Ulla-Lena Lundberg

8. nov. 2017 at 11:18 e.l. (Ulla-Lena Lundberg) (, )

Foto: Teemu Rajala / Wikipedia

Ulla-Lena Lundberg (1947) – Soome kirjanik, kes kirjutab rootsi keeles. Pärit Ahvenamaalt Kökari saarelt. Lundbergi looming kõigub ilu- ja aimekirjanduse vahel. Eesti keelde on peale „Jää” (2014) tõlgitud veel „Siber: tiivuline autoportree” (2013) tlk Anu Saluäär. Kirjanik on pälvinud Finlandia kirjandusauhinna (2012), Rootsi akadeemia ja Runebergi auhinna.

Katkend: Jää, Eesti Raamat 2014, lk 218-224. Tlk Tõnis Arnover.

19. peatükk

INIMENE SAAB SAGELI kõndida oma jalgadel kuni surmani, aga siis on ka kõik. Pärast seda teda nihutatakse, tõstetakse ja kantakse. Kõneldakse ja vastatakse üle tema pea, tehakse suuri otsuseid. Arst peab surnukeha üle vaatama ja kindlaks tegema surma põhjuse, uppumise, hüpotermia. Võimud annavad doktor Gyllenile, ah, ämmaemand Irina Gyllenile selleks volitused, nii et kõik läheb ladusalt ega põhjusta lisakulusid. Kohalik politseinik Julius Friman on kohal kui tunnistaja ja protokollija. Kerge ülesanne sellise temperatuuriga, meremees näeb endiselt välja, nagu oleks ta äsja uppunud, ei haise ja on puhtaks uhutud.
Örarnal hoitakse surnuid kuni matuseni kodutalu aidas. Surnud meremehed on vana tava kohaselt pastoraadi paadikuuris. Merepiirivalvurid toimetavad surnukeha sinna: selgub, et selleks otstarbeks on seal pukid ja lauad; on puhas õnn, et pastor ei ole neid saunapuudeks saaginud. Puusepp Österberg toob Idakülast paadiga kohale siledaks hööveldatud kirstu. Pastoriproua vooderdab selle sõjaaegsete valgete paberkardinatega, mis on pööningule kõrvale pandud, ning ohverdab padjapüüri ja padja. Pastor ja kirikuteener tõstavad surnud meremehe kirstu, vankudes ootamatu raskuse all. Nad katavad ta pabertekiga ja pastor loeb Jumala õnnistuse. Koos laulavad nad: „Su peale, Issand, mina alati täis rõõmu lootma jään, küll siis veel viimse hingetõmbeni ma Sinu armu näen.”
Siis ootab ta seal kuni pühapäevani, sest pastor teab, et matused huvitavad paljusid, ja nüüd on neil väärikas põhjus sellest osa võtta. Eks ta õige ole, et tema, kes ta üksipäini rängas tormis otsa leidis, saab sel moel osa suurest koguduse ühtekuuluvusest.
Vahepeal püüab kirikuteener külmunud ja kivisesse maasse hauda kaevata. Teda aitab tasu eest pastoraadi pops ja isegi pastor, kui tal paljude telefonikõnede vahepeal aega jääb. Palju asju on vaja korraldada ja selgitada. Mehe rahakott on saadetud Ameerika saatkonda ja ta on identifitseeritud kui Eric Alexander Cain Brooklynist. Rootsi keelt oskav saatkonna töötaja helistab ja arutab innukalt matusekorraldust: mees on baptist, kuid baptism seisab luterlikule kirikule lähedal, nii et muldasängitamisele kohaliku kombe järgi ei ole takistust. Prrr, pläristab ta telefonikõne lõpetuseks, ja õhtupoolikul helistab ta uuesti: ta on pidanud nõu Helsingi baptismi kogudusega, aga tolle pastorile on sõit liiga piukk ning tal ei ole midagi pastor Kummeli vastu, muidugi, kui ta soovib? „Jah,” lubab pastor teist korda, ja prrr, lõpetavad nad kõne. Järgmisel päeval helistab ametnik uuesti ja küsib, kuidas kulusid katta, ja pastor vastab, et kui tegemist on võõraga, siis kohaliku kombe kohaselt katab tagasihoidlikud kulud kogudus. Ta ütleb, et surnu on juba kirstu pandud ja kui palju kirst maksis, ning ametnik kinnitab, et saatkond katab mõistagi kõik kulud, mille kohta on arve. Pastor tänab ja prrr, lõpetavad nad kõne. Tirr-tirr helistab ta uuesti, sest nüüd tahab ta arutada lillede saatmist. Pastor seletab, et lilled tuleks tuua Turust, aga need ei pea vastu lahtises paadis pikka sõitu Mellomist Örarnale. Küll aga saaks teha, ja seda on tema proua juba alustanud, kadakaokstest pärgi. Okste küljes on külmunud tumesiniseid kadakamarju, ja pärgadele värvi andmiseks korjavad nad punaste marjadega kibuvitsaoksi ning kasutavad neid kaunistuseks. „Ilus ja väärikas,” kinnitab pastor, ja saatkonna ametniku häälest kostab tunnustust, aga ka võõristust, nagu räägiks ta eskimoga. „See sobib hästi,” kinnitab ta, ja lubab korraldada, et saatkond saadab Turust neljapäeval laevaga teele leinalindiga kuusepärja. „Tänan,” vastab pastor. Prrr.
Ja reede hommikul toob Posti-Anton nõtkudes kohale tohutu suure kuusepärja, millel on punased paberlilled ja kuldkirjaga leinalint ning väike Ameerika lipp ja suur Ameerika värvides ja Ameerika kotkaga kaunistatud rosett. Mona valmistatud Örarna koguduse pärjad on väiksemad, kuid üheskoos kaunistavad need kenasti algul kirstu ja hiljem hauda. Kogudusenõukogu härrad kannavad kirstu. Kohaliku kombe kohaselt asetatakse see värava taha surnukivile. Kirikukellad löövad ja koguduseliikmed saadavad kirstu lauldes haua juurde. Pastor korraldab muldasängitamise. Vinge tuule käes, on miinuskraadid ja lahed on hakanud jäätuma, ütleb ta mõne sõna suurest Ameerikast pärit meremehe kohta, kes leidis oma surma külma Põhjala tormis. Üksikuna, võõramaalasena, aga taas kristlaste ülemaailmse kogukonna liikmena. Kirst lastakse külma maapõue, ent surnu hing puhkab Jeesuse südame lähedal.
Arvatakse, et sellege on Eric Alexander Caini lugu lõppenud. Kuid kuu aega hiljem saabub Ameerika saatkonna kaudu ilus sinine lennupostikiri, mis on adresseeritud Rev. Petter Kummelile. Ümbrikust pudeneb välja 25 dollarit. Pastor näeb, et kirja on kirjutanud Mrs Inez Cain, kes on Eric Alexanderi ema, kuid pastor ei oska inglise keelt, ta on õppinud soome ja saksa keelet ja natuke prantsuse ja ladina keelt, lisaks vanakreeka ja heebrea keelt, ning peab paluma isalt tõlkeabi. Isa on oma sõiduvees, ja tõlge saabub järgmise postiga. Kiri on hästi kirjutatud ja sõnastatud. Mrs Cain tänab pastor Kummelit, kes on korraldanud tema pojale kristliku matuse. Suures leinas oleks talle lohutuseks, kui ta saaks matusest ja hauast pisut rohkem teada. Haua kaunistamiseks on ta lisanud kirjale 25 dollarit, mida tema lootuse kohaselt kasutatakse selleks otstarbeks.
Pastoril on häbi. Tal on väga häbi kahel põhjusel. Esiteks, et ta ise ei kirjutanud kirja ega andnud teada Mrs Caini poja matusest ja kohast, kus ta puhkab. Ja teiseks, mis on veelgi hullem, et ta oli alateadlikult oletanud, et meremees on pärit puuvillakasvanduse orjade seast, kes ei oska ilmselt lugeda ega kirjutada. Kuidas võis ta olla nii rumal, nii eelarvamuslik? Mis põhjust on sellel naisel, kellel on nii ilus käekiri ja kes kirjutab nii sõbralikult, mis põhjust on tal oletada, et pastor kasutab tema saadetud raha kõige otstarbekamal moel?
Nüüd läheb kiri kiiresti tagasi isa Leonardile, kellele antakse selged juhtnöörid, mida ta peab kirjutama. 1) Südamlik tänu sõbraliku kirja eest. 2) Sügav kaastundeavaldus tema poja traagilise enneaegse surma puhul. 3) Kirstupaneku ja matuse kirjeldus. 4) Kinnitus, et pastori naine hoolitseb kevadel lillede istutamise eest hauale, samuti tänu rahaannetuse eest, mille eest muretsetakse hauale nimeplaadiga rist. 5) Lõpusõnad Jeesuse lubadusest, et surm on võidetav.
Kui Petter tõega usub, et isa tema juhtnööre järgib, siis see eksiarvamus haihtub peagi. Vähemalt niipalju ettenägelikkust on Petteril olnud, et ta palus saata kirja allakirjutamiseks tagasi, mis ei lasknud isal kohe kirja rahulolevana Ameerikasse läkitada. Peagi saab Petter isalt kohutavalt pika ja tihedate ridadega täidetud kirja. Inglise keelt oskamatagi on selge, et isa ei ole Petteri juhiseid järginud. Isa alustab nelja leheküljega neegrite orjusest, mille vastu ta on. Siis kirjutab ta kolm lehekülge oma rasketest aastatest emigrandina Ameerikas. Seejärel kirjutab ta siinse maailmaosa ilmaoludest, mis on põhjustanud talle reuma ja rikkunud tema närvid, ja nüüd (lõpuks) on toonud kaasa Mrs Caini poja surma. Viimasel leheküljel, kui kirjutamine on teda juba ära tüüdanud, on ta lisanud mõne rea matusest, lillede istutamise plaanidest ja kristlaste lootusest.
Isa! Miks see alati nii läheb? Iga kord kui Petteri tunded isa vastu on soojenenud, selgub, et tegemist on eksitusega. Kuidas saab austada isa, kes on nõnda mõtlematu? Kes tormab minema, kes on tasakaalutu ja kellel puudub mõõdutunne? Taas on Petter kibedalt pettunud, et on pidanud tarbetult isaga asju ajama, saamata temalt abi isegi lihtsa ingliskeelse kirja kirjutamisel, kuigi too on nii uhke oma inglise keele oskuse üle. Örarnal ei suuda keegi teda aidata, paar vanameest on teinud Ameerikas puusepatööd, kuid nende inglise keel on kõnekeel ja praktiline, ja Petter ei taha alandada neid ülesandega, millega nad toime ei tule. Tal endal on lapselikult raske tunnistada, et ta inglise keelt ei oska, ja mitmel põhjusel häbenedes laseb ta mitu nädalat mööda, enne kui teeb seda, mida oleks pidanud tegema kohe algul: kirjutab korraliku kirja, mille ta saadab Ameerika saatkonda oma kontaktisikule ja palub ära tõlkida.
Siis tuleb tal mõelda juba paljudele muudele asjadele. Monat, keda ta on alati pidanud endast tugevamaks ja tervemaks, on tabanud liigesereuma, talle on kirjutatud ravimeid ja ta on määratud voodirežiimile, ja mis kõige hullem, ta ei tohi neli nädalat midagi teha. Neil on taas põhjust tänulik olla doktor Gyllenile, kes on pannud diagnoosi, ja vallale, mille hiljuti loodud koduõeteenus võimaldab neil saada abi laudas ja väikeste tütarde hoidmisel.
Doktor Gyllen ehmatab Mona korralikult ära, kui teeb talle selgeks, et kui haigusest jagu ei saa, siis võib ta jääda valudest vaevatud invaliidiks. Monal on näide käepärast oma kodukülast, ja seetõttu võtab ta tohtrit kuulda, ning nüüd lamab ta voodis, tuuletõmbuse eest kaitstud nii hästi kui pastoraadi tõmbetuules üldse võimalik, tal on kätte tõmmatud pikad labakud ja flanellöösärgi peale on laotud vill. Tema liigesed on paistes ja valutavad, kuid haigus on nii ägedas staadiumis, et absoluutse puhkusega on võimalik sellest jagu saada.
Petterit vaevab tugev süütunne, kui ta mõtleb sellele, et on vedanud naise sellesse külmapessa, maailma tuulte tallermaale, ja võib-olla rikkunud tema tervise elu lõpuni. „Kas selle põhjuseks on külm?” küsib ta rusutuna.
Ei ole kindel, arvab doktor Gyllen. On raske seletada, miks ühesugustes oludes elavatest inimestest saab ainult osa mingi haiguse. Näib nii, et haiguse puhkemisel ei ole ainult üks põhjus, vaid mitu. Nüüd ta üksnes spekuleerib, aga päris pika Leningradis arstina töötamise aja jooksul pani ta tähele, et kui Mona-ealised naised haigestusid ägedasse liigesepõletikku, juhtus see tihti pärast rasedust. Justkui oleks kehas toimunud muutus teinud nad seda tüüpi haigustele vastuvõtlikumaks. Ja enne kui pastor küsida jõuab, lisab ta:
„Selles kategoorias sai suur protsent täielikult terveks neis tingimustes, kuhu ma nüüd olen patsiendi määranud.”
See pakub Monale väga suurt huvi, kuna tema peab oma liigesepõletiku süüks seda, et tal ei ole jätkunud oidu end korralikult riidesse panna. Kuid tegelikult on küll, ja doktori sõnad pakuvad talle suurt lohutust. Arsti ettekirjutusi kavatseb ta täita punktipealt, kuigi tegevusetus ajab ta peaaegu hulluks. Ta ei tohi teha käsitööd ega vaevata randmeid raamatu või ajalehe pikema käeshoidmisega.
Neli nädalat! On raske ette kujutada, kuidas ta suudab selle välja kannatada, kui nii palju on vaja teha. Nad ei saa loota, et hooldusõde Hanna neljaks nädalaks nende juurde jääks, ja kasvõi nui neljaks, aga ta tahab ise oma lehmade, laste ja majapidamise eest hoolitseda, piima koorida või võid kirnuda, sukki kududa, kirju kirjutada ja väljakäigus käia. Nüüd tuleb tal oma loomulikke vajadusi rahuldada magamistoas potitoolil, mida teised peavad tühjendama.
Mona püüab nii kaua raadiot kuulata, kuni ragina välja kannatab. Petter astub tema juurde sisse nii tihti kui saab, ja räägib, mida ta parajasti teeb, ja kui post saabub, tohib Mona lugeda, kui ta lehti ettevaatlikult pöörab. Pastoril on tuli takus, sest peale kõigi ametlike kohustuste on paljud kodutööd langenud tema õlule. Mona oli alati nii tõhusalt tegutsenud, et seda ei pannud tähelegi, aga nüüd on Petteril musttuhat toimetust. Õde Hannal on käed tööd täis, ja Petter püüab tema töökoormat vähendada nii palju kui suudab, toob puid ja vett, kütab ahjusid ja läheb sageli lauta kaasa ning aitab sõnnikut rookida ja sööta ette anda. Õhtuti lamavad Petter ja Mona voodis ja ajavad pimeduses juttu. Need jutuajamised pakuvad Monale suurt lohutust ja on talle sillaks ühest päevast teise. Petteri hääl, käsi, mis hoiab tema kätt, pöial, mis masseerib tema rannet, sõnad, mis jagavad lootust.
Muidugi istub ka Sanna sageli voodiserval või toimetab magamistoas või ajab arukat juttu. Ta on hakanud väikest õde väga armastama, eriti nüüd, kus ta mõistab, et ema ei saa temaga tegelda. Õde Hanna ulatab imiku ema sülle, kui tal on söögiaeg, kuid ema ei tohi teda tõsta ega temaga õiendada. Põrand on nõnda külm, et Lillus istub enamasti oma varbvoodis. Ta peab seal elama nagu loom puuris, kui Sanna talle seltsi ei pakuks. Piisab ainult Sannal magamistuppa ilmuda, kui Lillus rõõmsalt kilkama pistab, ja kui tal on hea tuju, peab ta kõike, mida Sanna välja mõtleb, hirmus vahvaks.
Sanna ajab õde Hannaga juttu, kui too rahulikult köögis toimetab. Kui Hannal on aega, tuleb ta pastoriprouaga asju arutama. Töid, mida ja kuidas ta peaks tegema, kus need ja teised asjad asuvad või kuhu need on peidetud. Aga nad räägivad ka paljudest muudest asjadest, Örarna inimesi tabanud rasketest haigustest, paljudest lastest, kes on jäänud emata, abitust isast, kes on saanud üksi suure lapsekarja ja loomadega, ilma et ta suudaks nendega toime tulla. Abivalmidus on lakkamatu, aga kui võimalikult raske oli ikkagi saavutada seda, et vallavolikogu võttis vastu otsuse vallas koduõeteenuse loomiseks. Õde Hanna on väga kurb ja kibestunud seda meenutades, ja Sanna kuuleb: „On kole, kui neil, kelle kätes on meie saatus, puudub kaastunne ligimeste kannatuste vastu.”
Ema ja Sanna peavad hinge kinni, kui Hanna räägib. Hääletati mitu korda, ja ta nimetab kõiki, kes hääletasid vastu, ning rõhutab, et alles siis, kui köster sai volikogu esimeheks, suutis ta oma leeri ümber veenda ja surus oma esimehehäälega hooldusõe määramise läbi. Ema ja Sanna hingavad kergendatult ja rõõmustavad, sest köster on nende iidol, ja vajadust õde Hanne järele võivad nad mõlemad kinnitada. Toas tekib soojuse ja vastastikuse lugupidamise vöönd. Mona, kellel on alati raske teiste abi vastu võtta, lepib sellega pisut hõlpsamalt, kui õde Hanna ikka ja jälle kinnitab, kui hea tal on pastoraadis olla ja kui mugavalt ta end jutlustajakambris tunneb. Kui nüüd vaid ükski pereema raskelt haigeks ei jääks ega sureks! Praegu on kõik asjad pastoraadis kenasti korras, aga mis saab tulevikus? Kas ta oli isekas ja mõtlematu, arutleb Petter, kui taotles Örarna kirikuõpetaja kohta? Olukord muutub põhjalikult, kui Mona ei talu sealset kliimat ja pastoraadi külmust ja tuuletõmmet. Kas ta toimib õigesti, kui jääb ikkagi Örarnale ja seab nii ohtu oma kalli abikaasa tervise? Kui ta kohtus piiskopiga, oli too suhtunud temasse väga mõistvalt ja sõbralikult ning andnud mõista, et Petteri võimetega pastor võiks anda kaaluka panuse palju suuremas koguduses. Selle peale oli ta loomulikult vastanud, et team kutsumuseks on just Örarna, aga kui kutsumus tähendab abikaasa tervise ohverdamist, siis tuleb asi uuesti läbi mõelda.
Seda ütleb ta magamistoa pimeduses. Juba paari nädalaga on Mona paistetus ja valu taandunud ning tema tuju on tõusnud. „Ah,” vastab Mona. „Ära selle asjaga nüüd nii hirmsasti kiirusta. Ootame ära ja vaatame, kuidas see kuu aja pärast paistab. Ametisse nimetamine toimub alles kevadel, nii et meil on veel aega järele mõelda. Doktor Gyllen ütles ju, et see ei ole tingimata külmast. Kui ma terveks saan, tahan jääda sinna, kus sulle meeldib, nii lihtne see ongi. Rumal oleks kulutada jõudu tarbetutele mõtisklustele!”

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Aija Sakova

20. okt. 2017 at 12:55 p.l. (Aija Sakova) (, , , )

Foto: Rainer Leemet

Aija Sakova (1980) – eesti kirjandusteadlane, germanist.
Aija Sakova peamisteks uurimisteemadeks on Ene Mihkelsoni, Christa Wolfi ja Ingeborg Bachmanni looming, teise maailmasõja ja selle mõjude mäletamine ilukirjanduses ning kirjanduse ja filosoofia suhted. Ta tegelenud ka eestivene kirjanduse avamisega, samuti Eesti naiste ühiskondliku ja poliitilise rolliga 20. sajandi alguse Eestis.
2016. aastal ilmus tema monograafia “Ausgraben und Erinnern. Denkbilder des Erinnerns und der moralischen Zeugenschaft im Werk von Christa Wolf und Ene Mihkelson” Saksamaa teaduskirjastuses Vandenhoeck & Ruprecht.

26. oktoobril kell 18.00 toimub linnaraamatukogu IV korruse saalis kirjandusõhtu “Kirjandus ja provokatsioon” –  külaline on luuletaja, prosaist ja tõlkija Maarja Kangro, temaga vestleb kirjandusuurija ja -kriitik Aija Sakova. Kas provokatsioon kirjanduses on vajalik ja võimalik? Temaatilised ja keelelis-stiililised provokatsioonid, lugeja reageeringud. Raamatukogupäevad „Kohtume raamatukogus“ 2017.

Katkend: Maailmakirjanik Ene Mihkelson, Pidukõne kirjaniku 70. sünnipäeval. Valu, mälu, kirjandus, Eksa 2017, lk 52-55.

Ene Mihkelsoni romaanid, peamiselt „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”, on saatnud mind juba aastaid, seega võin ilma liialduseta öelda, et Ene Mihkelsoni looming ei ole üksnes kujundanud minust iseseisvat eesti ja saksa kirjanduse uurijat, vaid on väga sügavalt vorminud minu isiksust ja mõtlemisviisi.
Sestap soovin toonitada, et Mihkelsoni romaanid ei ole lihtsalt romaanid, vaid nad on Suured romaanid sellises mõistes, nagu sellest on kõnelenud Tiina Kirss: need on raamatud, mis on mõjutanud ja mõjutavad edaspidigi arusaamisi ajast, inimestest, erinevatest ühiskonnakorraldustest ja minevikuga ümberkäimisest. (Plekktrumm Tiina Kirss. Saatejuht Joonas Hellermaa. – ETV2 13. X 2014.) Mihkelsoni romaanid küll jutustavad meile lugusid või õigemini ühe arheloo erinevaid varjundeid, aga samal ajal – ja see on veelgi olulisem – kujundavad ühe väikese ühiskonna (nagu seda on Eesti) arusaamist minevikust, mineviku ja oleviku lahutamatust seotusest ning inimestesse juurdunud käitumisnormide teadvustamatust edasikandumisest tänapäeva.
Eesti kirjandus on väike. Selle üle, mis on väike kirjandus, on peale Gilles Deleuze`i ja Félix Guattari pikemalt arutlenud eesti mõtleja Hasso Krull. (Hasso Krull, Väikese kirjanduse määratlus. – Hasso Krull, Katkestuse kultuur. Tallinn, Vagabund, 1996, lk 83-87.) Tahaksin siinkohal aga rõhutada väikese kirjanduse suure romaani võimet luua enda ümber suveräänne ruum mõtlemiseks ja seisukohtade kujundamiseks. See on võime kõnetada oma väga isiklikust lähtepunktist hoolimata (või just tänu sellele) paljude teiste kaasmaalaste lugusid; toimida teatavas mõttes „kollektiivse autobiograafiana”, nagu on kirjeldanud Tiina Kirss ühes oma uurimuses Mihkelsoni „Nime vaevast”. (Tiina Kirss, Falling into history: Postcolonialism and Fin-de Siècle in Ene Mihkelson`s Nime vaev. – Interlitteraria 2000, nr 5, lk 136.) Ning samal ajal on see võime olla väga päevapoliitiline, kõnetada ning kriitiliselt peegeldada nii Eesti kui ka laiemalt maailmas aset leidvaid sündmusi ja tendentse.
Need kaks komponenti – inimlik-isiklik mõõde ning oma aja kriitiline ja mõtestatud peegeldamine – moodustavad selle, mida me ühelt suurelt romaanilt ootame, kuid mis ei ole iseenesestmõistetav. Ma tahaksin astuda sammukese kaugemale ja väita, et Mihkelsoni romaanid ei ole ainult suured romaanid, vaid need pakuvad ja sisaldavad midagi enamat. Tema teosed püstitavad ning sõnastavad moraali- ja ajaloofilosoofilisi küsimusi, millega tegelevad muidugi ka teadlased. Nii nagu üks teine oluline XX sajandi kirjanik ja mõtleja, Ingeborg Bachmann on öelnud, ei saa tegelikult teadus ja teaduse keeleline väljendus teatud probleeme isegi tõstatada ega sõnastada, rääkimata neile lahenduste otsimisest.(Ingeborg Bachmann, Wir müssen wahre Sätze finden. Gesprähe und Interviews. München, Zürich: Piper, 1991, lk 90.) Suurel kirjandusel lasub seega ülesanne toimida järelemõtlevalt, filosoofiliselt. Ene Mihkelsoni romaanid täidavad seda ülesannet. Neis sisaldub suur filosoofiline potentsiaal.
Mind on Mihkelsoni romaanide filosoofilisele potentsiaali mõtestamisele lähemale jõudmisel aidanud Walter Benjamini ajaloofilosoofilised mõisted, kontseptsioonid ja tekstid. Ma ei ole selles esimene ega ainuke, ka Jaak Tombergi 2009. aastal avaldatud uurimus „Kirjanduse lepitav otstarve” tegeles just Walter Benjamini filosoofilise lähenemisega, et selle abiga n-ö lahti muukida Mihkelsoni romaanide poeetikat.
Ma usun, et Benjamini filosoofiline ja kirjanduskriitiline mõtlemine pakub käsitsusviisi ning mõisteid, mis aitavad ka mõtestada ka Ene Mihkelsoni loomingut. Enamgi, mõnede Benjamini tekstide ja fragmentide kujundite kõrvutamine Ene Mihkelsoni analoogsete kujunditega rikastab meie arusaama kirjanduse võimalustest.
Benjaminil on üks fragment „Väljakaevamine ja mäletamine” („Ausgraben und Erinnern”), mis äratas minu kui uurija tähelepanu iseäranis siis, kui Christa Wolf valis sellest ühe lause oma 2010. aastal ilmunud romaani „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud” („Stadt der Engel oder The Overcoat of Dr. Freud”) motoks. Kuna see Benjamini fragment ei ole seni eestikeelsele lugejale tuttav, olgu see siinkohas minu tõlkes ära toodud täies mahus:
Keel on ilmeksimatult näidanud, et mälu ei ole mitte möödunu uurimise tööriist, vaid pigem vahendaja. Ta on kogetu vahendaja, nii nagu pinnas on vahendajaks põrmustunud linnadele. See, kes tahab läheneda oma põrmustunud minevikule, peab käituma nagu mees, kes kaevab. Ennekõike ei tohi ta karta ikka ja jälle ühe ja sama ajaloo juurde tagasitulemist, selle laiali puistamist, nagu puistatakse laiali pinnast, selles tuhnimist, nagu tuhnitakse mullas. Sest asjalood ei ole kunagi muud kui kihid, millest koorub alles põhjaliku läbiuurimise käigus välja see, mille nimel tasub kaevata. Nimelt need pildid, mis kõikidest oma varasematest kontekstidest lahti rebenenuna seisavad kui väärisasjad meie hilisema arusaamise tagasihoidlikes kambrites, nagu torsod kollektsionääri galeriis. Loomulikult on kaevamistel kasulik juhinduda plaanidest. Kuid sama asendamatu on ka ettevaatlik, kompav labidatorge pimedasse pinnasesse. Ja see, kes koostab vaid leidude inventarinimestiku, aga ei oska tänases pinnases osutada kohtadele, kus ta hoiab vana alal, tegeleb enesepettusega. Tõelised mälestused ei pea mitte jutustama, vaid tähistama täpselt seda kohta, kus nad muutusid uurijale kättesaadavaks. Ranges mõttes eepiline ja rapsoodiline, peab tegelik mälestus andma ettekujutuse ka sellest, kes mäletab, nii nagu ka hea arheoloogiline aruanne ei kajasta ainult neid kihte, kust leiud pärinevad, vaid ennekõike neid teisi, mida oli vaja eelnevalt läbida. (Walter Benjamin, Ausgarben und Erinnern. – Walter Benjamin, Erzählen. /…/ Frankfurt am Main: Suhrkamp, 2007, lk 96.)
Selles fragmendis mõtestab Benjamin mälutööd kui arheoloogilist tööd, mille juures on vaja registreerida nii leiud kui ka see paik, kust tähenduslikud leiud pärinevad. Teisisõnu, olulised pole mitte ainult mälestused või mälupildid ise, vaid need ajendid, teed või viisid, kuidas mingi sügavustes varjul olnud mälestuseni jõutakse. Nagu on oluline ka see koht, kus mälestus on hoiul. /…/

Katkend: Maailm sita eituseta, / Maarja Kangro Klaaslaps, Ahv, 2016./, Valu, mälu, kirjandus, Eksa 2017, (Artiklikogumik).

Maarja Kangro „Klaaslaps“ on raamat põletavast valust ja sellega toimetulemise mehhanismidest. Korraga päevik ja romaan, tühistab see igasugused piirid fiktsiooni ja omaeluloolise vahel, sest neid lihtsalt ei ole. Samuti on see essee või arutlus naise viljakusest, nagu ka äraspidine lapsesaamise (mitte)lugu. Kangro dokumenteerib nimelt seda, mis toimub ühe naine sees, kui ta pärast ebaõnnestunud rasestumiskatseid (nii loomulikul kui kunstlikul teel) ning katkenud rasedusi (sh emakaväline rasedus) kogeb lõpuks lapseootele jäämise õnne, mis jääb traagiliselt lühikeseks. Juba kolmandal raseduskuul peab ta toime tulema teadmisega, et tema laps ei ole eluvõimeline, kuna lapsel puuduvad koljuluud ning ainus mõistlik lahendus on lõpetada tema elu juba lootena, sest see ei oleks pärast sündimist kuigi pikk. Ta aju lihtsalt voolaks välja.
Õigustatult küsivad mõned, kas nii isikliku loo kirja panemisel ja avalikustamisel on ka laiem kandepind peale autori eneseteraapia. Mulle näib, et ehkki (või pigem just selle tõttu, et) raamat on kirja pandud väga isiklikest kogemustest lähtudes, lahkab see nüüdis­aegse ühiskonna väga olulisi tabuteemasid. Hea kirjandus ongi enamasti isiklik. Vaadates sügavale iseendasse, mõtestab Kangro ühtlasi nii laste saamise, abordi kui ka surmakultuuriga seotud (bio)eetilisi, aga ka (loova) naise viljakuse ja viljatusega seotud küsimusi. Kangro avab oma raamatuga sellesama „biofašistliku konservi“ iseendas, mida ta on varasemalt ühiskonnakriitiliselt analüüsinud arutluses „Oma jama“.1

„Minu poolteist kuud“
Romaani algus on dateeritud 28. jaanuariga 2015 ehk enam-vähem täpselt kaks aastat tagasi, mil jutustaja läheb haiglasse tegema aborti enda sees kasvavale ca 15nädalasele koljuluu väärarenguga lapsele. Ja lõpeb 15. märtsiga 2015 ehk päevaga, mil jutustaja saab teate, et tema „tibu“ (loodet) ei ole pärast meditsiinilisi uuringuid ja lahkamist alles hoitud, nagu ta palus, et laps matta. Selle asemel oli ta bioloogilise jäätmena hävitatud.
Selle pooleteise kuu sisse on kohe raamatu alguses pikitud ekskurss 9. jaanuari, päeva, mil jutustaja elu pöördumatult muutus, sest siis sai ta teada, et laps, keda ta kannab, ei ole eluvõimeline. Samuti leiame pikema ekskursi (meenutus) 2014. aasta kevadesse, kui jutustaja viibib Ukrainas, et esineda Lvivis loenguga eesti kirjandusest, ning satub reisi käigus Odessat külastama just rahutuste ajal. Mõnevõrra ebatavaliselt ei tunne jutustaja heameelt selle üle, et ei sattunud olema rahutuste kõrghetkel oma hotelli juures, kus need toimusid, vaid kahetseb, et oli just sel ajal linna teises otsas. Lugeja viimine Ukraina sündmuste keskele on vajalik seetõttu, et seal sai jutustaja teada, et ootab last. Mitte seda „tibu“, kes 2015. aastal tema sees kasvas, vaid tema sündimata jäänud õde või venda. Samuti viib jutustaja meid 2014. aasta sügisesse, kui ta oli loomereisil ühes Itaalia loomemajas ning pidi sel ajal emakavälise raseduse ja veritsusega kohalikku haiglasse pöörduma.
Rännakud ajas võimaldavad näha jutustaja sisse väljaspool raamatu keskset traumaatilist sündmust (teadasaamine lapse väärarengust ja tema nurisünnitamisest). Samuti viivad need, nagu öeldud, lugejat teiste sündimata jäänud lasteni ja luhtunud rasestumislootusteni, teisisõnu luhtunud tulevikuootusteni. Need ekskursid võimaldavad märgata tagantjärele tekkinud enesesüüdistusi emaks saamise soovi ja mittesoovi vahel ning nende algeid.
Maarja Kangro lähtub arusaamast, et hirmu ja valu tekitavale tuleb otsa vaadata ning sellega tegeleda. Ta on veendunud, et sellest kirjutades ja seda kujutades tuleb olla aus ja ehe.
Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum
Lastetus ja biofašistlik konserv
12. jaanuaril ehk mõned päevad pärast lapse väärarengust teadasaamist juurdleb jutustaja selle üle, miks ta on last nii väga soovinud ning miks ta tunneb end olukorras, kus lootel tema sees ei ole elulootust, ebaõnnestununa või koguni süüdi lapse väärarengus. Põhjust sukeldumiseks iseendasse ja oma lähiminevikku varasemate luhtunud raseduste juurde annab muu hulgas asjaolu, et Kangro viibib varasemalt planeeritud puhkusel koos oma (õnnelikult) lapse­ootel õe Kirkega.
Ehkki Kangro teab, et autor on postuumse edasikestmise perspektiivist lähtudes märksa tugevam ja sisukam positsioon kui esivanem, tabab ta end sellest hoolimata küsimuselt: „mida teeb kogu selle materjaliga, mida ta on on endasse elu jooksul salvestanud, inimene, kellest ei lähe edasi enam midagi“ (lk 52-53). Tahtmatult tunneb ta, justkui oleks sellise inimese elu tühjalt ja mõttetult elatud: „Ta on nagu andmebaas, mis läheb ühel hetkel põlema. Siis ongi ta maha põlenud, ja kogu lugu“ (lk 53).
Et mõista iseenda läbipõlemise ja läbikukkumise tunnet, küsib Kangro „Miks järglased?“ ning analüüsib lapsesaamise soovi, aga ka lapsevanemaks olemise tahke. Võib-olla just seetõttu, et Kangro ise ei ole lapsevanem, saab ta nii julgelt ja otsekoheselt öelda, et lapsevanemaks olemine on tegelikult tohutu katsumus, mida ei tasugi tingimata igatseda, iseäranis loova subjektina. Mingis mõttes sedastab Kangro isegi, et intellektuaalsus ning lapsevanemlus, mis ei ole ju midagi muud kui teise, endast intellektuaalselt nii palju alama olendi teenistuses olemine, on omavahel olemuslikult vastuolus. Laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine ongi „vaimselt alakoormuslik, emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav tegevus“ ning iga endast lugu pidav naine eelistaks imiku jauru kuulamisele hoopis Platoni teoste või vähemalt ajalehe lugemist (lk 57).
Võib-olla saabki selle väga paljudele naistele hädavajaliku tõdemuse nii selgelt ja otsekoheselt sõnastada ainult Maarja Kangro. Lähtuvalt omaenda lapsepõlve- ja ema Leelo Tungla kogemustest ütleb ta: „Ka selleks, et olla hea lastekirjanik, nagu ma oma elus olin näinud, on inimesel vaja piisavalt tihti lastest pääseda. Vaja on kõva tugistruktuuri, mis tubli osa konkreetsest jändamisest enda kanda võtab“ (lk 57).2

Kas trauma küpsetab või söestab?
Kangro küsib, kas inimene, kellest ei lähe edasi midagi, on nagu andmebaas, mis põleb maha. „Klaaslapses“ pöördub autor ikka ja jälle põlemisega seotud kujundite juurde, sest just nende kaudu oskab ja saab ta kirjeldada neid tundeid, mis teda valdavad. Vahetult pärast loote diagnoosi teadasaamist sedastab ta: „Ilma nahata inimene kõrbeb pannil, kõrbemine hakkab üha otsast peale. Öö oli pikk ja mul oli see teadmine. Akraania. Anentsefaalia. See allutas endale kõik muu. Ma ei saanud enam mitte millegagi vanamoodi edasi minna“ (lk 48).
Kõrbemistunne, mis tabab jutustajat pärast kohutava teate saamist, püsib ka pärast aborti, aga nüüd juba koos refleksiooniga: kas tõesti on nii, et iga kogemus, ka kõige kohutavam, on millekski kasulik, nagu me oleme oma kultuuris enese lohutuseks (või enesepettuseks) harjunud ütlema. „Kas trauma arendavusega on nagu Wundti kõveraga? Nii et on olemas optimum, kus inimene küpseb ja õpib kõvasti, aga veel ei lagune. Kui kõvera tipust edasi liikuda, hakkab kogemus arendamise asemel üksnes söövitama ja hävitama, inimesest jääb järele muselmann“ (lk 165). Sisuliselt väidab Kangro siin, et on kogemusi, mis ei küpseta, vaid söövitavad, millest ei saa tegelikult midagi õppida; millest saab vaid tunnistust anda.
Viidates Muselmann’ile, teeb Kangro äärmiselt intrigeeriva viite holokausti temaatikasse ning küllap ka Giorgio Agambeni juurde, keda Kangro on eestindanud.3 Ta küsib, kas isiklik kogemus ja isiklikust tragöödiast tingitud valu on vähem tähenduslik kui ajaloosündmustest tingitud kannatused. Teisisõnu võib küsida: kas isiklikust kogemusest tingitud põrgust läbitulemine ja sellest tunnistuse andmine on ilukirjanduslikult ja eetilis-filosoofiliselt a priori vähem tähenduslik kui poliitiliste režiimide põhjustatud valust ja vägivallast läbitulek? Kas ajaloolise-ühiskondliku põrgu kannatused on tähenduslikumad kui isiklikud?
/…/
1 Ööülikool. Maarja Kangro „Oma jama“, 15. IX 2015. http://vikerraadio.err.ee/v/ooylikool/saated/45a50931-eb34-4e13-b508-4892fee4c7a5/ooulikool-maarja-kangro-oma-jama. Tekstina on „Oma jama“ ilmunud portaalis Feministeerium ja Postimehes: http://feministeerium.ee/oma-jama/; http://arvamus.postimees.ee/3686545/maarja-kangro-oma-jama-teistsugune-vaade-emadusele
2 Loova naise lapse saamise või mittesaamise küsimusi käsitleb väga võimsalt muidugi Oriana Fallaci oma kiriromaanis „Kiri sündimata jäänud lapsele“ (1975, ee 2011), mis on tuttav ka Kangrole.
3 Maarja Kangro tõlgituna on Giorgio Agambenilt eesti keeles ilmunud „Tulevane kogukond“ (2016) ja „Homo sacer“ (2009).

Püsiviide Lisa kommentaar

Lois McMaster Bujold

11. okt. 2017 at 8:12 e.l. (Lois McMaster Bujold)

Lois McMaster Bujold (1949) – Ameerika Ühendriikide ulmekirjanik, mitmete ulmesaagade autor. McMaster Bujoldi on korduvalt auhinnatud Hugo auhinnaga, 2017 aastal sai ta sama auhinna Vorkosiganite saaga eest.

Katkend: Mälu, Varrak 2016, tlk Allan Eichenbaum, lk 294 – 301.

Sel õhtul või õigemini hommikul ei jäänud Miles hästi magama, kuigi oodatud unetus erutuse pärast oli asendunud… millega siis? Ilmselt informatsiooniseedehäiretega.
Ta pööras end teki all ja jäi vaatama pimedusse, mis oli oluliselt läbipaistvam kui talle äsja sülle potsatanud probleem. Kui ta haaras võimalusest mängida Keiserlikku Audiitorit, oli ta oodanud, et just sellega tegemist ongi – see on komejant, mis kestab ainult niikaua, et ta saaks päästa Illyani Julgeolekuteenistuse kohmakast meditsiinilisest haardest. Tagantjärele mõeldes ei olnudki see ülesanne nii keeruline. Kuid nüüd… nüüd oli ta silmitsi probleemiga, mis tekitaks hullunud unetuse ka tõelisele Audiitorile, kellel on meeskond ja igakülgne toetus.
Tiitel, mille Miles oli saanud ainult tänu Gregori tujule, oli tema puhul nii õõnes, et pani tal pea kumisema. Ta igatses dendariide jõude. Kui ta oleks hetkekski uskunud, et see amet saab olema tõeline, mis siis, et ajutine, oleks ta hakanud kokku panema meeskonda asjatundjatest, kelle oleks röövinud teistest Barrayari organisatsioonidest, kuid kes töötaksid neist organisatsioonidest sõltumatult. Ta teadis ka näiteks Julgeolekus tervet hulka tublisid mehi, kellel lähenes kahekümnes teenistusaasta ja kes tahaksid võib-olla erru minna ja oma kogemused tema alluvuses ellu rakendada. Ta oleks uurinud teiste Audiitorite meeskondi ja kujundanud enda oma nende eeskujul. Ta oleks lord-audiitor Vorhovise lähimasse nurka ajanud ja teda niikaua pinninud, kuni ta laob lagedale kõik, mida sellest tööst teab. Ta oleks talle õpilaseks hakanud. Ma teen jälle kõike tagurpidi, pagan küll. Tuttav tundmatus. Võiks ju arvata, et ma olen juba targem.
Niisiis. Mida ta edasi teeb, õigemini küll, mida ta teeb kõigepealt? Kui usaldada Weddelli asjatundlikkust – ja seda ta usaldas -, paistsid ainsa käegakatsutava tõendi, biotehnoloogilise prokarüoodi jäljed viivat Jackson`s Whole`ile. Kas ta peaks Jackson`s Whole`i poole liduma pistma, et otsinguid juhtida? See mõte pani ta judisema.
Sedasorti praktiline töö oli täpselt niisugune asi, mida delegeerida väliagentidele, samasugustele, nagu ta ise enne oli olnud. Kui asjatundlikkus juba jutuks tuli. Niisiis tundus loogiline see ülesanne delegeerida, välja arvatud juhul… kui kahtlusega on määritud Julgeolekuteenistus ise…
Kui prokarüoodi tootmine oli puhtalt äriline ettevõtmine, pole lootust motiivi Jackson`s Whole`ilt leida. Nojah, võib-olla ainult siis, kui selleks on kättemaks. „Admiral Naismith” oli oma viimasel külaskäigul tõsiselt ärritanud mitut Jacksoni Suurt Maja ning kui nad olid lõpuks teada saanud, kelle heaks ta töötab… Kuid Felli Majale, mille käsutuses olid vahendid sellise õela sabotaaži jaoks, ei olnud ta tõsist ebamugavust valmistanud; Brahaputra Maja, mis oli olnud pahasem, ei ole võib-olla nii põrunud, et Barrayariga eraviisiliselt sõda alustada – see ei tõotanud ju selget tulu; Ryovali Maja aga, millel olid olemas vahendid ja mis oli nii põrunud, oli tükkideks lammutatud, parun Ryoval surnud.
Ei. Relv võis tõesti tulla Jackson`s Whole`ilt, kuid kuritegu pandi toime siin. Kas seda ütleb sisetunne, poiss? Mida ta siis tegema peab, kas ootama ja varitsema, kuni omaenda alateadvuse kinni püüab? Ta läheks tasapisi hulluks.
Võib-olla peaks ta oma sisetundedeemonile rohkem närimist andma. Mis oleks, kui torgiks natuke Julgeolekuteenistust ja vaataks, mis sealt tuleb? Mis oleks, kui torgiks nii, et sind ennast üritataks tappa? See lahutaks vähemalt meelt ja poleks nii masendav kui praegune tühjus, kus midagi ei toimu.
Kas sa arvad tõesti, et seda tegi keegi omadest? Nagu ikka, oli nüüd sisetundedeemon tagasihoidlik ega andnud otsest vastust. Kuid üks oli kindel – Jackson`s Whole`ile võib asja uurima minna igaüks, Julgeolekuteenistuse sisemusse pääseb aga ainult Keiserlik Audiitor. Selle mõistatuse lahendamine ei ole ühemehetöö, aga oli liigagi selge, milline peab olema tema roll selles.
Jääb siis Julgeolekuteenistus.

Keskpäev leidis Milesi ärkvelt, täies Vorkosigani Maja pruunis ja hõhedases mundris, audiitorikett kaelas. Ta istus parajasti mustvalgete kiviplaatidega eessaalis polsterdatud pingil, võttis viimaseid lonkse kohvitassist ja ootas, et Martin krahvi terramobiiliga ukse ette sõidaks, kui väljas tõusis sagimine, mis oli liiga elav, et selle taga saaks olla Martin – vähemalt ei olnud Miles kuulnud mürtsatust, nagu siis, kui terramobiil vastu sammast sõidab. Kuid ukse ees oli mitu terramobiili, nende kuplid avanesid, kostis hääli ja sammudesahinat. Miles pani kohvitassi käest ja tõusis, et uks lahti teha, kuid see avanes ise. Aa. Muidugi. Nähtavasti oli krahvinna Vorkosigan koos saatjaskonnaga hommikul, kui Miles alles magas, orbiidile jõudnud.
Kaks pruun-hõbedases mundris ihukaitsjat astusid krahvinna ees vestibüüli, kummardasid krahvinnale, kui see sisse tuli, ja pöördusid siis, et Milesile au anda. Krahvinna purjetas läbi ihukaitsjate, sekretäride, toatüdrukute, teenijate, autojuhtide, pakikandjate, sõltlaste ja jälle ihukaitsjate summa nagu kaunis jaht, mis tungib läbi rahutu vee, ning kõik tõmbusid tema ees kõrvale nagu vesi laeva nina ees ja kadusid väikeste keeristena igaüks talle määratud suunda. Krahvinna Vorkosigan oli pikka kasvu punapäine, vaikselt mõjukas naine, tal oli seljas midagi kreemikat ja raskelt hõljuvat, mis võimendas veelgi merelist muljet. „Hästi säilinud” oleks olnud tema ainuomase ilu alahindamine, sest ta oli ikkagi beetalanna ning kuue ja seitsmekümne eluaasta vahel, olles jõudnud selle planeedi mõõdupuu järgi vaevalt keskikka. Üks sekretär, kes teda küünarnukist sikutas, saadeti käeviipega kõrvale, kui krahvinna Vorkosigan oma poega nägi.
„Miles, kullake!”
Miles jättis oma kohvitassi ja kummardus krahvinna käe kohale, üritades emaliku kallistuse plaani lühisesse ajada. Krahvinna sai vihjest aru ning lausus ainult: „Heldene aeg, oleme meie täna alles ametlikud.”
„Ma lähen tööle,” seletas Miles. „Enam-vähem.”
„Kindlasti seletad sa hiljem lähemalt…” Krahvinna võttis tal käest ja vedas läbi sissetoodava pagasi rea, mis Milesi arvates meenutas sipelgaterivi. Nad varjusid kõrvalruumi, suure raamatukogu eestuppa ning krahvinna käealused jätkasid tööd asjatundlikult omapäi.
Krahvinna võttis Milesil õlgadest ja mõõtis teda pilguga. „Kuidas sul läheb?” Tema naeratus ei suutnud päriselt varjata murelikku tooni.
Krahvinna suust võis olla see küsimus ohtlikult sügav, niisiis heitis Miles nagu muuseas: „Hästi, aitäh küsimast.”
„Tõesti?” küsis krahvinna vaikselt.
„Tõesti.”
„Sa näed tegelikult… parem välja, kui ma ootasin. Mitte nii zombilik kui mõni sinu, khm, ülimalt lühike teadaanne.”
„Mul… oli vahetult pärast seda paar viletsat päeva. Ma sain sellest üle.”
„Sinu isa ja mina oleksime äärepealt koju tulnud. Mitte et mul poleks praegu hea meel sind näha,” lisas ta kiiruga.
„Hmm. Ma arvasingi, et asi on umbes niimoodi.”
„Ma istuksin võib-olla ikka veel ja ahastaksin ega teaks maast ega ilmast,” tunnistas Miles nukralt, „aga sündmused tulid vahele. Sa oled kindlasti kuulnud, mis Simoniga juhtus.”
„Jah, aga ma pole kuulnud kõike. Kuigi Alysist oli selles osas rohkem abi kui sinust või Gregorist. Kuidas Simonil siis on?”
„Tal on kõik korras. Ta on siin. Magab alles. Me saime eile hilja magama. Vist… on parem, kui ta ise räägib. Niipalju, kui teab.” Miles lisas ettevaatlikult: „Kehaliselt on ta taastunud, aga ta on natuke… noh, kahjuks on ta palju hajameelsem kui see Simon, kellega sina harjunud oled. Küll sa näed ise. Kui temaga räägid.”
„Või nii.” Krahvinna kortsutas kergelt kulmu. „Kohe, kui võimalik. Mul on tunni aja pärast Alysiga hilisel hommikusöögil kohtumine. Ma tahaksin juba väga Laysaga tuttavaks saada.”
„Kas sul õnnestus siis tema vanemaid rahustada selles osas, mis tädi Alysil õnneks ei läinud, nagu ta ütles?”
„Oh, Alys sai põhja ladumisega väga hästi hakkama. Laysa vanemate tunded on loomulikult vastuolulised. Kuna nad on need Toscane`id, on nad arusaadavalt elevuses võimalusest saada rohkem mõjuvõimu, nii iseenda kui oma kompanii jaoks ja, nagu nende auks peab ütlema, ka tervele Kommarile.”
„Mõjuvõimu osas nad eksivad, kui nad tõesti nii arvavad. Gregor on liiga teadlik vajadusest paista erapooletu, et oma naise sugulastele varjamatuid teeneid osutada.”
„Nii andsin ka mina neile ääri-veeri mõista. Mul on hea meel öelda, et neil on aru peas. Nende elevust jahutas siiras mure tütre turvalisuse ja õnne pärast, kuigi nende saavutamises on nad sama nõutud kui kõik teised vanemad.” Krahvinna vaatas Milesile otsa ja naeratas kuivalt.
Kas see oli Milesi pihta sihitud? Kahtlemata. „Nii et… kuidas isal läheb? Kuidas ta… kõike seda võtab?” Milesi ebamäärane õlakehitus osutas tema värskele tsivilistielule.
Krahvinna köhatas. „Tunded on mitmesugused, nagu ka reageeringud. Ta tahtis, et ma ütleksin sulle edasi kõiksugu julgustavaid soove, mis on aga omavahel loogilises konfliktis, nii et kõige parem oleks need ilmselt kokku võtta sõnadega: sul on tema toetus. Alati.”
Seda teadsin ma niigi. Ma ei küsinud ju otseselt seda. Kas ta oli… väga pettunud?”
Nüüd kehitas õlgu krahvinna. „Me kõik teame, kui palju vaeva sa oma saavutuste nimel nägid ja mille kõige kiuste need saavutused tulid.”
Pagan küll, ta põikleb vastamisest kõrvale.
Krahvinna lisas: „Ta muretses rohkem sellepärast, mis saab sinust hiljem, kui sul pole enam tegevust.” Tema pikk sõrm koputas vastu Milesi ametiketti. „Ma pean ütlema, et see oli Gregorist väga nutikas. Selle poisi mõtlemine on täiskasvanuks saades rõõmustavalt elegantseks muutunud.”
„Oota, kuni Simon räägib, millist koormat ma pean selle neetud ketiga järel vedama.”
Krahvinna kulmud kerkisid, aga ta ei hakanud pinnima. Miles mõtles hetke krahvinna Vorkosigani rahulikule emalikule suhtumisele, mis oli kontrastiks leedi Alysi Ivani vastu suunatud – ja see oli tõepoolest suunatud just nimelt Ivani vastu – pingsale korraldamispüüule. Kokkuvõttes tundus krahvinna vaikne austus põrgulikult heidutavam, kui ükskõik milline varjamatu sekkumine olla oleks saanud. Niimoodi tekkis soov olla selle austuse vääriline. Krahvinna mängis peaaegu usutavalt ükskõikset vaatlejat – stiil, mille Gregor oli kahtlemata just temalt õppinud.
Martin pistis pea ukse vahelt sisse ja tema ilme täitus aukartusega, kui ta krahvinnat silmas. „Milord? Ee… lihtsalt et teie auto ootab…”
Krahvinna viipas käega, lubades Milesil minna. „Kui sa pead minema, mine aga. Ma võtan järgmisena Simoni ette.”
„Paistab, et minu ülesanne on tema endist ” – Milesile ei meeldinud selle sõna maitse – „osakonda tagant torkida. Haroche venitas probleemi käsilevõtmisega. Kuigi Julgeolekuteenistusele ei saa vist süüks panna, et nad ei tegutsenud enne tõendite saamist.”
„Miks ei saa? Varem on nad seda ju sageli teinud.”
„No kuule. Ära ole õel. Mileedi… ” Miles kummardas väga vorilikult ja lahkus.
Krahvinna hüüdis talle järele: „Mul on hea meel, et su siit leidsin!”
„Kust siis veel?”
Krahvinna kõhkles hetke ja tunnistas siis hapu muigega: „Mina vedasin Araliga kihla, et sa valid pisikese admirali.”

22. peatükk

Terve ülejäänud päeva püsis Miles Haroche`i kabinetis, kontrollis kõike, mida Julgeolekuteenistus oli eelmisest päevast saadik teinud, ja jälgis väljavoolavaid uusi korraldusi. Ta ahmis lugeda üksikasjalikku päevikut Illyani tegemiste ja liikumiste kohta möödunud kolme kuu jooksul, kuni silmad läksid krilli ja ta hakkas kartma, et jätab midagi kahe silma vahele. Haroche talus tema närvilist kiibitsemist kannatlikult. Pidi minema mitu nädalat, enne kui galaktikast päringutele vastuseid tulema hakkab. Haroche keskendus peamiselt Jackson`s Whole`i jäljele, nende ainsale käegakatsutavale juhtlõngale, mis sobis täpselt Milesi teooriaga – või siis eelarvamustega.
Kui Haroche`il jäi mingi kõrvalharu kahe silma vahele, juhtis Miles sellele tähelepanu ja Haroche parandas otsekohe oma vääratuse. Õhtupoolikul tundus, et Jackson`s Whole`i osas ei saa midagi enamat ette võtta, kui Miles just isiklikult sinna kohale ei lähe – mõte, mis tuli Haroche`le pähe Milesist sõltumatult.
„Aga tundub tõesti, et teil on Jacksoni Majadega suhtlemisel erakordselt palju kogemusi,” märkis Haroche.
„Mhh,” tegi Miles mittemidagiütlevalt ega avaldanud, et see mõte ahvatles ka tema enda kujutlusvõimet. Minna tagasi Jackson`s Whole`ile oma uues rollis, Keiserliku Audiitorina, kaasa täpselt nii palju Barrayari keiserlikke sõjalaevu, kui ta soovib endale toetusvägedeks nõuda, oli mõnus väike võimufantaasia. „Ei,” ütles ta eemalolevalt. „jääb ära.” Vastus oli siinsamas, Julgeolekuteenistuses. Kui ma ainult teaksin, kuidas küsimust sõnastada…
Rahutu ja pettunud Miles jättis Jackson`s Whole`i sinna määratud agentide hooleks ja Haroche`i mõneks ajaks omaette ning läks peamajja uitavale ringkäigule. Ta oli arvanud, et oli peamaja pähe õppinud, kuid seal leidus varjatuid soppe ja urkaid, kuhu ta polnud kunagi varem tunginud, terveid osakondi, kuhu tal polnud kunagi asja olnud. Noh, nüüd võib ta siin igatahes minna, kuhu süda ihkab.
Ta põikaski huupi paari sellisesse kohta korraks sisse, ajades nende asukad põhjalikult ärevile, ja otsustas siis, et võtab ette süstemaatilise ringkäigu. Uurib läbi kõik osakonnad kõige ülemisest korrusest alates ega jäta välja isegi hooldus- ja toiduosakonda.
Temast jäi maha segadus ning jahmatus, kõigi osakondade juhid otsisid oma südametunnistusest põhjust, miks peaks Keiserlik Audiitor külastama just teda. Hah! Nad kõik on süüdi, viimase meheni! mõtles Miles hapult. Mitu neist üritasid Milesi arvates üleliia üksikasjalikult oma eelarvekulutusi seletada, üks aga pahvatas välja kaitsekõne oma hiljutisele puhkusereisile galaktikasse, ilma et keegi oleks seda nõudnud. Miles pidi tunnistama, et näha neid tavaliselt kidakeelseid mehi paaniliselt vadistamas oli ülimalt meeltlahutav. Ta suunas neid ohtrate täpselt ajastatud mittemidagiütlevate häälitsustega nagu „Aa” ja „Mm?”, kuid tundus, et see ei vii teda õige küsimuse sõnastamisele sugugi lähemale.
Nii paljud osakonnad olid töös kogu Barrayari 26,7-tunnise ööpäevatsükli, et Miles oleks võinud jätkata ekskursiooni öö läbi, kuid hilisõhtul ta siiski lõpetas selle. Julgeolekuteenistuse peamaja oli suur hoone. Nüüd oli vaja hoolikust, mitte kiirust.

Loomingut
Mälu, Varrak 2016, tlk Allan Eichenbaum
Peeglitants, Varrak 2015, tlk A. Eichenbaum
Relvavennad, Varrak 2012, tlk A.Eichenbaum
Cetaganga, Varrak 2012, tlk Piret Marvet
Vori mäng, Varrak 2011, tlk A. Eihenbaum
Lõputuse piirid, Varrak 2011, tlk A. Eichenbaum
Sõduri õpilane, Varrak 2010, tlk A. Eichenbaum
Barrayar, Varrak 2009, tlk Kaur Sinissaar
Au riismed, Varrak 2008, tlk Piret Marvet

Link
Kaja Kleimann „Lois McMaster Bujold “Au riismed”, “Barrayar”, “Sõduri õpilane””,
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/10/04/lois-mcmaster-bujold-au-riismed-barrayar-soduri-opilane/#comments

Püsiviide Lisa kommentaar

Lena Törnqvist

25. sept. 2017 at 8:09 e.l. (Lena Törnqvist, Nädala autor 2017)

Foto: Karin Ernstedt

Lena Törnqvist on raamatukoguhoidja ja kirjandusteadlane, kes töötanud aastakümneid Rootsi Lastekirjanduse Instituudis. Ta on uurinud Astrid Lindgreni loomingut ja pühendanud ligi kümme aastat kirjaniku arhiivi katalogiseerimisele Stockholmi Kuninglikus Raamatukogus.
End Pipi Pikksuka eakaaslaseks pidava Törnqvisti sõnul olid Lindgreni raamatud tema lapsepõlve enesestmõistetav osa, aga arhiivitöö kaudu laienes pilt märkimisväärselt, sest täiskasvanuna tekste lugedes tekib hoopis uus pilt uuel tasandil. Aastate jooksul on Lena Törnqvist kirjutanud raamatuid, pidanud arvukalt loenguid ja avaldanud artikleid Lindgrenist, samuti on ta jalutanud huvilistega kirjaniku radadel Stockholmis.
Raamatus „Kasutad tavalisi sõnu…Astrid Lindgreni keel“ toob autor lugejani oma tähelepanekud, mida ilmestavad tsitaadid Lindgreni teostest ja isiklikest kirjadest. Törnqvist puudutab paljusid teemasid, nagu näiteks keel, poliitika, soorollid, türannid, emalikud amatsoonid, armastus Stockholmi vastu ning aitab avada Lindgreni teoste sügavamaid kihte. Kuigi raamatu keskmes on kirjaniku looming, avaneb raamatu lehekülgedel lugejale Astrid Lindgren ka inimesena.
Lena Törnqvist püüab oma raamatus vastata küsimusele: milles peitub Astrid Lindgreni  teoste populaarsuse saladus. Ta leiab, et armastatud lastekirjaniku loomingust lähtudes annab küsimusele kõige lühema vastuse üks Schopenhaueri tsitaat, mida Lindgren vahel kasutas oma raamatutest rääkides: „Kasutad tavalisi sõnu ja ütled ebatavalisi asju.“

 

Katkend: Kasutad tavalisi sõnu… Astrid Lindgreni keel, Sinisukk 2016, tlk Tiina Kullamaa, lk 148 – 157.

 

BLOMKVISTERLUS

Täiesti uus mõiste, mis tänapäeval ka sõnaraamatutesse on ilmunud, tekkiski tänu kuuldemängusarjale. „Blomkvisterlane on poiss või tüdruk, kes tegutseb detektiivina ja aitab politseil leida varastatud asju ja jälitada vargaid.” Kalle Blomkvisti raamatutest inspireerituna organiseeris politsei 50. aastatel paljudes linnades noortele „detektiividele” klubisid ja usaldas neile muu hulgas näiteks varastatud autode otsimise. Üle kogu Rootsi võis näha noori teede ääres istumas ja palavikuliselt autonumbreid üles kirjutamas, et siis andmeid politseisse toimetada lootuses, et mõni varastatud sõiduk on just nende silme alla sattunud.

1940. aastate lõpus oli ajalehtede kirjasaatjaveergudel palju arutatud Pipi Pikksuka eeskuju. Nüüd oli aeg samasuguseks aruteluks meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti üle. Kui varem olid korra- ja moraalivalvurid kritiseerinud Pipi ühiskonda hävitavat käitumist, siis oli nüüd lugu peaaegu vastupidine. Göteborgist kirjutanud „ärritatud ema” kirjutas ka Rootsis puhkenud „blomkvisterlusest”.

 

„Ma ei mõista, kuidas normaalsed vanemad
lubavad oma lastel jälitada ja südametult
politseile üles anda vaeseid kaitsetuid inimesi,
kes ei tule igapäevaelus toime ja peavad
sisse murdma, varastama või väärkohtlema
kaasinimesi. Kalle Blomkvist on jube ideaal,
kes kohutaval kombel kajastab meie brutaliseerunud
tänapäeva. (…) Politsei saab
niisuguste asjade väljaselgitamise eest palka
ja teised inimesed (…) ei tohi sekkuda
nende ebamugavasse töösse. (…) Hoopis teine asi
on, kui politseid enam ei oleks ja kui
politseijaoskonnad muutuksid justkui „sotsiaalseks
polikliinikuks”, kus personaliks oleksid
psühholoogid ja sotsiaalala nõunikud (…).”

 

Teised kinnitasid umbes sama. Värmlandi maakonnas korraldati kursus tingimisi süüdimõistetud kurjategijatele. Üks põhiesindajatest oli kaitsenõunik Nanna Eriksson. Nagu ajakirjanduse teatati, „ründas ta eriti teravalt „Mängutoosis” esitatud Rasmuse-sarja. „Mõelda vaid, et lastel lastakse jälitada inimesi, see on meie ühiskonnas õudne dekadentsi märk”. Tema poolt oli keegi õpetaja, kes arvas, et sõnavõtt tuli täpselt õigel ajal. Laste inimjahile õhutamine võib kergesti anda tagasilöögi, nii et lapsed saavad hoopis impulsi seaduste rikkumiseks. Kui Rootsi raadio midagi sellist endale lubab, siis võib õigustatult küsida, kes vastutab? (…)”
Debatt vältas paar aastat! Astrid Lindgren, kes tavaliselt oma tööde arutelus ei osalenud, võtab 7. veebruaril osa raadiodispuudist ja kuulab Norrköpingi raamatukoguhoidja Sigurd Möhlenbrocki seisukohti. See on „Kalle Blomkvisti” vastu ilmselgelt väga kriitiline ja kuulutab, et Kalle eeskuju on muu hulgas viinud selleni, et mõned õpilased on võtnud kaasõpilaste suhtes endale prokuröri ja kohtuniku rolli ning hakanud neid mingis kuriteos süüdistama. Astrid Lindgreni ja Möhlenbrocki vaheline diskussioon oli raadioeetris ja ühes erakirjas kommenteerib kirjanik seda alljärgnevalt.

„Eile olin ma raadiosaates ja kaitsesin
rünnakute eest „Kalle Blomkvisti”. Üks
raamatukoguhoidja väitis, et noored satuvad
massihüsteeriasse ja võtavad omaks lintšimise
mentaliteedi, kui Kalle Blomkvisti eeskuju
järgima ja kaaskodanikke kahtlustama
hakkavad. Ka arvas tema, et lapsele on
väga kahjulik hakata jälitama meeleheitele
viidud kurjategijaid, sest nii võivad
jälitamist märganud kurjategijad väikestest
Blomkvistidest vabanemiseks kasutada
vägivalda. Ma küsisin raamatukoguhoidjalt,
kui suur on matemaatiline tõenäosus, et üks
noor satub ohtliku kurjategija lähedusse,
kui noor seda eriti teha ei püüagi. Kas pole
kummaline, et inimesed niisuguste asjade
pärast muretsevad?”

Muide, uue sõna „blomkvistima” tähenduses „politseid abistama” võtab Astrid Lindgren kasutusele just oma kaitsesõnavõtus raadiodebatis.

„Me oleme ju näinud mitu taolist
keelefenomeni. Kui härra Myrdal omal ajal tegi
propagandat sündivuse suurendamiseks, siis
tekkis keelde verb „müürdaalima.” (…) Kui nüüd
kari poisse lippab ringi, jahtides varastatud
autosid, siis ma ei arva, et on väga õiglane
süüdistada selles „Kalle Blomkvisti”, ka ei arva
ma, et oleks õige süüdistada professor Myrdali
kõigi 1930. aastatel sündinud laste pärast. (…)”

Kui Astrid Lindgren töötas kuuldemänguga „Kalle Blomkvist ja Rasmus”, oli ta kindel, et lugu peab ilmuma ka raamatu vormis. Raamatus saaks ta süveneda sündmustikku nii, nagu ta esialgu oli mõtelnud. Teades, kuidas lugu sündis, võib siiski ära tunda sugemeid raadiosarjast. Ka raamatus on ebatavaliselt arvukalt helisid iseloomustavat leksikat. Kõnnitakse ragiseval kruusateel, ollakse sunnitud muruniidukist üle rääkima, kriiskama, kiviseinte vahel kajab õudne naer ja nii edasi. Ja põnevuse haripunktil ikka need kuulsad püstolilasud. Kuid erinevalt kuuldemängust ei tulistata kulminatsioonina mitte peatüki lõpus, vaid keset jutuajamist. Ja lugeja saab kohe teada, et lasud (vähemalt osaliselt) läksid mööda. „Kõlab lask. Ja veel üks. Kuid ilmselt on Peters liiga erutatud selleks, et õigesti sihtida. Nicke jookseb edasi ja kaob peagi kuuskede vahele.” („Kalle Blomkvist ja Rasmus”, tlk Vladimir Beekman)
Võib-olla võttis Astrid Lindgren siiski omaks kuuldemängu vastu suunatud kriitika.

KÜLMA SÕJA HINGUS

„Kalle Blomkvisti” raamatutes on sõda Valge ja Punase Roosi vahel see, mis lugejal tekitab seoses Inglismaa 1400. aastate ajalooga ja Rooside sõjaga Yorkide ja Lancasterite esivanemate vahel. Ka laste mängusõda pidulike sõnade ja kindlate rituaalide taustal viivad mõtted keskaega. Esineb ka otsene tsitaat Shakespeare`lt. Korduvad saatuslikud sõnad: „ Nüüd olgu sõda Valge ja Punase Roosi vahel ning musttuhat hinge peab minema surma ja vajuma surmaöö pimedusse.” („Meisterdetektiiv Blomkvist” jm, tlk Vladimir Beekman) Need on sõnad, mis on otse võetud tema „Henry VI” kroonikast (I vaatus, II pilt).
Kuid hoolimata ajaloolistest assotsiatsioonidest kuulub „Kalle Blomkvisti” triloogia Astrid Lindgreni tänapäevaste jutustuste hulka. Samuti nagu Stieg Larsson ilmselgelt paigutab Mikael Blomkvisti ja Lisbeth Salanderi sajandivahetuse Stockholmi, on Valge Roosi seikluse enesestmõistetav ajaline raam unine Rootsi väikelinn teisele maailmasõjale järgneval aastakümnel.
Tekstis nimetatakse sõda paaril korral, kuid see tundub olevat suhteliselt kaugel, loomulikult silmas pidades noort lugejaskonda, kelle oli sõja-aastatest vähe mälestusi, kui üldse. Raamatus „Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu” nenditakse, „et vaenlase pealiku vangivõtmine oli Rooside sõjas harukordseks vägiteoks, umbes samasuguseks, nagu oleks möödunud maailmasõja ajal olnud see, kui ameeriklased oleksid saanud Hitleri Sing-Singi vanglasse kinni panna” (tlk Vladimir Beekman). Ja kui Anders valgete rooside juhina „Kalle Blomkvistis ja Rasmuses” saab teate punaste rooside sõjakuulutamisest, hüüab ta: „Pea meeles minu sõnu: tõusevad sünged pilved ja läheneb pikkade nugade öö.” (Tlk Vladimir Beekman). Et see väljend tähistab traditsiooniliselt suure hulga opositsionääride mõrvamist natside poolt 1934. aasta juuniööl, Anders õnneks ei tea. Samuti viib nimi Valge Roos mõtted mitte ainult 1400. aastate Inglismaa ajaloole. Sama nime kandis ka Müncheni vastupanuliikumise grupp, mille liikmed gestaapo 1943. aastal kinni võttis ja hukkas. Tänapäev ja ajalugu jooksevad raamatutes mitmes kohas kokku. Raamatus „ Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu” mõtiskleb kirjanik/jutlustaja selle üle, millise tähenduse annavad lapsed väikesele kivile: „Kuid miks ei võinud punased roosid armastada oma Suurmõmmikut näiteks niisama sügavalt kui šotlased oma kroonimiskivi ja miks ei võinud nemad olla sama sügavalt nördinud, kui valged roosid ta salakavalalt ta oma võimusesse võtsid, nagu šotlasedki, kui inglased viisid kroonimiskivi Westminsteri peakirikusse?” (Tlk Vladimir Beekman) Tekst vihjab sündmusele, mis oli väga aktuaalne 1951. aastal, kui raamat ilmus.
„Kalle Blomkvist ja Rasmus”, sarja viimane raamat, kannab ilmselget märki sellest, et see ilmus külma sõja kõige külmemal ajal, Korea sõja ja McCarthy aastatel. Ühel esimestest lehekülgedest tutvustatakse ka raamatu konflikti – võidurelvastumist ja tööstusspionaaži: „Konstaabel Björk teeb oma tavalist ringi linna peal ja mõtiskleb sõja üle üldiselt ning Valge ja Punase Roosi sõja üle eriti. Ta seisatab sillal, vaatab alla vette, milles voolab mööda üks vana ajaleht, ja ta loeb hajameelselt pealkirja, mis lausa karjub: „Läbistamatu kergmetall – revolutsioon sõjatööstuses! Rootsi teadlane lahendab probleemi, mis on andnud peamurdmist uurijaile kogu maailmas.” (Tlk Vladimir Beekman)
Jutustuse kurjategijad, insener Peters ja tema abilised, on saanud nimetult välisriigilt ülesandeks jahtida seda revolutsioonilist leiutist. Et kätte saada see salajane valem, planeerivad nad röövida Lillköpingisse ajutiselt elama asunud teadlase koos tema väikese pojaga.
Pole raske seostada Petersi – kelle täielik nimi on Valter Sigfrid Stanislaus Peters – ideoloogilist andumust hirmuga idast pärineva ohu vastu, millel Rootsis on sügavad ajaloolised juured ja mis oli silmnähtav sõjajärgsetel aastatel. Selle seose leidsid ka mõned Rootsi ajalehed. Liberaalne õhtuleht Expressen reageeris Petersi kirjeldusele ja viidetele tema tellija kohta:

Nädal hiljem on Rootsi rahvas ja eriti lapsed
naelutatud loo külge, kus kogu põnevus seisneb
pikalt venitatud piinamistseenide ootuses, kus
ohvriks on laps, ja kõige hullemate kelmide
väljajoonistamises riigireeturitena – keda
publik peaks identifitseerima teatud poliitilise
arvamussuuna, nimelt kommunistliku suuna
toetajatena, ja võib kindel olla, et publik
seda teebki. Kõik on tegelikult hullem kui
keskmiselt seriaalis, mille eest niinimetatud
populaarne ajakirjandus tavaliselt läbi
sõimatakse. Aga inimesed ei pane seda tähele.
Ka mitte kirjanik, kelle nimeks on Astrid Lindgren,
meie lastekirjanduse geenius – tema usub, et ta
on isamaaline, et ta on tsiviilkaitses
sõjaväeteenistusse mobilisatsiooniks valmis …
(…) Peaksime teadma, et spioonihüsteeria, paanika,
psühhoosid, laste treenimine väikesteks
sõduriteks ei ole mitte kunagi õige valmisolek.
(…) Kuid ei, oleme läinud nii kaugele, et me
seda ei märka. Me laseme ennast erutada, nii
täiskasvanud kui lapsed, sellest, mida armas
väike Rasmus ja vapper Kalle Blomkvist vastiku
spiooni Petersi juures peavad välja kannatama.
Me lubame „Mängutoosil” aina käia ja laseme
ennast uinutada valelikul heroismil, mis
katsumusele mitte silmapilkugi vastu ei pea,
kui asi tõsiseks läheb.”

KÕHKLEVAD KANGELASED, TUGEVAD KANGELANNAD JA KAHETSEVAD LURJUSED

Stieg Larssoni Mikael Blomkvist on väljakujunenud isiksus, kes Milleeniumi-triloogia jooksul ei muutu. Teda kirjeldatakse kui õigustermineid kasutavat visa uurivat ajakirjanikku, kes pigem kasutab sõna ja sulepead kui vägivalda. Kindlasti ei ole ta matšokangelane. Palju iseloomujooni on võrreldavad Astrid Lindgreni Kallega, aga erinevalt Mikaelist on meisterdetektiiv Kalle isiksus arenev.
Algselt on tal karikatuurseid jooni. Ta unistused ja sisemonoloogid kujuteldavate kuulajate ja ka kolleegide ees, ta vestlused oma eeskujude Sherlock Holmesi, lord Peter Wimsey ja Hercule Poirot`iga annavad tekstile paroodia jume. Viimastes osades on neid külgi vähem ja Kalle on küpsemaks saanud. Pigem on Anders see, kes õhutab Kalle „meisterdetektiivi” mainet – kusjuures see tiitel on kolmanda raamatu pealkirjast hoopis välja jäetud.
Seevastu Kalle teod on järjest julgemad ja sangarlikumad. Ta meenutab isegi Eva Margareta Löfgreni muinasjuttude lohetapjat, kui ta „Kalle Blomkvistis ja Rasmuses” lõhub lennuki ujukid ja takistab inimröövi lõpuleviimist. Hoolimata kangelastegudest muutub Kalle minapilt ajaga. Alguses laps, kes mängib detektiivi oma tegude tagajärgi tegelikult mõistmata, kujuneb ta mõtlevaks nooreks inimeseks, kes on valmis tegutsema, kuigi tunneb, et alati ei julge ega oska. K. Arne Blom kirjutab, et selline areng on suur muutus krimižanri tavades.

Just realist ja skeptik Anders juhib Valget Roosi, mitte Kalle. Anders esindab ka füüsilist julgust ja jõudu. Ta on tugeva alalhoiuinstinktiga tüüpiline ellujääja. Ta imetleb Kallet, kes on temast teoreetilisem ja analüüsivõimelisem, aga ta teab ka enda väärtusi ja ta oskab endast lugu pidada. Siin võib tõmmata paralleeli Sherlock Holmesi ja doktor Watsoniga, ning ka Erika Bergeriga Milleeniumi-triloogias. Anders ja Erika on reaalsustajuga kaastöötajad, kes hoolitsevad selle eest, et igapäevaelu läheks edasi, kui kangelased Kalle ja Mikael on ülepeakaela abstraktsetesse probleemidesse kistud.

Püsiviide Lisa kommentaar

Ivar Põllu

5. sept. 2017 at 2:37 p.l. (Ivar Põllu, Nädala autor 2017)

Foto autor: Priit Simson

Ivar Põllu (1974) –  eesti muusik, lavastaja, teatrikunstnik ja dramaturg.
1981–1989 õppis Põllu Tootsi põhikoolis, 1989–1992 Pärnu 4. keskkoolis (praeguses Ülejõe gümnaasiumis) ning 1992–1999 Tartu Ülikoolis teatri- ja kirjandusteaduse eriala, lõpetades bakalaureusekraadiga.
1995–2007 oli Põllu laulja ansamblis Genialistid.
Ivar Põllu esimene lavale jõudnud näidend oli 1995. aastal Vanemuise E-laval tehtud “Suur võitlus” (lavastaja Aarne Seppel, kunstnik Ivar Põllu). Ta on töötanud viis aastat Pärnu teatris Endla dramaturgina. Tartus on Põllu asutanud Genialistide Klubi, selle omanike seas oli ta 2006–2011. 2008. asutas ta Tartu Uue Teatri ning oli kuni 2015 oktoobrini ka selle juht.
2011. aastal pälvis Põllu Teatriliidu algupärase dramaturgia auhinna lavastuse “Ird, K.” eest, Tartu Uus Teater sai sõnalavastuste eriauhinna, Nero Urke parima meespeaosalise auhinna “Ird, K.” peaosa eest. 2011. aasta Balti Teatrisügise festivalil pälvis Põllu “Ird, K.” eest kontseptsiooni ja muusikalise kujunduse preemia, Nero Urke parima peaosa preemia. 2013. aastal pälvis Põllu Teatriliidu parima lavastaja auhinna lavastuse “Vanemuise biitlid” eest, Kristiina Põllu sai sama lavastuse eest parima kunstniku preemia.

Katkendeid: Ird, K., Gutenbergi pojad 2011, lk 21-22; 29-30; 35- 43.

KOMISSAR IRD

Ird saabub lavale pikas nahkmantlis ja nahknokatsis. Komissar mis komissar. Annab jutustajale märku lahkuda. Annab allkirju. Tööline deklameerib.

Tööline: Jää kestma, Kalevite kange rahvas,
Ja seisa kaljuna, me kodumaa.
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
End läbi sajanditest murdsid sa.
Ja jõudsid töötajate vabaks maaks,
Et päikene su päevadesse paista saaks.

Töös huuga tehas, vili nurmel vooga,
Sirp lõika, alasile haamer löö,
Nõukogude elu, sa tuksu võimsa hooga,
Too õnne rahvale, me tubli töö.
Me liidu rahvaste ja riike seas,
Sa, Eesti, sammud esimeste kindlas reas.

Ird parandab teda vahepeal. Tööline alustab uuesti. Ird katkestab allkirjade andmise ja ütleb ette, kuidas temaarvates peaks seda luuletust ette kandma. Tööline kuulab ära ja deklameerib nagu oskab.

Ird: Tule siia.

Tööline tuleb Irdi juurde.

Ird: Vaata mulle otsa.

Tööline vaatab.

Ird: Kas sa tead, kuidas seda luuletust loetakse?

Tööline vaatab talle otsa.

Ird: Kas sa kirjutada oskad?

Tööline noogutab.

Ird: Kirjuta, vaata nendele, paberitele alla nurka Ird, K. Saad hakkama?

Tööline noogutab.

Ird: Väga hea. Kuula. Seda luuletust loetakse nii.

Ird loeb luuletust kirglikult ja päris hästi, natuke segaselt küll, aga kindlasti paremini kui tööline. Tööline ei kuula, kirjutab hoogsalt Irdi eest allkirju.

Ird: Said aru?

Tööline peatub ja mõtleb, mida temalt küsiti. Ei vaata Irdi poole, aga noogutab.

Ird: Mis sa aru said?

Tööline ei vaata Irdi poole.

Ird: Oled tööle võetud.

NÄITLEJA ÕPIB IRDI INTONATSIOONI

Metoodilise järjekindlusega püüab Kaarel Irdi kehastav näitleja õppida ära tema intonatsiooni, proovida rääkida täpselt nagu tema. Teda aitab ja assisteerib päris Kaarel Irdi hääl, paaris rääkides. Kordab ja kordab. Ei lase näitlejal lauset lõpetadagi. Näitleja ärritub, kuid proovib ikka vastu pidada. Intonatsioon on võimatult keeruline ja Irdi hääl võimatult jonnakas oma variandiga. Ei mingit interpretatsiooni. Viimaks Irdi hääl vaikib, näitleja on seestunud.

Ird: Meie ei oska veel praegu, me vaatame, et kui kunst ei õpeta mitte kapsakasvatamist või seda, siis nagu ei näe me tema praktilist ülesannet. Aga mina ütlen, et seda, mis kunst inimestele annab, see ulatub isegi puht materiaalsete väärtuste loomise valda.

Sest ei ole ju mõeldav mingisugune teaduse areng ilma fantaasiata. Kuid mis arendab veel inimkonna fantaasiat veel paremini kui kunst? See on ju selleks otse seatud, kutsutud ja pandud ja seal muutub kunst isegi otse materiaalsete väärtuste loojaks.

Ainult ääretud niisugused primitiivsed inimesed, kes ei näe üldse seda, mis maailmas, kes on harjunud kõike ostma valmisproduktidena, ja mõtteid ka valmisproduktidena, ainult need inimesed ei saa sellest aru. Aga muidugi häda seisneb ju selles, et see rumalus ja iseteadvus on koos. Ja mida rumalam on inimene, seda targemaks ta ennast peab ja seda rohkem ta tunneb end olevat kutsutud ja seatud teisi õpetama.

 

IRD JA KAIDU KODUS TEKI ALL

Kaks voodit. Kaidu on voodis. Ird kohmitseb veel kuskil. Kaidu loeb. Ird tuleb, ei vaata Kaidu poole, pobiseb. Keerab kohe selja.

Ird: Head ööd.

Kaidu laseb tule ära.

Kaidu: Head ööd.

Vaikus.

Ird: Sa magad juba?

Kaidu: Jah.

Vaikus.

Kaidu: Magan küll. Mis on siis?

Ird: Maga-maga.

Vaikus.

Ird: Ah ei midagi.

Kaidu: Ma ei saa niimoodi magada, kui sa ei hinga.

Ird: Maga nüüd.

Kaidu: Kui sa ei hinga, siis ma tean, et sa mõtled. Ja kui sa niimoodi mõtled, siis oled sa murelik. Ja siis ma ei saa magada, sest ma kardan, et sa sured ära, sest sa oled nii mures, et unustad hingata.

Vaikus.

Kaidu: Ma ei maga. Räägi.

Ird: See Peebu vigisemine käib mulle aina rohkem närvidele.

Kaidu: Noh.

Ird: Täitsa tavaline näitleja, kes suudab juhendamise abil täitsa hästi mängida, aga kohe tahab olla nii vastaline. Ta arvab, et ebameeldivate küsimuste küsimine on tarkus. See on vale! See on vale! Ta arvab, et kui tema näeb viga ja sellele tähelepanu juhib, et see aitab kõiki kohe edasi, sest kogu teatri juhtkond jookseb selle veakese juurde peadpidi kokku, et seda lappida, Ega ma idioot ole, ma näen ise ka vigu, iseasi on see, kas tasub pidevalt selle teemal vinguda. Ma näen ka vigu, mul pole aega vinguda, ma pean tööd tegema. Ma ei taha vingumist kuulata, mul pole selleks aega. Töötama peab, mitte vinguma.

Kaidu: Peep ongi selline. See on juba selline inimtüüp, kes ei oskagi teistmoodi kui peab teisi virisemisega omaarust aitama. Ta tahab ju ainult head. Ega ta ei saa midagi teha, et ta loll on.

Ird: Ma saan aru, et Panso noored Saul ja Parker võivad endale sellist lollust lubada, nemad on ikkagi inkubaatorist pärit ja ei tea üldse, et on ka teistsugune maailm olemas, kui nende koolipapa neile õpetas. Nende jaoks on Vanemuise teater päris põrgu. Aga Peep! Vana mees.

Kaidu: Mis sa keerad end üles, jääme parem magama. Ega sa selle vihastamisega asja paremaks ei tee.

Ird: Ma hakkan värisema, kui ma mõtlen nende lollakate peale. Ja nad keeravad kõik minu vastu üles. Isegi vana Eelmäe Lemps, vagur mehike, andis minu vastu allkirja. See Parker peab ikka päris hull olema.

Kaidu: Ei tea midagi, Eelmäe ei pruugigi nii vagur olla.

Ird: Saul kirjutas minu vastu kaebekirja Moskvasse. Kujutad sa ette.

Kaidu: Ma tean ju. Sa oled sellest mulle juba rääkinud. Igal õhtul.

Ird: Aga sellepärast, et ma mõtlen selle peale. Ma ei saa mitte midagi muud teha, ma ainult mõtlen selle peale. Ma ei saa midagi teha. Ma ei saa isegi sitale minna, ilma et ma ei mõtleks selle lambakarja peale.

Kaidu: Nad ei ole mingid lambad, kui nad ikka avstu julgevad hakata. See sind vihale ajabki, vanamees.

Ird: On lambad, on. Ja kui mõni loll krants neid taga ajab ja natuke kintsust hammustab, jooksevad kasvõi hundi surnuks. Tohutu jõud on lollil massil. Kohutav.

Vaikus. Kaidu kord, aga ta vaikib.

Ird: Magama jäid või?

Vist jah.

Ird: Kuule, sa ei saa magada, kui ma lähen murest hulluks. Sa ei saa magada niimoodi. Sa ei tohi.

Kaidu: Jah.

Ird: Ma kartsin, et sa surid ära.

Kaidu: Midagi sa ei kartnud.

Ird: Miks me seda üldse teeme?

Vaikus.

Kaidu: Mina ka ei tea.

Vaikus.

Kaidu: Mida?

Ird: Ma jäin vist magama vahepeal.

Kaidu: Mina ka.

Ird: Et miks me üldse seda teeme. Sa küsisid, et miks me seda teeme.

Kaidu: Sina küsisid.

Ird: Hea küll. Mina ka ei tea. Ma ka ei tea. Sellest on ainult häda ja viletsus. Mitte keegi ei ole rahul. Ja lõppu ei ole näha.

Kaidu: Sa oled lihtsalt nii loll, et ei oska lõpetada.

Ird: See ei saa olla nii lihtne.

Kaidu: Me ei oska muud teha.

Ird: Mina oskan. Aga ma tunnen, et mind on selleks kutsutud ja seatud.

Kaidu: Kes siis?

Ird: Partei. Mäletad, 39. aastal, kui Töölisteater kinni pandi, siis seltsimehed ütlesid mulle, et mine Vanemuisesse, vaata seda natuke, õpi, kuidas seda juhitakse, võib-olla läheb seda kunagi vaja.

Kaidu: Ta tegi nalja.

Ird: Mind on seatud. Ma pean vastu pidama ja ma pean vastu.

Kaidu: Muidugi sa pead.

Ird: Aga ma ei taha. Ma tahaks ära minna, aga kuidagi väärikalt, nii et pärast keegi ei saa naerda või mõnitada, et Ird lendas Vanemuisest nagu sitt ihust.

Kaidu: Mida sa hädaldad. Mine minema, saame Vanemuises ilma sinuta ka hakkama. Päris tore oli vahepeal, kui sind viiekümnendatel lahti lasti.

Ird: Sulle meeldis, kui ma katlakütja olin?

Kaidu: Ei meeldinud, siis sa virisesid veel rohkem. Aga kui Pärnusse määrati, oli küll hea rahulik. Midagi head ei toimunud, aga midagi halba ka mitte. Selline rahulik teatritegemine. Proovid ja etendused, peod ja koosolekud.

Ird: Kiretu teatrivegeteerimine. Sa oled tõuk. Te kõik olete tõugud. Pole ka mingi ime, kui ma Vanemuises hulluks lähen.

Kaidu: Lase siis jalga, ära virise pidevalt. Keegi pole sind kutsunud ega seadnud, sa ise tahad. Oled alati tahtnud.

Ird: Ma tahan teha midagi suurt, ma ei taha olla teiesugune tõuk, see on kõik.

Kaidu: Vist jah. Ju ma siis olen tõuk. Ja sina oled ebanormaalselt tubli. Sa oled lihtsalt egomaniakk, sa ei saa teisiti. Oleks sa katlakütjana edasi töötanud, oleks see katlamaja olnud ka varsti üleliiduliselt kuulus. Sa ei saa teisiti.

Saalis süttivad tuled. Publiku seast tõuseb näitlejanna, räägib publikuga.

Näitlejanna publiku seast: Mul on väga hea meel, et saime selle koosoleku lõpuks kokku kutsutud. Koolis õpetati meid iseseisvalt mõtlema ja töötama. Meie teatris seda absoluutselt pole. Näitleja eest mõtleb lavastaja. Aga mina ei oska olla nukk või mannekeen. Miks ma tulin siia? Mulle meeldisid Irdi sõnavõtud ja artiklid. Mõtlesin, et töö toimub samasuguses õhkkonnas nagu artiklites juttu. Tegelik töö on mehhaaniline drill. Näitleja saab poole lause peale, kui näitejuht hakkab seda ise ütlema. Loomingut ei saa üldse olla, vähemalt mitte noortel näitlejatel. Aitäh.

Näitleja publiku seast: Tere ka minu poolt. Neli alajaotust tänasest: 1. Irdi enda küsimus. 2. Loominguline meetod. 3. Majanduslikud raskused. 4. Karakter, iseloom, temperament.

Olen teinud siin teatris 10 osa. See on suur töö. Kuus neist Epp Kaiduga. Nende kuue lavastuse jooksul olen sõimata saanud rohkem Irdi kui Kaidu käest, de jure lavastaja Kaidu. Mõned asjad on olnud nii labased, et ma ei püüdnudki solvuda. Kord küll solvusin väga, seda teab ka komisjon.

Miks ma läksin siit ära? Konflikt loomingulises ja eetilises plaanis. Kahe aasta jooksul ma mõtlesin, lugesin. Küsisin nõu Pansolt, keda ma usaldan jäägitult. Ütlesin seltsimees Kaidule, et see on rõhkude panemise süsteem. Mind on õpetatud teise süsteemi najal. Kaidu ütles, et uurige Stanislavskit. Kui rõhk on õige, on mõte õige. Suvi läbi otsisin, kõik lappasin läbi. Ei leidnud. Stanislavski räägib pealisülesandest, karakteersusest, läbivast tegevusest jne.

Vanemuises kujunes meil töömeetodiks paarisrääkimine. Näitejuht räägib koos sinuga teksti. Kellele toob see kasu? Kas mulle? Lavastusele? Kollektiivne hirm on see, mis surmab individuaalsuse. Seda on siin kollektiivis tunda. Ütlesin Kaidule oma arvamuse rõhkude panemise süsteemist, tema ütles, et mind tuleks kahes aastaks koori panna.

Keegi ei eita Irdi tohutut tööd. Ird kui poliitik, kui kõnemees, on 5 pluss. Miks Ird siin majas on teistsugune? Valuta Vanemuise küsimust ei lahenda. Aga lahendada tuleb. Vähema valuga.

Ird: Aga ma ei tehagi siin teatris töötada. Ma Lähen. Selles teatris ma enam töötada ei taha. Need näod on mulle vastikud. See ei ole teater, see on surnute maja. Vanemuise kollektiiv on mulle jälk. Minu äraminek on ainuõige ja loogiline samm.

Poeb voodisse tagasi. Tundub, et jääb kohe magama.

Kaidu: Kuidas läks?

Vaikus.

Kaidu: Noh, said oma tahtmise siis või?

Ird: Mis?

Kaidu: Said oma tahtmise siis?

Ird: Tahtmise?

Kaidu: Kas nad said sust lahti või?

Ird: Ei saanud midagi. Partei pani neile vastu pead ja palus mul jätkata. Aga sõimata ei tohi enam.

Kaidu: Mis siis nüüd saab?

Ird: Ei tea.

Vaikus.

Kaidu: Magad või?

Ird: Jah.

xxx

Katkend: Endspiel, Gutenbergi pojad 2012, lk 33-37.

Lava

Katuseaugust tulevasse valgussõõri astub Lenini kostüümis Evald. Vaatab pikalt publikut. Vaintsa istub teatrisaali toolis. Vaatab Evaldit?

Evald: Meie trupis on näitleja X mingis mõttes palju olulisem looja kui mina, lavastaja Evald Hermaküla või dramaturg Mati Unt. Ükskõik mis näo me selle juures teeme. Näitleja on teatri põhilooja. Meie võime neid abistada. Me mingis mõttes teenindame neid. Nad ei ole meie nukud, meie ideed, meie kujutlused, endateostuse klotsikesed, nad on loomingukandjad. Miks peab Tooming minu salaunelmaid mängima? Las mängib omi. Minu eneseteostus pole ühegi näitleja muutmine oma luulumõtteks. Minu eneseteostus on viia ühe näitleja ainuisikuline eneseteostus kooskõlla, samasse harmooniasse, samasse helistikku tema vastasmängija omaga. Sellise seisukoha juures polegi nii lihtne lavastaja olla. Aga ega ma sellepärast lavastaja ei ole, et lihtne oleks.

Seisab, peopesad väljapoole avatud, äärmiselt avatud poosis.

Kuidas on?

Vaintsa: Kena, kena. Aga mängujuht? Näitleja on looja, hea küll. Aga lavastaja? Kes on lavastaja? Keskkonnalooja?

Evald: Pole olemas mingit keskkonda. Kõik on üks.

Vaintsa: Kes sa siis oled?

Evald: Võrdne trupiliige.

Vaintsa: See on suht vastutusevaba.

Evald: Ega ma vastutusest ei pääse. Vastutust on seda enam. Dramaturg samamoodi. Ka tema peaks olema trupi liige. Mängima koos meiega.

Vaintsa: Ja Mati?

Evald: Mati ajab jama. Mati on omadega läbi.

Vaintsa: Sa ei saa ju oma trupiliikme kohta seda öelda.

Evald hakkab grimmi maha võtma.

Evald: Mati on omadega läbi. Tema meelest on näitleja dresseeritud ahv, unoloop, sapožnin. Ta ei saa aru, et kui ta ei võta meid samasugusel tasandil nagu end või sind, kes te olete kirjanikud, ei saa me ju koos mängida. Asi pole selles, kes on andekam. Kiho on näitlejana hoopis andekam kui sina, aga sina jälle kirjutad kindlasti paremini. Selles pole küsimus. Küsimus on eetikas, meievahelises suhtlemises, meis kui grupis, saad aru? Grupp kui trupp kui teater. Saad aru?

Vaintsa: Saan, saan.

Evald: Näitlejad ei ole meie nukud, vaid verest, lihast, sulgedest, sitast, ajudest, mitteajudest loojad. Nagu ka Mati ja sina, kirjanikud. Saad sa aru?
Vaintsa: Saan, saan.

Evald: Mind siiralt ei huvita teater, kus kirjanik ja lavastaja mängivad nukkudega. Nukk jääb nukuks, on ta elus või mitte. Mind huvitab, kas ma leian endale sõpru, kellega koos mängida. Saad sa aru?

Vaintsa: Saan küll. Saan, saan.

Evald: Teie Matiga võiks ka oma jumalik-türanlikult kirjaniku positsioonilt räpaste näitlejate hulka tulla. Tulla rohkem. Tulge mängige meiega. Kirjutajaid on nii palju. Ja see on ju nii kurb – kirjutada. Tulge mängige. Aga siis pole te enam kirjanikud, kriitikud või literaadid, siis olete väikesed provintsiteatri auahned näitlejad, kes midagi eriti ei oska, kes elavad Tartus, mis on küllalt vilets linn, ja kes raha ei saa suurt midagi. Meil on soojem. Me puutume väga tihti kokku elu endaga. Mõnikord tekib sellest kunst, mõnikord mitte. Aga see polegi tähtis. Saad sa sellest aru?

Vaintsa: Saan, saan, mis sa küsid pidevalt, ega ma näitleja pole. Mul on akadeemiline kõrgharidus. Ma tahtsin hoopis teist asja küsida. Mis sa halad? Miks te siis lahku ei lähe?

Evald: Mis? Kes meie? Mis meie?

Vaintsa: Teie kõik: sina, Tooming, Unt, Otsus, Tepandi, Kiho, teie naised, kes-kõik-veel.

Evald: Miks?

Vaintsa: See oli päris selge jutt. Sa oled omadega läbi.

Evald: (Mõtleb) Me ei saa. Me oleme liiga nõrgad. Veel.

Vaintsa: Mingi muutus äkki aitaks?

Evald: Küllap midagi juhtub, kui peab. Aga pigem hiljem. Tead, kui me Vanemuisesse tulime, ütles Ird, et see kõik on rämps, mis me teeme. Ja labane. Ja vale. Ütles, et tal on nüüd süda rahul. Mõtles, et ei tulegi kedagi.

Vaintsa: Ird arvab, et teie päästate tema teatri?

Evald: Ei, ma ei usu. Vähemalt toimub midagi. Midagi uut.

Vaintsa: Selline jaotamine on mõttetu. Uus-vana. Noor-vana. Hea-halb.

Evald: Mingi vahe ikka on.

Vaintsa: Etendus on etendus. Kõik niikuinii ei meeldi. Meelde jäävad üksikud hetked, näod, emotsioonid. Etenduselt saadava emotsiooni tugevus oleneb minu kui vaataja hoiakust, psühhofüüsilisest seisundist vaatamise ajal. Ja veel rohkem sellest, kuidas mängivad kahekesi Teater ja mina.

Evald: Aga kui ei mängi?

Vaintsa: Nad mängivad alati.

Evald: Siis sa võid ju vaadata ükskõik mida, ikkagi meeldib. Täiesti sõltumata sellest, kas see on hea või halb.

Vaintsa: Seda ma räägingi.

Evald: Seegapolesaju, khm-khm, teatrikriitikuna arvestatav.

Vaintsa: Kuidas nii?

Evald: sa oled subjektiivne.

Vaintsa: Ainult subjektiivne ongi objektiivne. Kõik muu on kokkulepitud, „mitte kellegi” ehk „masinate arvamus” ehk arvutuslik tõde.

Evald: See kõlab päris paranoiliselt.

Vaintsa: Ongi.

Evald: Paranoiaga ei saa leppida.

Vaintsa: Saab, saab. Paranoiaga saab isegi elada.

 

Loomingut:
“Endspiel”, 2008  Tartu Uus Teater
“Suur maalritöö”, 2009 Tartu Uus Teater
“Ird, K.”, 2010  Tartu Uus Teater
“Sisaliku tee”, 2010 Tartu Uus Teater
“Vanemuise biitlid”, 2012  Tartu Uus Teater
“Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum”, 2012  Tartu Uus Teater , Eesti Rahva Muuseum
“Autori surm”, 2013  Tartu Uus Teater
“Äralennuväli”, 2013  Tartu Uus Teater
“Mikiveri tagi”, 2014  Tartu Uus Teater
“1987”, 2015  Tartu Uus Teater
“Odysseia”, 2015  Tartu Uus Teater
“Baskin ehk Nalja põhivormid”, 2015  Tartu Uus Teater
“Öös on asju”, 2016  Endla
“Pao Pao. Kuldse Trio lood”, 2016  Endla
“Vägi” 2016 / Tartu Uus Teater, Eesti Rahva Muuseum

Püsiviide Lisa kommentaar

Riikka Pelo

21. aug. 2017 at 10:00 e.l. (Nädala autor 2017, Riikka Pelo)

Riikka Pelo (1972) – soome kirjanik ja stsenarist. Tema esikromaan „Taevakandja”, ilmus 2006. aastal. Meie igapäeva elu keskmes on üks märkimisväärsemaid vene luuletajaid, Marina Tsvetajeva, ja tema tütar Alja. See on hingekriipiv portree perest, mille hävitas Stalini terror. Romaan võitis 2013. aastal Soome tähtsaima, Finlandia kirjandusauhinna.

Foto: Teemu Rajala

Katkend: Meie igapäevane elu, Tänapäev 2017, tõlkinud Kadri Jaanits, lk 321 – 328.

Bolševo

August 1939

Toa poolitamiseks peab olema luba, selgitas Serjoža Marinale kannatlikult söögilauas, mille me olime juba varasuvel viinud välja mändide alla, õue kõige siledamale kohale.
Ja sina pole ikka veel küsinud, hakkas Marina kohe süüdistama, kuigi traavid iga öö Moskva vahet, need inimesed ei otsusta seda, kaitses isa end, inimene peab saama mõnikord rahus hinge tõmmata, omaette, ilma et kõik näeksid, ilma et maja oleks kogu aeg võõraid täis.
Olime jälle niikaugel. Keset tüli. Kui Mulja poleks olnud paremini kasvatatud, oleks ta sealsamas lauast püsti karanud ja marssinud hüvasti jätmata jaama järgmist rongi ootama nagu Lilja möödunud nädalavahetusel. Aga ma olin Muljat suve jooksul Marinaga kohtumiseks ette valmistanud, ta lihtsalt on selline, ei maksa isiklikult võtta, on kõigiga ühtemoodi ebaviisakas. Pigistasin kergelt Mulja rannet ja ega tema pilgus värahtanudki midagi, võib-olla ei osanudki ta selle peale pahandada.
Sama kurtmist olime kuulnud pool suve igal nädalavahetusel: Marina ei talunud elu koos võõra perega, olgu pealegi saatusekaaslased; ja kui vaesed me Prantsusmaal ka polnud, ei pidanud seal kunagi teiste toanurgas elama, hommikul oli võimatu kööki minna, sest seal olid teised inimesed ja ta lihtsalt ei jaksanud kohe hommikul mõelda, milline tass on kellegi oma ja kuhu tohtis raputada sigaretituhka, kuhu kohvipaksu, kas vähemalt elutube poleks võimalik üksteisest eraldada. Õnneks olin ma veel võimeline olukorda nii palju hindama, et ei hakanud seekord emale loengut pidama sotsialismi õilsamatest ideedest, jagamisest ja ühisomandist. Üksi pole me midagi. Aga ma teadsin, et see oleks ajaraisk, tagajärg oleks ainult veel suurem tüli.
Tõin lauale soolakurgid ja hapukoore, ning nende igapäevane rituaal jätkus: kas sa ei saa minna kuhugi sirmiosakonda ja lihtsalt luba küsida? Küllap taotlevad ka teised sirme ja kõike muud, see ei saa ometi olla nii raske. Ei ole olemas mingisugust sirmiosakonda, sellega tegeletakse teiste asjade kõrvalt. Aga sa just praegu ütlesid, et need teised ei tegele sellega, et teil on tähtsamatki teha, aga kui ma küsin mida, siis sa ei tohi vastata. Ma ei tohi neist asjadest rääkida, sa tead seda väga hästi. Teil on seal saladusi, aga meil mitte midagi.
Minge Musta mere äärde, proovisin ma õhtul keedetud suppi lauale tuues kõneainet vahetada, teie kaks, koos, kui tuleb sügis ja rannad tühjenevad puhkajatest, see teeks teile mõlemale head. Ühine puhkus.
Või Krimmi, mühatas Serjoža, kui ma lasin seljankapaja ringi käima. Olin pannud lauale ühe taldriku lisaks, keegi võis tulla veel viimase rongiga. Isa ütles, et on tüdinud igasugustest raviasutustest, kui mitte muidu, siis seal tunneb inimene end igal juhul haigena. Sa tulid sealt eelmisel sügisel nii tervena tagasi, meenutasin. Isa oli olnud kaks kuud ravil Alušta sanatooriumis, kliima- ja talassoteraapia, ta oli koju tulles päevitunud ja otsekui kakskümmend aastat noorem kuni esimeste külmadeni, ja ka enesekindlam, oli ta ju nende väljavalitute hulgas, keda peeti parima ravi vääriliseks, mitte mõni minema visatud töökinnas, nagu isa end katkendlikes lausejuppides tihtipeale nimetas.
Pakkusin välja, et nad võiksid käia Koktebelis, vaadata, mis on saanud Maksi ja Pra majast, seda meenutasid nad Pariisis mõlemad, koos ja eraldi, nagu oleks see olnud mingisugune õnne häll. Lisasin, et Marinale oli Krimmi osakond näitusel meeldinud, kas polnud nii, küsisin talt. Marina silmitses mind irooniliselt ja ma sain aru, et olin rääkinud temaga nagu lapsega, korrutanud kohmakaid fraase. Kohv olevat olnud hea, ütles Serjoža, ehtne Tatari kohv.  Serjoža hääles seevastu polnud jälgegi irooniast ja ma oletasin, et Marina ei rääkinud talle kõigest, mis näitusel juhtus, vaid sepitses valmis mingisuguse pooliku tõe.
Mida paganat me Krimmis teeksime, kordas Marina, ega tõstnud silmi supikausist. Mäed, vesi, kogu türkiissinine avarus, teile mõlemale meeldiks seal, neil vaadetel silm puhkab. Valisin nüüd hoolikamalt sõnu. Maksi maja oli peaaegu varemetes, kõik, mis kanda andis, on laiali tassitud, rääkis Serjoža, hea, et seinad püsti jäeti, raamatud ja maalid lõkkes põletatud, nende eest ei arvanud keegi raha saavat. Nutriad ja pesukarud jooksevad tubades ringi, kõik kohad tuule toodud liiva täis.
Mis on nutria? küsis Murr, ta hakkas kärsituks muutuma, oli tormanud kööki, nagu poleks terve nädala midagi söönud, ja juba tahtis lauast jalga lasta, ei jaksanud kuulata samu vanu jutte Krimmist ja teistest kohtadest, mida ta polnud ise kunagi näinud, inimestest, keda ta polnud kohanud ja kes ei tähendanud tema jaoks midagi. Ütlesin, et nutria on mingisugune kobras või jõerott, kahjur, kuigi ilusa nimega, ja tuletasin talle seejärel viiesajandat korda meelde, et suures osas just Maksi toetusele oli Marina üldse saanud luuletajaks ja Marina oma kulu ja kirjadega välja antud esikkogu oli äratanud endisel Venemaal laialdast tähelepanu ja et Maksi ema Pra oli minu ristiema. Tegin vanast harjumusest ristimärgi nende lahkunud hingede mälestuseks ja käskisin poisil paigal püsida, kuni kõik on söönud.
Krimm ja kogu Kaukasuse piirkond on varsti võtmepositsioonil, märkis Mulja, ta polnud varem söandanud vestlusse sekkuda ja tegi Murrile silma, et poisil tasuks kõrva taha panna – naftaäris on tulevik. Aga Murri ei huvitanud miski peale koomiksite ja söömise, ta oli endale juba teise taldrikutäie ette tõstnud ja kühveldas seda sisse. Saksmann ajab taga Musta mere kulda, jätkas  Serjoža, nii et vaevalt rahu ühe paberitüki najal püsima jääb.
Ära ole nii pessimistlik, isa, torkasin vahele, sõda on nüüd kalevi alla pandud, vähemalt mõneks ajaks. Ja kuhu see peaks sealt kaduma, kalevi alt? küsis Serjoža ägedalt ja minu arust oli värskendav, et olime isaga lõpuks milleski eriarvamusel, või mis teie arvate, Samuil Davidovitš? Mida välismaa ajalehed lepingust kirjutavad?
Mulja ütles, et Prantsusmaa ja Inglismaa olid oma vaatlejad Moskvast tagasi kutsunud. Euroopas usuti, et sõjakirves on nüüd maha maetud.  Serjožat see siiski ei veennud, mina ei usaldaks saksmanni küünevõrdki.
Samal ajal kui teised rääkisid poliitikast, silmitses Marina hajameelselt metsa, nagu kuulataks tormi või saabuvat rongi. Teda poleks huvitanud, isegi kui maailm oleks ümberringi põlenud, ta polnud kunagi aru saanud, et tema sakslased kujutavad endast kõige suuremat ohtu maailma tulevikule: tema jaoks oli Saksamaa endiselt jõgede ja mägede ja luuletajate maa, muinasjuttude Germaania. Ainult et juba Tacitus ütles, et kes küll tahaks vabatahtlikult lahkuda Aasiast, Aafrikast või Itaaliast ja minna Germaaniasse, kus loodus on inetu, kliima kõle, põllud ja vaated nukrad, välja arvatud juhul, kui tegemist on vaataja isamaaga. Korraga pöördus Marina aga Mulja poole, kuigi oli lauda istudes teda vaevu tervitanud.
Ma näen teie tulevikku väga selgelt. Tänu teie geniaalsusele on kõik valged rannad ja türkiissinine meri peagi must ja punane, nafta ja surm. Või on teil selle peale midagi öelda, seltsimees Gurevitš? Ta viipas samal ajal käskivalt mehele, et ta ulataks talle kausi tomatitega. Nägin, kuidas Mulja kael punaseks tõmbus, piinlikkusest, võib-olla ka veinist. Kui minu silmadest oli kõik alati näha, siis tema meeleolu reetis nahavärv, otsekui oleks ta ühest soost kameeleonidega.
Palusin ema viisakalt, et ta lõpetaks ja selgitasin kannatlikult, et Muljal polnud naftaga ja ammugi siis veel sõjaga, mingit pistmist, aga ajakirjanikuna pidi ta olema kursis maailmas toimuvaga, majanduse, tööstuse, samuti poliitikaga ja leping polnud ometi, tule taevas appi, Mulja kätetöö. Enne kui Marina jõudis edasi rääkida, pahvatas puude vahelt suitsuvingu saatel esile mootorrataste plärin, bensiinihais, käratsev jõuk noori, lillelistes kleitides tüdrukud juhtide seljataga ja nende sabas veel tüdrukuid jalgratastel, pikad juuksed lehvimas, reedeõhtune pidu. Kas seda oligi Marina metsa tagant kuulatanud, ta vihkas neid masinaid, kõiki mootorsõidukeid. Aga Murri tähelepanu pöördus kohe ratastele, ta hüppas laua tagant püsti ja jooksis aia äärde sõitu jälgima, korraga oli poiss ärkvel, täis elu ja elevust, tormas rahutult piki kuusehekki edasi-tagasi, et puude vahelt paremini näha.
Ma polnud kindel kumb Murri rohkem huvitas, mootorrattad või tüdrukud, aga kartsin, et sellest tõuseb tüli. Vaevalt Marina lubab Murril veel praegugi külast kaugemale peole minna. Möödunud nädalavahetusel oli muusika kostnud suvilassegi ja Murr oli terve õhtu sünge nagu äikesepilv, prõmmis ustega ja loopis asju, aga Marinal ei läinud süda pehmeks, ma oleksin ise poisiga kaasa läinud, aga minu ettepanekut oleks võetud mässuna Marina vastu. Enam ei julgenud Murr muidugi küsida, vastus oli Marina näost niigi näha, kogu inimene muutus ühe hetkega suureks keelumärgiks.
Kui pläristajad olid oma teed läinud, kaldus jutt Kaukasuse naftalt ohutumatele teemadele, masinad ja kaadervärgid, olgu siis filmikaamera või pealtkuulamisseade, olid Serjoža kirg, aga seekord vesteldi südamest, selle mehhaanikast;  Serjoža rääkis, kuidas ta oli Moskva haiglas ühendatud masina külge, millelt võis järgida südamekõverat nii joonisena paberil kui ka valjuhääldajast kostva helina, ja kuidas ta oli selle kogemuse mõjul, kui süda väljaspool keha peksles, ühtäkki mõistnud mitut asja, aja ja ruumi printsiipe, kuidas need olid korraga muutunud nähtavaks, kogu palat oli tema südamevatsake ja ta oli tajunud, kuidas tema südame rütm määras aja kulgemise, tema enda aja.
Kappas teine veel päris kenasti, kirjeldas Serjoža nagu hoogsat seiklust, ei ole minu pump veel päris vana kolu, sellega saab tulevikul sabast kinni küll. Varsti oskavad arstid talle valmistada uue südame. Nagu kellamehhanismi? küsis Murr.  Saaksitegi kõik tehases valmistatud sotsialistisüdame, mida reguleeritaks Kremlist, lisas Marina teravalt, siis te oleksite õnnelikud. Üks ühine süda. Kõigil üks rütm. Selle teie öövahi seatud, taDam-taDam-taDam, masinataktis. Vaat kus teile tuleviku rütmiõpetus.
Kui ma enam muuks ei kõlba, kõneles Serjoža enese ette, siis katsetagu minu peal kasvõi kunstsüdant. See sulle meeldiks, sa oled ju nende oma, märkis Marina, võivad teha sinuga, mis heaks arvavad. Tšekaa marionett.
Jälle oskas Marina valida sõnu, mis tabasid kõige õrnemasse kohta. Serjoža jäi oma naist abitult vaatama. Ma palusin, et Marina tegeleks oma asjadega. Siis plahvatas Serjoža ohjeldamatult köhima ja Marina hakkas tarmukalt oma mehele vastu selga kloppima, aga hoog läks sellest ainult hullemaks. Võtsin Marinal käest, jäta Serjoža rahule, ütlesin, küll läheb varsti üle, ja natukese aja pärast hakkaski isa jälle normaalselt hingama.
Kas kellelgi pole enam huumorimeelt? naeris Marina, see oli karm, hämmeldunud naer.
Ei ole, ütlesin. Siis tõusis Murr pead kuklasse visates lauast, ta oli kuulnud sama juttu terve nädala, oli juba tüdinud ja lentsis üleolevalt maja poole, lodev nagu üleküpsenud banaan.
Mulja oli istunud minu kõrval suppi helpides, nagu poleks kogu vestlust kuulnud, ja meiegi istusime õhtusöögi lõpuni vaikides laua taga. Toas, suletud ukse taga, olin nii vihane, et oleksin võinud kõik oma plaadid vastu seina puruks loopida, kõik tuleviku rütmid. Ka selle ühise söömaaja oli ta suutnud ära rikkuda, kõik, ütlesin ma Muljale, miks ta pidi siia sõitma ainult selleks, et meie elu ära rikkuda. Aga Mulja ainult naeratas ja võttis mu sülle ja kogu viletsus kadus natukeseks.

Kus on Murr, kus mu poeg on? hüüdis Marina, jooksis õues ringi nagu harakas, kas sa tuppa vaatasid, sinna ta läks, ma nägin, ei ole seal, kuskil ei ole, aga tomatipalees, mis kuradi palees, seal sinu rahvaste palees.
Selle peale me ärkasime, oli alles õhtu, ikka veel sama päev, kollane valgus metsa ja põllu piiril. Läksin akna alla, lina ja kleit mütsakuna varjuks, ja nägin, kuidas Serjoža järgnes Marinale aeda, natuke tõrjuvalt, see oli tema territoorium, ega lasknud Marinat sisse. Serjoža läks üksinda, aga poissi polnud ka seal.
Mulja sai riidesse minust kiiremini ja jõudis esimesena õue. Tulin kleiti kinni nööpides tema kannul, paljajalu, külmetasin palavusest hoolimata, olin üleni värisev ihu, kerge nagu rohi, proovisin hingata jalad maha, trepi sillutisele, endale kuju anda.
Ta läks rongi alla, Jegoruška, mu ainus, hakkas Marina rabelema nagu kala kuival, viimane rong läheb kohe.
Võtsin ema randmed pihku, Marina värises, ei läinud Murr kuhugi, miks ta peaks midagi sellist tegema, Marina hingas kiiresti ja katkendlikult, ütles siis vaikselt: Mis siis, kui nad viisid poisi minema, viisid nagu minu õe, mis maa see on, kus inimesed kaovad nagu Tainaroni väravas? Murriga ei ole midagi juhtunud, ütlesin ma ägedalt. Narrib meid lihtsalt. Tädi Asja kadumine suve alguses, enne Marina saabumist, oli muutnud ta peruks ja paranoiliseks, keegi ei teadnud, kuhu Asja oli Tarussas oma majast kadunud.  Poliitikasse sekkuvaid täiskasvanuid viidi öösiti ülekuulamisele, aga lapsi ometi mitte. Palusin Marinal vähemalt korraks ratsionaalselt mõelda, Murr oskab enda eest hoolitseda.
Serjoža tuli aiast, lukustas ukse, poissi ei ole seal ja minu pudelit ka mitte, ütles ta. Või siis nii. Pool oli veel alles. Läks ehk tantsuplatsile ja tahtis tüdrukutele napsi pakkuda? Mõtles Mulja Serjožaga kaasa. Väga võimalik, et läks, pudel pihus, julgust ja sõpru otsima. Poisid jäävad poisteks, kool algab ja lapsepõlv saab läbi, nii see on. Kuidagi peab ju tähistama.
Kiirustasin Muljat, me lähme otsima, poiss ei saa kaugel olla, pudeli on ilmselt küll jõudnud kurku kallata. Ja siis võib ta tõesti rongi all lõpetada, ütlesin. Serjoža naeris, miks me tema üle naersime, käitusime kohutavalt. Palusin Serjožat viia Marina tuppa puhkama, küll me poisi koju toome, kindlasti toome.
Miks minuga alati nii läheb, ma ei oska lapsi enda juures hoida, kuulsin Marina nuukseid, miks ta pidi alati kõike üle dramatiseerima, see oli tõeliselt vihastama panev. Mõni ime, et poiss tegi sellise tembu, kui me kõik käitusime, nagu käitusime. Teadsin, et minagi polnud süüst puhas, olin kohelnud Murri halvemini kui hulkuvat koera. Marina jäi verandale istuma, käed ja nägu valged, astusime väravast välja, tema väsinud nuuksed kostusid ka teele, mida ta tahtis näidata ja mis saab siis, kui poiss ühel päeval lihtsalt minema kõnnib ja Marinal pole midagi, millega teda tagasi hoida.

Püsiviide Lisa kommentaar

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina

10. aug. 2017 at 10:46 e.l. (Nädala autor 2017) (, )

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina (1984) on vene kirjanik ja publitsist. Tema debüütromaan „Väike inimene” pälvis 2012. aastal muuhulgas maineka NOS (Novaja Slovesnost) auhinna. See on armutu pilguheit korruptsioonist läbinäritud Venemaa äärealade ellu. Raamat räägib indiviidi ja kuritegeliku süsteemi vahelisest konfliktist – süsteemi ohvrist, lihtsast insenerist, kes peab ebaõigluse eest asotsiaalide ja saamide sekka põgenema, kuid kellest kujuneb ühiskonna äärealadel tõeline kättemaksja. Teose tegevustik leiab ast Koola poolsaarel, põhjapolaarjoone taga asuvas väikelinnas, mis meenutab kangesti Aleksandrova-Zorina enda lapsepõlveolustikku. Publitsistina ja blogijana on Aleksandrova-Zorina tuntud kui Putini režiimi kriitik. Ta on muuhulgas loetlenud ühes Gazeta.ru artiklis üles viisteist Venemaa administratsiooni propagandanippi, alustades maailma mustvalgeks jaotamisest „meieks” ja „nendeks” ning lõpetades otseste vandenõuteooriatega. Aleksandrova-Zorina juhib ka raamatuiportaali thankyou.ru kirjandusosa.
(HeadRead kirjandusfestivali 2017 kataloog)

Katkend: Väike inimene, Tänapäev 2017, tõlkinud Jüri Ojamaa, lk 213 – 221.

 

Patrullautode sireenid huilgasid kõrvulukustavalt, autod andsid läbi rahvahulga trügides signaali. Politseinikud hüppasid masinatest välja. Ljutõi tõstis käed, näidates, et tal ei ole relva. Kuid politseinikud ei liikunud paigast, nad vahtisid Ljutõid ammuli sui, siis aga andsid talle teed ja lasksid ta edasi. Saveli ei riskinud tükk aega käsi alla lasta, aga siis astusid politseinikud veel kaugemale. Ljutõi tegi neile kummarduse ja läks neist ettevaatlikult mööda, vaatas veel tükk aega tagasi, kartes, et talle tungitakse selja tagant kallale.
Väljakul oli rahvast palju nagu mõnel pidupäeval. Suveverandal trügisid baarikülastajad, turvamehed ja ettekandjad, nood surusid ümmargusi kandikuid ehmunult vastu rinda. „Lase mind maha või mina lasen sinu!” kõlas kõrvus Mogila naer.
Ljutõi pilk jäi pidama lauale, mille taga oli tol õhtul istunud bandiit, ja jälle valdas teda tunne, et kõik see oli aset leidnud tema kujutluses.
Peegelvitriinist möödudes Ljutõi peatus. Tal olid jalas lühikesed katkised püksid, jalgade ümber kileräbalad, seljas sviiter, mis rippus tema kõhnal ritvpeenel kehal nagu kalts. Habe oli räpane nuustik, viltune nina lebas põsel otsekui magades.
Ljutõi vaatas tütre poole ja nägi, et too oli surunud taskurätiku näole, talumata isast tulevat haisu.
Mees ei suutnud end talitseda ja silitas tütre pead, tütar põrkas jälestades eemale ja hakkas nutma. Inimesi laiali tõugates trügis tema juurde Pitšugin. Ta oli Ljutõi ilmumisest kuulnud naabrinaiselt, kes lõugas uudist akende all, otsekui müütaks ta ajalehti; korteri ust lukustamata oli Pitšugin trepist alla jooksnud ja käigult särgi kinni nööpinud. Uurija oli kihutanud mööda tänavaid, kuid vastutulijad osutasid igaüks ise poole nagu rikkis kompassid ja sireenide undamine kostis linna igast otsast, nii et ta oli sattunud lõplikult segadusse ega olnud lootnudki enam Ljutõid leida. Kuid möödasõitnud patrull seletas, et Ljutõi seisab keskväljakul, ja Pitšugin tormas sinna.
„Te peate tõtt rääkima!” haaras ta Ljutõil õlast kinni, kuid mõned paljaksaetud peaga poisid tõukasid ta eemale. „Ljutõi! Ljutõi, kas te kuulete mind?” karjus  Pitšugin. „Te peate rääkima tõtt!”
Bandiidid ei lasknud teda sammugi võrra edasi ning iga kord, kui uurija püüdis Ljutõile läheneda, haarasid nad tal käte alt kinni või sulgesid tal tee, õlg õla vastas seistes surusid ta tagasi rahva sekka.
Enda ümber vaadates nägi Ljutõi, et teda ümbritses igalt poolt inimsumm otsekui läbipääsmatu kuusemets, mis teda ahnelt pilkudega torkis.
„Ljutõi, kas sa nägid, kuidas Mogila maha lasti?” karjuti talle.
„Kas sa peitsid end metsas?”
„Kas sa kardad?”
Püüdes kaitsta meest küsimuste eest, tõrjus Ljutaja ligipressivaid inimesi:
„Jätke järele, kas te siis ei näe, et tal on halb!”
Ljutõil virvendas silme ees, puurivad pilgud torkisid nagu nõelad, näod sulasid üheks vormituks laiguks ja talle tundus, et karjuvad suud tahavad teda hammustada. Ta vankus, vajus ettepoole ja pidi äärepealt kukkuma, rahvasumm andis ohkides teed.
Tema juurde jooksid politseinikud, võtsid tal käte alt kinni ja Ljutõi lõdvestus, nagu oleks tema selgroog välja tõmmatud. Jalad ei kuulanud sõna, pea vajus rinnale, kael oli justkui kahekorra käänatud. Rahvahulga käratsemises kuulis Ljutõi saami naiste laulu, lauljad hüppasid ühelt salmilt teisele nagu linnud okstel.
„Laske läbi! Andke teed!” karjus priske seersant, kes jooksis Ljutõi ees. „Laske läbi!”
Ljutõid fotografeeriti, torgates mobiiltelefone talle näkku, sirutati käsi ette ja püüti teda puudutada, kuid tema räpase keha talumatu hais sundis vastikustundega nägu ära pöörama ja nina kinni pigistama. Inimesi muudkui tuli lakkamatu vooluna juurde, nii et kui Ljutõi jõudis politseijaoskonnani, oli tema selja taha kogunenud pea aegu terve linn.

Savelit juhiti mööda pikki koridore, kus tuhmid lambid vilkusid nagu vandenõulased ja varjud hiilisid nagu vargad käsi hõõrudes nende kannul. Usaldanud end saatuse hoolde, ei mõelnud Ljutõi mitte millestki, ei kahetsenud ega kartnud, läks kuulekalt saatja kannul nagu koer rihma otsas.
Nahaga vooderdatud kabinetis lõhnas konjaki, raha ja katkirebitud protokollide järele, seinal rippusid Ülemuse ja Trebenko portreed, nood vaatasid Ljutõid ängistaval pilgul. Politseiülem võttis kapist hägusa seguga pudeli ja klaasid, nagu seda oli teinud Trebenko, kui Ljutõi tema garaaži lävele tuli, ning üle Saveli selja jooksid sipelgad. Nad jõid klaase kokku löömata, kiigates portreede poole, ning siis, laskmata Ljutõil suud avada, keeras politseinik ajalehe lahti ja luges ette sarimõrvar Karimovi loo, mis oli tähelepanu äratanud ka väljaspool linnakese piire. Ljutõi meelekohad olid tinased, talle näis, et linn ja inimesed ja politseiülema kabinet kangastuvad talle unes ning Karimovi kohta kuuldu on haige kujutluse mäng.
„Me teame, et teid hirmutati, sunniti linnast põgenema,” ütles politseinik, nagu oleks kõik kõige paremas korras, ning pani ajalehe käest, „aga ega naasklit kotti pista, nagu öeldakse… Ühesõnaga, mõrtsukas on arreteeritud, teile aga osutame vajalikku abi, ärge muretsege, ravige end, taastuge…”
Politseinik avas akna, et õhutada Ljutõi järele lehkavat kabinetti.
„Kas mõrtsukas tunnistas üles?” küsis Saveli ettevaatlikult, torganud kõik viis sõrme juustesse.
„Aga muidugi!” laiutas politseiülem käsi. „Tunnistas kõik üles ja kahetseb tehtut!”
Ljutõi tõstis pilgu Trebenkole ja talle näis, et polkovnik kissitas silmi.
„Oli hea inimene!” tabas politseinik tema pilgu. „Aus, äraostmatu. Võtame tema mälestuseks!”
Valanud klaasid täis, jõid nad need ühe sõõmuga tühjaks ja pühkisid huuled varrukaga puhtaks. Ljutõil hakkas näljast ja joodud konjakist süda pööritama, ta tõmbas põuest välja toidupaki, mille talle oli andnud saami naine, ning pistis aplalt suhu keedetud kala. Murdnud kakust pala, ulatas Saveli selle politseinikule, kuid too naeratas sunnitult ja vehkis kätega.
„Aitäh, ma sõin just lõunat.”
Ljutõi viidi väikesesse täissuitsetatud tuppa, kus unine operatiivtöötaja andis talle mingid paberid, neile pilkugi heitmata kirjutas Ljutõi neile alla.
„Me kirjutasime siin teie eest, et teid aidata. Niisama, tühipaljad formaalsused. Aga enne kohut lugege kodus igaks juhuks läbi…” Operatiivtöötaja ulatas Ljutõilr allkirjastatud ütluste koopiad.
Jõudnud kabineti ukse taha, keerutas Ljutõi paberirulli käes ega teadnud kuhu minna. Jalad ei kuulanud sõna, teda äkki vallanud hirm pitsitas nagu mõrtsukas kõri ega lasknud hingata. Istunud seina ääres seisvale toolile, vajus ta lonti, langes joobnu teadvusetusse olekusse, kuni ärkas selle peale, et koristaja talle märja kaltsuga vastu nägu lõi.
„Kas sa saad siit minema!” kihutas ta Ljutõi välja ja pühkis tema järel tooli üle. „Välja, välja!” lõugas ta ja tõstis käe. Saveli pani jooksu. Ta eksles mööda korruseid ja istus nurka maha, haaras kätega peast kinni, kuid joodud alkoholi mõjul lippasid mõtted laiali nagu pimedad kassipojad. Otsinud toidupaki välja, pistis Ljutõi nina vastu hästi lõhnavat leiba, mille vana saami naine oli teinud vihmaveega, ja hakkas nutma, meenutades karjakasvatajate lahkeid nägusid.
„Kust see hais tuleb?” pigistas nina kinni näitsik, kes oli nurga tagant välja ilmunud, pakk dokumente käes. „Miks sa siin istud?” hüüdis ta Ljutõile, käed risti rinnal.
Saveli ulatas talle operatiivtöötajalt saadud paberid, kuid vattpehme keel ei kuulanud sõna, abitult mõmises ta midagi vastuseks.
Naine koputas ühe kabineti uksele ja kutsus abiväge.
„Vaadake, kes teil siin istub!” noogutas ta kahe paksukese poole, kes olid kabinetist pea välja pistnud.
„Nonoh, lase siit jalga,” tonksas üks Ljutõid jalaga, „tõuse püsti ja kao minema!”
„Neetud prükkar, nüüd haiseb siin terve nädala!” ei rahunenud naine maha ja tegi endale paberitega tuult.
Teine paksuke krimpsutas nägu ja haaras Ljutõil kraest kinni:
„Hakka astuma, muidu pistame su kuuks ajaks pokri!”
„Seda tal vaja ongi, et antaks süüa ja sätitaks magama!” pahandas naine. „Mina saadaks nad saja kilomeetri kaugusele välja, elagu siis metsas, kui inimeste seas ei oska!”
Ljutõi taarus trepi poole, paksuke tõukas teda jalaga tagant, nii et Saveli ei püsinud püsti ja veeres trepist alla. Kõrvades kohises, silmade ees virvendas ning Ljutõi läks kuhu jalad viisid. Ta toetus vastu seina, et mitte kukkuda, ning ust märkamata vajus kuhugi kabinetti. Läbi sigaretisuitsu paistis vaevu laud, mille ümber istusid operatiivtöötajad ja viinapudelit tühjendades vaidlesid elavalt.
„Terekest, tüdrukud!” ajas pikk noormees Ljutõid nähes käed laiali. „Kao minema, kullake, kao minema!” tõukas ta Ljutõid heasüdamlikult toast välja ja pani üksmeelse naerulagina saatel ukse tema järel kinni.
Korrapidaja, kes oli kunagi Ljutõi jaoskonnast välja löönud ja veennud teda linnast põgenema, ei tundnud räpases alkoholi järgi haisevas prükkaris meest ära ja pistis ta kambrisse, kus olid end vastu seina surunud veel kolm purjus hulkurit, nood võtsid saatusekaaslase vastu naeru ja huilgamisega. Pistnud paberid põue, heitis Ljutõi põrandale pikali ja tundis äkki ära prügimäel elavad hulgused. Haaranud tema kohale kummardunud prükkaril rinnust kinni, tõmbas Ljutõi ta endale lähemale:
„Kus on punase peaga naine? Punapea?”
Prükkar tõukas Ljutõi eemale ja vajus tema kõrvale pikali, kaks ülejäänut kargasid appi.
„Punase epaga naine?” küsis Saveli, haarates prükkareil jalgadest, mehed ei püsinud püsti ja kukkusid talle peale, nii et kui korrapidaja ukseluugist sisse vaatas, nägi ta maas rabelevate kehade hunnikut.
„Nonoh, kasige nurkadesse laiali!” ta astus kambrisse ja lõi ühele jalaga vastu külge. „Nurkadesse laiali, ütlesin ma!” Lahutanud kambris prükkarid üksteisest, lõi ta ukse kinni.
„Punase peaga naine?!” hüüdis Ljutõi, kuid hulgused keerasid torisedes talle selja, ajasid end puhevile nagu varblased. Katkilöödud huulest tuli verd, Ljutõi sülitas mädaneva hamba põrandale, tõmbas end kerra ja jäi magama. Joobnud inimese sügavas unes tungisid talle raevuka summana kallale mälestused, mis peksid vastu põski, sülitasid näkku, rebisid riideid puruks, tirisid igaüks ise suunas. „Tapa mind või ma tapan sinu!” kordas Mogila ühtejärge, puurides teda takjana klammerdunud pilguga. „Kuhu põgeneda? Pole vaja kuhugi põgeneda!” täitis Trebenko klaase, peites sisselöödud pea vormimütsi alla, aga Sevrjuga oli tõmmanud endal surilina lõuani nagu teki ja nuttis justkui väike laps.
Ljutõi ärkas koridorist kostva karjumise peale. Väikesesse trellitatud aknasse ilmus sinna vaevalt ära mahtuv politseiülema nägu.
„Idioodid!” karjus ta oma alamate peale. „Ta lamab ju siinsamas!”
Lukk ragises, kambrisse jooksid politseinikud, kes haarasid Ljutõil kätest ja jalgadest ning vedasid ta välja nagu koti.
„Ma mõtlesin, et ta on jälle põgenenud,” ohkas ülemus ja pühkis higist laupa, aga korrapidaja laksutas keelt ja vahtis suuri silmi Ljutõid, tundmata temas ära ehmunud ja segaduses meest, kes oli kolm kuud tagasi tulnud jaoskonda end üles andma.
„Ma olen Saveli Ljutõi, kes laskis Mogila maha!” helises korrapidaja kõrvus, kuid ta lõi salaja risti ette ja kihutas halvad mõtted peast, pannes need oma tormilise kujutlusvõime arvele.

Vastuvõtuosakonnas oli külm, arst oli mähkinud end kitsevillast rätikusse ja soojendas käsi vastu teekruusi. Raadio kähises ja turtsus, nagu oleks ta külma saanud, muusika uppus raadiolainete mürasse, kollatõbine sanitar haigutas, lõi suule risti ette ja surus kõrva vastu valjuhääldajat.
„Mitte kuraditki pole kuulda!” kopsas ta raadio pihta ja tõmbas pistiku välja.
Ljutõi istus kušetil, jalad rippu, ning kuulatas tekkinud vaikust. Kell tiksus valjult, koridoris sagivad haiged oigasid, arst lõi jalaga takti meloodia rütmis, mida keegi peale tema ei kuulnud. Ljutõilt võeti ära põue peidetud toidupakk ja pisteti kaenla alla kraadiklaas, talle tehti süst, mis pani rinna kuumama, ning ta visati kanderaamile.
„Viige ta siit kiiremini ära!” kamandas naine ja sanitarid viisid Ljutõi jalad ees välja.
„Ta ei ole ju surnud!” pahandas operatiivtöötaja. „Viige nagu kord ja kohus!”
Ljutõid vastu uksepiita lüües keerati kanderaam ümber, tassiti tagasi ja viidi mees välja pea ees.
„Kuhu te ta toote? Meil ei ole ruumi!” karjus meditsiiniõde ja seisis teele risti ette. Ta sulges osakonna ukse, pani käed puusa. „Need neetud prükkarid on ära tüüdanud! Viige surnukuuri!”
Kanderaami taga tõtanud politseinik võttis välja ametitõendi ja avas selle naise nina all:
„Astuge aga kõrvale!” lükkas ta ukse lahti, läks sammukese eemale ja laskis sanitaridel minna enda ees. „Viige sisse!”
Valge kahliga kaetud vannituba meenutas surnukuuri. Läbitilkuv pesunõu lörises, oli tunda ravimite ja kloori lõhna. Pannud kanderaami põrandale, kiskusid sanitarid Ljutõil riided seljast, krimpsutades haisu pärast nägu.
„Jumal hoidku, mis imelooma te olete küll toonud!” lõi priske naissanitar Savelit nähes käsi kokku, mees aga kohmetus ja tõttas end kätega kinni katma.
„Pole hullu, Ljusja, pesed puhtaks ja soendad üles ning ongi igati asine mees!” naeris sanitar omamehelikult, näpistades naist rinnust. Ta hakkas Ljutõi habet ja pulstunud juukseid maha lõikama, sanitar võttis taskust näpitstangid ning asus toimetama mehe küüntega, mis olid pikad ja kollased nagu linnu küünised.
„Kas see olid sina, keda kogu linn otsimas käis?” küsis naine Ljutõilt. „Vaene mees, vaene mees,” vangutas ta pead.
Siis pöördus ta sanitaride poole ja hüüatas:
„Mis tast taga aeti? Näete ju isegi, ta ei tee kärbselegi liiga!”
Võtnud Ljutõilt kaenla alt kinni, tõstsid sanitarid ta vanni ja hakkasid teda voolikust veega uhama, naine aga kääris käised üles ja hõõrus teda koreda nuustikuga, puistates räigeid sõnu, mis ajasid nina kihelema.
Ljutõile pandi selga pidžaama, millele oli sinise värviga peale maalitud inventarinumber, mees tõsteti ratastooli ja viidi läbi koridori, kuhu olid kogunenud uudishimulikud haiged vaatama Saveli Ljutõid. Talle anti omaette palat, kus olid korralikult üles tehtud voodid ja uks käis väljastpoolt riivi. Öö läbi, laskmata Ljutõil magada, õiendasid tema ümber arstid ja meditsiiniõed, tilguti asendati tablettidega, sanitaride asemel tulid politseinikud, kes käisid kikivarvul ja vaatasid teda huviga. Ljutõil oli palavik: kord oli tal kuum, siis jälle külm, tema kohale kummardunud viirastused olid nagu ümberringi sekeldavad sanitarid, nad võtsid üksteisel kätest kinni ja kõikusid justkui kuutõbised. Antonovi katkirebitud kõrist tuli verd, punaste juustega kerjuseit oli üleni tahmane ning Ljutõile näis, et naise etteheitva pilgu all vajub ta keset aset laiali nagu plastiliin tules. Ta püüdis voodist tõusta, et kutsuda abi, kuid ärkas samal hetkel üles ning teda ümbritsevad meditsiiniõed sisistasid ta peale ja surusid mehe uuesti pikali, toppisid teki servad tema alla.
Süstal tõmmati unerohtu täis ja sanitar süstis teda märkamatult, nagu oleks herilane nõelanud. Ljutõi vajus sügavasse unne, milles sündmused ja inimesed läksid segamini, olnust sai mitteolnu ja veri muutus värviks ning ainult Mogila hääl kumises kogu öö ta kõrvus:
„Väike inimene väikeses linnas…”

Püsiviide Lisa kommentaar

Jean Philippe Toussaint

31. juuli 2017 at 12:37 p.l. (Nädala autor 2017) (, , )

J P Toussaint

By Madeleinesantandrea (Own work) [CC BY-SA 3.0 (http://creativecommons.org/licenses/by-sa/3.0)%5D, via Wikimedia Commons

Jean- Philippe Toussaint (1957) on prantsuse keeles kirjutav belgia kirjanik, fotograaf ja filmimees. Tema loomingut on tugevalt mõjutanud 1950. aastate prantsuse „uue romaani” ideed. Tõlkija Triinu Tamm on Toussaint`i kirjanduslikke taotlusi iseloomustades kirjutanud, et autorit huvitavad sündmuste asemel inimeseks olemise kõige üldisemad probleemid, sestap on Toussaint`i tegelased „pidevais eksistentsiaalseis otsinguis, nende hirmud, ängid, tahtmised ja püüdlused küünitavad argielust kõrgemale, neid painavad suured küsimused inimeseks olemisest ja oma kohast maailmas”. Samas on Toussaint`i lähenemine kirjutamisele eelarvamustevaba, ta on kirjutanud näiteks üsna palju sellisest esmapilgul triviaalsest asjast nagu jalgpall – 2006. aastal avaldas ta lüürilise lühiessee „La Melancolie de Zidane”, mis ammutas Prantsuse legendaarse jalgpalluri Zinedine Zidane inetust karjääri lõpust 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalis, kus ta lõi peaga Itaalia koondise mängijat. „2016. aastal ilmus aga Toussaint`i essee „Jalgpall”, kus ta endale omase elegantsiga oma jalgpalliarmastust analüüsib. Eesti keeles on võimalik lugeda nelja Toussaint`i teost, sealhulgas kaht värsket tõlget – omaenda kirjanikukreedot sõnastavat poeetilist esseeraamatut „Tung ja kannatlikkus” (tlk Triinu Tamm, LR 2017) ning Toussaint`i magnum opuse, nn Marie-tsükli teist romaani „Põgenemine” (tlk Leena Thomasberg, Varrak 2017).
(HeadRead 2017 kirjandusfestivali kataloog)

Katkend: „Põgenemine”, Varrak 2017, lk 94 – 103, tlk Leena Tomasberg.

Ma vaatasin Marie`d, kes seisis üksi selles võõras kirikus oma isa kirstu vastas – täiesti liikumatut Marie`d, kes täitis kogu ruumi, küllastas selle oma pineva kohalolekuga, Marie`d, kes seisis tikksirgelt oma isa kirstu ees rõivais, mis paistsid lähemal ja täpsemal silmitsemisel olevat ei rohkemat ega vähemat kui ratsakostüüm – valge särkpluus, liibuvad ratsapüksid ja mustad põlvedeni ulatuvad nahksaapad – Marie seisis ratsakostüümis oma isa kirstu ees, pilk karm, külm, tume, ja vaatas preestrit allasurutud, visa valuga, raevuka ja meeleheitliku valuga, huuled kokku pigistatud, justnagu oleks tal olnud ratsapiits peos, nagu oleks ta olnud valmis teda lööma, andma talle sähvaka näkku, peksma kiriku läppunud õhku, ja siis turgatas mulle ehmatusega pähe, kui väga ta sarnaneb oma isaga, kui palju temas on oma isa leppimatust, tema iseloomutugevust ja kangekaelsust, ja ma sain nüüd aru, suutsin ette kujutada, kuidas tema peas oli võinud idaneda see veider mõte tulla isa matusele ratsakostüümis. Küllap oli ta hommikul ärganud koidu ajal, sest ta teadis, et matusebüroo mehed tulevad surnu järele varavalges, et nad on juba kaheksa paiku Rivercinas ja ta riietab end isa auks suure hoolega, tegi end ilusaks, sättis soengu, meikis, ja kui Maurizio oli matusebüroo neljale halli rõivastunud kujule aiaväravasse vastu läinud, ei olnud tema nendega sõnagi vahetanud, ta oli majja lipsanud, ta ei tahtnud juures olla, kui surnu ära viiakse, kirst vaevaliselt trepist alla kantakse, läbi aia toimetatakse ja matuseautosse tõstetakse, aga kui see oli ärasõiduks valmis, autouksed pauguga kinni löödud, oli Marie tagasi, istus hobuse seljas ja ootas matuseautot valduse sissesõidutee otsas. Ta oli saduldanud isa mära, ja talle nii omase arutu teatraalse hulljulge ja bravuurika žestina oli tema, kes ta muidu iial sadulasse ei istunud, kes ta polnud vilunud ratsutaja, saatnud surnukirstu ratsa Rivercinast Portoferraioni, et avaldada viimast austust oma isale, ta oli juhtinud surnuvankrit Elba saare tühjadel teedel kõik need kaksteist kilomeetrit, mis lahutasid Rivercinat Portoferraiost, aga kuna ta muidu kunagi sadulasse ei istunud, sest ta polnud vilunud ratsutaja, oli ta lasknud hobusel sammu astuda kogu selle kaheteist kilomeetri pikkuse tee, sikutades ohje, et teda tagasi hoida, laskmata matuseautot endast mööda, sundides juhti enda sabas sõitma, mootor madalal käigul, et looma mitte ehmatada, ta oli läbinud niimoodi varahommikusel tunnil Elba saare teed pika musta matuseautoga tema järel ja vaikse tasase päikeses sädeleva merega taamal all. Matuserong nihkus aeglaselt aurava hobuse, hommikukaste ja surma hõngus. Marie istus tikksirgelt sadulas, laitmatult puhas särkpluus seljas, vaatas uhkelt ja väärikalt otse enda ette, pilk sädelemas, kulges päikesepaistes kõikvõimsuse ja ajatuse tundes. Matuserong liikus aeglaselt viinamägede ja makjate vahelt läbi, möödus keisriaegse Rooma villa varemetest, mille müürijupid kõrgusid päikesest põlenud väljal, mustavad ja ajahambast puretud mosaiigitükid kõrges rohus, põldmarjaväätides, maasikapuu- ja pistaatsiaokstes. Peagi lähenes matuserong linnale, teed muutusid laiemaks ja liiklus tihedamaks, Marie aga ei valinud sadamasse minekuks lühemat teed, mis viis üle põldude, ta jäi maanteele, mis oli nüüd neljarealine, must tumendatud klaasidega matuseauto endiselt tema järel, nüüd ei püüdnud see temast enam mööda sõita, ka tema oli taltsutatud, ohjes hoitud, järgnes talle sammu mootori tasasel surinal, ja nii oli ta linna saabunud, saates hobuse seljas oma surnud isa Portoferraio tühjadel tänavatel, piki viale Alcide Gasperit, via Cariolit, üle viale Alessandro Manzoni, kus mõned üksikud kohvikukülastajad olid välja kõnniteele tulnud, et saata pilguga matuserongi ja vaadata, kuidas see sadama poole kaugeneb. Marie oli läinud üle piazza Citti jakeeranud via Vittorio Emanuele II-le tõenäoliselt just samal hetkel, kui mu laev oli Portoferraios silmapiirile kerkinud, ja ilmselt oli ta mind laevatekil seismas näinud, mind, kes ma olin nagu temagi teel Portoferraiosse tema isa matustele, ja meie mõlema mõtted olid korraks kohtunud austuses ja valus, olid ühinenud ja emmanud üksteist taevasinas.

Ma ei tea, millal Marie märkas, et ma olen kirikust lahkunud – sest ma ei olnud enam kirikus – , kas see oli jumalateenistuse ajal, kui ta korraks ringi keeras, et mind pilguga otsida, ja leidis äkitselt eest vaid tühja koha seal marmorsammaste vahel, kus ma veel mõni hetk varem olin seisnud, vahetult rabava, ebanormaalse tühjuse, külma, tumma, äreva tühjuse – või märkas ta mu puudumist alles hiljem, kui kirikuuksed missa lõppedes taas avati ja valgus tulvas kirikusse, päikesevalgus voogas laia lainena hämarasse ruumi ja ujutas üle kiriku viirulise marmorpõranda. Võimalik, et ta hakkas mu puudumise pärast muret tundma alles siis, kui nägi, et ma ei tule tema juurde kirstu kõrvale, kui teised missalised kirikuesisel väljakul laiali pudenesid, või veelgi hiljem, alles siis, kui ta kirikus käärkambri trepil kaastundeavaldusi vastu võttis, vaevu kuulates teda embama tulnud inimeste lohutussõnu ja otsides meeleheitliku pilguga üle nende õlgade mind, aga ta ei leidnud mind kirikus, ja kallistas siis pikalt, tugevalt Mauriziot, ainsat, kes teda armastas ja mõistis.

Marie oli läinud surnuaiale jala, talutades mära ratsmeidpidi enda kõrval, preester ja valges albas kooripoiss olid teda saatnud. Hobune laskis vaguralt juhtida end läbi Portoferraio tänavate, sõõrmed niisked, kõrvad liikumas, erksad ja valvel. Surnuaed oli linnast kahe kilomeetri kaugusel, kõrgemal mäenõlval, see oli külakalmistu, kus polnud rohkem kui paarkümmend hauda. See paiknes kaljutee ääres järsu teekäänaku taga, sissepääsu ees oli roostes raudvärav, mille raskelt käivad tiivad olid valla, matusebüroo mehed olid need lahti teinud ja ootasid matuserongi surnuaiamüüri ees. Nad ootasid seal kolmekesi vaikuses, seljas tuhmhallid ülikonnad, sinised triiksärgid, mustad lipsud ees, ühel vanemal töötajal oli peas hall vormimüts, millel ilutsesid matusebüroo nime kuldsed põimunud esitähed, ja kaks nooremat, päikeseprillid ees, sõnatud, tõsised, triiksärgi ülemine nööp lahti ja lips lõdvemale lastud, kes vaatasid pealt, kuidas matuseauto väravast sisse tagurdamisel vaevaliselt manööverdas ja kuidas selle rattad kruusas pöörlesid, et läbida veel viimased meetrid kiviklibust mäenõlvakut. Juht oli pea aknast välja pistnud ja teised töötajad juhendasid teda nappide viibetega. Matuseauto sõitis tagasikäigul mööda surnuaia ainsat teed ja aeglustas avatud hauale lähenedes, näis korraks kõiges pikkuses jõnksatavat, kere hõõgumas soojas õhus, ning jäi lõpuks seisma majesteetliku ja ebaproportsionaalsena, pikk must limusiin, mis hiilgas küpresside all tüüne mere taustal. Marie, kes polnud veel surnuaeda sisenenud, ilmus korraga künkaharjal nähtavale, tuli maantee suunast, punane ämber käes. Marie oli enne surnuaeda sisenemist mära ühe teeäärse puu külge kinnitanud. Ta oli mäenõlvast alla läinud ja hobusega läbi makja ekselnud, kriipides reisi ja käsivarsi sealt läbi tungides, oli sidunud nii hästi-kurjasti, kui sai, ratsmed ja oheliku ühe metsiku oliivipuu ümber, oli siis tuldud teed tagasi läinud ja surnuaialt ämbri võtnud, selle surnuaiamüüri külge kinnitatud kraanist vett täis lasknud. Siis oli ta ämbriga tagasi hobuse juurde läinud, talle juua andnud, otse ämbrist – hobune larpis aplalt juua -, et looma janu kustutada.

Napp tosinkond inimest olid surnuaial kohal, kui matusebüroo töötajad kirstu matuseautost välja tõstsid. Nad vinnasid selle ettevaatlikult õlgadele ja asetasid valmiskaevatud hauaaugu kohale. Surnuaiamüüri taga, teiselpool vaikivat küpresside rida, paistis meri, määratu suur ja sinine, siin-seal mõni üksik valendav puri ja vahused viirud, mille lõbusõidulaevad oma kiilus merre lõikasid, justkui üürikesed haavad mere ihus. Preester seisis üksinda haua ees, roheline stoola kaela ümber, ütles viimased jumalagajätusõnad enne kirstu hauda langetamist. Marie astus aeglaselt lähemale ja puudutas veel viimast korda kirstu, katsus seda peopesaga, tundis sõrmede all lakitud puidu siledat puudutust. Siis astusid matusebüroo mehed ligi ja kirst kadus igaveseks tema silmist.

Marie läks eemale, ta oli üksi. Võib-olla oli ta palunud Mauriziol hobuse tagasi Rivercinasse viia, või oli ta selle ülesande kellelegi teisele usaldanud, aga surnuaiast tuli ta tagasi üksi ja jalgsi. Ta kõndis päikesepaistes kuutõbisel sammul mööda väikest rannaäärset teerada linna poole, silmad udused, ta oli nüüd palju kurvem, nüüd, kui polnud enam tarvis matuseasju korraldada, polnud vaja midagi otsustada, kui ta ei pidanud midagi tegema ega kuhugi minema. Kindlasti ei andnud ta veel endale aru, aga tohutu ja mõistetamatu valu, mis paiskab ta praegu tühjusesse, passiivsusesse ja masendusse, hakkas tasapisi moonduma mingiks ebamääraseks ärevuseks, mille fookuses oli minu puudumine. Tema mõtted koondusid minu kadumisele missalt, püüdsid seda seletada ja mõista, leida sellele põhjendusi, et pääseda oma valu tõelistest põhjustest. Tema hingevalu süüdlaseks sain mina, kes ma piinasin teda ka siis, kui ma midagi ei teinud – minu paljas kohalolek tekitas talle kannatust, ja minu puudumine veel enam -, mina, kes ma polnud kohal, kui ta mind vajanud oli, kes ma polnud Pariisis, kui ta oli oma isa surma teate saanud, ega Elba saarel, kui ta sinna jõudes oli pidanud üksi korda ajama kõik praktilised matuseküsimused, ja kes ma, olles lõpuks täna hommikul kirikusse ilmunud, olin sedamaid sealt kadunud, enne kui oleksin jõudnud temaga rääkida, mõne sõnagi vahetada, teda tervituseks suudelda, teda oma käte vahele suruda ja jagada tema valu, kes ma jätsin ta oma juuresolekust ilma selsamal hetkel, kui olin seda lubanud, selles mulle nii omases brutaalses tunnete polaarsuses.

Marie oli jõudnud Portoferraiosse ja kõndis läbi inimtühja linna sadama poole. Ta kõndis sihitult, ta ei teadnud, kuhu õieti, läks ebatasastel sillutuskividel komistades tänavaid pidi alla ja märkas võreaedade taga majaesistes tillukestes mere poole vaatavates aedades lilli, bugenvilleaid, oleandreid, tokkroose. Tänavad olid tühjad, siis-seal mõni üksik kontseptuaalne valge T mustal taustal, mõistetamatu ja hingelõikav, suletud tubakapoe sildil. Marie oli lootnud, et ta leiab mu kohe, et ma istun mõne purskkaevu jalamil või kirikutrepil, ilmun tema ette mõnel tänavakäänakul, siis oli ta mu otsimisest loobunud, oli jäänud selle ärevusega südames, ebamäärase, raske, rõhuva, ajapikku aina kohuva ärevusega, kuni küsis endal täielikus peataolekus, kas ta oli mind üldse kirikus näinud, kas olin see üldse mina, keda ta täna hommikul kiriku marmorsammaste vahel oli silmanud, või ehk oli ta näinud seda, mida tahtis näha, oli näinud vaid viirastust, ja et tegelikult olin ma ikka veel Hiinas, või teel tagasi, ja olin Elba saarel vaid mõtetes.

Jälle asus Marie mind palavikuliselt otsima, seisatas baariakende ees ja puuris, kätega silmi päikese eest kaitstes, pilgu hämarusse, et näha, kas ma olen ehk seal sees. Läks siis jälle edasi, kõndis läbi hoovide ja tühje kaste ja mädaseid juurvilju täis turuplatside, kus nüüd peremehitsesid tuvid ja kassid. Minu puudumine oli talle veel üks lisanduv haav, nähtamatu valu, haaramatu äng, lõputuna sees keerlev ärevus. Ta kõndis edasi ja jälle tuldud teed tagasi, uitas üle päikesepaisteliste väljakute, jaburad mõtted käisid tal peast läbi, ta mõtles kadumisest ja hirmust ja surmast, ja lubas üleerutuses, et kui ta mind vähem kui tunni aja sees üles leiab, astub ta kuhugi kirikusse sisse ja veenab preestrit,  et see valju kellamänguga meie taaskohtumist pühitseks.

Marie`l oli palav, tal oli janu, ta astus baaridesse sisse ja jõi seal leti ääres ekspressot, ta jõi, pilk hägune, mõnikord lõpuni ka leigevõitu vee, mida kohvi kõrvale serveeriti. Ta polnud juba kaks päeva midagi söönud, ta oli võimetu midagi alla neelama midagi peale jäätise, ta tellis endale jäätise jäätise järel, mis kustutasid tema janu ja tekitasid uut. Ta kutsus baarmeni ukse kõrval trooniva suure lahtritega jäätisekasti juurde ja asus pikalt valima, näidates näpuga üht või teist jäätisesorti, kõhkles lõputu aja, muutis meelt, kui baarmen oli juba jäätisepalli vahvlisse asetanud, laskis ta selle välja võtta ja teise sordiga asendada, palus maasika asemel pistaatsiat, mõtles siis uuesti ringi, ega teadnud enam isegi, alustas vestlust baarmeniga (e la stracciatella, è buona la stracciatella?), kes ootas, kulp käes (tal oli lausa inglikannatus), küsis lõpuks baarmenilt nõu, kuid ei võtnud seda kuulda, olles niiviisi korraks tema ise, võimatu, kordumatu, vastupandamatu.

Marie tuli kohvikust välja ja sõi oma jäätise lõpuni, see sulas päikese käes ja sulas ta randmetele, sundides teda seisatama, et torbikut kallutada ja selle äärt limpsides tilkumist piirata. Mõned aastad tagasi oli Marie loonud kleidikollektsiooni sorbettjäätistest, mis voolasid mööda mannekeenide kehasid ja segunesid nende ihul peenete, tubakablondide ja vanaroosade niredena. Sellest efemeersest kollektsioonist oli saanud üks tema emblemaatilisemaid teoseid, kevad-suvi Arcimboldo laadis, jäätised, sorbetid, granita`d, frulato`d ja frapeed sulasid modellide paljal ihul, valgusid nende õlgadelt ja niuetelt alla, ajasid neil ihu kananahale ja rinnanibud külmast kikki. Marie oli ühendanud alasti ihud ja nähtamatud kangad, oli kasutanud vaheldumisi koostisaineid ja kangasorte, suhkrut, piima, jahu ja siirupit, pisut musliini, väheke läbipaistvat siidi, kuldniiti ja gaaskangast, et sorbetid kehal püsiksid, kõik see oli üks värvide ja ihutoonide pillerkaar, mango, sidrun, mandariin, virsik, melon, mille lõpuks tulid verevamad ja äikeselisemad toonid, mis kandsid endas suvelõpunukrust, traagilised sorbetid, tumedad ja loojanguvärvilised, violetsed ja mustad, mustsõstar, põldmari ja mustikas.

Lõpuks jõudis Marie vanasse sadamasse, astus järsult väikese katusealuse passaaži varjust valusasse päevaheledusse, mis sadama sillutusplaatidelt vastu peegeldus (ta tahtis päikeseprillid ette panna, kuid sai siis aru, et tal olid need juba ees). Pimestavas valguses silmi pilgutades hakkas ta mööda kaid astuma. Mõned jahid olid päikeses, sildapidi pontooni külge kinnitatud punavalgete poide vahel, mis sadamaala piirasid. Ta seisatas, et vaadata üht tüüpi, kes end oma laeval kastmisvoolikust dušitas, kogukas ja karvane mustade aluspükste väel kuju, kes seebitas rõõmsalt oma karvast keret ja pükstealust. Tema naine võttis tema vastas laevatekil päikest, lamas liikumatult nagu marmorkuju, üks jalg põlvest kõverdatud ja käsi päikese kaitseks silmade ees, kõhnunud, vanaldane, aga noorusliku välimusega naine, kelle keha pingestatud plastikas ja sulava vahakuju liikumatuses mõjus nagu hüperrealistlik kunstiteos. Marie vaatas neid korraks ja läks siis edasi. Vanas sadamas oli natuke rohkem elu, kohvikud olid avatud, valgest kangast päikesevarjud terrasside kohal välja tõmmatud, siin-seal mõned turistid, kes sõid pokaalidest jäätist, mida kaunistasid kahvatust volditust paberist päikesevarjud. Suveniiripoekesed olid lahti, seal müüdi ujumislesti ja -maske, mitmevärvilisi rannalinu. Marie oli jõudnud kaldapealse lõppu, umbteele, mis suubub Linguella arheoloogiamuuseumi ette. Ta võttis aeglaselt päikeseprillid eest ja tegi ringi enda ümber, otsides mind silmadega. Aga kus ma olin?

Püsiviide Lisa kommentaar

Bronka Nowicka

17. juuli 2017 at 11:19 e.l. (Bronka Nowicka)

Bronka Nowicka (snd 1974) debüütraamat “Anda kivile süüa” (Nakarmić kamień, 2015) koosneb 44 proosalaastust või filosoofilisest mõtisklusest. Ja tegemist oli väga tugeva debüüdiga – see tõi Bronka Nowickale 2016. aastal Poola kõrgeima kirjandusauhinna Nike. Eesti keeles ilmub raamat Hendrik Lindepuu Kirjastuses aprillis 2017.

Raamatu kohta on Bronka öelnud järgmist: “Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elus. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat.” Raamatul “Anda kivile süüa” on tugev filosoofiline sõnum – maailma täielik tunnetamine on inimese jaoks võimatu. Raamatu lakoonilised, aga samas lausa pilte silme ette manavate kujunditega proosalaastud on kui kalliskivid, mille teravad servad võivad hinge marraskile kriipida – just see maailma täieliku tunnetamise võimatus toob igapäevaste toimetuste kirjeldusse traagilise noodi. Kriitikud on leidnud Bronka Nowicka keelekasutuses mõningaid ühisjooni Bruno Schulzi kujundiküllase proosaga (eesti keeles jutukogu “Kaneelipoed”, LR 2014).

Bronka Nowicka on lõpetanud Łódźi filmikooli ja Krakowi Kaunite Kunstide Akadeemia maalikunsti erialal. Tema filmietüüdid on võitnud rahvusvahelisi auhindu, ta on lavastanud mitmes teatris. Kunstivaldkonnas on ta tegelenud uue meedia (video, fotograafia) väljendusvahenditega.

Bronka Nowicka:

Kui ma olin laps, siis ei võtnud ma sõnu “seitsme maa ja seitsme mere taga” kui jutustuse prelüüdiumi, algava muinasjutu fraasi. See tähendas mulle geograafilisi asju: need määratlesid olemasolevaid maid, kivisid ja vett, mille taga oli saladuslik, aga reaalne maailm. Ma mõtlesin siis: “Piisab, kui on maakaart, väsimatud jalad ja aega, et sinna jõuda; ükskord teen ma selle teoks.” Nüüd ma tean juba, et sõnad “seisme maa ja seitsme mere taga” võivad tähendada hoopis teistsuguseid vahemaid. Teise inimeseni võib olla kauge maa, ehkki ta seisab su kõrval. Iseenda mõistmiseni on pikem tee kui seitsme maa ja mere taha. Samuti asjade olemuse mõistmiseni. Ent siiski usun, et selleni võib jõuda – isegi ilma maakaardita ja väsimatute jalgadeta.

Katkeid: Bronka Nowicka „Anda kivile süüa”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2017, tlk H. Lindepuu, lk 10, 13, 18, 33, 38, 43, 44, 48, 49.

Teelusikas

Surnud teevad tee magusaks vaid siis, kui pistame neile pihku lusika ja liigutame seda ise klaasis ringi. Suhkrukristallid kujutavad endast justkui tornaadot, tuulispea paneb teelehed karussellina tiirlema. Need keerlevad ikka veel, kui alustassile pandud lusikad on juba jahtunud.
Olgu liikumine. Las sipelgas põgeneb mööda laudlina, tassides koogipuru. Me vajame herilasi laua kohale. Las miski sumiseb, et lõhkuda selle stseeni vaikust, kui surnud ei ole veel ilmunud meie kõnesse, mille kleebime nende jaoks kokku säilinud sõnadest, mis on õhukesed kui sigaretipaber. Enne kui poeme nende selja taha ja hakkame nende eest rääkima, kujutades ette, et nad liigutavad suud. Pärast tõstame taldrikule nende sõrmed, murrame teeküpsiseid, korjame puru kokku suus märjaks tehtud sõrmeotsaga. Lõpuks, väsinud marionettide raskusest, tõstame nende käed põlvele, andes mõista, et siinkohal lõpeb nii õhtuoode kui meenutamine.
Surnud ei pane end ise riidesse. Me teeme seda nende eest. Nii on ka kammimise, habemeajamise, juuksenõela pistmisega soengusse ja mansetinööpide kinnipanemisega. Ahjukütmisega ja vilistava teekannu pliidile panekuga.
Neil tuleb kingad ära viksida. Nende eest postmarke süljega niisutada ja saata kirju, mis ei ole meile määratud. Meistki peavad nad mõtlema meie endi mõtetega.
Vahel juhtub, et nad istuvad palava päikese all, kindad käes ja villastes mütsides. Või siis lumemütsides – kinnijäätunud jõe ääres, kuhu me nad möödunud kevadel unustasime.
Laps jätab vanaisa teeklaasi äärde. Homme tuleb vanaisa jälle tee sisse suhkrut panema. Ja aina uuesti, kuni kogu maailma suhkur saab otsa.

Nööbid

Vanaema hoiab oma ema toas, mille uksest on alles ainult alumine pool. Ülemise lõikas ta ära, et näha, mida tema ema teeb. Alumise poole koos lukuga jättis alles. Keerab võtit lukuaugus, pistab võtme rinnahoidja vahele. Ei anna seda kellelegi. Mõni päästab selle nuhtluse veel maja peale.
Möödunud nädalal lasi vanaema ta korraks silmist: vaarema lõikus kardinad ribadeks, pistis tükksuhkrukoti ahju. Mõtles, et see on süsi – mõlemad ju kõvad. Pööras kapi pahupidi: otsis oma koolivormi põlle. Tahtis kooli minna. Ta on üheksakümneaastane, ei mäleta oma nime, aga koolipõlle, mis selja pealt risti käis, seda loomulikult. Kui teda luku taga ei hoia, keerab kõik pea peale.
„Kuidagi liiga vaikne oled, mamma,” hõikab vanaema ukseavasse. „Ma sittusin end täis,” vupsab pea pooliku ukse kohale.
„Pead ootama.”
Vanaema ei jäta kõike kus seda ja teist. Ei lase liha kõrbema. Kui katuse all on hullumaja, siis peab ülejäänu olema normaalne. Korralik lõunasöök kuulub selle ülejäänu hulka.
Kööki lendab kampsun. Selle järel seelik, kombinee, rinnahoidja.
„Vabandust, kas proua võiks kutsuda minu tütre? Sest ma seisan siin ihualasti.”
„Ma kohe tulen, mina olengi ju sinu tütar.”
„Ei ole. Minu tütrel on mustad juuksed ja ta on kõhn kui piitsavars. Vaat selline,” ilmuvad ukse kohale sõrmed, mis võtavad pihtide vahele sentimeetri õhku. „Sina oled hallipäine ja paks.”
Vanaema paneb oma emale mähkmeid. Kinnitused krõpsuvad kinni.
„Ma suren ära, kui sa mulle hästi maksad,” ütleb igivana imik.
Vanaema toob kotikesega nööpe. Ta puistab need põrandale.
„Kas piisab?”
„Kust ma tean? Ma pean üle lugema.”
Ma istun vaaremaga põrandal. Loeme sõrmedel nööpe üle.
„Kas sa oled näinud kunagi nii palju raha?” küsib ta.
Kui ta ei märka, torkan nööpe kingade sisse, särgi alla, pistan need suhu ja neelan alla. Olgu neid vähem. Et ei jätkuks surma jaoks.

Nõelapadi

Laps muretseb, sest ta ei oska kivile süüa anda. Mitte sellepärast, et ta ei leia kivi suud. Laps teab, et kivi on tervenisti suu. Ta ei tea, mida kivile pakkuda, et see tahaks süüa.
Ta läheb kööki küsima pragunenud alustassi, millelt kass jõi. Sikutab põllest, korra, teisegi, nii püüab ta ema tähelepanu köita. Korraks õnnestub – ema jätab lihalõikamise. Laps osutab alustassile, ta on tervenisti üks suur palve.
„Võta aga.”
Ema hakkab uuesti noaga takti lööma. Kaks neljandikku taktimõõdus.
„Ära endal sellega käsi katki tee.”
Laps teeb seda, enne kui on jõudnud üle köögiläve. Liiga tugevasti vajutab pöidla alustassi serva vastu. Veri koguneb tassi alustassile.
Nüüd toob laps kivi. Nii õrnalt on ta kandnud üksnes linnupoegi. Kükitab ja asetab kivi alustassi servale. Lükkab õrnalt, nagu pimedat looma, et see läheks sinna, kus on veri. See keerleb ja tardub. Ei liigu.
Laps küsib siis nõelapatja. Mis kunagi oli nõelapadi, aga nüüd vedeleb tühja ja läbitorgatuna, see pole enam kellegi padi. Öösel, kui on pime, paneb laps kivi selle peale. Annab kivile saiakääru. Ise heidab kõrvale. Ootab.
Valge ja pehme sai on ainus asi, mis helendab. Laps teab, kusagilt ta teab, et öö on raske, see rõhub igat asja: kivisütt ämbris, niiti ja silmalaugu. Ööl on kaalud. Saiakäär helendab endiselt muutumatult.
Laps ei saa uinuda. Ta kardab, et ei märka, kui kivi ära sureb. Ja siis võtab ta surnu kätte, räägib surnuga, lamab voodis koos surnuga. Ta kardab, et kivi sureb, sest see ei söö midagi.
„Ema?”
Ei tohi äratada ema, kelle peale on öö pannud oma kaalukeeled.

Padjapüür

Pooleks lõigatud ukse taga oli kahtlaselt vaikne, kuni kottade kolinal tuli vaarema kööki ja teatas laua taga istujatele, et ta just sünnitas. Keegi oli ukse lahti keeranud. Ta tuli, tiss särgi peal ja rinna vastu oli surutud padjapüürist tehtud nutsak. Kõik tõstsid pilgu taldrikutelt ja heitsid pilgu vastsündinule, kellel juhuse tahtel olid nööbid silmadeks. Vaarema sihtis tissinibuga veidi madalamale, sinna, kus inimesel on suu.
Ta istus laua äärde nagu madonna, keda peaks üle kuldama või siis vähemalt tervitama. Kõigil olid suud lukus. Vaarema hakkas nutma – kiiresti ja pisarateta.
Kõik aktsepteerisid vaarema untsuläinud last, ehkki ta ei tahtnud öelda, kellega ta selle sai. Esmalt kinnitas, et oma mehega.
„Ta on ju surnud, ema,” ütles vanaema.
„Mis siis sellest?” sai vaarema kurjaks, aga ta teadis, et kui tütar koputab meelekohale, siis tuleb öelda midagi täiesti uut, kui enne. „Siis sinu mehega.”
„Tema on ju ka surnud.”
„Siis sellega siin,” oli ta vihane nagu ikka siis, kui asjad ei läinud tema plaanide kohaselt, ja osutas lapselapse roomavale pojale.
Kui vaarema enam rinnaga ei toitnud, siis tegi ta oma lapsele piima vette segatud jahust, ise selle juurde midagi üminal ja omas keeles lauldes.
„Äiuta nüüd sina,” ütles ta kellelgi meist, kui tundis, et peab kuhugi minema, ehkki ta ei teadnud, kuhu ja milleks. See keegi äiutas siis kuulekalt määrdunud nutsakut ega lakanud seda tegemast ka siis, kui vaarema teda ei näinud.

Aiavärav

„Lähme,” ütles vaarema, aga ei võtnud mul käest kinni, üksnes ulatas oma käe nagu mingi sooja instrumendi pimedate juhtimiseks. Vaevu jõudsin oma sõrmed põimida ümber tema käe, kui tema käsi muutus täiskasvanu omaks ja nüüd oli minu pihk tema sõrmede haardes. Ma pigistasin neid ja lasin siis haaret lõdvemaks. Tema sõrmed vastasid samaga. Koputasin pöidlaga tema käeservale, tema koputas samamoodi vastu. Kui vaaremas veel miski mind mäletas, oli see just käsi, kuhu voolasid rikkumata mälestused. Ülejäänud, mis oli jäänud pähe, suitsesid välja peas olevate pragude kaudu ja tuul sasis midagi enamat kui juukseid. Endiselt musti.
Kui meie käed rääkisid, läksime vaikides läbi aia. Nii aeglaselt, et pilved meie kohal olid väga kiired. Me läksime läbi rohu ja meie vildist sussid said märjaks. Ja siis korjasid sussininad liiva aiaväravani viivalt teerajalt. Vaatasime tänavale, seal olid inimesed. Värav läks lahti ja astusime sammu väljapoole kodu. Üksnes ühe sammu, sest meil ei olnud maailmas kõndimise jalanõusid. Siis vaarema käele tuli meelde minu pea, ta pani oma käe minu pea peale ja see jäi sinna kauaks.

Foto

Ema jalalabad on kui pärmisaiad, millesse lõikuvad sandaalirihmad. Mööda maad pageb nende juurest vari, ülalpool on jalad kui taignarullid. Ema käsi on kui plüüskaru – lühike ja otsast ümar, emal on kellestki jäänud liiga suur müts ja mantel põlvini. Ema on sellel fotol laps.
Ema taga on maja, kus ta sündis. Üks seitsmest aknast on lahti, tuul on sellest kardina välja sikutanud. Käekõrval oleva ema ees on aed. Teeraja mõlemal pool tärkab rohi, teine või kolmas pärast sõda. Naine, kes hoiab emal käest, on vana. Hoiab käega kampsunit kinni sealt, kus ei ole nööpe. Tema vasak jalg on astumiseks üles tõstetud, nii nagu minu ema pärmisaialik jalg.
Hetke pärast lendavad kampsuni hõlmad laiali. Hetke pärast naaseb kardin akna ette. Ema teeb veel paar sammu ja astub aeda, mis on koltuva paberi piiridest väljas.

Kaev

„Tule siia. Mis sul seal on? Näita. Sülita see välja.” Isa ütleb sulle: „Sülita välja. Kes?” Huul koos põsenahaga on igemetest kaugele tõmmatud. „Kes?” Ülespoole sikutatud. „Kes kannab?” Ülespoole tõmmatud. „Kes neetud?” Sõrm kaalub suu lahti, hõõrub, kisub välja. „Kes suus kannab?” Kisub minult, mis on minu oma. „Kes kannab suus kivi?”
Löök. Silme eest läheb mustaks. Veri on elektri maitsega – ma tean, sest olen keelega katsunud patareid. Ainult et veri on soe, aga vool külm.
Kasvuhoones on palav, on tunda tomatite lõhna, nii lõhnab punane värv. Kollane lõhnab samamoodi, aga roheline üldse mitte.
„Ära löö.”
Isal on ilus suu. Suur. Südamekujuline, justkui joonistatud. Suu venib kõrvuni, süda kaob – isa naeratab. Hoiab kivi peos. Tume ja kõva, kõvem kui keele all, kus imas mind endasse.
Ma sirutan käe.
„See on minu oma.”
Sõrmed katavad kaanena kivi. Enam mitte minu. Nüüd on kivi temal.
„Anna tagasi.”
Ta ei anna. Me lähme kasvuhoonest välja. Ta kannab mind. Ma olen kantud. Ta läheb kaevu poole. Milleks sinna?
„Ei, ei.”
Aga läheb ikka.
„Palun.”
Juba ongi ta kaevu ääres.
„Palun, ei.”
Ta sirutab käe kaevu kohale.
„Ma palun, ei.”
Ta laseb kivil kukkuda. Kaev neelab selle.
Pesa on tühi. Keele all olev pime ja niiske kivi pesa. Midagi ei ilmu vee pinnale. Kivi ei räägi. Ta ei räägi, lebades vees. See on võimatu, kuni vesi ei muutu pilveks. Mitte enne ilmatumat aega. Siis leiab laps oma kivi üles.

Kohver

Vaarema tahtis iga päev õue samal kellaajal.
„Nagu koer,” öeldi. „Tema järgi võib kella õigeks panna, ehkki ta ise ei tunne enam ammu kella.”
Ta lasti õue, aga enne pandi aiavärav haaki.
„Las võtab värsket õhtu.”
Ta läks välja pappkohvriga, kingades, mida enam lappida ei tasunud. Kingad ja vaarema nägu olid samast nahast.
„Kuhu sa jälle minemas oled, ema?” küsis ühel päeval tema tütar.
„Teise ilma.”
Aias ei saanud ta kaugele minna, seega jäi ta seisma ja algas pikk ootamine, mis on inimestele tuttav peatustest ja perroonidelt. Võib-olla vaarema mõtles, et surm on nagu rong või buss, mis lõpuks tuleb, isegi kui on aastaid hiljaks jäänud.
Kui vaarema kuulis kaugelt rongivilet, siis pööras ta pea selle suunas, pigistas kõvemini kohvrisanga ja astus paar sammu tagasi, olematutest rööbastest kaugemale muru peale. Ta vaatas lilli, mille iga hetk võis vedur maha niita. Juba lainetasid. Üksteise järel pagesid nendelt liblikad. Kui rong ikkagi aeda ei sõitnud, lükkas vaarema ärasõidu järgmisele päevale.
„Nii sageli tõusid surma kohtama, aga surid istudes,” ütles vanaema, kui leidis oma ema toolilt surnuna. Tal oli pea üle toolileeni rippu, suu pärani lahti, justkui oleks tahtnud kogu kehaga teha sellest maailmast veel viimast pilti.

Nahk

Ühel päeval tõmbas isa selga tõelise naha, mis oli õmmeldud mõõtude järgi.
See ei olnud nii roosa kui eelmine, aga paksem. Ta hankis endale ka kollased hambad ja kannad. Ta istus maas ja rääkis. Esmalt ainult loomadele. Algul olid need väikesed elukad, nagu ämblikud ja ööliblikad. Mõne aja pärast ei häbenenud ta enam rääkida lindude ja krantside seltsis. Seejärel laste juuresolekul. Lõpuks rääkis isa iseendaga juba kõigi juures. Seisis peegli ees ja vaatas sellesse kui aknasse. Keegi ei tea, mida ta seal nägi, aga ta ise tahtis selles asjas konsulteerida Jumalaga.
Ta koputas vastu lauda.
„Kes seal on?” küsis ta.
„Issand Jumal,” vastas ta ise, justkui üksnes sõna oleks võinud tuua Jumala kööki. Ta proovis Jumalale ka helistada, aga Jumal ei võtnud toru.
Isa ütles mulle:
„Kui ma olin väike poiss, ma nägin saatanat. Tal oli must kaabu.”
Veel ütles ta: „Neile meeldivad vaid koerad.”
See on kõik, mida isa mulle ütles. Ülejäänud asjad jättis ta enda teada.

Püsiviide Lisa kommentaar

Helena Läks

20. juuni 2017 at 9:00 e.l. (Helena Läks) ()

Helena Läks (1987) on eesti luuletaja, toimetaja ja kirjastaja.
Õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja usuteadust.
Debüütkogu “helena läks”, mis ilmus 2010. aasta lõpul, arvati 2010. aasta Eesti 25 kauneima raamatu sekka ning kuulus ka 2011. aasta Betti Alveri luulepreemia nominentide hulka. See on tugevalt eksperimenteeriv ja paljude kriitikute arvates ka mässumeelne raamat, mis paigutas Läksi “vihaste noorte naisluuletajate” sekka. Läksilt on ilmunud luulevalikuid Müürilehes, Värskes Rõhus, Vikerkaares ja Loomingus, lisaks intervjuusid, artikleid, muusika- ja kirjanduskriitikat.
Alates 2015. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige.
2017. aastal pälvis Värske Rõhu kirjanduspreemia luule kategoorias luuletsükli “yo autor so marginaalne” eest.

Luuletusi kogudest:
„helena läks”, Verb 2010, lk 10, 12, 14, 16, 28, 33.
Korrosioonikihk, Verb 2014, lk 11, 17, 31.

sex is on!

deliktiline üldvastutus aheneb allikaiseloomulikus riskisfääris
zavoodi kriimilmelises soditsoonis on kõik nii marlboro ja
ploomisiider

kui lotman oleks lumelaudur me langeksime ühes emolumehelvestega
kirjastuse ahtakesse semiosfääri
kultuuripärandit tradeerimata

raseerimata põsed vastu krohvist kimbatust
me oleme nii sametiselt saamatud
otsekui sokrates oma mustade silmaalustega oleks mänginud
käsipalli golfiklubis

pöördu kellegi poole!
aga teeme nii, et see ei oleks (:) kivisildnik
hõbepaber rinnahoidja vahel ajab lümfinümfid jooma

zavood pool kaheksa
sex is on!

ex nihilo

muudkui kummuli kaheksasse saavad veeretet
minaolensitapeakonstateeringud
kui aeg saab õigeks ei muutu miskit
vaid ostan uue sulgboa mille ebemed satuvad su ninasõõrmeisse
just siis kui pead kõnet viimseile püstiseisjaile

liiklus on aeglane ka neile kes oskavad sooritada
en passanti erootikamalelaual
kas ülemäära palju küsit vastutulek suureillusioonitaidjamehelt

üksteist meest istuvad parsil
keegi käratab valjuhääldist:
kasi välja

üks jääb alles ülejäänud lähevad heina kaarutama
kelle tahe on vabam
tekib küsimus

kas puänt on alati vägistatud suurest innust luua lõpetatus
meie soiste sumpamiste kurdmäestikel

kui toon tuletikud ehk siis vaibub kihk toota rinnapiima
sellest mis ei ole teaduslikult tõestet veel

ei
vaid tulelõõmas vastne kodutus

Oled roninud Joosua puu otsa
Lõdvestu
Puhka

vaheta keha nyyd

Just äsja tulid läbi Kõrkjamere ja oksendasid välja kaks
miljonit millimallikat
sest ka sulle läks vett suhu
öeldagu mis tahes
Ja su paljunäinud silmi ürasid valguskiired, mis peegeldusid
kuldvasika üüratult tagumikult
Ja manna, see manna…
nad ei saanud kunagi küll,
ega ju?

vaheta keha nyyd

Sa tunned vajadust oma habet sügada
Oh,
kui nad vaid teaks, see pole pooltki nii pikk kui t-särkidel, kus nad sind
kujutavad
ja sulle ei meeldi valge värv
Sulle ei meeldi imelikud hõlstid
Sulle ei meeldi, et sind peetakse flegmaatiliseks tüübiks
sandaalides
Ja sulle ei meeldi viiruk ja mürr

INRI

INRI

INRI

INRI

kohtume paradiisis,
puhka nüüd

mjöllnir

mulle meeldib rongiga sõita
kui ei istu mu kõrval ulmeliselt purjus kõõksuvat dressides
meest
kui ei istu vastasistmel mulle ja kõõksuvat meest stiilsete
mustade kohvrite tagant piidlevaid kaht rootsi naist
mingis kokkuleppelises koledaksminekueas
püüdlemises lugeda minust ja kõõksuvast mehest välja vist
mõnd eesti ühiskonna aksioomi(?)

see mees on nii nõme
ausõna
kuid tal on iggy popi t-särk ja ta lõhnab nagu mannapuder

hommikune ja moosiga

ma mõtlen et see mees on ikkagi oma
need skandinaavlased ei lõhnaks ealeski mannapudruselt
ja ma mõtlen kas mul peaks olema häbi
patsutades mõtteliselt õlale minu taustsüsteemi jagavat jobu
paisates mõtteliselt ümber nende kauge külma pilguga
naiste kohvrid

üks neist
naeratab mulle
ütleb lingua puras et ta on norrast ja kõik kohvrid
need on täis joonistustarbeid narva lastekodulastele
nad teevad sõbrannaga heategevust
muidugi ei formuleeri ta charity
ja nüüd annab
uh üks koledaksminekueas daamidest mulle tahvli norra
šokolaadi ja ma loodan et ma selle kätte lämbun

nägin öösel unes et vihkasin kõiki oma sõpru
ja siis sõid suurte mütsidega vampiirid nad kõik ära
täna kohtasin üht sõpradest
mul oli tema ees väga häbi oma alateadvuse pärast

bussisõit on mulle alati laastav ja sestap piilun aknast
harilikult mahemõrvarlikul pilgul välja
a kui välismaa turistibuss mööda sõidab (50-0 kmmhaa) teen
teen ikka korraks naerunäo pähe
ei taha asja eest teist takka eestlaste mainet rikkuda

pärast seksi loen viplala lugusid ja muumitrolle sest
tõenäoliselt jäin rasedaks ja parem on juba aegsasti
ettelugemisskilli süvendama hakata

ma pole enam viis nädalat oma toast väljas käinud
sest mul on siin päris palju igaksjuhuksasju mida pole
esialgu veel vaja läinud
aga mis on praegu blokeerinud mu tee ukseni
ma arvan et nii on hea sest ma püsin kodus ja hädadest eemal
mu süda on kerge

aga igaks juhuks kui juhtute mu majast mööduma
vaadake kas välisuks on ikka kinni
ma ei taha et keegi millestki valesti aru saaks

ärkan vanaema kõrval tema sängis seinapool
kare tapeet vastu kõhtu
tulin siia nagu hale jõmpsikas ma pagesin oma voodist sest
pöetud peaga silmadeta poiss tahtis mind ära lämmatada

vaatan magavat vanaema ja rahunen juba
kui tunnen kellegi külma nimetissõrme oma kõrva taga ja siis
näen tühje silmakoopaid

ärkan voodis üksi
padi on põrandal
tekk ka
selsamal päeval teel raamatukokku näen eemal sind
oled juuksed maha püganud ja silmakoobastes virvendab rõõm
minutaolekust

Luuletusi kogust Korrosioonikihk

LOHISTAB MÄHIB VAKATAB

öised algavad lumesajud on nii harvad kui neid kogeda
teispool ahjusooja tagasi peegeldavat akent
võiks öelda
sa sammud oma õhetavate põskede valgel
tihedas lumesajus ja tunned kuidas hing sus
jälle värahtab sest kedagi teist ei ole tänaval
sina oled seal ainsana
ainsana iseendas lumiselt tõeliselt
sinu sammudes on kogu närbunud looduse viimane
väärikus
ükskõik kaua sa sel teel oled olnud ja mida sa
päevapoliitikast arvad
alati on viimaks kusagil üks uks mille avad
enne mida ehk seisatad või teed trepil suitsu ja mõtled
et hommikul ärgates katab kogu su nkodutänavat paks lumi
millele keegi sulle tundmatu esimesed jäljed lohistab
võiks öelda
sa astud uksest sisse ja soojus vajub sulle peale
mähib endasse ja vakatab

võib vist öelda et oled pisut kurb et end jälle
argiselt tunned
et tuba on soe ja näed aknast kuidas õues
vist päris külm on

võib öelda küll

sa peaksid sagedamini õues käima
mu laps

TEMA SILMADE SEES ON SULAVAD LIUSTIKUD…

tema silme sees on sulavad liustikud
mis ütlevad: me tuleme sulle varsti külla
veereme trepi alla lesime su voodil
suudleme su külmi varbaid
aga meie oleme külmemad
meie suust tuleb rahu
külmem kui me ise
ole tasa me teame kuhu tulla

tema silmade sees on kõik joogid
mille kunagi ümber olen ajanud
rõõmurummid igavuseõlled
ohmikskamitteveinid heimisteedkonjakid
liitrite viisi lugusid mille kohta ütlen ununenud
sest neid oleks valus rääkida

need silmad ei luba endasse uppumissurra
nad nõuavad igavest truudust
selleks peab elama

TÕTLIK TOORES JA ILMALE VALLA

tõtlik toores ja ilmale valla
nii oleme tulnud nii tullakse veelgi
ja tuldi kui sõna käis siidpaelu pidi

kes oskab ilmatarkusele sõrme peale panna
on küllap surnud auku aetud ja tagasi tulnud
ja vajutanud oma pehkinud pöidlaga läbi
kõikide elust värisevate südamete

kelle silm näeb
kelle kõrv kuuleb
kelle suu oskab edasi rääkida
(kas mina võiksin teada
kui kaugele sa päriselt ulatud)

ulatan käe
teadmata kes sellest haarab
ja kuidas
kas hammaste või lugupidamisega

ulatan käe
sest kes on tulnud
tahab alati midagi saada

kes on tulnud
see saabki

oma paljaste pihkude järgi
pöidlaga läbi
elust väriseva südame

Linke
Katrina Helstein”Helena läks fragmentaarsuse vastu”, Sirp 24.03.2011.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/helena-laeks-fragmentaarsuse-vastu/
Kadri Naanu „Vähem on rohkem”, Sirp 19.06.2014
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-05-11/

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »