Susan Luitsalu

5. okt. 2020 at 8:39 e.l. (Susan Luitsalu, Uncategorized) ()

Susan Luitsalu – (1983) on eesti kirjanik, teleprodutsent, maailmarändur ja matkajuht ning meediapersoon.

https://kultuur.err.ee/1036590/kirjanduspreemia-nominent-susan-luitsalu-kavaldan-inimesed-probleemide-juurde-millest-nad-midagi-teada-ei-taha

Katkend: Ka naabrid nutavad, Rahva Raamat 2019, lk 167-175.

Lehtla esijalgrattur oli seemnete külvamise ajal seisnud täies varustuses köögiakna all, kollased liibukad ja rattasärk seljas, rattakingad endiselt jalas ja kiiver peas. Ta jõi spordijooki, et peale suurt füüsilist koormust taastuda ning tegi seda, mida talle ikka teha meeldis – targutada.
„Noh, lõpuks ometi, mutt teeb kah oma aia korda. Kaua ei oleks viitsinud vahtida mingit mõttetut platsi,” ütles ta Pillele, kes sealsamas sahtleid sorteeris.
Pille ei öelnud midagi. Tema meelest oli ka nende enda aed üks hiigelsuur mõttetu plats. See nägi tõepoolest välja nagu jalgpalliväljak. Õnneks, kuna ta ise polnud üldse mingi rohenäpp, ei tilkunud tal ka süda otseselt verd, et kuskile midagi istutada ei tohtinud, kuid ta oleks siiski eelistanud lopsakamat, hubasemat lahendust, õunapuid ja sõstrapõõsaid.
„Juba teine vispel,” mõtles ta ja otsustas, et kui Toomas duši alla läheb, viskab ta suurema osa sahtleid lihtsalt tühjaks. Niikuinii pole neid asju juba aastaid kasutatud. Lihahaamer. Kaanetaja. Vigurlõikur kurgispiraalide jaoks. Kõik need ja kümned muud imevidinad oli ta kokku ostnud viisteist aastat tagasi, kui ta oli olnud veel noor ja entusiastlik koduperenaine. Siis, kui ta oli veel suutnud end naiivselt veenda mingis romantilisest draamafilmist õpitud elutarkuses, et armastus on otsus ja kõik asjad, mis talle Toomase juures närvidele käivad, on vaid rumalad pealiskaudsed kapriisid, millest tuleb üle olla ja millega harjub, kui inimestest kasvab aegamööda kiindunud ja kokkuhoidev abielupaar.
„Oled sa kindel? Sa oled meile igasugust sitta tema kohta rääkinud. Minu ema ütleb, et kõik, mis sulle teise juures natukene närvidele käib on see, mida sa hakkad aastatega lausa jälestama,” ütles sõbranna Siiri, kui Pille oli teinud sõbrannadele teatavaks uudise, et ta abiellub.
„Mina just lugesin kuskilt, et hoopis need asjad, mida sa esialgu peab nunnudeks veidrusteks, on need, mida sa täiega jälestama hakkad,” ütles Pirjo loiult ja puhus suure nätsumulli.
„Kui sa nunnusid asju jälestama hakkad, siis usu mind, närvidele käivad asjad on pärast veel hullemad,” pani Siiri elutargalt asjad paika.
Pillele see jutt ei meeldinud. Ta klammerdus oma uhiuue Guessi käekoti külge, mille tulevane abikaasa talle ostnud oli, ja raius sõbrannadele mantrat, mida ta ise juba peaaegu et uskuma oli hakanud: „Toomas on väga normaalne mees. Tal on elus kõik paigas juba, ärid ja asjad…”
„Normaalne? Kas sa tahad normaalset või ägedat meest?” segas Siiri vahele.
„Tauno oli väga „äge”, aga vaata, kui… lapsik ta oli!” õigustas Pille edasi.
„Sest ta ei pidanud sind üleval ja ei ostnud sulle asju?”
Ka Pirjo oli sekkunud: „Toomasel on ju eksnaine ja need lapsed, on sul seda pagasit vaja? Sa võid ju niisama olla temaga koos seni, kuni tuleb midagi paremat. Siis saad ikkagi oma reisid ja Guessi kotid.”
„Issand jumal! Ma ei ole ju temaga mingite asjade pärast koos!” vihastas Pille.
„Mille pärast siis?”
„Ma ütlesin – tal on kõik paigas.”
„Sa ütlesid seda ka, et ta on paks ja teeb halba nalja!”
„Ma ütlesin, et ta võiks nats alla võtta, aga mitte, et ta on paks.”
Peale toda õhtut ei olnud Pille ei Pirjo ega Siiriga rohkem suhelnud. Ilma segajateta suutis ta endale suhteliselt edukalt sisendada, et naised tahavadki võimukaid ja jõukaid mehi, aga mitte asjade pärast, vaid seetõttu, et sellised mehed suudavad tagada perekonnale parima kvaliteediga elu ja sotsiaalse staatuse. Et Toomas on väga hea mees ja hea naise kohustus on selline inimene välja kannatada, pakkudes omalt poolt turvalist kodusoojust.
Pille oligi pesapunumisega reipalt ja entusiastlikult pihta hakanud, ostnud kokku kõik need eri suuruses visplid ja lihahaamrid ning naiivselt oodanud kokku- ja kooskasvamist, aga omakorda nende mõtete pinna all eriti pingsalt juba ka aastaid, kus taas lahku kasvatakse ning üksteise tegemistest enam sooja ega külma pole. Et saaks rahulikult omaette olla.
Kumbki nendest variantidest ei olnud realiseerunud. Toomas polnud eriti huvitatud südamest südamesse vestlustest, üksteise luuüdini tundmaõppimisest ega kompromisside leidmisest erinevate ootuste puhul. Ta nimetas seda „hingeliseks ilaks” ja käskis Pillel end kokku võtta. Harjuda ära, et raseda naise kõrvalt on mehel vaja vahel litsides käia. Et mees peab saama sõpradega omaenda saunas juua ja jaurata nii kõvasti kui tahab. Et mees peab saama magada, kui ta tahab, ning naine, kes ei suuda gaasivaludes imikut öö läbi vaikima sundida, on emana läbi kukkunud.
Ka harjumuspärasusest tingitud ükskõiksust polnud saabunud, sest Toomas oli veel ka kümme aastat hiljem nõudnud täit ülevaadet Pille käikudest. Tihti vaatas ta hommikul Porsche Cayenne`i odomeetrit ja õhtul uuesti ja nõudis aruannet, kuidas suudab üks koduperenaine päevas 150 kilomeetrit maha sõita. Pille ei tohtinud vahel, kui Toomasel eriti kahtlustav meeleolu oli, rääkida teiste meestega isegi mitte siis, kui need olid külalised nende enda majas. Tegelikult oli üleüldse parem kui Pille midagi ei rääkinud, ka naistega. Sõbrannadega väljas käimine võis toimuda päevasel ajal ja kindlasti pidi sel olema mingi mõistlik põhjus.
Tööl käimine? Pille ise oli kunagi olnud veendumusel, et naine võiks võimalusel lapse kolme-aastaseks saamiseni ainult kodus olla. Kui teine laps kolmeseks sai, tundis ta end aga, nagu oleks kuus aastat vangis istunud. Kuskile „orjama” minemisest ei tahtnud Toomas aga ka siis midagi kuulda, väites, et võib kaaluda meele muutmist, kui Pille esitab kirjaliku nimekirja asjadest, mis tal puudu on. Pillel ei olnud aga tõesti puudu midagi, mida raha eest osta oleks saanud…
Oma esimeste laste kohta oli Toomas Pillele rääkinud, et need olid olnud puhtalt eksnaise eraprojekt – juba eos olevat kokku lepitud, et isegi, kui minnakse lahku, jäävad lapsed naise hooldada ega puutu üldse kuidagi Toomasesse. Kui siis Sirje nõudis alimente ja pereüritustele kohale ilmumist, oli Pille vaese naiivikuna arvanudki, et tegemist on mingi hulluga, kes kättemaksupimeduses kokkulepetest enam kinni ei pea. Emana jõudis talle aga lõpuks kohale, et ükski terve mõistusega inimene selliseid kokkuleppeid üleüldse ei teekski ning hiljem, kui Toomas hakkas ka Pillele nende ühiste laste kohta väitma, et need olid olnud samuti ainult ja ainult naise idee (kuigi ta ise oli neid nuianud nagu poleks homset), näris Pille lõplikult läbi, kuidas selle „esimese perega” asjalood tegelikult olid.
Toomasel oli terve rida piinamisvõtteid, mida ta oma lõbuks rakendas ja mis ei jätnud ühtki jälge, mida arstile näidata või millega politseisse minna. Näiteks see, kuidas sa kellegi hommikul padjaga peaaegu lämmatad. Peaaegu. Seepärast oli ka Pillel oma buduaar, mis käis seestpoolt lukku ja kus oli väike lahtikäiv diivan (Toomas mingil imekombel endiselt arvas, et see on lihtsalt kanapee). Mehe alkoholiprobleemi süvenedes oli lihtne sinna „kogemata raamatut lugedes tukkuma jääda”, sest tüüp jäi ise diivanile magama ega viitsinud enam uimase peaga mööda maja naist taga otsida. Kui Pille oleks olnud voodis, oleks ta talle profülaktika mõttes une pealt kasvõi „nõgest” teinud. Ükskord oli ta Pille peale ka urineerinud ja õelalt irvitades väitnud, et tegi lihtsalt nalja. See, et Pillel puudub huumorisoon, on tema enda mure!
Kui lapsed olid olnud väiksemad, oli Toomasele aegajalt laste vannitamise ajal meeldinud teha ka trikki „Kui kaua suudab emme hinge kinni hoida?”, mis seisnes Pille pea vajutamises sinnasamasse vannivette, kus lapsed parajasti kummiloomadega mängisid. Loomulikult ehmatas kõõksuv emme Germani ja Johanna juba beebidenagi nutma, kuid hiljem hakkasid ju nad aru saama, mida see „trikk” päriselt tähendas…
Ja nüüd see laste internaati saatmine… Ei olnud nad seal seepärast, et tal oleks nende ühest ringist teise tassimisest kõrini saanud, nagu arvas Maire. Tegelikult olid nad välismaal koolis sellepärast, et nad ei peaks iga päev nägema, mis kodus toimub. Pereisale oli projekti serveeritud kui prestiižikat elukogemust ning ta oli rõõmsalt nõustunud – saavadki need põngerjad lõpuks tunda , mis on tõeline kord ja režiim. Lapsed ise olid ema pärast mures, kuid Pille lubas, et nende äraolekul saab ta olukorra lahendamise tõeliselt käsile võtta.
Päriselus muidugi Pille ainult muigas küüniliselt, kui mingis perevägivalla teemalises kommentaariumis keegi taas sõna võttis, et miks need naised ometi oma jõhkarditest meeste juurest ära ei lähe? Järelikult on ise lollid, et lasevad endaga sedasi ümber käia! Ta oli juba ammu loobunud varjunime alt tuuleveskitega võitlemisest ja selgitamisest, et esiteks ei saa keegi tükk aega arugi, et see, mis toimub, pole normaalne, ja kui lõpuks saadki… Kuhu sa lähed, kui sul on kaks väikest last? Kui sul pole raha? Kuhu sa lähed, kui mees ripub jala otsas ja lubab enam mitte teha seda, mida iganes ta sulle kogu aeg teeb? Kui sul on tunne, et sa oled selle olukorra endale tekitanud ja oma supp tuleb ise ära ka süüa? Kuhu sa lähed, kui su alles jäänud perekonnaliikmed on arvamusel, et teiste „eraelusse sekkumine” teeks kõik veel segasemaks ega paku sulle seetõttu isegi peavarju mitte? Kui mees ähvardab, et sa ei näe oma lapsi enam mitte kunagi? Kui su mehel on hunnikutes raha palgata endale kõige osavamad ja õelamad advokaadid?
Pille oli kõik need küsimused päriselus läbi mänginud ning saanud aru, et kui kuskile pole põgeneda (kui pole just nõus alustama nullist ja lastetuna, mida ta endale ühestki otsast ette ei kujutanud), tuleb olukord endale talutavaks teha. Esiteks jõi ta üsna palju veini ja šampanjat ning sõi rahusteid peale. Selle vastu polnud Toomasel midagi, sest veidi sassis naine oli rahulik naine, kes ei vaielnud vastu ega saanud ka autoga kuskile põgeneda.
Teiseks aga uimastas Pille järjepidevalt Toomast. Peale paari esimest koksi läks Pille tavaliselt viinalt salaja üle 80-kraadise peale, et mees kiiremini ära kustuks. Juhul, kui Toomasel oli õlle- või veinipäev (tema keeles ka kui alkoholivaba päev), tuli klaasi pudistada midagi, millel polnud maitset – rahustit või unerohtu. Murukeppija ei pannud kummalgi juhul midagi tähele ning omandas harjumuse sõpradele kekutada, kuidas tema on juba nii vana mees, et jääb iga päev diivanile magama.
Raha kõrvale panemine oli Pille jaoks algul täiesti võimatu tundunud, sest isiklikku sissetulekut või kinnisvara tal polnud, kogu raha tuli Toomase pangaarvelt Toomase pangakaardiga. Toomas nägi, kus ja millal Pille käis ja palju raha kulutas ning kui juhtuski, et vahel tuli kuskil maksmiseks sularaha välja võtta, pidi naine hiljem tšekkide abil oma tegevuse kohta aru andma.
Seepärast hakkaski Pille ühel ilusal päeval, umbes siis, kui väiksem laps lõpuks lasteaeda läks, pudeleid automaati viima. Seepärast ei andnud ta neid ka Kuldarile (välja arvatud need üksikud vahetevahel – Pille teadis väga hästi, kui raske oleks ainult pudelikorjamisest elus püsida). Ja seepärast ostiski Pille kõike võimalikult väikestes ja panditavates pakendites. Näiteks vesi tuli alati pooleliitristes pudelites, sest nende pant oli sama, mis pooleteiseliitrisel. Pille jaoks oli aga suur vahe, kas ta andis esmaspäeval ära 14 või 42 pudelit. Mahla ei joodud selles majas kunagi tetrapakist. Õnneks käis ka igal nädalavahetusel keegi külas, vahel isegi kahel päeval järjest. Kui jooke üle jäi, ei pannud Pille neid kunagi tagavaraks. Järgmist pidu ootama, vaid valas pudelid tühjaks ja viis automaati. Erilised maiuspalad olid tõeliselt suured peod nagu üsna pea saabuv kevadgrill, kuhu Toomas käskis tavaliselt siidrit ja õlut tellida lausa restidena.
Taaratšekid vahetas Pille sularahaks, sularaha aga pani oma isiklikule arvele, mille olemasolu Toomas vist kunagi teadvustanud polnud. Üheksa aasta vältel oli pudelite viimisest sinna kogunenud 4600 eurot.
Teine viis kopikaid kokku ajada oli sõbrannadega restoranis käia. Pille väitis Toomasele iga kord, et tegi välja, kuna tahtis näidata, et Küttidel läheb paremini kui teistel. Tegelikkuses aga kasseris sõbrannadelt nende poole sularahas sisse ja pani teenitud raha taas oma isiklikule arvele. See oli olulisel tulusam tegutsemisviis – üheksa aastaga oli sedasi kogunenud 5500 eurot.
Lisaks oli ta nimetatud aja jooksul oma kapist suutnud bimbode taaskasutusturgudele smuugeldada umbes 1000 euro eest Guessi käekotte, topikesi ja kingi.
Endiselt jäi õhku aga küsimus, mida selle 11 100 euroga teha? Üksik naine saaks selle rahaga Tallinnas ehk aastakese hakkama, kui olla äärmiselt kokkuhoidlik, aga mis lastest saaks? Kuhu inimene läheb, kes pole viimased 15 aastat tööl käinud? Lõpetab vast nagu see naine poe taga (Pille pidas silmas Terjet, kelle nime ta ei teadnud).
Midagi tuli samas ikkagi välja mõelda, sest kaine Toomas, keda enam alkoholi abil mürgitada ei saanud, tõotas muutuda väljakannatamatuks türanniks.

Raamatud:
Minu Dubai: klaasist linna kuldne sära, Petrone Print 2018
Küsimused kõikidele vastustele, Ajakirjade Kirjastus 2010

Püsiviide Lisa kommentaar

Lina Wolff

21. sept. 2020 at 1:40 p.l. (Lina Wolff, Nädala autor 2020) (, , )

Lina Wolff sündis 1973. aastal Hörbys, Lõuna-Rootsis, ja on elanud suure osa oma täiseast Itaalias ja Hispaanias. Isegi tema kirjandusteostes leiame palju piireületavaid ja mitmekeelseid inimesi ja keskkondi. Romaan, kõneka pealkirjaga „Polüglottidest armastajad“ (De polyglotta älskarna, 2016), tõi talle Augustipreemia, mis on Rootsi kõige tunnustatum kirjandusauhind. Romaan, mille on eesti keelde tõlkinud Kadi-Riin Haasma (Varrak, 2017), keerleb raamatuga samanimelise romaanikäsikirja ümber.

Foto autor: Gustav Bergman

Läbi Wolffi romaani kolme minajutustaja, kahe naise ja ühe mehe, kogeb lugeja valulikke, drastilisi ja julmi lugusid. Kirjandus, keeled, igatsus läheduse ja mõistmise järele, armastus, seksuaalsus ja võim põimuvad keeruliselt üksteisega. Romaan kirjeldab mehe ja naise vahelist suhet erinevatel viisidel, kasutades alusena kriitilist ja sageli iroonilist lähenemist, kus kesksel kohal on mehe pilk naisel.

Soorollid, seksuaaltung ning keha ja hinge vaheline konflikt on keskseteks elementideks peale „Polüglottidest armastajate“ ka autori teistes teostes. Selle teema arenduses kohtame destruktiivsust ja inimlikku alandust. Sama võib öelda ka novellikogu „Palju inimesi sureb nagu sina“ (Många människor dör som du, 2009), romaanidebüüdi „Bret Easton Ellis ja teised koerad“ (Bret Easton Ellis och de andra hundarna, 2012) ja viimase romaani „Liha aeg“ (Köttets tid, 2019) kohta. Vaatamata rusuvale alltoonile, on Wolffi tekstid sageli kantud peenest huumorist.

Kirjandus, kirjutamine ja dialoog (eelkõige mees)kirjanikega esinevad sageli Wolffi teostes. Näiteks Michel Houellebecqi romaane vaadeldakse kriitilise pilguga teisteski teostes peale „Polüglottidest armastajate“.

Lina Wolff on tegus ka hispaania keele tõlkijana ja tema viimaseks suuremaks projektiks oli Gabriel Garcia Marqueze kuulsa romaani „Sada aastast üksindust“ (Cien años de soledad) uus tõlge rootsi keelde 2020. aastal. Viimastel aastatel on Wolff elanud taas Rootsis.

Kirjandusfestival Prima Vista 2020 tutvustus

Katkend: Polügløttîdëst armåstajãđ, Varrak 2017, rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Lk 166-174.

Lapsena polnud ma ei ilus ega intelligentne, ainult päratu rikas, ja ma ei usu, et keegi suudab mõista, mida võin selline olukord inimesega teha. Inimesed, kes mind nägid, mõtlesid ikka, et näe, milline väike kole laps, sest ma olin ka saamatu väike laps, ja seega mind nende jaoks enam ei eksisteerinud. Õnnekombel oli mul aga – vähemalt alguses – täiesti ükspuha kõigest, mis puudutas välimust ja saavutusi. Mind ei huvitanud mu mittemidagiütlevad näojooned ega ka läbipaistev nahk ja veresooned, mis pinguldusid selle all kui ämblikuvõrgu ruudumuster. Ma võisin seinakapi peegli ees end profiili keerata ja oma puudusi üksteise järel üles lugeda, otsekui kuuluksid need mingile teisele olendile ja nagu ei saavutaks need minu elus kunagi suuremat mõju kui kooruva värviga sein majas, kus ma pole kunagi viibinud. Lühidalt öeldes kuulusin ma tol ajal õnnesärgis sündinud tüdrukute hulka, kes ei võrdle end mitte kunagi kellegi teisega ja kellele on nende endi väärtus täpselt sama enesestmõistetav kui kullakangi või teemandi väärtus.

Koolis sai mulle osaks – hoolimata mu nigelast edasijõudmisest – turvaline ja priviligeeritud kohtlemine. Õpetajad üritasid igal võimalikul moel hoiduda valgust heitmast mu puudulikele vaimuannetele, ja seda sel lihtsal põhjusel, et minu perekond oli kloostrikooli kõikide tegevusvaldkondade peamine rahastaja. Kõik alates õpetusest kuni õhtuste vespriteni maksis heldel käel ja kohusetundlikult iga kuu kümnendaks kuupäevaks kinni minu vanaema Matilde. Siis lippas üks kooripoiss lühikese vahemaa kloostrist Palazzo Latinisse, arve näpus. Vanaema palus tal istet võtta mõnel kabineti koheval diivanil ja keegi kelneritest tõi kandikul klaasi limonaadi, samal ajal kui mu vanaema kirjutas pikkade graatsiliste numbritega tšeki välja. Tema iseäraliku käekirja tingis sulepea, mille ta aeglaselt kastis pronksist tindipotti ja seejärel juhtis üle paberi, pilgus samasugune võidukas nauding kui kunstnikul, kes kannab lõuendile õlivärvi. Poiss sai seejärel tšeki pihku ja enne kui tint jõudis kuivada, oli ta juba lipanud Palazzo Latini laiast marmortrepist alla, edasi mööda kitsast Via dei Seminarit ja üle Piazza della Rotonda. Ma võisin seista meie korteri mõne inimesekõrguse akna all ja talle järele vaadata, arvata võib, et vildakas naeratus huulil.

Õpetajate ja mu perekonna regulaarselt toimunud vestlustel nenditi minu kohta alati, et parimad viljad valmivad aeglaselt ning et süsi ja teemant on tegelikult üks ja sama, ainult et teemandile on antud aega välja arendada oma eripära – see oli lause, mida mu matemaatikust isa korrutas terve mu lapsepõlve, nagu oleks tegu ülima tõega. Tema arvas alati, et hoolimata tulemustest on minus peidus paljutõotav matemaatik.

Nagu öeldud,“ ütles ta omaette noogutades, “valmib parim vili aeglaselt.

Minu isa. Minu isa, kes istus äraoleval pilgul diivanil ja kirjutas oma valemeid paberitükkidele, nendele paberitükkidele, mida ta suutis leida, ja kui tema enda paberid otsa said, võttis ta kasutusele selle, mis leidus käeulatuses. Need võisid olla kviitungid või mu ema akvarellide tagumised küljed, kui need juhtusid kuivama mõnel laual pehme mööbli kõrval, samuti võis tegu olla minu matemaatikavihikutega, mida vedeles siin-seal. Tagajärjeks oli see, et mu vihikutest võis aeg-ajalt leida pikki keerukaid võrrandeid, mis käisid mu matemaatikaõpetajal kaugelt üle pea. Tundsin selle üle alati uhkust, sest matemaatikaõpetajast võis aimata suhtumist, et aadlike lapsed kannatavad iselaadse kaasasündinud vaimunõtruse all. Isa märkmed mu kaustikutes olid minu moodus kätte maksta, kindlalt väita, et vähemalt pool minu muidu võib-olla mandunud kromosoomikomplektist on vahe kui teras.

Olen kindel, et teatud aja oma elust oli isa meie juures väga õnnelik. Ta käis oma kulunud velvetülikonnas ringi ja tema sinine seljakott oli esiku põrandal, pungil täis raamatuid ja pastakaid. Ta sõitis rattaga tööle, rajas endale iga päev teed läbi Rooma liikluse. Ja ükski meie linnas sündinud inimene ei võtaks midagi sellist ette, ent isast kiirgas justkui vankumatut optimismi asjade seisu suhtes, see oli nii vankumatu, et isegi autojuhid pidurdasid, kui teda nägid. Ja ta näis lausa hellitavat lootust, et mu ema perekonda on võimalik viia maailmale lähemale, või kui ei, siis maailma meile lähemale. Muhamed ja mägi… Võib-olla see andiski põhjust koosviibimistele, mida ta korraldas ülikooli kolleegidele. Nad olid kutsutud meile iga kuu viimasel pühapäeval kell seitse. Kõik nad saabusid väga täpselt ja uksehoidja lasi nad en masse sisse. Kuna nii paljud väikesesse lifti ei mahtunud, tulid kõik suures rühmas laiast marmortrepist üles. Kummalised akadeemilised inimesed valgusid nendel kordadel meie esikusse. Inimesed, keda isa oli mingis seoses tundma õppinud: doktorid, professorid ja mõnikord üliõpilased, kelles olid midagi keskmisest erilisemat ja kellele sai osaks au suhelda Rooma akadeemilise koorekihiga eripärases keskkonnas, kus võis tajuda kadunud aegade tiivalööke nagu mõnes Henry Jamesi romaanis. Need olid inimesed, kes tundsid huvi võimatute asjade vastu – vooliste mehhaanika ja kvargid, või mingit erilist liiki võililled. Näis, nagu poleks isa sõprade valikul seatud mingit piiri ei veidrate teemade kitsusele ega mõttekusele. Otsustav tegur jaburus, sellega piirnev hullumeelsus ning segaduses ja vahel justkui tagaaetava pilk olid valikukriteeriumiks, mis võimaldasid pääsu sellesse ringkonda. Ja näis, nagu oleksid kõrgeimas hinnas need akadeemikud, kes olid kõige eluvõõramad ja segasemad, ning see sobis mõttekäiguga, et mida lähemale tahad tüürida tuumale, millele oled oma elu pühendanud, seda kaugemale tüürid tavapärasest arukast mõistusest ja käitumisest. Ema silmitses neid vaikides, kui nad esikusse astusid. Siis läks ta kööki ja tõstis kandikule jahtunud valged veinid, samal ajal kui isa juhatas oma sõbrad kusagile diivanitele istuma. Juhtus, et isa heitis emale tunnustava pilgu, kui ema seejärel kandikuga ringi käis. Sellest pilgust võis välja lugeda iselaadset uhkust, uhkust selle üle, et kellelgi temasugusel võib olla minu ema sugune naine. Kontrastina isa uhkusest pakatavale ilmele võis akadeemikute nägudelt välja lugeda kohmetust. See oli kohmetus, mille juured olid nende vilumatuses, paratamatuses oskamatuses liikuda sellises keskkonnas nagu meie kodu. Meie ei olnud akadeemiline instants ja meie juures ei saanud seega teisi üle trumbata sellega, et alistad nad oma nohikliku üleolekuga. Mitte kusagile ei viinud uhkeldamine oma teadmistega Darwinist või muul moel näitamine, kui kindlalt hoiab ankur sind ratsionaalsuse igavas pinnas. Meie juures oli kõik vohav ja hiiglaslik. Ja siin ei olnud midagi boheemlaslikku ja ennastohverdavat või allaheitlikku, mida võib kiirguda inimestest, kellel on enda arust kutsumus. Samal ajal kui nad enda pugerikes võisid valida ehk ainult seda, millise tooli peale istuda, võisid nad meil valida nii saali kui ka diivanikomplekti. Ema nautis tekkivat kohmetust iga kord. Ta vaatas isa sõpradele mitmel põhjusel ülevalt alla, aga kõige olulisem oli see, et nood hoolisid nii vähe oma pealispinnast ega osanud end üleval pidada. Need akadeemikud, võis ta pärast nende kojuminekut öelda, ja nende tunnus: ninna tungiv magus roiskunud sibula hais, mida kerkib nii äratuntavalt nende kaenlaalustest.

Aga pikapeale ei tulnud isa enam toime. Või tegelikult ma arvan, et ta tuli toime meie kui perekonnaga, aga mitte sellega, kuidas maailm seal väljas meid oma külmal läbitungival pilgul ainiti jälgis. Võimalik, et isal õnnestus alla neeleta õelused, mida mu ema ja vanaema kohta kirjutati, iseäranis kui ta nägi, kui vähe see neile endile korda läks. Aga isa ei tulnud toime sellega, mida minu kohta kirjutati. Kui ühel paparatsol õnnestus kooli imbuda ja pääseda ligi kaustale, kus oli mustvalgel ära toodud minu kehvad tulemused kõrvuti kõrgete hinnetega, ja sel moel tõestada, kuidas Latini majast pärit raha moonutas tõde, siis murdus isas miski. Artiklit ilmestasid jõulist keelt kõnelevad fotod, mis pidid olema tehtud ühel pärastlõunal, kui ma olin haige ja üksi kodus ning käisin seetõttu paistes näo ja punaste silmadega Vittorio Emanuele lähedal puuviljaäris apelsine ostmas. Kuidagimoodi tekkis artikli lõpus tunne, et mina olen meie perekonna tupik, mädanenud kirss nüüdseks juba pahaks läinud vahukooretordil.

Meist on hullematki kirjutatud,” ütles ema ja viskas lehe paberikorvi.

Nad läksid mu lapse kallale,” pomises isa.

Ja kui haavatakse mehe ainsat tütart, siis haavatakse ka meest ennast hingepõhjani. Ta ei suutnudki enam nendest artiklitest toibuda, ja isegi kui ta ise seda iia

lgi ei möönaks, siis oli minu meelest just suutmatus mind kaitsta see, mis pani teda lõpuks mind saatuse hooleks jätma. Seljakott kadus esikust. Keerukad valemid kadusid mu matemaatikakaustikust ja värske õhu hõng, mida isa alati endaga palazzo`sse kaasa oli toonud, asendus minu, ema ja vanaema niiske vanaaegse lõhnaga.

Isa lahkumine Palazzo Latinist langes ajaliselt kokku minu seitsmenda klassi algusega ja mu sõprade naiseliku õitselepuhkemisega. Alustuseks polnud nad teadlikud oma uudsest võimust meessoo üle ja see tegi nad veelgi võluvamaks. Ent varsti olid neist saanud ärahellitatud ja nõudlikud nukukesed, ning muutus oli valuliselt ilmne. Neid nähes ei igatsenud ma enam selle järele, et minu hilise arenguga keha puberteeti jõuaks. Seda ei juhtunudki. Mu ainus füüsiline muutus teismeea esimestel aastatel oli see, et mu nägu venis pisut laiemaks. Ka nina läks jämedamaks ja juuksed jäid õhemaks, mis oli tüüpiline pigem üleminekueas naisele kui tüdrukule. Mu keha hakkas valmistuma suguküpsuseks, otsekui oleks see midagi sellist, mille jaoks on kõige targem varuda palju vedelikku. Randmed, pahkluud ja põsed läksid paiste. Nahk – mis pidanuks ootuspäraselt olema portselanvalge – hakkas mässama ning ninaselg ja kõrged põsesarnad piinlesid akne käes, mis andsid näole ärevil, leegitseva ilme. Vanaema, ema ega kelnerite võimuses polnud suurt midagi, millega loodust õigele rajale juhatada. Keegi neist poleks nagu mõistnudki, mida ilu puudumise korral peale hakata. Õhukesed juuksed kammiti tahapoole nagu kõikidel meie pere naistel ja koguti rangesse palmikusse, mis jättis näo üleni paljaks Siis vaatasid nad mulle jahmunult otsa, sest ükski neist ei suutnud mõista, mida nad valesti olid teinud.

Minu silmad olid kaua väga helesinised nagu lapsel ja hakkasid alles pärast kohtumist Marco Devotiga omandama seksuaalsele küpsusele iseloomulikku sügavust. Mu vanaema ei ole kunagi harrastanud tihedat seltskondlikku läbikäimist (ja ma arvan, et see aeg, mis Max Lamas meil veetis, oli üks seltskondlikumaid tema elus). Küll aga oli tal oma väike teenijaskond, keda ta kutsus kelneriteks. See koosnes kolmest Lõuna-Ameerika päritolu mehest, kes olid olnud meie juures nii kaua, kui ma üldse mäletan. Terve see aeg oli vanaema neid kelneriteks nimetanud. Enamik tema sõbrannadest nimetas oma teenijaid „assistentideks” või siis nimepidi – see oli igatahes kõige tavalisem, kui kõnealune isik oli juba aastaid majapidamises elanud. Aga vanaema nimetas neid niisiis kelneriteks ega kõnetanud neid nimepidi peaaegu mitte kunagi. Kõik kolm olid pärit Ladina-Ameerikast ja kõikidel olid küljes Ladina-Ameerika tervisehädad. Ühel oli probleem maksaga, teine kannatas enda väitel murtud südame all. Kolmandal polnud silmanähtavat viga ja just seetõttu oli ta veendunud, et tema vaevus on märksa tõsisem kui ülejäänutel. Neil kõikidel oli ka eriline suhe peeglitega. See, kellel oli süda murtud, võis oma peegelpilti vaadelda väga kaua. Ta tegi seda siis, kui ta arvas end üksi olevat, aga vahel sattusin mina või vanaema või emb-kumb teine kelner talle peale.

Seisad jälle siis ja vahid ennast peeglist?” küsis vanaema ükskord.

Ei, ma ei vahi ennast peeglist,” vastas selle peale kelner.

Mida sa siis teed?” küsis vanaema.

Ma otsin enda seest midagi, mis paistab olevat kaotsi läinud,” kõlas vastus.

Teine kelner leidis, et peeglid kui sellised on ohtlikud, sest nendes varitsevad deemonid. Kui inimene seisis peegli ette, siis avas ta end peegelpildile ning deemon kasutas juhust ning lipsas inimese sisse. Seejärel hakkasid inimeses arenema kõige hullemad läänemaised omadused: egoism ja kõrkus. Peeglis peegeldunud inimene läks aeglaselt, ent kindlalt vastu valusale ja ainult iseenda põhjustatud hävingule. Nii nagu rooste sööb rauda, mädandab sisekaemus inimhinge, ütles kelner, ja oleks huvitav teada, millisest raamatust ta sellist asja oli lugenud.

Kolmas kelner nägi kõike poliitilisest vaatenurgast. Tema arvas hoopis, et peeglid on spioonid. Ta ütles, et kõikides ühiskondades on olemas jälgiv instants ja kusagil ei ole see nii hästi arenenud, kui rikastes riikides – seal oli nimelt õpetatud inimesi iseendid vaatlema. Peeglid kujutasid endast seda jälgivat instantsi ja neid ei sunnitud inimestele sugugi peale, nood allusid sellele piiravale kontrollile täiesti vabatahtlikult ja isegi entusiastlikult. Mitu korda päevas mõõtis inimene ennast selle jälgiva instantsi ees. Tegi seda kohusetundlikult, omal algatusel ja sageli lausa rõõmsal meelel. Ja kui inimene ei tundnud kohtumisest oma peegelpildiga vaimustust, mida ei juhtunud peaaegu kunagi, siis ei andnud ta alla, vaid hakkas koostama plaani, kuidas muutuda täpselt selliseks, nagu temalt oodati.

Niisiis on piisanud kõikjale peeglite riputamisest, et inimesed end ohjes hoiaksid, sest mitte keegi,” ütles kelner, „ei ole sinu vastu nii range kui sinu enda pilk.”

Kelnerid arutasid neid teooriaid omavahel. Ja olgugi et nad ei leidnud iial ühist keelt peeglite tõelise olemuse üle, jõudsid nad siiski ühisele järeldusele, et peeglitel oli potentsiaal tähendada halba, ning seetõttu katsid nad need igal suvel mõneks päevaks linadega kinni. Vanaema naeris selle peale kuivalt, ju ta arvas, et see on täiesti tarbetu. Mina aga pean ütlema, et ma tundsin neil päevil oma kodus levimas ootamatut rahu.

Ometi ei meeldinud vanaema kolm kelnerit mulle kunagi. Tegelikult ma suisa ei sallinud neid. Juba lapsest saadik olen mina olnud see, kelle peal on olnud neil kõige lihtsam välja elada vanaema tekitatud frustratsiooni (minu ema ilmutas juba varakult vaimuhaiguse märke ja ei tulnud kõne allagi, et keegi oleks temale lähenenud). Näiteks ma mäletan, kuidas nad hõõrusid vannis mind harjaga, mille nad olid enda jutu järgi ostnud Rinascente parfümeeriaosakonnast, aga mis oli kindlasti hoopis selline hari, millega kraabitakse kartuleid. Selle tõttu vihkasin ma lapsena vanniskäimist ja mingil moel on mul ikka veel raske eristada sooja vee tunnet metallriivi tundest nahal. Mu nahk läikis nendel kordadel üleni punasena, ja kui ma vanaemale rääkisin, siis ütlesid kelnerid, et hoopis minul on väga tundlik valge nahk ja et just seetõttu on nii oluline, et ma täiesti puhtaks saaks. Rooma heitgaasid tungivad naha sisse ja ladestuvad poorides kõige alla, rasva taha, ütlesid nad vanaemale, ja kordasid seejärel öeldut hispaania keeles, nagu aitaks see midagi selgitada, detrás el cebo, doňa Mathilde, la suciedad se mete detrás del cebo en la piel de la niňa. Vanaema noogutas mõtlikult ja ütles viimaks, et ju on kelneritel õigus. Ilus valge tundlik, aga täiuslik nahk oli eristumise ja klassi tunnus. Samasugune rikutud nahk aga võis purustada ükskõik millise naise väljavaated. Minul jääb üle vaid välja kannatada, ütles vanaema, ja otsekui lohutuseks lisas ta, et temal oli väiksena samamoodi, ja tema puhul läks ju lõpuks kõik hästi.

Hoolitsege selle eest, et ta saaks korralikult puhtaks,” ütles ta enne äraminekut, ja siis vaatasid kelnerid mulle kahjurõõmsalt otsa.

Püsiviide Lisa kommentaar

Marek Krajewski

11. sept. 2020 at 6:07 e.l. (Marek Krajewski) (, )

Marek Krajewski (sdn 1966) on Poola krimikirjanduse lipulaev, tema romaane on tõlgitud kahekümnesse keelde. Kõige tuntum on romaanitsükkel jõhkrast ja hellast Breslau politseinikust Eberhard Mockist, kes armastab naisi ja alkoholi (seni on ilmunud üheksa raamatut). Krajewski on hariduselt klassikaline filoloog, lisaks doktorikraadiga. Klassikaliselt filoloogilt nõutakse täpsust ja detailiarmastust ning neid väärt omadusi näitab Krajewski ka krimikirjanikuna. Krajewski romaanides on palju musta huumorit, teda on nimetatud ka Poola Chandleriks.
/www.hlk.ee/

Katkend: Katk Breslaus, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2020. Poola keelest tõlkinud H. Lindepuu. Lk 202 – 211.

Breslau, pühapäev 24. märts 1924, kell kuus pärastlõunal

Cornelius Wirth püüdis tõmmata otsustava piiri era- ja ametiasjade vahele. Ta ei lubanud, et need kaks tema elu sfääri mingiski punktis lõikuksid. Ta ei rääkinud kunagi oma kauaaegsele uudishimulikule armukesele ega tema veelgi uudishimulikumale alaealisele õele – keda ta ka uhkelt ülal pidas – igapäevastest keerukatest sündmustest, mis kaasnesid tema ametiga. Ta oli veendunud, et kuuleks nende peenehäälset kiljumist, kui paljastaks, millega ta argiselt ametis on. Ehkki nende positsioon tema elus ei andnud volitust mingiteks küsimusteks ja pretensioonideks, sallis ta, – ise ka ei teadnud, miks – tigeduse- ja hüsteeriapurskeid ning libises neist üle pomina ja ühesilbiliste vastustega, mis kumbagi naist ei pannud imestama ja kinnitas arvamust temast kui „tõelisest mehest”, kes on sõnaaher ja ajab oma asja. Ja ta oli sama kidakeelne, kui südameasjade kohta pärisid temalt need, kellega ta kõige meelsamini mõnusid nautis. Pealetükkivate prostituutidega, kes tahtsid teada, kui mitu korda „armas Corni” rahuldab oma armukest, oli ta vaikiv, kärsitu ja lõpuks tõukas endast sellised, kes muutusid liiga pealetükkivaks.

Sellepärast ei olnud ta sugugi rõõmus, kui tema patroon Eberhard Mock pakkus talle privaatseks kohtumiseks välja bordelle või väikseid hotelle, mis ei olnud midagi muud kui maskeeritud bordellid. Mock – erinevalt Wirthist – võttis neid pesasid oma koduna. Mock oli ju poissmees ja pordumajade alaline klient, peale selle ei olnud tal juba mitu head aastat ülalpeetavat, sest – erinevalt Wirthist – oli ta impulsiivne, tõrges igasuguse karjumise, kiljumise ja hüsteeria vastu, suhtus äärmiselt kahtlustavalt, kui keegi proovis teda n-ö enda omandiks teha. Lõbunaised ilmutasid seevastu sellist käitumist väga harva, enamasti aga üldse mitte. Seepärast armastaski Mock neid, aga ilma sügavate sentimentideta. Tihti õnnestus Mockil läbi tungida nende põlglikust ja vulgaarsest kaitserüüst; siis jõudis ta haiget saanud väikeste tüdrukute hella sisemusse, kes tahavad, et neid hoitaks ja kaitstaks. Loomulikult oli nende hulgas ka selliseid – tigedushetkel tõdes Mock, et need on isegi enamuses -, kes tema juures nurrusid kui kassipojad, aga pärast kahekordse tasu sissekasseerimist naersid selja taga tema sentimentaalsust. Ehkki Mock teadis seda, ei olnud tal kahju nendele osutatud hellusest, mille eest – siiralt, või mitte, tundeliselt või mehhaaniliselt – andsid nad talle mesimagusaid hetki, mida Napoleon nimetas „sõdalase puhkuseks”.

Niisiis, Mock määras Wirthile telefonitsi kohtumise kella kuueks pärastlõunal Ruudipärja hotelli. Ta tegi seda hetkel, kui raekoja kell lõi juba kolmveerand kuut. Wirth, kes oli parajasti oma naisukestega Dahnstrasse villas magustoitu nautimas, istus vandudes automobiili, käivitas mootori ja võttis paigalt nii tormakalt, et tema isiklik turvamees Heinrich Zupitza jõudis vaevu hüpata eksklusiivsesse Protosesse ja võtta sisse koht oma šefi kõrval.

Viis minutit pärast kuut olid nad juba nimetatud hotelli toas number 12 ja vaatasid uskumatul pilgul ja ääretu imestusega Mocki, kes mugavalt diivanil lösutas. Mock tõmbas sigarit, mõlema käe pöidlad olid veskitaskusse surutud. Voodi oli segamini, lina otsapidi põrandal, tekk mütsakus päitsis. Õhus oli veel odavat naisteparfüümi. Mocki ilme ja tema naeratus ütlesid neile paljutki. On teinud korraliku kepi, mõtles Wirth, ja nüüd järgneb pikk ja rumal jutt kruustangidest, mingid kreeka või rooma kõrvalepõiked, ja lõpuks šantaaž praktikas. Ja see peab olema pühapäeval! Grammafonimuusika ja ühise struudlisöömise asemel minu väikese hiirekese ja tema õega.

„Jah, jah,” naeratas Mock, justkui lugedes Wirthi mõtteid. „Õppida, kulla mehed, ikka ja aina õppida! Täna toimub järjekordne õppetund, kuidas kruustange kasutada. Tänased on loomulikud ja pigem improviseeritud. Mul ei olnud aega, et täpsemalt kontrollida, milline on mehe nõrk koht, keda me kohe näeme. Seepärast peame selle hella koha lokaliseerima ad hoc. Ma olen kindel, et tänane õppetund läheb libedalt, sest see toimub samasugustes tingimustes, kui eelmine. Odavas hotell-pordumajas. Selle teemaks on … Noh, mis, Wirth?”

„Nõrga punkti leidmine,” vastas Wirth tõrksalt.

„See oli sissejuhatus. Aga nüüd asja juurde!”

Mock, endiselt sigarit suus hoides, tõusis ja andis Wirthile ja Zupitzale märku, et need tuleksid temaga kaasa. Kui nad olid juba koridoris, kummardus Mock Zupitza poole ja sosistas talle midagi kõrva. Zupitza noogutas. Ta läks ukse juurde ja torkas muukraua lukuauku. Zupitza lükkas ukse paokile. Nad kuulsid ülimat rahuldust saava naise oigeid. Uks kääksatas. Oiged ei lakanud. Hoopis valjenesid. Sellega liitus isase madalahäälne nohisemine. Mock astus tuppa. Esiplaanil oli naise selg ja tagumik, mis rütmiliselt liikusid. Valged ja liigagi täidlased. Kaelal oli niiskusest krussis lühikeseks lõigatud juuksed. Mock kiskus oma pilgu – mitte ilma kahjutundeta – daami ümarustelt ja otsis pilguga mehe

nägu. Ta ei märganud seda. Viimane tema nähtav kehaosa oli rangluu, kõrisõlm ja lõug altvaates. Pea rippus üle voodiääre alla.

Mock andis oma kaaslastele märku, et need ei liiguks paigalt. Ise läks ta ümber voodi ja silmitses armastajaid. Kumbki neist ei märganud teda, sest mõlemal olid silmad kinni. Mock hüüatas, nii nagu lapsed, kui tahavad kedagi ehmatada, sigar endiselt suunurgas. Ta haaras mehel kõrvust, mehe nägu oli alaspidi olemisest verd täis valgunud.

„Hoidke teda kätest kinni,” hõikas Mock, ise pigistas kätega mehe põski, justkui tahaks oma kompanjonidele puust ja punaseks teha, mida tähendavad kruustangid.

Naine oli vakka ja vaatas hirmunult Mocki ja tema kaaslasi. Tema armuke püüdis Zupitza ja Wirthi haardest lahti rabeleda. Tagajärjetult vingerdas ta voodis, püüdes end kõhuli keerata. Mõneteistkümne sekundi järel andis ta alla. Ta lamas rahulikult ja sosistas: „Laske mind lahti, palun! Mul on valus!”

Sama tõhusalt oleks ta võinud oma ründajatelt halastust paluda Goethe „Haldjate kuningat” deklameerides.

„Ah või valus?” naerats Mock, surudes tema lõuga, nii et verd täis valgunud nägu oli järjest lähemal põrandale. „Aga enne ei olnud valus, või mis, Oschewalla? Enne oli hea. Õnnis, lausa õnnis olek! Mõjub teravalt, kui veri valgub pähe, mis? Selline fiku-miku meeldib sulle, oi, kuidas meeldib!”

„Laske lahti, palun!”

„Laske lahti!” kamandas Mock.

Oschewalla tõusis taarudes ja tõmbas püksid jalga. Ühel hetkel takerdus ta säärde kinni ja vajus raskelt voodile. Naine oli teki alla peitu pugenud. Isegi pea oli teki alla peitnud.

„Kas näed, kui hea ma sinu vastu olen?” Mock istus toolile ja pistis pöidlad vestitaskusse. „Lasin su lahti… Veri valgub pähe… Aga küll kõik rahuneb… Jah, jah, Otto, kõik läheb normi tagasi…” Seda öeldes patsutas ta lamajat põsele. „Aga ma võin olla veel parem. Ma võin sulle lubada edasist mõnu selle Willendorfi Venuse rüpes…”

„Mida ma pean tegema?” Oschewallal õnnestus lõpuks püksid jalga tõmmata ja ta istus voodi äärele.

„Vastama küsimusele,” muutus Mock ühtäkki tõsiseks. „Lihtsale küsimusele. Aga kõigepealt sissejuhatus. Mul ei olnud sinu vanglas igav. Ja kas tead, mispärast? Sest ma mõtlesin aina selle degenerandi viimastele sõnadele, kellel ma kongis kaela kahekorra keerasin. Kas ma pean neid kordama või mäletad neid järsku ise?”

„Ei mäleta.”

„Ta ütles: „Ta maksis mulle, Oschewalla maksis mulle sinu häbistamise eest!””Mock viskas kustunud sigari pesukaussi. „ma mäletan neid sõnu selgelt, aga ma ei mõista nende tähendust. Kas sa juba aimad, mida ma siin täna teen?”

„Jah, aiman.” Oschewalla pani endale särgi selga. „Aga mida ma vastutasuks saan, et sulle seda ütlen?”

„Rahu saad,” vastas Mock, „püha rahu. Ma lähen siit välja ja jätan rahule sinu ja sinu naisukese selles armupesas. Miks sa maksid Dziallasele selle eest, et ta mulle kere peale annaks, et ta häbistaks mind nõnda nagu kadunud Priesslit?”

„Ega ma ise maksnud,” vastas valvur rahulikult, „ma lihtsalt andsin talle kellegi teise raha edasi.”

„Kelle?”

„Kriminaalpolitsei ülema Heinrich Mühlhausi…”

Sügav vaikus võttis maad. Mock vaatas uurivalt Oschewallale otse silma sisse, pupillid paistsid tumenevat, samal ajal kui tema põsed heledamaks muutusid. Ta oleks võinud paluda Oschewallal nime korrata, aga polnud vaja. Sest kõlas nii nimi kui ametikoht. Senimaani oli olnud see nimi tema jaoks teeviit, selle nime kandjat ta austas ja sidus sellega oma helgemaid lootusi, see ilmus ajakirjanduses üllate omadussõnade saatel ja andis hingekosutust Breslau elanikele. Kuni tänaseni. Tänasest on selle nime kandja keegi, kes oma rahaga õhutas pervert Dziallase viha Mocki vastu, keegi, kes tahtis Mockist teha paaria, vanglaprussaka. Ta mitte ainult ei pidanud paluma korrata seda nime, vaid ta ka ei tahtnud seda teha.

Ta pööras sõnagi lausumata armukestepaarile selja ja suundus ukse poole. Wirth ja Zupitza läksid talle järele. Esimene neist tahtis irooniliselt küsida, mis uut liiki tangid need pidid olema, mida nad täna justkui tundma õppisid. Ta ei küsinud, sest midagi oli ta täna Mocki teoorist õppinud. Juba ammu oli ta märganud huvitavat reeglipärasust, aga alles nüüd mõistis märke ja prognoose. Kui Mock teeb pika sissejuhatuse, lõbustab end ladina maksiimidega ja antiigi huvipakkuvate seikadega, siis kruustangid toimivad kehvasti või ei toimi üldse. Kui – nagu nüüd pärast selle nime kuulmist – Mock vaikib, surub hambad kokku ja lahkub väga kiirel sammul, siis on see ilmne märk, et peatselt kasutab ta veelgi vägevamaid riistu. Ja te tema sihtmärk ei pääse tema eest. Ja et see saab olema valus.

Heinrich Zupitza õppis ka midagi sellest pärastlõunast. Senimaani ei teadnud ta, et erootilise galopi ajal „laksab kõvemini”, kui ratsul on pea rippu.

Breslau, pühapäev, 23. märts 1924,

õhtul kakskümmend minutit seitse läbi

Breslaus, nagu ikka paastu ajal, kõlasid kirikutes ja kontserdisaalides passioonid. Schlesisches Landesorchesteri muusikud või Orchester-Vereini koorilauljad, isegi asjaarmastajatest mees- ja naisansamblid, kellest ei olnud Sileesia pealinnas puudust, hülgasid selleks ajaks kergema ja isegi patriootliku repertuaari ja haarasid kannatuse, reetmise ja ristilöömise pateetiliste nootide järele. Kriminaalnõunik Heinrich Mühlhaus ei olnud eriline passioonlike oratooriumite austaja, kõik reekviemid äratasid temas vastumeelsust, ja hiioblikud kurtmised tõid suule haletseva muige. Seega rõõmustas ta ääretult, kui abonementkontserdil Lobe muusikateatris toimus kavas mingil põhjusel muutus ning Bachi „Johannese passiooni” asemel pidi tulema esitusele Mahleri Viies sümfoonia ja Beethoveni „Leonora” avamäng, ning dirigendiks oli Georg Dohrn.

Õhtu algas Mühlhausile üsna õnnetult. Tema abikaasa otsustas panna tänasele kontserdile pähe vanamoodsa suure kübara. Seda oleks võinud mõista, kui ta kunagi poleks käinud kontserdil ja kui tema mees ei oleks reeglitele tähelepanu juhtinud. Aga nii ju ei olnud. Kontserditel oli ta käinud juba kakskümmend aastat oma politseinikust mehega, kelle kohta oleks võinud kõike öelda, aga mitte seda, et ta ei pea kinni reeglitest ja eeskirjadest. Miks naine siis üldse peakatte järele käe sirutas, kui igal piletil ja kontserdikuulusel on juba peaaegu viiskümmend aastat märkus „austatud daamidel ei lubata ilmuda kontserdisaalidesse kübaraga”? See oli seletamatu, nagu ka see, et Mühlhausi ja tema abikaasa saali päästnud piletikontrollija ei juhtinud tähelepanu proua reeglitevastasele kübarale. Alles nende taga istujate sisistamine ja valjud märkused teadvustasid Mühlhausile piletikontrollija vea. Ta heitis pilgu kellale. Kontsert pidi algama kolme minuti pärast. Raiskamata aega selgitustele, võttis ta naisel kübara peast ja jooksis saali ukse poole, mõttes paludes, et garderoobis ei oleks liiga pikka järjekorda. Tema palveid võeti kuulda. Kui ta andis riidehoidjale oma žetooni, kuulis ta esimest kella. Igal abonemendil ja kuulutusel oli kirjas, et kontserdi ajal enam saali ei lasta, ta mäletas seda. Ta kiirustas pilguga riidehoidjat tagant, kui see otsis loiult palitut, et kübar õigesse riiulisse panna. Lõpuks sai Mühlhaus ka riiulinumbri ja siis kõlas teine kell. Ta pöördus ja tahtis saali kiirustada. Ent ta ei teinud seda. Ta tardus. Tema ees seisis Eberhard Mock koos kahe mehega, kelle süngeid nägusid oli Mühlhaus kusagil näinud. Üks nendest, pikka kasvu turske tüüp, hoidis kätt palitutaskus. Ja see tasku oli punnis mingist piklikust esemest. See võis olla püstolitoru ja võis olla ka täitesulepea. Mühlhaus oleks seda hõlpsasti teada saanud, kui ta oleks tõstnud kisa. Kuid ta vaatas mehele otsa ja loobus kisa tegemisest. Tema pähe ilmus absurdne mõte, et piletikontrollija ja tema oma naine olid nende meestega mestis. Tema kahtlustav politseinikumõistus lihtsalt ei võtnud omaks, et see oli täielik juhus, mis aitas Mocki. Ja just siis kõlas viimane, kolmas kell.

Püsiviide Lisa kommentaar

Andrus Kivirähk

21. aug. 2020 at 10:45 e.l. (Uncategorized) ()

Foto autor: Ave Maria Mõistlik – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=31100573

Andrus Kivirähk – (1970) eesti kirjanik.

Katkend: Sinine sarvedega loom, EKSA 2019, lk 110 – 121.

Täna ei olnud mul Õpetaja juures tundi, tema pidi jälle ühele peenele lõunasöögile minema. Tema alati kirub ja vannub, kui kutse saab, aga läheb ometigi. Nojah, miks ta ei peaks minema, saab tasuta kõhu täis ja volilt veini juua. Ja siis saab tema seal sääraste inimestega kokku, kellelt uut laenu küsida. Vanad võlausaldajad on muidugi ka tihtipeale nendel lõunasöökidel, aga seal on neil vats heast-paremast punnis ja väike kilk peas, nii et nad pole nii kurjad ja Õpetajal õnnestub neilt tihtipeale oma võlale pikendus välja kaubelda. Nii et need on igatepidi tulusad piduõhtud. Õpetaja kurdab küll, et ta matside ja lollpeade seas peab aega veetma, aga mis sa teed ära, võlgu saabki küsida ainult matsilt ja lollilt, korralikul inimesel pole raha kunagi üleliia. Korralik inimene on ise hädas. Minult pole midagi võtta või minu emalt või Nirgi mammalt. Meil pole õieti endilgi.

Minul on muidugi ikka kahju, kui Õpetajat kodus pole, nii et meil joonistamistund raisku läheb. Pärast seda kurjavaimu merekindlust on alati hirmus

tahtmine midagi meeldivat teha, muidu tunned end nagu mõni väike hammasratas kella sees, mis ka muudkui päevast päeva ühes suunas pöörlema ja tiksuma peab. Tõmbad seal neid sirgeid kriipse ja teed igavaid jooniseid, aga ise unistad samal ajal, et millal see päris elu kord algab! Ja õnneks tead, et kohe, kui merekindluse ukse enda järel kinni lööd, punud Õpetaja juurde ja läheb lahti! Rahvalik tüüp juba ootab joonistamist.

No ja kui siis Õpetajal pole sinu jaoks mõni päev aega, siis on kurb meel. Siis ei oskagi enesega midagi suurt peale hakata, päev täitsa raisus. Hulgu niisama ringi ja vahi ajaviiteks maiustustepoes martsipanist kassi. Aga täna oli teine lugu, täna oli minul kogu aeg meeles, milline isand mind kodus kuuris ootab. Ehtne Kalevipoeg!

Nii et vaevalt oli kell kukkunud ja minu tööorjus läbi saanud, kui mina padavai kodu poole silkasin. Peaaegu oleksin veel voorimehe hobuse alla jäänud, selline rutt oli! No see oleks küll narr lugu, kui ma praegu surma saaksin, endal Kalevipoeg kuuris! Ei, siis mina roniksin kirstust ka veel välja, et tema pilt valmis teha!

Kodule lähemale jõudes mina võtsin väheke hoogu maha ja hakkasin hiilima. Mina pidin ju peale passima, et ema või Viiu või mõni teine kodune naisterahvas mind ei märkaks. Muidu kamandatakse tuppa ja antakse mingi tobe töö teha. Mina polnud ju öelnud, et ma täna Õpetaja juurde ei lähe, nemad ei teadnud mind oodata. Ja polnudki tarvis mind oodata, minul ei olnud praegu naiste ja koduste tööde jaoks aega. Mina pidin vaikselt vanasse kuuri pääsema.

Läkski õnneks. Päevasel ajal oli seal ikka palju valgem, nurgas konutav kaltsukubu selgelt näha. Armas taevas, mis ta kõik enesele ümber oli mässinud! Kartulikotte oli seal ja kalavõrke ja üldse igasugu räbalaid, mida maast leida annab. See oli kohe nagu mingi koorik või teokarp. Ja Kalevipoeg piilus sealt seest välja, täpselt nagu tigu, kellest pole ka tavaliselt suuremat midagi näha kui koja seest välja ulatuvad kaks sarve.

Ütlesin viisakalt tere ja küsisin, kuidas võõras ennast tunneb. Eilne vorst oli puutumatult alles. Uurisin, et kas härra kõht pole tühi, aga vastus jäi jällegi saamata.

Mina kraamisin siis joonistustarbed välja ja palusin, et Kalevipoeg ennast kaltsupuntrast välja harutaks ja mulle poseeriks.

Seda ta siis tegigi. Puges oma pesast välja ja seisis keset kuuri. Ja jälle sama lugu, mis eile – tema justkui ujus mu silme ees. Eile mina võisin selle hämara kuuri või võbeleva küünlavalguse süüks ajada, aga täna mitte.

“Teie otsekui voolaks laiali,” ütlesin mina hämmeldusega. “Katsuge ometi mitte niimoodi võdiseda, kole raske on sedasi joonistada.”

Kalevipoeg ei öelnud sõnagi ja väreles ikkagi edasi. Minul ei jäänud muud üle, kui joonistama asuda, ja jälle, täpselt nagu eile – joonistada teda sai! Paberile tekkis taas üks suur ja tugev eesti mees, pikad juuksed paelaga kokku seotud. Olin eile pimedas oma tööga hästi toime tulnud, päevavalguses tehtud pilt ei erinenud küünlapaistel joonistatud pildist karvavõrdki.

Ah siis selline ongi Kalevipoeg, mõtlesin mina. Kreutzwaldi raamatut olin mina lugenud küll, kuidas siis muidu, iga eestlane tundis seda! Aga pildi peal polnud mina eestlaste kuningat veel kunagi näha saanud. Keegi polnud teda joonistanud, nii et mina olin nüüd esimene.

Kusjuures juhtus jälle see, mis eile – mida kauem ma pildi kallal töötasin, seda selgepiirilisemaks Kalevipoeg muutus. Tundus lausa, et mina ei joonista mitte ainult oma paberile, vaid õhku – sinna, kus ta jalad harkis seisis. Mina tõmbasin paberile kriipsu – ja ka ehtsa Kalevipoja piirjooned muutusid tugevamaks. Mina töötasin pildi peal ta silmnäo kallal – ja ka tõelise Kalevipoja silmadesse ilmus kindel pilk. Mina joonistasin tema lõuga – ja minu ees seisval Kalevipojal tekkis lõua alla hõbedane sõlg. Joonistasin ka sõle – ning päris sõlg hakkas helkima ning särama, justkui paistaks tema peale päike.

Mina sain sellest indu juurde. Lõpetasin ühe pildi, heitsin selle kõrvale ja alustasin sedamaid teist. Kalevipoeg aina kosus, muutus aina eredamaks ja maisemaks. Nüüd sain mina teda juba hõlpsasti vaadata, ta ei hajunud enam mu silmade ees udukoguks. Nägu oli läinud jumekamaks, hakanud õhetama, tugevatel kämmaldel oli näha veresooni. Mina muidugi jäädvustasin kõik paberile ja mis juba kord üles oli joonistatud, see enam taanduda või haihtuda ei saanud.

Lõpuks oli mul ka teine pilt valmis. Esimesega väga sarnane, ainult et mees pildil oli vahepeal otsekui kõvasti päikest saanud, kõhu täis saanud ja välja puhanud. Näitasin joonistusi Kalevipojale ja küsisin, et kuidas meeldib.

“See on ju päris minu moodi,” vastas mulle jäme, põrisev hääl. Kalevipoeg võttis laualt teise vorsti ja hammustas tubli suutäie. Küll ma ehmusin! Selline tunne oli, nagu oleks taburet korraga rääkima hakanud või nagu oleks kirves ahju ees korraga püsti tõusnud ja laua taha putru sööma läinud.

“Päris maitsev,” jätkas Kalevipoeg. “Mis loom see on? Mingi madu? Ma pole ussi varem söönud.”

“See on vorst,” ütlesin mina.

“Ei teagi sihukest,” vastas Kalevipoeg ja tegi vorstile lõpu peale. “Kuidas neid püütakse? Kas raudadega? Või elavad nad vees nagu angerjad? Elavad nad karjas või üksipäini?”

Ma ei olnud hetkel küll võimeline oma külalisele vorstivalmistamise kunsti tutvustama! Olin liiga jahmunud ja liiga suures vaimustuses. Ja mitte isegi niivõrd seepärast, et minu ees seisis Kalevipoeg. Oleks ta lihtsalt uksest sisse astunud või

mulle hobuse seljas vastu ratsutanud, siis eks ka see oleks olnud ootamatu, mis seda rääkida! Samas, ilmas on igasugu imesid ja ikka võib juhtuda, et mõni sihukene ka sulle ette juhtub. Hakkab kaugelt maalt tulema, tuleb ja tuleb, ning viimaks ongi kohal ja kõnnib su nina eest üle tee, vaata et varvastele ei astu.

Minu jaoks oli imepärane hoopis teine asi. See armetu räbalahunnik, kelle ma oma kuuri olin talutanud, oli minu nähes muutunud lihast ja verest pulbitsevaks inimeseks. Ta oli ellu ärganud! Ja nüüd kõige tähtsam. Mina olin ta ellu äratanud! Mina olin ta elusaks joonistanud. Nii see oli! Ma olin olnud nagu jumal, kes loob põrmust Aadama ja Eeva. Mina olin loonud vanadest kaltsudest Kalevipoja, nii nagu maal talupojad ehitavad oma auklikest kuubedest hernehirmutisi.

Oi, ma olen alati igatsenud, et saaksin eluta asju ellu äratada! Lapsena juba meisterdasin tammetõrudest ning kastanitest lehmi ja hobuseid. Ja unistasin, et küll oleks vahva, kui nad mul laua peal ammuma ja kepsutama kukuksid. Oleks mul siis alles uhke kari! Koolis jälle vaatasin klassitoa seinal rippuvat keisrihärra pilti ja mõtlesin, et küll saaks nalja, kui ta korraga keele suust välja ajaks. Või siis sülitaks – plärtsti! – keset põrandat. Koolmeister arvaks, et see on koolipoiste temp ja hakkaks kurjustama, nõuaks, et süüdlane tuleks ja pühiks tati ära. Ja samal ajal keiser sülitaks uuesti. Siis juba koolmeister saaks aru, mis toimub ja läheks näost lubivalgeks, justkui kipuks talle minestus peale. Aga ta ei imestaks, vaid võtaks valveseisangu ja annaks Tema Majesteedile au. Aga keiser näitaks jälle keelt.

Minu arust oleks ilmatuma põnev, kui eluta asjad kõneleksid ja ringi jookseksid. Viiule ma ka ütlesin ükspäev, kui ta põrandat küüris, et mõtle, kui see hari korraga minema sibaks, justkui tuhatjalgne. Jookseks kummuti alla ja teeks koledaid hääli, umbes nagu armuvalus kass. Ei tea, mis siis saaks? Viiu vaatas mulle otsa, ohkas ja vangutas pead. Tema ka ei teadnud. Eks tuleks katsuda hari kuidagi kummuti alt välja meelitada, mis muud! Ei saa ju magada, kui ta öö otsa hirmsaid hääli teeb. Küll võiks elu huvitav olla, kui sellised asjad juhtuksid!

Aga nad ei juhtu paraku. Mina olen juba harjunud, et ainult omaenese mõtteis saan mina sellist asja näha. Ja nüüd korraga äratasin ma Kalevipoja ellu!

Ei noh, muidugi elas ta mingis mõttes ka enne. Ei maksa liiga upsakaks ka minna. Omal jalal ta ju kuuri tuli. Aga ta oli nõrk ja peaaegu läbipaistev, justkui virvendus vee peal. Mina olin ta nähtavaks joonistanud. Mida ma temaga nüüd peale hakkan?

Selle küsimuse peale ei osanud mina midagi kosta. Mul on Kalevipoeg kuuris – ja mis edasi? Kas ma hakkan teda pidama nagu kana või küülikut?

“Mis plaanid härra Kalevipojal nüüd on?” pärisin ma. “Kas te soovite jääda siia või koju minna?”

Kalevipoeg uuris ümbrust.

“Kas see on sinu talu?” küsis ta. “Kehvas korras. Ahju polegi?”

“See on kuur,” seletasin ma. “Ise ma siin ei ela. Minu maja on üle hoovi, aga sinna ma teid kahjuks viia ei saa, seal on ema ja vanaema ja vend. Seal pole ruumi. Vabandan väga.”

Kalevipoeg läks kuuri ukse juurde ja tõmbas selle lahti. Õhtune päike paistis talle korraga otse näkku, ta põrkus tagasi ja virutas ukse kinni.

Märkasin, et ta oli selle üürikese hetkega jälle kuidagi udusemaks muutunud.

“Ei, sinna ma ei lähe,” ütles Kalevipoeg ja istus väsinult oma kaltsuhunnikule. “Pole veel aeg. Ja koju minna on ka veel liiga vara. Ma ei ole veel valmis. Ma ei ole veel piisavalt tugev. Sa pead mind veel joonistama.”

“Hea meelega, aga kuidas see aitab?” uurisin mina.

“Ma ei tea,” kostis Kalevipoeg. “tean ainult, et aitab. Kunagi olin ma väga tugev. Võisin hobust seljas kanda.”

“Ja mis siis juhtus?” küsisin mina.

“Ma ei tea,” kostis Kalevipoeg uuesti. “Mida sa usutled, ega ma pole mingi Soome tark. Ma tean ainult, et ma jäin väga nõrgaks. Ja et kõik, mis oli, see kadus. Vajus otsekui maa alla, kuhugi sügavale. Ma isegi ei mäletanud seda õieti. Tegelikult ei mäletanud ma enam koguni oma nime, mitte midagi. Aga siis sa tõid mu siia ja hakkasid joonistama. Ja kõik tuli meelde. Ma olin jälle Kalevipoeg. Aga mul on tarvis veel tugevamaks saada, mul on tarvis meelde tuletada, kuidas tagasi pääseb. Sina pead mind aitama. Pärast kingin ma sulle tänutäheks karu.”

“Mida ma karuga teen?” küsisin mina.

“Sööd ära muidugi,” ütles Kalevipoeg. “Nahast võid lasta kasuka õmmelda, talvel on hea soe.”

Küll oli põnev seda juttu kuulata! Lõpuks ometi oli minuga midagi ütlemata iseäralikku juhtunud. Muidu on minu elu ikka päris tavaliselt ja igapäevaselt kulgenud, nii nagu kõikidel teistel. Aga nüüd võin mina küll öelda, et ime on sündinud ja mina olen seda pealt näinud. Kalevipoega pole kuuris mitte kellelgi teisel, selle peale võin ma mürki võtta.

Õhtul tuli kogu aeg naer peale, kui ma oma õnnest mõtlesin. Ema pani seda tähele, küsis, et mida ma kogu aeg nihelen ja näost säran. Et kas tööl juhtus midagi, sain ma palka juurde? Et ta ka pidi seda neetud merekindlust meenutama! Aga sedapuhku ei teinud isegi säherduse koleda asja mainimine meelt mustaks, kihistasin ikka edasi. Vanaema ütles oma sängist, et ingel on meie Oskarit suudelnud. No peaaegu! Päris ingel see muidugi pole. Ja suudelnud pole tema mind ka üldse mitte. Aga põhimõtteliselt on vanaema õigel teel. Tema saab üldse asjadest kõige paremini aru, ehkki võiks ju arvata, et ta on ju nii vana, mis tema ka teab. Pime peale selle. Minu ema meelest vanaema ei teagi midagi, ma olen kuulnud, kuidas ta Nirgi mammale ütleb, et memm on peast puha segi, aina

jampsib. Mina küll ei arva, et vanaema jampsib. Tema lihtsalt elab teistmoodi, ja näeb neid asju, mida meie ei näe ja kõneleb nendega, kes meile midagi ei ütle.

Rõõm selle üle, et mul on nüüd päris enda Kalevipoeg, oli nii suur, et ma läksin pärast õhtusööki veel Viiule ja Vaikele külla. Küll ma oleksin tahtnud Kalevipoega neile ka näidata! Siis kui ma laps olin ja enesele ükskord jõuluks uue mütsi sain, siis ma olin niimoodi rõõmus ja jooksin kohe oma mütsi Nirgi tüdrukutele näitama. Siis nemad proovisid ka minu mütsi ja kiitsid, et on ilus küll ja ma näen sellega hea välja. See tegi rõõmu veel suuremaks! Nii et mina oleksin kangesti soovinud oma Kalevipoja ka Viiule ja Vaikele vaadata ja katsuda tuua, aga seda ma ei saanud. Kalevipoeg ei tohtinud ju kuurist välja tulla, tema oli veel nõrk, mina olin teda alles liiga vähe joonistanud. Ja tüdrukuid kuuri viia ka ei tahtnud. Ega nad ei oleks tulnud ka, nad kunagi ei tule, kui mina kuhugi kutsun. Ükskord kutsusin pööningule, mõtlesin, et teen neile kolli. Pööningul on pime ja põrandalauad kriuksuvad, kaunikesti jube on seal käia. Mina mõtlesin, et ma kutsun Viiu ja Vaike pööningule, ise lähen ees ja siis kiiresti peidan end ühe vana kapi taha ära. Nemad pimedas ei märka, kuhu ma kadusin, hakkavad hüüdma, et Oskar, Oskar! – ja siis mina teen koledat häält. Ja nemad algul ehmuvad, aga siis ma ütlen, et ärge kartke, ma pole tont, ma olen Oskar! Ja siis on kõigil väga lõbus.

Ma juba isegi harjutasin seda koledat häält, isegi tänaval paar korda katsetasin, et näha, mida inimesed teevad. Vaatasid väga imeliku pilguga! See tegi mulle head meelt ja ma olin täitsa valmis oma tembuks, aga kui ma tüdrukuid pööningule kutsuma läksin, siis nad lihtsalt ei tulnud. Küsisid, et miks nad peaksid pööningule tulema, neil pole sinna mingit asja. Mina siis ikka veel kauplesin, kuni lõpuks said Viiu ja Vaike päris pahaseks ning ajasid mu toast välja – et neil on tarvis tööd teha, lõpetagu ma oma tobedused.

Nii et ma teadsin, et kui ma nüüd kutsuksin neid hilja õhtul vanasse lagunenud kuuri, siis nad ilmapeal ei tuleks. Küsiksid jälle, et milleks? Mida nad sinna kaotanud on? Vahel ma mõtlen, et kuidas küll inimestel nii vähe uudishimu saab olla? Kui mind kutsutaks kuhugi imelikku paika, ma ei mõtleks pikalt, kohe läheks! Eriti veel siis, kui mingi töö on pooleli, näiteks seal äraneetud merekindluses! Ma ei ütleks mitte kunagi, et oot-oot, praegu ei või mind segada, mul on tarvis tööd teha. Töö on see viimane! Seda ma ei taha üldse teha, kui vähegi saaks, viiliks kõrvale ja võtaks midagi põnevamat ette.

Tegelikult oli mul selle Kalevipoja koha pealt ka selline tunne, et isegi kui tüdrukud oleksid valmis teda vaatama tulema, siis mina mingil salapärasel põhjusel ei tohiks neid ikkagi sinna kuuri viia. Et Kalevipoeg on midagi säherdust, mida mul pole õigust teistele näidata. Isegi rääkida ei tohiks mina temast. Mina ei tea, kus mul selline tunne tuli, ega keegi ju polnud mind keelanud, Kalevipoeg ise ka mitte, aga süda nagu ütles, et nii on õige.

Siis mina ei kõnelenudki Viiule ja Vaikele Kalevipojast. Aga et mina nii kangesti heas tujus olin, siis ma rebisin Viiu tantsima. Muusikat küll polnud, aga tühja sellest, paar tiiru võis ikka toas teha. Viiu oli väga üllatunud, ütles küll: “Lõpeta, lõpeta! Mis rumalus see nüüd on!”, aga lahti rabelema ei hakanud. Siis ma mõtlesin, et tantsitan Vaiket ka natuke, ega minu vend Jaagup ju seda ilmaski ei tee, samas kui Vaike on nii kenakene, mina ju aknast nägin kõik tema värgid ära. Tõmbasin siis Vaike ka toolilt püsti ja tantsisin temaga kah, ise veel laulsin: “Taratataa, taratataaa!” Vaike hakkas isegi kiljuma, see oli küll tore! Aga siis kahjuks tuli teisest toast Nirgi mamma, tema on ikka alles haige, ja ütles et lõpetage jalamaid! Täna ei ole mingi pidu! Siis me pidimegi lõpetama.

Ma ei saa aru, mis see loeb, et ei ole pidu? Ja kus seda üldse teada saab, millal on pidu ja millal ei ole? Ega pidu ei ole täiskuu, mida taevast näha saab. Pidu peetakse siis, kui tahtmine peale tuleb. Nirgi mammal pole pidutsemiseks vist küll kunagi tahtmist, vähemalt mina pole ealeski näinud, et ta midagi säherdust teeks, mis vähegi peo moodi on. Tema rühmab aina tööd, ja kui ta seda ei tee, siis ta istub ja ohib ja räägib, kui raske on inimese elu. Muidugi on raske, kui sa seda ise lõbusaks ei tee! Mida ta viriseb? Parem tantsigu vahel! Karaku toas ringi!

*

Täna oli jälle Õpetaja juures tund. Ega ma siis neid ära ei kavatse jätta, olgugi et mul Kalevipoeg kodus puukuuris ootab! Ei seda pole mul mõtteski. Õpetaja juures olen ma nii palju kasulikku teada saanud, tema tundidest ei loobu ma ilma pealgi!

Muidugi, natuke ikka hinges kripeldas kogu aeg, et saaks selle tänase pildi rutem valmis, siis punuks kodu poole ja hakkaks seal joonistamisega pihta. Selline tunne oli nagu lapsena jõulude ajal kirikus. Ega seal ka paha ei olnud, tore oli koos laulda, aga kui mõtlesid sellele, et kodus ootavad maitsvad toidud ja kuusepuu ja ehk koguni mõni väike kingitus, siis oleks küll kõige parema meelega hõlmad vöö vahele pannud ja minema hakanud. Aga pastoril polnud kiiret kuhugi, tema kõneles ja laulis nii, nagu tal kodu polekski. Või siis poleks seal kodus sealiha ega verivorsti ega valget saia. Ma mäletan, et ma juurdlesin jumalateenistuse ajal kõik see aeg selle üle, et miks pastor ometi kiiremini ei kõnele? Ta võiks mõne koha pühakirjast vahelegi jätta, nagunii teavad kõik seda Jeesuse sündimise lugu. See on igal aastal üks ja seesama. Ikka ja jälle asuvad Maarja ja Joosep teele, ikka ja jälle paistab taevas hele täht ja ikka ja jälle tulevad lõpus kolm kuningat. Vahel võiks tulla hoopis kolm mereröövlit! Kolm kangesti kurja meest, kellel on kindel plaan Maarja ja Joosep ära tappa, aga nii kui nad väikest Jeesuslapsukest näevad, nii vallutab neid siiras kahetsus, nad kukuvad põlvili ja muudkui nutavad, justkui oleksid nad arust ära.

Teosed

“Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed” 1995

“Kaelkirjak” Tiritamm 1995

“Õlle kõrvale” 1996

“Kalevipoeg” 1997

“Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel” (1997 Loomingu Raamatukogu)

“Pagari piparkook” 1999

“Liblikas” 2013

“Sirli, Siim ja saladused”

“Rahva oma kaitse” (koos Mart Juurega; 2000, Tänapäev)

“Rehepapp ehk November” 2000″

“Sibulad ja šokolaad” (näidendid 2002)

“Papagoide päevad” (näidendite kogumik 2002)

“Lotte reis lõunamaale” (2002, Varrak, 2012 Eesti joonisfilm)

“Romeo ja Julia” 2003

“Vargamäe vanad ja noored” 2003

“Limpa ja mereröövlid” 2018

“Vaene üliõpilane” (2004; sarjast “Kuulamisraamat”)

“Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse” 2004

“Wremja. Timur ja tema meeskond” (2004 koos Mart Juurega)

“Wremja. Zorro märk” (2004 koos Mart Juurega)

“Jutud” 2005

“Adolf Rühka lühikene elu” (näidendiraamat; 2005)

“Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle” 2005

“Aabitsa kukk” 2006

“Leiutajateküla Lotte” (2006, Eesti Joonisfilm)

“Mees, kes teadis ussisõnu” 2007

“Sürrealistid” näidendiraamat, 2007

“Voldemar” näidendiraamat 2007

“Kaka ja kevad” 2009

“Jumala lood” 2009

“Vombat” näidendiraamat 2011

“Kevadine Luts” 2012

“Lood” 2012

“Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust” 2013

“Konna musi” 2013

“Suur Tõll” 2014

“Karneval ja kartulisalat” 2015

“Inimväärne elu” 2015

“Oskar ja asjad” 2015

“Tilda ja tolmuingel” 2018

“Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel” 2018

“Köster” (2018)

“Sinine sarvedega loom” 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Klaus Modick

5. aug. 2020 at 12:17 p.l. (Nädala autor 2020) ()

Foto: Isolde Hohlbaum

Saksa kirjanik ja tõlkija Klaus Modick (1951, Oldenburg) on avaldanud mitmeid kultuuriloolisi biograafilisi romaane. Nii on ta kirjutanud näiteks Bertolt Brechti ja Lion Feuchtwangeri sõprusest („Sunset“ 2011) ning luuletaja Rainer Maria Rilke ja kunstnik Heinrich Vogeleri keerulistest suhetest („Konzet ohne Dichter“, 2015). Rilke-romaanist „Kontsert ilma poeedita“ sai tõeline bestseller, mille võtsid soojalt vastu nii kriitikud kui ka lugejad. Modicki viimane raamat „Klaus Modick über Leonard Cohen“ ilmus veebruaris, Raamatu juurde kuulub playlist ja iga peatükk algab vihjega laulule.
Prima Vistale tuleb Klaus Modick esitlema oma romaani „Keyserlingi saladus“ („Keyserlings Geheimnis“, 2018), mille üheks tegevuspaigaks on Tartu. See on romaan baltisaksa päritolu kirjanikust, saksa kirjanduse impressionistist Eduard von Keyserlingist (1855–1918). Kuramaal sündinud Keyserling õppis 1875-1877 tollases Dorpati ülikoolis õigusteadust ning tema kogu elu kiivalt hoitud saladus on seotud just Tartus veedetud aastatega. Kultuurilooliselt Eestiga seotud romaani andis välja kirjastus Eesti Raamat, tõlkis Anne Arold.
Lisaks kunstnikuromaanidele ka ajaloolisi ning perekonnaromaane avaldanud Modicki loomingut võib kõige lühemalt iseloomustada kui hõrku intelligentset meelelahutust, mis vaatamata näilisele kergusele vastab ometi paljudele kriteeriumitele, mida nõudlik kirjandus endale seab. Modicki romaanid on hästi komponeeritud, mitmekihilised, sisenduslikud ja detailirohked. „Keyserlingi saladuse“ nagu ka kogu Modicki loomingu kohta on kriitikud öelnud, et see on kirjutatud anglosaksi kirjandusele omases kergesti loetavas, nauditavas ja detailitäpses keeles. Keyserlingi loominguga tuttavad lugejad tunnevad romaanis ära Eduard von Keyserlingi teoste stiili ja atmosfääri. Autor on seda ka ise kinnitanud, et ta püüdis kirjutada romaani nii, nagu oleks seda võinud kirjutada Keyserling.
Klaus Modicki romaan võiks olla ajendiks, tutvumaks ka kirjandusklassiku enda teostega. Eesti keeles on ilmunud „Õhtused majad“ (1989), „Lained“ (1996), „Helged päevad“ (1912) ja „Pastori armastus“ (1931, orig. „Dumala“).

Kirjandusfestival Prima Vista 2020.

Katkend: Keyserlingi saladus, Eesti Raamat 2020, tlk Anne Arold, lk 144 – 156.

1875. aasta talvesemestriks immatrikuleerus Keyserling Dorpati ülikooli õigusteaduskonda. Et igakuisele vekslile rahuliku südamega alla kirjutada, nõudis ta isa sellekohast tõendit.

Käesolevaga tõendab Keiserlik Dorpati Ülikool, et jurisprudentsi studioosus krahv Eduard von Keyserling, 20 aastat vana, usutunnistuselt evangeelne luterlane, aadlisoost, sündinud Kuramaal, kuulab 1875. aasta II semestril loenguid Rooma õiguse ajaloost, riigiõiguse teooriast, valitsemisteooriast, Vene õiguse ajaloost, uuema filosoofia ajaloost ja uuemast vene kirjandusest.

See oli tihe programm ja Keyserlingi isa oli ehk teadlikult vältinud sõna “õppeaine” ning rääkinud selle asemel “distsipliinist”. Üliõpilased, kes rangelt ja hoolsalt õppetööle keskendusid, leidsid vaevalt aega lõbusaks tudengieluks vanade heade buršitavade vaimus. Kes aga endale aega võttis, nagu Keyserling, kõige muu kõrval ka oma muid kalduvusi – kirjandus, muusikat, kunsti – unarule ei raatsinud jätta, sai ettenähtud pensumiga hakkama vaid läbi häda, vastutulelike repetiitorite toel – kui ta üleüldse niikaugele jõudis.
Keyserlingi perekonna Dorpatis tudeerinud liikmed kuulusid harilikult korporatsiooni Curonia. Mõistagi kolis ka Eduard konvendimajas ühte tuppa sisse ja kandis uhkusega Kuramaa rüütelkonna värvides rohe-sini-valge servaga rohelist teklit, mille põhjale oli hõbedase niidiga trükitud Balti täht. Draugs tam draugam! Kõlas korporatsiooni lätikeelne vapikiri: Sõber sõbrale!
Kaasvõitlejate seas oli Keyserling algusest peale väga populaarne: vaimukas ja šarmantne, oskas nalja visata ja kandis hästi, igaks tembuks valmis, nutikas kaardimängija ja kõigele lisaks traditsioonidega ja maineka baltisaksa aadliperekonna võsuke, pesuehtne kuramaalane. Peagi valiti ta buršikohtunikuks ja pisut hiljem eestseisuse kolmandaks liikmeks, kes oli ühtlasi laekahoidja. Ka vilistlased, kellest mõned olid veel ta isaga koos tudeerinud, kohtlesid Keyserlingi sõbraliku austusega.

Konvendimajas olid hasartmängus ebasoovitavad, et korporatsiooni ei saaks kaotuste pärast vastutavaks teha. Niisiis kogunesid tudengid, aga ka kodanlasest haritlased, ametnikud ja kohaliku garnisoni ohvitserid preferansiks, faroks ja teisteks kaardimängudeks trahteris nimega Coupé, kunagises kutsarite kõrtsis, kus käis ka eesti ja läti soost käsitöölisi ning mõnel hilisel tunnil astus sisse kundesid otsivaid tüdrukuid või naisi linna bordellidest. Madalat võlvitud lage toetasid gooti stiilis sambad. Laudade kohal rippusid kettide otsas läbisõidetud vankrirattad, millel põlesid rasva- ja vahaküünlad ning tahmavad õlilambid. Kõhetu kiilaspäine kelner, kes laudade vahel seeris, pudeleid kokku korjas ja uusi lahti korkis, toitu ette kandis, samovaridesse teed, vett ja petrooli juurde kallas, liugles selles lärmis ja hämus koomilise elegantsiga nagu vari üle punase savipõranda.
Tudengid rüüpasid vodkat ja samovariteed, suitsetasid Vene sigarette ja mängisid enamasti preferanssi, vahel ka kahtkümmend üht. Õhtud algasid iga kord väikeste panuste ja vastastikuste pühalike lubadustega neid seekord mitte tõsta, tulgu mis tuleb, lõppesid aga peaaegu alati vastutustundetult kõrgete panuste ja võitudega, millega käisid paraku kaasas sama suured kaotused. Oma osa oli siin muidugi vodkal, kui Keyserling endal ja koos sõpradega aru peast mängis. Oli ka õnnelikke partiisid, kus juba kaarte kätte võttes tunti, et seelkord kaart jookseb, lastes end kanda õndsal ootusel. Et nüüd nii jääbki ja kaotused on alatiseks seljatatud. Kummatigi oli ühe mehe õnn teise õnnetus, ja mõnikord oldi paraku just nimelt see teine. Siis sulasid mündivirnad kokku nagui märtsikuine lumi ning sõit läks kelguga allamäge, ikka järsemast nõlvast, ikka kiiremini ja kiiremini, kuni viimaks langeti põhjatusse sügavikku. Maju ja mõisaid ei saanud küll veel maha mängida, kuna esialgu olid need vaid maja- ja mõisomanike pojad, kes oma igakuiseid vekslid mängu panid. Aga ka noor aumees oli aumees, kes võis küll ühe ööga kaotada suure summa, kuid mitte iseennast. Raha oli allpool tema väärikust ja pidi sinna jääma; igatahes tuli jätta endast mulje, et raha pole midagi, mille pärast peaks tõsiselt muret tundma nagu näiteks kapriisse naise truuduse või siis ka oma au pärast, mistõttu mänguvõlad olid ühtlasi ka auvõlad.
Ja nii mõnegi siinse ärimehe jaoks oli auasi võlglastele raha laenata – mõistagi soolaste intressidega. Oht, et ennast lõhki laenatakse, oli väike, sest tudengite seljataga olid ikkagi peenemad pered, aadlikud, või vähemasti korralikud kodanlased, kellele häda korral alati võis kindel olla. Enne kui asi niikaugele jõudis, pöördus krediidiandja harilikult siiski ülikooli kohtu poole. Kui võlgnikust üliõpilane oli oma laenuikohustuste täitmisega ajahätta jäänud, ootas teda ilma pikemata eksmatrikuleerimine ehk õppetööst eemaldamine. Niisuguseid juhtumeid tuli ette peaaegu igal nädalal. Mõned kaasvõitlejad konvendimajast koguni võistlesid selles, kellel oli rohkem eksmatrikuleerimiskorraldusi ette näidata. Niipea kui võlad makstud korraldus tühistati. Ja üliõpilane võis oma stuudiumi jätkata ning Coupés uusi võlgu teha.
Kui Keyserling esimest korda eksmatrikuleeriti, võlgnes ta sadulsepp Hauptile 15 rubla, teisel korral kalevikaupmees Isaksonile 12 rubla ja 35 kopikat. See polnud just varandus, aga ka mitte tühine summa. Tema isa, keda ülikooli kohus asjast teavitas, naeratas esimesel korral mõistvalt, kuna see meenutas talle tema enda lõbusat buršielu, ja maksis võlad ära. Teisel korral maksis ta need ka ära, meenutas jälle oma noorust, naeratas aga üsna hapult ja ähvardas poega, et kui asi peaks korduma, siis kärbib ta oma igakuiseid veksleid.

Laupäeviti peeti Dorpatis muusika- ja tantsuõhtuid. Coupé taga oli kunagine hobusetall, millest oli tehtud tantsusaal. Keyserling istus sageli koos Curonia kaasvõitlejatega tantsupõranda kohal galeriil, mis oli varem olnud heinalakk. Teklid uljalt viltu pähe lükatud, lasid nad seal vodkapudelil ringi käia, suitsetasid Vene sigarette, piidlesid tantsupõrandal keerlevaid tüdrukuid igatsevate pilkudega ja üritasid üksteist vastastikku rohkem või vähem välja mõeldud või salamisi igatsetud naistelugudega üle trumbata. Teenijatüdrukud, kes all tallipoiste ja käsitöösellidega tihedalt kokku liibinult tantsisid ja end ehk hiljem võrgutada lasid, teadsid, mida nad tahtsid, ja said selle ka kätte. Verevaesed, neurootilised lossi- ja mõisapreilid polnud seevastu muud kui iseenda ihadest joobunud viirastused, kes värisesid soovist vabalt väljas ringi käia, ent kui nad mõnel harval juhul värske õhu kätte sattusidki, ei söandanud nad seal hingatagi.
Tantsukapell, kes oli vahepeal pisut hinge tõmmanud, lõi nüüd jälle hoogsa galopi lahti ja äratas Keyserlingi mõtisklustest. All keerlesid ja tuhisesid paarid mööda liivaga üle puistatud põrandat. Jalgade tumedad rütmilised mütsatused segunesid trummide põrina ja trompetite ninahäälse tramtararaaga. Tolmu, higi ja tubakasuitsu pilv tõusis keerlevast summast üles härrade studioosuste loožideni.
“Ohvrisuits kerkib põrmust sündinute sügavustest kõrgustes troonivate jumalateni!” hüüdis Keyserling sõpradele läbi üldise lärmi.
Kummalise maast eemaldunu tundega vaatas ta all möllavat summa. Loomakari trampis, määgis, möirgas pimedas uimas läbisegi ega teadnud, kust ta tuli, ega ka seda, kuhu teel oli, elas hetkele, vahest sigitas veel samal ööl omasuguseid juurde, kes millalgi samasugust lühikest joobumustundi pidid kogema ja omakorda samasuguseid järglasi ilmale tooma. Vitaalsusest ja ihast vabisev nimetute pundar, kaasa kistud arusaamatult mõttetutest tungidest. Kui elurõõm, himu ja noorus ühte lunastuse öösse, tundi, paari hetke kokku suruti, siis oli armastus elementaarne. See oli elusolendile loomuomane. Seal ei olnud enam mahti fraasideks ja ilusateks sõnadeks, ei olnud vajadust romantika järele. Ei jäänud aega ka järelemõtlemiseks. Keyserling imetles seda. Ja sellepärast kadestas ta lihtsaid inimesi.
Kaks tema sõpra olid vahepeal lähenenud iginaiselikkusele ja keerlesid, rind rinna ja kõht kõhu vastas, üle hööveldamata parketi. Temal endal oli jätkunud söakust üksnes paariks pikaks pilguks alumisse regiooni, paariks pilguks, millele üks prink blondiin viimaks laia, kutsuva naeratusega vastas.
Ta turgutas end ruttu veel ühe vodkasõõmuga, läks siis, juba kergelt tuikudes, alla ja tegi sümboolse kummarduse, noogutas lihtsalt pead. “Kas tohib paluda?” ning sirutas tüdruku poole oma käsivarre.
Too itsitas, kuna muidu oli ta ju harjunud kuulma üksnes rämedavõitu „No tule, tantsime”. Ta haakis end Keyserlingile käevangu ja läks koos temaga tantsupõrandale.
Keyserling haaras ta pihast ja vasakust käest ning siis keerutasid nad polkarütmis ringi. Ta tundis tüdruku reisi enda omade vastas, piilus tema dekolteesse, surus teda tugevamini enda vastu… kuni trompetid ühtäkki kriiskava, käriseva akordiga mängimise lõpetasid ning viiulid, akordion, kontrabass ja trumm korraga vaikisid. Saabus kehaliselt tajutav vaikus.
Pedelli saatel astus orkestri ette politseileitnant. Sõbralikult, aga kindlalt, kahetsusega hääles ja näos, kuulutas ta, et kapell võib keelutunni alguseni mängida veel kolm lugu. Pedell, kes ülikooli korravalvurina pidi silma peal hoidma alkoholiga liialdanud, distsiplineerimatutel tudengitel, noogutas seepeale sõnatult ja karmil ilmel. Nii oli juba kord seaduses kirjas. Keegi ei protesteerinud ega nurisenud. Kapell alustas lõpuspurti, aga hoog oli vaibunud.
Üks Keyserlingi sõpradest viipas talle, kutsudes teda väljapääsu poole.
Ta jättis blondiiniga hüvasti, sooritades jällegi viisipärase kummarduse. „Ehk on mul mõni teine kord au?”
Tüdruk tegi naljatlevalt kniksu, justkui oleks tal kaaslaseks prints.
Neli korbivenda ootasid juba ukse juures.
„Läki!” hüüdis Keyserlingi nõbu Otto von Löwenstern. „Karlovasse!”

Ja nõnda ilmusid viis Curonia teklite ja värvilintidega ehitud kahtlaselt kõikuvat kuju bordelli, mida pidas täiesti legaalselt ja korrakohaselt üks keskealine maadam kunstnikunimega de Forestier. Kui selgus, et peale madame de Forestier`enda on asutuses ainult kaks naisterahvast, tekkis tüli, kes millise daami juures eesõiguse peaks saama. Et järjekorda kindlaks määrata, otsustati mängida väike partii kahtekümmend üht.
Enne veel, kui kaardid segatud ja jagatud said, võtsid sündmused aga ootamatu pöörde, kui areenile ilmus veel kaks külalist – viljakaupmehed Riiast, kes tahtsid endale pärast õnnestunud äripäeva väikest õdusat tunnikest lubada. Üks tudengitest käratas neile, et nad otsekohe platsi puhtaks teeksid; teine viskas neid oma pooleldi täis vodkaklaasiga. Keyserling ähvardas peksa anda igaühele, kes peaks julgema tüdrukutele läheneda.
Kaupmehed lasksid jalga, tulid aga pool tundi hiljem koos pedelliga tagasi, kes nõudis „seaduse nimel”, et tudengid bordellist lahkuksid, millele kõlas vastuseks ainult mörisev pilklik naer. Keegi tüdrukutest tõmbas ühel kaupmehel mütsi peast, Löwenstern äigas tolle kaaslasele vastu kõrvu, Keyserling virutas talle jalaga vastu sääreluud. Mingi pudel lendas läbi ruumi. Purunes peegel, siis lamp. Möll vaibus alles siis, kui resoluutne madame de Forestier kukkus roostes ohvitserimõõga nüri teraga igasse kaarde kõigi poolte suunas, hoolimata seisusest ja soost, hoope jagama.

Kui Keyserling järgmisel päeval valutava pea ja vastiku maitsega suus ärkas, ei suutnud ta enam meenutada, kuidas oli ta bordellist konvendimajja jõudnud. Neliteist päeva hiljem sai ta koos oma joomakaaslastega käsu ilmuda ülikooli kohtusse, kuhu pedell oli nende kohta kaebuse esitanud. Kolme kaebealust karistati ülikooli ametimehe solvamise, ründamise ja vastupanu osutamise eest õppetööst eemaldamisega kolmeks kuuks ning nad said korralduse Dorpatist lahkuda. Keyserlingil ja Löwensternil vedas, sest naisterahvastest tunnistajate ütlused oma püsikundede kohta olid olnud leebemad. Nagu toimikus kirjas, mõisteti mõlemale seaduse nimel pedelli poolt tehtud korraldusele mitte-allumise eest karistuseks kaheksa päeva kartserit.
Kartseri üle võis küll vihastada, aga õieti oli see köömes. Keyserling lühendas oma karistusaega kahele päevale, pistes valvuritele pihku paar kopikat. Piinlikkust valmistas sealjuures asjaolu, et kohus andis käsu saata otsus ka Keyserlingi isale. See oli kahekordselt ebameeldiv, kuna tal olid kaelas ka juba uued mänguvõlad. Seekord oli ta miinuses kaupmees Schlossbergi juures ning maksetähtaeg nihkus järjest lähemale. Tal ei jäänud seega üle muud kui veel kord patuse näoga isa ette astuda, kõigest hingest kahetseda ja võlgade katteks raha paluda. 9 rubla ja 55 kopikat.

Nädal hiljem sai ta telefoni teel teate, et isa on raskesti haige. Keyserling asus järgmise rongiga koduteele.

21

Viimastel päevadel oli sadanud palju lund ja kui rong Dorpatist Hasenpothi jõudis, tuli seda veelgi juurde. Vormitutest, madalal rippuvatest pilvedest pudenesid helbed udusulgedena läbi tuulevaikse õhu. Kutsar Mahling võttis ta jaamas vastu ja taris ta kohvri saanile. Keyserling vupsas karusnahkse teki alla ja kui hobune läbi videviku lume kahvatus valguses kodu poole traavis, tundis ta end lumistest kaskedest valge võlvi all turvaliselt nagu lapsena oma voodis. Sinna juurde laulsid aisakellad oma laulu. See oli küll jällegi üks patukahetsusretk, aga ometi ka kojutulek. Vana oli senini ikka ühe silma kinni pigistanud. Seekord tuleb tal seda küll mõlemaga teha.
„Hea, et krahvinoorhärra ikka tuli,” sõnas kutsar.
„Sa võid mulle rahulikult ikka Edchen öelda, Mahling.”
„Härrad vennad tulevad kuuldavasti ka, homme või ülehomme. Ja täna tuli arst lossi.”
„Kas lood on nii halvad?”
Kutsar näis viivu mõtlevat, pööras end siis ümber ja noogutas nii ägedalt, et lumepuru ta karvamütsilt minema lendas.
Keyserling lõdises karvateki all. Kuljused kõlasid korraga võõralt, tontlikult, otsekui surmakellad. Nende helinast kohkununa laksatas mingi suur lind ühe tuulest kooldunud puu kuivanud võras tiibadega.
„Halb märk,” ütles Mahling tuhmilt.
Lossi sissesõiduteel tõusis jäine kirdetuul ja käristas pilveteki katki, tahtes justkui ruumi teha päikeseloojangule, mis veripunase ja kuldsena akendelt vastu peegeldus. Lumistes puulatvadel ja katustel käratsesid varesed.

Vana isa ei lubanud endale poega haigevoodil lebades vastu võtta. „Kannatust,” pomises ta. „ma ei ole veel külm.”
Arsti keeldu igoreerides laskis ta teenril end ratastoolis söögisaali lükata. Känguvajunud kogu kõikus toolil siia-sinna, nii et punane tekk kippus tal põlvedelt maha libisema. Kriitvalge nägu mõjus oma valges korrapäras väsinu ja ilmetuna. Üksnes kergelt pungis silmad olid veel imeliselt sinised ja vaatasid pojale klaarilt otsa.
Lauda kogunenud seltskonnast sai kiiresti ülevaate. Vennad polnud talviste teeolude tõttu veel kohale jõudnud ja abielus õed olid alles teel. Vestlus ei tahtnud sujuda, kuna krahvi raputasid üha uued ja uued köhahood, ometi keeldus ta jonnakalt laskmast end voodisse sõidutada. Rasketest tingimustest hoolimata Riiast kohale sõitnud arsti tungivatest manitsustest ei teinud ta väljagi.
„Vaadake, härra Bützow,” kähistas ta köhahoogude vahel, „kui mõelda, kes kõik surevad, siis võib minusugune mahakantud elunautija surma vastu austuse kaotada.”
„Mingi privileeg surm muidugi ei ole,” ütles seepeale doktor von Bützow jäigalt ja pisut ärritunult.
„Ah, doktor, teie olete ju demokraat,” lausus vana krahv ja naeris hädist naeru, mis sarnanes rögisemisele.
„Nojah,” ütles arst, „kuni te veel naerda jaksate, ei julge vikatimees ehk teie ligi tulla.”
„Mulle on alati meeldinud naerda,” kostis krahv, „aga meelsamini ma ikka kuulan, kui teised naeravad. Siis saan oma lõbu kätte, aga ei pea ise vaeva …”
Lause jäi lõpetamata, sest näis, et tal ei jätkunud õhku. Siis raputas teda nii äge köhahoog, et ta ei suutnud isegi protestida, kui ta haigetuppa tagasi veeretati ja voodisse pandi.
Pärast lühikest kohmetut vaikust kuulutas krahvinna lõunasöögi lõppenuks, enne kui jõuti dessert lauale tuua. Doktor Bützow, kes oli majutatud võõrastetuppa, lubas iga hetk kättesaadav olla, kui krahvi seisukord peaks halvenema. Henriette, Elise ja krahvinna valvasid öösel kordamööda haigevoodi juures.
Reisist väsinuna, aga rahutu ja närvilisena läks Eduard kööki ja palus köögitüdrukult kausikese magustoiduks ette nähtud apelsiniparfeed. Siis tõi ta veinikeldrist pudeli portveini, puhus etiketilt tolmu maha – Cima-Corgo Pinháo, Very Old Tawny, 1849, kuus aastat vanem kui tema tühine isik – ja seadis end raamatukogus sisse. Veini rubiipunasel värvil oli vahel võime lasta segastel ja keerukatel asjadel paista äkki lihtsate ja selgetena ja raske magus suutäis leevendas mõnigi kord nukrat meeleolu. Verandaukse juurest, millele langes keereldes lumehelbeid, tungis sisse tõmbetuul ja kallutas küünlaleeke, nii et näis, nagu kõverduksid need valu käes. Kas vanahärra, kes surivoodil lamas – Bützow`diagnoosi kohaselt oli tal kopsuvähk -, kas ta vana isa ei saanud veel teada ülikooli kohtu kirjast? Ja kuidas sai Keyserling surijat paluda, et too veel üks kord, ausõna, suur- suur ausõna, veel viimast korda tema võlakoorma enda kanda võtaks?
Esikus lõi kappkell tunde. Üks kord, teine kord. Ema tuli raamatukogusse, magamata, näost hall, aga otsustav.
„Ta tahab sinuga rääkida,” ütles ema.
„Praegu? Sellisel ajal?”
„Tema jaoks pole kellaaeg enam oluline.”
Henriette istus haigevoodi kõrval. Avatud päevik oma põlvedel, oli ta valmis oma isa viimseid sõnu aupaklikult vapustatud maailma jaoks kirja panema.
„Ta tahab ainult sinuga rääkida,” ütles ta, kui Eduard sisse astus, ja lahkus ise toast.
„Edchen? Kas see oled sina?”
„Jah, papa. Mina …”
„Istu. Õhtu jõuab kätte, majades, põldudel. Igal pool läheb pimedaks. Kõik laguneb, miski ei jää püsima. Aatomid selles neetud korjuses … ei taha enam koos püsida. See kamp ei saa enam kuidagi omavahel läbi. Jaa, oh jummel … tuleb ka parimate sõprade vahel ette. Ja kui naised on mängus, no küll sa ise tead … Kohtu kiri? Sinu väike lööming pordumajas? Mind ajas see naerma. Aga ära seda emale ütle. Olin ise ka paras metsaline, tollal … ”
Ebamaiselt kõmisev köha, juba peaaegu nagu hauast, pääses pehkinud rinnakorvist välja. Huultele ilmus helepunane vaht. Keyserling pühkis selle öölaual seisvast pesukausist võetud rätikuga ära.
„Minu partii on kaotatud,” pomises vanahärra eemaloleva, mõru naeratusega. „Must on trump. Suur tundmatu, must kuningas … käis poti välja. Ja võtab tihi. …Ükskord tuleb tahes-tahtmata leppida. Ja oma võlad …”
Ta lõi põlastavalt käega, nagu poleks võlad kõneväärt. Hingamine oli pinnapealne ja katkendlik, õhk käis nagu läbi ummistunud toru. Keyserling võttis ta käe ja surus seda õrnalt.
„Üldiselt polnud see ju sugugi paha, ehkki pisut lühike. Sai ikkagi elatud. Ja ilus oli mõnikord ka. … Aga et see mees kõige täiega kohe uppi peab minema, kuna paar kopsutiiba enam hästi ei … toimeta? See ei mahu mulle kuidagi pähe. … Võib-olla tehakse lihtsalt uus segamine? Kui nisu aidas … tead ju, kui nisu läppama läheb, siis lastakse ta läbi kühveldada. Siis on see jälle – jälle kaubanduslik. Kes teab, lõpuks kühveldatakse ehk meidki seal teisel pool lihtsalt korraks läbi, pro forma .. ja lähemegi jälle värskena turule?”
Ta sulges kurnatult silmad, hingas rahulikumalt. Keyserling pühkis ta laubalt higi.
„Ja veel midagi, Edchen,” sosistas ta. „Mine Curonia aastalõpuballile ja tervita minu poolt vilistlasi. Ja daame … noh, küll sa tead …”
Siis näis ta olevat uinunud. Keyserling hiilis kikivarvul toast välja.
„Kas ta … ma mõtlen, kuidas tal on?” küsis Henriette, kes oli ukse taga oodanud.
„Ta magab.”
„Mis ta ütles?”
„Et peaksin daamidega ettevaatlik olema.”
Henriette vaatas talle hämmingus, ka pisut pettunult otsa. „Ah, mine nüüd, Edchen, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”

Krahv suri järgmise päeva lõuna paiku.

Püsiviide Lisa kommentaar

Rein Kuresoo

21. juuli 2020 at 10:43 e.l. (Rein Kuresoo)

Rein Kuresoo

Foto: Twitteri konto

Rein Kuresoo (1959) on loodusgiid ja kirjamees, kes juba hulk aastaid järgib meie rändlindude kommet pageda võimaluse korral sügistalviste ilmade eest Aafrikasse. Autor kirjutab Musta Mandri loodusest bioloogi täpsuse, laiemat ökoloogilist pilti haarava selguse ja hõrgu aistilise tundlikkusega.

Katkend: Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed. Reisijutte Mustalt mandrilt, Varrak 2019, lk 149 – 167.

Ginger ja Garlic

Giid Abraham näib olevat kõigeväeline nagu muinasjutu kuldkalake. Hommikul laagrist välja sõites ütleme talle oma peamise soovi selleks päevaks – näha leopardi. Mistahes paigas mujal Aafrikas mõjuks sellise soovi tõsikindel väljendamine isekalt või siis vähemalt võhiklikult – isegi neis paigus, kus leopard pole haruldane, ajab ta meelsamini oma asju inimese silme eest varjatuna. Vaid South-Luangwas ja Sabi Sandi erakaitsealal Lõuna-Aafrikas peaks selle salapärase suure kassi nägemine olema peaaegu garanteeritud – niivõrd, kui eluslooduses saab mingeid garantiisid üldse välja anda. Veepuudus ajab kõik neljajalgsed Luangwa orgu tihedalt kokku ja kui kõigi kiskjate arvukus ongi siin suur, siis siinsele leopardide asustustihedusele pole kusagil maailmas võrdset. Kuigi võiks arvata, et leopardi otsimine võtab vähemalt üksjagu aega, näib Abraham juba teadvat, et laiguline kass ei jää leidmata, ning võtab selle poole kulgedes rahulikult aega kõigeks, mida loodusel meile täna pakkuda on. Kõigepealt jääme jõe äärde jooma suunduva pühvlikarja teele ning saame põhjaliku ülevaate sellest, kui vilets on loomade seisund kuivaperioodi lõpul. Paljud neist veavad sõna tõsises mõttes jalgu järel ja vaid karja tugi on see, mis suudab kurnatud õhvakesi veel kiskjate eest hoida.
Pühvlid koonduvadki kuivaperioodi edenedes üha suurematesse karjadesse. Ehkki pühvlid söövad raskel ajal ka kõige viletsamat kuluheina, on vee läheduses seegi juba ammu viimse kõrrekeseni otsas. Joomata nad aga ei saa ja karjad peavad seepärast läbima iga päev pikki vahemaid vee ja üha kaugemale nihkuvate alade vahel, kus veel midagi söödavat leidub. Karjade liitumine toob pühvlite ühiskonnas kaasa suuri muudatusi. Enamus täisikka jõudvatest pullidest lahkub sel ajal suurkarjast ja moodustab poissmeeste klubisid. Vanad sõnnid eralduvad väiksematesse karjadesse. Pullide edaspidine löögivalmidus soo jätkajatena sõltub nende seisundist vihmaperioodi alguses, mil lehmad sünnitavad ning uuesti indlema hakkavad. Sõnnid teevad oma panuse kvaliteetsemale söögile ja toituvad sageli vee piiril või roostikes, kus leidub rohelust ka kõige karmima põua ajal, ent kus kõik need, kes kiskjaid kardavad, pikemalt peatuda ei saa. Sageli lüüakse sarvi kokku, aga aju pehmitav põualeitsak ja pidevad jõukatsumised põletavad osa vanematest pullidest läbi ja nad peavad pullikarjastki lahkuma. Karjata sõnnide elu kaotab mõtte ja nende allakäik on kiire. Vanade erakpullide nahk läheb laiguti paljaks, aga see tähendab päikesepõletust, rohkesti puuke, raskemini paranevaid haavandeid ja neid veritsema nokkivaid pühvlilinde. Üha enam peavad pullid otsima leevendust poris püherdades. Kuna nad on juba niigi pahurad nagu prostatahaiged vanamehed, läheb veri nende sarve all vähimagi ärritaja peale keema. Jahimehe jaoks on üksik vana sõnn Aafrika kõnnumaal kõige ohtlikum vastane.
Kontrastina kõhnadele ja kurnatud elevantidele ja pühvlitele, kellel ribid naha alt välja paistavad, näevad sebrad, kes on samuti teel vee äärde, välja värsked ja prullakad nagu toidetaks neid pansionaadis rõõsa koore ja timpsaiadega. Nii nagu paljud teisedki neljajalgsed on ka sebrad South-Luangwas esindatud eraldi alamliigiga. Siinne crawshay sebra on tüüpilise savannisebraga märksa kitsamate triipudega. Sebrad pole mäletsejad – nende magu on ühekambriline ja kõige olulisem osa tselluloosi lõhustumisest toimub pimesooles. Sebrad kannavad korraga kõhus märksa suuremat hulka toitu kui mäletsejad ning selle seedumisel sooles eritub suur kogus gaase. Mäletsejad vabanevad liigsest metaanist peamiselt röhitsedes, kui aga sebrakari jooksu ehmatada, võib kuulda valju kollektiivset peeretust. “Tõotab tulla ilus päev,” prognoosib Abraham ja Vadim Želnini usina õpilasena kirjutan ta ennustusele kahe käega alla. Ainult üks mu klientidest, Peter, hakkab ägedalt oma kuuldeaparaati kruttima – see näib sebrade sündsusetust käitumisest endast väljas olevat ja laseb alatasa kuuldavale kiunuvat vilet nagu telepurgi kombetsensor.
Lõvisid, kes tihti jooma suunduvaid loomakarju saadavad, pole pühvlite ja sebrade slepis näha ja me sõidame edasi. Tee kulgeb läbi mopaanisalude. Elevandid on mopaani lehtede ja okste järele hullud – seda enam, erinevalt Okavango piirkonnast Botswanas on mopaanipuid siin vähevõitu. Seepärast näeb üle 15 meetris kõrguseid mopaane siin harva. Ometi on toitainerikkal pinnasel puudel kohati õnnestunud suureks kasvada ja sellised võimsad laiavõralised mopaanipuud moodustavad peaaegu Euroopa pöögimetsadega võrreldavaid hõreda alusmetsaga katedraalmetsi. Väikeseid kuivi jõesängikesi palistavad tinakombreetumid – maailma ühed tihedaima puiduga pikaealised tumehalli tüvega puud. Luangwa jõele lähenedes asenduvad need mustatüveliste eebenipuudega, mis moodustavad pargitaolisi salusid, kus elevandid viimaseid mahapudenenud hurmaa-taolisi vilju otsivad. Jõe kallastel asenduvad eebenipuud vorstipuudega.
Luangwa lammi vorstipuud on võimsamad, mida ma kusagil Aafrikas näinud olen ja nende “maugud” rammusad, nagu oleks vorstiraba topitud elevandisoolikasse. Vorstipuu õiepungad asetsevad poolesaja kaupa pikal õisikuvarrel ja puhkevad mõne kaupa öö öö järel vahetult enne vihmaperioodi. Suured sametised burgundiapunased õied lõhnavad päris jõledalt, kuid suudavad ligi meelitada suure ja kirju tolmeldajate seltskonna – sel vee- ja meevaesel ajal on vorstipuu siinmail nektaritoiduliste olendite vastu kõige heldem taim. Öösel külastavad õisi nahkhiired ja liblikad, päeval mesilased ja nektarilinnud. Vorstipuu häitsest nõretavat nektarit käivad õiekarikatest lürpimas ka pärdikud ja oravad. Ennelõunal kukuvad õied maha ja vorstipuu rasked viljad saavutavad pärast seda täismõõtmed juba mõne nädalaga, küpsemine võtab aega veidi rohkem. Loomade jaoks, kelle toidulaud on sel ajal kasin ja puine, on mahapudenenud meemaitselised õied vastupandamatu maiuspala ja impalad, pukud ja kudud kiirustavad üksteise võidu vorstipuude aluseid üle vaatama. Üks kurikaval impala laseb kuuldavale hoiatusvile ja teised gasellid ehmuvad selle valehäire peale ning jooksevad vorstipuu alt laiali. Nüüd saab ta õitega rahulikult üksipäini maiustada. Kes oleks osanud tuhmukeselt sellist nutikust oodata! Abraham kinnitab, et näeb liigikaaslasi haneks tõmbavat impalat esimest korda – võimalik, et antiloop ehmus tõepoolest ise millegi peale ega ajanudki teistele tahtlikult puru silma.
Valetamine pole aga siinkandi kasvaste ja suleliste seas sugugi ennekuulmatu asi. Eriti osav luiskam on savannidrongo. Sel musträsta suurusel linnukesel on karvaste ja suleliste seas vastuoluline maine – ühelt poolt on tema see, kes istub väljakutsuvalt kõige silmatorkavamatel okstel, märkab esimesena vaenlast ja hoiatab valjult kõiki teisi. Teisalt on ta aga õppinud hoiatamisega petuäri ajama. Drongo peab hoolega silmis kõiki oma kaaskondseid. Kui näiteks vöötmangustid, kuldnokad ja vadavilbased on leidnud mingi maitsva palukese, imiteerib drongo nende endi hoiatushüüdu ja napsab tulistvalu põgenevate pettuse ohvrite poolt maha jäetud mardika või sisaliku. Pärast korduvaid haneksvõtte lakkavad ohvrid drongo karjapoisivalet uskumast. Igal liigil on siin, küünte- ja kihvaderohkes paigas, mitu hoiatushüüdu, aga drongole näikse olevat needki teada ja ta võtab kasutusele järgmise vale. Nende sulitempude tõttu võiks drongo reiting metsarahva seas olla õige vilets, kuid ometi on kõigile selge, et drongo hoiatuste ignoreerimine on viga, mis võib kergesti ka elu maksta. Pealegi laskvat drongo valed käiku üksnes jahedatel hommikutel, kui lendavaid putukaid eriti ei liigu ning need linnud ja neljajalgsed, kes maapinnal siblivad, paremini toitu leiavad. Vähesed linnuliigid on nii südid kui drongod – satume stseenile, kus drongo klammerdub tõmmumadukotkale küünistega turja ja lendab pika maa sissetungija seljas, talle samaaegselt nokahoope lagipähe jagades.
Peteri kuuldeaparaat, mis sebrade taktitu käitumise peale endast välja läks, vilistab üha vaiksemalt – patareid hakkavad päeva veeredes tühjenema. Sellele vaatamata soovib Peter, et ma hõikaks talle nimepidi kõiki linde, kes meile ette satuvad. Mida nõrgemaks jäävad patareid, seda kõvemini tuleb mul karjuda. Lähedal põõsastikus ragistavad elevandid ei ole sellise lõugamisega harjunud ja vangutavad pahaselt päid. “Green-capped Eremomela,” hüüan talle. “Who was it, Rein?” hõikab Peter vastu. “It was green-capped EREMOMELA!” – “Who, once again, Rein!” – “It was bloody GREEN-capped EREMOMELA!!” – “Once more, please!” – “It was BLOODY GREEN-CAPPED freakin` EREMOMELA!!!” möirgan juba täiest kõrist. Selle peale kaotab elevant enesevalitsuse ja tormab raevukalt pead raputades auto poole. Õnneks on see petterünnak. Päev, ja miks mitte ka kogu elu, tundub pärast sellist hetkelist vapustust veelgi ilusam.
Abraham takseerib binokliga silmapiiri – kaugemal on seisatanad paar safariautot. “Seal ongi meie leopard,” ütleb Abraham ja annab gaasipedaalile valu. Selgub, et see on vana emasloom, kes on just lõpetanud puu otsa veetud impala söömise ja ronib meie kohale jõudes parasjagu vorstipuu otsast alla. Vorstipuud on nagu leopardi eritellimuse järgi valmistatud – nende jämedatel rõhtsatel okstel saab mugavalt puhata, toidu hüäänide ja lõvide eest kiiresti puu otsa vinnata ning, hea õnne korral, puu alla keskpäevast varju või vorstipuu õisi otsma tulnud impaladele turja karata. Maapinnale jõudnud, varjub leopard uhtorgu, mis on sündinud jõehobude käigurajast – suurvee ajal on jõehobud oma karjamaadele siirdumiseks kasutanud Luangwa lammile tekkinud vihmauurdeid, mis on aja jooksul üha sügavamaks uhutud. Kuivaperioodil sobivad sellised pikad hargnevad uhtorud leopardile saagi varitsemiseks ideaalselt – lammil pahaaimamatult rohtu näkitsevatele pukudele ja impaladele saab piki oru põhja mugavalt lähedale hiilida. Leopardi jälgides arendame õpetatud vestlust teemal, kas seda uhtorgu oleks õigem kutsuda jäärakuks või uurakuks – uuraku ametliku määratluse järgi on pinnas selle servades kamardunud ega erodeeru edasi, seevastu jääraku pinnas on paljas ja erosioonile avatud.
Lõpuks jääb peale seisukoht, et leopard sisenes küll uurakusse, aga väljub tõenäoliselt juba jäärakust. Vahel tekitavad mõisted, mille inimesed on loonud maailma täpsemaks kirjeldamiseks, täiendavat segadust. Tasapisi hakkab meid aga häirima hoopis see, et meie kohtumine liigset tähelepanu vältiva kaslasega ei ole sugugi privaatne. Meie ei ole esimesed ega viimased inimesed, kes leopardi avastanud on. Juba enne meid jõudis kohale juba kolmaski safariauto ja peagi jälitab looma juba kaheksa maasturit. Kuna leopard liigub mööda uhtorgu, sõidavad autod mõlemal pool jäärakut üksteisest piki oru serva mööda trügides temaga kaasa ja temast ette. Kõik nad on kaugele teelt välja sõitnud, mis on rahvuspargi reeglite selge rikkumine. Kliendid ei protesteeri, vaid on põnevil ja õhutavad safarigiide leopardile aina edasi järgnema. Aga enne, kui ma jõuan hakata giididest tõsiselt halvasti arvama, lõpetavad kõik kaheksa autot nagu üks mees jälitamise ja jätavad leopardi (kes, nagu Abraham selgitab, läheb poegi toitma) rahule.
Võib arvata, et safarigiidid, kes klientide meeleheaks veidi reegleid rikuvad, teevad seda suurema jootraha ootuses. Samas võivad nad pargivahtidele vahele jäädes ka oma litsentsi kaotada, mis tähendab kukkumist kahe-kolme-tuhande dollariliselt töökohalt (pluss jootrahad) sinna, kust nad pärit on, st inimeste hulka, kellel ei ole peaaegu midagi. Ja see ei tähenda üksnes igapäevase härjasabahautise ja klaasi Robertsoni Arabella Shirazi vahetamist peotäie nshima (maisipudru) vastu, siinkandis on see valus hoop mitte ainult mehele ja ta perele, vaid kogu suguvõsale.
Kuna kuldkalake on meie esimese soovi täitnud, esitan kohe järgmise: küsin, ega Abraham ei tea juhuslikult, kus võiks peituda South-Luangwa staarlõvi Ginger. Ginger on võimas punablond isaslõvi, kes valitses toona koos oma venna Carlicuga Big Pride`i, üht South-Luangwa kahest suurimast lõvipraidist. Meie Luangwa-reisi hetkel kuulub Suurde Praidi ühtekokku 28 lõvi, mõne kutsika võrra rohkem, kui naabritel Hollywoodi praidis.
Tunnen ennast veidi nagu rehepapp, kes on andnud kratile liivast köit keerutada. Keskmise lõvipraidi territooriumi suurus on umbes 250 ruutkilomeetrit. Aga Abraham keerab roveri nina lääne poole ja me pühime minema, liivajutt lõimena maasturi rataste alt õhku keerdumas. Teel olles peab ta vastusõitvate krattidega veidi nõu ja võtab peagi kindlalt suuna Katete sillale. Selle läheduses kuivas jõeharus naudibki Ginger päikesevarju. Ta on ametis sellega, mida lõvid kõige paremini oskavad ja sagedamini teevad – Ginger magab nagu jahukott.
Pärast esimese magava lõvi nägemist reageerib pulss iga järgnevat lebavat kassi nähes üha loiumalt. Aga kõik on vaatenurga küsimus – Ginger on ainus teadaolev erütristlik lõvi maailmas ja teda kannatab imetleda ka siis, kui ta magab. Erütristlikel loomadel puudub keharakkudest täielikult must pigment – eumelaniin. Nii on Gingeri sabaots ja kõrvalestade välimine pool punased (lõvile omase tumeda kuni musta asemel) ning ta ninaots ja käppade paljandid musta asemel roosad. Nagu magavad lõvid ikka, on Ginger oma valge kõhu taeva poole keeranud – ehkki ta ei ole otse päikese käes, aitab valge kõhualune ultraviolettkiiri tagasi peegeldada ja lõvi ülekuumenemise eest hoida. Ei saa jätta imetlemata lõvide head füüsilist vormi. Inimene, kes magaks päevas 18-20 tundi, ootaks peatselt uppumine omaenda rasvas. Aga tasub teada, et need neli või rohkem tundi, mil lõvid ärkvel on, elavad nad täiel rinnal ja kulutavad tohutult energiat.
Isaslõvidele heidetakse sageli ette laiskust. Otseloomulikult on see süüdistus ülekohtune. Emaslõvid on isastest väiksemad ja kiiremad. Nad tulevad oma meespoolest palju paremini toime varitsusjahiga. Mis eeldab head sulandumist keskkonda ja kiiret sööstu. Lakakandjad enamasti hiilima ei vaevu, neile see nagu ei sobikski, sest neil oleks end märksa raskem peita. Üksikult või väikese grupiga jahti pidavad emaslõvid tabavad aga umbes ühe looma viie jälitatava kohta ja grupi suurenedes jahi edukus kasvab. Suure lakaga isaslõvid kuumeneksid nii ebaproduktiivse ringikargamise peale üle. Hoopis teine lugu on aga siis, kui jahitakse suurt looma ja mängitakse täispanuste peale. Pühvli-, elevandi- või kaelkirjakujahist võtavad enamasti osa ka isaslõvid ja jaht on strateegilisem. Meeskonnatööna üritatakse mõni nõrgem loom karjast eraldada. Sellises jahis on otsustav üksteise vastu astuvate loomade suurus ja tugevus.
Üle paarikümne minuti ei malda me magavat lõvi vahtida. Olen veidi pettunud – mulle tundub, et sebrakarja ühiskõmakas jääb mulle sellest päevast sügavamalt meelde kui lösakil staarlõvi. Kui aga Abraham hakkab autot ümber pöörama, keerab Ginger ennast kõhuli, tõstab pea ja kingib meile mälestuseks mõned just-go-out-of-bed-ilmetega pildid.
Gingeri ja Carlicu praidi territoorium on Luangwa jõe ääres. Suurvee ajal nad jõe paremale kaldale ei satu, kuid kuivaperioodi lõpus on jões vett nii vähe, et see (kui oht sattuda krokodilli lõugade vahele välja arvata) pole lõvidele enam takistuseks, ning kui teiselt poolt jõge on kosta lõvinolkide ülbitsemist, võetakse dessant mõnikord ette. Paraku on Luangwa jõgi rahvuspargi piiriks – paremkaldal laiub juba Lupande jahiala, kus Sambia staarlõvi võib vabalt trofeeküttide püssitorude või ammunoolte ette jääda.
Just nii tappis Minnesota hambaarst Walter Palmer 2015. aasta juulis vibuga Zimbabwes Hwange rahvuspargi au ja uhkuse, suure mustalakalise isaslõvi Cecili. Cecil oli toona mingitel raskesti seletatavatel põhjustel Zimbabwe, ja võimalik, et kogu Aafrika tuntuim lõvi. Olgu kohe öeldud, et Palmer ei lasknud Cecilit maha rahvuspargis, vaid sellega piirneval Gwaai jahialal professionaalse jäägri Theo Bronkhorsti juhendamisel. Bronkhorstil ja Palmeril oli luba ühe isaslõvi mahalaskmiseks, mis oli, tõsi küll, antud välja naaberjahialale. Nii et hiljem kohtus ei leitud, et mehed oleksid väga tõsiselt seadust rikkunud. Cecili tapmisele järgnes suur torm maailma meedias ning looduskaitseringkondades USA kõige rajumad loomakaitseaktivistid võtsid majakese, kus asus Palmeri hambaravikabinet, kuude pikkusesse piiramisrõngasse. Lisaks sellele, et tal lubati kõik hambad välja tõmmata, sai ta ka mitmeid tapmisähvardusi. Blokaadi haardes kaotas ta mõneks ajaks ka need kliendid, kes poleks ehk muidu moraalse hukkamõistuga tingimata ühinenud.
Cecili tapmine tõi aga kaasa märksa ulatuslikumaid tagajärgi. Zimbabwe turismitulud langesid oluliselt, sest paljud turistid, kes olid kavandanud reisi Hwangesse lootuses kohata ka Cecilit, tühistasid broneeringud. Kogu Aafrikas vähenes jahiturism. Kõigepealt reageerisid Ameerika suured lennufirmad – America, Delta ja United Airlines keelasid oma lennukitel ära mistahes jahitrofeede veo Aafrikast; nende eeskuju on praeguseks järginud üle 40 lennufirma. Prantsusmaa, Holland ja Suurbritannia keelasid lõvitrofeede sisseveo täielikult, USA kehtestas sisseveokeelu lõvi mõnede alamliikide osas. Maailma meedias oli trofeejahimeestest loodud rikaste tõpranägude kuvand, kes oma lõbuks loomi tapavad. Ja ehkki ma ise sellise hävitava hinnanguga kõigi nende kohta, kes lõbu pärast loomi tapavad, igati ühinen, ei ole trofeküttide tümitamineAafrika looduse kaitsmist sugugi lihtsamaks teinud.
Cecili tapmise lugu vähendab esialgu oluliselt kogu Aafrika jahiturismisektori tulusid. Namiibia keskkonna- ja turismiminister Pohamba Shifeta nimetas toona toimunu ümber tekkinud kära looduskaitse lõpuks. Asi on selles, et väga paljudes Aafrika riikides ümbritsevad rahvusparke jahialad. Need toimivad puhvertsoonidena metsiku looduse ja inimeste elualade vahel. Kaitsealadel tavaliselt loomade arvukus suureneb ning Aafrika külades suureneb jõudsalt ka inimeste arv – nii et kitsamaks läheb tasapisi nii kaitsealadel kui külades. Jahialadel tegeldakse justnimelt sellega, millega jahimehed väidavad end igal pool tegelevat – seal reguleeritakse loomade arvukust. Ja ehkki “reguleerimine” on pigem eufemism tõurastamisele ning isegi oma eesmärki silmas pidades kaugel täiuslikkusest, ajaks puhvertsoonide kaotamine külade ja kaitsealade vahel inimesed loomadega lõplikult tülli, nii et looduskaitse muutuks ühel hetkel üsna lootusetuks ettevõtmiseks.
Metsiku loodusega jahialad saavad eksisteerima tänu tulule, mida nad sisse toovad. Näiteks Palmer lõvijahituusik maksis 50 000 dollarit. See tähendab, et rikkad tõpranäod on muutunud Aafrika veel säilinud ökosüsteemide oluliseks lüliks. Vaatamata pidevale tümitamisele näib puuduvat oht, nagu võiks see inimtõug välja surra, pigem tekib jõukaid mölakaid tasapisi juurde – isegi Walter Palmer leidis endale uued ja veelgi rikkamad kliendid ning jätkab nii oma ametis kui ka harrastab edasi harjumuspärast elustiili. Tümitamist tuleb aga jätkata, sest trofeejahimehed lähevad kergesti ülekäte: seal, kus nad jahil käivad, saab suure või veel suurema raha eest sageli osta kahtlasi või sõnaselgelt keelatud teenuseid. Kui loomade tapmisega tahetakse midagi reguleerida, siis peab jaht olema väga täpselt sihitud, nii et eemaldataks probleemsed või vähem elujõulised loomad. Ning just seda trofeejahimehed teha ei taha.
Võimalik, et Cecili tapmine oli Palmeri ja Bronkhorsti jaoks õnnetu juhus – tõepoolest ei pruukinud nad hämaras märgata lõvi suure laka all peituvat raadiosaatjat ega lõvi erakordset välimust. Tavaliselt tähendab ühe isaslõvi hukkumine seda, et ta praidi võtavad üle teised isased, kes tapavad kõik kutsikad. Harukorril võivad uued võimukandjad vanemad kutsikad ka ellu jätta ja Cecili järglastega nii ka õnneks läks. Ühele Cecili varasematest poegadest langes aga osaks isale sarnane saatus kaks aastat hiljem. Ka temal olid Hwanges oma praid ja pojad, kelle pärast tema surma praidi üle võtnud isaslõvid tapsid.
Ent trofeejahil on märksa eemaletõukavamaid vorme. Arvatakse, et Lõuna-Aafrikas peetakse ligikaudu 300 farmis 9000-12 000 lõvi. Kutsikad lahutatakse vanematest juba mõne päeva vanustena, et emaslõvid hakkaksid taas indlema ja toodaksid uusi järglasi. Väikest osa neist lõvidest kasutatakse esialgu veretus turismiäris, näiteks korraldatakse jalutuskäike lõvidega. Kui lõvid on vanemaks saanud, viiakse nad jahialadele ja aetakse jahisafarituristide püssitorude ette. Selliseid lõvisid on hakatud nimetama “konservlõvideks” (canned lions). Lõvide luud ja paljud muudki kehaosad saadetakse Hiina turgudele, kus need asendavad raskemini kättesaadavaid tiigrite kehaosi. Nõudlus lõviluude järele on kiiresti suurenenud ja toidab ka vabalt elavate lõvide salaküttimist.
Loodus- ja loomakaitseorganisatsioonid on viimase aasta jooksul teinud lobitööd kaubandusliku lõvikasutuse lõpetamiseks. Lõuna-Aafrika Vabariigi parlament võttis isegi vastu resolutsiooni, mis kutsub ülesse “konservlõvidest” loobuma, kuid sealne keskkonnaamet ignoreeris seda, andes tegevusloa mitmetele senini illegaalselt tegutsenud lõvifarmidele.
Lõvidega jalutamist pakutakse heausksetele turistidele nii Lõuna-Aafrika Vabariigis, Namiibias, Zimbabwes kui ka Sambias. Seda meelelahutust serveeritakse enamasti kui lõvide uurimis- ja kaitseprojekti osa ning kinnitatakse, et lõvid, kes teiega vaguralt ringi jalutavad, on orvud, keda head inimesed on üles kasvatanud ja kes lastakse täiskasvanuks saades loodusesse. Ning loomulikult kasseeritakse teilt kõige selle eest kena kopikas, tavaliselt 150 dollari kanti. Heategevuse toetamise jaoks nõnda nooblil kombel ei ole paljudel inimestel sellest summast kahju, seda enam, et kodus on väga uhke näidata pilte, kus sa lausa koos lõvikarjaga Aafrika savannis jalutad. Halb uudis aga on see, et lõvisid, kes on valmis igaühega jalutama, ei lasta iial loodusesse, või täpsemalt, lastakse maksimaalselt mõneks tunniks, mis kulub mõnel püssiga ohmul koos kohaliku saatjaga lõvini jalutamiseks ja ta mahalaskmiseks. Orvudki on need lõvid vaid selles mõttes, et nad on varakult oma emade juurest ära võetud, et nad inimestega täielikult harjuksid. Selleks, et nad võhivõõraste inimestega kuulekalt jalutama hakkaksid, saavad nad mehiselt nii piitsa kui präänikut.
Ginger ja Carlic on elus veel nende ridade kirjutamise ajalgi. Kaks aastat pärast meie esmakohtumist taas South-Luangwat külastades kuuleme Nkonzi safarilaagri omanikult Gavinilt, et ta oli sunnitud Abrahami liigse staaritsemise ja kolleegidega mittearvestamise pärast vallandama. Loodan, et Abraham sai kusagil teise võimaluse, sest loomi ja nende kombeid tundis ta tõepoolest hiilgavalt. Gingeri ja Carlicu olid kolm nooremat nolki Big Pride`i juurest minema löönud, kuid neil õnnestus üle võtta väiksem praid pargi kaugemas osas. Seal on neid nähtud siiamaani, kuid Ginger on nüüdseks juba selles eas, mil loomade kuningategi “parim enne” hakkab mööda saama.

Raamatud
Loodus on lähedal. Tallinn: Maalehe Raamat 2001
Iluaianduse käsiraamat. Varrak 2005. (kaasautor)
Muutuv Eesti loodus. Tartu: Eestimaa Looduse Fond 2006
Värvimängud aias. Ajakirjade Kirjastus 2007
Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed: Reisijutte Mustalt Mandrilt. Varrak 2019

Tunnustused

1993 – Eesti Eluteaduse Hoidja
1994 – Eesti Vabariigi teaduspreemia (koos Olav Renno, Andres Kuresoo jt)
1995 – Eesti Taassünni auhind
1996 – Hollandi Kuldse Laeva Ordu rüütel
2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
2019 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (“Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed”)
2020 – Go Traveli reisiraamatu preemia (“Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed”)

Püsiviide Lisa kommentaar

Vilmos Kondor

6. juuli 2020 at 12:27 p.l. (Vilmos Kondor) (, , )

Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.
Sarja „Patune Budapest” esimese osana on see romaan (Budapest noir) viimaste aastakümnete kõige populaarsem Ungari kriminaalromaan ja sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise ja soome keelde ning sa 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna.

Budapest noir, Regio 2019, tlk Reet Klettenberg

Katkend: Budapest noir, Regio 2019, tlk Reet Klettenberg, lk 56 – 66.

“Millest te räägite?” krapsas Csuli oma kogukusele ja varasele tunnile vaatamata üllatavalt kärmesti püsti.
“Sellest juudi tüdrukust, kes teisipäeva öösel Nagydiófa tänavast surnuna leiti.”
“Mina ei tea mingist surnud tüdrukust midagi.”
“Mina ei teaks ka, kui ma teie asemel oleksin,” noogutas Gordon. “Ainus probleem on see, et kõik teised teavad: tüdruk oli teie jõugu liige.” Sigaretisuitsu tagant jälgis ta, kas bluffimine läheb läbi.
“Kellest te räägite, õnnetu?”
“Oo, ma näen, et te tõepoolest ei tunne teda,” tõusis Gordon püsti. “Sel juhul ma palun vabandust, ma eksisin.”
“Kindel see, et eksisite. Tungite vara hommikul siia sisse, lärmate koridoris ja karjute igasugu valesid.”
“Pean veelkord vabandust paluma. Mõtlesin ainult, et räägin teiega läbi, enne kui artikli kirjutan. Teadsin, et eitate, aga pidin ikkagi proovi tegema. Kirjutan, et te eitate.”
“Eitan? Mida te kirjutate?”
“Mõtlesin, et midagi sellist: “Csuli, Hársfa tänavas pesitseva jõugu pealik eitab, et surnult leitud tüdruk tema heaks töötas.””
“Te ei saa seda kirjutada, sest see pole tõsi.”
“Vaadake, ma ei lootnudki, et te selle omaks võtate. Oluline on see, et mina käisin siin, teie eitate, ja just nimelt sellest ma kirjutangi. Lõppeks tapeti ju teie tüdruk,” pööras Gordon ringi ja hakkas ukse poole minema. Nüüd või ei kunagi. “Ja mis teiega ikka juhtuda saab?” pöördus ta tagasi. “Politsei pistab teid paariks nädalaks pokri. Aga äri läheb ju teietagi edasi, kas pole?”
Csuli laubale ilmusid higipiisad.
“Te teate ise ka, et siis on minuga lõpp.”
“Tean, tean, aga ma ei saa midagi teha. Kui see oleks olnud mingi maalt tulnud lõbutüdruk, oleksin öelnud, et vahel ikka juhtub. Aga see oli heast perekonnast pärit juudi tüdruk. Ja sellesse uudisesse, et tüdruk oli rase, suhtub politsei väga halvasti ja üldsus veel halvemini. Lapseootel ema tänavale saata? Kas te olete üldse inimene Csuli? Raseda naise surm on skandaal isegi siis, kui ta oli lõbutüdruk, keda kangialuses niimoodi kõhtu löödi, et ta sellesse suri. Kohtuarsti hinnangul ei saabunud surm kohe, kuid see oli seda piinarikkam. Nii tüdrukule kui ka lootele.”
Csuli näost oli näha kõik, mis tema peast läbi jooksis. Ta kalkuleeris kiiresti, jagas, korrutas, ja mõistis, võita pole võimalik. Gordon oli samal ajal ringi pööranud ja hakkas korterist välja minema, kuid ei jõudnud veel uksenigi, kui Csuli tema selja taga lausus:
“Ta oli mõnda aega minu tüdruk. Aga ei töötanud enam minu heaks.”
Gordon pööras ringi, torkas käed askusse ja kuulas Csulit vaikides.
“Tüdruku hankis Józsi Laboráns. See võis olla hea mitu kuud tagasi. Oma nime ei öelnud ta kunagi. Aga ta oli üks kuramuse kena olevus, ma ei saanudki aru, kuidas Józsi Laboráns ta üles korjas. Sellel on alati niisugused naised …,” rehmas ta vihaselt käega. “Ma ei teadnud ta nime ega sedagi, kust ta pärit on. Mitte midagi. Ainult seda, et ta on kena, noor ja juut.” Csuli istus uuesti sohvale ja pühkis taskurätiga nägu. “Klientidele meeldis ta nii väga, et jutt läks laiali, ja ühel päeval ilmus üks karusnahkses kasukas mees, kõvakübar peas, kepp käes, ja ütles, et räägime. Rääkisime. Sellisele härrale ei saa ei öelda. Ja järgmisel päeval oli tüdruk kadunud.”
“Niisama lihtsalt? Nagu vits vette?”
“Noh,” ägas Csuli, “nii lihtsalt need asjad ei käi.”
“Palju ta teile maksis?”
Paks mees tõstis pilgu Gordonile.
“Sellest ei tohi te kirjutada.”
“Kas te näete mu käes märkmikku? Või pliiatsit?”
“Te ei kirjuta sellest?”
“See sõltub ainult teist. Kui te räägite, mida ma teada tahan, siis mitte. Aga teil oleks kasulik palju teada, sest mul pole juba ammu kaanelugu olnud. Ma kuulan teid.”
“Viissada pengöt,” vastas Csuli lõpuks.
“Viissada pengöt?”
“Jah, Gordon, te ju tunnete härraseid. Ma ei nurise, ta oleks võinud mind pokri ka panna. Mis te arvate, kas ma tingisin? Ühel pool viissada pengöt, teisel pogri?”
“Rääkige nüüd, ja hakake algusest pihta, Csuli,” võttis Gordon istet ja vaatas kella. Kümme läbi. Tal oli aega.
“Te teate ju täpselt, kuidas sellised asjad käivad.”
“Tean, Csuli, aga rääkige mulle ikkagi kõik ilusti ära. Või teate mis? Ma otsin Józsi Laboránsi üles, küll tema jutustab.”
“Teda te võite otsida, nagunii ei leiaks. Ta suri kuu aja eest tuberkuloosi.”
“See on suur kaotus,” ütles Gordon. “Siis ei jää kedagi muud üle kui teie.”
Csuli hakkas puigeldes peale. Ühe Józsi Laboránsi naistest, Teca, olid politseinikud kinni võtnud ja ta sattus kaheks nädalaks pokri. See oli aeg, kui Józsi Laboráns pidas jälle vajalikuks uut tööjõudu otsida. Veel samal päeval vaatas ta “turul”, see tähendab Suurel bulvaril ja Rákóczi tänaval ringi. Ühe vaateakna ees hakkas talle silma eebenmustade juustega tüdruk. Ta tegi tüdrukuga juttu, kutsus õhtust sööma ja leidis ta sobiliku olevat. Kuid põrkus siis ootamatule vastuseisule, tüdruk nimelt ei tahtnud temaga kaasa minna. Siis järgnes hästi järeleproovitud “taltsutamine”. Józsi jättis tüdruku sinnapaika ja läks ühe politseiniku juurde. Küsis temalt teed Andrássy tänavale ja osutas samal ajal käega tüdruku poole. Politseinik vaatas samuti näidatud suunas, noogutas ja ütles, et mingu aga edasi. Tüdruk muidugi nägi seda stseeni ja ehmus, kuna ta arvas, et juttu on temast. Siis läks Józsi tüdruku juurde tagasi ja ütles, et oli teda politseinikule näidanud, nii et too teab nüüd, kes tüdruk on, ja kui teda veel kord näeb, võtab kinni. Aga kui tüdruk temaga kaasa läheb, jätkas Józsi, siis on ta kaitstud, sest Józsi tunneb politseinikke ja tal pruugib vaid öelda, et kõik ära klaaritaks. Tüdruk jäi muidugi uskuma ja läks Józsiga kaasa, too aga seletas talle tee peal, kuidas tänaval peab käituma ja mis on tema ülesanded. Kui ta oli tüdruku välja õpetanud, jättis Józsi ta ühe oma Dezső-nimelise sõbra hoolde, kes on bulvaril alaline signalist ja tegeleb ka “diskreetsete” ülesannetega. Tüdruk kolis Józsi korterisse, kuhu ta oli registreeritud teenijana. Ta teenis hästi ja kuuldus levis klientide seas temast kiiresti.
Kui Csuli lõpetas, vaatas Gordon talle umbusklikult otsa.
“Kas te tahate mulle öelda, et on naisi, kes niimoodi õnge lähevad?”
Csuli puhkes norsatades naerma.
“Kõik lähevad, Gordon. Te olete ju vanglas käinud. Milline naine tahaks sinna kasvõi nädalaks sattuda? Ta tuleb sealt välja sellise süüfilisega, et annab joonelt otsad, kui ta sellest siiski pääsema peaks ja tripperist ka, siis mingid mädapaised saab ta sealt kindlasti.”
“Aga miks ja Józsit sinnapaika ei jätnud?” küsis Gordon.
“Vaadake, seda peate te tema enda käest küsima.”
“See vist ei õnnestu, sest ta on surnud.”
“Nii nendega läheb, Gordon,” naaldus Csuli tooli seljatoele. “Või kui ei lähe ja nad kolm-neli aastat vastu peavad, satuvad nad linnast maale, kus passivad veel paar aastat ja siis – Belgradi. Te olete seal ju käinud. Te teate, mis nad seal ungari tüdrukutega teevad.”
Gordon noogutas.
“Ja mitte ainult ungarlastega.”
“Aga neid on kõige rohkem. Enne sõda korjati siit oma kümme tuhat tüdrukut kokku. Toona juhtis äri Rankó Dusán, nüüd aga tema poeg. Oma paarsada ungari tüdrukut jõuab veel tänapäevalgi otsaga sinna, siis viiakse nad itta, Sofiasse, Konstantinoopolisse, Bagdadi.”
“Ma tean seda lugu, Csuli, aga see ei huvitaks mind ka siis, kui ma varem sellest midagi kuulnud poleks, sest ega ma seepärast tulnud.”
“Aga ma rääkisin juba kõik ära, mida ma tean!”
“Ma ei öelnud, et te midagi maha vaikisite. Ainult seda, et aidake mind. Alustame otsast peale. Kes oli see härra, kes tüdruku teilt ära ostis?”
Csuli raputas pead.
“Gordon, te saate ju ometi aru, et isegi kui ma teaksin, ei ütleks ma seda teile. Ja juhtumisi ma ei tea.”
“Hea küll. Siis räägite Skublicsile ilusasti augu pähe, et ta minuga kõneleks.”
“Kuidas Skublics siia puutub?” vaatas paks mees talle üllatunult otsa.
“Ta tegi tüdrukust paar alastipilti.”
“Sellist?”
“Millist?”
“Kataloogipilti,” vastas Csuli.
Gordon ei jaganud üldse enam asja, kuid noogutas sellegipoolest.
“Kataloogi, jah.”
“Seda ma aimasin,” noogutas Csuli. “Niisama nalja pärast ei maksa üks härra tüdruku eest viitsada pengöt.”
“No näete,” süütas Gordon sigareti. “Millega ma saaksin Skublicsit rääkima sundida?”
“Seda vana kitse? Temast jubedamat tüüpi linnas ei ole. Kui te teaksite, milliseid pilte ta teeb, neid ei saa isegi kataloogi panna. Tal on omad kliendid, kes on nõus selliste eest isegi koguni kakskümmend või viiskümmned pengöt andma. Tüdrukutele annab aga viieka.”
“Ma kuulan teid, Csuli,” puhus Gordon suitsu välja.
Csuli pidas endaga võitlust, aga mitte kaua.
“Seda teavad tema kohta vähesed. Mu signalist nägi pealt, kuidas ta ükskord koosolekule läks.”
“Mis koosolekule?”
“Mitte skautide omale, kindel see.”
“Vaid?”
“Skublics on kommunist.”
Gordon seedis aeglaselt pead noogutades kuuldut, informatsioon oli kulda väärt ja Csuli teadis seda suurepäraselt. Politseinikud on kindlasti kursis sellega, millest Skublics elatub. Taolistest koputajatest on politseinikel kasu. Aga kui selgub, et Skublics on kommunist, siis ei päästa teda József Schweinitzeri juhitud kaitsepolitsei uurijate käest miski, nendega kohtumiselt polnud aga veel keegi terve nahaga pääsenud. Kui nad sealt üleüldse välja said. Enamik lõpetas vanglas, selle eest kandsid hoolt Gömbös ja siseminister Kozma. Mida vähem neid tänaval on, seda parem kõigile. Kommunistid koondusid väikestesse rakukestesse, kohtusid suurima saladuskatte all, alati erinevas kohas, kellelgi polnud vähimatki aimu, mis asju nad ajasid. Gordon ise küll seda ei uskunud, aga levis kuuldus, et ka Matuska polnud mitte vaimuhaige, vaid hoopis kommunist. Ta teadis, et Skublics on tal pihus.
“Mõistan,” vaatas ta Csulile otsa. “Kus ta koosolekul käib?”
“Mida ma selle eest vastu saan?” välgatasid paksu mehe silmad traatraamides prillide taga.
“Ma ei kirjuta teist sõnagi.”
“Ja ütlete mulle, kui keegi peaks mõnes teises asjas minust kirjutama.”
“Seda ma lubada ei saa, aga eks ma proovin.”
“Hästi. Siis proovin mina välja selgitada, kus ta koosolekutel käib. Lasen oma inimestel uurida.”
“Laske jah. Teil on aega kella kaheksani õhtul. Homme kohtun nimelt Vladimir Gellértiga.”
“Teen kõik, mis minu võimuses.”
“Seda ma usun.”
Gordon suundus inimtühja Rákóczi tänava kaudu parlamendihoone poole. Ta hüppas trammile ja istus Apponyi väljakul ümber tramm number viiele. Károly bulvaril oli juba rohkesti rahvast, inimesed kõndisid langetatud päi sõdurite ja politseinike hõredavõitu, ent korralikult üles rivistatud spaleeri vahel. Gordon väljus Alkotmányi tänaval ja sammus Kossuthi väljaku suunas. Kõik gaasi- ja elektrilambid olid põlema süüdatud, kuid neid varjasid mustad loorid. Rahvahulk pomises vaikselt, justnagu oleks ühekorraga loetud paljusid palveid. Gordon oli saabunud plaanitust varem ja vaatamata vastikusele, mida ta matuste suhtes tundis, polnud tal praegu sellest lugu: harva juhtus, et ühte kohta kogunevad kõik, kes endast midagi kujutavad, ja muidugi ka need, kes midagi ei kujuta. Leinavahtkonna spaleer viis parlamendihoone peatrepini välja. Mastides lehvisid Ungari lippude kõrval ka Gömbösi Rahvusliku Ühtsuse Partei lipud. Gordon vangutas pead ja suundus hoone poole. Väljakul ootasid sõdurid, jalavägi, kahurvägi ja ka ratsavägi, et pärast leinatseremooniat kolonn moodustada. Korraga äratas tema tähelepanu lennukite müra. Ta vaatas taevasse ja nägi üheksat lennukit mustreid moodustades üle Kossuthi väljaku lendamas. Ehkki ta oli paari päeva eest matuste ametlikku kava lugenud, silmitses ta nüüd lennumasinaid üllatunult. Märulikomandod, mis kuulusid politseinõunik dr Gyula Kálnay juhitavasse relvajõudude üksusesse, lõid kannad kokku ja andsid au.
Peasissekäigu juures seisid needsamad politseinikud, kes eelmiselgi korral. Gordon noogutas neile, need aga viipasid, et astugu sisse. Sammassaali oli ritta laotud mitusada pärga, punase vaibaga kaetud trepil jalutasid aeglaselt need, kes olid kohale saabunud kutsetega.
Kui Gordon kuppelsaali jõudis, märkas teda üks kolleeg ja viipas enda juurde. Gordon kiirustas sinna ja tahtis just midagi küsima hakata, kui silmas ühe samba taga Gyula Turcsányit. Peatoimetaja märkas teda, ütles veel midagi oma vestluskaaslasele ja tuli siis Gordoni juurde.
“Just õigel ajal,” mõmises ta tervituseks. “Enne rongkäigu algust tehke reportaaž Inglise Ja Ameerika saadikuga. Kiirustage, nad ei hakka teid järele ootama.” viipas ta katafalgi paremal küljel istuvatele kõvakübaras meestele. Gordon noogutas ja läks kirstu tagant ringi. Ta heitis pilgu surnud peaministrile. Gömbös lamas kirstus roosaks võõbatud näoga, seljas uhke nöörkaunistustega mundrikuub, tema ees kimbud, pärjad, lilled. Gordon nõksatas silmapilguks seisma. See korpulentne mees, see saamatu sõjaväelane, see neeruhaige vanamees oli juhtinud riiki? Sellel mehel olid lähedased suhted mitme Euroopa valitsusega, see mees juhtis raudse käega Rahvusliku Ühtsuse Parteid? Selle mehe käsk pani isegi Kálmán Kánya hüppama? Gordon kehitas õlgu ja astus meestesalga juurde.
Tema ette ilmus elegantne, truualamliku pilguga, kuid ütlemata enesekindel mees. See oli üks välisministeeriumi osakonnajuhataja asetäitjatest, kes küsis Gordonilt, mida too tahab.
“Reportaaži Inglise Ja Ameerika saadikuga,” vastas Gordon. Mees raputas pead: siin ja praegu pole võimalik. Gordon lahkus lõpus lubadusega, et rongkäigus võib ta saadikutega rääkida. Ta hakkas juba välja minema, kui rahvasumm äkitselt vakatas. Justnagu oleks klassis korda valvav õpetaja pilliroost kepiga lauale laksatanud. Gordon tõmbus kahe hussaari selja taha ja jäi sealt vaatama. Paar minutit ei juhtunud midagi. Siis kõlas väljatõmmatavate mõõkade helin, kannad laksatasid kokku, relvad kerkisid auandmiseks kõrgele ja kostus jäikade, sõjaväelaslike sammude tüminat. Gordon vaatas üle hussaaride õlgade.
Esimesena astus kirstu ette Bulgaaria saadik Sztojlov ja langetas vaikides pea. Talle järgnes Itaalia välisminister Ciano, seejärel Schuschnigg, Austria kantsler. Lõpuks suundus kirstu poole üks paks, rasvase näoga mees, jalas peeglina läikivaks nühitud saapad, seljas vööga kokku tõmmatud nahkmantel, peas lapik nokaga müts, mis varjas ta silmad. Gordonit läbis värin. Hermann Göring. Luftwaffe komandör, Preisi siseminister, impeeriumi sõjamajanduse nelja-aastase plaani eest vastutav juht, Hitleri ustavaim toetaja ja jünger. Göring jäi kirstu ees seisma, impeeriumi rist kaelas kõlkumas, lõi kannad kokku, tõstis pea ja seisis käsivart ette lennutades mõne hetke tummalt. Vaikust lõhestasid üksnes välklampide vilkumine ja fotoaparaatide surin. Siis pööras Göring ringi ja võttis sisse koha kirstu paremal küljel. Ta ei jõudnudki veel maha istuda, kui ilmus peapiiskop Jusztinián Serédi, kes seisis mõne hetke vaikides kirstu ees ja istus siis katafalgi vasakule küljele. Gordon heitis pilgu Preisi peaministrile, kelle ilme jäi läbitungimatuks, ja äkki tuli talle meelde, millega Gömbös oli kevadel Göringi ees kiidelnud: sakslastelt õpitud fašistlike põhimõtete alusel vormib ta kahe aasta jooksul ümber riigi, mille etteotsa diktaatorina seista.
Siis tõusis Kálmán Darányi ja läks kuppelsaali viiva trepi juurde. Gordoni nägu tõmbus krimpsu, kui ta kuulis kandasid kõlavalt kokku klõpsatamas. Ta heitis pilgu kirstu kõrval eraldi seisvale punasele samettoolile. Trepile ilmus admiralivormis Horthy, peas karusnahkne müts, rinnas Ungari teenetemärk, Suurristi Täht. Darányi koos oma kahe spiikri, Sándor Sztranyavszky ja Bertalan Széchenyiga tervitas hardunult riigivanemat, kes vankumatul sammul samettoolile lähenes ja mõõka kohendades istet võttis. Gordon vangutas admiralivormi nähes vaikse lustiga pead. Regent vaatas süngel ilmel õhku, kulm kortsus. Saali sigines täiesti uus vaikus, kui saali sisenesid vaimulikud, luteri piiskop Sándor Raffay kõige ees, ja algas leinatseremoonia. Gordon vaatas kella. Mõni minut kümme läbi. Ta ohkas sügavalt, istus ajakirjanikele mõeldud toolile ja kuulas kenasti otsast lõpuni ära kõik kõned. Raffayle järgnes Darányi, siis Sztranyavszky, seejärel Széchenyi, lõpuks Béla Ivády, Rahvusliku Ühtsuse Partei esimees. Gordoni pea juba huugas. Tundus, nagu poleks ta osalenud Gömbösi, vaid vaevalt kolm aastat ametis olnud Ameerika presidendi Franklin Delano Roosevelti leinatalitusel. „Vabaduse tšempion,” ütlesid oraatorid, „rahva tõusu eest võitleja, tänu tema tegevusele valitseb riigis kord, kindlus ja majanduslik õitseng, loov anne, tuleviku sepp.” Aeg-ajalt vaatas Gordon kõnelejaid üllatusega. Nüüd siis pidi ta teada saama, kui suur on kaotus? Hea veel, et „demokraatia eestvõitleja” loetelust välja jäi. Siis oleks ülistamine olnud täiuslik.
Kõnede ajal jälgis ta kohaletulnud aukandjaid. Mõned neist paistsid magavat. Kindral Shamburg-Bogulski, Poola delegatsiooni juht, tukkus kohe kindlasti, sest kui ta pea tõstis, vilasid tema ähmased silmad kiiresti ringi ja tal oli tükk tegu, et haigutust varjata. Horthy istus liikumatul ilmel, aeg-ajalt oma mõõgapidet silmitsedes. Gömbösi lesk, pojad ja kaks venda tihkusid vaikselt nutta, ema vaatas kirstu klaasistunud pilgul.
Pärast leinakõnesid kõlas Ernő Dohnányi juhtimisel Wagneri „Siegfriedi” leinamarss. Gordon luges takte, oodates, milla muusika lõppeb. Kui ka viimased helid olid vaibunud, hakkas leinarongkäik liikuma, Raffay kõige ees.
Gordon jõudis parlamendihoonest välja parajasti selleks ajaks, et näha järgmist vaatust. Üks sõdur kandis kõrgel õhus hoides lihtsat puust risti, tema taga vedasid surnuvankrit kuus musta hobust, neile järgnes veel kolmteist pärgadega täidetud vankrit. Kaks viimast olid võib-olla kõige tähelepanuväärsemad. Ühel viidi Duce pärga, teisel Itaalia kuninga Vittorio Emanuele tuhandest roosist koosnevat pärga. Nähtavale ilmus ka leinavahtkond, õlgadel rahvuslipuga kaetud kirst, mille peale oli asetatud Gömbösi sõjakiiver ja mõõk. Siis haaras Horthy juba mütsi peast ja jälgis paljapäi trepilt, oodates, et ta võiks seista kolonni etteotsa, kolme pihtkasukas talupoja selja taha. See meeldis Gordonile iseäranis, nimelt kandis keskmine neist, valgete vuntsidega vanem mees, hõbekandikul väikest karpi, milles oli Murga mulda, et peaminister saaks puhata oma koduküla mullas. Gordon vaatas kella: pool kaksteist läbi. Leinarongkäik kestab kaua, aga teha polnud midagi. Turcsányi tahtis saadikutega tehtud reportaaže ja praegusest paremat võimalust talle ei avane. Ta nööpis mantli kinni, kohendas kaabut, käänas krae üles, ohkas ja hakkas koos leinajatega Kerepesi surnuaia poole sammuma.

Püsiviide Lisa kommentaar

Uku Randmaa

20. juuni 2020 at 7:00 e.l. (Uku Randmaa) ()

Autor Henn Sarv

Uku Randmaa (1963) on soolopurjetaja, kes esimese eestlasena purjetas üksinda ümber maakera.
Purjejahil Temptation 3 (Hanse 430) seilav Uku Randmaa alustas teekonda 6. juunil 2010 ning lõpetas 12. juunil 2012. Ta veeteekond algas Tallinnast, jätkus purjetades ümber Islandi, Kanaaridelt ja Roheneemesaartelt üle Atlandi ookeani Panama kanalini, üle Vaikse ookeani, Fidži saartelt Austraalia põhjatipuni, Jõulusaarelt Kookossaarteni, üle India ookeani Hea Lootuse neemeni Aafrika lõunatipus ning sealt tagasi Roheneemesaartele, kus oli täistiiru lõpp.
2018 osales rahvusvahelisel võistlusel GGR ( Golden Globe Race), mille jooksul purjetas esimese eestlasena üksi ilma peatusteta ümber Hea Lootuse neeme, Leeuwini neeme ja Hoorni neeme, tulles võistlusel 17 osavõtja hulgas 3. kohale. Kogu võistlus kestis 252 päeva.

Katkend: Uku Randmaa, Maibi Randmaa “Ümber. Ilma” , Pegasus 2019, lk 181-186.

23. november

Öö. Magan. Purjestus on viimase piiri peal. Tean. Tunnen läbi une, et jaht jääb vaikseks. Sõidab laine pealt alla ja – halss. Olen korraga üleval. Tean, et lainete vahe on praeguse tuulega kuskil 10 sekundit. See tähendab, et pean olema tekil vähemalt 4 sekundiga. Sel juhul jääb 6 sekundit olukorra kindlaks tegemiseks ja reageerimiseks.

Astun õhtul valmis pandud kroksidesse, haaran tee pealt jope, avan luugi ja olengi juba tekil. Vahepeal olen suutnud taas välja väänata juba paranema hakanud käe. Jah, halss. Tuulevana on keeranud NW-i pealt SW-i. 90 kraadi tuulemuutust nagu nipsust. Tuulerool ei suutnud reageerida. 10 sekundit on läbi. Tuleb laine, mis lööb üle ahtri ning jahi. Olen soolasest veest läbimärg. Ütlen irooniaga iseendale: “Tere hommikust!” Ajan jahi uuesti eelmisele halsile. Selleks vallan rooliga. Panen ta uude asendisse ketti. Aitan tuulerooliga kaasa, ise samal ajal võtan groodi soodi pealetuule sisse ja vaatan, et miski ei segaks poomi liikumist. Halss. Oh, kõik hästi! Uus laine ei jõudnud uut kastmisprotseduuri läbi viia! Pingutan pealmise pakstaagi. Mis kompass räägib? Oh, kurat! Ma olin ju enne õigel kursil! Jaht oli targem, kui mina. Valmistan jahi uuesti ette halsiks. Teen halsi. Sebin otsad. Kontrollin kursi. Teen uue trimmi purjedele. Aju registreerib ilma parameetrid – SW, 24 sõlme. Võin uuesti magama minna. Lähen ka. Tavaline purjetamine.

Hommikul keeras tuul veel vinti peale ja nagu sellest ei piisaks – hakkas ka SE puhuma. See tähendab seda, et muutusin kartuliks kartulipesemismasinas. Jaht oli stressis. Lained segased, peksid iga kandi pealt. Suutsin kurssi hoida 50-60 kraadi peal. Tähendab, et sõitsin vajalikust 90 kraadist 30-40 kraadi põhja poole. Iga teine laine uhas üle teki. Purjetamise argipäev.

24. november

Ilmateateid võib olla erisuguseid. Ühed on väga pinnapealsed. Arvutiprogramm võtab aluseks asukoha, liikumiskiiruse ja kursi ja ütleb, millise suuna ja tugevusega tuul mingil ajal puhub. Teistsugused ilmateated püüavad lahti seletada, millised tsüklonid, antitsüklonid, külmad ja soojad frondid kuskil asuvad ja kuidas nad liiguvad. Sel juhul peab purjetaja oskama seda infot analüüsida, et sellest ka kasu oleks. Eks mõlemat tüüpi ilmateated on head ja tulevad kasuks. Kogemus ütleb, et kunagi ei tasu neid päris uskuda. Täpset ilmateadet ei ole. Meremees võtab vastu selle, mida loodus parasjagu annab ja sätib oma jahi purjed ikka vastavalt hetkeolukorrale.

Seekord aga tegin teisiti. Teadsin, et tuleb suurem antitsüklon, millele järgneb teine ja see tähendab minu jaoks vähemalt kahepäevast paigal seismist. Selle antitsükloni taga aga moodustub külm front, mis tähendab tormituult. Selle frondini oli ca 120 miili. Kahjuks oli tuul hetkel vaikne ja just sellest suunast, kuhu mul oleks vaja liikuda. Otsustasin proovida mootoriga sinna välja pressida. Lootus oli mõne pilve alt ka mõni pagi leida, et kütust kokku hoida. Plaan paistis hea. Tuli hakata tegutsema. Tegutsemine algas generaatori rihma vahetamisega. Kui see töö tehtud, läks põristamiseks. Kohati sain genu ja groodi appi võtta. Sõitsin üle tuulevaikuse tsoonide, seejärel üle suure svelliga laikude. Muudkui sõitsin ja sõitsin. Kahjuks tuli ise kogu aeg, silm punnis, roolida, kuna tuult nappis ja tuulerool ei suutnud ise kurssi hoida. Päeva lõpuks jäi veel 40 miili eesmärgini, aga madalrõhkkond laienes, fronti ei tekkinud ja mina leidsin ennast keset laia tuuletust. Seljataga 12 tundi mootoriga sõitu, mis tähendab ka parajat ressursikadu kulutatud kütuse näol. Kaardi peale sain panna arvestuslikult oma uue asukoha 80 miili kodu pool. Aga ma ei kahetse proovitut. Igatahes on parem üritada, kui käed rüpes istuda.

Öösel sain rääkida oma musiga. Fantastiline, kuidas need rääkimised uut tahet annavad! Sain teada, et päeviku 1. osa jõudis sünnipäevaks temani, et poisid on parajad kraaded, et Uma teeb tempe, et kodus on kõik hästi… Käivad poistega mänguplatsil mängimas ja pärast on kaksikud parajad murjamid, kuna on porine sügis, aga nii on noored mehed rohkem väsinud ega jõua kodus nii palju pahandust teha… Ah, kuidas tahaks seal olla!

Tuult pole. Üldse pole mitte midagi. Jaht loksub suurel ookeanilainel küljelt küljele. Vaja veealuse osa puhastamine lõpuni viia! Valmistasin asja ette: viisin kaks liini kiilu alt läbi, panin kummalegi poole poorti kaks liini lisaks, et saaks puhkamise ajal kinni hoida ja ennast uude kohta tõmmata. Panin punase poi koos liiniga ahtrist vette igaks juhuks. Riputasin välja redeli: otsisin üle kõvera otsaga kööginoa ja rohelise köögikäsna. Panin selga punase skafandri ja läksin. Tund aega pidasin vastu. Nüüd võib öelda, et põhi on korras. Sain kätte parajad puntrad. Oli ka uusi kasvandikke. Aga nüüd on hullem tehtud ja isegi minu norivam pool jäi rahule.

Et põnevust hoida, tekitas Maips Facebookis küsimuste-vastuste mängu. Võitja pidi saama esitada ühe küsimuse otse minule. Jüri küsimus oli midagi sellist: Uku, mida sa ka seal mõtled, kui seilad pea alaspidi teispool maakera? Mida seal ka unes näed?

Vastus Facebooki küsimusele.

Ahoi! Hea Jüri! Uned on siin helesinised ja armsad. Mingeid õudukaid ma ei ole näinud. Põhiliselt näen meeldivaid hetki juba kogetud varasematest olukordadest.

Meeled on puhastunud. Viibin ju kogu aeg keset ürgset loodust. Soovin sullegi ilusaid unenägusid, kus inimesed käivad ikka õigetpidi – pead üleval pool.

Lubasin endale tatraputru hakklihakastmega. Olen üksjagu väsinud. Ootan tuult. Võib juhtuda, et täna ei saagi purjetada. Prognoosi järgi peaks praegu puhuma nõrk idatuul, aga ümbrust vaadates tundub, et olen rõhkkonna keskel ja kuskilt ei tule niipea puuksugi.

Hinges on pärast eilset vestlust mõnus rahulolu. Ketran mõttes üha uuesti kuuldud lauseid. See on nii hea, et kuskil on keegi, kes sind armastab. Armastab päriselt. Kallis, ma tahaksin nii väga su lähedust tunda.

Õhtu eel käisin mastis. Tegin staagi otsa isoleeriga ära. Ei taha midagi jätta oma laiskuse taha. Nüüd on õhtu käes. Tuult pole endiselt. Õnneks ei ole svell kõige hullem. Kannatab olla. Lasen silma korraks kinni. Kella kaheksast tuleb side Andrejsiga. Kella kümnest Austraalia Ianiga. Mõlemalt poolt on lootust värskele ilmateatele. Siis selgub, millal liikuma saab hakata. Praegusel sideseansil küsis Ian Susie käest, kas tal tuult on? Vastus oli, et ei. See rahustab natuke.

Käed valutavad jälle. Otsast just ära ei tule, aga kois on valus – ei saa kuskile toetada. Mingit kangelaslikkust ma oma tegevuses ei näe. See kõik on siiski seiklus. Jah, muidugi on siin palju sihiteadlikku pingutamist, muidugi on siin vaja pidevat valmisolekut ja ka eneseohverdust, aga eelkõige on see kõik kokku seiklus. Seiklus, milles on väljakutset.

Joogivette on tekkinud sade. Tõenäoliselt on see tavaline sade, mis tekib vee pikaajalisel seismisel anumas ja nüüd on see tormiga paagi seinte küljest lahti tulnud. Mis ei tapa, teeb tugevaks! Maitsel pole viga midagi.

Ootan kella kaheksast sideseanssi. Foka lõhkus tekil, ei lasknud magada. Üks hetk sai sellest kloppimisest kõrini. Ütlesin endale, et see loom tuleb panna lühem keti otsa, ja läksin tekile. Seal aga selgus, et väike tuulepoiss tuli meie jahiga mängima. Sai jälle purjed üles võtta ja praegu vuliseb vesi poordi taga. Saab näha, kui kauaks! Kurss ei ole ka kõige parem. Sõidan lõuna suunas. Kui nii jätkub, siis varsti tulevad jäämäed vastu.

Jean-Luc möödus täna Cape Hornist. Kas ei tee kadedaks!? Mark edeneb ka hästi. Susie hakkas õhtul 15-sõlmeses tuules sõitma. Ainult mina kolistan tuuleaukudes.

Vaatame, mida meie mängu mängijad teevad. Jean-Luc – tugevatel veab. Mast on korras, täringutel viied ja kuued, tema saab peale Cape Horni ajada nina N suunas. Mark – teeb rasket tööd tugevas tuules. Täringul kuusi rohkem kui viisi. Uku – kolmepuru. Kui vahepeal saigi liikuma, siis koperdas jälle tuuleauku. Üle kolmede ei õnnestu saada. Susie – Ukuga paras paar. Aga kuna ta on mängijana (tuule suhtes) minu ees, siis sai ta päev enne priske nelja ja võis kogu Uku edu enda kasuks kirjutada.

Istvan – visa võistleja. Sai vahepeal ka kahe – ületas vahepeal 46 kraadi piiri ja sai karistusaega juurde lisaks sellele, mis Kanaaridel rooli parandamise eest tuli. Tapio – kahepuru. Sai juba Snares`ist mööda, siis aga tuli torm ja ta pidi tagasi minema. Nüüd on vastutuul. Jaht on kinnikasvanud. Seest hallitab. Hambad haiged… Peab olema tugev mees, kes kõik selle vastu võtab.

Coconuti Mark – seda meest ei loksuta isegi täringu numbrid. Tema seikleb ja tunneb rõõmu. Igor – kahed-kolmed. Õnneks oskab ta kõik halbade täringute süüks ajada.

Purjetajad ja pärispurjetajad

Vahepeal tuli väike tuuleõhk. Sättisin gennakeri ette, et see pisukegi pagi kinni püüda. Käed, kurat, valutavad ikka. Mõned liigutused on võimatud. Näiteks pealamp asub õlgade kõrgusel riiulis. Seda sealt kätte saada on kuradi raske. Ajab nutma ja pärast naerma.

Sain kiiruse juba 5,5 sõlmeni. Sellest ma enam lahti ei lase. Tekil askeldades nägin vaalu. Nad olid suurte delfiinide moodi aga tumedad. Vist pilot-vaalad (Pilot whale inglise keeles, eesti keeles grinda on delfiinlane) – vaalapere kõige väiksemad tegelased. Neid oli väike kari – vähemalt kaheksat nägin. Minust nad välja ei teinud. Ujusid aeglaselt lõunasse. Ju neil oli oma plaan. Üldse on vees palju elu. Öösel vaadates on igasuguseid helendavaid laike vee all näha. Ei tea, kas peaks ikka kalapüügiga proovi tegema? Üks korralik kala oleks paras mats allapoole vööd minu nälgimisfoobiale. Mul on üks lant, mida varem pole proovinud. Praegu on kiirus ka paras.

27. november

Külm. Öösel tuli rahet. Praegu on õhus nagu nõelad. Heal meelel ma pead oma koerakuudist välja ei pista. Selle kaitsvas varjus on hea konutada ja laineid vahtida. Ja nad on sellised, mille vaatamisest ma ei väsi. Tulevad lõunast, otse lõunapooluselt. Rohekad. Kui lainehari vahuseks tõmbab, siis vahumütside all on läbipaistvad harjad. Aegajalt plartsatab mõni vahumüts ahtritekile. Meri on praegu rahutu. See tähendab, et ei ole kindlat lainesuunda, vaid suurte lainete vahele ekslevad veel mõned rongid, mille kiirus on ettearvamatu. Reeglina ei ole nendel vahelainetel sellist suurt agressiivsust nagu suurtel, aga mõnikord suudavad needki üllatada.

Hommikul tegin tund aega uut trimmi purjedele. Jaht viskles lainete vahel ja kõik olid stressis – nii jaht kui mina. Viisin genu liblikasse ja võtsin groodil rehvi välja. Läks paremaks. Vahefokaga saan pagidega mängida. Iga pilv toob kaasa natuke erineva tuule. Mängimist jätkub. Ma tean, et sama teeb Susie. Ta on väga hoolas ja hea purjetaja ning mõnes olukorras minust agressiivsem. Üllatavalt hästi on ta ka üksindusega hakkama saanud. Võistluse alguses ma ei uskunud, et ta lõpuni vastu peab. Nüüd on laua ümber kuus mängijat: Jean-Luc, Mark, Mina, Susie, Istvan ja Tapio.

Tapio viskab järjest kahtesid ja kolmesid: praegu võitleb mees Uus-Meremaa rannikul vastutuulega. Istvan ei ole Susie`st palju maas, aga ta rooli laager on läbi. Samuti tuleb tal vastu võtta üks torm lähipäevil. Ei ole suurem asi kombinatsioon. Mark pääseb kolme päeva pärast nurga taha. Kihutab nagu meeletu.

Talle on tulemas samuti torm. Et sellest pääseda, peab hoidma iga päev 160-miilist läbisõitu. Väga tugev tüüp.

Meil Susie`ga on ühesugused tingimused ja ka kiirused. Ta on küll 120 miili lõuna pool. Minul pole sinna asja. Tuult jätkub ka siia. Põhjapoolse positsiooni pluss on see, et saan tormide, tuuleaukude puhul rohkem manööverdada. Kui Vanajumal annab, jõuan homme poole Vaikse ookeani peale. Sealt paar nädalat ja olen samuti Cape Horni juures.

28. november

Paar päeva on olnud toredat purjetamist. Paras takkanukka tuul. Natuke päikest. Mis sa hing veel oskad tahta!

Täna ööseks on torm. Miks, kurat, tormid öösel tulevad? Kas päeval ei ole neil aega? Eile öösel oli pilvine ja nii pime, et ei näinud näppugi suhu pista. Kus ma siis tormis näen pagisid või laineid?

Tuule tugevuseks ennustatakse kuni 50 sõlme. Eestis oleks sellise tuulega pooled majapidamised küünlavalgel. Aga ma ei hädalda. Eks ma siia väljakutseid tulingi vastu võtma. Positiivne pool on see, et täna saab Vaikne ookean poole peale.

Öeldakse, et vana koer uusi trikke ei õpi. Vale puha! Mina näiteks õppisin selgeks pudelitriki. Ei, mitte see, mida sina mõtlesid! Pissimine käib ammu pudelisse ja siis poordi taha. Pudelitrikk on see, kui enne magamaminekut keedan topsitäie merevett oma asendamatu matkapriimusega. Kuuma vee panen tühja plastikpudelisse ja koisse pugedes võtan kaissu. Hea alguses näppe soojendada. Pärast hoian kaenla all. Komfort missugune! Üks päev proovin edasiarendatud luksvarianti ja panen ühe pudeli varvaste juurde. Gaasi ja merevett mul jätkub. Gaasi võin hakata isegi norrakatele müüma. Toidu tegemiseks on alles 4 ja kütteks 4 kankut.

Üks asi, mida ma siin igatsen, on serveering. Toidud on nagunii lahjad ja üksluised. Pole mõtet nuriseda. Aga serveering ehk siis see, kuidas toit on taldrikusse pandud ja lauale asetatud, seda pole üldse. Söön nagu koer kausist. Taldrikut ei saa kasutada, kuna lillkapsas paneb kohe tuulega lendu ja kaste ei püsi seal, kuhu sa oled hetk tagasi ta asetanud. Toit jahtub ka taldrikul hetkega. Kausi põhja panen reeglina vitamiinid. Aabu tehtud külmkuivatatud salati – porru või porgandi oma, kui on võimalik. Selle peale sorts külma vett, et salat pehmeks muutuks. Peale tuleb riis või makaronid, mis parasjagu päevakorral, ja sinna otsa kaste. No ja siis lähen reeglina luugi vahele sööma. Seda rokka on mõistlik lusikaga omale sisse ajada – siis on teine käsi vaba kausi tasakaalu hoidmiseks. Peentest kastetest või salatitest ei tasu aga mõeldagi.

Siin suurel merel aja mõiste muutub. Plaane teen ikka päev ette. Näiteks täna sõidan sellel halsil. Homme teen uue halsi. Näe, ongi vaja halssida! Või kui kokkulepitud raadiosideni on pool tundi aega, siis tundub, et ei jõua õigeks ajaks. Vaja veel pissil käia ja vett juua.

Tuul nagu kakub külili. On vaikne, vaikne ja siis äkki on jaht külili laines. Kahtlustan tuule ja lainepoiste kokkumängu.

30. november

Öösel oli mahtra, nagu arvata võis. Madalrõhkkond tõi kaasa vihma ja vihmapagid. Öö otsa tuul ulgus ja vihmahood peksid vastu aknaid ja katteid. Õnneks oli niipalju oidu, et õhtu eel panin veekogumise pulpulaatori valmis. Veekogumine ei ole väga lihtne. Keeruliseks teeb asja see, et vihm tuleb alati pagidega ja siis on vaja purjed rehvida ja pole teada, kuhu vesi koguneb. Samuti kõigub jaht tugeva tuulega kõvasti ja veekoguja kipub rändama minema. Näiteks minu taga purjetab suurte kogemustega merekaru Istvan ja tal on ainult 10 liitrit vett alles. Ehkki vihmasadusid on jagunud, aga vihma kinni püüdmine on paras trikk. Sama mure on Susie`l.

Igatahes, kui sain esimese kanistri täis ja tahtsin seda juba mageveetanki kallata, kõnetas mind ettevaatlikkus: „Proovi enne!” Proovisin, kibesoolane. Muidugi… laine lõi ju üle teki ja pritsis ka purjedele pidevalt. See vesi tuli ära kallata. Uue vee kogumiseks muutsin väheke kurssi, et laine nii tihti ja kõrgele ei käiks. Oli abi. Järgmine vesi oli vaid kergelt soolane. Valasin tanki ja nüüd on mul seal Värska vee maitseline vesi. Kahjuks ulbib selles palju sadet. See on mingi pruunikas ollus, mis on paagi seintelt tormiga ära loksutatud. Selle vastu rohtu ei ole. Ma ei saa vett välja pumbata, paake ära puhastada ja kraanist uut, värsket vett täis valada. Nii et, mis ei tapa – teeb tugevaks.

Nüüd on paks udu matnud endasse nii silmapiiri kui ka suured lainevallid. Nähtavus on paar kaabeltaud. (1/10 meremiili ehk 185,2 meetrit) Aga mulle meeldib udu. See on kuidagi salapärane. Muudab maailma teistsuguseks.

Peale öist rahmeldamist olen väsinud, aga ka rahul. Rahul kõigepealt iseendaga. Ega see meresõit alati naljaasi ei olegi. Selle pingutuse tulemusena sain Susie`st 30 miili kaugemale kupatatud. Eks edumaad tulebki kildhaaval koguda. Ta on ikkagi paganama vapper ja visa tüdruk! Uhab praegu raadioside andmetel 10 miili 46 kraadi põhja pool ja ei karda põrmugi, et mõni järgmine tuulekantimine või torm teda üle keeluala ajab. Minul on selle piirini 70 miili ja ei ole väga mugav olla. Õnneks on keeluala lõpuni ida suunas vaid 600 miili. Siis võib noka Cape Horni poole keerata. Läheb päris põnevaks! 600 miili on hea õnne korral nelja päeva teekond. Siis saab hüüda: kriiskavad 50-ndad, siit me tuleme.

Reisiraamatud
Uku Randmaa „Minu maailmameri: Esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera”, Petrone Print 2012
Uku Randmaa, Maibi Randmaa “Ümber. Ilma” , Pegasus 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Aleksei Salnikov

5. juuni 2020 at 8:00 e.l. (Aleksei Salnikov) (, , )

Aleksei Salnikov on hetkel Venemaa paljutõotavaim kirjanik. Salnikov sündis aastal 1978 Tartus ning tema lapsepõlv on möödunud Tartus ja Uuralites. Ta on lõpetanud kaks kursust põllumajanduse akadeemias ning õppinud ühe semestri kirjandust Uurali Riiklikus Ülikoolis.

Ta on seni kirjutanud palju luuletusi ja neli romaani, millest üks on pühendatud ka Tartule. Tema romaani “Petrovid gripi küüsis”, kus muuhulgas on tsiteeritud Aino Perviku “Kunksmoori”, on nimetatud ebatavaliseks armastusromaaniks ning see pälvis 2018. aastal ühe Venemaa tähtsaima kirjanduspreemia, nn Rahvusliku bestselleri auhinna. “Petrovid gripi küüsis” on üks viimaste aastate kiidetumaid ja müüdumaid vene romaane, mille järgi teeb praegu filmi tuntud filmilavastaja Kirill Serebrennikov (see on esimene Serebrennikovi film pärast poolteist aastat kestnud koduaresti).

Septembris ilmus raamat eesti keeles kirjastuselt Tänapäev. Salnikovi romaan „Osakond“/“Отдел“ – must paroodia riigikaitseorganite töö kohta – pälvis samuti lugejate tähelepanu. Kriitikud nimetavad teda James Joyce’i ja Thomas Manni kirjandusliku traditsiooni jätkajaks, kuna romaani olmefaabulal on sügav mütoloogiline alltekst.

Tartu Kirjandusfestival Prima Vista / 2020 esinejad

Katkend: Petrovid gripi küüsis, Tänapäev 2019, tlk Erle Nõmm, lk 234 – 245.

Petrov vaatas poega, kellel oli pelmeenikott peas, ning tundis lisaks hirmule ja abitusele veel ka ärritust. See oli kohutav tunne, aga Petrovile näis osaliselt, et poeg etendab natuke liiga haiget, et kui ta oleks haige ja kannataks, siis ta lihtsalt lamaks sonides, Petrovil oli isegi kahju, et pojal pole ei iiveldust ega kõhulahtisust, et saaks anda ta arstide kätte ja seada kogu vastutuse tema tervise eest inimestele, kes meditsiinist midagi taipavad. Pelmeenikott muutis poja palaviku koomiliseks ja Petrovile tundus, et Petrov-noorem lollitab rohkem, kui haigus väärt on. Petrovil oli midagi puudu, et pojale täiel määral kaasa tunda, ta sai aru ainult sellest, kui ta ise kannatas, kui kondas kõikjal palavikuga ringi, tema, Petrovi tollane kannatus tundus Petrovile tõelisena, aga poja kannatus mitte. Petrov piinles, et ei ela poja kannatustele täiel määral kaasa ja seda kannatust oma kalkuse pärast elas Petrov üle tõeliselt. Ainult Petrovi enda haigus tundus Petrovile tõeline, aga Petrov-noorema haigus oli mäng, mida too osaliselt mängib ja on nii hoogu läinud, et võib selle mängu tõttu juba surra, aga peatuda ei suuda.
Petrov nägi end mingi rumala talistepüha näidendi või Pravoslavnaja Gazeta eelviimase lehekülje jutustuse peategelasena, ta oli seda kunagi lapanud, kui oli ämmal külas. Taolistes jutustustes istus, tõsi küll, alati miskipärast ema, mitte isa, sureva lapse voodiveerel: laps oli suremas, ema küsis “mille eest?”, siis ilmus ingel ja selgitas naisele, et laps oleks niikuinii sirgunud moraalseks värdjaks ja sattunud pärast põrgusse, aga nüüd päästis jumal ta; olid ka variandid, kus ingel näitas naisele pildikesi poja eeldatavast tulevikust, kus poeg jõi viina, suitsetas, keppis, s.t. tegi justkui asju, mida teevad peaaegu kõik inimesed, aga jumal vabastas lapse langusest tavalisse täiskasvanuellu ja tegi temast inglikese. Ema liigutasid ingli sõnad miskipärast alati ja ta hakkas tänulikult palvetama. Petrov nägi ennast selles jutustuses, talle tundus, et ta hoiab seda süžeed iseendaga nagu pappkarpi, nagu midagi muud polekski peale selle karbi, selle toa kolme inimese nukukujudega ja mängumööbliga, nagu poleks karbi ümber muud midagi peale pimeduse.
Et vabastada end sellest tundest, jõuetusest, ärritusest poja suhtes, läks Petrov magamistuppa ja kogedes hinges suurt pimedust, nagu poleks pilkasus karbi ümber mitte väljamõeldud, vaid tõeline, sukeldus Petrov sellesse pimedusse, hakkas telekanaleid vahetama. Nagu kiuste, oli üks telekanalitest retrolainel, näitas uuesti “Jane Eyre`i”, aga Petrov tabas just selle hetke, kus noor Jane jääb magama tuberkuloosihaigega sama teki all. Üldiselt meeldis romaan “Jane Eyre” Petrovile, sest võidutses õiglus kasuema ja tema tigedate laste suhtes, aga just see episood, kus verd köhiv sõbranna suri, ei olnud Petrovile praegu kuigi meeltmööda.
Petrov püüdis meelde tuletada, kui ta oli ise lapsena haige, kas temaga jännati samamoodi nagu Petrov-nooremaga, aga miskipärast ei mäletanud ta haigust ennast, vaid seda, kui hea oli haiguslehel olla, pärast peamist gripihoogu, kuidas ta ei käinud koolis ja tegeles kodus igasugu jampsiga, kuidas ta üksi jäi, kui vanemad tööle läksid, kuidas ta endale toitu soojendas, kuidas otsustas, et ei kuumuta piima pliidil, vaid joob seda külmalt, ja sai pärast nahutada, nii et võttis õppetundi arvesse ja jätkas külma piima joomist, aga järgides ema loogikat, kallas ta natuke piima kastrulisse ja pani tulele, et see pisut põhja kõrbeks. Talle meenus, kuidas ta tahtis nimme haigeks jääda, et mitte sõita koos teistega ekskursioonile Visimi, Mamin-Sibirjaki kodumaale, kuidas ta meelega lamas külma vett täis vannis, pärast istus veel rõdul aluspükste väel, aga ärkas järgmisel hommikul ehk isegi varasemast tervemana, nii et tuli varahommikul astuda koolibussi ja põrutada klassiga kakssada kilomeetrit linnast välja, et vaadata üle paar maamaja ja kuulata lugu kirjaniku elust, kellest Petrovil polnud sooja ega külma. Vähe sellest, et Visimi sõideti tohutu kaua, iga kahekümne minuti järel tehti veel peatus ka, sest ühel klassikaaslasel hakkas süda pidevalt läikima.
Lapsena ei hirmutanud Petrovi mitte niivõrd gripp, kuivõrd entsefaliidi kaitsesüst. Selle elas Petrov üle tõeliste piinadega, mida mäletas siiani. Kui kõik jooksid pärast kaitsesüsti ringi ja püüdsid üksteisele süstist valutaval kohal tugevamini vastu selga äsada, siis Petrovil oli tõeliselt halb. Tal ei valutanud mitte ainult abaluu all – teda piinas paar päeva kohutav peavalu, mis oli hullem kui palavik, köha ja nohu. Petrovi pea valutas iivelduseni, tal oli valus neelata, pilgutada ja isegi noogutada, talle tundus, et ta tunneb, kuidas aju ujub soojas puljongis koljus ja puudutab selle siseseinu.
Tundub, et Petrova oli samamoodi alla andnud nagu Petrov. Temagi tuli magamistuppa, hakkas seljast võtma oma süngeid asju ja riietuma öösärki ning määrima end käte ja näo öökreemidega.
“Kuidas tal seal on?” küsis Petrov. “Kuidas, kuidas. Vedeleb maas ja kõik,” vastas Petrova rõõmutult. “Mida teha?”
Nad alustasid imelikku võistlust, püüdes vastu pidada võimalikult kaua, et mitte kontrollida poja seisundit, ja asusid telekanaleid ümber lülitama, küsides teineteiselt, kas jätta telekanal mängima või klõpsutada edasi. Nad ajasid selle tegevuse saatel ka veel juttu, püüdes näida rahulikena, Petrov küsis naiselt, kuidas too iseennast tunneb. Petrova tundis ennast normaalselt ja küsis, kuidas tunneb ennast Petrov. Ka Petrovil oli kõik hästi. Mõnda aega õnnestus neil teeselda, et poega pole kodus, ja õnnestus mängida, et nad on mõlemad tasakaalukad ja midagi erilist ei toimu. Nad läksid selle mängu käigus kööki, kus Petrov keerutas käes sigaretipakki ja keelas endal rõdule suitsetama minemast, et mitte näha haiget poega. Esimesena andis alla Petrova ja tegi ettepaneku proovida aspiriini, mitte paratsetamooli. Petrov ütles, et lastele on aspiriin keelatud, kuigi kui ta ise oli laps, anti talle aspiriini ja midagi ei juhtunud.
“Oled sa veendunud, et see oli just aspiriin?” ei uskunud naine. “See ei mõju ju mao limaskestale hästi ja võib esile kutsuda ootamatu ajuturse.” “Ma pole enam milleski kindel,” tunnistas Petrov. “Ma pole isegi veendunud, et paratsetamool, mida me talle päev otsa anname, on ehtne. Võidi ju müüki paisata mingit libakraami sama hinnaga,” mainis Petrov kainelt. “Praegusel ajal võib igasuguseid asju juhtuda.”
Petrovid pistsid nina koduapteeki ja hakkasid otsima aspiriini, lootes, et karbis, mis oli jäänud ammustel aegadel Petrovi vanematelt, võib midagi veel alles olla. Karbis olid sinepiplaastrid, briljantroheline, kaaliumpermanganaat ajast, kui Petrov-nooremat oli vaja vannitada lahjendatud kaaliumpermanganaadiga, seal oli vanematest jäänud jood, mida keegi ei kasutanud, seal oli levomütsetiin, mille oli ostnud Petrov, kui ta oli veel koolipoiss ja õuekoer oli haigeks jäänud (muide, koer ei lasknud endale tabletti anda, kõigil ülejäänud päevadel nii lõbus ja lahke peni kõõritas kurjalt ja näitas hambaid, kui tal püüti suud avada), seal oli vatirull – väljast laialivalguv ja seest kõva kui puu, . Seal oli kolme liiki plaastreid – bakteritsiidne, rohelise ravimikihiga, mille kleepuv pool oli kaetud plastlehekesega, ja kaks isoleerpaelalaadset plaastrirulli – kitsas ja lai. Selles, et plaastreid ei saa kasutada isoleerpaelana, veendus Petrov juba varajases lapsepõlves, kui ta mässis käepidemeta kruvikeeraja otsa plaastrisse ja asus lahti võtma katkiläinud triikrauda, mis oli pistetud stepslisse. Apteegikarbis oli kaks kraadiklaasi, üks neist vanas kollaseks tõmbunud vutlaris, teine oli uus. Uus kraadiklaas osteti, kui arvati, et vana on kaduma läinud, aga see oli lihtsalt kadunud pilusse diivanipatjade vahel. Oli köharohi, mida Petrov oli võtnud kõigest kaks korda, aga selle vahendi maitse oli talle esimesel korral nii vastumeelt, et Petrov eelistas pigem köhida, kui seda rohtu võtta, teine kord oli paar päeva tagasi, kui Petrov suundus tööle; kui ta oli rohu siise võtnud, taipas ta, et rooli istuda ei tohi – ravimist jäi säärane lehk, et esimene ettejuhtuv liiklusmiilits oleks trahvi välja kirjutanud, isegi torukesega promille mõõtmata. Olid rohutilgad, aga Petrov oli pakendilt lugenud, et need tekitavad sõltuvust ja see hirmutas teda. Apteegis oli mitu Kuldtähe palsami metalltoosi, mis sarnanesid punastele tablettidele, ainult üks neist toosidest oli peaaegu täis, ülejäänud olid peaaegu tühjad, aga neid polnud ära visatud, sest mingi osa salvist oli seal siiski alles. Alles siis, kui Petrovil sündis laps, sai ta kogeda seda süütut sadistlikku naudingut – määrida haige poja ninaalune Kuldtähega kokku ja jälgida, kuidas too ei saa avada silmi, millest voolavad mentooliaurude tõttu pisarad. Peres polnud senini veel kellelgi probleeme närvide ja südamega, aga apteegikarbi põhjas olid nii korvalool, valokordiin kui ka palderjan. Vesinikülihapendit oli Petrovide apteegis kahte liiki – lahuse ja tablettide kujul.
Koduapteegis oli isegi selliseid imeasju nagu klofeliin ja glükoosiampullid, kahte tüüpi vitamiine Petrov-nooremale – valged plastpudelid suurte oranžide ja väikeste kollaste dražeedega. Aspiriini aga polnud. Petrov tegi ettepaneku minna apteeki. „Küll ma tean seda sinu käimist, pärast oota jälle kaks tundi,” vastas Petrova, katsudes magava poja otsaesist ja kirbutades rahulolematult kulmu. „Praegu on öö,” ütles Petrova isegi rõõmuga. „Käi siis sina ära,” tegi Petreov ettepaneku. „Kas sa ei karda mind üksi lasta?” „Lähme käime siis koos,” leidis Petrov vastuse. „Äkki juhtub midagi?” küsis Petrova. „Mis ettepanek sul siis on?” Petrov läks üle sosinale ja näitas sosinaga, et tõstab häält. „Võib-olla, ma ei tea,” hakkas ka naine Petrovi eeskujul sosistama. „Pesin eile su teksased ära, seal oli tablett. Ega see juhuslikult aspiriin pole? Torkasin selle köögis kuskile sahtlisse.”
„See on muidugi aspiriin, aga väga vana aspiriin, see on minuga ühevanune, vist peaaegu et seitsmekümnendatest,” sõnas Petrov. „Sa ju võtsid selle eile sisse ja pole midagi,” ütles naine. Petrov oli vastu, et anda vana aspiriini pojale, ta oli isegi valmis apteegis ära käima, kuigi tal polnud aimugi, kus on lähim ööpäevaringne apteek, kuid nad mõlemad, Petrov ja Petrova liikusid rääkides juba endale märkamatult köögi poole. „ma ei võtnud seda eile, vaid üleeile,” sõnas Petrov. „Ma jõin üleeile palju asju – teed ja justkui ka viina, see aspiriin võis kuidagi neutraliseerida, kui maos segunes, niipalju kui mina mäletan, ei aidanud see aspiriin eriti.” „Anname kõigepealt, vaatame, mis saab, pärast mõtleme, kas minna apteeki või mitte,” sõnas Petrova. „Jutt pole praegu üldse sellest, et tabletti anda, see tuleb kõigepealt üles leida, ma ei mäleta, kuhu ma selle toppisin.”
Petrov ronis miskipärast kohe nõudekappi, tema meelest tuli alustada sellistest kohtadest, kuhu Petrova ei saanud kindla peale tabletti panna, sest tavaliselt leitakse kadunud asju just taolistest paikadest. Nad vaatasid üle kõik köögipinnad, sest kadunud asi on tihti kõigile näha, ja alles siis hakati tuulama loogilistes kohtades nagu köögilaud, tööriistasahtel, nugade ja lusikate sahtel, kastrulisahtel, pannisahtel, kiigati maitseainete plekk-karbikestesse, mis olid rohkem nagu kujunduselemendid, karbikesest sildiga „Kurkum” leidsid Petrovid Petrov-noorema hoiupõrsa, kuhu ta pani peenraha, mis taskurahast üle oli jäänud, ja imestasid tema kavaluse üle. Nugade, kahvlite ja lusikate sahtlist leidis Petrov Petrova korterist pärit noa. „Ma tegin parajasti süüa, kui ta helistas ja tuli sinu juurde tormata, nii ma selle kotti torkasingi,” selgitas Petrova. „Miks sa ta nädala keskel minu juurde lasid?” ei saanud Petrov aru. „Tahtsime raamatukogus eelnääripidu korraldada, kavatsesin sinna isegi haiguslehel olles minna, ga siis muudeti kõik ära, mina olin poisi juba sinu juurde saatnud ja otsustasin üksi kodus istuda. Nii ma siis istusingi,” sõnas Petrova. „Kui sa magad kellegagi, siis ütle,” palus Petrov, ta ei tahtnud avastada, et Petrova läheb ootamatult mehele kellelegi teisele, ta soovis siiski mingit ennustatavust suhetes, et teada varakult, milleks end valmis panna. „Ole nüüd,” rehmas Petrova.
Petrova oli äärepealt tabletti leidmas oma kitli taskust, aga need oli pakenditükikesed paratsetamooli ümbert, millega ta oli päev otsa Petrov-nooremat söötnud, ja kuigi ta ütles: „Just, sinna ma toppisingi, kuhu siis veel,” olid taskus ainult väikesed nelinurksed, õrnalt krabisevad paberinutsakud, mis tundusid ereda köögilambi kumas väga valged.
Aspiriin oli külmkapi riiulil, Petrovi seljasalvide kõrval, mida Petrov ei kasutanud, sest need ei aidanud niikuinii, vaid ainult haisesid, ja Petrovgi hakkas nende pärast haisema nagu vanatoi. „Just,” tuli Petrovale vaimuvälgatus. „Askeldasin köögis, jõnglane palus suppi, kui sa olid magama jäänud.”
Nad pidasid haige voodi veeres nõu, kui palju sellest tabletist anda – terve või ainult pool. Üleüldse tundus kogu see idee Petrovile rumalana, tablett hallis paberis, mille servad olid justkui pakendi küljest ära näritud, äratas kahtlust. Ta oli juba peaaegu apteeki minemas, kavatses kingi jalga panna, aga Petrova hoidis tal varrukast kinni ja muudkui korrutas, et võiks proovida, ütles, et aspiriin on aspiriin, see pole piim ega saa hapuks minna. Siis ajasid nad Petrov-noorema üles ja sundisid teda tabletti sisse võtma. Petrov kallas pojale gaseeritud vett, aga Petrova ütles, et selletagi on mao limaskestale koormus, seepärast kallati Petrov-nooremasse gaseeritud vee asemel keedetud vett. Poeg kukkus tagasi, ta nagu ei ärganudki. Petrova torkas pojale jälle kraadiklaasi alla ja valvas kükitades diivani ees, et ta maha ei kukutaks. Petrov seisis kõrval nagu hobune lõa otsas, pööranud Petrova poole oma arusaamtu ilmega näo. „Hulluks võib minna, ei langegi,” ütles Petrova. Nad vahetasid pelmeenikoti otsaesisel uue paki vastu, aga soojaks muutunud ja sulanud koti viisid tagasi sügavkülma. Kuni nad köögi vahet käisid, oli poeg lükanud diivanikatte jalutsisse ning lamas, konksus ja külmetav, kuid ei ärganud üles. Ta tõi hingates kuuldavale sellist heli, nagu oleks oianud. See oli nõnda peen hääl, et sarnanes hiire halisemisele, kui hiirtel saanuks olla gripp ja nad võinuks pikalt kannatada. Petrovid katsid poja kinni, kuid tema ajas end kohemaid uuesti paljaks, nad kordasid katset mitu korda, aga poeg lükkas endalt kogu aeg diivanikatte pealt.
Suutmata seda kõike nikotiini abita vaadata, astus Petrov rõdule ja tegi suitsu, vaadates tühjaks jäänud öist hoovi, kus keset valgustamata mänguväljakut oli siiski sinaka valguse laik. „Ma ei suuda enam, ” kurtis Petrova. „Mina lähen magama. Kõik. Loodan, et kui ma üles ärkan, on kõik normaalne. Ma kukun juba lihtsalt jala pealt.” Sisuliselt tegi ta sedasama, mida Petrov tänavatel jalutades, aga aasida naise nõrkuse üle polnud ka Petrovil enam jaksu. „Muide, ta hakkas kergemini hingama, kui sa rõdule läksid,” sõnas Petrova. „Ehk peaks tuulutusakna rohkem lahti tegema? Hullemaks ju enam ei lähe. See tähendab, võib olla ka hullem, aga praegu on nii, mida me veel teha saame? Talle võib veel teki kõrvale jätta, kui külm hakkab, tõmbab peale.”
Ka Petrovil oli jõud otsas, aga kui Petrova poleks tunnistanud oma väsimust, poleks ta nõus olnud magama. Seegi oli muidugi omalaadne võistlus, mis viitas sellele, et Petrov ei erinegi nii väga oma vanematest ning ämmast ja äiast, nagu ta oleks tahtnud. (Siinkohal tegi Petrov endale pisukese allahindluse, ta justkui soostus võistlusel osalema, kogudes mingeid punkte, sest poeg on ikkagi poeg. Aga muus osas arvas Petrov, et tal pole vanematega midagi ühist, ta pidas vanemate põlvkonda mõttetuteks inimesteks, kellel on mingisugused pöörased arusaamad elust, sellest, et varem oli palju parem, õiglasem, turvalisem ja isegi külluslikum elu kui praegu; isa ei varjanud põlgust Petrovi töö vastu, ta rääkis, et püüd teenida raha, hoolimata sellest, kes Petrovi ees on – kas mõni õnnetu küüdipakkuja, kellel pole muud hinge taga kui auto ja mõned lapsed kaela peal, või ärimees, kellel on neid autosid palju -, ei lõpe Petrovi ega ka riigi jaoks hästi. Äi ei öelnud midagi, aga tundus arvavat sama.)
Petrov kustutas külalistoas tule ja läks magama, võtnud naise kaissu, aga too tõukas ta algul endast küünarnukiga eemale, sest Petrov siples kogu aeg, plaanides üles tõusta ja kontrollida, kuidas läheb Petrov-nooremal, ning kui ta hakkas magama jääma, pani Petrova tema peale mõlemad jalad, seejuures niisugusel uinumise hetkel, et Petrov võpatas naise puudutusest ja ärkas justkui otsekohe täiesti üles, valmis veel üheks rahutuks päevaks, ja oli Petrova peale tolle häbematuse pärast isegi kuri, temagi oleks tahtnud naisele küünarnukiga äsada, aga naise ülakeha oli tema küünarnukist liiga kaugel; Petrov hakkas tasahilju naise jalge alt välja libisema, mõeldes, et ei jää enam magama, tuleb üles tõusta ja veel üks suits teha, eks siis ole näha, kas heita pikali või mitte. Petrov küünitas telefoni järele, et kella vaadata. Selgus, et on alles pool kaks öösel, ja konnata mööda korterit ringi või istuda köögis on imelik ja igav. Selle mõttega ta muide uinuski, ärritunud ja pisut ärevil, mis ei takistanud tal ärgata neljakümne minuti pärast ja hiilida külalistuppa. Petrov naasis voodisse pettumusega, et midagi pole muutunud, kui välja arvata, et Petrov-noorem oli endale diivanikatte peale tõmmanud ja katnud jalad tekiga. Kuni Petrovi polnud, oli naine keeranud voodi teise serva, kahmates kogu teki endale ja jättes Petrovile ainult servakese, kuhu ta surus ettevaatlikult pool ülakeha ja ühe jala ja hakkas sättima pead padjale, et see ei vajuks ebamugavasse asendisse. Padi läks ruttu kuumaks ja Petrov keeras selle ringi, peljates naist äratada, aga too ei mõelnudki ärgata.
Mingi aja pärast (Petrov unustas kella vaadata, sest mäletas, et tal pole vaja kuhugi kiirustada, et ta on veel haige) tõusis ta valuga kaelas ja sooviga vett juua, seejuures torises Petrova, et ta on oma ringikondamise ja vähkremisega juba ära tüüdanud, aga Petrov mõtles, et käib öösel tihti joomas ja mingis telesaates räägiti justkui, et see on üks diabeedi tunnuseid. Petrov jõi vannitoakraanist vett ja vaagis, kas ta käib öösiti tihti joomas või mitte, ning jõudis järeldusele, et mitte päris, tal on sagedamini justkui mingid lunatismihood, kui ta näeb unes, et on ikka veel tööl ning ta käed on litoolised või õlised ja ta hakkab neid unes kuivatama lina äärega või roomab vannituppa käsi kraani all pesema, neid hoolikalt seebitades, ja ärkab alles siis lõplikult üles – unes oli valge, aga siin saabus koos ärkamisega ootamatu ehmatav pimedus. Kui Petrov mainis Pašale, et on kuutõbine, siis teatas too, et on samuti kuutõbine, et naine ärkas üks kord selle peale üles, et Paša oli tuulanud tema kosmeetikaasjades, otsides üheksandat mutrivõtit. „Nii mõjuvad psüühikale vist bensiiniaurud,” selgitas Paša.
Joonud isu täis, astus Petrov külalistuppa, haigutades ja sirutades ja venitades kaela, mille lülide vahele oli justkui munakivi kinni jäänud. Poeg oli endalt heitnud nii diivanikatte kui ka teki ja lamas selili, imelikult välja sirutatuna; ta näis lamades pikem ja täiskasvanum kui püsti seistes, toa poolhämaruses tundus tema nägu ebatervelt kahvatu. Tuuletõmbus oli tuulutusakna lahti lükanud, seepärast oli külalistoas väga külm, peaaegu nagu väljas, vähemalt nii tundus Petrovile, sest teda haaras sisemine külmus, kui ta nägi, kui kahvatu on poeg ja kui pikaks on ta veninud, nii et pidžaamapükste ja sokikummide vahe, mis ei ületanud tavaliselt sentimeetrit, küündis nüüd viie sentimeetrini, nagu oleks pidžaamapüksid muutunud ööga pidžaamaratsapüksteks. Petrov võttis pojal jalast kinni ja tundis isegi läbi soki, kui külm on poisi jalg, ta puudutas poisi otsaesist ja põske, aga needki olid täiesti külmad. Õudusest hakkas Petrov värisema. Ta ajas käe poja särgi alla, aga Petrov-noorema rind ja kõht olid külmad, roiete all polnud tunda südametukseid. „TÄITSA LÕPP,” mõtles Petrov, tõstes peopesa Petrov-noorema näo juurde, püüdes tunnetada tema hingamist, ka hingamist polnud tunda, siis mõtles Petrov veel kord: „TÄITSA LÕPP”. Ta ei teadnud, mida taolistel puhkudel teha. Viimati oli ta osalenud vanaema matustel, aga seal ei pidanud midagi tegema peale selle, et seista kirstu juures ja juua end peiedel täis.
Petrov seisis poja kohal, püüdes näha mingitki liikumist, näiteks joonistuse liikumist pidžaamapluusil, mis oleks tähistanud hingamist. Liikumist polnud üldse, valitses tihke vaikus, kõik oli täiesti tardunud nii Petrovi ümber kui ka tema sisemuses, ta oli justkui peitu pugenud, taipamata, mida teha edasi, seejuures oli vaja kiiresti kutsuda kiirabi ja selgitada, et nüüd on pojal midagi hullemat, kui gripi sümptomid.
Meeleheites raputas ta poega algul jäisest õlast, siis torkas sõrmega tugevasti vastu külge, püüdes teda äratada.
Poeg norsatas rahulolematult, ärgates justkui otsekohe ellu ja otsis krõnksu tõmbudes käega, millega end kinni katta. Petrovi südamelt ei langenud mitte lihtsalt kivi, südamelt langes lausa midagi laviinitaolist. Petrov lükkas poja otsiva käe alla tekinurga ja too tõmbas selle lihtsalt endale peale. Petrov istus, jahmunud äsja üleelatud õudusest, aga tema raske kujutlusvõime oli juba saanud impulsi ja kõik keerles veel, näidates Petrovi vaimusilmas peatsete matuste pildikesi.
Ta naasis vatistel jalgadel magamistuppa, kukkus voodile, pannes õõtsuna Petrova, kes oli samuti justkui surnud ega mõelnudki üles ärgata, ja lamas kaua, vahtides lakke; ta oleks tahtnud naise üles ajada ja rääkida sellest, mida ta just koges, sest see oli kujuteldamatu, see sarnanes üleelamiselt tuledes karusselliga, millel on kaunite rakmetega hobused. Talle tundus, et see on talle õppetund, et pole vaja surma saata joonistatud poissi, keda poeg peab endaks, et tuleb võimalikult kähku see lugu lõpetada päästva happy-end`iga ja mitte kunagi enam joonistada lugusid, kus on kasvõi ähmaselt pereliiget meenutav tegelane, et pole vaja muutuda noore Sergei sarnaseks, ja seepärast on mõte superkangelasest-naisest, kes õpetab päeval lapsi algkoolis, aga öösiti tapab igasuguseid kaabakaid, väga halb idee.
„Issand,” pomises Petrova uniselt, pööramata mehe poole. „Kas sa üldse jääd täna magama või mitte? Sa pead ta ju nääripeole viima, isegi palavikuga, saad ju aru.”
„Muide, tal pole palavikku,” vastas Petrov. „See on märkamatult langenud.”
„Ahah. Siis on hästi,” märkis Petrova.

Püsiviide Lisa kommentaar

Mart Kivastik

20. mai 2020 at 8:00 e.l. (Mart Kivastik) (, , )

Kirjanik Mart Kivastik

Foto: Tiit Blaat

Mart Kivastik (1963) – eesti kirjanik. Ta on lõpetanud Heino Elleri nimelise muusikakooli koorijuhtimise eriala 1984. a. 1989. aastal lõpetas Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonna eesti keele ja kirjanduse erialal. Töötas aastatel 1989–1991 filmistuudios Tallinnfilm. Seejärel on ta olnud vabakutseline kirjanik, näitekirjanik ja filmirežissöör.

 

 

Katkend: Taevatrepp, Väike Öömuusika 2019, lk 86 – 99.

TIRR

Hommikul läks ta tööle rattaga. Sellel oli kaks mõtet, esiteks sai ta lahti sellest kuradi punasest Volkswagenist, ta sõitis rattaga tööle, mis siis, et vihma sadas. Juba see muutis asja. Ja teiseks võis ta korraks kusagil käed lahti lasta. Ta polnud veel kohta välja mõelnud, kus. Aga ta oli juba jõudnud suure sillani, seal oli mõistlik proovida. Ta laskis käed lahti, see oli küll veidi ohtlik, sest autosid oli murdu, aga mida kuradit, ta oskas, ta võis seda une pealt teha, ainus asi, et ta pidi tööle minema ja põhimõtteliselt teda seal oodati, aga põrguvärk, tööle võib hiljaks ka jääda …

… see suvi oli täiesti imeline. Mitte ühtegi vihmast ilma! Super rattasuvi. Ta tegi kuuriukse lahti ja koukis ratta välja. See oli Sport, oranži värvi, maksis üheksakümmend üks kuuskümmend. See kingiti talle tingimusel, et ta õpib, et kolmi ei oleks, on korralik, luuletused on peas, ei pane pausi. Uu tegi, mis suutis. Oli nii korralik kui võimalik, ei pannud pausi, õppis Puškini pähe ning isa ja ema ostsid Dünamo poest selle ratta. Kuu hiljem kukkus ta Tammekal mingite plikside ees ärplema, sõitis, käed lahti, ja pani otse ninuli auku ning üle kaela. Sai munadesse ilge paugu. Jube valus oli, pliksid itsitasid ja ratas oli perses, täiesti perses, raam oli kõver ja seda enam korda teha ei saanud. Julm saatus näitas näppu, mis tähendas, et ära vahi tüdrukuid, kui sõita ei oska. Aga täna oli tal õnnepäev, tema suursündmus, tal oli tirr perses. Uu oli seda oodanud aastaid. Tirr asus tagumises rummus, seal on konnad, mis haagivad, kui sa väntad, ja kui ei vänta, siis keerleb kogu värk teistpidi ja konnad on maas, ja kui väntama hakkad, ajab vedru ehk nõel nad uuesti püsti. See on segane jutt, aga sel moel on rattal vabakäik. Muidu poleks. Konnad olid tõenäoliselt perses. Konnad perses tähendas seda, et ratas enam ei haakinud, väntamise ajal viskas üle, järelikult olid konnad või nõelad kulunud. Et seda parandada, tuli tagumine ratas lahti võtta. See polnud tegelikult ka keeruline, käigukas tuli ära, ratas ise käis lihtsalt, liblikatega. Võtad ratta ära, rummud lahti ja leiad sealt üheksakümmend üks kuuli, kaks konna ja vedrud. Kuulid korjad kokku ja paned taldrikule, loed üle, need peavad kõik alles jääma. Siis vaatad, mis seal lahti on. See kõik oli teoreetiline, seda ta teadis, ta polnud kunagi ei konni ega kuule ega nõelu näinud.

Uu tõi ratta kuuri ette välja ja keeras teistpidi sadulale ja lenksule seisma. Ta võttis tagumise jooksu lahti ja seal nad olid, kõik üheksakümmend üks kuuli, kaks konna ja kaks nõela. Üks vedrudest oli omadega läbi. Selleks oli ta valmis, ta oli kogu komplekti konni ja nõelu ostnud, nii et kõik läks vahetusse. See oli maailma kõige peenem töö. Viki oli sellega hakkama saanud, tema veel mitte, see oli just kui eksam ellu. Tal polnud senimaani niisugust ratastki. Ta alustas Školnikuga lasteaia eelviimases rühmas ja selle pärast hakkasid nad Janiga kohe kaklema. Kuigi Jan ei jaksanud Školnikut veel liigutadagi! Miskipärast olid tal kõik hinnad meeles. Školnik maksis kolmkümmend rubla, isa ja ema tulid talle sellega lasteaeda järele. Tegelikult ei olegi õnneks muud vaja kui Školnikut. Tunned sa sel hetkel! Järgmine etapp rattaelus oleks olnud Ereliukas, see oli Leedu ratas, ka vabakäiguga, pisut suurem kui Školnik. Ereliukase pidi Uu vahele jätma, sest ei olnud küllalt hea laps isa meelest, ja see maksis nelikümmend kolm rutsi, mis oli liiga palju, ja nüüd siis küllalt vanalt, juba kolmeteistkümneselt, kui tal oli Sport, kaksteist käiku siiski, tegeles Uu esimest korda elus tirriga. Ta oli muidugi hiljaks jäänud, aga mis teha. Kuigi see oli üks olulisemaid hilinemisi su elus. Sa jõuad kõike teha, aga tirr on tirr! Vedrud on nööpnõelasuurused! Sa pead nad välja urgitsema ja uued panema, see on väike asi. Kõik üheksakümmend üks kuuli tuleb ka tagasi panna, see on päris võimatu töö. Nad ei püsi ju, vaid kukuvad ära, raisk, ta hakkaski juba närvi minema. Ta istus oma kuuri ees, ratas oli tükkideks ja need kuulid ajasid ta meeleheitele, kuni tuli onu Mets ja küsis: “Uu, missa teeb siin?”

Ta ei pidanud isegi ütlema, et on pigis, seda oli näha. Onu Tjumentsev või õigemini Mets oli tehnikainimene. Ta sõitis leivaautoga, ta teadis kuullaagritest kõike. Ta pani mustade raamidega prillid oma mustade kulmude ette, vaatas rummu üle ja asi oli selge. “Sa pead võtma tavotti ja serva kokku määrida, siis püsid kuulid küljes.”

“Kuulid püsivad küljes?”

“Muidugi?! Ise näeb!”

Onu Mets tegi eesti keeles vigu, aga need olid mõnusad vead. Kunagi ei teadnud, mis ta tegelikult öelda tahab.

“Mul ei ole tavotti!”

Muidugi tal ei olnud, kellel on kodus tavott, käsi püsti? Mitte Uul!

“Siis võtab vaseliini,” ütles onu Mets rahulikult. Onu Metsa kulmud võisid Armeenias, kust ta pärit oli, täiesti tavalised nähtused olla, aga siin Päeva tänavas olid nad täiesti erilised, arvatavasti Eesti meistrid kulmunduses, need kasvasid keskelt kokku ja olid süsimustad.

“Vaseliini?”

“Jah, mine küsib ema käest vaseliini, siis pole tavotti vaja.”

“Aitäh, onu Mets.”

Onu Mets naeratas, Uu jooksis juba trepist üles. “Ema, kas meil on vaseliini, ah?”

Ema õppis prantsuse keelt. Lihtsalt selleks, et midagi õppida, ja teiseks ta vend, ehk Uu onu pidas end prantslaseks, aga see on pikem jutt. Ema istus miskipärast klaveri taga, prantsuse keele õpik oli nootide asemel, ta ei suutnud kohe end vaseliinilainele ümber mõelda, siis alles sai aru.

“Aa,” ütles ema, “vaseliin?”

Ta oli ikka veel Balzaci maailmas! Ja ema arvas, et midagi peab inimene tegema, et mitte lihtsalt vananeda. Sa ei oota nagu ohver, kuni su aeg lihtsalt ära koristab, sa võitled! Lõpuni, mis siis, et see on ette teada. Ema võitles kõigi vahenditega vanaduse vastu, ta oli üle neljakümne, sealhulgas prantsuse keelega. Ja mängis klaverit, see ka aitab. Miks mitte? Sa võid kasutada kõiki vahendeid, sest jõud on liiga ebavõrdsed. Uus keel tundus ka mõistlik. Isa käis jala Kvissentali ja tagasi. Igaüks üritas omal viisil, aga ega see palju ei aidanud. Nad olid mõlemad vanad, see oli selge, aga ise nad seda ei taibanud. Ema sai lõpuks aru. “Miks vaseliini?”

“Mul on vaja, kuulid ei püsi muidu.”

Ema ei saanud küll millestki aru, aga otsis siiski vaseliini, et saaks oma prantsuse keelega edasi minna.

“Kust sa tead, et see nii käib?” küsis ta igaks juhuks.

“Onu Mets ju ütles!”

“Kes?”

“Onu Tjumentsev!”

Onu Mets oli alles oma nime vahetanud, nad polnud veel uue nimega harjunud. Uu oli päris närvis. Kogu see krempel all oli laiali, onu Mets valves, ema jokutas.

“Mul on kiire, ema!”

Vaseliin käes tormas ta alla tagasi. Onu Mets ei olnud paigalt liikunud, seisis sinise teki kõrval kuuri ees, kus asjad vedelesid. Uu jõudis hingeldades onu Metsa juurde.

“Vabandust, onu Mets, ema õpib prantsuse keelt.”

Onu Metsal ei olnud prantsuse keele vastu midagi. Ta ootas ära, kuni Uu esimese kuuli kohale sättis, soovis talle edu, tal oli äge Armeenia soge, ta kergitas seda rõõmsalt, ja läks tuppa tädi Metsa juurde.

“Aitäh, onu Mets!”

Kui tuleb juhus, siis teeb ta selle kunagi tasa! Selliseid lubadusi on lihtne anda ja sama lihtne unustada. Hetkel oli Uu kindel, et aitab järgmisel korral onu Metsa, ei tea, kuidas, aga ta oli talle väga võlgu. Ta ei unusta iial onu Metsa! Nui neljaks! Aga olgu, kuulid. Ta sai teise kuuli paika ja kolmanda … selles töös on peamine keskendumine, sa ei tohi end millestki segada lasta. Tulid Riina ja Eva koos Eva koera Kapteniga. Ilma koerata nad ei käinudki. Kapten oli must, keskmist kasvu mõnus krants, longus kõrvadega, sellist koera tahtis ta ise ka. Nad isegi ei küsinud midagi, vahtisid pealt lihtsalt. Kapten kuses punastele sõstardele. Eva oli koertehull, ta ainult neile mõtleski, ta oli pikk ja vibalik, prillidega. Riina oli Uust noorem, väike ja punn, heleda peaga, tahtis endale samuti sellist koera nagu Kapten, aga vanemad ei lubanud. Nad sobisid hästi. Riina oli Eval juskui õpilane. Kõike, mida Eva teadis koertest, teadis tema ka. Nad vaatasid tükk aega sõnatult Uu tirrioperatsiooni.

“Mis teed?” küsis Riina lõpuks.

“Ratast parandan, näete ju. Siin on üheksakümmend üks kuuli, ma pean nad kõik siia rummu sisse tagasi saama. Selle nimi on tirr, need on konnad ja vedrud ja …”

Ega vist polnud mõtet liiga pikalt seletada. Nad vaatasid teda nagu lolli. Kapten nuuskis ratta juures.

“Ole hea, Eva, kutsu ta ära, mul läheb kõik nässu, mul kaovad kuulid ära!”

“Sa ütlesid, et tahad koeraga jalutama tulla.”

“Muidugi tahtsin, aga näed ju! Oodake, ma teen ratta ära.”

“Me oleme pargis,” ütles Eva karmi häälega. Et teda karistada. Ta oli lubanud, aga nüüd jukerdab siin oma tirriga. Evaga sellised trikid läbi ei läinud.

“Hüva, ma tulen, ausõna.”

“Kapten!” hõikas Eva.

Nad läksid ära, ninad uhkelt püsti, Riina kakkus dressipükse üles, vaseliin sulas. Uul olid pooled kuulid paigas. Kui ta järgmise pani, kukkus kõik kokku. Päike sulatas vaseliini, kus nüüd on onu Mets oma teadmistega? Ta alustas otsast. Pani ratta rohkem varju ja määris rummu uuesti vaseliiniga, palun, ära sulata, palun, ja hakka kuule panema. Ta jõudis uuesti pooleni, siis üle selle, ta oli juba päris kaugel, kuid siis tulid härra ja proua Palla, turult vist, igatahes oli neil kott täis.

“Tere Ulf!”

“Tere!”

“Mis teed seal, poiss?” küsis härra Palla.

“Ära ütle poiss, ütle ikka Ulf,” ütles proua Palla. “Näed, Ulf parandab midagi.”

“Tirr on katki, jube keeruline.”

Nad said aru, et inimene teeb tähtsat asja, lehvitasid ja läksid edasi. Pool õue oli tast juba mööda käinud, see oli nagu üks suur suguharu, kahe koera, ühe Moskvitši ja hulga lastega, kelle hulka kuulus ka tema. Tulemata olid veel õed Jõgeveed ja Georg, keda rattad ei huvitanud, Agnes ja muidugi Bachmannid, siis oleks enam-vähem kõik. Ta oli seitsmekümne neljanda kuuli juures, kui tuli Agnes. Agnes oli täiesti eraldi number. Ilus ja viisteist, ta ei kandnud kunagi pikemat seelikut kui veidi üle aluspükste. Nii et seitsmekümne neljanda kuuli juures ilmus nagu taevast Agnes, kes vaatas teda ülevalt alla. Ta nägi Agnese alukaid ja tema nägu nende kohal. Pole ime, et tal käis pidevalt kutte uksele koputamas. Agnes küsis sama asja, mis teisedki, mis teed siin, mesise häälega, kõik nii ei oska. Uu vastas nagu lollakas, nagu näeks pannkooki, tirri parandan, kuradi Agnes. Ühesõnaga ta tuli, näitas oma alukad ära, kukutas kuulid alla ja oli kadunud!

Lõpuks said kõik üheksakümmend kuuli paika. Vedrud ja konnad ka ja ta suutis rummu kokku panna, nii et see kõik maha ei pudenenud. Ta pani ratta alla tagasi, keeras liblikad kinni ja proovis. Konnad haakisid. Ta jättis kõik asjad kuuri ette ja tahtis Riinale ja Evale järele sõita.

“Uu, kus sa sõidad?” Ema otsis teda taga, ei tea, mispärast.

“Mis on siis?” küsis Uu.

“Erika sünnipäev ometi!”

Kurat, see oli kogu selle tirrindusega meelest läinud. Ta keeras tagasi. ”Aga Jani ei ole ju veel!?”

Jan muidugi oli, hoidis ema käest kinni, juuksed lakki täis. Isal oli ülikond ja lips. Isa tahtis, et tema sõna jääks viimaseks.

“Ja ratast vedelema ei jäta! Kuur keera lukku!”

VÄIKE-TÄHE

Väike-Tähe ongi väike tänav. Võru tänava ja Tähe tänava vahel. Jõulude ajal olid nad alati siin, Leena ja Erika juures, justkui salakogunemisel. Jan oli muidugi kogu aeg siin, sest teda hoiti, kuna Leenal ja Erikal ei olnud endal kedagi hoida, siis nad valisid Jani, kõige väiksema. Leena valis. Erika luges raamatuid, talle piisas väljamõeldud inimestest.

Leena ja Erika sündisid tsaariajal, käisid koolis tsaariajal, aga kumbki ei leidnud endale peigmeest, kes oleks sobinud. Kord ei meeldinud poiss, siis vastupidi. Siis tuli Eesti aeg, siis uuesti Vene aeg, ja nad vist ei tahtnudki kedagi ennast segama. Niisiis elasid nad kahekesi, kaks õde, kes olid igavesti vanad. Nad olid vanad, kui Uu neid esimest korda nägi, ja nad olid praegu veel vanemad, aga seda ei ole enam nii lihtne märgata. Mingi aeg seisab aeg paigal ja midagi ei muutu. See on väga mõnus. Kõik on kogu aeg sama. Aga Väike-Tähe jääb siiski väiksemaks, vanasti mahtus Uu ahjukappi peitu, nüüd ei mahu. Nii juhtub ahjudega teinekord.

Väike-Tähe on ainult puumajadega tänav, need on ilusad kahekordsed nikerdatud akende, laiade nagisevate treppide ja koridoride ja kõrgete lagedega majad. Enne sõda oli üks korrus tervenisti Leena ja Erika ja ema oma, nüüd ei. Nüüd olid paljud asjad teisiti. Leena ja Erika elasid kahes toas ja köögis, mis oli muutunud ühiseks, ja puudega köetavas vannitoas, mis oli samuti ühine, naabritega, kes neil parajasti juhtusid ühiskorteris olema. See võis ju tuju rikkuda, aga sellest nad enam ei hoolinud, ja tegelikult keegi ju ei lootnud. Uu püüdis aeg-ajalt aru saada, mis tunne oli vanasti, kui korter ei olnud veel ühis-, aga eriti ei saanud. See oli juhtunud liiga kaua enne teda, ta ei küündinud tolle ajani. Ainus päris sild tolle aja ja tema vahel olid Leena ja Erika. Nüüd nad siin istusid selle portsu otsas, sosistasid kolmekesi, ema ka, die ja das ette ja taha, et keegi ei mõistaks. Erika ja Leena ajast oli toas vana nikerdustega puhvet, mis ulatus peaaegu laeni ja oli täis hõbenõusid ja portselani, mis koos Leena ja Erikaga miskipärast sõja oli üle elanud. Keset tuba seisis kõverate jalgadega lahtikäiv söögilaud, kuhu mahtusdi kõik: Leena, Erika, ema ja isa, Uu, Jan, Paul, Harold, Elsa ja Arvo. Rohkem neid alles ei olnud. Ülejäänud olid surnud või Saksamaal, Brasiilias, Kanadas, kust aeg-ajalt tuli pakke, ainult mitte plaate ja kuluvaid, nii et see põgenemine ei-tea-kuhu oli Uu mõttes täiesti kasutu. Söögu seal oma nätsu ise. Siis veel vanad tugitoolid ja saja-aastane Rathke klaver.

Leena ja Erika aknast paistis hoovimaja, samuit puust kahekorruseline, aga roheline, mitte nii ilus kui Leena ja Erika tänavaäärne maja, ilma uhke trepikojata nagu Leenal ja Erikal, vaid kitsa pimeda lolli värvi trepiga. Selliseid maju ei kõlba tänava äärde ehitada. Hoovimajad olgu hoovis, koos pesuköögi ja puuriitadega, kus on nende koht. Isegi sealseid inimesi ta ei tundnud, nad olid kuskilt mujalt tulnud hooviinimesed. Mitte Tartust. Võib-olla isegi mitte Eestist! Elutoa aknast oli näha ka valgeks lubjatud tellistest pesuköök, siis need samad kuurid. Selle kevade puud olid juba lõhutud ja laotud, terve õu oli neid täis, see oli põhiliselt onu Haroldi looming.

Nad läksid koridoriuksest sisse, Jan ja Uu lasid võidu kella. See oli ainuke keeratav uksekell Tartus. Siis läks uks lahti ja kõigepealt tuli ninna söögilõhn. See koosnes rosoljest, smooritud loomalihast, täidetud munadest, kartulisalatist ja heeringast hapukoores, lihapirukatest. Laual olid peened vanaaegsed nõud, tugedel kahvlid ja noad, kristallkarahvin punase likööriga, hõbekaanega kristallkann punasesõstra morsiga.

Nad tulid sisse, isa andis lilled. Isal olid kuldsed mansetid, must vest kullast uuriga, veel tema isalt, keda enam ei olnud. Kui kõik need, keda enam ei olnud, oleks elus olnud, nagu olekski pidanud olema, siis ei oleks nad Väike-Tähesse ära mahtunud. Ema ja tädi Erika alustasid oma tavalist saksa juttu, Jan jooksis Leena juurde kööki. Isa istus, tegi pintsakunööbid lahti ja vaatas ringi. Enne neid olid tulnud Arvo ja Elsa. Arvo oli sõja ajal olnud Vene armees, ta kandis alati pintsakut, sest tal puudus üks õlg, mille sakslased olid leekkuuliga läbi lasknud. Seda juttu palus ema mitte uskuda. Arvo oli Elsa mees ja Elsa oli ema vanatädi tütar, järelikult sugulane. Elsal oli tegelikult enne Arvot olnud teine peigmees, hoopis Wehrmachtist, aga see laskis jalga, kui venelased sisse tulid. Elsal hakkas siis jube kurb, nii kurb, et langes kaela esimesele punaväelasele, kes Tartusse jõudis – ja see oli onu Arvo! Millist osa sellest loost ei tohtinud uskuda? Õlga kuue all polnud, see oli fakt! Ja see jutt leekkuulist Uule meeldis. Lisaks sellele oli onu Arvo kinkinud talle katkise gaasipüstoli ja tal oli terve riiul peaaegu uusi „Seiklusjutte maalt ja merelt”, neid võis talt iga kell laenata. Elsa ja Arvo elasid Annelinnas, roheliste rõdudega majas. Veidi maad pärmivabrikust edasi, kus Paul elas. Tegelikult algasid sealt juba venelased, aga Elsal ja Arvol oli uus korter, kaks tuba, mõnusa suitsuhaisu ja raamaturiiuliga, las need venelased siis olla.

Praegu istusid Elsa ja Arvo siin Väike-Tähe elutoa söögilauas, nina ees pitsid ema tehtud punasesõstralikööriga. Tädi Erika istus vaikselt oma kohal tugitoolis, kummuti lähedal ja lihtsalt oli, raamat käes. Tavaliselt ta luges kas siis Puškinit või Heinet või midagi muud, vene või saksa keeles. Rohkem Uu temast ei teadnud ja teada ei saanudki, sest Erika lihtsalt naeratas, kui Uu küsis midagi, arvatavasti pidas Erika Uud lolliks. Mis oli ka tõsi. Uu oli kolmteist ja Erika seitsekümmend kolm, neil oli terve elu vahet. Erika ei teinud kunagi süüa, Erika ei kütnud ahju, Erika ei käinud ka poes, sest ta luges! Leena tegi kõik ülejäänud asjad peale lugemise. Erika käis viimati õues Eesti ajal, nüüd enam mitte. Midagi ilusat seal õues tema jaoks ei olnud.

Onu Harold ei olnud veel tulnud. Ka Paul Jawaga ei olnud veel tulnud, seda oodati väga. Aga nad olid tulemas. Harold oli ema vend ja Paul muidugi Haroldi poeg, nii et nad olid siin kõik sugulased peale isa. Isa oli võõras. Isa oli seetõttu alati turris, ta oli Väike-Tähe ainuke spordimees ja mitte-sugulane, „ema omad” mõtlesid tast justkui tulnukast Kvissentalist. Ja tal oli olnud teine naine! Mitte ema! See oli keeruline lugu. Eelmised naised on keeruline lugu. Isa läks alati tõsiseks, kui neist rääkima hakati, ta lõpetas selle teise-naise-jutu ja läks tõsiseks. Kes ei läheks? Kes peale su enda oskaks aru saada, mis su hinges toimub, kui sul on olnud eelmine naine? Kus ta on? Järsku külmetab kusagil! Uul oli isast kahju.

Suitsuhais tuli ninna, see tuli otse Arvo ja Elsa suitsudest temani, ja lõhnas väga väiketähelikult, udune suitsulõhn, see oli oivaline. Haroldit ikka veel ei olnud. Tema koht ahju juures oli tühi. Tavaliselt kükitas ta ahjuukse ees ja tõmbas Priimat. Uu vaatas läbi suitsu maale seintel. Piltidel olid noored inimesed vanast ajast, ütles Erika. Oli üks mõisapreili, kes oli kahekümnene, aga sada aastat tagasi, kui Leena ja Erika isa oli mõisavalitseja. Ta poos ennast üles armastuse pärast. Siis metsaalune Venemaalt. Üks puu oli kukkunud, juured ülespidi, teised olid elus ja püsti. Siis üks mõisatrepp Napoleoni-aegse haavatud ohvitseriga, kellel õlg ja pea olid sidemes, mis mõnes mõttes meenutas onu Arvot, ainult et ta oli Arvost palju noorem, võib-olla kahekümnene. Ta istus mõisa trepil, tema õlale nõjatus lahtiste juustega noor naine. Sõduri jalgade ees lamas mõtlik koer, lõug käppadel. Kõik see näis nagu elus, aga oli tegelikult minevikus, see tähendab, tegelikult neid ei olnud enam. Ei koera ega naist ega sõdurit, isegi puu oli kõdunenud. Muidu oleks ta hea meelega nende kõrval istunud ja koera silitanud.

Ema ja tädi Leena tulid köögist, Jan sabas, podisesid midagi omavahel saksa keeles. Ema oli justkui tige, isa hoidis end vaos, tema vihastas kõige kiiremini ja kõvemini, ta veel ei teadnud, mille peale, aga ta juba aimas midagi. Ema istus isa kõrvale ja teeskles, et pole midagi hullu. Söök oli ju laual ja Uu oli valmis rosoljet hävitama, aga siis jõudis kohale pahandus ise. Onu Harold. Tal oli must ülikond, sinine lips ja lumivalge särk, mis juba iseenesest Arvole ja isale ei meeldinud. Nad olid muidugi ka Eesti poolt, aga seda tuli olla salaja, mitte avalikult. Isa kartis KGBd ja Arvo oligi vist hingelt punaväelane, kuid kes ei oleks, kui sa oled tänu sakslastele õlast ilma jäänud. Aga see pilt oli ilus. Haroldi hall pea, hall habe, tema riigivastane ülikond ja pahandus ise, onu Haroldiga käis alati kaasas ilus pahandus. Tema kõrval, tema järel, teda saatis pahandus, muidu oleks tal olnud igav.

„Räägi siis,” ütles isa emale.

„Ta ei võtnud passi vastu,” ütles ema.

Isa nägu muundus mornimast morniks. „Nii, meid pannakse kõiki kinni.” Isal oli eriti tundlik jamaaimamise anne, see hakkas tal alati tööle, kui ta Haroldit nägi. Nad õige veidi ei sallinud teineteist. Leena ja ema vaidlesid pikalt saksa keeles. Tundus, et ema oli Haroldi poolt.

„Ma ei võta Vene passi, ma olen Prantsuse kodanik!” ütles Harold.

Jan hakkas juba sööma, Uu samuti, sest ta kartis, et Jan õgib ta eest ära, ja see, et Harold oli sündinud Pariisis, oli ammu teada. Nagu ta ise ütles: kui ma poleks sündinud Pariisis, polekski olnud sündimisel mõtet, aga kahjuks pidi ta elama Tartus, N Liidus, ja Vene passi ei võta! Seda võis ju oletada, kohe, kui kuulutati, et kõik saavad uued passid. Erika vaatas korraks teiste poole, naeratas ja luges edasi. Isa ütles mitu korda „kurat”, tal oli närv must, ja samal hetkel jõudis Paul Jawaga õue, suretas mootori välja ja ronis motikalt maha oma linna kõige laiemate pükstega.

Umbes nii algas Erika seitsmekümne neljas sünnipäev. Üsna tavaline sünnipäev, palju rosoljet ja suur pahandus, siis arutati asja ja jäädi eriarvamusele, kusjuures isa, kes oli harjunud Kvissentalis asju juhtima, oli siin vähemuses. Uu tundis hinges, et ta peab kuidagi isa poolt olema, samas meeldis talle kohutavalt rosolje, nii et ta ei valinud poolt. Harold oli ses mõttes ta eeskuju, et pahandused tegid elu ilusamaks, võta või jäta. Mis oleks Haroldi elu olnud ilma pahandusteta? Ei midagi! Ta oleks olnud tavaline onkel, kes kükitab ahju ees, suits suus. Neid on terve ilm täis! Aga ainult tema oli Harold, ema vend, viimane tõeline prantslane Nõukogude Liidus, kes ei tahtnud muud, kui ainult oma päris passi.

„Varsti on ta vangis ja see on sinu süü!” ennustas isa emale, kui nad pärast jorus Väike-Tähest Päeva tänavasse jalutasid. Nad hoidsid kõik eraldi, isa sammus mitu meetrit ees ja kui onu Tjumentsev vastu tuli, siis tervitas napilt, siis ema Janiga, kellel kõht tordist valutas, ja lõpuks Uu. Isal ei andnud hing rahu.

„Sinu vend viib meid lõpuks pokri, saad sa aru!”

Isal võis ka õigus olla, aga ema tegi näo, nagu ta ei kuuleks. Kõiges on süüdi venelased, seda teadsid isa ja ema ja Uu niikuinii. Ainult ei maksnud sellest nii kõvasti rääkida nagu Harold. Nad keerasid oma hoovi sisse, sealt paistis juba Georgi maja. Georg lehvitas neile üle aia …

Uu võttis silla otsas hoogu maha. Ta oli üheainsa sillaületusega parandanud tirri, käinud ära Erika sünnipäeval, õginud tohutu hulga rosoljet, õieti oli tunne, et tal on ikka veel süda paha. Ta hoidis kõvasti lenksust kinni, et jõuaks ikka kontorisse, mitte ei-tea-kuhu, aga ikka oli hea olla. Kahju, et Haroldit enam ei olnud. Vene passi ta ei võtnud, Eesti oma ka mitte ja Prantsuse passi talle ei antud.


Loomingut

“Homme”, Kupar 1993

“Palun õnnelikuks”, Elmatar 1996

“Varblane”, Varrak 1999

“Näidendid”, Eesti Keele Sihtasutus, 2000

“Presidendi lapsed”, Ilmamaa 2001

“Kui sa mind ei armasta, ära mine ära”, 2003

“Savonarola”, Eesti Draamateater 2005

“Külmetava kunstniku portreed”, Ilmamaa 2006

“Sõdur”, Väike Öömuusika 2007

“Teener”, Väike Öömuusika 2007

“Kurb raamat”, Väike Öömuusika 2008

“Eesti asjad”, MTÜ Kaks Musketäri 2010

“Vietnami retsept”, Väike Öömuusika 2012

“Автопортрет с женой и лошадью” 2013

“Armastuse vormid”, Väike Öömuusika 2017

“Breviárium”, ungarikeelne novellikogu, 2017

“Taevatrepp”, Väike Öömuusika 2019

 

Filmograafia

lühifilm “1979” 1993 (stsenarist ja režissöör Raimo Passiga)

lühifilm “Isa” 1998 (stsenarist ja režissöör)

lühifilm “Armuke” 1999 (stsenarist ja režissöör)

“Tulivesi” 1994 (dialoogi autor)

“Taarka” 2008 (kaasstsenarist)

“Vasha” 2009 (kaasstsenarist)

“Üks mu sõber” 2011 (režissöör ja stsenarist)

“Õnn tuleb magades” 2016 (režissöör ja stsenarist)

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »