Rvīns Varde

21. sept. 2021 at 9:55 e.l. (RVins Varde) (, )

Rvīns Varde (s 1985) on kirjanik, linnufotograaf, telesaate „Zaļgalvis“ saatejuht. Ta teeb transkribeerimistööd ajakirja Rīgas Laiks juures ning ütleb naljatledes, et on ka hea anekdoodivestja ja mitmete teiste ametite pidaja. Seega justkui Läti oma Hunt Kriimsilm.

Foto: erakogu

Vardele meeldib koguda teiste inimeste mõtteid ja meenutusi ning nende üle mõtiskleda. Olgu nendeks inimesteks siis teistsuguse kultuuritausta, mõttemaailma või erinevate professioonide esindajad. Kõik need kogemused on kahtlemata jätnud oma jälje ning andnud talle inspiratsiooni tema enda tekstide loomiseks. Üheks selliseks väljundiks on Varde debüütteos „Mis siin toimub“ („Kas te notiek“), mille eest pälvis ta 2020. aastal Läti kirjanduse aastapreemia LALIGABA (Annual Latvian Literature Award).

Vardel on kirjanikuna väga hea silm erinevate detailide osas. Tal on võime end ilmekalt ja kaasa mõtlema panevalt väljendada. Samal ajal pakuvad tema tekstid omalaadset meelelahutust.
Vardega juhtub alatihti midagi huvitavat. Kui tahate, et teilgi oleks põnev, siis Varde soovitaks kindlasti käia ringi avali silmi. Eriti ehk tänavatel ja looduses – ühes märkab tema inimesi, teises linde.

Esimene võõrkeel, milles Varde debüütteos ilmus, oli just eesti keel. Tõlkijaks Ilze Tālberga.

Prima Vista 2021

Katkendid: Mis siin toimub, Kirjastus Mina Ise 2020, lk 6; 9; 11; 12; 23; 27; 41; 44; 83; 119.

Eile pidin ootamatul põhjusel kuldtähe palsami topsikut avama. Kui lootuses katkiläinud peeglit kokku liimida kleepisin selle hoopis kõhu külge, purunes järjekordne illusioon. Seetõttu ma seekord ei kiirustanud, uurisin punast kettakest igast küljest ja leidsin, et see on tahtlikult kujundatud nii, et igaüks võiks ennast mitte ainult haigena, vaid ka jõuetuna tunda. Siis meenus, et mulle kingiti tööriistakomplekt, mis on aeg pakist pidulikult välja võtta. Ühed tangid püüdsid topsikust kinni haarata, just nagu suu haaraks lambipirni, jõudes oma võimete piirini. Teised tangid plaanisid kaane lahti tõmmata, kuid needki lõgistasid korduvalt tulutult nagu krokodilli lõuad, mille vahelt on rooruik plehku pannud. Lõpuks saabus soodne tähtede seis ja oli tunne, et midagi läheneb. Seda ei saanud isegi silmaga märgata, kuid topsik pahvatas välkkiirelt lahti, ja üks paar tange painutas kaane sissepoole nagu kärbsepüünise lehed, kuid teine demonstreeris üllatunud minule võidukalt eukalüptikämbukest. Koaalakaru lõhn täitis kogu toa, kus panin tööriistad aeglaselt ja aupaklikult kasti tagasi. Pärast seda painutasin isegi kaane tagasi, see saavutas oma esialgse kuju, kuid jääb sellegipoolest igavesti vigaseks ega saa sujuvalt veereda sinna, kuhu tahab. Otsustasin, et tuleb maja ehitada, sest nüüd oskan ma kõike.

—-

Ühel ööl sattusin intervjuule külmaverelise meesterahvaga, kes kuni 1990. aastateni vastutas Valgevenes hukkamiste eest. Tema alluvuses oli tosin inimest, kelle missioon oli salajane, isegi nende elukaaslastel polnud aimu väikese lisatasuga haltuuradest. Sageli lõikasid süüdimõistetud väljastatud paberitest välja sõna „surmanuhtlus”, keeldusid seda vastu võtmast, kuid kohtuotsust kuuldes kusesid end tihtipeale täis. Üks torkas endal silmad välja, lootes, et siis teda maha ei lasta, teised kaks poosid end üles. Maha lasti metsas, öösel, seejärel maeti maha. Pandi põlvili, et oleks kergem pihta saada, ja tulistati. Sageli ütles arst, et on vaja rohkem. Siis tõmmati silmus kinni, et veereks auku. Mees olnud pärast esimest sellist tegevust üllatunud, kui palju on inimesel peas verd, polnud kolm ööd maganud, kuid siis harjunud ära. Eriti oli tal kahju noortest, kuid ta pidas süüdimõistetuid pooladekvaatseks, kui need on kord juba suutnud igasuguseid julmusi toime panna. Enamik neist oli vait, ei hakanud vastu. Ta ütles, et riik mõistis süüdi, kuid tema vaid täitis otsust. Ja siis jäin magama, kuid unes lasti millegipärast ka mind maha.

—-

Eile olin trammis justkui füüsikaseaduste demonstratsioonil. Kui tramm pidurdas ja helises rahulolematult nagu puurimismasin, üritas igaüks haarata kinni lähimast esemest, isegi kui see oli kellegi reis või hiiglaslik ruuduline kott. Siis võttis tramm hoo sisse, pannes kõik nõjatuma vastu reit või kotti just nagu vastu patja. Kunagi ütles üks naine valijate massist Gorbatšovile: „Te olge lihtsalt inimestele lähemal.” Kuid tema laiutas käsi ja vastas: „Kas saabki veel lähemal olla?” Samamoodi oli ka trammis: võis sukelduda võõra naise lõhnavasse salliriffi või hõõruda ninasid üksteise vastu nagu maoorid. Just siis lõhkusin kogemata e-talongi, mis oli külma tõttu muutunud hapraks nagu pensionäri puus. Pilet oli juba ammu luitunud nagu Novgorodi kasetoht, kuid nüüd otsustas see ka katki minna. E-talong pole ju mingi etalon, kuid üks prantsuse luuletaja ütles kord, et baleriinil ei õnnestu kunagi vihmapiisa kombel tilkuda.

—-

Vaateaknasse vaadates näed lisaks käteta mannekeenile ka muidugi ja ennekõike oma peegeldust. Seda võimalust ei tohiks mööda lasta, millal veel selline avaneb, mis. Naine kõnnib sõltumatult, sest tal kõlab kõrvaklappides sõltumatu muusika. Seejärel on ta jälle sõltuv. Temast kiirgub ükskõiksust, kuis sees on midagi hoopis vastupidist. Tundub, et tal on ükskõik, kuidas ta välja näeb, kuid see on saavutatud tohutu vaevaga – see, et ta niimoodi välja näeb. Ja iga vaateaken kinnitab ja rõhutab seda.
Lihtne on minna tülli, kasvõi viinerite pärast. Need olid minu omad, aga sa ütlesid, et need pole head. Et need pole õiged, et neid tuleb praadida, mitte aga keeta, nagu sina praegu tahad. Ja üleüldse on need libedad. Kõik, läksime tülli. Isegi mitte niimoodi, aga siiski. Hea, et keegi selles süüdi ei pole, ka need viinerid mitte. Need kõige vähem. Maaliinibussis sõitis mees mustikaämbriga. Lapitud kampsunil askeldas roheline ussike – selline, kes otsib tuge keha esiosale, kompab ringi. Laps olles naersin selle üle. Keegi ütles: „Ega ta diskoteeki ei lähe, pole hullu.” Diskoteegis – seal on küll kõik tõsine. Sinna peab sobima. Kohe, kui astud üle läve, ja ongi nii. Diskoteek on nagu puuderdatud parukaga kohtunik, kes ei pea isegi midagi ütlema. Hea, kui teel diskoteeki satub ette mõni vaateaken, et jõuda laitmatu välimuse faasi.

—-

Koperdades mööda Riia kesklinna remondikaevikuid ja brustvereid, tundes krokside õhutusavades külma ja andestamatut sügist, mis vaigistab linde ja valmistab kõike letargiliseks uinakuks, jälgides üleskaevatud asfaldi peale astujaid kui käputäit kiirustavaid olendeid, hakkasin nägema hoopis midagi muud. Kuidas peagi astun tahmaga kaetud rongist välja ja sumpan põlvini mustikapuhmastes, saades oma laubaga jagu ämblikuvõrgu niitidest, siis ületan raiesmiku ja sukeldun tõelisse varjulisse tihnikusse, kus päikesekiired on erandiks, kus sinu külaskäike talutakse, kus vaikselt kasvavad seened. Ja sinna jään mõneks ajaks, oodates kohtumist mõne kohaliku asukaga, kes mind nähes üllatub. Et teda jäädvustada. Pärast seda saabub õhtupoolik ja tundub, et kohe läheb põõsas kahte lehte laiali ja keegi tuleb. Või tundub mõni metsaäär järsku, ilma selge põhjuseta, hirmutav. Ja öösel kuulen müstilist lärmi, puude hõõrumist üksteise vastu, lindude nukraid hüüdeid, mis mind korraga hirmutavad ja õnnistavad. Siis panen hommikul jalga niisked saapad, mille sisse on öösel teod roomanud, ja olen seal samblas nagu üks konn, lastes tuule kohinal puulatvades end uimastada, rohelusel end kõigi raasukestega alla neelata, pihlakamarjade tulukesel ärritada silmi ja kärbseseentel hõisata tummalt vaiksel rõõmuaasal. Pärast seda olen jälle teiega.

—-

„Rvīns, minu elus on mind kõige enam alt vedanud just budistid, kuid oma sõna on kõige paremini pidanud pätid. Mõtle sellele.” Nii ta ütles. Siis küsis, kas ma olen usklik. Tõmbasin taskust välja Uue Testamendi, sest üritasin tollal aru saada, mis seal toimub. Ta noogutas heakskiitvalt. See on nagu naabrinaisega tervitamine – see on indulgents terveks eluks, tõend, et oled mõistlik inimene ja üldse mitte narkomaan. Hakkas rääkima astroloogiast. Küsisin, kuidas seda tema õigeusuga seostada saab. Uh, saab ikka, aga kõik on nii keeruline, et peaks rääkima nagu Fidel Castro oma kõige pikemas kõnes – seitse tundi järjest.
Naine tänavalt küsis minult: „Kas keegi on teile öelnud, et Jeesus armastab teid?” Arvatavasti. Kuid vastasin: „Teate, mis siin praegu toimub? Toimub teie usk ühte raamatusse ja kõik.”
Endine klassivend, kellel polnud esihambaid, ütles lõpuaktusel, et tema äri läks luhta, siis hakkas ta jooma, kuid nüüd on ta leidnud jumala. Kui tore on jumalat leida. Sa muudkui kõnnid ja kõnnid ja siis leiadki selle nagu kadunud rahakoti.
Kui sa ise kaotad oma rahakoti, on see kahtlemata märk. Kuidas saabki teisiti olla? Jumal on otsustanud sind õpetada, tal pole muidugi muid asju teha. Mõtle sellele.

—-

Sellele päikesepaistelisele päevale näkku vaadates meenus mulle, kuidas mitu aastat tagasi puhusid saatuse tuuled mind Hollandisse kurke korjama. Elasime toas mitmekesi, töö algas jumalast vara, enne päikesetõusu. Kuid oli üks inimene, kellel ei vedanud üldse. See oli kaasmaalane nimega Aldis, kes tuli raha teenima, samal ajal kui tema naine ja laps kodus passisid. Selgus, et tööagentuur oli temaga olnud halastamatu, talle tööd ei antud. Tahtnud kord tualetipoti alust silikooniga täita, määris ta käed vastava ainega ära, ja selle asemel, et joosta lahusti järele või lihtsalt midagi ette võtta, istus maha ja vahtis abitult enda käsi. Ja sellest hetkest sai tema süda täis. Hakkasid kõlama tekstid: „Tahaks mõne auto alla jääda.” Istudes teist kuud ilma tööta, jälgides iga päev karastunud tüüpe, kes pigistasid alkoholi ja ketaste tarvis temalt välja kogu olemasoleva raha, oma abitule olukorrale mõeldes, sattus ta meeleheitesse. Lõppude lõpuks aeti meid töölt minema, kuid Aldis, kes oli kogu selle aja teises linnas elanud, jäi täiesti üksi. Meil õnnestus nõusse saada üks hollandlane, kes tõi ta enda juurde, kuid ise pidime lahkuma. Mäletan, et kutsusime takso, mina ööbisin lennujaamas, Aldisel jäi Läti bussi oodata kolm ööpäeva. Väljas 0°C. Raha pole. Ja siis tuli appi minu õde, kes ostis talle interneti kaudu tolleks samaks ööks pileti. Et pilet füüsiliselt kätte saada, lepiti kokku, et see trükitakse välja Rotterdami Hiltoni hotellis ja Aldis suundub otsejoones bussile. Pole mõtet mainidagi, et ta istus taksosse, tänupisarad silmis, kusjuures hotellis teave pileti kohta kuidagiviisi takerdus ja ta seisis vähemalt minut aega vastuvõtulaua taga, mõeldes, et teda on väga peenelt alt veetud ja et temast saab nüüd Rotterdami kodutu. Ta sõitis siiski Lätti. Mina ööbisin lennujaamas, mis oli sama pisike nagu Raskolnikovi tuba. Lennujaama ümber laiusid tumedad väljad, võõrad ja ebameeldivad, kõrb. Kolm korda paluti mind oma passi näidata. Ööpäev hiljem lendasin kahe propelleriga lennukis kurkide juurest minema. Aga Aldis? Aldis lahutas. Huvitav, kuidas tal praegu läheb.

—-

Mul on poolkatkine vihmavari, selline nagu sõjaveteran. Ja eile unustasin selle kohvikusse. Siis mõtlesin, et säh sulle, ma olen sinust niigi tüdinenud. Läksin siiski järele. Täna sain muidugi aru, et käitusin õigesti. Sest jälle sajab. Ja mõtlesin, miks me kogu aeg vett kaela saame. Näiteks mina käitun niimoodi kartuliga. Äkki meid valmistatakse millekski? Näiteks silmade väljalõikamiseks, jämeda soolaga ülepuistamiseks ja küpsetamiseks? Teisalt, las uhab, las vuhab, las pehastab ja puhastab, las luhal kalake lööb lupsu, et ei jääks maailma midagi kuiva, isegi vatitupsu. Siis ei tee me enam vahet ei märjal ja kuival, siis erinevus kaob ja sellest saab norm.

Eile pidin palju transpordivahenditega sõitma, tõugeldes kõhtudega, nagu seda teevad sigimist soovivad lonthülged. Inimesi, keda päev on uhmris purustanud nagu eri värvi pipraid, ei saanud vältida, mistõttu pidin vaatama nende dekolteid, hambaid, ninasid, sõrmuseid, sõrmi, küüsi, kotte, klaase, koeri. Üks kassapidaja vajutas nuppe pikkade liimitud küüntega ja tal oli ripsmetesse töödeldud mingi väike kerakujuline metallitükike. Näituse avamiselt välja tulles jäin maha trollist, mis käib üks kord nädalas nagu kauplusauto. Linna peale oli veerenud hämarus, tuli kõndida mööda kaldapealset, kuid hakkas sadama ja tuul tervitas jalakäijat nagu langevarjurit, kes kord suu lahti teinuna ei suuda seda enam sulgeda ja jälgib oma põskede värisemist. Ent ma ei kõndinud vertikaalselt, vaid kaldu, nagu koer, kes õpib (või ei õpi üldse) rihma otsas käimist. Üks rekajuht oli silla juurde sõitnud, põrganud auto laubaga selle vastu ja saanud alles siis aru, et läbi ei pääse. Kõik peatusid ja ootasid, mida ta teeb. Too hakkas tasapisi tagasi veerema, kuid küllap tundis end süüdi ja väsinuna, unistas padjast või sellest, kuidas talvel vaarikamoosipurke avab. Veel vedas, vihm oli tuulega kokku leppinud, et nad murravad puid, kuid need ei andnud alla. Kuidas teisiti võtta keha higistamist ja seejärel külmetumist, kui mitte janunemisena haiguse järele. Lõpuks läks täiesti pimedaks ja unistus omandas teised vormid.

—-

Olin majast välja minemas, kõndisin välisukse juurde, aga siin on selline pimedus nagu keldris, nii et kartulil ja kärnkonnalgi ei teeks vahet. Väljastpoolt aga kõlab ühtäkki võtme kribin ja ma tean, mis nüüd juhtuma hakkab. Kord varahommikul ilmusin ühele võõrale nina ette, siis oli mul küll pikk habe, aga ta hüüdis valjult: „Issand jumal!” Ja üks tüdruk küsis mind nähes: „Ema, kes see on?” Sellepärast ma teadsin, mis juhtuma hakkab, kui uks avaneb ja me ninapidi kokku põrkume. Mul on veel mustad päikeseprillid nagu mustad augud, ja tulija pole kohe kindlasti Hawking, et neist mitte ehmuda. Köhatada? Karjuda täiel häälel? Krooksuda? Tuleb ju teda hoiatada. Kuid võti pöörleb järeleandmatult, tuues hirmu lähemale. Ja siin see on! Tüdruku muretu nägu nagu Hans Holbeini maalilt on kümnendiksekundiga õudusest haaratud. Midagi suurt ja rohelist varitseb teda pimedusest. Ma ütlen kärmesti, et teadsin tema ehmatuse lähenemisest, kuid olin jõuetu, nagu me kõik siin elus. Ta hakkas naerma. Maailma on päästetud.

Püsiviide Lisa kommentaar

Eia Uus

7. sept. 2021 at 10:25 e.l. (Eia Uus) (, )

sündis 1985. aastal Noarootsis. Tema esimene romaan, depressioonist kõnelev „Kuu külm kuma“ võitis Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia ja oli paljude koolide lugemisvaras.
Veel on ilmunud romaan „Kahe näoga jumal“ (2008), reisikiri „Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein“ (2013), romaan „Aasta Pariisis“ (2014), lasteraamat „Seitsme maa ja mere taha“ (2019), romaanivõistlusel III koha saanud „Tüdrukune“ (2019) ning luulet ja jutustusi.
Autor on elanud ka Tais, Kanadas, Hiinas, Argentinas. Eia Uusi viimane raamat „Kirju Buenos Airesest“ ilmus äsja.

Foto: Birgit Varblane

/Prima Vista 2021 kirjandusfestival/

Katkend: Tüdrukune, Postimees Kirjastus 2019. Lk 85-97.

Tööl on tempo metsik, suudan vaevu oma elust meenutada sama kiiret perioodi, kuigi varem on täistöö kõrval korduvalt olnud ka täiskohaga ülikool.
Kampaania puhul on arvel iga päev, iga intervjuuvõimalus, iga sõna, iga Instagrami postitus, iga naine, iga pensionär, memm, kellega koos pildile jääda, iga paber, mida avalikult allkirjastada, üritus, kus kohal olla, paavst ja Pärt, tervisesport, mälestusmärgi avamine, iga kõne, debatt, iga lasterikas pere, iga välireklaam, teleklipp, raadioeeter, selfi valijate või kuulsustega, iga tänaval piparkookide jagamine, iga loeng noortele, kohtumine ettevõtjatega, vere ja geenide loovutamine, iga konverents, saadikute lõuna, tehasekülastus ja iga tähtpäev, mil sotsiaalmeedias isiklik ja armas olla: õpetajate päev, vanaemade päev, meestepäev, ema sünnipäev. Kui on võimalik külastada lauta või tuletõrjujaid, siis seda parem.
Kaarel Kaskmaa on sulandunud loomulikult mu ellu ja kuigi saan talle helistada iga tööküsimusega ning vähemalt korra nädalas on ta mu voodis ( või diivanil või duši all või köögis, ja ühe korra ka mu töölaual kontoris), mõtlen temast ikka veel perekonnanimega. Kui ta on viisteist aastat olnud mulle pjedestaalil Kaarel Kaskmaa, ei ole ta ühel päeval lihtsalt Kaarel, kuigi tean juba igat ta armi, mõnda halli kulmukarva ning seda väga omamoodi tunnet, kuidas ta vasakule kaarduv peenis mu sees liikudes tunda on.
Ja kõigest hoolimata – kuueteisttunnistest tööpäevadest, mis unes edasi kestavad, riiklikul tasandil olulisest vastutusest, oma elu parimast ja kvaliteetsemast seksuaalelust mehega, kes ei vaja, et ma talle süüa teeksin või sokke peseksin – leiab Mona siiski tee mu mõtetesse. Ta postitab „snäppe” vaid siis, kui midagi sõpradega koos toimub, nii paistab kogu tema sotsiaalmeedia voog kui lõputu läbu. Ta raiskab ennast.
Ma vahel mõtlen, kas ta poseerides arvestab ka vahel sellega, et mina neid vaatan – ta näeb, kes on avanud ta snäpi, ta teab, et ma aktiivselt teda jälgin. Ei tasu vist loota, et ma tal meeles olen. Pärast minu nägemist koos Janega on ta vaid paaril korral kirjutanud.
Kui mu kandidaat võtab õhtul paar tundi endale, et vanemate pulma-aastapäevale minna (ja sealt kindlasti sotsiaalmeediasse armsat inimlikkust, pereväärtusi postitada, kuigi lahutus ukse all), uurin Monalt, millega ta tegeleb, kasutades ta enda lühivormi: „kus sa”. Kui tavaliselt oleme teineteisele vastanud paaripäevase vahega (andes kordamööda vastastikku mõista, et ei oota teise järel, nii palju muudki teha), siis õnneks vastab ta seekord kohe. Paistab, et ta igavles ja ootaski, et keegi teda sellest päästaks. Ma ei küsi, mis ta plaanid on, kas tal on aega. Kirjutan „lähme välja” ja „mis su aadress on”, vastuse saanud, lisan: „võtan su peale”, „6 min”.
Mona on seal, kui Uberis kohale jõuan. Ukse ees ootab tüdruk, mitte sensuaalsus inimnahas. Ta on natuke ärevil, ta ei tea, mida oodata. Kas ta üldse teab, mida ta tahab?
Avan tagaistmel turvavöö, et teda tervituseks kallistada.
„Nii hea, et sul praegu aega oli,” ütlen, kuigi ei küsinud, kas tal aega on. „Mul on viimsed kuud lihtsalt nii metsik tempo olnud, et kui praegu vabanes paar tundi, tundus, et tuleb kõik edasilükatu ära teha. Kuidas sinul siis läheb?”
„Kõik on täiega chill,” vastab ta ja ma mõtlen, mida ma temas üldse näinud olin. Mis mind raputas? Täiesti tavaline plika.
„Mäletad, see raamat, millest tol õhtul sulle rääkisin, kui tutvusime?”
„Jaa, ma kirjutasin nime üles,” vastab Mona kerge piinlikkustundega.
„Kas sa lugesid seda?”
„Ei, mul ei ole veel aega olnud, et seda tellida,” kogeleb ta.
Muidugi ei ole. Ega selle ettekandmise ja pidutsemise kõrvalt palju jõuagi. Ma olin sellega arvestanud. Auto peatub raamatupoe kõrval, ütlen: „Oota siin.”
Võtan kassast oma ettetellitud kauba, endale kuus raamatut (Obama, Rumsfeld, Kate Manne, Lynn Ford, Wendy Sherman, Julie Dolan) ja Monale väga aistingulise „Magusmõrkja”, romaani noorest ettekandjast, mida soovitasin talle esimesel kohtumisel, hiljem sotsmeedia vestluses ja kolmandat korda, kui Kaarel Kaskmaaga ta restoranis söömas käisime.
„Palun,” ulatan selle talle, kui autosse tagasi istun. „Ei mingeid ettekäändeid enam. Võta see aeg, see tasub ennast ära.”
Ta tänab natuke kohmakalt, kõrvust tõstetuna ja hakkab tagakaant uurima, kuigi autos on pime ja tänavavalgustus katkendlik.
„Kas sa Kumus „Vabasid hingi” vaatasid?” küsin ning loomulikult on vastuseks: „Mkmm.”
„Isegi Emmanuel Macron vaatas seda näitust!” ütlen pooleldi naljaga ja korraks olen üsna kindel, et ta täpselt ei tea, kes see on.
Viin ta kunstisaalis rahulikult otsejoones palja õlaga „Naise portree” juurde ja räägin Konradi mõtisklusest, kuidas kunst võiks hõlmata elu kaht teed pidi: kas ohutu ja mugav või järsk, täis surmaohtusid. Kas mõistuse või hinge tee. Argipäev ja töötegemine või pidu sinus eneses, sügavad suhted.
Naine portreel on monalikult pehme, tema põskede ja näokujuga.
Mona kuulab mu vaikset, muuseumi õhkkonna austamiseks tasakaalukalt madalaks tehtud tämbriga juttu kannatlikult, noogutab kaasa. Tutvustan talle piltide kaudu oma lemmikgraafikut, lätlast Vidbergsi, tema dekadentlikku tasast erootikat.
Ma jõudsin järeldusele, et ainus, mis mul on tüdrukule pakkuda, on elukogemus. Kui tavaliselt veetled inimesi selle põhjalt, mis teis ühist on, särad ehk oma kompetentsiga teemas, mis teiselegi tähtis on – nagu näiteks Kaarel Kaskmaaga – ning demonstreerid teatud kuuluvust tema maailma, siis Monaga ei kehti see kohe üldse. Ma ei saa lüüa oma nooruse või kergusega, pigem siis keerata põhja see teine pool, küps keerukus. Tekitada aukartust kogemuste ja oma maailma piiritute valdustega.
Näitan talle Oskar Kallise „Elutantsu” ja „Suvipäikese paistel”. Selgitan pilte lahti rohkem, kui peaks, esimese kohta lisan, et siin aimub ka freudilik mõte, et seks ja surm on vältimatud situatsioonid, ning et teisel põimib õrnust ja sensuaalsust kätkev päikesenaine endas looduse ilu ihaluse ning dekadentsiga haakuva melanhoolse erootika. See on täielik bluff, sest need on lihtsalt kõige banaalsemad laused, mida ühel päeval kuraatorilt kuulsin.
„See, mis ma just ütlesin, on bullshit. Mona. Ära lase kunagi kellelgi öelda, kuidas sa kunsti vastu pead võtma. See on jama. Kui keegi teadja väidab sulle, et kunstnik proovis siin näidata abstraheeritud sümbolitega sisekaemuse ängi, kujutledes vertikaalsel teljel unistusi ja horisontaalsel reaalsust, ära võta seda omaks. Saa aru, et tal on õigus oma arvamusele, aga sinu maailmas on sinu tõlgendus samuti õige. Ja ära kunagi lase end kellelgi veenda, et kunst saab olla objektiivne.”
Ta naeratab ebakindlalt, noogutab. Võib-olla ta ei tea ka täpselt, mida sõna „objektiivne” tähendab. Ma mäletan sellest vanusest nii palju teesklemist, et mõistan midagi, milleni tegelikult ei küündinud. „Ja kunsti all ma mõtlen filme, raamatuid, tantsu, muusikat, fotograafiat, eks?” lõpetan teema.
Pärast vaid mõnda meelelist lemmiktööd jätan vahele kõik maastikud ja sümbolismi, tellin taas äpiga auto järele ja kiirustan meid minema. „Mul on su abi vaja,” ütlen. „Aita mul mu uus essents leida.” Proovin ikka temas vaikset põnevust ja mõnetist segadusseisundit hoida, suhelda vihjates.
Et olen hea klient, oli luksusliku lõhnabutiigi juhataja nõus täna veidi kauem lahti hoidma. Jelena on nagu taanlanna: must pullover, mustad viigipüksid, mustad pealt nööridega madalad kingad, pruunid juuksed sabasse tõmmatud – ning punane huulepulk.
„See on Mona, ta aitab mul valida,” ütlen selgituseks.
„Midagi talvist?” küsib müüjatar, või nagu siin öeldakse, konsultant.
„Ja tugevat, poliitiliselt ebakorrektset.”
„Meil on Kiliani Noir Aphrodisiaque. Selle „nina” on Calice Becker, sulle meeldis tema Playing With The Devil, kui õigesti mäletan, ja Fordi Black Orchid Oud on ka tema loodud.” ta ütleb, „kui ma õigesti mäletan”, aga ma olen päris kindel, et nad peavad kõigi klientide kohta toimikut nagu luksusrestoranid välismaal.
„Kõlab hästi.”
Jelena raiskab tohutu koguse parfüümi paberiribale, raputab seda, nuusutab ise üsna kaugelt, justkui meile ette näidates, kuidas peab lõhnaga tutvuma, ning ka endale buketti meelde tuletades. „Mida sa tunned?” küsib ta minult.
„Kaneel? Bergamott?”
„Huvitav, huvitav. Õige, kuigi enamik ei tunne seal bergamotti ära, ta on üsna tagasihoidlik.”
„Mingi kibedam lill?”
„Iiris, jaa … Lisaks tume šokolaad ja tsitruselised.”
„Mhmh, mis sul veel on?”
„Kurkdjiani Baccarat Rouge 540 on minu meelest väga sina: punane seelik ja poliitika, kontsad ja seks ooperis.”
Hakkan sellise portree peale naerma ja ta pisardab lõhna mu randmele.
„Sa tunned mind hästi, see tõesti meeldib mulle. See on nii keeruline!”
„Tipunoodid jasmiin ja safran – ”
„Aa, safran, oo.”
„Kurkdjian ise kirjeldab seda parfüümi poeetilise alkeemiana, nimetab seda kandja graafiliseks ja väga kontsentreeritud signatuuriks. Südamenoodiks ambra, lõppakordiks seeder.” Mulle avaldab siiani iga kord muljet, kui palju Jelena oskab iga parfüümi kohta rääkida. Neid on siin poes ju sadu.
Nuusutame Monaga kordamööda. „Tõesti, seks ooperis,” ütlen.
„Kas sulle meeldib?” küsin Monalt ja ta naeratab, noogutab.
„Väga sina,” ütleb ta.
Jelena teab, mida inimene otsib, kui võõras sisse astub. Kui kirjeldad paari sõnaga, kellele kinki valid, oskab ta hiromandina seda inimest veel pikalt kirjeldada – täppi, ilma et oleksid detailidesse laskunud. Olen täheldanud, et üle kuue parfüümi ta pigem kunagi ei näita. Seekord veel omavahel väga erinevad Initio Psychedelic Love, Frédéric Malle Carnal Flower, Armani Cuir Noir ja Van Cleefi Bois d`Iris. Jelena jutustab legende nii nende saamislugudest kui kandjate eludest. Valituks osutub Kurkdjian, mu esimene temalt, Jelena laseb seda mulle peale ja valmistab koti ette: valge tekstuuriga paberkott, selle sisse palju musta siidipaberit, seejärel piserdab ta sinna mu väljavalitud lõhna ning lõpuks seob veel kogu kupatuse ülevalt ilusa laia satiinpaelaga kinni. Kui ta tavaliselt paneb kaasa viis testrit lõhnadest, mida teab, et ma kindlasti järgmiseks ostma tulen, siis seekord palun need Monale anda.
Parfüüm on kuratlikult kallis ja ma ei peaks seda endale praegu lubama, aga ma otsisin tegevusi, mis Monale uudsed oleksid. Näidata talle teistsugust Tallinna.
Jelena valib üheks koostisosaks vanilje, mis oma ehedal lahjendamata kujul on tõesti väga monalik. Tume kirss. Konjak. Mulle meeldib, see on väga Mona pakett.
Vaatan kella ja märkan, et hakkab kiireks minema. Jelena saadab meid ukseni ning ulatab mu ostu mulle seal. Kuigi ta ilmselt aimab mu hingeelu ilmselt paremini kui enamik mu sõpru, jääb ta siiski lõpuni professionaalseks. Ei proovi hüvastijätuks põsele suudelda, üksnes kummardab kergelt pead, distantsilt.
Olgugi, et Mona töötab väga heas restoranis, tunneb veidi veine ning oskab külalistele soovitada Itaalia külakesest pärit vaarikapuskarit, eeldan siiski, et Tallinnas on kohti, kuhu ta jalga tõstnud pole. Ta on ometigi noor.
„Kas sa Papagois oled käinud?”
„Ei.” See on uus koht, kus võid samettugitoolis istudes tellida endale märkamatult paari minutiga saja euro eest näputoitu ilma, et kõhtu natukenegi täis saaksid.
„Käime ruttu läbi.”
Juba välisuksest sisse astudes tekitab interjöör kohe tunde, et oled välismaal. Ruumi on raisatud taimedele ja dekoratsioonile, isegi põrand ja tapeedid paistavad väärtuslikud.
„Kas sööma?” küsib teenindaja.
„Ei, alla.”
„Tulge minu järel, palun.” Ta avab kapiukse, Mona hakkab jopet seljast ajama.
„Palun,” ütleb teenindaja ja ma astun riidekappi, millest läheb salatrepp alla baari. Mona paistab sama võlutud olevat kui mina esimesel korral siin. Nagu oleksid mõnes ajaloolises Londoni patupesas, vanaaegne elegants üleannetute detailidega. Kuna kell on varajane, saame koha valida ükskõik millises eriilmelises sopis, lasen Monal otsustada.
Palun endale Last Wordi, Mona valib menüüst tükk aega ja leiab oma jalgealuse. Söögist-joogist rääkimiseks on tal enesekindlus ja sõnavara olemas, nägusa noore baarmeniga vesteldes tuleb temas lõpuks välja ka see isiksus, kellega ma tol suveõhtul tutvusin. Ta flirdib noormehega nii, et ma tahaksin tüdrukut kõrvast hammustada või käe ta põlvele panna, sellega justkui öeldes: minu.
Mona vahib Liberation Libationi – vahtrasiirup, kaneel, õunasiider, viin; kõlab halvasti – ja tean, et meil enam liiga palju aega pole, kuni teine punapäine naine mu elus, peaministrikandidaat Triinu Tuhala pärast vanemate pulma-aastapäeva tähistamist on jälle töölainel ja peame vahepealsed kaotatud tunnid tasa tegema.
Pärast seda, kui Mona kunstisaalis ja lõhnabutiigis end võhikuna pidi tundma, kompenseerisin selle ebamugavuse nüüd tema kohta pärides. Ta räägib sommeljeekoolist ja oma sõpradest, klientidest ja vanematest. Oma elu kirjeldades ta peikat, pruuti, elukaaslast ega kallimat ei maini.
Hämaras, hinnalisena mõjuvas interjööris joogi edenedes muusika saatel teineteisele otsa vaadates tuleb meie vahele tagasi see mäng. Tunnen, kuidas ohjad, mida olin enda käes hoidnud, hakkavad talle minema, kui ta oma pilkude ja huulde hammustamisega tegeleb.
„Lilian, tunnista nüüd üles, kas sa tegelikult ka oleksid täna õhtul kõiki neid asju teinud, kui mind poleks olnud?” ütleb Mona soojalt.
„No võib-olla ma näitusele poleks uuesti läinud, olen paar korda juba käinud, aga nii lahe on jagada asja, mis sulle korda läheb, kellegagi, kes sulle meeldib,” ütlen loodetavasti veidi salapärase naeratusega.
„Sa mõtled, et kultuuritad mu ära!” narrib Mona.
„Ei, ma jagan sinuga enda maailma. Sinu maailma eri koostisosi kogesin ma ju ka tookord hulgi ühel õhtul!” proovin end välja vingerdada. Muidugi kultuuritan.
„Sa proovid mind ära võluda,” ütleb ta suisa lauldes.
„Ära võluda! Kas tänapäeva noored räägivad nii?”
„Oi, me tänapäeva noored teame veel vanainimeste sõnu… Sa kurameerid!”
„Jumal, mu vanemad kasutavad seda sõna!”
„”Kuramaaž” on jälle . Nagu ka „koketeerimine”.”
Ta on nii kutsuv! Tahaksin huuled ta juustele suruda.
Kuigi sellist kokteili, nagu meil ees on, peaks etiketi järgi jätkuma pooleks tunniks, kiirustan meile veel teisegi joogi sisse.
Vaatan kella. „Me peame varsti minema, kulista nüüd!”
Mona vangutab pead ja võtab mitu suurt lonksu järjest.
„Lilian, kas sa kunagi naudid ka või ainult tormad ühest kohast teise? Sa oled täna õhtul mitu head deiti lihtsalt raisku lasknud oma maniakaalsusega. Kui sul on vaba õhtu, siis äkki natuke mõnuleks?”
„Ei,” ütlen ma lõigatult ja hakkan siis naerma, kuigi mul on piinlik, et ta läbi hammustas mu kavatsused. Tahtsin, et ta ahmiks õhku, kui äge on mu maailm, ja mina selle sees, selle asemel märkab ta mu püüdlikkust ja isegi naeruväärsust. Ma olen segaduses. See tüdruk ajab mu nii suurde segadusse. Pretsedenditu olukord mu elus. Ma ei tea, mida ta minust tahab. Kui see on kohting, siis kas ta ootab, et mina teda suudleksin?
Ma mäletan, kui sageli ma tema vanuses ja veel kümme aastat hiljemgi sain kokku või läksin kuhugi meestega, kes olid mulle selgelt vaid sõbrad – kuni mind täiesti ootamatult suudeldi või ümbert kinni võeti. Olin alati hämmingus, kuidas nad üldse tulid selle peale, et seda teha, kui mina olin nii selgesti temaga lihtsalt niisama, sõbrana, mitte füüsilise läheduse peale väljas. Mul ei ole ju selgeid tõendeid , et ma Monale niiviisi meeldin; et ma teda erutan, seksuaalselt huvitan. Tema väljakutsuv käitumine minuga on ka selgesti agressiivne flirt või siis lihtsalt noore inimese ettevaatamatus, külge jäänud suhtlusmaneer, mis valimatult käiku läheb, soovist lihtsalt meeldida.
Saputan end unelemisest üles, vaatan uuesti kella. „Me peame minema.”
Kõrvalasuvas vanas kinos on klassikaõhtu, Fellini „8½”.
Ma ei mäleta sellest midagi, aga olen üsna veendunud, et olen seda kunagi siiski näinud. Pean ju olema? Kui poleks inimesi nagu mina, siis kust peaksid inimesed nagu Mona õppima nähtustest nagu Federico Fellini või Serge Gainsburg või Nick Cave, Allen Ginsberg, Jean-Luc Godard või Georgia O
´Keeffe? Kas nendeni üldse jõuab Deneuve „Belle de Jouris” ja Loren „Eile, täna, hommes”? Kas nad vaatavad Almadovari ja loevad Murakamit, mis on sama hästi kui peavool, saavad kusagilt oma elementaarse Bowie-õpetuse ja silmatäie Joni Mitchellit, Patti Smithi…? Pollockit vast ikka, kusagilt?
Vanasse kinno astudes, kus saalis ka baar on, ütlen Monale, et ma ei pruugi saada lõpuni jääda. „Aga palun luba mulle, et sa vaatad terve filmi ära.”
Ta teeb oma armsa näo ette ja lubab.
Võtame mantlid seljast, saame valida kohad üsna keskele, istume ja ta tõstab mu käe toe pealt enda näo juurde, mu randme vastu oma nina ja huuli. Nuusutab sügavalt mu uut parfüümi. „See on hea jah. Kuigi mul pole millegi põhjalt öelda, kas see on seks ooperis,” muigab ta üleannetult. Ma olen veel rohkem segaduses. Tahaksin teda vähemalt põsele suudelda või ta käe oma pihku võtta, aga ei julge, ei riski.

Püsiviide Lisa kommentaar

Etgar Keret

20. aug. 2021 at 12:04 p.l. (Etgar Keret) ()

Tel Avivis sündinud Etgar Keret (s 1967) on üks tõlgitumaid ja loetumaid Iisraeli kirjanikke. Ta teoseid on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde ning ta on pälvinud rohkelt kirjandusauhindu nii kodu- kui välismaal. Keret elab Tel Avivis ja töötab Lõuna-Iisraelis Beer Ševa linnas asuvas Ben Gurioni nimelises Negevi ülikoolis loovkirjutamise õppejõuna. Põhiosa Kereti loomingust moodustavad lühijutud, aga ta on kirjutanud ka filmi- ja telestsenaariume, koomikseid, näidendeid, lasteraamatuid ning lavastanud filme. Paljud tema teosed on Iisraelis gümnaasiumi kirjanduse ainekavas. Tema juttude motiividel on vändatud arvukaid lühi- ja animafilme. Koos oma näitlejast ja režissöörist naise Shira Geffeniga tehtud „Jellyfish“ (Meduus) võitis 2007. aastal Cannes’i filmifestivalil parima debüütmängufilmi auhinna.

Foto autor: Yanai Yechiel

Eesti keeles ilmus 2019. aastal Loomingu Raamatukogus Margus Alveri tõlkes tema lühijutukogu „Kissingeri igatsedes“. 1994. aastal, kui jutukogu Iisraelis ilmus, tõi see sealsesse kirjandusse pöörde. Keret kasutas senisest palju enam kõnekeelt, segas keeleregistreid, jutustas oma kaasaegsete igapäevaelu seikadest ja elutundest ning viis sündmused tihti fantaasiamaailma. Kohati satiiriliseks muutuv, musta huumorit täis kogu annab hea sissevaate üheksakümnendate Iisraeli inimeste meelelaadi ja ellu. Paljude kriitikute ja kirjandusloolaste arvates on Keret oma põlvkonna hääl.

Ka eesti lugejate huvi Kereti novellide vastu oli ootamatult suur, ilmselt kõnetasid nii tema must huumor kui ka ohjeldamatu fantaasialend.

Pandeemia on Kereti loomingut mitmeti inspireerinud, ta on avaldanud uusi lühijutte ning koos koreograaf Inbal Pintoga valmis lühifilm „Outside—A Covid-19 fairytale“.

/https://kirjandusfestival.tartu.ee/esinejad/etgar-keret-israel/

Katkendeid: Kissingeri igatsedes, SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 2019, 27-29. Heebrea keelest tõlkinud Margus Alver. Lk 126; 41.

Gadi seiklused vastuluurega

On Sarigile, Jigal Mossinsonile ja
Tamar Borenstein-Lazarile

Tal ei olnud isast jäänud ühtki mälestuseset, isegi mitte pilti, ainult lood, mida isa oli talle alati jutustanud, kui ta veel elus oli. Igal õhtul jutustas isa talle uue loo. Isegi siis, kui isa oli otsi andmas ja professor Katrosi lilla vesi oli tema maksa juba osaliselt ära söövitanud, ei loobunud ta unejutust. Isa haiguse tõttu olid rollid justkui vahetusse läinud ja nüüd oli isa see, kes voodis pikutas ja lugude peale magama jäi, aga lood ja asjad, mida isa tegi, jäid endiselt imestusväärseteks: Egiptuse raketid, mis ta kahjutuks tegi, terroriaktid, mis ta ära hoidis, pantvangid, kelle ta vabastas. See kõik tundus täitsa uskumatu. Ja nüüd oli tunne, et sellest pole enam midagi järel. Nüüd oli isa ainult voodis pikali, paistis läbi ja ootas seda, et lilla vesi, mida ta lapsena joonud oli, sulgeks ringi, mida nii ammu alustanud oli.
Kontrollis käima polnud ta nõus, ta tegi alati ühte ja sedasama nalja, kuidas tal mitte kunagi veeni üles ei leita. Kui Gadi oli professor Katrosi üle kahe kuu telefoni teel taga ajanud, suvatses professor tagasi helistada ja tunnistas ise ka, et ta teab juba ammu, et lilla vesi kahjustab pikapeale siseorganeid ja ennekõike maksa. „Midagi pole teha,” ütles eakas professor. „Nii läheb, kui tegelda orgaanilise materjali pigmentatsiooniprotsessidega. Ma pean nüüd laboratooriumi jooksma, papagoi on lahkamiselt tagasi toodud.”
Gadi isa oli kunagi pojale rääkinud, et Katros teeb nüüd koostööd Mossadiga ja et tal on käsil eriprojekt intelligentse spioonlooma aretamiseks. Katrosele hangiti kaks rääkivat ahvi ja papagoi, keda uurides ta püüdis jälile jõuda biokeemilistele reaktsioonidele, mis võivad teisteski loomades samasuguse arengu esile kutsuda.
Katros pani toru ära ja Gadi jäi isaga kahekesi. Nad vaatasid õhtul päevauudiseid nagu alati, siis veel natuke muudki ja pärast seda aitas Gadi isa voodisse. „Tead,” ütles isa siis, kui Gadi patju kohendas, „see ümmargune null, keda praegu telekast näidati, oli selles New Yorgi lennukis, mis kaaperdati, ja mina vabastasin ta.” Isa surus maha oige ja Gadi märkas lohku, mis ülemisse patja tekkis. Isa alustas jälle põnevat lugu, mille lõppu Gadi tollel ööl ei kuulnudki. „See kõik sai alguse minu vestlusest kindralstaabi ülemaga, kui …” Isa jäi lihtsalt enne magama, kui lugu läbi sai.
Loo lõppu kuulis Gadi alles kuu aega hiljem Iisraeli iseseisvuspäeval, kui ta pärast klassipidu koju läks ja leidis sealt eest maani täis isa. Isa tegi veel haletsusväärse katse kaine välja näha ja pudelit selja taha peita, aga kui isa nägi Gadi silmi, mis isast läbi puurisid ja viinapudelilt silti „Gold – Iisraeli toode” lugesid, lõpetas isa teesklemise ja kehitas õlgu. „Igal iseseisvuspäeval tuleb mul selline tuju peale, ma ei tea isegi, miks. Natuke juua ei tee paha, see leevendab valu.” Seda, et isa kehitab õlgu, järeldas Gadi Goldi pudeli liikumisest. Üldse õnnestus tal tihti isa kehaasendist täielikult aru saada nende esemete liikumise järgi, mida isa käes hoidis või millele ta toetus. Nii joonistas ta isa keha kontuurid vaimusilmas musta vildikaga üle. Ta tõi kaks klaasi ja aitas isal samahästi kui tühjale pudelile põhja peale teha, aga enne kui mõlemad elutoas magama jäid, rääkis isa kaaperdamisloo lõpuni.
Keskkooli lõpueksamite viimasel päeval tuli Gadi koju. Kui Gadi ukse lahti tegi, ei vastanud isa Gadi teretusele ja Gadi mõtles, et isa magab. Alles siis, kui Gadi vannituppa läks ja tundis, et ta seisab mingi nähtamatu vedeliku sees, sai ta aru, mis on juhtunud.
Gadi isa oli elu jooksul päästnud mitme-setme presidendi, kaitseministri ja kindralstaabi ülema elu, aga tema matusele ei jõudnud neist ükski, kusjuures ka professor Katros mitte. Gadi istus selle inimese haua äärele, kes oli isa kõrvale maetud, pani suitsu ette ja toetas seljaga hauakivile. Kui isa oli elus, ei julgenud ta kunagi isa juuresolekul suitsu teha. Nädal aega hiljem asus ta tööle jäätisekohvikusse, sest kooliaasta oli juba läbi saanud ja suvevaheaeg alanud.
Kui Gadi esimesel töönädalal nägi, kuidas kõik ülejäänud töötajad üritavad neljapäevaõhtusest vahetusest kõrvale hiilida, võttis ta selle vahetuse kohe vabatahtlikult enda peale. Omanik muigas. „Mida? Kas sa ei tahagi jalgpalli vaadata?”
„Kui ma väike olin, siis tahtsin küll,” vastas Gadi, „isaga koos. Aga nüüd …” Gadi kehitas õlgu.
„Ega jah,” nõustus omanik, „Maccabi pole enam see, mis vanasti.”
Lõpuks jäi omanik koos Gadiga neljapäeva õhtul tööle, nad kuulasid raadiost jalgpalli ülekande asemel muusikat ega teadnudki, et Maccabi oli kaotanud, kuni hakkas saabuma kurbi kliente. Sellest õhtusest vahetusest peale olid nad pisut nagu sõbradki.
Kui Gadi kohviku omanikule Uzile ütles, et tahab kaheks nädalaks Türki sõita, siis ei saanud too üldsegi pahaseks, vastupidi, ta pakkus Gadile isegi avanssi. Kui Gadi oli reisibüroost pileti ära tellinud, läks ta sõjakomissariaati, et saada luba riigist välja sõita. Naisohvitseri, kes pidi vajalikule paberile alla kirjutama, polnud parajasti kohal ja Gadi pidi teda peaaegu kaks tundi ootama. Niikaua vaatas ta filmi, kus mängis Zeev Revah ja mida näidati videost ooteruumis, kus ajateenistusse kutsutud aega parajaks tegid. Keegi küsis talt tuld ja Gadi pani tal suitsu põlema.
„Kas sind saadeti ka psühhiaatri juurde?” küsis tuld küsinud poiss. Gadi raputas pead ja vaatas filmi edasi.
Suitsuga poiss naeris. „Einoh, muidugi. Saadeti sind jee! Sul on näost näha, et sa tahad sõdida!”
„Sõdida?” Gadi naeratas mõrult. „Jah, muidugi, see on meil selline perekondlik värk.”
Suitsuga poiss muheles. „No siis muidugi. Su isa oli sõjaväelane, jah? Siis sa lähed tema jälgedes. Niikaua, kui on mehi, kes endal perse lohku tõmmata lasevad, lastakse nende peal liugu.”
„Kui sa ainult teaksid, kui sa ainult teaksid …” vastas Gadi, ikka kõver naeratus suul.
Lõpuks tuli naisohvitser tagasi ja kirjutas paberile alla. Nädal aega hiljem oli Gadi juba Ankaras hostelis, kaasas reisikott, mis oli nii suur, et sellega oleks vabalt võinud aastaks või kauemakski reisile minna. Just siis, kui Gadi püüdis sellessesamasse reisikotti toppida nahkmantlit, mille ta oli ostnud, leidis ta hostelist üles Jaron.
„Sina oled kindlasti Gadi,” ütles ta ja astus talle ligi, käsi sihikindlalt mehelikuks pigistuseks välja sirutatud. „Minu nimi on Jaron, ma olin sinu isa sõber.”
„Ma tean,” vastas Gadi, „ma nägin sind kunagi telekast.”
Jaron muigas. „Minu nägu oli kogu intervjuu ajal varjatud, nii et päriselt sa mind ju ei näinudki, aga mis siis. Vaata, mis ma sulle tõin.” Jaron ulatas Gadile vana mustvalge foto.
Gadi toppis foto sellele pilku heitmata teksapükste tagataskusse.
„Ma tean, et sinu isa ei lasknud endast palju pilte teha, nii et ma arvasin, et sa äkki tahad seda pilti endale,” seletas Jaron ja näitas Gadi püksitaskule. „Ma olen siin koos sinu isaga baaris …”
„New Yorgis, ma tean,” ütles Gadi. „Suur aitäh!”
Jaron langetas pilgu põrandale, mis oli täis tolmu ja laiakslitsutud konisid.
„Kuule, anna andeks, et ma matustele ei tulnud. Mind saadeti just siis kiiremas korras Shanghaisse tööasju ajama ja …”
„Pole midagi,” katkestas teda Gadi. „Kui Katros ei suutnud Tel Avivi eeslinnast kohale sõita, siis pole midagi imestada, et sina ei jõudnud Hiinast kohale.”
Jaron naeratas vabandavalt. „Einoh, mida ühelt hajameelselt teadlaselt ikka oodata? Ta on võimeline isegi oma sünnipäeva ära unustama. Aga mis me ikka Katrosest räägime, ega ma sellepärast siia ei tulnud. Ma tulin tegelikult hoopis teise, kiire asja pärast. Ühe paki pärast, mille sinu isa pidi meile kuskile jätma – kas sina tead sellest midagi?”
Gadi raputas pead.
Jason muutus tõsiseks ja istus Gadi voodi äärele. „Kuule, materjalid, mis selles pakis on, on eriti salajased, ja me teame kindlalt, et see pakk oli sinu isa käes.” Jaron hingas sügavalt sisse. „See pole mingi mäng, asi on salastatud materjalides, millest võib väga suur abi olla, kui see meie kätte jõuab, või tekkida korvamatut kahju, kui see vaenlase kätte peaks jõudma.”
Jaron õngitses särgitaskusse pistetud pakist suitsu, sobras püksitaskutes ja vaatas samal ajal välgumihklit otsides toas ringi.
„Kuule,” jätkas Jaron, süütamata suits ikka veel suus. „Ehud, see mees, kes uurimise eest vastutab, juba otsis teie korteri läbi, aga ei leidnud midagi. Ta tahtis sinu ka läbi otsida, tead ise, sinu kotis tuhnida, võib-olla sind isegi ülekuulamisele kutsuda. Aga mina ütlesin talle …”
„Mul juba tuhniti kotis, eile, kui ma rannas olin,” plahvatas Gadi. „Aga sealt ei leitud mitte midagi, ja ka ülekuulamisest pole kasu, sest mul pole aimugi, millest sa üldse räägid.”
„Hea küll,” vastas Jaron ja tõusis voodilt püsti. „Sinu isal oli palju sõpru, me peame siis nende käest küsima. Ütle, Gadi, ega sul juhuslikult tuld pole.”
Gadigi tõusis voodilt püsti. „Kahjuks ei saa ma ka sulle selles abiks olla.”
Jaron imes meeleheitlikult viimast korda süütamata suitsu ja pani selle pakki tagasi. „Tead, sa oled oma isa moodi!” Ta patsutas Gadit sõbralikult õlale.
„Ei, ma ei tea,” ütles Gadi ja astus sammu tagasi. „Ja sina ka mitte.”
Gadi viskas hostelivoodile pikali, ta ei võtnud isegi kingi jalast. Ta pani suitsu põlema. Kui ta oli paar mahvi tõmmanud, pistis ta vaba käe püksitaskusse. Fotol, mille Jaron talle andnud oli, oli hiiglasuur puidust baarilett ja selle taga mitu rida klaaspudeleid. Leti ääres oli kolm kõrget baaripukki. Vasakpoolsel pukil istus Jaron. Ta nägi välja väga noor, peaaegu laps. Tal oli ühes käes viinapits ja teise käe sõrmed puudutasid naljakat tervitust tehes laupa. Keskmisel pukil istus pika musta patsiga neiu, seljas hele T-särk ja jalas khakipüksid. Tema nägu polnud näha, sest see oli tema joogiklaasi taga peidus. Kolmas pukk oli tühi.

Laskevalmis

Ta seisab keset tänavat, minust umbes kahekümne meetri kaugusel, kufiya näo ees, ja viipab mulle provotseerivalt, et ma talle lähemale astuksin. „Kuule, bedesõdur!” hüüab ta mulle tugeva araabia aktsendiga.
„Kuule, kuidas läheb sõdur?! Kas see teie bunaste juustega seersant nussis sind nii rajult bersse või, et sa joosta ei jaksa? Ta teeb püksid eest lahti ja võtab riista välja. „Kuidas läheb, sõdur?! Kas miinu riist bole siinu jaoks biisavalt hea? Aga siinu õe jaoks, kas talle bolnud? Siinu sõbra Abutbuli meelest oli küll biisavalt hea. Kuidas siinu sõbral Abutbulil läheb? Kas tal, vaesekesel, on juba barem olla? Ma nägin, et talle saadeti helikobder järele! Ahsa, kuidas ta mind taga ajas! See jobu jooksis bool tänavat maha ja mis lõbuks sai? Bauh! Tema bea blahvatas nagu arbuus.”
Ma panen Galili püssi palge ja võtan ta sihikule.
„Kuule, tulista, bede!” karjub ta ja nööbib naerdes särgi eest lahti. Ta näitab südamele. „Tulista täbselt siia!” Ma võtan püssi kaitseriivi maha ja pean hinge kinni. Ta ootab mind niimoodi umbes minuti, käed ükskõikselt puusas. Tema süda sügaval naha ja liha all on täpselt minu sihikul.
„Sa ei julge ju elu sees tulistada, argbüks! Ja kui sa tulistad, siis see bunaste juustega seersant võib-olla ei nussi sind enam bersse!”
Ma võtan püssi palgelt ära ja tema teeb põlgust väljendava liigutuse. „Yallah, ma tõmban minema, Bede! Homme näeme. Oota, millal sa siin neid tünne valvad? Kella kümnest kaheni? Ma tulen siis.” Ta hakkab juba ühe kõrvaltänava poole minema, aga siis jääb järsku seisma ja naeratab: „Ütle Abutbulile, et Hamas tervitab, eks! Ja ütle talle, et ma balun väga vabandust selle telliskivi bärast!”
Ma panen püssi kiirest palge ja võtan ta sihikule, särk on juba kinni nööbitud, aga ta süda on ikka veel minu meelevallas. Ja siis äkki saan ma müksu selga. Ma kukun liiva sisse ja näen enda kohal seersant Elit. „Kuule, Kremer, kas sa oled lolliks läinud või?! ” röögib ta. „Mida sa jamad siin, püss vastu põske, nagu mingi kauboi?! Kas sa arvad, et siin on mingi kuradi Metsik Lääs, et sa võid tulistada, keda heaks arvad?!”
„Ma poleks teda elu sees tulistanud, Eli, ma tahtsin teda ainult hirmutada,” vastan ma talle, vältides tema pilku.
„Sa tahtsid teda hirmutada?!” karjub Eli ja raputab mind minu kuulivesti rihmadest. „Siis räägi talle tondijutte. Miks sa teda vinnastatud relvaga sihid ja püssi kaitseriivi ka veel maha võtad?” Ta annab mulle kõrvakiilu.
Ma kuulen, kuidas araablane kisab: „Mulle tundub, et täna bunabea sind bersse ei nussigi, bede! Tubli poiss, bunabea, anna talle miinu poolt ka peksa!”
Eli tõuseb hingeldades püsti. „Sa pead õppima neist mitte välja tegema. Kas kuuled, Kremer?” Ta läheb üle ähvardavale sosinale. „Sa pead õppima maha rahunema. Sest kui ma peaks veel kord nägema, et sa midagi sellist teed, siis ma hoolitsen isiklikult selle eest, et sind kohtu alla antaks.”
Öösel helistati Tel Hašomeri haiglast ja öeldi, et operatsioon ei läinud väga hästi ja Jackyst võib juurvili saada.
„Ah et põhiline on õppida neist mitte välja tegema?” küsisin ma Elilt. „Kui me samas vaimus jätkame, siis ei tee me neist lõpuks enam üldse välja nagu Jacky.”
Eli ajas ennast ühe ropsuga sirgu. „mis sul viga on, Kremer? Kas sa arvad, et mul on Abutbulist ükskõik või? Ta oli minu sõber samamoodi nagu sinu sõber. Kas sa arvad, et minul pole praegu tahtmist džiip võtta, kõik majad läbi käia, nad välja tirida ja igaühele neist kuul pähe kihutada? Aga kui ma seda teen, siis ma olen täpselt samasugune tropp nagu nemad. Kas sa sellest aru ei saa? Mitte millestki ei saa sa aru.” Ja järsku ma just saan aru, saan palju paremini aru kui tema.
Ta seisab keset tänavat, minust umbes kahekümne meetri kaugusel, kufiya näo ees.
„Tere hommikust, bede!” karjub ta mulle.
„Tere hommikust!” tervitan ma sosinal vastu.
„Kuidas Abutbulil läheb, bede?” karjub ta mulle. „Kas sa teda Hamasi boolt tervitasid?”
Ma võtan kuulivesti seljast ja lasen selle maha kukkuda, siis võtan kiivri peast.
„Kuidas läheb, bede?” karjub ta mulle. „Kas bersenussist jäi väheks ja bunabea nussis siinul ajud ka ära või?”
Ma rebin oma esmaabisideme pakendi katki, võtan sideme välja ja seon selle endale näo ette, nii et ainult silmad jäävad välja. Ma võtan püssi. Ma tõmban selle vinna. Ma veendun, et kaitseriiv on peal. Ma võtan kahe käega püssi labast kinni, keerutan seda mitu korda pea kohal ja siis lasen järsku lahti. Püss lendab õhus, libiseb natuke mööda maad ja jääb seisma umbes võrdsel kaugusel meie vahel. Nüüd olen ma täpselt nagu tema. Nüüd on ka minul šanss võita.
„See on sulle, jobu!” karjun ma talle. Ta heidab mulle korra segaduses pilgu ja pistab siis püssi poole jooksu. Tema jookseb püssi poole ja mina tema poole. Ta jookseb minust kiiremini ja jõuab püssini enne mind. Aga mina võidan, sest nüüd olen ma täpselt nagu tema ja tema, püss käes, on täpselt nagu mina. Tema ema ja õde kepivad juutidega, tema sõbrad lamavad haiglates nagu juurviljad ja tema seisab minu ees nagu püssiga pede ja ei saa midagi teha. Kuidas ma üldsegi saaksingi kaotada?
Ta tõstab püssi maast üles, kui ma olen temast vähem kui viie meetri kaugusel, võtab püssil kaitseriivi maha, sihib ja vajutab päästikule. Ja siis ta avastab sedasama, mida mina eelmisel kuul selles põrgus: et see püss pole persetki väärt. Kolm ja pool kilo vanarauda. Sellega pole midagi peale hakata. Lihtsalt võimatu. Ma jõuan temani enne, kui ta jõuab selja sirgu ajada, ja löön teda jalaga näkku. Kui ta maha kukub, siis tõmban ma ta juukseidpidi püsti ja võtan tal kufiya näo eest. Tema lõust on minu ees, ma võtan sellest kinni ja virutan selle metsikult vastu elektriposti. Üks kord, kaks korda, kolmandatki korda. Vaatame, missugune punapea teda nüüd persse nussima hakkab.

Püsiviide Lisa kommentaar

Stanislaw Lem

10. aug. 2021 at 8:33 e.l. (Stanislaw Lem) (, , )

Stanisław Herman Lem (12. september 1921 Lviv – 27. märts 2006 Kraków) oli juudi päritolu Poola kirjanik, filosoof ja satiirik.
Lem on tuntud põhiliselt oma teadusliku fantastika järgi. Tema teoseid on tõlgitud 41 keelde ja tema raamatuid on müüdud üle 27 miljoni eksemplari.

“Oma autobiograafias peab Lem oluliseks perekonna, eelkõige arstist isa ja tema meditsiiniraamatute mõju, läbielatud sõdu ja okupatsioone, millest nende pere imekombel välja tuli, kuigi nad aeti minema kodulinnast Lwówist (Lvivist) ja Lemi onu lasid sakslased koos hulga teiste poola haritlastega sõja alguspäevil maha. Nimetamisväärt on, et koolipõlves tehtud intelligentsitestide järgi oli noor Stanisław kõige kõrgema IQga koolilaps Lõuna-Poolas (IQ = 180).
Lemi viimastest mõtteavaldustest kõlab sügav pessimism ja misantroopiani ulatuv pettumus inimeses. Toonasest tehnooptimismist või vähemalt vaimustusest tehnoloogia võimaluste üle, mida kajastab näiteks raamat “Summa technologiae”, ei ole midagi järele jäänud. Ta leiab, et inimene on tapja-ahv, kelle kätte on antud habemenuga.
Nõukogude Liidus oli Lem populaarne, võib-olla populaarsemgi kui oma kodumaal, kus tema fantaasiarikas ratsionalism ja klerikalismi põlgus leidsid vähe vastukaja. Ning kindlasti ka Eestis, kus Lemi jutte on uuesti avaldatud ka iseseisvusajal. Lemi tähendust kultuurile, mida peaaegu söandan nimetada nõukogude kultuuriks, ilmestab seegi, et tema romaani “Solaris” järgi tegi filmi Andrei Tarkovski. Lem oma science fiction’iga oli üks meie aknaid vabamõtlemisse nagu Norbert Wiener oma küberneetikaga. Tema aitas teadlaste ja tehnikute seas levitada filosoofilis-esseistlikku mõtet, näha teaduse ja tehnika saavutusi, probleeme, ent ka ohtusid laiemas perspektiivis, mille eest peame talle olema tänulikud.
Ühes oma viimases intervjuus ütleb Lem, et ta ei usu elusse pärast surma, kuna selle kohta ei ole mingeid usaldusväärseid tõendeid. Tunnen, et siingi olen temaga solidaarne. Oleks imelik öelda talle “Puhaku rahus”, sest seda, kes võiks puhata, ei ole enam olemas.” /Jaan Kaplinski Stanisław Lem`ist/

Foto: Wiki

Katkend: Robotite muinasjutud, Päike ja Pilv 2021, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu.

Kuningas Globares ja targad

Epariidi kuningas Globares kutsus oma palge ette kolm kõige suuremat tarka ja ütles neile:
„Tõepoolest, kohutav on saatus kuningal, kes on kogenud kõike, mida kogeda võib, nii et see, mida talle räägitakse, kõlab kui tühja tünni kõma! Ma tahan imestada, aga tunnen tüdimust, ma tahan vapustusi, aga kuulen viljatut loba, ma nõuan ebatavalisust, aga mind kostitatakse lamedate kiitustega. Kas teate, targad, et ma käskisin täna hukata kõik oma narrid ja pajatsid, koos oma nõunikega, nii avalike kui ka nende salajastega, ja sama saatus ootab ka teid, kui te minu käsku ei täida. Las igaüks jutustab mulle kõige kummalisema loo, mida ta teab, ja kui see mind naerma või nutma ei aja, ei hämmasta või ei kohuta, ei lõbusta või ei pane järele mõtlema – siis jääte peajagu lühemaks!”
Kuningas andis märku ja targad kuulsid raudset sammukaja: timukad ümbritsesid neid trooni jalamil, nende paljastatud mõõgad helkisid kui leegid. Tarku haaras rahutus ja nad nügisid üksteist küünarnukkidega, ükski nendest ei tahtnud sattuda kuninga viha ja timuka mõõga alla. Kuni esimene tarkadest hakkas rääkima:
„Kõrgeauline isand! Kõige kummalisem nii nähtavas kui ka nähtamatus kosmoses on kindlasti lugu tähehõimust, keda kroonikates on nimetatud tagurpidisteks. Juba oma algusaegadest peale tegid tagurpidised kõike vastupidi kui mingid mõistusega olendid. Nende esivanemad asusid elama Urduuriale, vulkaanide planeedile; igal aastal sünnitab see uusi mäeahelikke ning nendega kaasnevad kohutavad maavärinad, mis purustavad kõik ehitatu. Aga et häda ja õnnetus oleks täielik, lõikub Urduuria orbiiti meteoriidihoovus; kakssada päeva aastas pommitab see planeeti kivirahega. Tagurpidised (keda tollal ei kutsutud veel nõnda) ehitasid hooneid terasest, aga ise liikusid sellise hulga raudlehtede turvises, et olid kui kõndivad soomuskünkad. Ometi neelas kataklüsmides avanev maapõu nende raudlinnu ja meteoriitide vasarad purustasid nende soomusrüü. Kui juba kogu rahvast ähvardas häving, kogunesid targad nõu pidama ja esimene ütles: „Meie rahvas ei jää sel kombel kestma ja ei ole muud pääsu kui transmutatsioon. Maapinnas avanevad lõhed ja et siis mitte neisse langeda, peab iga tagurpidine olema laial ja lamedal alusel, meteoriidid lendavad ülevalt kaela, igaüks peab seega olema teravatipuline. Kui me oleme koonusekujulised, siis ei ähvarda meid miski.”
Teine tagurpidiste tark ütles: „Ei, mitte nii ei tule talitada. Kui maapinnas avanev lõhe on piisavalt lai, neelab see ka koonuse, aga diagonaalselt langev meteoor tabab ikkagi koonuse külgi. Ideaalne on kerakujuline. Sest kui maapind hakkab värisema ja võnkuma, veereb kera ise minema, aga langev meteoriit tabab munajat külge ja libiseb maha; paremasse tulevikku jõudmiseks peaksime ümber kujunema kerajateks.”
Kolmas tagurpidiste tark ütles: „Ka kera saab purustada ja maapõu võib selle neelata, nagu iga muugi materiaalse keha. Ei ole sellist kilpi, mida piisavalt tugev mõõk ei läbista, ega mõõka, mis piisavalt kõva kilbi vastu ei nürine. Mateeria, vennad, on igavene muutumine, igavene ja täiuslik ehk siis objektiivne!”
„Ja mis see siis oleks?” küsisid teised targad.
„Ma ei vasta sõnade, vaid tegudega,” ütles kolmas tark. Ja ta hakkas teiste silme all end lahti riietama ning heitis endalt kristallidega ehitud pealisrüü, ja ka teise, kuldse kanga, ja selle all oleva hõbedase, võttis kaane rinnalt ja rinnakorvilt, ja mida edasi, seda kiiremini ja põhjalikumalt kooris ta end, šarniiridest muhvideni, muhvidest kruvideni, kruvidest traadikeste ja viimsetegi kübemeteni, kuni jõudis aatomiteni. Ja hakkas see tark oma aatomeid lüdima, ja lüdis neid nõnda, et ei olnud näha midagi peale, tema sulamise ja kahanemise, aga ta tegutses nii osavalt ja kiirelt, et nende kõdrimiste käigus, teiste tarkade hämmastunud pilkude all, jäi järele üksnes nii täiuslik kohalolematus, olemise nii täpne pahupool, et muutus uueks olemiseks. Seal, kus tal enne oli üks aatom, ei olnud tal ühtegi, kus oli neid enne kuus, oli kuue aatomi puudumine, kus enne oli kruvi, oli nüüd kruvi puudumine, täiuslikult samane ega erinenud sellest millegagi. Sel kombel muutus ta vaakumiks, mis oli korraldatud samamoodi, kui ta enne oli korraldatud materiaalsena; ja tema olematus oli mitte millegagi tuhmistatud olemine, sest ta tegutses nii kiiresti ja manööverdas nii osavalt, et mingi osa, mingi materiaalne sissetungija ei määrinud tema ideaalset kohalolematu kohalolekut! Ja teised nägid tühjust, mis oli vormilt selline, nagu tark oli olnud enne, hetke eest, nad tundsid ära tema silmad musta värvi puudumise tõttu, tema näo helesinise läike puudumise tõttu ja tema jäsemed puuduvate sõrmede, liigeste ja õlakaitsmete järgi! „Vaat sel kombel, vennad,” ütles Kohalolev Kohalolematu, „kehastumise kaudu olematusse ei saa me mitte ainult vägeva immuunsuse, vaid ka surematuse. Sest üksnes mateeria muutub, ja olematus ei saada teda pideva ebakindluse teel, seepärast on täiuslikkus vaid olematuses, sest olemises, ja tuleb saada esimeseks, mitte teiseks!”
Nii nad siis ka otsustasid ja nõnda ka tegid. Sestpeale on tagurpidised alistamatu hõim. Oma elu ei võlgne nad mitte sellele, mis neis on, vaid sellele, mida neis ei ole, üksnes sellele, mis neid ümbritseb. Ja kui keegi neist kodust välja läheb, siis on nähtav tema kodust olematust, ja kui astub udu sisse – siis udu paigalist olematust. Peletades endast mateeria, ebakindla ja muutuva, tegid nad võimatu võimalikuks …”
„Aga kuidas nad rändavad kosmose vaakumis?” küsis Globares.
„Vaid seda üht asja nad ei suuda, auväärt kuningas, sest väline vaakum sulaks kokku nende isiklikuga ja nad ei oleks enam kohalikult korraldatud olematused. Seepärast peavad nad pidevalt valvama oma olematuse puhtuse üle, oma isikute vaakumi üle, ja sellises valvamises kulub nende aeg – neid kutsutakse ka olematuteks või neantideks …
„Tark,” ütles kuningas, „see ei ole eriti tark lugu, sest kuidas saab asendada materiaalset mitmekesisust selle ühetaolisusega, mida ei ole? Kas siis sama asi on kalju ja maja? Aga kalju puudumine võib võtta ju sama kuju kui maja puudumine, seetõttu muutuvad need justkui üheks asjaks.”
„Isand,” kaitses end tark, „on olematuse mitmesuguseid vorme …”
„Eks me kae,” ütles kuningas, „mis juhtub, kui ma käsin sul pea maha võtta: kas selle puudumine muutub kohaloluks, mis sa arvad?” Kuningas naeris parastavalt ja andis timukatele märku.
„Valitseja!” karjatas tark, kes oli juba raudsete kämmalde haardes. „Sa hakkasid naerma, minu lugu tegi sulle nalja, antud lubaduse kohaselt peaksid kinkima mulle elu!”
„Ei, ma lõbustasin end ise,” ütles kuningas. „Või teeme nii, et sa valid vabatahtlikult surma, siis sinu nõusolek teeb mulle nalja ja ma täidan su soovi.”
„Ma olen nõus!” hüüdis tark.
„Eks hukake siis ta, kui ta seda ise palub!” kamandas kuningas.
„Aga, isand, ma nõustusin selleks, et sa ei laseks mind hukata …”
„Kui sa olid nõus, siis tuleb sind hukata,” seletas kuningas. „Aga kui sa nõus ei ole, siis ei aja sa mind naerma, ja seetõttu tuleb sind ka siis hukata …”
„Ei, ei, vastupidi,” hüüdis tark. „Kui ma nõustun, siis ajab see sind naerma ja pead kinkima mulle elu, aga kui ma ei nõustu …”
„Küllalt!” ütles kuningas. „Timukas, täida oma kohust!”
Mõõk helkis läbi õhu ja targa pea langes.
Pärast hetkelist surmavaikust lausus teine tark:
„Kuningas ja valitseja! Kõige kummalisemaks tähehõimuks on kahtlemata polüandid, keda nimetatakse ka mitmikeks või hulklasteks. Kõigil neil on vaid üks keha, aga see-eest seda rohkem jalgu, mida kõrgemal ametikohal nad on. Mis peadesse puutub, siis on need neil olude järgi: iga ametikoht tuleb koos sellele vastava peaga, vaestel peredel on hulga peale üks pea, rikastel on neid varakambris varuks mitmeid, iga olukorra jaoks: neil on hommikused ja õhtused pead, strateegilised sõja puhuks ja kiirpead, kui neil on rutt, samuti külmalt kaalutlevad pead, plahvatuslikud pead, kirglikud ja lõbusad pead, armupead, leinapead, ja seetõttu on nad varustatud igaks elujuhtumiks.”
„Kas see on kõik?” küsis kuningas.
„Ei, isand!” vastas tark, nähes, et tema asjalood on halvad. „Mitmikud on saanud oma nime ka sellest, et kõik on ühendatud oma valitsejaga, ja seda sel kombel, et kui nende enamus peab kuninga tegevust üldisele heaolule kahjulikuks, siis see valitseja kaotab konsistentsi ja laguneb laiali …”
„Banaalne lugu, et mitte öelda – monarhi vastu mässule õhutav!” ütles Globares mornilt. „Kuna sa ise, tark, rääkisid nii palju peadest, siis ehk ütled mulle, mis sa arvad: kas ma käsin sul nüüd pea maha võtta või mitte?”
„Kui ma ütlen, et käsib,” mõtles tark palavikuliselt, „siis teeb seda, sest on vihane mu peale. Kui ma ütlen, et annab armu, siis üllatan teda, ja kui ta on imestunud, siis peab mulle leppe järgi elu kinkima.” Ja ütles siis: „Ei, kuningas, sa ei käsi mind hukata.”
„Sa eksisid,” lausus kuningas. „Timukas, tee oma tööd!”
„Aga isand!” hüüdis tark timukate haardes, „kas sa siis ei üllatunud mu sõnu kuuldes? Kas sa pigem ei oletanud mind ütlevat, et käsid mind hukata?”
„Sinu sõnad ei üllatanud mind,” vastas kuningas, „sest neid dikteeris hirm, mis on sulle näkku kirjutatud. Küllalt! Pea maha!”
Ja metalse kolinaga veeres põrandale teisegi targa pea. Kolmas tark, vanim neist, vaatas seda stseeni täiesti rahulikult pealt. Kui kuningas uuesti nõudis üllatama panevat lugu, ütles tark:
„Kuningas! Ma võiksin jutustada tõepoolest erakordse loo, aga ma ei tee seda, sest ma tahan sind pigem siirusele kallutada kui sind imestama panna. Ma panen su olukorda, kus sa ei saa mul pead maha võtta, tuues ettekäändeks selle mängu, milleks sa proovid tapmist keerata, oled oma loomult küll julm, aga siiski ei söanda tappa ilma võltsettekäändeta. Sa tahaksid meil pead maha võtta nõnda, et pärast räägitaks – kuningas lasi hukata lollid, kes nimetasid end tarkadeks. Mina aga soovin, et räägitaks tõtt, seepärast ma vaikin.”
„Ei, ma ei anna sind praegu timuka kätte,” ütles kuningas. „Ma soovin erakordset elamust, ausalt ja siiralt. Sa tahtsid mind vihale ajada, aga ma oskan oma viha taltsutada nii kaua kui vaja. Ma ütlen sulle: räägi ja päästad nii võib-olla mitte ainult enda. See, mida jutustad, võib isegi ääri-veeri majesteeti solvata, mida sa oled ju juba teinud, aga seekord peab see olema nii kohutav solvang, et muutub juba kiituseks, mis jälle oma mõõtmetelt muutub raskeks solvanguks! Proovi siis ühe hoobiga nii ülendada kui alandada, tõsta oma kuningat ja teda jalge alla trampida!”
Vaikus võttis maad, õukondlased nihelesid veidi, justkui järele proovides, kui hästi püsib neil veel pea kaela otsas.
Kolmas tark näis olevat sügavais mõtteis. Lõpuks ta lausus:
„Kuningas, ma täidan su soovi ja ilmutan sulle, miks ma seda teen. Ma teen seda kõigi juuresolijate jaoks, enda jaoks, aga ka sinu jaoks, et aastate pärast ei öeldaks – oli kord kuningas, kes oma kapriisi tõttu hävitas riigis tarkuse; isegi kui nõnda on veel praegusel hetkel, mil sinu soov ei tähenda mitte midagi või peaaegu mitte midagi, siis minu ülesandeks on anda sellele hetkelisele soovile väärtus, teha see oluliseks ja püsivaks, ja seepärast hakkangi rääkima …”
„Vanatoi, küllalt sissejuhatusest, mis uuesti külgneb majesteedi solvamisega, aga selle naabruses pole kiituse haisugi!” ütles kuningas vihaselt. „Räägi!”
„Kuningas, sa kuritarvitad võimu,” vastas tark, „ometigi sinu kuritarvitused pole midagi sulle tundmata kauge esivanema, Epariidide dünastia alusepanija omade kõrval. See sinu kauge esiisa, Allegoorik, kuritarvitas ka oma monarhivõimu. Et mõistaksid tema kõige jultunumat kuritarvitust, heida palun pilk öisele taevalaotusele, mis paistab paleesaali laeakendest.”
Kuningas vaatas tähti täis taevasse ja vana tark jätkas:
„Vaata ja kuula! Kõige olemasoleva üle võib ilkuda. Mingi tiitel ei kaitse ju selle eest, teada ju, et nii mõnigi julgeb naerda isegi majesteedi üle. Naer lööb valusasti troonide ja riikide pihta. Ühed rahvad naeravad teiste rahvaste üle või siis ka iseenda üle. Vahel ilguti isegi seda, mida olemas ei ole – kas ei naerdud siis müütiliste jumalate üle? Isegi tõsised ja traagilised asjad on olnud pilkeobjektiks. Piisab, kui meenutada võllahuumorit, surma ja kadunukeste üle naermist. Pilkamisest ei pääsenud taevakehadki. Võtame kasvõi päikese ja kuu. Kuud kujutatakse kiitsaka kelmina, kel on narrimüts ja sirbina esileulatuv lõug, päikest aga priske ja heasüdamliku paksukesena, keda ümbritseb tokerjas aupaiste. Ja ometigi, ehkki irvitamise objektiks on nii elu kui ka surma kuningriik, sama hästi nii väikesed asjad kui suured, on midagi, milleni üle senimaani ei ole veel julgenud irvitada ega naerda. Ning see ei kuulu selliste asjade hulka, mida saaks unustada, mis jääks kahe silma vahele, sest see kujutab endast kõike, mis eksisteerib, ehk siis kosmost. Kui sa aga hakkad mõtlema selle üle, kuningas, siis sa mõistad, kui naljakas on kosmos …”
Siinkohal imestas kuningas Globares esimest korda ja kuulas kasvava tähelepanuga targa sõnu, kui too rääkis:
„Kosmos koosneb tähtedest. See kõlab aukartust äratavalt, aga kui me sügavamalt järele mõtleme, siis on raske naeru tagasi hoida. Sest tegelikult – mida kujutavad endast tähed? Leekivad kerad keset igavest ööd. Näiliselt pateetiline pilt. Kas ka loomult? Sugugi mitte, üksnes mõõtmetelt. Ent ainuüksi mõõtmed ei saa määrata nähtuse kaalu. Kas kretiini kritseldus, mis paberilt suurendatud üle laiuva platoo, muutub sellega millekski ülevaks?
Paljundatud rumalus ei lakka olemast rumalus, sest kasvab vaid selle naeruväärsus. Kosmos on just selline kritseldus, mis koosneb laiali pillutatud punktikestest! Kuhu ka ei vaataks, kuhu ka pilku ei suuna – sellest pole pääsu! Loomise monotoonsus tundub kõige triviaalsem ja lamedam kontseptsioon, mida võib endale ette kujutada. Täpiline mitte miski, lisaks veel lõputu – kes küll klopsis kokku sellise mõttetuse, mis justkui alles ootaks oma loojat? Ehk vaid kretiin. Võtta tühjuse mõõtmatud alad ja pista punkte sinna-tänna, nagu juhtub – kuidas võib sellist konstruktsiooni pidada harmooniliseks ja majesteetlikuks? See surub su põlvili? Ehk vaid meeleheitest, et sellest ei ole pääsu. Sest see on vaid alguse autoplagiaat ja see algus omakorda oli kõige mõttetum asi kõigist võimalikest, sest mida võib teha, kui sul on käes sulg ja ees valge paberileht ja pole mingitki aimu, millega seda täita! Joonistustega? Jah, aga tuleb ju teada, mida joonistada. Aga kui ei ole midagi meeles mõlkumas? Kui kujutlusest ei ole haisugi? Egas midagi, sulg kukub justkui iseenesest paberile, tahtmatu puudutusega tekitab punkti. Aga korra pandud punkt loob – selles mõttetus omaette olemises, mis saadab sellist loomeimpotentsust – mustri, mis on sugestiivne seetõttu, et peale selle ei ole absoluutselt mitte midagi ja et seda saab kõige väiksema pingutusega korrata lõpmatuseni. Korrata, aga kuidas? Punktid võivad ju moodustada mingi konstruktsiooni. Aga kui ka seda ei suuda? Siis ei jää muud kui raputada sulge ja pritsida tinti, nii nagu juhtub.”
Seda rääkides võttis tark suure paberilehe ja tindipotti pistetud sulega pritsis seda mitu korda; seejärel võttis põuest taeva kaardi ja näitas kuningale nii esimest kui ka teist. Sarnasus oli hämmastav.
Miljardid punktid olid paberil, suuremad ja väiksemad, sest vahel oli sulelt rohkem tinti tilkunud, vahel vähem. Ja taevas kaardil paistis samasugune. Troonil istuv kuningas vaatas mõlemat poognat ja vaikis. Tark jätkas:
„Sind on õpetatud, kuningas, et universum on suurepärane, vägev oma määramatuses, majesteetlik, täis pikitud tähti. Aga vaata, kas see auväärne, kõikjalolev ja igavene konstruktsioon ei ole äärmise rumaluse vili, kas see ei ole mõtte ja korra vastand? Küsid, et miks keegi ei ole seda siiani märganud? Sest rumalus on kõikjal! Aga see üleüldine rumalus on seda enam pilkamist väärt, see nõuab distantseerivat naeru, sest selline naer on ühtlasi mässu ja vabanemise ettekuulutus. Kindlasti tuleks just selles vaimus kirjutada paskvill universumi kohta, et see kõige suurema mõttetuse teos saaks teenitud hinnangu, et seda ei saadaks enam tundeküllased ohked, vaid irooniline naer.”
Tummaks löödud kuningas kuulas ja tark jätkas pärast hetkelist pausi:
„Iga teadlase kohuseks oleks kirjutada selline paskvill, ent sel juhul tuleks puudutada esmast põhjust, mis kutsus ellu sellise vaid iroonilist muiet vääriva konstruktsiooni, mida kutsutakse universumiks. Ja see viib meid aega, kui mõõtmatus oli veel täiuslikult tühi ja alles ootas oma loomist, selles olematusest idanevas maailmas oli vaid käputäis taevakehasid, mida valitses sinu esiisa Allegoorik. Ta kavatses tollala võimatut ja meeletut asja, ta otsustas asendada loodust selle lõputult kannatlikus ja aeglases loomingus! Ta otsustas looduse asemel ise luua rikkaliku kosmose, mis on täis hindamatuid veidrusi. Aga et ta ise ei osanud seda teha, siis käskiski ta ehitada kõige targema masina, et see teeks seda tema eest. Seda moolokit ehitati kolmsada ja siis veel kolmsada aastat, aja arvestamine käis siis muuseas teisiti kui praegu. Vahendeid kokku ei hoitud ja mehaaniline koletis sai määratud mõõtmed ja piiritu jõu. Kui masin oli valmis, käskis usurpaator selle käima panna. Ta ei aimanud, mis on selle tagajärjed. Masin oli Allegooriku ilmatuma upsakuse tõttu juba liiga suur, ja seepärast oli selle tarkus juba ammu veerenud alla geniaalsuse mäetipust täielikku mõttekaosesse, tsentrist purskuvate voolude ja pingete somnambuulsesse pimedusse, käristades katki igasuguse sisu, nii et see üleskeeratud metagalaktiline monstrum, töötades täistuuridel, hakkas vaimus laiali valguma juba esimeste välja lausumata sõnade juures, ja sellest justkui kohutava pingega mõttekaosest, kus kuhjade viisi pooltooreid mõisteid muutsid vastastikku üksteist tühiseks, nende krampide, pingutuste ja tulutute kokkupõrgete ainsaks tulemuseks jäid kirjavahemärgid. See ei olnud ju kõige targem masin kõigist võimalikest, Kosmokreaator Omnipotens, vaid arutu usurpaatori sünnitatud vare, mis suutis, märgiks, et oli määratud tegema suuri tegusid, välja kogeleda üksnes punkte. Ja mis siis sai? Valitseja ootas oma plaanide kõige täiuslikumat täitumist, plaanide, mis olid julgemad kõigest, mida on mõtlev olend kunagi välja nuputanud, ning keegi ei julgenud talle teatada, et ta seisab mõttetu lalina allikal, mehaanilise agoonia alguses, mis tuli surnuna ilmale. Ent pimesi kuulekad määratu suured täidesaatvad masinad olid juba valmis täitma iga käsku, seega hakkasid need ette antud taktis mateeriast välja kiskuma seda, mis kolmemõõtmelises ruumis vastab punkti kahemõõtmelisele pildile: kerasid – ja sel kombel, aina ühte ja sama korrates, kuni sisemine kuumus hakkas ainet üles kütma, kopsisid masinad tühjusesse tulekerasid, ja selles kokutamise taktis sündiski kosmos! Sinu esiisa oli seega universumi looja, aga samas tekitas see totruse, millele ei ole kunagi võrdset. Sellise untsuläinud teose hävitamine oleks kindlasti palju mõistlikum ja eelkõige – ettekavatsetud tegu, mida ei saa öelda tollal loodu kohta. See on kõik, mida ma pidin sulle selgitama, kuningas, maailmade looja Allegooriku järeltulija.”
Kui kuningas saatis juba ära uuesti soosingusse sattunud targad, külvates nad üle kingitustega, eriti esile tõstes kõige vanemat nendest, kes oskas talle ühe hoobiga pakkuda kõige suuremat kiitust ja kõige suuremat solvangut, siis üks noor õpetlane, kui jäi vana targaga nelja silma alla, küsis, kui palju oli tõtt tema jutustuses.
„Mida ma peaksin sulle ütlema?” vastas vanamees. „See, mida ma rääkisin, ei tulnud teadmistest. Teadus ei tegele olemise selliste omadustega, mille hulka kuulub naeruväärsus. Teadus seletab maailma, aga meid sellega lepitada suudab üksnes kunst. Mida me tõepoolset kosmose tekkimisest teame? Sellist määratu suurt tühjust võib täita legendide ja müütidega. Ma soovisin mütologiseerimises jõuda ebatõenäosuse piirini ja ma arvan, et olin sellele lähedal. Seda tead ka sina, seega tahad üksnes küsida, kas kosmos on tõepoolest naljakas. Aga sellele küsimusele peab igaüks ise vastuse leidma.”

Eesti keeles ilmunud loomingut
Solaris. Eeden, Eesti Raamat 1989, tlk A. Puu.
Ijon Tichy mälestused, Perioodika 1967, tlk Jaan Kaplinski.
Ijon Tichy kosmoselendude päevikud; Ijon Tichy mälestused, Vagabund 2003, tlk Olev Jõgi, J. Kaplinski, H. Lindepuu.
Tagasitulek tähtede juurest, Eesti Raamat 1976, tlk Gunnar Kaarend.
Robotite muinasjutud, Päike ja Pilv 2021, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu.

Püsiviide Lisa kommentaar

Johanna Venho

20. juuli 2021 at 11:45 e.l. (Johanna Venho, Nädala autor 2021)

 

Maria Johanna Venho (1971) on oma põlvkonna olulisemaid soome kirjanikke. Viimastel aastatel on Venho kirjutanud nii lastele kui täiskasvanutele mõeldud proosat, avaldanud neli romaani, viis lasteraamatut ja hulga pildiraamatuid koostöös erinevate Soome illustraatoritega. Venho viimane romaan “Esimene naine” (Ensimmäinen nainen) ilmus 2019. aastal. Tegemist on ajaloolistel sündmustel põhineva portreega endise presidendi (Urho Kalevi Kekkoneni) naisest ja kirjanikust Sylvi Kekkonenist (1900-1974) ja tema lähedasest sõbrast, skulptor Essi Renvallist (1911-1974). Romaan oli nomineeritud 2019. aasta ilukirjanduse Finlandiale.

Johanna Venho esineb Soome Instituudi kutsel kirjandusfestivalil Prima Vista

22. septembril kell 17.00 Tartu Kirjanduse Majas.

Katkendid: Esimene naine, Romaan Sylvi Kekkosest, Varrak 2021. Tõlkinud Kai Aarelaid, lk 26; 58.

Tamminiemi-Katerma, august 1966

Kui tee on vaba, vajutan terve tallaga gaasi. Rõõm tiirleb kõhus, kui auto edasi sööstab. Hooga, edasi! Mina sõidan, telefonipostid vuhisevad mööda.

Auto on mu oma tuba.

Proua Kekkonen võtab nüüd rahulikumalt, ütles Lindblom, meie kauaaegne autojuht, kelle ülesandeks sai mind sõitma õpetada; naerma ajab, kui mõtlen, kuidas ta püüdis minuga oma närve talitseda, haaras kõrvalistmelt oma suurte kämmaldega roolist kinni ja sai selle napilt enne ära keeratud, kui ma hüdrandile otsa oleksin sõitnud. Harva olen suutnud mõne mehe nii närvi ajada! Oli täiesti võimatu rahulikumalt võtta, kui pikka aega tagasi hoitud hoog minus valla pääses.

Lindblom ei tea, et ma kuulsin küll, mida ta Urhole ütles: paistab, et perekonnanimi mängis proua Kekkose juhiloa saamisel suuremat rolli kui sõidueksam. Ma olin nurga taga, surusin peopesa suule, et turtsatust vaos hoida.

Mul on nüüd viis aastat juhiluba olnud. Selle üle ikka imestati, et kuidas nüüd kuuekümne ühe aastane tahab autokooli minna.

Matti küsis, kas ei tasuks juba rahuneda. Taneli oli vait, tema ei sekkunud sellistesse asjadesse, mõistab mind ilma seletamiseta. Urho urhatas kõrvaltoast: kui sa enda peale ei mõtle, mõtle vähemalt Soome rahvale! See oli mõeldud naljana. Ta teab küll, et kui ma midagi otsustan, siis ma oma meelt ei muuda.

Kuninganna Elizabeth on süüdi, märkisin. See pani imestajatel suu kinni. Auto oli Elizabethi kingitus minule. Algul üllatav, siis aga täpselt see, mida vaja oligi, head kingitused on sellised.

Läikiv Morris Mini, sinine ja koorevalge, nett nagu karamellikomm, hea, et siidipaela ümber ei seotud. See oli adresseeritud Soome presidendipaarile, aga ega siis selliseid autosid meestele ei kingita. Egas Urho ei painutaks oma ritsikajalgu juhi kohale ega vuristaks tillukese koorekarva mardikaga ringi, tal pole juhilubagi. Ei, Urho autod on need mustad, tumedate klaasidega limusiinid, millel on autojuht ja mille tagaistmel ta saab, seemiskindad käes, memorandumeid lugeda või koosolekuid pidada, kellega parajasti tarvis.

Missugune erakordne kingitus. Liiga hea pill, et garaažis tolmu koguda, näpsasin Urhole kohe.

 

Elizabeth on mu oma poiste vanune naine, kes valitseb tervet impeeriumit. Kuidas impeeriumit valitsetakse? Tükkhaaval nagu kõike. Olen Elizabethiga varemgi kohtunud, aga alles sellel visiidil tõepoolest nägin teda. Seisime kristall-lühtrite all, Elizabeth vaatas Urhot nagu oma alamat. Ta oli ainult natuke minust pikem – siredate õlgadega, terava pilguga naine. Tundsin, et ma meeldin talle, selliseid asju haistan ma viimasel ajal eksimatult, nagu vihagi. Elizabeth nägi mind, naeratus jõudis korraks silmadeni välja.

Väidetakse, et numbritega ei ole inimese vanusel midagi tegemist. Aga kui sain kuuskümmend, prantsatasid numbrid kaela nagu kivikamakad. Kaks rasket numbrit, kaks kooljalõhnalist numbrit. Kaks tarretavalt külma, halli, liikumatut numbrit. Talumatu.

Ei olnud muud võimalust, kui nendega võidelda.

Nägin unes angerjat, kes ületas unes maakitsust, püüdis kõigest hingest tagasi vette jõuda. Kohe hommikul helistasin Lindblomile ja tellisin sõidutunnid.

Urho vihastas, kui kuulis, et olin tema teadmata autojuhikursuse kokku leppinud, aga ei öelnud midagi, lihtsalt ei rääkinud minuga mitu päeva, niimoodi me oma väheseid erimeelsusi viimasel ajal lahendame, rajame vaikuse vankumatuid müüre. Olgu peale, mõtlesin, ma ei anna järele. Ajasin lõua püsti, tõmbasin pearäti koomale, see andis parema rühi, ja läksin enne õiget aega värava juurde Lindblomi ootama. Käekotist turritasid paberid, mille olin esiku peeglilaualt kiiruga kaasa haaranud, allkirja vajavad ankeedid, märkmeraamat nende alla topitud.

Terve sügise ei küsinud Urho sõidutundide kohta midagi, selliseks on meie suhe muutunud, vaikime rohkem kui räägime ja niimoodi on kõige vähem valus. Võib-olla ta teadis, aga lasi sel asjal olla.

Minu liigutused autos olid kohe kiired, äkilised nagu kaua tagasi hoitud jõud, mis viimasel hetkel valla pääseb.

Kui ma lõpus juhiloa kätte sain, läksin ja panin selle sõna lausumata Urho töölauale. Ta rääkis telefoniga, pööras ümber ja vaatas läbi prillide, mis seal lauanurgal on. Kekkonen, Sylvia Salome. Naeratasin pildil nagu mingi Mona Lisa. Urho hõõrus pealage ja vahtis luba, kummardus lähemale. Tema silmi ma ei näinud.

 

Katerma, august 1966

Heidan aegsasti voodisse ja uni on hõre. Meenutamine ergutab ja kurnab. See kisub mind kahes suunas, eemale käesolevast hetkest ja sügavamale endasse.

Hommiku poole ööd ärkan pimedas, raskus rinna peal, mõtted põgenevad, need on kui lõpetamata rõivad ja mul ei ole meeles, mis neist pidi saama. Tõusen üles ja keedan kohvi, kuigi väljas ei ole veel valgeks läinud. Kohv, tilk piima, viiluke hapupiimakooki. Tatsan tuhvlites akna juurde, lükkan kardinad eest ja silmitsen hämaras uinuvat maastikku.

Mida sa küsiksid, kui siin oleksid? Sina elasid kirjutamisest, sa küsiksid, mida ma järgmiseks kirjutan. Sa küsiksid, kas ma kirjutan lapsepõlvest, võib-olla sa sooviksid, et ma leiaksin lapse hääle, millega jutustada. Kui õige hääl on leitud, võib jutustada, mis tahes loo, nii sa ütlesid.

Istun laua äärde, rüüpan kuuma kohvi. Kas ma kirjutan lapsepõlvest? Ma ei kavanda midagi, lapsepõlv lihtsalt tuleb siia, trügib mu mälupiltidesse. Kõnnin selg ees ja vaatan enda taga laiuvat maastikku. Püüan näha kaugele nagu vaatleja oma vaatluspostil. Kas ma olen sulle rääkinud, kuidas ma juba lapsena armastasin pesupesemist? Oh neid pesupäevi! Pelgast mõttes tunnen seebi ja kevadise oja ja tuule lõhna, ja seda, mis tunne oli peita end lattidele riputatud märgade linade vahele. Kui pesupesemisaeg kevadel kätte jõudis, kippusin muudkui oja äärde: oja otsekui kiskus mind enda poole, kuulsin selle vulinat isegi enda kambrisse, hiilisin paljajalu mööda aiaäärt ja sealt kahe lati vahelt laiast praost välja võsasse, läbi võsa igast krabinast ehmudes lagendikule ja nõlval libastudes alla sinna, kust algas kivine ojasäng ja kuhu teerada tõi küladest inimesi korvide ja kompsudega. Eemalt teelt kostis vankrikolinat, kui suurtest taludest toodi pesunaisi hobuküüdiga ojale.

Seisin suure kivi juures ja ootasin rätsepa Riikkat, Riikkal oli alati taskus saiakuivikuid, mida ta andis lastele nagu linnupojukestele, ka minule, kui ma käe välja sirutasin ja paar kniksu tegin. Seal Riikka oligi! Jooksin vastu ja sakutasin teda seelikusabast: sinule ma annan kuivikut, sest sina oled nii nett, ütles Riikka, tule aita sutike pesupumbaga. Ja Riikka pistis mulle pihku seebikangist lõigatud viilaka valget, siniste täppidega seepi, see ei lõhnanud õieti millegi järele ja lõhnas ometi, kevadise pesupesemise ja ojas vahutava vee järele, just selle päeva järele, kui Riikka kääris seelikusaba üles, kahlas ojasse ja hakkas kurikaga pesu vastu rannakive kloppima. Vaatasin seda ojapervelt pealt, sumasin musta pesu juurde viima ja korjasin puhast sülle, Riikka pööras, seebitas ja kloppis, loputas sügavamal, pööras uuesti, nii et vett pritsis, seebitas ja kolkis kurikaga. Ojas läks vesi mustaks, põhjast keerles üles liiva, aga mustus tuli pesu seest välja ja vool võis selle minema kanda. See oli kõige toredam asi, see ojasse uhutud mustus. Kurikate plärtsumine ja paukumine, mis mustuse välja võttis. Ole pai, vii aia peale kuivama! Hüüdis Riikka ja ulatas veest tilkuva tikitud rätiku, väänasin seda kuivemaks ja viisin halli lattaia peale heinamaa serva. Riikka põsed õhetasid , rinnad õõtsusid pluusi all ja seelik sai märjaks, kuigi oli põlvini üles kääritud, Riikka põlveõndlad olid pehmed ja vesi tilkus, nüüd pesti ja uhuti kõik kuuma veega puhtaks: väikesed läppunud osmikud, nende palkpõrandad, seinapraod ja ahjuseinad, Pariisi rohelise tarakanimürgiga kirjatud. Jooksin edasi-tagasi ja läksin siis kase taha peitu, korjasin kadakaoksi ja surusin need vastu nina ja nuusutasin, kõik oli puhas, täiesti värske.

 

Olin kaua väike tüdruk, aga lapsepõlv lõppes isa surmaga, nagu oleks sein ette tulnud, olin siis kuusteist. Ja ma ei olnud veel kaheksateistki, kui puhkes kodusõda, ning kui ma Mehiläise kliinikus nende sõjast räsitud poiste eest hoolitsesin, siis ma lihtsalt pidin püüdma olla täiskasvanu. Kuid see oli raske, kui kuulihaavu puhastades läksid jalad nõrgaks.

Isegi siis, kui ma omal ajal Urhosse armusin, olin veel pelk plikanatt. Mul võib meeles olla, kuidas ma välja nägin, võin isegi mäletada, millised riided mul siis olid – too must musliinist kleit ja nood pruunid kingad, mis vihmaga läbimärjaks said -, ent seda, mis mul siis peas liikus, selleni ma ei küüni. Missugune tüdruk ei oleks olnud sisse võetud sellest pikast, välkuvate silmadega noormehest, kes toetus Riikliku Salapolitsei vaikses, varjatud pingest pakatavas kontoris vastu uksepiita? Ta kummardus mu kohale kontrollima puhtalt ümber kirjutatud kartoteegikaarte, nii et palav käsi riivas mu käsivart ja ma tundsin tema kerget erutavat higilõhna.

Mulle meeldis Urho lõhn. Selles oli midagi värsket ja vürtsist; kui seda pikka aega hingasid, oli seda tunda. Mulle meeldis ja meeldib ikka veel tema hääl, mis tekitab sellise tunde, nagu sõidaks rongiga läbi hämara metsamaastiku. Kindlus. Sihiteadlikkus. See, kuidas ta tõmbas inimesi enda poole nagu magnet.

Algusaegadel olime palju lahus, oleksin tahtnud joosta kogu aeg postkasti vahet, kirjutasin mitu kirja päevas, mõnikord tegingi nii. Kui me koos olime, õppis Urho nii usinalt, et minu jaoks oli tal varutud kaks tundi päevas. Kuidas ma neid tunde ootasin, tundus, nagu kõhus olnuks varblane, rabelenud rinnaku all: teravad küüned ja nokk. Linnud ei ole mõistuslikud olendid, sa tead seda. See raskusjõudu trotsiv lendki: kuidas nad saavad õhus püsida?

 

Kui ma Riiklikusse Salapolitseisse tööle läksin, hakkasin üsna varsti hommikuti enne teisi Ratakatule kiirustama. Hommikuhämaruses panin oma töönurgas lambi põlema ja vaatasin päeva töö üle. Mul oli kõrvalruumis päris oma laud: Sylvi Uino töönurk, Sylvi Uino tool, paberid, kartoteegikapp. Ametikoha nimi oli nooremkartoteegipidaja ning töökoht tundus pesana, kuhu tahtsin jääda. Palgastki jätkus lõpuks vähemalt millekski, ostsin uued kingad ja saatsin iga kuu osa raha emale Mikkelisse. Ema kirjutas: nüüd on hästi, hoia sellest töökohast kinni.

Kui ma kliinikutöölt ära tulin, olin mõnda aega käsitööühisuses tikkija, aga kuna palk oli nii vilets, hakkasin muud tööd vaatama. Riiklikus Salapolitseis oli vaba töökoht, tädi Edla märkas ajalehes kuulutust, kandideerisin ja sain selle koha. Preili võib alustada järgmisel nädalal, teatati mulle.

Nägin öösiti ikka veel õudusunenägusid, kus kuulsin tulistamist, jooksusamme, keegi kisendas valudes, hüüdis põetajat. Aga hommikul oli alati parem, siis sai kohe hakata asju sättima. Rõivaid kokku lappima, teekruuse üksteise otsa laduda, juukseid kammida, tööle minna.

Töö oli regulaarne ja puhas, selline, mida ma oskasin, olin käinud isegi masinakirjakursustel. Muudkui tippisin tähti kaardile. Alguses oli muidugi imelik, kõik oli nii palju ametlikum kui käsitööühisuses, kus olime koos Helmi ja Inniga istunud ja lõkerdanud, tikkinud kanvaa peale roose ja padjapüüridele ristpistet, kõike, mis inimesed tellisid. Päevade kaupa sai välja õmmeldud ja üles harutatud, sõrmkübaraid maha kukutatud, mulineed nõelasilma aetud ja lobisetud postipoisist, kelle tumedad juuksed otsaeest silmile vajusid. Aga mis parata, tikkijapalgast ei jätkunud millekski.

Hommikul tööle jõudnud, keerasin uue kartongikaardi masinasse ja märkasin, et keegi on toonud lauanurgale paki paberilehti. Teha täna, seisis paki peal oleval lipikul. Minust käis läbi rõõmuvärin: Urho Kekkose käekiri. Ootasin seda hetke hommikupoolikul, kui tuli käia Kekkose juures ja viia ära pakk kaarte edasiandmiseks, kui just Kekkonen ise ette ei jõudnud. Ta tegi tihti minu kabinetti asja, tihemini kui oleks tarvis olnud. Ta jäi justkui mu töö kvaliteeti kontrollima, aga silmade välkumisest võis märgata, et ta on heas tujus. Küll ma sellele naeratusele juba vastasin.

 

Kujuta mind ja Urhot noorena, üheskoos, sa nagunii tahad seda kujutleda, sina, kelle suust ükskord lipsas – tõsi, sa olid joonud paar pitsi likööri -, et Urhos on psühhopaadi tunnusjooni: istusime Essi pool ja sa kohkusid, kui taipasid, et laua ääres olen ka mina. Mina selliseid asju ei näe, või siis me toidame neid jooni teineteises: otsekohesust, tunnete allasurumist, ülemäärasest lähedusest hoidumist. Mis on psühhopaatia – kas see, kui rühkida eesmärgi poole, märkamata teisi enda ümber?

Ent Urho on alati osanud inimesi enda tahtmise järgi kohelda. Ka mind, ja kuidas veel. Olin uje, Helsingi kohutas, ma ei julgenud isegi omaenda mõtteid lõpuni mõelda, need olid poolikud ebakindlad tüükad. Urho teadis alati, mida teha.

Või oli asi hääles, viisis, kuidas ta liigutas oma nõtket vibalikku keha, ja ihust õhkuvas kuumas poisilõhnas, sõrmedes, mis kaarte ulatades mu kätt riivasid, puudutuses, mis lahvatas kuni alakõhuni välja. Urho kummardus mu laua kohal lähemale, nagu seda oleks tarvis olnud, ja mina ei tõmbunud eemale. Ta oli hea ülemus, ei noominud, vaatas pikalt otsa, nägi, mõistis.

Mõistis, ehkki leidis mind mõnikord arhiivikapi juures, kulm kortsus, pabereid uurimas. Seletasin, et kontrollin pisivigu, kuigi tegelikult ajas mind taga uudishimu, lugesin märkmeid ja elav kujutlusvõime hakkas sõnade ümber oma lugusid ketrama. Samamoodi nagu Mehiläise kliiniku haiguslugudes, said ka sealsetest tähtedest hääled, kähedad karjed, altkulmupilgud, summutatud püstolipaugud, suletud uksed. Kekkonen mõistis mind, kuna mõistis mu kujutlusvõimet.

See kujutlusvõime oli nuhtlus, pani muretsema, ajas mind lapsena nii kohutavalt kuud kartma, et olin ööd läbi üleval ja vabisesin. See ei lasknud kliinikus tööd teha, kuna ma ei seisnud koos, muutusin seal ise selleks vanameheks, kes oli Vene võimu ajal jäägreis taga kiusanud ja vihatud ametniku maine külge saanud, ja selleks huuled katki purenud tüdrukuks, kelle ravi maksis kinni keegi vanem, sibula järele lehkav jämeda kuklavoldiga mees. Ja öösiti valasin nende kõigi pisaraid.

Loe veel:

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/presidendi-abikaasa-ikkagi-inimene/

https://johannavenho.wixsite.com/venho

https://www.versopolis-poetry.com/poet/30/johanna-venho

https://www.lyrikline.org/en/poems/taessae-valo-ja-haen-retkeilee-saaristossa-6530

Püsiviide Lisa kommentaar

Enn Kaup

5. juuli 2021 at 10:00 e.l. (Enn Kaup, Nädala autor 2021)

Enn Kaup (1946) – eesti atmosfäärifüüsik ja järveökoloog.

Ta on osalenud üheksas Antarktika-ekspeditsioonis: viies endise Nõukogude Liidu, kahes Austraalia ning ühes India ja Tshiili Antarktika ekspeditsioonis. Ta on uurinud Antarktika järvede ökoloogiat, veekogude algtoodangut ja seda mõjutavaid tegureid ning sisevete (järvede ja šelfiliustiketaguste merelahtede) toitainetega rikastumist (eutrofeerumist). Mõõtis Antarktises järve fütoplanktoni aastatoodangu maailma väikseima väärtuse ja avastas 1976–1977 Antarktise järvede inimtegevusest johtuva eutrofeerumise. Mõõtis ja põhjendas 1984 Maa järvede suurima läbipaistvuse 77 m Untersees Kuninganna Maudi maal Antarktises.

Uurimusi ka paleokliima ja hüdrogeoloogia alal. Teostas 20 aastat radiosüsiniku dateerimist Geoloogia Instituudi 14C labori juhatajana.

Avaldanud üle 70 teadustrükise ja üle 30 populaarteadusliku artikli peamiselt Antarktika teemadel.

Katkend: Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud, Petrone Print 2021, lk 84-91.

Lisandub valgust ja pakast

Olemise raskused

Pingpongiturniir ja rahvaülikool

Teeme siia maailma prügimäe

Pingestuvad suhted paarimehega

Mozart Beethoveni stiilis

Vestlused sõpradega

Parmjitil pole olnud kerge siinsete olude ja päevakorraldusega kohaneda. Oma leebel kombel katsub ta nende vastu astuda. Kord ilutses sööklas C- vitamiini reklaami kõrval ingliskeelne kiri: palun tähelepanu, soovin head isu ja täidlust; soovin, et võetaks rahulikult aega söömiseks; ka hilinejad on teretulnud. Luugist vaatas muidugi korrapidaja Parmjiti naeratav nägu. Korrapidajad kiruvad teda sageli, et ta tuleb hiljavõitu ja sööb kaua. Nüüd andis ta peenelt seda taktipuudust mõista. Aga ega see india rahvas vist kuhugi väga ei kiirustagi. Parmjit peseb saunas kolme nädala tagant ennast ja oma pesu. Kord kuulsin, kuidas kolleegid-raketimehed teda kiitsid, et õpib siin selgeks pesupesemise, milline oskus ju ka kodus ära kulub. Kuid Parmjit kinnitas, et kodus ta pesu küll ei pese, selleks on pesumehed. Vaata kapitalisti, ütlesid mehed.

Rääkisime kord jälle Andreiga meie une- ja töörežiimist, mis ei lase alati magada siis, kui vaja oleks. Tal on režiim sandimgi kui mul, rütm muutus iga kahe-kolme päeva tagant. Mina harjutan teisipäevaks-kolmapäevaks uue nädala rütmiga, siis pole vigagi. Veel tundis Andrei huvi, palju venelasi Tallinnas ja üldse Eestis elab. Andsin väikese ülevaate, kuid ta ei hakanud delikaatsusest pärima meie, eestlaste suhtumist sellesse. Välimuselt on ta ise juudi soost. Siis pajatas Andrei veel pikalt Vene-Inglise vastastikusest spioneerimisest.

Parajasti toimus Reykjavikis Fischeri-Spasski malematš MM-tiitlile. Spasskil läks kehvasti, matši ja Fischeri vigurite üle arutleti saunas ja söögilauas. Osa leidis, et Fischer on üks mudak (napakas). Ütlesin ta kaitseks, et niisugune geenius ei saagi päris normaalne olla, peabki veidi põrunud olema. See vaade leidis mõnes mõistmist.

Siin suures külas kohtab ikka õige erinevaid inimesi. Energeetikainsener Kim paistab kuuluvat nende hulka, kes himuga oma tööd teevad. Aga suures diiselelektrijaamas, mis jaamale väge annab, valitseb kole müra. 115 dB. Kaks meest on poole aastaga juba 10-20 % kuulmisest kaotanud.

Tallinna Ivanov kiitles, kui paljusid Tallinna restoranide muusikamehi ta tunneb, kui palju on tal tuttavaid plikasid kohvikutes, ja kirus, kuidas ta on siinsest elust tüdinud. Juunikuud arvestamata olla tal puhast raha hoiukassas 1918 rbl! Selge, et raha lugedes läheb elu siin tüütuks.

Siegfriediga läks söögilauajutt kord naistele-lastele. Tema naine on kolme lapsega põhiliselt kodus, töötab kümme tundi nädalas. Neil on paras lastetusmaks, mis iga lapsega väheneb ja kolmega kaob. Siis pajatas Siegfried kavatsetavast meresügavuse mõõtmisest Haysi liustiku serval Õhtumäe kõrval. Rääkisime kaua Antarktika jääkilbist, teistest liustikest ja nende seostest Maa kliimaga. Inimeste üldiselt meeldib siin oma tööst ja muidugi iseendast kõnelda.

Lappasin raamatukogus 3. Obi ekspeditsiooni aruannet. Leidsin geoloogiaosast Ivar Murdmaa nime ja temalt lühiartikli meresetetest, mida ta Obil uuris. Lehitsesin SCARi (Antarktika teaduskomitee) ajakirja logistikasektsiooni. Huvitavalt olid prantslased lahendanud jaama reovee merrejuhtimise, soojustatud toruga kõrgel estakaadil. Joogivett saadakse Dumont d`Urville`is merevee magestamisest, sest vähene lumi ka pingviinisõnnikune.

2. Juuli

SE/20(25): – 20, 48.

Raamatukogusse on Obilt ilmunud uusi ajakirju, sirvisin kinoajakirja Ekraan ja Znanije-Silat. Papa Kovaljov ja kirurg Ženja mängisid sealsamas viisakate repliikide saatel malet. Kinos oli Tallinnfilmi 1959. a „Esimese järgu kapten”, Eve Kivi oli siis veel õige nooruke.

3. Juuli

SE/21(34): – 20, 34.

Raadioülem Dvorak sai Gregg Vane´ilt Novolazarevskajas raadiogrammi, milles too kurtis, et Washington pole kahte tema kolmest üle Molodjožnaja saadetud raadiogrammist kätte saanud, ja palus nüüd raadiogrammide edasisaatmisest talle teatada. Tõlkisin D. vastuse.

Kolja Dimitrijev tuli magnetismi kuuaruannet masinal ümber lööma. Rääkis Antarktika-reisidel nähtud linnadest: Dakar, Libreville, Kaplinn. 13. NAE järel said nad prantslaste Le Havre`viimise järel päevase bussiekskursiooni Pariisi. Korraldati ka uhke vastuvõtt. Mulle tundub esialgu, et Antarktis on Eestile lähemal kui Pariis.

5. Juuli

E/5(12): – 13, 88, lumesadu.

Tšurkin raputas mind õlast: ärka üles, Rompan tahab ilma! Juba pool 10! Sa kuradi kurat! Kargasin üles ja käisin väljakul, kirjutasin parajasti andmeid vaatlusvihikusse, kui R. helistas: kas saab juba ilma? Silmapilk, ütlesin. Helistasin radistidele, panin toru lauale ja kirjutasin sünoptilise telegrammi kokku. Helistasin R.-ile ja palusin vabandust. Ka Volodja oli jätnud öösel telegrammi saatmata. Halb oli, et 9.30 jäi ilm Mawsonisse edastamata. Välismaa ees silmad häbi täis!

9. Juuli

ESE/9(18): – 19, 50.

Vitsutasin hommikul kere keedumune ja kohupiima-riisivormi täis, otsustasin järvele minna. Tjoploje (Sooja) järve sügavus oli 3,4 m, jääd 1,5 m. Selles kohas on oaasi maastik jälle isesugune, väikesed kaljukünkad ja nende vahel nõgudes hulk järvekesi. Ilus vaade oli küngaste vahelt merele, kus päike oma kiirtega jäämägesid kuldas. Tagasiteel läks pilve, oli vaid hajusat päikesekiirgust, kogesin valget pimedust: kuigi oli küllalt valge, ei seletanud silm jalge ees lumel midagi, hangedest alla andis koperdada. Saunaleil oli täitsa mõnus. Tulin koju, jõin purgi õlut, mis kergelt pähe hakkas, tegi meele hellaks, tekitas igatsust kallima järele. Peale õhtusööki oli esimene saksa keele tund Reinhardilt. Kutt andis seda kenasti, õpilasi oli kümmekond.

10. Juuli

SE/14(17): – 20, 59, pinnatuisk

Algas pingpongiturniir, võitsin Grinevitšit. Kinos oli „Seitse julget”, 6 mehe ja 1 naise talvitumisest 1930ndatel Uus-Siberi saartel. Meteoroloog sai lõpuks kangelaslikult surma. Ekraanil nähtava ja siinse elu vahele tõmbasid mehed aina paralleele: ilmaennustuse täpsuses said meie sünoptikud mõnitada, sest seal andis meteoroloog ilma 10 päeva ette! Kui ekraanile ilmus suures plaanis kelgukoer, oli otsus: see on Ragdai (üks meie kahest penist). Laev silmapiiril ristiti Obiks. Kui kangelane küsis kallimalt: „Kas suudleme lahkumiseks?”, kõlas üksmeelme”Davai!”

11. Juuli

SE/18(25): – 18, 59, pinnatuisk.

Õhtul jälle pingpong: võitsin kõigepealt Reinhardit heas 3 seti mängus, siis kaotasin samamoodi sputniku sidemehele Gomzikule. Arutlesime Andreiga, kas oleks kasulik alasti päevitada ja kas kenam on üleni päevitunud või valgete laikudega naine.

12. Juuli

00/4(20): – 28, 70. C. , härmatis.

Täna paistis paar tundi päike, esimene õige päikesepaiste peale polaarööd. Peldiku pissuaaritoru oli ää külmand… Vahetasime lõunalauas Bondiniga komplimente: mina olevat oma habemega nagu vene papp, tema oma vuntsidega jälle lõunamaa sulleri moodi.

Õiendasin peale kohvijoomist tuuleregistraatori kallal, kui äkki tundsin, kuidas pea raskeks läheb ja silme ees keerlevad mustad rõngad. Heitsin pikutama, läks üle. Saksa keele tunnis tundsin kerget iiveldust. Vist olen külmetanud? Praegu on parem. Vaatasin poole unustatud eesti filmist „Inimesed sõdurisinelis”. Koju tulles krudises lumi kõvasti jalge all, öö oli selge ja tuuletu.

13. Juuli

E/2(7): – 37, 78, C.2, härmatis.

Tõlkisin N. V.-le paar tundi Antarktika jääpuurimise artiklit. Ta uurib maavarade kaevandamise perspektiive Antarktikas. (Aastast 1998 keelab Antarktika lepingu keskkonnaprotokoll maavarade kaevandamise vähemalt 50 aastaks.)

Mängisin radist Babajeviga, kes oli turniiril hetkel kolmas. Gomzik ja Kuznetsov ergutasid, soovisid mu võitu oma kibeda konkurendi üle. Võitsin 2:1, G. ja K. olid kärmed kätt pigistama. Enne uinumist lugesin Préverti „Histoires`i”. Mees luuletab lihtsalt ja südamest mitutsugu asjust.

15. Juuli

ESE/16(22): – 10, 82, tuisk.

Kostja grupp tahtis sõita lennuväljale, aga valges pimeduses ei näinud nad tuhkagi, tuisk mattis ka eelmise sõidu jäljed, pöörasid tagasi. Messis lugesin polaarajalehest, et Antarktikas tegutseb 32 uurimisjaama 10 riigist. Argentinal 7, Ühendkuningriigil 5, Tšiilil 3, USA-l 3, Lõuna-Aafrikal 2, Uus-Meremaal 1, Prantsusmaal 1, Austraalial 3, Nõukogude Liidul 6, Jaapanil 1, Kokku üle 700 mehe talvitumas.

16. Juuli

E/11(20); – 11, 56.

Täna möödub 100 aastat Roald Amundseni sünnist. Oli mees, kes ekspeditsioone kavandades ei jätnud midagi juhuse hooleks.

Rompan helistas: tere õhtust Enn Brunovitš, kuidas tuju on? Ütlesin, et peale sauna eriti hea. Nu vot, 5 kuu pärast tuleb Ob. Küsisin, kas mul on lootust sessioonile jääda. R. ütles, et vara veel sellest rääkida, tõsisem jutuajamine tuleb hiljem. Ütlesin, et soov ja vajadus jääda mul on.

Olekski vaja siia sesoonile jääda, et ka suvel, kui vetikad fotosünteesivad, järvedes hapnikku mõõta. Kuid selle kiirkõnelise ülemuse jutt tundus kahtlane, tema peale ei saa lootma jääda. Tuleks jaamaülemaga rääkida, kuid enne seda on õigem Volodjaga jutud sirgeks kõnelda. Lõpuks oli ta juba eelmisel sesoonil siin. Muidugi on ta kogenum vaatleja, kuid pummeldades jätab osa vaatlusi tegemata. Aga suhted temaga on läinud keeruliseks. Alles tegi mulle pahura moega märkuse, et eelmise päeva pilved ei saanud nimbostratus`ed (kihtsajupilved) olla. Siis heitis ette, et ma Reinhardile meteolinte kasutada andsin, toorest materjali ei tohtivat anda, võib instituudis pähe saada. Rahulolematuse peapõhjuseks tunduvad siiski olevat mu külalised. Küsisin, kas ta tahab sesoonile jääda, vastas, et tuleb vist ikka jääda. Kas me mõlemad ei saa jääda? Uurisin edasi. Ütles, et kes sedagi teab, ühel päeval viiakse meid laevale ja ega midagi piuksuda pole. Otsustasin selle jutu peale kindlasti ülemaga rääkida.

Reinhard kutsus külla. Selgitasin oma baromeetrilise nivelleerimise (kõrguste vahe määramine õhurõhu vahede järgi) aluseid. Pani mängima Joan Baezi plaadi, tegi õllepudelid lahti, istusime kuulama, oli mõnus. Ajasime juttu, väsimus taandus. Ka neil tehakse kodus jaanipäeval lõket, hüpatakse üle tule, pärast trimbatakse. Kutt on samuti külakohast pärit, vanemad koolmeistrid. Armastab metsas hulkuda, viimasel ajal teleobjektiiviga. Näitas oma metsafotosid, hea kvaliteet ja idee olid ka head.

20. juuli

ESE/12(18): – 17, 93, tuisk.

Tõusis tihe tuisk, nähtavus vaevalt 200 m. Sööklasse minnes koperdasin ja komistasin hangedel. Tuult oli kõigest 15m/s. Hommikuti oli sööklas väike mõnus seltskond. N. V. heidab kõmiseval häälel intelligentsemat nälja, kokk Šakir räägib mõne ropu anekdoodi, mõni muugi pole suu peale kukkunud.

Pealelõunal treenisime Reinhardiga pingpongi. Oli kasu, õhtul võitsin närvesöövas kolmesetilises üht esikohapretendenti, radist Jakupovit.

Lubasin N. V.-le, et teen rahvaülikoolis ettekande teemal „Antarktika looduse unikaalsus ja kaitse”.

Sakslaste üheksakuise kodust eemalviibimise peole oli ka Parmjit kutsutud, olime seitsmekesi. Avati õllepudelid ja läks „Memory” kaardimänguks. Reinhard hiilgas, Parmjit ja mina mängisime kehvalt. Räägiti, et sakslaste kirjad, mis 22. mail Navariniga Leningradi said, pole ka kahe kuuga kohale jõuddnud – kas on läbilugejatel palju tööd või on nad laisad? Vestlus läks laialdaseks – rääkisime autodest, naistest, lastest, meie jaamaelsut jne. Reinhard võtab peale kojujõudmist naise, Klausil on kaks, Siegfriedil kolm last. Auto maksab Ida-Saksas 10 000 – 20 000 marka, s.o sama palju kui meil. Järjekord on seitse-kaheksa aastat, aga see peab ka paika.

Varem ilmunud:
Armulugu Antarktikaga: 9 ekspeditsiooni Lõunamandrile / Enn Kaup
Tallinn, TEA Kirjastus, 2014

Imekaunis Antarktika: pühendatud teadusele /Enn Kaup
Tallinn, Loodusajakiri, 2014

Intervjuud:

https://vikerraadio.err.ee/1608214399/kajalood-enn-kaup-inimene-on-antarktikas-uksnes-kulaline

https://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/intervjuu-enn-kaup-minu-antarktika-saade/

https://menu.err.ee/1608195283/enn-kaup-esimestest-antarktika-ekspeditsioonidest-mehed-tantsisid-naiste-puudumisel-ka-omavahel

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/70419843/eesti-koige-entusiastlikum-polaaruurija-enn-kaup-on-teinud-lounamandrile-9-ekspeditsiooni

Püsiviide Lisa kommentaar

Piret Bristol

21. juuni 2021 at 8:58 e.l. (Nädala autor 2021, Piret Bristol) (, , )

Piret Bristol (1968) – eesti kirjanik ja luuletaja.

Piret Bristol

Piret Bristol on Eesti Kirjanike Liidu, Supilinna Seltsi, Eesti Dialektilise Filosoofia Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige.

Aastatel 2011 kuni 2014 oli ta Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees.

Katkendeid: Päikesepoolses toas, Ilmamaa 2021, lk 50; 99; 141.

Oma elu südames

Ükskõik kuidas peab kirjutama algusest: väljun Annelinnast, mis on mu kohtade keskpunkt. Olen end paigutanud oma elu südamesse, täiega kasutades kõiki ressursse, mõistlikult. Miski pole igavene, aga mina olen rahul umbes neljakümne aastaga igaviku asemel, mida keegi ei luba. Õigupoolest on see kolmnurga süda. Kolmnurga tippudes asuvad kolm maja, ja kui arvate, et üks on too Roosi tänava pööning, siis eksite, see asub hoopis teises kohas. Kolmnurga keskpaigas oli pikk, vähemalt kolmeosaline pööningutuba – ruum, kus olin kunagi elanud. Sinna oli äärmiselt keeruline jõuda. Läbi koridoride kusagilt teiselt korruselt. Maja püsis ausõna peal, olles paiguti väga pude. Piisanuks lükkamisest, et mõni sein kokku kukuks, kuid sees oli kõik stabiilne. Baarilett oli nagu ülikooli kohvikus. Või kese. Keskel oli baar ja baaris blondiin.

Muudkui otsisin tuba, kus poeg mind ootab. Võtit tal ei olnud. Pidin minema baarileti kõrvalt läbi, kuni laiemas kohas läksid kaks treppi üles. Mitte mõlemat treppi pidi ei tulnud minna, vaid mööda õiget, kuni jõudsid märkamatu pruuni ukseni. Meil oli kahe peale üks võti. Toas oli pudel viina, arvuti, riided, kaupade pakendid. Laps oli mulle igasuguseid asju ostnud ja tuppa jätnud, et mind üllatada, näiteks väga kena musta nahktagi. See oli meie salatuba, kuhu võisime üksteisele igasuguseid asju viia. See tundus äärmiselt vajalik, meie oma unenäokodu.

Ta hakkas pliidi alla tuld tegema, pannes vanad riided pliidi alla, võtsin need sealt ära, kuigi järele mõeldes mul neid tõesti vaja ei ole. Olin toast hämmastunud. Olin veendunud, et midagi ei juhtu. Läksin välja asju ajama, mul oli kiire ja süda paha võimalusest, et masinatäis infot on õhku lennanud, sealhulgas pooleliolev romaanifail, mida enda meelest kirjutasin verega. See, mida ma ütlen, ei kordu enam ja jääb mulle pähe nagu mantra, mul on seda elus vaja, sest see toetab mu olemasolu.

Süda hakkas läikima võimalusest, et kõik võis olla kadunud. Arvuti läks katki, sest olen õigel teel, arvuti tajus seda ja vihastas, olgu, mõtlesin, saan hakkama, võtame hästi rahulikult. Eemaldasin aku, juhtme, ootasin, kuni masin ennast välja lülitab, ta tõesti tegi seda, proovisin uuesti ja masin hakkas tööle, olgu, kõik on korras, teen koopiaid, süda oli ikka paha, otsustasin, et jõuan veel … saata ära, salvestada, kohtuda luuletajaga, kes tahtis mulle oma uue raamatu anda, kohtuda mehega, kes ei taha, et jõuaksin teadlase loengusse, kuhu võib-olla jõuan ka, loengu järel pakutakse kohvi, pirukaid ja viinamarju ning räägitakse prantsuse assignatsioonimajandusest 19. sajandil.

Ma ei olnud jõudnud ühtegi küsimust ette valmistada.

Pole probleemi, küll ma hakkama saan.

Tõmbasin ninaga, püüdes mõista selle õhtu sündmusi. Linnapiiril tõkestasid bussi teed tohutud ummikud, pimeduses autotulede vood. Buss liikus meeterhaaval.

Oli reede õhtu Tartus, maailma pimedaim aeg, valitses kaos.

Läksin Pauluse peatuses Aparaaditehase juures maha. Tehas, täis lillerahva poode ja poekesi, oli sel tunnil juba pime. Läksin kiirel sammul oma kõrgete saabaste ja lõõmava ihuga, äsja pestud peaga mööda tühje tänavaid, tundes iga rakuga, kui hea mul on. Kergelt õõnes tunne polnud päriselt lahkunud, kuid õhtu oli totaalselt täiuslik. Küll pööritusega hakkama saan, peaasi oli jõuda esimesse sihtpunkti, seejärel teise ja siis kolmandasse: võib-olla SIIS juhtub ometi midagi? Nõnda mõeldes keerasin raamatukogu juurest, mille kõle sisemus paistis, Senffi treppidele.

Läksin treppidest väga ettevaatlikult alla – tee oli siin-seal kaetud jäälaigukestega, millel võisin libiseda mugavates poolde säärde ulatuvates pehmetes saabastes. Talv on tulnud, aga mis mul sellest, kapp on sooje riideid täis, mõtlesin Vallikraavi tänaval, kus kõnnitee on nii kitsas, et kahekesi käia ei saa, ja vastu tuli mulle paar, kelle nägusid ma pimedas ei näinud. Taas oli see psühholoog Võlupuu – ta oli korraks uskumatult lähedal, nii et oleks võinud haarata mu käest ja keegi poleks seda näinud meie apokalüptilises pimeduses. Nüüd ongi kohal ajastu, millest kunagi und nägin – see on langenud nii kesk- kui Annelinnale, ja kui õhtul sammud tuttavasse kolmnurka sean, siis võtab mind Annelinna piiril vastu soe, läbitungimatu, must pimedus.

Mõtlesin: pean läbi käima kolm sihtpunkti nagu arvutimängus. Selleta ei oleks me oma võimalusest mööda kõndinud, kuid just võimaluse nägemine ja sellest möödakõndimine oli mu kolme punkti mõte ja Võlupuu omadest ma midagi ei teadnud.

See juhtus ära ja need mu punktid ei ole enam olulised.

Et igal valikul kujuneks pisut erinev saatus, võib midagi tegemata jätta või vastupidi, kõik ära teha – vahet ei ole. Kõik on üheväärne, ükskõik mis juhtumid aset leiavad. See sisaldab alati suurt õnne ja suurt rahu. Olime nii lähestikku, et võinuksime käed ühendada, kuid polnud ka sellest midagi, et me seda ei teinud. Meie hinged olid teineteises kinni.

Säde kohvikus ootas mind juba luuletajanna.

Silmamoondustrikid inimeste välimustega on tõesti hämmastavad, sest tillukese punapeana meelde jäänud poetess osutus suureks blondiks naiseks, kes lahkumisel mind tugevalt ja emalikult kallistas. Erilist lähedust me vahel ei sugenenud, tegime selfie ja tormasin edasi. Luuletaja pani selfie kohe Facebooki, kus minu ja tema sõbrad seda laikima hakkasid. Seegi polnud tähtis; tähtis oli selja taga, ära olnud, samas endiselt minuga, kinnitades mulle, et kõik jätkub.

Pöörasin Rüütli tänavalt Küütri tänavale, lootes näha – keda? Tänavaots oli tühi, seal seisatas keegi, kes hakkas järsku kiire sammuga tagasi vaatamata kaugenema Aeglase Surma poole. Valisin mehe numbrit, mõeldes kinnist tooni kuuldes:

„Ei! Ta otsustas ära minna! Miks? Just sellepärast, et sai järsku aru, luges minu mõtteid, ning otsustas lahkuda, sest mu tunded on petlikud… Äkki see siiski polnud tema?”

Ei olnudki: ta tuli hoopis teiselt poolt, peas tavaline nägu, mantlihõlmad reipalt tuules laperdamas, vajutasin telo kinni ja me läksime Münchenisse.

„Poole tunni pärast on majandusteadlase loeng, me ei jõua toitugi tellitud,” mõtlesin, kui ta küsis: „Mida sööme?”

Hea küll, tellitud jõuame, aga see ei saa valmis!

Poetasin:

„Võib-olla ma süüa ei jõua,” ta tellis õlled ja juustuvaagna kõrvale.

„Kuidas ma lähen lõhnadega loengusse, saan pärast juutuubist ka vaadata?” arutlesin.

„Jäta minemata muidugi, vaata, milline ilm on,” vihjas mees tuuliseks muutunud õhtule. Võtsime veel teisegi õlle ning kodus heitsin kohe magama, lootes päeva ärajäänud osa unes edasi näha, lepitada end maailmaga, mis liikus järjekindlalt kaamose ja stiihia suunas.

Loetud kuud iseseisvuseni

1991. aasta suvel kehtis Vene raha. Eesti iseseisvuseni olid loetud kuud. Hääletasin õhtul veerand üheksa Tartust Tallinna. Kavatsesin minna onutütre juurde. Keskööl jõudsin onu neljatoalise korteri ukse taha. Onutütar oli peigmehega elutoas ja vaatas televiisorist filmi. Pugesin diivani nurka ja lugesin või kirjutasin päevikut, kuni film öösel kell kolm lõppes – see oli ju Tallinn, kus nähti Soome televisiooni. Seejärel jäin rohelisel diivanil magama. Onu ja ta naine olid maal majas, mis pärast vanaema surma seisis tühjana.

Elutoa uksele koputati kolmveerand kaheksa. Onutütar ja ta peigmees pidid lahkuma: tööle ja kooli. Sõin köögis võileiba, unesegasena saamata aru onutütre kogu jutust. Lugesin siiski välja, et „ära enam niimoodi meile tule”-

Ilm oli ilus, hääletasin Raplasse, kus olin ajalehes korralikku osakonnajuhatajapalka saanud. Kauem vastu pidades oleksin karjääri teinud. Endistviisi tundus toimetus hea sadam. Ilus salapärane uudistereporter kinkis sigarette, mängides arvutis tetrist – „oma lõppmängu”, saanud ametikõrgendust, kuid kavatses vastuolude tõttu toimetajaga pealinna lehe ammuse pakkumise vastu võtta. Toimetuse autojuht Ants kutsus mu kohvi jooma ja võttis fotoaparaadi kaasa. Toimetuse uksel sosistas ta: „Lähme Alusse.”

See koht oli mõne kilomeetri kaugusel Raplast. Olin seal käinud keskkoolipeol, millest meenus hämaralt valgustatud mõis, kevadvidevik raagus mõisapargis kõrgete akende taga, saali seina äärde lükatud toolid ja klassikaaslaste isikupäratud varjukujud. Pidu oli nagu uni, kus keegi ei tea oma rolli. Kes ma olen? Ma ei teadnud nüüdki. Alu baaris jõime kohvi ja sõime pirukaid. Vaatamata varasele pealelõunale kibeles baarmen paika sulgema: olime ainsad külalised. Maalegi kostis inflatsiooni kauge kaja, kuid Ants ei tahtnud olla Rapla baarides, kus toimetuse auto võidi ära tunda.

Juuru sõites püüdsin meelde jätta uusi teid. Vanaema ei olnud täpseid koordinaate jätnud, kuid teadsin et sealtkandist on pärit minu isapoolne suguvõsa. Kusagil seal eksisteeris koht, kus mõni inimene oli teoreetiliselt minuga ühte nägu.

Uus baar sisaldas kokteile, kalavõileibu, rabarberikooki. Aeg venis südasuviselt. Juurust Järvakandi poole sõites parkis kaaslane masina põlluserva.

„Võtsin fotokoti sellepärast kaasa, et … äkki jooks veel midagi?” ütles ta kohmetult. Algas mu karjäär fotomodellina.

„Toimetuses oleks ehk parem juua,” ütlesin mõistlikult.

„Õige jah, klaase ju ka ei ole,” nentis ta.

Nautisime loodust. Ants tegi pilte, istusin ja seisin enda kõrgusel kivil, kuhu ta mul aitas ronida. Kivi kõrval kasvas mänd. Tundsin ennast kohal olevana, jäädvustamist väärivana. Tundsin ennast nagu filmis, minust tehtud filmis, mis polnud õieti alanudki. Õhtul sõitsime tagasi Raplasse.

Asetoimetaja oli veel tööl. Olin väsinud ja otsustasin selleks ööks kohale jääda. Magamatus andis tunda. Fotograaf pani pimikusse valmis varustuse: kaks viinapitsi, morsi ja maitsvad võisaiakesed, piiludes alatasa, kas asetoimetaja auto on veel maja taha pargitud.

„Hakkame vaikselt manustama,” otsustas ta kell kaheksa. Raadio mängis meie jutu summutamiseks. Ants ütles kahemõttelise toosti põllumajandusministri terviseks, pidades veidi kibedalt silmas peatoimetaja armukest. Brežnevi ajast polnud kümmet aastatki möödas, perestroika kestis. Lõime kokku. Kui uuesti piilumas käisin, oli auto kadunud. Elasime mitmel tasandil: asetoimetaja ajas olulisi perestroikaasju, käis rahvarinde koosolekutel, meie aga võtsime viina ja ajasime tühja loba inimsuhetest. Ei saa öelda, et valikuid või pakkumisi poleks olnud.

Ants kustutas pimikus tule, jättes põlema väikese punase lambi, kohase saladuste avaldamiseks. Ta rääkis eelmisest nädalast, kui valitsusjuht käis polikliinikut avamas.

„Pärast kirjeldasin seda toimetuses üsna suure seltskonna juuresolekul kui parimas stiilis potjomkini küla ehitamist.”

„Asetoimetaja mainis sinu hiilgavat reportaaži,” ütlesin.

„Järelikult keegi informeeris,” noogutas ta.

„Miks sa teda niimoodi vihkad?”

„Kui olin veel 35, töötas siinsamas toimetuses sinu kohal üks neiu. Meie vanusevahe oli kümme aastat.”

Tütarlaps istus samal laual, kus praegu olid viinapudel, pitsid, taldrik võisaiadega. Punakas valgus mängis neiu voolujoonelisel kehal. Kui nad lapse said, laskis asetoimetaja tüdruku lahti ning neiu kolis teise Eesti otsa vanemate juurde.

Purjupäi Rapla vahel

Muidugi saan olla aus teemades, kus endalgi täit selgust pole, veel vähem kellelgi teisel. Näiteks purjuspäi Rapla alevi vahel kammimine 1993. aasta 19. aprillil on sündmus, mida mäletan ainult mina või mõni Rapla politseinik, kes meile tol ööl trahvi tegi. Või maksis advokaat neile mustalt – ükskõik kuidas ta maksis, nad lasksid meid tulema esimesel ning teiselgi korral. Nägin mente kahkjas aprillihommikus läbi ähmase autoakna. Olime istunud baarides – ka Jaagu omas. Alati kikilipsuga ja valges särgis, kallas Jaak advokaadile küsimata konjaki ja mulle seda, mida advokaat arvas heaks tellida. Näos ei liikunud tal ükski lihas. Teda kutsuti „ilusaks poisiks” hoolitsetud soengu ja laitmatu, peaaegu telediktori välimuse pärast, ta oli ülbe ja eemalolev ja ei sobinud kuidagi Rapla uude baari, mis asus restorani kõrval kesklinnas.

Ta oleks võinud ka mõnes paremas kohas leti taga seista, aga kui ta siin oli, oli see just tema pärast suurejoonelisemaid baare, mida teadsin. Ma polnud Jaaku näinud naistega ja ega eeldanud, et tal on eraelu. Mul oli tema ees veidi piinlik. Veel piinlikum oleks olnud, kui olnuksime tol hetkel advokaadiga rohkemat kui sõbrad – teineteisele kõvasti haiget teinud sõbrad, kellel võis olla üksühe suhtes veel mingeid kavatsusi. Eelkõige sõitsime siiski suvilasse, mis oli kohaldatud elamiseks igal aastaajal. Advokaat heitis magama ja mina panin plaadimängijasse Rolling Stones`i. Eelmise päeva soojakraadide asemel sadas lörtsi.

Advokaadil oli väga tervistkahjustav töö, mis sobis ainult teatud iseloomuga inimestele – kiire taibuga edenevatele tüüpidele. Kõigi meelest tegin halva valiku teda maha jättes. Seda ei jätnud mainimata isegi Georg.

Samal õhtul pidime Tallinna tagasi sõitma. Ruudukujulisest suvilaaknast paistsid puuoksad ja tükike halli taevast, lumi sulas järgmisel päeval ära, oli laupäev, kiiret ei olnud, ja kõik maailmas näis otsasaanuna just äsja – nii tundsin ennast mina, kes olin saanud 25.

Advokaadi peres oli igalühel oma auto. Olime paljudes kohtades söömas käinud ja arvatavasti tundis advokaat Tallinna nagu oma viit sõrme, kuid vaevalt oli ta kunagi Tallinna bussijaama vastas asuvast müügiletist ostnud kapsapirukaid. Tal polnud aimugi, kui hästi maitsevad kolmekroonised rasvast tilkuvad moosi ja lihaga pirukad, mida müüja õngitses plekkmannergust. 1992. aasta rahavahetussuvel oleksin andnud ei tea mida, et sedagi hamba alla saada, kuid advokaat võttis enne Tartusse sõitmist mitu pakiveini, seninähtamatus värvikirevas jõulupakendis kohvi ja suitsuvorsti Viru tänava poest, mida McDonald`s ei olnud veel ära ostnud.

Öö Raplas oli hüsteeriliselt lõbus. Mitte massihüsteeria, nagu ärkamisaja kogunemised lauluväljakul, kuhu ma ei jõudnud. Ma ei küsinud kunagi, kas advokaat rahvuslikel suurüritustel nagu öölaulupeod või Balti kett käis, ja enam seda küsida ei saa.

Kes liiga palju teab, see peab minema. Traagikata: liiga palju tuli vahele, mis ajas pildi segaseks, probleemid kuhjusid, ja lahendus oli surm.

Luule

“Murdumismärk” , Ambra 1999

“Saatus nagu Sinu käsi” 2000

“Tulemata riik” 2001

“Kaotsiminemise loitsud”, EKSA 2003

“Nöörist ja seebist”, Jumalikud Ilmutused,2006

“See sama õnn”, EKSA 2009

“Nonstop”, Ilmamaa 2012

“Üks ümberringi” , Jumalikud Ilmutused 2016

“Muutmissõnad”, Ilmamaa 2017

“Lilled Vabakal”, Ilmamaa 2019

Proosa

“Sajandi öömajad”, Ilmamaa 2002

“Sõud”, EKSA 2005

“Paralleelmeri” , Tuum 2007

“Usuvaenlane”, EKSA 2009

“Maailm, mis on hea. I”, Ilmamaa 2011

“Maailm, mis on hea. II”, Ilmamaa 2012

“Buss number neli: Maailm, mis on hea. III”, Ilmamaa 2013

“Pöörikoht” Tuum 2016

“Roosi tänav” Ilmamaa 2018

“Viiskümmend lõiget eraellu”, Vabamõtleja 2018

„Päikesepoolses toas”, Ilmamaa 2021

Püsiviide Lisa kommentaar

Berit Petolai

4. juuni 2021 at 2:41 p.l. (Berit Petolai, Nädala autor 2021) (, )

Liivi luuleauhinna laureaat on 2021. aastal Berit Petolai (1985) luuletusega «Tõnkadi-lõnk», mis ilmus ajakirjas Looming nr 2/2020.

Foto: Erakogu / Postimees.ee

Luuleauhinna žüriisse kuulunud professor Jüri Talveti sõnul väljendub Petolai lüürilis-filosoofilises luuletuses igapäevase, lihtsa, loodusega üheskoos hingava ja tuikava inimelu ilu. Selles kajab vastu juhanliiviliku vaimsuse südamik. Berit Petolai pälvis 2017. aastal ka kirjanduspreemia «Esimene samm», 2019. aastal ilmus tema esikluulekogu «Meoma ümisevad tuuled».

Iga žüriiliige esitas Liivi luuleauhinnale ühe eelmise kalendriaasta jooksul trükis ilmunud luuletuse, mis tema hinnangul kannab endas liivilikku vaimsust. Seejärel valitakse nominentide hulgast võiduluuletus. Liivi luuleauhind ei ole rahaline, laureaat saab nahakunstnik Ülle Paapi ainueksemplarina valmistatud karjasemärsi.
Luuletuse ”Tõnkadi-lõnk” esitus autori poolt: 39.54 – 44.15, https://www.youtube.com/watch?v=VwU6tx_Bd74&t=2402s

Luuletusi kogust „Meoma ümisevad tuuled”, Kirjastus Verb 2019, lk 8; 11; 22; 24; 56.

Armastuse algus

Öösiti hulgun ringi,
otsin armastuse algust taga.
Ja vahel hämarhommikul,
kui lõppenud on öine raamat
ning maailm veel magab,
tänavatuled põlevad
ja sajab vaikset jaanuarilund,
ma tunnen ta ära, oma armastuse alguse.
Selle õhkava õnnetunde,
mis on nii piparmündine,
et ei lase magada,
aina äratab ja äratab,
sunnib virguma.
Oma toas, vanas puumajas,
viimase punase ukse taga,
keedan endale teed,
sest kurk on pakasest ja igatsusest valus.

Valgete aegade igatsuse

Halli porimärga linnahommikusse ärgates,
turrissulised hakid akna taga traadil kõõlumas,
tunned igatsust,
ihkad valgete aegade võimu.
Et pööripäev keeraks helevalge lehekülje ette,
pakane paneks sammud kriuksuma
ja mängiks hommikul mõistatusmängu –
kes on öösel õunaaias luusimas käinud,
kas metsloom või muistne vaim.
Valged ajad, võtke võimust!
Luiged, tooge lumi!
Vanaemade lumeloits ja talvesõnad
tuleb koitanud puukirstudest üles otsida
ja välja välude pääle mängima lasta!


Meoma mustad ämblikud

Meoma mustad ämblikud
tervitavad mind ikka oma kiire sibamisega,
peitu pugemisega.
Kui olen ära olnud kaua, eemal oma õigest olemisest,
ikka ilmutavad nad end, kui avan ukse ja süütan tule.
Põrandalaua krigina keeles ütlevad nad mulle: „Tere taas, kuhu küll
nii kauaks jäid?”
Suured Meoma mustad ämblikud, sõbrad, igavesed seltsilised.
Nad on saunas klibu põhjas, nad on Vanas Majas vaiba nuka all,
nad on ahju taga, nad on igal pool!
Majavaimud ja koduhaldjad, üll must karvane ämblikukuub,
toimetavad omi toimetusi, sibavad ja varjuvad,
kartes võõrast, kes neid ei tunne.
Täna tuli suur soe tuul.
Meri on meist väga kaugel, ent ometi oli meil tunne,
nagu oleks täna metsa taga meri,
oli kuulda isegi lainete loksu.
Suur soe ja pehme tuul huugas üle küla,
mustad ämblikud lendlesid tuules ja vahetasid oma peidupaiku.
Kevadine esimene torm – see on mustade ämblike ränne.
Koduvaimude külaskäik naabermajadesse.
Suur soe tuul sosistas noorele kevadele raugast talve
viimaseid lahkumissõnu.
Sõnu, mida ei kuulnud keegi peale talve, kevade
ja mustade ämblike.
Tuul tõi ka inimestesse uue hingamise, uue elu, igatsused ja soovid.
Mees, kes polnud mitu kuud küla peal käinud, ajas end täna õue,
habe tokris ja suits suunurgas vaatas ta lendavaid musti ämblikke.
Tema teab neid, ta on nende vana tuttav.
Soe tuul puhus liikvele nii majahaldjad kui vanamehed!
Põldudel kihiseb muld ja ootab, et hoolsad näpud
temasse seemned pistaksid.
Õunapuud ajavad kiuste oma vesivõsud taeva poole
ja ootavad kääride naksumist.
Viimanegi lumelaik sulab põllult ja kiivitajad jooksevad
segaduses ringi ega tunne oma kodupõldu ära.
Täna tuleb puhastada ahjud ja lõõrid vanast tuhast,
täna tuleb kummardada Meoma mustadele ämblikele,
täna tuleb ulguda koos suure sooja tuulega.
Sest täna algab uus elu.

Kevadetuksed ei hoia end enam tagasi.

Igavesed suved

Kui oleme vanad,
on küll hea meenutada neid suvesid,
suvesid maal.
Juunikuiseid palavaid hommikuid ja tolmavaid teid,
metsmaasikalõhnaseid õhtuseid jalutuskäike välul,
jalgrattasõite läbi tuttavate orgude ja mööda noorest kasesalust.
Hiliseid saunaskäike ja ujumist kuuvalgusest sätendavas tiigis,
kui ainsad ärkvelolijad olime meie, nahkhiired ja vaikselt üle kõige
laskuv udu.
Kui oleme vanad,
võib vist nutma ajada see ilu ja unenäoline kulg, mis sai meile osaks
neil suvedel –
juba suured, kuid korraga väikesed olime neil suvedel,
unetud ja lustlikud ja omaette.
Hinge lämmatavad mured ei olnud veel pääsenud me maailma –
varsti, aga mitte veel, mitte siis.
Suvi ja maa ja meie, unine kutsikas sängis jalutsis ning ei ühtegi
ärritavat koputust uksel,
ei võõraid segavaid samme ukseväravas.
Kui oleme vanad,
tahan meenutada seda aega, hoian seda kõike juba praegu endas kui
kõige kallimat mälestust,
raatsimata loobuda ühestki killust –
võilillede paradiisist, konnakullestest tiigis, öisest äikesest,
mis ajas kutsika urisema,
lõkkel praetud kartulitest ja võilillede kimbust,
mis ei lahkunud hetkekski laualt.
Ja isegi neist väikestest tülidest, lapsikutest tülidest,
mis ajasid mind õhtuhämaruses põllule nutma
ja lõhkeva südamega rohima juba rohitud porgandipeenart,
et pärast tulla tuppa ja leppida
ning korjata seelikusse need vihaga välja rebitud
porgandihakatised,
kes polnud milleski süüdi.
Kui oleme vanad,
siis loodan, loodan kogu südamest, et mäletada neid suvesid.
Suvesid, milles oli meil õnn viibida,
milles kasvasime suureks ja kasvasime kokku
üksteisega, maaga.
See aeg möödus nagu nahkhiirelend, hääletult ja kiirelt,
siksakitades ning jättes endast vaid aimatava virvenduse.
Kui oleme vanad,
mõtlen end tagasi sellesse aega,
naasen sellesse aega,
kutsun sinu kaasa sellesse aega
ja me jäämegi sinna, saamata kunagi vanaks.

Juuliulm

On alles see aeg, mil Kuu hakkab kasvama täis,
Täiskasvanud Kuu ja lapsikud roosad ööpilved.
Ritsikad vahivad hiilgavasse hämarikutaevasse
ja loevad sealt tähtede noodikirja.
Tundub, et nende sirin on igavene, pole kunagi olnudki päris vaikne,
ikka ritsikad ja nende laul,
suvise tähistaeva laul, see on olnud alati nii, alati.
Talvist vaikust ei suuda praegu ettegi kujutada! See on kui uni.
Kõrges heinas peidab end rukkirääk, lennuvõimetu ja niidukikartlik,
sest on südasuvine sulgimisaeg.
Pojad veel väikesed, rohi veel hiiglaslik, nii ta seal unistab
jälle lendamisest, et end peita ja päästa,
et suvistest õhtutest ei kaoks tema roostes viiulikääksatused.
Pärast sauna, öösärk üll, teen õhtus viimse tiiru.
Mööda kruusateed krõgiseb samm, õhus on juba unenägude lõhna.
Ja need soojad kohad, uskumatult ja kummalisest soojad kohad teel,
mis algavad järsku ja lõppevad veelgi ootamatult.
Nähtamatud soojad allikad, mis kutsuvad,
imevad endasse ja uinutavad.
Samma edasi – oled soojas. Samm tagasi – jälle öises jaheduses.
Küllap kellegi suure ja sõbraliku olendi öine teekond,
millest veel aimdus on õhku jäänud.
Saad korraks sammuda sama teed, tunda paitavat turvalisust,
igavikulist kulgemist.
Meenub talvine unenägu, milles olin talveund magav emakaru.
Suur, soe ja rahulik, oma koopas, oma nohinas ja olemises,
käpad kronksus ja hingeaur sulatamas lund.
Selle emakaru teekond siin ehk ongi, talvest tulnud ja suvesse
suubunud,
annab mulle märku ja tuletab meelde, kes oli mul au olla kord
pakaselisel ööl.
Pööran ümber ja lennutan end koduukseni
kuklas ikka Kuu pilk ja pää ümber nahkhiirte virvarr.
Keegi ujub tiigis. Keegi vinnab kaevust vett. Eemal aasal on sinine
lõke.
Hõbedaste soomuste sillerdus ning kastemärjad sosinad saadavad
mu voodisse.
Juuliöö, ma armastan Sind.
Magama jäädes ütleb keegi mulle: See ongi aasta ilusaim aeg.
See on su elu ilusaim aeg.

Linnuränd

Ma näen sind unes.
Öösiti, kui väljadel tasases tuules kaerapõld kõliseb
ja virmalised tuliselt suudlevad padrikute teravaid tippe,
külastan sind roosade udude varjus.

Ma näen sind unes.
Su hämaraid radu pidi hiilin ärevil südamel ligi,
kuuseokkad taldade all krõbisemas.
Metsistunud suislepa embuses
avan viimased nööbid oma suvisel kasukal.

Su ümber on soosamet ja laugaste salasosinad,
murakate tuhmjas kuld märgib teed su juurde.
Õuevärava pühas kaares seisan juba paljajalu,
sõlmin lahti vaenuköie igavikuna püsinud pärlmutri.

Nii olen ma sind näinud unes juba väga ammu,
tabamata ära, et siia kuulungi ja seda paika ma igatsen.
Hallide kurgede hommikuse hüüuga saabub selgus –
ma tahan sinus elada. Ilmsi ja valguses.

Sa tõmbad mind enese poole ja hoiad tihedalt ligi,
vaiguna olen su küljes, nii suveöises leitsakus sulame koos.
Kui naaseb talv, tahan kütta kuumaks su ahjud ja kolded,
las sädemed huugavad läbi kõrge korstna otse õheteva
Linnuteeni!

Ma olen su juurde hiilind seni ainult unedes,
hääletult lennanud üle mets-harakputkede pitsimere,
rullunud samblaselt mäenõlvalt tasase sulpsatusega
ammu unustatud linaleotiigi lahkesse allikasse.

Jõudnud oma rännakuga paika, mis on tuttavate
vanadest aegadest,
kunagistest tasaselt kurisevatest lauludest,
kui peitusime koos küti eest kuusemüüri hämarasse ilma …
Mu varjatuma süvalaane salajasim metsavaht!

Ma enam öövarjus hiilida ei taha,
vaid joosta põllule ja äratada lendu see
ulmaline turteltuide parv!
Koos nendega siis uljalt keerelda su õuele,
me salajasse pessa, ja süüa tulitavaid pihlamarju
su akna alt, su lemmikpuult.

Ma ikka näen sind unes
ja sina ikka näitad end. Mind ootad väravas.
Ka varakevadises hämarpimeduses mind sa tunned –
on hallid peidetumad suled mu kunagistel linnutiivadel.

Intervjuu Berit Petolaiga
Berit Petolai/Eveliyn Fridolin, Üminaid üle aegade ja unede. Intervjuu Berit Petolaiga, Värske rõhk, 13.02.2020.
https://va.ee/uminaid-ule-aegade-ja-unede-intervjuu-berit-petolaiga/

Püsiviide Lisa kommentaar

Lauri Sommer

24. mai 2021 at 9:55 e.l. (Lauri Sommer, Nädala autor 2021) (, , , )

Lauri Sommer (1973) – eesti kirjanik, luuletaja, tõlkija, kirjandusteadlane ja muusik


Võitis Valgas väljaantava August Gailiti novelliauhinna 2021 oma teose „Pärlipyydjad“ eest. Auhinna üleandmine toimub Valgas Nipernaadi kuju juures 1. juunil kell 13.


Lauri Sommer on sündinud Viljandimaal, lõpetanud Tartu ülikooli kirjanduse magistrina. Esimesed luuletused avaldas noor autor ajalehes Sakala, Tartus kuulus rühmitusse Erakkond. Esimene luulekogu „Laurila“ ilmus 1998, seni viimane „Kodu kaduvas“ 2019. Esimese proosaraamatu „Kolm yksiklast“ avaldas Lauri Sommer luulekogust tosin aastat hiljem (aastal 2010), järgnesid autobiograafilise ainestikuga „Räestu raamat“ ja „Sealpool sood“ ning mõnevõrra lähedased, pisut müstilise ainestikuga „Lugusid lõunast“ (2016) ja „Lõputu soovid“ (2020).

Lauri Sommer on koostanud kogumikud Andres Allani ja Ernst Enno luulest ning Juhan Jaigi lugudest, tõlkinud Gerg Trakli, Richard Brautigani ja Matsuo Bashó loomingut. Värskeim Sommeri koostatud ja tõlgitud kogumik „Indiaani luule“ ilmus 2020 ja on esimene omataoline antoloogia eesti keeles. Sommeri sulest on ilmunud arvukalt artikleid, esseid, kogumike järelsõnu, temaga on salvestatud mitmeid raadiosaateid.

Lauri Sommerit on tunnustatud rohkete kirjanduspreemiatega ka enne tänavust Gailiti novelliauhinda. Nii on ta pälvinud Loomingu aastapreemiaid, Gustav Suitsu luulepreemia, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiaid, Bernard Kangro kirjanduspreemia, Juhan Liivi luuleauhinna.

Muusika tegemist alustas Sommer 90ndate alguses Viljandi punkbändides ja on osalenud hiljem erinevates muusikalistes kooslustes, sh setu meeskooris Liinatśuraq. Esinejanime Kago all on plaadifirmalt Õunaviks ilmunud rida helikandjaid Lauri Sommeri muusikapaladega, neist esimene „Piimaš“ 2003. a. Enamasti esitab trubaduur Sommer oma tekstidele kirjutatud muusikat, aga hiljuti andis plaadifirma Õunaviks välja Lauri Sommeri ja Arles Kanguse ühise albumi “Vanalinna vahel”, mille kõik lood on tehtud Liisi Ojamaa (1972-2019) sõnadele.

Katkend: Lõputu soovid, Menu kirjastus 2020, lk 97-105.


4
Buss seisis neljapäeva lõunal peale poolt kahtteist Suurekõrtsi kandis. Juht oli Varstust tulles mitmest tyhjast postist mööda kimanud ja ootas nyyd graafiku aega järele. Kuna ilm oli ilus, ei viitsinud ta seda teha peatuses, vaid sõitis natukene edasi ja peatas oma pisikese, 16 kohaga krusa Pärlijõe kaldal. Las keset tööpäeva ka natuke sillerdab ja vuliseb. Reisijad vaikisid nohisedes, kes linnaräti all peoplaane tehes, kes meenutas eilset joomingut naabrimehega ja toetas valutava pea käe najale, kes lesatas muidu niisama bussimolu moodi. Raadios rääkis keegi noor muusik oma esimesest plaadist natuke nii, et oh ma ise ka imestan, kui andekas ma olen. Järeltulev elektrooniline valsilugu mattus perioodiliselt eetrisahinasse, nagu mängiks aeglustusega vaharull.
Vaatasin Pärlijõge. See oli kõrge, aga mitte enam haripunktis. Oja kohale vajunud halapajuvõrasse oli terve kahlak oksi kogunenud. Kopra langetatud puunotte kattis tihe sammal. Taanduva suurvee loksuv vool noolis kaldaid. Vihitajad siblisid soojal kruusal kalda vahusel piiril.
Päike lõõmas seniidis ja bussiuksest voola pleekiva kulu hõngu. Veel yks väljateenitud kevad. Miski muu ei loe.

Pisike poolvarjuline kaldaserv seisis veekeeriste kohal. Vaht tantsis pinnal ja all mööduv punakas vesi oli kõigega nõus. Tasakesi vajus lahti pudenend savikiht voolu. Paljastus mingi mõranenud kivikaante keskel olev puust asjandus. Oot! Misse? Juhil oli aeg. Ta lülitas mootori sõiduks käima, aga kuna ma istusin kohe tema selja taga, siis jõudsin ikkagi enne välja lipsata. Minu pool kyljes istus veel inimesi, aga nad kõik vahtisid oma näitavat ja kõnelevat peopesa. Keegi teine polnud seda varingut märganud. See yle kivide silla alla minev veeneelustega vool lahises ja lurises ka, plartsatus vist ei kostnudki kätte. Buss kadus mäe taha.

Ronisin jõekaldale, määrisin seal turnides pyksid punaka saviga ja yks tennis oleks peaaegu vette jäänud, aga kasti tõin ära, sest kast see oli. Need lauad olid otsasein ja praegu oja põhjas lebav paeviilakas oli seda asja siis niiskuse eest kaitsend. Raske ta polnud, aga midagi seal see kõlkus. Mahtus parasjagu kaenlasse. Läksin sellega kodu poole. Kui auto häält kuulsin, tõmbasin teeveerde. Yle Võru-Valga maantee jõudes ja Musta talust mööda saades peitsin kasti yhte metsalohku puurisu alla ja tõin õhtul koju, kui kogu teekäimine oli vaikind, jalgratta pakikal koju.
Viisin kuuri alla ja koksasin kirvetagusega rossõtanu luku eest. Kui kaant kergitasin, käis kaks kuiva prõksatust: raudsed hinged murdusid vanadusest.

Lõputud soovid

Kastis lamas lappide sees mingi ese. Kerisin kangad lahti (viimane oli kergelt õline) ja vahtisin pettunult mitmelasulist trumliga pystolit. Käepidemel oli pisike endasse keerduv taimornament, aga sellega asja ilu ka piirdus. No selle oleks pidanud kyll keegi teine leidma. Kastikaane kyljes oli tuhmi knopka all paber. Tegin lahti. Seal seisis ainult tindisulega kirjutatud „4”. No on aga tore sõnum saadetud minevikust! Selgitab kõik minu kysimused ja väldib uute tekkimist juba ette. Myhatasin ja läksin tuppa pliiti kytma. Ootad elult vahel midagi muinasjutulist, maa sisse maetud aaret või koguni Tiibeti terma`t. Hakkaks justkui kõik jälle minema ja ots juba nagu paistabki ja siis muidugi pask-ahoi ja tere hommikust, tuleb jälle mingi brauning ja number. Nõmeeee. Aga mu pahameel ei jäänud siiski pidama. See tõusis põlevate kuusehalgude suitsuna korstnasse ja haihtus taevalaotuses tuhandete tähtede suunas laiali. Veidi aja pärast oli pahameelest tekkinud soojuse peal võimalik isegi munarooga valmistada.

Öö ära maganult tundus siiski, et peaks vaatama, kas see pystol pauku ka teeb. Kui juba need tehnohaiged linlased seal Kikkaojal igal suvel kolm ööpäeva põmpsutasid ja myristasid ja 10 kildi raadiuses inimeste kõrvadest nii ohtralt sitavett voolata lasid, et oleks vabalt võinud kogu Võrumaa virtsamerre uputada, siis teen mina siin ka yhe paugu ära, kasvõi sellise Tootsi laskmise loo Tamasseri rauaga kaetud paroodiana. Panin igaks juhuks vatitropid kõrva, läksin neemikule Verioja yrgoru käänukohal ja sihtisin yle oru seisvat kuusejändrikku. Just harude vahele. Sinna, kust nyyd mäe tagant paistev punane pilv võpatas. Pilvemassi tekkis päris pirakas avaus, nagu oleks kuul taevani jõudes lõhkenud. Pauk ise oli väiksem, kui arvasin. Ei pand kõrvi pillima ega midagi, aga kibedat musta pyssirohu haisu ja tossu pahvas kõvasti välja ja maailm lõi virvendama.

Hetke pärast seisin väikese poisina talu õuel. Teised puud olid poolde säärde, aga keldripealse taga seisis see suur võimas tamm, mida seal enam ammugi pole. Nurmed lagedad, Imbi poolt aasalt paistis pikk ja tihe heinasard ja väljatee ääres lösutas vastu maad pandud laastukatus, varjualune ree ja hobuseriistadega. Aga see hetk oli kerge! Mu keskealine mina tyhjenes nagu maha valatav liisunud veini pudel. Sinna asemele vilksas päikesejänkudena sinna-tänna silkavaid poisikese mõtteid. Seiklusromaani tegelasena puhusin toru pealt suitsu laiali ja panin brauningu sinnasamma kivile. See oli päikesest soe. Aasalt kostis ammumist. Elupuude taga oli lehm tsõõri puhtaks söönud ja oma puhkepaiga taguse põhjaliku lehmakoogiga märgistanud. Karjateel lamasid vanad kuivanud koogid, millele kärbsed või ussid olid juba augud sisse närind. Jooksin Pärja juurde ja tirisin teda kettipidi edasi. Jõllitas natuke, aga siis tuli kyll. Hyppasin jalaga ketivaia otsa ja see läks jõnkshaaval maasse. Hiilisin tagasi maja juurde. Kui palju ununud või tähele panemata asju! Piimapuki all lebas see imelik kuuliauguga roostene kiiver, mida sai korra pähe proovitud. Rajad olid tolmule tallatud, maja eest lauta, pesukööki ja suvetoa kõrval seisva jahutynni juurde. Mõned kanad siblisid vaarikates, teised põõtsutasid elupuude alusel helekuival mullal. Yks oli yle tara peenarde peale pääsenud. Võtsin ta sylle ja tõin tagasi. Ta ei sabistanud sugugi, vaid võttis seda mingi hajameelse rahuga. Tulin yle õue, lind rinnal, ja panin ta lauda kollase ukse man maha. Raputasin ruuhte natuke teri, kutsusin ja tulin teised ka – mõõdetud sammul, pead viltu käänates ja sulgi saputades. Kukk oli parasjagu kusagil ära.

Köögis seisid asjad vanas korras. Pliidi peal kaane all pruunistatud võisai ja praemuna, tänini lõrisevas kylmkapis Oka-III lösutasid Doktori vorst ja paar Žiguli õlut, sahvris eetrilõhn, köömnetee pliidil, valges kapis ylevalt kolmandal riiulil lillas paberkarbis „vabariigi” (piparmyndi) kommid ja Pirita purjeregati uudistega Õhtuleht laual. Ainult kedagi polnud. Vanaisa toa laual sahises VEF „Maailm täna” algust, aga selle olin ma ise lahti keeranud, et kuulata nupu krõksu ja paarikymne aasta vanuseid uudiseid, mida rääkisid mälus kaua vaikinud hääled. Oksõ ka kodust ära läinud, no mis see … Astusin uksest välja.

Juhtus olema selline kergete harvade pilvede rongkäiguga suvepäev. Käisin ringi ja mu pilk oli kõikjal. Võis astuda aeglaselt keldritrepist alla, tunda korraga päikse seljatagust tuge ja heledatest kiviastmetest tõusvat jahedust. Läksin yle põllu ja pisikese puust silla naabertallu Annit piiluma, aga tedagi polnud. Käisin muistselt tuttavas tammedealuses ja kiikusin veidike, astusin pirakast uksest rehetare vanasse kööki, vaatasin riiulite klaase, peeglilauda ja märke täis vaipa. Aknatagustele floksidele langev päike kumas tuppa ja tundsin, et Anni headus on kuidagi selles valguses kohal. Õhtupoolsesse koju tagasi jõudes kuulsin tuttavat kobinat. Yks kylapealt tagasi tulnud olevus haugatas ja hakkas seejärel niuksuma. Hetk hiljem mängisin juba Mikiga tema kuudi ees olevas tolmus. Mustvalge poisike! Ta aevastas äratundvalt, lakkus mu käsi ja näris mängeldes sõrmenukke. Tema lõhnast ja kasuka paitamisest tõusis pehme õhtukaar, kui temaga metsas ringi tiirutasime – Miku loomaradasid nuuskimas ja mutimullahunnikuid kraapimas, mina niisama kivide ja puudega. Selles tyvede vahelt põiki laskuvas laanekullas läksin Vasara piiri ääres tolle iidse, lõhenend tyvega kase manu. Juurte vahel oli omalaadne samblast tool. Seal puu syles istusid kõrvuti kaks isikut, laps ja mees, kyynarnukid läbi aastate kokku puutumas. Tundsin, et nende vahel käib elav jutt, mille laused olid nagu enne uinumist yle keha uitavad soojad iilid. Või nagu õitsev metsmaasikas oleks naadiga vestelnud. Aga mida nad omavahel rääkisid, ma ei saanudki teada.

Õhtupoole kuuldus Paeboja poolt lähenevat myrinat. See hääl ja tulede valgus rändasid siia-sinna, nii kuidas auto tee lookeid kaasa tegi. Puude vahel vilksatas tuttav värv ja mootor jäi jorisedes vait. Nemad! Laps ootas pehmeid ja piklikke ja kuldvõtmekesega rohe-puna-kollases paberis Läti iiriseid, aga mees hakkas sabistama. See kordus oli tema jaoks tontlik. Ja mees palus last, et lähme ära, ja laps nõustus kurbuseta ja tuli kaasa, kusagil oma taga-ajus teades, et lavapiltide vahetumisest hoolimata on see tasand lahkumatu, et ta jääb alatiseks siia. Et kusagil muundumiste taustal kestab hetk, kui täiskuu valgus kaheharulise pärna vahelt ta näole langeb. Kus Lõputu pöörab ringi ja ytleb, mida Ta temast tõeliselt tahab. Aga kui pildid jällegi muudetakse ja luud nõuavad taga oma mulda, pole sellel peol midagi ka näokatete vahetamise vastu.

Silkasin aasale ja seisin seal hõbekuuse varjus kohta, kust õu hästi ära paistis. Ja olidki vanad linnariietes, Vanaisal kõik pruun ylikond ja nokats peas, Vanaemal see sinikirja linnarätt, triigitud voltidega seelik ja vanapruunid kapronsukad. Ema oli nad meie oranži Žiguliga kusagilt tagasi toonud. Võibolla Aluksne kaubareisilt? Varsti kostis Vanaisa hyydmist: „Lauŕ! Kossaolt?” Millegipärast hakkas hirm selle ligioleva mineviku ees. Mida karta, kõik on ju omad? Nende käed, näod ja lõhnad, nende igatsetud jutt. Või hakkas mehel piinlik poisikese ees? Miks? Ma ei mõistnud seda tunnet. Mees oli igatahes otsustaja. Ta läks, viies poisi kaasa. Pystoli olin juba automyrina peale alateadlikult pihku haarand. Taganesin lapsepõlve mändide taha mäenõlvale ja tulistasin taas seda ajanõrelist kuuske, millel oli veel otsas tema haruline latv. Lasu kaja sööstis kahel käel piki yrgorgu minema. Mees haihtus yhes pystoliga, päästikule vajutanud poiss unustas hetkega kõik ja läks rahulikult iiriste juurde tagasi. Ta tahtis vaadata oma õhtust filmi.

Silmad olid udused, ma ei seletanud rada, mida mööda end sammhaaval kuhugi kobasin. Ja siis tundsin, mis maiku on vanadus kontides ja peas. Kõigitine koomale tõmbumine. Ja tunne, et oled midagi raisanud, midagi hinnalist. Kui nõrgad on jalad, kui raske on hingamine. Mäest ise yles ei saa. Tytar talutas korra orgu tiiki vaatama, kui ta siin käis. Kuna see oli? Kevadel? Mis praegu on? Rähmased silmad eristavad hämarusest vaevu kujutisi. Paljud kuldsed ja hõbedased inimesed astunud yle surma läve ja veel vaid harvad kylalised mälestuste majas. Kasvatasin need puudesalud, aga kes neid täna võsast puhastab, kui mina jaksan ainult õuel kooberdada? Kas järgmine omanik laseb neil laaneks saada? Või saab mu syda rahulikult uinuda selles mahajäetud aias, magada magusat und nende puude ja peenarde all, mille eest kord hoolitsesin, laup higine ja jalad tallumas jälgi pehmesse mulda. Olin yks pilt kymnete inimpiltide seas, kaader selle paiga igavikus. Kelle tuhk lamab urnis seal oru veeres kase all? Kuhu heidetakse minu oma? Sinna kiviga pihlaka juurde, mis oru serval kasvab. Keegi ei mäleta, et selline seal oligi. Ymber suur mets juba kasvanud, kust sa otsid. Aga kivi seisab ikka täpselt mäenõlvaku piiril, selle järgi leiavad yles ja pilluvad selle tuha siis kivi ymbrusse laiali. Las orust tulev udu tõuseb miljoneid kordi mu kontide yle ja uhub neist välja kurbuse viimase piisa, et jääks kallis rahu, mille ymber keerduvad sõnajala lehed. Ja kõik teised raiutakse maha sellelt nõlvakult. Kes seda teeb, kes jõuab? Minu käed on kanged ja kyynte all muld. Ma tegin, mis oskasin. Armastasin seda maastikku. Inimese mõistatus vilksatas siin murumättal. Miski jäi unarule, sest teist ei olnud. Mets avab oma põue ja sosistab õhtutuulega paar sõna. Taipan neid, aga mul pole enam jõudu kuuldut teoks teha. Saan ainult vaadata ta risustumist ja mõelda saarest ja kaskedest, mille juured sadistlik traktorist segi kyndis, ahvist, keda kopp kõrgele tõstis ja kes tundis mõnu puude köndistamisest, põlluveertest, kust lohakas töömees oksad metsaalusesse mädanema viskas. Tee oli kaotsis. Teadsin kyll, kus on mäepealne, aga ei tihanud minna majade poolegi. Kartsin näha nende tubade mandumist.

Siin talus on vaheldunud ylesehitajad ja allaandjad, Viimased allaandjad olid Samaryytlid. Ärge mu peale pahandage, muldsed velitsed. Teie olete siin samamoodi näitena nagu minagi ja keegi pole kellestki ees. Kõik mustrid elu kangas. Seejärel tulid ylesehitajad – Vanaisa, Vanaema ja Sarapuu pere, Darja ja Oksõ. Tsooru valla vana sool, mõisa kutsar ja hilisem Palukõrtsi omanik Naabri-Henning oli kyla peal rääkinud, et ei oleks uskunudki, et yks setu võib nii viletsas seisus talu kenasti joone peale saada. Minus on osa mõlemast variandist. Nyyd kogesin meelevastast tulevikku ja sain arusaamise, kust rajada tee läbi võsa. Sest ma tahtsin pääseda selle ammugi ununud kivi juurde seal armetus padrikus ja heita samblasse sängi ta lael. Teha seda isegi siis, kui ma oma elu lõpuni magavaks kassiks jään. Kui see kõik hajub väliste tulemusteta. Sest siit ära minnes on ehk hoopis mõni pooleli jääv soov see viimne, mis inimest õitseb.

Meenus, et Isa nägi hiljuti unenäo, kus olin sambakarnevali korraldamisega miljoni võitnud ja rahapakid vedelesid kõikjal korteris. Raha öeldakse tähendavat muret või haigust. Neid võib lahti kerida kellegi suur tigedus ja vihkamine. Kas on siis kusagil yks puu, kelle varjus sa oled alati kaitstud, kuhu ligi ei pääse yhegi raipe käsi? Ei oska teha muud, kui vaadata seda päikest ja käia edasi ringi ta all. Heas usus. Kõigub ju seegi. Korra tundus, et minust tulnud soe õhtu oleks nagu täis laste kaugeid kilkeid ja kõigil inimestel temas kerge olla. Seda maailma lubasin otsida. Aga kõik tundus hilja ja meeletu. Siinse Toomemäe kohal möllas vihane torm. Tuikusin iilinguis ägavate ja mitmel pool vastu kive koolduvate puude vahel, komistasin vanale kännujuuurikale. Ajasin end pysti ja läbi mitme eksimise komberdasin tagasi pystoli manu. Muidu poleks leidnud, aga jalgadele meenus äkki see aastate eest sisse raadatud rada. Tulistasin kolmandat korda. Kuul jäi oru kohale seisma ja peatas tormi, mis vuhises veel korra kõrvulukustavalt ja koondus siis surinal õuepärna poole lendavaks maipõrnikaks.

Olin tagasi oma neljakymne esimese aasta värskes kevadises hommikus. Kell näitas kolmveerand kymme. Nyyd Ufikule ja Väigule sööki panna ja siis padavai Võrru ja kohe Tartu bussi peale. Toomemäel tahab Liidi hoidmist. Aga enne toon labida ja kasti ja matan selle brauningu siia kivi juures olevasse tyhjaks jäänud mägraurgu. Lase elu elada ennast ise. Las keegi järgmine leida selle neljanda lasu. Võtta või jätta.

Lingid

Olemine. Lauri Sommer. (Saade lapsepõlvest, kestvus 54:21)
https://klassikaraadio.err.ee/1015101/olemine-kirjanik-lauri-sommer

Tammjärv, Maia. Paigalolemise kunstnik. Intervjuu Lauri Sommeriga (2017)
https://www.muurileht.ee/paigalolemise-kunstnik-intervjuu-lauri sommeriga/

Vaher, Berk. Kõnetav ja kuulatav Lauri Sommer (2012) https://ekspress.delfi.ee/artikkel/65162918/konetav-ja-kuulatav-lauri-sommer

Võrumaa kirjanikud. Lauri Sommer
https://lib.werro.ee/soovitame/vorumaa-kirjanike-galerii/6-huvitav/vorumaa-kirjanike-galerii/407-sommer,-lauri-1991-aastani-soomere-2-iv-1973-viljandi

Püsiviide Lisa kommentaar

Juha Hurme

5. mai 2021 at 1:50 p.l. (Juha Hurme, Nädala autor 2021) (, )

Juha Hurme (1959) – soome teatrilavastaja ja kirjanik. Mitmete Soome teatrite asutaja ja eestvedaja. Ülikoolis õppis bioloogiat. Ta loomeportfellis on pea viiskümmend lavastust ja hulgaliselt teatritekste. 2017 aastal pärjati Hurmet Finlandia kirjandusauhinnaga romaani „Neem” eest.

Romaan „Neem” võtab meile jutustada soome rahva ajalugu ehk nn soomeliku vaimsuse kujunemiskäiku ja tagamaid. Autor Juha Hurme alustab Suurest Paugust ja rändab läbi 14 miljardi aasta kuni 19. sajandi esimese kümnendini, et näidata kui mitmekesisest ainesest koosneb ühe rahva iseolemine. Lugeja ees on terve maailma suvaliste rõhuasetustega kultuurilugu.

Kirjastus Varrak, 2021

 

Katkend: Neem, Varrak 2021, soome keelest tõlkinud Tiiu Kokla. Lk 193-201.

Üheksas peatükk

Makjavellism. Kopernik. Agricola. Ei prigu ole pahasta tehtud. Montaigne. Olaus Magnus.

Me maa oli hansakaubandusele vaatamata vaene ja selleks ka jäi. Kasinus tekitas Neemel ja ulatuslikumalt kogu Rootsi riigis võrdsust ja vabadust. Lääne-Euroopas ostsid ainuvalitsejad lojaalsust feodaalülikutelt, jagades neile suuri maatükke ehk lääne ühes talupoegade, -tütarde, hobuste ja kariloomadega. Rootsis selliseks süsteemiks võimalust ei olnud, kuna kõlbulikku viljakat maad ja elavat inimjõudu pistiseks ei jätkunud. Nõnda siis säilitasid talupojad iseseisvuse ja maksid makse otse kroonule ja kirikule. Neemel kujunes keskajal välja vaid väike, rälssi`ks nimetatud kõrgklass. Sõna rälssi tuleb rootsikeelsest sõnast frälsa, mis tähendab vabadust. Täpsemalt maksuvabadust, mille asjaomased lunastasid seeläbi, et varustasid kroonut relvastatud ratsamehega. Seega oli vaid rikastel võimalik aadlikeks saada. Tõsi küll, vaeste sõbra Jeesuse tegijanimi frälsare, päästja, tuleb samast sõnast.
Tasub meeles pidada Neeme elanike vähest hulka, et osata ette kujutada eluolu 900 aastat tagasi ja sellest edasi. 12. sajandil elas Neemel kõige rohkem 50 000 inimest, põhiosa neist rannavööndis, peamiselt edelas ja läänes, ning veel mõningad alet põletavad või ringirändavad tuhanded sisemaal ja põhja pool. Neeme ühinemine Rootsiga pakkus uusi elamisvõimalusi ja rahvaarv kasvas järgnevatel aastasadadel kiiresti.

14.ja 15. sajandil raputasid Rootsit võimuvõitlused. Iga parajasti võimulolev kunn tahtis teha kuningakrooni päritavaks, ent konkureerivad suguvõsad nurjasid säärased projektid, liitudes isekeskis või siis saksa hansavürstidega. 14. sajandi Neemel siirduti natukeseks ajaks Bo Jonssoni aega. Riigi rikkaimaks meheks arvatud Bo Jonsson Grip sahkerdas Rootsi näiliseks kuningaks sakslase Mecklenburgi Albrechti, kelle selja taga ta võimuohje sikutas, haarates iseäranis Neeme oma valdusse ja kontrolli alla.
Kui Albrecht 1389. aastal mängust välja löödi, ühinesid paljud tema pooldajaist Läänemere mereröövlite ja kaaperdajate ehk vitaalivendade lindprii jõuguga. See kartmatu ja vägivallastki kohkumatu, esmajoones saksa päritolu jõuk pidas 1390. aastate lõpuni ka osa Neeme linnustest oma hirmuvalitsuse all, kuni peakaagid hukati ja nende tegevus soikus. Ojamaalt juhitud vitaalivendade lipukiri oli võimas: nad pidasid end „Jumala sõpradeks ja kõikide vaenlasteks”!
Vitaalilurjuste juhttroika kõige paeluvam kuju oli magister Wigbold, Oxfordi ülikoolis õppinud intellektuaal. Vitaalivendadega on olnud võimalik tutvuda isegi Twitteri ajaloolise rollimängu kaudu: „Valluta hansalaev – prindi oma #piraat-lauamäng!”
Põhjala bossid läksid Hansa poliitilise võimu pärast närvi ja astusid pärast Bo Jonssoni surma omavahel liitu lõunast ähvardava ohu vastu. Rootsi, Taani ja Norra ühinesid Kalmari uniooniks 1397 ja valisid uniooni kuningaks teismelise Eriku Pommerist. Tegelikult oli võim aastani 1412 siiski Eriku vanaema õe Taani printsessi Margrete käes. Egas naist võinud ju otse ja avalikult kuningaks panna.

Tahan hetkeks soojusega mõelda Margrete peale, kellest sai 1390ndail umbes neljakümnesena Taani, Norra ja Rootsimaa tõeline juht, üks Põhjala tugev naine ilma igasuguste Birgitta Birgersdotteri pühaduseta. Elegantne ja uljas tegu siin selles habemike vanameeste Põhjalas… Nõndaks, see hetk selleks, võin jätkata.
Talupoegade koorem oli segastes oludes kasvanud, maakad tõstsid 1360ndatel Neemel ja 1430ndatel Rootsi poolel mässu. Too teine mürgel pani Raseborgi ehk Raasepori linnuse ülemuse rüütel Otte Bogwischi paluma 1434. aastal Tallinna raelt laenuks suurtükke ja mõnd konsultanti, kes oskaks neid kasutada! See on Neeme ajaloos esimene märge tulirelvade kohta. Tulirelvade purustusjõud sundis fortifikatsioonimeistreid vahetama algsed puust konstruktsioonid kivikonstruktsioonide vastu.
Kalmari unioon oli omamoodi ühispõhjamaise eliidi klubi, ja see osutus kunstlikuks moodustiseks, mis püsis tülitsedes ja suisa sisemiselt sõdides vormiliselt koos aastani 1521. Uniooniaeg ei olnud Neeme seisukohalt midagi hullu. Kui Taani ennast 15. sajandil uniooni etteotsa upitas, said Neeme poliitilised tegijad mänguruumi juurde, mistõttu selle nii poliitiline kui ka majanduslik kaal Rootsi osana kasvas. Aastast 1362 said Österlandeti seisuste esindajad hääletada Rootsi kuningavalimistel.

Neeme katoliku kiriku elujõulisim aeg langes poliitiliselt segase 15. sajandi algupoolde, mil ehitati suurem osa keskaegseid kivikirikuid. Ehitusmeistrid palgati Lüübeki, Hamburgi ja Danzigi hansalinnadest, see tõi Neeme kirikutesse euroopalikku stiili, mis ühendati kodukootud, juba pronksiaja kivikalmetes kasutatud looduslikest kividest müüri ladumisega. Ahvenamaale oli kivikirikuid kerkinud juba 13. sajandi lõpul. Kirik ostis kirikute ehitamiseks ja kaunistamiseks rahvalt abi ja toetust valuutaga, mille väärtus tagati igaveseks: vastavalt abi suurusele anti annetajatele indulgentse ehk patuhüvitust.
Kiriklik kombetalitus oli pidulikult müstiline. Preester, kantor ja eri astme abivaimulikest ning teini`dest kokku pandud koor korraldasid kogu salapärase performance`i. Kogudus ei laulnud, laulmist juhatas kantor, kelle tunnusteks olid hõbesau ja purpurmantel, vähemasti Turu toomkirikus, kehvemates kirikutes midagi sinnapoole. Kirikuhoone ise oma piltide ja võluvahenditega äratas aukartust juba ainuüksi suurusega. Tavalise rahva karvastele kõrvadele kõlas ladinakeelne kirikulaul mõistagi taevaliku märguandena.
Keskaegseid kirikuid kaunistati värvikate piltidega, mille kõige muu kõrval esines ka muusikaga seonduvaid motiive. Reformatsiooni vingatsid hävitasid suure osa neist taiestest ülelupjamisega. Midagi jäi ometi alles või suudeti hiljemini luterliku vandalismi alt välja koorida. Rymättylä kirikus puhub kurat tuld purskavat pasunat, juhatades patust kogudust põrgusse. Naabervalla Taevassalo kirikus rokib torupillimängija täiega, endal seakärss ees. Lohja kirikus maalile põlistatud kirikhärra, kuulnud taevast rõõmusõnumit, keerutab hoogsalt jalga.
Hip-hip-hurraa, sai ülikoolgi asutet Uppsalaa, ja nimelt 1477! Kuid sellest oli esialgu kasu vaid pool aastasada, põhjusel, mis selgub hiljem.
Idast hakkas tuul puhuma samal aastal, kui Moskva suurvürstiriik tampis puruks Novgorodi ja tugev Venemaa asus muutma Läänemere alade riigimustrit. Savo aleviljelejad ja oravapüüdjad olid rahulikult trüginud üle Pähkinäsaari ebamäärase piirjoone esmajoones Moskva maksualaseks arvatud karjalaste maakamarale. Rootslased lasid pidevate piiritülide tõttu ehitada 1470ndail Savo südamesse kindluse, mis sai Põhja-Euroopa tuntuima sõdalaspühaku, aastal 1030 sõjas langenud viikingikuninga Olav Haraldssoni järgi nimeks Olavinlinna. Moskva vaatevinklist asetses see va väärusuliste kindlustis häbematult Venemaa territooriumil, nii et kokkupõrked Österlandeti ja ühtaegu Rootsi idapiiril jätkusid kogu 15. ja 16. sajandi kuni Täyssinä rahu uue piiritõmbamiseni aastal 1595.
Too nimetatud varjaagipealik Olav Haraldsson sai pärast surma ja pühakuks kuulutamist üle kogu Euroopa hämmastavalt kuulsaks. Minagi olen saanud oma teise ristinime temalt! Peale Savo kindluse nimetati tema järgi veel Turu dominiiklaste klooster ja sadu vagasid ehitisi terves Euroopas. Ristisõdijad püstitasid isegi Palestiinasse temanimelise kabeli, tapnud enne maha kõik paikkonna asukad.
Peale idaprobleemide oli Rootsi hädas Taaniga, kes üritas 16. sajandi alguses uuesti kogu uniooni enda kätte haarata. Taani oli kõva pähkel, lausa ülekaalukalt põhjapoolsest naabrist ees. Loendagem kasvõi linnu. Taanimaal oli 1500. aastal sada linna, kuna Rootsi riigis leidus 25 linna, millest seitse asus Neeme käärul. Taanlasest unioonikuningas Christian II tegi tõelise tembu 1520, tungis Stockholmi ja võttis pea maha 82 rootsi aadlikul, keda pidas oma võimule ohtlikuks. Ka Neemel lasid taanlased ehk jüüdid näidustuseks mõnel maksuvabal isandal samal põhjusel pea pakule panna.
Noor rootsi aadlimees Gustav Eriksson organiseeris Lõuna-Rootsi talupoegade vastuhaku jüütide vastu. Mäss laienes peagi üleriigiliseks. Augusti 1521 valiti Gustav Eriksson Vasa Rootsi riigihoidjaks ja kaks aastat hiljem kroonita ta Rootsi kuningaks. Taanlased panid vastu veel Neeme aladel, ent sügisel 1523 alistati nad Viiburis lõplikult.
Neeme maksuvabad aadlisuguvõsad olid ennustanud võitja õigesti, seisnud tugevasti Gustav Vasa seljataga ja lõikasid taas uuest poliitilisest olukorrast kasu. Gustav Vasa demonstreeris Neemel oma jõudu ja uusi usupuhastusvõtteid, andes 1528. aastal käsu Turust kagusse jääv Kaarinas asetseva Kuusisto katoliku piiskopilossi, keskaja tähtsa kultuurikeskuse, maatasa teha. Rammumeeste punt asus asja kallale, ja ega sinna kivi kivi peale jäänud. Võib vabalt vaatama minna. Seal need varemed on siiani.
Kuna edaspidi tuleb juttu sõjast ja vägivallast Neemel, kulub ära meenutada, et tulirelvad olid 16. sajandil tulnud, et jääda. Peale suurtükkide ka harkpüssid ja teised käsirelvad täiustusid ning levisid kiiresti. Tehnika arenes ka rahumeelselt. Omalaadne eeltööstuse isa Neemel on Raasepori lossiülem, Gustav Vasa käsknik ja rüütel Erik Fleming, kes 1530. aastail lasi Halikkosse ehitada veejõul töötava saeveski ning Siuntiosse sepapaja ja rauamaagi- kõrgahju.
Oma surmani (1560) Rootsi kuningatroonil püsinud Gustav Vasa toestas oma võimu vahenditega, mis pärinesid justkui otse itaalia reaalpoliitikauurija Niccolò Machiavelli (1469-1527) teosest „Valitseja”. Ja see polnud sugugi juhus. Linköpingi piiskop, tuntud Taani vaenaja Hemming Gadh oli Machiavelli mõtetega tutvunud ja küttis Gustav Vasat üles jõupoliitilisteks vägitegudeks nagu sparringus. Gustav Vasa tugev Monarhia kiirendas kolme Läänemere piirkonnas madistanuid rahvusvahelise võrgustiku määndumist: Kalmari unioon ja Hansa Liit lagunesid ning Rooma juhitud katoliku kirik oli sunnitud Põhjalast taanduma.
Panen ette, et kuulaksime nüüd pisut Machiavelli vaimukaid ja üldkehtivaid juhtnööre, enne kui kultuuripoliitilises aegruumis edasi ruttame:

„Siinkohal kerkib küsimus, ons vürstile kasulikum olla armastatud või kardetud. Sellele võib vastata, et kõige parem oleks olla mõlemat. Ent kuna neid omadusi on raske ühendada, siis tasub vürstil valida kardetu positsioon.
[- – -] Kardetud vürsti alamad omakorda on kuulekad karistuste kartusest, ja see hirm ei kao iial.”

Pilt maailmast ja maailmaruumist hakkas tasapisi, ent möödapääsmatult muutuma. Kolumbus oli põrganud Ameerika otsa aastal 1492, üritades Hiinasse ja Indiasse jõuda, ja Vasco da Gama oli samal kümnendil põrutanud ringiga vastupäeva ümber Aafrika sinna õigesse Indiasse. Magalhãesi flotill purjetas ümber maakera 16. sajandi alguses, ja prantslased sõitsid 1523. aastal ümber Nordkapi. Poola astronoom Mikołaj Kopernik, ladinapäraselt tuntud kui Nicolaus Copernicus, esitas esimest korda aastal 1512 oma nägemuse Maast kui planeedist, mis tiirleb ümber Päikese. See pommuudis hakkas mõjuma üsna pikkamööda, sest ainult õige vähesed taipasid Copernicuse arvestustest üldse midagi. Johann Gutenbergi arendatud liikuvate trükiplaatide abil kindlustas trükikunst 15. sajandi keskpaigast alates selle, et igasugust sõna sai nüüd paljundada ja levitada täiesti uues jõudlusega.
Euroopa esimese süüfiliseepideemia puhkemine 1494. aastal Napoli ümberpiiramise ajal annab omakorda tunnistust uute aegade saabumisest. Prantslased ja itaallased läksid Napolis omavahel raksu. Eks siis hakati uut laadi nuhtlust hiljem Prantsusmaal nimetama itaalia tõveks ja Itaalias prantsuse tõveks.
Itaalia arstil Gerolamo Gardanol õnnestus veidi hiljem 16. sajandil oma diagnoosis eristada süüfilist tripperist, mis on palju vanemat, vahest juba antiikset päritolu. Ennekõike on Gardano läinud ajalukku liigendvõlli ehk kardaanvõlli leiutajana. See andekas matemaatik uuris õpinguaastatel ka tõenäosusarvutust, kuna finantseeris oma arstiteaduse stuudiumi hasartmängudega. Ta leiutas kompleksarvud, otsides kolmanda astme võrrandi nullpunkte. Need on arvude abstraktsed üldistused, mille reaalosale liidetakse imaginaarosa, mis on omamoodi absurd: negatiivse arvu ruutjuur. Kompleksarvus on matemaatikakunst oma parimal kujul, intellektuaalne mäng, millel siiski on hämmastavalt tugev seos reaalsusega. 20. sajandil õpiti meie reaalsuse põhjapanevaima taseme kirjeldust, kvantmehaanikat, kõige käepärasemalt esitama kompleksarvudega.
Üht-teist toimus ka fantaasia vallas. Saksa munk Martin Luther tegi radikaalse ümberhindamise tõelisuse olemusest ning inimese ja Jumala vahekorrast ja avalikustas selle aastal 1517. Luther protestis paavstikultuse vastu ja rõhutas iga patuse isiklikku suhet Jumalaga. Seega tuli pühad tekstid tõlkida rahvakeeltesse. Usin ja osav kirjanik Luther kasutas ära uut trükitehnikat ja levitas agarasti sünget rõõmusõnumit, mida nimetatakse reformatsiooniks ehk usupuhastuseks.
Luther inimesekäsitlus on rabav: „Inimene on kärnane ja kõlvatu kott, täis ila, märga ja mäda, läga ja soppa, lehka, haisu ja kõiksugu saasta.” Koleda elu ainus eesmärk on teispoolsuses. Ja sinna jõuavad kõik üpris kähku pärale, enamik praepannile küpsema ja vähesed valitud luterlased igavesse õndsusse lösutama, sest Lutheri rehkenduste järgi on maailma lõpp iga hetk käes. Luther tundis Copernicuse hüpoteese, kuna tolle õpilane Joachim Rheticus oli neid talle vahendanud, ent tema tegi need maatasa kui midagi täiesti võimatut, piiblivastast.
Kahtlemata olid Lutheril ka omad toredad ja inimlikud küljed. Ta oli kõva õllesõber ja armastas rasvast rooga. Pealegi tarvitas see keelegeenius oma jutlustes ning iseäranis vindistes lauakõnedes mahlakaid rahvatarkusi, vanasõnu ja teravmeelsusi. Sõna Furz ehk peer kuulukse olnud tema eriline lemmik. Luther, pöörane inimkeha sajataja, hülgas tsölibaadi ja nais nobedasti kloostrist jalga lasknud nunna, kellega koos sai neid kähku palju. Luther koera nimi oli Tölpel, Tölp. Peremees esitles teda meeleldi, ise kerges svipsis, õhtusöögile kutsutud külalistele kui näidet Jumala loomistöö otstarbekusest, arvates, et koerad ja teisedki meeldivad jumalaloomad pääsevad taevariiki hõlpsamini kui inimesed.
Mõraneva Hansa Liidu bossid olid asunud Gustav Vasa poolele, sest uskusid, et temast on nende äritehingutele vähem tüli kui Taani Christian II-st. Gustav Vasa suutis Hansalt laenatud rahadega oma armeed rahastada ja säilitas sel kombel sõltumatuse Rootsimaa aadlikest. Aga laen tuleb tagasi maksta.
Gustav Vasa kiindus Lutheri teoloogiasse, kuna see õigustas teda röövima katoliku kiriku omandit võlgades Rootsi riigikassasse ja võtma kiriku juhtimist kuninga kontrolli alla. Päris kõike ei pidanud Hansalegi tagasi maksma, sest Gustav Vasa hoogustas oma poliitikaga kogu kaubaliidu lagunemist. Ta lõpetas ka kloostrite ja linnades gildide tegevuse ja vehkis sisse nendegi vara ning vähendas kiriku pidulikke sündmusi, mis tähendas muu hulgas seda, et kunstmuusika esitamine siirdus kirikust ja lihtrahva hulgast õukonda. Suur protestantlik luud pühkis 1530. aastail hoolega. Reformaatorliku kirjutaja raport oli lühike ja jõnk: „Rauma kloostri mungad kihutati pahatahtlike riugastega pahatahtliku saatuse hoolde.” Naantali birgitiinid tegid ruttu piiskop Agricolaga kompromissi ning lubasid „jätta pühakute appikutsumise ja muu seesuguse ebausu”. Viimase nunna surm 1591 pani kloostritegevuse seisma 395 aastaks, kuid 1986 naasid birgitiinid Turgu Ursininkatule. Soovitan soojalt kasutada nende võõrastemaja nii ööbimiseks kui ka koosolekupaigaks.
Perekonnaringis oli Gustav Vasa kummatigi üsna tolerantne. Tema teine naine, kümme last sünnitanud Margareta Lejonhufvud, jäi elu lõpuni katoliiklaseks. Kogu reform oli poliitiline abinõu, millele rahvas vastu pani. Kes see siis ikka tahab oma usku muuta! Rahvas märkas pealegi varsti oma kukrus, et kroonu maksustas kõvemini kui kirik. Ent Gustav Vasa hoidis ohjad pingul, ja nii pidi usk ikkagi muutuma hakkama, saavutades alles aastakümnete jooksul laiemat toetust ja vaimse sisu.
Oh häda, katoliku kiriku poolt toetatud Uppsala ülikool jäi muutunud olukorras kroonu ülal pidada. Gustav Vasat säherdune raharaiskamine akadeemiliste harakate peale ei huvitanud põrmugi ja ülikooli tegevus soikus ligi sajaks aastaks.
Rootsi läks tegelikult üsna stabiilselt ja rahulikult luteri usku üle. Neeme poistest olid ühed Soome esimesed luterlased Lutheri käe all Wittenbergi ülikoolis õppinud Petro Särkilax ja Mikael Olavsson. Särkilax sõlmis esimese vaimulikuna Rootsi riigis abielu ja tõi 1524. aastal oma sakslasest naise turukatele uudistada. Särkilax suri noorelt, nii et Neeme usupuhastaja ülesanded jäid tubli Mikael Olavssoni kiitsakatele õlgadele. Mikael võttis endale Pernaja talupojast isa ameti järgi nimeks Maaharija. Mikael Maaharija ehk ladina keeli Agricola.

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »