Kerttu Rakke

22. veebr. 2019 at 1:16 p.l. (Nädala autor 2019) ()

Foto: Viktor Burkivski

Kerttu Rakke (1970) – eesti kirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina, hiljem õppis Eesti Humanitaarinstituudis semiootika magistrantuuris. Töötanud reklaamiagentuurides korrektori ja copywriterina, teinud kaastööd paljudele ajakirjandusväljaannetele.
Kerttu Rakke on kuulutatud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominendiks teose „Häbi” eest.
https://www.kulka.ee/uudised/selgusid-kultuurkapitali-kirjanduse-aastapreemiate-nominendid

Katkend: Häbi, Mitu Juttu 2018, lk 41-46.

Nadka vaatas maailma muutumist kõrvalt, nagu ta ikka tegi. Uudishimulikult, sekkumata. Tema elus oli vähe muutunud. Põhiliselt töö ja kodu, ristsõnad, televiisor ja meelelahutuslikud romaanid, mõnikord jalutuskäigud. Valjal ja Viktoril oli tegemist palju, neil polnud enam ammu aega jalutamas käia. Nadka käis üksinda. Muidugi ta teadis, et kui noorel naisterahval ei sobi üksinda restorani minna, võib ka niisama jalutamist valesti tõlgendada. Aga seda ju vaid juhul, kui jalutaja oleks olnud väljakutsuvalt riides või käituks ühemõtteliselt, mõtles Nadka. Pealegi ei tekkinud tal jalutades kunagi ühtki intsidenti. Keegi ei tülitanud teda, keegi peaaegu ei märganudki teda.

Nadka riided olid küll moekad, aga tagasihoidlikumas stiilis kui teistel. Tema seljas nägid kõik riided nagunii välja nagu iseenda koopiad, nagu oleksid nad kombeõpetuse tunnis riielda saanud ja seepeale igasuguse seksikuse minetanud. Riided ei kaunistanud Nadkat, nagu ei kaunistanud Nadka ka neid, kuigi Nadka kõndis alati sirge seljaga, nagu vaja, isegi kontsadel kõndides.

Valja ja Viktor elasid hästi, mõlemad olid oma karjääriredelil edasi astunud. Viktor kamandas mitut osakonda ja sõitis välismaa autoga, Valja aga oli kaadriosakonna juhataja. Lisaks oli tal turul oma kiosk, kus naabrinaine müüjana töötas – nagu ta kunagi öelnud oli, võttis ta kauplemist endiselt nagu hobi. Valja ise leti taga ei seisnud, mängis prouat ja käis Viktorile peale, et nad peaksid endale suurema korteri soetama. Kaubatarnijaid oli tal palju. Piirid olid enam-vähem lahti ja inimesed käisid ise kaubareisidel, ja mitte ainult Venemaal, aga ka Poolas, kus sai hea hinnaga Türgi kaupa. Moeröögatused, nagu neoonvärvilised liibuvad retuusid, mustast „kortsutatud” krimpleenist seelik ja polosärgi kaelusega pastelltoonides kampsunid, olid just sealt pärit. Nadkal olid need kõik olemas. Neoonvärvides retuuse, tõsi küll, ei pannud ta kordagi jalga.

Ja siis tuli putš, suur pauk, millest alates kõik aina kiiremini muutuma hakkas. Eestlased tegidki oma riigi ja Moskva andis neile selleks loa. Ja mitte ainult eestlastele. Paljud endised liiduvabariigid ütlesid Nõukogude Liidust lahti. Paljudes käis juba enne kodusõda, mõnes algas nüüd ja käis veel aastaid. Eestit see kõik õnneks ei puudutanud.

Nadka isiklikus elus toimus samuti muutus. Anja, ainuke sõbranna moodi töökaaslane, kes tal oli, jäi üksinda. Haige vanatädi, keda tüdruk hooldas, suri, ning nüüd oli Anjal palju vaba aega, millega ta midagi peale ei osanud hakata. Nadka ja Anja hakkasid koos kinos ja videosaalides käima, jalutasid mere ääres ja botaanikaaias, arutlesid loetud raamatute ja televisiooni vallutanud seebiseriaalide üle ja rääkisid teineteisele oma saladusi, nagu oleksid nad alles kolmeteistaastased.

Oma suurimat saladust – segaseid mõtteid Sergeiga seoses – Nadka muidugi ei avaldanud. Aja jooksul oli ta aru saanud, et tegemist polnudki mingi saladuse ehk sündmusega, mida peaks salajas hoidma, vaid ajutiste rumalate mõtetega. Ja rumalad mõtted, kui neist on lahti saadud, ei vääri ju meenutamist? Kunagi ju arvati, et Maa on lapik – ei pea ju praegu nutma sellepärast, kui rumalad inimesed siis olid?

Ka teistest meestest ei rääkinud Nadka Anjale, sel lihtsal põhjusel, et tal polnudki kellestki rääkida. Muidugi oli üks või teine noormees talle elu jooksul silma hakanud, aga kellegagi ei läinud asi paari sõna vahetamisest kaugemale, keegi polnud hakanud Nadkal peas kummitama nagu Sergei, kuna kedagi teist poldud talle meheks pakutud.

Anja tunnistas, et talle on üks tehase mehaanikuid juba aastaid väga meeldinud. Nadka süvendas Anja tundeid, öeldes, et tema arust vaatab ka see noormees Anjat hoopis teistsuguse pilguga kui teisi.

„Miks ta siis minuga ei räägi, kuhugi ei kutsu?” kurvastas Anja.
Valja kaudu, kellel oma ameti tõttu olid kõikide inimeste andmed kättesaadavad, sai Nadka teada, et mehaanik, kes Anjale meeldis, oli abielus. Ta kaalus terve päeva, kas Anjale üldse seda öelda, sest see võib teda kurvastada. Nadka oli kindel, et tema tunneks end küll kurvana ja petetune, ent pidi endale tunnistama, et sooviks pigem tõtt teada, kui asjata unistada. Aga Anja polnud üldse pettunud.

„Missugune õilis mees,” ohkas Anja. „Ei taha abielu rikkuda ja teistele haiget teha, sellepärast hoidubki armastusest.”

Nadka oli temaga nõus.

„Mis sest, et meie armastus võiks olla tõeline,” ohkas Anja vaiksemalt ning nuuksatas: „Võib-olla on ta oma abielus õnnetu?”

Nadka kallistas Anjat. Pikalt arutasid nad, kuidas asjad ilmselt on ja kuidas edasi käituda. Lahenduste otsimisel olid neile eeskujuks näited, mis saadud raamatutest, seebiseriaalidest ja tehases kuuldud elukogenud naiste juttudest, ehk siis suur sasipundar emotsioone, aga ei ühtki reaalset retsepti. Nende mõlema õnneks tulid nad võimalikku häbi välistavale lahendusele: lasta kõigel rahulikult kulgeda, vaadata, mis saab. Mitte üheski romantilises loos pole kangelane valinud tüdrukut, kes talle ise kaela hüppab.

„Meestele tuleb aega anda,” ütles Anja targa näoga ja Nadka oli temaga nõus. Mõne kuu pärast lahkus mehaanik tehasest ja kolis kogu perega Venemaale tagasi.

„Ta ilmselt ei suutnud taluda, et peab kogu aeg mind nägema ja midagi ette võtta ei saa,” oli Anja kindel ning Nadka oli taas temaga nõus.

Kord kutsus Nadka Anja endale külla. Anja oli vaimustunud, kui ilus kodu Nadkal oli. Õigemini – Valjal ja Viktoril. Aasta tagasi oli tehtud siin remont, mille käigus olid kõik toa uksed välja vahetatud. Nüüd olid need kõik moodsad, ülevalt kaares. Nadka teadis Viktori jutust, et eritellimusel tehtud uksed olid olnud päris kallid, samuti võttis uksepiitade kaardesse seadmine aega. Elutoas jäi Anja lummatult seisma.

„Nagu televiisoris!” ohkas ta. Siin vaimustas teda kõik: suur sektsioonkapp, rasked volangidega kardinad ning kollasest klaasist kellakujuliste lampide ning rotangist ventilaatoriga lühter lae all. Uhked pehmed vaibad olid nii seintel kui põrandatel, tugitool ja diivan suured, kõrge seljatoega, nii et sinna istudes vajusid justkui pehmesse patja. Kõige krooniks oli toanurgas suur televiisor, hiiglasliku ekraani ja kopsaka tagumikuga Finlux. See polnud lihtsalt televiisor, see oli välismaine värviteleviisor, millel oli kümnete nuppudega pult.

„Anna andeks, aga ma ei kutsu sind endale mitte kunagi külla,” ütles Anja. „Minu kodu pole pooltki nii uhke.” Nadkal oli sellest küll kahju, aga ta mõistis Anjat. Pole vastikumat tunnet, kui millegi pärast häbeneda, teadis ta.

Nadka väike tuba oli lihtsam, aga ka siin oli näha Valja suurejoonelist kujundusstiili. Karvane tiigripildiga voodikate ja taas rasked volangidega külgkardinad. Nurgas oli ovaalne puitraamiga peegel ja selle all väike sahtlitega laud, kus Nadka hoidis oma isiklikke asju ja kosmeetikat.

Seinal oli pilt neljast kaarte mängivast koerast, mille ümber oli kuldne nikerdustega raam. See pilt, tegelikult plakat klaasi all, aga mitte maal, oli kunagi Viktorile kingitud, aga Viktor ei hoolinud sellest üldse. Valjagi ei hoolinud pildist, aga kuna pildiraam oli ilus ja seda võis teinekord mõne päris maali jaoks vaja minna, siis jättis ta pildi alles ja riputas Nadka toa seinale. Nadkale ei meeldinud see pilt samuti, ent ta sisendas endale, et meeldib. Tal oli lihtsalt kahju neist asjalike nägudega koertest, kes olid välja mõeldud selleks, et inimestele naeru ja rõõmu tuua, aga tegelikult ei meeldinud kellelegi. Nadka pakkus neile nii-öelda varjupaika.

„Oi, kui vahva pilt!” ütles Anja koeri nähes.

„Sulle meeldib see? Kas tahasid endale?” küsis Nadka.

„Tõsiselt räägid? Sa annaksid selle pildi mulle?”

„Ainult pildi, mitte raami,” ütles Nadka. Ta võttis pildi seinalt, eraldas raamist ning ulatas Anjale. Anja oli pisarateni liigutatud, keeras pildi rulli ja palus ajalehte, et see pildi ümber keerata.

Ka Nadka oli pisarateni liigutatud. Kui hea meel tal oli, et pentsik pilt ometi endale õige peremehe leidis! Sellise, kes hoolib.

Valja tuli koju ja tervitas neid toauksel. Nadka tutvustas Anjat Valjale. Siis turgatas talle pähe hirmus mõte: aga mis siis, kui Valja on pildi osas ümber mõelnud, äkki ta siiski tahaks seda säilitada?

„Valja, ma kinkisin selle koertega pildi Anjale, tohtis, eks?”

„Mis koertega… Ah selle? – Muidugi! – Ja sulle tõesti meeldib see?” pöördus ta üllatunult Anja poole.

„Ma nägin kunagi sellist pilti ühes filmis. Muidugi mulle meeldib see!” oli Anja rõõmus.

„Nadka, sul on kindlasti palju asju veel, mida sa ise ei kasuta – näiteks riideid. Näita neid Anjale, ta on sinuga sama kasvu, äkki talle meeldib midagi?” pakkus Valja ja eemaldus ukselt: „Ma teen teed, tulge varsti kööki!”

Anja ja Nadka vahetasid pilgu. Kuidagi tobe tunne oli äkitselt kellelegi oma asju näidata. Ja veel selleks, et see neist midagi endale valiks! Muidugi käis Nadka Anjast paremini riides, aga seni polnud neil omavahel sellest juttugi olnud, et kes mida kusagilt ostab. Selliseid jutte räägiti töö juures küll, naised jagasid ikka üksteisega infot uuematest, parematest ja soodsamatest ostukohtadest. Aga Nadka ja Anja polnud selles osalenud ning omavahel polnud neil riietest kunagi juttu olnud.

„Noh,näita siis,” ei seganud Anjat uus olukord. Nadka läks riidekapi juurde. Ta ei pidanud kaua mõtlema: need riided, mida ta ei kandnud, olid eraldi ühe riiuli peal. Nadka tõstis riiuli voodi peale tühjaks.

„Tõesti? Nii palju on sul asju, mida sa ei vaja?” imestas Anja.

„Valja ju hoolitseb minu eest, toob riideid proovimiseks koju, ma ei pea isegi poodi minema! Ja mõnikord ta kingib mulle asju,” rääkis Nadka ja tal oli kummaline end kuulata. Kui ta oma elu kirjeldas, kõlas see kui uhkeldamine! Seda ta nüüd küll ei tahtnud.

Anja valis Nadka riiete seast päris mitu asja välja. Nadka üllatuseks ja heameeleks olid need sellised riided, mida ta ise kohe kindlasti selga poleks pannud ja nii ei olnud tal kahju neid ära anda. Näiteks meeldisid Anjale needsamad neoonvärvi retuusid, mis paar aastat tagasi kõva moeröögatus olid. Nadka südametunnistus piinas teda natuke, sest sõbrana oleks ta ju pidanud ütlema, et asja moest läinud riiete kandmine ei näidanud head maitset. Aga Anja oli uute asjade üle nii õnnelik, et Nadka ei raatsinud tema rõõmu rikkuda.

Pärast lühikest ühist teejoomist läks Anja minema.

„Noh, palju raha said?” küsis Valja.

„Mis raha?” ei saanud Nadka aru.

„Tasuta andsid oma riided ära?”

„Need olid juba moest väljas,” õigustas Nadka.

„Mis sellest! Tema ju tahtis neid!”

„Vabandust, ma üldse ei mõelnud sellele,” ütles Nadka. Mõned neist asjadest oli Valja talle kinkinud. Nüüd oli ta kingitud asjad lihtsalt ära andnud, nagu ei hooliks ta kinkijast üldse.

„Teinekord teata mulle ette, kui sa kavatsed külalisi kutsuda,” ütles Valja. „Sa ju näed, et me ei ole ka ise viimastel aastatel külalisi eriti kutsunud. Pole vaja, et inimesed näevad, kuidas me elame. Lähevad veel kadedaks ja mis kõik veel. Kodu peab olema koht, kus sul on hea olla. Sellepärast pole meil kodus telefonigi.”

Nadkale meenus, missuguse imetlusega oli Anja nende elutuba vaadanud. Võib-olla oli tõesti parem, kui ta Anjat enam külla ei kutsuks.

Looming
“Let’s go” (jutustus, Vikerkaar 11/1989)
“Kalevipoeg” ( 2000)
“Seitse päeva” (2000)
“Mitu juttu” (2001)
“Kolmas printsess” (2001)
“Iluasjake” (2002)
“Susanna ja mina” (2002)
“Kordustrükk” (2003)
“Kodu keset linna” (seriaalistsenaarium, 402 seeriat 2003–2006, pluss 456 seeriat 2007–2010,
“Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud” (2007)
“Rahatuulutaja” ( 2009)
“Seitse aastat seebiselt” (2010)
“Pimedusest välja” ( 2015)
“Ott ja Pilts” ( 2016)
“Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid” (2017)
“Häbi” (2018)

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Rauno Võsaste

5. veebr. 2019 at 9:06 e.l. (Uncategorized)

Rauno Võsaste – kirjanik ja endine kriminaalpolitseinik.
Väljamõeldud sündmuste ja tegelastega romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist. Autor on ka ise töötanud Tartu kriminaalpolitseis, mistõttu raamatulehekülgedel on aimatavaid sündmusi ja tegelasi, kes võivad hea kujutlusvõime korral tahes-tahtmata kedagi või midagi meenutada.

Katkend: Hea ment, Varrak 2018, lk 87-91; 96-98; 133-134.

20. peatükk

Sealmeri istub oma kabinetis kirjutuslaua taga, diivanil on platsi võtnud tema elukaaslane, eriasjade prokurör Häälmäe. Sealmeri vahib närviliselt kella ja vannub:
„Kuradi sisekontrolli vennad, nagu lasteaed! Vähe sellest, et ei suuda üht krimkamenti lõhki ajada ega kokkuleppele alla kirjutama panna – nad ei tunne ka kella!”
„Kaido,” julgeb Häälmäe piiksatada, „kas me selle asjaga pole vinti veidi üle keeranud, leiaks ehk mingi vahepealse lahenduse, mis kõiki rahuldaks ja mõlemad pooled võimalikest väga halbadest tagajärgedest säästaks? Saaks selle jama kuidagi ära lõpetada…”
„Minu käest nii kergelt ei pääseta,” põrutab Sealmeri. „Mina olen juhtinud Tartu krimka tõsisemaid üksusi – ja nüüd tuleb kuskilt külast mingi Jarin ja hakkab lammutama. Jarin oleks võinud olla väga edukas ja hästi elada, tulevik oleks võinud olla helge, aga näe, nolk hakkas endast palju arvama! Arvas, et saabki kõik asjad ise tehtud – ja mõned asjad veel ka minu nina eest. Ei lähe läbi. Siiski, uskumatu, et ta seni pole murdunud. Olen kindel, et peamine põhjus on selles, et sisekontrollis ja OKT-s töötavad pesuehtsad jobud! Proovi selliste töllidega oma head nime vee peal hoida – ja muide ka sinu oma, Häälmäe!”
Koputus uksele katkestab monoloogi, sisse astuvad Siimson ja Kivimägi.
„Noh, eksisite ära vä?” ironiseerib Sealmeri. „Nojah, eks Tartu ole suur linn ka ja arestimajast pikk tee tulla – otse mööda Riia tänavat. Ma lihtsalt heast tahtest õpetan teid, et te järgmine kord hiljaks ei jääks. Mis Jarin rääkis?”
„Põhimõtteliselt on Jarin nõus lahkumisavaldusele alla kirjutama,” kannab Siimson alandlikult ette.
Siimson tunneb end ilmselgelt ebamugavalt.
„Kuulge, Siimson ja sina, Kivimägi, te olete lihtsalt jobud!” käratab Sealmeri. „Te ei jaga üldse matsu. Minu jaoks on mingi lahkumisavalduse teema täiesti pohhui. Loopere käis rääkimas minu korraldusel. Kas Loopere saab juhitud või mitte, pole oluline, sest tegelikult juhin Tartu krimkat mina või ütlen äärmisel juhul, kes millist üksust juhib või juhtima hakkab. Loopere sööb mul peost. Kogu skeemi lahkumisavaldusega mõtlesin välja selleks, et kontrollida, kas Jarin üldse kuskilt otsast mõranema hakkab. Nagu näha, mõraneb, hakkab pehmeks muutuma. Kui ta on väljasaamise nimel nõus lahkumisavalduse kirjutama, siis on ta valmis ka kõigeks muuks! Minu plaan töötab, aga teie, töllmokad, ei saa sellest sittagi aru, sest see on teie herneajudele liiga keeruline. Ootan veel veidi – ja kui ta on päris küpse, siis lähen ise arestikasse ja näitan teile, lapsed, kuidas tööd tehakse ja Jarini-sugustega tegutsetakse!”
Kogu aja sõnagi lausumata istunud prokurör Häälmäe tunneb ennast väga halvasti. Miski temas ütleb, et lahendus, mis ei saa olema meeldiv ühelegi osapoolele, on veel väga kaugel.

21. peatükk

Raul vedeleb lavatsil, telekas käib jalgpall. Ilmselt saaks ta siit väljudes kandideerida Guinnessi rekordile telekakavade peast teadmises. Ainuke kaaslane kambris, kes räägib, on televiisor. Viimastel päevadel on ärakukkumine ja ängistus olnud meeletu.
Nädal aega pole keegi käinud, mis toimub? mõtleb Raul. Miks kõik peale seda lahkumisavalduse juttu väikseks jäi? Kurat, ma oleks praegu vist juba kõigega nõus, kuigi raske on lambist lahkumisavaldust kirjutada. Kolmteist aastat tööd, mida tegin sihiga, et kunagi oleks hea tagasi vaadata ja öelda, et tegin seda oma riigi ja parema elu nimel, aga siin ma nüüd olen ja lähen vaikselt hulluks.
Mõtiskluse katkestab kambririivi raksatus. Arestimaja ülem Vanja kamandab sõbralikult: „Raul Jarin, na võhod, marss ülekuulamisruumi.”

Ülekuulamisruumis istub prokurör Kaido Sealmeri. Üksi. Situatsioon on Jarinile nii ootamatu, et ta ei oskagi reageerida – ei imestuda, üllatuda, vihastuda ega ägestuda.
Sealmeri alustab enda kohta üllatavalt neutraalse häälega:
„Jarin, mul on sulle üks pakkumine.”
„Jälle?” ütleb Raul pisut üleoleva häälega. „Mulle pole vist ka telefonimüügi kaudu viimasel ajal nii palju pakkumisi tehtud, kui teie suudate. Kahjuks olen ma seni pidanud nii ühest kui teisest keelduma, tõsi küll. Erinevatel põhjustel…”
„Ma kinnitan sulle, et kriminaalasja uurimine on suurepärases seisus. Mina sinu asemel eriti ei loodaks, et meie peatunnistaja kohtus ära kukuks. Meil on teatud asjaolude tõttu suhteliselt hästi kontrolli all. Ühesõnaga, kui sa kokkuleppega nõus ei ole, teen mina omalt poolt kõik, et enne kohut sa vahi alt välja ei saa.” Prokuröri hääl on ähvardav.
Sellist asjade käiku oli Raul ühe võimalusena isegi ette näinud. Kohus võib tulla alles talvel või koguni järgmisel aastal. Tundub, et veel veidi ja ta laguneb mitte ainult moraalselt, vaid ka füüsiliselt koost. Ilmselt märkab ka prokurör, kuidas äsjane avaldus Jarinile mõjub, ning jätkab juba oma võimukamal häälel:
„Omavahel öeldes on asi nii, et… Põhimõtteliselt võin ma sinu süüdistamisest raha omastamises loobuda. Minu jaoks on oluline, et sa end mõnes teises kuriteos süüdi tunnistaks. Mul pole vahet millises. Vali ise. Võtad midagi endale peale, teeme kokkuleppe ja saad koju.”
Raul tahaks prokurörile kallale minna: vali ise kuritegu, milles tahad süüdi olla – ja saad koju? Kuidas see võimalik on, kas see juhtub praegu temaga?! Kogu mäng lahkumisavaldusega oligi selleks, et et teda testida – ja tema nõusolek oli prokuröri jaoks nõrkuse märk, murdumise algus, mis andis ajendi tulla peale uue rünnakuga.
Nii lihtne oleks Sealmeri persse saata, mõtleb Raul, ja loobuda ükskõik millest muust, aga vabadusest?
Viimati nägi Raul unes, et Tiina jättis ta maha. Ta oli nii väga lootnud lahkumisavaldusega koju saada… Nüüd on ka võimalus, lihtsalt hind on natuke kõrgem, aga ikkagi – ta saaks välja, vabadusse, koju.
Raul mõtleb hetke ja otsustab.
„Jah, härra prokurör, tunnistan ennast süüdi, olen kokkuleppega nõus. Kui hinnaks on vabadus, siis annan alla. Et ennast paremini tunneksite, võin ka öelda, et ära murdsite. Kuigi tuleb märkida, et vahendid ja võimalused polnud osapooltel kaugeltki võrdsed,” purskab Raul pisut kergendatult. „Teatage advokaat Rünkile, las tuleb läbi, lepime detailid kokku. Me proovime koos temaga välja mõelda, milles end süüdi tunnistan, siis teeme kokkuleppe ära.”
Raul on mõtetega juba kodus.
Rahulolevat muiet prokurör Sealmeri näol poleks võimalik kõrvaldada isegi meditsiiniliste vahenditega.

24. peatükk

Sealmeri lajatab telefoni vihaselt lauale ja sisistab läbi hammaste: „Nüüd teen selle ära, saagu mis saab, aga selle Jarini ma hävitan! Uskusin, et ta läheb kokkuleppele. Rünk on muidugi ka kõva sõna, väga peenelt toimetab… Mis kurat sel Jarinil sees on, et ta nii kõva on? Aga vaatame, mis laulu ta edasi laulab.”
„Saatke Siimson ja Kivimägi kohe minu juurde,” kõmistab ta telefoni ja jääb mõtlikult kabineti aknast välja vaatama.
Ülehelikiirusel saabunud sisekontrollijad on juba ette valmis halvimaks. Kuid nüüd kuulevad nad prokuröri korraldust: „Uurimise huvides tuleb vahialune Raul Jarin toimetada arestimajast Tartu vanglasse.”
Sellisest ebatavalisest korraldusest kohkunud Kivimägi üritab midagi öelda, kuid nähes prokuröri vihast tõmblevaid silmalauge, peab targemaks vaikida.
„Andke uurija Teedlale edasi mu korraldus teha määrus ja saata Jarin nagu tavaline pätt vanglasse. Kui keegi midagi kobiseb, siis ütleme, et puhkuste aeg, uurimist lõpule viia ei jõua ja las sõidab. Ja teda tuleb viia tavalise tapiga ehk siis koos teiste pättidega. Kindlasti satub sinna, kes ta ära tunneb,” avalikustab prokurör oma operatsiooniplaani.
„Seni pole Eestis ühtegi kahtlustatavat politseinikku eeluurimise ajaks vanglasse viidud,” poetab Siimson ettevaatlikult, „kõik on istunud arestimajas. Vangla võib vahialuse julgeoleku seisukohast ohtlik olla.”
Sealmeri pöörab pea kergelt Siimsoni poole ja peaaegu karjub: „Kas sa vaidled minu korralduse vastu? Te, sitapead, ei suuda ise temaga hakkama saada, mina pean teie tööd tegema! Saate aru, lambad, et vanglas võetakse tal ära telekas, keedupulk ja muud mugavused, ning see paneb tal katuse sõitma, selle peale ta peab murduma. Paigutada tuleb ta samale korrusele, kus istuvad Udaverdijev ja teised tegelased, kes kindlasti Jarinit tunnevad. Vangla julgeoleku möla ja nende eriarvamusi ma kuulda ei taha, pole vaja põdeda – hakaku tegutsema!”
Lontis kõrvadega marsivad sisekontrolliametnikud täitma korraldust, mis on tõele au andes neile vastumeelne. Tavaliselt on sellistes olukordades politseinikud pigem eeluurimise ajaks kuni kohtuni allkirja vastu välja lastud või äärmisel juhul istuvad arestimajas teistest eraldi kambris. Samas on Jarini süüdimõistmine ka neile mitte ainult prestiiži-, vaid isegi eluküsimus – mis iganes apsaka puhul paistavad eelkõige nende kui menetlejate kõrvad, küll prokurör juba oskab oma kõrvad sobival hetkel kokku tõmmata, et need välja ei paistaks.
Prokuröri korraldusest selgelt üllatunud uurija Teedla trükib pisut värisevate kätega määruse Raul Jarini etapeerimiseks arestimajast Tartu vanglasse.
Sealmeri on igasugused piirid ületanud, vasardab Teedla peas, kuid prokuröri korraldus on uurijale täitmiseks.
Määrus kaasas, jõuavad Siimson ja Kivimägi arestimajja. Tutvustanud arestimaja ülemale Ivanovile määrust ning selgitanud, et Jarin tuleb prokuröri korraldusel viia vanglasse tavatapiga, on nad Vanja vastuse peale üllatunud.
„Politseinikku ei etapeerita koos teiste kurjategijatega. Öelge prokurörile, et ebaseaduslikke korraldusi mina ei täida. Jarini toon ma kambrist välja alles siis, kui tema transpordiks Tartu vanglasse on eritapp,” teatab Vanja resoluutselt.
Sisekontrolli töötajad tunnevad mõnes mõttes isegi kergendust.

33. peatükk

Raul kirjutab taas sissekannet päevaraamatusse. 140 päeva ehk neli ja pool kuud vahi all. Täna on vahistatuse kontroll, kust tuleb otsus, kas saan kuni kohtuni välja või mitte, alustab ta süngelt.
Raul on inimene, kes ei usu mingeid paranormaalseid nähtusi, jumalat, kuradit, saatust ja kõike muud seesugust. Ometi avastas ta end eelmisel õhtul palvetamas. Õigupoolest palumas, teadmata isegi, keda ta palus, kas Jumalat või kohtunikku – palve sisu oli loomulikult positiivne otsus tema juhtumi asjus, et ta saaks lõpuks ometi koju Tiina juurde.
Uurimine on ju lõppenud, toimik kinni. Kui eelnev põhjus teda mitte vabastada oli see, et ta hakkab mõjutama tunnistajaid, siis nüüd pole see enam võimalik, sest uurimine on läbi ja kõik on oma tunnistused andnud.
Eile õhtul telekast „Riigimeeste” sarja vaadates tabas Raul end äkitselt naermiselt. Ta polnud seda teinud neli ja pool kuud. Kas see on hea või halb enne?
Kus kurat see advokaat on? Raul on passinud tundide kaupa üksisilmi vanglaõuele, et näha Rünki. No ei tule, tähendab, et läks sitasti, valmistab Raul end ette halvimaks. Istung peaks juba läbi olema.
Raul on uurinud ka kõrvalkambri pättide käest, kui tihti siit üldse on kedagi nelja kuu pealt välja lastud. Naabrimehed vastasid, et enne teda oli seal istunud mingi vend, kel olid relvad ja muud päris krõbedad paragrahvid, kuid lasti nelja kuu pealt välja. Aga too oli olnud muidugi ka Afganistani veteran, invaliid.
Kurat, juhuseid on ikka olnud, hellitab Raul lootust. Ehk on kohtunik ometi inimene ja saab asja tegelikust olemusest aru? Prokurör taotleb nagunii tema jätkuvat vahi all viibimist, kuid otsus on ju kohtuniku kätes…
Rauli mõtisklused katkestab kambriluugi kolksatus. Kontaktisik teatab luugi kaudu, kambriust avamata: „Sinu advokaat täna ei tule. Kohtu otsus oli, et sind ei vabastata. Kirjaliku otsuse saad mõne päeva jooksul. Mul on väga kahju.”
See oli nagu löök allapoole vööd. Silme eest kadus igasugune piir, mille taga paistis pääsemine.

Enam ei jõua kannatada seda luugi kolksatust, ei kannata võtmete klõbinat, ei suuda kuulata naaberkambri debiilikute naeru, lõputut toksimist torude peale – lihtsalt enam ei suuda!
Sitta sel kontaktisikul kahju on, töötavad siin kõik nagu robotid. Miks ei lasta mul advokaadile helistada? Vähemalt saaks praegusest hetkest üle. Miks ei kehti vanglas seadused? Persse kõik. Ma ei tule sellest eluga välja!
Raul vajub kambrinurka kägarasse ja ulub täiest kõrist.
Teadmata, kui kaua ta nõnda juba kössitanud oli, meenub äkki Tiina. Mida naine arvaks, kui teda praegu näeks? Kas ta sellist tossikest üldse tahaks?
Raul ajab end püsti, istub kambrilaua taha ning valmistab endale kiluvõileiba ja piparmünditee.
Peab lõpuni võitlema, käib väsinud mõte peast läbi pea, ja ta kavatseb seda ka teha.

Link
Eili Arula, Ekspolitseiniku romaan räägib korrakaitsjate töö pahupoolest, Tartu Postimees, 11.01.2019,
https://tartu.postimees.ee/6496206/ekspolitseiniku-romaan-raagib-korrakaitsjate-too-pahupoolest

Loomingut
Harald Riipalu lugu, Grenader 2011
Johannes Soodla: VR II/2, II/3 Relva SS-i kindral, Grenader Grupp 2013
Ain Mere: Valel poolel, Ferricrux 2014
Hea ment, Varrak 2018

Püsiviide Lisa kommentaar

Rein Veidemann

25. jaan. 2019 at 1:14 p.l. (Nädala autor 2019, Rein Veidemann) (, , , , )

Foto: TERJE LEPP

Rein Veidemann (1946) – eesti kirjandusteadlane, ajakirjanik, kirjanik ja õppejõud. Õppinud aastail 1954–1965 Pärnu 1. 7-klassilises koolis ja Pärnu 1. Keskkoolis ning seejärel aastail 1969–1974 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Veidemann debüteeris kirjanduskriitilise kirjutisega aastal 1971. Aastast 1984 filoloogiakandidaat väitekirjaga “Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972”. Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1981

28.01.2019 kell 17.30 toimub linnaraamatukogu saalis
Rein Veidemanni romaani „Piimaring“ esitlus
Kirjanik kõneleb raamatu saamisloost ja näitab slaide omaaegsetest piimaringidest. Raamat müügil kirjastuse hinnaga. „Piimaring“ (EKSA, 2018) on viimane osa autobiograafiliste sugemetega romaanitriloogiast „Wiik“ (eelmised kaks: „Lastekodu“, 2003 ja „Tund enne igavikku“, 2012), milles autor jäädvustab ühe „elluastuja“ loo kaudu ilukirjanduslikult 1960-ndate keskpaiga maaelu Eestis.

Katkend: Piimaring, EKSA 2018, lk 178-184.

Toomas ohkab, paneb raamatud, klade ja kont kaasa võetud väikese lauakella portfelli. Kohe toob ka sanitar tema enda riided. „Pidžaama ja kitli võite jätta voodi peale,” ütleb too ja lahkub niisama märkamatu varjuna, nagu tuligi. Toomas riietub ettevaatlikult, püksirihma jätab koguni pükstele peale panemata, torgates sellegi portfelli. Istub siis uuesti taburetile.
„Aga sa panid tähele, Andreas,” osutab ta, „et teist korda meie rindeõde ei mõõtnud mind kui seltsimeest. Tunnistas mu vaimuliku ametit. Ikkagi lugupidamine.”
„Laupäeval tuleb siis Kase Heldur matta… Matused rõhuvad mind kõige enam,” ohkab Toomas. „Minult oodatakse lohutamatu leina trööstimist, mis tähendab nutma panemist. Olen seljataga kuulnud ütlemisi, et minusuguselt noorelt hingekarjaselt ei saavatki oodata „armsat matmist”. Ei saa rääkida tõtt, et see õnnetus hüüdis tulles… Eks ma siis meenuta, et Heldur oli surres sama vana või noor kui Jeesus Kristus, ja et noorusele vaatamata on ta siiski osa oma elutööst teinud – ja kaev õues jääb teda mäletama, ja vesi, mis sinna imbub ja mida sealt ammutatakse on mõneski mõttes püha allikas, kuhu on ohverdatud… seekord lausa looja ise.”
„Aga tuleb aegu,” ohkab Toomas veelgi sügavamalt, lausa südamest, „kus seista tuleb kirstu kõrval, kus vanemate ainus laps lebab surnuna. Kogu lootus, armastus ja hool on läinud temale, või veel rängem, kui seesama armas poeg või tütar on suureks ja tubliks kasvanud. Ja ühtäkki ei ole teda enam… Mida ma siis ütlen nendele inimestele?”
Toomas kogub end. Ta on juba haiglast lahkumiseks püsti tõusnud. Näha ja tunda on, et ta tahab Andreasele jätta mingit sõnumit. Nõnda ta ütleb: „Elu on habras. Surma ei saa teha olematuks. Aga surm ei võta kaasa olnut… Kaduvad on õigupoolest ainult võimalused, mis on loomiseks või kogemiseks. Kui oled ühegi võimaluse teoks teinud, siis ei ole see enam kadunud, pigem möödunud. Ja möödunut ei saa teha olematuks.”
Toomas ulatab Andreasele hüvastijätuks käe. „Ma olen mõistnud, et piimaringile sattudes oled sinagi sellesse mööduvuse- kaduvuse keerisesse haaratud. Ära siis ainult iseend sellesse unusta. Õnnistagu sind Jumal!”
Toomas Aval, pikk noor mees, armistuva haavaga kõhus, avab veidi vimmakalt – muidugi, hooles sellesama haava pärast – palatiukse, vaatab korraks tagasi Andrease poole ja sõnab: „Ehk kohtume veel. Jõua kõrgele ja kaugele!”
Üksi palatisse jäänud, meenub Andreasele äkki sealtsamast piiblist loetud uskmatu Tooma lugu. Piibli-Toomas oli olnud umbusklik selle suhtes, mida teised jüngrid räägivad ristil surnud Jeesuse ilmumisest. Jeesuse ilmumine – seejuures sellesama torkehaavaga rinde all – veenab Toomast ning ajaloos „uskmatuks” kutsutuks saab esimene, kes ütleb Jeesuse kohta, et ta on Jumal. Kas tema, Andreaski, ei kohtunud täna inimesega – temalgi ju armistuv lõikushaav küljes -, kes on valmis vastama igale kahtlejale, seejuures talle endalegi, et tõekogemus, asugu see kasvõi paralleelsirgete igavikulises kokkupuutepunktis, on siiski võimalik, ja selle tõe nimi on Jumal.
Nii kaugele ei julge Andreas siiski mõelda. Ta väristab kuuldust õlgu, heidab voodile ning hakkab sirvima Veronika toodud naisteajakirju, kõigepealt neid, mis veel Eesti Naise nime all ilmunud. Viiekümne esimese aasta oktoobrinumbris, kus kahte lehekülge pealistava loosungi „Nõukogude inimeste töövaimustus on suureks panuseks rahuüritusse” all raporteerivad nõukogude naised erinevatelt kutsealadelt – kolhoosnikud, kangrud, õpetajad – Suure Stalini auks saavutatud väärikatest töövõitudest, leiab Andreas teiste hulgas loo Pärnu I ööpäeva-lastesõimest.
Üks ajakirjanik kirjutab seal noorest kasvatajatädist Maria Koitlast. See on ju minu ema neiupõlvenimi, ei usu Andreas oma silmi ning ahmib kirjutatut endasse. Noorukene Maria – eks ema olnudki sel ajal alles kahekümne kuue aastane, kes üksi kasvatavat lasteaias käivat poega, hoolitsevat sõimes kaks vahetust järjest korraga kümne kolme-neljakuuse beebi eest, kelle emad samal ajal ennastohverdavalt töötavad kogu nõukogude ühiskonna hüvanguks. Maria enda kangelaslikkuse näiteks tuuakse juhtum, kus kohaliku lennuväepolgu ohvitseri naise pisipoeg, kellest tulevikus võib kasvada väärikas järeltulija Stalini ürituse elluviimisel, imes suure lutiga pudelist piima endale kõhtu niisuguse innuga, et mingi osa sellest oli sattunud hingamisteedesse. Laps oleks võinud lämbuda, kui Maria Koitla poleks oskuslikult tegutsenud ja lapse elu päästnud. Ajakirjanik oli olnud tunnistajaks, kui ohvitseri naine oli tänuks otsustava käitumise eest toonud Mariale lend-lease`i programmi raames lenduritele mõeldud Ameerika šokolaadi. Ja kuigi Maria ei oska vene keelt ja ohvitseri naine eesti keelt, olid mõlemad teineteist emmanud, mis tunnistavat seda, et emade vaheline mõistmine ja sõprus ületavad ka keeletõkked.
Ema ei olnud Andreasele sellest juhtumist rääkinud ja kas ta üldse teadis, et niisugune lugu Eesti Naises ilmus ja veel samal kuul, kui Andreas ise viieseks sai. Ei olnud Andreas näinud ega söönud lend-lease`i šokolaadi, küll aga mäletab, kuidas ta emaga koos seisab varahommikul Pärnus Räämal asuva linavabriku poe ukse taga pikas järjekorras, oodates poe avamist, et kätte saada sinisesse paberisse pakitud peasuhkru kamakas, mille küljest lahti toksitud tükkidega sai teha muidu mõrult maitsenud teed magusamaks.
Aga surmatunnini jääb Andreas mäletama oma viiendat sünnipäeva ennast. Ikka viirastub talle aeg-ajalt üks mustades traksidega põlvpükstes ja linavalge laubatukaga poiss, kes istub sel nii tähtsal päeval Pärnus Kirsi tänava rohelise töölismaja ühisköögi söögilaua otstarvet teeniva madala nõudekapi ääres. Poiss istub seal oma ema vastas, ema, kelle ruugeid juukseid ehib lauba kohal kõrguv vesilaine ja kelle valgest sitsist pluusi ning tuhkhalli seelikut katab kannikesemustriga põll; Andreas istub seal niisama põnevil, nagu oli ta äsja istunud akna all taburetil, kuulamas Toomas Avala juttu kommunismist ja kristlusest.

Ja see poiss oli õnnelik emalt saadud kingituse üle, milleks oli pudel limonaadi ja pakk sidruniküpsiseid, mida ta jalgu kõigutades ja vastu kappi kobistades isukalt krõbistab; ja ta tunneb endal ema hella pilk, nii hella, nagu talle iial enam tunda polnud antud; ja ta mäletab ema nutmas, karge talvepäeva värvi silmad veekalkvel; miks ometi, kui ta poeg end õnnelikuna tunneb? – mis sest, et kingituseks polnud mänguautot või jalgratast või mõnd rõivatükki – need ei jää hiljem tulemata -, õnnelik ollakse just selles hetkes ja nende võimaluste keskel, mida elul pakkuda.
Seda, oma viienda eluaasta kingitust, tühjaks joodud rohekassinist limonaadipudelit, kummuli kuusirpi meenutava sildiga „Limonaad” kaelal, hoiab Andreas aastaid, kuni see Räämalt südalinna kolimisega 1962. aastal kaotsi läheb. Ja Andreasele tähendab see ühtlasi lahkumist lapsepõlvest.

Järgmisel päeval pärast Toomase lahkumist pääseb ka Andreas haiglast Pärnusse kodusele ravile. Talle üllatuseks pakutakse linnasõiduks sedasama Piima-Kaarli autot, millega ta peaaegu nädala eest kraavi oli sõitnud. Olev oli õnnetusepäeval pärast koduskäiku ning vasikate jootmist töökojast vajalikud remonditarbed ja pudeli pidurivedelikku ühes võtnud ning kohapeal auto pidurisüsteemi korda teinud. Nii oligi olnud, et pidurisüsteemi štutser oli lahti keeratud, järsust tõmbamisest oli ka käsipidur kinni kiilunud. Töökojas oli aga auto poritiib tagasi painutatud, esituli ära vahetatud, uus tahavaatepeegel kinnitatud ning kapotikaas saanud uue kronšteini. Piimaauto oleks võinud uuesti ringile saata.
Andreasest endast sõitjat pole. Olev tuleb ka autot linna viima. Rooli taha istudes ütleb ta, et sai kabiingi puhtaks tehtud, Andrease lõuahaavast tekkinud vereplekid põrandalt ära pühitud.
„Peab ikka loll olema see, kes käivitusvändal laseb lahtiselt põrandal tolkneda,” seletas Olev põlglikult. „Istmetagusel seinal ju klambrid vända hoidmiseks olemas.” „Hakka või arvama, et keegi lausa pahatahtlikult sättis vända põrandale ja tühjendas peasilindri pidurivedelikust,” lisab ta.
Nad sõidavad mõnda aega vaikides linna poole.
„Epp jäigi ühest neerust ilma,” tähendas Olev. „Raske lõikus olevat olnud, vereülekanne ja puha… on siiamaani toibumispalatis… tea, kas pääsebki juurde.” Auto ja Andrease linnaviimisel oligi olnud Olevil see lisamõte, et läheb ka haiglasse, Eppu vaatama.
„Sai ta su enne ikkagi kätte?” uurib Olev, aga näha on, et ei ootagi Andreaselt sellele kinnitust. „Eks ma ütlesin ju sulle, et saatuslik naine… näed siis, oleks võinud sind koguni hauda viia.”
„Epp ütles, et ta tuleb su juurde tagasi, laseb sul vaid mõnda aega põdeda,” poetab Andreas vabandavalt.
„Tema on see, kes nüüd põdema jääb,” sõnab Olev leplikult. „Kus ta pääseb, toon ta haiglast enda juurde, aeg tal maatüdrukuks tagasi saada, meiereis endas kah laboranti vaja, ei pea ju ainult autoga ringi tuuritama.”
Andreas uudistab veel, kes nüüd nädal otsa tema järel piimaringi sõitnud.
„Ah, et tea ta nime,” rehmab Olev. „Aga naljakas on see, et sohver on naine, selline jõmmkärakas, nagu kuulitõukaja, püksid kah jalas ja jope seljas…. Ise rebib kannud kasti ja võtab proovid. Täitsa eit kohe… Ei noh, võib-olla arvatigi baasis, et mehi ei või enam saata, noori poisse seda enam… ” Olev pilgutab Andreasele silma. „…rikuvad naised ära ja keeravad piima ka tuksi.”
„Sul on nüüd igatahes pikk sinine leht kindel… sõjaväkke minekuni välja,” teatab Olev, peatudes Andrease kodumaja ees. „Mis ma ütlen Epule, kui ma teda vaatama pääsen?”
Andreas kehitab õlgu. Ta ronib ettevaatlikult autoistmelt tänavale, vasak käsi endiselt tugirätikuga kaelas. Tunneb siiski, et mingi sõna peaks ta Epule saatma, aga see ei tohiks olla Eppu või Andreast ennast haletsev. Siis torkabki talle pähe, mida talle sõjakomissariaadist mõne nädala eest sõjaväeteenistuse kutset üle andes keegi ohvitser oli öelnud, et kui talle eeskujuliku teenistuse eest tänu avaldatakse, siis tuleb vastata: „Teenin Nõukogude Liitu.”
„Ütle talle…” sõnab Andreas kergendatult „Ütle Epule…, et ma avaldan talle tänu eeskujuliku teenistuse eest piimaringil.”
„Selge, ütlen… ja tean ka, mida ta vastama peab, olen kah kroonus käinud,”sähvab Olev ja tõmbab autoukse klõmmides kinni.
„Oota!” hüüab Andreas. Olev avab uuesti ukse. „Mis on?”
„Vaata, kas bardatšokis on alles üks seep,” nõuab Andreas. Olev avab auto paneelil oleva laeka ja võtab sealt välja veekindlaks vahatatud paberisse pakitud seebi „Veronika”.
„Mis ajast see siin on? Niisugust seepi pole ma näinudki,” imestab Olev. „Lõhngi veel küljes.”
Jah, see on eestiaegne seep, lõhnabki eesti aja järele,”
nõustub Andreas. Olev ei päri enam, miks ja kellele see mõeldud. Tal hakkab kiire. Auto vaja baasi viia ja siis haiglasse Epu juurde minna. Nõnda lükkab ta käigu sisse ja läheb sujuvalt liikvele, möödudes hetke pärast platsikesest, kuhu Andreas piimaringile minnes oli auto jätnud. Piimaringile, mis ühest päevast oli veninud nädalapikkuseks.

Loomingut
Lastekodu, Eesti Keele Sihtasutus 2003
Tund enne igavikku, Eesti Keele Sihtasutus 2012
Arkaadia öö, Eesti Keele Sihtasutus 2014
Lausungid ja pausid, Eesti Keele Sihtasutus 2016
Piimaring, EKSA 2018

Püsiviide Lisa kommentaar

Raul Oreškin

8. jaan. 2019 at 11:19 e.l. (Nädala autor 2019, Raul Oreškin) ()

Foto: Gabriela Liivamägi

Betti Alveri kirjandusauhind, mis mõeldud jooksva aasta jooksul eesti keeles ilmunud silmapaistvaima ilukirjandusliku debüütteose autorile, läks 2018. aastal jagamisele. 23. novembril Tartu Kirjanduse Majas toimunud pidulikul tseremoonial pälvisid selle jutukogu «Kui ma vananen…» autor Raul Oreškin ning luulekogu «Nõges» avaldanud Triin Paja.

31. jaanuaril kell 16.00 Tartu linnaraamatukogu kohvikuruumis I korrusel on Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Raul Oreškini Betti Alveri preemiaga tunnustatud raamat „Kui ma vananen…“ Külas on kirjanik ja kriitik Berk Vaher. Vestlust juhib raamatukoguhoidja Tiina Sulg.

Raul Oreškin töötab Tartu Uue teatri direktorina 2015. aastast. Raul Oreškin on varem töötanud Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna ja noorsooteenistuse juhatajana, Tartu loomemajanduskeskuse tegevjuhina ning kultuuriministeeriumi asekantslerina.

Katkendid: Kui ma vananen…, Blogi 2014-2016, ;paranoia, lk 43-46; 65-68; 117-120.

Kui ma vananen Narvikus

Mind on alati peetud üsna riskialtiks. Tõsi, paljud teod oleks tegemata, kui ma poleks ühel või teisel hetkel julgeid samme astunud, mis ei tähenda aga alati riskide võtmist. Ma olen lihtsalt usaldanud oma vaistu ning see pole mitte mind kunagi (noh, peaaegu kunagi) alt vedanud. Olen olnud avatud ainult neile tegemistele, mille õnnestumine on olnud juba ette garanteeritud. Välja see nii ei paista, mistõttu olen toiminud magnetina igat sorti tegelastele, kelle jaoks on risk, hasart, adrenaliin ja nende omavaheline kombineerimine igapäevaseks naudinguks.
See oli midagi kaklusklubi taolist – põrandaalune ja salajane – mille rakukese avastasin pealinnas resideerudes. Hiljem kuulsin, et taolisi klubisid oli ka mujal Eestis. Mäng ise oli alguse saanud Ameerika mandril. Kuuldavasti oli just seesama liikumine inspireerinud 90ndatel Palahniuki ja Fincherit. Mina sattusin Mängu pealtnäha üsna juhuslikult, ühe teise mängu ajal Sofar Tallinna kolmandal kontserdil, mida üks mu tuttav korraldas. Kuulsin, kuidas minu kõrval istuv väärika olemisega vanahärra teisele, pisut nooremale hipstervuntsile midagi seletas, samal ajal talle visiitkaarti talle taskusse poetades. Arvasin miskipärast, et tegu on esimesel kohtingul oleva paariga ja jätsin nad omaette toimetama. Kontserdi lõppedes leidsin maast sellesama kaardi, kus oli kirjas numbrite jada, mis tundus mulle kuidagi tuttav. Haarasin kaardi, tegin mingi kohmaka liigutuse, justkui otsides ruumist omanikku, aga kuna keegi minust välja ei teinud, libistasin selle taskusse. Möödus mõni nädal ja olingi Mängus. Kui aus olla, siis ainuüksi sisenemisprotsess oli juba sedavõrd adrenaliinirohke, et see tekitas ühtlasi ootusärevuse edasise suhtes.
Mäng haaras mind täielikult. Vahel sain selgeid ülesandeid ja need olid tihtipeale kummalised ja üsna ootamatud. Näiteks tuli öelda koosolekul, kus viibisid minust kõrgemal ametipostil olevad kolleegid, midagi täiesti kohatut, lausa šokeerivat ning siis see järgneva tegevusega ära siluda, nagu poleks midagi juhtunud. Kõike tuli salvestada, edastada ning selle baasilt tekkisid järgnevad ülesanded. Vahel tundsin kellegi teise käitumisest, et ta on samuti Mängus, juhtus, et meie pilgud isegi kohtusid kõiketeadvalt. Tuli ka selliseid ülesandeid, mida pidi nii-öelda ridade vahelt leidma. Elava fantaasiga nagu ma olin, lugesin sealt välja ilmselt enamat, kui sinna kodeeritud oli… Üsna tihti mõtisklesin, et kas kogu see kupatus on kõigest üks suur väljamõeldis minu peas? Taolistel puhkudel otsisin üles kaardi numbrikombinatsiooniga, mis aitas mul Mängu siseneda. Nähes neid numbreid teadsin, et kaart ei onud juhus ning see oligi mõeldud mulle.
Poole aasta möödudes hakkas Mäng muutuma kurnavaks ning isegi hirmutavaks, kuna kord sisenedes polnud enam võimalik sellest väljuda. Olin väsinud, muutusin hooletuks ja hakkasin (vahel ilmselt nimme) vigu tegema. Reeglite murdmine muutus omaette väljakutseks, kuni sain Mängult päris mitu valusat hoopi, mis mu rohkem kui korral rivist välja lõid. Alguses kaotasin töö, siis sõbrad, isegi perekonna, aga Mäng kestis ikka veel. Lõpuks lavastasin oma surma, olles hoolikalt seda poolteist aastat ette valmistanud, peale mida põgenesin Narvikusse. Seal elades kahtlesin küll aeg-ajalt, kas tegu on ikka päris või hoopis Mängu loodud linnaga, aga ega ma sellest elupäevade lõpuni sotti saanudki.

Kui ma vananen Dubais

Nagu minu puhul ikka aeg-ajalt juhtus, algas ka sel korral kõik ühest unenäost, mida mitte eriti külmal veebruariööl nägin. Pisut vähem kui nädal enne 48. sünnipäeva. Sõitsin tol ööl lennukiga kuskil Aasias, hommikul isegi täpsemalt ei mäletanudki, kuhu, aga olukord ise oli väga meeldejääv. Lennuk oli üüratult suur, seest isegi suurem, kui väljast aimata võis, sest sinna mahtus ära terve veepark.
Isegi mulle, kes ma veepargi-vaimustusest juba välja olin kasvanud, avaldas see muljet. Mäletasin mingit kummalist kolmeks jaotunud järjekorda. Iga järjekorras seisnu sai jalga-selga isevärvi ujumisriided, mis oma mustrilt olid küll sarnased, aga toonilt erinevad. Mina sattusin rootsipunasesse järjekorda. Veeparki jõudes ei olnud enam värvitoonidel mingit tähtsust, kuigi järjekorra ohjajad seal väljaspool üsna rangelt järgisid, et ei tekiks ülejooksikuid – teate küll seda tunnet poekassas seistes, et tahaks ikka aeg-ajalt lühemasse üle joosta. Tegelikult jäigi mõistatuseks, miks see sisenemise protsess nii keerukas oli, võimalik, et sel oli tööhõive seisukohast mingi roll täita?
Sisenedes parki, kaalusin päris hoolikalt, millist atraktsiooni võtta ja endalegi ootamatult valisingi kõige äkilisema, kuigi kui nüüd päris aus olla, sain atraktsiooni ekstreemsusest aimu alles siis, kui see tööle hakkas. Pealtnäha oli tegu üsnagi turvalise agregaadiga. See nägi välja nagu hiigelsuur kaheinimesekiik, mille mõlemas otsas oli ühe istepingi asemel mitmerealine platoo, kus leidsid istekoha paarkümmend inimest (vahel mulle tundus küll mõni reisija sedavõrd kummalise väljanägemisega, et ilmselt ei olnudki kõik meist seal siiski inimesed). Kui reisijad olid õhkutõusueelse instruktsiooni läbinud ning end rihmadega turvanud, osutus see hiigelsuur kiik hoopis karuselliks, mis pööreldes hakkas ühest otsast tõusma, nii et tarmukamad said juba aru, mis kohe juhtub. Nimelt oli selle hiigelsuure ja pöörleva kiik-karuselli all veelgi suurem bassein, nii et seadeldise keereldes ja ühest otsast tõustes hakkasid need, kes parasjagu allapoole keerlesid, üsna järjekindlalt veepiirile lähenema, kuni esimene platoo vee alt läbi käis. Samal ajal startis ka lennuk. Tunne oli pöörane, lausa kirjeldamatu. Pöörelda kiljuva rahvahulgaga koos, aeg-ajalt vee alt läbi libisedes ning samal ajal õhkutõusu kogeda – ega seda edasi anda õnnestugi. Mõne aja pärast, kui esimene adrenaliinitulv oli vaibunud, tegin basseini põhjas silmad lahti. Tuli välja, et põhi oli klaasist, nii nägin veel allpool linnatulesid. Jõudsin veel imestadagi, et millal juba pimedaks oli läinud, sest lennukisse sisenesin ju päevavalges, aga panin selle järjekorras seismise arvele. Tõusin veepinnale ja üsna samal ajal ärkasingi…
Rääkisin oma värvikast unenäost külalistele, kes meil öömajal olid ja nad soovitasid mul oma unenägudest raamatu kirjutada. Seda ma muidugi teha ei jõudnud, küll otsustasin nähtu oma KMV sarjas ära kasutada. Sealt levis see kummalisel kombel ühe Dubai veepargi mänedžerini, kes soovis oma kohta maailma kümne atraktiivsema veepargi nimistus järjepanu juba kaheksateistkümnendat aastat hoida ning otsis uusi ideid, kuidas oma veeparki värskeid ja erutavaid atraktsioone rajada. Nii ma siis lubasin oma nähtud ja nägemata unenäod tal teostada ning kuna unenägude müümisest saigi minu viimaste aastate peamine sissetulek, siis tekkis mõte oma pensionipõlv seal veeta, kus ma oma pensionisammastiku üles ehitanud olin.
Nii me siis kõik Dubaisse lendasimegi, ikka sellesama kummalise kolmejärjekorralise lennukiga. Mõtlesin veel sabas seistes, et milleks ma olin oma unenäod nii detailselt kirja pannud, oleks võinud selle nüansi ju välja jätta.

Kui ma vananen saatuse sõrme tahtel

Kohtusime sel nädalal juba kolmandat korda. Tavaliselt põrkasime kokku laupäeviti taaskasutuskeskuse raamatuleti juures. Sel nädalal kohtusime veel ühes Taaralinna teise-ringi-poes ja nüüd juhtus see tagatipuks pealinnaski, mis pani mind tahtmatult välja hõikama, et see pole enam juhus, tegu on ilmselt saatuse sõrmega. Pärast mõningat vestlust raamatutest, inimestest, Tartust ja vananemisest vahetasime telefoninumbreid ja otsustasime, et neljandat kohtumist ei jäta me enam saatuse hooleks, vaid lepime selle kodulinna kokku.
Viimase aasta jooksul olen käivitanud päris mitu ettevõtmist ja miskipärast tunnen, et minu päevakavasse mahub ikka veel nii uusi algatusi kui töiseid kohustusi. Võimalik, et olen aja jooksul õppinud väga efektiivselt oma ressursse kasutama? Võimalik, et lapsed on suureks kasvanud? Võimalik, et tegu on lihtsalt suurema energiapuhanguga, aga tunnen üle hulga aja, et mul on veel piisavalt jõuvarusid, mis pole rakendust leidnud. Mõtisklen tihti, olles kõik oma töised ettevõtmised seljatanud, et heameelega teeks veel midagi, aga mida, vasardab peas tühi mõte. Küllap taolistel puhkudel sekkubki saatuse sõrm.
Neljas kohtumine toimus kohvitassi taga, kus tehtud plaanidest hakkas vaikselt, aga järjekindlalt välja kasvama minu järgmise eluperioodi üks kasumlikumaid ettevõtmisi. Teadsin miskipärast kohe, teadmata majandusvaldkonnast, kuhu sisenesin, eelnevaid teadmisi, mida ja kuidas peab tegema, et edukas olla. Mulle on alati meeldinud koostööd teha elutarkade ja muidu ka arukate persoonidega. See tekitab tavaliselt atmosfääri, kus kõik mõistavad teineteist poolelt lauselt ning kus otsuseid saab teha toetudes mõistuse häälele, ent kunagi pole välistatud ka kõhutundele tuginevad tegemised. Tavaliselt räägitaks taoliste inimeste puhul, et tegu on hingesugulastega … vastupidi, tegu on tavaliselt üsna pragmaatiliste, elutarkusest pakatavate isikutega, kes muuhulgas teavad, mida tegelikult saatuse sõrm tähendab. Minu jaoks tähendas see õigete inimestega kohtumist või isegi äratundmist, et tegu on õigete inimestega, kellega koos ühte või teist eesmärki saavutada.
Kurtsin kunagi sõpradele, kuidas ma ei taha vananeda rahatuna ning et kõige enam soovin ma, et pensionil olles – kui see kunagi peaks tõeks saama – võiksin endale lubada hommikuti väljas kohvijoomist, kui peaks selline tuju tulema, või paaril korral kuus kino või teatrit või vahel, kasvõi üle kuu, mõnd uut raamatut. Et mul oleks võimalus endale või lastelastele valida jäätisekohvikus ükskõik kui suurt ja paljude lisadega jäätisetorbikut ning et ma saaksin ka siis tegeleda oma lõputu hobidepaletiga ning suviti koos Kailiga galeriid mängida.
Ma ei tea, kas see on saatuse sõrm ja ehk see polegi elutarkusest tulenev teadmine, aga kõikidel soovidel on kombeks täituda ning just see oli põhjuseks, miks kohtusime ühel hilissügiseselt tormisel nädalal ka neljandal korral, et patendiametisse sisse anda taotlus vananemise litsentseerimiseks. Ajastul, mil sõna otseses mõttes kõik olid valmis ükskõik mida tegema, et igavesest noorusest osa saada, oli lihtsamast lihtsam teha vananemisest kaubamärk, mis kujunes hiljem minu ja paljude teiste vananejate pensionisambaks, tagades ajateljel eluterve ja väärika liikumise. Ja kuigi oli tegu vaid üheotsapiletiga, oli neid, kes seda osta ihkasid, rohkem, kui me tol tuulisevõitu sügisel ka kõige veidramates unistustes soovidagi julgesime.

Püsiviide Lisa kommentaar

Mary Shelley

20. dets. 2018 at 10:34 e.l. (Nädala autor 2018) ()

Mary Shelley (1797 – 1851) oli inglise kirjanik, ulmeraamatu “Frankenstein” ehk “Moodne Prometheus” autor.
Shelley sündis kuulsa feministi, kirjaniku Mary Wollstonecrafti ja anarhisti, filosoofi William Godwini perre teise lapsena.
Shelley sai hea hariduse vaatamata sellele, et tollal omandasid mingisugusegi hariduse vaid vähesed tüdrukud. 1816 abiellus ta Percy Bysshe Shelleyga.

Romaani „Frankenstein ehk moodne Prometheus” idee tuli M. Shelleyle järjekordsel Šveitsi reisil, kus naine lõi aega surnuks poeetide Shelley ja Byroni seltsis. Tõuke raamatu kirjutamiseks sai ta Luigi Calvani katsest, mil teadlane laskis konnakoibadesse elektrit. Kui tavapärasel ei jää tondijutud ja õudusromaanid kirjanduslukku, siis ametioskustelt mitte kõige tugevamal Mary Shelleyl vedas. Juhtumisi pani ta aluse teaduslik-fantastilisele romaanile./

Katkend: Frankenstein, Eesti Päevaleht 2007, lk 113 – 117, tlk Boris Kabur.

19. peatükk

Ühel õhtul istusin oma laboratooriumis; päike oli loojunud ning kuu tõusis merest. Mul polnud töö jaoks küllalt valgust, istusin jõude ja arutasin, kas peaksin töö ööseks katkestama või puhkamata lõpu poole kiirustama. Niimoodi istudes tulvasid pähe mõtted mu töö võimalikest tagajärgedest. Kolme aasta eest olin samal viisil töötanud ja loonud endale salakavala vaenlase, kelle ennekuulmatu julmus mu südame alatiseks meeleheite ja kibeda kahetsusega täitis. Ja nüüd olin valmis looma teist olendit, kelle iseloomust ma sama vähe ette teadsin. Ta võis osutada kümme tuhat korda kurjemaks kui esimene ning leida omakorda rahuldust mõrtsukatöödest ja julmusest. Praegune koletis tõotas lahkuda inimese naabrusest ja varjata ennast kõnnumaadel, kuid uus ei ole seda lubanud, ning see uus, kellest tõenäoliselt tuleb mõtlev ja arutlev olend, võib keelduda täitmast kokkulepet, mis sõlmiti enne tema loomist. Nad võivad teineteist isegi vihkama hakata. See olend, kes praegu juba elab, põlgab ju omaenda inetust ning kas ei või ta seda veel rohkem jälestama hakata, kui see naissoost olendi kujul tema silme ette astub? Ning võib temast vastikusega ära pöörduda inimeste suurema kauniduse poole. Naissoost olend võib tema hüljata ning ta jääks jällegi üksinda, kibestununa uuest solvangust, mille põhjustaks hülgamine omataolise olendi poolt.
Isegi kui nad lahkuksid Euroopast ja asuksid elama Uue Maailma tühimaadele, oleks koletise igatsetud vastastikuse poolehoiu üheks esimeseks tagajärjeks lapsed ning üle kogu maailma leviks see saatanlik tõug, mis võib muuta küsitavaks inimese kui liigi olemasolugi ja panna selle kohutavatesse tingimustesse. Kas on mul õigus enda heaolu nimel seda needust igaveseks järelpõlvede peale tõmmata. Enne olid minu südant liigutanud minu loodud olendi salakavalad väited, tema kuratlikud ähvardused olid mind mõtlemisvõimetuks kohutanud, aga nüüd taipasin esmakordselt oma lubaduse pahelisust. Värisesin mõeldes, et tulevikus võidaks mind needa kui inimsoo valulast, kelle isekus lubas kõhklematult osta omaenda rahu võib-olla kogu inimkonna hävingu hinnaga.
Hakkasin võbisema ning mu süda kippus seisma jääma, kui ma pilku tõstes nägin akna taga kuuvalgel deemonit. Õudne irvitus kõverdas ta huuli, kui ta vaatas, kuidas ma istusin ja täitsin tema antud ülesannet. Jah, ta oli mulle reisil järgnenud, ta oli varjanud ennast metsades, peitunud koobastes või otsinud pelgupaika laiadel üksildastel nõmmedel ning tuli nüüd üle vaatama mu edusamme ja nõudma lubaduse täitmist.
Talle otsa vaadates nägin ta ilmes ülimat õelust ja reetlikkust. Pidin hulluma, mõeldes oma lubadusele luua teinegi temasarnane, ning raevust värisedes kiskusin tükkideks olevuse, kelle kallal olin töötanud. Lurjus nägi, et hävitasin olendi, kelle ilmumisega ta oli sidunud oma õnnelootused, ning ta kadus, ise kuratlikult meeleheitest ja kättemaksuhimust ulgudes.
Lahkusin tööruumist ja andsin ust lukustades südames pühaliku tõotuse, et ei alusta seda tööd enam iialgi; nõrkuvate põlvedega põgenesin elutuppa. Olin üksi, mu läheduses polnud kedagi, kes oleks hajutanud süngust ja vabastanud mind kohutavate mõtete vastiku surve alt.
Möödus mitu tundi, mina aga seisin ikka akna all ja vahtisin merele; meri oli peaaegu tardunud sest tuul vaibus, ning kogu loodus puhkas kuu maheda pilgu all. Ainult üksikud kalalaevad paistsid veepinnal täppidena ning aeg-ajalt kandis õrn tuulehoog kõrvu häältekõla, kui kalurid üksteist hüüdsid. Tajusin vaikust, ehkki selle ülim sügavus vaevu mu teadvusse jõudis, kui mu kõrvu kostis äkki aerude pladin kalda ääres ning keegi randus mu maja ees.
Mõne hetke pärast kuulsin ukse kriuksatust, nagu oleks keegi püüdnud seda tasakesi avada. Värisesin pealaest jalatallani. Eelaimus ütles mulle, kes see oli, ja mul tuli tahtmine üles ajada mõni talupoegadest, kes elas lähedal hurtsikus; kuid mind valdas abitus, mida nii sageli tunned hirmuunenägudes, kui püüad asjatult põgeneda ähvardava ohu eest, ja ma jäin seisma nagu kinni naelutatud.
Peagi kuulsin koridoris samme, uks avanes ning ilmus deemon, keda olin peljanud. Ta sulges ukse, astus mu juurde ning ütles lämbuval häälel:
„Sa hävitasid poolelioleva töö; mida see tähendab? Söandad sa oma lubadust murda? Olen talunud vaeva ja viletsust; lahkusin koos sinuga Šveitsist, hiilisin piki Reini kaldaid, mööda pajuvõssa kasvanud saari ja üle mäeharjade. Olen elanud mitu kuud Inglismaa nõmmedel ja Šoti kõnnumaadel. Olen kannatanud äraarvamata vaeva ja külma ning nälga; söandad sa hävitada mu lootusi?”
„Käi minema! Murran oma lubaduse: iial ei loo ma teist olendit, kes sarnaneks sinuga näotuses ja õeluses.”
„Ori, varem ma targutasin sinuga, kuid sa näitasid, et sa pole mu armulikkust väärt. Pea meeles, ma olen võimas; sa arvad, et oled õnnetu, kuid mina võin sinust teha nii armetu olendi, kellele päevavalguski pole enam armas. Sina oled mu looja, kuid mina olen su peremees. Alistu!”
„Mu nõrkusetund on möödas ja sinu võimu aeg on läbi. Su ähvardused ei suuda mind sundida kuriteole, kuid kinnitavad mu otsust mitte luua sulle pahelist kaaslast. Kas ma saan külmavereliselt lasta maailma lahti deemonit, kes tunneb rõõmu surmast ja nurjatustest? Kasi minema! Mu otsus on vankumatu ja sinu sõnad ainult suurendavad mu raevu.”
Koletis nägi mu näos meelekindlust ning kiristas jõuetus vihas hambaid. „Iga mees,” kisendas ta, „leiab naise, kes on talle meele järele, iga lojus leiab paarilise ja mina pean üksi jääma? Ma tundsin kiindumust, mulle vastati põlgusega ning jälestusega. Mees, sa võid mind vihata, kuid vaata ette! Su päevad mööduvad hirmus ja viletsuses, ning varsti langeb piksenool, mis riisub sinult õnne igaveseks ajaks. Kas sina peaksid õnnelik olema, kui mina rooman sügavas jälestuses? Sa võid hävitada mu teised kired, kuid kättemaksuiha jääb, – kättemaksuiha, mis nüüdsest peale on mulle kallim valgusest ja toidust! Ma võin surra, kuid enne pead sina, mu türann ja piinaja, needma ära päikese, mis su viletsust näeb. Vaata ette, sest ma ei karda midagi ning selles peitub mu jõud. Hakkan sind valvama mao kavalusega, et saaksin mürgiga salvata. Inimene, sa pead kahetsema tehtud ülekohut.”
„Lõpeta, saatan! Ära mürgita õhku kurjade kõnedega. Olen sulle oma otsuse öelnud ega ole argpüks, et muuta meelt sõnade mõjul. Lahku minust, ma ei tagane.”
„Hästi, ma lähen, ent pea meeles: olen sinu juures su pulmaööl.”
Sööstsin tema poole ja hüüdsin:
„Kaabakas, enne kui sa mu surmaotsusele alla kirjutad, vaata, et ise tervelt pääsed.”
Oleksin temast kinni haaranud, kuid ta põikas kõrvale ja lahkus rutates majast; mõne hetke pärast nägin teda paadis, mis noolkiirelt üle vee sööstis ja peagi lainete taha kadus.
Taas valitses kõikjal vaikus, kuid tema sõnad kõlasid mu kõrvus. Mind põletas raevukas soov jälitada oma hingerahu mõrtsukat ja paisata ta ookeani põhja. Käisin toas tormakalt ja rahutult edasi-tagasi, ning sel ajal manas mu kujutlus esile tuhandeid pilte, mis mind piinasid ja kõrvetasid. Miks polnud ma talle järgnenud, et astuda võitlusse elu ja surma peale? Olin lasknud tal minna ning tema võttis kursi mandrile. Värisesin mõeldes, kes võiks olla tema täitmatu kättemaksuhimu järgmine ohver. Ning siis mõtlesin taas tema sõnadele: „Olen sinu juures su pulmaööl.” See on siis see tund, kus läheb täide mu saatus. Sel tunnil pean ma surema, tema tigedus leiab siis otsekohe rahulduse ja kustub. See väljavaade ei tekitanud minus hirmu; kui ma aga mõtlesin armastatud Elizabethile – tema pisaratele ja lõpmatule kurvastusele, kui armastatu nii metsikul kombel tema embusest ära kistakse -, tulvasid mu silmi pisarad, mida valasin esimest korda pikkade kuude jooksul, ning otsustasin, et ma ei lange oma vaenlase käe läbi meeleheitliku võitluseta.
Öö jõudis lõpule ja päike tõusis ookeanist; jäin rahulikumaks, kui rahuks võib nimetada seisundit, kus raevuhoog on muutunud sügavaks meeleheiteks. Lahkusin majast, läinudöise võitluse õudselt näitelavalt, ning kõndisin mere kaldal. Meri tundus mulle peaaegu ületamatu takistusena, mis eraldas mind teistest inimestest; salamisi isegi soovisin, et see nõnda oleks. Soovisin, et võiksin veeta elu tol viljatul kaljul; tõsi, see oleks igav, kuid seda ei katkestaks ükski ootamatu vapustav õnnetus. Kui ma siit lahkun, jään ma ohvriks või pean ma nägema, kuidas minu kõige kallimad inimesed surevad mu enda loodud deemoni haardes.
Kõndisin mööda saart rahutu vaimuna, kes on lahutatud kõigist armsatest ning on lahusoleku pärast õnnetu. Keskpäeval, kui päike kõrgemale tõusis, heitsin rohu sisse pikali ning vajusin sügavasse unne. Olin terve eelmise öö üleval olnud: närvid olid pingul ning silmad punetasid valvamisest ja üleelamistest. Nüüd vajusin värskendavasse unne ning ärgates tundsin taas, et kuulun inimsoo hulka, mis koosneb minusugustest olenditest, ja hakkasin möödunu üle mõtlema külmaverelisemalt, kuigi mu kõrvus kõlasid ikka matusekellana deemoni sõnad, mis tundusid küll unenäona, aga olid siiski selged ja masendavad nagu tegelikkuses.
Päike oli madalale laskunud, mina aga istusin ikka kaldal ning kustutasin kaerajahukakuga aplalt nälga, kui nägin, et kaluripaat randub minu juures; üks meestest tõi mulle paki, kus sees olid Genfist saadetud kirjad, üks neist Clervali käest, kes anus mind enda juurde sõitma. Ta kirjutas, et peaaegu aasta on möödunud sellest, kui me Šveitsist lahkusime, Prantsusmaal aga on ikka veel käimata. Seepärast palus ta mind tungivalt lahkuda oma üksikult saarelt ning kohtuda temaga nädala pärast Perthis, kus võiksime kokku seada edasise tegevusplaani. Kiri äratas taas minus pisut eluvaimu ning otsustasin kahe päeva pärast saarelt ära sõita.
Enne oli siiski tarvis ära teha üks asi, millest oli vastik mõeldagi: pidin kokku pakkima keemiariistad ning selleks tuli minna tuppa, kus olin teinud oma vastikut tööd, tuli kätte võtta riistad, mille nägeminegi mul südame pööritama pani. Järgmisel hommikul, koidu ajal, võtsin südame rindu ja keerasin laboratooriumi ukse lukust lahti. Pooleldi valmis olendi puruks kistud jäänused vedelesid laialipaisatult põrandal ja ma tundsin lausa, et olen tükeldanud elusat inimkeha. Peatusin julguse kogumiseks ja astusin siis sisse. Värisevate kätega kandsin riistad toast välja; kuid siis taipasin äkki, et ma ei tohi jätta oma tööst jälgi, mis ärataksid talupoegades hirmu ja kahtlust, sellepärast panin jäänused korvi, ladusin peale suure hulga kive ning otsustasin kõik samal ööl merre uputada; enne kui istusin kaldale maha ja hakkasin oma keemiaaparaate puhastama ja korrastama.
Miski ei saa olla täielikum, kui pööre mu mõtteviisis selle ööl, kui deemon mu ette ilmus. Enne olin suhtunud oma töötusse suure meeleheitega nagu millessegi, mis kõikvõimalikest tagajärgedest hoolimata tuleb täita; nüüd tundus mulle, nagu oleks mu silmadelt kae langenud ning ma esimest korda selgesti nägema hakanud. Mõte oma tööd taas alustada ei torganud mulle enam hetkekski pähe; kuuldud ähvardused rõhusid mind, aga ma ei mõelnudki midagi teha nende täideviimise ärahoidmiseks. Olin ise otsustanud, et veel ühe, tolle esimese deemoni taolise olendi loomine oleks alatus ning jõledaima egoismi avaldus; kihutasin minema kõik mõtted, mis oleksid võinud viia teistsugusele järeldusele.
Hommikul kella kahe ja kolme vahel tõusis kuu; kandsin korvi lootsiku pardale ning purjetasin umbes neli miili kaldast eemale. Ümberringi polnud ühtki hinge. Üksikud paadid pöördusid randa tagasi, kuid ma sõitsin neist eemale. Mulle tundus, et panen toime õudse kuriteo, judisesin ärevuses ning vältisin kaasinimestega kohtumist. Äkki nihkus heledasti paistva kuu ette paks pilv: kasutasin pimedust ja heitsin korvi merre; kuulasin, kuidas see vulksudes põhja vajus ja purjetasin siis sealt minema. Taevas läks pilve, kuid õhk oli selge, ehkki puhuma hakanud kirdebriisi tõttu jahe. Tuul värskendas ja tekitas nii meeldivaid tundeid, et otsustasin veel merele jääda. Sidusin tüüri otseasendisse ning sirutasin end paadi põhja pikali. Pilved peitsid kuu, kõik oli pime ning kuulsin üksnes paadi tekitatud heli, kui kiil laineid lõikas; vulin äiutas ning peagi jäin rahulikult magama.

Romaanid
“Frankenstein” (1818)
“Valperga” (1823)
“The Last Man” (1826)
“Perkin Warbeck” (1830)
“Lodore” (1835)
“Falkner” (1837)

Püsiviide Lisa kommentaar

Lev Tolstoi

5. dets. 2018 at 1:44 p.l. (Nädala autor 2018) (, , , , )

Lev Tolstoi

Lev Nikolajevitš Tolstoi (1828-1910) – Lev Tolstoi sündis Tula lähedal Jasnaja Poljanas vanast aadlisuguvõsast pärit mõisniku pojana. Tema ema suri 1830. ja isa 1837. aastal. Tolstoi koos vendade-õdedega kasvas üles sugulaste juures.
Aastatel 1844–1847 õppis Kaasani ülikoolis orientalistikat ja juurat, kuid jättis ülikooli pooleli ning naasis kodukohta. Aastatel 1851–1856 teenis ta ohvitserina Kaukaasias, 1854–1855 võttis osa Krimmi sõjast. Aastal 1859 avas Lev Tolstoi Jasnaja Poljanas kooli talulastele.
Aastal 1862 abiellus ta nimeka Moskva arsti 18-aastase tütre Sofia Behrsiga. Neil oli 13 last, kellest viis suri juba lapsepõlves. Tolstoil oli ka üks abieluväline poeg.
1901. aastal Tolstoi haigestus tõsiselt ja pidi palju aastaid veetma Krimmis.
10. novembril 1910 lahkus Lev Tolstoi salaja Jasnaja Poljanast. Tal ei olnud kindlat tegevusplaani. Reisil olles Tolstoi külmetas ja haigestus kopsupõletikku ning suri 20. novembril 1910 Rjazani kubermangus Astapovos jaamaülema majas.
Lev Tolstoi maeti 23. novembril 1910 Jasnaja Poljanasse. Tema sarka tulid saatma tuhanded talupojad üle kogu Venemaalt.

Katkend: Elada praegust hetke, päevikud 1909-1910, Johannes Esto Kirjastus, 2018, tlk Rainis Toomemaa, lk 279 – 284.

10. mai.

Kell on 9 õhtul. Tõusin märksa parema enesetundega, ehkki magasin vähe. Mõtted hakkasid liikuma ja tegin varahommikul ülestähendusi. Pärastpoole jalutasin, ihu nõrkusest kõndisin hädavaevu, aga mõtted on ergud, tähtsad, vajalised, mõistagi minu jaoks. Selge ettekujutus sellest, millise kuju peab võtma teos „Ei ole ilmas süüdlasi” ja veel midagi. Üldine vestlus, siis Tšertkoviga talle vastumeelsest ning kehvast Gradovski kirjast.

Ikka selgem ja selgem on meie maailma inimeste nõdrameelsus. Ratsutasin ilusti ühes Jegoriga Izvekovosse. Jätsin Andrjušaga hüvasti teadmisega meie vastastikusest teineteise mittemõistmisest, ja sellest on kahju. Jah, unustasin taas kord kohendasin eessõna. Näib, et lõplikult. Hingel on nüüdki hea, kuid hommikul oli hämmastav. Üles märkida:

1. Mida kauem elan, seda vähem taipan ainelist maailma ja vastuoksa, seda enam ja enam tunnen seda, mida mõista ei suuda, ent saab üksi tunnetada.

2. Pääsemine meie elu viletsusest on üks, ja ainult üks: meie elu täielise ogaruse möönmine ja täieline lahtiütlemine sellest.

3. Meie aja kristlik ideaal on täieline kõlbeline puhtus. Abielu pidamine millekski pühaks, isegi heaks on ideaalist lahtiütlemine. Kristlik pühitsus, kui pidada võimalikuks pühitsemise usulist akti, saab olla vaid üks: pühitseda ennast täieliseks karskuseks, aga mitte kuidagi lubatavaks seksuaalvahekorraks, ja tõotada ei tule mitte truudust abikaasale, vaid kummalgi pool üht: karskust, mis kaasneb eneses truuks jäämist ühele.

„Kuid mis siis inimesesoost saab?” – Ei tea. Tean üksi seda, et inimese jaoks pole loomade võitlusseadus mitte üksi kohustuslik, vaid, ümberpöördult, kehtib võitlemist eitav armastuseideaal, niisamuti tean, et loomale sünnis soojätkamisseadus ei maksa inimesele, vaid kohustuslik on sugulise karskuse äraspidine ideaal. Ent mis sellest välja tuleb? – Ei tea. Kuid tean kindlalt, et järgides oma olemuse kõrgemaid pürgimusi: armastust ja karskust, midagi peale hea sündida ei võta.

4. Enesetapud ei saa jääda toimumata, kui inimestel pole kusagil pidet leida, kui neil teada pole, kes nad on ja milleks elavad, olles seejuures veendunud, et seda teada pole võimalik.

5. Järgneb pikk ärakiri taskuraamatust, mis käib „Enesetapmise” juurde.

6. Väga oluline: Kuidas küll „loomise” mõte on inimese peadesse istutatud, nõudes vastuseid küsimustele, kuidas on maailma ajas tekkinud, maailma loomine (Darwin), teine samasugune küsimus kurjuse päritolust (Aadama patt, pärilikkus). Ent nii üks kui ka teine on jäme ebausk. Maailma pole tekkinud, vaid mina olen, ja kurja pole olemas, vaid jällegi mina olen.

/Edasine ärakiri taskuraamatust on tehtud V. G. Tšertkovi käega./

Iseenesest mõista ei suutnud inimesed oma elu ära rikkuda, tehes olemuselt heast inimelust halva. Nad suutsid pelgalt seda, mida nad ka on teinud – ajutiselt laostada praeguste põlvede elujärje, kuid tõid niiviisi tahtmatult ellu kaasa selle, mis seda nobedalt edasi viib. Kui nad oleksid saatnud ja saadaksid korda suure kurja inimeste kõlbelise palge areligioosse rikkumisega, käib nende endi, nende põlvkonna jaoks kahjulike väljamõeldistega kaasas see, mis kõiki inimesi ühte seob. Nad laostavad inimesi, kuid laostavad kõiki: nii hindusid, hiinlasi kui ka neegreid – kõiki. Keskaja teoloogia või Rooma porduelu kahjustasid pelgalt oma rahvast, väikest osa inimkonnast, aga praegu muudavad elekter, raudteed, telegraaf, trükisõna kõlvatuks kõiki. Kõik võtavad omaks, ei saa omaks võtmata jätta kõike seda ning kannatavad ühtviisi, on sunnitud oma elu ühtviisi muutma, kõik on seatud silmitsi paratamatusega muuta oma elu põhilist – elumõistmist – religiooni.

Masinad, et mida teha? Telegraafid/-fonid, et anda edasi mida? Koolid, ülikoolid, akadeemiad, et õpetada mida? Koosolekud, et arutada mida? Raamatud, ajalehed, et levitada sõna millest? Raudteed, et sõita kelle juurde, kuhu?

Kokku kogutud ja ühele võimule alistatud miljonid inimesed selleks, et teha mida? Haiglad, arstid, apteegid selleks, et pikendada elu, aga pikendada seda misjaoks?

Miljonid kannatavad ihu ja hingega sellepärast, et need, kes võimu enda kätte kahmanud, võiksid takistamatult väärduda. Selleks puhuks on religioonivale, teadusevale, uimastamine purjujootmise ja kasvatamisega, ja kus sellestki on vähe – toores vägivald, türmid, surmamõistmised.

Jumala pärast, isegi mitte Jumala, vaid iseenda pärast, tulge mõistusele. Saage ometi aru kogu oma elu sõgedusest. Ütelge kasvõi tunnikeseks lahti noist pisiaskeldustest, millega olete hõivatud ja mis teile sedavõrd tähtsaina heiastuvad: kõik teie miljonid, vara kokkukraapimised, ettevalmistused tõurastamisteks, teie parlamendid, teadused, kirikud. Pöörake kasvõi tunnikeseks kõrvale kõigest sellest ning heitke pilk oma elule, peaasi, iseendale, oma hingele, mis elab säärase ebamäärase, lühikese ajavahe selles kehas, ulge mõistusele, pöörake pilk endale ja elule enda ümber ning saage aru kõigest oma ogarusest, tundke õõva selle üle. Tundke õõva ja otsige sellest hõlpu. Kuid otsidagi pole teil midagi. See on teist igaühel enda hinges. Tulge pelgalt mõistusele, taibake, kes te olete, ja pärige enestelt, mis teil täpselt vaja on. Ja vastus ise, üks ja ainumas kõigi jaoks, ilmud teie ette. Vastus on selles ainsas usus, mis teile, meie ajale kaasa sündinud, usus Jumalasse ja avali saanud, mitte avali saanud, vaid meie hinge istutatud Tema seadusesse – armastuse, tõelise armastuse, vaenlasearmastuse seadusesse, sellesse, mida on pidanud tunnistama kõik maailma suured õpetajad, ja mis nii määratletult, päevselgelt on väljendatud usus, mida me tahame uskuda ja arvame, et usume. Tulge vaid tunnikeseks mõistusele, ja teile on selge, mis on elus tähtis, ainutähtis – mitte see, mis väljaspool, vaid üksi see, mis meie sees, mis meile on oluline. Saage üksi sellest aru, et teile midagi, mitte midagi tarvis ei ole peale ühe, päästa oma hing, et vaid seeläbi päästame maailma. Aamen.

Kõik johtub kõigi usuta hingitsevate inimeste kõige jubedamast, hukutavamast ja enim laiali lagunenud ebausust – ebausust, et inimesed saavad elu korraldada – hea veel kui enda jagu, aga kõik korraldavad teiste perekondade, seisuste ja rahvaste elu. Hirmuäratavalt hukutav on too ebausk selle poolest, et kogu inimesele endale täiustamiseks antud hingejõu pillab ta selle peale, et korraldada enda elu, vähe sellest – teiste inimeste elu.

11. mai.

Taas kord unisus ja nõtrus. Veidi liigun, midagi ei tihkaks kirjutada. Kuid jalutades tegin, näib, olulisi märkmeid ja, Jumal tänatud, polnud tige ega aldis patustama. Tšertkov kirjutas mulle ümber eessõna ja vaatas selle läbi. Ei tahaks sellega end siduda. Kui Jumal käsib, kirjutan, hakkan kirjutama: „Hullumeelsus” ja „Ei ole ilmas süüdlasi”. Ratsutasin Mongolil. Kiri Sašalt. Siin olid Abrikosovid – armas Hrisanf. Üles märkida. Praegu tuleb üles tõusta, minna voodi juurde taskuraamatu järele – raske on ennast üles ajada. Kirja panna:

1. Kurjuse ebausk. Kurja ei ole olemas. Elu on hüve. Kuri – hüve puudumine – üksi eksimineku, vea tunnustäht. Aeg pelgalt selleks ongi, et me saaksime oma vigu kaeda ja neid heaks teha, et meil oleks rõõm (kõrgeim hüve) oma vigu parandada. Kui me aga oma vigu ei paranda, siis teeb selle töö ära surm, minnes mööda meie tahtmistest.

Jah, elu on hüve, kurja ei ole olemas. On vaid meie eksisammud: üleüldised ja meie isiklikud. Ning meile langeb osaks rõõm neid aja kaasabil mitte üksi parandada, vaid ka õppida inimkonna poolt läbi käidud kogemustest.

12. mai. Kui olen elus, olukord on ikka enam ja enam tarviline.

/12. mai/

Elus. Hommikul käisin jalutamas ja mõlgutasin kenasti. Aga pärastpoole nõrkus, ei teinud midagi. Üksi lugesin: „Religioonist”. Tundsin ära miskit uut Hiina usundi kohta. Võrsutab mõtteid. Käisin Bulgakoviga ratsutamas. Kodus on mõnedel asjaoludel raske olla. Kirjake Sašalt. Jutuajamised poepidaja ja urjadnikuga. Paberile panna:

1. Kui hõlpsalt võtavad üksikinimesed ja rahvad omaks selle, mida nimetatakse tsivilisatsiooniks, tänapäeva tsivilisatsiooniks! Käi läbi ülikool, puhasta küünealused, kasuta rätsepmeistri ja juuksuri teenuseid, matka piiri taha ja ongi valmis kõikse tsiviliseeritum inimene. Aga rahvaste jaoks: ikka rohkem raudteid, akadeemiaid, vabrikuid, dreadnoughtè, kindlusi, ajalehti, raamatuid, parteisid, parlamente – ja ongi valmis kõikse tsiviliseeritum rahvas. Seepärast inimesed sirutavadki käe tsivilisatsiooni, aga mitte vaimuvalguse järele – nii üksikinimesed kui ka rahvad. Esimene on kerge, ei nõua pingutust ja tingib heakskiidu; aga teine, ümberpöördult, nõuab hoogsat pingutust, ei kutsu esile heakskiitu ning enamik põlgab ja vihkab seda, sest teeb avalikuks tsivilisatsioonivale.

2. Kurjaks nimetame me seda, mis meile, meie kehale on vastukarva: tige koer, hobune, vastik sulg (ei kirjuta), kuri tool lapse jaoks, mille vastu ta ennast ära lõi, tige inimene, kuri Jumal.

3. Invasioonioht purustab Idamaa usulise tardumuse. Militarismi päevselge kasu.

13. mai.

Tallele panna:

1. Ütelda seda, et enamik inimesi ootab tööd nagu armuandi, et oleks selge, kui kohutav on meie elu nii kõlblusetuse kui ka rumaluse poolest.

2. Meditsiinis seesama, mis kõigis teadustes: läks ilma kontrollita liiga kaugele; vähestel on teada tarbetud peensused, aga rahva hulgas pole terveid arusaamu hügieenist.

3. Kuipalju ka ei püüaks elada näoga üksi Jumala poole, ei suuda. Ei märgi, et tunnen muret inimeste hinnangu pärast, ei märgi, et armastan neid, et tunnen neid kaheldamatult ja tagasihoidlikumalt omasoodu, niisamuti kui tunnen oma keha, ehkki nõrgemalt ja teisiti. (Õige.)

Magasin palju ja, nagu ikka sellisel puhul, ärkasin väga nõrgana. Jalutasin pisut, olin haiglas vastuvõtul. Huvitav. Jälle ei kirjutanud miskit. Jutlesin hästi kooliõpetajatega. Saabusid Tanja kasupojad – pole hullu. Õhtul oli kena. Kõnelesin Dušani ja Bulgakoviga.

Üles märkida:
4. Et kuri on ebausk, mis kõige ilmsemalt on näha sellest, et surma loetakse kurjaks. Enda kohta tean, et see kuri pole.

Teoseid
“Sõda ja rahu”
“Anna Karenina”
“Kaukaasia vang”
“Kasakad”
“Aabitsajutte”
“Jutte väikestele”
“Kreutzeri sonaat”
“Ülestõusmine”
“Ivan Iljitši surm”

Püsiviide Lisa kommentaar

Hendrik Lindepuu

20. nov. 2018 at 2:50 p.l. (Nädala autor 2018) (, , )

Hendrik Lindepuu (1958) tähistas 11. novembril 2018. aastal oma 60. a juubelit. Eesti tõlkija ja näitekirjanik, tegutsenud ka kergejõustikutreenerina.

Ta lõpetas 1981 Viljandi kaugõppekeskkooli.
Töötas tuletõrjes Viljandis. Aastatel 1991–1996 töötas ta Helsingi raamatukogudes, hiljem on tegutsenud vabakutselisena Laiusel. Alates aastast 1996 Kirjanike Liidu liige.
Loomingulist tegevust alustas ta 1979 värsside ja lühiproosaga. Aastatel 1988–1991 oli literaat Viljandis. Ta on kirjutanud kirjandusloolisi näidendeid luuletajatest-kirjanikest (Henrik Visnapuu, Hella Wuolijoki, Juhan Liiv) ning tõlkinud poola keelest, näiteks Sławomir Mrożeki, Stanisław Ignacy Witkiewiczi, Tadeusz Różewiczi, Bogusław Schafferi ja paljude teiste näidendeid ning muid teoseid.

Katkend Hendrik Lindepuu näidendist „Slavoween”, H. Lindepuu „Haisevad ja lõhnavad”, Laiuse 2002. lk 83-88.

3. stseen

Lava sama kui ennegi, vaid lugejateeninduse lauale on ilmunud seest tühi kõrvits – silmade ja suuga.
Eedu seisab samal kohal, kus eelmise stseeni lõpul ja vaatab üksisilmi Kristinat. Vasakult siseneb Gösta, vaatab ringi, märkab siis Eedut ja läheb talle vanainimese vaiksel sammul selja taha. Jääb vaatama Eeduga samas suunas.

GÖSTA: Mis see noorsand seal nii kangesti uurib?
EEDU: (ehmudes): Oh, vabandust, ma niisama.
GÖSTA: Pole teid siin enne näinud.
EEDU: Jah, ma olen siin esimest päeva.
GÖSTA: Aktsent on teil kah selline imelik. Kohe kuulda, et pole slaavlane.
EEDU: Ei ole jah, ma olen Eestist.
GÖSTA: Seda ma arvasingi, teie aktsent on nii eriline. Teate, ma olen Eestis isegi korra käinud. Aga see oli juba ammu, enne sõda. Hiljem pole sinna oma jalga saanud. Kommude ajal ei tahtnud minna ja nüüd olen juba liiga vana. Kas te olete midagi uurima tulnud, siin käib ju üleilma uurijaid?
EEDU: Ei, mitte küll päris, ma olen Eestist siia vahetuse korras saadetud, tutvuma raamatukogusüsteemiga ning seda just slaavi raamatukogus. On ju meilgi seda kirjandust lademetes ja otsime nüüd asjale läänelikumat lähenemist.
GÖSTA: Ahah, või sedasi. Läänelikumat lähenemist. (Kõhistab naerda.) Siis olete küll õiges kohas. Läänelikumat lähenemist, just. (Saab naerust võitu.) Vabandust, unustasin end tutvustada (Ulatab käe.) – Gösta Sjöberg.
EEDU: Eedu Noovits. Te olete siis rootslane?
GÖSTA: Jah, aga kohalik. Minu suguvõsa on elanud siin juba kolm sajandit. See on vist piisavalt pikk aeg, et end kohalikuks nimetada, või mis?
EEDU: Meil loevad mõned end kõvadeks kohalikeks juba kolme aastaga.
GÖSTA: Nojah, mis seal siis ikka – kui keel suus ja kombed korras. (Muigab.) Olen teie olukorraga enam-vähem kursis – ajalehtede kaudu muidugi.
EEDU (veidi umbusklikult): Ahah. Aga kui küsida tohib – mida te ise uurite?
GÖSTA: Asju, mida enam olemaski pole – Venemaal bolševike ajal hävitatud sakraalehitisi.
EEDU: Tõeliselt lai uurimispõld.
GÖSTA: Jah, minu elust kipub selleks nappima. Ma ei ole ju Metuusala.
Paremalt tuleb Silja, veidi kangelt, hoiab selga kinni.
SILJA: Aa, Gösta-papi, just tulid teie tellitud materjalid. Kahjuks küll mikrofilmina, aga üritame nendest teha korralikud koopiad. Kas tuleksitegi vaatama, mida just täpselt vajate.
GÖSTA: Oi, aitäh, Siljake, mu inglike. (Eedule.) Jätan teid imetlema – seda mida imetlesite. (Siljale.) Mis teiega on juhtunud?
SILJA: Ah ei midagi, venitasin vist selga natuke.
GÖSTA: Ärge tõstke raskeid raamatuid kõrgetele riiulitele. Teil on siin nüüd noori mehi (osutab Eedule), las nemad tõstavad.
SILJA: Ei, ega ma raamatuid tõstes. Jumppasin.
GÖSTA: Aga milleks te raiskate aega mingi jumppaga. Te olete naine oma ilu tipul. Nautige elu.
SILJA: Peab jumppama – et saledat joont säilitada.
GÖSTA: Jätke nüüd, olge prink ja priske kui vene kirik. See on teie õige joon. Mitte mingi kiitsakas gooti katedraal – sellised on moenäitustele, et vähem riiet läheks. Kuulake, mida ütleb teile elu näinud ja elu kogenud mees.
SILJA: Ah, mis te nüüd ajate…
Gösta ja Silja kaovad vasakule riiulite taha. Eedu heidab pilgu veel Kristinale, ohkab. Vasakult tuleb Sofia, jääb kannatamatu olekuga lugejateeninduse laua äärde seisma.
EEDU (tuleb laua juurde): Kas ma saaksin kuidagi aidata?
SOFIA: Jah, mul olid tellitud „Izvestija” ja „Pravda”, aastakäigud 1933-1937, minu nimi on Sofia Salomon.
EEDU: Oodake, ma lähen küsin, ma olen siis esimest päeva ja vaid ajutiselt. Õige töötaja pidi korraks ära käima. Üks hetk. (Läheb vasakule riiulite vahele.)
Riiulite vahelt tuleb Dyapanazy.
DYAPANAZY: Oo, keda mul on rõõm näha – Sofia.
SOFIA: Tere, Diapcio. Kas oled jälle siin ametis?
DYAPANAZY: Ei, mis sa nüüd. Olen siin nagu sinagi – uurijana.
SOFIA: Ja mida sa siis uurid – kui see saladus ei ole?
DYAPANAZY: Tegelikult on küll, aga – only for You – nõukogude kolmekümnendate aastate tegelikkust – nagu sinagi. Aga alternatiivsest vaatepunktist. Teise värvi pealt. Rohelisena. Olen Greenpeace`i palgal.
SOFIA: Ajad loba, nagu alati. Aga see on sinust armas. Mehed peavadki naisi lõbustama.
DYAPANAZY: Aga sina oled endiselt – kuidas nüüd pehmemalt öelda – kihvtine.
SOFIA: Ei, ma ei ole kihvtine, ma lihtsalt arvan, et kui miski on lõppenud, siis see on lõppenud. Ütle parem, kes oli see kurvameelne noormees?
DYAPANAZY: Ei, ma parem ei ütle, jäägu temal tundmata sinu psüühilised kuriteod, põrguvürstinna.
SOFIA: Oi, kui literatuurseks me oleme muutunud. Kas sa oled õhtul ka veel siin?
DYAPANAZY: Mis siis?
SOFIA: Mul oleks vaja täna õhtuks üks väike uurimus valmis saada. Kasutaksin seda halloweeni ja rabaksin keskööni. Ainult et – pärast on kõhe üksi koju minna. Tule saada mind. Sul pole ju nagunii midagi muud teha.
DYAPANAZY: Palu seda kurvameelset noormeest.
SOFIA: Kaabakas. Kuidas siis jääb?
DYAPANAZY: Ise ju ütlesid, kui miski on otsas…
Sofia (meelitavalt): Diapcio!
DYAPANAZY (kõheldes): Ma ei tea.
Vasakult riiulite vahelt tuleb Eedu.
EEDU: Osa lehti on viidud lugemissaali teie lauale, osa lehti on mikrofilmidena, aga üks aparaat on praegu hõivatud ja teine on rikkis. Vabandust.
DYAPANAZY (Eedule): Sofia tundis sinu vastu personaalset huvi, aga kuna ma ei tea sinu nimegi, siis…
EEDU: Minu nimi on Eedu Noovits.
SOFIA (Eedule silma vaadates): Väga meeldiv.
DYAPANAZY: Eedu on eestlane, tutvub meie raamatukogusüsteemiga. Sofia tutvub teie süsteemiga, see tähendab nõukogude tegelikkusega kolmekümnendatel.
EEDU: See süsteem on samapalju teie kui meie. Pealegi oli Eesti kolmekümnendatel veel iseseisev.
DYAPANAZY: Teame, teame, ärge võtke südamesse. Lihtsalt tahtsin öelda, et te tunnete nõukogude tegelikkust.
SOFIA: Nagu ma aru saan, on meestel omad filosoofilised teemad. Mina naisterahvana lähen tööd tegema.
Lahkub paremale riiulite vahele lavasügavusse. Mehed jäävad talle järele vaatama.
DYAPANAZY: Põrgulik asi see naiste intelligents.
EEDU: Kas selline noor ja ilus naine tõepoolest uurib nõukogude kolmekümnendaid? See on ju tülgastav.
DYAPANAZY: Võibolla just sellepärast. Rikkana hakatakse igatsugu perverssuste vastu huvi tundma.
EEDU: Kas ta on siis rikas?
DYAPANAZY: Nagu kröösus.
EEDU (uskmatult): Rikas ja uurib nõukogude kolmekümnendaid?
DYAPANAZY: Just. Need kütavad tal kirgi üles.
EEDU (kahtlevalt): Kas tõesti?
DYAPANAZY: Otse loomulikult. (Lahkub vasakule riiulite vahele.)
EEDU (vaatab Sofiale järele, omaette): Ei, pigem siis juba Brjussov. Mis sest, et kirjutas luuletuse Leninist ja astus parteisse.
Paremalt tuleb kiirel sammul Pirkka.
PIRKKA: Noh, mis te siin teete? Te pidite ju all aitama „Vene hinge” otsida?
EEDU: Jelena läks ostma linte ja lehvikuid, ta palus mul hetke siin tema eest olla.
PIRKKA: Mis linte ja lehvikuid?
EEDU: Halloweeni pärast. Et oleks õhkkond.
PIRKKA: Halloweeni? Ah, õigus jah. Misjaoks veel linte ja lehvikuid? Kõrvits ju on juba. Sellest oleks piisanud. (Ruttab edasi vasakule.) Kui Jelena tagasi tuleb, siis jätkake otsimist.
EEDU: Jah. Vabandust, ma tahtsin küsida veel üht asja.
PIRKKA: Jah?
EEDU: Kas mina võiksin kanda tšehhi kirjandust arvutisse – samamoodi kui teised vene kirjandust? Tšehhi kirjandus on ju praktiliselt vaid kataloogis?
PIRKKA: Mitte mingil juhul. Praegu on kõige tähtsam venekeelsete trükiste täieliku arvutikataloogi loomine. Meie venekeelsed trükised on palju väärtuslikumad kui muud. Ja te oskate ju vene keelt.
EEDU: jah, oskan küll.
PIRKKA: Noh, milles siis asi. Täpselt sama töö, sama arvutiprogramm. (On vasakule lavasügavusse lahkumas.)
EEDU (rohkem omaette): Enne oli kõige tähtsam „Vene hinge” leidmine.
PIRKKA: Te, eestlased, olete mõne aastaga hirmus ninatargaks muutunud. Alles käis üks Tartu ülikooli professor minu tuttava talumehe juures vagurasti maaasikaid korjamas, nüüd teab lihtne raamatukogunähvits juba minust paremini, mida siin peab tegema.
EEDU: Vabandust, ma ei…
PIRKKA: Hea küll, te võite hakata tegeleme tšehhi kirjandusega, aga ainult ühel tingimusel – kui just teie leiate Tarkonitsõni „Vene hinge”. Selge?
EEDU: Selge.
Pirkka lahkub vasakule lavasügavusse.
EEDU: Jah, kui tahad imekaunist Vassilissat, siis pead kõigepealt surematu Kaštšei tapma. Kuradi kapitalistid!
Jelena tuleb vasakult, käes kott, millest paistavad lindirullid ja muud taolist.
JELENA: Noh, kas on rahulik olnud?
EEDU: Jah, vaid paar inimest on käinud. Üks rootsi vanapapi läks Siljaga mikrofilme vaatama, teise külastajaga sain ise hakkama. Tal oli tellitud „Pravdat” ja „Izvestijat”.
JELENA: Aa, see oli vist Sofia Salomon?
EEDU (noogutab): Jah.
JELENA: Tore. Kena. Kohe peakski tulema Tuija mind välja vahetama, siis saame lõunale minna. Ma näitan teile, kus söökla on. Sealt ta tulebki.
Vasakult lavasügavusest tuleb Tuija.
JELENA (Tuijale, valjusti – tollel on kõrvaklapid peas): No nii, siin on rahulik. Lugemissaalis on vaid Kristina ja Sofia, Gösta-papi vaatab koos Siljaga mikrofilme. Me läheme siis lõunale. (Eedule.) Tulge nüüd. Jelena ja Eedu lähevad vasakule. Vaid hääli on kosta.
JELENA: (Eedule.) Kas te teadsite, et Brjussov tõlkis valimiku soome luulet ja kavatses tõlkida ka eesti luulet? Näete, kõike ei tea teiegi. (Hääl kaob.)
Tuija võtab kõrvaklapid peast, paneb pleieri lauale. Läheb siis paremale, jääb seisma sinna, kus seisis enne Eedu ja jääb vaatama samasse kohta. Ohkab.
Pimendus.

Hendrik Lindepuu Kirjastus: http://www.hlk.ee/

Tõlked

Małgorzata Semil, Elżbieta Wysińska, “Tänapäeva teatri leksikon” (tõlkija täiendustega). SE & JS, Tallinn 1996, 422 lk
Stanisław Ignacy Witkiewicz, “Näidendid” (ka tõlkija järelsõna). Eesti Draamateater 1997, 288 lk
Witold Gombrowicz, “Päevaraamat” (ka tõlkija järelsõna). Sari Avatud Eesti Raamat, Vagabund, Tallinn 1998, 384 lk
Czesław Miłosz, “Vangistatud mõistus” (esseed). LR 1999, nr 18/20, 208 lk
Jerzy Pilch, “Muud mõnud” (romaan, ka tõlkija järelsõna). LR 2001, nr 36/37, 104 lk
Jerzy Grotowski, “Tekstid aastatest 1965–1969”. Eesti Teatriliit, Tallinn 2002, 264 lk
Bogusław Schaeffer, “Proovid ja teisi näidendeid” (“Proovid”, “Toost”, “Loojang”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003, 210 lk
Sławomir Mrożek, “Suvepäev ja teisi näidendeid” (“Suvepäev”, “Leping”, “Portree”, “Kaunis vaade”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003, 214 lk
Stanisław Lem, “Ijon Tichy kosmoserändude päevikud; Ijon Tichy mälestused” (jutustused; teised tõlkijad Olev Jõgi ja Jaan Kaplinski). Vagabund, Tallinn 2003, 172 lk
Jerzy Pilch, “Kange ingli tiiva all”. LR 2004, nr 27/28, 136 lk
Witold Gombrowicz, “Laulatus ja teisi näidendeid” (“Iwona, Burgundia printsess”, “Laulatus”, “Operett”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2004, 208 lk
Sławomir Mrożek, “Pidu ja teisi näidendeid” (“Pidu”, “Karol”, “Serenaad”, “Rebane-filosoof”, “Rebane-aspirant”, “Lesed”). H. Lindepuu, Laiuse 2005, 156 lk
Olga Tokarczuk, “Maailma kõige inetum naisterahvas” (jutud; ka tõlkija järelsõna). LR 2005/40, 72 lk
Janusz Głowacki, “Fortinbras jõi end täis ja teisi näidendeid” (“Fortinbras jõi end täis”, “Prussakajaht”, “Antigone New Yorgis”; ka tõlkija järelsõna). Toimetanud Udo Uibo. Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006, 170 lk
Tadeusz Różewicz, “Valge abielu ja teisi näidendeid” (“Vana naine haub”, “Valge abielu”, “Lõks”; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006, 162 lk
Leszek Kołakowski, “Miniloengud maksiprobleemidest” (esseed). Sari Avatud Eesti Raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007, 322 lk
Tadeusz Różewicz, “Alati fragment” (luulekogu). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007, 104 lk
Wisława Szymborska, “Oma aja lapsed” (luulevalimik; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, 92 lk
Zbigniew Herbert, “Valitud luuletused”. Järelsõna: Adam Zagajewski. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, 316 lk
Tadeusz Różewicz, “Valitud luuletused 1945–1995”. Järelsõna ja toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 320 lk
Marcin Świetlicki, “Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 140 lk; ISBN 9789985958995
Marcin Świetlicki, “Kaksteist” (romaan; tunnistati 2006. aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 224 lk
Marcin Świetlicki, “Kolmteist” (kriminaalromaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2010, 240 lk
Adam Zagajewski, “Valitud luuletused”. Toimetaja ja järelsõna: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2010, 324 lk
Marcin Świetlicki, “Üksteist” (kriminaalromaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2011, 220 lk
Czesław Miłosz, “Miłoszi ABC” (tähestikuliselt järjestatud märksõnadega mälestusteraamat). Tõlkija järelsõna. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2011, 306 lk
Olga Tokarczuk, “Algus ja teised ajad” (romaan). Tõlkija järelsõna; toimetaja: Leelo Laurits. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 203 lk
Wisława Szymborska, “Herakleitose jões: valitud luuletused”. Tõlkija järelsõna; toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 232 lk
Leszek Kołakowski, “Mida küsivad meilt suured filosoofid”. Toimetaja: Märt Väljataga. Sari Avatud Eesti Raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 285 lk
Czesław Miłosz, “Sünnimaa Euroopa” (autobiograafia). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 272 lk
Olga Tokarczuk, “Päeva maja, öö maja” (romaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus
Czesław Miłosz, “Valitud luuletusi”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2013, 448 lk
Mariusz Szczygieł, “Gottland”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014, 199 lk
Leszek Kołakowski, “Revolutsioon kui ilus haigus”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014, 379 lk
Witold Szabłowski, “Mõrtsukas aprikooside linnast”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 176 lk
Stanisław Ignacy Witkiewicz, “Hullumeelne ja nunn. 14 pöörast näidendit”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 560 lk
Tadeusz Dąbrowski, “Te Deum. Luuletusi aastaist 1998-2015”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 126 lk
Marek Hłasko, “Kaunid kahekümneaastased”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 480 lk
Margo Rejmer,”Bukarest. Tolm ja veri”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 175 lk
Janusz Korczak,”Kuidas armastada last. Laps perekonnas”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 125 lk
Sławomir Mrożek,”Valitud teosed I. Proosa 1951-1974″. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 319 lk
Sławomir Mrożek,”Valitud teosed II. Näidendid 1958-1974″. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 461 lk
Bronka Nowicka, “Anda kivile süüa”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 52 lk;
Sławomir Mrożek, “Valitud teosed III. Näidendid 1975-2000”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 479 lk
Leszek Kołakowski, “Naeruvääristatud Jeesus”. Edmund Burke`i Selts, 2017, 202 lk
Sławomir Mrożek, “Valitud teosed V. Vested”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2018, 264 lk

Tunnustused

1988 “Teater. Muusika. Kino” aastapreemia artiklite “Tadeusz Kantor” ja “Andrzej Wajda” eest.

1994 Eesti Teatriliidu Aleksander Kurtna nimeline tõlkepreemia

1997 Poola ITI Keskuse Stanisław Ignacy Witkiewiczi nimeline preemia poola teatrikultuuri populariseerimise eest maailmas

1997 Poola Suursaatkonna diplom poola teatrikultuuri tutvustamise eest

1997 Poola aurorikaitseorganisatsiooni ZAiKS tõlkepreemia

1998 Ajakirja “Looming” aastaauhind ajakirja Poola-numbri eest (juuni, 1997)

1998 “Teater. Muusika. Kino” aastapreemia artiklite “Krzysztof Zanussi” ja “Poola uuemast filmist” eest

2005 Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist

2009 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Zbigniew Herbert “Valitud luuletused”; Wisława Szymborska “Oma aja lapsed”

2009 Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütlirist

2010 Kultuurkapitali kirjanduspreemia: Tadeusz Różewiczi “Valitud luuletuste” ja teiste poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest

2011 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Adam Zagajewski “Valitud luuletused”

2012 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Czesław Miłosz “Miłoszi ABC” ja “Teeäärne koerake”; Marcin Świetlicki “Üksteist”

2014 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Czesław Miłosz “Valitud luuletused”; Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja”

2015 Eesti Vabariigi Kultuuripreemia loominguliste saavutuste eest 2014. aastal

2015 “Loomingu” ja “Loomingu Raamatukogu” aastapreemia Bruno Schulzi “Kaneelipoodide” tõlkimise eest

Püsiviide Lisa kommentaar

Karl Ove Knausgård

5. nov. 2018 at 2:46 p.l. (Nädala autor 2018) ()

Foto: Chester Higgins/ The New York Times

Norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi rohkete auhindadega pärjatud kuueosaline elulooline romaanisari „Minu võitlus” on viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteos, mis on tõlgitud kolmekümnesse keelde. Norras on aastatel 2009–2011 ilmunud sarja saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist peresaladuste paljastamise pärast, mistõttu sugulased on ähvardanud autorit kohtuga.
Karl Ove Knausgårdi autobiograafiline romaanisari on pakkunud julgust ja inspiratsiooni teistelegi norra kirjanikele, kes on viimastel aastatel avaldanud riburada oma elul põhinevaid valusaid romaane ja tekitanud seega Norra kirjanduselus tormilaineid.
Karl Ove Knausgård on sündinud 1968. aastal Norras. Tema romaanisari „Minu võitlus” on võitnud suurel hulgal rahvusvahelisi kirjandusauhindu ja avaldatud kolmekümnes keeles. Knausgård elab oma nelja lapsega Rootsis.

16. novembril kell 16.00 linnaraamatukogu kohvikuruumis Põhjamaade raamatukogunädala kirjanduskohvik: Karl Ove Knausgårdi raamatusari „Minu võitlus”.

Katkend: Minu võitlus, 3. raamat poisipõlvesaar, Varrak 2018, lk 262 – 268.

„Ma lehitsesin täna sinu koomikseid,” ütles ema ja lõikas viilu leiba. „Misasja sa ometi loed? Ma olen täiesti pahviks löödud.”
„Pahviks löödud?” ütlesin ma. „Mida see tähendab?”
Ema pani leivaviilu minu ette taldrikule, avas külmkapi ukse ning võttis välja juustu ja margariini.
„See on kohutav, mida sa loed!See on puhas vägivald! Inimesed tulistavad üksteist ja naeravad selle üle! Sa oled veel liiga väike, et neid lugeda.”
„Aga kõik loevad neid,” ütlesin ma.
„See ei ole mingi argument,” ütles ta. „Ega sellepärast veel sina pea lugema.”
„Aga need meeldivad mulle!” ütlesin ma ja määrisin leivale noaga margariini.
„Jah, see just asja juures halb ongi!” ütles ta ja võttis istet. „See on õudne, kuidas koomiksid inimesi kujutavad! Eriti naisi. Kas sa saad aru? Ma ei taha, et nad sinu suhtumisi kujundaksid.”
„Et nad tapavad?”
„Näiteks jah.”
„Aga see on ainult nali!” ütlesin ma.
Ema ohkas.
„Sa tead, et Ingunn kirjutab magistritööd vägivallast koomiksites?”
„Ei,” ütlesin ma.
„See ei tule sulle kasuks,” ütles ta. „Nii see lihtsalt on. Ilmselt saad sa sellest isegi aru. Et see ei tule sulle kasuks.”
„Kas ma ei tohi neid enam lugeda?”
„Jah.”
„Mida?”
„See on su enda pärast,” ütles ema.
„Ei tohi või? Aga emme, emme… Mitte kunagi enam?”
„Loe Donaldit.”
„DONALDIT?” röögatasin ma. „Mitte keegi ei loe DONALDIT!”
Puhkesin nutma ja jooksin oma tuppa.
Ema tuli mulle järele, istus mu voodiäärele ja silitas mu selga.
„Sa võid lugeda raamatuid,” ütles ta. „See on palju parem. Me võime sinu ja Yngvega raamatukokku minna. Korra nädalas linna. Siis võid laenutada niipalju raamatuid, kui sa vähegi tahad.”
„Aga ma ei taha raamatuid lugeda,” ütlesin ma. „Ma tahan lugeda koomikseid!”
„Karl Ove,” ütles ta. „Ma olen oma otsuse teinud.”
„Aga paps ju loeb koomikseid!”
„Tema on täiskasvanud mees,” ütles ta. „See ei ole sama asi.”
„Kas ma ei tohi enam mitte kunagi koomikseid lugeda?”
„Täna õhtul on mul töö. Aga homme õhtul võime minna raamatukokku,” ütles ta ja tõusis püsti. „Kas leopime nii kokku?”
Ma ei vastanud ja ta läks ära.

Arvatavasti oli ta juhtunud mõne „Kampi” või „Vi Vinneri” sarja koomiksi peale, mis rääkisid sõjast, kus sakslasi ehk fritse ehk sauerkraute või kuidas neid ka ei kutsutud, tapeti, naeratus näol, ja mis kubisesid donnerwetter`itest ja dummkopf`idest, mida üksteisele tulevahetuse käigus hüüti, või mõne „Agent X9” või „Serie Spesieli” numbri peale, mida ta oli lehitsenud, kus enamik naisi oli bikiinides, kui sedagi. Oli sulaselge nauding vaadata, kuidas Modestry Blaise lahti riietub, aga ainult siis, kui ma olin üksi, vastasel juhul oli alastus kohutavalt piinlik. Iga kord, kui lastesaates näidati „Agaton Saxi”, läksin ma näost punaseks, kui mamps ja paps ka teleka ees olid, sest Agaton vaatas saate reklaamklipis binokliga alasti naist. Vahel juhtus isegi, et mõnes seriaalis või filmis, mida näidati mulle lubatud kellaajal, seksiti, ja see oli mulle väljakannatamatu. Seal me istusime pere keskis, isa, ema ja kaks poega, ja korraga keppis keegi telekas keset meie tuba – kuhu küll silmad peita?
See oli kohutav.
Aga koomiksid olid olnud ainult minu päralt, ema ei olnud neile kunagi pilku heitnud.
Ja nüüd korraga ei tohi ma neid enam lugeda?
Missugune kirjeldamatu ebaõiglus!
Ma nutsin, ma olin vihane, ma läksin ema juurde tagasi ja ütlesin, et tal ei ole õigust neid mulle keelata, kuigi ma teadsin, et lahing on kaotatud, ema oli otsuse teinud ja kui ma vaidlemist ei jäta, võib ta kaevata papsile, kellele ei olnud võimalik vastu hakata.
Laenatud koomiksid tuli ära viia ja teised visati minema. Järgmisel päeval sõitsime raamatukokku, saime mõlemad lugejapileti, ja siis oli tegu tehtud, sestpeale keerles kõik raamatute ümber. Igal kolmapäeval sammusin ma Arendali raamatukogu trepist alla, kummaski käes raamatuid täis kilekott. Sammusin auto juurde koos ema ja Yngvega, kes oli ka süle ja seljaga raamatuid laenutanud, ja me sõitsime koju, kus ma heitsin voodisse ja lugesin enam-vähem igal õhtul, terve laupäeva ja terve pühapäeva, mida katkestasid lähemad või pikemad käigud välja olenevalt sellest, mis seal toimus, ja kui nädal oli möödas, tuli kaks kotitäit läbiloetud raamatuid raamatukokku tagasi viia ja võtta uued. Ma lugesin läbi kõik sarjad, mis seal leidus, mulle meeldis kõige rohkem Pocomoto, väike poiss, kes kasvas üles Metsikus Läänes, aga ka Jan, loomulikult ka Hardy poisid ja Bobsey lapsed ja Nancy Drew`lood. „Viie sõbra” sari meeldis mulle ka, ja sarja päriselt elanud inimestest neelasin ma samuti läbi, lugesin Henry Fordist ja Thomas Alva Edisonist, Benjamin Franklinist ja Franklin D. Rooseveltist, Winston Churchillist, John F. Kennedyst, Livingstone`ist ja Louis Armstrongist, alati viimastel lehekülgedel pisarad silmis, sest kõik nad ju surid. Ma lugesin „Vi var med” sarja kõikvõimalikest tuntud ja tundmatutest ekspeditsioonidest, lugesin raamatuid purjereisidest ja kosmosereisdest, Yngve soovitas mul lugeda Dänikeni raamatuid, kus väideti, et kõik suured tsivilisatsioonid on tekkinud tänu kohtumistele maaväliste olenditega, ja Apollo programmi raamatuid alates astronautide minevikust sõjalendurina ja katsetest püstitada kiirusrekordit. Lugesin läbi ka kõik papsi vanad head Gyldendali poisteraamatud, , millest sügavaima mulje jättis mulle vahest „Over KjØlen i kano”, kus isa läheb kahe pojaga telgimatkale, kus nad näevad hiidalki, keda kõik pidasid väljasurnuks. Edasi lugesin ma raamatut ühest poisist, kelle dirižaabel Inglismaal sõdadevahelisel ajal peale võttis, ma lugesin paljusid Jules Verne`i raamatuid ja mulle meeldisid kõige rohkem „20 000 ljööd vee all” ja „Kaheksakümne päevaga ümber maailma”, kuid ka „Suur loterii”, mis rääkis ühest vaesest Telemarki perest, kes sai suure loteriivõidu. Ma lugesin „Krahv Monte Cristot” ja „Kolme musketäri”, „Kahtekümmend aastat hiljem” ja „Musta tulpi”. Ma lugesin „Väikest lord Fauntleroyd” , ma lugesin „Oliver Twisti” ja „David Copperfieldi”, ma lugesin „Perekonnatat” ja „Aarete saart” ja Kapten Marryatit „Uusmetsa lapsi”, mida ma hirmsasti armastasin ja pidevalt üle lugesin, sest ma olin selle kingiks saanud ega olnud võtnud raamatukogust. Ma lugesin „Mässu Bountyl”, Jack Londoni raamatuid ja lugusid beduiinipoegadest ja kilpkonnaküttidest, laevajänestest ja võidusõitjatest, ma lugesin sarja ühest Rootsi poisist, kes oli Ameerika kodusõjas trummilööja, ma lugesin raamatuid poistest, kes mängisid jalgpalli, ja jälgisin neid läbi mitme hooaja, ja ma lugesin noorteprobleeme käsitlevat kirjandust, mida Yngve koolist koju tõi ja mis rääkis tüdrukutest, kes jäid rasedaks ja said lapse või teistest, kes läksid hukka ja hakkasid narkootikume tarvitama, mul ei olnud vahet, ma lugesin kõike, absoluutselt kõike. Iga-aastaselt kirbuturult Hoves leidsin ma terve sarja raamatuid Rocambole`ist, ostsin need ära ja neelasin läbi. Lugesin läbi ühe sarja tüdrukust, kelle nimi oli Ida, kuigi sel oli kindlasti neliteist osa. Lugesin läbi kõik papsi vanad Detektivmagasinet` eksemplarid ja ostsin Knut Gribbi lugusid, kui selleks raha sain. Ma lugesin Christoph Kolumbusest, Magalhãesist, Vasco da Gamast, Admundsenist ja Nansenist. Ma lugesin „Tuhande ja ühe öö” lugusid ja Norra rahvamuistendeid, mille saime ühel aastal jõuluks Yngvega kahasse maavanaemalt ja -vanaisalt. Ma lugesin kuningas Arthurist ja ümarlaua rüütlitest. Ma lugesin Robin Hoodist, Väike-Johnist ja Marianist, ma lugesin Peeter Paanist ja vaestest poistest, kes vahetasid kohad ära rikkuripoegadega. Ma lugesin poistest, kes tegutsesid sõja ajal Taanis sabotööridena ja poistest, kes päästsid kellegi lumelaviini alt. Ma lugesin ühest imelikust väikesest mehest, kes elas rannal ja elatus haakrikust, ja noortest inglise poistest, kes olid sõjalaevadel kadetid, ja itaallase Marco Polo seiklustest Tšingis-khaani juures. Raamat raamatu järel, kott koti järel, nädal nädala järel, kuu kuu järel. Kõigest, mida ma lugesin, õppisin ma, et tuleb olla vapper, et julgus on ülim voorus, et tuleb olla aus ja avameelne kõiges, mida ette võtad, ja teisi ei tohi reeta. Edasi veel seda, et kunagi ei tohi loobuda, ei iial alla anda, sest kui sa oled olnud vankumatu, sirgeselgne, vapper ja aus, mis sest, et see on teinud su üksildaseks ja sundinud su jääma ihuüksi, saad sa lõpuks oma tasu. Ma mõtlesin selle peale tihti, see oli üks neid mõtteid, mida ma üksi olles hellitasin, et ükskord olen ma suur tuus ja tulen siia tagasi. Et minust saab suur inimene, keda kõik Tybakkeni omad peavad tahes- tahtmata imetlema. Ma teadsin, et homme see päev veel ei saabu, sest minu vastu ei näidatud üles mingit lugupidamist, kui Asgeir pillas mõnituse minu ja ühe tüdruku arvel, kes mulle meeldis, ja ma tormasin talle kallale ja ta väänas mu lihtsa vaevaga pikali, istus mulle kaksiratsa rinnale ja hakkas mu rinda ja põski sõrmedega suskima, ise naerdes ja mind pilgates, ja kui ma, suu juhtumisi täis kollast Foxi, püüdsin talle seda näkku süljata, mis ka ei õnnestunud – lisaks teadsid kõik, et see on alatu – , vaid sain selle kleepuva sodi endale näkku. Sul on pissihais juures, kusekott, ütlesin ma talle, ja see oli tõsi, ta haises jah, pissi järele. Ja nagu sellest veel vähe poleks, oli tal ka kaks rida hambaid nagu hail, ühed seespool ja teised väljaspool, ja sellele tülgastavale vaatepildile juhtisin ma samuti meie ümber tunglejate tähelepanu, ilma et sellest kasu oleks olnud: olin sirakil maas, olin lüüa saanud ja mul puudus igasugune mõjuvõim. Kaugemale neist ideaalidest, mis ma loetu põhjal olin omandanud – ja mis olid maksvusel ka laste seas, kus kehtis toosama aumõiste, ilma et seda sõna oleks kasutatud, aga auküsimus oli tähtsal kohal -, ei olnud võimalik hälbida. Ma olin nõrk, aeglane ja arg, mitte tugev, kiire ja vapper. Mis see aitas, et ma erinevalt neist olin puutunud kokku ideaalidega, et ma tundsin neid läbi ja lõhki, kui ma ei suutnud nende järgi elada? Kui ma iga tühja asja pärast pillima hakkasin. Tundus ebaõiglane, et just mina, kes ma teadsin nii palju kangelaslikkusest, pidin olema nii nõrk. Aga leidus raamatuid ka säärastest nõrkustest ja üks neist tõstis mu laineharjale, kus ma viibisin mitu kuud.
Oli sügis ja ma jäin haigeks, olin üksi kodus voodis ja igavlesin, ja ühel hommikul enne tööleminekut astus paps minu toast läbi ja tõi mulle paar raamatut. Need olid olnud keldris, pärinesid tema lapsepõlvest viiekümnendatel aastatel, ja ma võisin need lugeda võtta. Mõne neist olid välja andnud kristlikud kirjastused ja miskipärast jätsid just need mulle sügava mulje. Üks neist oli lausa kustutamatu. See rääkis ühest poisist, kes elas kodus ja hoolitses oma haige ema eest, sest isa oli surnud, nad elasid suures vaesuses ja sõltusid täielikult poisi töövaevast. Poisi vastas seisis poistejõuk või bande. Vähe sellest, et nad teda taga ajasid ja peksid, kuna ta neist erines, aga nad vandusid ja varastasid ka, ja mul oli peaaegu võimatu kannatada välja ülekohut, mida poistejõugu kordaminekud, võrreldes puhtahingelise, ema armastava ja õilsa peategelase pidevate tagasilöökidega tekitasid. Ma nutsin ebaõigluse pärast, ma nutsin kurjuse pärast, ja see dünaamika, kus headus jäi varju ja ebaõigluse surve plahvatuslikult kasvas, vapustas mind hingepõhjani ja viis mu niikaugele, et ma otsustasin hakata heaks inimeseks. Nüüdsest peale pidin ma tegema ainult häid tegusid, aitama, kus võimalik, ja mitte kunagi midagi halba tegema. Ma hakkasin end usklikuks nimetama. Ma olin üheksa-aastane, minu läheduses ei olnud kedagi, kes oleks ennast usklikuks nimetanud, ei mamps ega paps ega nende kummagi vanemad – välja arvatud Øyvind Sundti omad, kes seetõttu keelasid talle kino ja telekat, kokat ja komme – ja mõistagi mitte ükski laps, nii et see oli küllaltki omapäine ettevõtmine, mille ma Tybakkenil 1970. aastate lõpul algatasin. Ma hakkasin nii hommikul ärgates kui ka enne magamaminekut Jumalat paluma. Kui teised kogunesid kampa, et minna sügisel Gamle Tybakkenile õunaraksu, palusin ma neil minemata jätta, sest varastada ei ole ilus. Ma ei öelnud seda kunagi kõigile korraga, seda ma ei julgenud, sest ma teadsin väga hästi, mis vahe on karja reaktsioonil, kus üksteist ühes või teises suunas ässitatakse, ja üksikisiku reaktsioonil, kus igaüks on sunnitud kohtuma sõnumiga näost näkku ilma distantsi tekitava hulgata, mille taha peitu pugeda, nii et ma tegin nõnda, läksin nende juurde, keda ma kõige paremini tundsin, see tähendab oma eakaaslaste juurde ja ütlesin neile kõigile eraldi, et pole ilus käia õunaraksus, mõtle ringi, sa ei pea seda tegema. Aga üksi ei tahtnud ma jääda, ma läksin nendega kaasa, ootasin aia taga ja nägin, kuidas nad videvikus vanades õunaaedades hiilisid, kõndisin nende kõrval, kui nad õunu krõmpsutasid, jopid tagasiteel puuviljast pungil, ja kui mõni neiust mulle õuna pakkus, ei võtnud ma kunagi vastu, sest vargusest kasu saaja pole parem kui varas.

Minu võitlused, 6-osaline sari, eesti keeles ilmunud osad:

Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas, Varrak 2016.
Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees, Varrak 2016.
Minu võitlus. 3. raamat. Poisipõlvesaar, Varrak 2018.
Minu võitlus. 4. raamat. Tants pimeduses, Varrak 2018.

Püsiviide Lisa kommentaar

Eeva Park

22. okt. 2018 at 11:42 e.l. (Nädala autor 2018) (, , )

Eeva Park (1950) – eesti kirjanik.
2004 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind põneviku “Lõks lõpmatuses” eest. Ta on Aadu Hindi ja Minni Nurme tütar.

Katkend: Minu kuninglikud kaelkirjakud, Hea Lugu 2018. lk 12 – 19.

Foto: Err.ee/Postimees/Scanpix

Debora ütles, et tundis vähemalt algul Tartus väga üksildasena ega õppinud kunagi Aadu tujudest aru saama.
Ka võis Aadu alalõpmata tekitada ülipiinlikke olukordi, olles ühtaegu nii jultunud enesereklaamija kui ka oma valedes kohati naiivsuseni lapsik: teeseldes asjasse puutumatut lugejat, võis ta näiteks hakata võõrastele oma raamatut kiitma, ja vahele jäädes öelda, et ta pole kirjanik ise, vaid hoopis tolle vend… Debora meenutas sedagi, kuidas ta värske abikaasa pani Tartusse jõudes oma parimad riided selga ja teatas otsustavalt, et läheb nüüd pugema (tollase haridusministri kindral Jaaksoni juurde), et endale töökohta muretseda. Tartu koolis õpetajakoha saamise lootust oli väga napilt, kuid Debora üllatuseks andiski „pugemine” soovitud tulemuse.

Debora ise oli oma sõnade järgi tol ajal väga vaikne, lausa arg. Seda viimast kinnitas ta enese kohta tegelikult alati, seletades sellega ka oma valikuid, samal ajal kui kogu ta olek ja otsekohesus sellele väitele just nagu risti vastu rääkis.
Kuid ega inimene ju ei tunne iseennast,” kinnitas Debora aeg-ajalt meie juttude lõpetuseks. Ja tõepoolest, tema üksilduski tundus tema Tartu-jutte kuulates minu jaoks hoopiski millegi muu kui kõledas nurgas konutamisena.
Tuntud ja austatud nimed muudkui vilksatasid ta meenutustes. Kuna ma neist nii paljusid nii kirjanike, kirjandusteadlaste kui ka inimestena teadsin ja mõnda neist isegi (näiteks Leo Anvelti) tundsin, siis kujunes Debora Tartu perioodist minu silmis värvikas ja põnev, aga ka seltskondlik aeg. See, kuivõrd hästi, kui üksikasjalikult tal kõik inimesed ja sündmused meeles olid, üllatas mind järjest. Ka talle nii oluliste inimestega nagu August Sanga ja Kersti Merilaasiga tegi ta esmatutvust juba Tartus, kuid oma parimaks ja kõige kaunimaks sõbrannaks pidas Debora kahtlematult Karin Ruusi, kes küll kuulus rohkem juba ta Tallinna aastatesse. Kellestki teisest ei rääkinud ta kunagi nii imetleval toonil.
Deboral oli ta pika elu jooksul palju tõelisi eluaegseid kaaslasi – õigeid kamraade, nagu ta ise armastas öelda -, kuid inimene, keda ta oma sõpradest ilmselgelt kõige rohkem hindas ja austas, oli August Sang.
August Sanga koostatud Heinrich Heine „Luuletuste ja poeemide” (1956) tõlkisid peale koostaja enda Ellen Niit, Jaan Kross, Ain Kaalep jpt. Nende „paljude teiste” hulka kuulusid ka Debora ja Minni.
Heine kogumiku ilmumine oli kirjandussündmus ning ka tookord kuueaastast mind vapustasid need uimastavad riimid ja rütm, hirmpõnevad muinasjutud, mis tõid silme ette Marie Antoniette`i õuedaamid, kes mahalöödud peade asemel tagumikkudega naeratasid, ja selle, kuidas kuningas söetöölise hütis oma tulevase tapja hälli kiigutas: „Äiu-äiu, miks kahiseb õlg, miks lambad küll laudas nii määvad, sa magades jubedalt naeratad ja kortsud su laubale jäävad…”
Oma sõbra (ja ühe sagedasema külalise) Harald Rajametsaga rääkides nimetaski mu ema August Sanga „Püha Vaimu rüütliks”.
Seda, et just Debora oli tõlkinud „Mäeidülli” (kust see Püha Vaim pärineb), sain teada alles tema enda käest, kui oma Heine tundmise kinnituseks talle just sellest poeemist mõned salmid ette kandsin.

Nüüd, kus olen ilma näinud,
on see õpetanud mind
uskuma ka Püha Vaimu.
Usun, ja mul paisub rind.

Ta on teinud imeasju.
Tema karm ja arukas,
hävitas türannikantsid,
orjaikke purustas.

Vanu haavu parandades
õigust teeb ta ajaloos.
Inimesed kõik on võrdsed
ja nad kõik on üllast soost.

Tema eest kaob sünge udu,
aju painav ebausk,
kõik, mis maitsta meid ei lase
elurõõmu, armastust.

Oma tahet täide viima
valinud on Püha Vaim
tuhat rüütlit, kes talt selleks
vapruse ja relvad said.

Kersti Merilaasi ja Debora pikaajaline sõprus tundus olevat palju varjunditerohkem.
Sakust läbi sõites tuletas Debora meelde, kuidas nad käisid Kerstiga kahekesi Maaviljeluse Instituudi külalistena Sakus suurel, lookas laudadega banketil ja tema keelitas juba uljas peotujus Kerstit nagu rebane muinasjutus hunti pulmalaua all: pea veel vastu, ära sa hakka laulma…
Debora ütles kord, et ta oli lubanud, et kui Sangadega midagi juhtub (nad minema küüditatakse), võtab ta nende lapsed enda hoolde. Ta tuletas meelde ka seda, kui uhke oli Kersti Merilaas poja sündides, esitledes teda (ja tõsiasja, et ta just poisslaps on) Deborale nagu kuninglikku printsi.
Debora, kes oli ta enda sõnul „liiga pika seljaga”, hindas kõrgelt inimeste ilu, aga ka oskust, vaimukust ja tahet „olla ilus”, nii et tema juurde minnes püüdsin ka mina end oma parimast küljest näidata.
Debora tõepoolest märkas asju, pani tähele, kui mul ilmusid jalga uued kingad või kaela uus sall. Ise oli ta alati kena, lai kõrge laup ikka veel kohevate juuste raamistuses ja pilk tumedalt nooruslik. Kuigi Debora kõnes ei olnud tunda Saaremaa mõjutusi, oli tema välimuses – minu jaoks – midagi väga saarlaslikku. Mulle tundus, et ta (peale selle kuulsa „Nivea kreemi juhtumi”) ei lisanud ega vajanud oma loomulikule ilule elu jooksul mingeid abivahendeid. Mina seevastu olen alati armastanud endale „nägu pähe teha” ja ka seda küsimust arutasime Deboraga üsna põhjalikult. Mitte et tema jaoks minu või kellegi teise make up mingi probleem oleks olnud – kohe üldse mitte -, aga on ju huvitav, kui keegi ei taha tegelikult välja näha niisugune, nagu ta on. Et inimene vajab maski, mille taha peituda.
Ma küll ei öelnud seda Deborale, aga selles asjas olid nad jälle Minniga ühteaegu nii erinevad kui ka sarnased.

Ka Minni ei värvinud ennast kunagi (tal oli sahtlinurgas üks vana kulmupliiatsijupp, aga see oli ka kõik), kuid Minnil puudus minu mõõdupuu järgi ka sügavam huvi teiste inimeste välimuse vastu. Tundus, et Minni pidas (vähemalt minu märkamisajast alates) igat enesesättimist kas nüüd lausa patuks, aga omamoodi mõttetuseks, kuid ise oskas end olulistes olukordades just nagu sisse lülitada – muutuda üheainsa hetkega hoopis teiseks, üleni helendavaks olendiks.
Vahel ma lausa püüdsin seda üllatavat muutusemomenti tabada ja aru saada, kuidas see käib ja miks seda minuga ei juhtu, kuid ei õnnestunud õiget hetke tabada.
Ehk just seetõttu vihastas mind alati kõige rohkem see, kui mu ema kuulutas, et kõik noored on ilusad. No ei ole ju, mõtlesin ma peegli ees vaeveldes kui ka inimesi vaadeldes ning otsustasin, et küsimus ei ole mitte täiuslikes mõõtmetes, vaid hoopis kooskõlas, mis tekib mõnikord vaid pealiigutusest. Tundsin, et väga erinevatest tükkidest kokku pandud inimene saab heal juhul oma välimusega teised vaid ära petta, mitte tõeliselt ilus olla. See aga, kui „inetuks loodu” end mingil põneval kombel kauniks mõtleb ja teeb, leidis ka looduse poolt kauniks loodud Debora silmis erilist hindamist.
Igal juhul avastasime Deboraga, et me mõlemad imetlesime – väga ebanaiselikult – ilusaid naisi ja inimesi ja et ka sellise erilise ilu nägemine võib teha meele heaks täpselt samuti, nagu teeb seda loodus.
Ka ütles Debora üks kord – ja mulle üsna üllatuslikult – , et me oleme temaga selles mõttes sarnased, et me ilmselgelt ei ole kuigivõrd hinnanuid neid, kes on meile nn külge löönud, vaid oleme tahtnud ise valida. See aga, arvas Debora, on väga mehelik omadus.

Oma õppetöö katkemist Tartu Ülikoolis kahetses Debora väga ning ütles, et ta elu oleks lõpudiplomit omades ehk kujunenud üsna teistsuguseks.
See, et ta ei alustanud oma kirjandusteed mitte luuletaja, vaid hoopis kriitiku, tõlkija ja toimetajana, üllatas mind, sest just tema puhul oleksin eeldanud, et ta nn sündinud luuletajana oleks juba väga varakult kirjutama hakanud. Kuid Deboral oli veel üks joon, millest ma suurepäraselt aru sain. Tema küsimus oli alati: milleks ja kellele seda vaja on? See on ju lihtne küsimus ja lihtsuse vääramatu suurus oli Debora tõeline „firmamärk” kõiges.
Ilmselt ühendaski Deborat ja Aadut nii nende suhte alguses kui ka lõpus kõige rohkem ühine kirg kirjanduse vastu, sest inimestena olid nad väga erinevad. Nii et ma ei imestanudki, kui Debora tunnistas, et talle tehti aeg-ajalt ikka väga otseselt selgeks, et tahetakse tutvuda just temaga, mitte ta juba kuulsust kogunud noorkirjanikust abikaasaga.
Seda, et Debora esimene tõlge, Alfred Adleri „Inimesetundmine” (1939) on Aadu Hindi lühimonograafia väitel hoopis tema tõlgitud, nimetas Debora lihtlabaseks valeks. Talle näis see küsimus veel takkajärelegi pahameelt tekitavat, sest ta ütles, et oli seda teost kõigi oma tööde ja õpingute kõrvalt tõlkinud kaks keerukat ja murederohket aastat, ning juba seepärast ei saanud ta aru, miks Aadul oli vaja veel takkajärele sellise narri väitega välja tulla. (Aadu Hint. Lühimonograafia. Eesti Raamat 1975. Koostaja Kalju Leht)
Tunnistasin siis Deborale, et minulgi on selle lühimonograafiaga oma suhe.
Nimelt on selles ametlikus monograafias esimese ja viimase abielu vahelt välja jäetud keskmine, kõige lasterikkam abielu. Tuli välja, et meid tühistati kõigi kehtivate kirjandusreeglite järgi olematuks, ja Debora omakorda tunnistas, et seda iseenesest huvitavat tõsiasja ei olnud tema oma Adleri tõlke omastamise fakti kõrval tähelegi pannud. Arvan, et tollal ma kuulsingi esimest korda ütlust, mida Debora aeg-ajalt inimliku egoismi ja omamoodi kanapimeduse kohta ikka kasutas: „Ah, mis see sinu seljavalu, aga vaat minu varbavalu…”

Debora, kes rääkis oma vanematest alati suure hellusega, ütles, et üks pikemaid eluperioode, mil ta neist eraldi elas, oligi just Tartu aeg ja ta tundis siis neist vägagi puudust, sest just igapäevaasjades nõu küsida polnud tal siis kelleltki. Et filosoofiat ja raamatuid sai küll paljudega arutada, aga teadmist, kuidas kleiti lühemaks teha või hääd hernesuppi keeta, polnud kusagilt võtta.
Ma ei osanud kohe midagi,” ütles ta ja meenutas sedagi, kuidas ta sünnitustuhusid tundes otsis välja entsüklopeedia ja uuris järele, kas tegu on ikka sünnitusega, ning lapsega sünnitusmajast koju jõudes pidi esimese asjana hakkama hoopis Aadut poputama. Noor isa oli end teisejärguliseks tundes järsku hirmus tõbiseks jäänud ja saatnud tema, kes ta veel vaevu jalul seisis, mammale telegrammi saatma. Seda kõike meenutades Debora naeris. Nüüd järele mõeldes tundus isegi kummaline, kui lõbusad olid meie tihti süngedki vestlused, kui ootamatuid pöördeid me jutt aeg-ajalt võttis ja kui usalduslikuks me muutusime.

Püsiviide Lisa kommentaar

Sirje Kiin

4. okt. 2018 at 9:53 e.l. (Nädala autor 2018)

Foto: err.ee/autori erakogu/Vallo Kruuser

Sirje Kiin (1949) – eesti kirjandusteadlane, kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija.

Katkend: Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest, Hea lugu 2018. lk 149-159. „Kirjanikud omavahel” raamatusarjast.

Sirje Sinilind ALIAS Juhan Kristjan Talve

Teekond põranda alt põranda peale

Kui Eesti poliitilise põgeniku Ilmar Talve ja Karjala põgeniku, viiburlanna Liisa Karvinen-Talve esikpoeg 26. novembril 1951 Stockholmis sündis ja isa läks poja sündi kirikuraamatusse kirja panema, ütles Rootsi vaimulik, et poiss tuleb isa päritolumaa järgi panna kirja kui Nõukogude Liidu kodanik, sest Eestist tulnud poliitilisi põgenikke loeti Rootsis pärast sõda Nõukogude Liidu kodanikeks. Ilmar Talve ütles pastorile, et kuulge, kuidas te võite ühele väikesele lapsele niimoodi teha. Te olete ise vaimulik ja NSVL on ateistlik riik. Kas te sunnite väikse lapse vägisi ateistliku riigi kodanikuks? Argument oli tõsine, vaimulik lõi käega ning registreeris lapse ema järgi Soome kodanikuks. Kolm aastat hiljem sai eesti-soome perekond Rootsi kodakondsuse.
Niisiis on tänane juhlakalu elik eesti keeli „piduriist” (naljatades päevakangelane) ajaloo tahtel olnud Nõukogude Liidu, Soome, Eesti ja Rootsi kodanik. See nelja riigi kodanik saabus okupeeritud Eesti NSV-sse esmakordselt 1. novembril 1976. Igaks juhuks ei öelnud ta isale enne reisi, et läheb NSVL-i territooriumile, kus teda oleks põhimõtteliselt võidud toona kehtinud korra kohaselt juba piiril arreteerida kui NSVL-i kodanikku, kes ei ole käinud näiteks kohustuslikus armeeteenistuses. Rootsi riik ei taganud põgenike perekondadele mingit diplomaatilist kaitset. Koos Rootsi passiga tuli eestlastele kiri, et hoolimata Rootsi kodakondsusest peab NSVL neid edasi oma kodanikeks ja kui nad sõidavad NSVL-i, ei saa Rootsi pakkuda neile mingit diplomaatilist kaitset.

Juhan, kes oli tegelikult otsustanud mitte sekkuda millessegi, millest võiksid probleemid tekkida, oli juba järgmisel hommikul teel salajasele kohtumisele põrandaaluse opositsiooniga. Kindlal kellaajal tuli saabuda teatud bussipeatusse. Kontakti vahendaja näitas, kellega pidi kohtuma, kuid keelas ilmutamast mingeid tundmise märke. Justkui juhuslikult istusid nad sama bussi peale ja sõitsid Mustamäele, kus võeti takso, sõideti risti-rästi läbi Mustamäe ning mindi lõpuks ühte kaheksanda korruse täiesti tühja korterisse, kus oli ainult üks pappkast. Juhan ja mees, kes oli saabunud Lõuna-Eestist isegi oma naise teadmata Tallinnasse temaga kohtuma, istusid pappkasti otsas, tõmbasid kolhoosniku Priimat ja Juhan sai esimese poliitilise ülevaate Eesti olukorrast Eesti pinnal, kokku oma kolm tundi. Ta vestluspartner palus Juhanil korrata olulisemaid seiku, et kontrollida, kas need olid Juhanile õigesti meelde jäänud. Ning see informatsioon, mis puudutas Mart Nikluse äsja toimunud arreteerimist, oli sama nädala lõpus juba Raadio Vaba Euroopa uudistes. Kui nad korterist välja tulid seisis trepikoja ukse ees KGB hall Volga, mees autos suitsetamas. Juhan ja tema uus tuttav hakkasid astuma ja Volga sõitis neil paarsada meetrit umbes kahe meetri kaugusel järel, kuid keeras lõpuks siiski minema. KGB tahtis näidata, et neil hoitakse silma peal. Mees, kellega Juhan kohtus, oli Jüri Adams.

Raadio Vaba Euroopa oli alates 1976. aastast ligi 20 aastat Soome kindlustusjuristi Juhani teine töö. Selle aja jooksul kogunes kaugelt üle tuhande lehekülje tema enda raadiokommentaare, muud tekstid sellele lisaks. Üks raadiotöö väikseid mõnusid oli näiteks see, et Müncheni kaudu sai ingliskeelse tõlke Moskva raadio samahommikusest saatest selleks, et seda juba õhtuses saates kommenteerida. Või lugeda Los Angeles Timesi homset juhtkirja. Nõukogude ajal ja enne internetiajastut oli läänes raske teada saada, mida Eesti NSV televisioon näitas. Selleks otsiti Helsingis kontaktisik, kes salvestas Eesti TV saateid ja saatis need videokassettidena Münchenisse. Olgu siinjuures mainitud, et Raadio Vaba Euroopa / Vabadus polnud toona ja pole praegugi mingi väike asutus. 1980. aastate keskpaiku töötas seal umbes poolteist tuhat inimest, kes esindasid kommunistliku maailma rahvaste kogu spektrit. Seal tegutses muuhulgas ka Raadio Vaba Afganistan, kus Toomas Hendrik Ilvese vend Andres kirjutas kommentaare puštu keeles.
Raadiotöö nõudis kiiret tegutsemist, kommentaar pidi olema vahel tunni ajaga valmis. Juhan on lugenud neid telefonitsi Münchenisse lindile mh ka Turu restorani Hämeenportti baarileti all. See on sama baarilett, mille telefonile helistas president Lennart Meri 1992. aasta sügisel, et pakkuda Juhanile üht diplomaatilist tööd, nimelt Eesti Vabariigi suursaadiku ametit Soomes. (Põhjused, miks see ega mitmed teisedki kõrgelennulised ettepanekud – Raadio Vaba Euroopa Eesti talituse juht, EV õiguskantsler, EV valitsuse teabeteenistuse asejuht jne – teoks ei saanud, väärivad kord omaette lugu.)
Soome-Rootsi kindlustusfirma Verdandi (nüüd Veritas) tegevjuht vaatas aastaid läbi sõrmede, kuidas Juhan oma juristi-tööajast pidevalt Eesti asja ajas: tõlkis, kommenteeris, kirjutas, toimetas, vahendas, otsis teavet ja andis seda edasi, 1980. aastail iga päev Vaba Euroopa eestikeelsete saadete toonasele juhile Toomas Hendrik Ilvesele, aga 1990. aastail omamoodi halli kardinalina ka EV suursaadikuile, välisministrile ja president Lennart Merile. Kord, kui ülemus märkas Juhani töökabinetis jälle uut ja võimsat printerit, ütles ta väikse iroonilise soomerootsi huumoriga rootsi keeles: „Ahaa, näha on, et Eesti asi edeneb!”

Mina kohtusin Juhan Talvega esmakordselt 1980. aasta suvel Turus rahvusvahelisel fennougristika kongressil. Kohtumine toimus 20. augusti hilisõhtul toonases Ikituuri hotelli restoranis, praeguses Caribias. Selle ajaloolise kohtumise juures viibisid tunnistajatena järgmised isikud: tagasihoidliku „juristi”-rinnasildiga varustatud valgete juuste ja valgete kulmukarvadega turske „fenno-ugri spetsialist” Rein Sillar (kellest sai, nagu hiljem selgus, ENSV KGB viimane ülemjuhataja), ENSV Teaduste Akadeemia välisosakonna töötaja Aare Raid, kes oli tõenäoliselt KGB teenistuses, Soome ülikoolides eesti keelt õpetanud Toivo Kuldsepp (kes oli, nagu hiljem selgus, pikaaegne Tartu KGB kaastööline) ja välis-eesti katoliku preester (kes oli, nagu hiljem selgus, „Vatikani agent”). Proffide seltskonda oli ära eksinud ka viies isik, Rein Veidemann, kellest sai hiljem vaid Tartu ja Tallinna ülikooli kirjandusteaduse professor.

Olin enne Turusse tulekut Juhani olemasolust teadlik, sest olin tõlkinud soome keelest mõned tema kriitilised artiklid Eesti olude kohta – olime neid sõprade hulgas käsikirjaliselt levitanud. Juhani artiklid jõudsid minuni estofiilidest soome literaatide kaudu. Need tekstid sisendasid meile usku ja lootust, et vähemalt mõned inimesed vabas Läänes meid siiski mõstavad ja toetavad.

Juhan jõudis mu nädalase Turus viibimise jooksul kinkida mulle seitsme kohvri- ja kotitäie jagu väliseesti poliitilist ja ilukirjandust, nii et lahkudes olin raske valiku ees, mida võtta või jätta, sest kogu see kraam oli toona karmilt keelatud kirjandus. Viimasel hetkel otsustasin riskida kogu täiega. Kõik seitse kotitäit roiskuvat kapitalismi õõnestavat, lehkavat propagandat õnnestuski rongiga läbi Leningradi Tallinna sõites kaasa tuua. Meie vagunist otsiti seekord läbi vaid üks ilmsüütu, täiesti apoliitiline kirjandusdoktor Arne Vinkel.

Algas aastatepikkune poliitiline kirjavahetus ja koostöö. Saatsime Rein Ruutsooga, minu toonase abikaasaga Soome turistide ja giidide abil Juhanile Turusse infot okupeeritud Eesti olukorra kohta, vastu saime teateid ja tõendeid vaba maailma vabast toimimisest, millest andsid tunnistust eeskätt raamatud-ajakirjad, aga ka säärased NSVL-is tundmatud tuhanded pisiasjad nagu aspiriin ja muud arstirohud, maiseained, kohv, lutipudelid, kirjutusmasinatähed ä, ö, ü, ja õ, ning mis eriline ime – toimivad tööriistad. Kapitalistliku poliitökonoomia algkursuse omandas mu poeg Sören maast madalast Juhani kingitud Monopoli-mänguga. Aafrika geograafiat õppis ta lauamänguga „Aafrika täht”, mis sai muide tänavu (st 2001.a) 50-aastaseks. Meie konspiratiivne kirjavahetus Juhan Talvega kestis kaheksa aastat – 1980-1988-, kuni külma sõja lõpuni. Poliitiline sõnumi- ja pakivahetus toimus peaasjalikult käsiposti teel. Olid mõned eriti vaprad püsikirjakandjad: Virgi Jalakas, Kaisu Lahikainen, Salla Taavetti – olgu nad tänatud -, kuid kasutasime ka hulgaliselt juhukullereid. Mõni neist võttis teadlikult riski, mõni aga ei teadnudki, mis liiki kirju ta vahendas. Mõned Soome tuttavad ja väliseestlased keeldusid avamata kirju ja keelatud kirjandust Läände kaasa võtmast.

Juhanil leidus ka häid sõpru, kes n-ö laenasid konspiraatoritele oma neutraalset postiaadressi Helsinkis. Näiteks Helsingi pangajuht Olli-Pekka Mikkola, keda samuti on põhjust tänada, sai aastaid oma postkasti hunnikute viisi eesti- ja ingliskeelset poliitkirjandust nii ENSV-st kui ka Turust – tema kodu toimis ajuti otsekui Soome Posti salajane harukontor. Variaadressi kasutamine oli vajalik sellepärast, et kontakti pidamine poliitiliselt aktiivse väliseestlasega oli KGB silmis topeltkuritegu, võrreldes punase propagandakirjanduse saatmisega mõnele pealtnäha süütule soomlasele.

Meie konspiratsioonitöö üks ohtlikumaid momente oli 1980. aasta sügisel, mil Eestis toimusid noorsoorahutused ning eesti haritlased kirjutasid venestamisvastase nn 40 kirja, mille Juhan kohe soome keelde tõlkis. Kuid Suomen Kuvalehti ei julgenud seda avaldada. Tagasilükkav vastus kõlas: „Teie artikkel on väga huvitav, aga ei sobi praegu meie avaldamisplaanidesse.”

Põrandaaluse koostöö riskantseim seik oli seotud ühe teise, märksa jõhkrama dokumendiga, mille olemasolu põhjustas tegelikult nii noorsoomässu kui 40 kirja. Nimelt andis NSVL Ministrite Nõukogu 13. oktoobril 1978 välja salamääruse, mis kohustas kõikide liiduvabariikide komparteide keskkomiteesid välja töötama spetsiaalse venestamisabinõude plaani. EKP Keskkomitee büroo täitis Moskvast tulnud käsu 22. detsembril 1978, koostades eriti salajase otsuse ja ürituste plaani, mida näidati ainult partorgidele, kes said seda lugeda vaid paariks tunniks allkirja vastu. Seitsme lehekülje pikkune dokument sisaldas 40-punktilist meetmete plaani Eesti NSV lõplikuks ja tõhusaks venestamiseks (vt lähemalt Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi raamatust „Neljakümne kirja lugu”, Olion 1990, lk 167-178).

Heliloojate Liidu toonane partorg Raimo Kangro söandas siiski karmile keelule vaatamata anda salamääruse teksti paariks tunniks majast välja – selle aja jooksul õnnestus Rein Ruutsool ja minul Tallinnas Kiire tänaval (praegune Väike-Ameerika) see dokument kodusel köögilaual ära pildistada. Filmirull jäi ootama üle piiri viijat. Septembris 1980 saabus Tallinna Kirjanike Liidu kutsel Eino Leino Seura paarikümneliikmeline delegatsioon. Pidasime seekord paremaks, et võimalikult juhuslikult valitud üleviija ei teaks, millega on tegemist – teadmine olnuks lihtsalt liiga ohtlik. Lõikasin ilmutatud filmirulli väikesteks tükkideks, peitsin tihedalt ühe nahkkaantega märkmiku kaane vahele, pakkisin märkmiku pisikingituseks ning palusin ühel Turu ülikooli kirjandusteadlasel – Irmeli Niemil – väikse kingituse Juhan Talvele üle anda. Kirjutasin eraldi saadetud käsipostikirjas Juhanile, et uuri seda märkmikku hoolega. Kirjandusteadlane, kes ei teadnud paraku surmani, mida ta toona üle piiri viis, sai õnneks viperusteta Soome. Juhan uuris märkmikku hoolega ning leidis nahkkaante vahelt fotonegatiivid. Juhani vend tegi Turu Brahenkatu koduköögis negatiividest loetavad suurenduskoopiad. Juhan mõistis, et tegu on venekeelse ülisalajase dokumendiga, mille olemasolust oli ta varem minult küll kuulnud, kuid mille NSV Liidust väljatoimetamise ja Läänes avaldamise eest oleks võinud Eestis vangi minna kõik ta sõbrad. Seetõttu käsitles Juhan koopiaid kõigi konspiratsioonireeglite kohaselt. Ta pani paberid ümbrikku kinnastatud kätega ning palus üht Stockholmi suunduvat sõpra postitada kiri Arlanda lennuväljal. Ka postitamiskoht oli läbimõeldud. Saatja aadressita kiri oli adresseeritud Lundis elavale väliseesti poliitikule ja ajakirjanikule Andres Küngile. Nimetu saatja jäi ootele, kuid nädalad läksid ja mitte midagi ei juhtunud. Mõne aja pärast helistas Juhan kärsitult Küngile, kuid kuulis, et viimane on pikemat aega Lõuna-Ameerikas. Nagu hiljem selgus, oli ta siiski juba tegutsenud.

Vahepeal arenesid Eestis sündmused omasoodu. Noorsoorahutused ja 40 kiri põhjustasid üliäreva sisepoliitilise olukorra. 40 kirja autoreid kuulati üle ja otsiti läbi, nii et pidasime liiga riskantseks samaaegset salamääruse avalikustamist Läänes. Helistasin Juhanile ja ütlesin talle läbi lillede koodkeelt kasutades, et „tibude kasvatamine tuleb peatada” ehk peatage avalikustamine mõneks ajaks, kui võimalik. Juhan helistas Stockholmi Eesti Päevale peatoimetajale Juhan Koklale ning küsis, kas neile on taoline dokument laekunud. Määrus oli aga juba eesti keelde tõlgitud ning leht oli trükis. Avalikustamist ei õnnestunud enam peatada. 15. novembril 1980 Rootsi Eesti Päevalehes ilmunud EKP Keskkomitee büroo venestamisteemaline salaotsus loeti ette paljudes keeltes Müncheni Vabaduse Raadios ja Raadio Vaba Euroopas, kust see omakorda levis kogu maailma pressi. See oli komparteile säärane hoop, millest nad ei toibunud oma kuulsusetu lõpuni. Veel 1989. aastal kuulsin oma kõrvaga, kuidas šovinistliku Interrinde miitingul Tallinna linnahalli juures üks Moskvast saabunud kõnepidaja karjus hüsteeriliselt eesti kommunistide peale, süüdistades neid alatus reetmises, kuna just nimelt keegi eesti kommunist pidi olema see, kes tolle eriti tähtsa salamääruse Läände sokutas. Paraku varises NSV Liit enne kokku, kui saladuse reetja selgus.

Kõikvõimalikest meievahelise salaposti meetoditest väärivad märkimist vanamuusikaansambli Hortus Musicus juhi Andres Mustoneni pillikastid, Soome töötanud eesti keele õpetaja Virgi Jalaka televiisorikast, kirjanik Raimond Kaugveri õõnes puujalg jpt. 1984 saabus nahakreemi HTH pudelis Tallinna üks minitrükis, kellegi Priidu alias Juhan Talve avalik kiri EKP ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele. See oli äratrükk rootsieesti ajalehes Teataja ilmunud kirjutisest. Kreemipurki topitud teksti pesemise ja kuivatamisega nägin kurja vaeva (hea sõber võinuks minitrükise kaitseks kondoomi kasutada). Kirjas kritiseeriti teravalt Eesti venestamispoliitikat. Kirja autorsus tekitas EKP ladvikule pikka aega peavalu, igatahes kuulas KGB toona üle kõik mu Priidu-nimelised tuttavad alates näitlejast-lavastajast Priit Pedajasest ja lõpetades luuletaja Priidu Beieriga. Pole teada, kas salapärase Priidu toimik sai ENSV KGB-s lahendatud või mitte, enne kui nad 1991 olid sunnitud oma avaliku tegevuse Eestis lõpetama.

Raamatud
“Kersti Merilaas” (monograafia, 1989)
“Mis Sinust saab” (luulekogu, 1989)
“40 kirja lugu” (poliitilise lähiajaloo analüüs, 1990) (koos Rein Ruutsoo ja Andres Tarandiga)
“Neljänkymmenen kirje”. Otava 1990. (Koos Rein Ruutsoo ja Andres Tarandiga)
“Hirme ja arme” (artikli- ja esseekogu, 1993)
“Eesti Kongress: siis ja praegu” (Eesti Kongressi ajalugu, 2000) (koguteose koostaja Eve Pärnaste)
“Kõik sõltub kultuurist” (artiklikogu, 2003)
“Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (Uurimuslik biograafia.) Tallinn, Tänapäev 2009.
“Marie Underi Euroopa-reisid.Kuuskümmend üks kirja tütardele 17.X 1918 – 13.V 1930” Tallinn, Go Group ja Eesti Kirjandusmuuseum 2010.
“Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005–2009” Tammerraamat 2011.
“Marie Under. Elu ja luule” (uurimusliku biograafia 2. täiendatud ja täpsustatud trükk) Tallinn, Tammerraamat 2011.

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »