Andrei Hvostov

21. okt. 2019 at 8:47 e.l. (Andrei Hvostov) ()

Foto: Peeter Langovits / Postimees

Andrei Hvostov (1963) on Eesti ajakirjanik, esseist ja kirjanik.
Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolasena 1995. aastal. Alates 1993. aastast kuulub ta Eesti Üliõpilaste Seltsi. Ta on töötanud ajalehes Eesti Ekspress.
Aastal 2005 sai Andrei Hvostov nooremleitnandi auastme, ta kuulub Kaitseliidu Toompea malevkonda.

7. novembril kell 17.30 Tartu linnaraamatukogu keskkogu IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: külas on Andrei Hvostov, Eesti kirjanik 2019, raamatu “Kirjad Maarale” autor. Temaga vestleb Mihkel Kunnus.

Katkend: Kirjad Maarale, Petrone Print 2019, lk 82-83; 86-91.

KUI ma olin kahekümne viiene, algas N Liidus aeg, mil vanad seadused enam ei kehtinud ja uusi polnud veel välja mõeldud. See oli segaduste aeg, mis kestis umbes kolm aastat, kusjuures mida edasi, seda suurem tundus segadus. Uue seaduslikkuse aeg jõudis kätte 1991. aastal Eesti Vabariigi väljakuulutamisega, ehkki ka siis läks veel natuke aega, enne kui harjuti mõttega, et nüüd on uued seadused ja uus kord.
Muidugi kehtisid üleminekuajal endiselt nii kriminaalkoodeks, tsiviilkoodeks kui ka nõukogude põhiseadus (loetlen tähtsuse järjekorras; kriminaalkoodeks ennekõike ja põhiseadus viimasena), ent nende järgimisel ja tõlgendamisel võtsid inimesed endale võrdlemisi suuri vabadusi.
Veelgi tuntavam erosioon tabas ühiselulisi norme. Või siis Moosese kümmet seadust. Rääkimata kommunismiehitaja moraalikoodeksist, mida ei võetud kunagi tõsiselt.
Ma alustasin ülikoolis õppides kursusesüsteemiga. Põhimõtteliselt oli see nagu keskkooliklass – ca 40 üliõpilast, kes kõik käisid samades loengutes ja samades praktikumides. Tegid koos eksameid. Meil oli kursusevanem ja oli stipivolinik. Nimelt saime kõik stipendiumi, see tähendab igakuist õppimise toetusraha. Raha kättesaamiseks tuli minna ülikooli administratiivhoonesse, kus kassiir luges pärast allkirja andmist peo peale kolmkümmend rubla. Siis aga algas meeletu inflatsioon ning stipendiumi maksmine muutus ebaregulaarseks. Me ei käinud enam kindlatel kuupäevadel raha järel, küll aga anti meie stipivolinikule teada, kui raha kusagilt keskpangast saabus, et tulgu tema kogu kursuse rahale järele.
Stipivolinik oli õbluke Tiina-Mall. Ta läks kassasse ja võttis vastu kümneid tuhandeid rublasid, sest stipp ei olnud enam kolmkümmend rubla, vaid inflatsiooni tõttu juba viissada või tuhat nina peale.
Tiina-Mall toppis kupüürid suurde kilekotti ja lippas ühikasse, kus ta elas. Seal pani ta rahaga täidetud kilekoti oma voodi alla ning andis meile teada (mobiiltelefone polnud, see uudis pidi lihtsalt suust kõrva levima), et tuldagu järele. Kes tuli sama päeva õhtul, kes järgmisel päeval, kes ülejärgmisel. Tiina-Mall muudkui jagas raha nagu pangateller – sealsamas, meie ühikas, kus ükski ukselukk ei pidanud ja paljudel ustel polnud enam mingeid lukke ees.
Ma ei tea, kui paljusid sularaha käitlemise seadusi Tiia-Mall rikkuma pidi. Alustades sellest, et sularahakuller ei saa olla kaitsetu, õbluke ja relvastamata tüdruk, kes lidus rahatähti täis tuubitud kilekotiga üle Toomemäe. Toomemäel liikus igasugu rahvast, joodikuid ja liputajaid, kindlasti ka selliseid, kes olnuks raha triiki täis kilekotist väga huvitatud. Meie stipivolinik oleks kõikidele kurjategijatele või ka pervertidele väga lihtne saak olnud.
Aga ometi stipijagamine 1990. aastal just nii käiski.

TOLLAL juhtus igasugu põrutavaid asju. 1996. aasta mais teatati, et Eesti Kunstimuuseumist on varastatud ligi nelja miljoni krooni eest graafilisi lehti ja akvarelle. See oli ikka täitsa üllatav, mida vargad muuseumi hoidlast minema viisid. Rembrandti „Visandid Saskia ja vanaeide näoga”, mille hinnaks olevat spetsialistide hinnangul olnud …, noh, kui ma ütlen, et tollala 200 000 krooni ja selle teksti kirjutamise hetkel 13 000 eurot, siis see ei ütle sulle, Maara, kuigi palju. Kui sa seda sajandi keskpaigas loed, siis võibolla on selle ekvivalent kümme kotti kartulit.
Aga 1996. aastal sai 200 000 krooni eest osta Tallinna kesklinnas korteri. Kui palju maksid Johann Köleri kuus akvarelli ja kolm Eduard Wiiralti graafilist lehte, mis olid samuti varastatud taieste hulgas, seda ma ei tea. Aga kokku kadus Tallinnas Toompeal Rüütelkonna hoones asuvast hoidlast 143 taiest. Koguväärtusega 3,8 miljonit krooni.
Vargad saadi kätte. Kolm noort meest. Eestlased kõik. See on oluline märkida. Kunstiväärtustele pääsesid ligi eestlased. Venelased varastasid metalli.
Üks tüüp töötas seal turvamehena, teine oli Kunstimuuseumi hoones asunud restorani baarimees. Varastatud kraami müüja oli samuti kohtu all, aga teda vist ei õnnestunudki süüdi mõista, sest ei suudetud tõestada, et ta olnuks teadlik müügiks pakutud asja päritolust. See oli Amandus Adamsoni skulptuur „Memento mori”.
See saadi lõpuks kätte, leiti ühe allilmaliidri kodunt. Adamson kujutab inglitiibadega poissi, sobivalt mõtliku näoga, toetamas parema käega kolbale. Kriminaalidele arusaadav motiiv: surnupealuu, ingel ning muu trullallaa, mis sobib nagu valatult kaminasimsile.
Turvamees ajas kohtus mulli, et tema üheks ajendiks olnud pöörata tähelepanu kunstifondi turvameetmete puudulikkusele. Signalisatsiooni polnud, valvurid käisid tööl nagu ise tahtsid, hoidla ukselukk olevat avanenud varga koduvõtmega. Kõik oli nii ligadi-logadi, et muuseumi hoidla lihtsalt karjus viletsat palka saanud turvamehele – tassi mind tühjaks!
Varastatud graafilisi lehti müüdi Kadaka turul, see oli üks Tallinna suuremaid kirbukaid, sisse seatud kunagise aiandi kasvuhoonetesse. Kuna me elasime seal kohe kõrval, mina ja sinu vanaema Kadi, siis ma käisin vahel seal niisama uitamas. Koos sinu isaga. Ta oli siis viie-kuueaastane laps, tatsas hästi leplikult piki lõputuid müügikoridore, mis olid täiskuhjatud kahtlast päritolu asju, millest enamuse moodustas Venemaalt ja Hiinast pärit träni. Aga hästi palju oli ka antikvaarset kraami.
Üks soomlane olevat Kadaka turult saanud kunstimuuseumist varastatud kümme graafilist lehte viiesaja krooni eest.
Samahästi võinuks niisama ära anda.

VEEL üks ehe näide ühiskonda läbinud seadusetusest, millest Eesti ajakirjanduses omal ajal üpris palju kirjutati, on nn Tiesenhauseni maja lugu.
Keskajal Toompeale ehitatud maja hinnati 90-ndatel neljakümne miljoni Eesti krooni vääriliseks – tegemist oli „magusa tükiga”, nagu tollal öeldi.
Taastatud Eesti Vabariik võttis peaaegu usutunnistusena kohustust anda vara tagasi nendele, kes olid nõukogude võimu tõttu maadest-majadest ilma jäänud. Sellega taheti teha kardinaalne lõpp nõukogude võimule. Iseenesest on see natuke nagu vanaema süütuse taastamine, eriti sellise vanaema, kes on jõudnud juba ära surra, aga sellised need mängud meil tollal olid.
Nn Tiesenhausenite maja lugu oli üks kõnekas tükk selles süütuse taastamise pikas ja rängas epopöas. Peategelaseks ja kannatajaks oli vapustava nimega vanaproua – Brunhild Dorothea Tiesenhausen.
Sellest vanaprouast, ühe vanima Balti aadlisuguvõsa liikmest, ei teadnud Eesti avalikkus tollal ega tea ka praegu suurt midagi. Kust ta korraga välja ilmus? Kas ta oli olnud nõukogude kodanik? Kuidas elas ta üle viiskümmend aastat seda võimu, mis temasuguseid hävitas?
Sellest loost võiks leida ainest kriminaalromaaniks. Režissöör Hardi Volmer tegi 2013. aastal mängufilmi „Elavad pildid”, mille tegevus toimub saja aasta kestel ühes vanalinna majas. Volmeri film on allegooriline kokkuvõte Eesti ajaloost: võimud vahetuvad, väljaspool maja olukord muutub ning muutuvad inimesed ja inimeste vahelised suhted ka maja sees, osaliselt on need vanad põliselanikud, osalt uued tegelased. Sõda, vangilaagrid, kadunud isa ja purunenud armastus, kõik on nii, nagu see 20. sajandil juhtus. Volmeri filmist on puudus vaid omandivaidlus Eesti Vabariigi taastamise järel.
Seda ei saa talle ette heita, sest omandivaidlusi ongi keeruline muuta hingematvalt huvitavaks filmisüžeeks. Tegelasteks notarid, advokaadid, seniilsed vanainimesed ja lakutud välimusega kelmid. Põnevuse lisamiseks ilmub vahel seina seest mõni iidne kummitus.
Bürokraatlik igavus ühelt poolt, kuigi teisalt väga iseloomulik üleminekuajastule, võibolla isegi selle ajastu sümbol. Mul oli kunagi ajalehes kolleeg Mihkel Kärmas, hilisem tuntud teletäht, kes tegeles väga palju omandiküsimusest tekkinud tülidega. Kärmas ohkas vahel raskelt ja nentis teatud irooniakübemega, et pärast küüditamist on omandireform suuruselt järgmine kuritegu eesti rahva vastu.
Baltisakslaste varade tagastamine oli väga vaieldav asi. Enamusele neist anti kompensatsiooni juba enne sõda. Kõik, kes läksid 1939.-40. aasta ümberasumislainega Saksamaale, said teatud hüvitist Eestisse maha jäänud vara eest.
Jamad algavad sellega, et mitte kõik sakslased ei läinud kohe ära. Mõned olid nii visad Eesti patrioodid, et ei lasknud end heidutada juba 10939. aasta sügisel ringelnud kõlakatest, et Stalinil võivad Eestiga olla kurjad plaanid.
Ent siis saabus Eestisse nõukogude võim ja asjad võtsid korraga väga sünge ilme. 1941. aasta esimesel poolel toimus nn järelümberasumine.
See Eesti Vabariik, mis taasloodi 1991. aastal, ei võtnud kohustusi 1939. aastal lahkunute ees, sest need olid juba hüvitist saanud.
Kogu trall ja segadus kompensatsioonidega läks aga keeruliseks siis, kui mängu tulid 1941. aastal lahkunute huvid.
See oli seaduses kirjas – kõik, kes olid 16. juunil 1940 (Eesti sovetiseerimise algus) Eesti Vabariigi kodanikud, said õiguse taotleda kommunistliku võimu ajal ära võetud varade tagastamist.
Ma ei oska öelda, millistele seadustele toetudes sai Brunhild Dorothea suguvõsa maja tagasi. Kas ta oli 41. aastal lahkunute perekonnast või oli ta midagi muud. Aga kindlasti oli Eesti valitsusel poliitiline tahe näidata, kui väga ollakse baltisakslastega – ja sealtkaudu „riigisakslastega – sõbrad ning saatusekaaslased.
Kindlasti oli see ka president Lennart Meri tahe, sest „meie Lennart teatas 1995. aastal Berliinis, et „Eestlaste maa oli, on ja jääb ka baltisakslaste kodumaaks. Ta kutsus nad tagasi.
Võibolla oli Toompeal asuva maja tagastamine Dorotheale hea tahte märk. Signaal kõikidele läänes elavatele vajalikele ning tähtsatele inimestele, et Eesti valitsusel on varade tagastamisega endistele omanikele tõsi taga, restitutsioon on mõeldud tõsiselt ja kõikehõlmavalt, uus turumajanduslik ja eraomandit austav riik on tõusnud fööniksina tuhast.
Inimene Tiesenhausenite suguvõsast sobis taoliseks žestiks väga hästi. Kui ma seda teadet esimest korda lugesin, siis ma naersin pikalt ja valuliselt.
Tiesenhausenite esiisa mainib juba kroonik Henrik. Seesama mees, keda ma nimetan Eesti ajaloo isaks, sest tema kroonikast kõik algab, nii meie kirjutatud ajalugu kui ka selle ajaloo põhjal rahvusteadvuse ülesehitamine (vt Mõtteline Eesti).
Eggelbert de Thysenhusen oli ristisõdija, piiskop Alberti õemees, keda märgitakse kroonikas 1211. aasta sündmuste all, kui toimus sõjakäik Sakalasse ning leidis aset Viljandi linnuse esimene piiramine.
Järgmine kord meenutab kroonik tähtsat aadlimeest 1224. aastal kui ta läheb koos piiskop Hermanniga Ugandisse, sätib end sisse Otepää linnuses ning saab lääniks ühe kihelkonna, tänased ajaloolased arvavad, et see võis olla Puhja.
Sellega olid Tiesenhausenid end siinkandis kindlalt sisse seadnud. Neist võiks pikalt kirjutada, nende tegudest sajandite kestel saaks mitu romaani. Tiesenhausenid on olnud Tallinna ja Saaremaa piiskopid, üks neist teenis keisri Aleksander I tiibadjutandina, nende seast on tulnud kunstnikke ja arhitekte, üks on koguni osalenud raketiinsenerina ameeriklaste Apollo-programmis. Ükskõik milline eesti perekond, kel on taolised saavutused ette näidata, satuks jalamaid rahvuslikku auraamatusse. Eesti perekond geneetiliselt. Tiesenhausenid on aga sakslased.
Kujutledes neid eestlaste rahvusliku kohtu ees, süüpingis istuvatena, oleks mul nende advokaadist päris kahju – võimatu on tõestada, et see suguvõsa oleks toredatesse eesti „mäkradesse” suhtunud nagu sõpradesse.
Juba esimesest teatest Viljandi piiramise kohta – 1211. aastat alates – on nad ikkagi väga eba-sõbralikud. Nad olid ristisõdijad, vallutajad, orjastajad, sajandite vältel maa põlisrahvast rõhunud ülemkiht.
Ja nüüd anti kunagiste orjapidajate pereliikmele tagasi maja, mis asub Eesti Vabariigi võimukeskuse vahetus naabruses – ühel pool on valitsus nn Stenbocki majas ja teisel pool Riigikogu hoone.
Ent siis juhtus midagi hoopis huvitavat – eelkirjeldatud poliitilis-juriidilisele arusamatusele lisandus veel üks kummaline lugu, veel üks anoomia, üleminekuaja tüüpiline kelmuslugu.
Ehkki rahvuslikke tundeid arvestades on tegemist võibolla et isegi põlisrahva katsega õiglus jalule seada.
Õigluse jaluleseadmise esimene akt leidis aset 1999. aasta oktoobris, kui ühe Tallinna notari juurde ilmus keegi vanaproua, kes väitis, et tema nimi on Brunhild Dorothea Tiesenhausen. Veidi räpakat ja kulunud välimusega prouat saatis härrasmees, kelle esitatud passist võis lugeda nime Toivo Toim.
Paar saabus notari juurde ja tahtis paberit, millega Brunhild Dorothea volitab härra Toimi müüma oma maja Toompeal.
Sedasama maja, kust ühele poole kiviga visates võimalik tabada Eesti valitsushoonet ja teisele poole heites lüüa puruks Eesti parlamendi aknad. Või noh, mitte nüüd päris käega visates, aga selle kiviheitemasinaga küll, mille vapper rüütel Eggelbert de Thysenhusen 1211. aastal Viljandi linnuse piiramisele kaasa võttis.
Notar, kes ei viitsinud või ei soovinud asjasse süveneda, andiski paarile soovitud paberi. Volitusega relvastatud härra Toim müüs järgmisel kuul Tiesenhausenite maja kibekiirelt ühele Tartu linna kodanikule, viie miljoni krooni eest.
Ka see omakorda müüs maja edasi, nüüd oli ostjaks keegi Tiit Kurvits. Maja eest küsiti juba kuus miljonit krooni. Mis oli ikkagi kõvasti alla turuhinna.
Ostuahelas olid pooled isikud väljamõeldud ja vaid kaks viimast tõelised persoonid. Notari juures käis Vale-Tiesenhausen, tegelikult oli see keegi Sirje, alkoholiprobleemidega vanem naisterahvas. (Kuidas võidi sellist pidada aadlidaamiks!?, võid sa imestunult hüüda. Nojah, kahekümnes sajand muserdas ja väänas aadlidaame, nii et vähe polnud, eriti nõukogude variandis.)
Teda saatnud härrasmees polnud üldsegi mitte Toivo Toim, vaid kodanik Aavo Vesilind, paadunud kelm ja retsidivist, korduvalt vangis istunud tüüp. Suur Kombinaator, kui meenutada vene satiirikute Ilfi ja Petrovi surematut kangelast.
Ühesõnaga – see kelmide jõuk müüs ning ostis maja, mis ei kuulunud üldsegi neile.
Juurdlus tegi hiljem kindlaks, et ei esimese ega teise müügiakti ajal raha tegelikult üle ei antud. See käis nii, et notari juures said müüja ning ostja kokku, teesklejad mõlemad, viimasel oli kaasas tubli nahkkohver ja selle sees rahapakid, mis notari nähes üle loeti ja müüjale anti. Aga need ei olnud päris rahapakid – need olid niinimetatud „nukud”, kus pealmine ja alumine kupüür olid tõesti viiesajakroonised, kuid kõik vahepealsed olid tavalised paberilipakad.
Ahela viimane lüli, noor ärimees Tiit Kurvits, etendas selles näidendis „heauskse ostja” rolli. Heauskne ostja on inimene, kes omandab kinnistu või maja heas usus, ta on kindel, et toimuv ostu-müügiakt on seaduslik. Seda, mida ta heauskselt ostis, ei saa talt enam ära võtta. Või kui proovida, siis on tegemist üpriski keerulise protsessiga.
Kelmide bandes oli veel osalisi. Petuskeemi mõtles välja üks õigusbüroo – jah, õigusbüroo!, nimega Belford.
Selle loo juures tuleb rõhutada veel üht olulist aspekti – nimetatud õigusbüroo kasutas enda kaitsmiseks nn katust. Varakapitalistlikus maailmas olid „katuseks” kriminaalid, kes kaitsesid ärimehi teiste kriminaalide eest.
Põhimõtteliset on see samasugune turvateenus, mida osutas Prantsuse kuningriigile kümnendal sajandil Seine`i suudmesse asunud viikingute jõuk, lubades pakkuda kaitset teiste samasuguste viikingujõukude eest, ning võttes teenuse eest tasuks ühe osa Prantsusmaast (nüüd on see piirkond tuntud kui Normandia).

Loomingut

“Mõtteline Eesti”, Vagabund, 1999
“Lombakas Achilleus”, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004
“Henrik: näidend 12 pildis”, Kultuurileht, 2006
“Projektijuht Posse”, Kultuurileht, 2008
“Võõrad lood”, Tänapäev, 2008
“Sillamäe passioon”, Petrone Print, 2011
“Šokolaadist prints”, Hea Lugu, 2016
„Kirjad Maarale”, Petrone Print 2019

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Anna Świrszczyńska

7. okt. 2019 at 9:50 e.l. (Anna Świrszczyńska, Nädala autor 2019) (, , )

anna 1

Anna Świrszczyńska

Anna Świrszczyńska (1909–1984) luulekeel on kasin ja lakooniline. Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Czesław Miłoszi arvates on Świrszczyńska näol tegemist ühe suurima poola naisluuletajaga. Anna Świrszczyńska tuntuim teos on tema Varssavi ülestõusu aegseid kogemusi kirjeldav luulekogu “Ma ehitasin barrikaadi” – Anna teenis kogu ülestõusu aja haiglas sanitarina, pilt ongi Annast Varssavi ülestõusu päevilt.

Valik luuletusi „Ma ehitasin barrikaadi”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2019,
Valik luulet, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Lk 58; 64; 69; 83; 86; 87; 92; 93; 94; 95; 96; 137; 155; 157; 161; 170; 171; 174; 177.

 

 

Karje maa alt

Kui pommirünnak läbi sai
jooksid inimesed kokku hüüdsid
siin on elusalt maetud
kuulake kuidas karjuvad
selle keldri peale
varises kolm korrust.

Inimesed kaevasid käsitsi
tahtsid kaevata kolm korrust
labidatega
paljakäsi.
Kaevasid päeva ja öö.

Hommikul teine pommirünnak
tappis kaevajad.
Enam ei olnud kedagi kuulmas
karjeid maa alt.

Tahtis päästa poega

Isa tahtis päästa ainsat poega.
Sakslased puistasid lendlehti,
et antaks alla,
et tuldaks alla andma, käed üles tõstetud
ja käes lendlehed.

Sakslased ajasid neid tanki ees,
tank läks ründama poola laatsaretti,
nad hukkusid poolakate kuulide läbi,
sest isa tahtis päästa ainsat poega.

Naine räägib oma mehele

Sa ei lähe nendega, seal on surm.
Ma ei lase sul surma minna.
Las lähevad kõik, aga sina ei lähe,
las surevad kõik, aga sina ei lähe.

Ära vaata mind nõnda.
Mul on õigus.
Mina võitlen
oma elu eest. Isegi koeral on õigus
oma elu eest võidelda.

Ära lükka mind,
ära kisu ust.
Sa ei lähe, ei lähe, ei lähe.
Las surevad kõik,
sina ei lähe.
Ma langen su jalge ette maha,
aga sina ei lähe.

Löö mind või maha,
sa ei astu üle selle läve.
Tüdruk ütleb poisile

Tule keldrisse,
seal ei ole kedagi.
Homme teevad sakslased meile otsa,
me ei pääse läbi, teevad meile lõpu,
jäänud on vaid kaks granaati.
Tule keldrisse, seal on pime.

See ei loe, et siin on rotid,
rotid on igal pool.
Kaisuta mind. Sina värised ka.
Ma tean, et sa ei armasta mind.

Ma olen vääritu. Kui ema teaks.
Ära ütle midagi. Homme
oleme nähtavasti surnud.

Ma kardan. Palveta minu eest.
Sa ei armasta mind. Palveta minu eest.
Mina palvetan ema
ja sinu eest.

Paanika

Inimesed jooksid ohvitseri juurde,
värisesid, nutsid, vannutasid:
„Jumala eest, seal on spioonid.
Meil on tõendid.”

Ohvitser käskis spioonid
maha lasta. Lamasid reas
isa, tütar, väimees
surusid end üksteise vastu
pärast surma.

Siis jooksid ohvitseri juurde teised inimesed,
värisesid, nutsid, vannutasid:
„Jumala eest, käskisid maha lasta
süütud inimesed.”

Pihtimine tänavasillutisel

See on minu pattude pärast – ulus naine.
See on Jumala karistus – ulus naine.

Ma müüsin leivapätsi sõrmuse eest,
lapsele piima kulduuri eest,
nad anusid süstlaid, ma ei müünud süstlaid,
nad küsisid joodi, ma ei andnud.

Need on minu rasked patud, Jumal,
ja nõnda raskelt karistad mind,
õiglane Jumal.

Naine ulus põlvini tänavatolmus,
langes silmili maha,
tagus pead vastu maad,
lapse
surnukeha kõrval.
Alandusetund

Kui ta õpetas poisse
kuidas võtta vaenlaselt kuulipildujaid
hoides peos vaid püstolit –
jooksis ise esimesena.

Kui ta sai käsu poistele õpetada
kuidas anda vaenlasele ära kuulipildujad
mis olid hangitud
võitluskaaslaste elu hinnaga –
lõi araks.

Viimane kuul tema püstolis
avas talle pääsetee
ja seda teed pidi pages ta oma poiste eest
ega olnud teda nendega koos
alandusetunnil.
Tal ei olnud palitut

Sõdurid läksid vangipõlve,
inimesed vaatasid vaikides,
inimesed seisid vaikides
mõlemal pool tänavat.

Kõige nooremal sõduril ei olnud palitut,
jooksis naine, palitu käes,
sandarm tõkestas tal tee,
naine jooksis, nuttis.

Inimesed vaatasid vaikides,
sõdurid läksid vangipõlve,
noorim oli kümneaastane.
Vestlus emadega

Läheb porutšik vangipõlve, justkui tassides,
oma noorte langenud võitlejate surnukehasid.
Loendab sosinal, loendab vahetpidamata
nende kaheksateistkümneaastaste nimesid,
näeb emade silmi, kes teda vaatavad.

„Sinu poeg hukkus, kaitstes barrikaadi,
mida enam pole, kaitstes maja,
mis on juba varisenud rusudeks, pihuks ja põrmuks.
Sinu poeg hukkus, kaitstes tänavat,
mida enam ei ole.
Nende telliste, nende rusude, selle liiva eest,
andsid nad oma elavad kehad.
Mina viisin neid surma.
Ja mina elan.”

Sakslased ütlevad: „Kiiremini, porutšik,
mine kiiremini vangipõlve.”
Aga tema ei saa kiiremini, tema tassib
oma poiste surnukehasid.

Ta ütles: „Ära nuta!”

Ta tuli, karabiin käes,
et ajada naine majast välja.
Maja tuleroaks,
naine koonduslaagrisse.

Ta ootas,
kuni naine tõmbab seljakoti rihma kinni,
vaatas, kuidas naine nutab,
ta ütles: „Ära nuta!”
See nooruke saksa sõdur.

Viskas võtme varemetesse

Naine pani seljakotti
viimased kuivikud,
viimast korda
keeras ukse lukku.

Ühe lapse
võttis sülle,
teisel käest kinni.

Viimast korda
tuli sellest trepist alla.
Ja viskas võtme
varemetesse.
Surematu

Juba ammu
on ta enda seest välja kolinud.

Iga uue lapselapsega
alustab elu uuesti
nagu jõgi, mis igal hetkel
algab uuest allikast.

Vaadates aina taevasse
imiku silmadega,
ei märka ta
omaenda keha surma.

Minu ema, preili Stasia

Kui ta läks Ostrołęka linnas
mööda Farna tänavat
siis vanad juuditarid
laksutasid vaimustusest keelt:
„Ingel läheb.”

Ta laulis sopranit
Lutnia kooris.
Nägus pan Raczyński
tahtis teda naiseks. Stasia
katkestas kihluse.

Pan Raczyński oli meeleheitel.
„Jumal karistab sind selle eest.”
Ja Jumal karistaski.
Stasia läks mehele hullule.
Kunstniku kolimine

Koidu ajal
lahkume kikivarvul majast.

Isa tassib molberteid
ja kolme maali, ema
reisikohvrit ja vanaemalt
saadud suletekki, mina
potti ja teekannu.

Tõstame need kärule, ruttu,
et kojamees ei näeks.
Isa,
sikutab käru pikki tänavat, ruttu,
ema lükkab tagant, ruttu,
mina lükkan ka, ruttu, ruttu,
et kojamees ei näeks.

Me olime võlgu
poole aasta üüri.

Kolm suhkrutükki

„Sellest näljast on mul silme eest must,
ja laps kahvatu, kui paber,”
ütleb ema isale, kui läheme mööda tänavat.

„Osta siis suhkrutükk,”
ütleb isa.
„Mul ei ole raha,”
ütleb ema.

Ja isa ostab
igale suhkrutüki.
„See kosutab,”
ütleb ema.

Naeratame
kõik kolmekesi.
Tunneme suus
kolme paradiisi.
Ema sureb

Kui ema oli suremas,
ei olnud mul aega nutta.
Ma pidin teda aitama
suremisel.

Kui ta oli suremas,
muutusin laibaks.
Laibad ei nuta.

Ta tuli hüvasti jätma

Kolmandal päeval pärast surma
tuli ema
minuga hüvasti jätma.

Ma kuulsin öösel,
kui ta tuli sammhaaval
kušeti juurde.
Ta jäi seisma
päitsisse.

Ma ütlesin: „Ema,
ära näita end minule, ema,
mul süda lõhkeb
hirmust.”

Midagi muud
ei öelnud ma talle
hüvastijätuks.

Rahune

Öösel
heliseb telefon.
Ma tõusen ehmunult.
„Midagi halba
on juhtunud isaga.”

„Rahune,” ütleb tütar.
„Vanaisaga ei juhtu enam midagi halba.
Ta suri ju
juba kuu aega tagasi.”

Pesen särki

Viimast korda pesen
oma surnud isa särki.
Särgil on higilõhn, mäletan
seda lõhna lapsest saadik,
nii palju aastaid
pesin tema särki ja kalsoone,
kuivatasin
raudahju kohal ateljees,
ta pani need selga
triikimata.

Kõigist maailma
loomade ja inimeste kehadest
eritas üksnes tema seda higi.
Hingan seda
viimast korda. Pestes seda särki
hävitan selle
igaveseks.

Nüüd
jäävad temast üksnes maalid,
mis lõhnavad värvi järele.

Püsiviide Lisa kommentaar

Mirko Bonné

20. sept. 2019 at 9:56 e.l. (Mirko Bonne) (, )

Amrei-Marie [CC BY-SA 3.0]

Mirko Bonné on avaldanud romaane, luulekogusid, esseesid ja reisikirju, tõlkinud saksa keelde Sherwood Andersoni, Emily Dickinsoni, John Keatsi, Grace Paley ja William Butler Yeatsi teoseid. Mirko Bonné (snd 1965) on seni veel eesti lugejale kaunis võõras. Tema kolm viimast romaani, mis moodustavad nn prantsuse triloogia, on aga kõik valitud oma ilmumisaasta kahekümne saksa parima romaani hulka, mis teeb autorist kahtlemata tähelepanuväärse nüüdissaegse saksa prosaisti.

Praegu Hamburgis resideeruv Bonné alustas kirjanduslikku karjääri luuletajana 1990ndate keskpaiku, ta on töötanud ka ajakirjanikuna. Tema kui tõlkija CVs on muuhulgas John Keatsi, William Butler Yeatsi ja Emily Dickinsoni nimed. Luuletajana on teda ehk enim mõjutanud Georg Trakli looming, Bonné proosa on lihvitud ja tundlik. Autori loomingu põhiteemadeks on maastikud, mälestused (ka läbielatu tõrjumine) ning elujõu ja väljapääsu otsimine, talle meeldivad intertekstuaalsed mängud: vihjed maalikunstile ja kirjandusklassikale.

Kui küsime Bonnélt, kuidas kõlab tulevikumuusika, vastab ta nii: „Aastal 2118 võtab minu lapselapselapselaps kätte vana paberraamatu oma vanavanavanaisa luuletustega ja loeb seda. Oma maa-aluses elutornis pole tal enam eriti palju paberraamatuid. Talle meeldib aga hääl, mis räägib temaga aja sügavusest, sõnade muusika, mis tundub olevat ka tähenduste muusika. Linda usub, et näeb maailma rikkust ridade vahelt kumamas – see sära on hävimatu ega vaja nimetamist.“

Katkend: Heledam kui päev, Eesti Raamat 2019, tlk Piret Pääsuke, lk 236 – 244.

Novembris oli Tag avaldanud Bruno suure reportaaži Barbizoni koolkonnast. Aeg-ajalt sai sõna ehtne Fernando Kullmann ja ühel Stuttgardi Staatsgalerie fotol oli ta ka näha, kuid ainult üsna kaugelt ja profiilis; mees sellel pildil oleks sama hästi võinud olla Kullmann Ĺétoile`ist.
Merz luges artiklit tähelepanelikult, kuuldes kõrvus Bruno häält. Ta arutles endamisi, kuidas sõbral läheb, mida ta teeb, kui ei ole reisil, ei kogu materjali või kirjuta, kas ta on ikka veel Alice`iga koos, veedab ikka veel korrapäraselt laupäevad Babsiga ning teised päevad ja ööd teiste naistega. Merz märkas, et Brunole mõtlemine oli pettemanööver tema kõike ja kõiki tõrjuvate mõtete peletamiseks. Ta otsustab, et peab Roushaga Linda kleptomaaniast rääkima. Roushaga suutis ta rääkida. Naine seletas, mida öeldi Prantsusmaal selle lahja kohvilurri kohta, mida tema valmistas – jus de chaussettes, sokimahl. Tema seltsis suutis Merz naerda. Naisest oli saanud nende usaldusalune, eelkõige Lindy jaoks, siiski jätsid nad ta teadmatusse. Imeline Rousha ei teadnud isegi seda, mis nende nimed tegelikult olid.
Kuigi Rhône`i ääres läks pikkamisi jahedaks, jalutas ta igal kolmapäeval läbi ooperiteatri ja Place Bellecouri vahelise kvartali – kuni Rousha saatis sõnumi, et hakkab koos Lindaga sõitma. Madame Fahrami oli andnud talle oma mehe ärapeetud villase mantli, milles ta mööda Lyoni tänavaid rännates nägi Rousha arvates välja nagu Jean-Louis Trintignant`i sugulane. Ostukvartali põhjaosas muutusid tänavad sopilisemaks, seal oli palju varjulisi sisehoove, läbikäike, treppe, mis viisid üles La Croix-Rousse`ile, sobilikke põgenemisteid, millest ta oli igal pärastlõunal uue välja valinud ja meelde jätnud. Nii nagu igal kolmapäeval, läks Merz lõpuks veel uhke hobustega purskkaevuga väljakule, kus asus muuseumi säravalt kollane hoone. Sellel oli hilissuvel armsana, hilissügisel aga kummaliselt tühjana mõjuv väike sisehoov sümmeetriliselt paigutatud teede, lillepeenarde ja hekkidega. Pingid olid tühjad, arkaadkäigud, terrass teisel korrusel, passaaž, mis viis tagasi purskkaevu juurde – kõik oli tühi, ainult iga paari minuti tagant tuli keegi veel kaunite kunstide muuseumi hoovi, enamasti kas keegi tehnik või muuseumitöötaja. Merz ei jäänud kunagi seisma. Ta tegi näo, nagu oleks ta siin vaid jalgu sirutamas, võtnud ette jalutuskäigu pärast pikki tunde kontoris, hiline külastaja. Ta vaatas taevasse. Tuvid tiirlesid ringi, varesed istusid siin-seal, tõepoolest, ka sügis oli juba läbi saamas. Plataanid sisehoovis olid juba peaaegu raagus.
Seal üleval, teisel korrusel, peaaegu raagus puulatvade kõrgusel, muuseumikohviku mahajäetud terrassi hallide kardinatega kaetud akende taga, mitte eriti suures saalis trepikoja lähedal rippus üks pilt.
Koduteel läbi varase õhtu tuli talle ühel lärmist huugaval ristmikul vastu naaber Ĺétoile`ist. Monsieur Hozain oli minemas oma „südamelõikaja” juurde, nagu ta seletas. Otsekui oleks see kummastav, jube nimetus ta mõtteid tiivustanud, võttis Ezad Hozain keset Rue Terme`i südame rindu. Ta peatus, kahmas Merzi mantlireväärist kinni, raputas teda ja päris rivaali kavatsuste kohta: kas sel on mingi sümpaatia Rousha Fahrami vastu, mis tema, ei, kogu maailma „valumuredesse surub”?
„Rääkige ausalt, Kullmann!”
„Ei, Hozain,” ütles Merz, „ärge asjatult kartke. Minu poolt pole teil küll mingeid valumuresid oodata, ja maailmalt samuti mitte. Niisiis, laske mind lahti. Laske lahti!”

Hallid ja raagus olid puud elurajoonis. Aia tagaosast avanes vaade raudteetammi nõlvale ja teisel pool tammi asus Ohlsdorfi kalmistu. Seal ürgvanad puud, linna kõrgeimad, katuseks surnutele, andes varju ka Bruno vanematele ja vanavanematele, kes kunagi majanduslanguse ajal olid Westerwoldsche Aa äärest Elbe äärde tulnud.
Kepid, oksad, mullused lehed hooldamata murul ja aastaid pügamata jäetud hekid. Sammaldunud, nädalapäevad kestnud vihmas läbi vettinud aiamajakese tagant tuhises iga paari minuti tagant kähisedes mööda punane rong ja jättis maha mudakarva lohutu pildi. Bruno imestas, miks olid iga õue viiva ukse ees kahekordsed turvalukud. Ta märkas alarmseadme vilkuvat signaali. Iga viie minuti tagant, vaheldumisi rongidega, kostis sellest piuks.
Inger pani avatud köögi leti taga espresso hakkama. Imelik tunne oli teda päriselt enda ees näha. Aeg-ajalt ta ümises. Vahetevahel ütles midagi koerale, kes lamas elutoas ega lasknud end külalisest häirida, vahetevahel naeratas ta julgustavalt Brunole. Tal olid jalas vanad teksapüksid, tennised, seljas punane, rullkraega pullover. Juuksed oli ta üles sidunud ja ta ei kandnud mingeid ehteid.
„Tänan veelkord tulemise eest,” ütles ta. „Ma rõõmustan, et Raimundil on üks tõeliselt hea sõber. See julgustab mind tema suhtes!”
Brunot ajas naise hoiak segadusse. Kas see oli mingi eriti hästi varjatud iroonia või oli võimalik, et Inger oli tõepoolest niivõrd sõbralik ja heatahtlik?
„On aeg, et ta üles leitaks,” sõnas ta. „Mida kauemaks ta kadunuks jääb, seda keerulisemaks muutub lapse jaoks selle värgiga toimetulek. Vähemalt arvab nii psühholoog, kellega ma rääkisin.”
„Ja teie arvate samamoodi?”
„Ma et tea. Mul on raske ennast tüdruku asemele kujutleda, veel raskem kui tema asemele.”
Majja sisenemisest peale ootas ta võimalust mingiks selginemiseks, vähemasti pingelangust, väljapääsu rõhuvast olukorrast, kuid seda ei tulnud.
Ta oli rusutud ega suutnud kuidagi pöörata pilku roheliselt soperdiselt pildil, mis rippus ta ees elutoa seinal. Selgelt Twombly. Kõikjal seintel rippus maale, mis olid teravalt vastuolus nukra aiaga ja elurajoonis valitseva masendava vaikusega, pilte merest, saartest, lindudest, pilvedest, randadest, ja igaüks neist elas ja tuikles valgusest. Inger hoidis siin majas oma isa kõige ilusamaid õlimaale ja akvarelle, nagu ta ise oli öelnud. Väljaspool Taanit ei tundnud Mads Rasmusseni peaaegu mitte keegi ja vähestes Taani muuseumites, kus eksponeeriti nüüdisaegseid maastikumaalijaid, oli kõikjal temalt kolm-neli pilti ja rohkem polnud vaja. Bruno arutles endamisi, milliseid merepilte oli Ingeri isa viimati Sejerøl maalinud. Ta mõtted liikusid siia-sinna ja nii ta seal istus, ühel valgetest diivanitest tüdruku vastas, kelle suust ei tulnud piiksugi.
Alles paari päeva eest oli ta linna teises otsas Floriane juuresolekul vestelnud Raimundi tütre Priskaga, nüüd aga oli ta ees tolle poolõde ja ta oli hämmelduses, ei, segaduses, kuivõrd sarnased need kaks tüdrukut olid.
„Sleipy, va unekott, mine jalust ära.”
Inger astus koerast üle ja Bruno kergitas end ning võttis ta käest tassi. Hetke seisis naine ta ees tagantvalguses ja ta nägi, kui peenike teine oli – käed, õlad, piht. Inger pidi olema ligi viiekümnene, ometigi ei saanud silmapilgukski tekkida kõhklust selles, kuivõrd raske katsumus oli ilmselt olnud sellistele poistele nagu Raimund ja Moritz elu koos Ingeriga kahesaja elanikuga külakeses.
„Ma pakun, et kaon kõrvaltuppa, kullake,” ütles ta tütrele.
Pippa vaatas talle otsa, näoilme muutumatu, kuid ta ei hakanud ka vastu vaidlema.
„Te võite igatahes siia jääda,” ütles Bruno. „Palun, ma ei taha Pippas kuidagi ebakindlust tekitada. Ma vajan lihtsalt veidi infot.”
„Ma jätan ukse vahepealt lahti,” ütles Inger. Äkitselt kükitas ta ja vaatas tüdrukule nii kaua silma, kuni sel libises naeratus üle näo. Siis tõmbas ta tütrel sõrmedega läbi juuste. Brunole tundus, et ta pole kunagi enne nii peeneid sõrmi näinud. Pippa surus oimukoha vastu Ingeri kätt, heledad juuksed, ainult veidike tumedamad kui emal, langesid selle peale.
„See pole ehtne Twombly,” ütles Bruno.
„On ikka.” Inger pööras ringi ja heitis pilgu maalile. „See on ehtne. Selles probleem ongi. Kümne minuti pärast võiks natuke välja minna, alla jõe äärde, kui soovite,” ütles ta Brunole. „Siis tuleb nagunii üks Pippa sõbranna siia. Nad lähevad tiirutavad ratastel ringi. Sleipnir peab jooksma, mõistate.”
Niipea kui Inger oli läinud, muutus Pippa, ta ei vältinud enam Bruno pilku. Selgelt oli tunda, et hoolimata häbelikkusest ootas ta uudishimulikult, mida on küsida sellel võõral, ajakirjanikul, tema lihase isa sõbral.
Sarnast olukorda oleks Bruno meeleldi ka Priska Merziga kogenud, kuid Floriane polnud Altonas uues korteris hetkekski Prissy kõrvalt lahkunud. See oli kõikide jaoks olnud raisatud tund, elutu, sündmusteta, tulemusteta.
„Tead, asi pole selles, et kirjutada Raimundist midagi, mis teda või kedagi teist halba valgusesse seaks,” ütles Bruno. „Ta on mu hea sõber. Ma tahaksin teada, kus ta on ja kas ta vajab äkki abi, mõistad?”
„Te arvate, et ta on surnud?” küsis Pippa. „Ja see väike tüdruk. Linda. Ta on ju minu poolõde, kuigi ma teda üldse ei tunne. Kas nad on veel elus?”
„Ma arvan küll. Muidugi on nad elus! Ma ei taha üldsegi ette kujutada, et nendega võib olla midagi juhtunud, ükspuha, mida. Mõtleme parem, et nad kuhugi peitu läinud, elavad esialgu hoopis teist, oma elu. Võtsid aja maha. Tõsi küll, ebaseaduslikult. Lindal on ju ka ema.”
„Aga Linda õde? Priska. Ta on minust ainult natuke noorem, paar kuud.”
„Sa saad kindlasti temaga tuttavaks,” ütles Bruno, „õige varsti. Prissy on sinuga sarnane, isegi väga sarnane, aga loomulikult on ta hoopis teistsugune. Tal on tuulispea sees, ütleb Raimund. Mina arvan, et ta kujutab täpselt ette, mida ta kunagi teha tahab.”
„Saada hambaarstiks?” Pippa krimpsutas nägu.
Ja Bruno naeris. „Seda ma ei usu. Kas me võiksime rääkida sinu isast, see tähendab, sinu kasuisast – Moritzist?”
Pippa muigas tahtmatult, esimest korda selgines ta nägu. Ta muutus hetkega väga kenaks ja sarnanes oma emaga.
„Mul on kogu sellest segadusest päris raske aru saada,”
ütles ta. „Pikka aega oli mul nii nagu igaühel ainult minu isa. Siis me saime teada, et issi on väga haige, et tal on kasvaja, et tal pole kaua elada jäänud, ja mina valmistusin selleks, et varsti pole mul enam isa. Siis oli mul neid korraga kaks. Ja siis issi suri. Ja nüüd öeldakse, et minu tegelik, lihane isa, see Raimund, keda ma olen ainult korra ja siis ka vaid paar minutit näinud, et ta on kadunud.”
„Ta nägi sind peavaksalis flashmob`is.”
„Jah, ma tean, emme rääkis mulle.”
„Pippa, mina arvan, et mu sõber, sinu isa, ma mõtlen Raimundit, et tegelikult põgenes ta Moritzi surma eest. Ta oli ilmselt kohutav hirm, et see läheb täide, mida sina ja su ema juba teadsite. Raimundi jaoks tähendas Moritzi surm kõikide mälestuste kaotamist, ja ta seostab seda sinu emaga.”
„Tal on hirm, et armastus võib lõppeda ja teine elu oleks äkitselt võimatu,” ütles Pippa.
Bruno noogutas. „Just.”
„Mu isa teadis seda. Isa ütles mulle, et oleks väga tahtnud enne surma veel temaga rääkida.”
„Väga kahju, et seda ei juhtunud.”
Bruno teadis, kuidas maal talle mõju avaldas. Kummastav, leebe surve. Ta küsis endalt, miks säärane roheline soperdis talle küll korda läheb. Cy Twombly pilt kõnetas temas midagi, mida ta juba ammust aega otsinud oli. Kaotsi lastud lapselikkus, suhtumine asjadesse teeskluseta, vahetult, impulsiivselt, ilma mõistust välistamata.
Tüdruk vaatas välja nukrasse aeda. Kaks rästast hüplesid puulehtede vahel. Ja Pippa, Pippa Rauch tõi kaks korda järjest kuuldavale heli, mis polnud ei sõna ega lihtsalt hooti väljahingamine; see meenutas kuskilt kaugelt kajavaid laske.
„Pauh, pauh, pauh…”
Ta vaatas Brunole otsa – pilk, mis mõjus kui elektrilöök, sest tüdruku silmad paistsid äkitselt eatud.
„Ma räägin teile, mis oli isa suremise juures kõige hullem,” sosistas ta, et ema kõrvaltoas ei kuuleks. „See polnud mitte teadasaamine kasvajast, ka mitte need üha jubedamad valud, mis tal olid. Tal tekkis paanikahoog seal torus, MRT-s, ta murdis seal oma käe, ja mõnda aega ta nuttis peaaegi igal ööl, justnagu muinasjutus lapsed, kes öösel üksi metsas magavad. Aga ka see polnud kõige hullem. Kõige hullem oli oksetiik kiiritusosakonna koridoris. Kahe samba vahel oli orv, kuhu kõik, kes keemiaravi ei talunud, oksendasid, issi ka. Ükskord, kui ta oli juba surnud, käisin ma koos emaga ta kompuutertomograafi ülesvõtteid ära toomas, koristas üks naine seda oksetiiki, üks mustanahaline mopiga naine.”
Bruno ei suutnud selle peale midagi vastata, tükk aega ei suutnud ta üldse midagi öelda. Inger oli öelnud, et ta mees oli olnud Speersorti tänava haiglas. Toimetus ei asunud sealt kaugel. Tag oli peaaegu hüüdeulatuses.

Jõulupühad veetsid nad ühes külas, tunne tee kaugusel piki Rhône`i ülespoole sõites; vaiksed hallid päevad, mil peaaegu kogu aeg sadas vihma. Nad joonistasid, lugesid, vaatasid telekat, mängisid lauamänge, naersid, ja võõrastemajas, mida pidas üks monsieur Fahrami vana sõber, oli koer, emane borderkolli, kellega Lindy sõbraks sai detsembrikuu hämarikus kuni üles metsaservani jooksis. Kolli nimi oli Cannelle – Kaneel.
Buss tõi nad tagasi Lyoni. Bussijuht oli sama, kes oli neid Niévrozi sõidutanud, ta küsis Lindalt, kuidas olid jõulupühad möödunud, ja tüdruk vastas prantsuse keeles, mis Mertzi iga päevaga üha rohkem hämmastas, et need olid olnud kõige paremad jõulud kogu ta elu jooksul.
Pühadevahel tegi ta otsuse alustada ettevalmistusi Lindy kojusõiduks Hamburgi. Ta rääkis tütrega sellest ja ütles peaaegu välja tõe: on midagi, milleks nüüd õige aeg, ja selleks peab ta olema üksi Ĺétoile`is, La Croix-Rousse`is. Millega oli ta arvestanud? Ta jäi sõnatuks, kui nördinult Linda tema juurde jäämist nõudis. Akna taga langes esimene lumi Rue de ľAlmale.

Püsiviide Lisa kommentaar

Daniel Defoe

5. sept. 2019 at 12:59 p.l. (Daniel Defoe)

Daniel Defoe portree pilt

Daniel Foe (prantsuse aadliseisuse tunnuse de on ta oma nimele ise lisanud) sündis 1659., 1660. või 1661. aastal Londonis küünlavalmistaja pojana. Tema lapsepõlves toimus Londonis järjestikustel aastatel kolm jõhkrat sündmust: Hollandi sõjalaevastik tungis Thamesi jõele ja ründas Londonit; puhkes Londoni katk, mis tappis 70 000 inimest (Defoe on kirjutanud sellest raamatu); puhkes Londoni tulekahju, kus jäid tema linnaosas alles vaid kolm maja, üks neist Foe’de oma. Isa kasvatas teda rangelt puritaanlikus vaimus (puritaanid olid inglise kalvinistid ehk mitteanglikaani protestandid) ning hariduse sai ta Charles Mortoni Stoke Newingtoni Lahkusuliste Akadeemias. Tema kirjutamisstiilis arvatakse olevat Mortoni mõju (Charles Mortonist sai hiljem Põhja-Ameerikas 1636 asutatud Harvardi Ülikooli asepresident).

Kirikuteenri asemel sai Danielist kaupmees, kes kaubitses riiete, tubaka, austrite, veiniga. Kaubandus oli ta lemmikteema hilisemates pamflettides ja esseedes. Ise ei tegutsenud ta sugugi alati oma kirjutiste kohaselt. Ta armastas laia joont – ostis maamõisa, laeva ning pidas kärpkaslasi aafrika tsiibeteid parfüümi koostisosa tootmiseks, ent ei saanud kuidagi lahti tehtud võlgadest. Ta kaevati kaheksa korda kohtusse. Ta pügas kärpkasside äris oma ämma. Abiellus ta 1684 Mary Tuffley nimelise naisega, neil oli kaheksa last, kellest kuus jäid elama. Vaatamata abieluga saadud kaasavarale kestis tema võitlus oma võlgadega ning enda võlgnike eest varjamine edasi ja nii kogu elu.

Defoe esimene märkimisväärt kirjatöö oli „An Essay upon Projects“ („Esse projektidest“, 1697), kus oli toodud rida abinõusid sotsiaalse ja majandusliku olukorra parandamiseks. Oma kuulsaimas poeemis „The True-Born Englishman“ („Puhastverd inglane“) pilkas ta mõningate ringkondade püüdu rahvuslikule verepuhtusele, kaitstes seega Hollandist pärit kuningas William III-t. 1702 kirjutas ta oma kurikuulsa pamfleti „The Shortest Way With the Dissenters“ („Lühim viis käsitseda lahkusulisi“), millega naeruvääristas tooride (Tories) verejanulist püüdu puritaanlust välja juurida. Toore too pamflett aga naerma ei ajanud, nad paigutasid ta Newgate’i vanglasse. Seal sepistas ta poeemi „Hymn to the Pillory“ („Kiidulaul häbipostile“). Seda poeemi müüdi tänavail ja kui Defoe siis häbiposti pandi, olevat rahvas kivide ja muude valu tekitavate esemetega loopimise asemel visanud talle lilli ja joonud ta terviseks. Troonile oli just tõusnud kuninganna Anna, tooride mõjuvõim oli seks korraks otsa saamas ning Defoe vabastati vanglast tingimusel, et ta hakkab viigide (Whigs) valitsuse heaks spioneerima. Ta nuhkis Šotimaal šotlaste meelsuse järele, kellest enamik ei tahtnud sugugi Inglismaaga uniooni asuda. Inglise-Šoti unioon kehtestati Inglismaa poolt siiski 1707 ja püsib Ühendatud Kuningriigis tänini.

1703 tabas Briti saari ainsa teadaoleva juhuna orkaan, milles 8000 inimest elu kaotas. Defoe kirjutas silmaga nähtu põhjal loodusnähtusest aruande „The Storm“ („Torm“).

Ta tegutses agaralt ajakirjanikuna mitmete varjunimede all, saades tuntuks oma hoolimatu ja õela kirjutamisviisiga. Ta varjunimedest kummalisim oli Heliostapolis, Kuu Keisri Sekretär. Laialt loetud autorina tekitas ta omale hulga vaenlasi. 1715. aastal ta laimamise eest korra koguni vangistati. Hispaania Pärilussõja ajal asutas ta perioodilise väljaande „A Review of the Affairs of France and of All Europe“ („Ülevaade Prantsusmaa ja kogu Euroopa asjadest“), mis ilmus algul kord, siis kolm korda nädalas vahetpidamata 1704…1713, sarnanedes tänapäevaste ajalehtedega. 1716…1721 andis ta välja veel mitut ajalehte.

Romaanid, mis tõid talle tänini kestva tuntuse, kirjutas ta 1719…1724: “Robinson Crusoe” 1719, „Captain Singleton“ („Kapten Singleton“) 1720, „Colonel Jack“ 1722, “Moll Flanders” 1722, „Roxana:The Fortunate Mistress“ („Roxana, õnnelik emand“) 1724.

Romaani „Robinson Crusoe“ loetakse üheks maailma kõigi aegade tuntuimaks raamatuks. Robinsoni prototüübiks oli šotlane Alexander Selkirk, kes pandi ta omal valikul karistuseks allumatuse eest 1704. aastal Juan Fernandeze saarele Vaikses ookeanis sadu miile eemal Tšiili rannikust. 1709 korjas kapten Woodes Rogers ta sealt üles. Defoe merehädaline Robinson viibis üksikul saarel aga kakskümmend kaheksa aastat.

Esialgu aga „Robinson Crusoe“ lugejate seas väga suuri laineid ei löönud, Jonathan Swift üritas oma romaanis „Gulliveri reisid“ seda koguni parodeerida. Just „Moll Flanders“ sai väga populaarseks ja tõi autorile kuulsuse ta kaasaegsete seas. Defoe oli ajakirjanikuna kirjutanud korduvalt kurjategijaist ja lõi omale sellega seaduserikkujaist kirjutaja maine.

Katkend: Robinson Crusoe, Tänapäev 2014, tlk Valter Rummel. Lk 167 – 175.

Ja nüüd ma nägin, kui kerge on Kõigevägevamal isegi inimese kõige viletsamat olukorda veel viletsamaks muuta. Nüüd vaatasin ma tagasi oma mahajäetud üksikule saarele kui kõige mõnusamale paigale maailmas, ja mu süda ei igatsenud muud midagi kui vaid jälle seal olla. Kirglikus palves sirutasin ma oma käed ta poole välja ja hüüdsin: „Oo, mu õnnis maa! Iial ei näe ma enam sind! Oh ma õnnetu, mis minust küll saab!” Ja siis ma noomisin end tänamatuse pärast ja meenutasin, kuidas ma olin oma üksiklaseelu pärast nurisenud ja mida kõike ma nüüd küll selle eest ei annaks, et jälle sinna kaldale pääseda!
Nii see on, et mitte kunagi ei näe me oma olukorda õiges valguses, enne kui me oma nahal veel hullemat tunda saame, ja kunagi me ei oska hinnata neid hüvesid, mis meil on, enne kui neist ilma oleme jäänud. Vaevalt, et on võimalik ette kujutada seda masendust, mis mind valdas, kui ma nägin, et mind mu armastatud kodusaarest (sest seda ta mulle nüüd oli) juba kuue miili kaugusele ääretule ookeanile oli triivitud ja et ma igaveseks pidin jätma lootuse sinna veel kord tagasi jõuda. Siiski sõudsin ja sõudsin ma, kuni mul veel vähegi jõudu jätkus, ja püüdsin paati nii palju põhja poole (see tähendab vastuhoovuse poole) hoida, kui iganes suutsin; keskpäeva paiku, kui päike lagipunktist läände hakkas vajuma, tundsin äkki, kuidas mulle kagu kerge tuulehingus näkku puhus. See tõstis pisut tuju, eriti veel siis, kui umbes poole tunni pärast juba päris vali tuul puhuma hakkas. Ma olin selleks ajaks juba saarest hirmus kaugele triivinud, ja kui ilm oleks juhtunud vähegi pilves olema või uduseks minema, oleksin ma igal juhul otsa saanud, sest mul polnud paadis kompassi, nii et kui ma oleksin kord saare silmist kaotanud, poleks ma enam kuidagi osanud õigesse suunda hoida; aga õnneks püsis ilm selge, ma seadsin masti jälle püsti, tõmbasin purje üles ja püüdsin võimalikult põhja poole hoida, et hoovusest välja pääseda.
Niipea kui ma olin jõudnud masti ja purje korda seada ja paat allatuult libisema hakkas, märkasin ma, et hoovuses oli mingi muutus tekkimas, sest vesi hakkas selgemaks minema; seal, kus vool oli tugev, oli vesi sogane, niipea aga, kui ma nägin, et vesi muutus selgemaks, märkasin ma, et ka hoovuse jõud hakkas nõrgemaks jääma; ja varsti ma nägin, kuidas umbes poole miili kaugusel idas lained vastu kaljurahne peksid: kaljud sundisid hoovust jälle hargnema, ja sellal kui peaharu kaldus rohkem lõuna poole, kaljusid kirdesse jättes, keeras teine haru, saanud kaljudelt tugeva vastulöögi, otsa ringi ja tekitas võimsa keeriselise vastuhoovuse, mis suundus marulise voona loodesse.
Ainult need, kes teavad, mida see tähendab, kui tapalaval olijale viimasel hetkel armuandmise sõnum tuuakse, või mida tunneb inimene, kes pääseb röövlite käest hetkel, kus tal nuga juba kõril on, üksnes need mõistavad seda ootamatut rõõmu, mida ma nüüd tundsin, ja seda õhinat, millega ma oma paadi sellesse vastuhoovusesse juhtisin; ja kuna tuulgi veel paisus, siis pingutasin ma veel reipalt purje, ja niiviisi, tugev hoovus kiilu all, kihutasin rõõmsalt pärituules tagasi.
See vastuhoovus kandis mind umbes kolme miili võrra saare poole tagasi, aga ligi kuue miili jao põhja poole sellest paigast, kust see mind avamerele oli triivinud, nii et saarele liginedes leidsin ma end selle põhjarannikult, see tähendab, saare teisest otsast, mis oli lausa selle paiga vastas, kust ma olin välja sõitnud.
Kui ma olin umbes kolme miili jao selles vastuvooluses või keerises sõitnud, märkasin ma, et see hakkab nõrgaks jääma ega suuda mind enam edasi kanda. Jah, ma märkasin, et nende kahe tugeva hoovuse vahel, millest üks oli lõunapoolne, mis mind ulgumerele oli kandnud, ja teine põhjapoolne, teisel pool, kolme miili kaugusel, niisiis, nende kahe vahel, saare kiiluvees, on meri täiesti vaikne ega voola üheski suunas; ja kuna puhus paras, mulle soodne briis, siis ma tüürisin otse saare poole, ehkki mitte enam nii priskel sõidul nagu enne.
Umbes kella nelja paiku õhtul, kui ma olin ligi kolme miili kaugusel saarest, nägin ma, et minu õnnetuse põhjustanud kaljuse neeme tipp, mis, nagu öeldud, lõunasse sirutus ja hoovuse sinna kanti suunas, sünnitas tõepoolest põhja poole pöörduva vastuhoovuse; ja see paistis üsna tugev olevat, ei langenud aga ühte minu kursiga, mis viis läände. Priske tuule abil pääsesin ma sellest hoovusest aga siiski läbi ja jõudsin umbes tunni aja pärast miili kaugusele rannast, kus meri oli vaikne, kust ma peagi maale pääsesin. Kui ma kaldale jõudsin, langesin ma põlvini ja tänasin Jumalat pääsemise eest, otsustades kõrvale heita kõik mõtted sellest, et ma siit paadiga peaksin pääsemist otsima; ja kui ma olin end veidi kaasas oleva söögi-joogiga kosutanud, tõmbasin ma paadi väikesesse lahesoppi, mille ma puude alt avastasin, ja heitsin magama, kuna ma olin pingutusest ja väsimusest lausa nõrkemas.
Ma olin nüüd tõsises kimbatuses, sest ma ei teadnud, kustkaudu oma paadiga koju minna: ma olin liiga palju ohtusid üle elanud ja tundsin seda kanti siin liiga hästi, et püüda endist teed mööda tagasi minna; seda aga, mis teisel pool saart võis olla (ma mõtlen selle läänekülge), ma ei teadnud, ega olnud mul ka mingit tahtmist uuesti hea õnne peale välja minna; järgmisel hommikul otsustasin ma niisiis piki randa lääne poole liikuda ja vaadata, kas seal ei leidu mõnda abajat, kuhu ma saaksin oma fregati varjule jätta, et ta oleks seal vajaduse korral jälle võtta. Ja kui ma olin kolm miili või midagi selles ringis piki randa liikunud, jõudsin ma ühte hästi toredasse abajasse ehk lahesoppi, mis oli miili jagu lai ja ahenes tillukeseks jõesuudmeks, kust ma leidsin oma paadile väga sobiva paiga, kus ta võis seista nagu mõnes eraldi selles otstarbeks tehtud dokis. Sinna ma ta siis juhtisingi, sidusin kõvasti kinni ja läksin kaldale, et ringi vaadata ja uurida kus ma olen.
Peagi selgus, et ma olin vaid veidi maad sellest paigast mööda purjetanud, kus ma kunagi jalgsi olin käinud; nii ma siis võtsin paadist üksnes püssi ja päevavarju, sest ilm oli kohutavalt palav, ja läksin kõndima. Pärast õnnetut merereisi tundus see teekond üsna mõnus, ja õhtuks jõudsin ma oma vanasse suvemajja, kus leidsin kõik omal kohal olevat; hoidsin siin alati kõik korras, kuna see oli, nagu ma eespool ütlesin, minu maamaja.
Ma ronisin üle tara ja heitsin puude varju pikali, et jalgu puhata, sest ma olin hirmus väsinud, ja jäin magama; aga kujuta nüüd ette, armas lugeja, missugune pidi olema minu imestus, kui mind äkki äratas unest hääl, mis hüüdis mitu korda minu nime: „Robin! Robin! Robin Crusoe! Vaene Robin Crusoe! Kus sa oled, Robin Crusoe? Kus sa oled olnud?”
Ma olin hommikusest sõudmisest ja pärastlõunasest kõndimisest nii väsinud, et olin langenud nagu surmaunne ega suutnud esialgu kohe ärgatagi, ja niiviisi pooleldi unes, pooleldi ärkvel olles ma mõtlesin, et kuulen seda häält unes; aga kui hääl endist viisi „Robin Crusoe! Robin Crusoe!” kordas, ärkasin ma viimaks üles ja olin algul koledasti kohkunud ja kargasin ülimas jahmatuses püsti; aga vaevalt sain ma silmad unehägust lahti, kui nägin Pollyt tara harjal istumas, ja nüüd ma teadsin kohe, et temap see oligi, kes mind hüüdis, sest just niisuguse kaebliku häälega olin ma sageli temaga rääkinud ja teda õpetanud, tema aga oli selle kõik nii hästi ära õppinud, istus muudkui mu sõrme otsas, pani noka otse vastu minu nägu ja karjus: „Vaene Robin Crusoe! Kus sa oled? Kus sa oled olnud? Kust sa siia said?” ja muud seesugust, mida olin talle õpetanud.
Aga olgu küll, et ma papagoi ära tundsin ja teadsin, et see tõepoolest keegi muu ei saanud olla, kulus ometi tükk aega, enne kui ma oma meelerahu tagasi sain. Kõigepealt ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas see lind küll siia sai, ega sedagi, miks lendas ta just siia ja ei kuhugi mujale; aga kuna mul polnud enam mingit kahtlust, et see pole keegi muu kui mu ustav Polly, siis sirutasin ma pikemalt mõtlemata käe välja ja hüüdsin teda nimepidi; otsekohe oli seltsiv lind mu juures, istus mu pöidlale, nagu ta seda alati oli harjunud tegema, ja jätkas vadistamist: „Vaene Robin Crusoe! Kust sa siia said? Kus sa oled olnud? ” Just nagu oleks ta kohutavalt rõõmus, et mind jälle nägi; ja nii ma võtsin ta koju minnes kaasa.
Nüüd on mul merel uitamisest mõneks ajaks isu täis, ja andis tükk aega istuda ja nendest ohtudest mõtiskleda, mis mulle osaks olid saanud. Oleks muidugi hea olnud, kui mu paat jälle siin rannas käepärast võtta oleks olnud, aga ma ei teadnud, kuidas selle ületoomisega hakkama saada. Mis puutub saare idakülge, mille ma olin läbi sõitnud, siis teadsin ma hästi, et sealtkaudu küll riskida ei tasu: juba üksnes paljast mõttest sellele teekonnale väratas mu süda sees ja tardus veri soontes; ja mis saare teise külge puutub, siis oli mul teadmata, kuidas seal lood võisid olla. Aga oletades, et seal on hoovus niisama tugev nagu siinpool, võis mind sealgi ähvardada oht, et hoovus mind saarest mööda viib ja ulgumerele kannab; ja seda silmas pidades otsustasin ma ilma paadita läbi ajada, ehkki selle tegemiseks ja vettelaskmiseks oli nii palju tööd ja vaeva kulunud.
Niisuguses leebes meeleolus veetsin ma ligi aasta ja elasin rahulikku üksiklaselu, nagu te ise arvata võite; ma olin mõttes juba oma olukorraga leppinud, ja niiviisi täielikult Kõigevägevama meelevalda andes leidsin end tõepoolest igas suhtes õnnelikult elavat ega tundnud igatsust millegi muu kui üksnes inimeste seltsi järele.
Ma arendasin sel ajal oma oskusi kõigis neis käsitööharudes, millega elu sundis mind tegelema, ja ma arvan, et minust oleks võinud vajaduse korral päris hea puusepp saada, eriti kui silmas pidada, kui vähe mul tööriistu oli.
Ka savianumate valmistamises jõudsin ma ootamatult kõrgele järjele ja mõtlesin välja, kuidas neid ratta peal teha, mis kergendas tohutult mu vaeva ja mille tulemusena ka nõud paremad välja tulid – said nad nüüd ju endiste viletsate plötserdiste asemel ümarad ja nägusad. Aga ma arvan siiski, et ma pole ühegi oma kätetöö üle niisugust uhkust tundnud ega ühestki oma avastusest niisugust rõõmu leidnud nagu siis, kui ma sain hakkama piibu meisterdamisega; ja ehkki see valmiskujul (nagu muudki mu savitooted) nägi välja üsna näotu ja rohmakas, oli ta ometi parasjagu tugev, ja ka tõmme oli tal korralik; ma jäin temaga ütlemata rahule, sest ma olin juba ammuilma suitsetama harjunud; muidugi oli ka laevas piipe olnud, aga ma olin need algul ära unustanud, sest ma arvasin, et saarel tubakat ei leidu, hiljem aga, kui ma uuesti laevas käisin, ei sattunud ma enam ühtki piipu nägema.
Tublisti paranes ka minu korvipunumisoskus; ma tegin neid suurel hulgal, nii nagu vajadus nõudis ja nagu ma neid välja oskasin mõelda; ja ehkki nad ei tulnud kuigi kenad välja, olid nad selle eest hästi otstarbekad ja sobisid igasuguste asjade hoidmiseks või kojutassimiseks. Kui ma näiteks lasksin metsas kitse, tõmbasin ma selle kere puu otsa, nülgisin ja tükeldasin ära ja tõin korviga koju; sama lugu oli kilpkonnadega: ma tükeldasin nad kohapeal ära, võtsin munad välja, lõikasin viilaka või paar liha (sest sellest mulle jätkus), tõin kõik selle korvis koju ja jätsin ülejäänu sinnapaika. Suurtes sügavates korvides hoidsin ma vilja; niipea kui see kuivaks sai, hõõrusin ma terad kohe peadest välja, sõelusin läbi ja panin suurtesse korvidesse hoiule.
Ma märkasin, et mu püssirohuvarud olid tunduvalt vähenema hakanud. See oli juba seda sorti kadu, mida mul polnud võimalik enam taastada, ja ma hakkasin tõsiselt aru pidama, mida siis peale hakata, kui püssirohi kord päris otsa saab, see tähendab, kuidas ma siis hakkan kitsi püüdma. Eespool ma juba rääkisin, kuidas ma kolmandal saarel oleku aastal kitsetalle kodustasin; ma lootsin ka sokku tabada, aga see ei läinud mul kuidagi korda; viimaks oli mul tallest juba vana kits saanud, ja kuna mul ei jätkunud südant teda tappa, siis ta suri lõpuks lihtsalt vanadusnõrkusesse.
Elasin nüüd üheteistkümnendat aastat saarel, ja kuna mu püssirohi, nagu öeldud, hakkas lõppema, asusin ma otsima võimalust, kuidas kitsi lõksu või püünise abil elusalt püüda; eriti tahtsin ma mõnd tiinet emaslooma kinni püüda. Alustasin silmustega; ma panin neid mitu tükki maha, ja ma arvan, et loomad rohkem kui üks kord mu püünistesse ka kinni jäid, aga et need olid mul viletsad (sest mul polnud ju traati), siis ma leidsin iga kord, et mu lõksud olid katki tehtud ja sööt ära söödud. Nüüd ma otsustasin hundiauguga katset teha; kaevasin neisse paikadesse, kus kitsed söömas käisid, mitu suurt auku ja katsin need augud pealt punutud kaanega, mille peale ma panin veel paraja raskuse; sellele kaanele puistasin ma mitmel korral odrapäid ja kuiva riisi, langeavad aga jätsin tegemata; ja peagi ma võisin veenduda, et kitsed olid kohal käinud ja vilja ära söönud, sest ümberringi oli nende jalajälgi näha. Lõpuks ma tegin ühel öösel veel kolm lõksu, aga kui hommikul vaatama läksin, nägin ma, et lõksud olid kõik korras, sööt aga läinud. See asi pani mind lausa meelt heitma, aga ma otsustasin siiski oma lõkse veel kord uut moodi proovida. Et lugejat mitte üksikasjadega vaevata, ütlen suisa ära, et kui ma ühel hommikul oma lõkse vaatama läksin, oli ühes neist suur vana sokk, teises aga kolm talle, üks neist isane ja kaks emast.
Mis puutub vanasse sokku, siis sellega ei osanud ma midagi peale hakata; ta oli nii metsik, et ma ei söandanud alla auku teda elusalt välja tooma minna, nagu see mu tahtmine oli; ma oleksin muidugi võinud ta ära tappa, aga selleks polnud mul vajadust ega mõtet; ja niisiis lasksin ma tal lihtsalt minna, ja ta tormaski minema, otsekui oleks tal mõistus hirmust segi läinud. Aga ma ei teadnud tookord veel seda lihtsat tõde, et nälg teeb lõvigi taltsaks. Kui ma oleksin ta kolmeks-neljaks päevaks söömata-joomata auku jätnud ja siis talle lonksu vett ja peotäie terigi visanud, oleks ta olnud niisama vagur nagu talleke, sest kui kitsi korralikult kohelda, on nad kohutavalt terased ja võtavad kergesti õppust. Aga kuna ma tookord seda kõike ei teadnud, siis lasksin ma tal minna; seejärel läksin kolme talle juurde, võtsin nad ükshaaval august välja, sidusin kõik ühe nööri otsa ja toimetasin nad läbi häda koju.
Kulus tükk aega, enne kui nad toitu võtma hakkasid; aga kui ma neile rohelisi viljakõrsi ette heitsin, oli nende kiusatus liiga suur, ja nad hakkasid taltuma. Ja nüüd ma jõudsin arusaamisele, et kui ma tahan ka siis kitseliha süüa, kui mul püssirohi ja haavlid on otsas, ei jää mul muud üle, kui et ma pean selle looma kodustama ja võib-olla neid terve karja oma elamu ümbruses pidama. Siis aga turgatas mulle äkki pähe mõte, et mul tuleb ju kodustatud kitsed metsikutest lahus hoida, sest muidu võivad nad küpses eas niisamasugusteks muutuda; ja selle vastu oli ainult üks abinõu – neid tuli hoida mõnes aedikus, mida ümbritseks kindel põõsas- või vaitara, et loomad, kes on tarasse suletud, sealt välja ega väljastpoolt kedagi sisse ei saaks.

Püsiviide Lisa kommentaar

Leïla Slimani

21. aug. 2019 at 8:36 e.l. (Leila Slimani) (, )

Kirjanik Leila Slimani

Foto: frenchculture.org

Leïla Slimani (sündinud 3. oktoobril 1981 Rabatis Marokos) on Maroko päritolu Prantsuse kirjanik. Ta sai 2016. aastal Goncourti auhinna romaani “Chanson douce” eest (eesti keeles “Hällilaul”,Tänapäev, 2018, tõlkinud Sirje Keevallik). 17-aastaselt asus ta Pariisi õppima politoloogiat ja meediat Sciences-Po-sse ja ESCP Europesse.

Katkend: Hällilaul, Tänapäev 2018, tlk Sirje Keevallik, lk 111-120.

Nagu igal hommikul, avab Louise pool kaheksa korteriukse. Paul ja Myriam seisavad elutoas. Näib, et nad ootasid teda. Myriamil on nägu nagu nälginud loomal, kes on kogu öö oma puuris ringi käinud. Paul paneb televiisori käima ja lubab lastel erandkorras enne lasteaeda minekut multikaid vaadata.
„Te olete siin paigal. Ei lähe kuhugi,” käsib ta lapsi, kes vaatavad üksisilmi ja ammuli sui hüsteeriliste jäneste kampa.
Täiskasvanud lähevad kööki ja sulgevad ukse. Paul palub Louise`il istuda.
„Kas ma teen teile kohvi?” küsib lapsehoidja.
„Ei, tänan, pole vaja,” vastab Paul kuivalt.
Tema selja taga hoiab Myriam pilku maas. Ta on käe suu ette tõstnud. „Louise, meile tuli üks kiri, mis viis meid kimbatusse. Ma pean tunnistama, et meile ei meeldi see, mida me teada saime. On asju, millega ei saa leppida.”
Paul räägib vahepeal hinge tõmbamata, pilk käes oleval ümbrikul.
Louise`il jääb hing kinni. Ta keel kangestub ja ta peab huulde hammustama, et mitte nutma puhkeda. Ta tahaks käituda samamoodi nagu lapsed, katta kõrvad kätega, kisada, visata end pikali maha, ükskõik mida, peaasi, et ei peaks seda juttu kuulama. Ta püüab aru saada, mis kiri Pauli sõrmede vahel on, aga ta ei näe midagi, ei aadressi ega kirja sisu.
Korraga on ta kindel, et see tuleb proua Grinbergilt. Vanalt nõiamoorilt, kes on Pauli ja Myriami äraolekul kindlasti tema järele luuranud ja teda pahatahtlikult süüdistab. Tema kirjutaski kaebekirja, tema pritsibki laimu, et oma üksildast meelt lahutada. Ta kindlasti seletab, kuidas Louise kogu puhkuseaja siin elas. Kuidas Wafa tal külas käis. Kui nii, siis ta pole seda kirja isegi allkirjastanud, et salapära ja mürki lisada. Ja ta on kindlasti palju asju välja mõelnud, pannud paberile oma väiklase vanainimese kujutelmi, oma seniilseid ja kiimalisi sonimisi. Louise ei suuda seda välja kannatada. Ei, ta ei suuda välja kannatada Myriami pilku, oma perenaise halvakspanevat pilku, kes mõtleb, et ta on maganud nende voodis, et ta on neid ninapidi vedanud.
Louise on kangestunud. Ta käed on viha pärast rusikasse tõmbunud ja ta peidab need põlvede alla, et värisemist varjata. Ta nägu ja kael on kaamed. Ta libistab käed vihase liigutusega läbi juuste. Vastust oodanud Paul jätkab.
„See kiri tuleb maksuametist, Louise. Nad nõuavad, et me peaksime teie palgast kinni summa, mida te neile maksnud pole, ja seda ilmselt juba mitu kuud. Te pole vastanud ühelegi meeldetuletuskirjale!”
Paul võiks vanduda, et näeb lapsehoidja pilgus kergendust.
„Ma saan väga hästi aru, et see on teile äärmiselt alandav, aga saage aru, see pole meeldiv ka meile.”
Paul ulatab kirja Louise`ile, kes ei tee ühtki liigutust.
„Vaadake.”
Louise võtab ümbriku ja tõmbab sealt niiskete ja värisevate kätega kirja. Tal on silme eest udune, nagu ta loeks, aga ta ei saa midagi aru.
„Kui nad niimoodi toimivad, siis on see viimane vahend, kas mõistate? Te ei saa sellesse nii ükskõikselt suhtuda,” selgitab Myriam.
„Ma palun väga vabandust,” ütleb Louise. „Ma palun väga vabandust, Myriam. Ma ajan kõik joonde, ma luban teile seda.”
„Ma või teid aidata, kui vaja. Te peate mulle tooma kõik dokumendid, et ma saaksin mingi lahenduse leida.”
Louise hõõrub peopesaga põske, ta pilk eksleb ringi. Ta teab, et peab midagi ütlema. Ta tahaks Myriami oma käte vahele võtta, teda kõvasti kallistada ja abi paluda. Ta tahaks talle öelda, et ta on üksi, nii üksi, ja et temaga on juhtunud nii palju asju, ta tahaks öelda, et neist asjust saab ta rääkida vaid Myriamile. Ta on segaduses ja väriseb. Ta ei tea, kuidas käituda.
Louise teeb halva mängu juures hea näo. Ta kinnitab, et tegemist on arusaamatusega. Leiutab loo aadressi muutumisest. Ta ajab kõik Jaques`i, oma mehe kaela, kes polnud küllalt ettenägelik ja hoidis oma asju salajas. Ta eitab kõike, hoolimata tegelikkusest, vaatamata ilmselgetele tõenditele. Ta jutt on nii segane ja hale, et Paul tõstab silmad taeva poole.
„Hea küll, hea küll. Need on teie Asjad, ajage nad korda. Ma ei taha enam kunagi sellist kirja saada.”
Kirjad on rännanud Jaques`i majast tema katusekambrisse ja nüüd lõpuks siia, tema tegevuspiirkonda, sellesse majja, milles elu seisab korras vaid tema toel. Nad on saatnud siia Jaques`i ravi eest tasumata arved ning teatised viiviste tõttu kasvanud kinnisvaramaksu ja igasuguste võlgnevuste kohta, millest Louise midagi aru ei saa. Ta mõtles lihtsameelselt, et nad loobuvad lõpuks, kui ta neist välja ei tee. Et ta peab teesklema, nagu oleks ta surnud, tema, kes ta ei kujuta endast mitte kedagi, kellel pole mitte midagi. Mis see neile siis teeb? Kas neil on siis vaja teda taga ajada?

Ta teab, kus need kirjad on. Ta pole midagi ära visanud, ta on pannud terve virna ümbrikke elektriarvesti alla. Ta tahaks need ära põletada. Ta ei saa neist lõpmata pikkadest lausetest, lehekülgi täitvatest tabelitest, pidevalt kasvavate numbrite tulpadest mitte midagi aru. Nagu siis, kui ta aitas Stéphaniel koduseid ülesandeid teha. Ta harjutas tütrega etteütlusi. Ta proovis lahendada matemaatikaülesandeid. Tütar naeris ta üle: „Mida sa õieti tead? Mitte midagi.”

Pannud lastele ööriided selga, venitab Louise sel õhtul nende toast väljumisega. Myriam ootab teda välisukse kõrval. „Võite nüüd minna. Homme näeme.” Louise tahaks väga sinna jääda. Mila voodi ees magada. Ta ei teeks kära, ei segaks kedagi. Ta ei taha minna oma katusekambrisse. Õhtust õhtusse püüab ta koju naasta veidike hiljem. Ta kõnnib tänaval, silmad maas ja sall mähitud ümber kaela kuni lõuani. Ta kardab kohata oma korteriomanikku, vana punaste juuste ja verdunud silmadega tüüpi. Ihnuskoid, kes on usaldanud teda vaid seetõttu, et „üürida selles linnajaos korter ühele valgele naisele on üsna ootamatu”. Nüüd ta peab seda kahetsema.
Lähirongis surub ta hambad kokku, et mitte nutma puhkeda. Tänaval sajab lakkamatu jäine vihm ta mantlile ja juustele. Jämedad piisad kukuvad varikatustelt, voolavad mööda ta kaela alla ja tekitavad külmavärinaid. Oma tänava nurgale jõudes on tal tunne, et teda jälgitakse, kuigi tänav on tühi. Ta pöörab ümber, aga näha pole kedagi. Siis märkab ta poolpimedas autode vahel kükitavat meest. Ta näeb selle paljaid kintse, põlvedele asetatud suuri käsi. Ühes käes on ajaleht. Ta vaatab Louise`ile otsa. Ta nägu ei väljenda vaenulikkust ega piinlikkust. Louise põrkab tagasi, tal läheb süda pahaks. Ta tahaks karjuda, kedagi tunnistajaks kutsuda. Mees situb tema tänaval, otse tema silme all. Mees, kes on ilmselgelt kaotanud sündsustunde ja harjunud ajama oma asju ilma igasuguse häbi ja väärikuseta.
Louise jookseb oma maja ukseni ja läheb värisedes oma trepist üles. Ta hakkab kähku korda looma. Ta vahetab voodipesu. Ta tahaks end pesta, jääda kauaks puhta vee alla, et end soojendada, aga mõne päeva eest langes dušš rivist välja ja seda ei saa kasutada. Pehkinud põrand dušinurga all andis järele ja kabiin on praktiliselt kokku kukkunud. Nüüd peseb ta end nuustikuga kraanikausis. Kolm päeva tagasi pesi ta pead, istudes plastmasstoolil.
Voodisse heitnud, ei saa ta magada. Ta mõtleb üha sellele poolpimedas kükitanud mehele. Paratamatult kujutab ta ette, et on peagi samas olukorras. Et ta leiab end tänavalt. Et ta peab lahkuma isegi sellest viletsast katusekambrist ja hakkab sittuma tänaval nagu loom.

Järgmisel hommikul ei suuda Louise tõusta. Ta vaevles terve öö palavikus, nii et hambad plagisesid. Ta kurk on paistes ja valu täis. Ta ei suuda isegi sülge neelata. Kell on vaevalt pool kaheksa, kui telefon heliseb. Ta ei vasta. Ekraanilt näeb ta siiski, et helistaja on Myriam. Ta avab silmad, sirutab käed telefoni juurde ja katkestab helina. Ta surub näo patja.
Telefon teeb uuesti häält.
Sedapuhku on Myriam jätnud sõnumi. „Tere, Louise. Loodan, et kõik on hästi. Kell on juba peaaegu kaheksa. Mila on eile õhtust saadik haige, tal on palavik. Mul on täna tööl väga tähtis asi, ma ju ütlesin, et pean olema kaitsja. Loodan, et kõik läheb hästi, et midagi pole juhtunud. Vastake kohe, kui sõnumi saate. Me ootame teid.” Louise viskab telefoni jalgade juurde. Ta mässib end teki sisse. Ta püüab unustada, et tal on janu ja et ta tahab hirmsasti pissile. Ta ei taha end liigutada.
Ta on lükanud voodi vastu välisseina, et radiaatori nõrk soojus temani jõuaks. Kui ta siin nüüd lamab, siis on ta nina peaaegu vastu aknaklaasi. Silmad pööratud tänaval seisvate raagus puude poole, ei näe ta olukorrast enam mingit väljapääsu. Tal on veider veendumus, et igasugune võitlus on mõttetu. Et ta saab lasta end vaid kaasa viia, allavoolu saata, üle ujutada, oludega passiivselt silmitsi seista. Eile võttis ta ette kõik ümbrikud. Ta avas need ja rebis ükshaaval tükkideks. Ta viskas tükid kraanikaussi ja avas kraani. Märjad paberitükid kleepusid kokku ja moodustasid vastiku klombi, mille lagunemist kuuma vee all ta jälgis. Telefon heliseb üha uuesti ja uuesti. Louise on visanud mobiili padja alla, aga läbilõikav helin ei lase tal magama jääda.

Ahastav Myriam käib mööda korterit ringi, advokaadirüü triibulisel tugitoolil. „Ta ei tule enam tagasi,” ütleb ta Paulile. „Lapsehoidjad kaovad vahel jäljetult. Ma olen neid lugusid küll ja küll kuulnud.” Ta püüab Louise`ile helistada ja kui too ei vasta, tunneb end täiesti abituna. Ta süüdistab Pauli. Ta ütleb, et see oli liiga karm ja kohtles Louise`i nagu mingit teenijat. „Me alandasime teda,” otsustab ta.
Paul püüab naist mõistusele tuua. Louise`il on ilmselt mingi probleem, midagi on kindlasti juhtunud. Ta poleks ilmaski söandanud niimoodi, ilma igasuguste selgitusteta nende juurest ära minna. Tema, kes ta on nii kiindunud lastesse, ei oleks saanud nendega hüvasti jätmata lahkuda. „Selle asemel, et jubedaid stsenaariume välja mõelda, peaksid hoopis tema aadressi üles otsima. Vaata lepingut. Kui ta pole tunni aja jooksul vastanud, lähen tema poole.”
Myriam kükitab sahtli ees ja sorib paberites, kui telefon heliseb. Louise palub vaevukuuldaval häälel vabandust. Ta on nii haige, et ei suuda voodist tõusta. Ta uinus hommikul uuesti ega kuulnud telefoni. Ta ütleb vähemalt kümme korda: „Ma palun väga vabandust.” Myriam on nii lihtsast seletusest jahmunud. Tal on peaaegu häbi, et ta ei tulnud selle peale, et tegemist on lihtsa terviseprobleemiga. Nagu Louise oleks kivist, nagu teda ei võiks väsimus või haigus maha murda. „Ma mõistan,” vastab Myriam. „Puhake, küll me leiame mingi lahenduse.”
Paul ja Myriam helistavad sõpradele, töökaaslastele, pereliikmetele. Lõpuks soovitab keegi neile üht üliõpilast, „kes võib hädast välja aidata” ja kellel on juhuslikult võimalik kohe tulla. Noor, umbes kahekümneaastane ilus heledapäine tüdruk ei ärata Myriamis usaldust. Korterisse sisenenud, võtab ta aeglaselt jalast kõrgete kontsadega saapad. Myriam märkab, et tal on kaelal kohutav tätoveering. Myriami nõuannete peale vastab ta „jah”, aga sellise näoga, nagu ei saaks ta midagi aru ja tahaks vaid sellest närvilisest ja tüütust perenaisest lahti saada. Diivanil suikuva Mila suhtes näitab ta üles liialdatud osavõtlikkust. Ta matkib emalikku muret, kuigi on ise vaevalt lapseeast väljas.
Õhtul koju jõudes langeb Myriam ülimasse masendusse. Korteris on täielik korralagedus. Mänguasjad on elutoas laiali. Mustad nõud vedelevad kraanikausis. Diivanilaual on porgandipüree kuivanud jäljed. Tüdruk tõuseb kergendustundega püsti, nagu oleks vabanemas vangikongist. Ta pistab rahatähed taskusse ja tormab, mobiil käes, ukse juurde. Hiljem avastab Myriam, et rõdul on tosin isekeeratud sigareti koni ja lastetoa sinisel kummutil lebav sulanud šokolaadijäätis on mööblitüki serva kahjustanud.

Louise`i vaevavad kolm päeva õudusunenäod. Ta ei vaju unne, vaid väärastunud letargiasse, kus ta mõtted hämarduvad ja vaevused süvenevad. Tema öid täidavad tummad karjed, mis näivad ta sisikonda rebestavat. Särk keha külge kleepunud, hambad plagisemas, klammerdub ta diivanvoodi madratsi külge. Tal on tunne, et ta nägu on surutud kellegi saapa kontsa alla, et ta suu on täis mulda. Ta puusad visklevad nagu kullese saba. Ta on täiesti kurnatud. Ta tõuseb vaid selleks, et minna jooma või tualetti, ja poeb siis tagasi oma pessa.
Ta ärkab unest, nagu väljutakse veest, kui ollakse sukeldunud nii sügavale, et kopsud on hapnikupuuduses ja vee asemel laiub ümberringi must ja kleepuv magma ja ainuke soov on, et oleks veel niigi palju õhku ja jõudu, et pinnale tõusta ja lõpuks sügavasti sisse hingata.
Oma väikesesse lilleliste kaantega märkmikku on ta kirjutanud termini, mida on kirjutanud Henri-Mondori haigla arst. „Delirioosne melanhoolia”. Louise`i meelest oli see olnud ilus, lisades tema kurbusesse ootamatult veidi poeesiat, kerget vabanemist. Ta on selle üles tähendanud oma kummalise käekirjaga, rõhutatult väänduvate suurtähtedega. Tema väikese märkmiku lehtedel näivad sõnad nagu klotsidest majad, mida Adam ehitab selleks, et näha nende kokkuvarisemist.
Esimest korda mõtleb ta vanadusele. Kehale, mis varsti enam sõna ei kuula, liigutustele, mis teevad valu kuni luudeni. Suurenevatele kulutustele seoses arstiabiga. Ja lõpuks võika vanaduse ängile, kui ta lebab haigena pesemata akendega korteris. Sellest on saanud ta kinnismõte. Ta vihkab seda paika. Duširuumist leviv hallituslõhn ajab ta hulluks. Ta tunneb seda lausa suus. Kõik ta liigesed, kõik ta nahavoldid on täis rohekat korpa, ja ükskõik kui palju ta end ka ei kratsiks, tuleb see öö jooksul tagasi, veel paksem kui enne.
Temas kerkib viha. Viha, mis on hakanud pidurdama tema truualamlikkuse hooge ja lapselikku optimismi. Viha, mis varjutab kõike. Ta on mingis kurvas ja segases unenäos. Teda kummitab mulje, et ta on liiga palju näinud teiste inimeste lähedust, kuulnud nende eraelust, eraelust, millele temal pole kunagi õigust olnud. Tal pole kunagi olnud omaette tuba.

Püsiviide Lisa kommentaar

Narine Abgarjan

5. aug. 2019 at 9:13 e.l. (Narine Abgarjan) (, )

Foto: HeadRead.ee

Narine Abgarjan (1971) on vene keeles kirjutav armeenia kirjanik. Eesti keeles on ilmunud kaks Abgarjani teost. „Taevast kukkus kolm õuna“ (eesti k Tänapäev 2016, tlk Erle Nõmm) on sissevaade ühe Armeenia mägiküla ellu, mis asub küll vanajumala selja taga, kuid on samas kõikidele maailma tuultele valla. Lugu algab üsna süngelt, kirjeldades kuuekümnenda eluaasta lävel Anatolia kannatusi – tundes, et ta jookseb verest tühjaks, valmistub naine surema. Kuid „Taevast kukkus kolm õuna“ ülesehitus üllatab – alguses lugeja tugevasti vastu maapinda suruv lugu hakkab teda tasapisi hoopis maa küljest lahti kergitama. Vananeva küla elanikele osaks langevad katsumused ja sünged perspektiivid omandavad koomilisi jooni, naturalistlikku jutustamislaadi tungib üha rohkem maagiat, üleloomulikku valgust. Romaani kannab idee, et seal, kus on kas või ainult kaks inimest, võib tekkida nende vahele miski, mis liidab kaks kokku, aga muutub suuremaks kui kahe summa. Muide, „Taevast kukkus kolm õuna“ on üks väheseid raamatuid, mille oluliste tegelaste hulgas figureerib paabulind. Mullu ilmus eesti keeles autobiograafiline „Manunja“ (Tänapäev, tlk Ilona Martson), mis kirjeldab humoorikalt autori ja tema sõbranna Manunja lapsepõlve, nende tempe ja pereelu. Teos sobib ülihästi nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Katkend: Taevast kukkus kolm õuna, Tänapäev 2016, tlk Erle Nõmm. Lk 154 – 161.

Kõrge ea tõttu polnud nende tunnetes ägedust ja teadvust hägustavat kirge, kehadel polnud võimalust armastada nii sageli kui, nagu seda on antud noortele, aga nad suhtusid sellesse arusaamisega ja olid taevale otsatult tänulikud õnnistatud võimaluse eest jagada elusügist sellega, kes on sulle tõeliselt kallis. „Kui mulle öeldaks, et ma pean veelkord läbi elama kõik, mis sai mulle osaks eelmise mehega, et pärast sinuga koos olla, oleksin nõus,” tunnistas Anatolia ükskord Vassilile. Mees oli tema sõnadest hingepõhjani liigutatud, ent sattus nii segadusse, et ei osanud midagi öelda. Pärast oli Vassili päev otsa sepikojas, aga õhtul tõi oskamatult sepistatud roosi – esimese lille, mille ta oli meisterdanud pärast aastatepikkust tööd sepana. „Ma ei oska öelda sõnadega nagu sina,” tunnistas ta naisele ja jäi vait, teadmata, kuidas mõtet õigesti lõpetada, „seepärast otsustasid sepistada oma tunded metalli?” tuli Anatolia talle appi. „Jah,” vastas ta.
Päeval, kui Vassili nägi surnud abikaasat esimest korda, läks Anatolia äikesest vaevatuna varem magama. Ilm oli hommikust saadik lämbe ja niiske, ei lasknud hingata – suvi oli lõppemas, lahkuv august tujutses ja hüsteeritses, kuumutas keskpäeva valgeks, aga öö lähenedes kärgatas kohutavalt tugeva äikesega, lõhestas õhku taevaste aždaakade piikidega, valas kuumi vihmajugasid, aga kauaoodatud kergendust ei tulnud. Vassili kiikas magamistuppa, veendus, et Anatolia on juba magama jäänud – lisaks nõrkusehoogudele piinasid teda ka jalad – ta kurtis valusid liigestes ja turseid, seepärast magas ta, pannud põlvede alla neljaks volditud pleedi. Muretses, et on juurde võtnud, olin kogu elu kõhn kui laast, aga nüüd olen endal küljed ja kõhu rasva söönud, varsti olen ümmargune nagu juustukera, naljatas ta, pole midagi, ma armastan sind ka paksuna, naeratas Vassili piinatult – Anatolia terviseseisund läks vääramatult halvemaks, oli selge, et orus arstide juures käimata läbi ei saa, aga ta ajas vastu ja puhkes iga kord nutma, kui keegi sellest juttu tegi. Vassili jättis magamistoa ukse poikvele, et kuulda, kui Anatolia kutsub, aga ise läks kööki piparmünditeed keetma. Välisuks oli miskipärast pärani lahti, ta astus ligi, et see kinni panna, ja nägi Magtahinet kohe. Too seisis, toetudes kõhuga veranda rinnatisele, peakatteta ja millegipärast lühikeste juustega, ning vaatas õue, käed rinnal risti, sinna nurka, kus oli Patro kuut. Vaatamata sellele, et Magtahine oli väga kõhnaks jäänud ja terve vaksa võrra oma kasvust lühem, tundis Vassili ta kohe ära tuttava silueti järgi – ükskord noorena keeras Magtahine kohmakalt, takerdus jalgupidi põrandavaiba karvadesse, kukkus täies pikkuses maha ja vigastas õlga. Tollest päevast valutas õlg sageli, eriti ilmamuutuse ajal, ja Magtahine tõstis selle vaistlikult ülespoole, aga käsi hoidis rinnal risti, kartes kogemata küünarnukiga midagi riivata ja endale veelgi rohkem haiget teha. Vassili tahtis ligi astuda, aga Magtahine keeras tema poole ootamatult noore, ainsagi kortsuta näo ja raputas vihaselt pead. Uks sulgus tuulepuhangust, aga kui Vassili selle uuesti lahti tegi, oli veranda tühi.
Tollest päevast ilmus Magtahine peaaegu iga päev, kindlasti öösiti, oodates tundi, kui Anatolia magama jääb, Vassili aimas eksimatult tema saabumist, vaatas verandale, naine seisis seal, käed rinnal risti, ja vaatas õue. Vassili ei püüdnud enam ligi astuda, aga teadis, et Magtahine ei käi niisama, vaid selleks, et talle midagi öelda, kuid viivitab veel teadmata põhjusel. Manalateed läinud naise külaskäigud ei hirmutanud teda, vaatamata vanemas eas hukkaläinud iseloomule oli Magtahine lahke ja sõbralik naine, hoolitses ennastohverdavalt oma vanemate eest, keda ta küll süüdistas ebapiisavas armastuses, kuid pigem harjumusest kui solvumisest. Nad abiellusid Vassiliga aasta pärast seda, kui nälg taandus, ning Magtahine võttis üheksa-aastase Akopi omaks ja armastas teda nagu oma lihast poega. Isegi hiljem, kui neil sündis kolm poega, ei teinud ta poiste vahel vahet, suhtus Akoppi erilise õrnusega ega eemaldunud temast sammugi, kui Akopil algasid seletamatud palavikuhood. Vassili tõmbas kulmu kipra ja ohkas raskelt, meenutades noorema venna kannatusi. Esimene hoog tuli paar kuud peale ema surma: Vassili hüüdis venda tulutult õhtust sööma, läks teda maja pealt otsima ja leidis ta külalistetoa põrandalt, Akopil oli nii kõrge palavik, et tema laupa puudutades tõmbas Vassili käe ehmunult ära. Vassili võttis talt kiiresti riided seljast, hõõrus mooruspuusamagonniga, pani voodisse ja jooksis Jasamani järele. Jasamani tulekuks oli Akop taas põrandal, kuum keha jahedatel laudadel, ja sonis. Kuni Jasaman üritas talle taimetõmmiseid joota, oksendas poiss ja oigas, aga pärast, kui ta oli voodisse pandud ja kaetud kahe tekiga, et higistada, nuttis kaeblikult ja palus eemaldada padja alt mõõk, mille oli sinna pannud kuri vaim Aslan-Balasar. Tuli padi üles tõsta, ja näidata, et seal pole midagi, aga Akop ei rahunenud, veeres voodi teise otsa, sirutas kätt akna poole – vaadake, ta ootab, et leida õige hetk, tulla ja tappa meid oma mõõgaga. Vassili kandis ta teise tuppa, kurjakuulutavast aknast kaugemale, aga seegi ei aidanud – Akop nuttis lohutamatult ja palus mõõga ära viia, muidu pole kellelgi pääsu. Palavik kestis kogu öö ja taandus alles koidikuks, aga keskpäeval ärkas poiss imelikul kombel tervena, ainult nõrgana, ei mäletanud midagi peale selle, et kaotas teadvuse hinge haaravast õudusest – tajus selja taga kellelgi hirmsa kohalolekut ja kukkus maha. Sellest juhtumist alates kordusid hood iga kuu, vahel isegi sagedamini. Akop kosus neist mitu päeva, kartis pimedust, püüdis mitte üksi jääda. Vassili tegi kõik võimaliku, et teda aidata – viis mitu korda orgu ravile, vedas mööda unenägude seletajaid ja posijaid, kutsus vaimuliku. Paraku olid kõik püüdlused asjatud: arstid ei leidnud poisi tervises kõrvalekaldeid, posijate loitsud ei mõjunud, kuidas unenägude seletajad ka ei vahtinud oma klaaskuulidesse, ei näinud nad sealt midagi; majja kutsutud noor ter Azrija, kes jõudis kohale just Akopi järjekordse haigushoo ajaks, palvetas küll tema kohal mitu rasket öötundi, kuid ei pidanud vaimsele pingele vastu ja hakkas abitult nutma, surudes lauba vastu poisi kuuma peopesa.
Ainus, kel õnnestus taibata Akopi kurnavate haigushoogude põhjust, oli Magtahine. Erinevalt Vassilist, kes püüdis vennaga haigusest mitte rääkida, et mitte sundida teda kõike uuesti läbi elama, suunas Magtahine poissi pehmelt, aga järjekindlalt vestlusele, kogudes kübemeid ja pannes mälestuskillud piltideks kokku, kuigi need olid seni veel mõttetud. Aja jooksul õppis ta haigushooge ette arvama, tõsi, kuidas ta seda teeb, ei osanud ta mehele seletada, sest tajus nende lähenemist ainult vaistlikult, tuginedes oma tunnetele ja aimdusele. Nendel päevadel oli Akop kodus, tema järelvalve all, aga venna abita jäänud Vassili oli sunnitud veetma sepikojas peaaegu terveid ööpäevi, et tööga hakkama saada. Kuid kuidas Magtahine ka ei püüdnud hoida Akoppi oma vaateväljas, ei õnnestunud tal tabada haigushoo algust, mis teda väga rusus ja vihastas, sest ta teadis kusagilt, et poisi haiguse saladus peitub just neis paaris sekundis, mis eelnevad minestusele. Vassili suhtus naise enesekindlusesse kui veidrusesse, vahel heitis tema üle isegi nalja, aga hingepõhjas hellitas lootust, et Magtahine suudab siiski selgust saada venna kummalise haigus põhjuses.
Ja ükskord, pärast kahte pikka aastat, kui kõik jõudsid juba meelt heita ja pettuda, Magtahinel see siiski õnnestus. Tollel päeval, jäädes tema tungival nõudmisel koju, ladus Akop lõhutud puid riita. Verandal, sooja tekki mässitult, magas hällis aastane vennapoeg Karapet, Vassili ja Magtahine esiklaps; veendunud, et laps jäi magama, läks Magtahine õue, et olla Akopile lähemal, aga ei jõudnud veel viimaselt astmelt alla astuda, kui Akop pomises kiire poolsosinaga, veranda poole pööramata: laps kukub kohe maha. Magtahine keeras kohe ehmunult ringi ja ahhetas – mingi ime läbi tekist välja pugenud väikemees küünitas kätkist välja ja jäi allapoole rippu, kooldudes ohtlikult üle madala puitserva. Ta kargas kolme hüppega üle trepi, haaras poja kätele, surus enda vastu, süda tagus nii kõvasti, nagu oleks see asunud mitte rinnakorvis, vaid väljaspool. Kuidagimoodi südamepekslemise vaigistanud, astus ta ärevalt veranda servale ja nägi seda, mida oligi oodanud – keset hoovi, lõhutud puudel, lamas haigushoost maha murtud surnukahvatu Akop ja oigas sisikonda põletavast koletislikust palavikust.
„Võib-olla sa sellepärast oledki haige, et näed tulevikku?” oletas Magtahine järgmisel päeval ettevaatlikult.
Akop, kes ei mäletanud midagi peale hingehalvava hirmu, panid silmad jõuetult kinni.
„Mis mõtet sel on, kui ma kõik kohe ära unustan?” sosistas ta.
„Ei tea.”
Mõne aja pärast osutus tema haigushoo tunnistajaks maisijahu järele tulnud Behlvantsi Mariam. Magtahine vannitas last, aga Akop seisis kõrval ja hoidis käterätti valmis. Äkki astus ta sammu tagasi, haaras käega seinast, toetus seinale, pööras silmad pahupidi ja vajus aeglaselt põrandale ning pressis hetk enne teadvuse kaotamist kokkusurutud hammaste vahelt: Usta Samo. Magtahine andis märja lapse Mariami kätte, aga ise tormas Akopi juurde.
„Ära küsi midagi,” heitis ta üle õla, „aita lapsed riidesse panna, aga siis jookse Surbui juurde, hoiata, et tema isaga juhtus õnnetus.”
Karjus Usta Samo leiti tammesalu servalt. Vanamees lamas, ümbritsetuna ustavast ja vaikivast karjast, ning nuttis valust nagu laps – ta oli komistanud, õnnetult kukkunud ja murdnud pahkluu.
Kuuldus sellest, et sepp Vassili noorem vend näeb õnnetusi ette, levis külas kiiresti. Inimesed hakkasid käima, et küsida oma tuleviku kohta, aga Akop laiutas abitult käsi – ta näeb, kuid ei mäleta midagi. Maranlased suhtusid tema seosetutesse selgitustesse umbusuga, solvusid, heitsid ette tundetust ja tahtmatust aidata. Kõige kaugemale läks Parandzem, kellel mingi tundmatu haigus kõik kodulinnud maha võttis. Olles miskipärast otsustanud, et selle põhjuseks on Akopi haigushood, laskis ta liikvele kuulduse, et Akop mitte ei tunne õnnetust ette, vaid kutsub häda kaela. Parandzem oli kiusaka iseloomu ja kurja keelega vana naine, keda külas eriti ei armastatud, aga mõned maranlased jäid tema keelepeksu siiski uskuma ja suhtusid Akoppi kui pidalitõbisesse. Nad peitsid tema eest lapsi, ei läinud sepikotta, kui tema oli seal, aga teda tänaval kohates lõid hirmunult risti ette ja läksid silmi peites teisele poole teed.
Kui Akop suhtus sellesse noorusele omase külmaverelisuse ja isegi rõõmuga – mõelgu, mida tahavad, peaasi et ei tüütaks oma tähelepanuga -,siis Vassilit solvas ja haavas selline suhtumine venda. Ta püüdis külaelanikega paar korda asju klaarida, läks tülli ja tõestas, tükkis ägestudes isegi kaklema, aga saavutas vastupidise tulemuse – nüüd käisid maranlased ka temast kaarega mööda. Muide, sepikojas ei jäänud sellest tööd vähemaks – hirm hirmuks, aga korralikku kobestit, mis teenib kaua ega purune pidevast rahnude purustamisest (kivikraami polnud Maniš-kari tipus vähem kui mulda), ei saanud igalt meistrilt. Seepärast käisid maranlased jätkuvalt sepikojas, aga Vassili võttis tellimused hoolimata solvumisest vaikides vastu ja tegi oma tööd, nagu oskas – püüdlikult, usinalt ja tihti võlgu, keeldumata kunagi vastu tulemast neile, kes ei suutnud talle töö eest kohe tasu maksta.
Pinge, mis oli tekkinud külaelanike ja Vassili perekonna vahel, oleks ilmselt kestnud pikki aastaid ning sepa ja tema venna lõplikult välja tõuganud, kui poleks olnud sündmust, mis toimus samal kevadel ja mis keeras Marani suhtumise Akoppi sõna otseses mõttes pea peale. Selleks ajaks olid sagenenud haigushood muutunud sedavõrd kurnavaks, et tundus, nagu igaüks võib viimaseks jääda. Jasaman, kes oli alati läheduses, võitles nooruki tervise eest, nagu suutis. Ta koostas erilise taimesegu, mille tõmmis pidi aitama raskeid haigushooge kergemini taluda. Akop täitis püüdlikult kõiki tema ettekirjutusi: jõi kibedaid tinktuure, magas iga ilmaga lahtise aknaga, karastas end külma veega, hingas täpselt tema õpetuse järgi – viisteist korda sügavalt sisse- ja välja kohe hommikul peale ärkamist, ja enne uinumist. Ravimisest oli kahtlemata kasu, sest kõigi nende aastate jooksul ei olnud tal ühtki rasket haigust ega isegi lihtsat külmetust mitte, aga küla tabanud tuulerõugeepideemia, millest ei pääsenud keegi, isegi ätid, läks temast mööda, nagu poleks märganudki. Ent haigushoogudega ei suutnud Jasamani määratud ravi toime tulla. Piinavate ja rasketena muutisid need ajaga sedavõrd talumatuks ja tabasid teda nii ootamatult, et Akop kaotas teadvuse silmapilk, jõudmata hoiatada ees seisvast hädast ega isegi mitte teadvustada, mis temaga juhtus.
Püüdes meeleheitlikult venna olukorda kuidagi kergendada, võttis Vassili ette veel ühe teekonna orgu. Kuid ka see visiit arstide juurde ei andnud midagi, veelgi enam, leidmata noorukil kõrvalekaldeid, ei mõelnud nad välja midagi paremat, kui teha ettepanek jätta ta vaimuhaiglasse. Maruvihane Vassili viis Akopi ära kindla kavatsusega enam mitte kunagi orgu naasta.
„Kui talle on määratud surra haigushoo tõttu, siis juhtugu see pigem minu kätel kui hullumeelsete seas,” teatas ta.
Akop muretses Vassili pärast rohkem kui enda pärast, seepärast ei kurtnud ega halanud ta kunagi. Püüdis nina mitte norgu lasta – kosunud järjekordsest haigushoost, aitas ta sepikojas – töötas jõudsalt ja innukalt, nõudmata vastutulelikkust, solvus väga, kui Vassili tegi talle ettepaneku hinge tõmmata või jättis kõige raskema osa tööst endale. Ta oli lõpmata tänulik Magtahinele hoolitsuse eest, armastas teda nagu õde, oli tema vanematega abivalmis ja lahke – vanakesed, kes muretsesid väga noorema tütre Šušaniku kehva tervise pärast, olid päris otsa jäänud, Petrosel kadus alt vasak jalg, aga unetusest kurnatud naisele tuli peale närvihaigus, mida rahvas kutsub žimažanka tõveks – hämaruse haiguseks. (depressiooni raske vorm -tlk.) Akop aitas hea meelega majapidamises – koristas, pesi pesu, tegi süüa, tegeles armastatud vennapoegadega, kellest vanim oli tolleks ajaks seitsmene, keskmine viiene ja noorim kolmene. Poisid teadsid oma onu haigusest juba kõike ja käisid majas kikivarvul, lastes tal end pärast rasket haigushoogu välja magada. Vassilil oli süda murdumas, kui ta jälgis poegi, venda, oma õnnetut Magtahinet, kes rebis end ribadeks, hoolitsedes põetust vajavate vanemate ja perekonna eest, iga kord ohkas ta jaanuari saabudes kergendusega, lootes, et uus aasta tuleb armulikum ja õnnelikum kui vana, aga detsembris konstateeris kibedusega – elu ei kavatsenudki kergemaks minna, vaid tõi endaga üha uusi ja uusi katsumusi.

Püsiviide Lisa kommentaar

Erling Kagge

20. juuli 2019 at 12:26 e.l. (Erling Kagge, Uncategorized)

Erling Kagge (1963) on norra maadeuurija, mägironija, jurist, kunstikoguja, poliitik, modell ja kirjanik. Temast sai 1994. aastal esimene inimene, kes läbis „kolme pooluse väljakutse“, jõudes jalgsi nii põhjapoolusele, lõunapoolusele kui ka Džomolungma tippu. Samuti on ta esimene inimene, kes on jõudnud kõrvalise abita nii põhja- kui lõunapoolusele. Pärast selliseid saavutusi läks Kagge Cambridge’i ülikooli filosoofiat õppima ja rajas Norra üheks juhtivamaks kirjastuseks muutunud Kagge Forlagi. Eelmisel aastal ilmus eesti keeles üks Kagge bestselleritest, seikluslik eneseabiraamat „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada“ (eesti k Post Factum, 2018, tlk Sigrid Tooming). Nagu pealkirigi räägib, on tegu mõtisklusega vaikusest – kuidas leida vaikust maailmast ja iseendast. Ühelt poolt on raamatul tugev seos Kagge uskumatult seiklusrikka eluga, sest tema sõnutsi on just Antarktika kõige vaiksem koht, kus ta on käinud, olgugi et vaikust võib leida ka suurlinnast. Teisalt aga kõneleb raamat sisemisest vaikusest, mida on eriti tugevalt kuulda siis, kui inimene on üksi.

https://headread.ee/uritus/erling-kagge/

Foto: © Lars Pettersen Tinagent

Katkend: Kõnni: Üks samm korraga, Postimees Kirjastus 2019, tlk Sigrid Tooming. Lk 78 – 89.

 

Sokrates oli silmitsi sama probleemiga: „Ja kuidas, sa Sokrates, tahad midagi uurida, kui sa ei tea üldse, mis see on?” selle dilemma üle – ehk Menoni paradoksi üle, mis sai nime sofist Menoni järgi, kes Sokratesele selle küsimuse esitas – on filosoofid juurelnud 2400 aastat. 1942. aastal käis prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty välja minu meelest hea vastuse. Sellise, mis tuleb tuttav ette kõigile, kes palju kõnnivad: sa mõtled kogu ihuga. Nii pea kui ka kehaga. Ta lähtus mõttest, et keha ei ole ainult aatomite kogum, mis koosneb lihast ja luust. Me tajume, säilitame mälestusi ja mõtiskleme varvaste, jalgade, käsivarte, kõhu, rinna ja õlgadega. Mitte ainult pea ja hingega, nagu väitis Sokrates. Merleau-Ponty taipas midagi, mis on hiljem pakkunud huvi aju-uurijatele ja psühholoogidele: sina ja mina tervikuna peame pidevat dialoogi kõigega meie ümber. „Ei ole mingit sisemist inimest, inimene on maailmas ja tajub ennast ainult maailmas.”

Kui me näeme, haistame ja kuulame, siis – selleks et mõista, mida kogeme – tarvitame juba kehasse ladestunud infot.

Kui lind laulab puuoksal, ei suuda ma eristada häält, mida kuulen, ja lindu, keda kujutan ette teistest kogemustest, mis asuvad mu kehas. Linnulaul, mida sina kuuled, ei sarnane seetõttu sellega, mida mina kuulen, kuigi lind on sama. Kõigil on isiklik kogemus ja võimalik, et salvestatud infol on selles suurem roll kui linnulaulul endal.

 

Samal ajal kui Robert Wilsoni õde pidi õppima kõndima, nägi poiss ise kurja vaeva rääkimisega. Ta kogeles nii, et temast ei olnud peaaegu võimalik aru saada. Wacos, kus perekond elas, ei olnud logopeedi ja vanemad viisid ta spetsialistide juurde New Orleansi, Chicagosse ja Dallasesse. Mitte miski ei aidanud. Teismelisena sai ta kokku ühe baleriiniga, kes seletas talle, kuidas on võimalik rääkima õppida. Nõuanne meenutas talle seda, kuidas tema õde õppis käima. Kui ta oli alustanud ühe sõna ütlemist, ei tohtinud ta närvi minna ega pooleli jätta, vaid pidi katsuma sõna rahulikult lõpuni öelda. Selleks et öelda „wwwwwheneeeeevvvver”, tohtis ta vabalt kasutada mitu minutit. Baleriin mõistis sügavuti, kuidas keha toimib. „Ta ütles mulle ainult seda, et ma pean rääkimiseks rohkem aega varuma, mistõttu ma hakkasin rääkima aeglasemalt ja üsna pea, nii viie-kuue nädala pärast ma ei kogelenudki enam. See oli umbes nii, nagu ma oleksin liikunud paigal tammudes jooksusammul!”

Performance-etenduses „Walking” näib Wilson kasutavat oma lapsepõlvekogemust, et iga asi peab võtma kaua aega. Kui etendust Hollandis mängiti, läks publikul ja tal endal viis tundi, et kõndida Terschellingi saare ühest otsast teise – jalgsi minnes kulub selleks harilikult kolmveerand tundi. „Ma hakkasin üha enam ümbrust märkama ja mu meeleaistingud muutusid. Kõik oli hoopis teistsugune kui siis, kui ma kõndisin jalakäija tempoga.”

Mereõhk, linnud, tuul, liiv, kivid ja silmapiir.

 

Enamasti käin ma kas sokkide väel või paljajalu. Kohe, kui ma olen jõudnud koju, külla või kontorisse, võtan ma kingad jalast. Mitte ainult selleks, et olla viisakas, vaid et liigutada varbaid ning et mu keha  ja jalgealuse vahel ei oleks paksu kummikihti. Kui ma istun kohvikus, eelistan olla sokkisjalu, kingad lükatud laua alla. Ma katsun seda varjata, et pääseda märkustest ja sekka mõnest pahasest ettekandjast.

Kuigi seda ei ole töölkäimisega lihtne sobitada, eelistan ma käia ka sokkideta. Mitte jalgade pärast, vaid enda pärast tervikuna. Et tunnetada puupõrandat, betooni, vaipa, rohtu, liiva, pori ja asfalti. Või sammalt, puuokkaid ja kive. Et tunda, kuidas iga varba, varbapäka, kanna ja pahkluu refleksipunktid – punktid, mis on ühenduses ülejäänud kehaga -, saab maapinnaga vahetult kokku puutuda.

Niisama loomulikult nagu sellesse, et keha vajab päikest, nahk naudib tuult ja kõrvad püüavad linnulaulu, usun ma jalgade vabastamisse. Paljalt on jalad kaitsetumad. Ma pean olema tähelepanelik ja keskenduma, et mitte astuda millegi terava peale ega lüüa end ära millegi kõva vastu.

Nagu eespool mainitud, kirjutas luuletaja Pablo Neruda jalast, mis tahaks olla liblikas või õun, aga tema romantiline mõte saab paari värsi järel otsa. Edasi räägib luuletus, kuidas jalg kaotab ikkagi vabaduse ja peab leppima eluga  pimeduses, ümbritsetuna plastist, kummist või nahast, rutates kiirel sammul sisse-välja poodidest ja büroodest:

 

tal oli vaevalt aega

                 olla paljas armastuses ja unes

 

Öeldakse, et pole midagi uut siin päikse all, aga niisama õige oleks öelda, et pole midagi vana siin päikse all. Filosoof Arne Næss praktiseeris viimast kohalikul kombel: kõik on meie ümber lakkamatult uus.

Ta elas suure osa oma elust Hallingskarvet`mäemassiivi all Tvergasteinis, üksikus mägimajas. Arne nõudis, et me läheneksime sellele iga kord ise teed mööda, olgu vaid mõni sentimeeter viimase raja kõrvalt. Nii pidid tegema kõik tema külalised. Kõigi nende aastate jooksul ei viinud mägimajja kunagi ühtki teerada.

Ta otsustas, et kahe meetri ulatuses peab tema maja ümbritsema looduskaitseala. Selleks et säästa sammaljat tundrakanarbikku, jäätulikaid ja drüüaseid, pidi ta ise, nagu ka kõik tema külalised, astuma kaitsealal ainult kividele, nii et ta saaks aknast jälgida, kuidas taimestik eri aastaaegadel häirimatut elu elab.

Tvergastein oli vist küll ainus mägimaja Norras, kuhu ei viinud sissetallatud rada. Allpool möödus paar loomarada, see oli kõik. Praegu, kaheksa aastat pärast seda, kui Næss siirdus oma viimsele teekonnale, viib majja rada. Ilma Næssi tahteta oli vältimatu, et turistid valisid lihtsaima ja sama tee.

 

Luuletaja Olav H. Hauge elas sünnist surmani Hardangeris Ulvikis oma talus. Maja asub fjordisopis, ümbritsetud kaunitest mägedest. Ulviki hingematvas maastikus algavad peaaegu kõik teekonnad pika mäkketõusuga. Hauge raamaturiiulid olid täis maailmakirjandust ning luuletaja käis ja vestles üksinduses mõttes raamatutest, mida luges, ja kirjanikega, kes olid need kirjutanud, tajudes, kuidas maailm muutub, ja kirjutas luuletuse „Sinu tee”:

 

See on sinu tee.

          Vaid sina

          seda käid. Ja ringi

          ei saa keerata.

 

 

Nii täpselt ongi!  On üks tee. See on sinu oma ja seda minnes sa lood seda, ka siis, kui rändad samu radu. Aga ma ei usu, et „ringi ei saa keerata”. Sa võid alati ringi keerata, igal ööpäeva minutil, aga tagasitee on juba teine.

Hispaania poeet Antonio Machado tundis umbes sama mida Hauge, kui matkas Kastiilia tuulisel kuppelmaastikul tammede all. Säärases looduses, kus „kivid näivad unistavat”. Luuletuses „Kui sa kõnnid, tekib tee” kirjutas ta peaaegu sama mida Hauge:

 Kui sa kõnnid, tekib tee

        ja kui vaatad tagasi,

        näed rada,

        kuhu enam sa ei astu.

 

Pärast Machado lugemist märkis Hauge päevaraamatusse järgmist: „VIIMAKS OMETI KEEGI, KES ON MINUGA ÜHTE MEELT.”

 

Südamekirurg Magdi Habib Yacoub käib iga päev kõndimas. Ühel õhtul põrkasime Genfi järve ääres hotellist väljudes peaaegu kokku. Mäletan siiani vaadet, mille tunnistajaks me olime: õhtupaiste kaunil järvel, ümberringi mäed, ja me peatusime, et lihtsalt vaadata. Ta rääkis, et kavatseb enne magamaminekut kolm-neli kilomeetrit jalutada, ja minult oli sama . Niisiis läksime koos.

Mul vedas.

Küsisin Yacoubilt, mis tööd ta teeb, ja ta rääkis, et on sooritanud umbes 20 000 lahtist südameoperatsiooni. Teised arstid saevad tema jaoks rinnakuluu läbi ja avavad rindkere, seejärel seisatakse natukeseks ajaks patsiendi süda ja hingamine, et Yacoub saaks teha operatsiooni ja minna edasi järgmise patsiendi juurde, kes juba avatud rindkerega ootab. Harilikult on päevas viis operatsiooni.

Üheksa aasta eest oli ta siiranud kaheaastasele tüdrukule uue südame. Operatsiooni käigus peatas ta tüdruku oma südame töö, aga jättis selle kehasse. Kaheksa aastat hiljem hakkas uus süda streikima. Küsimus oli elus või surmas ja Yacoub kutsuti kohale. Ta peatas siiratud südame ja taastas ühenduse tüdruku enda südamega. Vahepeal oli süda kasvanud ja tüdruku kehas terveks saanud. See oli esimene säärane operatsioon, mis õnnestus. Tüdruk sai kiiresti eluvaimu sisse. Täna on ta abielus ja tal on lapsed.

Küsisin, mida ta oli mitme tuhande tuksuva inimsüdame uurimisest õppinud. Yacoub heitis mulle käigu pealt kiire pilgu ja ütles pikemalt mõtlemata: „Käia iga päev kõndimas.” Ta kinnitas mulle, et see nõuanne ei lähe kunagi moest.

Yacoub ei öelnud võib-olla midagi muud kui seda, mida tundis ilmselt mu vanaema ja mida on kogetud mitu tuhat aastat. Moodsa meditsiini isa Hippokrates rääkis 2400 aastat tagasi sama juttu. Ta hoiatas arstide ravivigade eest ja rõhutas, et ükski ravim ei ole laiema toimega, kui seda on ühe jala teise ette asetamine. „Kõndimine on inimese parim ravim.” Usun, et kõnnil on olnud rahva tervise jaoks hoopis suurem tähtsus kui kõigil teistel neil ravimitel, mida on aegade jooksul neelatud.

Kui kreeka filosoof Diogenesele öeldi, et liigutust ei eksisteeri, vastas ta: „Solvitur ambulando” – see laheneb kõndides. Sokrates käis Ateenas ringi, esitas küsimusi ja ajas juttu. Charles Darwin võttis kaks korda päevas jalad selga ja läks oma „mõtlemisrajale”. Søren Kierkegaard oli tänavafilosoof nagu Sokrates. Ta jalutas Kopenhaagenis ringi – „Olen oma parimad mõtted saanud kõndides” -, esitas küsimusi, võttis inimestel ümbert kinni ja saatis neid tüki maad, sai vastuse, laskis käe ümbert lahti ja promeneeris üksi edasi. Pärast läks ta tagasi koju, kuhu ta haruharva kedagi laskis, ja vääristas oma tänavamuljed raamatuteks.

Kui Albert Einsteinil mõte kinni kiilus, läks ta Princetonis metsa, ja selleks et ideid edasi arendada, viis Steve Jobs kolleegid jalutuskäigule. Paljud tema ideede järgijad Silicon Valleys peavad koosolekut kõndides, lootes selle samasugusele mõjule. See toimib. Teeme nii ka minu töökohas, ehkki liiga harva. Usun, et kõik teavad, et väike jalutuskäik tööpäeva keskel võib anda paremaid tulemusi – „… Mulle tundub, et niipea, kui mu jalad lähevad liikvele, saavad mõtted hoo sisse,” kirjutas Henry David Thoreau -, aga siiski on kerge anda järele mõttele, et miski muu on tähtsam.

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Julian Barnes

8. juuli 2019 at 11:12 e.l. (julian Barnes, Uncategorized) ()

Julian Barnes (1946) – inglise kirjanik ja tõlkija. Hariduselt filoloog ning töötanud aastaid sõnaraamatu leksikograafina, ajakirjanduses kirjandustoimetaja ja filmikriitikuna, on ta nüüd ennast täielikult pühendanud kirjandusloomingule.

Foto: © Ellen Warner

Julian Barnes on hinnatud ja auhinnatud inglise prosaist ja esseist. Tema esimene romaan „Metroland“ ilmus 1980. aastal, praeguseks on Barnesi sule alt ilmunud kolmteist romaani, millest kolm on avaldatud ka eesti keeles. „Maailma ajalugu 10½ peatükis“ („A History of the World in 10½ Chapters“, 1998, eesti k Hotger 2002, tlk Tõnis Leemets) on postmodernistlikus voolusängis liikuv fantaasiarikas ja humoorikas fragmentaarium elust ja surmast, kus lisaks inimlikule vaatepunktile on võimalik sisse elada ka Noa laevale püüdlevate puukoide mõttemaailma. „Kui on lõpp“ („The Sense of an Ending“, 2011, eesti k Varrak 2013, tlk Aet Varik) käsitleb mineviku usaldusväärsust, sõpruse vastupidavust ning muutuvuse möödapääsmatust. Teos võitis maineka Bookeri auhinna, millele on kandideerinud mitmed teisedki Barnesi teosed. „Aja müra“ („The Noise of Time“, 2016, eesti k Varrak 2018, tlk Aet Varik) peaks pakkuma huvi kõigile lähiajaloo huvilistele, eriti neile eestlastele, kellel veel isiklikke mälestusi Nõukogude Liidust. Romaan käsitleb tuntud helilooja Dmitri Šostakovitši elu stalinistliku režiimi ähvardava pilgu all. Barnes tabab nii ajastu absurdi kui ka inimese isiklikke üleelamisi – ühelt poolt kompromisse ja hirmu, teisalt aga mikroskoopilist kangelaslikkust. Lisaks manab teos silme ette ajatumaid üldinimlikke paradokse: eks me kõik kipume kujutlema ennast oma elust suuremaks ja samas elama ennast oma kujutlustest väiksemaks.
https://headread.ee/uritus/julian-barnes/

Katkend: Aja müra, Varrak 2019, tlk Aet Varik. Lk 102 – 108.

„Jah, ma nõustun isiklikult nende seisukohtadega.”
„Kas te olete isiklikult nõus Lääne muusika pagendamisega Nõukogude kontserdisaalidest?”
See võimaldas talle pisut rohkem manööverdamisruumi, ning ta vastas: „Kui muusika on hea, siis seda mängitakse.”
„Kas teie isiklikult olete nõus sellega, et Nõukogude kontserdisaalides on keelatud Hindemithi, Schönbergi ja Stravinski teosed?”
Nüüd tundis ta, kuidas higi mööda kõrvataguseid voolab. Korraks tõlgi poole pöördudes kujutles ta põgusalt marssal Tuhhatševskit, kes sirutas käe sulepea järele.
„Jah, mina olen sellega isiklikult nõus.”
„Ja kas te olete isiklikult nõus tänases kõnes väljendatud hinnanguga Stravinski muusikale?”
„Jah, ma nõustun selle hinnanguga isiklikult.”
„Ja kas teie isiklikult jääte nõusse vaadetega, mida teie ja teiste heliloojate muusika kohta on väljendanud minister Ždanov?”
Ždanov, kes oli teda 1936. aastast taga kiusanud, tema töid ära keelanud, teda naeruvääristanud ja ähvardanud, kes oli võrrelnud tema muusikat asfaldipuuri ja liikuva gaasikambriga.
„Jah, ma nõustun isiklikult esimees Ždanovi väljendatud vaadetega.”
„Tänan teid,” ütles Nabokov ja vaatas saalis ringi otsekui aplausi oodates. „Nüüd on kõik täiesti selge.”
Ždanovi kohta ringles Moskvas ja Leningradis üks paljuräägitud lugu: lugu muusikatunnist. Gogol oleks osanud sellest lugu pidada; tõtt-öelda oleks see koguni võinud tema sulest pärineda. Pärast keskkomitee 1948. aasta otsust oli Ždanov lasknud kogu maa juhtivad heliloojad oma ministeeriumi kokku kutsuda. Mõnes versioonis ainult Dmitri Dmitrijevitši ja Prokofjevi, mõnes aga kogu patustajate ja bandiitide karja. Nad juhatati suurde tuppa, kus poodiumil seisid kõnetool ja klaver. Suupisteid ei pakutud: ei olnud viina, mis hirmu nüristaks, ega võileibu, mis rahustaksid kõhtu. Mõnda aega lasti neid oodata. Siis ilmus Ždanov koos kahe alluvaga. Ta istus kõnepuldi juurde ja silmitses sealt Nõukogude muusika kahjureid ja sabotööre. Ta pidas neile järjekordse loengu nende nurjatusest, pettekujutlustest ja tühisusest. Ta selgitas, et juhul kui nad ennast ei paranda, võib nende mäng hämarate asjadega veel väga halvasti lõppeda. Ja siis, sel hetkel, kui heliloojad olid püksi pasandamas, sooritas ta coup de théâtre`i. Ta astus klaveri juurde ja demonstreeris neile meistriklassi. See – ta tümitas ebakõlasid, nii et klahvid prääksusid ja röhkisid – on dekadentlik, formalistlik muusika. Aga see – ja ta mängis nutust uusromantilist viisikest, mis sobinuks mõnes filmis saateks stseenile, kus varem nii ülbena paistnud tütarlaps lõpuks ometi möönab oma armastust – see siin on nõtke, realistlik muusika, mida igatseb rahvas ja nõuab partei. Ta tõusis, tegi pilkava poolkummarduse ja saatis nad käeviipega minema. Kogu maa heliloojad väljusid pikas rodus, mõned ennast parandada tõotades, teised aga häbis norgus päi.
Muidugi polnud midagi sellist iial toimunud. Ždanov oli neile epistlit lugenud, nii et neil kõrvad virtsavett jooksid, ent ta oli liiga tark, et lasta oma prisketel sõrmedel sel moel klaviatuuri teotada. Sellegipoolest kogus lugu iga järjekordse ümberjutustamisega mõjukust, kuni mõned väidetavad kohalviibinud hakkasid kinnitama: jah, tõepoolest, täpselt nii see oligi. Ja osa Dmitri Dmitrijevitšist soovis, et see kõnelus Võimuga, milles Võim valinuks upsakalt oma vastase relvad, oleks tõepoolest sündinud. Kummatigi sai see lugu peagi osaks toona ringelnud usutavate müütide repertuaarist. Tähtis polnud mitte see, kas mõni konkreetne lugu on faktiliselt õige, vaid pigem see, mida lugu sümboliseeris. Ent mida enam üks lugu ringleb, seda rohkem settib sellesse tõde; nii oli ka selle looga.

Teda ja Prokofjevit oli koos rünnatud, koos alandatud, koos ära keelatud ja keelu alt vabastatud. Ent Dmitri Dmitrijevitši meelest ei saanud Sergei Sergejevitš kunagi päriselt aru, mis toimub. Ta polnud arg ei elus ega muusikas, kuid nägi kõike – isegi Ždanovi hullunud ja hävitavaid rünnakuid intelligentsi vastu – kui isiklikku probleemi, millele kusagil on olemas lahendus. Siin on muusika ja siin on ka tema enese konkreetne anne; seal asuvad Võim ja bürokraatia ning poliitiline muusikateooria. Küsimus oli üksnes selles, kuidas kohanduda nii, et ta edaspidigi saaks olla tema ise ja oma muusikat kirjutada. Või teiste sõnadega: Prokofjev oli täiesti võimetu mõistma toimuva traagilist mõõdet.

Veel midagi head seoses New Yorgi reisiga: tema frakk oli õnnestunud. See oli tal hästi seljas istunud.

Kui lennuk Reykjaviki kohale laskus, kaalus ta, kas tuleb kutsuda stjuardess ja
paluda temalt bensedriini-inhalaatorit. Vaevalt see enam midagi muudaks.

Oli väike võimalus, mõtiskles ta, et Nabokov tundis mingil kaalutletud moel talle tema katsumuses kaasagi, kui püüdis teistele delegaatidele selgitada selle avaliku maskeraadi tõelist olemust. Aga kui nii, siis oli ta kas kinnimakstud veiderdaja või poliitiline imbetsill. Selleks, et demonstreerida vabaduse vaegust Stalini konstitutsiooni päikese all, ohverdas ta rõõmuga üksikisiku elu. Sest seda ta ju tegi: kui te ei soovi aknast välja hüpata, siis miks mitte pista pea silmusesse, mille olen teie jaoks valmis pannud? Miks mitte kõnelda tõtt ja surra?
Üks Waldorf Astoria ees piketeerija oli kandnud plakatit kirjaga „ŠOSTAKOVITŠ – ME SAAME ARU!”. Aga kui vähe nad taipasid, isegi Nabokovi-sugused, kes olid mõnda aega Nõukogude võimu all elanud. Ja kui rahulolevalt pöörduvad nad tagasi oma mugavatesse Ameerika korteritesse, meel rõõmus, et on sel päeval vooruse ja vabaduse ja maailma rahu nimel tublisti tööd teinud. Nad ei teadnud suurt midagi ja neil polnud ka kujutlusvõimet, neil vapratel Lääne humanistidel. Nad saabusid Venemaale innukate väikeste rühmadena, varustatud hotelli-, lõuna- ja õhtusöögitalongidega; nad kõik olid saanud Nõukogude valitsuse lubatähe, kõik olid varmad kohtuma „tõeliste venelastega”, et teada saada, „mida nad tegelikult tunnevad” ja „millesse nad tegelikult usuvad”. Mida neile mitte mingil juhul ei tohtinud öelda, sest see polnud paranoia, kui arvasid teadvat, et igas grupis on mõni informaator ja et sama kohusetruult annavad kõigest aru nende giidid. Üks niisugune grupp oli kohtunud Ahmatova ja Zoštšenkoga. See oli Stalini järjekordne trikk. Te olete kuulnud, et mõningaid meie loomeinimesi kiusatakse taga? Mitte sugugi, see on ainult teie valitsuse propaganda. Te soovisite kohtuda Ahmatova ja Zoštšenkoga? Vaadake, siin nad on – küsige nendelt, mida iganes soovite.
Ja see Lääne humanistide rühm, vankumatu oma sinisilmses Stalini-vaimustuses, ei mõistnud muud küsida Ahmatovalt, mida ta arvab peasekretär Ždanovi märkustest ja NLKP Keskkomitee resulutsioonist, kus teda hukka mõistetakse. Ždanov oli öelnud, et Ahmatova mürgitab oma luule mädaneva ja roiskuva meelsusega Nõukogude noorsoo teadvust. Ahmatova tõusis püsti ja vastas, et tema meelest olid nii peasekretär Ždanovi kõne kui ka keskkomitee resolutsioon sisult täiesti õiged. Ja osavõtlikud külalised olid lahkunud, lõunatalongid pihku pigitatud, ning korrutanud üksteisele, et Lääne pilt Nõukogude Venemaast ei ole muud kui kuritahtlik väljamõeldis; et loomeinimesi ei kohelda mitte üksnes hästi, vaid neil on koguni lubatud astuda konstruktiivsesse kriitilisse dialoogi võimu kõige kõrgemate instantsidega. See kõik tõestas veel kord, et Venemaal hinnati kunsti hoopis kõrgemalt kui nende enda dekadentlikel kodumaadel.

Ent veelgi vastikumad olid talle need kuulsad Lääne humanistid, kes sõitsid Venemaale ja kinnitasid nende asukatele, et nood elavad paradiisis. Malraux, kes ülistas Valge mere kanalit, mainimata kordagi, et paljud ehitajad pidid sealsel sunnitööl oma elu jätma. Feuchtwanger, kes Stalini ees lipitses ja ütles end mõistvat, et näidisprotsessidel on demokraatia arengus oluline osa. Laulja Robeson, kes poliitmõrvadele häälekalt aplodeeris. Romain Rolland ja Bernard Shaw, kes olid ta meelest seda jälestusväärsemad, et neil jätkus uljust imetleda tema muusikat, tegemata samas väljagi sellest, mismoodi Võim teda ja kõiki teisi loomeinimesi kohtles. Ta keeldus Rollandiga kohtumast, tuues ettekäändeks haiguse. Ent neist kahest oli Shaw siiski hullem. Nälg Venemaal? küsis ta retooriliselt? Lollus, mina olen seal sama hästi süüa saanud nagu igal pool mujal maailmas. Just tema oli see, kes ütles: „Mind te sõnaga „diktaator” ei hirmuta.” Ja nii pidas see kergeusklik narr Staliniga sõprust ega näinud midagi. Ja tõepoolest, miks oleks tema pidanud diktaatori ees hirmu tundma? Inglismaal polnud diktaatoreid nähtud Cromwelli päevist peale. Dmitri Dmitrijevitši oli sunnitud saatma Shaw`le oma Seitsmenda sümfoonia partituuri. Tiitellehele, oma allkirja kõrvale, oleks ta pidanud lisama nende talupoegade arvu, kes samal ajal nälga surid, kui näitekirjanik end Moskvas nuumas.
Siis olid veel inimesed, kes taipasid veidi rohkem, kes toetasid sind, kuid pidid samal ajal sinus pettuma. Kes ei taibanud ühtainsat lihtsat tõde Nõukogudemaa kohta: et seal oli võimatu tõtt kõnelda ja ellu jääda. Kes kujutlesid, et nemad teavad, mismoodi Võim toimib, ning tahtsid, et sa selle vastu astuksid – nii nagu nemad sinu asemel enda meelest oleksid teinud. Teiste sõnadega, nad himustasid sinu verd. Nõudsid märtreid, et tõestada režiimi nurjatust. Aga märter pidid olema sina, mitte nemad. Ja kui palju märtreid neil tarvis oli, et tõestada režiimi ehtsat, koletislikku, kõike elusalt õgivat kurjust? Rohkem, ikka rohkem. Nad tahtsid, et loomeinimene oleks gladiaator, kes avalikult metselajatega võitleb, veri liiva voolamas. Just seda nad nõudsid, Pasternaki sõnadega: „Vaid ehtsat hukku jäägitut.” Dmitri Dmitrijevitš kavatses säärastele idealistidele pettumuse valmistada, niikaua kui vähegi võimalik.
Mida nad ei mõistnud, need isehakanud sõbrad, oli see, kui väga nad Võimuga sarnanesid: kui palju sa ka ei andnud, nad tahtsid ikka rohkemat.
Kõik olid alati tahtnud temalt alati rohkemat, kui ta suutis anda. Ometi oli muusika ainus, mida ta neile anda oli tahtnud.
Kui see kõik vaid nii lihtne oleks.

Kujutletavates kõnelustes, mida ta vahel nende pettunud toetajatega pidas, selgitas ta neile alustuseks ühte väikest elementaarset tõsiasja, millest nad päris kindlasti olid täielikus teadmatuses: et Nõukogude Liidus on võimatu osta noodipaberit, kui sa ei ole heliloojate liidu liige. Kas nad teadsid seda? Muidugi mitte. Aga, Dmitri Dmitrijevitš, oleksid nad kahtlemata vastanud, kui asi on nõnda, siis te saate ju ometi tavalist valget paberit osta ning pliiatsi ja joonlauaga ise sinna noodijooned tõmmata? Nii lihtsalt teid ju ometi heidutada ei saa?
Väga hea, võiks ta siis vastata, alustame siis teisest otsast. Kui sind on kuulutatud rahvavaenlaseks, nagu see temaga kord oli juhtunud, siis määrib ja nakatab see kõiki sinu ümber. Perekonda ja sõpru, loomulikult. Aga ka dirigenti, kes on mõne sinu teose mängukavva võtnud või seda soovitanud; keelpillikvarteti liikmeid, kontsertsaali, kus su teos on ette kantud, olgu see saal kui tahes tilluke; isegi publikut. Kui sageli tema karjääri jooksul oli juhtunud, et dirigent või solist viimasel minutil esinemise ära ütleb? Mõnikord loomuliku hirmu või mõistetava ettevaatuse tõttu, mõnikord aga Võimult saadud vihje peale. Igaüks Stalinist kuni Hrennikovini välja võis keelata mõne tema teose esitamise kogu maal, nii kauaks kui neile sobis. Nad olid juba hävitanud tema karjääri ooperiheliloojana. Tema varases nooruses olid paljud arvanud – ja tema ise nendega nõustunud -, et tema parimad teosed saavad olema just selles žanris. Ent pärast seda, kui nad olid mõrvanud „Mtsenski maakonna leedi Macbethi”, ei olnud ühtki tema ooperit enam lavastatud; nii jäid kõik pooleli olnud ooperid lõpetamata.
Aga, Dmitri Dmitrijevitš, te võite ju ometi kirjutada salaja, oma korteris: võiksite oma muusikat ise levitada, nii et seda mängitaks sõprade seas; seda saaks ju Läände toimetada nagu luuletajate ja romaanikirjanike käsikirju? Jah, tänan teid, suurepärane idee: tema uus, Venemaal keelatud muusika kantakse ette Läänes. Kas nad suudaksid kujutleda, missuguse märklaua see temast teeks? See oleks suurepärane tõend sellest, et ta üritab Nõukogude Liidus kapitalismi taastada. Aga te võiksite ikkagi muusikat kirjutada. Jah, ta võiks ikkagi kirjutada muusikat, mida ei kanta ette nüüd ega ka tulevikus. Ent muusika on mõeldud selleks, et teda kuulataks ajajärgul, mil see on loodud. Muusika ei ole nagu Hiina munad: see ei muutu paremaks, kui see lõpmata paljudeks aastateks maha matta.
Aga, Dmitri Dmitrijevitš, nüüd te olete pessimistlik. Muusika on surematu, muusika kestab igavesti ning seda vajatakse alati, muusika suudab öelda kõike, muusika… ja nii edasi. Ta toppis kõrvad kinni, kui nad talle tema kunsti olemust selgitasid.

Püsiviide Lisa kommentaar

Inga Gaile

20. juuni 2019 at 12:05 e.l. (Inga Gaile) ()

Inga Gaile (1976) – läti kirjanik ja lavastaja. Inga Gaile on avaldanud nii luulet, näidendeid kui ka proosat. Mullu ilmus Gaile esimene eestindus, autori debüütromaan „Klaas“ („Stikli“, 2016, e k Loomingu Raamatukogu 2018, tlk Aive Mandel). Algselt avaldati teos romaanisarjas „Meie. Läti, XX sajand“, mis võimaldas Läti kirjanikel käsitleda oma kodumaa lähiajalugu. Gaile fookuses on 1930. aastad, täpsemalt Kārlis Ulmanise valitsemisperiood. Selline taust peaks muutma „Klaasi“ eesti lugejatele eriti köitvaks, sest Ulmanise ja samal ajal Eestit valitsenud Konstantin Pätsi loodud poliitiliste õhkkondade vahel on omajagu sarnasusi. Samas võib eesti lugejale mõjuda valgustavalt ja ehmatavaltki toonases Lätis levinud rahvusliku puhtuse ideaal, mis mõjutab tugevalt ka „Klaasi“ süžeed ja romaani tegelaste käekäiku. Romaanis mainitud Rahva Elujõu Uurimise Instituut pole autori groteskne nali, vaid fakt – nagu on fakt ka puhtusetaotlusega kaasnenud steriliseerimisseadus, mis hakkas kehtima 1938. aastal. Ent „Klaas“ pole kõnekas ainult ausa sissevaatena Läti lähiajalukku, vaid ka kõneka psühholoogilise loona psühhiaatriakliinikus töötava arsti ja tema patsiendi vahelisest armastusest. Sestap on „Klaas“ sugestiivne lugu tunnete ja kommete ning hirmu ja iha vastuolust, aga ka meeste ja naiste vahelise läheduse võimalusest.
https://headread.ee/uritus/inga-gaile/

Katkend: Klaas, SA Kultuurileht 2018, Loomingu Raamatukogu, lk 56-57; 60-63. Tlk Aive Mandel.

Too latatara astub majast välja, mina istun kaevu juures, ta tuleb minu juurde ja küsib, mis mu nimi siis ka on. Magdalēna Cīrule, ütlen mina. Mis omapärane nimi, ütleb ta, siin neis paigus. Kes siis minu isa ka on? Minu isa on minu isa, ütlen mina ja imestan ise ka sellise julguse peale. Aga kust sa pärit oled, küsib ta minult. Ma ei pea vastu. Ma tahan peitu minna. Ta on Rēzeknes. Ah või Rēzeknes. Ja mis siis mind ka kodust nii kaugesse kanti on toonud, kuidas see siis juhtus.
Mulle ei meeldi, et mind küsitletakse. Ma tahan, et ta jätaks mind rahule. Mulle ei meeldinud ka see, mida ta toas rääkis. Aga sina ei saa valida, mida inimesed räägivad, Magda. Kui olin ise lahke piiga, kui olin ise lahke piiga, olid teised minuga lahked, kui olin vaenu vaaritaja… vaenu vaaritaja. Magda, iseennast pead sa vaatama, tema silmas näed pindu, aga enda omas palki ei näe. Magda, poleks sa ise vallaline ja lapseootel, poleks sa nii ihar, poleks sa tema ees jalgu laiali ajanud, hoor, kas siis oleks sul häbi öelda toredale ausale naisterahvale, kes sa oled. Ta ei ole tore. Ta ei ole tore. Jah, muidugi ei ole ta tore, sul ju sobib niimoodi mõelda, et oma hooramist välja vabandada. Näed, ta jooksis majast välja ja jättis oma väikese lapse diivanile magama. Mis siis, kui see maha kukub. Ennekuulmatu, Magda, peaks ta preagu maha kukkuma, siis on need sinu nõiamõtted, mis ta sealt diivanilt tõukavad.
„Noh, kus siis su isa on?”
„Surnud,” pigistan vaevaga suust. Noo, Magda, lihtsalt hiilgav. Ja kus siis mu mees ka on? Ma ei vasta. Mida on mul vastata? Otsin paopaika. Ma olen mesilane, kes lendab oma mesipuu poole, põsed mett täis, ja pean mööda pääsema igaühest, kes püüab mind takistada. Siis lõpuks tuleb Mārtiņš ja ütleb, et Ilze kutsub mind.

Õhtul tuleb vihm peale. Arvan, et see läheb mööda, aga ei, hall vajub üle kõige nagu kalev üle küüru. Võtan nõuks minna lehmi ja Iisist ära tooma. Lähemale jõudes näen, et seal ta seisab, surunud end mära kõhu ligi. Läbimärg, lühikesed juuksed peadligi, Ilzelt laenatud lühikesed püksid näivad sajus mustad, valge särk hall ja vastu keha liibunud. Kullapai, mida sa siin ometi teed, pärin. Ta kohkub. Tõmbab näo hobusest eemale ja esimest korda märkan tema silmi. Pilk on sügav ja selge. Mitte arutuse raasugi. Pöörab end aga siis kohe kõrvale. Ei tegevat ta miskit. Lähme koju. Pead sooja saama. Pead end hoidma. Ta langetab pea veel madalamale. Kumeras kael on kaunis nagu noorel sälul. Saad sa üksi mindud? Kas ma saadan sind? Näen, kuidas ta iga mu küsimuse peale üha enam heitub.
Jään vakka ja seisan. Vihma sajab. Ei ole kuigi külm. Piisad voolavad vastu nägu, voolavad kuue alla, voolavad maha mööda mu rippus käsi. Ta ütleb midagi. Ma ei kuule, mida. Kummardun. Ütle, kullake, veel kord. Tei tle knagi. Tle? Kas sa mõtled ei tule? Sa ütled, et ta ei tule? Kes, kullapai? Ta vajub õlgadest veel enam kühmu, kui üldse võimalik. Kes ei tule kunagi? Kārlis. Kārlis? Kārlis. Kārlis ei tule kunagi. Mida on mul öelda? Keegi ju ei küsigi mult midagi. See polnud küsimus. Lähme koju, Magda pai, ütlen ma ja astun lähemale. Ta tõmbub eemale, siis keerab ringi ja komberdab maja poole. Paljajalu, ise üleni vettinud. Kargab mullamättalt mullamättale nagu märg, kummaliselt lookas ritsikas, kel ümmargune õllekõht.
Sauna ei saa kütta, sest sellise ilmaga pole tõmmet. Ilze kuivatab ta ära ja otsib teised riided selga. Lähen suitsu tegema. Ilze hõikab mulle, et valagu ma teele vesi peale. Seejärel seisan katuse all ja tõmban suitsu. Kurat, mõtlen, kas tüdruk räägib „meie Kārlisest” , ja kui nii, kas on see lihtsalt kujutlus ja kinnisidee arstist, kes on teda palju aidanud? Ilze tuleb välja. Seisatab mu kõrval. Magda ütles, et Kārlis ei tule kunagi. Oli Iisise juures. Ilze ohkas mõrult.
Lehmad, ütleb ta järsult, ja läheb tagasi tuppa. Sammun läbi hallideks siiludeks rebeneva vihmakanga lehmade ja Iisise järele. Rohumaa kõrval peatun pärna all ja löön rusikaga vastu puud. Lehmad, ütleb ta , lehmad, lehmad.

/…/

Magda, kas laps on tõesti Kārlise oma?
Missugune laps?
Laps, keda sa kannad?
Magdalēna tahaks maa alla vajuda, ta üritab eristada väikeseid putukaid rohus. Aga siis kihvatab temas miski nii tugevalt, et ta saab vihaseks, tõstab pea, ja turtsatab naerda. Ilzel on mesilasevõrk peas. Ilze ei saa algul aru, puhkeb aga siis samuti naerma.
Ma kasvatan mesilasemasid.
Ta sõlmib peakatte lahti. Tema nägu selle all on higine. Ta tõmbab peoga üle otsaesise.
Kuidas see juhtus?
Mis juhtus?
Et sa saad lapse?
Kas Ilze ei tea, kuidas selline asi juhtub?
Magdalēna teab, et on jäme, ta saab aru, et on ebaviisakas, ta teab, et ei sobi olla jäme oma armastatud mehe ema vastu, aga ta ei saa sinna midagi parata. Ta ei suuda hingata, ta ei suuda olla normaalne ja lihtsalt öelda: jah, see on Kārlise laps. Ta ei suuda. Miski temas on murdunud. Miski temas on nii tundlik, et ta teab iga inimese ootusi enne, kui see rääkima hakkab, ja ta täidab need ootused meeleldi. Aga seekord ta ei saa. Ta ei saa maha salata iseennast ega seda, kes on temas. Ta ei suuda öelda Ilzele: ei, see ei ole sinu poja laps, ma hoorasin sanitariga, kuigi just need sõnad tooksid sellele naisele kergendust.
Mõlemad vaikivad, Magdalēna vaatab üle paisuva kõhu maha, Ilze vaatab, kuidas Mārtiņš väljub majast ja läheb Iisist tooma. Homme on laadapäev, Mārtiņš läheb mett ja võid müüma. Ööbib võõrastemajas. Tahab esimeste seas olla, et saaks hea kauplemiskoha. Iisis on ette rakendatud, pakid ja pütid on vankrile kuhjatud. Mārtiņš vaatab mõlema naise poole ja tõstab hüvastijätuks käe. Magdalēna viipab vastu. Ilze ohkab ja vangutab aeglaselt pead. Mārtiņš seisatab silmapilguks, justkui kaaludes, kas sõita või mitte sõita, istub siis vankrile ja kaob ühes Iisisega saareallee pehmesse hämarusse.
Riiga tagasi pöördusin talvel. Ja see ajas mulle nutu peale. Mulle ajas nutu peale Riia pehmus, see, kuidas linn mind vastu võttis, justkui sülle. Ilma kisa-kärata, ilma kulla ja karrata, ilma Michigani rututa, ilma Müncheni lärmi ja undrukuteta. Olin kaks aastat ära olnud, olin näinud maailma, olin saanud Läti parimaks, võib-olla ainsaks anatoomiaspetsialistiks, aga kindlasti esimeseks Läti antropoloogiks. Mulle tuli nutt peale, sest olin kodus. Olin maal, mis oli minusugusele elamiseks kõige parem koht: ilma keeristormide ja kõrbeteta, ilma veritasu ja hävitava kireta. Koht, kus pinnas on viljakas, koht, kus olla, kus kasvada ja areneda, kus töötada, kus saada tubliks inimeseks, luua õnnelik pere, kasvatada häid, haritud, tasakaalukaid lapsi.
Olin maailma näinud. Olin seisnud kusagil hotellitoas, vaadanud aknast välja ja tundnud end kirgliku öö järel täiesti tühjana. Minu selja taga voodis oli lebanud pooleldi linaga kaetud ilus noor naine. Tore naine.
Või siis mitte, tore ta küll ei olnud. Ta oli lärmakas, kuumavereline, tuline, isegi toores. Tore ta ei olnud. Ta töötas professor Rankini sekretärina ja tahtis meditsiini õppida. Ta kuulus segarassi. Kohe esimesest päevast, kui teda nägin, hakkas ta mulle närvidele käima. Ta istus professori kabinetis oma laua taga ja temas oli kõike liiga palju. Liiga eredaks võõbatud huuled, liiga sügav dekoltee, liiga sirgjooneline silmavaade. Ta rääkis liiga valju häälega ja oli liiga tahumatu. Kui ta end unistama unustas, võinuks temast terve roosade elevantide pataljon mööda joosta, ilma et ta neid oleks märganud. Ühesõnaga, armusin temasse esimesest silmapilgust. Võib-olla oli siin oma osa ka tema nahavärvil – olin ju lõppude lõpuks ju kaua tudeerinud ja uurinud eri rassi inimeste anatoomiat, aga praktikas, igapäevaelus olin kokku puutunud üksnes valge rassi esindajatega, ja järsku oli mu ees elav eksemplar. Nahk oli tal vaevumärgatavalt pruun – ta oli mulatitari ja valge mehe tütar.
Hakkasin nägema unenägusid. Enne ja ka pärast seda nägin neid harva, nagu praegugi. Neis Ameerika unedes kihutasin rongidega siia-sinna või vihisesin liaanidesse klammerdudes läbi õhu. Ühes unenäos ujusin nagu palk mööda jõge ega suutnud pääseda kaldale, kus minuga kõrvu kappas must kaharalakaline hobune. Nii unes kui ka ilmsi mulle kangastunud nägemused olid selged ja üheselt mõistetavad ning mina, kes ma muidugi teadsin Sigmund Freudi töid unenägudest, ei näinud põhjust, miks mitte lubada, poeetiliselt väljendudes, oma kirehobusel ses jões kümmelda. Pean küll tunnistama, et Freudi vastavat tööd ma lugenud polnud, ent olin kuulnud, et rongid, liftid ja hobused viitavad eerosele.
Polnud muidugi välistatud, et saan korvi, nagu seda meie keeli väljendatakse, sellest noorelt naiselt, keda professor Rankin vajas minu arvates endale vabamõtleja ja eelarvamustele vilistava inimese maine loomiseks.
Aga ma olin võõrsil. Ja see andis mulle julgust. Väga palju julgust. Möödapääsmatus rääkida võõras keeles sulges mu häbitunde isa veimevakka, mis kinni tõmmatud punavalge Lielvārde vööga ja pitseeritud minu verepiisakdega. Ma olin noor, nutikas ja edukas. Minus pulbitses energia. Alberts Krīvmanis, me saadame teid stažeerima. Ameerikasse. Ja nüüd ma siis olingi Ameerikas. Ja Ameerikas tundsin ma end kindlalt. Siin ei saa mitte keegi teada, kui tüdruk mulle ära ütleb. Kui ta peakski mulle ära ütlema, leian otsemaid mõne teise. Kui ta peakski mulle ära ütlema, ei saa kodus keegi teada.
Niisiis alustasin pealetungi. Šarmantselt, või nii mulle vähemalt näis, pilkasin teda ja ignoreerisin. Leebe üleolekuga viitasin puudustele tema töös, mille kohta ei pidanuks mul tegelikult üldse midagi öelda olema, sest tema oli professori sekretär ja mina stažeerisin professori juures assistendina. Ja siis ühtäkki, sellal kui mina häbematult tema ümber tiirlesin ja otsustavaks löögiks valmistusin, võttis tema kätte ja kutsus mind kohvile. Ootamatust pöördest hämmeldunud, lükkasin kutse tagasi. Mis põhjustas mulle omajagu unetuid öid, sest, nagu ma nüüd märkasin, oli talle tähelepanu pöörama hakanud ka germanistikaosakonna kirjandusprofessor, kes oli küll abielus, aga keda üldiselt peeti väga kena välimusega meheks ja kes oli kuuldavasti välja andnud luulekogu.
Mind päästis jõulupidu. See polnud õieti mingi pidu, vaid salaviski joomine professori kabinetis, kuhu olin palutud ka mina kui nutikas, viisakas ja kena inimene. Kena inimene ma olengi. Olen alati olnud ja usun, et see on minu missioon – olla kena ja aidata inimestel elada rahulikku ja harmoonilist elu. Olgu kuidas on, igatahes olin kutsutud sellele kinnisele üritusele, kus joodi puhast viskit ja lahjendati seda naljadega kuiva seaduse ja selle kehtestajate aadressil.

Püsiviide Lisa kommentaar

Faddei Bulgarin

5. juuni 2019 at 9:30 e.l. (Faddei Bulgarin, Nädala autor 2019) (, , )

Faddei Venediktovitš Bulgarin (vene keeles Фаддей Венедиктович Булгарин; poola keeles Jan Tadeusz Krzysztof Bułharyn või Faddiej Wenediktowicz Bułharyn; valgevene keeles Фадзей Булгарын, Fadziej Bułharyn; 24. juuni (ukj 5. juuli) 1789, Pyrašava küla Minski vojevoodkonnas, Rzeczpospolita – 1. september (ukj 13. september) 1859, Karlova mõis, Tartu kreis, Liivimaa kubermang) oli poola päritolu Venemaa kirjanik, ajakirjanik, kriitik, kirjastaja, Napoleoni armee kapten, Auleegioni ordeni kavaler, Venemaa tegelik riiginõunik, paljude epigrammide “kangelane”, riikliku julgeolekuorgani Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna palgaline agent ja Karlova mõisa omanik Tartu lähistel.

Bulgarin oli vene kelmiromaani ja ulmekirjanduse rajaja, kirjutas ohtralt följetone ja olukirjeldusi ning avaldas Venemaa esimese teatrialmanahhi. Juba tema eluajal tõlgiti ta romaane prantsuse, saksa, tšehhi, poola ja rootsi keelde.

Katkend: Faddei Bulgarin „Kirjad Karlova mõisast”, Ilmamaa 2019, lk 136 – 144.

Sajandite jooksul venelastega peetud sõjad ning kunagised barbaarsed sõdimisviisid juurutasid soomlastes eelarvamusi venelaste vastu. Meid peeti metslasteks, peaaegu inimsööjateks, verejanulisteks röövliteks, ega tahetud kuidagi uskuda meie euroopalikku haridust, pidades kõiki hästikasvatatud ohvitsere välismaalasteks või Venemaa muust rahvusest alamateks. Vene valitsusest polnud samuti mingit ettekujutust, kujutleti kõike kõige hullemat ja liialdatud moel. Ent vaatamata kõigile vaenulikele tunnetele meie vastu ning soovile jääda Rootsi valitsuse alla, ei olnud kõrgemas, s.t. haritud seisuses seda rahvuslikku uhkust ja patriotismi ega lihtrahva seas seda fanatismi, mis samal aastal hingestas hispaanlasi Napoleoni vastu; ei olnud seda energiat, mis on omane lõunamaa rahvastele. Soomes lahvatanud entusiasm hakkas meie võitude edenedes hääbuma ja kustus. Hispaanias seevastu suurendasid Napoleoni võidud vihkamist tema vastu ning õhutasid rahvast ülestõusule ja vastupanule.

Soomlaste moraal oli üldiselt laitmatu. Eeskujulike kristlastena, ustavalt sõnakuulekatena, sõnapidajate ja ausatena oma vastastikustes suhetes võiksid soomlased olla kodanikeühiskondadele eeskujuks. Nende kiiduväärsete omaduste eest võlgnevad nad tänu oma vaimulikkonnale, kõige haritumale Euroopas. Rääkides sellest, mis näib mulle õigena, pean samuti ütlema, et naissugu, eriti keskseisusest, ei jaganud meeste vihkamist meie vastu ja et üldse lubas armastus tollal Soomes paljugi, mida karm vooruslikkus keelas. Aga tuleb öelda sedagi, et üksildasel, külmal Soomemaal on nii vähe meelelahutusvõimalusi, nii vähe lõbustusi, kõik on nii üksluine ja igav, et kaunitaril on elava iseloomu puhul raske seista vastu armastuse ahvatlustele. Selle nõrkuse teevad aga tasa tuhanded kiiduväärt omadused. Järgmine lugu näitab kõige kummalisemat vastandite segu.

Kui me Barclay de Tollyga vallutasime Kuopio, jättis polkovnik Sandels vangla juurde vahtkonna koos kirjaga, et annab kurjategijate ja kuriteos süüdistavate valvamise üle venelastele ning on kindel, et Vene väeüksuse ülem saadab tema mehed tema juurde tagasi. Mõistagi saatis Barclay de Tolly rootslaste valvemeeskonna Sandelsile tagasi ja pani meie oma asemele. Meeskonda oli suunatud üks minu sõber, Reveli musketäripolgu ohvitser. Järgmisel hommikul vanglast möödudes nägin teda värava ees; ta äratas oma jutuga minus uudishimu ja ma soovisin vanglaga tutvuda. Me sisenesime vanglasse, mis jagunes meeste- ja naistepooleks. Paljastatuid ja juba süüdi mõistetud kurjategijaid peeti eraldi tillukestes kambrites, saalides olid ainult kuritegudes süüdistatavad ning kohtualused. Saaliseinad olid maalitud täis Viimse Kohtupäeva põrgupiinade stseene. Kuradid, keda oli kujutatud sarvede ja tiibadega neegritena, praadisid varrastel ja pannidel või keetsid kateldes õnnetuid kurjategijaid, keda järasid metselajad ja maod… Maalingud olid teemast hullemad! Igas saaliotsas oli kateeder, kust pastor pidas kaks korda nädalas jutlust. Lagi kujutas taevast patukahetsejatele ning oma süü ülestunnistanutele. Vangla ülevaatuse käigus märkasin süüdistatavate seas umbes kahekümneaastast erakordselt kaunist neiut. Valvemeeskonnas oli Viiburi kubermangu soomlane ja temalt sain teada, et neiut süüdistatakse lapsetapmises, kuid ta ei tunnista üles ja väidab, et tema peale kaebas üks kõlvatu üürnik kättemaksuks selle eest, et ta ei tahtnud saada tema armukeseks. Ilu on igasugusest ilukõnest veenvam: ma uskusin kaunitari sõnapealt ja veensin sõpra teda vabaks laskma. See oli sõja ajal lihtne, eriti esialgu, kui kinnipeetavaid ei suudetud veel üle lugeda ega suunata neid mõnele ametkonnale. Sõber, samasugune noor tuisupea nagu mina tol ajal, jäi nõusse, me lasksime tüdruku vabaks ja andsime talle mõne rubla teerahaks. Naersime ohvitseride ringis selle loo üle ja unustasime mõne päevaga.
Kui Kuopios kehtestati mingisugunegi kord, hakati ohvitsere kordamööda määrama vangla ja hospitalide korrapidajateks. Kujutlege mu imestust, kui minu kord kätte jõudis ja ma vanglat nüüd juba ametikohustuste tõttu külastades nägin seal minu palve peale vabastatud tüdrukut! Minuga oli kaasas tõlk ja ma hakkasin tüdrukut küsitlema.
„Kes su uuesti vangi pani?”
„Ma ise tulin tagasi.”
„Miks?”
„Kui te mu vabaks lasksite, siis läksin ema juurde, kolm miili siit, kuid ükski hing ei tahtnud minuga rääkida ja isegi sõbrannad ei teinud minuga tegemist. Pühapäeval ei lasknud talumehed mind kirikusse. Ema viis mu pastori juurde, et nõu küsida, ja too ütles, et ainult kohus võib mind vabadusse lasta ning ma vihastan jumalat ja olen kogu elu õnnetu, kui väldin kohut lubamatute abinõudega. „Kui sa oled süütu, siis näitab jumal seaduslikele kohtunikele sinu süütust, aga kui sa oled süüdi, siis puhastab maine karistus sinu kahetsuse korral su hinge,” ütles pastor. Ma olen süütu, seepärast tulin jumala abile lootes türmi tagasi…”
See lihtsameelsus liigutas mind hingepõhjani. Läksin kohe kindral Rahmanovi juurde, rääkisin talle avameelselt kõigest juhtunust ning palusin arvestada tütarlapse olukorda ja karistada mind selle eest, et ma veensin sõpra teda türmist vabastama. Heasüdamlik Rahmanov oli samuti tüdruku sammust liigutatud. Kuopios ei olnud Soome kohut, kuid ta kutsus Kuopiosse sama pastori, kes oli sisendanud neiule hirmu jumala karistuse ees, ja koostas tema eesistumisel mõnest linna jäänud kodanikust komisjoni. Uurimisel selgus, et tüdruk sünnitas tõesti enneaegse surnud lapse ja varjas seda häbi tõttu. Teda sünnitamisel abistanud naine kinnitas vande all, et laps sündis surnult, ja tüdruk mõisteti õigeks. Heasüdamlik pastor oli valmis kogudust veenma, et nad kahetsevale patusele andeks annaksid ega väldiks temaga suhtlemist, ja võttis ta kaasa. Ma kaelustasin pastorit südamest ja tänasin teisi komisjoniliikmeid. Meie ohvitserid kogusid ligi kakssada rubla kaunile patustajannale kaasavaraks.
Veel ühest tollastele soomlastele iseloomulikust omadusest. Levis kuuldus, et polkovnik Fieandt, kes oli juhtinud omaette üksust krahv Klingspori vasakul tiival, on saanud lahingus haavata ja varjab end Kuopio lähistel (kus tal oli mõis) oma sugulaste juures. Kindral Rahmanov saatis mind koos väesalgaga ühe sugulase juurde, keda kahtlustati polkovnik Fieandti varjamises, käskides mul ta kinni võtta või vähemalt veenduda kuulduste tõepärasuses. Selle sugulase, meie tookordse vaenlase mõis asus Kuopiost paarikümne versta kaugusel keset metsi. Käsu täitmiseks jäeti minu nooruslikule elutarkusele vabad käed. Hea kindral Rahmanov suhtus minusse sümpaatiaga ja püüdis mulle enda võimalust silma paista. Teejuhiks anti mulle tundmatut päritolu nurjatu spioon. Ta nimetas end Rootsi eruohvitseriks. Ühed rääkisid, et ta on taanlane, teised väitsid, et ta on ristitud juut Kokkolast. Ma läksin koidikul mööda pikemat külavaheteed läbi metsa, et mõisast mööduda, võttes tarvitusele kõikvõimalikud ettevaatusabinõud, kuid kõige rohkem kartes oma teejuhti, kelle eemaletõukav välimus ja amet äratasid minus õudu, usaldamatust ja vastikust.
Soomemaa metsad on mulle alatiseks mällu sööbinud; nad jätsid mulle tollal sügava mulje. See on metsluse kõige ehedam näide. Sajanditevanused hämmastava kõrguse ja ümbermõõduga puuhiiglased, mõnes kohas surutud ühtlaseks massiks, teisal hõredad, lubades avaramaid vaateid, varjavad oma kroonidega taevast. Metsatihnikust vaatavad viirastustena välja samblaga või kidura võsaga kaetud hiiglaslikud kivirahnud ja kõrged kaljud. Sügavad kuristikud ja orud vahelduvad kaunite aasadega, mida niisutavad allikad ja ojakesed. Tuuletu ilmaga katkestab vahest metsade vaikust mõne linnu lend või häälitsus, suurema looma liikumisest põhjustatud kahin või praksumine, aga tuuleiilid tekitavad meremüha meenutavat kohinat; tormi ajal kutsub tuule kohutav ulgumine ning murduvate okste ja puude ragin hinges esile mingi õuduse. Es ist schauerlich (See ajab hirmu nahka.), nagu ütlevad sakslased. Neisse põlislaantesse süüvides tunned, et asud ürglooduse keskel kaugel põhjas, kuhu vaid äärmine häda võis inimese ajada. Ja järsku kanduvad keset seda põhjamaist metsikust ning asustamatust teieni India aroomid, ananasside lõhn! Mida see siis tähendab? See on mamura, maailma lõhnavaim ja magusaim mari. (Tundub, et jutt on murakatest (tlk)). Suured alad metsadest on kaetud nende marjade ja mingisuguste seentega, maitsvate ja lõhnavatega. Need olid meie toidumagasinid selle nälgimisrohke kampaania ajal. Ei tea, miks rootslased ja soomlased ei kasuta seeni toiduks, kuigi rootslaste kuulus keemik Berzelius on esimesena tõestanud, et seened mitte ainult ei ole kahjulikud, vaid isegi sisaldavad endas toitvat jõudu (chylos), mida varem eirati. Nendes ääretutes metsades on hulgi igasuguseid suuri ja väikeseid jahiloomi, aga ka palju kiskjaid, ning nendes laantes elav inimene peab möödapääsmatult metsistuma ja kalestuma selles igaveses võitluses karmi kliimaga, puudusega ja metsloomadega. Üksluine vaade süngetele metsadele ja paljastele kaljudele piirab kujutlusvõimet ja pitsitab hinge. Soome lauluviisid on peaaegu sama, mis öölindude nukker hõige või ähvardav tormiulg puude vahel. Soome rahvaluule väljendab nukrust ja raskemeelsust.
Me läbisime metsaradadel paarkümmend versta ja puhkasime oja ääres. Vikatid olid meil alati kaasas. Niitsime hobustele mahlakat rohtu, minu ulaanid aga korjasid seeni ja keetsid neid koos kruupidega. Muidugi pidasin puhkuse ajal silmas ohutust, panin välja laetus relvadega tunnimehed ja käskisin hobustel kordamööda suuraudu eemaldada.
Meiega kaasas olev luuraja rääkis hästi saksa ja rootsi keelt ning suutis rahuldavalt suhelda soome keeles; lisaks oli mul teejuhiks soomlane, kes oli kaua elanud Venemaal ja rääkis korralikult vene keelt. Tema võtsin tõlgiks. Ta tundus olevat hea ja lihtsameelne inimene, kuid siiski ei usaldanud ma kumbagi ülearu.
Viimaks jõudsime teele, mis läbis metsa ristlõikes, ja pöördusime vasakule, põhjast lõunasse. Läbinud metsas veel paar versta, nägime enda ees lagendikku, umbes kuue ruutversta suurust metsaoaasi, ja lagendiku lõpus metsaveerel viie majaga külakest. Seda peetakse Soomes juba suureks asulaks! Viies majas võib olla kuni kaheksakümmend mõlemast soost elanikku, sest kogu perekond elab koos, vahel vanataadist kuni lapselapselapseni koos sulaste ja teenijatega. Jätnud rühma metsa alla, ratsutasin ma külla ainult koos luuraja, tõlgi ja kahe ulaaniga. Neis soome hajakülades ei ole külavanemaid ega mingeid teisi peamehi. Iga majaperemees on iseenda vanem. Kui me Preisimaal võisime pöörduda oma nõudmistega külavanema poole, siis siin tuli kõik peremehed kokku kutsuda. Meie ilmumine tekitas külas segadust, kuid me ei märganud mingeid ebasõbralikke tegusid. Mõned mehed tulid teele mulle vastu. Teadsin, et küsimused partisanide kohta oleksid asjatud ja inimesed mitte ainult ei räägiks tõtt, vaid võiksid juhtida mind otse vaenlase kätte, keelasin ma tõlkidel mingisuguseid küsimusi esitada ning nõudsin ainult toiduaineid ja hobusesööta sularaha eest. Mulle oli antud kakssada assignaatrubla hõbemüntides, just selleks, et mitte ärritada elanikke rekvireerimisega, vaid vastupidi, meelitada neid rahaga enda poole. Näib, et talumehed kahtlesid esialgu minu lubaduses, kuid ma käskisin allohvitseril avada nahkkoti rahaga. Hõbemüntide kõlin pehmendas süngeid soomlasi. Meile toodi viina, leivakakke, hapupiima, võid ja koguni neli tsetvertit otri. Käskisin oma ulaanidel hobustelt maha tulla ja läheneda püssilasu kaugusele külast. Siin nad lõunatasid, toitsid kordamööda hobuseid, pärast aga jaotasid odrad kottidesse. Kõik see toimus ülimate ettevaatusabinõude saatel. Küla ja ulaanide vahel seisid laskevalmis relvadega tunnimehed ja kõigil ulaanidel olid laetud püstolid vöö vahel, talumeestel aga oli keelatud tunnimeestele lähenemine ja joone ületamine. Mina sisenesin majja, relvastudes nagu lahingusse. Mu lähedane sõber porutšik Lopatinski naeris, kui ma jutustasin talle oma ettevaatusabinõudest, kuid hiljem tuli tal oma ettevaatamatuse eest eluga maksta! Ma vastutasin 25 inimese eest. Talumeestele anti teada, et nende esimese ebasõbraliku sammu peale põletan ka küla maatasa ja löön armutult maha kõik, kes ette jäävad. Vanamehed hakkasid meid veenma, et meil pole tarvis midagi karta. Tares pakuti mulle lõunat: soolakala, munaputru ja hapupiima. Istusin lauda ja külaelanikud võtsid ilma tseremoonitsemata istet ümberringi pinkidel. Kogu aeg tuli uusi juurde ja kuna kõigile ei jagunud pinke, seisid ülejäänud seina ääres, ning kõik jälgisid pingsalt mind ja luurajat, kes sõi koos minuga. Minu ja ühe külamehe vahel algas poliitiline vestlus.
„Te kindlasti pöördute tagasi Venemaale, härra ohvitser?” küsis hallipäine vanamees, kelle vastu kõik teised ilmutasid suurt lugupidamist.
„Ei, ma sõidan Rautalampisse, et omadega ühineda,” vastasin.
„Siiski, nagu kuulda, ei jää te, härrased venelased, kauaks meile võõrusele.”
„See on tühi kuuldus! Teile on antud teada, et kogu Soome on liidetud Venemaaga, aga mida on öelnud Venemaa valitseja, see on püha!”
„Aga kas te siis ei tea, et Vene vägi on Kokkolast taganemas ja rootslased tungivad peale,” lausus vanamees mind pilguga puurides ja kavalalt muiates.
„Tean väga hästi, kuid tean sedagi, et Venemaalt tuleb tugev vägi, mis tungib uuesti peale, rootslased aga hakkavad taganema Rootsi ja jäävad sinna alatiseks.”
„Aga on ju nõnda, et sealt, kust Rootsi sõjavägi läbi läheb, elanikud kõikjal relvastuvad, ja kuningas ise saabus meile laevadega appi. Kas te tõesti lööte kõik elanikud maha, et meie maad endale saada, muidu pole seda võimalik alistada. Nii ütles kuningas.”
„Elanikke maha lööma me ei hakka, sest varsti võtavad nad ise aru pähe ja veenduvad, et parem on kuuluda rikkale ja võimsale Vene valitsejale, mitte Rootsi kuningale, ja et palju kasulikum on olla venelaste kui rootslaste sõber.”
„Aga me oleme rootslastega sama usku,” ütles vanamees tähtsalt.
„Mis sellest! Meil Venemaal kaitstakse kõiki religioone võrdselt ja meil on terved provintsid teie usku… Ma ise olen teie usku, luterlane (siinkohal lubasin endale luisata), kuigi ma pole rootslane ega soomlane.”
„Kuidas? Te olete meie usku, luterlane,” hüüdis vanamees, „ja sõdite luterlaste vastu!”
„Aga meie ei sõdi ju usu, vaid selle nimel, et teid meiega liites õnnelikuks teha, vabastada rasketest maksudest, sõjast, mis jääb teid meie naabruses elades alati ähvardama; et abistada teid toiduga, mida Venemaal on tohutult palju, rahaga, mida Vene valitsejal on külluses; et avada teile kauplemine Venemaaga. Aga usku ei tohi keegi puutuda! Vastupidi, kõigis Vene linnades on uhked luteriusu kirikud, aga Peterburgis, kus elab Venemaa valitseja, on isegi soomlaste kirik. Teie kaasmaalane (s.t. tõlk) võib seda kinnitada. Meil on paljud krahvid, vürstid ja kindralid luterlased, ja isegi see kindral, kellega me tulime Kuopiosse, on luterlane…”
„Aga ma võin teile näidata trükitud kuulutust, et venelased tahavad meie usku hävitada…” Vanamees ulatas mulle soomekeelse proklamatsiooni.

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »