Ingmar Bergman

18. juuni 2018 at 12:32 p.l. (Uncategorized) ()

Allikas: Wikipedia

Ernst Ingmar Bergman (14. juuli 1918 Uppsala – 30. juuli 2007 Fårö) oli rootsi filmi- ja teatrilavastaja. Bergmani mitmekülgne looming on tuntud laialdaselt üle terve maailma ning teda peetakse maailma filmiajaloo üheks kõige märkimisväärseimaks suurkujuks.

Katkend: Laterna magica, Tänapäev 2006, lk 195 – 198; 240 – 242.

„Alkestise” koori oli Alf Sjöberg valinud sihvakad noored näitlejannad, nende seas äsja teatrikooli lõpetanud suurte eeldustega Margaretha Byströmi. Üks teine režissöör tahtis teda oma lavastusse kandvasse rolli. Viisin ta Sjöbergilt küsimata omavoliliselt teise truppi üle. Näitlejate esindus kiitis otsuse heaks ja rollide jaotus pandi kuulutustahvlile välja. Mõni tund hiljem oli kuulda röökimist, mis tungis läbi topeltuste ja peanäitejuhi kabineti meetripaksuste hea heliisolatsiooniga seinte. Alf Sjöberg astus sisse, raevust kahvatu ja nõudis, et ma Margaretha Byströmi talle silmapilk tagasi annaksin. Seletasin, et see on võimatu, et talle peab ükskord ometi korraliku võimaluse andma ja te peale selle ei lase ma endale mitte midagi ette dikteerida. Sjöberg ütles, et nüüd annab ta mulle lõpuks ometi vastu vahtimist. Taganesin koosolekulaua taha ja ütlesin midagi kuradi matsikommete kohta. Raevutsev režissöör vastas, et ma olen talle esimesest päevast vastu töötanud ja et nüüd on tema mõõt täis. Läksin tema juurde ja palusin teda viivitamatult lüüa, kui ta arvab, et seda laadi argumentidest on tulu. Manasin näole hirmunud naeratuse. Sjöbergi nägu värises ja keha vappus. Me hingasime raskelt. Ta ütles, et nüüd tantsitab ta mind nii, et särgihõlmad lehvivad. Samal hetkel taipasime mõlemad situatsiooni koomilisust, aga olime naerust kaugel.
Sjöberg istus lähimale toolile ja imestas, kuidas kaks suhteliselt hästikasvatatud inimest võivad end nii idiootlikult üleval pidada. Ma lubasin Margaretha Byströmi anda talle, kui näitlejate esindus muudatustega nõustub. Ta tegi põlglikult tõrjuva žesti ja lahkus toast. Järgmisel korral kokku saades me enam sellest asjast ei rääkinud. Meil oli hiljemgi üpris ägedaid arvamuste lahkuminekuid, nii kunstilisel kui inimlikul pinnal, kuid me suhtusime teineteisesse viisakalt ja ilma vimmata.
Käisin Dramatiska Teaternis esimest korda 1930. aasta jõulu ajal. Mängiti Geijerstami muinasjutt-näidendit „Suur-Klas ja Väike-Klas”. Lavastaja oli Alf Sjöberg, tookord kahekümne seitsme aastane. See oli tema teine lavastus. Mäletan seda detailselt, valgust, lavapilte, päikesetõusu väikeste rahvariides haldjate kohal, paati jõel, vana kirikut, mille uksevalvuriks oli Püha Peetrus, läbilõikes maja. Istusin teisel rõdul teises reas külje peal, otse ukse juures. Mõnikord teatri vaiksel tunnil, proovi ja õhtuse etenduse vahel, istun oma vanale kohale, luban endale nostalgiline olla ja tajun iga pulsilöögiga, et see ebapraktiline ja päevinäinud saal on minu tõeline kodu. See suur vaikne poolhämar ruum – mõtlesin pärast pikki kõhklusi siiski kirjutada – on algus ja lõpp ja kõik selle vahepeal. Kirjapandult tundub see ülimalt liialdatud ja naeruväärne, aga ma ei suuda leida vähemnõretavat formuleeringut, nii et jäägu pealegi nii: algus ja lõpp ja kõik selle vahepeal.
Alf Sjöberg rääkis kord, et tal ei lähe iial joonlauda ega mõõdupulka vaja, kui ta lavapildi kavandite jaoks lavapindu joonistab. Käsi paneb täpselt mõõtkava paika.
Ta oli Majja jäänud sellest saadik, kui ta noore kirgliku näitlejana debüteeris (tema õpetaja Maria Schildknecht ütles: ta oli väga andekas noor näitleja, aga nii neetult laisk, et hakkas režissööriks). Ta jäi Majja kuni surmani, käis külalisena paar-kolm korda teistes teatrites, aga jäi Majja, mille vürst ja vang ta oli. Ma ei usu, et oleksin kohanud teist inimest, kes oleks oma olemuselt olnud sedavõrd vastuokslik: tema näol oli kasperimask, kus kõik oli allutatud tahtele ja mingile kõikvõimsale sarmile. Otsusekindlaks kujundatud fassaadi taga võitlesid või ühinesid sotsiaalne ebakindlus, intellektuaalne kirg, eneseteadlikkus, enesepettus, julgus ja argus, must huumor ja surmtõsidus, leebus ja jõhkrus, kannatamatus ja piiritu kannatamatus. Nagu kõik režissöörid, mängis ka tema režissöörirolli. Kuivõrd ta oli andekas näitleja, oli esitus veenev: tugev praktik, kellel jätkus visiooni.
Mina omakorda ei konkureerinud kunagi Sjöbergiga. Teatrimehena oli ta minust üle, seda fakti tunnistasin ma ilma igasuguse kibeduseta. Tema Shakespeare`i-tõlgendused olid minu silmis täiuslikud. Mul polnud midagi juurde lisada, ta teadis rohkem kui mina, oskas sügavamini näha ja nähtut kujutada.
Tema suurejoonelised lavastused said sageli kitsi ja ilmetu kriitika osaliseks. Ma ei aimanud, et see hall ja armetu ilkumine teda riivas.
Kõige valusamalt puudutas teda ilmselt meie provintslik kultuurirevolutsioon. Erinevalt minust oli Sjöberg poliitiliselt aktiivne ja rääkis kirglikult teatrist kui relvast. Kui kultuurilaine ka Dramatenisse jõudis, tahtis ta koos noortega barrikaadilele ronida. Tema pettumus oli suur, kui ta pidi lugema, et Dramaten tuleks maha põletada ning Sjöberg ja Bergman tuleks Nybroplanil Tornbergi kelle külge üles puua.
Võimalik, et mõni julge teadlane söandab kunagi uurida, millist otsest ja kaudset kahju kuuekümne kaheksanda aasta revolutsiooniliikumine meie kultuuriellu tõi. ˇVõimalik, kuid vaevalt usutav. Pettunud revolutsionäärid hoiavad endiselt kramplikult kinni oma kohtadest toimetuste kirjutuslaudade taga ja räägivad kibestunult „uuendustest, mis jäid toimumata”. Nad ei mõista (ja kuidas nad saaksidki seda teha!), et nende panus oli surmahoobi andmine arengule, mida iial ei tohi oma juurtest lahti kiskuda. Teistes riikides, kus mitmed erinevad ideed võivad koos õilmitseda, ei kõigutata traditsiooni ja haridust. Ainult Hiinas ja Rootsis mõnitati ja alandati oma kunstnikke ja õpetajaid.
Mind kihutati oma poja silme all riiklikust teatrikoolist minema. Kui väitsin, et noored õpilased peavad näitlemistehnika ära õppima, et nende revolutsiooniline sõnum nendeni jõuaks, lehvitasid nad väikeste punaste raamatutega ja vilistasid, kooli tolleaegne direktor Niklas Brunius püüdis neile pugeda ja kiitis takka.
Noored formeerusid kiiresti ja osavalt, vallutasid massikommunikatsioonivahendid ja jätsid meid, vanu ja kulunuid, julma isoleeritusse. Mind isiklikult minu töös peaaegu ei segatud. Minu publik elas teistes riikides, see pidas mind ülal ja hoidis heas meeleolus. Vihkasin fanatismi, mis tundus mulle tuttav minu lapsepõlveaegadest: sama emotsionaalne põhjamuda, ainult atribuutika oli teistsugune. Värske tuulepuhangu asemel tulid moonutused, sektantlus, sallimatus, viimases hädas pugemine ja võimu kuritarvitamised. Sama mudel peab ikka paika; ideed bürokratiseeruvad ja korrumpeeruvad. Vahel käib see kiiresti, vahel võtab sada aastat. Mis puutub kuuekümne kaheksandasse, siis käis see kohutava kiirusega. Lühikese aja jooksul jõuti teha enneolematut ja raskesti korvatavat kahju.
Viimaste aastate jooksul tegi Alf Sjöberg mitu suurlavastust. Ta tõlkis ja töötles Claudeli „Maarja kuulutuse”, see oli suurepärane lavastus. Ta tõi lavale Brechti „Galilei elu”, mis oli müüritud võimsatest plokkidest. Viimasena valmis „Naiste kool”, mänglev, tihe, sünge, sentimendivaba.
Meie kabinetid asusid samas koridoris teise rõdu kõrval, kohtusime sageli jooksujalu proovidele või koosolekutele minnes või sealt tulles. Vahel istusime logisevatele pulktoolidele maha ja rääkisime, klatšisime ja sõimasime. Harva astusime teineteise juurde sisse, me ei kohtunud kunagi eraviisiliselt, me istusime alati pulktoolidel. Vahel mitu tundi, sellest kujunes rituaal.
Täna, kui ma mööda spetsiifilise lõhnaga, akendeta uniselt valgustatud koridori oma kabineti poole tõttan, mõtlen: võib-olla kohtume!

/…/

Suvel 1983 lavastasin Salzburgi festivali jaoks Molière`i „Don Juani”. Asi oli plaanis juba üle kolme aasta, kõik sai alguse minu ja Residenztheateri peanäitejuhi, austerlase Kurt Meiseli mesinädalate ajal, tema pidi mängima Sganarelle`i. Hiljem lõi ta mu oma teatrist minema, aga leping Salzburgiga jäi jõusse. Valisin teise Sganarelle`i, DDR-is boikoti alla sattunud Hilmar Thate. Üldse oli minu käsutuses hiilgav ansambel, vananeva Don Juani rollis Michael Degen.
Proovid algasid Münchenis, lihvimistöö toimus neljateistkümne päeva jooksul inetus ja kitsas Salzburgi Õukonnateatris, kus oli ainult üks eelis: õhukonditsioneerimisseadmed töötasid laitmatult. Suvi oli nimelt palav, olemasoleva statistika järgi kõige palavam.
Ma ei usu rahvusiseloomusse, aga austerlased tunduvad olema eriline tõug, vähemasti need, kes Salzburgi festivali ümber tiirlevad. Armastusväärsusel polnud piire. Ebaefektiivsus, üleorganiseeritus, valelikkus, bürokraatia ja libe laiskus olid silmatorkavad.
Administratsioon avastas õige pea, et minu „Don Juani” lavastus on nagu elevant portselanikaupluses. Naeratused muutusid jäisemaks, kuid tohutus kuumuses eriti ei jahtunud.
Mind kutsuti külla Herbert von Karajani poole, kes valmistas Suures Festivalihoones ette „Roosikavaleri”, oma kõige uhkema saavutuse kordusesietendust.
Tema auto tuli mulle järele ja mind viidi tema erakontorisse, mis asus selle tohutu hoone sügavuses. Ta tuli mõneminutilise hilinemisega, väike kõhetu mees, liiga suure peaga. Pool aastat tagasi oli ta läbi teinud raske seljaoperatsiooni ja lonkas üht jalga. Tema abiline toetas teda. Võtsime istet mugavas tagapoolses toas. Tuba oli maitsekates hallides toonides, sümpaatselt isikupäratu, jahe ja elegantne. Assistendid, sekretärid ja abilised eemaldusid. Poole tunni pärast pidi algama „Roosikavaleri” proov orkestri ja solistidega.
Maestro asus kohe asja juurde. Ta tahtis teha „Turandotist” ooperi- ja tv-filmi ja saada mind selle režissööriks. (Üldiselt olen ma arvamusel, et „Turandot” on ebameeldiv, raskesti esitatav, perversne supp, oma aja laps). Väikese mehe hüpnootiline hele pilk imes mind endasse ja ma kuulsin end ütlemas, et see on suur au, et mulle on „Turandot” alati meeldinud, et muusika on mõistatuslik, kuid mõjuv, ja ma ei oska endale ette kujutada midagi innustavamat kui võimalust Herbert von Karajaniga koos töötada.
Töö pidi algama kevadel 1989. Karajan nimetas terve rea ooperimaailma tähti, tegi ettepaneku kunstniku ja stuudio osas. Filmi aluseks pidi saama plaadistus, mille ta kavatses teha sügisel 1987.
Kõik oli äkki ebareaalne. Ainus tõeline asi oli „Turandoti” tegemine. Ma teadsin, et mees minu ees on seitsmekümne viie aastane, mina ise kümme aastat noorem. Kaheksakümne ühe aastane dirigent ja seitsmekümne ühe aastane režissöör pidid siis sellele mumifitseeritud pentsikusele ühiselt elu sisse puhuma. Projekti grotesksus minuni ei jõudnud. Olin lootusetult hurmatud.
Kui esialgsed plaanid olid maha pandud, hakkas Maestro rääkima Straussist ja „Roosikavalerist”. Esimest korda oli ta seda dirigeerinud kahekümneaastasena, ta oli elanud sellega kogu elu ja leidis sellest pidevalt uut ja provotseerivat. Äkitselt vahetas ta teemat: Ma nägin teie „Unenäomängu” etendust. Te lavastate, nagu oleksite muusik, teil on rütmitunnet, musikaalsust, akordide täpsust. Seda kõike oli ka teie „Võluflöödis”. Kohati oli see veetlev, aga mulle ta ei meeldinud. Te olite muutnud lõpuosas mõnede stseenide järjestust. Mozartiga ei tohi nii teha, kõik on orgaaniline.
Üks abilistest oli juba ust paotanud ja ütelnud, et aeg on proovi alustada. Karajan andis talle žestiga märku lahkuda, nad võivad oodata. Pikapeale ajas ta end vaevaliselt püsti ja haaras oma kepi järele. Kohale ilmus üks assistentidest ja juhtis meid läbi kivikoridoride Festivaliteatrisse, hirmuäratavasse tuhandeid vaatajaid mahutavasse saali. Pikkamisi edasi liikudes muutus meie minek rongkäiguks, keiserlikuks rongkäiguks, kus marssis assistente, abilisi, ooperilauljaid ja -lauljatare, lipitsevaid kriitikuid, kummardavaid ajakirjanikke ja murtud tütar.
Laval olid solistid ootel, neid ümbritses viiekümnendatest aastatest pärit õudne lavapilt: ma lasin originaallavakujundusest detailse koopia teha, tänapäeva lavakujundajad on kas hullud või idioodid või nii üht kui teist. Orkestriaugus ootasid Viini Filharmoonikud. Saalis istus sadu funksionääre ja selle keisririigi defineerimatuid kodanikke. Kui kõhetu, jalga järele vedav kuju nähtavale ilmus, tõusid kõik püsti ja jäid seisma, kuni Maestro jõudis oma üle orkestrisüvendi ääre tõstetud kohale.
Töö algas otsekohe. Uppusime laostava, vastumeelse ilu murdlainetesse.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Natasza Goerke

5. juuni 2018 at 10:12 e.l. (Natasza Goerke) (, , )

Natasza Goerke (snd 1962) on poola luuletaja, novelli- ja reisikirjanik. Ta on õppinud poola filoloogiat Poznani Mickiewiczi ülikoolis, seejärell orientalistikat ja Tiibeti keeli Krakowi Jagellooni ülikoolis. 1980. aastate keskel emigreerus Goerke Saksamaale ning sealtpeale on ta jaganud oma elu Hamburgi ja Nepaali vahel.

Tema kaks esimest jutukogu, „Fractale” (1994) ja „Pasteediraamat” („Księga pasztetów“, 1997) sisaldasid groteskseid ja sürrealistlikke lühijutte, mida nende iroonia ja musta huumori kasutuse tõttu on võrreldud näiteks Daniil Harmsi loominguga. 2002. aasta jutukogus „Hüvastijätt plasmaga“ („Pożegnania plazmy“) võttis Goerke vaatluse alla armastuse, aga nagu ütleb Hendrik Lindepuu, ei ole tegemist armastuslugudega nende tavapärases tähenduses. Poola kirjandusteadlane Grażyna Borkowska on Goerke stiili kirjeldanud muuhulgas tabamatu, häiriva ja raskesti klassifitseeritavana.

Ehkki tema jutte ja jutustusi ilmus vahepeal ajakirjades ja antoloogiates, ei avaldanud ta aastatel 2002–2017 ühtki raamatut. Eelmisel aastal ilmus aga äkitsi tema kauaoodatud reisi- ja reportaažiraamat Nepaalist „Seal” („Tam“). Selle südamliku raamatuga jätkab Natasza Goerke poola reportaaži- ja reisikirjanduse parimaid traditsioone.

Goerke teoseid on seni tõlgitud saksa, inglise, serbia, horvaadi ja slovaki keelde. Nepaali-raamatu „Seal” eestikeelne tõlge ilmub festivali ajaks Hendrik Lindepuu tõlkes Hendrik Lindepuu Kirjastuses.

Kirjandusfestival Prima Vista 2018

 

Katkend: Seal, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2018, lk 81 – 87, poola keelest tlk H. Lindepuu.

Vaesus on maaliline

Kujutlusharjutus nr 1

Kujutame endale ette Rooma Campo de`Fiori väljakut, kus tunglevad rõõmsad Bangladeshi, Zambia, Haiiti ja Eritrea turistid. Või siis gondleid Veneetsia Canale Grandel, milles on mesinädalaid pidavad Süüria ja Sudaani paarid. Kujutame endale ette supelranda Jelitkowos ning sellel Albaania ja Turkmenistani peresid või siis alpinõlvu Chamonix`s ning suuskadel sahistavaid Ida-Timori ja Burkina Faso turiste. Kujutame endale ette kohvikuid Sevillas, mis on täis külastajaid Nepaalist ja Sierra Leonest; Tate Gallery`d, mis on pungil Etioopia ja Elevandiluuranniku kunstihuvilistest; seljakotimatkajad Senegalist ja Ghanast; kes sõidavad jalgratastel läbi Šveitsi; või kooliekskursioone Afganistanist ja Kambodžast, suundumas Cecilia Bartoli kontserdile Verona amfiteatrisse.
Veider, eks ole? Vaesus ei tunne ju huvi muusika ja kunsti vastu ega reisi, ning see on nii ilmselge, et eespool manatud pilt kisub groteskseks.
Arvud, mille abil kirjeldatakse vaesust, on petlikud ja muutlikud, ma ei hakka neid siin ära tooma, ehk vaid ühe erandiga – üle kaheksakümne protsendi planeedi elanikkonnast, kui nad üldse midagi teenivad, siis üksnes sedavõrd, et nende päevapalgast ei piisaks taksosõiduks Varssavi lennujaamast linnalähedasse Konstancini, ja planeedi poolel elanikkonnal piisaks päevapalgast vaevu Varssavi linnaliini bussipileti jaoks. Et minna Cecilia Bartoli kontserdile, peaks Nepaali talumees töötama kaks kuud ning seejuures mitte sööma, aga et veeta kaks nädalat Jelitkowo rannakuurordis, peaks ta töötama mitu aastat.
Turiste Kolmanda Maailma maadest on siis enam-vähem sama palju kui Esimese Maailma maades savihütte. Juhtub aga, et vaesed maad – kui neil on õnn olla maaliline ja kui seal ei käi parajasti sõda – võivad elatist teenida turismiga.

Maaliline vaesus

Selline on näiteks Nepaal. Mitte ainult seepärast kaunis, et mäed on ju alati ilusad, vaid lisaks on loodus veetluse ja iluga varustanud ka nepaallasi endid. Ja see ei ole üldse vähetähtis, sest kenasid inimesi armastatakse ju ikka rohkem.
Ja turistid armastavad siis kenasid nepaallasi koos nende vaesusega, mis omamoodi võlub isemoodi iluga. Nepaali vaesus ei ole nii sünge nagu näiteks van Goghi „Kartulisööjad”, pigem kirev nagu Vogue`i kaanepilt: roheline, purpurpunane, oranž ja lilla – juba kerjuserüüde värvikirevus oleks Vivienne Westwoodi julgeimate unenägude täitumiseks, ja oma sõgedas auklikkuses löövad need kaugelt üle mälestusväärse Woodstocki festivali dress code`i. Ja takkaotsa veel aksessuaarid: kaussidest peakatted ja hipsterlikud jakivillast mütsid, hõredaks kulunud sallid, imponeerivad kaelakeed kivikestest, mis võiksid rahulikult kaunistada Frida Kahlo dekolteed. Seda maalilisust võimendavad Nepaalis erakordselt levinud savihütid, mis on üllat seepiavärvi, imeliselt asümmeetrilised ja ovaalsed justkui Gaudi Casa Milà primitiivsed miniatuurid. Ja nende savihüttide ees nunnud kitsetalled ja lapsed, rõõmsailmelised hambutud naised ja vanurid – nii kõhnad, justkui oleks neid voolinud Alberto Giacometti ise. Ja veidi edasi hibiskused ja rododendronid, vahel õlgedest vanik. Ja kõige selle taustal muidugi Himaalaja.

Turistid

Turistid tunnevad end Nepaalis nagu kodus või veelgi vabamalt. Vahel kohe nii vabalt, et jääb mulje, et evolutsioon on otsa ringi pööranud, homo on sapiens`ist lahku löönud ja langenud australopiteegi tasemele. Aga selle vahega, et inimlased, näiteks Borneo orangutangid, ei roni võõraste puude otsa, ei häiri öösel teiste und, ja kui miski neid närvi ajab, siis ei röögi nad üle kogu ümbruskonna, vaid väljendavad oma tigedust hääletult, tõmmates läbi poolsuletud suu kopsud õhku täis.
Turist Nepaalis on nagu klient Tescos – see tähendab kuningas. Tema käitumine meenutab odavasse Poola õlusse armunud Suurbritannia või Rootsi turistide karutükke Krakowis. Turistid ei piirdu Nepaalis kõrtsiskandaalide ja hotellis laamendamisega, mälestusmärkide lõhkumisega või patoloogilise urineerimisega murule ja lilleklumpidesse, sest see on ju turistide käitumisstandard kogu maailmas. Nepaali erilisuseks on see, et see aktiveerib turistides üliinimese geeni ja põhjustab, et nad suhtuvad põliselanikesse kui sünged imperaatorid. Kelnerite ja hotelliteenijate alandamine on igapäevane, samuti ka võimukas ja üleolev suhtumine rikša- ja taksojuhtidesse, tänavakaubitsejatesse ja kerjustesse.

Vandenõu

Turist ilmselgelt kahtlustab, et kõik need inimesed on omavahel kokku leppinud, et teda petta, seega teritab ta peale piiri ületamist valvsust ja igaks juhuks ei usalda isegi toiduraasukesi jahtivaid varblasi. Asjalood on kujunenud nii, et Kolmanda Maailma kodanikud ei kuulu rikaste hulka. Igaüks kombineerib nagu oskab, ja ma üldse ei väida, et nepaallased seda ei tee. Nepaallastel on aga ka imeliselt abstraktne huumorimeel, mis kõige eredamalt väljendub suhtumises arvudesse. Seda on hea meeles pidada, kui näiteks taksojuht küsib mitte eriti pika sõidu eest säravalt naeratades sada eurot, mis üldse ei tähenda, et ta oleks petis – taksojuht lihtsalt kompab sel kombel turisti mõistuse piire, nii et ei maksa tema peale solvuda ega karjuma hakata, pigem võiks sama särava naeratusega pakkuda talle lihtsalt sada korda väiksemat summat. Taksojuht teeskleb siis solvumist ja sügab kaua kõrvatagust, aga kui turist jääb leebelt otsusekindlaks, siis enamatel juhtudel viib taksojuht ta sihtkohta kompromisliku kolme euro eest ja kõik on rahul.

Kauplemine on Nepaalis traditsioon, see on mäng, milles – kui läheb hästi – võidavad mõlemad pooled, ainult et nepaallase jaoks käib see mäng tihti ellujäämise nimel.
Kauplemine on aeganõudev, aga Himaalajas kulgebki aeg omasoodu ja kes sellega leppida ei suuda, sellele võib kauplemisprotsess kujuneda üsna piinarikkaks. Kauplemisel kehtib kirjutamata reegel olla viisakas ja mõistlik ning seepärast ei mõista ma inimeste loogikat, kes on kaubelnud imekauni puunikerduse hinna viiele eurole, aga viidavad poes veel mitu tundi, et saada hinda veel kümne sendi võrra madalamaks.
Eriliseks ühiskonnagrupiks, kes hauvad vandenõu turistide petmiseks, on kerjused. Nepaalis on kerjuseid järjest rohkem – nende ridu täiendavad Himaalaja talupojad, kelle on mauistid kodukülast minema ajanud, samuti on järjest arvukamalt tulnukaid Nepaali naabrusest, India lootusetult vaesest Bihari provintsist. Kõigil neil inimestel ei ole tihtipeale hinge taga mitte punast krossigi ja nad elavad peamiselt Himaalaja tähistaeva all, pealinna tänavatel, pühakodade katuse all, külmikute või telerite külalislahketes pappkarpides. Need, kellel on vähemalt pere, elavad asbestist ja papist kokkuklopsitud lobudikus, ehk siis slummides. Praktilistel põhjustel tekivad Katmandus slummid spontaanselt jõekallastele, mis on ühteaegu prügimäed, sel kombel on kindlustatud ligipääs nii veele kui ka toidule.
Sõltumata sellest, millist religiooni nepaallased tunnistavad, austavad nad kõik kerjuseid, ja see on nõnda sellepärast, et nepaallased austavad üldse inimesi. Ma arvan, et just seetõttu – hoolimata kogu Nepaali vaesusest – ei sure keegi seal nälga. Kerjused pakuvad ka võimalust näidata heldust ja ma ei kujuta ette restorani või trahterit, mis ei toidaks oma lävel seisvat kerjust. Elegantsemad lokaalid, ehk siis need, kus käivad turistid, on külaliste tõttu kerjuste toitmise viinud kulisside taha ning taldrikud söögiga toimetatakse nendele köögi tagaukse kaudu.
Eriti kurb kerjuste kategooria on lapskerjused, kes on sõltuvuses liiminuusutamisest. Need lapsed – justkui südametunnistuse sasipundar – jäävad magama raamatukaupluste või kaubamajade treppidel ja kui nad ise üles ei ärka, siis äratab neid politsei. Nad lähevad siis vilgastele ristteedele ja pistes väljasirutatud käe sisse ummikus seisvate taksode aknast, kallutavad taksos istuvaid turiste mõtlema kohaliku haridussüsteemi puuduste üle. Ma ei ütle, et neil turistidel ei ole õigus – vaatamata sellele, et Nepaalis on koolikohustus, ei oska pooled nepaallastest ikka lugeda ega kirjutada. Ma olen ka nõus, et nendele lastele raha andmine on mõttetu. Aga äärmiselt mõttekas on – kindlasti, alati ja ilma arutamata, et kas anda õng või kala – neile juustusaia ulatamine.
Tunniajane sõit lennukiga Himaalaja kohal maksab sama palju kui tuhat juustusaia, aga see fakt ei sega suuremat osa turistidest võtmast kerjuseid kui tüütuid ka koledaid kärbseid. Turistide enesetunde pärast muret tundvad Katmandu võimud, võttes eeskuju Münchenist ja Zürichist, on kerjused kesklinnast minema löönud. Ma ei ole kindel, kas see ei ole endale jalga tulistamine – sest kui kerjuseid – peamist põlgusobjekti – ei ole, võivad turistid oma ülbet üleolekut hakata veel jõulisemalt demonstreerima riigiametnike vastu.
Võib-olla on selline käitumine geenidest põhjustatud ja seda juhib sama läänelik ülbus, millega kolonisaatorid, kirjutades oma purjedele, et tõde võidab alati, vallutasid kunagi India. Kui nii, siis ei ole see tõde sugugi tore ja lõbus.

Maskiball

Et mind ei süüdistataks ebaõigluses – on ka sümpaatsemaid turiste, lihtsalt mina tahan jutustada sellest, mis on kole. Ja inetusel on mitu nägu. Enamgi, tihti on inetus end ümber riietanud.
Turistidele meeldib folkloor, eriti etnomood. Pärast ajavahestressi väljamagamist lähevad nad poodlema. Ja nende ostud sõltuvad sellest, mida nad kavatsevad Nepaalis ette võtta. Matkajate fraktsioon, ehk siis inimesed, kes tulid Himaalajasse, et mägedes seigelda, lähevad šerpade poodidesse ja sõltumata sellest, kas tegemist on meeste või naistega, ostavad alpinistisaapaid, termoseid, magamiskotte ja sooje jopesid uhkete tikitud logodega – seda kõike nende mõistes peaaegu poolmuidu. Aga et mitte naerualuseks jääda, peaks matkajate fraktsioon silmas pidama, et nepaallaste suhtumine Lääne kaubamärkidesse on üsna muretu ja tihti on jope ühel käisel kiri Adidas ja teisel Mammut, ja rinnal hoopis Intimissimi – mida see iganes ka ei tähendaks. Mis puutub ülejäänud ostudesse, ehk siis Primuse termostesse, Lowe Alpine`i saabastesse või Jack Wolfskini logoga seljakottidesse, siis jääb üle vaid palvetada, et kõik need kohalikud produktid ei lagune enne laiali, kui matkajate fraktsioon jõuab mingile mäeküljele ronida.
Statsionaarse fraktsiooni moodustavad turistid, kes hindavad seltsielu rohkem kui loodust. Seda seltsielu iseloomustab Nepaalis sundimatu lärmakus, ja see käib peamiselt restoranides, pubides ja diskoteekides, mis turistide enklaavides on avatud seitse ööd ja seitse päeva nädalas. Loomulikult meeldivad ka statsionaarsetele turistidele mäed, aga nad eelistavad neid imetleda kaugelt. Tavaliselt imetlevad nad mägesid läbi bussiakna, bussis on tualett ja minibaar, ja see buss rammib kitsastel tänavatel kõike, mis ette juhtub ja laseb aina signaali, ent bussil on see hea omadus, et sellest ei pea välja minema. Populaarne on ka mägede imetlemine linnulennult, ehk siis õhuekskursioonid kahekümnekohaliste lennukitega. Kui turistid tahavad näha maailma Annapurna tipust, siis need lennukid päästavad nad tüütust paratamatusest mööda mäekülge üles ronida, aga samas kipuvad need lennukid vahel alla kukkuma. Statsionaarne fraktsioon kannab selle riski kuludesse, aga enne kui ta mingisse sõiduvahendisse sisse istub, teeb ta ka ostusid. Muidugi mõista teistsuguseid kui matkajate fraktsioon – statsionaarsed turistid ei osta sulejopesid ega termoseid, peale selle on nende ostud sõltuvalt soost erinevad. Naissoost statsionaarse turisti klassikalise ostukorvi moodustavad tikanditega sari, pašmiinasall, kolm kašmiirvillast sviitrit Indian summer`i värvides ja pearätikute komplekt: Buddha kujutisega, Ganeša kujutisega või siis mantraga, mis on rätikule trükitud devanaagari eksootilises kirjas. Kõike seda täiendavad veel vältimatud nipsasjad, ehk siis lohekujutisega kõrvarõngad, džuudiriidest kübarad ja surematust vildist tooted kogu skaala ulatuses – vildist sussid, vildist mütsid, vildist sõrmused vildist „kalliskiviga” või siis vildist prossid. Turistid, kellele vilt ei meeldi, võivad kõike seda hankida ka villasena, loomulikult käsitööna tehtud ja loomulikult jakivillast. Turuhitiks on atlasskäekotid, mis käivad kinni lukuga. Aga kõik Nepaali lukud ja klapid sümboliseerivad püsimatust ja seda teab igaüks, kes on kunagi ostnud Nepaalist midagi, mis käib nööpidega kinni.

Püsiviide Lisa kommentaar

Tommi Kinnunen

21. mai 2018 at 10:24 e.l. (Tommi Kinnunen) (, )

Foto: Suvi-Tuuli Kankaanpää / WSOY

Tommi Kinnunen (snd 1973) on auhinnatud soome kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja. Ta on kirjutanud nii romaane, novelle, õppematerjale kui ka näidendi- ja kabareetekste.

Nii Kinnuse 2014. aastal ilmunud debüütromaan „Neljäntienristeys“ ehk „Nelja tee rist” (e.k. 2015 Jan Kausi tõlkes) kui sellele järgnenud teos „Lopotti“ ehk „Peraküla” (e.k. 2017 samuti Jan Kaus) said tõeliste menukitena nii lugejate kui kriitikute lemmikuks. Mõlemad romaanid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. „Nelja tee rist” pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose preemiale kui ka Finlandia auhinnale. Lisaks on teosest tehtud ooper ja teatrilavastus.

Oma tulevikukuvandis jääb Kinnunen humoorikalt tagasihoidlikuks, kuid soostub panema ette tulevikuprillid ja kujutlema oma loomingu kirjeldust mõnes 2118. aastal välja antavas leksikonis: „Tommi Kinnunen oli soome kirjanik, kes mõjutas kirjanduselu lühikese perioodi jooksul 2010. aastatel. Tema stiili võiks iseloomustada kui ülepakutult melodramaatilist ja piinavalt kirjeldavat. Dialoogi kasutamine teostes on põhjendamatult vähene, temaatiliselt käsitles peamiselt seksuaalvähemuste, puuetega inimeste ja naiste elu. Kuigi ilmumisajal puudutasid Kinnuneni teosed ilmselt õrnahingelisemate lugejate tundeid ning teda tõlgiti ka teistesse keeltesse, ei jätnud kirjanik Soome kirjanduskaanonisse ja -ajalukku siiski väga suurt jälge.“
Tommi Kinnunen oli Prima Vista kirjandusfestival 2018 külaline. ( Prima Vista kirjandusfestival 2018).

Katkendid: Peraküla, Varrak 2017, tlk Jan Kaus, lk 172 – 175; 182 – 183.

Huusin tuulen mukaan,
kuunnellut ei kukaan.

Read Eino Leino luuletusest „Vanha vaimo” (luulekogust „Halla”, 1908). Eesti k „Asjata ma hüüdsin tuulde, kuulmas polnud hingelistki”.

„TRAPETSILIHASED. Musculus trapezius.”
Kari tutvustab entusiastlikult õpitut. Praegu ta veel ei masseeri, vaid kordab lihaste nimetusi. Õlavarre kolmikpealihas. Harjaalune lihas. Väike ümarlihas.
Esimene talv uues korteris. Ema istub ikka veel isa järel jagamatu pärandiosa otsas. Johannesele ei anna ta midagi, et Kaarina ilma jääks, aga Anna sai oma maja jaoks eelpärandi korras raha ning mina muretsesin Helsingist selle korteri. Johannes ja Kaarina käendasid lisalaenu. Elutuba, üks magamistuba, köök. Esikust läheb pikk koridor, mille otsas on veel üks tuba. Mõeldud Karile töötamiseks või lastetoaks.
Laman kõhuli massaažilaual. See on kusagilt tutvuste kaudu ostetud, muhklik ja sellest kerkib läpatanud haisu. Selle peale on laotatud lina. Mu pea on lauda selle tarvis konstrueeritud augus. Mul on raske hingata.
„Kas siin lina sees ei peaks olema näiteks mõni ava?”
„Aga siis ei saaks seda enam voodis kasutada.”
Käed töötlevad mu keha läbi. Mõned lihased eristuvad lihtsalt, teisi peab enne leidmist kaua otsima. Rätsepalihas. Sääremarja kolmpealihas. Kari käed meenutavad vanaema uurivate sõrmede liikumist Eila paisunud kõhul. Vahepeal nad peatuvad ja nõtkutavad läbi naha, otsides kinnitus- ja hargnemiskohti. Kaksiksääremarjalihas, tallalihas. Kari on selle uue maailma leidmise üle nii uhke. Varsti pole ta enam juhutööline, vaid koolis käinud ja seaduslikult tunnustatud massöör. Proff, lõppude lõpuks. Ta tahab mu eest hoolitseda ja on selleks katsetanud päris mitme tööga, juhtinud Hakaniemi turuhoone lihapoe autot, vahendanud lehetellimusi ja töötanud Rahvusmuuseumis valvurina. Nüüd ta keskendub ja võtab ette. On entusiastlik, õpib hiliste tundideni erialast sõnavara. Mul on kõdi. Ta naerab koos minuga ja teeb veel kõdi, samas nimesid öeldes.
„Lühike varvastepainutaja. Musculus flexor digitorum brevis.”

Talle paistab, et sellest võib saada talle päriselt amet, kus ta ennast hästi tunneb, ja mina usun seda samuti. Karile meeldib kätega töötada ja mõnusalt juttu puhuda. Visata õhku sõbralikke sõnu, mida ta parajasti teeb.
„Pööra ümber.”
Ma kuulan sõna. Ta eemaldab mu rinnahoidja, mille ta pidi avama juba varem, et tunda abaluualust lihast. Miks tundub omaenda keha alastus mõnikord loomulik, mõnikord mitte? Ma ei häbene kõndida alasti duširuumist magamistuppa, mul pole piinlik Kari ees riidest lahti võtta, kui ta hääl on kähe ja tuhm. Aga nüüd, kui on ainult anatoomiline huvi, tahaksin käed rindade ette tõsta.
Kari sätib ennast mu pea taha istuma ning asetab käed mu õlgadele. Sõrmed tunduvad libedad, libisevad.
„Mida sa teed? Mis see on?”
Käte liikumine peatub.
„See on ainult õli. Sedasi on naha pinnal kergem liikuda.”
Ta vajutab mu huultele suudluse. See läheb viltu, kuna ta pea on minu suhtes tagurpidi.
Käte liikumine tekitab hea tunde. Sõrmed libisevad mööda kaela, rinda, õlgu ja otsivad uudishimulikult kaardistamata alasid. Kuulan madalat, meloodilist häält, mis loetleb mu kehaosade nimesid. Peapöörajalihas. Väike rinnalihas. Suur rinnalihas. Ta avab mulle oma kõige uuemad teadmised. Räägib, kuidas rangluu külge kinnituv pectoralis major võib koormata sõrmenärve ning kuidas keegi kurdistuv organist sai pärast neljandat massaažikorda oma kuulmise tagasi. Ta tõuseb püsti ja küünitab, et näidata eesmisi saaglihaseid ja selgitada, kuidas need aitavad nii hingata kui ka vibutavad rusika ettepoole. Tunnen soojust, kuidas tema kõht kaardub mu näo kohal, kuidas reied mu juuste vastu vajuvad. Tunnen enda hingamist ja Kari kõhu lõhna. Mees lõhnab tervikuna sihikindluse järele, selle järele, et ta teab, mida tahab. Käed liiguvad mu kõhule, uurivad seda, pigistavad mind pikkade tõmmetega. Veri kohiseb mu kõrvus ja ma sulan sihiteadlike sõrmede all tuhandeks väikseks nireks, imbun läbi massaažilaua, valgun põrandale suureks loiguks, täis rahu ja õndsust. Kari räägib minuga, aga ma ei saa aru.

Käed eemalduvad kõhult, aga liigutused on teistsugused, mitte ilusad, vaid uurivad.
„Füüsilisi takistusi loote arenguks teil pole, proua,” ütleb arst. „Võite riidesse panna.”
Tõusen haigla uurimislaualt, panen aluskleidi uuesti selga. Tuba on sama jahe kui arsti käed. Terves haiglas haiseb puhastusvahendi järele, millega pühitakse enne vaktsineerimist nahka.

„Ma oleksin soovitanud anovulatoorseid ravimeid. Normaalsest erinevates peredes on lapse saamine seotud tõsise vastutusega.”
Ta peseb käsi, minu arust tarbetult kaua.
„Tavaliselt ma poleks selliseid ravimeid pakkunud, sest minu meelest peab naine oma valikute eest ise vastutust kandma. Enne sõda reguleeris ühiskond oma meetmetega, kellel on soovitatav paljuneda. Enam ei peeta seda kohaseks, isegi mitte laplaste või mustlaste hulgas.”
Ta peseb ikka veel. Tunnen ennast räpasena.
„Ja ega teiegi pole nõrgamõistuslik,” jätkab ta. „Ainult defektse meeleelundiga.”
Ma noogutan ja koban tooliservalt kleidi ja sukkade järele, aga ei leia neid. Arst kuivatab käsi.
„Kuna teil on täiesti normaalne abikaasa, õnnestub lapsehoid arvatavasti ilma suuremate õnnetusteta.”
Ta lahkub ja jätab mind üksi, öeldes, et õde saadab mind varsti välja. Tõstan käed oma veel lamedale kõhule. Aluskleidi riie on libe. Siit ma algan ja maailm lõpeb. Mu sõrmed on piiri peal. Väljaspool käeselga on teised ja peopesast seespool on mina, varsti meie. Ma püüan mõelda varsti endast kui emast, emast kui tema vanaemast. Mis tunne oli tal Annat oodata? Mida mõtles Anna oma kaksikutest, Kaarina Maaritist? Kas nad oskasid rõõmustada?

„Obliquus externus abdominis.”
Kari on liikunud laua paremale küljele.

„Nüüd sa ei kuula.”
Kui ma keskendun, vaatavad mu silmad põiki ülespoole. Ma ei kontrolli nende lihaseid, ma isegi ei tea, kuidas nendega kontakti saada. Silmamunad, ripsmed, laud, läätsed on mulle kasutud, aga ikkagi paljastavad nad väljaspoolsetele asju, mida ma ise näidata ei tahaks.

Kari jutustab vaagnapõhjalihastest, rasedusest, sünnitusest.
„Kas sa tead, et su keha muutub? Võib olla raske sama kiiresti liikuda kui varem.”
Õrnalt laskuvad peopesad mu kõhule. Need ringlevad seal. Sõrmed pole enam libedad, vaid hõõruvad nahka. Entusiasm ta hääles aina kasvab.
„Küll ma meie eest hoolt kannan,” lubab ta.
Ta surub huuled mu kõhule, annab naba kõrvale musi. Temast saab isa. Ta räägib kõhu sisse ning mind ei kuula keegi.

„Varsti ei tunne sa ennast äragi, arbuusikõhuke.”

/…/

Suojaan luokse kaipauksen hiljaisen
(Read Soome 1967. aasta Eurovisiooni võistluslaulust „Varjoon-suojaan”, esitajaks Fredi. Eesti k „Varju vaikse igatsuse juurde”)

TUOMAS VAATAB tahavaatepeeglisse. Tagaistmel istuvad ema ja isa. Ema silmad on punased, isa vaatab küljeaknast välja ja noogutab tee ääres seisatanutele. Eesistmel istub Helena ja silub kleidiserva sirgemaks. Tuomas märkas, et matustel ta ei nutnud. Pingilt kirstu juurde ja tagasi kõndis ta Anna, mitte isa käe kõrval nagu tavaliselt. Kirikust tulles oli igaühel keegi, kelle kõrval kõndida. Ema kõndis koos Minnaga, isa ja Tapio kandsin kirstu. Tuomas kõndis ainsana üksi. Erikut loomulikult kaasa pole. Keegi siinolijatest ei tea mehe olemasolust midagi. Tuomas ei osanud otsida kellegi seltsi ja kellelgi ei tulnud pähe teda kaasa haarata, et jagada kirikus külge jäänud kurbust.
Nüüd sõidavad nad teisena. Enne neid on Anna tütre auto, nende järel palju teisi. Surnuauto sõidab üle ristmiku, aeglustab ja jääb siis nende maja kohal teele seisma. Terve matuserong seisatab.
„Ega me veel ju surnuaias pole?” küsib Helena.
„Jääme hetkeks kodu juures seisma,” vastab isa tagaistmelt.
Nad seisatasid kodumaja ristmikul ja peatasid terve küla liikluse. Vanaema ei tunnistanud kunagi, et ta elab Lopottis. Tema meelest tähendas see halva mainega naiste piirkonda, kuigi sellega viidati pigem vaid ämmaemandale endale. Oli ta ju saanud sohilapse. Kui vanaemalt küsida, mis piirkonda maja kuulus, ei osanud ta vastata. Eks nelja tee risti juurde vist. Keegi ei teadnud õieti, mida nimi tähendas, aga see ei huvitanud kedagi peale vanaema enda.
Isa ütleb alati, et elu on hästi elatud, kui sind üksainuski igatsema jääb. Nüüd ulatub autode kolonn kodumaja juurest vähemalt nelja tee ristini välja. Tuomas vaatab küljepeeglist, kuidas valgusfooris vahetuvad rohelised tuled punaseks ja tagasi, aga ükski auto ei liigu. Kõrvalteedelt ei pääse peateele sõitma, ühelgi vastutuleval autol pole võimalik rivi vahelt vasakpööret teha. Kõik külaelanikud ootavad, kuni vanaema läheb. Tee ääres on vanemad inimesed seisma jäänud ja mehed mütsid peast võtnud. Nooremad jätkavad matuserongkäigust välja tegemata oma teed. Neid surnud ei huvita.
Kodu juures asuvat ristmikku on muudetud sedasi, et õuelt ei saa külavaheteele sõita teisiti kui naabri krundi kaudu lõigates. Tuomas viskab pilgu tahavaatepeeglisse. Tagaistmel pühib ema oma nina ja isa võtab tema käe enda kätte. Võiks arvata, et nad on rõõmsad, kui saavad lõpuks teha seda, mida tahavad. Vanaema surm ei tulnud kellelegi üllatusena, vastupidi. Ise sisendas ta seda endale juba vähemalt viisteist aastat. Iga jõulupidu pidi kindlasti viimane olema, sest kohe korjavat vikatimees ta teiste jalust ära. Aga ei midagi. Ta võttis aasta-aastalt alla ning luud turritasid läbi õhukese naha, kuigi seest läks tal lõpu eel siiski pehmemaks. Ei teagi, kas sai käsutamisest küll või pani ema kangekaelselt viisakas vastupanu teda lõpuks uskuma, et miniast lahti ei saa? Ka nende, lastelastega, rääkis täitsa ilusti ning hakkas kiitma õpinguid ja lõpetamisi. Nad kõik jõudvat õpingutega kaugele. Presidentideks välja, kui mitte rohkemgi. Ometi ei osanud nad enam üksteiseni teed leida. Nad olid õppinud elama ilma vanaema Lahja seltsita.
Surnuauto jätkas teekonda ja saatjad järgnevad, üks auto teise järel. Igal juhil võtab hetk aega, et minekut märgata ja gaasi vajutada, seetõttu vahemaad kasvavad. Sel korral ei kiirusta siiski keegi eelmise sappa kinni. Helena silub kleidi sõrmeotstega põlvede vahele ja sealt välja, seejärel aga katkestab liigutuse.
„Kas ma olen rohkem isa või ema moodi?”

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Denyse Woods

4. mai 2018 at 1:14 p.l. (Denyse Woods) (, )

Foto: Mirte Slob

Festivalil Prima Vista on kolmandat aastat järjest rõõm tervitada külalist Iirimaalt, kelleks on Denyse Woods (1958). Diplomaadi tütrena on Bostonis sündinud Woods lapsepõlvest saadik palju reisinud ning erinevates riikides elanud, sh USA, Belgia, Austraalia, Itaalia, Iraak ja Inglismaa. Ülikoolis on ta õppinud araabia ja inglise keelt ning töötanud tõlgina Iraagis. Araabia kultuurikogemus ja armastus reisimise vastu on leidnud põneva ja eheda väljenduse Woodsi reisitrios, millest esimene osa—„Öine Innsbrucki rong“ (2017, Ersen)—on Eva Nilsoni poolt eesti keelde tõlgitud. Trio osad viivad meid Sudaani, Jeemeni ja Omaani müstilistele maastikele ning kombineerivad reisi-, armastus- ja põnevusromaani elemente. Kolmas osa „Of Sea and Sand“ ilmub mais 2018.

Nime all Denyse Devlin on autor avaldanud samuti kolm romaani, millest esimene “The Catalpa Tree” sai Iirimaal bestselleriks. Pälvitud kirjanikustipendiumid on autoril võimaldanud töötada nii Shangais, Pariisis kui Horvaatias. Aastal 2016 võitis autor Florida Keys Flash Fiction auhinna ning veetis kaks nädalat kirjutades Ernest Hemingway stuudios Key Westis—olles seega esimene autor, kes on saanud sellise võimaluse peale Hemingwayd ennast.

Autori töid on tõlgitud kuude keelde.

Alates 1987.aastast elab kirjanik Iirimaal Corkis koos oma abikaasa ja kahe tütrega.
Debüütromaan „Öine Innsbrucki rong“ on lugu armastajapaarist, kelle teed lähevad Sudaani kõrbes ootamatult ja segastel asjaoludel lahku. Nagu hilisemates romaanides, kasutab autor siingi loo jutustamiseks erinevaid vaatepunkte. Lisaks põneva loo jutustamise oskusele ning keeruliste inimsuhete harutamisele on autor suurepärane paigakirjeldaja–igas romaanis on suur osa kõrbel, ning igast romaanist kumab läbi autori armastus nii araabia maade ja kultuuri kui oma kodumaa Iirimaa vastu.

Annika Aas

PRIMA VISTA ÜRITUSE INFO

N, 10. mai kell 17.00 Iiri kirjaniku Denyse Woodsi kohtumine lugejatega Tartu Linnaraamatukogu saalis
Külalisega vestleb TÜ dotsent Raili Marling. Eesti keeles on ilmunud Woodsi romaan „Öine Innsbrucki rong“ (Ersen, 2017). Vestlus on inglise keeles, järeltõlkega eesti keelde. Sündmust toetab Iirimaa Suursaatkond.

 

KATKEND: Öine Innsbrucki rong, Ersen 2017, tlk Eva Nilson, lk 211 – 217.

„Üks meist valetab.”
Hääl pudenes ülemiselt narilt surnukeha täie raskusega. See ei olnud see, mida ootasin Francest ütlevat. Tegelikult arvasin, et ta võib viimaks kahetseda ja tunnistada oma otsuse tohutut ekslikkust. Tema kirjelduse järgi oli tollele praamile minek olnud ainus asi, mida ta teha sai. Richardi silmis oli see halvem kui mõtlematus, see oli deserteerimine. See oli Francesele allaneelamiseks kibe pill, aga mina arvasin, et ta peaks vabandust paluma ja üles tunnistama. Selle asemel ütles ta selgelt ja tundeliselt: „Üks meist valetab.”
„Ilmselt.”
Frances kõhkles. „Ja üks meist räägib tõtt, milleks siis niimoodi jätkata?”
„Seda nüüd küll siit ei järeldu. Me mõlemad võime valetada. Hädapärast võime ka mõlemad tõtt rääkida.”
„Ebausutav.”
„Kas on? Miski pidi vahele tulema, Fran. Miski, mis ei allunud meie kontrollile.”
„Nagu näiteks?”
„Ma ei tea. Võib-olla oli meie vastu rahvusvaheline vandenõu?”
„Jah, ja võib-olla toimetas mõni kõrbedžinn sind aknast välja?”
„Täpselt nii juhtuski,” lausus Richard kahetsusega, „ainult et ma väljusin uksest.”
„Väga naljakas.”
Tahtsin liigutada. Mu selg valutas, aga nad rääkisid nüüd üsna valjusti, olles veendunud mu peaaegu koomaseisundis, ja ma ei tahtnud neid nihelemisega heidutada.
„Kuule, saatkondades võis olla mingi segadus,” ütles Richard. „Mingisugune tõeline administratiivne eksitus.”
„Sa arvad, et võib-olla tegelesid inimesed Kairos sinule passi väljaandmisega, samal ajal kui mina istusin otse nende nina all ja nutsin sinu järele? Jäta, Richard, sellel ei ole mingit mõtet!”
„Ma ütlen sulle, millel ei ole mõtet. Et sa läksid sellele praamile, teadmata, mis minuga juhtus. Sellel ei ole üldse mingit pagana mõtet.”
Nad tõmbusid mõneks hetkeks kumbki oma nurka, et järele mõelda. Kuulsin Francest ringi kobamas; miski krõbises ja ma kujutlesin, et ta avas šokolaaditahvli. Arvasin, et tunnen isegi selle lõhna. Julm. Võimalik, et šokolaadi juurde pagemisest ärritatuna pahvatas Richard: „Jumala eest, Fran, kuidas sa seletad seda, et läksid teise riiki mind otsima?”
„Ma ei hakka seda uuesti rääkima.”
„Ei, sest see võib keeruline olla, eks? Sest teisel rääkimise korral võid midagi segi ajada.”
„Seal pole midagi segi ajada. Ma olin Kairos tolles saatkonnas ja sama hästi kui sulle, oleksid nad võinud anda passi välja Margaret Thatcherile!”
„Põrgusse!” ütles Richard ärritatud hääletooniga. „Miks ometi pidanuks ma pärast kõike seda, mis olin läbi teinud, et veenda sind minuga koos elama, õhtupooliku kuumuses keset täielikku kõnnumaad rongist välja hüppama, et sinu juurest ära minna? Ma ei mõista! Suhte lõpetamiseks on palju mugavamaid võimalusi, juhul kui ma oleksin tahtnud seda teha, aga ma ei tahtnud. Sina omalt poolt loobusid oma armsast ringikondamisest varjamatu vastumeelsusega, seega kui keegi soovis suhet katkestada, siis pigem olid see sina!”
„Ma tean seda! Ja just sellepärast on mul kindel soov tõestada, et see ei olnud nii! Kui ma ütlesin, et loobun kõigest sellest, siis kavatsesin seda teha. Ükskõik, kui raske see oleks olnud, kavatsesin selle läbi teha, ja olen veetnud neli viimast aastat, soovides sulle öelda, et olen täitnud oma lubadust!” Francese hääl oli valjem kui varem, sestpeale, kui ta oli kupeesse sisenenud. „Soov sinuga olla ei teinud mulle kogu mu elu mõttest loobumist kergeks, ja ma ei palu selle tunnistamise eest vabandust. Sel ajal juhtusin arvama, et oled seda väärt ega kavatsenud alla anda pelgalt sellepärast, et sa meie paganama rongist välja kukkusid!”
Ta püüdis pausi teha, aga meelepaha sai temast võitu ja sõnad tormlesid omatahtsi edasi. „Ma ei tea, mis kuradi koht see oli, kuhu sa läksid, ja sa võlgned mulle seletuse, miks ma rongis ärgates leidsin, et sa oled kadunud!”
Neli aastat oli möödunud. Ta oli arvatavasti seda mõttes tuhat korda kisendanud, päev päeva järel, üks öö teise järel. Iga kord, kui ta bussi astus või porgandit hakkis või liiklusummikus istus, oli ta arvatavasti teinud seda lootuses, et ühel päeval vabaneb süüdistusest.
Rong rappus ja me kõik liikusime koos sellega. Mu jäsemete pidev võnkumine ähvardas mind uinutada, kui ma otsekohe tähelepanu sellelt kõrvale ei juhi. Mu silmad olid tunde pimedusse vahtinud, püüdes tabada iga väikest liigutust, iga aknast mööda vilksatavat valgust, aga mu laud olid rasked ja vajasid puhkust. Soovisin, et Richard räägiks.
„Fran,” ütles mees rahulikult, „kas ma armastasin sind nii halvasti, et sa pidasid mind võimeliseks sind niimoodi maha jätma? Sa peaksid teadma, et ma ei suudaks kellelegi niisugust asja teha, aga sulle… ma ei olnud füüsiliselt võimeline välja minema ja sind hülgama.”
„Sa olid tulivihane.”
„Võib-olla, aga kui ma oleksin ära läinud, siis oleksin sulle seda otse öelnud. Jah, sa tekitasid vahel pahameelt. Jah, sa panid mind iga päev, iga tund tasuma selle eest, et tahtsin olla sinuga, aga isegi kui oleksin tahtnud sinust lahti saada, miks oleksin pidanud seda tegema nii kohutavalt ebameeldival viisil?”
„Et mind karistada.”
„Ära ole naeruväärne. Ma ei ole kättemaksuhimuline. Ja kallima mahajätmine keset Nuubia kõrbe ei ole lihtsalt minu stiil. Arvasin, et oleksid pidanud seda teadma.”
„See, mida ma sinust teadsin ja ootasin, osutus mulle siis väärtusetuks ja on praegu ebaoluline. Sa valetad mulle, Richard. Ma vajan tõestust selle kohta, mis tegelikult juhtus.”
„Aga miks ma peaksin valetama? Kõigepealt miks, jumala nimel, oleksin pidanud sind maha jätma?”
„Sellepärast,” vastas Frances vaikselt, „et ma ei väärinud enam vaeva. Mäletad? Nii sa ütlesid. Võin praegugi veel kuulda põlgust su hääles. „Tead, mis, Fran? Sa lihtsalt ei vääri enam vaeva.” Need olid viimased sõnad, mis sa mulle ütlesid ja sa ei saa neid olematuks teha või tühistada nende mõju. Minu võimalikud põhjused ärajooksmiseks on ilmselged, aga ka sinul ei puudunud selleks ajend. Sa vihkasid seda, et ma koormasin sind oma emotsionaalsusega. Konfliktid olid sulle vastumeelsed, aga Sudaanis pakkusin sulle vähe muud peale nende. Ja tagasi Inglismaal võinuks see veel halvem olla. Sa ajasid mind taga, otsekui taotleksid mingit auhinda, kuid said mu hinnaga, mida sa ei olnud arvestanud. Võib-olla ei hüpanud sa rongist välja, et minust pääseda, ja võib-olla su kott tõesti näpati, aga kui sul oli aega mõtiskleda, siis võisid väga hästi mõista, et olid võtnud enda peale rohkem, kui sa tegelikult tahtsid, ja ükskõik, kuidas sa seda käsitlesid, kindlustasid sa, et me ei saaks kontakti.”
„Sa ei oska arvatagi, mida sa mulle tähendasid.”
„Võin sama öelda.”
Richard kulistas mingit jooki, mis tal seal üleval oli. „Kas tõesti? Kui sa mind nii väga armastasid, miks sulle siis ei meeldinud mõte minuga koos elada?”
„Mitte sinuga koos elada. Elada nii, nagu sina elad. Kuule, ärme läheme sellega uuele ringile. Oleme selle eest juba liiga palju maksnud ja nii erineval viisil sellest välja tulnud.”
Richard koputas tühja joogipurgiga millegi metalse vastu ja see heli oli monotoonseks saateks hääbuvale vestlusele.
„Ma ei tea, mida öelda,” kostis viimaks Francese hääl. „Ükskõik, mis enne toimus, ükskõik, mis sinuga juhtus, mina olin Kairos ja püüdsin sind leida. Sellel ei ole enam tähtsust. Vastupidi ootustele jätkus mu elu ilma sinuta siiski, aga tol ajal ma ei teadnud, et see nii läheb. Ma kartsin Inglismaal elamist. Ütlen seda ikka ja jälle, kuid eelistasin seda sinu kaotamisele. Läksin selle praamiga edasi, sest olin väsinud ja segaduses, ja kuna ma arvasin, et sina oleksid seda tahtnud. Soovin, et sa ütleksid mulle nüüd, et nii see oligi, siis võiksime kogu selle kurva loo välja naerda.”
„Sa andestaksid mulle nii kergesti?”
„Tahan lihtsalt teada, mis juhtus?”
Richard turtsatas pilkavalt. „Pead silmas, et tahad, et ma tunnistaksin midagi, mis pole kunagi aset leidnud, selleks et panna sind oma valikutes paremini tundma. Noh, ma ei tee seda.” Ta hüppas narilt alla ja avas ukse. Kupeesse paistis valgust.
Ummikseis.

Rong kihutas. Vajusin hetkelisse unelusse, mis hääbub sama kiiresti, kui oli tekkinud. Normaalsuse välgatus. Minu korter Londonis, mulle tuttav nägu ja hääl. Mitte need anonüümsed hääled, õnnetud ning tulvis kahtlusi ja usaldamatust. Ajutises vaikuses puudutas ja ahvatles mind uni, rongirataste pidev kolksumine meelitas mu sellest draamast eemale. Minu all avanes suur must auk, see kutsus mind, tõmbas endasse, ja too keeruline armulugu mu pea kohal kaotas oma erilise huvitavuse. See oleks unes kadunud ja lahustunud ning ärgates ei oleks ma sellest Kairo ja Hartumi vahel toimunud kummalisest loost enam hoolinud. Libisesin aeglaselt tolle suure augu poole. Jah, ma ei sekkunud enam nende inimeste isiklikku ebaõnne ja kahtlustesse. Lubaksin endale vaid und, mis ahvatleb mind vagunite uinutava kolksatusega. See ei ole niikuinii minu asi.
Suikudes tunnetasin ebamugavust. Ma ei suutnud seda päriselt tabada. Olles ennast eraldanud kahest häälest, mis olid mind hüpnotiseerinud, olin õrnalt äiutatud kosutavasse unne – aga see uni jäi masendavasse kaugusse, kui tunne, mida ma püüdsin ignoreerida, tugevnes. Selgus tõde: ma tahtsin pissile. Sekunditega oli teadvusetuse must auk kadunud ja seda asendas kummaline kimbatus. Võisin muidugi tõusta, noogutada Richardile koridori eredas valguses ja lipsata temast mööda, et minna klosetti. Kuid see oleks võinud tekitada neis tunde, et nad olid mind häirinud, ja nad oleksid läinud kupeest kaugemale, et jätkata vaidlust kusagil mujal; teisalt aga oleksid nad minu juuresolekul võinud vaikida. Ma ei väärinud muud, aga mu uudishimu oli taas ärganud ja pani ennast maksma, niisamuti nagu sisemuses kasvav pinge. Olin veendunud, et enne koidikut hargneb sõlm viimaks lahti ja me saame teada, mis Niiluse oru ekspressis tegelikult juhtus. Ma ei saanud riskida sellest hetkest ilmajäämisega.
Olin kõhklev ka nende pärast. Nende jaoks oli oluline säilitada privaatsus, et see kohtumine üle elada, aga kui kõrvaline isik sekkub, siis lummus puruneb. Kui neile tunduks, et nad kohtusid justkui teises maailmas, kus neid piinanud mõistatus sai ilma tunnistajata või väärikuse kaotuseta läbi arutatud, võiksid nad järgmisel hommikul minna ja jätkata endiselt oma elu. Mõlemad olid ilmselt unistanud niisugusest võimalusest – sest kui nad oleksid kohtunud rahva hulgas, oleks nende mineviku surve kasvanud ja lahendus võinuks leidmata jääda.

Püsiviide Lisa kommentaar

Lena Andersson

20. apr. 2018 at 10:29 e.l. (Lena Andersson)

Foto: Henric Lindsten

Kirjandusfestivali Prima Vista raames kohtub 7. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis lugejatega rootsi kirjanik Lena Andersson
Külalisega ajab juttu TÜ endine rootsi filoloogia lektor Esbjörn Nyström.

Eesti keelde on tõlgitud Lena Anderssoni prestiižika Augustpriseti pälvinud romaan „Omavoli“ ja selle mõtteline järg „Isiklikult vastutamata“ (Eesti Raamat, 2015, 2017).
Mõlemad romaanid ilmusid ”Põhjamaade romaani” sarjas, tõlkijateks Tiina Mullamaa ja Maarja Aaloe.

Lena Anderssoni (s 1970) suur läbimurre ilukirjanduses tuli 2013. aastal romaaniga “Omavoli” (Egenmäktigt förfarande), mis kirjeldab Ester Nilssoni lootusetut armastust mehe vastu, kes ei soovi temaga luua tõsisemat suhet. Romaan leidis heakskiitu mitte ainult suure lugejaskonna vaid ka kriitikute seas.

Järgmises romaanis, “Isiklikult vastutamata” (Utan personligt ansvar, 2014), kohtame Ester Nilssonit taas õnnetus armastusloos. On ilmne, et armastus on kogu aeg tihedalt seotud võimuga. Romaanid on tulvil stseene, mis hõljuvad koomilise ja valusa piirimail. Ester on intellektuaal, tal on doktorikraad filosoofias, aga kui ta endaga armastuse üle juurdleb, juhivad teda märkamatult tunded ja ta ei suuda säilitada kainet pilku. Samas on romaani kriitika suunatud pigem vastutustundetute ja/või otsustusvõimetute meeste vastu.

Andersson oli teismelisena rootsi noortekoondise tippmurdmaasuusataja, hiljem õppis Stockholmi ülikoolis saksa ja inglise filoloogiat ning politoloogiat. 1999. a. ilmunud debüütromaanis kirjeldas Andersson lapsepõlve 1970. ja 1980. aastate tüüpilises eeslinnas, kus tuli teravalt esile vastuolu heaoluühiskonna ideaalide ja tegelikkuse vahel.

Järgneva kahe romaaniga “Oled siis rootslane?” (Du är alltså svensk? 2004) ja “Duck City” (2006) arendas Andersson oma satiirilist annet. Esimese romaani peategelane on ateistlik berber Fatima ja raamat käsitleb kollektiivse identiteedi teemat sisserännuriigiks kujunenud Rootsis, teine on on satiiriline düstoopia Piilupart-Donaldi-maailmast. Kirjaniku loomingus tähendusrikka pealkirjaga teosesse “Mõistus ja kõrkus” (Förnuft och högmod, 2011) on Andersson kogunud artiklid ja näitekirjanduse tekstid.

Lena Andersson on omanäoline arvamusliider ja avaldab tihti arvamuslugusid suures rootsi päevalehes “Dagens Nyheter”. Üks tema kõige suuremat tähelepanu pälvinud tekstidest oli “Regent kui loode” (Regenten som foster, 2011) – kompromissitu arveteõiendamine monarhiaga ja kroonprintsess Victoria rasedust ümbritsenud tähelepanuga. Lena Andersson võtab sõna paljudel teemadel, aga kolm põhisuunda on kriitika religiooni, kultuurrelativisimi ja kollektiviseeriva identiteedipoliitika pihta.

Ratsionalism ja individualism on arvamusliider Anderssoni tähtsad positiivsed loosungid. Tema mõtted liiguvad sageli vastupidiselt kehtivatele normidele ja ta ei karda oma sõnadega piinlikkust valmistada.

Esbjörn Nyström, tõlge Krõõt Kaljusto-Munck

 

Katkend: Omavoli, Eesti Raamat 2015, tlk Tiina Mullamaa, lk 75 – 80.

Ester kuulis meest ettekandjale lausuvat, et nad ei jää kauaks. Püstijala tellis mees endale klaasi veini. Ettekandja ootas tähelepanelikult, kuid taktitundeliselt veel üht tellimust ja kui seda ei tulnud, läks köögi suunas. Hugo vaatas sel hetkel kiirelt Estrile otsa ja küsis, kas tema sooviks ka ehk midagi. Naine noogutas.
Hugo istus tooliservale nii, et suurem osa keharaskusest oli jalgadel, pööras ja keerutas ennast, vaatas kõike peale naise, valmis minema tormama.
Ester nägi seda, kuid see oli armastus, mida ta tundis. Rohkem selgitusi polnudki vaja. Kõik, mida ta oli tahtnud küsida, kõik hingematvad mõtted tundusid lihtsalt ettekäänded kohtumiseks. Ester tahtis kokku saada, selles oligi lugu. Ta tahtis mehega suhet ja kõik. Ta tundis mehest piiritut puudust, nii lihtne see oligi. Ta tahtis istuda koos temaga ja tundide kaupa vestelda ning siis minna mehe juurde koju ja ärgata hommikul, ees pikk laupäev. Kui nad olid koos, ei puudunud Estril midagi.
„Ma pean kohe tagasi minema,” ütles Hugo ja ta hajevil pilk kohtus korraks Estri omaga. „Mul on palju teha. Tohutult intensiivne tööperiood.”
Illusioon purunes ja külm tuli tagasi. Jõuga saavutatud kohtumist pidi õigustama ja selle mõistmiseks tuli välja käia raskeid termineid, nagu moraal ja vajadus, mitte pehmeid külgi, millele Ester äsja oli mõelnud.
Tal oli suur tahtmine öelda, et küllap oli mehel olnud tihe tööperiood ka eelmisel nädalalõpul, kuid otsustas, et ei ole sarkastiline. Sarkasmi tuleb alati kahetseda.
„Ma tegin kõik, et ühendust saada,” ütles Ester.
„Ma nägin jah.”
Tekkis vaikus, kuni Ester analüüsis mehe õelat repliiki.
„Miks sa ei vastanud?”
„Millele kõigist esitatud küsimustest oleksin ma pidanud vastama? Küsimusi oli tõepoolest palju. Ma pole ealeski nii palju küsimusi korraga näinud.”
„Ma saatsin ka sõnumeid. Ja helistasin.”
„Jah. Tõepoolest.”
„Sa mõtled esmaspäevast meili?”
„Ma ei tea, mis päevast täpselt. Kõigile neile küsimustele ei saanudki ju vastata. ”
„See tuleb võib-olla sellest, et mul oli viimase nädala jooksul, mille kohta küsimusi esitada?”
„Pole aimugi.”
„Arvata võib. Mõnikord on raske aru saada, kuidas asjad on.”
Mees tühjendas pokaali paari jõulise lonksuga.
Ester hingas lühikeste tõmmetega.
„Mul on palju küsimusi, sest sinu käitumine on olnud arusaamatu. Me oleme kolm kuud kohtunud ja meil tekkis suhe. See kulmineerub kolmel erootilisel kohtumisel, mida me mõlemad pidasime möödapääsmatuks. Kolm erootilist kohtumist kuue öö jooksul. Pärast seda käitud sa vastikult ja pealegi arusaamatult. Nii et mina pean hakkama mõistatama. Kui tahad kedagi piinata, siis see, mis sina oled minuga viimase nädala jooksul teinud, ongi piinamine.”
Mees ei öelnud midagi. Keerutas oma tühja klaasi, vaatas kõrtsis ringi. Ta ei paistnud tundvat mingit süüd ega vaikinud mitte selle pärast, et ei teadnud, mida öelda. Ta tahtis lihtsalt naise pealesunnitud ahelatest minema ja oli vait, nagu ollakse inimesega, kes niikuinii ei mõista, mis peitub teises maailmas, kus kehtivad teised reeglid. Mõttetu arutadagi, sest vahel on kuristik.
„Ma olen terve nädala olnud meeleheitel. Ma ei tea, mida ma pean tegema.”
„Kui sul on kurb meel, mine ja räägi kellegagi.”
„Ma räägingi ju kellegagi. Just praegu.”
„Kellegagi, kes mõistab. Mõne professionaaliga.”
„Kes teab, mis tähendab murtud süda. On ainult üks inimene, kes saab mind aidata, ja see oled sina.”
„Ma pean kahjuks tööle tagasi minema.”
Tema hääle tuhmist kõlast ja pilgu väsimusest märkas Ester jälle, et sellest ei piisa. Mittepiisavus, mis on kalestunud ja muutunud abstraktseks vastikustundeks naiste vastu nende alalise armastusejanu tõttu, mille nad esitavad neile, kellel on ometi suuremat, millele mõelda. Naiste lalin ja omandinõuded on lassona välja visatud, alati õigustatuna nende õrnalt põksuvatest südametest.
„See oli kirg,” ütles Hugo. „Nagu kirg ikka võttis see meid oma valdusse. Eriti võib-olla sind.”
„Tänan, see oli tõesti sõbralikult öeldud.”
„Aga õigesti. Sind tabas see ilmselt rohkem kui mind. Mina ju pole meeleheitel.”
Sõnade taga aimatav pahatahtlikkus või vihkamine panid pea ringi käima justkui hapnikupuudusest.
„Siis kirg ei ole sinu maailmas armastus?”
„Kaks ise asja.”
„Isegi mitte sarnased?”
„Ligikaudu ehk. Aga pikale suvepuhkusele ei sõideta kireobjektiga, ka ei elata temaga aastaid koos.”
„See on huvitav definitsioon. Aga see ei tundu olevat üldkehtiv, mis muudab selle definitsioonina väärtusetuks. Mina tahaksin meelsasti sõita pikkadele suvepuhkustele sinuga ja elada sinuga kogu allesjäänud igaviku. Ka talvepuhkuse.”
„Mina küll mitte.”
„Siis sellel, mis meie vahel oli, ei ole armastusega mitte midagi tegemist. Kui hea, et sa selle välja ütled.”
Mees näris huuli, mis olid kergelt kuivad ja ketendavad, aga pragu oli paranenud. Ta keha oli pingul, kuid nüüd laskis ta õlad ohkega alla.
„Sa said laupäeval ju nii vihaseks. See sinu sõnum, mille saatsid, oli täitsa hirmutav. Selge see, et inimene niisuguse asja peale tagasi tõmbub. See on ju lihtsalt ebamugav.”
„Ja sa ei saa üldse aru, miks ma vihastasin?”
„Võib-olla saangi.”
„Sa ei arva, et pärast seda, mis meie vahel on olnud, pärast kõike, mis me koos oleme teinud, ja pärast kõike, mis selle taga on, on mul õigus teada, mida sa arvad endast ja minust? Sa kasutasid mind ära. Sa olid minu kehas. Sa ei arva, et see annab mulle mingi väikese eelispositsiooni, kus sinu privaatsus peab järele andma ja et sa justkui oled kohustatud rääkima mulle asjadest, mida sa teed, asjadest, mis on minu jaoks nii rasked, et mul on raske püsti seista? Ma olen selle hingevaeva kätte lausa suremas.”
„Sa said ju vastused. Sa ei esitagi õieti küsimusi. Need on lihtsalt väited ja süüdistused. Kõik on sinu eeskujulike hinnangute alusel juba selge. Sa tahad mind lihtsalt sundida tunnustama ja alistuma, siis on see sinu jaoks valmis.”
„Ma põlgan alistumist. Ma tahan ainult, et me oleksime koos ja teineteisele vaimselt lähedased. See on ainus asi, mida ma soovin. Miks sa ei tulnud mulle vastu ja hoopis vaikisid? Meil on suhe. Siis tullakse teineteisele vastu, isegi kui tekib viha või vastumeelsus.”
Mees kohendas ennast toolil. Pool temast oli juba läinud.
„Sinu agressiivsus veenis mind, et tegin õige otsuse sulle mitte rääkida, kuhu ma nädalalõpul lähen. Sa oleksid vihastanud ja seda mitte lubanud.”
„Aga ma vihastasin niikuinii.”
Mees jäi vait ja jättis välja ütlemata puuduva lause, selle, mis Estrile ei tundunud inimliku võimalusena: mees oli niisuguseid asju alati lahendanud just nii, et tõmbus sentimentaalsuseta tagasi. Ta lihtsalt lõpetas. Ta ei tule kellelegi vastu. Teised kas võtavad asja nii, nagu mees välja pakub, või lepivad olukorraga. Mured polnud tema jaoks. Mõnuainetest, mis tekitavad vastumeelsust nautimise asemel, tuleb vabaneda. Raevu väldid kõige lihtsamini nii, et ei tee tegemist nendega, kes on selle esile kutsunud.
„Kas tema ei saa kunagi vihaseks?”
„Kes?”
„Naine Malmös?”
„Mul ei ole mingit naist Malmös.”
Hugo näksis küünt ja piidles tänavale, kus oli vabadus. Järgnes pikk vaikus. Ta nihkus päris tooli servale, ettepoole sirutatud, minemas. Toitu polnud nad tellinud ega hakkagi tellima. Ester ei olnud üldse midagi tellinud.
Nende vahel väreles ebamugavustunne.
Äkki lõi mehe nägu särama, nagu oleks talle pähe tulnud midagi toredat ja meeldivat, millega sai olukorda parandada.
Ta ütles: „Kas sa ikka veel käid nii palju jooksmas?
Küsimus oli oma sisu poolest märkimisväärne. Sellest mõistis Ester, et mees vähimalgi määral ei arvestanud oma elus temaga, et ta on õudselt suure vahemaa taga. Naise pretensioonid ja oletused sõnul väljaütlemata kokkukuuluvuse kohta peavad seetõttu tunduma mõistetamatud, peaaegu müstilised, kui Hugo maailmapilt oli niisugune, et ta mänglevalt saab küsida: Kas sa ikka käid nii palju jooksmas?
See oli katse olla kena, sellest sai Ester aru. Inimesed, kes on teineteisest kaugel, on sageli kenad. Nad kasutavad vastavaid žeste, mis ei maksa midagi. See, mis puudutab kedagi teist, ei lähe neile eriti korda, ja nii ongi lihtsam olla kena kui õel, kuna see tekitab vaid ebamugavust ja probleeme. Žestid, mida tehakse, et olla kena, tähendavad, et tahetakse hästi läbi saada.
Hugo Rask oli inimene, kes tahtis, et tema kohta öeldaks, et ta on meeldiv inimene. Soe, tähelepanelik inimene tahtis ta olla. Kõige kenam oli ta võõraste vastu. Mida enam võõras teda tundma õppis, seda külmemaks ja kalgimaks ta muutus.
Mees trummeldas vastu lauaserva, vaatas igatsevalt välja oma ateljee poole.
Nad seisid restorani juures kõnniteel. Mees tammus jalalt teisele, kannatamatult. Ester peab minema. Täna õhtul ei tule sellest enam midagi, sellest ei tule üldse enam midagi. Ester sirutas käe vastu mehe põske, hoidis seda seal mõne silmapilgu enne, kui käsi langes, pöördus ja läks ära.
Kõnniteel oli lumi, äsjasadanud lumi, mis kohe muutus lörtsiks. Ester nägi ühe pargitud auto peeglist, et Hugo seisis veel paigal ja vaatas talle järele.
Kusagil sisemuses teadis naine, et hetkel, kui inimene ei nõua oma õigust ega süüdista, muutub vastupanu mõttetuks ja eelis muutub nõrkuseks. Vastumeelsus muutub kaotuseks, põlgus kahevahelolekuks. Kuid mitte piisavalt suureks kahevahelolekuks selleks, et mees teda tagasi hüüaks.
Ester jälgis Hugot tahavaatepeeglitest ja nägi, kuidas mees vabanes oma kivistunud olekust ja läks üle tänava oma ateljeesse. Sinna, kuhu ta kuulus.

Püsiviide Lisa kommentaar

Aare Pilv

5. apr. 2018 at 2:27 p.l. (Aare Pilv)

Foto: Jaak Kikas

Aare Pilv (1976) – eesti luuletaja ja kirjandusteadlane.

Luuletusi kogust „Kui vihm sai läbi”, Tuum 2017, lk 16; 22; 24-25; 69.

ümmargused kollakate raamidega prillid
pani vanaisa ette, kui istus igal õhtul
pool üheksa soemüüri juurde,
et uudistesaadet vaadata.
Ivi Kreen ja Endel Sõerde jutustasid
möödunud päevast, ainus saade, mida
vanaisa vaatas. üht prillisanga enam polnud,
selle asemel oli kummist aas,
mis käis kõrva taha.
vanaisa vaatas tähelepanelikult
üle toa telekat, kael õieli,
kõhn tõmmu nägu keskendunud,
ilma kommenteerimata, vaikides.
kui saade sai läbi, läks ta tahatuppa
magama, enne veel luges voodis raamatut.

nüüd on need prillid mu kapis prillitoosis,
kaks klaasi lahtiselt kõrvuti sametisel põhjal,
raamid peent mõradevõrgustikku täis
ja laiali tükkideks pudenenud,
nagu pleekinud luud.

POISIKESEPÕLV

Kui ollakse poisike, siis on põlved suviti aeg-ajalt kriimulised ja kärnas. Nagu raspliga oleks tõmmatud. See on sellepärast, et kukutakse, ja kui asfaldi peale, siis marrastatakse põlved ära, ja vahel ka käepäkad, sest käed pannakse toeks ette, alguses on kibe ja kirvendav valu, siis kasvab põlvedele pruun korp peale, mida siis jõudumööda ära nokitakse, nii et alt tuleb nähtavale roosakas uus nahk. Sõltub asfaldist, seda on mitmesugust – väikeste kividega segatud krobeline asfalt, see riivib rohkem, või must ja sile, see on leebem. On veel teravama killustikuga segatud asfalt, aga see on sõiduteedel ja sinna kukutakse harva, sest seal ei joosta. Aga just jooksmisest see tuleb, sest jooksmine kuulub poisikeseks olemise juurde – niiöelda ei vaadata ette, usaldatakse maapinda ja oma jalgu rohkem, kui peaks; ei olda veel kahe jalaga maa peal ollakse pooleldi õhus või siis põlvini – nagu inim-loom. Ollakse veel täiesti kogemata. Asfaldi kõrval kasvavad teelehed, neid pannakse katkistele põlvedele peale ja siis tõmmatakse lehevarrest rippuvaid helerohelisi niite, nii et leht tõmbub krimpsu. Aga joostakse selle pärast, et maailm on suur, jooksmine on poisikese viis maailmaga samamõõduline olla ja ruum oma kohaloluga ära täita. Jooksmine ise on lihtne, sest jalgadel on kerge kandam kanda ja jalad ise pole veel liiga pikad. Mitte kunagi hiljem pole jooksmine nii lihtne – kas mäletate seda hõlpsust? Lihtsa väleduse ajastu. Aega on jooksmiseks mõõtmatult, suvi on lõputu isegi veel augusti keskel.
See on maailm, kuhu ei kuulu akendest möödaminnes sisse vaatamine, sest akende juurde tuleb ronida – kui ulatud sõrmedega aknaplekist kinni, võib ennast üles vinnata. Aga üldiselt on see pigem majasoklite maailm – jahedust õhkavad õhuavad, vihmaveetorude otsad, kuhu võib käe õlani sisse ajada, müstilised tolmused keldriaknad, plekiga üle löödud soklikarniisid, räästaste tilkumisest tekkinud muster asfaldil, vahel sammalt kohe maja külje all seina ääres, millele võib paljajalu peale astuda. Majade jalamid – poisikese mõõtkava. Ajajärk, mil akende alt saab püstipäi läbi hiilida.
Vahel seistakse paigal – millal? Kui unustatakse end midagi vaatama – näiteks hoovist üle liikuvaid pilvi – kui ollakse kuulnud, et maakera pöörleb, siis pilvede liikumine on silmanähtav tõestus sellele. Või kui sajab, seistakse vihma käes, uudishimulikult ja mõtlikult. Või kui öeldakse „Oota mind siin” – nagu oleks ootamine mingi omaette asi, mida teha, mõnevõrra mõistatuslik; seda tehakse paigal olles, nii palju on selge. Vahel istutakse ja mõeldakse – aga poisike ei tea veel, et see on mõtlemine, tema mõtlemine on loomupärane mõlgutlemine nagu jooksmine ilma maad ja jalgu tähele panemata. Kõnnitee äärekivid on istumiskõlbulikud, mõõdu järgi, kuigi täiesti vabalt võib lihtsalt maha istuda. Püsti tõusmine ei nõua mingit pingutust, ja kui tõustakse, võib ilma hoogu võtmata jälle joosta.
Millal veel paigal seistakse – kui pilti tehakse. Aga siis mõtleb piltnik, poisike lihtsalt ootab kannatlikult. Poisikesele pole oluline, et temast jääks pilte, ta ei mõtle allesjäämisele ja jäädvustamisele, see on tähtis neile, kes ise enam kunagi poisikesteks ei saa. Ja siis ta seisab natuke aega nende heaks, see ei maksa talle midagi – sest tal on jooks põlvedes.

lõhnu mu varaajast:
lasteaia väljakäigu kloor;
vanaisa lõhnabukett, milles domineerisid
tema soni paakunud higi ja juuste lõhn
ning tema rohelised piparmündimaitselised
hernekommid, mida ta kuue põuetaskus kandis,
et neid sigareti asemel imeda;
ema soe ja veidi lämbe lõhn, kui tal kaisus olin;
sügiseste tammelehekuhjade kirbe hõng,
kui need sügiseti kingissepa tänava
tammeallee alla kokku riisutud ning
me kaevusime neisse ning lesisime nagu teki all,
ainult näod katmata, ning olime hämarduvas
sügisõhtus vait;
valga vanaema köögi maguslääge lõhn,
kui ta õlis kohupiimapalle küpsetas;
mõisaküla köögipuhveti kopituslõhna ja
maitseainete ning arstirohtude hõngu segu,
või mida veel sinna võis olla kogunenud,
alates sellest ajast, kui mõisaküla vanaema
oli lutheri vabriku köögitüdrukuna
lasknud selle endale samas vabrikus teha;
jaheda kivitrepiga trepikoja rõskusehõng,
mis tekitab tänini peapöörituse, kui seda
kuskil tunnen, nagu langeksin kaaluta olekus
kuhugi oma mineviku südamikku;
pööningu magusjas õhk, mis seostub kuidagi
tuvide ja kuivanud tuvisitaga kuumaks
küdenud eterniitkatuse all, kuivava pesu
värske niiske lõhn sellega segunemas;
klassiruumi lastehigi ja kriiditolm, eriti
peadpööritav suve alguses, kui kool on läbi;
sibulaga hakklihakastme võõras lõhn naabrite juures;
isa veoautokabiini istmenaha ja õli lõhn,
erinevate nüanssidega, olenevalt sellest,
kas on suvi ja kabiin on kuum või on talv
ning kabiin on jahe ja niiske;
autode meeldiv bensiinilõhn, kartautode
eriline kirbe heitgaas, samuti meeldiv ja erutav;
kompostihunnikud lauda taga mõisakülas ja valgas,
mõrkjas;
solgiauku kukkunud naabrikoera vänge
ammoniaagihais, kui ta ükskord oma retkelt
tagasi jõudes äkki meie hoovi laste keskele ilmus;
lume värske hõng, kui haigena kodus olles
akna lahti tegin ja määrisin endale hapukoort
vuntsideks, sest naabritüdrukule akna all tegi see nalja;
paisjärve mudane vesi;
puukuuri kuivad halud ja brikett, kui
kuuris kodu mängisime;
lapse saanud naabrite kodu imal lõhn,
vist rinnapiima ja titekaka lõhnad läbisegi;
õpetajate suitsutoa sigaretisuitsu, jahtunud
kohvi ja suhkru tihke ja tahke lõhn;
kingaviks vana korteri koridori
peeglialuses saapakapis;
voodialuse tolmu jahekas ja kosutav hõng;
staatilise elektri lõhn, mida tekitas üks
õppevahendite laos olnud seadeldis –
ketas, mida tuli vändast keerata, keerutasin
seda masinavärki puhtalt lõhna pärast;
esimest korda lähedalt tuntud tüdrukuhigi,
pisut mõrkjas, jahe, aroomikas, otseses mõttes
uimastav, lõhnaõlidest määrimata, ilus lõhn;
ja veel üks lõhn;
ja veel too lõhn;
ja veel midagi;
ja veel midagi

6. KAITSETAHE
Agnus Dei

riigi isad kõnelesid sakstele peksa andmise aastapäeval,
et meil on vägev kaitsetahe, ja selle pühitsuseks jagasid
nad emavormidesse ja tütrevormidesse rõivastatud
riigi emadele ja riigi tütardele riigituld – telekast ise nägin,
naised treenitud sammul viisid selle maad mööda laiali,
et selle ümber võiks tantsida ja viina juua ning lällutavast
raadiost vahepalana kuulata, et just täna – tahte
pühitsemise päeval – on riigi pojad hukkunud sõjas,
mida ametlikult ei nimetata isegi sõjaks, vaid rahuks,
mida tuleb valvata, sest lahinguid ei peeta võidu
nimel, vaid hea tahte väljendusena, iga lahing algab
eelteadmisega, et taandutakse logistilistel põhjustel,
rohkemaks pole sõdureidki – telekast ise nägin.
nõnda käib kaitsetahte logistika: maksta kõva raha
poistele, kes on pärit väikestest ebarentaabliks
osutunud vabrikutega vabrikulinnadest, nimetada
kaitsetahteks nende soovimatus töötusest pätistuda,
ja öelda neile, et see on statistiliselt ohutum kui
tallinn – tartu maanteel liiklemine. neid palkan mina
oma kirjatööde pealt võetava maksuga, palkad sina,
ja kui nende veri voolab, voolab ta meie kätele.
mõtle sellele võidutule ääres lauldes
„jää vabaks, eesti meri, jää vabaks, eesti pind,
ei liivatuisku ega kõrbetormi karda mu vaese
sugulase rind”, ja mõtle sellele, et nii see laul kui
minu siinne vasakpoolitsev õrnahingelisus on meile
hambusse surutud nagu koerale sünteetiline stressi
maandav kont, ehtsa maitsega, nii et tahame seda
aina närida – meil on tahe -, silmad vidukil, hambad
vaikselt krudisemas, köögi laua all, õhtuvidevikus

Looming
„Üle”, 1996
„Päike ehk Päike”, 1998
„Tema nimi on kohus”, 1999
„Nägemist”, 2002
„Näoline”, 2007
„Ramadaan”, 2010

Püsiviide Lisa kommentaar

Viivi Luik

20. märts 2018 at 1:52 p.l. (Viivi Luik) (, )

Foto: Ülo Josing

Viivi Luik (1946) – eesti luuletaja ja proosakirjanik.

Katkendid: Pildi ilu rikkumise paratamatus, Esseed ja artiklid, EKSA 2017, lk 115-123.

Luuletaja ilmumine

Merel ihalen kallast
ja kaldal merd.
Pimedast surmavallast
läbi viib mõtete lend.

Tuul aina puhub ja puhub,
Aiman tas iseend
nägevat päevades, kuhu
õisi on varisend.

Artur Alliksaar

Omaenese inimese- ja luuletajakogemuse põhjal võin kinnitada: jah, luule väljendab tõepoolest seda, mis mõistuspäraselt peaks olema keele abil väljendamatu, võimatu. Jah, luules võib võimatu võimalikuks saada.
Siin peaks muidugi arvesse võtma seda, et enamik tekste, mis teesklevad luuletusi, ei ole luule, kuna neis puudub see kaasahaarav jõud ja intensiivsus, ilma milleta jääb tekst surnud tekstiks. Surnuist ülestõusmise müsteeriumi ei toimu, silda inimesest inimeseni ei ehitata.
Ei piisa ka sellest, kui väljendamatu on mingis keeles ükskord täiuslikult väljendatud. Iga elavana püsiv keel vajab, et uued ja uued põlvkonnad uuesti ja uuesti leiaksid omaenese sõnad ja omaenese väljendusviisi, et nad annaksid keelele omaenda ajatunnetuse, jõu ja intensiivsuse.
Pateetiliselt öeldes: iga keel on elav seni, kuni ikka jälle ilmub luuletaja, kes talle oma elu ohvriks toob. Kuni sellekeelse rahva hulgas leidub mõni, kelle peale suur luule silma heidab ja ta „ära” viib.
Nii nagu ta viis Eestis ära Juhan Liivi ja Juhan Viidingu. Nii nagu ta viis ära Alliksaare. Muidugi mõista võib öelda, et see on ainult üks ülepaisutatud kujund ja tegelikult viis need luuletajad ära nende eneste õnnetu elusaatus. Ka see on tõsi, kuid see on äsja niinimetatud „nähtav” ja seletatav pool. Kuid teatavasti on igal asjal kaks otsa ja seal, kus on olemas nähtav ja seletatav, on kohe platsis ka nähtamatu ja seletamatu.
Alliksaare kaks lühikest rida (merel ihalen kallast / ja kaldal merd) ja nende kaudu väljendatud vastuolu on kootud iga luuletaja elumustrisse.
Luuletaja inimlik pool võitleb ja protestib luule vastu, ta ei taha olla see, kellele suur luule silma heidab, ta ei taha, et teda ära viiakse, ta tahab elada ja olla nagu igamees, nagu teised. Luuletaja on prints, kes kadestab kerjust.
Kas siis luuletaja ei tahaks teha raha ja niita muru! Ehk nagu va õnnis Tammsaare Koja-Maadami suu läbi ütles: et oleks hea teenistus ja saaks lõunest õhtale.
Luule vaatab teatava mõistva pilkega seda võitlust pealt, ei sekku, on üle. Niigi on selge, et kelle ta kord kätte on saanud, see tema käest minema ei pääse.
Kunagi arvas Sylvia Plath, et „luuletajate lõbumaja asub surma rohtaias” ja võib-olla on see tänini nii.
Nii kaua kui ma Paul-Eerikut tunnen (ja tunnen kaua, peaaegu kogu elu), on mind hämmastanud see, kui sügavat, kirglikku kurbust suudavad väljendada paljud tema luuletused, ja kuidas ta oma inimese-elus sellest üle püüab olla. Tema võitlus oma luuletaja-olemusega on olnud suur ja küllap see kestab kogu elu. Ta on visalt vastu hakanud, ei ole lasknud end ära viia. On peitnud end koguni Riigikogusse, paika, kust Suurel Luulel tema arust ei tule pähe teda otsida. Kuid luule teab ilma otsimatagi, kus ta peidus on.
Kui Paul-Eerikut poleks olnud, siis oleks olnud minu elu teistsugune. Ma ei oleks see, kes ma täna olen. Minule ilmus emakeel ja emakeelne luule Paul-Eeriku kujul 1963. aasta detsembris, pimedal ajal. Pimedal nii otseses kui kaudses tähenduses. Igaüks, kes tol ajal Eestit väljastpoolt jälgis, võis arvata, et mis seal ikka enam tulemas saab olla, sest eesti keeles kirjutavad suured luuletajad olid suuremalt jaolt kas surnud, põgenenud või vaikima sunnitud. Kuid ilmus Paul-Eerik ja lõi mängu segi, heiskas häbematult keset halli ja troostitut argipäeva kuldse lipu, mille alla koondus uus luule, uued luuletajad.
Kolmekümnendate ja neljakümnendate eesti keel tõusis surnuist üles, muutus moodsaks keeleks, oma aja ja oma põlvkonna keeleks.
Muidugi olin ma ammu enne seda pimedat 1963. aasta detsembrit lugenud Liivi ja Ennot, Suitsu ja Alverit, kuid hoolimata sellest, kui hardalt või kui vaimustunult ma neid lugesin, olid Liiv, Enno ja Suits siiski juba surnud, Alver oli siiski juba vana ja kirjutas hoopis teisiti, kui oli kirjutanud see uljas sõjaeelne Alver, keda ma omale kaustikusse ümber kirjutasin.
Need vanad luuletajad küll toetasid ja julgustasid mind, kuid minule oli tarvis noort ja elavat. Kedagi, kes väljendaks vanu lootusi ja vanu kurbusi uues sõnastuses. Kes oma olemasoluga jälle tõestaks, et suur luule on ka siin ja praegu võimalik.
Oli üks talveõhtu, ja on tänini alles, vähemalt nende mälus, kes selle õhtu kaasa tegid. Kirjanike Maja saali suurte akende ees ei olnud kardinaid, sealt ei paistnud mitte ainult pimedus, vaid ka üks iseäralik sätendus, lumevalgus. Väljas sadas tihedat, kerget ja sädelevat lund.
Saalis sees seisis Paul-Eerik, kahekümne ühe aastane, valges särgis, mitte sugugi Nõukogude Eesti noore luuletaja moodi. Seisis, nagu oleks ta just kuu pealt kukkunud või suure laine poolet kaldale kantud ja luges suletud silmadega seda luuletust, kus on read: mis seal kahab iilides, pahaendeliselt hiilides. Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Võimalik, et selles luuletuses on mõni sõna teisiti, ma ei vaata meelega järele, sest sellisena jäi ta mulle tookord meelde, kooti elu mustrisse sisse
Jah.

Stockholm
Keel ja Kirjandus, nr 1, 2012

Mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev…

„…jäätanud tänavatel liikus lumetuisk ja sööklarestoranis „Võit” tõusis paks kibe sigaretisuits lakke. Seina ääres aga istus eesti luuletaja Alliksaar nagu selle varakustuva päeva hing käsipõsakil hernesupitaldrikutega täidetud laua taga. Suitsuse lae all ujusid maailmalinnad.
Ta vaatas otse enda ette ja kirjutas terava pliiatsiga kollakale paberipoognale: „mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev.”
Tema truud pruunid silmad jooksid realt reale ja käe vari liibus tihedalt vastu lehte.”
(Viivi Luik, „Seitsmes rahukevad”, lk 32-33)

Üllatusin, kui leidsin Margit Mõistliku Alliksaare-raamatust (Margit Mõistlik „Artur Alliksaare elust”) peaaegu sellesama pildi ja sellesama tunde, mille kohta võiks öelda, et need on minusse eluks ajaks sööbinud ja mida proovivad väljendada need eespool tsiteeritud read „Rahukevadest”.
Mind üllatas ka, et keegi on suutnud sellel Alliksaare pildil, mis seni oli paraku õige moonutatud ja vale, välja tuua luuletaja tõelised näojooned. Kogu Artur Alliksaare lugu on igivana ja igikorduv, arhetüüpne lugu räbalatest kuningast, keda rahvas ära ei tunne ja tolle valel ajal ja valesse kohta ilmunud olevuse üle kõvasti irvitada saab, või haavatud inglist, keda me võime näha Hugo Simbergi tuntud maalil.
Seesama vana lugu juhtus uuesti meie silmade all, kuuekümnendate Tartus. Paljud praegugi elavad inimesed on selles loos kaasa teinud. Kuidas see kõik juhtus, seda võib lugeda Margit Mõistliku raamatust.
Raamat räägib meile selle loo ära ilustamata ja otse. Ühelt poolt on Alliksaare lugu kahtlemata kurb. Teiselt poolt tõestab see lugu järjekordselt seda, et inimese vaim pole murtav.
Alliksaare lühike elu möödus enamasti tingimustes, milles raamatuid ei kirjutata, rääkimata igavikuliste luuletuste kirjutamisest.
Selles on muide oma suur vastuolu: kõige hämmastavamad ja tähtsamad teosed on loodud päris tihti tingimustes, mida kuidagi ei saaks pidada inimväärseteks. Ja see omakorda võiks anda meile lootust ja elujulgust. Ja kinnitust, et võimatu on täiesti võimalik.
Kuid tagasi Margit Mõistliku raamatu juurde, ja selle kaudu kuuekümnendate Eestisse. Selleks, et mõista, miks Alliksaarega nii läks, on tarvis meelde tuletada aega ja kohta, milles Alliksaare-taoline inimene paratamatult pidi mõjuma kohatult. Imelikult. Arusaamatult igal juhul.
Kuuekümnendate aastate Tartu oli väga kitsas. Väga suletud. Nõukogude võimule vastanduti kolmekümnendatest aastatest kinnihoidmisega. Mitte et seda nii väga teadlikult või tahtlikult oleks tehtud, kuid see oli ainus vabaduse ja väärikuse mudel, mida tunti ja kohati ka isiklikult mäletati. Paraku oli see mudel, nagu vanad asjad ikka, väikseks jäänud ja tolmu täis läinud. See, mida kusagil Berliinis või Pariisis oleks võetud iseenesestmõistatavusena, tundus tolle aja Tartus arusaamatu ja häbematu. Sellepärast räägitigi Alliksaarest jutte, millel tegeliku Alliksaarega polnud midagi pistmist. See oli omamoodi paratamatus, Vanajumala iroonia, ja süüdistada pole siin kedagi.
See oli aeg, kus kolmekümnendate usinus ja kasinus segunesid viiekümnendate hirmu ja ettevaatlikkusega. Laagrimälestused olid veel rääkimata, hukatute hauad olid veel värsked. Arusaamatuid ja kahtlasi olukordi ning inimesi meelsamini välditi. Pahandust ei tahtnud keegi. Pahandusi oli niigi palju olnud, neist oldi väsinud. Avalikes kohtades sõelusid ringi erariides mehed.
Kes see ikka nii väga tahtis ennast nähtavaks teha. Südamerahustuseks sisendati iseendale, kõigepealt ikka iseendale, et eks need Alliksaare luuletused ju ole ka, aga ega neist ikka ei tea ka, mis nad on.
Siiski oli ka erandeid. Olid mõned sõbrad, kellel küll ei olnud mõjuvõimu ega raha, aga kes siiski olid olemas ja toetasid.
Peab mõistma, et iga Alliksaare eest kostetud avalik sõna oli tollel ajal julgustükk. Mitte ainult sellepärast, et Alliksaar oli tollaste võimude poolt täielikult põlu alla pandud, vaid ka sellepärast, et Alliksaart toetades võis omaenda sõpradelt-tuttavatelt saada veidriku sildi külge.
Mäletan, et August Sang võttis selle riski ja rääkis kord teleuudistes Alliksaarest kui andekast Jessenini tõlkijast. Ja see oli ka Alliksaare eluajal võib-olla ainus kord, kus talle nii avalik ja otsene tunnustus osaks sai.
Kogu selle õhkkonna loob Margit Mõistliku raamat uuesti ja väga ehedalt. See raamat paneb meid paljusid asju ümber hindama ja teisiti nägema.
Tahaksin siin Margit Mõistlikku lihtsalt tänada selle eest, et ta selles raamatus räägib ka Lindast, Arturi kõige lähemast sõbrast ja teekaaslasest. Imelik küll, aga enamik tollal levinud ja levitatud arvamustest ei pea paika. Ei pea paika ka see, mida on tavaliselt räägitud Alliksaare välimuse kohta.
Jah, ta riided olid kehvad, kuid ta kandis ka kõige kohatumaid hilpe nii, et nad mõjusid stiilselt. Nad mõlemad Lindaga meenutasid kõige rohkem ehk vaesunud aadlikke, vene emigrante Pariisis. Selle vahega, et see oli Tartu.
Ükskord talvel, tuisusel päeval, istus Alliksaar sellessamas Tartu Raekoja platsi äärses sööklas, mille nimi oli Võit, ja kirjutas luuletust. Seda, milles on rida: „mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev”.
Kui ta oli luuletuse valmis saanud, luges ta selle meile ette ja pistis taskusse. Pidas pausi ja luges veel ühe luuletuse. Seekord Heiti Talviku oma:

Ah, ma teadsin juba noorelt,
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.

Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata.
Igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.

Tema silmad särasid vaimustusest. Ta oli õnnelik oma salmitud laulu üle. Tal oli jäänud elada veel tervelt kaks aastat.

Stockholm
Keel ja Kirjandus, nr 4, 2012

Link
http://www.viiviluik.ee/?act=originaal

Püsiviide Lisa kommentaar

Malle Salupere

13. märts 2018 at 11:50 e.l. (Malle Salupere, Nädala autor 2018)

Foto: Kristjan Teedema/PM/Scanpix

Malle Salupere (1931) – eesti aja- ja kultuuriloolane.

Katkend: Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel, Tänapäev 2017, lk 141-149.

Kuidas eestlased end rahvaks laulsid

Eesti esimese laulupeo toimumise aasta 1869 peaks igal eestlasel raudselt meeles olema. Ka laulupidude ajalugu tundub olema läbi uuritud ja pärast seltsi 60. aastapäevaks (50. tähtpäev jäi sõdade ja revolutsioonide keerises tähistamata) välja antud koguteost „Vanemuine 1865-1925” ning R. Põldmäe kahe laulupeomonograafia ilmumist 1969 ja 1976, mis tõid käibesse palju uusi fakte ja teadmisi, peaks kõik selge olema. Peo eeldusi, ettevalmistusi ja toimumist on Põldmäe piisava põhjalikkusega kirjeldanud, kuid ajavaimust tingitud hinnangud ja rõhuasetused sunnivad nõustuma Vello Saluga, kes 2010 leidis, et laulupidude ajalugu vajab täiesti uut läbikirjutamist, koos nende tegeliku tähenduse ja kangelaste, eeskätt „rängalt laimatud Jannseni” esiletõstmisega, kelle „kinnisidee, jonn – oli kogu aeg l u u a E e s t i r a h v a s ”. Loomulikult vajaks see omaette uurimust, siin piirdume üldisemate vaatlustega ja mõnede käibemüütide korrigeerimisega.
Jannsen oli pärast kolmele baltisaksa laulupeole kaasaelamist valmis eesti laulupidu korraldama. Ka põhjus, milles ka kõige kahtlustavamale ülemusele mingi kurikaval tagamõte ei võinud viirastuda, oli valmis mõeldud. Nagu mäletame nõukogude ajast, oli alati kasulik (suur)üritused siduda mingi võimalikult riigitruu tähtpäeva või isikunimega. Seda taipas diplomaatiliselt andekas Postipapa, aga ei mõistnud need, kes teda selle eest tollal ja tänaseni on hurjutanud. Jannsen teadis niisama hästi kui teisedki kaasaegsed, mida tähendas 1819. aastal saadud „linnupriius”. Poolsajandi „priiusepüha” oli aga ettekääne, millele oli võimatu avalikult vastu seista. Tavalise laulupeo taotlus oleks ilmselt pikemata tagasi lükatud. Nagu näeme, püüti saksa ringkondades kaudselt siiski pidu põhja lasta; algul üritus toetanud Peterburi patrioodid ning Jakobson aga püüdsid seda teha ettekäändel, et pole põhjust rõõmupidu pidada, kuna „vabastamine” ei toonud rahvale mingeid kergendusi. Sealjuures on Jakobsoni etteheide Koidulale pärast peo toimumist, nagu poleks korraldajad „õppetud eestlaste” abi taotlenud, üdini silmakirjalik, sest juba idee algfaasis 30. jaanuaril 1867 oli Jannsen Jakonsonile laulupeoplaanist kirjutanud.
Jakobsoni vastus oli positiivne, nagu selgub Jannseni järgmisest kirjast, milles ta jagab oma nördimust teistelt adressaatidelt saadud vastuste kohta: „Need vaesed inimesed on ju sulased, pealaest jalatallani rippuvad, ei tohi midagi mõtelda, ei midagi tahta, kui… Võtku pagan! Värsked, rõõmsad, rahvuslised pidud, jah, need ei passi iga mehe kraami sekka.”
Vahest ei uskunud ka Jakobson ettevõtmise perspektiivikusse, aga rohkem abi pole temast olnud, pigem vastupidi.
Seevastu ei lasknud Jannsen end heidutada rahva leigusest, enamiku aadlike ja pastorite vastutöötamisest ning kaheaastasest venitamisest loaandmisega. Tema eesmärke on tõlgendatud mitmeti.
Jannsenit on peetud segakooride vastaseks, kuna laulupeole kutsuti ainult meeskoore. Kus Jannsen ka ei elanud, olgu Vändras, Pärnus ja esialgu Tartus, oli ta kõikjal asutanud segakoore ja nendega kontserte andnud. Aga tema peaeesmärk antud juhul oli üritusele loasaamine, nii ei saanud riskida sellega, et võimud, kes niigi pelgasid lihtrahva massikogunemisi, oleksid peo keelanud moraali ettekäändel. Selletagi tuli algatajal pidada tõelist võitlust ürituse avalike ja varjatud põhjalaskjatega, eeskätt kirikuringkondades, kus kahekeelsuse eredaks näiteks on Tartu Maarja kiriku pastor ja praost A. H. Willigerode (1816-1893), keda siiani peetakse üheks laulupeo organisaatoriks ja loasaamisele teetasandajaks. Laulupeo tegelik organisaator J. V. Jannsen, kelle suhtekorralduslikku andekust ei maksa alahinnata, surus selle populaarsete rahvaraamatute autori ja innuka koorimuusika arendaja peokomitee presidendiks kahel põhjusel: et julgustada inimesi, kellest suurem osa ikka veel pidas kiriku autoriteeti kõigutamatuks, ja teiseks, et sel kombel tema ja muude pastorite vastutegutsemist vähemalt piirides hoida, kuigi sai selle eest palju hurjutada. Pigem kasutas Willigerode oma sõprust tsiviilkuberner August von Oettingeniga selleks, et talle selgeks teha, kuivõrd ohtlik oleks niisugust matside kogunemist lubada, eriti ajal, mil olid veel meeles Pühajärve sõjad neljakümnendatel ja 1858. aasta Mahtra sõda, samuti 1864. aasta palvekirjade liikumine, mida saksa ringkondades püüti kujutada peaaegu mässuna. Pastorite sinoditel tegeldi küll aktiivselt peadtõstva eesti rahvusluse ohjeldamisega, aga näiteks 1868. aasta kirikumeeste augustisinodil pole ei praost Willigerode ega ka keegi teine laulupeost juttu teinud, küll on arutatud juubelipüha pidamist priiuse väljakuulutamise päeval 26. märtsil suurte pidustuste ja laulukooride esinemistega kõigis kirikutes. Sinoditel räägitut ei protokollitud kunagi täielikult, nii et küllap käsitleti ka eestlaste laulupeo takistamist. Kui selgus, et 1867 sisse antud taotlus polegi kubermangukantseleisse jõudnud, on Jannsen ise kuberner Oettingeri jutul käinud ning pärast Oettingeni väljavahetamist ka uue kuberneriga kohtunud. Koidula on meenutanud, et Willigerode oli veel mõni päev enne laulupidu Jannsenilt küsinud, mis saaks siis, kui saksa pastorid, tema nende hulgas, keelduksid avajumalateenistusel kõnesid pidamast. Jannsen ütles lihtsalt, et siis lauldakse ilma nendeta. Pärast laulupeo üle ootuste õnnestumist on Willigerode ise andnud positiivse ülevaate laulupeo käigust Neue Dörptsche Zeitungis, aga oma päevikusse kirjutanud: „18., 19. ja 20. juunil peeti suurt eesti laulupidu, mida ma „Neue Dörptsche Zeitungis” kirjeldasin. „Vanemuine” oli mind selle etteotsa pannud, kuna mul on rahva seas hea kuulsus, olgugi et ma olin ja olen „Vanemuise” vastane.”
Eespool tsiteeritud (vt lk 126) 1872. aasta F. W. S. kirja autor on tänini välja selgitamata, aga samu mõtteid on väljendanud ka seesama Willigerode, kelle kahekeelsusest Koidula juba 1868. aasta 11. mail oli Kreutzwaldile kirjutanud:

(E)nne olevat meil „maarahvas” olnud, nüüd ei olevat sellest küllalt, pidada eesti rahvas olema; enne olnud meil maakogudus, nüüd olla kogudus kahte jakku aetud, mõned olla endale ise „seltsi” teinud (vaene „Vanemuine”!!) jüripäevast saadik lõppenud veel kõik mõisa-orjus ära ja tuleval aastal saaksid endile vist (babüloni) torni taevani ehitama – – peab 50-aastast priiuse püha tähendama! (Vrd F. W. S. artiklit!) See on seesama mees, kes minu isale kord-korralt kirjutab: „Väga lugupeetud, kõrgesti austatud s õ b e r!” jne. Jne. „S ü d a m e s t   t u l e v a s  a u s t u s e s   o t s e k o h e s e l t   T e i e   p o o l e   h o i d e v   W i l l i g e r o d e!” Missugune igapäevane mõistus sellest peab jõudma jagu saada!?”

Pärast laulupidu kirjutab ta:

Kui hästi pidu õnnestus, seda võib näha sest agarusest, miska nad tahaksid, vähemalt vait olemise läbi, seal kus nad seda rääkides teha ei julge, papa väärt tööd ja tegemist kahandada, mis peaaegu üksipäini oli selle kordamineku põhjuseks. Oli ju „peo president” kõige suurem peo vastane! Sest saaks pisukese raamatu, kui peaksin Teile jooni tõmbama kõikidest sündmustest, kõigest tulise võitluse ajast enne pidu, peo ajal ja pärast.

Jannsen suutis siiski kogu selle mängu juures head nägu ja suhteid säilitada ning surus Willigerode ka teise laulupeo aupresidendiks.
Priiusepäeva 26. märtsil 1869 tähistas Eesti Postimees juubelikohase erikujundusega ja avaldas ülevaate Tartus toimunud üritustest, koos üleskutsetega laulupeost osavõtmiseks, mille aasta algul väljaantud ametliku loa edasisaatmisega oli kusagil 20. veebruarini venitatud. Olgugi et peolaulud olid ammu trükivalmis, venitas nüüd vaimulik tsensuur (see oli vaimulike tekstide puhul nõutav) „sõber” A. H. Willigerode isikus oma allkirjaga 29. aprillini. Siis alles sai Tartu tsensor 5. mail trükiloa anda. Nii jõuti hädavaevalt peolaulud trükkida ja välja saata (muidugi oli seda poognakaupa juba varem tehtud). 13. märtsil on dateeritud Jannseni kiri Yrjö-Koskinenile, millega ta soomlasi laulupeole kutsub, kuna korraldamise luba pärast 19-kuulist ootamist äsja kohale jõudnud olevat. Pidu toimus ja läks kõigi kartuste kiuste hiilgavalt korda, tõestades 15 000-pealisele publikule, et e e s t i r a h v a s on olemas ja võimeline suuri asju korda saatma. Saksa kommentaatorid olid tõsises hämmingus eestlaste andekusest ja distsiplineeritusest, kuigi mõni oli esialgu läinud peole vaid nalja saama. Paljud ootasid „matsidelt” korrarikkumisi ja igasugu muid pahandusi, aga kõigi üllatuseks ei andnud need päevad politseile mingit lisatööd. Dörptsche Zeitungi kolmes numbris ilmus Schultz-Bertrami ülivõrdeis peokirjeldus. 9. mail oli samas kirjutanud laulu „Mu isamaa on minu arm” menukast meeskooriettekandest ühel kontserdil Peterburis ja ennustanud, et laulupeol kujuneb see laul epohhiloovaks.
Põldmäe on kaunis põhjalikult kirjeldanud majandusraskustega võitlemist laulupeo ettevalmistamise käigus ning kartust miinusesse jääda ja Koidula agarust selle ennetamiseks korraldatava loterii jaoks annetuste kogumisel. See ettevõtmine küll ebaõnnestus annetajate leiguse tõttu ja loterii jäi ära. Õnneks kattis piletimüük (hinnad 50, 30 ja 20 kop) ja muud üritused kuhjaga kõik väljaminekud ning andis ka märgatava ülejäägi – 909 rubla (kulusid oli veidi üle 1000 rbl). Seda tulu püüdis Willigerode oma käpa alla saada, kuid Jannsen kuulutas raha jaotamise otsustavalt Vanemuise seltsi siseasjaks, mida pastor püüdis vaidlustada väitega, et Vanemuine ei saa olla raha käsutaja, sest „lõpuks pole „Vanemuine” peo algataja, vaid Teie ise olete seda, ja Te olete peo mitte „Vanemuise” jaoks, vaid pigem „Vanemuise” peo jaoks ellu kutsunud, nagu Te ise mulle 1867 ütlesite” (kiri Jannsenile 15.VII). Hiljem oli Willigerode sunnitud taanduma ja vabandama, loobudes nõudmistest. Raha jaotati lõpuks kolme ossa, millest üks pidi jääma tulevase laulupeo reservi, teisega kavatseti toetada loodavat Kirjameeste Seltsi – selle üle rõõmustab Koidula kirjas Aspelinile eriti – ja kolmandaga sakste poolt tungivalt soovitud põllutöökooli, millest asja ei saanud.
Nii Laar kui ka varem Põldmäe on nimetanud liialduseks, nagu oleksid eestlased end sellel peol rahvuseks laulnud, see väide on aga täiesti põhjendatud. Muidugi oli maarahva enamus veel n-ö sügavas unes ja elas just nii, nagu elati Mats Traadi romaani „Puud olid, puud olid hellad velled” Palanumäel, kus polnud kuuldudki ei ajalehest ega laulupeost. Kreutzwald on 1862 ühes kirjas märkinud, et Tallinnas pole mõtet „Kalevipoja” müüki üritada, „sest rahvas nimetavat tühjaks jutuks kõike, millel pole usulist jumet ega kasulikkuseprintsiipi”. Ja riigisakslaste ettekujutust Balti provintsidest kirjeldab Mihkel Veske oma kirjas Jannsenile Leipzigist. Kiri on saksakeelne koos eestikeelse tervitusega, mille ta on palunud peo ajal ette lugeda. Tõenäoliselt seda ka tehti, kuigi kõigi tervitajate nimesid pole üheski allikas loetletud. Jannsenile kirjutab ta: „Enamasti peetakse siin Läänemereprovintse puht saksa või ülekaalukalt sakslastega asustatud aladeks, kes on vooruslikemad inimesed, eriti väheste põliselanike kohtlemise osas, kellele nad nii omakasupüüdmatult saksa kultuuri on kätte toonud ning neid kangelasliku ohvrimeelsusega kohutavate venelaste eest kaitsevad. Neid vaateid levitavad ühekülgsed kirjanikud, kes alati vaid s a k s a Läänemereprovintsidest räägivad ja vahel sekka ka eestlasi ja lätlasi mainivad.”
Eesti Postimehe kutsung oli juba innustanud ja julgustanud paljusid, nii et Jannsen võis oma üleskutsete peale pea igas lehenumbris teatada ikka uute kooride ja lauljate ülesastumisest, mis küll lõpuks ei küündinud loodetud tuhandeni, aga tõi siiski kokku impeeriumis seninägematu 800-liikmelise koori, kelle kogenematust ja vähest ettevalmistusaega arvestades oli kavva valitud võimalikult kergemad, kuid ikkagi tõsist harjutamist nõudvad viisid. Siiski on Jannsen oma põhjendatud kartusi peaproovil Maarja kirikus kirjeldanud nii:

Seesinane proov oli lauljate tuleproov. Ma tunnen üht väikest meest, kes oma viiekümnendate eluaastate sees veel iial nii surutud ja rõhutud kirikusse ei ole läinud kui sel päeval. (See oli ta ise.) Hirm ja lootus südames olid teineteise karvus kinni ja keegi ei teadnud öelda, kumbal õigus oli ehk kumba kätte pärast võit jääb. Pääle 800 laulja seisid kirikus: läheb asi hästi, siis au ja rõõm rahvale, läheb laul nurja – mis ju ime ep oleks olnud – siis oleks suurem süü kõik tema nõdra õlade peale langenud ja see oleks temale rahva pärast, keda ta nii hää meelega austaks, ütlemata raske ja valus olnud.

Püsiviide Lisa kommentaar

Robert Seethaler

20. veebr. 2018 at 10:00 e.l. (Robert Seethaler) (, )

22. veebruaril kell 16.00 on linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all uued tõlkes austria kirjandusest: Robert Seethaleri „Kogu elu“ ja Hans Platzgumeri „Serval“. Külas on mõlema romaani tõlkija Piret Pääsuke.

Portaalist err.ee

Robert Seethaler, austria kirjanik, stsenarist ja näitleja sündis 1966. a Viinis. Ta õppis näitlejaks ja on mänginud nii tele- kui ka mängufilmides (nt Paolo Sorrentino filmis „Noorus“), samuti Viini, Stuttgardi ja Hamburgi teatrites.
Seethaleri esikromaan ilmus 2006. aastal, aga laiema tuntuse tõi talle kuus aastat hiljem ilmunud romaan „Tubakapoodnik“ (Der Trafikant“), mille eesti keeles andis välja kirjastus Varrak (2015). 2014. a ilmunud „Kogu elu“ („Ein ganzes Leben“) jõudis kohe ajakirja „Der Spiegel“ bestsellerite listi ja püsis seal peaaegu kaks aastat. Lisaks lugejate poolehoidu näitavatele suurepärastele müüginumbritele kiitsid raamatut ka kriitikud. „Kogu elu“ jõudis 2016. a. koguni Man Booker Prize International shortlisti.

Romaan „Kogu elu“ jutustab 150 leheküljel loo lihtsast töömehest Andreas Eggerist, kelle elu möödus Alpi mägikülas. Kui Andreas Egger 20. sajandi esimestel aastatel pärast ema surma mägikülla tuuakse, on ta umbes 4-aastane. Poisi kauge sugulane talumees Kranzstocker võtab ta vastumeelselt oma tallu, sest poisil on kaelas kotike rahaga, ja peagi kasvab temast väärtuslik tööjõud.
1930ndatel läheb Egger noore mehena tööle mägedesse esimesi köisraudteid ehitavasse firmasse. See firma toob mägedesse elektri ja valguse, lärmi ja turistid. Umbes samal ajal kohtab ta külas oma elu armastust Mariet. Kuigi õnn jääb lühikeseks, Andreas Eggert ei murdu, sest elu tahab elamist. Ta teeb rasket tööd köisraudteede rajamisel ja hooldamisel. Sõda viib ta Kaukasusse ja sealt edasi vene vangilaagrisse. Kaheksa aasta pärast koju naasnuna püüab ta leida endale uuenevas maailmas kohta ja hakkab turistidele mägimatku korraldama.
Napil 150 leheküljel vaatab Andreas Eggert tagasi oma elule, lühikeseks jäänud õnnele, tema elu puudutanud surmadele, raskele tööle ja sellest saadud rahuldusele. Aastate möödudes on ta hämmastunud ja leplik. See on lihtne ja sügavalt liigutav lugu mitte üksnes ühe mehe elust vaid omal moel täiuslikust elust. Andreas Eggeri näol toob kirjanik lugeja ette arhetüübi, mis meie elust kaduma hakkab. Või siiski mitte?
Seethaleri keel on lakooniline, täpne, aga ometi poeetiline. Üheaegselt robustne ja õrn. Tema lausetes on rütm ja tema teosel on vorm. Tundub uskumatu, et nii õhukesse raamatusse mahub ühe inimese kogu eksistents sünnist surmani. Enamgi veel, raamat on rohkem kui ühe mehe elulugu – see on ka mõtisklus elust, surmast ja õnnest ning kõige selle kõrval kummardus loodusele, sest mäed on selle raamatu täieõiguslikud tegelased. Raamatus on ka teatud annus müstikat ja salapära.
Seethaler kirjutab üksildasest, pisut autistlikust lihtsast mehest, tänapäeva mõistes marginaalist, ja annab talle väärikuse. „Kogu elu“ on raamat elutahtest ja vitaalsusest, oskusest elada oma saatusega leppides.
Seethaleri „Kogu elu“ pakub omamoodi alternatiivi tänapäeva globaliseeruvale, kiirustavale, vilkuvale ja sädelevale maailmale. See on justkui hümn aeglusele ja rahulikkusele, kus igatsus looduse järele vastandub urbaniseeruvale maailmale.
Lisaks kõigele toob õhuke romaan tänase suusaturisti ja mägimatkaja jaoks lähemale mägede võimsuse ja orgudes elanud inimeste hinge ning jutustab sellest, kuidas kunagi tänastele atraktsioonidele alus pandi.
Linda Jahilo

Katkend: Kogu elu, Hea Lugu 2017. Tlk Piret Pääsuke. Lk 58 – 66.

SÜGISEL; PEAAEGU POOL AASTAT PEALE LAVIINIVARINGUT lahkus Egger orust, et firma töödega edasi minna. Raskeks puudelangetustööks teda siiski enam kasutada ei saanud.
„Mida me sinusugusega peale hakkame?” küsis ärijuht, kui Egger oli hääletult üle vaiba kohale longanud ja seisis nüüd noruspäi ta kirjutuslaua ees. „Sa ei kõlba ju enam millekski.” Egger noogutas ja ärijuht ohkas. „Mul on kahju sellest, mis su naisega juhtus,” ütles ta. „Aga ära hakka mitte mõtlemagi, et see oli kuidagi lõhkamistega seotud. Viimane lõhkamine toimus paar nädalat enne laviini!”
„Ei hakka,” lausus Egger. Ärijuht keeras pea viltu ja vaatas mõnda aega aknast välja.
„Või siis usud ehk, et mäel on mälu?” päris ta äkki. Egger kehitas õlgu. Ärijuht kallutas end kõrvale, tõi kuuldavale röhatuse ja sülitas plekk-kaussi, mis seisis ta jalge juures. „Hea küll,” leidis ta lõpuks. „Firma Bittermann & Pojad on senimaani ehitanud seitseteist köisteed ja võid mind uskuda, et need ei jää viimasteks. Inimesed on päris pöörased selle järele, et oma laudadel mäest alla sõita.” Ta lükkas kausi kinganinaga kirjutuslaua alla ja vaatas Eggerile tõsisel ilmel otsa. „Ainult taevaisa võib teada, miks see nii on,” ütles ta. „Igatahes tuleb teesid hooldada, köisi kontrollida, plokirattaid määrida, vagunite katuseid puhastada ja nii edasi. Sul ei pea ju alati kindel pind jalge all olema, või kuidas?”
„Arvatavasti mitte,” vastas Egger.
„Siis on hästi,” ütles ärijuht.

Egger määrati väikesesse rühma, mis koosnes käputäiest sõnaahtratest meestest, kelle habetunud, mäestikupäikeses parkunud näod vaevu mingit meeleliigutust reetsid. Suletud kastiga veoautos, enamasti koormaruumis pinkidel küürutades, liikusid nad aina rohkematel tõrvatud mägiteedel ühe köistee juurest teise juurde ning võtsid teha hooldustöid, mis olid liiga keerukad, et neid võinuks lasta kohalikel tööliste ära teha. Istudes puitalusel, mis oli vaid ühe julgestusköiega ja käsitsi pidurdatava rullmehhanismiga terasvaieri külge kinnitatud, oli Eggeri ülesanne libiseda aegamisi alla orgu, vabastada köied ja kandeliigendid tolmust, jääst või lindude kuivanud väljaheidetest ning need lõpuks uuesti üle õlitada. Keegi seda ülesannet ei ihaldanud, liikusid jutud, et varasematel aastatel olid kaks meest, mõlemad kogenud mägironijad, alla kukkunud ja surma saanud, kas siis tähelepanematusest või mingi materjali vea või lihtsalt tuule tõttu, mis terasvaiereid mõnikord mitme meetri võrra ühele või teisele poole õõtsuma pani. Kuid Egger ei kartnud. Ta teadis, et ta elu ripub peenikese nööri otsas, ent niipea kui ta oli ühe kandetala peale roninud, rullmehhanismi kohale seadnud ja julgestuskarabiini külge haakinud, tundis ta, kuidas muutus sisimas rahulikuks ning kuidas segased ja meeleheitlikud mõtted, mis musta pilvena ta südant ümbritsesid, mäestikuõhus pikkamisi hajusid, kuni järele ei jäänud muud kui puhas kurbus.
Palju kuid liikus Egger nõndamoodi läbi orgude, magas öösiti veoautos või kuskil odavas pansionis või kõlkus päevad läbi maa ja taeva vahel. Ta nägi, kuidas mägedele laskus talv. Ta töötas tihedas lumesajus, kraapis traatharjaga köielt jääd ja lõi tugipostidelt pikki purikaid lahti, mis sügavuses ta all vaikse klirinaga purunesid või hääletult lumme neelati. Kauguses kuulis ta sageli laviinide tuhmi kõmisemist. Mõnikord tundus see lähenevat ja ta vaatas üles nõlva poole, oodates tohutut valget lainet, mis lükanuks teda tükk maad enda ees edasi ja lõpuks rullunuks tast üle koos köiega, terasvaieritega ja kogu maailmaga. Kuid iga kord vaibus kõmin ja taas oli kuulda hakkide heledaid hüüdeid.
Kevadel viis tee ta tagasi orgu, kuhu ta mõneks ajaks pidama jäi, et vabastada Sinise Liesli sihti ajupuudest ja parandada väikseid pragusid kandepostide vundamentides. Taas leidis ta peavarju „Kuldse Soku juures”, samas toas, kus oli veetnud nii palju päevi oma murdunud jalgadega. Igal õhtul tuli ta surmväsinult mäelt alla, sõi voodiserval istudes ära viimased palad oma päevasest toidunormist ja vajus raskesse, unenägudeta unne niipea, kui pea padjale pani. Kord ärkas ta keset ööd kummalise tunde peale ja nägi lae all asuva tolmuse aknakese poole vaadates, et seda katsid üleni loendamatud ööliblikad. Loomakeste tiivad näisid kuuvalgel helendavat ja tekitasid vastu klaasi lüües vaevu kuuldavat, paberjat heli. Silmapilgu vältes mõtles Egger, et nende ilmumine peab olema mingi märk, kuid ta ei teadnud, mida see peaks tähendama, niisiis sulges ta silmad, ja püüdis uuesti magama jääda. Need on ju ainult liblikad, mõtles ta, mõned väikesed rumalad ööliblikad, ja kui ta varahommikul ärkas, olid need kadunud.
Ta jäi mõneks nädalaks orgu, mis – niipalju, kui ta näha võis – oli kõigiti laviiniõnnetuse tagajärgedest toibunud, siis liikus ta edasi. Ta oli hoidunud oma maalappi üle vaatamast või kalmistule minemast, ka väikesele kasepuust pingile polnud ta istunud. Ta rändas edasi, rippus mägede vahel õhus ja nägi aastaaegu enda alt läbi libisemas justkui värvilisi pilte, mis talle midagi ei öelnud ja millega tal mingit pistmist polnud. Hiljem meenutas ta laviinijärgseid aastaid kui tühja, vaikivat aega, mis õige aeglaselt ja peaaegu märkamatult taas eluga täitus.
Kui ta ühel selgel sügispäeval liivapaberi rull käest pudenes ja justkui ülemeelik sokuke nõlva mööda alla kargas, kuni lendas lõpuks üle kaljunuki ja kadus sügavusse, jäi Egger esimest korda üle pika aja seisma ja ümbrust silmitsema. Päike oli madalal ja ka kauged mäetipud olid näha nii selgelt, nagu oleks keegi need äsja taeva taustale maalinud. Päris lähedal kasvas üksik, lõkendavalt kollane mägivaher, veidi maad eemal sõid lehmad rohtu ja heitsid pikki, kitsaid varje, mis rändasid koos nendega samm-sammult üle aasa. Väikese vasikalauda katuseserva all istus grupp matkajaid. Egger kuulis, kuidas nad omavahel rääkisid ja naersid, ning nende hääled tundusid ühtaegu võõrad ja meeldivad. Ta mõtles Marie häälele ja sellele, kui meelsasti oli ta seda kuulanud. Ta püüdis meenutada selle hääle meloodiat ja kõla, kuid see ei tahtnud õnnestuda. „Kui mulle oleks jäänud vähemasti ta hääl!” ütles ta kõvasti iseendale. Siis veeres ta rullikul aeglaselt järgmise vaieripostini, ronis alla ja läks liivapaberit otsima.
Kolm päeva hiljem, pärast seda, kui oli veetnud terve rõske päeva ühe mägijaama soklineetidelt rooste mahakraapimisega, hüppas Egger õhtul veoautokastist maha ja läks väiksesse pansioni, kus elas koos teiste meestega. Teel oma tuppa möödus ta pansioni perenaise marineeritud kurkide järele lõhnavast elutoast. Vana naine istus üksi laua ääres. Ta oli toetanud küünarnukid lauale ja hoidis nägu käte varjus. Tema ees seisis suur raadioaparaat, millest muidu kõlas sel kellaajal kas puhkpillimuusika või Adolf Hitleri ärritatud kõnevaling. Sedapuhku oli raadio vakka ja ja Egger kuulis vana naise vaikset puhkimist, kui too vastu käsi hingas. „Kas teil on halb?” küsis ta.
Perenaine tõstis pea ja vaatas Eggerile otsa. Tema näol oli näha sõrmede jälgi – kahvatuid triipe, mis nüüd aegamisi uuesti verega täitusid. „Me oleme sõjas,” ütles ta.
„Kes seda väidab?” küsis Egger.
„Noh, raadio,” ütles vana naine ja heitis raadiole tigeda pilgu. Egger vaatas, kuidas ta endal kuklast haaras ja kahe kiire liigutusega juuksesõlme vallandas. Vanakese juuksed langesid üle turja, pikad ja kollakad nagu linakiud. Ta õlad vappusid natuke, otsekui hakkaks ta kohe nuuksuma. Aga siis tõusis ta püsti ja läks Eggerist mööda ja läbi koridori välja, kus teda tervitas hatune kass, keerutades veidi aega ta jalgade ümber, enne kui nad mõlemad koos nurga taha kadusid.
Järgmisel hommikul asus Egger teele kodu poole, et siis end sõjaväeteenistusse meldida. See polnud otsus, mis oleks tulnud mingitest kaalutlustest kantuna. See lihtsalt oli äkitselt olemas, justkui kaugelt hüütud kutse, ja Egger teadis, et peab sellele järgnema. Juba seitsmeteistaastasena oli ta kord ülevaatusele kutsutud, kuid toona oli Krantzstocker edukalt vastu vaielnud ja nimelt argumendiga, et kui ta kallis kasupoeg (kes muide oli ka perekonnas kõige tublim tööjõud) tema käte vahelt ära kistakse, et ässitada poiss makaroniõgijate või (veel hullem) konnaõgijate kallale, siis võib jumala eest tal kohe kogu talu perse alt maha põletada. Tookord oli Egger salamisi talunikule tänulik olnud. Tal polnud oma elus küll midagi kaotada, kuid siiski oleks olnud veel midagi võita. Nüüd oli see teisiti.
Kuna ilm püsis enam-vähem talutav, asus ta jalgsi teele. Ta sammus terve päeva, veetis öö ühes vanas heinaküünis ja liikus juba enne päikesetõusu jälle edasi. Ta kuulatas ühtlast suminat telefonitraatides, mis olid hiljaaegu tõmmatud peenikeste postide vahele piki teesid, ja ta vaatas, kuidas esimeste päikesekiirtega kasvasid mäed ööst välja, ning kuigi oli ta seda vaatemängu juba tuhandeid kordi näinud, liigutas see teda sedapuhku iseäralikul moel. Ta ei suutnud meenutada, et oleks kunagi enne elus midagi nii ilusat ja samaaegselt hirmuäratavat näinud.
Eggeri peatus külas jäi lühikeseks. „Te olete liiga vana. Pealegi te lonkate,” ütles ohvitser, kes istus „Kuldse Soku juures” valge linaga kaetud ja väikese haakristilipuga kaunistatud kõrtsilaua taga ja moodustas koos külavanema ja ühe eaka masinakirjutajaga läbivaatuskomisjoni.
„Ma tahan sõtta minna,” ütles Egger.
„Usute, et veermahtil läheb teiesugust tarvis?” küsis ohvitser. „Kelleks te meid peate?”
„Ära ole rumal, Andreas, ja mine tagasi oma tööle,” ütles külavanem ja sellega oli asi lõpetatud. Masinakirjutaja vajutas ühelehelisele aktile templi peale ja Egger pöördus tagasi köisteede juurde.
Veidi vähem kui nelja aasta pärast, tuhande üheksasaja neljakümne teise aasta novembris seisis Egger sama komisjoni ees, sedapuhku siiski mitte vabatahtlikult, vaid teenistusse kutsutuna. Tal polnud aimugi, miks veermahtil nüüd korraga siiski temasugust tarvis läheb, igatahes näis, et ajad on muutunud.
„Mida te oskate?” päris ohvitser.
„Ma tunnen mägesid,” vastas Egger. „Ma oskan terasköisi lihvida ja kalju sisse auke taguda.”
„Väga hea,” leidis ohvitser. „Kas te olete midagi kuulnud Kaukasusest?”
„Ei,” vastas Egger.
„Sellest pole midagi,” vastas ohvitser. „Andreas Egger, ma kuulutan teid sõjategevuseks kõlbulikuks. Teie auväärseks ülesandeks saab ida vabastamine!”
Egger heitis pilgu aknast välja. Öösel oli hakanud vihma sadama, jämedad piisad latsatasid vastu klaasi ja muutsid kõrtsiruumi hämaraks. Silmanurgast nägi ta, kuidas külavanem aeglaselt laua kohale kummardus ja lauaplaati põrnitsema jäi.

Ühtekokku veetis Egger rohkem kui kaheksa aastat Venemaal, sellest siiski isegi mitte kahte kuud rindel, ülejäänud aja sõjavangide laagris kuskil Musta mere taguste steppide avaruses. Olgugi et ülesanne näis alguses üsnagi selge (ida vabastamise kõrval oli vaja kindlustada naftaleiukohti, samuti kaitsta ja hoida korras kavandatud naftatootmisrajatisi), poleks ta juba mõne päeva pärast suutnud enam täpselt öelda, miks ta seal oli ja mille eest või kelle vastu ta õigupoolest võitles. Oli tunne, nagu oleks nendes pigimustades Kaukaasia talveöödes, mil horisondil õilmitsesid mäeharjad kaitsetules justkui helendavad lilled ja heitsid vastukuma sõdurite hirmunud või meeleheitel või nüristunud nägudele, iga mõte mõttekusest või mõttetusest juba eos lämmatatud. Egger ei pärinud midagi. Ta täitis käske, see oli kõik. Üldiselt oli ta arvamusel, et tal oleks võinud hoopis hullemini minna.

Püsiviide Lisa kommentaar

Eduardo Mendoza

8. veebr. 2018 at 9:37 e.l. (Eduardo Mendoza) (, , )

Jõuliselt humoorika stiili poolest tuntud Kataloonia hispaanlane Eduardo Mendoza (1943) peab kirjutades oluliseks, et raamatuga veedetud aeg oleks lugeja jaoks meeldiv ja lõbus. See on „sohvakirjandus“ nagu ta ise seda on nimetanud – see tähendab kirjandus, mida ei loeta kõval toolil istudes, aga ka mitte rannatoolis lamaskledes, vaid mis jäädes rahvalähedaseks, pakub enamat lihtsakoelisest meelelahutusest.

„Huumor on osa minu DNA-st,“ väitis hispaania romaanikirjanik Eduardo Mendoza, kui sai 2016. aastal teada, et on pälvinud väärika Cervantese auhinna, mis on tuntud hispaaniakeelse kirjandusmaailma Nobelina. Romaani „Gurbilt teateid ei ole“ võiks žanrilt nimetada logiraamatu formaadis ulmekomöödiaks.

Katkend: Gurbilt teateid ei ole, Toledo Kirjastus 2017, tlk Maarja Paesalu. Lk 59 – 64; 88 – 93.

17. Päev

11.30 Ärkan oma voodis. Mul pole õrna aimugi, kuidas ma siia sain. Mul on ikka veel seljas toreero jakk, ehkki ma olen kaotanud kübara, mõõga ja – kui ma õigesti mäletan – ka pullilt lõigatud kõrva, mis mulle kingiti. Katsun püsti tõusta, aga see ei õnnestu. Peast parem mitte rääkidagi. Otsustan jääda voodisse vedelema. Peale selle on täna pühapäev ja proua Mercedese ja härra Joaquini baar on nagunii kinni. Gurbilt ei ole ikka teateid.

14.00 Panen end riidesse ja lähen jalutama. Ilm on palav ja tänaval on vähe rahvast. Paljud pered on sõitnud nädalavahetuseks maale suvilasse. Kõik on nagu välja surnud: poed (see pole mingi üllatus), baarid ja restoranid. Mul on kama kaks. Arvestades seda, et mis mu kõhus toimub, ei läheks mul midagi alla.

14.20 Avastan, et lahti on üks sporditarvete poeke, millel äripäevadel ei lähe mutritki kaubaks. Võib-olla sellepärast on pood ka pühapäeviti avatud ja laenutab jalgrattaid. Rendin jalgratta. See on väga lihtsa tööpõhimõttega, kuid äärmiselt raskesti käsitsetav seade, sest sellega liikumiseks on vaja kasutada korraga mõlemat jalga, erinevalt kõndimisest, mis laseb ühel jalal puhata, samal ajal kui teine liigub edasi. Sellist liigutust või osalist liigutust (oleneb, kuidas võtta) nimetatakse astumiseks. Kui kõndides asetatakse vasak jalg paremast jalast paremale ja järgmise liigutuse või osalise liigutuse ajal toimitakse vastupidi, see tähendab, et parem jalg asetatakse vasakust jalast vasakule, nimetatakse seda mannekeenikõnnakuks.

15.00 Kuna tänav on märkimisväärselt kaldus, koosneb jalgrattasõit kahest üpris erinevast osast, nimelt: a) laskumisest ja b) tõusmisest. Esimene osa (laskumine) on tõeline nauding, teine osa aga (tõusmine) aga täielik piin. Õnneks on jalgratta lenkstangi mõlemasse otsa kinnitatud pidurid. Pidurite vajutamine laskumise ajal takistab jalgrattal saavutamast suurt ja ohtlikku kiirust. Tõusmise jala takistavad pidurid jalgratta tagasilibisemist.

17.30 Viin jalgratta tagasi. Kehaline tegevus tekitas mul söögiisu. Leian ühe avatud churreria ning pistan kinni kilo churro`sid, (Churro on õli sees frititud peenike tainapulk, mis kastetakse kuuma šokolaadi sisse. Churreria on paik, kus churro`sid küpsetatakse ja müüakse.) poolteist kilo pontšikuid ja kolm kilo meesõõrikuid.

18.00 Istun pingile leiba luusse laskma. Liiklus, mida siiani praktiliselt polnud, hakkab tasapisi tihenema. See on nõnda sellepärast, et kõik tulevad linna tagasi. Linna sissesõiduteedel tekivad liiklusummistused, mis kasvavad sageli suurteks ummikuteks. Mõned ummistused, iseäranis need, mida nimetatakse suurteks ummikuteks, kestavad kuni järgmise nädalavahetuseni, nii et on õnnetuid inimesi (ja terveid perekondi), kes ei tee muud, kui sõidavad maalt ummikusse ja ummikust maale, ilma et nad eales jõuaks linna, kus nad elavad, ning seetõttu kannatavad pere rahaasjad ja laste kooliharidus.
Liiga tihe liiklus on Barcelona üks suurimaid probleeme ja üks neid asju, mis paneb kõige rohkem muretsema linnapead, keda hüütakse Maragalliks. Linnapea on mitu korda soovitanud autod jalgrataste vastu välja vahetada ja ajalehtedes on ka teda ennast jalgratta seljas näidatud, ehkki tõtt-öelda pole kunagi paista, et ta oleks sellega pikka maad sõitnud. Võib-olla sõidetaks rohkem jalgrattaga, kui linn oleks laugem, kuid seda ei saa kuidagi korraldada, sest peaaegu kõik künkad on täis ehitatud. Teine lahendus oleks see, et linnavalitsus annaks linna ülemises osas jalakäijate kasutusse jalgrattad, millega saaks väga kiiresti ja peaaegu väntamata alla kesklinna sõita. Kui jalgrattad on kesklinna saabunud, hoolitseks linnavalitsus (või mõni volitatud ettevõtja) selle eest, et need veoautodesse laaditaks ja jälle üles viidaks. Niisugune süsteem oleks võrdlemisi odav. Peale selle tuleks linna alumisse ossa sättida võrgud või madratsid, et kogenematud või hulljulgemad ratturid allasõidu lõppedes merre ei potsataks. Lahtiseks jääks muidugi see, kuidas jalgrattaga alla kesklinna sõitnud inimesed tagasi üles saavad, kuid see pole linnavalitsuse mure, sest selle (ega ühegi teise) asutuse eesmärk pole pärssida linnaelanike algatusvõimet. Veel üks leiutis: keemiline preparaat ja süütemehhanism, millega saab sigari süüdata sigarilindile vajutades. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 75 protsenti, mõõdukas tuul, meri peegelsile.

19.10 Tagasi kodus. Kohtan uksel kolmanda korruse naabrinaist ja tema poega. Nende auto on pargitud põigiti tee äärde ja naabrinaine laadib sellest kompse maha. Tema poeg, kes on liiga väike, et oma ema aidata, passib kõnniteel ja nokib nina. Naabrinaisel on jalas lühikesed püksid ja seljas liibuv T-särk – kaks riideeset, mis rõõmustavad silma.

19.15
Pärast seda, kui olen naabrinaist puu tagant mõnda aega salaja vahtinud, hakkab mul enda pärast häbi ja pakun end talle appi kompse maha laadima ja tassima. Ta keeldub abist. Naabrinaine teatab, et see trall käib tal igal nädalavahetusel ja ta olevat sellega juba harjunud. Ma ei anna alla ja viimaks laseb ta mul tassida vorste täis kilekotti. Ma küsin, kas ta valmistas vorstid ise. Vastus: ei, ma ostsin need La Bispali lähedal asuvast külast, kus mul on maja. Küsimus: aga miks te siis neid siia sööma tulite? Vastus: ma ei saa küsimusest aru.

19.25 Kui kompsude mahalaadimine ja liftini kandmine on lõppenud, astume lifti. Kasutan ära asjaolu, et asun oma naabrinaise lähedal, ja teen kindlaks tema mõõdud. Mu naabrinaise pikkus (seistes) 173 sentimeetrit, pikim karv 47 sentimeetrit (kukla piirkond), lühim karv 0,002 sentimeetrit (ülahuule piirkond), kaugus küünarnukist küüneni (pöidla omani) 40 sentimeetrit, kaugus vasakust küünarnukist parema küünarnukini 36 sentimeetrit (käed kõrval) ja 126 sentimeetrit (käed puusas).

19.26 Tassime kompsud liftist välja ja asetame need kolmanda korruse trepimademele. Mu naabrinaine tänab mind talle osutatud abi eest ja lisab, et ta kutsuks mind sisse, kui ta poeg poleks nii väsinud. Laps peab vannis käime, õhtust sööma ning jalamaid voodisse minema, sest homme on koolipäev. Sõnan, et ei taha neile kuidagi tüli teha ja et meil on igal juhul võimalus uuesti kohtuda, võttes arvesse seda, et ma elan samas majas. Mu naabrinaine vastab, et ta juba teab seda, sest majahoidja olla talle minust kõnelenud. Ega ta ometi talle minu lõtvadest elukommetest rääkinud?

20.00 Kuna naabrinaise seltsis läks aeg nagu lennates, jõuan hädavaevu kella kaheksasele missale. Jutlus on pikk, kuid väga huvitav. Ärge usaldage neid, kes teid ninapidi veavad, vaid pigem neid, kes teid ninapidi ei vea.

21.30 Jõuan churreria`sse just siis, kui nad hakkavad sulgema. Ostan ära kõik, mis neil veel alles.

22.00 Söön televiisorit vaadates ära kõik, mis ma kaasa tõin. Ilmselgelt on mu naabrinaine mulle meeldima hakanud. Vahel otsitakse kaugelt seda, mis on tegelikult lähedal. Meie, astronautidega, juhtub seda sageli.

23.00 Pidžaama, hambad. Äkki ostaks endale motika?

23.15 Loen raamatut „Pool sajandit Hispaania juuksuriäri” (I köide, vabariigi ja kodusõja aeg).

00.30 Palved. Gurbilt ei ole ikka teateid.

/…/

9.30 Räägime minu naabrinaisest (oli ka juba aeg, kurat võtaks!). Majahoidja ütleb, et ta (minu naabrinaine) on hea inimene ja maksab korteriühistule alati hoolikalt kvartalimaksu, ent ta (minu naabrinaine) peaks sagedamini käima ühistu koosolekutel. Küsin, kas ta (minu naabrinaine) on abielus, ja ta (majahoidja) vastab, et ei ole. Uurin, kas peaksin sellest järeldama, et tema laps on sündinud abieluväliselt. Ei, ta (minu naabrinaine) oli abielus ühe tüübiga, kes oli tema (majahoidja) arvates üks mõttetu tegelane ja kellest ta (minu naabrinaine) paar aastat tagasi lahutas. Ta (nimetatud tüüp) hoiab nädalavahetusel last (kes on minu naabrinaise ja nimetatud tüübi oma). Kohus otsustas, et ta (nimetatud tüüp) peab iga kuu talle (minu naabrinaisele) raha maksma, kuid talle (majahoidjale) tundub, et ta (nimetatud tüüp) ei teegi seda või jätab selle tihti tegemata. Pole kuulda olnud, lisab ta (majahoidja) , et tal (minu naabrinaisel) oleks peigmeest ega isegi juhuslikke kaaslasi. Ta (minu naabrinaine) sai kindlasti valusa õppetunni, arvab ta (majahoidja). Aga tegelikult on tal (majahoidjal) sellest ükstapuha, lisab ta (majahoidja). Tema (majahoidja) meelest tehku igaüks seda, mida ise tahab, kuni sellest skandaali ei teki. Muidugi tehtagu seda omas kodus (minu naabrinaise kodus). Ja vaikselt. Ja mitte kauem kui kella üheteistkümneni, sest ta (majahoidja) läheb siis magama. Võtan talt (majahoidjalt) luua ja löön selle vastu ta pead puruks.

10.30 Lähen üles korterisse. Otsustan võtta filosoof D`Alemberti kuju ja minna haiglasse külla proua Mercedesele, kes toibub seal, kui jumal annab, oma operatsioonist.

10.50 Ilmun haiglasse. Hoone on mõnevõrra inetu ja üldsegi mitte hubane. Ometi suundub sellesse ohtralt rahvast, kellest mõnel on kohalejõudmisega väga kiire.

10.52 Küsin vestibüülis asuvast infoletist, millises palatis viibivad proua Mercedes ja tema saatja härra Joaquín. Mõlemad viibivad palatis nr. 602.

10.55 Kõnnin mööda kuuendat korrust ja otsin palatit nr 602.

10.59 Leian palati nr 602, koputan ja härra Joaquini hääl lubab mul sisse astuda. Astun sisse.

11.00 Proua Mercedes lamab voodis, kuid ta on ärkvel ja näeb hea välja. Kui tema tervise järele pärin, teatab ta, et ta on küll jõuetu, aga heas tujus. Ta sõnab, et jõi täna hommikul suure tassitäie kummeliteed. Annan üle kingituse, mis ma talle tõin: elektrilise mängurongi. Ütlen, et kui ta veel homme elus on, toon talle rööpad ja raudteeülesõidu.

11.07 Härra Joaquin pole öösel hästi maganud ja on norus. Ta märgib, et nii tema kui ka ta abikaasa proua Mercedes on jõudnud sellesse ikka, kus tuleks asju rahulikult võtta. Proua Mercedese tervisehäire on märk, ütleb ta. Ta mõtiskles selle üle kogu öö, sõnab ta, ja jõudis järeldusele, et ehk peaksid nad need eluaastad, mis neile veel jäänud on, puhkama, reisima ja midagi meeldivat ette võtma. Ta märgib, et peale selle mõtles ta, et võib-olla on aeg baar kellelgi teisele üle anda. Äri õitseb, kuid valmistab ka suurt peavalu ja selle (äri) etteotsa on vaja noort inimest, ütleb ta. Ta lisas, et mõtles ka sellele, kas baaripidamine võiks ehk ka mind huvitada. Härra Joaquin usub end olevat tähele pannud, et mul on baaris töötamiseks annet ja see töö istub mulle.

11.10 Hoolimata oma jõuetusest kinnitab proua Mercedes, et ta on oma abikaasa sõnadega nõus. Mõlemad tahavad teada, mis ma arvan.

11.12 Minu esialgne reaktsioon on toetav. Olen kindel, et olen võimeline baari pidama, ja usun koguni, et võiksin selleks rakendada mõnda uuenduslikku ja julget ideed. Näiteks arvan ma, et baari saaks laiendada, kui osta ära naaberasutus (Volkswageni autotehas) ja panna seal püsti churreria. Härra Joaquin segab mulle vahele, öeldes, et ma hoogu peaks. Tegelikult oli see vaid mõte, sõnab ta. Las ta laagerdub, lisab ta. Praegu oleks parem, kui ma ära läheks, lausub ta, sest proua Mercedese operatsioon oli proua Mercedesele tõsine katsumus. Proua peab puhkama. Lahkun, aga annan mõlemale sõna, et tulen homme tagasi, et teemat edasi arendada.

11.30 Kõnnin mööda haiglat, olles mõttesse vajunud ja sõna otsese mõttes eksinud. Härra Joaquini ettepanek ajas mu ähmi täis. Nüüd, kui esimene vaimustus on möödas ja olen asja rahulikult kaalunud, mõistan, et mu esialgne reaktsioon oli üleliia optimistlik. Ilmselgelt ei saa ma hakata baari pidama. Käsudokumentides, mis meile meie kosmosemissiooni alguses anti, pole isegi märgitud, kas me võime osta või rentida baari, et ajada äri (tulunduslikul otstarbel). Mõistagi pole seda ka ära keelatud. Tuleb konsulteerida. Temperatuur 26 kraadi, suhteline õhuniiskus 70 protsenti, mahe kagutuul, merel mõningane madal lainetus.

12.30 Longin ikka mööda haiglat, ilma et leiaksin oma muremõtetest väljapääsu. Selle asemel leian hoopis haigla kohviku. Otsustan natuke puhata ja midagi süüa, ehkki praegu on veel pisut vara. Täis kõhuga on alati parem mõelda, ütlevad need, kellel on kõht.

12.31 Kohvik on tühi. Õnneks on letil suur valik ja siin valdav iseteenindussüsteem on mulle väga meeltmööda, sest nõnda saan süüa nii, nagu mulle meeldib, ilma et peaksin kellelgi midagi seletama. Ja mis siis on, kui mulle meeldib Padróni pipraid piimakohvi sisse kasta?

13.00 Mida rohkem ma söön ja mõtlen, seda naeruväärsem paistab mulle idee end Maale sisse seada. Ennekõike tähendaks see minule ja (kadunud) Gurbile usaldatud missiooni hülgamist. See oleks tõeline reetmine. Ometi pole see argument kuigi kaalukas, sest lõppude lõpuks taandub kõik põhimõtetele ja ma pühin nende põhimõtetega kohta, mida inimesed nimetavad tagumikuks. Füsioloogilisel argumendil on seevastu rohkem kaalu. Ma ei tea, kui kaua minu organism selle äärmiselt räpase planeedi tingimustes vastu peab. Mul pole aimugi, mis ohud mind ähvardavad. Ma pole kursis isegi sellega, kas minu siinviibimine on inimestele kuidagi kahjulik. On selge, et minu eripärane koostis ja energialaeng, mida kannan, tekitavad mulle igal pool probleeme. See ei saa olla kokkusattumus, et minu kodu lift on alati rikkis või telesaated, mida vaadata (või lindistada) tahan, algavad alati hilinemisega. Just praegu mööda haigla koridore jalutades juhtusin kuulma üht vestlust, mis tegi mind murelikuks. Üks arst ütles õele, kulm kortsus, et haigla seadmed on täna vist hulluks läinud. Tuli välja, et intensiivravi patsiendid tantsisid täna hommikul lambadat ja skanneriekraanidel laulis Luis Mariano lugu „Maitehu mia”. Niisugused seletamatud sündmused, märkis arst, kulm kortsus, hakkasid juhtuma kell 10.50. Nagu mõni marslane oleks sel kellaajal haiglasse sattunud, tähendas ta. Mulle läheb väga hinge, et mind võrreldakse snoobidega, kes oskavad üksnes golfi mängida ja teeninduse üle viriseda, kuid ma suudan oma viha vaka all hoida.
Mõistagi jääb mul alati üle muuta oma füsioloogiat, kohandades seda inimolendite molekulaarse ülesehitusega. Kui otsustaksin seda teha, tuleks mul väga hoolikalt valida mudel, mida järgida, sest protsess on pöördumatu. Otsus on raske. Mis juhtub siis, kui pärast muteerumist tuleb välja, et ma polegi rahul? Mis saab minust siis, kui suhe naabrinaisega ei lähegi lepase reega? Kas suudan üle saada igatsusest oma endise kodumaa järele? Milline on majanduse olukord pärast 1992. aasta olümpiat? Liiga palju teadmatust. Oleks mul vaid kellelegi oma muret kurta!

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »