Tõnu Õnnepalu

5. dets. 2022 at 10:45 e.l. (Tõnu Õnnepalu) (, )

Tõnu Õnnepalu (1962) – eesti kirjanik.
1980–1985 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas ülikooli cum laude. Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia- ja keemiaõpetajana. Pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik. Aastatel 1989–1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana. 2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
1990ndatel elas ta Pariisis, saades stipendiumi prantsuse kirjanduse tõlkimiseks eesti keelde. Eesti Instituudi Pariisi filiaalis (asutatud aastal 2001) on Tõnu Õnnepalu töötanud direktorina.

7.detsembril 2022 kell 17.30 toimub linnaraamatukogu saalis
Kirjandusõhtu: kohtumine kirjanik Tõnu Õnnepaluga, temaga vestleb ajakirjanik ja filmitegija Jaan Tootsen. Jututeemaks Tõnu Õnnepalu looming ja mõtted elule üldisemalt.

Sander Ilvest / Postimees

Katkend:

Luuletusi kogust „Kevaded ja aastad”, Hea Lugu 2022. Lk 13; 22; 23; 24; 30; 32; 38; 46; 48; 81.

Ma olen esimene inimene.
Ma istun üksi aja kõrgel kaldal.
Sel jõel ei ole minu keeles nime.
Ta vool on lihtsalt suur, on valdav.

Kuid kes see oli, kes siin enne oli
ja mida õieti ta minust tahtis?
Kas tema oligi, kes andis voli
mul pidada siin aja kaldal vahti?

Ent miks, oh miks ta rääkis mulle sinust …
Mu südames ei olnud enne sõnu.
Nüüd ootangi sind sellest kevadvinust
ilmuvat. On valu äkki mõnu

ja tahaks heitagi end sinna jõkke,
et kõik, mis tuleb, kunagi ei tuleks.
Tean ometi: öö tulles süütan lõkke
nüüd alati. Nii kaua kui sa tuled.

2020

KEVADED

Öösel sadas vihma.
Maa on rohelisem.
Linnud hakkavad rohkem metsa hoidma, peitu.
Tuul kannab lõhna.
Kõik kohiseb ja läigib.

Mu mungakuue kaenlaalused on higist märjad.
Minus pole mitte mingit selgust.
Aga kuidagi ma ikka tean, et miski pole eraldi.

Sa oled kaugel, kõik võib olla kaugel,
aga kaugust pole.
Iga rohulible puutub teisesse
või õhku.
Ja õhk puutub teist.

Minu mõte ja sinu mõte ja mõte millestki muust
peavad segunema, nagu lõhnad segunevad valgusega täna.
Selguseta, iseenesest.

Ma vaatan täna sinna, kus ma midagi näha ei või.
Ja ma ei näegi seal seda, mida seal pole:
ei hirmu ega tahtmist.
Ma ei näe neid seal, kus on mina,
ma ei näeneid endas, sinu juures.

Aken on lahti, pääsukesed on tulnud.

1996

*

Tegelikult ma tean, mida mul tuleb teha,
et jõuda sinuni, mitte unes, mis on tõsi,
vaid tões, mis ei ole uni.

Seda pole palju, see on lihtne
ja selles pole mingit kurba vaeva:
jätta kõik.

Anda ära, mis mul on;
pühkida jalgade alt kõigi paikade tolm,
kus kunagi on olnud puhkust;
öelda lahti sõnakuulmise kaitsest;
keelduda maade ja taevaste lahkest toidust;
kuulutada end lindpriiks kõiges
ja kõik lindpriiks endas;
öelda lahti sinust.

1996

*

Aga praegu veel magan ma unes,
kus mu hingele kuulub tarbetult kõik, mis ta näeb.

Mu hing näeb tänast hommikut,
sooja, niisket, sätendavat päikeses,
lindude sööstmist õhus, mu hing näeb kõiki hääli, kauget kägu;
ja kõik, mis ta näeb, on kauge, nagu see käokukkumine,
kauge, tühi, ükskõik.

Ükskõik, et tulbid lähevad täna lahti,
tulp minus jääb kinni.

Ükskõik, et linnud kihutavad läbi õhu siia ja sinna,
linnud minus istuvad traatidel, nagu oleks sügis;

Ükskõik, et kreek õitseb,
minus on ta marjad juba herilaste söödud.

Minus on kõik liiga hilja ja kõige jaoks on liiga hilja;
unest ärgata on liiga hilja; kõik on juba olnud: tõotus, reetmine, unustus;
sinagi oled olnud, enne kui oled olnud.

Sa tuled lähemale, ümberringi väriseb kevad;
aga tee, miad mööda sa tuled, venib ja venib;
tee on liiga pikk, teele asuda on liiga hilja.

Kägu kukub kaugel – tühjuse hääl tühjuses;
ükskõiksuse hääl ükskõiksuses,
hinge hääl endas.

1996

*

Eha akna taga Lastekodu tänavas
kasvas üks suur puu, vist pappel.
Selle okste varjud liikusid sügisõhtuti aknal.
Eha kirjutas neist luuletuse.
Nüüd on väljas kevad. Puust on järel känd
ja luuletus. Eha viipab sinnapoole,
lahtisest rõduuksest välja.

2008

23.mai, reede.
Väga tuulisel päeval
ei tule midagi meelde.
Kaks kirja postkastis.
Mõlemad igavikust.

2008

SUVED

*

Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on soojad uned elust,

mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks
kuldne tugev kuri;

mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes tugevates kobarates, äsja avanend;

mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine, ellujäämine;

mida elada on kohe jätta tühjad õied,
kohe tiirutada täite õite poole,
mitte lasta ennast viivitada valest karikast;
mida elada on kuumal kuival päeval
küllastunult lendu tõusta nõmmedelt,
põristada vastu tulist sinist õhku,
purjus nektaritest, sõge taeva neelust,
pöörisest;

mida elada on olla varastanud, taevas, mida pole,
pärjast jumalate juustes

ja mida elada on olnud jätta
oma astel, oma väike särav mürk
kätte, mis su tappis.

1996

29.juuli, teisipäev
Kui saaks ukse enda järelt kinni tõmmata,
nagu maja ukse õhtul. Päike juba metsa taga,
aeg on tuppa minna. Enam pole tähtis,
kas see päev oli kurb või rõõmus,
edukas või äpardunud. Nüüd tuleb õhtu.
Kõigile see tuleb ühteviisi.
Armastajatele ja üksikutele,
ja üksikutele armastajatele.
Üksikutele, kes ei armasta. Ükskõik,
oli see päev, mis ta oli, nüüd on ta läbi.
Kõik lähevad varem või hiljem magama.
Homme on uus päev. Uut elu
ehk ei tulegi.

2008

15.august, reede.
Ema-isa külaskäik, vanadus, isa
jäi laua taha tukkuma. Ema
rääkis vanu asju. Minul ka uusi pole.
Ainult väike Jasmina oli rõõmus.
Emale meeldisid floksid. Alati
ta ütleb, kui need õitsevad:
nii vara juba!

2008

VAHEAEG

Jäin tukkuma su käte vahel,
jaanuaripäike.
On pühapäev ja tõesti vahel
ju pole mingeid käike.

On vahel lihtsalt vaheaeg
ses ajalikus ajas,
on vahelt võetud vahelaed
sind ahistanud majas

ja põrandadki kistud üles
ja seinad aetud maha.
Nüüd olen ainult sinu süles,
kas tahad või ei taha.

Kuum sa ei ole, aga jahe
mul ka su käes ei hakka.
Las olla elus lihtsalt vahe,
kus midagi ei hakka

ja mitte miski ei saa läbi
ja midagi ei toimu.
Mul pole selle pärast häbi,
et silitad mu oimu.

2020

Looming:

Romaanid
1993 “Piiririik”
1995 “Hind”
1997 “Printsess”
2002 “Raadio”
2002 “Harjutused”
2008 “Flandria päevik”
2009 “Paradiis”
2012 “Mandala”
2015 “Lõpetuse ingel : märkmeid sügissaarelt”
2017 “Valede kataloog. Inglise aed”
2019 “Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem)”
2019 “Aaker”
2019 “Lõpmatus”
2021 “Palk : talvepäevik”
Näidendid
2013 “Sajand”
2014 “Vennas”
2015 “Ingeland”
2016 “Mäed”

Luulekogud
1985 “Jõeäärne maja”
1988 “Ithaka”
1990 “Sel maal”
1996 “Mõõt”
2005 “Enne heinaaega ja hiljem”
2009 “Kevad ja suvi ja”
2012 “Kuidas on elada”
2016 “Klaasveranda”
2020 “Pimeduse tunnil”
2021 „Palk: talvepäevik”
2021 „Kirjad” Jaak Kaplinski. Tõnu Õnnepalu.
2022”Kevaded ja aastad”


Tõlked
1985 Albert Camus “Truudusetu naine”
1991 François Mauriac “Endise aja nooruk”
1992 Sébastien Japrisot “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss”
1992 Romain Gary “Elu alles ees” (uus väljaanne 2001)
1993 Françoise Gilot, Lake Carlton “Elu Picassoga: kümme aastat armastust” (koos Salme Lehiste ja Kalju Uiboga)
1993 Antoine Chalvin “Punapäine tüdruk”
2000 Charles Baudelaire “Kurja õied”
2003 Allen Ginsberg “Ameerika: valik luuletusi 1947-1996” (koos Hasso Krulli, Contra, Lauri Kitsniku, Andres Langemetsa ja Jürgen Roostega)
2004 Marcel Proust “Taasleitud aeg”
2005 Marie Catherine d’Aulnoy “Valge kassike ja teisi Madame d’Aulnoy haldjajutte”
2008 “Ameerika luule antoloogia” (koos Tiina Augi, Andres Ehini jpt)
2009 Oscar Brenifier “Suured vastandid filosoofias”
2009 Fernando Pessoa “Tubakapood”
2012 E. M. Cioran “Sündimise ebaõnnest”
2018 Rémi Brague “Euroopa, rooma tee”

Püsiviide Lisa kommentaar

Erich Kästner

21. nov. 2022 at 10:24 e.l. (Erich Kästner) (, )

Erich Kästner (1899 – 1974) – Saksa kirjanik. Erich Kästner käis õpetajate seminaris ning õppis Leipzigis ajalugu, filosoofiat, germanistikat ja teatriteadust. Õpingute rahastamiseks kirjutas ta Neue Leipziger Zeitungisse följetone. Pärast doktorikraadi omandamist kirjutas ta luuletusi, arvustusi ja muid tekste mitmetele Berliini ajalehtedele ja ajakirjadele. 1928 ilmus tema esimene raamat, luulekogu „Herz auf Taille“. Aasta hiljem järgnes paljudesse keeltesse tõlgitud lasteraamatute klassik „Emil ja detektiivid“. Suurt edu saavutasid ka teised lasteraamatud: „Pünktchen und Anton“ (1931), „Das fliegende Klassenzimmer“ („Lendav klassituba“) (1933) ja „Das doppelte Lottchen“ („Veel üks Lotte“) (1949). Erich Kästner kuulus autorite hulka, kelle ühiskonnakriitilisi teoseid natsionaalsotsialistid avalikult põletasid. Ta on saanud arvukalt auhindu, nagu Georg Büchneri auhind, Saksa filmiauhind ja Saksamaa Liitvabariigi suur teeneterist.


Foto: picture alliance/dpa / Goebel

Katkend:

Raiskuminek, Eesti Raamat 2022. Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 121 – 129.

13.peatükk
Kaubamaja ja Arthur Schopenhauer – Retsiprookne bordell – Kaks kahekümnemargast rahatähte

Järgmisel hommikul äratas teda ema: „Tõuse üles, Jakob! Sa jääd kontorisse hiljaks!” Fabian seadis end kiirelt valmis, jõi püstijalu kohvi ja jättis hüvasti.
„Ma kraamin siin vahepeal,” ütles ema. „Igal pool on tolmu. Ja su mantlitripp on rebenenud. Mine ilma mantlita. Väljas on ju soe.”
Fabian nõjatus uksepiidale ja vaatas pealt, kuidas ema askeldab. Ema närvilisuse ja korraarmastuse summast tulenev usinus mõjus hubaselt. Tuba oli seda täis, see meenutas korraga kodu. „Vaata, et sa istud vahepeal korraks maha ja paned käed rüppe,” hoiatas ta. „Kas poleks kenam, kui mul oleks praegu aega? Me võiksime minna Tiergartenisse. Või Akvaariumisse. Või jääme siia ja sa jutustad mulle jälle sellest, kui naljakas ma lapsena olin. Kuidas kritseldasin nööpnõelaga voodipäitsi täis ja tirisin su siis kättpidi kohale uhket maali vaatama. Või kui kinkisin sulle sünnipäevaks valget ja musta niiti ning tosin õmblusnõela ja trukknööpe.”
„Ja paki nööpnõelu ning valget ja musta õmblussiidi. See oleks justkui eile olnud,” ütles ema ja silus ta pintsakut. „Ülikonda peaks pressima.”
„Ja naine peaks mul olema ja seitse väikest naljakat last,” täiendas ta elutarga ettenägelikkusega.
„Kobi tööle!” Ema pani käed puusa. „Töötamine on terviseks. Muide, ma tulen sulle pärastlõunal kontorisse vastu. Ma ootan värava ees. Siis saadad mu vaksalisse.”
„Väga kahju, et sa saad ainult üheks päevaks jääda.” Fabian tuli veel kord tagasi.
Ema ei vaadanud talle otsa. Ta asus diivanit korrastama. „Ma ei talunud enam sealset elu,” pomises ta. „Aga nüüd saab jälle asja. Sina pead ainult rohkem magama, ja sa ei tohi elu nii raskelt võtta, mu poiss. Ega see nõnda kergemaks muutu.”
„Ma nüüd lähen, muidu jõuan veel tõesti liiga hilja kohale,” ütles Fabian.
Ema vaatas aknast talle järele ja noogutas. Fabian lehvitas ja naeris ja tõttas kärmelt edasi, kuni maja enam ei paistnud. Siis aeglustas ta sammu ja jäi viimaks seisma. Küll mängis ta vana naisega kenakesti peitust! Tõttas välja ja minema, kuigi tal polnud midagi teha. Jättis ema üksi sinna üles võõrasse inetusse tuppa, kuigi teadis, et ema oli valmis iga tunni, mille võis koos temaga veeta, vahetama terve aastaga oma elust. Pärastlõunal tuleb ema talle kontori juurde vastu. Ta peab komejanti tegema. Ema ei või teada saada, et ta vallandati. Ülikond, mida ta kandis, oli ainus, mille ta oma kolmekümne kahe aastaga oli ise ostnud. Terve elu oli ema tema pärast tööd rüganud ja säästnud. Kas sellele siis iial lõppu ei tule?
Kuna vihma hakkas sadama, läks ta KaDeWesse jalutama. Olgugi, et see pole kaubamajade kavatsus, on nad erakordselt sobivad pakkuma meelelahutust inimestele, kellel pole raha ega vihmavarju. Ta kuulas, kuidas üks müüjanna väga sujuvalt klaverit mängis. Toiduosakonnast peletas eemale kalahais, mida ta ei suutnud juba lapsepõlvest peale taluda, võib-olla mingi embrüonaalse mälestuse tõttu. Mööblikorrusel tahtis üks noormees talle tingimata suurt riidekappi müüa. Olevat soodsa hinnaga, harukordne võimalus. Fabian põikles sellest ennekuulmatust nõudmisest kõrvale ja rändas edasi raamatuosakonda. Antikvaarsete teoste laual sattus ta Schopenhaueri valikköite peale, lehitses seda ja jäi lugema. Tolle tusase onkli ettepanek inimkonda, Euroopat mingi India tervistustegelusega õilistada oli igatahes jabur idee, nii nagu senini kõik positiivsed ettepanekud, pärinesid nad siis üheksateistkümnenda sajandi filosoofidelt või kahekümnenda sajandi majandusteadlastelt. Aga sellele vaatamata oli vanamees ületamatu. Fabian leidis ühe tüpoloogilise arutluse ja luges:
„See on just erinevus, mida Platon tähistab väljenditega δυσχολος ja εύχολος (tusameelne ja rõõmsameelne). See erinevus on tagasiviidav mitmesuguste inimeste väga erinevale tundlikkusele meeldivate ning ebameeldivate muljete suhtes, mistõttu mõni veel selle juures naerab, mis teise paneb peaaegu meelt heitma; tavaliselt on vastuvõtlikkus meeldivatele muljetele seda nõrgem, mida suurem on ta ebameeldivate suhtes, ja ümberpöördult. Kui mingi seik võib nii õnnelikult kui ka õnnetult lõppeda, siis õnnetu lõpu puhul tusameelne vihastub ja tusatseb, õnneliku lõpu puhul aga ta ei rõõmustu; rõõmsameelne seevastu ei vihastu ega tusatse õnnetu puhul, aga õnneliku puhul rõõmustub. Kui tusameelsel õnnestub kümnest üritusest üheksa, siis ei rõõmustu ta nende üle, vaid pahandab ühe ebaõnnestunu pärast; rõõmsameelne aga oskab ümberpöördud juhul end ühe õnnestunuga lohutada ja rõõmustada.
Nagu naljalt pole pahet ilma ühegi heata, nii selgub ka siin, et tusameelsed ja kartlikud karakterid peavad üldiselt küll kogema enam kujutletavaid, kaugelt vähem aga reaalseid õnnetusi ning kannatusi kui rõõmsameelsed ning muretud, sest kes kõike näeb mustalt, alati kardab kõige halvemat, sellel vastavalt teeb ta ka ettevalmistusi, see ei saa nii sageli valesti arvestada kui see, kes alati asju näeb rõõmsais värves ning väljavaates.” (Arthur Schopenhauer „Elutarkus”, tlk Leo Anvelt)
„Mida tohiksin teile müüa?” küsis üks eakas preili.
„Kas teil puuvillaseid sokke on?” küsis Fabian.
Eakam preili silmitses teda nördinult ja ütles: „Esimesel korrusel.” Fabian pani raamatu lauale ja läks trepist alla. Kas Schopenhaueril oli siis õigus, et tema, just tema seadis nood kaks inimliiki võrdväärsetena teineteise vastu? Kas polnud nimelt tema oma psühholoogias väitnud: naudinguaisting polevat midagi muud kui miinimum hingelisest vastumeelsusest? Kas ta parema teadmise puudumisel absolutiseeris selles lauses δυσχολοι käsituse? Portselani ja keraamilise kunstkäsitöö osakonnas toimus mingi tunglemine. Fabian astus ligi. Müügimehed, müüjannad ja ringiuitajad seisid ringis ümber väikese nutuse tüdruku, kes võis olla kümneaastane, ranits seljas ja viletsalt riides. Laps värises kogu kehast ja vaatas kohkunult täiskasvanute tigedaid, ärritunud nägusid.
Saabus osakonnajuhataja. „Mis lahti?”
„Ma sain selle jultunud olendi kätte, kui ta tuhatoosi varastas,” seletas üks vanapiiga. „Siin!” Ta tõstis väikese kirju toosi üles ja näitas ülemusele.
„Marss direktori juurde!” kamandas visiitkuub.
„Tänapäeva noorus,” ütles üks üleslöödud hani.
„Marss direktori juurde!” hüüdis üks müüjannadest ja haaras väiksekese õlast kinni. Laps nuttis ägedalt.
Fabian trügis trobikonnast läbi. „Laske laps jalamaid lahti!”
„Mida te endale lubate,” sõnas osakonnajuhataja.
„Kust teil tuli pähe sekkuda?” küsis keegi. Fabian laksatas müüjannale sõrmede pihta, nii et see lasi lapsest lahti, ja tõmbas siis väikese tüdruku enda juurde. „Miks sa just nimelt tuhatoosi võtsid?” päris ta. „Kas sa suitsetad juba?”
„Mul ei olnud raha,” ütles tüdruk. Siis tõusis ta kikivarvule. „Minu issil on täna sünnipäev.”
„Lihtsalt varastada, kui raha pole – taga targemaks,” lausus üleslöödud hani.
„Kirjutage meile kassakviitung välja,” pöördus Fabian müüjanna poole. „Me võtame selle tuhatoosi.”
„Aga laps on karistuse ära teeninud,” väitis osakonnajuhataja. Fabian astus mehe ette. „Kui te mõtlete minu ettepanekule vastu seista, peksan kogu teie portselanipoe puruks.”
Visiitkuub kehitas õlgu, müüjanna kirjutas kviitungi välja ja viis tuhatoosi kauba väljastusse. Fabian läks kassa juurde, maksis ja sai pakikese kätte. Siis saatis ta lapse väljapääsuni. „Siin on su tuhatoos,” ütles ta. „Aga vaata, et see katki ei läheks. Elas kunagi üks väike poiss, kes ostis suure keedupoti, et kinkida see jõuluõhtul emale. Kui aeg sinnamaani jõudis, võttis ta poti kätte ja purjetas pooleldi avatud ukse vahelt läbi. Jõulupuu sädeles suurepäraselt. Näe, ema, siin on sulle … ütles ta ja tahtis öelda: Siin on sulle pott. Aga siis käis kärakas, pott purunes ukse vastu kildudeks. Näe, ema, siin on sulle potisang, ütles poiss nüüd, sest tal oli ainult sang pihku jäänud.”
Väike tüdruk vaatas tema poole, hoidis kahe käega pakki kinni ja märkis: „Minu tuhatoosil pole ju üldse sangu.” Ta tegi niksu ja pistis jooksu. Siis pööras veel korraks ringi, hõikas: „Suur aitäh!” ja kadus.
Fabian astus tänavale. Vihma ei sadanud enam. Ta seisatas kõnnitee serval ja vaatas autosid. Üks sõiduk peatus. Iga sõrme otsas pakk, ajas üks vanadaam end istmelt üles ja tahtis väljuda. Fabian avas autoukse, aitas daamil välja astuda, kergitas viisakalt kaabut ja tõmbus kõrvale.
„Võtke!” ütles lähedal keegi. See oli vanadaam. Ta surus Fabianile midagi pihku, noogutas ja läks kaubamajja. Fabian tegi peo lahti. Seal oli üks kross. Ta oli tahtmatult teeninud ühe krossi. Kas ta nägi juba kerjuse moodi välja?
Ta pistis mündi taskusse, astus trotslikult teeserva ja avas teise auto ukse. „Võtke!” ütles keegi ja andis talle krossi. See kujuneb ju lausa ametiks, mõtles Fabian ja oli veerand tundi hiljem teeninud kuuskümmend viis penni. Kui nüüd Labude mööda läheks ja näeks kirjanduslik-ajaloolise ettevalmistuse saanud ukseavajat, mõtles ta. Ent see mõte ei heidutanud teda. Ainult ema poleks ta tahtnud kohata, Corneliat ka mitte.
„Soovite lahket andi?” küsis üks naine ja andis suurema rahatüki. See oli proua Irene Moll. „Ma olen sind pikka aega jälginud, mu poiss,” ütles ta ja naeratas kahjurõõmsalt. „Me ikka kohtume, kus aga saame. Kas sul läheb nii viletsasti? Sa kiirustasid minu mehe pakkumisest keeldumisega, ja ka võtmeid oleksid võinud enda käes hoida. Ma ootasin, et näha sind taas oma voodis. Sinu tagasihoidlikkus teeb meelaks. Võta, aita mul pakke tassida. Jootraha juba said.”
Fabian lasi endale pakid sülle laduda ja järgnes vaikides.
„Mida ma võiksin sinu heaks teha?” küsis naine mõtlikult. „Kohast said lahti, mis? Mina ei ole pika vihaga. Molliga ei saa paraku enam arvestada. Ta sõitis laevaga Prantsusmaale või kuhu iganes. Ja nüüd elab meie juures kriminaalpolitsei. Moll on oma notaribüroole üle kantud raha kõrvaldanud. Juba aastaid, iial poleks keegi seda temast uskunud. Me alahindasime teda.”
„Millest te siis nüüd elate?” küsis Fabian.
„Ma avasin pansioni. Suured korterid on praegu odavad. Mööbli kinkis mulle üks vana tuttav, see tähendab, et tutvus on noor, tuttav on vana. Talle kuuluvad nüüd mõned piiluaugud ustes.”
„Ja kes elab selles hästi läbi paistvas pansionis?”
„Noored mehed, mu härra. Elamine ja toitlustus tasuta. Peale selle saavad nad kolmkümmend protsenti sissetulekutest.”
„Millistest sissetulekutest?”
„Minu noorte meeste mittekristlik ühing leiab peenema seltskonna daamide poolt tõelise kirega sagedasti külastamist. Daamid pole just alati ilusad ja saledad, ja seda, et nad kunagi noored olid, ei usu küll ükski inimene. Aga neil on raha. Ja ükspuha, palju ma nõuan, nad maksavad. Ja kui nad peavadki enne oma härrad abikaasad paljaks varastama või maha koksama, nad tulevad. Minu pansioni elanikud teenivad. Mööblikaupmees vaatab pealt. Daamid anduvad oma kirgedele. Kolm noormeest on minu käest juba ära ostetud. Sissetulek on neil märkimisväärne, oma korter ja kõrvalt väikesed sõbratarid, salaja, mõistagi. Ühe neist – ungarlase – omandas kellegi töösturi proua. Mees elab justkui prints. Kui ta on piisavalt tark, ajab aastaga varanduse kokku. Siis võib ta vana komejandi kuu peale saata.”
„Niisiis meestebordell,” tõdes Fabian.
„Säärase asutuse eksistents on palju rohkem õigustatud kui naistemaja,” seletas Irene Moll. „Pealegi unistasin ma juba noore neiuna, kuidas saan sellise ettevõtte omanikuks. Ma olen väga rahul. Mul on raha, ma angažeerin peaaegu iga päev ärisse uusi jõude ja igaüks, kes tahab saada pansionäriks, peab minu juures omalaadse vastuvõtueksami sooritama. Igaüht ma ei võta! Tõelisi talente esineb harva. Pigem leidub sünnipäraselt andekaid. Ma pean korraldama täienduskursusi.”
Ta seisatas. „Jõudsingi kohale.” Pansion asus suures elegantses üürimajas. „Ma teen sulle ühe ettepaneku. Pansionärina sa kõne alla ei tule, mu kallis. Sa oled liiga valiv, sa oled sellele alale ka liiga vana, minu kunded eelistavad kahekümneaastaseid. Peale selle põed sa valeuhkust. Aga ma võiksin rakendada sind sekretärina. Pikkamisi oleks vaja korralikku raamatupidamist. Sa võiksid töötada minu eraruumides, samuti seal elada. Mis sa arvad sellest?”
„Pakid on siin,” ütles Fabian. „Ma ei tahaks oma okserefleksi liialt koormata.”
Sel hetkel väljusid majast kaks noormeest. Nad olid šikilt riides, muutsid proua Molli silmates ebalevaks ja võtsid kaabu peast.
„Gaston, kas sul on täna linnaluba?” küsis naine.
„Mackie arvas, et ma peaksin heitma pilgu autole, mille number seitse talle lubas. Ma olen kahekümne minuti pärast tagasi.”
„Gaston, sa lähed praegu kohe oma tuppa. Mis korralagedus see olgu? Marss! Kella kolmeks on number kaksteist ennast kirja pannud. Selle ajani magad, lase käia!”
Noormees läks tagasi majja, teine hakkas veelkord tervitades oma teed astuma.
Proua Moll pöördus veelkord Fabiani poole. „Sul pole jälle tahtmist?”
Ta võttis oma pakid. „Ma annan sulle nädala mõtlemisaega. Aadressi sa tead nüüd. Mõtle järele. Nälgimine on maitseasi. Pealegi teeksid sa mulle isikliku teene. Tõepoolest. Mida rohkem sa tõrgud, seda rohkem see mõte mind paelub. Kiiret pole, aega oskan ma vahepeal hästi veeta.” Ta läks majja.
„See on peaaegu vältimatu,” pomises Fabian ja pööras ringi.

Tõlked eesti keelde

Raiskuminek, Eesti Raamat, Tallinn 2022
Emil ja detektiivid, Eesti Raamat, Tallinn 2018
Veel üks Lotte, Avita 2018

Püsiviide Lisa kommentaar

Jaan Aru

5. nov. 2022 at 10:01 e.l. (Jaan Aru)

Foto: Sven Arbet / EkspressMeedia

Jaan Aru (1984) on Tartu Ülikooli ajuteadlane ja psühholoog. Tal on doktorikraad Max Plancki aju-uuringute instituudist Frankfurdist. Oma teadustöö eest on ta saanud Barbara Wengeleri auhinna, teaduse innuka populariseerimise eest aga pälvinud riikliku tunnustuse.

9. novembril 2022 kell 18 keskkogu saalis
Külas on ajuteadlane Jaan Aru

Arutelu sellest, mis on loovus. Kuidas tulevad uued ideed ja kuidas nende saabumist soodustada? Mida teevad loovusega nutiseadmed?
Jaan Aru on Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor. Ta uurib aju, inimmõistust ja tehisintellekti ning on avaldanud üle kolmekümne teadustöö rahvusvahelises teaduskirjanduses. Selle aasta algul avaldas ta populaarse raamatu “Loovusest ja logelemisest”, mis uurib, mida meie ajud suudavad ning kuidas oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada. Raamat püsib lugemis- ja müügiedetabelite tipus selle ilmumisest saadik. 2017. aastal ilmus temalt teinegi ülipopulaarne raamat “Ajust ja arust”.
Toetab Eesti Rahvakultuuri Keskus. Üritus sarjast „Huvitavate kohtumiste õhtud“.

Katkend:

Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust. Kirjastus Argo 2020. Lk 39 – 47.

Mis teeb inimese inimeseks: suur aju?

Huvitaval kombel on nii, et isegi inimeste lähimate sugulaste – šimpansite või bonobote – kasvatamisel inimeste kultuuri keskel, inimeste perekonnas ei saa nad sama targaks kui inimene. Nad saavad küll paremini aru inimkõnest ja žestidest, kuid nad ei hakka lugema, rulaga sõitma, marke koguma, legoklotsidest maju ehitama ega nukkudele teeõhtut korraldama. Seega oleks naiivne arvata, et samade treeningandmete lisamine tehisintellekti õppeprogrammi teeks tehisintellekti inimesega võrdväärseks. Niisiis on üks viis tehismõistuseni jõudmiseks küsida, mis teeb inimlapse käitumuslikult mitmekesisemaks kui samas keskkonnas kasvanud šimpansi või bonobo. Mis teeb inimese inimeseks? Mis on põhjus, et šimpansid ei loe seda raamatut?
Šimpansi ja inimese aju võrreldes ilmneb näiliselt selge vastus sellele küsimusele – inimaju on šimpansi omast umbes neli korda suurem! Inimsoost vastsündinu aju on umbes sama suur kui täiskasvanud šimpansil. Kas suur aju ongi aluseks mitmekesisele käitumisele? Kõlab loogiliselt – rohkemate käitumismustrite ja teadmiste talletamiseks on tarvis rohkem ruumi. Seoses intelligentsiga peetakse eriti oluliseks inimese suurt korteksit võrreldes muu loomariigi esindajatega – inimesel on kortikaalseid neuroneid isegi rohkem kui hiigelsuurel vaalal või elevandil (kelle aju on muidu meie omast suurem). Tõrvaks meepotti olgu teadmine, et vähemalt ühel delfiinilisel on kortikaalseid neuroneid jällegi poole rohkem kui meil.
Korteks on evolutsioonilises mõttes üks aju noorimaid struktuure, mis on kenasti teiste ajustruktuuride peale volditud. Kui see välja võtta ja lahti voltida, võrdub selle pindala suure perepitsa omaga ja paksus Itaalia pitsa paksusega. Inimese korteksit peetakse vahel keerukaks, aga mitmed faktid viitavad, et seal toimuvad arvutused on tegelikult pigem lihtsad. Ennekõike on korteks suure ”pitsa” ulatuses üsna sarnane, niisiis on arvatud, et kogu korteks teeb ühte ja sama arvutust. See oletus kõlab hästi – üks ja sama trikk kõikjal, nii sensoorsetes kui ka motoorsetes ja kõrgemates korteksi piirkondades; üks maagiline algoritm, mis on bioloogilise intelligentsi aluseks. Seega pole ime, et tehisintellekti loojad on aastakümneid üritanud välja nuputada, milline see algoritm täpselt on. Õnneks või kahjuks me seda veel täpselt ei tea.
Kas suur korteks on kõik, mida on tarvis inimliku mõistuse loomiseks tehisalgoritmides? Kui piisaks vaid suurest korteksist, oleksime peagi vastamisi supermõistusega, mille mõtteid me isegi ei hoomaks. Tehismõistuse „aju” suurusele ei seaks vaagnaluu mingeid piire, seega oleks ka mõistus piiritult võimsam kui meie piiratud mõtlemine. Saaksime supermõistuse mõtetest sama palju aru kui sipelgas või hiireke inimlikest mõtetest!
Asja lähemalt vaadates selgub, et suure tehiskorteksi loomine ei vii iseenesest supermõistuseni. Näiteks eelnev korteksi kirjeldus on suuresti lihtsustatud, sest muuhulgas on oluline, kuidas on ühendatud korteksi piirkonnad. Ja ega korteks omapäi suurt midagi põnevat ei arvuta – ajus on korteksi töö vahetult seotud hipokampuse, basaalganglionide, talaamuse ja väikeaju tööga. Need on aju vanemad struktuurid, mille algoritme on samuti tarvis mõista, kuid selles osas pole me olnud edukamad kui korteksi puhul. Igaühe kahjustus toob kaasa suured hälbed normaalsuses, inimlikult intelligentses käitumises. (Väikeaju kahjustus täiskasvanuna näib kõige ohutum, kuid imiku ajus on väikeaju isegi olulisem kui korteks – selle kahjustus toob imiku jaoks kaasa autistlikud sümptomid, samas kui poole korteksi kaotamisel selles vanuses ei ole suuremat tagajärge.) Ajus on need kõik süsteemid kõik tihedalt seotud, aga me ei tea täpselt, milliste seaduspärade järgi on need ühendatud. Ja kui läheme detailide tasandile, on meie teadmised kohati veelgi hõredamad. Me teame küll üsna palju näriliste neuronite ja nende ühendatuse kohta, kuid on alust arvata, et mitte kõik teadmised ei ole otseselt hiire ajust inimajuni üldistatavad. Inimaju ei ole lihtsalt tuhat korda suurendatud hiire aju. Näiteks võib arvata, et teatud tüüpi neuroneid leidub ainult esikloomaliste ajus. Lisaks näitavad hiljutised tulemused, et inimeste ajus on mõnede neuronite vahelised ühendused tunduvalt plastilisemad kui näriliste ajudes. Inimaju on raske järele teha, sest neid parameetreid, mida ühes aju mudelis kruttida, on kümneid tuhandeid, ja täpselt tunneme neist vaid käputäit.
Looduslik valik on aju baasparameetreid katsetanud ja sättinud mitme miljardi aasta jooksul. Kuid muutused, mis teevad inimesest inimese, on toimunud evolutsiooni jaoks ülimalt lühikese ajaga – umbes viie miljoni aasta, paljud neist viimase kahe miljoni ning mõned viimase 200 000 aasta jooksul. Evolutsioon ei ole jõudnud luua veatult töötavat produkti, inimaju on vigade ja probleemidega versioon 0,01. Inimaju tööprintsiipe järele aimata püüdes on võimatu teada, millised parameetrid on eksitused ja millised on ülimalt vajalikud. Inimlik mõistus näib labaselt lihtne, kuid selle aluseks on võimatult keerukad ajuvõrgustikud, mille mõistatuste lahtimuukimine ootab alles ees.
Muidugi võib vastu vaielda, et tehisintellekti loomine polegi aju imiteerimine – meil on ajust tarvis ehk vaid mõnda üldist printsiipi, mida muutes luua uus ja parem mõistus. Alustasin peatükki ju näidetega sellest, kuidas inimaju meid vahel alt veab. Oleks ju parem, kui tehismõistus selliseid vigu ei teeks? Kuid teisalt on võimalik, et tegu polegi vigadega, vaid samad teadvusevälised süsteemid, mis panevad meid kommi sööma, nutiseadmeid näppima ja vastasmängijat peaga lööma, ongi aluseks käitumuslikule mitmekesisusele. Tehismõistuse ehitajate praktiline probleem seisnebki valikus, millistest bioloogilise aju töö alusmõtetest tehissüsteemi loomisel lähtuda ja milliseid ignoreerida. Korteksi-laadne, väga üldiseid arvutusi tegev süsteem paistab olevat kasulik – vastavad tehissüsteemid suudavad objekte kategoriseerida paremini kui inimene. Aga mida sellele korteksile lisada? Paar aastat tagasi näitas idufirma DeepMind, et kui korteksilaadne sügavõppesüsteem panna kokku õigete õppimissignaalidega, suudab vastav tehismõistus õppida ise arvutimänge mängima. Edasi on DeepMind kombineerinud oma õppimissüsteeme hipokampuse-laadse mäluga, mis jällegi on tehismõistuse arengut hüppeliselt edasi viinud. Milliseid süsteeme bioloogilisest ajust järgmiseks üle võtta? Tuhanded väga nutikad insenerid ja teadlased nii teadusasutustes , suurfirmades (Google, Facebook, IBM, Microsoft jne) kui idufirmades üritavad erinevaid teadmisi kombineerides ja algoritme proovides inimmõistusele kannule jõuda. Katsetajaid on palju, tehismõistuse arendamisse on investeeritud miljardeid dollareid – kas see kõik tipneb eduga?
Järgmisena üritan kirjeldada ühte arengusuunda, kuhu tehismõistuse loojad veel nii palju ressurssi panustanud pole, kuid mis minu arvates on inimmõistuse-sarnaste tehistegelaste loomiseks vajalik. Selleks tuleme tagasi küsimuse juurde, mis teeb inimlapse käitumuslikult mitmekesisemaks kui samas keskkonnas kasvanud šimpansi või bonobo. Nägime, et üks oluline erinevus on aju suuruses, aga samas üritasin arutleda, et suur aju (või suur korteks) iseenesest ei vii supermõistuseni. Mis jääb puudu? Aju võrdlemine kohe vastusteni ei viinud, seega vaatame nüüd erinevate liikide käitumist ja nuputame, kas selle käitumise põhjal on võimalik midagi öelda selle kohta, kust need erinevused tulevad.

Mis teeb inimese inimeseks: teistelt õppimine?

Inimeste ja teiste suurte inimahvide käitumises on pealtnäha palju erinevusi. Näiteks üks üsna lihtne ja loogiline vastus oleks öelda, et inimese teeb teistsuguseks inimkeel. Tõepoolest, me suhtleme viisil, mis šimpanside ja bonobote jaoks on võimatu. Kuid loomade käitumise võrdlevad uurijad arvavad, et ehk on inimkeel mitte põhjus, vaid tagajärg – ehk on nii keele kui ka meie muu vaimse edukuse aluseks midagi muud? Üks põhjus seda arvata on asjaolu, et inimlapsed erinevad šimpansidest ja bonobotest juba enne, kui nad lausuvad oma esimese sõna.
Umbes üheksa kuu vanuselt saab ilmselgeks inimlapse erinevus bonobost või šimpansist: ta soovib vanematelt aktiivselt teavet maailma kohta, ta soovib seda saada ja jagada. Usun, et iga lapsevanem on tähele pannud järgmist: kui pooleteiseaastane jõmpsikas kukub, siis vaatab ta pärast kukkumist, aga enne hädakisa lapsevanema poole. Kukkumine on lapse jaoks midagi üllatavat (ja pisut ebameeldivat), seega on talle tähtis aru saada, mis äsja juhtus. Laps soovib vanematelt selgitust. Kui lapsevanem naeratab ja ütleb: „Käis väike kolks, jah?”, on kõik hästi, kui lapsevanem on ehmunud näoga, järgneb nutt.
Sama teevad ka palju nooremad lapsed. Juba esimese poolaasta lõpus käituvad imikud sarnaselt. Kui kostab uus heli, vaatab väikelaps esmalt mitte heliallika, vaid emme-issi poole. Umbes samas eas hakkab juhtuma midagi veel kummalisemat: kui anda pooleaastasele tuttuus ja hästi põnev mänguasi, ei vaata ta kõigepealt mänguasja, vaid hoopis mänguasja andjat. Selline käitumine saab mõistetavaks, kui võtta arvesse väikelaste aktiivset huvi teadmiste vastu: teda ei huvita mitte ainult uus asi, vaid ka mis ema selle kohta arvab.
Suurt osa sellest õppimisest juhib väikelaps ise. Umbes seitsme kuni üheksa kuu vanuselt suudab laps istuda ja see on oluline, sest nüüd on tal vabad käed. Mida kätega teha? Näidata, osutada. Osutamine tuleb väikelapse puhul üsna vaistlikult, aga see on maagiline liigutus – näitab näpuga ja ema ütleb: „Jaa, see on praepann.” Järsku avaneb pisikese teadmiste tankija ees maailm, mis jääb käeulatusest välja – muudkui osuta ja õpi. Väikelapsed kasutavad seda liigutust tihti ja mu enda mõlemad lapsed alustasid ühel eluperioodil enne aastaseks saamist iga päeva nii, et asusid näpuga asjadele näitama. „Lamp, padi, tekk, kirst, issi auklikud sokid.” Aga kõige põnevam on ehk see, et imikud ei kasuta osutamist sugugi üksnes isekal eesmärgil. Näiteks kui issi tuleb töölt koju ja pole veel uut mänguasja näinud, püüab laps kinni isa pilgu ja näitab näpuga mänguasjale: „Voh, sulle see meeldiks.” Muidugi on isa naeratus osutamise eest piisav vaevatasu.
Väikelapsed on teadmiste tankijad, täpsemalt sotsiaalsed teadmiste tankijad. Teised inimlased on loodusliku maailma mõistmises üsna head ja inimlapsega võrreldavad. Kuid juba väikesed lapsed on liigikaaslaste mõistmises ja neilt õppimises suurtest inimahvidest üle. Nii näitas Saksamaal Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudis läbi viidud katse. Selle teadustöö „katseks” nimetamine on selge alavääristamine: teadlased kogusid andmeid 106 šimpansilt, 32 orgutangilt ja 105 inimlapselt. Iga katsealune täitis umbes 15 erinevat ülesannet, kusjuures mõned ülesanded olid seotud pigem füüsilise maailma mõistmisega, teised aga sotsiaalse arusaamisega.
Näiteks füüsilise maailma mõistmist panid proovile järgmised katsed. Ahvile või inimlapsele pandi ette kandik, millel oli kolm topsi. Seejärel asetas katsetaja ahvi või inimlapse nähes ühe topsi sisse midagi mõnusat (kommi või puuviljatüki). Katsealune ihaldusväärset objekti enam ei näinud, seega pidi ta meeles pidama, millise topsi sisse see pandi. Aga põnevaks tegi asja viimane manipulatsioon: katsealuse silme all keeras katsetaja kandikut laua peal näiteks 180 kraadi – sellega muutus topside asukoht. Kas katsealused haaravad ikka õige topsiku, kus sees on komm või puuviljatükike? Üks teine katse füüsilise maailma seaduspärade kohta eeldas, et katsealune (ahv või laps) haarab kinni õigest riidetükist, mille otsa oli kinnitatud midagi ahvatlevat. Teine riidetükk sealsamas kõrval oli väga sarnane, ent ei võimaldanud ihaldusväärset objekti kätte saada näiteks seetõttu, et oli keskelt katki lõigatud. Kas ka ahvid oskavad tõmmata õigest riidetükist?
Sotsiaalset mõistmist uurisid muu hulgas järgmised ülesanded. Eksperimentaator istus katsealuse vastas ja vaatas talle otsa, andis ahvikesele tüki puuvilja või lapsele kommi. Seejärel vaatas eksperimentaator 10 sekundit lakke nii, et pea oli endises asendis. Kas ahv või inimlaps vaatab sinna, kuhu vaatab eksperimentaator? Teises katses võttis eksperimentaator silindri, mille sees oli komm või puuviljatükk. Eksperimentaator tegi näpuga ühte silindri otsa augu ja suurendas seda auku näpuga urgitsedes, jõudes nõnda ihaldusväärse objektini. Nüüd anti sarnane silinder ahvile või lapsele. Kas katsealune avab silindri samal meetodil?
Tulemused on kogu seda vaeva väärt: selgus, et kui ülesanne on seotud füüsilise maailma seaduspäradega, on ahvid inimlastega üsna võrdsed, aga juba 2,5 aasta vanused inimlapsed olid sotsiaalset mõistmist nõudvates ülesannetes ahvidest peajagu üle. See on väga põnev tulemus, kuna näitab, et inimesed pole šimpansitest targemad mitte igas mõttes, vaid erinevus seisneb just teiste mõistmises ja teistelt õppimises. Vahe muutub ehk veelgi selgemaks, kui vaatame „sotsiaalse õppimise” katseid läbi füüsilise maailma reeglite – siis on ahvide käitumine neis mitte läbikukkumine, vaid inimlaste omast tunduvalt ratsionaalsem. Miks peaks sinna lakke vaatama, laes on harva midagi huvitavat? Või miks avada purki just nii, kui saaks ka kiiremini, näiteks seda vastu maad katki lüües? Inimestel on palju väga kummalisi tavasid ja inimlaste aju on valmis neid kentsakaid kombeid kiiresti õppima. Võiks isegi öelda, et inimlapse jaoks on nende kentsakate tavade õppimine esmatähtis, tema aju on eriti vastuvõtlik kultuurile. Kümnekuune üritab legomehikesi purki toppida samamoodi, nagu suur vend seda pool tundi tagasi tegi ning kaheaastase käibefraasiks on „Ei käi nii!”, kui isa röstsaia valesti lõikab. Inimlapsed tahavad käituda nii, nagu teised inimesed käituvad, mis võimaldab neil kiiresti saada osa inimkultuurist.

Linke


Maia Tammjärv: Jaan Aru: mõnel naisel on n-ö mehelikum aju kui paljudel meestel ja vastupidi
https://kultuur.err.ee/1105159/jaan-aru-monel-naisel-on-n-o-mehelikum-aju-kui-paljudel-meestel-ja-vastupidi

Video: Jaan Aru mõtlusõhtu inimmõistuse keelest
https://kultuur.err.ee/1608395903/video-jaan-aru-motlusohtu-inimmoistuse-keelest

Taavi Minnik. Teadusintervjuu. Neuroteadlane Jaan Aru: mis toimub une ajal meie ajus
https://forte.delfi.ee/artikkel/93096581/teadusintervjuu-neuroteadlane-jaan-aru-mis-toimub-une-ajal-meie-ajus

Otsimas oma aju potentsiaali – Jaan Aru – YouTube, Eesti Töötukassa.
https://www.youtube.com/watch?v=DNmibokXXck

Ajuteadlane Jaan Aru räägib loovusest: tee tööd, näe vaeva ja mine oota mullivannis häid ideid
https://turundajateliit.ee/intervjuu-ajuteadlase-jaan-aruga-loovusest/

Püsiviide Lisa kommentaar

Kärt Hellerma

20. okt. 2022 at 3:05 p.l. (Kärt Hellerma)

Kirjandusõhtu „Armastus ja sõda“ toimub 31. oktoobril kell 18.00 linnaraamatukogu saalis
Juttu tuleb armastusest ja sõjast mitmes võtmes.
Oma tekste loevad ja teineteisega kõnelevad Kai Aareleid ja Kärt Hellerma.
Kai Aareleid on tunnustatud prosaist, luuletaja ja tõlkija. Romaani «Vaikne ookean» eest sai ta tänavu Balti Assamblee auhinna kirjanduse kategoorias.
Kärt Hellerma on kirjutanud proosat ja luulet, avaldanud reisikirju, artiklikogumikke ja lasteraamatuid. Tema loomingus põimuvad ühiskonnakriitilised motiivid eksistentsiaalsete küsimustega.
Toetab Eesti Kultuurkapital.


Kärt Hellerma (sündinud 9. novembril 1956) on prosaist, luuletaja, ajakirjanik ja kriitik. Lõpetanud 1981. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduse alal, tegutses ta aastaid ajakirja „Noorus” publitsistikatoimetajana, seejärel mitme ajalehe kultuuritoimetajana. Alates 90-ndate aastate lõpust on ta vabakutseline kirjanik, kriitik ning raamatutoimetaja.

Foto: Raigo Pajula

1997.aastal ilmus Hellerma esimene raamat, romaan „Alkeemia“. Järgnesid romaanid „Kassandra“ (2000) ja „Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris“ (2018). Veel on autori sulest näinud ilmavalgust artiklikogumikke, novellikogusid, lasteraamatuid ja reisikirju („Sinine missa“, 2008; „Islandi kiri“, 2014). Hellerma lasteraamat „Õrnad kõrvad“ (2010) nomineeriti Eesti Kultuurikapitali lastekirjanduse preemiale. Proosakogus „Unenäoliiv“ (2011) avaldatud novell „Mängumeri“ pälvis 2013. aastal August Gailiti nimelise novelliauhinna ja jõudis 2012. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna nominatsioonile. 2009. aastal Postimehe AK-s ilmunud essee „Suurendatud inimene“ tõi autorile 2013. aastal Enn Soosaare esseistikapreemia nominatsiooni.

Selle aasta suvel ilmus Kärt Hellemalt novellilaadse poeetilise armastuskirja, mõtisklus-, tunde- ja meenutusloo „Sinine missa“ uustrükk ja esmakordselt selle ingliskeelne variant „The Blue Mass“ Adam Culleni tõlkes.

2014. aastal ilmutas prosaistina tuntust kogunud Hellerma oma esimese luulekogu „Seniitvalgus“, millele järgnesid „Hümn pikale ninale“ (2015), „Hõbeda laulud“ (2016), „Autogramm“ (2018) ja „Päeva lõpus“ (2019). Luuletus „Igatsen puutüvede järele“ kogumikust „Päeva lõpus“ (2019) nomineeriti 2020. aastal Juhan Liivi luuleauhinnale.

Kärt Hellerma, kelle loomingus põimuvad ja suhestuvad ühiskonnakriitilised teemad eksistentsiaalsete küsimustega, on piirilkõndija. Läbi sotsiaalkriitilise ja iroonilis-humoristliku prisma kompab ta poeetilise keele ja oma sisemise sõnumi abil inimese olemise ja tunnetuse, füüsika ja metafüüsika, nähtava ja nähtamatu maailma piire. Keele- ja kujunditundliku kirjanikuna soovib ta puhta, labastamata sõna abil väljendada „sügavamat tõde“, mida ta on võimeline tajuma.
Eve Pormeister

Katkend:

Sinine missa, EKSA 2022, lk 32 – 42.

VIII

Miks ma seejärel ei põgenenud, miks ma ometi istuma jäin? Miks mulle polnud küllalt armust, mis Jumal mulle sinu kaudu kinkis, valgusest, mis mind sinu kaudu puudutas, rõõmust, mida sa altari ees jagasid? Miks ma ei leppinud sellega, mis mul juba oli, miks tahtsin ma midagi veel?
Tahtsin ehk võimu su ihu üle? Oli mu eesmärk alistada su jahe turi, lüüa kõikuma su reeglistatud elu, teha põrmuks su karm enesekontroll, su kohutav kindlameelsus? Vajasin ma üürikest üleolekutunnet, teadmist, et sa ei saa minu lõikava aususe vastu?
Ei, ma ei tahtnud sind ärritada ega rivist välja lüüa. Ma isegi ei huvitunud niipalju sellest, kuidas sa reageerid. Ma pidin tooma selle tunnistuse nii või teisiti – teadmata, kas andis see märku mu nõrkusest või tugevusest. Ma ei saanud enam salata, ei saanud enam teha teist nägu, vaikida meid vallanu maha, mulle käis vastu see püüdlik, pingetest pilgeni pimesikumäng.
Tahtsin uputada su piiratud enesepildi, heita selle sügavasse sinisesse vette.
Mulle andis julgust sinu kirikus valitsenud pihtimise vaim.
Olin näinud su südame õrna helendust, su rinnast lahvatanud pehmet valgust. Armastuse habras, igavesti loitev leek oli juba katnud su keha kontuurid.
Su vari – ei keegi muu – oli su juba ära andnud.
Su vari sidus meid kokku, liitis ühte – sellel nähtamatuks tegeval teel.

Ma ei usu sind, sa pole aus, ütlesin ma sulle, kui sa lõpuks tulid ja mu vastas istet võtsid.
Need olid rängad sõnad, ma tean. Aga ma ei hoolinud sellest.
Kuigi ma tahtsin, et mu süda oleks päriselt puhas, olin ma ainus inimene, kellele polnud võõras ükski, ka kõige alatum sund.
Sa ju võtsid mu sinise naha ja röövisid mu südame seest. Tahtsin olla sinu sinine naine, mu sinine hingepreester, aga sinine sein, mis mu selja taha jäi, andis mu alati ära.

Su liha pole surnud ega su veri jäätunud, jätkasin. Sa ei saa selle kose vastu, sa ei saa eluhoo vastu, mis su ihus pakitseb. Su lihased on viimseni pingul, su veri kohiseb soontes. Metsik ja jõuline on su vere kosk. Kuulen su vere häält, su vere kohinat oma kõrvus. See kurdistab mind, see pühib mu peast kõik muu.
Sa võid oma liha suretada niipalju kui tahad, eraklus ei ole sulle loomuomane. Sa piinled ja piin paistab sust kaugele, sa ei saa seda varjata ühegi rüü alla. Askees on sinu jaoks kunstlik. Sa oled andnud endale käsu, võtnud endale sunni, mis sulle ei sobi, kohustuse, mis sind koormab, sest su keha talitleb ikka.
Su hormoonid vilistavad su tahtele. Su ihu kubiseb kiusatustest. Sa pole vagamees, vaid silmakirjatseja. Sa ei saa ennast maha suruda, oma tahtmist varjata. Su hoiak, su lõhn, su pilk reedavad su. Ma tunnen seda pilku ja tean, mis see tähendab. Sa ei saa oma loomuse vastu.
Su rakud, viimane kui üks, kisendavad ja karjuvad, ahastavad ja igatsevad, oleksin ma pidanud sulle veel ütlema. Neile ei piisa üksnes Kristuse lihast ja verest, armulauaveinist ja -leivast. Ei piisa sest üürikesest valguselunast, viivuks vajunud valgusevõrgust, läbipaistvast liikumatust loorist, mis laskub ja läheb.
Võib-olla varsti juba piisab, aga praegu veel mitte. Praegu veel pole see aeg. Jumal ise on selle nii teinud ja sa ei tohi valet tunnistada.
Ei tohi, veensin ma sind, esialgu aralt ja vaikselt, siis juba kindlamalt.

Me polnud sind vangistavast keelust palju kõnelenud, aga ma olin märganud, et sa vaatad tänaval vastu tulevaid noori naisi täpselt samamoodi kui iga sinuvanune noor mees. Ausalt öeldes mulle see isegi meeldis, sest see näitas, et sa pole sugugi vaba kütkeist, mis on loomulikud kogu maisele maailmale – neist ilma ja inimesi tugevasti liitvaist kütkeist, millest maailm päevast päeva kasu lõikas -, aga mis sinu jaoks pidi preestrivande andmise hetkest peale osutama üksnes pärispatule, inimkonna õudsele nuhtlusele, hukatusse viivale kiusajale, suurimale inimlikule nõrkusele ja pöördumatule pahele igavest ajast igavesti.
Sa ei tahtnud tsölibaadi teemat eriti arendada. Võib-olla manitsesid su kirikuisad sind sellest jutuainest nii palju kui võimalik hoiduma ja sina kui kuulekas õpilane talitasid nende instruktsioonide kohaselt. Või ütlesid sa lihtsalt endale, et käsk on vanem kui meie, ja surusid hambad kokku. Mulle sa seda ei öelnud, mulle sa ei öelnud midagi, minuga sa tegid teist juttu.

Ma poleks tahtnud vaikimise seadust rikkuda. Ma poleks tahtnud meelehärmi sulle valmistada. Ma poleks tahtnud olla meelitav madu ega ettevaatamatult õuna hammustav Eeva.
Ei, ma ei mõelnud sel hetkel müütiliselt, mu peas polnud kohta sümbolitele.
Olin seal kirikuaias kange ja kõrk, kõigi juuksejuurtega kohal. Olin äsja ilmale tulnud inimlaps, üksik, äraehmatanud ja üleliia elus.
Üks eriline elamise ala liikus mulle üha ligemale.
Maailm – inimeste oma – oli äkki minu ainus elamise koht.
Esmalt sa vakatasid, siis vihastasid. Su nägu ja kael lõid punetama. Preestri märk su kurgu all helendas sõjakalt. See polnud enam süütalapselik lõge, vaid tööpostil seisva tarmuka tunnimehe, viimse hingetõmbeni ühe idee eest seisva mehe mundriau märk.
Sul pole mulle midagi ette heita, ma olen tõotuse andnud ega astu selle vastu, raiusid sa. Jah, ma tunnen end üksikuna, ma olen ju ainult inimene, aga ma olen andnud lubaduse, millest ma ei tagane.
Su silmad välkusid tinaselt. Sa polnud enam püha vaimu ande jagav preester, vaid välkuvate silmadega sõjajumal Marss, ja sfääride pehme muusika asendus lõhkuva hobuse kapjade alt tõusva kivirahega.
Sust purskuv jõud, selle agressiivsus kohutas mind. Jah, sa olid järginud Jumalale antud vannet. Pidin selle vande eest taganema, ükskõik kui suur oli mu trots ja kui vähe ma mõistsin selle vande vajadust. Ma teadsin, et Jumal ei ole nõnda karm, nõnda kubisev keeldudest, nõnda variserlik, et paneks niimoodi, sunniviisiliselt, proovile su tahte.
Vahest andsid sa vande rohkem ühele suurele etteheitvale silmapaarile, mis inimesi ikka kammitseb ja mille kohta keegi ei tea, kellele see päriselt kuulub.

Tõotus oli su kaaslane, mitte mina. See märk su kurgu all, see kilp su ümber. See kilp oli paks ja aina paksemaks läks.
Sa ei saanud enam valida.
Ma ei saanud, ei tohtinud vahele segada.
Aga ka mina ei valetanud. Ka mul oli õigus, ma tean.

Lagunesin koost, langesin kildudeks, pudenesin laua all tolmuks, mis langes alandlikult su kinganinadele.
Jah, ma olin ju vaid veiklev veeolend, võib-olla viirastus vaid. Vaatasin sind siniselt unenägude ukselt – sale, habras ja õrn. Suudlesin su sinist varju, kuivatasin oma siniste juustega salaja su jalgu.
Aga sina, kes olid sina? Oh, sina olid ju noor, uhke ja hoolimatu mees.

Ma ei olnud veel su tuttav vanaldane naine, kes armulauda võttes täna kummardus su ees. Ma polnud veel juurvili sinu Issanda köögiviljaaias, polnud pontsakas porgand, krapsakalt krõpsuv kapsas ega paks ja punane peet, kas tead.

Pagana poiss, sa oled end elusalt matnud. Nii ma ei öelnud, nii ma mõtlesin.
Sa võid mu eest põgeneda maailma äärele, kümnete tuhandete kilomeetrite, miljonite miilide taha, taeva teise otsa, aga sa oled ikka siin, mu sinine hingepreester.

IX

Läksime mööda tänavat. Kõndisime kõrvuti, olin üleni su võimu all. Sa olid end maksma pannud. Ma olin nõrk, nõrgestatud aususest, mis inimesi ikka nõrgestas, neilt kaitsva naha, koreda koore ära rebis. Ja see, mis jäi alles, oli iga kord isesugune – tundmatu, talitsematu ja sageli toores.
Värisesin, olles põrmus ja abitu. Sa panid armulikult käe mu õlale. Nüüd võisid sa mind puudutada. Nüüd julgesid sa seda teha, sest ma polnud enam ohtlik. Olin silmini tolmu kukkunud, must oli lahkunud viimane kui üks võbelev valgusehelk.
Ah, ma tahtsin tagasi valguse vaevalt värelevaks viiruks,
tagasi veiklevaks vetevooks, tormavaks tuuleks, tagasi valguseks, õhuks ja veeks!

Sa puudutasid mind, kuid see polnud läheduse, vaid võimu märk. Sa märgistasid mind kui peremees sulast, nagu koer oma karja liiget, mitte nagu mees naist. Nüüd võisid sa seda teha, mu sinine terrorist, olin ise sulle relvad kätte andnud, need enda käest maha mänginud.
Su raske käsi mu õlal kuulus näitemängu, kus sul oli oma viirastuslik roll, mul oma. Kumbki roll polnud tõeline, ja sina, mu sinine artist, teadsid seda.
Sa tulid mulle veelgi lähemale, nii et ma tundsin su palavat, ärevat hingeõhku. Rääkisid, tõestasid, kinnitasid, õigustasid, veensid. Olin su kõrval väike ja rumal äraeksinud hingeke, keda hoolikas karjane õigele rajale suunab. Verekose kohin olin kandunud meist kaugele, olime kõrvad selle ees sulgenud, end iseendasse lukustanud, toppinud kinni kõik väljapääsuavad, meisse tekkida võivad pisimadki praod ja luugid. Olime kaks vastastikust müüri, kes üksteist oma kivise näo tagant ähvardasid.
Olime asunud teineteisega julma võitlusse, Maa peal igikestvasse lahingusse. Kütkestavus ja iha olid meie vahelt haihtunud, jäid vaid kaks hädalist, kes üritasid omatekitatud kaosest väljapääsu leida.

Äkitselt hüppasid sa must eemale nagu nõelatult. Tõstsin pilgu. Olime mööda kitsast tänavat kõndides jõudnud väikesele platsile, tänavate ristumiskohale, kus oli üles pandud väikene välikohvik, üks neist, mida selles linnakeses igal pool leidus.
Pilku tõste nägin, et meie ees olevas lauas istus mulle juba kirikust tuttav naine. Ta seiras mind osavõtmatult, ilma igasuguse huvita, ja tema silmis, mis mind kortsunud laugude alt vaatasid, oli ikka seesama etteheitav, pettunud, pahur ja väsinud pilk.

Varmalt tõttasid sa mind naisele tutvustama. Sinu žest oli kasutu, sest me olime juba vanad tuttavad selle naisega, kelle näos oli põhjatu pettumus, elu üüratu raskus, lapsed ja mehed, pikad, öösse veninud tööpäevad, kurnatus ja kibedus. Olin sellesse kurba näkku peeglist palju kordi vaadanud. Tundsin kõiki tema kurde ja kortse. Ma enam ei tahtnud, ausõna.
Sa ütlesid sellele altkulmu pilguga naisele, kelle silmade alt rippusid mustad kotid, kes ei tahtnud veel koju tagasi minna, sest teda ootas ees järjekordne üksluine elunädal, et täna oli meie hulgas ka kirjanik Eestist ning et täna on tõepoolest ilus ilm. On lausa erakordselt soe ennelõuna, lisasid sa.
Sa rääkisid temaga pikalt ja palju. Sa rääkisid temaga võõras keeles, mida ma ei oska, aga ma sain su sõnadest siiski aru. Sa tegid kõik, et ta mind sinuga rohkem kui tarvis ei seostaks.
Naist ei huvitanud su jutt karvavõrdki. Ta ei lasknud oma tähelepanu mujale juhtida.
Ta oli mind juba näinud.
Ta teadis niigi, kes ma olen.

Ja kes ma siis olin? Patt, kes luuras tema hingekarjast, ainsat, kes tal veel oli. Mehed olid ta juba unustanud ja lapsed, kui tal neid leidus, olid juba suured. See noor mees minu kõrval oli veel ainus, kes tal oli, kellele ta võis toetuda, kelle juures pihtimas käia, kelle häält ta võis januneda, ilma et selles oleks midagi keelatut. Tema sõrmede vahelt võis ta armulaualeiba võtta, tema käte vahel olevast peekrist veini lonksata, tema silmi ja suud lähedalt vaadata, siis kui altari ees järjekord temani jõudis.
Sina, mu sinine hingepreester, mu sinine kirg ja koostisosa, olid tema ainus läheduses võimalus, olid tema lohutus ja lunastus, tema üürike maapealne õnn. Seda ei tohtinud keegi talt võtta.

Mina olin alles teel sinna, kus tema oma halli kaelasalliga juba oli. Olin veel teisest, rahutuks tegevamast puust. Olin puusi hööritav püünis, juukseid seljale loopiv meelitaja, mustaks värvitud silmi pööritav patt. Mu nahk oli veel sile, mu huuled hurmavad, mu ihu ihaldatav ja kaunis. Mu pilk tõmbas veel ligi, kiusas ja ahvatles. Minu eest tuli end hoida.
Minu silmad naersid veel, tema omad mitte. Tema haletsusväärsus polnud veel minuni jõudnud. See naine teadis seda ega sallinud mind silmaotsaski.
Olin Maarja Magdaleena, kellest Jeesus polnud veel jõudnud seitset kurja vaimu välja ajada, patune paha naine, kes polnud väärt preestrirüü palistust suudlema, kes poleks tohtinud kiriku uksest jalgagi sisse tõsta.
Sead, kellesse seestunutest välja aetud vaimud varjusid, polnud veel kaljult merre hüpanud. Hoopis mina, äraneetu, pidin endale tuhka pähe raputama, end igavesti süüdi tundma. Hoopis mind tuli hävitada, hukatusse saata, juukseidpidi tolmus lohistada, tuleriidal põletada.
Oo jaa, ma armastasin tuld, olin ise tuli, hõõgusin üleni.
Ta vihkas ja põlgas mind, see naine.
Tal poleks tarvis olnud tusatseda, sest võitja oli nagunii tema. Tal polnud vaja muud, kui ainult natuke oodata.

Raamatuid:

“Alkeemia” (romaan), Tallinn: Tuum, 1997
“Kassandra” (romaan), Tallinn: Hotger, 2000
“Avanenud ruum: artikleid ja esseid 1991–2006”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006
“Kohanenud kirjandus: valik kirjanduskriitikat 1987–2006”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006
“Ma armastasin David Copperfieldi” (novellid), Tallinn: Tuum, 2007
“Sinine missa: valik reisikirju”, Tallinn: Tuum, 2008
“Õrnad kõrvad” (lasteraamat). Pildid joonistanud Reti Saks. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2010
“Unenäoliiv: novelle ja proosapalu 2005–2011”, Tallinn: NyNorden, 2011
“Taevarändurid ja teisi jutte” (lasteraamat). Pildid joonistas Catherine Zarip. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2012
“Poiss ja kaja” (lasteraamat). Pildid joonistanud Valdek Alber. Tallinn: TEA Kirjastus, 2014
“Islandi kiri” (reisikiri), Tallinn: NyNorden, 2014
“Seniitvalgus: paraluulet 2013–2014”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014
“Pupi ja salakäik” (lasteraamat). Illustreerinud Tiina Mariam Reinsalu. Tallinn: Päike ja Pilv, 2015
“Hümn pikale ninale: paraluulet II (2014–2015)”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015
“Hõbeda laulud. Luulet 2015–2016”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016
“Autogramm. 101 luuletust 2016–2017”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2018
“Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris” (romaan), Tallinn: Tuum, 2018
“Mütside sõda ja teisi jutte” (lasteraamat). Pildid joonistanud Katrin Ehrlich, Tallinn: Hea Lugu, 2018
“Medusa juuksed. Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2018
“Päeva lõpus: luulet 2018–2019”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2019
“Koidula käsi: novelle ja jutte 2011–2019”, Tallinn: Tuum 2020
“Üks päev minu ema elust” (autobiograafiliste juttude kogu), Tallinn: Hea Lugu, 2021
“Lugu tüdrukust, kes kartis kööki. Lugu poisist, kes tahtis olla puuris” (lastejutud), Tallinn: Tänapäev, 2021

Püsiviide Lisa kommentaar

Raivo Mänd

5. okt. 2022 at 8:44 e.l. (Raivo Mänd) (, )

Raivo Mänd (1954) – eesti zooloog ja loomaökoloog, Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Katkendid:

Ürgema needus ja teisi jutte loodusest ning inimesest, Varrak 2022, lk 81 – 89; 99 – 103.

Mis juhtus inimeste abieluga?

Pöördugem nüüd tagasi loo algusesse. Miks kukkus inimeste pikaajaline traditsiooniline paarabielu jõukas läänemaailmas äkitselt lühikese ajaga kokku? Arvata on, et objektiivsed eeldused abielusidemete nõrgenemiseks kuhjusid tasapisi juba vähemalt paari viimase aastasaja jooksul, mil teaduslik-tehniline revolutsioon koos oma moodsate masinate, avastuste, kolonialismi, leiutiste ja tehnoloogiatega vähendasid järsult sõltuvust looduse heitlikkusest, muutsid ressursside kättesaadavuse stabiilsemaks ja tegid lõpu näljahädadele. See tõi kaasa inimeste materiaalse heaolu kasvu ja kindlustunde. Käsikäes moodsa meditsiini arenguga vähenes suremus ja pikenes eluiga. See aga tähendas, et enam polnud vaja sigitada ja üles kasvatada nii palju lapsi kui varasematel aegadel. Kollektiivsete lapsehoiusüsteemide ja lastetoetuste juurutamine suurendas heaolutunnet veelgi. Kui parafraseerida üht endisaegset riigijuhti, siis elu muutus paremaks, elu muutus lõbusamaks.
Meenutagem, et paarabielu püsib vaid seal, kus järglaste kasvatamine ilma mõlema vanema osaluseta on raske või lausa võimatu. Rikas, stabiilne ja muretu elu ja väike laste arv, milleni eespool kirjeldatud protsessid olid viinud, enam hästi mainitud tingimusele ei vastanud. Paljud paariliste omavahelised tüliküsimused, mida rasketes oludes õieti tähelegi ei pandaks ja kiiresti unustataks, hakkasid uutes oludes, kus tõelisi elulisi muresid järjest vähemaks jäi, muutuma aina häirivamaks. Mehed, kelle senine roll pere toitjana järjest pisenes, leidsid nüüd rohkem aega meelelahutusteks väljaspool kodu, kus nad paratamatult jäid silma võõrastele naistele. Seni tagasi hoitud ürgsed instinktid lõid lõkkele ja sagenema hakkasid salajased armusuhted, mis tõid peresse tüli. Laste toitmine ja kasvatamine polnud enam nii suur pingutus kui vanasti, kuid allesjäänud osa sellest kippus libisema peamiselt naiste õlgadele. Seepärast ei leidnud naised enam piisavalt põhjust kodurahu nimel kõike kannatada ja mehele lõputult järeleandmisi teha.
Kahtlemata on see tugevasti lihtsustatud pilt, kuid laias laastus peab tõenäoliselt paika. Ja kuigi abielu väliselt ilusa loori varjus lõõtsusid aina tugevamad tõmbetuuled, pidas see vapralt vastu kuni eelmise sajandi viimase kolmandikuni. Peapõhjuseks oli tõenäoliselt hirm, mis alati oli valitsenud paariväliste seksuaalsuhete kohal – hirm õõvastavate suguhaiguste ja soovimatute rasestumiste ees. Teine põhjus peitub teatavasti inimkultuuri hästi tuntud konservatiivsuses. Kuigi paarabielu bioloogilised alustalad olid juba tugevasti murenenud, hoiti sellest kui kultuurilis-religioossest traditsioonist kümne küünega kinni. Lisapõhjusena on alust kahtlustada kaht hirmsat ilmasõda, mis nihutas elukvaliteeti vahepeal tugevasti tagasi selles suunas, mis abielutruuduse algse mõttekuse jälle kenasti esile tõi.

Kaardimajake kukub kokku

Miks toimus 1960. aastate lõpust 1970. aastate alguseni äkki sedavõrd järsk kollaps? Taas peame spekuleerima, ent püüdkem seejuures lähtuda olemasolevaist kõnekaist faktidest. Vahetult enne katastroofi pidi juhtuma midagi, mis ilmselgelt avaldas mõju armusfäärile. Mis see oli? Vastus on üsna lihtne: mängus on teadus ja meditsiin.
Esiteks leiutati antibiootikumid, mis lisaks kõigele muule heale võimaldasid oluliselt vabaneda suguhaiguste painest. Teiseks – mis küllap veel tähtsam – tulid vahetult enne perekonna kollapsit apteekidesse müügile rasestumisvastased pillid. Esimest korda inimkonna sadade tuhandete aastate pikkuse ajaloo jooksul andsid need naiste endi kätte võimaluse vältida suguühte ajal rasestumist. Poeetiliselt väljendudes andsid need naistele kontrolli oma keha üle. Kolmandaks muutus abort meditsiiniliselt ohutuks.
Need leiutised vallandasid seksuaalrevolutsiooni, mille sümboolseks stardihetkeks peetakse legendaarset Woodstocki festivali USAs 1969. aastal. Kogu oma senise eksistentsi vältel olid inimesed pidanud seksuaalsuhetes olema ülimalt ettevaatlikud ja vaoshoitud. Eriti kehtis see naissoo kohta, kelle üksainus eksimus võis rikkuda kogu tulevase elu. Nüüd aga – maha iganenud tabud! Elagu piirideta armastus! Kui varem tähendas juhuslik seksuaalvahekord, olgugi kuratlikult ahvatlev ja nauditav, suurt riski ja vastutust, siis nüüdsest võis sellele vaadata kui ohutule ja süütule lõbule. Hästi väljendab toimunud mentaalset murrangut Paul McCartney kirjutatud ja koos ansambliga Beatles kuulsaks lauldud loo sõnad: „Yesterday, love was such an easy game to play …” (Eile veel oli armastus nii lihtne mäng …) Mitte kunagi varem inimkonna ajaloos ei olnud armastust söandatud võtta lihtsa mänguna!

Headel asjadel on kõrge hind

Seksuaalse kasinuse ja vaoshoituse asendumine vabameelsusega tõi kaasa probleeme, mis viis paarabielu kriisini. Miks? Polnud ju enam vaja muretseda ei suguhaiguste ega soovimatu rasestumise pärast. Miks siis mitte kasutada seda uut olukorda, et koosellu pisut pikantset vaheldust tuua ja niimoodi mõlema abikaasa elu rikastada? Kui ka vahel harva juhtus hoolimatusest või kogenematusest apsakaid, siis seda võiks võrrelda aeg-ajalt juhtuvate liiklusõnnetustega. Ega sellepärast tasu veel autoga sõitmist ära keelata!
Loodus on siiski keerulisem kui autosõit. Mängu astus ürgne instinkt – armukadedus, üks vanimaid ja visamalt püsivaid käitumuslikke fenomene. Seda on hämmastavalt mitmekesistes vormides kirjeldatud paljudes loomarühmades. Inimese arenenud mõistus võib küll kalkuleerida nõnda, nagu eelmises lõigus kirjutatud, kuid sadade tuhandete evolutsiooniaastate jooksul geenidesse talletatud kogemus astub sellele vastu. Naist sunnib see alateadlikult kartma, et liiderlikul meespartneril ei jää enam piisavalt aega ega ressursse temasse ja ta lastesse panustada. Meest sunnib see alateadlikult kahtlustama, kas tema väljavalitu vabameelsuse tõttu ei tule tal oma töö ja vaeva hinnaga aidata hoopis naabrimehe geene järgmisesse põlvkonda. Aastatuhandete tagune hääl sosistab talle kõrv: „Kui sa nüüd ei kasuta juhust olla armukade, võivad sinu enda geenid tulevastes põlvkondades välja surra!” Siit siis lähisuhtevägivald.
Teiseks suurendab üldine vabameelsus meeste seksuaalset survet ja pealetükkivust naistele, mida omalt poolt õhutab naiste endi käitumise ja riietuse ahvatlevamaks muutumine. Suurt osa sellest tähelepanust tajub naine aga ebameeldivana – kogu loomariigis on ju emassugupool väga valiv. Päris sama ei saa paraku väita isassugupoole kohta, mistõttu nii mõnigi kord kipuvad ta tunded silmarõõmu omadest lahknema ning tähelepanuavaldused kasvama ahistamiseks või äärmisel juhul koguni vägistamiseks. Põhjus on jällegi evolutsiooniline: need mehed meie esivanemate maailmas, kes olid armuasjades tagasihoidlikud, jäid sigimiskonkurentsis julgema ja pealetükkivama loomuga sookaaslastele alla ja nende geenid ei jõudnud tänapäeva. Tänapäeva „tsiviliseeritud” mehed loomulikult nii ei mõtle. Paraku aga kipub paljudel neist, mõnikord isegi lugupeetud ja edukatel meestel, hea kasvatus alla jääma ürgsetele alateadlikele tungidele, mille evolutsiooniline kogemus nende geenidesse on kirjutanud ja vastaspoolelt saabunud peibutavatest signaalidest vallandunud hormoonide tulv aktiveerunud. Siit siis ahistamine ja seksuaalvägivald.
Lõpuks ei maksa tähelepanuta jätta ka mõnda viimase aja teadusuuringut, mille kohaselt peetakse võimalikuks, et „beebipillide” tarvitamisest muutunud hormoonide tase põhjustab naisel depressiooni ega lase tal oma partneriga koosolemisest tunda õnne- ja turvatunnet, mida harmooniline kooselu eeldab. Seega on igal asjal, ka tablettide abil saavutatud turvalistel seksirõõmudel, oma hind. Paraku nii mõnigi kord liiga kõrge.

Tuld ei tasu torkida

Ei maksa hellitada lootust, et ürgsete tungidega on lihtne võidelda. Kõik instinktid, mis on seotud ellujäämise ja sigimisega ehk geenide levitamisega, on evolutsioonilises mõttes vanad ja väga tugevasti kinnistunud. Ei ole nii, et keelame need ära ja paari aastakümne pärast on probleemid unustatud. Võtkem või näiteks magusahimu, mis meie esivanemate maailmas oli ülimalt kasulik, tänapäeval aga suisa hukatuslik. Kas pärast põlvkondade pikkust teadvustamist, noomimist ja hädaldamist on see meil veel vähenenud?
Või keelaks hoopis armastuse ja seksi ära? Juhin tähelepanu, et ka armastus ja sugutung on evolutsiooniliselt kujunenud ja füsioloogiliselt reguleeritud instinktid, mille põhifunktsiooniks on olnud geenide efektiivne paljundamine. Milleks meile neid iganenud jäänukeid ajal, kus lapsi pole maailmale enam kuigi palju vaja ning neid väheseidki on õpitud saama ka kunstliku viljastamise abil? Kõik need murtud südamed ja suhtevägivald jääksid olemata … Muidugi ma ironiseerin. Keegi ei usu, et neist tugevatest tungidest oleks võimalik lihtsalt vabaneda. Ja miks peaks lugu eespool kirjeldatuga teisiti olema? Seda asjaolu ignoreerida oleks väga ohtlik.
Ilmselt on mõistlik leppida, et nii nagu tõhusatel ravimitel on soovimatuid, mõnikord üpris ebameeldivaid kõrvalmõjusid, võib see kehtida ka eelmise sajandi leiutiste kohta, mis on suguelu valdkonda tundmatuseni muutnud. Pole eriti usutav, et inimkond neist enam loobuks ja näiteks beebipillid keelustaks, nagu omal ajal keelustati universaalne putukatõrjevahend DDT. Pärast tule leiutamist pole sellest enam kunagi loobutud, hoolimata sellest, et peale küpsetatud liha, soojade elamute ja muu tohutu kasu on kontrolli alt välja pääsenud tuli hulganisti maha põletanud terveid linnu ja metsi, rääkimata kodudest. Inimesed on oma pika ajaloo jooksul tulega kohastunud. Nad teavad, et tuld ei tohi ilmaasjata torkida ega sellega mängida ja t tulekahju ärahoidmine on palju kasulikum ja odavam kui selle kustutamine. Rasestumisvastase tehnoloogiaga ei ole inimkonnal olnud veel nii palju aega kohastuda, aga loodetavasti see aja jooksul juhtub, nii et inimeste armu- ja peresfäär saab jälle hakata normaalselt funktsioneerima.
Me mõistame hästi, et parem on näha vaeva ja kulutada raha tulekahju ennetavate süsteemide soetamisele ja laste harimisele, et nad tikkudega ei mängiks, selle asemel et loota huilgavale ja vahtu elutuppa pritsivale tuletõrjeautole ning sotsiaalkorterile, kuhu paigutada kodust ilma jäänud pered. Niisamuti oleks ehk mõistlik õppida ka armuasjadega uutes tingimustes ümber käima, nii et perekonda ei peaks külastama politsei- ja kiirabiauto ning ema koos õnnetute lastega ei peaks otsima peavarju turvakodust.

Händikäpid inimesel

Zahavi händikäpi printsiip seletab ka inimeste järgitava, elulises mõttes kasutu, kuid aega ja energiat kulutava ebatervisliku või ohtliku käitumise mõtet. Samuti aitab see mõista, miks sellega uhkeldatakse, miks kõigil neil vastukäivatel käitumisviisidel leidub imetlejaid ja miks mõnda edvistajat kadestatakse, vihatakse või põlastatakse.
Olla vapper ja riskida sõjas, päästetöödel, autoga kihutamisel või mägironimisel ning jääda terveks ju tähendab seda, et tegu on võimeka noormehega, kes arvatavasti ei karda riskida ja võita ka päriselus. Temaga pere loomine ja laste saamine tundub olevat hea mõte, eriti kuna konkurendid talle käru keerata hästi ei julge.
Materiaalset produkti mittetootvate elitaarsete kunstide, muusika, kirjanduse või filosoofia viljelemine niisugusel tasemel, et see ka ära elatuda võimaldab, nõuab erakordselt arenenud aju. Aju on aga inimese kõige energiakulukam organ. Kuigi ta moodustab kõigest kaks ja pool protsenti keha massist, röövib ta ligi viiendiku keha energiatarbest. Pole siis ime, et tõeliselt andekaid inimesi jumaldatakse ja neile meelsasti ka andutakse.
Ainult tugeva tervisega inimene võib kõvasti „kärakat” panna, ennast regulaarselt tubakasuitsuga mürgitada, supelda jääaugus, osaleda rahvamaratonidel või harrastada muid tervist proovile panevaid tegevusi. Nõrkade tervis ei peaks sellele vastu. Kui inimene mõne sellise „hobiga” tegeleda suudab, ilma et tema igapäevaelu selle all kannataks, on ta oma võimekust tõestanud. Need aga, kes joovad ennast käpuli või lõpetavad sportimise infarktiga, on valinud uhkeldamiseks endale üle jõu käiva händikäpkäitumise. Ka suuremeelsust ja heategevust käsitletakse sageli händikäpkäitumisena. Kui sa raatsid või suudad enda heaolu arvelt aidata hätta sattunuid kaaskondseid või võõraid nälgivaid inimesi kusagil Aafrikas, pead sa olema tõeliselt tugev, edukas ja väärikas inimene. Sinu sõber tasub olla ja sinuga lapsi saades võib loota, et ka neist kasvavad sinu geenide ja vanemliku hoole toel samasugused tublid ja võimekad inimesed.
Üks eriline ja hästi tuntud händikäpiliik inimestel on priiskav tarbimine, millele juhtisid tähelepanu juba endisaegsed majandusteadlased. Miks ihaldatakse luksuskaupu? Miks nendega uhkeldatakse? Kuigi sellest rääkimist ei peeta viisakaks, on evolutsiooniline põhjus ilmne: seda tehakse selleks, et tõsta oma mainet potensiaalsete partnerite silmis ja alandada lkonkurente. Uhkeid ja tarbetult kalleid autosid, maju ja muid luksusesemeid või kulukaid harrastusi võivad endale lubada vaid tõeliselt rikkad ja võimekad, teistele lõpeks see pankroti või millegi veel hullemaga. Näiteks üle kahesaja tuhande USA dollari maksva uhiuue Mercedes-AMG G 65 maasturi soetamine on jõukohane vaid vähestele. Händikäppe, mida inimesed uhkeldamiseks kasutavad, leidub lisaks eelnimetatutele teisigi, kuid tahan lugejale südamele panna, et sel kõigel ei ole midagi pistmist inimese ratsionaalse mõtlemise või kuiva kalkuleerimisega. Nii sellist uhkeldavat käitumist kui ka vastavaid hinnanguid juhib emotsioonide toel inimese alateadvus, mida omakorda käsutab sadade tuhandete evolutsiooniaastate jooksul geenidesse kirjutatud kogemus, mis käsib uskuda vaid tõeliselt kulukat uhkeldamist.

Rahvaste ja riikide händikäpid

Nii nagu händikäptunnuseid kasutavad oma renomee tõstmiseks üksikisikud, kuluvad händikäpsignaalid marjaks ära ka kogukondadele, riikidele rahvastele, et teised neid tõsiselt võtaks. Oma rahva tuntusest ja prestiižist võidab kahtlemata iga selle rahva liige, nii nagu iga suguvõsa liige saab osa sellest aupaistest, mida on suguvõsale toonud selle hulka kuulunud kuulsus. Iga rahvas on uhke mistahes kunstniku, muusiku, kirjaniku, sportlase, maadeavastaja, teadlase või leiutaja üle, kelle reputatsioon ulatub nende endi kodutanumast kaugemale.
Võiks arvata, et neil rahvail on lihtsalt vedanud, sest silmapaistvad talendid kerkivad esile äärmiselt harva, juhuslikult ja ootamatult. Neid ei saa toota nagu saapapaari, samuti nagu ei saa tellimuse peale treida geniaalset muusikateost või dopinguvaba olümpiakulda, ükskõik kui suurt raha selle eest pakutaks. Tegelikult on asi pelgalt vedamisest kaugel. Geniaalsed loovisikud siiski ei sünni täiesti juhuslikult. Õigemini võivad küll sündida, kuid nende sünnipärase ande arenguks ja õitsele puhkemiseks on vaja, et kultuuriline pinnas nende kodumaal oleks korralikult haritud, väetatud ja kobestatud. Kõrgkultuuri toetamine on uskumatult kulukas. Lisaks ülikoolide, teatrite, spordihallide ja muude vajalike hoonete ehitamisele ja ülalpidamisele on vaja harida ja treenida suurt hulka kultuuriinimesi, kelle enamiku võimed küündivad parimal juhul keskpärasuseni. Nii mõnigi kord võib kuulda soovitusi, et kulude kokkuhoiu mõttes võiks massilise keskpärasuse kultiveerimise asemel keskenduda tippudele üksikutes perspektiivsetes suundades.
Kulusid hoiab sellega kokku küll, aga veidral kombel ei anna see soovitud efekti. Vastupidi, mida vähem toodetakse keskpärasust, seda vähem sirgub ka tippe. Sellega on kahjuks sama lugu mis rahvaarvugagi: mida väiksem rahvas, seda vähem geeniusi. Millal ükskord saab esimene eestlane Nobeli auhinna? Me võime nuriseda, miks tegeldakse teaduses või tehnoloogias igasugu jamaga, aga meil tuleb leppida paratamatusega: see on hind hiilgavate teadusavastuste või inimühiskonda muutvate leiutiste eest. Muide, üksnes vähesed neist, kes on koolis tuupinud Newtoni surematuid füüsikaseadusi, teavad, et see õpetlane pühendas suure osa oma elust alkeemiale ja okultismile ning et üheks tema salaunistuseks oli leida „tarkade kivi”, mille abil saaks elavhõbeda kullaks muuta….
Kõrgkultuur ehk elitaarne kultuur on tüüpiline händikäptunnus. Erinevalt kommertskultuurist, mis tasub ennast tegijale üldjuhul ära, tuleb kõrgkultuurile kindlasti peale maksta, ja mitte vähe. Potentsiaalne strateegiline kasu sellest on aga hiiglasuur ja seisneb kogu ühiskonna renomee tõusus. Ei maksa arvata, et riigid saaks hakkama teaduseta või professionaalse muusikata. On küllalt meist palju suuremaid rahvaid, kelle teadlastest või heliloojatest pole tänapäeval keegi kuulnud. Elu sellistes riikides võib olla igati moodne, sest kui neil leidub näiteks küllaga maavarasid, võivad nad ju iga kell teiste leiutatud asju, meditsiinivahendeid või ka külalispianiste sisse osta. Miks me aga selliseid riike kuigi tõsiselt võtta ega usaldada ei julge?
Kõrgkultuur on oma erinevates vormides ei ole muidugi ainus händikäptunnus, mille järgi terveid rahvaid tuntakse ja kadestatakse. Suur osa maailma riikidest panustab hiigelsummasid võimsate ja ahhetama panevalt ilusa te või ajalooliselt väärtuslike losside, kindluste, katedraalide ja linnamüüride taastamisele ja säilitamisele, millel muutunud ühiskonnaolude tõttu pole enam endisi jõukaid omanikke. Mõned riigid kasutavad aga mulje avaldamiseks sõjalist võimekust. Pole ka ime – üksainus nüüdisaegne hävituslennuk F-35 maksab umbes 67 miljonit eurot, üks USA armee lennuki-emalaev, millelt seda hävitajat õhku lennutada, aga ligi 10 miljardit eurot. See on peaaegu sama palju kui Eesti riigi terve aasta eelarve. Niisiis on ka sõjaline võimekus piisavalt edev, et kvalifitseeruda händikäpiks. Ja kuidas tõstab rahva enesetunnet ja riigi juhtkonna mainet üks võidukas sõjaline karistusoperatsioon kusagil maailma teisel otsas või riigile juurde võidetud poolsaar!

Raamatuid:

Tiirud, Valgus 1982
Saaremaa linnud, Zooloogia Botaanika instituut 1996
Elukunstnikud: teejuht käitumise ökoloogiasse, Huma 1998
Poiss kadakaselt saarelt, Huma 2021
Ürgema needus, Varrak 2022

Püsiviide Lisa kommentaar

Stephen King

20. sept. 2022 at 11:41 e.l. (Stephen King) (, , , )


Foto: VillardSipaREXShutterstock

Stephen Edwin King (1947) USA ulme- ja õuduskirjanik. Paljud Stephen Kingi teosed on ka ekraniseeritud. Tema romaanidel põhinevad filmid “Roheline miil”, “Shawshanki lunastus”, “1408”, “Carrie” ja paljud teised.

Katkend:

Kirjutamisest, Mälestusteraamat ametioskustest, Hea Lugu 2018. Tõlkinud Jüri Kolk, lk 183-190.

Räägime nüüd natuke dialoogist, meie programmi kuuldavast osast. Dialoog on see, mis annab meie osatäitjatele nende hääle, ja see on otsustav nende iseloomude määratlemisel – ainult et see, mida inimesed teevad, ütleb meile selgemalt, millised nad on, ja kõne on kahtlane: ainult see, mida inimesed räägivad, annab tihti nende iseloomu teistele edasi viisil, millest nemad, – rääkijad – midagi ei aima.
Te võite mulle otsesõnu jutustada, et teie peategelane, Mistuh Butts, ei õppinud koolis hästi, õigupoolest ei käinudki kunagi eriti koolis, aga te võite anda sama edasi – ja tunduvalt elavamalt – tema kõne abil … ning üks hea ilukirjanduse peamisi reegleid on see, et ei tasu kunagi rääkida midagi, mida te saate hoopis näidata:

“Mis sa arvad?” küsis poiss. Ta sirgeldas pilku tõstmata oksaraoga tolmus. Tema joonistus võis kujutada palli või planeeti või olla lihtsalt ring. „Arvad, et Maa käib ümber Päikese, nagu nad räägivad?”
„Ma ei tea, mis nad räägivad,” vastas Mistuh Butts. „Ma`i ole kunagi seda uurind, mida seeh või teineh ütleb, sest igah ütleb esi asja kuni su pea hakkab lõpuks valut`ma ja sa`i taha inam süvva.”

„Mida tähendab „süvva”?” küsis poiss.
„Sa`i jäta ka kunagi oma küsimist!” röögatas Mistuh Butts. Ta kahmas poisilt oksarao ja murdis selle pooleks. „Isu süvva on su kõhus kui on aeg pugida! Vähem sa haige! Ja inimesed räägivad, et mina olen tohmus!”
„Oh, söögiisu, isu süüa,” lausus poiss rahulikult ja hakkas jälle joonistama, nüüd sõrmega.

Hästi komponeeritud dialoog näitab, kas tegelane on terane või juhm (Mistuh Buttsi ei saa tingimata pidada idioodiks ainult sellepärast, et ta ei saa öeldud „söögiisu”, me peame teda veidi kauem kuulama, enne kui selle kohta otsuse langetame), aus või ebaaus, lõbus või üks vanadest kuivikutest. Head dialoogi, sellist, mida kirjutavad George V. Higgins, Peter Straub või Graham Green, on rõõm lugeda, halb dialoog on surmav.
Kui rääkida dialoogist, on kirjanike oskused väga erisugusel tasemel. Teie oskusi selles vallas saab arendada, aga, nagu üks suurmees kunagi ütles (tegelikult oli see Clint Eastwood): „Inimene peab oma piire tundma.” H. P. Lovecraft oli õudusjutugeenius, aga kohutav dialoogikirjutaja. Paistab, et ta teadis seda ise ka, sest miljonitest sõnadest, mida ta kirjutas, on dialoogi vähem kui viis tuhat sõna. Järgnev lõik raamatust „Värv kosmosest” („The Color Out of Space”), milles surev farmer kirjeldab tulnukate kohalolu, kes on just vallutanud tema kaevu, näitlikustab Lovecrafti probleeme dialoogiga. Kuulge, inimesed lihtsalt ei räägi nii, isegi mitte surivoodil:

„Tühjus … tühjus … värv … see kõrvetab … külm ja märg … aga see põletab … see elas kaevus … ma nägin seda … nagu suits … justnagu eelmise kevade lilled … kaev hiilgas öösi … kõik elus … imes elu kõigest välja … kivis … see pidi tulema selle kivi seest … mürgitas siin kõik … ei tea, mis see tahab … see ümmargune asi, mille kolledžimehed kivist välja kaevasid … see oli sama värvi … just sama nagu lilled ja taimed … seemned … ma olen näinud, sel nädala kõik mädaneb … see taob su mõistuse maatasa ja siis võtab su … kõrvetab su ära … see tuleb mingist paigast, kus asjad ei ole nagu siin … üks neist professoritest ütli nii …”

Ja nii edasi ja nii edasi, hoolikalt konstrueeritud väljajätteliste infopurtsatustena. Raske on öelda, mis täpselt Lovecrafti dialoogil viga on, kui mitte arvestada ilmselget: see on pingutatud ja elutu, tulvil maakate kõnepruuki („see tuleb mingist paigast, kus asjad ei ole nagu siin”). Kui dialoogiga on kõik korras, siis tunneme selle ära. Kui ei ole korras, tunneme samuti – see hakkab kõrva peale nagu halvasti häälestatud muusikariist.
Lovecraft oli – niipalju kui teada – nii snobistlik kui ka piinavalt häbelik (ta oli ka ohjeldamatu rassist, tema lood on täis pahelisi aafriklasi ja sedasorti salaplaane sepitsevaid juute, kelle pärast mu onu Oren alati pärast nelja või viit õlut muretsema hakkas), selline kirjanik, kes peab tohutut kirjavahetust, aga saab teistega kohtudes nendega halvasti läbi – kui ta elaks praegu, asuks tema eksistentsi teravik tõenäoliselt eri interneti jututubades. Dialoogi kirjutamine on oskus, mille õpivad kõige paremini selgeks inimesed, kes naudivad teistega rääkimist ja nende kuulamist – eriti kuulamist, nad korjavad üles eri aktsente, rütme, dialekti ja eri inimrühmade slängi. Lovecrafti-taolised üksiklased kirjutavad seda tihti halvasti või hoolikusega, mis on omane inimestele, kes kirjutavad mõnes keeles, mis ei ole nende emakeel.
Ma ei tea, kas praegusaegne romaanikirjanik John Katzenbach on üksildane või mitte, aga tema romaanis „Harti sõda” („Hart`s War”) leidub meeldejäävalt kehva dialoogi. Katzenbach on sedasorti romaanikirjanik, kes ajab loovkirjutamise õpetajad hulluks; suurepärane loojutustaja, kelle kunst on rikutud enesekorduste (parandatav viga) ja dialoogiga, mis on täiesti puine (viga, mida ilmselt ei anna parandada). „Harti sõda” on krimiromaan, mille tegevustik toimub teise maailmasõja sõjavangide laagris – kena mõte, aga Katzenbachi käes muutub see problemaatiliseks, kui tal olukord tõeliselt kuumaks läheb. Siin räägib kolonelleitnant Phillip Pryce sõpradega vahetult enne seda, kui sakslased, kes liitlaste lennuväelaste vangilaagrit valvavad, ta ära viivad – mitte tagasi kodumaale saatmiseks, nagu nad väidavad, vaid arvatavasti selleks, et ta metsas maha lasta.

Pryce kahmas uuesti Tommyst kinni. „Tommy,” sosistas ta, „see ei ole juhus! Miski ei ole nii, nagu paistab! Kaeva sügavamalt! Päästa ta, semu, päästa ta! Rohkem kui kunagi varem usun ma nüüd, et Scott on süütu! (…)
Te peate nüüd ise hakkama saama, poisid. Ja pidage meeles, ma ootan teilt, et te elate selle üle. Jääte ellu! Mis ka juhtub! „
Ta pöördus tagasi sakslaste poole. „Hästi, Hauptmann,” ütles ta ootamatult, ebatavaliselt rahuliku otsustavusega. „Ma olen nüüd valmis. Tehke minuga, mida tahate.”

Kas Katzenbach ei saa aru, et iga rida kolonelleitnandi tekstist kas on klišee neljakümnendate lõpu sõjafilmist või püüab ta seda samamoodi teadlikult kasutada, et kutsuda lugejates esile kaastunnet, kurbust ja võib-olla ka nostalgiat. Ükskõik kumba pidi see ka on, see ei tööta. Ainus tunne, mida see lõik äratab, on teatud kannatamatu uskmatus. Te jääte imestama, kas mõni toimetaja on seda üldse näinud, ja kui on, siis mis peatas tema sinise pastaka. Arvestades, et Katzenbach on muus silmapaistvalt andekas, kipub tema läbikukkumine siin tugevdama mu arvamust, et hea dialoogi kirjutamine on samavõrd kunst kui oskus.
Paljud head dialoogikirjutajad paistavad lihtsalt olevat sündinud täpse kõrvaga, just nagu mõni muusik ja laulja tabab nooti täiuslikult või peaaegu täiuslikult. Siin on lõik Elmore Leonardi romaanist „Võta vabalt” („Be Cool”). Võite võrrelda seda Lovecrafti ja Katzenbachi lõikudega eespool ning te märkate, et siin esineb täiesti aus vestlus, mitte puine monoloog:

Chili … Kui Tommy küsis: „Kas sul on kõik kombes?” vaatas ta jälle üles.
„Kas tahad teada, kuidas mul naistega on?”
„Ma mõtlen su äri. Kuidas see läheb? Ma tean, et „Kutsuge Leo” oli edukas, suurepärane film, suurepärane. Ja kas tead, mis veel? See oli pealegi hea film. Aga selle järg – mis selle nimi oligi?”
„”Kao ära.””
„Jajah, nii just läkski, enne kui mul oli võimalus seda näha – see kadus.”
„Selle esimene linastusnädal ei olnud nii edukas, seepärast tuli stuudio tagant ära. Ma olin kohe alguses järje tegemise vastu. Aga see tüüp, kes Toweris tootmisosakonda juhtis, ütles, et nad teevad filmi igal juhul, kas minuga või minuta. Ma mõtlesin: hüva, kui mina tuleksin välja hea looga …”.

Kaks kutti söövad Beverly Hillsis ja me teame kohe, et nad on mõlemad tegudeinimesed. Nad võivad olla teesklejad (aga võib-olla ei ole), ent nad võluvad meid Leonardi loo kontekstis otsekohe, tegelikult võtame nad avasüli vastu. Nende jutt on nii tõeline, et osalt tunneme seda süütundega segatud rõõmu, mis tabab inimest, kellele jääb paar fraasi kõrvu ja siis hakkab ta võõrast, huvitavat jutuajamist pealt kuulama. Saame kätte ka arusaamise tegelastest, ehkki ainult uduse pildi. See on romaani alguses (tegelikult teisel leheküljel) ja Leonard on proff. Ta teab, et ei pea kõike korraga ära tegema. Ometi saame midagi ka Tommy kohta teada, kui te veenab Chilit, et „Kutsuge Leo” ei ole ainult suurepärane, vaid ka hea.
Võiksime endalt küsida, kas selline dialoog on tõetruu või truu ainult teatavale mõttele elust, kindlale stereotüüpsele kujutisele Hollywoodi tegelinskitest, Hollywoodi lõunasöökidest ja kokkulepete sõlmimisest Hollywoodis. See on õigustatud küsimus ja vastus on: võib-olla on õige teine. Ometi kõlab see dialoog õigesti, parimal tasemel (ja ehkki „Võta vabalt” on üsna hea meelelahutus, on see Leonardi parimast kaugel), Elmore Leonard suudab luua teatavat tänavapoeesiat. Oskus, mida on sellise dialoogi kirjutamiseks vaja, tuleb aastatepikkuse harjutamisega, see kunst sünnib loomingulisest kujutlusvõimest, mis teeb kõvasti tööd ja naudib seda.
Nagu ka kõigi teiste kirjutamise tahkude puhul on hea dialoogi kirjutamise alus ausus. Ja kui te olete aus sõnades, mis tulevad teie tegelaste suust, avastate, et teid tabab päris kõva kriitikatulv. Ei möödu nädalatki, kui ma ei saaks vähemalt üht maruvihast kirja (enamasti tuleb neid rohkem kui üks), mis süüdistab mind ropendamises, kitsarinnalisuses, homofoobias, mõrtsukalikkuses, labasuses või nimetab mind otsesõnu psühhopaadiks. Enamikul juhtudest ajab mu kirjasaatjatel vere keema dialoog: „Kaome siit Dodge ist kus kurat” või „Ma ei salli siin nõgisid” või „Mida sa enda arvates teed, sa kuradi pede?”
Mu ema, puhaku ta rahus, ei kiitnud sellise keelepruugi labasust heaks, ta nimetas seda lollide keeleks. See ei takistanud teda ometigi karjatamast „Oh perse!”, kui ta kõrvetas saia ära või virutas pildi jaoks naela seina lüües haamriga pöidla pihta. See ei takista enamikku inimesi, ei kristlasi ega paganaid, midagi sarnast (või isegi veel värvikamat) ütlemast, kui koer plüüsvaibale oksendab või kui auto tungraua pealt alla sajab. Oluline on rääkida tõtt, sellest sõltub nii palju, nagu William Carlos Williams peaaegu ütles, kui ta sellest punasest mänguautost kirjutas. Kombekuse Leegionile ei pruugi meeldida sõna „pask” ja see ei pruugi teile endalegi väga meeldida, aga mõnikord te lihtsalt ei pääse sellest – ükski laps ei ole jooksnud ema juurde ja öelnud, et tema väike õde „tühjendas ennast” just vanni, aga „sittus” on, ma kardan, väga tõenäoline sõnavalik (väikestel naasklitel on lõpuks ju suured kõrvad).
Te peate dialoogi kirjutades tõtt rääkima, kui tahate, et selles oleks kajavus ja usutavus, mida „Harti sõjal”, ehkki heal lool, kahjuks napib – ja see tõde peab ulatuma selleni välja, mida ütlevad inimesed, kui löövad haamriga pöidla pihta. Kui asendate sõna „persse!” fraasiga „no tere talv!”, sest te mõtlete Kombekuse Leegionile, siis rikute kirjaniku ja lugeja kirjutamata lepingut – teie lubadust rääkida väljamõeldud loo abil tõtt selle kohta, kuidas inimesed räägivad ja käituvad.
Teisest küljest ei pruugi üks tegelastest (näiteks peategelase vanatüdrukust tädi) tõesti haamriga pöidla pihta virutades öelda „persse!”, vaid „no tere talv!”. Te saate aru, millist väljendit kasutada, kui oma tegelast tunnete, ja me saame rääkija kohta teada midagi, mis muudab ta elavamaks ja huvitavamaks. Jutu tuum on selles, et igal tegelasel tuleb lasta vabalt rääkida, mõtlemata, kas Kombekuse Leegion või Kristlike Naiste Lugemisklubi selle heaks kiidab. Teisiti käituda on nii argpükslik kui ka ebaaus ja, uskuge mind, kahekümne esimese sajandi lävel ei ole Ameerika ilukirjanduse kirjutamine intellektuaalselt argade jaoks. Siin on karjakaupa isehakanud tsensoreid ja ehkki neil võivad olla erisugused eesmärgid, tahavad nad kõik üldjoontes sama: et teie näeksite maailma nii nagu nemad … või peaksite vähemalt suu nendel teemadel, mida te näete teistsugusena. Nad võitlevad status quo eest. Nad pole tingimata halvad inimesed, aga ohtlikud – juhul kui juhtute uskuma mõttevabadusse.
Tegelikult nõustun emaga: ropendamine ja labasus on lollide ja sõnasuutmatute keel. See tähendab enamasti, leidub ka erandeid, kaasa arvatud värvikad ja elavad igapäevased ütlemised. Drive-in is saad igal juhul lüpsta; mul on nii kiire, et vesi perses keeb; ükskõik kummast otsast junni nuusutada – need väljendid ja teised nendesarnased, ei sobi küll külalistetuppa, aga need on tabavad ja teravad.

Eesti keeles ilmunud teosed
“Surmahotell”, 1. ja 2. osa, Katherine 1994
“Raamatukogupolitseinik”, Kupar 1995
“Salaaken, salaaed”, Kupar 1996
“Carrie”, Katariina 1997
“Misery”, Elmatar 1998 (sarjas “Öölane”)
“Tulesüütaja”, Ersen 1998
“Kõik on mõeldav”, Pegasus 2003
“Laskur”, Pegasus 2006 (Tume torn, I osa)
“Kolm saatusekaarti”, Pegasus 2007 (Tume torn, II osa)
“Ahermaad”, Pegasus 2007 (Tume torn, III osa)
“Misery”, Eesti Päevaleht 2007
“Võlur ja klaas”, Pegasus 2008 (Tume torn, IV osa)
“Mobla”, Pegasus 2008
“Udu”, Fantaasia 2008
“Calla hundid”, Pegasus 2009 (Tume torn, V osa)
“Lisey lugu”, Pegasus 2009
“Susannah’ laul”, Pegasus 2009 (Tume torn, VI osa)
“Tume torn”, Pegasus 2010 (Tume torn, VII osa)
“Pärast päikeseloojangut”, Pegasus 2012
“Isemoodi aastaajad”, Fantaasia 2012
“Lemmikloomasurnuaid”, Pegasus 2013
“Carrie”, Skymarket 2013
“Härra Mercedes”, Ajakirjade Kirjastus 2015
“Mis hundi suus, see hundi oma”, Ajakirjade Kirjastus 2016
“Valve lõpp”, Ajakirjade Kirjastus 2017
“Hiilgus”, Ühinenud Ajakirjad 2018
“Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest”, Hea Lugu 2018
“Lemmikloomasurnuaid”, Pegasus 2019
“Öine vahetus”, Fantaasia 2019
“Instituut”, Hea Lugu 2020
“Draakoni silmad”, Fantaasia 2021
“Hiljem”, Hea Lugu 2021

Püsiviide Lisa kommentaar

Kiwa

5. sept. 2022 at 11:06 e.l. (Kiwa, Nädala autor 2022) ()

Foto: Siim Vahuri, Linnateater. Kiwa ;paranoia teabepäeval Taevalaval

Kiwa (õieti Jaanus Kivaste, s 1975) on eesti kunstnik, helilooja, kuraator ja literaat, kirjastuse ;paranoia asutaja.
Ta on õppinud Tartu Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri.
Aasta kirjanik 2022, kirjandusfestival Eesti Kirjanik.

Katkendid:

Kummiliimiallikad, Kiwa ja Tänapäev 2021, lk 41 – 51.

Lagunenud utoopia

Impeerium oli lagunenud, suur masin oli lakanud töötamast, kõik, mis oli vähegi absurdne, oli alles jäetud, kõik, mis võis olla vähegi kasulik, oli nahaalselt pihta pandud. Ainult juhtmed tolknesid ja turritasid kõikjalt ja selle kõige algsed funktsioonid olid unustatud. Sama düstoopia juhtus inimestega. Kahtlemata olid need protsessid koordineeritud üheplaaniliste imperialistlike jõudude poolt.

Esimeste aastate keskel rebisin, nagu normkore raffaski, mürast piksleid välja. Pikslite all mõistetakse üldjuhul reaalsuse koostisosi. Tegelikult pole piksleid olemas, neist rääkides mõtleme me üleüldist projektsiooni oma ajus. Isekihiseva värvilise limonaadi, veelgi värvilisema närimiskummi – mida nüüd ametlikult nimetati punkaritelt laenatud ja mugavusslängiks muutunud neologismiga „näts”- ja muu sellise trendikola pikslid olid küll teatav vägi, ent ette määratud ettemääratuse radade candy-faktori poolt. Sellega võisid kaasneda mõõdukad perversiooni ja üleastumise fantaasiad, ent neil ei olnud muid tagajärgi peale tarbija süveneva sõltuvussuhte. Minul õnnestus välja õngitseda paar pikslit, mis tegelikult üsna sobimatult sellesse plaffatuslikku seisundisse olid sokutatud – sekkunud kui programmivead. Mõned neist aga olid juba oma hoopis teistsuguse olematu olemuse tõttu mimikrid, näiteks raamatukujulised, mõned neist kasutasid koondnime Borges, kes olevat olnud üks argentiina vanamees, kuid kelle tekstid tekitasid koheselt visiooni psühhedeelsest kommunismist. Selle väljendi lahtivõtmine paljastab koheselt tähendused, mille tagused mehhanismid – nimetasin neid riiulitagusteks – olid seni jäänud varjatud küljele, ent mis nüüd avanesid mulle kogu oma ilus. Psüühe kui ekraan, mis on samapalju ka uks, nii et sellest rääkimine väesoleva ja käesoleva või valekujutise ja materiaalse olemi terminites näitab selgelt olemuslikkuse idee represseerimist, mida normkore raffas võttis vastu hõisetega – üles-alla-pallikujul vupslemisega. Seest olid pallid muide täiesti tühjad. Aegajalt kostis pallimerest pauke ja siin-seal paiskus mõni neist vaikse viiksatuse saatel jälle tagasi tähetolmuks. Alissa rott viuksus samamoodi, kui ta taipas, et ei jõua keset vaipa asetsevat suurt sefiiritorti tükkhaaval vaiba serva alla tallele panna, ta kappas nõutult edasi-tagasi, misjuures tema tagakeha vupsles kentsakalt ja karvatordid tema kiitsakate tagakäppade ümber meenutasid järjest enam mõne Elisabethi-ajastu eblaka aadliku hoogsa lõikega pantaloonesid.

Hiljem selguski asjaolu, et Alissa sattus salatühiku abil tagasi mineviku sellesse punkti, kus salatühik avanes ja selgus ka, et ta ise oligi uri, algsete KL-i eksperimentide tulemus, millega prooviti, kuidas tulevikust saab uuesti minevikuga ühendust. Sellel oli ka seos radikaalsete heliuuringutega, popmuusika oli vaid pehmoversioon sellest, mida salateenistus suutis produtseerida inimeste ärapööramiseks. Teadlikkus keelest oli sügavalt kohal, selle väljenduslikkusest kui millestki, mis on tavalisest sõltumatum. Seal on lisaks kõlaruumi kihilisusele ja tsüklitele – glitch`id, rändom hetktõrked, robodada errorid ja määramatus, kuidas valel ajal vale nuppu vajutada nii, et lahe oleks.

Impeeriumi diskorditehastes tehti samal ajal rämedaid eksperimente, uuriti, mis toimub teadvuse kohtumisel kummiliimi ja sünteeshelidega. Just elektromagnetnähtuste valdkond oli algselt see, millele rajati relatiivsusteooria. Algul peetigi seda teadvuse sünteesimiseks, sest sisuliselt oli tegu teadvuse multiplitseerumisega, mis mõneti ebaõnnestus. Teadvust ei saa panna katseklaasi – neuronite aktiivsuse mustrid lollitavad aju ja panevad selle uskuma, et teadvus on midagi, mis ka tegelikult eksisteerib. Ent see, et teda olemas pole, ei tähenda, et ta reaalne ei oleks. Ta on teist tüüpi reaalne. Ja nagunii on ka reaalsus eelkõige mentaalne mudel. Seega ei õnnestunud Teadvust täiesti iseseisvaks teha, ta jäi Salatühiku kaudu seotuks oma algega.

Mitte-Laine

rääkimine on nagu millegi eelneva sämplimine ja taaskasutamine

Tõeministeeriumi taga ohakapõllul kõrgus ühismajandi mahajäetud mustavate aknaaukudega lehmalaut. Halli silikaatidest otsaseina sisse laotud vaskpunased kärgtellised moodustasid paremate aegade reipa loosungi „lehmad rikastavad lauta”, mis oli kaugele näha. Hoolimata utoopia ülesehitamise ülevast paatosest oli siia aga järele jäänud vaid kõmisev lehmapuudus. Kuna lüpsjatel ei olnud enam midagi teha, vaatasid nad nõutult üksteisele otsa, võtsid rätid peast ja läksid koju Nataša odekolonni jooma. Loomade kadumise kohta oli mitmeid seletusi, üks jaburam kui teine, nii et neist kõige veenvam tundus isegi veel lugu lendavate taldrikute röövretkest, millest mõned kergeusklikud vilavsilmi rääkisid. Mahajäänud laut oli seest tühjaks põlenud, kuna sellest oma hängikoha teinud punkarid armastasid tollal lõhnaõlina bensiini kasutada, aga keegi oli rabelemise käigus kanistri ümber ajanud ja põrandale tekkinud loiku oli omakorda üks hipi põleva viiruki pillanud – sugugi mitte paha pärast, nagu ta ise naeratades tähendas – nii, et sealt see leek alguse sai. Seega nägi kogu ruum nüüd sobivalt sünge välja ja seal toimusid salajased kontserdid. Lavahämaruses turritava monsterliku trummikomplekti taha kargasid kaks oskamatult püsti aetud ja ametnike templitindiga lillaks koloreeritud harjaga figuuri, kes asusid pioneeritrummidel ja tühjadele õllevaatidele pingutatud vakstutel kiiret ja lonkavat rütmi trummeldama. Seda toetas palja ülakehaga, anorektiline ja põlevate silmadega kaak, kes tagus labakäega kahekeelset basskitarri. Oma kuju poolest aeru meenutavale pillile olid pingutatud kultuurimaja klaveri seest näpatud keeled, mis koheselt bassimehe näpuotsad katki kraapisid, nii et aerulaba kattus efektsete vereniredega. Jultunud oleku, sagris juuste ja kandadeni ulatuva kaftaniga laulja kargas kõige ette, haaras leukoplastiga harjavarre külge kinnitatud mikrofoni ja röögatas sügavalt kõrist tuleva õõnsa häälega: Oi!, mis jäi pikalt korduma, nii et kõigi peades tekkis sellest kohe interdimensionaalne võnge. Laulja kruttis hooletult kajamasina nuppe, saavutades kajahääle muutumise ebaloomulikult kiireks ja kõrgeks, nii et see irdus täiesti ebaloogiliselt põhirütmist, jäädes trummide ja bassi soolestikkuväristavate madalsageduste müdina kohale omaette kummitama.

Kajamasin oli saadud paari pudeli aknooli eest sõjaväelastelt, kes olid seadme välja kangutanud tanki pardaelektroonika pupist. Nagu ka mitmeid muid militaarset päritolu aparaate, sai füüsiliste objektide tagasiside ja väljapeilimise jaoks mõeldud salatehnika agregaate kasutada heliefektiplokkidena, kui neid veidi häkkida, ümber ühendada ja modifitseerida. Kajamasina oli kunagi leiutanud impeeriumi sõjatööstuse insener, katsetades magnetlintide abil signaali väljasaatmist ja selle kohest tagasisidet. Tema mehhanism oli niivõrd geniaalne, et kord astunud Esimees ise tema töökotta sisse, et imeleiutist oma silmaga näha ja proovida. Ta lausunud prooviks mõned sõnad mikrofoni ja piinelnud hiljem elu lõpuni ehholaalia käes, arvates, et tema hääl jäigi kajama. Masina idee jõudis spioonide abiga ka kardinatagusteni, kus armeejõududel olid signaalpositsioneerimiseks küll juba märksa edasijõudnumad aparaadid, ent oma odavuse ja madaltehnoloogilise võlu tõttu tekitasid need seal muusika valdkonnas samuti omalaadse revolutsiooni. Kajamasinate abil tekkis uue laine postesteetika, mis hüpnotiseeris inimesi ja hullutas noori nii, et need loobusid armeeteenistusse minemisest ja kaifisid vaid muusikat. 60ndate ja 70ndate aastate lihtsad, vabadust ja lõdvestumist sugereerivad helikeskkonnad asendusid pingeliste ja motoorsete ning siis juba täiesti purustatud rütmidega, mis väljendasid võõrandumist ja rahutusi. Muusikaline vorm muutus hoomamatuks, see kadus ja asendus amööbsete hargnemiste ja voogudega, mida pikkisid katkestused, ebaloogilised muutused ja osakeste laialipaiskumine.

Impeeriumi kandilistele puumunapeadele ei jõudnud kohale, et nende kauaotsitud salarelv oligi noorsoo ajude hallutsineerimine. Enda teadmata olid nad saavutanud psühhedeelse kommunismi laialdase leviku ja esimese võidu sõjategevuses, mille eesmärgiks oli ei vähem ega rohkem kui kodanike psüühe. Kõrendist laulja oli sellal toppinud mikrofoni kilekotti, pigistanud sinna tuubist veidi KL-i ja aina kajavale Oi-le lisandus tema võimendatud hingamine ja koti pumpamise krõbin. Juba mõne hetke möödudes vaatas ta klaasistunud pilgul kaugusse ja paistis olevat totaalselt seestunud. Laulmise unustanud ja mikrofoni püksi pistnud, üritas ta nüüd midagi käte abil sajatada, lehvitades neid aeglaselt üles-alla justkui tiiki uppunud kuldi küürule laskunud ronk, kes tajub, et sel hetkel on ta üks kõigi ronkadega maailmas.

Äkki läbis kogu ehitust veel üks surin. Nurgas istuv kuju, keda keegi ei olnud seni tähele pannud, oli sisse lülitanud detektorvastuvõtja, mille mõlemas otsas turritas traadijupp. See umbes kahe tikutoosisuurune raadiokarbike koosnes võnkeringist, millega sagedust muuta, dioodist, mis tegi vahelduvvoolisignaalist alalisvoolu signaali ja madalpääsufiltrist, mis moduleeris kõrgsagedused madalsagedusteks nii, et need kuuldavaks muutusid. Üks traadijuppidest täitis antenni ülesannet, teine ühendati lintmagnetofoniga, mis pidi signaale võimendama ja mille helipead andsid seejuures välja magnetimpulsse. Dioodid juhivad särtsu teadupoolest ainult ühes suunas, nii et kogu seadeldis toimis teatava võimendatud antenni loogika kohaselt. Operaator kruttis võnkeringiga ühendatud raadionuppu, püüdes kesk- või lühilainelt leida ja välja häälestada tühja sagedusriba, kus poleks parasjagu muid ülekandeid ega vabanenud sagedusi koheselt kaaperdavaid piraatsaatjaid. Mõnda aega ei kostunud sealt midagi, siis kuuldus atmosfääriline staatiline müra, tasane, justkui muinasjutulise uduloori hahetamine keset Vaikset ookeani. Ühtäkki võis aga sellest eimidagist kaheldamatult eristada kõnerütmi. Ilmusid salapärased rääkivad hääled, tavalisest kõnest kaks korda kiiremad. Vastavalt kõigile teadaolevatele füüsikaseadustele ei oleks selliseid hääli tohtinud olemas olla ega nähtuda, kuigi need võisid olla ka mõne teise jaama signaali peegeldused. See oli kummituste jälgedes kõndimise masin, sageli okultsete fantaasiate suunamiseks mõeldud aparaat, mis läbi dioodi ilmutas sõltumatuid akustilisi vorme, fragmente erinevatest keeltest, rääkijaid, kes kõnetasid otse kuulajat ja väitsid end pärit olevat teispoolsusest.

Tähendusliku vaikuseni jõudnud ja kajadesse kummitama jäänud bändi taustal moodustus helimaastik, mille levikumodaalsused tekitasid kuulajate sisse ruume, mille olemasolust neil varem aimugi polnud. Selline oli uus nullpunkt ja mitte-laine muusika, mis tühistas reaalsuse, loogika ja isegi psühhoakustilised seaduspärad. Rokk- või poppstaar olla ei tule kõne allagi, pigem varjuti obskuursete kõverringkondade anonüümsusse, ent siiski saavutasid paljud lood, bändid või tüübid pühendunud friikide sfääris teatava kultusliku maine. Olulised olid mikroskened, mis tekkisid hüljatud tööstusmaastikule jäänud jaamahoonetes, vanades tehastes ja tootmiskeskustes, kus keskkonnas tekkivaid helisid ja akustilisi võimalusi hakati kombineerima iseehitatud instrumentidega. Nähes ootamatut no wave`i plahvatust ja selle metafüüsilisi manöövreid, oli ka kohalikest alevikest pärit agropunkarite ringkond end kokku võtnud. Varem olid nad mänginud pretensioonitut kolmel duuril põhinevat mugavat õllepunki, nüüd eemaldasid nad kitarrilt enamuse keeli ja torkisid kidravõimudel kõlarimembraanid katki, saavutades sedasi lihtsa, aga käreda ja häirivalt pineva saundi. Nad õppisid isegi solfedžot – tunne oma vaenlast, eksole – ja võtsid siis ette impeeriumi ametlike heliloojate optimistlikud laulud, teisendades need kohustuslikust mažoorsest helilaadist minoorsesse, saades niimoodi pseudoentusiastliku paatose asemel kurblik-kaebliku määgimise. Ühtlasi hakati üles ehitama üha keerukamaid lugusid, kus oli palju progelikke üleminekuid, ebareeglipäraselt sünkopeeritud aktsente, erinevaid kõlaruume, järske ebaloogilisi starte ja stoppe ning ohtralt minimalistlikku, sotsiomaterialistlikku paugutamist. Nad hakkasid helisid käsitsema seeriatena, millest igaüks mõjus, nagu saaks keegi parasjagu kiirelt peksa. Tuh-tuh-tuh-tutututuhh.

Omaette nähtusena tekkis veel grindcore – kõik üritasid hästi kiiresti ja keeruliselt mängida, kusjuures kokkumäng oli väga halb, ja sõltus vaid trummarite võimekusest, et pretensioonika kiirusega alanud lugude tempo ennast kiirelt kuhugi võpsikusse vedada ei laseks. Häält kasutati samuti kui instrumenti, eesmärk ei olnud sõnumi arusaadavus, vaid kõla ja vokaali kombineerimine karjumise, urisemise, kuristamise ja röökimisega. Laulusõnu toodeti, kodeerides lahti autonumbrites erinevaid tähekombinatsioone, nii sai näiteks kolhoosi esimehe autonumbrist 22-33 SPO tuletada sõnumi Surm Palmi Otsas, külvivoliniku numbrist 56-23 VKM sai Vaakum Kui Mõtteviis, brigadiri 04-30 FLÜ aga tähendas loomulikult Fetišist Lendas Üle. Õpiti ka tagurpidi rääkimist ja lugemist, milles mõned saavutasid märkimisväärse vilumuse ja mis andis tulemuseks hüüdlaused nagu dooP alusA või enimadiputamaaR isoohloK. Esitati kirglikke ja lärmakaid, absurdini ulatuvaid lühikesi, tavaliselt alla minuti kestvaid lugusid. Kuna saund oli julm ja rütm äkiline, hakkasid seda fännama metallistid, kes arvasid ekslikult, et tegu on mingit sorti heavy metal`iga. Metallistide subkultuur koosnes suures osas suht tava-tühmpeadest, kelle põhitegevus oli juuste loopimine, surnuaedades ristide tagurpidi keeramine ja üüratutes kogustes salapiirituse joomine.

Oma mõju muusika äkilisele muutumisel oli ka sellel, et pätid, tänavapunkarid ja figuurid olid hiljuti avastanud tsüklodooli imetabase mõju. Nende valgete, ümmarguste, keskelt triibuga, ca viiemillimeetrise läbimõõduga psühhotroopsete omadustega tablettide abil saavutati valgustunud seisund, ja oldi siis päevade ja ööde kaupa ärkvel. Tsüklodool tekitas võika tunde, justkui keha oleks rauast, ning selle pohmakas oli väljakannatamatult vastik. Saadud kirgastumist oli raske teistele edasi anda – kogu eelnev elu tundus uues valguses täiesti mõttetuna -, ent mõned taibukamad olid saadud kogemused, nagu tänavatel pehmeks muutunud asfaldi ja trammi asemel mööda rööpaid veerenud elevandi, kirjutanud laulusõnadeks ja muusikasse kandnud. Seega võis kuulda figuure bändide taustal röökimas pooleldi poliitilist, pooleldi sürrealistlikku lüürikat, nagu:

Lasteaia all on viinapood
Loomaaia ees maandus allveelaev
Ladina keeles oli hinne kolm
Siga joob ennast ilusaks

Antarktisel vennad valavad verd
Sein seespool seespoololeva eesmärgi
On Leetejõelgi kallas kahel pool
Ära võta südamesse võta suhu

„Kummiliimiallikates” Kiwa pigem loob maailma kui jutustab lugu. See maailm on ühtaegu nii mineviku kui ka oleviku nägu – sel on siirdeaja põrandaalune sisu, aga nüüdisaja retooriline vorm. See maailm jõuab meieni pigem asjade ja nähtuste kui inimeste kaudu; pigem vahetute teadvuslike meeleandmete üksikasjaliku loetelulise poeetika kui tähenduslike lugude viimistletud jutustamise kaudu. Postindustriaalsed tühermaastikud, sünteetilised helimaastikud, automaatkirjutuslikud sisemaastikud, funky pink, agropunk jne – kaardistav teadvus liigub kõigi nende vahel sujuvalt nagu Alice mingil hilissotsialistlikul imedemaal. Siin on nukrust ja paratamatust, aga ka huumorit ja hoogu. Sellel maailmal on sageli küberpungi lauseline tekstuur. Ja punki on siin ka sisuliselt palju. Kuid küberruumi tehnilist mitte-ruumi asendab kummiliimil (või millelgi muul?) põhinev kaleidoskoopilis-psühhedeelne sisekosmos. Miski ütleb veel, et kõikidest oma teostest just selles on Kiwa kõige otsesõnaölisemalt ja sirgjoonelisemalt poliitiline.

Jaak Tomberg
kirjandusteadlane

Loomingut
“Lastehaiglast põgenenud mänguasjad” (Eesti Keele Sihtasutus, 2002)
“Roboti tee on nihe ; Salatühik” (Eesti Kunstimuuseum, 2004)
“metabor:skid mark of the force before the shape” [text by Kiwa ; design by Kaarel Kurismaa, 2005]
“Tekstilääts : Kangelasema toitepiim” (koostaja, ID Salong 2006)
“spiral of void” (;paranoia publishing, 2017)
“Autoportree tundmatuga” (Tartu Kunstimuuseum, 2015)
“Lennuki kõrval toas” (;paranoia publishing, 2014)
“enter the untitled” (Paranoia, 2014)

Püsiviide Lisa kommentaar

Fred Jüssi

19. aug. 2022 at 3:12 p.l. (Fred Jüssi)

Fred Jüssi (1935) eesti zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija.

Katkend:

Olemise mõnu, Ööülikooli raamatukogu. Kirjastus Aadam ja pojad 2022. Lk 141 – 150.

Emakeelest

Endalegi üllatuseks lähen ma täna teiega koos rändama Eesti mõttemaastikele, meelemaastikele. Kaaslaseks, mis meid sel rännakul üheks seob, on meie emakeel. Mul on võimalus alustada seda teemat õige iseäralikust vaatepunktist. Nimelt, ma ei ole Eestis ilmale tulnud. Ma olen küll Eestis sündinud, aga ilmale olen ma tulnud kaugel.
Minu vanemad – õieti meie vanemad, sest mul oli ka vanem vend – ei õpetanud meile eesti keelt. Ma tulin ilmale Aruba saarel – viimase passi järgi siis Hollandis, sest Aruba kuulub tänase päevani Hollandi alla – ja meie kodune keel oli inglise keel. Palju hiljem küsisin ema käest, miks ta koos isaga, seal kaugel Kariibi mere saarel, oma lastele eesti keelt ei õpetanud. See vestlus toimus vahetult enne tema lahkumist siitilmast. Me veetsime koos neli ööd ja päeva ja ta vedas oma elule joone alla – mitte peale, vaid alla. Siis ta rääkis mulle pikalt oma lapsepõlvest, natukene vähem oma neiupõlvest, ja nendest jutustustest tuli põhjus välja: ta ei uskunud, et kunagi Eestisse tagasi tuleb, sest tema lapsepõlv oli niivõrd karm ja raske. Niipalju kui teada sain, ei olnud kergem ka tema neiupõlv. Nii juhtuski, et kui perekonnal tuli aeg maa ja mere peal kodumaale naasta – tõsi, see oli küll isa soov ja algatus -, siis jõudsime 1938. aastal Eestisse nii, et mina ei osanud ühtegi sõna eesti keelt ja vend oskas mäletatavasti ühe sõna – see oli „muna”.
Mul on meeles meie esimene kohtumine ema õega ja teiste Tallinna sadamakaile vastu tulnud inimestega. Olin kolmeaastane ning kuulsin ema ja tema õde omavahel eesti keelt kõnelemas. See tuli mulle imeliselt tuttav ette, sest kuulnud olin ma seda keelt palju. Lastega räägiti küll inglise keelt, aga omavahel eesti keelt. Mul oli nii meeles, kui isa ükskord lamamistoolis istus – ju ta siis oli kuskilt vindise peaga tulnud. Ema õiendas maja taga pesupali juures ja ütles mulle, et mine vaata, kas isa on üles ärganud. Ma läksin sinna, isa naeratas mulle, mina vut-vut-vut tagasi läbi maja ja ütlesin, et on küll ärganud. Ema, mul on meeles, pühkis oma käed siis põlle sisse kuivaks ja läks isaga rääkima. Räägiti ilmselt heast ja paremast – ma ei saanud aru, millest -, aga see kõla, see jäi mulle nende omavahelistest kõnelustest kõrvu.
Selle kõlaga olen ma siiani koos elanud. See tuli enne tähendust, enne kui ma seda keelt üldse rääkima õppisin. Mõnda aega kõnelesime ka uues kodus inglise keelt, aga see kadus ära siis, kui tekkis hoov ja hoovikaaslased, lasteaed ja lasteaiakaaslased. Kohanemine oli üks omamoodi huvitav periood. Seal, kus ma sündisin, kasvasid kaktused, kitsed ja lapilised sead jooksid külatänaval ringi… Aga Eestis oli sootuks teine pilt. Eestis olid suured puud ja Kadrioru pritskaev ja hoopis teistsugune taevas ja hoopis teistsugused lõhnad. Ja mulle Eestis väga meeldis.
Mulle tundub, et sel ajal, kui ma eesti keele ära õppisin, võttis mind omaks ka Eestimaa loodus, niipalju kui me teda äärelinnas nägime, ning eesti keele kõla hakkas ennast ilmutama ka Eesti maastikel – neis paigus, kus ma käisin. Ma ei oska seda seletada, aga mingisugune harmoonia nende vahel tekkis. Mulle tundub, et nii nagu emakeel võttis mind omaks, nii võttis ka see maa mind omaks. Kuigi see ei ole vist päris selge, kes kelle omaks võtab. Kui ostame omale uue paari saapaid, on asi lihtsam. Võtad need saapad – ma pean silmas häid matkasaapaid -, käid oma kolmkümmend kilomeetrit maha ja… Siis tundub, et saapad võtavad su jalad omaks. Või ei võta! Aga mul on niisugune tunne küll, et see maa, kuhu me kolisime ja mida ma kolmeaastaselt nii vaimustunult kogesin, võttis. Mulle väga meeldis siin ja mul on nendest esimestest Eestis elatud aastatest palju mälestusi. Ma ei räägi lehtede langemisest ja lume sulamisest, vaid üldse – ma räägin tervikust! Mitte ainult selle füüsiline pool ja maastikud, vaid ka see, kuidas mulle avardus eestlaste keel ja selle kaudu väga selgelt ka mõttemaailm.
Ma tegin vigureid ka muidugi. Lasteaias koristasime sügisel lehti, no poisid siis kärutasid. Kes ees, see mees – need said suuremad kärud ja nendega oli muidugi tähtsam sõita. Ja siis kummardus kojaonu mu juures ja küsis, et kuidas on inglise keeles „lehed”. Ma ütlesin fleas. Tegelikult on leaves, aga ma mõtlesin, et ega tema ei tea, et ma ütlen talle tegelikult „kirbud”. Niisugused asjad tulevad mulle meelde.
Mul on meeles, kui Loomingu Raamatukogus ilmus Valmar Adamsi raamat „Sinu sekundid”. Ma lugesin teda püstijalu, käies Kadriorust Piritale ja tagasi. Ma imestasin, kui oluliseks pidas selle raamatu autor igat sekundit oma elust. Aga seal oli ka emakeele kohta üks märkus: Adams ütles, et oleks pidanud algusest peale hakkama kirjutama mõnes suure rahva keeles. See on mulle aeg-ajalt meelde tulnud. Ta oli ju keeleteadlane ja õpetas ülikooli noori. Ma mõtlesin, et mispärast see Valmar Adams, see nii tark mees, miks ta ei räägi sellest, et peaks avardama emakeele tähendust ja leidma võimalusi emakeeles kirjutada, nii et see talle ka rahuldust või koguni rõõmu pakuks?
Ma mõtlesin Niagara joa juures, et kuidas selle suure rahva keeles kirjutamisega on. See juga on tõesti võimas vaatepilt. Siis ma mõtlesin selle peale veel Islandil, Euroopa veerikkaima joa Dettifossi juures. Seegi on väga võimas vaatepilt. Kuid olen käinud ka Eesti jugadel – niipalju kui neid üldse on ja niipalju kui ma neid tean – ning needki on võimsad! Sest see on oma. Ta on sellepärast võimas, et tõmbab su alati enda juurde tagasi. Sa võid vaadata suuri ja vägevaid loodusjõudusid; sa võid vaadata ääretuid kõrbesid ja avaraid maastikke; sa võid lennata tundide kaupa Siberi taiga kohal, ja see on tõesti „roheline ookean”, nagu teda nimetas Lennart Meri oma raamatus „Laevapoisid rohelisel ookeanil”. Aga oluline on see, et sul on oma. Oluline on see, et sa võid minna Keila joa juurde kevadise suurvee ajal, kui on tema head päevad. Oluline on see, et sa võid minna sinna suvel, kui on põud ja seda Keila jõe vett jookseb vaevalt nirena astangult alla. Sest see on seesama, mis on sinu rahva elu: on paremad ajad, on halvemad ajad. Ja niimoodi vahelduvad paremad ja halvemad ajad ka keelemaastikel ja meelemaastikel.
Eks ma olen ju siin Eestis oma retkedel ringi rännanud ja mulle on väga meeldinud kuulata, kuidas inimesed räägivad. See on see keele meloodia. Esimese taolise elamuse sain üheksa-aastasena Loodi lastekodus. Meie seas oli üks Vaivara poiss. Kui vahel pall platsilt välja lendas, puude alla, siis ta ütles: „Poísid, mis te loobite ˊpalliga hakkipesaid!” See oli nii huvitav kuulata! Ja see tuli mulle ikka meelde, kui pärast ülikooli Emmastes bioloogiaõpetajana töötasin, sest mul oli seal üks kolleeg, keda ma kutsusin Ḿaktaliinaks. Ta nimi oli Magdalina ja ta oli ˊ Sillamäelt. Õpetajate toas oli meil sellepärast alati jagelemine, et „Fred, sinú asjad on jälle kõik laúa peal laíali ”. See oli nii ilus kuulata. See on see, mis teeb Ḿaktaliinast Ḿaktaliina. Ma kohtusin temaga hiljuti. Sellest Viru murrakust või viru keele meloodiast oli ikka veel jälgi, kuigi ainult aimatavalt. Aga kui ma seda tean, siis ma oskan ka tähele panna ja saan sellest ikka parasjagu rõõmu…
Vältevaheldus on meie emakeeles omamoodi ime. See, kuidaviisi välted võivad anda keelele või lausele täiesti teise tähenduse, on tõesti väga tore. Ma ei tea, kas teistes keeltes seda on või ei ole. Mul on koolipõlvest meeles üks emakeeletunnis õpetatud lause: „Lammas lamas lambi kõrval.” Hiljem Emmaste koolis küsisin emakeeleõpetajalt, et kuidas siis ikkagi on: kas püksid on kotis või kottis? Ta ütles, et kui sa nad kotti paned, siis on nad sul kotis, aga kui sa nendega edasi käid, nii nagu nad sul praegu välja näevad, siis on nad kottis.
Selles ilusas keeles on tore kuulda ka eksitusi. Mul on meeles, kuidas Voldemar Panso ühel loodussõprade kokkutulekul rääkis oma India-reisist ja muuhulgas väga elamuslikult sellest, kuidas Calcutta tänaval võitlesid … kobras ja mango. Üks oli parasvöötme näriline, teine troopiline puuvili. Ta mõtles kobrat ja mungot: madu ja kärpkassi, keda niisugusteks võitlusteks tänavademonstratsioonidel kasutatakse.
Ajaloolane Helgi Põllo on Hiiumaa kohta ilusti öelnud, et Jumal lõi Hiiumaa seest suurema kui väljast. Ma arvan, et Jumalal on midagi niisugust mõttes olnud ka siis, kui ta lõi Eestit, sest Eesti on samuti seest suurem kui väljast. Ja ma ei kujuta ennast küll ette inimesena, kes suudaks – kui mulle kasvõi veel üks elu antaks – avastada kõiki selle maa rikkusi ja varjundeid… Need on niisugused toredad erisused emakeeles ja kirjapildis, mida alati edasi anda ei saa. Kirjapildis on küll lammas lamba kõrval, aga kõnes on ta umbes sama, mis mööda Eestimaad liikudes lõhnu tunda: siin on erinevatel maastikel omad lõhnad ja kirjeldada neid ei saa.
Olen Hiiumaal elanud ja mul on Hiiumaaga oma kindel suhe. Läksin sinna mandrimehena kooli tööle ja need sõnad, mis seal olid… Kõigepealt võlus mind nende intonatsioon. Hiiu keel on laulev! Ta on teistmoodi laulev kui saarlaste keel. Selle laulva keele püüab kõrv kohe kinni, oled sa mandril tänaval või trammis või bussis. See on umbes nii nagu kuskil metsas lindude koori kuulates lendab jõekääru üks uus linnuke, kes seal kunagi varem pole elanud, ja nüüd järsku laulab – vaat siis kuuled teda kohe vaistlikult. Nii see hiiu keele meloodia on mulle meelde jäänud.
Mäletan üht elamust Narva-Jõesuust, tükk aega tagasi. Läksin poodi ja kuulsin seal emakeelt, seda keele meloodiat. Ütlesin kohe: „Haa! Hiidlased on poes!” Vaatasin ringi ja olidki kaks Käina naist seal, keda ma nägupidi teadsin. See on umbes samasugune rõõm ja elamus, kui sa maastikul liikudes järsku tuttavat lõhna tunned. Näiteks Tallinna ümbrust tundma õppides üllatas mind põõsasmarana levik. Ta kasvab Vääna ümbruses, Rannamõisas, Harkust peale juba Keila-Joani. Ühel alal siin Loode-Eestis on ta täiesti tavaline, massiline – aga ainult siin. Samamoodi võid vahel keelekasutust imeks panna: võid kuulda inimesi kõnelemas mingisugust kohalikku keelt, väga ahtal alal, aga seal on ta tavaline asi.
Kui te lähete Lääne-Eestis või saartel sohu, kevadhommikul või suvehommikul, siis seal on sootaimeks porss. Porssa te Ida-Eestis ei leia. Ja see porsa lõhn… See on midagi niisugust, mis võiks olla eesti keele mingisuguse varjundi omapära. See on nauding! Mul on sellest nii palju rõõmu, kui äkki midagi iseloomulikku ära tunnen – kui ma näiteks maikuuööl metsarada käies äkki käokeele lõhna tunnen… Seepeale tuleb mul alati meelde lapsepõlv: kui ema lillekimbuga turult tuli ja ütles, et need on öölilled. Öölilled, imestasin endamisi, pole õigeid õisigi sellel lillel! Mäletan, et vaatasin neid enne õue jooksmist ja mõtlesin, et nojah, mis seal siis ikka – lõpuks on ju päevalilled kah olemas. Samal õhtul läksime veel külla ja kui me siis hilisõhtul koduukse jälle lahti tegime…. Ma tundsin toas niisugust nõiduslikku lõhna – öölilled lõhnasid. Sellest ajast on mul alati tore lõhnaelamus, kui metsarada käies tunned äkki kahelise käokeele ehk ööviiuli lõhna. Ja sedasama võib kogeda inimmaastikul liikudes.
Ja missugune kokkukõla on Hiiumaa loodusel ja hiiu keelel! See on seletamatu. Kas te teate, mida tähendab hiiu keeles „sussu”? Sussu on niisugune pruudike. Ta ei ole mitte – hoidku jumal niisuguse väljenduse eest – „tüdruksõber”. Sel ajal ei teadnud neist keegi. Hiidlastel ei olegi üldse tarvis niisuguste lolluste poole pöörduda, sest nendel on sussu. Sussu peab olema, sest muidu sa pole mingi mees. Lipsulkäimist teate, mis see on? Mandril käiakse ehal, Hiiumaal lipsul. Siis on üks ilus sõna „huude”. Rohi on hommikul huudetanud. Huude oli maas. See on hall. Aga mis tähendab „piltsima”? Jälle üks tore sõna hiidlastel: väntsutama. Kassipoega piltsitakse. Aga mitte ainult! Piltsitakse ka siis, kui mees tikub naisele ligi, hakkab käperdama. Ma olen näinud, kui sai vastu näppe: „Ää piltsi!” Need on nagu maa seest välja kasvanud sõnad ja mulle väga meeldis nende kokkukuuluvus selle maaga. See on tervik! See ei ole ainult loodus, ei ole kadastikud, see ei ole ainult linnaelu, see ei ole ainult nõmmed ja männimetsad ja kõik muu, mida võiks Hiiumaa all mõista. See on tervik ja sellega kokkukuulumine.
Hiidlane on üsna laisa lõuga. Ega Saarnaki Anton ei käinud Salinõmmes, tema läks Salime. Kõik saavad aru, kuhu ta läheb, ja ta teab ise ka, kuhu ta läheb – milleks siis Salinõmme? Nii nagu Suumani Sass, kui ma küsisin: „Kus su riimid on jäänud?” Viimastes luulekogudes ei olnud Sassil riimisid. Ta ütles: „Tead, see on nagu põhk, mis sa sinna vahele topid. Milleks seda üldse vaja on? Asja saab ju palju lihtsamalt ja selgemalt ära öelda.” Vaat hiidlaste keelekasutuses on palju seda, et saad midagi lihtsamalt ära ütelda. Kuigi mitte alati. Kui ühelt küsisin, kas ta eile sünnipäeval käis, siis ega ta ei öelnud, et „ei käinud”, vaid keerutas: „Kuule, mind pole seal old!” See on nii tore ümberütlemine. Või kui hiidlane eitab, et „pole mette” – see on kahekordne eitus. Aga koolilastelt õppisin veel ära „äi pole mette” – kolmekordne eitus! See on see, mis annab tollele keelemaastikule või meelemaastikule väga omapärase värvingu ja võlu. See on midagi, mis mõnes mõttes seda maastikku valgustab.
On eesti keelt, mida sa kuulad naudinguga, ja on eesti keelt, mida kuulates tunned ennast riivatuna. See sõltub kindlasti paljudest asjaoludest. Kui mina ütlen, et tunnen ennast riivatuna, on selles kindlasti osa põlvkonnal, millesse ma kuulun, ja muidugi keskkonnal, kus minu emakeele kasutamine noorusajal välja kujunes. Igatahes kuulub eesti keele tervikusse ka selle sündsusetu osa, ropendamine. Stockholmis kuulsin eestlasi kurtvat, et tagahoovi keel – mis ta ka poleks või kuidas ei kõlaks – jääb neil puudu, ja seepärast on keele tervikus puudujäägid.
Mulle tuleb meelde, kuidas Hiiumaa kalurid Sõru sadamas rumalasti rääkisid. Ma küsisin siis brigadiri käest: „Kuule, mispärast te nii rumalasti räägite?” Brigadir oli Theodor Pruul, kutsuti teda Tiuka. Et ta elas Lepiku külas ja Peetri talus, siis oli ta Lebigu-Beetri Tiuka. Ja Lebigu-Beetri Tiuka ütles: „Kuule Jussi, meie saame rääkida kolmest asjast. Meie saame rääkida rumalasti, po-oliitikast ja teisi inimesi taga. Po-oliitikast me rääkida ei mõista. Kui me teisi taga räägime, siis on pahandused. Aga rumalasti mõistame kõik rääkida ja pole pahandusi ega midagit.”
/…/


Teosed
“Kajakad kutsuvad” (1966)
“Merest sündinud” (1972)
“Viidumäe” (1976, 2004)
“Eesti linde ja loomi” (1977)
“Rebasetund” (1977, 1981)
“Vilsandi” (1982)
“Jäälõhkuja” (1986, 2007)
“Räägi mulle rebasest” (1987, 2006)
“Sügis”, fotoalbum (1995)
“Wild flowers of Estonia” (koos Viktor Masinguga) (2002)
“Ajamustrid” (2003)
“Maailma mõte” (2005)
“Linnuaabits” (2007)
“Ilusal kevadel” (2008)
“Mister Fred” (koos Urmas Otiga), (2009) SE&JS 2009
“Metsaelu aabits” (2011)
“Pääsukese Eestimaa 2” (koos Sven Zacekiga) (2014)
“Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid” (koos Sirje Endrega)(2015)
“Kivimustrid” (2015)
“Reisikirju” (2015)
“Rajamustrid” (2017)
“Olemise mõnu” (2022) (Ööülikooli Raamatukogu)

Fred Jüssi CD-d
“Eestimaa looduse hääled”, CD (1997, 1998)
“Lahemaa lindude hääli”, CD (1997)
“Eesti laululinde”, CD (2001)
“Konnalaulud” (koos Riinu Rannapiga), CD (2003)
“Matsalu hääled”, CD (2004)
“Cardium”, CD (2005)

Püsiviide Lisa kommentaar

György Dragomán

5. aug. 2022 at 10:26 e.l. (György Dragoman) (, )


Fotó: Sebestyén László

György Dragomán ungari kirjanik ja tõlkija. Temalt on seni ilmunud kolm romaani, „Hävimise raamat“ (2002) ning „Valge kuningas“ (2005, eesti keeles Reet Klettenbergi tõlkes 2011, kirjastus Hea Lugu). Viimane on ühtlasi pärjatud mainekate auhindadega ning tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Suurbritannias on produktsioonifirma Oiffy kaalunud ka selle põhjal filmi tegemist. 2014. aastal ilmus „Tuleriit”, mis eestindati 2020. aastal Leelo Jõulu tõlkes. Dragománilt on ilmunud jutte ja muid lühemaid tekste ka niisugustes väljaannetes nagu The Paris Review, The New York Times, Le Monde, Die Zeit, Neue Zürcher Zeitung ning loomulikult mitmesugustes ungari ajakirjades. Dragomán on ka tõlkija, kes on muuhulgas tõlkinud ungari keelde Samuel Becketti, James Joyce’i, Ian McEwani, Ivrine Welshi, Sebastian Barry, Mickey Donelly ja Isaac Bashevis Singeri loomingut. 1973. aastal Rumeenias sündinud ja 1988. aastal perega Ungarisse kolinud Dragomán elab Budaörsi linnas.

Katkend:

Tuleriit, Draakon ja Kuu 2020. Ungari keelest tõlkinud Leelo Jõulu. Lk 162 – 170.

Kardin ei keera teist lehte, vaid uurib ikka veel minu oma, vaikus klassis ei saaks enam suurem olla, kõik hoiavad hinge kinni, õpetaja limpsib huuli, siis pistab teise käe järsku päevikulehtede vahele, lööb selle kuskilt keskelt lahti ja ütlebki nime, valjusti, lausa karjudes, samal ajal lööb peopesa vastu päevikut, kateedrilt tõuseb valge pilvena kriiditolmu.
See ei ole minu nimi, mul on ükskõik, kelle oma see on, mulle läheb korda vaid see, et mitte minu. Teises reas lüüakse lauaklapp üles ja musta pea ja prillidega poiss tõuseb püsti, keegi Gazsi, ma ei tea tema perekonnanime, ma pole temaga veel kordagi rääkinud, ta jääb tihtipeale vahetunniks klassi ja loeb alati pakse raamatuid, mõnikord loeb isegi tunni ajal, raamat pingi all.
Tõmban sirklitera välja, valu voogab teravalt mööda sõrmeotsa laiali, enam ei valuta ainult torkekoht, vaid kogu sõrm. Vaatan seda, näen, kuidas torkekohale ilmub suur tume verepiisk. Pistan teise käe pinalisse, võtan kuivatuspaberi. Kui selle pöidlale surun, on verepiisk juba nii suur, et näen sellel iseennastki. Veri imbub kiiresti läbi kuivatuspaberi, tekib poolkuukujuline laik. Keeran paberi ümber sõrme, teen kohe kaks tiiru peale, hästi tihedalt, nii läheb valu aegamisi üle.
Samal ajal Gazsi juba vastab, ta räägib pause tegemata ja ladusalt, samal kombel räägib ta generaalstaatidest, Dantonist ja Robespierre`ist, ta räägib nii kiiresti, et vaevu on võimalik jutust aru saada, ma ei kuulagi. Harutan kuivatuspaberi aeglaselt sõrme küljest lahti, see ei valuta ega veritse enam, torkejälg on veel kõigest tilluke punane täpp. Hõõrun seda nimetissõrmega, tean, et jälg on näha veel kaks-kolm päeva, siis see kaob ja sellest ei jää märkigi.
Korraga kuulen, et klassis tekib pomin, Gazsi jääb vait. Kardin tõuseb õpetajalaua tagant püsti, põrnitseb Gazsile otsa ja küsib, kust kohast ta selle on võtnud, mis ta just ütles, seda õpikus ei ole.
Gazsi neelatab, näen, kuidas tema aadamaõun liigub, siis tahab ta sügavalt sisse hingates rääkima hakata, ta hakkab ütlema, mis siis, et seda pole ra-ra-ra, siis ta takerdub ega suuda välja öelda sõna raamat, ta justkui lämbuks või oleks tal suus toidupala, mida ei saa välja sülitada, ta nägu moondub, ta hoiab ühe käega lauaservast kinni ja alustab üha uuesti, ra-ra-ra-raam-ra, Kardin astub kateedrist alla, tuleb pingiridade vahele, küsib, mis on, pojake, kas sa ei oska rääkida? Tahad mulle vastu vaielda, aga ei oska rääkida?
Gazsi käsi pigistab lauaserva, ta jääb vait, alustab siis uuesti, mis siis, et seda pole raamatus, see on ikkagi tõsi, ta ütleb seda, ei ütle, pigem karjub, see paiskub tal suust välja, nii et sülge pritsib.
Kardin viipab käega läbi õhu, ütleb, et kuni tema on siin õpetaja, ei otsusta mingid häbematud seitsmenda klassi tatikad, mis on ajalooline tõde, õppida ja vastata tuleb seda, mis raamatus kirjas on, sõna-sõnalt ja lause-lauselt, kas on selge? Valmis, kõik, mitterahuldav, istu.
Gazsi ei istu, ta astub pingist välja, ütleb, e-e-ei, ei, ta ei ole sellega nõus, ta teab Suurt Prantsuse revolutsiooni iga kell suurepäraselt, ta vastas kõik ära, ja kui p-p-peab – ta takerdub, mõtlen, et ta jääb vait, aga ei, ta võtab end kokku ja räägib edasi -, ütleb veel kord, kogu klass kuulis, kui hästi ta teab, selle eest ei tohi mitterahuldavat panna.
Kardin ütleb selle peale, kuidas ei tohi, siin on tema õpetaja ja paneb mitterahuldava, kellele aga tahab, kui too ei räägi seda, mis raamatus kirjas, saab mitterahuldava ja kogu moos, või puuduliku ja kohe kaks tükki, ühe selle eest, et ei osanud ainet, teise häbematuse eest. Kui mitterahuldavat ei taha, siis saab veel ühe võimaluse, jutustagu seda, mis õpikus seisab.
Kardin paneb käed risti ja vahib Gazsit, tema sõrmed näperdavad närviliselt pintsakukangast.
Gazsi neelatab, hakkab vaevaliselt rääkima, näen, et ta kardab kokutama hakata, aga siiski ei hakka, ta ütleb, ükskõik, kukutagu ta läbi, aga ikkagi ei vasta ta enam seda, mis punases õpikus seisab, kuradi kommunist, häbi tal olgu.
Kardina nägu tõmbub pingule, ta virutab Gazsile tagantkätt vastu vahtimist. Löögihoost langeb tema juuksesalk laubalt alla ja jääb tema silme ette ripnema.
Gazsi langeb näoli pingile, tema ninast jookseb verd, ta ütleb midagi korinal, aga ma ei kuule, mida, sest samal hetkel heliseb kell.
Kardin pöörab ümber, proovib juuksesalku ühe käega laubale tagasi sättida, kahmab õpetajalaualt päeviku ja läheb siis klassist välja.
Gazsil jookseb ikka veel ninast verd, keegi ulatab talle taskurätiku. Ta surub selle vastu nina, istub, nõjatub tahapoole ja toetab pea tema taga asuvale pingile.
Veri imbub läbi taskuräti, Gazsi väriseb, nagu nutaks, poisid püüavad teda lohutada. Gazsi nuuksub ja ütleb, jätke mind rahule, mul pole midagi viga, minge juba, ma tulen ka kohe, ma ootan ainult, et veri seisma jääks. Nad jätavad ta omapead, aegamisi lähevad kõik välja.
Minagi tõusen, surun pöidla vastu lauaserva, aga seda pole enam vaja, sest see ei valuta enam. Silmitsen Gazsit, ta lamab kinnisilmi pingil, taskurätikut ikka veel ninale surudes, vaatan tema sõrmede vahelt voolavat verd, mõtlen, et oleks ise pidanud vastama.
Tahan tema juurde minna, tahan talle öelda, et mul on kahju, ma ei tahtnud seda. Astungi ühe sammu tema poole, põrand kriiksatab mu jalge all valjult, Gazsi teeb siis silmad lahti, vaatab mulle otsa, nüüd peaksin alustama, aga ei ütle ikkagi sõnagi, näen, et tema silmad on niisked, ta paneb kiirelt käe ette ja pöörab pea eemale.
Keeran talle nii järsult selja, et juuksekummi kuljus mu patsi küljes kõliseb, sirutan käe, topin taku selle sisse tagasi ja siis lähen ka mina välja nii kiiresti, kui saan.
.

On pikk vahetund, lähen end kooli raamatukokku kirja panema. Olgi räägib, et raamatukoguhoidja on ülitore, ma pean temaga tuttavaks saama. Ta oli kaks kuud haiglas ja polnud kedagi, kes teda asendaks, aga nüüd on ta tagasi.
Raamatukogu on kolmandal, aula kohal, sisse pääseb kahe poolega klaasuksest. Uks on lahti. Kui sisse astun, kallab raamatukoguhoidja parajasti kuuma vett teetassi. Ta vaatab üles, märkab mind ja jahmub nii, et kallab endale vett käe peale, tass libiseb ta sõrmede vahelt välja ja kukub lauale. Ta vaatab mind, nagu näeks vaimu.
Tal on lühikeseks lõigatud hallid juuksed, mitte valged, pigem hõbekarva, see ei muuda teda põrmugi vanaks, sest see paneb huulepulga tema huultel veelgi punasemalt särama. Tema nägu on väga sile, silmad väga sinised, ta vaatab, suu pärani, justkui ei suudaks ta enam rääkida ja hingata, tema kõrva juures kaardub üks juuksesalk järsult üle näo, ulatub peaaegu lõuani.
Ta vaid vaatab mind ega liiguta, ei ütle midagi, valitseb vaikus, ainult kuum vesi voolab külili vajunud tassist aurates vaibale. Vaatan, kuidas teepakike koos veega aegamisi lauaserva poole libiseb, tean, et maha see ei kuku.
Ma ei talu seda vaikust, pean midagi ütlema, ütlen oma nime. Raamatukoguhoidja hakkab liikuma, ta tuleb ümber laua, tema seelik sahiseb, ta jääb minu ette seisma, sirutab käed välja ja embab mind, öeldes, et teab, kes ma olen, mind nähes teadis ta seda kohe, ta tunneks mind ka tuhande hulgast ära, näen välja täpselt nagu mu ema, seisan tema ees täpselt nagu mu ema, muidugi sarnanen ma ka isaga, taevane arm, me oleme tagasi, ta ei suuda seda kohe kuidagi uskuda.
Ta pigistab mind kõvasti, meie ümber hõljub tema lõhnaüli mentooli-sidrunilõhn, mis seguneb puudrihõnguga.
Ei, ütlen, me ei tulnud tagasi. Poen tema sülelusest välja, astun sammu tagasi, temast mööda vaadates ütlen, et ainult mina üksi tulin, Ema ja Isa ei ole siin, sest nad said õnnetuses surma, mõlemad, nii Ema kui ka Isa.
Raamatukoguhoidja nägu tardub, see on justkui klaas. Kohe puruneb see kildudeks, kohe hakkab ta nutma. Mina ei hakka, mitte mingi hinna eest ei hakka.
Vaatan temast mööda, lauanurgal on tema käekott, see on kokku õmmeldud värvilistest nahalappidest, mustad, punased, kollased, pruunid, lillad ja rohelised nahalapid, see on pungis nagu hiiglaslik putukasilm, mis mind vaatab. Ema õmbles kunagi selliseid, proovis nendega veidi lisaraha teenida.
Raamatukoguhoidja nuuksatab, hingab sügavalt sisse, püüab end vaos hoida, siis korraga paiskub nutt temast ikkagi välja, õigupoolest ta ei nutagi, vaid nuuksub, nuuksumine raputab kogu tema keha, ta vajub kokku, toetub ühe käega tooli seljatoele, teise tõstab näo ette ja nuuksub, sügavalt, allasurutud halinaga. Tema harali sõrmed ajavad meigi laiali, vaatan teda, tahan, et ta järele jätaks. Ütlengi valjusti, jäta juba! Jämedalt, sinatades, oma häält kuuldes tean, et see on Isa toon, niimoodi kutsus ta mind alati korrale, kui kõvasti nutsin, ja mina jätsingi alati järele, tihkusin vaid kuivalt, pitsitava kurguga. Ka raamatukoguhoidja jätab nutu järele, püüab jätta.
Ta vaatab lauale, võtab tassi, seda kahe käega kinni hoides joob ta paar sõõmu kuuma vett. Võtab välja taskurätiku, pühib nina luristades nägu ja silmi.
Ta vaatab mulle otsa, ütleb, et ma ei pahandaks, ta ei tahtnud nutta. Kui mina ei nuta, pole ka temal selleks mingit õigust, kui ma väikese tüdrukuna olen nii tugev, siis on tema ka – ta jääb vait ega lõpeta oma juttu, pühib uuesti silmi, meik läheb laiali.
Ta ütleb, et vaatan teda, nagu ma ei teaks, kes ta on.
Ütlen, et muidugi tean, ta on raamatukoguhoidja.
Ta küsib, kas see ongi kõik, kas nii palju ma temast teangi, kuigi ta oli mu ema parim sõbratar? Kas ema tõesti temast kunagi ei rääkinud?
Raputan pead, ütlen, ei, mitte kunagi. Tema ripsmed väratavad, ma ei taha, et ta nutma hakkaks, räägin edasi. Ema ei rääkinud kunagi endast, oma lapsepõlvest ega noorusajast, kui küsisin, ütles ta alati, et kui suureks saan, siis ta jutustab mulle ükskord kõigest. Ma ei teadnud temast mitte midagi, ta ei rääkinud sedagi, kuidas nad Isaga tuttavaks said, ega seda, et ta on sellest linnast pärit, ega seda, et mu vanaema elab siin. Ma ei teadnud isegi seda, et mul vanaema on, kuni selle ajani, kui ta mulle lastekodusse järele tuli.
Raamatukoguhoidja paneb taskuräti käest, ütleb, et saame sõpradeks. Võin talle lihtsalt Anka öelda.
Vaatan tema suud, ühel küljel on huulevärv laiali läinud, seetõttu jääb mulje, justkui naerataks ta ainult ühe näopoolega.
Ta ootab, et ütleksin midagi, noogutan aeglaselt, ütlen, et minugi poolest.
Ta keerab tooli teistpidi, nii et see jääb seljaga laua poole, toob ühe riiuli juurest teise tooli, tõmbab selle sinnasamasse, võtab mul käsivarrest, istub ja palub ka minul istuda.
Ta ütleb, et teab, kuidas mu vanemad teineteisega tuttavaks said. Kas tahad, et ta jutustaks?
Mu hääl on kähe, kui rääkima hakkan, ütlen, et mul on täiesti ükskõik. Sõnu välja öeldes tunnen, et need ei ole minu omad, need põrkavad vastu mu hambaid, ma värisen ja vapun, aga ütlen neid sõnu uuesti. Nüüd on juba ükskõik.
Raamatukoguhoidja haarab mu käe järele, võtab mul randmest, hoiab minust kinni, ütleb, see pole tõsi, ära ütle sedasi, vähemalt sina mitte, kunagi ei ole ükskõik.
Ühelt näopoolelt on puuder ära tulnud, nüüd näen seal kortsude võrgustikku. Ta räägib kiiresti, parinal, alguses ma peaaegu ei kuulegi, mida ta räägib, peas keerlevad minu enda sõnad, et ükskõik, nüüd on juba ükskõik, vaatan teda, aga ei taha teda kuulda, ükskõik, tema sõnad tungivad siiski ükskõikide vahele.
Raamatukoguhoidja ütleb, et nad said teineteisega tuttavaks tema kaudu. Jah, toona tahtis ta näitlejaks saada, toona pidas ta end veel piisavalt andekaks, lunis end teatrisse statistiks, ta sai ühesõnalisi rolle. Mu isagi sattus sel ajal siia, ta ei ole siin sündinud, ta suunati teatrisse abitööliseks, ta oli tuliste silmadega keevaline juudi noormees, tahtsi maalikunstnikuks saada ja oli kohe näha, et ta satub sekeldustesse ja tõmbab teistelegi häda kaela. Kui veidi võttis, siis hakkas kohe rääkima, et tema muudab maalikunsti, et ta ei kavatse teha seda, mida need temalt ootavad, ta istus alailma kõrtsis koos teistega, kes kõik pidasid end kunstnikeks, maalikunstnikeks, kirjanikeks, näitlejateks, aga minu isa laotas kõige rohkem suud, ta kirus häälekalt riigikorda, ütles, temal pole midagi kaotada, tema nendega ei tingi, ta ei palu neilt midagi ega anna ka neile midagi, kui tal ei lasta päriselt maalida, maalib ta mõttes, ja seda ta tõepoolest kaua aega tegigi. Ta ei näidanud kunagi kellelegi ainsatki maali, aga ta oskas sellest niimoodi rääkida, mida ta ükskord teeb, et kohe pidi uskuma, et ta on tõesti andekas. Raamatukoguhoidja jääb vait, tema silmad lähevad uduseks, tean, et ta näeb enda ees Isa, hetkega tuleb mulle silme ette Isa käsi, see, kuidas tema sõrmed pinguldusid, kui ta hommikuti külmetades üht käsivart risti üle rinna hoides rõdul suitsu tegi ja tema sõrmed tema musta pulloveri õlga pigistasid. Sellistel puhkudel ei tohtinud teda kõnetada, ta oli väsinud, sest oli kogu öö väetisevabrikus töötanud, ja proovis pead tuulutada, et saaks maalida, sest ennelõunal oli tema tõeline tööaeg, siis sai ta lõpuks oma tööd teha.
Raamatukoguhoidja hakkab uuesti rääkima, ta ütleb, et mul on täpselt samasugused silmad nagu isal, jah, täpselt sama mustad, ja need välguvad täpselt samamoodi, mu nägu aga on ema oma, mu nägu ja ka juuksed, aga mu ema pilk oli palju kalgim, ta oskas poistest niimoodi läbi vaadata, nagu neid poleks olemaski, talle ei julgenud keegi isegi niisama külge lüüa. Tema oli see, kes neid teineteisele tutvustas, oli mingi korteripidu, emal oli parasjagu jalaluu katki, ta oli vihane, et ei saa tantsida, nokkis isa kallal niikaua, kuni too kipsile söetükiga ühe ilvese joonistas, aga ema naeris ta välja, ütles, hea, et ta ei taha teda jalust niita otse ojast joova hirvega.
Raamatukoguhoidja naeratab ja hakkab jutustama, et alguses mu isa solvus selle peale, siis muidugi hakkas mu emale külge lööma, joonistas teda iga päev söega pakkepaberile, seda, kuidas ta seisab, kuidas vaatab, kuidas stange juures tantsib, kuidas ta rätsepaistmes maas istub ja päkka masseerib, kuidas juukseid kohendab, kuidas nutab – raamatukoguhoidja jääb vait, tema sõrm puudutab juukseid, ta kerib ühe salgu ümber sõrme, tõmbab sõrme sellest välja, ohkab -, see kestis kuid, enne kui ema murdus, ütleb ta siis, see oli tõeliselt suur armastus.
Mul tulevad meelde ajalehte pakitud balletikingad, mille ma ükskord esikukapist leidsin, liigutus, millega Ema need mul käest kahmas, kuidas ta siis vihaselt ajalehe neile ümber keeras ja ütles, ära sori, sul pole sealt midagi otsida.

Püsiviide Lisa kommentaar

Antti Tuomainen

22. juuli 2022 at 1:47 p.l. (Antti Tuomainen, Nädala autor 2022)

Foto: Dmitri Kotjuh

Antti Tuomainen (1971) – soome kirjanik, kelle teostes on ühendatud krimikirjandus ja must huumor. 2018. aastaks oli Tuomaineni teoseid avaldatud ligi 30 riigis. Rahvusvaheliselt on ta üks loetumaid kirjanikke Soomes.
Tuomaineni tugevusteks on peetud originaalseid süžeesid ja tegelasi, mis kalduvad kõrvale põhjamaisest detektiivitraditsioonist.

Katkend: Jänesefaktor, Varrak 2021. Soome keelest tõlkinud Mihkel Mõisnik.
Lk 202 – 209.

Küün, kus mees üles poodi, on punane ja suur. See seisab majapidamise muudest hoonetest selgelt eraldi. Hea asi on minu vaatenurgast see, et metsa serv ulatub peaaegu küüni lõunaservani. Mets on ka päikese asendi tõttu varjuline ja kaitsev. Hingeldan veidi pärast pikavõitu kiiret kõndimist ega ole ikka veel päris kindel, mida edasi teen. Avatud maastikust lahutab mind mõni meeter, küüni seinani on vahest viisteist meetrit. Nurga taga, hoone keskel, on praokil uks. Pragu on koera või kassi mõõtu. Või noore põrsa. Või kõhna, poomisest veninud mehe. Ohkan, toetan õla vastu vana kuuske ja kogun mõtteid. Ja kogumist seal on.
Mets lõhnab sügise järele.
Eelmised päevad on olnud mu elu õnnelikemad, nii vastuoluliselt kui see praeguses olukorras ka ei kõlaks. See unetu öö, mille Laura minu juures veetis, süütas minus mingi sellise tule – mitte üksnes leegi -, millise olemasolust ma ei ole kunagi varem teadlik olnud. Ja see tuli ei ole jäänud ainult minu sisse. Ma ei pea silmas, et oleksin pärast seda muutunud libekeelseks kallistajaks nagu Perttilä või pidevalt oma biitsepsit ja selga demonstreerivaks Kristianiks. Olen lihtsalt märganud, et räägin natuke teisiti ja liigun teisiti. Olen lihtsalt kindlam. Ja iga kord, kui Laurat näen, kasvab see kindlus, see tuli, need toidavad ja soojendavad teineteist.
Laura on tõusvas tempos seinamaale maalinud. Iga kord, kui ma lähen mööda sellest seinast, mida ta parajasti maalib, hämmastun ja lummun. Ja iga kord pean end liikvele rebima. Mitte et Laura mind takistaks; ta on maalimisse nii süvenenud, et unustab vahel isegi mu tervitustele vastata.
Tõmban metsa lõhna sügavale kopsudesse, toon end tagasi küüni taha, sügispäeva jahedusse, sellesse, mida olen tegemas, ja miks.
Seikluspargi asjad ei ole nii, nagu nad peaksid olema.
Pank on andnud välja praktiliselt kõik laenud, mida saab anda. Pargi müük on mõistlikul tasemel, aga sellest ei piisa. Raha on kasvav probleem.
Ma pean tegema midagi turvakaamera salvestistega. Minu õnneks kustutatakse rohkem kui nädala vanused salvestised automaatselt ja Esa ei vaata neid läbi, kui selleks ei ole mingit erilist põhjust. Tagaajamine ja minu jänese kõrvaga toime pandud enesekaitseakt on juba ammu kadunud sinna, kuhu pruugitud ühed ja nullid lähevad. Ja minu teada pole Esa vaadanud ka neid videoid, millel peidan laipa sügavkülmikusse. Oleksin seda Esa käitumisest märganud, kui istusime monitoriruumi tihkes gaasikeskkonnas ja vaatasime üle, millised kaamerad kuidas töötavad. Esa küll küsis minu huvi põhjust. Vastasin ausalt, et olen huvitatud pargi turvalisusest.
Kristian lähenes mulle jälle tegevjuhi asjus, aga ta lähenemine oli muutnud vormi. See ei olnud enam agressiivne ja nõudlik nagu enne. Selle asemel oli naeratus, mis hoolimata sellest, et mõjus sunnitult, oli lai ning näitas hambaid, mis olid märkimisväärselt valged. Kristian ütles, et on leidnud kursuseid, mis on fantastilised ja plahvatuslikud. Ta nägi oma sinises päevasärgis ka hoopis teistsugune välja. Me ei jõudnud tema tegelikku asja süüvida – ta ütles, et tuleb selle juurde tagasi, kui on vestelnud oma, mida see ka tähendada võiks, mentoriga, sest ta telefon helises ja mina pidin nagunii jätkama oma vestlust Minttu Kga.

Minttu K lõhnab päev päevalt aina rohkem longero, Mynthoni kurgupastillide ja Pall Malli suitsude järele. Tema tuba on oma suletud kardinate, diskomuusika ja baarilike punktvalgustitega nagu ööklubi. Minttu K. hääl on hommikuti nii kähe, et sellega võiks siledaks lihvida kõrge männi. Ta tahab loomulikult suurendada meie turunduseelarvet. Imestasin kuuldavalt, et kuhu eelmine suurem panustamine on läinud, sest pangandustegevust reklaamivaid plakateid, flaiereid ja voldikuid on ilmunud parki ainult üks väike pappkastitäis. Minttu K. ütleb, et ma ei mõista midagi kaugeleulatuvast brändiloomisest, võtmeisikute mõjutamisest ja kliente kaasavast influentseritegevusest. See on ka pooleli.
Samuti on pooleli kohviku sügavkülmikuga tegelemine. Johanna valvab kohvikut, nagu see oleks tema oma. Teatud mõttes see muidugi ongi ja seda võib pidada ka heaks asjaks. Kliendid paistavad olevat meie toitude ja küpsetiste taseme ja kvaliteediga väga rahul. Olen ka ise söödud pehmete singi-juustusaiakestega väga rahul olnud. Aga see, mida ma nägin viimati saiakesi toomas käies, muutis asju veelgi. Sügavkülmikutele olid ilmunud tabalukud. Johanna ütles, et see tuleb jäätisekadudest. Ta rääkis, et peale varguste soojendab külmutuskirstude avamine asjata nende sisu: mis on külm, peab ka külmaks jääma.
Ja lisaks sellele kõigele on Sisalikmehe viiekümne tuhande euro nõudmine.
See, mida ma vajan, on rohkem aega. Selleks olengi siia tulnud. Mu otsus on puhtalt matemaatilise taustaga.
Alati, kui mul tuleb mõnes arvutuse hilisemas faasis ette probleem, lähen tagasi olulise ehk algse probleemi juurde. Mõttetu on lahendada mingit üksikut probleemi, kui probleemi tuum on lahendamata ja kui on lisaks veel näha, et see peidab ise endas kõige tõenäolisemat probleemi lahendust.
Ja samas on see põhjus läbi metsa tulemiseks. Ma ei tahtnud kõndida pikka õueteed ainult selleks, et sattuda silmitsi Sisalikmehega. Maasturit ma siiski kusagil ei näe. Teda ei ole siin. Aga kes on? Ma ei ole näinud õuel mingit liikumist. Maja on kahekorruseline tehasemaja, helekollane ja vormilt traditsioonilist maamaja jäljendav. Autogaraaži valge uks on kinni.
Siis teen seda.
Astun metsast välja õuele ja lähenen majale ja verandale ega ole kindel, mille lõhna ma õhus tunnen. Loomulikult niiske, kirdetuules mühiseva metsa ja teises suunas avanevate põldude, aga ka millegi magusa lõhna. Astun veranda trepiastmetest üles, näen seinal uksekella ja just siis, kui olen surumas nimetissõrme ümmargusele valgele nupule, ehmatan. Taganen vaistlikult veranda servale ja peaaegu sellest üle.
Uks on hakanud justkui iseenesest avanema. Sellist asja loomulikult ei juhtu. Kuulen seest häält.
„Henri, tule sisse.”

Värsked kaneelisaiad lõhnavad viisil, mida ma seostan kohvikute ja pagariäridega. Istume massiivse puidust laua ääres. Laual on vaagnatäis kaneelisaiakesi, üks saiake on taldrikul minu portselanist kohvitassi kõrval. Teisel pool lauda istub minust pikem mees, kelle suur labidanägu punetab veidi.
„Katsetan uut retsepti,” ütleb ta. „Aga kõige suurem vahe tuleb minu arvates sellest, et kasutan nüüd ainult mahejahu. See mõjutab maitset. Mõni ütleb, et sellel ei tee vahet, et on täiesti ükskõik, millest küpsetada, aga mina olen järsult teisel arvamusel. Mahejahu või mitte midagi. Mis sina arvad?”
Suur mees räägib küpsetamisest niisuguse häälega, nagu langetab surmaotsuseid. Asjatu on küsida, kus ta teadis, et olen maja poole tulemas ja millal ukse juurde jõudsin. Ta teadis.
Võtan saia ja hammustan tüki. Meie kõrval akna taga laiub idülliline maamaastik, põllud ja metsad. Sai on pehme, soe, suus sulav. Närin seda tema pilgu all. Kui suudan saiasuutäie alla neelata, ütlen, et see on suurepäraselt õnnestunud.
„Aga mahejahu?” küsib ta.
Mul pole vaja pikalt mõelda.
„Mahejahu või mitte midagi,” ütlen.
„Veel mõni saladus,” noogutab ta. „Pisut lühem küpsetusaeg ja pisut rohkem võid. Tuleb julgeda sai veidi tooreks jätta. Ja kaneel peab olema värske. Söö, söö, söö.”
Söön. Suure mehe ärgitusele lisab motivatsiooni must püstol, mida ta hoiab laual lebavas paremas käes. Kaneelisai on suur, saia on palju. Olen lõpetamas, aga suur mees tõstab püstolikäe ja näitab randmeliigutuse ja püstolitoru viibutusega, et mul oleks hea närimist jätkata. Ja nii söön Lääne-Uusimaal kahe peopesa suurust poolekilost saiakest, samas kui mind sihitakse relvast.
Me ei räägi. Mina muidugi ei saagi, sest mu suu on täis ja lõuad jahvatavad, aga ka suur mees on vait. Püstolitoru ja selle väike must auk sihivad otse mulle rindu. Ma ei kuule muud kui oma söömist. Lõputult pika aja järel neelan viimase pala. Pühin suud. Vaatame teineteisele otsa.
„Noh?” küsib mees.
„Maitsev,” ütlen ja arvan teadvat õiget terminoloogiat. „Täpselt õige küpsetusaste ja rasvasisaldus, kõige aluseks aga mahejahu.”
Suur mees vaatab mind nagu vana kala.
„Ma mõtlesin seda, et sul on vist asja ka, kui juba nii kaugele oled tulnud.”
„Just,” noogutasin.
Selleks olengi tulnud. Mind kas viiakse punasesse küüni või Sisalikmehe lemmiktiiki või saan ma kõndida kolm kilomeetrit bussipeatusse.
„Mul on probleem vaheastmetega,” ütlen ja püüan jälgida suure mehe nägu, näha seal reaktsiooni ühes või teises suunas. „Probleem, mis mõjub halvasti sellele, milles oleme omavahel kokku leppinud.”
„Vaheastme all mõtled sa …”
„Ma ei tea ta nime. Tulin eelmisel korral siia tema maastikuautoga. Oma türannosaurusest sõpra kutsub ta imega AK.”
Suur mees naerab. Naer on lühike ja saab ruttu mööda. Ta silmad on sinise ja halli vahepealsed, kriipsjad, justkui ta oleks aastaid kissitanud ja kissitus oleks lõpuks peale jäänud. Tõmban hinge. Räägin, kuidas istusin maasturisse, kuidas mu nägu sattus alasti naise istumise alla ja lõpuks, mis kõige olulise4m, kuidas suure mehe töötaja tahab võtta viikümmend tuhat eurot sellist raha, mis kuulub suurele pagarile. Pagari jätan mainimata. Muidu jutustan kõik nii, nagu see juhtus.
Siis istume jälle vaikselt. Loodan, et vaikus ei vii selleni, et ma pean veel saia sööma. Ma ei suuda. Kõht on nii suhkrut, võid ja mainitud mahejahu täis, et pungitab.
„Ta istus sulle näkku?”
„Ta päris just ei istunud,” ütlen. „Ta ainult toetas. Lühikeseks ajaks. Justkui oleks hüpanud jalgratta sadulasse, aga mõni sekund hiljem tüdinenud ja rattalt maha tulnud.”
Suur mees mõtleb hetke.
„See võiks värskendada,” ütleb ta ja kõlab nii, nagu ta räägiks pigem iseendaga. „See lõputu küpsetamine. Saiad, saiad, saiad. Mingi vaheldus.”
„Mulle see värskendav ei tundunud,” ütlen ja tahan vestluse uuesti rööpasse viia. „Ja viiskümmend tuhat on …”
„Sain aru,” katkestab mind suur mees ja on jälle tema ise. Või see tema, keda ma olen varem näinud. Ta ajab end toolilt sirgu, sihib mind endiselt püstoliga.
„Kas sul on viiskümmend tuhat? Liigset raha?”
„Mida?” küsin. „Muidugi mitte.”
„Kuidas pank sisse toob?”
„Vara veel midagi täpset öelda,” vastan. „See, mis on meil üle ootuste hästi õnnestunud, on laenude andmine.”
„Ehk siis raha voolab välja, aga sisse seda ei tule?”
Mõtlen, et suure mehe hääl on just praegu hirmus. Hääl on hirmus nii, et on neutraalne, samal ajal kui ta nendib asja, mis on täiesti tema huvide vastu.
„See on selles faasis täiesti ootuspärane,” ütlen ausalt. „Tegevuse käivitamine …”
„Kas keegi on oma laenu tagasi maksnud?”
Sellele on ainult üks vastus.
„Ei. Aga ma ei ole seda ka oodanud. Esimesed tähtajad on järgmisel nädalal.”
„Aga lõbustuspark?”
„Seikluspark. See on napilt vee peal.”
„Ehk sa ütleksid, et emaettevõte on korras ja pangategevus on hakanud paljutõotavalt.”
„See on hea kokkuvõte praeguse hetke olukorrast,” ütlen ja arvangi nii.
Aga vestlusel on üleüldse mingi selline toon, mida ma ei mõista. Selles on midagi kokkusobimatut. Minu ees istub investor, kelle kapital on kahanemas ja kellel on ainult riskid, aga kes ometi ei paista sugugi murelik. Aga ma ei saa selle üle juurdlema jääda, pean hoolitsema selle eest, et …
„Vaheastmest niipalju,” ütleb suur mees siis, „et ma uurin seda olukorda.”
„Mida see tähendab?” küsin.
„Kui sul ei ole viitkümmend tuhandet eurot, millest sa siis viiskümmend tuhat eurot maksad?”
„Mitte millestki.”
„Mis siis juhtub?”
„Ta näitab pilte sulle ja ..”
Olen nimetamas Laura nime, aga see ei puutu siia ega sellesse ega sellesse mehesse.
„Ja sina oled teatud mõttes neid juba näinud,” jätkan. „Nii et midagi, millega välja pressida, ei ole.”
„Seda kavatsengi talle öelda.”
Hämmeldun. Kas siis nii lihtne kõik oligi? Siis taipan.
„Mis siis juhtub?” küsin.
„Juhtub see, mis juhtuma peab,” ütleb suur mees. „Tugevam teist jääb ellu. Nagu oled täna õppinud, tuleb sai tervenisti ära süüa.”

Suur mees küüti ei paku ja ma ei palu ka. Kõnnin kõigepealt poolteist kilomeetrit kruusateed, siis mööda maantee ääres kulgevat kõva kattega jalgrattateed veel poolteist. Pärastlõuna hämardub õhtu poole, puud kasvavad taeva külge. Mul ei ole telefoni kaasas. Jätsin selle meelega seiklusparki. Tunne on siiski eriline: tundub, nagu ühendus maailmaga oleks täielikult katkestatud. Praegu sobib see suurepäraselt. Ma pean mõtlema. Või õigemini – nagu taipan siis, kui sõidan juba bussis ning süngemaks tõmbuvad metsad ning Helsinki pool tihenevad ja eredamaks muutuvad asumid jätkavad lõputut liuglemist akna taga – mõtlen, mida kõike mul tuleb veel kalkuleerida.

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »