György Dragomán

5. aug. 2022 at 10:26 e.l. (György Dragoman) (, )


Fotó: Sebestyén László

György Dragomán ungari kirjanik ja tõlkija. Temalt on seni ilmunud kolm romaani, „Hävimise raamat“ (2002) ning „Valge kuningas“ (2005, eesti keeles Reet Klettenbergi tõlkes 2011, kirjastus Hea Lugu). Viimane on ühtlasi pärjatud mainekate auhindadega ning tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Suurbritannias on produktsioonifirma Oiffy kaalunud ka selle põhjal filmi tegemist. 2014. aastal ilmus „Tuleriit”, mis eestindati 2020. aastal Leelo Jõulu tõlkes. Dragománilt on ilmunud jutte ja muid lühemaid tekste ka niisugustes väljaannetes nagu The Paris Review, The New York Times, Le Monde, Die Zeit, Neue Zürcher Zeitung ning loomulikult mitmesugustes ungari ajakirjades. Dragomán on ka tõlkija, kes on muuhulgas tõlkinud ungari keelde Samuel Becketti, James Joyce’i, Ian McEwani, Ivrine Welshi, Sebastian Barry, Mickey Donelly ja Isaac Bashevis Singeri loomingut. 1973. aastal Rumeenias sündinud ja 1988. aastal perega Ungarisse kolinud Dragomán elab Budaörsi linnas.

Katkend:

Tuleriit, Draakon ja Kuu 2020. Ungari keelest tõlkinud Leelo Jõulu. Lk 162 – 170.

Kardin ei keera teist lehte, vaid uurib ikka veel minu oma, vaikus klassis ei saaks enam suurem olla, kõik hoiavad hinge kinni, õpetaja limpsib huuli, siis pistab teise käe järsku päevikulehtede vahele, lööb selle kuskilt keskelt lahti ja ütlebki nime, valjusti, lausa karjudes, samal ajal lööb peopesa vastu päevikut, kateedrilt tõuseb valge pilvena kriiditolmu.
See ei ole minu nimi, mul on ükskõik, kelle oma see on, mulle läheb korda vaid see, et mitte minu. Teises reas lüüakse lauaklapp üles ja musta pea ja prillidega poiss tõuseb püsti, keegi Gazsi, ma ei tea tema perekonnanime, ma pole temaga veel kordagi rääkinud, ta jääb tihtipeale vahetunniks klassi ja loeb alati pakse raamatuid, mõnikord loeb isegi tunni ajal, raamat pingi all.
Tõmban sirklitera välja, valu voogab teravalt mööda sõrmeotsa laiali, enam ei valuta ainult torkekoht, vaid kogu sõrm. Vaatan seda, näen, kuidas torkekohale ilmub suur tume verepiisk. Pistan teise käe pinalisse, võtan kuivatuspaberi. Kui selle pöidlale surun, on verepiisk juba nii suur, et näen sellel iseennastki. Veri imbub kiiresti läbi kuivatuspaberi, tekib poolkuukujuline laik. Keeran paberi ümber sõrme, teen kohe kaks tiiru peale, hästi tihedalt, nii läheb valu aegamisi üle.
Samal ajal Gazsi juba vastab, ta räägib pause tegemata ja ladusalt, samal kombel räägib ta generaalstaatidest, Dantonist ja Robespierre`ist, ta räägib nii kiiresti, et vaevu on võimalik jutust aru saada, ma ei kuulagi. Harutan kuivatuspaberi aeglaselt sõrme küljest lahti, see ei valuta ega veritse enam, torkejälg on veel kõigest tilluke punane täpp. Hõõrun seda nimetissõrmega, tean, et jälg on näha veel kaks-kolm päeva, siis see kaob ja sellest ei jää märkigi.
Korraga kuulen, et klassis tekib pomin, Gazsi jääb vait. Kardin tõuseb õpetajalaua tagant püsti, põrnitseb Gazsile otsa ja küsib, kust kohast ta selle on võtnud, mis ta just ütles, seda õpikus ei ole.
Gazsi neelatab, näen, kuidas tema aadamaõun liigub, siis tahab ta sügavalt sisse hingates rääkima hakata, ta hakkab ütlema, mis siis, et seda pole ra-ra-ra, siis ta takerdub ega suuda välja öelda sõna raamat, ta justkui lämbuks või oleks tal suus toidupala, mida ei saa välja sülitada, ta nägu moondub, ta hoiab ühe käega lauaservast kinni ja alustab üha uuesti, ra-ra-ra-raam-ra, Kardin astub kateedrist alla, tuleb pingiridade vahele, küsib, mis on, pojake, kas sa ei oska rääkida? Tahad mulle vastu vaielda, aga ei oska rääkida?
Gazsi käsi pigistab lauaserva, ta jääb vait, alustab siis uuesti, mis siis, et seda pole raamatus, see on ikkagi tõsi, ta ütleb seda, ei ütle, pigem karjub, see paiskub tal suust välja, nii et sülge pritsib.
Kardin viipab käega läbi õhu, ütleb, et kuni tema on siin õpetaja, ei otsusta mingid häbematud seitsmenda klassi tatikad, mis on ajalooline tõde, õppida ja vastata tuleb seda, mis raamatus kirjas on, sõna-sõnalt ja lause-lauselt, kas on selge? Valmis, kõik, mitterahuldav, istu.
Gazsi ei istu, ta astub pingist välja, ütleb, e-e-ei, ei, ta ei ole sellega nõus, ta teab Suurt Prantsuse revolutsiooni iga kell suurepäraselt, ta vastas kõik ära, ja kui p-p-peab – ta takerdub, mõtlen, et ta jääb vait, aga ei, ta võtab end kokku ja räägib edasi -, ütleb veel kord, kogu klass kuulis, kui hästi ta teab, selle eest ei tohi mitterahuldavat panna.
Kardin ütleb selle peale, kuidas ei tohi, siin on tema õpetaja ja paneb mitterahuldava, kellele aga tahab, kui too ei räägi seda, mis raamatus kirjas, saab mitterahuldava ja kogu moos, või puuduliku ja kohe kaks tükki, ühe selle eest, et ei osanud ainet, teise häbematuse eest. Kui mitterahuldavat ei taha, siis saab veel ühe võimaluse, jutustagu seda, mis õpikus seisab.
Kardin paneb käed risti ja vahib Gazsit, tema sõrmed näperdavad närviliselt pintsakukangast.
Gazsi neelatab, hakkab vaevaliselt rääkima, näen, et ta kardab kokutama hakata, aga siiski ei hakka, ta ütleb, ükskõik, kukutagu ta läbi, aga ikkagi ei vasta ta enam seda, mis punases õpikus seisab, kuradi kommunist, häbi tal olgu.
Kardina nägu tõmbub pingule, ta virutab Gazsile tagantkätt vastu vahtimist. Löögihoost langeb tema juuksesalk laubalt alla ja jääb tema silme ette ripnema.
Gazsi langeb näoli pingile, tema ninast jookseb verd, ta ütleb midagi korinal, aga ma ei kuule, mida, sest samal hetkel heliseb kell.
Kardin pöörab ümber, proovib juuksesalku ühe käega laubale tagasi sättida, kahmab õpetajalaualt päeviku ja läheb siis klassist välja.
Gazsil jookseb ikka veel ninast verd, keegi ulatab talle taskurätiku. Ta surub selle vastu nina, istub, nõjatub tahapoole ja toetab pea tema taga asuvale pingile.
Veri imbub läbi taskuräti, Gazsi väriseb, nagu nutaks, poisid püüavad teda lohutada. Gazsi nuuksub ja ütleb, jätke mind rahule, mul pole midagi viga, minge juba, ma tulen ka kohe, ma ootan ainult, et veri seisma jääks. Nad jätavad ta omapead, aegamisi lähevad kõik välja.
Minagi tõusen, surun pöidla vastu lauaserva, aga seda pole enam vaja, sest see ei valuta enam. Silmitsen Gazsit, ta lamab kinnisilmi pingil, taskurätikut ikka veel ninale surudes, vaatan tema sõrmede vahelt voolavat verd, mõtlen, et oleks ise pidanud vastama.
Tahan tema juurde minna, tahan talle öelda, et mul on kahju, ma ei tahtnud seda. Astungi ühe sammu tema poole, põrand kriiksatab mu jalge all valjult, Gazsi teeb siis silmad lahti, vaatab mulle otsa, nüüd peaksin alustama, aga ei ütle ikkagi sõnagi, näen, et tema silmad on niisked, ta paneb kiirelt käe ette ja pöörab pea eemale.
Keeran talle nii järsult selja, et juuksekummi kuljus mu patsi küljes kõliseb, sirutan käe, topin taku selle sisse tagasi ja siis lähen ka mina välja nii kiiresti, kui saan.
.

On pikk vahetund, lähen end kooli raamatukokku kirja panema. Olgi räägib, et raamatukoguhoidja on ülitore, ma pean temaga tuttavaks saama. Ta oli kaks kuud haiglas ja polnud kedagi, kes teda asendaks, aga nüüd on ta tagasi.
Raamatukogu on kolmandal, aula kohal, sisse pääseb kahe poolega klaasuksest. Uks on lahti. Kui sisse astun, kallab raamatukoguhoidja parajasti kuuma vett teetassi. Ta vaatab üles, märkab mind ja jahmub nii, et kallab endale vett käe peale, tass libiseb ta sõrmede vahelt välja ja kukub lauale. Ta vaatab mind, nagu näeks vaimu.
Tal on lühikeseks lõigatud hallid juuksed, mitte valged, pigem hõbekarva, see ei muuda teda põrmugi vanaks, sest see paneb huulepulga tema huultel veelgi punasemalt särama. Tema nägu on väga sile, silmad väga sinised, ta vaatab, suu pärani, justkui ei suudaks ta enam rääkida ja hingata, tema kõrva juures kaardub üks juuksesalk järsult üle näo, ulatub peaaegu lõuani.
Ta vaid vaatab mind ega liiguta, ei ütle midagi, valitseb vaikus, ainult kuum vesi voolab külili vajunud tassist aurates vaibale. Vaatan, kuidas teepakike koos veega aegamisi lauaserva poole libiseb, tean, et maha see ei kuku.
Ma ei talu seda vaikust, pean midagi ütlema, ütlen oma nime. Raamatukoguhoidja hakkab liikuma, ta tuleb ümber laua, tema seelik sahiseb, ta jääb minu ette seisma, sirutab käed välja ja embab mind, öeldes, et teab, kes ma olen, mind nähes teadis ta seda kohe, ta tunneks mind ka tuhande hulgast ära, näen välja täpselt nagu mu ema, seisan tema ees täpselt nagu mu ema, muidugi sarnanen ma ka isaga, taevane arm, me oleme tagasi, ta ei suuda seda kohe kuidagi uskuda.
Ta pigistab mind kõvasti, meie ümber hõljub tema lõhnaüli mentooli-sidrunilõhn, mis seguneb puudrihõnguga.
Ei, ütlen, me ei tulnud tagasi. Poen tema sülelusest välja, astun sammu tagasi, temast mööda vaadates ütlen, et ainult mina üksi tulin, Ema ja Isa ei ole siin, sest nad said õnnetuses surma, mõlemad, nii Ema kui ka Isa.
Raamatukoguhoidja nägu tardub, see on justkui klaas. Kohe puruneb see kildudeks, kohe hakkab ta nutma. Mina ei hakka, mitte mingi hinna eest ei hakka.
Vaatan temast mööda, lauanurgal on tema käekott, see on kokku õmmeldud värvilistest nahalappidest, mustad, punased, kollased, pruunid, lillad ja rohelised nahalapid, see on pungis nagu hiiglaslik putukasilm, mis mind vaatab. Ema õmbles kunagi selliseid, proovis nendega veidi lisaraha teenida.
Raamatukoguhoidja nuuksatab, hingab sügavalt sisse, püüab end vaos hoida, siis korraga paiskub nutt temast ikkagi välja, õigupoolest ta ei nutagi, vaid nuuksub, nuuksumine raputab kogu tema keha, ta vajub kokku, toetub ühe käega tooli seljatoele, teise tõstab näo ette ja nuuksub, sügavalt, allasurutud halinaga. Tema harali sõrmed ajavad meigi laiali, vaatan teda, tahan, et ta järele jätaks. Ütlengi valjusti, jäta juba! Jämedalt, sinatades, oma häält kuuldes tean, et see on Isa toon, niimoodi kutsus ta mind alati korrale, kui kõvasti nutsin, ja mina jätsingi alati järele, tihkusin vaid kuivalt, pitsitava kurguga. Ka raamatukoguhoidja jätab nutu järele, püüab jätta.
Ta vaatab lauale, võtab tassi, seda kahe käega kinni hoides joob ta paar sõõmu kuuma vett. Võtab välja taskurätiku, pühib nina luristades nägu ja silmi.
Ta vaatab mulle otsa, ütleb, et ma ei pahandaks, ta ei tahtnud nutta. Kui mina ei nuta, pole ka temal selleks mingit õigust, kui ma väikese tüdrukuna olen nii tugev, siis on tema ka – ta jääb vait ega lõpeta oma juttu, pühib uuesti silmi, meik läheb laiali.
Ta ütleb, et vaatan teda, nagu ma ei teaks, kes ta on.
Ütlen, et muidugi tean, ta on raamatukoguhoidja.
Ta küsib, kas see ongi kõik, kas nii palju ma temast teangi, kuigi ta oli mu ema parim sõbratar? Kas ema tõesti temast kunagi ei rääkinud?
Raputan pead, ütlen, ei, mitte kunagi. Tema ripsmed väratavad, ma ei taha, et ta nutma hakkaks, räägin edasi. Ema ei rääkinud kunagi endast, oma lapsepõlvest ega noorusajast, kui küsisin, ütles ta alati, et kui suureks saan, siis ta jutustab mulle ükskord kõigest. Ma ei teadnud temast mitte midagi, ta ei rääkinud sedagi, kuidas nad Isaga tuttavaks said, ega seda, et ta on sellest linnast pärit, ega seda, et mu vanaema elab siin. Ma ei teadnud isegi seda, et mul vanaema on, kuni selle ajani, kui ta mulle lastekodusse järele tuli.
Raamatukoguhoidja paneb taskuräti käest, ütleb, et saame sõpradeks. Võin talle lihtsalt Anka öelda.
Vaatan tema suud, ühel küljel on huulevärv laiali läinud, seetõttu jääb mulje, justkui naerataks ta ainult ühe näopoolega.
Ta ootab, et ütleksin midagi, noogutan aeglaselt, ütlen, et minugi poolest.
Ta keerab tooli teistpidi, nii et see jääb seljaga laua poole, toob ühe riiuli juurest teise tooli, tõmbab selle sinnasamasse, võtab mul käsivarrest, istub ja palub ka minul istuda.
Ta ütleb, et teab, kuidas mu vanemad teineteisega tuttavaks said. Kas tahad, et ta jutustaks?
Mu hääl on kähe, kui rääkima hakkan, ütlen, et mul on täiesti ükskõik. Sõnu välja öeldes tunnen, et need ei ole minu omad, need põrkavad vastu mu hambaid, ma värisen ja vapun, aga ütlen neid sõnu uuesti. Nüüd on juba ükskõik.
Raamatukoguhoidja haarab mu käe järele, võtab mul randmest, hoiab minust kinni, ütleb, see pole tõsi, ära ütle sedasi, vähemalt sina mitte, kunagi ei ole ükskõik.
Ühelt näopoolelt on puuder ära tulnud, nüüd näen seal kortsude võrgustikku. Ta räägib kiiresti, parinal, alguses ma peaaegu ei kuulegi, mida ta räägib, peas keerlevad minu enda sõnad, et ükskõik, nüüd on juba ükskõik, vaatan teda, aga ei taha teda kuulda, ükskõik, tema sõnad tungivad siiski ükskõikide vahele.
Raamatukoguhoidja ütleb, et nad said teineteisega tuttavaks tema kaudu. Jah, toona tahtis ta näitlejaks saada, toona pidas ta end veel piisavalt andekaks, lunis end teatrisse statistiks, ta sai ühesõnalisi rolle. Mu isagi sattus sel ajal siia, ta ei ole siin sündinud, ta suunati teatrisse abitööliseks, ta oli tuliste silmadega keevaline juudi noormees, tahtsi maalikunstnikuks saada ja oli kohe näha, et ta satub sekeldustesse ja tõmbab teistelegi häda kaela. Kui veidi võttis, siis hakkas kohe rääkima, et tema muudab maalikunsti, et ta ei kavatse teha seda, mida need temalt ootavad, ta istus alailma kõrtsis koos teistega, kes kõik pidasid end kunstnikeks, maalikunstnikeks, kirjanikeks, näitlejateks, aga minu isa laotas kõige rohkem suud, ta kirus häälekalt riigikorda, ütles, temal pole midagi kaotada, tema nendega ei tingi, ta ei palu neilt midagi ega anna ka neile midagi, kui tal ei lasta päriselt maalida, maalib ta mõttes, ja seda ta tõepoolest kaua aega tegigi. Ta ei näidanud kunagi kellelegi ainsatki maali, aga ta oskas sellest niimoodi rääkida, mida ta ükskord teeb, et kohe pidi uskuma, et ta on tõesti andekas. Raamatukoguhoidja jääb vait, tema silmad lähevad uduseks, tean, et ta näeb enda ees Isa, hetkega tuleb mulle silme ette Isa käsi, see, kuidas tema sõrmed pinguldusid, kui ta hommikuti külmetades üht käsivart risti üle rinna hoides rõdul suitsu tegi ja tema sõrmed tema musta pulloveri õlga pigistasid. Sellistel puhkudel ei tohtinud teda kõnetada, ta oli väsinud, sest oli kogu öö väetisevabrikus töötanud, ja proovis pead tuulutada, et saaks maalida, sest ennelõunal oli tema tõeline tööaeg, siis sai ta lõpuks oma tööd teha.
Raamatukoguhoidja hakkab uuesti rääkima, ta ütleb, et mul on täpselt samasugused silmad nagu isal, jah, täpselt sama mustad, ja need välguvad täpselt samamoodi, mu nägu aga on ema oma, mu nägu ja ka juuksed, aga mu ema pilk oli palju kalgim, ta oskas poistest niimoodi läbi vaadata, nagu neid poleks olemaski, talle ei julgenud keegi isegi niisama külge lüüa. Tema oli see, kes neid teineteisele tutvustas, oli mingi korteripidu, emal oli parasjagu jalaluu katki, ta oli vihane, et ei saa tantsida, nokkis isa kallal niikaua, kuni too kipsile söetükiga ühe ilvese joonistas, aga ema naeris ta välja, ütles, hea, et ta ei taha teda jalust niita otse ojast joova hirvega.
Raamatukoguhoidja naeratab ja hakkab jutustama, et alguses mu isa solvus selle peale, siis muidugi hakkas mu emale külge lööma, joonistas teda iga päev söega pakkepaberile, seda, kuidas ta seisab, kuidas vaatab, kuidas stange juures tantsib, kuidas ta rätsepaistmes maas istub ja päkka masseerib, kuidas juukseid kohendab, kuidas nutab – raamatukoguhoidja jääb vait, tema sõrm puudutab juukseid, ta kerib ühe salgu ümber sõrme, tõmbab sõrme sellest välja, ohkab -, see kestis kuid, enne kui ema murdus, ütleb ta siis, see oli tõeliselt suur armastus.
Mul tulevad meelde ajalehte pakitud balletikingad, mille ma ükskord esikukapist leidsin, liigutus, millega Ema need mul käest kahmas, kuidas ta siis vihaselt ajalehe neile ümber keeras ja ütles, ära sori, sul pole sealt midagi otsida.

Püsiviide Lisa kommentaar

Antti Tuomainen

22. juuli 2022 at 1:47 p.l. (Antti Tuomainen, Nädala autor 2022)

Foto: Dmitri Kotjuh

Antti Tuomainen (1971) – soome kirjanik, kelle teostes on ühendatud krimikirjandus ja must huumor. 2018. aastaks oli Tuomaineni teoseid avaldatud ligi 30 riigis. Rahvusvaheliselt on ta üks loetumaid kirjanikke Soomes.
Tuomaineni tugevusteks on peetud originaalseid süžeesid ja tegelasi, mis kalduvad kõrvale põhjamaisest detektiivitraditsioonist.

Katkend: Jänesefaktor, Varrak 2021. Soome keelest tõlkinud Mihkel Mõisnik.
Lk 202 – 209.

Küün, kus mees üles poodi, on punane ja suur. See seisab majapidamise muudest hoonetest selgelt eraldi. Hea asi on minu vaatenurgast see, et metsa serv ulatub peaaegu küüni lõunaservani. Mets on ka päikese asendi tõttu varjuline ja kaitsev. Hingeldan veidi pärast pikavõitu kiiret kõndimist ega ole ikka veel päris kindel, mida edasi teen. Avatud maastikust lahutab mind mõni meeter, küüni seinani on vahest viisteist meetrit. Nurga taga, hoone keskel, on praokil uks. Pragu on koera või kassi mõõtu. Või noore põrsa. Või kõhna, poomisest veninud mehe. Ohkan, toetan õla vastu vana kuuske ja kogun mõtteid. Ja kogumist seal on.
Mets lõhnab sügise järele.
Eelmised päevad on olnud mu elu õnnelikemad, nii vastuoluliselt kui see praeguses olukorras ka ei kõlaks. See unetu öö, mille Laura minu juures veetis, süütas minus mingi sellise tule – mitte üksnes leegi -, millise olemasolust ma ei ole kunagi varem teadlik olnud. Ja see tuli ei ole jäänud ainult minu sisse. Ma ei pea silmas, et oleksin pärast seda muutunud libekeelseks kallistajaks nagu Perttilä või pidevalt oma biitsepsit ja selga demonstreerivaks Kristianiks. Olen lihtsalt märganud, et räägin natuke teisiti ja liigun teisiti. Olen lihtsalt kindlam. Ja iga kord, kui Laurat näen, kasvab see kindlus, see tuli, need toidavad ja soojendavad teineteist.
Laura on tõusvas tempos seinamaale maalinud. Iga kord, kui ma lähen mööda sellest seinast, mida ta parajasti maalib, hämmastun ja lummun. Ja iga kord pean end liikvele rebima. Mitte et Laura mind takistaks; ta on maalimisse nii süvenenud, et unustab vahel isegi mu tervitustele vastata.
Tõmban metsa lõhna sügavale kopsudesse, toon end tagasi küüni taha, sügispäeva jahedusse, sellesse, mida olen tegemas, ja miks.
Seikluspargi asjad ei ole nii, nagu nad peaksid olema.
Pank on andnud välja praktiliselt kõik laenud, mida saab anda. Pargi müük on mõistlikul tasemel, aga sellest ei piisa. Raha on kasvav probleem.
Ma pean tegema midagi turvakaamera salvestistega. Minu õnneks kustutatakse rohkem kui nädala vanused salvestised automaatselt ja Esa ei vaata neid läbi, kui selleks ei ole mingit erilist põhjust. Tagaajamine ja minu jänese kõrvaga toime pandud enesekaitseakt on juba ammu kadunud sinna, kuhu pruugitud ühed ja nullid lähevad. Ja minu teada pole Esa vaadanud ka neid videoid, millel peidan laipa sügavkülmikusse. Oleksin seda Esa käitumisest märganud, kui istusime monitoriruumi tihkes gaasikeskkonnas ja vaatasime üle, millised kaamerad kuidas töötavad. Esa küll küsis minu huvi põhjust. Vastasin ausalt, et olen huvitatud pargi turvalisusest.
Kristian lähenes mulle jälle tegevjuhi asjus, aga ta lähenemine oli muutnud vormi. See ei olnud enam agressiivne ja nõudlik nagu enne. Selle asemel oli naeratus, mis hoolimata sellest, et mõjus sunnitult, oli lai ning näitas hambaid, mis olid märkimisväärselt valged. Kristian ütles, et on leidnud kursuseid, mis on fantastilised ja plahvatuslikud. Ta nägi oma sinises päevasärgis ka hoopis teistsugune välja. Me ei jõudnud tema tegelikku asja süüvida – ta ütles, et tuleb selle juurde tagasi, kui on vestelnud oma, mida see ka tähendada võiks, mentoriga, sest ta telefon helises ja mina pidin nagunii jätkama oma vestlust Minttu Kga.

Minttu K lõhnab päev päevalt aina rohkem longero, Mynthoni kurgupastillide ja Pall Malli suitsude järele. Tema tuba on oma suletud kardinate, diskomuusika ja baarilike punktvalgustitega nagu ööklubi. Minttu K. hääl on hommikuti nii kähe, et sellega võiks siledaks lihvida kõrge männi. Ta tahab loomulikult suurendada meie turunduseelarvet. Imestasin kuuldavalt, et kuhu eelmine suurem panustamine on läinud, sest pangandustegevust reklaamivaid plakateid, flaiereid ja voldikuid on ilmunud parki ainult üks väike pappkastitäis. Minttu K. ütleb, et ma ei mõista midagi kaugeleulatuvast brändiloomisest, võtmeisikute mõjutamisest ja kliente kaasavast influentseritegevusest. See on ka pooleli.
Samuti on pooleli kohviku sügavkülmikuga tegelemine. Johanna valvab kohvikut, nagu see oleks tema oma. Teatud mõttes see muidugi ongi ja seda võib pidada ka heaks asjaks. Kliendid paistavad olevat meie toitude ja küpsetiste taseme ja kvaliteediga väga rahul. Olen ka ise söödud pehmete singi-juustusaiakestega väga rahul olnud. Aga see, mida ma nägin viimati saiakesi toomas käies, muutis asju veelgi. Sügavkülmikutele olid ilmunud tabalukud. Johanna ütles, et see tuleb jäätisekadudest. Ta rääkis, et peale varguste soojendab külmutuskirstude avamine asjata nende sisu: mis on külm, peab ka külmaks jääma.
Ja lisaks sellele kõigele on Sisalikmehe viiekümne tuhande euro nõudmine.
See, mida ma vajan, on rohkem aega. Selleks olengi siia tulnud. Mu otsus on puhtalt matemaatilise taustaga.
Alati, kui mul tuleb mõnes arvutuse hilisemas faasis ette probleem, lähen tagasi olulise ehk algse probleemi juurde. Mõttetu on lahendada mingit üksikut probleemi, kui probleemi tuum on lahendamata ja kui on lisaks veel näha, et see peidab ise endas kõige tõenäolisemat probleemi lahendust.
Ja samas on see põhjus läbi metsa tulemiseks. Ma ei tahtnud kõndida pikka õueteed ainult selleks, et sattuda silmitsi Sisalikmehega. Maasturit ma siiski kusagil ei näe. Teda ei ole siin. Aga kes on? Ma ei ole näinud õuel mingit liikumist. Maja on kahekorruseline tehasemaja, helekollane ja vormilt traditsioonilist maamaja jäljendav. Autogaraaži valge uks on kinni.
Siis teen seda.
Astun metsast välja õuele ja lähenen majale ja verandale ega ole kindel, mille lõhna ma õhus tunnen. Loomulikult niiske, kirdetuules mühiseva metsa ja teises suunas avanevate põldude, aga ka millegi magusa lõhna. Astun veranda trepiastmetest üles, näen seinal uksekella ja just siis, kui olen surumas nimetissõrme ümmargusele valgele nupule, ehmatan. Taganen vaistlikult veranda servale ja peaaegu sellest üle.
Uks on hakanud justkui iseenesest avanema. Sellist asja loomulikult ei juhtu. Kuulen seest häält.
„Henri, tule sisse.”

Värsked kaneelisaiad lõhnavad viisil, mida ma seostan kohvikute ja pagariäridega. Istume massiivse puidust laua ääres. Laual on vaagnatäis kaneelisaiakesi, üks saiake on taldrikul minu portselanist kohvitassi kõrval. Teisel pool lauda istub minust pikem mees, kelle suur labidanägu punetab veidi.
„Katsetan uut retsepti,” ütleb ta. „Aga kõige suurem vahe tuleb minu arvates sellest, et kasutan nüüd ainult mahejahu. See mõjutab maitset. Mõni ütleb, et sellel ei tee vahet, et on täiesti ükskõik, millest küpsetada, aga mina olen järsult teisel arvamusel. Mahejahu või mitte midagi. Mis sina arvad?”
Suur mees räägib küpsetamisest niisuguse häälega, nagu langetab surmaotsuseid. Asjatu on küsida, kus ta teadis, et olen maja poole tulemas ja millal ukse juurde jõudsin. Ta teadis.
Võtan saia ja hammustan tüki. Meie kõrval akna taga laiub idülliline maamaastik, põllud ja metsad. Sai on pehme, soe, suus sulav. Närin seda tema pilgu all. Kui suudan saiasuutäie alla neelata, ütlen, et see on suurepäraselt õnnestunud.
„Aga mahejahu?” küsib ta.
Mul pole vaja pikalt mõelda.
„Mahejahu või mitte midagi,” ütlen.
„Veel mõni saladus,” noogutab ta. „Pisut lühem küpsetusaeg ja pisut rohkem võid. Tuleb julgeda sai veidi tooreks jätta. Ja kaneel peab olema värske. Söö, söö, söö.”
Söön. Suure mehe ärgitusele lisab motivatsiooni must püstol, mida ta hoiab laual lebavas paremas käes. Kaneelisai on suur, saia on palju. Olen lõpetamas, aga suur mees tõstab püstolikäe ja näitab randmeliigutuse ja püstolitoru viibutusega, et mul oleks hea närimist jätkata. Ja nii söön Lääne-Uusimaal kahe peopesa suurust poolekilost saiakest, samas kui mind sihitakse relvast.
Me ei räägi. Mina muidugi ei saagi, sest mu suu on täis ja lõuad jahvatavad, aga ka suur mees on vait. Püstolitoru ja selle väike must auk sihivad otse mulle rindu. Ma ei kuule muud kui oma söömist. Lõputult pika aja järel neelan viimase pala. Pühin suud. Vaatame teineteisele otsa.
„Noh?” küsib mees.
„Maitsev,” ütlen ja arvan teadvat õiget terminoloogiat. „Täpselt õige küpsetusaste ja rasvasisaldus, kõige aluseks aga mahejahu.”
Suur mees vaatab mind nagu vana kala.
„Ma mõtlesin seda, et sul on vist asja ka, kui juba nii kaugele oled tulnud.”
„Just,” noogutasin.
Selleks olengi tulnud. Mind kas viiakse punasesse küüni või Sisalikmehe lemmiktiiki või saan ma kõndida kolm kilomeetrit bussipeatusse.
„Mul on probleem vaheastmetega,” ütlen ja püüan jälgida suure mehe nägu, näha seal reaktsiooni ühes või teises suunas. „Probleem, mis mõjub halvasti sellele, milles oleme omavahel kokku leppinud.”
„Vaheastme all mõtled sa …”
„Ma ei tea ta nime. Tulin eelmisel korral siia tema maastikuautoga. Oma türannosaurusest sõpra kutsub ta imega AK.”
Suur mees naerab. Naer on lühike ja saab ruttu mööda. Ta silmad on sinise ja halli vahepealsed, kriipsjad, justkui ta oleks aastaid kissitanud ja kissitus oleks lõpuks peale jäänud. Tõmban hinge. Räägin, kuidas istusin maasturisse, kuidas mu nägu sattus alasti naise istumise alla ja lõpuks, mis kõige olulise4m, kuidas suure mehe töötaja tahab võtta viikümmend tuhat eurot sellist raha, mis kuulub suurele pagarile. Pagari jätan mainimata. Muidu jutustan kõik nii, nagu see juhtus.
Siis istume jälle vaikselt. Loodan, et vaikus ei vii selleni, et ma pean veel saia sööma. Ma ei suuda. Kõht on nii suhkrut, võid ja mainitud mahejahu täis, et pungitab.
„Ta istus sulle näkku?”
„Ta päris just ei istunud,” ütlen. „Ta ainult toetas. Lühikeseks ajaks. Justkui oleks hüpanud jalgratta sadulasse, aga mõni sekund hiljem tüdinenud ja rattalt maha tulnud.”
Suur mees mõtleb hetke.
„See võiks värskendada,” ütleb ta ja kõlab nii, nagu ta räägiks pigem iseendaga. „See lõputu küpsetamine. Saiad, saiad, saiad. Mingi vaheldus.”
„Mulle see värskendav ei tundunud,” ütlen ja tahan vestluse uuesti rööpasse viia. „Ja viiskümmend tuhat on …”
„Sain aru,” katkestab mind suur mees ja on jälle tema ise. Või see tema, keda ma olen varem näinud. Ta ajab end toolilt sirgu, sihib mind endiselt püstoliga.
„Kas sul on viiskümmend tuhat? Liigset raha?”
„Mida?” küsin. „Muidugi mitte.”
„Kuidas pank sisse toob?”
„Vara veel midagi täpset öelda,” vastan. „See, mis on meil üle ootuste hästi õnnestunud, on laenude andmine.”
„Ehk siis raha voolab välja, aga sisse seda ei tule?”
Mõtlen, et suure mehe hääl on just praegu hirmus. Hääl on hirmus nii, et on neutraalne, samal ajal kui ta nendib asja, mis on täiesti tema huvide vastu.
„See on selles faasis täiesti ootuspärane,” ütlen ausalt. „Tegevuse käivitamine …”
„Kas keegi on oma laenu tagasi maksnud?”
Sellele on ainult üks vastus.
„Ei. Aga ma ei ole seda ka oodanud. Esimesed tähtajad on järgmisel nädalal.”
„Aga lõbustuspark?”
„Seikluspark. See on napilt vee peal.”
„Ehk sa ütleksid, et emaettevõte on korras ja pangategevus on hakanud paljutõotavalt.”
„See on hea kokkuvõte praeguse hetke olukorrast,” ütlen ja arvangi nii.
Aga vestlusel on üleüldse mingi selline toon, mida ma ei mõista. Selles on midagi kokkusobimatut. Minu ees istub investor, kelle kapital on kahanemas ja kellel on ainult riskid, aga kes ometi ei paista sugugi murelik. Aga ma ei saa selle üle juurdlema jääda, pean hoolitsema selle eest, et …
„Vaheastmest niipalju,” ütleb suur mees siis, „et ma uurin seda olukorda.”
„Mida see tähendab?” küsin.
„Kui sul ei ole viitkümmend tuhandet eurot, millest sa siis viiskümmend tuhat eurot maksad?”
„Mitte millestki.”
„Mis siis juhtub?”
„Ta näitab pilte sulle ja ..”
Olen nimetamas Laura nime, aga see ei puutu siia ega sellesse ega sellesse mehesse.
„Ja sina oled teatud mõttes neid juba näinud,” jätkan. „Nii et midagi, millega välja pressida, ei ole.”
„Seda kavatsengi talle öelda.”
Hämmeldun. Kas siis nii lihtne kõik oligi? Siis taipan.
„Mis siis juhtub?” küsin.
„Juhtub see, mis juhtuma peab,” ütleb suur mees. „Tugevam teist jääb ellu. Nagu oled täna õppinud, tuleb sai tervenisti ära süüa.”

Suur mees küüti ei paku ja ma ei palu ka. Kõnnin kõigepealt poolteist kilomeetrit kruusateed, siis mööda maantee ääres kulgevat kõva kattega jalgrattateed veel poolteist. Pärastlõuna hämardub õhtu poole, puud kasvavad taeva külge. Mul ei ole telefoni kaasas. Jätsin selle meelega seiklusparki. Tunne on siiski eriline: tundub, nagu ühendus maailmaga oleks täielikult katkestatud. Praegu sobib see suurepäraselt. Ma pean mõtlema. Või õigemini – nagu taipan siis, kui sõidan juba bussis ning süngemaks tõmbuvad metsad ning Helsinki pool tihenevad ja eredamaks muutuvad asumid jätkavad lõputut liuglemist akna taga – mõtlen, mida kõike mul tuleb veel kalkuleerida.

Püsiviide Lisa kommentaar

Valdur Mikita

6. juuli 2022 at 10:00 e.l. (Nädala autor 2022, Valdur Mikita)

Valdur Mikita (1970) on eesti kirjanik ja semiootik.Mikita on pärit Suislepast ja käinud sealses mõisakoolis, mille lõpetas 1985. aastal. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina 1992. aastal. 1994.aastal kaitses ta Tartu Ülikooli semiootika osakonnas magistriväitekirja “Normid ja loov käitumine. Harjutustik tavatu mõtlemise arendamiseks” (juhendaja Igor Černov) ja 2000. aastal doktoritöö “Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias”.

Foto: Peeter Langovits Postimees/Scanpix

Katkendid:

Mõtterändur, taevalike eksirännakute taskuraamat. Välgi Metsad 2022, lk 77 – 83, 165 – 166, 168.


Kummaline on see, et inimese keha pole ennast kunagi nii hästi tundnud – inimene kannatab palju vähem nälja, külma ja haiguste pärast, ja samas – inimese psüühika pole kunagi vaevelnud nii suurte probleemide käes kui praegu. Tervist peegeldab kõige paremini inimese meeleseisund. Praeguse maailma suur küsimus on, kuidas tasakaalustada oma elu (või aju) liigse stressi tõttu. Millegipärast tekitab tänapäevane elu inimestele tohutut stressi. Meie füüsiline tervis võib-olla parem kui kunagi enne, peaaegu kindlasti on aga kehvem inimese vaimne tervis. Siin on mingi arusaamatu vastuolu. On üsna hästi teada, et inimese psüühika, käitumine ja põhilised harjumused kujunesid välja Lõuna-Aafrika rohtlates. Sellest ajast pärineb ka üks füüsiline tunnus, mille poolest inimene ületab kõiki teisi loomi – see on võime joosta pikki vahemaid. Isegi praegu on veel olemas üksikuid hõime, kes suudavad sõna otseses mõttes antiloobi surnuks joosta. Tarahumaradest kütid kütivad niiviisi tümakaid metskalkuneid – mingil hetkel ei jaksa need enam lihtsalt lendu tõusta. Kui varased inimesed Aafrikast välja rändasid, ei kohastunud nende keha uue kliimaga (oleme ikka loomult päevasooja ja värskeid puuvilju igatsevad troopika ahvid), vaid nad lõid endale teiste vahenditega eluks sobivad tingimused. Igal pool, kuhu inimene läheb, katsub ta luua väikese killukese troopikat, olgu selleks siis suur reheahi, saun või triiphoone. Praegune maailm erineb tohutult ahvikarjast, kus kõik olid omavahel tuttavad ja elu kulges vabas looduses. Peame üha rohkem elu jagama võõraste inimestega ja võõraste paikadega, millega on raske kohaneda, olgu näiteks kasvõi meie vaimulaadile sobimatud siseruumid. Paljud end minevikus õigustanud kohastumused on sattunud tänapäeva maailmaga vastuollu. Aju ja psüühika areng pole suutnud meie enda poolt muudetud maailmaga sammu pidada. Evolutsioonipsühholoogid on üha enam seda meelt, et suur osa inimese vaimsetest probleemidest tuleneb ületamatust vastuolust meie evolutsioonilise mineviku ja tänapäeva maailma vahel.


Miks inimeste eellastel kujunes välja demokraatia ja moraal – vastus võib olla ahvikampade sobivas suuruses. Kuni 150-pealises karjas oli võimalik meelde jätta, kes osutas teisele mõne teene, kelle käest midagi õppida, kelle juurest kaitset või lohutust leida. Just mõõduka suurusega seltsingud lõid aluse püsivaks koostööks. Tänastes hiiglasuureks paisunud ühiskondades on aga palju suurem tõenäosus, et heategu ei leia vastuteenet või pahategijat ei tabata. Nii pole ka moraali püsimiseks head vundamenti. Hirmsuure inimkonna tekkeks pole piisavalt arenguloolisi eeldusi. Praegu aga võime ennast lohutada sellega, et nii demokraatia kui südametunnistuse juured on miljonite aastate eest tekkinud ahvide kambavaimus. Ka ahviarmastust poleks ilma selleta saanud sündida.


Keha ja loodus on võrreldes tehnoloogilise maailmaga alati olnud ürgse jõu ja harmoonia allikaks. Nüüd on inimene asunud aga kiiresti ümber kujundama ka keha ja loodust, neisse on imbunud ebatäiuslikkuse idee. Ainus, mis pole veel ümbertegemise tuhinat mürgitanud, on kosmos – seda ei suuda inimene ümber kujundada ja eraomandiks müüa – kuigi ka pilet kosmosesse on juba reaalsus, mis sütitab tuhandetes inimestes täitmatuid ihasid. Kuhu on meil niiviisi üldse minna? Kas on veel maailmu, kuhu taganeda, mis peidaksid endas veel avastamata horisonte, mis annaksid inimelule mõtte? Tähenduse allikaks muutub tavaliselt see, millest inimese jõud üle ei käi – see, mida ta ei suuda omatahtsi muuta ega lõpuni mõista. Inimene võib ära solkida nii oma keha kui looduse ja reostada isegi kosmose, kuid loodetavasti on vaimuilmas veel tasandeid, mis uutmisele vastu seisavad. Näiteks imestamisvõime, alandlikkus ja omasoodu minek. Need on pelgupaigad, mis ei ole veel mürgitatud lõputust ja mitte kuhugi viivast rahutust ja tarbetust täiustamise ideest. Nendeni jõudmine võiks olla üks inimelu eesmärke. See seisneb eelkõige taipamises, et inimesel ei ole mitte kuhugi minna, sest täiustatud maailm ei ole enamasti parem eelmisest – jah, see võib esiti küll nii paista, kuid pikas perspektiivis tuleb selle eest ikka maksta ränka hinda. Maailm läheb küll edasi, aga sama oluline on mõista asju, mis kätkevad endas võimalust minna tagasi.


Tänapäeva inimene on langenud lõputusse tähenduse otsimise ja omistamise lõksu. Küsimused lõplikke vastuseid andva tähenduse järele on suuresti lääne kultuuri sünnitis, mitte kõik inimesed kõikidel aegadel pole niiviisi pärinud. Seega võime lähtuda ka teistelt alustelt, üritades mõelda ja olla ümbritsevale liigset tähendust omistamata, koormamata elu tarbetu sisuloomega. Tähenduse järele sunnib küsima inimese vaim, ent mitte tema keha. Keha esitab hoopis teistsuguse küsimuse – kus on jõud? Tema jaoks on just energia närvisüsteemi kallisvara, mitte tähendus. Näiteks maal rohtaias kaevates, omaette nokitsedes või kuuri ehitades küsib inimene harva asjade tähenduse järele. Kui jumal on olemas, peidab ta end arvatavasti kusagil Suislepa õunapuu otsas. Tähenduse järele hakkab inimene pärima siis, kui tal tekib energiapuudus, mingisugune lootusetu ummistus. Suures plaanis ei tähenda asjad midagi või siis tähendavad hoopis midagi muud. Tähendus on nagu Vanapagana täitmatu laps, keda inimene ei jõua ära toita. Selle õgardi kummardamine ei tee inimhinge õnnelikuks, ta on loomult täitmatu ahnepäits, tema näljakisa ei lakka iial. Sellepärast armastab ka tänapäeva inimene hullupööra muusikat, niisugust muusikahullust pole kunagi varem ajaloos olnud. Selle on usutavasti selge põhjus: muusikal ei ole tähendust, ta vabastab inimese meeled ränkraskest tähenduse koormast. Hea muusika õnnestab ja annab jõudu – kuid ei tähenda midagi.


Mulle on antud mõnevõrra teistsugune, peegelsünesteedi keha, seepärast vist mõtlengi temast nii palju. Keha, mis läheb kergesti lappama. Kogu maailm näib olevat kehastunud, poeb sulle põue, tekitades kõhus, kätes ja jalgades käsitamatuid tundevarjundeid. Sünesteesia puhul ei saanud ma pikka aega aru, mis mind selle nähtuse juures tegelikult paelub. Nüüd mõistan, et see on lihtsalt teistsugune kehakogemus. Ja seda on inimesele väga vaja. Isegi siis, kui inimesed sõidavad nädalalõppudel lihtsalt maale, liiguvad nad mõnes mõttes hoopis teise kultuuri, teise aega. Just see üleminek veetleb neid. Maal leiavad nad teise keha, oma ürgkeha. Lunastuskogemus jõuab inimeseni peaaegu alati teistsuguse kehatunnetuse kaudu. Iga kultuur, iga ajastu loob talle eriomase kehakogemuse. Teistsugune kehameel lubab üles ehitada teistsuguse omailma, tajuda ja mõista maailma teistelt alustelt.


Keha hoiab alles väga vanu asju. Keha on evolutsiooni muuseum ja samal ajal ka kõikide tulevaste aegade panipaik, mida me veel ei tunne. Keha on tühi ruum.


Elu moodustab katkematu terviku nii ajas kui ruumis. Meie lapsed ei erine meist selle vaatenurga kohaselt oluliselt rohkem kui näiteks verelibled maksarakkudest. Koer erineb inimesest vähem kui munarakk neuronist. Meie kõhus elavad bakterid pärinevad aga hoopis teisest ökosüsteemist, kui keha neile vastastikuse abistamise pakti alusel majutusteenust pakub. Kõik, mida sööme, kellega suhtleme, kellega evime mingisugust bioloogilist kontakti, on samuti osa meist. Elutervik on alati suhe. Kuhu tekivad eluterviku ehk indiviidi piirid, on paras evolutsiooniline mõistatus. Tulevik võib meile tuua ka hoopis teistsuguseid tajutervikute kombinatsioone.


Loomad ei pea looduses lakkamatut olelusvõitlust, nad on suurema osa ajast müstilises „olemise” seisundis. Näiteks lind oksal – mis ta seal teeb? Ta ei olelusvõitle, ta lihtsalt on. Loomadele on omane hämmastav teadvuse olek, millest me ei tea peaaegi midagi. See on müstiline ülejääk, tühi kruus, mida saab millegagi täita – ent millega? Oleks saanud ka hoopis täitmata jätta, kuid siis poleks tekkinud ka mõistust, poleks sündinud inimest. Mida lähemal inimesele, seda enam peegeldub selle kruusi põhjast vastu mäng. Mängul pole muud eesmärki peale koosolemise mõnu. Suhtlevad ka putukad, kuid mängivad vaid kõrgemad loomad. Mäng on see, millest hakkas kujunema kultuur. Kui kassipojad müravad, siis mõlemad teavad, et see ei ole päris jõukatsumine. Nii on mäng kultuuri kõige ürgsem ehituskivi. Kirjandus, mõtlemine ja inimeseks olemine oma kütkestavates vormides on tegelikult üks väga keerukas mäng, moest arhitektuurini, muusikast spordini. Sellepärast ka sport paelub inimesi, et selles on mängu kõige vanem vorm – füüsiline mõõduvõtmine – veel kõige selgemini näha. Just mängu kaudu loome uuesti kontakti nii iseenese kui loodusega, selle müstilise „olemisega” – mida teeb lind, kui ta istub oksal, kui ta lihtsalt on.


Puhta olemise seinund, milles on kirglikku tegutsemise hoogu – nii kirjeldab inimese üht kõige ihaldatumat seisundit ungari päritolu Ameerika psühholoog Mihály Csíkszentmihályi. Ta ristis selle lihtsa sõnaga flow (voolamine, kulgemine, hoog). Selle kõrvale saab paigutada vahest üksnes sügava eksistentsiaalse või armastuse kogemuse. Kolm võrdset mäetippu, millest koosneb eluõnn. Olemise kaunis kunst.

Meid on kogu elu õpetatud otsima õiget „mõtet”, kuid lahendus võib olla hoopis selles, et peaksime otsima õiget liikumist. Täpsemalt, õiget liikumise või libisemise tunnet. Just sellepärast meeldib mulle ka toosama Csíkszentmihályi flow. See on värskendav sisemine jõud, mille otsekohe ära tunneme. Mõte võib meid alt vedada, kuid keha saame sellistes asjades palju rohkem usaldada. Neil hetkedel sõlmime maailmaga rahu. Kontakt kõiksusega, mida sisimas otsime, on peaaegu alati kehaline, väga harva saab see teoks läbi puhta mõistuse. Usun, et see on oluline teadmine otsiva inimese jaoks.

Metsmesilase tee


Maarahvas, metsarahvas, mererahvas, seenerahvas, laulurahvas, rabarahvas, nõiarahvas – mis rahvas see selline on? Eestlase eluvaade on veidi budistliku rabasaare sarnane. Seda on võimatu kirjeldada. See ei tähenda midagi. Seda ei ole olemas. Ja samal põhjusel ei ole seda ka võimalik hävitada.


Maailma ei saa parandada „minevikust tulevikku” suunal. Selleks tuleks mõtetes minna hoopis kaugele tulevikku ja vaadata tagasi tänase maailma peale – see on märksa viljakam perspektiiv. Teisisõnu, maailma parandamiseks tuleb mitu trepiastet vahele jätta ja silmitseda avaramat panoraami. Praegune aeg meenutab 19. sajandi lõppu, kui lühikese ajaga loodi täiesti uus maailm. Nüüd, sada viiskümmend aastat hiljem, tehakse seda uuesti. Ka siis valdasid inimesi uskumatud unistused, fantaasiad ja ideed. Sel ajal meisterdati muude asjade hulgas valmis ka Eesti ja eestlased. Ärkamisaeg oli 19. sajandil alanud maailma avanemise ja mineviku kammitsatest vabanemise laps – või siis ülejääk, ka selles on oma tõetera. Maailm otsib praegu uut ühendavat ideed kuhtuva progressimüüdi asemele, uut tulevikumüüti, ning uus „eesti lugu” saab olema selle orgaaniline osa. Praegu luuakse – ei vähem ega rohkem – uut inimest. Nii suurt eesmärki pole võib-olla olnud suure Prantsuse revolutsiooni ajast peale.


Yuval Noah Harari hoiatab, et tulevikus võib inimliik jaguneda kaheks: eliidiks, kes valitseb maailma ja saab lubada endale kõiki tehnoloogilisest maailmast tulenevaid hüvesid, ning alamklassiks, kellel on piiratud ligipääs haridusele, meditsiinile ja tehnoloogiale. Inimliik jaguneb taas erinevateks tõugudeks, umbes nagu varaste hominiidide tekkeaegu. Kuid kas võib mõttelise eksperimendi korras ette kujutada ka selle protsessi positiivset tulemit? Võib-olla peaksimegi loobuma iseendastmõistetavast eeldusest, et Maal elab vaid üks inimliik. Ehk oleks kosmoselendude jaoks aeg juba aretada uus, pisut täiustatud inimtõug? Ilmselt oleksid vähesed sellega päri, ent kui see peaks osutuma liigi ainsaks ellujäämisvõimaluseks, siis võib see üleöö päevakorda tõusta. Kui inimolend peaks kunagi rändama kosmosesse, siis on tõenäoline, et Homo Sapiens seal kuigi tõenäoliselt ellu ei jääks, ent Homo Sapiens superior võib-olla jääb. Samamoodi on ka inimesega Maal – kui elutingimused muutuvad väljakannatamatuks ja kui keegi ei suuda kliimat enam elukõlblikuks kohandada, siis hädaolukorras võib tõuparandus muutuda tõsiseks arutlusteemaks. On aeg end nendeks muutusteks psühholoogiliselt valmis seda.
…..

Vaatame nüüd asju veidi teisest vaatenurgast. Võimalik, et oleme üks viimaseid põlvkondi, kel on olemas vana aja keha, st surelik, evolutsioonilistele jõududele allutatud olemisvorm. Sadakonna aasta pärast uurivad antropoloogid võib-olla hämmastusega meie praegust kehatunnetust ja ihulist identiteeti, see tundub võluva ja arhailisena. Seepärast peaksime rohkem rääkima oma kehast – see võib olla inimajaloo kaduv nähtus. Inimkehast võib lähitulevikus saada inimlike igatsuste ja mälestuste pühapaik, mida oma ürgsel kujul aga keegi enam taga ei igatse. Paradoks ongi selles, et alles nüüd, kui me teeme esimesi arglikke edusamme oma keha tundmaõppimiseks (aju-uuringud, geneetika, biotehnoloogia jms), oleme sunnitud sellest lahti ütlema. Nii ei õppinudki inimene oma keha tundma. Ei saanudki teada, mis see keha siis ülepea oli: ilus mõistatus, mis mähib ennast igaviku varjudesse.


Mõistus ei pruugi olla evolutsiooni tipp, vaid vahelüli. Selline mõte oli mokkamööda juba vanadele kreeklastele. Võimalik, et pärast tuhandete aastate pikkust arengut rändab see meile tundmatus mateeria vormis tagasi kosmilisse vaikusesse, jätkates oma eksistentsi väljaspool aegruumi. Selles mõttes tundub täitsa võimalik, et universum mõtleb ennast vähehaaval seestpoolt suuremaks, loob juurde uusi iseduse vorme, uusi informatsiooni- ja elukilde. Kosmilises teadvuses rulluvad lahti tundmatud tõeluse vormid, mis moodustavad üha uusi tasandeid ja kvaliteete. Inimteadvus on illu-tillu keeris kirju-mirju superteadvuse ookeanis.

Loomingut

“Normid ja loov käitumine. Harjutustik tavatu mõtlemise arendamiseks” (magistriväitekiri Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, juhendaja Igor Černov) Tartu, 1994
“Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias” (doktoriväitekiri Tartu Ülikooli semiootika osakonnas) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000
“Äparduse rõõm: keele- ja kultuurimänge” Tartu: V. Mikita, 2000
“Rännak impampluule riiki” (illustratsioonid: Valdur Mikita) Tallinn: Faun, 2001
“Kirsiõieturundus: visioon alternatiivsest turundusest” Tartu: Fontese Kirjastus, 2004
“Metsik lingvistika: sosinaid kartulikummardajate külast” (kujundus: Maite Kotta) Tallinn: Grenader, 2008
“Teoreem” Tartu: HM, 2011 (kogumik kahest jutust “Jänesekapsa teoreem” ja “Nõia teoreem”)
“Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi” (kujundus: Maite Kotta) Tallinn: Grenader, 2013
“Lindvistika ehk metsa see lingvistika”, 2015
“Kukeseene kuulamise kunst”, Välgi metsad, 2017
“Omakultuurist ja oma kultuurist”, Viljandi kultuuriakadeemia, 2017
“Eesti looduse kannatuste aastad. Manifest Eesti metsale, kirja pandud iseenda jaoks 2018. aasta suvel ja sügisel, aga kardetavasti sai see natuke liiga sünge”, Välgi metsad, 2018
“Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm”, Välgi metsad, 2019
Mõtterändur, taevalike eksirännakute taskuraamat. Välgi Metsad 2022

Püsiviide Lisa kommentaar

Rasa Bugavičute-Pēce

22. juuni 2022 at 8:20 e.l. (Rasa Bugavičute-Pēce) (, )

Foto: Karlīna Vītoliņa

Rasa Bugavičute-Pēce (s 1988) on Läti dramaturg ja kirjanik, kelle originaalnäidendeid, dramatiseeringuid ning libretosid lavastatakse nii Läti suuremates ja väiksemates teatrites kui ka väljaspool Lätit. Näiteks Eestis, aga ka Leedus, Venemaal ja Iisraelis. Bugavičute-Pēce kirjutab ka filmi-, teleseriaalide, raadiolavastuste ning kontsertide stsenaariume.

Eesti keeles on temalt ilmunud raamat „Poiss, kes nägi pimeduses” (tõlkinud Contra) (Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab). Samuti saab tema loominguga tutvuda Vaba Lava lavastuse „Mul oli nõbu” kaudu.
Raamatu „Poiss, kes nägi pimeduses” pani Rasa Bugavičute-Pēce ka näidendivormi. Raamatu esitlus toimus Läti rahvusteatri fuajees vahetult enne samanimelise lavastuse esietendust. Loo aluseks on autori abikaasa enda isiklik kogemus. Kirjaniku sõnutsi pole aga tegemist dokumentaalse looga. Nii raamatus kui ka lavastuses segunevad tema abikaasa ja ta enda lapsepõlv ning autori kogemus emana. Siiski on näidendis osi, mida raamatus ei kohta.
Alates 2015. aastast töötab Rasa Bugavičute-Pēce Liepāja teatri koosseisulise dramaturgina.
Ja nagu ta ise iseenda kohta ütleb – ta on naine, ema, tütar, lapselaps ja sõber.
Rasa Bugavičute-Pēce koduleht: http://www.rasaraksta.lv/

Katkend:

Poiss, kes nägi pimeduses, Kirjastus Mina Ise 2021, tõlkinud Margus Konnula. Lk 77-84.

Pärast kõnet õpetajaga kutsub ema mind enda juurde.

„Jēkabs, kas selle joonistuse saatis sulle Mattias?”

„Mida?” ei saa ma alguses aru.

„Selle pildi kahest pimedast inimesest augus saatis sulle Mattias?!” küsib ema juba hääle värinal.

„Millises augus? See oli ring, mis oli tegelikult järvena mõeldud – ma ei saanud alguses aru, aga… ”

„Jēkabs, kui ma esitan sulle küsimusi, sa vastad neile!” kisendab ema, seepärast olen ma vait. „Ma just rääkisin õpetajaga, kes kirjeldas seda joonistust mulle kõigi peensusteni, ja mul on ainult üks küsimus – kas need oleme meie isaga? Mida see Mattias sulle veel kirjutab ja miks on teile kirjutamiseks sellist salakeelt vaja? Te kardate, et keegi loeb teie kirju? Mida sa veel meie eest varjad? Kõigepealt keeldud sa minuga koos kooli minemast, sest sul on häbi – ma tean ju! Siis sa väldid minuga rääkimist, aga nüüd… kuidas sellest kõigest aru saada?!” Ema räägib veel midagi, aga kõik tema sõnad sulavad üheks tohutuks sasipusaks ja ma ei suuda seal eristada algust ega lõppu, mulle tundub, et ta räägib millestki, mis on minust nii kaugel kui kaugel üldse võib olla! Tahan mõelda Laurisest ja tema tobedast joonistusest, millega ei ole mul mingit pistmist, ja kuni mu pähe kihutab ema sõnade torm, sorteerin ma hoopis selle olukorra kõiki plusse ja miinuseid. Võib-olla on tõesti kasulikum, kui Mattiasest saab see paha? Pärast kogu seda sisutut arusaamatust saan emalt rihmaga mööda peput. Valus on. Ja nüüd on diivani ots ainuke koht, kus ma saan enam-vähem mugavalt istuda, just seal, kus on kõige rohkem ära istutud, sest see on ema koht telefoni kõrval.

Istun ja kuivatan pisaraid, samas kõlab telefonihelin. Ema on keelanud mul Mattiasega kirjavahetust pidada ja ähvardanud, et kui ma tema sõna ei kuula, räägib ta Mattiasest memmele ja see räägib Mattiase vanematega – kas ma tõesti seda tahan? Vaimusilmas näen, kuidas memm sõimab transformerite peret ja kuigi see paistab naljakana, tunnen ennast neetult kurvalt ja nutan Mattiase pärast, keda ei ole üldse kunagi olemas olnudki.

„Võta telefon vastu!” kisab ema köögist. Endiselt vihane. Kui ta mulle naha peale annab, siis järgmine faas on selline, et ta on vihane enda ja kogu maailma peale ega taha kellegagi rääkida. Normaalses olukorras oleksin oodanud, et ema tuleb ja tõstab ise telefonitoru, sest üleüldse helistab meile ainult Daina-tädi, kelle uus sõber sellestsamast elust on hea järje peal – ta ajab handsat ja kaupleb üle kogu valla salasigarettidega ja vallas hinnatakse teda kõrgelt. Minu jaoks kõlab see kõik hästi! Aga kui ema hääl on sellest isale rääkides põlglik, siis isale teeb see pigem nalja. Mina olen jätkuvalt segaduses ja valusa tagumikuga.

„Halloo?” vastan otsustava häälega nagu vaid endast välja pigistada suudan.

„Jēkabs, sina?” Mulle helistab Lauris! Selline julgus. Kuni ma sisse hingan, et talle öelda, et tema, väike raipenägu kaitsevärvi pükstes, on minu jaoks surnud, jätkab ta: „Kas saad siis tulla?”

„Kuhu?” ei saa ma aru hetkeni kui ta on mulle aeglaselt ja asjalikult, kuigi ka liiga kirglikult ja äkiliselt ära seletanud. Inimesed keset ringi/auku, kellel on XX ja XX silmade asemel, oleme meie – mina ja Lauris, kes nädalalõpul ujuvad järves. Tema vanemad on nõus. Lauris, Lauris! Mis imelik inimene sa küll oled?! Mul ununeb pisut, et tagumik kipitab ja tahan selle peale naeratada, et olen uskumatul kombel väljamõeldud sõbra kaudu jõudnud tõeliseni.

Ema ei taha mind muidugi kuhugi lasta, sest olen pahandust teinud, pean karistust kandma, lisaks on mul tagumiku peal reetlikud triibud, aga tuleb ette kordi, kus isa kaitseb mind!

„Kas sul on kahju või? On poisil sõber siin, unustab selle Salacrīva sahmija!” pomiseb isa köögis nii, et ma kuulen kõike. „Me oleme kõik tolles kandis sulitempudega sina peal!” püüab isa naljatleda ja laskub värvilistesse mälupiltidesse, mispeale paneb ema talle õela pilkenime. Viimaks küsib isa emalt, kuidas ta kavatseb Laurise vanemate kutsest keelduda, ja ema kannatab vaikides. Siis ta nõustub tingimusel, et tema ise Salacrīvasse ei sõida, sest olgu muuga, kuidas on, aga „sinu ema” (ta ütleb seda erilisel toonil) järele ta igatsenud ei ole.

Laupäeval kell kümme olen ma juba söönud hommikused vorstileivad ja pannud hoolikalt kotti kõik vajaliku – ujumispüksid, rätikud, sukeldumisprillid, kuivad alukad. Mattiase kausta (mille ma kavatsen järve uputada), küpsisekoti ja ema keedetud mahajahutatud tee plastpudelis. Nii on odavam. Seljas on kõige lahedam minu T-särkidest, jalas šortsid ja ees päiksekad. Pole lugu, et koridoris Laurist ja tema vanemaid oodates ei ole neil mingit mõtet – ma hoian päiksekaid ees, sest see annab märku minu absoluutsest valmisolekust seiklusteks.

„Tule, ma pildistan sind!” ütleb isa ja astub koridori. Ma ei taha praegu pilti teha! Ma tahan Laurise ära oodata ja ujuma minna. Mu isa pildistab ja ise ka ilmutab – seda õpetas talle minu vanaisa. Ja nagu seesama minu isa ütleb – mis hästi selgeks õpitud, seda nii lihtsalt ei unusta! Samas tahab ta, et mul jääksid lapsepõlvest mälestused. Kui olin päris väike, salvestas ta lindi peale ka minu koogamist. Salvestuse kinkivat ta mulle, kui mul endal lapsed on. Teab, millal see veel juhtub, tahan ma teada ja lähen turri.

„Ma ei taha…”

„Siin ei käi jutt tahtmisest, vaid vajadusest,” nii ütleb isa alati, kui ma ei taha mõnda asja, aga tema arust on seda ikka vaja. Samas olevat tal vaja memme juubeliks uus film aparaati panna ja ma ei unustaks, kes mulle selle nii hea puhkepäeva korraldas. Hästi. Lähen suurde tuppa ja seisan sektsiooni kõrvale.

„Ei, tule ikka rõdule, seal on ilusad lilled!” otsustab isa veel korrigeerida. Kujutan hetkeks ette, et naabrid võivad mind näha ja üldse tobe, aga siis saan aru, et õues näevad päikeseprillid peas loogilisemad välja, seega olgu. Ma avan rõduukse ja seisan lillepottide vahele, mis omatehtud riiulitele sätitud.

„Kas sa naeratad?” küsib isa.

„Mhmh,” mõmisen.

„Linnuke lendab välja!” Isa vajutab nupule. Kui olin väike, siis oli mul kombeks hetkedel, kui „linnuke lendas”, fotoaparaadile selg keerata – kuidagi üldse ei tahtnud, et fotokast lendaks välja vares ja mu silmad välja nokiks.

„Mõni kaader on seal veel!” ütleb isa rohkem endale ja läheb kööki ema pildistama. Meil on päris palju pilte emast köögis. Osal on ta hästi näha, osal ainult poolenisti, osal liikumisest udune, aga just pildid, kus ema on köögis, on mulle kõige armsamad. Ja veel need, kus ma olen täitsa pisikesena ühika hoovi peal. Ma olin väga naeratav laps! Nii ma mõtlen ja tõmban lauba murelikult kortsu, sest Lauris ei ole veel kohal, kuigi kell on juba kümme läbi.

„Mulle tundub, et nüüd on küll kohal!” pomiseb isa köögist – keegi on hoovi sõitnud. Ema ei taha minuga endiselt rääkida, aga enne kui ma uksest välja kargan, puistab mulle välkkiirelt järele reegleid: Laurise vanemate arvelt midagi mitte süüa, midagi liigset mitte küsida, roppusi mitte rääkida, parem üldse vähem rääkida, et kedagi ära ei pahandaks, ja jätta hea mulje, kui ma üldse tahan veel kunagi kuhugi saada, ja sügavale vette mitte minna, sest mis ujuja mina ka olen – kogu see väljasõit on viga.

„Tšau!” hõikan ma vanematele, rebin välisukse lahti ja torman alla. Täpselt välisukse ees pidurdan natuke ja väljun sealt võimalikult rahulikult ja mehiselt. Lauris on juba jõudnud Fordist välja hüpata ja astub mulle võimalikult rahulikult ja mehiselt vastu, et me saaksime võimalikult rahulikult ja mehiselt kätt suruda. Ja siis võib selle rahu ja mehisuse kõrvale heita – Lauris jookseb Fordi juurde tagasi, mina tema järel, kusjuures jõuan esimesena Fordi ukse lahti tõmmata ja ennast tagaistmele sättida. Tervitan Laurise vanemaid ja ootan oma koti külge krampudes, millal jõuame viimaks lõpppunkti – järve äärde. „Järv” on üldse üks ilus sõna. Kusjuures sukeldumisprillid, mis vedelevad kotis küpsiste kõrval, on täiesti uued (nende proovimine kodus, riputades end vannis poolest saati vette ja pistes pea vee alla, ei lähe arvesse) – need andis Daina mulle veel lahti pakkimata, kui kolis oma uue elukaaslase juurde. Eelmine ei olnud jõudnud neid lahti kiskuda, enne kui diabeet ta silmad ära sõi.
Kõigist kõige keerulisem protsess – ujumispükste jalgatõmbamine. Kabiine ei ole, põõsad on mõttetud, samas on siin palju inimesi, sest mai on sel aastal tõesti väga soe juhtunud. Laurist aitab muidugi tema ema – võtab rätiku, viskab talle ümber puusade ja hoiab otstest kinni, tõotades pühalikult vähemalt seitse korda, et ta ei vaata, kuidas Lauris püüab hoolikalt koogutades võimalikult kähku ümber riietuda. Laurise isa pakub ennast mulle appi, aga ma ütlen, et kõik on hästi ja kui ta keerab rahumeeli tagumiku meie poole, tõmban ilma igasuguse rätikuta välkkiirelt alukad jalast ja ujukad jalga, mähin oma rätiku enda ümber, saades sellise imeliku seeliku. Siis õngitsen alukad ära ja siis, püüdes ühe käega rätikut hoida, üritan ujumispüksid jalga tõmmata. Need korjavad ennast liiva, heina ja okkaid täis, aga vigiseda ei tasu ega pole ka aega, – vesi uhab niigi kõik minema. Laurise ema riietub ümber kleidi all. See on üks veider protsess, aga näeb välja asjalikum ja mugavam kui rätikuga. Olgu mis on, võtan kotist sukeldumisprillid ja me Laurisega jookseme juba vette. Ei saa öelda, et jube soe oleks, aga prillid teevad oma – need meelitavad. Ma loputan klaasid hoolega üle, et täis ei higistaks ja tõmban prillid silmadele. Lauris teeb sama ja nüüd olemegi selles kohas, kus saab sukelduda ja nii me teemegi. Kõigepealt tungib järvevesi ninna, siis kõrvadesse, juuksed muutuvad kergeks, keha kiheleb õrnalt ja ma avan silmad. Tahaks vaimustusest kiljuda, aga ei saa, seepärast teen ma kaks kiiret käeliigutust, mis vees muidugi aeglustuvad ja rõõm on saanud hääle – mul on sukeldumisprillid, mis toimivad. Ja kaldal ootavad mind ees küpsised. Elu on ilus.

Möllame vees lõputult kaua. Laurise ema viipab kaldalt ja hüüab, et meil on kindlasti huuled juba sinised, aga meie vaid naerame ega tee väljagi. Kui meil Laurisega on näppudel nahk juba küllalt kortsus, tormab vette ujuma veel terve kamp poisse. Mingid neli. Ja siis nad näitavad meile uut mängu, mille peaeesmärk on sukelduda, ujuda teise juurde nii, et ta ei märka ja siis tõmmata tal ujukad maha. Jumalasta kaif – alguses ma tõmban ujukad maha Laurisel, siis tõmbab üks teistest kuttidest Laurisel, siis tõmban mina ujukad maha Laurisel, siis tõmbab Lauris ujukad maha minul, siis tõmban mina ujukad maha ühel teistest kuttidest, siis tõmbab üks teistest kuttidest ujukad maha Laurisel ja siis läheb mul kogu arvestamine sassi, sest me vaid sukeldume ja tõmbame ujukaid maha ja siis hüppame veest üles ja naerame, siis kohendame ujukaid ja sukeldume jälle. Ma ei tea, mis see õieti on, aga hasart on midagi pidurdamatut ja üllatavat, ja ma olen täiesti ja lõplikult veendunud, et tahan olla see, kes on tõmmanud teistel kõige rohkem kordi ujukaid maha. Vetrun vastu maad ja plartsatan vette. Siinsamas ühe korraliku, võib-olla kahe korraliku käetõmbe kaugusel näen jalgu. Kaks tõmmet? Ei, mulle on küllalt ühest, seepärast tõmban hoolikalt ja liigun lainena (Laurise isa just näitas meile, kuidas peab sukelduma nagu kala, liigutades kogu keha lainena, siis läheb kõik kiiremini edasi), aga ma teen kuidagi nii äkilise tõmbe, et löön parema käega endale vastu prille ja vesi hakkab klaasi taha imbuma. Satun natuke segadusse, aga peatuda on juba natuke hilja, sest ujukad juba siinsamas! Seepärast panen jalad põhja ja küünitan end ära tõugates ujukate poole, haaran neist kinni ja tõmban, viskudes kohe ka veest välja, valmis naeratama oma kõige võidukamat naeratust maailmas! Õhk, piisad, mis voolavad juustest, naeratus üle terve näo, ehkki ei näe enam mitte kuraditki, seepärast tõmban prillid silmade eest, kõrvadest voolab vaikselt vesi välja, mis laseb järsku kuulda Laurise naeru ja miskit müstilist sisinat Laurise suunas. Mingi võõra onu erepunane nägu ja pahameelest punnis silmad, lisaks veel kondised sõrmed minu õlga puuritud. Mis toimub?

No mis toimub – ma olen mingil võõral vanamehel ujukad maha tõmmanud. Ja ta ei mõista üldse mängu olemust, vaid röögib kõigest kõrist, tirides mind õlgapidi veest välja. Ma ei saa peaaegu midagi sellest aru, mida ta lõugab, raputades mind Laurise isa ees, kes on päikese käes uimaseks jäänud ega ütle üldse midagi. Oleks see vanamees vait olnud, ei oleks isegi keegi teada saanud, et ta just palja riistaga vees seisis. Aga tema lõugab! Lollakas. Nüüd teavad kõik, et mina olen see kohutav olend, kes tõmbas tal ujukad maha, kusjuures ta lendab täiesti põhjendamatult peale Laurise isale. Sellepärast on mul kõige suurem häbi, sest tema ei ole ju midagi halba teinud! Ta ei ole isegi minu isa! Ja kuigi Laurise vanemad saadavad kisakõri minema ja ütlevad mulle, et ma ei muretseks, korjame ikkagi mõne hetke pärast kodinad kokku ja laseme järve äärest jalga, sest kõik inimesed rannas jõllitavad ja vangutavad etteheitvalt pead. Tobedad. Aga veel tobedam on see, et pahameeles viskan oma prillid mitte lihtsalt kotti, vaid kotti küpsiste juurde, mis nüüd on ligunenud, lagunenud ja mittesöödavad.

„Oleks tal viisakat mõõtu asjapulk olnud, ei oleks ta mingit lärmi tõstnud,” ütleb pärast Laurise isa, kui me juba autos istume ja koju sõidame. Laurise ema naerab väsinult, Lauris naerab valjusti – asjapulk.

Üheks lühikeseks hetkeks mõtlen ümber, et oleks parem sõitnud memme sünnipäeva tähistama ja öelnud, et Mattiasel on tuulerõuged, aga järgmisel hetkel taipan, et ei, elus sõber on ikkagi parem – isegi kui see on Lauris.

Püsiviide Lisa kommentaar

Serhi Žadan

7. juuni 2022 at 7:57 e.l. (Serhi Žadan) (, , )

Jindřich Nosek (NoJin), CC BY-SA 4.0
https://creativecommons.org/licenses/by-sa/4.0, via Wikimedia Commons

Serhi Žadan (1974) on ukraina kirjanik, tõlkija, esseist ja kodanikuaktivist, aga ka muusik ja laulja, ta on osalenud rokkansamblites Žadan i sobaki ja Linija Mannergeima.
Ta lõpetas aastal 1996 Harkovi Pedagoogikaülikooli, aastatel 1996–1999 oli ta aspirantuuris, ta on filoloogiakandidaat. Aastatel 2000–2004 oli ta Harkivi Pedagoogikaülikooli õppejõud.

Katkend: Depeche Mode, Loomingu Raamatukogu, nr 24-26. Tõlkinud ukraina keelest Riina Roasto. Lk 120 – 126.

„Te kuulsite stepan haljabarda instrumentaalteost „Kiri emale”,” lausub kosmiline raadiosaatejuht. „Teose esitas autor. Tuletan aga meelde, et meie tänane saade on pühendatud kuulsale iiri ansamblile Depeche Mode. Saade põhineb David Bascombei dokumentaalsel uurimusel „Jumal kui heroiin”, mis ilmus sel aastal Briti saartel ja mille meie kolleegid Londoni toimetusest lahkesti ära tõlkisid ja meile saatsid. Niisiis, Depeche Mode …” (taustal hakkab kõlama muusika, kahtlustan, et jälle selle stepan haljabarda esituses, sest me zombistume taas) „… nende Ulsterist pärit kuttide muusika on juba ammu meie noorte seas populaarne. Mis on siis nende täiesti tundmatute Iiri kloaagis üles kasvanud meeste edu saladus? Proovime koos teiega, kallid raadiokuulajad, sellele küsimusele vastata. Nagu biograafid räägivad, sündis ühel 1962. aasta hallil sügishommikul…” (stepan haljabarda lisab süntesaatoril traagilist tooni, surudes oma tömpide sõrmedega plastklahvidele) „…briti kolonisaatorite poolt okupeeritud sadamalinnas Ulsteris ühele iiri meremehele ja masinakirjutajale, Ben ja Mary Ganile, ootamatult poeg. Vanemad olid võsukese pärast väga mures, see oli juba nende viies laps, teised neli olid aga kõik õrnas eas mingi raskekujulise soolenakkuse tagajärjel ootamatult surnud, nagu härra Bascombe kirjutab – toona levis see nakkus Ulsteri sadamalähedastes agulites laialdaselt. Samasugune soovimatu saatus pidi loomulikult tabama ka Ganide viiendat last – okupatsiooniaja raske argipäev ei andnud vanematele põhjust oma armetu üksiklapse jaoks midagi paremat loota. Nad otsustasid panna lapsele nimeks Dave – püha Dave´i auks, kes, nagu me teame, on iiri partisanide kaitsepühak ja meiega võrreldes väikese rahva sümbol nende võitluses briti kolonisaatoritega. Pühast Daveist pajatavad paljud rahvalegendid ja põlisiirlaste uskumused, peale selle on ta vanades iiri eepostes tuntud kui loomakasvatuse, lüpsmise ja lihtsalt viljakuse jumal. Staadionile suunduvad Iiri vutifännid laulavad praegugi oma meeskonda ergutades: „Püha Dave, löö mättasse katoliku kõnts.” Dave`i isa, vana punnsilmne Ben, oli juba ammusest teada-tuntud IRA toetaja ning poetas oma kesisest meremehepalgast iga kuu armee toetuseks pisukese summa.” „Kas need on juba biitlid või?” küsib Vasja vahele. „Davei ema töötas sadamakontoris masinakirjutajana ning riskis elu ja mainega, aidates mässulistel aeg-ajalt juhilube ja abielutunnistusi korda sättida. Nii kasvas väike Dave üles rahvuslikult meelestatud keskkonnas, kus valitses vaen kuninganna-ema, prints Charlesi ja kõikide nende tatiste võsukeste vastu, nii väidab härra Bascombe. Tulevane estraadiartist sai oma elu esimese emotsionaalse vapustuse, kui iiri separatistid esimesel mail tavapäraselt Ulsteri katoliiklikes linnaosades meelt avaldasid ja Briti ratsapolitsei mässulisi laiali ajades Dave´i isa vägistasid… Ei…” takerdub saatejuht ühtäkki. „Mitte isa. Ema ikka. Jah, Davei ema. Andke andeks, kallid raadiokuulajad, selle teksti tõlkisid meile Londoni kolleegid ja võib esineda teatud stilistilisi ebatäpsusi. Niisiis, Davei ema. Otse tulevase šõubisnise tähe silme ees. See oli kahtlemata tohutu stiimul … tähendab, tohutu šokk noorele poisile, kes polnud selle hetkeni veel midagi sellist kogenud – sündmuse mõju kajastub ka tema esimeses albumis, millest sai kohe ka plaatinaplaat. Nendest ja teistest toredatest asjadest kuulete aga pärast lühikest muusikapausi,” (Saatejuht teeb pausi.) „Muusika ja sõnade autor stepan haljabarda. „Minu ema”. Esitab autor.”
stepan haljabarda surub oma rasvased sõrmed klaviatuurile, ma tunnen omal ihul, kuidas tema jässakad karvased punakad jäsemed liiguvad, nad korraldavad plastmassist süntesaatoril kaose ja ta hakkab laulma: ma küsin tuulelt väraval, laulab ta, kas oled näinud…ta-ra-ram… minu ema… astu läbi värava… mingi ta-ra-ram… seal nägin ma… ta-ra-ram… sinu ema… – sinu ema… sinu ema… kordab koor süngelt.

„Mis asi see on? Koor või?” küsin ma end ümber pöörates.
„Koor,” vastab Vasja ebalevalt.
„Päriselt? Ma arvasin, et stepan haljabarda laulab üksi.”
„See on koor.”
„Mis koor?”
„stepan haljabarda on koor,” ütleb Vasja.
„Mis mõttes?”
„No on. Kuula.”
„Sinu ema… sinu ema…” lõõritab stepan haljabarda kosmilisest sügavusest nukralt kaasa.
„Tead,” ütlen ma, „kui see on koor, siis see ei ole hea koor. Mingi kuri koor on. Kuuled, kuidas nad emast laulavad?”
„Sinu ema…” kõlab taas stepan haljabarda ähvardav hääl.
„Mulle tundub,” ütleb Vasja, „et nad kuulavad meid pealt.”
„Mhm, ja praegu eriti tähelepanelikult, kuuled, vait jäid.”
„Nad luuravad meie järele.”
„Ole nüüd. Miks nad peaksid?”
„Ei tea. Äkki on miilitsast?”
„Jaa, nad tunduvad kuidagi kurjad küll.”
„Ma ütlen,” lausub Vasja kindlamalt, „mendid, sada prossa mendid. Kuuled, nüüd jäid vait, tõpranäod.”
„Oota,” ütlen mina, „Rahune maha. Mis mendid? Mendid ei laula.”
„Ei laula nad sul jah. Laulavad küll. Sa uudiseid ei vaadanud või?”
„Mida?”
„Uudiseid.”
„Aa. Ei, ei ole vaadanud.”
„Aga mina olen,” ütleb Vasja. „seal olid ükskord Mongoolia militsionäärid. Neil oli iseseisvuspäev ja nad laulsid.”
„Kõik või?”
„Ei, no mitte kõik. Koor. Nagu siingi,” ütleb Vasja ja osutab meie vinge radioola peale. „Elajad seisid ja muudkui lõõritasid.”
„No ja siis?”
„No siin on sama asi. Need on mendid, usu mind.”
„Ah mis sa sokid.”
„Ma ütlen sulle.”
Khrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr
„Kuuled või?” sosistab Vasja. „Mendid.”
Ma kujutasin endale ette, kuidas raadioeetri teises otsas istub kusagil Mongoolias militsionääride koor hobustel, piitsad rusikasse surutud, ja kuulatab pingsalt, püüdes kinni püüda meie sosinaid. Külm higi voolab üle selja, o-o-o, mõtlen ma.
„Oota,” ütlen ma, „aga saatejuht ütles ju, et see on stepan haljabarda.”
„Tead sa, mis see tähendab?” küsib Vasja.
„Mis see tähendab?”
„No mida „haljabarda” tähendab?”
„Mida siis?”
„See tähendab „mendid”.”
„Ah sõida seenele.”
„Ma ütlen sulle, need on mendid. See on Mongoolia militsionääride koor.”
„stepan haljabarda on Mongoolia miilitsakoor?”
„Jah.”
„stepan haljabarda?”
„Sada prossa.”
„No olgu,” ütlen ma, „võib-olla on neid seal tõesti palju, võib-olla ongi militsionäärid.”
„Mongoolia militsionäärid.”
„Olgu, Mongoolia militsionäärid. Aga miks nende nimi „stepan haljabarda” on?”
„See on mongoli keeles ja see tähendab „Mongoolia militsionääride koor”!”
„”stepan haljabarda” tähendab „Mongoolia militsionääride koor”?”
„Just, mongoli keeles.”
„See tähendab siis, et „stepan haljabarda” on mitmuses?”
„Jah, see on mitmuses,” vastab Vasja veendunult.
„Ah sa raks.”
„Kell on kakskümmend kaks kakskümmend. Eetris on „Muusikatalgud”!” tungib tuppa saatejuhi reibas hääl. „Jätkame legendaarse iiri rahvamuusikaansambli Depeche Mode teemal. Rahvasõna ütleb: „Õnnetus ei tule üksi.” Ühel 1970. aasta sügise külmal septembriõhtul suri Dave`i punnsilmne isa Ben kergendusega pärast pikka vaevalist agooniat, millega kaasnes talumatu kehaline ja vaimne piin, jättes endast hüljatuna maha rüvetatud naise ja haiglase väikese Dave`i. Surres lausus vana merehunt pojale: „Terve oma elu olen kirglikult võidelnud Iirimaa iseseisvuse eest, ära seda unusta, Dave. Võid terve elu olla uhke, et kannad iirlase nime. Ära lase neil värdjatel, neil fakin katolikel ennast genitaale pidi pihku võtta, ära unusta, putkavaht küll, et sa pärined uhkest Ganide soost, ja Ganid, türa,” lisas ta mahlaka meremeheroppuse, „pole nende fakin katolike ees mitte kunagi põlvitanud, saad aru, väike tainapea?” ütles ta ning suri. Väike Dave päris temalt vaid ühe kalapaadiga ripatsi ja vana suupilli. Ripatsi kaotas väike Dave kohe ära, suupilli tegelikult ka, kuid see ei takistanud tal hiljem šõubisnise täheks tõusmast.
Dave`i muusikakarjääri algust seostavad biograafid perekondlike raskustega, mis pärast isa surma seni sõbralikult läbi saanud Ganide perekonnas tekkisid. Dave`i ema, kes ei leia endas jõudu, et vastu hakata ja edasi võidelda, valib kollaborandi tee ja annab end otse Suurbritannia mereväebaasis ohvitserile üles. Väike Dave kannatab lähedase inimese moraalse languse pärast… tähendab, ema pärast siis, ma saan nii aru,” lisab saatejuht omalt poolt. „Kõigepealt tutvub ta narkokultuuriga ja see on laulja sõnutsi üks kõige meeldivamaid avastusi tema elus… Ei…” parandab saatejuht end äkitselt, „vist ikka mitte narkokultuuriga. Lihtsalt kultuuriga. Ah, sitta kah…” Saatejuht ei viitsi enam oma Londoni kolleege parandada ja loeb nüüd otse lehelt maha kõik, mis seal kirjas on. „Just sel eluhetkel ja selles seisundis hakkab noor Dave Gan muusikaga tegelema, Alguses ta lihtsalt kuulab muusikat, siis talle aga sellest enam ei piisa ning Dave otsustab oma bändi luua, et väljendada muusika kaudu oma mingeid tundeid, mis tal olid. Ühel 1980. aasta külmal sügisõhtul kohtub ta ühes Ulsteri sadamabordellis kena blondiiniga, kelle nimi on Gore. Gore… ” loeb saatejuht veel kord, „jah, tema nimi on Martin Gore.”
„Sel on sassi kamminud,” ütleb Vasja.
„Tasa,” ütlen ma, „muidu hakkab jälle pihta.”
„Noores Dave´is lööb lõkkele tema elu esimene tuline kirg. Koos kena blondiini Martin Gore´iga moodustavad nad esimese Depeche Mode`i koosseisu. Ülesanded jagavad nad bändis omavahel võrdselt ära: Dave laulab iiri laule ja mängib erinevaid pille, tema kena blondiin aga tantsib lava peal ning tegeleb rahalise poolega. Peagi sünnib nende esimene ihuvili.”
“Kellele sünnib ihuvili?” küsib Vasja.
“Depeche Mode`ile.”
„Päriselt?” imestab Vasja. „Huvitav, kellega?”
„stepan haljabardaga,” vastan ma.
„Tähendab ei, mitte ihuvili,” parandab end saatejuht uuesti. „Lihtsalt vili, sünnib nende esimene vili: album „Speaks and Spell”, millest saab kohe ka plaatinaplaat. Ja nüüd,” saatejuht ahmib õhku, on vist loo lõplikult sassi ajanud, „teeme veel ühe muusikapausi ja kuulame muusikalist kompositsiooni, mille nimi on „Ema silmad”. Esitab stepan haljabarda.”
Ema siniseid silmi… asub stepan haljabarda kohe asja kallale, näen enese ees, täis kurbust… pa-ra-ram… ja pisaratest kergelt soolased… – kergelt soolased… kergelt soolased… skandeerib koor pahaselt.
Kergelt soolased, mõtlen ma, ei tea, kas see on hea või halb? Vist ikka halb, oleks võinud siis juba korralikult sisse soolata, kui ma asjast õigesti aru saan.
„On jõhkardid,” ütleb Vasja.
„Kus on jõhkardid?” ei sa mina aru. „Millest sa räägid?”
„Emast.”
„Mis emaga on?”
„Nahka panid ema,” ütleb Vasja rahulolevalt, justkui oleks kinnitust leidnud miski, mida ta juba ammu kahtlustanud on.
„Kes pani nahka?”
„No need seal – stepan haljabarda.”
„Mis sa sokid. Nad ju niisama.”
„Ei ole siin midagi niisama. Kuuled ju ise, mis nad ütlevad: kergelt soolased.”
Pa-ra-ram… neid huultega puudutan, jätkab stepan haljabarda…
„Küll mekivad, elajad,” lisab Vasja.
„Lõpeta,” ütlen ma, „see on lihtsalt naljakas.”
„Huultega puudutan,” lausub Vasja, „kuradi gurmaanid sellised.”
„Lõpeta. Nad ei räägi ju sellest.”
„Ei räägi või? Millest nad siis räägivad, ah? Pistsid oma suure mongoli ema pintslisse ja sina ütled, et ei räägi sellest.”
„Keegi pole nende ema pintslisse pistnud. Kuidas sa seda üldse ette kujutad? Kuidas saab üldse silmi süüa? Kuidas keegi silmi sööks?”
„Ema omi?” küsib Vasja.
„Mis ema omi? Ema silmi ei söö keegi,” ärritun mina.
„Stepan hakjabarda sööb,” jääb Vasja endale kindlaks.
„No olgu,” löön ma käega, „las olla siis ema silmad. Kuigi vaevalt ikka, et ema silmi. Mingi looma omi võib-olla, aga kuidas sa neid ikkagi sööd? Kuidas sa näiteks kala silmi sööd?”
„Kalal on väikesed silmad, neid ei söö kuidagi,” ütleb Vasja.
„Väikestel kaladel on väikesed. Aga suurtel on suured. Hail näiteks.”
„Hai pole kala.”
„Mis ta on siis sinu arvates?”
„Minu arvates ei ole kala.”
Ma jään pikemata nõusse, kõik võib ju olla – ju siis tema isiklikus maailmapildis ei ole haid kalad, mis ma teda ikka vastupidises veenan.
„No hästi,” ütlen ma, „hästi, tühja selle haiga. Aga see… mis see ongi… rai!”
„Rai?” küsib Vasja umbusklikult.
„Jah,” ütlen ma, „Rai. Kuidas sa rai silmi valmistaksid?”
„Neil ei olegi silmi.”
„Kuidas ei ole?”
„No ei ole noh. Nad elavad nii sügaval, et valgus hajub seal, neil pole silmi vaja.”
„Aga kuidas nad siis ringi liiguvad?”
„Kes?”
„Raid. Elektriraid.”
„Aa ei, nad ei liigugi.”
„Kuidas ei liigu? Mida nad siis söövad?”
„Planktonit.”

Püsiviide Lisa kommentaar

Birutė Jonuškaitė

20. mai 2022 at 3:43 p.l. (Birute Jonuškaite) (, )

Birutė Jonuškaitė on Poolas leedulaste etnilises piirkonnas sündinud leedu kirjanik, esseist ja publitsist. Lõpetanud ajakirjanduse eriala Vilniuse ülikoolis, jäi ta päriseks Vilniusesse elama ning on öelnud, et ei taha Vilniust vahetada ühegi linna vastu kogu maailmas, ehkki tal on olnud võimalusi paljudes paikades olla ja pikemat aega koguni välismaal elada. Kuna ta on lapsepõlvest saadik olnud kakskeelne, kahe kultuuri (leedu ja poola) inimene, on ta kogu elu kirjutamise kõrval tõlkinud ka poola kirjandust leedu keelde. Jonuškaitė on kogunud materjali Czesław Miłoszi kohta juba 1980. aastast alates, oli üks esimesi, kes kõndis Miłoszi lapsepõlve radadel ning kirjutas veel enne Leedu iseseisvuse taastamist temast artikleid, tõlkis leedu keelde romaani „Issa org“ katkendi ja avaldas selle kultuuriajakirjas. Kokku on ta tõlkinud umbkaudu 35 poola kirjanduse proosa- ja luuleraamatut.

Foto: Butautas Barauskas

Ent Birutė peamine tööpõld on ilukirjanduslik proosa. Ta on avaldanud kuus romaani, mitu jutuvalimikku, kolm esseekogu ja kaks luuleköidet. Tema loomingut on korduvalt auhinnatud Leedu kirjanduspreemiatega ja kahel korral on ta pälvinud Leedu Kultuuriministeeriumi preemia kultuuriteemalise publitsistika eest. Poola Vabariigi presidendi otsusel auhinnati teda Kuldristiga eriliste teenete eest Poola-Leedu kultuurisidemete arendamisel (2016). Samal aastal sai Jonuškaitė Leedu Vabariigi valitsuse kultuuri- ja kunstipreemia. Tema loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Esimene eesti keelde tõlgitud Birutė raamat (tõlkija Tiiu Sandrak) – romaan „Maranta“ valiti Leedu Aasta Raamatu konkursil viie 2015. aasta parima täiskasvanutele mõeldud raamatu hulka. Autor pälvis nimetatud romaani ja selle teise osa „Maestro” eest Balti Assamblee kirjanduspreemia 2020. aastal. Poolakeelne „Maranta” väljaanne (tõlkija Agnieszka Rembiałkowska) leidis Poolas palju soodsat vastukaja ning valiti eelmisel aastal Gdynia kirjanduspreemia lõppvoorus viie nomineeritud raamatu sekka.

Jonuškaitė on leedu kirjanduses ainuke proosakirjanik, kelle loomingus kajastuvad muude universaalsete teemade kõrval eredalt Poola leedulaste piiriäärse elu probleemid – väikese kodumaa temaatika. Kriitikute arvates saab „Marantat” lugeda kui ühe suguvõsa lugu, mida Sejny kandi koloriidi, traditsioonide ning mentaliteedi taustal esitatakse kolme naise – vanaema, ema ja lapselapse – erineva elu maailma, usu ning väärtushinnangute kaudu. Samuti võib romaani lahti harutada kui põnevalt põimitud värvikat detektiivilugu, mis lõpeb ootamatult, sest jääb ju segaseks, kas oli laip või ei olnud. Niisamuti on romaan kui omapärane varjatud teoloogiline traktaat (ärgem unustagem, et toataime Maranta leuconeurat kutsutakse mõne rahva, näiteks taanlaste seas Jumala Kümne Käsu taimeks). Seda saab lugeda kui filosoofilis-psühholoogilist teost, kus kõneldakse meie eluvalikutest olukorras, kus me ei tea, kes me oleme, ega suuda hoomata mõnda tõde enda ja maailma kohta. Autor väidab, et paljusid meist saadab sündimisest saadik nii- või naasugune vari, mis jälgib meid, kui võtame vastu olulisi otsuseid, teeme karjääri, emigreerume või tuleme tagasi, kogeme edu ja valmistame oma lähedastele pettumust.

Alates 2018. aastast on Birutė Jonuškaitė Leedu Kirjanike Liidu esinaine.

Katkend:

Maranta, Eesti Raamat 2021, leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak. Lk 131 – 139

1998.aasta kevad. Sinu esimene kevad Pariisis! Tõmbad kopsud õhku täis ja peaaegu kerkid Sacré-Cœuri basiilika trepi kohale. Valevust kiirgav linn su jalge ees! Kas sa kujutad teda sellisena ette? Tõesti ei arvanud, et tunned sedasama, kogu hinge ja keha hõivavat kergust nagu isa nurmedel kõige kõrgema künka otsas – taltsutamatut soovi käed laiali sirutada ja üle järve kauge silmapiiri poole hõljuda. Ainult siin ei lõpe nurmed sakilise metsaviiruga – valgete linnamajade kontuurid lahustuvad mahedalt taevasinas.
Seisad, pildistad. Pilguga. Imad endasse nagu käsn. Igal sammul ahmid õnnest õhku. Pariis lööb jalust. Isegi ka otseses tähenduses. Kõht kleepub iga päevaga üha enam selgroo külge, ent ikkagi mõtled omaette, et pole aega sõbranna poole lõunat või külluslikku õhtueinet sööma minna.
Tee peal saad endale lubada vähemalt kohvilonksu või mõne piruka. „Vaata, et ka sulle ei peaks hauakivile kirjutama „Suri Pariisis hulkumisest”,” ütleb sõbratar naerdes, jälgides, kuidas sa õhtuti jaksad väsimusest vaid mõne lusikatäie suppi neelata. Sageli sa uinud siinsamas, vajudes longuspäi lauale taldriku kõrvale.
Peaaegu nädal aega jõlgud nagu täitmatu hiir Louvreis. Ja ikka pole veel küllalt. Ja läheksid uuesti, kuigi ka soodushinnaga piletid pole odavamate killast. Kui palju päevi veedad sa Pére-Lachaisei kalmistul! Võiksid juba peaaegu ise giidiks hakata: „Härrad ja prouad, kas soovite näha kunstnik Amedeo Modigliani hauda Või ajakirjanik Victor Noiri oma? Või ehk Oskar Wildei oma? Lähme. Gdzie ležy Frederic Chopin? Tak, mogę zaprowadzić, proszę za mną.”(Kus puhkab Frédéric Chopin? Jah, võin juhatada, palun minu järel. (poola k.))
Aeg Pariisis hakkab halastamatult otsa saama. Peagi tuleb kohver pakkida ja suurlinn vahetada sünnimaa mäe vastu: sealt võid Eiffeli torni näha vaid siis, kui pigistad silmad tugevasti kinni. Kuid seni turritab ta veel lõbusalt harkisjalu silmapiiril. Tõtt-öelda ei huvita sind mitte torn. Juba ei tea mitmendat korda lähed Montmartreile üksteise kõrval töötavaid kunstnikke jälgima. Muigan omaette – Nicolas Malebranchei järgi „väljub minu hing silmade kaudu, et jalutada asjade vahel”: kogu ristkülikukujulise skvääri, kuhu on ajutise sini-valgetriibulise presentkatuse all sisse seatud välikohvik, on „okupeerinud” joonistavad mehed (ringi käies leiad vaid kaks naiskunstnikku) ja peaaegu kõik nad töötavad klapptoolidele rivistunult hiigelsuurte vihma ja päikese eest kaitsvate siniste, roheliste, valgete varjude all, otsekui oleksid need veel üks ajutine kirjute seenekübarate kohvikuaed, ainult et tunduvalt kõrgem kui päriskohvik, ja see eraldab einestavate inimeste territooriumi ringiratast liikuvast inimvoolust.
Paistab, et kõigil on tööd: üks, lopsakate poola aadlimehe vuntside, paksuklaasiliste prillide ja nokkmütsiga, joonistab vankris lamavat sõstrasilmset lapsukest, kelle vanemad on nagu medali kaks külge – valge ja musta näoga – kummargil tite kohal, jälgivat protsessi, ehkki lapsele see eriti ei meeldi, sest ta sipleb paljaste jalakestega ja kortsutab kulmu otsekui mõistes, et poseerimine on allaandlik luba olla paljaks varastatud ning pealegi – igav.
Joonistaja lükkab mütsi kuklasse, kratsib karvast lõuga, kerib punakad särgikäised üles, ja paberile ilmuvad pontsaka lapse pruunid silmad, ümar nägu ja naljakas lõualott. Jälgid tema töö tehnikat – kas ta joonistab nüüd štrihhidega või hõõrub sõrmedega?
„Šlahtitši” kõrval on end kõrgele toolile sättinud hiinlane: väike, kiitsakas, kortsuline nagu kuivanud puuoks, džiinides, rusikasuuruse tagumiku ümber tõmmatud lai pruun rihm, ise peitunud punasesse dressipluusi, kust kumab vastu lahke naeratus – pole ei kaela ega nägu, üksnes see naeratud ja koomiliselt veidi laiali ja seda naeratust mõlemalt poolt koos hoidvad kõrvad otsekui Potsatajal, aga silmade asemel on maailma kõige õnnelikumat inimest peegeldavad pilud: mees maalib noort neidu, mehe käsi on väike ja peenike, nii et tundub, nagu ei joonistaks mitte tema, vaid pliiats ise veab kätt paberilehte mööda, tõmmates julgeid, täpseid jooni, visates varje, siin vajutades, seal vaevu õrnalt puudutades ja naudinguga rõhutades tütarlapse näoovaali, sirgeid kulmukaari, ninasõõrmeid.
„Jooned on distsiplineeritud, pretsioossed, kuid samal ajal liikuvad, loomingulised, rahutud. Kõik on isiklik, avameelne, intiimne,” rulluvad minevikust lahti kellegi õppejõu öeldud ja siin elavaks muutunud sõnad.
Sulle meeldib jälgida neid sünnitusi: näed, kuidas kunstnikud tuhnivad molberti külge kinnitatud sahtlites, otsivad vastava teravuse või pehmusega pliiatseid, ja ka sahtlid on ühtedel päris väikesed ja teistel ulatuvad väljatõmmatuna molberti mõlemale küljele; neis vedelevad pliiatsite, kustukate ja muude vahendite kõrval ka väike peegel, eskiisilehed, räpased kaltsud, veepudelid.
Jälgid, kuidas meister hoiab kriiti käes, millisest punktist alustab kunstnik portree tegemist, kuidas selle lõpetab, märkad käelaba iga liigutust, märkad, millal pigistab missugune sõrm tugevamalt söetükki või pliiatsit, analüüsid mitte ainult joonistustehnikat, vaid ka loojate enda näo väljenduslikkust, huulte närimist, tahtmatuid juuste sasimisi, ohkeid, fraase või isegi pingelist vaikust, milles on kuulda vaid pliiatsi sahinat paberil.
„On ju nad, koloriitsed härrased skulptorid ja maalijad värviplekilistes hõlstides, tavaliselt üsna rumalad, lobisejad, spontaansuse meistrid, armsad poisid, kuid mitte ometi geeniused; nad produtseerivad peaaegu samamoodi, nagu ämblik koob oma võrku, sõltuvalt käe ehitusest, silmaterade asendist, sellest, mida tänapäeval nimetatakse ilusaks, ja sõltuvalt alkoholi äratatud kujutlustest,” lugesid üsna hiljaaegu kellegi kuulsa luuletaja esseistikaraamatust. Võib-olla ongi tal õigus, aga võib-olla kirjutas ta lihtsalt inimlikust kadedusest, ehkki teise gildi kolleegile, sest kadetsemishaigust põevad peaaegu kõik loomeinimesed. Aga võib-olla see ongi … käimalükkav tõukejõud?
Nüüd on nad kõik sinu silme alla rivistunud, siin, kõigi loojate Mekas. Kõnnid juba vaat et kolmandat korda sama ringi mööda, näed, et just äsja portree lõpetanud auväärses eas, muljetavaldavate lõua alla ulatuvate vuntside ja kahlus tokerjate bakenbardide omanik, kel kottis silmaalused ja vesised silmad. Toetub hooletult toolile, kohendab ennast, käed kõrvalseisvate toolide korjudel, laialt harkis jalad, millele vajunud ruudulise särgiga kaetud pirakas kõht, tema džiinidega vägagi sobiv müts, ja sa mõtled, et see onuke sarnaneb täissöönud laisa kassiga, kes saab päevast päeva tolgendada siin, teiste samasuguste seltsis, sest võib-olla ei oleks ta võimeline midagi muud tegemagi, sest ta on nende tänavate ämblikuvõrgu koostisosa, nagu ka plakat Tournée du Chat Noir, Restaurant Le Consulat, Cabaret de la Bohème või kabaree Au Lapin Agile.
Kas ta kaob unustusehõlma ühes oma kaasaegsetega ning keegi ei otsi märke tema olemasolust? Pole sinu otsustada, sest sina ei tunne neid, kuid loodad, et paljude aastate pärast astub mõni pintslitest ja värvilõhnast joovastunud tudeng samu tänavaid mööda ning otsib siin ja praegu töötavate inimeste jalajälgi samamoodi, nagu sina otsid praegu, millises kabareenurgas prassisid Picasso, Modigliani või Apollinaire.
Sobrad mälus, loed teatmeteoseid, lappad infokeskusest saadud linnaplaani ja rõõmustad, et võid jälgida pariislaste paraadi, sest sind huvitavad just nemad, mitte aga fotokate kaelarihmadesse rakendatud turistide mass.
Jälgid erksat vormikat prouat, kel ebatavaline hõljuv „kroon” kõrgele ülespoole sirutuva „sarvega” – peaaegu et tagurpidi näkisaba – mustadel lühikestel juustel ja kes komistab trepimademel, kui astub sisse Galerie dArt Céramiquei, ning püüad meelde jätta tema meeldiva naeru – purpurpunaselt põlevate huultega pärani suu, kelmikad liigutused, mis sobivad suurepäraselt tema volüümikale, kuid vilkale tagumikule.
Tahad ajukurdudesse salvestada inimeste muretu meeleolu, millest on kodumaal nii puudu, inimeste lõõgastunud pilgud, näomiimika, käeviiped, meeldivad vabandamised ja kirglikud vaimustumised igast pisiasjast – kogu ebatavaliste nägude galerii, aga eriti kunstnike oma, sest igaüks neist kunstnikest on oivaline Montmartrei visiitkaart, kes on endasse imanud kogu siinse künka koloriidi – saabunud turistide kirjust massist iseäranis erineva – ühes endisaegse ja praeguse elu värvidega, ühes eriliste sündmuste ja argipäevaga. Vaat too jaapanlane on otsekui välja astunud Nagisa Oshima filmist „Tunnete impeerium”: seljas rippuv džemper hall nagu mingi kott, samasugused hallid püksid, kõige tavalisemad valge tallaga spordijalatsid ja tüüpiline keskealise mehe pundunud nägu pikkade, juba halliks tõmbuvate ja allapoole laienevate vuntsidega ning kummiga üles pealaele naljakaks tutiks tõmmatud õhukeste sassis juustega, millest osa on välja tulnud ja tolknevad turja peal; ning tugevad kulmud tõusevad kord lendu nagu linnud, kord laskuvad alla, kui kunstnik piidleb temale poseerivat umbes viieaastast last. Kui arvad, et aeg on juba maha jätta see elavate eksponaatide galerii ja minna tagasi sõbratari juurde tema Ladina kvartalis üüritud korterisse, märkad korraga veel üht meistrit, kes on ilmselt alles äsja sättinud tooli molberti teistest pisut eemale, mitte kohviku piirdeaia kõrvale, vaid maja juurde, kahe rohelise ukse vahele, millel on poolenisti sinised, poolenisti valged kattevarjuga fonolukud. Kui varem siit möödusin, ei olnud meest veel. Nüüd ta istub, jalg üle teise jala, käed põlvedel risti, rahulikus puhkaja poosis, möödujate suhtes ükskõikne, otsekui teda ei huvitaks eriti, kas keegi peatub ja himustab poseerida, küsib, kui palju maksab portree, kas mõni klient üldse leidub; istub ilma ennast pakkumata, teistsugune kõige teiste – teenistusvalmite, pidevalt naeratavate, kõnetavate keskel, eemalt kaugelt helendades mitte valgete, vaid otsekui mingit veidrat tooni vandlikarva, õlgadeni langevate juustega. Esmapilgul meenutasid need sulle Tadulise lemmiku, õunikhobu Hõbedase lakka; temasse olid sinagi armunud harvaesineva graatsia ja pöörase loomuse pärast. Istub, vaadates üle kogu värvikirju platsi, lõug otsustavalt ees; niisugust nägu pole võimalik mitte märgata, sest see kooskõla – suured, liigutavad, pisut pungis pruunid silmad, kohevad kulmud, rangekujulisi põsesarnu raamistav lakk ja sellest veelgi heledamad vuntsid ning tihe habe, mis peaaegu lahustub heledal lõuendsärgil, - kerkis sinu silme ette otsekui värvilise keskkonnaga sobimatu kaader saja aasta eest tehtud fotolt ning ... tarretas su paigale. Vist samamoodi tarretuvad hüpnotiseeritud maod: seisid lummatult, mitte sammugi ei edasi ega tagasi, kuni lõppude lõpuks „maandus” ta oma nägemisvälja tagasi ja märkas sind, kes sa tammusid mõne sammu kaugusel, möödujad tõukasid sind ja tõttasid edasi, kuid sina ei liigutanud end. Huulenurgad värahtasid vaevu-vaevu, juba arvasid, et ta lausub madala Serge Gainsbourgi häälega „Ne dis rien” („Ära ütle midagi”, prantsuse laulja, laulukirjutaja, näitleja S. Gainsbourgi (1928-1991) laul. Toim.), ent tema tõstis ainult ühe põlve teiselt maha, ajas jalad harki, hõõrus peopesadega mööda sääri, nii nagu teevad mõnda tööd tegema valmistuvad inimesed. Siis panid sa tähele, et tal on linased püksid jalas ja üleskeeratud särgi varrukasuust ulatuvad välja tumeda tiheda karvaga kaetud käsivarred, karvad katavad ka sõrmi, mis juba sirutuvad toolikorju haarama, et ta saaks seda molbertile lähemale tõmmata, mugavalt sättida ja alustada seda, mis on vältimatu. Vaid nii palju sa teadsidki: vältimatu. Sellepärast tegid sammu mitte kõrvale, mitte mööda, mitte tagasi, vaid lähemale, peatusid molberti ees, suutmata pöörata pilku mehe silmadest, mida olen, nagu tundus, juba näinud: kulmud nagu mustad lendavad rongad, range lõuajoon, ainult ... nina ei ole sama pikk ja kühmuline, just, ta on ju peaaegu elav Antonia Pollaiuolo! (Pollaiuolo, Antonio Benci, nim (u 1431-1498), itaalia maalikunstnik, skulptor ja kullassepp. Tegutses koos vend Pieroga Firenzes. Toim.) Mees kinnitas valge paberilehe molbertile, tõmbas lahti sahtli ja võtnud sealt pliiatsi, hakkas sehkendama – sahh, sahh, esimesed jooned, sulle tundub, et ta koorib oma külgetõmbejõuga kihthaaval sinu nägu ja sätib nagu laps mosaiigina kokku: tükk tüki haaval, kiiresti ja täpselt, peljates, et sa toibud, et sa hakkad valu pärast karjuma, et sa rebid end tema magnetväljast eemale. Haarab kiirustades teise pliiatsi, kolmanda, varjutab, skaneerib sinu silmaavad ja ninasõõrmed, sa tunned, kuidas ta kopeerib kõrvajoone, kõrva taga krussi tõmbuvad juuksekahlud, jõuab palmikuni, mis libiseb kui madu üle vasaku õla, üle rinna, talje, kuni lõpuks jääb pidama suisa rebadel. Tõuseb segadus, tunned, kuidas see must sügavik värahtab, virvendab, tekitades juba mõlemapoolse imestuse, tõuseb juuksepalmiku otsast üles tagasi, ronib üle rinnakumeruse, piiludes läbi pluusi pitsimustri sinu päevitunud nahka, ronib kaelani, raske, aina põletavamaks muutuv pilk libiseb palmikult ja kaelalt parema õlani, mida varjab vaid rinnahoidja kitsas õlapael, sest pluusikaelus on tunduvalt alla vajunud, kuid sa ei suuda kätt tõsta ja riiet kohendada, sest sa ei suuda kohe üldse mitte midagi, ainult seista tema pilgu lummuses. Seisaksid liigutamata isegi siis, kui ta rebiks sinult pluusi, selle järel rinnahoidja ja isegi poolpaljaks jäädes ei asetaks sa oma käsi nii nagu Jeune fille – noor tütarlaps parun Guérini maalil, kes tahaks katta oma alastust, sa ei hooli põrmugi pilgu tagasihoidlikust langetamisest, sest tunned, et sa ei poseeri mitte Tomis Couture`i moefirma jaoks. (Guérin, Pierre-Narcisse, parun (1774-1833), prantsuse maalikunstnik, ajalooliste ja mütoloogiliste maalide ning portreede autor, esindas klassitsismi. Kõnealusel maalil „Noore tütarlapse rinnapilt”püüab neiu oma alastust küll nii kinni katta, et võimalikult palju näha oleks. (Toim.)). Seda inimest ei huvita sinu hinge ilu, tema tungib sügavamale, kõige tumedamatesse hingesoppidesse, kus varjavad end kõige nilbemad tunded, plahvatusohtlikud mõtted, mustimad ihad ja mõistust varjutavad fantaasiad.
Väl – ti – ma – tu: teie vahel kõigub ainus sõna nagu mingi jõuluvanik, tuimendades ümberkaudset häälekõma, teispool skvääri Charles Aznavouri laulu kõõrutava bardi ja laste kilked.

Püsiviide Lisa kommentaar

Nina Lykke

5. mai 2022 at 2:43 p.l. (Nina Lykke) (, , )

Foto: Agnete Brun

Nina Lykke (s. 17. juunil 1965 Trondheimis) kasvas üles Oslos, lõpetas Kopenhaageni graafikakolledži ja on alates 1989. aastast töötanud Oslos graafilise disainerina. Ta on teist korda abielus ja kahe täiskasvanud tütre ema.

Tema neljast teosest on romaan „Full spredning“ (2019) ilmunud eesti keeles Sigrid Toominga tõlkes aastal 2021 pealkirjaga „Surmahaigus“ Põhjamaade romaani sarjas.

Nina Lykke töid iseloomustab huumoriga segatud satiir ja traagilised teemad. „Surmahaiguse“ minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi oma paarikümneaastasele abielule ja selle lagunemisele, ajades vahepeal juttu nurgas seisva plastmassist luukere Torega. Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega nii perearsti töö kui ka tänapäeva elu kohta. Läbivateks teemadeks on truudu(setu)s, abielu lagunemine, keskklassi tõeline ja näiv elu, vananemine, meditsiin, dementsus, nutielu. „Surmahaigus“ on Nina Lykke neljas romaan, mis pälvis 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna ning toodi 2021. aasta sügisel Norra rahvusteatris ka lavale.

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?

Nina Lykke: „Näen nalja ja koomikat peaaegu kõiges. Niisiis pole minu jaoks “mängul” (mida antud juhul tõlgiksin kui nalja/naeru) ja mängulisusel piire. Minu ainus vastuväide või tõke tekib siis, kui kõik loos või raamatus või filmis on koomiline, sest sellisel juhul kaob nali ära. Põhitoon peab ikka olema tõsine ja naljast saagu omamoodi kõrvalprodukt.”

Kohtumine Prima Vistal

Nina Lykke kohtumine lugejatega toimub neljapäeval, 12. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus, õhtu kannab pealkirja „Mänglev tõsidus” (A Playful Seriousness) Nina Lykkega vestleb tõlkija Sigrid Tooming. Vestlus on norra keeles, sünkroontõlkega eesti keelde. Kohapeal saab soodsalt osta autori romaani „Surmahaigus”.

Vaata Nina Lykke tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=BxRqzSv3gQQ.

Katkend:

Surmahaigus, Eesti Raamat 2021, norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming. Lk 198 – 207.

15
Detsembri keskel leppisime kokku, et ei võta enne ühendust kui jaanuari keskel. Neli nädalat kasinust. Lubasime teineteisele pühalikult, et sestpeale pöörame kogu tähelepanu jõuludele ja perekonnale.
Samal õhtul, kui otsus sai tehtud, tõin jõuluehtekarbid pööningult alla. Kempsurullipäkapikud, mille tüdrukud olid lasteaias teinud, keraamilise jõulusõime, mille Aksel ja mina ostsime kunagi saja aasta eest Madeiralt, kuusekarra ja Norra lipud. Torkasin nelgid apelsinidesse ja riputasin need punast paela pidi akende ette. Kõik pidi olema nagu alati, see oli tüdrukutele oluline, ja sellepärast mässasin ma igal õhtul pärast lisatööd patsientidega, kes hakkavad end alati juba novembri algul saabuvateks pühadeks üles kruttima. Olen jõudnud järeldusele, et pühad võimendavad hüsteeriat umbes nelikümmend protsenti, ja pärast pikki pingelisi tööpäevi hakkasin kella kuue-seitsme ajal õhtul sõitma ringi mööda pikalt avatud ostukeskusi, tegin sisseoste, küpsetasin piparkoogifiguure ja võtsin välja advendiküünlajala. Õhtul enne tüdrukute tulekut põletasin kolm neljast advendiküünlast madalaks, et näiks, nagu oleksime kogu detsembri igal pühapäeval küünla süüdanud.

Eesti Raamat, 2021


Varem küsisin Akselilt iga natukese aja tagant, kas ta võtaks pisut enam kodutöid enda peale, misjärel ta alati tõusis ja tolmuimeja välja kraamis. Läksin talle järele, tõmbasin tolmuimeja kontaktist välja ja ütlesin:
„Ma ei taha, et sa praegu tolmu võtaksid. Ma ei mõelnud seda nii. Ma tahan, et sa vaataksid, millal on vaja tolmu võtta või vannituba pesta. Sa võid isegi paluda minul vannituba pesta või tolmu võtta, kui vaid märkad, millal seda teha tuleb.”
Aksel seisis, tolmuimeja käes, noogutas ja ütles, jah, olgu pealegi, ning ma arvasin iga kord, et ta sai aru, mida ma mõtlen. Rääkisime ju mõlemad norra keelt, ta seisis minu ees, vaatas mulle silma, noogutas ja ütles, et saab aru, mida ma mõtlen, ning jätkas seejärel tolmu võtmist ega teinud midagi muud järgmise korrani, kui küsisin, kas ta ei võtaks enda peale pisut rohkem vastutust kodus, mispeale ta hakkas veelkord tolmu võtma või tühjendas nõudepesumasina ja nii edasi. Ajapikku sain aru, et selles asjas muutust ei tule. Et kui ma tahan Akseliga koos elada, siis just neil tingimustel. Mitte miski ei muutu. Nii et üritasin sellega rahu teha. Üritasin suhtuda Akselisse nagu mingisse eksootilisse olendisse, kellega ei ole võimalik suhelda. Kui ma suutsin selles vaatepunktis püsida, läks kergemaks. Aga pärast seda, kui tüdrukud omaette elama asusid, mõtlesin tihti, kuidas oleks, kui võiksin mõelda ainult enda peale, koristada ainult enda järelt.
Aga mis siis, kui ma vanaks saan. Üksindus, vanadus, parem ikka kahekesi olla. Aga kas on, mõtlesin ma. Kas tõesti on parem koristada ja pesta veel kaheksakümneaastaselt kahe järelt, mõelda kahe eest. Plaanida puhkusi, osta pileteid, vastata küsimustele: millal me kohale jõuame, millal me koju tagasi jõuame, mis me õhtuks sööme, millal tüdrukud tulevad, millal nad ära lähevad, mis kell pidu algab, mis kell me selle või teisega kokku saame, millal lennuk koju läheb, kui kaua veel on jäänud, mis kell me kohale jõuame.
Kui ma meenutan meie elu Grendas praegu siin istudes, mil mu soov on kuhjaga täitunud, sest nüüd on mul tõesti ainult enda tagant koristada, siis mõtlen eelkõige puulusikatele.
Ostsin Lanzarotel turult paar puulusikat. Need olid voolitud erilisest tumedast ja läikivast puuliigist ega talunud masinpesu. Lusikaid oli mõnus käes hoida, nendega oli hea segada ja ma näitasin neid Akselile ja ütlesin, et neid ei tohi panna nõudepesumasinasse, vaid tuleb pesta käsitsi. Nõudepesumasinat täitis ja tühjendas Aksel aeg-ajalt oma algatusel; ta noogutas ja ütles, et peab selle meeles, ning pani lusikad nõudepesumasinasse. Ikka ja jälle pani ta nad nõudepesumasinasse ning ikka ja jälle võtsin ma need välja ja ütlesin, et neid ei tohi masinas pesta.
Kahekümne esimesel korral jätsin ma järele. Sain aru, et ta teeb seda niikuinii, kui palju ma ka ei paluks ja kui palju ta ka niisama tõsiselt ei lubaks, et ta enam ei tee, selle järel ta jätkas nende masinasse panemist, nii et need muutusid pinnuliseks, halliks ja tuhmiks.
Nii groteskne pisiasi, mikroskoopiline ja banaalne, ning ometi – oleks ta kasvõi protestinud. Oleks ta öelnud: ei, kas tead, ma arvan, et need kuradi puulusikad käivad jah nõudepesumasinasse, ma arvan, et absoluutselt kõik tuleb nõudepesumasinasse panna, kaasa arvatud plastkausid, mille kummitihend ka masinas rebeneb ja hukka saab. Kas see polegi siis nõudepesumasina mõte, et me ei peaks midagi käsitsi pesema? Kas sa ei leia, et meie säästetud aeg ja energia kaalub üles pinnulised puulusikad ja rebenenud kummitihendid? Ta oleks võinud seda öelda ja ma oleksin vastanud: jumala eest, sul on õigus! Ja ma oleksin teinud, nagu ta ütles. Selle asemel seisis ta minu ees, noogutas tõsiselt ja ütles, vabandust, anna andeks, ma enam ei tee, ning pani puulusikad järjekindlalt pesumasinasse. Ma ei saa sellest ikka veel aru ja praegu, kui ma siin istun ja seda meenutan, koonduks kõik justkui puulusikatesse. Pisimate, vähimate detailideni. Sest puulusikaid kasutasin ma Bjǿrni asjas ettekäändena. Nii nagu täna hommikul hemorroididega mehega, kes pani mu mõtlema, milleks muuks ta võimeline on, oli ka puulusikatega: kui Aksel need ilusad puulusikad kuradile saatis, siis mille muu on ta aastate jooksul kuradile saatnud?
Võtame või jõulupuu. Iga aasta sama nali. Kui jõuludeni oli jäänud nädal aega, küsisin Akselilt, millal talle sobib jõulupuu osta, sest ta väitis alati, et võib ise osta, ja ta hakkas mämmutama, ütles, et ei tea, aga mõtleb selle üle, ent ei teinud seda, ja mõne päeva pärast küsisin uuesti, millal talle sobiks puu ära tuua, mille peale ta küsis, kas me tõesti vajame jõulupuud, kui tüdrukud on suured. Pidasime sellist arutelu alati jõulude ajal. Ka siis, kui tüdrukud olid väikesed – aga tookord kasutas ta looduskaitseargumenti, et pole kuigi loodussõbralik osta puu, tuua tuppa ja visata paari nädala pärast välja – ja nagu tavaliselt vastasin ma, et minu arvates on meil jõulupuud vaja, tüdrukud võivad küll suured olla, aga eelmisel aastal puhkes noorem nutma, kui unustasime telekast vaadata „Kolme pähklit Tuhkatriinule”, nii et jõulud hõlmavad midagi märksa suuremat, on suuremad kui nende osade summa, ütlesin ma, ning näib, nagu viiksid need puhad meid rööpast välja täpselt nagu mullu ja tunamullu.
Akselil ja minul olid meie väikeses jõulunäidendis kindlakskujunenud repliigid ning Akseli vanematele olid jõulud tipphooaeg. Kas olid kingitused valed või puudu, kas oli neid liiga palju või vähe, kas olid kingid liiga kallid või oli probleem meie põlvkonna lastekasvatuses, mida andis kombineerida irisemisega liiga kallite kingituste üle. Akseli vanemate mõnuõhked, kui tüdrukud oma mobiili lahti pakkisid, niisama mõnulev liigvarajaste jõulude, materialismi ja raha ületähtsustamise manamine, mis oli hakanud käärima oktoobrist saadik, saavutas jõuluõhtul haripunkti.
Aksel oli pärinud vanemate suhtumise jõuludesse ja kuigi ta nende kombel ei mananud, tõrkus ta vastu, kui jutt käis ikka ja jälle jõulupuust – tarbijahullus, meil on olemas kõik, mida vajame, ja tüdrukutel ka; toidust, ribikilo eest kolmkümmend krooni, mõtle kliima peale, see ei ole loogiline; jõulueelsest suurpuhastusest – miks just jõulude ajal põhjalikult koristada, siis on muudki tegemist kuhjaga, miks mitte oodata jaanuarini.
Tänavustel jõuludel oli meie kord Akseli vanemaid võõrustada ja kui nad uksest sisse astusid, olid nad ärritunud näoga; mis seal juhtuda võis, kas sõitis taksojuht valesti, käitus keegi metroos ebaviisakalt või seisis noortekamp ukse ees ja takistas väljumist.
Kui ma nägin nende pahameelest lõkendavaid nägusid ilma nelja detsiliitri Chablis`ta, mis oleks mul muidu selle aja peale keres olnud, ning kuulasin seejärel ähkimist, ohkimist ja hädaldamist veel enne, kui nad üleriided maha said – erutunud näod ja suud, mis muudkui vatrasid ja käisid – , tundsin kainest peast, et upun. Tõin ettekäändeks, et pean kööki minema, et midagi on ahjus, ning jäin pliidi ette seisma ja vaagima, kas ei peaks viskama hinge alla suure teeklaasi akvaviiti, mis ootas külmkapis.
Teisel jõulupühal kell kuus hommikul saatsin Bjǿrnile sõnumi ja nüüd oli minu kord kirjutada:
ärkvel
ilma suure algustähe ja küsimärgita, ja sain kahe sekundi pärast vastuse:
JAAAAA
ning sõitsin kolmandal jõulupühal ema hooldekodus külastamise ettekäändel autoga Fredrikstadi hotelli. Sinnasõit võttis tund aega ja pärast tund aega tagasi. Käisin ära kolm tundi ja kui ma tagasi jõudsin, lesisid kõik kolm, Aksel, Ida ja Silje, teleka ees tekkide, patjade, kartulikrõpsude ja kommidega, samas asendis nagu siis, kui ma ära läksin.
„Kuidas vanaemal läheb,” küsis Ida.
„Nagu ikka,” vastasin ma.
„Äkki läheks homme kõik koos külla,” ütles Silje.
„Jah, läki pealegi,” vastasin ma.

Pärast uusaastat kerkis nagu harilikult küsimus, millal jõulukuusk välja visata, ning nagu harilikult olin utsitaja mina ja Akseli repliik oli: „Algul oli sul kange häda kuusk majja saada ja nüüd sellest lahti saada,” ja mina vastasin alati: „Eks jätame kuuse järgmiste jõuludeni, siis pole vaja uut osta.”
Ükskord jäi ema ja minu pool jõulupuu tuppa kuni lihavõteteni ning seepärast oli Akseli järgmine repliik: „Piisab, kui jätame lihavõteteni.”
Lõpuks olin mina see, kes viis kuuse välja, pühkis ja tõmbas tolmuimejaga ära tee peal pudenenud okkad. Ja miks mitte, mina ju käisin peale, et me kuuse tooksime.
Teine asi, millega ma vaeva nägin ja peale käisin, oli meie suhtlusring. Kui ma praegu siin istun, hämmastab mind, miks ma ei võinud kõike sinnapaika jätta nagu Drammenis-käigud omal ajal.
Aga asi oli hariliku Norra tuumikpere eluviisis, mille kohta mul oli nii palju ettekujutusi, mille tasemel ma püüdsin olla ning mis pani mind sõlmima kokkuleppeid ja korraldama pidusid, õhtusööke ja isegi reise.
Lõpuks, mõne aasta eest, ma loobusin. Kaks sündmust aitasid mul viimaks lahti lasta. Esimene oli nädalalõpureis Pariisi ühe Grenda paari, toimetaja ja kirjanikuga. Ma eelistasin puhkusereisi viimse üksikasjani ette planeerida, nii pikalt kui võimalik, aga kuna sellele paarile meeldis tänavatel hulkuda ja teha, mis pähe kargab, ja kuna minu eesmärk oli nagu tavaliselt näida spontaanse ja paindliku inimesena, kelle jaoks pole mingi löök, kui mõni restoran või muuseum on kinni või lookleb ukse taga viiesajast jaapanlasest koosnev järjekord, siis jätsin lahtiolekuajad kontrollimata ja piletid ette tellimata, sest kartsin, et muidu naeraksid nad mind ja mu paberilehti, kuhu kirjutasin alati kõik üles ja mida hoidsin mapi vahel, kui reisisin koos Akseli ja tüdrukutega.
„Rahune ometi,” ütles Aksel. „Küll kõik saab korda.”
Lennuk väljus kell kaheksa hommikul ja teine paar pani ette, et kohtuksime Gardermoeni kalarestoranis, et hommikust süüa. Mina seda restorani valinud ei oleks, vähemalt hommikusöögiks. Aga kui me olime end lennule registreerunud ja restorani üles leidnud, siis neid seal ei olnud. Sellegipoolest ostsime Aksel ja mina kuulekalt krevetivõileiba, aga alles siis, kui olime need ära söönud ja tabloole ilmus Minge väravasse, saabusid nad, kummalgi käes Starbucksi tops.
„Me sõime hommikust hoopis Starbucksis,” ütles kirjanik, „sest leidsime, et mereandide söömiseks on pisut liiga vara.”
Kumbki neist ei maininud, et kalarestoranis kohtumine oli nende idee.
„Mis siis sellest,” ütles Aksel, kui me lennukis istusime, paar rida neist kaugemal. „Me saime hommikust süüa, jõudsime lennukile, kõik on terved, ja nüüd läheme Pariisi.”
„Ma lihtsalt ei saa sellest aru,” vastasin ma. „Et nad seda isegi ei kommenteerinud, et nad ei vabandanud. Me ju leppisime kokku, et sööme hommikust selles neetud kalarestoranis.”
Püüdsin valada oma pahameelt pigem muude asjade peale, näiteks selle peale, et igal pool ümberringi näppisid kõik telefoni ega jälginud ohutusreegleid tutvustavat stjuardessi. Kui lennuk õhku tõusis, nägin, kuidas üks poiss istus iPadi süüvinult, suured kõrvaklapid peas, ühes käes limonaadipudel ja teises pakk kartulikrõpse. Seal ta istus tohutute mootorite möirgamises, ent tundus loid ja huvitu, nagu oleks tal siiralt ja südamepõhjast igav. On vast maailm, on vast elu, mis asja me teeme. Mis asja me teeme. Nii kui saabus kära, ostsin kaks õlut ja jõin need kulinal ära. Õlu ei aidanud ja mõte ei andnud rahu, me ju leppisime kokku hommikust süüa, ning kui me olime maandunud ja ootasime rongi, ei suutnud ma pidada ja küsisin, kas polnud nii, et me pidime Gardermoenis koos hommikust sööma, kas me ei olnud nii kokku leppinud? Tegin näo, nagu oleks see mulle äsja pähe karanud, et kindlasti oli see minu süü ja nii edasi.
„Seda küll,” ütles toimetaja. „Me olime teel sinna, aga ei jõudnud nii kaugele. Mis meil juhtuski?”
Kirjanik: „Juhtus see, et me möödusime Starbucksist ja sa tahtsid seda kohvi, mida sa alati …”
Toimetaja: „Jah! Nii oligi! Ma ei teadnud, et Gardermoenis on Starbucks!”
Kirjanik näitas toimetaja peale ja hüüatas: „Nii et see on tema süü! Mitte minu!”
Toimetaja patsas talle õlale ja kõik naersid. Mina ka. Kui me seal nii naersime, mõtlesin, et see on viimane kord, kui ma sõidan kuhugi kellegi muu kui oma perega.
Ja nii jäi.
Kui see paar tegi ettepaneku uuele reisile minna, seekord Berliini, kuna meil oli Pariisis nii tore olnud, vastasin: meie lööme kampa!, aga ei liigutanud lillegi. Nad kirjutasid, et tunnevad kaht teist paari, kes on meie reisist kuulnud ja tahavad ka kaasa tulla, ja ma vastasin: Kui tore! Seltsis ongi segasem!
Paar nädalat enne ärasõitu, kui isegi need spontaansed ja muretud inimesed hakkasid huvi tundma, kas poleks aeg hotelli kinni panna ja lennupiletid osta, jätsin ma vastamata. Nüüd saabusid kirjad tihedamalt, aga ma ei vastanud. Kui kujuteldava nädalalõpureisini Berliini oli jäänud kaks päeva, kirjutasin ja ütlesin, et me ei ole kõige paremas vormis ja peame kahjuks koju jääma, millest on väga kahju, aga soovin neile head reisi. Nautige Berliini.
Aksel ei ole mind seltskondlike ürituste planeerimisel kunagi aidanud. Ta sai kõik kirjad, kuid ei vastanud neile, mistõttu mul oli seda kättemaksu käkitegu orkestreerida, ja pean tunnistama, et see pakkus mulle suurt naudingut. Palju suuremat kui siis, kui ma oleksin algusest peale selge sõnaga ära öelnud.
„Sa oled tõesti pika vihaga,” ütles Aksel, kui ma rääkisin, mida olin teinud ja miks. „Meil oli ju Pariisis nii lõbus, näiteks ühel õhtul seal restoranis, ma mäletan, et sa naersid nagu kõik teised.”
„Ma olin purjus. Ma hakkasin jooma juba lõunast ja jõin kogu ülejäänud päeva, kõik kolm päeva, mis me seal olime, kas sa ei mäleta? Ma olin kogu aeg purjus. See oli ainus viis seda välja kannatada. Kuidas nad pirtsutasid, kui me üritasime kusagile sööma minna, igal restoranil oli midagi viga, igal jumala hommikul magasid nad sisse, see oli nagu vedada kaasas kahte arengupeetusega teismelist.”
Võib-olla olin jõudnud kriitilisele piirile, sest nüüd kukkusid kõik asjad üksteise järel kokku.

Püsiviide Lisa kommentaar

Agneta Pleijel

22. apr. 2022 at 7:54 e.l. (Agneta Pleijel) ()

Foto: Göran Segeholm

1940. aastal Stockholmis sündinud Agneta Pleijel on üks silmapaistvamatest praegu elavatest rootsi kirjanikest. Ta on kirjutanud romaane, näidendeid, lüürikat, kirjanduskriitikat ja olnud tegev kultuuriajakirjanikuna. Pleijel debüteeris näitekirjanikuna 1970. aastal, tema esimene luulekogu ilmus 1981, läbimurde kirjanikuna tõi 1987. aastal esikromaan ”Tuulepiilurid” (Vindspejare).
Eesti keeles on ilmunud Pleijeli ”Talv Stockholmis” (Loomingu Raamatukogu, 2000, tlk Irja Kiisküla) ja ”Ennustus. Ühe tüdruku mälestused” (Varrak, 2019, tlk Kadi-Riin Haasma).
Pleijeli viimane romaan ”Kaksikportree” (Dubbelporträtt, 2020) ilmus Anu Saluääre tõlkes eesti keeles 2021. Romaan põhineb tõsielulisel sündmusel: maailmakuulus kunstnik Oskar Kokoschka maalis 1969. a. portree veel kuulsamast detektiivromaanide autorist Agatha Christiest. Dialoog ja kuue maaliseansi kirjeldused on Pleijeli väljamõeldis, kuigi paljud mälupildid, mis vestluse käigus esile kerkivad, on ajalooliselt aset leidnud. Kokoschka ja Christie vestlused maaliseanssidel käsitlevad enamasti elu ja kunsti vahelisi seoseid.
Agneta Pleijel on tänavu kirjandusfestivali Prima Vista külaline. Tema kohtumine lugejatega toimub 12. mail kell 16.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis ja kannab pealkirja „Partii sule ja pintsliga“. Temaga vestleb kirjandusteadlane Esbjörn Nyström (Rootsi). Rootsi keeles, sünkroontõlkega eesti keelde.

Katkend:

Kaksikportree. Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast. Kirjastus Varrak 2021. Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. Lk 40 – 50.

RUUM ON TUBAKASUITSU täis. Kokoschka ajab end jalule, kummardub proua Christie käe kohale ja suudleb seda. Kirjaniku meelest on see koomiline, aga Kokoschka on ju idaeurooplane. Proua Christie on suurt kasvu, täheldab kunstnik, ja mähitud justkui mingisse roosasse laudlinasse.
Proua istub kergelt hingeldades tugitooli.
Ole nüüd tubli tüdruk, see ei tee haiget. Max paitab südamlikult naise põske ja jätab nad omavahele. Kokoschka seab end proua ette molberti taha istuma. Kirjanik silmitseb tema kiitsakat kogu. Nad jälgivad teineteist ja ei vaheta mõnda aega sõnagi.
Proua Christie, alustab Kokoschka sõbralikult.
Härra Kokoschka, vastab proua kerge grimassiga.
Te ei arva ometigi, et meie kohtumine on juhus, ütleb kunstnik.
Muidugi on see juhus, vastab kirjanik. Te saite tellimuse ja võtsite selle vastu. Ma ei ole sellest erilises vaimustuses, parem on see otsekohe üles tunnistada.
Kunstnik tõuseb püsti ja nihutab pisut rahutult molbertit. Seejärel võtab ta maalimiskastist välja kokkulapatud triibulise põlle ja seob selle ette. See annab talle kõhetu köögitüdruku välimuse. Nägu meenutab vana indiaanlast. Nagu mõnd Karl May kirjeldatud tegelast, võib olla Winnetoud.
Minu arust me sageli ülehindame juhust, jätkab ta. Tegelikult sõltub kõik ühest ja teisest, ja kuulub kokku sellega, mis on varem juhtunud ja mis määrab tulevikku. Saame omavahel pisut tuttavamaks, enne kui tööle asume, proua Christie.
Ma arvasin, et ma pean täna ainult liikumatult istuma ja vait olema.
Te võite asendit muuta, millal aga tahate. Kui te räägite, siis on see ainult meeldiv.
Millest siis, härra Kokoschka?
Millest tahes, mis aga pähe tuleb.
Mulle ei tule midagi pähe. Mulle ei meeldi ennast maalida lasta. Punkt. Ma ei ole suurem asi vestleja. Aga rääkige parem teie ise.
Kokoschka süütas sigareti. Ja ulatab tema poole viskiklaasi. Proua raputab pead. Ta ei ole õppinud viskit jooma, kuigi on proovinud. Tal ei ole kunagi õnnestunud ka suitsetama õppida.
Kas te tõesti olete proovinud?
Tõesti olen proovinud. Aga jooge teie. Tõmmake suitsu. Ja rääkige, nii palju kui tahate. Mulle tuleb harva midagi huvitavat pähe.
Kokoschka puhkeb naerma.
Räägime surmast, armastusest ja kunstist, teeb ta ettepaneku, vabalt valitud järjekorras.
Proua Christie muigab mokaotsast. Minu tütrepoeg Matthew väidab, et te maalite iseloomusid. See kõlab õudselt. Ise ma ei ole kahjuks teie maale näinud.
Kokoschka tuhnis maalimiskastis, leiab Fischerilt saadud foto ja hoiab seda Agatha silmade ees. Proua kummardub tugitoolis ettepoole, et paremini näha, ja kortsutab kulmu. Siis vangutab pahaselt pead.
Jah, see olen mina. Ammu aega tagasi. Ärgem rääkigem surmast.
Räägime siis kunstist, proua Christie. Kes te kunstnikuna olete?
Proua Christie ohkab. Mul on tõeliselt piinlik, härra Kokoschka, et minu mees ja tütrepoeg on teile augu pähe rääkinud. Ma olin ägedalt selle vastu. Ma kirjutan lihtsaid kriminaalromaane. Minu ämm, minu esimene ämm, pidas seda häbiväärseks. Kirjutagu ma parem kuulsate meeste elulugusid, oli tema arvamus. See sobis tema meelest naisterahvale paremini. Oijah.
Kes veel peaks kunstnik olema, proua Christie, kui mitte teie?
Kokoschka vaatas teda oma toolilt, jalg üle põlve.
Kunstnik? See kõlab pretensioonikalt, vastab proua Christie. Ma oletan, et teie olete kunstnik, härra Kokoschka. Ja Samuel Beckett, James Joyce, Marcel Proust ja Virginia Woolf. Nemad on imetlusväärsed, ma olen neid lugenud. Ma olen näinud mõningaid Becketti näitemänge. Istutakse kaelani liiva sees ja puistatakse kommentaare tühisuse kohta. Väga peen ja sügavmõtteline, aga mitte minu jaoks. Mina olen teinud ainsat, mida olen osanud, jutustanud lugusid inimestest.
Kirjutamine on lasknud mind rahus olla.
Kokoschka paneb tähele tema käsi. Parema käe sõrmed trummeldavad leentooli käetoel, elavalt ja pisut ebarütmiliselt. Proua ei paista ise seda märkavat, kuid see peegeldab tema ärritust. Sõrmede liikumine võlub Kokoschkat.
Võtame siis armastuse, proua Christie, jätkab ta. Millal see tüdruk pildil esimest korda armus?
Proua Christie näole ilmub tüdimuse vari. Odav küsimus; see tuleks justkui mõnelt vanapapilt, kes rongisõidul väikesel tüdrukule karamelli pakub. Seda sorti kommionude eest hoiatati alati. Ta raputab pead. Mõtleb hetke ja teeb otsuse.
Härra Kokoschka. Jutustage mulle Alma Mahlerist. Te olevat temaga tuttav olnud.
Kokoschka on jahmunud. Ka omaenda reaktsioonist. Alma – see on tõepoolest väga ammu. Ta vaatab maha, kopsakate kingade poole proua Christie jalas. Talle näib, et nende üle voolab vesi. Proua on vee-olend. Esmamuljes on alati oma tõde. Proua Christie sõrmed jätkavad trummeldamist.
Kokoschka paneb foto maalimiskasti tagasi.

Temast, Oskar-poisist, pole lapsepõlvefotosid. Ta sündis Pöchlarni väikelinnas, kuid perekond kolis peagi Viini.
Fotosid ei ole; tuleb minna ja astuda üle Viini tööliskvartali rentslis murduva päikesevalguse.
Kümneaastane poiss puust trepil üsna räpases ümbruses.
Majade ümber röhivad sead ja joogivett tuleb tuua pumbakaevust. Rahvas loobib igale poole rämpsu laiali. Poiss näeb, kuidas ema Romana tuleb raske veeämbriga. Ema ulatab talle seelikutaskust tüki leiba.
Poiss näsib seda hajameelselt. Sakris peaga isa tuleb majast välja, istub trepile ja poiss nihkub pisut kõrvale. Ta näeb midagi hämmastavat.
Surnud oravapoeg!
See ujus kraavis, pooleldi läbiligunenud ajalehel. Väike märg keha, kuidas ta suri? Mingi putukas nõelas? Rott hammustas? Roheline hommikuvalgus vee peal moodustab kauni surnukirstu ümber oravapoja, kes koos muu kõntsaga minema ujub.
Ptüi, kurat, ütleb isa, kõige ots on mädanemine ja lagunemine.
Isa Gustav on enneaegselt murtud, mürgise keelega mees. Pärit kullasseppade suguvõsast, kes polnud tuntud mitte ainult Austrias, vaid kellel olid kontorid ja Pariisis ja Madridis. Suguvõsas on mitmeid jõukureid. Gustav ei ole jõudnud kaugemale kellade müütamisest Viini eeslinnades. Seejärel oli ta mõnda aega raamatupidaja abiline.
Ja siis töötu. Lugemusest tal puudu ei tule, aga ta istub enamasti kodus, paneb tina ja otsib raamatutest oma melanhooliale tuge.
Kui Oskari ema, palju noorem ja lihtsamast perekonnast, ei oleks kvartalit mööda ringi saginud, pesnud pesu, aidanud kolida, küpsetanud pagariäridele leiba ja sahkerdanud tubakaga, siis ei oleks neil leiba laual olnud. Oskaril on noorem õde ja noorem vend. Ema on leidlik ja töökas. Tema silmad võivad vihast välkuda. Aga ta leiab alati nõu. Oskar jumaldab oma ema.
Ta ei talu enam isa süngeid ennustusi ega suuda päästa surnud oravapoega. Ta võtab ranitsa kooliõpikutega, heidab selle sõnatult õlale ja läheb. Üks majasein lõõmab kuldpunaselt. Oskar näeb vankrit sinise hobusega ja rohelise kutsariga, ja roosas kleidis tüdrukut lillade varjudega puiesteel. Koolis pole Oskar kuigivõrd helge pea, kuid ta joonistab ja maalib.
Kooli lõpus esitab ta äkilise mõttesähvatuse ajel oma proovitööd Kunstgewerbeschule`sse. See ei ole mingi akadeemia, vaid kunstkäsitöökool. Ta võetakse koos sadade teiste taotlejatega vastu. Sellele järgneb Gustavi näägutamine: kunstnikuks mõtled hakata või?
Ptüi, kurat. Tahad kerjakotti kanda nagu mina?
Aga Romana on uhke nagu kukk. Sa oled minu poeg. Sind ootab ees suur tulevik. Meie mõlemad oleme tulehinged.
See on tõsi: nad mõlemad on sündinud tulekahjude ajal.
Miski ei või kõigutada Oskari veendumust, et maailm kõneleb meiega valguse ja värvide kaudu ja et silm on loodud selleks, et neid tõlgendada. Seda on näha ühelt hilisemalt fotolt temast ja tema maalikunstnikest sõpradest, Schielest ja Oppenheimerist.
Teistel on seljas ülikond. Temal on jalas liibuvad valged püksid ja seljas mahalõigatud hõlmadega frakikuub, pea paljaks nuditud. Käed püksitaskutes ja iseteadlik nägu peas.
Esimene näitus: ta katab seinad musta värviga, nii et külastajad astuvad pimeruumi ja maalid kerkivad šokeeriva mõjuga esile.
Neid peetakse vormituteks. Arusaamatuteks.
Sündsusetuteks ja kriiskavateks.

Kõik see tuhiseb Kokoschkal läbi pea, kui ta tõuseb molberti tagant toolilt ja liipab paar sammu üle põranda proua Christie poole. Mälestused on ootamatult temas tiirlema hakanud. Ta kõnnib koos sõber Loosiga Ringstrassel lumetormis. Sõber, arhitekt Loos, temast kõvasti vanem, võttis temaga ühendust pärast esimest näitust, mida ta pidas geniaalseks. Oskar esindas uut Viini, tarretunud kunsti, kirjanduse ja filosoofia vastast opositsiooni.
Tema nooruslikus enesekindluses oli siiski üks haav: naine.
Sugukihk ja bordellid. Midagi muud saadaval ei olnud. Kui tema arutu armumine ühe sõbra õesse lõppes sellega, et tüdruk tegi suhtele lõpu, paisati ta ahastusekuristikku, melanhooliasse ja enesetapumõtetesse. Sel ajal oli ta kirjutama hakanud ja tema Viini kabareelavadele mõeldud tükid olid kui metsikud möirged. Naise üleolekust. Mehe nõrkusest.
Ei mingit grammatikat, hullumeelne süntaks. Nagu näiteks „Mõrvarid, naiste lootus”. Mees tapab naise. Enne suremist torkab naine meest noaga ja mees kärvab. Sood on teineteisest nii kaugel, et nad ei küündi iial teineteiseni. Kõiges on lõhed. Iga pind võib puruneda ja iga side rebeneda. Miski ei ole see, mis ta näib olevat. Ainus, mille juurde jääda, on kunst.
Oskar on õnnetu ja Loos on talle toeks.
Aga mitte ainult Loos, ka Karl Kraus peab teda geniaalseks maalijaks. Karl Kraus ülistab teda oma ajakirjas „Die Fackel”, mis tunnetab aja pulssi. Karusil on Viini teravaim sulg ja ta rebib püksid jalast topeltmoraalil, topeltmonarhial ja antisemitismil.

Kokoschka istub jälle molberti taha, Loosi hääl ikka veel kõrvus: vaata enda ümber ringi, Kokoschka. Viin on puha sõnnik. Sõnnikust kujud ja büstid nagu sõnnikuvorstid. Lossid nagu sõnnikuhunnikud ja ooperimaja nagu sakiline kakandus.
Kõik see väärib hävingut. Tal on meeles, kuidas Loos nimetas mõttetut dekoori: kuritegu. Pompoosne hooplemine: paisuvate musklitega Atlased, prinkide rindadega jumalannad, kõik need keerubid ja viinamarjakobarad – mis ümbritsevad haisvat sisikonda.
Loos projekteeris vabrikuid ja kortermaju range asjalikkusega ning kakanduse täieliku puudumisega. Ta ei olnud mitte ainult sõber, vaid ka nagu isa.
Nad olid ühel meelel. Et ehtne kunst on võimeline kulisse maha rebima ja läbi valskuse tungima. Nad mõlemad jumaldasid Gustav Mahleri muusikat, see võttis neil otsekui kõrist kinni. Trompetid, löökpillid ja litaurid, kõuemürin. Tormid ja crescendo`d, mis kasvasid orgasmiks, et otsekohe muutuda õrnuseks, südamlikkuseks ja lihtsuseks, mis toob pisarad silma. Kokoschka ei tea, kuidas ta suudaks sellele irooniliselt jäigale proua Christiele Almast jutustada. Ta võtab maalimiskastist söepulga, kaalub seda käes, kuid ei kasuta seda.
Alma Mahler, ütleb ta pikkamööda, nagu maitseks seda nime. Tõsi ta on, meil oli mitu aastat suhe.
Tõesti? Rääkige.
Kõige lihtsam on vist öelda, et mind tabas armastus, mis oli minu jaoks liiga suur. Seda peaks nimetama hulluseks.
Rääkige hullusest lähemalt. See huvitab mind, ütleb proua Christie.
Kokoschka võtab viskiklaasist lonksu ja tõmbab kätega läbi harali juuste.

Link


Helen Pärk. AK, vestlused elu elementaarosakestest, postimees.ee
https://kultuur.postimees.ee/7469225/vestlused-elu-elementaarosakestest

Agneta Pleijel “Kaksikportree”

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2022/03/21/agneta-pleijel-kaksikportree/

https://www.literaturfestival.com/autoren-en/autoren-2002-en/agneta-pleijel

Püsiviide Lisa kommentaar

Timur Vermes

5. apr. 2022 at 12:26 p.l. (Nädala autor 2022, Timur Vermes) (, , )

Saksa kirjanik Timur Vermes sündis 1967. aastal Nürnbergis, isa poolt on ta Ungari juurtega. Vermes õppis ülikoolis ajalugu ja politoloogiat ning tegi enne esikromaani ilmumist ajakirjanikuna kaastööd ajalehtedele. 2012. aastal ilmunud debüütromaan “Ta on tagasi” (“Er ist wieder da”) osutus tõeliseks bestselleriks, mis tänaseks on tõlgitud rohkem kui 40 keelde. Eesti keeles andis romaani Piret Pääsukese tõlkes välja kirjastus Kunst. Romaani põhjal valmis 2015. aastal menukas mängufilm.
Satiirilises romaanis “Ta on tagasi” ärkab Hitler ellu tänapäeva Berliini tühermaal. On aasta 2011. Ootamatult välja ilmunud veidrikku peetakse geniaalseks koomikuks ning õige pea sattub taas ellu ärganud Hitleri televisiooni, kus saab oma saate, äratab tähelepanu ja hakkab poolehoidjaid koguma.
Autor parodeerib romaanis teravalt tänapäeva kergesti manipuleeritavat massimeediat ja parteipoliitikat ning laseb Hitleril koos lugejaga naerda nüüdisaegse maailma kitsaskohtade üle. Kogu see lugu pole mitte ainult naljakas, vaid hoiatab ja paneb mõtlema.
Timur Vermes esineb kirjandusfestivalil Prima Vista 9. mail kell 17.30 Tartu Linnaraamatukogus, vestluskaaslaseks ajaloolane Olaf Mertelsmann.


Foto: Christopher Civitillo

Katkend: Ta on tagasi, Kirjastus Kunst 2013. Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 17 – 23.

Kui ma taas teadvusele tulin, lamasin maas. Keegi asetas mulle midagi niisket laubale.
„Kuidas te ennast tunnete?”
Üks mees oli minu kohale kummardunud, ta võis olla neljakümneviiene, võib-olla ka üle viiekümne. Seljas oli tal ruuduline särk, jalas lihtsad püksid, nagu neid kannavad töölised. Seekord ma teadsin, mida tulen kõigepealt küsida.
„Mis kuupäev meil on?”
„Ee … 29. august. Ei, oot-oot, kolmekümnes.”
„Mis aasta, mees,” kraaksatasin ma end istuli ajades. Niiske lapp kukkus mulle inetult sülle.
Mees vaatas mind kulmu kortsutades.
„2011,” ütles ta ja silmitses mu kuube. „Mis te siis arvasite? 1945?”
Ma otsisin sobivat vastust, aga siis pidasin paremaks püsti tõusta.
„Te peaksite ehk veel veidi lamama,” ütles mees, „või istuma. Mul on kioskis tugitool.”
Tahtsin nüüd öelda, et mul pole lõdvestumiseks aega, kuid pidin endale tunnistama, et mu jalad värisesid veel liiga tugevalt. Niisiis järgnesin talle kioskisse. Ta isa võttis istet toolil väikese letiakna juures ja vaatas siis mulle otsa.
„Lonks vett? Ehk natuke šokolaadi? Müslibatoon?”
Ma noogutasin, pea uimane. Ta tõusis, tõi pudeli mineraalvett ja kallas seda mulle klaasi. Ühelt riiulilt võttis ta mingi kireva tahvli, küllap puutumatu toiduvaru, värvilises hõbepaberis. Ta avas paberi, paljastades millegi, mis nägi välja nagu tööstuslikult kokku pressitud vili, ja surus selle mulle pihku. Nähtavasti polnud veel kadunud kitsaskohad leivaga varustamises.
„Te peaksite korralikult hommikust sööma,” ütles ta. Siis võttis ta uuesti istet. „Väntate siin kuskil lähedal?”
„Väntame?”
„Noh, dokumentaali. Filmi. Siin kandis ju pidevalt vändatakse midagi.”
„Filmi…?”
„Kulla mees, te olete omadega ju ikka vähe segi.” Ta naeris ja osutas käega minu poole. „Või käite alati nõnda ringi?”
Vaatasin ennast ülalt alla. Ma ei suutnud tuvastada midagi tavatut, kui tolmu ja bensiinihaisu muidugi mitte arvestada.
„Tegelikult küll,” ütlesin mina.
Võis ju aga olla, et ma olin oma nägu vigastanud. „On teil peeglit?” küsisin ma.

„Ikka,” vastas tema ja osutas sellele, „teie kõrval, kohe Focus`e peal.”
Ma järgisin tema näppu. Peegel oli oranžis raamis, ettevaatuse mõttes oli ta sellele peale kirjutanud Der Spiegel, justkui poleks muidu sellest aru saadud. Alumine kolmandik sellest oli mingite ajakirjadega kaetud. Pöördusin vaatama.
Minu peegelpilt nägi üllatavalt laitmatu välja, isegi mu kuub paistis korralikult pressitud – ilmselt oli kioskis selline soodne valgustus.
„Peate tiitellugu silmas?” küsis mees. „Neil on ju igas kolmandas väljaandes mõni lugu Hitlerist. Ma arvan, et teil pole enam vaja intensiivsemalt ette valmistada. Te olete hea.”
„Tänan,” ütlesin ma mokaotsast.
„Jajah, päriselt,” lausus tema, „ma olen „Allakäiku” näinud. Kaks korda. Bruno Ganz – see mees oli suurepärane, aga teie vastu ta ei saa. Kogu hoiak ja … võiks arvata, et teie see oletegi.”
Ma tõstsin pilgu: „Mis ma olengi?”
„Noh, nagu te oleksitegi Führer.” Seejuures tõstis ta mõlemad käed, surus kummagi keskmise nimetissõrme kokku, kõverdas neid ja sirutas kramplikult kaks korda üles-alla. Ma ei suutnud seda hästi uskuda, kuigi paistis nii, et pärast kuutkümmend kuut aastat oli see kõik, mis kunagi nii krapsakast Saksa Tervitusest veel alles oli jäänud. See oli vapustav, kuid siiski märk sellest, et minu poliitiline tegevus polnud vahepeal täiesti tagajärjetuks osutunud.
Tõstsin käe tervituseks vastamiseks: „Mina OLEN Führer.”
Ta naeris jälle: „Uskumatu, see mõjub nii loomulikult.”

Ma ei suutnud tema pealetükkiva lõbususega korralikult tegelda. Pikkamisi hakkasin taipama oma olukorda. Kui polnud tegemist unenäoga – ja selle kohta kestis see siin ilmselt liiga kaua -, siis viibisin ma tõepoolsest aastas 2011. Siis olin ma maailmas, mis oli minu jaoks täiesti uus, ja pidin tunnistama, et ka ma ise kujutasin selle maailma jaoks uut elementi. Kui see maailm kas või kohati loogiliselt funktsioneeris, siis eeldas ta minult, et ma olen kas 122 aastat vana või – mis tõenäolisem – juba ammugi surnud.
„Mängite ka muid asju?” küsis ta. „Olen ma teid juba kuskil näinud?”
„Ma ei mängi,” vastasin ma, küllap veidi järsult.
„Muidugi mitte,” ütles ta ja tegi veidralt tõsise näo. Siis pilgutas ta mulle silma. „Kus te esinete? Kas teil on oma programm?”
„Loomulikult,” vastasin ma, „juba aastast 1920! Rahvuskaaslasena peaksite ometi neid kahtekümmet viit punkti tundma.” (Vihje 24. veebruarile 1920, kui Müncheni Hofbräuhausis nimetati Saksa Töölispartei (DAP) ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP) ja loeti ette selle programmi 25 punkti.)
Ta noogutas usinalt.
„Hoolimata sellest pole ma teid veel kuskil näinud. On teil oma flaier? Või kaart?”
„Kahjuks mitte,” laususin ma nukralt, „kaart on peakorteris.”
Püüdsin endamisi selgusele jõuda, mida peaksin järgmisena ette võtma. Paistis olevat selge, et ka Riigikantseleis, isegi Führerbunker`is

võib 56-aastane Führer mõjuda uskumatuna, jah, päris kindlasti. Ma pidin aega võitma, oma võimalusi analüüsima. Vajasin mingit peavarju. Korraga taipasin lausa valulikult, et mul pole taskus pennigi. Hetkeks meenus ebameeldiv aeg kodutute meeste öömajas, 1909. See oli olnud vajalik, muidugi, see oli andnud kogemusi, mida ei suuda anda ükski ülikool maailmas, ja ometigi polnud see kasinaga läbiajamise faas aeg, mida oleksin nautinud. Sünged kuud möödusid mu vaimusilma ees, halvustamine, põlastus, ebakindlus, mure hädavajaliku pärast, kuivanud leib. Mõttessevajunult, äraolevalt lõin ma hambad kummalisse vilja hõbepaberis.
See maitses üllataval kombel magusalt. Ma silmitsesin toodet.
„Mulle maitsevad need ka,” ütles lehekaupmees, „kas tahate veel üht?”
Raputasin pead. Mul oli praegu suuremaid probleeme. Vaja oli kindlustada endale kõige lihtsam, primitiivsem igapäevane toimetulek. Ma vajasin peavarju, veidi raha, kuniks saan asjadest rohkem selgust, võimalik, et vajasin tööd, vähemasti ajutiselt, kuniks selgitan välja, kas ja kuidas saan oma valitsemistegevust jätkata. Sinnamaani oli vaja kuidagi leiba teenida. Võib-olla maalides, võib-olla kuskil arhitektuuribüroos. Enesestmõistetavalt poleks ma esialgu ka füüsilist tööd ära põlanud. Loomulikult oleks minu teadmisi saanud edukalt kasutada saksa rahva heaks sõjakäigul, kuid aktuaalset olukorda tundmata oli see illusoorne. Ma ei teadnud isegi seda kellega Saksa Reich`il üldse veel ühine piir oli, keda püüti haavata, kelle poole võis tulistada. Niisiis pidin ilmselt kõigepealt endale oma käteoskustega sissetulekut muretsema, ehk mõne harjutusväljaku või maanteelõigu ehitusel.
„Räägime nüüd tõsiselt,” jõudis mu kõrvu lehemüüja hääl. „Kas te olete veel amatöör? Sellise numbriga?”
See mõjus nüüd küll õige mühaklikult. „Ma ei ole mingi amatöör!” vastasin talle rõhutatult. „Ma ei kuulu ometigi nende kodanlike laiskvorstide hulka!”
„Ei-ei,” vaigistas mind mees, kes paistis südamepõhjas aus inimene olevat. „Ma pidasin silmas, et mis ametit te ka peate.”
Mnjah, mis ametit ma pean? Mida oli mul talle välja pakkuda?
„Ma … ma olen praegusel ajal veidi … tagasi tõmbunud,” kirjeldasin ma ettevaatlikult oma olukorda.
„Ärge saage minust valesti aru,” kiirustas lehemüüja ütlema, „aga kui te tõesti pole veel … see on ju lausa uskumatu! Ma pean silmas, et siit käib sageli keegi mööda, terve linn on täis agentuure, filmimehi, teletegelasi, need rõõmustavad alati vihje üle, uue näo üle. Ja kui teil kaarti pole – ma pean silmas, et kuidas ma teid siis kätte saan? On teil telefon? Meil?”
„Ee…”
„Või kus te elate?”
Sellega tabas ta tõesti valusat kohta. Teiselt poolt paistis, et tal pole midagi autut mõttes. Ma otsustasin riskida.
„See korteri asi on praegusel ajal veidi … kuidas ma peaksin ütlema… selgusetu…”
„Nojah, või on teil ehk sõbratar, kelle juures te elate?”
Viivu jooksul mõtlesin ma Eva peale. Kus küll tema võis olla?
„Ei,” pomisesin ma harjumatult lööduna, „südamedaami ei ole. Enam.”
„Oo,” ütles lehemüüja, „mõistan. See on vist alles õige värske lugu.”
„Jah,” tunnistasin ma, „see kõik siin on … minu jaoks õige värske.”
„Viimasel ajal asjad enam ei sujunud, mis?”
„See peab paika,” noogutasin ma, „Steineri (Felix Steiner (1896-1966) Waffen-SS kindral, andis end mais 1945 ameeriklastele vangi.) grupi rünnak jäi andestamatul moel ära.”
Ta vaatas mulle hämmeldunult otsa: „Ma pidasin teie sõbratari silmas. Kes süüdi oli?”
„Ma ei tea,” tunnistasin ma, „lõppude lõpuks küllap Churchill.”
Ta naeris. Siis silmitses ta mind pikemat aega mõtlikult.
„Teie suhtumine meeldib mulle. Pange tähele, ma teen teile ühe ettepaneku.”
„Ettepaneku?”
„Ma ei tea, mis nõudmised teil on. Aga kui te midagi erilist ei vaja, siis võite korra või paar siin ööbida.”
„Siin?” Ma vaatasin kioskis ringi.
„Kas võite endale Adloni hotelli lubada?”
Tal oli õigus. Ma langetasin pilgu.
„Te näete, et ma olen praktiliselt rahata…” tunnistasin ma.
„No vot. Ja pole siis ime, et te vaatamata oma oskustele ei söanda avalikkuse ette astuda. Te ei tohiks ennast peita.”
„Ma ei peitnud ennast!” protesteerisin ma. „Põhjuseks oli pommisadu!”
„Jajah,” rehmas ta, „niisiis veelkord: te jääte päevaks-paariks siia ja ma teen oma ühe või teise kundega juttu. Eile saabus uus Theater heute ja siis ka üks nendest filmiajakirjadest, seda tulevad nad nüüd riburadamisi ostma. Ehk meil näkkab. Ausalt, tegelikult ei pea te isegi midagi oskama, ainuüksi mundri olete ju superhästi järele teinud…”
„Kas see tähendab, et ma jään nüüd siia?”
„Esialgu. Päevasel ajal püsite minu juures, kui keegi tuleb, saan teid kohe esitleda. Ja kui keegi ei tule, siis on vähemalt mul endal lõbus. Või on teil kuskil mõni muu ulualune?”
„Ei,” ohkasin ma, „see tähendab, kui välja arvata Führerbunker…”
Ta naeris. Siis vakatas.
„Öelge, ega te siin mul ometi kioskit tühjaks ei tee?”
Ma vaatsin talle nördinult otsa. „Kas ma näen välja nagu kurjategija?”
Ta silmitses mind. „Te näete välja nagu Adolf Hitler.”
„Täpselt nii,” ütlesin mina.

Lingid:
https://kultuur.err.ee/1086309/21-sajandi-50-olulist-romaani-richard-powers-ja-timur-vermes

https://arvamus.postimees.ee/2659316/hitler-on-tagasi-ehk-kas-rahvas-valib-idioote

Hitler pole ju kunagi ära olnudki!

https://arhiiv.err.ee/vaata/loos-on-asju-timur-vermes-quot-ta-on-tagasi-quot/same-series

https://arhiiv.err.ee/seeria/jarjejutt-timur-vermes-ta-on-tagasi/lavastuslik/69

https://www.sueddeutsche.de/kultur/bestseller-roman-er-ist-wieder-da-ha-ha-hitler-1.1568685

https://taz.de/Timur-Vermes-Satire-Er-ist-wieder-da/!5070624/

Püsiviide Lisa kommentaar

Katrin Väli

22. märts 2022 at 3:47 p.l. (Katrin Väli) ()

Katrin Väli (1956) – eesti poeet, toimetaja ja tõlkija.
Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna peapreemia aastal 2022 anti üle Kultuurkapitali preemiapäeval 13. veebruaril Katrin Välile valikkogu „Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978–2021” eest.

Foto: Anu Hammer / Eesti Ekspress

Katkend

Valik luuletusi: Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978-2021. Ilmamaa 2021. Koostanud Carolina Pihelgas.
Lk 7; 14; 20; 25; 26; 45; 60; 75; 95; 99; 109; 179; 187; 221, 224; 245.

Siis, kui maailma tuleb minu sisse
ja mus õitseb pärn ja meres kalad ujuvad,
siis ma saangi oma olemisse
ja ei mängi peeglid minu kujuga.
Ja see pole muud kui lakkamine
valutamast oma ainsat palet.
Ja ei varja päikse kuldne vine
ühtki tõde ega valet.

*

MÄLESTUSKILLUD

Tolles elus ma olin kunstnik.
Ma joonistasin suuri naisi,
ehkki ma neid kartsin.
Siis õppisin joonistama õuna.
Siis tuligi
teiseks saada.

oli hall ilm
ja sadas vihma
nägin valgust üle linna längus
valgus

Tollal pidasin loomi,
sõnni, rotte ja üht hullu ahvi.
See ahv oli lausa pöörane.
Pidasin ka lehmi, sigu ja lambaid.

1986

*

NENDEST, KEDA ARMASTASIME JA AUSTASIME

Sest surmast üles kedagi ei leia
ning siis on vaja hüüda vastu tuuli,
kus ikka lõhub katust mõni peiar
ning kõigest üle kasvab kõver kuu.
Siis pudeneda vastu mulda suuli
ei ole mõtet rohkem monumendist
ning ühtki abi ei saa hõbekuulist,
ei kuiva tühjaks õuna haukav suu.

Kui ühte murti õdesid ja vendi,
siis mina murdsin noore õunapuu.

*

RITUAAL

Nad hällitavad oma kõrgeid kehi
idatuules, jõena voolab peegel,
mis neelab näoga nukke, õnnelikke mehi
ja näitab püsitutel, haihtuvatel teedel
aeglast hukku, kõige viimast hetke.
Nad kõnelevad tuulde, ainult nemad
loevad, kes jääb pingutama retke
ja kes jääbki igaveseks igatsema.

Jõena voolab peegel hoomamatus sängis,
hirm haakub valgusesse nagu vari
ja valgus hõõgub kummalises ängis
ja kuumab peeglist loobund üksiklasi,
kes peavad kinni valuvalgest joonest,
see kooldubki, et lõpetada keha,
et luua keha keset valget koonust.
Nüüd võivad pojad uudseleiba teha.

*

VAHEMAAD

J. H-le

Aga sina oled määratud
mu uksele koputama
igal esmaspäeva hommikul
ja küsima kuidas ma magasin
eelmise nädala
milliseid unenägusid nägin
ega ei nutnud unes

Nägin unes tillukesi lepamaime
maitsmas mu soolast sisemust
rohkem ei mäleta midagi

Aga sina oled määratud jällegi kaduma
valguseta templisse
kus pimedail lilledel on soola lõhn

Mina ei mäleta midagi
kõnnin unes mööda päikselisi aasu
Veenuse jahedad kiired südameni

*

Kolmandat korda see eit tuli välja põlevast metsast,
siis just ka äikese pilv all-linna tumedaks värvis,
kokku parkimisplatsile rüsinal tormasid autod,
valgeid ja kollaseid liblikaid hääbuvas tantsus keerles
ning oma luitunud parukaid asjatult höörasid lilled,
süüdati väikesed tuled, suured ent veel ei süttind,
üksainus oie koondus kurblikult suletud suudelt,
surmkindel sihilik saatus tubade akendel ootas,
kolmandat korda see eit tuli välja põlevast metsast.

*

Hoia mind kinni mu saatus,
pea mind mu pilatud teel,
sääl, kus mu isamaatus,
mu tükkideks rebitud keel;
hele järv kasvab sosse,
lämbub, ent silmi ei sule,
kuigi ta laukad on roostes,
seal taevaste helgivad tuled;
lase ka mina ei hälbi,
kui veel kas ainuski päev
pilkab mu põikpäiseid jälgi
päikesest pärjatud mäel.

*

Poole pealt võetakse tagasi
mind, mu valu ja vaim.
Mu kanepipeenra serva
on tärganud tundmatu taim.
Tuul puhub põhjast ja loodest,
lõhnu ja seemneid toob
teiselt poolt laantest ja soodest,
kus sutehein pääd juba loob.
Mis keeles mind leinavad pojad,
nii vaikselt kui tähed ja puud.
Mis taim ajab juuri mu kojas.
Mis mullaks saavad mu luud.

1984

*

Juba ööbikud
on tõstmas ööd taevasse,
kui sisenen su korterisse
oma raskete puusadega.
Sa oled kitsas nagu sulg
indiaanlase juuksetutil,
mu hambad hakkavad lõgisema,
kõik mu kuuskümmend neli hammast.
Ma ütlen sulle,
et kuu on paisunud udust
ja kuused küünivad taevani,
müra, mis on sööbind õhkudesse,
kustub ööbikute laulus.
Vesi on selge ja karge,
vees ujuvad heledad liblikad,
kuni on ööbikud laulnud
öö kõrgele taevasse ära,
ise ka läinud vist sinna.
Ainult, ainult sellepärast.
Sa muigad nagu Voltaire
oma koltund linade vahelt,
ja sina, kui alustad lause,
siis selle ka lõpule viid.

*

Kõigi teede otsad on ta pihus,
ta valitseb Rooma linna.
Ta väliskest on müstiline,
ta kõhus on ratsionaalsuse irratsionaalsus.
Ta jalge vahel on looduskaitseala.
Kõik, mis on, muutub ta mäluks,
ta on joonud eluvett ja pannud kaalule tarkade kivi,
ta koguni naerab.
Tema fallosega künnab rahvas maad
ja käivitab oma autod,
ristib oma lapsed tema seemnevedelikuga,
vägistab oma naised tema himuga.

*

Mind tõugati välja kodust,
ja kohe mind hammustas valgus.
Oma verd nägin voolamas haavast,
verd tumedat, valutut.
Nägin tummalt õõtsumas ema
kas siis- või sinnapoole,
mulle valgus heleda kinda
jalgade ette viskas.
Võib-olla see kõik oli nõnda,
võib-olla viirastus unes.
Aeg oli see, mis mind tõukas.
Miski tasa tuksus mu sees.
Ma ei mäleta, kuhu kõik kadus,
iial mulle ei panda nime.
Maailm on võrk minu üle,
mis mind endasse iial ei püüa.

*

Pöörasin surnuaeda, jalutasin vanemate hauale.
Seal oli kõik hästi, paks lumi lamas haudadel.
Seisin ja mõtlesin, kurat teab mida.
Mu õlale lendas tihane. Ta oli nii kerge,
et ta kaalu läbi paksu jope õieti ei tundnudki,
ainult küüned krabisesid vaikselt,
kui ta ennast seal sättis. Ei julgenud liigutada,
kartsin, et lendab ära,
siis ikkagi pöörasin vaikselt näo tema poole.
Nägin ta väikest musta silma.
Tihane vaatas mulle otse silma sisse.

*

juba veebruaris
ta hüüdis mu poega
lind hüüdis mu poega
veebruari külmas päikesest
mina hüüdjat ei tundnud
korraga sain teda
see on tihane, rasvatihane
veebruari hiilgavas suhkrus
hüüdis mu poega
suur kuldne rasvatihane
kuni tuli oma vange võtma
tumesinine veebruariõhtu

*

MULLE MEELDIB

mulle meeldib
et meie põõsa varblased ei tee vahet
kes setu kes neeger kes hiidlane
mulle meeldib mõte et
mets on vanem kui leib
mulle meeldib
ühe lapse poliitika
ka mulle meeldib
homoseksuaalsus meeldib
mõte mitte sigitada ja sünnitada
vaid võtta lapseks mõni kes juba on
ja endale vanemaid tahab
mulle meeldib
et parem kõik võrdselt vaesed
kui et kõik on rikkad
mulle meeldib
kui surres on vähe asju
teistele risuks kaela jätta
mulle meeldib kevadine linnukoor
isegi kui see ei lase magada
mulle meeldivad oravad
isegi kui nad ronivad aknast tuppa
ja nii edasi
ikka samas vaimus

*

TEGELIKULT

siin eestimaal on asjad teisiti
meie siin ei ole rassistid
ja meie siin ei ole pederastid
ikka võrdlevad nad meid teistega
aga teised ju ei ole nii kui meie
kõik ju teavad kuidas on
tegelikult lood
aga ka muidu üks pidev häda –
neil on
meil pole
ja kui palju kangelasi kreekas
meil kõigest kalevipoeg
ja kivisildnik

*

lihtsalt vajub laiali see maa
ärkan ükskord hommikul ja teda pole
mis meil alati puudu jäi –
üks konkreetne jehoova
kes nuhelnuks meid valjult kõige eest
mis oli ja mida polnud
nuheldud on meid küllalt
kuid pole olnud katarsist
kõigist neist nuhtlustest
õiget rahuldust ei ole sellest saanud

Loomingut

Eluase. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 52 lk.
Vahemaad. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 72 lk.
Risttee. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 96 lk.
Uneskõndija. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 112 lk.
Vesikiri. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 72 lk.
Lained ja punktid. Tallinn: FC Boheem, 1996, 77 lk.
Taim kasvab kell käib. Tartu: Elmatar, 1999, 45 lk.
Ilmad. Tallinn: Tuum, 2002, 64 lk.
neli. Tallinn: Verb, 2007, 69 lk.
ktrn. Tallinn: Kite, 2013, 66 lk.
Katrin Väli, P. I. Filimonov, Tselluloos. Tallinn: Kite, 2015, 204 lk.
Sugulane. Tallinn: EKSA, 2018, 61 lk.
Katrin Väli, Laura Põld, Aheraine laul. Tartu: Tartu Kunstnike Liit, 2020, 192 lk.
Kasvab tagasi lindudeks. (Luuletusi 1978–2021.) Tartu: Ilmamaa, 2021, 296 lk.

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »