Robert Seethaler

20. veebr. 2018 at 10:00 e.l. (Robert Seethaler) (, )

22. veebruaril kell 16.00 on linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all uued tõlkes austria kirjandusest: Robert Seethaleri „Kogu elu“ ja Hans Platzgumeri „Serval“. Külas on mõlema romaani tõlkija Piret Pääsuke.

Portaalist err.ee

Robert Seethaler, austria kirjanik, stsenarist ja näitleja sündis 1966. a Viinis. Ta õppis näitlejaks ja on mänginud nii tele- kui ka mängufilmides (nt Paolo Sorrentino filmis „Noorus“), samuti Viini, Stuttgardi ja Hamburgi teatrites.
Seethaleri esikromaan ilmus 2006. aastal, aga laiema tuntuse tõi talle kuus aastat hiljem ilmunud romaan „Tubakapoodnik“ (Der Trafikant“), mille eesti keeles andis välja kirjastus Varrak (2015). 2014. a ilmunud „Kogu elu“ („Ein ganzes Leben“) jõudis kohe ajakirja „Der Spiegel“ bestsellerite listi ja püsis seal peaaegu kaks aastat. Lisaks lugejate poolehoidu näitavatele suurepärastele müüginumbritele kiitsid raamatut ka kriitikud. „Kogu elu“ jõudis 2016. a. koguni Man Booker Prize International shortlisti.

Romaan „Kogu elu“ jutustab 150 leheküljel loo lihtsast töömehest Andreas Eggerist, kelle elu möödus Alpi mägikülas. Kui Andreas Egger 20. sajandi esimestel aastatel pärast ema surma mägikülla tuuakse, on ta umbes 4-aastane. Poisi kauge sugulane talumees Kranzstocker võtab ta vastumeelselt oma tallu, sest poisil on kaelas kotike rahaga, ja peagi kasvab temast väärtuslik tööjõud.
1930ndatel läheb Egger noore mehena tööle mägedesse esimesi köisraudteid ehitavasse firmasse. See firma toob mägedesse elektri ja valguse, lärmi ja turistid. Umbes samal ajal kohtab ta külas oma elu armastust Mariet. Kuigi õnn jääb lühikeseks, Andreas Eggert ei murdu, sest elu tahab elamist. Ta teeb rasket tööd köisraudteede rajamisel ja hooldamisel. Sõda viib ta Kaukasusse ja sealt edasi vene vangilaagrisse. Kaheksa aasta pärast koju naasnuna püüab ta leida endale uuenevas maailmas kohta ja hakkab turistidele mägimatku korraldama.
Napil 150 leheküljel vaatab Andreas Eggert tagasi oma elule, lühikeseks jäänud õnnele, tema elu puudutanud surmadele, raskele tööle ja sellest saadud rahuldusele. Aastate möödudes on ta hämmastunud ja leplik. See on lihtne ja sügavalt liigutav lugu mitte üksnes ühe mehe elust vaid omal moel täiuslikust elust. Andreas Eggeri näol toob kirjanik lugeja ette arhetüübi, mis meie elust kaduma hakkab. Või siiski mitte?
Seethaleri keel on lakooniline, täpne, aga ometi poeetiline. Üheaegselt robustne ja õrn. Tema lausetes on rütm ja tema teosel on vorm. Tundub uskumatu, et nii õhukesse raamatusse mahub ühe inimese kogu eksistents sünnist surmani. Enamgi veel, raamat on rohkem kui ühe mehe elulugu – see on ka mõtisklus elust, surmast ja õnnest ning kõige selle kõrval kummardus loodusele, sest mäed on selle raamatu täieõiguslikud tegelased. Raamatus on ka teatud annus müstikat ja salapära.
Seethaler kirjutab üksildasest, pisut autistlikust lihtsast mehest, tänapäeva mõistes marginaalist, ja annab talle väärikuse. „Kogu elu“ on raamat elutahtest ja vitaalsusest, oskusest elada oma saatusega leppides.
Seethaleri „Kogu elu“ pakub omamoodi alternatiivi tänapäeva globaliseeruvale, kiirustavale, vilkuvale ja sädelevale maailmale. See on justkui hümn aeglusele ja rahulikkusele, kus igatsus looduse järele vastandub urbaniseeruvale maailmale.
Lisaks kõigele toob õhuke romaan tänase suusaturisti ja mägimatkaja jaoks lähemale mägede võimsuse ja orgudes elanud inimeste hinge ning jutustab sellest, kuidas kunagi tänastele atraktsioonidele alus pandi.
Linda Jahilo

Katkend: Kogu elu, Hea Lugu 2017. Tlk Piret Pääsuke. Lk 58 – 66.

SÜGISEL; PEAAEGU POOL AASTAT PEALE LAVIINIVARINGUT lahkus Egger orust, et firma töödega edasi minna. Raskeks puudelangetustööks teda siiski enam kasutada ei saanud.
„Mida me sinusugusega peale hakkame?” küsis ärijuht, kui Egger oli hääletult üle vaiba kohale longanud ja seisis nüüd noruspäi ta kirjutuslaua ees. „Sa ei kõlba ju enam millekski.” Egger noogutas ja ärijuht ohkas. „Mul on kahju sellest, mis su naisega juhtus,” ütles ta. „Aga ära hakka mitte mõtlemagi, et see oli kuidagi lõhkamistega seotud. Viimane lõhkamine toimus paar nädalat enne laviini!”
„Ei hakka,” lausus Egger. Ärijuht keeras pea viltu ja vaatas mõnda aega aknast välja.
„Või siis usud ehk, et mäel on mälu?” päris ta äkki. Egger kehitas õlgu. Ärijuht kallutas end kõrvale, tõi kuuldavale röhatuse ja sülitas plekk-kaussi, mis seisis ta jalge juures. „Hea küll,” leidis ta lõpuks. „Firma Bittermann & Pojad on senimaani ehitanud seitseteist köisteed ja võid mind uskuda, et need ei jää viimasteks. Inimesed on päris pöörased selle järele, et oma laudadel mäest alla sõita.” Ta lükkas kausi kinganinaga kirjutuslaua alla ja vaatas Eggerile tõsisel ilmel otsa. „Ainult taevaisa võib teada, miks see nii on,” ütles ta. „Igatahes tuleb teesid hooldada, köisi kontrollida, plokirattaid määrida, vagunite katuseid puhastada ja nii edasi. Sul ei pea ju alati kindel pind jalge all olema, või kuidas?”
„Arvatavasti mitte,” vastas Egger.
„Siis on hästi,” ütles ärijuht.

Egger määrati väikesesse rühma, mis koosnes käputäiest sõnaahtratest meestest, kelle habetunud, mäestikupäikeses parkunud näod vaevu mingit meeleliigutust reetsid. Suletud kastiga veoautos, enamasti koormaruumis pinkidel küürutades, liikusid nad aina rohkematel tõrvatud mägiteedel ühe köistee juurest teise juurde ning võtsid teha hooldustöid, mis olid liiga keerukad, et neid võinuks lasta kohalikel tööliste ära teha. Istudes puitalusel, mis oli vaid ühe julgestusköiega ja käsitsi pidurdatava rullmehhanismiga terasvaieri külge kinnitatud, oli Eggeri ülesanne libiseda aegamisi alla orgu, vabastada köied ja kandeliigendid tolmust, jääst või lindude kuivanud väljaheidetest ning need lõpuks uuesti üle õlitada. Keegi seda ülesannet ei ihaldanud, liikusid jutud, et varasematel aastatel olid kaks meest, mõlemad kogenud mägironijad, alla kukkunud ja surma saanud, kas siis tähelepanematusest või mingi materjali vea või lihtsalt tuule tõttu, mis terasvaiereid mõnikord mitme meetri võrra ühele või teisele poole õõtsuma pani. Kuid Egger ei kartnud. Ta teadis, et ta elu ripub peenikese nööri otsas, ent niipea kui ta oli ühe kandetala peale roninud, rullmehhanismi kohale seadnud ja julgestuskarabiini külge haakinud, tundis ta, kuidas muutus sisimas rahulikuks ning kuidas segased ja meeleheitlikud mõtted, mis musta pilvena ta südant ümbritsesid, mäestikuõhus pikkamisi hajusid, kuni järele ei jäänud muud kui puhas kurbus.
Palju kuid liikus Egger nõndamoodi läbi orgude, magas öösiti veoautos või kuskil odavas pansionis või kõlkus päevad läbi maa ja taeva vahel. Ta nägi, kuidas mägedele laskus talv. Ta töötas tihedas lumesajus, kraapis traatharjaga köielt jääd ja lõi tugipostidelt pikki purikaid lahti, mis sügavuses ta all vaikse klirinaga purunesid või hääletult lumme neelati. Kauguses kuulis ta sageli laviinide tuhmi kõmisemist. Mõnikord tundus see lähenevat ja ta vaatas üles nõlva poole, oodates tohutut valget lainet, mis lükanuks teda tükk maad enda ees edasi ja lõpuks rullunuks tast üle koos köiega, terasvaieritega ja kogu maailmaga. Kuid iga kord vaibus kõmin ja taas oli kuulda hakkide heledaid hüüdeid.
Kevadel viis tee ta tagasi orgu, kuhu ta mõneks ajaks pidama jäi, et vabastada Sinise Liesli sihti ajupuudest ja parandada väikseid pragusid kandepostide vundamentides. Taas leidis ta peavarju „Kuldse Soku juures”, samas toas, kus oli veetnud nii palju päevi oma murdunud jalgadega. Igal õhtul tuli ta surmväsinult mäelt alla, sõi voodiserval istudes ära viimased palad oma päevasest toidunormist ja vajus raskesse, unenägudeta unne niipea, kui pea padjale pani. Kord ärkas ta keset ööd kummalise tunde peale ja nägi lae all asuva tolmuse aknakese poole vaadates, et seda katsid üleni loendamatud ööliblikad. Loomakeste tiivad näisid kuuvalgel helendavat ja tekitasid vastu klaasi lüües vaevu kuuldavat, paberjat heli. Silmapilgu vältes mõtles Egger, et nende ilmumine peab olema mingi märk, kuid ta ei teadnud, mida see peaks tähendama, niisiis sulges ta silmad, ja püüdis uuesti magama jääda. Need on ju ainult liblikad, mõtles ta, mõned väikesed rumalad ööliblikad, ja kui ta varahommikul ärkas, olid need kadunud.
Ta jäi mõneks nädalaks orgu, mis – niipalju, kui ta näha võis – oli kõigiti laviiniõnnetuse tagajärgedest toibunud, siis liikus ta edasi. Ta oli hoidunud oma maalappi üle vaatamast või kalmistule minemast, ka väikesele kasepuust pingile polnud ta istunud. Ta rändas edasi, rippus mägede vahel õhus ja nägi aastaaegu enda alt läbi libisemas justkui värvilisi pilte, mis talle midagi ei öelnud ja millega tal mingit pistmist polnud. Hiljem meenutas ta laviinijärgseid aastaid kui tühja, vaikivat aega, mis õige aeglaselt ja peaaegu märkamatult taas eluga täitus.
Kui ta ühel selgel sügispäeval liivapaberi rull käest pudenes ja justkui ülemeelik sokuke nõlva mööda alla kargas, kuni lendas lõpuks üle kaljunuki ja kadus sügavusse, jäi Egger esimest korda üle pika aja seisma ja ümbrust silmitsema. Päike oli madalal ja ka kauged mäetipud olid näha nii selgelt, nagu oleks keegi need äsja taeva taustale maalinud. Päris lähedal kasvas üksik, lõkendavalt kollane mägivaher, veidi maad eemal sõid lehmad rohtu ja heitsid pikki, kitsaid varje, mis rändasid koos nendega samm-sammult üle aasa. Väikese vasikalauda katuseserva all istus grupp matkajaid. Egger kuulis, kuidas nad omavahel rääkisid ja naersid, ning nende hääled tundusid ühtaegu võõrad ja meeldivad. Ta mõtles Marie häälele ja sellele, kui meelsasti oli ta seda kuulanud. Ta püüdis meenutada selle hääle meloodiat ja kõla, kuid see ei tahtnud õnnestuda. „Kui mulle oleks jäänud vähemasti ta hääl!” ütles ta kõvasti iseendale. Siis veeres ta rullikul aeglaselt järgmise vaieripostini, ronis alla ja läks liivapaberit otsima.
Kolm päeva hiljem, pärast seda, kui oli veetnud terve rõske päeva ühe mägijaama soklineetidelt rooste mahakraapimisega, hüppas Egger õhtul veoautokastist maha ja läks väiksesse pansioni, kus elas koos teiste meestega. Teel oma tuppa möödus ta pansioni perenaise marineeritud kurkide järele lõhnavast elutoast. Vana naine istus üksi laua ääres. Ta oli toetanud küünarnukid lauale ja hoidis nägu käte varjus. Tema ees seisis suur raadioaparaat, millest muidu kõlas sel kellaajal kas puhkpillimuusika või Adolf Hitleri ärritatud kõnevaling. Sedapuhku oli raadio vakka ja ja Egger kuulis vana naise vaikset puhkimist, kui too vastu käsi hingas. „Kas teil on halb?” küsis ta.
Perenaine tõstis pea ja vaatas Eggerile otsa. Tema näol oli näha sõrmede jälgi – kahvatuid triipe, mis nüüd aegamisi uuesti verega täitusid. „Me oleme sõjas,” ütles ta.
„Kes seda väidab?” küsis Egger.
„Noh, raadio,” ütles vana naine ja heitis raadiole tigeda pilgu. Egger vaatas, kuidas ta endal kuklast haaras ja kahe kiire liigutusega juuksesõlme vallandas. Vanakese juuksed langesid üle turja, pikad ja kollakad nagu linakiud. Ta õlad vappusid natuke, otsekui hakkaks ta kohe nuuksuma. Aga siis tõusis ta püsti ja läks Eggerist mööda ja läbi koridori välja, kus teda tervitas hatune kass, keerutades veidi aega ta jalgade ümber, enne kui nad mõlemad koos nurga taha kadusid.
Järgmisel hommikul asus Egger teele kodu poole, et siis end sõjaväeteenistusse meldida. See polnud otsus, mis oleks tulnud mingitest kaalutlustest kantuna. See lihtsalt oli äkitselt olemas, justkui kaugelt hüütud kutse, ja Egger teadis, et peab sellele järgnema. Juba seitsmeteistaastasena oli ta kord ülevaatusele kutsutud, kuid toona oli Krantzstocker edukalt vastu vaielnud ja nimelt argumendiga, et kui ta kallis kasupoeg (kes muide oli ka perekonnas kõige tublim tööjõud) tema käte vahelt ära kistakse, et ässitada poiss makaroniõgijate või (veel hullem) konnaõgijate kallale, siis võib jumala eest tal kohe kogu talu perse alt maha põletada. Tookord oli Egger salamisi talunikule tänulik olnud. Tal polnud oma elus küll midagi kaotada, kuid siiski oleks olnud veel midagi võita. Nüüd oli see teisiti.
Kuna ilm püsis enam-vähem talutav, asus ta jalgsi teele. Ta sammus terve päeva, veetis öö ühes vanas heinaküünis ja liikus juba enne päikesetõusu jälle edasi. Ta kuulatas ühtlast suminat telefonitraatides, mis olid hiljaaegu tõmmatud peenikeste postide vahele piki teesid, ja ta vaatas, kuidas esimeste päikesekiirtega kasvasid mäed ööst välja, ning kuigi oli ta seda vaatemängu juba tuhandeid kordi näinud, liigutas see teda sedapuhku iseäralikul moel. Ta ei suutnud meenutada, et oleks kunagi enne elus midagi nii ilusat ja samaaegselt hirmuäratavat näinud.
Eggeri peatus külas jäi lühikeseks. „Te olete liiga vana. Pealegi te lonkate,” ütles ohvitser, kes istus „Kuldse Soku juures” valge linaga kaetud ja väikese haakristilipuga kaunistatud kõrtsilaua taga ja moodustas koos külavanema ja ühe eaka masinakirjutajaga läbivaatuskomisjoni.
„Ma tahan sõtta minna,” ütles Egger.
„Usute, et veermahtil läheb teiesugust tarvis?” küsis ohvitser. „Kelleks te meid peate?”
„Ära ole rumal, Andreas, ja mine tagasi oma tööle,” ütles külavanem ja sellega oli asi lõpetatud. Masinakirjutaja vajutas ühelehelisele aktile templi peale ja Egger pöördus tagasi köisteede juurde.
Veidi vähem kui nelja aasta pärast, tuhande üheksasaja neljakümne teise aasta novembris seisis Egger sama komisjoni ees, sedapuhku siiski mitte vabatahtlikult, vaid teenistusse kutsutuna. Tal polnud aimugi, miks veermahtil nüüd korraga siiski temasugust tarvis läheb, igatahes näis, et ajad on muutunud.
„Mida te oskate?” päris ohvitser.
„Ma tunnen mägesid,” vastas Egger. „Ma oskan terasköisi lihvida ja kalju sisse auke taguda.”
„Väga hea,” leidis ohvitser. „Kas te olete midagi kuulnud Kaukasusest?”
„Ei,” vastas Egger.
„Sellest pole midagi,” vastas ohvitser. „Andreas Egger, ma kuulutan teid sõjategevuseks kõlbulikuks. Teie auväärseks ülesandeks saab ida vabastamine!”
Egger heitis pilgu aknast välja. Öösel oli hakanud vihma sadama, jämedad piisad latsatasid vastu klaasi ja muutsid kõrtsiruumi hämaraks. Silmanurgast nägi ta, kuidas külavanem aeglaselt laua kohale kummardus ja lauaplaati põrnitsema jäi.

Ühtekokku veetis Egger rohkem kui kaheksa aastat Venemaal, sellest siiski isegi mitte kahte kuud rindel, ülejäänud aja sõjavangide laagris kuskil Musta mere taguste steppide avaruses. Olgugi et ülesanne näis alguses üsnagi selge (ida vabastamise kõrval oli vaja kindlustada naftaleiukohti, samuti kaitsta ja hoida korras kavandatud naftatootmisrajatisi), poleks ta juba mõne päeva pärast suutnud enam täpselt öelda, miks ta seal oli ja mille eest või kelle vastu ta õigupoolest võitles. Oli tunne, nagu oleks nendes pigimustades Kaukaasia talveöödes, mil horisondil õilmitsesid mäeharjad kaitsetules justkui helendavad lilled ja heitsid vastukuma sõdurite hirmunud või meeleheitel või nüristunud nägudele, iga mõte mõttekusest või mõttetusest juba eos lämmatatud. Egger ei pärinud midagi. Ta täitis käske, see oli kõik. Üldiselt oli ta arvamusel, et tal oleks võinud hoopis hullemini minna.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Eduardo Mendoza

8. veebr. 2018 at 9:37 e.l. (Eduardo Mendoza) (, , )

Jõuliselt humoorika stiili poolest tuntud Kataloonia hispaanlane Eduardo Mendoza (1943) peab kirjutades oluliseks, et raamatuga veedetud aeg oleks lugeja jaoks meeldiv ja lõbus. See on „sohvakirjandus“ nagu ta ise seda on nimetanud – see tähendab kirjandus, mida ei loeta kõval toolil istudes, aga ka mitte rannatoolis lamaskledes, vaid mis jäädes rahvalähedaseks, pakub enamat lihtsakoelisest meelelahutusest.

„Huumor on osa minu DNA-st,“ väitis hispaania romaanikirjanik Eduardo Mendoza, kui sai 2016. aastal teada, et on pälvinud väärika Cervantese auhinna, mis on tuntud hispaaniakeelse kirjandusmaailma Nobelina. Romaani „Gurbilt teateid ei ole“ võiks žanrilt nimetada logiraamatu formaadis ulmekomöödiaks.

Katkend: Gurbilt teateid ei ole, Toledo Kirjastus 2017, tlk Maarja Paesalu. Lk 59 – 64; 88 – 93.

17. Päev

11.30 Ärkan oma voodis. Mul pole õrna aimugi, kuidas ma siia sain. Mul on ikka veel seljas toreero jakk, ehkki ma olen kaotanud kübara, mõõga ja – kui ma õigesti mäletan – ka pullilt lõigatud kõrva, mis mulle kingiti. Katsun püsti tõusta, aga see ei õnnestu. Peast parem mitte rääkidagi. Otsustan jääda voodisse vedelema. Peale selle on täna pühapäev ja proua Mercedese ja härra Joaquini baar on nagunii kinni. Gurbilt ei ole ikka teateid.

14.00 Panen end riidesse ja lähen jalutama. Ilm on palav ja tänaval on vähe rahvast. Paljud pered on sõitnud nädalavahetuseks maale suvilasse. Kõik on nagu välja surnud: poed (see pole mingi üllatus), baarid ja restoranid. Mul on kama kaks. Arvestades seda, et mis mu kõhus toimub, ei läheks mul midagi alla.

14.20 Avastan, et lahti on üks sporditarvete poeke, millel äripäevadel ei lähe mutritki kaubaks. Võib-olla sellepärast on pood ka pühapäeviti avatud ja laenutab jalgrattaid. Rendin jalgratta. See on väga lihtsa tööpõhimõttega, kuid äärmiselt raskesti käsitsetav seade, sest sellega liikumiseks on vaja kasutada korraga mõlemat jalga, erinevalt kõndimisest, mis laseb ühel jalal puhata, samal ajal kui teine liigub edasi. Sellist liigutust või osalist liigutust (oleneb, kuidas võtta) nimetatakse astumiseks. Kui kõndides asetatakse vasak jalg paremast jalast paremale ja järgmise liigutuse või osalise liigutuse ajal toimitakse vastupidi, see tähendab, et parem jalg asetatakse vasakust jalast vasakule, nimetatakse seda mannekeenikõnnakuks.

15.00 Kuna tänav on märkimisväärselt kaldus, koosneb jalgrattasõit kahest üpris erinevast osast, nimelt: a) laskumisest ja b) tõusmisest. Esimene osa (laskumine) on tõeline nauding, teine osa aga (tõusmine) aga täielik piin. Õnneks on jalgratta lenkstangi mõlemasse otsa kinnitatud pidurid. Pidurite vajutamine laskumise ajal takistab jalgrattal saavutamast suurt ja ohtlikku kiirust. Tõusmise jala takistavad pidurid jalgratta tagasilibisemist.

17.30 Viin jalgratta tagasi. Kehaline tegevus tekitas mul söögiisu. Leian ühe avatud churreria ning pistan kinni kilo churro`sid, (Churro on õli sees frititud peenike tainapulk, mis kastetakse kuuma šokolaadi sisse. Churreria on paik, kus churro`sid küpsetatakse ja müüakse.) poolteist kilo pontšikuid ja kolm kilo meesõõrikuid.

18.00 Istun pingile leiba luusse laskma. Liiklus, mida siiani praktiliselt polnud, hakkab tasapisi tihenema. See on nõnda sellepärast, et kõik tulevad linna tagasi. Linna sissesõiduteedel tekivad liiklusummistused, mis kasvavad sageli suurteks ummikuteks. Mõned ummistused, iseäranis need, mida nimetatakse suurteks ummikuteks, kestavad kuni järgmise nädalavahetuseni, nii et on õnnetuid inimesi (ja terveid perekondi), kes ei tee muud, kui sõidavad maalt ummikusse ja ummikust maale, ilma et nad eales jõuaks linna, kus nad elavad, ning seetõttu kannatavad pere rahaasjad ja laste kooliharidus.
Liiga tihe liiklus on Barcelona üks suurimaid probleeme ja üks neid asju, mis paneb kõige rohkem muretsema linnapead, keda hüütakse Maragalliks. Linnapea on mitu korda soovitanud autod jalgrataste vastu välja vahetada ja ajalehtedes on ka teda ennast jalgratta seljas näidatud, ehkki tõtt-öelda pole kunagi paista, et ta oleks sellega pikka maad sõitnud. Võib-olla sõidetaks rohkem jalgrattaga, kui linn oleks laugem, kuid seda ei saa kuidagi korraldada, sest peaaegu kõik künkad on täis ehitatud. Teine lahendus oleks see, et linnavalitsus annaks linna ülemises osas jalakäijate kasutusse jalgrattad, millega saaks väga kiiresti ja peaaegu väntamata alla kesklinna sõita. Kui jalgrattad on kesklinna saabunud, hoolitseks linnavalitsus (või mõni volitatud ettevõtja) selle eest, et need veoautodesse laaditaks ja jälle üles viidaks. Niisugune süsteem oleks võrdlemisi odav. Peale selle tuleks linna alumisse ossa sättida võrgud või madratsid, et kogenematud või hulljulgemad ratturid allasõidu lõppedes merre ei potsataks. Lahtiseks jääks muidugi see, kuidas jalgrattaga alla kesklinna sõitnud inimesed tagasi üles saavad, kuid see pole linnavalitsuse mure, sest selle (ega ühegi teise) asutuse eesmärk pole pärssida linnaelanike algatusvõimet. Veel üks leiutis: keemiline preparaat ja süütemehhanism, millega saab sigari süüdata sigarilindile vajutades. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 75 protsenti, mõõdukas tuul, meri peegelsile.

19.10 Tagasi kodus. Kohtan uksel kolmanda korruse naabrinaist ja tema poega. Nende auto on pargitud põigiti tee äärde ja naabrinaine laadib sellest kompse maha. Tema poeg, kes on liiga väike, et oma ema aidata, passib kõnniteel ja nokib nina. Naabrinaisel on jalas lühikesed püksid ja seljas liibuv T-särk – kaks riideeset, mis rõõmustavad silma.

19.15
Pärast seda, kui olen naabrinaist puu tagant mõnda aega salaja vahtinud, hakkab mul enda pärast häbi ja pakun end talle appi kompse maha laadima ja tassima. Ta keeldub abist. Naabrinaine teatab, et see trall käib tal igal nädalavahetusel ja ta olevat sellega juba harjunud. Ma ei anna alla ja viimaks laseb ta mul tassida vorste täis kilekotti. Ma küsin, kas ta valmistas vorstid ise. Vastus: ei, ma ostsin need La Bispali lähedal asuvast külast, kus mul on maja. Küsimus: aga miks te siis neid siia sööma tulite? Vastus: ma ei saa küsimusest aru.

19.25 Kui kompsude mahalaadimine ja liftini kandmine on lõppenud, astume lifti. Kasutan ära asjaolu, et asun oma naabrinaise lähedal, ja teen kindlaks tema mõõdud. Mu naabrinaise pikkus (seistes) 173 sentimeetrit, pikim karv 47 sentimeetrit (kukla piirkond), lühim karv 0,002 sentimeetrit (ülahuule piirkond), kaugus küünarnukist küüneni (pöidla omani) 40 sentimeetrit, kaugus vasakust küünarnukist parema küünarnukini 36 sentimeetrit (käed kõrval) ja 126 sentimeetrit (käed puusas).

19.26 Tassime kompsud liftist välja ja asetame need kolmanda korruse trepimademele. Mu naabrinaine tänab mind talle osutatud abi eest ja lisab, et ta kutsuks mind sisse, kui ta poeg poleks nii väsinud. Laps peab vannis käime, õhtust sööma ning jalamaid voodisse minema, sest homme on koolipäev. Sõnan, et ei taha neile kuidagi tüli teha ja et meil on igal juhul võimalus uuesti kohtuda, võttes arvesse seda, et ma elan samas majas. Mu naabrinaine vastab, et ta juba teab seda, sest majahoidja olla talle minust kõnelenud. Ega ta ometi talle minu lõtvadest elukommetest rääkinud?

20.00 Kuna naabrinaise seltsis läks aeg nagu lennates, jõuan hädavaevu kella kaheksasele missale. Jutlus on pikk, kuid väga huvitav. Ärge usaldage neid, kes teid ninapidi veavad, vaid pigem neid, kes teid ninapidi ei vea.

21.30 Jõuan churreria`sse just siis, kui nad hakkavad sulgema. Ostan ära kõik, mis neil veel alles.

22.00 Söön televiisorit vaadates ära kõik, mis ma kaasa tõin. Ilmselgelt on mu naabrinaine mulle meeldima hakanud. Vahel otsitakse kaugelt seda, mis on tegelikult lähedal. Meie, astronautidega, juhtub seda sageli.

23.00 Pidžaama, hambad. Äkki ostaks endale motika?

23.15 Loen raamatut „Pool sajandit Hispaania juuksuriäri” (I köide, vabariigi ja kodusõja aeg).

00.30 Palved. Gurbilt ei ole ikka teateid.

/…/

9.30 Räägime minu naabrinaisest (oli ka juba aeg, kurat võtaks!). Majahoidja ütleb, et ta (minu naabrinaine) on hea inimene ja maksab korteriühistule alati hoolikalt kvartalimaksu, ent ta (minu naabrinaine) peaks sagedamini käima ühistu koosolekutel. Küsin, kas ta (minu naabrinaine) on abielus, ja ta (majahoidja) vastab, et ei ole. Uurin, kas peaksin sellest järeldama, et tema laps on sündinud abieluväliselt. Ei, ta (minu naabrinaine) oli abielus ühe tüübiga, kes oli tema (majahoidja) arvates üks mõttetu tegelane ja kellest ta (minu naabrinaine) paar aastat tagasi lahutas. Ta (nimetatud tüüp) hoiab nädalavahetusel last (kes on minu naabrinaise ja nimetatud tüübi oma). Kohus otsustas, et ta (nimetatud tüüp) peab iga kuu talle (minu naabrinaisele) raha maksma, kuid talle (majahoidjale) tundub, et ta (nimetatud tüüp) ei teegi seda või jätab selle tihti tegemata. Pole kuulda olnud, lisab ta (majahoidja) , et tal (minu naabrinaisel) oleks peigmeest ega isegi juhuslikke kaaslasi. Ta (minu naabrinaine) sai kindlasti valusa õppetunni, arvab ta (majahoidja). Aga tegelikult on tal (majahoidjal) sellest ükstapuha, lisab ta (majahoidja). Tema (majahoidja) meelest tehku igaüks seda, mida ise tahab, kuni sellest skandaali ei teki. Muidugi tehtagu seda omas kodus (minu naabrinaise kodus). Ja vaikselt. Ja mitte kauem kui kella üheteistkümneni, sest ta (majahoidja) läheb siis magama. Võtan talt (majahoidjalt) luua ja löön selle vastu ta pead puruks.

10.30 Lähen üles korterisse. Otsustan võtta filosoof D`Alemberti kuju ja minna haiglasse külla proua Mercedesele, kes toibub seal, kui jumal annab, oma operatsioonist.

10.50 Ilmun haiglasse. Hoone on mõnevõrra inetu ja üldsegi mitte hubane. Ometi suundub sellesse ohtralt rahvast, kellest mõnel on kohalejõudmisega väga kiire.

10.52 Küsin vestibüülis asuvast infoletist, millises palatis viibivad proua Mercedes ja tema saatja härra Joaquín. Mõlemad viibivad palatis nr. 602.

10.55 Kõnnin mööda kuuendat korrust ja otsin palatit nr 602.

10.59 Leian palati nr 602, koputan ja härra Joaquini hääl lubab mul sisse astuda. Astun sisse.

11.00 Proua Mercedes lamab voodis, kuid ta on ärkvel ja näeb hea välja. Kui tema tervise järele pärin, teatab ta, et ta on küll jõuetu, aga heas tujus. Ta sõnab, et jõi täna hommikul suure tassitäie kummeliteed. Annan üle kingituse, mis ma talle tõin: elektrilise mängurongi. Ütlen, et kui ta veel homme elus on, toon talle rööpad ja raudteeülesõidu.

11.07 Härra Joaquin pole öösel hästi maganud ja on norus. Ta märgib, et nii tema kui ka ta abikaasa proua Mercedes on jõudnud sellesse ikka, kus tuleks asju rahulikult võtta. Proua Mercedese tervisehäire on märk, ütleb ta. Ta mõtiskles selle üle kogu öö, sõnab ta, ja jõudis järeldusele, et ehk peaksid nad need eluaastad, mis neile veel jäänud on, puhkama, reisima ja midagi meeldivat ette võtma. Ta märgib, et peale selle mõtles ta, et võib-olla on aeg baar kellelgi teisele üle anda. Äri õitseb, kuid valmistab ka suurt peavalu ja selle (äri) etteotsa on vaja noort inimest, ütleb ta. Ta lisas, et mõtles ka sellele, kas baaripidamine võiks ehk ka mind huvitada. Härra Joaquin usub end olevat tähele pannud, et mul on baaris töötamiseks annet ja see töö istub mulle.

11.10 Hoolimata oma jõuetusest kinnitab proua Mercedes, et ta on oma abikaasa sõnadega nõus. Mõlemad tahavad teada, mis ma arvan.

11.12 Minu esialgne reaktsioon on toetav. Olen kindel, et olen võimeline baari pidama, ja usun koguni, et võiksin selleks rakendada mõnda uuenduslikku ja julget ideed. Näiteks arvan ma, et baari saaks laiendada, kui osta ära naaberasutus (Volkswageni autotehas) ja panna seal püsti churreria. Härra Joaquin segab mulle vahele, öeldes, et ma hoogu peaks. Tegelikult oli see vaid mõte, sõnab ta. Las ta laagerdub, lisab ta. Praegu oleks parem, kui ma ära läheks, lausub ta, sest proua Mercedese operatsioon oli proua Mercedesele tõsine katsumus. Proua peab puhkama. Lahkun, aga annan mõlemale sõna, et tulen homme tagasi, et teemat edasi arendada.

11.30 Kõnnin mööda haiglat, olles mõttesse vajunud ja sõna otsese mõttes eksinud. Härra Joaquini ettepanek ajas mu ähmi täis. Nüüd, kui esimene vaimustus on möödas ja olen asja rahulikult kaalunud, mõistan, et mu esialgne reaktsioon oli üleliia optimistlik. Ilmselgelt ei saa ma hakata baari pidama. Käsudokumentides, mis meile meie kosmosemissiooni alguses anti, pole isegi märgitud, kas me võime osta või rentida baari, et ajada äri (tulunduslikul otstarbel). Mõistagi pole seda ka ära keelatud. Tuleb konsulteerida. Temperatuur 26 kraadi, suhteline õhuniiskus 70 protsenti, mahe kagutuul, merel mõningane madal lainetus.

12.30 Longin ikka mööda haiglat, ilma et leiaksin oma muremõtetest väljapääsu. Selle asemel leian hoopis haigla kohviku. Otsustan natuke puhata ja midagi süüa, ehkki praegu on veel pisut vara. Täis kõhuga on alati parem mõelda, ütlevad need, kellel on kõht.

12.31 Kohvik on tühi. Õnneks on letil suur valik ja siin valdav iseteenindussüsteem on mulle väga meeltmööda, sest nõnda saan süüa nii, nagu mulle meeldib, ilma et peaksin kellelgi midagi seletama. Ja mis siis on, kui mulle meeldib Padróni pipraid piimakohvi sisse kasta?

13.00 Mida rohkem ma söön ja mõtlen, seda naeruväärsem paistab mulle idee end Maale sisse seada. Ennekõike tähendaks see minule ja (kadunud) Gurbile usaldatud missiooni hülgamist. See oleks tõeline reetmine. Ometi pole see argument kuigi kaalukas, sest lõppude lõpuks taandub kõik põhimõtetele ja ma pühin nende põhimõtetega kohta, mida inimesed nimetavad tagumikuks. Füsioloogilisel argumendil on seevastu rohkem kaalu. Ma ei tea, kui kaua minu organism selle äärmiselt räpase planeedi tingimustes vastu peab. Mul pole aimugi, mis ohud mind ähvardavad. Ma pole kursis isegi sellega, kas minu siinviibimine on inimestele kuidagi kahjulik. On selge, et minu eripärane koostis ja energialaeng, mida kannan, tekitavad mulle igal pool probleeme. See ei saa olla kokkusattumus, et minu kodu lift on alati rikkis või telesaated, mida vaadata (või lindistada) tahan, algavad alati hilinemisega. Just praegu mööda haigla koridore jalutades juhtusin kuulma üht vestlust, mis tegi mind murelikuks. Üks arst ütles õele, kulm kortsus, et haigla seadmed on täna vist hulluks läinud. Tuli välja, et intensiivravi patsiendid tantsisid täna hommikul lambadat ja skanneriekraanidel laulis Luis Mariano lugu „Maitehu mia”. Niisugused seletamatud sündmused, märkis arst, kulm kortsus, hakkasid juhtuma kell 10.50. Nagu mõni marslane oleks sel kellaajal haiglasse sattunud, tähendas ta. Mulle läheb väga hinge, et mind võrreldakse snoobidega, kes oskavad üksnes golfi mängida ja teeninduse üle viriseda, kuid ma suudan oma viha vaka all hoida.
Mõistagi jääb mul alati üle muuta oma füsioloogiat, kohandades seda inimolendite molekulaarse ülesehitusega. Kui otsustaksin seda teha, tuleks mul väga hoolikalt valida mudel, mida järgida, sest protsess on pöördumatu. Otsus on raske. Mis juhtub siis, kui pärast muteerumist tuleb välja, et ma polegi rahul? Mis saab minust siis, kui suhe naabrinaisega ei lähegi lepase reega? Kas suudan üle saada igatsusest oma endise kodumaa järele? Milline on majanduse olukord pärast 1992. aasta olümpiat? Liiga palju teadmatust. Oleks mul vaid kellelegi oma muret kurta!

Püsiviide Lisa kommentaar

Arto Paasilinna

19. jaan. 2018 at 2:36 p.l. (Arto Paasilinna, Nädala autor 2018) (, )

Foto: Wikipedia / Nysalor

Arto Tapio Paasilinna (1942) on soome kirjanik. Paasilinna sündis peres, kus oli viis poega ja kaks tütart. 1950. aastal isa suri ja ema jäi 7 lapsega üksi. Enne kirjandusele pühendumist töötas Paasilinna ajakirjanikuna. Tema raamatuid on tõlgitud 45 keelde. Tema romaanide põhjal on tehtud filme ja teatrilavastusi, sealhulgas kuuldemänge. Arto Paasilinna on pälvinud kirjandusauhindu. Arto Paasilinna vennad Erno, Mauri ja Reino on samuti kirjanikud. Õde Sirpa Paasilinna-Schlagenwarth on kunstnik.

25. jaanuari 2018 kell 16.00 toimub linnaraamatukogu kohvikuruumis kirjanduskohvik – teemaks Arto Paasilinna romaan Maailma parim küla. Vestlust juhib raamatukoguhoidja Kaja Kleimann.

Katkend: Maailma parim küla, Varrak, 1995, lk 181 – 189. Tlk Tauno Vahter.

/…/

See nõupidamine otsustas asja ja ühtlasi Pohjanmaa tuleviku. Paari päeva pärast jätkas neljakümne tuhande naise vägi marssimist. See oli nagu sõjaväe mobilisatsioon: telgid võeti maha, voor laoti täis, veoloomad rakendati ette; kui esimene vanker võttis suuna lääne poole hommikul, siis voori viimane sõiduk õõtsus mustale väljakraabitud mullarajale alles õhtupoolikul. Karavan oli viisteist kilomeetrit pikk. Ent ühe päevaga läbis ekspeditsioon märkimisväärselt pika vahemaa, kakskümmend kilomeetrit, ning kui sai sõita maanteel, jäi seljataha veelgi pikem maa. Kui naistevägi Ukonjärvest lõunast mööda sõitis, käskis Eemeli Toropainen neile lahkumiskingituseks viia viis härga ja kümme tünni soolarääbist.

Kui naised olid suve lõpuks end üle Pohjanmaa sisse seadnud, tekkis seal selline olukord, et mehed hakkasid põgenemist planeerima. See oleks üle tüki aja olnud esimene kord, kui pohjanmaalased oleksid pidanud võõrast väest aetuna põgenikutee jalge alla võtma. Ent kuhu põgeneda maailmas, kus käib tuumasõda? Pohjanmaalased olid sunnitud end fakti ette seadma ja 40 000 võõramaa naisega koos elama hakkama.

35

Massiline naistevägi ehmatas Eemeli Toropaist. Ukonjärven kihelkonna jaoks oli maailmasõda siiani toimunud üsna rahulikult, ent tule jumal appi, kui sellised kümnete tuhandete inimeste sissetungid korduma hakkavad! Naiste sissemarss oli tulnud täieliku üllatusena. Ukonjärvele ei jõudnud maailma sündmuste kohta peaaegu mingeid uudiseid: raadiot ei saanud usaldada ja sageli ei saanud segajate pideva töö tõttu saateid kuulata. Lehed enam ei ilmunud, ka nädalaleheks kokku kuivanud „Helsingin Sanomat” oli juba sõja puhkedes pankrotti läinud ja teleekraan oli pikki aastaid pime olnud. Lendav Ingel traavis küll endiselt Ukonjärve ja Valtimo vahet, ent tema toodud uudised olid enamasti kohaliku tähtsusega ning põhinesid kuulujuttudel. Maailma sündmuste kohta oli vaja saada täpseid andmeid, et teinekord oskaks võimalike uute vapustuste jaoks paremini valmis olla.

Eemeli Toropainen kavatses saata oma maakuulaja maailma sündmusi välja selgitama. Organist Severi Horttanainen pakkus end vabatahtlikuks. Talle pakkus sõit huvi, kuna ta oli juba 78 aastat vana ja ei jaksanud peale orelimängu põllul rabada. Ent ta oli reibas vanamees ja oleks hea meelega vanast peast maailmas ringi vaadanud.

Lepiti kokku, et Horttanainen sõidab kõigepealt rongiga lõunasse ja proovib siis iga hinna eest Peterburi jõuda. Võimaluse korral peaks Severi naasma Arhangelski kaudu. Ülesanne meenutas luurelkäiku: tuli välja selgitada, milline olukord Venemaal valitses ning kas oli äkki ooodata uusi rahvamasside rändeid? Juhul kui kutsumata külalisi peaks tulema, siis kuidas tuleks neisse suhtuda? Kas peaks järgmised tulijad juba piiril vaikselt maha nottima?

Severi Horttanaist hakati kohe pärast viljakoristust reisiks ette valmistama. Seljakotti pakiti leiba, soolaliha, kuivatatud kala ja lähker viina ning vajalik kogus raha.

Organist Severi Horttanainen viidi hobusega Valtimo jaama, kus ta astus auruveduri järele haagitud rongile. Saatjad soovisid viljakat luurekäiku ning naasesid Ukonjärvele. Arvati, et Horttanainen saabub tagasi jõulu paiku.

Saabusid jõulud, ent Severi Horttanainen ei tulnud. Saabus kevad ja suvi, ent Horttanaist polnud. Jõudsid kätte ka järgmised jõulud ning kevad ja suvi. Aga Horttanaisest polnud kippu ega kõppu. Alles 2017. aastal saadi teada, et Horttanainen oli vähemasti elus. Lendav Ingel jooksis ühel õhtul hingeldades Valtimost kohale ja teadis rääkida, et ennast Horttanaiseks nimetavat meest oli nähtud Nurmeses ning ta oli teel põhja.

Eemeli Toropainen käskis traavli ette rakendada ja Horttanaisele Valtimo jaama vastu minna. Paar päeva hiljem toodi salakuulaja lõpuks Ukonjärvele.

Vanamehenäss oli kehvas seisundis. Ta oli nälginud kondibuketiks ja ta riided olid armetud kaltsud. Horttanainen lonkas ja toetus kepile. Ta nägi välja nagu saja-aastane, ehkki oli alles kaheksakümmend aastat vana.

Horttanainen vaarus Toropaise mõisa. Velsker Seppo Sorjonen hakkas teda uurima ning põetama. Vanur kannatas alatoitluse ja raske depressiooni all. Kõigepealt käskis Sorjonen anda Severile toibutamiseks lahjat kalaleent ja joota talle hapupiima. Vanamees viidi sauna ja talle pandi puhtad riided selga. Paariks päevaks pandi ta lamama mõisa õhulisse ja vaiksesse aita, kuhu naised kandsid sööki ja jooki. Üle päeva käis Horttanaise juures üks Rohemäe massöör, kes proovis vana salakuulaja kangestunud konte nõtkemaks mudida.

Vähehaaval tuli Severi Horttanaise eluisu tagasi. Hea toidu ja hoolika põetamise järel paranes tervis sedavõrd, et juba nädala aja pärast tuli ta aidast välja ja hakkas seletama kaks aastat kestnud luurekäigu juhtumisi.

See oli pikk lugu. Kõigepealt oli Severi Horttanainen loksunud rongis Hämeenlinna, kus ta sai teda, et eraisikutel ei tasunud Helsingisse trügida: linn oli sõja tõttu suletud ja suurem osa elanikkonnast oli maapiirkondadesse evakueeritud. Hämeenlinnas elati see-eest üsna turvalistes tingimustes. Kuna oli aega ja ka mõnusat seltskonda, jäi meie organist sinna paariks päevaks pummeldama ja pillerkaaritama.

Hämeenlinnast pääses Horttanainen veoautoga Kotkasse, kust tal õnnestus lodjaga üle Soome lahe Eestisse pääseda. Tartus jälgis ta paar nädalat maailmasõja õhkkonda, oodates võimalust Peterburi reisida. Paraku haigestus ta tripperisse ja pidi seetõttu tulema Soome tagasi, et end ravida. Hilissügisel ületas Severi Horttanainen Vironlahti kaldal salaja paadiga riigipiiri ning suundus põhja – Viiburisse viivale raudteele. Rongid ei sõitnud, rööpad olid rohtu kasvanud. Laanes peitsid end mõned metsaröövlid, nende suhtes tuli ettevaatlik olla. Horttanainen sammus piki raudteed Viiburisse. Linn oli osaliselt maha põlenud ning täiesti inimtühi. Tuli piki raudteed jala Peterburi poole edasi astuda.

Severi Horttanainen jõudis Peterburi novembri alguses. Eeslinnad olid suures ulatuses maha jäetud ning mida kaugemale tulija jõudis, seda õnnetum kunagine miljonilinn näis. Tühjas linnas hulkusid vaid mõned üksikud inimesed. Vastu vantsisid mõned sõdurid, ent üldiselt oli linn tühi.

Horttanainen hakkas neilt vähestelt vastutulijatelt küsima, kus elanikud on? Talle seletati, et Peterburi oli evakueeritud, sest sellest oli saanud epideemiate pesa. Soome lahe kaugeima sopi suur tulvaveetamm oli täitunud haisva mudaga, sest linna kanalisatsioon oli juba aastate eest umbe läinud ning solk oli kõik enda alla matnud. Juhtunud oli umbes sama kui New Yorgis, ent siin oli linna päästmisele lihtsalt käega löödud. Kuuldavasti ehitati uut Peterburi Laadoga teisele kaldale Tihvinisse. Hinnati, et seal elas juba paar miljonit inimest. Väidetavalt oli Tihvin maailma suurim palkidest ehitatud linn. Ning ehkki Peterburi oli langenud, polnud ka Moskvas paremad lood. Horttanaisele räägiti, et Tihvinist kavatseti teha Venemaa uus pealinn, kui see ühel päeval valmis saab. Sõjatingimustes võtsid ehitustööd kaua aega. Peterburi paleede müürikive veeti kaide ehitamiseks Tihvinisse. Peaaegu kõik Neeva sillad olid kokku varisenud, sest sillakaarte kivist äärerakked olid ära viidud. Neeva oli umbes nagu terve linn ning tugevavooluline jõgi oli Peterhofi kaudu murdnud endale uue voolusängi Soome lahte. Uus Neeva oli rebinud kaasa mitmed vanad paleekvartalid. Suurem osa kunagisest imekaunist kesklinnast oli siiski oma endisel kohal.

Linnatänavatel hiilisid rebased ja kährikud ning vahel kostis öösiti huntide ulgumist. Horttanainen sai toidupoolist jahtides rebastega võidu Soome vaksali juurde pesa teinud jäneseid, kes tundsid ennast hästi suurlinna metsistunud parkides.

Tänavatel ja kanalites oli meetripaksune kiht Neeva toodud muda, mis oli praeguseks jäätunud. Horttanainen uisutas piki jäiseid tänavaid ja vaatas nukralt lagunema jäetud paleesid. Eelmisel aastatuhandel oli ta paar korda käinud tollases Leningradis ning nüüd meenutas ta nukra igatsusega suure linna valgeid öid, mil taksode uksed paukusid, viin voolas ojadena ning muretud venelannad näitasid üles liiderlikku külalislahkust.

Severi Horttanainen leidis mitmeid tuttavaid paiku, tühje restorane ja muuseume, mille kogud olid hävinenud või ära viidud. Aknad olid sisse löödud ning uksed olid hingedelt maha kukkunud. Kunagisest Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni Muuseumist polnud peaaegu midagi järel: suure saali katus oli sisse kukkunud ning maja sees mudas lebas mahajäetud liinibuss, milles oli venekeelne suitsetamist ja viinajoomist keelav silt. Ermitaaži kogu oli õnneks ära viidud, sest ka see suur kvartal oli jäätanud muda võimuses.

Horttanainen uisutas piki vana Nevski prospekti vana skulptuurimuuseumi juurest varem alati nii vägeva Iisaku katedraali juurde. Kaderaal seisis vankumatult oma koha peal, see polnud sõja ega muda käes kuigi tõsiselt kannatada saanud. Küll aga olid kuldsed kuplid halliks tõmbunud ja seest kunstiaarded minema taritud, isegi maakera liikumistõend – kuplist rippunud pendel – oli kadunud. Kus see küll tänapäeval ripub, mõtles Horttanainen ning tegi Iisaku katedraali esisele väljakule mingi kuju alusele lõkke. Polnud võimalik öelda, kas kunagi oli sellel seisnud Lenini kuju, sest nüüd ei seisnud seal midagi, ent hea tulease oli see küll. Lõkkeaseme alus oli marmorist ning küpsetuskohale tõusis punasest graniidist trepp.

Horttanainen küpsetas jäneselihaga pajatoitu. Mõned külmetavad sõdurid tulid lõkke juurde toitu noolima. Horttanainen jagas sõduritele mõned maiuspala tükid ning küsis, kui kaugelt poisid pärit olid. Paar tükki olid Astrahanist, kolmas Siberist. Sedapuhku oli nende kohustuseks viia linna viimastele valvuritele köögivilja. Vedasid muuladega Schlüsselburgi ja Peterburi vahel kapsakoormaid. Horttanainen vahetas poistelt endale kahe jänesenaha eest Ilja Repini rullikeeratud maali „Ei oodatud”, mille sõdurid olid eelmisel sügisel leidnud Ermitaaži lähistelt tuulest viiduna.

Severi Horttanainen käis ka Neeva saarel tutvumas Peeter-Pauli kindlusega. Ta avastas oma üllatuseks, et seal käis elu ja aktiivne tegevus: nagu möödunudki sajandite jooksul, tegutses kindluses endiselt vangla. Omal ajal olid vanglas virelenud dekabristid, mitmesugused revolutsionäärid, isegi soome „ kalterijääkärit”, hiljem valgete kindralid ja vana Peterburi eliit. Uudishimulik organist Horttanainen läks kindluse komandatuurist küsima, keda tänapäeval türmides hoiti. Temasse suhtuti tõrjuvalt ning hakati küsima läbipääsuluba – propuskit. Horttanainen seletas, et ta on ohutu soome turist, ja hakkas juba kindlusest välja taganema. Seda aga ei lubatud. Tema tuleku põhjused tuli välja selgitada ning esialgu pandi ta trellide taha.

Selgus, et vanglas istus suur hulk igasuguseid karvaseid ja sulelisi, kes elasid teadmatuses oma tuleviku suhtes. Paljudele polnud määratud mingit karistust, nad olid tapi peale aetud väga erinevates kohtades ning kuna nad olid kahtlusalused nagu kõik inimesed, hoiti neid seniks türmis. Üks ameerika usumees oli oma sõnul sattunud kuue aasta eest kindlusse vangi üksnes seepärast, et tollal ei osanud ta veel vene keelt. Ta oli kavatsenud Schlüsselburgi mormooni kiriku rajada, ent enne jõuti ta pulkade taha panna. Nüüd rääkis ta vene keelt ladusalt, kuid see teda vabadusse ei aidanud. Vanglaslängi rääkiv mees pole tõenäoliselt päris puhas.

Valvurid olid sõbralikud, peaaegu heatahtlikud; neil oli kõledates vangitürmides virelevatest vangidest kahju, kuid nad ei saanud asjade käiku kuidagi muuta. Iga päev jagasid nad väikeste ukseluukide kaudu lahjat kapsasuppi ja võtsid vastu solgipanged, mille harjumuspäraselt tühjendasid müürilt Neeva jääle. Nad proovisid välja toimetada vangide meeleheitlikke palvekirju. Nendele ei vastatud kunagi, sest vastavaid ametiasutusi enam linnas polnud. Kohtud olid Tihvinisse üle viidud, seal asusid kõik kohtunikud ja politseiametnikud, seal toimusid ka protsessid ja sündisid otsused. Ent Peterburi oli Peterburi, ning tihvinlased ei pidanud kuidagi võimalikuks sekkuda endise suurlinna vangistusprobleemidesse. Neil olevat omagi kurjategijatega käed-jalad tööd täis, mida võis ka uskuda, sest tihvini maffia oli ennenägematult efektiivne ja jõhker.

Salakuulajast organist Severi Horttanainen tutvus oma mitmetest erinevatest rahvustest kaasvangidega. Ta sai suurepärase ülevaate Kolmanda maailmasõja sündmustest, erinevate riikide rinnetest ning kahjude ulatusest. Ta sai ka ettekujutuse suure Venemaa elust Vaikse ookeani kaldalt Põhja-Jäämereni välja. Paraku ei saanud Horttanainen oma väärtuslikku infot tulla Ukonjärvele ette kandma, sest ta istus kindlalt kui raudpolt Peeter-Pauli kindluse türmis nagu mõni massimõrvar või teisitimõtleja. Näis meeleheitlik mõelda Ukonjärve kodule, kuhu ei jõudnud maailma vapustanud uudised, mis kõikesööv ajalooveski peagi läbi jahvatas. Möödusid kuud, veeresid aastad ning midagi ei juhtunud, kui Kolmas maailmasõda välja arvata.

Kuid möödunud suvel oli selline tore sündmus, et üks Siberi ülikooli õppejõud suri ära, viskas sussid püsti. Horttanaisele anti usaldusväärne ülesanne oma kaasvang välja lohistada ja muula järele rakendatud vankrile tõsta. Võimalus oli saabunud: Horttanainen hüppas surnukehaga vankrile ning piitsutas muulad galoppi jooksma. Ta jooksutas perutavaid veoloomi kuulirahe all piki Peterburi tänavaid, kuni hüppas sobival kohal laibasõidukilt maha ja peitis enda mahajäetud linna kokkuvarisevasse labürinti.

Tagasitulek Soome ja põhja oli võtnud aega üle kahe kuu. Vangipõlvest kurnatud vana mehe jaoks oli see ränk teekond, ent mõte vabadusest oli mehel eluvaimu see hoidnud ja liikuma sundinud. Ning nüüd oli ta kohal uudistega idapoolsete maade sündmuste kohta.

Võib öelda, et ümbermaailareisud enam eriti ei huvita,” iseloomustas organist Severi Horttanainen tagasihoidlikult oma katsumusi.

Severi Horttanainen võttis välja väikese kulunud õliriiderulli, mille siseküljel oli silmipaitav maal. See oli Ilja Repini kuulus õlivärvitöö „Ei oodatud”.

Kui keegi sellele raami ümber nikerdaks, oleks käik ka pisut asja ette läinud,” sõnas vana, vaadates kunstiteost nukra pilguga.

Tõlkeid eesti keelde

Ulguv mölder, Perioodika 1987, tlk Sirje Ruutsoo.

Jänese aasta, Perioodika 1995, tlk Sirje Kiin.

Lummav vabasurmasõit, UMARA 1997, tlk Hella-Mare Männamaa.

Poodud rebaste mets, Monokkel 1997, tlk Kädi Kokk.

Maailma parim küla, Varrak 2003, tlk Tauno Vahter.

Tule taevas appi, Tänapäev 2010, tlk Kadri Jaanits.

Püsiviide Lisa kommentaar

Zoltán Kodály

8. jaan. 2018 at 2:54 p.l. (Zoltan Kodaly)

Zoltán Kodály (1882-1967) on Ungari üks olulisemaid 20. sajandi heliloojaid. Kodály oli üks esimesi äratuntavalt rahvusliku helikeelega komponiste Ungaris, kes lõi eeskätt palju koori- ja vokaalmuusikat. Ometi oli ta ka pedagoog, kes tugines ungari folkloori traditsioonidele, andis sellele uue hingamise ja tõi selle Euroopa standarditele lähemale. Lisaks arendas ta muusikaõpetamise metoodikat ja kooriliikumist. Kodály on väga tugevalt mõjutanud kogu maailma muusikaharidust, pannes aluse Kodály meetodile, mis on laialdaselt kasutusel ka Eesti muusikaõpetuse algastmes.

12. jaanuaril 2018 toimub linnaraamatukogu saalis Kodály õhtu: pedagoogi ja koorijuhi Mall Ney loeng tunnustatud ungari heliloojast, rahvamuusika kogujast ja pedagoogist Zoltán Kodály’st.

Üritus täiendab muusikaosakonnas avatud Zoltán Kodály näitust ja toimub koostöös Ungari Instituudiga.

Näitust „Maailm rõkaku rõõmust“ / „Let the Whole World Rejoice“ ungari helilooja ja pedagoogi Zoltán Kodály elust ja loomingust linnaraamatukogu IV korrusel. Näituse vahendas Ungari Instituut.

Lühike ülevaade elust ja loomingust

Zoltán Kodály sündis 1882. aastal Kecskemétis. Tema isa oli raudteeametnik, kuid perekond oli väga muusikalembeline, mistõttu otsustas noor Kodály lisaks Budapesti Ülikooli keelteõpingutele harida end ka Ungari Muusikaakadeemias.

Mu kõige esimene mälestus muusikast on mu isast ja emast mängimas Mozarti viiulisonaate, kui ma olin kuskil 4- või 5-aastane. Kuid samal ajal kuulsin ma ka mustlasi ja teenijaid köögis laulmas. Klassikaline muusika, ungari rahvamuusika ja folkloorivõtmes loodud muusika – kõik hakkas minus kogunema ja võimust võtma ühel ja samal ajal.“

1905. aastal hakkas Kodály rahvamuusikat koguma ja ühes Béla Bártokiga pandi alus Modernse Ungari Etnomusikoloogia Ühingule. Kogudes rahvamuusikat ja töötades selle kallal, oli Kodály kõrgeimaks eesmärgiks ühendada ungari pärimusmuusika lääne kultuuriga.

Lisaks rahvamuusikale oli üheks Kodály suurimaks mõjutajaks heliteoste loomisel prantsuse helilooja Claude Debussy. Viimase kahe sümbioosist sündiski Kodályle omane stiil, millega ta kogus tuntust üle kogu maailma.

Kodály on öelnud, et pärimusmuusika on rahvuse emakeel.

Kes on meie muusika klassikud?“…

Ungari rahvamuusika ja ungari klassikaline muusika on par excellence. Ungari rahvalaul ja Beethoveni heliteos on võrdsed vennad. Ungari rahvamuusika paljastab ungari hinge. Tuleb aru saada, et ungari rahvamuusika ja ungari keel on sama vanad.“

Alates 1907. aastast õpetas Kodály Muusikakadeemias, esmalt teooriat ja seejärel kompositsiooni. Lisaks tööle Muusikaakadeemias tegeles Kodály väga palju ka uue muusikaõpetuse metoodika väljatöötamisega. Ka muusikaõppe puhul leidis ta, et kõige alus on pärimusmuusika ning rõhutas muusikaõppe olulisust ja vajalikkust üldhariduse juures. Ta pühendas palju aega oma revolutsiooniliste ideede väljatöötamisele, laste ja õpetajate koolitamisele.

Ma ei kahetse kunagi aega, mida kulutasin lauluharjutuste kirjutamisele ja kooliõpikute koostamisele, selle asemel, et luua suuri heliteoseid.“

Kuni 1920. aastani koosnes Kodály looming heliloojana üksnes kammerteostest, mõned neist jõudsid isegi Pariisi ja Šveitsi, kuid I maailmasõja puhkemise tõttu polnud laiem tuntus esialgu võimalik. Esimene teos, mis sai rahvusvahelise tunnustuse osaliseks, kandis nime „Psalmus Hungaricus”, mis nägi ilmavalgust 1923. aastal ja mille tekst pärineb 16. sajandi ungari kirjandusest.

Järgnevatel aastatel pühendas Kodály end peamiselt laste koorimuusikale, tuginedes peamiselt rahvamuusikale ja -lüürikale. Viimane pani aluse Laulva Nooruse (Éneklő Ifjúság) liikumisele, mis sai alguse 1930. aastal ja mis sai võimalikuks tänu tema õpilastele.

Rahvamuusikale tegi Kodály suure kummarduse 1926. aastal, viies lavalaudadele ungari folkloori uues modernses kuues laulumänguna „János Háry”. Teosest sai hiljem Kodály loomingust enim esitatud orkestriteos. Sarnase populaarsuse osaks sai ka 1933. aastal kirjutatud „Galanta tantsud”. Kodály loomingus on hulganisti missasid. Nii mõnestki tema teosest käivad läbi ungari vabadusvõitluse teemad, mis aga ühtlasi kannavad universaalseid tähendusi ja annavad sõja ajal lohutust. Alates 1927. aastast dirigeeris ta sageli ise oma teoseid.

Kodály pälvis oma elu jooksul hulganisti autasusid, olles näiteks üks esimestest, kes sai Ungari kõrgeima võimaliku autasu kunstis, Kossuthi preemia. Palju on tunnustatud teda ka uue tõhusa muusikaõpetuse metoodika välja töötamise eest, mis tugineb mitte absoluutsel, vaid suhtelisel helikõrgusele. Eestis sai see tuntuks jo-le-mi metoodikana. 2016. aastal kanti see UNESCO kultuuripärandi nimistusse.

80-aastasena vaatas Kodály tagasi ja ütles oma elutöö kohta järgmist:

Nüüd, kui mu nobedad näpud on kokku kogunud kõik oad, mis oma elu jooksul olen laiali puisanud, võib tagasi vaadata ja selgelt näha, kust see kõik alguse sai. Mis oli liikumapanevaks jõuks minu eluvankrile, pannes selle kord võidu jooksma, kord venima mööda pikka sirget teed, hoolimata kõigist takistustest? See oli too lootusetu ja vastuseta jäänud armastus, millele olekski olnud võimatu vastata. Armastus inimeste vastu, kelle tuhandeaastane nähtav ajalugu ja ehk veel pikemgi, tuhandete ja tuhandete aastate pikkune nähtamatu ajalugu, elab nende keeles ja lauludes. Sellel oli minu jaoks vastupandmatu võlujõud, isegi ilma veresidemeta.”

Katkend: Zoltán Kodály, Mis on muusikas ungaripärane? „Kas tahame iseseisvuda ka kultuuriliselt”, Haridustöötajate koolituskeskus, Tallinn 1994, lk163-167. Tlk I. Sinimets.

Kui minult taheti vastust pealkirjas esitatud küsimusele, tuli mul meelde üks artiklite sari. Lugesin seda enam kui kolmekümne aasta eest mingist prantsuse ajakirjast. Muusikakriitik Paul Landormy oli pöördunud samasuguse küsimusega väljapaistvate prantsuse heliloojate poole. Küsitlusalused olid D`Indy, Bruneau, Duparc, Dukas, Debussy ning Romain Rolland, kelles tollal nähti üksnes väljapaistvamat prantsuse muusikaajaloolast ja kriitikut.

Seda suurema tähelepanuga lugesin ma vastuseid, sest meiegi põlvkonnale pakkus küsimus suurt huvi. Oli üllatus, et suur prantsuse rahvas oli samuti sellise küsimuse tõstatanud. Rahvas, kes sajandite pikkuse muusikaelu vältel oli korduvalt loonud originaalset, igasugusest muust muusikast erinevat prantsuse muusikat.

Vasturääkivused vastustes näitasid, millise raske küsimusega on tegemist. Ühtede meelest oli kõige prantslaslikumat muusikat kirjutanud Berlioz, teiste meelest oli tema muusika just kõige vähem prantslaslik. Ometi võis arvata, et pooleteise aastatuhande pikkuse ajalooga rahvusel pole raske leida püsivalt iseloomulikku ning siis ka neid elemente, mis antud nähtust muusikas peegeldavad.

Veel suuremad on raskused meie puhul. Tunneme ungaripärast või ungaripäraseks muusikaks nimetatavat muusikat vaevalt 100-150 aastat, meie ajaloo põhjal pole ungarlaste ühtseid iseloomujooni seni veel õnnestunud eristada. Nii pole ka võimalik ungari iseloomu ja ungari muusika kokkupuutekohti eriti esile tõsta.

Üldse on rahvuslikku karakterit kergem kunstiteoses tunnetada kui seda sõnadega formuleerida.

Kuid just muusikas on meil olemas kindel alus, millest me võime lähtuda, otsides seda, mis on muusikas ungarlik. See kindel lähtekoht on rahvamuusika, selle kõige iidsem kihistus.

Sest kui me valime välja, eraldame rahvalauludest kõige selle, mis on ühine kas naaberrahvastega, pärineb kodumaisest või välismaisest professionaalsest muusikast, reedab mingi euroopaliku kultuuri päritolu, siis allesjääv peaks olema ehtungarlik loomulik muusika.

On olemas ka vahetuid tõendeid: veel tänapäeval leiame aladel, kus ungarlased on enne Ungarisse tulekut elanud, nende rahvaste juures, kellega meie esivanemad on kas kontakteerunud või ka segunenud, samasugust muusikat.

Me teame, et praeguse Ungari aladele saabujad polnud ühtlane rahvas. Tegemist oli erineva päritolu, erinevaid keeli kõnelevate rahvaste sõjalise, poliitilise ja kultuurilise organisatsiooniga. On võimalik, et ka nende hõimude muusika oli algselt erinev. Aga nagu kujunes välja ühtne keel, nii tekkis ilmselt ka ühtne muusika, algselt võib-olla vastuoluliste vormiprintsiipide tasakaalustamise teel. Kaks nendest printsiipidest elavad meie rahvalauludes praegugi nii koos kui ka eraldi. Üks on pentatoonika, teine parallelism. Esimene näide on pentatoonika kohta, teine mõlema ilmingu kohta.

I/7 Minu ustav Rajna klähvib,

Tõmmu tüdruk uksel sähvib,

tõmmu, ent mitte mustlane,

armastab mind mu kullake.

I78 Lenda, paabulind, sa valla katusele,

vaeste vangipoiste orjuse matusele.

Meie ees on siin kaks meloodiatüüpi, praeguses Ungaris üksikute ja tundmatutena, kuid tihedas seoses vana Kesk-Aasia muusikakultuuriga, nagu selle kõige äärmine, Lajtani ulatuv haru.

Ungarlastel on mitmesuguseid laule, kuid sellised laulud ei puudu kuskilt, kuhu ungarlased on elama asunud. Kui märkida seda kaardil punasega, siis tekib tumedam laik seekäide alal, Doonaust lääne pool palošite aladel, kuid ei eksisteeri sellist ungarlaste ala, kus iidse ungari muusika jälgi ei peaks märkima vähemasti roosaks lahjendatuna.

Mille tunnistajaks need jäljed on? Selle, et ungarlaste vaimne baas pole ka tuhande aastaga muutunud, et kokkupuuted teiste rahvastega pole kõigutanud algset muusikasüsteemi, pole muutnud muusikalist mõtlemist.

150 aastat valitsesid siin türklased. Me ei tea, millise muusika nad kaasa tõid, aga kui nad olid Lõuna-Türgist, siis on araablaste-indialaste-mustlaste helisüsteemid jätnud vähe jälgi. Viissada aastat on siin mustlased mangudes ja lauldes leiba palunud. Ungarlased on neid kuulanud, talunud, söötnud, kuid muusika tundelaadi pole neilt üle võtnud. Ungarlase hing läks mustlasi kuulates soojaks alles siis, kui viimased olid õppinud selgeks ungari muusika mängimise ungarlastele.

Nagu ungari keel, nii oli ka ungari muusika napisõnaline, lapidaarne. Väikse mahuga kaalukad meistritööd. Paari heli ulatusega meloodiad oleksid justkui kivisse raiutud ning nii sajandite tormides püsima jäänud. Nende vorm on nii lõplik, justkui poleks see tuhande aasta jooksul enam muutunud. Sugulasrahvastel on välja kujunenud ühe või teise laulu täpsed vasted. Justkui oleks ühine laulmine katki jäetud alles eile.

Ungarlastel on seega algupärane ja omapärane muusikaline emakeel olemas. See on elav muusika, kõik ungarlased saavad üksteisest selle läbi aru ning kohtuvad selle kaudu, välja arvatud kesk- ja kõrgklass. Kui viimased ei taha end ise rahvuslikust muusikast välja lülitada, siis tuleb neil kunagine ja nüüdseks unustatud muusikaline emakeel taas omandada. Näiteks nii, nagu õppis ungari keele selgeks István Széchenyi, või õppida see ära lihtsalt uue keelena nagu Ankerschmith – kui on tuldud mujalt ja tahetakse siin elada.

Aga kuidas me väikevormide juurest jõuame suurte kompositsioonitervikuteni?” küsisid Uskumatud Toomad kolmekümne aasta eest. Mõelgem sinepiivale, mis on „väikseim kõikidest teistest seemnetest, kuid millest siiski kasvab puu, et lendavad sinna taevased linnud ja selle okstele pesa rajavad”.

Rahvusliku muusikaliteratuuri tekkeks on vaja kolme asja. Esiteks traditsioone, teiseks individuaalset annet, kolmandaks paljude vaimset ühtekuuluvust, mis võtab üksikisiku andeavalduse vastu enda omana.

Traditsioonideta pole toitvat pinnast. Kuid traditsioonid üksi, ükskõik kui elavad nad ka poleks, ei loo veel kõrgemat kompositsioonivormi.

Elek Petrovics rääkis kord piltidest, mille kõik – näod, relvad, riided – on ungari päritolu, pilt seda aga ei ole. Eksisteerib ka muusika, kus kõik motiivid on ungarlikud, kõik kokku aga ungarlik ei ole.

On selge, et rahvuslike motiivide summeerimine ei anna veel orgaanilist kõrgemat vormi. Selle suudab luua vaid individuaalne anne, suurema kontseptsiooni loomiseks võimeline eriline oskus.

Miks oli siiski 30-40 aasta eest vaja rahvalaule uurida?

Sest ka kõige suurem anne ei saa luua vaakumis. Ungaris polnud tollal veel ühtset muusikateadvust, ühtset muusikalist arusaama. Tollal olime jõudnud pool sajandit kestnud muusikaimpordi tipule. Meie muusikaelu oli vallutatud võõra, esmajoones itaalia ja saksa muusika poolt.

Tõsi, muusikalise hariduse osas olime tublisti edasi jõudnud. Kuid koos kultuuri vahenditega oleme toonud sisse ka võõra kultuuri materjali, kogu selle atmosfääri. Ja võõras ollus on täitnud kogu ruumi, iga ungari katse näib Tuhkatriinuna.

Tollal hakkas muusikaline diletantism omandama rahvuslikku rüüd. Tekkis lõhe: ungari muusikat vastandati klassikalise, s.o. võõra muusikaga. Haritud inimesed ei tahtnud ungari muusikast midagi teada. Ülejäänud needsid ära aga kogu muu muusika, sest see on võõras. Shakespeare`ist ja Michelangelost ei tahetud kuuldagi.

Lõhest oli ja on vaja üle saada, muusikalise hariduse saanutel on vaja harjuda ungari muusikaga, ungarlaste laiadele kihtidele tuleb aga anda muusikaline haridus. Tegelikult on tegemist lõputu ülesandega, muusikapoliitika nõuab pidevat tasakaalustavat valmisolekut. Ainult nii on võimalik luua vaimset ühtsust, ilma mille aktiivse rollita on elava rahvusliku kunsti teke võimatu. Kogu kultuurilugu õpetab meile seda. Õitseperioodil on iga rahvus tunnete poolest ja maitselt olnud tervik. Degeneratsiooni perioodi iseloomustab aga olukord, kus haritud inimesed ja rahvamassid üksteist ei mõista.

Viimase kolmekümne aastaga on vististi õnnestunud rahvatraditsioonide tähendust viia inimeste teadvusse sel määral, et enam pole kahtlust: nendeta ei saa kellestki ungari heliloojat.

Kuid Ungari on ka Euroopa orgaaniline osa, tuleb saada osa ka Euroopa traditsioonidest. Ida ja Lääne kokkupuutekohas paikneva riigi, rahva eesmärk saab olla üksnes mõlema juurde kuulumine, nende vastuolude lepitamine, endas ühte sulatamine. Sellisest seisukohast on iga ungari aspekt, mis pole samal ajal euroopalik, tähtsusetu, nii nagu meie jaoks on tähtsusetu ka eurooplaslikkus, kui see pole samal ajal ka ungarilik.

Õppida võib ja tuleb kõikide rahvaste muusikakultuurist. Oma olemuselt on meile kõige lähedasem itaalia muusika, sest ka seal on aluseks esmajoones laul. Kuid õppida tuleb ka sakslastelt ja prantslastelt.

Ärgem unustagem: iga suur rahvuslik koolkond on erinevate kultuuride, isegi erinevate rasside ristumise tulemus. Näiteid leiab muusikaajaloost rohkesti.

XVI sajandil sattus flaamlane Willaert (Budast) Veneziasse ning rajas suure itaalia koolkonna. XVII sajandil alustas itaallane Lully Pariisis uut prantsuse stiili. Sakslane Schütz viis itaalia koolkonna oma isamaale, selle tulemuseks on uus saksa stiil. XVIII sajandil lõi Elsassi sakslane Schopert Pariisis uue stiili, mida kõik sakslased tunnustavad kui kõige prantslaslikumat. XIX sajandil alguse saanud rahvuslike stiilide rajajateks olid peaaegu kõikjal saksa muusikud. Ka meil. Justkui ärataks võõra geeniuse puudutus rahvusliku vaimu uuele elule.

Püsiviide Lisa kommentaar

Madli Lippur

20. dets. 2017 at 9:08 e.l. (Madli Lippur) (, , )

Foto: ERR.ee

Madli Lippuri (1984) debüütromaan võitis Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel I koha ja 2017. aasta Tartu Kirjanike Liidu osakonna poolt väljaantava Betti Alveri auhinna. Madli Lippuri teose puhul rõhutati tabuteema värsket käsitlemist ning jahmatavat kontrasti romantilise stiili ja moraalselt tõrget tekitava tegevustiku vahel. Vahur Afanasjev toonitas: “Autor on võtnud endale üpris keerulise ülesande kirjutada niiöelda vaiksel häälel. Tulemus on huvitav ning andis žürii kohtumistel kõige rohkem kõneainet.”

Katkendid: June / Julien, Tänapäev 2016, lk 9-15, 271- 274.

/…/
Ma jalutasin eemale õunapuude alla ja sealt veel natukene edasi põlluserva suunas. Punt pisikesi jõnglasi tormas minust mööda. Märkasin, et neil on eemal rohu sees miskit sorti salaühing. Seal istus ringis umbes seitse eri vanuses tüdrukut ja toimetas isekeskis midagi. Kahtlustan, et käis nukkude kollektiivne riietamine ja soengute tegemine. Istusin vanale tuttavale kivile ja nostalgitsesin edasi. Vaatasin õue poole, kus valmistuti lauda katma, ja vaatasin põllu poole, metsade ja avaruse poole. Olin nende kahe vahel, ei olnudki nagu osa pidulistest. Samuti ka mitte see väike lastemaffia. Ka neil poleks justkui peoga pistmist olnud, neil olid täiesti omaette asjaajamised. Vaatasin neid eemalt. Üks väiksem lunis suuremat, et too tema nukule patse punuks. See hakkaski punuma. Samal ajal aga nägi ta silmanurgast, et kõige väiksem tüdruk on vahepeal põllu suunas ajama pannud. Mispeale ta hüppas püsti, läks sellele väiksele järgi, krabas sülle ja tõi ringi tagasi. Selge. Karjajuht. Ju see oli seal mingi improviseeritud lastehoid peokülaliste jaoks. Sest too tüdruk, see karjajuht, ei olnud enam tegelikult kuigi väike. Paistis olema teistest palju vanem, nii umbes neliteist ehk juba. Ma vaatasin neid lapsi, ma vaatasin seda suuremat last. Ja ikka veel ei tundnud ma sind ära. Sest nägin sind vaid kaugelt. Kuniks sa tõstsid korraks pea ja vaatasid minu suunas. Siis ma tundsin ära need näojooned. Teadsin, et olen neid kusagil näinud. Tuul sasis su tukka ja pikki tumedaid juukseid. Üritasid neid kõrvade taha fikseerida, aga tulemusteta. Korra vaatasid veel minu poole, õige põgusalt. Siis saabus Stéphanie. Ta olevat mind juba silmist kaotanud. Ja siis ta märkas eemal sind, keda oli juba ammu otsinud. Ta hüüdis sind ja sa kuuletusid. Sind käsutati minuga kohtuma. Sa tulid mõõdetud sammul ja tõsisel ilmel. Tervitasid ja vaatasid mind umbusklikult vilksamisi oma tuka alt. Sa olid väga ema moodi. Varem plehku panna üritanud väike tüdruk tuli sulle järgi ja hakkas sind kleidisabast sikutama. Samal ajal seletas Stéphanie mulle midagi naabrite kohta, kelle maja taamalt paistis, ja kes olevat eelmisel aastal ära kolinud ning maja laokile jätnud. Aga tegelikult ma üldse ei kuulanud. Sa seisid ikka veel sealsamas, laps kleidisaba sikutamas ja justkui ootasid, millal sulle sõna antakse. Aga sulle ei antud. Stéphanie muljetas aina edasi. Ja samal ajal ma lihtsalt jälgisin, kuidas sa vaikisid. Viimaks vaatasid mulle pikalt otsa, võtsid lapse sülle ja läksid tagasi teiste jõmpsikate juurde.
Stéphanie kuulutas välja lauda istumise ning kõik hakkasid õue seatud pika peolaua taha kogunema. Me sattusime istuma üsna lähestikku, teine teisel pool lauda. Me ei vahetanud ainsatki sõna, ainult pilgud kohtusid aeg-ajalt. Alati, kui keegi midagi naljakat rääkis või ütles, vaatasid sa mind, nagu selleks, et kontrollida, kas me naerame ühtede ja samade asjade üle. Minu kõrval istunud proua, keda ma ei tundnud, oli kangesti vestlushimuline ja tahtis minust igasuguseid asju teada, nii et ma pidin talle peaaegu pool oma elulugu ära rääkima. Sina muidugi kuulsid kõike pealt. Kui ma jõudsin sugulussuhete lahkamiseni, ütlesin talle, et Stéphanie, kes siin vägesid juhatab, on mu tädi ning see seal – osutasin sinu poole – on mu õde. Seepeale naeratasid esimest korda päriselt mulle. Ikka vaikides. Eelkõige naeratasid su silmad, mis seni olid olnud umbusklikult uurivad. Kuid enamasti olid sa ikka tõsine.
„June, mis sa mossitad? Kas sa mu pirukaid ikka proovisid?” kostis tädi hääl teiselt poolt lauda.
„Ma ei mossita… Ma mõtlen…,” vastasid sa. Tõusid aeglaselt lauast, võtsid laualt kaks tühjaks saanud morsikannu ja marssisid nendega majja. Minu kõrva aga kostis kellegi hääl: „See tüdruk läheb sul aina tõsisemaks. Tea, kas tal on peigmeestega probleeme? Või on ta lihtsalt armunud? Minu teismeline tütar näiteks lõpetas siis üldse minuga rääkimise…”
„Ah, ei ole tal midagi,” seletas Stéphanie, „mingit peigmeest… Ema oli tal ju ka natuke selline… filosoofiline kuju. Cyril, ulata mulle palun see vaagen sealt.”
Vahepeal ma kalkuleerisin peas, liitsin ja lahutasin, ja taipasin, et sa ei saa olla neljateistaastane, sa oled alles kaksteist. Sa tulid täidetud kannudega tagasi, istusid veel veidi lauas ja kadusid siis jälle ära. Ma ei näinud sind tükk aega mitte kuskil. Ajasin ühe ja teisega juttu, viimaks istusin maja ette trepile. Lasin pilgul ja mõttel jälle niisama uidata. Ja siis äkki sa ilmusid kuskilt, hääletult, selja tagant. Istusid mu juurde. Vaatasid mulle otsa. Vaikisid. Aga enam ei olnud su silmis umbusku ega ka võõrastust. Nüüd olnuks nagu kurbus. Sa vaatasid maha ja ütlesid vaikselt: „Sul on ema silmad.”
See võttis mind tummaks. Seda pole mulle veel keegi öelnud. Pole olnud kedagi, kes ütleks. Aga selle lausega sa võtsid mu justkui omaks. Lugesid mind oma perekonna hulka. Sa istusid mu kõrval ja ma sain aru, et lein on ikka veel sinu sees. Me kumbki olime leinanud omaette ja me kumbki ei osanud sellest rääkida. Ma vaatasin sind ja nägin kurbust, mis avanes ainult mulle, kurbust, mis pole kellelegi varem silma vaadanud.
Sa küsisid, kauaks ma Prantsusmaale jään. Ja ma rääkisin sulle kõik ära. Miks ma tulin, mis ma tegema hakkan ja kus elama. Igasuguseid asju pajatasin sulle kokku. Õues hakkas juba hämarduma, aga sinu silmad hakkasid tasapisi särama. Sa kuulasid suure huviga. Pärast põgusat pausi küsisid äkki: „Julien, on ju, et sul on teine nimi ka?”
„Ee… mis mõttes?”
„Julien Joaquin…”
„Tšš! Mitte keegi ei tea, et mul selline nimi ka on.” Naersime mõlemad selle peale. Sa ütlesid, et see on igati originaalsem kui Jean-Paul või Jean-Jaques. Jah, on küll.
„Kas sa tead, et mul on ka salanimi?” küsisid siis. Jah, teadsin. Aga polnud kindel, kas ma seda õigesti mäletan. See oli migagi üsna iseäralikku.
„Mair… Maire… Mairsile?”
„Õige! Aga, fuhh, ma ka ise ei maini seda eales kellelgi, sest kui seda teha, siis küsitakse ikka: öö, mis asi? Marseille? Sellel pidi midagi sõja ja Marsiga pistmist olema, on see tõsi?”
Ma tuhnisin oma tolmunud ajusoppides.
„See peaks olema keldi nimi. Ema mainis selle kohta kunagi midagi. Minu mäletamist mööda, jah, see viitab sõjajumal Marsile. Ja sellega oli selline lugu, et keegi ennustajanaine olevat sind emale ette kuulutanud. Ta vist väga ei uskunud enam, et tal keegi tuleb. Peale Tristanit… Seda sa tead?”
„Jah, et ta suri kohe…”
„Ta sündis surnult… Aga ennustaja ütles, et tal tuleb veel üks. Tuleb tüdruk. Ja sellele tüdrukule tuleb panna nimi, mis ei pelga tuld ega vett. Talle tuleb panna kange nimi.”
„Nii ütleski?”
„Enam-vähem midagi sellist, jah. Ega ma sõna-sõnalt sulle kinnitada ei saa. Aga kuidagi nii see olevat olnud. See sinu nime lugu. Ja näed siis, ta pani sulle kaks kanget nime. Topelt ei kärise.”
„Kuidas June kange nimi on?”
„See on ju roomlaste peajumala kaasa. Juno. Sellest tulebki June. Kui sa June`i asemel soovitad end Junoks nimetada, siis seda kangem su nimi on. Tegelikult. Algupärale lähemal.”
„Ma ei salli June`itamist sellepärast, et igaüks hääldab seda isemoodi imelikult, sest nad üritavad hääldada nagu inglased, aga mulle üldse meeldi see… Ma ei taha olla inglane. Olen siis parem roomlane või iirlane.”

Vahepeal sa lipsasid laua juurde ja kaaperdasid osavalt viimase beseekoogitüki, mida lahkelt minuga jagasid. See kook oli vaieldamatult selle õhtu tippgurmeesündmus.
Siis hakkas jahenema. Ma leidsin eeskojast ühe teki ja laotasin selle sulle õlgadele. Sa jätsid tekinurgakese ka mulle varjuks. Keegi üritas meid tantsima meelitada, et siis hakkab soojem, aga me ei kippunud. Käänasime eitavalt päid ja istusime teki sees nagu kaks kägu ühes pesas.
Kõnelesin sulle veel tollest korterist, mida pean hakkama tolmu alt välja kaevama, enne kui see päris elamiskõlblik on. Sa ütlesid, et võid mulle appi koristama tulla. Aga enne pidin veel mitmeks nädalaks Québeci tagasi sõitma. On veel asju, mida korraldada. Ma uurisin, kus täpselt sa Bayeux`s elad ja me vahetasime telefoninumbreid. Lubasin sulle helistada, kui olen tagasi, kui olen päriselt kohal.
Ma olin sel hetkel väga õnnelik. Seal videviku eel, teki sees, sinu, oma uue vandeseltslase kõrval, melust natuke eemal. Ma ei saanudki veel midagi aru. Mul ei olnud vähimatki kavatsust aru saada.
Vastu ööd läksime lahku. Sina jäid sinna ööbima. Antoine pakkus mulle taas küüti ja tõi mind Bayeux`sse ära.

Julien
(Joaquin, aga ainult sinu jaoks)

25. detsember 2008
BAYEUX

On öö vastu 25. detsembrit. Sa olid täna siin, koos minuga, kasuemaga, isaga, meie juures õhtusöögil. Kõik kulges isegi vastu ootuseid üsna rahulikult. Need on meie esimesed koosveedetud jõulud.
Ma mäletan kõiki meie jõule. Neid oli küll kõigest kolm. Ma ütlen „meie jõule”, kuigi tegelikult olid need kõigest pooleldi ühised, sest sa läksid ju alati Québeci Pauline`i ja Théo juurde. Me pidasime sinuga oma jõulud alati justkui ette ära…
Mulle on kalleim üks mälestus ühest lihtsast, peaaegu tavalisest jõulukuu õhtust. See võis olla umbes viis päeva enne pühi, sa polnud veel Québeci läinud. Ma tulin koolist otse sinu juurde, tulin oma võtmega sisse (sinu kodu olekski nagu olnud meie ühine kodu, kus mina käisin visiidil, nagu visiitabielus) ning mu ninna tungis meeletult hea ahjuküpsetiste lõhn ja kõrvadesse Ella ja Louisi „Dream A Little Dream Of Me”. See oli see talv, kui sa minust džässisõltlase kasvatasid. Ma leidsin su köögist šokolaadiküpsiseid meisterdamas, see oli uskumatult ilus vaatepilt, ma peaaegu et poleks tahtnud sellesse idülli sekkuda. Sa andsid mulle tervitusmusimopsu ja küsisid, et ega tulekahju järgi ei lõhna. Sa polevat kunagi elus selliseid asju küpsetanud, aga teadsid, et ma täna tulen ja tahtsid vähemalt üritada. Ma kinnitasin, et kõik on ideaalne, kogu atmosfääriline kooslus. Mul oli tõesti tunne, võib-olla esimest korda viimase 7 aasta jooksul, et ma tulin KOJU. Kus mind oodatakse, armastatakse, kus on rahu ja harmoonia. Ja kõige paremad lõhnad ja kõige ilusam muusika. Ja mulle kõige kallim inimene. Sina, mo chuisle, mo chroí. /Iiri keeles: mu arm, mu süda./
Kui viimane plaaditäis oli ahjus, tegime Ella ja Louisi saatel paar tantsutiiru. Siis sa kontrollisid mu matemaatika ülesanded ära, sest nendega olin alati kimpus. Pärast pikutasime kamina ees, sa soojendasid mu varbaid oma peos, sest mu jalad olid pidevalt külmad. Ma küsisin, kas sa lähed jõuludeks koju, poja juurde. Lähed, jah. Sa tead, et ma hakkasin su poega armastama, läbi sinu, läbi sinu silmade ja südame.
See oli nii ammu… Siis olin ma veel väike. Nüüd ma olen suur. Nüüd on mind kaks.

Me istusime pargis ja toitsime linde. Hakkas juba hämarduma. Sadas lund. Vaid mõned üksikud jalutasid oma koeri. Peatselt sulandunuksime hämarusse. Kaks tumedat kogu pargipingil, teineteise vastu liibunud. Jah, tumedad. Nii imelik, et sa kannad nüüd nii palju musta. Nagu minagi. Me oleme nagu 19. sajandi kodanlased. Siivsalt tumedas ja lihtsad, märkamatud.
Sa kohendasid mu õlarätikut, panid käed selja tagant mu ümber ja ütlesid: „Tule mulle naiseks…”
Ma hakkasin naerma, sest peale kõike seda tundus see naljakas, nagu mõnes vanas filmis. Sa arvasid, et naeran sinu üle. Solvusid vist. Aga sa ütlesid seda mulle nagu ilmsüüta neiule, kellega alles kurameerid.
„Me ei saa ju… Ja mis vahet seal ongi, nimi on meil nagunii juba sama…”
„Võib-olla kuskil kuidagi ikkagi saame. Ja asi pole nimes. Ma tahaks su südame all põtkija lapsendada. Tulge mulle naiseks ja lapseks…”

Me käisime mitmetes kohtades, ka iidse suure leinava pöökpuu juures. Ja istusime meie kohvikutes.
Istusime akna alla, kohvik oli üsna täis. Mina ei olnud seal väga ammu käinud, ometigi polnud suurt muutunud. Kohvimasin oli ainult moodsama vastu vahetatud ja külmletti ventilaator ei lõrisenud enam nii valjusti. Muu oli nagu ikka. Isegi raadiojaam, mis kõlareist kostis, oli sama.
Me istusime teineteise vastas ja vaatasime teineteist, siis oma teetasse, siis aknast välja ja siis jälle teineteist. Paduarmastajate kohta, kes me kunagi olime, ja kes pole neli aastat kohtunud, rääkisime ilmselt kummaliselt vähe. Ma ainult vaatasin. Su nõudliknukrad mõrušokolaadisilmad rääkisid kõik. Rohkem polnud tarvis. Ma nägin, et sa tahtsid tõesti mind endale, koos kõigega, mida kaasas kandsin. Sinu silmad nõuavad, nad on alati vaikimisi, salaja nõudnud. Su suu võib paluda kõige malbemate sõnadega, samas kui su pilk nõuab, kui su pilk neelab nagu kosmiline keeris. Su silmade taga on alati peidetud deemonid. Kui seal olnuks vaid inglid, kas oleksingi saanud sind armastada. Mul on vaja ju võrdväärset… Sinu peidetud deemonid olid alati natuke tugevamad kui sinu hirm, sinu hirmgi ei suutnud neid talitseda.
/…/
Juno

Püsiviide Lisa kommentaar

Hermann Hesse

5. dets. 2017 at 8:59 e.l. (Hermann Hesse) (, )

Hermann Karl Hesse (1877-1962) – oli saksa proosakirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik. Ta tegutses ka kujutava kunsti ja muusika vallas. Ta tuntuimad teosed on “Stepihunt”, “Siddhartha” ja “Klaaspärlimäng”. Ta sai 1946. aastal Nobeli kirjandusauhinna.


Katkend: Demian, LR 1994, 5/7, Perioodika 1994, lk 64 – 69, tlk Krista Läänemets.

Kui ma organisti kord pärast tema kirikust lahkumist salaja jälitasin, nägin ma teda kaugel eemal ühte väikesesse linnaäärsesse kõrtsi sisse astumas. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja järgnesin talle. Esimest korda nägin ma teda siin selgesti. Ta istus väikese ruumi nurgas üldlaua ääres, must viltkaabu peas, veinikruus ees, ja tema nägu oli selline, nagu olin oodanudki. See oli inetu ja pisut metsik, otsiva ja põikpäiselt millegi küljes kinni oleva ilmega, isemeelne ja tahtejõuline, ning sealjuures oli suu pehme ja lapselik. Kõik mehelik ja tugev oli koondunud silmade ja lauba piirkonda, näo alumine pool oli õrn ja ebaküps, tasakaalutu ja osalt pehme, poisilikult tahtejõuetu lõug oli otsekui vastuolus lauba ning pilguga. Mulle meeldisid tumepruunid silmad, tulvil uhkust ja vaenulikkust.
Vaikides istusin ma tema vastu, rohkem ei olnud kõrtsis kedagi. Ta heitis mulle pilgu, millega oleks tahtnud otsekui eemale peletada. Ma kannatasin selle välja ja vaatasin talle üksisilmi otsa, kuni ta tusaselt pomises: „Mis te ometi nii teraselt vahite? Mis te must tahate?”
„Mul ei ole teilt midagi vaja,” laususin ma. „Ma olen teilt juba palju saanud.”
Ta tõmbas lauba kortsu.
„Ah soo, te armastate kirglikult muusikat? Minu meelest on nõme muusikast vaimustusse sattuda.”
Ma ei lasknud end nii lihtsalt hirmutada.
„Ma olen teid seal kirikus sageli kuulanud,” ütlesin ma. „Muide, ma ei taha teile tüliks olla. Ma mõtlesin, et ehk leian teis midagi, midagi erilist, ma ei tea isegi õieti, mida just. Kuid ärge tehke minust üldse välja! Ma võin teid ju ka kirikus kuulata.”
„Ma panen alati ukse lukku.”
„Hiljuti te unustasite panemata, ja ma istusin kirikus. Muidu seisan ma välja või istun kõnniteeäärisel.”
„Või nii? Te võite teinekord sisse tulla, on soojem. Koputage lihtsalt uksele. Aga kõvasti, ja mitte sel ajal, kui ma mängin. Ja nüüd – mis te tahtsite öelda? Te olete üsna noor, ilmselt gümnasist või üliõpilane. Kas olete muusik?”
„Ei. Ma kuulan muusikat hea meelega, aga ainult sellist, nagu teie mängite, täiesti konkreetset laadi muusikat, sellist, mida kuulates tekib tunne, et inimene kangutab taeva ja põrgu kallal. Selline muusika meeldib mulle väga, küllap sellepärast, et pole nii moraliseeriv. Kõik muu on moraliseeriv, ja ma otsisin midagi, mis moraliseeriv ei oleks. Kõik moraliseeriv on mulle alati kannatusi valmistanud. Ma ei suuda end hästi väljendada. Kas teate, et on vist olemas jumal, kes on üheaegselt nii jumal kui ka kurat. Ta peab olemas olema, ma olen temast kuulnud.”
Muusik lükkas oma laiaservalise kaabu veidi tahapoole ning heitis tumedad juuksed laialt laubalt. Seejuures vaatas ta mulle läbitungival pilgul otsa ning kallutas näo üle laua minu poole.
Vaikselt ja pinevil küsis ta: „Kuidas on selle jumala nimi, kellest kõnelete?”
„Kahjuks ei tea ma temast peaaegu mitte midagi, õigupoolest ainult nime. Tema nimi on Abraxas.”
Muusik vaatas otsekui umbusklikult enda ümber, nagu võiks keegi meid pealt kuulata. Siis nihkus ta mulle lähemale ning sosistas: „Seda ma arvasin. Kes te olete?”
„Ma olen gümnaasiumiõpilane.”
„Kuidas te Abraxasest teate?”
„Juhuslikult.”
Ta lõi käega vastu lauda, nii et vein klaasist välja loksus.
„Juhuslikult! Ärge ajage jama, noormees! Abraxasest ei teata juhuslikult, pidage seda meeles. Ma räägin teile temast rohkem. Ma tean temast üht-teist.”
Ta vaikis ja nihutas oma tooli endisele kohale tagasi. Kui ma talle ootavalt otsa vaatasin , tegi ta grimassi.
„Mitte siin! Mõni teine kord. Võtke!”
Ja ta pistis käe mantli taskusse, mida ta polnud ära võtnud, võttis paar praetud kastanit, mis ta mulle viskas.
Ma ei lausunud sõnagi, võtsin kastanid ja sõin ja olin väga rahul.
„Noh?” sosistas ta mõne hetke pärast. „Kuidas te temast teate?”
Ma ei kõhelnud vastamast.
„Olin üksi ja nõutu,” jutustasin. „Siis meenus mulle üks sõber varasematest aastatest, kes minu meelest teab väga palju. Ma olin maalinud pildi, linnu, kes tuleb välja maakera seest. Saatsin selle talle. Mõne aja pärast, kui ma enam õieti ei lootnudki, sattus mulle näppu tükk paberit, millel seisis: „Lind võitleb end munast välja. Muna on maailm. Kes tahab sündida, peab maailma purustama. Lind lendab Jumala juurde. Jumala nimi on Abraxas.””
Ta ei vastanud midagi, me koorisime kastaneid ja sõime neid veini kõrvale.
„Kas teeme veel ühe kannu?” küsis ta.
„Tänan, ei. Mulle ei meeldi juua.”
Ta naeris pisut pettunult.
„Kuidas soovite! Minuga on lugu pisut teisiti. Ma jään veel siia. Minge nüüd!”
Kui ma siis järgmisel korral peale orelimuusika kuulamist temaga kaasa läksin, ei olnud ta just eriti jutukas. Ta juhatas mind mööda üht vana kõrvaltänavat vana esindusliku maja juurde ja edasi suurde süngevõitu ja veidi laokiul tuppa, kus peale klaveri miski muusikale ei vihjanud, kuna suur raamatukapp ja kirjutuslaud andsid ruumile veidi õpetlasliku ilme.
„Kui palju raamatuid teil on!” sõnasin ma tunnustavalt.
„Osa neist on mu isa raamatukogust, kelle juures ma elan. – Jah, noormees, ma elan koos oma isa ja emaga, kuid ma ei saa teid neile esitleda, sest minu tuttavatele ei pöörata siin majas suuremat tähelepanu. Teate, ma olen kadunud poeg. Mu isa on uskumatult auväärne, selle linna tuntud pastor ja jutlustaja. Ja mina, et teil kohe selge oleks, olen tema andekas ja paljutõotav härra poeg, kes aga on normist kõrvale kaldunud ning pisut ära pööranud. Ma olin teoloog ja lahkusin veidi enne riigieksamit sellest tobedast fakulteedist. Kuigi tänu eraõpingutele tegelen õigupoolest selle alaga ikka veel. Mulle on ikka veel äärmiselt tähtis ja huvitav teada saada, milliseid jumalaid inimesed kunagi endale on välja mõelnud. Üldiselt olen ma praegu muusik ja paistab, et saan varsti tagasihoidliku organistikoha. Siis olen ma ju jälle kiriku rüpes.”
Mu pilk libises piki raamatuselgi, nägin kreeka-, ladina- ja heebreakeelseid pealkirju niivõrd, kuivõrd ma väikese laualambi tuhmis valguses näha võisin. Vahepeal toimetas mu tuttav pimedas seina ääres põrandal midagi.
„Tulge.” hüüdis ta mõne aja pärast, „tegelegem nüüd pisut filosoofiaga, see tähendab suu pidada, kõhuli heita ja mõtelda.”
Ta tõmbas tikust tuld ja süütas kaminas, mille ees ta lamas, paberid ja halud põlema. Leek lahvatas kõrgele, ta kohendas ja õhutas tuld eriti ettevaatlikult. Ta vahtis tulle, mis tõmbas ligi ka mind, ja me lebasime vaikides oma tund aega kõhuli hubiseva halutule ees, nägime, kuidas see leegitses ja mühises, kokku varises ning väänles, ära põles ning väreles ja lõpuks vaikse mõtliku lõõmaga ahjupõrandal hubises.
„Tulekummardamine ei olnudki kõige rumalam asi, mis kunagi on välja mõeldud,” pomises ta ühel hetkel omaette. Muidu ei öelnud kumbki meist sõnagi. Ma vaatasin tardunud pilgul tulle, süüvisin unistustesse ja vaikusesse, nägin suitsus inimkogusid ja tuhas pilte. Korraga ehmusin. Kaaslane viskas tulle vaigutükikese, sellest sööstis üles väike sale tulekeel, ma nägin selles kollase raudkullipeaga lindu. Hääbuvas kaminatules jooksid kuldselt hõõguvad niidid kokku võrkudeks, ilmusid tähed ja pildid, mälestused nägudest, loomadest, taimedest, ussidest ja madudest. Kui ma otsekui ärgates kaaslase poole vaatasin, vahtis ta, lõug rusikas käele toetatud, andunult ja fanaatiliselt tuhka.
„Ma pean nüüd minema,” ütlesin ma tasa.
„Noh, minge siis. Nägemiseni!”
Ta ei tõusnud, ja et lamp oli kustunud, tuli mul vaevaliselt ja käsikaudu läbi pimeda toa ja pimedate koridoride ning treppide nõiutud vanast majast väljapääsu otsida. Tänaval ma peatusin ning vaatasin üles vana maja poole. Üheski aknas ei põlenud tuld. Uksel säras gaasilaterna valguses väike messingsilt.
„Pistorius, praost,” lugesin ma sellelt.
Alles kodus, kui ma pärast õhtueinet üksi oma väikeses toas istusin, meenus mulle, et ma ei olnud Pistoriuselt saanud midagi teada ei Abraxase ega millegi muu kohta, et me ei olnud üldse vahetanud rohkem kui kümmekond sõna. Kuid ma olin oma külaskäiguga tema juurde väga rahul. Ja järgmisel korral oli ta lubanud mängida mulle üht valitud pala vanast orelimuusikast, Buxtehude „Passacagliat”.

Ilma et ma oleks sellest arugi saanud, oli organist Pistorius andnud mulle esimese õppetunni, kui ma koos temaga sünge erakukambri põrandal kamina ees kõhutasin. Tullevaatamine oli mulle hästi mõjunud, see oli minus tugevdanud ja kinnitanud kalduvusi, mis mul alati olid olemas olnud, kuid millele ma ei olnud kunagi tähelepanu pööranud. Vähehaaval sain sellest osaliselt teadlikuks.
Juba väikese lapsena oli mul mõnikord olnud kombeks jälgida looduses leiduvaid eriskummalisi vorme, mitte vaadeldes, vaid andudes nende võlule, nende kummalisele sügavale kõnekusele. Pikad puitunud puujuured, värvilised sooned kivimites, veepinnal ujuv õlilaik, mõrad klaasis – kõik sellised asjad olid aeg-ajalt evinud minu silmis suurt veetlust, eriti vesi ja tuli, suits, pilved, tolm, ja iseäranis keerlevad värvilaigud, mida ma nägin siis, kui panin silmad kinni. Neil päevadel, mis järgnesid minu esimesele külakäigule Pistoriuse juurde, hakkas see mulle taas meenuma. Sest ma panin tähele, et teatava kosutuse ja rõõmu, oma eneseteadvuse tõusu eest, mida ma sestpeale tundsin, võlgnesin ma tänu ainuüksi sellele pikka aega lahtisesse tulle vahtimisele. Oli kummaliselt meeldiv ja rikastav tulle vahtida!
Neile vähestele kogemustele, mis ma senini olin leidnud teel oma tegeliku elueesmärgini, järgnes see uus: selliste moodustiste vaatlemine, andumine looduse irratsionaalsetele, veidratele vormidele loob meis tunde, et meie sisemus on ühtne tahtega, mis on lasknud sündida neil moodustistel – peagi tunneme kiusatust pidada neid oma meelevallast tekkinuks, omaenese loominguks – me näeme piiri iseenda ja looduse vahel värelevat ja ähmastuvat ning õpime tundma meeleolu, milles me ei tea, kas kujutised meie silma võrkkestal on tekkinud väliste või sisemiste muljete põhjal. Just siin on meil lihtne ja kerge avastada, kuivõrd me oleme loojad, millisel määral on meie hing ühtelugu osaline pidevas maailma loomise protsessis. Pigem on see sama jagamatu jumalus, mis toimib nii meis kui ka looduses, ja kui väline maailm ka hukkuks, oleks keegi meist võimeline ta uuesti üles ehitama, sest mägi ja jõevood, puu ja leht, juur ja õis, kõik looduses kuju võtnu on meis ettevalmistatud kujul olemas, pärineb hingest, mille olemuseks on igavik, mille olemust me ei tunne, mis aga enamasti leiab väljenduse armastus- ja loomejõu kujul.
Alles mõni aasta hiljem leidsin ma sellele väitele kinnitust ka raamatust, nimelt Leonardo da Vincilt, kes kõneleb kuskil sellest, kui hea ja ääretult virgutav on vaadelda müüri, kuhu suur hulk inimesi on sülitanud. Nende lärakate ees niiskel müüril tundis ta sedasama, mida Pistorius ja mina tundsime tule ees.
Meie järgmisel kokkusaamisel jagas organist mulle selgitusi.
„Me kisume oma isiksuse piirid alati liiga kitsaks kokku! Me arvestame oma isiksuse juurde kuuluvaks alati vaid seda, mida me eristame individuaalsena, tajume erinevana. Me seisame aga koos maailma „täiskomplektist”, igaüks meist, ja nii nagu meie keha kannab endas meie arengu sugupuud alates kalast ja veel palju kaugemaltki, nii on meie hinges olemas kõik see, mis eales on inimhingedes peitunud. Kõik jumalad ja kuradid, kes eales on olemas olnud, olgu siis vanade kreeklaste või hiinlaste või suulukahvrite omad, kõik on nad meis peidus, on olemas võimaluste, soovide, väljapääsuteedena. Kui kogu inimkond välja sureks ja järele jääks üksainus pisutki andekas laps, kes pole saanud mingit õpetust, siis taastaks see laps peagi kõik asjad nende endisel kujul, ta suudaks uuesti luua kõik: jumalad, deemonid, paradiisid, käsud ja keelud, vanad ja uued testamendid.”
„Hästi, olgu,” möönsin ma, „kuid milles on siis veel iga üksiku inimese väärtus? Miks me veel üldse pingutame, kui kõik on meis ometi juba valmiskujul olemas?”
„Stopp!” hüüdis Pistorius ägedalt. „Selles on suur vahe, kas kannate maailma lihtsalt endas või olete sellest ka teadlik! Hullumeelne võib tuua kuuldavale mõtteid, mis meenutavad Platonit, ja väike vaga koolipoiss mõnest hernhuutlaste õppeasutusest mõtiskleb loominguliselt sügavate mütoloogiliste seoste üle nagu gnostik või zoroastrist. Kuid ta ei tea sellest midagi! Ta on puu või kivi, paremal juhul loom, kuni ta seda ei tea. Siis aga, kui hakkab koitma äratundmise esimene säde, siis saab temast inimene. Te ei pea ju ometi kõiki kahejalgseid, kes väljas tänaval liiguvad, inimesteks lihtsalt sellepärast, et nad kõnnivad kahel jalal ja kannavad oma poegi üheksa kuud? Te näete ometi, kui paljud neist on kalad või lambad, ussid või kaanid, kui paljud on sipelgad, kui paljud on mesilased! Nojah, igaühes neist on varjus võimalused saada inimeseks, kuid need võimalused on tema pärast alles siis, kui ta saab aimu nende olemasolust, kui ta osalt koguni õpib neid endale teadvustama.”
Umbes sedalaadi olid meie vestlused. Harva pakkusid nad mulle midagi päris uut, midagi täiesti üllatavat. Need kõik aga, ka kõige banaalsem neist, tabasid kerge järjekindla haamrilöögina ühte ja sama kohta minus, kõik need aitasid mul kujuneda, kõik aitasid mul vabaneda kestadest, purustada mul munakoori, ja iga vestluse järel tõstsin ma pea pisut kõrgemale, pisut vabamana, kuni mu kollane lind oma kauni röövlinnupea purustatud maailmakoorest välja pistis.
Sageli jutustasime teineteisele ka oma unenägusid. Pistorius mõistis neid seletada. Mulle meenub imeline näide. Ma olin näinud und, milles ma suutsin lennata, kuid nõnda, et mind otsekui paisati suure hooga läbi õhu, mida ma ei suutnud valitseda. Lennutunne oli meeltülendav, läks aga peagi üle hirmuks, kui ma nägin, et mind kisti vastu mu oma tahtmist ohtlikesse kõrgustesse. Siis tegin ma päästva avastuse, et hinge kinni hoides ja välja hingates oli mul võimalik oma tõusmist ning langemist reguleerida.
Selle kohta ütles Pistorius: „Hoog, mis teid lendu tõstab, on meie inimkonna suur pärand, mis on igaühel meist. See on kõigi jõudude juurtega seotuse tunne, kuid sellest hakkab peagi kõhe! See on neetult ohtlik! Seepärast enamik inimesi nii meelsasti lendamisest loobubki ning eelistab seadusega lubatud ettekirjutuste kohaselt kõnniteel jalutamist. Teie aga mitte. Te lendate edasi, nagu tublile noormehele kohane. Ja näe, siis avastate, et kummalisel kombel saate vähehaaval olukorra peremeheks, et suurele üldisele jõule, mis teid edasi rebib, lisandub väike isiklik jõud, üks organ, tüür! See on oivaline. Ilma selleta tuhisetaks tahtetult läbi õhu, nii juhtub näiteks hullumeelsetega. Neile on antud aimata enamat kui inimestele kõnniteel, kuid neil ei ole võtit ega tüüri ning nad langevad mühinal põhjatusse. Teie aga, Sinclair, teie saate hakkama! Ja kuidas, palun. Seda te veel üldse ei teagi? Te teete seda uue organi, hingamise regulaatoriga. Ja nüüd saate näha, kui vähe „isiklik” teie hing oma sügavuses on. Ta nimelt ei leiuta seda regulaatorit! See ei ole midagi uut! See on laen, see on eksisteerinud aastatuhandeid. See on kalade tasakaaluorgan, ujupõis. Ja tõepoolest leidubki veel tänapäevalgi paar veidrat ja alalhoidlikku kalaliiki, kellel ujupõis on samal ajal midagi kopsulaadset ning teatud tingimustes on tõepoolest võimalik seda hingamiseks kasutada. Seega täpipealt nagu see kops, mida te oma unenäos lennupõiena kasutasite!”
Ta tõi mulle koguni ühe zooloogiaraamatu ning näitas nende ürgaegsete kalade nimetusi ning neid kujutavaid jooniseid. Ja ma tajusin omalaadse värinaga, et minus on püsinud elavana üks funktsioon varasematest arenguepohhidest.

Püsiviide Lisa kommentaar

Vahur Afanasjev

20. nov. 2017 at 4:18 p.l. (Nädala autor 2017) (, )

Foto: Karl Erik Piirimees / HeadRead

Vahur Afanasjev (1979) on eesti luuletaja ja prosaist, kes on aeg-ajalt tegelenud ka heliloominguga. Oma ilukirjanduslikku tegevust alustas ta legendaarses Tartu rühmituses Tartu NAK. Tema esimene luulekogu „Kandiline maailm“ ilmus 2000. aastal ning tükk aega algasid tema raamatute pealkirjad täpselt samade tähtedega: jutukogu „Kanepi kirik“ (2002), luulekogu „Kaantega viin“ (2004); romaan „Kastraat Ontariost“ (2005), „Katedraal Emajões“ (2006) ja „Kaadrid otsustavad“ (2007). Afanasjevi nutikas, humoorikas ja sotsiaalselt tundlik, kohati naturalistlik looming jõudis suurema tunnustuseni 2015. aastal, mil tema luulekogu „Tünsamäe tigu“ pälvis Eesti Kultuurkapitali luuleauhinna. Tegu on tervikliku, ühtaegu iroonilise ja südamliku nägemusega Kagu-Eesti ääremaa eluolust, milles on koos tundlik ruumipoeetika ja terav ühiskondlik pilk. Afanasjev on katsetanud edukalt ka reisikirjandusega – tema raamat „Minu Brüssel“ pälvis 2011. aastal Go Reisiajakirja parima reisikirjaniku tunnustuse. „Serafima ja Bogdan” saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017 .a romaanivõistlusel esikoha.

Katkend: Serafima ja Bogdan, Vesma OÜ 2017, lk 303-309.

Rääbised
1965

/…/
Mööda tänavat marsivad pioneerid Tamarotška ja Ivanuška, Edison Vassiljevitši lapsed. Pioneeridel on valged särgid seljas ja punased kaelarätid kaelas. Ivanuška kannab üle-põlve-pükse ja tema õde peaaegu sama lühikest seelikut, mille servast välguvad põlved. Nende sabas sörgib laisalt Isaki tütar Aljona, keda kolmeteistkümnest eluaastast hoolimata on õnnistatud lopsakate rindadega, mis käies üles-alla ja külgedele rapuvad.
Lapsed kannavad puust varre külge löödud vineeritahvlit, kuhu on joonistatud ahv. Ahv on robustne, meenutades rohkem tagajalgadele aetud inimpealist lammast kui gorillat või šimpansit. Selles, kellega on tegu, pole siiski kahtlust – pildi kohale on kirjutatud „Ahv”. Selle all seisab punaste tähtedega maalitult „meie sugulane”. Veel on pildil punane viisnurk.
„Jumal, anna andeks,” pomisevad vanamutid ja löövad risti ette, kui pioneerid neist mööduvad.
„Jumalat ei ole!” hõikab Tamarotška julgelt ning loobib veel uhkemalt sihvakaid jalgu, millele lapsik kleidike piisavalt katet ei paku. Aga ise on ta nii siiras, nii puhas, nii vankumatu.
Aljona, kes on teiste reipast sammust tüdinud, jääb maha.
„Tüdruk, ee, tüdruk!” hõikab tasane naisehääl aia tagant. „Tule, ma annan sulle suhkrut.”
Aljona loivab lähemale. „Aa, see olete teie, tädi Hionija,” lausub tüdruk ükskõikselt nina nokkides. Hionija kutsub ta aeda ja uurib, kas lapsed tõepoolest jumala ees hirmu ei tunne. Aljona kehitab õlgu. Tal on ükskõik nii Jumalast kui Leninist. Naise järel astub ta trepile, sealt kambrisse. Hionija võtab riiulist kausikese ja koputab selle põhjast välja kõva helepruuni ketta. Ta asetab suhkru puhta käteräti sisse ja lööb vastu lauaäärt. Siis ulatab ta maiuse tüdrukule, kes pistab ühe tüki suhu ja pigistab teise pihku.
Noored rammusad huuled lutsutavad suhkrutükki. Äkitselt haarab tädi Hionija ta käest. Haare on kuum. Tüdrukule tundub, et naine väriseb. Teise käega puudutab naine ta juukseid, tõstab lokkis kihara põselt, laseb sõrmedel üle põse ja kaela libiseda. Nüüd on naise huuled tema näo juures, peaaegu huulte vastas. Tüdruk seisab tuimalt ja lutsutab suhkrut.
„Mine nüüd!” ütleb Hionija eemale tõmbudes.
Jõudnud tänavale, heidab Aljona kahtlustava pilgu tagasi. Samal hetkel hakkab kostma rütmilist müra. Piki rannikut läheneb paaristiibadega lennuk, „metsavahiks” kutsutud Antonov An-2.
Pioneerid Tamarotška ja Ivanuška, kes on vahepeal otsa ringi pööranud, jooksevad lennukiga samas suunas, lehvitavad ahviga plakatit ja karjuvad ennastunustavalt. Aljona tõstab käe silmadele. Ta vaatab lennukit ja mõistab ühtäkki, et täna oli esimene päev, mil ta korraks kuulus täiskasvanute salapärasesse maailma, kus vohavad salasoovide valgeõielised nõgesed.

Läti Paul on nüüd keskkonnakaitseinspektor. Ühel varahommikul läheb ta vaatama, kuidas Lahepera järve servas madalas roostikus kudevatel havidel läheb. Ahing on tal loomulikult kaasas, et veidi matti võtta. Ja ennäe – omakülamees Lehar tirib võrgukest välja.
„No nii, kurivaim!” hõikab Paul eemalt. „Lausa järvesuus tülitad kalakesi. Nagu korradi tibla!”
Hapu näoga jätab Lehar võrgu rahule. „Ole nüüd meheks, saame kuidagi hakkama. Pudel riigiviina või kaks pudelit lepikuliisut,” pakub ta.
Kuid värske inspektor on tiivustatud võimust, mida ametitunnistus talle annab. „Mes korradi pudeli! Tvajumatt, ma ütlen. Või sina, röövlinägu, tuled altkäemaksu pakkuma? Võrk seie, üten saagiga!” kamandab ta.
„No korrat, mina ei anna,” paneb Lehar vastu. Mehed lähevad karvupidi kokku. Mütsuvad rusikahoobid, mis on siiski sihitud vastu külgi, mida kaitsevad paksud vammused. „See on sulle selle poole põdra eest, mis va kuradi miilitsamunn ära võttis! Mäletad veel?” „See on sulle endale korradi põdra eest, mul ei läe suu sisse siuke elajas!”
Alles nüüd läheb asi kurjaks. Mehe räntsatavad mändide alla maha. „Ah sulle, raibe, põder ei maitse – pista aga sammalt, vanamees!” puhiseb Paul ja topib vastasele rohekasvalget sammalt suhu. „Äp-äp-äp,” teeb too samblatorte tagasi ajades ja lööb pealolijale põlvega keradesse. Paul kiunatab ja tõuseb välkkiirelt jalule. Siuhti! tõmbab ta tupest Soome pussi. Lehar, silmad tera jälgimas, roomab ettevaatlikult eemale.
„Vot tak,” sõnab seisja ja sülitab maha. „Nüüd läheb kõik kroonusääduse perra. Siis, kui sina niisama metsas redutasid ja isa-ema tiiva all soolaliha vitsutasid, tegin mina mehetegusid. Mitu tükki tegin oma kätega vagaseks. Ja teen sind ka, kui viil üte piuksu laset. Võrk seie ja pane tsirgu tirsa, nagu Koiva taga kõneldakse.”
„Aga protokoll?” küsib Lehar jonnakalt.
„Netu protokoll! Või tahad nime ajalehte saada? Korrat, teevad su kollimollist pilti, panevad selle kah manu.”
Läti Paul lööb kaladele pussipäraga pähe ja kerib võrgu kokku. Ühe rammusa latika võtab ta endale, teised viskab Leharile, kes teda vihaselt põrnitseb.

Ühel päeval jalutas tark Tšuang-Tšu sõbraga jõekaldal. „Oh, kui vahva on vaadata, kuidas kalad mõnulevad!” hõiskas Tšuang-Tšu. „Sina pole ju kala,” ütles sõber talle. „Kuidas sa tead, kas kalad mõnulevad või mitte?” „Aga sina pole ju mina,” vastas tark. „Kust sa võtad, et ma ei tea, kuidas need kalad ennast tunnevad?”
Vana kalamees Janka muheleb vaikselt, aga üliõpilased, kelle pilgud on naelutatud luidrale pikajuukselisele mehele, kuulavad lummatult, nägu kummaliselt pingul. Paar tüdrukut teeb märkmeid praktikapäevikusse. Noored on bioloogid, kellele ennast Jack Londoniks kutsuva teadmamehe loengud on muutunud välitööde põnevaimaks osaks. Värvilises hõlstis tüdruk, looduskaitsealuse vesiroosi valge kupp juustes, istub Jack Londonile lähemale, et näha, kuidas too aeglaselt, poolpimedad silmad hoopiski suletud, linaskit puhastab. Pool ämbritäit kala on juba küpsetamisvalmis.
Bogdan, kes ennast võõrastega meeleldi Jackiks kutsub, hoomab läbi jaheda kevadpäeva naiseihu soojust. Kohe algab eksamisessioon ja tudengid ilmuvad uuesti alles suve keskel, väiksemate gruppidena. Kas seekord jõuab mõni neist filosoofia ja idamaiste pärimuste õilsas udus hälbida teelt, mida nägi ette nii ennesõjaaegne kui ka uus, nõukogulik moraaliõpetus, mis on varasemast jäigemgi? Õpingud ja praktika, karsked sportlikud rõõmud, millele järgneb töö ja õige pea abielu, lapsed, veel tööd, natuke pensionipõlve ja vältimatu, kuid loomulik surm ilma liigse pidulikkuse ja kurbuseta. Kas avastab mõni neist end erutava, uskumatuid võimalusi täis võlumaa läve, mille väravaks on raamatud või nende endi tukslev värav, mille kaudu tulvavad sisse õpetust andva teadmamehe eksootilised tarkused?
Muidugi ei ole üliõpilased ainsad, kes teadmamehe juurde satuvad. Tulevad õmblejad ja taksojuhid, professorid ja insenerid, salamiljonärid ja diagnoosimata skisofreenikud, esoteeriliste kalduvustega toruluksepad ja selgeltnägijapürgimusega raamatupidajad. Ainult põllumehi käib vähe – nende jaoks räägib Jack London liiga kaugetest asjadest. Ja mitte kõiki ei võta teadmamees vastu, vaid peidab ennast tihtipeale sohu ega anna nädalate kaupa näole.
„Heli, ole hea tüdruk, too teise ämbriga vett!” palub Jack London.
Palutu tõuseb, kiirustades värvilise hõlsti lehvides vett ammutama.
Kuna praktikajuhendaja on läinud majja mudaproove süstematiseerima, julgevad tudengipoisid välja tuua pudeli odavat peediveini – seda valmistatakse tõepoolest suhkrupeedist, sest Nõukogudemaal valitseb ratsionaliseerimistuhin ning nõnda väikesele pisiasjale nagu veini maitse ei pöörata suuremat tähelepanu.
Katlas, mis tugeva põikpuuga tule kohale riputatud, keeb vesi, kuhu visatakse rapitud kalade pead ja sabad, peotäis tulisoolaseid vinnutatud tindikalu – peenikesi nagu nael -, karulauku ja üle talve seisnud porgandeid. Linaskeid küpsetavad Janka ja Jack London sütel, heinatuusti peal.
Tedretähniline noormees plõnnib kitarri ja laulab kõrgel ulguval häälel lugusid, mida on läbi eetrikahinate Luksemburgi raadiost püüdnud – lääne popkultuur on siiski murdnud läbi raudse eesriide ning noorte jaoks on tähtis just see, mitte Ameerika Hääle poliitiline sõnum. Inglise keelt noormees õieti ei mõista, laulab rohkem tunde järgi, aga härdalt – umbes nõnda nagu keskpärane preester enne reformatsiooni ladinakeelseid palveid võis korrata.
Janka seab minekule.
Päevastest tegemistest väsinud tudengid, kellele külm soojast leemest ja küpsekalast hoolimata naha vahele poeb, kaovad ükshaaval tuppa.
Tule äärde jääb vaid Jack London, kes võtab lootoseasendi. Ta istub kinnisilmi. „Om ami, deva hrii,” kordab ta mõtlemise pealmisel tasandil, huuli vaevumärgatavalt liigutades. (Budistlik mantra.) Sügavamat mõttetasandit püüab ta puhtana hoida, kuid ikka ronivad sinna tühised, kehalised asjad. Kui saaks kusagilt nailonvõrgu, sellise, nagu kolmel parteimehel, kes tihtilugu paadiga Praagal käivad! „Om ami, deva hrii! Om ami, deva hrii!” Ta peab valjemini kordama, et vaigistada liigne. Kuid seegi on mõtlemine. Ta ei tohi mõtelda. Ta on aastaid püüdnud mitte mõtelda, kuid ikka veel läheb see õige harva korda. Ning kuidas sa tead, et ei mõtle, kui sa ei mõtle? „Om ami, deva hrii!”
Keegi on tema juures.
Ta hingab sügavalt sisse ja võtab kaljuasendi, toetudes kandadele. Hingab välja ning alustab kaamelisõidu harjutust, painutab selgroogu taha ja ette, hingab sisse, kui see ettepoole kummub, ning välja, kui see tagasi tõmbub.
Rõõmsalt naeratades istub Heli teadmamehe kõrvale, jäljendades teda kergejõustiklase või rahvatantsija puise entusiasmiga.
„Om ami, padme hum. Om ami, deva hrii.”
Teadmamees avab silma. Need naeratavad tüdrukule.
„Hingame sisse!”
Heli hingab sisse.
„Rahulikult, tüdruk, sa ei hinga viimast korda. Teeme uuesti. Oota, sa oled natuke pinges. Natuke väga pinges.”
Teadmamees sätib ennast istuva tüdruku selja taha. Ta võtab õrnalt, kuid kindlalt tüdruku peast, liigutab ringjalt. Seejärel masseerivad tugevad siugjad sõrmed kaela, õlgu, käsivarsi. Peopesa haarab kukla embusse ning teine käsi annab kerge laksu. Siis on kord näo käes. Tüdruk kihistab veidi, aga lõpetab kohe, nautides, kuidas teadmamees teda kontrollib. Kui surutud on laubale, kolmanda silma kohale, ütleb Jack London, et nüüd teeme kass-lehma.
Heli noogutab. Mees suunab ta neljakäpukile, reied otse puusade ja käsivarred otse õlgade all, reied ja käsivarred paralleelsed. „Nii, küüru, selg küüru – nagu kass. Hinga – sisse, välja, sisse, välja. Ja pea langeta rinnale. Wunderbar! Sisse, välja, ja nüüd pressi kõht maa poole, painuta pead taha – vot, lehm oled nõnda. Algusest. Kass. Küüru, hinga… Teeme koos.”
Tüdruk tunneb, kuidas mees teda ümbritseb, maadligi surub. Kuid tal on veel ruumi harjutuse jaoks, sest mehe käed ja jalad on pikad, kui ta tüdruku kohal kass-lehma teeb.
„Tubli,” ütleb mees. Tema kondised ribid ja lihaseline kõht lahkuvad tüdruku seljalt. Kaugemale Bogdan ei lähe, niuded surisevad – energia on muladhara tšakras. Ajad on veel sellised, et paljud tüdrukud on süütud ja neid ei tohi järsu lähenemisega hirmutada.
Põskede õhetades vaatab heli teadmameest. „Aga mida sa enne kordadsid?” küsib ta uudishimulikult.
„Om mani, deva hrii,”
„Kas see on midagi neitsite kohta?” Tüdruku hääles on itsitus.
„Ei. See on mantra. India õpetuse järgi on nõnda – kordad seda iga päev sada kaheksa korda, et sündida uuesti Amitabha maal.”
„Kas see on muinasjutumaa?”
„Seal on puhas. Täiuslik puhtus.”
Majauks kääksatab. Lopsakas spordidressides tüdruk, kasukas õlgadele heidetud, astub kiiresti lähemale. Tema hääl on etteheitev. „Heli, juhendaja kutsub kõiki sisse!”
Vastutahtsi jätab Heli Jack Londoniga hüvasti. Ukselt hõikab ta: „Oma mi, deva hrii. Mul jäi juba meelde! Ma hakkan seda iga päev kordama, enne kui magama lähen.”
Jack London noogutab, istub paati ja sõuab aeglaselt üle jõe.

Püsiviide Lisa kommentaar

Ulla-Lena Lundberg

8. nov. 2017 at 11:18 e.l. (Nädala autor 2017) (, )

Foto: Teemu Rajala / Wikipedia

Ulla-Lena Lundberg (1947) – Soome kirjanik, kes kirjutab rootsi keeles. Pärit Ahvenamaalt Kökari saarelt. Lundbergi looming kõigub ilu- ja aimekirjanduse vahel. Eesti keelde on peale „Jää” (2014) tõlgitud veel „Siber: tiivuline autoportree” (2013) tlk Anu Saluäär. Kirjanik on pälvinud Finlandia kirjandusauhinna (2012), Rootsi akadeemia ja Runebergi auhinna.

Katkend: Jää, Eesti Raamat 2014, lk 218-224. Tlk Tõnis Arnover.

19. peatükk

INIMENE SAAB SAGELI kõndida oma jalgadel kuni surmani, aga siis on ka kõik. Pärast seda teda nihutatakse, tõstetakse ja kantakse. Kõneldakse ja vastatakse üle tema pea, tehakse suuri otsuseid. Arst peab surnukeha üle vaatama ja kindlaks tegema surma põhjuse, uppumise, hüpotermia. Võimud annavad doktor Gyllenile, ah, ämmaemand Irina Gyllenile selleks volitused, nii et kõik läheb ladusalt ega põhjusta lisakulusid. Kohalik politseinik Julius Friman on kohal kui tunnistaja ja protokollija. Kerge ülesanne sellise temperatuuriga, meremees näeb endiselt välja, nagu oleks ta äsja uppunud, ei haise ja on puhtaks uhutud.
Örarnal hoitakse surnuid kuni matuseni kodutalu aidas. Surnud meremehed on vana tava kohaselt pastoraadi paadikuuris. Merepiirivalvurid toimetavad surnukeha sinna: selgub, et selleks otstarbeks on seal pukid ja lauad; on puhas õnn, et pastor ei ole neid saunapuudeks saaginud. Puusepp Österberg toob Idakülast paadiga kohale siledaks hööveldatud kirstu. Pastoriproua vooderdab selle sõjaaegsete valgete paberkardinatega, mis on pööningule kõrvale pandud, ning ohverdab padjapüüri ja padja. Pastor ja kirikuteener tõstavad surnud meremehe kirstu, vankudes ootamatu raskuse all. Nad katavad ta pabertekiga ja pastor loeb Jumala õnnistuse. Koos laulavad nad: „Su peale, Issand, mina alati täis rõõmu lootma jään, küll siis veel viimse hingetõmbeni ma Sinu armu näen.”
Siis ootab ta seal kuni pühapäevani, sest pastor teab, et matused huvitavad paljusid, ja nüüd on neil väärikas põhjus sellest osa võtta. Eks ta õige ole, et tema, kes ta üksipäini rängas tormis otsa leidis, saab sel moel osa suurest koguduse ühtekuuluvusest.
Vahepeal püüab kirikuteener külmunud ja kivisesse maasse hauda kaevata. Teda aitab tasu eest pastoraadi pops ja isegi pastor, kui tal paljude telefonikõnede vahepeal aega jääb. Palju asju on vaja korraldada ja selgitada. Mehe rahakott on saadetud Ameerika saatkonda ja ta on identifitseeritud kui Eric Alexander Cain Brooklynist. Rootsi keelt oskav saatkonna töötaja helistab ja arutab innukalt matusekorraldust: mees on baptist, kuid baptism seisab luterlikule kirikule lähedal, nii et muldasängitamisele kohaliku kombe järgi ei ole takistust. Prrr, pläristab ta telefonikõne lõpetuseks, ja õhtupoolikul helistab ta uuesti: ta on pidanud nõu Helsingi baptismi kogudusega, aga tolle pastorile on sõit liiga piukk ning tal ei ole midagi pastor Kummeli vastu, muidugi, kui ta soovib? „Jah,” lubab pastor teist korda, ja prrr, lõpetavad nad kõne. Järgmisel päeval helistab ametnik uuesti ja küsib, kuidas kulusid katta, ja pastor vastab, et kui tegemist on võõraga, siis kohaliku kombe kohaselt katab tagasihoidlikud kulud kogudus. Ta ütleb, et surnu on juba kirstu pandud ja kui palju kirst maksis, ning ametnik kinnitab, et saatkond katab mõistagi kõik kulud, mille kohta on arve. Pastor tänab ja prrr, lõpetavad nad kõne. Tirr-tirr helistab ta uuesti, sest nüüd tahab ta arutada lillede saatmist. Pastor seletab, et lilled tuleks tuua Turust, aga need ei pea vastu lahtises paadis pikka sõitu Mellomist Örarnale. Küll aga saaks teha, ja seda on tema proua juba alustanud, kadakaokstest pärgi. Okste küljes on külmunud tumesiniseid kadakamarju, ja pärgadele värvi andmiseks korjavad nad punaste marjadega kibuvitsaoksi ning kasutavad neid kaunistuseks. „Ilus ja väärikas,” kinnitab pastor, ja saatkonna ametniku häälest kostab tunnustust, aga ka võõristust, nagu räägiks ta eskimoga. „See sobib hästi,” kinnitab ta, ja lubab korraldada, et saatkond saadab Turust neljapäeval laevaga teele leinalindiga kuusepärja. „Tänan,” vastab pastor. Prrr.
Ja reede hommikul toob Posti-Anton nõtkudes kohale tohutu suure kuusepärja, millel on punased paberlilled ja kuldkirjaga leinalint ning väike Ameerika lipp ja suur Ameerika värvides ja Ameerika kotkaga kaunistatud rosett. Mona valmistatud Örarna koguduse pärjad on väiksemad, kuid üheskoos kaunistavad need kenasti algul kirstu ja hiljem hauda. Kogudusenõukogu härrad kannavad kirstu. Kohaliku kombe kohaselt asetatakse see värava taha surnukivile. Kirikukellad löövad ja koguduseliikmed saadavad kirstu lauldes haua juurde. Pastor korraldab muldasängitamise. Vinge tuule käes, on miinuskraadid ja lahed on hakanud jäätuma, ütleb ta mõne sõna suurest Ameerikast pärit meremehe kohta, kes leidis oma surma külma Põhjala tormis. Üksikuna, võõramaalasena, aga taas kristlaste ülemaailmse kogukonna liikmena. Kirst lastakse külma maapõue, ent surnu hing puhkab Jeesuse südame lähedal.
Arvatakse, et sellege on Eric Alexander Caini lugu lõppenud. Kuid kuu aega hiljem saabub Ameerika saatkonna kaudu ilus sinine lennupostikiri, mis on adresseeritud Rev. Petter Kummelile. Ümbrikust pudeneb välja 25 dollarit. Pastor näeb, et kirja on kirjutanud Mrs Inez Cain, kes on Eric Alexanderi ema, kuid pastor ei oska inglise keelt, ta on õppinud soome ja saksa keelet ja natuke prantsuse ja ladina keelt, lisaks vanakreeka ja heebrea keelt, ning peab paluma isalt tõlkeabi. Isa on oma sõiduvees, ja tõlge saabub järgmise postiga. Kiri on hästi kirjutatud ja sõnastatud. Mrs Cain tänab pastor Kummelit, kes on korraldanud tema pojale kristliku matuse. Suures leinas oleks talle lohutuseks, kui ta saaks matusest ja hauast pisut rohkem teada. Haua kaunistamiseks on ta lisanud kirjale 25 dollarit, mida tema lootuse kohaselt kasutatakse selleks otstarbeks.
Pastoril on häbi. Tal on väga häbi kahel põhjusel. Esiteks, et ta ise ei kirjutanud kirja ega andnud teada Mrs Caini poja matusest ja kohast, kus ta puhkab. Ja teiseks, mis on veelgi hullem, et ta oli alateadlikult oletanud, et meremees on pärit puuvillakasvanduse orjade seast, kes ei oska ilmselt lugeda ega kirjutada. Kuidas võis ta olla nii rumal, nii eelarvamuslik? Mis põhjust on sellel naisel, kellel on nii ilus käekiri ja kes kirjutab nii sõbralikult, mis põhjust on tal oletada, et pastor kasutab tema saadetud raha kõige otstarbekamal moel?
Nüüd läheb kiri kiiresti tagasi isa Leonardile, kellele antakse selged juhtnöörid, mida ta peab kirjutama. 1) Südamlik tänu sõbraliku kirja eest. 2) Sügav kaastundeavaldus tema poja traagilise enneaegse surma puhul. 3) Kirstupaneku ja matuse kirjeldus. 4) Kinnitus, et pastori naine hoolitseb kevadel lillede istutamise eest hauale, samuti tänu rahaannetuse eest, mille eest muretsetakse hauale nimeplaadiga rist. 5) Lõpusõnad Jeesuse lubadusest, et surm on võidetav.
Kui Petter tõega usub, et isa tema juhtnööre järgib, siis see eksiarvamus haihtub peagi. Vähemalt niipalju ettenägelikkust on Petteril olnud, et ta palus saata kirja allakirjutamiseks tagasi, mis ei lasknud isal kohe kirja rahulolevana Ameerikasse läkitada. Peagi saab Petter isalt kohutavalt pika ja tihedate ridadega täidetud kirja. Inglise keelt oskamatagi on selge, et isa ei ole Petteri juhiseid järginud. Isa alustab nelja leheküljega neegrite orjusest, mille vastu ta on. Siis kirjutab ta kolm lehekülge oma rasketest aastatest emigrandina Ameerikas. Seejärel kirjutab ta siinse maailmaosa ilmaoludest, mis on põhjustanud talle reuma ja rikkunud tema närvid, ja nüüd (lõpuks) on toonud kaasa Mrs Caini poja surma. Viimasel leheküljel, kui kirjutamine on teda juba ära tüüdanud, on ta lisanud mõne rea matusest, lillede istutamise plaanidest ja kristlaste lootusest.
Isa! Miks see alati nii läheb? Iga kord kui Petteri tunded isa vastu on soojenenud, selgub, et tegemist on eksitusega. Kuidas saab austada isa, kes on nõnda mõtlematu? Kes tormab minema, kes on tasakaalutu ja kellel puudub mõõdutunne? Taas on Petter kibedalt pettunud, et on pidanud tarbetult isaga asju ajama, saamata temalt abi isegi lihtsa ingliskeelse kirja kirjutamisel, kuigi too on nii uhke oma inglise keele oskuse üle. Örarnal ei suuda keegi teda aidata, paar vanameest on teinud Ameerikas puusepatööd, kuid nende inglise keel on kõnekeel ja praktiline, ja Petter ei taha alandada neid ülesandega, millega nad toime ei tule. Tal endal on lapselikult raske tunnistada, et ta inglise keelt ei oska, ja mitmel põhjusel häbenedes laseb ta mitu nädalat mööda, enne kui teeb seda, mida oleks pidanud tegema kohe algul: kirjutab korraliku kirja, mille ta saadab Ameerika saatkonda oma kontaktisikule ja palub ära tõlkida.
Siis tuleb tal mõelda juba paljudele muudele asjadele. Monat, keda ta on alati pidanud endast tugevamaks ja tervemaks, on tabanud liigesereuma, talle on kirjutatud ravimeid ja ta on määratud voodirežiimile, ja mis kõige hullem, ta ei tohi neli nädalat midagi teha. Neil on taas põhjust tänulik olla doktor Gyllenile, kes on pannud diagnoosi, ja vallale, mille hiljuti loodud koduõeteenus võimaldab neil saada abi laudas ja väikeste tütarde hoidmisel.
Doktor Gyllen ehmatab Mona korralikult ära, kui teeb talle selgeks, et kui haigusest jagu ei saa, siis võib ta jääda valudest vaevatud invaliidiks. Monal on näide käepärast oma kodukülast, ja seetõttu võtab ta tohtrit kuulda, ning nüüd lamab ta voodis, tuuletõmbuse eest kaitstud nii hästi kui pastoraadi tõmbetuules üldse võimalik, tal on kätte tõmmatud pikad labakud ja flanellöösärgi peale on laotud vill. Tema liigesed on paistes ja valutavad, kuid haigus on nii ägedas staadiumis, et absoluutse puhkusega on võimalik sellest jagu saada.
Petterit vaevab tugev süütunne, kui ta mõtleb sellele, et on vedanud naise sellesse külmapessa, maailma tuulte tallermaale, ja võib-olla rikkunud tema tervise elu lõpuni. „Kas selle põhjuseks on külm?” küsib ta rusutuna.
Ei ole kindel, arvab doktor Gyllen. On raske seletada, miks ühesugustes oludes elavatest inimestest saab ainult osa mingi haiguse. Näib nii, et haiguse puhkemisel ei ole ainult üks põhjus, vaid mitu. Nüüd ta üksnes spekuleerib, aga päris pika Leningradis arstina töötamise aja jooksul pani ta tähele, et kui Mona-ealised naised haigestusid ägedasse liigesepõletikku, juhtus see tihti pärast rasedust. Justkui oleks kehas toimunud muutus teinud nad seda tüüpi haigustele vastuvõtlikumaks. Ja enne kui pastor küsida jõuab, lisab ta:
„Selles kategoorias sai suur protsent täielikult terveks neis tingimustes, kuhu ma nüüd olen patsiendi määranud.”
See pakub Monale väga suurt huvi, kuna tema peab oma liigesepõletiku süüks seda, et tal ei ole jätkunud oidu end korralikult riidesse panna. Kuid tegelikult on küll, ja doktori sõnad pakuvad talle suurt lohutust. Arsti ettekirjutusi kavatseb ta täita punktipealt, kuigi tegevusetus ajab ta peaaegu hulluks. Ta ei tohi teha käsitööd ega vaevata randmeid raamatu või ajalehe pikema käeshoidmisega.
Neli nädalat! On raske ette kujutada, kuidas ta suudab selle välja kannatada, kui nii palju on vaja teha. Nad ei saa loota, et hooldusõde Hanna neljaks nädalaks nende juurde jääks, ja kasvõi nui neljaks, aga ta tahab ise oma lehmade, laste ja majapidamise eest hoolitseda, piima koorida või võid kirnuda, sukki kududa, kirju kirjutada ja väljakäigus käia. Nüüd tuleb tal oma loomulikke vajadusi rahuldada magamistoas potitoolil, mida teised peavad tühjendama.
Mona püüab nii kaua raadiot kuulata, kuni ragina välja kannatab. Petter astub tema juurde sisse nii tihti kui saab, ja räägib, mida ta parajasti teeb, ja kui post saabub, tohib Mona lugeda, kui ta lehti ettevaatlikult pöörab. Pastoril on tuli takus, sest peale kõigi ametlike kohustuste on paljud kodutööd langenud tema õlule. Mona oli alati nii tõhusalt tegutsenud, et seda ei pannud tähelegi, aga nüüd on Petteril musttuhat toimetust. Õde Hannal on käed tööd täis, ja Petter püüab tema töökoormat vähendada nii palju kui suudab, toob puid ja vett, kütab ahjusid ja läheb sageli lauta kaasa ning aitab sõnnikut rookida ja sööta ette anda. Õhtuti lamavad Petter ja Mona voodis ja ajavad pimeduses juttu. Need jutuajamised pakuvad Monale suurt lohutust ja on talle sillaks ühest päevast teise. Petteri hääl, käsi, mis hoiab tema kätt, pöial, mis masseerib tema rannet, sõnad, mis jagavad lootust.
Muidugi istub ka Sanna sageli voodiserval või toimetab magamistoas või ajab arukat juttu. Ta on hakanud väikest õde väga armastama, eriti nüüd, kus ta mõistab, et ema ei saa temaga tegelda. Õde Hanna ulatab imiku ema sülle, kui tal on söögiaeg, kuid ema ei tohi teda tõsta ega temaga õiendada. Põrand on nõnda külm, et Lillus istub enamasti oma varbvoodis. Ta peab seal elama nagu loom puuris, kui Sanna talle seltsi ei pakuks. Piisab ainult Sannal magamistuppa ilmuda, kui Lillus rõõmsalt kilkama pistab, ja kui tal on hea tuju, peab ta kõike, mida Sanna välja mõtleb, hirmus vahvaks.
Sanna ajab õde Hannaga juttu, kui too rahulikult köögis toimetab. Kui Hannal on aega, tuleb ta pastoriprouaga asju arutama. Töid, mida ja kuidas ta peaks tegema, kus need ja teised asjad asuvad või kuhu need on peidetud. Aga nad räägivad ka paljudest muudest asjadest, Örarna inimesi tabanud rasketest haigustest, paljudest lastest, kes on jäänud emata, abitust isast, kes on saanud üksi suure lapsekarja ja loomadega, ilma et ta suudaks nendega toime tulla. Abivalmidus on lakkamatu, aga kui võimalikult raske oli ikkagi saavutada seda, et vallavolikogu võttis vastu otsuse vallas koduõeteenuse loomiseks. Õde Hanna on väga kurb ja kibestunud seda meenutades, ja Sanna kuuleb: „On kole, kui neil, kelle kätes on meie saatus, puudub kaastunne ligimeste kannatuste vastu.”
Ema ja Sanna peavad hinge kinni, kui Hanna räägib. Hääletati mitu korda, ja ta nimetab kõiki, kes hääletasid vastu, ning rõhutab, et alles siis, kui köster sai volikogu esimeheks, suutis ta oma leeri ümber veenda ja surus oma esimehehäälega hooldusõe määramise läbi. Ema ja Sanna hingavad kergendatult ja rõõmustavad, sest köster on nende iidol, ja vajadust õde Hanne järele võivad nad mõlemad kinnitada. Toas tekib soojuse ja vastastikuse lugupidamise vöönd. Mona, kellel on alati raske teiste abi vastu võtta, lepib sellega pisut hõlpsamalt, kui õde Hanna ikka ja jälle kinnitab, kui hea tal on pastoraadis olla ja kui mugavalt ta end jutlustajakambris tunneb. Kui nüüd vaid ükski pereema raskelt haigeks ei jääks ega sureks! Praegu on kõik asjad pastoraadis kenasti korras, aga mis saab tulevikus? Kas ta oli isekas ja mõtlematu, arutleb Petter, kui taotles Örarna kirikuõpetaja kohta? Olukord muutub põhjalikult, kui Mona ei talu sealset kliimat ja pastoraadi külmust ja tuuletõmmet. Kas ta toimib õigesti, kui jääb ikkagi Örarnale ja seab nii ohtu oma kalli abikaasa tervise? Kui ta kohtus piiskopiga, oli too suhtunud temasse väga mõistvalt ja sõbralikult ning andnud mõista, et Petteri võimetega pastor võiks anda kaaluka panuse palju suuremas koguduses. Selle peale oli ta loomulikult vastanud, et team kutsumuseks on just Örarna, aga kui kutsumus tähendab abikaasa tervise ohverdamist, siis tuleb asi uuesti läbi mõelda.
Seda ütleb ta magamistoa pimeduses. Juba paari nädalaga on Mona paistetus ja valu taandunud ning tema tuju on tõusnud. „Ah,” vastab Mona. „Ära selle asjaga nüüd nii hirmsasti kiirusta. Ootame ära ja vaatame, kuidas see kuu aja pärast paistab. Ametisse nimetamine toimub alles kevadel, nii et meil on veel aega järele mõelda. Doktor Gyllen ütles ju, et see ei ole tingimata külmast. Kui ma terveks saan, tahan jääda sinna, kus sulle meeldib, nii lihtne see ongi. Rumal oleks kulutada jõudu tarbetutele mõtisklustele!”

Püsiviide Lisa kommentaar

Aija Sakova

20. okt. 2017 at 12:55 p.l. (Nädala autor 2017) (, , , )

Foto: Rainer Leemet

Aija Sakova (1980) – eesti kirjandusteadlane, germanist.
Aija Sakova peamisteks uurimisteemadeks on Ene Mihkelsoni, Christa Wolfi ja Ingeborg Bachmanni looming, teise maailmasõja ja selle mõjude mäletamine ilukirjanduses ning kirjanduse ja filosoofia suhted. Ta tegelenud ka eestivene kirjanduse avamisega, samuti Eesti naiste ühiskondliku ja poliitilise rolliga 20. sajandi alguse Eestis.
2016. aastal ilmus tema monograafia “Ausgraben und Erinnern. Denkbilder des Erinnerns und der moralischen Zeugenschaft im Werk von Christa Wolf und Ene Mihkelson” Saksamaa teaduskirjastuses Vandenhoeck & Ruprecht.

26. oktoobril kell 18.00 toimub linnaraamatukogu IV korruse saalis kirjandusõhtu “Kirjandus ja provokatsioon” –  külaline on luuletaja, prosaist ja tõlkija Maarja Kangro, temaga vestleb kirjandusuurija ja -kriitik Aija Sakova. Kas provokatsioon kirjanduses on vajalik ja võimalik? Temaatilised ja keelelis-stiililised provokatsioonid, lugeja reageeringud. Raamatukogupäevad „Kohtume raamatukogus“ 2017.

Katkend: Maailmakirjanik Ene Mihkelson, Pidukõne kirjaniku 70. sünnipäeval. Valu, mälu, kirjandus, Eksa 2017, lk 52-55.

Ene Mihkelsoni romaanid, peamiselt „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”, on saatnud mind juba aastaid, seega võin ilma liialduseta öelda, et Ene Mihkelsoni looming ei ole üksnes kujundanud minust iseseisvat eesti ja saksa kirjanduse uurijat, vaid on väga sügavalt vorminud minu isiksust ja mõtlemisviisi.
Sestap soovin toonitada, et Mihkelsoni romaanid ei ole lihtsalt romaanid, vaid nad on Suured romaanid sellises mõistes, nagu sellest on kõnelenud Tiina Kirss: need on raamatud, mis on mõjutanud ja mõjutavad edaspidigi arusaamisi ajast, inimestest, erinevatest ühiskonnakorraldustest ja minevikuga ümberkäimisest. (Plekktrumm Tiina Kirss. Saatejuht Joonas Hellermaa. – ETV2 13. X 2014.) Mihkelsoni romaanid küll jutustavad meile lugusid või õigemini ühe arheloo erinevaid varjundeid, aga samal ajal – ja see on veelgi olulisem – kujundavad ühe väikese ühiskonna (nagu seda on Eesti) arusaamist minevikust, mineviku ja oleviku lahutamatust seotusest ning inimestesse juurdunud käitumisnormide teadvustamatust edasikandumisest tänapäeva.
Eesti kirjandus on väike. Selle üle, mis on väike kirjandus, on peale Gilles Deleuze`i ja Félix Guattari pikemalt arutlenud eesti mõtleja Hasso Krull. (Hasso Krull, Väikese kirjanduse määratlus. – Hasso Krull, Katkestuse kultuur. Tallinn, Vagabund, 1996, lk 83-87.) Tahaksin siinkohal aga rõhutada väikese kirjanduse suure romaani võimet luua enda ümber suveräänne ruum mõtlemiseks ja seisukohtade kujundamiseks. See on võime kõnetada oma väga isiklikust lähtepunktist hoolimata (või just tänu sellele) paljude teiste kaasmaalaste lugusid; toimida teatavas mõttes „kollektiivse autobiograafiana”, nagu on kirjeldanud Tiina Kirss ühes oma uurimuses Mihkelsoni „Nime vaevast”. (Tiina Kirss, Falling into history: Postcolonialism and Fin-de Siècle in Ene Mihkelson`s Nime vaev. – Interlitteraria 2000, nr 5, lk 136.) Ning samal ajal on see võime olla väga päevapoliitiline, kõnetada ning kriitiliselt peegeldada nii Eesti kui ka laiemalt maailmas aset leidvaid sündmusi ja tendentse.
Need kaks komponenti – inimlik-isiklik mõõde ning oma aja kriitiline ja mõtestatud peegeldamine – moodustavad selle, mida me ühelt suurelt romaanilt ootame, kuid mis ei ole iseenesestmõistetav. Ma tahaksin astuda sammukese kaugemale ja väita, et Mihkelsoni romaanid ei ole ainult suured romaanid, vaid need pakuvad ja sisaldavad midagi enamat. Tema teosed püstitavad ning sõnastavad moraali- ja ajaloofilosoofilisi küsimusi, millega tegelevad muidugi ka teadlased. Nii nagu üks teine oluline XX sajandi kirjanik ja mõtleja, Ingeborg Bachmann on öelnud, ei saa tegelikult teadus ja teaduse keeleline väljendus teatud probleeme isegi tõstatada ega sõnastada, rääkimata neile lahenduste otsimisest.(Ingeborg Bachmann, Wir müssen wahre Sätze finden. Gesprähe und Interviews. München, Zürich: Piper, 1991, lk 90.) Suurel kirjandusel lasub seega ülesanne toimida järelemõtlevalt, filosoofiliselt. Ene Mihkelsoni romaanid täidavad seda ülesannet. Neis sisaldub suur filosoofiline potentsiaal.
Mind on Mihkelsoni romaanide filosoofilisele potentsiaali mõtestamisele lähemale jõudmisel aidanud Walter Benjamini ajaloofilosoofilised mõisted, kontseptsioonid ja tekstid. Ma ei ole selles esimene ega ainuke, ka Jaak Tombergi 2009. aastal avaldatud uurimus „Kirjanduse lepitav otstarve” tegeles just Walter Benjamini filosoofilise lähenemisega, et selle abiga n-ö lahti muukida Mihkelsoni romaanide poeetikat.
Ma usun, et Benjamini filosoofiline ja kirjanduskriitiline mõtlemine pakub käsitsusviisi ning mõisteid, mis aitavad ka mõtestada ka Ene Mihkelsoni loomingut. Enamgi, mõnede Benjamini tekstide ja fragmentide kujundite kõrvutamine Ene Mihkelsoni analoogsete kujunditega rikastab meie arusaama kirjanduse võimalustest.
Benjaminil on üks fragment „Väljakaevamine ja mäletamine” („Ausgraben und Erinnern”), mis äratas minu kui uurija tähelepanu iseäranis siis, kui Christa Wolf valis sellest ühe lause oma 2010. aastal ilmunud romaani „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud” („Stadt der Engel oder The Overcoat of Dr. Freud”) motoks. Kuna see Benjamini fragment ei ole seni eestikeelsele lugejale tuttav, olgu see siinkohas minu tõlkes ära toodud täies mahus:
Keel on ilmeksimatult näidanud, et mälu ei ole mitte möödunu uurimise tööriist, vaid pigem vahendaja. Ta on kogetu vahendaja, nii nagu pinnas on vahendajaks põrmustunud linnadele. See, kes tahab läheneda oma põrmustunud minevikule, peab käituma nagu mees, kes kaevab. Ennekõike ei tohi ta karta ikka ja jälle ühe ja sama ajaloo juurde tagasitulemist, selle laiali puistamist, nagu puistatakse laiali pinnast, selles tuhnimist, nagu tuhnitakse mullas. Sest asjalood ei ole kunagi muud kui kihid, millest koorub alles põhjaliku läbiuurimise käigus välja see, mille nimel tasub kaevata. Nimelt need pildid, mis kõikidest oma varasematest kontekstidest lahti rebenenuna seisavad kui väärisasjad meie hilisema arusaamise tagasihoidlikes kambrites, nagu torsod kollektsionääri galeriis. Loomulikult on kaevamistel kasulik juhinduda plaanidest. Kuid sama asendamatu on ka ettevaatlik, kompav labidatorge pimedasse pinnasesse. Ja see, kes koostab vaid leidude inventarinimestiku, aga ei oska tänases pinnases osutada kohtadele, kus ta hoiab vana alal, tegeleb enesepettusega. Tõelised mälestused ei pea mitte jutustama, vaid tähistama täpselt seda kohta, kus nad muutusid uurijale kättesaadavaks. Ranges mõttes eepiline ja rapsoodiline, peab tegelik mälestus andma ettekujutuse ka sellest, kes mäletab, nii nagu ka hea arheoloogiline aruanne ei kajasta ainult neid kihte, kust leiud pärinevad, vaid ennekõike neid teisi, mida oli vaja eelnevalt läbida. (Walter Benjamin, Ausgarben und Erinnern. – Walter Benjamin, Erzählen. /…/ Frankfurt am Main: Suhrkamp, 2007, lk 96.)
Selles fragmendis mõtestab Benjamin mälutööd kui arheoloogilist tööd, mille juures on vaja registreerida nii leiud kui ka see paik, kust tähenduslikud leiud pärinevad. Teisisõnu, olulised pole mitte ainult mälestused või mälupildid ise, vaid need ajendid, teed või viisid, kuidas mingi sügavustes varjul olnud mälestuseni jõutakse. Nagu on oluline ka see koht, kus mälestus on hoiul. /…/

Katkend: Maailm sita eituseta, / Maarja Kangro Klaaslaps, Ahv, 2016./, Valu, mälu, kirjandus, Eksa 2017, (Artiklikogumik).

Maarja Kangro „Klaaslaps“ on raamat põletavast valust ja sellega toimetulemise mehhanismidest. Korraga päevik ja romaan, tühistab see igasugused piirid fiktsiooni ja omaeluloolise vahel, sest neid lihtsalt ei ole. Samuti on see essee või arutlus naise viljakusest, nagu ka äraspidine lapsesaamise (mitte)lugu. Kangro dokumenteerib nimelt seda, mis toimub ühe naine sees, kui ta pärast ebaõnnestunud rasestumiskatseid (nii loomulikul kui kunstlikul teel) ning katkenud rasedusi (sh emakaväline rasedus) kogeb lõpuks lapseootele jäämise õnne, mis jääb traagiliselt lühikeseks. Juba kolmandal raseduskuul peab ta toime tulema teadmisega, et tema laps ei ole eluvõimeline, kuna lapsel puuduvad koljuluud ning ainus mõistlik lahendus on lõpetada tema elu juba lootena, sest see ei oleks pärast sündimist kuigi pikk. Ta aju lihtsalt voolaks välja.
Õigustatult küsivad mõned, kas nii isikliku loo kirja panemisel ja avalikustamisel on ka laiem kandepind peale autori eneseteraapia. Mulle näib, et ehkki (või pigem just selle tõttu, et) raamat on kirja pandud väga isiklikest kogemustest lähtudes, lahkab see nüüdis­aegse ühiskonna väga olulisi tabuteemasid. Hea kirjandus ongi enamasti isiklik. Vaadates sügavale iseendasse, mõtestab Kangro ühtlasi nii laste saamise, abordi kui ka surmakultuuriga seotud (bio)eetilisi, aga ka (loova) naise viljakuse ja viljatusega seotud küsimusi. Kangro avab oma raamatuga sellesama „biofašistliku konservi“ iseendas, mida ta on varasemalt ühiskonnakriitiliselt analüüsinud arutluses „Oma jama“.1

„Minu poolteist kuud“
Romaani algus on dateeritud 28. jaanuariga 2015 ehk enam-vähem täpselt kaks aastat tagasi, mil jutustaja läheb haiglasse tegema aborti enda sees kasvavale ca 15nädalasele koljuluu väärarenguga lapsele. Ja lõpeb 15. märtsiga 2015 ehk päevaga, mil jutustaja saab teate, et tema „tibu“ (loodet) ei ole pärast meditsiinilisi uuringuid ja lahkamist alles hoitud, nagu ta palus, et laps matta. Selle asemel oli ta bioloogilise jäätmena hävitatud.
Selle pooleteise kuu sisse on kohe raamatu alguses pikitud ekskurss 9. jaanuari, päeva, mil jutustaja elu pöördumatult muutus, sest siis sai ta teada, et laps, keda ta kannab, ei ole eluvõimeline. Samuti leiame pikema ekskursi (meenutus) 2014. aasta kevadesse, kui jutustaja viibib Ukrainas, et esineda Lvivis loenguga eesti kirjandusest, ning satub reisi käigus Odessat külastama just rahutuste ajal. Mõnevõrra ebatavaliselt ei tunne jutustaja heameelt selle üle, et ei sattunud olema rahutuste kõrghetkel oma hotelli juures, kus need toimusid, vaid kahetseb, et oli just sel ajal linna teises otsas. Lugeja viimine Ukraina sündmuste keskele on vajalik seetõttu, et seal sai jutustaja teada, et ootab last. Mitte seda „tibu“, kes 2015. aastal tema sees kasvas, vaid tema sündimata jäänud õde või venda. Samuti viib jutustaja meid 2014. aasta sügisesse, kui ta oli loomereisil ühes Itaalia loomemajas ning pidi sel ajal emakavälise raseduse ja veritsusega kohalikku haiglasse pöörduma.
Rännakud ajas võimaldavad näha jutustaja sisse väljaspool raamatu keskset traumaatilist sündmust (teadasaamine lapse väärarengust ja tema nurisünnitamisest). Samuti viivad need, nagu öeldud, lugejat teiste sündimata jäänud lasteni ja luhtunud rasestumislootusteni, teisisõnu luhtunud tulevikuootusteni. Need ekskursid võimaldavad märgata tagantjärele tekkinud enesesüüdistusi emaks saamise soovi ja mittesoovi vahel ning nende algeid.
Maarja Kangro lähtub arusaamast, et hirmu ja valu tekitavale tuleb otsa vaadata ning sellega tegeleda. Ta on veendunud, et sellest kirjutades ja seda kujutades tuleb olla aus ja ehe.
Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum
Lastetus ja biofašistlik konserv
12. jaanuaril ehk mõned päevad pärast lapse väärarengust teadasaamist juurdleb jutustaja selle üle, miks ta on last nii väga soovinud ning miks ta tunneb end olukorras, kus lootel tema sees ei ole elulootust, ebaõnnestununa või koguni süüdi lapse väärarengus. Põhjust sukeldumiseks iseendasse ja oma lähiminevikku varasemate luhtunud raseduste juurde annab muu hulgas asjaolu, et Kangro viibib varasemalt planeeritud puhkusel koos oma (õnnelikult) lapse­ootel õe Kirkega.
Ehkki Kangro teab, et autor on postuumse edasikestmise perspektiivist lähtudes märksa tugevam ja sisukam positsioon kui esivanem, tabab ta end sellest hoolimata küsimuselt: „mida teeb kogu selle materjaliga, mida ta on on endasse elu jooksul salvestanud, inimene, kellest ei lähe edasi enam midagi“ (lk 52-53). Tahtmatult tunneb ta, justkui oleks sellise inimese elu tühjalt ja mõttetult elatud: „Ta on nagu andmebaas, mis läheb ühel hetkel põlema. Siis ongi ta maha põlenud, ja kogu lugu“ (lk 53).
Et mõista iseenda läbipõlemise ja läbikukkumise tunnet, küsib Kangro „Miks järglased?“ ning analüüsib lapsesaamise soovi, aga ka lapsevanemaks olemise tahke. Võib-olla just seetõttu, et Kangro ise ei ole lapsevanem, saab ta nii julgelt ja otsekoheselt öelda, et lapsevanemaks olemine on tegelikult tohutu katsumus, mida ei tasugi tingimata igatseda, iseäranis loova subjektina. Mingis mõttes sedastab Kangro isegi, et intellektuaalsus ning lapsevanemlus, mis ei ole ju midagi muud kui teise, endast intellektuaalselt nii palju alama olendi teenistuses olemine, on omavahel olemuslikult vastuolus. Laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine ongi „vaimselt alakoormuslik, emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav tegevus“ ning iga endast lugu pidav naine eelistaks imiku jauru kuulamisele hoopis Platoni teoste või vähemalt ajalehe lugemist (lk 57).
Võib-olla saabki selle väga paljudele naistele hädavajaliku tõdemuse nii selgelt ja otsekoheselt sõnastada ainult Maarja Kangro. Lähtuvalt omaenda lapsepõlve- ja ema Leelo Tungla kogemustest ütleb ta: „Ka selleks, et olla hea lastekirjanik, nagu ma oma elus olin näinud, on inimesel vaja piisavalt tihti lastest pääseda. Vaja on kõva tugistruktuuri, mis tubli osa konkreetsest jändamisest enda kanda võtab“ (lk 57).2

Kas trauma küpsetab või söestab?
Kangro küsib, kas inimene, kellest ei lähe edasi midagi, on nagu andmebaas, mis põleb maha. „Klaaslapses“ pöördub autor ikka ja jälle põlemisega seotud kujundite juurde, sest just nende kaudu oskab ja saab ta kirjeldada neid tundeid, mis teda valdavad. Vahetult pärast loote diagnoosi teadasaamist sedastab ta: „Ilma nahata inimene kõrbeb pannil, kõrbemine hakkab üha otsast peale. Öö oli pikk ja mul oli see teadmine. Akraania. Anentsefaalia. See allutas endale kõik muu. Ma ei saanud enam mitte millegagi vanamoodi edasi minna“ (lk 48).
Kõrbemistunne, mis tabab jutustajat pärast kohutava teate saamist, püsib ka pärast aborti, aga nüüd juba koos refleksiooniga: kas tõesti on nii, et iga kogemus, ka kõige kohutavam, on millekski kasulik, nagu me oleme oma kultuuris enese lohutuseks (või enesepettuseks) harjunud ütlema. „Kas trauma arendavusega on nagu Wundti kõveraga? Nii et on olemas optimum, kus inimene küpseb ja õpib kõvasti, aga veel ei lagune. Kui kõvera tipust edasi liikuda, hakkab kogemus arendamise asemel üksnes söövitama ja hävitama, inimesest jääb järele muselmann“ (lk 165). Sisuliselt väidab Kangro siin, et on kogemusi, mis ei küpseta, vaid söövitavad, millest ei saa tegelikult midagi õppida; millest saab vaid tunnistust anda.
Viidates Muselmann’ile, teeb Kangro äärmiselt intrigeeriva viite holokausti temaatikasse ning küllap ka Giorgio Agambeni juurde, keda Kangro on eestindanud.3 Ta küsib, kas isiklik kogemus ja isiklikust tragöödiast tingitud valu on vähem tähenduslik kui ajaloosündmustest tingitud kannatused. Teisisõnu võib küsida: kas isiklikust kogemusest tingitud põrgust läbitulemine ja sellest tunnistuse andmine on ilukirjanduslikult ja eetilis-filosoofiliselt a priori vähem tähenduslik kui poliitiliste režiimide põhjustatud valust ja vägivallast läbitulek? Kas ajaloolise-ühiskondliku põrgu kannatused on tähenduslikumad kui isiklikud?
/…/
1 Ööülikool. Maarja Kangro „Oma jama“, 15. IX 2015. http://vikerraadio.err.ee/v/ooylikool/saated/45a50931-eb34-4e13-b508-4892fee4c7a5/ooulikool-maarja-kangro-oma-jama. Tekstina on „Oma jama“ ilmunud portaalis Feministeerium ja Postimehes: http://feministeerium.ee/oma-jama/; http://arvamus.postimees.ee/3686545/maarja-kangro-oma-jama-teistsugune-vaade-emadusele
2 Loova naise lapse saamise või mittesaamise küsimusi käsitleb väga võimsalt muidugi Oriana Fallaci oma kiriromaanis „Kiri sündimata jäänud lapsele“ (1975, ee 2011), mis on tuttav ka Kangrole.
3 Maarja Kangro tõlgituna on Giorgio Agambenilt eesti keeles ilmunud „Tulevane kogukond“ (2016) ja „Homo sacer“ (2009).

Püsiviide Lisa kommentaar

Lois McMaster Bujold

11. okt. 2017 at 8:12 e.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Lois McMaster Bujold (1949) – Ameerika Ühendriikide ulmekirjanik, mitmete ulmesaagade autor. McMaster Bujoldi on korduvalt auhinnatud Hugo auhinnaga, 2017 aastal sai ta sama auhinna Vorkosiganite saaga eest.

Katkend: Mälu, Varrak 2016, tlk Allan Eichenbaum, lk 294 – 301.

Sel õhtul või õigemini hommikul ei jäänud Miles hästi magama, kuigi oodatud unetus erutuse pärast oli asendunud… millega siis? Ilmselt informatsiooniseedehäiretega.
Ta pööras end teki all ja jäi vaatama pimedusse, mis oli oluliselt läbipaistvam kui talle äsja sülle potsatanud probleem. Kui ta haaras võimalusest mängida Keiserlikku Audiitorit, oli ta oodanud, et just sellega tegemist ongi – see on komejant, mis kestab ainult niikaua, et ta saaks päästa Illyani Julgeolekuteenistuse kohmakast meditsiinilisest haardest. Tagantjärele mõeldes ei olnudki see ülesanne nii keeruline. Kuid nüüd… nüüd oli ta silmitsi probleemiga, mis tekitaks hullunud unetuse ka tõelisele Audiitorile, kellel on meeskond ja igakülgne toetus.
Tiitel, mille Miles oli saanud ainult tänu Gregori tujule, oli tema puhul nii õõnes, et pani tal pea kumisema. Ta igatses dendariide jõude. Kui ta oleks hetkekski uskunud, et see amet saab olema tõeline, mis siis, et ajutine, oleks ta hakanud kokku panema meeskonda asjatundjatest, kelle oleks röövinud teistest Barrayari organisatsioonidest, kuid kes töötaksid neist organisatsioonidest sõltumatult. Ta teadis ka näiteks Julgeolekus tervet hulka tublisid mehi, kellel lähenes kahekümnes teenistusaasta ja kes tahaksid võib-olla erru minna ja oma kogemused tema alluvuses ellu rakendada. Ta oleks uurinud teiste Audiitorite meeskondi ja kujundanud enda oma nende eeskujul. Ta oleks lord-audiitor Vorhovise lähimasse nurka ajanud ja teda niikaua pinninud, kuni ta laob lagedale kõik, mida sellest tööst teab. Ta oleks talle õpilaseks hakanud. Ma teen jälle kõike tagurpidi, pagan küll. Tuttav tundmatus. Võiks ju arvata, et ma olen juba targem.
Niisiis. Mida ta edasi teeb, õigemini küll, mida ta teeb kõigepealt? Kui usaldada Weddelli asjatundlikkust – ja seda ta usaldas -, paistsid ainsa käegakatsutava tõendi, biotehnoloogilise prokarüoodi jäljed viivat Jackson`s Whole`ile. Kas ta peaks Jackson`s Whole`i poole liduma pistma, et otsinguid juhtida? See mõte pani ta judisema.
Sedasorti praktiline töö oli täpselt niisugune asi, mida delegeerida väliagentidele, samasugustele, nagu ta ise enne oli olnud. Kui asjatundlikkus juba jutuks tuli. Niisiis tundus loogiline see ülesanne delegeerida, välja arvatud juhul… kui kahtlusega on määritud Julgeolekuteenistus ise…
Kui prokarüoodi tootmine oli puhtalt äriline ettevõtmine, pole lootust motiivi Jackson`s Whole`ilt leida. Nojah, võib-olla ainult siis, kui selleks on kättemaks. „Admiral Naismith” oli oma viimasel külaskäigul tõsiselt ärritanud mitut Jacksoni Suurt Maja ning kui nad olid lõpuks teada saanud, kelle heaks ta töötab… Kuid Felli Majale, mille käsutuses olid vahendid sellise õela sabotaaži jaoks, ei olnud ta tõsist ebamugavust valmistanud; Brahaputra Maja, mis oli olnud pahasem, ei ole võib-olla nii põrunud, et Barrayariga eraviisiliselt sõda alustada – see ei tõotanud ju selget tulu; Ryovali Maja aga, millel olid olemas vahendid ja mis oli nii põrunud, oli tükkideks lammutatud, parun Ryoval surnud.
Ei. Relv võis tõesti tulla Jackson`s Whole`ilt, kuid kuritegu pandi toime siin. Kas seda ütleb sisetunne, poiss? Mida ta siis tegema peab, kas ootama ja varitsema, kuni omaenda alateadvuse kinni püüab? Ta läheks tasapisi hulluks.
Võib-olla peaks ta oma sisetundedeemonile rohkem närimist andma. Mis oleks, kui torgiks natuke Julgeolekuteenistust ja vaataks, mis sealt tuleb? Mis oleks, kui torgiks nii, et sind ennast üritataks tappa? See lahutaks vähemalt meelt ja poleks nii masendav kui praegune tühjus, kus midagi ei toimu.
Kas sa arvad tõesti, et seda tegi keegi omadest? Nagu ikka, oli nüüd sisetundedeemon tagasihoidlik ega andnud otsest vastust. Kuid üks oli kindel – Jackson`s Whole`ile võib asja uurima minna igaüks, Julgeolekuteenistuse sisemusse pääseb aga ainult Keiserlik Audiitor. Selle mõistatuse lahendamine ei ole ühemehetöö, aga oli liigagi selge, milline peab olema tema roll selles.
Jääb siis Julgeolekuteenistus.

Keskpäev leidis Milesi ärkvelt, täies Vorkosigani Maja pruunis ja hõhedases mundris, audiitorikett kaelas. Ta istus parajasti mustvalgete kiviplaatidega eessaalis polsterdatud pingil, võttis viimaseid lonkse kohvitassist ja ootas, et Martin krahvi terramobiiliga ukse ette sõidaks, kui väljas tõusis sagimine, mis oli liiga elav, et selle taga saaks olla Martin – vähemalt ei olnud Miles kuulnud mürtsatust, nagu siis, kui terramobiil vastu sammast sõidab. Kuid ukse ees oli mitu terramobiili, nende kuplid avanesid, kostis hääli ja sammudesahinat. Miles pani kohvitassi käest ja tõusis, et uks lahti teha, kuid see avanes ise. Aa. Muidugi. Nähtavasti oli krahvinna Vorkosigan koos saatjaskonnaga hommikul, kui Miles alles magas, orbiidile jõudnud.
Kaks pruun-hõbedases mundris ihukaitsjat astusid krahvinna ees vestibüüli, kummardasid krahvinnale, kui see sisse tuli, ja pöördusid siis, et Milesile au anda. Krahvinna purjetas läbi ihukaitsjate, sekretäride, toatüdrukute, teenijate, autojuhtide, pakikandjate, sõltlaste ja jälle ihukaitsjate summa nagu kaunis jaht, mis tungib läbi rahutu vee, ning kõik tõmbusid tema ees kõrvale nagu vesi laeva nina ees ja kadusid väikeste keeristena igaüks talle määratud suunda. Krahvinna Vorkosigan oli pikka kasvu punapäine, vaikselt mõjukas naine, tal oli seljas midagi kreemikat ja raskelt hõljuvat, mis võimendas veelgi merelist muljet. „Hästi säilinud” oleks olnud tema ainuomase ilu alahindamine, sest ta oli ikkagi beetalanna ning kuue ja seitsmekümne eluaasta vahel, olles jõudnud selle planeedi mõõdupuu järgi vaevalt keskikka. Üks sekretär, kes teda küünarnukist sikutas, saadeti käeviipega kõrvale, kui krahvinna Vorkosigan oma poega nägi.
„Miles, kullake!”
Miles jättis oma kohvitassi ja kummardus krahvinna käe kohale, üritades emaliku kallistuse plaani lühisesse ajada. Krahvinna sai vihjest aru ning lausus ainult: „Heldene aeg, oleme meie täna alles ametlikud.”
„Ma lähen tööle,” seletas Miles. „Enam-vähem.”
„Kindlasti seletad sa hiljem lähemalt…” Krahvinna võttis tal käest ja vedas läbi sissetoodava pagasi rea, mis Milesi arvates meenutas sipelgaterivi. Nad varjusid kõrvalruumi, suure raamatukogu eestuppa ning krahvinna käealused jätkasid tööd asjatundlikult omapäi.
Krahvinna võttis Milesil õlgadest ja mõõtis teda pilguga. „Kuidas sul läheb?” Tema naeratus ei suutnud päriselt varjata murelikku tooni.
Krahvinna suust võis olla see küsimus ohtlikult sügav, niisiis heitis Miles nagu muuseas: „Hästi, aitäh küsimast.”
„Tõesti?” küsis krahvinna vaikselt.
„Tõesti.”
„Sa näed tegelikult… parem välja, kui ma ootasin. Mitte nii zombilik kui mõni sinu, khm, ülimalt lühike teadaanne.”
„Mul… oli vahetult pärast seda paar viletsat päeva. Ma sain sellest üle.”
„Sinu isa ja mina oleksime äärepealt koju tulnud. Mitte et mul poleks praegu hea meel sind näha,” lisas ta kiiruga.
„Hmm. Ma arvasingi, et asi on umbes niimoodi.”
„Ma istuksin võib-olla ikka veel ja ahastaksin ega teaks maast ega ilmast,” tunnistas Miles nukralt, „aga sündmused tulid vahele. Sa oled kindlasti kuulnud, mis Simoniga juhtus.”
„Jah, aga ma pole kuulnud kõike. Kuigi Alysist oli selles osas rohkem abi kui sinust või Gregorist. Kuidas Simonil siis on?”
„Tal on kõik korras. Ta on siin. Magab alles. Me saime eile hilja magama. Vist… on parem, kui ta ise räägib. Niipalju, kui teab.” Miles lisas ettevaatlikult: „Kehaliselt on ta taastunud, aga ta on natuke… noh, kahjuks on ta palju hajameelsem kui see Simon, kellega sina harjunud oled. Küll sa näed ise. Kui temaga räägid.”
„Või nii.” Krahvinna kortsutas kergelt kulmu. „Kohe, kui võimalik. Mul on tunni aja pärast Alysiga hilisel hommikusöögil kohtumine. Ma tahaksin juba väga Laysaga tuttavaks saada.”
„Kas sul õnnestus siis tema vanemaid rahustada selles osas, mis tädi Alysil õnneks ei läinud, nagu ta ütles?”
„Oh, Alys sai põhja ladumisega väga hästi hakkama. Laysa vanemate tunded on loomulikult vastuolulised. Kuna nad on need Toscane`id, on nad arusaadavalt elevuses võimalusest saada rohkem mõjuvõimu, nii iseenda kui oma kompanii jaoks ja, nagu nende auks peab ütlema, ka tervele Kommarile.”
„Mõjuvõimu osas nad eksivad, kui nad tõesti nii arvavad. Gregor on liiga teadlik vajadusest paista erapooletu, et oma naise sugulastele varjamatuid teeneid osutada.”
„Nii andsin ka mina neile ääri-veeri mõista. Mul on hea meel öelda, et neil on aru peas. Nende elevust jahutas siiras mure tütre turvalisuse ja õnne pärast, kuigi nende saavutamises on nad sama nõutud kui kõik teised vanemad.” Krahvinna vaatas Milesile otsa ja naeratas kuivalt.
Kas see oli Milesi pihta sihitud? Kahtlemata. „Nii et… kuidas isal läheb? Kuidas ta… kõike seda võtab?” Milesi ebamäärane õlakehitus osutas tema värskele tsivilistielule.
Krahvinna köhatas. „Tunded on mitmesugused, nagu ka reageeringud. Ta tahtis, et ma ütleksin sulle edasi kõiksugu julgustavaid soove, mis on aga omavahel loogilises konfliktis, nii et kõige parem oleks need ilmselt kokku võtta sõnadega: sul on tema toetus. Alati.”
Seda teadsin ma niigi. Ma ei küsinud ju otseselt seda. Kas ta oli… väga pettunud?”
Nüüd kehitas õlgu krahvinna. „Me kõik teame, kui palju vaeva sa oma saavutuste nimel nägid ja mille kõige kiuste need saavutused tulid.”
Pagan küll, ta põikleb vastamisest kõrvale.
Krahvinna lisas: „Ta muretses rohkem sellepärast, mis saab sinust hiljem, kui sul pole enam tegevust.” Tema pikk sõrm koputas vastu Milesi ametiketti. „Ma pean ütlema, et see oli Gregorist väga nutikas. Selle poisi mõtlemine on täiskasvanuks saades rõõmustavalt elegantseks muutunud.”
„Oota, kuni Simon räägib, millist koormat ma pean selle neetud ketiga järel vedama.”
Krahvinna kulmud kerkisid, aga ta ei hakanud pinnima. Miles mõtles hetke krahvinna Vorkosigani rahulikule emalikule suhtumisele, mis oli kontrastiks leedi Alysi Ivani vastu suunatud – ja see oli tõepoolest suunatud just nimelt Ivani vastu – pingsale korraldamispüüule. Kokkuvõttes tundus krahvinna vaikne austus põrgulikult heidutavam, kui ükskõik milline varjamatu sekkumine olla oleks saanud. Niimoodi tekkis soov olla selle austuse vääriline. Krahvinna mängis peaaegu usutavalt ükskõikset vaatlejat – stiil, mille Gregor oli kahtlemata just temalt õppinud.
Martin pistis pea ukse vahelt sisse ja tema ilme täitus aukartusega, kui ta krahvinnat silmas. „Milord? Ee… lihtsalt et teie auto ootab…”
Krahvinna viipas käega, lubades Milesil minna. „Kui sa pead minema, mine aga. Ma võtan järgmisena Simoni ette.”
„Paistab, et minu ülesanne on tema endist ” – Milesile ei meeldinud selle sõna maitse – „osakonda tagant torkida. Haroche venitas probleemi käsilevõtmisega. Kuigi Julgeolekuteenistusele ei saa vist süüks panna, et nad ei tegutsenud enne tõendite saamist.”
„Miks ei saa? Varem on nad seda ju sageli teinud.”
„No kuule. Ära ole õel. Mileedi… ” Miles kummardas väga vorilikult ja lahkus.
Krahvinna hüüdis talle järele: „Mul on hea meel, et su siit leidsin!”
„Kust siis veel?”
Krahvinna kõhkles hetke ja tunnistas siis hapu muigega: „Mina vedasin Araliga kihla, et sa valid pisikese admirali.”

22. peatükk

Terve ülejäänud päeva püsis Miles Haroche`i kabinetis, kontrollis kõike, mida Julgeolekuteenistus oli eelmisest päevast saadik teinud, ja jälgis väljavoolavaid uusi korraldusi. Ta ahmis lugeda üksikasjalikku päevikut Illyani tegemiste ja liikumiste kohta möödunud kolme kuu jooksul, kuni silmad läksid krilli ja ta hakkas kartma, et jätab midagi kahe silma vahele. Haroche talus tema närvilist kiibitsemist kannatlikult. Pidi minema mitu nädalat, enne kui galaktikast päringutele vastuseid tulema hakkab. Haroche keskendus peamiselt Jackson`s Whole`i jäljele, nende ainsale käegakatsutavale juhtlõngale, mis sobis täpselt Milesi teooriaga – või siis eelarvamustega.
Kui Haroche`il jäi mingi kõrvalharu kahe silma vahele, juhtis Miles sellele tähelepanu ja Haroche parandas otsekohe oma vääratuse. Õhtupoolikul tundus, et Jackson`s Whole`i osas ei saa midagi enamat ette võtta, kui Miles just isiklikult sinna kohale ei lähe – mõte, mis tuli Haroche`le pähe Milesist sõltumatult.
„Aga tundub tõesti, et teil on Jacksoni Majadega suhtlemisel erakordselt palju kogemusi,” märkis Haroche.
„Mhh,” tegi Miles mittemidagiütlevalt ega avaldanud, et see mõte ahvatles ka tema enda kujutlusvõimet. Minna tagasi Jackson`s Whole`ile oma uues rollis, Keiserliku Audiitorina, kaasa täpselt nii palju Barrayari keiserlikke sõjalaevu, kui ta soovib endale toetusvägedeks nõuda, oli mõnus väike võimufantaasia. „Ei,” ütles ta eemalolevalt. „jääb ära.” Vastus oli siinsamas, Julgeolekuteenistuses. Kui ma ainult teaksin, kuidas küsimust sõnastada…
Rahutu ja pettunud Miles jättis Jackson`s Whole`i sinna määratud agentide hooleks ja Haroche`i mõneks ajaks omaette ning läks peamajja uitavale ringkäigule. Ta oli arvanud, et oli peamaja pähe õppinud, kuid seal leidus varjatuid soppe ja urkaid, kuhu ta polnud kunagi varem tunginud, terveid osakondi, kuhu tal polnud kunagi asja olnud. Noh, nüüd võib ta siin igatahes minna, kuhu süda ihkab.
Ta põikaski huupi paari sellisesse kohta korraks sisse, ajades nende asukad põhjalikult ärevile, ja otsustas siis, et võtab ette süstemaatilise ringkäigu. Uurib läbi kõik osakonnad kõige ülemisest korrusest alates ega jäta välja isegi hooldus- ja toiduosakonda.
Temast jäi maha segadus ning jahmatus, kõigi osakondade juhid otsisid oma südametunnistusest põhjust, miks peaks Keiserlik Audiitor külastama just teda. Hah! Nad kõik on süüdi, viimase meheni! mõtles Miles hapult. Mitu neist üritasid Milesi arvates üleliia üksikasjalikult oma eelarvekulutusi seletada, üks aga pahvatas välja kaitsekõne oma hiljutisele puhkusereisile galaktikasse, ilma et keegi oleks seda nõudnud. Miles pidi tunnistama, et näha neid tavaliselt kidakeelseid mehi paaniliselt vadistamas oli ülimalt meeltlahutav. Ta suunas neid ohtrate täpselt ajastatud mittemidagiütlevate häälitsustega nagu „Aa” ja „Mm?”, kuid tundus, et see ei vii teda õige küsimuse sõnastamisele sugugi lähemale.
Nii paljud osakonnad olid töös kogu Barrayari 26,7-tunnise ööpäevatsükli, et Miles oleks võinud jätkata ekskursiooni öö läbi, kuid hilisõhtul ta siiski lõpetas selle. Julgeolekuteenistuse peamaja oli suur hoone. Nüüd oli vaja hoolikust, mitte kiirust.

Loomingut
Mälu, Varrak 2016, tlk Allan Eichenbaum
Peeglitants, Varrak 2015, tlk A. Eichenbaum
Relvavennad, Varrak 2012, tlk A.Eichenbaum
Cetaganga, Varrak 2012, tlk Piret Marvet
Vori mäng, Varrak 2011, tlk A. Eihenbaum
Lõputuse piirid, Varrak 2011, tlk A. Eichenbaum
Sõduri õpilane, Varrak 2010, tlk A. Eichenbaum
Barrayar, Varrak 2009, tlk Kaur Sinissaar
Au riismed, Varrak 2008, tlk Piret Marvet

Link
Kaja Kleimann „Lois McMaster Bujold “Au riismed”, “Barrayar”, “Sõduri õpilane””,
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/10/04/lois-mcmaster-bujold-au-riismed-barrayar-soduri-opilane/#comments

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »