Ivar Põllu

5. sept. 2017 at 2:37 p.l. (Ivar Põllu, Nädala autor 2017)

Foto autor: Priit Simson

Ivar Põllu (1974) –  eesti muusik, lavastaja, teatrikunstnik ja dramaturg.
1981–1989 õppis Põllu Tootsi põhikoolis, 1989–1992 Pärnu 4. keskkoolis (praeguses Ülejõe gümnaasiumis) ning 1992–1999 Tartu Ülikoolis teatri- ja kirjandusteaduse eriala, lõpetades bakalaureusekraadiga.
1995–2007 oli Põllu laulja ansamblis Genialistid.
Ivar Põllu esimene lavale jõudnud näidend oli 1995. aastal Vanemuise E-laval tehtud “Suur võitlus” (lavastaja Aarne Seppel, kunstnik Ivar Põllu). Ta on töötanud viis aastat Pärnu teatris Endla dramaturgina. Tartus on Põllu asutanud Genialistide Klubi, selle omanike seas oli ta 2006–2011. 2008. asutas ta Tartu Uue Teatri ning oli kuni 2015 oktoobrini ka selle juht.
2011. aastal pälvis Põllu Teatriliidu algupärase dramaturgia auhinna lavastuse “Ird, K.” eest, Tartu Uus Teater sai sõnalavastuste eriauhinna, Nero Urke parima meespeaosalise auhinna “Ird, K.” peaosa eest. 2011. aasta Balti Teatrisügise festivalil pälvis Põllu “Ird, K.” eest kontseptsiooni ja muusikalise kujunduse preemia, Nero Urke parima peaosa preemia. 2013. aastal pälvis Põllu Teatriliidu parima lavastaja auhinna lavastuse “Vanemuise biitlid” eest, Kristiina Põllu sai sama lavastuse eest parima kunstniku preemia.

Katkendeid: Ird, K., Gutenbergi pojad 2011, lk 21-22; 29-30; 35- 43.

KOMISSAR IRD

Ird saabub lavale pikas nahkmantlis ja nahknokatsis. Komissar mis komissar. Annab jutustajale märku lahkuda. Annab allkirju. Tööline deklameerib.

Tööline: Jää kestma, Kalevite kange rahvas,
Ja seisa kaljuna, me kodumaa.
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
End läbi sajanditest murdsid sa.
Ja jõudsid töötajate vabaks maaks,
Et päikene su päevadesse paista saaks.

Töös huuga tehas, vili nurmel vooga,
Sirp lõika, alasile haamer löö,
Nõukogude elu, sa tuksu võimsa hooga,
Too õnne rahvale, me tubli töö.
Me liidu rahvaste ja riike seas,
Sa, Eesti, sammud esimeste kindlas reas.

Ird parandab teda vahepeal. Tööline alustab uuesti. Ird katkestab allkirjade andmise ja ütleb ette, kuidas temaarvates peaks seda luuletust ette kandma. Tööline kuulab ära ja deklameerib nagu oskab.

Ird: Tule siia.

Tööline tuleb Irdi juurde.

Ird: Vaata mulle otsa.

Tööline vaatab.

Ird: Kas sa tead, kuidas seda luuletust loetakse?

Tööline vaatab talle otsa.

Ird: Kas sa kirjutada oskad?

Tööline noogutab.

Ird: Kirjuta, vaata nendele, paberitele alla nurka Ird, K. Saad hakkama?

Tööline noogutab.

Ird: Väga hea. Kuula. Seda luuletust loetakse nii.

Ird loeb luuletust kirglikult ja päris hästi, natuke segaselt küll, aga kindlasti paremini kui tööline. Tööline ei kuula, kirjutab hoogsalt Irdi eest allkirju.

Ird: Said aru?

Tööline peatub ja mõtleb, mida temalt küsiti. Ei vaata Irdi poole, aga noogutab.

Ird: Mis sa aru said?

Tööline ei vaata Irdi poole.

Ird: Oled tööle võetud.

NÄITLEJA ÕPIB IRDI INTONATSIOONI

Metoodilise järjekindlusega püüab Kaarel Irdi kehastav näitleja õppida ära tema intonatsiooni, proovida rääkida täpselt nagu tema. Teda aitab ja assisteerib päris Kaarel Irdi hääl, paaris rääkides. Kordab ja kordab. Ei lase näitlejal lauset lõpetadagi. Näitleja ärritub, kuid proovib ikka vastu pidada. Intonatsioon on võimatult keeruline ja Irdi hääl võimatult jonnakas oma variandiga. Ei mingit interpretatsiooni. Viimaks Irdi hääl vaikib, näitleja on seestunud.

Ird: Meie ei oska veel praegu, me vaatame, et kui kunst ei õpeta mitte kapsakasvatamist või seda, siis nagu ei näe me tema praktilist ülesannet. Aga mina ütlen, et seda, mis kunst inimestele annab, see ulatub isegi puht materiaalsete väärtuste loomise valda.

Sest ei ole ju mõeldav mingisugune teaduse areng ilma fantaasiata. Kuid mis arendab veel inimkonna fantaasiat veel paremini kui kunst? See on ju selleks otse seatud, kutsutud ja pandud ja seal muutub kunst isegi otse materiaalsete väärtuste loojaks.

Ainult ääretud niisugused primitiivsed inimesed, kes ei näe üldse seda, mis maailmas, kes on harjunud kõike ostma valmisproduktidena, ja mõtteid ka valmisproduktidena, ainult need inimesed ei saa sellest aru. Aga muidugi häda seisneb ju selles, et see rumalus ja iseteadvus on koos. Ja mida rumalam on inimene, seda targemaks ta ennast peab ja seda rohkem ta tunneb end olevat kutsutud ja seatud teisi õpetama.

 

IRD JA KAIDU KODUS TEKI ALL

Kaks voodit. Kaidu on voodis. Ird kohmitseb veel kuskil. Kaidu loeb. Ird tuleb, ei vaata Kaidu poole, pobiseb. Keerab kohe selja.

Ird: Head ööd.

Kaidu laseb tule ära.

Kaidu: Head ööd.

Vaikus.

Ird: Sa magad juba?

Kaidu: Jah.

Vaikus.

Kaidu: Magan küll. Mis on siis?

Ird: Maga-maga.

Vaikus.

Ird: Ah ei midagi.

Kaidu: Ma ei saa niimoodi magada, kui sa ei hinga.

Ird: Maga nüüd.

Kaidu: Kui sa ei hinga, siis ma tean, et sa mõtled. Ja kui sa niimoodi mõtled, siis oled sa murelik. Ja siis ma ei saa magada, sest ma kardan, et sa sured ära, sest sa oled nii mures, et unustad hingata.

Vaikus.

Kaidu: Ma ei maga. Räägi.

Ird: See Peebu vigisemine käib mulle aina rohkem närvidele.

Kaidu: Noh.

Ird: Täitsa tavaline näitleja, kes suudab juhendamise abil täitsa hästi mängida, aga kohe tahab olla nii vastaline. Ta arvab, et ebameeldivate küsimuste küsimine on tarkus. See on vale! See on vale! Ta arvab, et kui tema näeb viga ja sellele tähelepanu juhib, et see aitab kõiki kohe edasi, sest kogu teatri juhtkond jookseb selle veakese juurde peadpidi kokku, et seda lappida, Ega ma idioot ole, ma näen ise ka vigu, iseasi on see, kas tasub pidevalt selle teemal vinguda. Ma näen ka vigu, mul pole aega vinguda, ma pean tööd tegema. Ma ei taha vingumist kuulata, mul pole selleks aega. Töötama peab, mitte vinguma.

Kaidu: Peep ongi selline. See on juba selline inimtüüp, kes ei oskagi teistmoodi kui peab teisi virisemisega omaarust aitama. Ta tahab ju ainult head. Ega ta ei saa midagi teha, et ta loll on.

Ird: Ma saan aru, et Panso noored Saul ja Parker võivad endale sellist lollust lubada, nemad on ikkagi inkubaatorist pärit ja ei tea üldse, et on ka teistsugune maailm olemas, kui nende koolipapa neile õpetas. Nende jaoks on Vanemuise teater päris põrgu. Aga Peep! Vana mees.

Kaidu: Mis sa keerad end üles, jääme parem magama. Ega sa selle vihastamisega asja paremaks ei tee.

Ird: Ma hakkan värisema, kui ma mõtlen nende lollakate peale. Ja nad keeravad kõik minu vastu üles. Isegi vana Eelmäe Lemps, vagur mehike, andis minu vastu allkirja. See Parker peab ikka päris hull olema.

Kaidu: Ei tea midagi, Eelmäe ei pruugigi nii vagur olla.

Ird: Saul kirjutas minu vastu kaebekirja Moskvasse. Kujutad sa ette.

Kaidu: Ma tean ju. Sa oled sellest mulle juba rääkinud. Igal õhtul.

Ird: Aga sellepärast, et ma mõtlen selle peale. Ma ei saa mitte midagi muud teha, ma ainult mõtlen selle peale. Ma ei saa midagi teha. Ma ei saa isegi sitale minna, ilma et ma ei mõtleks selle lambakarja peale.

Kaidu: Nad ei ole mingid lambad, kui nad ikka avstu julgevad hakata. See sind vihale ajabki, vanamees.

Ird: On lambad, on. Ja kui mõni loll krants neid taga ajab ja natuke kintsust hammustab, jooksevad kasvõi hundi surnuks. Tohutu jõud on lollil massil. Kohutav.

Vaikus. Kaidu kord, aga ta vaikib.

Ird: Magama jäid või?

Vist jah.

Ird: Kuule, sa ei saa magada, kui ma lähen murest hulluks. Sa ei saa magada niimoodi. Sa ei tohi.

Kaidu: Jah.

Ird: Ma kartsin, et sa surid ära.

Kaidu: Midagi sa ei kartnud.

Ird: Miks me seda üldse teeme?

Vaikus.

Kaidu: Mina ka ei tea.

Vaikus.

Kaidu: Mida?

Ird: Ma jäin vist magama vahepeal.

Kaidu: Mina ka.

Ird: Et miks me üldse seda teeme. Sa küsisid, et miks me seda teeme.

Kaidu: Sina küsisid.

Ird: Hea küll. Mina ka ei tea. Ma ka ei tea. Sellest on ainult häda ja viletsus. Mitte keegi ei ole rahul. Ja lõppu ei ole näha.

Kaidu: Sa oled lihtsalt nii loll, et ei oska lõpetada.

Ird: See ei saa olla nii lihtne.

Kaidu: Me ei oska muud teha.

Ird: Mina oskan. Aga ma tunnen, et mind on selleks kutsutud ja seatud.

Kaidu: Kes siis?

Ird: Partei. Mäletad, 39. aastal, kui Töölisteater kinni pandi, siis seltsimehed ütlesid mulle, et mine Vanemuisesse, vaata seda natuke, õpi, kuidas seda juhitakse, võib-olla läheb seda kunagi vaja.

Kaidu: Ta tegi nalja.

Ird: Mind on seatud. Ma pean vastu pidama ja ma pean vastu.

Kaidu: Muidugi sa pead.

Ird: Aga ma ei taha. Ma tahaks ära minna, aga kuidagi väärikalt, nii et pärast keegi ei saa naerda või mõnitada, et Ird lendas Vanemuisest nagu sitt ihust.

Kaidu: Mida sa hädaldad. Mine minema, saame Vanemuises ilma sinuta ka hakkama. Päris tore oli vahepeal, kui sind viiekümnendatel lahti lasti.

Ird: Sulle meeldis, kui ma katlakütja olin?

Kaidu: Ei meeldinud, siis sa virisesid veel rohkem. Aga kui Pärnusse määrati, oli küll hea rahulik. Midagi head ei toimunud, aga midagi halba ka mitte. Selline rahulik teatritegemine. Proovid ja etendused, peod ja koosolekud.

Ird: Kiretu teatrivegeteerimine. Sa oled tõuk. Te kõik olete tõugud. Pole ka mingi ime, kui ma Vanemuises hulluks lähen.

Kaidu: Lase siis jalga, ära virise pidevalt. Keegi pole sind kutsunud ega seadnud, sa ise tahad. Oled alati tahtnud.

Ird: Ma tahan teha midagi suurt, ma ei taha olla teiesugune tõuk, see on kõik.

Kaidu: Vist jah. Ju ma siis olen tõuk. Ja sina oled ebanormaalselt tubli. Sa oled lihtsalt egomaniakk, sa ei saa teisiti. Oleks sa katlakütjana edasi töötanud, oleks see katlamaja olnud ka varsti üleliiduliselt kuulus. Sa ei saa teisiti.

Saalis süttivad tuled. Publiku seast tõuseb näitlejanna, räägib publikuga.

Näitlejanna publiku seast: Mul on väga hea meel, et saime selle koosoleku lõpuks kokku kutsutud. Koolis õpetati meid iseseisvalt mõtlema ja töötama. Meie teatris seda absoluutselt pole. Näitleja eest mõtleb lavastaja. Aga mina ei oska olla nukk või mannekeen. Miks ma tulin siia? Mulle meeldisid Irdi sõnavõtud ja artiklid. Mõtlesin, et töö toimub samasuguses õhkkonnas nagu artiklites juttu. Tegelik töö on mehhaaniline drill. Näitleja saab poole lause peale, kui näitejuht hakkab seda ise ütlema. Loomingut ei saa üldse olla, vähemalt mitte noortel näitlejatel. Aitäh.

Näitleja publiku seast: Tere ka minu poolt. Neli alajaotust tänasest: 1. Irdi enda küsimus. 2. Loominguline meetod. 3. Majanduslikud raskused. 4. Karakter, iseloom, temperament.

Olen teinud siin teatris 10 osa. See on suur töö. Kuus neist Epp Kaiduga. Nende kuue lavastuse jooksul olen sõimata saanud rohkem Irdi kui Kaidu käest, de jure lavastaja Kaidu. Mõned asjad on olnud nii labased, et ma ei püüdnudki solvuda. Kord küll solvusin väga, seda teab ka komisjon.

Miks ma läksin siit ära? Konflikt loomingulises ja eetilises plaanis. Kahe aasta jooksul ma mõtlesin, lugesin. Küsisin nõu Pansolt, keda ma usaldan jäägitult. Ütlesin seltsimees Kaidule, et see on rõhkude panemise süsteem. Mind on õpetatud teise süsteemi najal. Kaidu ütles, et uurige Stanislavskit. Kui rõhk on õige, on mõte õige. Suvi läbi otsisin, kõik lappasin läbi. Ei leidnud. Stanislavski räägib pealisülesandest, karakteersusest, läbivast tegevusest jne.

Vanemuises kujunes meil töömeetodiks paarisrääkimine. Näitejuht räägib koos sinuga teksti. Kellele toob see kasu? Kas mulle? Lavastusele? Kollektiivne hirm on see, mis surmab individuaalsuse. Seda on siin kollektiivis tunda. Ütlesin Kaidule oma arvamuse rõhkude panemise süsteemist, tema ütles, et mind tuleks kahes aastaks koori panna.

Keegi ei eita Irdi tohutut tööd. Ird kui poliitik, kui kõnemees, on 5 pluss. Miks Ird siin majas on teistsugune? Valuta Vanemuise küsimust ei lahenda. Aga lahendada tuleb. Vähema valuga.

Ird: Aga ma ei tehagi siin teatris töötada. Ma Lähen. Selles teatris ma enam töötada ei taha. Need näod on mulle vastikud. See ei ole teater, see on surnute maja. Vanemuise kollektiiv on mulle jälk. Minu äraminek on ainuõige ja loogiline samm.

Poeb voodisse tagasi. Tundub, et jääb kohe magama.

Kaidu: Kuidas läks?

Vaikus.

Kaidu: Noh, said oma tahtmise siis või?

Ird: Mis?

Kaidu: Said oma tahtmise siis?

Ird: Tahtmise?

Kaidu: Kas nad said sust lahti või?

Ird: Ei saanud midagi. Partei pani neile vastu pead ja palus mul jätkata. Aga sõimata ei tohi enam.

Kaidu: Mis siis nüüd saab?

Ird: Ei tea.

Vaikus.

Kaidu: Magad või?

Ird: Jah.

xxx

Katkend: Endspiel, Gutenbergi pojad 2012, lk 33-37.

Lava

Katuseaugust tulevasse valgussõõri astub Lenini kostüümis Evald. Vaatab pikalt publikut. Vaintsa istub teatrisaali toolis. Vaatab Evaldit?

Evald: Meie trupis on näitleja X mingis mõttes palju olulisem looja kui mina, lavastaja Evald Hermaküla või dramaturg Mati Unt. Ükskõik mis näo me selle juures teeme. Näitleja on teatri põhilooja. Meie võime neid abistada. Me mingis mõttes teenindame neid. Nad ei ole meie nukud, meie ideed, meie kujutlused, endateostuse klotsikesed, nad on loomingukandjad. Miks peab Tooming minu salaunelmaid mängima? Las mängib omi. Minu eneseteostus pole ühegi näitleja muutmine oma luulumõtteks. Minu eneseteostus on viia ühe näitleja ainuisikuline eneseteostus kooskõlla, samasse harmooniasse, samasse helistikku tema vastasmängija omaga. Sellise seisukoha juures polegi nii lihtne lavastaja olla. Aga ega ma sellepärast lavastaja ei ole, et lihtne oleks.

Seisab, peopesad väljapoole avatud, äärmiselt avatud poosis.

Kuidas on?

Vaintsa: Kena, kena. Aga mängujuht? Näitleja on looja, hea küll. Aga lavastaja? Kes on lavastaja? Keskkonnalooja?

Evald: Pole olemas mingit keskkonda. Kõik on üks.

Vaintsa: Kes sa siis oled?

Evald: Võrdne trupiliige.

Vaintsa: See on suht vastutusevaba.

Evald: Ega ma vastutusest ei pääse. Vastutust on seda enam. Dramaturg samamoodi. Ka tema peaks olema trupi liige. Mängima koos meiega.

Vaintsa: Ja Mati?

Evald: Mati ajab jama. Mati on omadega läbi.

Vaintsa: Sa ei saa ju oma trupiliikme kohta seda öelda.

Evald hakkab grimmi maha võtma.

Evald: Mati on omadega läbi. Tema meelest on näitleja dresseeritud ahv, unoloop, sapožnin. Ta ei saa aru, et kui ta ei võta meid samasugusel tasandil nagu end või sind, kes te olete kirjanikud, ei saa me ju koos mängida. Asi pole selles, kes on andekam. Kiho on näitlejana hoopis andekam kui sina, aga sina jälle kirjutad kindlasti paremini. Selles pole küsimus. Küsimus on eetikas, meievahelises suhtlemises, meis kui grupis, saad aru? Grupp kui trupp kui teater. Saad aru?

Vaintsa: Saan, saan.

Evald: Näitlejad ei ole meie nukud, vaid verest, lihast, sulgedest, sitast, ajudest, mitteajudest loojad. Nagu ka Mati ja sina, kirjanikud. Saad sa aru?
Vaintsa: Saan, saan.

Evald: Mind siiralt ei huvita teater, kus kirjanik ja lavastaja mängivad nukkudega. Nukk jääb nukuks, on ta elus või mitte. Mind huvitab, kas ma leian endale sõpru, kellega koos mängida. Saad sa aru?

Vaintsa: Saan küll. Saan, saan.

Evald: Teie Matiga võiks ka oma jumalik-türanlikult kirjaniku positsioonilt räpaste näitlejate hulka tulla. Tulla rohkem. Tulge mängige meiega. Kirjutajaid on nii palju. Ja see on ju nii kurb – kirjutada. Tulge mängige. Aga siis pole te enam kirjanikud, kriitikud või literaadid, siis olete väikesed provintsiteatri auahned näitlejad, kes midagi eriti ei oska, kes elavad Tartus, mis on küllalt vilets linn, ja kes raha ei saa suurt midagi. Meil on soojem. Me puutume väga tihti kokku elu endaga. Mõnikord tekib sellest kunst, mõnikord mitte. Aga see polegi tähtis. Saad sa sellest aru?

Vaintsa: Saan, saan, mis sa küsid pidevalt, ega ma näitleja pole. Mul on akadeemiline kõrgharidus. Ma tahtsin hoopis teist asja küsida. Mis sa halad? Miks te siis lahku ei lähe?

Evald: Mis? Kes meie? Mis meie?

Vaintsa: Teie kõik: sina, Tooming, Unt, Otsus, Tepandi, Kiho, teie naised, kes-kõik-veel.

Evald: Miks?

Vaintsa: See oli päris selge jutt. Sa oled omadega läbi.

Evald: (Mõtleb) Me ei saa. Me oleme liiga nõrgad. Veel.

Vaintsa: Mingi muutus äkki aitaks?

Evald: Küllap midagi juhtub, kui peab. Aga pigem hiljem. Tead, kui me Vanemuisesse tulime, ütles Ird, et see kõik on rämps, mis me teeme. Ja labane. Ja vale. Ütles, et tal on nüüd süda rahul. Mõtles, et ei tulegi kedagi.

Vaintsa: Ird arvab, et teie päästate tema teatri?

Evald: Ei, ma ei usu. Vähemalt toimub midagi. Midagi uut.

Vaintsa: Selline jaotamine on mõttetu. Uus-vana. Noor-vana. Hea-halb.

Evald: Mingi vahe ikka on.

Vaintsa: Etendus on etendus. Kõik niikuinii ei meeldi. Meelde jäävad üksikud hetked, näod, emotsioonid. Etenduselt saadava emotsiooni tugevus oleneb minu kui vaataja hoiakust, psühhofüüsilisest seisundist vaatamise ajal. Ja veel rohkem sellest, kuidas mängivad kahekesi Teater ja mina.

Evald: Aga kui ei mängi?

Vaintsa: Nad mängivad alati.

Evald: Siis sa võid ju vaadata ükskõik mida, ikkagi meeldib. Täiesti sõltumata sellest, kas see on hea või halb.

Vaintsa: Seda ma räägingi.

Evald: Seegapolesaju, khm-khm, teatrikriitikuna arvestatav.

Vaintsa: Kuidas nii?

Evald: sa oled subjektiivne.

Vaintsa: Ainult subjektiivne ongi objektiivne. Kõik muu on kokkulepitud, „mitte kellegi” ehk „masinate arvamus” ehk arvutuslik tõde.

Evald: See kõlab päris paranoiliselt.

Vaintsa: Ongi.

Evald: Paranoiaga ei saa leppida.

Vaintsa: Saab, saab. Paranoiaga saab isegi elada.

 

Loomingut:
“Endspiel”, 2008  Tartu Uus Teater
“Suur maalritöö”, 2009 Tartu Uus Teater
“Ird, K.”, 2010  Tartu Uus Teater
“Sisaliku tee”, 2010 Tartu Uus Teater
“Vanemuise biitlid”, 2012  Tartu Uus Teater
“Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum”, 2012  Tartu Uus Teater , Eesti Rahva Muuseum
“Autori surm”, 2013  Tartu Uus Teater
“Äralennuväli”, 2013  Tartu Uus Teater
“Mikiveri tagi”, 2014  Tartu Uus Teater
“1987”, 2015  Tartu Uus Teater
“Odysseia”, 2015  Tartu Uus Teater
“Baskin ehk Nalja põhivormid”, 2015  Tartu Uus Teater
“Öös on asju”, 2016  Endla
“Pao Pao. Kuldse Trio lood”, 2016  Endla
“Vägi” 2016 / Tartu Uus Teater, Eesti Rahva Muuseum

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Riikka Pelo

21. aug. 2017 at 10:00 e.l. (Nädala autor 2017, Riikka Pelo)

Riikka Pelo (1972) – soome kirjanik ja stsenarist. Tema esikromaan „Taevakandja”, ilmus 2006. aastal. Meie igapäeva elu keskmes on üks märkimisväärsemaid vene luuletajaid, Marina Tsvetajeva, ja tema tütar Alja. See on hingekriipiv portree perest, mille hävitas Stalini terror. Romaan võitis 2013. aastal Soome tähtsaima, Finlandia kirjandusauhinna.

Foto: Teemu Rajala

Katkend: Meie igapäevane elu, Tänapäev 2017, tõlkinud Kadri Jaanits, lk 321 – 328.

Bolševo

August 1939

Toa poolitamiseks peab olema luba, selgitas Serjoža Marinale kannatlikult söögilauas, mille me olime juba varasuvel viinud välja mändide alla, õue kõige siledamale kohale.
Ja sina pole ikka veel küsinud, hakkas Marina kohe süüdistama, kuigi traavid iga öö Moskva vahet, need inimesed ei otsusta seda, kaitses isa end, inimene peab saama mõnikord rahus hinge tõmmata, omaette, ilma et kõik näeksid, ilma et maja oleks kogu aeg võõraid täis.
Olime jälle niikaugel. Keset tüli. Kui Mulja poleks olnud paremini kasvatatud, oleks ta sealsamas lauast püsti karanud ja marssinud hüvasti jätmata jaama järgmist rongi ootama nagu Lilja möödunud nädalavahetusel. Aga ma olin Muljat suve jooksul Marinaga kohtumiseks ette valmistanud, ta lihtsalt on selline, ei maksa isiklikult võtta, on kõigiga ühtemoodi ebaviisakas. Pigistasin kergelt Mulja rannet ja ega tema pilgus värahtanudki midagi, võib-olla ei osanudki ta selle peale pahandada.
Sama kurtmist olime kuulnud pool suve igal nädalavahetusel: Marina ei talunud elu koos võõra perega, olgu pealegi saatusekaaslased; ja kui vaesed me Prantsusmaal ka polnud, ei pidanud seal kunagi teiste toanurgas elama, hommikul oli võimatu kööki minna, sest seal olid teised inimesed ja ta lihtsalt ei jaksanud kohe hommikul mõelda, milline tass on kellegi oma ja kuhu tohtis raputada sigaretituhka, kuhu kohvipaksu, kas vähemalt elutube poleks võimalik üksteisest eraldada. Õnneks olin ma veel võimeline olukorda nii palju hindama, et ei hakanud seekord emale loengut pidama sotsialismi õilsamatest ideedest, jagamisest ja ühisomandist. Üksi pole me midagi. Aga ma teadsin, et see oleks ajaraisk, tagajärg oleks ainult veel suurem tüli.
Tõin lauale soolakurgid ja hapukoore, ning nende igapäevane rituaal jätkus: kas sa ei saa minna kuhugi sirmiosakonda ja lihtsalt luba küsida? Küllap taotlevad ka teised sirme ja kõike muud, see ei saa ometi olla nii raske. Ei ole olemas mingisugust sirmiosakonda, sellega tegeletakse teiste asjade kõrvalt. Aga sa just praegu ütlesid, et need teised ei tegele sellega, et teil on tähtsamatki teha, aga kui ma küsin mida, siis sa ei tohi vastata. Ma ei tohi neist asjadest rääkida, sa tead seda väga hästi. Teil on seal saladusi, aga meil mitte midagi.
Minge Musta mere äärde, proovisin ma õhtul keedetud suppi lauale tuues kõneainet vahetada, teie kaks, koos, kui tuleb sügis ja rannad tühjenevad puhkajatest, see teeks teile mõlemale head. Ühine puhkus.
Või Krimmi, mühatas Serjoža, kui ma lasin seljankapaja ringi käima. Olin pannud lauale ühe taldriku lisaks, keegi võis tulla veel viimase rongiga. Isa ütles, et on tüdinud igasugustest raviasutustest, kui mitte muidu, siis seal tunneb inimene end igal juhul haigena. Sa tulid sealt eelmisel sügisel nii tervena tagasi, meenutasin. Isa oli olnud kaks kuud ravil Alušta sanatooriumis, kliima- ja talassoteraapia, ta oli koju tulles päevitunud ja otsekui kakskümmend aastat noorem kuni esimeste külmadeni, ja ka enesekindlam, oli ta ju nende väljavalitute hulgas, keda peeti parima ravi vääriliseks, mitte mõni minema visatud töökinnas, nagu isa end katkendlikes lausejuppides tihtipeale nimetas.
Pakkusin välja, et nad võiksid käia Koktebelis, vaadata, mis on saanud Maksi ja Pra majast, seda meenutasid nad Pariisis mõlemad, koos ja eraldi, nagu oleks see olnud mingisugune õnne häll. Lisasin, et Marinale oli Krimmi osakond näitusel meeldinud, kas polnud nii, küsisin talt. Marina silmitses mind irooniliselt ja ma sain aru, et olin rääkinud temaga nagu lapsega, korrutanud kohmakaid fraase. Kohv olevat olnud hea, ütles Serjoža, ehtne Tatari kohv.  Serjoža hääles seevastu polnud jälgegi irooniast ja ma oletasin, et Marina ei rääkinud talle kõigest, mis näitusel juhtus, vaid sepitses valmis mingisuguse pooliku tõe.
Mida paganat me Krimmis teeksime, kordas Marina, ega tõstnud silmi supikausist. Mäed, vesi, kogu türkiissinine avarus, teile mõlemale meeldiks seal, neil vaadetel silm puhkab. Valisin nüüd hoolikamalt sõnu. Maksi maja oli peaaegu varemetes, kõik, mis kanda andis, on laiali tassitud, rääkis Serjoža, hea, et seinad püsti jäeti, raamatud ja maalid lõkkes põletatud, nende eest ei arvanud keegi raha saavat. Nutriad ja pesukarud jooksevad tubades ringi, kõik kohad tuule toodud liiva täis.
Mis on nutria? küsis Murr, ta hakkas kärsituks muutuma, oli tormanud kööki, nagu poleks terve nädala midagi söönud, ja juba tahtis lauast jalga lasta, ei jaksanud kuulata samu vanu jutte Krimmist ja teistest kohtadest, mida ta polnud ise kunagi näinud, inimestest, keda ta polnud kohanud ja kes ei tähendanud tema jaoks midagi. Ütlesin, et nutria on mingisugune kobras või jõerott, kahjur, kuigi ilusa nimega, ja tuletasin talle seejärel viiesajandat korda meelde, et suures osas just Maksi toetusele oli Marina üldse saanud luuletajaks ja Marina oma kulu ja kirjadega välja antud esikkogu oli äratanud endisel Venemaal laialdast tähelepanu ja et Maksi ema Pra oli minu ristiema. Tegin vanast harjumusest ristimärgi nende lahkunud hingede mälestuseks ja käskisin poisil paigal püsida, kuni kõik on söönud.
Krimm ja kogu Kaukasuse piirkond on varsti võtmepositsioonil, märkis Mulja, ta polnud varem söandanud vestlusse sekkuda ja tegi Murrile silma, et poisil tasuks kõrva taha panna – naftaäris on tulevik. Aga Murri ei huvitanud miski peale koomiksite ja söömise, ta oli endale juba teise taldrikutäie ette tõstnud ja kühveldas seda sisse. Saksmann ajab taga Musta mere kulda, jätkas  Serjoža, nii et vaevalt rahu ühe paberitüki najal püsima jääb.
Ära ole nii pessimistlik, isa, torkasin vahele, sõda on nüüd kalevi alla pandud, vähemalt mõneks ajaks. Ja kuhu see peaks sealt kaduma, kalevi alt? küsis Serjoža ägedalt ja minu arust oli värskendav, et olime isaga lõpuks milleski eriarvamusel, või mis teie arvate, Samuil Davidovitš? Mida välismaa ajalehed lepingust kirjutavad?
Mulja ütles, et Prantsusmaa ja Inglismaa olid oma vaatlejad Moskvast tagasi kutsunud. Euroopas usuti, et sõjakirves on nüüd maha maetud.  Serjožat see siiski ei veennud, mina ei usaldaks saksmanni küünevõrdki.
Samal ajal kui teised rääkisid poliitikast, silmitses Marina hajameelselt metsa, nagu kuulataks tormi või saabuvat rongi. Teda poleks huvitanud, isegi kui maailm oleks ümberringi põlenud, ta polnud kunagi aru saanud, et tema sakslased kujutavad endast kõige suuremat ohtu maailma tulevikule: tema jaoks oli Saksamaa endiselt jõgede ja mägede ja luuletajate maa, muinasjuttude Germaania. Ainult et juba Tacitus ütles, et kes küll tahaks vabatahtlikult lahkuda Aasiast, Aafrikast või Itaaliast ja minna Germaaniasse, kus loodus on inetu, kliima kõle, põllud ja vaated nukrad, välja arvatud juhul, kui tegemist on vaataja isamaaga. Korraga pöördus Marina aga Mulja poole, kuigi oli lauda istudes teda vaevu tervitanud.
Ma näen teie tulevikku väga selgelt. Tänu teie geniaalsusele on kõik valged rannad ja türkiissinine meri peagi must ja punane, nafta ja surm. Või on teil selle peale midagi öelda, seltsimees Gurevitš? Ta viipas samal ajal käskivalt mehele, et ta ulataks talle kausi tomatitega. Nägin, kuidas Mulja kael punaseks tõmbus, piinlikkusest, võib-olla ka veinist. Kui minu silmadest oli kõik alati näha, siis tema meeleolu reetis nahavärv, otsekui oleks ta ühest soost kameeleonidega.
Palusin ema viisakalt, et ta lõpetaks ja selgitasin kannatlikult, et Muljal polnud naftaga ja ammugi siis veel sõjaga, mingit pistmist, aga ajakirjanikuna pidi ta olema kursis maailmas toimuvaga, majanduse, tööstuse, samuti poliitikaga ja leping polnud ometi, tule taevas appi, Mulja kätetöö. Enne kui Marina jõudis edasi rääkida, pahvatas puude vahelt suitsuvingu saatel esile mootorrataste plärin, bensiinihais, käratsev jõuk noori, lillelistes kleitides tüdrukud juhtide seljataga ja nende sabas veel tüdrukuid jalgratastel, pikad juuksed lehvimas, reedeõhtune pidu. Kas seda oligi Marina metsa tagant kuulatanud, ta vihkas neid masinaid, kõiki mootorsõidukeid. Aga Murri tähelepanu pöördus kohe ratastele, ta hüppas laua tagant püsti ja jooksis aia äärde sõitu jälgima, korraga oli poiss ärkvel, täis elu ja elevust, tormas rahutult piki kuusehekki edasi-tagasi, et puude vahelt paremini näha.
Ma polnud kindel kumb Murri rohkem huvitas, mootorrattad või tüdrukud, aga kartsin, et sellest tõuseb tüli. Vaevalt Marina lubab Murril veel praegugi külast kaugemale peole minna. Möödunud nädalavahetusel oli muusika kostnud suvilassegi ja Murr oli terve õhtu sünge nagu äikesepilv, prõmmis ustega ja loopis asju, aga Marinal ei läinud süda pehmeks, ma oleksin ise poisiga kaasa läinud, aga minu ettepanekut oleks võetud mässuna Marina vastu. Enam ei julgenud Murr muidugi küsida, vastus oli Marina näost niigi näha, kogu inimene muutus ühe hetkega suureks keelumärgiks.
Kui pläristajad olid oma teed läinud, kaldus jutt Kaukasuse naftalt ohutumatele teemadele, masinad ja kaadervärgid, olgu siis filmikaamera või pealtkuulamisseade, olid Serjoža kirg, aga seekord vesteldi südamest, selle mehhaanikast;  Serjoža rääkis, kuidas ta oli Moskva haiglas ühendatud masina külge, millelt võis järgida südamekõverat nii joonisena paberil kui ka valjuhääldajast kostva helina, ja kuidas ta oli selle kogemuse mõjul, kui süda väljaspool keha peksles, ühtäkki mõistnud mitut asja, aja ja ruumi printsiipe, kuidas need olid korraga muutunud nähtavaks, kogu palat oli tema südamevatsake ja ta oli tajunud, kuidas tema südame rütm määras aja kulgemise, tema enda aja.
Kappas teine veel päris kenasti, kirjeldas Serjoža nagu hoogsat seiklust, ei ole minu pump veel päris vana kolu, sellega saab tulevikul sabast kinni küll. Varsti oskavad arstid talle valmistada uue südame. Nagu kellamehhanismi? küsis Murr.  Saaksitegi kõik tehases valmistatud sotsialistisüdame, mida reguleeritaks Kremlist, lisas Marina teravalt, siis te oleksite õnnelikud. Üks ühine süda. Kõigil üks rütm. Selle teie öövahi seatud, taDam-taDam-taDam, masinataktis. Vaat kus teile tuleviku rütmiõpetus.
Kui ma enam muuks ei kõlba, kõneles Serjoža enese ette, siis katsetagu minu peal kasvõi kunstsüdant. See sulle meeldiks, sa oled ju nende oma, märkis Marina, võivad teha sinuga, mis heaks arvavad. Tšekaa marionett.
Jälle oskas Marina valida sõnu, mis tabasid kõige õrnemasse kohta. Serjoža jäi oma naist abitult vaatama. Ma palusin, et Marina tegeleks oma asjadega. Siis plahvatas Serjoža ohjeldamatult köhima ja Marina hakkas tarmukalt oma mehele vastu selga kloppima, aga hoog läks sellest ainult hullemaks. Võtsin Marinal käest, jäta Serjoža rahule, ütlesin, küll läheb varsti üle, ja natukese aja pärast hakkaski isa jälle normaalselt hingama.
Kas kellelgi pole enam huumorimeelt? naeris Marina, see oli karm, hämmeldunud naer.
Ei ole, ütlesin. Siis tõusis Murr pead kuklasse visates lauast, ta oli kuulnud sama juttu terve nädala, oli juba tüdinud ja lentsis üleolevalt maja poole, lodev nagu üleküpsenud banaan.
Mulja oli istunud minu kõrval suppi helpides, nagu poleks kogu vestlust kuulnud, ja meiegi istusime õhtusöögi lõpuni vaikides laua taga. Toas, suletud ukse taga, olin nii vihane, et oleksin võinud kõik oma plaadid vastu seina puruks loopida, kõik tuleviku rütmid. Ka selle ühise söömaaja oli ta suutnud ära rikkuda, kõik, ütlesin ma Muljale, miks ta pidi siia sõitma ainult selleks, et meie elu ära rikkuda. Aga Mulja ainult naeratas ja võttis mu sülle ja kogu viletsus kadus natukeseks.

Kus on Murr, kus mu poeg on? hüüdis Marina, jooksis õues ringi nagu harakas, kas sa tuppa vaatasid, sinna ta läks, ma nägin, ei ole seal, kuskil ei ole, aga tomatipalees, mis kuradi palees, seal sinu rahvaste palees.
Selle peale me ärkasime, oli alles õhtu, ikka veel sama päev, kollane valgus metsa ja põllu piiril. Läksin akna alla, lina ja kleit mütsakuna varjuks, ja nägin, kuidas Serjoža järgnes Marinale aeda, natuke tõrjuvalt, see oli tema territoorium, ega lasknud Marinat sisse. Serjoža läks üksinda, aga poissi polnud ka seal.
Mulja sai riidesse minust kiiremini ja jõudis esimesena õue. Tulin kleiti kinni nööpides tema kannul, paljajalu, külmetasin palavusest hoolimata, olin üleni värisev ihu, kerge nagu rohi, proovisin hingata jalad maha, trepi sillutisele, endale kuju anda.
Ta läks rongi alla, Jegoruška, mu ainus, hakkas Marina rabelema nagu kala kuival, viimane rong läheb kohe.
Võtsin ema randmed pihku, Marina värises, ei läinud Murr kuhugi, miks ta peaks midagi sellist tegema, Marina hingas kiiresti ja katkendlikult, ütles siis vaikselt: Mis siis, kui nad viisid poisi minema, viisid nagu minu õe, mis maa see on, kus inimesed kaovad nagu Tainaroni väravas? Murriga ei ole midagi juhtunud, ütlesin ma ägedalt. Narrib meid lihtsalt. Tädi Asja kadumine suve alguses, enne Marina saabumist, oli muutnud ta peruks ja paranoiliseks, keegi ei teadnud, kuhu Asja oli Tarussas oma majast kadunud.  Poliitikasse sekkuvaid täiskasvanuid viidi öösiti ülekuulamisele, aga lapsi ometi mitte. Palusin Marinal vähemalt korraks ratsionaalselt mõelda, Murr oskab enda eest hoolitseda.
Serjoža tuli aiast, lukustas ukse, poissi ei ole seal ja minu pudelit ka mitte, ütles ta. Või siis nii. Pool oli veel alles. Läks ehk tantsuplatsile ja tahtis tüdrukutele napsi pakkuda? Mõtles Mulja Serjožaga kaasa. Väga võimalik, et läks, pudel pihus, julgust ja sõpru otsima. Poisid jäävad poisteks, kool algab ja lapsepõlv saab läbi, nii see on. Kuidagi peab ju tähistama.
Kiirustasin Muljat, me lähme otsima, poiss ei saa kaugel olla, pudeli on ilmselt küll jõudnud kurku kallata. Ja siis võib ta tõesti rongi all lõpetada, ütlesin. Serjoža naeris, miks me tema üle naersime, käitusime kohutavalt. Palusin Serjožat viia Marina tuppa puhkama, küll me poisi koju toome, kindlasti toome.
Miks minuga alati nii läheb, ma ei oska lapsi enda juures hoida, kuulsin Marina nuukseid, miks ta pidi alati kõike üle dramatiseerima, see oli tõeliselt vihastama panev. Mõni ime, et poiss tegi sellise tembu, kui me kõik käitusime, nagu käitusime. Teadsin, et minagi polnud süüst puhas, olin kohelnud Murri halvemini kui hulkuvat koera. Marina jäi verandale istuma, käed ja nägu valged, astusime väravast välja, tema väsinud nuuksed kostusid ka teele, mida ta tahtis näidata ja mis saab siis, kui poiss ühel päeval lihtsalt minema kõnnib ja Marinal pole midagi, millega teda tagasi hoida.

Püsiviide Lisa kommentaar

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina

10. aug. 2017 at 10:46 e.l. (Nädala autor 2017) (, )

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina (1984) on vene kirjanik ja publitsist. Tema debüütromaan „Väike inimene” pälvis 2012. aastal muuhulgas maineka NOS (Novaja Slovesnost) auhinna. See on armutu pilguheit korruptsioonist läbinäritud Venemaa äärealade ellu. Raamat räägib indiviidi ja kuritegeliku süsteemi vahelisest konfliktist – süsteemi ohvrist, lihtsast insenerist, kes peab ebaõigluse eest asotsiaalide ja saamide sekka põgenema, kuid kellest kujuneb ühiskonna äärealadel tõeline kättemaksja. Teose tegevustik leiab ast Koola poolsaarel, põhjapolaarjoone taga asuvas väikelinnas, mis meenutab kangesti Aleksandrova-Zorina enda lapsepõlveolustikku. Publitsistina ja blogijana on Aleksandrova-Zorina tuntud kui Putini režiimi kriitik. Ta on muuhulgas loetlenud ühes Gazeta.ru artiklis üles viisteist Venemaa administratsiooni propagandanippi, alustades maailma mustvalgeks jaotamisest „meieks” ja „nendeks” ning lõpetades otseste vandenõuteooriatega. Aleksandrova-Zorina juhib ka raamatuiportaali thankyou.ru kirjandusosa.
(HeadRead kirjandusfestivali 2017 kataloog)

Katkend: Väike inimene, Tänapäev 2017, tõlkinud Jüri Ojamaa, lk 213 – 221.

 

Patrullautode sireenid huilgasid kõrvulukustavalt, autod andsid läbi rahvahulga trügides signaali. Politseinikud hüppasid masinatest välja. Ljutõi tõstis käed, näidates, et tal ei ole relva. Kuid politseinikud ei liikunud paigast, nad vahtisid Ljutõid ammuli sui, siis aga andsid talle teed ja lasksid ta edasi. Saveli ei riskinud tükk aega käsi alla lasta, aga siis astusid politseinikud veel kaugemale. Ljutõi tegi neile kummarduse ja läks neist ettevaatlikult mööda, vaatas veel tükk aega tagasi, kartes, et talle tungitakse selja tagant kallale.
Väljakul oli rahvast palju nagu mõnel pidupäeval. Suveverandal trügisid baarikülastajad, turvamehed ja ettekandjad, nood surusid ümmargusi kandikuid ehmunult vastu rinda. „Lase mind maha või mina lasen sinu!” kõlas kõrvus Mogila naer.
Ljutõi pilk jäi pidama lauale, mille taga oli tol õhtul istunud bandiit, ja jälle valdas teda tunne, et kõik see oli aset leidnud tema kujutluses.
Peegelvitriinist möödudes Ljutõi peatus. Tal olid jalas lühikesed katkised püksid, jalgade ümber kileräbalad, seljas sviiter, mis rippus tema kõhnal ritvpeenel kehal nagu kalts. Habe oli räpane nuustik, viltune nina lebas põsel otsekui magades.
Ljutõi vaatas tütre poole ja nägi, et too oli surunud taskurätiku näole, talumata isast tulevat haisu.
Mees ei suutnud end talitseda ja silitas tütre pead, tütar põrkas jälestades eemale ja hakkas nutma. Inimesi laiali tõugates trügis tema juurde Pitšugin. Ta oli Ljutõi ilmumisest kuulnud naabrinaiselt, kes lõugas uudist akende all, otsekui müütaks ta ajalehti; korteri ust lukustamata oli Pitšugin trepist alla jooksnud ja käigult särgi kinni nööpinud. Uurija oli kihutanud mööda tänavaid, kuid vastutulijad osutasid igaüks ise poole nagu rikkis kompassid ja sireenide undamine kostis linna igast otsast, nii et ta oli sattunud lõplikult segadusse ega olnud lootnudki enam Ljutõid leida. Kuid möödasõitnud patrull seletas, et Ljutõi seisab keskväljakul, ja Pitšugin tormas sinna.
„Te peate tõtt rääkima!” haaras ta Ljutõil õlast kinni, kuid mõned paljaksaetud peaga poisid tõukasid ta eemale. „Ljutõi! Ljutõi, kas te kuulete mind?” karjus  Pitšugin. „Te peate rääkima tõtt!”
Bandiidid ei lasknud teda sammugi võrra edasi ning iga kord, kui uurija püüdis Ljutõile läheneda, haarasid nad tal käte alt kinni või sulgesid tal tee, õlg õla vastas seistes surusid ta tagasi rahva sekka.
Enda ümber vaadates nägi Ljutõi, et teda ümbritses igalt poolt inimsumm otsekui läbipääsmatu kuusemets, mis teda ahnelt pilkudega torkis.
„Ljutõi, kas sa nägid, kuidas Mogila maha lasti?” karjuti talle.
„Kas sa peitsid end metsas?”
„Kas sa kardad?”
Püüdes kaitsta meest küsimuste eest, tõrjus Ljutaja ligipressivaid inimesi:
„Jätke järele, kas te siis ei näe, et tal on halb!”
Ljutõil virvendas silme ees, puurivad pilgud torkisid nagu nõelad, näod sulasid üheks vormituks laiguks ja talle tundus, et karjuvad suud tahavad teda hammustada. Ta vankus, vajus ettepoole ja pidi äärepealt kukkuma, rahvasumm andis ohkides teed.
Tema juurde jooksid politseinikud, võtsid tal käte alt kinni ja Ljutõi lõdvestus, nagu oleks tema selgroog välja tõmmatud. Jalad ei kuulanud sõna, pea vajus rinnale, kael oli justkui kahekorra käänatud. Rahvahulga käratsemises kuulis Ljutõi saami naiste laulu, lauljad hüppasid ühelt salmilt teisele nagu linnud okstel.
„Laske läbi! Andke teed!” karjus priske seersant, kes jooksis Ljutõi ees. „Laske läbi!”
Ljutõid fotografeeriti, torgates mobiiltelefone talle näkku, sirutati käsi ette ja püüti teda puudutada, kuid tema räpase keha talumatu hais sundis vastikustundega nägu ära pöörama ja nina kinni pigistama. Inimesi muudkui tuli lakkamatu vooluna juurde, nii et kui Ljutõi jõudis politseijaoskonnani, oli tema selja taha kogunenud pea aegu terve linn.

Savelit juhiti mööda pikki koridore, kus tuhmid lambid vilkusid nagu vandenõulased ja varjud hiilisid nagu vargad käsi hõõrudes nende kannul. Usaldanud end saatuse hoolde, ei mõelnud Ljutõi mitte millestki, ei kahetsenud ega kartnud, läks kuulekalt saatja kannul nagu koer rihma otsas.
Nahaga vooderdatud kabinetis lõhnas konjaki, raha ja katkirebitud protokollide järele, seinal rippusid Ülemuse ja Trebenko portreed, nood vaatasid Ljutõid ängistaval pilgul. Politseiülem võttis kapist hägusa seguga pudeli ja klaasid, nagu seda oli teinud Trebenko, kui Ljutõi tema garaaži lävele tuli, ning üle Saveli selja jooksid sipelgad. Nad jõid klaase kokku löömata, kiigates portreede poole, ning siis, laskmata Ljutõil suud avada, keeras politseinik ajalehe lahti ja luges ette sarimõrvar Karimovi loo, mis oli tähelepanu äratanud ka väljaspool linnakese piire. Ljutõi meelekohad olid tinased, talle näis, et linn ja inimesed ja politseiülema kabinet kangastuvad talle unes ning Karimovi kohta kuuldu on haige kujutluse mäng.
„Me teame, et teid hirmutati, sunniti linnast põgenema,” ütles politseinik, nagu oleks kõik kõige paremas korras, ning pani ajalehe käest, „aga ega naasklit kotti pista, nagu öeldakse… Ühesõnaga, mõrtsukas on arreteeritud, teile aga osutame vajalikku abi, ärge muretsege, ravige end, taastuge…”
Politseinik avas akna, et õhutada Ljutõi järele lehkavat kabinetti.
„Kas mõrtsukas tunnistas üles?” küsis Saveli ettevaatlikult, torganud kõik viis sõrme juustesse.
„Aga muidugi!” laiutas politseiülem käsi. „Tunnistas kõik üles ja kahetseb tehtut!”
Ljutõi tõstis pilgu Trebenkole ja talle näis, et polkovnik kissitas silmi.
„Oli hea inimene!” tabas politseinik tema pilgu. „Aus, äraostmatu. Võtame tema mälestuseks!”
Valanud klaasid täis, jõid nad need ühe sõõmuga tühjaks ja pühkisid huuled varrukaga puhtaks. Ljutõil hakkas näljast ja joodud konjakist süda pööritama, ta tõmbas põuest välja toidupaki, mille talle oli andnud saami naine, ning pistis aplalt suhu keedetud kala. Murdnud kakust pala, ulatas Saveli selle politseinikule, kuid too naeratas sunnitult ja vehkis kätega.
„Aitäh, ma sõin just lõunat.”
Ljutõi viidi väikesesse täissuitsetatud tuppa, kus unine operatiivtöötaja andis talle mingid paberid, neile pilkugi heitmata kirjutas Ljutõi neile alla.
„Me kirjutasime siin teie eest, et teid aidata. Niisama, tühipaljad formaalsused. Aga enne kohut lugege kodus igaks juhuks läbi…” Operatiivtöötaja ulatas Ljutõilr allkirjastatud ütluste koopiad.
Jõudnud kabineti ukse taha, keerutas Ljutõi paberirulli käes ega teadnud kuhu minna. Jalad ei kuulanud sõna, teda äkki vallanud hirm pitsitas nagu mõrtsukas kõri ega lasknud hingata. Istunud seina ääres seisvale toolile, vajus ta lonti, langes joobnu teadvusetusse olekusse, kuni ärkas selle peale, et koristaja talle märja kaltsuga vastu nägu lõi.
„Kas sa saad siit minema!” kihutas ta Ljutõi välja ja pühkis tema järel tooli üle. „Välja, välja!” lõugas ta ja tõstis käe. Saveli pani jooksu. Ta eksles mööda korruseid ja istus nurka maha, haaras kätega peast kinni, kuid joodud alkoholi mõjul lippasid mõtted laiali nagu pimedad kassipojad. Otsinud toidupaki välja, pistis Ljutõi nina vastu hästi lõhnavat leiba, mille vana saami naine oli teinud vihmaveega, ja hakkas nutma, meenutades karjakasvatajate lahkeid nägusid.
„Kust see hais tuleb?” pigistas nina kinni näitsik, kes oli nurga tagant välja ilmunud, pakk dokumente käes. „Miks sa siin istud?” hüüdis ta Ljutõile, käed risti rinnal.
Saveli ulatas talle operatiivtöötajalt saadud paberid, kuid vattpehme keel ei kuulanud sõna, abitult mõmises ta midagi vastuseks.
Naine koputas ühe kabineti uksele ja kutsus abiväge.
„Vaadake, kes teil siin istub!” noogutas ta kahe paksukese poole, kes olid kabinetist pea välja pistnud.
„Nonoh, lase siit jalga,” tonksas üks Ljutõid jalaga, „tõuse püsti ja kao minema!”
„Neetud prükkar, nüüd haiseb siin terve nädala!” ei rahunenud naine maha ja tegi endale paberitega tuult.
Teine paksuke krimpsutas nägu ja haaras Ljutõil kraest kinni:
„Hakka astuma, muidu pistame su kuuks ajaks pokri!”
„Seda tal vaja ongi, et antaks süüa ja sätitaks magama!” pahandas naine. „Mina saadaks nad saja kilomeetri kaugusele välja, elagu siis metsas, kui inimeste seas ei oska!”
Ljutõi taarus trepi poole, paksuke tõukas teda jalaga tagant, nii et Saveli ei püsinud püsti ja veeres trepist alla. Kõrvades kohises, silmade ees virvendas ning Ljutõi läks kuhu jalad viisid. Ta toetus vastu seina, et mitte kukkuda, ning ust märkamata vajus kuhugi kabinetti. Läbi sigaretisuitsu paistis vaevu laud, mille ümber istusid operatiivtöötajad ja viinapudelit tühjendades vaidlesid elavalt.
„Terekest, tüdrukud!” ajas pikk noormees Ljutõid nähes käed laiali. „Kao minema, kullake, kao minema!” tõukas ta Ljutõid heasüdamlikult toast välja ja pani üksmeelse naerulagina saatel ukse tema järel kinni.
Korrapidaja, kes oli kunagi Ljutõi jaoskonnast välja löönud ja veennud teda linnast põgenema, ei tundnud räpases alkoholi järgi haisevas prükkaris meest ära ja pistis ta kambrisse, kus olid end vastu seina surunud veel kolm purjus hulkurit, nood võtsid saatusekaaslase vastu naeru ja huilgamisega. Pistnud paberid põue, heitis Ljutõi põrandale pikali ja tundis äkki ära prügimäel elavad hulgused. Haaranud tema kohale kummardunud prükkaril rinnust kinni, tõmbas Ljutõi ta endale lähemale:
„Kus on punase peaga naine? Punapea?”
Prükkar tõukas Ljutõi eemale ja vajus tema kõrvale pikali, kaks ülejäänut kargasid appi.
„Punase epaga naine?” küsis Saveli, haarates prükkareil jalgadest, mehed ei püsinud püsti ja kukkusid talle peale, nii et kui korrapidaja ukseluugist sisse vaatas, nägi ta maas rabelevate kehade hunnikut.
„Nonoh, kasige nurkadesse laiali!” ta astus kambrisse ja lõi ühele jalaga vastu külge. „Nurkadesse laiali, ütlesin ma!” Lahutanud kambris prükkarid üksteisest, lõi ta ukse kinni.
„Punase peaga naine?!” hüüdis Ljutõi, kuid hulgused keerasid torisedes talle selja, ajasid end puhevile nagu varblased. Katkilöödud huulest tuli verd, Ljutõi sülitas mädaneva hamba põrandale, tõmbas end kerra ja jäi magama. Joobnud inimese sügavas unes tungisid talle raevuka summana kallale mälestused, mis peksid vastu põski, sülitasid näkku, rebisid riideid puruks, tirisid igaüks ise suunas. „Tapa mind või ma tapan sinu!” kordas Mogila ühtejärge, puurides teda takjana klammerdunud pilguga. „Kuhu põgeneda? Pole vaja kuhugi põgeneda!” täitis Trebenko klaase, peites sisselöödud pea vormimütsi alla, aga Sevrjuga oli tõmmanud endal surilina lõuani nagu teki ja nuttis justkui väike laps.
Ljutõi ärkas koridorist kostva karjumise peale. Väikesesse trellitatud aknasse ilmus sinna vaevalt ära mahtuv politseiülema nägu.
„Idioodid!” karjus ta oma alamate peale. „Ta lamab ju siinsamas!”
Lukk ragises, kambrisse jooksid politseinikud, kes haarasid Ljutõil kätest ja jalgadest ning vedasid ta välja nagu koti.
„Ma mõtlesin, et ta on jälle põgenenud,” ohkas ülemus ja pühkis higist laupa, aga korrapidaja laksutas keelt ja vahtis suuri silmi Ljutõid, tundmata temas ära ehmunud ja segaduses meest, kes oli kolm kuud tagasi tulnud jaoskonda end üles andma.
„Ma olen Saveli Ljutõi, kes laskis Mogila maha!” helises korrapidaja kõrvus, kuid ta lõi salaja risti ette ja kihutas halvad mõtted peast, pannes need oma tormilise kujutlusvõime arvele.

Vastuvõtuosakonnas oli külm, arst oli mähkinud end kitsevillast rätikusse ja soojendas käsi vastu teekruusi. Raadio kähises ja turtsus, nagu oleks ta külma saanud, muusika uppus raadiolainete mürasse, kollatõbine sanitar haigutas, lõi suule risti ette ja surus kõrva vastu valjuhääldajat.
„Mitte kuraditki pole kuulda!” kopsas ta raadio pihta ja tõmbas pistiku välja.
Ljutõi istus kušetil, jalad rippu, ning kuulatas tekkinud vaikust. Kell tiksus valjult, koridoris sagivad haiged oigasid, arst lõi jalaga takti meloodia rütmis, mida keegi peale tema ei kuulnud. Ljutõilt võeti ära põue peidetud toidupakk ja pisteti kaenla alla kraadiklaas, talle tehti süst, mis pani rinna kuumama, ning ta visati kanderaamile.
„Viige ta siit kiiremini ära!” kamandas naine ja sanitarid viisid Ljutõi jalad ees välja.
„Ta ei ole ju surnud!” pahandas operatiivtöötaja. „Viige nagu kord ja kohus!”
Ljutõid vastu uksepiita lüües keerati kanderaam ümber, tassiti tagasi ja viidi mees välja pea ees.
„Kuhu te ta toote? Meil ei ole ruumi!” karjus meditsiiniõde ja seisis teele risti ette. Ta sulges osakonna ukse, pani käed puusa. „Need neetud prükkarid on ära tüüdanud! Viige surnukuuri!”
Kanderaami taga tõtanud politseinik võttis välja ametitõendi ja avas selle naise nina all:
„Astuge aga kõrvale!” lükkas ta ukse lahti, läks sammukese eemale ja laskis sanitaridel minna enda ees. „Viige sisse!”
Valge kahliga kaetud vannituba meenutas surnukuuri. Läbitilkuv pesunõu lörises, oli tunda ravimite ja kloori lõhna. Pannud kanderaami põrandale, kiskusid sanitarid Ljutõil riided seljast, krimpsutades haisu pärast nägu.
„Jumal hoidku, mis imelooma te olete küll toonud!” lõi priske naissanitar Savelit nähes käsi kokku, mees aga kohmetus ja tõttas end kätega kinni katma.
„Pole hullu, Ljusja, pesed puhtaks ja soendad üles ning ongi igati asine mees!” naeris sanitar omamehelikult, näpistades naist rinnust. Ta hakkas Ljutõi habet ja pulstunud juukseid maha lõikama, sanitar võttis taskust näpitstangid ning asus toimetama mehe küüntega, mis olid pikad ja kollased nagu linnu küünised.
„Kas see olid sina, keda kogu linn otsimas käis?” küsis naine Ljutõilt. „Vaene mees, vaene mees,” vangutas ta pead.
Siis pöördus ta sanitaride poole ja hüüatas:
„Mis tast taga aeti? Näete ju isegi, ta ei tee kärbselegi liiga!”
Võtnud Ljutõilt kaenla alt kinni, tõstsid sanitarid ta vanni ja hakkasid teda voolikust veega uhama, naine aga kääris käised üles ja hõõrus teda koreda nuustikuga, puistates räigeid sõnu, mis ajasid nina kihelema.
Ljutõile pandi selga pidžaama, millele oli sinise värviga peale maalitud inventarinumber, mees tõsteti ratastooli ja viidi läbi koridori, kuhu olid kogunenud uudishimulikud haiged vaatama Saveli Ljutõid. Talle anti omaette palat, kus olid korralikult üles tehtud voodid ja uks käis väljastpoolt riivi. Öö läbi, laskmata Ljutõil magada, õiendasid tema ümber arstid ja meditsiiniõed, tilguti asendati tablettidega, sanitaride asemel tulid politseinikud, kes käisid kikivarvul ja vaatasid teda huviga. Ljutõil oli palavik: kord oli tal kuum, siis jälle külm, tema kohale kummardunud viirastused olid nagu ümberringi sekeldavad sanitarid, nad võtsid üksteisel kätest kinni ja kõikusid justkui kuutõbised. Antonovi katkirebitud kõrist tuli verd, punaste juustega kerjuseit oli üleni tahmane ning Ljutõile näis, et naise etteheitva pilgu all vajub ta keset aset laiali nagu plastiliin tules. Ta püüdis voodist tõusta, et kutsuda abi, kuid ärkas samal hetkel üles ning teda ümbritsevad meditsiiniõed sisistasid ta peale ja surusid mehe uuesti pikali, toppisid teki servad tema alla.
Süstal tõmmati unerohtu täis ja sanitar süstis teda märkamatult, nagu oleks herilane nõelanud. Ljutõi vajus sügavasse unne, milles sündmused ja inimesed läksid segamini, olnust sai mitteolnu ja veri muutus värviks ning ainult Mogila hääl kumises kogu öö ta kõrvus:
„Väike inimene väikeses linnas…”

Püsiviide Lisa kommentaar

Jean Philippe Toussaint

31. juuli 2017 at 12:37 p.l. (Nädala autor 2017) (, , )

J P Toussaint

By Madeleinesantandrea (Own work) [CC BY-SA 3.0 (http://creativecommons.org/licenses/by-sa/3.0)%5D, via Wikimedia Commons

Jean- Philippe Toussaint (1957) on prantsuse keeles kirjutav belgia kirjanik, fotograaf ja filmimees. Tema loomingut on tugevalt mõjutanud 1950. aastate prantsuse „uue romaani” ideed. Tõlkija Triinu Tamm on Toussaint`i kirjanduslikke taotlusi iseloomustades kirjutanud, et autorit huvitavad sündmuste asemel inimeseks olemise kõige üldisemad probleemid, sestap on Toussaint`i tegelased „pidevais eksistentsiaalseis otsinguis, nende hirmud, ängid, tahtmised ja püüdlused küünitavad argielust kõrgemale, neid painavad suured küsimused inimeseks olemisest ja oma kohast maailmas”. Samas on Toussaint`i lähenemine kirjutamisele eelarvamustevaba, ta on kirjutanud näiteks üsna palju sellisest esmapilgul triviaalsest asjast nagu jalgpall – 2006. aastal avaldas ta lüürilise lühiessee „La Melancolie de Zidane”, mis ammutas Prantsuse legendaarse jalgpalluri Zinedine Zidane inetust karjääri lõpust 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalis, kus ta lõi peaga Itaalia koondise mängijat. „2016. aastal ilmus aga Toussaint`i essee „Jalgpall”, kus ta endale omase elegantsiga oma jalgpalliarmastust analüüsib. Eesti keeles on võimalik lugeda nelja Toussaint`i teost, sealhulgas kaht värsket tõlget – omaenda kirjanikukreedot sõnastavat poeetilist esseeraamatut „Tung ja kannatlikkus” (tlk Triinu Tamm, LR 2017) ning Toussaint`i magnum opuse, nn Marie-tsükli teist romaani „Põgenemine” (tlk Leena Thomasberg, Varrak 2017).
(HeadRead 2017 kirjandusfestivali kataloog)

Katkend: „Põgenemine”, Varrak 2017, lk 94 – 103, tlk Leena Tomasberg.

Ma vaatasin Marie`d, kes seisis üksi selles võõras kirikus oma isa kirstu vastas – täiesti liikumatut Marie`d, kes täitis kogu ruumi, küllastas selle oma pineva kohalolekuga, Marie`d, kes seisis tikksirgelt oma isa kirstu ees rõivais, mis paistsid lähemal ja täpsemal silmitsemisel olevat ei rohkemat ega vähemat kui ratsakostüüm – valge särkpluus, liibuvad ratsapüksid ja mustad põlvedeni ulatuvad nahksaapad – Marie seisis ratsakostüümis oma isa kirstu ees, pilk karm, külm, tume, ja vaatas preestrit allasurutud, visa valuga, raevuka ja meeleheitliku valuga, huuled kokku pigistatud, justnagu oleks tal olnud ratsapiits peos, nagu oleks ta olnud valmis teda lööma, andma talle sähvaka näkku, peksma kiriku läppunud õhku, ja siis turgatas mulle ehmatusega pähe, kui väga ta sarnaneb oma isaga, kui palju temas on oma isa leppimatust, tema iseloomutugevust ja kangekaelsust, ja ma sain nüüd aru, suutsin ette kujutada, kuidas tema peas oli võinud idaneda see veider mõte tulla isa matusele ratsakostüümis. Küllap oli ta hommikul ärganud koidu ajal, sest ta teadis, et matusebüroo mehed tulevad surnu järele varavalges, et nad on juba kaheksa paiku Rivercinas ja ta riietab end isa auks suure hoolega, tegi end ilusaks, sättis soengu, meikis, ja kui Maurizio oli matusebüroo neljale halli rõivastunud kujule aiaväravasse vastu läinud, ei olnud tema nendega sõnagi vahetanud, ta oli majja lipsanud, ta ei tahtnud juures olla, kui surnu ära viiakse, kirst vaevaliselt trepist alla kantakse, läbi aia toimetatakse ja matuseautosse tõstetakse, aga kui see oli ärasõiduks valmis, autouksed pauguga kinni löödud, oli Marie tagasi, istus hobuse seljas ja ootas matuseautot valduse sissesõidutee otsas. Ta oli saduldanud isa mära, ja talle nii omase arutu teatraalse hulljulge ja bravuurika žestina oli tema, kes ta muidu iial sadulasse ei istunud, kes ta polnud vilunud ratsutaja, saatnud surnukirstu ratsa Rivercinast Portoferraioni, et avaldada viimast austust oma isale, ta oli juhtinud surnuvankrit Elba saare tühjadel teedel kõik need kaksteist kilomeetrit, mis lahutasid Rivercinat Portoferraiost, aga kuna ta muidu kunagi sadulasse ei istunud, sest ta polnud vilunud ratsutaja, oli ta lasknud hobusel sammu astuda kogu selle kaheteist kilomeetri pikkuse tee, sikutades ohje, et teda tagasi hoida, laskmata matuseautot endast mööda, sundides juhti enda sabas sõitma, mootor madalal käigul, et looma mitte ehmatada, ta oli läbinud niimoodi varahommikusel tunnil Elba saare teed pika musta matuseautoga tema järel ja vaikse tasase päikeses sädeleva merega taamal all. Matuserong nihkus aeglaselt aurava hobuse, hommikukaste ja surma hõngus. Marie istus tikksirgelt sadulas, laitmatult puhas särkpluus seljas, vaatas uhkelt ja väärikalt otse enda ette, pilk sädelemas, kulges päikesepaistes kõikvõimsuse ja ajatuse tundes. Matuserong liikus aeglaselt viinamägede ja makjate vahelt läbi, möödus keisriaegse Rooma villa varemetest, mille müürijupid kõrgusid päikesest põlenud väljal, mustavad ja ajahambast puretud mosaiigitükid kõrges rohus, põldmarjaväätides, maasikapuu- ja pistaatsiaokstes. Peagi lähenes matuserong linnale, teed muutusid laiemaks ja liiklus tihedamaks, Marie aga ei valinud sadamasse minekuks lühemat teed, mis viis üle põldude, ta jäi maanteele, mis oli nüüd neljarealine, must tumendatud klaasidega matuseauto endiselt tema järel, nüüd ei püüdnud see temast enam mööda sõita, ka tema oli taltsutatud, ohjes hoitud, järgnes talle sammu mootori tasasel surinal, ja nii oli ta linna saabunud, saates hobuse seljas oma surnud isa Portoferraio tühjadel tänavatel, piki viale Alcide Gasperit, via Cariolit, üle viale Alessandro Manzoni, kus mõned üksikud kohvikukülastajad olid välja kõnniteele tulnud, et saata pilguga matuserongi ja vaadata, kuidas see sadama poole kaugeneb. Marie oli läinud üle piazza Citti jakeeranud via Vittorio Emanuele II-le tõenäoliselt just samal hetkel, kui mu laev oli Portoferraios silmapiirile kerkinud, ja ilmselt oli ta mind laevatekil seismas näinud, mind, kes ma olin nagu temagi teel Portoferraiosse tema isa matustele, ja meie mõlema mõtted olid korraks kohtunud austuses ja valus, olid ühinenud ja emmanud üksteist taevasinas.

Ma ei tea, millal Marie märkas, et ma olen kirikust lahkunud – sest ma ei olnud enam kirikus – , kas see oli jumalateenistuse ajal, kui ta korraks ringi keeras, et mind pilguga otsida, ja leidis äkitselt eest vaid tühja koha seal marmorsammaste vahel, kus ma veel mõni hetk varem olin seisnud, vahetult rabava, ebanormaalse tühjuse, külma, tumma, äreva tühjuse – või märkas ta mu puudumist alles hiljem, kui kirikuuksed missa lõppedes taas avati ja valgus tulvas kirikusse, päikesevalgus voogas laia lainena hämarasse ruumi ja ujutas üle kiriku viirulise marmorpõranda. Võimalik, et ta hakkas mu puudumise pärast muret tundma alles siis, kui nägi, et ma ei tule tema juurde kirstu kõrvale, kui teised missalised kirikuesisel väljakul laiali pudenesid, või veelgi hiljem, alles siis, kui ta kirikus käärkambri trepil kaastundeavaldusi vastu võttis, vaevu kuulates teda embama tulnud inimeste lohutussõnu ja otsides meeleheitliku pilguga üle nende õlgade mind, aga ta ei leidnud mind kirikus, ja kallistas siis pikalt, tugevalt Mauriziot, ainsat, kes teda armastas ja mõistis.

Marie oli läinud surnuaiale jala, talutades mära ratsmeidpidi enda kõrval, preester ja valges albas kooripoiss olid teda saatnud. Hobune laskis vaguralt juhtida end läbi Portoferraio tänavate, sõõrmed niisked, kõrvad liikumas, erksad ja valvel. Surnuaed oli linnast kahe kilomeetri kaugusel, kõrgemal mäenõlval, see oli külakalmistu, kus polnud rohkem kui paarkümmend hauda. See paiknes kaljutee ääres järsu teekäänaku taga, sissepääsu ees oli roostes raudvärav, mille raskelt käivad tiivad olid valla, matusebüroo mehed olid need lahti teinud ja ootasid matuserongi surnuaiamüüri ees. Nad ootasid seal kolmekesi vaikuses, seljas tuhmhallid ülikonnad, sinised triiksärgid, mustad lipsud ees, ühel vanemal töötajal oli peas hall vormimüts, millel ilutsesid matusebüroo nime kuldsed põimunud esitähed, ja kaks nooremat, päikeseprillid ees, sõnatud, tõsised, triiksärgi ülemine nööp lahti ja lips lõdvemale lastud, kes vaatasid pealt, kuidas matuseauto väravast sisse tagurdamisel vaevaliselt manööverdas ja kuidas selle rattad kruusas pöörlesid, et läbida veel viimased meetrid kiviklibust mäenõlvakut. Juht oli pea aknast välja pistnud ja teised töötajad juhendasid teda nappide viibetega. Matuseauto sõitis tagasikäigul mööda surnuaia ainsat teed ja aeglustas avatud hauale lähenedes, näis korraks kõiges pikkuses jõnksatavat, kere hõõgumas soojas õhus, ning jäi lõpuks seisma majesteetliku ja ebaproportsionaalsena, pikk must limusiin, mis hiilgas küpresside all tüüne mere taustal. Marie, kes polnud veel surnuaeda sisenenud, ilmus korraga künkaharjal nähtavale, tuli maantee suunast, punane ämber käes. Marie oli enne surnuaeda sisenemist mära ühe teeäärse puu külge kinnitanud. Ta oli mäenõlvast alla läinud ja hobusega läbi makja ekselnud, kriipides reisi ja käsivarsi sealt läbi tungides, oli sidunud nii hästi-kurjasti, kui sai, ratsmed ja oheliku ühe metsiku oliivipuu ümber, oli siis tuldud teed tagasi läinud ja surnuaialt ämbri võtnud, selle surnuaiamüüri külge kinnitatud kraanist vett täis lasknud. Siis oli ta ämbriga tagasi hobuse juurde läinud, talle juua andnud, otse ämbrist – hobune larpis aplalt juua -, et looma janu kustutada.

Napp tosinkond inimest olid surnuaial kohal, kui matusebüroo töötajad kirstu matuseautost välja tõstsid. Nad vinnasid selle ettevaatlikult õlgadele ja asetasid valmiskaevatud hauaaugu kohale. Surnuaiamüüri taga, teiselpool vaikivat küpresside rida, paistis meri, määratu suur ja sinine, siin-seal mõni üksik valendav puri ja vahused viirud, mille lõbusõidulaevad oma kiilus merre lõikasid, justkui üürikesed haavad mere ihus. Preester seisis üksinda haua ees, roheline stoola kaela ümber, ütles viimased jumalagajätusõnad enne kirstu hauda langetamist. Marie astus aeglaselt lähemale ja puudutas veel viimast korda kirstu, katsus seda peopesaga, tundis sõrmede all lakitud puidu siledat puudutust. Siis astusid matusebüroo mehed ligi ja kirst kadus igaveseks tema silmist.

Marie läks eemale, ta oli üksi. Võib-olla oli ta palunud Mauriziol hobuse tagasi Rivercinasse viia, või oli ta selle ülesande kellelegi teisele usaldanud, aga surnuaiast tuli ta tagasi üksi ja jalgsi. Ta kõndis päikesepaistes kuutõbisel sammul mööda väikest rannaäärset teerada linna poole, silmad udused, ta oli nüüd palju kurvem, nüüd, kui polnud enam tarvis matuseasju korraldada, polnud vaja midagi otsustada, kui ta ei pidanud midagi tegema ega kuhugi minema. Kindlasti ei andnud ta veel endale aru, aga tohutu ja mõistetamatu valu, mis paiskab ta praegu tühjusesse, passiivsusesse ja masendusse, hakkas tasapisi moonduma mingiks ebamääraseks ärevuseks, mille fookuses oli minu puudumine. Tema mõtted koondusid minu kadumisele missalt, püüdsid seda seletada ja mõista, leida sellele põhjendusi, et pääseda oma valu tõelistest põhjustest. Tema hingevalu süüdlaseks sain mina, kes ma piinasin teda ka siis, kui ma midagi ei teinud – minu paljas kohalolek tekitas talle kannatust, ja minu puudumine veel enam -, mina, kes ma polnud kohal, kui ta mind vajanud oli, kes ma polnud Pariisis, kui ta oli oma isa surma teate saanud, ega Elba saarel, kui ta sinna jõudes oli pidanud üksi korda ajama kõik praktilised matuseküsimused, ja kes ma, olles lõpuks täna hommikul kirikusse ilmunud, olin sedamaid sealt kadunud, enne kui oleksin jõudnud temaga rääkida, mõne sõnagi vahetada, teda tervituseks suudelda, teda oma käte vahele suruda ja jagada tema valu, kes ma jätsin ta oma juuresolekust ilma selsamal hetkel, kui olin seda lubanud, selles mulle nii omases brutaalses tunnete polaarsuses.

Marie oli jõudnud Portoferraiosse ja kõndis läbi inimtühja linna sadama poole. Ta kõndis sihitult, ta ei teadnud, kuhu õieti, läks ebatasastel sillutuskividel komistades tänavaid pidi alla ja märkas võreaedade taga majaesistes tillukestes mere poole vaatavates aedades lilli, bugenvilleaid, oleandreid, tokkroose. Tänavad olid tühjad, siis-seal mõni üksik kontseptuaalne valge T mustal taustal, mõistetamatu ja hingelõikav, suletud tubakapoe sildil. Marie oli lootnud, et ta leiab mu kohe, et ma istun mõne purskkaevu jalamil või kirikutrepil, ilmun tema ette mõnel tänavakäänakul, siis oli ta mu otsimisest loobunud, oli jäänud selle ärevusega südames, ebamäärase, raske, rõhuva, ajapikku aina kohuva ärevusega, kuni küsis endal täielikus peataolekus, kas ta oli mind üldse kirikus näinud, kas olin see üldse mina, keda ta täna hommikul kiriku marmorsammaste vahel oli silmanud, või ehk oli ta näinud seda, mida tahtis näha, oli näinud vaid viirastust, ja et tegelikult olin ma ikka veel Hiinas, või teel tagasi, ja olin Elba saarel vaid mõtetes.

Jälle asus Marie mind palavikuliselt otsima, seisatas baariakende ees ja puuris, kätega silmi päikese eest kaitstes, pilgu hämarusse, et näha, kas ma olen ehk seal sees. Läks siis jälle edasi, kõndis läbi hoovide ja tühje kaste ja mädaseid juurvilju täis turuplatside, kus nüüd peremehitsesid tuvid ja kassid. Minu puudumine oli talle veel üks lisanduv haav, nähtamatu valu, haaramatu äng, lõputuna sees keerlev ärevus. Ta kõndis edasi ja jälle tuldud teed tagasi, uitas üle päikesepaisteliste väljakute, jaburad mõtted käisid tal peast läbi, ta mõtles kadumisest ja hirmust ja surmast, ja lubas üleerutuses, et kui ta mind vähem kui tunni aja sees üles leiab, astub ta kuhugi kirikusse sisse ja veenab preestrit,  et see valju kellamänguga meie taaskohtumist pühitseks.

Marie`l oli palav, tal oli janu, ta astus baaridesse sisse ja jõi seal leti ääres ekspressot, ta jõi, pilk hägune, mõnikord lõpuni ka leigevõitu vee, mida kohvi kõrvale serveeriti. Ta polnud juba kaks päeva midagi söönud, ta oli võimetu midagi alla neelama midagi peale jäätise, ta tellis endale jäätise jäätise järel, mis kustutasid tema janu ja tekitasid uut. Ta kutsus baarmeni ukse kõrval trooniva suure lahtritega jäätisekasti juurde ja asus pikalt valima, näidates näpuga üht või teist jäätisesorti, kõhkles lõputu aja, muutis meelt, kui baarmen oli juba jäätisepalli vahvlisse asetanud, laskis ta selle välja võtta ja teise sordiga asendada, palus maasika asemel pistaatsiat, mõtles siis uuesti ringi, ega teadnud enam isegi, alustas vestlust baarmeniga (e la stracciatella, è buona la stracciatella?), kes ootas, kulp käes (tal oli lausa inglikannatus), küsis lõpuks baarmenilt nõu, kuid ei võtnud seda kuulda, olles niiviisi korraks tema ise, võimatu, kordumatu, vastupandamatu.

Marie tuli kohvikust välja ja sõi oma jäätise lõpuni, see sulas päikese käes ja sulas ta randmetele, sundides teda seisatama, et torbikut kallutada ja selle äärt limpsides tilkumist piirata. Mõned aastad tagasi oli Marie loonud kleidikollektsiooni sorbettjäätistest, mis voolasid mööda mannekeenide kehasid ja segunesid nende ihul peenete, tubakablondide ja vanaroosade niredena. Sellest efemeersest kollektsioonist oli saanud üks tema emblemaatilisemaid teoseid, kevad-suvi Arcimboldo laadis, jäätised, sorbetid, granita`d, frulato`d ja frapeed sulasid modellide paljal ihul, valgusid nende õlgadelt ja niuetelt alla, ajasid neil ihu kananahale ja rinnanibud külmast kikki. Marie oli ühendanud alasti ihud ja nähtamatud kangad, oli kasutanud vaheldumisi koostisaineid ja kangasorte, suhkrut, piima, jahu ja siirupit, pisut musliini, väheke läbipaistvat siidi, kuldniiti ja gaaskangast, et sorbetid kehal püsiksid, kõik see oli üks värvide ja ihutoonide pillerkaar, mango, sidrun, mandariin, virsik, melon, mille lõpuks tulid verevamad ja äikeselisemad toonid, mis kandsid endas suvelõpunukrust, traagilised sorbetid, tumedad ja loojanguvärvilised, violetsed ja mustad, mustsõstar, põldmari ja mustikas.

Lõpuks jõudis Marie vanasse sadamasse, astus järsult väikese katusealuse passaaži varjust valusasse päevaheledusse, mis sadama sillutusplaatidelt vastu peegeldus (ta tahtis päikeseprillid ette panna, kuid sai siis aru, et tal olid need juba ees). Pimestavas valguses silmi pilgutades hakkas ta mööda kaid astuma. Mõned jahid olid päikeses, sildapidi pontooni külge kinnitatud punavalgete poide vahel, mis sadamaala piirasid. Ta seisatas, et vaadata üht tüüpi, kes end oma laeval kastmisvoolikust dušitas, kogukas ja karvane mustade aluspükste väel kuju, kes seebitas rõõmsalt oma karvast keret ja pükstealust. Tema naine võttis tema vastas laevatekil päikest, lamas liikumatult nagu marmorkuju, üks jalg põlvest kõverdatud ja käsi päikese kaitseks silmade ees, kõhnunud, vanaldane, aga noorusliku välimusega naine, kelle keha pingestatud plastikas ja sulava vahakuju liikumatuses mõjus nagu hüperrealistlik kunstiteos. Marie vaatas neid korraks ja läks siis edasi. Vanas sadamas oli natuke rohkem elu, kohvikud olid avatud, valgest kangast päikesevarjud terrasside kohal välja tõmmatud, siin-seal mõned turistid, kes sõid pokaalidest jäätist, mida kaunistasid kahvatust volditust paberist päikesevarjud. Suveniiripoekesed olid lahti, seal müüdi ujumislesti ja -maske, mitmevärvilisi rannalinu. Marie oli jõudnud kaldapealse lõppu, umbteele, mis suubub Linguella arheoloogiamuuseumi ette. Ta võttis aeglaselt päikeseprillid eest ja tegi ringi enda ümber, otsides mind silmadega. Aga kus ma olin?

Püsiviide Lisa kommentaar

Bronka Nowicka

17. juuli 2017 at 11:19 e.l. (Bronka Nowicka)

Bronka Nowicka (snd 1974) debüütraamat “Anda kivile süüa” (Nakarmić kamień, 2015) koosneb 44 proosalaastust või filosoofilisest mõtisklusest. Ja tegemist oli väga tugeva debüüdiga – see tõi Bronka Nowickale 2016. aastal Poola kõrgeima kirjandusauhinna Nike. Eesti keeles ilmub raamat Hendrik Lindepuu Kirjastuses aprillis 2017.

Raamatu kohta on Bronka öelnud järgmist: “Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elus. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat.” Raamatul “Anda kivile süüa” on tugev filosoofiline sõnum – maailma täielik tunnetamine on inimese jaoks võimatu. Raamatu lakoonilised, aga samas lausa pilte silme ette manavate kujunditega proosalaastud on kui kalliskivid, mille teravad servad võivad hinge marraskile kriipida – just see maailma täieliku tunnetamise võimatus toob igapäevaste toimetuste kirjeldusse traagilise noodi. Kriitikud on leidnud Bronka Nowicka keelekasutuses mõningaid ühisjooni Bruno Schulzi kujundiküllase proosaga (eesti keeles jutukogu “Kaneelipoed”, LR 2014).

Bronka Nowicka on lõpetanud Łódźi filmikooli ja Krakowi Kaunite Kunstide Akadeemia maalikunsti erialal. Tema filmietüüdid on võitnud rahvusvahelisi auhindu, ta on lavastanud mitmes teatris. Kunstivaldkonnas on ta tegelenud uue meedia (video, fotograafia) väljendusvahenditega.

Bronka Nowicka:

Kui ma olin laps, siis ei võtnud ma sõnu “seitsme maa ja seitsme mere taga” kui jutustuse prelüüdiumi, algava muinasjutu fraasi. See tähendas mulle geograafilisi asju: need määratlesid olemasolevaid maid, kivisid ja vett, mille taga oli saladuslik, aga reaalne maailm. Ma mõtlesin siis: “Piisab, kui on maakaart, väsimatud jalad ja aega, et sinna jõuda; ükskord teen ma selle teoks.” Nüüd ma tean juba, et sõnad “seisme maa ja seitsme mere taga” võivad tähendada hoopis teistsuguseid vahemaid. Teise inimeseni võib olla kauge maa, ehkki ta seisab su kõrval. Iseenda mõistmiseni on pikem tee kui seitsme maa ja mere taha. Samuti asjade olemuse mõistmiseni. Ent siiski usun, et selleni võib jõuda – isegi ilma maakaardita ja väsimatute jalgadeta.

Katkeid: Bronka Nowicka „Anda kivile süüa”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2017, tlk H. Lindepuu, lk 10, 13, 18, 33, 38, 43, 44, 48, 49.

Teelusikas

Surnud teevad tee magusaks vaid siis, kui pistame neile pihku lusika ja liigutame seda ise klaasis ringi. Suhkrukristallid kujutavad endast justkui tornaadot, tuulispea paneb teelehed karussellina tiirlema. Need keerlevad ikka veel, kui alustassile pandud lusikad on juba jahtunud.
Olgu liikumine. Las sipelgas põgeneb mööda laudlina, tassides koogipuru. Me vajame herilasi laua kohale. Las miski sumiseb, et lõhkuda selle stseeni vaikust, kui surnud ei ole veel ilmunud meie kõnesse, mille kleebime nende jaoks kokku säilinud sõnadest, mis on õhukesed kui sigaretipaber. Enne kui poeme nende selja taha ja hakkame nende eest rääkima, kujutades ette, et nad liigutavad suud. Pärast tõstame taldrikule nende sõrmed, murrame teeküpsiseid, korjame puru kokku suus märjaks tehtud sõrmeotsaga. Lõpuks, väsinud marionettide raskusest, tõstame nende käed põlvele, andes mõista, et siinkohal lõpeb nii õhtuoode kui meenutamine.
Surnud ei pane end ise riidesse. Me teeme seda nende eest. Nii on ka kammimise, habemeajamise, juuksenõela pistmisega soengusse ja mansetinööpide kinnipanemisega. Ahjukütmisega ja vilistava teekannu pliidile panekuga.
Neil tuleb kingad ära viksida. Nende eest postmarke süljega niisutada ja saata kirju, mis ei ole meile määratud. Meistki peavad nad mõtlema meie endi mõtetega.
Vahel juhtub, et nad istuvad palava päikese all, kindad käes ja villastes mütsides. Või siis lumemütsides – kinnijäätunud jõe ääres, kuhu me nad möödunud kevadel unustasime.
Laps jätab vanaisa teeklaasi äärde. Homme tuleb vanaisa jälle tee sisse suhkrut panema. Ja aina uuesti, kuni kogu maailma suhkur saab otsa.

Nööbid

Vanaema hoiab oma ema toas, mille uksest on alles ainult alumine pool. Ülemise lõikas ta ära, et näha, mida tema ema teeb. Alumise poole koos lukuga jättis alles. Keerab võtit lukuaugus, pistab võtme rinnahoidja vahele. Ei anna seda kellelegi. Mõni päästab selle nuhtluse veel maja peale.
Möödunud nädalal lasi vanaema ta korraks silmist: vaarema lõikus kardinad ribadeks, pistis tükksuhkrukoti ahju. Mõtles, et see on süsi – mõlemad ju kõvad. Pööras kapi pahupidi: otsis oma koolivormi põlle. Tahtis kooli minna. Ta on üheksakümneaastane, ei mäleta oma nime, aga koolipõlle, mis selja pealt risti käis, seda loomulikult. Kui teda luku taga ei hoia, keerab kõik pea peale.
„Kuidagi liiga vaikne oled, mamma,” hõikab vanaema ukseavasse. „Ma sittusin end täis,” vupsab pea pooliku ukse kohale.
„Pead ootama.”
Vanaema ei jäta kõike kus seda ja teist. Ei lase liha kõrbema. Kui katuse all on hullumaja, siis peab ülejäänu olema normaalne. Korralik lõunasöök kuulub selle ülejäänu hulka.
Kööki lendab kampsun. Selle järel seelik, kombinee, rinnahoidja.
„Vabandust, kas proua võiks kutsuda minu tütre? Sest ma seisan siin ihualasti.”
„Ma kohe tulen, mina olengi ju sinu tütar.”
„Ei ole. Minu tütrel on mustad juuksed ja ta on kõhn kui piitsavars. Vaat selline,” ilmuvad ukse kohale sõrmed, mis võtavad pihtide vahele sentimeetri õhku. „Sina oled hallipäine ja paks.”
Vanaema paneb oma emale mähkmeid. Kinnitused krõpsuvad kinni.
„Ma suren ära, kui sa mulle hästi maksad,” ütleb igivana imik.
Vanaema toob kotikesega nööpe. Ta puistab need põrandale.
„Kas piisab?”
„Kust ma tean? Ma pean üle lugema.”
Ma istun vaaremaga põrandal. Loeme sõrmedel nööpe üle.
„Kas sa oled näinud kunagi nii palju raha?” küsib ta.
Kui ta ei märka, torkan nööpe kingade sisse, särgi alla, pistan need suhu ja neelan alla. Olgu neid vähem. Et ei jätkuks surma jaoks.

Nõelapadi

Laps muretseb, sest ta ei oska kivile süüa anda. Mitte sellepärast, et ta ei leia kivi suud. Laps teab, et kivi on tervenisti suu. Ta ei tea, mida kivile pakkuda, et see tahaks süüa.
Ta läheb kööki küsima pragunenud alustassi, millelt kass jõi. Sikutab põllest, korra, teisegi, nii püüab ta ema tähelepanu köita. Korraks õnnestub – ema jätab lihalõikamise. Laps osutab alustassile, ta on tervenisti üks suur palve.
„Võta aga.”
Ema hakkab uuesti noaga takti lööma. Kaks neljandikku taktimõõdus.
„Ära endal sellega käsi katki tee.”
Laps teeb seda, enne kui on jõudnud üle köögiläve. Liiga tugevasti vajutab pöidla alustassi serva vastu. Veri koguneb tassi alustassile.
Nüüd toob laps kivi. Nii õrnalt on ta kandnud üksnes linnupoegi. Kükitab ja asetab kivi alustassi servale. Lükkab õrnalt, nagu pimedat looma, et see läheks sinna, kus on veri. See keerleb ja tardub. Ei liigu.
Laps küsib siis nõelapatja. Mis kunagi oli nõelapadi, aga nüüd vedeleb tühja ja läbitorgatuna, see pole enam kellegi padi. Öösel, kui on pime, paneb laps kivi selle peale. Annab kivile saiakääru. Ise heidab kõrvale. Ootab.
Valge ja pehme sai on ainus asi, mis helendab. Laps teab, kusagilt ta teab, et öö on raske, see rõhub igat asja: kivisütt ämbris, niiti ja silmalaugu. Ööl on kaalud. Saiakäär helendab endiselt muutumatult.
Laps ei saa uinuda. Ta kardab, et ei märka, kui kivi ära sureb. Ja siis võtab ta surnu kätte, räägib surnuga, lamab voodis koos surnuga. Ta kardab, et kivi sureb, sest see ei söö midagi.
„Ema?”
Ei tohi äratada ema, kelle peale on öö pannud oma kaalukeeled.

Padjapüür

Pooleks lõigatud ukse taga oli kahtlaselt vaikne, kuni kottade kolinal tuli vaarema kööki ja teatas laua taga istujatele, et ta just sünnitas. Keegi oli ukse lahti keeranud. Ta tuli, tiss särgi peal ja rinna vastu oli surutud padjapüürist tehtud nutsak. Kõik tõstsid pilgu taldrikutelt ja heitsid pilgu vastsündinule, kellel juhuse tahtel olid nööbid silmadeks. Vaarema sihtis tissinibuga veidi madalamale, sinna, kus inimesel on suu.
Ta istus laua äärde nagu madonna, keda peaks üle kuldama või siis vähemalt tervitama. Kõigil olid suud lukus. Vaarema hakkas nutma – kiiresti ja pisarateta.
Kõik aktsepteerisid vaarema untsuläinud last, ehkki ta ei tahtnud öelda, kellega ta selle sai. Esmalt kinnitas, et oma mehega.
„Ta on ju surnud, ema,” ütles vanaema.
„Mis siis sellest?” sai vaarema kurjaks, aga ta teadis, et kui tütar koputab meelekohale, siis tuleb öelda midagi täiesti uut, kui enne. „Siis sinu mehega.”
„Tema on ju ka surnud.”
„Siis sellega siin,” oli ta vihane nagu ikka siis, kui asjad ei läinud tema plaanide kohaselt, ja osutas lapselapse roomavale pojale.
Kui vaarema enam rinnaga ei toitnud, siis tegi ta oma lapsele piima vette segatud jahust, ise selle juurde midagi üminal ja omas keeles lauldes.
„Äiuta nüüd sina,” ütles ta kellelgi meist, kui tundis, et peab kuhugi minema, ehkki ta ei teadnud, kuhu ja milleks. See keegi äiutas siis kuulekalt määrdunud nutsakut ega lakanud seda tegemast ka siis, kui vaarema teda ei näinud.

Aiavärav

„Lähme,” ütles vaarema, aga ei võtnud mul käest kinni, üksnes ulatas oma käe nagu mingi sooja instrumendi pimedate juhtimiseks. Vaevu jõudsin oma sõrmed põimida ümber tema käe, kui tema käsi muutus täiskasvanu omaks ja nüüd oli minu pihk tema sõrmede haardes. Ma pigistasin neid ja lasin siis haaret lõdvemaks. Tema sõrmed vastasid samaga. Koputasin pöidlaga tema käeservale, tema koputas samamoodi vastu. Kui vaaremas veel miski mind mäletas, oli see just käsi, kuhu voolasid rikkumata mälestused. Ülejäänud, mis oli jäänud pähe, suitsesid välja peas olevate pragude kaudu ja tuul sasis midagi enamat kui juukseid. Endiselt musti.
Kui meie käed rääkisid, läksime vaikides läbi aia. Nii aeglaselt, et pilved meie kohal olid väga kiired. Me läksime läbi rohu ja meie vildist sussid said märjaks. Ja siis korjasid sussininad liiva aiaväravani viivalt teerajalt. Vaatasime tänavale, seal olid inimesed. Värav läks lahti ja astusime sammu väljapoole kodu. Üksnes ühe sammu, sest meil ei olnud maailmas kõndimise jalanõusid. Siis vaarema käele tuli meelde minu pea, ta pani oma käe minu pea peale ja see jäi sinna kauaks.

Foto

Ema jalalabad on kui pärmisaiad, millesse lõikuvad sandaalirihmad. Mööda maad pageb nende juurest vari, ülalpool on jalad kui taignarullid. Ema käsi on kui plüüskaru – lühike ja otsast ümar, emal on kellestki jäänud liiga suur müts ja mantel põlvini. Ema on sellel fotol laps.
Ema taga on maja, kus ta sündis. Üks seitsmest aknast on lahti, tuul on sellest kardina välja sikutanud. Käekõrval oleva ema ees on aed. Teeraja mõlemal pool tärkab rohi, teine või kolmas pärast sõda. Naine, kes hoiab emal käest, on vana. Hoiab käega kampsunit kinni sealt, kus ei ole nööpe. Tema vasak jalg on astumiseks üles tõstetud, nii nagu minu ema pärmisaialik jalg.
Hetke pärast lendavad kampsuni hõlmad laiali. Hetke pärast naaseb kardin akna ette. Ema teeb veel paar sammu ja astub aeda, mis on koltuva paberi piiridest väljas.

Kaev

„Tule siia. Mis sul seal on? Näita. Sülita see välja.” Isa ütleb sulle: „Sülita välja. Kes?” Huul koos põsenahaga on igemetest kaugele tõmmatud. „Kes?” Ülespoole sikutatud. „Kes kannab?” Ülespoole tõmmatud. „Kes neetud?” Sõrm kaalub suu lahti, hõõrub, kisub välja. „Kes suus kannab?” Kisub minult, mis on minu oma. „Kes kannab suus kivi?”
Löök. Silme eest läheb mustaks. Veri on elektri maitsega – ma tean, sest olen keelega katsunud patareid. Ainult et veri on soe, aga vool külm.
Kasvuhoones on palav, on tunda tomatite lõhna, nii lõhnab punane värv. Kollane lõhnab samamoodi, aga roheline üldse mitte.
„Ära löö.”
Isal on ilus suu. Suur. Südamekujuline, justkui joonistatud. Suu venib kõrvuni, süda kaob – isa naeratab. Hoiab kivi peos. Tume ja kõva, kõvem kui keele all, kus imas mind endasse.
Ma sirutan käe.
„See on minu oma.”
Sõrmed katavad kaanena kivi. Enam mitte minu. Nüüd on kivi temal.
„Anna tagasi.”
Ta ei anna. Me lähme kasvuhoonest välja. Ta kannab mind. Ma olen kantud. Ta läheb kaevu poole. Milleks sinna?
„Ei, ei.”
Aga läheb ikka.
„Palun.”
Juba ongi ta kaevu ääres.
„Palun, ei.”
Ta sirutab käe kaevu kohale.
„Ma palun, ei.”
Ta laseb kivil kukkuda. Kaev neelab selle.
Pesa on tühi. Keele all olev pime ja niiske kivi pesa. Midagi ei ilmu vee pinnale. Kivi ei räägi. Ta ei räägi, lebades vees. See on võimatu, kuni vesi ei muutu pilveks. Mitte enne ilmatumat aega. Siis leiab laps oma kivi üles.

Kohver

Vaarema tahtis iga päev õue samal kellaajal.
„Nagu koer,” öeldi. „Tema järgi võib kella õigeks panna, ehkki ta ise ei tunne enam ammu kella.”
Ta lasti õue, aga enne pandi aiavärav haaki.
„Las võtab värsket õhtu.”
Ta läks välja pappkohvriga, kingades, mida enam lappida ei tasunud. Kingad ja vaarema nägu olid samast nahast.
„Kuhu sa jälle minemas oled, ema?” küsis ühel päeval tema tütar.
„Teise ilma.”
Aias ei saanud ta kaugele minna, seega jäi ta seisma ja algas pikk ootamine, mis on inimestele tuttav peatustest ja perroonidelt. Võib-olla vaarema mõtles, et surm on nagu rong või buss, mis lõpuks tuleb, isegi kui on aastaid hiljaks jäänud.
Kui vaarema kuulis kaugelt rongivilet, siis pööras ta pea selle suunas, pigistas kõvemini kohvrisanga ja astus paar sammu tagasi, olematutest rööbastest kaugemale muru peale. Ta vaatas lilli, mille iga hetk võis vedur maha niita. Juba lainetasid. Üksteise järel pagesid nendelt liblikad. Kui rong ikkagi aeda ei sõitnud, lükkas vaarema ärasõidu järgmisele päevale.
„Nii sageli tõusid surma kohtama, aga surid istudes,” ütles vanaema, kui leidis oma ema toolilt surnuna. Tal oli pea üle toolileeni rippu, suu pärani lahti, justkui oleks tahtnud kogu kehaga teha sellest maailmast veel viimast pilti.

Nahk

Ühel päeval tõmbas isa selga tõelise naha, mis oli õmmeldud mõõtude järgi.
See ei olnud nii roosa kui eelmine, aga paksem. Ta hankis endale ka kollased hambad ja kannad. Ta istus maas ja rääkis. Esmalt ainult loomadele. Algul olid need väikesed elukad, nagu ämblikud ja ööliblikad. Mõne aja pärast ei häbenenud ta enam rääkida lindude ja krantside seltsis. Seejärel laste juuresolekul. Lõpuks rääkis isa iseendaga juba kõigi juures. Seisis peegli ees ja vaatas sellesse kui aknasse. Keegi ei tea, mida ta seal nägi, aga ta ise tahtis selles asjas konsulteerida Jumalaga.
Ta koputas vastu lauda.
„Kes seal on?” küsis ta.
„Issand Jumal,” vastas ta ise, justkui üksnes sõna oleks võinud tuua Jumala kööki. Ta proovis Jumalale ka helistada, aga Jumal ei võtnud toru.
Isa ütles mulle:
„Kui ma olin väike poiss, ma nägin saatanat. Tal oli must kaabu.”
Veel ütles ta: „Neile meeldivad vaid koerad.”
See on kõik, mida isa mulle ütles. Ülejäänud asjad jättis ta enda teada.

Püsiviide Lisa kommentaar

Helena Läks

20. juuni 2017 at 9:00 e.l. (Helena Läks) ()

Helena Läks (1987) on eesti luuletaja, toimetaja ja kirjastaja.
Õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja usuteadust.
Debüütkogu “helena läks”, mis ilmus 2010. aasta lõpul, arvati 2010. aasta Eesti 25 kauneima raamatu sekka ning kuulus ka 2011. aasta Betti Alveri luulepreemia nominentide hulka. See on tugevalt eksperimenteeriv ja paljude kriitikute arvates ka mässumeelne raamat, mis paigutas Läksi “vihaste noorte naisluuletajate” sekka. Läksilt on ilmunud luulevalikuid Müürilehes, Värskes Rõhus, Vikerkaares ja Loomingus, lisaks intervjuusid, artikleid, muusika- ja kirjanduskriitikat.
Alates 2015. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige.
2017. aastal pälvis Värske Rõhu kirjanduspreemia luule kategoorias luuletsükli “yo autor so marginaalne” eest.

Luuletusi kogudest:
„helena läks”, Verb 2010, lk 10, 12, 14, 16, 28, 33.
Korrosioonikihk, Verb 2014, lk 11, 17, 31.

sex is on!

deliktiline üldvastutus aheneb allikaiseloomulikus riskisfääris
zavoodi kriimilmelises soditsoonis on kõik nii marlboro ja
ploomisiider

kui lotman oleks lumelaudur me langeksime ühes emolumehelvestega
kirjastuse ahtakesse semiosfääri
kultuuripärandit tradeerimata

raseerimata põsed vastu krohvist kimbatust
me oleme nii sametiselt saamatud
otsekui sokrates oma mustade silmaalustega oleks mänginud
käsipalli golfiklubis

pöördu kellegi poole!
aga teeme nii, et see ei oleks (:) kivisildnik
hõbepaber rinnahoidja vahel ajab lümfinümfid jooma

zavood pool kaheksa
sex is on!

ex nihilo

muudkui kummuli kaheksasse saavad veeretet
minaolensitapeakonstateeringud
kui aeg saab õigeks ei muutu miskit
vaid ostan uue sulgboa mille ebemed satuvad su ninasõõrmeisse
just siis kui pead kõnet viimseile püstiseisjaile

liiklus on aeglane ka neile kes oskavad sooritada
en passanti erootikamalelaual
kas ülemäära palju küsit vastutulek suureillusioonitaidjamehelt

üksteist meest istuvad parsil
keegi käratab valjuhääldist:
kasi välja

üks jääb alles ülejäänud lähevad heina kaarutama
kelle tahe on vabam
tekib küsimus

kas puänt on alati vägistatud suurest innust luua lõpetatus
meie soiste sumpamiste kurdmäestikel

kui toon tuletikud ehk siis vaibub kihk toota rinnapiima
sellest mis ei ole teaduslikult tõestet veel

ei
vaid tulelõõmas vastne kodutus

Oled roninud Joosua puu otsa
Lõdvestu
Puhka

vaheta keha nyyd

Just äsja tulid läbi Kõrkjamere ja oksendasid välja kaks
miljonit millimallikat
sest ka sulle läks vett suhu
öeldagu mis tahes
Ja su paljunäinud silmi ürasid valguskiired, mis peegeldusid
kuldvasika üüratult tagumikult
Ja manna, see manna…
nad ei saanud kunagi küll,
ega ju?

vaheta keha nyyd

Sa tunned vajadust oma habet sügada
Oh,
kui nad vaid teaks, see pole pooltki nii pikk kui t-särkidel, kus nad sind
kujutavad
ja sulle ei meeldi valge värv
Sulle ei meeldi imelikud hõlstid
Sulle ei meeldi, et sind peetakse flegmaatiliseks tüübiks
sandaalides
Ja sulle ei meeldi viiruk ja mürr

INRI

INRI

INRI

INRI

kohtume paradiisis,
puhka nüüd

mjöllnir

mulle meeldib rongiga sõita
kui ei istu mu kõrval ulmeliselt purjus kõõksuvat dressides
meest
kui ei istu vastasistmel mulle ja kõõksuvat meest stiilsete
mustade kohvrite tagant piidlevaid kaht rootsi naist
mingis kokkuleppelises koledaksminekueas
püüdlemises lugeda minust ja kõõksuvast mehest välja vist
mõnd eesti ühiskonna aksioomi(?)

see mees on nii nõme
ausõna
kuid tal on iggy popi t-särk ja ta lõhnab nagu mannapuder

hommikune ja moosiga

ma mõtlen et see mees on ikkagi oma
need skandinaavlased ei lõhnaks ealeski mannapudruselt
ja ma mõtlen kas mul peaks olema häbi
patsutades mõtteliselt õlale minu taustsüsteemi jagavat jobu
paisates mõtteliselt ümber nende kauge külma pilguga
naiste kohvrid

üks neist
naeratab mulle
ütleb lingua puras et ta on norrast ja kõik kohvrid
need on täis joonistustarbeid narva lastekodulastele
nad teevad sõbrannaga heategevust
muidugi ei formuleeri ta charity
ja nüüd annab
uh üks koledaksminekueas daamidest mulle tahvli norra
šokolaadi ja ma loodan et ma selle kätte lämbun

nägin öösel unes et vihkasin kõiki oma sõpru
ja siis sõid suurte mütsidega vampiirid nad kõik ära
täna kohtasin üht sõpradest
mul oli tema ees väga häbi oma alateadvuse pärast

bussisõit on mulle alati laastav ja sestap piilun aknast
harilikult mahemõrvarlikul pilgul välja
a kui välismaa turistibuss mööda sõidab (50-0 kmmhaa) teen
teen ikka korraks naerunäo pähe
ei taha asja eest teist takka eestlaste mainet rikkuda

pärast seksi loen viplala lugusid ja muumitrolle sest
tõenäoliselt jäin rasedaks ja parem on juba aegsasti
ettelugemisskilli süvendama hakata

ma pole enam viis nädalat oma toast väljas käinud
sest mul on siin päris palju igaksjuhuksasju mida pole
esialgu veel vaja läinud
aga mis on praegu blokeerinud mu tee ukseni
ma arvan et nii on hea sest ma püsin kodus ja hädadest eemal
mu süda on kerge

aga igaks juhuks kui juhtute mu majast mööduma
vaadake kas välisuks on ikka kinni
ma ei taha et keegi millestki valesti aru saaks

ärkan vanaema kõrval tema sängis seinapool
kare tapeet vastu kõhtu
tulin siia nagu hale jõmpsikas ma pagesin oma voodist sest
pöetud peaga silmadeta poiss tahtis mind ära lämmatada

vaatan magavat vanaema ja rahunen juba
kui tunnen kellegi külma nimetissõrme oma kõrva taga ja siis
näen tühje silmakoopaid

ärkan voodis üksi
padi on põrandal
tekk ka
selsamal päeval teel raamatukokku näen eemal sind
oled juuksed maha püganud ja silmakoobastes virvendab rõõm
minutaolekust

Luuletusi kogust Korrosioonikihk

LOHISTAB MÄHIB VAKATAB

öised algavad lumesajud on nii harvad kui neid kogeda
teispool ahjusooja tagasi peegeldavat akent
võiks öelda
sa sammud oma õhetavate põskede valgel
tihedas lumesajus ja tunned kuidas hing sus
jälle värahtab sest kedagi teist ei ole tänaval
sina oled seal ainsana
ainsana iseendas lumiselt tõeliselt
sinu sammudes on kogu närbunud looduse viimane
väärikus
ükskõik kaua sa sel teel oled olnud ja mida sa
päevapoliitikast arvad
alati on viimaks kusagil üks uks mille avad
enne mida ehk seisatad või teed trepil suitsu ja mõtled
et hommikul ärgates katab kogu su nkodutänavat paks lumi
millele keegi sulle tundmatu esimesed jäljed lohistab
võiks öelda
sa astud uksest sisse ja soojus vajub sulle peale
mähib endasse ja vakatab

võib vist öelda et oled pisut kurb et end jälle
argiselt tunned
et tuba on soe ja näed aknast kuidas õues
vist päris külm on

võib öelda küll

sa peaksid sagedamini õues käima
mu laps

TEMA SILMADE SEES ON SULAVAD LIUSTIKUD…

tema silme sees on sulavad liustikud
mis ütlevad: me tuleme sulle varsti külla
veereme trepi alla lesime su voodil
suudleme su külmi varbaid
aga meie oleme külmemad
meie suust tuleb rahu
külmem kui me ise
ole tasa me teame kuhu tulla

tema silmade sees on kõik joogid
mille kunagi ümber olen ajanud
rõõmurummid igavuseõlled
ohmikskamitteveinid heimisteedkonjakid
liitrite viisi lugusid mille kohta ütlen ununenud
sest neid oleks valus rääkida

need silmad ei luba endasse uppumissurra
nad nõuavad igavest truudust
selleks peab elama

TÕTLIK TOORES JA ILMALE VALLA

tõtlik toores ja ilmale valla
nii oleme tulnud nii tullakse veelgi
ja tuldi kui sõna käis siidpaelu pidi

kes oskab ilmatarkusele sõrme peale panna
on küllap surnud auku aetud ja tagasi tulnud
ja vajutanud oma pehkinud pöidlaga läbi
kõikide elust värisevate südamete

kelle silm näeb
kelle kõrv kuuleb
kelle suu oskab edasi rääkida
(kas mina võiksin teada
kui kaugele sa päriselt ulatud)

ulatan käe
teadmata kes sellest haarab
ja kuidas
kas hammaste või lugupidamisega

ulatan käe
sest kes on tulnud
tahab alati midagi saada

kes on tulnud
see saabki

oma paljaste pihkude järgi
pöidlaga läbi
elust väriseva südame

Linke
Katrina Helstein”Helena läks fragmentaarsuse vastu”, Sirp 24.03.2011.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/helena-laeks-fragmentaarsuse-vastu/
Kadri Naanu „Vähem on rohkem”, Sirp 19.06.2014
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-05-11/

Püsiviide Lisa kommentaar

Tuomas Kyrö

7. juuni 2017 at 6:00 p.l. (Tuomas Kyrö)

Tuomas Kyrö (1974) on soome kirjanik. Ta on kirjutanud romaane, följetone, kolumne, joonistanud karikatuure ning koomikseid. Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud tema romaani “Kerjus ja jänes” (Tänapäev, 2012) ja “Kõike head, toriseja!” (Varrak, 2017).

Katkend: “Kõike head, toriseja!” Varrak, 2017, tlk Kadri Jaanits, lk 159 – 169.

Järgnevatel päevadel meelitati mind venitusriistapuudele, neid oli nii mehaanilisi kui elektri jõul töötavaid. Keeldusin harjutustest, sest teadsin väga hästi, mis aitab kogu keha hädade vastu. Selja peal kõndimine. Küsisin hommikust ringkäiku teinud tohtrilt, kas ma võiksin saada rahvapensioniametist toetust oma kuueaastase pojatütre palkamiseks. Tema kand oleks just õige suurusega abaluude vahele.
„Me ei saa koduseid ravivõtteid soovitada,” vastas tohter. „Me järgime täpset taastusraviprogrammi ja te võite sellega ka ise tutvuda. Teie seljale ei tohi mingil juhul rakendada välist jõudu ega survet.”
Just neid tuligi rakendada.
„Lihtsamini öeldes on tegemist infovahetuse häiretega teie aju ja jalgade vahel. Homme magnettomograafia, lisaks mõned neuroloogilised uurimused…”
Infovahetuse häire oli õige, aga see asus tohtri aju ja minu kaine mõistuse vahel.
„Ja-jah. Iseenesest on muidugi hea, et te ei ole huumorimeelt kaotanud.”
Arst oli otsustanud, mis mul viga on, aja edasi tehti nii, nagu tema ütles. Hommikuti alati samad mälutestid, kus küsiti, kas ma tean, kes ma olen ja kus viibin, kui palju on kuus korda kuus ja kas ma teen vahet paremal ja vasakul.
On ikka suur vahe küll, kas istud oma kodus kiiktoolis mitte midagi tehes või lamad haiglas voodis samamoodi mitte midagi tehes. Taastusravihaiglas veedetud õhtud olid minu elu kõige pikemad.
Vahele tuli ka üks hea päev. Minia tõi mulle minu oma riided, mis poeg oli posti pannud. Ta oli minu palvet tõsiselt võtnud ja tegi kodus usinalt tööd. Käis iga päev oma ema toitmas, oli arved maksnud ja kavatses ka vihmaveerenne puhastada.
Pükste taskus oli rahakott ja ma sain tagasi maksta kohvikuvõlad ja anda pojatütrele jäätiseraha.
Üksildaste päevade ainuke tegevus oli maitsetute toitude söömine ja pikajuukselisega kemplemine. Alati, kui ma televiisuri sisse lülitasin, lülitas pikajuukseline selle välja.
„Ma ei usu sellesse,” selgitas pikajuukseline.
Millesse?
„Televisiooni.”
Ega uudised ei ole televisioon ega usuküsimus, vaid lihtsalt uudised. Millesse too pikajuukseline õieti usub?
„Universaalsesse hinge.”
Eks muidugi.
„Kõik religioonid tulevad algselt samast tüvest.”
Muidugi tulevad, kõigi nende aluseks on ühed ja samad muinasjutud. Just selle pärast me peamegi vaatama uudistesaateid, et teada, mis on tõsi ja mis muinasjutt. Kui vaadata ainult vägivalla vilme, karamellireklaami ja muusikatinistamist, siis mida võib sel moel maailmast teada saada?
„Kergem on, kui ei tea kõike. Infot on nii meeletult, et me upume selle sisse.”
Eks põhiasju peab inimene ikka teadma. Küsisin, mis on viietuhande meetri Soome rekord ja kus see joosti. Ja kes oli selle jooksu neljas.
Lülitasin teleka sisse.
Pikajuukseline tõmbas stepsli seinast. See poiss ajas juba peaaegu hirmu peale. Kui ma asja hooldajaga jutuks võtsin, soovitas too meil rahumeelne lahendus leida.
Õhtul läks esimene unetund raisku, sest ma pidin mõtlema, kuidas saaksin uudiseid näha. Ärkasin kell 4.27 ja teadsin, mida tuleb teha. Kutsusin öise vahetuse õe ja teatasin, et mul on telefoni vaja.
Juba järgmisel päeval tõmbas hästikasvatatud vurle tooli minu voodile lähemale ja küsis murelikult, mis minuga juhtus. Rääkisin lühendatud versiooni kirstust kukkumisest ja lääne meditsiinist, mis ei usu jalakanna ravivasse jõudu jalgade halvatuse ravis. Hästikasvatatud vurle arvates tasus proovida kõike võimalikku, millest tundub abi olevat. Ta uskus kindlalt minu paranemisse. Siis võttis hästikasvatatud vurle kotist sületeleviisuri.
„See on eelmise aasta mudel.”
Aitäh. Saadan tagasi, kui siit välja saan. Hästikasvatatud vurle ütles, et annab sületeleviisuri mulle päriseks, sest ta sai kooli lõpetamise puhul uue. Läinudaastane mudel on tema jaoks juba möödapääsmatult vana, aga mulle võib veel asjaks olla.
Kui ma noor olin, sai Luukkoise Pentti kooli lõpetamise puhul kunsthambad. Minu nooruses tuli uus mudel välja üks kord inimpõlve jooksul.
Traktorid ja raadiud pidasid vastu terve eluea, aga tänapäeval tuleb seadmest uus versioon välja selsamal hetkel, kui oled lõpuks eelmise kasutamise selgeks saanud. Hästikasvatatud vurle turtsatas ja ütles, et talle meeldivad igal juhul selged arvamusavaldused. Ta ütles, et installeeris sülearvutisse kõik vajalikud programmid.
Kas see tähendab teise kanali uudistemagasini aastast seitsekümmend ja üheksa? Või Nopose Paavo reportaaži Grenoble`i talveolümpialt? Ehk on isegi see helikopterilt vilmitud uudislugu „Kodumaa ülevaatest”, kus vilksatab korraks ka meie koduküla?
„Oota korra. Uudised on selle ikooni all. Aga kõigepealt võtame videoühenduse… ”
Hästikasvatatud vurle toksis midagi sületeleviisurisse ja andis selle siis mulle. Eks ma olin imestunud küll, kui sülearvutist vaatas vastu perenaise nägu.
Püüdsin säilitada tõsist ilmet, sest minu eas ei imestata enam millegi üle. Küsisin hästikasvatatud vurlelt, millal ta oli jõudnud Kuusikotis käia, sest meie kanti ei eksi pealinna noored muidu kui eksikombel. Ja kas hästikasvatatud vurlel oli ka videokaamera, millega ta oli käinud ja kõik üles võtnud. Siis ilmus ekraanile poja väheke naeratav sihverplaat.
„Halloo, isa. Kas sa saad juba kõndida? Kas sind ravitakse… Või valutab kuskilt… ”
Vaatasin hästikasvatatud vurle poole, et kuhu ma peaksin rääkima.
„Halloo… kas sa kuuled? Nägu on näha. Kuuled või?”
Mina ei ole seal, vaid siin. Kus pagana päralt see hästikasvataud vurle teadis, et perenaine oli just Kuusikotis?
„Seda oli lihtne välja uurida,” ütles hästikasvatatud vurle. „Kohaliku lehe võrguväljaandes oli sinu arvamusartikleid. Nii muhedad.”
Ma kirjutasin küll pseudonüümi all.
„Tundsin stiili kohe ära. Sa kirjutad samas rütmis nagu sa räägid.”
Küsisin sületeleviisuri kaudu pojalt, kas ta on perenaisele kehakinnitust pakkunud. Ekraanile ilmus pilt taldrikust, kus olid pooleks lõigatud kartulid ja siis kahvel, mis kartuleid peenestas. Küsisin, kas testamendipaber ja sulepea on alles. Poeg näitas ka neid kaamerasse. Palusin posti panna, aga poeg ütles, et tuleb homme linna. Siis saan kõik vajaliku kätte.
„Aga olgu, me peame nüüd edasi sööma. Tead ise, kuidas isu võib ühtäkki lihtsalt otsa saada. Head ööd!”
Mitte ei saanud aru, kuidas oli võimalik perenaisega sadade kilomeetrite kauguselt ühendust võtta. Vanasti oleksin pidanud kirjutama Karppo Hannule (Hannu Karppo (1942) – Soome raadio- ja teleajakirjanik) ja paluma, et ta teeks reportaaži oma järgmise aasta saatesse. Ja mina ei oleks olnud ainuke, kes Hannule kirja või postkaarti saadab, oleksin võinud jääda saba lõppu ootele.
Eks minu silmad on näinud sedagi aega, kui info liikus täpselt sama kiiresti kui inimene. Ei olnud meie külas autot enne neljakümnendaid ega telefoni enne, kui Ruuttaise Kalevi ja tema perenaine Vilma selle riistapuud aastal kuuskümmend ja null endale muretsesid. Sai teist mitmel õhtul vaatamas käidud, aga ega ta kunagi helisenud, sest kellelgi polnud Ruuttaistele asja. Nelja aasta pärast pandi lihunikule ka telefon sisse, siis nad hakkasid üksteisele helistama. Meile muretseti telefon alles siis, kui perenaine ilmtingimata nõudis.
„Päris metsik,” ütles hästikasvatatud vurle.
Suitsusignaal on päris hea leiutis ja ma oleksin hea meelega näinud, et see oleks laialdaselt kasutusele võetud, aga selle jaoks on vaja mägesid. Kuidas sa saadad suitsusignaale taeva poole, kui igal pool on mets. Inimene ei saaks aru, kui tuli tähtis teade või on metsas tuli lahti.
Rindelt pidi leinasõnumit kaua ootama, elasime mitmeski talus teadmatuses, sest kirjad ja langenud saadeti valesse külasse ja valedele peredele. Valimistulemustes ei saanud enne raadiu tulekut kunagi kindel olla. Yleisradio esimest jaama olen usaldanud ja Lindi Arvi aegset televisiooni. Konkureerivasse programmi hästi ei uskunud. Rönka läheb sedamööda paremaks, kuidas juustesse tuleb halli, aga on veel niipalju noor poiss, et ei taipa tetektiivilugude kirjutamist ära lõpetada.
Tänapäeval on juba vastsündinutel ja paneelmajade töötutel kõik seadmed ja riistapuud. Ja Süda-Soome taadikõbil taastusravihaigla voodis.
Palusin hästikasvatatud vurlel näidata, kuhu ma pean vajutama, et uudiseid näha.
„Ekraanile ei maksa vajutada,” ütles ta ja liigutas minu nimetissõrme õrnalt mööda sülearvuti ekraani. „Ainult libista.”
Enam polnud tarvis pikajuukselisega vaielda. Vaatasin teki all möödunud ja tulevasi uudistesaateid ja veel oli seal igasugu tokumentaalvilmisid. Näiteks Helmut Kohlist, kes sõi end paksuks, aga võttis Saksamaa ühinemist tõsiselt. Selle töö käigus võttis ta natuke isegi alla. Vaatasin ka Rumeenia revolutsiooni, mida ma olin üks kord juba näinud. Vahepeal luges Toivose Kari, siis jälle Lindi Arvi.
Vatijopedes rahvas sõidutas karvamütsiga tiktaatori koos prouaga soomusvagunis kuhugi keldrisse. Seal korraldati säärane korteriühistu mõõtu kohtuistung, misjärel kuri mees ja tema proua lasti tagaõues maha. Siis öeldi, et vabadus võitis. Nüüdseks on teada, et endised võimukandjad hüppasid partei tähtsatelt toolidelt suurvirmade tähtsatele toolidele ja tavalise inimese pudrusilma jätkus võid ikka sama vähe.
Pärast Rumeeniat jäi kuulama president Risto Ryti sõjajärgset kõnet. Ega temagi käsi kuigi hästi ei käinud, kui võrrelda ratsakeigariga, kes popsutas samal ajal Šveitsis sigarit, kui Risto sõja süüdlasena karistust kandis. Eks ta ole ikka ebaõiglane küll, et sõja tegelikud alustajad mõistavad rahuliku juristi vangi, kuhu mees peab jätma tervise. See tegi kohe tuju halvaks, nii et libistasin end ajaloos edasi.
Leidsin kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused aastal seitsekümmend ja üks. Kukkose Anssi tegi sellise reportaaži, et pisar tuli silma, kuigi püüdsin küll, et ei tuleks. Publikut oli staadionil nagu ääreni täis pajas kartuleid.
„Ma ei usu sporti,” ütles pikajuukseline.
Sättisin sületeleviisuri nii, et me mõlemad nägime. Käskisin pikajuukselisel jälgida, kuidas Jürgen Haase ja Väätaise Juha tagasirgel rebivad, nagu oleks kurat kannul. Kellele see ka ei mõju, on tundetu olend. Panin tähele, et pikajuukseline elas iga ringiga jooksule järjest rohkem kaasa ja lõpuks tuli isegi hooldaja vaatama, et mis seal kolmandas palatis nii kangesti hõisatakse. Tal oli see jooks meeles, oli siis veel Nõukogude Liidu kodanik, kuigi pidas end rohkem leedukaks. Ütles, et oli soomlase poolt, sest kellegi teise silmad ei säranud nii nagu temal. Ütlesin, et hiljem särasid need silmad vägijooke nähes, aga ma olen nõus selle andeks andma.

Ühel õhtul rääkis hästikasvatatud vurle mingist kaarditeenusest. Mul oli Eskortis ka Soome teede kaart aastast üheksakümmend ja viis, see ajab asja väga hästi ära. Alati, kui teedevõrk muutus, tegin hariliku pliiatsiga parandusi.
„Kindel see, aga vaata korraks seda.”
Tahvelteleviisuri ekraanilt paistis minu kodutee. Küsisin, millal ta oli jõudnud seda pildistada ja kas minu poeg on jälle liini teises otsas. Hästikasvatatud vurle rääkis internetivirmast, mis pildistab üles kõik maailma teed ja kopeerib kõik maailma raamatud. Ei tea, mispärast peaks keegi midagi säärast tegema? Hästikasvatatud vurle oletas, et põhjuseks on reklaamirahade voogude suurenemine, aga tema arvates polnud see tähtis. Kõige tähtsam oli see, et mina võisin haiglavoodis ringi reisida.
Pilt lähenes minu kodule, nii et garaažist paistis Eskorti tagaots, aga numbrimärk oli uduseks tehtud. Mitte ei ärata selline asi usaldust, kuigi oli ka omamoodi tore, nagu need aerofotod, mida seitsmekümnendatel võis oma krundist teha lasta.
Liikusin nooli puudutades oma kodukülas ringi.
Aastaaeg oli teine, aga väga vanad need pildid ei saanud olla, sest ühe alajaama kapil oli kleeps kirjaga „Jeesus tuleb”, mis ilmus sinna alles kolm suve tagasi. Hästikasvatatud vurle näitas mulle oma kodukante, ema korterit korrusmajas ja isa eramut.
Õhtul läks hästikasvatatud vurle koju ja mina välismaale.
Palusin pikajuukselisel, kes luges oma voodis paksu võõrkeelset raamatut, öelda ühe linna nimi.
„Ää, Vladivostok.”
Venemaal on korstnad punase-valgetriibulised, mitte ei tea, mispärast. Tänavaid ei sillutata ja asfaldist kasvavad läbi killustik ja taimed. Yrjänä arvates ei olnud süüdi mitte selle maa elanikud, vaid riigi suurus. Mis meil viga oma väikese riigi eest hoolitseda.
Palusin pikajuukselisel öelda veel ühe linna nimi.
„Forssa.”
Seal olid Venemaaga võrreldes laiemad tänavad ja autojuhid jäid punase tule taga seisma. Võib-olla käiksin siiski parema meelega Vladivostokis kui Forssas. Pikajuukseline ütles, et on alati tahtnud Forssas ära käia, aga nüüd oleks rahul, kui saaks omal jalal haigla ukselt Töölö lahe äärde kõndida.
Mind ahvatlesid veel suuremad külad. Need, mille kohta ma lapsena entsüklopeediast lugesin: New York, Hong Kong ja Buenos Aires.
Pärast õhtusööki põikasin veel Jeruusalemma ja Šanghaisse. Eks pilvelõhkujate suurest hulgast ole näha, et hiinlane on viimastel aastatel hästi teeninud nende tehastega, mis Euroopast sinna koliti. Sellist asja märkasin veel, et maailm on igas kandis ise värvi ja ise valgusega. Palju on ühesuguseid taimi, näiteks kasvab Jeruusalemma küngastel mõnel pool ilmselgelt kuuski ja mände, ainult et sihvakamaid. Vähema veega peavad läbi saama kui Süda-Soomes või ammugi siis juba vihmametsas.
Jäin magama enne, kui jõudsin maailma kõige põhjapoolsemasse linna Norramaal.

Püsiviide Lisa kommentaar

Christine Dwyer Hickey

24. mai 2017 at 2:27 p.l. (Christine Dwyer Hickey)

Iiri kirjanik Christine Dwyer Hickey on praeguseks on ta avaldanud kaheksa romaani, ühe lühijuttude kogumiku ning täispika näidendi. Praegu jagab ta oma aega Dublini ja Itaalia vahel. Ta on võitnud mitmeid auhindu ning avaldanud oma loomingut erinevates kogumikes ja ajakirjades üle maailma.
Muuhulgas on Hickey õpetanud loovkirjutamist Trinity College’is, aga enne seda jõudis ta koos abikaasaga advokaadibüroo asutada, töötada ka näiteks eradetektiivina (mis on tema sõnul märksa igavam kui võiks arvata!) ning kasvatada kolme last. Kirjanikuks saamist lükkas ta enda sõnul aastaid edasi, ehkki kutse on tugev, sest kartis, nagu paljudki inimesed, läbikukkumist. Nüüd aga kirjutab distsiplineeritult neli tundi päevas, kuus päeva nädalas, ega kujuta ette, et võiks midagi muud teha. Kirjutamisest on saanud talle viis elu mõtestamiseks.
Hickey suudab kirjutada rasketel, liigutavatel või isegi südantlõhestavatel teemadel, muutumata seejuures melodramaatiliseks. Lugejad saavad tema raamatute maailma näha otse tegelaste vaatepunktist ning nendega suhestuda, toimuv muutub seeläbi reaalsemaks. Üks korduv teema tema raamatutes on katkine perekond. Sellega tegeleb ka romaan “Nääps” (Tatty), mis festivali ajaks Petrone Prindi poolt ka eestikeelsena välja antakse, samuti on perekonna allakäiku käsitletud tema Dublini triloogias. Teine põhiline teema autori loomingus on linnaelu üksildus.

Iiri kirjaniku Christine Dwyer Hickey kohtumine lugejatega ja raamatu „Nääps“ (Petrone Print 2017) esitlus toimus Tartu Linnaraamatukogu saalis 11. mail 2017 kell 18. Külalisega vestles TÜ dotsent Raili Marling.

Katkend: Nääps, Petrone Print 2017, lk 131 – 140. Tõlkinud Tiina Tarik.

1972

Kui oled koolis, mõtled sa kodust. Sellest, mismoodi kaminatuli talvel üle terve seina hüpleb. Või sellest, kui lesid kõhuli, vahid telekat ja ootad, et toidulõhnad köögist välja roomama hakkaksid. Ütled: See on lambaliha, ja seal on praekartulid, see on rooskapsas, see on hernepuder; ja varsti – aahhh – Bisto lihakaste, mis kõike seda katab. Teeb kõik pruuniks ja läikivaks ja nämmaks.
Koolis ei ole telekat. Ja kunagi ei tea, mida sa lõunaks saad, kuni oled jõudnud järjekorras päris etteotsa. Kui need pole just krõbekartulid, siis võib kuulda, kuidas kartulisosin mööda rivi edasi sahiseb.
Ja koridorides on kogu aeg üks ja see sama lõhn, nii et pole mõtet õhust tõendusi nuuskida. Lakk ja keedukartulid. Dettoli puhastusvahend ja miski, mis lõhnab juustuselt. Peale reede, siis on õhus kalalehk. Ja sa tead, et lõunaks on kala; ja sa tead, missugune see on – oranž, soomustega, keskelt kõvasti kokku murtud. Aga see tuleb kasuks, kui kala taskusse pistad või taskurätiku sees varukasse torkad – niimoodi suured tüdrukud talle ütlesid.
Kui mõni suur tüdruk peidab kala varrukasse, on tema pärast hirm nahas, juhuks kui ta jääb vahele kohe või, veel hullem, pärastpoole, kui ta selle tualetist alla loputab või püüab sööta seda kassile, kes seda samuti kunagi ei söö, aga mõnikord tassib selle suus minema, nagu kavatseks selle hilisemaks jätta.
Pärast kala tulevad hautatud õunad ja munakaste, mida ta oleks hea meelega esimesel päeval proovinud, kui üks tüdruk ei oleks talle lauas rääkinud, et see on pilgeni täis kellegi sülge, kes töötab köögis ja keda kutsutakse Ilastaja Lydiaks.
Kui sa töötad köögis või pesed põrandaid, kutsutakse sind majateenijaks. Kui sa pole just nunn – siis kutsutakse sind õeks, aga sa ei näe niimoodi välja kui teised nunnad. Käsivartele on küünarnukist allpool seotud nöörid, mis hoiavad varrukaid üleval, ja nunnarüüsse on sätitud pikk põll. Su käed on muhklikud ja põletusjälgedega.
Juhtivate nunnade käed on alati muhklikud ja valged.
Kodus ei ole sul sellest midagi, kui kõht on tühi, sest sa tead, et kulub veel vaid natuke aega ja su suu on täis empsi mahlakat toitu, mis toob su kõhtu nii mõnusa tunde. Aga koolis on küll. Sest sul on kõht alati tühi ja jääb kogu päevaks tühjaks. Kui tegu pole just päevaga, mil sa misjonijaamas peast segi lähed ja endale roosat popkorni ja vahukommihiirekesi sisse topid. Siis on sul kaua aega tunne, nagu hakkaks kuum vesine okse su kurgust kerkima ja suhu valguma.
Või kui ei ole pühapäev, mil sa sööd teeajal täitsa omaette ära terve viilu leiba võiga.
Sa sirutad oma taldriku ette ja õhtusöök tuleb sinu poole üles noist suurtest hõbedastest plaatidest, mis tulises rasvases vees hulbivad. Plarts-plarts-plarts, suurest hõbedasest lusikast. Ja isegi kui sa tahaksid seda süüa, sest su kõht on nii tühi, ei saa sa seda teha , sest teised tüdrukud lauas võivad ütelda: Uuhh, ära ütle, et sa kavatsed seda sööma hakata.
Seda ruumi, kus te õhtust sööte, kutsutakse reflektooriumiks.

Kodus on sul vaja arvestada ainult paari väikese toa ja paari lühikese sekundiga, mis kulub ühest toast teise jõudmiseks. Ja ei mingeid treppe. Aga koolis pead sa arvestama nii paljude tubadega: kus nad kõik asuvad, kui kaua sul kulub järgmisesse tuppa jõudmiseks ja kõik need hullud nimed, millega neid kutsutakse. Ja sajad erinevad trepid.
Mõnda nime ta juba teab, sest luges nende kohta Malory Towersi raamatutest. Nagu seda, et tuba, kus sa magad, kutsutakse dormitooriumiks.
Välja arvatud siis, kui sa räägid prantsuse keelt – siis pead sa magama paigas, mida kutsutakse puudlitubadeks.
Aga hispaania tüdrukutel ei olegi oma magamistuba. Nemad peavad olema kõigi teiste seas, sest nad vadistavad vahetpidamata. Nõnda nad ei õpigi inglise keelt ära. Hispaania tüdrukud on koolis kõige pentsikumad. Nad suudlevad oma pöidlaid, kui risti ette löövad; missal kannavad nad uhkeid musti loore. Kui kuulata neid üheskoos rääkimas, siis kõlab see nii, nagu pardid prääksuksid liiga kiiresti. Nad ei jaga kunagi teistega oma šokolaadikreemi, mida nad purgist leivale määrivad nagu musta võid.
Siin on stuudio, kus maalitakse pilte. Ja kunstnikust nunn näitab sulle, kuidas maalida puid. Aga ta ütleb, et enne kui sa saad puid maalida, pead neid tundma õppima. Fööniksipargis. Ta laseb sul nende pahklikku nahka hõõruda ja nina nende lehtedesse suruda. Ta ütleb, et iga puu on omaette isiksus, iga puu on iseenda peremees. Siis pead sa tegema nimekirja nende kõikidest ilusatest värvidest.
Mitte ainult rohelised ja pruunid toonid, ütleb ta, roheline ja pruun on ainult väike osa!
Ta läheb täitsa elevile, kui puudest räägib, ta käed sirutuvad taeva poole ja silmad hakkavad vahel niimoodi läikima, et sa kardad, et ta hakkab nutma.
Siis seisab Olivia Butler kunstnikust nunna selja taha, teeb seal nägusid ja koputab endale vastu pead.
Siin on õppetuba koduste ülesannete tegemiseks ja kaks suurt puhketuba selleks ajaks, kui oled õhtust söönud. Valge tuba on mängude või peotantsu harjutamise jaoks. Pruun tuba on selle jaoks, et puude pilte üles riputada või kirjad kokku koguda. Klassivanem astub tooli peale ja tõmbab kotist välja ühe ümbriku teise järel. Ta hüüab kellegi nime, siis tõstab kirja pea kohale ja sa näed sekundiks nurgas olevaid eredaid marke, kuni keegi tuleb ja kirja ära napsab.
Meretagused tüdrukud saavad kõige paremaid kirju: õhukesed valged ümbrikud, sinised ja punased triibud äärte ümber. Või siis need rohelised, mis tuleb lahti voltida, sest kiri ja ümbrik on ühel ja samal paberilehel. Mehhiko kirjadel on punasest vahast pitser, mis tuleb erilise noaga lahti murda. Iiri kirjad on enamasti täiesti tavalised.
Tema ei saa kunagi kirju.
Korruste kaupa treppe iga nurga taga, mõni, lai ja pikk, läheb viis korrust ülespoole. Ja sa võid korraliku liu saada, kui liugled viis korrust alla mööda nii pikka käsipuud, kõigi käänakute ja pöörakutega. Aga sa pead siis olema üks julgetest tüdrukutest ja suutma mitte kõigest kõrist karjuma pista. Või muidu jääd vahele.
Siin on teisigi treppe – väikesed pimedad trepid kössitavad kabeli taga, ja seal magavad vanad nunnad. Ja kui sa kunagi sinna keset ööd hiiliksid ja lukuaugust sisse piiluksid  – nagu rääkis üks tüdruk nimega Cassandra -, võid näha neid magamas, igemeid täis suu pärani ja kõik hõredate juustega pead, mis näevad välja nagu golfipalli kujuga närimiskummid, lebavad mustast kivist tehtud patjadel.
Kõige kitsamad trepid viivad muusikakongidesse. Siis oled sa maja kõige-kõige kõrgemas tipus ja seal on aken, millest sul pruugib ainult välja astuda ja juba oledki katusel, pea ringi käimas. Ainult et see on nüüd kinni naelutatud, kummituse pärast.
Kummitus oli kunagi majateenija. Ja ta heitis end katuselt alla, sest sa teada, et ta saab lapse, ja ta polnud isegi abielus. Jessica McLynn ütles, et see on kõige halvem asi, mida üldse võib teha – saada laps, kui sa pole isegi abielus. See on suur surmakas. Ja endalt elu võtmine on samuti. Surmakas tähendab seda, et Jumalal ei ole valikut, ütles Jessica; isegi kui talle see üldse ei meeldi, peab ta sind otseteed põrgusse saatma.
Muusikakongid oleks väga hirmutav koht, kuhu sõnumit viia, siis peaksid üksinda kikivarvul kõndima mööda seda pikka koridori. Isegi kui oled trepi jalamil ja vaatad üles, kuulates allapoole hõljuvaid helisid, on see piisavalt hirmutav. Kõik need plõnksud ja plõnnimised, kiiksatused ja kääksatused. Torinad ja vingumised, mis võiksid kuuluda lapskummitusele.
Ja kõrge kriiskav hääl, mis võiks olla tema empsi kummituse oma.
Emps saab uue tita. Aga mitte veel niipea. Ja temal on abikaasa, nii et see laps ei ole patt. Aga iga kord, kui Nääps näeb muusikakongidesse viivaid treppe ja kuuleb kõiki helisid, mis sealt tulevad, mõtleb ta empsile ja tema titale ja sellele, mis siis saab, kui nad peaksid surema, ja kas neist saaksid siis kummitused ja kuhu nad sellisel juhul läheksid?

Kui oled koolis, mõtled issile, sellele, kuidas ta oma naljakaid nalju jutustab ja riimi seab. Või sellest, kuidas te tema autoga kuhugi sõidate, täitsa omavahel. Või isegi sellest, kuidas teda kõigi teistega jagada, kui olete kõik autosse kokku litsutud.
Nagu tookord mere ääres, kui vihma muudkui sadas ja pubi ei olnud veel lahti, nii et emps ostis kõigile krõbekartuleid autos söömiseks. Siis laulsid emps ja iss koos ühte naljakat laulu ja see oli nii tore, paremgi kui liivaämbrid ja labidad; istusid äädikaaurudest soojas autos, sõid kartuleid ja vaatasid välja. Tühja randa ja tühja merd. Ja vihm tegi liiva tumepruuniks ja lõhkus merele augud sisse ja tagus vastu auto katust ja pritsis aknad üleni laiguliseks, muudkui vihm ja vihm ja vihm. Ja see laul, mida emps ja iss laulsid.
Ta meenutab seda mõnikord öösel, kui püüab ennast uinuma panna.

Pikas dormitooriumis. Kus igaühel on omaenda väike toake. Omaenda kraanikausiga, omaenda riidekapiga, omaenda rohelise nahkistmega taburetiga ja voodiga seina ääres, villakas voodikate üle pehme vorstikujulise padja tõmmatud.
Talle meeldib tema toakene väga – see, et ta näeb välja täpselt samasugune kui kõigi teiste omad; kõik ta asjad on paika seatud ja keegi ei puutu neid kunagi, nii et midagi ei lähe katki ega kaotsi. Ja talle meeldib, kui värisev nunn tuleb ülevaatust tegema, tõmbab pika sõrmega üle tualettlaua, voodialuse, riidekapi pealse, põrandaliistu serva. Kontrollib, kas tolmu on, ja kas ta näeb oma värisevat nunnanägu kraanidelt peegeldumas. Kontrollib veelkord, et kas sa keerasid oma linaservad sisse, panid oma riided hommikuks valmis – tuunika alla, seda puhtana hoidev kittel peale, sokid ja kingad kenasti kõrvuti rohelise nahkistmega tabureti all. Ja veel meeldib talle see aeglus, millega värisev nunn talle näitab, mismoodi midagi teha, nii et ta ei unusta midagi ja saab alati kõik selgeks, see tähendab, et tal ei tule temaga kunagi pahandusi.
Ta on alati raudselt viimane, kes magama jääb, kuulates teiste tüdrukute hingamist, püüdes ära arvata, kes on see norskaja või kes pöörab teki all raamatulehte; kellel sumiseb transistorraadio padja all ja sõrmed tantsivad tema viisi järgi vaheseina peal.
Siis tõuseb ta vahel üles, et aknast välja vaadata, kuni ta silmad liiga ära väsivad, et midagi näha.
Jaanuar ja veebruar: kõige pimedamad aknad, justkui must läikiv peegel; tema näo vari; lõpuklasside plokist paistva märja valguse laigud.
Märtsi aknad on ämblikuvõrguna hallid, enne kui pimedus hakkab läbi imbuma, iga päevaga veidike hiljem. Kuni lihavõteteni jääb aken päevasel ajal eredaks.
Tema toakese aknast avaneb vaade taluõuele. Võib kuulda, kuidas loomad lohinal lähevad ja pruuskavad, püüdes end ööseks magama seada. Võib kuulda, kuidas talumees endamisi vilistab, kui kraabib luuaga mööda õue, justkui kratsiks suurt tsemendist selga. Kui aken avada, saab tunda suurte valgete lehmade piima ja pissi lõhna. Või seakaka teravat haput lehka.
Üle õue, lõpuklasside plokis, paterdavad suured tüdrukud oma kogukates öösärkides akendest mööda. Mõnikord võib kuulda nende itsitavaid hääli; seejärel võib näha, kuidas sigaretisuitsu hallid hõljuvad ussid õpetajate toa aknast välja hiilivad.
Aga kõige parem aken on see, mis asub tualettide kõrval. Ja sellest saab näha üle müüri otse Fööniksiparki. Sa võid armastada puid sel moel, nagu kunstnikust nunn sulle näitas: kõiki nende erinevaid kujusid, sadu värvitoone. Aga hämaruses hakkavad nad kõik ühtmoodi välja nägema, ja siis jääb ainult üks värv.
Kui pimedus on maad võtnud, jäävad ainult nende varjud.

Mõnikord võid öösiti kuulda kedagi nutmas. Enamasti tuleb nutmist ette pühapäeva öösiti või esimesel ööl pärast koolivaheaega. Ja kõige rohkem tuleb nutmist ette uutel tüdrukutel. Kui uus tüdruk öösel nutab, peab magamistoanunn minema tema toakesse, paluma tal vapper olla ja kõiki palveid lugeda.
Paar kuud tagasi oli tema uus tüdruk, aga ükski magamistoanunn ei pidanud kordagi tema toakesse minema.
Naabertoakese tüdruku nimi on Rosemary. Tal on kahvatulillat tooni lapiline nägu ja ta kätel on samasugune lapiline kahvatulilla nahk. Kui ta käsivart sügab, lendleb ta kitlile hõbedasi naharaasukesi. Ta ütleb, et see tuleb sellest, et tal on südames auk. See paneb Nääpsu aru pidama, kas auk südames tähendab sedasama mis murtud süda ja kas sellepärast nutabki Rosemary kõige kõvemini.
Mis sa nutad? sosistab Nääps talle läbi vaheseina.
Ma olen koduigatsusest haige, ütleb ta.
Koduigatsusest? Mida see tähendab?
Ma igatsen oma mampsi järele, ütleb ta. Ma tunnen temast nii väga puudust.
Nääps püüab mõelda, mida tähendab koduigatsuse haigus ja mispärast see inimest nutma paneb. Kui emps raevu läheb, võib ta hüüda: See maja ajab mul südame pahaks! Olen sellest oksendamiseni tüdinud!
Aga ta teab, et see ei saa sama asja tähendada.
Siis püüab ta mõelda, mida tähendab tunda mampsist nii suurt puudust, et see ajab öösel nutu peale. Ainult et temal ei oleks mampsi, kellest puudust tunda, temal oleks hoopis emps.
Vanas rohelises koolis oli kõigil emm, emps või emme. Aga uues koolis on peaaegu igalühel mamps või mamma. Peale välismaa tüdrukute, kellel on Mama. Ja see kõlab kõige paremini, kui nemad seda ütlevad. Maa-maa, see kõlab nii peenelt.
Ta suleb silmad ja püüab kujutada empsi. Kui kena ta vehel välja näeb, kui ta on viimase peal riides ja on valmis välja minema, ja kui äge laulja ta on , kui tal on hea tuju. Ja seda korda, kui ta laskis Nääpsul end suure õunakoogi tegemise juures aidata. Ja seda korda, kui ta Nääpsu öökinno kaasa võttis – ainult nemad kahekesi, täitsa omapead bussis.
Ta suudab empsi päris hästi kujutleda, aga ta ei ole kindel, kas see tähendab, et ta tunneb temast puudust.
Rosemary nutab. Rosemary nutab. Ja see toob Nääpsule alati selle küsimuse pähe.
Küsimus puudutab empsi.
Kas emps igatseb vahel minu järele? Kõlab see küsimus.
Kas emps tunneb kunagi minust puudust?

Püsiviide Lisa kommentaar

René Nyberg

10. mai 2017 at 7:55 e.l. (Rene Nyberg)

Foto: Ilmar Saabas

Pika diplomaadikarjääri teinud René Nyberg (1946) kasvas üles kakskeeles peres Helsingis. Soome ja rootsi keele kõrval õppis ta juba väga noorelt selgeks ka saksa keele. Ta lõpetas Helsingi Saksa kooli ja magistrikraadi omandas Helsingi ülikoolis riigiteaduste erialal. Teda peetakse suurepäraseks välis- ja julgeolekupoliitika asjatundjaks.  Aastal 2015 ilmus paljukiidetud teos Viimeinen juna Moskovaan (eesti keeles 2017, “Viimane rong Moskvasse”, tõlkija Piret Saluri), milles Nyberg seob omavahel ühte üldiseid sündmusi ja oma perekonna ajalugu. See on dramaatiline perekonnalugu, mis moodustab osakese Soome, Baltimaade ja Nõukogude Liidu  ajaloost. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis – ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses.
Vaata ka: https://kirjandusfestival.tartu.ee/

 

12. mail 2017 kell 15.00 IV korruse saalis
Vestlusring Soome, Baltimaade ja Venemaa suhetest ning ajaloost
Vestlusringis osalevad „Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad“ autorid Kaja Kunnas ja Marjo Näkki ning teose „Viimane rong Moskvasse“ autor René Nyberg. Vestlust juhib Soome Instituudi juhataja Anu Laitila. Vestlus toimub soome ja eesti keeles.

Katkend: Viimane rong Moskvasse, Argo 2017, lk 54 – 65. Tlk Piret Saluri.

Kolm paradiisi ja üks põrgu

Veebruarirevolutsioon oli ühetähenduslikult Vene revolutsioon, aga juudid said sellega kõik, mida olid tsaarivalitsuselt asjatult nõudnud. Solženitsõn  kirjeldab revolutsioonile osaks saanud toetust, tuues näiteks Ajutise Valitsuse niinimetatud vabaduse laenu obligatsiooni märkinute nimed 1917. aasta suvel. Nimekirjas on tähelepandav hulk juute ja venestunud sakslasi, aga Vene suurkodanluse esindajaid üldsegi mitte.
Ettekujutus nahkpintsakus komissarist on tugev. Slezkine`i järgi olid juudi komissarid täiuslikud kangelased, sest olid suutnud minevikust lahti öelda. Totaalse muutumise sümbol oli Lev Trotski. Ta oli venelane ja juut, kartmatu sõdur ja prillipapa. „Juut, kes istub ratsu selga, lakkab olemast juut, temast saab venelane.” Repliik on pärit Isaak Babeli 1926. aastal kirjutatud näidendist „Päikeseloojak”, mille tegevus toimub 1913. aastal, aga tsitaat peegeldab pigem Babeli kogemusi, mida ta kirjeldab samal aastal ilmunud raamatus „Ratsaarmee”.
Algselt oli juute menševike, pahempoolsete sotsialistide ja anarhistide seas suhteliselt rohkem kui bolševike hulgas. 1905. aastal arreteeritud revolutsionääridest oli 37 protsenti juudid. Bolševikud vajasid lojaalseid haritud ametnikke ja nendeks osutusid juudid, keda rekruteeriti hulganisti. Solženitsõn räägib juutide rahulolematusest pulbitseva „konstruktiivse geniaalsusega”. Selle jõuga tõrjus revolutsioonist toibuv Nõukogude Liit vana võimuaparaadi sabotaažikatse. Lenini sõnadega: „juudid saboteerisid saboteerijaid”.
„Suur siirdumine” linnadesse pärast revolutsiooni oli massiline. Miljon juuti kolis vana asustuspiirkonna küladest linnadesse ja iga viies neist Moskvasse. Solženitsõn tsiteerib kaasaegset anekdooti vanast juudist, kes kolib Ukrainast Berdõtšivist Moskvasse, sest ka tema tahab surra juudi linnas. Anekdoodi iva on Berdõtšivi võrdlemine Moskvaga, sest Berdõtšiv oli Vassili Grossmani järgi Ukraina kõige juudilikum linn. Antisemiitlikele mustasajalistele oli Berdõtšiv „juutide pealinn”.
Kommunismist sai noorte juutide tõeline usk, mis asendas pärast Teist maailmasõda sionismi. Nõukogude Liidus oli juudi mõjuvõim 1930. aastate lõpul oma tipus. 1939. aasta rahvaloenduse järgi oli kogu juudi põliselanikkonnast 40 protsenti ametnikud ja näiteks kõigist arstidest 27 ja inseneridest 14 protsenti olid juudid. Slezkine`i järgi oli salapolitsei NKVD üks kõige juutiderohkemaid Nõukogude organeid. Juutide suhteline osa eliidi seas oli kõigist etnilistest rühmadest kõige suurem. Solženitsõni kinnitusel ei olnud võõrapäraste nimede arvukus riigi juhtkonnas ajalooliselt uus. Üle kahesaja aasta oli Tsaari-Venemaa eliidi hulka kuulunud suguvõsasid, kellel olid saksa või balti nimed. Juutide roll sõjaeelses Nõukogude Liidus meenutas sakslaste staatust Vene tsaaririigis.
Solženitsõni suhtumise nii bolševikesse kui juutidesse otsustab talupoegade saatus. Ta pöördub selle teema juurde korduvalt tagasi, sest juutide saatus ei olnud tähtsaim küsimus Venemaal, isegi mitte pärast holokausti. Orlando Figes nimetab Venemaa tõeliseks revolutsiooniks sundkollektiviseerimist, mis muutis talupoegade elu täielikult. See oli ka katastroof, millest Venemaa iial ei toibunud.  Solženitsõn ei salga oma antipaatiat Lenini suhtes, keda ta nimetab mestiitsiks, ja süüdistab bolševikke vene rahva hävitamises. 1920. aastad olid soodsad juutidele, aga traagilised vene rahvale. Juudid teenisid bolševike Moolokit. Sundkollektiviseerimine lõi juutidest pildi kui talupoegade vaenlastest. Ukrainas taheti kollektiviseerimist näha kui kättemaksu hmelništšinale ehk kasakate pealiku Bogdan Hmelnitski suurtele pogrommidele 17. sajandi keskel. 1930. aastate Nõukogude Liidus olid venelased ja juudid ainsad, kes ei olnud „etnilised”. Juudid olid kõige nõukogulikumad. Eriti nemad moodustasid oma kasti. Kolhoosi sunnitud talupoegade kontrollimiseks võttis Nõukogude Liit 1932. aastal kasutusse sisepassi süsteemi, mille viiendal real seisis „rahvus”. Kuid kolhoositalupoeg ei saanud isegi oma passi, sest tema oli kinnistatud maa külge nagu pärisori. See oli ainus vahend, et kontrollida linnadesse siirdumist. Alles Hruštšov andis 1963. aastal kolhoositalupoegadele sisepassi. Sisepassi viiendast reast kujunes juutidele ajapikku samasugune otsustav küsimus, nagu oli proletaarlase ankeet, millega 1920. aastatel diskrimineeriti aristokraate, vaimulikke, intelligentsi ja kodanlust.
Viies rida ehk rahvus tähendas uut tegurit. Kuni 1930. aastate lõpuni oli ükskõik, kas olid juut või venelane.
Solženitsõn tsiteerib inimõiguslast Lev Kopelevi, kes leiab, et Nõukogude Liidus ei olnud enne sõda „juudiküsimust”. 1930. aastate õhustik oli „absoluutselt vaba vaenust juutide vastu”. Hiljem tähendas märge „juut” verepärandi tunnistamist,, ja stigmat ehk irooniliselt nimetatuna „viienda astme invaliidsust”. Veel Lenini jaoks oli rahvus tagurlik igand. Stalini jaoks olid juudid „paberrahvas”, mis vältimatult assimileerub. Juudi päritolu Ilja Ehrenburgi vastus Moskvas 1948. aastal rahva liikvele ajanud Iisraeli esimesele suursaadikule Golda Meirile avaldati Pravdas – juudid   ei ole rahvas, sest nad on „mõistetud (obretšenõ) assimileeruma”. Stalini tütar Svetlana Allilujeva tõdeb oma isa kohta, et ta oli „varem grusiin”.
Judofiilina tuntud Maksim Gorki leidis enne revolutsiooni, et kusagil mujal kui Venemaal ei vajata juute nii kibedasti võitlema „loiduse” ehk oblomovluse vastu. Aga kui „Juudas” Nikolai Buhharin nimetas venelasi näidiskohtuprotsessil oblomovlasteks, siis tõlgendati seda kui „suure vene rahva häbistamist”. Tuul oli pööranud.
Juba Tsaari-Venemaa esimene uuendusi ellu viinud peaminister Sergei Witte soovitas juutidel poliitikasse mitte puutuda – jätke see venelastele. Ka Trotski andis endale aru, et Venemaa ei ole küps aktsepteerima juudi soost juhti.
1937. aasta suure terrori ohvrite seas oli muidugi ka juute. Nad olid statistiliselt vähemuses, sest kui etniline rühm ei olnud puhastuse objekt, nagu olid poolakad, soomlased ja eriti lätlased. Koos suure terrori vaimse murrangu, bolševike „teise revolutsiooniga” maa muutus. Ühes sellega eliit uuenes ja ametitesse astusid pärast revolutsiooni kasvanud ja hariduse saanud, niinimetatud Brežnevi eakaaslased, kes ei olnud elanud ja isegi mitte reisinud väljaspool Nõukogude Liitu. Professor Timo Vihavainen leiab, et „tohutu pööre, mis toimus, kui naabermaa siirdus sotsialismi”, pälvis Soomes vähe tähelepanu. „Naiivsed pahempoolsed idealistid” koguni uskusid, et Nõukogude Liidus valitseb endiselt kultuuriline pluralism. Sama tähelepaneku teeb Snyder, kes arvab, et kulakute likvideerimist Euroopas ei märgatud.
Venemaad põhjalikult tundev saksa ajaloolane Karl Schlögel leiab, et Mihhail Bulgakov suutis kujutada suurt terrorit vahenditega, mida ajalooteadus kasutada ei saa. „Kõige kindla kaootiline hajumine” on Bulgakovil „reaalfantasism”. Tegemist on Bulgakovi meistriteosega „Meister ja Margarita”, kus maagiline on reaalse vastand ja näitelava on suure terrori aegne Moskva.
Schlögeli kirjeldatud Moskvas said kuju tänini kasutusel olevad rituaalid ja rutiinid. Ka linnakaardid ja telefoniraamatud kaovad, et siis 1990. aastatel üldiseks kasutamiseks tagasi tulla. Suured kangelased pälvisid New Yorgi ticker tape parade`i eeskujul vaimustatud vastuvõtu teel lennuväljalt või raudteejaamast Punasele väljakule. Ka matusetalitus kinnistus Lenini ja Kirovi matustel põhinevaks tseremooniaks, kus juhtkond ja rahvas Ametiühingute Maja sammassaalis avatud kirstus lit de parade`il lamava seltsimehega hüvasti jättis.
Stalinismi uus proletaarne eliit oli valdavalt venelased ja neile oli Nõukogude Liit riik, mis järgnes Tsaari-Venemaale. Natsionalismi ja sõja tõttu said juudid jälle tunda, et on juudid. Ehrenburgi ja Grossmani koostatud „Must raamat” juutide saatusest sõja ajal keelati 1948. aastal ära  ja see avaldati alles perestroika aastatel. Nõukogude Liidu ametlik antisemitism aktiviseerus ja saavutas tipu süüdistusega nn arstide vandenõust 1952-1953.
Välisministri vahetamine 1939. aasta kevadel oli tähtis signaal. Juudi soost Maksim Litvinov, keda Goebbels kutsus Finkelsteiniks, astus tagasi ja tema asemel sai välisministriks Vjatšeslav Molotov, kes oli küll abielus tuntud juuditari, Nõukogude kalanduse rahvakomissari Polina Žemtšužinaga. Hiljem sattus naine Stalini põlu alla ja saadeti vangilaagrisse.
Slezkine`i kokkuvõte juutide käekäigust 20. sajandil on lugu kolmest paradiisist ja ühest põrgust: Ameerika, Palestiina ja Nõukogude Liit ning Hitleri Saksamaa.

Läti Venemaa ja Saksamaa haardes

Minu ema 1880. aastal sündinud isa Meier Tokazier (Tukatsier) ning tema viis venda ja õde lahkusid kõik oma kodulinnast Oršast Vitebski kubermangus praeguses Valgevenes. Poola esimese jagamisega oli see ala 1772. aastast kuulunud Vene tsaaririigile. Orša oli tähtis raudteesõlm ja Dnepri-äärne sadamalinn. Orša paiknes juutide asustusalal, aga oli hästiarenenud piirkond. 1887. aastal sündinud Marc Chagall (Moishe Segal) oli pärit naaberlinnast Vitebskist Daugava jõe kaldal.
Piirkond paiknes kolme suure jõe, Dnepri, Volga ja Daugava veelahkmetel. Kõik kolm jõge saavad alguse Valdai kõrgustikult. Mööda Daugavat või vahel ka mööda Neevat Laadoga ja Volhovi kaudu Ilmjärvele (Novgorod) purjetanud viikingid või vene keeles varjaagid tegid seal otsuse, üle millise maakitsuse oma laevad vedada. Viikingite idateed on kirjeldatud Vene varase ajaloo tähtsaimas allikas Nestori kroonikas. Purjetamine Dnepri kaudu viis Mustale merele ja sealt Konstantinoopolisse ehk „kreeklaste” juurde, mööda Volgat pääses ka Kaspia merele, Pärsia maailma ja Bagdadi kalifaadi võimupiiri.
Kaks Tukatsieri vendadest ja õde leidsid tee Peterburi, kaks Riiga, üks Helsingisse ja üks New Yorki. Nii veidralt, kui see ka kõlab, õe kohta ei ole mul enam muud informatsiooni kui see, et ta asus elama Peterburgi. Seevastu vendade saatused on teada. Vene revolutsioon katkestas läbikäimise  Peterburiga ja Teine maailmasõda Riiaga, aga Teine maailmasõda avas ühenduse Leningradi ja Riia vahel. Vendade-õdede vanemad Zalman ja Hanna siirdusid 1923. aastal revolutsiooni jalust ära vanima poja Berli juurde Riiga.
Helsingis ja Riias elanud vendade ja nende vanemate läbikäimine jätkus kuni Teise maailmasõjani. 1932. aasta augustis võetud fotol naudivad keskealised rikastunud kaupmeestest abielupaarid Riia lähedal mererannas Jūrmalas suve.
Abram Zalmonovitš Tukatsier oli sündinud 1885. aastal ja oli oma Helsinki vennast viis aastat noorem. Tema Riias 1903. aastal välja antud elamisloale oli märgitud Oržanskii meštšanin ehk Orša väikekodanlane. Erinevalt vend Meierist oli ta väeteenistusest vabastatud. Ta oli esimese astme kaupmeeste gildi liige, mis juute puudutavate piirangute järgi lubas juutide asustusalalt lahkuda. Enam ei ole võimalik selgitada, kas Riiga elama asumist mõjutas siseminister von Plehwe 1903. aasta augustis Theodor Herzlile antud lubadus lihtsustada juutide siirdumist Riiga. Daugava suudmes asuv Riia oli tsaaririigi suuri linnu ning vilja- ja puidukaubanduse keskusi. Riia oli edasipüüdlikule kaupmehele loomulik siirdumiskoht.
Abram Tukatsier abiellus oma kauaaegse tööandja Tevel Žedaki tütre Lea Tevelevna  Žedakiga. 1920. aastal astus Abram heeringa hulgikaupmehe Elias Birkhansi teenistusse. Abielupaar sai neli tütart: Maria ehk Mascha sündis 1913, Feiga 1918, Hasja 1918 ja Meri ehk Merchen 1923. Nimelt nende juurde saatis Meier Tokazier  1937. aastal oma vanima tütre Feige, et see leiaks endale juudist abikaasa.
Esimene maailmasõda laastas Lätit rängalt. Võrdlusobjekt läänerindel on Belgia varemeiks muutumine. Praeguse Leedu territoorium vallutati kohe sõja alguses, aga näiteks Eestisse jõudis sõda alles maailmasõja lõpuaegadel. Venemaa ja Saksamaa vaheline rindejoon jäi kaheks aastaks pidama Läti keskele Daugava jõele, kus see püsis kuni Saksamaa vallutas 1917. aasta septembris Riia ja okupeeris kogu Baltikumi.
Läti kaotas maailmasõjas kolmandiku elanikkonnast: 800 000 sõjapõgenikku läks Venemaale, Ukrainasse ja Eestisse, 60 000 meest langes Vene armee ridades. Kaotused pärast maailmasõda jätkunud vabadussõjas lisasid kannatusi. Idarinde maadest kannatas Läti kuus aastat kestnud lahingutes suhteliselt kõige rohkem. Juudid sunniti Kuramaalt ja Riiast lahkuma. Abram Tukatsieri äia ettevõte evakueeriti ja perekond siirdus 1918. aastal Riiast Harkovisse. Vanuselt eelviimase Hasja sünnilinnaks on märgitud Harkov Ukrainas 1918. aastal. Pärast sõda pöördus umbes 200 000 lätlast Venemaalt tagasi kodumaale. Ka Tukatsieri perekond naasis 1920. aastal Riiga. Suurim osa Vene armees teeninud lätlasi jäi vastupidi eestlastele Nõukogude Venemaale ja läks bolševike poolele, moodustades kuulsa Läti kütidiviisi, millest sai Punaarmee ustav eliitväekoondis. Läti kütid võitlesid soomusrongi koosseisus punaste poolel Mäntyharjul ka Soome kodusõjas.
Üleminekut bolševike poolele mõjutas ka valus mälestus karistusekspeditsioonidest, millega tsaarivõim pärast 1905. aasta revolutsiooni Lätis jälle karmil käel korra majja lõi. Karistussalgad mõrvasid kuue kuu jooksul umbes 8000 lätlast, rohkem kui kusagil mujal tsaaririigis.
1939. aasta oktoobris kiitis Stalin Läti välisministrile Vilhelms Muntersile Läti armeed, kes oli tema sõnade järgi parem kui Eesti oma, lisades: „Strelki (läti kütid) olid omal ajal head sõdurid.” Ka salapolitsei Tšekaa ja selle järglase NKVD ning sõjaväeluure GRU ridades oli juhtivatel kohtadel lätlasi. Valgete sõnul moodustasid revolutsiooni vundamendi juudi ajud, läti täägid ja vene tobud.
Läti ränk vabadussõda kestis kaks aastat. Rindejooned vaheldusid, positsioonid niisamuti. Lisaks punastele ja valgetele oli veel kolmas osapool, sakslased (Baltische Landeswehr), kes sõja käigus liitusid venelaste erinevate valgete vägedega. „Landeswehri sõjaks” nimetatud periood lõppes, kui lätlased koos Eesti vägede ja Soome vabatahtlikega (Pohjan Pojat) sakslased taganema sundisid. Niisiis sõdisid Soome valged endiste liitlaste sakslaste vastu!
1918. aasta novembris sõlmitud relvarahulepinguga Antanti riikide ja Saksamaa vahel määrati saksa väed bolševikeohu pärast jääma Baltikumi. See oli Lääneriikide Venemaa kodusõja käiku sekkumise algus. Saksamaa seisukohast olid kindralleitnant Rüdiger von der Goltzi juhitud vabatahtlike väed (Freikorps) osa kaitsest Punarmee vastu, kelle rünnak Poolale 1919. aastal ohustas Ida-Preisimaad. Kuramaa ja Ida-Preisimaa põhjaosa Memel (Klaipėda) olid kuni Leedu iseseisvumiseni piirinaabrid. 1921. aastal loovutas Läti Antanti vahendusel Palanga kaluriküla Leedule, kes sai nõnda väljapääsu merele.
Sakslased ei tahtnud mõista lätlaste ja eestlaste rahvuslikke pürgimusi. Taustal mõjutas sajanditepikkune pinge saksa aadlist (Ritterschaft) ja kodanlusest koosneva ülemklassi ja „mittesakslaste” (undeutsch) lätlaste ja eestlaste vahel. Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal oli pärisorjus lõpetatud alles 1816, 1817 ja 1819.
Ka luteri kiriku positsioon Eesti- ja Liivimaal erines oluliselt kiriku rollist Soomes. Luteri kirik Soomes oli rahvale lähemal ja kirikhärra astus konfliktide puhul sageli rahva poolele ning oli nende eestkõnelejaks ja läks isegi koos nendega Stockholmi „kuninga juurde”. Baltimaades oli kirik olnud sajandeid kohaliku aadli hoole ja kontrolli all. Kirikhärradeks enamasti sakslased, vahel ka kohalikest aadlisuguvõsadest.
1905. aasta revolutsiooni sündmused, mõisate põletamine ja röövimised ning neile järgnenud karistusekspeditsioonid moodustasid saksa aadelkonna ning läti ja eesti lihtrahva vahele ületamatu künnise. Soome autonoomia oli Osmo Jussila sõnade järgi haldusautonoomia, aga Balti provintsides rajanes autonoomia keisri seisustega antud eriõigustel, mida Aleksander III enam ei kinnitanud.
Sakslaste eesmärgid olid ka poliitilised. Georg von Rauch iseloomustas kindral von der Goltzi kui „isepäist meest, kellel on kõrgenenud poliitiline auahnus”. Von der Goltz tahtis puhastada Läti sotsialistidest, patsifistidest ja juutidest. Tal oli eesmärk asustada saksa uusasukaid „Balti hertsogiriiki”, mille rajamiseks oli Rittershaft 1918. aasta aprillis keiser Wilhelm II-lt luba palunud. Nagu Soome monarhistid, taotles ka  Rittershaft dünastiaseost Preisi kuningakojaga. Von der Goltzi sõnavaras tähendab der Balte vaid baltisakslasi, mitte lihtrahvast. Tänapäeval nimetatakse baltlasteks kõigi kolme Baltimaa, ka katoliku Leedu elanikke, millest sai kolmas Baltimaa alles iseseisvumise käigus.
Omal ajal Soome kuningaks valitud Hesseni printsi pojapoeg jutustas 2007. aasta detsembris Soome suursaatkonnas Berliinis korraldatud seminaril, et tema vanaisa prints Friedrich Karl oli juba 1915. aastal teatanud oma õemehele keisrile, et on huvitatud Kuramaa hertsogi kroonist, kui niisugune riik uuesti asutataks. Wilhelm II reaktsioon oli olnud positiivne.
Läti vabadussõda lõppes 1920. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahulepinguga. Saksamaale tagasi pöördunud vabatahtlikud, keda kutsuti pilklikult Baltikumer, sõdisid edasi, tehes võimuhaaramise katseid, mis panid Weimari vabariigi kõikuma, ja pidasid Saksamaale ränki, eriti tooreid tänavalahinguid. Von Rauch nimetas neid bandesid distsipliinita solbanikarjaks (Soldateska).
Kontrast Soomes valitseva olukorraga on tähelepanuväärne.  Kindral von der Goltz oli valge Soome kangelane. Oma mälestustes võrdleb ta „haiglaselt saksavaenulikke” lätlasi soomlastega, kellest pidas lugu. Iseseisvunud Soomes 1918. aasta jaanuaris puhkenud punaste mäss, millest sai kodusõda ja vabadussõda, erines arengust Baltikumis mitmeti.
Bolševikud olid Baltikumis tähelepandavalt populaarsed. 1917. aasta novembris korraldatud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel said  bolševikud Eestis 72 protsenti häältest, samal ajal kui vastav arv kogu riigis oli ligikaudu veerand. Rauchi järgi ei äratanud bolševike riigipööre vastupanu ei Eestis ega ka mitte Lätis. Professor Andres Kasekampi ja Andrew Ezergailise järgi tulenes bolševike populaarsus Baltimaade kõrgel tasemel industrialiseerumisest, kibestumisest pärast 1905. aasta revolutsiooni ja lätlasi puudutanud deporteerimistest. Hääletajaid mõjutas ka  bolševike lubadus talupoegadele maad jagada. Ühtaegu olid paljud eriti eesti talupojad pöördunud 1840. aastatel õigeusku lootuses, et õigeusklik tsaar neile maad annab.

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Hans Platzgumer

20. apr. 2017 at 1:47 p.l. (Hans Platzgumer) (, , )

Foto: Chris Nils Laine

Kirjandusfestivalile Prima Vista tuleb austria kirjanik, muusik ja helilooja Hans Platzgumer, kelle viimase romaani „Serval“ („Am Rand“, 2016) annab Piret Pääsukese tõlkes välja Tartu kirjastus Toledo. Platzgumer esitleb oma romaani tõlget 9. mail kell 17.00 Tartu Linnaraamatukogus, kandes muu hulgas live-kuuldmänguna oma muusika saatel ette ühe peatüki romaanist. Koostöös Austrias Suursaatkonnaga toimub 11. mail kell 16 Eesti Rahvusraamatukogus kirjaniku teine kohtumine lugejatega.

„Serval“ on suure sisemise intensiivsusega teos 40ndates eluaastates Lõuna-Tirooli päritolu mehest, kes ärkab varahommikul, et tõusta mäe tippu, panna seal kirja oma lugu ning teha pimeduse saabudes viimane samm. Lapsepõlvest peale on peategelane lähedalt kokku puutunud surmaga ja nüüd on ta ise valiku ees.

Kirjaniku stiil on täpne ja napp, oma lihtsuses lummav. Platzgumer kirjutab tõsistel, eksistentsiaalsetel teemadel kergesti loetavas stiilis, aga aeg-ajalt lõikab nagu noaga, mängides lugeja füüsilise taluvuse piiril. Romaan valiti 2016. aastal Saksa raamatuauhinna pikka nimekirja, st 20 aasta parima saksakeelse romaani hulka.

Hans Platzgumer sündis 1969. aastal Innsbruckis ja pühendas oma elu esimese poole muusikukarjäärile. Kodulinn Alpides tundus noorele Platzgumerile liiga väike ja konservatiivne ning ta põgenes sealt esimesel võimalusel. Pärast vahepeatusi Viinis ja Berliinis, leidis ta end juba enne 20ndat eluaastat New Yorgist, kus asutas bändi „HP Zinker“, millega tõusis (alternatiivroki lavadel) rockstaari staatusesse.

Pärast rännuaastaid tuli Platzgumer Euroopasse tagasi. Ta on teinud erinevates koosseisudes punk-, rock- ja elektroonilist muusikat, loonud teatri- ja kuuldemängumuusikat ning kaks ooperit. Platzgumeril on Viini muusikakõrgkooli diplom elektroakustika alal, ta on õppinud ka klassikalist kitarri ja mängib mitmeid instrumente. Tema heliloominguga on välja antud üle 60 albumi.

Platzgumeri kirjanikutee sai alguse kuuldemängu jaoks kirja pandud lugudest, mis kirjeldasid tema muusikuelu kohati uskumatuid episoodide. Loogilise jätkuna ilmus 2005. a. autobiograafiliste sugemetega romaan „Expedition“ underground-muusiku retkest läbi New Yorgi keldrite. Sestpeale on kirjutamine Platzgumerit üha enam köitnud – teda paeluvad tõsised, eksistentsiaalsed teemad ja ta leiab, et just kirjandus on see žanr, mis võimaldab suuri teemasid käsitleda.
Platzgumeri üks suur teema on surm, mis tema jaoks on elu loomulik osa. Surm on tema romaanikangelaste truu saatja: surmaga kohtutakse juba õrnas eas, surma võib-olla isegi igatsetakse, surma saabumisele aidatakse kaasa, tehakse valikuid, kus kaalukausil elu ja surm. Inimese käitumise ja valikute eetilisus, vastutuse võtmine on samuti Platzgumeri loomingu läbivad teemad.

Hans Platzgumerit huvitavad äärmuslikud olukorrad, hall tsoon elu ja surma vahel, piirisituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Huvist ekstreemsituatsioonide vastu kõnelevad juba tema kirjandusteoste tegevuspaigad: maavärina järgne Los Angeles („Korridorwelt“), Tšernobõli surmatsoon 25 aastat pärast katastroofi („Elefantenfuss“), Araabia kevade aegne Liibüa („Trans-Maghreb“), Arktika („Weiss“), aga miks ka mitte Bocksbergi mäetipp viimases romaanis, kus on kõigest samm kuristikuni.

Linda Jahilo

Katkend: Serval, lk 118 – 126. Tlk Piret Pääsuke.

/…/
Guido Seroner jäi ellu, kuid viis nädalat pärast õnnetust näis, nagu püüaks ta ikka veel endast puhastusvahendit välja pressida. Mulle surus end pähe mõte, kas poleks olnud parem, kui Guido polekski enam meelemärkusele tulnud; kui kiirabi poleks tulnud, teda poleks elustatud, teel esmaabikliinikusse talle maoloputust tehtud, poleks üldse püütud päästa seda, mis Guidost veel päästa andis. Kuid talle ei kingitud kiiret surma. Teda kärutati ühest haiglast teise, opereeriti korduvalt. Eemaldati keelelt ja kurgust kahjustatud limaskesta osad, kõrisõlmest sügavad koekihid. Kasutuskõlbmatuks muutunud söögi- ja hingetoru lõikudest möödaminekuks paigaldati tehistorud, mille kaudu sai teha kunstlikku hingamist ja Guidot toita. Tema atleetlik keha talus seda kõike. Ta paranes kiirelt lõikustest, tõrkus trotslikult möödapääsmatule saatusele allumast.
Alles aegamisi, pärast seda, kui ta haiglast välja lasti ja koju sai, jõudis võitleja teadvusse, milline saab olema ta edasine elu. Igapäevane toitmine spetsiaalse sondi kaudu kestis viis tundi. Guido oli juba silmnähtavalt kaalu kaotanud ja kaotas veelgi, kuni jõudis kriitilisest piirist allapoole ja teda tuli nädal aega veenisiseselt toita. Tulevikus kordub see rütm üha uuesti ja uuesti. Kord kuus pidi Guido täisnarkoosis laskma oma söögitoru venitada – valulik, pikaajaline protseduur. Ja lähemas tulevikus seisis ees järgmine, otsustav operatsioon, mille käigus pidi eemaldatama kas kõrisõlm või söögitoru. Ta pidi otsustama, kumba ta edaspidises elus tagasi tahab, kas võimet rääkida või süüa.

Ma külastasin Guidot peaaegu iga päev, kuid hakkasin tundma vastikust selle jõuetuse vastu, mida need külaskäigud minus tekitasid. Ma püüdsin tundeid varjata, püüdsin näida optimistlik ja olukorras midagigi positiivset leida. Enamasti aga istusime, Guido ja mina, lihtsalt vaikselt kõrvuti, põrnitsesime telekat ja vaatasime, kuidas aeg tiksub. Üks spordisaade teise järel libises me silme eest mööda. Guido ei tahtnud midagi muud vaadata, midagi muud teha.
Ta oli läinud üle sellele, et pani enamasti kirja, mida mulle öelda tahtis. Simon Wheeldon on ikka veel tugev, andis ta mulle lugeda. Mul oli raske teeselda vaimustust jäähoki kõrgliiga üle. Millise operatsiooni kasuks ta mõtleb otsustada, küsisin ma. Kõrisõlm, kirjutas Guido. Võib-olla. Ega see suurt muuda. Ma noogutasin kohmakalt.
– Kas see oli offside? küsisin ma, ilma et oleks vastust oodanud. See käib nii kähku, et seda ei suuda üldse näha.
Vahelduse eest hoolitsesid Guido haiglasviibimised. Meie spordisaadete jälgimise katkestasid söögitoru venitamisprotseduuri, kuid need vaid lükkasid edasi otsustamist, millal pidi kogu ta hingamis- ja toitumissüsteem ümber korraldatama. Need andsid Guidole veel aega, mitte rohkem, aega, millel ta tahtis lasta mööduda, kuni see on möödas. Just nagu oleks pidanud lonks Römerquelle pudelist jääma tema elu viimaseks aktiivseks tegevuseks.
Vahetevahel ajasin Guido eest ametiasju. Suure kergendusega sulgesin enda järel ta korteri ukse, nii hea oli mõneks ajaks pääseda surnud maailmast. Tagasipöördumine pärast seda, kui asi oli aetud, tegi mu haigeks. Mõnikord jalutasin ma mõttetuid ringe ümber kvartali, ennem kui suutsin tema maja ukse avada.
– Kõik on tehtud, ütlesin ma pingutatult positiivse tooniga.

Tuli välja selgitada tema ülejäänud elu finantseerimine. Guido jäi töövõimetuks ja tal polnud kedagi, kes oleks teda ülal pidanud. Juhtum pidi läbima veel ühe otsustava instantsi, kuni selgub, millist laadi hooldust Guido üldse võiks saada. Teda ennast ei paistnud see kõik üldse kõigutavat. Ta distantseeris end sellest ja elas nii, nagu ennegi – tulevikule mõtlemata. Ainult et seda, mis tal nüüd oli, ei saanud enam tegelikuks eluks nimetada. Ma tabasin end mõttelt, et järgmise operatsiooni ajal võiks miski viltu minna ja enam ta narkoosist ei ärkaks. Guidost ei saanud aru, kas ta lootis midagi sarnast. Kõik oli talle ükspuha, peale kergejõustikuvõistluste, rattasõitude või golfimängude, mida telekas näidati.
– Vau, ütlesin ma. Lendas see alles kaugele.
Ma ei taibanud golfist suurt midagi, kuid isegi mina nägin, et šotlase löögist läks pall kaugele üle sihtmärgi. Kahjuks näidati vabalevikanalitel, mis Guido teleris olid, harva jalgpalli ja mitte kunagi karatet.
Vahel võtsin kaasa spordiajakirju, Champions League, Wrestling, prooviks isegi Õngitsemise, kuid Guido ei ilmutanud eriti huvi. Selle asemel jälgis ta kriketipartiisid, mis olid armastatud Rahvaste Ühenduse maades ja venisid ilma nimetamisväärsete kõrgpunktideta päevast päeva. Võib-olla sobisid nad uue ajatunnetusega, millesse Guido oli vajunud. Mõistmine, mida ma ilmutasin mõne wicket keeper`i, batsman`i või bowler`i vastu, kes suutis anda kriketipallile kiirenduse sada kilomeetrit tunnis, kõlas küüniliselt. Me hindasime kriketitaktikaid ja statistikat, mis näitas, kui sageli oli striker pallist mööda löönud. Minu kommentaarid ja mittemidagiütlevad küsimused, mida esitasin, tekitasid minus vastikust. Pealiskaudsus, millesse olime libisenud, kuna me ei talunud tegelikkust, näis sama pöördumatu kui Guido sandistumine. Peagi rääkisin ma temaga justkui mõne vaimuhaigega ja vihkasin ennast selle pärast. Kas ta on söönud, maganud, küsisin ma toonil, millega räägitakse väikelastega. Kas see või too mängija tohib astuda üle selle või tolle joone, küsisin ma. Iga säärase lausega rebisin ma Guidost järgmise tükikese inimväärikust. Ma alandasin teda üha enam. Ühe leeliselonksuga oli tema elult röövitud igasugune sisu. Nüüd aitasin mina tema eksistentsi jäänuseid veel rohkem õõnestada.

Aeg-ajalt tuli külla keegi tema neljast vennast. Guido vennad ei vaevunud eriti varjama, et haige külastamine oli nende jaoks tüütu kohustus. Üksnes viisakus, sest tugevaid peresidemeid polnud Senoneritel kunagi olnud. Isa oli paljude aastate eest surnud, ema oli vana ja haige ning märgistatud vaimsete võimete kaotusest. Niipea, kui tema kohale ilmus, sai Guido korterist haigepalat, ning ta vajas rohkem hoolitsust kui õnnetuseohver. Ta ajas poegade nimed segi, vahel arvas ka mind nende sekka. Sageli paistis mulle, et ta ei tea, kus parajasti viibib. Peagi aga istus ta, nagu me kõik, televiisori ees ja vahtis virvendavaid pilte. Osavõtmatult põrnitsesime kõik sealpoolsesse maailma.
Guido sõbratarid, kellega ta oli enne õnnetust läbi käinud, ennast näole ei andnud. Vaid üks töökaaslane, keda mina iial polnud enne näinud, astus vahetevahel läbi, üks jugoslaavlane, halliseguse habeme ja väikeste torkivate silmadega. Ta elas Dornbrinis ning meie asunduse Merano kambaga polnud tal midagi pistmist. Niipalju kui mina aru sain, oli ta töötanud koos Guidoga ehitusel ja õnnetust pealt näinud. Detailsemalt teada saada oli keerukas, kuna ta saksa keel oli vaevu mõistetav. Minu jaoks oli see peaaegu koomiline, kui keerukalt ja segaselt ja rõhutatult sõbralikult ta rääkis. Miks ta küll ikka ja jälle külla tuli? Mida ta Guidost tahtis? Minu küsimused tõrjus ta naeratades: Nix verstehen Deutsch. Justkui oleksin need talle tüütud. Iga saamata vastusega kasvas minus kahtlus, et ta on Guido saatuses kaassüüdlane. Kas tema valas mineraalveepudelisse leelist? Kas saab teda selle eest vastutusele võtta? Ent isegi siis, kui seda oleks võimalik tagantjärele tõestada, mida muudaks see veel Guido olukorras? Sel mehel võis olla – võib-olla ma kujutasin seda ka ette – must südametunnistus, kuid raha või kehtivat kindlustust tal kindlasti polnud. Kõige parem, kui ta võimalikult kiiresti kaoks. Guido jaoks polnud enam olemas tulevikku ja mineviku meenutamine oli valus. Töökaaslane rebis oma külaskäikudega üksnes ikka ja jälle vanad haavad lahti, ma pidin Guidot tema eest kaitsma.
Kui ta ühel päeval taas ukse taga seisis, andsin talle selgelt mõista, et tema külaskäik pole soovitud. Ma ei lasknud teda sisse. Guido ei taha sind enam näha, ütlesin ma. Saad aru? Sina enam mitte tulema! Ta ei vastanud ja püüdis paokil ukse vahelt silmata Guidot, kes nii nagu ikka diivanil istus. Hüvasti, ütlesin ma, kannatus otsas, lühidalt, järsult, täiesti selgelt. Ma peletasin jahmunud mehe minema, poleks talle enam midagi vastanud, kui ta olekski veel midagi küsinud. Niipalju suutsin end valitseda, et ei virutanud ust ta nina ees kogu jõust kinni. Mul läks korda töökaaslane välja jätta, ise aga jäin sisse koos sellega, mis Guidost järel oli. Surusin lauba nii tugevasti ukse vastu, et surve tegi haiget. Hingasin sügavalt sellesse valusse, püüdsin minema hingata kõik, mis oli juhtunud. Ma tõmbasin läppunud õhku läbi nina sügavale kehasse ja surusin läbi suu välja, kuni pea hakkas pööritama. Rindkere ähvardas plahvatada, ma tahtsin, et see plahvataks, tahtsin, et lõpuks ometi miski plahvataks ja muudaks seda, mis paistis olevat muutumatu.
Mokusō, kõlab karates käsklus lühikeseks hingamismeditatsiooniks, millega end sisimas kogutakse. Mokusō. Ütlesin seda vastu ust nõjatudes omaette valjult ja sulgesin silmad. Nii, nagu sensei Kaneyama oli õpetanud, püüdsin ma endas kuhjunud agressiooni mitte võitlustehnikaks suunata, vaid piksevardana põrandasse juhtida. Ma kuulsin, kuidas Guido töökaaslane ukse taga ootas ja mõne aja pärast trepist alla läks. Kuulsin välisust tema järel lukku langemas. Ta ei tule enam tagasi. Vähemasti seda ma teadsin. Vähemasti seda olin saavutanud.

Vaatasin üle õla elutuppa Guido poole. Ta polnud vahejuhtumi peale reageerinud. Otsekui ei puutuks see temasse. Nii nagu vanahärra Gufler istus ta liikumatult televiisori ees. Võib-olla oli ta juba surnud ja hakkas mumifitseeruma? Võib-olla peaksin talle kõrvaklapid pähe panema, korterist lahkuma ja tulema tagasi aasta pärast?
Kulus mõni minut, enne kui suutsin end kokku võtta. Siis läksin tagasi elutuppa ja istusin Guido kõrvale. Ma lülitasin teleri välja. Äkitselt, esimest korda selle aja jooksul, mil Guido elutuba oli muutunud surma ootetoaks, muutus see ruum vaikseks. Nüüd, mil televiisori lärm ja helendus olid lõppenud, levisid silmapilkselt kõike katma brutaalne vaikus ja pimedus.
Guido liikumatult mu kõrval. Vaakum meie vahel. Guido pöördub minu poole ja vaatab mulle silma. On tunne, nagu teeks ta seda esimest korda. Lõpuks ometi sa mõistsid, ütleb see pilk, mis tungib minust läbi.
– Me peame rääkima, ütlen ma.
Guido silmad püsivad minul, puurivad mind. Ma ei tõmbu kõrvale, vastupidi, ma hoian neist kinni, lõpuks ometi olen ma leidnud midagi, millest saan kinni hoida.
– Nii ei saa see edasi minna, ütlen ma. Me peame midagi ette võtma.
Guido ei pilguta silmi. Kes pilgutab, sellel on hirm surma ees, lugesin kuskilt. Ka mina ei pilguta silmi.
– Me peame midagi tegema.
Must auk meie ümber. Guido taipab, mida ma öelda tahan. Lõpuks ometi ta märkab, lõpuks ometi olen ma temani jõudnud, lõpuks olen ma teda mõistnud. Ma hoian tema pilgust kinni. Ma ei lase enam lahti, nüüd, kui ta on silmad avanud. Ma tunnen, kui kaua on Guido seda hetke oodanud. Tema silmad nõustuvad. Tema peaaegu märkamatu, kehatu noogutus. Ta pöörab pilgu minult ära. Ei lase sel libiseda kustunud ekraanile, vaid fikseerib diivanile, millel me istume. Justnagu aegluubis tõstab ta käe ja vajutab kõnekanüülile.
Os, ütleb ta.
See ei kõla mingil moel nii, nagu mäletan seda karatetrennist, kuidas me seda täiest jõust karjusime, millal iganes seda meilt oodati. Os! Ent kuigi Guido hääl on nii nõrk, kostab sellest sõnast tunduvalt suurem veendumus, kui ma seda iial enne kuulnud olen. Os. /…/

Lingid:
http://www.platzgumer.net/
Hans Platzgumer loeb viimasest raamatust „Serval“ („Am Rand“)

https://www.youtube.com/watch?v=0w8n148qWi0 (videoga)

Intervjuud saksa keeles:

Muusikalingid:


http://www.platzgumer.net/CONVERTIBLE/growing_of_things/

Viimane CD „Miniaturen“
http://www.konkord.org/konkord086/
http://www.konkord.org/hans-platzgumer-videoclips-miniaturen/

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »