Mart Kivastik

20. mai 2020 at 8:00 e.l. (Mart Kivastik) (, , )

Kirjanik Mart Kivastik

Foto: Tiit Blaat

Mart Kivastik (1963) – eesti kirjanik. Ta on lõpetanud Heino Elleri nimelise muusikakooli koorijuhtimise eriala 1984. a. 1989. aastal lõpetas Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonna eesti keele ja kirjanduse erialal. Töötas aastatel 1989–1991 filmistuudios Tallinnfilm. Seejärel on ta olnud vabakutseline kirjanik, näitekirjanik ja filmirežissöör.

 

 

Katkend: Taevatrepp, Väike Öömuusika 2019, lk 86 – 99.

TIRR

Hommikul läks ta tööle rattaga. Sellel oli kaks mõtet, esiteks sai ta lahti sellest kuradi punasest Volkswagenist, ta sõitis rattaga tööle, mis siis, et vihma sadas. Juba see muutis asja. Ja teiseks võis ta korraks kusagil käed lahti lasta. Ta polnud veel kohta välja mõelnud, kus. Aga ta oli juba jõudnud suure sillani, seal oli mõistlik proovida. Ta laskis käed lahti, see oli küll veidi ohtlik, sest autosid oli murdu, aga mida kuradit, ta oskas, ta võis seda une pealt teha, ainus asi, et ta pidi tööle minema ja põhimõtteliselt teda seal oodati, aga põrguvärk, tööle võib hiljaks ka jääda …

… see suvi oli täiesti imeline. Mitte ühtegi vihmast ilma! Super rattasuvi. Ta tegi kuuriukse lahti ja koukis ratta välja. See oli Sport, oranži värvi, maksis üheksakümmend üks kuuskümmend. See kingiti talle tingimusel, et ta õpib, et kolmi ei oleks, on korralik, luuletused on peas, ei pane pausi. Uu tegi, mis suutis. Oli nii korralik kui võimalik, ei pannud pausi, õppis Puškini pähe ning isa ja ema ostsid Dünamo poest selle ratta. Kuu hiljem kukkus ta Tammekal mingite plikside ees ärplema, sõitis, käed lahti, ja pani otse ninuli auku ning üle kaela. Sai munadesse ilge paugu. Jube valus oli, pliksid itsitasid ja ratas oli perses, täiesti perses, raam oli kõver ja seda enam korda teha ei saanud. Julm saatus näitas näppu, mis tähendas, et ära vahi tüdrukuid, kui sõita ei oska. Aga täna oli tal õnnepäev, tema suursündmus, tal oli tirr perses. Uu oli seda oodanud aastaid. Tirr asus tagumises rummus, seal on konnad, mis haagivad, kui sa väntad, ja kui ei vänta, siis keerleb kogu värk teistpidi ja konnad on maas, ja kui väntama hakkad, ajab vedru ehk nõel nad uuesti püsti. See on segane jutt, aga sel moel on rattal vabakäik. Muidu poleks. Konnad olid tõenäoliselt perses. Konnad perses tähendas seda, et ratas enam ei haakinud, väntamise ajal viskas üle, järelikult olid konnad või nõelad kulunud. Et seda parandada, tuli tagumine ratas lahti võtta. See polnud tegelikult ka keeruline, käigukas tuli ära, ratas ise käis lihtsalt, liblikatega. Võtad ratta ära, rummud lahti ja leiad sealt üheksakümmend üks kuuli, kaks konna ja vedrud. Kuulid korjad kokku ja paned taldrikule, loed üle, need peavad kõik alles jääma. Siis vaatad, mis seal lahti on. See kõik oli teoreetiline, seda ta teadis, ta polnud kunagi ei konni ega kuule ega nõelu näinud.

Uu tõi ratta kuuri ette välja ja keeras teistpidi sadulale ja lenksule seisma. Ta võttis tagumise jooksu lahti ja seal nad olid, kõik üheksakümmend üks kuuli, kaks konna ja kaks nõela. Üks vedrudest oli omadega läbi. Selleks oli ta valmis, ta oli kogu komplekti konni ja nõelu ostnud, nii et kõik läks vahetusse. See oli maailma kõige peenem töö. Viki oli sellega hakkama saanud, tema veel mitte, see oli just kui eksam ellu. Tal polnud senimaani niisugust ratastki. Ta alustas Školnikuga lasteaia eelviimases rühmas ja selle pärast hakkasid nad Janiga kohe kaklema. Kuigi Jan ei jaksanud Školnikut veel liigutadagi! Miskipärast olid tal kõik hinnad meeles. Školnik maksis kolmkümmend rubla, isa ja ema tulid talle sellega lasteaeda järele. Tegelikult ei olegi õnneks muud vaja kui Školnikut. Tunned sa sel hetkel! Järgmine etapp rattaelus oleks olnud Ereliukas, see oli Leedu ratas, ka vabakäiguga, pisut suurem kui Školnik. Ereliukase pidi Uu vahele jätma, sest ei olnud küllalt hea laps isa meelest, ja see maksis nelikümmend kolm rutsi, mis oli liiga palju, ja nüüd siis küllalt vanalt, juba kolmeteistkümneselt, kui tal oli Sport, kaksteist käiku siiski, tegeles Uu esimest korda elus tirriga. Ta oli muidugi hiljaks jäänud, aga mis teha. Kuigi see oli üks olulisemaid hilinemisi su elus. Sa jõuad kõike teha, aga tirr on tirr! Vedrud on nööpnõelasuurused! Sa pead nad välja urgitsema ja uued panema, see on väike asi. Kõik üheksakümmend üks kuuli tuleb ka tagasi panna, see on päris võimatu töö. Nad ei püsi ju, vaid kukuvad ära, raisk, ta hakkaski juba närvi minema. Ta istus oma kuuri ees, ratas oli tükkideks ja need kuulid ajasid ta meeleheitele, kuni tuli onu Mets ja küsis: “Uu, missa teeb siin?”

Ta ei pidanud isegi ütlema, et on pigis, seda oli näha. Onu Tjumentsev või õigemini Mets oli tehnikainimene. Ta sõitis leivaautoga, ta teadis kuullaagritest kõike. Ta pani mustade raamidega prillid oma mustade kulmude ette, vaatas rummu üle ja asi oli selge. “Sa pead võtma tavotti ja serva kokku määrida, siis püsid kuulid küljes.”

“Kuulid püsivad küljes?”

“Muidugi?! Ise näeb!”

Onu Mets tegi eesti keeles vigu, aga need olid mõnusad vead. Kunagi ei teadnud, mis ta tegelikult öelda tahab.

“Mul ei ole tavotti!”

Muidugi tal ei olnud, kellel on kodus tavott, käsi püsti? Mitte Uul!

“Siis võtab vaseliini,” ütles onu Mets rahulikult. Onu Metsa kulmud võisid Armeenias, kust ta pärit oli, täiesti tavalised nähtused olla, aga siin Päeva tänavas olid nad täiesti erilised, arvatavasti Eesti meistrid kulmunduses, need kasvasid keskelt kokku ja olid süsimustad.

“Vaseliini?”

“Jah, mine küsib ema käest vaseliini, siis pole tavotti vaja.”

“Aitäh, onu Mets.”

Onu Mets naeratas, Uu jooksis juba trepist üles. “Ema, kas meil on vaseliini, ah?”

Ema õppis prantsuse keelt. Lihtsalt selleks, et midagi õppida, ja teiseks ta vend, ehk Uu onu pidas end prantslaseks, aga see on pikem jutt. Ema istus miskipärast klaveri taga, prantsuse keele õpik oli nootide asemel, ta ei suutnud kohe end vaseliinilainele ümber mõelda, siis alles sai aru.

“Aa,” ütles ema, “vaseliin?”

Ta oli ikka veel Balzaci maailmas! Ja ema arvas, et midagi peab inimene tegema, et mitte lihtsalt vananeda. Sa ei oota nagu ohver, kuni su aeg lihtsalt ära koristab, sa võitled! Lõpuni, mis siis, et see on ette teada. Ema võitles kõigi vahenditega vanaduse vastu, ta oli üle neljakümne, sealhulgas prantsuse keelega. Ja mängis klaverit, see ka aitab. Miks mitte? Sa võid kasutada kõiki vahendeid, sest jõud on liiga ebavõrdsed. Uus keel tundus ka mõistlik. Isa käis jala Kvissentali ja tagasi. Igaüks üritas omal viisil, aga ega see palju ei aidanud. Nad olid mõlemad vanad, see oli selge, aga ise nad seda ei taibanud. Ema sai lõpuks aru. “Miks vaseliini?”

“Mul on vaja, kuulid ei püsi muidu.”

Ema ei saanud küll millestki aru, aga otsis siiski vaseliini, et saaks oma prantsuse keelega edasi minna.

“Kust sa tead, et see nii käib?” küsis ta igaks juhuks.

“Onu Mets ju ütles!”

“Kes?”

“Onu Tjumentsev!”

Onu Mets oli alles oma nime vahetanud, nad polnud veel uue nimega harjunud. Uu oli päris närvis. Kogu see krempel all oli laiali, onu Mets valves, ema jokutas.

“Mul on kiire, ema!”

Vaseliin käes tormas ta alla tagasi. Onu Mets ei olnud paigalt liikunud, seisis sinise teki kõrval kuuri ees, kus asjad vedelesid. Uu jõudis hingeldades onu Metsa juurde.

“Vabandust, onu Mets, ema õpib prantsuse keelt.”

Onu Metsal ei olnud prantsuse keele vastu midagi. Ta ootas ära, kuni Uu esimese kuuli kohale sättis, soovis talle edu, tal oli äge Armeenia soge, ta kergitas seda rõõmsalt, ja läks tuppa tädi Metsa juurde.

“Aitäh, onu Mets!”

Kui tuleb juhus, siis teeb ta selle kunagi tasa! Selliseid lubadusi on lihtne anda ja sama lihtne unustada. Hetkel oli Uu kindel, et aitab järgmisel korral onu Metsa, ei tea, kuidas, aga ta oli talle väga võlgu. Ta ei unusta iial onu Metsa! Nui neljaks! Aga olgu, kuulid. Ta sai teise kuuli paika ja kolmanda … selles töös on peamine keskendumine, sa ei tohi end millestki segada lasta. Tulid Riina ja Eva koos Eva koera Kapteniga. Ilma koerata nad ei käinudki. Kapten oli must, keskmist kasvu mõnus krants, longus kõrvadega, sellist koera tahtis ta ise ka. Nad isegi ei küsinud midagi, vahtisid pealt lihtsalt. Kapten kuses punastele sõstardele. Eva oli koertehull, ta ainult neile mõtleski, ta oli pikk ja vibalik, prillidega. Riina oli Uust noorem, väike ja punn, heleda peaga, tahtis endale samuti sellist koera nagu Kapten, aga vanemad ei lubanud. Nad sobisid hästi. Riina oli Eval juskui õpilane. Kõike, mida Eva teadis koertest, teadis tema ka. Nad vaatasid tükk aega sõnatult Uu tirrioperatsiooni.

“Mis teed?” küsis Riina lõpuks.

“Ratast parandan, näete ju. Siin on üheksakümmend üks kuuli, ma pean nad kõik siia rummu sisse tagasi saama. Selle nimi on tirr, need on konnad ja vedrud ja …”

Ega vist polnud mõtet liiga pikalt seletada. Nad vaatasid teda nagu lolli. Kapten nuuskis ratta juures.

“Ole hea, Eva, kutsu ta ära, mul läheb kõik nässu, mul kaovad kuulid ära!”

“Sa ütlesid, et tahad koeraga jalutama tulla.”

“Muidugi tahtsin, aga näed ju! Oodake, ma teen ratta ära.”

“Me oleme pargis,” ütles Eva karmi häälega. Et teda karistada. Ta oli lubanud, aga nüüd jukerdab siin oma tirriga. Evaga sellised trikid läbi ei läinud.

“Hüva, ma tulen, ausõna.”

“Kapten!” hõikas Eva.

Nad läksid ära, ninad uhkelt püsti, Riina kakkus dressipükse üles, vaseliin sulas. Uul olid pooled kuulid paigas. Kui ta järgmise pani, kukkus kõik kokku. Päike sulatas vaseliini, kus nüüd on onu Mets oma teadmistega? Ta alustas otsast. Pani ratta rohkem varju ja määris rummu uuesti vaseliiniga, palun, ära sulata, palun, ja hakka kuule panema. Ta jõudis uuesti pooleni, siis üle selle, ta oli juba päris kaugel, kuid siis tulid härra ja proua Palla, turult vist, igatahes oli neil kott täis.

“Tere Ulf!”

“Tere!”

“Mis teed seal, poiss?” küsis härra Palla.

“Ära ütle poiss, ütle ikka Ulf,” ütles proua Palla. “Näed, Ulf parandab midagi.”

“Tirr on katki, jube keeruline.”

Nad said aru, et inimene teeb tähtsat asja, lehvitasid ja läksid edasi. Pool õue oli tast juba mööda käinud, see oli nagu üks suur suguharu, kahe koera, ühe Moskvitši ja hulga lastega, kelle hulka kuulus ka tema. Tulemata olid veel õed Jõgeveed ja Georg, keda rattad ei huvitanud, Agnes ja muidugi Bachmannid, siis oleks enam-vähem kõik. Ta oli seitsmekümne neljanda kuuli juures, kui tuli Agnes. Agnes oli täiesti eraldi number. Ilus ja viisteist, ta ei kandnud kunagi pikemat seelikut kui veidi üle aluspükste. Nii et seitsmekümne neljanda kuuli juures ilmus nagu taevast Agnes, kes vaatas teda ülevalt alla. Ta nägi Agnese alukaid ja tema nägu nende kohal. Pole ime, et tal käis pidevalt kutte uksele koputamas. Agnes küsis sama asja, mis teisedki, mis teed siin, mesise häälega, kõik nii ei oska. Uu vastas nagu lollakas, nagu näeks pannkooki, tirri parandan, kuradi Agnes. Ühesõnaga ta tuli, näitas oma alukad ära, kukutas kuulid alla ja oli kadunud!

Lõpuks said kõik üheksakümmend kuuli paika. Vedrud ja konnad ka ja ta suutis rummu kokku panna, nii et see kõik maha ei pudenenud. Ta pani ratta alla tagasi, keeras liblikad kinni ja proovis. Konnad haakisid. Ta jättis kõik asjad kuuri ette ja tahtis Riinale ja Evale järele sõita.

“Uu, kus sa sõidad?” Ema otsis teda taga, ei tea, mispärast.

“Mis on siis?” küsis Uu.

“Erika sünnipäev ometi!”

Kurat, see oli kogu selle tirrindusega meelest läinud. Ta keeras tagasi. ”Aga Jani ei ole ju veel!?”

Jan muidugi oli, hoidis ema käest kinni, juuksed lakki täis. Isal oli ülikond ja lips. Isa tahtis, et tema sõna jääks viimaseks.

“Ja ratast vedelema ei jäta! Kuur keera lukku!”

VÄIKE-TÄHE

Väike-Tähe ongi väike tänav. Võru tänava ja Tähe tänava vahel. Jõulude ajal olid nad alati siin, Leena ja Erika juures, justkui salakogunemisel. Jan oli muidugi kogu aeg siin, sest teda hoiti, kuna Leenal ja Erikal ei olnud endal kedagi hoida, siis nad valisid Jani, kõige väiksema. Leena valis. Erika luges raamatuid, talle piisas väljamõeldud inimestest.

Leena ja Erika sündisid tsaariajal, käisid koolis tsaariajal, aga kumbki ei leidnud endale peigmeest, kes oleks sobinud. Kord ei meeldinud poiss, siis vastupidi. Siis tuli Eesti aeg, siis uuesti Vene aeg, ja nad vist ei tahtnudki kedagi ennast segama. Niisiis elasid nad kahekesi, kaks õde, kes olid igavesti vanad. Nad olid vanad, kui Uu neid esimest korda nägi, ja nad olid praegu veel vanemad, aga seda ei ole enam nii lihtne märgata. Mingi aeg seisab aeg paigal ja midagi ei muutu. See on väga mõnus. Kõik on kogu aeg sama. Aga Väike-Tähe jääb siiski väiksemaks, vanasti mahtus Uu ahjukappi peitu, nüüd ei mahu. Nii juhtub ahjudega teinekord.

Väike-Tähe on ainult puumajadega tänav, need on ilusad kahekordsed nikerdatud akende, laiade nagisevate treppide ja koridoride ja kõrgete lagedega majad. Enne sõda oli üks korrus tervenisti Leena ja Erika ja ema oma, nüüd ei. Nüüd olid paljud asjad teisiti. Leena ja Erika elasid kahes toas ja köögis, mis oli muutunud ühiseks, ja puudega köetavas vannitoas, mis oli samuti ühine, naabritega, kes neil parajasti juhtusid ühiskorteris olema. See võis ju tuju rikkuda, aga sellest nad enam ei hoolinud, ja tegelikult keegi ju ei lootnud. Uu püüdis aeg-ajalt aru saada, mis tunne oli vanasti, kui korter ei olnud veel ühis-, aga eriti ei saanud. See oli juhtunud liiga kaua enne teda, ta ei küündinud tolle ajani. Ainus päris sild tolle aja ja tema vahel olid Leena ja Erika. Nüüd nad siin istusid selle portsu otsas, sosistasid kolmekesi, ema ka, die ja das ette ja taha, et keegi ei mõistaks. Erika ja Leena ajast oli toas vana nikerdustega puhvet, mis ulatus peaaegu laeni ja oli täis hõbenõusid ja portselani, mis koos Leena ja Erikaga miskipärast sõja oli üle elanud. Keset tuba seisis kõverate jalgadega lahtikäiv söögilaud, kuhu mahtusdi kõik: Leena, Erika, ema ja isa, Uu, Jan, Paul, Harold, Elsa ja Arvo. Rohkem neid alles ei olnud. Ülejäänud olid surnud või Saksamaal, Brasiilias, Kanadas, kust aeg-ajalt tuli pakke, ainult mitte plaate ja kuluvaid, nii et see põgenemine ei-tea-kuhu oli Uu mõttes täiesti kasutu. Söögu seal oma nätsu ise. Siis veel vanad tugitoolid ja saja-aastane Rathke klaver.

Leena ja Erika aknast paistis hoovimaja, samuit puust kahekorruseline, aga roheline, mitte nii ilus kui Leena ja Erika tänavaäärne maja, ilma uhke trepikojata nagu Leenal ja Erikal, vaid kitsa pimeda lolli värvi trepiga. Selliseid maju ei kõlba tänava äärde ehitada. Hoovimajad olgu hoovis, koos pesuköögi ja puuriitadega, kus on nende koht. Isegi sealseid inimesi ta ei tundnud, nad olid kuskilt mujalt tulnud hooviinimesed. Mitte Tartust. Võib-olla isegi mitte Eestist! Elutoa aknast oli näha ka valgeks lubjatud tellistest pesuköök, siis need samad kuurid. Selle kevade puud olid juba lõhutud ja laotud, terve õu oli neid täis, see oli põhiliselt onu Haroldi looming.

Nad läksid koridoriuksest sisse, Jan ja Uu lasid võidu kella. See oli ainuke keeratav uksekell Tartus. Siis läks uks lahti ja kõigepealt tuli ninna söögilõhn. See koosnes rosoljest, smooritud loomalihast, täidetud munadest, kartulisalatist ja heeringast hapukoores, lihapirukatest. Laual olid peened vanaaegsed nõud, tugedel kahvlid ja noad, kristallkarahvin punase likööriga, hõbekaanega kristallkann punasesõstra morsiga.

Nad tulid sisse, isa andis lilled. Isal olid kuldsed mansetid, must vest kullast uuriga, veel tema isalt, keda enam ei olnud. Kui kõik need, keda enam ei olnud, oleks elus olnud, nagu olekski pidanud olema, siis ei oleks nad Väike-Tähesse ära mahtunud. Ema ja tädi Erika alustasid oma tavalist saksa juttu, Jan jooksis Leena juurde kööki. Isa istus, tegi pintsakunööbid lahti ja vaatas ringi. Enne neid olid tulnud Arvo ja Elsa. Arvo oli sõja ajal olnud Vene armees, ta kandis alati pintsakut, sest tal puudus üks õlg, mille sakslased olid leekkuuliga läbi lasknud. Seda juttu palus ema mitte uskuda. Arvo oli Elsa mees ja Elsa oli ema vanatädi tütar, järelikult sugulane. Elsal oli tegelikult enne Arvot olnud teine peigmees, hoopis Wehrmachtist, aga see laskis jalga, kui venelased sisse tulid. Elsal hakkas siis jube kurb, nii kurb, et langes kaela esimesele punaväelasele, kes Tartusse jõudis – ja see oli onu Arvo! Millist osa sellest loost ei tohtinud uskuda? Õlga kuue all polnud, see oli fakt! Ja see jutt leekkuulist Uule meeldis. Lisaks sellele oli onu Arvo kinkinud talle katkise gaasipüstoli ja tal oli terve riiul peaaegu uusi „Seiklusjutte maalt ja merelt”, neid võis talt iga kell laenata. Elsa ja Arvo elasid Annelinnas, roheliste rõdudega majas. Veidi maad pärmivabrikust edasi, kus Paul elas. Tegelikult algasid sealt juba venelased, aga Elsal ja Arvol oli uus korter, kaks tuba, mõnusa suitsuhaisu ja raamaturiiuliga, las need venelased siis olla.

Praegu istusid Elsa ja Arvo siin Väike-Tähe elutoa söögilauas, nina ees pitsid ema tehtud punasesõstralikööriga. Tädi Erika istus vaikselt oma kohal tugitoolis, kummuti lähedal ja lihtsalt oli, raamat käes. Tavaliselt ta luges kas siis Puškinit või Heinet või midagi muud, vene või saksa keeles. Rohkem Uu temast ei teadnud ja teada ei saanudki, sest Erika lihtsalt naeratas, kui Uu küsis midagi, arvatavasti pidas Erika Uud lolliks. Mis oli ka tõsi. Uu oli kolmteist ja Erika seitsekümmend kolm, neil oli terve elu vahet. Erika ei teinud kunagi süüa, Erika ei kütnud ahju, Erika ei käinud ka poes, sest ta luges! Leena tegi kõik ülejäänud asjad peale lugemise. Erika käis viimati õues Eesti ajal, nüüd enam mitte. Midagi ilusat seal õues tema jaoks ei olnud.

Onu Harold ei olnud veel tulnud. Ka Paul Jawaga ei olnud veel tulnud, seda oodati väga. Aga nad olid tulemas. Harold oli ema vend ja Paul muidugi Haroldi poeg, nii et nad olid siin kõik sugulased peale isa. Isa oli võõras. Isa oli seetõttu alati turris, ta oli Väike-Tähe ainuke spordimees ja mitte-sugulane, „ema omad” mõtlesid tast justkui tulnukast Kvissentalist. Ja tal oli olnud teine naine! Mitte ema! See oli keeruline lugu. Eelmised naised on keeruline lugu. Isa läks alati tõsiseks, kui neist rääkima hakati, ta lõpetas selle teise-naise-jutu ja läks tõsiseks. Kes ei läheks? Kes peale su enda oskaks aru saada, mis su hinges toimub, kui sul on olnud eelmine naine? Kus ta on? Järsku külmetab kusagil! Uul oli isast kahju.

Suitsuhais tuli ninna, see tuli otse Arvo ja Elsa suitsudest temani, ja lõhnas väga väiketähelikult, udune suitsulõhn, see oli oivaline. Haroldit ikka veel ei olnud. Tema koht ahju juures oli tühi. Tavaliselt kükitas ta ahjuukse ees ja tõmbas Priimat. Uu vaatas läbi suitsu maale seintel. Piltidel olid noored inimesed vanast ajast, ütles Erika. Oli üks mõisapreili, kes oli kahekümnene, aga sada aastat tagasi, kui Leena ja Erika isa oli mõisavalitseja. Ta poos ennast üles armastuse pärast. Siis metsaalune Venemaalt. Üks puu oli kukkunud, juured ülespidi, teised olid elus ja püsti. Siis üks mõisatrepp Napoleoni-aegse haavatud ohvitseriga, kellel õlg ja pea olid sidemes, mis mõnes mõttes meenutas onu Arvot, ainult et ta oli Arvost palju noorem, võib-olla kahekümnene. Ta istus mõisa trepil, tema õlale nõjatus lahtiste juustega noor naine. Sõduri jalgade ees lamas mõtlik koer, lõug käppadel. Kõik see näis nagu elus, aga oli tegelikult minevikus, see tähendab, tegelikult neid ei olnud enam. Ei koera ega naist ega sõdurit, isegi puu oli kõdunenud. Muidu oleks ta hea meelega nende kõrval istunud ja koera silitanud.

Ema ja tädi Leena tulid köögist, Jan sabas, podisesid midagi omavahel saksa keeles. Ema oli justkui tige, isa hoidis end vaos, tema vihastas kõige kiiremini ja kõvemini, ta veel ei teadnud, mille peale, aga ta juba aimas midagi. Ema istus isa kõrvale ja teeskles, et pole midagi hullu. Söök oli ju laual ja Uu oli valmis rosoljet hävitama, aga siis jõudis kohale pahandus ise. Onu Harold. Tal oli must ülikond, sinine lips ja lumivalge särk, mis juba iseenesest Arvole ja isale ei meeldinud. Nad olid muidugi ka Eesti poolt, aga seda tuli olla salaja, mitte avalikult. Isa kartis KGBd ja Arvo oligi vist hingelt punaväelane, kuid kes ei oleks, kui sa oled tänu sakslastele õlast ilma jäänud. Aga see pilt oli ilus. Haroldi hall pea, hall habe, tema riigivastane ülikond ja pahandus ise, onu Haroldiga käis alati kaasas ilus pahandus. Tema kõrval, tema järel, teda saatis pahandus, muidu oleks tal olnud igav.

„Räägi siis,” ütles isa emale.

„Ta ei võtnud passi vastu,” ütles ema.

Isa nägu muundus mornimast morniks. „Nii, meid pannakse kõiki kinni.” Isal oli eriti tundlik jamaaimamise anne, see hakkas tal alati tööle, kui ta Haroldit nägi. Nad õige veidi ei sallinud teineteist. Leena ja ema vaidlesid pikalt saksa keeles. Tundus, et ema oli Haroldi poolt.

„Ma ei võta Vene passi, ma olen Prantsuse kodanik!” ütles Harold.

Jan hakkas juba sööma, Uu samuti, sest ta kartis, et Jan õgib ta eest ära, ja see, et Harold oli sündinud Pariisis, oli ammu teada. Nagu ta ise ütles: kui ma poleks sündinud Pariisis, polekski olnud sündimisel mõtet, aga kahjuks pidi ta elama Tartus, N Liidus, ja Vene passi ei võta! Seda võis ju oletada, kohe, kui kuulutati, et kõik saavad uued passid. Erika vaatas korraks teiste poole, naeratas ja luges edasi. Isa ütles mitu korda „kurat”, tal oli närv must, ja samal hetkel jõudis Paul Jawaga õue, suretas mootori välja ja ronis motikalt maha oma linna kõige laiemate pükstega.

Umbes nii algas Erika seitsmekümne neljas sünnipäev. Üsna tavaline sünnipäev, palju rosoljet ja suur pahandus, siis arutati asja ja jäädi eriarvamusele, kusjuures isa, kes oli harjunud Kvissentalis asju juhtima, oli siin vähemuses. Uu tundis hinges, et ta peab kuidagi isa poolt olema, samas meeldis talle kohutavalt rosolje, nii et ta ei valinud poolt. Harold oli ses mõttes ta eeskuju, et pahandused tegid elu ilusamaks, võta või jäta. Mis oleks Haroldi elu olnud ilma pahandusteta? Ei midagi! Ta oleks olnud tavaline onkel, kes kükitab ahju ees, suits suus. Neid on terve ilm täis! Aga ainult tema oli Harold, ema vend, viimane tõeline prantslane Nõukogude Liidus, kes ei tahtnud muud, kui ainult oma päris passi.

„Varsti on ta vangis ja see on sinu süü!” ennustas isa emale, kui nad pärast jorus Väike-Tähest Päeva tänavasse jalutasid. Nad hoidsid kõik eraldi, isa sammus mitu meetrit ees ja kui onu Tjumentsev vastu tuli, siis tervitas napilt, siis ema Janiga, kellel kõht tordist valutas, ja lõpuks Uu. Isal ei andnud hing rahu.

„Sinu vend viib meid lõpuks pokri, saad sa aru!”

Isal võis ka õigus olla, aga ema tegi näo, nagu ta ei kuuleks. Kõiges on süüdi venelased, seda teadsid isa ja ema ja Uu niikuinii. Ainult ei maksnud sellest nii kõvasti rääkida nagu Harold. Nad keerasid oma hoovi sisse, sealt paistis juba Georgi maja. Georg lehvitas neile üle aia …

Uu võttis silla otsas hoogu maha. Ta oli üheainsa sillaületusega parandanud tirri, käinud ära Erika sünnipäeval, õginud tohutu hulga rosoljet, õieti oli tunne, et tal on ikka veel süda paha. Ta hoidis kõvasti lenksust kinni, et jõuaks ikka kontorisse, mitte ei-tea-kuhu, aga ikka oli hea olla. Kahju, et Haroldit enam ei olnud. Vene passi ta ei võtnud, Eesti oma ka mitte ja Prantsuse passi talle ei antud.


Loomingut

“Homme”, Kupar 1993

“Palun õnnelikuks”, Elmatar 1996

“Varblane”, Varrak 1999

“Näidendid”, Eesti Keele Sihtasutus, 2000

“Presidendi lapsed”, Ilmamaa 2001

“Kui sa mind ei armasta, ära mine ära”, 2003

“Savonarola”, Eesti Draamateater 2005

“Külmetava kunstniku portreed”, Ilmamaa 2006

“Sõdur”, Väike Öömuusika 2007

“Teener”, Väike Öömuusika 2007

“Kurb raamat”, Väike Öömuusika 2008

“Eesti asjad”, MTÜ Kaks Musketäri 2010

“Vietnami retsept”, Väike Öömuusika 2012

“Автопортрет с женой и лошадью” 2013

“Armastuse vormid”, Väike Öömuusika 2017

“Breviárium”, ungarikeelne novellikogu, 2017

“Taevatrepp”, Väike Öömuusika 2019

 

Filmograafia

lühifilm “1979” 1993 (stsenarist ja režissöör Raimo Passiga)

lühifilm “Isa” 1998 (stsenarist ja režissöör)

lühifilm “Armuke” 1999 (stsenarist ja režissöör)

“Tulivesi” 1994 (dialoogi autor)

“Taarka” 2008 (kaasstsenarist)

“Vasha” 2009 (kaasstsenarist)

“Üks mu sõber” 2011 (režissöör ja stsenarist)

“Õnn tuleb magades” 2016 (režissöör ja stsenarist)

Püsiviide Lisa kommentaar

Mudlum

5. mai 2020 at 8:00 e.l. (Mudlum)

Foto: Ruudu Ulas

Mudlum ehk Made Luiga (1966) – eesti kirjanik ja kirjanduskriitik.

Mudlumi „Poola poisid ” on esitatud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali kirjanduspreemia nominent 2020. aastal. Mudlum võitis 2020. aasta Euroopa Kirjandusauhinna.

Katkend: Poola poisid, Strata 2019. Lk 165-178.

Pani Zofia ebaõnn

Nooruses ei olnud pani Zofia üldse selline allaheitlik ja melanhoolsevõitu naisterahvas, ta oli selliseks muutunud pika ja vaevarikka painutamise tulemusena. Alandlikkus on ju suur voorus, kes teab mis plaanid Jumalal olid, et ta tema peale lükkas ühe katsumuse teise järel. Nüüd oli pani Zofia küll lõpuks kristlikult alistuv ning leplik kõige vastu, mida saatus pakkus, aga kuhugi kaotanud suure tüki oma rõõmsameelsusest ja elutahtest, ei tea, kas Jumalal see päris nõnda ikka mõeldud oli, või läks kuskil midagi nihu… „Alandused, kantud armastusega, muutuvad magusaks ja hõrguks,” ütleb püha Josemaria.

Koolis olevat Zofia olnud üsna ninatark ja terane õpilane, kes ei pööranud liigset tähelepanu oma hinnetele, sest juba päris varakult oli ta kindel, et temast saab midagi suurt. Ta oli klassi parim joonistaja, tema sügislehtedega puud, natüürmordid lilledega, kartulivõtmise pildid, need olid alati aulas vaatamiseks väljas või kaunistasid kooli koridoride seinu. Zofia oli kindel, et võidab suure, ülelinnalise joonistusvõistluse, sest oli väga osavalt ja konjunktuurselt joonistanud uhke pildi lapspartisanist, kes ootab hukkamist, see oli süngelt väljendusrikas ning tekitas ülevaid tundeid. Paraku eelistas žürii mingit tobedat pilti sõbralikust perekonnast, mis sümboliseeris pereliikmete ameteid. Selle Zofiale ihaldatud auhinna võitis keegi latatarast plika, kes käis pealegi temaga ühes kunstiringis! Tal polnud üldse annet, ainult järeleaimamisoskus. See põnts pani noore kunstniku nädalateks põdema ja tekitas hinges kibedat vimma, mida ei leevendanud üldse see, et ka tema pilt näitusel väljas oli. Pealegi ei olnud tema pildil küljes rohelist täppi, see aga tähendas, et riiklikule võistlusele seda ei valitud. Selle peale viskas neidis vihahoos minema kõik oma vanad koolitööd ning õhtuti kodus joonistatud pildid kuusekäbidest ja jõulumunadest, oma keras magavast koerast, kellel oli pruun nina ja lokkis karv, iga lokk ja laine tema kasukas oli hoolikalt varjutatud, koer nägi välja nagu elus, käppadele toetatud pea vaatas tõsise loomapilguga otse pildivaatajale silma sisse.

Järgmiseks proovis andeline neiu õnne luuletustega, need olid moodsalt vabavärsilised, tundlikud ja kujundiküllased. Ta saatis neid kohalikule lehele ja ajakirjadesse, hakks käima luuleklubis (selle nimi oli loomulikult Pegasus, kuidas siis teisiti, ja sümboliks sulg, otsekui oleks kirjutav inimene suleline, kõige tõenäolisemalt kana), kus noorpoeedid ringis ümber laua istusid ja kordamööda õõnsa häälega oma loomingut ette kandsid. Nende juhendajaks oli üks kiitsakas kulunud pükstega habemik, kole suured kandilised musta raamiga prillid ees ja nahkportfell kaenla all, astus ta ringiruumi sisse ja Zofial oli tunne, et mingil salapärasel moel annab mees mõista, et temal, Zofial on rohkem annet kui teistel, et tema vahetu aus valu on hoopis midagi muud kui teiste lõppriimilised konstruid. Aga ajakirjas avaldati hoopis ühe paksu neiu sonett, tal oli neid sonette terve kladetäis, kõik ikka roosidest ja surmast. Zofia meelest olid need jõledad. Palavikuliselt asus ta õhtuti täitma suurt ruudulist kontoriraamatut metsiku mõttevooluga, sellest sai peaaegu romaan, nooruse hingekarje, ja kuna tema tädil oli üks tuttav, kes tundis mingit tegelinskit päris kirjandusajakirja juures, siis trükkis ta oma oopuse innukalt kirjutusmasinal ümber, lisas iga peatüki algusesse ladinakeelse mõttetera ja nautis juba ette tulevast kuulsust ja au. Kirjandusinimene oli tema käsikirja vist tõesti läbi lugenud, sest pärast kuudepikkust ootamist saabus ametlik ajakirjapäisega ümbrik, kus Zofia vaimusünnitis hinnati väga novaatorlikuks, isegi poisilikult (sic!) pingestatuks ja lisati, et kahjuks on see noorteajakirjas avaldamiseks liiga küps, täiskasvanute omasse aga siiski veel pisut küündimatu.

Kunstiakadeemiasse ta sisse ei saanud. See ei olekski olnud teab mis löök, sinna oli ju nii suur tung, mõni proovis kaheksa aastat, enne kui näkkas. Aga ikkagi jäi suhu halb maitse, sest sisse said sellised, kes joonistada üldse ei mõistnud, üks tema tuttav sai näiteks arhitektuuri, see oli tegelikult sporditüdruk, keda huvitas kanuusõit ja karate, aga pulli pärast läks ta ikkagi proovima ja ennäe – millegipärast sai hoobilt sisse.

Krakowskie Przedmieście 5 asuv punane maja oli kõige ihaldatum õppeasutus üle terve riigi. Kui olid juba seal, siis olid pooljumal valmis, kõiki akadeemia tudengeid võis linna peal eksimatult ära tunda nende pööraste riiete, erilise vabaduse ja õnnelike nägude järgi. Zofia käis läbi kõik linna näitused, asugu need maa all või maa peal, ükskõik mis jaburusi seal ei näidatud, temal oli kõigest ülevaade, muidugi oleks kõige parem sisse saada maali, aga see oli praktiliselt võimatu, või äkki võiks proovida klaasikunsti, sest klaas oma imepärases selguses lummas teda väga. Aga klaas oli ilus vaid näitusesaalis, kus ta oli kandilise postamendi otsa seatud ja oskuslikult välja valgustatud, pruukis mõnda sellist taiest näha asju tuubil täis kodus pimedas riiulinurgas, siis ei olnud värvidest ja vormist enam midagi järel, kõike kattis hall tolm ja sisse settinud lillevee jäägid. Inimesed pole kunsti õieti ära teeninud, see on ju kole asi, mida eluruumides kunsti pähe kohtab.

Tal oli kodus kaks vanaisa tehtud pilti. Üks oli selline saepuruplaadi peale kleebitud kollaaž, seal oli kangast välja lõigatud tükikesi ja ajalehte ja siis oli sinna õlivärvidega paksult mõnda kohta mingeid laike maalitud. Üldpilt oli tumepruun ja krobeline ja kribu. Zofia ei osanud sellest pildist midagi arvata, peale selle et see oli neil kogu aeg olnud. Ta oli ilma raamita, servadest oli kollast saepuru näha ja natuke pudises ka. Ainus asi, mis talle tõeliselt meeldis, oli vanaisa tehtud hampelmann – mitte mingi nadi, niru, lapsik mänguasi, vaid elegantne, sensuaalne, graatsiline neegrinaine suurte kõrvarõngaste, kirju kleidi ja tohutu juuksepahmakaga. Kui teda nöörist tõmmata, siis ta kergitas oma peenikest pruuni, kuldkäevõrudega kätt juukseid kohendama ja jala sirutas elegantselt välja. Seinal rippuvate kunstasjade hulka võib liigitada veel ka suure puust sõle, see oli kollane ja lakitud, pruuni puupõletusmustriga, rippus rahvuslike motiividega paela otsas.

Paar lapsepõlvest pärit asja olid ka paspartuusse topitud, oli selline tehnika, et rasvakriitide või küünlaga hõõrud paberi kokku, siis võõpad üleni musta tušiga ja kui ära kuivab, kraabid sule või nõelaga sinna pildi sisse, valge joonise mustal taustal. Ema oli temaga koos meisterdanud, seal oli üks patsidega tüdruk ja mingid lilled või liblikad ja see oli kõik see aeg Zofia vaateväljas.

Veel oli elutoas seinal kellegi tundmatu kunstniku miniatuurne maal, mis kujutas kevadist metsasalu, kus voolab lustakas oja, see oli kummaliselt võõrik pilt, kuigi värvitoonid olid ebamäärased ja määrdunud, andsid need siiski edasi midagi helget ja natuke salapärast. Zofia oli seda lõpmatuseni vaadelnud, püüdes ette kujutada, mis tuleb siis, kui puudetukast läbi kõndida, kuhu avarusse siis satub, mis maal see kõik üldse on, mis ajal, ta lausa tundis rõske samblase salumetsa lõhna, mis oli avar ja valge ainult sellepärast, et puud alles hakkasid lehte minema. Milline on see koht hiljem, kui varjud katavad maa? Milline vaiksel sombusel talvepäeval? Esikus välisukse kõrval oli veel heledas peenikeses puuraamis väike graafiline leht, mis kujutas paljast kägaras tüdrukut kivil kükitamas. Ta oli loodusega üks ja ei sobinud mitte raasu kingariiuli kohale rippuma.

Kunst, mille keskel inimesed üles kasvavad, mida nad näevad iga päev, kasvab nende teadvusega läbi nagu naadijuurikad. Näitusesaalide kunst, installatsioonid ja värgid või kaheksameetrised maalid ei ole selle kõrval midagi.

Omaenda joonistusi, mis polnud vihahoos minema visatud, hoidis Zofia nööriga kokku seotud narmendavas rullis riidekapi ja seina vahel. Miks neid koolilaste krokiisid ja kipsvormide järgi joonistatud ornamente, Taaveti kõrvu ja jalalabasid ülepea alles hoitakse, selles on küsimus. Need maanduvad tavaliselt mõne maamaja pööningul ja seda rulli pole keegi avanud kokkusidumisest saadik.

Kuna ta kõrgkooli sisse ei saanud, käis ta mõnda aega tootval tööl, mis oli väga lähedane valitud erialale, nimelt maalis ta siidrätikuid, seda tööd tehakse käsitsi, naised seisavad räpakas ruumis rivis suurte puuraamide taga, millele on pingutatud siidkangad. Kummiliimi sarnase ainega on sinna juba mustri jooned peale kantud, pole muud teha kui vahed ära värvida, see käis kähku, hapukoorepurkide sisse olid segatud vajaminevad toonid, neid värve toodi plastkandikutega kõrvalasuvast väikesest laboratooriumimajast. Erinevast laiusest puupilbaste ümber keerutati kõige tavalisemat vatti ja nende improviseeritud töövahendite abil vihuti lilli maalida, nii et värvi pritsis laias kaares põrandale. Pärast pakiti valmistoodang riidenartsude vahele ja saadeti kalandrisse, kus nende värv kinni kuumutati.

Ühel heal päeval kutsus ülemus Zofia välja. Ta oli viimase moe järgi üles mukitud, jalas pikad nahast saapad ja sinepikarva toonides pükskostüüm, pruun lokikuhi lakiga kivikõvaks fikseeritud, seetõttu näis ta väga vääramatu ja majesteetlik.

“Ole hea, istu,” ütles ta seisva töö tegijale lahkelt. “Sa teed väga kena tööd. Aga ma olen märganud, et lahkud vara?”

“Aga mul on ju norm täis,” vastas Zofia nõutult. Teised naised, kes olid oma päevanormi, 20 rätikut, valmis saanud, asusid siis mingeid kahtlasi projekte teostama, see oli päris kindlasti midagi eraettevõtluse taolist, milleks kasutati riigi vahendeid ja tööruume.

“Seda küll,” vastas ülemus leebelt, “aga meil on palk ikkagi töötundide järgi. Muidu me maksaksime ikkagi tükihinda, mida me sugugi ei tee, tükihinnaga peaksid sama raha teenimiseks 300 rätikut päevas maalima.”

“Aga mida ma siis teen, kui mul on töö valmis?” küsis Zofia nõutult.

“Sa võid mulle appi tulla. Me maalime siin kleidikuponge, mis lähevad moemajale, ma ju alustasingi sellest, et sa teed head tööd, maalingud on ilusad, varjundirikkad, ei ole ka masstoodangus hooletuks läinud.” Pani ülemus tõusis püsti ja võttis laua taga asuvast kapist mitu peenikest papptoru, mille peale olid keritud maalitud kupongid.

“Näed, selline töö,” ütles ta. “Selle eest me maksame pisut palgale lisa. Mõni meie tüdruk, kes Kunstiakadeemiasse sisse ei saa, on siit näiteks modelliks läinud.”

Jaa, see võis nii olla küll. Zofiaga koos töötas üks neiu, kes kandis rooma gladiaatori sandaale ja kelle jalanumber oli 42, tema pikad, sihvakad liikmed olid nagu merejumalannal, lainete poolt sitkeks ja vetruvaks voolitud, Kunstiakadeemiasse oli ta juba kolm aastat püüdnud sisse saada, ning valmistus neljandaks katseks. Pausi ajal käisid nad koos suitsul ja arutasid oma tulevikuvõimalusi, millised olid siin silma ees näha: kunstnikel oli tehasehoonest eraldi maja, kus nad vallatus segaduses kesk kanga- ja kalkarulle kohvi jõid, laterdasid ja uusi rätikukavandeid välja mõtlesid. Sellise ladna elu peale sai aga läbi kunnatu katsumuste rea, läks tarvis viit aastat ülikooli, et poola rahvuslilli, stiliseerituid punaseid moone, joonistada ja veel võimalikult lihtsa joonega, justkui laste värviraamatu pildil. Sünnipäevi tähistati seal majas lõbusa peoga, kuhu vahel ka töölisnaisi kutsuti, pakuti haruldast magustoitu, mis oli tehtud praetud riivleivast, vahukoorest ja hapust moosist. Üks 30ndates pani sealt kandis kahte punupatsi nagu skvoo ja õhkas Zofiale kadedalt: “Sa oled ikka veel nii noor. Aga minul on kaks last ja kaks koera, kortsud silmade all ja mees.” Ja Zofiale tuli äkki selgelt meelde, kuidas tema kooliaegne pinginaaber oli rääkinud oma tollal pisut üle kolmekümnesest tädist, kes oli parimais aastais ja lusti täis, halvakspanevalt: “No ta on muidugi peenike küll, aga tema käsivarred on nii lõdvad.”

Ka teisel aastal ei saanud Zofia kooli sisse, kuigi oli usinasti endale korralikku portfooliot ehitanud, see sisaldas lennukaid moejooniseid umbes kolme meetri pikkuste neidude seljas, kes olid kõhnad nagu oavarred, kaetud lendlevate maksikleitide ja puhvvarrukatega, peas laiaservalised lainetavad kübarad. Küllap oli asi selles, et Zofia ei loonud uut moodi, vaid konstrueeris oma kollektsiooni juba olemasolevatest trendidest, aga seda võib ju teha igaüks. Toona olid moes pastelltoonid, terava ninaga kingad, pliiatsseelikud ja lühikeste varrukatega kootud pluusid. Pikad kleidid, kui selliseid üldse oli, meenutasid ampiirstiilis öösärke, keegi ei kujutanud ette, et naised jälle vabatahtlikult oma jalad kinni katavad. Pidulikud riided, mida vana-aasta õhtul selga panna, olid kalasoomusena või kuldpõrnikana läiklevast brokaatkangast, jäigad ja vormihoidvad, kehasiluetti järgivad minikleidid, mida täiendas samast kangast kolmveerandvarrukatega jakk. Vaat traatsõrestikud poolpalja naise ümber, vinüülist pihikud, lendurimütsid miniseelikute juurde, see oleks olnud komisjonile mokkamööda. Ja nii ei saanudki Zofia kunagi teada, kas ta oleks kunstiilmas läbi löönud, sest tal kadus täielikult isu veel kord proovida. Tema nina oli siiski olnud eksimatu, sest õige pea hakkasid Pariisi moelavadele ilmuma pruunides, lillades ja oranžides toonides pehmed, lainetava op-mustriga kangad, tulid maksikleidid, puhvkäised, plisseerid, lendlemine, vabadus ja psühhedeelia.

Aga veel palju aastaid hiljem olid tal kodus ikka topsid vanu värvipliiatseid ja sissekuivanud tušiga teravaid joonistussulgi täis, sahtlis karp poolikute pastellkriitidega, mis olid välismaalt hangitud, ja neid andis ta oma tütrele ainult haruharva pruukida ning korjas pärast kõik tükid ja killud jälle karpi kokku, oravasabapintslid ja Leningradi akvarellid olid aga nii väärtuslikud, et neid ei maksnud üldse nuiama hakatagi.

Järgmiseks proovis Zofia õnne näitekunstiga, sest eks seegi ole ju üks kaunite kunstide pikas reas. Loomulikult ei olnud ta nii loll, et oleks lavakasse proovinud, ei, ta läks kohalikku rahvateatri truppi ning jäi seal pärast paari etendust silma ühele väikestuudio lavastajale, kes oli spetsialiseerunud keskaegsete miraaklite ja Molière`i peale. Algas paariaastane stuudium, kus tehti läbi kõik näitlejameisterlikkuse koolid, küll Stanislavski, küll Grotowski, küll kurat teab veel kelle meetodil, peaasjalikult aga üritati üles leida ammu ärakadunud, peaaegu šamanistlikku kõhukoopast tõusvat tungi väljendada väljendamatut. Neil oli kord nädalas spetsiaalne tund, kus terve trupp ringiratast maas istus ja kõrihäälel joigus, aeg-ajalt tõusid kõik püsti, ringutasid, siis lasid end sügavale rippu ja paiskasid kogu kopsudesse sisse jäänud õhu hirmsa möiratusega välja.

Tunnid toimusid enamasti hariliku kooli võimlemispinkidega saalis, lisaks etüüdile (ole konn, ole vesi, ole puuhohuse takust saba) ja analüüsidele võeti põhjalikult läbi teatriajalugu koturnidest ja varjuteatrist miimide ja tsirkuseni välja. Ka kunstitunnid olid, täitsa tavalise joonistamise tunnid, ühe lokkispäise suure lõbusa kunstniku eestvedamisel, kelle nimi Zofiale enam meelde ei tule. Igat masti ajaloo aineid oli veel nii et uputab, kostüümiajalugu andis kleenuke musta rõivastatud naine, nägu kollane ja kortsus, kes kogu aeg pisut värises, nagu oleks tal faasinihe sees, ja noored lollid tudengid ei saanud aru, et see tunnike nädalas oli sellele vanale naisele hädavajalik pensionilisa. Muusikaajalugu luges heleda poisipeaga ümar teatriteadlane, sest teadlasi on igasuguseid ja kõike saab uurida väga teaduslikult, vaimusilmas kujutas Zofia ennast ette sellise punapõskse nooremteadurina, kui lava teda ei peaks kandma, siis kuskil kabinetis saaks ometi teha puhast, kultuurset tööd. Nädala sisse mahtus vähemalt viis eri masti kehaväänamistrenni, hommikuti kell kaheksa rassis trupp juba ilma halastuseta, pärast, kui tund läbi oli, panid kõik suitsud ette, õpetajaga koos.

Zofia oli elu parimas vormis, see ei sarnanenud põrmugi modellikehale, vaid oli tihke hästivormitud lihastomp, mis suutis teha igasuguseid paasid ja piruette. Olina, nende treener, märkis, et tal on ehtne baleriini keha, aga sellel alal karjääri teha on muidugi päästmatult hilja. „Kahju,” ütles õpetaja. „Kus olid teie ema silmad?”

Zofia oli varem viilinud isegi kooli kehalisest kasvatusest, ta polnud elus oma kehaga mitte midagi teinud, ja see tunne, kuidas iga kiud selles kehas tema tahtele alluma hakkas, oli juba iseenesest võimas. Keha vabastas vaimu. Paar korda nädalas oli veel pantomiimitreening, kus sikutati kõigest jõust nähtamatut köit, roniti üles nähtamatust redelist, kukuti nähtamatutesse aukudesse ja komistati nähtamatute jalgade taha. See võttis psüühika ja füüsise jõhkralt läbi.

Või hääleseade! Kui enne suutis Zofia kraaksuda vaid mõned hädised noodid, siis koolitaja käe all sai sellest mõne kuuga lauluhääle moodi asi. Ta oli ju küll lapsena vahel kodus raadio järgi laulnud, natuke, omaette, siis aga pistis ema ukse vahelt pea sisse ja ütles: „Laula vabalt. Su hääl on pinges.” Pärast seda ei tahtnud ta enam sugugi laulda. Aga oli küll nii, et tal hakkas laulmisest pea valutama, ju ta siis ikka pingutas liiga palju.

Hääleseade tundides õpetati häält maski tooma, õigesti hingama ja täishäälikuid pea sees helisema panema. See oli täiesti imeline tunne, kuidas hääl liikus sisemuses vabalt ülalt-alla, kergelt, puhtalt ja selgelt. Varsti polnud tal mingi asi kolme oktaavi ulatuses Gregoriuse koraale ja keskaegseid madrigale laulda. On tähendab asju, mida saab ja on mõtet õpetada, mis tõepoolest võivad sind täiesti teisele tasandile viia. Selle kõige eest oli Zofia neile aastatele väga tänulik.

Looming

“Tõsine inimene”, 2014

“Ilus Elviira, burleskne jutustus”, 2015

“Linnu silmad”, 2016

“Ümberjutustaja”, 2017

“Poola poisid”, 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Sir Winston Churchill

22. apr. 2020 at 6:52 e.l. (Winston Churchill)

Sir Winston Leonard Spencer-Churchill (30. november 1874 – 24. jaanuar 1965) oli Suurbritannia poliitik ja Nobeli auhinna laureaat.

Ta oli Suurbritannia peaminister 10. maist 1940 kuni 26. juulini 1945 ja 26. oktoobrist 1951 kuni 7. aprillini 1955.

Churchill kirjutas käesoleva raamatu küll pärast sõda, aga räägib see Esimese ja Teise maailmasõja vahelisest ajast Euroopas. See on eeskätt lugu sellest, kuidas kaotati rahu. Ja lugu sellest, kuidas süttis sõda, mis viis endaga kaasa võib-olla parima Euroopa, mis kunagi on olemas olnud.

/Tormihoiatus, Varrak 2019/

Katkend: Tormihoiatus, Varrak 2019, tõlkinud Henno Rajandi, lk 65 – 73.

ADOLF HITLER

1918. AASTA OKTOOBRIS, inglaste rünnaku ajal Comines`i all jäi üks saksa kapral pisargaasi toimel ajutiselt pimedaks. Sellal kui ta ühes Pommerni haiglas lebas, veeres lüüasaamise ja revolutsiooni laine üle Saksamaa. Oma noorpõlveunistustes oli silmapaistmatu Austria tolliametniku poeg lootnud suureks kunstnikuks saada. Viini kunstiakadeemia sisseastumiskatsetel läbi kukkunud, elas ta vaesust kannatades pealinnas ja hiljem Münchenis. Mõnikord maalrina, sagedamini aga juhutöölisena elatist teenides kannatas ta ainelist puudust ja haudus kibedat, ehkki varjatut vimma maailma vastu, kes ei lasknud tal edu saavutada. Need äpardused aga ei viinud teda kommunistide kilda. Mingi pahupidipööratud autunde ajel kandis ta endas hoopis ebanormaalset rassitruudust ning palavat müstilist imetlust Saksamaa ja saksa rahva vastu. Sõja puhkemisel haaras ta õhinal relva ja teenis neli aastat ühes Baieri rügemendis Läänerindel. Niisugune oli Adolt Hitleri varasem elukäik.

Kui ta 1918. aasta talvel pimedana ja abituna haiglas lamas, sulasid ta isiklikud luhtumised nähtavasti kuidagimoodi kokku tervet saksa rahvast tabanud katastroofiga. Lüüasaamise šokk, seaduse ja korra lagunemine ja prantslaste võit tekitasid selles rügemendi virgatsis hingepiinu, mis haarasid kogu ta olemuse ja äratasid temas niisuguse paljulubava piiritu hingejõu, mis võib inimsoole tähendada pääsemist või hukatust. Saksamaa langust ei saanud tema meelest seletada mingite tavaliste protsessidega. Siin pidi mängus olema määratu ja koletu vandenõu. Üksildane ja endassetõmbunud väike soldat muudkui mõtiskles ja mõtiskles katastroofi võimalike põhjuste üle, juhindudes ainult omaenda piiratud

isiklikest kogemustest. Viinis oli tal olnud kokkupuutumist äärmuslike saksa natsionalistlike rühmitustega ja seal oli ta kuulnud lugusid õudsest õõnestustegevusest, mida arendab üks võõras rass, Põhjala maailma verivaenlased ja kurnajad – juudid. Tema isamaaline raev ja kadedus edukate ja rikaste inimeste vastu sulandus üheksainsaks valdavaks vihkamistundeks.

Kui see tähelepandamatu ravialune viimaks haiglast välja kirjutati, ikka veel mundris, mille peale ta otse koolipoisilikult uhke oli, – milliseid stseene siis pidid nägema tema äsja sidemeist vabanenud silmad! Sõjalise lüüasaamise krambid on kohutavad. Kõikjal tema ümber, üldise meeleheite ja sõgeduse õhustikus kirendasid Punase Revolutsiooni ajamärgid. Mööda Müncheni tänavaid kihutasid soomusautod, puistates põgenevaid jalakäijaid üle lendlehtede või kuulirahega. Tema enda kamraadid, väljakutsuvad punased lindid vormikuue käisel, räuskasid raevukaid loosungeid kõigi nende väärtuste aadressil, mis talle siin ilmas kallid olid. Otsekui unenäos selgus kõik üheainsa valgusesähvatusega. Juudid olid Saksamaale noa selga löönud ja ta põrmu paisanud, ja koos nendega tagala spekulandid ja salasepitsejad, äraneetud bolševikud ja viimastega vandenõusse astunud rahvusvaheline juudi intelligents. Särava selgusega nägi ta oma kohustust: päästa Saksamaa sellest nuhtlusest, maksta kätte ülekohtu eest ja juhtida härrasrahvas vastu ammu ettekuulutatud saatusele.

Tema rügemendi ohvitserid, sügavasti mures oma meeste riigivastaste ja revolutsiooniliste meeleolude pärast, rõõmustasid väga, leides vähemalt ühe, kellel näis selgroogu olevat. Kapral Hitler tahtis sõjaväkke edasi jääda ja leidis rakendust “poliitharidustöötajana” ehk agendina. Selle maski all kogus ta andmeid mässuliste ja õõnestavate kavatsuste kohta. Julgeolekuteenistuse ohvitser, kelle alluvuses ta töötas, andis talle peagi korralduse osa võtta iga karva kohalike poliitiliste parteide miitingutest. Ühel 1919. aasta septembrikuu õhtul läks kapral kuhugi Müncheni õllesaali Saksa Töölispartei koosolekule, ja siin kuulis ta esimest korda kõnelejaid, kelle mõttelaad langes kokku tema enda salajaste veendumustega, mis olid siiritud juutide, spekulantide ja “novembrikurjategijate” vastu, kõigi nende vastu, kes olid Saksamaa kuristikku tõuganud. 16. septembril astus ta selle partei liikmeks, ja varsti pärast seda, täies kooskõlas oma sõjaväelise ametiga, võttis enda hoolde partei propaganda. 1920. aasta veebruaris toimus Münchenis esimene Saksa Töölispartei massimiiting, ja siin mängis Adolf Hitler ise juba juhtivat osa ning esitas partei programmi põhijooned kahekümne viie punkti kujul. Temast oli nüüd saanud poliitik. Tema isamaapäästmise kampaania oli alanud. Aprillis ta demobiliseeriti ja partei laiendamine muutus ta elu sisuks. Järgmise aasta keskpaiku oli ta juba esialgsed juhid kõrvale tõrjunud ja allutas oma kirglikkuse ja vaimujõuga kõik hüpnotiseeritud mõttekaaslased vastuvaidlematult oma isiklikule mõjule. Ta oli juba “Führer”. Osteti ära üks edutu ajaleht, “Völkischer Beobachter” ja muudeti partei häälekandjaks.

Kommunistid tundsid oma vaenlase peagi ära. Nad püüdsid Hitleri miitinguid nurja ajada ja 1921. aasta lõpupäevadel organiseeris ta oma esimesed rünnakrühmlaste salgad. Kuni selle hetkeni toimusid kõik need sündmused kohalikes Baieri ringkondades. Ent keset kõiki saksa elu hädasid ja õnnetusi noil esimestel sõjajärgsetel aastatel jäid paljud inimesed siin-seal üle kogu Reichi uut evangeeliumi kuulama. Tuline viha, mida kogu Saksamaal äratas Ruhri piirkonna okupeerimine prantslaste poolt 1923. aastal, tõi nüüd juba Rahvussotsialistliku Partei nime kanvale organisatsioonile laial rindel uusi poolehoidjaid. Marga kokkuvarisemine lõi saksa keskklassil jalad alt; meeleheites lasid paljud end uude parteisse värvata ja leidsid vihkamises, kättemaksus ja isamaalises vaimustuses oma õnnetustele leevendust.

Hitler oli algusest peale selgeks teinud, et teel võimule tuleb väevõimuga rünnata Weimari Vabariiki, mis oli sündinud lüüasaamise häbis. 1923. aasta novembris oli Führeri ümber koondunud kindlameelne rühm, kus teiste hulgas paistsid silma Göring, Hess, Rosenberg ja Röhm. Need teoinimesed leidsid, et on tulnud hetk üritada Baieri liidumaal võimuhaaramist. Kindral von Ludendorff toetas seda ettevõtet oma nime sõjaväelise prestiižiga ja marssis putšil esireas. Enne sõda oli kombeks öelda: “Saksamaal revolutsiooni ei tule, sest Saksamaal on kõik revolutsioonid rangelt keelatud.” Müncheni võimud tuletasid nüüd seda põhimõtet taas meelde. Politsei väeosad avasid tule, hoolega hoidudes tabamast kindralit, kes marssis otse politsei rivistusse ja võeti seal aupaklikult vastu. Paarkümmend meeleavaldajat sai surma. Hitler viskus maha ja pääses koos teiste juhtidega peagi sündmuskohalt põgenema. 1924. aasta aprillis mõisteti ta neljaks aastaks vangi.

Kuigi korra panid maksma Saksa võimud ja süüdlasi karistas Saksa kohus, tundus paljudele inimestele üle kogu Saksamaa, et ohvriks toodi omaenda liha ja veri ja et võimud tantsivad välismaalaste pilli järgi Saksamaa kõige ustavamate poegade kulul. Hitleri vanglakaristust kahandati neljalt aastalt kolmeteistkümnele kuule. Nendest Landsbergi kindluses veedetud kuudest aga piisas Hitlerile, et põhijoontes lõpule viia “Mein Kampf” – poliitilis-filosoofiline traktaat, mis pühendati hiljutise putši langenute mälestusele. Kui Hitler lõpuks võimule tuli, polnud ühtki teist raamatut, mis oleks väärinud hoolikamat uurimist Liitlasriikide poliitiliste ja sõjaliste juhtide poolt. Siin oli kõik olemas – Saksamaa uuestisünni programm, parteipropaganda tehnika, marksismivastase võitluse plaan, natsionaalsotsialistliku riigi mõiste ja Saksamaa seaduspärane koht maailmakorra tipus. Siin oli usu ja sõja uus Koraan: ülespuhutud, sõnaohter, vormitu, aga sõnumist tiine.

“Mei Kampfi” põhitees on lihtne: inimene on võitlev loom; seepärast on ka rahvas, võitlejate kogukond, loomu poolest võitlusüksus. Elusorganism, kes lakkab võitlemast olemasolu eest, on määratud väljasuremisele. Riik või rass, kes loobub võitlusest, on niisamuti hukkumisele määratud. Rassi võitlusvõime sõltub tema puhtusest. Siit ka vajadus vabaneda rassi rüvetusest. Juudi rass on tänu oma ülemaailmsusele vältimatult patsifistlik ja internatsionalistlik. Patsifism on rängem surmapatt, sest võitluses olemasolu eest tähendab see allaandmist. Seepärast on iga riigi esmane kohus laiad massid rahvuslikult meelestada. Arukus pole üksikisiku juures kõige olulisem; ülimaks väärtuseks on tahe ja meelekindlus. Juhiks sündinud üksikisik on rohkem väärt kui musttuhat allaheitlikku karakterit. Rassi ellujäämise ainsaks tagatiseks on toores jõud; siit ka sõjalise elukorralduse vajadus. Rass peab võitlema; rass, mis loidub, mandub ja hukkub. Kui saksa rass oleks õigel ajal ühendatud, oleks ta juba nüüd maailma isand. Uus Reich peab koondama oma rüppe kõik Euroopasse laialipillutatud saksa elemendid. Sõjas lüüasaanud rassi võib päästa, andes talle tagasi usu iseendasse. Eeskätt sõjaväele tuleb õpetada usku oma võitmatusse. Selleks, et saksa rahvust taas jalule tõsta, tuleb inimesi veenda, et vabadust on võimalik relva jõul tagasi võita. Aristokraatlik printsiip on põhimõtteliselt õige. Intellektualism on ebasoovitav. Hariduse ülimaks eesmärgiks on üles kasvatada niisugune sakslane, keda on minimaalse ajakuluga võimalik ümber õpetada sõduriks. Suurimad ajaloovapustused oleksid mõeldamatud, kui neis liikumapaneva jõuna poleks toiminud fanaatilised, hüsteerilised kired. Kodanlikud rahu ja korra ideaalid poleks suutnud midagi korda saata. Maailma liigub nüüd jälle niisuguste vapustavate sündmuste poole ja uus Saksa Riik peab hoolitsema, et rass oleks valmis viimasteks ja kõige suuremateks otsusteks, mida siin maa peal eales langetatud.

Välispoliitika võib olla moraalitu. Diplomaatia pole mõeldud mitte selleks, et lasta rahvusel kangelaslikult uppuda: ta peab hoolitsema, et rahvus elaks ja õitseks. Saksamaa kaks ainukest võimalikku liitlast on Inglismaa ja Itaalia. Ükski maa ei astu liitu araverelise patsifistliku riigiga, keda valitsevad demokraadid ja marksistid. Niikaua kui Saksamaa ise enda eest ei seisa, ei seisa tema eest ka keegi teine. Loovutatud provintse ei too tagasi härdad pöördumised Kõigekõrgema poole ega vagad lootused Rahvasteliidu abile, vaid ainult relvajõud. Saksamaa ei tohi korrata vana viga ja võidelda kõigi vaenlastega korraga. Ta peab ükshaaval välja valima kõige ohtlikumad ja ründama neid siis kõigi jõududega. Maailm ei loobu oma saksavastasusest enne, kui Saksamaa saavutab taas võrdõiguslikkuse ja leiab oma koha päikese all. Saksa välispoliitika suhtes ei tohi olla mingit sentimentaalsust. Rünnata Prantsusmaad üksnes sentimentaalsetel põhjustel oleks lollus. Saksamaa esmane vajadus on eeskätt oma territooriumi laiendamine Euroopas. Saksamaa ennesõjaaegne koloniaalpoliitika oli ekslik ja see tuleb hüljata. Oma ekspansioonipüüdlustes peab Saksamaa vaatama Venemaa ja eriti Balti riikide poole. Mingi liit Venemaaga ei tule kõne alla. Sõdida koos Venemaaga Lääne vastu oleks kuritegelik, sest sovjettide eesmärgiks on rahvusvahelise judaismi triumf.

Niisugused olid tema poliitika “graniitsambad”.

Adolf Hitleri jätkuv esiletõus rahvusliku tegelasena ja tema katkematud heitlused ei leidnud kuigivõrd tähelepanu võitjate silmis, keda parajasti rõhusid ja heidutasid omaenda mured ja parteivõitlused. Kulus kaua aega, kui natsionaalsotsialism ehk “natslik partei”, nagu seda nimetama hakati, pääses sedavõrd mõjule saksa rahva laiades massides, relvajõududes, riigiaparaadis ja töösturite hulgas, keda oli vallanud põhjendatud kommunismipelg, et seda hakati vältimatult kogu maailmas märkama kui jõudu Saksamaa poliitilises elus. Kui Hitler 1924. aasta lõpus vanglast vabastati, ütles ta, et liikumise ümberkorraldamiseks kulub tal viis aastat.

Üks Weimari konstitutsiooni demokraatlikke sätteid nõudis Reichstagi valimiste korraldamist iga nelja aasta tagant. Loodeti, et see säte tagab saksa rahva laiadele massidele täieliku ja pideva kontrolli parlamendi üle. Tegelikult ei tähendanud see midagi muud, kui et nad elasid pidevalt palavikulise poliitilise erutuse ja lakkamatu valimisvõitluse atmosfääris. Hitleri ja tema õpetuse edukäik on seega täpselt jälgitav. 1928. aastal oli tal Reichstagis ainult kaksteist kohta. 1930. aastal kogunes neid 107; 1932. aastal 230. Selleks ajaks olid Natsionaalsotsialistliku Partei agentuur ja distsipliin juba kogu Saksamaa luusse ja lihasse kasvanud ning kõikvõimalik hirmutamine, solvangud ja jõhkrused juutide kallal levisid ohjeldamatult.

Siinkohal pole tarvidust aasta-aastalt järgida seda keerulist ja kurjakuulutavat arenemist koos kõigi ta kirgede ja nurjatustega, kõigi tõusude ja langustega. Veidi aega valgustas areeni Locarno kahvatu päike. Ohtraid Ameerika laene käiku lastes tekkis taastuva jõukuse aimus. Saksamaa riigipeaks oli marssal Hindenburg, ja Stresemann oli tema välisminister. Jäädes truuks oma kaasasündinud kiindumusele vägevatesse majesteetlikesse autoriteetidesse, klammerdus saksa rahva mõõdukas hästikasvatatud enamik marssali külge kuni tema viimase hingetõmbeni. Aga leidus ka muid võimsaid jõude, mis niisamuti olid tegevad selle segadusseviidud rahva hulgas, kellele Weimari Vabariik ei suutnud mingit julgeolekutunnet anda ega rahvuslikule uhkusele või kättemaksuihale mingit rahuldust pakkuda.

Vabariikliku valitsuse ja demokraatlike institutsioonide sirmi taga, võitjate poolt pealesunnitud ja kaotuse häbist määritud vabariikliku valitsuse ja demokraatlike institutsioonide sirmi taga oli Saksamaa kõige reaalsemaks poliitiliseks jõuks ja rahvuse kõige vastupidavamaks organiks Reichswehri

Kindralstaap. See oligi jõud, mis pani ametisse ja kõrvaldas presidente ja valitsuskabinette. Marssal Hindenburgi isikus oli ta leidnud oma võimu sümboli ja oma tahte elluviija. Kuid 1930. aastal oli Hindenburg kaheksakümne kolmene. Siitpeale hakkasid ta isiksus ja vaimsed võimed pidurdamatult hääbuma. Ta muutus järjest kitsarinnalisemaks, meelevaldsemaks ja seniilsemaks. Sõja ajal oli temast tehtud monumentaalne kuju ja iga isamaalane võis näidata oma imetlust, ostes naela, mis siis sinna sisse löödi. See illustreerib kujukalt rolli, mida ta nüüd mängis – „Puust Titaan”. Juba mõnda aega oli kindralitele selge, et raugastunud marssalile tuleb rahuldav järglane leida. Uue mehe otsinguid aga segas natsionaalsotsialistliku liikumise tormiline arenemine ja kasvav jõud. Pärast 1923. aasta Müncheni putši läbikukkumist kuulutas Hitler välja Weimari Vabariigi raamides püsiva rangelt legaalse programmi. Samal ajal õhutas ta tagant ja plaanitses natsliku partei sõjaväeliste ja poolsõjaväeliste formeeringu laiendamist. Väga pisikesest algrakust välja kasvanud SA, rünnakrühmlased ehk pruunsärgid koos oma väikese distsiplinaartuumiku SS-iga aina kasvas arvuliselt ja teovõime poolest, kuni Reichswehr hakkas selle tegevust ja potensiaalset jõudu jälgima juba tõsise murega.

Rünnakrühmlaste formeeringute eesotsas seisis saksa seikleja Ernst Röhm, esialgu veel Hitleri kamraad ja lähedane sõber kõigi möödunud võitlusaastate keskel. SA staabiülem Röhm oli võimekas, läbiproovitud ja julge mees, ent isiklikust auahnusest pimestatud ja seksuaalne pervert. Raskel ja ohtlikul teel võimu juurde polnud tema pahed Hitlerile mingiks koostöötakistuseks. Nagu Brüning kurdab, olid rünnakrühmlased inkorporeerinud enamiku endistest saksa natsionalistlikest grupeeringutest, sealhulgas niisugused nagu Vabakompaniid, mis olid 1920. aastal võidelnud Baltikumis ja Poolas bolševike vastu, samuti rahvusliku veteranide organisatsiooni „Teraskiiver” (Stahlhelm).

Vaagides väga põhjalikult poliitilisi hoovusi, mis sel ajal saksa rahvast kaasa kiskusid, jõudsid Reichswehri ringkonnad õieti üsna vastumeelsele järeldusele, et natsionaalsotsialistliku liikumisega opositsiooni jäädes ei suuda nad omaette sõjalise kildkonnana ja organisatsioonina Saksamaad kontrolli all hoida. Mõlemal rühmitusel oli ühine eesmärk – Saksamaa mülkast välja upitada ja kaotuse eest kätte maksta; aga sellal kui Reichswehr esindas Keiserliku Impeeriumi korrapärast struktuuri ja võttis oma tiiva alla saksa ühiskonna feodaalsed, aristokraatlikud, maaomandusele tuginevad ja jõukad kihid, oli SA muutunud mitmeski mõttes revolutsiooniliseks liikumiseks, millele andis hoogu taltsutamatute ja kibestunud riigikukutajate või majanduslikult laostunud inimeste rahulolematus. Ja need inimesed erinesid bolševikest, keda nad küll hukka mõistsid, niisama vähe nagu põhjanaba lõunanabast.

Reichswehri meelest oleks tüli natside parteiga lüüasaanud rahvuse tükkideks rebinud. 1931. ja 1932. aastal tundus armee juhtidele, et iseenda ja kogu maa huvides tuleb neil liituda jõududega, kelle vastu nad siseküsimustes oma saksa mõtlemisviisi kogu jäikuse ja rangusega protestisid. Hitleril jälle, kuigi ta võimu tsitadelli sissemurdmiseks oli valmis ükskõik missugust taraani kasutama, seisis alati silme ees suure ja särava Saksamaa juhi roll, mida ta noorpõlveaastail nii truult oli ihalenud. Tingimused tellinguks tema ja Reichswehri vahel olid seega mõlemalt poolt täiesti loomulikult olemas. Armee juhid hakkasid tasapisi mõistma, et natsliku partei jõudu arvestades on Hitler saksa rahva juhi kohal Hindenburgi ainuvõimalik järeltulija. Hitler omalt poolt aga teadis, et Saksamaa taassünni programmi elliviimiseks on liit Reichswehri valitseva eliidiga möödapääsmatu. Kaubad tehti maha ja Saksa armee juhid hakasid Hindenburgi veenma, et tal tuleks Hitleris näha tulevast riigikantslerit. Nõustudes piirama pruunsärklaste tegevust, allutades nad kindralstaabile ja olles valmis neid hädavajaduse korral üldse laiali saatma, tagas Hitler endale Saksamaad kontrollivate jõudude toetuse, ametliku juhtpositsiooni täidesaatva võimu tipus ja Saksa Riigi võimukeskuse ilmse ümberpaiknemise. Kapral oli ära käinud pika tee.

Ent asja tegid keerulisemaks veel hoopis muud sisemised asjaolud. Kui Saksamaa sisejõudude salaluku võti oligi Kindralstaabi valduses, siis haarasid selle võtme järele mitmed käed. Nimetatud perioodil omas kaugeleulatuvat ja mõnikord ka otsustavat mõju kindral Kurt von Schleicher. Tema oli kinnise ja juhtrollile pretendeeriva sõjalise ringkonna poliitiline mentor. Kõik kildkonnad ja fraktsioonid suhtusid temasse teatava umbusuga, ent nägid temas osavat ja kasulikku poliitilist mõjujõudu, kellel oli peale Kindralstaabi käsiraamatute veel palju muud kõrvalist informatsiooni asjadest, mis sõjameestele enamasti kättesaadav ei ole. Schleicher oli juba ammugi veendunud natside liikumise tähtsuses ning selle tõkestamise ja kontrollimise vajaduses. Teisest küljest aga nägi ta selles võikas agressiivses rahvarämpsus ja selle juurde kuuluvas SA privaatarmees relva, mis Kindralstaabi kamraadide oskuslikul juhtimisel võiks taastada Saksamaa vägevuse ja vahest koguni kindlustada talle endalegi suure tuleviku. Selle mõttega astus von Schleicher 1931. aastal salaliitu natslike rünnakrühmlaste staabiülema Ernst Röhmiga. Niisiis harges korraga kaks olulist tegevusliini – Kindralstaap läks sobingule Hitleriga ja Kindralstaabi enda sees sepitses Schleicher koos Hitleri esimese asetäitja ja võimaliku rivaali Röhmiga oma isiklikku vandenõu. Schleicheri kontaktid natsliku partei revolutsioonilise tiiva ja eriti Röhmiga jätkusid seni, kuni nad mõlemad kolm aastat hiljem Hitleri käsul maha lasti. See kindlasti lihtsustas poliitilist situatsiooni ja ühtlasi ka ellujäänute olukorda.

Püsiviide Lisa kommentaar

Tan Twan Eng

5. apr. 2020 at 11:55 e.l. (Tan Twan Eng)

© Lloyd Smith

2012. aastal romaaniga „Õhtuste udude aed” Aasia tähtsaima kirjandusauhinna Man Asian Literary Prize võitnud Tan Twan Eng on sündinud 1972. aastal Malaisias. Ta õppis Londoni ülikoolis juurat ja töötas aastaid Kuala Lumpuris advokaadina, enne kui pühendus kirjandusele. Tema debüütromaan „Vihmaand” ilmus 2007. aastal. Bookeri auhinna kandidaatide lõppnimekirja jõudnud „Õhtuste udude aed” on kirjaniku teine romaan.

Katkend: Õhtuste udude aed, Varrak 2015, tlk Triin Tael. Lk 262-270.

Kuu aja pärast jätkasin Yugiris töötamist. Aritomo andis mulle vaid kergemaid töid ja hoidis raskemad ülesanded selleks ajaks, kui olen jaksu tagasi saanud. Magnus ja Emily üritasid mind Yugiris elamise suhtes ümber veenda. Ma ei teinud neist väljagi. Teadsin, et inimesed hakkavad rääkima ja et keelepeks jõuab mõne päevaga mu isani, aga sellest hetkest peale, kui ma Yugirisse kolisin, tundsin end

tema piiride taha jäävast maailmast isoleerituna. Tundsin üle kogu maa toimuvatele tapmistele vaatamata end esimest korda aastate jooksul rahulikuna. Kuid välismaailm tungis peagi sisse; olin narri peaga mõelnud, et seda ei juhtu.

Ühel hommikul, kui olime kyudo-treeninguga lõpule jõudmas, märkasin silmanurgast Ah Cheongi. Ta seisis vibusaali ees ega lausunud sõnagi, enne kui Aritomo teise noole lendu lasi ja vibu langetas.

“Värava taga on mõned inimesed, kes soovivad teid näha, härra.”

Aritomo tähelepanu püsis endist viisi matto`l; tema nooled olid keskpunktist veidi eemal. “Ma ei oota kedagi. Käsi neil minema minna.”

“Nad palusid teile edasi öelda, et nad on tulnud Tokyost. Nad on …” Ah Cheong viskas pilgu paberilipakale oma peos ja üritas seda lugeda. Arimoto läbematust tajudes andis ta paberi minu kätte.

Suutsin hädavaevu jaapani hieroglüüfe eristada. “Keisri Langenud Sõdalaste Kojutoomise Ühing,” lugesin aeglaselt.

Päike lipsas pilvedevahelisest õmblusest välja. Kauguses purskusid linnud hääletult puu otsast nagu lehed, mille tugev tuul on küljest rebinud. Aritomo vaatas vibusaalis ringi, just nagu nähes selle juures midagi, mida ta varem polnud märganud. Viirukipulk, mille ta oli meie treeningtunni tähistamiseks süüdanud, oli otsakorral. Viimne suitsuviirg rullus nüüd köidikuist priina õhku ja hajus.

“Las nad ootavad esi-engawa`l” ütles Aritomo. Majapidaja noogutas ja lahkus. Aritomo vaatas mulle otsa. “Tule kaasa.”

Riputasin vibu saali tagaosas üles ja pöördusin siis uuesti Aritomot vaatama. “Ma ei taha nende inimestega kohtuda.”

Marssisin temast mööda, kuid ta haaras mu randme ja pigistas seda kõvasti, enne kui lahti lasi. Ta läks urni juurde ja puhus õrnalt tuhakuhikule. See pudenes koost, tehes urni serva ja õhu selle ümber otsekui jahutolmuseks, ning siis pillutas mööduv tuulehoog selle valgusesse laiali.

Naine seisis kolmest mehest eraldi, kõik nad takseerisid kore-sansui aia kive ja kommenteerisid tasasel häälel.

Kui Aritomo neid hõikas, pöörasid nad ümber; mina sain vaid põgusa pilgu osaliseks. Meestel oli seljas must ülikond ja ees murtud toonides lips, välja arvatud sellel, kes oli täiesti kiilas ja hallis traditsioonilises rüüs. Naine oli viiekümnendates eluaastates ning tal oli seljas hästiistuv smaragdroheline pluus ja beež seelik. Pärlid tema kaelas olid sama haprad kui hommikukaste helmed ämblikuvõrgul.

Esimene mees pani portfelli maha, astus ette ja kummardas. „Mina olen Sekigawa Hisato,” ütles ta jaapani keeles. „Me oleks pidanud oma külaskäigust ette teatama, kuid oleme tänulikud, et nõustusite meid vastu võtma.” Ta oli

viiekümnendates eluaastates, kitsaste õlgadega mees, kellele enesekindel grupi liidrina käitumine andis kogukust juurde. Kahtlustasin, et ta on selle positsiooniga harjunud. Teised kummardasid, kui Sekigawa neid ükshaaval tutvustas. Paljaks aetud peaga mees oli Matsumoto Ken. Naine, proua Maruki Yoko, naeratas mulle. Viimane mees, Ishiro Juro, ainult noogutas ükskõikselt.

„Keisri Langenud Sõdalaste Ühing moodustati neli aastat tagasi,” seletas Sekigawa, kui nad ümber madala laua tatamimattidele istusid. Tundsin jalgu seiza-asendisse käänates, kuidas tema pilk minul peatus. „Oleme reisinud kõikidesse kohtadesse, kus meie sõdurid võitlesid ja surid.”

Ah Cheong tuli teekandikuga verandale. Kui Aritomo oli tee kõigile välja valanud, nuhutas Sekigawa oma tassi ja kergitas kulme. „”Üksildase puu hõng”?”

„Jah,” ütles Aritomo.

„Imetore! Oivaline!” Sekigawa võttis lonksu ja hoidis seda enne neelamist hetke suus. „Jõin seda viimati enne sõda. Kust te selle saite?”

„Võtsin siia kolides mõned karbitäied kaasa, aga nüüd on see peaaegu otsas. Pean varsti juurde tellima.”

„Seda ei saa enam hankida,” ütles Sekigawa.

„Miks mitte?”

„See istandus – teepõllud, ladu – kõik hävis sõjas.”

„Ma … Ma polnud sellest kuulnudki …” Aritomo tundus ühtäkki nõutu.

„Hai, see on väga kurb.” Sekigawa vangutas pead. „Omanik ja kogu tema pere tapeti. Väga kurb.”

Proua Maruki kohendas asendit ja ütles: „Oleme siin selleks, et leida …” Ta vakatas ja heitis mulle ebakindla pilgu.

Aritomo kogus end. „Yun Ling räägib nihon-go`t päris hästi.”

Proua Maruki noogutas. „Olene siin selleks, et leida oma sõdurite luud ja need korraliku matuse jaoks koju viia.”

„Nad leiavad puhkepaiga Yasukanis koos kõigi meie Vaikse ookeani sõjas surnud sõdurite hingedega,” lisas Matsumoto.

„Kota Bahru rannad ja Slim Riveri ümbruskond,” vastas Aritomo pärast hetkelist järelemõtlemist. „Seal käis Briti ja Jaapani vädege vahel kõige ägedam sõdimine.”

„Seal oleme juba käinud,” vastas proua Maruki. „Slim Riveris tapeti mu vend.” Ta jäi lootusrikkalt ootele. Aritomo ei lausunud midagi ja mina ka mitte. Miski selles inimrühmas tegi mind rahutuks. Heitsin Aritomole silmanurgast pilgu, kuid tema näost polnud midagi võimalik välja lugeda.

„Kuidas te Briti sõdurite luid Jaapani omadest eristate?” küsisisn. „Kahtlen, kas Briti sõdurite omaksed kiidaksid ikka heaks, et nende luud paganate pühapaika viiakse.”

Proua Maruki pea nõksatas tagasi, justnagu oleksin talle näkku sülitanud. Tema põsed hakkasid punetama.

Sekigawa libistas end elukogenud rahusobitaja lepitava häälega vahele. „See akt on sümboolne,” ütles ta. „Võtame igast paigast ainult luutükke.” Ta näpsas pöidla ja nimetissõrme vahele veidi õhku. „Väga väikseid tükke.”

„Omaksed on alati tänulikud, et pojast, vennast või isast saab mingeid jäänuseid koju tuua,” ütles proua Maruki.

„Yugiris surnuid sõdureid pole,” ütles Aritomo.

„Muidugi, muidugi. Me teame seda,” vastas Sekigawa. „Me lootsime, et oskate võib-olla öelda mõnd teist paika, millest te ehk kuulnud olete, paika, mille kohta me pole suutnud mitte mingit informatsiooni leida.”

„Me oleme käinud kõigil tuntud lahinguväljadel,” ütles proua Maruki. „Tahame külastada tundmatuid, unustatuid. Ka tsiviilelanike kinnipidamiskeskusi.”

„Tsiviilelanike kinnipidamiskeskusi?” küsisin. „Te mõtlete orjatöölaagreid. Neid leiate te oma sõjaväe ülestähendustest kindlasti.”

„Sõjavägi hävitas kõik oma … tarbetud dokumendid, kui sai selgeks, et me sõda ei võida,” avas kogu selle aja vaikinud Ishiro Juro suu.

„Noh, järsku ma saan teid aidata,” ütlesin. „Ma näitan teile, kus kempeitai oma vange piinas. Need hooned Tanah Ratas valitsuse suvila ümber on tänase päevani tühjad. Kohalikud räägivad, et mõnel ööl kuulevad nad ohvrite karjeid.” Tungisin aina edasi nagu parang`iga läbi alusmetsa teed raiuv džungli-teejuht.

„Külaelanikud räägivad massihauast kusagil Blue Valleys siit mõne kilomeetri kaugusel. Teie sõdurid viisid sajad hiina skvotterid sinna ja torkasid täägiga surnuks. Võin hea meelega teie jaoks selles asjas järelepärimisi teha. Õigupoolest leian ma kogu Malaiast ja Singapurist teie jaoks ilmselt viiskümmend, sada, võib-olla isegi kakssada sellist kohta.”

„Selliseid … kahetsusväärseid … vahejuhtumeid meie organisatsiooni eesmärk ei hõlma,” ütles proua Maruki.

Pöördusin Matsumoto poole ja osutasin tema rüüle. „Te olete shinto preester, eks?”

Ta langetas pea. „Andsin vandetõotuse aasta pärast kapituleerumist. Mul pole nendes kohtades õnnistustseremoonia läbiviimise suhtes mingeid sisemisi kõhklusi. Vahel ongi see kõik, mida me teha saame – aidata surnute hingedel veidigi rahu leida, olgu nad jaapanlased või britid, hiinlased või malaialased või indialased.”

„Nad on surnud, Matsumoto-san,” ütlesin. „Te peaksite aitama hoopis elavaid – neid, kelle kallal teie kaasmaalased jõhkrutsesid, neid, kellele teie valitsus keeldus hüvitist maksmast.”

„Teid see ei puuduta,” ütles Ishiro.

„Yun Ling on mu õpipoiss,” ütles Aritomo, enne kui vastata jõudsin. „Kohelge teda viisakalt.”

“Teie õpipoiss?” küsis Ishiro. „Naisterahvas? Hiinlanna? Kas Keiserlike Aedade Büroo lubab seda?”

„Bürool pole juba aastaid minu üle mingit võimu, Ishiro-san,” vastas Aritomo.

„Aa, büroo …” segas Sekigawa vahele, „ … see meenutab mulle veel üht põhjust, miks me teiega kohtuma tulime, Nakamura-sensei.” Ta võttis portfellist kreemika ümbriku. „Meil paluti see teile edasi anda.” Ta hoidis ümbrikku kahe käega ja kohtles seda hingetahvlile osaks saava aupaklikkusega. Ümbriku keskel oli kullaga kohrutatud krüsanteemiõiega vapp. Aritomo võttis ümbriku kahe käega vastu ja asetas lauale. Sekigawa heitis sellele pilgu ja vaatas siis uuesti Aritomole otsa. „Meil on kohus teie vastus ära oodata.”

Aritomo istus täiesti liikumatult. Vaatasime kõik tema poole. Keegi ei öelnud midagi, keegi ei liigutanud. Viimaks võttis ta ümbriku jälle kätte ja murdis pöidlaküünega pitseri. Ta võttis välja paberilehe, voltis lahti ja hakkas lugema. Paber oli nii õhuke, et selle peale veetud mustad pintslitõmbed näisid vastu päikest tõstetud puulehe soontena. Lõpuks murdis ta dokumendi uuesti kokku ja vajutas pöidlaga iga murdejoone kõvasti üle. Ta pistis kirja ümbrikusse ja pani hoolikalt lauale.

„Nagu me aru saame, määratakse teid uuesti oma endisele kohale palees ja otsus jõustub viivitamatult,” ütles Sekigawa. „Võtke palun vastu meie õnnitlused.”

„Minu töö Yugiris ei ole lõppenud.”

„Kuid selles kirjas on ometi sõnaselgelt kinnitatud, et büroo on teie ja Tominaga Noburu vahel aset leidnu teile andestanud,” ütles Sekigawa.

Selle nime kõla raputas mind. Olin tänulik, et jaapanlased vaatasid Aritomot ja mitte mind.

„Olete kuulnud, mis Tominaga-saniga juhtus?” katkestas Ishiro vaikuse.

„Ma pole end Jaapani sündmustega kursis hoidnud,” vastas Aritomo.

„Ta teenis sõjas. Pärast seda, kui keiser kapituleerumisest teatas, naasis ta oma vanaisa koju,” ütles Ishiro. „Teenijad teatasid, et paari päeva pärast läks ta oma aias tenniseväljakule ja pani toime seppuku.”

Tominaga surmast teadasaamine vapustas mind; ta oli olnud mu viimane side laagriga, ainus inimene peale minu, keda teadsin olevat seal olnud ja kes minu kahtluse kohaselt pidi endiselt elus olema. Ja nüüd oli ka tema läinud.

„Jättis ta endast maha kirja?” avas Aritomo viimaks jälle suu ning tema hääle õõnes kõla oli ainus, mis andis aimu, et Ishiro sõnad olid talle mõju avaldanud.

„Midagi sellist ei leitud,” ütles Ishiro. „Teenijad ütlesid, et päev enne seda, kui Tominaga-san end tappis, põletas ta ära kõik oma paberid – dokumendid, märkmeraamatud, päevikud. Kõik.”

„Järsku ta kartis, et ameeriklased annavad ta kohtu alla,” ütles Aritomo.

„Tema nime ei mainitud ühelgi istungil,” ütles Sekigawa, „seda ei teinud mitte ükski tunnistaja ega ükski meie inimene, kellele oli süüdistus esitatud. Olen kindel, et Tominaga-san nagu nii paljud meie seast lihtsalt ei suutnud pealt vaadata, kuidas võõramaalased meie maa okupeerivad.”

Kui ma preester Matsumotot takseerisin, imbus minust aeglaselt läbi tuttav, pooleldi unustatud hirm; oleksin pidanud endise kempeitai ohvitseri ära tundma selsamal hetkel, mis ma teda nägin, kuid ta oli õppinud end hästi maskeerima. „Ja kuidas on lugu teiega, Matsumoto-san? Kas mõnel sõjakuritegude istungil teie nime ka kunagi mainiti?”

Shinto preester ei pööranud pilku ära, kuid tema kaaslased tõmbusid ettevaatliku, valvsa vaikimise saatel vastu seljatuge. „Oleksin pidanud varem taipama, et me kõneleme keisri endise külalisega,” ütles Matsumoto.

„Endise? Me jääme alati teie keisri külalisteks.”

Sekigawa püüdis rõhuvat õhkkonda kergendada. „Ah! Kuu aja pärast saab Ameerika okupatsioon läbi. Me saame jälle vabaks. Seitse aastat ameeriklaste võimu all. See aeg tundub palju pikem!”

„kui soovite, me pikendame siinviibimist paari päeva võrra, et anda teile rohkem aega vastuse kaalumiseks,” ütles Ishiro.

„Selleks puudub vajadus.” Aritomo tõusis nõtke liigutusega, mis ei jätnud vaidlemiseks ruumi. Teised kolm vaatasid Sekigawa poole. Too noogutas ning kõik tõusid ühekorraga püsti, Matsumoto proua Marukit jalule aidates.

„Oleme teie aiast nii palju kuulnud,” ütles Sekigawa. „Kas tohime seda näha?”

„Oi, ja vesiratast ka,” lisas proua Maruki. „Sellise kingituse saamine keisrilt oli kindlasti suur au.”

„Mul on selles lõigus mõningad uuendused käsil,” ütles Aritomo parasjagu kahetseval toonil, nii et see vale oleks ka mind äärepealt veennud. „Võib-olla teine kord, kui seal kogu töö on lõpule viidud.”

„Te peate meile teatama, kui on võimalik külla tulla,” ütles Sekigawa.

„Tulge tagasi, kui erakorraline seisukord läbi on. Siis on teil ohutum oma otsinguid jätkata,” ütles Aritomo. „Maapiirkonnad pole praegusel hetkel ohutud.”

„Meil on tõesti võimudega probleeme olnud,” nõustus Ishiro. „Nad keelasid meil päris mitut kohta külastada.”

„Kui kauaks erakorraline seisukord kestma jääb?” küsis proua Maruki. Ta oli, nagu taipasin, seda sorti naine, kes ei nõustu lahkuma, enne kui on midagi kätte saanud, ükskõik kui tähtsusetu see ka poleks.

„Ma arvan, et aastateks,” vastas Aritomo. „Pikkadeks-pikkadeks aastateks.”

Ümbrik lebas ikka veel laual, krüsanteemivapp küütlemas nagu päikese lopergune peegelpilt Usugumo tiigi pinnal. Aritomo valas endale tassitäie teed ja sirutas kannu minu poole. Raputasin pead.

„On see tõsi, et sul palutakse koju minna?” Võimalus, et ta seda teeb, pani mind muretsema.

Aritomo asetas teekannu söepannile. „Kuuldavasti on meist nüüd puudus – nooremad aednikud on sõjas tapetud või haavata saanud ja vanemad ei tule enam tööga toime.” Ta keerutas teed paar korda tassis ja kõõritas selle sisse. Murdsin pead, kas ta mõtleb teeistandusele, kus tema naine oli üles kasvanud. „Ma olen Jaapanist nii palju aastaid eemal olnud,” ütles ta. „Nii palju aastaid.”

„Miks sa pole koju sõitnud? Kasvõi külla?”

„Seni mitte, kui see ameeriklaste okupatsiooni all on. Kõik need võõrad sõdurid meie linnades, ma ei suuda seda mõtet taluda.”

„Kas siis, kui võõrad sõdurid Malaia okupeerisid, polnud siin sinu jaoks liiga väljakannatamatu elada?”

„Mine tagasi Kuala Lumpurisse oma vana elu juurde,” nähvas Aritomo. „Kui sa sellist viha endaga kaasas kannad, ei saa sinust kunagi lugupeetud aednikku.”

Mõnda aega ei lausunud me teineteisele sõnagi. „Te olite Tominagaga sõbrad, jah?” küsisin. „Mis teie vahel juhtus?”

„Üleval mägedes on üks tempel. Ma tahan paluda, et nunnad Tominaga eest palvetaksid. Kas tuled minuga kaasa? Ütle töölistele, et nad võivad homme puhkepäeva võtta.”

Pilvedes kõmises kõu. Mu mõtted ringlesid Jaapani külalistega peetud vestluse ümber. Nende viibimisel Malaias on veel mingi põhjus, mõtlesin ma, miski, millest Aritomo on mu kahtlustuse kohaselt teadlik, kuid mida ta mulle ei paljasta.

Tõmmanud parema varruka käega üles, võttis Aritomo teekannu ning valas oma tassi peaaegu ääreni täis. Ta pani teekannu käest täpipealt samasse kohta, kust oli selle tõstnud, ning keeras end põlvili ümber oma telje, et jääda näoga itta mägede poole. Sellesse asendisse jäi ta minu meelest pikaks ajaks. Siis, nagu lill, kes vajub maad puudutama, lähendas ta lauba põrandale. Ajanud hetke pärast keha sirgu, võttis ta tassi kahe käe vahele ja puudutas sellega oma laupa.

Jätsin Aritomo veel viimast korda hüvasti ütlema mehele, keda ta oli kunagi tundnud, mehele, kes oli oma rännakul juba mägedest möödunud ning teisele poole udusid ja pilvi matkanud

Püsiviide 1 kommentaar

Uwe Laub

24. märts 2020 at 12:47 p.l. (Uwe Laub) ()

Marien Laub – Fine Art Photography

Tormidele ja orkaanidele keskendunud teaduspõnevike autor Uwe Laub (1971) sündis Rumeenias ning kasvas üles Saksamaal. Enne kirjutama asumist töötas ta börsimaaklerina ning seejärel farmaatsiatööstuses, alates 2010. aastast tegutseb eraettevõtjana. Põnevikke kirjutama hakkas Uwe Laub alles 30ndate eluaastate keskel.

Tema debüütromaani „Blow out“ (2013) saatis üllatav edu. Eesti keeles ilmus 2019. a. sügisel Laubi teine teaduspõnevik „Torm („Sturm“, 2018), väljaandjaks Ühinenud Ajakirjad, tõlkija Piret Pääsuke.

Kliimast räägitakse palju, seda teeb oma romaanis ka Uwe Laub. Romaan algab seletamatute ilmanähtuste kirjeldamisega: Berliini olümpiastaadionit tabab tornaado, Hannoveri linna võimas rahetorm, Siberis sulab tohutu temperatuuri tõusu tõttu igikelts jne. On inimohvreid, tekib paanika. Laub läheneb kliimaküsimustele ühest kindlast aspektist – ta kõneleb ilma juhtimisest, ilmaga manipuleerimisest, võtab vaatluse alla teema, millest palju ei kõnelda. Romaani tarbeks tegi Laub mitu aastat vajalikku eeltööd ning nii saabki lugeja põneva sündmustiku taustal teemast ajaloolise ülevaate ja info hetkeseisust.

Lugu on kirja pandud põneviku žanrireegleid järgides. Autor viib lugeja võimalikku tulevikku, näidates, kuidas ilmaga manipuleerimist võib kasutada relvana. Olles ajakirjanduse veergudelt lugenud, et Donald Trump soovitas orkaane likvideerida tuumapommiga, võib öelda, et autor on kirjutanud raamatu aktuaalsel teemal ning tegelik elu on sama värvikas kui kirjaniku fantaasia. Raamatu suurim väärtus on aga ennekõike tema hariv ja teaduslik tasand.

Katkend: Torm, Ühinenud Ajakirjad 2019, tlk Piret Pääsuke, lk 180 – 190.

Kui Laura jõudis Leinemanni kabinetist tagasi koosolekuruumi, nägi ta Danieli näoilmest sedamaid, et too oli midagi avastanud. Tõmmanud ukse enda järel kinni, oli ta kahe kiire sammuga sedamaid mehe kõrval.

“Mida Leinemann tahtis?” küsis Daniel.

“Teada, kuidas mul Hardenbergi kuluhüvitiste kontrollimine edeneb.”

“Mida sa talle ütlesid?”

“Tõtt. Et seni pole ma avastanud midagi silmatorkavat. Ja ma oletan, et ei leia ka edaspidi.” Ta vaatas ringi Leifi poole. “Aga teie?”

“Täistabamus,” kuulutas Leif.

“Xian Wang-Mei?”

Leif noogutas ja küsis: “Kust sa õigupoolest selle nime said?”

“Hardenbergilt.”

“Ahah. Vaata siia.” Ta pööras sülearvuti Laura poole.

Ekraanil säras punnpõskse hiinlase portree. Mehel olid lühikeseks pügatud mustad juuksed ja peene nikkelraamiga prillid, läbi nende võis ta pilusilmi pigem aimata kui näha. Ta vaatas tõsise näoga kaamerasse. Tema lihavad huuled meenutasid Laurale karpkala, paksu kaela ümber ulatus särgikrae vaevalt kinni.

“See ta ongi või?” küsis Laura.

Daniel astus tema kõrvale. “Jah. Wang-Mei on kommunistliku partei üks mõjukamaid funktsionääre. Ta ei kuulu just kõige tähtsamate ninade hulka, kuid ta nimi ilmub ikka ja jälle partei otsuste alla. Internetist leidus tema kohta vähe, aga …” Ta patsutas Leifile õlale. “… see-eest on meil siin ju oma ekspert.”

Leif tõi kuuldavale midagi nurrumise laadset ja kallas endale koolat.

“Kõige parem aga tuleb veel,” jätkas Daniel. “Wang-Mei on ühel õige huvitaval ametipostil, millele partei on ta kolmeks aastaks pannud.” Ta vaatas Laurale võidurõõmsalt otsa. “Ta on Hiina riikliku ilmamõjutamisameti direktor.”

Laura põrnitses paksu mehe nägu, too ei meenutanud niivõrd poliitikut kui hoopis talupoega, kes on riisipõllult ära toodud ja ülikonda topitud. Teiselt poolt oli Laura Hardenbergi juures õppinud, et asiaate ei tohi kunagi välimuse põhjal hinnata – kui jätta kõrvale see, et Wang-Mei oli riisikasvatajaks liiga rasvunud.

Laura pöördus Danieli poole: “Mind huvitaks, kas on olemas mingi seos Wang-Mei kui selle ameti direktori ja Chenlongi diili vahel?”

“Tõsiselt räägid või?” Leif vahtis teda, justkui oleks ta Kuu pealt kukkunud. “Juba mitu kuud ekstreemsed ilmastikunähtused üha sagenevad ja tänu sinu endisele bossile on meil nüüd otsene viide Hiina ametkonnale, mis tõendatavalt sooritab rohkem ilmamodifikatsioone kui kõik maailma riigid kokku. Milliseid tõendeid sa veel vajad?”

“Hardenberg mainis Wang-Meid ainult seoses Chenlongiga. Fakti, et mees on ilmamõjutamisameti direktor, Hardenberg ei nimetanud. Äkki sellepärast, et see ei mängi mingit rolli?”

“Äkki sellepärast, et Hardenbergil polnud sellest aimugi?”

“See, et poliitikud on seotud ettevõtetega, pole ebatavaline,” seletas Laura, „olgugi et nad seda vaid harva avalikult tunnistavad. Võimalik, et Wang-Mei tegutses antud juhul eraisikuna.”

„Ära tee ennast naeruväärseks,” põrutas Leif. „Mitte keegi säärasel positsioonil ei tegutse eraisikuna. Eriti veel Hiinas. Ma ütlen sulle, Chenlong on plaanitud terrorirünnaku taga. Võimalik, et isegi kõrgetasemelise poliitilise toetusega.”

„Ma olen skeptiline,” jätkas Laura jonnakalt ja pani käed rinnale risti. „Kas te taipate, mida see tähendaks?”

„Ameeriklased selle üle just ei rõõmustaks,” pakkus Daniel.

Laura pahvatas kibedasti naerma. „Juhul, kui Hiina poliitikuid seostatakse rünnakuga Ühendriikidele, siis võib puhkeda sõda.”

„Arvatavasti,” lausus Daniel mõtlikult.

„Just sellepärast ei suuda ma ette kujutada, et selle taga võiks olla partei.” Laura osutas Wang-Mei portreele. „Selle taga toimub midagi, millest me ei tea.”

Viivuks vajus igaüks oma mõtetesse. Korraga haaras Leif sülearvuti oma kätte ja läks istus sellega teisele poole lauda.

„Mida sa teed?” küsis Daniel.

„Pole sinu asi,” vastas teine ekraanilt pilku tõstmata.

„Sa ei hakka blogima, mis tõdemuseni me Wang-Meist jõudsime. On selge?”

Leif ei öelnud midagi.

„Ma tunnen sind, Leif. Jäta see.”

„Sina pole mingi ütleja, mida ma peaksin tegema ja mida mitte.”

„Kas tahad riskida sellega, et sind tabatakse?” küsis Daniel silmanähtavalt ärritatuna. „Kas sa arvad, et need inimesed ei jälgi veebi väga hoolikalt? Liiga palju on juhtunud, et nad võiks veebirahvast veel ignoreerida. Oled sa Dobby unustanud? Mees, nad peavad sind silmas. Sa ei blogi sellest ühtki sõna, said aru?”

„Persse,” kirus Leif ja virutas arvuti vihaselt kinni. Ta avas avatud koolapudeli ja jõi selle ühe hooga tühjaks.

Daniel pöördus ja läks akna juurde. Vaikides vaatas ta välja.

„Kes on Dobby?” küsis Laura.

Leif lõi tüdinult käega.

„Kust te üldse kogu selle info olete saanud?” Laura astus akna alla Danieli juurde. „Sellelt kontaktisikult? Sellelt tumeveebitüübilt?”

Mehed vahetasid omavahel pilgu. Siis ütles Leif: „Selles ongi probleem. Rousseau on kadunud.”

„Kadunud?”

„Ta ei anna enam endast märku.”

„Miks?”

„Kust peaksin mina seda teadma?” nähvas Leif. „Võib-olla on ta külmaks tehtud?”

„Külmaks tehtud?” Laurale kangastus jälle Hardenbergi surnukeha. Mehe pärani silmad, mis liikumatult enda ette põrnitsesid.

„Jah. Ma ei imesta varsti enam millegi üle.” Leif torkas arvuti kaenla alla, haaras toitmejuhtme pihku ja liikus ukse poole. „Ma lähen kusele.”

„Milleks sulle selle juures arvuti?” uuris Daniel kahtlustavalt.

„Senikaua kui too siin on,” osutas ta Laurale, „ei jäta ma oma lapsukset valveta.” Leif tõmbas ukse lahti ja astus koridori. Järgnes lühike mõttevahetus valvuriga, kes lõpuks temaga koos tualetti läks.

„Idioot,” pomises Laura.

Daniel ohkas. „Diplomaatia pole tal just tugev külg. Aga ilma temata oleks mind välja visatud.”

„Eks sa ise tea,” vastas Laura hajameelselt. „Mis sa arvad, kas keegi on selle Rousseau… ” Ta viivitas. „… ära tapnud?”

Daniel kehitas õlgu. „Ma pigem arvan, et Leif mõtles sellega, et Rousseaul pole enam tumeveebile ligipääsu. Kes iganes see Rousseau on – ilmselt ei saa me seda kunagi teada.”

„Juhul kui keegi on tõesti ta kõrvaldanud, siis on vähemalt kellelegi tema identiteet teada.” Laura vaatas ukse poole. „Valvur on läinud. Kuidas oleks, kui läheks sirutaks veidi jalgu?”

„Miks ka mitte,” vastas Daniel ja naeratas põgusalt. „Veidi liikumist ei teeks paha.”

Sihitult jalutasid nad mööda tühje koridore, mahajäetud seisukorras jättis hoone päris troostitu mulje. Nad astusid sisse sööklasse, mille roostevabast terasest lett kumas avariivalgustuse tuhmis valguses hõbedaselt, ja jõudsid lõpuks pikka peakoridori, mis ühendas administratsioonitiiba tootmishallidega. Nad olid saanud teha vaid mõne sammu, kui koridori teises otsas ilmus nurga tagant üks mees. Ta märkas Laurat ja jäi seisma. Mehe heledad lokkis juuksed olid tal sassis silme ees juskui mõnel California surfaril, kes just rannast tuleb. Näojooned olid teravad. Paks talvejope paistis katvat lihaselist keha.

Laura oli täiesti veendunud, et pole sellist meest enne Andras näinud. Ta tundis vaistlikult, et see mees ei kuulu siia. Juba tema välimus tekitas hitmu. Tahtmatult jäi ka Laura seisma.

„Mis lahti?” küsis Daniel hämmeldunult.

„Ma ei tea,” Laura põrnitses meest koridori teises otsas. Too hakkas edasi liikuma, ilma et oleks pilku ära pööranud. Ta kõnnak oli kummaliselt vetruv.

Danieli kulmud tõmbusid kokku: „Kes see on?”

„Pole aimugi.”

Mees lähenes. Vasaku käega tiris ta nüüd oma jope tõmblukku allapoole, samal ajal libises parem käsi põue. Laura tundis, kuidas tal kananahk käsivartele tekkis. Kui mees käe põuest välja tõmbas, klammerdusid ta sõrmed ümber püstolipära.

Laura silmad läksid pärani.

Ilma samme aeglustamata otsis mees nüüd jopetaskust summuti ja keeras selle oskuslike liigutustega relva külge.

„Mida põrgut …?” pahvatas Daniel. Siis juhtus kõik korraga.

Umbes koridori keskpaigas paiskus lahti meestetualeti uks ja Leif astus välja. Ta näol oli kahvatu ilme. Ta hõõrus käsi vastu teksaseid kuivaks, märkas siis Danieli ja Laurat ja muigas. Sekundi murdosa jooksul valdas Laurat tunne, et miski selles vaatepildis ei klapi, kuid silmates meest, kes astus tema poole, et tuleb põgeneda.

„Hoia alt!” möirgas Daniel ja osutas mehele Leifi selja taga. Kuid oli juba hilja.

Mees jõudis Leifini. Sujuva liigutusega pistis ta püstoli tagasi jope alla. Leif näis lõpuks taipavat, et keegi on ta taga. Ta pööras ringi.

Mõlema käega haaras mees Leifi peast ja keeras selle jõhkralt kõrvale. Kohutav ragin, mis Laurani kostis, võis tulla üksnes Leifi murduvatest kaelalülidest. Otsekui raiutud puu langes ta prantsatusega maha. Ta välja väänatud pea jäi näoga lamama nende poole, surnud silmad põrnitsemas ei kuhugi.

Laura tahtis karjuda, kuid ta hääl ütles üles.

Leifi tapja haaras uuesti relva pihku.

Daniel vahtis otsekui halvatult surnud sõpra. Laura kahmas ta õlevarrest kinni ja rebis endaga kaasa. „Jookse!”

Ja nad jooksid.

Paari kiire sammuga jõudsid nad koridoriharuni, kust olid enne tulnud, ja tormasid ümber nurga. Selja taga pritsis seinast betooni. Laura tõmbus kössi. Ta polnud laske isegi mitte kuulnud.

Koridori järgmine hargnemiskoht oli umbes kahekümne meetri kaugusel. Laura süda tagus valulikult. „Kiiremini!”

Nad pöörasid teise koridori, seejärel ruttasid treppidest alla esimesele korrusele. Üllatunult tõdes Laura, et Leifi tapja polnud ilmselt eriti kärmete jalgadega. Paistis, et nad olid ta maha raputanud. Esialgu.

Nad jooksid fuajeesse, möödudes istenurgast, kus olid veel mõne tunni eest istunud ja blizzard`ist rääkinud. Ei lähedal ega kaugel polnud fuajees kedagi näha. Laura läks vastuvõtulaua taha ja heitis pilgu sealsele telefonile. Ükski lambike ei põlenud ega vilkunud. Ta tõstis toru kõrva äärde. Ei midagi. „Ühendust pole.”

„Pagana pihta. Seda tegi kas torm või too tüüp.”

„Kes ta on?” küsis Laura.

„Pole aimugi. Selle üle murrame pead hiljem. Praegu tuleb meil kõigepealt siit kaduda.”

„Õue ei saa me minna.” Laura mõtles palavikuliselt. „Lähme tootmishalli. Kes seda ei tunne, ei saa sealt kohe ülevaadet.”

„Nõus.”

Laura kiirustas trepikoja poole ja haaras ta käest kinni. „See tüüp on seal üleval.”

Laura tõmbas käe lahti. „Sama hästi võib ta ka juba ammu kuskil siin alla olla. Me peame riskima.”

Valvsalt ringi vaadates läksid nad ettevaatlikult tagasi teisele korrusele. Laura juhatas teed. Ühte koridoriharusse pöörates seisatas ta äkitselt. Mõni meeter temast

eemal, keset koridori, lamas põrandal Leifi elutu keha. Laura neelatas. Tee tootmishalli läks laibast mööda.

Kui nad temani jõudsid, põlvitas Daniel surnud sõbra kõrvale ja sulges ta silmad. „Jumalaga, mu sõge semu.”

Laura vaatas Leifi käsi, mida too oli veel mõne minuti eest tualetist tulles teksaste külge kuivatanud. Äkitselt taipas ta, mis oli teda selles vaatepildis eksitanud.

„Ma tulen kohe tagasi,” ütles ta ja jooksis meeste tualetti.

„Hull oled või? Mida sa sealt otsid? Me peame edasi minema!”

„Ainult üks sekund.” Ta tormas tualetti ja vaatas ringi. Tagapool, kaarja ukseaugu taga oli seina ääres pissuaarid, nende vastas kabiinid. Otse Laura ees rippus peegel, millest vahtis talle vastu sügavalt segaduses naine, kellel polnud enam midagi ühist rõõmsa noore emaga, kes veel nädalavahetusel oli ülevas tujus istunud purskkaevu serval ja oodanud pidurongkäigu algust. Peegli all asus kraanikausi ja seebianumaga kapp. Selle kohal kaks elektripistikut. Ühte nendest oli torgatud must adapter. Juhe selle küljest kadus alla kappi, mille uks oli veidi praokil. Laura kükitas ja avas kapi.

„Mida paganat sa siin teed?” hüüdis Daniel ukselävelt. „Too tüüp võib iga hetk välja ilmuda. Me peame jalga laskma.”

Laura tõmbas Leifi sülearvuti välja. „Kui sa keelasid Leifil võrku minna, siis kadus ta peagi tualetti. Mina ei mõelnud selle juures midagi, et ta arvuti kaasa võttis. Ta ei lasknud seda ju nagunii kunagi silmist. Siis aga tuli ta tualetist tühjade kätega välja, järelikult pidi arvuti siin olema.”

„Miks ta selle siia jättis?” arutles Daniel laupa kibrutades. „See pole üldse tema moodi.”

Laura tõmbas adapteri pistikust välja. „Ta pidi akut laadima.”

„Leif poleks iial oma arvutit järelevalveta jätnud.”

„Pole aimugi, miks ta seda nüüd tegi… ”

„Ükspuha.” Daniel vaatas närvitsedes ringi. „Aga me peame minema! Oleme liiga palju aega raisanud.”

„Ei ole. Ilma siin arvutis olevate andmeteta ei hakka keegi meid uskuma.”

„Tõsi.” Daniel noogutas. „Hästi tehtud.”

Nad jooksid nüüd mööda seda koridori, kust Leifi tapja oli tulnud. Ühe kõrvalruumi, kus hoidsid oma koristusvahendeid puhastusteenistuse töötajad, uks oli paokil. Laura pilk langes kingapaarile, milles olid jalad. Ta rebis ukse lahti. Nurgas istus vastu seina vajunult suletud silmadega valvur, otsekui käest pandud prügikott. Ta särk ja jakk olid rinna pealt verest läbi imbunud. Laura huuled hakkasid värisema.

„Tule juba!” kiirustas Daniel.

Nad jooksid edasi ja keerasid veel kaks korda ära, kuni jõudsid lõpuks turvaukseni, mille kaudu sai tootmishalli. Läbi aknaruudu ukses oli nõrgalt valgustatud hallis näha suurte masinate ja aparaatide kontuure. Laura tõstis töötõendi elektroonilise luku ette. Ukselukk avanes klõpsatusega.

Hall haises nafta ja määrdeõli järele ning seal oli tuntavalt külm. Kõik masinad olid seisma pandud, polnud kosta vähimatki müra. Nendel vähestel kordadel, kui Laura varem siin oli käinud, oli ta alati pidanud kõrvaklappe kasutama. Uks nende taga vajus tagasi lukku. Laura hingas sügavalt sisse-välja. Sellest kerkis suu ette aurupilv.

„Ma helistan politseisse.” Ta võttis mobiili välja. „Neetud. Levi pole.”

Daniel vaatas ringi. „Mis siis nüüd?”

„See uks peatab ta.”

„Selle peale ei või me lootma jääda. Mis siis, kui ta on kuskilt sissepääsukaardi hankinud? Me peame siit kaduma.”

„Hästi. Hall on suur. Otsime endale hea pelgupaiga.”

„Ma mõtlesin sellega, et me peame siit välja minema, Laura. Välja siit hallist, nii kaugele Andrast, kui võimalik.”

Laura silmad läksid suureks. „Välja blizzard`i kätte?”

„Ma ei näe mingit alternatiivi.”

Nende selja taga plaksatas miski vastu turvaukse akent. Nad pöörasid kiiresti ringi.

Läbi akna paistis Leifi tapja. Käsi relvaga oli tal ette sirutatud. Ta kivinenud näos ei liikunud miski, kui ta järjest mitu kuuli nende suunas tulistas. Need põrkasid vastu ust. Kohtadesse, kus klaas tabamuse sai, jäid järele ringjad mõrad, mille keskele värvisid plahvatanud kuulidest paiskunud metalliosad klaasile justkui hallid õied.

Daniel kähises: „Lähme, minema siit!”

Poolhämaras põgenesid nad masinate, konveierite ja risttahukaliste presside vahelt halli teise otsa. Suure ukse kõrvalt, mille kaudu liikusid veoautod, leidsid nad puhke- ja riietusruumi koos tööliste kappidega.

„Oota siin.” Laura surus arvuti Danieli kätte ja kadus riietusruumi. Kappide kõrval nagis rippusid soojad tööjoped. Laura tõmbas ühe endale selga, teise viis Danielile.

Halli teisest otsast kostis jubedat klirinat. Purunevat klaasi heli kajas seintelt vastu.

Laura lükkas uksesulgurit. Veoautode sissepääs avanes. Otsekohe keerutas halli lund sisse. Kuskil tagapool kukkus miski kolinal põrandale.

„Ta tuleb,” pahvatas Daniel.

Nad astusid välja. Jäine külmus ja suured piitsutavad lumehelbed lõid neile vastu.

„Kust me parkimisplatsile saame?” hüüdis Daniel läbi tormi.

„Siitkaudu.”

Nad hakkasid läbi põlvedeni ulatuva lume sumama. Ikka ja jälle heitis Laura kiirelt pilgu tagasi, ent läbi tiheda lumemöllu ei näinud ta midagi ega kedagi.

Leifi pikap seisis üsna peasissepääsu juures. Kuid nii nagu kõik teised sõidukid, oli seegi paksu lumekihi alla maetud. Kaitseraudade ja küljepeeglite küljes rippusid jääpurikad. Laura krimpsutas nägu. Loodetavasti on pikapi aku parem kui tema Polo oma. Juhul kui mootor vedu ei võta, istuvad nad lõksus.

———

Tänavu aprillis ilmub Uwe Laubi uus romaan „Leben“ („Elu“), mille keskmes on ülemaailmne liikide väljasuremine ja selle mõju inimesele.

Lingid:

https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=72&artid=89070

https://epl.delfi.ee/martinson/raamatublogi-kas-maakera-voi-oigemini-ilma-on-voimalik-relvana-kasutada?id=88290397

https://castorbakar.wordpress.com/2019/09/20/uwe-laub-torm/

https://www.krimi-couch.de/titel/15847-sturm/

Püsiviide Lisa kommentaar

Loone Ots

5. märts 2020 at 10:23 e.l. (Loone Ots, Nädala autor 2020) (, , )

Foto: ERR.ee / erakogu

Loone Ots (1965) – eesti kirjanik, kirjandusteadlane ja folklorist.

Katkend: Mustamäe valss, Petrone Print 2012, lk 91-95; 117-119.

Retked linna

MÕNIKORD SÕITIS EMA minuga linna, see tähendab kesklinna. Esialgu oli see hirmuäratav ettevõtmine. Otseühendust südalinnaga veel ei olnud. Tuli kasutada trolli number 2, mis sõitis mööda Vilde teed seega meist kaugemal, või busse 13 või 20. Esimene liikus küll kesklinna ja vanaema juurde Kadriorgu, kuid tiirutas ahastamapaneva aeglusega ja kogu aeg keerutades: Sütiste tee, Mustamäe tee, Hipodroomi kaudu Balti jaama, sealt Viru väljakule ja mööda Narva maanteed Lasnamäeni. Sõit kesklinna võttis peaaegu tunni.

Buss 20 oli palju koledam koht, sest sellel liinil kurseerisid vanad sõidukid, mis haisesid jubedalt bensiini järele ja millel oli juhikabiini taga pikk istepink seljaga sõidu suunas. Sellesse bussi astudes – sõita sai Koskla peatuseni, kust tuli trollile ümber istuda, sest buss ise veeres edasi Koplisse – läks mul otsekohe süda pahaks. Heal juhul saime enne välja, kui öökima hakkasin. Ega number 13 parem olnud. Veeremid olid uuemad, ilusa punase triibu ja korralike sõidusuunaliste istmetega, kuid pidevad pöörded ajasid mu mao samuti keerlema ja tulem ei lasknud end oodata. Ükskord oksendasin täis vanaema kingitud kummielevandi, mis nägi välja nagu päris. Ema pesi minu ja looma kodus küll duši all puhtaks, kuid eelarvamus mänguasja vastu jäi minus alles. Vants minu mängudes ei osalenud, vaid tukkus kastinurgas, kuni kadus keldrisse.

Linnas nägin kõigepealt Võidu väljakut, mille servas, praeguse SEB panga hoone kohal oli kitsuke haljasala. Seal seisis keset lillepeenart roosa šamottnaine, kauss käes. Selle kuju modell oli olnud minu ema, kui ta töötas kunstiinstituudis. Enne 1980. aasta olümpiat kaevati sinna jalakäijate tunnel. Kuju viidi mujale. Nõukogude aja lõpul hakkasid huligaanid järjekindlalt kaussi puruks lööma. Paar korda parandati õõnesnõu ära, lõpuks aga loobuti. Ema seisis kaua Kaarli puiestee ja Komandandi tee vahel, kauss ikka katki. Ka ei torganud skulptuur laial haljakul kuigivõrd silma. Hiljuti kõndisin haljasalast mööda. Mu kiviema oli sealt hoopis kadunud – kuhu, ei teagi. Ka Kirovi-nimelise kalurikolhoosi peahoones – nüüd asub seal erahaigla Fertilitas – peaks leiduma pannoo, peal kolm kaladega naist, kõik minu ema järgi paika pandud.

Meie ring linnas oli üsna etteaimatav. Käisime Tallinna Kaubamajas, millel tookord oli ainult A-korpus. Siis väisasime kauplust Mood, kuulsa Tallinna Moemaja esinduspoodi (mäletate küll: „poodi toodi moodi, moodi toodi poodi”), kus mind võlus tagant valgustatud mustvalge klaasmaal trepiseinas (mis sellest küll saanud on?).

Kohustuslik oli kammida raamatupoode Pärnu maantee nurgal ja Kirjanike Majas Harju tänaval. Väga põnevad olid ehted ja muu pudi-padi praeguses Nu Nordiku kaupluses, mis toona kuulus kunstikombinaadile ARS. Aga kõige tähtsamad olid kaks müügikohta, mille toodangu eest ema võinuks kas või hinge loovutada: käsitöö- ja disainipood Raekoja platsil ja Pikal tänaval. Harva oli emal raha, et neist midagi osta, rahvakunstimeistrite ja tarbekunstnike loomingut koju kanda. Kuid me vaatasime, ahhetades ja võrreldes, kõiki Muhu tikandeid, rõhke, sõlgi ja sokke. Enne 1969. aasta laulupidu tegi ema südame kõvaks ja soetas võrratu Muhu tikandiga kampsuni suure vereva mooniga rinnal. Nii ilusat tööd pole ma kunagi hiljem näinud. Paar tassi ja koogitaldrik jõudsid mustale kohvilauale. Mulle ja õele kinkis ema suurepärased hõbesõled, mis maksid kopsaka summa. Mina kaotasin oma sõle ülikooliaastail ära, kinnis oli kehvake, kuid austusest vanemate vastu ostsin koopia. Kui õde sai 15, ulatas ema talle ka moodsalt stiliseeritud hõbekäevõru. Ema ise oli tuline patrioot ja esiaja fänn. Just siis läksidki moodi pronksi- ja rauaaja ehete põhjal valminud metallehistööd. Ikka sellesama juubelilaulupeo harjal kujundas ema endale uskumatult pilkupüüdva, samas minimalistliku ja mis peaasi, odava suvevälimuse. Lihtsale naturaalvalgele kleidile, mille materjal oli vilets lavsaan, köitis ema nahkvöö väikese nahktupes pussiga. Puss oli terav, täiesti ehtne relv. Kaela riputas ema pronksiaegse kaksikvõru koopia, mille otsas rippus vaskkuulike, ja lisas sellele siksakilise vaskpreesi. Nii lihtne ja maitsekas lahendus väärinuks kunstipreemiat. Olin uhke, et mul on selline ema.

Linnaretk lõppes kohvikus Pärl, kus seisime pool tundi sabas ja saime tasuks värskeid lõhnavaid ja tõeliselt maitsvaid saiu või kooke. Viisime saagi koju ja olime rõõmsad – kui ma bussist enam-vähem väärikalt pääsesin. Õnneks avati varsti trolliliin number 3, mis õõtsutas vähem ega haisenud üldse. Nüüd oli linnasõit oodatud lõbu.

VÕIDU VÄLJAKUL Kunstihoone all oli galerii, kus moodsad kunstnikud müüsid oma taieseid. Sissepääs oli tasuta. Sealt käisime kindlasti alati läbi. Ema tundis paljusid kunstnikke isiklikult, oli ta ju olnud kunstiinstituudi hinnatud modell, isegi nii hea, et sai legendi järgi ainsaks saledaks ja brünetiks naiseks, keda esikunstnik Evald Okas kunagi aktina maalida oli soovinud – ettepanek, millest ema moraalsetel kaalutlustel kategooriliselt keeldus. Ema oskas näha kunsti imet ja õpetas mindki vaatama pildi koloriiti, detaile, arutama autori mõtet ja tuvastama, mida 1960. aastate eesti kunsti abstraktne vool oma teostega öelda tahtis. Kaks korda aastas käisime kogu perega Kunstihoone ülevaatenäitustel. Ema lasi mul alati valida minu meelest parima maali ja käskis valikut põhjendada – nii arenes lapse iseseisev mõtlemisvõime ja argumenteerimisoskus. Muidugi oli mu maitse pigem stalinliku sotsrealismi poolt. Mäletan ühe aasta valikut, roosat alasti naist pehmel valgel karusnahal. Päris kitš see kindlasti polnud, aga eriline kunstimõte ka mitte. Ema oli kergelt häiritud, kuid austas mu otsust. Arvan, et selle patuse töö autor võis olla Olev Subbi. Veel meeldisid mulle loodusvaated, mida rohelisemad, seda parem, kuid kord vaimustusin ka pruunides toonides udusest metsahommikust, kus pildi esiplaanil kiikusid koltuvad maarjasõnajalad.

Isa ja emaga käisime tihti vanalinnas. Tutvusin huvitavate nimedega: Toomkirik, Tornide Väljak, Kuldjala torn, Taani kuninga aed. See viimane paelus mind eriti, sest kusagil müüri ääres kasvas pisike kääbusleinapaju. Leinavormi tuules hõljuvad oksad tundusid väga ilusad. Müürivahe tänavalt leidsid vanemad kummalise siseaia, kus üks hakkaja härra eksponeeris vaskseid tee- ja kohvikanne, mida ta ise enda lõbuks valmistas. Selles aias õitsesid alati kressid, mis paese müüri taustale imeliselt sobisid. Käisime ka kirikutes, millegipärast mäletan just õigeusu Püha Nikolai kiriku sisemust. Kultushooneid väisama ajendas vanemaid mitte religiooni-, vaid kunstihuvi. Ja muidugi suurepärane, hästi renoveeritud ja rahvale avatud dominiiklaste klooster. See oli parim maja linnas, kust leidsin nii lahedaid jooksuradasid (see oli püha ristikäik) kui ka sopilisi ruume, vahel samme sajakordselt võimendava kajaga koridorid. Õppisin kähku ära dominiiklaste indulgentsimüügisalmi: „Kui raha kasti viskate, siis taeva lendab hingeke!” ja olin mungakuues petturite ahnusest jahmunud – raha eest ei saa ju hinge päästa, igaüks peab ikka ise hea olema, oli ema mulle kodus lõpetanud.

Tegelikult oli iga muuseum omamoodi hea. Ajaloomuuseumis olid raudrüüd, linnamuuseumis hõbekarikad, aga teatri- ja muusikamuuseumis hurmav mängutoos: roosapõskne torukübaras mees, kes kallistas sama roosa kerega notsut. Kaksteist punkti teatrile ja muusikale! Teine tosin peaks minema mu vanematele, kes lapsele juba õrnas eas kodulinna mineviku kätte näitasid.

Vanalinnas oli ka ohtlikke paiku, mis panid südame mõnusalt judisema. Üks neist oli Tallinngaasi hoone Vene tänaval. Kunagi oli see hoone kuulunud apteekide peavalitsusele, kus ema lühikest aega sekretärina töötas. Terve peavalitsus teadis, et selles hoones kummitab kunagi sissemüüritud tütarlaps, kes täiskuuöödel istus laos vatipallide peal ja härdalt nuttis. Olla olnud õnnetu armastuse lugu, nagu ikka. Et laos leidus ka mürke, pidi kohal olema alatine öövalve. Ükski peavalitsuse daam ei julgenud sinna majja aga iial ööseks üksi jääda. Nii valvaski seda ladu ainult püksikandjatest töötajad, kellest mitmed kinnitasid, et kohtasid keskaegset neidist samas keldris ja samas poosis. Praegusest Olde Hansast vasakule jäi luitunud maja, suur pragu pikuti sees, peal silt „Ettevaatust! Varisemisoht!” See oli tõesti nii köitev kui jube. Mõelda, kui maja tõesti meie lähenedes kaheks pooldub ja alla variseb, paisates laiali tolmu ja kive! Minu elav fantaasia maalis hävingust päris tõese pildi, nagu hiljem kinoringvaadetest lammutustöid nähes veendusin.
/…/
ISA KÄITUS KUI AUMEES: jättis kogu korteri meile. Telefon jäi samuti sisse, kuigi isa nimele. Ema ei julgenud abonenti ümber registreerima minna, kartis, et see võetakse ära, et teadis juhtumeid, kus endale telefoniga korteri vahetanud pere avastas, et telefon oli vahepeal kõrvaldatud. Raha jäi lauale täpselt ühe kuu üüri jagu, 17 rubla. Heitunud ema seisis silmitsi vajadusega minna tööle.

Tegelikult oli ema abielukriisi alguses juba püüdnud emantsipeeruda. Saamaks ligipääsu toidulauale, hakkas ta I toidukaubastu müüjaks vast avatud kaupluses ABC-IV, mis jäi meist ülejärgmisse mikrorajooni Tammsaare teele. Praegu on samas hoonekompleksis Mustamäe linnaosa valitsus. Ema sai valge kitli ja hakkas jälgima selveriiuleid. Töö oli täitsa tore, kuni oli saabunud esimene kuulõpp ja kogu müüjaskond saadeti kollektiivselt günekoloogi kontrolli. Kahtlemata oli see ostjate tervise huvides, et söögijagajad süüfilist või tripperit ei põdenud. Ent moraalne ema pidi minestama, kui karm, maakeelt aktsendiga kõnelev meesarst käratas: „Piksid mahha! Piksid mahha! Ruutu!”, sabas seisvad naised konveiermeetodil läbi vaatas ning vajalikud proovid võttis nagu Ravic romaanis „Triumfikaar”. Idee hargitada reisi kolmekümne kaaslase nähes oli emale liig ja ta lahkus ABCst kiiresti omal soovil.

Hiljem selgus, et nõukogude võimu tervishoiueeskiri oli absurdsemaid maailmas. Tervisekaarti nõuti ainult täiskohaga töötajailt, kohakaasluse alusel tegutsejad olid alandavast kohusest priid. Nähtavasti küsisid treponeemid ja trihhomoonased võimalikelt peremeesorganismidelt alati enne nakatamist tööraamatut ja kulgesid ainult põhikohaliste peale. Sama mõttetu kontrollisüsteem kehtis, kui olin 1980ndail kooliõpetaja. Kõik peale minu käisid end veneroloogile näitamas, aga mina pääsesin, sest mul polnud täiskohaga lepingut.

NÜÜD OLI EMAL TULI TAKUS, töövõime edendamisega oodata ei saanud. Esmalt tuli aga leida mulle lasteaiakoht. Ent see oli ülim defitsiit, mille vastu oli võimetu isegi tädi Aina, sest tema tuttavail üldjuhul väikesi lapsi polnud, järelikult polnud vaja ka lasteaiakoha vahendajat ning päevakodude direktorid ja muud asjanaised jäid tädi suhtluslävest madalamale. Õnnetud tööealised emad, kelle peres puudus pensionärist vanaema, pidid vigisevaid võsusid tipptunnil ühistranspordis linna teise otsa toimetama ja olid ka siis õnnest uimased, et pesamuna vähemalt kuskile kellegi hoole alla sai. Võinuks arvata, et lasteaedade krooniline kohanappus on korrelatsioonis töötajate üleküllusega, kuid asi oli tegelikult vastupidi. Kasvatajaid oli alailma puudu. Pea igal pool leidus vakantsi. Kasvatajal aga oli õigus panna oma laps või lapsed töökoha lasterühma väljaspool järjekorda. See oli ainus motivatsioon, mida väikese palga ning suure töö- ja vastutuskoormaga kasvataja ametikoht võis pakkuda.

Emal oli vähemalt teoreetiliselt pedagoogiline haridus, paljudel kasvatajatel, kelle hooleks nõukogude võim kasvava põlvkonna isiksuse kujundamise jättis, polnud tavalist keskharidustki. Emal oli kohti valida. Algul mõtles ta ETKVLi prestiižsele ja hästi varustatud lastepäevakodule, kuid see asus liiga kaugel, ema arvas, et meil on sinna talvel liiga vilets minna. Meie VIII mikrorajoonis oli äsja valminud korralik lastepäevakodu. Kahjuks käisid kõik meie maja lapsed just seal. Ema pelgas, et nad teevad mulle liiga, kuid parata polnud midagi. Õnneks oli lapsi hulgi ja igas vanuseastmes mitu rööprühma. Võis loota, et kõige õelamad Poni!-hüüdjad jäävad teise rühma.

Kunagi õrnas eas oli lastearst keelanud mind lasteaeda panna, oli öelnud, et ma ei ole lasteaialaps. Kalamajas oli just meie akende vastas vene lasteaed, mille verandalt paistis kätte üüratu toredus: suured nailonjuustega nukud, kes istusid ringis ümber vineerist kohvilaua. Igatsesin hirmsasti lasteaeda, kus saaks teistega mängida ja muidugi neid inglisarnaseid olevusi kussutada. Meie lasteaia õu oli täis ronimisredeleid ja püramiidmajakesi, lisaks oli igal rühmal müstiline kuur, kust toodi välja jalgrattaid ja mänguautosid, kogu mänguasjapood tundus olevat pakitud ühte boksi – ja neid bokse oli iga rühma jaoks.

Ööl enne lasteaeda minekut ei maganud ma üldse, aina kujutlesin, kuidas lapsed suures saalis kodu mängivad ja heldinud kasvatajad neile naeratavad. Tegelikkus oli teistsugune, kuid alguses mitte vähem meeldiv. Sain omaette kapi, pilt peal, ja osalesin suure saali ühishommikuvõimlemises – tore komme, mis praegustes lastehoidudes enam au sees ei ole. Söök jäi minust puutumata, ema ei seisnud enam selja taga ja ma kasutasin kohe juhust mitte süüa. Mänguaeg aga oli tõsine piin. Uut last tuldi vaatama ja igaüks, kes mind nägi, üritas anda vähemalt ühe tou. Püüdsin siseneda tüdrukute ringi ja endale mõne suure nuku sülle saada, aga mind aeti eemale. Ükski kasvataja ei sekkunud, nad istusid meist piisavalt kaugel ja pidasid mokalaata. Nõutult läksin kaebama, et see ja see on mind löönud. Tüdinult tõusis kasvataja ning küsis ükskõikselt, mis juhtus. Nüüd sain esimest korda elus selgeks, mida tähendab kollektiiv. Lapsed kinnitasid ühest suust, et lööja olin just mina. Olin pahv. Kasvataja käskis mul olla hea laps ja teisi mitte ahistada ning lahkus vestlust jätkama. Leidsin kapinurgast lego ja ehitasin terve ennelõuna klotsimaju – loomulikult üksi.

Ometi meeldis mulle lasteaed. Seal oli nii palju huvitavat, nii ilusad nukutoad ja nii toredad väikesed voodid, kuhu meid lõunaks magama pandi. Ilma usteta kemps, kus kükitasid koos mõlemast soost kasvandikud, oli harjumatu, kuid mulle ei tulnud pähegi asju vaidlustada. Pärast lõunat tuli ema mulle järele, minu meelest tarbetult vara.
Käisin lasteaias veel teisegi päeva. Nüüd lubati mul juba liivakasti tulla. Üpris tõenäoliselt oleksin lõpuks kodunenud ja rühma sulandumise kogemuse enne kooli kätte saanud. Kuid kolmandal päeval jäin kõrgesse palavikku – arsti sõnul ütlesid mul erutusest närvid üles. Ema pidi olukorra teisiti lahendama.

MA EI OLE ENAM IIAL nii palju sabades seisnud kui siis. Ema sabatas, et saada tõend, mille alusel isa kirjutati meie korterist välja, siis selleks, et saada tõend, mille alusel mina tohtisin astuda lastekollektiivi. Selle viimase jaoks tuli teha mitu tuuri: IV mikrorajooni lastearstile, Narva maantee lastepolikliinikusse, kus tehti röntgen, Laia tänava keskaegsesse majja, kus tehti ma ei mäletagi mida, Harju rajooni polikliinikusse praegusel Magdaleena, toonasel Lasteaia tänaval, kus tehti millegipärast veel üks läbivalgustus (ega nad minu seest ometi allaneelatud teemanti otsinud?) ja siis veel tagasi Vilde tee hambaarstile. Järgnes lasteaiaintermetso. Siis tuli emal ära seista uus järjekord, sedapuhku tööbörsil.

Teadsin tööbörsi õe ajalooõpikust. Pildil seisid habetunud, kurbade silmadega töötud kodanliku Eesti Vabariigi ohvritena häbiväärses reas. Kuidas sai tänapäeval sihuke asi olemas olla? Vudisin koos emaga Tatari tänavale, tööbörsi aadress oli Tatari 1. Ametnik jagas emale teavet, millised tööpaigad ootavad täitjat. Enamik neist oli tehastes. Ema tehasesse ei tahtnud, seltskonna, aga eriti rutiini pärast. Isegi mu tegus isaema ei suutnud suurt pensioni taotledes (pension arvestati viimase aasta palgalt ja paljud intelligendidki veetsid selle aja kõva palgaga tootmisüksustes) tehases detaile stantsida, monotoonne tegevus ajas südame läikima. Õpetajaks ema ei soovinud, sekretäriks enam ei saanud: nõuti masinakirjaoskust, mis emal puudus. Sõelale jäid pisuke valik „puhtaid” töökohti. Paber näpus, käis ema nendega tutvumas, mina satelliidina sabas. Mina oleks valinud Karl Marxi keemilise puhastuse vastuvõtja amet, sest selle seinal laiutas mitu plakatit, mis manitsesid käsi pesema, vältimaks tüüfuse, paratüüfuse ja koolera nakkust. Batsillid olid kujutatud jubedate moodustistena, millel oli mitu karvast koiba ja ilged lõustad, mis nõukogude töötaja üle irvitasid – aga ainult siis, kui too ei tundnud seebiga kätepesu aluseid. Emale meeldisid plakatid, aga mitte Pelgulinna keskkond ega enam kui tagasihoidlik palk. Selgus, et vähem tööd nõudvad elualad on ühtlasi vähem tasuvad. Kust leida paremat?

Loomingut
Koidula veri ja teisi näidendeid, Eesti Keele Sihtasutus 2010
Eesti riigipead, Menu 20102
Mustamäe valss, Petrone Print 2012
Kalli kassi klassika, Menu 2013
Lugusid kuulsatest eestlastest, Menu 2016
Birkenruh` episood ja teisi näidendeid, Eesti Keele Sihtasutus 2016
Kasvuhoonekoerad, Petrone Print 2017
Kuulsad ja naljakad eestlased, Rahva Raamat 2017
Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel, Petrone Print 2020

Püsiviide Lisa kommentaar

Jean Echenoz

19. veebr. 2020 at 9:10 e.l. (Jean Echenoz) (, , , , )

Jean Echenoz (s 1947) on Pariisis elav prantsuse romaanikirjanik, kes on avaldanud 18 romaani Minuit’ kirjastuses, mis on tuntud kui “uue romaani” (Nouveau Roman) väljaandja. Romaani „Cherokee” eest pälvis autor Médicis’ kirjanduspreemia aastal 1983 ja romaani eest „Je m’en vais” („Ma lähen ära”, tlk Kaja Riesen, 2010, Eesti Raamat) sai ta 1999. Goncourt’i preemia.

Eesti keeles on temalt ilmunud veel teinegi romaan, „Courir” (2008, e.k. „Jooks”, tlk Indrek Koff, 2019, Loomingu Raamatukogu), mis jutustab tšehhi pikamaajooksjast Emil Zátopekist ning on osa biofiktsioonide triloogiast koos Maurice Ravelist rääkiva „Raveli” (2006) ja leiutajast Nikola Teslast rääkiva „Des éclairs’iga” (2010). Eluloolist materjali on autor kasutanud teisteski teostes, muuhulgas on ta kirjutanud admiral Nelsonist ja Chopinist.

Alates oma esimesest romaanist „Greenwichi meridiaan” (1979) on autor tuntud kui romaanižanri uuendaja nii krimi-, spiooni-, seiklus- kui ka muudes žanrites ning teda on nimetatud minimalistlikuks või passiivseks autoriks, sarnaselt teiste „uue uue romaani” autoritega nagu Jean-Philippe Toussaint või Éric Chevillard.

Echenozi loomingule pühendatud teaduskonverents toimub Tartu Ülikooli Maailma keelte ja kultuuride kolledžis 4. mail 2020. 5. mail kohtub autor lugejatega Tartu Linnaraamatukogu saalis.

27. veebruaril 2019 kell 16.00 linnaraamatukogu kohvikuruumis I korrusel
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik
Vaatluse all on tänavuse Prima Vista külalise, prantsuse kirjaniku Jean Echenozi raamat „Jooks“ tšehhi legendaarsest pikamaajooksjast Emil Zátopekist. Külas on pikamaajooksja Raivo Alla, vestlust juhib raamatukoguhoidja Annika Aas. Oodatud on kõik, kes tahavad raamatute üle üheskoos arutleda.

 

Katkend: Jooks, SA Kultuurileht, LR 2019/37, tlk Indrek Koff, lk 24 – 30.

8
Stiil on tal tõepoolest võimatu. Larry Snyder ei ole esimene, kes seda tähele paneb. Ja kellel tekib küsimus, mismoodi Emil seda siis ikkagi teeb.
On jooksjaid, kes näivad lendavat, teised näevad välja, nagu tantsiks, mõni teeks nagu marsisammu, mõni liiguks edasi just nagu jalad kõhu all. Mõni aga liigub nii, nagu suunduks võimalikult kiiresti kohta, kuhu teda on kutsutud. Emil ei sarnane ühegagi.
Emilist jääb mulje, nagu ta kaevaks, või kaevuks iseendasse, nagu oleks ta transis, või töötaks nagu labidamees. Mõtlemata mistahes akadeemilistele kaanonitele ja soovimata näida elegantne, liigub Emil raskelt, kandiliselt, vaevaliselt, otsekui tõmmeldes. Ta ei varja, et pingutus on ränk, see paistab tema krimpsus, kipras, kirtsus näolt, mida alatasa katvat grimassi on valus vaadata. Tema näojooned on moondunud, just nagu rebiks neid pöörane kannatus, aeg-ajalt pistab ta keele suust välja, jääb mulje, nagu oleks tal mõlema jooksukinga sees skorpion. Joostes paistab ta äraolev, ta on kusagil väga kaugel, nii keskendunud, et kohal ta ei viibi, ehkki tegelikult on ta rohkem kohal kui keegi teine, ning tema õlgade vahele surutud pea, mis on kaela otsas alati ühele poole kaldu, tudiseb lakkamatult, kõlgub ja õõtsub küljelt küljele.
Emil jookseb, peod rusikas, väänutab kaootiliselt ülakeha ning liigutab ka käsivarsi täiesti suvaliselt. Ometi ütleks teile igaüks, et jooksmine käib just käsivartega. Et keha paremini edasi viia, tuleb ülajäsemeid kasutada selleks, et jalgu keha raskusest säästa: pikamaajooksul annab parima tulemuse see, kui pead ja käsivarsi võimalikult vähem liigutada. Emil aga teeb täpselt vastupidi, ta tundub jooksvat nii, nagu ei mõtleks üldse kätele, mille kramplikud vapped algavad liiga kõrgelt ning millega ta sooritab üpris kummalisi liigutusi, kord tõstab need üles, siis jälle heidab tahapoole, nõnda et need niisama ripuvad või mingeid absurdseid žeste joonistavad, ja ka tema õlad otsekui tõmblevad ning küünarnukidki tõusevad liiga kõrgele, just nagu kannaks ta liiga rasket koormat. Ta näeb joostes välja nagu omaenda varjuga võitlev poksija ning kogu tema keha oleks otsekui mingi rikkis, lagunenud, valulikult väänlev mehhanism, üksnes harmooniliselt liikuvad jalad hammustavad ja haukavad isukalt jooksurada. Ühesõnaga ei tee ta midagi samamoodi kui teised, kes kalduvad vahel arvama, et ta ei tea üldse, mis ta teeb.
Aga omamoodi jooksmine pole veel kõik, asi on ju selles, et trenni tuleb ju ka teha. Ja täpselt niimoodi teeb ta ka trenni.
Treeningute kohta levib maailmas tohutul hulgal teooriaid. Rootsi süsteem, mida nimetatakse intervalltreeninguks, põhineb kiirendustel, mille vahel tehakse lühemaid või pikemaid puhkepause. Gerschleri süsteem näeb ette ajavõtuga staadioni- lõigutreeningut, mille tempo on suhteliselt aeglane. Olanderi süsteemis joostakse samuti vahelduva tempoga lõike, kuid treening on paindlikum ja toimub looduslikus keskkonnas. Emil on kõik need metoodikad läbi uurinud ja üksteise järel omandanud ning tihendanud need üheks ja ainsaks Emili meetodiks, mis jätab puhtale kehakultuurile üsna vähe ruumi.
Kõik need tehnikad soovitavad kiirenduste vahele pause, rahulikumaid lõike, mida enamik läbib kõndides. Emil seda ei tee, tema eelistab kahe pingutuse vahel sörkida, olles veendunud, et nõnda õpib organism kahe pingutuse vahel puhkama ja isegi suure väsimuse korral vajalikku tempot hoidma.
Kõik nad lähtuvad ka põhimõttest, et pingutus peab olema väiksem kui võistlusolukorras: ettevalmistuse ajal tuleb jõudu säästa, seda läheb tarvis võistlustel. Emil arvab vastupidist – et treening peab olema võimalikult ränk, tuleb teha palju üliraskeid harjutusi, et päris jooks kergem tunduks.
Kõik jätavad ka talle mulje, et ei kasvata piisavalt tahet, kuna lubavad jooksjal tempo alla lasta, kui ta näeb, et jõud kahaneb. Sellega pole Emil sugugi nõus. Kui ta tunneb väsimust, kui ta tunneb vähimatki aeglustumisohtu, siis üritab ta just tempot juurde panna. Selle koha pealt on tema eeliseks tõsiasi, et talle meeldivad kannatused. Ta teab, et ta võib loota oma valuarmastuse ja iseenda peale: mitte iial ei luba ta enda kallale massööri.
Niisugune treeningmetoodika võimaldab tal vastased arvukate vahekiirendustega ära kurnata ja hoida samas jõudu lõpuspurdiks, mis on alati äärmiselt äge. Tema jooksurütm on pidevas muutumises, aina vahelduvad tempod ja peened käiguvahetused panevad jälitajad kibedalt kaebama. Asi nimelt ei ole üksnes selles, et neil on peaaegu võimatu minna oma rütmi kaotamata kaasa Emili lühikese, heitliku, ebaühtlase, korrapäratu jooksuviisiga, et tema pidevad rütmimuutused teevad nende elu kohutavalt keeruliseks, et tema kummaline ja väsinud ilmega jooksustiil, mis põhineb kangetel, robotlikel liigutustel, ajab nad segadusse, kuna on petlik, vaid lisaks kõigele panevad tema lakkamatult tudisev kuppel ja tuulikutiibadena laperdavad käed neil ka pea ringi käima.
Iial, ei iial tee ta midagi nagu teised, ehkki on muidu täiesti tavaline tegelane. Väidetakse küll, et tema kopsude gaasivahetus on ebanormaalselt hapnikurikas. Samuti räägitakse, et tema süda on hüpertrofeerunud, keskmisest suurema läbimõõduga, ja lööb aeglasemalt. Kuid spetsiaalselt selleks Prahas kokku kutsutud arstlik komisjon lükkab kõik need kuulujutud ümber ning kinnitab, et asi pole sugugi nii, et Emil on tavaline inimene, ta on lihtsalt hea kommunist ja sellest vahe tulebki.
Ühesõnaga, kindel pole miski peale selle, et tõenäoliselt on ta õppinud oma südant ja kopse selliselt ohjama, et need suudavad väga väikeste vahedega pingutada ja samas väga kiiresti kosuda. Näiteks võib ta pikamaajooksu lõpetada meeletu spurdiga ja joosta seejärel peaaegu hinge tõmbamata staadioni teise otsa oma dresside järele – ning vajaduse korral kohe järgmisel päeval uuesti starti minna.
Ühel päeval arvutatakse välja, et Emil on ainuüksi treeningutel jooksnud läbi maakera kolmekordse ümbermõõduga võrduva vahemaa. Masin tuleb tööle panna, seda on vaja lakkamatult lihvida ja seejärel tulemused välja pigistada, miski muu pole oluline, ja ilmselt just sellepärast ei olegi teda tõepoolest sugugi ilus vaadata. Ta lihtsalt vilistab kõige ja kõigi peale. Too masin on nagu eriline mootor, millele on unustatud kere peale monteerida. Tema stiil ei ole täiuseni jõudnud ega jõua arvatavasti kunagi, aga Emil teab, et tal pole ka aega sellega tegelda: kaotsi läheks liiga palju tunde, mida ta võib kasutada vastupidavuse ja jõu kasvatamiseks. Nii et ehkki vaatepilt pole teab mis ilus, piirdub ta sellega, et jookseb nii, nagu talle kõige paremini sobib, nagu see kõige vähem väsitab, ja ongi kogu lugu.

9
Olgu selle stiiliga, nagu on, aga igatahes on Emilist saanud maailmastaar. Kokkuvõttes polnud selleks palju vaja: Oslo, Berliin, liitlaste krossijooksuvõistlus Hannoveris ja kodumaal üksteise järel purustatud rekordid. Möödunud on aasta ja enam ei kirjuta tema nime väikeses kirjas spordilehtede kergejõustikuteemaliste lühiuudiste sappa, nüüd ilmuvad tema fotod rahvusvaheliste spordi- ja peagi juba ka muude väljaannete esikülgedel.
Temast on saanud nii-öelda suur sportlane. Temast ei saa üle ega ümber. Enam ei teatata, et ta võtab võistlusest osa, vaid öeldakse juba tükk aega enne võistluse toimumist, et ta võidab selle. Tema võiduvõimalused on niivõrd absoluutsed, et ta mõjub halvavalt, nõnda et vahel peab mõni alaliit tema osalemist mittesoovitavaks. Kui ta plaanib osaleda mõnel välismaisel võistlusel, võib juhtuda, et tema start tühistatakse eeldatava üleoleku tõttu, ja alaliidud ütlevad selle ka otse välja. Parem, kui ta ei tuleks, tunnistavad mõned korraldajad alandlikult, muidu kaob meie jooksjatel igasugune ind. Või siis, nagu väidavad mõned silmakirjalikumad, ei anna tema kohalolek meie krossijooksjatele tehnilises mõttes mingit kasu.
Asjasse sekkuvad isegi arstid, kes on ta juba ammu hukule määranud, kuna ta jooksvat terve mõistuse vastaselt. Nad noogutavad ja ütlevad, et on viimased kaks aastat olnud valmis selleks, et ta võib iga kell hinge heita. Nende hinnangul saab niisugune nähtus, kes iseennast sõna otseses mõttes tapab, olla vaid lühiajaline. Arstid öelgu, mis nad tahavad, kommenteerib Emil rahulikult, aga minule nad ei meeldi. Las nad ravivad haigeid, mitte minusuguseid poisse. Mina olen ise omaenese arst.
Ajalehed haaravad arutelust rõõmuga kinni, see on ju kuldne teema: kas Emil heidab arstiteadusele kinda? Kas Emil peab vastu? Ega Emil liiga palju jookse? Igatahes hakkab tal tekkima poolehoidjate armee, talle saadetakse postikottide kaupa kirju, temalt palutakse autogrammi või nõuandeid, fotodele pühendusi, talle tehakse abieluettepanekuid ja ta saab ka hüüdnime. Vedur. Kõik on hästi.
Ja üpris kenasti läheb ka Tšehhoslovakkia riigil, mis liikus pärast sõda ja kommunistlikku riigipööret üle sotsialistlikku blokki ning hakkab Emilis nägema imelist propagandariista. Ta on oma riigi parim diplomaat, tõhusaim suursaadik, temast on saanud riigisportlane. Ta kuulub nende hulka, kellele nagu eesrindlikele töölistele antakse eristaatus, jagatakse aurahasid ja privileege. Tsiviilis võivad niisugused saada villa, ordeneid või hea koha näiteks tekstiilitööstuses või miks mitte ka metallurgiasektoris. Emilile, kes on sõjaväelane, toob see kaasa järjest kõrgema auastme, ehkki tema põhitegevuseks jääb sport. Nii et tema eest kantakse hoolt. Muidugi jäetakse ta armee koosseisu, kui ta seda ise soovib, kuid seejuures tagatakse talle ideaalsed treeninguvõimalused, ning samal ajal tehakse temast, lihtsast seersandist, lühikese ajaga tankiväeleitnant.
Milovice garnisonis vastutab värske leitnant nekrutite väljaõppe eest, mille kohta ajakirjandus ütleb, et see pole mingi sinekuur, täpsustades tema legendi kaunistamiseks, et igal õhtul kannab sõjaväeposti laiali maailma parim jooksja. Loomulikult ei takista see kõik tema tavapäraseid treeninguid mitmekesisel maastikul, vahel ka täisvarustuses, kuna Emilile meeldib raskete sõdurisaabastega lumes mütata. Jookske nendega kakskümmend kilomeetrit, soovitab ta meelsasti, ja te ei kujuta ettegi, kui teistmoodi kõik on, kui pärast rajal kerged jooksukingad jalga tõmbate. Samal eesmärgil kinnitab ta saalis treenides pahkluude ümber raskused ja teeb nendega mitmesuguseid harjutusi.
Edasi läheb samas vaimus, Emilit jagub kõikjale, nii rahvusvahelistele mõõduvõtmistele – Haag, Alžiir, Stockholm, Pariis ja Helsingi, kus ta lõpuks ometi laiade laante jooksumehest võitu saab – kui ka väikestele kohaliku tähtsusega mõõduvõtmistele, nagu näiteks juunis toimuv Zlíni võistlus, kus ta märkab üht tüdrukut, kes hakkab talle meeldima.
Tuleb öelda, et tüdruk on igati tore, väga ilus, pikk ja peenike, lühikeste pruunide juustega, helehallide silmadega, kauni energilise ja samas malbe naeratusega, ja lisaks on ta veel odaviskaja. Emil kuulab pisut maad ja selgitab välja kaks asja: esiteks, et tüdruku nimi on Dana, ja teiseks, et ta on Emili polkovniku tütar. Kuna polkovniku tütar ja tema oda parandasid Zlíni staadionil oma isiklikku rekordit, näeb nutikas Emil siin ideaalset võimalust. Ta tormab lilli ostma ja läheb nendega neiut õnnitlema. Nad saavad jutule ja kui tema mõni päev hiljem ühe oma rekorditest taas üle jookseb, on Dana kord temale õnne soovida.
Juttu jätkub kauemaks ja jutu käigus selgub, et mõlemad on sündinud 19. septembril, et nad on täpselt ühevanused, või et õieti on tüdruk temast kuus tundi vanem. Kuna selle üle jätkub imestamist ja kuna Emil ei taha sellega sugugi piirduda, ütleb ta natukese aja pärast: Kuule, kui me iga kord teineteist õnnitlemas käime, kui üks meist mõne rekordi üle lööb, siis ei paista sellel lõppu tulevat. Mul on nimelt tunne, et neid rekordeid me teeme veel omajagu. Kõige parem viis teineteist õnnitleda, ilma et iga kord oleks vajalik kuhugi sõita, oleks vast see, kui me hakkaksime koos elama, ah? Mis sa sellest arvad?
Kuniks neiu oma arvamust kujundab, sõidab Emil kuu aja pärast olümpiamängudele, mille korraldamise au kuulub seekord Londonile. Linnas valitseb põrgukuumus ja päeval, mil Emil peab jooksma kümmet tuhandet meetrit, on õhk raske, rusuv, valitseb äikeseilm, ainult et äike ei taha ega taha pihta hakata. Tihe udu paisutab taevast ning moodustab Päikese ja Maa vahele hiiglasliku luubi, mis annab tulemuseks nelikümmend kraadi varjus.
Emil on muidugi favoriit, kuid kohal on ka Heino, kes ei ütle midagi, aga mõtleb nii mõndagi. Laiade laante poeg januneb kättemaksu ega taha, et Emilile jääks viimane sõna. Koos arst Knienickyga, kelle nõuandeid on Emil lõpuks ometi valmis kuulama, töötatakse välja jooksutaktika. Õigupoolest on see üsna algeline. Kui tribüünil istuva arsti arvates on aeg kiirendada, lehvitab ta punast särki – see on Emili vahetussärk, ta jookseb ainult punases, esindades oma kodumaad üksnes proletariaadi revolutsiooni värvi all, kusjuures pole tead, kas ta on selle ise valinud.
Emil alustab nagu ikka mehhaanilise jõuga, oma robotlikult regulaarse sammuga, kuid seekord rahulikumalt kui Berliinis, Heino aga läheb rajale metsikus tempos ja on üsna varsti temast kaheksakümmend meetrit ees. Emilile ei näi see huvi pakkuvat, tema teab väga hästi, mida ta teeb, ja ootab märguannet. Ta püsib kaheteistkümnenda, viieteistkümnenda koha kandis ja jälgib olukorda, ta jookseb nagu rahu ise. Alles poole distantsi peal, märgates, et tribüünil püsti tõusnud arst lehvitab tagasihoidlikult punast särki, lülitab ta oma mootori korralikult sisse ja hakkab maruliselt tempot tõstma.
Ta on nagu hävitav torm ja tema meeletu kihutamine mõjub rivaal Heino kerge sammu vastandina. Võiks arvata, et ta on juba osa jõust ära kulutanud, aga jooksu keskel näeme, kuidas sünnib täiesti uus Emil, reibas ja värske, maruline, valmis igaühele hirmu nahka ajama. Laiades laantes võtab maad paanika: peatset katastroofi kartes üritab Heino seda masinat peatada, haarates ohjad taas ülbelt enda kätte. Kuid Emil, kes ei kannata vastaste selgade nägemist, ei lase sellel kesta üle viiesaja meetri. Et oma au kaitsta ja solvangut maha pesta, manab ta grimassides näole jubeda ilme ja asub raevukalt tegutsema – samal ajal kui istmele püsti karanud ja leemendav doktor Knienicky lehvitab ikka veel, ehkki sel enam mingit mõtet pole, palavikuliselt punast särki, millega ta kord hajameelselt kord nägu, kord kaela pühib. Lõpuspurt, ja mõnekümne meetriga on Emil kõik oma teelt pühkinud, kõik purustanud, Tšehhi kergejõustik on saanud oma esimese kuldmedali.

Püsiviide Lisa kommentaar

Isaac Asimov

5. veebr. 2020 at 12:40 p.l. (Isaac Asimov) ()

Isaac Asimov (1920–1992) on ilmselt läbi aegade maailma kõige tuntum ulmekirjanik, teatakse tema Asumit ja galaktika impeeriumit, robootika kolme seadust, Igavikku ja paljusid teisi maailmu.

Repro

Katkend: Teraskoopad, Fantaasia 2008, tlk Tatjana Peetersoo, lk 84 – 89.

Erarõivais politseiniku pärastlõuna

Patrullauto pööras teeserva ja jäi maantee isikupäratu betoonseina ääres seisma. Selle mootor peatus vuhinaga ning vaikus oli elutu ja tihke.
Baley vaatas enda kõrval istuvale robotile otsa ja küsis kohatult vaikse häälega: „Misasja?”
Aeg venis, kui Baley vastust ootas. Väike üksildane võnkumine tekkis ja kulmineerus, siis vaibus jälle. See oli teise patrullauto hääl, mis rühkis täitma mingit teadmata ülesannet, neist arvatavasti miili kaugusel. Või oli see tuletõrjeauto, mis tõttas mööda oma isikliku kohtamise poole põlenguga.
Baley mõistuse eraldiseisev osa juurdles, kas mõni inimene teab veel kõiki maanteid, mis New Yorki linna soolikates looklevad. Mitte kunagi, ei öösel ega päeval, ei saanud terve maanteede süsteem täiesti tühi olla, aga siiski pidi seal leiduma üksikuid lõike, kus ükski inimene polnud aastaid käinud. Äkki meenus talle vapustava selgusega lühike lugu, mida ta oli noorukina vaadanud.
See rääkis Londoni maanteedest ja algas üpriski vaikselt ühe mõrvaga. Mõrtsukas põgenes eelnevalt valmis vaadatud põgenemiskoha poole maantee nurgas, kus ta enda jälgedest jäänud tolm oli ainus elumärk umbes sajandi jooksul. Selles mahajäetud urus oleks ta võinud täielikus ohutuses oodata, millal otsimine lõpeb.
Aga ta keeras valest kohast ära ning vandus nende väänlevate koridoride vaikuses ja üksilduses hullu ja pühadustteotava vande, et jõuab Kolmainsuse ja kõigi pühakute kiuste ikkagi oma varjupaika.
Sellest hetkest peale polnud ükski käänak enam õige. Ta eksles mööda lõputut labürinti Brightoni Sektorist Kanali ääres kuni Norwichini ning Coventryst Canteburyni. Vahetpidamata rändas ta suure Londoni Linna all ringi selle ühest otsast teise, terves keskaegse Inglismaa kagunurgas. Ta riided kulusid räbalaiks ja ta kingad ribadeks, ta jõud hääbus, kuid ei lahkunud temast kunagi päriselt. Ta oli väsinud, äärmiselt väsinud, kuid võimetu peatuma. Ta sai ainult minna ja minna, ainult valesse suunda pöörates.
Mõnikord kuulis ta mööduvate autode hääli, aga need olid alati järgmises koridoris, ning kui kiiresti ta sinnapoole ka ei tormanud (sest selleks ajaks oleks ta ennast heameelega juba üles andnud), olid koridorid ta kohale jõudes alati tühjad. Mõnikord nägi ta kaugel eespool väljapääsu, mis viis Linna elu ja hingamise juurde, kuid alati kumas see kuskil kaugemal, kui ta sinnapoole läks, ning kui ta pööras – siis oli see kadunud.
Aeg-ajalt võisid ametiasjus maa all käivad londonlased näha udust kogu, mis vaikuses nende poole lonkas, pooleldi läbipaistev käsivars palves tõstetud, suu lahti ja liikumas, kuid hääletult. See jõudis lähemale, hakkas siis lainetama ja hajus.
See oli lugu, mis oli kaotanud tavalise ilukirjanduse atribuudid ja üle läinud folkloori valdkonda. „Ekslev londonlane” oli saanud kõnekäänuks terves maailmas.
New Yorgi Linna sügavustes tuli see lugu Baleyle meelde ja ta liigutas end ebamugavalt.
R. Daneel hakkas rääkima ja ta hääl kajas pisut. Ta ütles: „Meid võidakse pealt kuulata.”
„Siin all? Mitte mingil juhul. Nii et mis selle komissariga siis oli?”
„Ta viibis sündmuskohal, Elijah. Ta on Linna elanik. Ta oli vastuvaidlematult kahtlusalune.”
„Oli! Kas ta on ikka veel kahtlusalune?”
„Ei. Tema süütus tõestati kiiresti. Esiteks polnud tal blastrit. Ta poleks saanudki seda olla. Ta tuli Kosmoselinna tavalisel moel, see on päris kindel, ja nagu sa tead, võetakse blastrid sisenemisel ära.”
„Muide, kas mõrvarelv on üldse leitud?”
„Ei, Elijah. Kõik blastrid Kosmoselinnas kontrolliti üle ja ühestki polnud nädalaid tulistatud. Radiatsioonikambrite kontroll oli üpris otsustav.”
„Nii et kes seda mõrva ka ei sooritanud, peitis ta kas relva nii hästi ära või…”
„Seda poleks saanud Kosmoselinnas kuskile peita. Olime üpris põhjalikud.”
Baley ütles kannatamatult: „Ma püüan kõiki võimalusi arvesse võtta. See oli kas hästi peidetud või viis mõrvar selle lahkudes minema.”
„Täpselt.”
„Ja kui te tunnistate ainult teist võimalust, siis on komissar puhas.”
„Jah. Muidugi tegime ettevaatuse mõttes talle tserebroanalüüsi.”
„Mille?”
„Tserebroanalüüsi all pean ma silmas elusate ajurakkude elektromagnetväljade interpretatsiooni.”
„Oh,” sõnas Baley juhmilt. „Ja mida see teile ütleb?”
„See annab meile informatsiooni seoses isikute temperamendi ja emotsionaalsusega. Komissar Enderby puhul ütles see meile, et ta oli võimetu doktor Sartonit tapma. Üpris võimetu.”
„Jah,” nõustus Baley. „Ta pole seda tüüpi. Oleksin võinud teile seda öelda.”
„Parem on objektiivset teavet omada. Loomulikult lubasid kõik meie inimesed Kosmoselinnas ennast samuti tserebroanalüüsida.”
„Kõik olid võimetud, ma oletan.”
„Muidugi. Sellepärast me teamegi, et mõrvar peab olema Linna elanik.”
„Noh, siis on kõik, mis meil teha tarvis, lasta terve Linn teie kena väikese protseduuri alt läbi.”
„See pole eriti praktiline, Elijah. Seal võib olla mitu miljonit, kes on temperamendi poolest võimelised sellega hakkama saama.”
„Mitu miljonit,” urises Baley, mõeldes massidele, kes olid ühel ammusel päeval räpaste tulnukate peale röökinud, ning eelmisel õhtul kingapoe ukse taga ähvardavale ja ilatsevale summale.
Ta mõtles: „Vaene Julius. Kahtlusalune!”
Ta kuulis kõrvus komissari häält, kui too kirjeldas laiba leidmisele järgnenud aega. „See oli julm, julm.” Mõni ime, et ta šoki ja jahmatuse tõttu prillid lõhkus. Mõni ime, et ta ei tahtnud enam Kosmoselinna minna. „Ma vihkan neid,” oli ta hammaste vahelt krigistanud.
Vaene Julius! Mees, kes oskas välisilmlastega ringi käia. Mees, kelle suurim väärtus Linna jaoks oli oskus nendega läbi saada. Kui suurt osa mängis see ta kiires tõusus ametiredelil?
Mõni ime, et komissar tahtis, et Baley selle rolli temalt üle võtaks. Vana hea ustav, suletud suuga Baley. Koolivend! Ta oleks vait, kui sellest väikesest intsidendist teada saaks. Baley juurdles, mismoodi tserebroanalüüsi õigupoolest tehti. Ta kujutles tohutuid elektroode, toimekaid pantograafe ruudulisele paberile tindijooni kribamas, aeg-ajalt krõpsatusega ümber lülituvaid automaatseid ülekandeseadmeid.
Vaene Julius. Kui ta meeleseisund oli sama kohutav, kui sellest olukorrast peaaegu kindlasti järeldada võis, siis pidi ta kujutlema oma karjääri lõppu, pealesunnitud lahkumisavaldus linnapea näpu vahel.
Patrullauto pööras mööda kaldteed üles Linnavalitsuse keldrikorrustele.

Kell oli 14.30, kui Baley tagasi oma kirjutuslaua taha jõudis. Komissar oli väljas. Irvitav R. Sammy ei teadnud, kus komissar olla võiks.
Baley mõtles mingi aja asjade ümber järele. Fakt, et ta oli näljane, ei tulnud meeldegi.
Kell 15.20 tuli R. Sammy ta laua juurde ja ütles: „Komissar on nüüd kohal, Lije.”
Baley ütles: „Aitäh.”
Kord ometi kuulas ta R. Sammyt ärrituseta. Lõpuks oli R. Sammy ju teatavas mõttes R. Daneeli sugulane ja R. Daneel polnud kindlasti keegi – või pigem miski – kelle peale ärrituda. Baley juurdles, kuidas võis tunduda elu uuel planeedil, kus inimesed ja robotid Linnade kultuuris võrdseina alustavad. Ta kaalus seda olukorda üpris ükskõikselt.
Kui Baley sisenes, lappas komissar mingeid dokumente, peatudes aeg-ajalt, et märkmeid teha.
Ta ütles: „See oli üks tohutu apsakas, millega sa Kosmoselinnas hakkama said.”
Mälestus hoovas jõuliselt tagasi. Sõnasõda Fastolfe`iga…
Ta pikk nägu võttis kaeblikult tusase ilme. „Ma tunnistan seda, komissar. Mul on kahju.”
Enderby tõstis pilgu. Ta vaatas teraselt läbi oma prillide. Ta tundus rohkem iseendana kui kunagi varem nende kolmekümne tunni jooksul. Ta ütles: „Tegelikult pole põhjust. Fastolfe`il tundus ükspuha olevat, nii et unustame selle. Ettearvamatud need välisilmlased. Sa ei ole oma õnne väärt, Lije. Järgmine kord pea minuga enne nõu, kui hakkad üksinda subeetriku kangelast mängima.”
Baley noogutas. Koorem veeres ta õlgadelt. Ta oli üritanud suurt bluffi ja midagi polnud välja tulnud. Okei. Ta oli pisut üllatunud, et suudab sellesse nii suvaliselt suhtuda, aga nõnda see oli.
Ta ütles: „Kuulge, komissar. Ma tahan, et mulle ja R. Daneelile antakse kaheinimese korter. Täna õhtul ma teda enam koju ei vii.”
„Mispärast?”
„Käivad jutud, et ta on robot. Mäletate? Võib-olla ei juhtugi midagi, aga kui toimub mäss, siis ma ei taha, et mu perekond oleks selle keskel.”
„Mõttetus, Lije. Lasin järele kontrollida. Linnas ei räägita midagi sellist.
„Jessie kuulis seda kuskilt, komissar.”
„Noh, mingit organiseeritud kuulujuttu igatahes pole. Ei midagi ohtlikku. Olen seda kontrollinud sestsaadik, kui Fastolfe`i kupli trimensikust välja logisin. Sellepärast lahkusingi. Loomulikult pidin seda uurima, ja kähku. Igatahes on raportid siin. Vaata ise. Siin on Doris Gillidi raport. Ta käis läbi tosin naiste Isiklikku Linna eri piirkondades. Sa ju tead Dorist. Ta on asjalik tüdruk. Noh, polnudki midagi. Mitte kuskil polnud mitte midagi.”
„Kuidas siis Jessie seda juttu kuulis, komissar?”
„See on seletatav. R. Daneel korraldas kingapoes näitemängu. Kas ta tõesti tõmbas blastri välja, Lije, või sa liialdad natuke?”
„Tõmbas küll. Ja sihtis ka.”
Komissar Enderby raputas pead. „Hea küll. Keegi tundis ta siis ära. Kui roboti, ma mõtlen.”
„Pidage kinni,” ütles Baley nördinult. „Teda ei saa ju robotiks pidada.”
„Miks mitte?”
„Teie saate või? Mina küll ei saaks.”
„Mida see näitab? Meie pole ju asjatundjad. Oletame, et seal rahva hulgas oli mõni Westchesteri robotitehase tehnik. Elukutseline. Mees, kes on terve elu veetnud roboteid ehitades ja kavandades. Ta märkas R. Daneelis midagi imelikku. Võib-olla viisis, kuidas ta räägib või liigub. Võib-olla rääkis ta oma naisele. Naine rääkis paarile sõbrannale. Ja oligi kõik. See on liiga ebatõenäoline. Inimesed ei usu seda. Ainult et see jutt jõudis Jessie`ni, enne kui vaibus.”
„Võib-olla,” ütles Baley kahtlevalt. „Aga kuidas jääb poissmehekorteriga kahele?”
Komissar kehitas õlgu ja võttis sisetelefoni toru. Mõne aja pärast teatas ta: „Sektsioon Q-27 on parim, mida nad teha saavad. Mitte just kõige parem ümbruskond.”
„Käib küll,” ütles Baley.
„Muide, kus R. Daneel praegu on?”
„Uurib meie arhiivi. Üritab medievalistide agitaatorite kohta infot koguda.”
„Jumal hoidku, neid on ju miljoneid.”
„Ma tean, aga ta vähemalt tunneb ennast hästi.”
Baley oli juba peaaegu ukseni jõudnud, kui ta poolenisti siseaje sunnil ümber pööras ja küsis: „Komissar, kas doktor Sarton rääkis teile kunagi Kosmoselinna programmist? Ma pean silmas C/Fe kultuuri juurutamist?”
„Mille?”
„Robotite.”
„Vahel rääkis.” Komissari hääl ei väljendanud erilist huvi.
„Kas ta seletas teile kunagi, mis oli Kosmoselinna asutamise mõte?”
„Oh, tervise parandamine, elunormide tõstmine. Tavaline jutt, see ei avaldanud mulle mingit erilist mõju. Oh, ma olin temaga muidugi nõus. Noogutasin, kus tarvis, ja nõnda edasi. Mis mul üle jäi? See on lihtsalt moodus, kuidas neid heas tujus hoida ja loota, et nad mõistuse juures püsivad. Võib-olla ükskord…”
Baley ootas, aga komissar ei öelnudki, mis võiks ükskord juhtuda.
Baley jätkas: „Kas ta mainis kunagi emigratsiooni?”
„Emigratsiooni! Mitte kunagi. Lasta maalane mõnda Välisilma oleks sama hea, kui leida Saturni rõngastest teemantasteroid.”
„Ma mõtlesin emigratsiooni uutesse maailmadesse.”
Kuid sellele vastas komissar üksnes uskumatu pilguga.
Baley seedis seda hetke, siis küsis ootamatu häbematusega: „Mis on tserebroanalüüs, komissar? Olete sellest varem kuulnud?”
Komissari ümmargune nägu ei muutunud: silmgi ei pilkunud. Ta vastas rahulikult: „Ei ole. Mis see peaks siis olema?”
„Ei midagi. Lihtsalt kuulsin kuskilt.”
Ta lahkus kabinetist ja jätkas mõtlemist oma laua taga. Muidugi polnud komissar nii hea näitleja. Noh, siis…
Kell 16.05 helistas ta Jessie`le ja ütles, et ei tule koju sel õhtul ega arvatavasti ka mingil muul õhtul mõne aja jooksul. Pärast seda kulus mõni aeg, et naist rahustada.
„Lije, kas sul on pahandusi, kas sa oled ohus?”
Politseinik on alati mingis mõttes ohus, seletas ta kergelt. Naist see ei rahuldanud: „Kus sa ööbid?”
Ta ei öelnud. „Kui tunned ennast täna öösel üksikuna,” ütles ta, „siis mine ema juurde.” Ta katkestas ootamatult kõne, mis oli arvatavasti sama hea viis juttu lõpetada kui iga teinegi.

Eesti keelde tõlgitut
“Kadunud robot”, 1965
“Vaade kõrgelt”, 1970
“Igaviku lõpp”, 1973
“Autobiograafia”, 1979
“Seal, kus lõpeb Maa”, 1982
“Asum”, 1985
“Asum ja Impeerium”, 1989
“Huumori lõpp”, 1992
“Teine Asum”, 1996
“Millenniumid”, 1999
“Asumi äär”, 2000
“Asum ja Maa”, 2001
“Enne Asumit”, 2004
“Edasi Asum”, 2006
“Teraskoopad”, 2008
“Alasti päike”, 2009
“Koidu robotid”, 2010
“Robotid ja impeerium”, 2010
“Jumalad ise”, 2015
“Üheksa homset”, 2016
“Kosmosehoovused”, 2017
“Kivike taevas”, 2019
“Tähed kui tolmukübemed”, 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Tiit Aleksejev

20. jaan. 2020 at 2:10 p.l. (Tiit Aleksejev) (, )

Foto: Alar Madisson

Tiit Aleksejev (s 1968) on eesti kirjanik ja näitekirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal, õppinud Oxfordi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, seejärel omandanud magistrikraadi keskaja ajaloost. Alates 2016. aastast on ta Eesti Kirjanike Liidu esimees. Tiit Aleksejev on pälvinud oma loomingu eest mitmeid tunnustusi (Loomingu aastapreemiad, Betti Alveri debüüdipreemia, Fr. Tuglase novelliauhind ja Euroopa Liidu kirjandusauhind) ning tema loomingut on tõlgitud kaheksasse keelde.
2019. aastal ilmus Tiit Aleksejevi ristisõja-ainelise romaanisarja kolmas raamat „Müürideta aed“, sarja eelmised romaanid on „Palveränd“ 2008 ja „Kindel linn“ 2011.

6. veebruaril 2020 kell 17.30 toimub Tartu linnaraamatukogu saalis
Kirjandusõhtu „Ajalugu ilukirjanduses“
Külas on ja vestlevad kirjanikud Tiit Aleksejev ning Meelis Friedenthal.

Katkend: „Müürideta aed”, Lugu esimesest ristisõjast. Varrak 2019, lk 39 – 47.

Ülejäänud sõjasulased on endiselt laua taga, nad on joonud, näib, et nad on purjus, aga mulje on petlik. Nende silmad on tähelepanelikud, relvad on käeulatuses, nad saadavad mind pilguga. Nad tunnevad, et midagi on valesti, aga nad ei saa aru, mis. Võimalik, et neile on antud minu kirjeldus, aga praegu olen ma teistsugune mees.
Ma kaalun kiiresti olukorda, millised oleksid mu võimalused nende vastu, mul ei ole mõõka ega jõudu, ma olen ainult viha, ainult vari, ainult räbalad.
„Kuidas on, püha isa? Kas kulus kogu õli ära?” küsib üks neist irvitades.

Väljas tänaval toetan end vastu kiviseina. Pimedus on laskunud, aga graniidist õhkub endiselt kuumust. Kostab kergeid samme, keegi tõttab minu poole. See on Galena, ta ulatab mulle peotäie hõberahasid.
„Milleks?” küsin.
„Kõik, mis mul on. Ma ütlesin neile, et sa pead tasu saama.”
„Mul pole seda vaja,” ütlen ta kätt hõbeda ümber rusikasse surudes. „Kus armeenlane on? Andronikos?”
„Ma ei tea. Ta läks hommikul välja ega ole tagasi tulnud.”
„Kui ta on surnud, siis hoiad seni maja, kuni ma tagasi olen.”
„Sa mõtled…”
„Ma mõtlen Andronikost,” ütlen kurjalt.
„Jah, isand,” ütleb ta tasakesi. „Millal sa tagasi oled?”
„Varsti,” ütlen iiveldust alla surudes.
„Meid hoiatati sinu eest. Et sa oled reetur ja kurjategija.”
„Ma olengi.”
„Kas sul öömaja on, isand?”
„Jah,” ütlen. „Mul on kõik, mis vaja. Mine ja hoolitse käskijanna eest.”
„Mul on tema pärast hirm, isand. Ma kardan, et see on tema… ”
Ka mul on hirm, tahaksin ma talle öelda. Aga ma ei ütle midagi, tõstan ainult käe, et ta lauset ei lõpetaks. Pea kohalt kostab sahinat, ma vaatan üles, läbi pimeduse laskub teistsugust pimedust, hing on kõrkjad tuules, ülestõusnud mässajad, allumatud mustatiibsed, tõustes, langedes, lõpuni minnes, linn on süttinud õlilampide ruudustik, igas kvartalis omaette hõõgus, omaenda väänduv metall, omaenda kuumus, puruks raksatavad tellised.
„Mida sa vaatad isand?” küsib Galena vaikselt.
Antiookia lõppu, mõtlen, aga ma ei ole selles kindel, ainult alguses võib kindel olla, lõpus mitte, kõik endine jätkub, ainult teistsuguse endisena.
Ma saadan ta majja tagasi.

Ja siis on oriendi öö, üksainus pime tunnel, müüritorn, kus me käsikaudu edasi liikusime, et see neetud linn ära võtta, mehed ohverdasid oma elu, nad usaldasid mind, ei ole mind seniajani jätnud, tummad ja külma pilguga, aga siis kostab raua kolksatus vastu kivi ja ma tean, et see hääl tuleb elavatelt.
Pööran end ringi, ma ei näe midagi, aga aiman kontuure, need kogunevad mu ümber, nad piiravad mind, nagu hagijad piiravad, normannid, mõtlen, nad on kavalamad, kui ma arvasin, nad lasid mind jälitada. Aga milleks? Nad oleksid võinud mind tappa või vangistada sealsamas, Andronikose katuse all… Kaks valikut, võidelda või põgeneda, mõlemaks olen nõrk. Sein kaitseb mu selga, nad kaaluvad ja hindavad mind, kähisev hääl, võib-olla küsimus, ma ei saa sõnagi aru. See on kurgupõhjast tulev korin, mille taga pole mõtet, nii häälitsevad mehed, kes on sattunud võitlusraevu või kes seisavad surma palge ees. Unes kõneldakse sedamoodi, kui on vaja deemoneid või luupainajaid peletada, põrguasukatel on oma keel, inimkõnet võtavad nad nõrkuse ja halinana. Tõmban selja tagant pistoda. Vastane on mu ümber ringi koondunud, ma tunnen nende lõhna, selles on lõkkesuitsu, kopitanud nartse, liisunud veini ja mädanenud haavu. Need ei ole normannid, vaid hoopis midagi muud. Antiookia, mõtlen, mis põrguväravad me siin küll oleme valla päästnud.
„Tulge!” ütlen ja nad tulevad. Pimedus läheb liikvele, varjukehad sööstavad edasi, hallikas kitsas tera sähvab mu poole, sähvan vastu, löök tabab kivimüüri, noatera alt lendab sädemeid, mind niidetakse jalust, relv pudeneb käest, pööran end ringi ja küünitan seda haarama, jalahoop paiskab selle eemale, tõmbun kõverasse ja kaitsen kätega pead. Päike, mõtlen, aga taevane basileus on kaugel eemal, teispoolsuse väljadel pole mõtet tema kaitset loota, kas see ongi siis kodu, mõtlen, see, millest Maria rääkis, pärast kõiki neid lahinguid surra nende nimetute ja näotute käte läbi, kuu tuleb pilve tagant välja, valgustab tahutud kive ja midagi sellest külmast helgist kandub pimedusesoppi, kuhu mind on surutud, näen näruse riidega kaetud käsivart, rusikat, sõrmi, nuga tõuseb mu kohale, tardub, langeb ja peatub poolel teel. Hetke pärast tabab mind jalahoop, tunnen, kuidas kellegi käed mu rüüd kobavad, ja siis kalduvad kiviseinad ettepoole ja langevad kokku.

Kostab kriiksatus, avan silmad ja näen hallil sillutiskivil punaseid sooni, need on nagu inimkehal, kui ihu on hallikas, ühest olekust teise minemas; hommikuvalgus, päike tõuseb, kogu mateeria muutub, pimedusele tõmmatakse piir, pimeduse ja sünguse kivist saab hommikukivi. Ma olen üksainus suur valu, aga ma olen elus, hingan sügavalt sisse ja valu hingab vastu, püüan end kividelt abi otsides püsti ajada, sõrmed libisevad krobelisel pinnal, ma ei tohi siia jääda, aeg, aeg, aeg, kolmest päevast esimene on ümber saanud. Vaarun kõrvaltänavast välja ja räntsatan põlvili, hõõguv juga paiskub põlvedest ülespoole, on tunne nagu oleks selgroog täidetud sulametalliga, ja ma ei saa aru, silme eest läheb punaseks, mustaks, siis uuesti punaseks, terve linn on valust ja hommikust ja üle kivide valguvast kuumalainest ruskjas, orient, mõtlen, siin nõrkadele ei halasta, kõik põleb ja mureneb kaks korda kiiremini kui mujal, isegi surm on siin kiirem kui läänes, langenud pühitakse jalust ja uued olendid tunglevad, et tühimikku täita, et ihaleda, paljuneda, järglasi anda ja omakorda langeda, need on nagu merelained, mis järgnevad üksteisele rütmiliselt, needsamad, millel palverändurite laevad pähklikoortena kõiguvad, mis vastu muulirahne taovad. Ja ma tean, et pean siit kvartalist kaduma, varsti on linnaelanikud liikvel, nad teatavad veriseks pekstud ja röövitud preestrist sinna, kuhu vaja, ja siis saab selgeks, et see ei olegi preester. Aga siis, kui Jumal on mind hüljanud, kui ta on mu alla sügavikku paisanud, kergitab ta mind uuesti ülespoole, mööda tänavat läheneb määrdunud kitoonis muulaajaja, te kõnnib vankrit vedava looma kõrval, ma astun talle tee peale ette.
„Püha, isa, mis…?” Sõnad sumbuvad ta suul, see pole tähtis, mida ta küsib või arvab.
„Vii mind Püha Anna kirikusse,” pomisen läbi ruskja udu.

Päikesest köetud kivi on selja vastas hea soe. Ümberringi on rahu, ainult kaljutuvide kluugutamine ja palveaega kuulutavad kellalöögid, aegamööda hääbuv helin, mis suubub vaikusesse ja palvesse, heli eesmärk ongi vaikus, mõtlen, vaikus on see, mis meid Jumala juurde juhatab. Püha Anna kirik on osa kunagisest kloostrist, uskmatud on selle müürid puutumata jätnud. Ainult sisemus on rüüstatud. Paljaks kistud… Aga aed, kus ma istun, on hooldatud. Seda ümbritseb luuderohtu kasvanud kivimüür… midagi, mis kaitseb… või hoopis varjab?… Püha Anna oli Neitsi Maarja ema, rohkem ma temast ei teagi. Läänes ei ole ma kuulnud ühestki temanimelisest kirikust või kloostrist. Tegi ta üldse midagi? Või piisas sellest, et ta olemas oli, et ta vere edasi andis.
Mina tahaksin poega… ma olen oma poega unes näinud… Maria saab terveks, ta ei näinud üldse nii haige välja… Ta on tugev, tugevam kui mina. Ta on normannitar…
Mustas rüüs aednik, vana soonilise kaelaga mees, kelle nägu moonutab pikergune Arm, puhastab teed. Ta näib kummaliselt tuttav, küllap keegi piiskop Adémari omadest, mõtlen, keegi, keda ma teenistusel näinud olen. Aednik nõjatab labidale ja paistab, nagu tahaks ta minu käest midagi küsida. Teen näo, nagu palvetaksin, ma ei taha, et ta mind kõnetaks. Ja ta ei teegi seda, vaid sammub edasi, hajub vaikusesse.
Pooleks murdunud samblatükkide vahel lebab hele kivi, mille pinnale on tahutud valgete teokarpide kujutisi. Ainult et need on liiga peened, see ei saa olla inimkäte töö. Ma uurin lähemalt, karbid ongi tõelised, mõnest muistse aja merest, kaks mateeriat on liitunud ning seeläbi täiuslikuks saanud, enamat ei suudaks ükski elav meister. Valgele kivile vilksatab must sisalik, tema silmad on nagu kaks sädelevat oonüksit, neis on kivistunud teokarbi aeg, pilk, mis meid jälgib. Maria! Sähvab läbi mu meelte, ja selsamal hetkel teeb sisalik üheainsa nõtke põike ja on läinud.
„Kuidas sa end tunned, sõjamees?” küsib vaikne hääl. Mu ees seisab isa Secundus.

Püha Anna kiriku sisustus on tagasihoidlik: altar, lugemispult ja kahest raudlatist liidetud rist. Ja vasest taotud seedripuu kujutis lugemispuldil.
„Ma kasvasin kõrgeks nagu seeder Liibanonil,” (Srk 24:13) ütleb isa Secundus, kui on mu pilgu tabanud.
„Kellest sa räägid?” küsin.
„Sinust,” ütleb preester.
Me hääled ringlevad võlvide all, need segunevad ja põrkavad kiviseintelt tagasi.
„Siin on ainulaadne kõla,” ütleb preester. „Õige koht, kus oma sõnu kaaluda.”
„Või vait olla,” ütlen.
„Jumala eest ei varja vaikusega midagi. Temas kõlab kõik vastu.”
Osutan seinale maalitud hallika inimfiguuri poole. „Kes see on?”
„Ma ei tea. See oli enne mind.”
„Keegi peab ju teadma? Keegi, kes siin kirikus varem teenis.”
„Nad said hukka.”
„Uskmatud?” küsin.
„Kristlased. Kui linna tungiti, siis ei tehtud vahet.”
„Pime oli,” pomisesin.
„Selle pimeduse vastu peaksimegi sõda pidama. Mitte uskmatute vastu.”
„Kui me Jeruusalemma vabastame, siis saab maailma valgust juurde.”
„ma tahaksin seda uskuda,” ütleb isa Secundus. Ta teeb ristimärgi ja astub näota seinamaalingu juurde. „Räägitakse, et see on Messias septentrionalis, põhjakaare messias. „Ja ma kutsun mõõga tema vastu kõigi oma mägede peale, ütleb Issand Jumal: ühe mõõk on teise vastu”” (Hs 38:21)
Kuulan ta häält, mis on moondunud võlvide all ringlevaks sosinaks.
„Mis see on?” küsin.
„Ettekuulutus,” vastab isa Secundus tõsiselt. „Ettekuulutus pühakirjast. Aga põhjakaare messias on legend. Nagu viimsepäeva keisergi. Ma ei tea, kust Lunastaja saabub, kas põhjast või lõunast. Ta tuleb nagu varas öösel, nii on pühakirjas öeldud ja nii ma usun.”
Öösel ja näota, mõtlen ma maalingut vaadates. Nagu lindprii.
„Mul on vaja, et sa mind tafuuride juhtidega kokku viiksid,” ütlen talle.
Preester kummardab ja korjab põrandalt üles terashalli udusule. Ta keerutab seda sõrmede vahel. „Miks sa arvad, et see mu võimuses on? Või et ma neid üldse tunnen?”
„sa ise ütlesid mulle.”
„Tõesti? Mida siis?”
Osutan seinal oleva Kohtumõistja poole. „Seda, et tema eest tõde ei varja.”
„Ja mida sa tafuuridest tahad?”
„Mul on sõnum nende kuningalt.”
„Kuningas on surnud,” ütleb isa Secundus. „Surnud mehel ei ole sõnumeid.”
„On küll,” ütlen. „Mina olengi sõnum.”

Me istume isa Secundusega kloostri söögitoas, mis on sama lage nagu kirik. Ainult plankudest kokku klopitud laud ja rohmakad istmed selle ümber.
„Sa oled näljane,” ütleb Secundus rahulolevalt ja täidab mu kausi teist korda. „Kuidas maitseb?”
„Minu arust ei olegi sel maitset,” ütlen, kui olen suutäie alla neelanud.
„Kloostri köök,” ütleb isa Secundus. „Veini?”
Ulatan talle peekri.
„Vein on parem,” ütlen. „See ei ole vist kloostrist?”
„Vagad inimesed annetavad meile,” ütleb isa Secundus ja teeb ristimärgi. Seejärel rüüpab ta pika sõõmu.
„ma ei saa sinust aru,” ütleb ta siis. „Sa näid olevat aus mees. Aga jätad midagi ütlemata.”
See on küsimus. Ja nüüd ootab ta vastust. Ta ei ütle: räägi ära ja ma toetan sind. Ta alles kaalub mind. Ja sa ise? Tahaksin ma küsida. Sa oled preester, aga sehkendad tafuuridega… lihtrahva põhjakihiga. Ja su peeker on täis kreeklaste veini. Sellist, mida ei ole isegi ülikutel. Säärase mehega on ohtlik avameelne olla.
Isa Secundus tõuseb püsti ja astub akna alla. „Kuula,” ütleb ta mulle. Väljast kostab sädistamist.
„Linnud on tagasi tulnud,” ütleb isa Secundus. „Nad ei karda enam.”
„Neil on nüüd, mida süüa,” ütlen talle.
„Nad saavad aru, et piiramine on läbi.” Ta murrab tüki leiba.
„Nad vajavad juhti,” ütleb ta siis.
Keda ta silmas peab? mõtlen. Linde?
„Kuningas ei määranud endale järeltulijat,” jätkab isa Secundus.
„Ja nüüd on kõik võrdsed… kõik need, keda ta enda ümber koondas. Ja siis tuled sina. Keegi, kes teab tema viimast tahet. Kes väidab, et ta seda teab…” Ta vangutab pead. „Sul läheb raskeks.”
„Kes neist oleks õige?” küsin temalt.
Ta mõtleb veidi. „Ma ei tea,” ütleb ta siis. „Aga keegi neist peab midagi tegema.”
„Saadad sa siis sõna või mitte?” küsin.
„Juba saatsin,” vastab ta rahulikult.
„Ma tahan, et sa mulle tafuuridest räägiks.”
„Milleks?” küsib preester. „Kas see muudaks sinu sõnumit?”
„Ei,” ütlen ma. „Ei muudaks.”

 

Loomingut
Novellid
Tartu rahu. Looming 1999/7.
Vahemered. Looming 2012/4
Romaanid
Valge kuningriik. Varrak 2006.
Palveränd: lugu esimesest ristisõjast. Varrak 2008.
Kindel linn. Varrak 2011.
Müürideta aed. Varrak 2019.
Näidendid
Leegionärid, Loomingu Raamatukogu, 2010/20.
Kuningad. Näidend aastast 1343. Loomingu Raamatukogu, 2014/1.
Imede aasta. Looming 2015/4.
SentiMentaalne valss. Looming 2017/10.

Tunnustused
Loomingu aastapreemia (1999)
Betti Alveri kirjandusauhind (2006)
Euroopa Liidu kirjandusauhind (2010)
Virumaa kirjandusauhind (2011)
Loomingu aastapreemia (2016)
Friedebert Tuglase novelliauhind (2019)

Püsiviide Lisa kommentaar

Henrik Visnapuu

6. jaan. 2020 at 10:13 e.l. (Henrik Visnapuu) (, , )

Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 – 3. aprill 1951 Long Island, New York) oli eesti kirjanik ja kirjanduskriitik.
Ta oli Marie Underi kõrval rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.

Luuletusi: H. Visnapuu „Kirg ja kodumaa”, Tänapäev 2017, koostanud Vallo Kepp, lk 26; 27; 42; 51; 61; 143; 144; 179; 203.

Kaks algust

Kaks algust minus: süda ja mu liha.
Neid ühendand on armastus ja viha.
Käib ingel ühes majas saatanaga.

Too ohvrit jumalalle, naine vaga,
too ohver verivalge altarille!
Oo! Ära seisa templi ukse taga.

Too tall, kes veristet, too lille.
Sest rõõm on ohvrit tuua jumalille
ja süda ära anda küsimata.

Too ohvriks oma liha saatanalle,
õisroosa ihu anna kiusajalle:
tund tunni järgi sulab püsimata.

Su lapse ihu õitseb rüsimata.
Oo, tee tast ohver saatanjumalalle!
Siis laulda tahan ajaks igaveseks
su ilu, mis on antud üürikeseks.

1912

Issand halesta

Issand, oh halesta mino henge
palava lätete vägevät iha,
halesta ahastust tundva henge
hullude mõtete mõtsikat viha.

Ära viil lüü. Ära häävita minno.
ära viil murra, ära sõko minno!
Hää om nii ellä, kuis tahab liha.

Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.

Ära viil lüü. Ära häävita minno
ära viil murra, ära sõko minno!
Ma ei saa pöördä, ei tõisi teid minnä.

1912

Alistumine
II

Ma oma hinges mässasin, ma, vihmatilk, Su ruumi meredes;
suur olin enda südames, ma, silmapilk, Su aja meredes.
Suur olin ma ja uhke ka, oo Piirmatu, oo Lõpmatu!

Täis iha, viha peksin end ma veriseks vaid vastu piirisid.
Ei välja iial endast saa, kõik endiseks jääb keskel piirisid.
Hing nagu lind, ling jalus, rind kel verine, tiib murrune.

Nüüd murdes end ma mõistan Sind, Su käele ma põrmus alistun.
Sa tahad, suur et oleks kurbuses, su väele palvuses alistun.
Üks on siin rõõm, üks mure sõõm, üks elu viis, üks osaks piin.

Mind ristikäigul` õnnista, mind vägevat, kes jätnud enese.
Mind, poega, ellu läkita, mind vägevat, kes leidnud enese.
Su tahtmine, Su säädmine, see alaku, see sündigu!

 

Kolmas kiri Ingile

See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti, ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde lilli`t hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! ah-haa! ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel veel rõõska äikest:
mürr-mürr!mürr-mürr! Trahh-trahh!

Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
tuut-tuut! tuut-tuut! Tuut-tuut!

Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib kullata,
sa jagada võid kallistusi:
tiu-tiu! tiu-tiu! Ssu-ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,
mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab
mind laulikut ja sind, mu Ing.
Kun peatab, millal seisatab, ken teab?
Hoi-tii! hoi-tii! hoi-tii!

See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti.

Lehekuu 1919

Ma küünitan so suudlusi

Ma küünitan so suudlusi kui viinamarja kobaraid,
sa painud minu üle nagu puu täis vilja.

Me vaiki mõlemad, kui võõrad me, ei palju kõnele
ja ometi nii omased, et tutvaks saanud hilja.

Miks on so silmad kuldseid uni täis, so juuksed ojavad.
Nad on kui merivaik ning rasked nagu vaha.

Miks on nii armsad mulle sinorinde kaunid kuhilad,
kui nende vihkudelle langetan pää maha.

Miks sino süli lapse, sino jumalikud keriluud
on armsamad kui kalli ema omad mulle.

Sa vaikusega vaikusen ja tormidega tormiden
üht ütled: armastan, hää tahan olla sulle!
Ma küünitan so suudlusi kui viinamarja kobaraid,
sa painud minu üle nagu puu õishaljalt.

Sind õnnistan, nii süda õnnest raske, et oled minuga,
mo ainuke, sind armastan, et oled paljalt.

Miks sina sarnane ja mina ka nii olen sinuga?

1919

 

Me seisame tule ristteedel

Meil on nüüd jõulud suurreedel
ja taeva all jõulupuud.
Me seisame tule ristteedel
leek kõrvetab silmi ja suud.

Nüüd igal ööl kõmiseb taevas
kui rebeneks pooleks õhk.
Kõik vara, veri ja vaevad
põleb leekides nagu põhk.

Kui üles hirmutet linnud
tules, tuules, suitsus ja nões
peljupaika otsivad linnad
kui ilmutusraamatu tões.

Ma seisan kui karjane kõrves,
mu käes on saatuse sau.
Maa, taevas ja tähed mu kõrval
täis rahu ja jumala au.

Taas rahus ja rohkuses tuleb
kõik inimlik kaunis ja hea.
Mis tuhaks on saanud tules,
tuli tagasi andma peab.

Üle värskete kalmuküngaste

Üle värskete kalmuküngaste
nutad kummargile, kodumaa.
Veel toona all punaste kangaste
surmale vastu sammusid sa.

Olen hõiganud su üle ahastust,
täid su selga
ja seitse viletsust su külje alla,
kui mul oli su pärast kitsas käes.
Ma ei salga,
nüüd oled sa näinud lahastust.
Su eluväravad on tõugatud tuultele valla.

Mu enda taga on viis kalmuküngast
ja mu hingel
ei ole ühtki varjupaika
tõmbtuule vinges.

Pärjad kuuseoksteist ja reburaikaist
ehivad omaste hauarüngast.
Ma ei saa vist iialgi teada
kahele neist
kuhu risti seada.

Nõnda on igaühel meist
selsinatsel kurjal ajal.
Tuhas ja varemeis on kodud ja majad.

Kas siin eestlaste maal
ei ole tuhandeid aastaid
ikka taas
tapet ja laastet,
kuid ometi jälle on sündinud vastsed võitlejad
ja on jälle ehitatud uued hooned.

Tõuse siis haudade mant,
põline Maarjamaa,
võitleva südamega!

Ega
teist pole sinule ant,
kui tõusta maa ja vabaduse eest
ning künda põllud tule ja tuha seest.

1942

Kutse

Tule, pühitse mu koda
oma hingeõhuga.
Minu kambri laed ja seinad
rängasti mind rõhuvad.

Tule, istu imevaibaks
minu kalk ja kõva tool.
Pilkudega kuldseks käveks
ketra minu mõttepool.

Tule, õnnista mu lauda
uuteks lauludeks ja tööks.
Pane minu padja alla
magus uni pikaks ööks.

Võta minu kuumalt kulmult
murerõske higirätt.
Mina suudlen nagu usklik
sinu kallist kitsast kätt.

Tõlkige mu kõne

Soine ja patune ja palune
oled sa,
jumala jalaalune
Maarjamaa.

Minu ööd on kurjad
unetuse vaevast,
Sest sinu elukirjad
on kustunud taevas.

Ennäe õunapuud rüvetut!
Iga virves
ajab isejuuri,
nagu polekski ühist tüve
ja ühist kirvest.

O sina mõistmatu sugu,
kes sina trotsid oma elutahet
ja pärle otsid, kui sajab rahet!

Ons Hudson Emajõgi
ja lumi su jälgedes nõgi?

Vaevaline on viimne lugu
minuga,
enne kui uks langeb riivi.
Mine siis pimesi päi
sinna, kuhu jäid
Vadja ja Liivi.
Mina ei tule eales sinuga.

Kirjatundjad,
tõlkige mu kõne
mõnele
mu kadunud rahva lapsele.

 

Luulekogud

“Amores” (Tallinn 1917, 2. ja 3. trükk Tartu 1919)
“Jumalaga, Ene!” (Tartu 1918)
“Talihari” (Tartu 1920)
“Hõbedased kuljused” (Tallinn 1920)
“Käoorvik” (Tartu 1920)
“Ränikivi” (Tartu 1925)
“Maarjamaa laulud” (Tartu 1927)
“Puuslikud” (Tartu 1929)
“Tuulesõel” (Tartu 1931)
“Päike ja jõgi” (Tartu 1932)
“Põhjavalgus” (Tartu 1938)
“Tuule-ema” (lüroeepika kogumik, 11 pikemat luuleteost, Tallinn 1942)
“Esivanemate hauad” (Stockholm 1946, 2. trükk Luunja 1991)
“Ad astra” (Geislingen 1947)
“Periheel. Ingi raamat” (Geislingen 1947)
“Mare Balticum” (Geislingen 1948)
“Linnutee” (New York 1950)

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »