; 19; 23; 29; 38; 42; 56; 69; 77; 78; 84.

Las tõuseb tuhast lind

/

tule tantsime
kasemahlapurjakil
suveöösvipsis
tedretäpid helendamas
nagu jaanimardikate parv
tule keerutame
uusi ringe aastale ja aasale
vanast tolmust võililledele hallid parukad
meil on vägi ohata põlluga samas rütmis
liuelda jõe kombel radu niitmata heinamaale
las sülitame loitse ja pritsime sädemeid
me südamed on pööripäeva nõiatrummid
kuulatame. kuidas öö
kopsude vahele pesa punub
kuidas peopesades puhkeb õide
hommik ja
silmades
süttib hõõguvate süte värske tuli

/ tuul

kui olen merel
tuul, sa ära tule
kallis kiiguliigutaja
armas juukseõõtsutaja
maal on puid, mida painutada
põlde, mida lainetada
jäta meri mulle
las ma sõuan ja rühin
jäta kalad ja kajakad
vaalad ja vetikad
mine laiale niidule
avarale aasale
kiviringe tantsima
metsatukka kammima
jäta meri mulle

/ kiik

küll ta kandis valged naised, suured pärjad
kandis punased, hõbedased helmedki
rikkad, rähased ja rasked
meie, kehva mehe tütred, näotud
haprad munakoorekesed –
kui see kiik meid ei kanna
too tuli ja põleta
too kirves ja raiu
küll teeme kiige, mis kannab
küll kiige, mis hoiab ka meid

/

meie maad on üsna soised. meie härjad
jäärapäised. meie naised mitme väega. meie
mehed kuldse käega.
meie maad on rabedad. meie naabrid kadeda
meie loomad usinad. armastame sosinal
kusagilt voolas siia meie veri, silmapiiril
loksuv läänemeri
sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid
ja järvi
värvis maastiku koduvärvi
kasvatas endast hiied ja loopealsed
kandis samblamantlid ja rahnud
pärast tõrva, tuhka, tuld
pussnugadest põimit` pilvi
ja kõigest hoolimata
pole me lahkund

Käimata kohtade igatsus

/

mul on käimata kohtade igatsus
ja raske vandersellipaun õlal
unistan paigust, kuhu rööpad ei vii
tahan jõuda sinna
kus võiks kohtuda me varjud
ka siis, kui päikest ei ole
aga juba on möödanik
vajutanud sooned mu paberkehale
ja ma ei tea, kas jõuan ilmuda sinna
mille seintel mu nime veel pole

/ pilt

jõin püha maa vett. ja võib-olla
on see kodu. nektar
kohises koskedest alla
tiik täitus äikse viimse huikega
lamasin ristikumerisel vainul
pilvede piiril
kopsudesse vajus udusupp
ja midagi veel, vast
varastatud hingetõmme –
tegid minust pilti. nüüd
jäi mu vari sinna igaveseks

/ nälg

näljasena päikese käte vahel
joon ta kiiri, kõri värvub kulda, hõõgub
neelan soojust janusena, süda külmunud sakrament
kadrisant, mu silmad näinud kaugelt maalta tulemist
armumist ja palumist
te, elavad, palun mäletage mind
näljast, päikese käte vahel. ikka
igatsemas kuud

Võib-olla polegi mul nime

/ lääs

oh te laisad lääne poisid
ei liiguta neid linnuluid
ei painuta neid pardipäid
ka mitte kutsumise peale
ei aita paluminegi

ei saada kirjatuvisid
ei hõigu üle merede mu nime
ei otsi, ei kutsu, ei taha

ja ma ootan sooja nagu külmaline
ootan paati nagu põgenik
palun nagu uskuja

too mind koju
seitsme mere alt
viie laine laulust
kanna kätel üle veebruartoo mind koju
sina
laiska lääne poega

/ külm

külm käib läbi kehade
läbi hammaste ja juuste
kõride ja silmades
kõrvade ja sõrmede
külm istutab jäälilli ja kastab neid lumega
külm kutsub tantsima, ma lähen
paljajalu härmatisel
külm võtab hääle, võtab
sõrme asemel käe, võtab
hingetõmbed ja hinge
ikka vaatan igatsevalt altkulmu ta poole
keset suve, kui kuuma nii palju
et nahal põimivad võrku
külmaämblikud

Enne kui vaikib kuu

/

küll ma lõikaks, küll ma raiuks
ikka mägepidi üles, ikka rühkides
ikka ilmapuu tiiva alla õunu sööma. ikka
küsima keerulisi küsimusi. ikka salatsema silma alla
küll ma lõikaks, küll ma raiuks. nimetähed tüvesse
silmad silmapiirile. käed vooliks võradeks ja hoiaks
küll ma hõikakas, küll ma kaiguks
ikka oma vanu laule, ikka varastatud viise
küll ma lõikaks, mida külvand, küll ma raiuks
oma tahtmist

/

jooksen tuhatnelja. jalad maitsevad maad
jooksen kannavalul juurte juurde
tüvi suitseb suurest linnast, jooksen
juuri päästma. annaks aeg
mulle armu. oleks lootus
lohutajaks. jooksen ja tolman
rajad ja unustatud hetked
emakene kallis, isakene armas, teieta
on kodu võõras koda

/

lakun sõrmed südamest puhtaks
tule lähemale, loom
tule söö mu haavad magusaks
tule maitse, mis on olnud
tule vaata, kelle käed mu kõri ümber
ja kui väga ihkan imbuda
järgmisesse jõkke
mis mind kuhugi ei vii
tule astu aeglaselt, tule jälgi
sinust võib saada pärija
minust võib saada müüt

Link: https://kultuur.err.ee/1608416696/alveri-kirjanduspreemia-laureaat-aliis-aalmann-ma-ei-oska-olla-ilma-kirjutamiseta

Püsiviide Lisa kommentaar

Fernando Aramburu

21. dets. 2021 at 9:51 e.l. (Nädala autor 2021) (, )

Fernando Aramburu Irigoyen (sündinud 1959 San Sebastiánis) on hispaania romaanikirjanik, ajakirjanik, luuletaja ja esseist. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde.

By Aramburu – Own work, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=38403588

Fernando Aramburu on lõpetanud hispaania filoloogia Zaragoza ülikoolis (1982).
Alates 1985. aastast elab ta Saksamaal, kus ta andis pikka aega immigrantide järeltulijatele hispaania keele tunde. Aastal 1996 avaldas ta romaani “Fuegos con Limón”, mis põhineb tema noorusaja kogemustel Grupo CLOC-iga. 2006. aastal võttis ta oma juturaamatus “Los peces de la amargura” vaatluse alla terrorirühmituse ETA põhjustatud kahju.
2009. aastal loobus ta õpetajaametist, et pühendada end üksnes kirjandusloomingule. 2011. aastal võitis ta Tusquets de Novela preemia teose “Años lentos” (2012) eest.
2016. aastal avaldas ta romaani “Isamaa” (“Patria”), milles naaseb “Los peces de la amargura” teoses käsitletud ETA terrorismi temaatika juurde; romaan sai kriitikalt ja avalikkuselt suure tunnustuse ja selle eest pälvis Aramburu 2017. aastal Premio de la Crítica, Premio Nacional de Literatura ja Premio Francisco Umbral al Libro del Año auhinnad. Eesti keelde jõudis teos Toledo kirjastuselt 2020. aasta detsembris, romaani tõlkis Maria Kall.

Katkend: Isamaa. Toledo Kirjastus, 2020. Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall. Lk 230 – 237.

Streigipäev

Ühes Madriidi hotellis oli õhtusöögi ajal tapetud Herri Batasuna rahvasaadik, kolmekümne ühe aastane Josu Muguruza. Niisiis üldstreik. Suurtes linnades kujunes osavõtt leigeks. Väikestes ei olnud pääsu. Täielik seisak (poed, baarid, töökojad) või valmistu tagajärgedeks. Künka tipust märkas Txato mitut oma töötajat värava juures, kus rippus sama plakat, mis varasematel kordadel. Mehi oli kolm. Kõrvarõngaga Andoni ja veel kaks. Kõik teised olid koju jäänud. Üks helistas eelmisel õhtul ning Txato, kellel oli kõrini helistajatest, kes ähvardasid ja sõimasid – fašistist ekspluateerija, litapoeg, võid testamendi valmis teha – kahtles, kas võtta toru või mitte. Lõpuks ta võttis, mine sa tea, äkki Nerea helistab Zaragozast, kuid ei. Üks töötaja tahtis talle viisakalt teada anda, et tema hea meelega tuleks tööle.
„Kui sa tahad tööle tulla, miks sa seda siis ei tee?”
„Vaadake, teised…”
Varahommikul värava ees autost väljudes Txato juba teadis, miks need kolm seal valvet peavad. Külm, härmatisega kaetud rohi ja jõe kohale kerkinud hommikuudu, mis madalamatesse kohadesse jääb hõljuma tundideks. Txato vaatas mehi umbusklikult.
„Mis toimub?”
Andoni, metsiku ilmega, lõug väljakutsuvalt püsti:
„Täna tööd ei tee.”
„Kes ei tee tööd, ei saa ka palka.”
„Eks me näe, kes kaotajaks jääb.”
„Me kõik jääme kaotajaks.”
Kord oli Txato püüdnud ülbitsejast lahti saada, pealekauba oli mees keskpärane mehhaanik ja laiskvorst. Andoni rebis vallandamisteate ülemuse silme all tükkideks ega vaevunud seda lugemagi. Mõni tund hiljem ilmus ta tagasi kahe saatjaga, kes tutvustasid end LAB-i ametiühingu esindajatena. Ähvardused paisusid nii ränkadeks, et Txatol ei jäänud üle muud, kui jõhkard, kelle pelk kohalviibimine tal vere keema ajas, tööle tagasi võtta.
Kolm streikijat soojendasid end metallvaadi ääres. Vaadis põlesid lauad, oksad, kaikad. Txato heitis neile ette, et nad olid võtnud vaadi, mis ei kuulunud neile. Laudadest rääkimata. Kehvas valguses, päike alles künka taga, heitis tuli nende nägudele punast helki. Txato: ühiskonna peale vihaste meeste metsikud näod, tohmanid, kes hammustavad kätt, mis neid toidab. Bittori:
„Jah, kuid kes juhiks ilma nendeta sinu autosid, kes sul neid parandaks?”
Ta palus/nõudis, et nad eemaldaksid tünni, sest tahtis avada värava. Andoni kordas karmilt, kategooriliselt, et täna tööd ei tee. Teised kaks püsisid vakka. Kas piinlikkusest? Ülemusel tee ära lõigata ei ole naljaasi. Ning ninamees Andori selja taga lükkasid nad, pilgud maas, vaadi kõrvale.
Ninamees vihastas:
„Mida te teete?” Kas ta siis ise ei näe? Ning Andoni pressis raevunult – või vihkamisega? – hammaste vahelt: „Olgu, aga täna ei sõida sisse ega välja mitte ükski veok.”
Txato sulgus kabinetti. Kaela sirutades võis ta aknast näha kolme mehe piketti. Külmaga võitlemiseks mehed hüplesid ja puhusid kätele. Pahvisid auru, ajasid juttu, tegid suitsu. Närukaelad. Nende pead on täidetud loosungitega. Manipuleeritavad pärdikud, kes ihkavad käsku täita. Ja kui tänulikud nad tundusid, kui ta nad tööle võttis! Bittori:
„Sa võta firmasse kohalikke, et palgaraha mujale ei voolaks.”
Tollele neetud Andonile andis ta tööd nimelt sellepärast, et mingit tuttavad palusid Bittorit ja lipitsesid, et palun seda ja teist. Oleks ta hinges aimanud!
Txato helistas aega viitmata klientidele, et neile olukorrast teada anda. Et tal on väga kahju ja saagu nad palun aru. Hiljem, rahulikumalt, kuid niisama pahaselt, helistas ta veel mitmesse kohta, tegi päevaplaanis muudatusi, leppis kokku uued kuupäevad, pidi tühistama (sa sinder!) tähtsa tellimuse, juhendas veokijuhte, kes pidid samal päeval saabuma, et nood pargiksid autod mõnele vabale kohale tööstuspolügoonil. Ning kui Txato märkas, et kolmele end värava juures sisse seadnud streikijale oli lisandunud veel kaks, muuhulgas mees, kes oli eelmisel õhtul viisakalt helistanud, näis talle korraga, et see ei saa enam nõnda jätkuda, ma pean midagi ette võtma, need tüübid ei saa mulle oma tahet peale suruda.
Ta helistas ja uuris välja, et bussid streigi tõttu ei sõida. Poole kümne paiku tellis Txati takso. Ta tõmbas selga lambanahkse jaki, jättis lambi põlema, et arvataks, et ta viibib endiselt kontoris, ning väljus hoonest jõe poole avaneva tagaukse kaudu. Veidi maad eemal enne silda algab jalgrada, mis viib maanteele. Takso tuli vähem kui viie minutiga. Enne kella kümmet väljus ta San Sebastiáni Amara linnaosas.
Üllatus: ukse avas see naine, keda Bittori ei kannatanud. Ütles, et ta on lihtlabane (ta rõhutas sõna „lihtlabane”) meditsiiniõde. Poja sõbranna/kolleegi/armsama ametit mainides kirtsutas ta nina ja tõmbas suunurga veidi viltu.
„Käigu ikka arstid arstide ja õed õdedega.”
Ning ta kukkus naist arvustama: et riietub maitsetult, on ennast täis, lõhnastab end üle. Bittoril oli raske varjata vimma, mida ta tundis Aránzazu vastu esimesest hetkest peale. Ning tema vastumeelsus üha kasvas ja lähenes põlgusele, kui ta sai teada, et naine on lahutatud ja Xabierist vanem.
„Kas sel poisikesel on vaja teist ema või? Kas ta ei näe, et see kavalpea püüab tema positsiooni ja palka ära kasutada?”
Txatol oli ükskõik. Kui see naine on tema poja valik, siis talle sobib.
Ta ei oodanud aga, et kohtab teda Xabieri korteris.
„Kas ma segan?”
„Ei. Tulge edasi.”
Txato küsis poja järele. Kohe tuleb, ta on duši all. Aránzazu ise oli paljajalu ja napis riides. Kas nad elavad koos? Txatol ükskõik. Tema teooria: lapsed olgu õnnelikud; kõik muu on teisejärguline. Aga Bittori:
„Sina tahad, et nad oleksid õnnelikud selleks, et nad su rahule jätaksid.”
„Ja kui ongi nii, mis siis?”
Kostis fööni surinat, naisel olid varbaküüned lakitud tumepunaseks ning seinal võis näha õlimaali San Sebastiáni lahega, autorik keegi Ábalos. Xabier oli korduvalt veennud isa kunsti investeerima, kuid mina ei mõista sest tuhkagi, kulla poeg.
Txato küsis naiselt, kas haiglas on samuti streik.
„Streik? Minu teada mitte.” Ning kui Xabier valges hommikumantlis elutuppa astus: „kas sina oled midagi streigist kuulnud?”
„Ei.”
„Aga sinu isa töölised ei tulnud täna tööle.”
Txato noogutas. Isa ja poeg embasid teineteist ning Xabier, kes lõhnas lõhnavee järele, ütles sarkastiliselt:
„Täna õhtul on mul lõikus. Lootkem patsientide tervise huvides, et lõikuse ajal ei marsi operatsioonisaali streikijate pikett.”
Isa ei naernud nalja üle. Vastupidi, ta kortsutas kulmu, vaatas karmilt, vaikis tõsiselt.
„Mis lahti, aita?”
„Ei midagi.”
Aránzazu – naiselik intuitsioon – teatas, et tema lahkub, et nad saaksid omavahel rääkida. Andku nad talle viis minutit, et temal ei kulu riietumiseks rohkem. Xabieril venis üle huulte tobe:
„Aga…”
Txato pani ette / palus, et nad kohtuksid kahekesi nurga peal baaris, kus ta poega ootab. Baaris ei olnud aga rahu, liiga palju kõrvu ning lisaks ei tahtnud Xabier midagi võtta. Nõnda kõnniti esiteks ühel tänaval, siis teisel. Puid ja rahu otsides jõudsid nad Paseo del Árbol de Gernikale ning et juttu jätkus, kõnniti María Cristina sillani ja tagasi.
„Parem, kui ama ei tea, et ma siin käisin. Pea meeles, põhilisega on ta kursis. Üksikasjad jätan enda teada. Ma ei taha, et ta muretseks probleemide pärast, mida annab ehk lahendada, sellepärast tahtsingi rääkida sinuga isekeskis. Sa oled ajudega mees. Kindlasti oskad sa mulle nõu anda.”
„Muidugi, aita. Milles asi?”
„Olen meie linnas kehva seisu sattunud.”
„Ära ütle, et sind on jälle hakatud grafititega solvama.”
„Viimasel ajal on mind rahule jäetud. Võimalik, et nad on aru saanud, et ma ei olegi miljonites suplev ärimees, nagu nad arvasid. Või on äkki hiljutised läbirääkimised vaigistanud nende jätiste aplust.”
„Missugused läbirääkimised? Minule ei ole sa midagi rääkinud.”
„Kas sa tahad, et ma avaldaksin selle ajalehes? Vahendaja kaudu taotlesin kohtumist Prantsusmaal. Mõte oli selgitada neile minu rahalist olukorda, et nad teaksid, et olen teinud investeeringuid, ja paluda ajapikendust või võimalust maksta osakaupa. Olen kuulnud, et teised teevad nii ja need tõprad tulevad vastu, kui näitad, et tahad maksta.”
„Varem olid sa selle vastu.”
„Poolt ma ei olegi, nad on meid mudasse tampinud, aga mida siis teha? Lasta end pantvangi võtta?”
„Mis nad sulle ütlesid?”
„Ma läksin kohtumisele. Jõudsin täpselt kohale, sa tunned mind. Mulle ei meeldi lasta end oodata. Hoopis minult tuli oodata. Üle pooleteise tunni. Mitte kedagi ei tulnud. Teatavasti pärast seda, kui GAL neid jahtima hakkas, on nad ülimalt ettevaatlikud. Võimalik, et mõni tsiviilriietes politseinik järgnes mulle, ilma et ma arugi oleks saanud, ja nemad tundsid ta ära. Palusin uut kohtumist. Nemad keeldusid. Kuradi sead! Nüüd ma jälle mõtlen, et neil oli võimalus näha minu head tahet ja sellepärast ei käi nad mulle praegu pinda ja teevad kibedaks kellegi teise elu. Kuid midagi pean ma ette võtma, Xabier. Meie linnas olen ma liiga nähtaval. Täna hommikul panid kolm idiooti minu ettevõtte seisma. Anna kannatust. Mu oma töötajad otsustavad, kas töö käib või mitte. Mul pole vähimatki kahtlust, et mõni neist kannab organisatsioonile ette iga minu sammu. Kas mäletad Andonit, Sotero vennapoega? Tema on kõige hullem. Ta on tõeliselt halb inimene.”
„Miks sa teda lahti ei lase, mida sa ootad?”
„Ükskord lasen, siis kui olukord rahuneb.”
„Vaata, aita, ettevõtjana ei või sa end segada töölisklassiga. Ma ei poolda klassivahesid, aga mis teha. Iga tüüp, kellele sa ei meeldi või kes sind kadestab, püüab sulle kahju teha. Ta ei pea isegi vaeva nägema, sest sa oled tal käeulatuses. Võib-olla käid sa iga päev tema uksest mööda. Teie ama`ga peaksite elama kuskil mujal ja käima linnas ainult külas või tööl. Ah et nemad sodivad seinu? Sodigu terviseks. Sind ei ole seal nägemas … Ja kes seinu sodib, on valmis mistahes õelaks tembuks.”
„Mina läheksin, aga su ema …”
„Küll läheks ka ama. Ta on sellele mõnikord vihjanud. Olen ise kuulnud. Probleem on selles, et te ei suhtle omavahel.”
„Sestsaadik, kui ma loobusin rattasõitudest ja kaardimängust baaris, veedame koos rohkem aega kui kunagi varem. Väljas me peaaegu ei käi. Mina lähen kodust tööle ja töölt koju ja tema on loobunud meie linnas poes käimisest.”
„See pole kellegi elu.”
„Valikut ei ole. Võiks olla hullem. Mu isa võitles sõjas Franco vastu. Tal purustati jalg ja ta istus kolm aastat vanglas.”
„Kas su ettevaatusabinõud on piisavad?”
„Selle koha pealt võid rahulik olla. Kui keegi tahab mulle halba teha, peab see toimuma linnast väljas. Linnas on mul silmad ka selja taga.”
„Kuidas siis jääb? Oled sa linnas kehvas seisus või mitte?”
„Kehvas. Hea meelega viiksin firma kuhugi rahulikumasse kohta. La Riojasse, Zaragozasse, aga see on keeruline. Peaaegu kõik kliendid on meie piirkonnast. Ei möödu nädalatki, kui mõnel ei läheks vaja kiiret teenust. Ikka päris kiiret. Ja kui sa ise mujal oled, mismoodi sa siis reageerid? Helistavad teise transpordifirmasse ja palju õnne.”
„Teine võimalus oleks, et paned püsti harukontori ja vähehaaval viid kogu firma üle.”
„Selleks peaks olema äripartner, keegi usaldusväärne isik, kes mulle seal töölised otsiks või siinsel äril silma peal hoiaks. Ma ise ei saa kahes kohas olla. Mulle sobiks lihtsam lahendus, mis ei võtaks nii palju aega.”
„Pane firma kinni, müü maha ja ela säästudest.”
„Hull peast! Firma on minu elu.”
„Sel juhul näen ma ainult üht lahendust. Kui oled nõus, aitan teil otsida korteri ja tulete elama San Sebastiáni. Suures linnas oleksite rohkem kaitstud. Mis vahet sul on, niikuinii käid autoga tööl.”
„Korter tähendaks suurt väljaminekut. Mulle näib, et sinu ema ei …”
„Kas tahad, et ma otsin korteri või ei?”
„Hea küll, otsi. Eks hiljem paista.”

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Fjodor Mihhailovitš Dostojevski

7. dets. 2021 at 12:33 p.l. (Nädala autor 2021) (, )

Vassili Perov. Fjodor Dostojevski portree 1872

Fjodor Mihhailovitš Dostojevski (1821-1881) vene kirjanik. Ta kirjutas romaane, lühijutte ja esseid ning tegeles ka ajakirjanduse ja filosoofiaga. Tema teosed käsitlevad inimpsüühikat 19. sajandi Venemaa poliitilistes ja sotsiaalsetes oludes. Kirjanduskriitikud on nimetanud teda üheks maailmakirjanduse suuremaks psühholoogiks.
Dostojevski peateosed on “Kuritöö ja karistus” (1866), “Idioot” (1869) ja “Vennad Karamazovid” (1880).

Katkend: Nooruk, Eesti Raamat 2021. Tõlkinud Marta Pärna ja Aleksander Raid. Lk 274 – 280.

III peatükk

I
Ma võtsin sellepärast, et armastasin teda. Kes ei usu, sellele vastan, et vähemalt sel hetkel, kui ta käest selle raha võtsin, olin ma täiesti veendunud, et võin kindlasti ja ilma vaevata saada raha ka teisest allikast niipea,kui tahan. Niisiis võtsin selle raha mitte häda sunnil, vaid peenetundelisusest, et teda mitte solvata. Ah, nii ma arutlesin tollal! Kuid siiski olin ma väga rusutud, kui tema juurest väljusin: nägin sel hommikul temas minu suhtes päris erakordset muutust; sellist tooni ei olnud ta veel iial kasutanud; Versilovi suhtes aga oli see juba otse mäss. Muidugi, Stebelkov oli teda mingi asjaga väga vihastanud, kuid see oli alanud juba enne Stebelkovi. Kordan veel: võrreldes endisega võis muutust temas tähele panna juba kõigil viimastel päevadel, ent ometi mitte nii, mitte sel määral, selles asi seisneski.
Talle võis mõjuda ka loll teade sellest hoovimaja adjutandist, sellest parun Björingist … Ka mina ju erutusin, kuid … Seep see oligi, et siis säras mulle midagi hoopis muud ja seetõttu lasksin kergemeelselt nii mõndagi silmist mööda libiseda: ruttasin meelega mööda libiseda laskma, hülgasin kõik sünge ja pöördusin sära poole …
Kell ei olnud veel üks. Vürsti juurest sõitsin oma Matveiga otse – on siis usutav, kelle juurde sõitsin? – Stebelkovi juurde! See just oligi, et ta oli mind äsja hämmastanud mitte niivõrd oma tulekuga vürsti juurde (ta ju oli lubanud tulla) , kuivõrd sellega, et ta pilgutas mulle, küll oma rumalast harjumusest, kuid hoopiski mitte sel teemal, mida mina ootasin. Eile õhtul sain talt linnapostiga minu jaoks küllaltki mõistatusliku kirjakese, milles ta väga palus, et külastaksin teda nimelt täna, kella ühe ja kahe vahel, kuna siis ta võivat teatada „mulle ootamatuid asju”. Ja sellele kirjale ei vihjanud ta seal vürsti juures kordagi. Mäherdusi saladusi võis olla minu ja Stebelnikovi vahel? See mõtegi oli naeruväärne, kuid kõike juhtunut silmas pidades sõitsin ma nüüd tema juurde, olin isegi veidi ärevuses. Ma olin ju kord, umbes kahe nädala eest, pöördunud raha asjus tema poole ja ta tahtiski anda, kuid millegipärast tekkis meil mingi lahkarvamus ja ma ei võtnud ta raha: ta ümahtas siis midagi ebaselget nagu harilikult ja mulle näis, et ta tahtis midagi pakkuda, mingeid erilisi tingimusi, ja kuna ma kohtlesin teda iga kord, kui vürsti juures kohtusime, õige üleolevalt, siis hülgasin ma uhkelt mõttegi eritingimustest ja väljusin, olgugi et ta mulle ukseni järele jooksis; tookordki võtsin raha vürsti käest.
Stebelkov elas omaette ja elas jõukalt: neli ilusat tuba, hea mööbel, mees- ja naisteenija ning mingi majapidajanna, küllaltki eakas, muide. Astusin vihasena sisse.

Ta kallutas jälle oma ülakeha minu poole ja tahtis sõrme tõsta.
„Stebelkov! Jätke sõrm rahule või ma lahkun.”
„Kuulake … ta võib Anna Andrejevnaga abielluda.”
Ja ta pilgutas põrgulikult oma vasemat silma.
„Kuulge, Stebelkov, meie vestlus võtab juba nii skandaalse iseloomu … Kuidas te julgete meenutada Anna Andrejevna nime?”
„Ärge pahandage.”
„Ma vaevu kuulan, sest näen siin nii selgesti mingit salasepitsust ja tahan lähemalt teada … Aga ma võiksin enam mitte taluda, Stebelkov?”
„Ärge pahandage, ärge uhkustage. Veidikeseks ärge uhkustage ja kuulake lõpuni; siis võite jälle vihastuda. Anna Andrejevnast te ju teate? Ja sellest, et vürst võib abielluda … teate samuti?”
„Sellest mõttest olen ma muidugi kuulnud ja tean kõike, kuid vürstiga ei ole ma sellest kunagi rääkinud. Tean vaid, et see mõte tekkis vana vürst Sokolski peas, kes on veel praegugi haige; kuid mina pole sellest iialgi rääkinud ega sellest osa võtnud. Teatades seda teile ainult selgituseks, luban endale küsida, esiteks: miks te minuga sellest juttu tegite? Ja teiseks: kas vürst tõepoolsest teiega sellistest asjadest räägib?”
„Mitte tema ei räägi minuga; ta ei taha minuga rääkida, vaid mina räägin temaga, aga tema ei taha kuulata. Äsja hakkas karjuma.”
„Või veel! Kiidan ta heaks.”
„Vanaätt vürst Sokolski annab Anna Andrejevna eest palju raha; naine on meele järele. Siis annab peigmees vürst Sokolski mulle kogu raha kätte. Ja mitterahalise võla tasub samuti. Kindlasti tasub! Nüüd pole tal millegagi tasuda.”
„Mind aga, miks teil mind vaja on?”
„Peamise küsimuse pärast, te olete tuttavad, olete seal kõikjal tuttav. Te võite kõik teada saada.”
„Ah, pagan … mida teada saada?”
„Kas vürst tahab, kas Anna Andrejevna tahab, kas vana vürst tahab. Peab päris kindlasti teada saama.”
„Ja te julgete mulle ettepaneku teha spiooniks olla, ja seda – raha eest?” kargasin ma püsti.
„Ärge uhkeldage, ärge uhkeldage! Veel ainult natuke aega ärge uhkeldage, kõigest viis minutit!”
Ta pani mu jälle istuma. Nähtavasti ta ei peljanud mu žeste ja hüüatusi. Otsustasin asja lõpuni kuulata.
„Mul on vaja varsti teda saad, varsti selle pärast et … sest varsti võib liiga hilja olla. Nägite, kuidas ta ennist pilli alla neelas, kui too ohvitser hakkas parunist ja proua Ahmakovast rääkima?”
Ma alandasin end sellega, et ikka veel edasi kuulasin, kuid mu uudishimu oli võitmatult suureks paisunud.
„Kuulge, teie … nurjatu inimene!” ütlesin ma otsustavalt. „Kui ma siin istun ja kuulan ning luban nii rääkida sellistest inimestest … ja ise veel vastan ka, siis üldse mitte sellepärast, et möönaksin teie õigust selleks. Ma lihtsalt näen siin mingit alatust … Ja esiteks, milliseid lootusi võiks vürst hellitada Katerina Nikolajevna suhtes?”
„Mitte mingeid, kuid ta raevutseb.”
„See pole tõsi!”
„Raevutseb! Nüüd jääb Ahmakova võib-olla mängust välja. Ta on tema peale pilé kaotanud. Nüüd jääb talle vaid Anna Andrejevna. Annan teile kaks tuhat … ilma protsentide ja vekslita.”
Selle välja öelnud, toetus ta otsustavalt ja tähtsalt toolikorjule ning põrnitses mind. Ma vahtisin talle samuti ainiti otsa,
„Te kannate riideid Bolšaja Miljonnaja tänavast, selleks on raha vaja, raha on vaja, minu raha on tema omast parem. Annan rohkemgi kui kaks tuhat …”
„Mille eest siis? Mille eest, pagan võtku?”
Ma põrutasin jalaga. Ta kummardus minu poole ja ütles rõhutatult:
„Selle eest, et te ei segaks.”
„Ega ma selletagi sekku,” hüüdsin ma.
„Ma tean, et te vaikite, see on hea.”
„Ma ei vaja teie heakskiitu. Mina omalt poolt soovin seda väga, kuid arvan, et see pole minu asi ja et see oleks mulle ebasünnis.”
„Näete nüüd, näete nüüd: ebasünnis!” tõstis ta sõrme.
„Mida see tähendab: näete nüüd?”
„Ebasünnis … Hee!” ja ta hakkas äkki naerma. „Ma mõistan, mõistan, et see on teile ebasünnis, kuid … te ei hakka takistama?” pilgutas ta mulle silma; kuid selles pilgutuses oli midagi äärmiselt ülbet, koguni pilkavat, alatut! Ta nähtavasti eeldas minus mingit alatust ja arvestas selle alatusega … See oli selge, kuid ma ei taibanud kuidagi, milles asi seisnes.
„Anna Andrejevna on ju samuti teie õde,” sõnas ta sisendavalt.
„Ärge sellest julgege rääkida! Ja üldse ärge julgege Anna Andrejevnast rääkida.”
„Ärge uhkeldage, veel vaid üks minut! Kuulake: ta saab raha ja kindlustab kõiki,” ütles Stebelkov rõhuga, „kõiki, kõiki, te jälgite?”
„Kas te siis arvate, et ma võtaksin temalt raha vastu?”
„Nüüd võtate ju!”
„Ma võtan oma raha.”
„Millise oma?”
„See on Versilovi raha: ta võlgneb Versilovile kakskümmend tuhat.”
„Versilovile, mitte teile.”
„Versilov on mu isa.”
„Ei, teie olete Dolgoruki, mitte aga Versilov.”
„See on ükspuha!”
Tõepoolset, siis võisin ma nii arutleda! Ma ju teadsin, et ei ole ükspuha, ma ju ei olnud nii rumal, kuid ma arutlesin siis nii jälle „peenetundelisusest”.
„Küllalt!” hüüdsin ma. „Ma ei saa täpselt aru. Ja kuidas te julgesite kutsuda mind selliste tühiasjade pärast?”
„Kas te ikka tõepoolest ei saa aru? Kas te teete seda meelega või mitte?” lausus Stebelkov pikkamisi. Silmitsedes mind teraselt mingi kahtleva muigega.
„Vannun, ei saa aru!”
„Ma ütlen: ta võib kõiki kindlustada, kõiki, ainult ärge segage ja ärge laitke asja ära … ”
„Te olete vist mõistuse kaotanud. Mis see teie „kõiki” tähendab, millel te ratsutate? Kas ta kindlustab Versilovit või kuidas see on?”
„Ega te üksi olemas ole, nagu Versilovgi … on veel teisigi. Anna Andrejevna on samuti teie õde nagu Lizaveta Makarovnagi!”
Vaatasin talle üksisilmi otsa. Äkki vilgatas tema inetus pilgus nagu mingi kaastunne.
„Ei saa aru, seda parem! See on hea, see on väga hea, et te ei mõista!”
Ma sattusin täiesti raevu.
„Kor-ristage end kõigi oma tühiasjadega, sõge inimene!” karjusin ma kübarat haarates.
„Need ei ole tühiasjad! Nii et oleme kokku leppinud? Aga teate, te tulete ju jälle minu juurde!”
„Ei!” lõikasin ma ukselävelt.
„Tulete, ja siis … siis on meil juba teine jutt. Siis tuleb kõige tähtsam jutt. Kaks tuhat, pidage meeles!”

Loomingut
“Maria Stuart” (draama, 1840)
“Boriss Godunov” (draama, 1841)
“Vaesed inimesed” (Бедные люди, 1844; eesti keeles 1964, tõlkija Aleksander Raid),
“Teisik” (Двойник; eesti keeles 1982, tõlkija Aleksander Raid),
“Härra Prohhartsin” (1846)
“Valged ööd” (1848; eesti keeles 1971, tõlkija Aleksander Raid)
“Nitotška Nezvanova” (1849)
“Alandatud ja solvatud” (Униженные и оскорбленные, 1861; eesti keeles 1939)
“Märkmeid surnud majast” (Записки из мертвого дома, 1861–1862; eesti keeles 1940)
“Talviseid märkmeid suvistest muljetest” (Зимние заметки о летних впечатлениях, 1863)
“Ülestähendusi põranda alt” (Записки из подполья, 1864; eesti keeles 1971, 2004, tõlkijad Andres Ehin, Lembe Hiedel)
“Kuritöö ja karistus” (Преступления и наказания, 1866; eesti keeles 1929, 1958, 1987, tõlkija A. H. Tammsaare)
“Mängur” (Игрок, 1866)
“Idioot” (Идиот, 1868; eesti keeles 1940, 1975, 2002, tõlkija Marta Sillaots)
“Kurjad vaimud” (Бесы, 1871–1872; eesti keeles 1940 “Sortsid”; 1997, tõlkija Virve Krimm, värsid Harald Rajamets)
“Kirjaniku päevik” (1873)
“Nooruk” (Подросток, 1875; eesti keeles 1940, 2021, tõlkijad Marta Pärna, Aleksander Raid)
“Kirjaniku päevik” (1876–1877)
“Vennad Karamazovid” (Братья Карамазовы, 1879–1880; eesti keeles 1939, 2001, tõlkija Aita Kurfeldt; 2015, tõlkija Virve Krimm)
“Kirjaniku päevik” (1880–1881)

Püsiviide Lisa kommentaar

Rein Raud

25. nov. 2021 at 4:01 p.l. (Nädala autor 2021)

Rein Raud (1961) – eesti kirjanik, kultuuriteoreetik ja japanist.

Foto: Rosita Raud

Katkendid: Päikesekiri, Salv 2021, lk 47 – 51; 328 – 333.

Sealsamas

Alles tüki aja pärast tuli leegi nende uksele koputama. Üks näpitsprillidega härra plaksutas kõvasti, kuni saal enam-vähem vaikseks jäi, ja kuulutas välja eeskava. Seina äärest tõsteti mõned toolid lava ette, sinna juhatati admiral ja jaapani kindral, samuti pakuti istet daamidele. Ohvitserid seisid põhiliselt nende taga püsti.
Protassov istus klaveri taha ja asus seda reipalt klimberdama. Aga kui veel eile oli tundunud, et instrumendil ei ole justkui häda midagi, siis praegu kuulis isegi Lily, et see on selgelt häälest ära. Ning Tanja ja Sveta – ta vaatas nende tantsunumbrit kujuteldavate silmadega, mis olid võtnud ette pika ja riskantse teekonna, et üritada päästa ümberringi kokku kukkuva korra viimseid riismeid, ja pidi tunnistama, et see on lihtsalt hale. Ehkki mõned noormehed publikus plaksutasid, keegi hüüdis isegi „Brave!” Aga Lilyl oli häbi ja piinlik, tüdrukute kleidid nägid heleda valguse käes kulunud ja maitsetud välja, liiga paks meik nende näol ei teinud neid kuidagi artistlikumaks, vaid viitas pigem ühele teisele ja hoopis vanemale elukutsele, ning kuigi nad tegid oma numbreid korralikult, ei olnud neis mingit sädet, ei mingit põhjust, miks keegi peaks neid vaadates rõõmu tundma.
Admiral oli etendusest Lilyga ilmselt samal arvamusel.
„Kes kurat selle palagani on korraldanud?” küsis ta täiesti kuuldavalt oma selja taga seisva ohvitseri käest. See kehitas õlgu ja uuris oma naabrilt, see omakorda enda omalt, küsimus liikus vaikselt edasi, aga selliselt sõnastatud vormis ei tahtnud sellele keegi vastata, et mina see olin.
Protassov oli vana kala ja sai seljaga aru, mis toimub. Tanja ja Sveta kaks viimast, eriti erootilist numbrit jättis ta lihtsalt ära, tõusis püsti ja kupatas pealtvaatajatele õhusuudlusi lennutavad tüdrukud rahva eest ilma pikemata minema.
„Ära siis sina alt vea,” sosistas ta Lilyle ja juhtis ta enda käevangus lavale.
„Aga nüüd, mu daamid ja härrad, meie õhtu põhiline osa – imeline Lily Balti mere kallastelt! Uskumatud jõunumbrid, daamid ja härrad! Ürgne energia! Looduse enese algvägi – täna siin, teie ees!”
Lily kummardas ja teenis ära leige aplausi, saali tagumises osas ajasid inimesed peaaegu kuuldavalt omavahel juttu. Protassov võttis uuesti sisse oma koha klaveri ääres ning hakkas üksikute, enam-vähem õigesti kõlavate akordidega saatma tema harilikku sissejuhatavate numbrite seeriat: pooleks rebitavat kaardipakki ja viietollise naela löömist rätikusse mässitud palja käega läbi joonepaksuse, põlvedele asetatud metallplaadi, seejärel harjutusi kõigepealt puudase ja siis kahepuudase sangpommiga. Sangpommide juures hakkas keegi publikust irvitama, küllap pidas neid võltsinguks. See oli õnneks piisavalt nooremas auastmes ohvitser, nii et Lily kutsus ta otsemaid lavale ja osutas näpuga kahepuudasele pommile, et tõstku üles. Poiss tõstiski, ent suutis selle vaid kahe käe ja nähtava vaevaga natukeseks maast lahti rebida. Kui siis Lily sellesama pommi ühe käega pea kohale õhku viskas ja teisega kinni püüdis, käis kahin publikust läbi. Aga sellegipoolest teeskles ta solvunut, kõndis Protassovi juurde ja pani käed puusa. Protassov jättis klaverimängu katki ja tõusis püsti. Lily haaras tal püksirihmast ja tõstis ta üles pea kohale, siis lükkas mehe kahe käelaba peale pikali ja tiirutas teda kümmekond korda ringi – aga ise vaatas admiralile otse silma: jah, ma võiksin ka sinu sedasi maa ja taeva vahele kõlkuma tõsta, ära sa üldse kahtle. Aga admiral pööras pilgu ära. Siiski, nüüd plaksutati juba päris tõsiselt, jalgade peale maha pandud Protassov üritas tuigerdades ka publikust naeru välja pigistada, aga see tal hästi ei õnnestunud.
„Aga nüüd, mu daamid ja härrad,” hõikas ta kõik vaikseks, „ongi käes aeg meie õhtu naela jaoks! Palun üks ainukene hetk kannatust!”
Ta jooksis lavalt välja ja kõik arvasid, et ta tuleb kohe tagasi, aga hetk venis. Lily astus klaveri juurde ja üritas seda täita ükshaaval klahve lüües, kuskilt klaveri keskkohast ja järjest kõrgemale, pika korraliku kajaga, aga klahvistiku ülemine ots jõudis talle ikkagi kätte enne, kui Protassov saali kõrvalukse uuesti lahti lõi.
Sellele järgnes jõuline ja häiritud ammumine.
Frolõtši lehmale ei meeldinud sugugi, et ta peab niigi harjumatus kohas veel ka ühest ruumist teise liikuma ja Protassov ei olnud mees, kes loomadega väga hästi läbi käia oskaks. Ohelik oli tal küll kõvasti pihku seotud, aga lehm kippus siiski minema sinna, kuhu temale mõistlik tundus, ja rebis Protassovit endaga kaasa. Samuti ei meeldinud loomale kohe mitte sugugi kõndida mööda läikimavahatatud parketti. Lily ei olnud kunagi oma tõmbenumbrit siseruumides teha proovinud ja sai alles praegu aru, et vähemalt mingi vana vaip oleks tulnud selleks puhuks välja otsida. Mitte kuidagi ei tahtnud lehm teha suurt sammu lavale. Tanja ja Sveta olid Protassovile appi asunud, neil, nagu arvata võis, oli lapsepõlvest loomade talitamisega rohkem kogemusi: nad suunasid lehma päevavarjudega nagu karjavitstega vastu tagumikku vopse jagades õiges suunas ning lõpus ilmuski suur ja uhke loom läbi tema jaoks lahti tehtud kahepoolse ukse koridorist saali.
Ei saa öelda, et see Vene ohvitsere poleks üllatanud, aga jaapanlastel ronisid silmad sootuks lauba alla välja. Nemad ju pealegi ei teadnud, et maja teisele korrusele pääseb ka teisiti kui trepist.
„Mu daamid ja härrad – ainult täna! Ainult teile! Haruldane jõuvõitlus jõunaise Lily ja mongoli tõugu ürgveise vahel!”
Ere valgus ajas lehma veel enam endast välja ja jalad kippusid tal laiali libisema, kui ta astuda proovis.
„Katsume selle kuidagi ära teha,” sosistas Lily lehmale eesti keeles. See oli suur, tore loom, tumepunane ja õige pisut karvane, kerge pruuni triibuga. Lily võttis tal sarvist kinni ja tundis, et osa jõudu läheb selle peale, et aidata lehmal libeda parketi peal üldse püsti püsida. Lehm ammus vastuseks, väsinult ja vaevaliselt.
„Mis jääb peale? Kas ürgveise taltsutamatu jõud või täiuslikkuseni treenitud inimkeha? Kas arutu või mõistusega loom? Pinge kasvab härrased!”
Ainult see veel puudubki, et hakkaksid kihlvedusid vahendama, mõtles Lily. Ainult see meid täielikust laadast veel eristabki. Ta hoidis lehma veel veidi kätega kinni, sest väljastpoolt paistis see ju tõesti, nagu nad heitleksid ja pingutaksid, üks ühes, teine teises suunas. Kuidas ma ta pärast püsti saan? Ta andis Tanjale ja Svetale silmadega märku, et nad tahapoole taanduksid, ja teeskles ise taganemist, ehkki tegelikult sikutas lehma veidi enda poole. See ei tahtnud tulla. Olgu, ohkas Lily ja hakkas vaikselt tema sarvi keerama. Numbri lõpuks oli ette nähtud lehm külili maha suruda, tavaliselt allus loom ise survele, mida ta oma kaelas tundis, aga täna siin millegipärast mitte. Võib-olla oli asi valguses ja rahvahulgas ja kõiges muus häirivas, võib-olla oligi mongoli tõugu veistel kael kuidagi teisiti, igatahes ei tahtnud Frolõtši lehm kuidagi Lily tahte järgi painduda, kuigi nüüd ta surus juba päris tõsiselt. No mis sul viga on? Heida maha juba, saame mõlemad õhtule! Aga ainult madal ja tõrges „muu” tuli vastuseks.
Siis käis järsku nagu mingi nõksatus loomast läbi ja ta vajus kõigepealt põlvili ja siis külili. Publik hakkas vaimustatult plaksutama, aga Lily sai aru, et miski polnud siin õige. Korraga valdas teda see veider ja tahtele mitte kuidagi alluv seisund, milles suurepäraselt jäävad meelde üksikud, omavahel seostumatud ja tihtipeale ka kogu olukorrasse vaid oma kohalolekuga puutuvad üksikasjad, millest kokku ei moodustu mitte mingisugust suurt pilti: mõni värvitoon, mõni juhuslik liigutus, mõni näiline vastuolu. Ja ainukesed õiged näivad olevat lahendused, mis kerkivad pinnale sügavalt, ja otsekui iseenesest. Ta istus maha ja võttis lehma pea endale sülle. Suured silmad vaatasid teda, talle tundus, et etteheitvalt. Nii et ta oli ikkagi loomale kogemata viga teinud? Palun ei! Palun las ta olla lihtsalt segaduses, palun las käib tal lihtsalt pea ringi! Lehm ammus vaevaliselt, hoopis teise häälega.
„Varesele valu,” sosistas Lily ja silitas lehma hellalt, „harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, meie vissi saab terveks, saab terveks, saab terveks…”
„Eest ära!” karjus keegi korraga ta peale. „Kas te ei näe, et murdsite ta kaela?”
Tema kõrval seisis lumivalges mundris maruvihane admiral. Lily kuuletus sõnatult ja taganes vastu külgseina, kus seisis näost valge Protassov ja ilmselt rehkendas mõttes, kui palju ta peab oma tasust Frolõtšile looma eest vaevatasuks maksma.
Admiral võttis vöölt oma suure käe jaoks kohatult pisikese püstoli ja laskis lehmale kuuli pähe.

Takahira, Kumano lähedal mägedes

  1. september 1923

Nad äratati, kui väljas oli veel täitsa pime. Mõrkja maitsega tee oli ainus kostitus, mis neile ette nähtud. Pühamuteenijatar, kes nendega tegeles, vaatas Sayuri kingi ja läks siis vabandades ära, natukese aja pärast tuli ta tagasi koos ühe teisega. Nad sosistasid omavahel tükk aega enne kui üks neist söandas Sayurilt küsida, kas tal muid jalanõusid kaasas ei ole, ja siis minna otsima, kas leidub neil kuskil midagi, mida ta võiks laenata. Lily eritellimusel valmistatud saapad näisid nende meelest eelseisval retkeks sobivat.
Õues ootas neid märksa suurem seltskond, kui eelmisel õhtul oli laua ääres istunud. Lisaks Takizawale ja tema preestrile oli pühamusse saabunud veel viis preestrit, kõik vanemad mehed, ja kaks tugevat naist lihtsates reisirüüdes olid veel nendega. Samuti olid seal mõned noored mehed tõrvikutega ja ilma. Kel käed vabad, võtsid paarikaupa kahevahele mõned raske väljanägemisega reisikastid, mis kinni seotud valgete, kalligraafiliselt täis kirjutatud lintidega. Veel olid mõned valges rüüs pühamuteenijatarid ja ka kolm muusikut, kaasas suur ja väike trumm ning miski vilepill. Meeleolu oli eriline, see nakatas.

Mullane rada asendus kivisega, kivid olid suured ja kandilised ning kõndida oli nende peal raske, aga ikkagi kergem kui päris siledal pinnal, mida ka vahel ette tuli. Lily pani tähele, et siin ja seal tee kõrval oli mõni puu või kivi ümber seotud nöör, mõnikord olid sellele ka paberist kujundid peale riputatud, siis jälle oli kivide vahel püsti puutahvel kirjadega või oli mingi kiri uuristatud suurema kivi küljele. Paaril korral hakkas aga silma ka mõni väike kuju, millele punane hõlst selga pandud või hoopis pudipõll ees. Nüüd oli juba päris valge, nad oli kõndinud võib-olla tunni või natuke rohkem. Puid kasvas ümberringi veel vaid mõni üksik, see-eest jõudsid nad peagi lagendikule, kus õitses hulgaliselt lilli, vaibana, mille värv läks sujuvalt üle oranžist roosaks ja siis lillaks. Seal jäi rongkäik jälle peatuma, joodi vett. „Kohe varsti,” ütles Lilyle noormees, kes tuli tema järel. Kõndida oli aga järjest raskem, tee oli järsk ja mäeõhk harjumatu.

Nad jõudsid kohale veidi enne keskpäeva, Lily kõht oli nüüd juba nii tühi, et silme eest virvendas, mis võis muidugi olla osalt tingitud ka sellest, et nüüd pidi kogu aeg hingama täie kopsuga. Päike paistis eredalt. Ja siin oli tõesti väike pühamu, rohkem nagu eelpost, ei teagi küll, kummalt poolt – kas inimeste viimane märk oma lugupidamisest enne, kui algab täielikult võõras ja kõrge, või siis hoopis viimane värav, milleni maapealsete loodetud jumalikkus on valmis nende juurde alla laskuma. Aga see oli peaaegu nagu maastiku osa, nagu välja kasvanud puude ja kivide vahelt ja seest. Laual pühamu ees oli suur avatud sakepudel, siin vist eelmisest aastast, vihmade käes oli selle silt peaaegu täiesti valgeks pleekinud. Kui jumalad olid tervitatud, valas üks preestritest pudeli tühjaks, reisikastist otsiti välja uus, avati ja pandi pomina ja rütmilise kõikumise saatel samasse kohta asemele.
Pühamu ees oli päris kivine, seal ei oleks saanud maadelda ilma osalisi vigastamata. Õige ring oli natuke kaugemal, kus maapind oli pehmem, ehkki pigem liivane kui savine.
Võeti liisku. See polnud nagu tavaliselt, see oli ikkagi tants jumalatega, nende osalus pidi olema kindlamini märgitud, taipas Lily. Lääs ja Ida ei olnud siin ka mitte võistkonnad nagu tavaliselt, vaid mõeldudki esindama ilmakaari koos kõigi jõududega, kes kummaltki poolt neid vaatasid. Takizawa sattus seekord Läände ja Lily Idasse, kummalgi tuli esmalt kokku minna ühega neist jõunaistest, kes olid mujalt pühamutest siia kokku tulnud. Pea käis ringi, aga oli ühtlasi kummaliselt selge. Tundus, nagu kõik, mis just praegu sünnib, ei olekski ise tegelikkus, vaid ainult peegeldus sellest. Taju oli toimuvast kogu aeg silmapilgu võrra ees – kõigepealt tuli teadmine, mis juhtub, ja siis juhtuski alles. Joodi veel seda mõrkja maitsega teed. See ei kaotanud näljatunnet ära, aga lükkas selle teadvusest natuke kõrvale, nii et kesksed olid ainult tema liigutused. See oli puhtuse tunne. Nii tantsitaksegi jumalatega, mõtles Lily, selleks oligi vaja jõuda sedasi kohale. Sest siin on ühe pika teekonna lõpp-punkt – siiani on ta saanud tulla läbi muutumise, siit edasi on ainult nii, nagu on.
Oo, laulda tahaks.
Mehed läksid eemale, kuni naised võtsid end vööni paljaks ja sidusid endale niudevööd ümber.
Esimesena läksid ringi Takizawa ja tema vastane, vahekohtunik oli üks preestritest. Mis toimus, korraga nagu oli maadlus ja nagu ei olnud – vaid tõesti tants, selles mõttes, et üritas järgida mõlemast enesesse haaratust kõrgemat rütmi, lasta teostuda millelgi, mis oli korraga olemas enne ja sündis nende kahe keha kokkupuutest. Lily jaoks oli algusest peale selge, et Takizawa võidab, aga mitte niisama, mitte kergesti ja oma üleoleku kinnitusena, vaid seeläbi, et ka iseennast avab, proovile paneb, vastupidises suunas kulgeva jõu jaoks lahti teeb.
Nad ei heitle teineteisega, taipas Lily. Kumbki neist tantsib oma jumalaga, sellega, keda ta algusest peale endaga kaasas on kandnud. Sellega, kes Lily jaoks on kõik need aastad olnud madu Sasispea supelmaja terrassil juhuslikult nähtud pildilt. Meeste sumõ las olla pealegi võitlus iseendaga – selle iseendaga, keda sa tead ja tunned. Mis toimub siin, see on midagi enamat, heitlus sellega, mis sa oled, aga mida sa ei tunne ja ei tea, tants kõige sellega, mis teeb just sind just sinuks just siin just praegu.
Juba selle teadmise pärast üksi oli olnud vaja see retk ette võtta.

Enne esimest korda ringi astumist vaatas Lily ringi, kuus preestrit jälgisid teda justkui osavõtliku murega – mida ikkagi tähendab see, luges Lily seda pilku, et meie vanasse kombesse on pidanud sisse mahtuma üks väljaspoolne. Aga ta võis muidugi ka valesti vaadata, võis eksida, sest muidugi pidid preestrid olema murelikult huvitatud sellest, mis juhtub, ja ootama, mida nende rituaal neile ütleb, sest nemad võisid ju võtta mõtet toimuva jumalikkusest hoopis teisiti ja pealegi tõsisemalt kui tema. Samuti paistis välja, et nad vaatavad erinevalt. Üks, paksude kulmude ja kõrge laubaga pikk mees, oli ülejäänutest justkui vaenulikum. Seevastu üks teine, vanem mees, silmitses teda nagu uudishimulik laps. Mitte nagu need lapsed muidugi, nagu väikestes kohtades, nii veel hiljutigi Ise peapühamu lähedal või Kumano linnas, teda kui imelooma jõllitavad, sest pole võib-olla üldse varem valgenahalist näinud, igatahes mitte nii lähedalt. Ei, see mees vaatas teda nagu ajas tardunud hetke – nagu tema minevik ja võimalikud tulevikud paistaksid temast välja – nagu laps näeb imeliku kujuga kivi või puutükki ja juba saab sellest tema pilgu jaoks nukk või tondihakatis. Aga võib-olla kujutas Lily seda endale lihtsalt ette.
Oma esimese vastase võitis ta kergesti. Järgmiseks on siin uuesti Takizawa, aga enne seda väike vaheaeg jõudude taastamiseks. Muusikud olid võtnud kohad sisse eemal, pühamu juures, ning valgetes rüüdes pühamuteenijatarid alustasid aeglast, samades liigutustes kergust ja ülimat pinget ühendavat tantsu. Uudishimuliku lapse näoga preester luges selle saateks aeglast, venivat, kummalisel kombel vaimu korraga uinutavat ja teritavat loitsu.

Lily vaatas Takizawa silmadesse, mis nüüd ei olnud ühedki nendest, mida ta juba teadis – ei vihaselt kaitsmas oma maa au, ei alandlikult esitamas kutset, ei perenaisena hoolitsemas tema hoole alla saabunute eest – ,vaid midagi hoopis muud, osavõtlikud, justkui nende mõlema ühise asja eest väljas. Ja ta taipas: nii ongi, teda ei ole kutsutud siia kaugele mäele selleks, et tema läbi annaks oma tahtmisest märku mingi kujuteldav kõrgem jõud – Takizawa on toonud ta siia hoopis selleks, et talle midagi õpetada, midagi edasi või üle anda, teisisõnu, et ka tema saaks osa millestki, milleks kõik tema eelnev elu on olnud ettevalmistus.
Sa tahad pilku, millega vaadata kõrgelt pankrannikult alla merele, ilma et pea hakkas pööritama. Sellega tahad vaadata teist, nii et ta su silme all sulab – ja saab ise aru sellest; kui suudab, rebib oma silmad sinust lahti, võib-olla hakkab nihelema, aga jää on juba liikuma hakanud ja ühegi jõuga ei kleebi teda enam kokku püsivaks kamakaks. Ta on liimist lahti, järgmiseks vaatagi pragudesse, et need käriseksid suuremaks – et mõtted, mida ta alustab oma peas, lõppeksid teisal, kui ta on kavatsenud, ja et vastuväited igale tema uskumusele kõlaksid ta enda silmis korraga arukamalt kui miski, mida tal oleks öelda enda kaitseks.
Sa vaatad veel natuke, ja ta tahaks põgeneda, või alustada teie kohtumist uuesti, aga seda ei saa, sest mis teie kokkupuutumist täidab, on juba voolanud. Sa paned rusika maha, vahekohtunik hõikab, et alustage, aga tegelikult olete te juba lõpetanud, järgnev on vaid toimunu vormistamine, puhas formaalsus, kuigi kumbki teist paneb oma viimase välja ja pealtvaatajad ei tea kuni lõpuni, mis saab.
Sa tahad üheksapealist pilku, eks ole? Selle poole sa oledki ju püüdnud, algusest peale?

Olgu – kui nii, eks võta see siis vastu.
Siis läks Lilyl silme eest mustaks, rohkem ei mäletanud ta midagi.

Püsiviide Lisa kommentaar

Johann Wolfgang Goethe

10. nov. 2021 at 9:58 e.l. (Nädala autor 2021) (, , , )

Johann Wolfgang Goethe. Autor Joseph Karl Stieler, 1828

(28.VIII 1749 – 22.III 1832)

Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles
Koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik
Tartu Ülikooli kirjastus, 2021, 775 lk.

Mahukale raamatule kirjutas saate- ja järelsõna Liina Lukas. Neist tekstidest on pärit alljärgnevad raamatut tutvustavad tsitaadid ja faktid.

“Tõlkijate vahendusel asub lugeja ette saksa luuletaja Goethe, üks säravamaid tähti maailmakirjanduse luuletaevas. Tänaseks on Goethe nii meie kui ka muu maailma kultuurilises teadvuses kõigepealt “Fausti”, seejärel küllap “Noore Wertheri kannatuste” autorina. See raamat tuletab meelde, et Goethe on maailmakirjandusse, sealhulgas eesti kirjandusse ja kultuuri laiemaltki, jätnud sügavaima jälje just lüürikuna. Ta on enim tõlgitud luuletajaid eesti keeles. Tema mõju eesti luulele on suurem, kui arvame. Veel sügavam ja ka varjatum on Goethe mõju eesti laulukultuuris. Kui see raamat aitab selle mõju ulatust teadvustada, tekitades äratundmist ja äratades uudishimu Goethe kui luuletaja vastu, on tema eesmärk igati täidetud.”

Goethe luule eestikeelsete tõlgete koondkogu sisaldab 628 tõlget 391 Goethe originaalluuletusest. Esimene, Carl Heinrich Gehewe tõlge jõudis trükki 1841. aastal, kogumiku koostajate üleskutsele vastanud tõlkijate mõni tõlge ilmub kogumikus esmakordselt.

Seni oli eesti keeles olemas ainult üks Goethe tõlkeluulekogu August Sangalt – Johann Wolfgang Goethe, Luuletusi, Eesti Raamat, 1968. Goethe luulet leiab antoloogiatest, kogumikest, ajakirjandusväljaannetest ja laulikutest. Pikka aega tuntigi Goethe luulet eesti keeles peamiselt just tema sõnadele loodud laulude kaudu.

Läbi aegade on Goethe luulet eesti keelde vahendanud 83 nimeliselt kindlaks tehtud tõlkijat, lisaks veel kümmekond tuvastamata autorit. Tõlgete arvu poolest juhivad nimekirja August Sang 200 tõlkega ja Ants Oras 102 tõlkega.

Raamat on ainulaadse kompositsiooniga, tõlked on esitatud nende ilmumise järjekorras, esmatõlkele järgnevad hilisemad sama luuletuse tõlked. Nii mõnestki luuletusest on aegade jooksul tehtud mitu tõlget, mida lugeja saab võrrelda.

Näiteks läbi aegade tuntuimast Goethe laulutekstist “Heidenröslein” on kogumikus 13 tõlget, aga Goethe “Wandrers Nachtlied” II on 17 tõlkega enim eesti keelde tõlgitud luuletus üleüldse.
Kogumiku koostajate üleskutsel valmisid värskeimad tõlked Mati Sirkelilt, Meelis Friedenthalilt, Ivo Voldilt, Andreas Kalkunilt, Maarja Kangrolt, Jaan Unduskilt, Marta Talvetilt, Aarne Merilailt, Vahur Aabramsilt, Liina Simbergilt, Aapo Ilveselt ja Susanna Rennikult.

Luuletusi kogust „Nõmmeroosike”, Goethe luule eesti keeles. Koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik. Tartu Ülikooli kirjastus, 2021, 775 lk.

Heidenröslein, 1773.
Nõmmeroosike

Poisu märkas roosikest
sirgumas kesk nõmme,
äsja tärganud kui see
täpselt poisikese teel
ja seal talle rõõmu teeb
verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.

Poisu ütleb: murran su,
kibuvitsaõie!
Vastab lill: sul okaste
pisted jäävalt mälu sees,
pole murduda mu tee!
Verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.

Kätte siiski kraade saab
roosikese nõmmel.
Kaitseda end püüab ta,
torgata ja paluda,
murduma peab siiski
verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.

Aapo Ilves, lk 79.

Beherzigung, 1789.
Julgustus

Mis on inimesel vaja?
Kas on parem, kui on mingi
pidepunkt tal kogu aja?
Või on targem uita ringi?
Peab ta ehitama hoone?
Peab ta püstitama telgi?
On tal tarvis kaljukroone?
Ah, ei kestvust kaljudelgi!
Ära mingeid reegleid küsi!
Ole tark ja ära tuku!
Seal, kus asud, kindlalt püsi,
ja kui seisad, ära kuku!

August Sang (1968), lk 479.

Nõuanded

Ah, mis sobib inimsoole?
Kas on parem olla rahus?
Leida tuge? Seista lahus?
Püüda uljalt sihi poole?
Elada kas kindlas talus?
Öid vaid kerges telgis veeta?
Loota kaljule? Kuid reeta,
kõikuda võib kaljualus.

Ükski nõu ei aita kõiki!
Valva ise, ära tuku,
vali ringi tee või põiki,
vaata seistes, et ei kuku!

Ants Oras, lk 479.

Der König von Thule, 1790
Kord elas kuningas Thules

KORD ELAS KUNINGAS THULES,
hing surmatunnini truu.
Talle andis surres kallim
kuldkarika võrratu.

Ta muust ei tunnud rõõmu,
igal peol vaid sellest jõi;
kui sellest rüüpas sõõmu,
silm pisaraist niiskeks lõi.

Tuli aeg tal Manale minna:
ta, lugedes linnu ja maid,
lubas pojale viimse kui linna –
ei karikat annud vaid.

Ta pidas kuningapidu,
kõik rüütlid ümber tal,
ülev saal täis üllaid ridu,
ja meri mürises all.

Sääl vana sangar verre
jõi viimse eluhoo,
püha karika heitis merre
säält, sülle voogava voo.

Veel nägi, kuis kukkus, tajus,
kuis vajus, veel helkis vees.
Silm vanal kinni vajus –
ei eal enam joonud mees.

Ants Oras (1955), lk 172.

Wandrers Nachtlied II, 1815
Ränduri öölaul

Harjadel pühapäev
ääretu vaikus
võtnud on maad.
Enam ei müha
tuulgi, mis latvades kaikus.
Laanes ei häälitse lind.
Oota veel, rind,
rahu pea sinagi saad!

August Sang (1968), lk 82.

Ränduri öölaul

Mäetippude reas
on rahu,
puulatvade seas
ainust tuulekahu
kuulda ei saa.
Vait mets oma lindudega.
Ärkvele ega
jää sina ka.

Ain Kaalep (1993), lk 83.

Das Alter, 1815
Vanadus

Vanadus on üks viisakas mees,
koputab, koputab ukse ees,
keegi ei hõika: sisse! Aga
kui kaua sa ootad ukse taga!
Sääl avab ta lingi ja ongi sees,
nüüd öeldakse: milline mühak mees!

Marie Under (1936), lk 305.

Vanadus

Hulk aega meid vanadus poputab:
ukse taga ta viisakalt koputab.
Kui aga keegi ei hüüa: „Sisse!”,
siis äkki ta astub me korterisse
ja kutsumata on meie ees.
Kõik ütlevad nüüd: „Küll on jõhker mees!”

August Sang (1968), lk 305.

Soldatentrost, 1815
Sõduri lohutus

Oi! Siin käsi hästi käib:
tüdruk must ja valge leib.
Homme teine linn all jalge.
Leib on must ja tüdruk valge.

Marie Under (1936), lk 310.

West-östlicher Divan 1819!/1827, Elemente
Elemendid

Mitut elementi peaks üks
ehe laul siis sisaldama,
et tast võhik tunneks rõõmu,
suured meistrid nõndasama?

Armastus võiks ennekõike
olla meie laulu teema:
suur on laulu edu, kui see
ajab kuuljail tunded keema.

Kostku sealt ka klaasikõlin,
vein las saab rubiinse sära:
armunuile, joobunuile
andkem nüüd kõik pärjad ära.

Kõlagu ka relvatärin,
hüüdku käredalt fanfaarid;
seda, et saab võitjast jumal,
kuulaku kõik kõrvapaarid.

Viimaks vaja on, et miski
teeks poeedile ka viha;
öelgu, mis on näotu, nõme:
eks neist asjust maailm kiha.

Siis kui laulja osavasti
neli ainet segab kokku,
jääb ta elusalt ja värskelt
justkui Hafiz ajalukku.

Maarja Kangro (2020), lk 381.

Gesang der Elfen (1848)
Haldjate laul

Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis paistab meile kuu,
siis särab meile tähti,
meil käia ja laulda
ja tantsida mahti.

Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis aasal lepa vilus
on tulnud meie tund,
et käia ja laulda
ja tantsida üht und.

Susanna Rennik, lk 594.

Püsiviide Lisa kommentaar

Frank Herbert

22. okt. 2021 at 2:44 p.l. (Nädala autor 2021) ()

Frank Herbert (8. oktoober 1920 – 11. veebruar 1986) Ameerika Ühendriikide ulmekirjanik. Frank Herbert on tuntud eekõige “Düüni”-sarja loojana. Sarja avaraamat on saanud nii Hugo kui ka Nebula auhinna.

Uli Kaiser – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=35315900

Katkend: Düüni ketserid, Varrak 2006. Tõlkinud Juhan Habicht. Lk 152 – 159.

Seadus valib alati poole, lähtudes sellest, kelle käes on täidesaates jõud. Moraalil ja juriidilistel peensustel on sellega vähe tegemist, sest põhiküsimus on: kelle käes on mõjuvõim?

Bene Gesseriti nõukogu protokollid,
kaust #XOX232

Kohe, kui Taraza oli koos saatjaskonnaga Gammult lahkunud, süvenes Teg töösse. Kindluses tuli paika panna uus sisekord, mis hoiaks Schwangyu ja ghola vahel distantsi. Taraza käsk.
„Ta võib jälgida, palju tahab. Aga puudutada ei tohi. ”

Töökoormusest hoolimata leidis Teg end suvalistel hetkedel mingi määratlematu murelikkuse ajel tühjusse põrnitsemast. Taraza ja kaaskonna päästmine transpordilaevalt ja Odrade kummaline pihtimus ei sobinud talle arusaadavatesse andmestruktuuridesse.
Sõltuvused… kiilupalgid…
Teg avastas end oma kabinetis istumas, laual oli muudetud vahetustega töögraafik, mis ootas tema heakskiitu, ja esimesel hetkel polnud tal aimugi, palju kell võiks olla ja isegi, mis päev parajasti on. Kulus hetk, et end ruumis ja hetkes paika seada.
Keskhommik. Taraza oli oma seltskonnaga lahkunud kahe päeva eest. Ta oli üksi. Jah, Patrin oli selleks päevaks võtnud Duncani treeningud enda peale, et Teg saaks tähtsaid otsuseid teha.
Kabinet Tegi ümber tundus võõrana. Ometigi, iga üksikasi, mida ta vaatas, oli tuttav. Siin oli ta isiklik andmekonsool. Ta mundrikuub oli korralikult kõrvaltooli leenile riputatud. Ta püüdis mentaadiseisundit võtta, kuid leidis, et mõistus tõrgub. Seda polnud juhtunud õpiaastatest saadik.
Õpinguaastad.
Kahepeale olid Taraza ja Odrade ta jälle mingil moel õppima tõuganud.
Enesekasvatus.
Nagu kõrvaltvaatajale, pakkus mälu talle ammust vestlust Tarazaga. Kui tuttav see tundus. Ta oli nagu jälle seal, oma mälestustes lõksus.
Nad mõlemad Tarazaga olid siis üsna väsinud otsustest ja sammudest, mida oli vaja verise kokkupõrke ära hoidmiseks – Barandico juhtum. Nüüdseks oli see vaid väike luksatus ajaloos, aga siis oli see võtnud kogu nende energia.
Kui kokkulepe oli allkirjastatud, kutsus Taraza ta väikesesse salongi oma null-laeval. Taraza oli rääkinud sundimatult, kiitnud tema tarkust ja läbinägelikkust, mis oli leidnud osapooltes kompromissi loomiseks vajalikud nõrkused.
Nad olid tegutsenud järjest ligi kolmkümmend tundi ja Tegi rõõmustas võimalus korraks maha istuda, Taraza aga valis oma joogiautomaadil koodi. See valmistas neile kuulekalt kaks kõrget klaasi kreemikaspruuni vedelikuga.
Teg tundis lõhna ära, kui Taraza talle klaasi ulatas. See oli kiire toimega energiajook, mida Bene Gesseriti liikmed jagasid kõrvalistega väga harva. Aga Taraza ei pidanud teda enam kõrvaliseks.
Teg võttis suure lonksu, pea kuklas ja pilk Taraza väikese salongi kaunistatud lael. See null-laev oli vana mudel, valmistatud siis, mil kaunistustele pandi suuremat rõhku: nikerdustega karniisid, baroksed kujundid kõigil pindadel.
Joogi maitse tõi mälust esile lapsepõlve, melanži vesitõmmise…
„Ema valmistas mulle seda ikka, kui olin end üle pingutanud,” ütles ta, pilku käes olevale klaasile langetades. Ta tundis juba, kuidas rahustav energia kehas voolab.
Taraza istus oma joogiga tema vastu toolkoerale, kohevale valgele elusmööblile, mis seadis end pika tutvuse kergusega tema keha järele. Tegi jaoks oli Taraza varunud vanamoelise rohelise polstriga tooli, nüüd märkas ta toolkoerale heidetud pilku ja muigas.
„Maitsed on erinevad, Miles.” Taraza rüüpas ja ohkas. „Ah, see oli kurnav, kuid kokkuvõttes hea töö. Vahepeal oli hetki, mil asjad kippusid väga vastikuks minema.”
Teg leidis, et Taraza lõõgastumine mõjub talle liigutavalt. See polnud poos, mingi valmis mask, mis neid eraldaks ja rõhutaks nende rollide erinevust Bene Gesseriti hierarhias. Taraza oli ilmselgelt sõbralik ja temas polnud vähimatki vihjet mingile ärakasutamissoovile. Ta oli see, kellena ta näis – kui seda üldse sai öelda Auväärse Emaga kohtudes.
Meeleolu tõustes mõistis Teg, et on Alma Mavis Taraza mõistmisel juba üsna osavaks muutunud, isegi juhul kui too kasutas mõnd oma maskidest.
„Su ema õpetas sulle rohkem, kui tal kästi sulle õpetada,” ütles Taraza. „Tark naine, aga järjekordne ketser. Näib, et neid me viimasel ajal ainult aretamegi.”
„Ketser?” See etteheide tuli Tegile üllatusena.
„Ah, see on õeskonna eranali,” ütles Taraza. „Me peaksime Kõrgeima Ema käske täitma täieliku pühendumusega. Seda me ka teeme, välja arvatud juhud, mil me nendega ei nõustu.”
Teg naeratas ja võttis suure lonksu.
„Kummaline,” ütles Taraza, „aga selle äsjase väikese ägeda kokkupõrke käigus ma märkasin, et suhtlen sinuga nii, nagu ma suhtleksin mõnega õdedest.”
Teg tundis, kuidas jook ta kõhtu soojendab. Sõõrmetesse jäi kerge kõhelus. Ta asetas tühja klaasi lauakesele ja lausus selle poole vaadates: „Mu vanim tütar…”
„See on siis Dimela. Sa oleksid pidanud ta meile lubama, Miles.”
„See polnud minu otsus.”
„Aga sinu sõna oleks…” Taraza õlgu. „Hea küll, see on minevik. Mis Dimelaga on?”
„Ta arvab, et sageli olen ma liiga paljugi nagu üks teist.”
„Liiga palju?”
„Ta on mulle raevukalt truu, Kõrgeim Ema. Ta ei mõista päris hästi meie suhte olemust ja…”
„Mis on meie suhe?”
„Sina käsid ja mina kuuletun.”
Taraza vaatas teda üle oma klaasi serva. Langetas siis klaasi ja ütles: „Jah, sina pole kunagi olnud ketser, Miles. Ehk… ühel päeval…”
Ta ütles kiiresti, lootes Tarazat sellistest mõtetest eemale juhtida: „Dimela arvab, et pikaajaline melanži kasutamine muudab inimesed teiesarnaseks.”
„Ongi nii või? Kas pole kummaline, Miles, et eluiga pikendaval joogil on nii palju kõrvaltoimeid?”
„Minu meelest ei ole see kummaline.”
„Ei, sinu meelest muidugi mitte.” Taraza tühjendas klaasi ja pani selle käest. „Ma mõtlesin rohkem sellele, kuidas eluea märgatav pikenemine annab mõnele inimesele, sinule näiteks, sügava arusaamise inimloomusest.”
„Elame kauem ja näeme rohkem,” ütles Teg.
„Ma ei usu, et see oleks nii lihtne. Mõni inimene ei märka kunagi midagi. Elu lihtsalt juhtub, nende jaoks. Nad üritavad toime tulla pelgalt nüri järjekindlusega ning kui miski ähvardab nende petlikku rahu, reageerivad nad viha ja tõrksusega.”
„Ma pole kunagi saanud vürtsi kohta kokku rahuldavat tabelarvutust,” ütles Teg, viidates mentaatide tavalisele andmete sorteerimise protsessile.
Taraza noogutas. Ilmselt oli ta sama raskusega kokku puutunud. „Õeskonnas me kaldume olema ühekülgsemad kui mentaadid,” ütles ta. „Meil on omad meetodid sellest ülesaamiseks, aga üldjoontes on see ikka nii.”
„Meie eelkäijate jaoks on see probleem juba ammu olemas olnud,” ütles Teg.
„Enne vürtsi oli see teisiti.”
„Aga nende elud olid nii lühikesed.”
„Viiskümmend või isegi sada aastat ei paista meie jaoks just väga pikana, aga ometi…”
„Suutsid nad oma aega paremini kasutada?”
„Oh, vahel olid nad üsna pöörased.”
Teg mõistis, et Taraza jagab talle oma teiste mälude kogemusi. See polnud tal esimene kord iidseid õpetusi kuulda. Ema oli neid sobivatel hetkedel kasutanud, alati koos mingi õpetusega. Mida Taraza nüüd teeb? Õpetab midagi?
„Melanž on paljukäeline koletis,” ütles Taraza.
„Soovid sa vahel, et inimkond poleks seda kunagi leidnud?”
„Bene Gesseriti poleks ilma selleta olemas.”
„Ega ka Gildi.”
„Aga poleks olnud ka Türanni või Muaddibi. Vürts ühe käega annab, aga kõigi teiste kätega võtab.” „Millises käes on see, mida meie tahame?” küsis Teg. „Kas küsimus polegi mitte alati selles?” „Miles, sa oled iseäralik, kas sa tead seda? Mentaadid sukelduvad väga harva filosoofiasse. Ma arvan, et see on üks su tugevamaid külgi. Sa oled ülimalt kahtlemisvõimeline.” Teg kehitas õlgu. Selline pööre vestluses tegi teda närviliseks. „See ei tee sulle nalja,” nentis Taraza. „Aga jää igal juhul oma kahtluste juurde. Kahtlus on filosoofile hädavajalik.” „Nii zensunni õpetus meile kinnitab.” „Selles osas on kõik müstikud ühel nõul, Miles. Ära kunagi alahinda kahtluste jõudu. Väga veenev. Stori hoiab kahtlust ja veendumust samas käes.”
Teg küsis üllatunult: „Kas Auväärsed Emad tegelevad zensunni rituaalidega?” Ta polnud varem midagi sellist isegi kahtlustanud.
„Ainult üks kord,” vastas Taraza. „Me saavutame stori kõrgeima, totaalse vormi. See haarab kaaasa iga viimase kui raku.” „Vürtsiagoonia,” ütles Teg. „Ma olin kindel, et su ema rääkis sellest. Ilmselt ta ei selgitanud selle seost zensunniga.” Teg neelas kurku kogunenud klombi alla. Põnev! Taraza andis talle uue kaemuse Bene Gesseritist. See muutis kogu ta senist ettekujutust, muuhulgas ka tema pilti oma emast. Kõik need naised paigutusid tema jaoks kättesaamatusse paika, tema ei saanud sinna järgneda. Nad võisid kohati mõelda talle kui kaaslasele, kuid ta ei pääsenud iial nende siseringi. Ta võis neid jäljendada, mitte enamat. Temast ei saaks kunagi Muaddibi või Türanni.
„Etteteadmine,” ütles Taraza.
See sõna nihutas Tegi tähelepanu. Kõneaine oleks nagu muutunud, aga ei muutunud ka.
„Ma just mõtlesingi Muaddibile,” ütles Teg. „Sa arvad, et ta ennustas tulevikku?” ütles Taraza. „Mentaadile nii õpetatakse.” „Ma kuulen su hääles kahtlust, Miles. Kas ta ennustas või ta lõi? Etteteadmine võib olla tappev. Inimesed, kes tulevad oraakli juurde ennustust nõudma, tahavad teada, kui palju maksab järgmisel aastal vaalavill või midagi samavõrra maist. Keegi ei taha hetketäpsusega ülevaadet kogu oma edasisest elust.” „Poleks üllatusi,” ütles Teg. „Täpselt, kui sul oleks selline etteteadmine, muutuks su elu väljakannatamatult igavaks.” „Sa arvad, et Muaddibi elu oli igav?”
„Ja Türanni elu samuti. Me arvame, et nad tegelesid kogu elu enda loodud ahelate lõhkumisega.”
„Aga nad uskusid, et…”
„Ära unusta filosoofi kahtlust, Miles. Ettevaatust! Kes usub, selle aju kärbub. Ei kasva enam väljapoole, lõputusse, lõpmatusse universumisse.”
Teg istus hetke vaikides. Ta tajus väsimust, mille jook oli meeltest välja tõrjunud, ja tajus ka, kuidas ta mõtted olid uute ideede sissetungi tõttu sogaseks muutunud. Mõlema kohta oli talle õpetatud, et need nõrgendavad mentaati, kuid tundis end hoopis tugevamana.
Ta õpetab mulle midagi, mõtles Teg. Siin peab olema midagi õpetlikku.
Nagu oleks tekst tulikirjas ta vaimusilma ette ilmunud, leidis ta kogu oma mentaaditähelepanu keskenduvat zensunni manitsusele, mida õpetati igaühele, kes mentaatide koolis õpinguid alustas:
Oma usuga diskreetsetesse singulaarsustesse eitad sa igasugust liikumist, nii arengut kui taandarengut. Usk fikseerib diskreetse universumi ja sunnib seda püsima. Millelgi ei saa lasta muutuda, sest siis kaoks su mittemuutuv universum. Aga see liigub iseenesest, kui sina ei liigu. See areneb sinust kaugemale ja sa ei ulatu enam selleni.
„Ja mis kõige veidram,” ütles Taraza, võttes omaks meeleolu, mille ta oli loonud. „Ixi teadlased ei näe, et nende universumis domineerivad nende endi uskumused.”
Teg vaatas talle vaikides, ootavalt vastu.
„Ixi uskumused sobivad suurepäraselt nende maailmavaateliste valikutega,” jätkas Taraza. „Nende universum ei toimi iseenesest, vaid sooritab nende poolt valitud katset.”
Teg vabanes võpatusega mälestustest ja leidis end jälle Gammu kindlusest. Endiselt istus ta oma kabinetis, tuttaval toolil. Kiire pilk kinnitas, et kõik asjad olid täpselt seal, kuhu ta oli need pannud. Möödunud oli vaid mõni minut, aga ruum ja selle sisustus ei tundunud enam võõrana. Ta sai võtta mentaadiseisundi ja sellest välja tulla. Kõik oli taastunud.
Taraza tol kaugel ajal antud joogi lõhn ja maitse kihelesid keele ja sõõrmetes. Hetke pärast teadis ta mentaadina, et võib soovi korral kogu episoodi uuesti läbi elada – varjutatud kumakuulide mahe valgus, tooli pehmus istumise all, nende mõlema hääletämbrid. See kõik oli taaselustamiseks valmis, külmutatud, mälusopis omaette kapslis.
Ent selle vana mälestuse esilemanamine oli loonud maagilise universumi, kus ta oskused võimendusid lausa uskumatul kombel. Selles maagilises universumis polnud aatomeid, ümberringi olid ainult lained ja aukartust äratavad liikumised. Ta oli sunnitud loobuma kõigist usu ja mõistmise rajatud barjääridest. See universum oli läbipaistev. Ta nägi läbi selle, ilma ühegi särava filtrita, mis oleks tõelisuse asemel läbi lasknud vaid projektsiooni. Temast tegi see maagiline universum aktiivse kujutlusvõimega tuuma, tema võime kujutluspilte luua oli ainus ekraan, millele tajutavaid projektsioone tekitada.
Seal olen ma ühtaegu näitleja ja etendus.
Kabinet Tegi ümber väreles aistitava reaalsuse piiril. Ta tundis, kuidas ta teadvus tõmbub kokku üheks kitsaks sihis ja samas täitis see siht ta universumi. Ta oli avatud lõpmatusele.
Taraza tegi seda meelega! mõtles Teg. Ta võimendas mind!
Teda täitis aukartus. Nüüd ta mõistis, kuidas ta tütar Odrade oli ammutanud samasugusest jõust, et luua Tarazale „Atreidese Manifest”. Tema enda mentaadivõimed lahustusid selles suuremas kujundis.
Taraza nõudis temalt hirmuäratavat etendust. Et midagi sellist võiks vaja minna, oli innustav väljakutse, ent samas ka kohutav. See võis hõlpsasti tähendada õeskonna lõppu.

„Düüni” eestindused
“Düün”, tõlkinud Urmas Alas, Varrak, 1996, 2002
“Düüni messias”, tõlkinud Viivi Verrev, Varrak, 2002
“Düüni lapsed”, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak, 2004
“Düüni jumal ja keiser”, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak, 2005
“Düüni ketserid”, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak, 2006
“Düün – kapiitlisaal”, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak, 2007

Püsiviide Lisa kommentaar

Erkki Koort

5. okt. 2021 at 1:44 p.l. (Nädala autor 2021) (, )

Erkki Koort (1975) – kirjanik ja julgeoleku ekspert. Töötanud nii kaitsepolitseis kui siseministeeriumis, ajalooliste seiklusjuttude „Kättemaks Kirumpääl”, „Veritasu Tartus” ja „Salakuulaja Vastseliinas” autor.
Erkki Koort pälvis 2021. aasta Bernard Kangro kirjanduspreemia.

Foto: Hea Lugu kirjastus

«Varasemalt mind Tartu kuidagi eriti ei köitnud,» tunnistas Koort raamatuesitlusel. «Siin olid küll lahedad agulid, aga kuna väga palju sellest Tartu kõigest vanemast osast on hävinud, siis ega ma sellest ka väga palju ei teadnud. Aga nüüd, selle raamatu kirjutamise käigus ma armusin vanasse Tartusse ära. See oli väga kihvt linn ja tegelikult on väga kurb, et suur osa sellest on hävinenud.»

Vanast Tartust on Koorti sõnul säilinud teatud toredad maamärgid nagu Toomkirik, Jaani kirik, natuke linnamüüri botaanikaaias ja nipet-näpet mujalgi, aga arvestades seda, et kunagi oli siiski tegu Lõuna-Eesti või ka Vana-Liivimaa keskusega, siis on see kant tema arust saanud ülekohtuselt vähe tähelepanu.
«Mulle kohutavalt meeldis vana Tartu ja see, kuidas see hakkas elama,» kirjeldas autor, et nautis kirjutades tekkivat tunnet. «Mulle meeldis ka seda nii-öelda üle kirjutada, kui ma kirjastusele viimase eksemplari saatsin.»

Vana piiskopilinna eluolu taas luues püüdis Koort ajalooliselt täpseks jääda ja detailidele rõhku panna. Kas või juba seetõttu, et varasemast selliseid käsitlusi ilukirjanduses väga ei ole.

https://raamatud.postimees.ee/6714614/erkki-koort-raamatu-kirjutamise-kaigus-armusin-vanasse-tartusse-ara

Katkend: Veritasu Tartus, Hea Lugu 2019, lk 266-273.

Järv

Pihkvalaste pealik tuli lodjale ja vaatas kõrgilt ringi, andes korralduse alistuda. Vambola teatas, et nad ei tee mingeid takistusi laeva läbivaatamiseks ja soovivad pärast seda oma teekonda jätkata toomaks kauplemiseks tulu kõigile, ka Pihkvale. Pealik vaatas teda üleolevalt ja andis korralduse rääkija surmata. Lähim sõjasulane lõi odaga Vambola suunas, kuid enne tabamist tungis ta kõrri Markuse pootshaak, mille ots läbistas kaela ning naelutas ründaja tüüri külge. Markus surus täiest jõust varrele, et pootshaaki kangina kasutada ja pressida pealik ühe kaaslasega parda ning pootshaagi vahele. Nood suutsid hädavaevu kõrvale põigata, kuid pealik kaotas tasakaalu ja kukkus. Tema kaaslane pistis ühe lodjasulase läbi, ent langes Vambola käe läbi, kes oli haaranud tüüri külge naelutatud mõõga. Surmatu vajus pealikule otsa, takistades tollel tõusmist. Hetkel, mil Vambola valmistus pealikule surmahoopi andma, tabas tema kätt nuga. Selle hoobi lõi vahis maganud lodjasulane. Hetkeks tardusid teised paigale, sest reetmine tundus uskumatu. Äraandja putkas hetke kasutades ründajate alusele. Vambola sihitud löök polnud küll pealikku tapnud, kuid läbistas tolle jala, muutes vastase liikumatuks.
Markuse pootshaak oli niitnud vette veel kolm lodjale ronida püüdnud ründajat, kes hulpisid nüüd lainetes, püüdes meeleheitlikult pinnal püsida. Tüüri asendi muutmine muutis ka aluste omavahelist paiknemist ning üks pihkvalane, kes parasjagu ronis parrastel, kukkus sinna vahele. Ta muljuti hetkega puruks, nii et mõlemad pardad said punaseks. Kolm järelejäänud pihkvalast tardusid ootamatusest ning Hannu visatud oda puuris ühe neist läbi. Meestest kaks kargas pealiku päästmiseks lodjale ja ühel neist läks korda lähim sulane tappa. Sellele vaatamata oli ülekaal juba lodjameestel ning mõlemad ründajad surmati. Kolmest vees hulpivast pihkvalasest kaks aeti samuti oda ja pookshaagi otsa. Need vajusid kaladele söögiks. Üks vette kukkunu oli juba selleks ajaks uppunud. Elus olid vaid haavatud pealik ja reeturist lodjasulane, keda Markus koos Hannuga otsima suundus. Nad liikusid pihkvalaste aluse pardal ettevaatlikult, sest ei võinud teada, kas seal peale reeturi veel kedagi on. Kambrisse vaadates välkus nuga, tõmmates haava Hannu kiiresti tõstetud käele. Reetur tormas lodjasulast tõugates välja ning püüdis üle parda vette karata, kuid libises ja kukkus kohe selle taha. Markus tormas pootshaagiga kiiresti ligi ning kuigi Vambola karjus, et löödagu raisk maha, püüdis tema põgeniku riietele konksu taha sättida. Rabelemisega juhtus aga nii, et konks jäi hoopis reeturi lõua alla kinni. Nüüd tõmmati kisendav ja valudes siplev mees voogudest poolest kehast välja. Too rippus nagu kala konksu otsas ning ainult röökis valust, veri värvimas järvevett.
Äraandja tõmmati pardale ja seoti kinni, kuigi mees oli juba haavast ja rippumiset oimetu ega oleks kuhugi läinud. Ka pihkvalaste pealik seoti kinni ja tassiti sajatustest hoolimata tema oma aluse pardale.
„Me ei või siia jääda,” ütles Markus Vambolale. Ta soovis asuda vangidega tegelema.
„Sul on õigus, võtame teise aluse järgi ja lähme kaldast eemale,” vastas Vambola, ise võitluses tekkinud haavale surudes. See ei tundunud kuigi sügav. „Too raisk tõi meid sihiga siia perve,” lisas ta, kui oli vaadanud ümbritsevat. „Nüüd kiiresti, mehed,” lisas lodjaomanik ja nood kuuletusid silmapilk. Pardad haagiti lahti ja teine laev võeti köie otsa. Hannu saatis peremees ühes teisega lodjale, jäädes ise koos Markusega pihkvalaste alusele, et saada vastuseid. Markus soovitas aluse kohe puhtaks küürida, sest kuivanud verd on raskem maha pesta. Head nõu hakati kohe täide viima ning esimese pihkvalase surnukeha lükati üle parda. Markus hüüdis midagi keelavalt ja õngitses pihkvalase pootshaagiga välja. Ta andis korralduse, et kõik laibad tuleb tuua tagumisele alusele.
„Viskame järve, küll kalad koristavad.” Vambola vaatas Markusele imestunult otsa, püüdes parrast puhastada verest. „Mis neist seie tarida, pärast kasi seda ka veel?”
„Ega sa ometi arva, et selle aluse enesele saad jätta?” päris Markus vastu.
„A kus ma ta siis panen? Jätan triivima vä? Ei, ma panen ta raha teenima,” teatas Vambola kindlalt. Tal oli ju ühe lisalodja soetamine eelmisel aastal just ebaõnnestunud.
„Sa tahad edaspidigi Pihkvas käia?”
„A egas ma sellega käi. Selle aluse paneme kenasti mujale sõitma või müüme kaugemal maha.”
„Ei, jutud liiguvad ja jõuavad ka Pihkvasse,” oli Markus kindel.
„Mida sa siis teha tahad?”
„Alustuseks kuulame vange, kaeme aluse läbi ning siis kõneleme,” võttis Markus kokku.
Alus võeti lodjale köiega järele ning tõusnud tuult ära kasutades liiguti kiirelt järvele tagasi. Markus nägi nüüd ka põhjust, miks nad pihkvalasi aegsasti märganud ei olnud. Nende alus oli seisnud ühe metsase maanina varjus ja seda nägi alles siis, kui oldi kaugemal järvel. Ennetamaks sarnaseid üllatusi pandi üks sulastest vahti pidama, et keegi uuesti ligi hiilida ei saaks. Lodi otsiti läbi, aga midagi märkimisväärset seal polnud. Ka pihkvalaste rõivad kaeti läbi ning kõik vähegi väärtuslik koguti pauna, et see hiljem meeste vahel ära jagada. Ajal, mil Markus laipu tekilt varju lohistas, leidis Vambola uued köied. Ta ei tahtnud midagi kuulda sellest, et peaks needki loovutama. Seda kõike saatsid nii reeturi oiged kui pealiku sajatused, viimane needis tuld ja hävingut.
Viimaks oli aeg sealmaal, et asuda vangistatuid küsitlema. Nood mõistagi ei soovinud kõnelda. Aastate jooksul oli Markus õppinud inimesi veenma. Pihkva vangikongis ja Kirumpää keldris veedetud hetked ning aastad sõjasulasena olid nii mõndagi õpetanud. Nad alustasid reeturist, sest too tundus olevat rääkimiseks küps. Pealegi veritses pootshaagi tekitatud haav nii palju, et temaga tuli kiirustada. See polnud sugugi kerge, sest mees rögises. Tema vastused olid väga vaiksed, kui sealt peale korina ja vere üldse tuli. Seda kõike segas aga pealiku karjumine ja sajatamine. Seepärast haaras Markus tal turjast ja vedas kaugemale, tünnide varju.
Markus naasis pealiku kisa saatel, mispeale Vambola vaatas talle küsivalt otsa. Viimane kehitas vaid õlgu ning ütles, et too on enesega sedavõrd ametis, et enam ei taha kuulata. Mehe kisa kaikus üle vee ja igaks juhuks pandi talle suhu nöör, mis pea tagant kokku köideti. Mine tea, kes liikvel on. Vahest on kusagil teinegi alus, samuti võib kisa kosta kaldale.
Kõik see oli reeturit niivõrd kohutanud, et tema keelepaelad pääsesid valla. Nii rääkis ta välja, et pihkvalaste pealik oli ta kaks suve tagasi kõrtsis vahele võtnud ja käskinud kinni pidada. Teda ei viidud vangikongi, vaid kuhugi küüni, kus peksti ja ähvardati, sunniti ööseks järvele jäävaid lotje Pihkva randa tooma. Meeskonnad tapeti, alused aga müüdi pärast väikest ümberehitust mõnele Pihkva või Novgorodi kaupmehele maha.
Pihkvas ei tohtinud keegi sellest tulusast ärist teada ning iga kord, kui mõni suurem puistamine või reeturite otsimine oli, tuli see jõugule kasuks. Tema sai oma osa ega nurisenud üldse. Nii sokutas ta ennast üha uuesti ja uuesti lotjadele, kuigi mõnigi kord imestati, kuidas tema pääses, kui kogu ülejäänud meeskond uppus. Viimaks tuli ta mõttele sellistel puhkudel öelda, et ta tegelikult üldse sõitmas polnudki. Rööviti nii Tartu kui Pihkva aluseid ning Vambola meenutas, et oli kord tõesti arvanud nägevat sõbra lotja, mida peeti uppunuks. Mehe jume oli kahvatu ning ta vajus külili, haavast nõrguv veri oli moodustanud laudadele kaunis suure loigu.
Järsku tabas Markus, et pealik on jäänud vait, ei sajata ega püüa enam karjuda. Hoiatades Vambolat, haaras ta pootshaagi, et vaatama minna, milles asi. Pealik oli kusagilt saanud noa ning pusis parasjagu köite kallal, millest osa juba katki lõigatud. Nähes vangistajat, püüdis ta jalule karata ja tulijat noaga rabada. Kuid väitsega pootshaagi vastu ikka ei saa ning peagi lamas pealik vereloigus.
„Mis tast maha tapsid?” küsis liginev Vambola.
„Mida sa küsinuks?” uuris teine, olles pootshaagi järvevoogudesse torganud.
„Noh, seda, kas meie sulane või see reetur tõtt kõneles.”
„Me poleks midagi rohkemat kuulnud.”
„Ma küsinuks kahe lodja kohta, mis möödunud suvel kadunuks jäid,” ei andnud Vambola järele.
„Vaevalt, et ta järge pidas.”
„Ikkagi, mis nüüd saab, kui me enam küsitleda ei saa…”
„Nüüd saab järv nad omale,” vastas Markus kuivalt ning võttis lähima köie, et pealik ümber masti siduda.
„Mis tast enam seod, ta ju koolnu, egas tema enam kuhugi lähe?” imestas Vambola. Ilmselgelt oli ta häiritud ka sellest, et teine väärt köit niiviisi raiskab.
„Et vesi neid välja ei annaks,” lausus Markus, jätkates Vambola meelehärmiks köie jupitamist.
„Ära siis seda uut köit lõika, võta laeva köitest,” ei pidanud mees viimaks vastu. Markus vaatas teda korraks ja lõikas jälle jupi.
„Too siis mulle,” lausus ta, kui laevnik ahastas.
Viimaks said laibad laeva külge seotud ning vähegi kasutatav kraam lodjale ümber kantud. Markus läks veel viimast korda pihkvalaste alusele, raiudes selle põhja kaks auku. Vesi tulvas kiiresti sisse ja vajutas lodja viltu. Oli veel võimalus laev süüdata, kuid seda ei julgetud teha, sest suitsusammas paistnuks sellise ilmaga kaugele kätte.
Veel enne, kui nad vaateväljast eemale jõudsid, vajus neid rünnanud alus koos meeskonnaga järve. Pardalt leitud kraam jagati omavahel ära ning oma osa pandi kõrvale ka hukkunud lodjasulaste peredele. Vambola manitses kõiki sellest loost mitte kunagi mitte kellelegi kõnelema ja võttis meestelt vande. Asjad korraldatud, austati tapetuid lodjasulaseid ja anti kehad järvele, sest Tartusse viimist poleks selliste ilmadega teha kannatanud.
Tartus kaldasse sõites sadas vihma, mis polnud küll tihe, kuid leotas kiiresti märjaks. Sellisega ei saanud kaupa maha võtta. Hannu jäi lodjale, kõik teised läksid maale, kuid Vambola nõudmisel lubasid hommikul kohal olla. Kaldad olid inimtühjad. Kaugemal märkas Markus seismas üht kogu, kes, oodanud ära nende maale tulemise, majade vahele kadus. Peatselt sai ta teada, miks mees sellise ilmaga kaldapealsel konutas. Õhtul astus tema juurde kapuutsiga mees, kes lauast kiiresti möödudes sosistas: „Veretornis, täna öösel.” See mees pidi olema keegi Curpati käsilastest. Endamisi aru pidades, kas minna või mitte, mõtles ta läbi asju, mis ühe või teise otsuse kasuks kõnelesid. Lõpuks kaldus ta ikka mineku poole, sest oht õe perele oli liiga suur.
„Rahu olgu sinuga, Markus. Kus sa ometigi jälle olid? Käisid taas Pihkvas?” uuris kõrtsi astunud Pent heatujuliselt, prantsatades ise Markuse lauda. Siis jäi ta lauanaabrile otsa vaatama ning kummardus üle laua lähemale: „Miks kurb? Lõbus peab olema. Tahad, otsin sulle piiga?”
„Ei, pole tuju.”
„Ega siis selleks ole tuju vajagi. Piiga ise teeb tuju, nii et pärast ei tunne ennast äragi – meel rõõmus ja hingamine lahti. Noh? Mis sa puhid?” ei jätnud Pent. Ta piidles juba kõrtsis ringi, justkui otsides tõesti mõnda piigat. Ta keeras ennast tagasi Markuse vastu ning jäi mõttesse. Siis keeras ennast uuesti kõrtsitoa poole ja tema pilk peatus ühel kogul, kes oli sisenenud mõni hetk enne teda. „See pole nüüd küll võimalik,” lisas ta lauast tõustes ja kogu juurde kõndides. Markus nägi, kuidas Pent lauda istus ja mehed midagi sosinal rääkisid. Tundus, et teine ärritus, et teda segati. Viimaks tuli Pent tagasi, endal nõutu nägu ees, ja istus.
„Otsin sulle piiga?” irvitas Markus õlut rüübates. Kuid ta oli irvitamisega nii ametis, et ajas endale osa õlles rinnale. Tavaliselt oleks Pent sellise asja peale naerma pahvatanud, kuid nüüd oli vait, vaadates teisele tõsiselt otsa.
„Nüüd ei taha mina piigat,” vastas ta vaikselt ja justkui äraolevalt.
„Nägid vanakurja?”
„Ei, nägin oma usuvenda. Istub seal uksealuses lauas nagu mingi … ma ei teagi mis.”
„Mis ta siin teeb?” imestas ka Markus. Kõrtsi ei tõstnud mungad tavaliselt kunagi jalga, kui, siis väga mõjuva põhjusega.
„Ma, ma ei tea, ta ei öelnud. Maigutas suud nagu koger kuival,” lausus munk pead kätele toetades ning sügavalt ohates.
„Mis sa sellepärast ikka muretsed?” arvas Markus. Siis asus järama lauda antud käntsakat, mis koosnes suuremalt jaolt kondist ja kamarast.
„Kuule, muidugi rõhub see mind. See usuvend ei tuleks kõrtsi ka siis, kui see oleks eelnevalt pühitsetud vette kastetud,” lausus Pent nägu tõstes. „Nüüd istub aga sääl lauas ega kõnele sõnagagi. Sai isegi kurjaks, kui ma ligi läksin.”
„Tahad, et mina küsiks?”
„Ei taha. Ta ei räägi oma usuvennagagi sõnagi. Sa peaks vähemalt piiskop olema, et sinuga kõneldaks,” lõi Pent käega. Markus tunnistas, et piiskopi mõõtu ta kuidagi välja ei anna.
„Võta nüüd lonks õlut ja ära tee pikki mokki,” püüdis kõrtsiline Penti lohutada ning lükkas kõrtsmiku toodud kannu talle lähemale. Teine vaatas seda ja võttis viimaks sõõmu. Tundus küll sedamoodi, et õllekapp pidi olema pooltühi.
„Meelehärm läinud?” uuris Markus.
„Tundub, et see jook on tõesti imet tegeva väega.”
„Siis on hästi, Tiidrik on ka läinud,” lausus Markus. Selle peale pöördus teine kohe vaatama veendumaks, et too on tõesti kadunud.
„Läinud jah. Miks sa ütlesid, et Tiidrik?”
„Ise ütlesid, et vend…” oli Markus üllatunud.
„Usuvend, usuvend,” venitas Pent, kuid sellega pääses nende jutt justkui kännu tagant. Pent muutus järjest lõbusamaks, kummutades ühe kannu teise järel. Markuse küsimuse peale vastas ta lihtsalt: „Tulin hiljem ja pean nüüd järele võtma.” Kuna Pendi jutt oli sarnaselt õllejoomisega alguses samuti kängus olnud, tegi ta sellegi nüüd kuhjaga tasa. Viimaks teatas munk, et peab nüüd tagasi minema, ning läks tagaruumi riideid vahetama.
Markus toetas selja vastu seina ja sättis end mugavalt istuma, et enne Veretorni minekut veel üks õlu võtta. Siis kahmas ta oma asjad ja kummutas kannu tühjaks. Vaadanud väljas hetkeks ringi, libises mees öösse. Ta asus teele Riia värava poole, et sealtkaudu linna siseneda. See kulges takistusteta ja ta jäi sinna ühte müüriorva ootama. Peatselt nägi ta Penti samast väravast tulemas, kuid too ei läinud sugugi piiskopilossi suunas, vaid pööras linnamüüriga piirnevale tänavale. Seal sisenes ta majja, kust Markus oli teda varemgi väljumas näinud. Mõnda aega oodanud, asus varitseja teele Veretorni suunas.

Püsiviide Lisa kommentaar

Rvīns Varde

21. sept. 2021 at 9:55 e.l. (Nädala autor 2021) (, )

Rvīns Varde (s 1985) on kirjanik, linnufotograaf, telesaate „Zaļgalvis“ saatejuht. Ta teeb transkribeerimistööd ajakirja Rīgas Laiks juures ning ütleb naljatledes, et on ka hea anekdoodivestja ja mitmete teiste ametite pidaja. Seega justkui Läti oma Hunt Kriimsilm.

Foto: erakogu

Vardele meeldib koguda teiste inimeste mõtteid ja meenutusi ning nende üle mõtiskleda. Olgu nendeks inimesteks siis teistsuguse kultuuritausta, mõttemaailma või erinevate professioonide esindajad. Kõik need kogemused on kahtlemata jätnud oma jälje ning andnud talle inspiratsiooni tema enda tekstide loomiseks. Üheks selliseks väljundiks on Varde debüütteos „Mis siin toimub“ („Kas te notiek“), mille eest pälvis ta 2020. aastal Läti kirjanduse aastapreemia LALIGABA (Annual Latvian Literature Award).

Vardel on kirjanikuna väga hea silm erinevate detailide osas. Tal on võime end ilmekalt ja kaasa mõtlema panevalt väljendada. Samal ajal pakuvad tema tekstid omalaadset meelelahutust.
Vardega juhtub alatihti midagi huvitavat. Kui tahate, et teilgi oleks põnev, siis Varde soovitaks kindlasti käia ringi avali silmi. Eriti ehk tänavatel ja looduses – ühes märkab tema inimesi, teises linde.

Esimene võõrkeel, milles Varde debüütteos ilmus, oli just eesti keel. Tõlkijaks Ilze Tālberga.

Prima Vista 2021

Katkendid: Mis siin toimub, Kirjastus Mina Ise 2020, lk 6; 9; 11; 12; 23; 27; 41; 44; 83; 119.

Eile pidin ootamatul põhjusel kuldtähe palsami topsikut avama. Kui lootuses katkiläinud peeglit kokku liimida kleepisin selle hoopis kõhu külge, purunes järjekordne illusioon. Seetõttu ma seekord ei kiirustanud, uurisin punast kettakest igast küljest ja leidsin, et see on tahtlikult kujundatud nii, et igaüks võiks ennast mitte ainult haigena, vaid ka jõuetuna tunda. Siis meenus, et mulle kingiti tööriistakomplekt, mis on aeg pakist pidulikult välja võtta. Ühed tangid püüdsid topsikust kinni haarata, just nagu suu haaraks lambipirni, jõudes oma võimete piirini. Teised tangid plaanisid kaane lahti tõmmata, kuid needki lõgistasid korduvalt tulutult nagu krokodilli lõuad, mille vahelt on rooruik plehku pannud. Lõpuks saabus soodne tähtede seis ja oli tunne, et midagi läheneb. Seda ei saanud isegi silmaga märgata, kuid topsik pahvatas välkkiirelt lahti, ja üks paar tange painutas kaane sissepoole nagu kärbsepüünise lehed, kuid teine demonstreeris üllatunud minule võidukalt eukalüptikämbukest. Koaalakaru lõhn täitis kogu toa, kus panin tööriistad aeglaselt ja aupaklikult kasti tagasi. Pärast seda painutasin isegi kaane tagasi, see saavutas oma esialgse kuju, kuid jääb sellegipoolest igavesti vigaseks ega saa sujuvalt veereda sinna, kuhu tahab. Otsustasin, et tuleb maja ehitada, sest nüüd oskan ma kõike.

—-

Ühel ööl sattusin intervjuule külmaverelise meesterahvaga, kes kuni 1990. aastateni vastutas Valgevenes hukkamiste eest. Tema alluvuses oli tosin inimest, kelle missioon oli salajane, isegi nende elukaaslastel polnud aimu väikese lisatasuga haltuuradest. Sageli lõikasid süüdimõistetud väljastatud paberitest välja sõna „surmanuhtlus”, keeldusid seda vastu võtmast, kuid kohtuotsust kuuldes kusesid end tihtipeale täis. Üks torkas endal silmad välja, lootes, et siis teda maha ei lasta, teised kaks poosid end üles. Maha lasti metsas, öösel, seejärel maeti maha. Pandi põlvili, et oleks kergem pihta saada, ja tulistati. Sageli ütles arst, et on vaja rohkem. Siis tõmmati silmus kinni, et veereks auku. Mees olnud pärast esimest sellist tegevust üllatunud, kui palju on inimesel peas verd, polnud kolm ööd maganud, kuid siis harjunud ära. Eriti oli tal kahju noortest, kuid ta pidas süüdimõistetuid pooladekvaatseks, kui need on kord juba suutnud igasuguseid julmusi toime panna. Enamik neist oli vait, ei hakanud vastu. Ta ütles, et riik mõistis süüdi, kuid tema vaid täitis otsust. Ja siis jäin magama, kuid unes lasti millegipärast ka mind maha.

—-

Eile olin trammis justkui füüsikaseaduste demonstratsioonil. Kui tramm pidurdas ja helises rahulolematult nagu puurimismasin, üritas igaüks haarata kinni lähimast esemest, isegi kui see oli kellegi reis või hiiglaslik ruuduline kott. Siis võttis tramm hoo sisse, pannes kõik nõjatuma vastu reit või kotti just nagu vastu patja. Kunagi ütles üks naine valijate massist Gorbatšovile: „Te olge lihtsalt inimestele lähemal.” Kuid tema laiutas käsi ja vastas: „Kas saabki veel lähemal olla?” Samamoodi oli ka trammis: võis sukelduda võõra naise lõhnavasse salliriffi või hõõruda ninasid üksteise vastu nagu maoorid. Just siis lõhkusin kogemata e-talongi, mis oli külma tõttu muutunud hapraks nagu pensionäri puus. Pilet oli juba ammu luitunud nagu Novgorodi kasetoht, kuid nüüd otsustas see ka katki minna. E-talong pole ju mingi etalon, kuid üks prantsuse luuletaja ütles kord, et baleriinil ei õnnestu kunagi vihmapiisa kombel tilkuda.

—-

Vaateaknasse vaadates näed lisaks käteta mannekeenile ka muidugi ja ennekõike oma peegeldust. Seda võimalust ei tohiks mööda lasta, millal veel selline avaneb, mis. Naine kõnnib sõltumatult, sest tal kõlab kõrvaklappides sõltumatu muusika. Seejärel on ta jälle sõltuv. Temast kiirgub ükskõiksust, kuis sees on midagi hoopis vastupidist. Tundub, et tal on ükskõik, kuidas ta välja näeb, kuid see on saavutatud tohutu vaevaga – see, et ta niimoodi välja näeb. Ja iga vaateaken kinnitab ja rõhutab seda.
Lihtne on minna tülli, kasvõi viinerite pärast. Need olid minu omad, aga sa ütlesid, et need pole head. Et need pole õiged, et neid tuleb praadida, mitte aga keeta, nagu sina praegu tahad. Ja üleüldse on need libedad. Kõik, läksime tülli. Isegi mitte niimoodi, aga siiski. Hea, et keegi selles süüdi ei pole, ka need viinerid mitte. Need kõige vähem. Maaliinibussis sõitis mees mustikaämbriga. Lapitud kampsunil askeldas roheline ussike – selline, kes otsib tuge keha esiosale, kompab ringi. Laps olles naersin selle üle. Keegi ütles: „Ega ta diskoteeki ei lähe, pole hullu.” Diskoteegis – seal on küll kõik tõsine. Sinna peab sobima. Kohe, kui astud üle läve, ja ongi nii. Diskoteek on nagu puuderdatud parukaga kohtunik, kes ei pea isegi midagi ütlema. Hea, kui teel diskoteeki satub ette mõni vaateaken, et jõuda laitmatu välimuse faasi.

—-

Koperdades mööda Riia kesklinna remondikaevikuid ja brustvereid, tundes krokside õhutusavades külma ja andestamatut sügist, mis vaigistab linde ja valmistab kõike letargiliseks uinakuks, jälgides üleskaevatud asfaldi peale astujaid kui käputäit kiirustavaid olendeid, hakkasin nägema hoopis midagi muud. Kuidas peagi astun tahmaga kaetud rongist välja ja sumpan põlvini mustikapuhmastes, saades oma laubaga jagu ämblikuvõrgu niitidest, siis ületan raiesmiku ja sukeldun tõelisse varjulisse tihnikusse, kus päikesekiired on erandiks, kus sinu külaskäike talutakse, kus vaikselt kasvavad seened. Ja sinna jään mõneks ajaks, oodates kohtumist mõne kohaliku asukaga, kes mind nähes üllatub. Et teda jäädvustada. Pärast seda saabub õhtupoolik ja tundub, et kohe läheb põõsas kahte lehte laiali ja keegi tuleb. Või tundub mõni metsaäär järsku, ilma selge põhjuseta, hirmutav. Ja öösel kuulen müstilist lärmi, puude hõõrumist üksteise vastu, lindude nukraid hüüdeid, mis mind korraga hirmutavad ja õnnistavad. Siis panen hommikul jalga niisked saapad, mille sisse on öösel teod roomanud, ja olen seal samblas nagu üks konn, lastes tuule kohinal puulatvades end uimastada, rohelusel end kõigi raasukestega alla neelata, pihlakamarjade tulukesel ärritada silmi ja kärbseseentel hõisata tummalt vaiksel rõõmuaasal. Pärast seda olen jälle teiega.

—-

„Rvīns, minu elus on mind kõige enam alt vedanud just budistid, kuid oma sõna on kõige paremini pidanud pätid. Mõtle sellele.” Nii ta ütles. Siis küsis, kas ma olen usklik. Tõmbasin taskust välja Uue Testamendi, sest üritasin tollal aru saada, mis seal toimub. Ta noogutas heakskiitvalt. See on nagu naabrinaisega tervitamine – see on indulgents terveks eluks, tõend, et oled mõistlik inimene ja üldse mitte narkomaan. Hakkas rääkima astroloogiast. Küsisin, kuidas seda tema õigeusuga seostada saab. Uh, saab ikka, aga kõik on nii keeruline, et peaks rääkima nagu Fidel Castro oma kõige pikemas kõnes – seitse tundi järjest.
Naine tänavalt küsis minult: „Kas keegi on teile öelnud, et Jeesus armastab teid?” Arvatavasti. Kuid vastasin: „Teate, mis siin praegu toimub? Toimub teie usk ühte raamatusse ja kõik.”
Endine klassivend, kellel polnud esihambaid, ütles lõpuaktusel, et tema äri läks luhta, siis hakkas ta jooma, kuid nüüd on ta leidnud jumala. Kui tore on jumalat leida. Sa muudkui kõnnid ja kõnnid ja siis leiadki selle nagu kadunud rahakoti.
Kui sa ise kaotad oma rahakoti, on see kahtlemata märk. Kuidas saabki teisiti olla? Jumal on otsustanud sind õpetada, tal pole muidugi muid asju teha. Mõtle sellele.

—-

Sellele päikesepaistelisele päevale näkku vaadates meenus mulle, kuidas mitu aastat tagasi puhusid saatuse tuuled mind Hollandisse kurke korjama. Elasime toas mitmekesi, töö algas jumalast vara, enne päikesetõusu. Kuid oli üks inimene, kellel ei vedanud üldse. See oli kaasmaalane nimega Aldis, kes tuli raha teenima, samal ajal kui tema naine ja laps kodus passisid. Selgus, et tööagentuur oli temaga olnud halastamatu, talle tööd ei antud. Tahtnud kord tualetipoti alust silikooniga täita, määris ta käed vastava ainega ära, ja selle asemel, et joosta lahusti järele või lihtsalt midagi ette võtta, istus maha ja vahtis abitult enda käsi. Ja sellest hetkest sai tema süda täis. Hakkasid kõlama tekstid: „Tahaks mõne auto alla jääda.” Istudes teist kuud ilma tööta, jälgides iga päev karastunud tüüpe, kes pigistasid alkoholi ja ketaste tarvis temalt välja kogu olemasoleva raha, oma abitule olukorrale mõeldes, sattus ta meeleheitesse. Lõppude lõpuks aeti meid töölt minema, kuid Aldis, kes oli kogu selle aja teises linnas elanud, jäi täiesti üksi. Meil õnnestus nõusse saada üks hollandlane, kes tõi ta enda juurde, kuid ise pidime lahkuma. Mäletan, et kutsusime takso, mina ööbisin lennujaamas, Aldisel jäi Läti bussi oodata kolm ööpäeva. Väljas 0°C. Raha pole. Ja siis tuli appi minu õde, kes ostis talle interneti kaudu tolleks samaks ööks pileti. Et pilet füüsiliselt kätte saada, lepiti kokku, et see trükitakse välja Rotterdami Hiltoni hotellis ja Aldis suundub otsejoones bussile. Pole mõtet mainidagi, et ta istus taksosse, tänupisarad silmis, kusjuures hotellis teave pileti kohta kuidagiviisi takerdus ja ta seisis vähemalt minut aega vastuvõtulaua taga, mõeldes, et teda on väga peenelt alt veetud ja et temast saab nüüd Rotterdami kodutu. Ta sõitis siiski Lätti. Mina ööbisin lennujaamas, mis oli sama pisike nagu Raskolnikovi tuba. Lennujaama ümber laiusid tumedad väljad, võõrad ja ebameeldivad, kõrb. Kolm korda paluti mind oma passi näidata. Ööpäev hiljem lendasin kahe propelleriga lennukis kurkide juurest minema. Aga Aldis? Aldis lahutas. Huvitav, kuidas tal praegu läheb.

—-

Mul on poolkatkine vihmavari, selline nagu sõjaveteran. Ja eile unustasin selle kohvikusse. Siis mõtlesin, et säh sulle, ma olen sinust niigi tüdinenud. Läksin siiski järele. Täna sain muidugi aru, et käitusin õigesti. Sest jälle sajab. Ja mõtlesin, miks me kogu aeg vett kaela saame. Näiteks mina käitun niimoodi kartuliga. Äkki meid valmistatakse millekski? Näiteks silmade väljalõikamiseks, jämeda soolaga ülepuistamiseks ja küpsetamiseks? Teisalt, las uhab, las vuhab, las pehastab ja puhastab, las luhal kalake lööb lupsu, et ei jääks maailma midagi kuiva, isegi vatitupsu. Siis ei tee me enam vahet ei märjal ja kuival, siis erinevus kaob ja sellest saab norm.

Eile pidin palju transpordivahenditega sõitma, tõugeldes kõhtudega, nagu seda teevad sigimist soovivad lonthülged. Inimesi, keda päev on uhmris purustanud nagu eri värvi pipraid, ei saanud vältida, mistõttu pidin vaatama nende dekolteid, hambaid, ninasid, sõrmuseid, sõrmi, küüsi, kotte, klaase, koeri. Üks kassapidaja vajutas nuppe pikkade liimitud küüntega ja tal oli ripsmetesse töödeldud mingi väike kerakujuline metallitükike. Näituse avamiselt välja tulles jäin maha trollist, mis käib üks kord nädalas nagu kauplusauto. Linna peale oli veerenud hämarus, tuli kõndida mööda kaldapealset, kuid hakkas sadama ja tuul tervitas jalakäijat nagu langevarjurit, kes kord suu lahti teinuna ei suuda seda enam sulgeda ja jälgib oma põskede värisemist. Ent ma ei kõndinud vertikaalselt, vaid kaldu, nagu koer, kes õpib (või ei õpi üldse) rihma otsas käimist. Üks rekajuht oli silla juurde sõitnud, põrganud auto laubaga selle vastu ja saanud alles siis aru, et läbi ei pääse. Kõik peatusid ja ootasid, mida ta teeb. Too hakkas tasapisi tagasi veerema, kuid küllap tundis end süüdi ja väsinuna, unistas padjast või sellest, kuidas talvel vaarikamoosipurke avab. Veel vedas, vihm oli tuulega kokku leppinud, et nad murravad puid, kuid need ei andnud alla. Kuidas teisiti võtta keha higistamist ja seejärel külmetumist, kui mitte janunemisena haiguse järele. Lõpuks läks täiesti pimedaks ja unistus omandas teised vormid.

—-

Olin majast välja minemas, kõndisin välisukse juurde, aga siin on selline pimedus nagu keldris, nii et kartulil ja kärnkonnalgi ei teeks vahet. Väljastpoolt aga kõlab ühtäkki võtme kribin ja ma tean, mis nüüd juhtuma hakkab. Kord varahommikul ilmusin ühele võõrale nina ette, siis oli mul küll pikk habe, aga ta hüüdis valjult: „Issand jumal!” Ja üks tüdruk küsis mind nähes: „Ema, kes see on?” Sellepärast ma teadsin, mis juhtuma hakkab, kui uks avaneb ja me ninapidi kokku põrkume. Mul on veel mustad päikeseprillid nagu mustad augud, ja tulija pole kohe kindlasti Hawking, et neist mitte ehmuda. Köhatada? Karjuda täiel häälel? Krooksuda? Tuleb ju teda hoiatada. Kuid võti pöörleb järeleandmatult, tuues hirmu lähemale. Ja siin see on! Tüdruku muretu nägu nagu Hans Holbeini maalilt on kümnendiksekundiga õudusest haaratud. Midagi suurt ja rohelist varitseb teda pimedusest. Ma ütlen kärmesti, et teadsin tema ehmatuse lähenemisest, kuid olin jõuetu, nagu me kõik siin elus. Ta hakkas naerma. Maailma on päästetud.

Püsiviide Lisa kommentaar

Eia Uus

7. sept. 2021 at 10:25 e.l. (Nädala autor 2021) (, )

sündis 1985. aastal Noarootsis. Tema esimene romaan, depressioonist kõnelev „Kuu külm kuma“ võitis Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia ja oli paljude koolide lugemisvaras.
Veel on ilmunud romaan „Kahe näoga jumal“ (2008), reisikiri „Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein“ (2013), romaan „Aasta Pariisis“ (2014), lasteraamat „Seitsme maa ja mere taha“ (2019), romaanivõistlusel III koha saanud „Tüdrukune“ (2019) ning luulet ja jutustusi.
Autor on elanud ka Tais, Kanadas, Hiinas, Argentinas. Eia Uusi viimane raamat „Kirju Buenos Airesest“ ilmus äsja.

Foto: Birgit Varblane

/Prima Vista 2021 kirjandusfestival/

 

Katkend: Tüdrukune, Postimees Kirjastus 2019. Lk 85-97.

Tööl on tempo metsik, suudan vaevu oma elust meenutada sama kiiret perioodi, kuigi varem on täistöö kõrval korduvalt olnud ka täiskohaga ülikool.
Kampaania puhul on arvel iga päev, iga intervjuuvõimalus, iga sõna, iga Instagrami postitus, iga naine, iga pensionär, memm, kellega koos pildile jääda, iga paber, mida avalikult allkirjastada, üritus, kus kohal olla, paavst ja Pärt, tervisesport, mälestusmärgi avamine, iga kõne, debatt, iga lasterikas pere, iga välireklaam, teleklipp, raadioeeter, selfi valijate või kuulsustega, iga tänaval piparkookide jagamine, iga loeng noortele, kohtumine ettevõtjatega, vere ja geenide loovutamine, iga konverents, saadikute lõuna, tehasekülastus ja iga tähtpäev, mil sotsiaalmeedias isiklik ja armas olla: õpetajate päev, vanaemade päev, meestepäev, ema sünnipäev. Kui on võimalik külastada lauta või tuletõrjujaid, siis seda parem.
Kaarel Kaskmaa on sulandunud loomulikult mu ellu ja kuigi saan talle helistada iga tööküsimusega ning vähemalt korra nädalas on ta mu voodis ( või diivanil või duši all või köögis, ja ühe korra ka mu töölaual kontoris), mõtlen temast ikka veel perekonnanimega. Kui ta on viisteist aastat olnud mulle pjedestaalil Kaarel Kaskmaa, ei ole ta ühel päeval lihtsalt Kaarel, kuigi tean juba igat ta armi, mõnda halli kulmukarva ning seda väga omamoodi tunnet, kuidas ta vasakule kaarduv peenis mu sees liikudes tunda on.
Ja kõigest hoolimata – kuueteisttunnistest tööpäevadest, mis unes edasi kestavad, riiklikul tasandil olulisest vastutusest, oma elu parimast ja kvaliteetsemast seksuaalelust mehega, kes ei vaja, et ma talle süüa teeksin või sokke peseksin – leiab Mona siiski tee mu mõtetesse. Ta postitab „snäppe” vaid siis, kui midagi sõpradega koos toimub, nii paistab kogu tema sotsiaalmeedia voog kui lõputu läbu. Ta raiskab ennast.
Ma vahel mõtlen, kas ta poseerides arvestab ka vahel sellega, et mina neid vaatan – ta näeb, kes on avanud ta snäpi, ta teab, et ma aktiivselt teda jälgin. Ei tasu vist loota, et ma tal meeles olen. Pärast minu nägemist koos Janega on ta vaid paaril korral kirjutanud.
Kui mu kandidaat võtab õhtul paar tundi endale, et vanemate pulma-aastapäevale minna (ja sealt kindlasti sotsiaalmeediasse armsat inimlikkust, pereväärtusi postitada, kuigi lahutus ukse all), uurin Monalt, millega ta tegeleb, kasutades ta enda lühivormi: „kus sa”. Kui tavaliselt oleme teineteisele vastanud paaripäevase vahega (andes kordamööda vastastikku mõista, et ei oota teise järel, nii palju muudki teha), siis õnneks vastab ta seekord kohe. Paistab, et ta igavles ja ootaski, et keegi teda sellest päästaks. Ma ei küsi, mis ta plaanid on, kas tal on aega. Kirjutan „lähme välja” ja „mis su aadress on”, vastuse saanud, lisan: „võtan su peale”, „6 min”.
Mona on seal, kui Uberis kohale jõuan. Ukse ees ootab tüdruk, mitte sensuaalsus inimnahas. Ta on natuke ärevil, ta ei tea, mida oodata. Kas ta üldse teab, mida ta tahab?
Avan tagaistmel turvavöö, et teda tervituseks kallistada.
„Nii hea, et sul praegu aega oli,” ütlen, kuigi ei küsinud, kas tal aega on. „Mul on viimsed kuud lihtsalt nii metsik tempo olnud, et kui praegu vabanes paar tundi, tundus, et tuleb kõik edasilükatu ära teha. Kuidas sinul siis läheb?”
„Kõik on täiega chill,” vastab ta ja ma mõtlen, mida ma temas üldse näinud olin. Mis mind raputas? Täiesti tavaline plika.
„Mäletad, see raamat, millest tol õhtul sulle rääkisin, kui tutvusime?”
„Jaa, ma kirjutasin nime üles,” vastab Mona kerge piinlikkustundega.
„Kas sa lugesid seda?”
„Ei, mul ei ole veel aega olnud, et seda tellida,” kogeleb ta.
Muidugi ei ole. Ega selle ettekandmise ja pidutsemise kõrvalt palju jõuagi. Ma olin sellega arvestanud. Auto peatub raamatupoe kõrval, ütlen: „Oota siin.”
Võtan kassast oma ettetellitud kauba, endale kuus raamatut (Obama, Rumsfeld, Kate Manne, Lynn Ford, Wendy Sherman, Julie Dolan) ja Monale väga aistingulise „Magusmõrkja”, romaani noorest ettekandjast, mida soovitasin talle esimesel kohtumisel, hiljem sotsmeedia vestluses ja kolmandat korda, kui Kaarel Kaskmaaga ta restoranis söömas käisime.
„Palun,” ulatan selle talle, kui autosse tagasi istun. „Ei mingeid ettekäändeid enam. Võta see aeg, see tasub ennast ära.”
Ta tänab natuke kohmakalt, kõrvust tõstetuna ja hakkab tagakaant uurima, kuigi autos on pime ja tänavavalgustus katkendlik.
„Kas sa Kumus „Vabasid hingi” vaatasid?” küsin ning loomulikult on vastuseks: „Mkmm.”
„Isegi Emmanuel Macron vaatas seda näitust!” ütlen pooleldi naljaga ja korraks olen üsna kindel, et ta täpselt ei tea, kes see on.
Viin ta kunstisaalis rahulikult otsejoones palja õlaga „Naise portree” juurde ja räägin Konradi mõtisklusest, kuidas kunst võiks hõlmata elu kaht teed pidi: kas ohutu ja mugav või järsk, täis surmaohtusid. Kas mõistuse või hinge tee. Argipäev ja töötegemine või pidu sinus eneses, sügavad suhted.
Naine portreel on monalikult pehme, tema põskede ja näokujuga.
Mona kuulab mu vaikset, muuseumi õhkkonna austamiseks tasakaalukalt madalaks tehtud tämbriga juttu kannatlikult, noogutab kaasa. Tutvustan talle piltide kaudu oma lemmikgraafikut, lätlast Vidbergsi, tema dekadentlikku tasast erootikat.
Ma jõudsin järeldusele, et ainus, mis mul on tüdrukule pakkuda, on elukogemus. Kui tavaliselt veetled inimesi selle põhjalt, mis teis ühist on, särad ehk oma kompetentsiga teemas, mis teiselegi tähtis on – nagu näiteks Kaarel Kaskmaaga – ning demonstreerid teatud kuuluvust tema maailma, siis Monaga ei kehti see kohe üldse. Ma ei saa lüüa oma nooruse või kergusega, pigem siis keerata põhja see teine pool, küps keerukus. Tekitada aukartust kogemuste ja oma maailma piiritute valdustega.
Näitan talle Oskar Kallise „Elutantsu” ja „Suvipäikese paistel”. Selgitan pilte lahti rohkem, kui peaks, esimese kohta lisan, et siin aimub ka freudilik mõte, et seks ja surm on vältimatud situatsioonid, ning et teisel põimib õrnust ja sensuaalsust kätkev päikesenaine endas looduse ilu ihaluse ning dekadentsiga haakuva melanhoolse erootika. See on täielik bluff, sest need on lihtsalt kõige banaalsemad laused, mida ühel päeval kuraatorilt kuulsin.
„See, mis ma just ütlesin, on bullshit. Mona. Ära lase kunagi kellelgi öelda, kuidas sa kunsti vastu pead võtma. See on jama. Kui keegi teadja väidab sulle, et kunstnik proovis siin näidata abstraheeritud sümbolitega sisekaemuse ängi, kujutledes vertikaalsel teljel unistusi ja horisontaalsel reaalsust, ära võta seda omaks. Saa aru, et tal on õigus oma arvamusele, aga sinu maailmas on sinu tõlgendus samuti õige. Ja ära kunagi lase end kellelgi veenda, et kunst saab olla objektiivne.”
Ta naeratab ebakindlalt, noogutab. Võib-olla ta ei tea ka täpselt, mida sõna „objektiivne” tähendab. Ma mäletan sellest vanusest nii palju teesklemist, et mõistan midagi, milleni tegelikult ei küündinud. „Ja kunsti all ma mõtlen filme, raamatuid, tantsu, muusikat, fotograafiat, eks?” lõpetan teema.
Pärast vaid mõnda meelelist lemmiktööd jätan vahele kõik maastikud ja sümbolismi, tellin taas äpiga auto järele ja kiirustan meid minema. „Mul on su abi vaja,” ütlen. „Aita mul mu uus essents leida.” Proovin ikka temas vaikset põnevust ja mõnetist segadusseisundit hoida, suhelda vihjates.
Et olen hea klient, oli luksusliku lõhnabutiigi juhataja nõus täna veidi kauem lahti hoidma. Jelena on nagu taanlanna: must pullover, mustad viigipüksid, mustad pealt nööridega madalad kingad, pruunid juuksed sabasse tõmmatud – ning punane huulepulk.
„See on Mona, ta aitab mul valida,” ütlen selgituseks.
„Midagi talvist?” küsib müüjatar, või nagu siin öeldakse, konsultant.
„Ja tugevat, poliitiliselt ebakorrektset.”
„Meil on Kiliani Noir Aphrodisiaque. Selle „nina” on Calice Becker, sulle meeldis tema Playing With The Devil, kui õigesti mäletan, ja Fordi Black Orchid Oud on ka tema loodud.” ta ütleb, „kui ma õigesti mäletan”, aga ma olen päris kindel, et nad peavad kõigi klientide kohta toimikut nagu luksusrestoranid välismaal.
„Kõlab hästi.”
Jelena raiskab tohutu koguse parfüümi paberiribale, raputab seda, nuusutab ise üsna kaugelt, justkui meile ette näidates, kuidas peab lõhnaga tutvuma, ning ka endale buketti meelde tuletades. „Mida sa tunned?” küsib ta minult.
„Kaneel? Bergamott?”
„Huvitav, huvitav. Õige, kuigi enamik ei tunne seal bergamotti ära, ta on üsna tagasihoidlik.”
„Mingi kibedam lill?”
„Iiris, jaa … Lisaks tume šokolaad ja tsitruselised.”
„Mhmh, mis sul veel on?”
„Kurkdjiani Baccarat Rouge 540 on minu meelest väga sina: punane seelik ja poliitika, kontsad ja seks ooperis.”
Hakkan sellise portree peale naerma ja ta pisardab lõhna mu randmele.
„Sa tunned mind hästi, see tõesti meeldib mulle. See on nii keeruline!”
„Tipunoodid jasmiin ja safran – ”
„Aa, safran, oo.”
„Kurkdjian ise kirjeldab seda parfüümi poeetilise alkeemiana, nimetab seda kandja graafiliseks ja väga kontsentreeritud signatuuriks. Südamenoodiks ambra, lõppakordiks seeder.” Mulle avaldab siiani iga kord muljet, kui palju Jelena oskab iga parfüümi kohta rääkida. Neid on siin poes ju sadu.
Nuusutame Monaga kordamööda. „Tõesti, seks ooperis,” ütlen.
„Kas sulle meeldib?” küsin Monalt ja ta naeratab, noogutab.
„Väga sina,” ütleb ta.
Jelena teab, mida inimene otsib, kui võõras sisse astub. Kui kirjeldad paari sõnaga, kellele kinki valid, oskab ta hiromandina seda inimest veel pikalt kirjeldada – täppi, ilma et oleksid detailidesse laskunud. Olen täheldanud, et üle kuue parfüümi ta pigem kunagi ei näita. Seekord veel omavahel väga erinevad Initio Psychedelic Love, Frédéric Malle Carnal Flower, Armani Cuir Noir ja Van Cleefi Bois d`Iris. Jelena jutustab legende nii nende saamislugudest kui kandjate eludest. Valituks osutub Kurkdjian, mu esimene temalt, Jelena laseb seda mulle peale ja valmistab koti ette: valge tekstuuriga paberkott, selle sisse palju musta siidipaberit, seejärel piserdab ta sinna mu väljavalitud lõhna ning lõpuks seob veel kogu kupatuse ülevalt ilusa laia satiinpaelaga kinni. Kui ta tavaliselt paneb kaasa viis testrit lõhnadest, mida teab, et ma kindlasti järgmiseks ostma tulen, siis seekord palun need Monale anda.
Parfüüm on kuratlikult kallis ja ma ei peaks seda endale praegu lubama, aga ma otsisin tegevusi, mis Monale uudsed oleksid. Näidata talle teistsugust Tallinna.
Jelena valib üheks koostisosaks vanilje, mis oma ehedal lahjendamata kujul on tõesti väga monalik. Tume kirss. Konjak. Mulle meeldib, see on väga Mona pakett.
Vaatan kella ja märkan, et hakkab kiireks minema. Jelena saadab meid ukseni ning ulatab mu ostu mulle seal. Kuigi ta ilmselt aimab mu hingeelu ilmselt paremini kui enamik mu sõpru, jääb ta siiski lõpuni professionaalseks. Ei proovi hüvastijätuks põsele suudelda, üksnes kummardab kergelt pead, distantsilt.
Olgugi, et Mona töötab väga heas restoranis, tunneb veidi veine ning oskab külalistele soovitada Itaalia külakesest pärit vaarikapuskarit, eeldan siiski, et Tallinnas on kohti, kuhu ta jalga tõstnud pole. Ta on ometigi noor.
„Kas sa Papagois oled käinud?”
„Ei.” See on uus koht, kus võid samettugitoolis istudes tellida endale märkamatult paari minutiga saja euro eest näputoitu ilma, et kõhtu natukenegi täis saaksid.
„Käime ruttu läbi.”
Juba välisuksest sisse astudes tekitab interjöör kohe tunde, et oled välismaal. Ruumi on raisatud taimedele ja dekoratsioonile, isegi põrand ja tapeedid paistavad väärtuslikud.
„Kas sööma?” küsib teenindaja.
„Ei, alla.”
„Tulge minu järel, palun.” Ta avab kapiukse, Mona hakkab jopet seljast ajama.
„Palun,” ütleb teenindaja ja ma astun riidekappi, millest läheb salatrepp alla baari. Mona paistab sama võlutud olevat kui mina esimesel korral siin. Nagu oleksid mõnes ajaloolises Londoni patupesas, vanaaegne elegants üleannetute detailidega. Kuna kell on varajane, saame koha valida ükskõik millises eriilmelises sopis, lasen Monal otsustada.
Palun endale Last Wordi, Mona valib menüüst tükk aega ja leiab oma jalgealuse. Söögist-joogist rääkimiseks on tal enesekindlus ja sõnavara olemas, nägusa noore baarmeniga vesteldes tuleb temas lõpuks välja ka see isiksus, kellega ma tol suveõhtul tutvusin. Ta flirdib noormehega nii, et ma tahaksin tüdrukut kõrvast hammustada või käe ta põlvele panna, sellega justkui öeldes: minu.
Mona vahib Liberation Libationi – vahtrasiirup, kaneel, õunasiider, viin; kõlab halvasti – ja tean, et meil enam liiga palju aega pole, kuni teine punapäine naine mu elus, peaministrikandidaat Triinu Tuhala pärast vanemate pulma-aastapäeva tähistamist on jälle töölainel ja peame vahepealsed kaotatud tunnid tasa tegema.
Pärast seda, kui Mona kunstisaalis ja lõhnabutiigis end võhikuna pidi tundma, kompenseerisin selle ebamugavuse nüüd tema kohta pärides. Ta räägib sommeljeekoolist ja oma sõpradest, klientidest ja vanematest. Oma elu kirjeldades ta peikat, pruuti, elukaaslast ega kallimat ei maini.
Hämaras, hinnalisena mõjuvas interjööris joogi edenedes muusika saatel teineteisele otsa vaadates tuleb meie vahele tagasi see mäng. Tunnen, kuidas ohjad, mida olin enda käes hoidnud, hakkavad talle minema, kui ta oma pilkude ja huulde hammustamisega tegeleb.
„Lilian, tunnista nüüd üles, kas sa tegelikult ka oleksid täna õhtul kõiki neid asju teinud, kui mind poleks olnud?” ütleb Mona soojalt.
„No võib-olla ma näitusele poleks uuesti läinud, olen paar korda juba käinud, aga nii lahe on jagada asja, mis sulle korda läheb, kellegagi, kes sulle meeldib,” ütlen loodetavasti veidi salapärase naeratusega.
„Sa mõtled, et kultuuritad mu ära!” narrib Mona.
„Ei, ma jagan sinuga enda maailma. Sinu maailma eri koostisosi kogesin ma ju ka tookord hulgi ühel õhtul!” proovin end välja vingerdada. Muidugi kultuuritan.
„Sa proovid mind ära võluda,” ütleb ta suisa lauldes.
„Ära võluda! Kas tänapäeva noored räägivad nii?”
„Oi, me tänapäeva noored teame veel vanainimeste sõnu… Sa kurameerid!”
„Jumal, mu vanemad kasutavad seda sõna!”
„”Kuramaaž” on jälle . Nagu ka „koketeerimine”.”
Ta on nii kutsuv! Tahaksin huuled ta juustele suruda.
Kuigi sellist kokteili, nagu meil ees on, peaks etiketi järgi jätkuma pooleks tunniks, kiirustan meile veel teisegi joogi sisse.
Vaatan kella. „Me peame varsti minema, kulista nüüd!”
Mona vangutab pead ja võtab mitu suurt lonksu järjest.
„Lilian, kas sa kunagi naudid ka või ainult tormad ühest kohast teise? Sa oled täna õhtul mitu head deiti lihtsalt raisku lasknud oma maniakaalsusega. Kui sul on vaba õhtu, siis äkki natuke mõnuleks?”
„Ei,” ütlen ma lõigatult ja hakkan siis naerma, kuigi mul on piinlik, et ta läbi hammustas mu kavatsused. Tahtsin, et ta ahmiks õhku, kui äge on mu maailm, ja mina selle sees, selle asemel märkab ta mu püüdlikkust ja isegi naeruväärsust. Ma olen segaduses. See tüdruk ajab mu nii suurde segadusse. Pretsedenditu olukord mu elus. Ma ei tea, mida ta minust tahab. Kui see on kohting, siis kas ta ootab, et mina teda suudleksin?
Ma mäletan, kui sageli ma tema vanuses ja veel kümme aastat hiljemgi sain kokku või läksin kuhugi meestega, kes olid mulle selgelt vaid sõbrad – kuni mind täiesti ootamatult suudeldi või ümbert kinni võeti. Olin alati hämmingus, kuidas nad üldse tulid selle peale, et seda teha, kui mina olin nii selgesti temaga lihtsalt niisama, sõbrana, mitte füüsilise läheduse peale väljas. Mul ei ole ju selgeid tõendeid , et ma Monale niiviisi meeldin; et ma teda erutan, seksuaalselt huvitan. Tema väljakutsuv käitumine minuga on ka selgesti agressiivne flirt või siis lihtsalt noore inimese ettevaatamatus, külge jäänud suhtlusmaneer, mis valimatult käiku läheb, soovist lihtsalt meeldida.
Saputan end unelemisest üles, vaatan uuesti kella. „Me peame minema.”
Kõrvalasuvas vanas kinos on klassikaõhtu, Fellini „8½”.
Ma ei mäleta sellest midagi, aga olen üsna veendunud, et olen seda kunagi siiski näinud. Pean ju olema? Kui poleks inimesi nagu mina, siis kust peaksid inimesed nagu Mona õppima nähtustest nagu Federico Fellini või Serge Gainsburg või Nick Cave, Allen Ginsberg, Jean-Luc Godard või Georgia O
´Keeffe? Kas nendeni üldse jõuab Deneuve „Belle de Jouris” ja Loren „Eile, täna, hommes”? Kas nad vaatavad Almadovari ja loevad Murakamit, mis on sama hästi kui peavool, saavad kusagilt oma elementaarse Bowie-õpetuse ja silmatäie Joni Mitchellit, Patti Smithi…? Pollockit vast ikka, kusagilt?
Vanasse kinno astudes, kus saalis ka baar on, ütlen Monale, et ma ei pruugi saada lõpuni jääda. „Aga palun luba mulle, et sa vaatad terve filmi ära.”
Ta teeb oma armsa näo ette ja lubab.
Võtame mantlid seljast, saame valida kohad üsna keskele, istume ja ta tõstab mu käe toe pealt enda näo juurde, mu randme vastu oma nina ja huuli. Nuusutab sügavalt mu uut parfüümi. „See on hea jah. Kuigi mul pole millegi põhjalt öelda, kas see on seks ooperis,” muigab ta üleannetult. Ma olen veel rohkem segaduses. Tahaksin teda vähemalt põsele suudelda või ta käe oma pihku võtta, aga ei julge, ei riski.

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »