Lena Andersson

20. apr. 2018 at 10:29 e.l. (Lena Andersson)

Foto: Henric Lindsten

Kirjandusfestivali Prima Vista raames kohtub 7. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis lugejatega rootsi kirjanik Lena Andersson
Külalisega ajab juttu TÜ endine rootsi filoloogia lektor Esbjörn Nyström.

Eesti keelde on tõlgitud Lena Anderssoni prestiižika Augustpriseti pälvinud romaan „Omavoli“ ja selle mõtteline järg „Isiklikult vastutamata“ (Eesti Raamat, 2015, 2017).
Mõlemad romaanid ilmusid ”Põhjamaade romaani” sarjas, tõlkijateks Tiina Mullamaa ja Maarja Aaloe.

Lena Anderssoni (s 1970) suur läbimurre ilukirjanduses tuli 2013. aastal romaaniga “Omavoli” (Egenmäktigt förfarande), mis kirjeldab Ester Nilssoni lootusetut armastust mehe vastu, kes ei soovi temaga luua tõsisemat suhet. Romaan leidis heakskiitu mitte ainult suure lugejaskonna vaid ka kriitikute seas.

Järgmises romaanis, “Isiklikult vastutamata” (Utan personligt ansvar, 2014), kohtame Ester Nilssonit taas õnnetus armastusloos. On ilmne, et armastus on kogu aeg tihedalt seotud võimuga. Romaanid on tulvil stseene, mis hõljuvad koomilise ja valusa piirimail. Ester on intellektuaal, tal on doktorikraad filosoofias, aga kui ta endaga armastuse üle juurdleb, juhivad teda märkamatult tunded ja ta ei suuda säilitada kainet pilku. Samas on romaani kriitika suunatud pigem vastutustundetute ja/või otsustusvõimetute meeste vastu.

Andersson oli teismelisena rootsi noortekoondise tippmurdmaasuusataja, hiljem õppis Stockholmi ülikoolis saksa ja inglise filoloogiat ning politoloogiat. 1999. a. ilmunud debüütromaanis kirjeldas Andersson lapsepõlve 1970. ja 1980. aastate tüüpilises eeslinnas, kus tuli teravalt esile vastuolu heaoluühiskonna ideaalide ja tegelikkuse vahel.

Järgneva kahe romaaniga “Oled siis rootslane?” (Du är alltså svensk? 2004) ja “Duck City” (2006) arendas Andersson oma satiirilist annet. Esimese romaani peategelane on ateistlik berber Fatima ja raamat käsitleb kollektiivse identiteedi teemat sisserännuriigiks kujunenud Rootsis, teine on on satiiriline düstoopia Piilupart-Donaldi-maailmast. Kirjaniku loomingus tähendusrikka pealkirjaga teosesse “Mõistus ja kõrkus” (Förnuft och högmod, 2011) on Andersson kogunud artiklid ja näitekirjanduse tekstid.

Lena Andersson on omanäoline arvamusliider ja avaldab tihti arvamuslugusid suures rootsi päevalehes “Dagens Nyheter”. Üks tema kõige suuremat tähelepanu pälvinud tekstidest oli “Regent kui loode” (Regenten som foster, 2011) – kompromissitu arveteõiendamine monarhiaga ja kroonprintsess Victoria rasedust ümbritsenud tähelepanuga. Lena Andersson võtab sõna paljudel teemadel, aga kolm põhisuunda on kriitika religiooni, kultuurrelativisimi ja kollektiviseeriva identiteedipoliitika pihta.

Ratsionalism ja individualism on arvamusliider Anderssoni tähtsad positiivsed loosungid. Tema mõtted liiguvad sageli vastupidiselt kehtivatele normidele ja ta ei karda oma sõnadega piinlikkust valmistada.

Esbjörn Nyström, tõlge Krõõt Kaljusto-Munck

 

Katkend: Omavoli, Eesti Raamat 2015, tlk Tiina Mullamaa, lk 75 – 80.

Ester kuulis meest ettekandjale lausuvat, et nad ei jää kauaks. Püstijala tellis mees endale klaasi veini. Ettekandja ootas tähelepanelikult, kuid taktitundeliselt veel üht tellimust ja kui seda ei tulnud, läks köögi suunas. Hugo vaatas sel hetkel kiirelt Estrile otsa ja küsis, kas tema sooviks ka ehk midagi. Naine noogutas.
Hugo istus tooliservale nii, et suurem osa keharaskusest oli jalgadel, pööras ja keerutas ennast, vaatas kõike peale naise, valmis minema tormama.
Ester nägi seda, kuid see oli armastus, mida ta tundis. Rohkem selgitusi polnudki vaja. Kõik, mida ta oli tahtnud küsida, kõik hingematvad mõtted tundusid lihtsalt ettekäänded kohtumiseks. Ester tahtis kokku saada, selles oligi lugu. Ta tahtis mehega suhet ja kõik. Ta tundis mehest piiritut puudust, nii lihtne see oligi. Ta tahtis istuda koos temaga ja tundide kaupa vestelda ning siis minna mehe juurde koju ja ärgata hommikul, ees pikk laupäev. Kui nad olid koos, ei puudunud Estril midagi.
„Ma pean kohe tagasi minema,” ütles Hugo ja ta hajevil pilk kohtus korraks Estri omaga. „Mul on palju teha. Tohutult intensiivne tööperiood.”
Illusioon purunes ja külm tuli tagasi. Jõuga saavutatud kohtumist pidi õigustama ja selle mõistmiseks tuli välja käia raskeid termineid, nagu moraal ja vajadus, mitte pehmeid külgi, millele Ester äsja oli mõelnud.
Tal oli suur tahtmine öelda, et küllap oli mehel olnud tihe tööperiood ka eelmisel nädalalõpul, kuid otsustas, et ei ole sarkastiline. Sarkasmi tuleb alati kahetseda.
„Ma tegin kõik, et ühendust saada,” ütles Ester.
„Ma nägin jah.”
Tekkis vaikus, kuni Ester analüüsis mehe õelat repliiki.
„Miks sa ei vastanud?”
„Millele kõigist esitatud küsimustest oleksin ma pidanud vastama? Küsimusi oli tõepoolest palju. Ma pole ealeski nii palju küsimusi korraga näinud.”
„Ma saatsin ka sõnumeid. Ja helistasin.”
„Jah. Tõepoolest.”
„Sa mõtled esmaspäevast meili?”
„Ma ei tea, mis päevast täpselt. Kõigile neile küsimustele ei saanudki ju vastata. ”
„See tuleb võib-olla sellest, et mul oli viimase nädala jooksul, mille kohta küsimusi esitada?”
„Pole aimugi.”
„Arvata võib. Mõnikord on raske aru saada, kuidas asjad on.”
Mees tühjendas pokaali paari jõulise lonksuga.
Ester hingas lühikeste tõmmetega.
„Mul on palju küsimusi, sest sinu käitumine on olnud arusaamatu. Me oleme kolm kuud kohtunud ja meil tekkis suhe. See kulmineerub kolmel erootilisel kohtumisel, mida me mõlemad pidasime möödapääsmatuks. Kolm erootilist kohtumist kuue öö jooksul. Pärast seda käitud sa vastikult ja pealegi arusaamatult. Nii et mina pean hakkama mõistatama. Kui tahad kedagi piinata, siis see, mis sina oled minuga viimase nädala jooksul teinud, ongi piinamine.”
Mees ei öelnud midagi. Keerutas oma tühja klaasi, vaatas kõrtsis ringi. Ta ei paistnud tundvat mingit süüd ega vaikinud mitte selle pärast, et ei teadnud, mida öelda. Ta tahtis lihtsalt naise pealesunnitud ahelatest minema ja oli vait, nagu ollakse inimesega, kes niikuinii ei mõista, mis peitub teises maailmas, kus kehtivad teised reeglid. Mõttetu arutadagi, sest vahel on kuristik.
„Ma olen terve nädala olnud meeleheitel. Ma ei tea, mida ma pean tegema.”
„Kui sul on kurb meel, mine ja räägi kellegagi.”
„Ma räägingi ju kellegagi. Just praegu.”
„Kellegagi, kes mõistab. Mõne professionaaliga.”
„Kes teab, mis tähendab murtud süda. On ainult üks inimene, kes saab mind aidata, ja see oled sina.”
„Ma pean kahjuks tööle tagasi minema.”
Tema hääle tuhmist kõlast ja pilgu väsimusest märkas Ester jälle, et sellest ei piisa. Mittepiisavus, mis on kalestunud ja muutunud abstraktseks vastikustundeks naiste vastu nende alalise armastusejanu tõttu, mille nad esitavad neile, kellel on ometi suuremat, millele mõelda. Naiste lalin ja omandinõuded on lassona välja visatud, alati õigustatuna nende õrnalt põksuvatest südametest.
„See oli kirg,” ütles Hugo. „Nagu kirg ikka võttis see meid oma valdusse. Eriti võib-olla sind.”
„Tänan, see oli tõesti sõbralikult öeldud.”
„Aga õigesti. Sind tabas see ilmselt rohkem kui mind. Mina ju pole meeleheitel.”
Sõnade taga aimatav pahatahtlikkus või vihkamine panid pea ringi käima justkui hapnikupuudusest.
„Siis kirg ei ole sinu maailmas armastus?”
„Kaks ise asja.”
„Isegi mitte sarnased?”
„Ligikaudu ehk. Aga pikale suvepuhkusele ei sõideta kireobjektiga, ka ei elata temaga aastaid koos.”
„See on huvitav definitsioon. Aga see ei tundu olevat üldkehtiv, mis muudab selle definitsioonina väärtusetuks. Mina tahaksin meelsasti sõita pikkadele suvepuhkustele sinuga ja elada sinuga kogu allesjäänud igaviku. Ka talvepuhkuse.”
„Mina küll mitte.”
„Siis sellel, mis meie vahel oli, ei ole armastusega mitte midagi tegemist. Kui hea, et sa selle välja ütled.”
Mees näris huuli, mis olid kergelt kuivad ja ketendavad, aga pragu oli paranenud. Ta keha oli pingul, kuid nüüd laskis ta õlad ohkega alla.
„Sa said laupäeval ju nii vihaseks. See sinu sõnum, mille saatsid, oli täitsa hirmutav. Selge see, et inimene niisuguse asja peale tagasi tõmbub. See on ju lihtsalt ebamugav.”
„Ja sa ei saa üldse aru, miks ma vihastasin?”
„Võib-olla saangi.”
„Sa ei arva, et pärast seda, mis meie vahel on olnud, pärast kõike, mis me koos oleme teinud, ja pärast kõike, mis selle taga on, on mul õigus teada, mida sa arvad endast ja minust? Sa kasutasid mind ära. Sa olid minu kehas. Sa ei arva, et see annab mulle mingi väikese eelispositsiooni, kus sinu privaatsus peab järele andma ja et sa justkui oled kohustatud rääkima mulle asjadest, mida sa teed, asjadest, mis on minu jaoks nii rasked, et mul on raske püsti seista? Ma olen selle hingevaeva kätte lausa suremas.”
„Sa said ju vastused. Sa ei esitagi õieti küsimusi. Need on lihtsalt väited ja süüdistused. Kõik on sinu eeskujulike hinnangute alusel juba selge. Sa tahad mind lihtsalt sundida tunnustama ja alistuma, siis on see sinu jaoks valmis.”
„Ma põlgan alistumist. Ma tahan ainult, et me oleksime koos ja teineteisele vaimselt lähedased. See on ainus asi, mida ma soovin. Miks sa ei tulnud mulle vastu ja hoopis vaikisid? Meil on suhe. Siis tullakse teineteisele vastu, isegi kui tekib viha või vastumeelsus.”
Mees kohendas ennast toolil. Pool temast oli juba läinud.
„Sinu agressiivsus veenis mind, et tegin õige otsuse sulle mitte rääkida, kuhu ma nädalalõpul lähen. Sa oleksid vihastanud ja seda mitte lubanud.”
„Aga ma vihastasin niikuinii.”
Mees jäi vait ja jättis välja ütlemata puuduva lause, selle, mis Estrile ei tundunud inimliku võimalusena: mees oli niisuguseid asju alati lahendanud just nii, et tõmbus sentimentaalsuseta tagasi. Ta lihtsalt lõpetas. Ta ei tule kellelegi vastu. Teised kas võtavad asja nii, nagu mees välja pakub, või lepivad olukorraga. Mured polnud tema jaoks. Mõnuainetest, mis tekitavad vastumeelsust nautimise asemel, tuleb vabaneda. Raevu väldid kõige lihtsamini nii, et ei tee tegemist nendega, kes on selle esile kutsunud.
„Kas tema ei saa kunagi vihaseks?”
„Kes?”
„Naine Malmös?”
„Mul ei ole mingit naist Malmös.”
Hugo näksis küünt ja piidles tänavale, kus oli vabadus. Järgnes pikk vaikus. Ta nihkus päris tooli servale, ettepoole sirutatud, minemas. Toitu polnud nad tellinud ega hakkagi tellima. Ester ei olnud üldse midagi tellinud.
Nende vahel väreles ebamugavustunne.
Äkki lõi mehe nägu särama, nagu oleks talle pähe tulnud midagi toredat ja meeldivat, millega sai olukorda parandada.
Ta ütles: „Kas sa ikka veel käid nii palju jooksmas?
Küsimus oli oma sisu poolest märkimisväärne. Sellest mõistis Ester, et mees vähimalgi määral ei arvestanud oma elus temaga, et ta on õudselt suure vahemaa taga. Naise pretensioonid ja oletused sõnul väljaütlemata kokkukuuluvuse kohta peavad seetõttu tunduma mõistetamatud, peaaegu müstilised, kui Hugo maailmapilt oli niisugune, et ta mänglevalt saab küsida: Kas sa ikka käid nii palju jooksmas?
See oli katse olla kena, sellest sai Ester aru. Inimesed, kes on teineteisest kaugel, on sageli kenad. Nad kasutavad vastavaid žeste, mis ei maksa midagi. See, mis puudutab kedagi teist, ei lähe neile eriti korda, ja nii ongi lihtsam olla kena kui õel, kuna see tekitab vaid ebamugavust ja probleeme. Žestid, mida tehakse, et olla kena, tähendavad, et tahetakse hästi läbi saada.
Hugo Rask oli inimene, kes tahtis, et tema kohta öeldaks, et ta on meeldiv inimene. Soe, tähelepanelik inimene tahtis ta olla. Kõige kenam oli ta võõraste vastu. Mida enam võõras teda tundma õppis, seda külmemaks ja kalgimaks ta muutus.
Mees trummeldas vastu lauaserva, vaatas igatsevalt välja oma ateljee poole.
Nad seisid restorani juures kõnniteel. Mees tammus jalalt teisele, kannatamatult. Ester peab minema. Täna õhtul ei tule sellest enam midagi, sellest ei tule üldse enam midagi. Ester sirutas käe vastu mehe põske, hoidis seda seal mõne silmapilgu enne, kui käsi langes, pöördus ja läks ära.
Kõnniteel oli lumi, äsjasadanud lumi, mis kohe muutus lörtsiks. Ester nägi ühe pargitud auto peeglist, et Hugo seisis veel paigal ja vaatas talle järele.
Kusagil sisemuses teadis naine, et hetkel, kui inimene ei nõua oma õigust ega süüdista, muutub vastupanu mõttetuks ja eelis muutub nõrkuseks. Vastumeelsus muutub kaotuseks, põlgus kahevahelolekuks. Kuid mitte piisavalt suureks kahevahelolekuks selleks, et mees teda tagasi hüüaks.
Ester jälgis Hugot tahavaatepeeglitest ja nägi, kuidas mees vabanes oma kivistunud olekust ja läks üle tänava oma ateljeesse. Sinna, kuhu ta kuulus.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Aare Pilv

5. apr. 2018 at 2:27 p.l. (Aare Pilv)

Foto: Jaak Kikas

Aare Pilv (1976) – eesti luuletaja ja kirjandusteadlane.

Luuletusi kogust „Kui vihm sai läbi”, Tuum 2017, lk 16; 22; 24-25; 69.

ümmargused kollakate raamidega prillid
pani vanaisa ette, kui istus igal õhtul
pool üheksa soemüüri juurde,
et uudistesaadet vaadata.
Ivi Kreen ja Endel Sõerde jutustasid
möödunud päevast, ainus saade, mida
vanaisa vaatas. üht prillisanga enam polnud,
selle asemel oli kummist aas,
mis käis kõrva taha.
vanaisa vaatas tähelepanelikult
üle toa telekat, kael õieli,
kõhn tõmmu nägu keskendunud,
ilma kommenteerimata, vaikides.
kui saade sai läbi, läks ta tahatuppa
magama, enne veel luges voodis raamatut.

nüüd on need prillid mu kapis prillitoosis,
kaks klaasi lahtiselt kõrvuti sametisel põhjal,
raamid peent mõradevõrgustikku täis
ja laiali tükkideks pudenenud,
nagu pleekinud luud.

POISIKESEPÕLV

Kui ollakse poisike, siis on põlved suviti aeg-ajalt kriimulised ja kärnas. Nagu raspliga oleks tõmmatud. See on sellepärast, et kukutakse, ja kui asfaldi peale, siis marrastatakse põlved ära, ja vahel ka käepäkad, sest käed pannakse toeks ette, alguses on kibe ja kirvendav valu, siis kasvab põlvedele pruun korp peale, mida siis jõudumööda ära nokitakse, nii et alt tuleb nähtavale roosakas uus nahk. Sõltub asfaldist, seda on mitmesugust – väikeste kividega segatud krobeline asfalt, see riivib rohkem, või must ja sile, see on leebem. On veel teravama killustikuga segatud asfalt, aga see on sõiduteedel ja sinna kukutakse harva, sest seal ei joosta. Aga just jooksmisest see tuleb, sest jooksmine kuulub poisikeseks olemise juurde – niiöelda ei vaadata ette, usaldatakse maapinda ja oma jalgu rohkem, kui peaks; ei olda veel kahe jalaga maa peal ollakse pooleldi õhus või siis põlvini – nagu inim-loom. Ollakse veel täiesti kogemata. Asfaldi kõrval kasvavad teelehed, neid pannakse katkistele põlvedele peale ja siis tõmmatakse lehevarrest rippuvaid helerohelisi niite, nii et leht tõmbub krimpsu. Aga joostakse selle pärast, et maailm on suur, jooksmine on poisikese viis maailmaga samamõõduline olla ja ruum oma kohaloluga ära täita. Jooksmine ise on lihtne, sest jalgadel on kerge kandam kanda ja jalad ise pole veel liiga pikad. Mitte kunagi hiljem pole jooksmine nii lihtne – kas mäletate seda hõlpsust? Lihtsa väleduse ajastu. Aega on jooksmiseks mõõtmatult, suvi on lõputu isegi veel augusti keskel.
See on maailm, kuhu ei kuulu akendest möödaminnes sisse vaatamine, sest akende juurde tuleb ronida – kui ulatud sõrmedega aknaplekist kinni, võib ennast üles vinnata. Aga üldiselt on see pigem majasoklite maailm – jahedust õhkavad õhuavad, vihmaveetorude otsad, kuhu võib käe õlani sisse ajada, müstilised tolmused keldriaknad, plekiga üle löödud soklikarniisid, räästaste tilkumisest tekkinud muster asfaldil, vahel sammalt kohe maja külje all seina ääres, millele võib paljajalu peale astuda. Majade jalamid – poisikese mõõtkava. Ajajärk, mil akende alt saab püstipäi läbi hiilida.
Vahel seistakse paigal – millal? Kui unustatakse end midagi vaatama – näiteks hoovist üle liikuvaid pilvi – kui ollakse kuulnud, et maakera pöörleb, siis pilvede liikumine on silmanähtav tõestus sellele. Või kui sajab, seistakse vihma käes, uudishimulikult ja mõtlikult. Või kui öeldakse „Oota mind siin” – nagu oleks ootamine mingi omaette asi, mida teha, mõnevõrra mõistatuslik; seda tehakse paigal olles, nii palju on selge. Vahel istutakse ja mõeldakse – aga poisike ei tea veel, et see on mõtlemine, tema mõtlemine on loomupärane mõlgutlemine nagu jooksmine ilma maad ja jalgu tähele panemata. Kõnnitee äärekivid on istumiskõlbulikud, mõõdu järgi, kuigi täiesti vabalt võib lihtsalt maha istuda. Püsti tõusmine ei nõua mingit pingutust, ja kui tõustakse, võib ilma hoogu võtmata jälle joosta.
Millal veel paigal seistakse – kui pilti tehakse. Aga siis mõtleb piltnik, poisike lihtsalt ootab kannatlikult. Poisikesele pole oluline, et temast jääks pilte, ta ei mõtle allesjäämisele ja jäädvustamisele, see on tähtis neile, kes ise enam kunagi poisikesteks ei saa. Ja siis ta seisab natuke aega nende heaks, see ei maksa talle midagi – sest tal on jooks põlvedes.

lõhnu mu varaajast:
lasteaia väljakäigu kloor;
vanaisa lõhnabukett, milles domineerisid
tema soni paakunud higi ja juuste lõhn
ning tema rohelised piparmündimaitselised
hernekommid, mida ta kuue põuetaskus kandis,
et neid sigareti asemel imeda;
ema soe ja veidi lämbe lõhn, kui tal kaisus olin;
sügiseste tammelehekuhjade kirbe hõng,
kui need sügiseti kingissepa tänava
tammeallee alla kokku riisutud ning
me kaevusime neisse ning lesisime nagu teki all,
ainult näod katmata, ning olime hämarduvas
sügisõhtus vait;
valga vanaema köögi maguslääge lõhn,
kui ta õlis kohupiimapalle küpsetas;
mõisaküla köögipuhveti kopituslõhna ja
maitseainete ning arstirohtude hõngu segu,
või mida veel sinna võis olla kogunenud,
alates sellest ajast, kui mõisaküla vanaema
oli lutheri vabriku köögitüdrukuna
lasknud selle endale samas vabrikus teha;
jaheda kivitrepiga trepikoja rõskusehõng,
mis tekitab tänini peapöörituse, kui seda
kuskil tunnen, nagu langeksin kaaluta olekus
kuhugi oma mineviku südamikku;
pööningu magusjas õhk, mis seostub kuidagi
tuvide ja kuivanud tuvisitaga kuumaks
küdenud eterniitkatuse all, kuivava pesu
värske niiske lõhn sellega segunemas;
klassiruumi lastehigi ja kriiditolm, eriti
peadpööritav suve alguses, kui kool on läbi;
sibulaga hakklihakastme võõras lõhn naabrite juures;
isa veoautokabiini istmenaha ja õli lõhn,
erinevate nüanssidega, olenevalt sellest,
kas on suvi ja kabiin on kuum või on talv
ning kabiin on jahe ja niiske;
autode meeldiv bensiinilõhn, kartautode
eriline kirbe heitgaas, samuti meeldiv ja erutav;
kompostihunnikud lauda taga mõisakülas ja valgas,
mõrkjas;
solgiauku kukkunud naabrikoera vänge
ammoniaagihais, kui ta ükskord oma retkelt
tagasi jõudes äkki meie hoovi laste keskele ilmus;
lume värske hõng, kui haigena kodus olles
akna lahti tegin ja määrisin endale hapukoort
vuntsideks, sest naabritüdrukule akna all tegi see nalja;
paisjärve mudane vesi;
puukuuri kuivad halud ja brikett, kui
kuuris kodu mängisime;
lapse saanud naabrite kodu imal lõhn,
vist rinnapiima ja titekaka lõhnad läbisegi;
õpetajate suitsutoa sigaretisuitsu, jahtunud
kohvi ja suhkru tihke ja tahke lõhn;
kingaviks vana korteri koridori
peeglialuses saapakapis;
voodialuse tolmu jahekas ja kosutav hõng;
staatilise elektri lõhn, mida tekitas üks
õppevahendite laos olnud seadeldis –
ketas, mida tuli vändast keerata, keerutasin
seda masinavärki puhtalt lõhna pärast;
esimest korda lähedalt tuntud tüdrukuhigi,
pisut mõrkjas, jahe, aroomikas, otseses mõttes
uimastav, lõhnaõlidest määrimata, ilus lõhn;
ja veel üks lõhn;
ja veel too lõhn;
ja veel midagi;
ja veel midagi

6. KAITSETAHE
Agnus Dei

riigi isad kõnelesid sakstele peksa andmise aastapäeval,
et meil on vägev kaitsetahe, ja selle pühitsuseks jagasid
nad emavormidesse ja tütrevormidesse rõivastatud
riigi emadele ja riigi tütardele riigituld – telekast ise nägin,
naised treenitud sammul viisid selle maad mööda laiali,
et selle ümber võiks tantsida ja viina juua ning lällutavast
raadiost vahepalana kuulata, et just täna – tahte
pühitsemise päeval – on riigi pojad hukkunud sõjas,
mida ametlikult ei nimetata isegi sõjaks, vaid rahuks,
mida tuleb valvata, sest lahinguid ei peeta võidu
nimel, vaid hea tahte väljendusena, iga lahing algab
eelteadmisega, et taandutakse logistilistel põhjustel,
rohkemaks pole sõdureidki – telekast ise nägin.
nõnda käib kaitsetahte logistika: maksta kõva raha
poistele, kes on pärit väikestest ebarentaabliks
osutunud vabrikutega vabrikulinnadest, nimetada
kaitsetahteks nende soovimatus töötusest pätistuda,
ja öelda neile, et see on statistiliselt ohutum kui
tallinn – tartu maanteel liiklemine. neid palkan mina
oma kirjatööde pealt võetava maksuga, palkad sina,
ja kui nende veri voolab, voolab ta meie kätele.
mõtle sellele võidutule ääres lauldes
„jää vabaks, eesti meri, jää vabaks, eesti pind,
ei liivatuisku ega kõrbetormi karda mu vaese
sugulase rind”, ja mõtle sellele, et nii see laul kui
minu siinne vasakpoolitsev õrnahingelisus on meile
hambusse surutud nagu koerale sünteetiline stressi
maandav kont, ehtsa maitsega, nii et tahame seda
aina närida – meil on tahe -, silmad vidukil, hambad
vaikselt krudisemas, köögi laua all, õhtuvidevikus

Looming
„Üle”, 1996
„Päike ehk Päike”, 1998
„Tema nimi on kohus”, 1999
„Nägemist”, 2002
„Näoline”, 2007
„Ramadaan”, 2010

Püsiviide Lisa kommentaar

Viivi Luik

20. märts 2018 at 1:52 p.l. (Viivi Luik) (, )

Foto: Ülo Josing

Viivi Luik (1946) – eesti luuletaja ja proosakirjanik.

Katkendid: Pildi ilu rikkumise paratamatus, Esseed ja artiklid, EKSA 2017, lk 115-123.

Luuletaja ilmumine

Merel ihalen kallast
ja kaldal merd.
Pimedast surmavallast
läbi viib mõtete lend.

Tuul aina puhub ja puhub,
Aiman tas iseend
nägevat päevades, kuhu
õisi on varisend.

Artur Alliksaar

Omaenese inimese- ja luuletajakogemuse põhjal võin kinnitada: jah, luule väljendab tõepoolest seda, mis mõistuspäraselt peaks olema keele abil väljendamatu, võimatu. Jah, luules võib võimatu võimalikuks saada.
Siin peaks muidugi arvesse võtma seda, et enamik tekste, mis teesklevad luuletusi, ei ole luule, kuna neis puudub see kaasahaarav jõud ja intensiivsus, ilma milleta jääb tekst surnud tekstiks. Surnuist ülestõusmise müsteeriumi ei toimu, silda inimesest inimeseni ei ehitata.
Ei piisa ka sellest, kui väljendamatu on mingis keeles ükskord täiuslikult väljendatud. Iga elavana püsiv keel vajab, et uued ja uued põlvkonnad uuesti ja uuesti leiaksid omaenese sõnad ja omaenese väljendusviisi, et nad annaksid keelele omaenda ajatunnetuse, jõu ja intensiivsuse.
Pateetiliselt öeldes: iga keel on elav seni, kuni ikka jälle ilmub luuletaja, kes talle oma elu ohvriks toob. Kuni sellekeelse rahva hulgas leidub mõni, kelle peale suur luule silma heidab ja ta „ära” viib.
Nii nagu ta viis Eestis ära Juhan Liivi ja Juhan Viidingu. Nii nagu ta viis ära Alliksaare. Muidugi mõista võib öelda, et see on ainult üks ülepaisutatud kujund ja tegelikult viis need luuletajad ära nende eneste õnnetu elusaatus. Ka see on tõsi, kuid see on äsja niinimetatud „nähtav” ja seletatav pool. Kuid teatavasti on igal asjal kaks otsa ja seal, kus on olemas nähtav ja seletatav, on kohe platsis ka nähtamatu ja seletamatu.
Alliksaare kaks lühikest rida (merel ihalen kallast / ja kaldal merd) ja nende kaudu väljendatud vastuolu on kootud iga luuletaja elumustrisse.
Luuletaja inimlik pool võitleb ja protestib luule vastu, ta ei taha olla see, kellele suur luule silma heidab, ta ei taha, et teda ära viiakse, ta tahab elada ja olla nagu igamees, nagu teised. Luuletaja on prints, kes kadestab kerjust.
Kas siis luuletaja ei tahaks teha raha ja niita muru! Ehk nagu va õnnis Tammsaare Koja-Maadami suu läbi ütles: et oleks hea teenistus ja saaks lõunest õhtale.
Luule vaatab teatava mõistva pilkega seda võitlust pealt, ei sekku, on üle. Niigi on selge, et kelle ta kord kätte on saanud, see tema käest minema ei pääse.
Kunagi arvas Sylvia Plath, et „luuletajate lõbumaja asub surma rohtaias” ja võib-olla on see tänini nii.
Nii kaua kui ma Paul-Eerikut tunnen (ja tunnen kaua, peaaegu kogu elu), on mind hämmastanud see, kui sügavat, kirglikku kurbust suudavad väljendada paljud tema luuletused, ja kuidas ta oma inimese-elus sellest üle püüab olla. Tema võitlus oma luuletaja-olemusega on olnud suur ja küllap see kestab kogu elu. Ta on visalt vastu hakanud, ei ole lasknud end ära viia. On peitnud end koguni Riigikogusse, paika, kust Suurel Luulel tema arust ei tule pähe teda otsida. Kuid luule teab ilma otsimatagi, kus ta peidus on.
Kui Paul-Eerikut poleks olnud, siis oleks olnud minu elu teistsugune. Ma ei oleks see, kes ma täna olen. Minule ilmus emakeel ja emakeelne luule Paul-Eeriku kujul 1963. aasta detsembris, pimedal ajal. Pimedal nii otseses kui kaudses tähenduses. Igaüks, kes tol ajal Eestit väljastpoolt jälgis, võis arvata, et mis seal ikka enam tulemas saab olla, sest eesti keeles kirjutavad suured luuletajad olid suuremalt jaolt kas surnud, põgenenud või vaikima sunnitud. Kuid ilmus Paul-Eerik ja lõi mängu segi, heiskas häbematult keset halli ja troostitut argipäeva kuldse lipu, mille alla koondus uus luule, uued luuletajad.
Kolmekümnendate ja neljakümnendate eesti keel tõusis surnuist üles, muutus moodsaks keeleks, oma aja ja oma põlvkonna keeleks.
Muidugi olin ma ammu enne seda pimedat 1963. aasta detsembrit lugenud Liivi ja Ennot, Suitsu ja Alverit, kuid hoolimata sellest, kui hardalt või kui vaimustunult ma neid lugesin, olid Liiv, Enno ja Suits siiski juba surnud, Alver oli siiski juba vana ja kirjutas hoopis teisiti, kui oli kirjutanud see uljas sõjaeelne Alver, keda ma omale kaustikusse ümber kirjutasin.
Need vanad luuletajad küll toetasid ja julgustasid mind, kuid minule oli tarvis noort ja elavat. Kedagi, kes väljendaks vanu lootusi ja vanu kurbusi uues sõnastuses. Kes oma olemasoluga jälle tõestaks, et suur luule on ka siin ja praegu võimalik.
Oli üks talveõhtu, ja on tänini alles, vähemalt nende mälus, kes selle õhtu kaasa tegid. Kirjanike Maja saali suurte akende ees ei olnud kardinaid, sealt ei paistnud mitte ainult pimedus, vaid ka üks iseäralik sätendus, lumevalgus. Väljas sadas tihedat, kerget ja sädelevat lund.
Saalis sees seisis Paul-Eerik, kahekümne ühe aastane, valges särgis, mitte sugugi Nõukogude Eesti noore luuletaja moodi. Seisis, nagu oleks ta just kuu pealt kukkunud või suure laine poolet kaldale kantud ja luges suletud silmadega seda luuletust, kus on read: mis seal kahab iilides, pahaendeliselt hiilides. Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Võimalik, et selles luuletuses on mõni sõna teisiti, ma ei vaata meelega järele, sest sellisena jäi ta mulle tookord meelde, kooti elu mustrisse sisse
Jah.

Stockholm
Keel ja Kirjandus, nr 1, 2012

Mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev…

„…jäätanud tänavatel liikus lumetuisk ja sööklarestoranis „Võit” tõusis paks kibe sigaretisuits lakke. Seina ääres aga istus eesti luuletaja Alliksaar nagu selle varakustuva päeva hing käsipõsakil hernesupitaldrikutega täidetud laua taga. Suitsuse lae all ujusid maailmalinnad.
Ta vaatas otse enda ette ja kirjutas terava pliiatsiga kollakale paberipoognale: „mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev.”
Tema truud pruunid silmad jooksid realt reale ja käe vari liibus tihedalt vastu lehte.”
(Viivi Luik, „Seitsmes rahukevad”, lk 32-33)

Üllatusin, kui leidsin Margit Mõistliku Alliksaare-raamatust (Margit Mõistlik „Artur Alliksaare elust”) peaaegu sellesama pildi ja sellesama tunde, mille kohta võiks öelda, et need on minusse eluks ajaks sööbinud ja mida proovivad väljendada need eespool tsiteeritud read „Rahukevadest”.
Mind üllatas ka, et keegi on suutnud sellel Alliksaare pildil, mis seni oli paraku õige moonutatud ja vale, välja tuua luuletaja tõelised näojooned. Kogu Artur Alliksaare lugu on igivana ja igikorduv, arhetüüpne lugu räbalatest kuningast, keda rahvas ära ei tunne ja tolle valel ajal ja valesse kohta ilmunud olevuse üle kõvasti irvitada saab, või haavatud inglist, keda me võime näha Hugo Simbergi tuntud maalil.
Seesama vana lugu juhtus uuesti meie silmade all, kuuekümnendate Tartus. Paljud praegugi elavad inimesed on selles loos kaasa teinud. Kuidas see kõik juhtus, seda võib lugeda Margit Mõistliku raamatust.
Raamat räägib meile selle loo ära ilustamata ja otse. Ühelt poolt on Alliksaare lugu kahtlemata kurb. Teiselt poolt tõestab see lugu järjekordselt seda, et inimese vaim pole murtav.
Alliksaare lühike elu möödus enamasti tingimustes, milles raamatuid ei kirjutata, rääkimata igavikuliste luuletuste kirjutamisest.
Selles on muide oma suur vastuolu: kõige hämmastavamad ja tähtsamad teosed on loodud päris tihti tingimustes, mida kuidagi ei saaks pidada inimväärseteks. Ja see omakorda võiks anda meile lootust ja elujulgust. Ja kinnitust, et võimatu on täiesti võimalik.
Kuid tagasi Margit Mõistliku raamatu juurde, ja selle kaudu kuuekümnendate Eestisse. Selleks, et mõista, miks Alliksaarega nii läks, on tarvis meelde tuletada aega ja kohta, milles Alliksaare-taoline inimene paratamatult pidi mõjuma kohatult. Imelikult. Arusaamatult igal juhul.
Kuuekümnendate aastate Tartu oli väga kitsas. Väga suletud. Nõukogude võimule vastanduti kolmekümnendatest aastatest kinnihoidmisega. Mitte et seda nii väga teadlikult või tahtlikult oleks tehtud, kuid see oli ainus vabaduse ja väärikuse mudel, mida tunti ja kohati ka isiklikult mäletati. Paraku oli see mudel, nagu vanad asjad ikka, väikseks jäänud ja tolmu täis läinud. See, mida kusagil Berliinis või Pariisis oleks võetud iseenesestmõistatavusena, tundus tolle aja Tartus arusaamatu ja häbematu. Sellepärast räägitigi Alliksaarest jutte, millel tegeliku Alliksaarega polnud midagi pistmist. See oli omamoodi paratamatus, Vanajumala iroonia, ja süüdistada pole siin kedagi.
See oli aeg, kus kolmekümnendate usinus ja kasinus segunesid viiekümnendate hirmu ja ettevaatlikkusega. Laagrimälestused olid veel rääkimata, hukatute hauad olid veel värsked. Arusaamatuid ja kahtlasi olukordi ning inimesi meelsamini välditi. Pahandust ei tahtnud keegi. Pahandusi oli niigi palju olnud, neist oldi väsinud. Avalikes kohtades sõelusid ringi erariides mehed.
Kes see ikka nii väga tahtis ennast nähtavaks teha. Südamerahustuseks sisendati iseendale, kõigepealt ikka iseendale, et eks need Alliksaare luuletused ju ole ka, aga ega neist ikka ei tea ka, mis nad on.
Siiski oli ka erandeid. Olid mõned sõbrad, kellel küll ei olnud mõjuvõimu ega raha, aga kes siiski olid olemas ja toetasid.
Peab mõistma, et iga Alliksaare eest kostetud avalik sõna oli tollel ajal julgustükk. Mitte ainult sellepärast, et Alliksaar oli tollaste võimude poolt täielikult põlu alla pandud, vaid ka sellepärast, et Alliksaart toetades võis omaenda sõpradelt-tuttavatelt saada veidriku sildi külge.
Mäletan, et August Sang võttis selle riski ja rääkis kord teleuudistes Alliksaarest kui andekast Jessenini tõlkijast. Ja see oli ka Alliksaare eluajal võib-olla ainus kord, kus talle nii avalik ja otsene tunnustus osaks sai.
Kogu selle õhkkonna loob Margit Mõistliku raamat uuesti ja väga ehedalt. See raamat paneb meid paljusid asju ümber hindama ja teisiti nägema.
Tahaksin siin Margit Mõistlikku lihtsalt tänada selle eest, et ta selles raamatus räägib ka Lindast, Arturi kõige lähemast sõbrast ja teekaaslasest. Imelik küll, aga enamik tollal levinud ja levitatud arvamustest ei pea paika. Ei pea paika ka see, mida on tavaliselt räägitud Alliksaare välimuse kohta.
Jah, ta riided olid kehvad, kuid ta kandis ka kõige kohatumaid hilpe nii, et nad mõjusid stiilselt. Nad mõlemad Lindaga meenutasid kõige rohkem ehk vaesunud aadlikke, vene emigrante Pariisis. Selle vahega, et see oli Tartu.
Ükskord talvel, tuisusel päeval, istus Alliksaar sellessamas Tartu Raekoja platsi äärses sööklas, mille nimi oli Võit, ja kirjutas luuletust. Seda, milles on rida: „mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev”.
Kui ta oli luuletuse valmis saanud, luges ta selle meile ette ja pistis taskusse. Pidas pausi ja luges veel ühe luuletuse. Seekord Heiti Talviku oma:

Ah, ma teadsin juba noorelt,
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.

Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata.
Igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.

Tema silmad särasid vaimustusest. Ta oli õnnelik oma salmitud laulu üle. Tal oli jäänud elada veel tervelt kaks aastat.

Stockholm
Keel ja Kirjandus, nr 4, 2012

Link
http://www.viiviluik.ee/?act=originaal

Püsiviide Lisa kommentaar

Malle Salupere

13. märts 2018 at 11:50 e.l. (Malle Salupere, Nädala autor 2018)

Foto: Kristjan Teedema/PM/Scanpix

Malle Salupere (1931) – eesti aja- ja kultuuriloolane.

Katkend: Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel, Tänapäev 2017, lk 141-149.

Kuidas eestlased end rahvaks laulsid

Eesti esimese laulupeo toimumise aasta 1869 peaks igal eestlasel raudselt meeles olema. Ka laulupidude ajalugu tundub olema läbi uuritud ja pärast seltsi 60. aastapäevaks (50. tähtpäev jäi sõdade ja revolutsioonide keerises tähistamata) välja antud koguteost „Vanemuine 1865-1925” ning R. Põldmäe kahe laulupeomonograafia ilmumist 1969 ja 1976, mis tõid käibesse palju uusi fakte ja teadmisi, peaks kõik selge olema. Peo eeldusi, ettevalmistusi ja toimumist on Põldmäe piisava põhjalikkusega kirjeldanud, kuid ajavaimust tingitud hinnangud ja rõhuasetused sunnivad nõustuma Vello Saluga, kes 2010 leidis, et laulupidude ajalugu vajab täiesti uut läbikirjutamist, koos nende tegeliku tähenduse ja kangelaste, eeskätt „rängalt laimatud Jannseni” esiletõstmisega, kelle „kinnisidee, jonn – oli kogu aeg l u u a E e s t i r a h v a s ”. Loomulikult vajaks see omaette uurimust, siin piirdume üldisemate vaatlustega ja mõnede käibemüütide korrigeerimisega.
Jannsen oli pärast kolmele baltisaksa laulupeole kaasaelamist valmis eesti laulupidu korraldama. Ka põhjus, milles ka kõige kahtlustavamale ülemusele mingi kurikaval tagamõte ei võinud viirastuda, oli valmis mõeldud. Nagu mäletame nõukogude ajast, oli alati kasulik (suur)üritused siduda mingi võimalikult riigitruu tähtpäeva või isikunimega. Seda taipas diplomaatiliselt andekas Postipapa, aga ei mõistnud need, kes teda selle eest tollal ja tänaseni on hurjutanud. Jannsen teadis niisama hästi kui teisedki kaasaegsed, mida tähendas 1819. aastal saadud „linnupriius”. Poolsajandi „priiusepüha” oli aga ettekääne, millele oli võimatu avalikult vastu seista. Tavalise laulupeo taotlus oleks ilmselt pikemata tagasi lükatud. Nagu näeme, püüti saksa ringkondades kaudselt siiski pidu põhja lasta; algul üritus toetanud Peterburi patrioodid ning Jakobson aga püüdsid seda teha ettekäändel, et pole põhjust rõõmupidu pidada, kuna „vabastamine” ei toonud rahvale mingeid kergendusi. Sealjuures on Jakobsoni etteheide Koidulale pärast peo toimumist, nagu poleks korraldajad „õppetud eestlaste” abi taotlenud, üdini silmakirjalik, sest juba idee algfaasis 30. jaanuaril 1867 oli Jannsen Jakonsonile laulupeoplaanist kirjutanud.
Jakobsoni vastus oli positiivne, nagu selgub Jannseni järgmisest kirjast, milles ta jagab oma nördimust teistelt adressaatidelt saadud vastuste kohta: „Need vaesed inimesed on ju sulased, pealaest jalatallani rippuvad, ei tohi midagi mõtelda, ei midagi tahta, kui… Võtku pagan! Värsked, rõõmsad, rahvuslised pidud, jah, need ei passi iga mehe kraami sekka.”
Vahest ei uskunud ka Jakobson ettevõtmise perspektiivikusse, aga rohkem abi pole temast olnud, pigem vastupidi.
Seevastu ei lasknud Jannsen end heidutada rahva leigusest, enamiku aadlike ja pastorite vastutöötamisest ning kaheaastasest venitamisest loaandmisega. Tema eesmärke on tõlgendatud mitmeti.
Jannsenit on peetud segakooride vastaseks, kuna laulupeole kutsuti ainult meeskoore. Kus Jannsen ka ei elanud, olgu Vändras, Pärnus ja esialgu Tartus, oli ta kõikjal asutanud segakoore ja nendega kontserte andnud. Aga tema peaeesmärk antud juhul oli üritusele loasaamine, nii ei saanud riskida sellega, et võimud, kes niigi pelgasid lihtrahva massikogunemisi, oleksid peo keelanud moraali ettekäändel. Selletagi tuli algatajal pidada tõelist võitlust ürituse avalike ja varjatud põhjalaskjatega, eeskätt kirikuringkondades, kus kahekeelsuse eredaks näiteks on Tartu Maarja kiriku pastor ja praost A. H. Willigerode (1816-1893), keda siiani peetakse üheks laulupeo organisaatoriks ja loasaamisele teetasandajaks. Laulupeo tegelik organisaator J. V. Jannsen, kelle suhtekorralduslikku andekust ei maksa alahinnata, surus selle populaarsete rahvaraamatute autori ja innuka koorimuusika arendaja peokomitee presidendiks kahel põhjusel: et julgustada inimesi, kellest suurem osa ikka veel pidas kiriku autoriteeti kõigutamatuks, ja teiseks, et sel kombel tema ja muude pastorite vastutegutsemist vähemalt piirides hoida, kuigi sai selle eest palju hurjutada. Pigem kasutas Willigerode oma sõprust tsiviilkuberner August von Oettingeniga selleks, et talle selgeks teha, kuivõrd ohtlik oleks niisugust matside kogunemist lubada, eriti ajal, mil olid veel meeles Pühajärve sõjad neljakümnendatel ja 1858. aasta Mahtra sõda, samuti 1864. aasta palvekirjade liikumine, mida saksa ringkondades püüti kujutada peaaegu mässuna. Pastorite sinoditel tegeldi küll aktiivselt peadtõstva eesti rahvusluse ohjeldamisega, aga näiteks 1868. aasta kirikumeeste augustisinodil pole ei praost Willigerode ega ka keegi teine laulupeost juttu teinud, küll on arutatud juubelipüha pidamist priiuse väljakuulutamise päeval 26. märtsil suurte pidustuste ja laulukooride esinemistega kõigis kirikutes. Sinoditel räägitut ei protokollitud kunagi täielikult, nii et küllap käsitleti ka eestlaste laulupeo takistamist. Kui selgus, et 1867 sisse antud taotlus polegi kubermangukantseleisse jõudnud, on Jannsen ise kuberner Oettingeri jutul käinud ning pärast Oettingeni väljavahetamist ka uue kuberneriga kohtunud. Koidula on meenutanud, et Willigerode oli veel mõni päev enne laulupidu Jannsenilt küsinud, mis saaks siis, kui saksa pastorid, tema nende hulgas, keelduksid avajumalateenistusel kõnesid pidamast. Jannsen ütles lihtsalt, et siis lauldakse ilma nendeta. Pärast laulupeo üle ootuste õnnestumist on Willigerode ise andnud positiivse ülevaate laulupeo käigust Neue Dörptsche Zeitungis, aga oma päevikusse kirjutanud: „18., 19. ja 20. juunil peeti suurt eesti laulupidu, mida ma „Neue Dörptsche Zeitungis” kirjeldasin. „Vanemuine” oli mind selle etteotsa pannud, kuna mul on rahva seas hea kuulsus, olgugi et ma olin ja olen „Vanemuise” vastane.”
Eespool tsiteeritud (vt lk 126) 1872. aasta F. W. S. kirja autor on tänini välja selgitamata, aga samu mõtteid on väljendanud ka seesama Willigerode, kelle kahekeelsusest Koidula juba 1868. aasta 11. mail oli Kreutzwaldile kirjutanud:

(E)nne olevat meil „maarahvas” olnud, nüüd ei olevat sellest küllalt, pidada eesti rahvas olema; enne olnud meil maakogudus, nüüd olla kogudus kahte jakku aetud, mõned olla endale ise „seltsi” teinud (vaene „Vanemuine”!!) jüripäevast saadik lõppenud veel kõik mõisa-orjus ära ja tuleval aastal saaksid endile vist (babüloni) torni taevani ehitama – – peab 50-aastast priiuse püha tähendama! (Vrd F. W. S. artiklit!) See on seesama mees, kes minu isale kord-korralt kirjutab: „Väga lugupeetud, kõrgesti austatud s õ b e r!” jne. Jne. „S ü d a m e s t   t u l e v a s  a u s t u s e s   o t s e k o h e s e l t   T e i e   p o o l e   h o i d e v   W i l l i g e r o d e!” Missugune igapäevane mõistus sellest peab jõudma jagu saada!?”

Pärast laulupidu kirjutab ta:

Kui hästi pidu õnnestus, seda võib näha sest agarusest, miska nad tahaksid, vähemalt vait olemise läbi, seal kus nad seda rääkides teha ei julge, papa väärt tööd ja tegemist kahandada, mis peaaegu üksipäini oli selle kordamineku põhjuseks. Oli ju „peo president” kõige suurem peo vastane! Sest saaks pisukese raamatu, kui peaksin Teile jooni tõmbama kõikidest sündmustest, kõigest tulise võitluse ajast enne pidu, peo ajal ja pärast.

Jannsen suutis siiski kogu selle mängu juures head nägu ja suhteid säilitada ning surus Willigerode ka teise laulupeo aupresidendiks.
Priiusepäeva 26. märtsil 1869 tähistas Eesti Postimees juubelikohase erikujundusega ja avaldas ülevaate Tartus toimunud üritustest, koos üleskutsetega laulupeost osavõtmiseks, mille aasta algul väljaantud ametliku loa edasisaatmisega oli kusagil 20. veebruarini venitatud. Olgugi et peolaulud olid ammu trükivalmis, venitas nüüd vaimulik tsensuur (see oli vaimulike tekstide puhul nõutav) „sõber” A. H. Willigerode isikus oma allkirjaga 29. aprillini. Siis alles sai Tartu tsensor 5. mail trükiloa anda. Nii jõuti hädavaevalt peolaulud trükkida ja välja saata (muidugi oli seda poognakaupa juba varem tehtud). 13. märtsil on dateeritud Jannseni kiri Yrjö-Koskinenile, millega ta soomlasi laulupeole kutsub, kuna korraldamise luba pärast 19-kuulist ootamist äsja kohale jõudnud olevat. Pidu toimus ja läks kõigi kartuste kiuste hiilgavalt korda, tõestades 15 000-pealisele publikule, et e e s t i r a h v a s on olemas ja võimeline suuri asju korda saatma. Saksa kommentaatorid olid tõsises hämmingus eestlaste andekusest ja distsiplineeritusest, kuigi mõni oli esialgu läinud peole vaid nalja saama. Paljud ootasid „matsidelt” korrarikkumisi ja igasugu muid pahandusi, aga kõigi üllatuseks ei andnud need päevad politseile mingit lisatööd. Dörptsche Zeitungi kolmes numbris ilmus Schultz-Bertrami ülivõrdeis peokirjeldus. 9. mail oli samas kirjutanud laulu „Mu isamaa on minu arm” menukast meeskooriettekandest ühel kontserdil Peterburis ja ennustanud, et laulupeol kujuneb see laul epohhiloovaks.
Põldmäe on kaunis põhjalikult kirjeldanud majandusraskustega võitlemist laulupeo ettevalmistamise käigus ning kartust miinusesse jääda ja Koidula agarust selle ennetamiseks korraldatava loterii jaoks annetuste kogumisel. See ettevõtmine küll ebaõnnestus annetajate leiguse tõttu ja loterii jäi ära. Õnneks kattis piletimüük (hinnad 50, 30 ja 20 kop) ja muud üritused kuhjaga kõik väljaminekud ning andis ka märgatava ülejäägi – 909 rubla (kulusid oli veidi üle 1000 rbl). Seda tulu püüdis Willigerode oma käpa alla saada, kuid Jannsen kuulutas raha jaotamise otsustavalt Vanemuise seltsi siseasjaks, mida pastor püüdis vaidlustada väitega, et Vanemuine ei saa olla raha käsutaja, sest „lõpuks pole „Vanemuine” peo algataja, vaid Teie ise olete seda, ja Te olete peo mitte „Vanemuise” jaoks, vaid pigem „Vanemuise” peo jaoks ellu kutsunud, nagu Te ise mulle 1867 ütlesite” (kiri Jannsenile 15.VII). Hiljem oli Willigerode sunnitud taanduma ja vabandama, loobudes nõudmistest. Raha jaotati lõpuks kolme ossa, millest üks pidi jääma tulevase laulupeo reservi, teisega kavatseti toetada loodavat Kirjameeste Seltsi – selle üle rõõmustab Koidula kirjas Aspelinile eriti – ja kolmandaga sakste poolt tungivalt soovitud põllutöökooli, millest asja ei saanud.
Nii Laar kui ka varem Põldmäe on nimetanud liialduseks, nagu oleksid eestlased end sellel peol rahvuseks laulnud, see väide on aga täiesti põhjendatud. Muidugi oli maarahva enamus veel n-ö sügavas unes ja elas just nii, nagu elati Mats Traadi romaani „Puud olid, puud olid hellad velled” Palanumäel, kus polnud kuuldudki ei ajalehest ega laulupeost. Kreutzwald on 1862 ühes kirjas märkinud, et Tallinnas pole mõtet „Kalevipoja” müüki üritada, „sest rahvas nimetavat tühjaks jutuks kõike, millel pole usulist jumet ega kasulikkuseprintsiipi”. Ja riigisakslaste ettekujutust Balti provintsidest kirjeldab Mihkel Veske oma kirjas Jannsenile Leipzigist. Kiri on saksakeelne koos eestikeelse tervitusega, mille ta on palunud peo ajal ette lugeda. Tõenäoliselt seda ka tehti, kuigi kõigi tervitajate nimesid pole üheski allikas loetletud. Jannsenile kirjutab ta: „Enamasti peetakse siin Läänemereprovintse puht saksa või ülekaalukalt sakslastega asustatud aladeks, kes on vooruslikemad inimesed, eriti väheste põliselanike kohtlemise osas, kellele nad nii omakasupüüdmatult saksa kultuuri on kätte toonud ning neid kangelasliku ohvrimeelsusega kohutavate venelaste eest kaitsevad. Neid vaateid levitavad ühekülgsed kirjanikud, kes alati vaid s a k s a Läänemereprovintsidest räägivad ja vahel sekka ka eestlasi ja lätlasi mainivad.”
Eesti Postimehe kutsung oli juba innustanud ja julgustanud paljusid, nii et Jannsen võis oma üleskutsete peale pea igas lehenumbris teatada ikka uute kooride ja lauljate ülesastumisest, mis küll lõpuks ei küündinud loodetud tuhandeni, aga tõi siiski kokku impeeriumis seninägematu 800-liikmelise koori, kelle kogenematust ja vähest ettevalmistusaega arvestades oli kavva valitud võimalikult kergemad, kuid ikkagi tõsist harjutamist nõudvad viisid. Siiski on Jannsen oma põhjendatud kartusi peaproovil Maarja kirikus kirjeldanud nii:

Seesinane proov oli lauljate tuleproov. Ma tunnen üht väikest meest, kes oma viiekümnendate eluaastate sees veel iial nii surutud ja rõhutud kirikusse ei ole läinud kui sel päeval. (See oli ta ise.) Hirm ja lootus südames olid teineteise karvus kinni ja keegi ei teadnud öelda, kumbal õigus oli ehk kumba kätte pärast võit jääb. Pääle 800 laulja seisid kirikus: läheb asi hästi, siis au ja rõõm rahvale, läheb laul nurja – mis ju ime ep oleks olnud – siis oleks suurem süü kõik tema nõdra õlade peale langenud ja see oleks temale rahva pärast, keda ta nii hää meelega austaks, ütlemata raske ja valus olnud.

Püsiviide Lisa kommentaar

Robert Seethaler

20. veebr. 2018 at 10:00 e.l. (Robert Seethaler) (, )

22. veebruaril kell 16.00 on linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all uued tõlkes austria kirjandusest: Robert Seethaleri „Kogu elu“ ja Hans Platzgumeri „Serval“. Külas on mõlema romaani tõlkija Piret Pääsuke.

Portaalist err.ee

Robert Seethaler, austria kirjanik, stsenarist ja näitleja sündis 1966. a Viinis. Ta õppis näitlejaks ja on mänginud nii tele- kui ka mängufilmides (nt Paolo Sorrentino filmis „Noorus“), samuti Viini, Stuttgardi ja Hamburgi teatrites.
Seethaleri esikromaan ilmus 2006. aastal, aga laiema tuntuse tõi talle kuus aastat hiljem ilmunud romaan „Tubakapoodnik“ (Der Trafikant“), mille eesti keeles andis välja kirjastus Varrak (2015). 2014. a ilmunud „Kogu elu“ („Ein ganzes Leben“) jõudis kohe ajakirja „Der Spiegel“ bestsellerite listi ja püsis seal peaaegu kaks aastat. Lisaks lugejate poolehoidu näitavatele suurepärastele müüginumbritele kiitsid raamatut ka kriitikud. „Kogu elu“ jõudis 2016. a. koguni Man Booker Prize International shortlisti.

Romaan „Kogu elu“ jutustab 150 leheküljel loo lihtsast töömehest Andreas Eggerist, kelle elu möödus Alpi mägikülas. Kui Andreas Egger 20. sajandi esimestel aastatel pärast ema surma mägikülla tuuakse, on ta umbes 4-aastane. Poisi kauge sugulane talumees Kranzstocker võtab ta vastumeelselt oma tallu, sest poisil on kaelas kotike rahaga, ja peagi kasvab temast väärtuslik tööjõud.
1930ndatel läheb Egger noore mehena tööle mägedesse esimesi köisraudteid ehitavasse firmasse. See firma toob mägedesse elektri ja valguse, lärmi ja turistid. Umbes samal ajal kohtab ta külas oma elu armastust Mariet. Kuigi õnn jääb lühikeseks, Andreas Eggert ei murdu, sest elu tahab elamist. Ta teeb rasket tööd köisraudteede rajamisel ja hooldamisel. Sõda viib ta Kaukasusse ja sealt edasi vene vangilaagrisse. Kaheksa aasta pärast koju naasnuna püüab ta leida endale uuenevas maailmas kohta ja hakkab turistidele mägimatku korraldama.
Napil 150 leheküljel vaatab Andreas Eggert tagasi oma elule, lühikeseks jäänud õnnele, tema elu puudutanud surmadele, raskele tööle ja sellest saadud rahuldusele. Aastate möödudes on ta hämmastunud ja leplik. See on lihtne ja sügavalt liigutav lugu mitte üksnes ühe mehe elust vaid omal moel täiuslikust elust. Andreas Eggeri näol toob kirjanik lugeja ette arhetüübi, mis meie elust kaduma hakkab. Või siiski mitte?
Seethaleri keel on lakooniline, täpne, aga ometi poeetiline. Üheaegselt robustne ja õrn. Tema lausetes on rütm ja tema teosel on vorm. Tundub uskumatu, et nii õhukesse raamatusse mahub ühe inimese kogu eksistents sünnist surmani. Enamgi veel, raamat on rohkem kui ühe mehe elulugu – see on ka mõtisklus elust, surmast ja õnnest ning kõige selle kõrval kummardus loodusele, sest mäed on selle raamatu täieõiguslikud tegelased. Raamatus on ka teatud annus müstikat ja salapära.
Seethaler kirjutab üksildasest, pisut autistlikust lihtsast mehest, tänapäeva mõistes marginaalist, ja annab talle väärikuse. „Kogu elu“ on raamat elutahtest ja vitaalsusest, oskusest elada oma saatusega leppides.
Seethaleri „Kogu elu“ pakub omamoodi alternatiivi tänapäeva globaliseeruvale, kiirustavale, vilkuvale ja sädelevale maailmale. See on justkui hümn aeglusele ja rahulikkusele, kus igatsus looduse järele vastandub urbaniseeruvale maailmale.
Lisaks kõigele toob õhuke romaan tänase suusaturisti ja mägimatkaja jaoks lähemale mägede võimsuse ja orgudes elanud inimeste hinge ning jutustab sellest, kuidas kunagi tänastele atraktsioonidele alus pandi.
Linda Jahilo

Katkend: Kogu elu, Hea Lugu 2017. Tlk Piret Pääsuke. Lk 58 – 66.

SÜGISEL; PEAAEGU POOL AASTAT PEALE LAVIINIVARINGUT lahkus Egger orust, et firma töödega edasi minna. Raskeks puudelangetustööks teda siiski enam kasutada ei saanud.
„Mida me sinusugusega peale hakkame?” küsis ärijuht, kui Egger oli hääletult üle vaiba kohale longanud ja seisis nüüd noruspäi ta kirjutuslaua ees. „Sa ei kõlba ju enam millekski.” Egger noogutas ja ärijuht ohkas. „Mul on kahju sellest, mis su naisega juhtus,” ütles ta. „Aga ära hakka mitte mõtlemagi, et see oli kuidagi lõhkamistega seotud. Viimane lõhkamine toimus paar nädalat enne laviini!”
„Ei hakka,” lausus Egger. Ärijuht keeras pea viltu ja vaatas mõnda aega aknast välja.
„Või siis usud ehk, et mäel on mälu?” päris ta äkki. Egger kehitas õlgu. Ärijuht kallutas end kõrvale, tõi kuuldavale röhatuse ja sülitas plekk-kaussi, mis seisis ta jalge juures. „Hea küll,” leidis ta lõpuks. „Firma Bittermann & Pojad on senimaani ehitanud seitseteist köisteed ja võid mind uskuda, et need ei jää viimasteks. Inimesed on päris pöörased selle järele, et oma laudadel mäest alla sõita.” Ta lükkas kausi kinganinaga kirjutuslaua alla ja vaatas Eggerile tõsisel ilmel otsa. „Ainult taevaisa võib teada, miks see nii on,” ütles ta. „Igatahes tuleb teesid hooldada, köisi kontrollida, plokirattaid määrida, vagunite katuseid puhastada ja nii edasi. Sul ei pea ju alati kindel pind jalge all olema, või kuidas?”
„Arvatavasti mitte,” vastas Egger.
„Siis on hästi,” ütles ärijuht.

Egger määrati väikesesse rühma, mis koosnes käputäiest sõnaahtratest meestest, kelle habetunud, mäestikupäikeses parkunud näod vaevu mingit meeleliigutust reetsid. Suletud kastiga veoautos, enamasti koormaruumis pinkidel küürutades, liikusid nad aina rohkematel tõrvatud mägiteedel ühe köistee juurest teise juurde ning võtsid teha hooldustöid, mis olid liiga keerukad, et neid võinuks lasta kohalikel tööliste ära teha. Istudes puitalusel, mis oli vaid ühe julgestusköiega ja käsitsi pidurdatava rullmehhanismiga terasvaieri külge kinnitatud, oli Eggeri ülesanne libiseda aegamisi alla orgu, vabastada köied ja kandeliigendid tolmust, jääst või lindude kuivanud väljaheidetest ning need lõpuks uuesti üle õlitada. Keegi seda ülesannet ei ihaldanud, liikusid jutud, et varasematel aastatel olid kaks meest, mõlemad kogenud mägironijad, alla kukkunud ja surma saanud, kas siis tähelepanematusest või mingi materjali vea või lihtsalt tuule tõttu, mis terasvaiereid mõnikord mitme meetri võrra ühele või teisele poole õõtsuma pani. Kuid Egger ei kartnud. Ta teadis, et ta elu ripub peenikese nööri otsas, ent niipea kui ta oli ühe kandetala peale roninud, rullmehhanismi kohale seadnud ja julgestuskarabiini külge haakinud, tundis ta, kuidas muutus sisimas rahulikuks ning kuidas segased ja meeleheitlikud mõtted, mis musta pilvena ta südant ümbritsesid, mäestikuõhus pikkamisi hajusid, kuni järele ei jäänud muud kui puhas kurbus.
Palju kuid liikus Egger nõndamoodi läbi orgude, magas öösiti veoautos või kuskil odavas pansionis või kõlkus päevad läbi maa ja taeva vahel. Ta nägi, kuidas mägedele laskus talv. Ta töötas tihedas lumesajus, kraapis traatharjaga köielt jääd ja lõi tugipostidelt pikki purikaid lahti, mis sügavuses ta all vaikse klirinaga purunesid või hääletult lumme neelati. Kauguses kuulis ta sageli laviinide tuhmi kõmisemist. Mõnikord tundus see lähenevat ja ta vaatas üles nõlva poole, oodates tohutut valget lainet, mis lükanuks teda tükk maad enda ees edasi ja lõpuks rullunuks tast üle koos köiega, terasvaieritega ja kogu maailmaga. Kuid iga kord vaibus kõmin ja taas oli kuulda hakkide heledaid hüüdeid.
Kevadel viis tee ta tagasi orgu, kuhu ta mõneks ajaks pidama jäi, et vabastada Sinise Liesli sihti ajupuudest ja parandada väikseid pragusid kandepostide vundamentides. Taas leidis ta peavarju „Kuldse Soku juures”, samas toas, kus oli veetnud nii palju päevi oma murdunud jalgadega. Igal õhtul tuli ta surmväsinult mäelt alla, sõi voodiserval istudes ära viimased palad oma päevasest toidunormist ja vajus raskesse, unenägudeta unne niipea, kui pea padjale pani. Kord ärkas ta keset ööd kummalise tunde peale ja nägi lae all asuva tolmuse aknakese poole vaadates, et seda katsid üleni loendamatud ööliblikad. Loomakeste tiivad näisid kuuvalgel helendavat ja tekitasid vastu klaasi lüües vaevu kuuldavat, paberjat heli. Silmapilgu vältes mõtles Egger, et nende ilmumine peab olema mingi märk, kuid ta ei teadnud, mida see peaks tähendama, niisiis sulges ta silmad, ja püüdis uuesti magama jääda. Need on ju ainult liblikad, mõtles ta, mõned väikesed rumalad ööliblikad, ja kui ta varahommikul ärkas, olid need kadunud.
Ta jäi mõneks nädalaks orgu, mis – niipalju, kui ta näha võis – oli kõigiti laviiniõnnetuse tagajärgedest toibunud, siis liikus ta edasi. Ta oli hoidunud oma maalappi üle vaatamast või kalmistule minemast, ka väikesele kasepuust pingile polnud ta istunud. Ta rändas edasi, rippus mägede vahel õhus ja nägi aastaaegu enda alt läbi libisemas justkui värvilisi pilte, mis talle midagi ei öelnud ja millega tal mingit pistmist polnud. Hiljem meenutas ta laviinijärgseid aastaid kui tühja, vaikivat aega, mis õige aeglaselt ja peaaegu märkamatult taas eluga täitus.
Kui ta ühel selgel sügispäeval liivapaberi rull käest pudenes ja justkui ülemeelik sokuke nõlva mööda alla kargas, kuni lendas lõpuks üle kaljunuki ja kadus sügavusse, jäi Egger esimest korda üle pika aja seisma ja ümbrust silmitsema. Päike oli madalal ja ka kauged mäetipud olid näha nii selgelt, nagu oleks keegi need äsja taeva taustale maalinud. Päris lähedal kasvas üksik, lõkendavalt kollane mägivaher, veidi maad eemal sõid lehmad rohtu ja heitsid pikki, kitsaid varje, mis rändasid koos nendega samm-sammult üle aasa. Väikese vasikalauda katuseserva all istus grupp matkajaid. Egger kuulis, kuidas nad omavahel rääkisid ja naersid, ning nende hääled tundusid ühtaegu võõrad ja meeldivad. Ta mõtles Marie häälele ja sellele, kui meelsasti oli ta seda kuulanud. Ta püüdis meenutada selle hääle meloodiat ja kõla, kuid see ei tahtnud õnnestuda. „Kui mulle oleks jäänud vähemasti ta hääl!” ütles ta kõvasti iseendale. Siis veeres ta rullikul aeglaselt järgmise vaieripostini, ronis alla ja läks liivapaberit otsima.
Kolm päeva hiljem, pärast seda, kui oli veetnud terve rõske päeva ühe mägijaama soklineetidelt rooste mahakraapimisega, hüppas Egger õhtul veoautokastist maha ja läks väiksesse pansioni, kus elas koos teiste meestega. Teel oma tuppa möödus ta pansioni perenaise marineeritud kurkide järele lõhnavast elutoast. Vana naine istus üksi laua ääres. Ta oli toetanud küünarnukid lauale ja hoidis nägu käte varjus. Tema ees seisis suur raadioaparaat, millest muidu kõlas sel kellaajal kas puhkpillimuusika või Adolf Hitleri ärritatud kõnevaling. Sedapuhku oli raadio vakka ja ja Egger kuulis vana naise vaikset puhkimist, kui too vastu käsi hingas. „Kas teil on halb?” küsis ta.
Perenaine tõstis pea ja vaatas Eggerile otsa. Tema näol oli näha sõrmede jälgi – kahvatuid triipe, mis nüüd aegamisi uuesti verega täitusid. „Me oleme sõjas,” ütles ta.
„Kes seda väidab?” küsis Egger.
„Noh, raadio,” ütles vana naine ja heitis raadiole tigeda pilgu. Egger vaatas, kuidas ta endal kuklast haaras ja kahe kiire liigutusega juuksesõlme vallandas. Vanakese juuksed langesid üle turja, pikad ja kollakad nagu linakiud. Ta õlad vappusid natuke, otsekui hakkaks ta kohe nuuksuma. Aga siis tõusis ta püsti ja läks Eggerist mööda ja läbi koridori välja, kus teda tervitas hatune kass, keerutades veidi aega ta jalgade ümber, enne kui nad mõlemad koos nurga taha kadusid.
Järgmisel hommikul asus Egger teele kodu poole, et siis end sõjaväeteenistusse meldida. See polnud otsus, mis oleks tulnud mingitest kaalutlustest kantuna. See lihtsalt oli äkitselt olemas, justkui kaugelt hüütud kutse, ja Egger teadis, et peab sellele järgnema. Juba seitsmeteistaastasena oli ta kord ülevaatusele kutsutud, kuid toona oli Krantzstocker edukalt vastu vaielnud ja nimelt argumendiga, et kui ta kallis kasupoeg (kes muide oli ka perekonnas kõige tublim tööjõud) tema käte vahelt ära kistakse, et ässitada poiss makaroniõgijate või (veel hullem) konnaõgijate kallale, siis võib jumala eest tal kohe kogu talu perse alt maha põletada. Tookord oli Egger salamisi talunikule tänulik olnud. Tal polnud oma elus küll midagi kaotada, kuid siiski oleks olnud veel midagi võita. Nüüd oli see teisiti.
Kuna ilm püsis enam-vähem talutav, asus ta jalgsi teele. Ta sammus terve päeva, veetis öö ühes vanas heinaküünis ja liikus juba enne päikesetõusu jälle edasi. Ta kuulatas ühtlast suminat telefonitraatides, mis olid hiljaaegu tõmmatud peenikeste postide vahele piki teesid, ja ta vaatas, kuidas esimeste päikesekiirtega kasvasid mäed ööst välja, ning kuigi oli ta seda vaatemängu juba tuhandeid kordi näinud, liigutas see teda sedapuhku iseäralikul moel. Ta ei suutnud meenutada, et oleks kunagi enne elus midagi nii ilusat ja samaaegselt hirmuäratavat näinud.
Eggeri peatus külas jäi lühikeseks. „Te olete liiga vana. Pealegi te lonkate,” ütles ohvitser, kes istus „Kuldse Soku juures” valge linaga kaetud ja väikese haakristilipuga kaunistatud kõrtsilaua taga ja moodustas koos külavanema ja ühe eaka masinakirjutajaga läbivaatuskomisjoni.
„Ma tahan sõtta minna,” ütles Egger.
„Usute, et veermahtil läheb teiesugust tarvis?” küsis ohvitser. „Kelleks te meid peate?”
„Ära ole rumal, Andreas, ja mine tagasi oma tööle,” ütles külavanem ja sellega oli asi lõpetatud. Masinakirjutaja vajutas ühelehelisele aktile templi peale ja Egger pöördus tagasi köisteede juurde.
Veidi vähem kui nelja aasta pärast, tuhande üheksasaja neljakümne teise aasta novembris seisis Egger sama komisjoni ees, sedapuhku siiski mitte vabatahtlikult, vaid teenistusse kutsutuna. Tal polnud aimugi, miks veermahtil nüüd korraga siiski temasugust tarvis läheb, igatahes näis, et ajad on muutunud.
„Mida te oskate?” päris ohvitser.
„Ma tunnen mägesid,” vastas Egger. „Ma oskan terasköisi lihvida ja kalju sisse auke taguda.”
„Väga hea,” leidis ohvitser. „Kas te olete midagi kuulnud Kaukasusest?”
„Ei,” vastas Egger.
„Sellest pole midagi,” vastas ohvitser. „Andreas Egger, ma kuulutan teid sõjategevuseks kõlbulikuks. Teie auväärseks ülesandeks saab ida vabastamine!”
Egger heitis pilgu aknast välja. Öösel oli hakanud vihma sadama, jämedad piisad latsatasid vastu klaasi ja muutsid kõrtsiruumi hämaraks. Silmanurgast nägi ta, kuidas külavanem aeglaselt laua kohale kummardus ja lauaplaati põrnitsema jäi.

Ühtekokku veetis Egger rohkem kui kaheksa aastat Venemaal, sellest siiski isegi mitte kahte kuud rindel, ülejäänud aja sõjavangide laagris kuskil Musta mere taguste steppide avaruses. Olgugi et ülesanne näis alguses üsnagi selge (ida vabastamise kõrval oli vaja kindlustada naftaleiukohti, samuti kaitsta ja hoida korras kavandatud naftatootmisrajatisi), poleks ta juba mõne päeva pärast suutnud enam täpselt öelda, miks ta seal oli ja mille eest või kelle vastu ta õigupoolest võitles. Oli tunne, nagu oleks nendes pigimustades Kaukaasia talveöödes, mil horisondil õilmitsesid mäeharjad kaitsetules justkui helendavad lilled ja heitsid vastukuma sõdurite hirmunud või meeleheitel või nüristunud nägudele, iga mõte mõttekusest või mõttetusest juba eos lämmatatud. Egger ei pärinud midagi. Ta täitis käske, see oli kõik. Üldiselt oli ta arvamusel, et tal oleks võinud hoopis hullemini minna.

Püsiviide Lisa kommentaar

Eduardo Mendoza

8. veebr. 2018 at 9:37 e.l. (Eduardo Mendoza) (, , )

Jõuliselt humoorika stiili poolest tuntud Kataloonia hispaanlane Eduardo Mendoza (1943) peab kirjutades oluliseks, et raamatuga veedetud aeg oleks lugeja jaoks meeldiv ja lõbus. See on „sohvakirjandus“ nagu ta ise seda on nimetanud – see tähendab kirjandus, mida ei loeta kõval toolil istudes, aga ka mitte rannatoolis lamaskledes, vaid mis jäädes rahvalähedaseks, pakub enamat lihtsakoelisest meelelahutusest.

„Huumor on osa minu DNA-st,“ väitis hispaania romaanikirjanik Eduardo Mendoza, kui sai 2016. aastal teada, et on pälvinud väärika Cervantese auhinna, mis on tuntud hispaaniakeelse kirjandusmaailma Nobelina. Romaani „Gurbilt teateid ei ole“ võiks žanrilt nimetada logiraamatu formaadis ulmekomöödiaks.

Katkend: Gurbilt teateid ei ole, Toledo Kirjastus 2017, tlk Maarja Paesalu. Lk 59 – 64; 88 – 93.

17. Päev

11.30 Ärkan oma voodis. Mul pole õrna aimugi, kuidas ma siia sain. Mul on ikka veel seljas toreero jakk, ehkki ma olen kaotanud kübara, mõõga ja – kui ma õigesti mäletan – ka pullilt lõigatud kõrva, mis mulle kingiti. Katsun püsti tõusta, aga see ei õnnestu. Peast parem mitte rääkidagi. Otsustan jääda voodisse vedelema. Peale selle on täna pühapäev ja proua Mercedese ja härra Joaquini baar on nagunii kinni. Gurbilt ei ole ikka teateid.

14.00 Panen end riidesse ja lähen jalutama. Ilm on palav ja tänaval on vähe rahvast. Paljud pered on sõitnud nädalavahetuseks maale suvilasse. Kõik on nagu välja surnud: poed (see pole mingi üllatus), baarid ja restoranid. Mul on kama kaks. Arvestades seda, et mis mu kõhus toimub, ei läheks mul midagi alla.

14.20 Avastan, et lahti on üks sporditarvete poeke, millel äripäevadel ei lähe mutritki kaubaks. Võib-olla sellepärast on pood ka pühapäeviti avatud ja laenutab jalgrattaid. Rendin jalgratta. See on väga lihtsa tööpõhimõttega, kuid äärmiselt raskesti käsitsetav seade, sest sellega liikumiseks on vaja kasutada korraga mõlemat jalga, erinevalt kõndimisest, mis laseb ühel jalal puhata, samal ajal kui teine liigub edasi. Sellist liigutust või osalist liigutust (oleneb, kuidas võtta) nimetatakse astumiseks. Kui kõndides asetatakse vasak jalg paremast jalast paremale ja järgmise liigutuse või osalise liigutuse ajal toimitakse vastupidi, see tähendab, et parem jalg asetatakse vasakust jalast vasakule, nimetatakse seda mannekeenikõnnakuks.

15.00 Kuna tänav on märkimisväärselt kaldus, koosneb jalgrattasõit kahest üpris erinevast osast, nimelt: a) laskumisest ja b) tõusmisest. Esimene osa (laskumine) on tõeline nauding, teine osa aga (tõusmine) aga täielik piin. Õnneks on jalgratta lenkstangi mõlemasse otsa kinnitatud pidurid. Pidurite vajutamine laskumise ajal takistab jalgrattal saavutamast suurt ja ohtlikku kiirust. Tõusmise jala takistavad pidurid jalgratta tagasilibisemist.

17.30 Viin jalgratta tagasi. Kehaline tegevus tekitas mul söögiisu. Leian ühe avatud churreria ning pistan kinni kilo churro`sid, (Churro on õli sees frititud peenike tainapulk, mis kastetakse kuuma šokolaadi sisse. Churreria on paik, kus churro`sid küpsetatakse ja müüakse.) poolteist kilo pontšikuid ja kolm kilo meesõõrikuid.

18.00 Istun pingile leiba luusse laskma. Liiklus, mida siiani praktiliselt polnud, hakkab tasapisi tihenema. See on nõnda sellepärast, et kõik tulevad linna tagasi. Linna sissesõiduteedel tekivad liiklusummistused, mis kasvavad sageli suurteks ummikuteks. Mõned ummistused, iseäranis need, mida nimetatakse suurteks ummikuteks, kestavad kuni järgmise nädalavahetuseni, nii et on õnnetuid inimesi (ja terveid perekondi), kes ei tee muud, kui sõidavad maalt ummikusse ja ummikust maale, ilma et nad eales jõuaks linna, kus nad elavad, ning seetõttu kannatavad pere rahaasjad ja laste kooliharidus.
Liiga tihe liiklus on Barcelona üks suurimaid probleeme ja üks neid asju, mis paneb kõige rohkem muretsema linnapead, keda hüütakse Maragalliks. Linnapea on mitu korda soovitanud autod jalgrataste vastu välja vahetada ja ajalehtedes on ka teda ennast jalgratta seljas näidatud, ehkki tõtt-öelda pole kunagi paista, et ta oleks sellega pikka maad sõitnud. Võib-olla sõidetaks rohkem jalgrattaga, kui linn oleks laugem, kuid seda ei saa kuidagi korraldada, sest peaaegu kõik künkad on täis ehitatud. Teine lahendus oleks see, et linnavalitsus annaks linna ülemises osas jalakäijate kasutusse jalgrattad, millega saaks väga kiiresti ja peaaegu väntamata alla kesklinna sõita. Kui jalgrattad on kesklinna saabunud, hoolitseks linnavalitsus (või mõni volitatud ettevõtja) selle eest, et need veoautodesse laaditaks ja jälle üles viidaks. Niisugune süsteem oleks võrdlemisi odav. Peale selle tuleks linna alumisse ossa sättida võrgud või madratsid, et kogenematud või hulljulgemad ratturid allasõidu lõppedes merre ei potsataks. Lahtiseks jääks muidugi see, kuidas jalgrattaga alla kesklinna sõitnud inimesed tagasi üles saavad, kuid see pole linnavalitsuse mure, sest selle (ega ühegi teise) asutuse eesmärk pole pärssida linnaelanike algatusvõimet. Veel üks leiutis: keemiline preparaat ja süütemehhanism, millega saab sigari süüdata sigarilindile vajutades. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 75 protsenti, mõõdukas tuul, meri peegelsile.

19.10 Tagasi kodus. Kohtan uksel kolmanda korruse naabrinaist ja tema poega. Nende auto on pargitud põigiti tee äärde ja naabrinaine laadib sellest kompse maha. Tema poeg, kes on liiga väike, et oma ema aidata, passib kõnniteel ja nokib nina. Naabrinaisel on jalas lühikesed püksid ja seljas liibuv T-särk – kaks riideeset, mis rõõmustavad silma.

19.15
Pärast seda, kui olen naabrinaist puu tagant mõnda aega salaja vahtinud, hakkab mul enda pärast häbi ja pakun end talle appi kompse maha laadima ja tassima. Ta keeldub abist. Naabrinaine teatab, et see trall käib tal igal nädalavahetusel ja ta olevat sellega juba harjunud. Ma ei anna alla ja viimaks laseb ta mul tassida vorste täis kilekotti. Ma küsin, kas ta valmistas vorstid ise. Vastus: ei, ma ostsin need La Bispali lähedal asuvast külast, kus mul on maja. Küsimus: aga miks te siis neid siia sööma tulite? Vastus: ma ei saa küsimusest aru.

19.25 Kui kompsude mahalaadimine ja liftini kandmine on lõppenud, astume lifti. Kasutan ära asjaolu, et asun oma naabrinaise lähedal, ja teen kindlaks tema mõõdud. Mu naabrinaise pikkus (seistes) 173 sentimeetrit, pikim karv 47 sentimeetrit (kukla piirkond), lühim karv 0,002 sentimeetrit (ülahuule piirkond), kaugus küünarnukist küüneni (pöidla omani) 40 sentimeetrit, kaugus vasakust küünarnukist parema küünarnukini 36 sentimeetrit (käed kõrval) ja 126 sentimeetrit (käed puusas).

19.26 Tassime kompsud liftist välja ja asetame need kolmanda korruse trepimademele. Mu naabrinaine tänab mind talle osutatud abi eest ja lisab, et ta kutsuks mind sisse, kui ta poeg poleks nii väsinud. Laps peab vannis käime, õhtust sööma ning jalamaid voodisse minema, sest homme on koolipäev. Sõnan, et ei taha neile kuidagi tüli teha ja et meil on igal juhul võimalus uuesti kohtuda, võttes arvesse seda, et ma elan samas majas. Mu naabrinaine vastab, et ta juba teab seda, sest majahoidja olla talle minust kõnelenud. Ega ta ometi talle minu lõtvadest elukommetest rääkinud?

20.00 Kuna naabrinaise seltsis läks aeg nagu lennates, jõuan hädavaevu kella kaheksasele missale. Jutlus on pikk, kuid väga huvitav. Ärge usaldage neid, kes teid ninapidi veavad, vaid pigem neid, kes teid ninapidi ei vea.

21.30 Jõuan churreria`sse just siis, kui nad hakkavad sulgema. Ostan ära kõik, mis neil veel alles.

22.00 Söön televiisorit vaadates ära kõik, mis ma kaasa tõin. Ilmselgelt on mu naabrinaine mulle meeldima hakanud. Vahel otsitakse kaugelt seda, mis on tegelikult lähedal. Meie, astronautidega, juhtub seda sageli.

23.00 Pidžaama, hambad. Äkki ostaks endale motika?

23.15 Loen raamatut „Pool sajandit Hispaania juuksuriäri” (I köide, vabariigi ja kodusõja aeg).

00.30 Palved. Gurbilt ei ole ikka teateid.

/…/

9.30 Räägime minu naabrinaisest (oli ka juba aeg, kurat võtaks!). Majahoidja ütleb, et ta (minu naabrinaine) on hea inimene ja maksab korteriühistule alati hoolikalt kvartalimaksu, ent ta (minu naabrinaine) peaks sagedamini käima ühistu koosolekutel. Küsin, kas ta (minu naabrinaine) on abielus, ja ta (majahoidja) vastab, et ei ole. Uurin, kas peaksin sellest järeldama, et tema laps on sündinud abieluväliselt. Ei, ta (minu naabrinaine) oli abielus ühe tüübiga, kes oli tema (majahoidja) arvates üks mõttetu tegelane ja kellest ta (minu naabrinaine) paar aastat tagasi lahutas. Ta (nimetatud tüüp) hoiab nädalavahetusel last (kes on minu naabrinaise ja nimetatud tüübi oma). Kohus otsustas, et ta (nimetatud tüüp) peab iga kuu talle (minu naabrinaisele) raha maksma, kuid talle (majahoidjale) tundub, et ta (nimetatud tüüp) ei teegi seda või jätab selle tihti tegemata. Pole kuulda olnud, lisab ta (majahoidja) , et tal (minu naabrinaisel) oleks peigmeest ega isegi juhuslikke kaaslasi. Ta (minu naabrinaine) sai kindlasti valusa õppetunni, arvab ta (majahoidja). Aga tegelikult on tal (majahoidjal) sellest ükstapuha, lisab ta (majahoidja). Tema (majahoidja) meelest tehku igaüks seda, mida ise tahab, kuni sellest skandaali ei teki. Muidugi tehtagu seda omas kodus (minu naabrinaise kodus). Ja vaikselt. Ja mitte kauem kui kella üheteistkümneni, sest ta (majahoidja) läheb siis magama. Võtan talt (majahoidjalt) luua ja löön selle vastu ta pead puruks.

10.30 Lähen üles korterisse. Otsustan võtta filosoof D`Alemberti kuju ja minna haiglasse külla proua Mercedesele, kes toibub seal, kui jumal annab, oma operatsioonist.

10.50 Ilmun haiglasse. Hoone on mõnevõrra inetu ja üldsegi mitte hubane. Ometi suundub sellesse ohtralt rahvast, kellest mõnel on kohalejõudmisega väga kiire.

10.52 Küsin vestibüülis asuvast infoletist, millises palatis viibivad proua Mercedes ja tema saatja härra Joaquín. Mõlemad viibivad palatis nr. 602.

10.55 Kõnnin mööda kuuendat korrust ja otsin palatit nr 602.

10.59 Leian palati nr 602, koputan ja härra Joaquini hääl lubab mul sisse astuda. Astun sisse.

11.00 Proua Mercedes lamab voodis, kuid ta on ärkvel ja näeb hea välja. Kui tema tervise järele pärin, teatab ta, et ta on küll jõuetu, aga heas tujus. Ta sõnab, et jõi täna hommikul suure tassitäie kummeliteed. Annan üle kingituse, mis ma talle tõin: elektrilise mängurongi. Ütlen, et kui ta veel homme elus on, toon talle rööpad ja raudteeülesõidu.

11.07 Härra Joaquin pole öösel hästi maganud ja on norus. Ta märgib, et nii tema kui ka ta abikaasa proua Mercedes on jõudnud sellesse ikka, kus tuleks asju rahulikult võtta. Proua Mercedese tervisehäire on märk, ütleb ta. Ta mõtiskles selle üle kogu öö, sõnab ta, ja jõudis järeldusele, et ehk peaksid nad need eluaastad, mis neile veel jäänud on, puhkama, reisima ja midagi meeldivat ette võtma. Ta märgib, et peale selle mõtles ta, et võib-olla on aeg baar kellelgi teisele üle anda. Äri õitseb, kuid valmistab ka suurt peavalu ja selle (äri) etteotsa on vaja noort inimest, ütleb ta. Ta lisas, et mõtles ka sellele, kas baaripidamine võiks ehk ka mind huvitada. Härra Joaquin usub end olevat tähele pannud, et mul on baaris töötamiseks annet ja see töö istub mulle.

11.10 Hoolimata oma jõuetusest kinnitab proua Mercedes, et ta on oma abikaasa sõnadega nõus. Mõlemad tahavad teada, mis ma arvan.

11.12 Minu esialgne reaktsioon on toetav. Olen kindel, et olen võimeline baari pidama, ja usun koguni, et võiksin selleks rakendada mõnda uuenduslikku ja julget ideed. Näiteks arvan ma, et baari saaks laiendada, kui osta ära naaberasutus (Volkswageni autotehas) ja panna seal püsti churreria. Härra Joaquin segab mulle vahele, öeldes, et ma hoogu peaks. Tegelikult oli see vaid mõte, sõnab ta. Las ta laagerdub, lisab ta. Praegu oleks parem, kui ma ära läheks, lausub ta, sest proua Mercedese operatsioon oli proua Mercedesele tõsine katsumus. Proua peab puhkama. Lahkun, aga annan mõlemale sõna, et tulen homme tagasi, et teemat edasi arendada.

11.30 Kõnnin mööda haiglat, olles mõttesse vajunud ja sõna otsese mõttes eksinud. Härra Joaquini ettepanek ajas mu ähmi täis. Nüüd, kui esimene vaimustus on möödas ja olen asja rahulikult kaalunud, mõistan, et mu esialgne reaktsioon oli üleliia optimistlik. Ilmselgelt ei saa ma hakata baari pidama. Käsudokumentides, mis meile meie kosmosemissiooni alguses anti, pole isegi märgitud, kas me võime osta või rentida baari, et ajada äri (tulunduslikul otstarbel). Mõistagi pole seda ka ära keelatud. Tuleb konsulteerida. Temperatuur 26 kraadi, suhteline õhuniiskus 70 protsenti, mahe kagutuul, merel mõningane madal lainetus.

12.30 Longin ikka mööda haiglat, ilma et leiaksin oma muremõtetest väljapääsu. Selle asemel leian hoopis haigla kohviku. Otsustan natuke puhata ja midagi süüa, ehkki praegu on veel pisut vara. Täis kõhuga on alati parem mõelda, ütlevad need, kellel on kõht.

12.31 Kohvik on tühi. Õnneks on letil suur valik ja siin valdav iseteenindussüsteem on mulle väga meeltmööda, sest nõnda saan süüa nii, nagu mulle meeldib, ilma et peaksin kellelgi midagi seletama. Ja mis siis on, kui mulle meeldib Padróni pipraid piimakohvi sisse kasta?

13.00 Mida rohkem ma söön ja mõtlen, seda naeruväärsem paistab mulle idee end Maale sisse seada. Ennekõike tähendaks see minule ja (kadunud) Gurbile usaldatud missiooni hülgamist. See oleks tõeline reetmine. Ometi pole see argument kuigi kaalukas, sest lõppude lõpuks taandub kõik põhimõtetele ja ma pühin nende põhimõtetega kohta, mida inimesed nimetavad tagumikuks. Füsioloogilisel argumendil on seevastu rohkem kaalu. Ma ei tea, kui kaua minu organism selle äärmiselt räpase planeedi tingimustes vastu peab. Mul pole aimugi, mis ohud mind ähvardavad. Ma pole kursis isegi sellega, kas minu siinviibimine on inimestele kuidagi kahjulik. On selge, et minu eripärane koostis ja energialaeng, mida kannan, tekitavad mulle igal pool probleeme. See ei saa olla kokkusattumus, et minu kodu lift on alati rikkis või telesaated, mida vaadata (või lindistada) tahan, algavad alati hilinemisega. Just praegu mööda haigla koridore jalutades juhtusin kuulma üht vestlust, mis tegi mind murelikuks. Üks arst ütles õele, kulm kortsus, et haigla seadmed on täna vist hulluks läinud. Tuli välja, et intensiivravi patsiendid tantsisid täna hommikul lambadat ja skanneriekraanidel laulis Luis Mariano lugu „Maitehu mia”. Niisugused seletamatud sündmused, märkis arst, kulm kortsus, hakkasid juhtuma kell 10.50. Nagu mõni marslane oleks sel kellaajal haiglasse sattunud, tähendas ta. Mulle läheb väga hinge, et mind võrreldakse snoobidega, kes oskavad üksnes golfi mängida ja teeninduse üle viriseda, kuid ma suudan oma viha vaka all hoida.
Mõistagi jääb mul alati üle muuta oma füsioloogiat, kohandades seda inimolendite molekulaarse ülesehitusega. Kui otsustaksin seda teha, tuleks mul väga hoolikalt valida mudel, mida järgida, sest protsess on pöördumatu. Otsus on raske. Mis juhtub siis, kui pärast muteerumist tuleb välja, et ma polegi rahul? Mis saab minust siis, kui suhe naabrinaisega ei lähegi lepase reega? Kas suudan üle saada igatsusest oma endise kodumaa järele? Milline on majanduse olukord pärast 1992. aasta olümpiat? Liiga palju teadmatust. Oleks mul vaid kellelegi oma muret kurta!

Püsiviide Lisa kommentaar

Arto Paasilinna

19. jaan. 2018 at 2:36 p.l. (Arto Paasilinna, Nädala autor 2018) (, )

Foto: Wikipedia / Nysalor

Arto Tapio Paasilinna (1942) on soome kirjanik. Paasilinna sündis peres, kus oli viis poega ja kaks tütart. 1950. aastal isa suri ja ema jäi 7 lapsega üksi. Enne kirjandusele pühendumist töötas Paasilinna ajakirjanikuna. Tema raamatuid on tõlgitud 45 keelde. Tema romaanide põhjal on tehtud filme ja teatrilavastusi, sealhulgas kuuldemänge. Arto Paasilinna on pälvinud kirjandusauhindu. Arto Paasilinna vennad Erno, Mauri ja Reino on samuti kirjanikud. Õde Sirpa Paasilinna-Schlagenwarth on kunstnik.

25. jaanuari 2018 kell 16.00 toimub linnaraamatukogu kohvikuruumis kirjanduskohvik – teemaks Arto Paasilinna romaan Maailma parim küla. Vestlust juhib raamatukoguhoidja Kaja Kleimann.

Katkend: Maailma parim küla, Varrak, 1995, lk 181 – 189. Tlk Tauno Vahter.

/…/

See nõupidamine otsustas asja ja ühtlasi Pohjanmaa tuleviku. Paari päeva pärast jätkas neljakümne tuhande naise vägi marssimist. See oli nagu sõjaväe mobilisatsioon: telgid võeti maha, voor laoti täis, veoloomad rakendati ette; kui esimene vanker võttis suuna lääne poole hommikul, siis voori viimane sõiduk õõtsus mustale väljakraabitud mullarajale alles õhtupoolikul. Karavan oli viisteist kilomeetrit pikk. Ent ühe päevaga läbis ekspeditsioon märkimisväärselt pika vahemaa, kakskümmend kilomeetrit, ning kui sai sõita maanteel, jäi seljataha veelgi pikem maa. Kui naistevägi Ukonjärvest lõunast mööda sõitis, käskis Eemeli Toropainen neile lahkumiskingituseks viia viis härga ja kümme tünni soolarääbist.

Kui naised olid suve lõpuks end üle Pohjanmaa sisse seadnud, tekkis seal selline olukord, et mehed hakkasid põgenemist planeerima. See oleks üle tüki aja olnud esimene kord, kui pohjanmaalased oleksid pidanud võõrast väest aetuna põgenikutee jalge alla võtma. Ent kuhu põgeneda maailmas, kus käib tuumasõda? Pohjanmaalased olid sunnitud end fakti ette seadma ja 40 000 võõramaa naisega koos elama hakkama.

35

Massiline naistevägi ehmatas Eemeli Toropaist. Ukonjärven kihelkonna jaoks oli maailmasõda siiani toimunud üsna rahulikult, ent tule jumal appi, kui sellised kümnete tuhandete inimeste sissetungid korduma hakkavad! Naiste sissemarss oli tulnud täieliku üllatusena. Ukonjärvele ei jõudnud maailma sündmuste kohta peaaegu mingeid uudiseid: raadiot ei saanud usaldada ja sageli ei saanud segajate pideva töö tõttu saateid kuulata. Lehed enam ei ilmunud, ka nädalaleheks kokku kuivanud „Helsingin Sanomat” oli juba sõja puhkedes pankrotti läinud ja teleekraan oli pikki aastaid pime olnud. Lendav Ingel traavis küll endiselt Ukonjärve ja Valtimo vahet, ent tema toodud uudised olid enamasti kohaliku tähtsusega ning põhinesid kuulujuttudel. Maailma sündmuste kohta oli vaja saada täpseid andmeid, et teinekord oskaks võimalike uute vapustuste jaoks paremini valmis olla.

Eemeli Toropainen kavatses saata oma maakuulaja maailma sündmusi välja selgitama. Organist Severi Horttanainen pakkus end vabatahtlikuks. Talle pakkus sõit huvi, kuna ta oli juba 78 aastat vana ja ei jaksanud peale orelimängu põllul rabada. Ent ta oli reibas vanamees ja oleks hea meelega vanast peast maailmas ringi vaadanud.

Lepiti kokku, et Horttanainen sõidab kõigepealt rongiga lõunasse ja proovib siis iga hinna eest Peterburi jõuda. Võimaluse korral peaks Severi naasma Arhangelski kaudu. Ülesanne meenutas luurelkäiku: tuli välja selgitada, milline olukord Venemaal valitses ning kas oli äkki ooodata uusi rahvamasside rändeid? Juhul kui kutsumata külalisi peaks tulema, siis kuidas tuleks neisse suhtuda? Kas peaks järgmised tulijad juba piiril vaikselt maha nottima?

Severi Horttanaist hakati kohe pärast viljakoristust reisiks ette valmistama. Seljakotti pakiti leiba, soolaliha, kuivatatud kala ja lähker viina ning vajalik kogus raha.

Organist Severi Horttanainen viidi hobusega Valtimo jaama, kus ta astus auruveduri järele haagitud rongile. Saatjad soovisid viljakat luurekäiku ning naasesid Ukonjärvele. Arvati, et Horttanainen saabub tagasi jõulu paiku.

Saabusid jõulud, ent Severi Horttanainen ei tulnud. Saabus kevad ja suvi, ent Horttanaist polnud. Jõudsid kätte ka järgmised jõulud ning kevad ja suvi. Aga Horttanaisest polnud kippu ega kõppu. Alles 2017. aastal saadi teada, et Horttanainen oli vähemasti elus. Lendav Ingel jooksis ühel õhtul hingeldades Valtimost kohale ja teadis rääkida, et ennast Horttanaiseks nimetavat meest oli nähtud Nurmeses ning ta oli teel põhja.

Eemeli Toropainen käskis traavli ette rakendada ja Horttanaisele Valtimo jaama vastu minna. Paar päeva hiljem toodi salakuulaja lõpuks Ukonjärvele.

Vanamehenäss oli kehvas seisundis. Ta oli nälginud kondibuketiks ja ta riided olid armetud kaltsud. Horttanainen lonkas ja toetus kepile. Ta nägi välja nagu saja-aastane, ehkki oli alles kaheksakümmend aastat vana.

Horttanainen vaarus Toropaise mõisa. Velsker Seppo Sorjonen hakkas teda uurima ning põetama. Vanur kannatas alatoitluse ja raske depressiooni all. Kõigepealt käskis Sorjonen anda Severile toibutamiseks lahjat kalaleent ja joota talle hapupiima. Vanamees viidi sauna ja talle pandi puhtad riided selga. Paariks päevaks pandi ta lamama mõisa õhulisse ja vaiksesse aita, kuhu naised kandsid sööki ja jooki. Üle päeva käis Horttanaise juures üks Rohemäe massöör, kes proovis vana salakuulaja kangestunud konte nõtkemaks mudida.

Vähehaaval tuli Severi Horttanaise eluisu tagasi. Hea toidu ja hoolika põetamise järel paranes tervis sedavõrd, et juba nädala aja pärast tuli ta aidast välja ja hakkas seletama kaks aastat kestnud luurekäigu juhtumisi.

See oli pikk lugu. Kõigepealt oli Severi Horttanainen loksunud rongis Hämeenlinna, kus ta sai teda, et eraisikutel ei tasunud Helsingisse trügida: linn oli sõja tõttu suletud ja suurem osa elanikkonnast oli maapiirkondadesse evakueeritud. Hämeenlinnas elati see-eest üsna turvalistes tingimustes. Kuna oli aega ja ka mõnusat seltskonda, jäi meie organist sinna paariks päevaks pummeldama ja pillerkaaritama.

Hämeenlinnast pääses Horttanainen veoautoga Kotkasse, kust tal õnnestus lodjaga üle Soome lahe Eestisse pääseda. Tartus jälgis ta paar nädalat maailmasõja õhkkonda, oodates võimalust Peterburi reisida. Paraku haigestus ta tripperisse ja pidi seetõttu tulema Soome tagasi, et end ravida. Hilissügisel ületas Severi Horttanainen Vironlahti kaldal salaja paadiga riigipiiri ning suundus põhja – Viiburisse viivale raudteele. Rongid ei sõitnud, rööpad olid rohtu kasvanud. Laanes peitsid end mõned metsaröövlid, nende suhtes tuli ettevaatlik olla. Horttanainen sammus piki raudteed Viiburisse. Linn oli osaliselt maha põlenud ning täiesti inimtühi. Tuli piki raudteed jala Peterburi poole edasi astuda.

Severi Horttanainen jõudis Peterburi novembri alguses. Eeslinnad olid suures ulatuses maha jäetud ning mida kaugemale tulija jõudis, seda õnnetum kunagine miljonilinn näis. Tühjas linnas hulkusid vaid mõned üksikud inimesed. Vastu vantsisid mõned sõdurid, ent üldiselt oli linn tühi.

Horttanainen hakkas neilt vähestelt vastutulijatelt küsima, kus elanikud on? Talle seletati, et Peterburi oli evakueeritud, sest sellest oli saanud epideemiate pesa. Soome lahe kaugeima sopi suur tulvaveetamm oli täitunud haisva mudaga, sest linna kanalisatsioon oli juba aastate eest umbe läinud ning solk oli kõik enda alla matnud. Juhtunud oli umbes sama kui New Yorgis, ent siin oli linna päästmisele lihtsalt käega löödud. Kuuldavasti ehitati uut Peterburi Laadoga teisele kaldale Tihvinisse. Hinnati, et seal elas juba paar miljonit inimest. Väidetavalt oli Tihvin maailma suurim palkidest ehitatud linn. Ning ehkki Peterburi oli langenud, polnud ka Moskvas paremad lood. Horttanaisele räägiti, et Tihvinist kavatseti teha Venemaa uus pealinn, kui see ühel päeval valmis saab. Sõjatingimustes võtsid ehitustööd kaua aega. Peterburi paleede müürikive veeti kaide ehitamiseks Tihvinisse. Peaaegu kõik Neeva sillad olid kokku varisenud, sest sillakaarte kivist äärerakked olid ära viidud. Neeva oli umbes nagu terve linn ning tugevavooluline jõgi oli Peterhofi kaudu murdnud endale uue voolusängi Soome lahte. Uus Neeva oli rebinud kaasa mitmed vanad paleekvartalid. Suurem osa kunagisest imekaunist kesklinnast oli siiski oma endisel kohal.

Linnatänavatel hiilisid rebased ja kährikud ning vahel kostis öösiti huntide ulgumist. Horttanainen sai toidupoolist jahtides rebastega võidu Soome vaksali juurde pesa teinud jäneseid, kes tundsid ennast hästi suurlinna metsistunud parkides.

Tänavatel ja kanalites oli meetripaksune kiht Neeva toodud muda, mis oli praeguseks jäätunud. Horttanainen uisutas piki jäiseid tänavaid ja vaatas nukralt lagunema jäetud paleesid. Eelmisel aastatuhandel oli ta paar korda käinud tollases Leningradis ning nüüd meenutas ta nukra igatsusega suure linna valgeid öid, mil taksode uksed paukusid, viin voolas ojadena ning muretud venelannad näitasid üles liiderlikku külalislahkust.

Severi Horttanainen leidis mitmeid tuttavaid paiku, tühje restorane ja muuseume, mille kogud olid hävinenud või ära viidud. Aknad olid sisse löödud ning uksed olid hingedelt maha kukkunud. Kunagisest Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni Muuseumist polnud peaaegu midagi järel: suure saali katus oli sisse kukkunud ning maja sees mudas lebas mahajäetud liinibuss, milles oli venekeelne suitsetamist ja viinajoomist keelav silt. Ermitaaži kogu oli õnneks ära viidud, sest ka see suur kvartal oli jäätanud muda võimuses.

Horttanainen uisutas piki vana Nevski prospekti vana skulptuurimuuseumi juurest varem alati nii vägeva Iisaku katedraali juurde. Kaderaal seisis vankumatult oma koha peal, see polnud sõja ega muda käes kuigi tõsiselt kannatada saanud. Küll aga olid kuldsed kuplid halliks tõmbunud ja seest kunstiaarded minema taritud, isegi maakera liikumistõend – kuplist rippunud pendel – oli kadunud. Kus see küll tänapäeval ripub, mõtles Horttanainen ning tegi Iisaku katedraali esisele väljakule mingi kuju alusele lõkke. Polnud võimalik öelda, kas kunagi oli sellel seisnud Lenini kuju, sest nüüd ei seisnud seal midagi, ent hea tulease oli see küll. Lõkkeaseme alus oli marmorist ning küpsetuskohale tõusis punasest graniidist trepp.

Horttanainen küpsetas jäneselihaga pajatoitu. Mõned külmetavad sõdurid tulid lõkke juurde toitu noolima. Horttanainen jagas sõduritele mõned maiuspala tükid ning küsis, kui kaugelt poisid pärit olid. Paar tükki olid Astrahanist, kolmas Siberist. Sedapuhku oli nende kohustuseks viia linna viimastele valvuritele köögivilja. Vedasid muuladega Schlüsselburgi ja Peterburi vahel kapsakoormaid. Horttanainen vahetas poistelt endale kahe jänesenaha eest Ilja Repini rullikeeratud maali „Ei oodatud”, mille sõdurid olid eelmisel sügisel leidnud Ermitaaži lähistelt tuulest viiduna.

Severi Horttanainen käis ka Neeva saarel tutvumas Peeter-Pauli kindlusega. Ta avastas oma üllatuseks, et seal käis elu ja aktiivne tegevus: nagu möödunudki sajandite jooksul, tegutses kindluses endiselt vangla. Omal ajal olid vanglas virelenud dekabristid, mitmesugused revolutsionäärid, isegi soome „ kalterijääkärit”, hiljem valgete kindralid ja vana Peterburi eliit. Uudishimulik organist Horttanainen läks kindluse komandatuurist küsima, keda tänapäeval türmides hoiti. Temasse suhtuti tõrjuvalt ning hakati küsima läbipääsuluba – propuskit. Horttanainen seletas, et ta on ohutu soome turist, ja hakkas juba kindlusest välja taganema. Seda aga ei lubatud. Tema tuleku põhjused tuli välja selgitada ning esialgu pandi ta trellide taha.

Selgus, et vanglas istus suur hulk igasuguseid karvaseid ja sulelisi, kes elasid teadmatuses oma tuleviku suhtes. Paljudele polnud määratud mingit karistust, nad olid tapi peale aetud väga erinevates kohtades ning kuna nad olid kahtlusalused nagu kõik inimesed, hoiti neid seniks türmis. Üks ameerika usumees oli oma sõnul sattunud kuue aasta eest kindlusse vangi üksnes seepärast, et tollal ei osanud ta veel vene keelt. Ta oli kavatsenud Schlüsselburgi mormooni kiriku rajada, ent enne jõuti ta pulkade taha panna. Nüüd rääkis ta vene keelt ladusalt, kuid see teda vabadusse ei aidanud. Vanglaslängi rääkiv mees pole tõenäoliselt päris puhas.

Valvurid olid sõbralikud, peaaegu heatahtlikud; neil oli kõledates vangitürmides virelevatest vangidest kahju, kuid nad ei saanud asjade käiku kuidagi muuta. Iga päev jagasid nad väikeste ukseluukide kaudu lahjat kapsasuppi ja võtsid vastu solgipanged, mille harjumuspäraselt tühjendasid müürilt Neeva jääle. Nad proovisid välja toimetada vangide meeleheitlikke palvekirju. Nendele ei vastatud kunagi, sest vastavaid ametiasutusi enam linnas polnud. Kohtud olid Tihvinisse üle viidud, seal asusid kõik kohtunikud ja politseiametnikud, seal toimusid ka protsessid ja sündisid otsused. Ent Peterburi oli Peterburi, ning tihvinlased ei pidanud kuidagi võimalikuks sekkuda endise suurlinna vangistusprobleemidesse. Neil olevat omagi kurjategijatega käed-jalad tööd täis, mida võis ka uskuda, sest tihvini maffia oli ennenägematult efektiivne ja jõhker.

Salakuulajast organist Severi Horttanainen tutvus oma mitmetest erinevatest rahvustest kaasvangidega. Ta sai suurepärase ülevaate Kolmanda maailmasõja sündmustest, erinevate riikide rinnetest ning kahjude ulatusest. Ta sai ka ettekujutuse suure Venemaa elust Vaikse ookeani kaldalt Põhja-Jäämereni välja. Paraku ei saanud Horttanainen oma väärtuslikku infot tulla Ukonjärvele ette kandma, sest ta istus kindlalt kui raudpolt Peeter-Pauli kindluse türmis nagu mõni massimõrvar või teisitimõtleja. Näis meeleheitlik mõelda Ukonjärve kodule, kuhu ei jõudnud maailma vapustanud uudised, mis kõikesööv ajalooveski peagi läbi jahvatas. Möödusid kuud, veeresid aastad ning midagi ei juhtunud, kui Kolmas maailmasõda välja arvata.

Kuid möödunud suvel oli selline tore sündmus, et üks Siberi ülikooli õppejõud suri ära, viskas sussid püsti. Horttanaisele anti usaldusväärne ülesanne oma kaasvang välja lohistada ja muula järele rakendatud vankrile tõsta. Võimalus oli saabunud: Horttanainen hüppas surnukehaga vankrile ning piitsutas muulad galoppi jooksma. Ta jooksutas perutavaid veoloomi kuulirahe all piki Peterburi tänavaid, kuni hüppas sobival kohal laibasõidukilt maha ja peitis enda mahajäetud linna kokkuvarisevasse labürinti.

Tagasitulek Soome ja põhja oli võtnud aega üle kahe kuu. Vangipõlvest kurnatud vana mehe jaoks oli see ränk teekond, ent mõte vabadusest oli mehel eluvaimu see hoidnud ja liikuma sundinud. Ning nüüd oli ta kohal uudistega idapoolsete maade sündmuste kohta.

Võib öelda, et ümbermaailareisud enam eriti ei huvita,” iseloomustas organist Severi Horttanainen tagasihoidlikult oma katsumusi.

Severi Horttanainen võttis välja väikese kulunud õliriiderulli, mille siseküljel oli silmipaitav maal. See oli Ilja Repini kuulus õlivärvitöö „Ei oodatud”.

Kui keegi sellele raami ümber nikerdaks, oleks käik ka pisut asja ette läinud,” sõnas vana, vaadates kunstiteost nukra pilguga.

Tõlkeid eesti keelde

Ulguv mölder, Perioodika 1987, tlk Sirje Ruutsoo.

Jänese aasta, Perioodika 1995, tlk Sirje Kiin.

Lummav vabasurmasõit, UMARA 1997, tlk Hella-Mare Männamaa.

Poodud rebaste mets, Monokkel 1997, tlk Kädi Kokk.

Maailma parim küla, Varrak 2003, tlk Tauno Vahter.

Tule taevas appi, Tänapäev 2010, tlk Kadri Jaanits.

Püsiviide Lisa kommentaar

Zoltán Kodály

8. jaan. 2018 at 2:54 p.l. (Zoltan Kodaly)

Zoltán Kodály (1882-1967) on Ungari üks olulisemaid 20. sajandi heliloojaid. Kodály oli üks esimesi äratuntavalt rahvusliku helikeelega komponiste Ungaris, kes lõi eeskätt palju koori- ja vokaalmuusikat. Ometi oli ta ka pedagoog, kes tugines ungari folkloori traditsioonidele, andis sellele uue hingamise ja tõi selle Euroopa standarditele lähemale. Lisaks arendas ta muusikaõpetamise metoodikat ja kooriliikumist. Kodály on väga tugevalt mõjutanud kogu maailma muusikaharidust, pannes aluse Kodály meetodile, mis on laialdaselt kasutusel ka Eesti muusikaõpetuse algastmes.

12. jaanuaril 2018 toimub linnaraamatukogu saalis Kodály õhtu: pedagoogi ja koorijuhi Mall Ney loeng tunnustatud ungari heliloojast, rahvamuusika kogujast ja pedagoogist Zoltán Kodály’st.

Üritus täiendab muusikaosakonnas avatud Zoltán Kodály näitust ja toimub koostöös Ungari Instituudiga.

Näitust „Maailm rõkaku rõõmust“ / „Let the Whole World Rejoice“ ungari helilooja ja pedagoogi Zoltán Kodály elust ja loomingust linnaraamatukogu IV korrusel. Näituse vahendas Ungari Instituut.

Lühike ülevaade elust ja loomingust

Zoltán Kodály sündis 1882. aastal Kecskemétis. Tema isa oli raudteeametnik, kuid perekond oli väga muusikalembeline, mistõttu otsustas noor Kodály lisaks Budapesti Ülikooli keelteõpingutele harida end ka Ungari Muusikaakadeemias.

Mu kõige esimene mälestus muusikast on mu isast ja emast mängimas Mozarti viiulisonaate, kui ma olin kuskil 4- või 5-aastane. Kuid samal ajal kuulsin ma ka mustlasi ja teenijaid köögis laulmas. Klassikaline muusika, ungari rahvamuusika ja folkloorivõtmes loodud muusika – kõik hakkas minus kogunema ja võimust võtma ühel ja samal ajal.“

1905. aastal hakkas Kodály rahvamuusikat koguma ja ühes Béla Bártokiga pandi alus Modernse Ungari Etnomusikoloogia Ühingule. Kogudes rahvamuusikat ja töötades selle kallal, oli Kodály kõrgeimaks eesmärgiks ühendada ungari pärimusmuusika lääne kultuuriga.

Lisaks rahvamuusikale oli üheks Kodály suurimaks mõjutajaks heliteoste loomisel prantsuse helilooja Claude Debussy. Viimase kahe sümbioosist sündiski Kodályle omane stiil, millega ta kogus tuntust üle kogu maailma.

Kodály on öelnud, et pärimusmuusika on rahvuse emakeel.

Kes on meie muusika klassikud?“…

Ungari rahvamuusika ja ungari klassikaline muusika on par excellence. Ungari rahvalaul ja Beethoveni heliteos on võrdsed vennad. Ungari rahvamuusika paljastab ungari hinge. Tuleb aru saada, et ungari rahvamuusika ja ungari keel on sama vanad.“

Alates 1907. aastast õpetas Kodály Muusikakadeemias, esmalt teooriat ja seejärel kompositsiooni. Lisaks tööle Muusikaakadeemias tegeles Kodály väga palju ka uue muusikaõpetuse metoodika väljatöötamisega. Ka muusikaõppe puhul leidis ta, et kõige alus on pärimusmuusika ning rõhutas muusikaõppe olulisust ja vajalikkust üldhariduse juures. Ta pühendas palju aega oma revolutsiooniliste ideede väljatöötamisele, laste ja õpetajate koolitamisele.

Ma ei kahetse kunagi aega, mida kulutasin lauluharjutuste kirjutamisele ja kooliõpikute koostamisele, selle asemel, et luua suuri heliteoseid.“

Kuni 1920. aastani koosnes Kodály looming heliloojana üksnes kammerteostest, mõned neist jõudsid isegi Pariisi ja Šveitsi, kuid I maailmasõja puhkemise tõttu polnud laiem tuntus esialgu võimalik. Esimene teos, mis sai rahvusvahelise tunnustuse osaliseks, kandis nime „Psalmus Hungaricus”, mis nägi ilmavalgust 1923. aastal ja mille tekst pärineb 16. sajandi ungari kirjandusest.

Järgnevatel aastatel pühendas Kodály end peamiselt laste koorimuusikale, tuginedes peamiselt rahvamuusikale ja -lüürikale. Viimane pani aluse Laulva Nooruse (Éneklő Ifjúság) liikumisele, mis sai alguse 1930. aastal ja mis sai võimalikuks tänu tema õpilastele.

Rahvamuusikale tegi Kodály suure kummarduse 1926. aastal, viies lavalaudadele ungari folkloori uues modernses kuues laulumänguna „János Háry”. Teosest sai hiljem Kodály loomingust enim esitatud orkestriteos. Sarnase populaarsuse osaks sai ka 1933. aastal kirjutatud „Galanta tantsud”. Kodály loomingus on hulganisti missasid. Nii mõnestki tema teosest käivad läbi ungari vabadusvõitluse teemad, mis aga ühtlasi kannavad universaalseid tähendusi ja annavad sõja ajal lohutust. Alates 1927. aastast dirigeeris ta sageli ise oma teoseid.

Kodály pälvis oma elu jooksul hulganisti autasusid, olles näiteks üks esimestest, kes sai Ungari kõrgeima võimaliku autasu kunstis, Kossuthi preemia. Palju on tunnustatud teda ka uue tõhusa muusikaõpetuse metoodika välja töötamise eest, mis tugineb mitte absoluutsel, vaid suhtelisel helikõrgusele. Eestis sai see tuntuks jo-le-mi metoodikana. 2016. aastal kanti see UNESCO kultuuripärandi nimistusse.

80-aastasena vaatas Kodály tagasi ja ütles oma elutöö kohta järgmist:

Nüüd, kui mu nobedad näpud on kokku kogunud kõik oad, mis oma elu jooksul olen laiali puisanud, võib tagasi vaadata ja selgelt näha, kust see kõik alguse sai. Mis oli liikumapanevaks jõuks minu eluvankrile, pannes selle kord võidu jooksma, kord venima mööda pikka sirget teed, hoolimata kõigist takistustest? See oli too lootusetu ja vastuseta jäänud armastus, millele olekski olnud võimatu vastata. Armastus inimeste vastu, kelle tuhandeaastane nähtav ajalugu ja ehk veel pikemgi, tuhandete ja tuhandete aastate pikkune nähtamatu ajalugu, elab nende keeles ja lauludes. Sellel oli minu jaoks vastupandmatu võlujõud, isegi ilma veresidemeta.”

Katkend: Zoltán Kodály, Mis on muusikas ungaripärane? „Kas tahame iseseisvuda ka kultuuriliselt”, Haridustöötajate koolituskeskus, Tallinn 1994, lk163-167. Tlk I. Sinimets.

Kui minult taheti vastust pealkirjas esitatud küsimusele, tuli mul meelde üks artiklite sari. Lugesin seda enam kui kolmekümne aasta eest mingist prantsuse ajakirjast. Muusikakriitik Paul Landormy oli pöördunud samasuguse küsimusega väljapaistvate prantsuse heliloojate poole. Küsitlusalused olid D`Indy, Bruneau, Duparc, Dukas, Debussy ning Romain Rolland, kelles tollal nähti üksnes väljapaistvamat prantsuse muusikaajaloolast ja kriitikut.

Seda suurema tähelepanuga lugesin ma vastuseid, sest meiegi põlvkonnale pakkus küsimus suurt huvi. Oli üllatus, et suur prantsuse rahvas oli samuti sellise küsimuse tõstatanud. Rahvas, kes sajandite pikkuse muusikaelu vältel oli korduvalt loonud originaalset, igasugusest muust muusikast erinevat prantsuse muusikat.

Vasturääkivused vastustes näitasid, millise raske küsimusega on tegemist. Ühtede meelest oli kõige prantslaslikumat muusikat kirjutanud Berlioz, teiste meelest oli tema muusika just kõige vähem prantslaslik. Ometi võis arvata, et pooleteise aastatuhande pikkuse ajalooga rahvusel pole raske leida püsivalt iseloomulikku ning siis ka neid elemente, mis antud nähtust muusikas peegeldavad.

Veel suuremad on raskused meie puhul. Tunneme ungaripärast või ungaripäraseks muusikaks nimetatavat muusikat vaevalt 100-150 aastat, meie ajaloo põhjal pole ungarlaste ühtseid iseloomujooni seni veel õnnestunud eristada. Nii pole ka võimalik ungari iseloomu ja ungari muusika kokkupuutekohti eriti esile tõsta.

Üldse on rahvuslikku karakterit kergem kunstiteoses tunnetada kui seda sõnadega formuleerida.

Kuid just muusikas on meil olemas kindel alus, millest me võime lähtuda, otsides seda, mis on muusikas ungarlik. See kindel lähtekoht on rahvamuusika, selle kõige iidsem kihistus.

Sest kui me valime välja, eraldame rahvalauludest kõige selle, mis on ühine kas naaberrahvastega, pärineb kodumaisest või välismaisest professionaalsest muusikast, reedab mingi euroopaliku kultuuri päritolu, siis allesjääv peaks olema ehtungarlik loomulik muusika.

On olemas ka vahetuid tõendeid: veel tänapäeval leiame aladel, kus ungarlased on enne Ungarisse tulekut elanud, nende rahvaste juures, kellega meie esivanemad on kas kontakteerunud või ka segunenud, samasugust muusikat.

Me teame, et praeguse Ungari aladele saabujad polnud ühtlane rahvas. Tegemist oli erineva päritolu, erinevaid keeli kõnelevate rahvaste sõjalise, poliitilise ja kultuurilise organisatsiooniga. On võimalik, et ka nende hõimude muusika oli algselt erinev. Aga nagu kujunes välja ühtne keel, nii tekkis ilmselt ka ühtne muusika, algselt võib-olla vastuoluliste vormiprintsiipide tasakaalustamise teel. Kaks nendest printsiipidest elavad meie rahvalauludes praegugi nii koos kui ka eraldi. Üks on pentatoonika, teine parallelism. Esimene näide on pentatoonika kohta, teine mõlema ilmingu kohta.

I/7 Minu ustav Rajna klähvib,

Tõmmu tüdruk uksel sähvib,

tõmmu, ent mitte mustlane,

armastab mind mu kullake.

I78 Lenda, paabulind, sa valla katusele,

vaeste vangipoiste orjuse matusele.

Meie ees on siin kaks meloodiatüüpi, praeguses Ungaris üksikute ja tundmatutena, kuid tihedas seoses vana Kesk-Aasia muusikakultuuriga, nagu selle kõige äärmine, Lajtani ulatuv haru.

Ungarlastel on mitmesuguseid laule, kuid sellised laulud ei puudu kuskilt, kuhu ungarlased on elama asunud. Kui märkida seda kaardil punasega, siis tekib tumedam laik seekäide alal, Doonaust lääne pool palošite aladel, kuid ei eksisteeri sellist ungarlaste ala, kus iidse ungari muusika jälgi ei peaks märkima vähemasti roosaks lahjendatuna.

Mille tunnistajaks need jäljed on? Selle, et ungarlaste vaimne baas pole ka tuhande aastaga muutunud, et kokkupuuted teiste rahvastega pole kõigutanud algset muusikasüsteemi, pole muutnud muusikalist mõtlemist.

150 aastat valitsesid siin türklased. Me ei tea, millise muusika nad kaasa tõid, aga kui nad olid Lõuna-Türgist, siis on araablaste-indialaste-mustlaste helisüsteemid jätnud vähe jälgi. Viissada aastat on siin mustlased mangudes ja lauldes leiba palunud. Ungarlased on neid kuulanud, talunud, söötnud, kuid muusika tundelaadi pole neilt üle võtnud. Ungarlase hing läks mustlasi kuulates soojaks alles siis, kui viimased olid õppinud selgeks ungari muusika mängimise ungarlastele.

Nagu ungari keel, nii oli ka ungari muusika napisõnaline, lapidaarne. Väikse mahuga kaalukad meistritööd. Paari heli ulatusega meloodiad oleksid justkui kivisse raiutud ning nii sajandite tormides püsima jäänud. Nende vorm on nii lõplik, justkui poleks see tuhande aasta jooksul enam muutunud. Sugulasrahvastel on välja kujunenud ühe või teise laulu täpsed vasted. Justkui oleks ühine laulmine katki jäetud alles eile.

Ungarlastel on seega algupärane ja omapärane muusikaline emakeel olemas. See on elav muusika, kõik ungarlased saavad üksteisest selle läbi aru ning kohtuvad selle kaudu, välja arvatud kesk- ja kõrgklass. Kui viimased ei taha end ise rahvuslikust muusikast välja lülitada, siis tuleb neil kunagine ja nüüdseks unustatud muusikaline emakeel taas omandada. Näiteks nii, nagu õppis ungari keele selgeks István Széchenyi, või õppida see ära lihtsalt uue keelena nagu Ankerschmith – kui on tuldud mujalt ja tahetakse siin elada.

Aga kuidas me väikevormide juurest jõuame suurte kompositsioonitervikuteni?” küsisid Uskumatud Toomad kolmekümne aasta eest. Mõelgem sinepiivale, mis on „väikseim kõikidest teistest seemnetest, kuid millest siiski kasvab puu, et lendavad sinna taevased linnud ja selle okstele pesa rajavad”.

Rahvusliku muusikaliteratuuri tekkeks on vaja kolme asja. Esiteks traditsioone, teiseks individuaalset annet, kolmandaks paljude vaimset ühtekuuluvust, mis võtab üksikisiku andeavalduse vastu enda omana.

Traditsioonideta pole toitvat pinnast. Kuid traditsioonid üksi, ükskõik kui elavad nad ka poleks, ei loo veel kõrgemat kompositsioonivormi.

Elek Petrovics rääkis kord piltidest, mille kõik – näod, relvad, riided – on ungari päritolu, pilt seda aga ei ole. Eksisteerib ka muusika, kus kõik motiivid on ungarlikud, kõik kokku aga ungarlik ei ole.

On selge, et rahvuslike motiivide summeerimine ei anna veel orgaanilist kõrgemat vormi. Selle suudab luua vaid individuaalne anne, suurema kontseptsiooni loomiseks võimeline eriline oskus.

Miks oli siiski 30-40 aasta eest vaja rahvalaule uurida?

Sest ka kõige suurem anne ei saa luua vaakumis. Ungaris polnud tollal veel ühtset muusikateadvust, ühtset muusikalist arusaama. Tollal olime jõudnud pool sajandit kestnud muusikaimpordi tipule. Meie muusikaelu oli vallutatud võõra, esmajoones itaalia ja saksa muusika poolt.

Tõsi, muusikalise hariduse osas olime tublisti edasi jõudnud. Kuid koos kultuuri vahenditega oleme toonud sisse ka võõra kultuuri materjali, kogu selle atmosfääri. Ja võõras ollus on täitnud kogu ruumi, iga ungari katse näib Tuhkatriinuna.

Tollal hakkas muusikaline diletantism omandama rahvuslikku rüüd. Tekkis lõhe: ungari muusikat vastandati klassikalise, s.o. võõra muusikaga. Haritud inimesed ei tahtnud ungari muusikast midagi teada. Ülejäänud needsid ära aga kogu muu muusika, sest see on võõras. Shakespeare`ist ja Michelangelost ei tahetud kuuldagi.

Lõhest oli ja on vaja üle saada, muusikalise hariduse saanutel on vaja harjuda ungari muusikaga, ungarlaste laiadele kihtidele tuleb aga anda muusikaline haridus. Tegelikult on tegemist lõputu ülesandega, muusikapoliitika nõuab pidevat tasakaalustavat valmisolekut. Ainult nii on võimalik luua vaimset ühtsust, ilma mille aktiivse rollita on elava rahvusliku kunsti teke võimatu. Kogu kultuurilugu õpetab meile seda. Õitseperioodil on iga rahvus tunnete poolest ja maitselt olnud tervik. Degeneratsiooni perioodi iseloomustab aga olukord, kus haritud inimesed ja rahvamassid üksteist ei mõista.

Viimase kolmekümne aastaga on vististi õnnestunud rahvatraditsioonide tähendust viia inimeste teadvusse sel määral, et enam pole kahtlust: nendeta ei saa kellestki ungari heliloojat.

Kuid Ungari on ka Euroopa orgaaniline osa, tuleb saada osa ka Euroopa traditsioonidest. Ida ja Lääne kokkupuutekohas paikneva riigi, rahva eesmärk saab olla üksnes mõlema juurde kuulumine, nende vastuolude lepitamine, endas ühte sulatamine. Sellisest seisukohast on iga ungari aspekt, mis pole samal ajal euroopalik, tähtsusetu, nii nagu meie jaoks on tähtsusetu ka eurooplaslikkus, kui see pole samal ajal ka ungarilik.

Õppida võib ja tuleb kõikide rahvaste muusikakultuurist. Oma olemuselt on meile kõige lähedasem itaalia muusika, sest ka seal on aluseks esmajoones laul. Kuid õppida tuleb ka sakslastelt ja prantslastelt.

Ärgem unustagem: iga suur rahvuslik koolkond on erinevate kultuuride, isegi erinevate rasside ristumise tulemus. Näiteid leiab muusikaajaloost rohkesti.

XVI sajandil sattus flaamlane Willaert (Budast) Veneziasse ning rajas suure itaalia koolkonna. XVII sajandil alustas itaallane Lully Pariisis uut prantsuse stiili. Sakslane Schütz viis itaalia koolkonna oma isamaale, selle tulemuseks on uus saksa stiil. XVIII sajandil lõi Elsassi sakslane Schopert Pariisis uue stiili, mida kõik sakslased tunnustavad kui kõige prantslaslikumat. XIX sajandil alguse saanud rahvuslike stiilide rajajateks olid peaaegu kõikjal saksa muusikud. Ka meil. Justkui ärataks võõra geeniuse puudutus rahvusliku vaimu uuele elule.

Püsiviide Lisa kommentaar

Madli Lippur

20. dets. 2017 at 9:08 e.l. (Madli Lippur) (, , )

Foto: ERR.ee

Madli Lippuri (1984) debüütromaan võitis Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel I koha ja 2017. aasta Tartu Kirjanike Liidu osakonna poolt väljaantava Betti Alveri auhinna. Madli Lippuri teose puhul rõhutati tabuteema värsket käsitlemist ning jahmatavat kontrasti romantilise stiili ja moraalselt tõrget tekitava tegevustiku vahel. Vahur Afanasjev toonitas: “Autor on võtnud endale üpris keerulise ülesande kirjutada niiöelda vaiksel häälel. Tulemus on huvitav ning andis žürii kohtumistel kõige rohkem kõneainet.”

Katkendid: June / Julien, Tänapäev 2016, lk 9-15, 271- 274.

/…/
Ma jalutasin eemale õunapuude alla ja sealt veel natukene edasi põlluserva suunas. Punt pisikesi jõnglasi tormas minust mööda. Märkasin, et neil on eemal rohu sees miskit sorti salaühing. Seal istus ringis umbes seitse eri vanuses tüdrukut ja toimetas isekeskis midagi. Kahtlustan, et käis nukkude kollektiivne riietamine ja soengute tegemine. Istusin vanale tuttavale kivile ja nostalgitsesin edasi. Vaatasin õue poole, kus valmistuti lauda katma, ja vaatasin põllu poole, metsade ja avaruse poole. Olin nende kahe vahel, ei olnudki nagu osa pidulistest. Samuti ka mitte see väike lastemaffia. Ka neil poleks justkui peoga pistmist olnud, neil olid täiesti omaette asjaajamised. Vaatasin neid eemalt. Üks väiksem lunis suuremat, et too tema nukule patse punuks. See hakkaski punuma. Samal ajal aga nägi ta silmanurgast, et kõige väiksem tüdruk on vahepeal põllu suunas ajama pannud. Mispeale ta hüppas püsti, läks sellele väiksele järgi, krabas sülle ja tõi ringi tagasi. Selge. Karjajuht. Ju see oli seal mingi improviseeritud lastehoid peokülaliste jaoks. Sest too tüdruk, see karjajuht, ei olnud enam tegelikult kuigi väike. Paistis olema teistest palju vanem, nii umbes neliteist ehk juba. Ma vaatasin neid lapsi, ma vaatasin seda suuremat last. Ja ikka veel ei tundnud ma sind ära. Sest nägin sind vaid kaugelt. Kuniks sa tõstsid korraks pea ja vaatasid minu suunas. Siis ma tundsin ära need näojooned. Teadsin, et olen neid kusagil näinud. Tuul sasis su tukka ja pikki tumedaid juukseid. Üritasid neid kõrvade taha fikseerida, aga tulemusteta. Korra vaatasid veel minu poole, õige põgusalt. Siis saabus Stéphanie. Ta olevat mind juba silmist kaotanud. Ja siis ta märkas eemal sind, keda oli juba ammu otsinud. Ta hüüdis sind ja sa kuuletusid. Sind käsutati minuga kohtuma. Sa tulid mõõdetud sammul ja tõsisel ilmel. Tervitasid ja vaatasid mind umbusklikult vilksamisi oma tuka alt. Sa olid väga ema moodi. Varem plehku panna üritanud väike tüdruk tuli sulle järgi ja hakkas sind kleidisabast sikutama. Samal ajal seletas Stéphanie mulle midagi naabrite kohta, kelle maja taamalt paistis, ja kes olevat eelmisel aastal ära kolinud ning maja laokile jätnud. Aga tegelikult ma üldse ei kuulanud. Sa seisid ikka veel sealsamas, laps kleidisaba sikutamas ja justkui ootasid, millal sulle sõna antakse. Aga sulle ei antud. Stéphanie muljetas aina edasi. Ja samal ajal ma lihtsalt jälgisin, kuidas sa vaikisid. Viimaks vaatasid mulle pikalt otsa, võtsid lapse sülle ja läksid tagasi teiste jõmpsikate juurde.
Stéphanie kuulutas välja lauda istumise ning kõik hakkasid õue seatud pika peolaua taha kogunema. Me sattusime istuma üsna lähestikku, teine teisel pool lauda. Me ei vahetanud ainsatki sõna, ainult pilgud kohtusid aeg-ajalt. Alati, kui keegi midagi naljakat rääkis või ütles, vaatasid sa mind, nagu selleks, et kontrollida, kas me naerame ühtede ja samade asjade üle. Minu kõrval istunud proua, keda ma ei tundnud, oli kangesti vestlushimuline ja tahtis minust igasuguseid asju teada, nii et ma pidin talle peaaegu pool oma elulugu ära rääkima. Sina muidugi kuulsid kõike pealt. Kui ma jõudsin sugulussuhete lahkamiseni, ütlesin talle, et Stéphanie, kes siin vägesid juhatab, on mu tädi ning see seal – osutasin sinu poole – on mu õde. Seepeale naeratasid esimest korda päriselt mulle. Ikka vaikides. Eelkõige naeratasid su silmad, mis seni olid olnud umbusklikult uurivad. Kuid enamasti olid sa ikka tõsine.
„June, mis sa mossitad? Kas sa mu pirukaid ikka proovisid?” kostis tädi hääl teiselt poolt lauda.
„Ma ei mossita… Ma mõtlen…,” vastasid sa. Tõusid aeglaselt lauast, võtsid laualt kaks tühjaks saanud morsikannu ja marssisid nendega majja. Minu kõrva aga kostis kellegi hääl: „See tüdruk läheb sul aina tõsisemaks. Tea, kas tal on peigmeestega probleeme? Või on ta lihtsalt armunud? Minu teismeline tütar näiteks lõpetas siis üldse minuga rääkimise…”
„Ah, ei ole tal midagi,” seletas Stéphanie, „mingit peigmeest… Ema oli tal ju ka natuke selline… filosoofiline kuju. Cyril, ulata mulle palun see vaagen sealt.”
Vahepeal ma kalkuleerisin peas, liitsin ja lahutasin, ja taipasin, et sa ei saa olla neljateistaastane, sa oled alles kaksteist. Sa tulid täidetud kannudega tagasi, istusid veel veidi lauas ja kadusid siis jälle ära. Ma ei näinud sind tükk aega mitte kuskil. Ajasin ühe ja teisega juttu, viimaks istusin maja ette trepile. Lasin pilgul ja mõttel jälle niisama uidata. Ja siis äkki sa ilmusid kuskilt, hääletult, selja tagant. Istusid mu juurde. Vaatasid mulle otsa. Vaikisid. Aga enam ei olnud su silmis umbusku ega ka võõrastust. Nüüd olnuks nagu kurbus. Sa vaatasid maha ja ütlesid vaikselt: „Sul on ema silmad.”
See võttis mind tummaks. Seda pole mulle veel keegi öelnud. Pole olnud kedagi, kes ütleks. Aga selle lausega sa võtsid mu justkui omaks. Lugesid mind oma perekonna hulka. Sa istusid mu kõrval ja ma sain aru, et lein on ikka veel sinu sees. Me kumbki olime leinanud omaette ja me kumbki ei osanud sellest rääkida. Ma vaatasin sind ja nägin kurbust, mis avanes ainult mulle, kurbust, mis pole kellelegi varem silma vaadanud.
Sa küsisid, kauaks ma Prantsusmaale jään. Ja ma rääkisin sulle kõik ära. Miks ma tulin, mis ma tegema hakkan ja kus elama. Igasuguseid asju pajatasin sulle kokku. Õues hakkas juba hämarduma, aga sinu silmad hakkasid tasapisi särama. Sa kuulasid suure huviga. Pärast põgusat pausi küsisid äkki: „Julien, on ju, et sul on teine nimi ka?”
„Ee… mis mõttes?”
„Julien Joaquin…”
„Tšš! Mitte keegi ei tea, et mul selline nimi ka on.” Naersime mõlemad selle peale. Sa ütlesid, et see on igati originaalsem kui Jean-Paul või Jean-Jaques. Jah, on küll.
„Kas sa tead, et mul on ka salanimi?” küsisid siis. Jah, teadsin. Aga polnud kindel, kas ma seda õigesti mäletan. See oli migagi üsna iseäralikku.
„Mair… Maire… Mairsile?”
„Õige! Aga, fuhh, ma ka ise ei maini seda eales kellelgi, sest kui seda teha, siis küsitakse ikka: öö, mis asi? Marseille? Sellel pidi midagi sõja ja Marsiga pistmist olema, on see tõsi?”
Ma tuhnisin oma tolmunud ajusoppides.
„See peaks olema keldi nimi. Ema mainis selle kohta kunagi midagi. Minu mäletamist mööda, jah, see viitab sõjajumal Marsile. Ja sellega oli selline lugu, et keegi ennustajanaine olevat sind emale ette kuulutanud. Ta vist väga ei uskunud enam, et tal keegi tuleb. Peale Tristanit… Seda sa tead?”
„Jah, et ta suri kohe…”
„Ta sündis surnult… Aga ennustaja ütles, et tal tuleb veel üks. Tuleb tüdruk. Ja sellele tüdrukule tuleb panna nimi, mis ei pelga tuld ega vett. Talle tuleb panna kange nimi.”
„Nii ütleski?”
„Enam-vähem midagi sellist, jah. Ega ma sõna-sõnalt sulle kinnitada ei saa. Aga kuidagi nii see olevat olnud. See sinu nime lugu. Ja näed siis, ta pani sulle kaks kanget nime. Topelt ei kärise.”
„Kuidas June kange nimi on?”
„See on ju roomlaste peajumala kaasa. Juno. Sellest tulebki June. Kui sa June`i asemel soovitad end Junoks nimetada, siis seda kangem su nimi on. Tegelikult. Algupärale lähemal.”
„Ma ei salli June`itamist sellepärast, et igaüks hääldab seda isemoodi imelikult, sest nad üritavad hääldada nagu inglased, aga mulle üldse meeldi see… Ma ei taha olla inglane. Olen siis parem roomlane või iirlane.”

Vahepeal sa lipsasid laua juurde ja kaaperdasid osavalt viimase beseekoogitüki, mida lahkelt minuga jagasid. See kook oli vaieldamatult selle õhtu tippgurmeesündmus.
Siis hakkas jahenema. Ma leidsin eeskojast ühe teki ja laotasin selle sulle õlgadele. Sa jätsid tekinurgakese ka mulle varjuks. Keegi üritas meid tantsima meelitada, et siis hakkab soojem, aga me ei kippunud. Käänasime eitavalt päid ja istusime teki sees nagu kaks kägu ühes pesas.
Kõnelesin sulle veel tollest korterist, mida pean hakkama tolmu alt välja kaevama, enne kui see päris elamiskõlblik on. Sa ütlesid, et võid mulle appi koristama tulla. Aga enne pidin veel mitmeks nädalaks Québeci tagasi sõitma. On veel asju, mida korraldada. Ma uurisin, kus täpselt sa Bayeux`s elad ja me vahetasime telefoninumbreid. Lubasin sulle helistada, kui olen tagasi, kui olen päriselt kohal.
Ma olin sel hetkel väga õnnelik. Seal videviku eel, teki sees, sinu, oma uue vandeseltslase kõrval, melust natuke eemal. Ma ei saanudki veel midagi aru. Mul ei olnud vähimatki kavatsust aru saada.
Vastu ööd läksime lahku. Sina jäid sinna ööbima. Antoine pakkus mulle taas küüti ja tõi mind Bayeux`sse ära.

Julien
(Joaquin, aga ainult sinu jaoks)

25. detsember 2008
BAYEUX

On öö vastu 25. detsembrit. Sa olid täna siin, koos minuga, kasuemaga, isaga, meie juures õhtusöögil. Kõik kulges isegi vastu ootuseid üsna rahulikult. Need on meie esimesed koosveedetud jõulud.
Ma mäletan kõiki meie jõule. Neid oli küll kõigest kolm. Ma ütlen „meie jõule”, kuigi tegelikult olid need kõigest pooleldi ühised, sest sa läksid ju alati Québeci Pauline`i ja Théo juurde. Me pidasime sinuga oma jõulud alati justkui ette ära…
Mulle on kalleim üks mälestus ühest lihtsast, peaaegu tavalisest jõulukuu õhtust. See võis olla umbes viis päeva enne pühi, sa polnud veel Québeci läinud. Ma tulin koolist otse sinu juurde, tulin oma võtmega sisse (sinu kodu olekski nagu olnud meie ühine kodu, kus mina käisin visiidil, nagu visiitabielus) ning mu ninna tungis meeletult hea ahjuküpsetiste lõhn ja kõrvadesse Ella ja Louisi „Dream A Little Dream Of Me”. See oli see talv, kui sa minust džässisõltlase kasvatasid. Ma leidsin su köögist šokolaadiküpsiseid meisterdamas, see oli uskumatult ilus vaatepilt, ma peaaegu et poleks tahtnud sellesse idülli sekkuda. Sa andsid mulle tervitusmusimopsu ja küsisid, et ega tulekahju järgi ei lõhna. Sa polevat kunagi elus selliseid asju küpsetanud, aga teadsid, et ma täna tulen ja tahtsid vähemalt üritada. Ma kinnitasin, et kõik on ideaalne, kogu atmosfääriline kooslus. Mul oli tõesti tunne, võib-olla esimest korda viimase 7 aasta jooksul, et ma tulin KOJU. Kus mind oodatakse, armastatakse, kus on rahu ja harmoonia. Ja kõige paremad lõhnad ja kõige ilusam muusika. Ja mulle kõige kallim inimene. Sina, mo chuisle, mo chroí. /Iiri keeles: mu arm, mu süda./
Kui viimane plaaditäis oli ahjus, tegime Ella ja Louisi saatel paar tantsutiiru. Siis sa kontrollisid mu matemaatika ülesanded ära, sest nendega olin alati kimpus. Pärast pikutasime kamina ees, sa soojendasid mu varbaid oma peos, sest mu jalad olid pidevalt külmad. Ma küsisin, kas sa lähed jõuludeks koju, poja juurde. Lähed, jah. Sa tead, et ma hakkasin su poega armastama, läbi sinu, läbi sinu silmade ja südame.
See oli nii ammu… Siis olin ma veel väike. Nüüd ma olen suur. Nüüd on mind kaks.

Me istusime pargis ja toitsime linde. Hakkas juba hämarduma. Sadas lund. Vaid mõned üksikud jalutasid oma koeri. Peatselt sulandunuksime hämarusse. Kaks tumedat kogu pargipingil, teineteise vastu liibunud. Jah, tumedad. Nii imelik, et sa kannad nüüd nii palju musta. Nagu minagi. Me oleme nagu 19. sajandi kodanlased. Siivsalt tumedas ja lihtsad, märkamatud.
Sa kohendasid mu õlarätikut, panid käed selja tagant mu ümber ja ütlesid: „Tule mulle naiseks…”
Ma hakkasin naerma, sest peale kõike seda tundus see naljakas, nagu mõnes vanas filmis. Sa arvasid, et naeran sinu üle. Solvusid vist. Aga sa ütlesid seda mulle nagu ilmsüüta neiule, kellega alles kurameerid.
„Me ei saa ju… Ja mis vahet seal ongi, nimi on meil nagunii juba sama…”
„Võib-olla kuskil kuidagi ikkagi saame. Ja asi pole nimes. Ma tahaks su südame all põtkija lapsendada. Tulge mulle naiseks ja lapseks…”

Me käisime mitmetes kohtades, ka iidse suure leinava pöökpuu juures. Ja istusime meie kohvikutes.
Istusime akna alla, kohvik oli üsna täis. Mina ei olnud seal väga ammu käinud, ometigi polnud suurt muutunud. Kohvimasin oli ainult moodsama vastu vahetatud ja külmletti ventilaator ei lõrisenud enam nii valjusti. Muu oli nagu ikka. Isegi raadiojaam, mis kõlareist kostis, oli sama.
Me istusime teineteise vastas ja vaatasime teineteist, siis oma teetasse, siis aknast välja ja siis jälle teineteist. Paduarmastajate kohta, kes me kunagi olime, ja kes pole neli aastat kohtunud, rääkisime ilmselt kummaliselt vähe. Ma ainult vaatasin. Su nõudliknukrad mõrušokolaadisilmad rääkisid kõik. Rohkem polnud tarvis. Ma nägin, et sa tahtsid tõesti mind endale, koos kõigega, mida kaasas kandsin. Sinu silmad nõuavad, nad on alati vaikimisi, salaja nõudnud. Su suu võib paluda kõige malbemate sõnadega, samas kui su pilk nõuab, kui su pilk neelab nagu kosmiline keeris. Su silmade taga on alati peidetud deemonid. Kui seal olnuks vaid inglid, kas oleksingi saanud sind armastada. Mul on vaja ju võrdväärset… Sinu peidetud deemonid olid alati natuke tugevamad kui sinu hirm, sinu hirmgi ei suutnud neid talitseda.
/…/
Juno

Püsiviide Lisa kommentaar

Hermann Hesse

5. dets. 2017 at 8:59 e.l. (Hermann Hesse) (, )

Hermann Karl Hesse (1877-1962) – oli saksa proosakirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik. Ta tegutses ka kujutava kunsti ja muusika vallas. Ta tuntuimad teosed on “Stepihunt”, “Siddhartha” ja “Klaaspärlimäng”. Ta sai 1946. aastal Nobeli kirjandusauhinna.


Katkend: Demian, LR 1994, 5/7, Perioodika 1994, lk 64 – 69, tlk Krista Läänemets.

Kui ma organisti kord pärast tema kirikust lahkumist salaja jälitasin, nägin ma teda kaugel eemal ühte väikesesse linnaäärsesse kõrtsi sisse astumas. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja järgnesin talle. Esimest korda nägin ma teda siin selgesti. Ta istus väikese ruumi nurgas üldlaua ääres, must viltkaabu peas, veinikruus ees, ja tema nägu oli selline, nagu olin oodanudki. See oli inetu ja pisut metsik, otsiva ja põikpäiselt millegi küljes kinni oleva ilmega, isemeelne ja tahtejõuline, ning sealjuures oli suu pehme ja lapselik. Kõik mehelik ja tugev oli koondunud silmade ja lauba piirkonda, näo alumine pool oli õrn ja ebaküps, tasakaalutu ja osalt pehme, poisilikult tahtejõuetu lõug oli otsekui vastuolus lauba ning pilguga. Mulle meeldisid tumepruunid silmad, tulvil uhkust ja vaenulikkust.
Vaikides istusin ma tema vastu, rohkem ei olnud kõrtsis kedagi. Ta heitis mulle pilgu, millega oleks tahtnud otsekui eemale peletada. Ma kannatasin selle välja ja vaatasin talle üksisilmi otsa, kuni ta tusaselt pomises: „Mis te ometi nii teraselt vahite? Mis te must tahate?”
„Mul ei ole teilt midagi vaja,” laususin ma. „Ma olen teilt juba palju saanud.”
Ta tõmbas lauba kortsu.
„Ah soo, te armastate kirglikult muusikat? Minu meelest on nõme muusikast vaimustusse sattuda.”
Ma ei lasknud end nii lihtsalt hirmutada.
„Ma olen teid seal kirikus sageli kuulanud,” ütlesin ma. „Muide, ma ei taha teile tüliks olla. Ma mõtlesin, et ehk leian teis midagi, midagi erilist, ma ei tea isegi õieti, mida just. Kuid ärge tehke minust üldse välja! Ma võin teid ju ka kirikus kuulata.”
„Ma panen alati ukse lukku.”
„Hiljuti te unustasite panemata, ja ma istusin kirikus. Muidu seisan ma välja või istun kõnniteeäärisel.”
„Või nii? Te võite teinekord sisse tulla, on soojem. Koputage lihtsalt uksele. Aga kõvasti, ja mitte sel ajal, kui ma mängin. Ja nüüd – mis te tahtsite öelda? Te olete üsna noor, ilmselt gümnasist või üliõpilane. Kas olete muusik?”
„Ei. Ma kuulan muusikat hea meelega, aga ainult sellist, nagu teie mängite, täiesti konkreetset laadi muusikat, sellist, mida kuulates tekib tunne, et inimene kangutab taeva ja põrgu kallal. Selline muusika meeldib mulle väga, küllap sellepärast, et pole nii moraliseeriv. Kõik muu on moraliseeriv, ja ma otsisin midagi, mis moraliseeriv ei oleks. Kõik moraliseeriv on mulle alati kannatusi valmistanud. Ma ei suuda end hästi väljendada. Kas teate, et on vist olemas jumal, kes on üheaegselt nii jumal kui ka kurat. Ta peab olemas olema, ma olen temast kuulnud.”
Muusik lükkas oma laiaservalise kaabu veidi tahapoole ning heitis tumedad juuksed laialt laubalt. Seejuures vaatas ta mulle läbitungival pilgul otsa ning kallutas näo üle laua minu poole.
Vaikselt ja pinevil küsis ta: „Kuidas on selle jumala nimi, kellest kõnelete?”
„Kahjuks ei tea ma temast peaaegu mitte midagi, õigupoolest ainult nime. Tema nimi on Abraxas.”
Muusik vaatas otsekui umbusklikult enda ümber, nagu võiks keegi meid pealt kuulata. Siis nihkus ta mulle lähemale ning sosistas: „Seda ma arvasin. Kes te olete?”
„Ma olen gümnaasiumiõpilane.”
„Kuidas te Abraxasest teate?”
„Juhuslikult.”
Ta lõi käega vastu lauda, nii et vein klaasist välja loksus.
„Juhuslikult! Ärge ajage jama, noormees! Abraxasest ei teata juhuslikult, pidage seda meeles. Ma räägin teile temast rohkem. Ma tean temast üht-teist.”
Ta vaikis ja nihutas oma tooli endisele kohale tagasi. Kui ma talle ootavalt otsa vaatasin , tegi ta grimassi.
„Mitte siin! Mõni teine kord. Võtke!”
Ja ta pistis käe mantli taskusse, mida ta polnud ära võtnud, võttis paar praetud kastanit, mis ta mulle viskas.
Ma ei lausunud sõnagi, võtsin kastanid ja sõin ja olin väga rahul.
„Noh?” sosistas ta mõne hetke pärast. „Kuidas te temast teate?”
Ma ei kõhelnud vastamast.
„Olin üksi ja nõutu,” jutustasin. „Siis meenus mulle üks sõber varasematest aastatest, kes minu meelest teab väga palju. Ma olin maalinud pildi, linnu, kes tuleb välja maakera seest. Saatsin selle talle. Mõne aja pärast, kui ma enam õieti ei lootnudki, sattus mulle näppu tükk paberit, millel seisis: „Lind võitleb end munast välja. Muna on maailm. Kes tahab sündida, peab maailma purustama. Lind lendab Jumala juurde. Jumala nimi on Abraxas.””
Ta ei vastanud midagi, me koorisime kastaneid ja sõime neid veini kõrvale.
„Kas teeme veel ühe kannu?” küsis ta.
„Tänan, ei. Mulle ei meeldi juua.”
Ta naeris pisut pettunult.
„Kuidas soovite! Minuga on lugu pisut teisiti. Ma jään veel siia. Minge nüüd!”
Kui ma siis järgmisel korral peale orelimuusika kuulamist temaga kaasa läksin, ei olnud ta just eriti jutukas. Ta juhatas mind mööda üht vana kõrvaltänavat vana esindusliku maja juurde ja edasi suurde süngevõitu ja veidi laokiul tuppa, kus peale klaveri miski muusikale ei vihjanud, kuna suur raamatukapp ja kirjutuslaud andsid ruumile veidi õpetlasliku ilme.
„Kui palju raamatuid teil on!” sõnasin ma tunnustavalt.
„Osa neist on mu isa raamatukogust, kelle juures ma elan. – Jah, noormees, ma elan koos oma isa ja emaga, kuid ma ei saa teid neile esitleda, sest minu tuttavatele ei pöörata siin majas suuremat tähelepanu. Teate, ma olen kadunud poeg. Mu isa on uskumatult auväärne, selle linna tuntud pastor ja jutlustaja. Ja mina, et teil kohe selge oleks, olen tema andekas ja paljutõotav härra poeg, kes aga on normist kõrvale kaldunud ning pisut ära pööranud. Ma olin teoloog ja lahkusin veidi enne riigieksamit sellest tobedast fakulteedist. Kuigi tänu eraõpingutele tegelen õigupoolest selle alaga ikka veel. Mulle on ikka veel äärmiselt tähtis ja huvitav teada saada, milliseid jumalaid inimesed kunagi endale on välja mõelnud. Üldiselt olen ma praegu muusik ja paistab, et saan varsti tagasihoidliku organistikoha. Siis olen ma ju jälle kiriku rüpes.”
Mu pilk libises piki raamatuselgi, nägin kreeka-, ladina- ja heebreakeelseid pealkirju niivõrd, kuivõrd ma väikese laualambi tuhmis valguses näha võisin. Vahepeal toimetas mu tuttav pimedas seina ääres põrandal midagi.
„Tulge.” hüüdis ta mõne aja pärast, „tegelegem nüüd pisut filosoofiaga, see tähendab suu pidada, kõhuli heita ja mõtelda.”
Ta tõmbas tikust tuld ja süütas kaminas, mille ees ta lamas, paberid ja halud põlema. Leek lahvatas kõrgele, ta kohendas ja õhutas tuld eriti ettevaatlikult. Ta vahtis tulle, mis tõmbas ligi ka mind, ja me lebasime vaikides oma tund aega kõhuli hubiseva halutule ees, nägime, kuidas see leegitses ja mühises, kokku varises ning väänles, ära põles ning väreles ja lõpuks vaikse mõtliku lõõmaga ahjupõrandal hubises.
„Tulekummardamine ei olnudki kõige rumalam asi, mis kunagi on välja mõeldud,” pomises ta ühel hetkel omaette. Muidu ei öelnud kumbki meist sõnagi. Ma vaatasin tardunud pilgul tulle, süüvisin unistustesse ja vaikusesse, nägin suitsus inimkogusid ja tuhas pilte. Korraga ehmusin. Kaaslane viskas tulle vaigutükikese, sellest sööstis üles väike sale tulekeel, ma nägin selles kollase raudkullipeaga lindu. Hääbuvas kaminatules jooksid kuldselt hõõguvad niidid kokku võrkudeks, ilmusid tähed ja pildid, mälestused nägudest, loomadest, taimedest, ussidest ja madudest. Kui ma otsekui ärgates kaaslase poole vaatasin, vahtis ta, lõug rusikas käele toetatud, andunult ja fanaatiliselt tuhka.
„Ma pean nüüd minema,” ütlesin ma tasa.
„Noh, minge siis. Nägemiseni!”
Ta ei tõusnud, ja et lamp oli kustunud, tuli mul vaevaliselt ja käsikaudu läbi pimeda toa ja pimedate koridoride ning treppide nõiutud vanast majast väljapääsu otsida. Tänaval ma peatusin ning vaatasin üles vana maja poole. Üheski aknas ei põlenud tuld. Uksel säras gaasilaterna valguses väike messingsilt.
„Pistorius, praost,” lugesin ma sellelt.
Alles kodus, kui ma pärast õhtueinet üksi oma väikeses toas istusin, meenus mulle, et ma ei olnud Pistoriuselt saanud midagi teada ei Abraxase ega millegi muu kohta, et me ei olnud üldse vahetanud rohkem kui kümmekond sõna. Kuid ma olin oma külaskäiguga tema juurde väga rahul. Ja järgmisel korral oli ta lubanud mängida mulle üht valitud pala vanast orelimuusikast, Buxtehude „Passacagliat”.

Ilma et ma oleks sellest arugi saanud, oli organist Pistorius andnud mulle esimese õppetunni, kui ma koos temaga sünge erakukambri põrandal kamina ees kõhutasin. Tullevaatamine oli mulle hästi mõjunud, see oli minus tugevdanud ja kinnitanud kalduvusi, mis mul alati olid olemas olnud, kuid millele ma ei olnud kunagi tähelepanu pööranud. Vähehaaval sain sellest osaliselt teadlikuks.
Juba väikese lapsena oli mul mõnikord olnud kombeks jälgida looduses leiduvaid eriskummalisi vorme, mitte vaadeldes, vaid andudes nende võlule, nende kummalisele sügavale kõnekusele. Pikad puitunud puujuured, värvilised sooned kivimites, veepinnal ujuv õlilaik, mõrad klaasis – kõik sellised asjad olid aeg-ajalt evinud minu silmis suurt veetlust, eriti vesi ja tuli, suits, pilved, tolm, ja iseäranis keerlevad värvilaigud, mida ma nägin siis, kui panin silmad kinni. Neil päevadel, mis järgnesid minu esimesele külakäigule Pistoriuse juurde, hakkas see mulle taas meenuma. Sest ma panin tähele, et teatava kosutuse ja rõõmu, oma eneseteadvuse tõusu eest, mida ma sestpeale tundsin, võlgnesin ma tänu ainuüksi sellele pikka aega lahtisesse tulle vahtimisele. Oli kummaliselt meeldiv ja rikastav tulle vahtida!
Neile vähestele kogemustele, mis ma senini olin leidnud teel oma tegeliku elueesmärgini, järgnes see uus: selliste moodustiste vaatlemine, andumine looduse irratsionaalsetele, veidratele vormidele loob meis tunde, et meie sisemus on ühtne tahtega, mis on lasknud sündida neil moodustistel – peagi tunneme kiusatust pidada neid oma meelevallast tekkinuks, omaenese loominguks – me näeme piiri iseenda ja looduse vahel värelevat ja ähmastuvat ning õpime tundma meeleolu, milles me ei tea, kas kujutised meie silma võrkkestal on tekkinud väliste või sisemiste muljete põhjal. Just siin on meil lihtne ja kerge avastada, kuivõrd me oleme loojad, millisel määral on meie hing ühtelugu osaline pidevas maailma loomise protsessis. Pigem on see sama jagamatu jumalus, mis toimib nii meis kui ka looduses, ja kui väline maailm ka hukkuks, oleks keegi meist võimeline ta uuesti üles ehitama, sest mägi ja jõevood, puu ja leht, juur ja õis, kõik looduses kuju võtnu on meis ettevalmistatud kujul olemas, pärineb hingest, mille olemuseks on igavik, mille olemust me ei tunne, mis aga enamasti leiab väljenduse armastus- ja loomejõu kujul.
Alles mõni aasta hiljem leidsin ma sellele väitele kinnitust ka raamatust, nimelt Leonardo da Vincilt, kes kõneleb kuskil sellest, kui hea ja ääretult virgutav on vaadelda müüri, kuhu suur hulk inimesi on sülitanud. Nende lärakate ees niiskel müüril tundis ta sedasama, mida Pistorius ja mina tundsime tule ees.
Meie järgmisel kokkusaamisel jagas organist mulle selgitusi.
„Me kisume oma isiksuse piirid alati liiga kitsaks kokku! Me arvestame oma isiksuse juurde kuuluvaks alati vaid seda, mida me eristame individuaalsena, tajume erinevana. Me seisame aga koos maailma „täiskomplektist”, igaüks meist, ja nii nagu meie keha kannab endas meie arengu sugupuud alates kalast ja veel palju kaugemaltki, nii on meie hinges olemas kõik see, mis eales on inimhingedes peitunud. Kõik jumalad ja kuradid, kes eales on olemas olnud, olgu siis vanade kreeklaste või hiinlaste või suulukahvrite omad, kõik on nad meis peidus, on olemas võimaluste, soovide, väljapääsuteedena. Kui kogu inimkond välja sureks ja järele jääks üksainus pisutki andekas laps, kes pole saanud mingit õpetust, siis taastaks see laps peagi kõik asjad nende endisel kujul, ta suudaks uuesti luua kõik: jumalad, deemonid, paradiisid, käsud ja keelud, vanad ja uued testamendid.”
„Hästi, olgu,” möönsin ma, „kuid milles on siis veel iga üksiku inimese väärtus? Miks me veel üldse pingutame, kui kõik on meis ometi juba valmiskujul olemas?”
„Stopp!” hüüdis Pistorius ägedalt. „Selles on suur vahe, kas kannate maailma lihtsalt endas või olete sellest ka teadlik! Hullumeelne võib tuua kuuldavale mõtteid, mis meenutavad Platonit, ja väike vaga koolipoiss mõnest hernhuutlaste õppeasutusest mõtiskleb loominguliselt sügavate mütoloogiliste seoste üle nagu gnostik või zoroastrist. Kuid ta ei tea sellest midagi! Ta on puu või kivi, paremal juhul loom, kuni ta seda ei tea. Siis aga, kui hakkab koitma äratundmise esimene säde, siis saab temast inimene. Te ei pea ju ometi kõiki kahejalgseid, kes väljas tänaval liiguvad, inimesteks lihtsalt sellepärast, et nad kõnnivad kahel jalal ja kannavad oma poegi üheksa kuud? Te näete ometi, kui paljud neist on kalad või lambad, ussid või kaanid, kui paljud on sipelgad, kui paljud on mesilased! Nojah, igaühes neist on varjus võimalused saada inimeseks, kuid need võimalused on tema pärast alles siis, kui ta saab aimu nende olemasolust, kui ta osalt koguni õpib neid endale teadvustama.”
Umbes sedalaadi olid meie vestlused. Harva pakkusid nad mulle midagi päris uut, midagi täiesti üllatavat. Need kõik aga, ka kõige banaalsem neist, tabasid kerge järjekindla haamrilöögina ühte ja sama kohta minus, kõik need aitasid mul kujuneda, kõik aitasid mul vabaneda kestadest, purustada mul munakoori, ja iga vestluse järel tõstsin ma pea pisut kõrgemale, pisut vabamana, kuni mu kollane lind oma kauni röövlinnupea purustatud maailmakoorest välja pistis.
Sageli jutustasime teineteisele ka oma unenägusid. Pistorius mõistis neid seletada. Mulle meenub imeline näide. Ma olin näinud und, milles ma suutsin lennata, kuid nõnda, et mind otsekui paisati suure hooga läbi õhu, mida ma ei suutnud valitseda. Lennutunne oli meeltülendav, läks aga peagi üle hirmuks, kui ma nägin, et mind kisti vastu mu oma tahtmist ohtlikesse kõrgustesse. Siis tegin ma päästva avastuse, et hinge kinni hoides ja välja hingates oli mul võimalik oma tõusmist ning langemist reguleerida.
Selle kohta ütles Pistorius: „Hoog, mis teid lendu tõstab, on meie inimkonna suur pärand, mis on igaühel meist. See on kõigi jõudude juurtega seotuse tunne, kuid sellest hakkab peagi kõhe! See on neetult ohtlik! Seepärast enamik inimesi nii meelsasti lendamisest loobubki ning eelistab seadusega lubatud ettekirjutuste kohaselt kõnniteel jalutamist. Teie aga mitte. Te lendate edasi, nagu tublile noormehele kohane. Ja näe, siis avastate, et kummalisel kombel saate vähehaaval olukorra peremeheks, et suurele üldisele jõule, mis teid edasi rebib, lisandub väike isiklik jõud, üks organ, tüür! See on oivaline. Ilma selleta tuhisetaks tahtetult läbi õhu, nii juhtub näiteks hullumeelsetega. Neile on antud aimata enamat kui inimestele kõnniteel, kuid neil ei ole võtit ega tüüri ning nad langevad mühinal põhjatusse. Teie aga, Sinclair, teie saate hakkama! Ja kuidas, palun. Seda te veel üldse ei teagi? Te teete seda uue organi, hingamise regulaatoriga. Ja nüüd saate näha, kui vähe „isiklik” teie hing oma sügavuses on. Ta nimelt ei leiuta seda regulaatorit! See ei ole midagi uut! See on laen, see on eksisteerinud aastatuhandeid. See on kalade tasakaaluorgan, ujupõis. Ja tõepoolest leidubki veel tänapäevalgi paar veidrat ja alalhoidlikku kalaliiki, kellel ujupõis on samal ajal midagi kopsulaadset ning teatud tingimustes on tõepoolest võimalik seda hingamiseks kasutada. Seega täpipealt nagu see kops, mida te oma unenäos lennupõiena kasutasite!”
Ta tõi mulle koguni ühe zooloogiaraamatu ning näitas nende ürgaegsete kalade nimetusi ning neid kujutavaid jooniseid. Ja ma tajusin omalaadse värinaga, et minus on püsinud elavana üks funktsioon varasematest arenguepohhidest.

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »