Jean Echenoz

19. veebr. 2020 at 9:10 e.l. (Jean Echenoz) (, , , , )

Jean Echenoz (s 1947) on Pariisis elav prantsuse romaanikirjanik, kes on avaldanud 18 romaani Minuit’ kirjastuses, mis on tuntud kui “uue romaani” (Nouveau Roman) väljaandja. Romaani „Cherokee” eest pälvis autor Médicis’ kirjanduspreemia aastal 1983 ja romaani eest „Je m’en vais” („Ma lähen ära”, tlk Kaja Riesen, 2010, Eesti Raamat) sai ta 1999. Goncourt’i preemia.

Eesti keeles on temalt ilmunud veel teinegi romaan, „Courir” (2008, e.k. „Jooks”, tlk Indrek Koff, 2019, Loomingu Raamatukogu), mis jutustab tšehhi pikamaajooksjast Emil Zátopekist ning on osa biofiktsioonide triloogiast koos Maurice Ravelist rääkiva „Raveli” (2006) ja leiutajast Nikola Teslast rääkiva „Des éclairs’iga” (2010). Eluloolist materjali on autor kasutanud teisteski teostes, muuhulgas on ta kirjutanud admiral Nelsonist ja Chopinist.

Alates oma esimesest romaanist „Greenwichi meridiaan” (1979) on autor tuntud kui romaanižanri uuendaja nii krimi-, spiooni-, seiklus- kui ka muudes žanrites ning teda on nimetatud minimalistlikuks või passiivseks autoriks, sarnaselt teiste „uue uue romaani” autoritega nagu Jean-Philippe Toussaint või Éric Chevillard.

Echenozi loomingule pühendatud teaduskonverents toimub Tartu Ülikooli Maailma keelte ja kultuuride kolledžis 4. mail 2020. 5. mail kohtub autor lugejatega Tartu Linnaraamatukogu saalis.

27. veebruaril 2019 kell 16.00 linnaraamatukogu kohvikuruumis I korrusel
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik
Vaatluse all on tänavuse Prima Vista külalise, prantsuse kirjaniku Jean Echenozi raamat „Jooks“ tšehhi legendaarsest pikamaajooksjast Emil Zátopekist. Külas on pikamaajooksja Raivo Alla, vestlust juhib raamatukoguhoidja Annika Aas. Oodatud on kõik, kes tahavad raamatute üle üheskoos arutleda.

 

Katkend: Jooks, SA Kultuurileht, LR 2019/37, tlk Indrek Koff, lk 24 – 30.

8
Stiil on tal tõepoolest võimatu. Larry Snyder ei ole esimene, kes seda tähele paneb. Ja kellel tekib küsimus, mismoodi Emil seda siis ikkagi teeb.
On jooksjaid, kes näivad lendavat, teised näevad välja, nagu tantsiks, mõni teeks nagu marsisammu, mõni liiguks edasi just nagu jalad kõhu all. Mõni aga liigub nii, nagu suunduks võimalikult kiiresti kohta, kuhu teda on kutsutud. Emil ei sarnane ühegagi.
Emilist jääb mulje, nagu ta kaevaks, või kaevuks iseendasse, nagu oleks ta transis, või töötaks nagu labidamees. Mõtlemata mistahes akadeemilistele kaanonitele ja soovimata näida elegantne, liigub Emil raskelt, kandiliselt, vaevaliselt, otsekui tõmmeldes. Ta ei varja, et pingutus on ränk, see paistab tema krimpsus, kipras, kirtsus näolt, mida alatasa katvat grimassi on valus vaadata. Tema näojooned on moondunud, just nagu rebiks neid pöörane kannatus, aeg-ajalt pistab ta keele suust välja, jääb mulje, nagu oleks tal mõlema jooksukinga sees skorpion. Joostes paistab ta äraolev, ta on kusagil väga kaugel, nii keskendunud, et kohal ta ei viibi, ehkki tegelikult on ta rohkem kohal kui keegi teine, ning tema õlgade vahele surutud pea, mis on kaela otsas alati ühele poole kaldu, tudiseb lakkamatult, kõlgub ja õõtsub küljelt küljele.
Emil jookseb, peod rusikas, väänutab kaootiliselt ülakeha ning liigutab ka käsivarsi täiesti suvaliselt. Ometi ütleks teile igaüks, et jooksmine käib just käsivartega. Et keha paremini edasi viia, tuleb ülajäsemeid kasutada selleks, et jalgu keha raskusest säästa: pikamaajooksul annab parima tulemuse see, kui pead ja käsivarsi võimalikult vähem liigutada. Emil aga teeb täpselt vastupidi, ta tundub jooksvat nii, nagu ei mõtleks üldse kätele, mille kramplikud vapped algavad liiga kõrgelt ning millega ta sooritab üpris kummalisi liigutusi, kord tõstab need üles, siis jälle heidab tahapoole, nõnda et need niisama ripuvad või mingeid absurdseid žeste joonistavad, ja ka tema õlad otsekui tõmblevad ning küünarnukidki tõusevad liiga kõrgele, just nagu kannaks ta liiga rasket koormat. Ta näeb joostes välja nagu omaenda varjuga võitlev poksija ning kogu tema keha oleks otsekui mingi rikkis, lagunenud, valulikult väänlev mehhanism, üksnes harmooniliselt liikuvad jalad hammustavad ja haukavad isukalt jooksurada. Ühesõnaga ei tee ta midagi samamoodi kui teised, kes kalduvad vahel arvama, et ta ei tea üldse, mis ta teeb.
Aga omamoodi jooksmine pole veel kõik, asi on ju selles, et trenni tuleb ju ka teha. Ja täpselt niimoodi teeb ta ka trenni.
Treeningute kohta levib maailmas tohutul hulgal teooriaid. Rootsi süsteem, mida nimetatakse intervalltreeninguks, põhineb kiirendustel, mille vahel tehakse lühemaid või pikemaid puhkepause. Gerschleri süsteem näeb ette ajavõtuga staadioni- lõigutreeningut, mille tempo on suhteliselt aeglane. Olanderi süsteemis joostakse samuti vahelduva tempoga lõike, kuid treening on paindlikum ja toimub looduslikus keskkonnas. Emil on kõik need metoodikad läbi uurinud ja üksteise järel omandanud ning tihendanud need üheks ja ainsaks Emili meetodiks, mis jätab puhtale kehakultuurile üsna vähe ruumi.
Kõik need tehnikad soovitavad kiirenduste vahele pause, rahulikumaid lõike, mida enamik läbib kõndides. Emil seda ei tee, tema eelistab kahe pingutuse vahel sörkida, olles veendunud, et nõnda õpib organism kahe pingutuse vahel puhkama ja isegi suure väsimuse korral vajalikku tempot hoidma.
Kõik nad lähtuvad ka põhimõttest, et pingutus peab olema väiksem kui võistlusolukorras: ettevalmistuse ajal tuleb jõudu säästa, seda läheb tarvis võistlustel. Emil arvab vastupidist – et treening peab olema võimalikult ränk, tuleb teha palju üliraskeid harjutusi, et päris jooks kergem tunduks.
Kõik jätavad ka talle mulje, et ei kasvata piisavalt tahet, kuna lubavad jooksjal tempo alla lasta, kui ta näeb, et jõud kahaneb. Sellega pole Emil sugugi nõus. Kui ta tunneb väsimust, kui ta tunneb vähimatki aeglustumisohtu, siis üritab ta just tempot juurde panna. Selle koha pealt on tema eeliseks tõsiasi, et talle meeldivad kannatused. Ta teab, et ta võib loota oma valuarmastuse ja iseenda peale: mitte iial ei luba ta enda kallale massööri.
Niisugune treeningmetoodika võimaldab tal vastased arvukate vahekiirendustega ära kurnata ja hoida samas jõudu lõpuspurdiks, mis on alati äärmiselt äge. Tema jooksurütm on pidevas muutumises, aina vahelduvad tempod ja peened käiguvahetused panevad jälitajad kibedalt kaebama. Asi nimelt ei ole üksnes selles, et neil on peaaegu võimatu minna oma rütmi kaotamata kaasa Emili lühikese, heitliku, ebaühtlase, korrapäratu jooksuviisiga, et tema pidevad rütmimuutused teevad nende elu kohutavalt keeruliseks, et tema kummaline ja väsinud ilmega jooksustiil, mis põhineb kangetel, robotlikel liigutustel, ajab nad segadusse, kuna on petlik, vaid lisaks kõigele panevad tema lakkamatult tudisev kuppel ja tuulikutiibadena laperdavad käed neil ka pea ringi käima.
Iial, ei iial tee ta midagi nagu teised, ehkki on muidu täiesti tavaline tegelane. Väidetakse küll, et tema kopsude gaasivahetus on ebanormaalselt hapnikurikas. Samuti räägitakse, et tema süda on hüpertrofeerunud, keskmisest suurema läbimõõduga, ja lööb aeglasemalt. Kuid spetsiaalselt selleks Prahas kokku kutsutud arstlik komisjon lükkab kõik need kuulujutud ümber ning kinnitab, et asi pole sugugi nii, et Emil on tavaline inimene, ta on lihtsalt hea kommunist ja sellest vahe tulebki.
Ühesõnaga, kindel pole miski peale selle, et tõenäoliselt on ta õppinud oma südant ja kopse selliselt ohjama, et need suudavad väga väikeste vahedega pingutada ja samas väga kiiresti kosuda. Näiteks võib ta pikamaajooksu lõpetada meeletu spurdiga ja joosta seejärel peaaegu hinge tõmbamata staadioni teise otsa oma dresside järele – ning vajaduse korral kohe järgmisel päeval uuesti starti minna.
Ühel päeval arvutatakse välja, et Emil on ainuüksi treeningutel jooksnud läbi maakera kolmekordse ümbermõõduga võrduva vahemaa. Masin tuleb tööle panna, seda on vaja lakkamatult lihvida ja seejärel tulemused välja pigistada, miski muu pole oluline, ja ilmselt just sellepärast ei olegi teda tõepoolest sugugi ilus vaadata. Ta lihtsalt vilistab kõige ja kõigi peale. Too masin on nagu eriline mootor, millele on unustatud kere peale monteerida. Tema stiil ei ole täiuseni jõudnud ega jõua arvatavasti kunagi, aga Emil teab, et tal pole ka aega sellega tegelda: kaotsi läheks liiga palju tunde, mida ta võib kasutada vastupidavuse ja jõu kasvatamiseks. Nii et ehkki vaatepilt pole teab mis ilus, piirdub ta sellega, et jookseb nii, nagu talle kõige paremini sobib, nagu see kõige vähem väsitab, ja ongi kogu lugu.

9
Olgu selle stiiliga, nagu on, aga igatahes on Emilist saanud maailmastaar. Kokkuvõttes polnud selleks palju vaja: Oslo, Berliin, liitlaste krossijooksuvõistlus Hannoveris ja kodumaal üksteise järel purustatud rekordid. Möödunud on aasta ja enam ei kirjuta tema nime väikeses kirjas spordilehtede kergejõustikuteemaliste lühiuudiste sappa, nüüd ilmuvad tema fotod rahvusvaheliste spordi- ja peagi juba ka muude väljaannete esikülgedel.
Temast on saanud nii-öelda suur sportlane. Temast ei saa üle ega ümber. Enam ei teatata, et ta võtab võistlusest osa, vaid öeldakse juba tükk aega enne võistluse toimumist, et ta võidab selle. Tema võiduvõimalused on niivõrd absoluutsed, et ta mõjub halvavalt, nõnda et vahel peab mõni alaliit tema osalemist mittesoovitavaks. Kui ta plaanib osaleda mõnel välismaisel võistlusel, võib juhtuda, et tema start tühistatakse eeldatava üleoleku tõttu, ja alaliidud ütlevad selle ka otse välja. Parem, kui ta ei tuleks, tunnistavad mõned korraldajad alandlikult, muidu kaob meie jooksjatel igasugune ind. Või siis, nagu väidavad mõned silmakirjalikumad, ei anna tema kohalolek meie krossijooksjatele tehnilises mõttes mingit kasu.
Asjasse sekkuvad isegi arstid, kes on ta juba ammu hukule määranud, kuna ta jooksvat terve mõistuse vastaselt. Nad noogutavad ja ütlevad, et on viimased kaks aastat olnud valmis selleks, et ta võib iga kell hinge heita. Nende hinnangul saab niisugune nähtus, kes iseennast sõna otseses mõttes tapab, olla vaid lühiajaline. Arstid öelgu, mis nad tahavad, kommenteerib Emil rahulikult, aga minule nad ei meeldi. Las nad ravivad haigeid, mitte minusuguseid poisse. Mina olen ise omaenese arst.
Ajalehed haaravad arutelust rõõmuga kinni, see on ju kuldne teema: kas Emil heidab arstiteadusele kinda? Kas Emil peab vastu? Ega Emil liiga palju jookse? Igatahes hakkab tal tekkima poolehoidjate armee, talle saadetakse postikottide kaupa kirju, temalt palutakse autogrammi või nõuandeid, fotodele pühendusi, talle tehakse abieluettepanekuid ja ta saab ka hüüdnime. Vedur. Kõik on hästi.
Ja üpris kenasti läheb ka Tšehhoslovakkia riigil, mis liikus pärast sõda ja kommunistlikku riigipööret üle sotsialistlikku blokki ning hakkab Emilis nägema imelist propagandariista. Ta on oma riigi parim diplomaat, tõhusaim suursaadik, temast on saanud riigisportlane. Ta kuulub nende hulka, kellele nagu eesrindlikele töölistele antakse eristaatus, jagatakse aurahasid ja privileege. Tsiviilis võivad niisugused saada villa, ordeneid või hea koha näiteks tekstiilitööstuses või miks mitte ka metallurgiasektoris. Emilile, kes on sõjaväelane, toob see kaasa järjest kõrgema auastme, ehkki tema põhitegevuseks jääb sport. Nii et tema eest kantakse hoolt. Muidugi jäetakse ta armee koosseisu, kui ta seda ise soovib, kuid seejuures tagatakse talle ideaalsed treeninguvõimalused, ning samal ajal tehakse temast, lihtsast seersandist, lühikese ajaga tankiväeleitnant.
Milovice garnisonis vastutab värske leitnant nekrutite väljaõppe eest, mille kohta ajakirjandus ütleb, et see pole mingi sinekuur, täpsustades tema legendi kaunistamiseks, et igal õhtul kannab sõjaväeposti laiali maailma parim jooksja. Loomulikult ei takista see kõik tema tavapäraseid treeninguid mitmekesisel maastikul, vahel ka täisvarustuses, kuna Emilile meeldib raskete sõdurisaabastega lumes mütata. Jookske nendega kakskümmend kilomeetrit, soovitab ta meelsasti, ja te ei kujuta ettegi, kui teistmoodi kõik on, kui pärast rajal kerged jooksukingad jalga tõmbate. Samal eesmärgil kinnitab ta saalis treenides pahkluude ümber raskused ja teeb nendega mitmesuguseid harjutusi.
Edasi läheb samas vaimus, Emilit jagub kõikjale, nii rahvusvahelistele mõõduvõtmistele – Haag, Alžiir, Stockholm, Pariis ja Helsingi, kus ta lõpuks ometi laiade laante jooksumehest võitu saab – kui ka väikestele kohaliku tähtsusega mõõduvõtmistele, nagu näiteks juunis toimuv Zlíni võistlus, kus ta märkab üht tüdrukut, kes hakkab talle meeldima.
Tuleb öelda, et tüdruk on igati tore, väga ilus, pikk ja peenike, lühikeste pruunide juustega, helehallide silmadega, kauni energilise ja samas malbe naeratusega, ja lisaks on ta veel odaviskaja. Emil kuulab pisut maad ja selgitab välja kaks asja: esiteks, et tüdruku nimi on Dana, ja teiseks, et ta on Emili polkovniku tütar. Kuna polkovniku tütar ja tema oda parandasid Zlíni staadionil oma isiklikku rekordit, näeb nutikas Emil siin ideaalset võimalust. Ta tormab lilli ostma ja läheb nendega neiut õnnitlema. Nad saavad jutule ja kui tema mõni päev hiljem ühe oma rekorditest taas üle jookseb, on Dana kord temale õnne soovida.
Juttu jätkub kauemaks ja jutu käigus selgub, et mõlemad on sündinud 19. septembril, et nad on täpselt ühevanused, või et õieti on tüdruk temast kuus tundi vanem. Kuna selle üle jätkub imestamist ja kuna Emil ei taha sellega sugugi piirduda, ütleb ta natukese aja pärast: Kuule, kui me iga kord teineteist õnnitlemas käime, kui üks meist mõne rekordi üle lööb, siis ei paista sellel lõppu tulevat. Mul on nimelt tunne, et neid rekordeid me teeme veel omajagu. Kõige parem viis teineteist õnnitleda, ilma et iga kord oleks vajalik kuhugi sõita, oleks vast see, kui me hakkaksime koos elama, ah? Mis sa sellest arvad?
Kuniks neiu oma arvamust kujundab, sõidab Emil kuu aja pärast olümpiamängudele, mille korraldamise au kuulub seekord Londonile. Linnas valitseb põrgukuumus ja päeval, mil Emil peab jooksma kümmet tuhandet meetrit, on õhk raske, rusuv, valitseb äikeseilm, ainult et äike ei taha ega taha pihta hakata. Tihe udu paisutab taevast ning moodustab Päikese ja Maa vahele hiiglasliku luubi, mis annab tulemuseks nelikümmend kraadi varjus.
Emil on muidugi favoriit, kuid kohal on ka Heino, kes ei ütle midagi, aga mõtleb nii mõndagi. Laiade laante poeg januneb kättemaksu ega taha, et Emilile jääks viimane sõna. Koos arst Knienickyga, kelle nõuandeid on Emil lõpuks ometi valmis kuulama, töötatakse välja jooksutaktika. Õigupoolest on see üsna algeline. Kui tribüünil istuva arsti arvates on aeg kiirendada, lehvitab ta punast särki – see on Emili vahetussärk, ta jookseb ainult punases, esindades oma kodumaad üksnes proletariaadi revolutsiooni värvi all, kusjuures pole tead, kas ta on selle ise valinud.
Emil alustab nagu ikka mehhaanilise jõuga, oma robotlikult regulaarse sammuga, kuid seekord rahulikumalt kui Berliinis, Heino aga läheb rajale metsikus tempos ja on üsna varsti temast kaheksakümmend meetrit ees. Emilile ei näi see huvi pakkuvat, tema teab väga hästi, mida ta teeb, ja ootab märguannet. Ta püsib kaheteistkümnenda, viieteistkümnenda koha kandis ja jälgib olukorda, ta jookseb nagu rahu ise. Alles poole distantsi peal, märgates, et tribüünil püsti tõusnud arst lehvitab tagasihoidlikult punast särki, lülitab ta oma mootori korralikult sisse ja hakkab maruliselt tempot tõstma.
Ta on nagu hävitav torm ja tema meeletu kihutamine mõjub rivaal Heino kerge sammu vastandina. Võiks arvata, et ta on juba osa jõust ära kulutanud, aga jooksu keskel näeme, kuidas sünnib täiesti uus Emil, reibas ja värske, maruline, valmis igaühele hirmu nahka ajama. Laiades laantes võtab maad paanika: peatset katastroofi kartes üritab Heino seda masinat peatada, haarates ohjad taas ülbelt enda kätte. Kuid Emil, kes ei kannata vastaste selgade nägemist, ei lase sellel kesta üle viiesaja meetri. Et oma au kaitsta ja solvangut maha pesta, manab ta grimassides näole jubeda ilme ja asub raevukalt tegutsema – samal ajal kui istmele püsti karanud ja leemendav doktor Knienicky lehvitab ikka veel, ehkki sel enam mingit mõtet pole, palavikuliselt punast särki, millega ta kord hajameelselt kord nägu, kord kaela pühib. Lõpuspurt, ja mõnekümne meetriga on Emil kõik oma teelt pühkinud, kõik purustanud, Tšehhi kergejõustik on saanud oma esimese kuldmedali.

Püsiviide Lisa kommentaar

Isaac Asimov

5. veebr. 2020 at 12:40 p.l. (Isaac Asimov) ()

Isaac Asimov (1920–1992) on ilmselt läbi aegade maailma kõige tuntum ulmekirjanik, teatakse tema Asumit ja galaktika impeeriumit, robootika kolme seadust, Igavikku ja paljusid teisi maailmu.

Repro

Katkend: Teraskoopad, Fantaasia 2008, tlk Tatjana Peetersoo, lk 84 – 89.

Erarõivais politseiniku pärastlõuna

Patrullauto pööras teeserva ja jäi maantee isikupäratu betoonseina ääres seisma. Selle mootor peatus vuhinaga ning vaikus oli elutu ja tihke.
Baley vaatas enda kõrval istuvale robotile otsa ja küsis kohatult vaikse häälega: „Misasja?”
Aeg venis, kui Baley vastust ootas. Väike üksildane võnkumine tekkis ja kulmineerus, siis vaibus jälle. See oli teise patrullauto hääl, mis rühkis täitma mingit teadmata ülesannet, neist arvatavasti miili kaugusel. Või oli see tuletõrjeauto, mis tõttas mööda oma isikliku kohtamise poole põlenguga.
Baley mõistuse eraldiseisev osa juurdles, kas mõni inimene teab veel kõiki maanteid, mis New Yorki linna soolikates looklevad. Mitte kunagi, ei öösel ega päeval, ei saanud terve maanteede süsteem täiesti tühi olla, aga siiski pidi seal leiduma üksikuid lõike, kus ükski inimene polnud aastaid käinud. Äkki meenus talle vapustava selgusega lühike lugu, mida ta oli noorukina vaadanud.
See rääkis Londoni maanteedest ja algas üpriski vaikselt ühe mõrvaga. Mõrtsukas põgenes eelnevalt valmis vaadatud põgenemiskoha poole maantee nurgas, kus ta enda jälgedest jäänud tolm oli ainus elumärk umbes sajandi jooksul. Selles mahajäetud urus oleks ta võinud täielikus ohutuses oodata, millal otsimine lõpeb.
Aga ta keeras valest kohast ära ning vandus nende väänlevate koridoride vaikuses ja üksilduses hullu ja pühadustteotava vande, et jõuab Kolmainsuse ja kõigi pühakute kiuste ikkagi oma varjupaika.
Sellest hetkest peale polnud ükski käänak enam õige. Ta eksles mööda lõputut labürinti Brightoni Sektorist Kanali ääres kuni Norwichini ning Coventryst Canteburyni. Vahetpidamata rändas ta suure Londoni Linna all ringi selle ühest otsast teise, terves keskaegse Inglismaa kagunurgas. Ta riided kulusid räbalaiks ja ta kingad ribadeks, ta jõud hääbus, kuid ei lahkunud temast kunagi päriselt. Ta oli väsinud, äärmiselt väsinud, kuid võimetu peatuma. Ta sai ainult minna ja minna, ainult valesse suunda pöörates.
Mõnikord kuulis ta mööduvate autode hääli, aga need olid alati järgmises koridoris, ning kui kiiresti ta sinnapoole ka ei tormanud (sest selleks ajaks oleks ta ennast heameelega juba üles andnud), olid koridorid ta kohale jõudes alati tühjad. Mõnikord nägi ta kaugel eespool väljapääsu, mis viis Linna elu ja hingamise juurde, kuid alati kumas see kuskil kaugemal, kui ta sinnapoole läks, ning kui ta pööras – siis oli see kadunud.
Aeg-ajalt võisid ametiasjus maa all käivad londonlased näha udust kogu, mis vaikuses nende poole lonkas, pooleldi läbipaistev käsivars palves tõstetud, suu lahti ja liikumas, kuid hääletult. See jõudis lähemale, hakkas siis lainetama ja hajus.
See oli lugu, mis oli kaotanud tavalise ilukirjanduse atribuudid ja üle läinud folkloori valdkonda. „Ekslev londonlane” oli saanud kõnekäänuks terves maailmas.
New Yorgi Linna sügavustes tuli see lugu Baleyle meelde ja ta liigutas end ebamugavalt.
R. Daneel hakkas rääkima ja ta hääl kajas pisut. Ta ütles: „Meid võidakse pealt kuulata.”
„Siin all? Mitte mingil juhul. Nii et mis selle komissariga siis oli?”
„Ta viibis sündmuskohal, Elijah. Ta on Linna elanik. Ta oli vastuvaidlematult kahtlusalune.”
„Oli! Kas ta on ikka veel kahtlusalune?”
„Ei. Tema süütus tõestati kiiresti. Esiteks polnud tal blastrit. Ta poleks saanudki seda olla. Ta tuli Kosmoselinna tavalisel moel, see on päris kindel, ja nagu sa tead, võetakse blastrid sisenemisel ära.”
„Muide, kas mõrvarelv on üldse leitud?”
„Ei, Elijah. Kõik blastrid Kosmoselinnas kontrolliti üle ja ühestki polnud nädalaid tulistatud. Radiatsioonikambrite kontroll oli üpris otsustav.”
„Nii et kes seda mõrva ka ei sooritanud, peitis ta kas relva nii hästi ära või…”
„Seda poleks saanud Kosmoselinnas kuskile peita. Olime üpris põhjalikud.”
Baley ütles kannatamatult: „Ma püüan kõiki võimalusi arvesse võtta. See oli kas hästi peidetud või viis mõrvar selle lahkudes minema.”
„Täpselt.”
„Ja kui te tunnistate ainult teist võimalust, siis on komissar puhas.”
„Jah. Muidugi tegime ettevaatuse mõttes talle tserebroanalüüsi.”
„Mille?”
„Tserebroanalüüsi all pean ma silmas elusate ajurakkude elektromagnetväljade interpretatsiooni.”
„Oh,” sõnas Baley juhmilt. „Ja mida see teile ütleb?”
„See annab meile informatsiooni seoses isikute temperamendi ja emotsionaalsusega. Komissar Enderby puhul ütles see meile, et ta oli võimetu doktor Sartonit tapma. Üpris võimetu.”
„Jah,” nõustus Baley. „Ta pole seda tüüpi. Oleksin võinud teile seda öelda.”
„Parem on objektiivset teavet omada. Loomulikult lubasid kõik meie inimesed Kosmoselinnas ennast samuti tserebroanalüüsida.”
„Kõik olid võimetud, ma oletan.”
„Muidugi. Sellepärast me teamegi, et mõrvar peab olema Linna elanik.”
„Noh, siis on kõik, mis meil teha tarvis, lasta terve Linn teie kena väikese protseduuri alt läbi.”
„See pole eriti praktiline, Elijah. Seal võib olla mitu miljonit, kes on temperamendi poolest võimelised sellega hakkama saama.”
„Mitu miljonit,” urises Baley, mõeldes massidele, kes olid ühel ammusel päeval räpaste tulnukate peale röökinud, ning eelmisel õhtul kingapoe ukse taga ähvardavale ja ilatsevale summale.
Ta mõtles: „Vaene Julius. Kahtlusalune!”
Ta kuulis kõrvus komissari häält, kui too kirjeldas laiba leidmisele järgnenud aega. „See oli julm, julm.” Mõni ime, et ta šoki ja jahmatuse tõttu prillid lõhkus. Mõni ime, et ta ei tahtnud enam Kosmoselinna minna. „Ma vihkan neid,” oli ta hammaste vahelt krigistanud.
Vaene Julius! Mees, kes oskas välisilmlastega ringi käia. Mees, kelle suurim väärtus Linna jaoks oli oskus nendega läbi saada. Kui suurt osa mängis see ta kiires tõusus ametiredelil?
Mõni ime, et komissar tahtis, et Baley selle rolli temalt üle võtaks. Vana hea ustav, suletud suuga Baley. Koolivend! Ta oleks vait, kui sellest väikesest intsidendist teada saaks. Baley juurdles, mismoodi tserebroanalüüsi õigupoolest tehti. Ta kujutles tohutuid elektroode, toimekaid pantograafe ruudulisele paberile tindijooni kribamas, aeg-ajalt krõpsatusega ümber lülituvaid automaatseid ülekandeseadmeid.
Vaene Julius. Kui ta meeleseisund oli sama kohutav, kui sellest olukorrast peaaegu kindlasti järeldada võis, siis pidi ta kujutlema oma karjääri lõppu, pealesunnitud lahkumisavaldus linnapea näpu vahel.
Patrullauto pööras mööda kaldteed üles Linnavalitsuse keldrikorrustele.

Kell oli 14.30, kui Baley tagasi oma kirjutuslaua taha jõudis. Komissar oli väljas. Irvitav R. Sammy ei teadnud, kus komissar olla võiks.
Baley mõtles mingi aja asjade ümber järele. Fakt, et ta oli näljane, ei tulnud meeldegi.
Kell 15.20 tuli R. Sammy ta laua juurde ja ütles: „Komissar on nüüd kohal, Lije.”
Baley ütles: „Aitäh.”
Kord ometi kuulas ta R. Sammyt ärrituseta. Lõpuks oli R. Sammy ju teatavas mõttes R. Daneeli sugulane ja R. Daneel polnud kindlasti keegi – või pigem miski – kelle peale ärrituda. Baley juurdles, kuidas võis tunduda elu uuel planeedil, kus inimesed ja robotid Linnade kultuuris võrdseina alustavad. Ta kaalus seda olukorda üpris ükskõikselt.
Kui Baley sisenes, lappas komissar mingeid dokumente, peatudes aeg-ajalt, et märkmeid teha.
Ta ütles: „See oli üks tohutu apsakas, millega sa Kosmoselinnas hakkama said.”
Mälestus hoovas jõuliselt tagasi. Sõnasõda Fastolfe`iga…
Ta pikk nägu võttis kaeblikult tusase ilme. „Ma tunnistan seda, komissar. Mul on kahju.”
Enderby tõstis pilgu. Ta vaatas teraselt läbi oma prillide. Ta tundus rohkem iseendana kui kunagi varem nende kolmekümne tunni jooksul. Ta ütles: „Tegelikult pole põhjust. Fastolfe`il tundus ükspuha olevat, nii et unustame selle. Ettearvamatud need välisilmlased. Sa ei ole oma õnne väärt, Lije. Järgmine kord pea minuga enne nõu, kui hakkad üksinda subeetriku kangelast mängima.”
Baley noogutas. Koorem veeres ta õlgadelt. Ta oli üritanud suurt bluffi ja midagi polnud välja tulnud. Okei. Ta oli pisut üllatunud, et suudab sellesse nii suvaliselt suhtuda, aga nõnda see oli.
Ta ütles: „Kuulge, komissar. Ma tahan, et mulle ja R. Daneelile antakse kaheinimese korter. Täna õhtul ma teda enam koju ei vii.”
„Mispärast?”
„Käivad jutud, et ta on robot. Mäletate? Võib-olla ei juhtugi midagi, aga kui toimub mäss, siis ma ei taha, et mu perekond oleks selle keskel.”
„Mõttetus, Lije. Lasin järele kontrollida. Linnas ei räägita midagi sellist.
„Jessie kuulis seda kuskilt, komissar.”
„Noh, mingit organiseeritud kuulujuttu igatahes pole. Ei midagi ohtlikku. Olen seda kontrollinud sestsaadik, kui Fastolfe`i kupli trimensikust välja logisin. Sellepärast lahkusingi. Loomulikult pidin seda uurima, ja kähku. Igatahes on raportid siin. Vaata ise. Siin on Doris Gillidi raport. Ta käis läbi tosin naiste Isiklikku Linna eri piirkondades. Sa ju tead Dorist. Ta on asjalik tüdruk. Noh, polnudki midagi. Mitte kuskil polnud mitte midagi.”
„Kuidas siis Jessie seda juttu kuulis, komissar?”
„See on seletatav. R. Daneel korraldas kingapoes näitemängu. Kas ta tõesti tõmbas blastri välja, Lije, või sa liialdad natuke?”
„Tõmbas küll. Ja sihtis ka.”
Komissar Enderby raputas pead. „Hea küll. Keegi tundis ta siis ära. Kui roboti, ma mõtlen.”
„Pidage kinni,” ütles Baley nördinult. „Teda ei saa ju robotiks pidada.”
„Miks mitte?”
„Teie saate või? Mina küll ei saaks.”
„Mida see näitab? Meie pole ju asjatundjad. Oletame, et seal rahva hulgas oli mõni Westchesteri robotitehase tehnik. Elukutseline. Mees, kes on terve elu veetnud roboteid ehitades ja kavandades. Ta märkas R. Daneelis midagi imelikku. Võib-olla viisis, kuidas ta räägib või liigub. Võib-olla rääkis ta oma naisele. Naine rääkis paarile sõbrannale. Ja oligi kõik. See on liiga ebatõenäoline. Inimesed ei usu seda. Ainult et see jutt jõudis Jessie`ni, enne kui vaibus.”
„Võib-olla,” ütles Baley kahtlevalt. „Aga kuidas jääb poissmehekorteriga kahele?”
Komissar kehitas õlgu ja võttis sisetelefoni toru. Mõne aja pärast teatas ta: „Sektsioon Q-27 on parim, mida nad teha saavad. Mitte just kõige parem ümbruskond.”
„Käib küll,” ütles Baley.
„Muide, kus R. Daneel praegu on?”
„Uurib meie arhiivi. Üritab medievalistide agitaatorite kohta infot koguda.”
„Jumal hoidku, neid on ju miljoneid.”
„Ma tean, aga ta vähemalt tunneb ennast hästi.”
Baley oli juba peaaegu ukseni jõudnud, kui ta poolenisti siseaje sunnil ümber pööras ja küsis: „Komissar, kas doktor Sarton rääkis teile kunagi Kosmoselinna programmist? Ma pean silmas C/Fe kultuuri juurutamist?”
„Mille?”
„Robotite.”
„Vahel rääkis.” Komissari hääl ei väljendanud erilist huvi.
„Kas ta seletas teile kunagi, mis oli Kosmoselinna asutamise mõte?”
„Oh, tervise parandamine, elunormide tõstmine. Tavaline jutt, see ei avaldanud mulle mingit erilist mõju. Oh, ma olin temaga muidugi nõus. Noogutasin, kus tarvis, ja nõnda edasi. Mis mul üle jäi? See on lihtsalt moodus, kuidas neid heas tujus hoida ja loota, et nad mõistuse juures püsivad. Võib-olla ükskord…”
Baley ootas, aga komissar ei öelnudki, mis võiks ükskord juhtuda.
Baley jätkas: „Kas ta mainis kunagi emigratsiooni?”
„Emigratsiooni! Mitte kunagi. Lasta maalane mõnda Välisilma oleks sama hea, kui leida Saturni rõngastest teemantasteroid.”
„Ma mõtlesin emigratsiooni uutesse maailmadesse.”
Kuid sellele vastas komissar üksnes uskumatu pilguga.
Baley seedis seda hetke, siis küsis ootamatu häbematusega: „Mis on tserebroanalüüs, komissar? Olete sellest varem kuulnud?”
Komissari ümmargune nägu ei muutunud: silmgi ei pilkunud. Ta vastas rahulikult: „Ei ole. Mis see peaks siis olema?”
„Ei midagi. Lihtsalt kuulsin kuskilt.”
Ta lahkus kabinetist ja jätkas mõtlemist oma laua taga. Muidugi polnud komissar nii hea näitleja. Noh, siis…
Kell 16.05 helistas ta Jessie`le ja ütles, et ei tule koju sel õhtul ega arvatavasti ka mingil muul õhtul mõne aja jooksul. Pärast seda kulus mõni aeg, et naist rahustada.
„Lije, kas sul on pahandusi, kas sa oled ohus?”
Politseinik on alati mingis mõttes ohus, seletas ta kergelt. Naist see ei rahuldanud: „Kus sa ööbid?”
Ta ei öelnud. „Kui tunned ennast täna öösel üksikuna,” ütles ta, „siis mine ema juurde.” Ta katkestas ootamatult kõne, mis oli arvatavasti sama hea viis juttu lõpetada kui iga teinegi.

Eesti keelde tõlgitut
“Kadunud robot”, 1965
“Vaade kõrgelt”, 1970
“Igaviku lõpp”, 1973
“Autobiograafia”, 1979
“Seal, kus lõpeb Maa”, 1982
“Asum”, 1985
“Asum ja Impeerium”, 1989
“Huumori lõpp”, 1992
“Teine Asum”, 1996
“Millenniumid”, 1999
“Asumi äär”, 2000
“Asum ja Maa”, 2001
“Enne Asumit”, 2004
“Edasi Asum”, 2006
“Teraskoopad”, 2008
“Alasti päike”, 2009
“Koidu robotid”, 2010
“Robotid ja impeerium”, 2010
“Jumalad ise”, 2015
“Üheksa homset”, 2016
“Kosmosehoovused”, 2017
“Kivike taevas”, 2019
“Tähed kui tolmukübemed”, 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Tiit Aleksejev

20. jaan. 2020 at 2:10 p.l. (Tiit Aleksejev) (, )

Foto: Alar Madisson

Tiit Aleksejev (s 1968) on eesti kirjanik ja näitekirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal, õppinud Oxfordi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, seejärel omandanud magistrikraadi keskaja ajaloost. Alates 2016. aastast on ta Eesti Kirjanike Liidu esimees. Tiit Aleksejev on pälvinud oma loomingu eest mitmeid tunnustusi (Loomingu aastapreemiad, Betti Alveri debüüdipreemia, Fr. Tuglase novelliauhind ja Euroopa Liidu kirjandusauhind) ning tema loomingut on tõlgitud kaheksasse keelde.
2019. aastal ilmus Tiit Aleksejevi ristisõja-ainelise romaanisarja kolmas raamat „Müürideta aed“, sarja eelmised romaanid on „Palveränd“ 2008 ja „Kindel linn“ 2011.

6. veebruaril 2020 kell 17.30 toimub Tartu linnaraamatukogu saalis
Kirjandusõhtu „Ajalugu ilukirjanduses“
Külas on ja vestlevad kirjanikud Tiit Aleksejev ning Meelis Friedenthal.

Katkend: „Müürideta aed”, Lugu esimesest ristisõjast. Varrak 2019, lk 39 – 47.

Ülejäänud sõjasulased on endiselt laua taga, nad on joonud, näib, et nad on purjus, aga mulje on petlik. Nende silmad on tähelepanelikud, relvad on käeulatuses, nad saadavad mind pilguga. Nad tunnevad, et midagi on valesti, aga nad ei saa aru, mis. Võimalik, et neile on antud minu kirjeldus, aga praegu olen ma teistsugune mees.
Ma kaalun kiiresti olukorda, millised oleksid mu võimalused nende vastu, mul ei ole mõõka ega jõudu, ma olen ainult viha, ainult vari, ainult räbalad.
„Kuidas on, püha isa? Kas kulus kogu õli ära?” küsib üks neist irvitades.

Väljas tänaval toetan end vastu kiviseina. Pimedus on laskunud, aga graniidist õhkub endiselt kuumust. Kostab kergeid samme, keegi tõttab minu poole. See on Galena, ta ulatab mulle peotäie hõberahasid.
„Milleks?” küsin.
„Kõik, mis mul on. Ma ütlesin neile, et sa pead tasu saama.”
„Mul pole seda vaja,” ütlen ta kätt hõbeda ümber rusikasse surudes. „Kus armeenlane on? Andronikos?”
„Ma ei tea. Ta läks hommikul välja ega ole tagasi tulnud.”
„Kui ta on surnud, siis hoiad seni maja, kuni ma tagasi olen.”
„Sa mõtled…”
„Ma mõtlen Andronikost,” ütlen kurjalt.
„Jah, isand,” ütleb ta tasakesi. „Millal sa tagasi oled?”
„Varsti,” ütlen iiveldust alla surudes.
„Meid hoiatati sinu eest. Et sa oled reetur ja kurjategija.”
„Ma olengi.”
„Kas sul öömaja on, isand?”
„Jah,” ütlen. „Mul on kõik, mis vaja. Mine ja hoolitse käskijanna eest.”
„Mul on tema pärast hirm, isand. Ma kardan, et see on tema… ”
Ka mul on hirm, tahaksin ma talle öelda. Aga ma ei ütle midagi, tõstan ainult käe, et ta lauset ei lõpetaks. Pea kohalt kostab sahinat, ma vaatan üles, läbi pimeduse laskub teistsugust pimedust, hing on kõrkjad tuules, ülestõusnud mässajad, allumatud mustatiibsed, tõustes, langedes, lõpuni minnes, linn on süttinud õlilampide ruudustik, igas kvartalis omaette hõõgus, omaenda väänduv metall, omaenda kuumus, puruks raksatavad tellised.
„Mida sa vaatad isand?” küsib Galena vaikselt.
Antiookia lõppu, mõtlen, aga ma ei ole selles kindel, ainult alguses võib kindel olla, lõpus mitte, kõik endine jätkub, ainult teistsuguse endisena.
Ma saadan ta majja tagasi.

Ja siis on oriendi öö, üksainus pime tunnel, müüritorn, kus me käsikaudu edasi liikusime, et see neetud linn ära võtta, mehed ohverdasid oma elu, nad usaldasid mind, ei ole mind seniajani jätnud, tummad ja külma pilguga, aga siis kostab raua kolksatus vastu kivi ja ma tean, et see hääl tuleb elavatelt.
Pööran end ringi, ma ei näe midagi, aga aiman kontuure, need kogunevad mu ümber, nad piiravad mind, nagu hagijad piiravad, normannid, mõtlen, nad on kavalamad, kui ma arvasin, nad lasid mind jälitada. Aga milleks? Nad oleksid võinud mind tappa või vangistada sealsamas, Andronikose katuse all… Kaks valikut, võidelda või põgeneda, mõlemaks olen nõrk. Sein kaitseb mu selga, nad kaaluvad ja hindavad mind, kähisev hääl, võib-olla küsimus, ma ei saa sõnagi aru. See on kurgupõhjast tulev korin, mille taga pole mõtet, nii häälitsevad mehed, kes on sattunud võitlusraevu või kes seisavad surma palge ees. Unes kõneldakse sedamoodi, kui on vaja deemoneid või luupainajaid peletada, põrguasukatel on oma keel, inimkõnet võtavad nad nõrkuse ja halinana. Tõmban selja tagant pistoda. Vastane on mu ümber ringi koondunud, ma tunnen nende lõhna, selles on lõkkesuitsu, kopitanud nartse, liisunud veini ja mädanenud haavu. Need ei ole normannid, vaid hoopis midagi muud. Antiookia, mõtlen, mis põrguväravad me siin küll oleme valla päästnud.
„Tulge!” ütlen ja nad tulevad. Pimedus läheb liikvele, varjukehad sööstavad edasi, hallikas kitsas tera sähvab mu poole, sähvan vastu, löök tabab kivimüüri, noatera alt lendab sädemeid, mind niidetakse jalust, relv pudeneb käest, pööran end ringi ja küünitan seda haarama, jalahoop paiskab selle eemale, tõmbun kõverasse ja kaitsen kätega pead. Päike, mõtlen, aga taevane basileus on kaugel eemal, teispoolsuse väljadel pole mõtet tema kaitset loota, kas see ongi siis kodu, mõtlen, see, millest Maria rääkis, pärast kõiki neid lahinguid surra nende nimetute ja näotute käte läbi, kuu tuleb pilve tagant välja, valgustab tahutud kive ja midagi sellest külmast helgist kandub pimedusesoppi, kuhu mind on surutud, näen näruse riidega kaetud käsivart, rusikat, sõrmi, nuga tõuseb mu kohale, tardub, langeb ja peatub poolel teel. Hetke pärast tabab mind jalahoop, tunnen, kuidas kellegi käed mu rüüd kobavad, ja siis kalduvad kiviseinad ettepoole ja langevad kokku.

Kostab kriiksatus, avan silmad ja näen hallil sillutiskivil punaseid sooni, need on nagu inimkehal, kui ihu on hallikas, ühest olekust teise minemas; hommikuvalgus, päike tõuseb, kogu mateeria muutub, pimedusele tõmmatakse piir, pimeduse ja sünguse kivist saab hommikukivi. Ma olen üksainus suur valu, aga ma olen elus, hingan sügavalt sisse ja valu hingab vastu, püüan end kividelt abi otsides püsti ajada, sõrmed libisevad krobelisel pinnal, ma ei tohi siia jääda, aeg, aeg, aeg, kolmest päevast esimene on ümber saanud. Vaarun kõrvaltänavast välja ja räntsatan põlvili, hõõguv juga paiskub põlvedest ülespoole, on tunne nagu oleks selgroog täidetud sulametalliga, ja ma ei saa aru, silme eest läheb punaseks, mustaks, siis uuesti punaseks, terve linn on valust ja hommikust ja üle kivide valguvast kuumalainest ruskjas, orient, mõtlen, siin nõrkadele ei halasta, kõik põleb ja mureneb kaks korda kiiremini kui mujal, isegi surm on siin kiirem kui läänes, langenud pühitakse jalust ja uued olendid tunglevad, et tühimikku täita, et ihaleda, paljuneda, järglasi anda ja omakorda langeda, need on nagu merelained, mis järgnevad üksteisele rütmiliselt, needsamad, millel palverändurite laevad pähklikoortena kõiguvad, mis vastu muulirahne taovad. Ja ma tean, et pean siit kvartalist kaduma, varsti on linnaelanikud liikvel, nad teatavad veriseks pekstud ja röövitud preestrist sinna, kuhu vaja, ja siis saab selgeks, et see ei olegi preester. Aga siis, kui Jumal on mind hüljanud, kui ta on mu alla sügavikku paisanud, kergitab ta mind uuesti ülespoole, mööda tänavat läheneb määrdunud kitoonis muulaajaja, te kõnnib vankrit vedava looma kõrval, ma astun talle tee peale ette.
„Püha, isa, mis…?” Sõnad sumbuvad ta suul, see pole tähtis, mida ta küsib või arvab.
„Vii mind Püha Anna kirikusse,” pomisen läbi ruskja udu.

Päikesest köetud kivi on selja vastas hea soe. Ümberringi on rahu, ainult kaljutuvide kluugutamine ja palveaega kuulutavad kellalöögid, aegamööda hääbuv helin, mis suubub vaikusesse ja palvesse, heli eesmärk ongi vaikus, mõtlen, vaikus on see, mis meid Jumala juurde juhatab. Püha Anna kirik on osa kunagisest kloostrist, uskmatud on selle müürid puutumata jätnud. Ainult sisemus on rüüstatud. Paljaks kistud… Aga aed, kus ma istun, on hooldatud. Seda ümbritseb luuderohtu kasvanud kivimüür… midagi, mis kaitseb… või hoopis varjab?… Püha Anna oli Neitsi Maarja ema, rohkem ma temast ei teagi. Läänes ei ole ma kuulnud ühestki temanimelisest kirikust või kloostrist. Tegi ta üldse midagi? Või piisas sellest, et ta olemas oli, et ta vere edasi andis.
Mina tahaksin poega… ma olen oma poega unes näinud… Maria saab terveks, ta ei näinud üldse nii haige välja… Ta on tugev, tugevam kui mina. Ta on normannitar…
Mustas rüüs aednik, vana soonilise kaelaga mees, kelle nägu moonutab pikergune Arm, puhastab teed. Ta näib kummaliselt tuttav, küllap keegi piiskop Adémari omadest, mõtlen, keegi, keda ma teenistusel näinud olen. Aednik nõjatab labidale ja paistab, nagu tahaks ta minu käest midagi küsida. Teen näo, nagu palvetaksin, ma ei taha, et ta mind kõnetaks. Ja ta ei teegi seda, vaid sammub edasi, hajub vaikusesse.
Pooleks murdunud samblatükkide vahel lebab hele kivi, mille pinnale on tahutud valgete teokarpide kujutisi. Ainult et need on liiga peened, see ei saa olla inimkäte töö. Ma uurin lähemalt, karbid ongi tõelised, mõnest muistse aja merest, kaks mateeriat on liitunud ning seeläbi täiuslikuks saanud, enamat ei suudaks ükski elav meister. Valgele kivile vilksatab must sisalik, tema silmad on nagu kaks sädelevat oonüksit, neis on kivistunud teokarbi aeg, pilk, mis meid jälgib. Maria! Sähvab läbi mu meelte, ja selsamal hetkel teeb sisalik üheainsa nõtke põike ja on läinud.
„Kuidas sa end tunned, sõjamees?” küsib vaikne hääl. Mu ees seisab isa Secundus.

Püha Anna kiriku sisustus on tagasihoidlik: altar, lugemispult ja kahest raudlatist liidetud rist. Ja vasest taotud seedripuu kujutis lugemispuldil.
„Ma kasvasin kõrgeks nagu seeder Liibanonil,” (Srk 24:13) ütleb isa Secundus, kui on mu pilgu tabanud.
„Kellest sa räägid?” küsin.
„Sinust,” ütleb preester.
Me hääled ringlevad võlvide all, need segunevad ja põrkavad kiviseintelt tagasi.
„Siin on ainulaadne kõla,” ütleb preester. „Õige koht, kus oma sõnu kaaluda.”
„Või vait olla,” ütlen.
„Jumala eest ei varja vaikusega midagi. Temas kõlab kõik vastu.”
Osutan seinale maalitud hallika inimfiguuri poole. „Kes see on?”
„Ma ei tea. See oli enne mind.”
„Keegi peab ju teadma? Keegi, kes siin kirikus varem teenis.”
„Nad said hukka.”
„Uskmatud?” küsin.
„Kristlased. Kui linna tungiti, siis ei tehtud vahet.”
„Pime oli,” pomisesin.
„Selle pimeduse vastu peaksimegi sõda pidama. Mitte uskmatute vastu.”
„Kui me Jeruusalemma vabastame, siis saab maailma valgust juurde.”
„ma tahaksin seda uskuda,” ütleb isa Secundus. Ta teeb ristimärgi ja astub näota seinamaalingu juurde. „Räägitakse, et see on Messias septentrionalis, põhjakaare messias. „Ja ma kutsun mõõga tema vastu kõigi oma mägede peale, ütleb Issand Jumal: ühe mõõk on teise vastu”” (Hs 38:21)
Kuulan ta häält, mis on moondunud võlvide all ringlevaks sosinaks.
„Mis see on?” küsin.
„Ettekuulutus,” vastab isa Secundus tõsiselt. „Ettekuulutus pühakirjast. Aga põhjakaare messias on legend. Nagu viimsepäeva keisergi. Ma ei tea, kust Lunastaja saabub, kas põhjast või lõunast. Ta tuleb nagu varas öösel, nii on pühakirjas öeldud ja nii ma usun.”
Öösel ja näota, mõtlen ma maalingut vaadates. Nagu lindprii.
„Mul on vaja, et sa mind tafuuride juhtidega kokku viiksid,” ütlen talle.
Preester kummardab ja korjab põrandalt üles terashalli udusule. Ta keerutab seda sõrmede vahel. „Miks sa arvad, et see mu võimuses on? Või et ma neid üldse tunnen?”
„sa ise ütlesid mulle.”
„Tõesti? Mida siis?”
Osutan seinal oleva Kohtumõistja poole. „Seda, et tema eest tõde ei varja.”
„Ja mida sa tafuuridest tahad?”
„Mul on sõnum nende kuningalt.”
„Kuningas on surnud,” ütleb isa Secundus. „Surnud mehel ei ole sõnumeid.”
„On küll,” ütlen. „Mina olengi sõnum.”

Me istume isa Secundusega kloostri söögitoas, mis on sama lage nagu kirik. Ainult plankudest kokku klopitud laud ja rohmakad istmed selle ümber.
„Sa oled näljane,” ütleb Secundus rahulolevalt ja täidab mu kausi teist korda. „Kuidas maitseb?”
„Minu arust ei olegi sel maitset,” ütlen, kui olen suutäie alla neelanud.
„Kloostri köök,” ütleb isa Secundus. „Veini?”
Ulatan talle peekri.
„Vein on parem,” ütlen. „See ei ole vist kloostrist?”
„Vagad inimesed annetavad meile,” ütleb isa Secundus ja teeb ristimärgi. Seejärel rüüpab ta pika sõõmu.
„ma ei saa sinust aru,” ütleb ta siis. „Sa näid olevat aus mees. Aga jätad midagi ütlemata.”
See on küsimus. Ja nüüd ootab ta vastust. Ta ei ütle: räägi ära ja ma toetan sind. Ta alles kaalub mind. Ja sa ise? Tahaksin ma küsida. Sa oled preester, aga sehkendad tafuuridega… lihtrahva põhjakihiga. Ja su peeker on täis kreeklaste veini. Sellist, mida ei ole isegi ülikutel. Säärase mehega on ohtlik avameelne olla.
Isa Secundus tõuseb püsti ja astub akna alla. „Kuula,” ütleb ta mulle. Väljast kostab sädistamist.
„Linnud on tagasi tulnud,” ütleb isa Secundus. „Nad ei karda enam.”
„Neil on nüüd, mida süüa,” ütlen talle.
„Nad saavad aru, et piiramine on läbi.” Ta murrab tüki leiba.
„Nad vajavad juhti,” ütleb ta siis.
Keda ta silmas peab? mõtlen. Linde?
„Kuningas ei määranud endale järeltulijat,” jätkab isa Secundus.
„Ja nüüd on kõik võrdsed… kõik need, keda ta enda ümber koondas. Ja siis tuled sina. Keegi, kes teab tema viimast tahet. Kes väidab, et ta seda teab…” Ta vangutab pead. „Sul läheb raskeks.”
„Kes neist oleks õige?” küsin temalt.
Ta mõtleb veidi. „Ma ei tea,” ütleb ta siis. „Aga keegi neist peab midagi tegema.”
„Saadad sa siis sõna või mitte?” küsin.
„Juba saatsin,” vastab ta rahulikult.
„Ma tahan, et sa mulle tafuuridest räägiks.”
„Milleks?” küsib preester. „Kas see muudaks sinu sõnumit?”
„Ei,” ütlen ma. „Ei muudaks.”

 

Loomingut
Novellid
Tartu rahu. Looming 1999/7.
Vahemered. Looming 2012/4
Romaanid
Valge kuningriik. Varrak 2006.
Palveränd: lugu esimesest ristisõjast. Varrak 2008.
Kindel linn. Varrak 2011.
Müürideta aed. Varrak 2019.
Näidendid
Leegionärid, Loomingu Raamatukogu, 2010/20.
Kuningad. Näidend aastast 1343. Loomingu Raamatukogu, 2014/1.
Imede aasta. Looming 2015/4.
SentiMentaalne valss. Looming 2017/10.

Tunnustused
Loomingu aastapreemia (1999)
Betti Alveri kirjandusauhind (2006)
Euroopa Liidu kirjandusauhind (2010)
Virumaa kirjandusauhind (2011)
Loomingu aastapreemia (2016)
Friedebert Tuglase novelliauhind (2019)

Püsiviide Lisa kommentaar

Henrik Visnapuu

6. jaan. 2020 at 10:13 e.l. (Henrik Visnapuu) (, , )

Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 – 3. aprill 1951 Long Island, New York) oli eesti kirjanik ja kirjanduskriitik.
Ta oli Marie Underi kõrval rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.

Luuletusi: H. Visnapuu „Kirg ja kodumaa”, Tänapäev 2017, koostanud Vallo Kepp, lk 26; 27; 42; 51; 61; 143; 144; 179; 203.

Kaks algust

Kaks algust minus: süda ja mu liha.
Neid ühendand on armastus ja viha.
Käib ingel ühes majas saatanaga.

Too ohvrit jumalalle, naine vaga,
too ohver verivalge altarille!
Oo! Ära seisa templi ukse taga.

Too tall, kes veristet, too lille.
Sest rõõm on ohvrit tuua jumalille
ja süda ära anda küsimata.

Too ohvriks oma liha saatanalle,
õisroosa ihu anna kiusajalle:
tund tunni järgi sulab püsimata.

Su lapse ihu õitseb rüsimata.
Oo, tee tast ohver saatanjumalalle!
Siis laulda tahan ajaks igaveseks
su ilu, mis on antud üürikeseks.

1912

Issand halesta

Issand, oh halesta mino henge
palava lätete vägevät iha,
halesta ahastust tundva henge
hullude mõtete mõtsikat viha.

Ära viil lüü. Ära häävita minno.
ära viil murra, ära sõko minno!
Hää om nii ellä, kuis tahab liha.

Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.

Ära viil lüü. Ära häävita minno
ära viil murra, ära sõko minno!
Ma ei saa pöördä, ei tõisi teid minnä.

1912

Alistumine
II

Ma oma hinges mässasin, ma, vihmatilk, Su ruumi meredes;
suur olin enda südames, ma, silmapilk, Su aja meredes.
Suur olin ma ja uhke ka, oo Piirmatu, oo Lõpmatu!

Täis iha, viha peksin end ma veriseks vaid vastu piirisid.
Ei välja iial endast saa, kõik endiseks jääb keskel piirisid.
Hing nagu lind, ling jalus, rind kel verine, tiib murrune.

Nüüd murdes end ma mõistan Sind, Su käele ma põrmus alistun.
Sa tahad, suur et oleks kurbuses, su väele palvuses alistun.
Üks on siin rõõm, üks mure sõõm, üks elu viis, üks osaks piin.

Mind ristikäigul` õnnista, mind vägevat, kes jätnud enese.
Mind, poega, ellu läkita, mind vägevat, kes leidnud enese.
Su tahtmine, Su säädmine, see alaku, see sündigu!

 

Kolmas kiri Ingile

See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti, ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde lilli`t hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! ah-haa! ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel veel rõõska äikest:
mürr-mürr!mürr-mürr! Trahh-trahh!

Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
tuut-tuut! tuut-tuut! Tuut-tuut!

Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib kullata,
sa jagada võid kallistusi:
tiu-tiu! tiu-tiu! Ssu-ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,
mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab
mind laulikut ja sind, mu Ing.
Kun peatab, millal seisatab, ken teab?
Hoi-tii! hoi-tii! hoi-tii!

See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti.

Lehekuu 1919

Ma küünitan so suudlusi

Ma küünitan so suudlusi kui viinamarja kobaraid,
sa painud minu üle nagu puu täis vilja.

Me vaiki mõlemad, kui võõrad me, ei palju kõnele
ja ometi nii omased, et tutvaks saanud hilja.

Miks on so silmad kuldseid uni täis, so juuksed ojavad.
Nad on kui merivaik ning rasked nagu vaha.

Miks on nii armsad mulle sinorinde kaunid kuhilad,
kui nende vihkudelle langetan pää maha.

Miks sino süli lapse, sino jumalikud keriluud
on armsamad kui kalli ema omad mulle.

Sa vaikusega vaikusen ja tormidega tormiden
üht ütled: armastan, hää tahan olla sulle!
Ma küünitan so suudlusi kui viinamarja kobaraid,
sa painud minu üle nagu puu õishaljalt.

Sind õnnistan, nii süda õnnest raske, et oled minuga,
mo ainuke, sind armastan, et oled paljalt.

Miks sina sarnane ja mina ka nii olen sinuga?

1919

 

Me seisame tule ristteedel

Meil on nüüd jõulud suurreedel
ja taeva all jõulupuud.
Me seisame tule ristteedel
leek kõrvetab silmi ja suud.

Nüüd igal ööl kõmiseb taevas
kui rebeneks pooleks õhk.
Kõik vara, veri ja vaevad
põleb leekides nagu põhk.

Kui üles hirmutet linnud
tules, tuules, suitsus ja nões
peljupaika otsivad linnad
kui ilmutusraamatu tões.

Ma seisan kui karjane kõrves,
mu käes on saatuse sau.
Maa, taevas ja tähed mu kõrval
täis rahu ja jumala au.

Taas rahus ja rohkuses tuleb
kõik inimlik kaunis ja hea.
Mis tuhaks on saanud tules,
tuli tagasi andma peab.

Üle värskete kalmuküngaste

Üle värskete kalmuküngaste
nutad kummargile, kodumaa.
Veel toona all punaste kangaste
surmale vastu sammusid sa.

Olen hõiganud su üle ahastust,
täid su selga
ja seitse viletsust su külje alla,
kui mul oli su pärast kitsas käes.
Ma ei salga,
nüüd oled sa näinud lahastust.
Su eluväravad on tõugatud tuultele valla.

Mu enda taga on viis kalmuküngast
ja mu hingel
ei ole ühtki varjupaika
tõmbtuule vinges.

Pärjad kuuseoksteist ja reburaikaist
ehivad omaste hauarüngast.
Ma ei saa vist iialgi teada
kahele neist
kuhu risti seada.

Nõnda on igaühel meist
selsinatsel kurjal ajal.
Tuhas ja varemeis on kodud ja majad.

Kas siin eestlaste maal
ei ole tuhandeid aastaid
ikka taas
tapet ja laastet,
kuid ometi jälle on sündinud vastsed võitlejad
ja on jälle ehitatud uued hooned.

Tõuse siis haudade mant,
põline Maarjamaa,
võitleva südamega!

Ega
teist pole sinule ant,
kui tõusta maa ja vabaduse eest
ning künda põllud tule ja tuha seest.

1942

Kutse

Tule, pühitse mu koda
oma hingeõhuga.
Minu kambri laed ja seinad
rängasti mind rõhuvad.

Tule, istu imevaibaks
minu kalk ja kõva tool.
Pilkudega kuldseks käveks
ketra minu mõttepool.

Tule, õnnista mu lauda
uuteks lauludeks ja tööks.
Pane minu padja alla
magus uni pikaks ööks.

Võta minu kuumalt kulmult
murerõske higirätt.
Mina suudlen nagu usklik
sinu kallist kitsast kätt.

Tõlkige mu kõne

Soine ja patune ja palune
oled sa,
jumala jalaalune
Maarjamaa.

Minu ööd on kurjad
unetuse vaevast,
Sest sinu elukirjad
on kustunud taevas.

Ennäe õunapuud rüvetut!
Iga virves
ajab isejuuri,
nagu polekski ühist tüve
ja ühist kirvest.

O sina mõistmatu sugu,
kes sina trotsid oma elutahet
ja pärle otsid, kui sajab rahet!

Ons Hudson Emajõgi
ja lumi su jälgedes nõgi?

Vaevaline on viimne lugu
minuga,
enne kui uks langeb riivi.
Mine siis pimesi päi
sinna, kuhu jäid
Vadja ja Liivi.
Mina ei tule eales sinuga.

Kirjatundjad,
tõlkige mu kõne
mõnele
mu kadunud rahva lapsele.

 

Luulekogud

“Amores” (Tallinn 1917, 2. ja 3. trükk Tartu 1919)
“Jumalaga, Ene!” (Tartu 1918)
“Talihari” (Tartu 1920)
“Hõbedased kuljused” (Tallinn 1920)
“Käoorvik” (Tartu 1920)
“Ränikivi” (Tartu 1925)
“Maarjamaa laulud” (Tartu 1927)
“Puuslikud” (Tartu 1929)
“Tuulesõel” (Tartu 1931)
“Päike ja jõgi” (Tartu 1932)
“Põhjavalgus” (Tartu 1938)
“Tuule-ema” (lüroeepika kogumik, 11 pikemat luuleteost, Tallinn 1942)
“Esivanemate hauad” (Stockholm 1946, 2. trükk Luunja 1991)
“Ad astra” (Geislingen 1947)
“Periheel. Ingi raamat” (Geislingen 1947)
“Mare Balticum” (Geislingen 1948)
“Linnutee” (New York 1950)

Püsiviide Lisa kommentaar

Andrus Kasemaa

20. dets. 2019 at 12:00 e.l. (Andrus Kasemaa)

Foto: Reet Kruup

Andrus Kasemaa (1984) on eesti luuletaja ja proosakirjanik. Kirjutab ka luule arvustusi Sirbis ning Loomingus. Keskkooli lõpetas Alatskivil ning ülikooli Tartus, kus õppis kirjandust ja kultuuriteadusi.
Kasemaa algusaja loomingu tegevuspaik on Poeedirahu – kirjaniku isiklik alternatiivmaailm, Peipsi-äärset omakandi mütoloogiat vahendav autori nn omailm. Tema esimesed luulekogud „Poeedirahu“ (2008) ja „Lagunemine“ (2009) said kohe kriitikute huvi ning nende poolse sooja vastuvõtu osaliseks. Kirjaniku esimene proosaraamat „Leskede kadunud maailm“ (2012) jätkab luulekogudest juba tuttavaks saanud omailmas, kuid mõnevõrra laiahaardelisemalt. Proosaraamatuga käsikäes käib autori kolmas luulekogu „Kustutamatud õhtud“ (2012), mis sisaldab luulevormis meeleolupilte proosaraamatus kirjapandu juurde. Sellele ilukirjanduslikule loomingule aluseks olnud materjalidele tuginedes on Andrus Kasemaa koostanud ka kodulooraamatu „Ajapüüdja: mälestusi Kokora mailt“ (2017). Edaspidises loomingus autor Poeedirahus rohkem ei jätka, kuigi ka tema järgnevas loomingus esineb Poeedirahust tuttavat (näiteks lesed, motiiv ’kui ma kord suren’ jt).
Kirjaniku teine romaan „Minu viimane raamat“ (2014) käsitleb ühiskonda sobitumist. Luulekogud „Kui ma kord suren“ (2018) ja „Muusa“ (2019) sisaldavad peamiselt armastusluulet. Luuleraamatud „Olla luuletaja“ (2017), „Mees otsib naist“ (2019) ja proosateos „Vanapoiss“ (2019) on igaüks omal moel ühiskonnakriitiline ja ka lugejat provotseeriv. „Olla luuletaja“ põhiteemaks on patsifism. Luulekogu „Mees otsib naist“ luuletused on ajendatud täiskasvanulehe vastava alateema kuulutuste rubriigist leitavast. „Vanapoiss“ käsitleb tänapäeva Eesti elu nn äärealasid, tabuteemasid.
Üheks Kasemaa loomingut läbivaks motiiviks teiste hulgas saab pidada imestust selle üle, kuidas inimesed ikka ihkavad seda, mida neil parasjagu ei ole – seda nii aja (vabariigi aeg, vene aeg), kuid ka näiteks asjade ja võimaluste osas (vaene Ida, rikas Lääs; ilusad riided vs taaskasutus). Kasemaa kirjutab enamasti mina-vaatepunktist, kasutab kohati autobiograafilist ainest, valdab meisterlikult erinevaid stiile – komponendid, millega suudab lugejates vaimustuse kõrval ka segadust tekitada, sest lugemisest saadud emotsioon võib osutuda liiga tugevaks. Kirjandusteadlased on nimetanud tema kirjutamise viisi uuslihtsuseks, uusnaivismiks, ka uussiiruseks.
Andrus Kasemaa pälvis 2018. aastal Juhan Liivi luuleauhinna luuletusega „Oma kaasaegsetele“, mis ilmus Vikerkaares 4-5/2017 ja luulekogus „Olla luuletaja“. Tema looming on juba andnud ainest teaduslikeks uurimistöödeks ning tema loomingu arvustamise eest on võidetud kriitikapreemia.

Luuletusi kogudest „Olla luuletaja“, „Muusa“ ja „Kustutamatud õhtud“:

Helistasin erootikaliinile
küsisin
kas inimene peaks sõtta minema
keegi vene mutt vastas
kodanikutundest peaks

helistasin majandusministeeriumi
küsisin kas inimene peaks sõtta minema

kästi toru ära panna

helistasin ajakirjandusmajja
küsisin kas inimene peaks sõtta minema

küsiti milline inimene?

küsisin vallavanema käest
kas inimene peaks sõtta minema

ta ütles
kui vabadussõja aeg oleks kaheldud
poleks meil täna vabadust

vabadus?
vene ajal oli ju ka hea
vanamutid räägivad

näitasin luuletust sulle
kas sai hea
sa ütlesid
mis see vene aeg siia puutub?

aga mis see vabadussõda siia puutub?

vanamutid küll enam ei räägi
vabariigist
nad igatsevad vene aega

laps olin siis vanamutid igatsesid talusid
nad muust ei rääkinud
vabadussõjast
lehmadest
vabariigist
nüüd igatsevad vanamutid vene aega

meie igatseme kord vabariiki
kroone
ansipit siim kallast

vaikselt triivime
lähme ise
koos vanamuttidega ja naistega ja meestega
putini sülle

putin
tule

et saaksime kord jälle
igatseda vabariiki

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 42-43)
*

Suur väljanäitus
teleesilinastus
otseülekanne

venemaalt
krasnojarski polk lennudiviis lenini nim dessant pihkva näitlejad
endised maalrid tehnikud filmioperaatorid ärahirmutatud
noored poisid vanad mehed moskva tsirkusekooli
klounid lõbusal väljasõidul
moskva suure teatri tehnikud kaevikus suitsetamas
ootavad söögiaega paks peenike paks kellegi isa üks ehitas maju
üks ehitas sildasid vedas saiu poodi kasvatas lapsi üks on joodik
laip peenike paks paks paks paks paks

teisel pool eestimaa jõhvi tapa kuperjanovi
endised it-mehed mõned väiksed nõunikud nato
luuletajad kirjanikud torulukksepad üks elektrik

peenike peenike paks peenike paks peenike paks paks paks
paks paks paks vana vigane noor peenike tudeng sõdur autojuht
haavatud
kellegi isa onu vanaisa peenike
laip peenike vigane peenike jõgevamaalt põlvamaalt
tallinnast laip kärdlast saaremaalt tallinnast laip tallinnast sõlest
laagrist
mustamäelt sõpruse puiesteelt üks on naisepeksja

üks on virumaalt üks kardab ühel on väsimus ühel on ükskõik
üks tahab surra ühel on palavik üks on haavatud üks plaanib
ära karata üks laseb vaid pilvi (see olen mina) üks on leitnant
üks saab varsti surma ühel oli eile sünnipäev
ühel on kirjad taskus üks jõuab kord koju

tuleb vägev andmine
kes võidab

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 55)
*

Seistes rannas ja oodates sind
tuul on läänest pilved tulevad õhtuks

mina näen küll
saksamaa on seal rootsi gotland

saksamaa taga prantsusmaa ookean
ameerika new york san francisco

ookeani taga
hiina venemaa eesti

ma näen küll ennast selja tagant ootamas sind

mina näen küll
on üks maailm
ühed inimesed
üks loodu
nagu ühe õunapuu õunad

üks planeet
üks sina ja ennast ootamas dirhami mererannas
ootamas sind ja õhtut millal sa jõuad mu juurde
üks maailm

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 20)

*

Loen 11. sajandi jaapani luuletusi
kõik armastusluule meenutab mulle meid

õhtuid sinu pool

iga suhe jätab jälje
ma kannan sind elu lõpuni endaga

sinu jälg mu sees
nagu krand kanjon
nagu vaikne ookean
nagu mu majatagune mets täis piibelehti ja kuldnokki kevadel

päevadest ja öödest
jääb väheks
et olla koos sinuga

sada kevadet
sada suve
sellestki jääb väheks

kingiksin sulle kõik saared kui ma oleksin kuningas
juuli nimetaksin ümber sinu kuuks
oktoobrist varastaksin ühe päeva ja kaks ööd sinu jaoks septembrisse
et ma saaksin sinuga rohkem olla

sajandist sajandisse
armunud nii ühesugused

igal pool kus on inimesi
on armastus

kord arheoloogid leiavad ühe maasurnuaia

puhastavad harjakesega su luud

nad ei aimagi et mina suudlesin kord neid jalgu

et üks teine luukere armastas kord seda luukeret

(kogust „Muusa“ lk. 41-42)

*

Pesin pesu
tõin tuppa
sinu riided segamini minu omadega
särke on kerge lahutada
sokke tunnen
sokid särgid püksid
hoogsalt sorteerin sinu riided ühte hunnikusse
minu omad teise
kuigi võiks ka ühte kappi panna
ma tunnen sinu omad kõik ära enda omad
see ongi vist armastus
vahel kui mul puhast särki pole enam
võtan sinu omi
kannan neid
sinu lõhn minuga kaasas igal pool
see ongi vist armastus

(kogust „Olla luuletaja“ lk. 19)

*

Ma ei tea miks ma luuletusi kirjutan
sest ma ei oska enam teisiti

ma naudin sõnu
sõnades elamist
nagu ma armastan ka lugeda kaduda ära

vahel mul on tunne et kirjutan luuletusi sest ehitan seinu ja müüre
teen pesa endale sõnadesse nagu ööbik

anda kuidagi enda elule mõte
uskuda sellesse et ma elan

aga vahel ma kahtlen tõsiselt
miks üldse kirjutada
põletan käsikirju

aga siis kirjutan jälle
sest teised kirjutavad ja ma tahan ka

(kogust „Muusa“ lk. 18)

*

Pakkisin öösel Poeedirahu
kohvrisse
rebased mahajäetud majad
ja lesed
oma armsad lesed
ja koduküla surnud
sest neil pole kodu
nende kodu on seal
kus on mu kohvrid
mida ma taas lahti pakin
hommikuses udus
kus auravad suured põdrad
rebased koerad
vihmasajud
koduküla surnud
miks olete te mu meeles?

(kogust „Kustutamatud õhtud“ lk. 34)

*

Luuleraamatud:
„Poeedirahu“ (Ilmamaa 2008)
„Lagunemine“ (EKSA 2009)
„Kustutamatud õhtud“ (Tuum 2012)
„Olla luuletaja“ (Tuum 2017)
„Kui ma kord suren“ (EKSA 2018)
„Mees otsib naist“ (EKSA 2019)
„Muusa“ (Tuum 2019)
Senine proosalooming:
„Leskede kadunud maailm“ (Varrak 2012)
„Minu viimane raamat“ (Varrak 2014)
„Lumehelbeke“ (jutustus on ilmunud Vikerkaares 9/2018 ja kogus „Eesti novell 2019“)
„Vanapoiss“ (SA Kultuurileht, LR 17-18 2019)

Kaks intervjuud autoriga:
Larm, P.-R. „Olla luuletaja – see on jääda inimeseks“ Sirp, 23. veebruar 2018, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/olla-luuletaja-see-on-jaada-inimeseks/
Jõgeva, S. „Andrus Kasemaa: „Vaesus võiks saada ideaaliks“.“ Eesti Ekspress, 28. august 2019, https://ekspress.delfi.ee/areen/andrus-kasemaa-vaesus-voiks-saada-ideaaliks?id=87190329
Väike valik arvamusi ja arvustusi Andrus Kasemaa loomingu kohta:
Õnnepalu, T. „Poeedi rahu ja armastus“ Vikerkaar 3/2009, https://www.vikerkaar.ee/archives/11812
Rummo, P.-E. „Autori uutmoodi uuestisünd“ Looming 4/2010
Haug, T. „Vanavarakoguja Poeedirahult“ Looming 5/2013, http://www.looming.ee/artiklid/vanavarakoguja-poeedirahult/
Ross, J. „Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-iga“ Keel ja Kirjandus 5/2015, http://kjk.eki.ee/ee/issues/2015/5/643
Sauter, P. „Arvustus. Sõda ei anna luuletajatele rahu“ ERRi kultuuriportaal, 27. november 2017, https://kultuur.err.ee/644675/arvustus-soda-ei-anna-luuletajatele-rahu
Korp, H. L. „Inimeste maailm ongi kole“ Vikerkaar 10-11/2019
Mesikäpp, I. „Andrus Kasemaa suur saiategu“ Looming 11/2019, http://www.looming.ee/arhiiv/andrus-kasemaa-suur-saiategu/

Ülevaate koostas Mai Põldaas, novembris 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Øyvind Rangøy

5. dets. 2019 at 2:54 p.l. (Øyvind Rangøy) (, )

Pildiallikas: http://www.sirp.ee

Øyvind Rangøy (1979) on norra tõlkija ja luuletaja, kes on avaldanud ka algupäraselt eestikeelset luulet. Rangøy on Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 2018. Aastast 2000 õppis Rangøy Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust, lõpetades õpingud 2007. aastal cum laude. Seejärel õppis ta Volda kõrgkoolis magistrantuuris norra nynorsk’i kirjakultuuri ja sai magistrikraadi 2012. aastal.

2007. aastal sooritas ta Norra vandetõlgi eksami. Rangøy on tõlkinud norra keelde Eeva Pargi romaani “Lõks lõpmatuses” ja Meelis Friedenthali romaani “Mesilased”. Norra keelest eesti keelde on ta tõlkinud norra luuletaja Knut Ødegårdi luulet, mis 2018. a ilmus valikkogu “Olin imiku nutt varisenud keldris” näol. 2019. aasta märtsis avaldas ta alguspärast eestikeelset luulet sisaldava luulekogu “Sisikond”. Sisikond olevat tema enda sõnul olnud esimene eestikeelne sõna, mille ta ära õppis.

Betti Alveri kirjanduspreemia 2019 luulekogu „Sisikond” eest võitis Øyvind Rangøy.

Luuletusi kogust „Sisikond”, Vihmakass ja Kakerdaja 2019.

Mehe lõhn oli kala, naisel laut:
mõlemal higi.

Käed olid neil, õhtud,
kui küünlad ja ööd.
Oli kastene rohi,
silmapiir hall.

Ja sai hommik,
neljas päev

Joonistus

Joonistan sulle saare,
soolast ja sooltest tõusnud,
juured kajakasitas

Talu joonistan sulle:
laidudel pisike kari,
lapike mullata maad

Joonistan laeva, õhus on sõda, tekil on mees:
põlvitab vaikses palves
mustade aukude vastu

Taevas tumedalt seilab,
tuled kustus.
Joonistan kaardile joone,

kus ta on ajas olnud.
Nüüdseks kuunariks saanud
kauges sadamaudus

Selle ma lehele joonistan sulle
ja lasen sul voltida
laevaks

Kusagil Euroopas

Ühel pildil oleme kahekesi.
Ma vaatan üles, sa vaatad mind. Meie taga
on keegi pommitanud kirikut.

Ma pildistan akna kremooni.
Kusagilt, Euroopa keskmest
seestpoolt katkiseid aegu

pudeneb vaevu loetavat valgust

Väljaspool keelt

Teise keelde juurdumine on tagurpidi abiellumine: üks saab
kaheks lihaks, kaheks hingeks. Asjade selline käik on teatud
eeldustel valus, imeline ja vältimatu. Seesmiselt kaheks
jagunemine on üllatavalt kiire protsess.

Kes ma olen väljaspool keelt? Kas üks nendest, kunagi
vanemate vanemate laotud kividest, marjapõõsaste kaitseks?
Kas valguse langemise nurk merepinnale? Kas üldse?

Kas äkki ainult see, kes näeb und?

Elavate koor

Tühjendasin vana maja surnud kärbestest. Üks nendest osutus
täiesti elusaks ämblikuks, kes ennast surnud kärbestega
täidetud peost avastades kõvasti kohkus.

Laipadega väljudes läksin vahtra alla. Sumisesid, ümisesid,
lausa laulsid sajad, kui mitte tuhanded tiivulised. Tegelikult ei
tea, võib-olla ka ainult kümme – kuid selline oli putukate laul,
et ma nende surnud sugulased peos, jäin kuulama ja kuulama,
seda meeletut elavate koori.

Siis nad saabusid. Šveitsist tulnud turistid osutusid Iraani
üliõpilasteks teel Trondheimi robootikakonverentsile.
Ma näitasin neile lõkkekohta ja seda laidu, mille juures mu
vanavanaisa ja tema isa läksid tormisel jõulueelsel ööl paadiga
ümber ja veeretasid öö läbi kive, et ellu jääda. Ja sellepärast
olen siin, rääkisin neile. See oli nende esimene Norra lugu.

Soovisin head siinviibimist. Kaugenedes jäin taas kuulama
elavate meeletut koori.

Palve

Jumal, ma enam ei tea, kas
suudan sind kinni hoida.

Nüüd nagiseb sinus. Tohutud tarindid kõiguvad,
kõdunevad orbiidid, Jumal

ja mina seisan praguneva tammi ääres
kõik näpud hõivatud – mina, Jumal, ei tea,

kes su selliseks ehitas, sina,
kes sa nagised, nagised – inimene

oma näo järgi, nagu sina
lõid varem ka tema

ja hõõguvast suitsust pilved söövad nüüd
tähtede riismeid, elektrimastid langevad

ja mina ei suuda sind hoida, Jumal,
nüüd pead hoidma mind

Mõte

Et minu monumentaalne rumalus nii harva ilmsiks
saab
hävitaval moel.
Et see on ehk heast tahtest.

Et paljud ehk siiski on targad.
Et paljud ehk istuvad rohule
vaatavad mööduvaid pilvi
ka enda ja päikese vahel
rusikaid puhates, vehkimata.

Ja et selles vaikuses, täis kõikehõlmavat rahu
ei tea ma midagi

varasemast veidi ausamalt

Meri

Sest nõnda see mõnele on: Me kanname endas tunnet, et
tõelist rõõmu kogeme ainult kandes leina kaasas.

Välja me seda ei näita. Rõõm on näha, vaimustus on, argi-
huumor, lihtsa nalja leidmine absurdist.
Väliselt meenutame igavesi optimiste.

Selle kõige all on meil kurbus. Mitte nii nagu klouni
pisarad maski taga, ei, teistmoodi on: sest rõõm on siiras,
etendust pole.

Ja ega meil pole teistest halvem elu, üldse mitte.
Pigem vastupidi.

Ei, selle kõige all on kurbus kui meri. Kui see, milles me
ujume, lõputu, soolane, lainetav meri, mis alati võtab
meid vastu:

Et lein kannab hoopis meid. Ja kui me oleme rõõmsad,
tõesti rõõmsad, on see kõik üks mõte.

Rahnud

Nad tulid mõnikord mäest alla.

Mitte tihti. Kaugeltki mitte, siin elati. Öösiti magati üldiselt
õndsalt või siis olid mured teised.

Ent mõnikord tulid nad mäest alla. Nagu oli kunagi tulnud
see rahn, mis maja taga kõrgub. Kindlasti tohutu hooga,
täpselt sellise nurga alt, et maa teda haaras, oma embusse
kinni. Ja sinna ta jäi.

Mitte nii nagu need, mis mitmesaja meetri sügavuse
fjordi põhja vajusid.
Ei, see rahn jäi.

Tema seltsilisteks said pihlakas ja õunapuu, teda kattis
niiske sammal. Tema alt jooksis läbi maa-alune oja
teel fjordi. Ise ta enam ei liikunud. Oli sammaldunud
sõbralik hall onu ja lastele saladuslik saar.

Aga mõnikord siiski, mõnikord väga harva,
kui mägi paugutas, puud liikusid ja graniidi kuiv lõhn
oli kaugelt tunda, rääkis ta teist keelt. Siis kuulasime.

Kiviks

Kõik me muutume kiviks. Kivikõvaks või kiviks kui magma,
mis voolavalt susiseb kohtudes veega ja tardudes sünnitab
elu. Tekibki lind, tõuseb õhku ja lendab ja seilates näeb, näeb,
toit on see kaugel ja kandes seda, mis sajab maha, sadades
väetab uut, kui vihm, kui vihm.

Kõik me muutume kiviks. Vihma sajab ja sammal on sammal
on meie. Sügavast taevast see imelik mõte maandub kui
hõljuv sulg. Muusika. Kõlab kui vool läbi adru ja rohekalt
valendab, valendab. Tõusebki raud. Tõusebki raud kui
kohutav hiid on tuli on sõda.

Kõik me muutume kiviks. Päikese käes, pragune, purune,
liivana vihmaga jookseme ära ja alla ja vooluga vooluga
alati vette ja mullasse mustavalt auku. Ei iialgi ole rahu
ruumis, kus sõna on piir. Mis murrab, mis purustab, viib läbi
öö ja alati päike, pimedus päevas ja kivis.

Koju

Enamik asju meelde ei jää.
Enamik asju, mis meelde jäävad, tulevad hiljem meelde,
ootamatult, võib-olla, või olude sunnil.

Mõni haruldane asi on meeles juba siis,
kui ta sünnib.

Seitse aastat tagasi oli onu Klausi sünnipäev.
Olin just tulnud teisest riigist.
Ja istudes seal, vanas majas tortide, kohvide ja sugulaste vahel
haarasin hetkest kinni, kui kingitusest:

siin on minu sugu, aeg on nüüd. Ei midagi suurt,
on kohv ja vahvel ja vahikooretort, katkine tapeet,
seintel laevad ja näod.

Kuid mina olen majas, mis on siin, kus on inimesed, elusad,
kus kõik, mis kunagi minevik, mälestus ja kauge unelm
on vaikselt praegu siin. See ei saa kesta,
kuid kestab,
sest hetk on igavikku ankrusse heitnud.

Sellest sai ta viimane sünnipäev,
ma teadsin kuidagi ette.
Kuid selline päev pidi olema,
üks päev, et koju jõuda

ja päev, et koju jõudnuna
edasi minna

Link
Raimu Hanson, Betty Alveri kirjanduspreemia võitis norralane, Tartu Postimees, 23. november 2019,
https://tartu.postimees.ee/6833329/galerii-betti-alveri-kirjanduspreemia-voitis-norralane

Püsiviide Lisa kommentaar

Peter Handke

21. nov. 2019 at 9:36 e.l. (Peter Handke) (, )

Autor: AFP/Scanpix

2019. aasta Nobeli preemia määrati Peter Handkele, saksakeelse kirjanduse prominentsele autorile, elus olevale klassikule, kelle kirjanikutee on poole sajandi pikkune. Suhrkampi kirjastuse poolt väljaantud „Handke Bibliothek“, mis hõlmab kõike raamatu kujul ilmunut, sisaldab 11 400 lehekülge ja umbes sada teost.
Proosatekstide kõrval on Handke saatjaks kogu loometee jooksul olnud teater, teatrile kirjutatud eksperimentaalsed tekstid. Handke on tõlkinud teoseid prantsuse, inglise, sloveenia ja vana-kreeka keelest. Filmirežissöör Handke on siinmail ilmselt tundmatu, aga ta on ekraanile toonud neli filmi (sh „Vasakukäeline naine), lisaks kirjutanud stsenaariumi Wim Wendersi filmidele „Väravavahi hirm üheteistmeetri löögi juures“ ja „Taevas Berliini kohal“. Alates 70ndatest täiendab Handke oma tekste joonistustega. Tema miniatuursed joonistused on ilmunud raamatuna ja neid on eksponeeritud näitusel.
Eesti keeles on Handke mahukast loomingust ilmunud „Kaspar“ (LR 45/1970, tlk Rita Tasa), „Tõelise tundmuse hetk“ ja „Vasakukäeline naine“ (Eesti Raamat 1981, tlk Mati Sirkel) ning „Kirjaniku õhtupoolik“ (LR 18/2012, tlk Tiiu Relve). Kahju, et seni pole eestindatud (lavatekstide „Kaspar“ ja „Publikumõnitus“ kõrval) Peter Handkest kirjanduse popstaari ja kultusautori teinud 70ndate aastate alguse romaani „Väravavahi hirm üheteistmeetri löögi juures“ („Die Angst des Tormanns beim Elfmeter“, 1970) ning emale pühendatud jutustust „Soovideta õnnetus“ („Wunschloses Unglück“, 1972).
Peter Handke on sündinud 6. detsembril 1942 põhiliselt sloveeniakeelse elanikkonnaga Griffenis, Kärntneni liidumaal Austrias. Handke ema oli sloveenlanna. Ta käis katoliiklikus gümnaasiumis, õppis õigusteadust Grazis, tema esikromaan „Herilased“ („Die Hornissen“) ilmus 1966. Juba 30 aastat elab Handke Prantsusmaal, Pariisi lähedal Chaville’s. Handke viimane mahukas romaan „Obstdiebin“ („Puuviljavaras“) ilmus 2017.
Mati Sirkel kirjutab Handke kohta 1981. a. ilmunud tõlke järelsõnas: „Mässumeelse, vabamat, orgaanilisemat elutunnetust kujundavale, hipide ja üliõpilasrahutustele omase skepsise ning agressiivsusega on Handke kirjanduslik algus märgistatud kõige jäiga, arenemisvõimetu, ennast üleelanu eitamisest.“ Ta lisab Handke tsitaadi: „Ma ootan kirjanduselt kõigi lõplikena näivate maailmapiltide purustamist“.
Handke loomingus (eriti varases) on kesksel kohal keel, tema meelest on kirjandus eelkõige keelefenomen. M. Sirkeli juba tsiteeritud järelsõnast leiame teisegi Handke tsitaadi: „Selle asemel, et teha nägu, nagu võiks näha läbi keele nagu läbi aknaklaasi, tuleks salakaval keel ise läbi näha ja pärast seda läbinägemist ära näidata, mis kõik keelega teha annab.“
Handket on nimetatud sõnaränduriks. Kogu Handke looming on kaalutlev ja aeglane kulgemine, rändamine läbi ruumi, maastiku, looduse ja iseenda, nö tõelise tundmuse otsing. Kirjanik Handke on mõtleja, vaatleja, kõhkleja, muutuja.
„Kirjaniku õhtupooliku“ kaanetekstis on toodud Handke sõnad kirjanikuks olemise kohta: „Kõigepealt peab olema süütus ja mitte plaan. On palju kirjanikke, kellel on plaanid, aga minu uhkus on, et olen ilma plaanita hakkama saanud. On ainult tunne, rütm, inimesed, silmapaar“.
Pärtast Handkele Nobeli omistamist puhkes meedias äge poleemika, mis tänaseks on muutunud Handke vastaseks vihaseks rünnakuks. Kahjuks ei käi debatt kirjanduse ümber. Jugoslaavia lagunemise, Balkani sõdade ajal 1990ndatel asus Handke peavoolust erinevale, Serbiat mõistvale ning toetavale positsioonile, ja teenis ära pahameeletormi, mis ei ole vaibunud tänaseni. Iga Handkele omistatav auhind kutsub selle taas esile. Teemal Handke ja Jugoslaavia annab hea ülevaate kirjandusteadlane Jaan Undusk 2006. aastal ilmunud artiklis „Teisitiütleja Peter Handke“ https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/teisiti-tleja-peter-handke/

Koostas: Linda Jahilo

Peter Handke kohta veel:

Tõelise tundmuse olematu hetk


http://kotjuh.blogspot.com/2012/10/3-raamatut-peter-handke-karl-martin.html
https://kultuur.err.ee/991163/tauno-vahter-millal-saab-kultuuritegelasest-tobras

Kas kirjandusauhinna võib anda poliitilisele idioodile?


Saksa keeles:
https://www.zeit.de/gesellschaft/zeitgeschehen/2019-10/nobelpreis-literatur-peter-handke-kritik-jugoslawienkrieg
https://www.spiegel.de/kultur/literatur/literaturnobelpreis-2019-fuer-peter-handke-der-bessere-feind-a-1290913.html
https://kurier.at/kultur/peter-handke-vom-umstrittenen-kultautor-zum-nobelpreistraeger/400643234

 

Katkend: Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine, Eesti Raamat 1981, Tõlkinud Mati Sirkel. Lk 94-103.

Vilistades ja ümisedes, et Agnesel teises toas liiga vaikne ei oleks, mängis ta reipust. Tüdruk hüüdis kohe, et jätku ta järele. Kuidas võiks ta tüdruku meelt lahutada? Kui ta end kord millegi vastu ära lõi, liialdas ta valuga ja hädaldas valjusti, lootuses nõnda Agnese aega viita. „Kas tahad õuna?” küsis ta siis säärasel toonil, nagu oleks õun IDEE. Enne õuna pesemist läks ta ekstra ja näitas seda tüdrukule otsekui mingit viisi temaga kõnelda, sest midagi muud ei tulnud talle pähe. „Vaata, kui punane õun!” ütles ta kunstlikult imestades, et Agneski imestaks. Õuna puna pani tüdrukule midagi sellist ütlema, mida Keuschnig ise ei suutnud talle õpetada. Eelkõige kartis ta seda, et tüdruk talt küsib: „Ja mida ma nüüd pean tegema?” – sest siis poleks tal mitte ainsatki ettepanekut olnud.
Ta tahtis kööki minna. Teel sinna tundus talle äkki tähtsana prospektist teatud restorani välja otsida. Kuid siis otsis ta tulutult teist, mereäärset restorani, kus talle kunagi oli serveeritud kodust pasteeti, milles krigisesid liivaterad. Ta läks edasi köögi poole, pöördus aga veel lävelt tagasi, sest söögitoas tuli veel üks tuhatoos tühjaks teha. Seejuures meenusid talle ülestegemata voodid ja ta läks, täis tuhatoos käes, neid korda seadma. Kõigepealt aga tahtis ta vannitoas tule ära kustutada. Minnes nägi ta ajalehte ja luges esiteks kaua seda… Siis astus ta kööki ja lasi veel kaua joosta, teadmata miks; keeras kraani mõne aja pärast jälle kinni.
Selles tuimuses soovis ta vähemalt jälle märke kogeda, ja kui ta õunasüdame tühja plekkämbrisse viskas ning seejuures siseseina tabas, siis kajas sealt tõesti ähvardavalt vastu. Ta viskas otsekohe uuesti ja nii, et süda ämbripõhja kukkus: sealt ei kajanud vastu. Riidepuul rippuv särk hakkas aeglaselt libisema ja ta ei jõudnud seda enam kinni püüda! Vastukaaluks silus ta kiiresti sirgeks lapse kokkukägardatud joonistuse, tõstis püsti paari saapaid, millest üks lebas hirmuäratavalt teise peal. Ja panipaigauks oli irvakil: juba ta hüppaski juurde ja surus ukse kinni. Ta mõtles: hiljem naeran selle üle. – Ta läks aeda, kus lehviv suvetuul peagi ta rusutust leevendas. Siis karjatas kõrgemal majas hädaliselt laps ning samas lõi rahulikult kirikukell – ja jälle uhkas ta kuulmekäikudesse võitmatut õudu. Tal hakkas külm. Ta jooksis majja ja helistas Beatrice`ile. „Ma tulen kohe sinu juurde.” – „Kuidas soovid,” vastas Beatrice ja viivitas siis toru hargile panemisega, peaaegu nagu pidanuks Keuschnig talt küsima: Kas sina ka soovid? – Kuid Keuschnig oli juba hoolimatult koos Agnesega ukse poole teel.
Ta pani kõik kolm lukku väljastpoolt kinni, keeras igas lukus võtit kaks korda ringi, nagu selleks, et taasavamisega aega võita, kui ta peaks korterisse tagasi tulema. – Heledaks värvitud pingil raudteesüvendi vastas istusid plataani varjus consièrge ja ta naine, kel suvekuudel, mil enamik üürnikke ära sõitnud, majas vähe tööd oli. Nad olid juba üsna vanad ja mees oli oma naisele käe ümber pannud, kusjuures naine kudus. Kõrval pingil lebas lõngakera ja mehe jalge ees seisis linnupuur, milles hüples mitmeid kanaarilinde. Nad mõlemad võivad hiljem tõendada, et nägid mind siin veel selle päeva hilisel pärastlõunal, mõtles Keuschnig tahtmatult, neid teisel pool tänavat rõhutatult teretades – nagu oleks tal varsti tunnistajaid tarvis. Lapse seltsis tundus ta ka endale vähem silmatorkav. Koos lapsega õnnis süütus kätte võidelda! mõtles ta äkki. – Nurgapealses restoranis olid juba valged lõunasöögilinad laudadel ja peremees kõndis oma koeraga restorani ees edasi-tagasi. Keuschnig teretas tedagi selgesti: kui asi tõsiseks läheb tunnistab peremeeski Keuschnigi kasuks. Restoraniaknal silmas ta käsitsi kirjutatud sedelit, mida eile õhtul polnud näinud: „maja” ei võta enam tšekke vastu. Tema polnud seal kunagi tšekkidega tasunud ja tundis nõnda esimest korda peremehega mingit suhet: igatahes tema polnud üks sääraseid. Ma vajan tunnistajaid, mõtles ta ja tahtis otsekohe Beatrice`i juures olla. Helkiv, nobedalt voolav vesi rentslis toimis lõpuks jälle.

Taksosõit kaunis tähelepandamatuses; ei midagi muud peale tunde, et sõit läks läbi tühjade suviste tänavate. Siis mõtteist tühjana koos uudishimust vaikiva lapsega tagurpidi lifti siseneda; pahaaimamatult kellapidemest tõmmata, muretuna selle pärast, mis nägu ees on; siis püsikülalise moodi seljaga avaneva ukse poole seista, nagu ei saakski see keegi teine olla.

Beatrice ütles: „Ah, see oled sina.” Ta oli Agnese vastu väga sõbralik ja viis ta tuppa oma kahe lapse juurde. Nagu näitamaks Beatrice`ile, et ta on end muutnud, palus Keuschnig, et Beatrice talle midagi juua tooks: ta tahtis enda heaks midagi teha lasta. „Sa ju tead, kus pudelid on,” ütles Beatrice. Sõidutundest ikka veel elevil Keuschnig läks kööki ja märkas laua peal tassi, millest Beatrice oli hommikul teed joonud. Ta istus siin üksinda, mõtles Keuschnig ja uskus korraga Beatrice`i kibedust mõistvat. Ta läks kiiresti Beatrice`i juurde tagasi ja embas teda. Beatrice vaatas talle üllatunult otsa ja ütles siis: „Mine peseme, sa näed nii räpane välja!” Keuschnig läks vilistades vannituppa ja pesi endal nägu. Ta ei lase end eksitada. Kuid kõiki neid korralikult ülespoole pigistatud jala-, kätekreemi- ja hambapastatuube nähes tajus ta järsku täie kindlusega, et nüüd on ta lõplikult välja arvatud. Kaugel, kaugel eemal matkisid kolm last väljast kostvaid linnuhääli.

Ta istus Beatrice`i vastu. Beatrice uuris teda kaua, kuid ei küsinud midagi. Kohe mõtleb naine millelegi muule ja nende vahel on kõik alatiseks otsas. Järsku oli kõik mängus: veel üks sõnatu silmapilk, ja Keuschnig on tema jaoks pealetükkiv võõras. Juba hingas Beatrice vaikuses sügavalt välja ja vaatas mujale … Keuschnig katsus talle otsekohe midagi jutustada, ühest toomingate all seisvast restoranist Jugoslaavia rannikul … Muidu oli Beatrice kõigi Keuschnigi juttude põhjal kohe tulevikuplaane teinud: „Sellesse restorani sõidan kord koos sinuga, sellele rannikule sõidame järgmine kord koos!” Nüüd oli ta jutu juures üksnes vait. Keuschnig tegi katset ühiste mälestustega, kuid Beatrice ei vastanud enam neilegi. Vanad nokkimised, mille peale ta muidu ikka naernud oli, ei pannud teda teist nägugi tegema. Ta ei tahtnud vaikiva kokkuleppe mängudest kinni pidada. Vahest aga tähendas see, et ta ootas Keuschnigilt enamat? Ta istus Beatrice`i kõrvale. Alles siis, kui ta korraks kõrvaltoas olevale lapsele mõtles, tundus endastmõistetav Beatrice`ile käsi ümber õlgade panna – ilma et ta sellega Beatrice`i silmas oleks pidanud. Beatrice`i rindu silitades õnnestus tal siis üks väike puudutus tõesti ja samaaegselt oli tal avantüürlik kujutelm, nagu oleks ta sel hetkel avastanud enda ja ainult enda jaoks mingi uue kauge paiga sügaval Uus-Inglismaal. Kas ei tundnud seda Beatrice`gi ühes temaga? Jah, ta vaatas Keuschnigile igatsevalt otsa, kuid säärase igatsusega, mis kehtis kõigi ta olnud ja tulevaste armukeste, ainult mitte Keuschnigi jaoks. Harmoonia oli möödas ja nad nõkutasid vaid teineteise ees pead.

Ta magas Beatrice`iga kalgilt ja ise samal ajal hirmul olles. Beatrice ei teeselnud, vaatas talle armuheitmatult otsa, nii et ta ei saanud isegi silmi kinni panna. Kõrvaltoas naersid lapsed kaikuvalt, põhjuseta, juba tükk aega. Asjatult katsus ta mõnele teisele naisele mõtelda; neid polnud enam. Beatrice oli juba ammu lakanud ennast kaasa liigutamast – kusjuures tema end seda ägedamalt liigutas. Ta oli lõplikult lõksus, läbi nähtud. Ta munandikott läks ikka külmemaks ja külmemaks. Ta keel kabises lahtises suus. Ta silitas närtsinud nahka Beatrice`i küünarnukil ja tahtis umbsusest möirata. Ajalehepakk ta käe all hakkas käimisel lahti minema … Beatrice pani talle käe õlale ja keeras end tema alt välja. Tõusis kohe istukile ja juba kammis ja tupeeris ennast. Keuschnig jäi lootusetult lebama ja Beatrice kattis ta enne toast väljumist kinni. Üks aknapool kolksus, linn mühises: maailm näis olevat üksikuteks õudushäälitsusteks koondunud, muidu aga tühi. Väljas oli sündinud midagi koletut ja Keuschnig oli pihtasaanu. Miks ei kuulnud ta enam lapsi? Vähemalt lastehäältestki kergendust!

Ta leidis Beatrice`i köögist kausi kohal herneid lüdimas. Seejuures ta laulis – ja kui ta vahel lauluga toppama jäi, jättis ta ka lüdimise katki, kuni sõnad jälle meelde tulid. Beatrice teadis temast kõike – ja tema ei teadnud temast enam midagi. „Mul on täna niisugune igatsus,” ütles Beatrice ja käis tema ees edasi-tagasi. Ta kõneles Keuschnigiga nii valitult, nagu oleks ta telefoni rääkinud. „Hommikul nägin vikerkaart ja mind haaras lausa nõrkus. Ma pean midagi läbi elama!” Jah, tal oli õigus: Keuschnigiga oli ta „kõik läbi elanud” – ja ometi ei midagi, mis oleks nüüd lugenud. – Keuschnig tõi toast Agnese ja jättis laulva Beatrice`i; hiilis lihtsalt minema. Lift seisis veel samal korrusel: nii vähe inimesi oli suviti kodus. Trepikoja kivipõrandat oli just voolikust pritsitud ja Keuschnig tundis äkki oma sünnipaiga pimeda kirikuvõlvialuse lõhna. Selsamal tänaval asus üks linnajuhtides mainitud restoran – mis aga suletuks osutus: FERMETURE ANNUELLE -, aknad seestpoolt valgeks võõbatud, nii et ta ei saanud isegi sisse vaadata. Nüüd aitab veel üksnes plaan, mõtles ta. Kõike, mida ma nüüdsest peale teen, pean ette arvestama, nagu oleks tegu äriasjadega. UNE NOUVELLE FORMULE oli restorani loosungiks, kus serveeriti ühtset menüüd. Enne kui ärielus midagi seisma jäi, leiti uus vormel: miks mitte temalgi seda teha? Ennast uuesti leiutada! – Selleks tahtis ta enne veel kannatlikult teisi jälgida, kuna see näis talle iseenese kokkupanuks vajalikuna.

Ta einestas koos lapsega ühes Place de Clichy restoranis, kus olid riidest suurrätikud: nende lahtivoltimine mõjus nüüd hästi. (Suvekuudel, kui külastajaiks olid peaaegu ainult turistid, lebasid mõnes restoranis laudadel paberservjetid.) Ta sirutas jalad välja ja silmitses ootusrikkalt teiste laudade ääres istuvaid inimesi. Tulevik näis mõneks ajaks kindel. Agnes lürpis lurinal suppi. Tüdruku joogiklaasi täites tundus Keuschnigile, nagu oleks ta koos vedelikujoaga tüdruku poole kaldunud. Agnes istus kuidagi täiesti omaette. Teda vajas tüdruk vaid selleks, et hirmu tundmata vaid iseendaga tegelda! Suus veinimaitset tundes tuli Keuschnigil tahtmine leida see kauge kaunis maa, kus surmgi enam midagi kehalist ei oleks. Lõpuks algab päev, mõtles ta ja tundis, kuidas ta silmad lahti läksid, ilma et ta selleks midagi tegema oleks pidanud.

Kõrvallauas istus paarike, kes rääkis mahaistumisest püstitõusmiseni ilma ainsagi vahepealse kohkumispausita. Need on oma vormeli leidnud, mõtles ta. Kõigepealt ta imetles neid; siis paistsid nende näod talle äkki ammendatud. Iga kord, kui mees oli millegagi lõpuni jõudnud, ütles naine, nagu talle selle eest tasudes: „Oh, I love you!” Mõlemal oli nohu ning kumeda nohuhäälega rääkimine pakkus neile suurt mõnu. Kord kui naine meest põsele suudles, urgitses too endal nagu muuseas nina. Teise laua ääres tehti parajasti lapsest pilti – aga nupule vajutati alles siis, kui laps tõepoolest lapselikku naeratust näitas. Temaga räägiti ikka nii, et lauses puudus viimane sõna, ja laps pidi selle sõna siis ise juurde lisama. Niiviisi väljendati kõike, mida talle öeldi, küsimusena: „Suurätt pannakse -?” „Põlvedele,” vastas laps. „Seine voolab -?” „Merre,” vastas laps. – „Braavo!” ütlesid selle peale teised. Kaks omaette einestavat meest vestlesid järgmiselt: „Mul on hetkel just hea minek,” ütles üks. – „Aga mul on juba kolmandat nädalat üks kenake,” teine. Ühe teise laua ääres seisis peremees ja rääkis anekdooti. Kui ta oli ära läinud, kõnelesid külalised palju vaiksemalt. Ühe laua ääres istus üksinda paks mees, keda kõik kelnerid kättpidi teretasid. Tšeki kirjutamisel tegi ta enne käega hoogsa liigutuse, nii et pintsakukäis tagasi libises. Mitmesuguseid allkirju andes kippus ka keel nähtavale ja ta silmad vaatasid otsivalt ringi, kuhu veel saaks alla kirjutada. Teisal rääkis üks paar luulest. Mees pidas sageli keset lauset pika pausi – nagu mõtleks ta järele, siis rääkis ootuspäraselt edasi. Kui talt naaberlauast soolatoosi paluti, võpatas ta, nagu oleks teda unelemisel katkestatud. „Ma olen ikka tundeinimene olnud,” ütles ta oma naisele. Üks mees luges tund aega FRANCE SOIR`i ühtainsat lehekülge, kordagi lehte pööramata – lugejate soovil päevast päeva jatkuvat järjeromaani, ja lehe tagaküljel oli avaldatud ringküsitlus, mille järgi jooksval kuul oli rohkem prantslasi oma eluga rahul kui viimase kuu küsitluse põhjal. Kassapreili oli nii tähelepanelikult mingi paberilehe kohale kummardunud, nagu ainult arvete kontrollimisel tehakse. Köögis väänas mustas riides kelner valges riides kelneri kõrva. Tänavalt lonkis sisse ilus mees, huuled kergelt paokil, nagu valdaks ta kõiki maailma keeli: üks kulm kergitatud, ninasõõrmeist karvad välja kitkutud, alahuult närides, ja tema järel mitte päris sama ilus naine, jäigal ettevaatlikul ilmel, säilitamaks oma mitte päris samaväärset ilu. Kui häbitult nad end vahtida lasksid – nagu oleks juba selletagi nende kohta kõik öeldud ja neil poleks enam midagi karta. Nende mured on murtud, mõtles Keuschnig. Nende suhtes, kes nad temaga ometi nii sarnased olid, ei kujutanud ta enam ette, et võiks tahta olla muud kui surnud.

Söök tundus talle äkki liiga kuiv. Ta lükkas taldriku eemale ja vaatas Agnest, kes parajasti saia kastmesse torkas. Nõnda laua kohale kummardunult ja ainuüksi söömisega ametis, Agnes naeratas. Talle toovad kõige igapäevasemad juhtumused naeratuse näole, mõtles Keuschnig. Sel silmapilgul ei igatsenud ta sarnase seisundi järele; rõõmustas üksnes mõttest, et vahest ei tarvitse Agnes iial säärast vastikust, säärast vihkamist, säärast jubedust tunda nagu tema.

Kust oli ta tulnud mõttele, et ta ennast just nimelt restoranis kindlalt tunneb? Polnud enam säärast kohta, kus ta võinuks maailmast välistatud olla; tema olukorras ei kehtinud enam midagi üldkehtivat. Mida kauem ta teisi vaatles, seda fantaasiavaesemaks ta jäi. Nad kõik esinesid koos temaga filmis, mille käik oli juba esimesest kaadrist peale ette teada. (Kelnergi oli ette teadnud, mida Keuschnig tellida tahtis; seetõttu oli ta kohe midagi muud tellinud.) Vahest oli ta neid algusest peale valesti jälginud, vales paigas, vale suhtumisega – igatahes kuidas ta oma tõdemusi ka kokku ei pannud, ikka korrastusid nad temast sõltumatult tavapäraseks hoolitsetud mõttetuseks.

Eesti keeles ilmunud tõlked
“Kaspar”, Loomingu Raamatukogu 45, 1970, Tlk Rita Tasa.
“Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine”, Eesti Raamat, 1981. Tlk Mati Sirkel.
“Kirjaniku õhtupoolik”, Loomingu Raamatukogu 18, 2012. Tlk Tiiu Relve.

Püsiviide Lisa kommentaar

Liisi Ojamaa

7. nov. 2019 at 7:00 p.l. (Nädala autor 2019) (, )

Foto: Marko Mumm

Liisi Ojamaa (Katre-Liis Ojamaa, 26. veebruar 1972 – 8. oktoober 2019) oli eesti luuletaja, tõlkija, kirjanduskriitik ja toimetaja. Eesti Kirjanike Liidu liige. Tuntuks sai ta juba debüütkoguga “Lõputu juuli”, mis kuulus kogumikku “Luulekassett ’90”.
Ojamaa tõlkis üle 60 raamatu, peamiselt laste- ja ulmekirjandust inglise keelest. Tema luuletusi on viisistanud ansamblid Toojalind, Lunatic Asylum, Anarch, Taak, Tuberkuloited ja HU?. Ta töötas ajakirjanikuna Õhtulehes, tõlkijana Eesti Õigustõlke Keskuses ning toimetajana ajakirjas Maatriks.

Luuletusi kogust „Ajalaulud”, Varrak 2011, lk 5; 9; 10; 14; 26; 28; 33; 53; 66; 76.

SELGUSEAJA LAUL

Mul on hirm mõne tunde lihtsuse ees,
sest lihtne on wääramatu.

Tema järsus & rabawas selguses
pole tulemus määramatu.

Weel ühte ei oska, weel teist ei tea.
& sel tundel on tumedad tiiwad.
Aga kuni me kõike teadma ei pea –
& mis sellest, kui teamegi wiimaks?

Kaotab tähtsuse tänaw, kuid laulab linn.
Kolm sõna kuluvad pähe.
Ma armastan sind.
Ma armastan sind.
Siit ma tagasi enam ei lähe.

2010

Waixelt wabaneb walgus.
Pisut pikeneb päew.
Lumel on särawad silmad.
Unel on kutsuwad käed.

Lõpule järgneb algus.
Seegi on, nagu peab.
Tulgu me taasloodud ilma
kaasa kõik kogetud hea.

On jälle kewad. Jälle sama kewad.
Nahk õhuke & meeled ripakil.
Weel pole soe. Weel pole üldse päris,
weel wäga külm on nina pihta kukkuw tilk.

On jälle kewad, jälle sama kewad
& laulab kiitust talle kõrgex tõusnud päew.
Kui me ei tea, siis teawad meie kehad
& näewad liigutused, kui me ka ei näe.

Ta tuleb tasa. Tuleb õige tasa.
Nahk õhuke & meeled ripakil –
las päike laulab oma jõudu lompi maha,
las kaswab hange tagant lill. & lill. & lill.

& kui me kohtume, siis, palun, ära päri,
kas mina tean wõi mida mina teen.
See on mu enda walik, wabadus & äri.
Ma pole walinud. Ei, mitte seda weel.

Ta waatab alla läbi lahti taewa
& tal on paganama läbitungiw pilk –
& siin ei ole kurbust, pole waewa,
yxkõik, kui külm on nina pihta kukkuw tilk.

Yx mööda minnes mulle andis anemooni.
Wist tõesti kewad. Palju muud ei soowi.

Aeg libiseb yle sõrmede nagu soe kiwiklibu. Kewad
on peaaegu kohal. Lapsed & linnud, autod & koerad, tuules
silmisse pihustuw liiw. Lihtne, nii lihtne.

Wäga aeglaselt õhtusse niriseb päew: walgus
kõlab taewaserwades tundide kaupa. Inimesi
maailmaserwades, maailmasydames, tema
järjest soojemas rahutus rytmis on palju: päikesepalju
kilkab meid kewade kergetel kätel.

Elada, sellex korrax jälle
elada, unistamata & uskumata
elada, kuni unenägudest
kaswab wälja leegitsew leebesilmne
unustus pyhkima tolmustelt teedelt me jälgi.

***

Rosinale

Sina olid, Sina oled ime.
Põimisime aknalaual sõrmi.
Nemad arwasid, et rääkisime.

Tookord oli armastus weel õrnus.
Kehadel ei olnud palju wahet.
Linna kohal hõiskas taewa kõrgus –

Mäletan & jäängi mäletama
kitsa kõhu walendawat wõlwi
kahtluste & alkoholi taga.

Wääramatult tulewikku kulgeb
keha ajas, kysimata tahet.
Jälle uxe naeratades sulgen.

Sina olid, Sina oled ime.

MA TEAN KYLL, MIDA MA TEEN

Seal, kus sõnad karjuwad mu sees kajakaparwena
wõi mahasalatud jõena lõhuwad myyride juuri,
ma seisan, kunagi mitte yxi,
aga ainsa häälena hämaruses,
ainsa leegina waikuses.

Sirutan käe –
lõikuwad maailmad puhkewad minu wiipest,
jalgade all laulab maa minu läbiminekut.

Kättpidi teretab tyhjust.
Hirmule naeratab näkku.
Selja taga on kiwide soojus,
weel peaaegu minemata päew –

& ma tean, mida ma tegin,
mida ma äsja tegin,
& ma tean, et see oli õige,
sest teisiti saada ei saax.

LAENATUD AJA LAUL
Jürgenile
Ma pyydsin seal hoida päikesest
& sooja asfaldi lõhnast,
kui need lillakad wõsad õitsesid
tyhermaal Linnahalli taga.

Ta murdis yhe neist õitswatest,
et kinkida mulle lille –
selle suwe tulises sydames
me olime korrax koos.

Aga tuul on ju juba jahe
& kui yxkord kohtume jälle
seal hämaras pärnade all –
meie päikest ei mäleta keegi.

& siin, kui sygisepäikene
wiimast korda wist proowib soojust,
jälle õitseb see lilla wõsa.
Sest mu sõõrmetes lõhnab nii.

MÄLETAMISAJA LAUL

Tookord
kaswas siis karikakraid
& männid lõhnasid waigust.

Waatasin ainiti
oma tolmuseid jalgu, taibates,
et mind ei wõetagi kaasa.

Mul kästi kylalistele
klaverit mängida; laual
murdis kristallkauss talwepäikese kiiri.

Sa näitasid mulle keelt,
aga pärast tõid mulle sõstraid
mu oma vanaema aiast.

Lastena meeldis meile seigelda
mahajäetud majades; wähemalt waremeid
oli meil rohkem kui kyllalt.

Sellest mõttest
ei julgenud ma rääkida
isegi oma pinginaabrile.

Linnud laulsid nagu segased
warakewade öös; Sa ytlesid, et need on
musträstad; ma uskusid seda ka.

Paari läxid nad suwel,
aga kas sellel wõi järgmisel,
mina ei mäleta enam.

Ma ei suutnud
Sind sylest panna; kolm korda päewas
lugesin yle su wäikesed sõrmed ja warbad.

Sadas wihma,
paduwihma; ma jooxin end hingetux,
paberid põues warjul.

Sinu lille
panin raamatu wahele, aga
raamat läx kolides kaotsi.

Sipelgad sebisid yle me säärte; päikene
wõttis hästi; maasikad
olid juba peaaegu walmis.

Sa olid nii uhke,
et oskad jalgrattaga sõita; ainult minul
ei läinud meelest su marrastused & muhud.

Lapsed magasid juba,
aga mina istusin ylewal,
just nagu ootaxin Sind.

Kui nad ytlesid, et sõda on lahti,
oli mu esimene mõte: kui kahju,
et mul on, kelle pärast karta.

Uxe wahelt
tuli kõigepealt palju päikest;
alles siis tulid Sina.

Läxime varakult; tagasi waadata
kumbki ei tahtnud; seal polnudki
muud peale udu.

Meie ajal
selliseid asju ei olnud; sellistest asjadest
meie ajal ei räägitud.

Yhe sõrmuse eest
kinkisin oma elu mehele,
keda ma yldse ei tundnud.

Mere ääres
oli taewas kuidagi kylmem,
Sinu silmade wärwi.

Naabritega
me läbi ei käinud;
nad ei osanud meie keelt.

Link oli katsudes jahe;
peast käis weel läbi, et appi,
poisid ei wõtnud ju kindaid.

Päike paistis
& ma istusin põrandal: ma
ei usu, ei usu, ei usu.

Waatasin Sind yle laua:
kaste, kartulid, kahwliga käsi,
Su pilk aina taldrikus kinni.

Alles pärast, kui Sina juba magasid,
tuli mulle meelde,
et ma olen abielus.

Õhtud tulid järjest warem; õhtuti
oli kuidagi waikne; isekeskis
ei rääkinud me enam palju.

Tydrukud wõtsin
surnuaiale kaasa; naisterahwal
on sinna nii kaua asja.

Sirelilõhn
oli sama; ainult mina
ei jaxanud enam joosta.

Lõpux sõitsid nad ära;
mina & kass, rohkem hingelisi ei jäänud;
alustasime siis otsast.

Wõta, sul on ehk waja:
paps olla selle tooli
oma kätega teinud.

Tuba jäi järsku kitsax
& mure su silmis
ei teinudki enam haiget.

Mõtlesime kyll,
et wõtame memme enda juurde,
aga Jumal jõudis ette.

***

Mõnes pilgus on päästmatult peegel,
mõnes sõnas paberi peal,
kõigil teadlikult kõnnitud teedel,
igas täpselt rihitud reas –

Hoia, hoia mu sammu
Sina, kel ehk on siht.
Ma ise wist liiga ammu
nii pelgasin julgemist,

et näkku wärwitud naerust
saigi minu tõde & usk.
Siinpool kõiki kesteabmillexaegu
tahan mõista.

& lunastust.

***
Meile ei antud teistsugust elu.
Meile ei antud teistmoodi aega.
Kyllap me isegi tegime wigu.

Lahendus lainetab loojangutaewas,
kutsub & hoiatab: ära weel tule.

Aastaid weel sätime minekule.

Seni elame endiselt lahku.

Elame mööda.
Elame yle.

Luulekogud

“Lõputu juuli”, Eesti Raamat 1990
“Myyrid & wärawad”, Perioodika, Loomingu Raamatukogu 1993/13
“Lootus”, Varrak 2000
“Ärasaatmata kirjad”, Varrak 2002
“Jõgi asfaldi all”, Varrak 2008
“Ajalaulud” Varrak 2011

Püsiviide Lisa kommentaar

Andrei Hvostov

21. okt. 2019 at 8:47 e.l. (Nädala autor 2019) ()

Foto: Peeter Langovits / Postimees

Andrei Hvostov (1963) on Eesti ajakirjanik, esseist ja kirjanik.
Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolasena 1995. aastal. Alates 1993. aastast kuulub ta Eesti Üliõpilaste Seltsi. Ta on töötanud ajalehes Eesti Ekspress.
Aastal 2005 sai Andrei Hvostov nooremleitnandi auastme, ta kuulub Kaitseliidu Toompea malevkonda.

7. novembril kell 17.30 Tartu linnaraamatukogu keskkogu IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: külas on Andrei Hvostov, Eesti kirjanik 2019, raamatu “Kirjad Maarale” autor. Temaga vestleb Mihkel Kunnus.

Katkend: Kirjad Maarale, Petrone Print 2019, lk 82-83; 86-91.

KUI ma olin kahekümne viiene, algas N Liidus aeg, mil vanad seadused enam ei kehtinud ja uusi polnud veel välja mõeldud. See oli segaduste aeg, mis kestis umbes kolm aastat, kusjuures mida edasi, seda suurem tundus segadus. Uue seaduslikkuse aeg jõudis kätte 1991. aastal Eesti Vabariigi väljakuulutamisega, ehkki ka siis läks veel natuke aega, enne kui harjuti mõttega, et nüüd on uued seadused ja uus kord.
Muidugi kehtisid üleminekuajal endiselt nii kriminaalkoodeks, tsiviilkoodeks kui ka nõukogude põhiseadus (loetlen tähtsuse järjekorras; kriminaalkoodeks ennekõike ja põhiseadus viimasena), ent nende järgimisel ja tõlgendamisel võtsid inimesed endale võrdlemisi suuri vabadusi.
Veelgi tuntavam erosioon tabas ühiselulisi norme. Või siis Moosese kümmet seadust. Rääkimata kommunismiehitaja moraalikoodeksist, mida ei võetud kunagi tõsiselt.
Ma alustasin ülikoolis õppides kursusesüsteemiga. Põhimõtteliselt oli see nagu keskkooliklass – ca 40 üliõpilast, kes kõik käisid samades loengutes ja samades praktikumides. Tegid koos eksameid. Meil oli kursusevanem ja oli stipivolinik. Nimelt saime kõik stipendiumi, see tähendab igakuist õppimise toetusraha. Raha kättesaamiseks tuli minna ülikooli administratiivhoonesse, kus kassiir luges pärast allkirja andmist peo peale kolmkümmend rubla. Siis aga algas meeletu inflatsioon ning stipendiumi maksmine muutus ebaregulaarseks. Me ei käinud enam kindlatel kuupäevadel raha järel, küll aga anti meie stipivolinikule teada, kui raha kusagilt keskpangast saabus, et tulgu tema kogu kursuse rahale järele.
Stipivolinik oli õbluke Tiina-Mall. Ta läks kassasse ja võttis vastu kümneid tuhandeid rublasid, sest stipp ei olnud enam kolmkümmend rubla, vaid inflatsiooni tõttu juba viissada või tuhat nina peale.
Tiina-Mall toppis kupüürid suurde kilekotti ja lippas ühikasse, kus ta elas. Seal pani ta rahaga täidetud kilekoti oma voodi alla ning andis meile teada (mobiiltelefone polnud, see uudis pidi lihtsalt suust kõrva levima), et tuldagu järele. Kes tuli sama päeva õhtul, kes järgmisel päeval, kes ülejärgmisel. Tiina-Mall muudkui jagas raha nagu pangateller – sealsamas, meie ühikas, kus ükski ukselukk ei pidanud ja paljudel ustel polnud enam mingeid lukke ees.
Ma ei tea, kui paljusid sularaha käitlemise seadusi Tiia-Mall rikkuma pidi. Alustades sellest, et sularahakuller ei saa olla kaitsetu, õbluke ja relvastamata tüdruk, kes lidus rahatähti täis tuubitud kilekotiga üle Toomemäe. Toomemäel liikus igasugu rahvast, joodikuid ja liputajaid, kindlasti ka selliseid, kes olnuks raha triiki täis kilekotist väga huvitatud. Meie stipivolinik oleks kõikidele kurjategijatele või ka pervertidele väga lihtne saak olnud.
Aga ometi stipijagamine 1990. aastal just nii käiski.

TOLLAL juhtus igasugu põrutavaid asju. 1996. aasta mais teatati, et Eesti Kunstimuuseumist on varastatud ligi nelja miljoni krooni eest graafilisi lehti ja akvarelle. See oli ikka täitsa üllatav, mida vargad muuseumi hoidlast minema viisid. Rembrandti „Visandid Saskia ja vanaeide näoga”, mille hinnaks olevat spetsialistide hinnangul olnud …, noh, kui ma ütlen, et tollal 200 000 krooni ja selle teksti kirjutamise hetkel 13 000 eurot, siis see ei ütle sulle, Maara, kuigi palju. Kui sa seda sajandi keskpaigas loed, siis võibolla on selle ekvivalent kümme kotti kartulit.
Aga 1996. aastal sai 200 000 krooni eest osta Tallinna kesklinnas korteri. Kui palju maksid Johann Köleri kuus akvarelli ja kolm Eduard Wiiralti graafilist lehte, mis olid samuti varastatud taieste hulgas, seda ma ei tea. Aga kokku kadus Tallinnas Toompeal Rüütelkonna hoones asuvast hoidlast 143 taiest. Koguväärtusega 3,8 miljonit krooni.
Vargad saadi kätte. Kolm noort meest. Eestlased kõik. See on oluline märkida. Kunstiväärtustele pääsesid ligi eestlased. Venelased varastasid metalli.
Üks tüüp töötas seal turvamehena, teine oli Kunstimuuseumi hoones asunud restorani baarimees. Varastatud kraami müüja oli samuti kohtu all, aga teda vist ei õnnestunudki süüdi mõista, sest ei suudetud tõestada, et ta olnuks teadlik müügiks pakutud asja päritolust. See oli Amandus Adamsoni skulptuur „Memento mori”.
See saadi lõpuks kätte, leiti ühe allilmaliidri kodunt. Adamson kujutab inglitiibadega poissi, sobivalt mõtliku näoga, toetamas parema käega kolbale. Kriminaalidele arusaadav motiiv: surnupealuu, ingel ning muu trullallaa, mis sobib nagu valatult kaminasimsile.
Turvamees ajas kohtus mulli, et tema üheks ajendiks olnud pöörata tähelepanu kunstifondi turvameetmete puudulikkusele. Signalisatsiooni polnud, valvurid käisid tööl nagu ise tahtsid, hoidla ukselukk olevat avanenud varga koduvõtmega. Kõik oli nii ligadi-logadi, et muuseumi hoidla lihtsalt karjus viletsat palka saanud turvamehele – tassi mind tühjaks!
Varastatud graafilisi lehti müüdi Kadaka turul, see oli üks Tallinna suuremaid kirbukaid, sisse seatud kunagise aiandi kasvuhoonetesse. Kuna me elasime seal kohe kõrval, mina ja sinu vanaema Kadi, siis ma käisin vahel seal niisama uitamas. Koos sinu isaga. Ta oli siis viie-kuueaastane laps, tatsas hästi leplikult piki lõputuid müügikoridore, mis olid täiskuhjatud kahtlast päritolu asju, millest enamuse moodustas Venemaalt ja Hiinast pärit träni. Aga hästi palju oli ka antikvaarset kraami.
Üks soomlane olevat Kadaka turult saanud kunstimuuseumist varastatud kümme graafilist lehte viiesaja krooni eest.
Samahästi võinuks niisama ära anda.

VEEL üks ehe näide ühiskonda läbinud seadusetusest, millest Eesti ajakirjanduses omal ajal üpris palju kirjutati, on nn Tiesenhauseni maja lugu.
Keskajal Toompeale ehitatud maja hinnati 90-ndatel neljakümne miljoni Eesti krooni vääriliseks – tegemist oli „magusa tükiga”, nagu tollal öeldi.
Taastatud Eesti Vabariik võttis peaaegu usutunnistusena kohustust anda vara tagasi nendele, kes olid nõukogude võimu tõttu maadest-majadest ilma jäänud. Sellega taheti teha kardinaalne lõpp nõukogude võimule. Iseenesest on see natuke nagu vanaema süütuse taastamine, eriti sellise vanaema, kes on jõudnud juba ära surra, aga sellised need mängud meil tollal olid.
Nn Tiesenhausenite maja lugu oli üks kõnekas tükk selles süütuse taastamise pikas ja rängas epopöas. Peategelaseks ja kannatajaks oli vapustava nimega vanaproua – Brunhild Dorothea Tiesenhausen.
Sellest vanaprouast, ühe vanima Balti aadlisuguvõsa liikmest, ei teadnud Eesti avalikkus tollal ega tea ka praegu suurt midagi. Kust ta korraga välja ilmus? Kas ta oli olnud nõukogude kodanik? Kuidas elas ta üle viiskümmend aastat seda võimu, mis temasuguseid hävitas?
Sellest loost võiks leida ainest kriminaalromaaniks. Režissöör Hardi Volmer tegi 2013. aastal mängufilmi „Elavad pildid”, mille tegevus toimub saja aasta kestel ühes vanalinna majas. Volmeri film on allegooriline kokkuvõte Eesti ajaloost: võimud vahetuvad, väljaspool maja olukord muutub ning muutuvad inimesed ja inimeste vahelised suhted ka maja sees, osaliselt on need vanad põliselanikud, osalt uued tegelased. Sõda, vangilaagrid, kadunud isa ja purunenud armastus, kõik on nii, nagu see 20. sajandil juhtus. Volmeri filmist on puudus vaid omandivaidlus Eesti Vabariigi taastamise järel.
Seda ei saa talle ette heita, sest omandivaidlusi ongi keeruline muuta hingematvalt huvitavaks filmisüžeeks. Tegelasteks notarid, advokaadid, seniilsed vanainimesed ja lakutud välimusega kelmid. Põnevuse lisamiseks ilmub vahel seina seest mõni iidne kummitus.
Bürokraatlik igavus ühelt poolt, kuigi teisalt väga iseloomulik üleminekuajastule, võibolla isegi selle ajastu sümbol. Mul oli kunagi ajalehes kolleeg Mihkel Kärmas, hilisem tuntud teletäht, kes tegeles väga palju omandiküsimusest tekkinud tülidega. Kärmas ohkas vahel raskelt ja nentis teatud irooniakübemega, et pärast küüditamist on omandireform suuruselt järgmine kuritegu eesti rahva vastu.
Baltisakslaste varade tagastamine oli väga vaieldav asi. Enamusele neist anti kompensatsiooni juba enne sõda. Kõik, kes läksid 1939.-40. aasta ümberasumislainega Saksamaale, said teatud hüvitist Eestisse maha jäänud vara eest.
Jamad algavad sellega, et mitte kõik sakslased ei läinud kohe ära. Mõned olid nii visad Eesti patrioodid, et ei lasknud end heidutada juba 1939. aasta sügisel ringelnud kõlakatest, et Stalinil võivad Eestiga olla kurjad plaanid.
Ent siis saabus Eestisse nõukogude võim ja asjad võtsid korraga väga sünge ilme. 1941. aasta esimesel poolel toimus nn järelümberasumine.
See Eesti Vabariik, mis taasloodi 1991. aastal, ei võtnud kohustusi 1939. aastal lahkunute ees, sest need olid juba hüvitist saanud.
Kogu trall ja segadus kompensatsioonidega läks aga keeruliseks siis, kui mängu tulid 1941. aastal lahkunute huvid.
See oli seaduses kirjas – kõik, kes olid 16. juunil 1940 (Eesti sovetiseerimise algus) Eesti Vabariigi kodanikud, said õiguse taotleda kommunistliku võimu ajal ära võetud varade tagastamist.
Ma ei oska öelda, millistele seadustele toetudes sai Brunhild Dorothea suguvõsa maja tagasi. Kas ta oli 41. aastal lahkunute perekonnast või oli ta midagi muud. Aga kindlasti oli Eesti valitsusel poliitiline tahe näidata, kui väga ollakse baltisakslastega – ja sealtkaudu „riigisakslastega – sõbrad ning saatusekaaslased.
Kindlasti oli see ka president Lennart Meri tahe, sest „meie Lennart teatas 1995. aastal Berliinis, et „Eestlaste maa oli, on ja jääb ka baltisakslaste kodumaaks”. Ta kutsus nad tagasi.
Võibolla oli Toompeal asuva maja tagastamine Dorotheale hea tahte märk. Signaal kõikidele läänes elavatele vajalikele ning tähtsatele inimestele, et Eesti valitsusel on varade tagastamisega endistele omanikele tõsi taga, restitutsioon on mõeldud tõsiselt ja kõikehõlmavalt, uus turumajanduslik ja eraomandit austav riik on tõusnud fööniksina tuhast.
Inimene Tiesenhausenite suguvõsast sobis taoliseks žestiks väga hästi. Kui ma seda teadet esimest korda lugesin, siis ma naersin pikalt ja valuliselt.
Tiesenhausenite esiisa mainib juba kroonik Henrik. Seesama mees, keda ma nimetan Eesti ajaloo isaks, sest tema kroonikast kõik algab, nii meie kirjutatud ajalugu kui ka selle ajaloo põhjal rahvusteadvuse ülesehitamine (vt Mõtteline Eesti).
Eggelbert de Thysenhusen oli ristisõdija, piiskop Alberti õemees, keda märgitakse kroonikas 1211. aasta sündmuste all, kui toimus sõjakäik Sakalasse ning leidis aset Viljandi linnuse esimene piiramine.
Järgmine kord meenutab kroonik tähtsat aadlimeest 1224. aastal kui ta läheb koos piiskop Hermanniga Ugandisse, sätib end sisse Otepää linnuses ning saab lääniks ühe kihelkonna, tänased ajaloolased arvavad, et see võis olla Puhja.
Sellega olid Tiesenhausenid end siinkandis kindlalt sisse seadnud. Neist võiks pikalt kirjutada, nende tegudest sajandite kestel saaks mitu romaani. Tiesenhausenid on olnud Tallinna ja Saaremaa piiskopid, üks neist teenis keisri Aleksander I tiibadjutandina, nende seast on tulnud kunstnikke ja arhitekte, üks on koguni osalenud raketiinsenerina ameeriklaste Apollo-programmis. Ükskõik milline eesti perekond, kel on taolised saavutused ette näidata, satuks jalamaid rahvuslikku auraamatusse. Eesti perekond geneetiliselt. Tiesenhausenid on aga sakslased.
Kujutledes neid eestlaste rahvusliku kohtu ees, süüpingis istuvatena, oleks mul nende advokaadist päris kahju – võimatu on tõestada, et see suguvõsa oleks toredatesse eesti „mäkradesse” suhtunud nagu sõpradesse.
Juba esimesest teatest Viljandi piiramise kohta – 1211. aastat alates – on nad ikkagi väga eba-sõbralikud. Nad olid ristisõdijad, vallutajad, orjastajad, sajandite vältel maa põlisrahvast rõhunud ülemkiht.
Ja nüüd anti kunagiste orjapidajate pereliikmele tagasi maja, mis asub Eesti Vabariigi võimukeskuse vahetus naabruses – ühel pool on valitsus nn Stenbocki majas ja teisel pool Riigikogu hoone.
Ent siis juhtus midagi hoopis huvitavat – eelkirjeldatud poliitilis-juriidilisele arusamatusele lisandus veel üks kummaline lugu, veel üks anoomia, üleminekuaja tüüpiline kelmuslugu.
Ehkki rahvuslikke tundeid arvestades on tegemist võibolla et isegi põlisrahva katsega õiglus jalule seada.
Õigluse jaluleseadmise esimene akt leidis aset 1999. aasta oktoobris, kui ühe Tallinna notari juurde ilmus keegi vanaproua, kes väitis, et tema nimi on Brunhild Dorothea Tiesenhausen. Veidi räpakat ja kulunud välimusega prouat saatis härrasmees, kelle esitatud passist võis lugeda nime Toivo Toim.
Paar saabus notari juurde ja tahtis paberit, millega Brunhild Dorothea volitab härra Toimi müüma oma maja Toompeal.
Sedasama maja, kust ühele poole kiviga visates võimalik tabada Eesti valitsushoonet ja teisele poole heites lüüa puruks Eesti parlamendi aknad. Või noh, mitte nüüd päris käega visates, aga selle kiviheitemasinaga küll, mille vapper rüütel Eggelbert de Thysenhusen 1211. aastal Viljandi linnuse piiramisele kaasa võttis.
Notar, kes ei viitsinud või ei soovinud asjasse süveneda, andiski paarile soovitud paberi. Volitusega relvastatud härra Toim müüs järgmisel kuul Tiesenhausenite maja kibekiirelt ühele Tartu linna kodanikule, viie miljoni krooni eest.
Ka see omakorda müüs maja edasi, nüüd oli ostjaks keegi Tiit Kurvits. Maja eest küsiti juba kuus miljonit krooni. Mis oli ikkagi kõvasti alla turuhinna.
Ostuahelas olid pooled isikud väljamõeldud ja vaid kaks viimast tõelised persoonid. Notari juures käis Vale-Tiesenhausen, tegelikult oli see keegi Sirje, alkoholiprobleemidega vanem naisterahvas. (Kuidas võidi sellist pidada aadlidaamiks!?, võid sa imestunult hüüda. Nojah, kahekümnes sajand muserdas ja väänas aadlidaame, nii et vähe polnud, eriti nõukogude variandis.)
Teda saatnud härrasmees polnud üldsegi mitte Toivo Toim, vaid kodanik Aavo Vesilind, paadunud kelm ja retsidivist, korduvalt vangis istunud tüüp. Suur Kombinaator, kui meenutada vene satiirikute Ilfi ja Petrovi surematut kangelast.
Ühesõnaga – see kelmide jõuk müüs ning ostis maja, mis ei kuulunud üldsegi neile.
Juurdlus tegi hiljem kindlaks, et ei esimese ega teise müügiakti ajal raha tegelikult üle ei antud. See käis nii, et notari juures said müüja ning ostja kokku, teesklejad mõlemad, viimasel oli kaasas tubli nahkkohver ja selle sees rahapakid, mis notari nähes üle loeti ja müüjale anti. Aga need ei olnud päris rahapakid – need olid niinimetatud „nukud”, kus pealmine ja alumine kupüür olid tõesti viiesajakroonised, kuid kõik vahepealsed olid tavalised paberilipakad.
Ahela viimane lüli, noor ärimees Tiit Kurvits, etendas selles näidendis „heauskse ostja” rolli. Heauskne ostja on inimene, kes omandab kinnistu või maja heas usus, ta on kindel, et toimuv ostu-müügiakt on seaduslik. Seda, mida ta heauskselt ostis, ei saa talt enam ära võtta. Või kui proovida, siis on tegemist üpriski keerulise protsessiga.
Kelmide bandes oli veel osalisi. Petuskeemi mõtles välja üks õigusbüroo – jah, õigusbüroo!, nimega Belford.
Selle loo juures tuleb rõhutada veel üht olulist aspekti – nimetatud õigusbüroo kasutas enda kaitsmiseks nn katust. Varakapitalistlikus maailmas olid „katuseks” kriminaalid, kes kaitsesid ärimehi teiste kriminaalide eest.
Põhimõtteliset on see samasugune turvateenus, mida osutas Prantsuse kuningriigile kümnendal sajandil Seine`i suudmesse asunud viikingute jõuk, lubades pakkuda kaitset teiste samasuguste viikingujõukude eest, ning võttes teenuse eest tasuks ühe osa Prantsusmaast (nüüd on see piirkond tuntud kui Normandia).

Loomingut

“Mõtteline Eesti”, Vagabund, 1999
“Lombakas Achilleus”, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2004
“Henrik: näidend 12 pildis”, Kultuurileht, 2006
“Projektijuht Posse”, Kultuurileht, 2008
“Võõrad lood” Tallinn: Tänapäev, 2008
“Sillamäe passioon”, Petrone Print, 2011
“Šokolaadist prints”, Hea Lugu, 2016
„Kirjad Maarale”, Petrone Print 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Anna Świrszczyńska

7. okt. 2019 at 9:50 e.l. (Nädala autor 2019) (, , )

anna 1

Anna Świrszczyńska

Anna Świrszczyńska (1909–1984) luulekeel on kasin ja lakooniline. Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Czesław Miłoszi arvates on Świrszczyńska näol tegemist ühe suurima poola naisluuletajaga. Anna Świrszczyńska tuntuim teos on tema Varssavi ülestõusu aegseid kogemusi kirjeldav luulekogu “Ma ehitasin barrikaadi” – Anna teenis kogu ülestõusu aja haiglas sanitarina, pilt ongi Annast Varssavi ülestõusu päevilt.

Valik luuletusi „Ma ehitasin barrikaadi”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2019,
Valik luulet, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Lk 58; 64; 69; 83; 86; 87; 92; 93; 94; 95; 96; 137; 155; 157; 161; 170; 171; 174; 177.

 

 

Karje maa alt

Kui pommirünnak läbi sai
jooksid inimesed kokku hüüdsid
siin on elusalt maetud
kuulake kuidas karjuvad
selle keldri peale
varises kolm korrust.

Inimesed kaevasid käsitsi
tahtsid kaevata kolm korrust
labidatega
paljakäsi.
Kaevasid päeva ja öö.

Hommikul teine pommirünnak
tappis kaevajad.
Enam ei olnud kedagi kuulmas
karjeid maa alt.

Tahtis päästa poega

Isa tahtis päästa ainsat poega.
Sakslased puistasid lendlehti,
et antaks alla,
et tuldaks alla andma, käed üles tõstetud
ja käes lendlehed.

Sakslased ajasid neid tanki ees,
tank läks ründama poola laatsaretti,
nad hukkusid poolakate kuulide läbi,
sest isa tahtis päästa ainsat poega.

Naine räägib oma mehele

Sa ei lähe nendega, seal on surm.
Ma ei lase sul surma minna.
Las lähevad kõik, aga sina ei lähe,
las surevad kõik, aga sina ei lähe.

Ära vaata mind nõnda.
Mul on õigus.
Mina võitlen
oma elu eest. Isegi koeral on õigus
oma elu eest võidelda.

Ära lükka mind,
ära kisu ust.
Sa ei lähe, ei lähe, ei lähe.
Las surevad kõik,
sina ei lähe.
Ma langen su jalge ette maha,
aga sina ei lähe.

Löö mind või maha,
sa ei astu üle selle läve.
Tüdruk ütleb poisile

Tule keldrisse,
seal ei ole kedagi.
Homme teevad sakslased meile otsa,
me ei pääse läbi, teevad meile lõpu,
jäänud on vaid kaks granaati.
Tule keldrisse, seal on pime.

See ei loe, et siin on rotid,
rotid on igal pool.
Kaisuta mind. Sina värised ka.
Ma tean, et sa ei armasta mind.

Ma olen vääritu. Kui ema teaks.
Ära ütle midagi. Homme
oleme nähtavasti surnud.

Ma kardan. Palveta minu eest.
Sa ei armasta mind. Palveta minu eest.
Mina palvetan ema
ja sinu eest.

Paanika

Inimesed jooksid ohvitseri juurde,
värisesid, nutsid, vannutasid:
„Jumala eest, seal on spioonid.
Meil on tõendid.”

Ohvitser käskis spioonid
maha lasta. Lamasid reas
isa, tütar, väimees
surusid end üksteise vastu
pärast surma.

Siis jooksid ohvitseri juurde teised inimesed,
värisesid, nutsid, vannutasid:
„Jumala eest, käskisid maha lasta
süütud inimesed.”

Pihtimine tänavasillutisel

See on minu pattude pärast – ulus naine.
See on Jumala karistus – ulus naine.

Ma müüsin leivapätsi sõrmuse eest,
lapsele piima kulduuri eest,
nad anusid süstlaid, ma ei müünud süstlaid,
nad küsisid joodi, ma ei andnud.

Need on minu rasked patud, Jumal,
ja nõnda raskelt karistad mind,
õiglane Jumal.

Naine ulus põlvini tänavatolmus,
langes silmili maha,
tagus pead vastu maad,
lapse
surnukeha kõrval.
Alandusetund

Kui ta õpetas poisse
kuidas võtta vaenlaselt kuulipildujaid
hoides peos vaid püstolit –
jooksis ise esimesena.

Kui ta sai käsu poistele õpetada
kuidas anda vaenlasele ära kuulipildujad
mis olid hangitud
võitluskaaslaste elu hinnaga –
lõi araks.

Viimane kuul tema püstolis
avas talle pääsetee
ja seda teed pidi pages ta oma poiste eest
ega olnud teda nendega koos
alandusetunnil.
Tal ei olnud palitut

Sõdurid läksid vangipõlve,
inimesed vaatasid vaikides,
inimesed seisid vaikides
mõlemal pool tänavat.

Kõige nooremal sõduril ei olnud palitut,
jooksis naine, palitu käes,
sandarm tõkestas tal tee,
naine jooksis, nuttis.

Inimesed vaatasid vaikides,
sõdurid läksid vangipõlve,
noorim oli kümneaastane.
Vestlus emadega

Läheb porutšik vangipõlve, justkui tassides,
oma noorte langenud võitlejate surnukehasid.
Loendab sosinal, loendab vahetpidamata
nende kaheksateistkümneaastaste nimesid,
näeb emade silmi, kes teda vaatavad.

„Sinu poeg hukkus, kaitstes barrikaadi,
mida enam pole, kaitstes maja,
mis on juba varisenud rusudeks, pihuks ja põrmuks.
Sinu poeg hukkus, kaitstes tänavat,
mida enam ei ole.
Nende telliste, nende rusude, selle liiva eest,
andsid nad oma elavad kehad.
Mina viisin neid surma.
Ja mina elan.”

Sakslased ütlevad: „Kiiremini, porutšik,
mine kiiremini vangipõlve.”
Aga tema ei saa kiiremini, tema tassib
oma poiste surnukehasid.

Ta ütles: „Ära nuta!”

Ta tuli, karabiin käes,
et ajada naine majast välja.
Maja tuleroaks,
naine koonduslaagrisse.

Ta ootas,
kuni naine tõmbab seljakoti rihma kinni,
vaatas, kuidas naine nutab,
ta ütles: „Ära nuta!”
See nooruke saksa sõdur.

Viskas võtme varemetesse

Naine pani seljakotti
viimased kuivikud,
viimast korda
keeras ukse lukku.

Ühe lapse
võttis sülle,
teisel käest kinni.

Viimast korda
tuli sellest trepist alla.
Ja viskas võtme
varemetesse.
Surematu

Juba ammu
on ta enda seest välja kolinud.

Iga uue lapselapsega
alustab elu uuesti
nagu jõgi, mis igal hetkel
algab uuest allikast.

Vaadates aina taevasse
imiku silmadega,
ei märka ta
omaenda keha surma.

Minu ema, preili Stasia

Kui ta läks Ostrołęka linnas
mööda Farna tänavat
siis vanad juuditarid
laksutasid vaimustusest keelt:
„Ingel läheb.”

Ta laulis sopranit
Lutnia kooris.
Nägus pan Raczyński
tahtis teda naiseks. Stasia
katkestas kihluse.

Pan Raczyński oli meeleheitel.
„Jumal karistab sind selle eest.”
Ja Jumal karistaski.
Stasia läks mehele hullule.
Kunstniku kolimine

Koidu ajal
lahkume kikivarvul majast.

Isa tassib molberteid
ja kolme maali, ema
reisikohvrit ja vanaemalt
saadud suletekki, mina
potti ja teekannu.

Tõstame need kärule, ruttu,
et kojamees ei näeks.
Isa,
sikutab käru pikki tänavat, ruttu,
ema lükkab tagant, ruttu,
mina lükkan ka, ruttu, ruttu,
et kojamees ei näeks.

Me olime võlgu
poole aasta üüri.

Kolm suhkrutükki

„Sellest näljast on mul silme eest must,
ja laps kahvatu, kui paber,”
ütleb ema isale, kui läheme mööda tänavat.

„Osta siis suhkrutükk,”
ütleb isa.
„Mul ei ole raha,”
ütleb ema.

Ja isa ostab
igale suhkrutüki.
„See kosutab,”
ütleb ema.

Naeratame
kõik kolmekesi.
Tunneme suus
kolme paradiisi.
Ema sureb

Kui ema oli suremas,
ei olnud mul aega nutta.
Ma pidin teda aitama
suremisel.

Kui ta oli suremas,
muutusin laibaks.
Laibad ei nuta.

Ta tuli hüvasti jätma

Kolmandal päeval pärast surma
tuli ema
minuga hüvasti jätma.

Ma kuulsin öösel,
kui ta tuli sammhaaval
kušeti juurde.
Ta jäi seisma
päitsisse.

Ma ütlesin: „Ema,
ära näita end minule, ema,
mul süda lõhkeb
hirmust.”

Midagi muud
ei öelnud ma talle
hüvastijätuks.

Rahune

Öösel
heliseb telefon.
Ma tõusen ehmunult.
„Midagi halba
on juhtunud isaga.”

„Rahune,” ütleb tütar.
„Vanaisaga ei juhtu enam midagi halba.
Ta suri ju
juba kuu aega tagasi.”

Pesen särki

Viimast korda pesen
oma surnud isa särki.
Särgil on higilõhn, mäletan
seda lõhna lapsest saadik,
nii palju aastaid
pesin tema särki ja kalsoone,
kuivatasin
raudahju kohal ateljees,
ta pani need selga
triikimata.

Kõigist maailma
loomade ja inimeste kehadest
eritas üksnes tema seda higi.
Hingan seda
viimast korda. Pestes seda särki
hävitan selle
igaveseks.

Nüüd
jäävad temast üksnes maalid,
mis lõhnavad värvi järele.

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »