David Foenkinos

5. Dec 2016 at 3:14 p.l. (David Foenkinos, Nädala autor 2016) (, , )

220px-david_foenkinos_salon_radio_france_2011David Foenkinos (1974) – prantsuse kirjanik ja stsenarist. Ta on kirjutanud kümmekond romaani.

Katkend: Mälestused, Tänapäev 2015, tlk. Pille Kruus, lk 122 – 130.

41

Ärkasin tol ööl korduvalt. Mõtlesin oma perekonna ajaloole ja see segunes pildikestega olevikust. Ajastud riivasid üksteist ja sulandusid kokku, moodustades ebatavalisi ja ajatuid kogumeid. Ma polnud enam kindel oma vanuses. Lõppude lõpuks meeldis mulle see öö, mis möödus kõikehõlmavas ebakindluses. Tegelikkus kiskus kiiva, kuulsin telefoni helisemas ja mõtlesin, et see peab olema midagi tõsist. Ilmselt helistas isa, et teha mulle teatavaks mõni halb uudis. Kui ma telefoni kätte võtsin, polnud seal ometi ühtegi teadet. Mõtlesin asju välja, unistasin, kirjutasin. Ainus, mis oli veider tolles öös, kui ekslesin tegelikkuse kiiva kiskuvas laviinis, oli see, et mu unenägusid ei kummitanud ükski naine. Mul oli halb tunda, et naissugu, mida ma niivõrd ihaldasin, eemaldub minust traagilisel kombel, kuni ei ilmuta end enam isegi mu unelustes. Ma ei teadnud veel, et olulised naised ilmuvad olematusest. Ma ei teadnud, et selles meelelisuse kõrbes tuleb näha ilmutuse lubadust. Ootasin koidikuni. Mõtlesin, et see on ainus tõde, mis mul on: hommik saabub igal juhul.

Kohtusime vanaemaga hommikusöögil. Me olime nagu paarike, kummalgi oma harjumused: tema jõi teed, mina kohvi. Taustaks mängis mingi ebatõenäoline muusika, meloodia, mis jäi kusagile Barbara ja Abba vahepeale. Jõin mitu tassi, et üles ärgata.
„Milline imeline hommikusöök,” ütles vanaema.
„Ohoh, kas tõesti?”
Ma arvan, et tol hommikul tundus talle kõik imeline. Elu kõige kaunimad hetked ongi need, kui meil on täiesti ükskõik, mida me sööme. Leival oli tõepoolest ümbersünni maik. Hoidsin vaikselt hinge kinni, nautides vanaema head tuju. Olime otsustanud külastada toda kuulsat Alice`i, kes oli tema teise klassi kaaslastest ainsana siia piirkonda jäänud. Tegin ettepaneku helistada, aga vanaema eelistas niisama kohale minna. Olgu siis üllatus juba täielik. Õues oli endiselt üsna ilus ilm; suvi puikles muudkui vastu või siis ei suutnud sügis end kehtestada? Mida mina ka aastaaegade lahingust teadsin.

Teekond polnud eriti pikk. Panin ette minna autoga, aga vanaema tahtis kõndida. Jalutasime piki pankrannikut. Justkui tardunud pildist, mis meile avanes, jäime mingil hetkel paratamatult seisma. Maa vajus muret tekitaval kombel otse merre. See maailmalõpu maastik ärgitas nii mõndagi enesetapule. Mulle tundus veider, et inimene tahab surra silmitsi merega, selle maise ilu suurejoonelise vaatepildi ees. Siinne maastik lausa nõudis ellujäämist. Seisime mitu pikka minutit, ilma et oleksime rääkinud, liigutatud siinsest piiritusest.

Koputasin uksele. Selle avas viiekümnendates naine. See oli Alice`i tütar. Ta oli hommikuti ema juures. Selgitasime, kes me oleme. Ta ei suutnud seda uskuda.
„See on ju uskumatu lugu … nii et te olite mu emaga … ühes klassis?”
„Jah.”
„Oh … oh … oh, kui kahju.”
„Kahju? Millest on kahju?”
„Mu emal on mäluga probleeme … noh, see on tagasihoidlik viis öelda, et ta on omadega päris sassis.”
„Tunneme kaasa,” ütlesin, et ületada kerge kohmetus.
„Ta põeb Alzheimerit. Sellest räägitakse kogu aeg, inimesed arvavad, et teavad, mida see endast kujutab, aga võin kinnitada, et enne, kui te pole näinud oma ema vaatamas teid nagu võhivõõrast, ei tea te, kui vastik see on.”
Mida selle peale öelda? Kergus meie olekus oli pühitud. Viiekümnendates naine jätkas: „Ta ei tunne enam kedagi ära. Mõni päev arvab ta, et olen koristaja, mõni päev, et olen tema ema.” Ja kes meie talle siis oleksime? Tema tuppa jõudmiseks kõndisime mööda lõputut koridori, mis justkui sümboliseeris distantsi kahe maailma vahel. Naine koputas kergelt, enne kui ukse avas. Nägime Alice`i, kes istus suure peegli ees ja harjas juukseid. See oli väga veider pilt. Peeglit ümbritsesid lambipirnid nagu tantsijanna riietusruumis. Ta nägi meid peeglist ja pööras sõnatult ringi.
„Ema, sulle tulid külalised. Üks sõbranna, kes käis sinuga koos koolis.”
Järgnes otsustamine. Alice silmitses vanaema ja kõik tundus võimalik. Kõik laused, kõik mõtted, kõik hullused. Ta tõusis ja suundus lapsepõlvesõbranna poole. Ta tuli talle päris lähedale, tõesti lähedale, ja ma tundsin, kuidas vanaema süda peksab. Sattusime hetke dramaatilisusest segadusse. Ma ei teadnud, kuhu seista. Ilmselt poetasin „Tere, proua”, mida keegi ei kuulnud. Mu sõnad surid juba eos. Alice asetas käe vanaema näole ja ütles hetke pärast:
„Jah, ma mäletan.”
„…”
„Ma mäletan sind.”
„Kas tõesti, ema? Sa mäletad, et ta käis sinuga koos koolis?”
„Minuga? Ei, ta käis sinuga koos. Ma mäletan, et ta oli su parim sõbranna.”
„Ei, ema, ta käis sinuga.”
„Me käisime koos teises klassis,” ütles siis vanaema. „Sa istusid minu taga.” Ta pööras ringi ja tõstis juuksed üles. „Kas sa ei tunne mu kukalt ära?”
Vanaproua silmitses tema kukalt ja naeratas siis. Tal polnud aimugi, kes see naine võis olla. Minu arvates oli see hetk üdini ebaõiglane. Vanaema oli vanadekodust ära tulnud ja ohtusid trotsinud, kõike seda selleks, et saada kontakti oma lapsepõlvega, ning nüüd pärandas minevik talle naise, kes oli eksinud oma udusesse maailma.

Mõne sekundi pärast ütles Alice: „Tere tulemast meie juurde. Äkki jooks šampanjat?” Tema tütar, kes oli kahtlemata õppinud ema hullushoogudega toime tulema, ütles:
„Jah, see on hea mõte. Ma lähen toon.”
Ta läks kööki. Jäime kolmekesi tuppa. Alice läks ja istus uuesti oma tugitooli. Vanaema sättis end tema kõrvale voodiäärele. Nad vaatasid teineteist mõne sekundi ja naeratasid vastastikku viisakalt. Siis hakkas Alice uuesti juukseid harjama. Vanaema üritas:
„Kas sa tõesti ei mäleta? Preili Rougeoni klassi? Édithi, Jean-Micheli … Kas sa Jean-Micheli ei mäleta? Ta oli sinusse kõrvuni armunud … jah, täiesti sassis … ta kirjutas sulle luuletusi, mida sa meile lugeda andsid … need olid nii kehvad, et ajasid meid naerma …”
Alice pööras ringi ja vaatas vanaema pikalt, enne kui ütles: „Väga tore oleks šampanjat juua.”

Midagi polnud teha. Läksin vanaema juurde ja ütlesin, et mul on väga kahju. Ma tundsin, et see kohtumine on ta rööpast välja viinud. Ta ütles vaikselt: „Sa arvad, et ma olen hull, aga ta pole muutunud. Täiesti uskumatu. Ma tunnen ta silmad ära.” Lause lõpus ta hääl värahtas. Ja ta puhkes nutma. See tuli iseenesest. Paar lühikest, aga väga tugevat nuukset. Alice`i tütar tuli tuppa tagasi ja nägi vanaema pisaraid. Ta jäi ukseauku seisma ega teadnud, mida teha. Ta seisis seal, ühtaegu liigutav ja naeruväärne, käes kandik šampanjapudeli ja nelja pokaaliga.

42

Alois Alzheimeri mälestus

Alzheimer oli suurepärane neuropsühhiaater, aga ei tea veel, et annab nime oma meditsiinilisele avastusele. Selleks paiskab üks naine tema elu segi. See naine on Auguste D., kes võetakse 25. novembril 1901 Frankfurdi haiglasse. Alzheimer on kolmekümne seitsme aastane, kui otsustab hakata jälgima patsienti, kes kannatab kognitiivsete võimete järkjärgulise halvenemise all. Ta ei taipa kohe, et naisest saab tema kuulsaim juhtum, et temast saab justkui kunstniku muusa. Märkides peaaegu iga päev üles Auguste arenguid, hallutsinatsioone ja ebaloogilist käitumist, istus ta tema kõrvale, et küsimusi esitada.
„Mis on teie nimi?”
„Auguste.”
„Mis on teie perekonnanimi?”
„Auguste.”
„Mis on teie abikaasa nimi?”
„Auguste.”
Ta vastas igale küsimusele enda eesnimega.
Kui patsiendist oli saanud Aloisi kinnisidee, tuli mehele äkitselt meelde, et tema lapsepõlvekodu naabrinaise nimi oli samuti Auguste. Ta armastas südamest seda naist, kes käis teda tihti hoidmas, küpsetas talle kooke ja hellitas teda, kuidas aga sai. See oli naine, kes ise lapsi ei saanud. Ühel heal päeval pidi ta ära kolima, et järgneda Hamburgi üle viidud abikaasale. Ta tuli Aloisiga hüvasti jätma ja suudles teda pikalt laubale. Ta ütles poisile: „Ma loodan, et sa ei unusta mind.” Naise lahkumine mõjus poisile heidutavalt, aga mõned kuud hiljem oli ta naise täiesti unustanud. Seistes kolmkümmend aastat hiljem Auguste ees, kes ei mäletanud enam midagi, Auguste ees, kes tegi ta unustamatuks, mõtles ta uuesti lapsepõlve Augustele ja sellele, et iga oluline inimene kannab endas tulevikukaja.

43

Seekord vältisime pankrannikust möödumist. Vanaema oli tulnud täpse ettekujutuseta, mis võib juhtuda. Ta tahtis kõndida nostalgial, nautida nostalgia ilu, aga oli end leidnud vastamisi jõhkra tõega. Kunagi ei või teda, mida nostalgia endas sisaldab. Ei või teada, kas me puudutame selle etümoloogiat, selle valulikku ja melanhoolset tooni või embame selle modernsemat, minevikurõõmudega seotud naudingu külge. Ka vanaema ise paistis olevat üllatunud pisaratest, mida oli valanud, nagu võiksid meie tundlikkuse piirid alati muutuda. Läksime vaikselt edasi, teadmata isegi täpselt, mida me tegema hakkame. Küsisin, kas ta tahab hotelli naasta, et enne lõunasööki natuke puhata. Ta ei vastanud kohe, justkui mõtiskles millegi üle, enne kui ütles viimaks:
„Peaks minema mu kooli vaatama. Linnavalitsuse proua ütles, et see on alles.”
„Hea küll.”
„Me peame autoga minema, ma näitan teed.”
Sõitsime mõnisada meetrit Guy-de-Maupassanti kooli poole. Vanaema näitas teed, nagu oleks ta seal alati elanud. Kõik oli teistmoodi, sildid ja ärid, aga tänavad olid samaks jäänud. Linna kondikava oli puutumatu. Parkisime maja ette. See oli väike kool. Kõige enam oli seal vast viis klassi. Kindlasti mitte rohkem kui üks igas õppeastmes. Kohe pärast peaväravat tuli koolihoov. Möödujad võisid näha lapsi mängimas. Kohal olid mõned emad, kes ootasid lõunasöögipausi. Nad vestlesid omavahel, heites samal ajal põgusaid pilke meie poole. Me olime nagu kaks sissetungijat nende rutiini. Kuna nad paistsid olevat jahmunud, et mitte öelda murelikud, ütlesin mõne aja pärast:
„Mu vanaema õppis siin koolis.”
„Ah nii …” ütles üks ema kohkunud ilmel, nagu oleks ta just taibanud, et ka tema väike tütar jääb kunagi vanaks.

Lapsed jooksid välja. Mõned jäid hoovi, ilmselgelt need, kes lõunatasid sööklas. Poisid tagusid palli ja vahetasid kaarte, tüdrukud hüppasid kummikeksu ja tavalist keksu. Vanaema paistis sellest vaatepildist lummatud olevat, aga ma ei teadnud, mida ta tegelikult mõtleb. Ta võis üritada mulle võimalikult täpselt oma meelteseisundit kirjeldada, aga minu jaoks jäi see ikkagi täielikuks müstikaks. Mul pole aimugi, mis tunne see on, enne kui ise tema vanuses oma algkooli hoovi naasen. Mida pealegi ei saa juhtuda, sest minu kool lammutati asbesti tõttu maha. Äkki nakatas see ka mind. Ja ma võin viimaks ometi öelda, et mu neuroosihoogudel on allikas. Vanaema lõpetas mu siseheitlused: „Ma tundsin sellest kõigest nii palju puudust.” Ta jutustas mulle jälle oma ootamatust lahkumisest ja ma pidin talle peaaegu ütlema, et ta heietab kogu aeg ühte ja sama. Aga tegelikult jutustas ta seda väsimatut lugu oma haavast iseendale. Tegin talle ettepaneku:
„Tahad, lähme sisse? Vaatame klassiruume?”
„Ei, mitte täna,” vastas ta kohe ja ma mõistsin, et teatud mälestustele tuleb läheneda tasapisi.

Naasime hotelli ja ta kohe läks oma tuppa. Jäin üksi puhkeruumi ja hakkasin lugema vana ajalehte, mis seal vedeles. Alati on ehmatav vaadata läbi eelmise nädala uudiseid. Kõik liigub nii kiiresti, et see naeruvääristab olevikku. Mis huvi on lugeda midagi, mis mõned tunnid hiljem ei vasta enam tegelikkusele? Panin ajalehe käest ja jäin mõneks minutiks tukkuma. Ometi oli ärgates juba sügav pärastlõuna. Läksin vanaema tuppa, et vaadata, millega ta tegeleb. Paotasin ust, ta magas veel. Ta tundus nüüd nii väsinud. Ta ei paistnud enam sugugi noorem nagu eile. Minu arvates ta lausa hingas vaevaliselt.

Otsustasin üksi kooli tagasi minna, peas üks mõte. Seekord oli kell pool viis, tunnid lõppesid ja emad vaatasid mind endiselt sama mureliku moega. Mida ma ka mõistsin. Mul polnud sinna suurt asja. Mu kurnatud nägu ja ajamata habe üksnes rõhutasid mu lapseröövli välimust. Kõigi rahustamiseks pildusin laiu ja natuke rohmakaid naeratusi, ent katse pingeid leevendada mõjus mu kavatsustele vastupidi: nägin selgelt, kuidas nende nägudel süveneb paanika. Astusin viimaks kõrvale, et õpilased välja lasta. Erutunud kära möödus kui keeristorm, mis tahaks maa hävitamisega juba kärmelt lõpule jõuda. Mõne minutiga oli koolipäev õhku haihtunud. Olin tulnud vaistu jälgides ja nüüd, kui olin siin, polnud ma oma kavatsustes enam kindel. Astusin koolihoovi ja istusin pingile. Vahest kaks-kolm minutit hiljem (ma pole ajavahemikus kindel) väljus koolimajast üks naisterahvas. Noor naine. Meie elus oluliseks kujuneva inimese esimeses ilmumises on midagi väga liigutavat.

Ma ei suudaks eales unustada, kuidas too naine mulle üsna enesekindlal sammul lähenes. Tal oli seljas tumesinine ainsagi kaunistuseta kleit ja ta juuksed olid kinnitatud kõrgesse hobusesabasse. Võiksin lehekülgede viisi lahata tema liikumist minu suunas. See oleks lihtne. Tol hetkel ei teadnud ma temast midagi. Ta oli alles üks naine kolme miljardi naise seas, minu elus tundmatu. Jah, tol hetkel ei teadnud ma veel tema eesnime – Louise. Ma ei teadnud, et ta on siin kolm aastat algklasside õpetaja olnud ja tegeleb sel aastal teise klassiga. Ma ei teadnud, et ta käib teatriringis, aga kavatseb selle varsti katki jätta, sest on veendunud, et tal puudub anne. Ma ei teadnud, et tema lemmikrežissöörid on Woody Allen ja Aki Kaurismäki. Talle meeldis ka Michel Gondry, eriti tänu filmile „Karge meele igavene sära”, mis räägib armumälestuste kustutamisest. Üldiselt jumaldas ta prantsuse 1970ndate kinokunsti. Talle meeldisid Claude Sautet, Maurice Pialat ja Yves Robert. Nad meenutasid talle lapsepõlve. 1970ndate lõpp jätab füüsiliselt oranži värvi mulje. Tal oli tunne, et tema on sellest oranžist sündinud.

Loomingut

Delikaatsus, Tänapäev 2013, tlk Pille Kruus.
Mälestused, Tänapäev 2015, tlk Pille Kruus.

Püsiviide Lisa kommentaar

Gabriel Garcia Marquez

21. Nov 2016 at 9:36 e.l. (Gabriel Garcia Marquez) (, , )

Gabriel García Márquez (1927- 2014) – Columbia kirjanik, Nobeli kirjanduspreemia 1982. aastal. Viljeles maagilist realismi, mille tüüpiliseks teoseks on kirjaniku „Sada aastat üksildust”.ggmarquez

Katkend: Patriarhi sügis, OÜ Eesti Raamat 2005, tlk Ruth Lias, lk 106 – 113.

Nood olid halvad ajad, mu kindral, ei olnud riigisaladusi, mis polnuks avalikkusele teada, ei olnud käsku, mida oleks kindlasti täidetud, sestpeale kui pidulauas oli serveeritud kindral Rodrigo de Aguilari hõrku laipa, aga temale oli see ükskõik, temale ei läinud korda võimu komistused nende kibedate kuude jooksul, mil tema ema mädanes tasasel tulel tema magamiskambri kõrvaltoas, pärast seda kui asiaatlikes hädades kõige pädevamad meedikud olid langetanud otsuse, et tema haigus ei ole katk ega sügelised ega vaariklööve ega ükski idamaine nuhtlus, vaid mingi indiaanlaste nõidus, millest võib terveks ravida üksnes see, kes on selle sisse loitsinud, ja tema mõistis, et see on surm, ja ta tõmbus kõigest tagasi, et emaliku ennastsalgavusega hoolitseda oma ema eest, jäi taluma mädanemist tema kõrval, et keegi ei näeks, kuidas ta ema vaglaleemes haudub, ta käskis valitsuspaleesse tuua tema kanad, talle viidi vausid ja värvitud linde, kes omatahtsi saalides ja kantseleides sebisid, et ta ema ei hakkaks puudust tundma eeslinnavilla külaõhustikust, tema ise põletas magamistoas biksapuutükke, et keegi ei haistaks sureva ema laibalehka, tema ise leevendas bakterivastaste võietega vaevusi kehas, mis punetas kroomelavhõbedast, kolletas pikriinhappest, sinetas metüleenist, tema ise võidis auravaid haavandeid türgi palsamitega, trotsides tervishoiuministri arvamust, kellel oli hirm nõiduste ees, mis kurat, ema, parem, kui sureme koos, ütles tema, aga Bendición Alvarado teadis, et on ainus, kes sureb, ja püüdis avaldada pojale perekonnasaladusi, mida ei tahtnud endaga hauda kaasa viia, ta jutustas, kuidas tema platsenta oli sigade ette visatud, oo taevas, kuidas juhtus, et tema ei suutnudki kindlaks teha, kes neist paljudest kähku kaduvatest teehulgustest oli sinu isa, ta püüdis ajaloo tarvis pojale jutustada, et mees oli sigitanud tema ühe baari tagaruumis püstijalu, kääritatud siirupi lähkrite ümber kihava sinikärbseparve tõttu mütsi peast võtmata, ta oli tema enneaegu sünnitanud ühel augustihommikul kloostri kangialuses, oli teda uurinud melanhoolsete pelargooniharfide valgel, ja tema parempoolne munand oli olnud viigimarjasuurune ja tühjenenud nagu lõõts ning toonud hingamisel kuuldavale torupilliohke, ta kooris vastsündinu lahti nartsudest, mis noviitsid olid talle kinkinud, ja näitas teda laadaplatsidel, et ehk leidub kedagi, kes teab paremat ja eeskätt odavamat rohtu kui mesilaste mesi, mis oli ainus, mida talle soovitati imiku väärarengu vastu, talle pakuti tavapärast lohutust, et saatusega tuleb leppida, talle öeldi, et lõppude lõpuks on laps ju kõlblik kõigeks, välja arvatud puhkpillide puhumine, öeldi talle, ja ainult üks ennustaja tsirkusest märkas, et vastsündinud puuduvad peopesas jooned, aga see tähendab, et ta on sündinud kuningaks, ja nii see oli, kuid tema ei pööranud jutustusele tähelepanu, vaid palus, et ema jääks magama ega soriks minevikus, et temal oli mugavam uskuda, et nood isamaa ajaloo vääratused on palavikusonimised, magage, ema, palus ta, ta mässis ema peast jalgadeni linasesse linasse, ühte paljudest, mis ta oli lasknud nimelt valmistada, et mitte haiget teha tema haavanditele, ta pani ema magama külili, käsi südamel, ta lohutas teda, ärge meenutage kurbi asju, ema, mina olen ju igal juhul mina, magage rahulikult. Asjatuks olid osutunud paljud vaevanõudvad pingutused, summutamaks kuuldusi, et isamaa matriarh mädaneb elusalt, levitati väljamõeldud arstibülletääne, ent teadaannete kullerid ise kinnitasid, et on õige see, mida nende sõnumid kummutasid, et roiskumisaurud surija magamistoas olevat nii vänged, et on eemale peletanud isegi pidalitõbised, et oinastel olevat kõri läbi lõigatud, selleks et põdejat värskes veres vannitada, et haige alt võetud linad olevat läbi ligunenud tema haavanditest immitseva küütleva ollusega, ja ükskõik kui palju neid ka pesti, ei saadud neid enam nii säravvalgeks kui enne, et keegi ei olevat teda enam näinud ei lüpsilaudas ega konkubiinide tubades, kus teda isegi halvematel aegadel oli päevatõusul ikka nähtud, priimas ise oli end pakkunud surijale viimset sakramenti andma, aga tema oli kõrge vaimuliku ukse taha tõstnud, väites, et keegi ei ole suremas, padre, ärge uskuge kuulujutte, ütles ta, ta sõi lõunat koos oma emaga, selleltsamalt taldrikult, sellesama lusikaga, hoolimata tuba täitvast katkudispanseri õhust, enne magamapanemist pesi ta ema seebiga nagu tänulik koer, kuna süda jäi tal haledusest seisma, kui ema jagas viimsete hääleriismetega õpetussõnu, kuidas hoolitseda loomade eest pärast ta surma, et ärgu kitkutagu paabulindudelt sulgi kübarate valmistamiseks, jah, ema, vastas etma ja tõmbas terve ta keha kreoliiniga üle, ärgu sunnitagu linde pühade ajal laulma, jah, ema, ja ta mässis talle ümber magamislina, võetagu kanad pesalt, kui müristab, et nad ei hauks välja basiliske, jah, ema, ja ta pani ema magama, käsi südamel, jah, ema, magage rahulikult, ta suudles ema otsmikule ja veetis temale jäänud napid unetunnid kõhuli maas voodi kõrval, rippudes kõigi meeltega haige une triivide küljes, järgides tema lõputuid sonimisi, milles avaldus seda suurem mõtteselgus, mida lähemale jõudis surm, ja ta õppis ööde pikku kuhjunud raevuga taluma meeletut raevu sel valuesmaspäeval, mille koidikul äratas teda maailma kohutav vaikus, sest tema ema, mu elu Bendición Alvarado, oli lakanud hingamast, ja siis harutas ta linade vahelt välja iiveldamapaneva keha ning nägi esimese kukelaulupuhte nõrgas kumas, et teine, täpselt samasugune keha, käsi südamel, oli profiilis maalitud voodilinale, ja ta nägi, et maalitud kehal ei olnud tõvehaavu ega vanaduskahjustusi, vaid see oli tihke ja sile, nagu õliga maalitud surilina mõlemale poolele, ja sellest õhkus õrnade õite loomulikku lõhna, mis puhastas magamistoa haiglaõhustiku, ning ükskõik kui palju lina ka salpeetriga hõõruti ja leelises keedeti, ei kustunud kujutis ometi, sest see oli päri- ja pahupoolelt ühinenud linase riide kiududega, ja see oli igavene lõuend, ent temal polnud piisavalt meelerahu, et hoomata tolle ime mõõdet, vaid ta lahkus magamistoast raevuse uksemürtsuga, mis kajas kui püssipauk läbi maja, ja siis hakkasid helisema hingekellad katedraali tornis ning seejärel kõikides kirikutes ja seejärel kogu riigis, ja kelli löödi ühtejärge sada päeva, ning need, kes kellalöökidest ärkasid, mõistsid endale illusioone tegemata, et tema on taass kogu oma võimu isand ja et tema mõistatuslik süda, mida rõhus sellest surmast johtuv raev, tõusis jõulisemalt kui eales mõistuse ja väärikuse ning andestava sallivuse alusetute soovide vastu, sest tema ema, mu elu Bendición Alvarado, oli surnud tolle esmaspäeva, kahekümne kolmanda veebruari varahommikul ja maailmas algas uus segaduste skandaalide ja ajastu. Keegi meist ei olnud küllalt vana, et võinuks olla selle surma tunnistaja, kuid matuste kära järelkaja oli kandunud meie päevini, ja meil oli tõepäraseid andmeid, et tema ei saanud kogu oma ülejäänud elu jooksul enam selleks, kes ta oli olnud varem, kellelgi polnud õigust segada tema vaeslapseunetust palju pikema aja jooksul kui ametliku leina sada päeva, teda ei nähtud enam leinamajas, mis kaikus matusekellade vägevast kuminast, kellad ei löönud muid tunde peale tema kaotusvalu tundide, räägiti õhates, palee valvemeeskond käis paljajalu nagu tema võimu algaastail, ja üksnes kanad võisid teha, mida tahtsid, keelatud majas, mille ainuvalitseja oli muutunud nähtamatuks, tema süda jooksis raevust verd punutud kiiktoolis, kuna tema ema, mu elu Bendición Alvarado, rändas mööda noid palavuse ja viletsusega nuhelduid lagedaid kõnde saepuru ja jäätükke täis topitud jahedas kirstus, et ta ei roiskuks rohkem, kui oli seda olnud elusast peast, sest tema surnukeha oli kantud pühalikus protsessioonis ka riigi vähim läbiuuritud piirideni, et keegi ei jääks ilma eesõigusest austada tema mälestust, tumedate krepplintide tuulekoraalide saatel viidi ta kõrglavakõndude raudteejaamadesse, kus teda võtsid sellesama kurva muusikaga vastu needsamad vaikivad rahvahulgad, kes olid teistel, kuulsusaegadel tulnud, et tutvuda presidendivaguni hämarusse peitunud võimuga, surnukeha pandi austamiseks välja heategevasse kloostrisse, kus rändav linnuneiu oli aegade alguses enneaegu ilmale toonud eikellegi poja, kellest sai kuningas, pühamu suur siseuks avati esimest korda sajandi jooksul, ratsasõdurid korraldasid asulates indiaanlastele haaranguid, ajasid röövituid karjana enda ees, tõukasid neid püssipärahoopidega avarasse löövi, kuhu kiirgasid kurbust vitraažide jäised päikesed, kus üheksa täies ornaadis piiskoppi laulsid vaikse nädala leinamissat, maga rahus oma aupaistes, laulsid diakonid, laulsid missateenrid, rahu sinu põrmule, laulsid nad, väljas sadas vihma pelargoonidele, noviitid jagasid suhkruroomahla surnute mälestamise oblaatidega, müütasid patiote kivist arkaadide all seakotlette, palvehelmeid, pudeleid pühitsetud veega, teeäärsetest kõrtsidest kostis muusikat, paugutati püsse, kangialustes tantsiti, oli pühapäev, nüüd ja alati, olid piduaastad väejooksikute metsastel radadel ja udustes mäekurudes, mida mööda tema ema, mu surma Bendición Alvarado, oli oma elus kõndinud poja kannul, kelle oli endaga kaasa kiskunud föderalistlik keeristorm, sest sõjaajal oli ema poja eest hoolitsenud, oli takistanud väeosa muulasid teda kapjade alla trampimast, kui tema tekki mässituna maha kukkus, teadvuseta, malaariapalavikus lollusi rääkis, ema oli püüdnud temasse süstida esivanematelt päritud hirmu ohtude ees, mis varitsevad kõrgmaainimesi tumeda merega linnades, Bendición Alvarado kartis asekuningaid, raidkujusid, krabisid, kes joovad vastsündinute pisaraid, ta oli värisenud kabuhirmust võimupalee majesteetlikkuse ees, mida ta läbi vihma nägi rünnakuööl, toona kujutlemata, et see on maja, kus tal tuleb surra, üksilduse maja, kus elab tema, kus tema küsis endalt raevulõõmas, kõhuli põrandal, kuhu kurat küll oled sa ennast toppinud, ema, mingisugusesse sopasesse mangroovtihnikusse võiks olla takerdunud sinu keha, kes peletab liblikaid sinu näolt, ohkas ta mured murtud, samal ajal kui tema ema Bendición Alvarado purjetas banaanilehtedest baldahhiini all mülgaste iiveldamapanevate aurude keskel, et teda saaks vaatamiseks välja panna kaugetes kolkakoolides, salpeetrikõrbete kasarmutes, indiaanlaste õuedes, teda näidati väärikaimates majades koos tema noorpõlvepildiga, kus ta oli rauge, oli kaunis, tema laubal säras diadeem, ta oli vastutahtsi kaela pannud pitsilise krookkrae, oli lasknud endale puudrit näole tupsutada, ja puna huultele määrida, sel ainsal korral, talle pisteti pihku siidist tulp, et ta hoiaks seda nii, mitte nii, proua, vaat nii, hooletult süles, kui Euroopa monarhide fotograaf Veneetsiast tagi temast esimese daami ametliku pildi, mida näidati surnukeha kõrval kui ümberlükkamatut tõendit igasuguse võltsingukahtluse vastu, ja nad olidki täpselt ühesugused, sest midagi polnud jäetud juhuse hoolde, surnukeha ehitatisalajaste menetlustega ümber, kui kosmeetikavahendidest enam abi ei olnud ja parafiiniga silutud nahk kuuma käes üles sulas, laugudelt eemaldati vihmade aegu sirgunud sammal, sõjaväerätsepad hoidsid korras surnu kleiti, nagu oleks see alles eile selga pandud, ja säilitasid muutmatus kauniduses apelsiniõites pärga ning süütu neitsi mõrsjaloori, mida ta elus polnud iialgi kandnud, et keegi selles ebajumalakummardajate bordellis ei söandaks eales korrata väidet, et sa erined oma pildist, ema, et mitte keegi ei unustaks, kes on see, kes käsutab nüüd ja igavesti, kuni kõige viletsamate hurtsikukobarateni selvaleedetel, kus pärast paljusid unarusaastaid nähti keskööl uuesti saabuvat täistuledes igivana puust rattaga jõelaeva, ja see võeti vastu lihavõttetrummide põrinal, sest usuti, et kuulsusajad on tagasi tulnud, elagu matšo, karjuti, õnnistatud olgu see, kes tuleb tõe nimel, karjuti, hüpati vette, kaasas nuumatud vöölased, kaasas härjasuurune kõrvits, roniti üle puupitsiliste reelingute, et kuulekuse märgiks pakkuda andamit nähtamatule võimule, kelle täringud otsustasid isamaa saatust, ning jäädi hingetult seisma tükeldatud jää ja kivisoolaga katafalgi ees, mida mitmekordistasid presidendimessi jahmunud peeglid ja mis oli avalikuks hindamiseks välja pandud ventilaatoritiivikute alla ennemuistses lõbusõidulaevas, mis kuude kaupa ristles ekvaatorilähistel jõgedel, kiiresti mööda libisevate saarte vahel, kuni eksis õudusunenäoajastusse, kus gardeeniad oskasid mõtelda ja iguaanid lendasid pimeduses ringi, maailm lõppes, puust ratas jooksis kullaliivikule kinni ja murdus, jää sulas, sool riknes ning turses surnukeha jäi sihitult saepurusuppi hulpima, ent ometi see ei roiskunud, vaid hoopis vastupidi, mu kindral, sest siis me nägime, kuidas ta avas silmad, ja nägime, et tema pupillid olid läbipaistvad ja seda värvi nagu sinine käoking jaanuaris ning neil oli täpipealt kuukivi tervistav toime, ja isegi meie, kõige umbusklikumad, olime näinud katafalgi klaaskaant tema hingeaurust ähmastuvat ning olime näinud, et tema pooridest voolas värsket ja lõhnavat higi, ja me nägime teda naeratavat. Te ei kujuta ette, mis kõik on juhtunud, mu kindral, maailm on pea peale pöördunud, me oleme näinud muulasid poegimas, oleme näinud lilli salpeetri sees kasvamas, oleme näinud kurttummi jahmumas omaenese imepärastest imekarjatustest, ime, ime, kirstuklaas löödi klaasipuruks, mu kindral, ja äärepealt oleks tükeldatud laip, et see reliikviatena omavahel ära jagada, nii et me pidime kasutama grenaderide pataljoni, et taltsutada vaimustuspalangust pööraseid rahvahulki, keda Kariibi mere saarte kasvulavast saati tõmbas ülepeakaela tormava jõuguna ligi sõnum, et teie ema Bendición Alvarado hing on saanud Jumalalt võime astuda vastu looduse seadustele, müüdi surilina niite, müüdi skapulaare, tema külje vedelikku, jäljendeid tema pildist kuningannana, kuid nii maailmatu ja tuulepäine oli see inimmurd, et näis pigem taltsutamatu sõnnilaviinina, kelle sõrad trampisid sodiks kõik, mis nende teele jäi, ja tekitasid maavärinasarnast müra, mida teie ise võite siitsamast kuulda, kui tähelepanelikult kuulate, mu kindral, kuulake, ja tema pani käe kuuldetoruks kõrva taha, mis vähem undas, kuulas tähelepanelikult, ja siis ta kuulis, mu ema Bendición Alvarado, ta kuulis lõppematut mürinat, nägi mere silmapiirini ulatuva määratu rahvahulga pulbitsevat sood, nägi põlevate küünalde voogu, mis tõi keskpäeva säravasse kirkusse teise, veel, säravama päeva, sest tema ema, mu südame Bendición Alvarado, tuli tagasi oma vanade hirmude linna, nagu ta oli tulnud esimene kord sõja rüüstelaines, sõja toore liha leha saatel, kuid nüüd igaveseks vabana maailma ohtudest, sest tema oli lasknud kooliõpikutest välja rebida lehed, kus räägiti asekuningatest, et noid poleks ajaloos olemas, tema oli ära keelanud raidkujud, mis häirisid sinu und, ema, nii et sedapuhku naasis ta oma kaasasündinud hirmudeta, rahuarmastava rahvahulga õlgadel, naasis ilma kirstuta, lahtise taeva all, liblikatele keelatud õhus, koormatud kullast tänuandidega, mis otsatul teekonnal läbi kogu tema tohutu krampides vaevleva masendusriigi, alates selva piirist, talle külge riputati, peidetud kuhila alla pisikestest kuldkarkudest, millega halvatusest paranenud olid ta üle külvanud, merehädaliste kuldtähtedest, kullast lapsukestest usu kaotanud viljatutelt naistelt, kes oid pidanud kähku võpsikusse jooksma, et sünnitada, nagu sõjaajal, mu kindral, ta triivis terve rahvuse vanatestamentliku rännu hävitava tulva keskel, kus inimesed ei teadnud, kuhu jätta oma köögikraam, oma pudulojused, oma ühe elu riismed, hellitamata muud lunastuslootust kui needsamad salajased palved, mida Bendición Alvarado oli lugenud lahingute ajal, et käänata kõrvale kuulid, mida tulistati tema poja pihta, kes oli sõjamöllus tulnud, punane kalts pea ümber, karjudes palavikusonimiste vaheaegadel, elagu liberaalne partei, kurat, elagu võidukas föderalism, närused konservatiivid, ehkki tegelikult tõmbas teda atavistlik uudishimu tundma õppida merd, ainult et see vilets rahvamass, kes oli linna tunginud tema ema surnukehaga, oli hoopis märatsevam ja pöörasem kui kõik need jõugud, kes föderatsioonisõja avantüüris maad laastasid, oli aplam kui marabunta, jubedam kui paanika, kohutavam kõigest, mida minu silmad olid näinud võimuloleku loendamatute aastate kõikide päevade jooksul, terve maailm, mu kindral, vaadake, missugune ime.

Loomingut
“Kõdulehed” (1955)
“Sada aastat üksildust” 1975, 2002, 2006, Eesti Raamat, tlk Aita Kurfeldt
“Kadunud aja meri”, 1980 Perioodika, tlk Jüri Talvet
“Merehädalise jutustus”, Perioodika 1991, tlk Ruth Lias
“Patriarhi sügis” 2005 Eesti Raamat, tlk Ruth Lias
“Ühe ettekuulutatud surma kroonika” ,1995, tlk Ruth Lias
“Armastus koolera ajal”, Varrak 1995, 2006 Eesti Raamat, tlk Marin Mõttus
“Minu mälestused kurbadest hooradest”, 2006 Eesti Raamat, tlk Külli Artmann
“Elada, et sellest jutustada”, 2007, tlk Ruth Lias
“Armastusest ja teistest deemonitest”, 2007, tlk Ruth Lias
“Kaksteist kummalist palverändurit”, 2009 Eesti Raamat, tlk Kätlin Kaldmaa

Link
Jüri Talvet, Gabriel García Márqueze proosa, Eesti Päevaleht, 27.07.2001,
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/gabriel-garcia-marqueze-proosa?id=50806712

Püsiviide Lisa kommentaar

Emmi Itäranta

4. Nov 2016 at 12:11 p.l. (Emmi Itäranta) ()

Foto: Heini Lehvaaslaiho

Foto: Heini Lehvaaslaiho

Emmi Itäranta (1976) – Emmi Itäranta sündis Tamperes Soomes. Ta on õppinud teatriteadust ja loovkirjutamist, töötanud kolumnisti, teatrikriitiku, dramaturgi, stsenaristi ning pressiametnikuna. Praegu elab ja töötab autor Suurbritannias Canterburys.
Emmi Itäranta esikromaan „Teemestarin kirja” (e.k „Vesi mäletab”) tekitas 2012. aastal Soomes suurt elevust. Debütant võitis kõigepealt kirjastuse Teos suure ulmeromaanivõistluse, seejärel Kalevi Jäntti noore kirjaniku auhinna ning 2013. aastal ka Nuori Aleksis auhinna. Romaani tõlkeõigused on müüdud juba 12 riiki, ingliskeelse teose annab välja HarperCollins, ostes kohe ka kahe järgmise raamatu tõlkeõigused. Soome ajakirjandus on nimetanud seda oluliseks rahvusvaheliseks läbimurdeks.

Katkend: Vesi mäletab, Koolibri 2014, tlk Kadri Jaanits, lk 182 – 188.
Kraanist tuli vett.
Täitsin teetassi ja jõin selle tühjaks. Jõin teise tassitäie, siis kolmanda. Veevool ei lakanud. Tundsin ära vee maitse: see oli pärit tundruallikast. Sulgesin kraani ja avasin uuesti. Vett tuli endiselt.
Metall mu sõrmede all oli sile ja külm. Keerasin kraani kinni, istusin köögipõrandale, jalad kronksus, ja painutasin pea põlvedele.
Kuulasin oma hingamist. Kuulasin vere liikumist soontes. Kuulasin vaikust majas ja katsusin mõista, mis on juhtunud.
Mu silme ette kerkisid külaelanike näod, palved ja tänusõnad lõhenenud huultel, täidetud veelähkreid tõstvad käed, käeselja luude valge lehvik õhukeseks kileks pingutatud naha all. Nende sammud vajusid raskelt vastu maad, kui nad kandsid oma riiete all koormat, millest sõltus nende laste või nende abikaasade või vanemate elu. Üks neist oli tulnud minu majja, istunud minu köögis ja viinud endale minu vett – vett, parandasin mõttes, lihtsalt vett, mitte minu vett. Hiljem, külla tagasi jõudnud, vaatas ta plakateid tänavatel, neile kirjutatud vaevatasu suurust. Ja mõne päeva või nädala pärast, samm kindel või värisev, oli ta astunud tänaval seisva veekontrolli juurde. Öelnud: ma tahan teatada teile midagi, mis võiks teile huvi pakkuda.
Kui kaua on sõjavägi teadnud?
Kas nad jälgisid minu tegemisi ja reisiettevalmistusi, teadsid heliliikurist ja võltsitud k-passidest? Võib-olla teadsid nad allikast juba mitu nädalat, aga olid kuidagi teada saanud, et ma kavatsen külast lahkuda ja ootasid. Võib-olla olid nad valvanud heliliikuri peidupaika, jälginud, kuidas me Sanjaga sinna toitu ja vett tassisime. Ja eile, kui Sanja oli õhtul läinud peidupaika mind ootama, olid nad oma rasketes saabastes ja sinistes mundrites kohale tulnud, võib-olla ainult kaks – ühest oleks piisanud, sest Sanja polnud ju suurt kasvu. Kujutasin ette, kuidas nad talle sillaaluse koopa tumeda taeva all teele ette astusid ja saablid tupest tõmbasid. Vihm piserdas nende läikivad terad lainetavaks peegelpinnaks. Üks sõduritest sidus Sanja käed selja taha ja teine kahlas silla alla, kus ootas sõiduvalmis heliliikur. Nad võtsid liikuri ja kärule lastitud vee ja toidu ja viisid ta minema, ja tal polnud vähimatki võimalust põgeneda ega minuga ühendust võtta.
Katsusin mitte mõelda, mis Sanjast on saanud.
Kõigi teiste mõtete taga oli teadmine, et on olemas teinegi võimalus. Et teda ei võetudki kinni. Et sõduritel polnudki vaja tema juurde tulla.
Aga sellele võimalusele ei tohtinud ma mõelda. See ei mahtunud minu maailma piiridesse ilma neid kildudeks purustamata.
Mõtlesin kõigele, mida teadsin sellest, mis on juhtunud teistes veekurjategijate majades meie külas. Seda polnud palju: pelgalt sosinad ja kuulujutud. Vilksamisi nähtud vangid, kauged ja vaikivad nagu vaimud. Kuivanud veri aiatee liival.
Tundsin korraks õõnsat paanikat, mõeldes, et võib-olla ei tohi ma majast lahkuda, aga siis meenus, et olin juba hommikul ilma tagajärgedeta õues käinud. Mul polnud aga aimugi, kui kaugele majast ma minna võin. Ja mis juhtub siis, kui jõuan selle oma elule pandud nähatmatu piirini? Kas mind lastakse sealsamas maha või piisab hoiatusest?
Oli ainult üks võimalus teada saada.
Mul jalad värisesid, kui ma terrassile astusin.
Jalgrada maja välisuksest väravani oli sama tuttav ja argine nagu mu oma peopesa. Olin seda teed kõndinud lugematuid kordi, enamikel päevadel oma elust, ja ma oleksin osanud selle käänakuid ka kinnisilmi kirjeldada. Praegu aga oli teekond üle muru võõras ja uus, iga samm lõikavalt selge ja iga raskuspunkti muutus rõhuv nagu kohalt kangutatud kivirahn. Nägin räästa all ämblikuvõrku kinni jäänud ööliblikat, keda seal eile veel polnud. Nägin konarusi kiviplaatidel, nende servadest ebaühtlaseks kulunud kuju, kivimi raudtumedaid kihte, mille aeg oli üksteise vastu kokku pressinud. Nägin oma haprast luust ja õhukesest nahast tehtud jalga, mis lebas valge ja haavatavana kivist kilbil rohukõrre pehmes raamistuses.
Hingeõhk liikus minus rutakalt, katkendlikult, ja ma ootasin igal sammul tundvat midagi oma kehas – mida täpselt? Minu pihta polnud kunagi tulistatud. Olin kuulihaavu näinud, kuivanud verd ja kleepuvast kollakast vedelikust määritud sidemeid nende ümber, aga ma polnud kunagi näinud, kuidas kuul leiab oma ohvri. Polnud näinud valu inimese näol, kui metall läbib tema ihu, rebib laiali koed ja upub luusse. Kujutlesin kõrvetavat valu, otsekui väikest plahvataust oma lihas, ja seejärel katsusin ette kujutada sama valu sajakordselt, sest olin kindel, et minu esimene kujutluspilt polnud tõele ligilähedalgi. Kui palju mul üldse oleks aega tunda? Kas ma jõuaksin näha, kuidas elu minust pikkamööda välja valgub või oleks kõik nii kiiresti möödas, et haava kriiskav valu jõuaks vaevu mu tajuni tungida?
Veri tegi jalad raskeks, kui sundisin end samm sammu järel edasi astuma. Rohukõrred paindusid mu kingataldade all ja tõusid jälle hääletult taeva poole püsti, kui mu jalg uuesti õhku tõusis.
Metsatuka poolt kostis raginat. Ma ei näinud puude vahel liikumist. Taipasin, et olen peatunud. Hingamine galopeeris vangina mu ahenenud kurgus. Lõdvestasin lihaseid ja lasin õhul kopsudest valguda klaari, eileõhtuse vihma järele lõhnavasse hommikusse. Värav polnud enam kaugel. Samm: mõne pika sammuga oleksin kohal. Samm, teine ja kolmas: võiksin puudutada värava ööst veel jahedat metalli, kui sirutaksin käe ja küünitaksin. Viimane samm: seisin otse värava ees.
Lehed sahisesid üksteise vastu ja tuul rebis oksi. Jalgraja liival vehklesid varjud. Männioksale riputatud tuulekell kilksatas vaiselt mu selja taga.
Hingasin sügavalt sisse, sulgesin silmad ja avasin värava.
Midagi ei juhtunud.
Vaatasin ringi ega näinud ikka veel midagi, mis oleks andnud märku kellegi teise kohalolust.
Astusin sammu väravast välja.
Siis teise.
Kolmandal sammul lõhestas õhku terav, aga üllatavalt vaikne paugatus, otsekui oleks paks laud ühe metalse hoobiga pooleks löödud. Kõigest paari sõrmelaiuse kaugusel mu varvastest paiskus õhku peotäis liiva. Tardusin paigale. Paugu kaja sumbus ümbritsevasse maastikku.
Lapsena olin äikesetormide ajal mässinud end kardinasse ema kabineti nurgas ja olnud peidus selle rahustavas pehmes hämaruses, kuhu kumas läbi kanga lõime õrna valgust. Olin oodanud, kuni ähvardavad lõhed maailmas jälle kinni kasvasid ja olematuks luitusid ning majas võis jälle rahulikult, ilma kardinalt kaitset otsimata ringi liikuda. Nüüd käis minust läbi sama impulss. Iga minu ihurakk kisendas: pööra ümber ja jookse majja nagu jalad võtavad, tõmbu nurka kardina sisse kerra, kuni lõhed on jälle kinni kasvanud ja poleks enam vaja karta kukkumist pingul, tihenevasse pimedusse või eredasse, kõikepõletavasse valgusesse. Aga kardin oli ammugi servadest auklikuks kulunud, nurk täis ämblikuvõrke ja neisse kinni jäänud tolmutakku, ja polnud ühtegi kohta ei majas, ei aias ega tundrus, kuhu ma oleksin võinud maailmas haigutavate klaasservaliste kuristike eest peitu pugeda.
Astusin veel ühe sammu edasi.
Heli rebestas õhku ja kohast, kus kuul maad tabas, rabises mu jalale liiva. Tõstsin pilgu ja nägin liikumist umbes kümne meetri kaugusel: ribakest sinist puutüvede vahel, metalli lõikavat välgatust seal, kus päikesekiired seda tabasid.
Kolmas katse kinnitas seda, mida olin juba hakanud aimama. Liiv paiskus jälle õhku, täpselt nii lähedal, et see oli tõhus hoiatus, aga meelega märgist mööda. Need sõdurid oskasid lasta ja nad tahtsid, et ma teaksin oma piire. Tundus aga, et mingil põhjusel hoidusid nad mind vigastamast.
Kui ma aeglaselt läbi värava aeda taganesin, valgus üle maa rõhuv, kõikehõlmav vaikus.

Õhtu saabudes olin oma vangistuse piirid selgeks saanud. Piir kulges mööda aeda ümbritsevat tara, välja arvatud teemaja taga, kus tara polnud. Nähtamatu müür oli paika pandud umbes kümne sammu kaugusele teemaja tagaseinast, aga teemajja tohtisin ma vabalt siseneda. Järeldasin, et maja ümbruses peab olema mitu snaiprit, kes lakkamatult minu liikumist jälgivad.
Kui olin jälle tagasi majas, lukustasin ukse ja tõmbasin kardinad kõigi akende ette. Sain nüüd aru, miks teiste sinise ringiga märgistatud majade aknad olid alati kaetud. Kui elu on aheldatud kitsastesse piiridesse, on väärtuslik iga väiksemgi vabadusekübe. Ukse kulunud puit ja akende habras klaas ei suudaks sissetungijaid kinni pidada, aga niikaua, kui ma võisin nende eest varjata kasvõi väikest osa oma elust, selle enesele hoida, ei kavatsenud ma loobuda sellest privaatsuseraasukesest, võimalik, et viimasest, mis mulle oli jäänud.
Mulle meenusid kommunikaatorid. Üks neist oli endiselt sisse pakitud meie retke jaoks Kaotatud maadele. Teise olin jätnud oma tuppa puidust laekasse. Võtsin kotist häkitud kommunikaatori, vajutasin sõrme ekraanile ja ootasin valguse süttimist. Ekraanil vilkus rida punktikesi: seade otsis võrku. Lõpuks ilmus ekraanile teade: Ühendus puudub. Valisin menüüst: Otsi uuesti. Minuti pärast ilmus ekraanile sama teade. Läksin oma tuppa ja otsisin välja teise kommunikaatori. Ka selle ekraan teatas mulle, et majas pole levi. Minu vangistajad olid hoolt kandnud, et ma välismaailmaga ühendust ei saaks.
Õhtu lähenedes hakkasin toidu pärast muret tundma. Vett mul oli, vähemalt esialgu. Olin köögikraanist kõik lähkrid täis lasknud, juhuks kui vett enam ei tule. Majas polnud enam kuigivõrd söögikraami. Olin tassinud kõik, mis vähegi kauem säilis, reisi tarbeks heliliikurisse. Leidsin köögikapist mõned amarandikuivikud ja sõin ühe neist lahja tee kõrvale. Olin tänulik, et meil oli aed, sest osa marjadest ja köögi- ja juurviljadest pidi peagi valmima. Suurem osa on söögikõlbulik siiski alles mitme nädala pärast. Pudruhelbeid jätkub ehk nädalaks, kui ma kokkuhoidlik olen.
Kui päike oli nii madalale vajunud nagu see praegusel ajal üldse vajus, otsisin köögikapi sahtlist laia teraga noa. Seisin välisukse ette. Kunagi ammu oli ukse külge kruvitud kaheharuline raudnagi, mille otsa oli mul kombeks riputada oma putukavõrk. Tõstsin võrgu seinal olevale riiulile ja asetasin noaotsa vastu ukse valgeks värvitud puitu. Eristasin värvikihis pintslijälgi, ema käeliigutusi: ta oli vana värvi maha kraapinud, muutnud ukse jälle ilusaks ja läikivaks. Sellest oli möödas üle kümne aasta ja värv pragunes.
Surusin tera tugevasti vastu ust ja tõmbasin puusse ühe püstkriipsu sinna, kus väljaspool, ukse teisel küljel oli sinine ring. Värv sisselõike alt koorus maha. Teiste kriipsude jaoks oli veel küllalt ruumi.
Tagasi oma toas, pistsin noa padja alla. Lamasin, näol hilissuve valgus, kommunikaatorid voodi kõrval laual pimedad ja vaikivad.

Hommikul tõmbasin uksele eelmise kõrvale teise püstkriipsu. Õhk majas oli umbne ja läppunud. Kui ma ukse avasin, nägin, et terrassitrepile oli jäetud kandikutäis toitu. Seda ei olnud palju: pool leivakannikat, peotäis kuivatatud viigimarju, väike kotike ube. Panin oad veekaussi likku ja jagasin toitu ettevaatlikult portsjoniteks, sest ma ei teadnud, mitu päeva ma pean sellega läbi ajama. Tühja kandiku jätsin sinna, kust ma ta leidnud olin.
Mõtlesin veele, mis köögikraanist jooksis, kuigi poleks pidanud, ja snaipritele, kes meelega tulistasid otse jalge ette, aga ometi mööda. Mõtlesin terrassile jäetud toidule. Veendusin järjest enam ühes, mida ma ei mõistnud: mind taheti elus hoida. Vähemalt esialgu.
Veel taheti, et ma kardaksin.
Järgmise öö istusin akna all vahipostil, et näha, kas keegi käib õues. Natuke pärast kuut hommikul tuli sõdur. Ta kandis kandikut toiduportsjoniga. Kui ta selle terrassitrepile asetas, tõusin liikmeid rõhuvast väsimusest hoolimata üles. Kui ma ukse avasin, tõstis ta pilgu.
„Miks minu maja on märgistatud?” küsisin.
Sõdur võttis maast tühja kandiku ega vastanud. Ta pööras ringi ja hakkas minema. Läksin talle järele. Sain aru, et see on ohtlik, aga ma pidin proovima.
„Milles mind süüdistatakse?” küsisin. „Kas ma saaksin kellegagi rääkida?”
Sõdur astus vaikides edasi. Jooksin temast mööda ja astusin talle teele ette. Ta peatus ja pani käe saablipidemele. Märkasin alles nüüd, et see oli pagari poeg, kellega ma olin ühes koolis käinud ja keda olin näinud külas plakateid võõpamas.

Linke
Evelin Arust „Intervjuu: Emmi Itäranta”, 13.04.2014 Müürileht
http://www.muurileht.ee/intervjuu-emmi-itaranta/
http://www.emmiitaranta.com

Püsiviide Lisa kommentaar

Paavo Matsin

20. Oct 2016 at 9:00 e.l. (Nädala autor 2016, Paavo Matsin) (, , )

Foto: erakogu

Foto: erakogu

Paavo Matsin (1970) – eesti kirjanduskriitik ja kirjanik. P. Matsin on “Sirbi” kriitikapreemia laureaat. Ta õpetab EBS Gümnaasiumis kunsti ja filosoofiat. Matsin on Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Gustav Meyrinki Seltsi liige. 2015. aastal ilmus tal varjunime Paša Matšinov all romaan “Gogoli disko”, mis pälvis Kultuurkapitali ilukirjandusliku proosa preemia ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

28. oktoobril kell 18.00 saalis
Kirjandusõhtu: külas on Paavo Matsin, vestluskaaslaseks Kaspar Jassa
Paavo Matsin on tänavuse Euroopa Liidu kirjandusauhinna laureaat, tema raamatu „Gogoli disko“ valis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital 2015. aasta parimaks proosateoseks.

 

Katkend: Paša Matšinov „Gogoli disko”, Lepp ja Nagel 2015, lk 92 -100.

Paradiisiaias

Kittarist-ignorant-kvakuškamees Grigori Mansetovitš helistas koju taksofonist, mis asus jalgrattapoe kõrval. Ljuba kuulas teda vaikides. Sellest, et mehel on kellegagi suhe, oli ta juba mitu päeva tagasi aru saanud, kuid kõne oli ikkagi nagu välk selgest taevast. Jõudnud kaduvasse koju, istus Grigori nahkdiivanile ja varjas parema käega näo. Ljuba oli minemas komisjonipoodi, naine seisis mantli ja saabastega keset tuba ja peegeldus kord küljega, kord otsevaates kümnetelt kristallvaasidelt klaaskappides. Käsi, mis varjas Grigori nägu, ei peegeldunud kuskilt, vaid värises ja muutus üha väiksemaks ning läbipaistvamaks, näis, et ta odav muusikakooli hõbesõrmus veereb kohe-kohe kõhnaks jäänud näpult kakofoonse kolinaga maha. Ljuba oli valmis pannud kaks kohvrit, üks neist oli olnud pikalt kasutamata, seisnud kapiotsas ja lõhnas kergelt kassikuse järele. Ljuba oli toimuvast nii rabatud, et ei osanud eriti midagi öelda. Naine lahkus vaikides.
Grigori Mansetovitš Mansett tõusis ja vaatas meeleheitel pilguga toas ringi. Mõttekarusell töötas sedavõrd kiiresti, et ta ei osanud ühtki eset kaasavõtmiseks haarata. Ta seisis väikese poisina Tšehhi lõbustuspargi piletikioski ees ega suutnud valida hirmutavate ja vähemhirmutavate atraktsioonide vahel. Lõpuks võttis ta nagu nimme kõige otstarbetumad ja jaburamad esemed – seinalt karudega maalide vahelt kaks tääki, ühe Šveitsi, teine Norra päritolu, vihmavarjudekorvist metallkäepidemega jalutuskepi, mis imiteeris mõhklikku puuoksa, kodualtarilt libistas ta tasku uuri, mis tiksus toretseval metallvaagnal, ja sinise kiviga kuldse prossi, mida ta nooruses oli uisutamise ajal karvamütsi ees kandnud. Siis tuli talle mõistus pähe, järsku ja valusalt, nagu oleks pakasega lastekarusselli külge keele pannud ja ta loopis kapist kohvrisse pesu, sokke ning paar kikilipsu. Kitarr koos juhtmetega oli alati pakitud, ja ootas ukse kõrval jalutama viimist. Astunud väikese kodualtari ette, lõi ta paremalt vasakule risti ette, vaatas veel korra ringi korteris, kus oli veetnud enda elu õnnelikumad päevad, ning lahkus, vedades ebamugavaid kohvreid valusate põntsatustega trepist alla nagu oma olematuid lapsi.
Lumi oli järsku maha tulnud, Grigori seisis abituna maja ees, kohvrid jäid hange kinni ja kitarr kukkus valusalt vastu puusa. Kolmanda korteri vanamutt, kes alati kõigiga riidu kiskus, polnud lumelabidat kätte võtnud, sest arvas, et kui ta suvel miskit müstilist ja ainult talle teadaolevat majatagust hekki pügab, siis on tal õigus lumelükkamisest keelduda. Seda oligi moor koristustabeli alaserva kirjavigadega kirjutanud, hoolimata tõsiasjast, et valget ainet aina kuhjus ja kuhjus tema koristuspäevadel välisukse ette. Veel viimast korda vihastas Grigori Mansetovitš vanamoori peale, aga endalegi ootamatult andestas kohe härdalt ja tundis isegi muret, mis kogu elust siin nüüd lõpuks ilma temata saab.
Räbaldunud polstriga sinine takso viis ta liigagi kiiresti Katerina maja ette. Ta tõstis kohvrid esikusse ja otsustas enne uuest kodust väljumist käia kusel. Peldik oli hubane ja soe, ja mis eriti huvitav, kostis hirmsasti läbi. Teisel pool seina vidistasid päris meeldivalt ja paradiisiaialikult mingid puurilinnud. Kuid Grigori mõistis ruttu, et nii kui paradiisis oli pärimuse kohaselt kaks puud, hea ning kurja tundmise puu ja igavese elu puu, asustasid ka naaberkorterit vähemalt kaks salapärast elanikku või olevust.
Kõigepealt kostis õhukese seina tagant arusaamatut pobinat ja siis röökis keegi nii kõva häälega eesti keeles, et Mansetovitš lõi peaga ehmunult vastu poti kohal olevat peeglit.
„Kes see on?” osatas tundmatu naishääl kurjalt selles väljasurnud keeles. „Kes see on? Telekas ju käib, vaata, kuradi jobu!”
Mansetovitš kõikus kandadel. Üsna üllatunult kuulatas ta edasi, eesti keelt oli ta eelmise korra ajal koolis õppinud. Ilmselt oli tegu abielupaariga, kuigi mehe häält ei kostnud üldse.
„Plära, plära,” järas naine edasi. „Miks sul ükski asi siin elus meeles ei seisa? Kui aru ei saa ja midagi ei mäleta, siis käi siit teleka eest minema!”
Kuidas nad küll niimoodi sõimates suudavad koos elada? Eestlased… tõesti niisugused? Ljuba ei sõimanud kunagi, tegeles lihtsalt oma karude ja kristallidega ning jäi ajapikku üha võõramaks. Nii võõraks, et Grigori jälgis seda muutumist lapseliku imestusega nagu õigeusu papp, kes põlvitades ei suuda järsku pühakirjast õiget lehte ja peatükki leida, lappa siis palju tahes. Ta otsustas, et edaspidi tuleb võtta agressiivse naabrinaise sõnu isiklikumalt, et tuleb katsuda nende üle mõtiskleda ning otsida elu ja olemise sügavamat tähendust. Grigori sulges hoolikalt ukse ja jalutas äärmiselt aeglaselt kesklinna. Silmanurgast ja kõõritades tajus ta erilise valuliku selgusega, kuidas Viljandi oli talle täiesti võõraks muutunud. Aga see ei olnud huvitav ja uudishimu äratav teistsugusus, vaid vaikne valjenev paanika, midagi niisugust, mida ta oli kunagi tajunud turismireisil, kui oli üksi Buhhaaras ära eksinud ja sattunud vanalinnas tadžikke täis postkontori ette. Nii võis end ilmselt tunda inimene, kes lahkub kodunt väga harva, mõni kummaline Väike Mukk, kellest ainsaks elumärgiks on kord päevas korstnast tõusev suits. Tõesti, puudusid vaid kividega loopivad jõnglased ja talla alla kinnijääv liiga pikk riietus! Eriti üllatasid Grigorit puud kesklinnas, mis näisid härmatises seistes justkui aplodeerivat tema äsjalõppenud eluetenduse esimesele vaatusele. Jõudnud lõpuks järverestorani Vikerkaar, istus ta väsinult köögiukse kõrvale diivanile ja jõi äkitselt ja kiiresti, teadmata isegi, miks, ära kolm kanget Läti päritolu õlut. Grigori kõrvale istus varsti halva kuulsusega ehitusettevõtja. Ebameeldival tüübil oli käsil ohtlikult lahtise katusega objekt, kus sarikate vahel vuhises talvine tuul pläristada kileribasid. Ehitaja oli olnud viimseni solvunud, sest hooletusse jäetud maja juuksurisalongis, kus muidu oli mehele lõikust tehtud ikka tasuta, oldi täna vihasena keeldutud ja näidatud värsket läbijooksu salongi laenurgas. Selline inimlik kiirkohus oli teda, vabamüürlast ja suure pere toitjat, vapustanud, sest ta oli mees, kes üritas kõike edasi lükata jumaliku kohtuni. Ehitaja tellis bändipoistelt lugu „Vihm nutab raputades oma pikka mantlit” ja tantsis lõpuks üksinda fuajees nagu kurb emigrantlik kurg.
Hommikul äratas Katerina Grigori suudlustega, naine oli käinud juba duši all ja kandis nüüd peas suurt kokkukeeratud rätikut. Ljubaga võrreldes valitses uues kodus eestlaslik asjalikkus ja idamaine hoolitsus, võileivad tehti siin iidamast-aadamast ajast alati soojaks. Katerina hoolitsus oli nii suur, et tundus, nagu oleks hiljuti linnakest raputanud kullaröövi kogu saak toodud siia väikesesse korterisse ooperiteatri kõrvale, nii ülevoolavalt ja kindlameelselt hoolitseti nüüd Grigori nagu varastatud varanduse eest. Ka töökoht, järverestoran Vikerkaar, näis talle üha labasem ja vastuvõetamatum.
Ja jälle külastas Grigori tualetti. See oli armas, triibulise tapeediga õdus ruumike, mis seina tagant tuleva heli suhtes toimis imetlusväärse valjuhääldina, salapärase mängutoosina. Kuna kodunt kaasa võetud asjade hulk oli olnud väga väike ning needki oli Katerina paigutanud kohe ära kuhugi katusealusesse kamorkasse, siis oli Grigoril uue mänguasja üle väga hea meel. Esimest korda elus sai ta aru, kui õige oli klišeelik arusaam, et ühel hingel ei ole siinpoolsuses eriti midagi vaja. Kapp pintsakutega oli jäänud eelmisse ellu, vajunud varjusurma ja lõplikku kandmatusse, tal oli uues kodus vaid üks pintsak nagu põhikooli ajal ning üks lips, kuid rohkem ju inimene korraga selga panna ei saagi. Elu riidepuud võisid raske koorma all murduda, aga kui kapiuks oli korralikult suletud, siis ei olnud see üldse nii hull, kui oleks võinud arvata. Eelmise elu allakukkuvad üleriided sahisesid ta kõrvus üha summutatumalt. Sestap viis Grigori peldikusse isegi plekk-kruusi, et paremini paradiisiaia tarkusi kuulata. Kui vähe oli talle nüüd küll õnneks vaja! Ljuba ostetud maalide puutüvedele tardunud karupojad ja kristallist mets sektsioonkappide õhtuses pruunis hämaruses näisid kaugena ja võõrana. Eelmine kodu oli suletud nagu turmaliinist kapiuste taha.
Istudes potil enam-vähem nii, nagu Jumal teda loonud oli, asetas Grigori plekk-kruusi vastu seina, et ammutada sealt igavese elu vett. Vana usuteadusliku seminari legendaarne konksküsimus, mida armastas alati küsida Loenhardi õpetaja, vana müstik Nurja, nimelt, et miks inimesed ikkagi paradiisist välja aeti, ärkas sel hetkel kogu oma kohutavas ilus ellu. Leekmõõgaga ingel paradiisiväravas oli pandud tarkuse valvajaks ja inimese tõrjujaks pühalt allikalt, sest need väetid ja ülekäte läinud aiaelanikud olid söönud hea ja kurja tundmise puust, ning kui nad oleksid hammustanud ka veel teisest paradiisis kasvanud puust, igavese elu puust, oleksid nad jumalatega võrdsed. Sellepärast oli Jumal nad kõledasse maailma saatnud ning teinud neile nahkrõivad, vastupidava mootorratturirõivastuse, et nad elus kukkudes ja libisedes end marraskile ei tõmbaks. Ometigi oli Grigori oma kruusiga nüüd jälle siin, paradiisiväravas, tagasi, aegade ja tarkuse alguses ning tahtis vaid kuulatada ja mõtiskleda. Süda tagus, linnud laulsid ja telekas mängis, kuid keegi ei rääkinud. Siis, ootamatult, naeris keegi pikalt ja kurjalt-luksuvalt, nii et Grigori võpatas hirmunult ja läks tagasi kööki.
Ühel järgneval päeval palus Katerina Grigoril aidata naabril lund lükata. Kui mees jõudis tööga maja nurgani, nägi ta, et tema plekk-mängutoosi seina taga, kust oli kostnud huvitavaid hääli, ei olnud midagi. Mitte mingisugust kõrvalkorterit ei eksisteerinud! Tegu oli lumise välisseinaga, mille taga sirutusid valgest lumejahust välja vaid kaks raagus puud. Grigori katsus müüri käega, see oli vana, kulunud ja põlenud, keset seina oli vaid kinnimüüritud uksekoht. Kuidas oli see võimalik? Tol hommikul läks ta segaduses ja pettunult tuppa tagasi. Hääli ei saanud kuidagi olemas olla! Lahkuminek Ljubast oli mõjunud ilmselt rängemini, kui ta arvata oskas! Pühkinud pükstelt ja saabastelt lume, istus ta potile ja toetas pea värisevatele kätele. Ning kohe kuulis Grigori jälle hääli, need tabasid teda nagu piljardikii täpne löök! Kummaline küll, nüüd olid selle tagasihoidliku seinataguse lumise aianurga valinud diskreetseks nõupidamiseks koguni neli juudi rabi! Võis ette kujutada, kuidas nad seal lumes istusid, jalad piinlikult mantlisiiludele kokku tõmmatud!
Kõigepealt köhis üks eakas õpetlane pikalt ja näitas teistele ai-vai-kurtmise saatel lagunema kippuvat tasuta trammisõidu tõendit. See oli niisugune tavalise vanainimese jutt, mida ikka kuskil metroos aetakse. Kuid siis võeti üles vägagi salapärane teema.
„Kuulake mu jutt ära,” alustas sama sõidupileti-ulme-vanake, keda teised kutsusid rabi Akibaks. „Ma tean teie plaane, aga ei kiida neid heaks ja olen tulnud teid hoiatama, tahtsin ka käia möödaminnes muidugi turul. Karotše, paradiisiaedu on teadupärast kaks, ülemine hingedele ja siis alumine, kus oli ka Aadam oma esimese naise Lilithiga. Juudi lütseumist vast mäletate, et Lilith, esimene naine, oli targem maailma esimesest mehest ja igatpidi ülem temast. Nii tehti uus ja vagasem naine Aadamale, Eeva, tema enda kehast, küljeluust. Vaene mees aga jäi esimest kuldjuustega kaunitari igavesti igatsema! Ja teie, Viljandi aristotelesed, kujutage nüüd ette, et olete valmis tungima sisse niisugusse Jumala laboratooriumi? Šekhinahhi ja Hekhalotti? Sinna müstilise naiselikkuse ja kristallist taevapaleede maailma? Ja loodate sealt veel ka tagasi koju, siia Viljandisse, oma Juudi tänava portselankujukeste ja Mainakeste ning Ziinakeste juurde tagasi pöörduda? Pärast niisugust Moosese suudlust?”
Toru mulksus. Grigori surus kõrva kõvemini vastu plekk-kruusi.
„Ei tule mina teie hauasambale kivikest panema, kui nii lollid olete! Ei tule mina teist korda inglilt leekmõõka varastama, et teid, kuradi Viljandi fauste, jälle maailma tagasi kaubelda! Kas te tõesti ei saa aru, et inimene peabki surema igatsust tundes!”
Grigori Mansetovitš kuulas ja ta hinge tuli pakane. Talle tuli meelde hoiatuslugu neljast rabist, kes olid läinud paradiisi. Tagasi tuli neist tervena vaid üks – rabi Akiva, teised olid läinud kas hulluks või hukkunud. Tegemist ei olnud allegooriaga, seda vana juudi lugu tuli võtta otsese hoiatusena selle kohta, et keegi ei tohi tungida võõrasse maailma ettevalmistamata. Aga kas ei rääkinud vana tark mees just temast praegu oma ai-vai-tramburai-skaskas? Oli ta ju isegi läinud tõotatud maale, kus hõljusid ebamaised suudlused? Jätnud kõik ja tormanud ära kodunt. Aga kas inimese elu ei ole üks Egiptuse orjapõlv, mille jooksul ta peab vähemalt ühe puu paradiisiaeda istutama ja ühe püramiidi ehitama? Kas ei loobunud ta kõigest liiga kergekäeliselt, liiga sefiirses jazzirütmis? Nüüd ta juba kahetseski tehtut ja tundis ning nägi, kuidas silmade eest lõi mustaks ja ta ei näinud enam midagi peale oma armsa Ljuba.
Silmapilk lükati peldikuuks valla ja otsekui lumine roosipõõsas seisis mulgi-pikk-kuues rabi Akiva Grigori ees. Kummitus sirutas käe, lund kukkus isegi ukse kõrval olevasse väikesesse plekist ämbrisse, kus pühkimispaberit hoiti. Siis avastas Grigori end juba lumes ja kuulis, kuidas mitu inimest kiljudes põgenesid. Kuid mitte vana juut, kes pomises palveid ja kelle hääles tundis Grigori Mansetovitš ilmeksimatult justkui raadiodiktoris ära seinataguse rabi Akiba! Hoopis need teised rabid põgenesid mööda lumist tänavat.
Kogu maailm lõi Grigori silme ees lainetama, ta püsis hädavaevu püsti. Siis paisati ta suurde saali, kus troonil istus ingel Metatron. Grigori nägi teda ja kaotas samal hetkel usu maailma loojasse, Jumalasse, sest nägi kedagi teist paradiisitroonil istumas. Tema hinge ja vaimu oli löödud sellega parandamatu haav.

Looming
Doktor Schwarz: alkeemia 12 võtit, Lepp ja Nagel 2011
Sinine kaardivägi, Lepp ja Nagel 2013
Carolus Ernestus Baer, Koliibri 2013
Paša Matšinov „Gogoli disko”, Lepp ja Nagel 2015

Link
Valner Valme, Paavo Matsin: Viljandi on praegu nagu Eesti San Francisco, 14.03.2016 kultuur.err.ee, http://kultuur.err.ee/v/b83ef857-df8f-4799-a35d-158193b119be

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Peter Pomerantsev

3. Oct 2016 at 8:30 e.l. (Peter Pomerantsev) ()

Peter Pomerantsev

Peter Pomerantsev

Peter Pomerantsev on Inglismaal Vene emigrantide peres sündinud ajakirjanik ja teleprodutsent. Pomerantsevi autobiograafiline sissevaade “Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik: Seiklused tänapäeva Venemaal” (Tänapäev, 2015, tlk Heija-Liis Ristikivi) kirjeldab autori kogemusi Venemaa ajakirjanduses ja teles, kus ta töötas peaaegu kümme aastat. Tänu võimalusele kogeda Putini Venemaa meediamasinat seestpoolt hakkas autor nägema Venemaa turbulentset ja rahutu lähiajalooga ühiskonda kui hiiglaslikku maskeraadi, kus eilne absurd on tänane tõsiasi. Kremli agressiivne, võltssäras natsionalistlik poliitika on otseselt seotud selle riigi elanikkonna enamuse üha suuremasse nihkesse vajuva reaalsustajuga. (headread.ee/esineja/peter-pomerantsev/)

KATKEND: Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik, Seiklused tänapäeva Venemaal, Tänapäev 2015, lk 250 – 259.
Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik

Ma olen lennujaamas, sõitmas Moskvasse. Mu tütar on minuga kaasas. Tema ema, minu abikaasa, on moskvalanna: me kohtusime selle kümne aasta jooksul, mil ma Venemaal elasin. Minu tütar sündis siis, kui ma veel Moskvas töötasin. Nüüd elame me kõik koos Londonis. Kui ma Venemaale reisin, siis harvem teleprojektide pärast ja sagedamini isana. Ma ei reisi enam kaameraga. Avastasin, et teen nüüd vähem sedasorti teleprojekte, milles sa trügid sisse inimeste eludesse, püüad jõuda asjaoludele nii lähedale kui võimalik. Me küll väidame, et soovime jäädvustada tegelikkust, ent faktidel põhineva saate režissöör on alati manipulaator, minivesiir, kes võrgutab, suunab, keerutab osalejaid ringi, esitades ühe küsimuse, oodates aga hoopiski järjekordset vääratust, alati mõeldes, kuidas iga tegevus, mida filmitakse, suhestub mitte oma keskkonnaga, vaid lõppmontaažiga. Ja kui me toimetama asume, hakkab osaleja kujutis videos oma elu elama, muutub hologrammiks, mida hägustatakse, küllastatakse, pööratakse, pigistatakse ja monteeritakse erinevalt USA-s, Suurbritannias, internetis avaldamiseks ja reklaamiklippide jaoks. Nii et peaaegu ükski osaleja ei ole kunagi ekraanil nähtava endaga rahul, isegi kui oleme teinud kõik, et muuta nad „positiivseks”, sest see ei ole kunagi selline mina, kelleks nad ise end peavad. Ent siin ongi konks. Need hologrammid, kelle me oleme loonud, jäävad meid jälitama. Emotsioonid, mille osalejad kunagi meie silme all välja valasid, jäävad meiega. Ja me hakkame elama videokummituste paralleelmaailmas. Surnud modellide vanemad on sügavas leinas, kullakaevajad, Tšetšeeniasse suunduv sõdur, Džambik, lüpsja, terroriohvrid – kõik, keda ma olen kunagi filminud, külastavad mind aeg-ajalt. „Tule tagasi!” hõikab mu naine, kui ta näeb mind selle äraoleva pilguga kaugusse vaatamas. „Vaata oma tütart. Reaalset maailma. Me oleme siin.”
Lennujaam on rahvast täis. Ma viin tütre suvevaheajaks sinna ja ta ootab reisi pikisilmi. Ta läks Londonis kooli ja see on tema jaoks mõnikord raske. Ma olin nii palju viibinud eemal võtetel, et ta räägib vene keelt endiselt paremini kui inglise keelt. Ühel päeval tuli ta koju nuttes: „Ma ei saa aru, mida need teised lapsed minu kohta räägivad, mis siis, kui see on midagi hirmsat?” Venemaa tähendab tema jaoks jumaldavaid sugulasi. Kui me Domodedovos maandusime, on mu ämm ja äi teda seal tervitamas nagu „Tere – head aega” seriaalis. Nad viivad ta nende väikesesse perekonna datša`sse. Datša esikülg on madalate mägede poole, kus silmapiiril piilub väike kirik. Tagumine veranda vaatab sügavasse metsa. Ta veedab suve mägedes ja metsades hulkudes, vene muinasjutte kuulates ja end nende kangelasena kujutledes, peatudes väikeste jõgede ääres, korjates metsmaasikaid Venemaa nii lühikese ja seega nii erilise suve intensiivses heledas armsuses.
Ma kujutlen, kuidas, kui ma maandun, vestlen oma ämma ja äiaga ilmast. Kas sel aastal tulevad rabatulekahjud? Kas tulekahjud jõuavad datšani? Me mõtleme, millist teed mööda oleks kõige parem linnast välja sõita – liiklus on muutunud järjest hullemaks. Võib-olla soovitavad nad mulle mingit kontserti, mida peaksin minema konservatooriumisse kuulama. Me hiilime vesteldes meie suhte meeldivatel äärealadel. Nagu kõik oleks normaalne. Nagu mingit sõda ei olekski. Ja esmapilgul tundub linn täpselt samasugune nagu alati: kuulikindlad Bentleyd on endiselt kolmes reas kinni pargitud punastest tellistest kloostri vastas; kraanade karjad kiiguvad endiselt taeva piirjoonel, mis muutub ülehelikiirusel. Ja kõik on hästi, kuni keegi (taksojuht, vana sõber, keegi baaris) mainib nagu muuseas mantrana:
„Venemaa on jälle tugev, me oleme põlvilt püsti tõusnud!”
„Kogu maailm kardab meid!”
„Lääs on meid kirbule võtnud!”
„Reeturid on igal pool!”
Ja siis panen ma teleri mängima.
Sealt tuleb iganädalane uudiste kokkuvõte. Hästiriietatud saatejuht jalutab üle hästikomponeeritud stuudio otse kaadrisse, võttes elavalt kokku nädala sündmused, kõik on näiliselt üsna normaalne. Siis äkki pöördub ta kaamerasse nr 2 ja enne, kui sa arugi saad, räägib ta sellest, kuidas Lääs on uppunud homoseksuaalsuse mülkasse ja ainult püha Venemaa võib päästa maailma gei-Euroopa käest ja kuidas meie kõigi seas on sisevaenlased, Lääne salajased spioonid, kes riietuvad korruptsioonivastaste rüüsse, aga tegelikult kuuluvad CIA ridadesse (sest kes teine julgeks Presidenti kritiseerida?), samal ajal kui Lääs sponsoreerib venevastaseid „fašiste” Ukrainas ja nad kõik on Vene sihikule võtnud ja tahavad tema naftat ära võtta ja ameeriklaste sponsoreeritud „fašistid” löövad Ukraina linnaväljakutel Vene lapsi risti, sest Lääs organiseerib meie, venelaste, vastast genotsiidi, ja kaamera ees on nutvad naised, kes räägivad, kuidas neid ähvardasid Vene-vihkajate rändsalgad, ja loomulikult suudab ainult President kõike seda lunastada ning just sellepärast tegi Venemaa õigesti Krimmi annekteerides ning teeb õigesti Ukrainasse sõdureid ja relvi saates ning see kõik on alles Venemaa ja ülejäänute vahelise uue suure konflikti algus. Kui sa lähed uurima (sõprade kaudu, Reutersist, ükskõik kelle käest, kes ei ole Ostankinost), kas „fašistid” on tegelikult ka Ukrainat üle võtmas või kas lapsi lüüakse risti, saad teada, et see kõik on vale, ja naised, kes väitsid, et nägid seda kõike pealt, on lihtsalt palgatud näitlejad, kes on riietatud „pealtnägijateks”. Aga kuigi sa tead, et kogu õigustus Presidendi sõjale on väljamõeldis, isegi kui sa mõistad, et põhjus on hoopis luua uus poliittehnoloogia, et President püsiks kõikvõimsamana ja inimesed unustaksid langeva majanduse, kuigi sa tead ja saad sellest aru, räägitakse neid valesid Ostankinos nii sageli, et mõne aja pärast avastad end kaasa noogutamas, sest raske on mahutada endale pähe mõtet, et nad tõesti nii palju ja nii jultunult ja kogu aeg valetavad. Mingil tasandil tunned, et kui Ostankino saab nii palju valetada ja sellest puhtalt pääseda, siis kas ei tähenda see mitte seda, et nende käes on tõeline võim, võim defineerida, mis on tõde ja mis mitte, ja kas ei oleks sul kasulikum lõppeks lihtsalt kaasa noogutada?
Ning teisele kanalile ümber lülitudes näen seal Ööhunte pidulikus rongis läbi Sevastoopoli sõitmas, et tähistada annekteerimist, impeeriumi taaselustamist, hoides kõrgel Jumalaema ikoone ning tsiteerides Stalinit ja mängides oma tunnusviisi:

Venekeelne kõne kõliseb välismaalaste kõrvus nagu rõngassärk ja valge vägi tõuseb tihnikust tähtede poole.

Ööhundid on vaid üks paljudest staaridest Ostankino uute osatäitjate seas. Keerubid riietuvad üleni musta, kaunistusteks pealuud ja ristid, ning kutsuvad üles puhastama Venemaad moraalsest pimedusest; MTV tantsijate kehadega neonatsid, kes filmivad end patriotismi nimel homoseksuaalseid teismelisi peksmas; piitsa viibutavad kasakad, kes ründavad tänavail performance`i kunstnikke. Need kõik lükatakse keset ekraani, võtma sõna labastes vestlussaadetes ja täitma peaosi tõsielul põhinevates meelelahutussaadetes, hoidmas televisiooni ohhetuste ja ahhetuste saatel ümber geide ja Jumala, Saatana, fašistide ja CIA keerlemas. Nende esile kerkimine ei ole mingi altpoolt tõusev laine, ainult väike arv venelasi käib regulaarselt kirikus. Pigem on Kreml lõpuks saanud tõsielutelevisiooni ja autoritaarsuse sulandamise meistriks, hoides 140 miljonilise rahva meele lahutatuna, hõivatuna, pidevalt avatuna geopoliitilistele õudusunenägudele, mis piisavalt palju kordi korratuna võivad muutuda nakkavaks. Sest kui ma räägin paljude oma endiste kolleegidega, kes töötavad ikka veel Vene meedias või riigikorporatsioonides, siis võivad nad ju naerda välja kogu selle püha Venemaa jutu kui suhtekorralduse (sest kõik on suhtekorraldus!), aga nende võidukas küünilisus tähendab ka omakorda seda, et neis on võimalik tekitada tunnet, et vandenõud on igal pool: sest kui tõde ei ole olemas, kõigi eesmärgid on pahelised ning mitte kedagi ei saa usaldada, kas ei tähenda see siis, et mingi sünge käsi peab seda kõike juhtima?
Järjekordsele kanalile ümber lülitades näen enesearengu koolitajat Maailmaroosist andmas nõu, kuidas tulla toime kõigi oma kinnisideedega (pärast seda, kui modellide lugu avalikuks sai, muutis ta lihtsalt oma organisatsiooni nime ära ja jätkas kõigest hoolimata täpselt samamoodi).
Kui sarnaselt toimib Ostankino Elulätte kursustega: korrutab ja mängib lõputult läbi kõik Venemaa hirmud ja paanikahood ja palavikud, ta ei otsi kriitikat või rohtu, vaid lihtsalt ärritab. Sind imetakse sisse, sa ei saa kunagi vabaks. Kreml seob avalikkuse enda külge teda vormiriietes libahuntide ja parunitest bürokraatide abil kõigepealt alandades ja kiusates, siis aga imeliste sõjaliste vallutustega tuju tõstes.
Hiljem on kavas saated duumasaadikutega, mõni endiselt sülitav või peedikarva näoga, aga nüüd pigem Inglise ülikondades ja kostüümides, raamideta prillide ja pepside juuksekrunnidega, nende kõige viimane ülesanne on välja mõelda seadused, mis oleks oma patriootlikus burleskis nii uhked, et neile hakataks tähelepanu pöörama. Nad teevad ettepanekuid keelustada „ebatraditsiooniline seks” või „keelustada ingliskeelsete sõnade kasutamine” – ja sanktsioneerida Venemaa sissetung Ukrainasse. Kui heita pilk nende värskete religioossete patriootide karjäärile, on näha, et veel hiljuti olid nad pühendunud demokraadid ja liberaalid, Lääne pooldajad, jutlustasid moderniseerimist, innovatsiooni ning pühendumist Euroopa kursile, enne mida olid nad kõik tublid kommunistid. Ning olgugi et ühest küljest on nende kõige viimane kehastus lihtsalt uus etendus Moskva poliitilises kabarees, on nende esituses midagi erinevat tavalisest Vene poliitilisest esinejast, kes küll jaurab, aga teeb seda samal ajal vandeseltslaslikult silma pilgutades ja noogutades. Nüüd on nende esitus mingis mõttes surmtõsine. Lame ja õõnsa silmavaatega, nagu oleks neid nii paljudesse erinevatesse suundadesse pööratud ja väänatud, et nad keerlesid karussellilt maha millekski hoopis kliiniliseks. Sest kas ei ole mitte mingisugune hullus sellesse süsteemi juba sisse kirjutatud? Kui ühes spektri otsas on poliittehnoloogid, kes mängivad reaalsusega, või Oliona, kes muudab end iga sponsori suva järgi, või Vitali, kes elab välja mingit fantaasiat iseennast filmides, mille režissööriks on tema ise; siis teises otsas on Boriss Berezovski, süsteemi looja, kellest sai selle absurdne peegeldus, kes läks pankrotti ega tundunud Inglise kohtusaalis mõistlikku juttu rääkivat, kellele öeldakse, et ta „petab end uskuma oma versiooni juhtunust”.
Ja igal kanalil on President, kes televisiooni jaoks loodud projektsioonina on mahutanud endasse kõik venelaste arhetüübid, nii et nüüd näib ta koos kogu Venemaaga lõhkevat, vahetades kiiremini kui kunagi varem rolle gängster-riigimees-vallutaja-mootorrattur-usklik-imperaator, kõneldes ühel hetkel diplomaatiliselt ja ratsionaalselt ning järgmisel vahutades vandenõudest. Ning televisioonis lobiseb President telesilla vahendusel tunkedes tehasetöölistega, kes poseerivad tanki ees, mille nad on äsja ehitanud, ja tehasetöölised lubavad Presidendile, et kui temavastased protestid jätkuvad, siis „tulevad nad Moskvasse ja kaitsevad stabiilsust”. Aga siis tuleb välja, et neid töölisi ei ole tegelikult olemas, kogu see asi on üks näitemäng, mille organiseerisid kohalikud poliittehnoloogid (sest tänapäeval on kõik poliittehnoloogid), televisioon kihutab peadpööritaval kiirusel kuhugi, kust ei ole tagasiteed reaalsusse, kus nukud räägivad hologrammidega, kuni mõlemad usuvad, et nad on päris inimesed, kus tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Ja kogu selle deliiriumi tulemus on kummaline kaaluta oleku tunne.
Aga vaata Kremli karusselli taha, kas ei näe sa seal kõige täpsemaid, kalgimaid kalkulatsioone? Sest kui üks süsteemi osa seisneb meeletus näitemängus, siis teine seisneb aeglases, kannatlikus kaasamises. Ja Kreml on kaasanud Läänt juba aastaid: „Inglastele meeldib meie üle nalja heita,” ütles üks Kremli tabloidleht pärast saate „Kohtumine venelastega” eetrissetulekut, „aga kas nad on ka valmis kaotama meie investeeringuid?”

„See oli esimene mittelineaarne sõda,” kirjutas Vladislav Surkov uues lühijutus „Ilma taevata”, mis avaldati pseudonüümi all ning mille tegevus toimub düstoopses tulevikus pärast Viiendat maailmasõda.

Üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi primitiivsetes sõdades oli tavaline, et omavahel võitlesid ainult kaks vastaspoolt. Kaks riiki. Kaks liitlaste gruppi. Nüüdne kokkupõrge toimus nelja koalitsiooni vahel. Mitte kaks kahe vastu või kolm ühe vastu. Ei. Kõik kõigi vastu.

Surkovi visioonis ei mainita kordagi püha sõda ega ka seda kabareed, mida Lääne provotseerimiseks ja narritamiseks kasutatakse. Küll aga on olemas sünge visioon globaliseerumisest, milles selle asemel, et kõik koos kõrgustesse tõusta, tähendab omavaheline suhtlus mitmeid võistlusi erinevate liikumiste ja korporatsioonide ja linnriikide vahel. Kus vanad liidud – EL-id ja NATO-d ja Lääs – on end ammendanud ja Kreml saab mängida lojaalsuse ja huvide uute, voolavate piiridega, nafta- ja raha voogudega, eraldades Euroopa Ameerikast, sundides üht Lääne kompaniid võitlema teisega ja mõlemaid oma valitsustega, nii et keegi ei tea enam, millised on kelle huvid ja kuhu nad teel on. Surkov jätkab:

Mõned provintsid liitusid üheks pooleks, mõned teised teiseks. Üks linn või põlvkond või sugu astus liitu kolmandaks. Siis said nad vahetada pooli, teinekord lausa keset lahingut. Nende eesmärgid olid hoopis erinevad. Suurem osa mõistis sõda kui mingi protsessi osa. Mitte tingimata selle protsessi kõige tähtsamat osa.

Kreml vahetab sõnumeid, nii nagu soovib, te need täidaksid kasulikku eesmärki, ronides kõikjale: Euroopa parempoolseid natsionaliste võrgutatakse EL-i vastaste sõnumiga; vasakäärmuslasi kaasatakse lugudega USA hegemoonia vastu võitlemisest; USA religioosseid konservatiive veendakse Kremli võitlusega homoseksuaalsuse vastu. Ning tulemuseks on terve rida hääli, mis töötlevad globaalseid publikuid erinevate nurkade alt, tekitades Kremli toetajatele ühise kajaruumi, mis läheb eetrisse Russia Today kanalil.
„Me oleme globaliseerumise väikeaktsionärid,” kuulen Vene korporatiivsete salakuulajate ja poliitikute suust. Mis, kui me tuletame meelde, kuidas süsteem üritas murda Janat, võib täheldada, et parim viis kujutada endale ette Kremli visiooni temast endast maailma kontekstis, on haarang, Lääne ettevõtete ülevõtjate ultravägivaldne nõbu. See haarang on see, millega suurem osa Vene eliidist ajas kokku oma esimesed rahasummad, ostes ära mingi kompanii ja kasutades siis kõiki võimalikke vahendeid (arreteerimisi, relvi, haaranguid, plahvatusi, altkäemakse, väljapressimisi), et sellest kõik välja pigistada. Kreml on globaliseerumise suur korporatiivne „haaraja”, veendunud, et suudab läbi näha kõik aeglase Lääne vanad kombed, et mängida midagi palju õõnestavamat. Kahekümne esimese sajandi geopoliitiline avangard.
„Ilma taevata” avaldati 12. märtsil 2014. Mõni päev hiljem annekteerisid venelased Krimmi. Surkov aitas annektsiooni organiseerida kõige oma Ööhuntide, kasakate, lavastatud referendumite, etteantud sõnu lausuvate nukkpoliitikute ja relvakandjate teatriga. Karistusena oli Surkov üks esimesi Vene ametnikke, kelle vastu Lääs kehtestas sanktsioonid, keelas reisimise ja investeerimise USA-s ja EL-s.
„Kas see keeld ei kahjusta teid?” küsis üks reporter Surkovilt, kui viimane läbi Kremli palee astus. „Teie maitse viitab sellele, et te olete väga läänelik inimene.” Surkov naeratas ja osutas oma peale: „Ma võin kogu Euroopa siia ära mahutada.” Hiljem teatas ta: „Minu silmis on Washingtoni administratsiooni otsus tunnustus mu Venemaale osutatud teenete eest. See on minu jaoks suur au: nagu oleks mind poliitilisele vastele Oscarile nomineeritud. Mul ei ole välismaal varasid. Ainukesed asjad, mis mind USA-s huvitavad, on Tupak Shakur, Allen Ginsberg ja Jackson Pollock. Mul ei ole vaja viisat, et nende teostele ligi pääseda. Ma ei ole millestki ilma jäänud.”

Me oleme tütrega läbinud passikontrolli. Peagi läheme pardale. Ta valib suveniire duty free poodidest, Inglismaa meeneid Vene sugulastele. Ma tunnen end lennujaamades nii koduselt: sa ei ole ei siin ega seal, kõik on riigitud. Vanasti oli lennujaamades lihtne venelasi ära tunda: nad olid riietatud kas liiga vabalt või liiga pidulikult. Nüüd ei ole enam võimalik midagi märgata, raske on öelda, kas reisijad lähevad koju või lahkuvad sealt.
Ja kui lend välja hõigatakse ja me lennuki poole liigume, mõtisklen, kas kohtan ka sellel reisil mingeid teise Venemaa killukesi: mõnikord kui ma Moskvat külastan, on tänavad täis Kremlivastaseid protesteerijaid. „Ära valeta, ära varasta” on protestijate hüüdlause, mis võib meie keeles tunduda pisut moraalitsev või ehk vanadaamilik, aga vene keeles kõlab ne vrat i ne vorovat kõigi nende vibreerivate v-de ja rulluvate r-idega nagu kuri Vana Testamendi uratus (võib-olla on lähemal käsk „Sina ei pea mitte valetama, sina ei pea mitte varastama”), haarates nelja sõnaga seose finants- ja intellektuaalse korruptsiooni vahel, kus sõnad ei tähenda kunagi seda, mida neil öeldakse tähendavat, ja numbrid eelarvetes ei ole kunagi sellised, millised nad tegelikult on. Kord päikeseloojangu ajal oli üks protestijuht bulvariringi laval rahva poole pöördumas. Ta hoidis käes vana pilti, kus Vladik Mamõšev-Monroe Presidenti kehastab, ja ütles: „See on meie lemmikkunstnik Vladiku portree ja sellest peame me lahti saama.” Sellega pidas ta silmas mitte niivõrd Presidenti ennast kui kogu simulatsioonikultuuri, mis õgib kõik sisse ja mida Vladik üritas kirjeldada: „Ühel päeval sirutame me käe kappi oma riiete järele ja need pudenevad meil käestolmuks, sest tõugud on need ära söönud.”
Vladik ise on surnud. Ta leiti hulpimas ühes basseinis Balil. Südamerabandus. Just enne tema lõppu oli üks tuttav oligarh teinud talle ettepaneku tulla üle Kremli poolele ning kujutada peaosalist seerias, mis portreteerinuks uusi protestijuhte loomi pilastamas. Vladik oli keeldunud. Uidates mööda proteste ja rääkides uute Moskva dissidentidega, olen ma märganud midagi uut. Kui vanasti kasutasid nad sõna „Lääs” üldiselt ja eriti sõna „London” kõigi oma eesmärkide kehastuse tähenduses, siis nüüd võidakse sõnu „London” ja „Lääs” öelda kerge vastikustundega, rääkides kohast, mis annab peavarju ning tunnustab ja tugevdab nimelt neid jõudusid, mis neid alla suruvad. Ja nii võib klassikalise Kolmanda Rooma stiilis süžeepöördena muutuda vene liberaal viimaseks tõeliseks liberaaliks maailmas, ainukeseks, kes usub ikka veel ideedesse, mida jutlustasid Benedictus ja rahvusvahelise arengu konsultandid.


Püha Benedictus Nursiast, õigeusu ja katoliku kiriku pühak.Nimetatud Lääne kloostri isaks. Toim.

 

 

Linke
Russia Uses Fluid Ideology to Undermine the EU, Diplomaatia 04/2015

http://www.theatlantic.com/author/peter-pomerantsev/

Peter Pomerantsev: narratiivide võitlust Kremliga pole võimalik võita, 25.04.2015 ERR uudised

Püsiviide Lisa kommentaar

Janusz Korczak

19. Sep 2016 at 8:21 e.l. (Janusz Korczak) ()

Janusz KorczakJanusz Korczak (1878-1942) – kasvatusteoreetik ning -praktik. Töötas arstina lastehaiglas, täiendas oma teadmisi Šveitsis, Berliinis, Pariisis ja Londonis. Samaaegselt tegutses ka ühiskonnategelase, publitsisti ja kasvatajana, oli orbudekodu direktor ja lastekodu Nasz Dom kaasasutaja. Viis mõlemas lastekodus sisse lapse põhilisi õigusi austavad põhimõtted, mis olid tollal uudne lähenemine. Lastele ettenähtud õigused tulenesid ühisest vastutusest nii lastele kui kasvatajatele ühise kasvatusprotsessi eest. „Laps on mõistusega olend, kes teab hästi oma elu vajadusi, raskusi ja takistusi. Mitte despootlik käsk, ülaltpoolt pealesurutud range distsipliin ega usaldamatu kontroll, vaid taktitundeline mõistmine, usk kogemuse jõusse, koostöö ning kooselu.” (Janusz Korczak)

15. september – 15. oktoober 2016 on keskkogu muusikaosakonna galeriis avatud
näitus „Janusz Korczak – maailma reformija“
Poola arst, kirjanik ja uuendusmeelne pedagoog, kasvatusteooria ja -praktika alaste publikatsioonide autor. Ta oli teerajaja laste õiguste kaitsel. Janusz Korczak on öelnud: „Reformida maailma tähendab – reformida kasvatust“. Eesti keeles on ilmunud Korczaki lasteraamatud „Kuningas Maciuś Esimene” ja “Kuningas Maciuś üksikul saarel” ja ilmumas kogumik “Kuidas armastada last. Laps perekonnas”.
Näituse vahendas Poola Vabariigi Suursaatkond.
Näitus valmis Poola välisministeeriumi tellimusel 2012. a. ja oli Janusz Korszaki aasta raames eksponeeritud Riigikogus.

 

Katkend: Kuningas Macius Esimene, Tiritamm 2012, Aleksander Kurtna, lk. 109 – 112.

Ühel ööl tormas neegrist teener kohkunult nende telki ja karjus, et neile tungitakse kallale, neid on reedetud.
„Oh mind õnnetut, et tulin valgete teenistusse! Seda minu suguvennad ei andesta, nad tapavad mu. Oh mind õnnetut, mis ma nüüd peale hakkan?”
Kõik kargasid oma välivooditelt püsti, haarasid kätte relvad, mis kellelegi ette juhtus, ning jäid ootama.
Öö oli kottpime, midagi polnud näha. Ainult eemalt kõrbest kostis mingit lärmi. Imelik, et valgete garnisonist ei tulistatud ega olnud seal märgata mingit segadust.
Garnisoniülem tundis hästi metsikute suguharude kombeid ja taipas otsekohe, et see pole kallaletung, ta ei saanud ainult aru, mida see kõik pidi tähendama, ja saatis käskjala uurima, mis lahti on.
Ilmnes, et karavan oli Maciuse järele tulnud. Kõige ees sõitis kuninga kaamel, tohutu suur, tore kandetool seljas. Juhtkaameli kannul kõndis sada niisama uhkesti ehitud kaamelit ja karavani külgkaitseks oli arutu hulk neegritest jalaväelasi.
Mis oleks võinud juhtuda, kui garnisoni ohvitser poleks olnud kogenud mees! Oleks võidud avada tuli, mis oleks suuri pahandusi kaasa toonud. Macius tänas garnisoniülemat südamlikult selle eest, et ta oli nii targalt käitunud, ja andis talle ordeni.
Järgmise päeva varahommikul asuti teele. Teekond oli ülimalt raske. Oli kõrvetavalt kuum. Neegrid olid kuuma ilmaga harjunud, valgetel aga oli raske hingata.
Macius istus kandetoolis. Kaks süsimusta neegrit lehvitasid tema kohal suuri jaanalinnusulgedest lehvikuid. Karavan liikus aeglaselt ning juht vaatas rahutult ringi, kas pole lähenemas keeristormi. Kõrbes on tihtipeale kohutavaid torme, mis puistavad rändajatele tulikuuma liiva pähe. On sedagi ette tulnud, et terve karavan on liiva alla mattunud ja kõik hukka saanud.
Päev läbi ei vahetatud sõnakestki, ainult õhtuti, kui jahedamaks läks, tundsid inimesed end veidi paremini. Arst andis Maciusele mingit pulbrit, kuid sellest oli vähe abi. Macius oli küll sõjas karastunud ja nii mõnegi raske tunni üle elanud, ent see kuum retk ületas raskuselt kõik senise. Tal valutas pea, huuled pakatasid, keel oli kuiv nagu puulaast. Ta päevitus pruuniks ja jäi kõhnaks, silmad punetasid ja kipitasid valge liiva vahtimisest, nahale ilmusid punased villid, mis hirmsasti sügelesid. Macius magas halvasti, öösel piinasid teda hirmsad unenäod: kord nägi ta unes, et inimsööjad õgivad teda, teine kord, et teda põletatakse tuleriidal. Ah, kui palju meeldivam on vesi liivaga võrreldes, kui meeldiv oli laevaga sõita! Aga mis parata, tagasi pöörduda enam ei saanud, teda oleks välja naerdud.
Kahel korral peatuti oaasides. Milline õnnis tunne oli näha jälle rohelisi puid ja juua jahedat vett, mitte aga seiskunud, leiget ja haisvat vedelikku nahkkottidest.
Esimeses oaasis peatusid nad kaks päeva, teise aga olid sunnitud jääma viieks päevaks, sest kaamelid olid nii väsinud, et ei suutnud edasi minna.
„Veel ainult neli päikesetõusu ja neli loojakut kõrbes, siis oleme kohal,” rahustas inimsööjate vürst.
Nende viie päeva jooksul puhkasid kõik end hästi välja. Enne edasisõitu olid neegrid juba nii kosunud, et süütasid lõkkeid ja tantsisid metsikut sõjatantsu.
Viimased neli päeva teekonnast ei olnud enam nii rasked, sest kõrb hakkas lõppema ja liiv ei olnud enam nii kuum. Siin-seal kasvas üksikuid põõsaid ja oli näha isegi inimesi. Macius tahtis nendega tutvust teha, aga seda talle ei lubatud, sest need pidid olema kõrberöövlid. Kallale neile ei tuldud, sest nende karavan oli suur, röövlid ründasid ainult väiksemaid salku.
Lõpuks ometi!
Taamal paistis mets, neile puhus vastu niiske jahe tuul. Teekond oli lõpule jõudmas, aga mis neid ees ootab, seda ei teadnud keegi. Nad olid pääsenud surmast kuumas kõrbes, aga võib-olla tuleb nüüd metsikute neegrite käe läbi hukkuda.
Algus oli suurepärane. Inimsööjate kuningas sõitis kogu õukonnaga neile vastu. Ees marssis orkester, kuid mängiti nii valjusti, et see tahtis kõrvad lukku lüüa. Pasunate asemel olid pillimeestel mingid viled ja sarved, trummideks imelikud pajad. Lärm oli kohutav. Sinna juurde kisasid neegrid nii, et pärast kõrbevaikust võis sellest hulluks minna.
Vastuvõtt algas usulise kombetalitusega. Aeti püsti puunott, mille peale olid lõigatud jubedad loomalõustad. Ka preester ise kandis õudset maski. Jälle möirati midagi. Tõlk seletas, et see tähendas seda, et inimsööjate kuningas annab Maciuse oma jumalate kaitse alla.
Kui Macius pärast usutalitust oma kaameli seljast maha ronis, hakkas kuningas koos oma poegadega kukerpalli viskama ja õhku hüppama. See kestis oma pool tundi. Seejärel pöördus kuningas Maciuse poole:
„Valge sõber, kes sa oled heledam kui päike, tänan sind, et tulid. Olen kõige õnnelikum inimene maailmas, et tohin sind vaadata. Ma palun sind, anna käega märku, et oled nõus, ja ma torkan selle suure piigi otsekohe oma südamesse ning saan kõige suurema au osaliseks: lasen ennast kallil külalisel ära süüa.”
Nende sõnadega pani ta pika piigi otsa vastu rinda ning jäi ootama.
Macius vastas tõlgi kaudu, et ta ei taha kuningat mingil juhul ära süüa, vaid temaga sõbraks saada, juttu ajada ja aega viita.
Kuningas, tema kakssada naist ja kõik mustad lapsed puhkesid nüüd valjusti nutma, käisid neljakäpukil ja lasksid üle selja leinakukerpalle sellepärast, et valge sõber neid ära põlgab, ei armasta neid küllaldaselt, kuna ei taha ära süüa või ei usu, et nad on maitsvad ja söömiseks kõlblikud.
Neid veidraid kombeid jälgides kippus Maciusele õudselt naer peale, ent ta manas näole tõsise ilme ega lausunud sõnagi.
Siinkohal pole mõtet jutustada kõigest, mida Macius nägi ja tegi inimsööjate kuninga õukonnas, sest seda on kirjeldanud õpetatud professor paksus raamatus, mis kannab pealkirja „Nelikümmend üheksa päeva inimsööjate maal kuningas Bum-Drumi õukonnas. Kirja pannud kuningas Macius Reformaatori tõlk, kes sellest reisist osa võttis.”
Vaene kuningas Bum-Drum püüdis kõigest väest Maciuse viibimist õukonnas vaheldusrikkaks ja meeldivaks muuta, kuid tema meelelahutused olid niivõrd metsikud, et Macius jälgis neid ainult kõrvalt uudishimuliku pilguga, vahel isegi jälestusega. Paljudest meelelahutustest Macius üldse loobus.
Näiteks oli Bum-Drumil vana püss, mis toodi suure pidulikkusega varakambrist välja ja anti Maciusele, et ta sellega Bum-Drumi kõige vanema tütre pihta märki laseks. Macius ei tahtnud lasta ja Bum-Drum solvus. Taas veeretati leinakukerpalle, ja mis veel halvem, solvus ka inimsööjate preester.
„Ta teeskleb, et on meie sõber, ise aga ei taha meiega vennastuda,” ütles ta. „Küll ma tean, mis vaja teha.”
Õhtul valas ta salaja mürki teokarpi, millest Macius veini jõi. See oli seda liiki mürk, et kes seda jõi, hakkas nägema esiti punaselt, siis siniselt, seejärel roheliselt ja lõpuks mustalt, ja siis suri ära.
Macius istus midagi aimamata kuninga telgis kuldlaua taga kuldtugitoolis. Järsku aga lausus ta:
„Mis see tähendab, kõik on korraga punaseks läinud? Inimsööjad on punased ja kõik ümberringi on punane.”
Niipea kui arst seda kuulis, kargas ta püsti ja hakkas meeleheitlikult käsi ringutama, sest ta oli oma targast raamatust sellise mürgi kohta lugenud. Lisaks seisis seal kirjas, et kõikide aafrika haiguste vastu on ravimeid, kuid selle vastu ei ole. Nii ei olnud ka tohtril oma apteegis selle mürgi vastu ravimit.
Aga Macius ei teadnud sellest midagi, ta oli heas tujus ja ütles:
„Oo, nüüd on kõik sinine – kui ilus see välja näeb!”
„Professor,” hüüdis arst, „tõlkige neile metslastele, et Macius on mürgitatud!”
Professor rääkis sellest kiiresti edasi. Inimsööjate kuningas haaras peast kinni, tegi ühe leinakukerpalli ja sööstis noolekiirusel välja. Varsti tuli ta tagasi.
„Võta, joo, mu valge sõber!” hüüdis ta, ulatades Maciusele elevandiluust kausis mingi kohutavalt kibeda ja hapu joogi.
„Päh! Ma ei taha!” karjus Macius. „Oh, kui roheline on mu silmade ees! Ka kullast laud on roheline, doktor samuti…”
Bum-Drum haaras Maciuse ümbert kinni, pani ta lauale pikali, torkas talle elevandiluust nooleotsa hammaste vahele ja kallas kibeda joogi vägisi suhu.
Macius rabeles ja sülitas, ent neelas osa jooki siiski alla – ja oli päästetud.
Tõsi küll, tal hakkasid silmade ees virvendama mustad rõngad, mis väga kiiresti keerlesid. Kuid neid musti rõngaid oli ainult kuus, kõik ülejäänu oli alles roheline. Ja Macius jäi ellu, magas vaid kolm päeva ühtejärge.

Püsiviide Lisa kommentaar

Enn Vetemaa

7. Sep 2016 at 12:16 p.l. (Enn Vetemaa) ()

Enn Vetemaa

Foto: Peeter Langovits

 

Enn Vetemaa (1936) – kirjanik, tõlkija, helilooja.

Luuletusi kogust Hambad viskiklaasist, Tänapäev 2015, lk 27; 29; 35; 74; 108.

 

ASTRONOOMILINE

Targad, küpsed mehed – mitte poisilorud –

Öiti tähetornidesse ronivad ja taevavaatmistorud

Ülespoole suunavad ning muudkui vahivad –

Mida nemad sealt küll jahivad?!

Kord seal tõesti käisid suured paugud,

Aga tänaseks neist päevist jäänd vaid Mustad Augud.

Teame –

Jupiteri peal ei kasva sinililli

Jahimees ei Marsilt leia kitsi

Plutol Vanatühi üksi mängib torupilli

Veenusel ei üldse lööda litsi

Merkuril meid ootaks kuumus kole

Kuu-peal ühtki kurgimüüjat pole.

Uurimist planeetest vääriks ainult Maa:

Muide – elab seal ja töötab

kirjanik ENN VETEMAA

Lahke mees end lubab uurida nii toruga kui … ta

Teadusest peab lugu ega küsi raha ka!

.

POEETILISI TÄPSUSTUSI JA SELGITUSI
VAIKSE KENA KOHAKESE ASJUS

Oma isamajakese kohta võin julgesti nentida,

et oli teine omal ajal ikka vaikne ja kena

tipp-topp kohake küll.

Ju sellest johtubki,

et ta püsib mul tänase päevani selgesti meeles.

(Iseenesestmõista – kui just üks vaikne kena kohakene.)

Omal ajal võinuks toda isamajakest

julgesti võrrelda koguni linnupesaga,

ja sestap tunnen ma tänase päevani

tolle kohakese vastu

koguni midagi igatsusetaolist.

Mulle heiastub, et seal voolas nagu üks selgeveeline allikas,

millest ma lapsepõlves oma esmaseid

joomatarbeid rahuldama õppisin.

Koplis (lähedalasuvas)

õitsesid pajud

mis pakkusid sobivat lähtematerjali,

kui tavatsesin ajaviiteks pajupille teha.

Kui ma ei eksi, siis kasvas meie õues paraku veel ka üks

kask.

Temast magus`t mahla

jõin, jõin, jõin, jõin

kuni joomakunsti päriselt selgeks sain.

Ja siis ma oma kalli isamajakese maha jõin.

Pärast sai mu kodust kolhoosi LENINLIK TEE keskus.

Nüüd vabariigi ajal on mu isamajakene

ausalt-öelda üsna

seapesa sarnane,

aga eks ma ise ole üks sigudiku moodi mees ka.

Kuigi pean tunnistama,

et üks helin mul elab rinna sees.

Mida vanemaks saan,

seda valjemalt ta, kuramus, heliseb.

.

HELGE LAPSEPÕLVEMÄLESTUS

Kui ma

kurat võtku!

Käisin kolmandas klassis

minu lemmikhinne

kurat võtku!

oli „2”

Koolinumbrid

kurat võtku!

olgu peale pees

ei sest hooli

kurat võtku!

õunaraksumees

Kahjuks sain neid õunalandipäevi keni

nautida ma

kurat võtku!

ainult seni

kuni naaber

kurat võtku!

ostis

kuradima kurja peni.

Ja et meie – õunaraksuliste – elu oleks

kurat võtku!

täitsa mokas

plangu ülaserva

kinnitati

kurat võtku!

Traat

ja lausa okas-…

Ühel sügisööl kui

kurat võtku!

üksi

naabriaeda ronisin siis

kurat võtku!

püksi-

perse

kurat võtku!

Läks mul korda

täitsa ära lõhku

Öeldakse et ega riie

kurat võtku!

meest veel riku

kokkuvõttes sandisti läks siiski

kurat võtku!

suured kriimud sain ma tagumikku

Nii see lugu

kurat võtku!

ei saa lõppeda –

penssu tõin ja vana prahti (õle) ka

Panin

kurat võtku!

naabri maja

põlema!

Küll siis „Kurat võtku!”

möirgas naabritaat

Kuulutasin:

„See sul paras karistus on

Kurat võtku!

STARÕI PLJAAT!”

.

SUUR KULUMINE on me maine ränd,

kuid tarka meest, kes seda teab, ei taba äng:

näe, akna taga siin kord kasvas lihtsameelne mänd,

kuid tänaseks on saanud temast filosoofne känd.

Sa ilmakulgur loodad jääda igihaljaks? Jäta jänd!…

Käib maha iga superstaar, moest läeb ka tema bänd.

On fakt, et tiinekate suul pea igal aastal muutub släng,

ning kestab igavikuni see lustlik keelemäng.

Mis puutub minusse, siis aina lahjun – rõõmutseb mu säng…

Nii mõnigi mu noorusea sirgselgne veendumus on täna nõdralt läng

Ent mind – alzheimerlast – ei loksuta pea saabuv vaimukäng.

Ma oma kassi kadestan. Poolpime loom, ent kohev tal veel händ.

Tea, kas võiks selle saba vastu tunda huvi mõni second hand…?!

(You understand?)

.

SEL AASTAL VIIMAST KORDA NIIDAN

maakodu koltund rohumaid

September ööti aknale meil poetab liblikaid.

On needki närtsind moega tuhkjad Geometriae`d

Ei palju mulle ole jäänud sügiseid. Eks poeg pea sulgema
mul peagi laud. Siis siirdun kummalisse vahejaama

kus iga oma reisi lõpetanud Kulgeja

peab ajutise platsi saama.

Seal saatust ootame koos vikerkaarest sillal

Hea Põhjanael,

kas öelda tead sa

MINA

MILLAL?

Püsiviide Lisa kommentaar

Donna Leon

24. Aug 2016 at 2:26 p.l. (Donna Leon, Nädala autor 2016)

Donna Leon

Donna Leon (1942) – ameerika kirjanik, kes on saanud kuulsaks Veneetsia-aineliste krimilugude kirjutajana, kus peategelaseks komissar Guido Brunetti. Kirjanik elab juba pikemat aega Veneetsias. Brunetti krimisarjast on toodetud Saksamaal tv-seriaal.

Katkend: Une pealt ja rahus, Pegasus 2014, tlk Tanel Veske, lk 142 – 149.

Hoone siseruumides nägi Brunetti rõõmsalt helekollaseid seinu, millest igaühe ääres jooksis vöökõrgusel käsipuu. Põrandad olid peaaegu laitmatult puhtad, rikutud vaid mõnest üksikust jonnakast mustast lohistusjäljest, mille olid maha jätnud ratastooli kummid.
„Palun siiapoole, signore,” kutsus noor nunn ja pööras vasakut kätt asuvasse koridori. Brunetti järgnes naisele ja tal jäi aega täheldada, et kunagi ilmselt suure söögisaalina kasutatud ruum, mille seinu katsid freskod ja laest rippusid küünlajalad, täitis endiselt sama ülesannet, kuid nüüd laminaatplaadiga kaetud laudade ja hallitavate plasttoolide abil.
Nunn peatus ühe ukse ees, koputas korra ja kui kuulis seest mingit vastust, avas ukse ja lasi Brunettil ruumi sisse minna.
Brunetti astus kontorisse, mille ühes seinas seisis neli kõrget siseõue poole avanevat akent ja neist sisse paistev valgus peegeldus väikestelt vilgukivitükikestelt Veneetsia-päraselt sillutatud kivipõrandal, täites toa maagilise kumaga. Kirjutuslaud oli asetatud otse akende alla ja seetõttu oli Brunettil algul raske selle taga istuvat inimest eristada, kuid kui mehe silmad kohanesid ruumi tulvava valgusega, tuvastas ta koguka ja esmapilgul tumedat kittelkleiti kandva naisterahva kuju.
„Kas teie olete dottoressa Alberti?” päris Brunetti, astudes paar sammu edasi ja siis paremale, et jääda seisma kaht akent eraldava seinaosa heidetud varju.
„Jah, ja te vist olete signor Brunetti?” küsis naine vastu, kui tõusis kirjutuslaua tagant ja kõndis ümber laua mehe poole. Brunetti esmamulje oli õige: tegu oli suurt kasvu naisega, kes oli Brunettiga peaaegu ühepikkune ja ilmselt sama raske, kuigi naise kehamass oli koondunud valdavalt õlavöötmele ja puusadele. Naise nägu oli ümar ja jumekas, millest võis järeldada armastust hea söögi ja joogi vastu. Tema nina oli üllatavalt väike ja kaardus tipust kergelt ülespoole. Naise silmad olid merevaigukarva ja üksteisest üsna kaugel, moodustades kahtlemata näo kõige kaunima osa. Kleit proua seljas ei olnud midagi enamat kui õnnestunud püüe mässida tema keha musta värvi villase riide sisse.
Brunetti haaras tervituseks naise käe ja üllatus, kui avastas peos käelaba, mis oli sama tuim kui surnud hamster – sellist liigutust kasutas nii palju naisi käepigistuse asemel. „Mul on rõõm teiega kohtuda, dottoressa, ja suur tänu, et leidsite minu jaoks aega.”
„See on meie viis kogukonda aidata,” vastas ta ja Brunettil kulus hetk aega taipamiseks, et naine mõtles sõnu täie tõsidusega.
Kui Brunetti oli võtnud istet laua ees asuval toolil ja keeldunud kohvist, selgitas komissar, et nagu ta oli juba sekretärile telefonis öelnud, plaanis ta koos vennaga koos tuua ema San Leonardosse, kuid tahtis enne säärast sammu hooldekodust rohkem teada.
„San Leonardo avati kuus aastat tagasi, signor Brunetti, on saanud patriarhi õnnistuse ja siin töötavad Püha Risti ordu imetoredad nunnad.”
Selle peale Brunetti noogutas, et anda justkui mõista, et talle kontorisse teed juhatanud nunna rüü oli talle tuttav.
„Oleme segaasutus,” lausus naine seejärel.
Brunetti ei lasknud tal jätkata, vaid ütles: „Kahjuks ma ei tea, mis see tähendab, dottoressa.”
„See tähendab, et meil on siin patsiente, kes on riikliku tervisekindlustuse kliendid ja seega maksab valitsus nende kulud. Aga samas on meil ka erapatsiente. Ehk oskate öelda, kumb patsient oleks siin teie ema?”
Bürokraatlikes koridorides veedetud pikad päevad, mille jooksul Brunetti võitles emale välja isa neljakümne aastaga teenitud õiguse saada riigilt tervisekindlustust, olid andnud talle täieliku veendumuse, et ema oli riiklikult kindlustatud patsient, kuid mees naeratas dottoressa Albertile ja ütles: „Muidugi oleks ta erapatsient.”
Näis, nagu oleks dottoressa Albertini seda kuuldes õhku täis paisunud ja täitis kirjutuslaua taga justkui veelgi rohkem ruumi. „Te kindlasti taipate, et see ei avalda absoluutselt mingit mõju patsientidele osutatud teenustele. Tahame lihtsalt teada, kuidas lahendada arvete saatmise küsimus.”
Brunetti noogutas ja naeratas, otsekui oleks ta jäänud naise sõnu uskuma.
„Ja kuidas on teie ema tervis?”
„Väga hea.” See vastus pakkus naisele tunduvalt vähem huvi kui eelmine.
„Millal te plaanite vennaga ta siia tuua?”
„Mõtlesime, et teeme seda enne kevade lõppu.” Dottoressa Albertini täitis selle peale naeratamise ja noogutamise kohustuse. „Otse loomulikult,” lisas Brunetti, „ei tahaks ma teha seda enne, kui olen tutvunud teie teenustega.”
„Muidugi,” vastas dottoressa Albertini ja haaras laua vasakus servas lebava õhukese kausta järele. „Siin on kogu info, signor Brunetti. Leiate sealt täieliku nimekirja patsientidele osutatavatest teenustest, meie töötajate nimed, meie asutuse ja Püha Risti ordu ajaloo lühikokkuvõtte ja toetajate nimekirja.”
„Toetajad?” lisas Brunetti viisakalt.
„Need kaaskodanikud, kes on võtnud vaevaks meie kohta avalikult hea sõna poetada ja on lubanud meil oma nimesid mainida. Omamoodi soovitajad, kes kinnitavad, et pakume oma patsientidele tipptasemel hoolitsust.”
„Otse loomulikult. Saan väga hästi aru,” ütles Brunetti ja mõõtis välja ühe noogutuse. „Ja kas siin on ka teie teenuste hinnakiri?”
Kui dottoressa Alberti pidas säärast küsimust mingil moel järsuks või sobimatuks, hoidis ta mõtted enda teada ja vastas Brunettile vaid noogutusega.
„Kas m võiksin majas veidi ringi vaadata, dottoressa?” Kui Brunetti märkas naise üllatust, selgitas ta: „Et saada rohkem aimu, kas meie ema võiks end siin hästi tunda.” Niipea kui sõnad olid pääsenud üle tema huulte, keeras Brunetti naisele selja, justkui tunneks ta huvi seinu ääristavatel riiulitel seisvate raamatute vastu. Brunetti ei tahtnud lasta dottoressa Albertil lugeda oma näost ühtegi tõendit äsjakõlanud kahekordsest valest: tema ema ei tule eales sellesse hoolekandeasutusse ja samuti ei tunne ta end enam kunagi hästi.
„Ma ei näe ühtegi põhjust, miks mõni õdedest ei võiks käia teiega meie ruumides ringi, signor Brunetti, vähemalt mõningates neist.”
„See oleks teist väga lahke, dottoressa,” lausus Brunetti ja tõusis püsti, näol meeldiv naeratus.
Dottoressa Alberti vajutas kirjutuslaual paistvat nuppu ja mõne minuti pärast astus juba tuttav noor nunn kabinetti koputamata sisse. „Jah, dottoressa?” kostis ta.
„Õde Clara, palun näita signor Brunettile meie ühistuba ja kööki ja võib-olla ka ühte isiklikku tuba.”
„Üks asi veel, dottoressa,” ütles Brunetti, otsekui oleks see talle alles äsja meenunud.
„Jah?” päris naine.
„Mu ema on sügavalt usklik, väga pühendunud. Kui see oleks võimalik, siis sooviksin rääkida paar sõna ka abtissiga.” Kui Brunetti nägi, et naisel on keelel vastuväide, lisas ta kiirustades: „Asi pole selles, nagu oleks mul mingeid kahtlusi – olen kuulnud San Leonardo kohta vaid kiidusõnu. Aga ma lubasin emale, et ma räägin abtissiga. Ja ma ei saa ju talle valetada.” Ta manas näole poisiliku naeratuse, paludes naiselt säärases olukorras mõistmist.
„No see ei ole iga päev esinev soov,” alustas dottoressa Alberti. Siis pöördus ta õde Clara poole. „Kas see oleks võimalik?”
Nunn noogutas ja lausus siis: „Nägin just, kuidas abtiss tuli kabelist välja.”
Seepeale ütles dottoressa Alberti Brunettile: „Sel juhul saate temaga ehk mõne hetke vestelda. Õde Clara, pärast seda, kui signor Brunetti on käinud signora Viotti toas, vii ta palun abtissi juurde.”
Nunn noogutas ja suundus tagasi ukse poole. Brunetti astus lähemale ja sirutas käe üle kirjutuslaua. „Suur tänu teile abi eest, dottoressa.”
Naine tõusis, et Brunetti kätt suruda. „Olge lahke, signore. Kui saan teid aidata lisaküsimustega, võite julgelt helistada.” Samal ajal korjas ta laualt hooldekodu tutvustava kausta ja ulatas selle Brunettile.
„Ah, muidugi,” sõnas mees, võttis paberid vastu ja suundus seejärel ukse poole. Jõudes ukse juurde, keeras ta korraks ringi ja tänas dottoressa Albertit veel korra enne, kui astus õde Clara järel koridori.
Tagasi õuel pööras nunn vasakule, sisenes taas hoonesse ja sammus mööda laia koridori edasi. Koridori lõpus jõudsid nad suurde avatud tuppa, kus istusid mõned vanurid. Kaks või kolm neist pidasid vestlust, mis näis olevat muutunud pideva kordamise tulemusel täiesti seosetuks. Kuus elanikku istusid toolides ja vaatasid tagasi mälestustesse või isegi kahetsustesse.
„See siin on ühistuba,” lausus õde Clara üsna tarbetult. Seejärel lahkus ta Brunetti juurest, et korjata üles ühe vana naise käest kukkunud ajakiri. Ta tagastas ajakirja vanaprouale ja jäi hetkeks tema kõrvale juttu puhuma. Brunetti kuulis, kuidas nunn ütles enne naasmist Veneetsia murdes midagi julgustavat.
Kui Clara jõudis tagasi Brunetti juurde, lausus mees kohalikus dialektis: „Selles kodus, kus mu ema praegu viibib, tegutseb samuti teie ordu.”
„Millises neist?” küsis nunn erilise huvita, vaid huvi teesklemise harjumusest, mis arenes Brunetti meelest paratamatult, kui inimene teeb päevast päeva säärast tööd.
„Casa Marinas, mis asub Dolos.”
„Ah jaa, meie ordu on töötanud seal juba aastaid. Miks te tahate oma ema siia tuua?”
„Siin oleks ta vennale ja mulle lähemal. Ja siis tuleksid ka meie abikaasad parema meelega teda külastama.”
Nunn noogutas ja mõistis kindlasti, kui suure vastumeelsusega külastasid inimesed vanureid, eriti siis, kui tegu ei olnud nende vanematega. Seejärel viis nunn Brunetti mööda koridori tagasi hoovi.
„Seal töötas aastaid üks õde, aga minu meelest suunati ta siia. Umbes aasta eest,” ütles Brunetti hoolikalt teeseldud sundimatusega.
„Ah nii,” kostis õde Clara samasuguse viisaka ja külma uudishimuga. „Kes see oli?”
„Õde Immacolata,” vastas Brunetti ja jälgis nunna reaktsiooni, kasutades selleks ära pikkuse eest.
Brunetti meelest läks naisel hetkeks samm sassi või siis langes tema jalg liiga suure jõuga ebatasasele kivipõrandale. „Kas te tunnete teda?” küsis Brunetti.
Komissar märkas, kuidas nunn võitles keelele tikkuva valega. Viimaks ütles naine: „Jah,” kuid ei selgitanud seda lähemalt.
Brunetti teeskles, et ei näinud naise reaktsiooni, ja lausus: „Ta oli mu ema vastu väga hea. Tegelikult kiindus mu ema temasse väga sügavalt. Oleme vennaga väga rõõmsad, et ta töötab nüüd siin, sest tundub, et… noh, tundub, et ta avaldab emale rahustavat mõju.” Brunetti vaatas õde Clara poole, ja lisas: „Kindlasti te mõistate, kuidas vanurid niimoodi käituvad. Mõnikord nad…” ja jättis lause lõpetamata.
Õde Clara avas ukse ja ütles: „Ja see on köök.”
Brunetti vaatas ringi, teeseldes huvi.
Kui köögi ülevaatus oli viidud lõpule, juhtis nunn Brunetti vastupidises suunas trepini ja siis üles. „Naispatsiendid elavad siin. Signora Viotti on täna terve päeva pojaga väljas, nii et võite tema toas ringi vaadata.” Brunetti hammustas keelde, et mitte öelda, et tema meelest võiks signora Viottil olla sõnaõigus, kui keegi tema toas käib, mille seinad olid seekord kreemikarva, kuid ääristatud igal pool samasuguste käsipuudega.
Nunn avas ühe ukse ja Brunetti kiikas tuppa, lausudes samal ajal seda, mida tavaliselt öeldakse steriilselt mugava sisustuse kohta. Kui toiming oli läbi, suundus õde Clara taas trepi poole.
„Ehk saaksin enne abtissi juurde minekut öelda ka õde Immacolatale tere?” uuris Brunetti ja lisas siis kiirelt: „Kui see võimalik. Ma ei tahaks tema tööd segada.”
„Õde Immacolata ei ole enam siin,” lausus õde Clara järsult.
„Oh kui kahju. Mu ema on seda kuuldes nii pettunud. Samuti mu vend.” Brunetti püüdis manada häälde filosoofilist ja alistuvat tooni, kui ütles: „Aga peame alati Issandale kuuletuma, ükskõik kuhu meid saadetakse.” Kui nunn ei kostnud selle peale ei musta ega valget, uuris Brunetti: „Kas ta saadeti mõnda teise hooldekodusse?”
„Ta ei viibi enam meie seas,” vastas õde Clara.
„Surnud? Oh taevake, see on ju kohutav.” Seejuures meenus Brunettile juskui vagadus ja selle käsud ning ta sosistas: „Olgu Jumal talle armuline.”
„Olgu Jumal talle tõepoolset armuline,” kostis õde Clara, vaadates Brunettile otsa. „Ta lahkus meie ordust. Ta ei ole surnud. Üks patsient tabas ta enda toast raha varastamas.”
„Issake,” hüüatas Brunetti, „see on uskumatu.”
„Kui ta vahele jäi, lükkas ta vanahärra pikali ja murdis tema randme ning pärast seda ta lihtsalt haihtus.”
„Kas te kutsusite politsei kohale?”
„Ei, minu meelest mitte. Keegi ei tahtnud skandaali tekitada.”

Eesti keeles
Seisus kohustab, Pegasus 2015, tlk Karin Suursalu
Surm La Fenices, Kunst 2006, Varrak 2014, tlk Ilmar Rattus
Une pealt ja rahus, Pegasus 2014, tlk Tanel Veske
Surm tõusuvee ajal, Pegasus 2014, tlk Tanel Veske
Veneetsia maskeraad, Kunst 2007, tlk Ilmar Rattus
Surm võõral maal, Kunst 2007, tlk Ilmar Rattus

Link
Donna Leon kirjandusfestivalil HeadRead 2016

Püsiviide Lisa kommentaar

Margo Rejmer

29. Jul 2016 at 1:56 p.l. (Margo Rejmer, Nädala autor 2016)

margo

Małgorzata Rejmer (s 1985) on poola proosa- ja reportaažikirjanik. 2009. aastal ilmus tema esimene romaan „Toksymia”, mis räägib Varssavi-lähedase Grochowi elust. Peategelasteks on psühhoteraapia tudeng ja tema depressioonis isa. Romaan oli üks Gdynia kirjanduspreemia nominente. Tõeline läbimurre saabus 2013. aastal ilmunud reportaažiraamatuga „Bukarest. Tolm ja veri” („Bukareszt. Kurz i krew“), mille eest sai Rejmer mitu tähtsat kirjandusauhinda.

Katkend: Bukarest. Tolm ja veri, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2016, tlk H. Lindepuu lk 56 – 63.

Hällid ja kirstud

Rumeenia televisiooni diktor teatab, et partei peasekretärile Nicolae Ceauşescule teeb sügavat muret rumeenlannade suhtumine, kes ei taha sünnitada. Et seda egoistlikku seisukohta muuta, kehtestab seltsimees Ceauşescu dekreedi nr 770, mille jõul keelatakse abort vanglakaristuse ähvardusel.
„Sel kombel,” teatab diktor, „kirjutame uue peatüki meie kuulsusrikkas võitluses imperialistliku dekadentsi vastu.”
1. oktoobrist 1966 on rasedusvastastele vahenditele ja abordile õigus vaid neil naistel, kes on täitnud oma patriootliku kohuse ja sünnitanud vähemalt neli last. Või kes on juba neljakümnesed või vanemad ja on risk, et laps võib sündida vigasena, aga rahvas vajab „vitaalsust, noorust ja energiat”.
Rumeenia Kommunistliku Partei IX Kongressil rõhutab Ceauşescu, et drastiliste sammude astumine on paratamatu ja möödapääsmatu. Parteilased on sama meelt – vaevalt on peasekretär kõne lõpetanud, kui kõik kargavad oma kohtadelt püsti ja aplodeerivad tuliselt. Plaksutavad nii mehed kui naised. Mehed naeratavad, aga naised mitte.

Järgmisel päeval kirjutavad päevalehed tunnustavalt peasekretäri tulevikku vaatavast poliitikast, sellest, et seltsimees Ceauşescu pingutab kõigest väest, et teha Rumeeniast maailma suurvõim. Partei püstitab loosungi „Kakskümmend viis miljonit rumeenlast 2000. aastal!” Puudu jääb veel kuus miljonit, seepärast peavad rumeenlannad asja käsile võtma.
Selle ülesande täitmist peab soodustama asjaolu, et poodidest kaovad preservatiivid. Aga nagunii on kõik harjunud, et soovimatud rasedused lahendatakse abordiga.
Rumeenlannad on segaduses: seadus võeti vastu üleöö, enamusel naistest ei ole erilist aimu oma füsioloogiast. Seksuaalharidust ei eksisteeri, vähesed emad suudavad oma tütrele rääkida, kuidas rasedusest hoiduda. Sõbrannad soovitavad üksteisele kõrva soovitusi „kalla sisse kuuma maisihelbeputru”, „hüppa ühel jalal”, „jookse mööda treppe”.
1967. aastal tuleb Rumeenias ilmale kaks korda rohkem lapsi kui aasta tagasi. Selle rekordilise aastakäigu lapsed tunnevad oma nahal riigi saamatust: neile ei ole hiljem kohti ei lastesõimes, lasteaias ega koolis, ei ole töökohti ega kortereid.
Kui 1989. aastal puhkeb revolutsioon, siis on „dekreedilapsed”, nagu kutsutakse esimestel aastatel pärast abordivastase seaduse vastuvõtmist sündinuid, jõudnud täisikka. Ja nad annavad endale aru, et kommunistlikus, allakäiguteel olevas Rumeenias, ei ole nende jaoks tulevikku. Nad on kibestunud ja vihased, soovivad selle surma, kes on nad ilmale aidanud. Rahva Isa surma.

1966. aastal õpetab Rahva Isa rumeenlannasid, et need sünnitaksid, aga rumeenlannad õpivad, kuidas hakkama saada. Nad vahetavad omavahel kogemusi ja nimesid. Panevad valmis ümbrikke. Keedavad vett. Panevad vakstu laiali. Seistes üüritud korteri uksel, ütlevad läbi ukseprao kokkulepitud parooli.
Kommunistlikus Rumeenias pidi naine olema kõigepealt tööline, siis ema ja alles kolmandaks abikaasa. 1974. aastal peab parteikongressil üks naisdelegaat tulise kõne:
„Naistel on partei täielik toetus. Partei loob tingimused selleks, et mitte pidada meid naisteks, vaid samasugusteks inimesteks nagu mehed.”
Dekreedi kehtestamise ajal oli Maria kahekümne viie aastane ning nagu ta ise ütleb, oli ta tollal selline naisuke, et oh-oh-hoo. Nüüd on ta peaaegu seitsmekümnene nääpsuke ja energiline hallinevate juustega vanaproua, kes kannab väikesel ninal paksu klaasiga prille. Kogu elu on ta veetnud Bukarestis, kus töötas põhikooli direktorina.
„Rumeenias on selline ütlus: „Naine on lüpsilehm ja veohärg.” On ka teine ütlus, et naine on hobune, kellele istutakse selga, taltsutatakse ja seotakse siis lasipuu külge. See on inimeste peadesse sööbinud sajandite jooksul, saanud alguse Türgi ikke ajast. Mehed arvasid, et seks kuulub neile. Isegi ei olnud sellist terminit, kui vägistamine, sest naine pidi andma ja jutul lõpp. 1960. aastatel sõitsin Poolasse ja leppisin kokku oma poola tuttavatega, et kohtume hotelli ees. Ootan ja ootan, aga kedagi ei tule. Kohtan neid järgmisel päeval, küsin, miks nad mu nõnda ootama jätsid, aga nemad ütlesid: „Aga me ju ootasime sind ju hotellis, restoranis kohe sissepääsu juures!” Mida!? Rumeenias ei tuleks kellelegi pähe, et naine võiks üksi minna restorani. Üksi?!”
Kõige kehvemini läks neil, kel lapsed sündisid väljaspool abielu.
„Neile oleks justkui laubale kirjutatud – prostituut,” meenutab Maria. „Vahel õnnestus noormeest veenda, et ta abielluks raseda neiuga kas või paariks kuuks, et ei oleks sellist häbi. Väikelinnades kadusid rasedaks jäänud naised kodunt ja redutasid kusagil sünnitamiseni ning jätsid pärast lapse haiglasse ja lasid ise jalga. Rumeenias oli palju vaeslapsi, sündis palju ebanormaalseid lapsi ebaõnnestunud abortide tõttu. Alles pärast Ceauşescu surma selgus, et lastekodulaste elu oli hullem kui koertel, lapsed olid paljad, näljas ja haiged. Minul oli vedanud, sest mul olid sugulased välismaal, kes saatsid mulle rasedusvastaseid vahendeid. Vähestel oli sellist luksust. Kui ma läksin kuhugi külla ja viisin kingituseks vatti ja preservatiive, siis oli seal kui rahvuspüha.”

Proua Oana on tüse kuuekümneaastane vanadaam mahagonivärvi juustega. Ta räägib kiiresti ja naerab tihti, isegi asjade üle, mis vähestele nalja teevad. Kunagi töötas ta insenerina, nüüd on pensionil.
„Kõik teavad neid lugusid. Keegi kaebas, keegi sai vanglakaristuse. Naine, kellele tehti aborti, sai kuus kuud, arstid kaks aastat ja trahv takkapihta. Haiglates olid eraldi komisjonid, mis uurisid tupesisese verejooksuga patsiente – et kas keegi oli aidanud neid rasedust katkestada. Naised toppisid emakasse kõike, mis oli terav. Teadagi tekkisid haavad, aga seda just tahetigi, et oleks verejooks ja et loode välja tuleks. Maal kasutati puutokke, traati, kudumisvardaid, aga ka mädarõikajuurt, mingite taimede varsi, naistepuna, leeskputka. Kõige parem oli takjas, sest sel oli pikk ja tugev vars, seda kasutati haavade raviks. Takjas on desinfitseeriv toime ja see on terav nagu nuga. Ideaalne. Ma ei saa tänaseni rahulikult vaadata, kui keegi koob. Mul seostuvad kudumisvardad vaid ühe asjaga. Võib-olla on see minu kinnisidee, ei mina tea. Ma olen kohe kuuekümne ühe aastane, ehk peaksin juba unustama, eks ole? Sõitsime hiljuti mehega maale, tema püüdis kala, mina istusin tekile, vaatan põõsaid, koirohtu, nõgeseid, karuohakat, ja mõtlen: „Sellega saaks, aga sellega mitte.””
Naised surid selle kätte. Kas jooksid verest tühjaks või tappis neid põletik.
Emakasisese verejooksuga naistele ei tohtinud anda esmaabi enne, kui ta pole välja andnud seda, kes aborti tegi. Võite endale ette kujutada, millise valiku ees oli siis naine. Nii satuti jälile ämmaemandale, kes oli viimase kuu jooksul teinud kolmele naisele aborti ning saadi siis ka nende teiste naiste jälile. Neil kõigil oli kodus kaks või kolm last ning keegi ei hoolinud, mis nendest saab kui ema saadetakse vanglasse. Nii palju rikutud elusid.”
Proua Oana naeratab. Ta raputab pead, justkui ei suudaks uskuda seda, mida räägib.
„Loomulikult tuli minulgi aborti teha nagu kõigil,” räägib ta aeglaselt. „Kolm korda kaabiti puhtaks, iga kord aitasid sõbrannad kedagi leida: et see või too teeb sellise hinnaga. Hambaarst, mehhaanik, akušöör. Polnud tähtis, kas on meditsiini õppinud, tähtis oli, et on usaldusväärne. Kord sain ise hakkama: tekitasin verejooksu ja pidin minema haiglasse. Ma kartsin hirmsasti, aga sattusin hea inimese juurde, kes nõustus kirjutama paberitesse „iseeneslik abort”, isegi ei küsinud midagi. Naised püüdsid loomuliku sünnituse asemel keisrilõiget välja rääkida. Kellele oli kaks korda tehtud keisrilõige, see võis legaalselt aborti teha. Aga raske oli arsti ära osta, sest haiglates oli keisrilõigete aastalimiit, seda võis kasutada vaid igal kümnendal sünnitusel, arstid kasutasid seda üksnes siis, kui elu oli tõepoolest ohus. Mul on poeg. Nendest sündimata lastest ma ei mõtle ja ma ütlen teile, et ükski naine, kes on sellest põrgust läbi käinud, ei mõtle, kas see on moraalne või mitte. Küsimus ei olnud moraalis, üksnes väärikuses. Elasime, nagu suutsime, võitlesime, et elada normaalselt nendel ebanormaalsetel aegadel.”

„Keegi, mitte keegi ei arutanud, kas tal on õigus või ei ole,” kehitab proua Maria õlgu. „Inimesed ei mõelnud, kas nad on vangid või mitte. Pigem mõtlesid sellele, kust võtta homme piima lapse jaoks, et kus praegu midagi müügil võiks olla. Kui mul oli korteris kuus kraadi sooja, kas ma siis mõtlesin, et mässata Ceauşescu vastu? Ei, ma mõtlesin, kuidas soojendada vannituba, et tütar ei saaks põiepõletikku kui pissile läheb.”
Dekreet kehtis kakskümmend kolm aastat, aga keegi ei protesteerinud, keegi ei hakanud mässama.
Tollased naisteajakirjad, näiteks Femeia, arvasid, et abordi keelustamine on igati õige, sest massiliselt kasutatav raseduse katkestamise protseduur ähvardab ühiskonna turvalisust. Tuuakse ära statistika: kuuskümmend aastat tagasi oli perekonnas neli last, nüüd vähem kui kaks.
Sotsialistlik majandus vajab töökäsi, sest nemad hoiavad süsteemi püsti. Kommunistlikus propagandas on „tööjõu taastootmine määratu au ja patriootlik kohustus”. Ja kodanike tootmine peab viima”ühiskonna õitsenguni ja sotsialismi võiduni Rumeenias”.
„Võib mõelda, et rumeenlaste allaheitlikkus on lihtsalt argus,” lisas Maria. „Aga kõik mäletasid hästi, mis toimus Gheorghiu-Dej`i valitsusajal viiekümnendatel aastatel, kui inimesi kadus iga päev. Nad surid sunnitööl, näljast ja kurnatusest. Nelikümmend tuhat, kuuskümmend tuhat, sada tuhat, keegi ei tea täpselt. Elati mõttega, et ühel hetkel võid kaduda jäljetult.
Ka Nicolae Ceauşescu teadis, kuidas tõrksaid murda: hirmutamise ja üksteise kallale ässitamisega, et ühiskond kontrolliks end ise. Poliitilisel salapolitseil olid kõikjal silmad ja kõrvad. Massilistes kogustes paigaldati pealtkuulamisaparaate, ja sinna, kuhu neid paigaldada ei saanud, saadeti inimesed. Üksteise peale võisid kaevata sõbrannad ja töökaaslased vabrikus. Kojamees võis kirjutada kaustikusse üles, kes kelle juures käis ja milline kotta oli tal kaasas. Medõde võis ette kanda, mida arst teeb peale tööaega ja palju sellega teenib.
„Minu ema ütles mulle, et peaksin alati keele hammaste taga,” meenutab Oana. „Ta kordas, et kedagi ei huvita sinu mured. Ja kui huvitavadki, siis üksnes selleks, et neid kasutada sinu enda vastu. ”
„Kõik kartsid pealtkuulamist ja kaebusi, absoluutselt kõik,” raputas Maria pead. „Kui meil töö juures hakati rääkima, et meil kodus on külm, et ei ole piima, liha, et kogu öö seisti järjekorras, et saada kümme muna, siis läksin ma kohe WC-sse ja panin end luku taha. Aga mis saab, kui keegi kaebab, et mina kurtsin? Ma olin just kaotanud abikaasa ja kartsin, et kui mind vangi pannakse, jääb tütar üksi, ilma mingi hooleta. Muuseas, kord öeldi mulle: „Ärge nii väga esinege, teil on vaid üks tütar, kena tüdruk, kahju oleks teda lastekodusse saata.””

Raluca sündis 1985. aastal, tal on viis õde-venda. Tema isa oli tööline ja ema rätsep. Pere toitmiseks õmbles ema ööd-päevad läbi. Kõik lapsed tulid ilmale pärast 1966. aastat.
„Ema rääkis mulle, et tal oli nii raske, te kui ta oleks saanud raseduse katkestada, siis oleks ta seda ka teinud. Aga see oli allilm altkäemaksude, soovituste, käenduste, konspiratsiooniga. Oleks pidanud kedagi tundma ja usaldama. Aga ema ei usaldanud kedagi ja kartis. Kui ta oleks sattunud vanglasse, kes oleks siis meie eest hoolitsenud?”
Raluca ema oli sünnitanud neli last ja teoreetiliselt oleks tal pidanud olema õigus abordile. Aga 1984. aastal muutis Ceauşescu seadust – nüüd võis raseduse katkestada vaid naine, kes on sünnitanud juba viis last ja saanud neljakümne viie aastaseks.
Raluca ema oli lapse sünnitanud 1984. aasta lõpus.
Pärast seda jäi ta kohe uuesti rasedaks, aga esimestel kuudel ei saanud ta sellest aru, ning abort oli lubatud vaid esimese trimestri lõpuni. Ning nii tuli ilmale Raluca.
Tänutäheks ema teenete eest anti talle tänutäheks I järgu Emamedal. Kui ta oleks sünnitanud veel ühe lapse, oleks ta saanud III klassi Emakuulsuse ordeni. Üheksa lapse eest anti Kangelasema nimetus ja ühekordne rahaline tasu – kaks tuhat leud, ehk siis pool keskmist kuupalka.
Kõigil Raluca õdedel ja vendadel on kõrgem haridus. Raluca räägib soravalt nelja keelt ja tõlgib rumeenia keelde inglise kirjandust. Ta on rõõmus, et on paljulapselisest perest, kus kõik kandsid üksteise eest hoolt.
„Ma ei usu, et Ceauşescu teadis kõigest, mis sündis Rumeenias. Ta oli vaid oma nõuandjate marionett. Kui Ceauşescu oleks teadnud, kuidas inimesed elasid, ei oleks ta lasknud neil nõnda kannatada.”
1978. aastal sündinud Stefan on oma vanemate teine laps.
„Dekreedit kodus ei räägitud. Koolis küll etised lapsed rääkisid, et on olemas selline asi nagu kondoom, mis pannakse peenise otsa ja tänu sellele ei tule lapsi. Ja et meil ei saa seda osta, sellepärast on klassides nelikümmend ja rohkemgi õpilast. Kuus Stefanit, seitse Khristinat, viis Alexandrut. Lapsed küsivad üksteiselt: „Kas sind taheti?” Sõimati: „Abordijäänus!” Ma ei mõelnud kunagi sellele, vanemad olid minu vastu väga head, väga hoolitsevad, mul ei olnud põhjust, et midagi sellist arvata. Aga ükskord – olin juba teismeline ja üsna väänik – läksin mingi asja pärast isaga tülli ning ema siis käratas mulle: „Mõtle, mis sa suust välja ajad, kui poleks olnud isa, ei oleks sind üldse ilmas!” ma sain kohe aru, milles asi. Mulle meenus kõik, millest oli vahetundide ajal räägitud. Et meie emad püüdsid ise kodus aborti teha: köögis, vannitoas, vakstu peal. Et nad ei räägi sellest kunagi ja parem ka neilt selle kohta mitte küsida.
Ma ei suutnud seda mõista. Et minu ema, arst, haritud ja tugev naine, võis ka aborti teha? Mõned nädalad hiljem, kui ta keetis suppi, küsisin temalt, kas ta on rasedust katkestanud. Ta kehitas õlgu: „Korra siin köögis laua peal, korra kušetil suures toas.” Ja nagu poleks midagi juhtunud, segas ta suppi edasi. Ma läksin köögist välja ja puhkesin nutma. Ma ei küsinud temalt enam kunagi ei dekreedi ega abordi kohta.”

Mitmesuguste uuringute põhjal arvatakse, et kahekümne kolme dekreediaasta jooksul suri ebaõnnestunud abordi tulemusel ligi kümme tuhat naist. Selline on ametlik statistika, paljud Lääne uurijad on veendunud, et see arv on tegelikult palju suurem. Naised sünnitasid tavaliselt esimese ja teise lapse, otsus aborti teha langetati tavaliselt siis, kui teati, et ei suuda järgmist ära elatada. Seega jäid siis nendest, kes surid abordijärgsetesse tüsistustesse, maha paar last ka nõutu mees.
„Minu hea kooliaegne sõber kasvas üles ilma emata ja ta ei rääkinud temast kunagi. Alles siis kui meil oli vanust juba paar aastat üle kahekümne, jõime end koos täis ja siis ta rääkis mulle, et ema jooksis haiglas verest tühjaks, sest ei tahtnud üles anda inimest, kes talle aborti oli teinud. Isa istus tema voodi juures ja anus, et ta annaks selle üles, sest ema seisukord oli väga tõsine ja tema ise ei saaks lapsega üksi hakkama. Kuid ema jäi endale kindlaks. Ta ütles, et ei taha elada niisuguses riigis. Mu sõber nuttis sellest rääkides.”
Florin Iepani dokumentaalfilmis „Dekreedilapsed” näidatakse, kuidas suhtuti „rahvareeturitesse”. Need, kes surid ebaõnnestunud abordi tõttu, mõisteti avalikult hukka nende töökohtadel, ükskõik, kas ülikoolis või vabrikus. Näiteks 1985. aasdtal, pärast Bkaresti tekstiilivabriku noore töölise surma, nõudsid võimud, et matuserongkäik peatuks vabriku akende all. Iga vabrikus töötav naine pidi nägema, millega võib lõppeda illegaalne protseduur. Kõik see toimus surnud naise kolme lapse silma all, kes nutsid ja hüüdsid „Ema!”
Ma küsin rumeenlastelt Iepani dokumentaalfilmi kohta, aga vaid vähesed on seda näinud. Televisioonis näidati seda vaid korra, 2004. aastal, õhtul peale kümmet. See ei kutsunud esile mingeid debatte. Möödapääsmatute abortide teema vajus unustusse.
„Inimesed ei taha sellest mõelda,” ütleb Oana. „See on kogu ühiskonna probleem, igaüks tahaks selle oma teadvusest välja tõrjuda. See sandistab kõiki. Peale Ceauşescu ja tema lähikondlaste ei olnud perekonda, mida see ei oleks puudutanud.”

Läbimurdeks sa Cristian Mungiu Film „4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” (2007), mis rääkis rasedast tudengineiust ja tema sõbrannast, kes käivad läbi kõik kommunistliku Rumeenia põrguringid, üritades kuidagi korraldada illegaalset aborti.

Püsiviide Lisa kommentaar

Katja Kettu

20. Jul 2016 at 2:00 p.l. (Katja Kettu, Nädala autor 2016)

Katja_Kettu Katja Kettu (1978) – soome kirjanik, õppinud Turu Kunstiakadeemias animatsiooni ja Tampere ülikoolis Soome kirjandust ja meediat. Eesti keeles on ilmunud kolm Kadri Jaanitsa tõlgitud teost: Keevitaja, 2011, Ämmaemand 2012 ja Ööliblikas 2016.

Katkendid: Ööliblikas, Koolibri 2016, lk 121-123; 125-129.

Vorkuta 1937

Irga

„APPI! HJÄLPPIA!” Olin juba pooleldi lootuse kaotanud, et Tiite jõuab ronida redelist üles järgmisele korrusele. Nüüd pudistas vana kaevur minu kõrval hambutu suuga: „Küll saab, küll saab. Tiite-papa aitab!”
Ja uuesti, enne kui ma jõudsin takistada:
„Appi! Hjälppia!”
Muidugi jäime vahele. Meid tiriti peidupaigast välja. Tiite löödi peaga vastu kivi, nii et taat kaotas meelemärkuse ja pealuu raksatas. Lõõtspill jäi vait, hoorapiigad kordki sõnatuks. Siis huilgas vana sõber, seltsimees Kapustnikov:
„Kuulge, seda ma tunnen! Tahtis mingi mängunupuga mult leiba välja petta.”
„Või mängunupuga!”
Tsaar viipas mu lähemale, tulgu aga devotška siia ja öelgu oma nimi.
„Ta ei räägi, tal pole keelt,” seletas Lillkapsas teenistusvalmilt.
„Või väike tumm ptitsake? Ei saa lennata kellelegi siristama?”
Tõsi, mina ei saaks keelt kanda. Nägin, et kirjaoskust ei peetud endiselt eriliseks ohuks. Pealegi olin juba märganud, et minu tummuses on midagi, mis äratas allutajates elevust. Naine, kellega võis teha ükskõik mida, ilma et ta saaks appi hüüda!
Tätoveeritud kämblad sidusid mind koormaköitega mustunud tugitala külge kinni.
„Mille peale siis mängime?” Tsaari küsimus kaikus üle vaikinud meeste peade. „Ja mida?”
Mu kõrvus kumisesid Olga sõnad: „Seal mängitakse kõige ja kõigi peale. Mida julmem panus, seda lõbusam osavõtjatel on.”
Mehed pidasid aru.
„Proovige seda mängu, seda malet!” Lillkapsas oli täies hoos.
Tsaar kirtsutas oma armilist nina. „Male on tõesti elu mäng. Kas keegi tahaks mängida MINU vastu?”
Ka selle peale tõusis sumin. Lõpuks tõmmati tikkudega loosi.
„Ja mis on panuseks?” küsis Tsaar seejärel.
Mehed takseerisid mind, Tiite-papat polnud näha. Mõtlesin, et kas ta ongi enam elus. Hiilib ehk abi kutsuma?
„Mängime selle peale, kes kargab seda naist.”
Laagri juhataja Minimov kõhkles. „Kas nüüd rasedaga. Keegi ei taha ju … sihukest?”
Silmapaarid pöördusid uurima mu rääbakat kogu. Laagrilirvad kirtsutasid ussipulbriga puuderdatud ninasid. Kes tahaks magada kohe sünnitama hakkava, kontkõhna räätsuga. Abitu, tumma, viimseni äraaetud olevusega. Jälestus ilmus meeste nägudele ja korraks lootsin juba pääsemist.
Siis tuli Lillkapsal hea mõte. „A mängime hoopis kaotuse peale! Et kes peab eite kõigi juuresolekul panema.”
Lontkõrv osutas mind oma terava saapaninaga. Minu saapa ninaga.
„Olgu nii,” otsustas Tsaar. „Ega sellest polekski enam õiget lõbu.”
Eelmine ohver lükati jalust ära oigama. Poolsurnuks torgitud mundrikandja oli ilmselt valvur, sest talle jagati soovitusi.
„Järgmine kord vaata ette, kelle vahetusi sa passima hakkad.”

Lõpuks mäletan algavast võitlusest ainult õudu ja tunnet, et kui ma varsti laatsaretti ei saa, sureme mõlemad, mina ja laps. Sulgurlihased andsid järele ja soe nire valgus reisi mööda alla. Mäletan, et soovisin hirmust hoolimata, et kaotajaks oleks Tsaar. Tal saaks minust ehk kiiremini isu täis.
„Võid esimesena käia,” teatas Tsaar lahkelt.
Malelaud tõsteti alla sametiselt aluselt, kus vedelesid kalarapped, leivakannikad, närtsinud kibuvitsaõisi ja pealuu.
Jälgisin õudusega, kuidas silmi pungitav Lillkapsas kobamisi alustas. Juba paari käigu järel oli näha, et ta pole maletaktikaga eriti harjunud. Ei läinud vist kümmet minutitki, kui Lillkapsas tegi kohmaka vea. Tsaar liigutas vankri ruudule f3. Valged olid sunnitud viima kuninga ruudult c3 ruudule c2, sest teised ruudud olid tule all. Mustad viisid oda ruudule f5, nii et valgete kuningas ja vanker jäid tule alla. Juba nelja käigu eest oli mulle olnud selge, et Lillkapsas kaotab mängu. Mees ise seda veel ei teadnud, vaid rõõmustas lapselikult löödud malendite üle. Vaatasi õudusega lõpu lähenemist. Lisaks ülekaalule õnnestus Tsaaril vähese vaevaga tõsta oma ettur lipuks, misjärel võit oli kindel. Lillkapsas kaotas.

Nüüd pidi platnoi võla tasuma. Keegi ei takistanud, ei liigutanud väikest sõrmegi. Ei naised, kellest mõned oli kindlasti sama noored kui mina, teistel jälle samaealised tütred. Kunagised pereisad ei kippunud minu au kaitsma. Poliitilised vangid, endised ülikoolide professorid, insenerid, bioloogid, suurte ideedega luuletajad. Kas tegi keegi neist häält? Vastupidi. Tundsin õhus värelevat erutust. Mind seoti tala küljest lahti ja lükati põrandale. Lösutasin seal veristel põlvedel, põlv katki ja rätik näo ette seotud. Kuulsin ümbritsevate inimeste kahtlevat hörinat ja erutatud neelatusi ning mulle meenus, kuidas Olga oli hoiatanud: „Laager muudab inimese elajaks.”

/…/

Vova

„PROŠTŠAI, HÜVASTI.”
Töökambri tammepaneelidega ukse naksatus jätab seljataha sedeli, mille kirjutasin, ja ühtlasi Kremli kõige pühama paiga. Ustav adjutant Vorosinov järgneb mulle ja asub oma elektroonilisse märkmikku märkmeid toksima. Küsin pehmel häälel, ise samal ajal haigutust varjavast ihukaitseväelasest möödudes:
„Kas kadunud pliiats on juba välja tulnud?”
„Njet,” poisi häälest kostab paanika. „Oleme otsinud.”
Noogutan ja kõnnin edasi mööda punase sametiga kaetud koridore.
Iseenesest on see tähtsusetu pisiasi. Aga nii ehk teisiti, minu Kambri töölaualt on kadunud rohelist värvi harilik pliiats.
„Millised on teie korraldused, Tsaar?”
„Õlitada Kambri uksehinged.”
Vorosinov ahmib ehmatusest õhku. Sulgemisel oli uks tõepoolest kriiksatanud.
„Annan kohe käsu, et spetsialist kohe välja kutsutaks!”
Viipan rahustavalt käega. Mis tahes muul ajal oleksin sellise lohakuse peale sappi ja hapukoort pritsinud, aga mitte praegu ja selle ukse pärast. Nende kriiksatuste pärast ei lenda kellegi pea õlgadelt. Seljataha jäänud tammine uks kuulus omal ajal Ivan Groznõile, Venemaa esimesele tsaarile. Läänes tuntud kui Ivan Julm. Teibasseajaja. Selline uks võib endale lubada aja koorma all kaeblemist. 2001. aastal, kohe esimese ametiaja esimese asjana, lasin ukse paleest Moskva lähedal, kus see oli sajandeid kannatanud külma, puidukoide ja rõskuse käes, ära tuua ja Kambrile ette panna. Ma ei lubanud aga ust lihvida ega üle värvida, ammugi restaureerida. Tahan Kambrisse astudes haista haihtuvat tõrvalõhna, tunda sõrmeotste all saablitäkkeid ja vereplekke, igivana kooruvat õlivärvi.
Aga praegu on meil kiire.
Adjutant Vorosinov seletab midagi raadiotelefoni, samal ajal kiirustame seitsmenda korruse erilifti poole. Selle koodi teavad ainult vähesed ja valitud. Sõrmejälgi identifitseerija laserekraanile vajutades mõtlen noorele Ivanile ja sellele, kuidas tema hädaolukorras tegutses. See on minu vanaisa lemmiklugu. Deeduška, kes töötas Stalini kokana, jutustas loo edasi seltsimees Džugašvilile ja kas sa näe, hiljem võttis Džugašvili kätte ja kasutas seal leiduvaid tarkuseteri oma võimu kindlustamiseks.
Astume lifti. Kavatsen teha sama, mida Ivan IV aastal 1564.
Toona oli kaalukausil Ivani võimulejäämine. Keegi ei austanud noort tsaari, ei bojaarid ega papid. Kas rahvas armastas teda? Kes teab. Ivanil polnud vajalikku luurevõrgustikku. Osa bojaaridest oli põgenenud läände ja pildus sealt ähvardusi, idast ähvardasid tatarlased. Riigis valitses korralagedus, võib-olla isegi kodusõda. Rahva toetus võis sellises olukorras marjaks ära kuluda, sest oma sõjaväge Ivanil polnud. Mida Ivan tegi? Teatas, et jätab Moskva ja selle elanikud nende endi hooleks. Loobub troonist, sest ei saa usaldada bojaare. Abitud linnaelanikud vaatasid, kuidas sajad kelgud vedasid kogu õukonnast kokku tsaari aardeid ja kraami, mis siis regedel Moskva väravatest välja viidi. Tsaar tõmbus tagasi pisukesse paleesse. Sealt saatis ta eitavaid vastuseid kutsetele tagasi tulla ja võim uuesti oma kätte võtta. Lõpuks tuli bojaaridest, kaupmeestest ja rahvast koosnev delegatsioon paluma, et Ivan võtaks vastu absoluutse isevalitseja trooni. Trikk oli kaval: tänu vabatahtlikule pagendusele oodati teda pikisilmi tagasi, vajati meeleheitlikult. Rahvas lausa anus, et ta hakkaks hirmuvalitsejaks.
Lift peatud vaevutuntava nõksatusega ja ma astun katusel viivale raudsele sillale.
Arvasin, et mul on samasugune absoluutne võim nagu Ivan Julmal.
Olen löönud oma vastaseid igas valdkonnas, oligarhid söövad mul peost, tänu naftajuhtmele on ka lääs peagi põlvili. Ometi tunnen kasvavat seesmist rahutust, midagi on jäänud kahe silma vahele. Võimalik, et tähtsusetu, tühine asi. Nagu see kadunud pliiats, pisiasi, millele keegi teine vaevalt tähelepanu pööraks. Aga just see mind vaevabki. Ma ei suuda hinnata ohu suurust. Vana ürask, KGB kolonel Aleksei Ignatenko on kadunud.
Hommikul lasin tuua Ignatenko toimiku. Esitasin endale samu küsimusi nagu kõigi teiste inimeste kohta, kellega ma kohtun. Mida ma sellest vanast Üraskist tean? Mis on tema nõrk koht? Seda ei paista olevat. Pole peret ega sugulasi. Pole võlgu ega pahesid, kui juhuslik malemäng välja arvata. Selline laitmatus on ebatavaline. Lausa võimatu. Käsi kobas lauanurgalt närimiseks pliiatsijuppi. Seda polnud.
Meelekohtades tuikab, oleks vaja ravimeid. Puhkust. Vorosinov annab märku, et on aeg minna. Julgeolekukomitee on hommikuks kokku kutsutud.
„Inflatsioon.”
Peaks asuma mingile seisukohale Ukraina ja roheliste mehikeste suhtes. Las see praegu jääda. Aleksei Ignatenko ja tema toodud teadete mõistatuslikkus vaevab mind sedavõrd, et otsustan peamurdmise lõpetada. See on mulle iseloomulik. Olen Tiigritaltsutaja. Kurejuht. Isegi loodus allub mulle.
Helistasin Aleksei Smirnovile hüüdnimega Patoloog ja käskisin tal asja koos Nižni-Novgorodi puhastusüksusega korda ajada.
Peagi on probleem kõrvaldatud ja südamel hakkab kergem.

Katusel ootab helikopter, tiivik hakib laisalt sudu nagu mahajäetud nõukogude lõbustuspargi vaateratas pilveloori. Seekord sõidutab meid Rossija RA-27016, esimene masin, millele lasin kuulipilduja paigaldada. Udulaternate valgusvihus kümbleva Spasskaja torni eest vilksatab mööda õbluke vari. Kommunikatsioonitibi Tatjana Vorosinova tirib oma roosat, naeruväärset plastikkohvrit turvameeste taga ja väriseb katusel napis Prada kleidikeses, tea, kust sihukese välja õngitses. Sisemust läbistab soe lainetus. Väike kleptomaan on kohal. Lasen tal kopteri sabapoomi juures närveerida, nii et hambad suus plagisevad. Vaeseke. Suudab vaevu imetlevalt sosistada: „Kak krassivo vsjo. Kui kena ja ilus kõik on!”
Olgu, see mulle meeldib. Võimu puhul on asi mängus ja tahtmises, nii naiste kui rahvaste suhtes.
Astun kopteri marmorvalge nahaga üle tõmmatud salongi. Piloot hiivab Tanja kerge liigutusega sisse. Meid ootavad kaaviar, hapukoor, kurgikesed ja muu sakuska. Prosciutto sink on otse Palermost, aga asetatud hooletult paari valge krüsanteemiõie kõrvale. Otsekui kogemata vaatab stjuuard istme alla ja leiab sealt pudeli jääkülma Laurent-Perrier` šampanjat, kvaliteediklass Grand cru. Kuskilt ilmuvad ka kristallpokaalid ja Tanja ahhetab, mina tänan mõttes adjutant Vorosinovit. Kõik paistab just nii sundimatu, nagu tõelise valitseja puhul peabki. Tean, et mul poleks vaja taolistest asjadest hoolida, aga mulle on alati meeldinud detailid. Kes tunneb pisiasju, valitseb tervikut. See kehtib relvade kunsti, Jaapani teetseremoonia puhul. Naiste. Ja Üraski.
Adjutant Vorosinov aitab meile kõrvaklapid ja mikrofonid pähe, ronib ise kohmakalt tagurpidi katusele. Annab märku õhkutõusmiseks. Kandemootor ürahtab käima, labad lõikavad kiireneva pöörisena õhku. Tunnen metsikut rõõmu, kui me püstloodis õhku tõuseme ja Tanja kaitset otsides minu külge klammerdub. Sudu varju jäävad Uspenski katedraal, punasest tellisest Kremli müür ja Spasskaja torn. Kõigepealt võtame suuna Moskva jõe ülemjooksule, siis üle Rošali palee, kuhu noor Ivan IV tõmbus võimuintriige punuma.
Avan pauguga šampanjapudeli, Tanja kiljatab rõõmsalt ja ma märkan, et ta on täna juba midagi tarbinud. Võib-olla kokaiini? Luure andmetel kasutab tibuke ainult kõige kallimaid narkootikume. Lükkan naise kõrvale, kuigi ninna tungib meeldiv vitulõhn. Hiljem. Selle asemel keskendun meie all laiuva maastiku silmitsemisele. Proovin oma tundmustes selgust saada. On see melanhoolia? Või pettumus, et olen avastanud järjekordse reeturi? Aleksei Ignatenko, too talumatu piipu tossutav kolonel, kes pani esimesena mulle pähe mõtte, et mina, ja mitte keegi teine, peaks hakkama uueks Vene tsaariks.
„Ei maksa arvata, et ori on ahelatest pääsedes tänulik. Ta hakkab oma endist peremeest põlgama ja tapab ta. Sellepärast ei saa rahva võimu Venemaale kunagi tuua.”
Nii, millal see juhtus?
Helikopteri tiiviku labad kannavad meid põhja poole. Ristmikust üle lennates silmitsen hajameelselt lääne poole vuravaid veokitevoore. Tanja itsitab juba täies hoos.
„Kas soovid sakuskat?” küsin ma viisakalt.
Ulatan kaaviariga kaetud näkileivatüki.
Tüdruk jääb hämmastunult vakka, puterdab siis tänusõnu. Ma ei ole vist kunagi küsinud, mida tema tahaks. Võib-olla meeldib see tibuke mulle just selle pärast, et tema iha, kirge ja vajadust võib lausa haista. Kallista, kallista! Pigista, pigista! Väikese Tatjana sisemuses haigutab tohutu, tühi kuristik, mida ei sa täita mitte mingi varastatud kribu-krabuga.
Uue sajandi alguses, kui olin just võimule tulnud, juhtusin daatšas olles küsima oma tollaselt abikaasalt Tamaralt, viimaseid päevi rasedalt endiselt stjuardessilt, kellega tutvusin reisil Dresdenist Moskvasse. „Mida te elult tahate?”
Pidasin silmas elu kõige laiemas mõttes, millises maailmas tahate elada? Kus peaksid meie tütred Marusja ja Katjuša kasvama?
„Mida te elult ootasite, kui olite noor?”
Kas te unistasite reisidest Rivierale, peentest firmariietest, uhkest suvilast? Milline oli teie kõige pöörasem unistus? Tamara sikutas oma juba tollal lõua alla tekkima hakkavat lotti, piserdas roosivett näole, mõtles vaevalt hetke, enne kui vastas:
„Pesumasinat.”
Sain ilmutuse. Siin lürbib kristallpokaalist punast Gruusia veini Venemaa kõige mõjuvõimsama mehe abikaasa. Ja mida ta mäletab end nooruses olevat igatsenud: pesumasinat. Sest seda need inimesed tahavad. Sigarette, lääne teksaseid ja memmed suhkrut moosikeetmiseks. Sain aru, et tollest madalalennulisest peletisest tuleb samuti lahti saada. Ausalt öeldes oleksin ta hea meelega Uspenski katedraali tornist alla visanud. Tunnistan, et vaatepilt, kuidas too fantaasiavaene lehm sillutisele prantsatab, oleks mulle rahuldust pakkunud. Aga loomulikult leppisin lahutusega mõistlikel tingimustel.
Urahtasin oma mõtte peale. Otsesel, avalikul vägivallal on üks varjukülg – see kutsub pööblis esile vastikust. See on läinud nii mõnelegi generalissimusele maksma tema kõrge koha. Võimust keeldumine on seevastu võimalikest trikkidest kavalaim. Teisisõnu tegi Ivan IV sedasama, mida mina kavatsen teha täna öösel: lahkuda ja jätta Venemaa tema enda hooleks. Nagu noor Ivan IV jättis oma rahva verejanuliste bojaaride armule. Homsest alates pole rahval kedagi, kellele toetuda. See tekitab ebakindlust. Hirmu. Igatsust. Ohkan sügavalt, nii lapsik olen ma: tahan, et rahvas minust puudust tunneks.
Siis heidan pilgu enda kõrval sakuskat näksivale tibukesele.
Kui Tanja varastas minu pliiatsi, saan selle teada lähema ööpäeva jooksul.

Linke
Auri Jürna „Nädala raamat: Sõja õõvastav anatoomia”, Eesti Ekspress 21.01.2013, http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-soja-oovastav-anatoomia?id=65539050

Imbi Paju „Lapi naise lugu maailma lõpust”, Sirp 14.03.2013, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/lapi-naise-lugu-maailma-lopust/

Stepan Karja „Armastus ja surm kusagil tundras ja maailma äärel”, Keskus 06.2013, http://kes-kus.ee/armastus-ja-surm-kusagil-tundras-ja-maailma-aarel/

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »