Christine Dwyer Hickey

24. mai 2017 at 2:27 p.l. (Christine Dwyer Hickey)

Iiri kirjanik Christine Dwyer Hickey on praeguseks on ta avaldanud kaheksa romaani, ühe lühijuttude kogumiku ning täispika näidendi. Praegu jagab ta oma aega Dublini ja Itaalia vahel. Ta on võitnud mitmeid auhindu ning avaldanud oma loomingut erinevates kogumikes ja ajakirjades üle maailma.
Muuhulgas on Hickey õpetanud loovkirjutamist Trinity College’is, aga enne seda jõudis ta koos abikaasaga advokaadibüroo asutada, töötada ka näiteks eradetektiivina (mis on tema sõnul märksa igavam kui võiks arvata!) ning kasvatada kolme last. Kirjanikuks saamist lükkas ta enda sõnul aastaid edasi, ehkki kutse on tugev, sest kartis, nagu paljudki inimesed, läbikukkumist. Nüüd aga kirjutab distsiplineeritult neli tundi päevas, kuus päeva nädalas, ega kujuta ette, et võiks midagi muud teha. Kirjutamisest on saanud talle viis elu mõtestamiseks.
Hickey suudab kirjutada rasketel, liigutavatel või isegi südantlõhestavatel teemadel, muutumata seejuures melodramaatiliseks. Lugejad saavad tema raamatute maailma näha otse tegelaste vaatepunktist ning nendega suhestuda, toimuv muutub seeläbi reaalsemaks. Üks korduv teema tema raamatutes on katkine perekond. Sellega tegeleb ka romaan “Nääps” (Tatty), mis festivali ajaks Petrone Prindi poolt ka eestikeelsena välja antakse, samuti on perekonna allakäiku käsitletud tema Dublini triloogias. Teine põhiline teema autori loomingus on linnaelu üksildus.

Iiri kirjaniku Christine Dwyer Hickey kohtumine lugejatega ja raamatu „Nääps“ (Petrone Print 2017) esitlus toimus Tartu Linnaraamatukogu saalis 11. mail 2017 kell 18. Külalisega vestles TÜ dotsent Raili Marling.

Katkend: Nääps, Petrone Print 2017, lk 131 – 140. Tõlkinud Tiina Tarik.

1972

Kui oled koolis, mõtled sa kodust. Sellest, mismoodi kaminatuli talvel üle terve seina hüpleb. Või sellest, kui lesid kõhuli, vahid telekat ja ootad, et toidulõhnad köögist välja roomama hakkaksid. Ütled: See on lambaliha, ja seal on praekartulid, see on rooskapsas, see on hernepuder; ja varsti – aahhh – Bisto lihakaste, mis kõike seda katab. Teeb kõik pruuniks ja läikivaks ja nämmaks.
Koolis ei ole telekat. Ja kunagi ei tea, mida sa lõunaks saad, kuni oled jõudnud järjekorras päris etteotsa. Kui need pole just krõbekartulid, siis võib kuulda, kuidas kartulisosin mööda rivi edasi sahiseb.
Ja koridorides on kogu aeg üks ja see sama lõhn, nii et pole mõtet õhust tõendusi nuuskida. Lakk ja keedukartulid. Dettoli puhastusvahend ja miski, mis lõhnab juustuselt. Peale reede, siis on õhus kalalehk. Ja sa tead, et lõunaks on kala; ja sa tead, missugune see on – oranž, soomustega, keskelt kõvasti kokku murtud. Aga see tuleb kasuks, kui kala taskusse pistad või taskurätiku sees varukasse torkad – niimoodi suured tüdrukud talle ütlesid.
Kui mõni suur tüdruk peidab kala varrukasse, on tema pärast hirm nahas, juhuks kui ta jääb vahele kohe või, veel hullem, pärastpoole, kui ta selle tualetist alla loputab või püüab sööta seda kassile, kes seda samuti kunagi ei söö, aga mõnikord tassib selle suus minema, nagu kavatseks selle hilisemaks jätta.
Pärast kala tulevad hautatud õunad ja munakaste, mida ta oleks hea meelega esimesel päeval proovinud, kui üks tüdruk ei oleks talle lauas rääkinud, et see on pilgeni täis kellegi sülge, kes töötab köögis ja keda kutsutakse Ilastaja Lydiaks.
Kui sa töötad köögis või pesed põrandaid, kutsutakse sind majateenijaks. Kui sa pole just nunn – siis kutsutakse sind õeks, aga sa ei näe niimoodi välja kui teised nunnad. Käsivartele on küünarnukist allpool seotud nöörid, mis hoiavad varrukaid üleval, ja nunnarüüsse on sätitud pikk põll. Su käed on muhklikud ja põletusjälgedega.
Juhtivate nunnade käed on alati muhklikud ja valged.
Kodus ei ole sul sellest midagi, kui kõht on tühi, sest sa tead, et kulub veel vaid natuke aega ja su suu on täis empsi mahlakat toitu, mis toob su kõhtu nii mõnusa tunde. Aga koolis on küll. Sest sul on kõht alati tühi ja jääb kogu päevaks tühjaks. Kui tegu pole just päevaga, mil sa misjonijaamas peast segi lähed ja endale roosat popkorni ja vahukommihiirekesi sisse topid. Siis on sul kaua aega tunne, nagu hakkaks kuum vesine okse su kurgust kerkima ja suhu valguma.
Või kui ei ole pühapäev, mil sa sööd teeajal täitsa omaette ära terve viilu leiba võiga.
Sa sirutad oma taldriku ette ja õhtusöök tuleb sinu poole üles noist suurtest hõbedastest plaatidest, mis tulises rasvases vees hulbivad. Plarts-plarts-plarts, suurest hõbedasest lusikast. Ja isegi kui sa tahaksid seda süüa, sest su kõht on nii tühi, ei saa sa seda teha , sest teised tüdrukud lauas võivad ütelda: Uuhh, ära ütle, et sa kavatsed seda sööma hakata.
Seda ruumi, kus te õhtust sööte, kutsutakse reflektooriumiks.

Kodus on sul vaja arvestada ainult paari väikese toa ja paari lühikese sekundiga, mis kulub ühest toast teise jõudmiseks. Ja ei mingeid treppe. Aga koolis pead sa arvestama nii paljude tubadega: kus nad kõik asuvad, kui kaua sul kulub järgmisesse tuppa jõudmiseks ja kõik need hullud nimed, millega neid kutsutakse. Ja sajad erinevad trepid.
Mõnda nime ta juba teab, sest luges nende kohta Malory Towersi raamatutest. Nagu seda, et tuba, kus sa magad, kutsutakse dormitooriumiks.
Välja arvatud siis, kui sa räägid prantsuse keelt – siis pead sa magama paigas, mida kutsutakse puudlitubadeks.
Aga hispaania tüdrukutel ei olegi oma magamistuba. Nemad peavad olema kõigi teiste seas, sest nad vadistavad vahetpidamata. Nõnda nad ei õpigi inglise keelt ära. Hispaania tüdrukud on koolis kõige pentsikumad. Nad suudlevad oma pöidlaid, kui risti ette löövad; missal kannavad nad uhkeid musti loore. Kui kuulata neid üheskoos rääkimas, siis kõlab see nii, nagu pardid prääksuksid liiga kiiresti. Nad ei jaga kunagi teistega oma šokolaadikreemi, mida nad purgist leivale määrivad nagu musta võid.
Siin on stuudio, kus maalitakse pilte. Ja kunstnikust nunn näitab sulle, kuidas maalida puid. Aga ta ütleb, et enne kui sa saad puid maalida, pead neid tundma õppima. Fööniksipargis. Ta laseb sul nende pahklikku nahka hõõruda ja nina nende lehtedesse suruda. Ta ütleb, et iga puu on omaette isiksus, iga puu on iseenda peremees. Siis pead sa tegema nimekirja nende kõikidest ilusatest värvidest.
Mitte ainult rohelised ja pruunid toonid, ütleb ta, roheline ja pruun on ainult väike osa!
Ta läheb täitsa elevile, kui puudest räägib, ta käed sirutuvad taeva poole ja silmad hakkavad vahel niimoodi läikima, et sa kardad, et ta hakkab nutma.
Siis seisab Olivia Butler kunstnikust nunna selja taha, teeb seal nägusid ja koputab endale vastu pead.
Siin on õppetuba koduste ülesannete tegemiseks ja kaks suurt puhketuba selleks ajaks, kui oled õhtust söönud. Valge tuba on mängude või peotantsu harjutamise jaoks. Pruun tuba on selle jaoks, et puude pilte üles riputada või kirjad kokku koguda. Klassivanem astub tooli peale ja tõmbab kotist välja ühe ümbriku teise järel. Ta hüüab kellegi nime, siis tõstab kirja pea kohale ja sa näed sekundiks nurgas olevaid eredaid marke, kuni keegi tuleb ja kirja ära napsab.
Meretagused tüdrukud saavad kõige paremaid kirju: õhukesed valged ümbrikud, sinised ja punased triibud äärte ümber. Või siis need rohelised, mis tuleb lahti voltida, sest kiri ja ümbrik on ühel ja samal paberilehel. Mehhiko kirjadel on punasest vahast pitser, mis tuleb erilise noaga lahti murda. Iiri kirjad on enamasti täiesti tavalised.
Tema ei saa kunagi kirju.
Korruste kaupa treppe iga nurga taga, mõni, lai ja pikk, läheb viis korrust ülespoole. Ja sa võid korraliku liu saada, kui liugled viis korrust alla mööda nii pikka käsipuud, kõigi käänakute ja pöörakutega. Aga sa pead siis olema üks julgetest tüdrukutest ja suutma mitte kõigest kõrist karjuma pista. Või muidu jääd vahele.
Siin on teisigi treppe – väikesed pimedad trepid kössitavad kabeli taga, ja seal magavad vanad nunnad. Ja kui sa kunagi sinna keset ööd hiiliksid ja lukuaugust sisse piiluksid  – nagu rääkis üks tüdruk nimega Cassandra -, võid näha neid magamas, igemeid täis suu pärani ja kõik hõredate juustega pead, mis näevad välja nagu golfipalli kujuga närimiskummid, lebavad mustast kivist tehtud patjadel.
Kõige kitsamad trepid viivad muusikakongidesse. Siis oled sa maja kõige-kõige kõrgemas tipus ja seal on aken, millest sul pruugib ainult välja astuda ja juba oledki katusel, pea ringi käimas. Ainult et see on nüüd kinni naelutatud, kummituse pärast.
Kummitus oli kunagi majateenija. Ja ta heitis end katuselt alla, sest sa teada, et ta saab lapse, ja ta polnud isegi abielus. Jessica McLynn ütles, et see on kõige halvem asi, mida üldse võib teha – saada laps, kui sa pole isegi abielus. See on suur surmakas. Ja endalt elu võtmine on samuti. Surmakas tähendab seda, et Jumalal ei ole valikut, ütles Jessica; isegi kui talle see üldse ei meeldi, peab ta sind otseteed põrgusse saatma.
Muusikakongid oleks väga hirmutav koht, kuhu sõnumit viia, siis peaksid üksinda kikivarvul kõndima mööda seda pikka koridori. Isegi kui oled trepi jalamil ja vaatad üles, kuulates allapoole hõljuvaid helisid, on see piisavalt hirmutav. Kõik need plõnksud ja plõnnimised, kiiksatused ja kääksatused. Torinad ja vingumised, mis võiksid kuuluda lapskummitusele.
Ja kõrge kriiskav hääl, mis võiks olla tema empsi kummituse oma.
Emps saab uue tita. Aga mitte veel niipea. Ja temal on abikaasa, nii et see laps ei ole patt. Aga iga kord, kui Nääps näeb muusikakongidesse viivaid treppe ja kuuleb kõiki helisid, mis sealt tulevad, mõtleb ta empsile ja tema titale ja sellele, mis siis saab, kui nad peaksid surema, ja kas neist saaksid siis kummitused ja kuhu nad sellisel juhul läheksid?

Kui oled koolis, mõtled issile, sellele, kuidas ta oma naljakaid nalju jutustab ja riimi seab. Või sellest, kuidas te tema autoga kuhugi sõidate, täitsa omavahel. Või isegi sellest, kuidas teda kõigi teistega jagada, kui olete kõik autosse kokku litsutud.
Nagu tookord mere ääres, kui vihma muudkui sadas ja pubi ei olnud veel lahti, nii et emps ostis kõigile krõbekartuleid autos söömiseks. Siis laulsid emps ja iss koos ühte naljakat laulu ja see oli nii tore, paremgi kui liivaämbrid ja labidad; istusid äädikaaurudest soojas autos, sõid kartuleid ja vaatasid välja. Tühja randa ja tühja merd. Ja vihm tegi liiva tumepruuniks ja lõhkus merele augud sisse ja tagus vastu auto katust ja pritsis aknad üleni laiguliseks, muudkui vihm ja vihm ja vihm. Ja see laul, mida emps ja iss laulsid.
Ta meenutab seda mõnikord öösel, kui püüab ennast uinuma panna.

Pikas dormitooriumis. Kus igaühel on omaenda väike toake. Omaenda kraanikausiga, omaenda riidekapiga, omaenda rohelise nahkistmega taburetiga ja voodiga seina ääres, villakas voodikate üle pehme vorstikujulise padja tõmmatud.
Talle meeldib tema toakene väga – see, et ta näeb välja täpselt samasugune kui kõigi teiste omad; kõik ta asjad on paika seatud ja keegi ei puutu neid kunagi, nii et midagi ei lähe katki ega kaotsi. Ja talle meeldib, kui värisev nunn tuleb ülevaatust tegema, tõmbab pika sõrmega üle tualettlaua, voodialuse, riidekapi pealse, põrandaliistu serva. Kontrollib, kas tolmu on, ja kas ta näeb oma värisevat nunnanägu kraanidelt peegeldumas. Kontrollib veelkord, et kas sa keerasid oma linaservad sisse, panid oma riided hommikuks valmis – tuunika alla, seda puhtana hoidev kittel peale, sokid ja kingad kenasti kõrvuti rohelise nahkistmega tabureti all. Ja veel meeldib talle see aeglus, millega värisev nunn talle näitab, mismoodi midagi teha, nii et ta ei unusta midagi ja saab alati kõik selgeks, see tähendab, et tal ei tule temaga kunagi pahandusi.
Ta on alati raudselt viimane, kes magama jääb, kuulates teiste tüdrukute hingamist, püüdes ära arvata, kes on see norskaja või kes pöörab teki all raamatulehte; kellel sumiseb transistorraadio padja all ja sõrmed tantsivad tema viisi järgi vaheseina peal.
Siis tõuseb ta vahel üles, et aknast välja vaadata, kuni ta silmad liiga ära väsivad, et midagi näha.
Jaanuar ja veebruar: kõige pimedamad aknad, justkui must läikiv peegel; tema näo vari; lõpuklasside plokist paistva märja valguse laigud.
Märtsi aknad on ämblikuvõrguna hallid, enne kui pimedus hakkab läbi imbuma, iga päevaga veidike hiljem. Kuni lihavõteteni jääb aken päevasel ajal eredaks.
Tema toakese aknast avaneb vaade taluõuele. Võib kuulda, kuidas loomad lohinal lähevad ja pruuskavad, püüdes end ööseks magama seada. Võib kuulda, kuidas talumees endamisi vilistab, kui kraabib luuaga mööda õue, justkui kratsiks suurt tsemendist selga. Kui aken avada, saab tunda suurte valgete lehmade piima ja pissi lõhna. Või seakaka teravat haput lehka.
Üle õue, lõpuklasside plokis, paterdavad suured tüdrukud oma kogukates öösärkides akendest mööda. Mõnikord võib kuulda nende itsitavaid hääli; seejärel võib näha, kuidas sigaretisuitsu hallid hõljuvad ussid õpetajate toa aknast välja hiilivad.
Aga kõige parem aken on see, mis asub tualettide kõrval. Ja sellest saab näha üle müüri otse Fööniksiparki. Sa võid armastada puid sel moel, nagu kunstnikust nunn sulle näitas: kõiki nende erinevaid kujusid, sadu värvitoone. Aga hämaruses hakkavad nad kõik ühtmoodi välja nägema, ja siis jääb ainult üks värv.
Kui pimedus on maad võtnud, jäävad ainult nende varjud.

Mõnikord võid öösiti kuulda kedagi nutmas. Enamasti tuleb nutmist ette pühapäeva öösiti või esimesel ööl pärast koolivaheaega. Ja kõige rohkem tuleb nutmist ette uutel tüdrukutel. Kui uus tüdruk öösel nutab, peab magamistoanunn minema tema toakesse, paluma tal vapper olla ja kõiki palveid lugeda.
Paar kuud tagasi oli tema uus tüdruk, aga ükski magamistoanunn ei pidanud kordagi tema toakesse minema.
Naabertoakese tüdruku nimi on Rosemary. Tal on kahvatulillat tooni lapiline nägu ja ta kätel on samasugune lapiline kahvatulilla nahk. Kui ta käsivart sügab, lendleb ta kitlile hõbedasi naharaasukesi. Ta ütleb, et see tuleb sellest, et tal on südames auk. See paneb Nääpsu aru pidama, kas auk südames tähendab sedasama mis murtud süda ja kas sellepärast nutabki Rosemary kõige kõvemini.
Mis sa nutad? sosistab Nääps talle läbi vaheseina.
Ma olen koduigatsusest haige, ütleb ta.
Koduigatsusest? Mida see tähendab?
Ma igatsen oma mampsi järele, ütleb ta. Ma tunnen temast nii väga puudust.
Nääps püüab mõelda, mida tähendab koduigatsuse haigus ja mispärast see inimest nutma paneb. Kui emps raevu läheb, võib ta hüüda: See maja ajab mul südame pahaks! Olen sellest oksendamiseni tüdinud!
Aga ta teab, et see ei saa sama asja tähendada.
Siis püüab ta mõelda, mida tähendab tunda mampsist nii suurt puudust, et see ajab öösel nutu peale. Ainult et temal ei oleks mampsi, kellest puudust tunda, temal oleks hoopis emps.
Vanas rohelises koolis oli kõigil emm, emps või emme. Aga uues koolis on peaaegu igalühel mamps või mamma. Peale välismaa tüdrukute, kellel on Mama. Ja see kõlab kõige paremini, kui nemad seda ütlevad. Maa-maa, see kõlab nii peenelt.
Ta suleb silmad ja püüab kujutada empsi. Kui kena ta vehel välja näeb, kui ta on viimase peal riides ja on valmis välja minema, ja kui äge laulja ta on , kui tal on hea tuju. Ja seda korda, kui ta laskis Nääpsul end suure õunakoogi tegemise juures aidata. Ja seda korda, kui ta Nääpsu öökinno kaasa võttis – ainult nemad kahekesi, täitsa omapead bussis.
Ta suudab empsi päris hästi kujutleda, aga ta ei ole kindel, kas see tähendab, et ta tunneb temast puudust.
Rosemary nutab. Rosemary nutab. Ja see toob Nääpsule alati selle küsimuse pähe.
Küsimus puudutab empsi.
Kas emps igatseb vahel minu järele? Kõlab see küsimus.
Kas emps tunneb kunagi minust puudust?

Püsiviide Lisa kommentaar

René Nyberg

10. mai 2017 at 7:55 e.l. (Rene Nyberg)

Foto: Ilmar Saabas

Pika diplomaadikarjääri teinud René Nyberg (1946) kasvas üles kakskeeles peres Helsingis. Soome ja rootsi keele kõrval õppis ta juba väga noorelt selgeks ka saksa keele. Ta lõpetas Helsingi Saksa kooli ja magistrikraadi omandas Helsingi ülikoolis riigiteaduste erialal. Teda peetakse suurepäraseks välis- ja julgeolekupoliitika asjatundjaks.  Aastal 2015 ilmus paljukiidetud teos Viimeinen juna Moskovaan (eesti keeles 2017, “Viimane rong Moskvasse”, tõlkija Piret Saluri), milles Nyberg seob omavahel ühte üldiseid sündmusi ja oma perekonna ajalugu. See on dramaatiline perekonnalugu, mis moodustab osakese Soome, Baltimaade ja Nõukogude Liidu  ajaloost. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis – ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses.
Vaata ka: https://kirjandusfestival.tartu.ee/

 

12. mail 2017 kell 15.00 IV korruse saalis
Vestlusring Soome, Baltimaade ja Venemaa suhetest ning ajaloost
Vestlusringis osalevad „Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad“ autorid Kaja Kunnas ja Marjo Näkki ning teose „Viimane rong Moskvasse“ autor René Nyberg. Vestlust juhib Soome Instituudi juhataja Anu Laitila. Vestlus toimub soome ja eesti keeles.

Katkend: Viimane rong Moskvasse, Argo 2017, lk 54 – 65. Tlk Piret Saluri.

Kolm paradiisi ja üks põrgu

Veebruarirevolutsioon oli ühetähenduslikult Vene revolutsioon, aga juudid said sellega kõik, mida olid tsaarivalitsuselt asjatult nõudnud. Solženitsõn  kirjeldab revolutsioonile osaks saanud toetust, tuues näiteks Ajutise Valitsuse niinimetatud vabaduse laenu obligatsiooni märkinute nimed 1917. aasta suvel. Nimekirjas on tähelepandav hulk juute ja venestunud sakslasi, aga Vene suurkodanluse esindajaid üldsegi mitte.
Ettekujutus nahkpintsakus komissarist on tugev. Slezkine`i järgi olid juudi komissarid täiuslikud kangelased, sest olid suutnud minevikust lahti öelda. Totaalse muutumise sümbol oli Lev Trotski. Ta oli venelane ja juut, kartmatu sõdur ja prillipapa. „Juut, kes istub ratsu selga, lakkab olemast juut, temast saab venelane.” Repliik on pärit Isaak Babeli 1926. aastal kirjutatud näidendist „Päikeseloojak”, mille tegevus toimub 1913. aastal, aga tsitaat peegeldab pigem Babeli kogemusi, mida ta kirjeldab samal aastal ilmunud raamatus „Ratsaarmee”.
Algselt oli juute menševike, pahempoolsete sotsialistide ja anarhistide seas suhteliselt rohkem kui bolševike hulgas. 1905. aastal arreteeritud revolutsionääridest oli 37 protsenti juudid. Bolševikud vajasid lojaalseid haritud ametnikke ja nendeks osutusid juudid, keda rekruteeriti hulganisti. Solženitsõn räägib juutide rahulolematusest pulbitseva „konstruktiivse geniaalsusega”. Selle jõuga tõrjus revolutsioonist toibuv Nõukogude Liit vana võimuaparaadi sabotaažikatse. Lenini sõnadega: „juudid saboteerisid saboteerijaid”.
„Suur siirdumine” linnadesse pärast revolutsiooni oli massiline. Miljon juuti kolis vana asustuspiirkonna küladest linnadesse ja iga viies neist Moskvasse. Solženitsõn tsiteerib kaasaegset anekdooti vanast juudist, kes kolib Ukrainast Berdõtšivist Moskvasse, sest ka tema tahab surra juudi linnas. Anekdoodi iva on Berdõtšivi võrdlemine Moskvaga, sest Berdõtšiv oli Vassili Grossmani järgi Ukraina kõige juudilikum linn. Antisemiitlikele mustasajalistele oli Berdõtšiv „juutide pealinn”.
Kommunismist sai noorte juutide tõeline usk, mis asendas pärast Teist maailmasõda sionismi. Nõukogude Liidus oli juudi mõjuvõim 1930. aastate lõpul oma tipus. 1939. aasta rahvaloenduse järgi oli kogu juudi põliselanikkonnast 40 protsenti ametnikud ja näiteks kõigist arstidest 27 ja inseneridest 14 protsenti olid juudid. Slezkine`i järgi oli salapolitsei NKVD üks kõige juutiderohkemaid Nõukogude organeid. Juutide suhteline osa eliidi seas oli kõigist etnilistest rühmadest kõige suurem. Solženitsõni kinnitusel ei olnud võõrapäraste nimede arvukus riigi juhtkonnas ajalooliselt uus. Üle kahesaja aasta oli Tsaari-Venemaa eliidi hulka kuulunud suguvõsasid, kellel olid saksa või balti nimed. Juutide roll sõjaeelses Nõukogude Liidus meenutas sakslaste staatust Vene tsaaririigis.
Solženitsõni suhtumise nii bolševikesse kui juutidesse otsustab talupoegade saatus. Ta pöördub selle teema juurde korduvalt tagasi, sest juutide saatus ei olnud tähtsaim küsimus Venemaal, isegi mitte pärast holokausti. Orlando Figes nimetab Venemaa tõeliseks revolutsiooniks sundkollektiviseerimist, mis muutis talupoegade elu täielikult. See oli ka katastroof, millest Venemaa iial ei toibunud.  Solženitsõn ei salga oma antipaatiat Lenini suhtes, keda ta nimetab mestiitsiks, ja süüdistab bolševikke vene rahva hävitamises. 1920. aastad olid soodsad juutidele, aga traagilised vene rahvale. Juudid teenisid bolševike Moolokit. Sundkollektiviseerimine lõi juutidest pildi kui talupoegade vaenlastest. Ukrainas taheti kollektiviseerimist näha kui kättemaksu hmelništšinale ehk kasakate pealiku Bogdan Hmelnitski suurtele pogrommidele 17. sajandi keskel. 1930. aastate Nõukogude Liidus olid venelased ja juudid ainsad, kes ei olnud „etnilised”. Juudid olid kõige nõukogulikumad. Eriti nemad moodustasid oma kasti. Kolhoosi sunnitud talupoegade kontrollimiseks võttis Nõukogude Liit 1932. aastal kasutusse sisepassi süsteemi, mille viiendal real seisis „rahvus”. Kuid kolhoositalupoeg ei saanud isegi oma passi, sest tema oli kinnistatud maa külge nagu pärisori. See oli ainus vahend, et kontrollida linnadesse siirdumist. Alles Hruštšov andis 1963. aastal kolhoositalupoegadele sisepassi. Sisepassi viiendast reast kujunes juutidele ajapikku samasugune otsustav küsimus, nagu oli proletaarlase ankeet, millega 1920. aastatel diskrimineeriti aristokraate, vaimulikke, intelligentsi ja kodanlust.
Viies rida ehk rahvus tähendas uut tegurit. Kuni 1930. aastate lõpuni oli ükskõik, kas olid juut või venelane.
Solženitsõn tsiteerib inimõiguslast Lev Kopelevi, kes leiab, et Nõukogude Liidus ei olnud enne sõda „juudiküsimust”. 1930. aastate õhustik oli „absoluutselt vaba vaenust juutide vastu”. Hiljem tähendas märge „juut” verepärandi tunnistamist,, ja stigmat ehk irooniliselt nimetatuna „viienda astme invaliidsust”. Veel Lenini jaoks oli rahvus tagurlik igand. Stalini jaoks olid juudid „paberrahvas”, mis vältimatult assimileerub. Juudi päritolu Ilja Ehrenburgi vastus Moskvas 1948. aastal rahva liikvele ajanud Iisraeli esimesele suursaadikule Golda Meirile avaldati Pravdas – juudid   ei ole rahvas, sest nad on „mõistetud (obretšenõ) assimileeruma”. Stalini tütar Svetlana Allilujeva tõdeb oma isa kohta, et ta oli „varem grusiin”.
Judofiilina tuntud Maksim Gorki leidis enne revolutsiooni, et kusagil mujal kui Venemaal ei vajata juute nii kibedasti võitlema „loiduse” ehk oblomovluse vastu. Aga kui „Juudas” Nikolai Buhharin nimetas venelasi näidiskohtuprotsessil oblomovlasteks, siis tõlgendati seda kui „suure vene rahva häbistamist”. Tuul oli pööranud.
Juba Tsaari-Venemaa esimene uuendusi ellu viinud peaminister Sergei Witte soovitas juutidel poliitikasse mitte puutuda – jätke see venelastele. Ka Trotski andis endale aru, et Venemaa ei ole küps aktsepteerima juudi soost juhti.
1937. aasta suure terrori ohvrite seas oli muidugi ka juute. Nad olid statistiliselt vähemuses, sest kui etniline rühm ei olnud puhastuse objekt, nagu olid poolakad, soomlased ja eriti lätlased. Koos suure terrori vaimse murrangu, bolševike „teise revolutsiooniga” maa muutus. Ühes sellega eliit uuenes ja ametitesse astusid pärast revolutsiooni kasvanud ja hariduse saanud, niinimetatud Brežnevi eakaaslased, kes ei olnud elanud ja isegi mitte reisinud väljaspool Nõukogude Liitu. Professor Timo Vihavainen leiab, et „tohutu pööre, mis toimus, kui naabermaa siirdus sotsialismi”, pälvis Soomes vähe tähelepanu. „Naiivsed pahempoolsed idealistid” koguni uskusid, et Nõukogude Liidus valitseb endiselt kultuuriline pluralism. Sama tähelepaneku teeb Snyder, kes arvab, et kulakute likvideerimist Euroopas ei märgatud.
Venemaad põhjalikult tundev saksa ajaloolane Karl Schlögel leiab, et Mihhail Bulgakov suutis kujutada suurt terrorit vahenditega, mida ajalooteadus kasutada ei saa. „Kõige kindla kaootiline hajumine” on Bulgakovil „reaalfantasism”. Tegemist on Bulgakovi meistriteosega „Meister ja Margarita”, kus maagiline on reaalse vastand ja näitelava on suure terrori aegne Moskva.
Schlögeli kirjeldatud Moskvas said kuju tänini kasutusel olevad rituaalid ja rutiinid. Ka linnakaardid ja telefoniraamatud kaovad, et siis 1990. aastatel üldiseks kasutamiseks tagasi tulla. Suured kangelased pälvisid New Yorgi ticker tape parade`i eeskujul vaimustatud vastuvõtu teel lennuväljalt või raudteejaamast Punasele väljakule. Ka matusetalitus kinnistus Lenini ja Kirovi matustel põhinevaks tseremooniaks, kus juhtkond ja rahvas Ametiühingute Maja sammassaalis avatud kirstus lit de parade`il lamava seltsimehega hüvasti jättis.
Stalinismi uus proletaarne eliit oli valdavalt venelased ja neile oli Nõukogude Liit riik, mis järgnes Tsaari-Venemaale. Natsionalismi ja sõja tõttu said juudid jälle tunda, et on juudid. Ehrenburgi ja Grossmani koostatud „Must raamat” juutide saatusest sõja ajal keelati 1948. aastal ära  ja see avaldati alles perestroika aastatel. Nõukogude Liidu ametlik antisemitism aktiviseerus ja saavutas tipu süüdistusega nn arstide vandenõust 1952-1953.
Välisministri vahetamine 1939. aasta kevadel oli tähtis signaal. Juudi soost Maksim Litvinov, keda Goebbels kutsus Finkelsteiniks, astus tagasi ja tema asemel sai välisministriks Vjatšeslav Molotov, kes oli küll abielus tuntud juuditari, Nõukogude kalanduse rahvakomissari Polina Žemtšužinaga. Hiljem sattus naine Stalini põlu alla ja saadeti vangilaagrisse.
Slezkine`i kokkuvõte juutide käekäigust 20. sajandil on lugu kolmest paradiisist ja ühest põrgust: Ameerika, Palestiina ja Nõukogude Liit ning Hitleri Saksamaa.

Läti Venemaa ja Saksamaa haardes

Minu ema 1880. aastal sündinud isa Meier Tokazier (Tukatsier) ning tema viis venda ja õde lahkusid kõik oma kodulinnast Oršast Vitebski kubermangus praeguses Valgevenes. Poola esimese jagamisega oli see ala 1772. aastast kuulunud Vene tsaaririigile. Orša oli tähtis raudteesõlm ja Dnepri-äärne sadamalinn. Orša paiknes juutide asustusalal, aga oli hästiarenenud piirkond. 1887. aastal sündinud Marc Chagall (Moishe Segal) oli pärit naaberlinnast Vitebskist Daugava jõe kaldal.
Piirkond paiknes kolme suure jõe, Dnepri, Volga ja Daugava veelahkmetel. Kõik kolm jõge saavad alguse Valdai kõrgustikult. Mööda Daugavat või vahel ka mööda Neevat Laadoga ja Volhovi kaudu Ilmjärvele (Novgorod) purjetanud viikingid või vene keeles varjaagid tegid seal otsuse, üle millise maakitsuse oma laevad vedada. Viikingite idateed on kirjeldatud Vene varase ajaloo tähtsaimas allikas Nestori kroonikas. Purjetamine Dnepri kaudu viis Mustale merele ja sealt Konstantinoopolisse ehk „kreeklaste” juurde, mööda Volgat pääses ka Kaspia merele, Pärsia maailma ja Bagdadi kalifaadi võimupiiri.
Kaks Tukatsieri vendadest ja õde leidsid tee Peterburi, kaks Riiga, üks Helsingisse ja üks New Yorki. Nii veidralt, kui see ka kõlab, õe kohta ei ole mul enam muud informatsiooni kui see, et ta asus elama Peterburgi. Seevastu vendade saatused on teada. Vene revolutsioon katkestas läbikäimise  Peterburiga ja Teine maailmasõda Riiaga, aga Teine maailmasõda avas ühenduse Leningradi ja Riia vahel. Vendade-õdede vanemad Zalman ja Hanna siirdusid 1923. aastal revolutsiooni jalust ära vanima poja Berli juurde Riiga.
Helsingis ja Riias elanud vendade ja nende vanemate läbikäimine jätkus kuni Teise maailmasõjani. 1932. aasta augustis võetud fotol naudivad keskealised rikastunud kaupmeestest abielupaarid Riia lähedal mererannas Jūrmalas suve.
Abram Zalmonovitš Tukatsier oli sündinud 1885. aastal ja oli oma Helsinki vennast viis aastat noorem. Tema Riias 1903. aastal välja antud elamisloale oli märgitud Oržanskii meštšanin ehk Orša väikekodanlane. Erinevalt vend Meierist oli ta väeteenistusest vabastatud. Ta oli esimese astme kaupmeeste gildi liige, mis juute puudutavate piirangute järgi lubas juutide asustusalalt lahkuda. Enam ei ole võimalik selgitada, kas Riiga elama asumist mõjutas siseminister von Plehwe 1903. aasta augustis Theodor Herzlile antud lubadus lihtsustada juutide siirdumist Riiga. Daugava suudmes asuv Riia oli tsaaririigi suuri linnu ning vilja- ja puidukaubanduse keskusi. Riia oli edasipüüdlikule kaupmehele loomulik siirdumiskoht.
Abram Tukatsier abiellus oma kauaaegse tööandja Tevel Žedaki tütre Lea Tevelevna  Žedakiga. 1920. aastal astus Abram heeringa hulgikaupmehe Elias Birkhansi teenistusse. Abielupaar sai neli tütart: Maria ehk Mascha sündis 1913, Feiga 1918, Hasja 1918 ja Meri ehk Merchen 1923. Nimelt nende juurde saatis Meier Tokazier  1937. aastal oma vanima tütre Feige, et see leiaks endale juudist abikaasa.
Esimene maailmasõda laastas Lätit rängalt. Võrdlusobjekt läänerindel on Belgia varemeiks muutumine. Praeguse Leedu territoorium vallutati kohe sõja alguses, aga näiteks Eestisse jõudis sõda alles maailmasõja lõpuaegadel. Venemaa ja Saksamaa vaheline rindejoon jäi kaheks aastaks pidama Läti keskele Daugava jõele, kus see püsis kuni Saksamaa vallutas 1917. aasta septembris Riia ja okupeeris kogu Baltikumi.
Läti kaotas maailmasõjas kolmandiku elanikkonnast: 800 000 sõjapõgenikku läks Venemaale, Ukrainasse ja Eestisse, 60 000 meest langes Vene armee ridades. Kaotused pärast maailmasõda jätkunud vabadussõjas lisasid kannatusi. Idarinde maadest kannatas Läti kuus aastat kestnud lahingutes suhteliselt kõige rohkem. Juudid sunniti Kuramaalt ja Riiast lahkuma. Abram Tukatsieri äia ettevõte evakueeriti ja perekond siirdus 1918. aastal Riiast Harkovisse. Vanuselt eelviimase Hasja sünnilinnaks on märgitud Harkov Ukrainas 1918. aastal. Pärast sõda pöördus umbes 200 000 lätlast Venemaalt tagasi kodumaale. Ka Tukatsieri perekond naasis 1920. aastal Riiga. Suurim osa Vene armees teeninud lätlasi jäi vastupidi eestlastele Nõukogude Venemaale ja läks bolševike poolele, moodustades kuulsa Läti kütidiviisi, millest sai Punaarmee ustav eliitväekoondis. Läti kütid võitlesid soomusrongi koosseisus punaste poolel Mäntyharjul ka Soome kodusõjas.
Üleminekut bolševike poolele mõjutas ka valus mälestus karistusekspeditsioonidest, millega tsaarivõim pärast 1905. aasta revolutsiooni Lätis jälle karmil käel korra majja lõi. Karistussalgad mõrvasid kuue kuu jooksul umbes 8000 lätlast, rohkem kui kusagil mujal tsaaririigis.
1939. aasta oktoobris kiitis Stalin Läti välisministrile Vilhelms Muntersile Läti armeed, kes oli tema sõnade järgi parem kui Eesti oma, lisades: „Strelki (läti kütid) olid omal ajal head sõdurid.” Ka salapolitsei Tšekaa ja selle järglase NKVD ning sõjaväeluure GRU ridades oli juhtivatel kohtadel lätlasi. Valgete sõnul moodustasid revolutsiooni vundamendi juudi ajud, läti täägid ja vene tobud.
Läti ränk vabadussõda kestis kaks aastat. Rindejooned vaheldusid, positsioonid niisamuti. Lisaks punastele ja valgetele oli veel kolmas osapool, sakslased (Baltische Landeswehr), kes sõja käigus liitusid venelaste erinevate valgete vägedega. „Landeswehri sõjaks” nimetatud periood lõppes, kui lätlased koos Eesti vägede ja Soome vabatahtlikega (Pohjan Pojat) sakslased taganema sundisid. Niisiis sõdisid Soome valged endiste liitlaste sakslaste vastu!
1918. aasta novembris sõlmitud relvarahulepinguga Antanti riikide ja Saksamaa vahel määrati saksa väed bolševikeohu pärast jääma Baltikumi. See oli Lääneriikide Venemaa kodusõja käiku sekkumise algus. Saksamaa seisukohast olid kindralleitnant Rüdiger von der Goltzi juhitud vabatahtlike väed (Freikorps) osa kaitsest Punarmee vastu, kelle rünnak Poolale 1919. aastal ohustas Ida-Preisimaad. Kuramaa ja Ida-Preisimaa põhjaosa Memel (Klaipėda) olid kuni Leedu iseseisvumiseni piirinaabrid. 1921. aastal loovutas Läti Antanti vahendusel Palanga kaluriküla Leedule, kes sai nõnda väljapääsu merele.
Sakslased ei tahtnud mõista lätlaste ja eestlaste rahvuslikke pürgimusi. Taustal mõjutas sajanditepikkune pinge saksa aadlist (Ritterschaft) ja kodanlusest koosneva ülemklassi ja „mittesakslaste” (undeutsch) lätlaste ja eestlaste vahel. Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal oli pärisorjus lõpetatud alles 1816, 1817 ja 1819.
Ka luteri kiriku positsioon Eesti- ja Liivimaal erines oluliselt kiriku rollist Soomes. Luteri kirik Soomes oli rahvale lähemal ja kirikhärra astus konfliktide puhul sageli rahva poolele ning oli nende eestkõnelejaks ja läks isegi koos nendega Stockholmi „kuninga juurde”. Baltimaades oli kirik olnud sajandeid kohaliku aadli hoole ja kontrolli all. Kirikhärradeks enamasti sakslased, vahel ka kohalikest aadlisuguvõsadest.
1905. aasta revolutsiooni sündmused, mõisate põletamine ja röövimised ning neile järgnenud karistusekspeditsioonid moodustasid saksa aadelkonna ning läti ja eesti lihtrahva vahele ületamatu künnise. Soome autonoomia oli Osmo Jussila sõnade järgi haldusautonoomia, aga Balti provintsides rajanes autonoomia keisri seisustega antud eriõigustel, mida Aleksander III enam ei kinnitanud.
Sakslaste eesmärgid olid ka poliitilised. Georg von Rauch iseloomustas kindral von der Goltzi kui „isepäist meest, kellel on kõrgenenud poliitiline auahnus”. Von der Goltz tahtis puhastada Läti sotsialistidest, patsifistidest ja juutidest. Tal oli eesmärk asustada saksa uusasukaid „Balti hertsogiriiki”, mille rajamiseks oli Rittershaft 1918. aasta aprillis keiser Wilhelm II-lt luba palunud. Nagu Soome monarhistid, taotles ka  Rittershaft dünastiaseost Preisi kuningakojaga. Von der Goltzi sõnavaras tähendab der Balte vaid baltisakslasi, mitte lihtrahvast. Tänapäeval nimetatakse baltlasteks kõigi kolme Baltimaa, ka katoliku Leedu elanikke, millest sai kolmas Baltimaa alles iseseisvumise käigus.
Omal ajal Soome kuningaks valitud Hesseni printsi pojapoeg jutustas 2007. aasta detsembris Soome suursaatkonnas Berliinis korraldatud seminaril, et tema vanaisa prints Friedrich Karl oli juba 1915. aastal teatanud oma õemehele keisrile, et on huvitatud Kuramaa hertsogi kroonist, kui niisugune riik uuesti asutataks. Wilhelm II reaktsioon oli olnud positiivne.
Läti vabadussõda lõppes 1920. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahulepinguga. Saksamaale tagasi pöördunud vabatahtlikud, keda kutsuti pilklikult Baltikumer, sõdisid edasi, tehes võimuhaaramise katseid, mis panid Weimari vabariigi kõikuma, ja pidasid Saksamaale ränki, eriti tooreid tänavalahinguid. Von Rauch nimetas neid bandesid distsipliinita solbanikarjaks (Soldateska).
Kontrast Soomes valitseva olukorraga on tähelepanuväärne.  Kindral von der Goltz oli valge Soome kangelane. Oma mälestustes võrdleb ta „haiglaselt saksavaenulikke” lätlasi soomlastega, kellest pidas lugu. Iseseisvunud Soomes 1918. aasta jaanuaris puhkenud punaste mäss, millest sai kodusõda ja vabadussõda, erines arengust Baltikumis mitmeti.
Bolševikud olid Baltikumis tähelepandavalt populaarsed. 1917. aasta novembris korraldatud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel said  bolševikud Eestis 72 protsenti häältest, samal ajal kui vastav arv kogu riigis oli ligikaudu veerand. Rauchi järgi ei äratanud bolševike riigipööre vastupanu ei Eestis ega ka mitte Lätis. Professor Andres Kasekampi ja Andrew Ezergailise järgi tulenes bolševike populaarsus Baltimaade kõrgel tasemel industrialiseerumisest, kibestumisest pärast 1905. aasta revolutsiooni ja lätlasi puudutanud deporteerimistest. Hääletajaid mõjutas ka  bolševike lubadus talupoegadele maad jagada. Ühtaegu olid paljud eriti eesti talupojad pöördunud 1840. aastatel õigeusku lootuses, et õigeusklik tsaar neile maad annab.

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Hans Platzgumer

20. apr. 2017 at 1:47 p.l. (Hans Platzgumer) (, , )

Foto: Chris Nils Laine

Kirjandusfestivalile Prima Vista tuleb austria kirjanik, muusik ja helilooja Hans Platzgumer, kelle viimase romaani „Serval“ („Am Rand“, 2016) annab Piret Pääsukese tõlkes välja Tartu kirjastus Toledo. Platzgumer esitleb oma romaani tõlget 9. mail kell 17.00 Tartu Linnaraamatukogus, kandes muu hulgas live-kuuldmänguna oma muusika saatel ette ühe peatüki romaanist. Koostöös Austrias Suursaatkonnaga toimub 11. mail kell 16 Eesti Rahvusraamatukogus kirjaniku teine kohtumine lugejatega.

„Serval“ on suure sisemise intensiivsusega teos 40ndates eluaastates Lõuna-Tirooli päritolu mehest, kes ärkab varahommikul, et tõusta mäe tippu, panna seal kirja oma lugu ning teha pimeduse saabudes viimane samm. Lapsepõlvest peale on peategelane lähedalt kokku puutunud surmaga ja nüüd on ta ise valiku ees.

Kirjaniku stiil on täpne ja napp, oma lihtsuses lummav. Platzgumer kirjutab tõsistel, eksistentsiaalsetel teemadel kergesti loetavas stiilis, aga aeg-ajalt lõikab nagu noaga, mängides lugeja füüsilise taluvuse piiril. Romaan valiti 2016. aastal Saksa raamatuauhinna pikka nimekirja, st 20 aasta parima saksakeelse romaani hulka.

Hans Platzgumer sündis 1969. aastal Innsbruckis ja pühendas oma elu esimese poole muusikukarjäärile. Kodulinn Alpides tundus noorele Platzgumerile liiga väike ja konservatiivne ning ta põgenes sealt esimesel võimalusel. Pärast vahepeatusi Viinis ja Berliinis, leidis ta end juba enne 20ndat eluaastat New Yorgist, kus asutas bändi „HP Zinker“, millega tõusis (alternatiivroki lavadel) rockstaari staatusesse.

Pärast rännuaastaid tuli Platzgumer Euroopasse tagasi. Ta on teinud erinevates koosseisudes punk-, rock- ja elektroonilist muusikat, loonud teatri- ja kuuldemängumuusikat ning kaks ooperit. Platzgumeril on Viini muusikakõrgkooli diplom elektroakustika alal, ta on õppinud ka klassikalist kitarri ja mängib mitmeid instrumente. Tema heliloominguga on välja antud üle 60 albumi.

Platzgumeri kirjanikutee sai alguse kuuldemängu jaoks kirja pandud lugudest, mis kirjeldasid tema muusikuelu kohati uskumatuid episoodide. Loogilise jätkuna ilmus 2005. a. autobiograafiliste sugemetega romaan „Expedition“ underground-muusiku retkest läbi New Yorgi keldrite. Sestpeale on kirjutamine Platzgumerit üha enam köitnud – teda paeluvad tõsised, eksistentsiaalsed teemad ja ta leiab, et just kirjandus on see žanr, mis võimaldab suuri teemasid käsitleda.
Platzgumeri üks suur teema on surm, mis tema jaoks on elu loomulik osa. Surm on tema romaanikangelaste truu saatja: surmaga kohtutakse juba õrnas eas, surma võib-olla isegi igatsetakse, surma saabumisele aidatakse kaasa, tehakse valikuid, kus kaalukausil elu ja surm. Inimese käitumise ja valikute eetilisus, vastutuse võtmine on samuti Platzgumeri loomingu läbivad teemad.

Hans Platzgumerit huvitavad äärmuslikud olukorrad, hall tsoon elu ja surma vahel, piirisituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Huvist ekstreemsituatsioonide vastu kõnelevad juba tema kirjandusteoste tegevuspaigad: maavärina järgne Los Angeles („Korridorwelt“), Tšernobõli surmatsoon 25 aastat pärast katastroofi („Elefantenfuss“), Araabia kevade aegne Liibüa („Trans-Maghreb“), Arktika („Weiss“), aga miks ka mitte Bocksbergi mäetipp viimases romaanis, kus on kõigest samm kuristikuni.

Linda Jahilo

Katkend: Serval, lk 118 – 126. Tlk Piret Pääsuke.

/…/
Guido Seroner jäi ellu, kuid viis nädalat pärast õnnetust näis, nagu püüaks ta ikka veel endast puhastusvahendit välja pressida. Mulle surus end pähe mõte, kas poleks olnud parem, kui Guido polekski enam meelemärkusele tulnud; kui kiirabi poleks tulnud, teda poleks elustatud, teel esmaabikliinikusse talle maoloputust tehtud, poleks üldse püütud päästa seda, mis Guidost veel päästa andis. Kuid talle ei kingitud kiiret surma. Teda kärutati ühest haiglast teise, opereeriti korduvalt. Eemaldati keelelt ja kurgust kahjustatud limaskesta osad, kõrisõlmest sügavad koekihid. Kasutuskõlbmatuks muutunud söögi- ja hingetoru lõikudest möödaminekuks paigaldati tehistorud, mille kaudu sai teha kunstlikku hingamist ja Guidot toita. Tema atleetlik keha talus seda kõike. Ta paranes kiirelt lõikustest, tõrkus trotslikult möödapääsmatule saatusele allumast.
Alles aegamisi, pärast seda, kui ta haiglast välja lasti ja koju sai, jõudis võitleja teadvusse, milline saab olema ta edasine elu. Igapäevane toitmine spetsiaalse sondi kaudu kestis viis tundi. Guido oli juba silmnähtavalt kaalu kaotanud ja kaotas veelgi, kuni jõudis kriitilisest piirist allapoole ja teda tuli nädal aega veenisiseselt toita. Tulevikus kordub see rütm üha uuesti ja uuesti. Kord kuus pidi Guido täisnarkoosis laskma oma söögitoru venitada – valulik, pikaajaline protseduur. Ja lähemas tulevikus seisis ees järgmine, otsustav operatsioon, mille käigus pidi eemaldatama kas kõrisõlm või söögitoru. Ta pidi otsustama, kumba ta edaspidises elus tagasi tahab, kas võimet rääkida või süüa.

Ma külastasin Guidot peaaegu iga päev, kuid hakkasin tundma vastikust selle jõuetuse vastu, mida need külaskäigud minus tekitasid. Ma püüdsin tundeid varjata, püüdsin näida optimistlik ja olukorras midagigi positiivset leida. Enamasti aga istusime, Guido ja mina, lihtsalt vaikselt kõrvuti, põrnitsesime telekat ja vaatasime, kuidas aeg tiksub. Üks spordisaade teise järel libises me silme eest mööda. Guido ei tahtnud midagi muud vaadata, midagi muud teha.
Ta oli läinud üle sellele, et pani enamasti kirja, mida mulle öelda tahtis. Simon Wheeldon on ikka veel tugev, andis ta mulle lugeda. Mul oli raske teeselda vaimustust jäähoki kõrgliiga üle. Millise operatsiooni kasuks ta mõtleb otsustada, küsisin ma. Kõrisõlm, kirjutas Guido. Võib-olla. Ega see suurt muuda. Ma noogutasin kohmakalt.
– Kas see oli offside? küsisin ma, ilma et oleks vastust oodanud. See käib nii kähku, et seda ei suuda üldse näha.
Vahelduse eest hoolitsesid Guido haiglasviibimised. Meie spordisaadete jälgimise katkestasid söögitoru venitamisprotseduuri, kuid need vaid lükkasid edasi otsustamist, millal pidi kogu ta hingamis- ja toitumissüsteem ümber korraldatama. Need andsid Guidole veel aega, mitte rohkem, aega, millel ta tahtis lasta mööduda, kuni see on möödas. Just nagu oleks pidanud lonks Römerquelle pudelist jääma tema elu viimaseks aktiivseks tegevuseks.
Vahetevahel ajasin Guido eest ametiasju. Suure kergendusega sulgesin enda järel ta korteri ukse, nii hea oli mõneks ajaks pääseda surnud maailmast. Tagasipöördumine pärast seda, kui asi oli aetud, tegi mu haigeks. Mõnikord jalutasin ma mõttetuid ringe ümber kvartali, ennem kui suutsin tema maja ukse avada.
– Kõik on tehtud, ütlesin ma pingutatult positiivse tooniga.

Tuli välja selgitada tema ülejäänud elu finantseerimine. Guido jäi töövõimetuks ja tal polnud kedagi, kes oleks teda ülal pidanud. Juhtum pidi läbima veel ühe otsustava instantsi, kuni selgub, millist laadi hooldust Guido üldse võiks saada. Teda ennast ei paistnud see kõik üldse kõigutavat. Ta distantseeris end sellest ja elas nii, nagu ennegi – tulevikule mõtlemata. Ainult et seda, mis tal nüüd oli, ei saanud enam tegelikuks eluks nimetada. Ma tabasin end mõttelt, et järgmise operatsiooni ajal võiks miski viltu minna ja enam ta narkoosist ei ärkaks. Guidost ei saanud aru, kas ta lootis midagi sarnast. Kõik oli talle ükspuha, peale kergejõustikuvõistluste, rattasõitude või golfimängude, mida telekas näidati.
– Vau, ütlesin ma. Lendas see alles kaugele.
Ma ei taibanud golfist suurt midagi, kuid isegi mina nägin, et šotlase löögist läks pall kaugele üle sihtmärgi. Kahjuks näidati vabalevikanalitel, mis Guido teleris olid, harva jalgpalli ja mitte kunagi karatet.
Vahel võtsin kaasa spordiajakirju, Champions League, Wrestling, prooviks isegi Õngitsemise, kuid Guido ei ilmutanud eriti huvi. Selle asemel jälgis ta kriketipartiisid, mis olid armastatud Rahvaste Ühenduse maades ja venisid ilma nimetamisväärsete kõrgpunktideta päevast päeva. Võib-olla sobisid nad uue ajatunnetusega, millesse Guido oli vajunud. Mõistmine, mida ma ilmutasin mõne wicket keeper`i, batsman`i või bowler`i vastu, kes suutis anda kriketipallile kiirenduse sada kilomeetrit tunnis, kõlas küüniliselt. Me hindasime kriketitaktikaid ja statistikat, mis näitas, kui sageli oli striker pallist mööda löönud. Minu kommentaarid ja mittemidagiütlevad küsimused, mida esitasin, tekitasid minus vastikust. Pealiskaudsus, millesse olime libisenud, kuna me ei talunud tegelikkust, näis sama pöördumatu kui Guido sandistumine. Peagi rääkisin ma temaga justkui mõne vaimuhaigega ja vihkasin ennast selle pärast. Kas ta on söönud, maganud, küsisin ma toonil, millega räägitakse väikelastega. Kas see või too mängija tohib astuda üle selle või tolle joone, küsisin ma. Iga säärase lausega rebisin ma Guidost järgmise tükikese inimväärikust. Ma alandasin teda üha enam. Ühe leeliselonksuga oli tema elult röövitud igasugune sisu. Nüüd aitasin mina tema eksistentsi jäänuseid veel rohkem õõnestada.

Aeg-ajalt tuli külla keegi tema neljast vennast. Guido vennad ei vaevunud eriti varjama, et haige külastamine oli nende jaoks tüütu kohustus. Üksnes viisakus, sest tugevaid peresidemeid polnud Senoneritel kunagi olnud. Isa oli paljude aastate eest surnud, ema oli vana ja haige ning märgistatud vaimsete võimete kaotusest. Niipea, kui tema kohale ilmus, sai Guido korterist haigepalat, ning ta vajas rohkem hoolitsust kui õnnetuseohver. Ta ajas poegade nimed segi, vahel arvas ka mind nende sekka. Sageli paistis mulle, et ta ei tea, kus parajasti viibib. Peagi aga istus ta, nagu me kõik, televiisori ees ja vahtis virvendavaid pilte. Osavõtmatult põrnitsesime kõik sealpoolsesse maailma.
Guido sõbratarid, kellega ta oli enne õnnetust läbi käinud, ennast näole ei andnud. Vaid üks töökaaslane, keda mina iial polnud enne näinud, astus vahetevahel läbi, üks jugoslaavlane, halliseguse habeme ja väikeste torkivate silmadega. Ta elas Dornbrinis ning meie asunduse Merano kambaga polnud tal midagi pistmist. Niipalju kui mina aru sain, oli ta töötanud koos Guidoga ehitusel ja õnnetust pealt näinud. Detailsemalt teada saada oli keerukas, kuna ta saksa keel oli vaevu mõistetav. Minu jaoks oli see peaaegu koomiline, kui keerukalt ja segaselt ja rõhutatult sõbralikult ta rääkis. Miks ta küll ikka ja jälle külla tuli? Mida ta Guidost tahtis? Minu küsimused tõrjus ta naeratades: Nix verstehen Deutsch. Justkui oleksin need talle tüütud. Iga saamata vastusega kasvas minus kahtlus, et ta on Guido saatuses kaassüüdlane. Kas tema valas mineraalveepudelisse leelist? Kas saab teda selle eest vastutusele võtta? Ent isegi siis, kui seda oleks võimalik tagantjärele tõestada, mida muudaks see veel Guido olukorras? Sel mehel võis olla – võib-olla ma kujutasin seda ka ette – must südametunnistus, kuid raha või kehtivat kindlustust tal kindlasti polnud. Kõige parem, kui ta võimalikult kiiresti kaoks. Guido jaoks polnud enam olemas tulevikku ja mineviku meenutamine oli valus. Töökaaslane rebis oma külaskäikudega üksnes ikka ja jälle vanad haavad lahti, ma pidin Guidot tema eest kaitsma.
Kui ta ühel päeval taas ukse taga seisis, andsin talle selgelt mõista, et tema külaskäik pole soovitud. Ma ei lasknud teda sisse. Guido ei taha sind enam näha, ütlesin ma. Saad aru? Sina enam mitte tulema! Ta ei vastanud ja püüdis paokil ukse vahelt silmata Guidot, kes nii nagu ikka diivanil istus. Hüvasti, ütlesin ma, kannatus otsas, lühidalt, järsult, täiesti selgelt. Ma peletasin jahmunud mehe minema, poleks talle enam midagi vastanud, kui ta olekski veel midagi küsinud. Niipalju suutsin end valitseda, et ei virutanud ust ta nina ees kogu jõust kinni. Mul läks korda töökaaslane välja jätta, ise aga jäin sisse koos sellega, mis Guidost järel oli. Surusin lauba nii tugevasti ukse vastu, et surve tegi haiget. Hingasin sügavalt sellesse valusse, püüdsin minema hingata kõik, mis oli juhtunud. Ma tõmbasin läppunud õhku läbi nina sügavale kehasse ja surusin läbi suu välja, kuni pea hakkas pööritama. Rindkere ähvardas plahvatada, ma tahtsin, et see plahvataks, tahtsin, et lõpuks ometi miski plahvataks ja muudaks seda, mis paistis olevat muutumatu.
Mokusō, kõlab karates käsklus lühikeseks hingamismeditatsiooniks, millega end sisimas kogutakse. Mokusō. Ütlesin seda vastu ust nõjatudes omaette valjult ja sulgesin silmad. Nii, nagu sensei Kaneyama oli õpetanud, püüdsin ma endas kuhjunud agressiooni mitte võitlustehnikaks suunata, vaid piksevardana põrandasse juhtida. Ma kuulsin, kuidas Guido töökaaslane ukse taga ootas ja mõne aja pärast trepist alla läks. Kuulsin välisust tema järel lukku langemas. Ta ei tule enam tagasi. Vähemasti seda ma teadsin. Vähemasti seda olin saavutanud.

Vaatasin üle õla elutuppa Guido poole. Ta polnud vahejuhtumi peale reageerinud. Otsekui ei puutuks see temasse. Nii nagu vanahärra Gufler istus ta liikumatult televiisori ees. Võib-olla oli ta juba surnud ja hakkas mumifitseeruma? Võib-olla peaksin talle kõrvaklapid pähe panema, korterist lahkuma ja tulema tagasi aasta pärast?
Kulus mõni minut, enne kui suutsin end kokku võtta. Siis läksin tagasi elutuppa ja istusin Guido kõrvale. Ma lülitasin teleri välja. Äkitselt, esimest korda selle aja jooksul, mil Guido elutuba oli muutunud surma ootetoaks, muutus see ruum vaikseks. Nüüd, mil televiisori lärm ja helendus olid lõppenud, levisid silmapilkselt kõike katma brutaalne vaikus ja pimedus.
Guido liikumatult mu kõrval. Vaakum meie vahel. Guido pöördub minu poole ja vaatab mulle silma. On tunne, nagu teeks ta seda esimest korda. Lõpuks ometi sa mõistsid, ütleb see pilk, mis tungib minust läbi.
– Me peame rääkima, ütlen ma.
Guido silmad püsivad minul, puurivad mind. Ma ei tõmbu kõrvale, vastupidi, ma hoian neist kinni, lõpuks ometi olen ma leidnud midagi, millest saan kinni hoida.
– Nii ei saa see edasi minna, ütlen ma. Me peame midagi ette võtma.
Guido ei pilguta silmi. Kes pilgutab, sellel on hirm surma ees, lugesin kuskilt. Ka mina ei pilguta silmi.
– Me peame midagi tegema.
Must auk meie ümber. Guido taipab, mida ma öelda tahan. Lõpuks ometi ta märkab, lõpuks ometi olen ma temani jõudnud, lõpuks olen ma teda mõistnud. Ma hoian tema pilgust kinni. Ma ei lase enam lahti, nüüd, kui ta on silmad avanud. Ma tunnen, kui kaua on Guido seda hetke oodanud. Tema silmad nõustuvad. Tema peaaegu märkamatu, kehatu noogutus. Ta pöörab pilgu minult ära. Ei lase sel libiseda kustunud ekraanile, vaid fikseerib diivanile, millel me istume. Justnagu aegluubis tõstab ta käe ja vajutab kõnekanüülile.
Os, ütleb ta.
See ei kõla mingil moel nii, nagu mäletan seda karatetrennist, kuidas me seda täiest jõust karjusime, millal iganes seda meilt oodati. Os! Ent kuigi Guido hääl on nii nõrk, kostab sellest sõnast tunduvalt suurem veendumus, kui ma seda iial enne kuulnud olen. Os. /…/

Lingid:
http://www.platzgumer.net/
Hans Platzgumer loeb viimasest raamatust „Serval“ („Am Rand“)

https://www.youtube.com/watch?v=0w8n148qWi0 (videoga)

Intervjuud saksa keeles:

Muusikalingid:


http://www.platzgumer.net/CONVERTIBLE/growing_of_things/

Viimane CD „Miniaturen“
http://www.konkord.org/konkord086/
http://www.konkord.org/hans-platzgumer-videoclips-miniaturen/

Püsiviide Lisa kommentaar

Hélène Grémillon

7. apr. 2017 at 10:26 e.l. (Helene Gremillon) ()

Foto: © Sipa/ Baltel

Väljakuulutatud esinemine kirjandusfestivalil Prima Vista jääb kahjuks ära.

Hélène Grémillon on kirjutanud kaks romaani, millest esimene, 2010. aastal ilmunud “Le Confident” ilmus 2016. aastal Eesti Raamatu Nüüdisromaani sarjas ka eesti keeles pealkirjaga “Usaldusalune”. See debüütromaan on võitnud viis kohalikku kirjandusauhinda ning tõlgitud 27 keelde. Raamat, mille keskmes on pariislanna Camille, põimib haaravaks jutustuseks kaks eri ajastut, teise maailmasõja ja 1975. aasta Pariisi, ning esitab erinevatest vaatepunktidest traagilise loo emaarmastusest, meeleheitest ja reetmisest. Praegu on autoril käsil raamatul põhineva filmistsenaariumi kirjutamine.

Autori teine romaan “La Garçonnière” (2013, tõlkes “poissmehekorter”) on juba tõlgitud või tõlkimisel tosinasse keelde. Selle psühholoogilise põnevusromaani inspiratsiooniks olid päriselt toimunud sündmused Buenos Aireses 1987. aastal.

Hélène Grémillon sündis 8. veebruaril 1977. a. Poitiers’s ning oli varakult huvitatud kirjandusest, milles sai ka esimese magistrikraadi. Hiljem lisandus magistrikraad ka ajaloos. Mme Grémillon on abielus prantsuse laulja Julian Clerciga (s. 1947) ning neil on 4-aastane poeg. Perekond jagab oma elu Londoni ja Pariisi vahel.

Lisainfo: Prima Vista korraldustoimkonna liige Annika Aas, tel 5266442, annika.aas@luts.ee
Katkend: Hélène Grémillon „Usaldusalune”, Eesti Raamat 2016, lk 171 – 178, tlk Sirje Keevallik.

Sophie pani lapse mulle sülle. Annie magas. Ta oli röövinud minult kõigi maailma sünnitajate lause: „Ma mäletan seda hetke surmatunnini.” Uudistasin Camille silmi, mis olid avatud, ent tuhmid. Seda ei saanud nimetada pilguks, aga minu jaoks tähendas see kogu mu tulevast elu. Istusin niimoodi kaua, Camille vastu rinda. Seda, mida ma kartsin kõige rohkem, polnud juhtunud, taevale tänu, ta ei sarnanenud Anniega.
Sulnid päevad järgnesid üksteisele ilma suuremate muudatusteta. Mõistagi pani Hollandi ja Belgia kapituleerumine muretsema ning Saksa vägede lähenemine hirmu tundma, aga ma elasin vaid väikese tütre lõhnapilves. See hoidis mind nii tugevasti endas, et välised sündmused minuni ei jõudnud. Sünni ime laienes kõikjale ja minule tundus, et see sõda lõpeb samuti mingi ime läbi. Kas polnud siis marssali tagasitulek juba piisavalt imeline?
Ime oli ka see, et ma vaatasin Annied hoopis teise pilguga. Saksamaa pealetung oli laiendanud mu vaenlaste ringi. Annie jäi küll sinna, aga mitte endisena. Sakslased olid osa mu vihast võtnud enda kanda. See on puhas matemaatika – mida rohkem on sul vaenlasi või neid, keda sa pead oma vaenlasteks, seda väiksem on viha iga üksiku vastu. Räägitagu mida tahes, aga viha nagu armastuski pole põhjatu.
Aga siis ma märkasin, kuidas Annie vaatab Camille`d, ja nägin temas ema, kel on laps. Kuidas ma võisin plaanitseda selle lapse äravõtmist? Kuidas võis tema arvestada lapse äraandmisega? Meie seisukohad olid nüüd hoopis erinevad nii teineteise suhtes kui ka omaenese varasema olukorraga võrreldes. Tema kirg maalimise vastu ja minu meeleheide viljatuse pärast jäid täiesti Camille olemasolu varju. Meie elud seiskusid, et teha ruumi tema omale, sellele ajastule, kus tegeleti ainult vastsündinu toitmise, mähkimise ja magama panekuga. See oli uskumatu aeg. Annie imetas Camille`d, sest mina ei saanud seda teha. Mina vahetasin mähkmeid ja äiutasin teda, see polnud Annie ülesanne. Minu meelest oli kõik korras.
Kui Annie oleks neil päevil mulle kõik üles tunnistanud, minult andeks palunud ja küsinud luba koos tütrega lahkuda, oleksin neil minna lasknud, ükskõik mis see ka mulle maksma poleks läinud. Seda on täna hea rääkida, aga ma vannun, et isegi tagantjärele, paljude aastate möödudes usun seda. Igas vaenus on alati mõned hetked, kus mil osapooled on ühel meelel, ja kui nad siis on teineteise suhtes avameelsed ega jätka vastastikust vihapidamist, võivad nad täiesti ootamatult jõuda leppimiseni.
Aga selle asemel Annie küsis, kas ma olen juba saatnud Paulile väikesed sokid.
Ma olin kudunud kaks sokipaari – sinise ja roosa – ja me olime kokku leppinud, saadan Paulile sündinu värvi. Anniele meeldis see väljend, ilmselt sellepärast, et värv näis olevat talle omasem kui laps.
Ma noogutasin, julgemata talle öelda, et just keelati ära pakkide saatmine rindele. Olukord halvenes iga päevaga, aga ma hoidsin Annied õndsas teadmatuses. See oli mulle saanud harjumuseks ja pealegi ei tahtnud ma, et tal rinnast piim kaoks. Sünnitus oli olnud raske ja Camille pidi kosuma.
Paulil oleks muidugi olnud roosa värvi üle hea meel, sest ta tahtiski tütart, kes ei pea kunagi sõtta minema, nagu ta sageli oma kirjades kordas. Mina unistasin poisist, sest ma arvasin, et siis oleks väiksem võimalus leida temast sarnasust Anniega… Iseäranis aga sellepärast, et poiss ei saa kunagi kannatama oma viljatuse pärast. Oma last tahetakse ju alati kaitsta halva eest.
Aga 3. juunil, kui sakslased pommitasid meie naabertänavaid, pidin Anniele teatama, et alanud on sõda.

„See oli enesehävituslik rünnak”, mis „annab tunnistust sakslaste meeleheitest”. Ja „selle teao naeruväärsuse tõenduseks viibib valitsus ikka veel Pariisis ega kavatse siit lahkuda”.

Ajalehtede kindlameelsed kolumnid olid mõjusamad kui minu parimad väljamõeldud valed. Ma ei selgitanud Anniele üksikasju ja ega ta neid minult küsinudki, sest ka tema oli täielikult hõivatud Camille hooldamisega.
Olin otsustanud, et ei lahku Pariisist, ükskõik mis ka ei juhtu, ja ma tegin seda. Isegi siis, kui Reynaud, valitsus ja kõik ministeeriumid argpükslikult pealinnast põgenesid, misjärel tänavaid ummistasid tuhanded paanikas pariislased.
Oli 10. juuni. Räägiti, et sakslased on lähemal kui viisteist kilomeetrit ja Itaalia on sõtta astunud. Peaaegu kõik minu tuttavad ja sõbrad olid põgenenud, paljud kutsusid mind endaga kaasa, et ma üksi oma beebiga siia ei jääks. Mind aga hirmutas vastupidine, minu meelest oli jube tarida imikut sellesse üksteisest üle tormavasse inimmassi.
Minu ainukesed reisid olid igapäevased jalutuskäigud Camille`ga. Ei olnud midagi hurmavamat nendest hetkedest, mil ma temaga kõndisin mööda tänavaid ja parke, puude all ja tuvide keskel. Kaubitsejad, kes polnud veel põgenenud, kummardusid vankri kohale, et sealt ammutada optimismi: ei saa ju kaotada sõda, kui jätkuvalt sünnivad lapsed. Teatanud mulle, et Ameerika Ühendriigid kuulutasid sõja Saksamaale või et Prantsuse väed asusid reservvägesid kaasates suurele vastupealetungile või et raskesti haige Hitler võib juhtimise üle anda Göringile, tõstsid nad pilgu vankrilt ja ütlesid armsasti: „See laps on täiesti teie nägu.” Kõik need eksiarvamused rahustasid mõlemaid pooli, sest just neid tahtsid kõik uskuda.
Tänaval olijad tuletasid mulle meelde loomi, kes iga hinna eest põgenevad, kuigi nende saatus on määratud. Ma paratamatult põlgasin neid, sest minu meelest olid nad argpüksid.
Ja ühel päeval nägin ka seda meest.
Tundsin ta kohe ära, vaatamata habemele ja pulstunud juustele, ma tundsin tema tõrksat olekut. Ta näoilme oli samamoodi kinnine, kui sel päeval, mil teda kohtasin, ja pea samamoodi kõrgilt püsti. „Lurjused!” „Kaabakad!” „Pätid!” Need solvavad hüüatused tõmbasid mu tähelepanu väikesele vangide salgale, kes seisid teisel pool tänavat Piémonti kohviku ees ja keda möödujad niimoodi sõimasid. Kolm valvurit olid ilmselt siin joonud rohkem kui tarvis ja vastasid toorelt vangidele, kes klaasi vett palusid:
„Kui teil on janu, siis kusege ja jooge!”
„Astuge edasi, raipekari!”
Ka nemad põgenesid sõja eest, neid viidi ühest vanglast teise. Ootasin, kuni salk minuni jõudis, ja pidasin kinni kõige taga kõndiva valvuri. Küsisin, kas tal on raha vaja. Valvuril läks silm särama, aga ta vaatas mind vaikides ja ootas, et teada saada, milles asi. Mul oli kaasas 200 franki, andsin need temale ja palusin, et ta selle vangi vabastaks. Ta lausa rebis rahatähed mu käest ja seletas, et pärast paistab, kuidas läheb ja kes ta vabastab, kui mitte tema, siis sakslased, seega ükskõik… Ta röhatas, enne kui maha sülitas.
„Miks just tema?”
„Sest ta on vana.”
„Siin on teisi vanu mehi ka.”
„Sest ta on minu tütre vanaisa nägu.”
Osutasin vankrile, mille kiigutamist jätkasin, nagu mitte miski ei suudaks seda katkestada. Ta vastas: „Siis küll,” kehitas õlgu ja astus raha taskusse surudes edasi. Ma ei jäänud vaatama, kas ta vana mehe vabastab, ma olin teinud seda, mis mulle tundus õiglane, edasine polnud minu võimuses. Oli 6. juuni. Mul oli tunne, et olen oma võla tasunud.
Tahtsin väga öelda Anniele, et ta isa on vaba, aga siis oleksin pidanud juba ammu teatama, et isa on vangis, mida ma ei suutnud. Ta oleks tahtnud minna ema juurde, ma poleks saanud teda tagasi hoida ja oleksin pidanud jätma hüvasti oma lapsega. Küll aga tegin ma Jacques`ile ülesandeks valvata, et vanal naisel millestki puudus poleks. Ta ütles, et keegi noor poiss käib seal peaaegu iga päev. Tundsin, et olen vähem süüdi, sest vana naine ei olnud täiesti üksi.
Olen nõus, et käitusin halvasti. Aga teisest küljest see naine ei näinud oma tütart väga armastavat, sest ta ei kirjutanud oma lapsele kogu selle aja jooksul ühtki kirja. Tegelikult ei üllatanudki see mind, sest ta poleks iialgi tahtnud rikkuda oma tütre suhteid „rikkuriga”, sest ilmselt lootis nii või teisiti sellest kasu lõigata. Pole midagi eemaletõukavamat vaeset vanemast, kui mängus on raha.
Sophie luges mulle moraali, teatades, et on asju, mida elus tohib teha, ja asju, mida ei tohi. Ja mis ma ütleksin, kui ühel ilusal päeval käitutaks samamoodi minu tütrega? Annie võlud ei köitnud mitte ainult mehi, nagu ma väga hästi teadsin, vaid minagi sattusin nende kütkesse ja mulle tundub, et ka Sophie armastas teda väga. Aga Sophie oli mulle täiesti ustav. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ta võis mind selles ettevõtmises toetada, sest siin oli kõike, mida ta jälestas: pettus, reetmine, vargus.
Soovitasin tal põgeneda, sest olukord oli muutumas tema jaoks ohtlikuks. Rääkisin juutidest, kes koos teistega lahkusid. Ma ei mõistnud neid hukka, sest olin ajalehtedest lugenud artikleid, mis ei tõotanud neile midagi head. Need, kes räägivad, et ei teadnud tollal midagi koonduslaagritest, valetavad. Aga Sophie ei võtnud mind kuulda. Ta ei lahkuvat enne, kui härra on tagasi, ta olevat lubanud minu eest hoolitseda, ja ta peab oma sõna! Ja pealegi olevat ta prantslane, ja kui prantslastel olevat vaja sakslastele käru keerata, siis on ta selleks valmis! Ainult et ma peaksin teda kutsuma Marieks, nagu Pariisis kutsutakse kõiki teenijannasid, ja vaadatagu tema nina, see on ju üsna väike ja armas nagu bretoonidel. Ta jäävat sakslastel täiesti kahe silma vahele. Ma poleks tohtinud tema jutu üle naerda ja teda uskuma jääda, ma oleksin pidanud andma talle käsu jalamaid teele asuda. Lõpuks jäid ju hoopis temal paljud asjaolud kahe silma vahele.
Nad nõudsid sisselaskmist 1942. aasta ühel jaanuarihommikul, väga vara, kaks Saksa politseinikku tsiviilriietuses. Ja nende tavapärane etendus leidis aset minu silme all. See polevat arreteerimine, vaid lihtne formaalsus, pärast mida ta väga tõenäoliselt saab koju tagasi, aga nad soovitavad tal siiski oma asjad kaasa võtta. Sellal kui Sophie asju pakkis, jälgisid politseinikud teda teraselt, ja kui ta tualetti läks, hoidis üks neist jalga ukse vahel, et ta end sinna lukustada ei saaks. Ma pole siiani aru saanud, kuidas nad ta leidsid. Ma ei lubanud teda juba mitu kuud oma väikest bretooni nina uksest välja pista, käisin ise sisseoste tegemas ja lasksin tal kodus tegelda majapidamise ja Camille`ga. Ta ei avanud isegi ust, kui helistati. Keegi pidi ta ju üles andma kui juuditari, ilmselt keegi naine, kes teda tundis.
Ta kallistas Camille`d enne lahkumist. Ta silmis olid pisarad, kui ta lapsele helli sõnu kõrva sosistas, aga ta hoidis end tagasi ega puhkenud nutma. Ta surus last nii tugevasti vastu rinda, et üks politseinikest küsis minult äkki:
„On see ikka teie laps, proua?”
See küsimus, mida ma kogu aeg olin kartnud, oli esitatud nii ebakohasel ajal ja nii raskel hetkel, et ma puhkesin närviliselt naerma. Sophie vaatas arusaamatuses minu poole.
„Ma naeran, Marie, sellepärast, et see härra palub mul kinnitada, et Camille ei ole teie tütar.”
Sophie näo üle libises heasoovlik naeratus ja sellisena jäi mulle temast viimane mälestus.
Just tema tuli mulle ütlema, et Pariis on kuulutatud „avatud linnaks”, et ta oli näinud igale poole kleebitud sellekohaseid plakateid. Keegi ei teadnud täpselt, mida see tähendab, aga kõik mõistsid, et see on halb märk. Tundsime, et midagi kohutavat on tulekul. Oli 1940. aasta 12. juuni. Käisid kuulujutud, et kohe saabuvad sakslased.
Järgmisel õhtul, kui vannis olin, läks elekter ära ja kõik mattus pilkasesse pimedusse. Käsikaudu kobades jõudsin Annie toani, et veenduda, kas kõik on korras. Annie magas ja Camille nohises oma hällis. Hakkasin ükshaaval lahti tõmbama kummuti sahtleid, et küünlaid leida, sest varsti oli aeg järjekordseks imetamiseks ja Annie pidi ometi midagi nägema. Sorisin asjades, kuni arvasin ühe leidvat taskurättide alt. Aga see oli küünlast külmem ja metallist. Mitte suurem kui laste mänguasi. Ma mäletan, et karjatasin tahtmatult ja tõmbasin selle riideesemete alt välja.
Nii et siis nende armulugu tuli veel kord päevavalgele. Kas see ei lõpe kunagi?
„Jätan sulle selle püstoli kui lubaduse, et tulen su juurde tagasi…”
„Jätan naisele, kes on mulle kõige kallim, eseme, mis on mulle kõige kallim…”
Kogu öö püüdsin ette kujutada tõotusi, mida Paul võis lausuda, kui selle väikese Deringeri enne sõtta minekut Anniele jättis.

Püsiviide Lisa kommentaar

Kai Aareleid

24. märts 2017 at 9:21 e.l. (Kai Aareleid) (, , )

Foto: Varrak

Kai Aareleid (1972) on eesti tõlkija ja kirjanik. Ta on õppinud dramaturgiat Soome Teatriakadeemias ja ilukirjanduse tõlkija-toimetaja lisaeriala Tallinna Ülikoolis. Tõlkinud ilukirjandust inglise, hispaania, soome ja portugali keelest, muuhulgas David Mameti, Bruce Chatwini, Arturo Pérez-Reverte, Carlos Ruiz Zafóni ja Javier Maríase loomingut.
Friedebert Tuglase novelliauhinna laureaat 2013, novelli “Tango” eest.

Katkend:„Linnade põletamine”, Varrak 2016, lk 175-184.

VABADUS JA VAIKUS

1959

Ainult vaikus on pärast ema lahkumist harjumatu, hakkab kõrvadele, sest kõik teised hääled kostavad võimendatult: naaberkorterite elamise helid, kojamehe luud, võõrad sammud, jutupomin, lapsenutt tänaval, rongide manööverdamiskõmin raudteejaama juures.
Kas uus elu teeb haiget? Tiina ei oska sellele vastata. Kõik lihtsalt on. Inimene harjub peaaegu kõigega, kolmeteistkümneaastane seda enam. Tol sügisel on Tiinale põhiliselt seltsiks tädi Ida. Isa on Idat alati kohelnud kui majaomaniku leske, kes elab olude sunnil tema perega ühe köögi peal. Ema seevastu ei sallinud käreda ütlemisega Idat kunagi ja Ida juba võlgu ei jäänud. Liisi lahkumine on talle viimane piisk. Tiina näeb isa ja Idat köögilaua ääres suitsu tegemas – nüüd, kus ema ei ole, on see viimaks lubatud. Ida vangutab läbi vine pead ja pomiseb:
„Närakas! Missugust kuninganna elu talle pakuti! Millest tal puudu oli?” Ning siis Tiina poole: „Tüdrukust on kahju. Vaene laps.”
Ida ootab Tiinat pärast kooli sooja söögiga. Kui Tiina ei istu isa kirjutuslaua ääres, nina raamatus, kuulavad nad pikki hämaraid tunde krabisevaid plaate Ida lemmiklauludega. Isa on Idale kuskilt uue grammofoni toonud, lohutuseks ja tänutäheks. Peetri väikesed žestid.
Vaene, mõtleb Tiina. Ta on seda varemgi kuulnud. Kas ma olen vaene? Üksik, natuke. Aga vaene ma ei ole.

NAISTE ASJAD

1959

Mõnikord läheb Tiina õhtul isale lattu vastu ja nad jalutavad koos Vallikraavi tänava „Toome” restorani varajast õhtust sööma. Isa tahab just sinna ja ütleb ikka veel „Grand”, õigemini ütleb ta tegelikult „Krant”, see on üks asi, mis ei ole muutunud.
Need on imelikud söömaajad, täis lausekatkeid, pause, sillaehitamiskatseid.
„Missugune siin varem oli?”
„Siin on tegelikult väga vähe muutunud. Kõik on rohkem kulunud, võib-olla. Nõud olid enne teistsugused. Aga ma olen mõelnud, et ei mäletagi, lihtsalt tean, et teistsugused. Inimene märkab kaunis vähe. Kui ta elab.”
Pausid.
„Kuidas sul…”
„Hästi. Koolis on kõik hästi. Ma tahaksin juuksurisse minna.”
„Ahah, noh…”
„Mul on raha veel alles, sa ei pea andma.”
„Võta ikka.”
„Olgu.”
„Ma tegelikult…”
„Mida?”
„Tahtsin hoopis küsida, kuidas sul poistega ja nii. Rumal küsimus.”
„On jah.”
„Kui sul midagi on, muret ja küsimust, siis räägi emaga, eks. Või Idaga.”
„Isa, kui mul on muret, küll ma räägin sulle.”
Peeter vaatab tütart pikalt ja nukralt, ning kui Tiina tõstab trotslikult pilgu ja vaatab vastu, pöörab Peeter pilgu aknast välja. Kolletab. Loodus on väsinud. Kas seda silda üldse saab kunagi taastada, kas ma jaksan?
Sildu taastatakse, ehitatakse uusi, aga kas mina? Enam?
Peeter tõstab portfelli sülle, võtab sealt pruuni paberisse keeratud väikese paki, lükkab Tiina ette.
„Mis see on?”
Tiina hakkab pakki lahti tegema.
„Pane see kotti. Pärast kodus vaatad. Et kas on parajad või. Kui ei ole, ma saan ära vahetada. Ära praegu lahti tee.”
Peeter köhatab.
„Kas võtame maksapraadi?” teeb ta teist juttu.
„Mida siis? Ikka,” vastab Tiina ja Peeter viipab ettekandjale.
Kodus teeb Tiina paki lahti. Selles on kaks rinnahoidjat, valge ja beež. Tiinal on neid proovides korraga piinlik ja naljakas ja tänulik tunne. Ema oleks sellest suure numbri teinud, pidanud võib-olla pika loengu naisekssirgumise valust ja vaevast, kindlasti ohanud. Aga ema ei ole midagi märganud, kuigi nad kohtuvad vähemalt paar korda nädalas ja ema ei jäta kunagi ütlemata, kui Tiina juuksed on kammimata või kui mõni riideese tema meelest ei sobi.
Seda ta ei märganud, ema.
Aga isa märkas. Isa ei teinud numbrit, isa.
Mõlemad rinnahoidjad on täpselt parajad.
Tiina vaatab oma natuke võõrastavat peegelpilti, tõmbab sviitri peale, uurib end veel korra ühelt ja teiselt poolt ja ajab selja sirgu.
Kui nii, siis nii.

SÕDA

1959

Alguses oli täiuslik valge muna.
Plangud varemete ümber peavad kaitsma ja varjama, plangud koolimajade ümber ja vahel peavad piirama ja eraldama. Võib-olla ka kaitsma kedagi kellegi eest, kellegi vastu, vältima midagi, võib-olla sõda, sõda ju kardetakse kõige rohkem. Sõda. See on tont, jah, aga selle sõna üks tähendusi on „kunagi varem”. „Sõda” käib ju nii tihti kaasas sosinal öeldud sõnaga „enne”. Ühel teisel ajal. Tiinale on see kõik ainult ähmane tumedus. Karta saab konkreetseid asju. Sõda ei ole konkreetne.
Vanemuise tänava vana punase koolimaja pruun plank, millest niisama üle ei näe, eraldab eesti kooli hoovi Riia tänava vene koolist. Plangu taga nad seal kisavad, nemad, venkud. Teise korruse akendest paistab, kuidas sealpool planku taovad poisid samamoodi palli, plikad mängivad samamoodi keksu ja kulli, ronivad turnimispuudel; kaelarätid lehvivad, põlled laperdavad, särgid on püksist väljas, põsed õhetavad. Kui hääli pole kuulda, paistavad nad peaaegu samasugused kui eesti lapsed. Vahetunnidki on samal ajal.
Tavaline viluvõitu oktoobripäev, unine ennelõuna. Kaegla Ats, krooniline istumajääja, kes on juba mõnda aega plangu ääres kastidel turninud ja üle aia vahtinud, hüppab äkitselt alla ja karjub üle õue: nüüd aitab! Kuulete! Mul käed sügelevad, näitame neile venkudele! Mis nad seal lõugavad kõik see aeg, sibulad siukesed! Ptüi! Lähme barrikaadidele!
Atsis on agitaatori ja kõnemehe verd. Poisid on kohe parves ümber, isegi tüdrukud tulevad itsitades lähemale. Tiina on nende hulgas, miks mitte, natuke põnevust.
Nüüd on nii, ütleb Ats. Igaüks võtab homme midagi viskamiseks, pehmeid asju, teate: tomateid, kärpand õunu, muna oleks väga hea, eriti, kui saaks mädamune, peaasi, et oleks võimalikult lögane. Meie poistega toome kuurist veel kaste juurde, peidame põõsaste taha, keegi passib peale, et õpsid ei tuleks, homme pikal vahetunnil teeme ära.
Järgmisel päeval ongi midagi paljudel kaasas. Mõned plikad ikkagi ei julge, aga kaebama ka ei lähe, kardavad Atsi. Suurel vahetunnil kogunetakse õue, kastid laotakse trepiks, seal nad siis seisavad natuke ja jälgivad oma peatseid ohvreid. Võtavad hoogu.
Osa plikasid jäetakse valvama, Atsil on kõik läbi mõeldud. Tiinal on ilus suur turumuna. Mädamuna see kindlasti ei ole, kus sa sellist ikka võtad. Hedi, kes korra nädalas turul käib, juba oskab mune valida, kus ta pääseb. Küll ema oleks alles lärmi löönud, kui mõni turult toodud kallis muna oleks olnud mäda. Nüüd ema enam ei ole, aga head kombed nii ruttu ei unune.
Hommikul enne välja tulemist hiilis Tiina tasakesi sahvrisse, võttis korvist ühe muna, keeras selle taskuräti sisse ja sokutas õrnalt portfelli kõige peale. Nüüd on muna Tiinal pihus ja Tiina juba koos teistega üleval plangu peal.
Kuramuse venkud, pressib Ats läbi hammaste, ja Tiina püüab end nendesamade sõnadega üles kütta. Kuramuse venkud. Kuigi ega nende venkudega midagi eriti ei ole. Ainsad venelased, keda Tiina lähedalt on näinud, olid naabermaja majoriproua ja tema poisid – enne kui nad kuskile suurema elamise said ja ära kolisid.
Ta lihtsalt ei arva venelastest mitte midagi, nood on omaette maailm, tema tee nendega ei ristu ja täiskasvanute sosinate mõistatamisest on ta juba ammu loobunud. Kui just see… kisa. Jah. See ajab tõesti vahel vihale.
Kaua me kannatame seda, sisistab Ats. Kaua me kannatame, kordab Tiina. Kuramuse venkud. Kaua me kannatame, kaua ma kannatan. Jah. Kaua ma olen illikukupai.
Vaat ei ole. Muna tema peos hakkab nõudma lendulaskmist. Süda peksab.
All käib venkudel mingi palli tagaajamine. Hulk umbes nendevanuseid poisse. Müdin, söödud, hõiked. Juuraa! Saa-šaa! Voo-vaa! Tolmupilv. Värav on neil tehtud kohe plangu taha. Tagapool, kooli juures sagib plikasid ja väiksemaid lapsi.
Siis ütleb Ats: „Läks!” ja operatsioon algab. Igaüks püüab kellelgi pihta saada. Tammelinna aiaomanike lögased tomatid ja ploomid leiavad esimesed ohvrid. Tiina oma varustusega alles otsib sobivat ohvrit, kui Ats raputab teda õlast ja karjub: mis sa vahid, Tiina, viska juba! Ja Tiina võtabki hoogu, viskab, saadab oma muna teele ühe mustapäise poisi suunas, kes pole veel jõudnud ohutusse kaugusesse pageda, vaid seisab paigal ja on kerge saak. Keegi karjub poisile: „Vova, begi!”, aga muna juba vihiseb läbi õhu ja tabab, tabab poissi keset otsaesist. Poiss lööb tuikuma.
Täpne tabamus on mõlemale poolele ühtviisi ootamatu. Järgneb pikk tardunud hetk. Munavalge ja kollase koogelmoogel voolab poisi otsaeest alla, poiss tõstab aeglaselt käe, puudutab tabamuse kohta, seisab paigal, vaatab kuidagi juhmilt Tiinale otsa, kivistunud Tiina ülevalt plangu pealt vaatab vastu, kuni taipab, mis juhtus, millega ta õieti hakkama sai, ja hüppab kähku alla.
Kogu muu kamp plangu otsas röögib naerda. Laskemoona on veel alles, võetakse hoogu uueks rünnakuks, aga lahing saab ootamatu lõpu.
Ossa kurat! Röögatab ülemjuhataja Ats. Kõik alla ja vehkat! Dire tuleb! Kurat, kähku!
Aga on juba hilja.
Terve klass rivistatakse võimlasse aru andma: direktor Riibak, õppealajuhataja Järvet ja surmkahvatu õpetaja Reiman seisavad rivi ees. Kuidas te ometigi. Häbi teil pole. Nagu huligaanid. Ja tüdrukud ka, veel korralikest peredest. Ise juba noored neiud. Kõik teadagi kelle eestvedamisel. See on, kui poisil pole isa, kes kasvataks. Unger, sina ka! Ise hea õpilane, intelligentsete vanemate laps! Vaata, kuidas sa välja näed, nagu kraade.
Tiina koolipõll on plangunaela külge kinni jäänud ja ülalt alla lõhki kärisenud. Enne võimlat on ta põlle seljast ära saanud, pihku kokku kägardanud. See pole tavaline poekaup, ema lasi selle õmmelda, isa tõi laost atlassiidi. Siid läheb väikeseks kokku. Sõrm on verine. Siid ei ima kuigi hästi verd. Põgenemisel jalast pudenenud kinga on ta siiski üles leidnud, ainult kanna kiiruga maha tallanud. Pats on lahti tulnud.
Nagu kraade. Süda puperdab, põsed õhetavad. Aga häbi pole ollagi.
Kui, siis ehk korraks selle poisi ees. Aga ei.
Kõigil vanemad kooli. Sellest tuleb veel suur pahandus. Mitte ainult teil, vaid eelkõige meil! Kool ju vastutab! Meid kutsutakse aru andma. Teie vanemaid ka. Kas te üldse saate aru, mis te olete teinud? Niisama seda juba ei jäeta.

Looming
“Vene veri”. Varrak, 2011.
“Linnade põletamine”. Varrak, 2016.

Luule
“Naised teel”. Eesti Keele Sihtasutus, 2015.
“Vihm ja vein”. Eesti Keele Sihtasutus, 2015.

Tõlkeid
Michael Ignatieff, “Sõdalase au”. Varrak, 2001.
Bruce Chatwin, “Laulujooned”. Varrak, 2002.
Paulo Coelho, “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”. Philos, 2003.
Arturo Pérez-Reverte, “Dumas’ klubi ehk Richelieu vari”. Varrak, 2006.
Paulo Coelho, “Kurat ja preili Prym”. Pilgrim, 2006.
Carlos Ruiz Zafón, “Tuule vari”. Varrak 2008.
Carlos Ruiz Zafón, “Ingli mäng”. Varrak 2010.
Javier Marías, “Oxfordi romaan”. Varrak, 2012.
Carlos Ruiz Zafón “Taeva vang”. Varrak 2013.
Roberto Bolaño, “Tšiili nokturn”. Kultuurileht, 2013 (Loomingu Raamatukogu 36–37).
Carlos Ruiz Zafón “Marina”. Varrak 2014.
Enrique Vila-Matas, “Pariisile ei tule iial lõppu”. Kultuurileht, 2014 (Loomingu Raamatukogu 35–38).
Carlos Ruiz Zafón “Uduprints”. Varrak 2015.

Püsiviide Lisa kommentaar

Nikolai Baturin

6. märts 2017 at 1:43 p.l. (Nikolai Baturin)

Foto: Elmo Riig

Foto: Elmo Riig

Nikolai Baturin (1936) – eesti kirjanik.
Tema mõlemad vanemad on pärit peipsivenelaste seast – suguvõsa isapoolne liin on pärit Alatskivilt Nina külast, emapoolne vanaisa Varnjast ja vanaema Mustveest. Mulgimaale tulid Nikolai Baturini esivanemad juba tsaariajal. Arumetsas oli Baturinitel suur tare-tüüpi maja. Praeguse Kaluri talu Kalbuse külas, kus kirjanik elab, jõudis isa vanaisal üles ehitada aidata enne Siberisse saatmist. Pärast isa äraviimist hakati elama vanaisa juures Kaluri talus.
Oma lapsepõlve on ta kunstilisel moel edasi andnud romaanis “Kartlik Nikas. Lõvilakkade kammija”.
Nikolai Baturini koolitee sai alguse Viljandi 2. mittetäielikus keskkoolis Saksa okupatsiooni ajal, mil ta oli kaheksa-aastane. Hiljem õppis ta 2. keskkoolis ehk praeguses Viljandi maagümnaasiumis. 1952–1955 õppis ta Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis, 1963-1965 Tallinnas 8. töölisnoorte keskkoolis.
Seejärel teenis ta viis aastat NSV Liidu mereväes, töötas kuus aastat Siberis geoloogiaekspeditsiooni liikmena ning oli viisteist aastat elukutseline kütt Siberi taigas.
Samal ajal kirjutas Baturin luulet, proosat, näidendeid, filmistsenaariume, esseistikat jm. Ta on ka oma raamatuid ise illustreerinud ning oma näidendeid lavastanud. Tema teoseid on tõlgitud vene, ukraina ja leedu keelde.
Baturin on Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1973.
Katkend: Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse, Menu 2016, lk 77 – 84.

Euroopa-Ulm

Suurkhaan ja talle alluvad khaanid avastasid üsna varsti, et kord juba kotis olnud vaenlase väehulgad on mõne aja pärast taas vabaduses. Neilt tuli võtta võimalus kaotuseks …
… tuli vallutada Euroopa.
Ent siiamaani ei näinud Suurkhaan ega ta piilurid teoreetilist ega praktilist müüriauku Euroopa ajalooliselt kõvas seinas; kõik mäsu ja mõõgaragin, mis sealt kostis, kostis koduseinte vahelt – kahanes loomulikult nagu õllevaht vahiülema vurrudelt.
Aga sealpool oli kindla võidu pretensiooniga pooltundmatu Mongoolia, kelle täisnimigi Dai Ön Yehe Monggul Ulus võrdus maagilise draakoni nimega.
Mida ei teata, see ka ei peata. Vahiülem, pühkinud vurrud, tellis teise kruusi õlut ja vaatas loorispilgul kaugel linnamüüri taga lainetavat heina – see ulatus rinnuni hobustele, kes silmapiirist silmapiirini ulatuvates tumedates viirgudes lähenesid aeglaselt Euroopa müüridele. Sõdurid istusid sadulas sirgelt, rinnaturvised helkisid nagu peeglid hämaras ruumis. Piigiotsad mitte ei liigahtanudki ning laiateralised mõõgad püsisid mõõgavöö varjus puhkeasendis. Ei midagi hirmuäratavat peale selle, et mongolite müriaadiline armee liikus helitute lainetena Euroopa peale …
… vahtmeister laskis laadijal tuua veel ühe õlle. Pilt paranes oluliselt: mongolid kadusid.
„Hea veel, et ei andnud kahurist häirepauku: oleks asjata hirmutanud müürijalameil mängivaid lapsi, seganud kuninga keskpäevaund ja pürjelite kaardimängupartiisid.” Müürisakme kohal laulis lõoke, lausa kruvis oma lauluga end taevasinasse, allpool majakarniisidel kudrutasid tuvid ja kogu pilt oli igati rahustav. Vahtmeister sooritas lühikese mõttelise hoovõtu ja käsutas:
„Laadija, lükka kahuritoru puhtaks … õllevaht, kes toda teab, tõuseb vurrudesse, sealt silmi – mine ja loe siis mongoleid.”
Vahtmeister lõpetas monoloogi naeruturtsatusega.
Salaaia-Unelm

Ükskõik mis unistus või unelm värvib elu tumedamad küljed jagu heledamaks. Zarema tundis, vaimusilmas ka nägi teda, oma unelmat, valmiskujul: tornide, veejugadega; lillelõhna ja lehesahinaga. See viirgus ta ellu nagu päikesekiir läbi sudu. Elada sõjas, sõja põhjal. Unelm võimaldas elada rahus, rahu põhjal. Salaaia idee ei olnud veel küps, ehkki oli juba teostusele lähedal nagu liblikale nukkumine. Võimalik, et ta rajab Aia sõjakoledustes põrutada saanud inimvaimu taastamiseks. See oleks nagu laatsareti pikendus.
Praktilisest küljest oli Salaaed peaaegu valmis. Purskkaevu õu ja lilledesse uppunud niššide tänav olid valmis vastu võtma esimesi külastajaid või esimesi haigeid, kuid veemuusika instrumentaariumi montaaži hilinemise tõttu võiksid viimased veel oodata.
GIARDINO SEGRETO keskmeks oli ringikujuline ennastvihmutav klump …
… mille kohal kõrguses sädeles salaaia klaaskuppel, kuhu parasjagu paigaldati viimaseid klaase. Keskne klump nagu tuuleroos, mis andis korraga kätte kõik ilmasuunad. Võib-olla peitub siin esimene salaaia saladus: alusta oma rännakut siit. Ent võib-olla arhitekt tajus, et teadvustatud saladused lakkavad olemast saladused, ega andnud endiselt lootust sattuda nii lihtsalt saladuse jäljele. Ent ühel hetkel ta siiski pidi tulema äratundmisele, et idee on lõpetatud, sellele pole midagi lisada, pole midagi ära võtta.
Siis ta avastas salaaia uksed; võimalik, et salaaia arhitekt tajus siin ohtu pingutada mõnes suunas üle ja otsustas piirata oma fantaasiat.
Sündmust ei afišeeritud, ruuporipoisikesed ei teatanud sellest väljakutel. Igaüks, kes tuli, see astus sisse ja otsis oma saladust.
Suurkhaan külastas salaaeda üksinda, oli seal nädalapäevad ja väljus sealt rõõmsana, otsekui oleksid paljude purskkaevude veed maha uhtnud paljude lahingute süngust.
Suurkhaan ja Jaluspoiss, üks neist ei näidanud üles kadedust, teine ahtust. Ühtses rütmis traavisid nad kõrbe suunas.
Kes iganes Mongoolias juhtus Salaaeda külastama, see tõi sealt kaasa mõne teate enda kohta. Ükski asi polnud nii lõplikult kasin, elu ennekõike, et seda mitte jätkata.

Maaväring

Müristas. Kauge kumu veeres üle kõrbe, võimendus mägedes ning jäi nagu pikemalt õhku rippuma. Jaluspoiss, kes sammutas noorhobuseid, kiirustas etteotsa, sest varsad olid müristamise suhtes pelglikud ja võisid laiali joosta.
„Kodu, kodu, keraskaelad!”

Taas kõmahtas, jaluspoiss hüppas sadulast ja toetus käega maha … ehkki ta nägi seda juba loomadelt: hoossed hirnahtasid ja põtkisid maad.
Maaväring!
Ta hüppas neist kiireimale hobusele ja häälitas karja enese järel. Taas kostis kõmahtus, eelmisest valjem. Jaluspoiss hüppas sadulast ja silis soolaku maalõhesid, need laienesid silmanähtavalt. Maa nagises tasa. Ta hüppas sadulasse ja kihutas kuis hoosse jalad võtsid tallide poole. Nüüd juba võngatas maa ning hobuste samm läks segi.
Senistest valjem kõmahtus; võngatas maa, hobused taarusid …
… ja kauguses varisesid esimesed majad.

…………………………………………………………………………………………………………………………………….

Järgnevalt ei kostnud valjemaid kõminaid ja põrandad jäid seisma. Seekord pääsesime kergemalt. Jaluspoiss pühkis mütsiga laupa ning järsku karjatas ja pani jooksu talli poole, kus taiplik tallimees polnud hobustelt sadulaid maha võtnud. Ta võttis hobuselt välja viimase. Veelkord veendus ta: lõplikult kokkuvarisenud hooneid oli üksikuid …
… nende hulgas Giordino Sergreto. Hiiglaslik klaaskuppel oli alla kukkunud tuhandesse kildu, mis moodustas keset aia vohavat rohelust üheainsa, ent lummalise iluga – s i l m a.
Tihedatest veekardinatest ja paksust haljusekihist polnud läbi tunginud tolmuteragi. Jaluspoiss, jätnud hobuse, tormas katastroofipaigale, mis oli jahmatavalt, tarretavalt kaunis. Õnnetus oli endast kõmina ja maavõngetena märku andnud ning rahvas Salaaiast jõudnud viimastel hetkedel väljuda. Kadunud oli üksinda Salaaia Haldjas …
… Zarema. Ehkki varemed kisti käsitsi laiali ning sõdurid ja töömehed rehitsesid klaasikuhila kildhaaval läbi – Giardino Segreto perenaist ei leitud. Kõrbest ilma hobuseta ei lahku keegi. Kõik hobused olid alles. Otsiti mägedes ja kõrbes: päästetute hulgas Zaremat ei olnud.
Otsekui taevasse võetud.
Oli vahest seda väärt!
Vaat kui varastati!
Vargad väringu ajal istuvad urus.
Rahvas arutles mitut moodi, arutelu otsitavat välja ei toonud.
Samal ajal kutsuti kokku sõjanõukogu, kus moodustati otsingusalgad, kelle hooleks jäi Mongoolia territooriumi järelvaatus. Suurem väeosa saadeti Turkestani, et läbi otsida Ottomani suguvõsa valdused. Eraldi luuresalk saadeti Euroopa maile ning Türki. Tulutult. Zaremat ei leitud kusagilt, kui kaua ja kaugelt teda ka ei otsitud. Paljudes peades tekkis mõte, kas polnud Zarema, Giardino Segreto perenaine ja haldjas, ka salaaia kaduma läinud saladus. Seda võimalust võeti üsna tõsiselt ning paljudel, nende hulgas ka Suurkhaanil, nende otsinguvalu vaibus. Ainus, kes isekeskis vandus Zaremat mitte ainult otsida, vaid ka leida, oli Jaluspoiss. Ta arutles:
„Kui asi kaob, kukub sügavasse vette või kõrgesse rohtu, ei ole teda võimalik kuulda ega näha, ning asi jääbki kaotsi. Inimene ei kao kunagi jälgi jätmata; alati jääb maa peale kui mitte tema jälg, siis tema aura, Vaimu kiirgus, mille järgi otsida ja võimalus leida, ükstapuha kui palju selleks aega kulub, ükskõik kui sügaval kaotsis ta oli. Ma tunnen Zarema vaimu kiirgust, ta ei katke hetkekski. Tähendab, ma pean ta leidma.”
Jaluspoiss ei küsinud luba, ei rääkinud sellest kellelegi, saduldas kaks hobust ning ühel täiskuuööl asus ta kaljumägede kaudu teele. Mägedes oli teepõhi kõvem ega jätnud jälge, sest jälitajad pidid tulema. Ja nad tulid. Jaluspoiss silmas neid kaljupõskede vahelt. Tolmupilve järgi võis neid olla sadakond. Oli juunikuu, jääliustike sulamise aeg, ning aastaringi silmapaistmatu oja oli muutunud kobrutavaks mägijõeks. Jaluspoiss, ilma et tal oleks aega pikemalt mõelda, juhtis hobused külma kiirevoolulisse jõkke. Tugev vool ja keeritsad haarasid nad oma valdusse ja kandsid allavoolu. Ratsanik silis hobuste külgi ning rääkis nendega lahkelt.
„Kui peame jäitele vastu, mõned tunnid veel, oleme pääsenud. Muidu lastakse mind hobusevarguse eest madudeauku, mõistad mind, Zarema!” Hobune noogutas oma nime kuuldes pead. Kas tulle – või vette, nad olid mongoli hobused!
Vähem kui paari tunni möödudes ühel liivikul nad võtsid kaldasse, hobused raputasid endalt vee ja püherdasid liival kuivaks. Jaluspoiss vaatas kiirel pilgul nad üle; ühe rinnanukk veritses, teised kaks lonkasid jalga. Küllap olid riivanud kuskil kaljunukki. Ka ta enese säärekate oli lõhki, verevoolmed küljes. Valu viitas, et jalg võis suuremat viga saada. Ravitsemisele said nad mõelda vaid peale päevatõusu kui oli selge, et jälitajad olid tagant läinud, kasutades mägedesse viivat teed. Nii see oli: jälitajad jäljelt maha raputanud …
… pööras Jaluspoiss otse tulitavasse kõrbesse. Elupika kõrbes uitajana ta tundis ja usaldas seda katsumuste rada. Päevaveerul kaotas ta teadvuse …
… ja ärkas vahest puhteajal seotud säärega, tagaajajate tihedas ringis. Nad pidasid omavahel tuliselt nõu temalt kahte hobust nõudes … sellepärast, et ühe hobusega pole keegi kõrbet läbinud. Jaluspoiss ütles, et võtku kolm hobust. Nii nad tegidki: mähkisid kolme hobuse ohelikud käe ümber ja traavisid minema; kõige viimane poetas ta kohal joogiplasku, justkui oleks käest libisenud. Ja hõikas üleõla: „Lähed kagusse!”

………………………………………………………………………………………………………………………………………….

Kaamelikari

Ta puhkas, kuni tähed taevasse ilmusid, ja nurkas nende järgi kagusse. Ta läks, kuni öö sai läbi ja hommikusudust tuli välja suur kaamelikari. Eespool silmas ta karjuselõkke suitsu ja peagi karjuseid. Nad olid kahekesi, kuid pidanuks olema kolm-neli.
„Kui jääd meile karjuseks, süüa-juua saad. Ellu jääd. Mõtle.”
Mõtlematagi selge`t jään neile karjuseks.
Neil oli joodi ja lillkivi, millega ravitsesid jala kiiresti ja hästi.
Nädala pärast, kui ta oli teinud lambanahasiilule lähima asustatud kõrbeala kaardi …
… võttis ta keskööl mõlemad karjuse hobused ja ratsutas neil läände. (Karjuste pärast muret tundmata: neil oli ratsaloomi üle saja.) Ta lootis võetud suunal kohata rohkem inimesi, kellelt küsida Zarema kohta. Ehk lasta kanda end mõne laeva munsterrolli ja nõnda avardada oma otsinguringi veelgi. (Meri annab kõige sagedamini välja aardeid, ka siis kui nood on inimesed.) Itaalias kohtas ta igas linnas oma Giardino Segretot, kuid mitte Zarema nimelist türklannast aednikku.
Lõpuks ta väsis rännakutest ja asjasse mittepuutuvate inimeste tülitamisest, ja rohkem kui kunagi igatses ta leida vaikse koha, vagusate inimestega ja inimestesarnaste taimedega. Toda GIARDINO SEGRETOT, ta teadis, ei leia ta enam kunagi.
Ühel rännakul sattus ta paika, mis niiväga sarnanes tolle rahu ja varjupaigaga, millega kohtus talle esimesel rännakul Euroopas. See oli vaikne õnnis paik suure järve ääres, kus sahises pilliroog ja kalad lehitsesid oma sabade laiu raamatulehti.

Romaanid
“Leiud kajast” (1977)
“Noor jää” (1985, 2009)
“Karu süda” (1989)
“Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija: lapsepõlvemartüürium” (1993)
“Mõrv majakal” (1993)
“Ringi vangid” (1996)
“Apokalüpsis Anno Domini” (1997)
“Kentaur” (2003 helisalvestis kassettidel 2005, esitas Hans Kaldoja)
“Sõnajalg kivis” (2006)
“Delfiinide tee” (2009)
“Lendav hollandlanna” (2012)
“Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” (2016)

Luulekogud
“Maa-alused järved: luuletusi 1963–1967” (1968)
“Väljadelt ja väljakutelt” (1972)
“Kajokurelend: luuletusi mulgi murden” (1975)
“Galerii” (1977)
“Lüürakala” (1978)
“Poolusevaikus. Vaikusepoolus. Talvitusluuletusi 1979–1980” (1980)
“Laiuvad laaned, kauguvad kõrved: ladvajutte, võravesteid lastele ja lapselikele” (1981, proosapoeem)
“Sinivald: luuletuse mulgi murden, 1963–1983” (1990)

Filmistsenaariumid
“Suvetuisud” (1992)
“Karu süda” (seriaal, 7 osa, 1993)
“Mõrv majakal” (1994)
“Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1999)

Link
Ilmar Palli „Nikolai Baturin: just üksinduses täituvad süda ja hing sisuga” Maaleht, 31.07.2008, http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/elu/nikolai-baturin-just-uksinduses-taituvad-suda-ja-hing-sisuga?id=23958251
Berk Vaher, Nikolai Baturin – sõnavabaduse rüütel, Sirp 22.01.2016,
http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/nikolai-baturin-sonavabaduse-ruutel/

Püsiviide Lisa kommentaar

Mehis Heinsaar

22. veebr. 2017 at 9:19 e.l. (Mehis Heinsaar) (, )

Mehis Heinsaar (1973) on eesti kirjanik.
Tema esimene tosin eluaastat möödus Tallinnas ja järgmised seitse kuni keskkooli lõpetamiseni Karksi-Nuias. 1992–2000 kestsid õpingud Tartu Ülikoolis (lõpetas eesti kirjanduse erialal).
Tema trükidebüüdiks oli luuletus “Kõne minu põrmu kõrval” 1994. aastal kogumikus “Ilmre: luulevõistluse “Kuldne kaseleht ’93” paremik ja teisi luuletusi Eesti Luuleliidu liikmetelt”. Esimeseks avaldatud proosapalaks sai groteskne nägemuspilt “Keeristorm Tartus”, see ilmus samuti Postimehes 14. jaanuaril 1997. Järgnesid avaldamine Vikerkaares 1997 ja Loomingus 1998 ning üsna pea sai kirjanik tunnustuse osaliseks: Tuglase novelliauhind anti talle aastal 2000. Teist korda võitis ta sama auhinna 2002. ja kolmandat korda 2010. aastal. Ta on avaldanud jutukogumikud “Vanameeste näppaja”, “Härra Pauli kroonikad” ning “Ebatavaline ja ähvardav loodus”. Paljud novellid on ilmunud varem ajakirjanduses, novelle on ilmunud ka hiljem.
Mehis Heinsaar on kuulunud Tartu NAK-i ja Erakkonda.
2001. kirjandusaastal tõusid Heinsaarelt ilmunud teosed kirjandusaasta suursündmusteks. “Vanameeste näppaja” sai Betti Alveri auhinna parima debüüdi eest. “Härra Pauli kroonikad” pälvis Eesti Kultuurkapitali proosapreemia.
Heinsaar jõudis 2005. aasta märtsis lõppenud romaanivõistlusel romaaniga “Artur Sandmani lugu” esikümnesse. Samal aastal Eesti Kirjanike Liidu korraldatud novellivõistlusel märgiti ära tema novell “Hingus”.

9. märtsil 2016 kell 18.00 IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: külas on Mehis Heinsaar, temaga ajab juttu Maia Tammjärv.
II ja III korruse fuajees on avatud näitus Mehis Heinsaare viimase raamatu “Unistuste tappev kasvamine” illustratsioonidest, kunstnik Marge Nelk.

Katkend: Unistuste tappev kasvamine, Menu 2016, lk 15-23.

Kuu teine külg

On palav varasuvine ennelõuna. Aruküla kultuurimaja juhatajal Tõnu Tenderil matab rinnus hinge, kuigi kõik aknad on pärani lahti.
Tuult pole ollagi. Lapsed mängivad sovhoosiajal ehitatud majade vahel õuemurul ja Tõnu silmitseb neid kadedal pilgul. Lapsed on vabad, neid ei kammitse miski, olgu ilm milline tahes. Millal tema, Tõnu, ennast viimati lapsena tundis? Kes seda enam mäletab.
Kaugel akna taga, teispool suuri ja väiksemaid elamuid, paistab kuuskede rivi. Helesinises taevalaotuses lõõmav päike kallab oma uimast valgust rongijaamast saabuvate inimeste, aiamaal taimi kastvate naiste ja kulumaa peale. Miskipärast tundub Tõnule kõik äkki kollakalt kaame, justkui oleks maailm kollatõbiseks muutunud. Toas kisub üha umbsemaks ja mingi uimasus imbub pähe … Ei. Peab välja minema! Kultuurimaja juhataja paneb suitsupaki pintsakutaskusse ja läheb õue.
Et pääseda võimalikult ruttu eemale unise aleviku roidumusest, kõnnib Tõnu kiirel sammul kahekordsete majade vahel edasi, lehvitab kooliõele, kes peseb aknaid, siis tuttavale rahvatantsurühmast, kes tõttab rongi peale, ja jõuab aiamaadele. Seal kohtab ta mitmeid inimesi, kellega on sunnitud viisakuse pärast tühja loba ajama. Üks vana sõber kutsub teda koguni vastvalminud kasvuhoonesse õlleliiku jooma, mispeale Tõnu virila näoga lausub, et see täna kuidagi võimalik ei ole. Väikeste põllulappide vahel edasi liikudes jõuab mees viimaks lagedale põllule, kus juba kergemalt ja vabamalt hingata võib, kuid sealgi kiirustab Tõnu edasi. Ta tahab alevi täna kaugele seljataha jätta.
Vastu tulevad metsatukad, noor kuusik ja seejärel madal, soine lepik. Närviliselt ümisedes ragistab Tõnu üle ja ümber mahalangenud puude, jäädes kingadega sageli mutta kinni. Viimaks, olles võserikust hingeldades välja roninud, jõuab mees lagendiku servale. Ta silme ees laotub nüüd laiali kõrgemat küngast ümbritsev metsistunud heinamaa, kus kasvab läbisegi madalaid männikasve, angervaksu ja pajupõõsaid.
Tõnu seisatab ning tõmbab hinge. Kiire kõndimine on ta olemist vähe vabamaks ja hingamist kergemaks teinud, kuid meeleraskus püsib ikka veel peas. Ta tõmbab pakist välja sigareti. Esimene tundub hõredavõitu, mees surub selle pakki tagasi ja valib uue.
„Kas nõndasamuti ta siis möödubki, see mu elu teine pool?” mõtiskleb Tõnu. Kunagi ammu oli selle üle mõelda nii ahvatlev ja mõnus: kauge, salapärane tulevik terendamas kusagil eespool nagu kuu tagumine, senitundmatu külg, mida enne pole võimalik näha, kui ise kord kohal oled.
„… ja olen ma nüüd siis kohal? Olen ma siin, kurat võtaks, oma eluga rahul?”
Reedel pidid naine ja poeg pealinnast talle külla tulema ning see teadmine valmistab talle rõõmu. Samas … kas säärane visiitelu vormis külaskäimine, uued leppimised ja uued tülid, ongi see kauaoodatud kuu teine külg? Või kas peab oma pead selliste asjadega üldse vaevama? Las olla nagu on … Kusagil Tõnu mälusopis suikusid ülikooliaastad. Justkui läbi udu meenuvad mingid seiklused, kaunitarid, kellega ta pöörastel pidudel hullanud oli. Meenub soov minna matkama Lätti, Haanjast allapoole, seal, kus algavad Aluksne kõrgustikud. Räägitakse, et Aluksne linnast minevat edasi kitsarööpmeline raudtee. Aga mis linna see sealt edasi läheb? Valmierasse või Siguldasse? Seda ta enam ei tea …
Süütamata sigaret käes, silmitseb Tõnu Tender kergelt väsinuna, vidukil silmadega päikest.
„Pärismaalane, päris maalane … Lõpuks ometi on minust saanud pärismaalane, kes elab ja toimetab siin ilmas ringi nagu kala või loom.”

Tõuseb tuul. Roheline ja kõrge hein hakkab lainetades õõtsuma, meenutades Tõnule septembrikuist merd. Pilved katavad kinni päikese, ümberringi hõljub kummaline, piimjas valgus, mida enne polnud. Ilm kisub imelikuks.
Taamal, heinamaa vasemas servas näeb Tõnu läbi lepiku lagendikule tungimas hiiglaslikku, tumedat tormihoogu, mis keerleb mühinal ümber iseenese. Mees teab, et selliseid nähtusi kutsutakse keeristuulteks ehk trombideks, rahvakeeli tuulispasaks, ja neid kohtab Eesti aladel võrdlemisi harva. Seetõttu äratab asi temas huvi. Kultuurimaja juhataja süütab sigareti ja väsimus temas taandub. Ta jääb huviga silmitsema maastiku muutumist. Tume, noort metsa maadligi koolutav keeristuul kannab enese tuigerdava ja pilvepiirini ulatuva pöörisega ühes kõikvõimalikku prahti, juurikaid ja põõsaid. Mida lähemale tuulispask jõuab, seda ebatavalisemaks ja ähvardavamaks vaatepilt muutub, äratades Tõnus mingi kummalise, rõõmuseguse hirmu. Vihane ja metsik tromb rühib justkui joobnuna mööda järsku heinamaanõlva üles, haarates enesega ühes kõik, mis teel ees, jäädes siis künkaharjal ühe koha peale tiirlema.
Keereldes teraval vilinal ja meeletul kiirusel ümber iseenese seesmuse, matab raevunud torm kogu ümbruskonna sel kombel tumeda tolmupilve sisse. Liiv ja õhkupaisatud muld varjutavad Tõnu silme eest mõneks ajaks kogu vaatevälja. Tuulispask pillub mehe riided ja silmnäo mullaga kokku, tuul lükkab ta koguni istuli, kuid kultuurimaja juhatajale valmistab see lõbu. Üle hulga aja tunneb ta taaskord joovastavat hirmu ja vaimustust ning jääb naerusui ootama, mis edasi saab.
Ühel hetkel tormihoog vaibub. Läheb veel tükk aega enne kui tolm vähehaaval hajub ja Tõnu künka otsas korraga väikest puust majakest näeb … Eemalt paistab majake igati osavalt okstest ja kõverakspainutatud puutüvedest kokkupõimitud ümar moodustis olevat. Osmikul on aken, millele on ette tõmmatud päris ehtsad, valged pitskardinad. Tol ja tuul on lõplikult hajunud ning rahulik päikseline ilm taas võimust võtnud, kallates oma kuldset valgust üle kõige.
Vaadeldes kummalist maja, paneb Tõnu äkki tähele, et osmiku korstnast tõuseb õhku sinine, vaevumärgatav suitsujuga. Järelikult … järelikult peab keegi seal hurtsikus praegu sees olema ja ahju kütma! Sellele mõeldes tõuseb Tõnule lausa kananahk ihule, kuid mitte kõhedusest, vaid pigem hämmingust, et looduses vahel asjad ka nõndaviisi laabuda võivad. Sest ei saanud ju kahtlust olla selles, et majakese ehitas sinna üles tuul … Enne polnud seal üleval ju midagi. Aga kas tuul tõi siis enesega ühes ka inimese, kes seal hurtsikus nüüd ahju kütab?
Tõnu seisab veel tükk aega ühe koha peal, püüdes harjuda mõttega, et see seal künka otsas nüüd tõepoolest ikka päris maja on ja mitte viirastus, kustutab siis suitsu ja rühib mäenõlvast üles. Osmikuni jõudnud, pühib ta matil jalgu, hingab sügavalt sisse ja koputab siis pajuvitstest, papitükkidest ja sindlilaastudest kokkupõimitud uksele. Keegi ei vasta. Ometi on seestpoolt kuulda kellegi vaikset askeldamist. Tõnu koputab veel korra. Ja avab siis aeglaselt ukse.

Kultuurimaja juhataja paneb kohe tähele, et majake koosneb ühest toast. See tähendab, et rohkem ruume seal pole. Osmiku sein on nii väljast kui seest kokku põimitud jämedatest vitstest, peentest, painduvatest puutüvedest ning põõsastest. Okste ja tüvede vahelised suuremad praod on aga kinni vooderdatud sambla ja punase saviga. Kõik see tekitab Tõnus mulje, justkui oleks ta sisenenud hiiglaslikku linnupessa.
Laeks ja tundub, et ühtlasi ka katuseks on osmikul kuus juurtega maast kistud leppa, vahekohad kaetud erinevat mõõtu pilbaste, kuuse- ja männiokstega. Tuhandetest väikestest katuse- ja seinapragudest paistab sisse päike, muutes nõnda maja seestpoolt heletumedaks ja värelevaks valgusemänguks. Ümmarguses seinas on kaks klaasideta akent, läbi mille hõljutab tuul kord sisse, kord välja lumevalgeid kardinaid. Ruumi keskel asetseb maakividest ja savist üles ehitatud pliit, mille all praksub rõõmsalt tuli. Ühel leeaugul on sinine kann, kus keemas vesi, teisel pann, millel küpsemas munaroog. Sealsamas kõrval seisab pikka kasvu naine, kes vaatab üksisilmi Tõnu poole.
Mees võpatab ehmunult, kogudes end aga peagi, kuna naine silmitseb teda rahulikult, ilma vaenuta.
Naisel on tihedad ja sassis tumepruunid juuksed, seotud kanepise nööriga lohakasse patsi. Tema kael ja kõrged põsesarnad on kaetud roosa õhetusega ning laubal võib näha higipiisku. Jääb mulje, nagu oleks ta alles hiljuti jooksnud. Naine keerab omletil puust laastuga teise külje, läheb siis riiuli juurde ja toob lauale kaks valget tassi. Noad, kahvlid ja taldrikud on laual juba varem, nagu oleks siin teatud külalist oodata. Naine valab tassidesse piima ja asetab siis taldrikutele isuäratavalt lõhnava roa.
Silmanurgast võõrustajat edasi piieldes täheldab Tõnu, et naine on paljajalu, seljas aga on tal punakaspruun kleit, millel siniste kurgedega muster. Kui naine laua kohale kummardub, paistab kleidikaelusest kaks väikest ja pruuni rinda, millest võib järeldada, et rohkem rõivaid naisel seljas ei ole. Korraga vaatab naine ukselävel seisvale Tõnule teravalt otsa, justkui andes mõista, et lõpetagu ta juba kord see jõllitamine ja asugu sööma. Siis meenub Tõnule, et tal on kõht tühi. Isegi väga tühi. Et ta pole õigupoolest peale hommikuse kohvi veel täna midagi söönudki. Omlett on läbi praetud murulaugu ja seentega ning maitseb tõesti hea. Et naine on enesele tõstnud poole väiksema portsjoni kui külalisele, lõpetab ta söömise varem, asudes seejärel väikeste lonksudega piima jooma. Söömise vahepeal vilksamisi naise poole piiludes imetleb Tõnu naise suuri helepruune kuldse varjundiga silmi. Need on sügavad ja salapärased nagu vaiksed rabajärved. Mehele tundub hetkeks, et neis silmades peegelduvad kõik saladused, mida elu eneses üldse peita võib. Ta ei julge neisse silmadesse kauem vaadata. Terava joonega punase suu kohal on naisel heledad udemed. Kulmudki on heledad ja kõrged.
Ta on ilus. Ja kummaline. Puudutada teda oleks ilmselt ohtlik.
Seinapragude vahelt puhub sisse kerge tuul, kandes naise poolt Tõnu sõõrmeisse mingit tuttavat, maguskirbet lõhna, ometi ei meenu mehele, mis lõhn see täpsemalt on.
Kui külaline söömise lõpetab, valab naine sinisest kannust valgetesse tassidesse välja kohvi. Juba esimese lonksu järel mõistab Tõnu, et see on lihtne, sigurist ja rukkist kokku segatud kohv. Sellist kohvi oli ta viimati päris noorena, nii kolmkümmend aastat tagasi joonud. Küll see maitses hea!
„Mis su nimi on?” söandab Tõnu viimaks küsida.
Naine ei vasta.
„Ehitasid sa selle siin tõesti ise?”
Tõnu küsib veel üht ja teist, kuid taipab siis, et naisele vist ei meeldi rääkida. Võib-olla meeldib talle rohkem kuulata.
„Aga millest ma peaksin talle rääkima?” mõtleb Tõnu.
„Minu nimi on muide Tõnu,” alustab ta siis kõheldes, „ja ma elan siinsamas lähedal, Arukülas. Töötan seal kultuurimaja juhatajana. See tähendab, et ega ma seal tegelikult midagi suurt juhatagi, kõik teavad ju niigi, mis neil vaja teha on, nii et suurema osa ajast olen seal omaenda rahvatantsuringi juhendamisega hõivatud. Eelmisel sügisel mõtlesime muide välja päris uue rahvatantsu, millele panime nimeks „Maamees otsib naist”. Võitsime sellega Virumaa taidlusfestivalil isegi teise koha. Olete ehk kuulnud midagi sellest?”
Tõnule tundub, et säärane jutt on naisele igav ning mõtleb, mida veel huvitavat rääkida. Aga talle ei tule pähe muud kui noodsamad mõtted, mida ennist läbi metsa rühkides mõeldud sai. Äkki rääkida siis nendest?
„Tead, ma ennist seal väljas mõtlesin, et olen viimasel ajal nii pagana tuimaks ja ükskõikseks muutunud. Noorena ma ei olnud selline. Ma ei tea isegi, kas see on hea või halb. Ega ma mingit suurt kurbust selle pärast ka ei tunne, aga imelik on sedasi elada. See on umbes selline tunne, nagu kõnniksid maapinna asemel sügaval järve põhjas, kus nähtavus pole eriti hea. Ainult kollane hämu ümberringi. Ja mis kõige imelikum, ma olen viimasel ajal isegi nagu ära harjunud sellise kala moodi elamisega, see on saanud mulle koduseks ja isegi rõõmustab hinge. Kas pole imelik?”
Tõnu vilksab naise poole vaadata, et näha, kuis ta jutt mõjub, ning talle tundub, et naine nüüd tõepoolest kuulab teda. See annab mehele indu juurde.
„Ja siis tuli mulle ennist selline mõte ka, et inimese elu teine pool on nagu kuu tagumine külg. Sest vaata, kui sa oled noor, mõtled sa selle elu teise poole kohta igasugu asju välja, kujutledes sinna kõiksugu sündmusi sisse, et kuidas sa siis elama hakkad ja mis huvitavad mõtted sul kõik saavad olema ja nii edasi. Aga siis tuleb lõpuks välja, et see kõik on vale. Et ühel heal päeval, mis tegelikult jõuab kätte kaunis ruttu, oled sa lihtsalt kohal. Ja sind nagu ei huvitagi enam, kuidas seal teisel pool õieti olla on – see tähendab nüüd siis siinpool juba. Sa lihtsalt elad sellist ilma suuremate mõtete ja sündmusteta elu ning ongi kõik. Samas ei pruugi see elu kurb olla, sugugi mitte. Vahepeal paneb lausa imestama, kui vähesest inimesele tegelikult piisab … Ja ometi muudab selline olukord kuidagi ebamääraselt rahutuks. Miks see nii on, ma ei tea. Kas teie teate?”
Tõnu tõstab taldriku kohalt pilgu, kuid teisel pool lauda ei istu enam kedagi. Naine on vahepeal uuesti toimetama asunud.

/…/

Loomingut
“Vanameeste näppaja” (lühijutud), Tuum 2001
“Härra Pauli kroonikad” (lühiromaan juttudes). LR 2001, nr 31/32
“Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa”, Tuum, 2005
“Rändaja õnn” (lühijutud), Verb 2007
“Sügaval elu hämaras” (luuletusi 1992–2008), Verb 2009
“Ebatavaline ja ähvardav loodus” (lühijutud), Menu 2010
“Härra Pauli kroonikad” , Menu 2011
“Ülikond” (jutte 2003–2013), Menu 2013
„Unistuste tappev kasvamine”, Menu 2016

Linke
Indrek Koff, Heinsaar nagu Heinsaar ikka, ainult täitsa teistmoodi, Sirp 16.07.2014,
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-07-16-19-00-15/
Mehis Heinsaar: Keemik oma alkeemialaboris, Keskus, mai 2012,
http://kes-kus.ee/mehis-heinsaar-keemik-oma-alkeemialaboris/

Püsiviide Lisa kommentaar

Alan Alexander Milne

6. veebr. 2017 at 11:27 e.l. (A.A. Milne) (, , )

Alan Alexander Milne sündis 1882. aastal Londonis. Hariduse sai tulevane kirjanik Londoni Westminster School`is ja Cambridge Trinity College`is, kus ta õppis matemaatikat. Varajased kirjanduslikud katsetused algasid juba ülikooliajal, mil ta kirjutas üliõpilaslehtedele. Peale ülikooli lõpetamist pühendus ta oma tegelikule kutsumusele, kirjandusele. 1915. aastal, olles I Maailmasõja ajal armeeteenistuses, kirjutas ta oma esimese näitemängu, esimene kirjanduslik edu saabuski näidenditega. Kirjanik abiellus 1913. aastal Dorothy Selincourt`iga, nende poeg Christopher Robin sündis 1920. aastal. Oma poja kasvamist jälgides sai A.A. Milne tõuke Puhhi-lugude kirjutamiseks, “Karupoeg Puhh” ilmus 1926. a ja “Maja Puhhi salu servas” 1928. a. Raamatutes on fantaasiarikkalt kirjeldatud kirjaniku poja Christopher Robini ja tema mänguasjade tegemisi ja seiklusi. “Puhhiga” kaasnes juba kirjaniku laialdane tuntus. Hästi väljajoonistunud karakterid ja humoorikas poeetiline maailmapilt loovad erakordselt vitaalse maailma. Kirjanik suri 1956. aastal.

Katkend: Karupoeg Puhh. Maja Puhhi salu servas, Tänapäev 2014, lk 54-65, tlk Valter Rummel, värsid Harald Rajamets.

Viies Peatükk
Kus Notsu kohtab Elevantsi
Ühel päeval, kui Christopher Robinmilne-and-son, Puhh ja Notsu omavahel mõnusasti juttu puhusid, sõi Christopher Robin suu tühjaks ja lausus otsekui muuseas: „Tead sa, Notsu, ma nägin eile Elevantsi.”
„Noh, ja mis ta tegi?” küsis Notsu.
„Ah, vantsis teine niisama ringi,” vastas Christopher Robin. „Ega ta mind vist ei näinudki.”
„Mina nägin ükskord ka üht,” teatas Notsu. „Ma vähemalt arvan, et see ta ikka oli. Aga mine sa tea, võib-olla ei olnud ka.”
„Mina kah nägin,” lausus Puhh, ise samal ajal mõistatades, mismoodi üks Elevants küll välja võib näha.
„Ega neid ikka naljalt nii tihti näe,” lisas Christopher Robin otsekui mokaotsast.
„Ei, nüüd igatahes mitte,” kinnitas Notsu.
„Eriti sel aastaajal,” arvas ka Puhh.
Siis vadistasid nad jälle millestki muust, kuni Puhhil ja Notsul oli viimati aeg käes koju minna. Nad läksid koos. Esialgu, kui nad kõmpisid mööda teerada, mis viis ümber Saja Aakri Metsa, ei rääkinud nad teineteisega suuremat, aga kui nad oja juurde jõudsid, siis teineteist ilusasti kivisid mööda üle vee aitasid ja viimaks jälle külg külje kõrval üle kanarbikunõmme vantsisid, hakkasid nad sõbralikult maast ja ilmast juttu puhuma. Notsu piiksus oma tillukese häälega: „Kui sa, Puhh, ikka taipad, mis ma sellega öelda tahan”, mille peale Puhh kostis: „Just sedasama, Notsu, tahtsin mina ka öelda.” Ja siis ütles Notsu omakorda: „Aga teisest küljest, Puhh, ei tohi me unustada, et …” , mispeale Puhh arvas: „Täitsa tõsi, Notsu. Ei tea, kuidas ma selle küll võisin ära unustada?” Ja siis äkki, just sel hetkel, kui nad Kuue Männi juurde jõudsid -, heitis Puhh pilgu selja taha, et näha, kas mõni võõras neid viimati pealt ei kuula, ja teatas kangesti piduliku häälega:
„Tead sa, Notsu, ma otsustasin midagi.”
„Oi! Mida sa siis otsustasid, Puhh?”
„Ma otsustasin Elevantsi kinni püüda.”
Puhh oli seda öeldes mitu ja mitu korda pead noogutanud ja ootas nüüd, et Notsu hüüaks: „Kuidas?” , „Puhh, sa ei suuda!” või midagi muud seesugust, aga ei tulnud Notsult i-d ega a-d. Notsu nimelt kahetses parajasti, et tema ise selle haruldase mõtte peale polnud tulnud.
„Ma teen seda lõksu abil,” jätkas Puhh, kui oli veel natuke aega oodanud. „Aga see peab üks Kaval Lõks olema, ja sina, Notsu, pead mind selles asjas aitama.”
„Oi, Puhh!” hüüdis Notsu, nüüd juba jälle päris rõõmsalt. „Muidugi aitan ma sind!… Aga kuidas me seda teeme?” – „Jaa,” kostis Puhh, „just selles asi ongi, et kuidas?” Mispeale nad istusid üheskoos maha, et seda asjandust välja mõelda.
Puhhi esimene mõte oli, et nad kaevavad ühe Kole Sügava Augu ja et Elevants tuleb ja langeb sinna sisse ja …
„Aga miks?” küsis Notsu.
„Aga miks?” imestas Puhh.
„Miks ta sinna auku langeb?”
Puhh hõõrus käpaga nina ja ütles siis, et noh, Elevants võib ju lihtsalt niisama ringi jalutada, mõnd laulukest ümiseda ja üles taeva poole vahtida, kas sealt mitte vihma tulema ei hakka, ja niiviisi ta siis ei märkagi seda Kole Sügavat Auku, enne kui on juba poolest saadik sees … Aga siis muidugi on juba hilja.
Notsu kostis seepeale, et jah, see on üks väga hea Lõks küll – aga mis siis saab, kui vihma juba sajabki?
Puhh hõõrus jälle nina ja ütles, et selle peale pole ta üldse mõelnud. Aga siis äkki lõid ta silmad särama ja ta hüüdis, et noh, kui sajab, siis vaatab Elevants muidugi üles taeva poole ja arutab, kas ei hakka juba selgeks minema, ja niiviisi ta siis ei märkagi seda Kole Sügavat Auku, enne kui on juba poolest saadik sees … Aga siis muidugi on juba hilja.
Notsu ütles selle peale, et see punkt peaks nüüd selge olema ja et tema meelest on see tõepoolest üks Hirmus Kaval Lõks.
Puhh oli kangesti uhke, kui seda kuulis, ja talle näis, et see Elevants on neil juba niisama hästi kui käes. Ainult üks asi oli veel vaja välja mõelda: kuhu pidid nad selle Kole Sügava Augu kaevama?
Notsu arvas, et kõige parem oleks kaevata otse sinna paika, kus Elevants parajasti on – kõige rohkem pool sammu temast ettepoole -, ja just enne seda, kui ta sinna sisse lendab.
„Aga siis ta ju näeb, et me seda auku kaevame,” ütles Puhh.
„Kus ta`s näeb, kui taevasse vahib?”
„Aga kui juhtub alla vaatama? Siis võib tal ju Kuri Kahtlus tekkida?” arvas Puhh. Tükk aega arutas Puhh mõttes oma plaani. „Jah, ega see asi nii lihtne olegi, kui ma esiotsa arvasin,” lausus ta viimaks nukralt. „Eks vist sellepärast ongi neid Elevantse nii kole harva kinni püütud.”
„Eks vist jah,” arvas ka Notsu.
Nad ohkasid ja ajasid end püsti, ning kui olid teineteise kasukast paar astelpõõsa okast välja kiskunud, toetasid taguotsad uuesti maha, ja Puhh pomises kogu aeg endale nina alla: „Oeh, kui ma vaid oskaksin midagi välja mõelda!” Sest hingepõhjas oli ta täiesti veendunud, et üks Väga Tark Pea püüaks kinni igasuguse Elevantsi, kui ta ainult teaks, kuidas seda asja õigesti korraldada.
„Aga kuule,” ütles ta äkki Notsule, „oletame, et sina tahad mind kinni püüda. Kuidas sa siis seda teeksid?”
„Noh,” vastas Notsu, „mina teeksin seda niimoodi. Kaevaksin su jaoks ühe Lõksu ja paneksin sinna Lõksu sisse Purgitäie Mett. Sina muidugi tunneksid mee lõhna, läheksid sellele Lõksu sisse järele ja …”
„Jah, läheksin sellele järele ja … ” jätkas Puhh õhinal, „ainult hästi-hästi ettevaatlikult, et endale mitte haiget teha, ja kui ma siis Meepurgi juurde jõuan, limpsiksin kõigepealt natuke äärest, ise aga teeksin niisuguse näo, nagu seal rohkem polekski; siis kõmbiksin natukese eemale ja arutaksin seda asja, pärast aga tuleksin uuesti tagasi ja hakkaksin limpsima otse purgi keskelt, ja siis … ”
„Jajaa, tean juba, ära näe rohkem vaeva. Seal sa siis oled ja sealt ma su ka kinni püüan. Aga esimene asi, millest nüüd vaja mõelda, on see, mida üks Elevants ülepea armastab. Mina arvan, et tõrusid. Mis sina arvad? Muretseme neid kohe ilmatu hulga … Kuule, Puhh, ärka üles!”
Puhh, kes oli magusale unedemaale rännanud, ärkas võpatades ja ütles, et Mesi on Lõksu jaoks hoopis kavalam, kui Tõrud. Notsu aga arvas teisiti, ja nad pidid selle küsimuse üle juba peaaegu vaidlema hakkama, kui korraga tuli Notsule pähe, et kui nad Lõksu tõrusid panevad, tuleb ju temal neid tõrusid otsida, aga kui nad sinna mett panevad, siis annab Puhh seda oma varudest, ja sellepärast ütles ta: „Hästi, olgu siis pealegi mesi,” – täpselt samal ajal, kui Puhhile seesama mõte pähe kargas ja ta just öelda tahtis: „Hästi, olgu siis pealegi tõrud.”
„Niisiis, mesi,” kordas Notsu mõtlikult, otsekui oleks see küsimus nüüd lõplikult otsustatud. „Mina kaevan augu, sina aga lähed ja tood mee.”
„Olgu,” vastas Puhh ja kõmpis minema.
Niipea, kui Puhh koju jõudis, läks ta otsejoones toidukapi juurde, ronis tooli peale ja tõi ülemiselt riiulilt ühe hästi suure purgi alla. Selle peale oli hästi suurte tähtedega MEZI kirjutatud, aga et asjas päris kindlat selgust saada, võttis Puhh siiski paberi pealt ja uuris purgi sisu lähemalt. Paistis küll päris ehtsa mee moodi olevat. „Aga mine sa tea,” jäi Puhh mõttesse. „Mulle justkui tuleb meelde, et onu ütles kord, nagu oleks ta täpipealt sama värvi juustu näinud.” Niisiis pistis Puhh keele korra prooviks purki ja limpsas ühe hästi suure limpsu. „Jah,” tunnistas ta natukese aja pärast, „on küll mesi. Selles pole enam mingit kahtlust. Mesi mis mesi, kaanest põhjani kohe, seda peab ütlema. Kui ainult mõni untsantsakas pole ehk naljapärast sellele juustu põhja pistnud. Võib-olla on siiski tark katsuda veel natuke kaugemalt … lihtsalt niisama igaks juhuks, sest äkki Elevantsid ei armasta ka juustu nagu minagi … Oeh! Oli ikka õigus küll. Mesi mis mesi, päris põhjani välja kohe.”
See asi nüüd põhjalikult kindlaks tehtud, haaras Puhh purgi kaenlasse ja viis selle Notsu juurde. Notsu kõõritas oma Kole Sügavast August üles ja küsis: „Noh, kas said?” – „Sain jah, ainult et see purk enam päris täis ei ole,” kostis Puhh ja viskas selle alla Notsule. „Ega ei ole jah,” kinnitas Notsu. „On see kõik, mis sul järele on jäänud?” küsis ta siis ja Puhh vastas: „Jah”, sest nii see asi ka tõesti oli. Niisiis pani Notsu selle purgi sinna Augu põhja ja ronis ise välja ning üheskoos seadsid nad nüüd sammud jälle kodu poole.
„Noh, head ööd siis, Puhh,” ütles Notsu, kui nad Puhhi maja juurde jõudsid. „Homme hommikul kell kuus saame Mändide juures kokku ja vaatame, kui palju neid Elevantse meie Lõksu on läinud.”
„Kell kuus, Notsu. Ahjaa, ega sul ei juhtu natuke nööri olema?”
„Ei. Milleks sulle seda on vaja?”
„Et neid koju vedada.”
„Oo! … Minu arvates tulevad nad ikka ise, kui ainult vilistada.”
„Mõned tulevad, mõned ei tule. Elevantse ei või iial teada. Noh, head ööd siis!”
„Head ööd!”
Ja Notsu tippas oma LÄBIKÄIGU KUSTI maja poole, samal ajal kui Puhh tegi juba ettevalmistusi magamaminekuks.
Mõni tund hiljem, parajasti siis, kui öö hakkas juba tasahiljukesi minema hiilima, ärkas Puhh äkki mingisugusest imelikust tühjusetundest. Seda tunnet oli Puhh varemgi tundnud ja ta teadis, mida see tähendab. See oli nälg! Niisiis tatsas ta oma toidukapi juurde, ronis toolile, küünitas käpa ülemisele riiulile ja leidis sealt – tühja koha!
„Tore lugu küll,” arutas Puhh. „Ma ju ometi tean, et mul oli seal veel terve purk mett. Terve purk ääreni täis ehtsat mett, ja peale oli veel kirjutatud MEZI, et ma teaksin, mis see on. Tõesti imelik lugu.” Ja ta hakkas edasi-tagasi tatsama ja mõttes arutama, kuhu see purk küll võis kaduda, ise endamisi üht pominat pomisedes. Umbes niimoodi kõlas see:

Imelik! Siin oli mesi,
hoidsin seda salakesi;
lugedagi sildil ju
oli MEZI

Kes sõi ära purgist mee mul?
Üsna tühi on nüüd see mul,
muudkui puhtaks pühi suu
salakesi!

Ta oli selle pomina juba kolm korda algusest lõpuni läbi ümisenud, kui talle äkki midagi meelde tuli. Muidugi! Ta oli selle purgi ju Kavalasse Lõksu pannud, et Elevantsi kinni püüda!
„Sa sinder küll!” kirus Puhh. „Vaat, mis tähendab, kui tahad Elevantside vastu lahke olla!” ja ta ronis voodisse tagasi.
Aga uni ei tulnud. Mida rohkem Puhh katsus magama jääda, seda vähem see tal korda läks. Ta proovis Lugeda Lambaid, mis mõnikord on päris hea viis magamajäämiseks, aga et see ei aidanud, siis katsus ta lugeda Elevantse. Kuid nüüd läks asi hoopis hullemaks, sest iga Elevants, keda Puhh luges, kihutas otsejoones tema meepoti juurde ja pistis kõik nahka. Mitu-mitu minutit vaevles Puhh seal niiviisi vaikselt piineldes, aga kui siis juba viiesaja kaheksakümne seitsmes Elevants mokki limpsis ja endamisi kiitis: „Väga hea mesi! Ei mäleta, et oleksin kunagi paremat saanud”, ei suutnud Puhh enam kannatada. Ta kargas voodist välja ja kihutas kõige otsemat teed Kuue Männi juurde.
Päike alles põõnas oma voodis, aga taevas Saja Aakri Metsa kohal helendas juba, mis näitas, et varsti hakkas ta ärkama ja heidab peagi teki pealt. Hommikuhämaruses paistsid Männid hirmus üksildaste ja kõledatena, Kole Sügav Auk aga veelgi sügavam, kui ta tegelikult oli, ja Puhhi meepurk selle põhjas näis üksnes mingi salapärase varjuna. Aga kui Puhh lähemale läks, tundis ta nina ilmeksimatult, et see seal oli siiski mesi, ja eelolevat söömaaega ette nautides hakkas ta juba keelega mokki noolima.
„Tohoo tonti!” kirus Puhh, kui oli nina purki pistnud. „Elevants puha nahka pannud!” Siis aga pidas natuke aru ja lisas: „Oh ei, ma ju ise. Ära unustasin.”
Jah, suurema osa oli ta tõepoolest ise ära limpsinud, aga päris purgi põhja oli siiski veel tsipake alles jäänud. Niisiis pistis Puhh pea korralikult purki ja kukkus limpsima …
Varsti ärkas ka Notsu. Ja niipea, kui ta ärkas, hüüatas ta endamisi: „Oo!” siis aga vapralt: „Jah!” ja siis veelgi vapramalt: „Täpselt nii!” Aga tegelikult ei tundnud ta end kuigi vaprana, sest ainus sõna, mis ta peas tantsu lõi, oli „Elevants”.
Mismoodi küll üks Elevants välja peaks nägema?
On ta Metsik?
Kas ta ikka tuleb, kui vilistada? Ja kui tuleb, siis missuguste kavatsustega?
Kas talle üldse meeldivad Notsud?
Ja kui meeldivad, kas ta siis vahet ka teeb, missugused Notsud nimelt?
Kui oletada, et ta on Notsude vastu Kuri, kas aitab siis seegi, et ühel niisugusel Notsul on vanaisa, kelle nimi on LÄBIKÄIGU KUSTAV?
Mitte ühelegi neist küsimustest ei osanud vaene Notsu vastata – ja ometi pidi ta juba umbes tunni aja pärast minema vaatama esimest Elevantsi oma elus!
Muidugi oli seal ju ka Puhh, ja kahekesi on ikka Palju Julgem. Aga mis siis, kui Elevantsid on Hirmus Kurjad mitte ainult Notsude, vaid ka Karude vastu? Kas poleks targem peavalu teeselda ja täna hommikul sinna Kuue Männi juurde minemata jätta? Aga mis siis, kui äkki tuleb just kangesti ilus ilm ja Lõksus pole ühtki Elevantsi? Ja tema, Notsu, peab terve hommiku, asja ees, teist taga, sängis lesima! Mis peaks ta küll tegema?
Ja siis äkki tuli Notsule pähe Kangesti Tark Mõte: ta läheb hästi vaikselt Kuue Männi juurde, piilub hästi-hästi ettevaatlikult seda Lõksu ja vaatab, kas seal on Elevants või ei ole. Ja kui on, läheb ta voodisse tagasi, aga kui ei ole, siis muidugi ei lähe.
Ja niisiis lippaski Notsu välja. Algul ta arvas, et kindlasti pole seal Lõksus Elevantsi ega midagi, aga siis jälle, et mine sa tea, ja mida lähemale ta jõudis, seda kindlamini ta uskus, et on, sest ta ju kuulis, kuidas see seal hirmsasti elevantsitas.
„Oh heldeke, oh heldeke, oh heldeke!” pomises Notsu endamisi ja tal oli kange tahtmine ära joosta. Aga kuna ta juba kord nii lähedal oli, siis arvas ta, et peaks ikka kas või silmanurgastki piiluma, mismoodi üks Elevants välja näeb. Ja nii ta siis hiiliski üsna Lõksu äärde ning piilus alla …
Seal alla aga oli Puhh juba tükk aega ametis sellega, et katsus meepurki peast maha sakutada. Ent mida rohkem ta purki sakutas, seda kõvemini see tal kinni kleepus. Kord kostis purgist „Tont võtaks!”, kord jällegi „Oi, appi!”, enamasti aga ainult „Aih!” ja „Oih!”. Puhh proovis purki millegi vastu lüüa, aga kuna ta ei näinud, mille vastu ta seda lõi, siis ei aidanud seegi suuremat. Ta katsus ka Lõksust välja ronida, kuid ta ei näinud midagi muud peale purgi (ja sedagi mitte eriti palju), siis ei leidnud ta muidugi ka teed. Viimases hädas tõstis ta pea tükkis purgiga üles ning päästis valla valju Kurbuse- ning Meeleheitekisa – ja seda just sel hetkel, kui Notsu alla auku piilus.
„Appi! Appi!” karjatas Notsu. „Elevants! Kohutav Elevants!” Ja ta põgenes augu juurest nii kähku, kui jalad võtsid, ise aina kisendades: „Ko-ko-hu-ut … E-e-le-vants! … E-ehu-tav Kole-vants!” Ja seda kisa ja põgenemist ei jätnud Notsu enne, kui viimaks Christopher Robini maja juurde jõudis.
„Mis nüüd lahti, Notsu?” päris Christopher Robin, kes hakkas parajasti üles tõusma.
„Ele…” kogeles Notsu, ise nii kõvasti hingeldades, et suutis vaevalt rääkida. „Ele … Ele … E … Elevants!”
„Kus?”
„Se-seal,” pudistas Notsu jalaga viibates.
„Mismoodi ta välja nägi?”
„Nagu … nagu … Tal oli nii suur pea, mihukest sa pole kunagi näinud, Christopher Robin … Suur kohutav asi nagu … nagu … ei tea mis. Kole suur, noh, nagu … ee … ma ei tea kohe … nagu mingi kole suur miski. Nagu purk.”
„Hästi,” kostis Christopher Robin kingi jalga pannes. „Kohe tulen ja vaatan. Lähme!”
Notsu ei kartnud enam, kui tal Christopher Robin kaasa oli, ja nii nad siis läksidki …
„Ma juba kuulengi teda. Kas sina ei kuule?” küsis Notsu ärevalt, kui nad Augu lähedale jõudsid.
„Midagi ma kuulen küll,” vastas Christopher Robin.
See oli Puhh, kes tagus seal pead vastu puujuurt, mille ta oli lõpuks leidnud.
„Näed sa, seal ta ongi!” hüüdis Notsu. „ Kas ta pole kohutav?” Ja ta haaras kõvasti Christopher Robinil käest.
Christopher Robin aga puhkes äkki naerma. Ta naeris, naeris ja naeris. Ja sel ajal, kui ta veel ikka naeris, käis Elevantsi pea prauhti vastu puujuurt, purk lendas kildudeks ja lagedale tuli – Puhhi pea …
Alles nüüd nägi Notsu, kui Rumal Notsu ta oli olnud. Ja tal hakkas nii häbi, et ta otsekohe koju jooksis ja peavaluga voodisse puges. Christopher Robin ja Puhh aga läksid üheskoos hommikueinet võtma.
„Oi, Karuke,” ütles Christopher Robin, „kuidas ma sind küll armastan!”
„Mina sind kah!” vastas Puhh.

Karupoeg Puhh. Maja Puhhi salu servas, Tänapäev 2014, tlk Valter Rummel, värsid Harald Rajamets.
The complete Winnie-the-Pooh : containing Winnie-the-Pooh and The house at Pooh Corner / A. A. Milne ; illustrated by E. H. Shepard, London, DEAN 2009

Püsiviide Lisa kommentaar

Karl Martin Sinijärv

20. jaan. 2017 at 3:21 p.l. (Karl Martin Sinjärv) (, )

Foto: Sven Arbet

Foto: Sven Arbet

Karl Martin Sinijärv (1971) – eesti ajakirjanik ja luuletaja.

Luuletusi kogust „KMSX: kuidas öelda”, Näo Kirik 2016, lk 20; 24; 25; 35; 36-37; 42; 47; 49; 52; 53; 55.

Peas veidi logiseb täna.
Olen niigi nii paljudes asjades küllaltki oskuslik eksija,
alati ei mäleta, mis aasta käimas on,
või kas armsamal oli bipolaarne häire või anoreksia,
samuti võib, mõeldes toidule,
pilk raamaturiiulit mööda pekselda hoopis –
jep, see oli buliimia –
mida iganes. Lükkan rõduuksel kardinad eest,
lähen longin keldrisse, toon puuliimi ja
teen need riidekapi liistud korda,
vineer ripendab, sukki lõhub ja teinekord
isegi õhemaid pükse.
Hea rahulik päev, arvutit lahti ei tee, telefoni lahti ei tee,
ja asi ei ole ju aparaatides üksnes,
iseennast ei või lahti teha, vähemasti mitte igaühele
ega igal ajal, võibolla mõnele Kalamaja tüdrukule
või hämaraliigi saadikule ehk alati,
ja nendestki päästaks vaid rammusamat sorti hädavale,
udutule mis läidaks segasemas aegruumis
nii kuningale kui ka kodutule. Kindlasti aga sinukesele ja minale,
kui me hästihoolitsetud minevikud nirisevad
aimatavas lõkkekumas salarajaks sängi siidilinale.

´´´´
Sõber, tule, sinu õla najal tahan nutta,
jäta viin ja naised, õkva minu manu tõtta.
Sinu teise õla najal tahan jälle naerda,
tule ruttu, ära ütle, et sul pole aega.
Aita heita hellad lilled armastuse hauda,
aita leida lein ja vein ja katta peielauda.
Ööd on lühikesed veel, kuid pidu kestab pikalt.
Hästiröstit südame sain Kalamaya plikalt.
´´´

Ma olen kõigest kaja, aga sul on tõesti hääl.
Ma tajun, et me jalutame õhukesel jääl.
Me teeme samme häid ja teeme pahu ja mis sest.
Oma armastamisvajaduse rahuldamisest
võib teha kõrget kunsti, kuid instinktid madalad
meid sotsiopaatseis võrgustikes jahuks jagavad.
Saab jahust ökokrõpsusid või küpseb pulmatort,
on minu asi kindlustada, et vaid kõrgem sort

jääks lahetuulde puhuda, kui kõik on ükskord tuhk
ja väiksest müksust südamesse mäena kerkind muhk.
´´´´
sa panid mu põlema
hingasid mind sisse
tõmbasid mind

hindasid mu aroomi ja maitset
võtsid väikese lonksu
siis suurema
jõid ausa janu ja teisegi
joobusid minust
jäid pildituks
ahastus teinuks kassile au

sa neelasid mind ketaste kaupa
puuderdasid minuga nina
me käisime üheskoos reisidel
võõrad meil polnud ei pilved ei põrgu

olen sõltuvusttekitav
tervistkahjustav
keskpikas perspektiivis surmav
vana hea halb harjumus

palun jäta mind maha

´´´´

tahtsin kirjutada
kaur riisma pikkuse luuletuse
aga ei tulnud välja
kohe kui kaela kandma hakkas
kasvasid luuletusele kaur riisma vurrud
mis ei lisanud pikkust vaid pentsikust
aga size does matter you know
and style
kui oled kord
säherduse sihi seadnud
try walking in my shoes
muigas kaur koos dave gahaniga
ja kadus pilkasesse õhtusse
ei kosta ei samme ei kilkeid

mõtlesin siis kirjutada lihtsalt
eesti kõige pikema luuletuse
see peaks ju juba määratlusjärgselt
olema vähemalt kaur riisma pikkune kaa
aga nännännää-nännännää
tühjagi
vanarahvas tõmbas taskust kalevipoja
osutas tömbi kardulamullase pöidlaga
otse kirjandusmuuseumi suunas
kus janika kronberg valvab jakob hurda varvast
ja teisi pühi reliikviaid
kus keldrid on täis kuue tuhande aasta kuldvara
tõenäoliselt ka koltunud sügislehti
aga päris kindlasti lebab seal eesti kõige pikem luuletus
lootes et keegi teda kunagi läbi ei loe
või vähemalt lõpuni
mõnes kaalukategoorias lihtsalt ei võistelda
ainult kunnus võistleb kõigis
ja kõik võistlevad kivisildnikuga
kahjuks võidab alati sport

okei siis
tuleb teha eesti ja üleüldse kõige pikem haiku
kogenud värssmaakri käes kukepea:

kuus kilomeetrit
ja sada kakskümmend üks
meetrit pikk haiku

teadaolevalt on kuuesaja kuuekümne kuue meetri
maagiline piir seni ületamata
haikukirjutuses vähemalt
aga sama teadaolevalt astuskleb hämarikuvööndist avalile
tundmatuks jääda sooviv kolleeg
ja kirjutab naksti veel pikema:

mustmiljon aastat
üksteist kuud kolm päeva ja
minut pikk haiku

siin ei ole midagi õmmelda
kujutlusvõime piirideni on tee kauri luuletusest pikem
iga könn võib köhida nii pika haiku kui tahab
sonettidega pole mõtet proovima hakatagi
jürgen rooste uuendas sonetivormi põhjalikult
juba oma kõige esimeses raamatus
ta on nüüd määratud lõputa otsingule
´´´´
Miks, pärgli päralt, vaimust vaevat vaim
praevardas härgi keerutama pidi?
Triumfipärjun veel, ja rikkain rüin.
Vaim, küpsest rümbast kuuma kondilüdi
luristamas? Grillikapten vaim?
Ei mõttemõlk see häim, ei ülevaim,
vaid otse öeldes veidi idiootne.
Kuid, sõber, lootkem, et on aru peidus vardas
ning vaim ei seila öhe, varras pardas.
´´´´

Kristalselt
Meil on üks suur kristallist salaraja
ja keset saali museaal
ja nurgas raal, mil puudub traat
ja raali taga bürokraat,

kes on kui tubli automaat
ja vabal ajal tore taat
ning teab, et tema museaal
on tähtsaim ese Eestimaal.

Aga Eestimaa on lukku pandud,
Kalevipoeg on kammitsas,
ümber saali vohab sõge
eksponaat ja eksponõges.
´´´´

Härgamisi (dadaa)
Häda ajab härja üles,
Jupiteri kaa.
Tähesäras on hästi ülev
hädasid õiendadaa.

Väike veis ja vägev jumal
jäävad öös vestlemaa.
Sula luule kullakuma
katab magava maa.

Lumest, vihmast ja linnatahmast
taevani tõuseb bluus.
Vaimutoidule avaneb pahmast
tallava härja suu.

Imetabase hetke harda
öine ilmutus loob.
Jupiter ulatab vaimu ja varda.
Teadagi, mida teeb loom.
´´´´
Tao-tao
Tao trummi nii, et möirgab nahk
ja ole nagu lumesahk,
mis lükkab puhta puhtaks tee
nii rokile kui rokale.

Sa pista laulu sisse hing
ja tuliründ ja rütmid ning
üks väike kurikaval kratt.
Sa hoia ikka kõrgel latt,

et lati all saaks karelda
ja maailm, see saaks paremaks.
´´´´
Kui on
Kui sul on lugu, siis räägi ta ära.
Muidu ei lase ta magada.
Südamlik sõnum toob silmisse sära.
Jutud on selleks, et jagada.

Tõhusa sõnaga lõbusalt lajata,
targa ja teadjana tasaselt toeta.
Kui sul on lugu, siis tule ja pajata,
elamust elavatele poeta.
´´´´
Me küpsetame
Suure inimese taga
püüa näha seda last,
kes ta kunagi on olnud
ja mis nüüd on saanud tast.

Väikse inimese juures
vaata, kelleks kasvab ta
ja kas vahest nimelt sina
mõistad teda aidata.

Tulevik on alles tainas,
ahi alles soojeneb.
Et seal ahjus pole vesi,
kuumalt küpsetame me.

Loomingut
“Kolmring”, 1989
“Vari ja viisnurk”, 1991
“Sürway”, 1992
“Neli sada keelt”, 1997
“Poissmehe kokaraamat”, 2000
“Towntown & 28”, 2000
“Artutart ja 39”, 2002
“Krümitor 0671”, 2011
„KMSX: kuidas öelda”, Näo Kirik 2016

Püsiviide Lisa kommentaar

Mihkel Mutt

9. jaan. 2017 at 9:28 e.l. (Mihkel Mutt, Nädala autor 2017) (, , , , )

Foto: Annika Haas, Delfi

Foto: Annika Haas, Delfi

Mihkel Mutt (1953) – eesti kirjanik, esseist ja kriitik.

Katkend: Eesti ümberlõikaja, Fabian 2016, lk 19 – 25.
„Kas ma tohiksin teid siin täiendada,” ei suutnud Janosz Securitate y Gasset end tagasi hoida. „Idaeurooplastel esineb grupi ja individuaalse enesehinnangu vahel kummaline vastuolu. Grupihinnang on neil enamasti väga kõrge, seevastu indiviidi tasandil on hinnang madal.” (Ta oli kirjutanud sel teemal bakalaureusetöö.) „Ma olen näinud uhkeid neegreid – vabandust, mustanahalisi -, aga uhke idaeurooplane oli mulle seni tundmatu mõiste. Ja ma oleksin tõtt-öelda üllatunud, kui …”
Ograc van der Velde muheles vaevumärgatavalt, aga kuna avalikult säärast ebakorrektsust heaks kiita olnuks võimatu, piirdus muisutava kommentaariga:
„Siiski, näiteks poolakate juures võib märgata individuaalset uhkust, mõnede teiste puhul samuti, ungarlastel, tšehhidel, isegi leedulastel. Ja mis puutub kollektiivsesse uhkusesse, siis see on pigem üleväärsuse ilming, mitte tõeline väärikus. See on hüpertrofeerunud tundlikkus: miks te mind ei tunnusta, kas te peate mind ikka veel idaeurooplaseks? Mulle meenub, et üks nende presidente hüüatas hiljuti mingis intervjuus, et nähtavasti peetakse baltlasi ikka veel idaeurooplasteks, kellele võib puru silma ajada. Nojaa, pärast seda oli isegi neile, kes olid selles juba kahtlema hakanud, täiesti selge, et nad on ikka idaeurooplased edasi.”
Kelner möödus nende lauast ja heitis küsiva pilgu. „Kordame,” lausus van der Velde ning jätkas.
„Idaeurooplased on löödud veidra pimedusega. Nad tahaksid olla lääne parempopulistidega ühes mestis, aga nad näevad nende juures ainult seda, mis neile meeldib. Neile imponeerib vastavate parteide tõrjuv suhtumine immigrantidesse. Nad ei saa aru, et needsamad parempopulistid on nende endi suhtes sama vaenulikud, kuigi nad seda taktikalistel kaalutlustel välja ei näita. Nad peavad idaeurooplasi teise sordi kodanikeks. Paremateks küll kui Lähis-Idast või Aafrikast tulnud migrante, aga ikkagi kuuluvad nad perifeeriasse ja kõlbavad üksnes teenijarahvaks. Mõelge, siin on mingi sarnasus Hitleriga. Näiteks baltlased tahtsid teda venelaste vastu välja mängida, aga ei mõistnud, et natside all olnuks neil veelgi vähem tulevikku loota. Venelaste all kaotasid nad kümnendiku oma rahvastikust, natsidega oleksid kaotanud vähemalt poole. Kui 1991. aastal ei oleks lagunenud Nõukogude Liit, vaid Suur-Saksamaa, siis polnuks meil Baltikumist kedagi Euroopa Liitu võtta, sest need rahvad oleks olnud hullemas seisus kui praegu udmurdid või komid Siberis. Tõde vaatab neile näkku, aga nemad ei näe. Euroopa parempopulistid on ju Kremliga ühes voodis. Aga kui Putin on baltlaste verivaenlane, siis Lääne-Euroopa nuiameestele ja -naistele nad oma südames – sest avalikult nad ei julge – aplodeerivad, kuna nood on oma valitsuste migratsioonipoliitika vastu. Idaeurooplased ei taha mõista, et mõne tuhande põgeniku murendav mõju nende ühiskonnale on suhteliselt väike võrreldes selle kasuga, mis nad saavad, kui nad säilitavad Euroopa juhtriikidega head suhted.”
„Vabandust, aga kas teie isiklikult peate idaeurooplasi teise järgu kodanikeks?” küsis noorem mees. Taas oli vanemal härral põhjust vaevumärgatavalt muiata. Niisugusele küsimusele ei saanud ju otse vastata. Ta alustas kaugemalt.
„Nagu paljudel teistelgi, oli minu elu suurim pidupäev siis, kui müür varises. Olen sellest ajast saadik liigutatult, heldimuse ja hardusega jälginud Ida-Euroopa rahvaid. Kui naljakad nad on, ilma et nad seda ise teaksid. Neis on koguni midagi piibellikku. Aga nende vaev on nagu Sisyphosel. Peaks olema selge, et see rong, mille pealt neid pool sajandit tagasi maha kisti, on vahepeal väga kiiresti sõitma hakanud. Loomulikul teel nad järele ei jõua. Sellele rongile võib paar üksust juurde haakida – nii nagu luksuslikule esimese klassi karavanile võib mõned kõvade puunaridega vagunid lisada – , ja nõndaviisi koos edasi tormata. Kiirus on sama, ainult et ühest vagunist teise ei koli. Ka kõik need abifondid ja kvoodid ei tee imet. Mõelge ise, kui analoogiline protsess ei ole täiel määral õnnestunud endiste lääne- ja idasakslaste vahel, hoolimata nende ühisest ajaloost ja kultuuripärandist, tohututest majandushoobadest ja – mis peamine – vähemasti algul eksisteerinud suurest entusiasmist, siis kuidas peaks see olema võimalik ülejäänud Lääne ja Ida-Euroopa vahel, kus sääraseid eeldusi on märksa vähem?” Ida-Euroopa elu ei tõuse tervikuna kunagi samale tasemele kui vanades maades. Aga teate, paradoksaalsel kombel liigutab mind sel puhul, et keegi ei ütle, mismoodi asjad on. Just selles väljendubki Euroopa suur solidaarsus! Ühed ei tunnista, et nad on kehvemad ega saa kunagi vanadega võrdseks – see on nende panus solidaarsuspakti. Teised aga teevad näo, et nad ei olegi paremad ning et Ida-Euroopa on kõige kiuste nendega võrdne. Selles hoiakus väljendub nende solidaarsus.”
„Kui kaval, ja kui ilus!” õhkas Janosz.
„Jah, selles on tõesti midagi religioosset,” lausus van der Velde mõtlikult. Korraga tõmbus ta pingule ja ta silmadesse ilmus iseäralik helk, nii et kaasvestleja koguni võpatas kergelt. Aegamisi, nagu raiudes lausus van der Velde teema lõpetuseks:
„Kui need uued riigid painutavad end Brüsseli alla, siis on neil õigus oma folkloorile. Keskvõim koguni soosib seda. Ja kui need riigid räägivad oma kuulsusrikkast minevikust ja võitlusest iseseisvuse eest, siis Brüssel pigistab silma kinni ja isegi naeratab armulikult. Aga vähemgi soov eralduda toob kaasa halastamatu kättemaksu.”

Päike rippus üsna madalal. Turistid olid selleks korraks päevaprogrammis ettenähtud vaatamisväärsused ära näinud ja valgusid lõbujanuselt tänavaile. Härrad Grote Markti taga olid tellinud kolmandad joogid, noorem õlle kõrvale ka väikse kopstoot`i.
Jutt keerles endiselt põgenike ümber. Y Gasset ütles, et on kuulnud neid võrreldavat antiikaja barbaritega. Vanem härra noogutas tõsiselt:
„Ma tean. Muide, selle kohta ilmus hiljuti üks tähelepanuväärne kirjutis. Ma saadan sulle lingi. See on akadeemik Aristotelyevi artikkel … ma ei mäleta täpselt… mingites toimetistes…”
„Mis on Saksamaa seisukoht?” tahtis tulevane abi teada. „temast ju kõik algas. Mida Saksamaa õieti taotleb?”
Ograc van der Velde keerutas pöidlaid, mis oli tema juures ülima keskendumise tunnus. „Jah, Saksamaa on põgenikeprobleemi puhul Ida-Euroopa kõrval teine oluline tegur. Saksa vastavat retoorikat me teame. Omaaegse natside põhjustatud massipõgenemise heastamine ja nii edasi. Samuti teame, et süütunne on Saksamaal muutunud mugavushoiakuks. Endale tuha pähe raputamine vabastab kohustusest maailma asjades kaasa rääkida. Aga praegu on tegemist millegi muuga. Saksamaa lootis, et ka teised maad võtavad põgenikke vastu. Üldist hoiakut arvestades polnud see ootus sugugi ebaloogiline. Solidaarsus on ju võlusõna. Aga mis oli selle lootuse salajasim motiiv? Saksamaa muidugi teadis, kuidas on lood enamiku Euroopa riikide majandusega. Loomulikult ta teadis, et põgenikud toovad neile riikidele suhtelisest suurema lisakoormuse kui Saksamaale. Aga sellele vaatamata võtavad nad põgenikud vastu, hambad ristis, sest nad ei saa ju kehvemad olla! Nii järgivad nad oma retoorikat ja… murravad kaela. Ei, mitte lõplikult. Aga ega nad ei tõuse ka. Stagnatsioon süveneb, elujärg muutub kehvemaks, ühiskond ebastabiilsemaks.
Vaatame korraks põgenike struktuuri. Neis on oma pingerida. Mul on tunne, et esiteks lootis Saksamaa – jällegi igati õigustatult – riibuda koore. Kehvemad oleksid sattunud teiste riikide sotsiaalabi kaela. Teiseks oleksid sakslased oma süsteemsuse ja põhjalikkusega suutnud need pagulased sakslasteks teha. Ma tean küll, et türklastega nad ei ole seda teinud. Aga nad õpivad oma vigadest, ja kui nad oleksid natukegi vähem hirmul kõikvõimalike totalitarismiilmingute ees, siis nad paneksid ka oma türklased paika. Pean silmas nende lõimumist ühiskonda. Mis oleks olnud tagajärg? Konkurentmaade elanike arv väheneb ja vananeb, majandus stagneerub. Sakslastel aga rahvaarv suureneb ja majandus üha õitseb. Saksamaa oleks selle põgenikejamaga oma liidripositsiooni kindlustanud, oleks saanud veel suuremaks, lausa maailmariigiks. Seda, mida Saksamaa ei saavutanud sõdadega, oleks ta nüüd saavutanud vaikimisi, nagu iseenesest ja veel suure osa maailma silmis moraalseid plusspunkte kogudes.”
Ta pidas mõne hetke pausi ja jätkas:
„Muidugi on see spekulatsioon. Siin on mitu kihti. Kõige all on rahvuspoliitiline alateadvus. Ma ei tea, kas sakslased tõepoolest niimoodi mõtlevad. Nad ise ka ei tea ega tunnistaks seda mingi hinna eest. Ma ei söandaks Angelalt iialgi selle kohta küsida. Nüüd võivad nad teha näo, et midagi säärast pole uneski kavatsetud. Saksamaa sai targemaks. Ta ei eeldanud, et ajaloo vari on nii pikk ja temavastased eelarvamused nii tugevad. Saksamaa võib tsiteerida kasvõi uut pühakirja, aga teised ei lähe liimile. Pigem ütleb üks osa Euroopast solidaarsusest lahti, kui Germaaniat usaldab. Aga Saksamaa tuleb sellest olukorrast ikkagi paremini välja kui teised!” Ograc oli öelnud viimased sõnad rõhuga, otsekui tundepuhangus. Ta tõstis klaasi: „Joome õige Püha Liidu terviseks! Need olid alles mehed!”
kusagil lõi tornikell.
„Mul on õhtul vastuvõtt, peaksin vahepeal natuke puhkama,” vabandas noorem mees eufemistlikult.
„See on mõistlik,” noogutas vanem arusaavalt. „Minulgi on aeg.”
„Aga olge hea, saate mulle see link, mis ta oligi – Archimedved?”
„Aristotelelyev,” parandas teda Ograc kätt ulatades.
Sel hetkel helises tema telefon.
Viisakalt astus teine paar meetrit eemale.
„No näed, ongi,” lausus Ograc tusaselt. „Mingi jama idaeurooplastega. Ma ütlesin…”
Ta nägi, et ka üks sõnum on tulnud.

„If you prick us, do we not bleed? if you tickle us, do wenot laugh? if you poison us, do we not die? and if you wrong us, shall we not revenge?”*

„Keegi piinab mind Shakespeare`iga,” mõtles ta. „Tuleb välja selgitada.” Tema number oli salastatud.

* Kui te torkate meid, kas meist ei voola verd? Kui meid kõditate, kas me ei naera? Kui meid mürgitate, kas me ei sure? Ja kui teete meile ülekohut, kas me ei tohigi siis kätte tasuda? – Shakespeare, „Veneetsia kaupmees”, III vaatus, I stseen (tlk Georg Meri).
Looming
“Fabiani õpilane”, Tallinn, 1980
“Mehed”, Tallinn, 1981
“Französisch”, Tallinn, 1981
“Hiired tuules”, Tallinn, 1982; kordustrükid 2001 ja 2009
“Keerukuju”, Tallinn, 1984
“Näärivana” ,Tallinn, 1986
“Kõik on üks ja seesama” (esseed ja artiklid). Tallinn, 1986
“Kallid generatsioonid”, Tallinn, 1986
“Vana Fabiani nutulaul” , Tallinn, 1988
“Kerge meel”, Tallinn, 1989
“Kolm korda Aasias”, Tallinn, 1990
“Pingviin ja raisakass”, Tallinn, 1992: kordustrükk 2013
“Rahvusvaheline mees” , Tallinn, 1994; kordustrükk 2009
“Üleminekuaeg”, Tallinn, 1995
“Inglismaa päevik”, Tallinn, 1995
“Meedia, mu meedia”, Tallinn, 1996
“Muti tabloid”, Tallinn, 2000
“Progressiivsed hiired”, Tallinn, 2001
“Elu allikad” , Tallinn, 2002
“Väärikusest” , Tallinn, 2001
“Eestlusest” (essee). Tallinn, 2002
“Kõik roosid ma kingiksin” (näidendid). Tallinn, 2004
“Sise ja väli” (esseed ja artiklid). Tallinn, 2003
“Kõrtsikammija”, Tallinn, 2005
“Siseemigrant. Novellid Rui taevalike kommentaaridega”, Tallinn, 2007
“Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused”. Tallinn, 2009
“Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv”. Tallinn, 2009
“Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg”. Tallinn, 2010
“Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”. Tallinn, 2010
“Mälestused V. Päikesepoolel”. Tallinn, 2011
“Mälestused VI. Elukott”. Tallinn, 2011
“Kooparahvas läheb ajalukku” (romaan). Tallinn, 2013
“Õhtumaa Eesti. Kultuuripublitsistikat ja kirjandusartikleid”. Tallinn, 2014
„Eesti ümberlõikaja” , Fabian 2016

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »