Herta Laipaik

20. veebr. 2021 at 12:32 p.l. (Herta Laipaik) ()

Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev, Herta Leilia Laipaik; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald – 17. jaanuar 2008 Tallinn) – eesti kirjanik.
Tema loomingus annavad tooni folkhorror’i sugemetega kunstmuistendid. Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas,
aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri.

Foto: Peeter Langovits

Katkendid mälestusteraamatust Tuulekellad, Orion 2000, lk 19 – 23; 79 – 82.

Triinu pealekäimisel läksime esmalt Niguliste tänavasse. Ta ütles ennast üksi pelgavat. Linnas valitseski veel imelik tõmbetuul, kuum ja kurku põletav. Nagu kurja hingeõhk, mis ihkab uusi põlenguid. Harju tänav oli suitsev varemeteväli. Niguliste kirik põles. Vaikse tulega, nagu oleks leekidel häbi pühakojale otsa teha. Lisan siinkohas juurde, et Niguliste põles päevi. Tulel nagu ei saanud hävitamisest lõõg täis. Või nagu võitleks pühade seinte vahel elu ise hävinguga. See oli valutegevalt kummaline hõõguv tuli, oli tunne, nagu tunneksid kivist seinad valu. Lõpuks põles ta seest tühjaks. Targad ja ettevaatlikud inimesed olid kuulsa altarimaali ju aegsasti varjule toimetanud. Kusta-tohtri maja seisis püsti ja ta ise tuli meile vastu, magamata, tööriietes, valmis tõrjuma tule sattumist kodule. Ta oli rõõmus meid nähes. Tema käest saime teada, et Keskhaiglale kukkus pomm või kaks. Ka Diakonissidel olevat mingi purustus. Ent „Estoniat” meil enam ei ole. Ka Töölisteatriga olevat midagi lahti.

Mina pakitsesin Diakonisside haigla juurde minna. Triinu oli teist meelt. Ta pidas lesepõlve. Punased küüditasid neljakümne esimese aasta juunis ta tütre ning väimehe. Vana naine otsis tröösti nii kirikust kui „Estonia” väärttükke vaadates. Temale oli teater omamoodi pühakoda ja selle varemete poole teda tõmbaski. Kusta pealekäimisel olin nõus Triinuga „Estonia” juures ringi ära tegema.

Me järgnev käik viis läbi rusude, veel tulekoldeid täis tänavate „Estonia” juurde. Teater oli maadligi põlenud, tuttavad seinad tundusid tontlikult tühjadena ja tekitasid ängi. Kiivrites pritsimehed otsisid rusude alla jäänud inimesi. Kustutada enam suurt midagi ei olnud ja ega seda saanudki, sest linna veevärk sai kohe pommitamise alguses tabamuse. Rahvast tuli ja läks. Käidi kui palverännakul. Tol korral seal „Estonia” varemete juures surid sõnad. Või õieti neil ei olnud jõudu sündidagi. Seisti kalli kalmu juures. Aga sõnatu vaikus kisendab omal moel. On jäänud meelde, et keegi oli asetanud varisenud kividele õitsva alpikanni. Kirka jumalalille keset hävingut. Otsekui ilmutuse enda. Kas tõi kauni häitsme matuselille tähenduses rõõmu tundev salakommunist? Või rääkis lill fööniksina tuhast tõusvast uuest „Estoniast”?

Mina tõttasin pooljooksu Diakonisside haigla poole. Läbi veel põleva, kuuma õhkuva linna. Jalgsi minnes tundus teekond rängalt pikana. Olin higine, väsinud ja pahur, kui jõudsin pärale. Suur, pommitabamusest laastatud park tõstis hirmu kurku. Kolmekorruseline peahoone oli saanud täistabamuse, paistis läbi; katus rippus õhus, aknaraamid maas, klaasid purud. Pilk nägi kohe ka tuhakspõlenud surnukambrit. Kirik seisis küll püsti, ainult katus oli räsitud. Küsisin ühelt haigla inimeselt dr. Rumma järele. Olevatki kirikus. Sisse astudes jäi pilt meeltesse. Põrandale oli ritta asetatud paarkümmend poolpõlenud laipa. Endel tegi ruumi umbes kümneaastase poisikese söestunud surnukehale. Lapse põlenud näost vaatas vastu silmapaar ja nende pilgus ei olnud pelgu. Hallid lahtised silmad otsekui imestasid, kuidas see kõik võis juhtuda. Mulle anti kittel, põetajarätt üle mütsi ja nii ma sel päeval elavate ja surnutega tegutsesin. Tajusin, et Endel oli minuga rahul. Kliiniku kaks võlvitud keldrit, mida katakombideks kutsuti, olid lamavaid haigeid täis. Osa lebas kanderaamidel, mõned pinkidel. Kõikidele tassisime peale tekke, sest temperatuur püsis nullilähedane. Nägin ka Oskar Kallast. Ta lebas liikumatult ühes nurgas akna ligidal. Lumelörtsi oli tuisanud katkisest keldriurkast sisse, talle pähe. Soniva haige juures istus Aino Kallas lastega. Olime Diakonissides poole ööni. Pikapeale taganes isegi väsimus. Siis viis puugaasil töötav kliiniku auto meid koju.

*

Nüüd mälestusi paberile pannes näen ennast nädal hiljem seismas Kusta Rumma arstikabineti akna all. Otse vastu Niguliste kirikut. Pühakoda hõõgus veel. Siis ma juba teadsin, et vend jõudis tervena koju. Ja kodus teati ka siinseid uudiseid. Neil päevil Kusta Rumma kolis. Rahumäe villasse. Olime abiks. Hoolikalt sissepakitud hinnalised maalid said uue peavarju. Tohtri neljas keeles teaduslik raamatukogu toodi ühes riiulitega. Doktor oli praktiseerinud nii Breslaus kui Pariisis ja kaasa toonud nii klassikat kui meditsiinikirjandust. Vene kirjandus võttis riiulitäie ruumi. Lisaks kaunilt välja antud inglise teosed. Raamat kui ilu ja kui põhjatu vara. Kaunist teost pihku võttes tekib õnnis tunne.
Toon järelkajasid pommitusööle kõigepealt ajalehest „Eesti Sõna”. Leht kirjutab 300 lennuki terrorirünnakust Tallinnale. Alla tulistati 21 lennukit. Elanikkond kandis kaotusi. Hävis teater „Estonia” ja Niguliste kirik. Ka Vaekoda. Raekoda sai pihta. Enamlane ei valluta, ta hävitab, leiab ajaleht. Muu hulgas on tõdemus, et Eesti on Euroopa eelpost. „Estonia” kohta leitakse, et see oli Eesti rahvusliku vabaduse ja kultuuripüüdluste mälestussammas. „Punane tabas südamesse,” kirjutab 16. märtsi „Eesti Sõna ”.
Pärast märtsipommitamist kirjutab Marta Sillaots „Ajakirjas Naisele” tähendusrikka pealkirjaga juhtartiklis „Meie elame siiski”: „Meeleheit oleks rahvuslik kuritegu. Nüüd, mil eestlastel pole enam minevikku, olevikku ega tulevikku, tuleb kõigest üle olla, sest olgugi majandus halvatud, inimesed koduta ja kunst peavarjuta, on minevikukultuur ikkagi olemas. „Estonia” põles, aga „Kratt” jäi.”

9. märtsi pommitamise kaja avaldub veel ajakirja viimses numbris Sillaotsa kirjutises „Võtmed tuhas”: „Hoole ja armastusega loodud kodudest on jäänud kujutletavad piirjooned – ei seinu, lage, põrandat. Kõik hävis hoobilt. Võtmed lebavad tuhas.” Ent Sillaotsa järgi on võtmed kodu puutumatuse sümbol. Teda lohutab kuuldud ütlus: „Mis kord on saadud, seda võib saada uuesti.”

Lootus andiski jõudu järgmisteks päevadeks ja pikaks nõukogude okupatsiooni ajaks. Suurem jagu rahvast seisis aastaid lukus. Elati igapäevast elu.

Ja ometi lugesin neid mälestusi kirjutades ajakirjast „Looming” (nr. 9, 1998) Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma artiklit „Kuldsed kuuekümnendad – kuldsed või vasksed” ning sealt Viivi Luige hinnangut – „Kuuekümnendatel aastatel kodunes nõukogude võim lõpuks ka Eestis.”

Kirjutan oma nägemuse. Maailmavallutamise plaane hauduv, kuid alaliselt tühja kõhuga „nõukogude võim” kodunes eesti lihapottide juures imekähku. Ja tõi kodunema ka ligi pool miljonit seltsimeest. Üleüldine kodunemine oli nii suur ja sügav, et kui mul kaheksakümnendate algul kord trollibuss nina alt minema sõitis ja ma ühelt ootajalt sõiduki numbrit küsisin, vaatas ta mulle kui kuu pealt kukkunule otsa ja vastas: „Govorite po-tšelovetšeski.” (Rääkige inimese keeles.) Kuidas siis kodunes mitte-inimkeelne, rohukõrrest madalamaks alandatud eestlane nõukogude võimu all? Ja kas on kodumõistet üldse võimalik võõrvõimuga siduda? Samas, tõsi on seegi, et osa läks ajavooluga karjääri nimel kaasa, sest valgust tunneli lõpul ei paistnud; ent nemad ei teinud oma sugurahvale kahju. Nii Saksa kui Vene okupatsiooni ajal teenis võõrast võimu sulase rollis inimesi, kes oma piskut võimalust kasutades püüdsid päästa, mis päästa annab. Enamik neist oli headuse või valguse poolel. Neid hoidis püsti ja iseloomustas kahe sõja vahelise aja märk – Vabadussõja vaim. Vabadussõja lahinguis, eriti Võnnu heitluses Landeswehriga, me puhastasime orja vere ja ajasime selja sirgeks. Esimest korda ajaloos suutis üks väike Euroopa rahvas venelased sõjaga oma maalt välja lüüa. Mu isa rääkis mulle tihti toonasest võidust sakslaste üle. Sõdurid nutsid heameelest. Mäletan, kord olime kahekesi paadisõidul, kui taas tuli suurest võidust juttu. Oli soe suvepäev, pääsulinnud lendlesid kõrgel me peade kohal. Seal, lapsemeeles veel, hakkasin ma Vabadussõja vaimu ühendama pääsukeste pilvede poole ulatuva lennulustiga. Teen seda südames siiamaani.

Aga nii, nagu iga rahva hulgas, oli ka meie seas reetureid, kes peale ligimeste otsese hävitamise püüdsid oma rahvale võõrast keelt ja kultuuri peale sundida. Nad olid pimeduseteenrid. Lausvenestamine on ka üks punaste häbiplekkidest. Nendetaolised müüsid, kui tarvis, lihase isa ja ema maha. Ei tunnistanud nad siis ega ka nüüd süütult hukatute haudu oma kätetööks. Ei Eestimaal ega ka lugematuid kalme Sarmaatsia lagendikel. Nõukogude võimu teenides tegid nad kurja igale eestlasele.

/…/
Uuesti lugesin valusaid ridu. 28. septembril 1939 kirjutasid Nõukogude Liit ja Eesti alla vastastikuse „abistamise” lepingule. 18. oktoobril alustasid Nõukogude Liidu väed sisenemist Eesti territooriumile. Kaks päeva hiljem, 20. oktoobril, palus Johan Laidoner president Konstantin Pätsil vabastada end sõjavägede ülemjuhataja kohalt. Taotlus jäi rahuldamata.

Ja siis – 1939. a. Eesti ajalehtede suured toretsevad pealkirjad. „Sõjavägede ülemjuhataja sõidab külaskäigule Moskvasse” (Päevaleht, 4. detsember 1939). „Kindral Laidoner sõitis Moskvasse. Küllasõit toimub N. Vene valitsuse poolt varem esitatud kutse põhjal ” (samas, 6. dets. 1939). „Vastuvõtt Eesti sõjavägede ülemjuhataja auks Kremlis”(Uus Eesti, 2. detsembril 1939). Ei jäeta märkimata Moskva vaksalis üles rivistatud aukompaniid, lehvivaid lippe ja tervitusmarssi. Järgneb vastuvõtt marssal Kliment Vorošilovi juures. Lisaks käik Stalini-nimelisse autotehasesse, kus on tegevuses 1200 inseneri ja 40 000 töölist. Sellessamas artiklis tuuakse ära teade, et Molotov on Eesti saatkonnas vastuvõtul. Kõik see toimub ajal, kui käis Soome Talvesõda ja Eesti territooriumil asuvatest lennuväebaasidest tõusid punalendurid pommitama Soome linnu.

Mida külalistele näidati?

Külaliste hulka kuulus peale kindral Laidoneri Eesti Kindralstaabi 2. osakonna ülem kolonel Villem Saarsen, kindrali adjutant August Jaakson ja pressiesindajana ajakirjanik Voldemar Kures.

Ja näidati Leningradis Ermitaažis seitsme luku taga seisvat sküütide kullakambrit. Lisaks – Iisaku katedraali. Moskvas külastati mitut puhku Suurt Teatrit. Kuulati oopereid „Jevgeni Onegin” ja „Vaikne Don”.
Ei ole raske arvata, mida tundsid Eesti ohvitserid „Vaikse Doni” ühte stseeni vaadates, kus laval valgekaartlastest ohvitseridel pagunid maha kisti ja nad tapmiseks seina äärde seati. Saalis tõusis ovatsioon ja plaksutati kiitvalt käsi. Mass ihkas verd.

Lõpuks visiit Stalini enda juurde. Kremlis vaatas delegatsioon Stalini osavõtul filme „Tšapajev”, „Traktorist” ja „Kui homme on sõda”. Ja veel näitas impeeriumi peremees küllusliku peolaua juures temale nii isepäise musta huumoriga, mida ta arvab rahvast ja selle esindajaist, kes ilma ühegi pauguta oma isamaa võõra võimu kätte andsid. Loovutasid, käed rüpes.

Nimelt tõstis diktaator pokaali mitte lauas istuvate kutsutud külaliste auks – vaid Soome rahva terviseks, kes samal ajal rindel elu ja surma peale võitles. Irvitus oli saatanale endale omane. Olevat olnud arvamus, et kindral Laidoner kunagi sellest alandusest üle ei saanud.

Mul on elus olnud päevi, kus tahaks aja kulgemise peatada või vähemalt maha võtta. Tuhande üheksasaja neljakümne neljanda aasta augusti teine pool jättis siiani tajutava jälje. Hirm pagenemise ees. Hirm rindel oleva mehe pärast. Hirm idukese saatuse pärast, kes mu üsas kasvas. Ema käest tuli kiri kirja peale. Sisu oli ainumas – ära jäta kodu, võõral leival on nutumaik küljes. Loetu käristas mind ikka ja uuesti seesmiselt kaheks. Kojujäämise hind oli ränk. Kas Siberi leival ei ole nutumaiku küljes? Ema ei kirjutanud otse, ent andis mõista, et „Teenijatüdruk Kärt” kaevab mulle auku, õieti hauda. Ema vastuseis, kui mitte öelda hirm, jõudis mu ligi. Kõneles see juba mu mineku ees kõikumalöömisest? Või hirmust, mida ma tundsin idast ähvardava võõra kultuuri ees? Selle tagamaid ma ei osanud siis lõpuni seletada. Ju oli vist saatuse poolt nii seatud, et viiskümmend kuus aastat hiljem ilmus eesti keelde tõlgituna Samuel P. Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrge”. Ja maailmakorra ümberkujunemine. Saab teosest XXI sajandi omamoodi piibel? Või üks võimalikest tulevikuennustustest? Luterliku tsivilisatsiooni, mida autor käsitleb kui euroopalikku (The West and the Rest) ja mis sündis valgustusaja Inglis- ja Prantsusmaal ning sai Lääne-Euroopa tsivilisatsiooniks, vastandiks jääb kurjuse tähenduslisaga „barbaarsus”. Teisisõnu, Rudyard Kiplingi sõnadega öelduna:

Oh, East is East and West is West
and never the twain shall meet.

Seesama luterlik elik Lääne-Euroopa tsivilisatsioon lõpeb või lõppes aastasadu Narva piiril. Sealt edasi algas (vene) ortodoksne impeerium, Huntington loetleb veel hiina, jaapani, hindu, muhamedi, ladinaameerika ja aafrika tsivilisatsioone. Muidugi, igale teooriale võib vastu vaielda, absoluuti ei ole. Ent siiski. Narva piiri kasuks räägib omamoodi ka ajalugu. Ikka tuleb meeles pidada, et keskaja valumeistrid valasid Liivimaa kirikukelladesse palve: Issand, kaitse meid katku ja peninukkide eest. Vagajutud kõnelesid idast tulevatest hirmudest. Neid ridu kirjutades olen raamatu läbi lugenud ja taas mõttega minevikus kõndinud. Nüüd mu meelest omamoodi apostlite seisu tõusnud eesti soost meeste üle, kelle mõte samasse küündis. Minu elu suured laternad, kust valgus veel praegugi mu arusaamadesse ulatub. Võõras mullas puhkajad Jüri Uluots ja Edgar Kant.
Tolsamal saatuslikul 1944. a. Kirjutas Jüri Uluots artikli „Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”. Kui riigimees, jurist ja õigusloolane ei võinud ta jätta rõhutamata, et Vene tung Eesti ruumi on aastast 1060 kuni tänaseni põhjustanud 40 sõda. „Isiku sulatamine kollektiivsusesse, kollektiivne tegutsemine, riigivõimu käsitsemine vägivallana ja seaduste vägivaldne andmine ja rakendamine, mis on Suur-Venes endastmõistetavad ja püsivad, osutusid eesti eksperimentides võõraiks ja kogu rahvast surmavalt häirivaks ja ähvardavaiks, tekitades äärmiselt raskeid võitlusi, sõdasid elu ja surma peale (a. 1918-1920, Teine maailmasõda 1941. aastast, eriti 1944. a. veebruarist alates.)”
Eelolev tsitaat on võetud ajakirjast „Akadeemia” nr. 7 1990. a., J. Uluotsa „Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”. Üks asi oli lugeda neid ridu nüüd, teine kuulda ta elavat sõna. Uluotsa väited, et kui tulevikus tahetakse mõlema rahva elu säilitada ja selle loomupärast kujundamist võimaldada, siis on selleks mõlema huvides ainult üks retsept: mõlemad rahvad tuleb oma radikaalsest erinevate sotsiaalpoliitiliste ideoloogiate tõttu teineteisest eemal hoida. See oli Jüri Uluotsa poliitiline testament, mida ma temale mõeldes alati meelde tuletasin. Aastad ning aastakümned möödusid võõra võimu all. Nüüd on peaaegu unustusehõlma vajunud see eesti suurmees, altarikõneks kutsutud pöördumist oma rahva poole ja ta ajaloolist hoiatust ei tuleta keegi meelde.
…Kordan uuesti, et tahtnuks aega seisma panna. Augusti lõpp rääkis rasketest lahingutest Kagu-Eestis. 20. augustil oli tule all Valga-Võru raudtee. Ja veel kord ei saa jätta rõhutamata prof. J. Uluotsa viimast kõnet, pöördumist huku lävel seisva rahva poole. Mõte ulatub üle aegade. „Meil tuleb võidelda Ida vastu, oleme osa Läänest. Veel täpsemalt. Meil peab olema ühine vaim, ühine mõistus ja ühine süda.” Nii kõlas surmast märgitud mehe hääl 19. augustil eetris.

Looming:

Jutustused

«Teenijatüdruk Kärt» (1944)
«Hõbetähega taigas» (1958)
«Professor Lillepooli kroonika» (1982) (ulmejutt lastele)
«Tuulekellad» (2000) (mälestused; inglise keeles 2006: Wind Chimes)
Kogumikud
«Üksik paat Jenisseil» (1966)
«Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus» (1977)
«Maarjakask» (1983)
«Kurjasadu» (1987)
«Pipratoosi tondid» (1990)
Romaanid
«Hallid luiged» (1986)
«Hauakaevaja lood» (1991)
«Vagajutt vaskraamatust» (1991)
«Angara ääres. Anno 1950» (1992)
«Pelg» (1993)
«Koerakoonlane» (1993)
«Pärlid surevad pikkamisi» (1993)
«Ilutüdruku lilled» (1994)
«Musta opaali rada» (1996)
«Oma koja narr» (1998)
«Ood litrilisele õhtukleidile» (1999)
Lühijutud
«Hull Riismantel» (Jutuleht, nr. 35, 27 august 1940)
«Varemed»
«Kõrgem tsunft»
«Sinililled»
«Armukadedus» (Eesti Sõna, nr. 108, 11 mai 1944)
«Tema hing»
«Mogri Märdi viirastusi» (Sirp ja Vasar, nr. 36, 4 september 1959)
«Onu Ljonja» (Sirp ja Vasar, nr. 1, 4 jaanuar 1963)
«Kalmetimäe tamm» (Saadetud Pioneeri jutuvõistlusele 1968, märgitud ära paremate tööde hulgas)
«Hiiglane seedripuu ja tilluke vöötorav» (Täheke, nr. 8, 1968)
«Põtrade rohupudel» (Täheke, nr. 11, 1969)
«Parisnikust pastor» (ER kuuldemäng, 1971)
«Lauri kõrvad» (Täheke, nr. 2, 1986)

Püsiviide Lisa kommentaar

Juhan Voolaid

5. veebr. 2021 at 8:59 e.l. (Juhan Voolaid, Nädala autor 2021) (, , )

Juhan Voolaid (1971) – Eesti kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige, 2021. aasta jaanuarist Tartu linnakirjanik.

Foto: erakogu / Õhtuleht

Katkend: Tartu 1971 – 1983. Jõmpsika mälestused, Kuuloom OÜ 2020.
Lk 209 – 216.

„Viitsid,” lausus ta, „käime kiirelt minu pool ära, mul jäid tennised koju.”
Raivo oli sportlik pruunide silmadega poiss, kellega meid hiljem sidus ühine korvpallisaatus. Kaudselt oli Raivo põhjustanud käesoleva mälestusteraamatu ühe ajajoone sattumise aastale 1983, sest just tema kutsus mind kolmandas klassis korvpallitrenni, just korvpalli tõttu vahetasin ma 1983. aastal kooli ja just koolivahetus on raamatu ajajooneks. Pärast viiendat klassi kutsuti mind ja Raivot 1. keskkooli spordiklassi, seejärel kuulusime aastatid koos Eesti korvpalli noortekoondisse ja sõitsime aina Tallinna vahet. Juba varastest klassidest alates olime Raivoga kooli spordipäevadel kõvad konkurendid, figureerides eri kergejõustikualade esikolmikutes – mõnel alal trehvasin mina nõks parem olema, mõnel tema; füüsilistelt võimetelt olime üsna võrdsed, samuti pikkuse poolest. Omaealiste Tartu korvpalivõistkonnas anti parima mängija eriauhind tavaliselt kas mulle või Raivole ja nii ikka edasi. Kõik need spordiasjad juhtusid hiljem, tookord oli Raivo kuulus esmajoones selle poolest, et oli auto alla jäänud. Mis asjaoludel ja kuidas täpselt, ma ei teadnud, aga selline asi äratas aukartust.
Niisiis kutsus Raivo mind endaga kaasa tenniste järele.
„Ma elan lähedal,” ütles ta. „Siinsamas Võru maantee surnuaia juures. Kümne minutiga oleme tagasi.”
Kuna ma ei teadnud, kus asub Võru maantee surnuaed, siis olin nõus. Lippasime kohe minema ega jõudnud kümne minutiga Raivo juurdegi, rääkimata siis õigel ajal tagasiolekust, kuigi jooksime suure osa teest. Kui me jälle kooli juurde saime, valitses pahaendeline vaikus. Hall mürakas koolimaja, mis vahetundide aegu ikka nii soe ja sõbralik näis, oli ühtäkki kalk ja inimvaenulik ning me saime aimu, kui ebameeldiv on olla sellest majast väljas, mille sees sa peaksid olema. Õues ei liikunud kedagi, akendest paistsid laste koolivormid ja korrapäraselt üksteise taga paiknevad peanupud. Kuna sisseminek seostus liiga suurte riskidega, otsustasime end tunni lõpuni hoovis varjata, lootes, et õpetaja ei pane meie puudumist tähele. See plaan võis õnnestuda, järgmisel vahetunnil oleksime sulandunud teiste laste hulka ja kõik, vahejuhtum oleks unustatud ning me oleks sõprade ees veel kanged poisid olnud. Koolimaja taga asfaltkorviplatsi servas oli mingi veider mulkudega betoonküna, mille otstarbest ei olnud mul aimu. Läksime ja kükitasime selle taha, hingeldasime ja kuulasime, kuidas süda rinnus taob. Ning siis kiikas üle betoonküna mingi vanema klassi poiss.
„Tulge kaasa!” käsutas ta ükskõikselt.
Oli raske aru saada, mis toimub ja mis pagana suur poiss see oli, kes meid kaasa viis. Ometi vantsisime sõnakuulelikult tema järel koolimajja ja ronisime treppidest üles uue maja teisele korrusele. Suus poiss juhatas meid ühte klassiruumi, kus käis parajasti 11. klassi matemaatikatund, mida andis kooli direktor Kerstna.
„Ma nägin teid aknast,” ütles direktor. „Seiske seal seina ääres tunni lõpuni, siis räägime.”
See oli karm pooltund, mille me suurte õpilaste silme all kraanikausi kõrval seistes veetsime. Esialgu valdas mind hirm, kuid kuna direktor andis tundi rahulikult edasi ja suured õpilased kaotasid ka minutite kulus meie vastu huvi, siis läks see tasapisi üle ja ma märkasin palju huvitavat. Näiteks hämmastas mind, et direktorisuurused õpilased kuuletusid direktorile sama alandlikult nagu meie, väikesed. Kui üks direktorist pikem pois õpetajalaua ette astus, imestasin, kui pisike ja vaat et naeruväärnegi tema käes olev päevik tundus. Kuna minu päevik ranitsas oli täpselt samasugune, tekkis mõte, et päeviku suurus sõltus kuidagi päeviku omaniku suurusest. See oli imelik. Tund lõppes, suured õpilased lahkusid, me rääkisime oma kurva loo ära, saime noomida ning päevikutesse kirjutati märkused. Õnneks polnud märkustes midagi hullu, kui sa nendega ära harjusid.
Kord matemaatikatunnis lahendati tahvlil ülipikka tehet, klassis oli vaikne, ajud ragisesid, õpetaja kriit klõpsus.
„Nii, Valev,” ütles õpetaja Jaan. „Mis vastus on?”
Valev oli õbluke heledapäine poiss, üks klassi lühemaid. Ta ajas ennast aegamisi püsti ja lausus: „Üks.”
„Ei,” ütles õpetaja, läks tahvli juurde, toksis näpuga siin ja seal vastu numbririda ning seletas kõik üle. „Nii,” pöördus ta Valevi poole. „Mis vastus on?”
Valev toetas ühe käe lauale, mõtles, uuris oma vihikut ja ohkas. „Üks,” ütles ta uuesti, kuigi vaiksemalt kui enne. Klass oli väga tasaseks jäänud, sest kõigile tundus, et õpetajat vaevavad mingid pinged. Kas oli selles süüdi Valev, meie eelnev kisa, pikk tehe tahvlil või miski muu, polnud selge, igal juhul muutus õpetaja olek kuidagi kangeks ja ta hingas raskelt.
Seletades lahenduskäigu veelkord üle, liikus õpetaja pika tehte ees aeglaselt edasi, kopsis jälle kriidise sõrmega olulisemate numbrite peale, osutas sulgudele ja korrutusmärgile. Lõpetanud selgitused, pöördus ta klassi poole, tema pilk peatus Valevil.
„Nii, Valev, mis vastus on?”
Valev tõesti pingutas, mõtles minut aega, silmitses juuksetuka alt tahvlit ja keeras vihikus lehte. Lõpuks sosistas ta: „Üks.”
Nüüd juhtus midagi väga imelikku. Õpetaja Jaan läks näost punaseks, hüüdis „Kurat küll!”, virutas kriidi vastu tahvlit ja istus siis raskelt hingeldades oma laua taha maha. Klassis oli haudvaikne, Valev seisis oma pingi kõrval, näost valge, keegi teine ei liigutanud. Õpetaja pööras oma pilgu aknast välja ja silmitses õues kasvavate puude raagus võrasid. Paar minutit hiljem, kuuldes klassis mingeid hääli, vaatas ta väsinult meie poole ja ütles: „Null. Vastus on null.” Kui tund lõppes ja õpetaja lahkus, läksin ja vaatasin lähedalt väikest valget püramiidi, mis tahvli rohelisel pinnal kõvasti kinni istus. See oli kõik, mis õpetaja Jaani kriidist järele oli jäänud.
Üldiselt läks mul varastes klassides kenasti ja mu pilt oli mingil perioodil isegi väikese maja jalutamise ruumis autahvlil. Ent siis algas kooliaja kõige laastavam draama, mis avaldas otsest mõju hinnetele. Lühinägelikkus. Esialgu ei saanud ma aru, millega tegu on, lihtsalt asjad ei olnud enam selged kui pildid. Hõõrusin ja pilgutasin silmi, et pilk teravaks muutuks, kuid asi ei paranenud. Lühinägelikkust ma esialgu ei kahtlustanud, sest ei uskunud, et nii hull tõbi võiks mind rünnata. Kui inimest tabas näiteks lampjalgsus, siis teavitati teda sellest arstikabineti vaikuses, anti soovitused ja saadeti koju. Inimene elas rahulikult edasi, veeretas talla all palli ja tõstis varvaste abil maast pliiatseid üles. Kui inimest tabas aga lühinägelikkus, käituti teisiti. Sel juhul pandi asi koheselt kella külge ja üldsust teavitati puudusest inimese näkku pandud prillide abil.
Ma pidasin oma lühinägelikkuse ilmnemist kohutavaks õnnetuseks. Kui isa oleks valmis käe maha raiuma, et Võssotski surnust üles äratada, siis mina oleksin kaalunud näiteks väikesest sõrmest loobumist, et nägemine tagasi saada. Ilusaid prille polnud olemas, lastele sobilikke ammugi mitte. Prillid olid kõik paksude tumedate raamidega ja muutsid nende kandjat tundmatuseni. Ma olin kümne eluaasta vältel oma näoga aga ära harjunud ja teade selle äramuutmise kavatsusest tundus jõhker. Samuti ei kandnud ükski mu sõber prille ning ma olin ühtäkki kehvem kui teised, olin must lammas. Jah, isal olid prillid, aga isa oli täiskasvanu ja polnud karta, et keegi teda tänaval prilliks hüüaks.
Kuna kogu lugu oli väga hull, püüdsin prillide saamist vältida ja põgeneda nende eest nagu põgenes metsik hobune oma saduldajate eest. Nii sai minust ümbrust uduselt nägev laps ja hiljem nooruk. Asi läks tasapisi aina halvemaks, kuid õppisin oma needusega elama ega teinud asja avalikuks. Kuidas ma korralistest arstikontrollidest puhtalt läbi tulin, ei mäleta, aga prillide kandmist mult ei nõutud. Algas ajutine hirmu ja suure häbi kartuse periood, pelgasin millegi mittenägemisega vahele jääda ja oma lühinägelikkuse ilmsikstulekut. Vaatamata sellele, et istusin üsna klassi ees, ei näinud ma enam tahvlile ning sel ajal, kui teistele hinnalisi õpetusi jagati, ei jagatud mulle midagi – aga vastust nõuti kõigi käest võrdselt. Püüdsin kasutada knihve, mis aitaksid paremini näha. Näiteks avastasin ükskord, et läbi joonlaua sees oleva pisikese ümara augu näeb veidi paremini, kui niisama; miks, ei tea, ilmselt mingil optilisel põhjusel. Niisiis võtsin joonlaua ja vaatasin läbi augukese tahvlile, püüdes kattevarjuna jätta muljet, et ma vigurdan. Asi õnnestus ning õpetaja lausus: „Juhan, ära vigurda!”
Kuna tahvel jäi nägemisulatusest välja, siis pidin nüüd kõik kuulmise järgi kirja saama, aga see oli võimatu, sest tihti ei öelnud õpetaja midagi ja klõbistas niisama kriidiga. Kogu üritus jäi minu eest saladusse. Püüdsin pinginaabri vihikust maha kirjutada, kuid seegi tegevus muutus aastatega aina raskemaks, sest tähed sõbra paberilgi muutusid uduseks. Mu õppeedukus langes ja teadmiste laev eemaldus kai äärest ilma minuta pardal – kuid mu hirmus saladus ei olnud enam paljastatav. Kui esialgu oleks lühinägelikkuse ilmsikstulek olnud kurb paratamatus, oleksin saanud prillid, veidi tusatsenud ja elu oleks edasi läinud, siis aastatega saladuse lumepall kasvas ja jäätus ära. Ma õppisin elama ilma kaugeid asju nägemata, vältisin eemalt lähenevate inimeste vaatamist ja nii edasi. Ma ootasin mingit imet ja see juhtuski, kuid kahjuks liiga hilja. Kontaktläätsed jõudsin Eestisse alles siis, kui ma juba suur poiss olin, millalgi kaheksakümnendate lõpus. Ajaga muutusid õppeained ebameeldivaks vastavalt raskustele, mida mingis tunnis taluma pidin. Nii kujuneski mu lemmiktunniks kehaline kasvatus ning võimlast sai ainuke paik, kus ma tõesti õnnelik olin, sest seal puudus neetud tahvel, mida ma ei näinud. Kummalisel kombel ei seganud kehv nägemine palliga korvi tabamast ning minust kujunes väga hea viskaja. Suurt korvilauda ma nägin ja rõngas paiknes alati omal kohal.
Ma ei vihanud otseselt ühtegi õppeainet, aga kui algasid vene keele tunnid, siis need mulle küll ei meeldinud. Suutsin selles keeles küll üht-teist rääkida, kuid vene keeles kirjutamise saladus jäi minu jaoks alatiseks lukku. Kõik need kümned susisevad tähed ja mähkisnakid olid algusest peale üle pea ja kuna ma tahvlile ka ei näinud, tundus vene kirjakeele selgekssaamine võimatu. Etteütlusi tagasi saades leidsin vihiku lehtedelt rohkem õpetaja punast kui minu sinist ning alati oli töö allservas erakordselt jõuline 2, mille saba lendas üle leheserva.
Kord vene keele tunni ajal astus õpetaja murest murtuna klassi ja seisis paar hetke vaikides, pea maas. Me jäime tasa ja jõllitasime teda, südamesse hiilimas mingi kohutav eelaimus.
„Brežnev on surnud,” lausus õpetaja. „Kohe võib alata sõda.”
Nüüd algasid ajad, mil räägiti aina, kui terav on poliitiline olukord ja et sõda pole eales lähemal olnud. Kuna mind poliitika ei huvitanud, siis ei saanud ma ka aru, miks oleks pidanud Brežnevi surm sõja põhjustama. Kõikjal korrutati, et olukord on ülimalt terav, olukord on ülimalt terav, olukord on ülimalt terav, kuid tegelikult muutus ainult televiisorist näidatava paraadi ajal Kremli tribüünilt kange käega lehvitav vanamees. Meile kinnitati, et USA on juba tuumapommid meie poole suunanud ja kui nüüd keegi vähe valjemalt hingab, läheb lahti. Punane nupp, öeldi meile – nad vajutavad punast nuppu. Õppisime valmistama vatimarli maske ja meile näidati tuumapommi plahvatamise filmi, samuti tutvustati võigast heli, mida kuuldes pidid kõik varjendisse jooksma.
Isiklikult minu jaoks leidis Brežnevi surmast märksa ebameeldivam sündmus aset sealsamas vene keele kabinetis sellesama õpetajaga. Ma istusin esimeses pingis, keegi ütles midagi vaimukat, kõik naersid ja tuju oli klassis igati hea. Kopsisin varbaga energiliselt lauajalga ja naersin koos teistega „ha-ha-haa”, kuid kui naer lõppes, pöördus õpetaja ühtäkki minu poole. „Palun ära toksi mu jalga!” ütles ta. Ma läksin sekundiga näost punaseks, vaatasin pinginaabri poole, kokutasin ja püüdsin õõnsalt valetades süü temale veeretada, aga see ei õnnestunud. Miks õpetaja oma jalga eest ära ei tõmmanud, kui selle pihta koputama hakati, ei tea ma siiani. Veider. Ise oli veel selline kena õpetaja.
Kord käisime Ropkas klassiekskursioonil, et külastada klassivend Tiidu maakodu, kus peeti nutriaid. Kõik oligi väga tore, nutriatel olid väga pikad, kõverad ja oranžid hambad, kuid tagasiteel rullusid lahti ettenägematud sündmused. Kuna olin vanematega palju seenel käinud, sealhulgas Ropka metsades, siis teadsin hästi, et Tartu ei ole üldse kaugel. Tutvustasin mõnele sõbrale olukorda ning hakkasime rongi ära ootama ja ilma õpetajale ütlemata mööda raudteed linna poole minema. Karta polnud midagi, kuna ma teadsin, et raudteel liikudes ei ole võimalik ära eksida. Õpetaja märkas meie eemaldumist ja asus initsiatiivgrupiga meid jälitama, kuid meil ei olnud sellest aimugi ja rühkisime aina edasi. See oli iseenesest kena matk, aga koolis tuli sellest muidugi suur pahandus, kusjuures mind peeti põhiliseks süüdlaseks, mis võis ka põhjendatud olla.
„Ja seisma ei jää!” õiendas meie uus klassijuhataja Elviira, vene rahvusest kõhn naine, kes kandis tihtipeale mingeid naistekostüüme. „Juhani punane särk oli kogu aeg näha.”
Ebaõnnestumiste kõrval leidus ka palju ilusaid hetki. Kevadeti korraldati matku Pangodisse, osad lapsed sõitsid ratastega kohale, teised läksid rongiga Nõkku ja sealt jala edasi. Ükskord ratastega Pangodist tagasi sõites laulsime klassivend Priiduga suurema osa teest laulu, mida olime just vene keele tunnis õppinud, „Oт улыбки хмурый денъ светлей”. Sõtkusime kevadpäikese all pedaale ja muudkui lõõritasime leivatehaseni, kust algas linn. Teinekord imiteerisime Aivariga vahetunnis ajaviiteks poksimist, üksteist päriselt puudutamata – niisama, naljaga. Ja siis ühe järjekordse tühja löögi käigus puudutas Aivari rusikas imeõrnalt mu nina. Sündmus oli mõlema jaoks nii ootamatu, et tõsinesime hetkega ja vaatasime üksteisele ehmunult otsa, saamata aru, mis juhtus. Et väliselt nii terav ja tugev löök mu nina tonksas nagu vihmapiisk, oli ime. Sellist lööki ei saanud õppida, see kas tabas sind kord elus või mitte, ja minul oli õnne – mind tabas.
Kui hakkasin kooli vahetama, läksin emaga direktor Kerstna kabinetti. Direktor oli väga sõbralik, jättes mulje, et ei mäletagi korda, kui ta mulle ja Raivole vanema klassi poisi betoonküna taha järele saatis. Kirjutanud paberitele alla, vaatas direktor mulle tõsiselt otsa ja ütles:
„Väga kahju, et sa teise kooli lähed.”
Seda oli tore kuulda, aga aru ma sellest ei saanud. Kuna meie ainuke isiklik kokkupuude oli lõppenud mu pikaajalise kraanikausi kõrval seismisega, siis oleks võinud arvata, et ta tunneb minu äramineku üle hoopis rõõmu. Tegelikult oli mul endal ka kahju lahkuda ja sellele mõeldes tundsin aastaid südames mingisugust pitsitust. Muidugi mitte direktori pärast. Lihtsalt nii palju häid sõpru jäi maha, ja koolimaja – see muidugi ka.

Loomingut
“Erakordne info Maa elanikele” Habemega Naine, 2008
“Kullamäe lood” Atlex, 2012
“Hokimängija Tartu linnamüüril” Atlex, 2014
“Aastaraamis Tartu” pildialbum, Atlex, 2014
“Supergripp Anton” Hea lugu, 2015
“Ideaalne taies” Hea lugu, 2016
“Tartu õuduskaupmees” Hea lugu, 2016
“Läbilööjalammas ja marukoer” Hea lugu, 2017
“Tuhastunud külavanem” Kuuloom, 2018
“Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused” Kuuloom, 2020

Püsiviide Lisa kommentaar

Asko Künnap

21. jaan. 2021 at 4:02 p.l. (Asko Künnap, Nädala autor 2021) (, )

Foto: estlit.ee

Asko Künnap (1971) – Asko Künnap on kirjutanud, kujundanud ja kirjastanud raamatud: Pimeduse vastu 1999; Kokkusattumuste kaitseks 2000; Ja sisalikud vastasid 2003; Kõige ilusam sõda 2004; Su ööd on loetud 2008; Mardikate määraja ja Mälestused 2011. Oma raamatute ja tekstide eest pälvinud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia 2003, Eesti Rahvuskultuurifondi debüüdipreemia 2003 ja Loomingu Aastapreemia 2016. Asko Künnap on Eesti Kirjanike Liidu ja PEN-klubi liige.

Kirjaniku koduleht: http://www.kynnap.ee/asko/index.php?page_id=1

Luuletusi kogust Minu riik, Seitse sõlme 2021, lk 14; 27; 28; 44; 75; 92; 94.

Sina, Su väli

Lapsepõlve mängudeks
Pime ja Surnu, pole, eksole;
Pimeduse Südamest,
täpselt siit, sest südamest,
kuigi kaugele (siis: mind),
veel vähem kaldale, uhtunud.

Aga Sina, ära nüüd eita,
see Sind enam ei aita,
Sina, kes Sa und ja pilvi liigutad,
Sina särad ja tuled, Sa põletad!

Kuigi päriselt ju pingutasin,
trennid tehtud, õiged filmid nähtud,
Pimeduse Südamest,
tormi silmas ja südames,
vikerkesta mustvalguses,
väga ju välja ei näe.

Aga Sina, silmsidet, palun,
hiljem on hirmus, valus on alul,
Sina, Su väli, Su kiirgus, Su sõnad,
Sina oledki julgem, Sa ütlesid Sõna.

(ent: mina) Pime ja Surnu
lapsepõlve mängudeks, eksole.
Pime ja Surnu. On nagu on.

Ja pole.

Me ootasime midagi

Me ootasime midagi,
Ja see midagi, ei-midagi,
see jõudiski Jõuludeks;
vihma sadas, kärnkonni, nööbid pudenesid pintsakult,
taevas mõrust kurjaks keris,
valusaiks viimaseiks Jõuludeks.

Me ootasime midagi.
Või oli see keegi või kedagi?
Unetud, hirmul, armunud,
pimedus, tühjus, mitte kui midagi,
üksindus-biit, ta trummid?
Vihm vaid, vi-vihisev vihm,
sulguvate silmalaugude
kõrvulukustav müra.

Või siiski, oot, siiski: prügiauto,
mis mulle järgi on tulnud –
vasakus poordis pärdik
ja punane märgutuli,
paremas, nagu alati,
reglemendikohane
reibas roheline?
Ei midagi, ei sedagi.

Kihvas suvi

Mäletad,
mäletad, kuidas nad
suve kihva keerasid?
Pioneerirätikud
või arvutimängud,
lipukoondus
või telo-äpid,
mis vahet?

Mäletad,
kuidas nad
selle kõige sääsesema,
kõige-kõige-kõigema
üle-elusuuruse suve,
laetud ja sihitud
suusahüppetorniga
otse nõuka-niiskele,
vana vatitekiga kaetud
verandasohvale
maha ja kustu lasid?

Mäletad?
Ei, ei, sa ei mäleta!
Ei kihvas unenägu,
ei poissi piida najal nutmas,
kärbsetäppe tollel piidal,
koltund õlivärvi.
Või oligi see taevas
peaaegu valge,
peajagu meist üle?
Peajagu, kaelalt lõigatud
küüliku pea jagu.

Ma mäletan.
Kihvatab.

Silja, 20 aastat hiljem

Hommikul endiselt,
häbenemata traditsiooni,
klaasitäis verd,
siiski ka presskannukohvi,
tantra nüüd juba toortoiduna,
moodsa maailmatunnetuse
sümbol sinna kõrvale:
keedetud lamemuna,
maksmata e-arved
maalitud kaminasse,
klapid pähe ja südamesse,
sulg „sulle” sappa,
rändlind, nagu „sa” oled,
kirjeldamatult kirju,
öömust vastu loojangut.

Hommikul endiselt,
otsimata vabandusi,
üks luuletus Sulle,
kus pilkane armastus
maadleb Lurichi mõõtu
Vanakurja enesega,
kõige allavoolu kadunu
muritud mälestuseks
ühe kadunud riigi münt,
et järgmises jaamas,
olgu lennu- või rongi-
või aatomijaamas,
kulli ja kirja visata.

Filmitopsis, mil pole
enam maagilist tähendust,
lapsed ei arva plasttoote
algset funktsioonigi,
telesaates võiks esitada
keeruka küsimuse,
kaasas valik Sinu juukseid,
ripsmeid ja lõhnu, Silja.
Ja mälupildid, liiga mitu,
mälupildid kõigest eelnevast,
Sinust, Silja.

Panter, panter

Seda unenägu olen ma
üle-ja-üle-vaadanud
vähemasti korda viiskend:
on linn, tühi tühine linn,
teinekord mets, tühi mets,
igatahes eepiline öö,
tontsurud, kui soovite.
Ja seal oled Sina, üleni Sina,
pantrina paraku, kel on minuga
päris pahad plaanid,
päris-päris pahad…
Ma tõstan aeglaselt relva,
siinkohal on ka aegluup,
viskan tuki padrikusse,
sest nõnda sobib Sulle,
seesinatse režissöörile.
Nii, nüüd läheb põnevaks:
öömust panter läheneb,
ringe, ringe sametsammul,
kass ümber palava pudru.
Aga õnneks oled see Sina?
Või oligi see nastikjas orav,
kes tiivasahinal salamisi,
soomused kuuläikvel,
mulle öötaevast turja langeb?
Seda unenägu olen ma
üle-ja-üle-vaadanud,
ülearugi, arutuna, armununa.

Panter, panter, mustem ööst!

Üks lehekülg lõpuni

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes oskavad oodata –
varitseda hetke,
et siis selja tagant,
idamaiselt, pureda.

Sest nii tuleb kuulsus,
tarvikud ja tulevärk!

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes reedavad kohe,
kui avaneb võimalus,
ei võta viivitada –
neis on tarmu ja tegu!

Sest nii sa saad ja omad,
kui ise nõuab ja võtad!

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes sellist kunsti valdavad –
austuses pea ja õlad
teie ees langetan,
sõnumis teid õnnitlen!

Sest nii saab päästa Maa,
jõuda eduka lõpuni!

Mulle on alati
meeldinud inimesed,
kes haaravad sarvist –
kerjus-karjasel ristteel,
kes neid ootamas öös,
mis ta nimi nüüd oligi?

Ent seekord, vai-vai, vaatame:
on vaid lehekülg lõpuni.

Üks lehekülg lõpuni.

Sinu Riik

Sinu Riik? See tuli.
Läbi tuha- ja unemägede,
-nägude tuli, seesama tuli.
See oli Sinu kord ja ilmakord.
Sa kukkusid läbi.
Teatepulk veel soe,
mälupildid meeles.
Nüüd on minu kord.
Pikk on õhtu, pikem öö.
Minu Riik? Ta tulgu!
Ja tulgu nii, et tuldud oleks!
Minu Riik.

Püsiviide Lisa kommentaar

Tauno Vahter

7. jaan. 2021 at 4:38 p.l. (Nädala autor 2021) (, )

Tauno Vahter (1978) on eesti kirjastaja, tõlkija ja kirjanik.
Lõpetas 2002. aastal Tartu Ülikooli avaliku halduse erialal. Ta on töötanud kirjastuses Tänapäev 1999. aastast, aastast 2008 kirjastuse Tänapäev peatoimetaja.

Tauno Vahter
Foto: Tiina Kõrtsini

Tauno Vahter on tõlkinud eesti keelde raamatuid inglise ja soome keelest, muuhulgas Sofi Oksaneni “Stalini lehmad” ja Arto Paasilinna “Maailma parim küla”, Urho Kekkoneni ja Ronald Reagani elulood.
Vahter on avaldanud esseid, kirjandus-, muusika-, teatri- ja filmiarvustusi, ülevaateid Eesti raamatuturu olukorrast.

2020 Betti Alveri preemia nominent novellikoguga “Pikaajaline kokkusaamine”.
Novellikogu “Pikaajaline kokkusaamine”on Tauno Vahteri esimene raamat. Osa raamatu lugudest on varem ilmunud Vikerkaares, Loomingus, Müürilehes ja kogumikes “Eesti novell”.

Katkend: Pikaajaline kokkusaamine, Tänapäev 2020, lk 137 – 146.

Proua Fischer vihastab

Karakullkraega mantlis proua tõstis ostud korvist kassalindile, viskas kiire pilgu kassiirile ja turvamehele ning valmistus vaikimisi möödapääsmatuks. Ta vaatas, kuidas järjest sõudsid ribakoodi lugeja poole hapukoor, hapukurk, hapupiim ja hapukapsas ning tabas ennast mõttelt, et ilmselt on ta vanuigi leiutanud mingi spetsiaalse hapudieedi – huvitav, mida saaks veel samas vaimus poest kokku osta? Hapuleib on olemas, hapendatud seened ja siis veel need igasugused gemüüsed… mõni hull hapendab isegi munasid!
„Issand, proua Fischer, teate ma olen teie nii suur austaja! Jõudu ja tervist teile! Ja ikka tervist kõige rohkem!” katkestas tema mõttelõnga kassiir, kes ei suutnud kuidagi erutust varjata.
„Aitäh-aitäh, ei ole veel plaani surema hakata,” naeratas Leena Fischer kohmetult ja vaatas vargsi, ega järjekorras selja taga mingit elevust ei tekkinud, aga seal oli vaid paar suhkrutoosi järele tulnud koolilast kihisevate jookidega, kes vaatasid temast otse läbi.
„Ma tõesti väga vabandan, aga teeme ühe selfi ka!” vehkis keskealine kassiir labida suuruse telefoniga ja enne kui proua Fischer midagi eriti vastatagi jõudis, tõstis naine ilmselt korraga mitme sisekorraeeskirja vastaselt telefoni nende ette pea kohale nagu pühamees risti ja klõps oligi tehtud. Proua Fischer elas kahe trammipeatuse kaugusel, kuid läks koju jala, sest tänane plaaniväline suhtlemise norm oli täis. Ta seisatus korraks vaid kioski ees, kus lehe päismikult vaatas vastu tema pilt kirjaga „Leena Fischer moekümnendid.” Oeh.
Leena Fischer oli juba kakskümmend aastat olnud see, keda iseloomustatakse „vitaalse pensionärina”. Jaa, midagi ikka vahel valutas, aga tal olid olemas valguskaabel, nutitelefon ja mobiil-ID ning ta võis käia ühel õhtul ooperis ja teisel vaadata telekast poksi. Viimane nädal oli olnud tüütu, sest proua Fischeril oli täitunud viiskümmend aastat laval. Ta oli peamiselt laulnud, aga peale selle ka mängida teatris ning filmis, elada aastaid Moskvas, kaks korda lahutada ning kasvatada üksi üles kaks last, tänu kellele oli tal omakorda kaks lapselast. Tema esimene abikaasa oli tuntud helilooja, pärast Moskvast naasmist oli ta aga elanud ühe matemaatikaõpetajaga, mis avalikkusele üldse eriti huvi ei pakkunud. Leena Fischerist oli tänu sellele kõigele saanud põlvkonnaülene nimi, kellel oli üks suur puudus – ta ei tahtnud rääkida mitte üht sõnagi oma elust, kõik ajakirjad, aeglaselt igavaid küsimusi pilduvad mõtlikud aastalõpusaadete juhid ning sohvasaatestaarid said temalt viisakalt, ent kindlalt korvi. Kui proua Fischer kavast vaatas, mida pärast uudiseid näidatakse, avastas ta sealt ühe enda muusikafilmi salvestuse. Oleks siis midagi ilusat valitud, aga just see, pooled laulud õudne vene estraad, pealekauba mingid žongleerivate klounide taustal Lillepaviljonis üles võetud, õudne! Ta vajutas teleka kinni ja läks hoopis magama.
Tänu varasele magamaminekule ärkas proua Fischer laupäeva hommikul enne seitset. Ta tegi kohvi ja läks alt lehti ära tooma. Parajasti askeldaski kastide kallal postiljon, kes algul keskendunult posti sorteeris, kuid siis silmad tõstis ja proua Fischer mõistis, et ta on ära tuntud. Eilsest kassiirist oli postiljon õnneks vaoshoitum ja ei näidanud välja mingit ülemäärast emotsiooni, vaid küsis lihtsalt korterinumbrit.
„17,” vastas proua Fischer tänulikult.
„Oo, 17… teie olete siin majas viimane, kes veel mõnda ajalehte või ajakirja tellib… ” noogutas postiljon tunnustavalt, justkui oleks temal miinimumpalgast hoolimata meediaruumi moodsatest oludest sooja ja külma.
„Viimane, tõesti?” imestas proua Fischer. „Aga teil on ju kott täis?”
„Ei, siin pole mingeid lehti enam, näete, need kõik on mingid kataloogid, ja punased ümbrikud on Türgi reisi õnneloosid, puhas pettus, aga mingid baabad vahel lähevad orki.”
„Ärge siis mulle seda punast pange, ma äkki lähen ka orki… Aga ma siis võtangi ainult lehed.” Postiljon naeratas kerge kohmetusega ja ulatas proua Fischerile kolm lehte. Ta ei hakanud ütlema, et tegelikult tellis ka tema veel ainult laupäevaseid lehti, ega seal tihti polnudki pikalt lugeda, aga ta oli harjunud laupäeval kohvi kõrvale lehti näppima ja hommikut aeglaselt alustama.
Proua Fischeril olid küll olnud omad kahtlused, kuid üldpilt oli siiski oodatust vaevalisem. Peamiselt poliitikauudistest täistopitud ajal olid lehed otsustanud pehme teema korralikult tühjaks imeda ja nii oli igas väljaandes temast suur lugu kahel või isegi kolmel küljel. Mantlid! Mehed! Lapselaps mingil kontserdil lilli toomas! Intervjuu mingi telefilmi režissööriga, kes tituleeriti tema isiklikuks tuttavaks, kuigi proua Fischeril oli raske temast peale nime midagi meenutada. Kõige tipuks kummaline lugu, kus tuntud telesaatejuht andis mõista, et võib-olla inimene lihtsalt tunnistab endale, et väljaspool lavategevust ei pruugi tal eriti palju öelda olla ja seda ta austab. Aga kui ta austab, miks ta siis aastate jooksul ikka kakskümmend korda on peale käinud ja helistanud!? Proua Fischer viskas lehed diivanile, podises kolm minutit ning läks ujuma, mis ta alati maha rahustas.
Ujulas üritas treener teda küll pensionäride vesiaeroobika nurka viibata, kuid selle peale võttis ta demonstratiivselt ujumisprillid, lasi nad kummide laksatuse saatel näppude vahelt silmade ette (natuke valus, aga väärt efekti) ning hüppas stardipukilt kõige väiksema arvu puristavate laste ja pekkis vanameeste kontsentratsiooniga rajale. Pool tundi ja kilomeeter hiljem tundis proua Fischer end mitte grammigi vanema kui kuuekümneviiesena. Ühtlasi oli tal plaan.
Mart Kergandberg, kauaaegne kultuuri- ning hilisemast ajast ka seltskonnaajakirjanik ja veel ulatuslikumate kogemustega alkohoolik, seisis Kadrioru kolmekordse maja ees ja vaatas ärevalt kella. Mõni minut oli veel aega. ˇTegelikult olid tema suurte koormustega ja sageli punasesse läinud alkoholismikarjääri kõrghetked juba ammu selja taga, aga kuna ta nägi välja üsna räsitud, eeldas enamik inimesi, et tema lambis põleb endiselt iga tuli. Kui proua Fischer oli talle helistanud ja teatanud, et ta on mõelnud oma eluloo kirjapanekule ning sooviks seda teha koos Kergandbergiga, oli see uskumatu uudis. Pealkirjana oleks see olnud isegi „uskumatu pomm”. Ta oli küll tema ettevõtmistest ja etendustest aeg-ajalt midagi kirjutanud, kuid harvadest peanoogutustest enamat neid ei sidunud. Vahet pole – kui Fischer on nõus, siis isegi juhul kui ta räägib ainult oma kuramuse lapsepõlve karjamaadest ja lemmikkits Ossust, on see ikka nii suur uudis, et ta võib ükskõik kuhu oma käskkirjaga sisse marssida. See võib olla Kergandbergi suur võimalus oma renomeed parandada, enam ei pea ta möödapääsmatu koondamiseni vorpima lõputult lugusid unustamatutest tsitaatidest Eesti filmidest ja mingitest vennasvabariikide külalisnäitlejatest stiilis „Kus on nad nüüd?”. Ta tõmbas hinge ja vajutas kella.
Kui proua Fischer ja Kergandberg olid esmased jutud ja kohvi lõpetanud, tundis kultuuriajakirjanik kuklas raiuva tuikamise järgi, et pulss oli laes. Seda kõike oli palju rohkem, kui ta oli osanud loota. Proua Fischer oli teatanud, et on kätte jõudnud aeg, mil Suur Vaikija peab kõik ära rääkima. Mitte mingit lapsepõlve karjamaad ja kooliaktuste heietusi – läbimurre pärast kooli Moskvas, Vene filmid ja lavad, tagasitulek Eestisse koos kuulujuttudega ja mis peamine – isegi abieludest oli ta valmis rääkima, sest mehed olid juba surnud. Nii et kui proua vahepeal rongi alla ei jää, siis täielik lotovõit! Nad lubasid kohtuda igal laupäeval järgmised kolm kuud. Ei mingit sellist tingimust, et proua peab kõik kirjapandu üle lugema ja kinnitama. Proua Fischeril oli vaid üks palve – et tema lapsed jäetakse loost välja. See oli väike iluviga, kõike muud arvesse võttes täiesti tähtsusetu nüanss. Kergandbergi pani pisut imestama, et proua Fischer esitas ise kava kaheteistkümne kohtumise teemadega, kuid üldises elevuses see teda ei seganud. Ta nägi juba vaimusilmas end teistele hooletult poetamas, kuidas ta „tegelikult üldse ei viitsi sinna Anu saatesse ja Terevisiooni minna”.
Juba järgmiseks laupäevaks oli Kergandbergil ja proua Fischeril kokku lepitud kohtumine, mille teemaks oli Proua Fischeri kava järgi „õpingud Moskvas”. Kergandberg oli püüdlikult otsinud seni meedias ilmunud inforaase, et saaks küsimusi paremini suunata, kuid selgus, et selleks polnud mingit erilist vajadust. Proua Fischer oli suurepärases tujus ja võttis ise jutujärje üle.
„Ma pean muidugi ütlema, et koolitöö kõrval oli Moskva päevil seltsielu kaunis tähtsal kohal,” poetas ta alustuseks.
„Te räägite oma abikaasa Valentin Fainšteiniga tutvumisest ?” täpsustas Kergandberg.
„Oo, see oli alles mitu aastat hiljem… Aga kui sa oled kosmonaut, siis ongi nooremal daamil kergem uskuda, et tuuakse isegi Kuu ja tähed taevast alla…” vastas proua Fischer hooletult.
„Kosmonaut… Te ju ometi ei mõtle …” üritas Kergandberg paika loksutada täpset ajavahemikku, mil proua Moskvas oli.
„Jaa, Juri Aleksejevitš, mina kutsusin teda küll hellitlevalt Jüriks tavaliselt, ” noogutas Fischer rahulikult.
„Juri Gagarin!? Aga, aga… kui kaua see kestis siis?”
„Vaadake, ta ei armastanud oma abikaasa Valentinat, aga riik ei lubanud nii suurel eeskujul lahutada. Ta käis meil koolis 1963. aastal esinemas, sattusime pärast koosviibimisel vestlema ja nii ta läks. See kõik tuli muidugi kohe välja, teda veendi ja ähvardati pidevalt, aga meil oli ikka väga ere klapp ja see on jäänud mind saatma kogu eluks. Lõpuks neil ei jäänudki muud üle, kui ta ära tappa.”
„Ära tappa, te usute, et ta tapeti? See oli ju mingi lennuõnnetus?” ei püüdnud Kergandberg oma erutust varjata.
„No kuulge, lasteaia jutt… tollal teadsid seda kõik, kes üldse midagi teadsid…” pööritas proua Fischer intervjueerija naiivsuse üle silmi. Nende vestlus venis kolmele tunnile, proua Fischer rääkis värvikalt õhtustest jalutuskäikudest Gagariniga Varblase mägedes ja Novodevitšjel, lohututest ootamistest pikkadel lahusolekutel, teatris eri ridades istumisest ning piinlikust vahejuhtumist, kus ta pidi end VDNH näituse avamisel tualetis varjama, kui haisu ninna saanud Valentina kahe lapsega võitluslikult kohale purjetas. Mehe surmast rääkides poetas proua Fischer kerge pisara ja väljendas kahetsust, et julgeolek tema ainsad ühised fotod konfiskeerinud oli. Lahkudes tundis Kergandberg põues ja kõhus sellist surinat, nagu oleks seal rahulolust kaheksa kassi korraga nurrunud. Isegi kui tädi enam mitte midagi muud letti ei käi, oli tegu sellise ulatusega sensatsiooniga, et kolleegid ja õhtuse vööndi saatejuhid taovad kadedusest pea vastu seina mäsaks.
Järgmisel laupäeval rääkis proua Fischer, kuidas ta pärast õnnetut armulugu üsna pea helilooja Valentin Fainšteiniga abiellunud oli. Ta kirjeldas seda lohutusabieluna, milles polnud armastust. Pärast aastast kooselu langes ta depressiooni ning hakkas üha rohkem jooma, alguses viina, aga kui abikaasa selle vältimiseks enam raha ei andnud, otsis ta diivani vahelt ja talveriiete taskutest münte, et nende eest vähemalt lahtist õlut osta. Mees pani ta küll tihti päeval luku taha, kuid just lahtise õlle järjekorras märkas teda üks endine õpingukaaslane kodumaalt, kes oli nähtust nii šokeeritud, et teatas sellest tema vanematele. Kuigi proua Fischer oli äsja tuntuks saanud raadiojaama Majak sokutatud palaga „Vili ootab leivaks saamist” (meloodia Fainštein/ sõnad Abdulbekov) ning kevadel röögatult populaarse lööklauluga „Tsi-tsiri-tsi” (meloodia Fainštein/ sõnad Ossarjan-Majorov), mida väidetavalt olevat Nikita Hruštšov tunnustavalt ümisenud Johannes Käbiniga kohtudes, oli nüüd kõik. Ema käsul pani Leena Fischer oma Moskva-aastatele punkti, lahutas Fainšteinist ning naasis Eestisse, jättes selja taha alles alanud lennuka karjääri.
Kasside koloonia Kergandbergi põues paljunes geomeetrilise jadana ning ta mõtiskles, kaua selline kullasoon veel kesta võib. Ta ei olnud ise pidanud veel ridagi lapsepõlve või õpetajate kiidusõnade kohta lisama. Aga ka järgmised nädalad jätkusid samasuguses rütmis. Proua Fischer rääkis, kuidas teda üritati uuesti Moskvasse meelitada soovitusega, et ta muudab oma nime venepäraseks; kuidas ta sai armastuskirju Mengistu Hailelt ja Vaino Väljaselt, kes seetõttu skandaali vältimiseks jalust ära Venetsueelasse saadeti; kuidas teda taheti saata Los Angelesi olümpiale sealsete eestlaste kohta julgeolekule ettekandeid kirjutama, millest ta õnneks boikoti tõttu pääses, sest käis salajas hoopis katlamajades töötavatele dissidentidele samizdatte ning parteimaja poest saadud banaane viimas.
Materjal aina kasvas, kuid mida nädal edasi, seda rohkem hakkas Kergandbergi rahulolu ja erutuse asemel haarama mure. Kuidas seda raamatut teha nii, et ei peaks raha teistega jagama? Laenu võtta? Ja kust leida fotosid, kui proua on kõik väärtusliku ära andnud ja visanud? Mitte ühtegi normaalset pilti! Kergandberg sukeldus pildiarhiividesse ja üritas nimede ja aastate järgi kokku ajada, aga sajad leheküljed pakkusid ainult igavaid poseeritud pilte ja grupifotosid. Ja siis lõpuks läbimurre – ühel ebamäärasel Moskva üritusel on Gagarini kõrval näha proua Fischerit! Kergandberg trükkis pildi välja ja läks suure õhinaga järgmisele kohtumisele, kuhu ta jõudis ligi tund aega kokkulepitust varem, sest ei suutnud leidu enam kauem endale hoida. Enne kui ta kellanupule vajutada jõudis, astus maja välisuksest välja tuttav kuju, Heliis Randmäe, Kergandbergi kolleeg konkureerivast nädalavahetuslehest, keda Kergandberg ise ei pidanud küll mitte kolleegiks, vaid nüriks põhjakoristajaks.
„Tere… kas sa elad nüüd siin kandis?” päris Kergandberg kohmetunud ärevusega.
„Ei ela, ma olin töö pärast,” vastas naine kavalalt ja murettekitava kindlusega.
„Töö? … Kas … Fischeri juures?”
„Ikka jah, ega siin ühistu aastakoosolekust uudist vist ei saa.”
„Fischer andis sulle intervjuu, tõesti?”
„Miks tõesti? Ei, ma ei ütleks, et see on intervjuu… Aga sina?”
„Fischer…” tunnistas Kergandberg ja tundis, et kassid olid nurrumise asemel kõigi küüntega hinge kraapima asunud. „Ütle ausalt, mis ta räägib? Gagarin, alkoholism, Väljas?”
„Ei… aga… Šostakovitš, buliimia ja pastor Meri… ” oli ka Randmäe taibanud, et midagi on väga valesti. Nad läksid kiirelt koos üles ja andsid kella.
Proua Fischer avas ukse, näpu vahel ristsõna ja pliiats. Nähes kahte tuttavat nägu ühel pildil, kergitas ta hetkeks kulme ja lausus: „Ma loodan, et te mõistate, minu eas daam ei pruugi enam olla päris adekvaatne. Isegi kui folkloori mõttes on see vahel meelelahutuslik.”
Randmäe hakkas midagi vehkima, et mis see kõik tähendab, kuni Kergandberg mapi kallal sahmis ja sealt prinditud foto leidis.
„Aga see, see ikka?” tõstis ta pildi Fischeri nina ette.
Proua Fischer kummardus fotole pisut lähemale, vaatas seda mõne sekundi ja lausus: „Njaa… Populaarne soeng. 1964… Aga ei, ma ei kannaks iial üleni valget kostüümi, liiga palju puhastamist. Muuseas, ega teie ei tea… Desmodontinae alamsugukond eesti keeles… 14 alla, esimene täht on „v”, lõpp on „jalased” … mis „jalased”? Ei?” silmitses proua keeletuks jäänud külalisi küsivalt.
„Oot-oot, ma tean – vereimejalased!” taipas ta äkitselt, ütles „aitäh!” ja tõmbas ukse kinni.

Püsiviide Lisa kommentaar

Kadri Jaanits

22. dets. 2020 at 3:29 p.l. (Nädala autor 2020) (, )

Kadri Jaanits (1976) on eesti tõlkija.
Ta lõpetas 1994. aastal Kolga Keskkooli. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse erialal 2000. aastal.

Foto: erakogu/ err.ee

20. novembril 2020. aastal anti üle Aino Kallase auhind, mille pälvis tänavu tõlkija Kadri Jaanits. Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud Sofi Oksase, Rosa Liksomi, Riikka Pelo loomingut, samuti mõttekirjandust Seppo Zetterbergi, Esa Saarise ja Erkki Tuomioja sulest. Jaanitsa tõlkes on eesti keeles ilmunud ka tänapäeva Soome kirjanduse ühe nõudlikuma autori Katja Kettu romaanid: “Keevitaja”, “Rose on kadunud” ja “Ämmaemand”.
Hariduselt on Kadri Jaanits filoloog, ta on õppinud Tartu ja Helsingi ülikoolis. Oma magistritöös käsitles ta soome ja eesti keele suhteid. 2015. aastal tunnustati Jaanitsat E. W. Ponkala auhinnaga, 2016. aastal pälvis ta Salla Simukka noorteromaani “Punane nagu veri” tõlkega koha IBBY aunimekirjas. Sel kevadel oli Jaanits Katja Kettu teose “Rose on kadunud” tõlkega Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat ilukirjanduse tõlke kategoorias.
Aino Kallase auhinda antakse välja alates 2004. aastast. Sellega tunnustatakse eestlastest üksikisikuid või kollektiive, kel on märkimisväärseid teeneid Eesti-Soome kultuurisuhete arendamisel. Auhinda annab välja Soomes tegutsev sihtasutus Viro-säätiö (Eesti Fond).

https://kultuur.err.ee/1161736/aino-kallase-preemia-palvis-tolkija-kadri-jaanits

Tõlkekatkend: Rosa Liksom „Koloneliproua”, Koolibri 2018, lk 121 – 132.

Viimasel Tammisaari sügisel jäin lapseootele, see pidi olema poiss. Olin juba neljakümne kolmene ega pold kunagi enne rasedaks jäänd, aga nüid, keset meite kooselu põrgut jäin. Mai tiand, mida ma õieti tunnen, ühest küljest olin irmus õnnelik tulevase inimesehakatise üle ja teisalt oli mul surmairm, ku mõtsin, et kolonel või akata peksma mitte ainult mind, vaid ka last. Kaalusin paar kuud, kuda talle seda ütelda. Siis ühel ommikul ku olin võtt ta kõrvuni enda sisse, ütsin talle, et me saame jõmpsiku. Ta vaatas mind ku vakladest kihisevat liha ja ütles, et sai saa ju rasedaks jääda, vana aher eit. Ütsin, et olin juba isegi arsti juures käind ja et see on ilma naljata tõsi. Ta ütles, et lähed ja lased selle jalamaid ära kaotada, seie sitasesse maailma ei taha ta ühtegi püksipasandavat vääksu. Mina, et sai mõtle seda ommetigi tõsiselt, seda õnne ei või sa mulle keelata, võin küll, tähendas tema ja ütles, et paneb kinni aja tuttava arsti juures, kes oolitseb loote tapmise eest. Mina akkasin nutma ja tema läks tohtrile elistama. Alastust ei tuld. Läksin arsti juurde ja ütsin, et ei taha aborti. Aga Kolonel, küsis arst ja lisas, et Koloneliproua, teie arvamusel pole mingit tähtsust.
Aeg pandi järgmiseks nädaliks. Ma läksin otse telegraafi ja tellisin salaja kõne Rebekkale, rääkisin talle kõik ära ja me nutsime mõlemad. Rebekka ütles, et sa tuleb kogu raseduse ajaks elama minu juurde Helsingisse, küll tema oolitseb, et kõik läheb äste ja laps saab kasvada ja rahus sündida. Läksin selle salamõttega koju. Kolonel oli minu vastu kena ja püidis kõigest väest asja iaks teha. Ta seletas, et ei või lapsega leppida, sest temast tuleks kohutav isa. Mina, et sa muutud iaks ku näed oma väikest poega, sa armud temasse kohe. Kolonel vaatas mind ja ütles, et asi pole selles, kas tema muutub või mitte, vaid selles, et isad tapavad alati oma pojad. Mina, et Dia ja Rudolf, need on nagu su oma lapsed ja sa oled nende vasta ia. Sai taipa tuhkagi, ohkas Kolonel, lapsed on surma peegel. Siis ta võttis minu käe ellalt oma pihku ja ütles, et ära sa mu väike luuleneitsi, liiga palju mõtle, vaid usalda mind, niigu sa oled alati usaldand. Tal oli õigus. Ta oleks old oma jõmpsikule veel irmsam ku ta oli Rudolfile. Kolonel oli koheld seda vaest poissi väga julmalt. Pärast sõjaretke Saksamaale ei tuld Rudolf kordagi meite poole Koloneli kutsumisest oolimata, aga ma juhtusin temega korra kokku. See juhtus paar aastat pärast seda, ku Kekkonen valiti presidendiks. Rudolf jalutas mulle Rovakatul vasta, surus mul südamlikult kätt ja me akkasime plärama. Ta ütles, et on õppereisil ja ajab Helsingi ülikooli asju, sest ta oli just iljaaegu dotsendiks nimetatud. Seletas pikalt ja laialt, ku kahju tal Kolonelist on ja sellest, et too on vajund sügavale kibestumise ja õeluse sisse. Diad aga ei paist Koloneli kibestumine äirivat. Rootsist, kus ta arstina töötas, põikas ta mitu korda meite juure Willa Koloneli ja õljus toast tuppa ku mõni ühepäevaliblikas. Dia tulekuga muutus Kolonel otsegu teiseks inimeseks, seesuguseks ku ta oli meite kihluse aegu. Ta pläras oma õetütrega alati rootsi keeli, justku mai saaks siis aru, naeris, ümises Saksa marsse ja mõnikord tegi paar tantsusammu. Dia vaatas teda ku mõnda iategijat ja plaksutas ripsmeid. Tema silmad ja uuled olid niigu Kolonelil. Ma nutsin üksi köögis.
Kaks päeva enne abordile minekut ja päev enne, ku ma pidin Helsingisse põgenema, tuli kindral Talvela tapanipäeva pidu. Me läksime sinna käsikäes ja armastuses. Veetsime pika õhta ja ma nägin, ku Kolonel jahtis esteks kindrali nõo tütart, kes oli vaevalt kakskümmend, ja käis teda sial kardina taga käperdamas. Seejärel vaatas ta mind ku prassiv kangelane, kes piab vihast võitlust impotentsiga. Ma tänasin kindralit ja lentsisin lööduna ja solvatuna üksi koju. Kolonel tuli mulle järele ja sai mu meite verandal kätte. Ta rebis mul palitu seljast, viskas mu põrmandule ja lõi rusikaga näkku. See paar minutit kest silmapilk tundus mulle pikem ku kogu senine elu kokku. Ta kägistas mind nii, et ma kaotasin meelemärkuse. Mu viimane mõte oli, et nüid tuleb surm. Kolonel tagus mind jalgadega kuni laps tuli ära. Ku ma siis lebasin keset suurt vereloiku, riided lõhki kistud ja ilma meelemärkuseta, kutsus ta takso, mis viis mind aiglasse. Sial ärkasin ma järgmisel ommikul ega tund ennast ära. Ma olin taht Koloneli õnnelikuks teha, aga kukkusin armetul kombel läbi.
Virelesin laatsaretis kolm kuud, sest mul oli mudugi suur verekaotus, sain kopsupõletiku ja lõppesin nii otsa, et ei saand enam voodist üles. Rebekka, kes mind vaatamas käis, ütles iljemini, et mai old millelegi riageerind. Olin tõmmand lihased pingule, lõõtsutand ja minu käed värisesid ku raugal. Pole ka miski ime, sest piale kehalise kurnatuse olin ma ka ingelise riaktsiooni mõju all. Tollal lahkus Kolonel Tammisaarist ja ostis endale suure palkmaja Ounasjoe kaldal ja nimetas maja Willa Koloneliks. Hulda Häkki võttis ta muidugist virtinaks. Ku mu keha oli enam-vähem korras, oleks vana arst mu otseteed Koloneli juurde saat. Ta soovitas piad oopide eest kaitsta.
Veebel Alatalo tuli mulle järele ja ma ütlin talle, et vii mind Oulu vaimuaiglasse. Alatalo küsis, et kas sa mõtled seda tõsiselt. Mina, et jah. Ta uskus ja viis mind Oulusse. Mind ei võetud sisse, olgugi ma ütsin, et jõulupuu on muutund ristipuuks.
Ma nutsin terve tee Rovaniemisse. Igal pool oli näha sõja jälgesid, olgugi et palju oli juba jõutud mahapõlenu asemele ehitada. Kolonel võttis mind oma äärberi õuel õrnaste vasta. Ta aaras mu sulle ja suudles pisarad mu palgedelt. Ma rahunesin ja muutusin pikapiale uueste taltsaks. Inime teeb nii. Teda juhib arjumus ja kõik uus ajab kangeste irmu piale. Ma tiadsin, mis mind Koloneliga ees ootab, aga mai tiand, mis oleks oodand ees ilma temata.
Ku ma aiglast tagasi Rovaniemisse tulin, oli Kolonel jälle kõige keskpunkt. Tema ümmer tiirutas seesama paarikümnest inimesest koosnev koorekiht ku enne sõda ja sõja aegu. Kõik olid otsegu miskit sõda ja sakslasi poleks kunagi oldki. See seltskond võttis mind õige apult vasta, samuti Hulda Häkki. Tema oli ju omal ajal old Katri usaldusalune ja pidas mind elu lõpuni väikeseks litsiks. Ulluks sõimati ja ooraks, Kolonel jälle oli linna tähtsate ninade silmis sõjakangelane. Natsipatud vajusid unustusse ja me olime ühel poolel ameeriklastega, kellest Lapimaa kubises. Meite president oli tollal justiitsminister ja tema otsustas, et Marssalit ei süidistata milleski, sest ta on süidimata. Airo-vaeseke ja teised lahinguid juhtinud mehed said kogu süü oma kaela. Punased muidugist vigisesid, et miks Marssalile saab osaks erikohtlemine, aga neile öeldi, et sel mehel on aige nii pianupp ku lihakeha, seda ei julge inimeste silma alla tuua, see pilt siaks ohtu kogu Soome julgeoleku. Isegi ärdameelne Edwin Linkomies valiti ülikooli rektoriks ja talle anti kõik natsionaalsotsialistlikud patud andeks. Kogu minevik pandi ettenägelikult kalevi alla, ka Hilliläle anti kõik ta aumärgid ja ammetikohad tagasi.
Ma mõtsin, et ku me end juba kord ära ei tapp, siis piab end uute tavade järele siadma. Kirjutasin Rebekkale, tema arvas samamoodu. Ma mõtsin, et inimene on ku rott, see arjub alati. Tabasin ühel Lütseumi aulas korraldatud üritusel ära, et venelased on kõvad laulma ja tantsima, paremad ku sakslased. Aasta vahetus ja ka mina astusin Rebekka ja Paasikivi eeskujul Nõukogude Liidu sõprade seltsi. Kolonel ütles, et väike luuleneitsi tahab kindlustada enesele kohta venelaste Soome kultuurielus. Mina, et elu läheb edasi. Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanenud natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inimene juba on kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu. Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.
Aastad läksid ja ma olin jälle enam-vähem elavate kirjas. Kõik mudugist nägid, et ma olin omadega läbi, aga keegi ei oolind. Teinekord sosistas Kolonel mulle kõrva sisse, et me saame kahekeste akkama, meitel pole vaja ühtegi arsti ega ajude surkijat viiendaks rattaks vankri alla. Kolonel ei old pärast Hanko ammetit enam kusagil tööl. Ta oli kogu aeg kodus ja see oli minule väga raske.
Tal pold piale minu, ära irmutatud, äbistatud naise, enam keskit teist, keda kiusata ja piinata. Mu kõrvus kohises ja pias ei liikund ühtegi tervet mõtet, ainumast killud.
Olid sõjajärgsed aastad, mil isegi Lapimaa metsalangid kubisesid Ameerika agentidest. Ma läksin Koloneliga turule suitsuliha ostma. Meite kõrvale sadas kusagilt Pelkosenniemi kindral Wallenius, kes oli sõja ajal oma vägedega kotti jäänd. Ta eitis pilgu Kolonelile ja kavatses ilmselgeste midagi ütelda, aga pööras pia kõrvale. Kolonel võttis oma lihapaki ja Wallenius enda oma ja me kõik astusime natuke piinlikkust tundes edasi. Niigu kaks poisijõnglast, kes olid koos pahandust teind ja kõiksugu rumalusi, mis tuli ära unustada.
Oli ka ilusaid silmapilkusid, ku olime koos tundrutes matkamas ja vaatasime all laiuvatele maadele, mille rüpes voolasid sügavad jõed, ja ku me olime kalal jõelammidel, mida ümbritsesid sammetise veega tulvajärved, sood ja kõrgustesse kerkivad tundrutipud, või kondasime Lapimaa tundrates, kus võis olla kaks nädalit paks udu niigu ernesupp. Me mõlemad armastasime ürgmetsa ja tundrat, sest need vaated on sama ilusad ku kõrb – igal pool ainumalt lainetav, paljas kalju, kivid ja kruus. Teinekord ööbisime nädalate viisi telkis või laavus, vahtisime Põhjapõdra tähtkuju, mille Kortenniemi majas eland prantslane Le Monnier oli avastand ja nii ristind, ku ta Aavasaksa laelt pikksilmaga tähistaevast uuris, ja tegime plaane, kuda oleks kõikse parem karule pesa ehitada, kuda ravida viga saand luike nii, et tema suled verega kokku ei saaks. Me võisime üheskoos naerda inimeste lihtsameelsuse, rumaluse, mõistmatuse, inetuse ja iausklikkuse üle. Me oskasime õige äste naerda ka meite endi vildaka mõtlemise, liiderlikkuse ja rumala uhkuse üle. Sõudsime peegelsiledal järveseljal, püidsime jääkaane alt ahvenaid, lugesime lumeelveste harusid, korjasime augustiommikul kastepiisku toopi, sõitsime ringi kodumaal ja laias maailmas. Ilma nende puhta armastuse välgatusteta oleks ma end ära tapp. Mul pold ühtegi sõpra, kellega avameelselt rääkida, mäherdust julma elu ma elasin. Rebekka püidis mind Helsingist aidata, aga see oli keeruline, sest Kolonel oli kõikse aeg kuuldekaugusel.

Viimane kord, ku Kolonel mind peksis, juhtus nii, et ma olin ommikul kohvi keet ja võileibu teind. Ma kandsin kõik tabletil Kolonelile ette niigu mul ikka pruuk oli. Kolonel, et pane suhkur tassi. Mina, et suhkurt pole. Tema virutas kandiku kohvitassidega vastu seina, aaras mul juustest ja lohistas mind mööda põrmandut. Ma mäletan, kuda Hulda vahtis köögi ukselt õige innuka näoga minu kannatusi. Silmist paistis tal selge mõnu. Arvas kindlaste, et nüid Kolonel teeb lõpuks sellele tarakanile otsa piale ja temast saab Willa Koloneli täht. Ei saand, Huldal läks paar kuud iljemini kringletükk kurku ja ta lämbus omaenese raudvoodis. Suri inimene, kel õnnestus oma elu ära elada ilma selle mõtte üle piad murdmata. Uut virtinat Kolonel ei võtt.

Sial põrmandul läks mu maailm pimedaks ja kaotasin meelemärkuse. Kolonel ehmatas ära ja kutsus Alatalo, et too minu elutu keha Koloneli ihuarsti juurde viiks niigu juba mitu korda varem. Arstil ei õnnestund mind kuidagi tiadvusele tuua. Ta pidi saatma mu edasi aiglasse ja sial juhtus olema valves noor arst, kes julges näha, millega on tegemist. Ta oli tuld lõunast asendajaks. Ta küsis, et kas abikaasa tegi seda. Mina, et jah, ja see pole esimene kord. Tema, et ku kaua on see juba kest. Ma ütsin, et 1944. aasta sügisest saati. Ta kasvatas mu luud kokku, aga kuna tal ei õnnestund kaotada iirte piiksumist mu kõrvades, saatis ta mu Oulu lääni vaimuaiglasse. Sial olin kaks esimest nädalit ainult tuima näoga lakke vahtind. Kolmandal nädalil alustati endise Lahti luurekompanii arsti, sõjaväelise ingetiadlase vo Baghi määratud ravi. Mulle tehti kõiksugu protseduurisid: insuliinisüste, külmi vanne, kortisoolisüste ja elektrišokki. Nende abil virgusin nõnnapalju, et püidsin ennast aigla pesuruumis, mis aises igi, kuse, mäda ja rääsund rasva järgi, elastiksidemega üles puua. Jäin vahele ja mind seoti voodi külge kinni. Mai pand vasta. Ma sain sial kogeda ja näha seesuguseid asju, millest ei taha rohkem rääkida. Kõrvalvoodis lamas Vietose kooli õde Hilkka Adenauer, kellel olid otsegu kriidist ambad ja viltune nina. Kukkusime plärama. Ta tahtis meenutada oma ema ja mina oma isa. Kuda isa ühel jaanipäeval ütles, et lähme Aavasaksa laele ööta ööd vaatama, me istusime autobussi piale ja ennegu kohale jõudsime kallas vahepial lund ja ka päike puges peitu. Tollal viis sinna tippu ainumalt miskisugune kitsas rada, mis läks läbi tiheda metsa. Me ronisime nõlvast üles ja ma väsisin ära. Isa võttis mu selga, teised jõmpsikad pidid ise vantsima, olgu küll kõik olid omadega läbi. Mõlemil pool rada olid suured kivikangrud. Aina üles ja jälle tihe mets. Lõpuks jõudsime pärale ja sialt oli säherdune vaade Torniojoele, et mul jäi ing kinni. Keksisime mäe kirdekülge, mis on irmus järsk kaljunõlv, viskasime väikseid kivikesi alla ja see oli lõbus. Isa nägi kotkapesa ja ütles, et käituge korralikult, mudu tuleb kotkas ja viib teid minema. Räägi veel, mangus Hilkka. Ma pajatasin siis Hilkkale sellest isa ullust iddest, et tema ja kõik meite pere lapsed paneksime selga Lapi rõivad, kutsuksime ühes mõne Lapi eide ja taadi põhjapõtradega ja läheksime ennast näitama Berliini, Varssavisse ja Piiterisse kusagile loomaaia lähedale. Et paneme sinna püsti midagist laplaste suvekoja sarnast ja näitame, kuda Lapis elatakse. Isal oli plaan raha korjata. Ja nõnda me istusime Rovaniemis rongi piale. Mina, kolmeaastane tirts, ühes teistega. Jõudsime Piiterisse. Põhjapõdrad surid üksteise järel kõhutõppe ennegu me jaamast kaugemale jõudsime. Leidsime pärast kahepäevast otsimist loomaaia ja mehed akkasid koda püsti panema. Siis tuli kohaliku võimu esindaja ja küsis propuskeid. Isal oli kõik korras, aga ommetigi viidi kõik mehed soolaputkasse. Meie, jõmpsikad ja eided, jäime nutta tihkuma ja inimesed vahtisid meid. Keegi viskas meitele kopika või kaks. Oleksime kindla piale sinnasamasse üksteise järel ära surnd, aga siis tuli keegi soomlane, kes oolitses, et meid riigi kulul tagasi Rovaniemisse saadetaks. Isa ja Lapi taadid tulid mõne nädali pärast, väntsutatud ja nälgind. Ühe võttis iljemini närvipalavik, mille ta sai tuulest, ja teise tappis saastund veest külge akand tüüfus, sest neil pold kodus muud rohtu ku alvaste põletatud viina, tõrvavett ja sooja poroverd.

Vaimuaiglas paistab maailm olevat õige kummaline koht. Surma tühjus kutsus mind kõvaste, aga mai old valmis. Akkas tunduma, et sial on ia lamada. Pold tarvis teha muud, ku lasta Mengelitel enesega toimetada ja suu kinni oida. Aga alati tuleb see päev, et sind viiakse vägisi paradiisist minema ja kästakse terveks saada.
Üks ommik seisis von Bagh minu voodi jalutsis, kompis keelega oma ambaid ja vaatas mind õige iroonilise pilguga ja ütles, et sina oled ennast täis, irmus liialdaja, teesklev lehm, degenereerund ja moraalsest laostund inimese karikatuur, ja et ku natsid oleksid sõja võit, oleksid sa nüid kindla piale Soome valitsuse aridusminister, aga et paraku läks teisiti, siis piad sa, riigi kulul elav vedimus, võtma tänasest päevast alates oma elu enda kätesse ja ku sa vastu punnid, annan sulle kõiksepialt korraliku keretäie ja seejärel määran sulle nii rängad kehalised arjutused, et sa akkad mind põlvili paluma, et ma saadaksin su tagasi Koloneli oole alla.
Ma varisesin kokku ja ehmatasin selle varisemise piale nii imsaste, et sellest algas minu aeglane ja raske jaluletõusmine.
Esmalt õppisin ingama, elasin üle kõik selged päevad, kuumad ja kuivad ja pimedad ja vesised, sõin äste ja kogusin jõudu, mis oli selle alanduse keskel päris ära kadund. Siis ku oskasin jälle õigeste ingata ja jaksasin taldriku tühjaks kaapida, mitte ei näksind niisama, tuli Rebekka Helsingist mind vaatama ja ütles, et nüid tuleb pia liiva alt välja võtta ja tõele näkku vaadata, sest sa piad end vaimselt ja füüsiliselt Kolonelist lahti rebima. Mina, et seda küll, aga kudas, elu on mind tema külge sidund ja ma võin kasvõi pia pial seista, aga lahti ei pääse ma ommetigi. Siis ütles Rebekka, et ta räägib mulle midagist seesugust, mis aitab mind tagasi vette, ku kalaga võrrelda, või lendu, ku kärbsest rääkida. Ta rääkis mulle kõigest, mida Kolonel oli temaga teind Rovaniemis, meite oma kodus, misukest äbi ta on kand ja kuda tuhast tõust. Kõik see, mida ma kuulsin, täitis mind seesuguse mürgiga, et sain viimaks aiglast välja. Vihaoos kavandasin kord kiiret kättemaksu, kord rahulikku ja läbimõeldud klaarimist, et kuda ma lähen Willa Koloneli nagu õige naine kunagi ja lasen Koloneli tema oma tugitoolis maha või tulistan mõlemasse kätte ja võtan Lapi pussi ja lõikan tal munni otsast ja topin talle selle kurku, las lämbub. Mõtsin ommikust õhtani igasugu asju välja ja see tegi mind tugevamaks. Tagantjärgi sain muidugi aru, et kättemaks ja vihapidamine oleks teinud mulle endale rohkem alba ku Kolonelile, ta ju tahtiski surra, sest kogu tema elu oli olnud eelmäng Liiva-Annusega.


Esteks tundus enese Kolonelist lahti rebimine ähmase unistusena ja kogu see mõte pelutas mind tiadagi irmsaste. Tundus, et suren kurvastuse kätte, ku Koloneli maha jätan. Siis ma tagusin endale pähe, et Koloneli piale mõtlen alles omme. Ja nii ma tegingi. Lükkasin alati omseks ja see oli õige otsus. Nõnda jaksasin elada ühe minuti, tunni ja päeva korraga ning pisitasa akkasin uskuma, et küll ma oskan veel ükskord ka üksi elada, ja ku ei oska, võtan mõne koera ehk kassi. Üks asi, mis mind kõikse enam kurvastas, oli see, et koos Koloneliga jään ma ilma ka Koloneliproua tiitlist. Ku ma seda Rebekkale kurtsin, ütles ta, et seesugust siadust pole, mis keelaks sul end surmani nõndamoodu nimetada.

Kolm aastat kulus selleks, et tühjendada kivi kivi aaval see regi, mida ma olin järel vedand. Pärast viimsest munakivist vabanemist tundsin end natuke paremini, sest ma olen sisimas täieste tavaline terve inime. Otsegu mulle eneselegi üllatuseks tuli von Bagh ühel päeval minu juurde ja pistis mulle pihku paberi, kuhu oli kirjutatud: piliosus, melancolicus, colerius, complexio colerica. Ja selle järel veel: incenium ponum. Mind kirjutati aiglast välja ja ma läksin Rebekka juurde Helsingisse, et niigu tavalise eluga arjuma. Rebekka õpetas mulle uueste, kuda keedetakse putru, kuda tehakse makaronivormi ja kuda pliiatsit käes oitakse.
Sialt Helsingist saatsin siis avalduse Kalmalompolo kooli ja mind võetigi õpetajaks, sest ma olin ainuke kandidaat.

Tõlkeid

Esa Saarinen koos Kirsti Lonkaga. “Muutumised: vaimse kasvamise poole.” Tartu, Fontese kirjastus 2004
Hannu Mäkelä “Casanova ehk Ciacomo Casanova tee naistemehest kirjanikuks” (biograafiline romaan). Varrak, Tallinn 2009
Erkki Tuomioja “Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Katrin Kurmistega, Varrak, Tallinn 2011
Katja Kettu “Ämmaemand”. Koolibri, 2012
Tuomas Kyrö “Kerjus ja jänes”. Tänapäev, 2012
Seppo Zetterberg “Kultuurisillad ja revolutsioonituuled”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Sirje Oleskiga. Tänapäev 2013
Rosa Liksom “Kupee nr 6” (romaan). Kirjastus Koolibri 2013
Salla Simukka “Punane nagu veri”. Pegasus, 2014
Ville Hytönen “Väike mereröövliraamat”. Enostone, 2018
Rosa Liksom, “Koloneliproua”, Koolibri 2018
Katja Kettu “Rose on kadunud”. Koolibri, 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Piret Pääsuke

10. dets. 2020 at 1:15 p.l. (Nädala autor 2020, Piret Pääsuke) (, , )

Piret Pääsuke (1959) on eesti tõlkija ja toimetaja, kes tänavu sügisel pälvis Austria tõlkepreemia Daniel Kehlmanni mahuka ajaloolise romaani “Tyll” tõlke eest, mille 2019. aastal andis välja kirjastus Hea Lugu. Austria tõlkepreemiaga kaasaegse ilukirjanduse tõlkimise eest on Piret Pääsukest tunnustatud varem Daniel Glattaueri, Robert Seethaleri, Christine Nöstlingeri ja Daniel Wisseri raamatute tõlgete eest. Mitmed tõlkestipendiumid on võimaldanud Piretil tööd teha Saksamaa loomemajades koos saksa kirjanduse tõlkijatega kogu maailmast.

Foto erakogust

Piret Pääsuke, kelle esimene tõlge ilmus 1990. aastal, on praegu üks viljakamaid ja kogenumaid ilukirjanduse tõlkijaid saksa keelest eesti keelde. Ta on eestindanud umbes 60 teost ning tema toimetatud teoste nimekiri on vähemalt topelt nii pikk. Valdavalt on Piret tõlkinud kaasaegset saksakeelset ilukirjandust, sealhulgas ka näidendeid, samuti leidub klassikute tõlkeid ning üha enam on huviorbiiti tõusnud lastekirjandus. Ilukirjanduse tõlgete sekka on aeg-ajalt sattunud ka mõned ajakajalised teosed. Piret on kirjandusfestivali Prima Vista koostööpartner, kes aitab autorite valikul ja esitleb sageli oma tõlgitud teoseid, olles festivalil kirjanike vestluskaaslaseks.

Piret Pääsuke on lõpetanud Tallinna 42. Keskkooli (praegune Kadrioru Saksa Gümnaasium) ja Tartu Ülikooli saksa keele ja kirjanduse erialal. Alates 1987. aastast töötab ta kirjandussaadete toimetajana Eesti Rahvusringhäälingus. Piret Pääsuke on Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni liige.

Piret Pääsuke: Tõlkekatkend: Daniel Kehlmanni „Tyll”, Hea Lugu 2019. Lk 319 – 330.

Tõllas hoidis Kircher pead käte vahel ja küsis endalt, millal see jubetu lärm ometi kord lõpeb. Ta oli kirjutanud kõige olulisema raamatu muusika kohta, aga just seetõttu oli tema kuulmine liiga peen, et sedasorti rahvalikus plärinas midagi meeldivat leida. Korraga tundus tõld talle kitsas, istepink kõva, ja see vulgaarne muusika kuulutas rõõmsameelsust, millest sai osa kogu maailm, ainult mitte tema.
Ta ohkas. Päike heitis aknaeesriiete vahelt peeni, külmi leeke. Hetke vältel paistis talle see, mida ta nägi, tema peavalu ja valutavate silmade sünnitisena, siis aga taipas ta, et ta ei eksi. Tema vastas istus keegi.
Kas nüüd oli see sealmaal? Ta oli alati teadnud, et ükskord ilmutab end talle saatan ise, aga kummalisel kombel puudusid märgid. Polnud väävlihaisu, sel tüübil oli kaks inimjalga ja rist, mida Kircher kaelas kandis, ei olnud soojaks läinud. See, kes seal istus, olgugi et Kircher ei mõistnud, kuidas oli ta saanud nii hääletult sisse tulla, oli inimene. Ta oli kohutavalt kõhn ja ta silmad asetsesid sügaval koopas. Seljas oli tal karvase kraega vammus, oma jalad teravaninalistes kingades oli ta tõstnud istepingi peale, mis oli küll matslik jultumus. Kircher pöördus ukse poole.
Mees kummardus, asetas talle peaaegu õrnalt käe õla peale ja tõmbas teise käega ukseriivi ette.
„Ma tahan midagi küsida,” ütles ta.
„Mul ei ole raha,” ütles Kircher. „Mitte siin tõllas. See on väljas ühe sekretäri käes.”
„Nii kena, et sa siin oled. Ma ootasin nii kaua, mõtlesin, et seda juhust ei tule iial, aga et sa teaksid: iga juhus tuleb, selles on asja ilu, igaüks tuleb millalgi, ja kui ma sind nägin, siis mõtlesin, et lõpuks ometi saan ma seda teada. Räägitakse, et sa oskad ravida, kas tead, mina oskan kah. Surijate maja Mainzis. Täis katkuhaigeid, muudkui köhimine, ägamine, oigamine, ja mina ütlesin: Mul on pulbrit, ma müün seda teile, see ravib teid terveks, ning need vaesed pudulojused hüüdsid lootusega: Anna seda meile, anna meile pulbrit! Ma pean seda kõigepealt valmistama, ütlesin mina, ja nemad hüüdsid: Tee pulbrit, tee seda, tee oma pulbrit! Ja ma ütlesin: Nii lihtsalt see ei käi, mul on üks koostisosa puudu, selleks peab keegi surema. Siis oli vaikus. Siis nad imestasid. Esiti ei öelnud keegi midagi. Ja mina hüüdsin, kellegi pean ma surmama, kahju küll, ega niisama miskit ei teki. Ma olen nimelt alkeemik, kas tead. Just nagu sinagi, ma tunnen salajasi jõude ja ravitsejavaimud kuuletuvad mulle kah.”
Ta naeris. Kircher põrnitses talle otsa, siis sirutas käe ukse poole.
„Ära seda tee,“ ütles mees häälega, mille peale Kircher otsekohe käe tagasi tõmbas. „Niisiis, ma ütlesin, et keegi peab surema, ja kes see on, ei määra mitte mina, selle peate omavahel välja selgitama. Ja nemad küsisid: Kuidas me peaksime seda tegema? Ja mina ütlesin: Kes on kõige haigem, sellest on kõige
vähem kahju, niisiis vaadake, kes veel käia suudab, võtke oma kargud, pistke punuma, ja kes viimasena majast lahkub, sellel lasen soolikad välja. Oleksid sa näinud, maja oli sedamaid tühi! Ainult kolm surnut jäi sisse. Ei ühtki elavat. Näete nüüd, ütlesin ma, te suudate käia, te ei ole suremas, ma ravisin teid
terveks. Kas sa ei tunne mind enam ära, Athanasius?“ Kircher põrnitses talle otsa.
„Ammusest ajast,“ ütles mees. „Palju aastaid, palju tuult näkku, palju pakast, päike kõrvetab, nälg kõrvetab samuti, eks see muuda välimust. Kuigi sina näed oma punaste põskedega ometi täpselt samasugune välja.“
„Ma tean, kes sa oled,“ ütles Kircher.
Väljas kõmises muusika. Kircher kaalus endamisi, kas peaks appi hüüdma, aga uks oli riivis. Isegi kui nad teda kuuleksid – mis oli ebatõenäoline –, tuleks neil kõigepealt uks lahti murda, ja kole mõeldagi, mida too tüüp võinuks selle aja jooksul temaga teha.
„Mis seal raamatus seisis. Ta oleks seda nii väga teada tahtnud. Oleks andnud selle eest oma elu. Ja eks andiski. Ja ometi ei saanud seda iial teada. Aga mina võiksin selle nüüd välja uurida. Ma olen ikka mõelnud, et ehk näen seda noort doktorit uuesti, ehk saan seda veel teada – ja siin sa nüüd oled. Niisiis? Mis seisis selles ladinakeelses raamatus?“
Kircher hakkas hääletult palvetama.
„Sellel polnud kaasi, aga pildid olid. Ühe peal oli ritsikas, ühel mingi loom, millist pole olemas – kahe pea ja tiibadega, aga võib-olla on kah, kust mina tean. Ühel pildil oli mees kirikus, kuid sellel polnud katust, seal olid sambad, seda ma mäletan, sammaste peal olid teised sambad. Claus näitas seda
mulle ja ütles: Vaata, see on maailm. Ma ei saanud sellest aru, arvan, et tema ka mitte. Aga kui tema ei võinud sellest aru saada, siis tahan vähemasti mina seda teada, ja sina ju vaatasid tema asjad läbi ning ladina keelt mõistad sa samuti, niisiis, ütle mulle: mis raamat see oli, kes on selle kirjutanud, mis on
selle pealkiri?“
Kircheri käed värisesid. Toonane poiss oli hästi selgelt ta mällu sööbinud, hästi selgelt ka mölder, kelle viimaseid kähisevaid häälitsusi võllapuul ei unusta ta iial, hästi selgelt ka nutva möldrinaise ülestunnistus, kuid elu jooksul oli ta
hoidnud käes nii palju raamatuid, lehitsenud läbi nii palju lehekülgi ja näinud nii palju trükitekste, et ei suutnud neid enam üksteisest eristada. Ilmselt mõtles teine mingit raamatut, mis oli möldril olnud. Aga sellest polnud abi, ta mälu
andis alla.
„Kas sa mäletad ülekuulamist?“ küsis kõhn mees leebelt.
„Vanem mees, paater, ütles muudkui: Ära karda, me ei tee sulle haiget, kui sa räägid tõtt.“
„Seda sa ju tegid.“
„Ja tema ei teinud ka mulle haiget, aga ta oleks mulle haiget teinud, kui ma poleks ära jooksnud.“
„Jah,“ ütles Kircher, „seda sa tegid õigesti.“
„Ma ei saanud iial teada, mis juhtus minu emaga. Paar inimest olid näinud, et ta läks minema, kuid keegi ei näinud, et ta oleks kuhugi mujale jõudnud.“
„Me päästsime su,“ ütles Kircher. „Kurat oleks tahtnud ka sind oma valdusse, tema läheduses ei saa rahulikult elada. Kui sa oma isa vastu rääkisid, siis kaotas kurat sinu üle võimu. Su isa tunnistas üles ja kahetses. Jumal halastab.“
„Ma tahan ainult seda teada. See raamat. Sa pead seda mulle ütlema. Ja ära valeta, ma saan sellest aru. Nii ütles ka tema ühtelugu, see sinu vana paater: Ära valeta, ma saan sellest aru. Sina aga valetasid talle pidevalt – ja ta ei saanud sellest aru.“
Mees kallutas end ette. Tema nina oli nüüd vaid käelaba kaugusel Kircheri näost; paistis, et ta tahab teist pigem nuusutada, mitte nii väga otsa vaadata. Tema silmad olid pooleldi suletud ja Kircherile tundus, nagu kuuleks ta teist õhku nuhutamas.
„Ma ei tea seda enam,“ ütles Kircher.
„Seda ma ei usu.“
„Ma olen selle unustanud.“
„Aga kui ma seda ikkagi ei usu.“
Kircher köhatas. „Sator,“ ütles ta tasakesi, siis jäi vait. Ta silmad sulgusid, kuid tõmblesid laugude all, otsekui oleks ta vaadanud siia-sinna, siis avas ta silmad uuesti. Üks pisar veeres tal üle põse. „Sul on õigus,“ ütles ta kõlatult. „Ma valetan palju. Doktor Tesimondile valetasin, aga see pole veel midagi. Ma
valetasin ka Tema Pühadusele. Ja Tema Majesteedile, keisrile. Ma valetan raamatutes. Ma valetan kogu aeg.“
Professor rääkis veel edasi, katkendlikul häälel, kuid Tyll ei saanud temast enam aru. Mingi kummaline raskus oli ta peale vajunud. Ta pühkis käega laupa, külm higi voolas tal üle näo. Istepink ta ees oli tühi, ta oli tõllas üksi, uks seisis lahti. Haigutades ronis ta välja.
Väljas oli paks udu. Laamadena rullus see mööda, õhk oli imanud end valgeks. Muusikud olid lõpetanud mängimise, võis näha viirastuslikke kogusid, need olid professori saatjad, ning too vari seal ilmselt Nele. Kuskil hirnus hobune.
Tyll istus maha. Udu muutus taas hõredamaks, mõned päikesekiired tungisid sellest läbi. Juba võis aimamisi näha tõldasid ja paari telki ja pealtvaatajate pinkide piirjooni. Hetk hiljem valitses hele päev. Rohi auras, udu oli hajunud.
Sekretärid vaatasid hämmeldunult üksteisele otsa. Üks kahest tõllahobusest oli kadunud, tiisel turritas õhku. Sellal kui kõik endamisi imestasid, kust udu äkitselt tulnud oli, sellal kui akrobaadid viskasid hundiratast, kuna neile pakkus lõbu seda teha, sellal kui eesel näsis rohukõrsi, sellal kui vanaeit taas Flemingile midagi retsiteerima hakkas ning Olearius ja Nele omavahel rääkisid, istus Tyll liikumatult paigal, silmad kissis ja nina tuule poole tõstetud. Ta ei tõusnud ka siis, kui üks sekretäridest tema juurde astus ja Olearius teatas, et Tema Ekstsellents professor Kircher on ilmselt hüvasti jätmata minema ratsutanud. Ta polnud isegi mingit teadet maha jätnud.
„Me ei leia lohet ilma temata,“ ütles Olearius.
„Kas peaksime ootama?“ küsis sekretär. „Võib-olla tuleb
ta tagasi.“
Olearius heitis pilgu Nele poole. „See oleks vist kõige
parem.“
„Mis sinuga lahti on?“ päris Nele Tylli juurde tulles.
Tyll tõstis pilgu. „Ma ei tea.“
„Mis juhtus?“
„Ma olen selle unustanud.“
„Žongleeri meile. Siis saab kõik korda.“
Tyll tõusis püsti. Ta kobas pauna, mis rippus tal puusal, võttis sellest kõigepealt ühe kollase ja siis punase ja siis sinise ja siis rohelise nahkpalli. Rahulikult hakkas ta neid õhku viskama, ning ta võttis veel palle juurde, ikka veel ühe ja veel ühe, kuni paistis, et neid on tosinaid tema laiali aetud käte
kohal hüppamas. Kõik jälgisid tõusvaid, kukkuvaid, tõusvaid palle ja isegi sekretärid naeratasid tahtmatult.

Oli varane hommik. Nele oli juba mõnda aega telgi ees oodanud. Ta oli järele mõelnud, edasi-tagasi käinud, oli palvetanud, rohtu kitkunud, vaikselt nutnud, sõrmi mudinud ja lõpuks end kokku võtnud.
Nüüd puges ta telki. Tyll magas, ent kui ta meest õlast puudutas, oli too sedamaid täiesti ärkvel.
Nele rääkis talle, et oli veetnud öö koos härra Oleariusega, Gottorfi õukondlasega, väljas põllul.
„Ja siis?“
„Seekord on asi teisiti.“
„Kas ta ei kinkinud sulle midagi ilusat?“
„Kinkis küll.“
„Siis on ju ikka nii, nagu alati.“
„Ta tahab, et ma temaga läheksin.“
Tyll kergitas teeseldud imestusega kulme.
„Ta tahab minuga abielluda.“
„Ei.“
„Siiski.“
„Abielluda?“
„Jah.“
„Sinuga?“
„Minuga.“
„Mispärast?“
„Ta mõtleb seda tõsiselt. Ta elab lossis. See pole mingi ilus loss, ütleb ta, ja talvel on seal külm, aga tal on piisavalt süüa ja üks hertsog, kes tema eest hoolt kannab, ja tema ei pea tegema midagi muud kui õpetama hertsogi lapsi ning mõnikord midagi arvutama ja raamatuid üle vaatama.“
„Kas need raamatud jooksevad muidu minema või?“
„Ma räägin, et tal on hea elu.“
Tyll veeretas end oma õlgkotil külili, ajas end jalgadele, tõusis püsti. „Sel juhul pead sa temaga minema.“
„Ega ta mulle väga ei meeldi, aga ta on hea inimene. Ja väga üksi. Tema naine suri, kui ta oli Venemaal. Ma ei tea, kus Venemaa asub.“
„Inglismaa kõrval.“
„Nüüd me ikkagi ei jõua Inglismaale.“
„Inglismaal on samamoodi nagu siin.“
„Ja kui ta Venemaalt tagasi tuli, oli naine surnud, lapsi neil ei olnud, ja sestpeale on ta olnud kurb. Ta on veel enam-vähem terve, seda ma nägin, ja ma arvan, et teda võib usaldada. Sellist meest mul teist korda enam ette ei juhtu.“
Tyll istus ta kõrvale ja võttis tal õlgade ümbert kinni. Väljast kostis vanaeide hääl mingit ballaadi retsiteerimas. Ilmselt istus Fleming ikka veel tema juures ja lasi seda üha uuesti ja uuesti ette kanda, et endale meelde jääks.
„Selline mees on küll parem kui mõni Steger,“ ütles Nele.
„Tõenäoliselt ei hakka ta sind ka lööma.“
„Võimalik,“ ütles Nele mõtlikult. „Ja kui lööb, löön vastu.
Siis ta alles imestab.“
„Sa võid isegi veel lapsi saada.“
„Mulle ei meeldi lapsed. Ja ta on juba vana. Aga ta oleks tänulik, olgu lastega või ilma.“
Nele jäi vait. Tuul plagistas telgiriiet ja vanaeit alustas otsast peale.
„Tegelikult ma ei taha.“
„Aga sa pead.“
„Mispärast?“
„Sellepärast, et me pole enam noored, õeke. Ja enam nooremaks ei saa. Mitte üht päevagi. Kellelgi pole hea, kes on vana ja kodutu. Tema elab lossis.“
„Aga me kuulume kokku.“
„Jah.“
„Äkki võtab ta sinu ka kaasa.“
„See ei lähe. Ma ei saa lossi elama jääda. Ma ei suudaks seda taluda. Ja isegi kui suudaks, siis nad ei tahaks mind sinna pikemaks ajaks. Nad kas kihutavad mu minema või ma põletan lossi maha. Kas nii või naa. Kuid see oleks sinu loss, järelikult ei tohi ma seda maha põletada, niisiis ei tule sellest miskit välja.“
Nad vaikisid mõnda aega.
„Jah, sellest ei tule miskit välja,“ ütles siis Nele.
„Miks ta õigupoolest sind tahab?“ küsis Tyll. „Sa pole ju teab mis iludus.“
„Kohe virutan sulle vastu lõugu.“
Tyll naeris.
„Ma arvan, et ta armastab mind.“
„Mida?“
„Ma tean, ma tean.“
„Armastab sind?“
„See on võimalik.“
Väljas tegi eesel oma eeslihäält ja vanaeit alustas järgmist ballaadi.
„Kui marodööre poleks olnud,“ ütles Nele. „Tookord metsas.“
„Ära räägi sellest.“
Ta jäi vait.
„Temasugused inimesed ju tavaliselt sinusuguseid ei võta,“ ütles Tyll. „Ta on ilmselt hea mees. Ja isegi juhul, kui ta pole hea mees – tal on katus pea kohal ja tal on mündid kukrus. Ütle talle, et lähed temaga kaasa, ja ütle seda enne, kui ta jõuab meelt muuta.“
Nele hakkas nutma. Tyll võttis käe ta õlgade ümbert ja vaatas talle otsa. Veidi aja pärast Nele rahunes.
„Kas sa tuled mulle külla?“ küsis ta.
„Vaevalt küll.“
„Miks mitte?“
„Vaata, see ei läheks hästi. Ta ei taha, et talle tuletataks meelde, kust ta sinu leidis. Lossis ei saa keegi seda teada ja sa ise ka ei taha, et seda teataks. Aastad mööduvad, õeke, peagi on kõik see ebatõeline, ainult su lapsed imestavad, et sa oskad nii hästi tantsida ja laulda ja kõike kinni püüda.“
Nele suudles Tylli laubale. Kõheldes puges ta telgist välja, ajas end sirgu ja läks tõldade poole õukonnamatemaatikule teatama, et ta võtab mehe pakkumise vastu ja asub koos temaga Gottorfi elama.
Tagasi tulles leidis ta Tylli telgi tühjana eest. Välkkiirelt oli Tyll teele asunud, võtmata kaasa midagi peale žongleerimispallide, pika köie ja eesli. Ainult magister Fleming, kes oli kohanud teda väljas niidul, oli temaga veel rääkinud. Aga mida oli Tyll öelnud, seda ei tahtnud too reeta.

Tsirkus jooksis igas suunas laiali. Muusikud liikusid koos akrobaatidega lõunasse, tuleneelaja läks koos vanaeidega läände, ülejäänud pöörasid kirde poole, lootuses nõnda sõjast ja näljast kaugeneda. Kõverik võeti vastu Baieri kuurvürsti haruldustekogusse. Sekretärid jõudsid kolme kuu pärast Rooma, kus
Athanasius Kircher oli neid juba kannatamatult oodanud. Ta ei lahkunud sellest linnast enam kunagi, sooritas tuhandeid katseid ja kirjutas mitu tosinat raamatut, kuni nelikümmend aastat hiljem kõrgesti austatuna suri.
Nele Olearius elas Kircherist kolm aastat kauem. Ta sünnitas lapsi ja mattis oma abikaasa, keda ta polnud iial armastanud, aga alati hinnanud, kuna mees kohtles teda hästi ega oodanud kunagi temalt muud kui vaid veidi sõbralikkust.
Nele silme ees lõi Gottorfi loss uuesti särama, ta nägi oma lapselapsi suureks kasvamas ja kiigutas süles veel esimest lapselapselastki. Keegi ei aimanud, et kunagi ammu oli ta koos Tyll Ulenspiegeliga mööda maad ringi rännanud, aga
just nagu too oli ennustanud, imestasid tema lapselapsed, et ta isegi vana naisena suutis kinni püüda kõik, mis talle visati. Ta oli armastatud ja lugupeetud, keegi poleks oletanud, et kunagi oli ta olnud midagi muud kui auväärne proua. Ja ta ei jutustanud ka kellelegi, kuidas ta lootis ikka veel, et see poiss, kellega ta kord oma vanemate kodukülast oli lahkunud, tuleks
taas ja võtaks ta kaasa.
Alles siis, kui surm talle järele tuli ja koos sellega viimaste päevade meeltesegadus, oli tal korraga tunne, nagu näeks ta poissi. Kõhna ja naeratavana seisis too akna all, kõhna ja naeratavana tuli tema tuppa, ning tema ajas end naeratades istukile ja ütles: „Võttis see alles aega!“
Hertsog von Gottorf, selle hertsogi poeg, kes oli kunagi tema mehe palganud, oli tulnud tema surivoodile, et jätta hüvasti oma majapidamise vanima liikmega. Mees mõistis, et see polnud sobiv hetk eksitust selgitama hakata, võttis vastu kange väikese käe, mis tema poole sirutati, ning vaist ütles
talle ette vastuse: „Jah, aga nüüd olen ma siin.“

Samal aastal suri Holsteini tasandikul põhjamaa viimane lohe. Ta oli tuhat seitsesada aastat vana ja ta oli väsinud enda varjamisest.
Niisiis asetas ta pea kanarbiku sisse, laotas keha, mis sobitus nii täiuslikult maapinnaga, et isegi kotkad poleks suutnud teda leida, rohukõrte pehmusesse, ohkas ja kahetses veidike, et nüüd on siis kõik möödas lõhnade ja lillede ja tuulega, ja et ta ei näe enam pilvi tormi ajal ega päikesetõusu ja Maa varju
sirpi vasksinisel Kuul, mis olid teda alati eriliselt rõõmustanud.
Ta sulges oma neli silma ja ümises veel tasakesi, kui tundis, et üks varblane laskus ta ninale. Talle oli nüüd kõik vastuvõetav, sest ta oli nii palju näinud, aga mis juhtub sellisega nagu tema pärast surma, seda ei teadnud ta ikka veel. Ohates jäi ta magama. Ta elu oli kestnud kaua. Nüüd oli aeg muutuda.

Valik tõlkeid
Hermann Hesse, “Lõputa unenägu: muinasjutte, autobiograafilist” (“Der Traum ohne Ende”). Eesti Raamat, 1990
Christoph Hein, “Napoleonimäng” (“Napoleon-Spiel”). Eesti Raamat, 1994.
Johannes Mario Simmel, “Nina B. lugu” (“Affäre Nina B.”). Eesti Raamat, 1995.
Ingrid Noll, “Apteeker” (“Die Apothekerin”). Eesti Raamat, 2001.
Ingrid Noll, “Punane roosike” (“Röslein rot”). Eesti Raamat, 2002.
Ernst Meckelburg, “Transmaailm: kogemused teispool aega ja ruumi” (“Transwelt: Erfahrungen jenseits von Raum und Zeit”). Eesti Raamat, 2004.
Martin Suter, “Kurat Milanost” (“Der Teufel von Mailand”). Eesti Raamat, 2007.
Julia Franck, “Keskpäevanaine” (“Die Mittagsfrau”). Eesti Raamat, 2009.
Arthur Schnitzler, “Armastus ja surm Viinis” (“Liebe und Tod in Wien”). Eesti Raamat, 2009.
Leonie Swann, “Glennkill”. Atlex, 2009.
Kathrin Schmidt, “Sa ei sure” (“Du stirbst nicht”). Eesti Raamat, 2010.
Julia Franck, “Armuteener” (“Liebediener”). Atlex, 2011.
Daniel Glattauer, “Hea põhjatuule vastu” (“Gut gegen Nordwind”). Varrak, 2011.
Natascha Kampusch, “3096 päeva” (“3096 Tage”). Ersen, 2011.
Pascal Mercier, “Öine rong Lissaboni” (“Nachtzug nach Lissabon”). Eesti Raamat, 2012.
Daniel Glattauer, “Kõik seitse lainet” (“Alle sieben Wellen”). Varrak, 2012.
Daniel Glattauer, “Igavesti sinu” (“Ewig Dein”). Varrak, 2012.
Thomas Hettche, “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”). Eesti Raamat, 2013.
Timur Vermes, “Ta on tagasi” (“Er ist wieder da”). Kunst, 2013.
David Wagner, “Elu” (“Leben”). Hea Lugu, 2014.
Anne von Canal, “Ei maa ega meri” (“Der Grund”). Varrak, 2014.
Maria Jotuni, “Kõik õige on vastupidav. Aforisme”. Loomingu Raamatukogu, 2014.
Robert Seethaler, “Tubakapoodnik” (“Der Trafikant”). Varrak, 2015.
Thomas Hettche, “Paabulindude saar” (“Pfaueninsel”). Eesti Raamat, 2016.
Martin Suter, “Montecristo”. Eesti Raamat, 2016.
Hans Platzgumer, “Serval” (“Am Rand”). Toledo, 2017.
Christine Nöstlinger, “Konrad ehk Laps konservipurgist” (“Konrad oder das Kind aus der Konservenbüchse”). Pegasus, 2017.
Robert Seethaler, “Kogu elu” (“Ein ganzes Leben”). Hea Lugu, 2017.
Gerhart Hauptmann, “Soana ketser; Fantoom” (“Der Ketzer von Soana; Phantom”). Eesti Raamat, 2018.
Erich Kästner, “Emil ja detektiivid” (“Emil und die Detektive”). Eesti Raamat, 2018.
Daniel Kehlmann, “Tyll”. Hea Lugu, 2019.
Mirko Bonné, “Heledam kui päev” (“Lichter als der Tag”). Eesti Raamat, 2019.
Daniel Wisser, “Mägede kuninganna” (“Königin der Berge”). Tänapäev, 2019.
Ottfried Preußler, “Röövel Hotzenplotz ja kuurakett” (“Räuber Hotzenplotz und die Mondrakete”). Eesti Raamat, 2019.
Uwe Laub, “Torm” (“Sturm”). Ühinenud Ajakirjad, 2019.
Bernhard Schlink, “Suvised valed” (“Sommerlügen”). Ersen, 2020.
Christine Nöstlinger „Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga“ („Als mein Vater die Mutter der Anna Lachs heiraten wollte“). Pegasus, 2020

Lingid:

Eve Sooneste ja Piret Pääsuke said Austria tõlkepreemia (20.11.2020) –
https://kultuur.err.ee/1161406/eve-sooneste-ja-piret-paasuke-said-austria-tolkepreemia

Keelesaade. Tõlkija Piret Pääsuke (29.09.2019) –
https://vikerraadio.err.ee/980850/keelesaade-tolkija-piret-paasuke

Austria kultuuriminister andis tõlkepreemia Piret Pääsukesele (27.11.2017) –
https://kultuur.err.ee/645145/austria-kultuuriminister-andis-tolkepreemia-piret-paasukesele

Tõlkes leitud. Piret Pääsuke ja tõlkekirjandus (7.12.2014) –
https://vikerraadio.err.ee/791379/tolkes-leitud-piret-paasuke-ja-saksa-kirjandus

Loos on asju. Timur Vermes “Ta on tagasi” (12.01.2014) –
https://arhiiv.err.ee/vaata/loos-on-asju-timur-vermes-quot-ta-on-tagasi-quot

Püsiviide Lisa kommentaar

Taavi Eelmaa

1. dets. 2020 at 11:23 e.l. (Nädala autor 2020, Taavi Eelmaa) (, , )

Taavi Eelmaa (1971) on eesti näitleja. Taavi Eelmaa lõpetas 1996. aastal Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 17. lennus näitlejana. 1996–2002 töötas ta Eesti Draamateatris. Alates augustist 2002 on ta Von Krahli Teatri näitleja.

https://annelykasela.wixsite.com/sygisball/filmi-tegemisest

2020. aasta Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat luulekogu „Electraumur” eest.

Luuletusi kogust „Electraumur”, Kirjastus Verb 2020. Lk 7; 10; 18; 22; 43.

Lapsepõlvest.

Luhtunud armastusest.

Selgetest,
puhastest tunnetest,
mis poleks pidanud umbrohuks kuivama.

Aga nii nagu kuivav pesu
oleme meiegi lükitud vaimu nöörile päikese käes siplema.
Rõõmust
ja tuulest,
puhtuse laulust.

Isegi siis, jah,
eriti just siis,
kui lauast enam tõusma ei peagi, teame,
et katame kuivana igavest ihu.

Nii umbes mõtles Garry Kasparov
paari vaikse sekundi jooksul,
kui kaotas
Deep Blue`le

Halb vaim hülgas mu

aga head asemele ei tulnud.

Koht jäi tühjaks.

Ta pole aga kaugel –

haaramise kaugusel.

Nii nagu keha enamuses veest, koosneb

hea vaim nimeta igatsusest

ja alles siis soovist ja tahtest

mis küll kannavad, kuid ei põhjusta.

 

Soovid ja tahtmised hõljuvad hetkes, ajalikkuses

kasvatades nägemusi, kujutisi, sõnu. Need

kerkivad, kasvavad, kaovad ikka ja jälle,

liibuvad koorena korraks

kauni vana kinnismõtte ümber

mida teatava kohmetusega võib

Armastuseks nimetada.

Hea tahte, õnne nelja tuule ja

Fortunato suudluse kokkulangemisel võib

see koorik hingematvalt kaunis olla.

Nii õrn,

kerge naeruvääristada,

lihtne olematusse tõestada,

kasulik parem jampslikusse naerda, aga

sellest hoolimata ei keegi,

ei keegi

jää tema pöörisest puutumata.

Olgu see puudutus sinule õrn ja armas, mu kallis.

Ilma liigsete tähenduste

muude allhoovuste,

kasutute teadmiste,

päheõpitud sõnade sasipuntrata.

Puhas ja jäägita.

Nii nagu iseendaga

ei ole võimalik kunagi temaga

ära harjuda.

Temaga,

kes püsib koos kõigest

elegantse suurustamise, valge vale ja

kaminatule varal.

Tundub,

koos vaibuva tuulega, koos elamine

vaesestub targalt nagu hääbuva loomuse kõnekeel.

Mõned teemad ja mõisted

jäävad kaugele maha.

Surevad meeltest,

kergendavad neid, aeglustavad,

sunnivad rahulikult istuma.

Ämbritäis jäätunud vett

osmiku pehkinud seina ääres.

Tilkudes külmunud.

Nõnda

jäine aur ümbritseb

inimvaimu juursemaid kihte,

Vana Folkloori,

Mandragorat.

Puhast keelt,

tuhisemas varjuna mööda, kui hiigelsuur loom.

Mööda minust, mööda sellest avausest,

millest sihin olemise äärt.

Kirjeldamatut õrnust,

milles mälu tundlad

ulatuvad tagasi eostamisrõõmu ja

sünnisüü juurde.

Nii pisara

kui tema raskuse trummelduseni

inimesteks kärisenud kangal, mis

auruna pinguldub salakambrist, kaane alt,

üle talvise hommiku.
Pragisema kui jäälill.

 

Tere.

Tundsime teineteist pimedas ära sarnaste haavade järgi,

mille on õunasse löönud sarnased kihvad.

Tõde ei saabunudki, et jääda.

Ilmus sekundiks kaltsu alt, et saaksin anda sukale suud

ja rahus ärgata.

Tunded?

Mis on tunded?

Sapi köha?

Juure mullid?

Läige?

Millel?

Kilel, mis hoiab koos müdisevat sõgedust.

Mind selles loksumas, pea väljas Meistri poeskäigukotist.

Haua ja müüri vahel.

Ainus, mis meie sammumõõtu suunab, on mõlema poeskäija

pingutus

hoida oma südameleinade mandumist põlastuseks või vihaks.

Loobumise joovastuseks.

Võtta lõpu kergenduselt tema suur hetk,

noomiv hardus, tema moment.

Loobuda leinadest,

loobuda magusast,

loobuda headusest, nähes neid, kes pole nii head kui mina,

nii magusad,

kes ei leina nii, nagu mina,

loobuda matustest,

loobuda näost.

Tõsta selle asemele teemantmask.

Hoida meel kindel, ilme liikumatu

ja eneseväljendus isikupäratu.

Nagu ütleb hea nõuanne.

Vahetada väike hirm suure vastu. Suurima.

Iludest suurima,

valudest arusaamatuima,

õnnetustest õilsaima.

Voolata pargist paradiisi,

astuda peenralt aeda,

hirmude toast õuduste lossi.

MEGATON

Keedra lossi sulane Värten

on inimesekujuline membraan olemise ja mitteolemise vahel –

Illusioonist lahkuja plahvatus näivuse raami läbimas.

Selles plahvatuses ei ole olulisel ühtegi eelist,

ühtegi siduvat lepingut

ebaolulise ees.

Ainult aur kõige kohal,

vargsi, peaaegu nähtamatult,

Värtnat puudutades.

End igavesti edasi andes ja edasi liikudes

peatseks käepigistuseks.

Tunnustus

1998 – Eesti Teatriliidu meeskõrvalosatäitja auhind

2004 – Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhind (koos Erki Lauri, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsaki ja Liina Vahtrikuga)

2006 – Ants Lauteri nimeline auhind

2008 – stipendium “Ela ja sära”

2009 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (parim mängufilm “Püha Tõnu Kiusamine”)

2020 – Betti Alveri kirjandusauhind luulekogu “Electraumur” eest

Filmi-ja telerolle

2020, “Viimased” (mängufilm, režissöör Veiko Õunpuu), Pootsman Dieter

2019, “Jeesus juhatab sind kiirteele” (mängufilm, režissöör Miguel Llansó), purjus mees

2018, “Pank” (teleseriaal, režissöörid Marianne Kõrver, Jan-Erik Nõgisto, Juhan Ulfsak ja Rainer Sarnet), Pille isa

2018, “Portugal” (mängufilm, režissöör Lauri Lagle), Aare

2017, “November” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Ints

2016, “Päevad, mis ajasid segadusse” (mängufilm, režissöör Triin Ruumet), Pontu

2013, “Kohtumõistja” (mängufilm, režissöör Kadri Kõusaar), kohtunik

2012, “Puhastus” (mängufilm, režissöör Antti J. Jokinen), Jaan Berg

2011, “Idioot” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Lebedev

2009, “Mis su nimi on?” (lühifilm, režissöör Maria Avdjuško), mees

Teatrirolle

Semjon Semjonovitš Medvedenko (Tšehhovi Kajakas, 1995, diplomilavastus Draamateatris)

Woyzeck (Büchneri Woyzeck, 1996, diplomilavastus Draamateatris)

Smike (Dickensi ja Edgari Nicholas Nickleby elu ja seiklused, 1997)

Kiir (Lutsu ja Undi Täna õhta kell kuus viskame lutsu, 1998)

Song Liling (Hwangi M. Butterfly, 1999)

Lembit Pedajas (Ranneti Kadunud poeg, 2001)

Perdican (Musset’ Armastusega ei naljatleta, 2001)

Eddy (Mrożeki ja Undi Tango, 2002 Draamateatris)

eri rollid (Tormise Eesti ballaadid, 2004)

Sid Vicious (Raadi ja trupi Ainult võltsid jäävad ellu, 2004)

Pavel (Gorki ja Sarneti Ema, 2005)

Fotograaf, Metsmaasikas, Loomaarst, Ohverdaja jt (Paasilinna ja Smedsi Jänese aasta, 2005)

osaline (trupi Europiraadid, 2006, koostöös Showcase Beat Le Mot’ga)

Medvedenko (Tšehhovi ja Smedsi Kajakas, 2007)

Helmer ja Härra (Jelineki Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed, 2008)

Mees (Janseni ja Eelmaa Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud, 2009 Tartu Uues Teatris, ka lavastus koos Taavet Janseniga)

Arcita (Lille Indiate uurimine, 2009)

Jääger, Humbaba, Uta-Napišti jt (Jalaka ja Jüristo Gilgameš ehk Igaviku nupp, 2011)

Onu ja Tööline (García Lorca Lillede keel, 2012)

Jutustaja (Kane’i 4.48 psühhoos, 2013)

Püsiviide Lisa kommentaar

Auður Ava Ólafsdóttir

11. nov. 2020 at 10:40 e.l. (Auður Ava Ólafsdóttir, Nädala autor 2020) ()

Auður Ava Ólafsdóttir (1958) on Islandi kunstiajaloo professor, romaanikirjutaja, näitekirjanik ja luuletaja. Teos „Arm” on pälvinud Islandi (2016) ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna (2018).

Foto: Hreinn Gudlaugsson 

Katkend: Arm, Eesti Raamat 2020, tlk Kadri Sikk. Lk 127 – 135.

              M a a   o l i   t ü h i   j a    p a l j a s

Poiss oli kohal ja valmis päevatööga alustama, istub laua taha ja avab joonistusploki. Järgmiste päevade jooksul joonistab ta järjest mitu lehte täis, ühtmoodi kas musta või punase värviga. Joonistusploki võtab ta uude tuppa minnes kaasa ja hakkab kohe pihta, otsib laua, mille taha istuda, upitab end toolile ja asub asja kallale. Joonistused meenutavad väikelaste sodimisi ja leekides lõõmavat lõket. Lisaks pimedust. Õhtuti võtab ta ploki musta ja punase pliiatsiga üles oma tuppa kaasa. Teisi värve ta ei puutu.
Neljandal päeval tõmbab ta joone keskelt risti üle paberi. Ilmselgelt on tegemist silmapiiriga. Siis joonistab ta ülemisse poolde üllatavalt täiusliku ringi, nagu oleks sirkliga tõmmanud. Maailm on pooldunud kaheks ja selle kinnituseks joonistab ta mõlema värviga, nii musta kui punasega. Päike on nõgimust ja maa allpool lõõmab jätkuvalt suurtes leekides.
Ühel hetkel on punast ja musta pliiatsit järel ainult väike jupp, viimaks vaid küünejagu, siis saab seegi otsa. Ei jää muud üle kui paletti laiendada. Poiss võtab uue lehe, keerab karbi kummuli ja vaatab pliiatseid, otsides õiget värvi. Esiteks valib ta sinise ja joonistab sellega väikese ringi. Seisame kõrvuti, ema ja mees trelliga, ning jälgime vastsündinud maailma loomist. Poiss kummardub siis taas joonistuse kohale, varjates seda õlaga – ta ei taha, et me vaataksime. Ta ei tõsta tükk aega pilku, sest on joonistamisega ametis. Kui ta end sirgu ajab, on ta tõmmanud ringist välja neli peenikest joont. Kahtlemata on ta joonistanud tillukese käte ja jalgadega inimolendi.
„Mina,” ütleb ta.
„Mina,” tõlgib ema.
Poiss vaatab pliiatseid karbis, võtab siis oranži ja joonistab kohe teise ringi, eelmisest suurema. See saab külge neli kriipsu, kaks horisontaalset ja kaks vertikaalset. Ilmavalgust näeb teine, suurem inimene, ja paber on täis.
„Emme,” kõlab laua tagant.
Joonistuse viimistlemiseks tõmbab ta horisontaalsetele joontele külge mõned lühemad triibud, lugedes hoolikalt mõlemale käele sõrmedeks kokku viis kiirt. Inimesed on ühendatud, nad hoiavad käest kinni.
Ta on loonud kaks inimest, mehenatukese ja suure naise, ja pannud nad rohelise päikese alla seisma. On maailma esimene päev.
Ja ta vaatas kõike, mida oli teinud, ja nägi, et see oli väga hea.
Ta ema naeratab mulle. Mida rohkem üritan unustada, et ta on naine, seda enam sellest mõtlen.

               J a  s i i s   s a i   h o m m i k

Poiss ei jää üldiselt kunagi kuhugi kaugele.
„Oled sa Adamit näinud?” küsib Mai korraga. Tal on ees numbreid täis paberid, eeldan, et ta tegeleb raamatupidamisega. Poiss askeldas ema juures, aga on ühtäkki kadunud, õhku haihtunud.
„Ta oli just siin.”
Ta läheb kiiruga piki koridori. Kuulen, kuidas ta hüüab poissi. Panen kruvikeeraja käest ja lähen talle järele.
„Pole mingit mõtet hüüda, ta ei vasta,” selgitab ta. Ta avab koridorikapi uksed.
„Vahel ta poeb siia sisse,” ütleb ta ja lisab, et viimane kord leidis ta poisi puhaste voodiriiete ja rätikute kuhja tagant.
Toast tuppa käies ütleb ta mulle, et kardab pidevalt Adamit kaotada. Ta avab ühe ukse teise järel ja vaatab kiirelt ringi. Vaatame üle vannitoadki ja otsime kappidest ning voodite alt.
„Ta poeb laudade alla, voodite alla, peidab end riidekappidesse,” selgitab poisi ema. „Ta leiab pidevalt uusi peidukohti ja ma kardan nii hirmsasti, et ta jääb kinni, leiab sellise koha, kust ise enam välja ei saa.”
Mai laskub põlvili ja vaatab voodi alla. Kui ta püsti tõuseb sikutab ta seelikut allapoole.
„Fifi juures teda pole,” ütleb ta. „Ma ei saa aru.”
Otsime mõlemalt korruselt. Lõpuks koputab Mai leopardisokkidega mehe uksele.
Ta annab mulle käega märku, et ootaksin.
„Oota,” ütleb ta, „las ma ise.”
Seisan veidi eemal koridoris ja hetke pärast praotab mees ust. Kuulen, et Mai vabandab tülitamise pärast ja küsib, kas mees on üht väikest poissi näinud. Äkki on poiss läbi astunud? Nad vahetavad veel paar sõna ja siis on ta korraga vaateväljast tuppa kadunud. Kuulen vestlust ja Mai kiiret ja vaikset juttu, aga ma ei saa sõnadest aru.
Mõne aja pärast tuleb ta välja, poiss käekõrval. Poisil on suu ümber pruun võru.
„Nad olid koos,” ütleb Mai tõsisel ilmel. „Ta andis poisile šokolaadi,” lisab ta selgitavalt.
Ja siis vaikselt: ”Aitäh abi eest.”
Ta hammustab huulde ja ütleb, et ei karda mitte ainult Adami, vaid ka venna pärast. Noortele meeldib metsas kohtuda ja ainult väheste puhul õnnestub tagasi tuua seda, mis neist järele jääb. Nii see noor naine seda sõnastabki, „noortele”, nagu ütleks mu kaheksakümne kolme aastane ema.
Kui ema on pojaga tagasi oma tuppa läinud, koputan naabri uksele.
„Hoia end poisist eemale,” ütlen.
Ta vaatab mind irvitades.
„Oled sa tüdrukusse ära armunud? Ma arvasin, et sebid filmidiivaga.”
Ma ei kavatse talle midagi vastata, aga ta teatab, tahab minust midagi. Et käis mind just otsimas.
„Et sinuga paar sõna vahetada,” ütleb ta.
Siis asub ta kohe asja kallale ja küsib, kas olen seina näinud. Ta ei jää vastust ootama, vaid räägib edasi ja küsib, kas tahaksin talle väikse otsa teha.
„Ja ühed asjad hankida.”
„Mis asjad?”
Ta võtab lonksu klaasist mida ta käes hoiab.
„Millele aga ligi pääsed. Sinusugust meest, kelle südametunnistus lausa läigib, usaldatakse.”

              O l e n   n a g u   t e i s e d k i   i n i m e s e d: 
              a r m a s t a n,  n u t a n  j a  k a n n a t a n

Olen saanud hotell Silencei töötajaks ja saan võtmekimbu. Fifi kutsub mind ja paneb selle mulle pihku. „Kuna sa nüüd töötad hotell Silenceis, tundus meile õige, et sul on ka võtmed.”
Vastutasuks saan piiramata ajaks toa hommiku- ja lõunasöögiga ning tarbeasju hotellipoest – Fifi sõnul „kuni kaupa jätkub”. Lisaks olen tulevikus teretulnud tagasi kogu perega, ütleb Mai. Lõunaks teeb Fifi kas suppi või omletti ja õhtuti käin tavaliselt peatänava restoranis. Olen omanikku aidanud mõne pisiasjaga ega ole viimasel ajal pidanud rahakotti paotama. Millegipärast pole ta eelmisest nädalast saati pendeluksi maininud. Kui ma tagasi hotelli jõuan, siis loen. Eile lõpetasin Elizabeth Bishopi „Külma kevade” ja alustasin Turgenevi raamatuga „Isad ja pojad”. Põikan iga päev ka Fifi juurest saunast läbi ja annan juhtnööre, kuidas plaatida.
„Teine pilk kulub marjaks ära,” ütles ta eile, lisades: „Võib-olla peaksin uuesti kooli minema ja ameti päriselt ära õppima.”
Koos tema õega võtame iga päev käsile uue toa ja aitame teineteist nende korda seadmisega. Lisaks peab ta ka poisi eest hoolitsema.
Vahel jätab Mai parasjagu käsil oleva asja pooleli ja vaatab, kuidas ma töötan. Juhtub sedagi, et ma tõstan pilgu ja näen peeglist, kuidas ta mind vaatab – vaatan teda mind vaatamas. Kui tõstan pea, vaatab ta mujale. Või hakkab ta parasjagu ta midagi ütlema ja jääb järsku keset lauset vait. Vahel vaatab ta lihtsalt tühja pilguga õhku ja ma tean, et ta mõtleb siis millestki muust. Teinekord seisab ta liikumatult ja on täiesti ära ega vaata midagi. Hetk hiljem ütleb ta: „Vabandust, vajusin mõttesse.”
Tuleb ette selliseidki hetki, kui ta vaatab mind, nagu poleks tal aimugi, kes ma olen, üritades mind sobitada oma tolmust mustvalgesse maailmapilti, mis päädibki kolmanda katsega luua selgust.
Aitan tal linasid sirgeks tõmmata, sikutame mõlemad ise otsast ja pistame nurkasid madratsi alla.
„Keegi ei tule siia puhkama,” ütleb ta ja vaatab mulle silma. Ajan selja sirgu. Seisan ühel pool voodit ja tema teisel.
Ta tahab teada, mida ma siin teen. Peale selle, et aitan linadega.
Kui me istuksime koos maha, mina ja see noor roosades ketsides naine, ja võrdleksime arme me roidunud kehadel, loendaksime ära kõik õmblused kaelast kandadeni ja lööksime tulemused kokku, jääks tema võitjaks. Minu kriimustused on naeruväärselt tühised. Isegi kui mulle oleks külge lahtine noahaav löödud, jääks tüdruk võitjaks.
„Keegi ei tule siia ilma põhjuseta,” kordab ta.
Mees sokkides ütles sama.
Ma pole teda viimastel päevadel märganud. Ta vist ütles, et peab äriasjus linnast ära sõitma?
„Maailm on täis sinusuguseid inimesi, kes elust valesti aru saavad,” ütles mees, kui viimati kokku juhtusime.
Olen nähtavasti isegi oma eesmärgi suhtes kõhklema hakanud.
Jõudmata midagi ette võtta, olengi selle juba välja öelnud.
„Tulin tegelikult surema.”
Ta vaatas mulle otsa.
„Oled sa haige või?”
„Ei.”
Ma saan aru, et ta ootab põhjalikumat seletust.
„Mismoodi surema?”
„Enesetappu tegema. Ma pole veel otsustanud, kuidas.”
„Mõistan.”
Ma ei tea, mida ta mõistab.
Kas peaksin ütlema, et maailmas on inimesi, kes tahavad sellepärast surra, et ei suuda enam elu välja kannatada? See oleks viimase kahe nädala jooksul üks pikemaid lauseid, mida olen öelnud.
„Miks sa lihtsalt koju ei jäänud?”
Ta ei küsi, kas külmade mägede keskel poleks parem surra.
„Tahtsin säästa oma tütart sellest, et ta mu leidma peaks.”
„Aga mind mitte?” küsib ta. „Mind sa ei tahaks sellest säästa?”
„Anna andeks,” ütlen. „Ma ei teadnud, et sa siin oled. Ega poiss. Ma ei arvestanud sellega, et võin teid kohata. Siis ma sind ei tundnud,” lisan tundega, et iga mu sõna on tühine.
Ma ei saa öelda sellele noorele naisele, kel midagi peale elu polegi, et olen end ära kaotanud. Või et elu läks teisiti, kui arvasin. Kui ütleksin, et olen nagu teisedki inimesed – armastan, nutan ja kannatan -, siis saaks ta tõenäoliselt minust aru ja vastaks: „Ma tean, mida sa mõtled.”
„Olin õnnetu,” ütlen.
Mainin seda teist korda, kui ema ka hulka lugeda.
„Ma ei osanud seda muuta,” lisan.
Nagu kuuleksin ema häält. „Kõigi kannatused on isemoodi erinevad,” ütles ta kord, „mistõttu ei ole neid võimalik võrrelda. Õnnelik aga ollakse ühtemoodi.”
Mai vaatab maha.
„Mu lapse isa oli majandusteadlane, kes mängis džässbändis. Adam sündis võõraste inimeste maja keldris ja me olime seal tema isaga ihuüksi.. Nutsime mõlemad. Nii ilus ingel on taevast kukkunud, ütles ta.”
Ta vaikib, astub akna juurde ja jätkab. Otsib hoolikalt kaaludes sõnu: „Ta lasti jalgpalliväljakul maha ja me ei pääsenud tema juurde. Isegi mitte surnukeha ära tooma, sest ta jäi sõjapoolte võitlustandrile. Me ei saanud teda käte vahel hoida, teda pesta, teda maha matta. Nägime teda binoklist, verenired püksisääri ja varukaid pidi alla voolamas. Arvasime, et ta on surnud, aga järgmiseks hommikuks oli ta asendit muutnud. Alguses lamas ta selili, aga järgmisel päeval oli külili, õhtuks oli ta roomanud kaks meetrit värava poole. Ma poleks uskunud, et inimeses on nii palju verd. Tal läks kolm päeva, et surra. Pärast seda lamas ta liikumatult ja me jälgisime, kuidas ta riiete all kokku vajub, kuni pidime põgenema ja ta maha jätma.”
„Anna andeks,” kordan.
Kas peaksin talle ütlema, et ma ei saa endast aru, või teeks see asja ainult hullemaks?
Ta istub tooli peal ja ma astun ta juurde ning istun tema ette.
„Kurbus on nagu klaasikild kurgus,” ütleb ta.
„Ma ei kavatse ära surra. Mitte nüüd kohe,” ütlen.
Võinuksin sama hästi öelda, et ta ei muretseks, sest ma ei oska surra. Mitte rohkem kui ema. Või võiksin öelda sellele tüdrukule, kes on vaadanud nii paljudesse püssitorudesse ja ellu jäänud, et ma pole enam sama mees, kes kümne päeva eest. Või eile. Et olen muutumas.
„Isa, kas teadsid, et keharakud uuenevad iga seitsme aasta tagant,” küsis Vesiroos kord.
„Tõsi, inimene sünnib vist pidevalt uuesti? Puhta lehena?” oli Svanur küsinud sünkjasrohelise ookeani ääres sadamas, ühel pool kaid vaalapüügipaadid ja teisel pool vaalavaatluspaadid.
„Inimesed sünnivad, armastavad, kannatavad ja surevad,” kuulen Maid nina lurinal ütlemas.
„Ma tean,” ütlen.
„Mõned mu sõbrad ei saanudki tunda, kuidas on armastada,” jätkab ta. „Ainult kuidas on kannatada ja surra.”
Noogutan.
„Isegi kui sa ei tea, kas sind lastakse maha täna või homme, ei lakka sa armastamast.”
Ta on jälle püsti ja seisab akna ääres, seljaga minu poole. Pluus pingul vastu selga.
„Hoidsime pead vee peal, kõik kolmekesi, mina, Fifi ja Adam. Tahtsime elada, ja kui mitte, siis koos surra. Et keegi ei jääks maha.”
Poiss on istunud laua ääres ja meisterdanud südame roosadest pärlitest, mis ma hotellipoest leidsin, ja libistab end nüüd toolilt maha ning läheb ema kõrvale. Ta ulatab emale käe ja nad seisavad kõrvuti, seljad minu poole. Ta saab aru, et ema on endast väljas. Ta vaatab kord ema, kord üle õla mind. Ikka ja jälle. Kuulen, et ta ütleb midagi küsival toonil. Ta tahab millelegi vastust saada. Ta tahab teada, mis toimub.
„Kas teadsid, et veri muutub kuivades mustaks? ” küsib Mai lõpuks, pilk ikka merel.
Kas peaksin talle ütlema, et minu tiibade all sa leiad varju, kuniks valgus jälle paistma hakkab?
Astun ta juurde ja ütlen: „Sa oled väga hästi vastu pidanud.”
Ta pöörab poisilt käest lahti laskmata ringi, päike paistab tema tagant tuppa ja ta seisab lendlevat tolmu täis kiirtevihus.
„Anname oma parima,” ütleb ta. „Inimestena.”

Püsiviide Lisa kommentaar

Julio Llamazares

23. okt. 2020 at 11:17 e.l. (Julio Llamazares, Nädala autor 2020) (, )

Hispaania kirjanik Julio Llamazares on sündinud 1955. aastal Leóni provintsis Vegamiáni külas, mis jäi hiljem koos veel kaheksa külaga suure veehoidla alla, nii et üle kolme tuhande inimese kaotas kodu. Llamazarese raamatuid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde, eesti keeles on tema loomingust 2007. aastal Mariliin Vassenini tõlkes ilmunud „Kollane vihm” („La lluvia amarilla”), mis on kirja pandud ühe Püreneede küla viimase elaniku monoloogina. „Kuidas vaadata vett” ilmus hispaania keeles 2015.aastal. Mõlemas raamatus on olulisel kohal juured ja linnastumine, mälu ja moderniseerimine. Llamazares on looduslähedane ja lüüriline, kuid ei soovi maaelu kuidagi eriliselt õilistada ning peab end pigem jälgijaks ja jäädvustajaks kui võitlejaks.

Foto: Cecilia Orueta

Katkend: Kuidas vaadata vett, Toledo kirjastus 2020, tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan. Lk 97 – 106.

Virginia (tütar)

Kui ma olin kümneaastane, võttis isa mind ükskord kaasa Leóni oma venna Juani juurde, tema oli ainus, kes siia provintsi jäi. See oli aasta pärast asunduse kolimist ja nende esimene kohtumine pärast seda, kui vend Ferrerasest lahkus.


Onu Juanist mäletan ma raevu juhtunu pärast, tuima ja meeleheitlikku viha, mis pani teda – lahkumisele eelnenud päevadel – tegema selliseid asju nagu viskama jõkke kõike, mida ta ei saanud kaasa võtta: ader, ike, suuremad tööriistad, isegi heinavanker (ta tiris selle öösel üksi kohale, kui teised magasid), et keegi neid endale ei saaks, ja lahkuma Ferrerasest naabritega hüvasti jätmata, justkui nemad oleksid süüdi. Meiega ta jättis hüvasti; lõppude lõpuks olime ta perekond. Vaene onu Juan! Kui järele mõelda, siis millist ängi ta võis tunda, kui pidi lahkuma oma kodukülast ja pealegi veel üksinda, sest ta oli jäänud poissmeheks. Leónis võttis ta meid vastu oma kodus, uksehoidjakorteris ühes kesklinna hoones, kuhu keegi onupoeg Vegamiánist, kes oli juba tükk aega Leónis elanud, talle uksehoidja koha oli otsinud (talle, kes ta oli läbi ja lõhki põllumees!). Kodu oli segamini, nagu ühelt üksi elavalt mehelt võiski oodata, aga kõige rohkem äratas mu tähelepanu see, et seal oli väga vähe mööblit: laud ja kolm tooli elutoas, diivan, väike televiisor ja kaks voodit magamistubades, ühes neist magasime tol öösel meie isaga. Milleks mul rohkem mööblit vaja? Oli vastus, mis ta isale andis, kui see küsis, miks ta nii kasinalt elab.
Õhtul enne magamaminekut meenutasid isa ja Juan tuttavaid, kelle elutee oli teistsuguse käänaku teinud: lähedasi nagu nende vend Nemesio ja õde Balbina (mõlemad on juba surnud) ja Ferrerase naabreid, kellest nad rohkem midagi polnud kuulnud, kuni ühel hetkel jäid mõlemad vakka ja istusid nii tükk aega, märkamata, et mina neid silmitsen. Siis nägin ma esimest ja ainukest korda elus oma isa silmis pisaraid.


See pilt on mulle nii palju kordi silme ette tulnud ja see liigutab mind alati. Näha oma isa nutmas, või õigemini pingutamas, et pisaraid tagasi hoida – teda, kes ta vaevalt oma tundeid välja näitas, läks mul tol õhtul sedavõrd hinge, et see liigutab mind endiselt ja veelgi enam sellistel päevadel nagu täna, kus tema kuju on kõikjal. Sellest alates, kui meile öeldi, et ta on suremas, on aina kerkinud mu silme ette pilt temast – mitte pilt aparaatidega ümbritsetud surmaagoonias vanast mehest haiglavoodis, kes enam midagi ei väljenda, ega ka ükski neist, mida ma viimasena nägin: hooldekodu aias Palencias viimane kord, kui ma teda külastasin; meie asunduse kodu köögis päev enne sealt lahkumist, ja nii edasi, vaid too vana pilt Leónis, kui ta oma venna Juani kodus arutas koos sellega sugulaste ja teiste Ferrerase elanike asukoha ja elukäigu üle, kellest paljudest nad polnud enam midagi kuulnud. Nad olid laiali pillutatud üle terve riigi (mõni koguni välismaale), jätmata endast ühtegi jälge.


Ma usun, et see tegigi isale kõige rohkem haiget. Eraldatus sugulastest ja sõpradest, paljudega neist kontakti kaotamine ka kirja teel (telefone tollal asunduses polnud, ainult baaris oli telefoniautomaat) oli talle kõige valusam ja vaevas teda õieti viimaste eluaastateni. Veel elu lõpul küsis ta endalt (või kelleltki, kes võis mingil põhjusel midagi teada) aeg-ajalt, mis oli saanud sellest või tollest inimesest, kellest ta polnud kuulnud midagi sest ajast, kui ta kodukülast lahkus, või kellega ta oli palju aega tagasi ühenduse kaotanud. Näib, et oli neid, kes eelistasid katkestada igasuguse läbikäimise endiste naabritega ja alustada uut elu nullist, et mitte meenutada seda, mille nad olid pöördumatult kaotanud. Minu perekond, vastupidi, hoidis alati ühendust nendega, kellega võimalik, eriti nendega, kellega sidus sõprus, ja seda oli näha eile isa ärasaatmisel kirikus, kus oli palju rahvast kaugemalt, enamik neist oli tulnud siit Leóni provintsist. Kui rahul oleks ta olnud, kui oleks saanud neid näha, ja kui kurb samal ajal!


Sest enamik olid juba eakad. Isegi need, kes paistsid nooremad, olid juba üsna vanad. Sellepärast et siinsetest ei ole kedagi, kes oleks saanud hiljem sündida, sest just nii palju on möödunud sellest, kui külad üle ujutati. Nii et kõik, kes me elus oleme, oleme sellest east vanemad, ja iga korraga jääb meid mõistagi vähemaks. Ja veel vähem on neid, kes olid juba täiskasvanud, kui see juhtus, ja kes kogunesid kirikusse oma vana Ferrerase naabri ärasaatmisele. Pärast tuli mõni meie poolt läbi, aga suurem osa pöördus tagasi Leóni provintsi või sinna, kust nad olid tulnud (isegi Madriidist oli kohale sõidetud), pikemalt viivitamata ja tundes kindlasti, et neid on iga korraga vähem, ja mis veel hullem, nad on vanemad ja üksteisele võõramad. Sest paljud polnud kohtunud aastaid, mõni isegi sellest ajast, kui nad siit orust lahkusid. Ja see taaskohtumine nii palju aega hiljem ja nii võõras kohas (isegi meie jaoks on asundus tänini võõras) pidi neis tekitama vastuolulisi tundeid, veelgi enam, kuna tegemist oli hüvastijätuga. Taas kord, seni viimasega. Sest nagu ema ütles, kohtuvad nad nüüd veel ainult matustel.


Kuigi minu mälestust mööda pole see mitte alati niimoodi olnud. Esimestel aastatel käidi veehoidla juures ja kohtuti endiste naabritega, olgu juhuslikult või kokkulepitult, ja mõni küla, nagu Vegamián, tähistas pühakupäeva seal lähedal, kus vanasti (mõni teeb seda siiani, räägitakse), ja kui mitte kõik, siis osa inimesi pidas omavahel sidet niikaua kui võimalik. Aga vähehaaval see kõik kadus. Aastate möödumine ja vanemate inimeste surm, kes olid kõige rohkem mälestustele truud, tõi kaasa ühenduste katkemise ja keegi ei tulnud enam eriti siia tagasi, või siis ainult omaette ja peaaegu salaja. Sest ühest hetkest ei olnud see kõik enam nende oma. Vastupidi, tundus nagu uued omanikud (veehoidja haldajad ja karjakasvatajad, kes nüüd ümberkaudseid karjamaid kasutavad) ei vaadanud nende siinviibimisele hästi, mitte et nad oleksid siinsele paigale ohuks olnud, vaid kuna nad tuletasid meelde seda, mida teised ei tea või tahtlikult eitavad. Ja see häirib siinset rahu. Tegelikult kui nad meid praegu näeksid ja avastaksid, milleks me oleme täna siia tulnud, siis see neile kindlasti ei meeldiks. Nad ei ütleks midagi, sest nad ei saa, aga kindlasti see neile ei meeldi. Kõik, millel on pistmist selle koha ajalooga, tekitab neis ebamugavust, mitte sellepärast, et keegi neilt enam selle kohta aru hakkaks pärima, vaid sellepärast, et see võib häirida nende inimeste südametunnistust, kes ei tea (või ei taha teada), mida üks veehoidla tegelikult tähendab.


Isegi sellega me häirime. Ja ometi pole isa tänaseni kordagi siia tagasi tulnud ega tõstnud elu seeski häält ei selle vastu, mis siin juhtus, ega selle vastu, mis teda Palencias ees ootas, tollel mudasel tühermaal, mis asundus toona oli, kui me Ramiro veoautos kohale jõudsime. Kui palju kordi olen ma meenutanud seda sõitu, viimati täna hommikul siia tulles! Külad, tuvilad, niisutuskanalid, teed on samasugused nagu toona, ja samal ajal nii teistmoodi… ja sama on maanteega. Kõik on tollest päevast palju muutunud, nagu ongi loomulik. Kui meie oleme muutunud, kui mina ei ole enam see laps, kes vaatas külasid, millest me teel tasandiku poole läbi sõitsime – veoauto kabiinist, kus me koos selle omanikuga istusime: ema, Teresa, Augustín ja mina (isa ja José Antonio sõitsid kastis ja valvasid, et midagi maha ei kukuks), kõik nii kokku pressitud kui võimalik -, siis kuidas oleks saanud mitte muutuda maantee, mis nüüd on peaaegu kiirtee ja pealegi autosid täis. Kui meie siit lahkusime, siis kohtasime kogu teekonna jooksul vaevalt tosinat, või vähemalt mulle jäi selline mulje.
Ja ometigi on maastik sama mis tol päeval. Seesama lõputu ookerkollane tasandik kuni Sahagúnini ja ja sealt veel edasi, needsamad niisutatavad põllud Esla ja Porma ääres, needsamad karjamaad mägede suunas kerkival kaldapealsel ja needsamad lubjased kaljud, mis pärast Bońari läbimist mägede vahele jõudes taevasse ja silmapiiri lõikuvad. Neljakümne viie aastaga on maailm palju muutunud, meie oleme palju muutunud, aga maastik on üsna samasugune, välja arvatud muidugi siin üleval. Paisu betoonmüüri taga, mille olemasolugi annab juba teada, et teisel pool midagi muutub, moodustab veehoidla tohutu veemass ainsa muunduse maastikus, mis muus osas on tuhat aastat samasugune püsinud. Või kümme tuhat aastat. Või aastatuhandeid… Maailma loomisest peale on see piirkond püsinud ühesugusena, kuni ühel ilusal päeval keegi otsustas selle täielikult teiseks muundada.


Ja see tal õnnestus, tõepoolest. Aga samuti õnnestus tal lisaks jõe vangistamisele ja koguni siinse kliima muutmisele (räägitakse, et sellest ajast kui pais kinni pandi, on rohkem udu ja lund sajab vähem kui enne, ei tea, kas niiskuse pärast), hävitada paljude inimeste elu või vähemalt muuta seda väga oluliselt. Kes teab, kuidas oleks läinud näiteks minu oma, kui seda ehitust poleks olnud, ja samamoodi minu õe ja vendade oma. Minu vanemate elu aga muudeti halvema poole, see on selge, mitte majanduslikus mõttes, seda mitte, küll aga hingelises. Vanemate jaoks oli juurtest lahti rebimine, mille veehoidla põhjustas, lisakoorem paguluse juures, mida nad kandsid kogu elu suure valuga. Ema näitas seda alati välja. Isa, kuigi ta seda varjas, kandis seda oma sisemuses ja meie, kes me tema kõrval olime, teadsime seda.


See valu ilmselt sundiski teda vastu võtma otsust tulla tagasi niipea kui võimalik, ja seda ta täna teebki, olgugi juba tuhana ja mälestusena. Tuha neelab veehoidla, kuid mälestus jääb selle pinnale hulpima ja võtab meid, kes me teda tundsime, vastu iga kord, kui tuleme tagasi siia paika või möödume lähedalt nendest mägedest, mille vahel tema hing edasi elab. Nii nagu tema esivanemate hinged, kes on ka minu esivanemad, need mehed ja naised, kes ehitasid meie mälu üks põlvkond teise järel, ja kelle pärijad meie, täna siin viibijad oleme. Me kõik. Kaasa arvatud minu lapsed, kelle jaoks see maastik on juba minu kujutelm ja kelle jaoks siin elasid tegelased teisest ilmast, millest vanaema lugusid jutustas, kui nad väiksena tal külas käisid, ja millest nad vaevalt aru said, sest need lood olid nii kauged või sest nad ei pööranud talle piisavalt tähelepanu. Ja ometi ma rõhutasin alati, et nad seda teeksid, mitte ainult lugupidamisest vanavanemate kui vanemate inimeste vastu, vaid sellepärast, mida neilt on õppida. Ma kardan, et mul õnnestus see ainult pooleldi, ja ma kahetsen, et see ei õnnestunud, kuigi see pole ainult minu süü.


Meil kõigil on süü. Kui mina näiteks olin nende vanune, ei kuulanud ma samuti oma vanaema, kes jutustas perekonnalugusid, Ferrerasest ja Utrerost, mis oli tema koduküla ja nüüd on hunnik varemeid teisel pool veehoidlat (selle maju isegi ei erista enam kauguses), ja hiljem kahetsesin. Eriti siis, kui juba asunduses elades püüdsin tema lugusid meenutada ja enamik ilmus mu ette katkisena, ilma lõputa või ilma alguseta või minu tollasest tähelepanematusest auklikuna. Ema aitas mõne neist taastada, isa aga oli alati liiga hõivatud, et minuga tegeleda. Ja kui ei olnud, siis teeskles, et ei mäleta neid jutte ja inimesi, kes sundisid teda minema tagasi aega, mille ta tahtis lukustada mälestustesse selle valu pärast, mida see talle valmistas. Hiljem juba, kui abiellusin ja lahkusin, lukustasin enda aja tolles majas, need oludest hoolimata õnnelikud aastad, mil me kõik elasime asunduses, enne kui meie, lapsed, laia maailma läksime, mis juhtus õige varsti, sest kasvasime peagi suureks. Olgugi et esimesena lahkusin mina – kuigi olen kolmas laps -, sest ma läksin õppima Palenciasse nunnade internaati, kus lapsepõlv mu hoobilt maha jättis.
Sellepärast olin lõpuks mina see, kes perekonnaga kõige vähem koos elas. Eesõiguse eest õppida, mida ei Teresal ega Tońol ei olnud (kui nemad oleksid võinud õppida, ei läinud asjad kodus nii hästi), pidin lahkuma asundusest ja sellega koos ka vanematest, õest ja vendadest. Kuidas ma neist puudust tundsin ja kuidas ma igatsesin selle värskelt eimillestki ehitatud asula järele, mis minu jaoks ometi oli maailma parim! Ja eelkõige, kuidas ma igatsesin ema-isa järele ja eriti selle mehe järele, kellega me siin täna hüvasti jätame ja kes minu jaoks oli alati eeskujuks oma aususe ja töökusega. Sest muuga on nagu on, aga tööd tegi ta terve elu nagu ei keegi teine, isegi siis, kui ta enam õieti ei jaksanud. Et aidata Augustíni, kuni tema jätkas, või, kui vend lõpuks loobus, suutmata vaadata söötis põldusid pärast seda vaeva, mis ta oli näinud – tema ja terve perekond -, et neid vilja kandma panna.


Igatahes võib ta rahus puhata. Pärast kogu seda võitlust, pärast kogu seda töötegemist ja silmitsi seismist saatuselöökidega, millest mõni oleks olnud lõplik löök igaühele, kellel pole tema mehisust, võib ta siia tagasi tulla, teades, et on elanud oma elu väärikalt, end kellegi ees alandamata ega kelleltki midagi palumata. Kõik, mis ta saavutas, saavutas ta oma töö ja higiga, ja selle kõik andis ta meile, oma neljale lapsele, kes me praegu siin oleme, ootamata midagi vastutasuks; isegi vanadusaastatel, kui haigus teda juba ründas ja surus uduilma, millest ta enam tagasi ei tulnud. Vähemalt see on õppetund, mis ta mulle andis. Kõigi nende aastate jooksul, neljakümne ühe aasta jooksul, mis on möödunud minu kodust lahkumisest, olen püüdnud seda jälgida, et mitte vajuda teise uduilma, nukrusesse, mis on mind sellest ajast piiranud. Isegi laste sündimine ei pannud mind unustama oma vanemaid ja toda asulat, mille tema ja teised nendesugused keset Palencia provintsi elutut kõnnumaad eimillestki üles ehitasid.
Ainus, mis mulle valu teeb, on see, et ma talle seda kunagi ei öelnud, et ta läks teadmata, mida ma tema vastu olen tundnud kogu selle aja, mil füüsiline kaugus lahutas meid ka emotsionaalselt, et ma ei saanud talle eluajal teada anda seda, mida ta praegusel hetkel ehk juba teab: et laste kõrval on ta olnud minu jaoks kõige tähtsam inimene, ja et ta ema kõrval on ta olnud kõigist kõige vapram. Eriti alates tollest õhtust Leónis, kui ma nägin teda pisaraid tagasi hoidmas, nii nagu praegu mina

Püsiviide Lisa kommentaar

Susan Luitsalu

5. okt. 2020 at 8:39 e.l. (Nädala autor 2020) ()

Susan Luitsalu – (1983) on eesti kirjanik, teleprodutsent, maailmarändur ja matkajuht ning meediapersoon.

https://kultuur.err.ee/1036590/kirjanduspreemia-nominent-susan-luitsalu-kavaldan-inimesed-probleemide-juurde-millest-nad-midagi-teada-ei-taha

Katkend: Ka naabrid nutavad, Rahva Raamat 2019, lk 167-175.

Lehtla esijalgrattur oli seemnete külvamise ajal seisnud täies varustuses köögiakna all, kollased liibukad ja rattasärk seljas, rattakingad endiselt jalas ja kiiver peas. Ta jõi spordijooki, et peale suurt füüsilist koormust taastuda ning tegi seda, mida talle ikka teha meeldis – targutada.
„Noh, lõpuks ometi, mutt teeb kah oma aia korda. Kaua ei oleks viitsinud vahtida mingit mõttetut platsi,” ütles ta Pillele, kes sealsamas sahtleid sorteeris.
Pille ei öelnud midagi. Tema meelest oli ka nende enda aed üks hiigelsuur mõttetu plats. See nägi tõepoolest välja nagu jalgpalliväljak. Õnneks, kuna ta ise polnud üldse mingi rohenäpp, ei tilkunud tal ka süda otseselt verd, et kuskile midagi istutada ei tohtinud, kuid ta oleks siiski eelistanud lopsakamat, hubasemat lahendust, õunapuid ja sõstrapõõsaid.
„Juba teine vispel,” mõtles ta ja otsustas, et kui Toomas duši alla läheb, viskab ta suurema osa sahtleid lihtsalt tühjaks. Niikuinii pole neid asju juba aastaid kasutatud. Lihahaamer. Kaanetaja. Vigurlõikur kurgispiraalide jaoks. Kõik need ja kümned muud imevidinad oli ta kokku ostnud viisteist aastat tagasi, kui ta oli olnud veel noor ja entusiastlik koduperenaine. Siis, kui ta oli veel suutnud end naiivselt veenda mingis romantilisest draamafilmist õpitud elutarkuses, et armastus on otsus ja kõik asjad, mis talle Toomase juures närvidele käivad, on vaid rumalad pealiskaudsed kapriisid, millest tuleb üle olla ja millega harjub, kui inimestest kasvab aegamööda kiindunud ja kokkuhoidev abielupaar.
„Oled sa kindel? Sa oled meile igasugust sitta tema kohta rääkinud. Minu ema ütleb, et kõik, mis sulle teise juures natukene närvidele käib on see, mida sa hakkad aastatega lausa jälestama,” ütles sõbranna Siiri, kui Pille oli teinud sõbrannadele teatavaks uudise, et ta abiellub.
„Mina just lugesin kuskilt, et hoopis need asjad, mida sa esialgu peab nunnudeks veidrusteks, on need, mida sa täiega jälestama hakkad,” ütles Pirjo loiult ja puhus suure nätsumulli.
„Kui sa nunnusid asju jälestama hakkad, siis usu mind, närvidele käivad asjad on pärast veel hullemad,” pani Siiri elutargalt asjad paika.
Pillele see jutt ei meeldinud. Ta klammerdus oma uhiuue Guessi käekoti külge, mille tulevane abikaasa talle ostnud oli, ja raius sõbrannadele mantrat, mida ta ise juba peaaegu et uskuma oli hakanud: „Toomas on väga normaalne mees. Tal on elus kõik paigas juba, ärid ja asjad…”
„Normaalne? Kas sa tahad normaalset või ägedat meest?” segas Siiri vahele.
„Tauno oli väga „äge”, aga vaata, kui… lapsik ta oli!” õigustas Pille edasi.
„Sest ta ei pidanud sind üleval ja ei ostnud sulle asju?”
Ka Pirjo oli sekkunud: „Toomasel on ju eksnaine ja need lapsed, on sul seda pagasit vaja? Sa võid ju niisama olla temaga koos seni, kuni tuleb midagi paremat. Siis saad ikkagi oma reisid ja Guessi kotid.”
„Issand jumal! Ma ei ole ju temaga mingite asjade pärast koos!” vihastas Pille.
„Mille pärast siis?”
„Ma ütlesin – tal on kõik paigas.”
„Sa ütlesid seda ka, et ta on paks ja teeb halba nalja!”
„Ma ütlesin, et ta võiks nats alla võtta, aga mitte, et ta on paks.”
Peale toda õhtut ei olnud Pille ei Pirjo ega Siiriga rohkem suhelnud. Ilma segajateta suutis ta endale suhteliselt edukalt sisendada, et naised tahavadki võimukaid ja jõukaid mehi, aga mitte asjade pärast, vaid seetõttu, et sellised mehed suudavad tagada perekonnale parima kvaliteediga elu ja sotsiaalse staatuse. Et Toomas on väga hea mees ja hea naise kohustus on selline inimene välja kannatada, pakkudes omalt poolt turvalist kodusoojust.
Pille oligi pesapunumisega reipalt ja entusiastlikult pihta hakanud, ostnud kokku kõik need eri suuruses visplid ja lihahaamrid ning naiivselt oodanud kokku- ja kooskasvamist, aga omakorda nende mõtete pinna all eriti pingsalt juba ka aastaid, kus taas lahku kasvatakse ning üksteise tegemistest enam sooja ega külma pole. Et saaks rahulikult omaette olla.
Kumbki nendest variantidest ei olnud realiseerunud. Toomas polnud eriti huvitatud südamest südamesse vestlustest, üksteise luuüdini tundmaõppimisest ega kompromisside leidmisest erinevate ootuste puhul. Ta nimetas seda „hingeliseks ilaks” ja käskis Pillel end kokku võtta. Harjuda ära, et raseda naise kõrvalt on mehel vaja vahel litsides käia. Et mees peab saama sõpradega omaenda saunas juua ja jaurata nii kõvasti kui tahab. Et mees peab saama magada, kui ta tahab, ning naine, kes ei suuda gaasivaludes imikut öö läbi vaikima sundida, on emana läbi kukkunud.
Ka harjumuspärasusest tingitud ükskõiksust polnud saabunud, sest Toomas oli veel ka kümme aastat hiljem nõudnud täit ülevaadet Pille käikudest. Tihti vaatas ta hommikul Porsche Cayenne`i odomeetrit ja õhtul uuesti ja nõudis aruannet, kuidas suudab üks koduperenaine päevas 150 kilomeetrit maha sõita. Pille ei tohtinud vahel, kui Toomasel eriti kahtlustav meeleolu oli, rääkida teiste meestega isegi mitte siis, kui need olid külalised nende enda majas. Tegelikult oli üleüldse parem kui Pille midagi ei rääkinud, ka naistega. Sõbrannadega väljas käimine võis toimuda päevasel ajal ja kindlasti pidi sel olema mingi mõistlik põhjus.
Tööl käimine? Pille ise oli kunagi olnud veendumusel, et naine võiks võimalusel lapse kolme-aastaseks saamiseni ainult kodus olla. Kui teine laps kolmeseks sai, tundis ta end aga, nagu oleks kuus aastat vangis istunud. Kuskile „orjama” minemisest ei tahtnud Toomas aga ka siis midagi kuulda, väites, et võib kaaluda meele muutmist, kui Pille esitab kirjaliku nimekirja asjadest, mis tal puudu on. Pillel ei olnud aga tõesti puudu midagi, mida raha eest osta oleks saanud…
Oma esimeste laste kohta oli Toomas Pillele rääkinud, et need olid olnud puhtalt eksnaise eraprojekt – juba eos olevat kokku lepitud, et isegi, kui minnakse lahku, jäävad lapsed naise hooldada ega puutu üldse kuidagi Toomasesse. Kui siis Sirje nõudis alimente ja pereüritustele kohale ilmumist, oli Pille vaese naiivikuna arvanudki, et tegemist on mingi hulluga, kes kättemaksupimeduses kokkulepetest enam kinni ei pea. Emana jõudis talle aga lõpuks kohale, et ükski terve mõistusega inimene selliseid kokkuleppeid üleüldse ei teekski ning hiljem, kui Toomas hakkas ka Pillele nende ühiste laste kohta väitma, et need olid olnud samuti ainult ja ainult naise idee (kuigi ta ise oli neid nuianud nagu poleks homset), näris Pille lõplikult läbi, kuidas selle „esimese perega” asjalood tegelikult olid.
Toomasel oli terve rida piinamisvõtteid, mida ta oma lõbuks rakendas ja mis ei jätnud ühtki jälge, mida arstile näidata või millega politseisse minna. Näiteks see, kuidas sa kellegi hommikul padjaga peaaegu lämmatad. Peaaegu. Seepärast oli ka Pillel oma buduaar, mis käis seestpoolt lukku ja kus oli väike lahtikäiv diivan (Toomas mingil imekombel endiselt arvas, et see on lihtsalt kanapee). Mehe alkoholiprobleemi süvenedes oli lihtne sinna „kogemata raamatut lugedes tukkuma jääda”, sest tüüp jäi ise diivanile magama ega viitsinud enam uimase peaga mööda maja naist taga otsida. Kui Pille oleks olnud voodis, oleks ta talle profülaktika mõttes une pealt kasvõi „nõgest” teinud. Ükskord oli ta Pille peale ka urineerinud ja õelalt irvitades väitnud, et tegi lihtsalt nalja. See, et Pillel puudub huumorisoon, on tema enda mure!
Kui lapsed olid olnud väiksemad, oli Toomasele aegajalt laste vannitamise ajal meeldinud teha ka trikki „Kui kaua suudab emme hinge kinni hoida?”, mis seisnes Pille pea vajutamises sinnasamasse vannivette, kus lapsed parajasti kummiloomadega mängisid. Loomulikult ehmatas kõõksuv emme Germani ja Johanna juba beebidenagi nutma, kuid hiljem hakkasid ju nad aru saama, mida see „trikk” päriselt tähendas…
Ja nüüd see laste internaati saatmine… Ei olnud nad seal seepärast, et tal oleks nende ühest ringist teise tassimisest kõrini saanud, nagu arvas Maire. Tegelikult olid nad välismaal koolis sellepärast, et nad ei peaks iga päev nägema, mis kodus toimub. Pereisale oli projekti serveeritud kui prestiižikat elukogemust ning ta oli rõõmsalt nõustunud – saavadki need põngerjad lõpuks tunda , mis on tõeline kord ja režiim. Lapsed ise olid ema pärast mures, kuid Pille lubas, et nende äraolekul saab ta olukorra lahendamise tõeliselt käsile võtta.
Päriselus muidugi Pille ainult muigas küüniliselt, kui mingis perevägivalla teemalises kommentaariumis keegi taas sõna võttis, et miks need naised ometi oma jõhkarditest meeste juurest ära ei lähe? Järelikult on ise lollid, et lasevad endaga sedasi ümber käia! Ta oli juba ammu loobunud varjunime alt tuuleveskitega võitlemisest ja selgitamisest, et esiteks ei saa keegi tükk aega arugi, et see, mis toimub, pole normaalne, ja kui lõpuks saadki… Kuhu sa lähed, kui sul on kaks väikest last? Kui sul pole raha? Kuhu sa lähed, kui mees ripub jala otsas ja lubab enam mitte teha seda, mida iganes ta sulle kogu aeg teeb? Kui sul on tunne, et sa oled selle olukorra endale tekitanud ja oma supp tuleb ise ära ka süüa? Kuhu sa lähed, kui su alles jäänud perekonnaliikmed on arvamusel, et teiste „eraelusse sekkumine” teeks kõik veel segasemaks ega paku sulle seetõttu isegi peavarju mitte? Kui mees ähvardab, et sa ei näe oma lapsi enam mitte kunagi? Kui su mehel on hunnikutes raha palgata endale kõige osavamad ja õelamad advokaadid?
Pille oli kõik need küsimused päriselus läbi mänginud ning saanud aru, et kui kuskile pole põgeneda (kui pole just nõus alustama nullist ja lastetuna, mida ta endale ühestki otsast ette ei kujutanud), tuleb olukord endale talutavaks teha. Esiteks jõi ta üsna palju veini ja šampanjat ning sõi rahusteid peale. Selle vastu polnud Toomasel midagi, sest veidi sassis naine oli rahulik naine, kes ei vaielnud vastu ega saanud ka autoga kuskile põgeneda.
Teiseks aga uimastas Pille järjepidevalt Toomast. Peale paari esimest koksi läks Pille tavaliselt viinalt salaja üle 80-kraadise peale, et mees kiiremini ära kustuks. Juhul, kui Toomasel oli õlle- või veinipäev (tema keeles ka kui alkoholivaba päev), tuli klaasi pudistada midagi, millel polnud maitset – rahustit või unerohtu. Murukeppija ei pannud kummalgi juhul midagi tähele ning omandas harjumuse sõpradele kekutada, kuidas tema on juba nii vana mees, et jääb iga päev diivanile magama.
Raha kõrvale panemine oli Pille jaoks algul täiesti võimatu tundunud, sest isiklikku sissetulekut või kinnisvara tal polnud, kogu raha tuli Toomase pangaarvelt Toomase pangakaardiga. Toomas nägi, kus ja millal Pille käis ja palju raha kulutas ning kui juhtuski, et vahel tuli kuskil maksmiseks sularaha välja võtta, pidi naine hiljem tšekkide abil oma tegevuse kohta aru andma.
Seepärast hakkaski Pille ühel ilusal päeval, umbes siis, kui väiksem laps lõpuks lasteaeda läks, pudeleid automaati viima. Seepärast ei andnud ta neid ka Kuldarile (välja arvatud need üksikud vahetevahel – Pille teadis väga hästi, kui raske oleks ainult pudelikorjamisest elus püsida). Ja seepärast ostiski Pille kõike võimalikult väikestes ja panditavates pakendites. Näiteks vesi tuli alati pooleliitristes pudelites, sest nende pant oli sama, mis pooleteiseliitrisel. Pille jaoks oli aga suur vahe, kas ta andis esmaspäeval ära 14 või 42 pudelit. Mahla ei joodud selles majas kunagi tetrapakist. Õnneks käis ka igal nädalavahetusel keegi külas, vahel isegi kahel päeval järjest. Kui jooke üle jäi, ei pannud Pille neid kunagi tagavaraks. Järgmist pidu ootama, vaid valas pudelid tühjaks ja viis automaati. Erilised maiuspalad olid tõeliselt suured peod nagu üsna pea saabuv kevadgrill, kuhu Toomas käskis tavaliselt siidrit ja õlut tellida lausa restidena.
Taaratšekid vahetas Pille sularahaks, sularaha aga pani oma isiklikule arvele, mille olemasolu Toomas vist kunagi teadvustanud polnud. Üheksa aasta vältel oli pudelite viimisest sinna kogunenud 4600 eurot.
Teine viis kopikaid kokku ajada oli sõbrannadega restoranis käia. Pille väitis Toomasele iga kord, et tegi välja, kuna tahtis näidata, et Küttidel läheb paremini kui teistel. Tegelikkuses aga kasseris sõbrannadelt nende poole sularahas sisse ja pani teenitud raha taas oma isiklikule arvele. See oli olulisel tulusam tegutsemisviis – üheksa aastaga oli sedasi kogunenud 5500 eurot.
Lisaks oli ta nimetatud aja jooksul oma kapist suutnud bimbode taaskasutusturgudele smuugeldada umbes 1000 euro eest Guessi käekotte, topikesi ja kingi.
Endiselt jäi õhku aga küsimus, mida selle 11 100 euroga teha? Üksik naine saaks selle rahaga Tallinnas ehk aastakese hakkama, kui olla äärmiselt kokkuhoidlik, aga mis lastest saaks? Kuhu inimene läheb, kes pole viimased 15 aastat tööl käinud? Lõpetab vast nagu see naine poe taga (Pille pidas silmas Terjet, kelle nime ta ei teadnud).
Midagi tuli samas ikkagi välja mõelda, sest kaine Toomas, keda enam alkoholi abil mürgitada ei saanud, tõotas muutuda väljakannatamatuks türanniks.

Raamatud:
Minu Dubai: klaasist linna kuldne sära, Petrone Print 2018
Küsimused kõikidele vastustele, Ajakirjade Kirjastus 2010

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »