Lev Tolstoi

5. dets. 2018 at 1:44 p.l. (Lev Tolstoi) (, , , , )

Lev Tolstoi

Lev Nikolajevitš Tolstoi (1828-1910) – Lev Tolstoi sündis Tula lähedal Jasnaja Poljanas vanast aadlisuguvõsast pärit mõisniku pojana. Tema ema suri 1830. ja isa 1837. aastal. Tolstoi koos vendade-õdedega kasvas üles sugulaste juures.
Aastatel 1844–1847 õppis Kaasani ülikoolis orientalistikat ja juurat, kuid jättis ülikooli pooleli ning naasis kodukohta. Aastatel 1851–1856 teenis ta ohvitserina Kaukaasias, 1854–1855 võttis osa Krimmi sõjast. Aastal 1859 avas Lev Tolstoi Jasnaja Poljanas kooli talulastele.
Aastal 1862 abiellus ta nimeka Moskva arsti 18-aastase tütre Sofia Behrsiga. Neil oli 13 last, kellest viis suri juba lapsepõlves. Tolstoil oli ka üks abieluväline poeg.
1901. aastal Tolstoi haigestus tõsiselt ja pidi palju aastaid veetma Krimmis.
10. novembril 1910 lahkus Lev Tolstoi salaja Jasnaja Poljanast. Tal ei olnud kindlat tegevusplaani. Reisil olles Tolstoi külmetas ja haigestus kopsupõletikku ning suri 20. novembril 1910 Rjazani kubermangus Astapovos jaamaülema majas.
Lev Tolstoi maeti 23. novembril 1910 Jasnaja Poljanasse. Tema sarka tulid saatma tuhanded talupojad üle kogu Venemaalt.

Katkend: Elada praegust hetke, päevikud 1909-1910, Johannes Esto Kirjastus, 2018, tlk Rainis Toomemaa, lk 279 – 284.

10. mai.

Kell on 9 õhtul. Tõusin märksa parema enesetundega, ehkki magasin vähe. Mõtted hakkasid liikuma ja tegin varahommikul ülestähendusi. Pärastpoole jalutasin, ihu nõrkusest kõndisin hädavaevu, aga mõtted on ergud, tähtsad, vajalised, mõistagi minu jaoks. Selge ettekujutus sellest, millise kuju peab võtma teos „Ei ole ilmas süüdlasi” ja veel midagi. Üldine vestlus, siis Tšertkoviga talle vastumeelsest ning kehvast Gradovski kirjast.

Ikka selgem ja selgem on meie maailma inimeste nõdrameelsus. Ratsutasin ilusti ühes Jegoriga Izvekovosse. Jätsin Andrjušaga hüvasti teadmisega meie vastastikusest teineteise mittemõistmisest, ja sellest on kahju. Jah, unustasin taas kord kohendasin eessõna. Näib, et lõplikult. Hingel on nüüdki hea, kuid hommikul oli hämmastav. Üles märkida:

1. Mida kauem elan, seda vähem taipan ainelist maailma ja vastuoksa, seda enam ja enam tunnen seda, mida mõista ei suuda, ent saab üksi tunnetada.

2. Pääsemine meie elu viletsusest on üks, ja ainult üks: meie elu täielise ogaruse möönmine ja täieline lahtiütlemine sellest.

3. Meie aja kristlik ideaal on täieline kõlbeline puhtus. Abielu pidamine millekski pühaks, isegi heaks on ideaalist lahtiütlemine. Kristlik pühitsus, kui pidada võimalikuks pühitsemise usulist akti, saab olla vaid üks: pühitseda ennast täieliseks karskuseks, aga mitte kuidagi lubatavaks seksuaalvahekorraks, ja tõotada ei tule mitte truudust abikaasale, vaid kummalgi pool üht: karskust, mis kaasneb eneses truuks jäämist ühele.

„Kuid mis siis inimesesoost saab?” – Ei tea. Tean üksi seda, et inimese jaoks pole loomade võitlusseadus mitte üksi kohustuslik, vaid, ümberpöördult, kehtib võitlemist eitav armastuseideaal, niisamuti tean, et loomale sünnis soojätkamisseadus ei maksa inimesele, vaid kohustuslik on sugulise karskuse äraspidine ideaal. Ent mis sellest välja tuleb? – Ei tea. Kuid tean kindlalt, et järgides oma olemuse kõrgemaid pürgimusi: armastust ja karskust, midagi peale hea sündida ei võta.

4. Enesetapud ei saa jääda toimumata, kui inimestel pole kusagil pidet leida, kui neil teada pole, kes nad on ja milleks elavad, olles seejuures veendunud, et seda teada pole võimalik.

5. Järgneb pikk ärakiri taskuraamatust, mis käib „Enesetapmise” juurde.

6. Väga oluline: Kuidas küll „loomise” mõte on inimese peadesse istutatud, nõudes vastuseid küsimustele, kuidas on maailma ajas tekkinud, maailma loomine (Darwin), teine samasugune küsimus kurjuse päritolust (Aadama patt, pärilikkus). Ent nii üks kui ka teine on jäme ebausk. Maailma pole tekkinud, vaid mina olen, ja kurja pole olemas, vaid jällegi mina olen.

/Edasine ärakiri taskuraamatust on tehtud V. G. Tšertkovi käega./

Iseenesest mõista ei suutnud inimesed oma elu ära rikkuda, tehes olemuselt heast inimelust halva. Nad suutsid pelgalt seda, mida nad ka on teinud – ajutiselt laostada praeguste põlvede elujärje, kuid tõid niiviisi tahtmatult ellu kaasa selle, mis seda nobedalt edasi viib. Kui nad oleksid saatnud ja saadaksid korda suure kurja inimeste kõlbelise palge areligioosse rikkumisega, käib nende endi, nende põlvkonna jaoks kahjulike väljamõeldistega kaasas see, mis kõiki inimesi ühte seob. Nad laostavad inimesi, kuid laostavad kõiki: nii hindusid, hiinlasi kui ka neegreid – kõiki. Keskaja teoloogia või Rooma porduelu kahjustasid pelgalt oma rahvast, väikest osa inimkonnast, aga praegu muudavad elekter, raudteed, telegraaf, trükisõna kõlvatuks kõiki. Kõik võtavad omaks, ei saa omaks võtmata jätta kõike seda ning kannatavad ühtviisi, on sunnitud oma elu ühtviisi muutma, kõik on seatud silmitsi paratamatusega muuta oma elu põhilist – elumõistmist – religiooni.

Masinad, et mida teha? Telegraafid/-fonid, et anda edasi mida? Koolid, ülikoolid, akadeemiad, et õpetada mida? Koosolekud, et arutada mida? Raamatud, ajalehed, et levitada sõna millest? Raudteed, et sõita kelle juurde, kuhu?

Kokku kogutud ja ühele võimule alistatud miljonid inimesed selleks, et teha mida? Haiglad, arstid, apteegid selleks, et pikendada elu, aga pikendada seda misjaoks?

Miljonid kannatavad ihu ja hingega sellepärast, et need, kes võimu enda kätte kahmanud, võiksid takistamatult väärduda. Selleks puhuks on religioonivale, teadusevale, uimastamine purjujootmise ja kasvatamisega, ja kus sellestki on vähe – toores vägivald, türmid, surmamõistmised.

Jumala pärast, isegi mitte Jumala, vaid iseenda pärast, tulge mõistusele. Saage ometi aru kogu oma elu sõgedusest. Ütelge kasvõi tunnikeseks lahti noist pisiaskeldustest, millega olete hõivatud ja mis teile sedavõrd tähtsaina heiastuvad: kõik teie miljonid, vara kokkukraapimised, ettevalmistused tõurastamisteks, teie parlamendid, teadused, kirikud. Pöörake kasvõi tunnikeseks kõrvale kõigest sellest ning heitke pilk oma elule, peaasi, iseendale, oma hingele, mis elab säärase ebamäärase, lühikese ajavahe selles kehas, ulge mõistusele, pöörake pilk endale ja elule enda ümber ning saage aru kõigest oma ogarusest, tundke õõva selle üle. Tundke õõva ja otsige sellest hõlpu. Kuid otsidagi pole teil midagi. See on teist igaühel enda hinges. Tulge pelgalt mõistusele, taibake, kes te olete, ja pärige enestelt, mis teil täpselt vaja on. Ja vastus ise, üks ja ainumas kõigi jaoks, ilmud teie ette. Vastus on selles ainsas usus, mis teile, meie ajale kaasa sündinud, usus Jumalasse ja avali saanud, mitte avali saanud, vaid meie hinge istutatud Tema seadusesse – armastuse, tõelise armastuse, vaenlasearmastuse seadusesse, sellesse, mida on pidanud tunnistama kõik maailma suured õpetajad, ja mis nii määratletult, päevselgelt on väljendatud usus, mida me tahame uskuda ja arvame, et usume. Tulge vaid tunnikeseks mõistusele, ja teile on selge, mis on elus tähtis, ainutähtis – mitte see, mis väljaspool, vaid üksi see, mis meie sees, mis meile on oluline. Saage üksi sellest aru, et teile midagi, mitte midagi tarvis ei ole peale ühe, päästa oma hing, et vaid seeläbi päästame maailma. Aamen.

Kõik johtub kõigi usuta hingitsevate inimeste kõige jubedamast, hukutavamast ja enim laiali lagunenud ebausust – ebausust, et inimesed saavad elu korraldada – hea veel kui enda jagu, aga kõik korraldavad teiste perekondade, seisuste ja rahvaste elu. Hirmuäratavalt hukutav on too ebausk selle poolest, et kogu inimesele endale täiustamiseks antud hingejõu pillab ta selle peale, et korraldada enda elu, vähe sellest – teiste inimeste elu.

11. mai.

Taas kord unisus ja nõtrus. Veidi liigun, midagi ei tihkaks kirjutada. Kuid jalutades tegin, näib, olulisi märkmeid ja, Jumal tänatud, polnud tige ega aldis patustama. Tšertkov kirjutas mulle ümber eessõna ja vaatas selle läbi. Ei tahaks sellega end siduda. Kui Jumal käsib, kirjutan, hakkan kirjutama: „Hullumeelsus” ja „Ei ole ilmas süüdlasi”. Ratsutasin Mongolil. Kiri Sašalt. Siin olid Abrikosovid – armas Hrisanf. Üles märkida. Praegu tuleb üles tõusta, minna voodi juurde taskuraamatu järele – raske on ennast üles ajada. Kirja panna:

1. Kurjuse ebausk. Kurja ei ole olemas. Elu on hüve. Kuri – hüve puudumine – üksi eksimineku, vea tunnustäht. Aeg pelgalt selleks ongi, et me saaksime oma vigu kaeda ja neid heaks teha, et meil oleks rõõm (kõrgeim hüve) oma vigu parandada. Kui me aga oma vigu ei paranda, siis teeb selle töö ära surm, minnes mööda meie tahtmistest.

Jah, elu on hüve, kurja ei ole olemas. On vaid meie eksisammud: üleüldised ja meie isiklikud. Ning meile langeb osaks rõõm neid aja kaasabil mitte üksi parandada, vaid ka õppida inimkonna poolt läbi käidud kogemustest.

12. mai. Kui olen elus, olukord on ikka enam ja enam tarviline.

/12. mai/

Elus. Hommikul käisin jalutamas ja mõlgutasin kenasti. Aga pärastpoole nõrkus, ei teinud midagi. Üksi lugesin: „Religioonist”. Tundsin ära miskit uut Hiina usundi kohta. Võrsutab mõtteid. Käisin Bulgakoviga ratsutamas. Kodus on mõnedel asjaoludel raske olla. Kirjake Sašalt. Jutuajamised poepidaja ja urjadnikuga. Paberile panna:

1. Kui hõlpsalt võtavad üksikinimesed ja rahvad omaks selle, mida nimetatakse tsivilisatsiooniks, tänapäeva tsivilisatsiooniks! Käi läbi ülikool, puhasta küünealused, kasuta rätsepmeistri ja juuksuri teenuseid, matka piiri taha ja ongi valmis kõikse tsiviliseeritum inimene. Aga rahvaste jaoks: ikka rohkem raudteid, akadeemiaid, vabrikuid, dreadnoughtè, kindlusi, ajalehti, raamatuid, parteisid, parlamente – ja ongi valmis kõikse tsiviliseeritum rahvas. Seepärast inimesed sirutavadki käe tsivilisatsiooni, aga mitte vaimuvalguse järele – nii üksikinimesed kui ka rahvad. Esimene on kerge, ei nõua pingutust ja tingib heakskiidu; aga teine, ümberpöördult, nõuab hoogsat pingutust, ei kutsu esile heakskiitu ning enamik põlgab ja vihkab seda, sest teeb avalikuks tsivilisatsioonivale.

2. Kurjaks nimetame me seda, mis meile, meie kehale on vastukarva: tige koer, hobune, vastik sulg (ei kirjuta), kuri tool lapse jaoks, mille vastu ta ennast ära lõi, tige inimene, kuri Jumal.

3. Invasioonioht purustab Idamaa usulise tardumuse. Militarismi päevselge kasu.

13. mai.

Tallele panna:

1. Ütelda seda, et enamik inimesi ootab tööd nagu armuandi, et oleks selge, kui kohutav on meie elu nii kõlblusetuse kui ka rumaluse poolest.

2. Meditsiinis seesama, mis kõigis teadustes: läks ilma kontrollita liiga kaugele; vähestel on teada tarbetud peensused, aga rahva hulgas pole terveid arusaamu hügieenist.

3. Kuipalju ka ei püüaks elada näoga üksi Jumala poole, ei suuda. Ei märgi, et tunnen muret inimeste hinnangu pärast, ei märgi, et armastan neid, et tunnen neid kaheldamatult ja tagasihoidlikumalt omasoodu, niisamuti kui tunnen oma keha, ehkki nõrgemalt ja teisiti. (Õige.)

Magasin palju ja, nagu ikka sellisel puhul, ärkasin väga nõrgana. Jalutasin pisut, olin haiglas vastuvõtul. Huvitav. Jälle ei kirjutanud miskit. Jutlesin hästi kooliõpetajatega. Saabusid Tanja kasupojad – pole hullu. Õhtul oli kena. Kõnelesin Dušani ja Bulgakoviga.

Üles märkida:
4. Et kuri on ebausk, mis kõige ilmsemalt on näha sellest, et surma loetakse kurjaks. Enda kohta tean, et see kuri pole.

Teoseid
“Sõda ja rahu”
“Anna Karenina”
“Kaukaasia vang”
“Kasakad”
“Aabitsajutte”
“Jutte väikestele”
“Kreutzeri sonaat”
“Ülestõusmine”
“Ivan Iljitši surm”

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Hendrik Lindepuu

20. nov. 2018 at 2:50 p.l. (Henrik Lindepuu) (, , )

Hendrik Lindepuu (1958) tähistas 11. novembril 2018. aastal oma 60. a juubelit. Eesti tõlkija ja näitekirjanik, tegutsenud ka kergejõustikutreenerina.

Ta lõpetas 1981 Viljandi kaugõppekeskkooli.
Töötas tuletõrjes Viljandis. Aastatel 1991–1996 töötas ta Helsingi raamatukogudes, hiljem on tegutsenud vabakutselisena Laiusel. Alates aastast 1996 Kirjanike Liidu liige.
Loomingulist tegevust alustas ta 1979 värsside ja lühiproosaga. Aastatel 1988–1991 oli literaat Viljandis. Ta on kirjutanud kirjandusloolisi näidendeid luuletajatest-kirjanikest (Henrik Visnapuu, Hella Wuolijoki, Juhan Liiv) ning tõlkinud poola keelest, näiteks Sławomir Mrożeki, Stanisław Ignacy Witkiewiczi, Tadeusz Różewiczi, Bogusław Schafferi ja paljude teiste näidendeid ning muid teoseid.

Katkend Hendrik Lindepuu näidendist „Slavoween”, H. Lindepuu „Haisevad ja lõhnavad”, Laiuse 2002. lk 83-88.

3. stseen

Lava sama kui ennegi, vaid lugejateeninduse lauale on ilmunud seest tühi kõrvits – silmade ja suuga.
Eedu seisab samal kohal, kus eelmise stseeni lõpul ja vaatab üksisilmi Kristinat. Vasakult siseneb Gösta, vaatab ringi, märkab siis Eedut ja läheb talle vanainimese vaiksel sammul selja taha. Jääb vaatama Eeduga samas suunas.

GÖSTA: Mis see noorsand seal nii kangesti uurib?
EEDU: (ehmudes): Oh, vabandust, ma niisama.
GÖSTA: Pole teid siin enne näinud.
EEDU: Jah, ma olen siin esimest päeva.
GÖSTA: Aktsent on teil kah selline imelik. Kohe kuulda, et pole slaavlane.
EEDU: Ei ole jah, ma olen Eestist.
GÖSTA: Seda ma arvasingi, teie aktsent on nii eriline. Teate, ma olen Eestis isegi korra käinud. Aga see oli juba ammu, enne sõda. Hiljem pole sinna oma jalga saanud. Kommude ajal ei tahtnud minna ja nüüd olen juba liiga vana. Kas te olete midagi uurima tulnud, siin käib ju üleilma uurijaid?
EEDU: Ei, mitte küll päris, ma olen Eestist siia vahetuse korras saadetud, tutvuma raamatukogusüsteemiga ning seda just slaavi raamatukogus. On ju meilgi seda kirjandust lademetes ja otsime nüüd asjale läänelikumat lähenemist.
GÖSTA: Ahah, või sedasi. Läänelikumat lähenemist. (Kõhistab naerda.) Siis olete küll õiges kohas. Läänelikumat lähenemist, just. (Saab naerust võitu.) Vabandust, unustasin end tutvustada (Ulatab käe.) – Gösta Sjöberg.
EEDU: Eedu Noovits. Te olete siis rootslane?
GÖSTA: Jah, aga kohalik. Minu suguvõsa on elanud siin juba kolm sajandit. See on vist piisavalt pikk aeg, et end kohalikuks nimetada, või mis?
EEDU: Meil loevad mõned end kõvadeks kohalikeks juba kolme aastaga.
GÖSTA: Nojah, mis seal siis ikka – kui keel suus ja kombed korras. (Muigab.) Olen teie olukorraga enam-vähem kursis – ajalehtede kaudu muidugi.
EEDU (veidi umbusklikult): Ahah. Aga kui küsida tohib – mida te ise uurite?
GÖSTA: Asju, mida enam olemaski pole – Venemaal bolševike ajal hävitatud sakraalehitisi.
EEDU: Tõeliselt lai uurimispõld.
GÖSTA: Jah, minu elust kipub selleks nappima. Ma ei ole ju Metuusala.
Paremalt tuleb Silja, veidi kangelt, hoiab selga kinni.
SILJA: Aa, Gösta-papi, just tulid teie tellitud materjalid. Kahjuks küll mikrofilmina, aga üritame nendest teha korralikud koopiad. Kas tuleksitegi vaatama, mida just täpselt vajate.
GÖSTA: Oi, aitäh, Siljake, mu inglike. (Eedule.) Jätan teid imetlema – seda mida imetlesite. (Siljale.) Mis teiega on juhtunud?
SILJA: Ah ei midagi, venitasin vist selga natuke.
GÖSTA: Ärge tõstke raskeid raamatuid kõrgetele riiulitele. Teil on siin nüüd noori mehi (osutab Eedule), las nemad tõstavad.
SILJA: Ei, ega ma raamatuid tõstes. Jumppasin.
GÖSTA: Aga milleks te raiskate aega mingi jumppaga. Te olete naine oma ilu tipul. Nautige elu.
SILJA: Peab jumppama – et saledat joont säilitada.
GÖSTA: Jätke nüüd, olge prink ja priske kui vene kirik. See on teie õige joon. Mitte mingi kiitsakas gooti katedraal – sellised on moenäitustele, et vähem riiet läheks. Kuulake, mida ütleb teile elu näinud ja elu kogenud mees.
SILJA: Ah, mis te nüüd ajate…
Gösta ja Silja kaovad vasakule riiulite taha. Eedu heidab pilgu veel Kristinale, ohkab. Vasakult tuleb Sofia, jääb kannatamatu olekuga lugejateeninduse laua äärde seisma.
EEDU (tuleb laua juurde): Kas ma saaksin kuidagi aidata?
SOFIA: Jah, mul olid tellitud „Izvestija” ja „Pravda”, aastakäigud 1933-1937, minu nimi on Sofia Salomon.
EEDU: Oodake, ma lähen küsin, ma olen siis esimest päeva ja vaid ajutiselt. Õige töötaja pidi korraks ära käima. Üks hetk. (Läheb vasakule riiulite vahele.)
Riiulite vahelt tuleb Dyapanazy.
DYAPANAZY: Oo, keda mul on rõõm näha – Sofia.
SOFIA: Tere, Diapcio. Kas oled jälle siin ametis?
DYAPANAZY: Ei, mis sa nüüd. Olen siin nagu sinagi – uurijana.
SOFIA: Ja mida sa siis uurid – kui see saladus ei ole?
DYAPANAZY: Tegelikult on küll, aga – only for You – nõukogude kolmekümnendate aastate tegelikkust – nagu sinagi. Aga alternatiivsest vaatepunktist. Teise värvi pealt. Rohelisena. Olen Greenpeace`i palgal.
SOFIA: Ajad loba, nagu alati. Aga see on sinust armas. Mehed peavadki naisi lõbustama.
DYAPANAZY: Aga sina oled endiselt – kuidas nüüd pehmemalt öelda – kihvtine.
SOFIA: Ei, ma ei ole kihvtine, ma lihtsalt arvan, et kui miski on lõppenud, siis see on lõppenud. Ütle parem, kes oli see kurvameelne noormees?
DYAPANAZY: Ei, ma parem ei ütle, jäägu temal tundmata sinu psüühilised kuriteod, põrguvürstinna.
SOFIA: Oi, kui literatuurseks me oleme muutunud. Kas sa oled õhtul ka veel siin?
DYAPANAZY: Mis siis?
SOFIA: Mul oleks vaja täna õhtuks üks väike uurimus valmis saada. Kasutaksin seda halloweeni ja rabaksin keskööni. Ainult et – pärast on kõhe üksi koju minna. Tule saada mind. Sul pole ju nagunii midagi muud teha.
DYAPANAZY: Palu seda kurvameelset noormeest.
SOFIA: Kaabakas. Kuidas siis jääb?
DYAPANAZY: Ise ju ütlesid, kui miski on otsas…
Sofia (meelitavalt): Diapcio!
DYAPANAZY (kõheldes): Ma ei tea.
Vasakult riiulite vahelt tuleb Eedu.
EEDU: Osa lehti on viidud lugemissaali teie lauale, osa lehti on mikrofilmidena, aga üks aparaat on praegu hõivatud ja teine on rikkis. Vabandust.
DYAPANAZY (Eedule): Sofia tundis sinu vastu personaalset huvi, aga kuna ma ei tea sinu nimegi, siis…
EEDU: Minu nimi on Eedu Noovits.
SOFIA (Eedule silma vaadates): Väga meeldiv.
DYAPANAZY: Eedu on eestlane, tutvub meie raamatukogusüsteemiga. Sofia tutvub teie süsteemiga, see tähendab nõukogude tegelikkusega kolmekümnendatel.
EEDU: See süsteem on samapalju teie kui meie. Pealegi oli Eesti kolmekümnendatel veel iseseisev.
DYAPANAZY: Teame, teame, ärge võtke südamesse. Lihtsalt tahtsin öelda, et te tunnete nõukogude tegelikkust.
SOFIA: Nagu ma aru saan, on meestel omad filosoofilised teemad. Mina naisterahvana lähen tööd tegema.
Lahkub paremale riiulite vahele lavasügavusse. Mehed jäävad talle järele vaatama.
DYAPANAZY: Põrgulik asi see naiste intelligents.
EEDU: Kas selline noor ja ilus naine tõepoolest uurib nõukogude kolmekümnendaid? See on ju tülgastav.
DYAPANAZY: Võibolla just sellepärast. Rikkana hakatakse igatsugu perverssuste vastu huvi tundma.
EEDU: Kas ta on siis rikas?
DYAPANAZY: Nagu kröösus.
EEDU (uskmatult): Rikas ja uurib nõukogude kolmekümnendaid?
DYAPANAZY: Just. Need kütavad tal kirgi üles.
EEDU (kahtlevalt): Kas tõesti?
DYAPANAZY: Otse loomulikult. (Lahkub vasakule riiulite vahele.)
EEDU (vaatab Sofiale järele, omaette): Ei, pigem siis juba Brjussov. Mis sest, et kirjutas luuletuse Leninist ja astus parteisse.
Paremalt tuleb kiirel sammul Pirkka.
PIRKKA: Noh, mis te siin teete? Te pidite ju all aitama „Vene hinge” otsida?
EEDU: Jelena läks ostma linte ja lehvikuid, ta palus mul hetke siin tema eest olla.
PIRKKA: Mis linte ja lehvikuid?
EEDU: Halloweeni pärast. Et oleks õhkkond.
PIRKKA: Halloweeni? Ah, õigus jah. Misjaoks veel linte ja lehvikuid? Kõrvits ju on juba. Sellest oleks piisanud. (Ruttab edasi vasakule.) Kui Jelena tagasi tuleb, siis jätkake otsimist.
EEDU: Jah. Vabandust, ma tahtsin küsida veel üht asja.
PIRKKA: Jah?
EEDU: Kas mina võiksin kanda tšehhi kirjandust arvutisse – samamoodi kui teised vene kirjandust? Tšehhi kirjandus on ju praktiliselt vaid kataloogis?
PIRKKA: Mitte mingil juhul. Praegu on kõige tähtsam venekeelsete trükiste täieliku arvutikataloogi loomine. Meie venekeelsed trükised on palju väärtuslikumad kui muud. Ja te oskate ju vene keelt.
EEDU: jah, oskan küll.
PIRKKA: Noh, milles siis asi. Täpselt sama töö, sama arvutiprogramm. (On vasakule lavasügavusse lahkumas.)
EEDU (rohkem omaette): Enne oli kõige tähtsam „Vene hinge” leidmine.
PIRKKA: Te, eestlased, olete mõne aastaga hirmus ninatargaks muutunud. Alles käis üks Tartu ülikooli professor minu tuttava talumehe juures vagurasti maaasikaid korjamas, nüüd teab lihtne raamatukogunähvits juba minust paremini, mida siin peab tegema.
EEDU: Vabandust, ma ei…
PIRKKA: Hea küll, te võite hakata tegeleme tšehhi kirjandusega, aga ainult ühel tingimusel – kui just teie leiate Tarkonitsõni „Vene hinge”. Selge?
EEDU: Selge.
Pirkka lahkub vasakule lavasügavusse.
EEDU: Jah, kui tahad imekaunist Vassilissat, siis pead kõigepealt surematu Kaštšei tapma. Kuradi kapitalistid!
Jelena tuleb vasakult, käes kott, millest paistavad lindirullid ja muud taolist.
JELENA: Noh, kas on rahulik olnud?
EEDU: Jah, vaid paar inimest on käinud. Üks rootsi vanapapi läks Siljaga mikrofilme vaatama, teise külastajaga sain ise hakkama. Tal oli tellitud „Pravdat” ja „Izvestijat”.
JELENA: Aa, see oli vist Sofia Salomon?
EEDU (noogutab): Jah.
JELENA: Tore. Kena. Kohe peakski tulema Tuija mind välja vahetama, siis saame lõunale minna. Ma näitan teile, kus söökla on. Sealt ta tulebki.
Vasakult lavasügavusest tuleb Tuija.
JELENA (Tuijale, valjusti – tollel on kõrvaklapid peas): No nii, siin on rahulik. Lugemissaalis on vaid Kristina ja Sofia, Gösta-papi vaatab koos Siljaga mikrofilme. Me läheme siis lõunale. (Eedule.) Tulge nüüd. Jelena ja Eedu lähevad vasakule. Vaid hääli on kosta.
JELENA: (Eedule.) Kas te teadsite, et Brjussov tõlkis valimiku soome luulet ja kavatses tõlkida ka eesti luulet? Näete, kõike ei tea teiegi. (Hääl kaob.)
Tuija võtab kõrvaklapid peast, paneb pleieri lauale. Läheb siis paremale, jääb seisma sinna, kus seisis enne Eedu ja jääb vaatama samasse kohta. Ohkab.
Pimendus.

Hendrik Lindepuu Kirjastus: http://www.hlk.ee/

Tõlked

Małgorzata Semil, Elżbieta Wysińska, “Tänapäeva teatri leksikon” (tõlkija täiendustega). SE & JS, Tallinn 1996, 422 lk
Stanisław Ignacy Witkiewicz, “Näidendid” (ka tõlkija järelsõna). Eesti Draamateater 1997, 288 lk
Witold Gombrowicz, “Päevaraamat” (ka tõlkija järelsõna). Sari Avatud Eesti Raamat, Vagabund, Tallinn 1998, 384 lk
Czesław Miłosz, “Vangistatud mõistus” (esseed). LR 1999, nr 18/20, 208 lk
Jerzy Pilch, “Muud mõnud” (romaan, ka tõlkija järelsõna). LR 2001, nr 36/37, 104 lk
Jerzy Grotowski, “Tekstid aastatest 1965–1969”. Eesti Teatriliit, Tallinn 2002, 264 lk
Bogusław Schaeffer, “Proovid ja teisi näidendeid” (“Proovid”, “Toost”, “Loojang”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003, 210 lk
Sławomir Mrożek, “Suvepäev ja teisi näidendeid” (“Suvepäev”, “Leping”, “Portree”, “Kaunis vaade”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003, 214 lk
Stanisław Lem, “Ijon Tichy kosmoserändude päevikud; Ijon Tichy mälestused” (jutustused; teised tõlkijad Olev Jõgi ja Jaan Kaplinski). Vagabund, Tallinn 2003, 172 lk
Jerzy Pilch, “Kange ingli tiiva all”. LR 2004, nr 27/28, 136 lk
Witold Gombrowicz, “Laulatus ja teisi näidendeid” (“Iwona, Burgundia printsess”, “Laulatus”, “Operett”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2004, 208 lk
Sławomir Mrożek, “Pidu ja teisi näidendeid” (“Pidu”, “Karol”, “Serenaad”, “Rebane-filosoof”, “Rebane-aspirant”, “Lesed”). H. Lindepuu, Laiuse 2005, 156 lk
Olga Tokarczuk, “Maailma kõige inetum naisterahvas” (jutud; ka tõlkija järelsõna). LR 2005/40, 72 lk
Janusz Głowacki, “Fortinbras jõi end täis ja teisi näidendeid” (“Fortinbras jõi end täis”, “Prussakajaht”, “Antigone New Yorgis”; ka tõlkija järelsõna). Toimetanud Udo Uibo. Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006, 170 lk
Tadeusz Różewicz, “Valge abielu ja teisi näidendeid” (“Vana naine haub”, “Valge abielu”, “Lõks”; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006, 162 lk
Leszek Kołakowski, “Miniloengud maksiprobleemidest” (esseed). Sari Avatud Eesti Raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007, 322 lk
Tadeusz Różewicz, “Alati fragment” (luulekogu). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007, 104 lk
Wisława Szymborska, “Oma aja lapsed” (luulevalimik; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, 92 lk
Zbigniew Herbert, “Valitud luuletused”. Järelsõna: Adam Zagajewski. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, 316 lk
Tadeusz Różewicz, “Valitud luuletused 1945–1995”. Järelsõna ja toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 320 lk
Marcin Świetlicki, “Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 140 lk; ISBN 9789985958995
Marcin Świetlicki, “Kaksteist” (romaan; tunnistati 2006. aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 224 lk
Marcin Świetlicki, “Kolmteist” (kriminaalromaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2010, 240 lk
Adam Zagajewski, “Valitud luuletused”. Toimetaja ja järelsõna: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2010, 324 lk
Marcin Świetlicki, “Üksteist” (kriminaalromaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2011, 220 lk
Czesław Miłosz, “Miłoszi ABC” (tähestikuliselt järjestatud märksõnadega mälestusteraamat). Tõlkija järelsõna. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2011, 306 lk
Olga Tokarczuk, “Algus ja teised ajad” (romaan). Tõlkija järelsõna; toimetaja: Leelo Laurits. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 203 lk
Wisława Szymborska, “Herakleitose jões: valitud luuletused”. Tõlkija järelsõna; toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 232 lk
Leszek Kołakowski, “Mida küsivad meilt suured filosoofid”. Toimetaja: Märt Väljataga. Sari Avatud Eesti Raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 285 lk
Czesław Miłosz, “Sünnimaa Euroopa” (autobiograafia). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 272 lk
Olga Tokarczuk, “Päeva maja, öö maja” (romaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus
Czesław Miłosz, “Valitud luuletusi”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2013, 448 lk
Mariusz Szczygieł, “Gottland”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014, 199 lk
Leszek Kołakowski, “Revolutsioon kui ilus haigus”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014, 379 lk
Witold Szabłowski, “Mõrtsukas aprikooside linnast”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 176 lk
Stanisław Ignacy Witkiewicz, “Hullumeelne ja nunn. 14 pöörast näidendit”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 560 lk
Tadeusz Dąbrowski, “Te Deum. Luuletusi aastaist 1998-2015”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 126 lk
Marek Hłasko, “Kaunid kahekümneaastased”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 480 lk
Margo Rejmer,”Bukarest. Tolm ja veri”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 175 lk
Janusz Korczak,”Kuidas armastada last. Laps perekonnas”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 125 lk
Sławomir Mrożek,”Valitud teosed I. Proosa 1951-1974″. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 319 lk
Sławomir Mrożek,”Valitud teosed II. Näidendid 1958-1974″. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 461 lk
Bronka Nowicka, “Anda kivile süüa”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 52 lk;
Sławomir Mrożek, “Valitud teosed III. Näidendid 1975-2000”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 479 lk
Leszek Kołakowski, “Naeruvääristatud Jeesus”. Edmund Burke`i Selts, 2017, 202 lk
Sławomir Mrożek, “Valitud teosed V. Vested”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2018, 264 lk

Tunnustused

1988 “Teater. Muusika. Kino” aastapreemia artiklite “Tadeusz Kantor” ja “Andrzej Wajda” eest.

1994 Eesti Teatriliidu Aleksander Kurtna nimeline tõlkepreemia

1997 Poola ITI Keskuse Stanisław Ignacy Witkiewiczi nimeline preemia poola teatrikultuuri populariseerimise eest maailmas

1997 Poola Suursaatkonna diplom poola teatrikultuuri tutvustamise eest

1997 Poola aurorikaitseorganisatsiooni ZAiKS tõlkepreemia

1998 Ajakirja “Looming” aastaauhind ajakirja Poola-numbri eest (juuni, 1997)

1998 “Teater. Muusika. Kino” aastapreemia artiklite “Krzysztof Zanussi” ja “Poola uuemast filmist” eest

2005 Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist

2009 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Zbigniew Herbert “Valitud luuletused”; Wisława Szymborska “Oma aja lapsed”

2009 Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütlirist

2010 Kultuurkapitali kirjanduspreemia: Tadeusz Różewiczi “Valitud luuletuste” ja teiste poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest

2011 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Adam Zagajewski “Valitud luuletused”

2012 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Czesław Miłosz “Miłoszi ABC” ja “Teeäärne koerake”; Marcin Świetlicki “Üksteist”

2014 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Czesław Miłosz “Valitud luuletused”; Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja”

2015 Eesti Vabariigi Kultuuripreemia loominguliste saavutuste eest 2014. aastal

2015 “Loomingu” ja “Loomingu Raamatukogu” aastapreemia Bruno Schulzi “Kaneelipoodide” tõlkimise eest

Püsiviide Lisa kommentaar

Karl Ove Knausgård

5. nov. 2018 at 2:46 p.l. (Karl Ove Knausgard, Uncategorized) (, )

Foto: Chester Higgins/ The New York Times

Norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi rohkete auhindadega pärjatud kuueosaline elulooline romaanisari „Minu võitlus” on viimastel aastatel üks enim tähelepanu pälvinud kirjandusteos, mis on tõlgitud kolmekümnesse keelde. Norras on aastatel 2009–2011 ilmunud sarja saatnud imetluse kõrval ka terav hukkamõist peresaladuste paljastamise pärast, mistõttu sugulased on ähvardanud autorit kohtuga.
Karl Ove Knausgårdi autobiograafiline romaanisari on pakkunud julgust ja inspiratsiooni teistelegi norra kirjanikele, kes on viimastel aastatel avaldanud riburada oma elul põhinevaid valusaid romaane ja tekitanud seega Norra kirjanduselus tormilaineid.
Karl Ove Knausgård on sündinud 1968. aastal Norras. Tema romaanisari „Minu võitlus” on võitnud suurel hulgal rahvusvahelisi kirjandusauhindu ja avaldatud kolmekümnes keeles. Knausgård elab oma nelja lapsega Rootsis.

16. novembril kell 16.00 linnaraamatukogu kohvikuruumis Põhjamaade raamatukogunädala kirjanduskohvik: Karl Ove Knausgårdi raamatusari „Minu võitlus”.

Katkend: Minu võitlus, 3. raamat poisipõlvesaar, Varrak 2018, lk 262 – 268.

„Ma lehitsesin täna sinu koomikseid,” ütles ema ja lõikas viilu leiba. „Misasja sa ometi loed? Ma olen täiesti pahviks löödud.”
„Pahviks löödud?” ütlesin ma. „Mida see tähendab?”
Ema pani leivaviilu minu ette taldrikule, avas külmkapi ukse ning võttis välja juustu ja margariini.
„See on kohutav, mida sa loed!See on puhas vägivald! Inimesed tulistavad üksteist ja naeravad selle üle! Sa oled veel liiga väike, et neid lugeda.”
„Aga kõik loevad neid,” ütlesin ma.
„See ei ole mingi argument,” ütles ta. „Ega sellepärast veel sina pea lugema.”
„Aga need meeldivad mulle!” ütlesin ma ja määrisin leivale noaga margariini.
„Jah, see just asja juures halb ongi!” ütles ta ja võttis istet. „See on õudne, kuidas koomiksid inimesi kujutavad! Eriti naisi. Kas sa saad aru? Ma ei taha, et nad sinu suhtumisi kujundaksid.”
„Et nad tapavad?”
„Näiteks jah.”
„Aga see on ainult nali!” ütlesin ma.
Ema ohkas.
„Sa tead, et Ingunn kirjutab magistritööd vägivallast koomiksites?”
„Ei,” ütlesin ma.
„See ei tule sulle kasuks,” ütles ta. „Nii see lihtsalt on. Ilmselt saad sa sellest isegi aru. Et see ei tule sulle kasuks.”
„Kas ma ei tohi neid enam lugeda?”
„Jah.”
„Mida?”
„See on su enda pärast,” ütles ema.
„Ei tohi või? Aga emme, emme… Mitte kunagi enam?”
„Loe Donaldit.”
„DONALDIT?” röögatasin ma. „Mitte keegi ei loe DONALDIT!”
Puhkesin nutma ja jooksin oma tuppa.
Ema tuli mulle järele, istus mu voodiäärele ja silitas mu selga.
„Sa võid lugeda raamatuid,” ütles ta. „See on palju parem. Me võime sinu ja Yngvega raamatukokku minna. Korra nädalas linna. Siis võid laenutada niipalju raamatuid, kui sa vähegi tahad.”
„Aga ma ei taha raamatuid lugeda,” ütlesin ma. „Ma tahan lugeda koomikseid!”
„Karl Ove,” ütles ta. „Ma olen oma otsuse teinud.”
„Aga paps ju loeb koomikseid!”
„Tema on täiskasvanud mees,” ütles ta. „See ei ole sama asi.”
„Kas ma ei tohi enam mitte kunagi koomikseid lugeda?”
„Täna õhtul on mul töö. Aga homme õhtul võime minna raamatukokku,” ütles ta ja tõusis püsti. „Kas leopime nii kokku?”
Ma ei vastanud ja ta läks ära.

Arvatavasti oli ta juhtunud mõne „Kampi” või „Vi Vinneri” sarja koomiksi peale, mis rääkisid sõjast, kus sakslasi ehk fritse ehk sauerkraute või kuidas neid ka ei kutsutud, tapeti, naeratus näol, ja mis kubisesid donnerwetter`itest ja dummkopf`idest, mida üksteisele tulevahetuse käigus hüüti, või mõne „Agent X9” või „Serie Spesieli” numbri peale, mida ta oli lehitsenud, kus enamik naisi oli bikiinides, kui sedagi. Oli sulaselge nauding vaadata, kuidas Modestry Blaise lahti riietub, aga ainult siis, kui ma olin üksi, vastasel juhul oli alastus kohutavalt piinlik. Iga kord, kui lastesaates näidati „Agaton Saxi”, läksin ma näost punaseks, kui mamps ja paps ka teleka ees olid, sest Agaton vaatas saate reklaamklipis binokliga alasti naist. Vahel juhtus isegi, et mõnes seriaalis või filmis, mida näidati mulle lubatud kellaajal, seksiti, ja see oli mulle väljakannatamatu. Seal me istusime pere keskis, isa, ema ja kaks poega, ja korraga keppis keegi telekas keset meie tuba – kuhu küll silmad peita?
See oli kohutav.
Aga koomiksid olid olnud ainult minu päralt, ema ei olnud neile kunagi pilku heitnud.
Ja nüüd korraga ei tohi ma neid enam lugeda?
Missugune kirjeldamatu ebaõiglus!
Ma nutsin, ma olin vihane, ma läksin ema juurde tagasi ja ütlesin, et tal ei ole õigust neid mulle keelata, kuigi ma teadsin, et lahing on kaotatud, ema oli otsuse teinud ja kui ma vaidlemist ei jäta, võib ta kaevata papsile, kellele ei olnud võimalik vastu hakata.
Laenatud koomiksid tuli ära viia ja teised visati minema. Järgmisel päeval sõitsime raamatukokku, saime mõlemad lugejapileti, ja siis oli tegu tehtud, sestpeale keerles kõik raamatute ümber. Igal kolmapäeval sammusin ma Arendali raamatukogu trepist alla, kummaski käes raamatuid täis kilekott. Sammusin auto juurde koos ema ja Yngvega, kes oli ka süle ja seljaga raamatuid laenutanud, ja me sõitsime koju, kus ma heitsin voodisse ja lugesin enam-vähem igal õhtul, terve laupäeva ja terve pühapäeva, mida katkestasid lähemad või pikemad käigud välja olenevalt sellest, mis seal toimus, ja kui nädal oli möödas, tuli kaks kotitäit läbiloetud raamatuid raamatukokku tagasi viia ja võtta uued. Ma lugesin läbi kõik sarjad, mis seal leidus, mulle meeldis kõige rohkem Pocomoto, väike poiss, kes kasvas üles Metsikus Läänes, aga ka Jan, loomulikult ka Hardy poisid ja Bobsey lapsed ja Nancy Drew`lood. „Viie sõbra” sari meeldis mulle ka, ja sarja päriselt elanud inimestest neelasin ma samuti läbi, lugesin Henry Fordist ja Thomas Alva Edisonist, Benjamin Franklinist ja Franklin D. Rooseveltist, Winston Churchillist, John F. Kennedyst, Livingstone`ist ja Louis Armstrongist, alati viimastel lehekülgedel pisarad silmis, sest kõik nad ju surid. Ma lugesin „Vi var med” sarja kõikvõimalikest tuntud ja tundmatutest ekspeditsioonidest, lugesin raamatuid purjereisidest ja kosmosereisdest, Yngve soovitas mul lugeda Dänikeni raamatuid, kus väideti, et kõik suured tsivilisatsioonid on tekkinud tänu kohtumistele maaväliste olenditega, ja Apollo programmi raamatuid alates astronautide minevikust sõjalendurina ja katsetest püstitada kiirusrekordit. Lugesin läbi ka kõik papsi vanad head Gyldendali poisteraamatud, , millest sügavaima mulje jättis mulle vahest „Over KjØlen i kano”, kus isa läheb kahe pojaga telgimatkale, kus nad näevad hiidalki, keda kõik pidasid väljasurnuks. Edasi lugesin ma raamatut ühest poisist, kelle dirižaabel Inglismaal sõdadevahelisel ajal peale võttis, ma lugesin paljusid Jules Verne`i raamatuid ja mulle meeldisid kõige rohkem „20 000 ljööd vee all” ja „Kaheksakümne päevaga ümber maailma”, kuid ka „Suur loterii”, mis rääkis ühest vaesest Telemarki perest, kes sai suure loteriivõidu. Ma lugesin „Krahv Monte Cristot” ja „Kolme musketäri”, „Kahtekümmend aastat hiljem” ja „Musta tulpi”. Ma lugesin „Väikest lord Fauntleroyd” , ma lugesin „Oliver Twisti” ja „David Copperfieldi”, ma lugesin „Perekonnatat” ja „Aarete saart” ja Kapten Marryatit „Uusmetsa lapsi”, mida ma hirmsasti armastasin ja pidevalt üle lugesin, sest ma olin selle kingiks saanud ega olnud võtnud raamatukogust. Ma lugesin „Mässu Bountyl”, Jack Londoni raamatuid ja lugusid beduiinipoegadest ja kilpkonnaküttidest, laevajänestest ja võidusõitjatest, ma lugesin sarja ühest Rootsi poisist, kes oli Ameerika kodusõjas trummilööja, ma lugesin raamatuid poistest, kes mängisid jalgpalli, ja jälgisin neid läbi mitme hooaja, ja ma lugesin noorteprobleeme käsitlevat kirjandust, mida Yngve koolist koju tõi ja mis rääkis tüdrukutest, kes jäid rasedaks ja said lapse või teistest, kes läksid hukka ja hakkasid narkootikume tarvitama, mul ei olnud vahet, ma lugesin kõike, absoluutselt kõike. Iga-aastaselt kirbuturult Hoves leidsin ma terve sarja raamatuid Rocambole`ist, ostsin need ära ja neelasin läbi. Lugesin läbi ühe sarja tüdrukust, kelle nimi oli Ida, kuigi sel oli kindlasti neliteist osa. Lugesin läbi kõik papsi vanad Detektivmagasinet` eksemplarid ja ostsin Knut Gribbi lugusid, kui selleks raha sain. Ma lugesin Christoph Kolumbusest, Magalhãesist, Vasco da Gamast, Admundsenist ja Nansenist. Ma lugesin „Tuhande ja ühe öö” lugusid ja Norra rahvamuistendeid, mille saime ühel aastal jõuluks Yngvega kahasse maavanaemalt ja -vanaisalt. Ma lugesin kuningas Arthurist ja ümarlaua rüütlitest. Ma lugesin Robin Hoodist, Väike-Johnist ja Marianist, ma lugesin Peeter Paanist ja vaestest poistest, kes vahetasid kohad ära rikkuripoegadega. Ma lugesin poistest, kes tegutsesid sõja ajal Taanis sabotööridena ja poistest, kes päästsid kellegi lumelaviini alt. Ma lugesin ühest imelikust väikesest mehest, kes elas rannal ja elatus haakrikust, ja noortest inglise poistest, kes olid sõjalaevadel kadetid, ja itaallase Marco Polo seiklustest Tšingis-khaani juures. Raamat raamatu järel, kott koti järel, nädal nädala järel, kuu kuu järel. Kõigest, mida ma lugesin, õppisin ma, et tuleb olla vapper, et julgus on ülim voorus, et tuleb olla aus ja avameelne kõiges, mida ette võtad, ja teisi ei tohi reeta. Edasi veel seda, et kunagi ei tohi loobuda, ei iial alla anda, sest kui sa oled olnud vankumatu, sirgeselgne, vapper ja aus, mis sest, et see on teinud su üksildaseks ja sundinud su jääma ihuüksi, saad sa lõpuks oma tasu. Ma mõtlesin selle peale tihti, see oli üks neid mõtteid, mida ma üksi olles hellitasin, et ükskord olen ma suur tuus ja tulen siia tagasi. Et minust saab suur inimene, keda kõik Tybakkeni omad peavad tahes- tahtmata imetlema. Ma teadsin, et homme see päev veel ei saabu, sest minu vastu ei näidatud üles mingit lugupidamist, kui Asgeir pillas mõnituse minu ja ühe tüdruku arvel, kes mulle meeldis, ja ma tormasin talle kallale ja ta väänas mu lihtsa vaevaga pikali, istus mulle kaksiratsa rinnale ja hakkas mu rinda ja põski sõrmedega suskima, ise naerdes ja mind pilgates, ja kui ma, suu juhtumisi täis kollast Foxi, püüdsin talle seda näkku süljata, mis ka ei õnnestunud – lisaks teadsid kõik, et see on alatu – , vaid sain selle kleepuva sodi endale näkku. Sul on pissihais juures, kusekott, ütlesin ma talle, ja see oli tõsi, ta haises jah, pissi järele. Ja nagu sellest veel vähe poleks, oli tal ka kaks rida hambaid nagu hail, ühed seespool ja teised väljaspool, ja sellele tülgastavale vaatepildile juhtisin ma samuti meie ümber tunglejate tähelepanu, ilma et sellest kasu oleks olnud: olin sirakil maas, olin lüüa saanud ja mul puudus igasugune mõjuvõim. Kaugemale neist ideaalidest, mis ma loetu põhjal olin omandanud – ja mis olid maksvusel ka laste seas, kus kehtis toosama aumõiste, ilma et seda sõna oleks kasutatud, aga auküsimus oli tähtsal kohal -, ei olnud võimalik hälbida. Ma olin nõrk, aeglane ja arg, mitte tugev, kiire ja vapper. Mis see aitas, et ma erinevalt neist olin puutunud kokku ideaalidega, et ma tundsin neid läbi ja lõhki, kui ma ei suutnud nende järgi elada? Kui ma iga tühja asja pärast pillima hakkasin. Tundus ebaõiglane, et just mina, kes ma teadsin nii palju kangelaslikkusest, pidin olema nii nõrk. Aga leidus raamatuid ka säärastest nõrkustest ja üks neist tõstis mu laineharjale, kus ma viibisin mitu kuud.
Oli sügis ja ma jäin haigeks, olin üksi kodus voodis ja igavlesin, ja ühel hommikul enne tööleminekut astus paps minu toast läbi ja tõi mulle paar raamatut. Need olid olnud keldris, pärinesid tema lapsepõlvest viiekümnendatel aastatel, ja ma võisin need lugeda võtta. Mõne neist olid välja andnud kristlikud kirjastused ja miskipärast jätsid just need mulle sügava mulje. Üks neist oli lausa kustutamatu. See rääkis ühest poisist, kes elas kodus ja hoolitses oma haige ema eest, sest isa oli surnud, nad elasid suures vaesuses ja sõltusid täielikult poisi töövaevast. Poisi vastas seisis poistejõuk või bande. Vähe sellest, et nad teda taga ajasid ja peksid, kuna ta neist erines, aga nad vandusid ja varastasid ka, ja mul oli peaaegu võimatu kannatada välja ülekohut, mida poistejõugu kordaminekud, võrreldes puhtahingelise, ema armastava ja õilsa peategelase pidevate tagasilöökidega tekitasid. Ma nutsin ebaõigluse pärast, ma nutsin kurjuse pärast, ja see dünaamika, kus headus jäi varju ja ebaõigluse surve plahvatuslikult kasvas, vapustas mind hingepõhjani ja viis mu niikaugele, et ma otsustasin hakata heaks inimeseks. Nüüdsest peale pidin ma tegema ainult häid tegusid, aitama, kus võimalik, ja mitte kunagi midagi halba tegema. Ma hakkasin end usklikuks nimetama. Ma olin üheksa-aastane, minu läheduses ei olnud kedagi, kes oleks ennast usklikuks nimetanud, ei mamps ega paps ega nende kummagi vanemad – välja arvatud Øyvind Sundti omad, kes seetõttu keelasid talle kino ja telekat, kokat ja komme – ja mõistagi mitte ükski laps, nii et see oli küllaltki omapäine ettevõtmine, mille ma Tybakkenil 1970. aastate lõpul algatasin. Ma hakkasin nii hommikul ärgates kui ka enne magamaminekut Jumalat paluma. Kui teised kogunesid kampa, et minna sügisel Gamle Tybakkenile õunaraksu, palusin ma neil minemata jätta, sest varastada ei ole ilus. Ma ei öelnud seda kunagi kõigile korraga, seda ma ei julgenud, sest ma teadsin väga hästi, mis vahe on karja reaktsioonil, kus üksteist ühes või teises suunas ässitatakse, ja üksikisiku reaktsioonil, kus igaüks on sunnitud kohtuma sõnumiga näost näkku ilma distantsi tekitava hulgata, mille taha peitu pugeda, nii et ma tegin nõnda, läksin nende juurde, keda ma kõige paremini tundsin, see tähendab oma eakaaslaste juurde ja ütlesin neile kõigile eraldi, et pole ilus käia õunaraksus, mõtle ringi, sa ei pea seda tegema. Aga üksi ei tahtnud ma jääda, ma läksin nendega kaasa, ootasin aia taga ja nägin, kuidas nad videvikus vanades õunaaedades hiilisid, kõndisin nende kõrval, kui nad õunu krõmpsutasid, jopid tagasiteel puuviljast pungil, ja kui mõni neiust mulle õuna pakkus, ei võtnud ma kunagi vastu, sest vargusest kasu saaja pole parem kui varas.

Minu võitlused, 6-osaline sari, eesti keeles ilmunud osad:

Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas, Varrak 2016.
Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees, Varrak 2016.
Minu võitlus. 3. raamat. Poisipõlvesaar, Varrak 2018.
Minu võitlus. 4. raamat. Tants pimeduses, Varrak 2018.

Püsiviide Lisa kommentaar

Eeva Park

22. okt. 2018 at 11:42 e.l. (Eeva Park, Uncategorized) (, , )

Eeva Park (1950) – eesti kirjanik.
2004 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind põneviku “Lõks lõpmatuses” eest. Ta on Aadu Hindi ja Minni Nurme tütar.

Katkend: Minu kuninglikud kaelkirjakud, Hea Lugu 2018. lk 12 – 19.

Foto: Err.ee/Postimees/Scanpix

Debora ütles, et tundis vähemalt algul Tartus väga üksildasena ega õppinud kunagi Aadu tujudest aru saama.
Ka võis Aadu alalõpmata tekitada ülipiinlikke olukordi, olles ühtaegu nii jultunud enesereklaamija kui ka oma valedes kohati naiivsuseni lapsik: teeseldes asjasse puutumatut lugejat, võis ta näiteks hakata võõrastele oma raamatut kiitma, ja vahele jäädes öelda, et ta pole kirjanik ise, vaid hoopis tolle vend… Debora meenutas sedagi, kuidas ta värske abikaasa pani Tartusse jõudes oma parimad riided selga ja teatas otsustavalt, et läheb nüüd pugema (tollase haridusministri kindral Jaaksoni juurde), et endale töökohta muretseda. Tartu koolis õpetajakoha saamise lootust oli väga napilt, kuid Debora üllatuseks andiski „pugemine” soovitud tulemuse.

Debora ise oli oma sõnade järgi tol ajal väga vaikne, lausa arg. Seda viimast kinnitas ta enese kohta tegelikult alati, seletades sellega ka oma valikuid, samal ajal kui kogu ta olek ja otsekohesus sellele väitele just nagu risti vastu rääkis.
Kuid ega inimene ju ei tunne iseennast,” kinnitas Debora aeg-ajalt meie juttude lõpetuseks. Ja tõepoolest, tema üksilduski tundus tema Tartu-jutte kuulates minu jaoks hoopiski millegi muu kui kõledas nurgas konutamisena.
Tuntud ja austatud nimed muudkui vilksatasid ta meenutustes. Kuna ma neist nii paljusid nii kirjanike, kirjandusteadlaste kui ka inimestena teadsin ja mõnda neist isegi (näiteks Leo Anvelti) tundsin, siis kujunes Debora Tartu perioodist minu silmis värvikas ja põnev, aga ka seltskondlik aeg. See, kuivõrd hästi, kui üksikasjalikult tal kõik inimesed ja sündmused meeles olid, üllatas mind järjest. Ka talle nii oluliste inimestega nagu August Sanga ja Kersti Merilaasiga tegi ta esmatutvust juba Tartus, kuid oma parimaks ja kõige kaunimaks sõbrannaks pidas Debora kahtlematult Karin Ruusi, kes küll kuulus rohkem juba ta Tallinna aastatesse. Kellestki teisest ei rääkinud ta kunagi nii imetleval toonil.
Deboral oli ta pika elu jooksul palju tõelisi eluaegseid kaaslasi – õigeid kamraade, nagu ta ise armastas öelda -, kuid inimene, keda ta oma sõpradest ilmselgelt kõige rohkem hindas ja austas, oli August Sang.
August Sanga koostatud Heinrich Heine „Luuletuste ja poeemide” (1956) tõlkisid peale koostaja enda Ellen Niit, Jaan Kross, Ain Kaalep jpt. Nende „paljude teiste” hulka kuulusid ka Debora ja Minni.
Heine kogumiku ilmumine oli kirjandussündmus ning ka tookord kuueaastast mind vapustasid need uimastavad riimid ja rütm, hirmpõnevad muinasjutud, mis tõid silme ette Marie Antoniette`i õuedaamid, kes mahalöödud peade asemel tagumikkudega naeratasid, ja selle, kuidas kuningas söetöölise hütis oma tulevase tapja hälli kiigutas: „Äiu-äiu, miks kahiseb õlg, miks lambad küll laudas nii määvad, sa magades jubedalt naeratad ja kortsud su laubale jäävad…”
Oma sõbra (ja ühe sagedasema külalise) Harald Rajametsaga rääkides nimetaski mu ema August Sanga „Püha Vaimu rüütliks”.
Seda, et just Debora oli tõlkinud „Mäeidülli” (kust see Püha Vaim pärineb), sain teada alles tema enda käest, kui oma Heine tundmise kinnituseks talle just sellest poeemist mõned salmid ette kandsin.

Nüüd, kus olen ilma näinud,
on see õpetanud mind
uskuma ka Püha Vaimu.
Usun, ja mul paisub rind.

Ta on teinud imeasju.
Tema karm ja arukas,
hävitas türannikantsid,
orjaikke purustas.

Vanu haavu parandades
õigust teeb ta ajaloos.
Inimesed kõik on võrdsed
ja nad kõik on üllast soost.

Tema eest kaob sünge udu,
aju painav ebausk,
kõik, mis maitsta meid ei lase
elurõõmu, armastust.

Oma tahet täide viima
valinud on Püha Vaim
tuhat rüütlit, kes talt selleks
vapruse ja relvad said.

Kersti Merilaasi ja Debora pikaajaline sõprus tundus olevat palju varjunditerohkem.
Sakust läbi sõites tuletas Debora meelde, kuidas nad käisid Kerstiga kahekesi Maaviljeluse Instituudi külalistena Sakus suurel, lookas laudadega banketil ja tema keelitas juba uljas peotujus Kerstit nagu rebane muinasjutus hunti pulmalaua all: pea veel vastu, ära sa hakka laulma…
Debora ütles kord, et ta oli lubanud, et kui Sangadega midagi juhtub (nad minema küüditatakse), võtab ta nende lapsed enda hoolde. Ta tuletas meelde ka seda, kui uhke oli Kersti Merilaas poja sündides, esitledes teda (ja tõsiasja, et ta just poisslaps on) Deborale nagu kuninglikku printsi.
Debora, kes oli ta enda sõnul „liiga pika seljaga”, hindas kõrgelt inimeste ilu, aga ka oskust, vaimukust ja tahet „olla ilus”, nii et tema juurde minnes püüdsin ka mina end oma parimast küljest näidata.
Debora tõepoolest märkas asju, pani tähele, kui mul ilmusid jalga uued kingad või kaela uus sall. Ise oli ta alati kena, lai kõrge laup ikka veel kohevate juuste raamistuses ja pilk tumedalt nooruslik. Kuigi Debora kõnes ei olnud tunda Saaremaa mõjutusi, oli tema välimuses – minu jaoks – midagi väga saarlaslikku. Mulle tundus, et ta (peale selle kuulsa „Nivea kreemi juhtumi”) ei lisanud ega vajanud oma loomulikule ilule elu jooksul mingeid abivahendeid. Mina seevastu olen alati armastanud endale „nägu pähe teha” ja ka seda küsimust arutasime Deboraga üsna põhjalikult. Mitte et tema jaoks minu või kellegi teise make up mingi probleem oleks olnud – kohe üldse mitte -, aga on ju huvitav, kui keegi ei taha tegelikult välja näha niisugune, nagu ta on. Et inimene vajab maski, mille taha peituda.
Ma küll ei öelnud seda Deborale, aga selles asjas olid nad jälle Minniga ühteaegu nii erinevad kui ka sarnased.

Ka Minni ei värvinud ennast kunagi (tal oli sahtlinurgas üks vana kulmupliiatsijupp, aga see oli ka kõik), kuid Minnil puudus minu mõõdupuu järgi ka sügavam huvi teiste inimeste välimuse vastu. Tundus, et Minni pidas (vähemalt minu märkamisajast alates) igat enesesättimist kas nüüd lausa patuks, aga omamoodi mõttetuseks, kuid ise oskas end olulistes olukordades just nagu sisse lülitada – muutuda üheainsa hetkega hoopis teiseks, üleni helendavaks olendiks.
Vahel ma lausa püüdsin seda üllatavat muutusemomenti tabada ja aru saada, kuidas see käib ja miks seda minuga ei juhtu, kuid ei õnnestunud õiget hetke tabada.
Ehk just seetõttu vihastas mind alati kõige rohkem see, kui mu ema kuulutas, et kõik noored on ilusad. No ei ole ju, mõtlesin ma peegli ees vaeveldes kui ka inimesi vaadeldes ning otsustasin, et küsimus ei ole mitte täiuslikes mõõtmetes, vaid hoopis kooskõlas, mis tekib mõnikord vaid pealiigutusest. Tundsin, et väga erinevatest tükkidest kokku pandud inimene saab heal juhul oma välimusega teised vaid ära petta, mitte tõeliselt ilus olla. See aga, kui „inetuks loodu” end mingil põneval kombel kauniks mõtleb ja teeb, leidis ka looduse poolt kauniks loodud Debora silmis erilist hindamist.
Igal juhul avastasime Deboraga, et me mõlemad imetlesime – väga ebanaiselikult – ilusaid naisi ja inimesi ja et ka sellise erilise ilu nägemine võib teha meele heaks täpselt samuti, nagu teeb seda loodus.
Ka ütles Debora üks kord – ja mulle üsna üllatuslikult – , et me oleme temaga selles mõttes sarnased, et me ilmselgelt ei ole kuigivõrd hinnanuid neid, kes on meile nn külge löönud, vaid oleme tahtnud ise valida. See aga, arvas Debora, on väga mehelik omadus.

Oma õppetöö katkemist Tartu Ülikoolis kahetses Debora väga ning ütles, et ta elu oleks lõpudiplomit omades ehk kujunenud üsna teistsuguseks.
See, et ta ei alustanud oma kirjandusteed mitte luuletaja, vaid hoopis kriitiku, tõlkija ja toimetajana, üllatas mind, sest just tema puhul oleksin eeldanud, et ta nn sündinud luuletajana oleks juba väga varakult kirjutama hakanud. Kuid Deboral oli veel üks joon, millest ma suurepäraselt aru sain. Tema küsimus oli alati: milleks ja kellele seda vaja on? See on ju lihtne küsimus ja lihtsuse vääramatu suurus oli Debora tõeline „firmamärk” kõiges.
Ilmselt ühendaski Deborat ja Aadut nii nende suhte alguses kui ka lõpus kõige rohkem ühine kirg kirjanduse vastu, sest inimestena olid nad väga erinevad. Nii et ma ei imestanudki, kui Debora tunnistas, et talle tehti aeg-ajalt ikka väga otseselt selgeks, et tahetakse tutvuda just temaga, mitte ta juba kuulsust kogunud noorkirjanikust abikaasaga.
Seda, et Debora esimene tõlge, Alfred Adleri „Inimesetundmine” (1939) on Aadu Hindi lühimonograafia väitel hoopis tema tõlgitud, nimetas Debora lihtlabaseks valeks. Talle näis see küsimus veel takkajärelegi pahameelt tekitavat, sest ta ütles, et oli seda teost kõigi oma tööde ja õpingute kõrvalt tõlkinud kaks keerukat ja murederohket aastat, ning juba seepärast ei saanud ta aru, miks Aadul oli vaja veel takkajärele sellise narri väitega välja tulla. (Aadu Hint. Lühimonograafia. Eesti Raamat 1975. Koostaja Kalju Leht)
Tunnistasin siis Deborale, et minulgi on selle lühimonograafiaga oma suhe.
Nimelt on selles ametlikus monograafias esimese ja viimase abielu vahelt välja jäetud keskmine, kõige lasterikkam abielu. Tuli välja, et meid tühistati kõigi kehtivate kirjandusreeglite järgi olematuks, ja Debora omakorda tunnistas, et seda iseenesest huvitavat tõsiasja ei olnud tema oma Adleri tõlke omastamise fakti kõrval tähelegi pannud. Arvan, et tollal ma kuulsingi esimest korda ütlust, mida Debora aeg-ajalt inimliku egoismi ja omamoodi kanapimeduse kohta ikka kasutas: „Ah, mis see sinu seljavalu, aga vaat minu varbavalu…”

Debora, kes rääkis oma vanematest alati suure hellusega, ütles, et üks pikemaid eluperioode, mil ta neist eraldi elas, oligi just Tartu aeg ja ta tundis siis neist vägagi puudust, sest just igapäevaasjades nõu küsida polnud tal siis kelleltki. Et filosoofiat ja raamatuid sai küll paljudega arutada, aga teadmist, kuidas kleiti lühemaks teha või hääd hernesuppi keeta, polnud kusagilt võtta.
Ma ei osanud kohe midagi,” ütles ta ja meenutas sedagi, kuidas ta sünnitustuhusid tundes otsis välja entsüklopeedia ja uuris järele, kas tegu on ikka sünnitusega, ning lapsega sünnitusmajast koju jõudes pidi esimese asjana hakkama hoopis Aadut poputama. Noor isa oli end teisejärguliseks tundes järsku hirmus tõbiseks jäänud ja saatnud tema, kes ta veel vaevu jalul seisis, mammale telegrammi saatma. Seda kõike meenutades Debora naeris. Nüüd järele mõeldes tundus isegi kummaline, kui lõbusad olid meie tihti süngedki vestlused, kui ootamatuid pöördeid me jutt aeg-ajalt võttis ja kui usalduslikuks me muutusime.

Püsiviide Lisa kommentaar

Sirje Kiin

4. okt. 2018 at 9:53 e.l. (Sirje Kiin)

Foto: err.ee/autori erakogu/Vallo Kruuser

Sirje Kiin (1949) – eesti kirjandusteadlane, kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija.

Katkend: Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest, Hea lugu 2018. lk 149-159. „Kirjanikud omavahel” raamatusarjast.

Sirje Sinilind ALIAS Juhan Kristjan Talve

Teekond põranda alt põranda peale

Kui Eesti poliitilise põgeniku Ilmar Talve ja Karjala põgeniku, viiburlanna Liisa Karvinen-Talve esikpoeg 26. novembril 1951 Stockholmis sündis ja isa läks poja sündi kirikuraamatusse kirja panema, ütles Rootsi vaimulik, et poiss tuleb isa päritolumaa järgi panna kirja kui Nõukogude Liidu kodanik, sest Eestist tulnud poliitilisi põgenikke loeti Rootsis pärast sõda Nõukogude Liidu kodanikeks. Ilmar Talve ütles pastorile, et kuulge, kuidas te võite ühele väikesele lapsele niimoodi teha. Te olete ise vaimulik ja NSVL on ateistlik riik. Kas te sunnite väikse lapse vägisi ateistliku riigi kodanikuks? Argument oli tõsine, vaimulik lõi käega ning registreeris lapse ema järgi Soome kodanikuks. Kolm aastat hiljem sai eesti-soome perekond Rootsi kodakondsuse.
Niisiis on tänane juhlakalu elik eesti keeli „piduriist” (naljatades päevakangelane) ajaloo tahtel olnud Nõukogude Liidu, Soome, Eesti ja Rootsi kodanik. See nelja riigi kodanik saabus okupeeritud Eesti NSV-sse esmakordselt 1. novembril 1976. Igaks juhuks ei öelnud ta isale enne reisi, et läheb NSVL-i territooriumile, kus teda oleks põhimõtteliselt võidud toona kehtinud korra kohaselt juba piiril arreteerida kui NSVL-i kodanikku, kes ei ole käinud näiteks kohustuslikus armeeteenistuses. Rootsi riik ei taganud põgenike perekondadele mingit diplomaatilist kaitset. Koos Rootsi passiga tuli eestlastele kiri, et hoolimata Rootsi kodakondsusest peab NSVL neid edasi oma kodanikeks ja kui nad sõidavad NSVL-i, ei saa Rootsi pakkuda neile mingit diplomaatilist kaitset.

Juhan, kes oli tegelikult otsustanud mitte sekkuda millessegi, millest võiksid probleemid tekkida, oli juba järgmisel hommikul teel salajasele kohtumisele põrandaaluse opositsiooniga. Kindlal kellaajal tuli saabuda teatud bussipeatusse. Kontakti vahendaja näitas, kellega pidi kohtuma, kuid keelas ilmutamast mingeid tundmise märke. Justkui juhuslikult istusid nad sama bussi peale ja sõitsid Mustamäele, kus võeti takso, sõideti risti-rästi läbi Mustamäe ning mindi lõpuks ühte kaheksanda korruse täiesti tühja korterisse, kus oli ainult üks pappkast. Juhan ja mees, kes oli saabunud Lõuna-Eestist isegi oma naise teadmata Tallinnasse temaga kohtuma, istusid pappkasti otsas, tõmbasid kolhoosniku Priimat ja Juhan sai esimese poliitilise ülevaate Eesti olukorrast Eesti pinnal, kokku oma kolm tundi. Ta vestluspartner palus Juhanil korrata olulisemaid seiku, et kontrollida, kas need olid Juhanile õigesti meelde jäänud. Ning see informatsioon, mis puudutas Mart Nikluse äsja toimunud arreteerimist, oli sama nädala lõpus juba Raadio Vaba Euroopa uudistes. Kui nad korterist välja tulid seisis trepikoja ukse ees KGB hall Volga, mees autos suitsetamas. Juhan ja tema uus tuttav hakkasid astuma ja Volga sõitis neil paarsada meetrit umbes kahe meetri kaugusel järel, kuid keeras lõpuks siiski minema. KGB tahtis näidata, et neil hoitakse silma peal. Mees, kellega Juhan kohtus, oli Jüri Adams.

Raadio Vaba Euroopa oli alates 1976. aastast ligi 20 aastat Soome kindlustusjuristi Juhani teine töö. Selle aja jooksul kogunes kaugelt üle tuhande lehekülje tema enda raadiokommentaare, muud tekstid sellele lisaks. Üks raadiotöö väikseid mõnusid oli näiteks see, et Müncheni kaudu sai ingliskeelse tõlke Moskva raadio samahommikusest saatest selleks, et seda juba õhtuses saates kommenteerida. Või lugeda Los Angeles Timesi homset juhtkirja. Nõukogude ajal ja enne internetiajastut oli läänes raske teada saada, mida Eesti NSV televisioon näitas. Selleks otsiti Helsingis kontaktisik, kes salvestas Eesti TV saateid ja saatis need videokassettidena Münchenisse. Olgu siinjuures mainitud, et Raadio Vaba Euroopa / Vabadus polnud toona ja pole praegugi mingi väike asutus. 1980. aastate keskpaiku töötas seal umbes poolteist tuhat inimest, kes esindasid kommunistliku maailma rahvaste kogu spektrit. Seal tegutses muuhulgas ka Raadio Vaba Afganistan, kus Toomas Hendrik Ilvese vend Andres kirjutas kommentaare puštu keeles.
Raadiotöö nõudis kiiret tegutsemist, kommentaar pidi olema vahel tunni ajaga valmis. Juhan on lugenud neid telefonitsi Münchenisse lindile mh ka Turu restorani Hämeenportti baarileti all. See on sama baarilett, mille telefonile helistas president Lennart Meri 1992. aasta sügisel, et pakkuda Juhanile üht diplomaatilist tööd, nimelt Eesti Vabariigi suursaadiku ametit Soomes. (Põhjused, miks see ega mitmed teisedki kõrgelennulised ettepanekud – Raadio Vaba Euroopa Eesti talituse juht, EV õiguskantsler, EV valitsuse teabeteenistuse asejuht jne – teoks ei saanud, väärivad kord omaette lugu.)
Soome-Rootsi kindlustusfirma Verdandi (nüüd Veritas) tegevjuht vaatas aastaid läbi sõrmede, kuidas Juhan oma juristi-tööajast pidevalt Eesti asja ajas: tõlkis, kommenteeris, kirjutas, toimetas, vahendas, otsis teavet ja andis seda edasi, 1980. aastail iga päev Vaba Euroopa eestikeelsete saadete toonasele juhile Toomas Hendrik Ilvesele, aga 1990. aastail omamoodi halli kardinalina ka EV suursaadikuile, välisministrile ja president Lennart Merile. Kord, kui ülemus märkas Juhani töökabinetis jälle uut ja võimsat printerit, ütles ta väikse iroonilise soomerootsi huumoriga rootsi keeles: „Ahaa, näha on, et Eesti asi edeneb!”

Mina kohtusin Juhan Talvega esmakordselt 1980. aasta suvel Turus rahvusvahelisel fennougristika kongressil. Kohtumine toimus 20. augusti hilisõhtul toonases Ikituuri hotelli restoranis, praeguses Caribias. Selle ajaloolise kohtumise juures viibisid tunnistajatena järgmised isikud: tagasihoidliku „juristi”-rinnasildiga varustatud valgete juuste ja valgete kulmukarvadega turske „fenno-ugri spetsialist” Rein Sillar (kellest sai, nagu hiljem selgus, ENSV KGB viimane ülemjuhataja), ENSV Teaduste Akadeemia välisosakonna töötaja Aare Raid, kes oli tõenäoliselt KGB teenistuses, Soome ülikoolides eesti keelt õpetanud Toivo Kuldsepp (kes oli, nagu hiljem selgus, pikaaegne Tartu KGB kaastööline) ja välis-eesti katoliku preester (kes oli, nagu hiljem selgus, „Vatikani agent”). Proffide seltskonda oli ära eksinud ka viies isik, Rein Veidemann, kellest sai hiljem vaid Tartu ja Tallinna ülikooli kirjandusteaduse professor.

Olin enne Turusse tulekut Juhani olemasolust teadlik, sest olin tõlkinud soome keelest mõned tema kriitilised artiklid Eesti olude kohta – olime neid sõprade hulgas käsikirjaliselt levitanud. Juhani artiklid jõudsid minuni estofiilidest soome literaatide kaudu. Need tekstid sisendasid meile usku ja lootust, et vähemalt mõned inimesed vabas Läänes meid siiski mõstavad ja toetavad.

Juhan jõudis mu nädalase Turus viibimise jooksul kinkida mulle seitsme kohvri- ja kotitäie jagu väliseesti poliitilist ja ilukirjandust, nii et lahkudes olin raske valiku ees, mida võtta või jätta, sest kogu see kraam oli toona karmilt keelatud kirjandus. Viimasel hetkel otsustasin riskida kogu täiega. Kõik seitse kotitäit roiskuvat kapitalismi õõnestavat, lehkavat propagandat õnnestuski rongiga läbi Leningradi Tallinna sõites kaasa tuua. Meie vagunist otsiti seekord läbi vaid üks ilmsüütu, täiesti apoliitiline kirjandusdoktor Arne Vinkel.

Algas aastatepikkune poliitiline kirjavahetus ja koostöö. Saatsime Rein Ruutsooga, minu toonase abikaasaga Soome turistide ja giidide abil Juhanile Turusse infot okupeeritud Eesti olukorra kohta, vastu saime teateid ja tõendeid vaba maailma vabast toimimisest, millest andsid tunnistust eeskätt raamatud-ajakirjad, aga ka säärased NSVL-is tundmatud tuhanded pisiasjad nagu aspiriin ja muud arstirohud, maiseained, kohv, lutipudelid, kirjutusmasinatähed ä, ö, ü, ja õ, ning mis eriline ime – toimivad tööriistad. Kapitalistliku poliitökonoomia algkursuse omandas mu poeg Sören maast madalast Juhani kingitud Monopoli-mänguga. Aafrika geograafiat õppis ta lauamänguga „Aafrika täht”, mis sai muide tänavu (st 2001.a) 50-aastaseks. Meie konspiratiivne kirjavahetus Juhan Talvega kestis kaheksa aastat – 1980-1988-, kuni külma sõja lõpuni. Poliitiline sõnumi- ja pakivahetus toimus peaasjalikult käsiposti teel. Olid mõned eriti vaprad püsikirjakandjad: Virgi Jalakas, Kaisu Lahikainen, Salla Taavetti – olgu nad tänatud -, kuid kasutasime ka hulgaliselt juhukullereid. Mõni neist võttis teadlikult riski, mõni aga ei teadnudki, mis liiki kirju ta vahendas. Mõned Soome tuttavad ja väliseestlased keeldusid avamata kirju ja keelatud kirjandust Läände kaasa võtmast.

Juhanil leidus ka häid sõpru, kes n-ö laenasid konspiraatoritele oma neutraalset postiaadressi Helsinkis. Näiteks Helsingi pangajuht Olli-Pekka Mikkola, keda samuti on põhjust tänada, sai aastaid oma postkasti hunnikute viisi eesti- ja ingliskeelset poliitkirjandust nii ENSV-st kui ka Turust – tema kodu toimis ajuti otsekui Soome Posti salajane harukontor. Variaadressi kasutamine oli vajalik sellepärast, et kontakti pidamine poliitiliselt aktiivse väliseestlasega oli KGB silmis topeltkuritegu, võrreldes punase propagandakirjanduse saatmisega mõnele pealtnäha süütule soomlasele.

Meie konspiratsioonitöö üks ohtlikumaid momente oli 1980. aasta sügisel, mil Eestis toimusid noorsoorahutused ning eesti haritlased kirjutasid venestamisvastase nn 40 kirja, mille Juhan kohe soome keelde tõlkis. Kuid Suomen Kuvalehti ei julgenud seda avaldada. Tagasilükkav vastus kõlas: „Teie artikkel on väga huvitav, aga ei sobi praegu meie avaldamisplaanidesse.”

Põrandaaluse koostöö riskantseim seik oli seotud ühe teise, märksa jõhkrama dokumendiga, mille olemasolu põhjustas tegelikult nii noorsoomässu kui 40 kirja. Nimelt andis NSVL Ministrite Nõukogu 13. oktoobril 1978 välja salamääruse, mis kohustas kõikide liiduvabariikide komparteide keskkomiteesid välja töötama spetsiaalse venestamisabinõude plaani. EKP Keskkomitee büroo täitis Moskvast tulnud käsu 22. detsembril 1978, koostades eriti salajase otsuse ja ürituste plaani, mida näidati ainult partorgidele, kes said seda lugeda vaid paariks tunniks allkirja vastu. Seitsme lehekülje pikkune dokument sisaldas 40-punktilist meetmete plaani Eesti NSV lõplikuks ja tõhusaks venestamiseks (vt lähemalt Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi raamatust „Neljakümne kirja lugu”, Olion 1990, lk 167-178).

Heliloojate Liidu toonane partorg Raimo Kangro söandas siiski karmile keelule vaatamata anda salamääruse teksti paariks tunniks majast välja – selle aja jooksul õnnestus Rein Ruutsool ja minul Tallinnas Kiire tänaval (praegune Väike-Ameerika) see dokument kodusel köögilaual ära pildistada. Filmirull jäi ootama üle piiri viijat. Septembris 1980 saabus Tallinna Kirjanike Liidu kutsel Eino Leino Seura paarikümneliikmeline delegatsioon. Pidasime seekord paremaks, et võimalikult juhuslikult valitud üleviija ei teaks, millega on tegemist – teadmine olnuks lihtsalt liiga ohtlik. Lõikasin ilmutatud filmirulli väikesteks tükkideks, peitsin tihedalt ühe nahkkaantega märkmiku kaane vahele, pakkisin märkmiku pisikingituseks ning palusin ühel Turu ülikooli kirjandusteadlasel – Irmeli Niemil – väikse kingituse Juhan Talvele üle anda. Kirjutasin eraldi saadetud käsipostikirjas Juhanile, et uuri seda märkmikku hoolega. Kirjandusteadlane, kes ei teadnud paraku surmani, mida ta toona üle piiri viis, sai õnneks viperusteta Soome. Juhan uuris märkmikku hoolega ning leidis nahkkaante vahelt fotonegatiivid. Juhani vend tegi Turu Brahenkatu koduköögis negatiividest loetavad suurenduskoopiad. Juhan mõistis, et tegu on venekeelse ülisalajase dokumendiga, mille olemasolust oli ta varem minult küll kuulnud, kuid mille NSV Liidust väljatoimetamise ja Läänes avaldamise eest oleks võinud Eestis vangi minna kõik ta sõbrad. Seetõttu käsitles Juhan koopiaid kõigi konspiratsioonireeglite kohaselt. Ta pani paberid ümbrikku kinnastatud kätega ning palus üht Stockholmi suunduvat sõpra postitada kiri Arlanda lennuväljal. Ka postitamiskoht oli läbimõeldud. Saatja aadressita kiri oli adresseeritud Lundis elavale väliseesti poliitikule ja ajakirjanikule Andres Küngile. Nimetu saatja jäi ootele, kuid nädalad läksid ja mitte midagi ei juhtunud. Mõne aja pärast helistas Juhan kärsitult Küngile, kuid kuulis, et viimane on pikemat aega Lõuna-Ameerikas. Nagu hiljem selgus, oli ta siiski juba tegutsenud.

Vahepeal arenesid Eestis sündmused omasoodu. Noorsoorahutused ja 40 kiri põhjustasid üliäreva sisepoliitilise olukorra. 40 kirja autoreid kuulati üle ja otsiti läbi, nii et pidasime liiga riskantseks samaaegset salamääruse avalikustamist Läänes. Helistasin Juhanile ja ütlesin talle läbi lillede koodkeelt kasutades, et „tibude kasvatamine tuleb peatada” ehk peatage avalikustamine mõneks ajaks, kui võimalik. Juhan helistas Stockholmi Eesti Päevale peatoimetajale Juhan Koklale ning küsis, kas neile on taoline dokument laekunud. Määrus oli aga juba eesti keelde tõlgitud ning leht oli trükis. Avalikustamist ei õnnestunud enam peatada. 15. novembril 1980 Rootsi Eesti Päevalehes ilmunud EKP Keskkomitee büroo venestamisteemaline salaotsus loeti ette paljudes keeltes Müncheni Vabaduse Raadios ja Raadio Vaba Euroopas, kust see omakorda levis kogu maailma pressi. See oli komparteile säärane hoop, millest nad ei toibunud oma kuulsusetu lõpuni. Veel 1989. aastal kuulsin oma kõrvaga, kuidas šovinistliku Interrinde miitingul Tallinna linnahalli juures üks Moskvast saabunud kõnepidaja karjus hüsteeriliselt eesti kommunistide peale, süüdistades neid alatus reetmises, kuna just nimelt keegi eesti kommunist pidi olema see, kes tolle eriti tähtsa salamääruse Läände sokutas. Paraku varises NSV Liit enne kokku, kui saladuse reetja selgus.

Kõikvõimalikest meievahelise salaposti meetoditest väärivad märkimist vanamuusikaansambli Hortus Musicus juhi Andres Mustoneni pillikastid, Soome töötanud eesti keele õpetaja Virgi Jalaka televiisorikast, kirjanik Raimond Kaugveri õõnes puujalg jpt. 1984 saabus nahakreemi HTH pudelis Tallinna üks minitrükis, kellegi Priidu alias Juhan Talve avalik kiri EKP ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele. See oli äratrükk rootsieesti ajalehes Teataja ilmunud kirjutisest. Kreemipurki topitud teksti pesemise ja kuivatamisega nägin kurja vaeva (hea sõber võinuks minitrükise kaitseks kondoomi kasutada). Kirjas kritiseeriti teravalt Eesti venestamispoliitikat. Kirja autorsus tekitas EKP ladvikule pikka aega peavalu, igatahes kuulas KGB toona üle kõik mu Priidu-nimelised tuttavad alates näitlejast-lavastajast Priit Pedajasest ja lõpetades luuletaja Priidu Beieriga. Pole teada, kas salapärase Priidu toimik sai ENSV KGB-s lahendatud või mitte, enne kui nad 1991 olid sunnitud oma avaliku tegevuse Eestis lõpetama.

Raamatud
“Kersti Merilaas” (monograafia, 1989)
“Mis Sinust saab” (luulekogu, 1989)
“40 kirja lugu” (poliitilise lähiajaloo analüüs, 1990) (koos Rein Ruutsoo ja Andres Tarandiga)
“Neljänkymmenen kirje”. Otava 1990. (Koos Rein Ruutsoo ja Andres Tarandiga)
“Hirme ja arme” (artikli- ja esseekogu, 1993)
“Eesti Kongress: siis ja praegu” (Eesti Kongressi ajalugu, 2000) (koguteose koostaja Eve Pärnaste)
“Kõik sõltub kultuurist” (artiklikogu, 2003)
“Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (Uurimuslik biograafia.) Tallinn, Tänapäev 2009.
“Marie Underi Euroopa-reisid.Kuuskümmend üks kirja tütardele 17.X 1918 – 13.V 1930” Tallinn, Go Group ja Eesti Kirjandusmuuseum 2010.
“Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005–2009” Tammerraamat 2011.
“Marie Under. Elu ja luule” (uurimusliku biograafia 2. täiendatud ja täpsustatud trükk) Tallinn, Tammerraamat 2011.

Püsiviide Lisa kommentaar

Henry Marsh

24. sept. 2018 at 8:04 e.l. (Henry Marsh) (, )

Repro Err.ee

Henry Marsh (1950) on ajukirurg, kes on spetsialiseerunud kohaliku tuimestusega läbi viidud operatsioonidele, samuti on ta teinud koostööd endise Nõukogude Liidu, eriti aga Ukraina neurokirurgidega. Tema raamat „Do No Harm: Stories of Life, Death and Brain Surgery“ (2014, e k „Ära tee kahju“, tlk Mall Klaassen) pälvis laialdase tunnustuse kui otsekohene ja selge kirjeldus kirurgi elust ja igapäevast. Marsh ei püüa varjata oma ametiga kaasnevaid, sageli saatuslikke ebaõnnestumisi, see aga muudab kirurgi maailma lugejale lähedasemaks.

Neurokirurgia puhul peitub arsti vandes „mitte teha kahju” kibe iroonia, ajuoperatsioonid on väga riskantsed. Iga päev tuleb ühel maailma tuntumal neurokirurgil Henry Marshil teha ränkraskeid otsuseid, tihti pingelistes ja ebakindlates oludes. Hämmastava kaastunde ja siirusega räägib ta opereerimise liigutavatest rõõmudest, piinarikastest läbikukkumistest, painavatest kahetsustest ja hetkedest täis musta huumorit.

Katkend: Ära tee kahju, Varrak 2018, lk 266 – 275. Tlk Malle Klaassen.

Olin maganud hästi ja läksin tööle ootamatult rahulikuna. See oli üllatav, sest teadsin, et operatsioon tuleb raske. Varsti pärast esimest kohtumist Williga kirjutasin talle esimese lõikuse teinud kirurgile, et küsida, mis operatsioonil juhtus. Mitme kuu pärast sain vastuse, et kasvaja oli tõesti „väga vaskulaarne” – see tähendab, et veritses palju – ning et Will peaaegu „veretustus” – see tähendab, et jooksis operatsioonilaual peaaegu verest tühjaks.
Vähemalt oli mind hoiatatud ja ma võtsin tarvitusele ettevaatusabinõusid, et saada väike edumaa. Paneksin Willi istuvasse asendisse. Kui patsient operatsiooni ajal istub, veritseb kasvaja tavaliselt vähem ja veri valgub allapoole, nii et kirurg näeb, mida teeb. Kui patsient lamab – nagu neil operatsioonidel tavaliselt – , täitub tema pea verega ja käib pidev võitlus, et aspiraatori abil operatsiooniväli puhas hoida, nii et kasvaja ja seda ümbritsevad olulised närvid ja arterid selgelt näha oleksid. Teiselt poolt on ka istuval asendil oma riskid, mistõttu seda pooldavad vaid vähesed kirurgid. Lisaks emboliseeriksin Willi kasvaja, süstides kasvajasse verd toimetavatesse veresoontesse kleepainet või mikroskoopilisi osakesi, mis toimivad nagu korgid pudelikaelas ja blokeerivad vere pääsu kasvajasse. Läbivalgustusega toimuva protseduuri teeb radioloog. Otsekui videomängus viib ta patsiendi ajusoontesse väga väikese kateetri ja jälgib selle otsa liikumist ekraanil, keerutades ja lükates kateetrit patsiendi kubemesse tehtud avas ja kontrollides nii kateetri otsa umbes meetri kaugusel patsiendi ajust. Protseduur nõuab sama suurt oskust nagu operatsioon ega ole täielikult riskivaba: radioloog võib kogemata blokeerida verd ajju ja mitte kasvajasse viivad arterid ja põhjustada ajurabanduse.
Olin selle kõik kolleegide-radioloogidega kavandanud juba mitu päeva varem, nii et kohe kui Will oli uinutatud, viidi ta röntgenoloogiaosakonda, kus neuroradioloog Jeremy lükkas kateetri tema reiearterit pidi üles ajuveresoontesse. Seda tehti röntgenikabinetis, mina aga opereerisin samal ajal operatsioonisaalis. Kui olin lihtsa trigeminaalnärvi neuralgia operatsiooni lõpetanud, kõndisin mööda koridori lühikese maa neuroloogiaosakonda. Jeremy istus kontrollruumis ja vaatas arvutiekraanidelt Willi ajuveresoonte mustvalgeid pilte. Ajuveresoonte või meditsiinikeeles vaskulatuuri struktuur sarnaneb üldiselt puuga: tüved ja oksad kitsenevad vähehaaval järjest väiksemateks raagudeks. Willi aju keskel oli siiski kogukas must arterite sasipundar (must kateetri kaudu sisseviidud värviainest) justkui suur kurjakuulutav puuvõõrikupunt: need olid kasvaja veresooned.
„Kurat küll! On alles verine!” ütlesin Jeremyle. (Sõna „verine” kasutame me selle kohta, kui kasvaja angiograafilisel uuringul värvaine tõttu punaseks värvub.) „Aga me ju teadsime, et see on vaskulaarne. Kas sa saad seda emboliseerida?”
„Kardan, et mitte,” vastas Jeremy. „Veresooned on kõik sassis. Aineosakesed leviksid igale poole ja põhjustaksid ajurabanduse.”
„Pagan võtaks! Seda lõikust ma tõesti ei oota.”
Sel hetkel tuli ruumi teine radioloog. Ta kummardus pilte vaatama.
„Võiksime proovida fiiberkoile,” soovitas ta. „Need peavad vastu lühikest aega, aga kui sa viid ta otse operatsioonisaali, võib neist abi olla.”
„Noh, tehke, mida vähegi võite,” laususin, läksin vaatama, kas teine patsient on juba ärganud, ja suundusin siis oma kabinetti paberitööd lõpetama.
Kahe tunni pärast olin tagasi operatsioonisaalis. Will, narkoosi all, hulk torusid, juhtmeid ja traate teadvusetu alasti keha ümber seotud, teibitud ja koguni õmmeldud, lebas transpordiraamil ja ootas tõstmist operatsioonilauale.
Anestesioloog Judith seisis narkoosilaua juures ja reguleeris selle erinevaid parameetreid.
„Suured tilgutid?” küsisin, pidades silmas tavalisest suuremaid veenisiseseid kateetreid, et oleks võimalik vajaduse korral kiiresti ja suures koguses verd üle kanda. „Ja palju sobivat verd?”
„Jah,” vastas Judith veidi pilku tõstes.
„Kas Jeremyl ja Andyl õnnestus lõpuks kasvaja emboliseerida?” küsisin.
„Nad polnud päris kindlad.”
„Ah nii.”

Koos assistendi ja operatsioonitiimiga tõstsime Willi operatsioonilauale ja seadsime istuvasse asendisse, mis on alati üsna keeruline. Lõikus algas kohe peaaegu katastroofiga. Olin oletanud, et mu kolleeg teises neurokirurgiahaiglas oli teinud tavapärase kraniotoomia ehk kolju avamise, aga tema oli seda teinud väheke teisel viisil ja lõikuse arm oli seetõttu teises kohas, kui olin arvanud. Ekslesin Willi kaelalihastes, millest läbi tuli teha tee, et pääseda koljupõhimikku ja läheneda kasvajale. Möödusin vaid juuksekarva kauguselt vertebraalarterist, mis on kaelas üks elutähtsa basilaararteri põhiharu, enne kui sain aru, kus olen. Kirurgiline kogemus tähendab eelkõige tuttavust ja äratundmist ja jälle kord opereerides on hirmuäratavalt kerge eksiteele sattuda eriti siis, kui esimest operatsiooni pole ise teinud. Olin nii mures kasvaja ja verejooksu pärast, et ei pööranud piisavalt tähelepanu lõikuse alustamisele ja kasvajale lähenemise viisile. Aga olukord paranes ja peagi leidsin kasvaja päris kergesti sügavalt Willi peast. Siiski ei näinud ma ühtegi kraniaalnärvi, need olid kõik peidus armkoe all.
„Närvid on peidus kusagil põhjas,” ütlesin mind assisteerivale arst-residendile Harule. „Opereerime alguses ülevaltpool ja loodame, et leiame tasapinna, kust allapoole minna, et närvid üles leida.”
Selliste operatsioonide puhul tuleb töötada enam-vähem instrumentide pikkusest tingitud piires, 18-20 sentimeetri sügavusel aju ja kolju sisepinna vahelises vaid mõne millimeetri laiuses praos. Kasvaja oli paremas sillanurgas ja vasakule poole jäi ajutüvi, mida kasvaja moonutas ja rõhus. Ajutüvi hoiab aju muu osa elus ja teadvusel ja selle väiksemgi vigastus on peaaegu alati katastroofiline. Ajutüvi saab oma elutähtsa verevarustuse basilaararterist.
Asusin kasvajat vähendama, võttes välja selle sisu, et kasvaja vajuks kokku eemale ajust ja tähtsatest närvidest, mida ma ei näinud. Siis tõmbasin ettevaatlikult kasvaja kapslit, tegelikult selle nahka, eemale kohast, kus see ajutüvele surus. Haarasin mikroskoopiliste kasvajapintsettidega kasvaja kapslist kinni ja tõmbasin seda ajust eemale, lootes, et aju selle käigus ei rebene. Alguses näis ajutüve ja kasvaja kapsli vahe üsna rahuldav ja kasvaja kapsel eraldus puhtalt ajutüvest. Minu enesekindlus kasvas ja ma lubasin endale juba lootust, et operatsioon lõppude lõpuks õnnestub. Aga nii nagu tihti selliste kasvajate puhul, läks olukord peagi halvemaks ja ajutüve külg nägi välja järjest muljutum ja klopitum, ka ei näinud ma ühtegi kraniaalnärvi, mille vigastamist ma nii väga püüdsin vältida. Märkasin kasvaja küljel mõningaid pahaendelisi närvide moodi väljanägevaid katkenud triipe. Kõigest hoolimata kogesin keskendudes tugevat erutust ja meeletut rõõmu, mida ma alati tunnen neid ohtlikke operatsioone tehes.
„Sellistel operatsioonidel tõuseb inimene olemise kõrgemale tasandile,” ütlesin Harule pooleldi naljatades ja tõstsin hetkeks pilgu mikroskoobi okulaaridelt. „See on täiesti nagu narkoos.” Haru ei öelnud midagi, aga ma teadsin, et ta mõistab mind suurepäraselt.
Jätkasin kasvaja eemaldamist tükk tüki haaval veel neli tundi. Lõpuks olin kõik kätte saanud, kui mitte arvestada väikest tükikest kolju põhjas, mis tõenäoliselt ei põhjusta Willile tema ülejäänud elu jooksul mingeid probleeme. Nüüd, kui kasvaja oli eemaldatud, avanes basilaararterile ja selle ajutüvesse suunduvatele väikestele perforantidele suurejooneline vaatepilt.
„Vaata seda, Haru,” laususin õnnelikult. „Sellist vaatepilti sa tihti ei näe. Kahjuks peame oletama, et kraniaalnärvid on kõik hävinud, nii et patsiendil on kogu palett paralüüse: tema näo vasak pool on täiesti tundetu ja liikumatu ning ta näeb kahekordselt.”
„Aga te päästsite tema elu,” ütles Haru.
„Seda küll, aga tundetu halvatud nägu muudab elu radikaalselt. Aga sul on õigus ja patsient aktsepteerib seda. Ma vähemalt arvan nii. Judith, kasvaja on väljas. Kas sa võiksid hemostaasiks vererõhku tõsta? ”
Hemostaas on operatsiooni lõpetamise oluline etapp, mil tehakse kindlaks, kas veritsus on täielikult lõppenud. Igasugune operatsioonijärgne verejooks on eluohtlik ja kui see juhtub, tuleb patsient kiiresti operatsioonisaali viia. Seetõttu kontrollime operatsiooni järel hoolikalt, et mingit verejooksu ei ole.
Nõjatusin kirurgitooli seljatoele, käsivarred käetugedel, ja ootasin, et patsiendi vererõhk tõuseks normaalsele tasemele. Mul oli kahju Willi näovigastuse pärast, aga ma ei teadnud ka, kuidas oleksin saanud seda vältida, ja see ei vaevanud mind eriti. Neid mõtteid mõlgutades märkasin oma pahameeleks, et haava põhjast hakkas nõrguma erepunast verd. Tõenäoliselt veritseb mõni lihas, ütlesin endale, ehkki mind üllatas vere ere värv. Aga kui vaatasin uuesti mikroskoopi, nägin oma nördimuseks, et kasvajast jäänud õõnsus on täitumas peene verepihuga. Arteriaalse vere erkpunased piisad nägid mikroskoobivalguses tantsiskledes ja siia-sinna sööstes hämmastavalt kaunid välja. Otsisin selle tantsu põhjust basilaararteri juurest.
„Oi ei, see tuleb basilaararteri juurest,” ütlesin Harule. „Kuidas ometi? Ma isegi ei puudutanud seda.”
Willi basilaararterisse tekkinud praost purskus peenike verejuga, mis lagunes surmatantsuks, tillukeste verepisarate udusarnaseks balletiks. See tähendas surmaotsust, paremal juhul hävitavat rabandust.
„Judith,” laususin vaikselt, „basilaar veritseb.”
„Selge,” vastas Judith, aga kuulsin ta hääles pettumusenooti.
Ma ei teadnud, kuidas see juhtunud oli – võib-olla olin kogemata vigastanud perforanti ja see oli nüüd uuesti avanenud, kui Judith hemostaasiks uuesti vererõhku tõstis. Kahemillimeetrisel veritseval soonejupil, mille olin kuidagi suurest basilaarist lahti rebinud, oli päris kindlasti elutähtis roll Willi elus ja tervena hoidmisel.
„Sellist arteriaalset verejooksu ei saa koaguleerida,” ütlesin Harule, püüdes oma instrumentidega läbi kasvaja eemaldamisest jäänud väikese ava basilaararterini jõuda. See tundus olevat kilomeetrite, mitte viieteistkümne sentimeetri kaugusel, instrumendid vaevalt ulatasid selleni.
„Kui verejooks on väga lähedal arterile nagu siin, diatermia vaid kõrvetab sügavama augu ja verejooks läheb hullemaks,” selgitasin.
„Vivienne,” ütlesin operatsiooniõele. „Surgicel, siis väga väike tükike musliini.”
Mul ei ole aega närvitseda või hirmu tunda, kui midagi sellist juhtub, ja mu tegevus on peaaegu reflektoorne. Aga kui järele mõtlen, põhinevad need refleksid peaaegu neljakümne aasta opereerimiskogemusel ja mitmelgi veal, millest olen saanud palju kibedaid õppetunde. Ootasin kannatamatult, kui Vivienne valmistas ette mikroskoopilist musliinitükikest, lihtsat kangast, mis on väga vanamoeline, aga peatab arteriaalse verejooksu väga tõhusalt. Oodates silmitsesin verepritsmete tantsu mikroskoobivalguses ja valmistasin end juba selleks, et juhtunud on katastroof ja ees ootavad nädalad täis muret ja piina. Ootamisaeg tundus tundide pikkune, ehkki läks tõenäoliselt vaid mõni minut, kuni Vivienne ulatas mulle mikroskoopilised pintsetid, musliinitükike otste vahel, ja ma sain verejooksu peatada.
„Tampoonime õrnalt ja siis ootame,” ütlesin Harule.
Ootasime kümme minutit, kuni olime veendunud, et verd enam ei tule, ja ma viisin operatsiooni kurvas ja sünges tujus lõpuni. Operatsioonisaalis polnud kuulda tavapärast lõbusat vadistamist, kui sulgesime koos Haruga haava. Will kindlasti kas sureb või jääb sügava puudega. Et kartsime kõige halvemat, otsustas Judith ta pikkamööda üles äratada intensiivraviosakonnas, mitte juba operatsioonisaalis. Saan alles mitme tunni pärast teada, kas Will jääb ellu või on saanud laialdase ajurabanduse.
Willi abikaasa istus laialdasel valgustatud koridoris operatsioonisaali ees tühjas toolidereas – kell oli juba seitse õhtul. Ta vaatas mulle otsa, kui tema poole sammusin. Oli raske otsustada, millise ilme peaksin näole manama, sest rõõmsalt naeratada ma ei saanud. Püüdsin näida erapooletu, aga kahtlemata sai ta kohe aru, et midagi on viltu.
„Sain kasvaja kätte, aga operatsioon oli väga raske,” laususin. „Verejooks polnud eriti suur, aga kõik muu oli keeruline. Ma ei oska veel öelda, mis temast saab. Kindlasti on tema näol üks pool halvatud ja tuim. On liiga vara öelda, kas ta on saanud ajurabanduse või mitte, aga kardan, et see on võimalik.”
Naine tänas mind ikka ja jälle, ilmselt alateadlikult lootes, et see ta mehe päästab. Panin käed tema ümber ja me embasime teineteist. Arvan, et ta mõistis, et minagi olen mures ja hirmul nagu tema.
Tagasi operatsioonisaali juures, istusin vastuvõtulaua äärde ja mitmed nooremarstid peatusid, et juttu ajada. Nad küsisid, kuidas operatsioon läks.
„Basilaararter veritses. Üldiselt tähendab see surma või ajurabandust,” ütlesin.
„Karm lugu,” ütles üks nooremarst ja lisas andekspaluvalt naerma hakates, „siiskohal tunnen ma rohkem kaasa kirurgile kui patsiendile.”
Nooremarstid vaatasid mind kaastundlikult.
„Sellised asjad juhtuvad. See on ajukirurgia,” laususin.
Tundsin endas äkilist soojuslainet oma nooremarstide tiimi vastu ja tänulikkust nende kaastunde eest.
„Teate, millest ma kõige rohkem hakkan puudust tundma, kui järgmisel aastal pensionile jään?” küsisin. „Teist. Tundest, et oled üks perekonnast, vendade ja õdede kambast. Kuigi tunnistan, et olen suur hõbedase seljaga gorilla ja teie olete siin, et minu eest hoolt kanda.”

Tund aega hiljem läksin intensiivraviosakonda. Minu hämmastuseks näis Will ärkavat ilma mingi märgita ajurabandusest. Ta oli ikka veel teadvuseta, aga kui teda näpistasin, et väikest valu tekitada, tõmbas ta jala eemale, mis poleks ajurabanduse korral olnud võimalik. Teadsin, et tal on ka edaspidi näohalvatus ja tõenäoliselt ka palju muid probleeme, aga hämarikus rattaga koju vändates ei tundnud ma end enam nii õnnetuna.
Kui kell kümme õhtul haiglasse tagasi läksin, oli Will juba teadvusel, ütles mõned sõnad ja liigutas jäsemeid, ehkki nägi vilets välja ja ilmselt ka tundis end kohutavalt, sest oksendas halli kartongist oksekaussi, mida õde tema ees hoidis. Mõtlesin, et näohalvatus on mõistlik hind ellujäämise eest. Tõstsin pöidla püsti, ja kuna ta vaevalt rääkimiseks valmis oli, lahkusin. Teel tuli siiski meelde, et olin unustanud paluda, et intensiivosakonna õde hoolitseks Willi tundetu halvatud silma eest, niisiis läksin tagasi. Kui ütlesin õele, mida tuleb teha, näis ta veidi hämmastunud, ja kui palusin Willil veidi nägu liigutada, polnud seal jälgegi nõrkusest. Mul oli õnnestunud vältida näolihaseid liigutava närvi läbilõikamist, kuigi ma seda närvi isegi ei näinud.
Ehkki olin ööl enne operatsiooni hästi maganud, oli operatsioonijärgne öö rahutu, aga mitte suure rõõmu või kergendustunde pärast, mis on tavaline, kui raske operatsioon õnnestub hästi, vaid seetõttu, et olin segaduses ja rööpast väljas. Ma ei saanud und ja kordasin mõttes järjest: „Ma ei suuda seda uskuda. Ma ei suuda seda uskuda.” Olin juba valmistunud piinaks, et näen mitu nädalat oma igahommikustel osakonnavisiitidel vigast kannatavat Willi, ja nüüd ei lähegi nii.
Järgmisel hommikul istus Will juba voodis ja sõi maisihelbeid, pilk veel veidi udune. Minuga rääkides hoidis ta üht silma kinni, sest nägi kahekordselt.
„Sa oled palju paremas seisus, kui uskusin. Su olemine on veel mitu nädalat väga vilets ja su jalad on arvatavasti väga nõrgad,” ütlesin.
Will hõõrus oma näo paremat poolt, mis oli selgelt täiesti tuim. „Kardan, et see tuimus ei kao kunagi,” laususin. „Kahekordne nägemine võib seevastu paraneda. Ja kui mitte, siis saavad silmaarstid ehk aidata.”
„Noh,” sõnas ta väheke ebaselgelt, sest tema keele parem pool oli niisama tuim nagu nägugi. „Ma olen elus. Suur tänu.”

Püsiviide Lisa kommentaar

Pjotr Aleškovski

5. sept. 2018 at 2:45 p.l. (Pjotr Aleškovski) (, )

Foto: HeadRead

Pjotr Aleškovski (1957) on vene kirjanik, ajakirjanik ja ajaloolane. Enne kirjanikukarjääri osales ta 1970. ja 1980. aastatel mitmete kloostrite (Novgorod, Solovetski jt) restaureerimises. Kirjanduse poole pöördus Aleškovski 1989. aastal, mil hakkas kirjutama ajakirjadele jutte ja artikleid. Aleškovski on kolmekordne Vene Bookeri auhinna nominent, 2016. aastal pälvis ta auhinna romaani „Крепость“ („Kindlus“) eest. Autobiograafiliste sugemetega teos räägib loo arheoloogist, kes püüab kaitsta vana kindlust majanduslikel kaalutlustel tehtavate ümberehituse eest, ent kirjeldab ka mongolite kaudu teiste kultuuride mõju keskaegsele vene ühiskonnale. Aleškovski laadi on võrreldud nii Gogoli kui Dostojevskiga – tegu on kirjanikuga, kes suudab püüda sõnadesse vene ühiskonna meelelaadi ning teha seda ühtaegu tundeküllaselt ja lõikavalt. Eesti keeles on võimalik lugeda Aleškovski romaani „Kala: ühe rände lugu“ (e k 2017, tlk Veronika Einberg), mis räägib Vera-nimelise medõe kannatuste-, aga ka seiklusrohkest rännakust, mille käigus puutub ta muuhulgas kokku Venemaa eestlastega.

Katkend: „Kala: ühe rände lugu“ , Varrak 2017, tlk Veronika Einberg. Lk 150 – 156.

Takkapihta pidin ma ka veel lahutuse sisse andma. See käis kiiresti: kuu aja pärast kutsuti kohtusse, laua taga istuv ametnikumutt küsis:
„Kus siis teie abikaasa on?”
„Kloostris.”
„Kuidas kloostris? Mis kloostris?” Tema nägu elavnes, nähtavasti ei olnud ta midagi seesugust oma praktikas kohanud.
„Mu mees läks kloostrisse ja valmistub mungaks pühitsemiseks.”
„Ja teie olete tema otsusega nõus?”
„Jah, olen.” Aga endamisi lisa

sin: „Püha Vaimu aamen!”
Templid passides läksid mulle maksma nelisada rubla – kakssada kummagi lahutaja pealt. Andsin Gennadi passi Valerka kätte, ta viis selle isale. Lihtsalt võttis ja viis ära, ei kommenteerinud seda sündmust mitte kuidagi. Ma isegi solvusin veidi, mu Pavlik oleks kindlasti leidnud õigeid sõnu.
Valerka ja Sveta keeldusid keldrisse kolimast, elasin kolm nädalat üksinda. Püüdsin kodus vähem viibida, mu majahoov ja prügišahtid polnud kunagi nii puhtad olnud. Ärkasin kell viis ja asusin hoovi pühkima, laste mänguväljakut korrastama. Seal käisid õhtut noored aega viitmas: pudelid, konid, toidujäänused, pabertopsid, süljelärakad. Seejärel võtsin ette prügišahtid, puhastasin neid, sortisin prügi. Nendel päevadel, kui kogunes seljakoti- või kärutäis, viisin taarat ära. Õhtul kobestasin peenraid, lupjasin puid, püüdsin ennast tegevuses hoida. Meie suure maja elanikud pidasid minust lugu, teretasid, ma teretasin vastu, kuid pikemalt vestlema ei jäänud. Ma ei tahtnud üldse rääkida, mitte kellegagi.
Ning siis tuli järgmine pauk. Majavalitsuse ülem kutsus mind enda juurde, ütles karmilt:
„Vera, sa oled super töötraja, kuid minu juurde saabusid Lätist sugulased, nii et ma pean su lahti laskma. Vabasta korter, annan sulle nädala.”
Maksis mulle preemiat – tuhat rubla. Eide sugulased maksid mulle hiljem veel kaks tuhat sisustuse ja remondi eest.
Valerka ja Sveta võtsid mu enda juurde, eraldasid tares kardina taga nurgakese.
„Emps, pole hullu, küll me sulle tööd leiame, ära muretse,”
lubas Valerka.
Kuid tööd ei leidunud. Kogu maikuu ma röstisin ja müüsin sihvkasid. Röstisin öösiti, kolistasin köögis pannidega, olin noortel jalus; nad ootasid kuni ma magama lähen, istusid televiisori ees. Sveta kiikas justkui muuseas vahetpidamata kööki – kuidas mul seal läheb, kas varsti panen oma poe kokku? Nagu kiuste, ei tulnud mul kohe und, lebasin pimedas hiirvaikselt ja kuulsin kõike ja miskipärast ei teinud nende õnn mulle üldse rõõmu. Ma hakkasin voodis vähkrema, äkitselt oli hädasti vaja kempsu minna, tõusin üles, sahistasin sussidega üle põranda, kriuksutasin uksega. Kardina taga võttis maad pingeline vaikus, mida rikkus Sveta sosin:
„Millal ta ometi vakka jääb? Mis elu see on, ei lase mitte rahus keppidagi!”
Mind saatis nende õnnelik itsitamine. Ma ei solvunud; tuli midagi ära otsustada, kuid ma muudkui venitasin. Lõpuks leidus põhjus. Me läksime Svetaga karvupidi kokku – pidasin vajalikuks õpetada talle, kuidas kalakotlette tehakse. Lõppes sellega, et ta karjus mu peale, jooksis oma nurka ja ulgus seal õhtuni. Ma käisin poes, ostsin pudeli „Izabellat”. Kui tuli Valerka, panin pudeli pidulikult lauale.
„Nii pojake, kutsu Sveta. Me siin sõdisime väheke, nüüd hakkame leppima. Mul on teile midagi tähtsat teatada.”
Sveta tuli kohe oma nurgast välja – silmad paistes, pilk valvas.
Astus järsku häbenedes minu juurde, embas ja sosistas:
„Anna andeks, ema.”
„Teie andke mulle andeks. Ma kolin Karmanovosse. Ämm ütles, et linavabrikus vajatakse töökäsi.”
Mind ei püütud eriti ümber veenda. Istusime väheke. Jõime klaasikese „Izabellat”, sõime salatit vorstiga ja noidsamu kalakotlette. Sveta, va rebane, kiitis neid.
Järgmisel päeval laadisid Valerka ja Petrovitš auto täis, mu varanatuke mahtus pagasiruumi lahedasti ära. Veel võtsin mõningaid toiduaineid, et vastu pidada, kuni oma aed hakkab saaki andma. Põhilised asjad – lauanõud, vanad riided, talvepalitu ja raamatud – olid Karmanovos. Ämm vandus jumalakeeli, et ta ei võtnud meie konteinerist näpuotsatäitki.
Ma sukeldusin kinnisilmi sogasesse veekeerisesse ja ujusin põhja poole, otsides päästvat varjulist urgu.
Kolisin Karmanovosse kahekümne viiendal mail. Valerka ja Petrovitš ajasid traktori kohale, kündsid juurikaaia ja kartulimaa üles, tõmbasid mulle kaksteist kartulivagu. Aias pistsin mulda sibulad, küüslaugud, pudistasin porgandiseemet, panin maha tilli ja peterselli, peedid ja suvikõrvitsad. Kasvuhoone püstiajamisest tomatite-kurkide kasvatamiseks keeldusin kategooriliselt, otsustasin: kui mullas sonkimine hakkab meeldima, siis võtan järgmisel aastal ette.

Õhtul kutsus tädi Leida meid külla – tema maja oli minu omale päris lähedal. Teisi maju külas polnudki, Karmanovot oleks õigem nimetada taluks. Siin, Firovo rajooni kõige kõrvalisemas nurgas, Firovo-Volotšoki maanteest kaugele jäävates metsades olid mõned külad, eestlaste Nurmekundia riismed.
Mehed võtsid pärast tööd pisut viina, meie aga, kolm naist – tädi Leida, kelle nädalavahetuseks küllatulnud tütar Nelja ja mina – jõime teed kohupiimaküpsistega. Nelja oli lõpetanud Kalinini ülikooli ja töötas kahekümne viie kilomeetri kaugusel Jessenovitši koolis õppeala juhatajana. Tema tutvustaski meile kohalikku ajalugu.
Pärast sõda Napoleoniga olla Pariisist naasnud tsaar Aleksander I võtnud nõuks talupojad vabaks lasta. Ja lasigi, kuid ainult Balti kubermangudes, Venemaal juhtus see palju hiljem. Talupojad said väikesed jaosmaad, mis pärandati edasi pere vanimale pojale. Selle tulemusel oli 1880. aastateks Liivimaal ja Eestimaal, nagu Nelja neid kubermange nimetas, tekkinud suur hulk maata mehi – keskmistel ja noorematel poegadel polnud õigust isa maale pretendeerida. Algas massiline ümberasumine.
Teele asuti tervete peredena, koos kariloomadega, majakraami veeti härjavankritega. Mindi vägeva Vene tsaari kaitse alla. Vaid vähesed, trotsides hõimukaaslaste pilkeid, pressisid ennast aurulaevade trümmidesse ja sõitsid Põhja-Ameerikasse, Kanadasse või Austraaliasse. Palju aega hiljem sai selgeks, et just nemad olidki võidumehed. Maailma teise otsa kolimine näis tollal olevat rumal tegu, Vene impeerium püsis vankumatult, pakkus rikkalikult hindamatut ülesharimata maad; sinna siis pürgisidki need tuhanded kehvikud, kes ihkasid endale oma talukohta. Nad asusid elama tihedasti koos, suurte rühmadena, mis mõistagi aitas ellu jääda.
Eestlased rändasid soojale maale, Musta mere äärde, või Siberisse. Altaisse, kus kuuldavasti pidi juba maarohtude lõhn üksi kõiki haigusi peletama. Osa jõudis Pitsundasse, väiksesse abhaasi asundusse muistse Kolchise rannikul. Panid telgid püsti, hakkasid maad lähemalt uurima. See lõhnas koirohu ja mädanevate tsitruseliste järele. Inimesed sõid hurmaad, mandariine ja värskeid viigimarju nii et vats rebenes, magus mahl meelitas ligi hordide viisi kärbseid, neid peletati mimoosiokstega. Õhtuti lendasid peale armutud sääsed, randadest veidi eemale jäävad alad olid täis seisvat roostepunast vett. Koos sääskedega tuli põhjamaalastele seni tundmatu malaaria. Sajad asunikud läksid looja karja. Sääsed kihutasid eestlased Abhaasia paradiisist minema. Need, kellel oli veel natuke raha, suundusid Tveri oblastisse: Brandti metsakäitis, miljonäride Rjabušinskite tütarettevõte, pakkus soovijatele harimata maad ja andis protsendita laenu. Siin, tuttaval põhjamaisel maastikul, Valdai veelahkme algusosas, seentest, metsloomadest ja malaariavabadest sääskedest kubisevates metsades, rammusal liivsavil jäädigi lõpuks paigale. Hakati juuri ajama maale, mis jäi kolme vene küla – Kuzlovo, Skomorohhovo ja Konakovo – vahele. Külad ise paiknesid ääretuid põlismetsi maakonnaturuga ühendava tee ääres.
Eestlased rajasid talukohti, raiusid metsa alesse ja juurisid kände välja. Ehitasid esimesel aastal madalad, kuid tugevad laudad, talvitusid neis koos loomadega, jagades üksteisega kallilt kätte tulnud soojust. XX sajandi alguseks oli Nurmekunde ehk vene keeli Nurmekundia, mis pidavat tähendama „talude liitu”, kujunenud tugevaks asunduseks. Peaaegu kõik olid kohaliku keele suhu saanud, säilitades mõistagi ka oma lohiseva keele ja harjumused. Inimesed jätkasid kirjavahetust kaugete sugulastega Suure-Jaanis, Antslas, Lavassaares või Kallastel. Uhkustasid nende ees äsja valmis saanud palvemajaga ja eesti kooliga – mistarvis neile saadeti eestikeelseid raamatuid -, loomaravila ja arstipunktiga, veskite ja saekaatritega. Balti veised läksid Tveri heina peal lihavaks ja tugevaks ning, olles värskendanud verd kunagiselt kodumaalt kohale tellitud loomadega, andsid nüüd kubermangu kõige magusamat piima.
Koos loomadega said ka inimesed kergemalt hingata ja lahedamalt elama hakata. Post tõi teateid, et Altais ja Siberis, Volgamaal ja Pitsundas ning koguni kaugel Austraalias olid linalakad ja töökad eestlased kohanenud, isegi hakanud kohalikega paari heitma. Armastusele teadupärast kätt ette ei pane ja selektsiooni nagu lehmalaudas teha ei saa. Nurmekundias hakkasid mängima kaks orkestrit – üks rahvapillidel, teine puhkpillidel. Tromboonid, klarnetid, pasunad, kontrabassid, tšellod ja viiulid telliti Peterburi kaudu Euroopast kohale, mandoliine ja balalaikasid pakkus kohalik Tveri laat. Nurmekundlased mängisid pidudel ja pulmades, põlgamata ära kohalikke karmoškaviise, neid hoopis üle võttes, eelistades nende lihtsat kõla häälekematele ja toretsevatele Saksa akordionidele. Eestlased soetasid ka uusimat põllumajandusinventari: külvikuid, tuulamismasinaid, auru jõul töötavaid viljapeksumasinaid, isegi Tveri kubermangu esimesed traktorid ilmusid siia, Nurmekundiasse.
Siis aga kärgatas revolutsioon ja selle järel kollektiviseerimine. Talud kaotati ära. Neist, kes ei tahtnud uue elukorraldusega leppida, aga ka neist, kes olid nõus kolhoosi minema, käis üle OGPU-NKVD reha. Järelejäänud hakkasid revolutsioonihümne laulma, moodustasid Eesti komsomoli, hakkasid välja andma ajalehte Nurmekunde Hääl. Nagu kõik Nõukogudemaa kolhoosnikud olid nemadki passidest ilma, naasid uude pärisorjusse, täitsid ja ületasid normipäevade plaani, läksid sõtta ja kui tulid tagasi, siis heitsid maamulda oma kalmistul, mida ümbritses sepisaed võrdhaarse luteri ristiga värava kohal.
Passid anti siin välja alles 1980. aastal. Kuid ka enne seda olid paljud, kes olid salaja jätkanud luteri psalmide laulmist, suutnud Nõukogude Eestisse tagasi lipsata. Sõjaväes ära teeninud mehed munsterdasid end kaubalaevastikku ja said kaluri passi, mis muutis täiesti nende staatust. Nad asusid elama esiisade maale ja korraldasid kohemaid kogu perekonna ületoomise. Perestroika aga ajas kõik liikvele, algas massiline väljaränne. Ühtesid võtsid enda juurde kauged sugulased (ega siis ilmaaegu saanud nendega enam kui sada aastat kirjavahetust peetud), teistele vaatasid kohad valmis need, kes olid varem ära tulnud. Ühesõnaga, 1980. aastate lõpuks olid äsjasest elust pulbitsevast kandist alles vaid söötis põllud ja harvad tarede sammalduvad alumised palgiread. Kõik vähegi kasutuskõlbliku olid säästlikud ja kiiresti vaesuvad venelastest naabrid aega viitmata pihta pannud.

Püsiviide Lisa kommentaar

Lauri Räpp

21. aug. 2018 at 8:28 e.l. (Lauri Räpp) ()

Blogijana tuntud Lauri Räpi (1977) sulest on ilmunud „See ei ole minu Kuuba”, Tammerraamat 2015, „Linn on minu – Tartu tahavaatepeeglis”, ITI 2016 ning käesoleval aastal „Maailma lõpus on kohvik”, Rahva Raamat 2018.

Foto: Raimu Hanson

Katkend: Maailma lõpus on kohvik, Rahva Raamat 2018, lk 146 – 154.

Legendi järgi laius kunagi Nicaragua järve ja selle saarte asemel lopsaka loodusega jumalate org Valle de Coapolca. Selle ümbruses elasid vaenujalal hõimud, kes käisid orus tihtipeale jahil. Ühel päeval kohtus ühe hõimu pealiku poeg Nagrando Ometepetlit, vaenuliku hõimu pealiku tütart, ja nad armusid. Kuigi noored üritasid armulugu saladuses hoida, see ei õnnestunud. Tüdruku isa vandus, et tapab Nagrando. Noored põgenesid ähvarduste eest jumalate orgu. Mõnda aega varjul olnud, jõudsid nad otsusele, et ainus võimalus olla igavesti koos on ühine enesetapp. Nad lõikasid läbi randmed ja surid teineteise käte vahel. Maapinnale vajudes moodustas Nagrando kehast Zapatera ja Ometepetli omast Ometepe saar. Jumalad vihastasid. Taevas tumenes ja vihmad ujutasid oru üle. Legendi järgi kivistus Ometepetl ja tema rindadest moodustusid kaks vulkaani.

Aegamisi valgus praam tühjaks. Vaid mõned viimased reisijad tilkusid üle ääre, mina, mu eestlasest reisikaaslane, Ryan ja Caroline nende seas.

Moyogalpa on justkui saare filtriks. Osa maabujatest voolab sellest läbi peatumata. Mõned takerduvad viivuks-paariks poekese, baari või teenusepakkuja juures ning osa jäävadki siia pidama. Pigem suur küla kui väike linnake on koht, kus kõik reisisellidele hädavajalik on olemas. Hostelid ja hotellid, poed ja poekesed, baarid ja restoranid, pangaautomaadid ja tanklad.

Jalutasime neljakesi mööda Calle Santa Anat, Moyogalpa peatänavat. Selle äärekivid, kui neid oli, olid kollased. Kui neid ei olnud, siis polnud ka värvi. See-eest olid pea kohal kõrgunud sinitaeva mõlemad ääred kirevuse päralt. Puutokkide ja elektripostide küljes lehvisid erivärvi lipud kogu oma uhkuses ja ulatuses.

Kirju oli ka majade rivi. Sildid ja kirjad erksavärvilistel fassaadidel kutsusid keha kinnitama, ööbima, ostlema, rollereid rentima, raha vahetama. Ühe kahekordse maja ees seisis poristel jalgadel reklaamtahvel, mille kõhul kriidikiri „We just look expensive”. Meelitava slogan`iga sildi ühte jalga oli purenud koer, selle selja tagant paistnud hoonet ajahammas. Tänavanurgal jäi silma vulkaanipurset kujutav liiklusmärk. Kiri „Ruta de Evacuación” ja nool selle all andsid teada, mis suunas põgeneda siis, kui mööda maad roomab põrgukuum laava ja taevas lendleb hingemattev tuhk.

Põgenemiseks vajadust ei olnud. Laava asemel roomasid mööda maad reoveenired. Tuha asemel hõljusid taevas mõned puhvpilved, mis üksteise järel ilmusid ja kadusid. Justkui külitaks nende kohal piipu popsutav ilmataat, kes huuli torutades taevasse pilvepalle paiskab, siis need katki torkab ja jälgib, kuidas need vihinal tühjenedes olematusse haihtuvad.

Allpool pilvi ja pealpool tänavat hõljus lõunamaadele iseloomulik kirbe hais – lämmatav kokteil reoveest ja heitgaasidest ning söe- ja lõkkevinguga segunenud tugevast tänavatoidu lõhnast. Midagi küpses igal pool. Panni peal, lõkke kohal, varraste otsas. Miski elutu kees pottides ja kastrulites. Tänaval ning kõnniteedel kees elu ise. Ent midagi oli justkui veel. Midagi silmale tabamatut.

Tegelikult õhkub ju saartest alati mingit salapära. Aeg liigub seal teisiti ja inimesed on teistmoodi. Isegi ühe rahvuse piires on iga saare elanikud üksteisest erinevad. Võõraid lihtsalt omaks ei võeta ja omad ei jää päris võõraks kunagi.

Ometepelastest on teada, et nad on oma päritolu üle ääretult uhked ning peavad oma kodu pühaks maaks, mida nad ei jäta isegi surma ähvardusel. Seda sõna otseses mõttes. Kui 1957. aastal ähvardas suurem vulkaan laavat välja valama hakata, andis valitsus kohalikele käsu saarelt evakueeruda. Ometepelased keeldusid aga kategooriliselt, teatades, et ennem nad surevad oma kodusaarel, kui jätkavad elu võõrsil. Ent kõik läks õnneks. Vulkaan rahunes ja ohvreid ei olnud.

Tänavatel käratsesid paljasjalgsed lapsed, kohvikutes lobisesid turistid läbisegi seljakotirändurite, elukunstnike, hipide ja kohalikega. Kitsukestel teedel liikusid rattad, rollerid ja isegi üks paksu tagumikuga erksavärviline chicken-buss oli end sinna ära mahutanud. Nurga peal peatus hetkeks üks koer. Seisatas, liputas saba ja läks oma teed.

Minu ees jalutas kohalik naine, kes paistis selja tagant kui gümnaasium, aga üle õla pilku heites oli pigem muuseum. Tema pilguheit tabas mind ootamatult ja obadusest toibumine võttis aega. Kui ma lõpuks pilgu maast lahti sain, silmasin ühe poekese – pulpería – ees istumas üht rõõmsailmelist vanameest, kes tervitas meid peanoogutusega ning küsis, kust me pärit oleme ning teisi tavapäraseid võõramaalastelt päritavaid asju.

Sel hetkel ma veel ei teadnud, et suitsetav mees ja tema jutustatud lugu on justkui sissejuhatus saarel ees oodanud kummaliste lugude jadasse.

Päikese küntud sügavate vagudega näos särasid lõunamaiselt tumedad silmad, mis uudishimulikult meie välimust, seljakotte ja võib-olla ka rahakoti paksust hindasid. Ühest suunurgast teise jõlkus tossav sigaret.

„Kas teil on ööbimiskoht juba olemas?” haaras ta üllatavalt head inglise keelt rääkinud vanamees härjal sarvist.

„Mõtlesime peatuda El Indio Viejos, aga ette me tube sinna ei broneerinud. Oskate ehk suunda juhatada?” küsisin.

Lõbus ilme haihtus mehe näost hetkega.

„Oskan,” vastas mees, „aga sinna ma teil küll minna ei soovita. See on üks väga halva auraga koht.”

Olin üllatunud nagu mu kaaslasedki. Oli see ju ometi üks kiidetumaid majutuspaiku saarel. Hea asukoht ja hinnakvaliteedi suhe kogu piirkonnas. Nooruslik ja rahvusvaheline personal, hea köök ja kõik muu. Vähemalt internet rääkis sellest ööbimispaigast nii.

„Ehk üritab ta meile lihtsalt moskiitosid pähe ajada ja vahendustasu teenimise eesmärgil mõnd endaga seotud kohta pähe määrida,” ütlesin kaaslastele. Ent papi lõikas võimalike vastuste teekonna juba enne starti läbi ja küsis: „Olete te midagi kuulnud mehest, kelle üks paljudest nimedest on Pierre Doris Maltais?”

„Ei,” vastasime ühehäälselt.

„Aga sellisest sektist nagu Ecoovie?”

Ka sellest ei olnud keegi midagi kuulnud ega ridagi lugenud.

„Ta oli üks väga halb inimene,” ütles vanapapi suitsukoni välja sülitades. Sättis ennast siis mugavamini äärekivile, läitis järgmise isekeeratud pläru ning rääkis meile lühikese loo mitme nimega mehest ja tema loodud kommuunist Ecoovie.

„Pierre Doris Maltais oli kanadalane ja kasutas nimesid William Norman, Vend Maolinn Tiam, Man, Abi, Indio ja veel paljusid teisi,” alustas papi oma juttu.

„Ecoovie on tema asutatud kommuun. Rohelise eluviisiga sekti eesmärgiks oli elada kooskõlas loodusega nagu indiaanlased ennevanasti. Maltais väitis end põlvnevat Kanada indiaanlaste hõimust micmac. ”

Lugesin hiljem, et lisaks 1978. aastal asutatud Ecooviele pani mitme nimega mees aluse ka Rahu Ülikoolile. See „valeülikool” andis talle võimaluse erinevate petuskeemide abil rahastada oma kommuuni. Tohutu veenmisoskuse ja manipuleerimisvõime abil suutis Maltais ära rääkida isegi United Towns Organizationi asutajaliikme, kes allkirjastas ülikooliga koostöömemorandumi.

Ülikooli juurde moodustas mees 1984. aastal March of Returni nimelise rühmituse, mille eesmärgiks oli jalgsimatk ümber maailma. Liikmete hulka kuulusid teiste seas ka rasedad naised ja väikelapsed. Ümbermaailmareisi abil sooviti lisaks looduslike eluviiside ja veganluse propageerimisele tõsta ülemaailmset teadlikkust rahust, rassismiprobleemidest ja näljahädast.

Rühmal inimestel õnnestus rännata läbi Prantsusmaa, Hispaania, Portugali ja seilata Ceutasse – Hispaania Marokosse. Ent peagi sai selgeks, et William Norman oli UTO-lt raha välja petnud ja ta heideti organisatsioonist välja.

Tema sepitsuste võrku on langenud nii teadlasi, keskkonna aktiviste, ärimehi, poliitikuid ning isegi korrakaitsjaid. Katastroofilistest tingimustest hoolimata oli rühmituse liikmete pühendumus suur ja nende rännakud kestsid 2000. aastani, kokku 16 aastat.

Mitme nimega meest on aastate jooksul süüdistatud pettustes, pedofiilias ja veel paljudes kuritegudes, aga ta pääses peaaegu alati puhta nahaga. Ta arreteeriti vaid ühel korral – 1988. aastal Belgias, kus ta sai süüdistuse ja lühikese vangistuse valeidentiteetide kasutamise, võltsingute ja röövimise eest.

Üldsõnaliselt rääkis meile sama lugu suitsetav mees ning jätkas oma jutuga.

„Osava manipulaatori ja psühhopaadi juhtimisel muutus kommuun paljudele selle liikmetele aegamööda õudusunenäoks. Maltais rikkus ilma igasuguse süütundeta kõiki sotsiaalseid norme. Ta pidas end imevõimetega ravitsejaks ja keelas kommuuni liikmetele tavapärase arstiabi. Ravivõtetena olid lubatud ainult tema enda määratud ravimtaimed, paast ja loitsud. Kõik see tõi kaasa haigused ja nurisünnitused. Paljud inimesed surid. Kõigest hoolimata suutis mees oma järgijate meeli mõjutada nii, et kõikides hädades süüdistati hukkaläinud ühiskonda. Asja teeb eriti kurioosseks see, et samal ajal, kui rühmituse liikmed kannatasid ebainimlike tingimuste käes – ööbisid sisuliselt lageda taeva all või armetutes telkides -, nautis Maltais ise tihtipeale kallite hotellitubade ja luksuskorterite mugavusi. Sekti liikmed toitusid puulehtedest ja sellest, mida parasjagu loodusest kätte sai, kusjuures süüa tohtis ainult siis, kui päike oli loojas. Maltais ise nautis samal ajal uhkete restoranide rikkalikku valikut.”

Peagi hakkasid kommuunis levima piiranguteta väärastunud seksuaalsuhted. Erinevate riituste nime all hakkas Maltais seksuaalselt ära kasutama kommuunis elanud alaealisi poisse.

Ootamatult sekkus mehe juttu Caroline, kes küsis: „Kus te seda kõike nii täpselt teate?”

Mees vaatas talle otsa. „Kas sa tõesti arvad, et mul on nii jõle fantaasia, et mõtleksin midagi sellist välja?” küsis ta retooriliselt. „Minu väga hea sõber on ajakirjanik, kes seda lugu põhjalikult uuris. Seepärast teangi. Tegelikult teavad seda lugu siin saare peal paljud kohalikud. Aga see selleks. Küll te soovi korral minu loole kinnistust leiate.”

Suitsetav mees tegi jutu sisse pausi. Keerutas hoolsalt uue plotski, viskas selle hambusse ja jätkas oma juttu.

„Kahekümne esimese sajandi hakul jõudis rändkommuun Nicaraguasse ja ühel päeval ka siia, Ometepele, kus Maltais esitles ennast kui Abit, Kanadast pärit indiaani hõimu pealikut. Oma saatanliku sarmi ja manipuleerimisoskuste najal sulandus ta märkamatult saare igapäevaellu. Ta sai selle osaks nii, nagu oleks ta ammustest aegadest saati saarel elanud. Ja ma rõhutan, et meie, ometepelased, ei võta võõraid väga lihtsalt omaks.”

Märkamatult, nii umbes 2005. või 2006. aasta paiku, sai temast võõrastemaja Hospetaje Centrale omanik. Praegu on selle koha nimi El Indio Viejo, Vana indiaanlane. Jah, just seesama koht, kus teil plaanis peatuda. Sealt said alguse sündmused, mis mitme nimega mehe loos ehk kõige enam õõva tekitavad.

Suitsetav mees lennutas õhku paksu suitsurõnga, mis hõljus hetkeks tema pea kohal kui nimbus ning haihtus siis. Ta vaatas meile kordamööda otsa, justkui hinnates, kuidas see lugu meile senini mõjunud on, ja jätkas jutustust: „See oli 2011. aastal, millalgi sügisel, kui saarel maandus kõikide ometepelaste ehmatuseks politseikopter. Algas operatsioon, mille eesmärgiks oli päästa Haitilt pärit alaealine poiss, kelle Maltais oli väidetavalt adopteerinud ning toonud elama El Indio Viejosse.”

Mees ohkas.

„Tegelikult ei tea keegi tänase päevani, mis täpselt juhtus, aga ühel päeval poiss lihtsalt haihtus sealt. Ilmselt esitas keegi mehe lähikonnast selle kohta võimudele kaebuse. Politseioperatsiooni tulemusena avastati poiss ühest vanast ja mahajäetud majast. Sellesama kiriku lähedalt, mis siit kätte paistab,” osutas vanapapi käega põhja suunas.

„Kui poiss leiti, oli ta alasti ja alatoitunud. Niigi kitsukeses toas piirasid tea nappi liikumisruumi köidikud, millega ta kinni seotud oli. Ainsateks mööbliesemeteks olid räpane madrats ning haisev pang väljaheidete jaoks. Põrandal vedelesid mõned kulunud värviraamatud. Arstlik ekspertiis ja ülekuulamised selgitasid, et et poissi oli palju kordi ja väga rämedal viisil seksuaalselt ära kasutatud. ”

„Mis sellest poisist sai?” segas Caroline kannatamatult vahele.

Püsiviide Lisa kommentaar

Elina Hirvonen

6. aug. 2018 at 8:17 e.l. (Elina Hirvonen) (, )

Foto: repro/Postimees

Elina Hirvonen (1975) on soome kirjanik ja filmitegija. Hirvonen paistis silma juba oma 2005. aastal ilmunud debüütromaaniga „Että hän muistaisi saman“ (e k 2017, „Et tema mäletaks sedasama“, tlk Piret Saluri), mis on ühtaegu mõtisklus perekonnast ja lapsepõlvest ning samas Vietnami sõja, New Yorgi kaksiktornide hävingu ja Iraagi sõja taolisi mullistusi tulvil maailmast selle ümber. Romaan kandideeris Soome kõige olulisemale kirjandusauhinnale, Finlandiale. 2007. aastal ilmus Hirvoneni dokumentaalfilm „Paratiisi – kolme matkaa tässä maailmassa“ („Paradiis – kolm teekonda selles maailmas“), mis kirjeldab Aafrika emigrante Euroopas. Sel aastal ilmub eesti keeles Hirvose kolmas romaan ”Kun aika loppuu“ („Kui aeg saab otsa“, tlk Piret Saluri), mis on samuti seotud Aafrikaga, kuna see on kirjutatud Sambias. Tegu on lähitulevikku asetuva düstoopiaga, kus ilmastikumuutused ja inimestevaheliste sidemete nõrgenemine viivad vägivallani nii Aafrikas kui Soomes. Nagu ikka, seob Hirvonen ilmekat ja nappi keelekasutust emotsionaalse intensiivsuse ja traagilise süžeega. (http://www.headread.ee/)

Katkend: Kui aeg saab otsa, Varrak 2018, tlk Piret Saluri. Kl 138 – 146.

Minu baraki trepp on päevasest päikesepaistest ikka veel soe. Bahdoon istub minust nii kaugel kui kitsal trepil võimalik, põsk vastu kätt ja pikad peenikesed jalad risti. Oleksin tahtnud õlut, aga Bahdooni pärast keetsin meile teed. Ta ei räägi usust mitte kunagi, aga olen näinud kuidas ta end õue nurgas peseb, palves viis korda päevas kummardab. Tee on magus ja piimast valge, pinnal kardemoni puru. Kui otsin trepi alt peidupaigast suitsu, küsib Bahdoon ootamatult, kas ka tema saaks ühe.
„Ma ei teadnud, et sa suitsetad.”
„Ma ei suitsetagi.”
„Mina ka mitte.”
Bahdooni suitsuots hõõgub pimeduses nagu jaaniuss, ta näo ette kiharduv suits toob meelde mustvalged filmid ja vanaaegsed teatrid, kõrged laed ja rasked kardinad ekraani ees. Euroopas ei müüda suitsu enam üldse, siin seda rohkem. Pommidest lõhutud tänavaservadel seisavad tubakatootjate logodega värvitud majad, pärast pommitamisi parandatakse alati need esimesena ära.
Otsin uudiseid. Püüan kätte saada ema, isa või Aslakit. Aeg läheb. Nett ei tööta. See on üks vähestest kohtadest maailmas, kus on endiselt võimalik pikaks ajaks muust maailmast isolatsiooni sattuda.
Bahdooni poos on lõtv ja hingamine rahulik. Mu põsed on soojad ja kurk kuiv. Otsin õigeid sõnu, et juttu üleval hoida, et olla huvitatud, aga viisakas, mitte liiga pealetükkiv, et Bahdoon jääks ja aeg kuluks, et hoida teda enda kõrval seni, kuni miskit selgub.
„Miks su sõber nii tegi?” Vale küsimus. Bahdooni reiele pudeneb kuuma tuhka. Tema silmis olen ilmselt üle mõistuse vana, kohutavalt autoriteetne.
„Muidugi, kui sul ei ole temast paha rääkida,” jätkan ettevaatlikult, andekspaluvalt. Tõmban suitsu kopsudesse ja köhin nagu 12-aastasena, kui suitsetasin koos Aslakiga oma esimese, kauaks ajaks ka viimase sigareti. Minu sõprade seas on suitsetamine alati olnud häbiasi, niisamuti nagu liigne alkoholitarvitamine, purjujäämine ja juhusuhted. Mu kooliaegsed sõbrad olid juba 15-aastaselt noored daamid, nad käitusid talitsetult ja käisid ilusasti riides, tahtsid abielluda, lapsi ja ärialale ning teadsid, kust osta elegantne vaip ja stiilis kardinad. Püüdsin natukene aega olla samasugune kui nemad, õppida sobivalt naeratava naise rolli, niisugust, mida ema kunagi ära ei õpiks. Kui ära läksin, siis tahtsin põgeneda ka sõprade, nädalavahetuse brantšide ja sumedalt valgustatud piltide eest, mida nad endast ja minust tegid.
„Mida sa tahad kuulda?” küsib Bahdoon ja joob teeklaasi kiiresti tühjaks. Kõik, mida ma pakun, võib tema jaoks olla luksus.
„Oota natuke,” ütlen ja lähen tuppa. Viilutan kandikule arbuusi ja mangot, panen kõrvale pähkleid ja väikestes topsides Soome šokolaadi. Pööran veel tagasi ja toon külmkapist kaks pudelit Coca-Colat, vanaaegsed, naisekujulised pudelid, väljas jäävad Bahdooni silmad nende külge kinni, nagu näeksid aaret. Külades pakutakse alati kolme jooki: sooja Coca-Colat, Sprite`i ja Fantat saledates klaaspudelites, mida mujal enam ei näe. Mõnes külas on kaevud ära kuivanud ja vesi otsas, aga limonaadi leidub külalistele alati. Olen kindel, et sel päeval, kui elu maakeral lõpeb, jääb viimasena alles pudel Coca-Colat ja sogasest pruunist vedelikust võrsub uus maailm.
„Kõike, mida tahad rääkida,” ütlen ja avan pudelid. „Teist kahest. Temast. Enesetapubrigaadist.”
„Miks?” küsib Bahdoon, hääles kahtluse metalne toon. Siin maailmas räägivad inimesed hirmust samasugusel moel, nagu soomlased ilmast. Peab pidevalt ringi vaatama, iga tühi pudel võib plahvatada, kes tahes võib olla hoopis keegi teine, kui ütleb end olevat, kõige väiksemgi viga võib tappa. Jalgpall ja surm, uudised ja nälg, pulmad, peitusemäng ja tänavaäärsed pommid kuuluvad sellesama argielu koe sisse, mille raskust märkan alles siis, kui lähen ära, kui lennuk tõuseb ja laskub kuhugi, kus pidev ettevaatlikkus inimestele naeru peale ajab.
Ma ei tahaks Bahdooni hirmutada, oleks petlik kujutada, et me ajame siin niisama juttu, kaks võrdset inimest.. Ma ei taha kurjalt kasutada võimu, mis mul kahtlemata on. Tahan, et ta tunneks end minu seltskonnas nii mugavalt kui võimalik.
„Ma tean, mis tunne on armastada inimest, kes kaob,” ütlen. Ma ei ole seda kellelegi teisele öelnud.
Ta noogutab.
„Ta on kõige parem sõber, kes mul üldse olnud on. Kuigi ta, nagu sa ütled, kadus. Ja tegi selle hirmsa teo. Ma ei saa temast enam kellelegi rääkida. Kui temale mõtlen, näen alati lapse nägu.”
„Minul on vend, ka tema kadus. Ma armastan teda. Aga ma ei räägi temast kellelegi. Koolis oli ta alati üksi. Ja ka mina hoidsin tema eest kõrvale.” Ma sulen silmad ja näen väikese, aralt omaette seisva Aslaki nägu. „Kas sa teadsid, et mõnel maal inimesi piinatakse nii, et seotakse nende käed ja jalad nelja hobuse külge, ja aetakse hobused eri suundades jooksma?”
Bahdoon vaatab mind hämmastunult.
„Ma arvan, et seda tehakse ka siin,” ütleb ta.
„Vabandust, see oli rumal võrdlus.”
„Pole midagi.”
„Tahtsin vaid öelda, et see kõik… Mul oli tunne, et kärisen ribadeks. Tegin kõik, et olla õige, et pääseda teiste hulka. Ja samal ajal oli Aslak, mu väikevend, kes oli tähtsam kui keegi teine, ja just tema ma tõukasin ära.”
Surun hetkeks näo kätesse. Sõrmede vahelt lõhnab õhk hibiskuse õie järele, lõhna järgi võiks arvata, et oled paradiisis.
Bahdoon ei ole Coca-Colat puutunud. Ta haarab pudeli alles siis, kui ulatan selle talle, joob ühe sõõmuga tühjaks, otsekui kardaks, et võtan selle ära. Kui pudel on tühi, ulatan talle teise. Ta joob pikkamisi maitstes, otsekui võiks leida joogist midagi uut, just sellele aastale, selle piirkonna saagile tüüpilisi lõhnu ja toone, mille äratundmine nõuab rafineeritud maitset.
„Hakkasin oma vennast lugusid välja mõtlema,” ütlesin vaikselt. „Ma ei talunud mõtet, et teised pidasid teda imelikuks.”
„Missuguseid?” küsib Bahdoon ja paneb pooltühja pudeli hetkeks kandikule, pigistades ikka veel selle kaela.
„Niisuguseid, kus ta oli kangelane. Rääkisin, et ta on erakordselt arukas. Ütlesin, et ta kirjutab arvutiprogramme ja vestleb netis Ameerika professoritega. Ja et ta treenib salaja jalgpalli ja lööb väravaid nagu Zlatan.”
Bahdoon naerab.
„Mina rääkisin endast sedasama lugu.”
„Sina?”
„Jah. Olin jalgpallis alati vilets. Siin oskavad kõik poisid mängida.”
„Meie koolis niisamuti. Tundus, et kõik peale minu venna olid selles head.”
„Mina palvetasin aastate kaupa, et pallimäng mulle istuks,” ütleb Bahdoon ja naeratab. „Kuigi tegelikult see mind isegi ei huvita. Unistasin, et võin ehk ükskord saada teadlaseks, elada oma elu ära, keskendudes korralikult vaid ühele asjale.”
Vaatan Bahdooni terasemalt. Baraki lae all rippuv valgus heidab ta näole teravaid varje, alles nüüd märka ta silmanurkades puhkevaid kurde, veel õrnu nagu aastate eest ära kuivanud jõesängid. Ta võib-olla ei olegi nii väga palju aastaid minust noorem, ta vaid paistab segadusseajavalt süütu, nagu poiss, keda tahaks osata kaitsta.
„Millest sa veel unistasid?” küsin.
„Et võiksin ära minna,” ütleb Bahdoon. „See on ikka veel minu suur unistus. ” Ta hääl murdub. Hammustan huulde.
„See oli ka minu suurim unistus.” Õnneks ei ütle ma seda välja.
Ära minna. See oli ka minu suurim unistus, ja on veel praegugi. Tahan ära minna ja ära olla. Tahan kodunt kaugele. Tahan elada nagu igavesti kohta vahetav nomaad, lahkuda kohe, kui mõni koht hakkab liiga tuttavaks ja inimesed liiga armsaks saama. Tahan liikuda edasi, tagasi vaatamata, tahan lasta aistingutel täituda uude kohta saabumise imega, sellega, kui rongi või lennuki ukse avanemisel lahvatavad vastu uue koha lõhnad, õhu niiskus, soojus või tuulehoog, kui näed esimesi detaile tänavatest ja majaseintest, astud linna teadmata, mida kõike võib seal leiduda.

Aastaid tundsin, et lämbun kodus. Häbenesin ema, kes ostis oma riideid kirbuturgudelt ja tegi köögiviljadest toitu, mida keegi mu sõpradest süüa ei tahtnud. Olin tulivihane isa peale, kes kavandas parke ja ujumiskohti Aafrika laste jaoks, aga ei jõudnud kunagi koolipeole tulla. Olin kade Aslakile, kes vajus kogu aeg sügavamale oma maailma ja kelle lähedal ei võinud ka mina olla see, kes ma olla tahtsin – tavaline, teiste hulka sulanduv tüdruk.
Gümnaasiumis taipasin, et äraminek oli võimalik. Kohtusin poisiga, kelle arvates mu naer oli liiga kuuldav ja pilk liiga sünge, kelle puudutus kõditas ega erutanud üldse mitte. Ma ei saanud poissi kohe maha jätta, sest olin võlutud tema emast. Emal olid ilusad riided ja talitsetud naeratus. Ta töötas era-arstipunktis, aga oli enne abiellumist maailmas ringi sõitnud, vaktsineerinud lapsi Aafrika ja Aasia külades ja elanud kohtades, kus võib liikuda vaid koos turvamehega.
Oli võlutud piltidest, mida ta näitas mulle endast purukuivades külades, kitsede, lammaste ja rõõmsalt naeru lagistavate laste keskel.
„Elu võib olla ka niisugune,” mõtlesin, ja otsustasin selle mõttega elada. „On võimalik minna ära ja alustada oma elu kusagil, kus keegi mind ei tunne.” Ma lõpetasin joomise, hakkasin jooksmas käima ja joogat tegema, sooritasin üliõpilaseksami väga heale ja astusin järgmisel sügisel arstiteaduskonda.

Ma läksin ära. Lähen alati, kui tahan. Reisin maadesse, kust kõik tahavad ära minna, aga vaid vähesed läinutest jõuavad kohale. Olen tööl või turistina, triiksärk seljas ja kiiver peas, või rändan, seljakott seljas ja lehvivate seelikutega, mida turistid kohalikelt turgudelt ostavad. Olen sageli nukker ja õnnetu, aga ohus olen vaid harva ja ka siis on minu ümber terve süsteem, mille abil pääsen kindlasse kohta. Kui haigestun, võin koju minna. Kui riiki ähvardab looduskatastroof või konflikt, võin koju minna. Mul on kindlustus, mis tagab, et helikopter viib mind hästivarustatud haiglasse maailma ükskõik millisest nurgast, mu pass tagab, et võin minna üle kõikide riigipiiride ja tagasi, mul on hoiuarve ja kodu, kust võin astuda õue ilma hoolikalt ümbrust kontrollimata, ja kuhu on alati võimalik tagasi tulla.
Ma sulen silmad. Mulle libiseb meelde pilte noortest inimestest, Soome väikelinnade vaikusesse suletud siniste juustega tüdrukutest ja peegli ees tantsivatest poistest ning täiesti teistsuguste väikelinnade tüdrukutest ja poistest, tumedatest juustest ja silmadest nagu söed, lastest, üll läänemaisest taaskasutusest tulnud riided, kuidas nad kõik unistasid lahkumisest, kuidas need unistused tõuseksid kõik korraga õhku ja muudaksid üle piiride pühkiva tuule tihedaks ja raskeks.
„Räägi veel oma vennast,” ütleb Bahdoon. Kissitan silmi, kuigi on pime, hõõrun parema käe pöidlaga vasakut käelaba ja pöördun tagasi tegelikkusesse, täiesti unetaolisse hetke.
„Kui olime väikesed, magasime peaaegu alati kõrvuti. Kui teine painajate või isa ja ema vaidlemise häälte pärast üles ärkas, pigistasime üksteisel kätt. Mõtlesin, et meie oleme alati koos. ” Ümberringi siristavad rohutirtsud. Taevas on pilvitu ja Plejaadide tähtkuju selge.
„Mu isa ja vanaisa vaatasid nende pealt kasvuperioodi algust,” ütleb Bahdoon.
„Ja siis korralikke kasvuperioode enam ei tulnudki,” ütlen mina ja tema vaatab mulle silma, tema silmade pinnal on minu näo piirjooned.
„Miks sa kardad, et su vennaga midagi juhtub? ”
Bahdoon on ka teise pudeli tühjaks joonud. Kaluripaatide kujulised mangoviilud on kandikutel reas, küpses viljalihas on kiud selgesti näha. Mõtlen sametmagusale viljalihale hammaste vahel. Ma ei kujuta ette, millal järgmine kord süüa saan.
„Just praegu tulistab Soomes keegi katuselt inimesi.”
„Kas ta on palju ära tapnud?”
„Ma ei tea. Nett ei tööta.”
„Sa kardad, et su vend on seal?”
„Ma kardan, et tema on tulistaja.”
„Sinu vend?”
„Alati, kui midagi sellist juhtub, mõtlen esimesena temale.”
„Miks?”
„Temas on midagi… temas on kaua midagi niisugust olnud. Otsekui oleks ta end tervenisti teiste eest lukku pannud. Mõnikord vahetame sõnumeid. Ja siis, mõnes sõnumis, on ta öelnud asju, mis mind hirmutavad.”

Tõlked eesti keelde
Et tema mäletaks sedasama, Varrak 2007 (Tlk P. Saluri)
Kui aeg saab otsa, Varrak 2018 (Tlk P. Saluri)

Link
Imbi Paju „Elina Hirvonen tõlgendab põlvkondade masendust”, Postimees, https://www.postimees.ee/1662641/elina-hirvonen-tolgendab-polvkondade-masendust

Püsiviide Lisa kommentaar

Vladimir Sorokin

25. juuli 2018 at 11:37 e.l. (Nädala autor 2018, Vladimir Sorokin)

Foto autor: Elya

Vladimir Sorokin (1955) – vene postmodernne kirjanik ja dramaturg, üks populaarsemaid tänapäeva vene kirjanikke.

Katkend: Tuisk, Tänapäev 2012, lk 99 – 106, Tlk Jüri Ojamaa.

Läbipaistev püramiid tegi peenikest vilistavat heli ja aurustus. Põleti kustus ära. Samal hetkel liitus laua kohal silmapilkselt ühte, eraldades neli istujat ülejäänud ruumist ja maailmast, läbipaistvast ülipeenest elussündinud plastikust poolkera, see oli nii õhuke, et ainult see ühteliitumise heli, mis sarnanes hästi suure seebimulli lõhkemisega või hiiglase niiskete huulte poolunise paotumisega, reetis selle tekkimise.
„Madagaskar,” lausus nõrkevate huultega Riiva toodet kasutavate vitaminderite traditsioonilise tervituse.
Doktor tahtis vastata „Raksagadam”, kuid vajus samal hetkel teise ruumi.

Hall sompus taevas. Harvad lumeräitsakad. Need langevad nendest hallidest pilvedest. Langevad, langevad. Lõhnab niiske talve järele. Sula? Või varajane talv. Nõrk tuul toob suitsuhõngu. Ei. Nii lõhnab saun, suitsusaun. Meeldiv lõhn. Põleva kasetohu lõhn. Ta liigutab pead. Kõlab tuhm loksatus. Kukla juures. Ta langetab pilgu. Näo juures on vedelik. See ei ole vesi. See on paks ja lõhnab tuttavalt. Tuttav, tuttav lõhn. Kuid liiga paks. Päevalilleõli! Ta on kõrini õlis. Ta istub mingis anumas, mis on täis päevalilleõli. See on must katel, suur paksude seintega katel. Katla ümber on suur väljak. Väljak on inimesi täis. Kui palju neid on! Neid on sajad, sajad. Nad seisavad tihedasti koos. Kui suur, lausa tohutu suur väljak. Selle ümber on majad. Need on euroopalikud majad. Ja hiigelsuur katedraal. Ta on kuskil seda katedraali näinud. See on vist Praha. Väga sarnane. Jah, vist Praha. Aga võib-olla ei ole ka Praha. Varssavi? Või Bucureşti? Kraków? Vist ikka Varssavi. Selle peaväljak. Ja sellel väljakul on sajad, sajad inimesed. Nad seisavad ja vaatavad teda. Ta tahab end liigutada. Aga ei saa. Ta on kinni seotud. Seotud jämeda nööriga. Seotud kinni nii, nagu oleks ta emaüsas. Jalad on põlvedest krõnksus, surutud vastu rinda, nööriga kokku tõmmatud. Ja käed on seotud pahkluude külge. Ta liigutab sõrmi. Need on vabad. Ta puudutab omaenda jalalabasid. Randmed on kõvasti pahkluude külge seotud. Ta istub katla põhjas. Ta on nagu ujuk. Nii oli ta õppinud ujuma. Poisikesena kujutas ta endast ujukit. See oli ammu. Laia jõe ääres. Päike paistis ja oli soe. Isa seisis kaldal, laia servaga õlgkübar peas. Isa naeris. Tema prillid sätendasi päikese käes. Aga tema kujutas endast ujukit ja vaatas isale otsa. Kaldal seisid kaks hobust ja jõid jõest. Ühel hobusel istus paljas poiss ja vaatas teda põlglikult. Aga tema kujutas endast ujukit. Kuid see oli ammu. Väga ammu. Aga nüüd on ta kinni seotud. Ja selles katlas. Katel seisab kõrgendikul. See on poodium. Selle servad on paksudest palkidest kobadega kokku löödud. Ta näeb neid. Katla jäme must serv varjab peaaegu kogu poodiumi. Katel seisab millegi peal. Ja kaks jämedat ketti on tõmmatud pingule katla aasade ja kahe värskelt tahutud posti vahele. Ketid on mässitud ümber nende postide. Täpselt neli keerdu. Ja löödud kinni suurte sepisnaeltega. Need postid on samuti poodiumil. Ja poodiumi tagant algab rahvamurd. See vahib teda. Paljud naeratavad. Eemal, katedraali juures, loetakse midagi pidulikult, laulvalt. Ladina keeles? Ei. Poola keeles. Ei, see ei ole poola keel. See on mingi muu keel. Serbia keel? Või bulgaaria keel. Rumeenia keel! Pigem rumeenia keel. Nad loevad midagi. Loevad pidulikult. Koguni veidi laulvalt. Loevad laulvalt tema kohta! Ja kõik kuulavad. Vaatavad teda. See, mida loetakse, käib ainult tema kohta. Nad loevad midagi tema kohta. Loevad pikalt. Ta püüab nihutada end katla serva poole, et vähemalt toetuda lõuaga sellele ja end sirutada. Kuid avastab äkki, et nöör, millega on kokku tõmmatud tema pahkluud ja randmed, on seotud katla põhja külge ja hoiab tema keha keset katelt. Nöör on tõmmatud veel ühest aasast läbi, see aas on katla põhjas otse tema all. Ta katsub sõrmedega seda aasa. See on sile ja poolringikujuline. Jäme nöör on pistetud sellest läbi. Ta saab aru, et ta ei saa sellest katlast kuidagi välja. Isegi mitte kinni seotud käte ja jalgadega. Aas ei lase teda minema. Ta karjub õudusest. Rahvahulk naerab valjusti, huilgab. Inimesed teevad talle nägusid, näitavad sõrmega tema peale. Naised hoiavad lapsi süles. Lapsed naeravad ja narrivad teda. Ta püüab kogu jõust vastu pidada. Ja kaotab õuduset hetkeks teadvuse. Kuid tuleb kohe teadvusele, ta tõmbab vastikut haisvat õli kurku. Õli satub suhu ja ninna, ta läkastab, köhib piinavalt. Jälk paastuõli! Kuidas see haiseb. Kui palju seda on. Seda võib kergesti kurku tõmmata. See loksub raskelt tema keha ümber. Vanaema pani seda õli hapukapsa peale. Nüüd on seda nii palju! See lõhn lämmatab. Ainult nõrk tuul aitab lämbumise vastu. See lõhn paneb pea ringi käima. Harvad ja suured lumeräitsakad kukuvad õlisse ja kaovad. Kukuvad ja kaovad. Kukuvad ja kaovad. Kui hea neil on. Nad ei ole mitte millegi külge seotud. Ja nad ei ole kellelegi midagi võlgu. Kuid siis hüüab lugeja pidulikult ja valjusti viimase sõna. Ja rahvahulk lõugab. Ta lõugab, tõstnud käed üles. Lõugab nii, et see lõugamine resoneerib katlas ja malmseinade juures tekivad väikesed vaevumärgatavad lained. Ja samas tuleb keegi poodiumile. See on teismeline poiss tõrvikuga. Tal on seljas pööratud nahast kuub, jalas punased pikad püksid ja punased kingad, mille ninad vahivad ülespoole. Ta nägu on kaunis. Tal on ingli nägu. Pikad kastanpruunid juuksed langevad vabalt õlgadele. Poisil on peas punane barett, mida kaunistab kotkasulg. Poiss tõstab tõrviku üles. Rahvahulk lõugab. Ta langetab tõrviku katla alla, kummardub ka ise. On näha ainult tema baretti. Kotkasulg väriseb. Kõlab nõrk pragin, siis läheb see valjemaks. Kõige järgi otsustades süttivad vaigused haod. Pragin läheb valjemaks. Katla alt tõuseb musta suitsu. Poiss lahkub poodiumilt. Tema sulega barett vilksatab juba rahvahulgas. Rahvahulk lõugab, huilgab. Ta teeb veel ühe meeleheitliku katse vabaneda, pingutab end nii, et laseb püksituult. See kerkib aeglaste mullidena tema ümber üles. Kuid nöörid ei anna järele. Ta rabeleb, neelab õli, läkastab ja ahmib suuga õhku. Tema ümber loksub õli. Haisev tihke õli. Kuid katel on liikumatu. Seda ei saa kõigutada. Ta karjub nii, et tema hääle kaja peegeldub katedraalilt tagasi, tuleb kolm korda tema juurde tagasi. Rahvahulk kuulab, kuidas ta karjub. Siis lõugab ja lagistab naerda. Ta puhkeb nutma ja pomiseb, et on süütu. Ta räägib rahvahulgale endast. Ta ütleb oma nime. Oma ema nime. Nimetab oma isa. Ta räägib kohutavast eksitusest. Ta ei ole inimestele midagi halba teinud. Ta räägib oma üllast elukutsest, ta on arst. Ta loetleb haigete nimesid, kelle ta on päästnud. Ta kutsub Jumalat tunnistajaks. Rahvahulk kuulab ja naerab laginal. Ta räägib Jeesus Kristusest, armastusest, kümnest käsust. Ja tunneb äkki kandadega, et katla põhi on läinud soojaks. Ta oigab õudusest. Ja kaotab jälle hetkeks teadvuse. Ja jälle toob õli, haisev õli ta teadvusele. Ta tuleb teadvusele selle pärast, et neelab õli. Õli lämmatab teda. Ta oksendab õli õli sisse. Rahvahulk naerab. Ta tahab neile öelda, et on süütu, kuid ei suuda. Tal jääb hing kinni. Ta köhib. Köhib piinavalt. Peaaegu karjatades. Katla põhi soojeneb. Ainult keskmine aas, aas katla põhjas, on veel jahe. See on jäme ja ulatud põhjast välja. Ta sõrmed hoiavad aasast kinni. Ta köhib kõri puhtaks. Kogub mõtteid. Rahustab ennast. Ja pöördub rahvahulga poole kõnega. Ta räägib usust. Ütleb, et ei karda surra. Sest ta on usklik inimene. Ta jutustab oma elust. Tal ei ole oma elu pärast häbi. Ta on püüdnud elada väärikalt. Püüdnud teha head ja inimestele kasu tuua. Muidugi, tuli ette ka vigu. Talle meenus neiu, kelle ta tegi naiseks ja kes tegi tema pärast abordi. Ja nagu ta teada sai, ei saanud see naine pärast enam lapsi. Talle meenub, kuidas ta oli üliõpilasena tudengite õhtul joonud end purju ja visanud aknast välja pudeli, see tabas möödujat pähe. Ta jutustab, kuidas jättis ükskord sõitmata haige juurde ja haige suri. Ta oli oma elus palju valetanud. Ta oli laimanud oma sõpru ja kolleege. Ta rääkis inetusi naisest, kellega ta kokku elas. Mõnikord oli tal kahju anda oma vanematele raha. Ta ei tahtnud lapsi muretseda. Tahtis elada vabalt, nautida elu. Suuresti sellepärast ta naisest lahku läkski. Ta kahetseb toimepandut. Ta rääkis võimudest halvasti. Ta soovis, et Venemaa vajuks põrgusse. Ta naeris vene inimese üle. Ta naeris Valitseja üle. Kuid ta pole kunagi olnud kurjategija. Ta oli seaduskuulekas kodanik. Ta maksis alati korralikult makse. Katla põhi läheb tuliseks. End pingutades toetub ta jalgadega aasale. See on vaid pisut soe. Kätega hoiab ta oma jalgu aasa kohal. Ta ütleb, et kõige hirmsam asi on maailmas see, kui hukatakse süütu inimene. See hukkamine on tapmisest palju õudsem. Sest tapmise paneb toime kurjategija. Kuid isegi kurjategija annab tappes ohvrile võimaluse pääseda. Ohver võib ära joosta, rebida kurjategijal noa käest, kutsuda appi. Mõrvar võib mööda lüüa, komistada. Või lihtsalt haavata ohvrit. Kui aga inimest hukatakse, siis ei jää talle ainsatki võimalust pääseda. Selles seisnebki surmanuhtluse õudus ja halastamatus. Ta on alati olnud ja jääb surmanuhtluse vastaseks Kuid see, mis leiab praegu aset selle linna peaväljakul, on surmanuhtlusest palju koletum. Sest see on süütu inimese surmanuhtlus. Kui nad kõik on kogunenud siia selleks, et hukata tema, süütu inimene, siis teevad nad ränka pattu. Ja see patt lasub igavese häbina nende linnal, nende lastel ja lastelastel. Ta tunneb, kuidas õli kerkib põhjas soojenedes soojade tõusvate vooludena üles ja surub jaheda õli alla. Soe õli surub külmale õlile peale. Ja külm õli vajub alla. Et põhjas üles soojeneda ja muutuda soojaks õliks. Ja tõusta üles. Ta räägib lastest, kes seisavad siin ja istuvad isade õlgadel. Lapsed näevad, kuidas teda hukatakse. Nad kasvavad suureks ja saavad teada, et ta oli süütu. Neil on oma vanemate pärast häbi. Neil on oma linna pärast häbi. See on väga tore, ilus linn. See ei ole loodud hukkamise, vaid rõõmsa ja muretu elu jaoks. Tema kannad libisevad aasalt maha ja puudutavad põhja. Põhi on kuum. Ta tõukab end kandadega kiiresti põhjast lahti ja haarab jalalabadega aasast ja nöörist, hoiab kinni nöörist. Ta räägib usust. Usk peab tegema inimesed paremaks. Inimesed peavad inimesi armastama. Jeesus Kristuse surmast on kaks aastatuhandet möödas, aga inimesed ei ole ikka veel õppinud üksteist armastama. Ei tunneta oma sugulust. Nad ei ole loobunud üksteist vihkamast, petmast, röövimast. Inimesed ei ole loobunud üksteise tapmisest. Kas inimesed suudavad inimesi mitte tappa? Kui see on võimalik ühes perekonnas, ühes külas, ühes linnas, siis miks ei peaks see olema võimalik vähemalt ühel maal? Aas soojeneb. Kandadel hakkab kuum. Ta tõmbab need eemale, kuid need vajuvad kohe vastu põhja. Põhi on väga tuline. Jalalabad tõmbuvad eemale. Kuid nad ei saa rippuda õlis. Nad peavad millelegi toetuma. Ta vajub tuharatega vastu põhja ja põletab need ära. Paneb sõrmed tuharate ja kandade alla. Toetub sõrmedega tulisele põhjale. Siis aasale. Lõkkesuits keerutab ümber katla, tikub talle silma. Ta pigistab silmad kinni ja karjub, et nad kõik on kurjategijad. Et nende linna üle hakkab kohut mõistma rahvusvaheline tribunal. Et nad panevad toime kuriteo inimsuse vastu. Et rahvusvahelise tribunali otsusel pannakse nad kõik vangi. Et nende linnale visatakse aatomipomm. Rahvahulk naerab ja huilgab. Õli läheb tuliseks. Tulised voolused tõusevad üles. Nad limpsavad nagu ühtlase leegi keeled tema selga. Limpsavad tema rinda. Nende eest ei saa end millegagi varjata. Nad on järjest tulisemad. Aas on juba tuline. Ta tõmbab kopsudesse õhku. Ta karjub kogu jõust. Ta neab seda linna. Ta neab neid inimesi väljakul. Ta neab nende vanemaid ja lapsi. Ta neab nende lapselapsi. Ta neab nende maad. Ta puhkeb nutma. Ta karjub kõiki sõimusõnu, mida teab. Ta karjub neid sõimusõnu nuttes ja sülitades. Õli loksub ümber tema pea. Aasale on juba täiesti võimatu toetuda. See on tuline. Väga tuline. Ja katla põhi on juba kohutavalt tuline. Seda ei saa isegi puudutada mitte. Ta tõukab end aasast lahti ja jääb õlisse rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Ta tantsib õlis. Tants õlis. Ta hakkab ulguma. Tants õlis! Ta ulub, ta ei pöördu enam rahvahulga, vaid väljakut piiravate majade katuste poole. Tants õlis! Need on vanad kivikatused. Tants! Nende all elavad inimesed. Tants! Perekonnad. Tantsi! Seal teevad naised hommikueinet. Tantsi! Nõeluvad pesu. Tantsi! Lapsed nutavad ja mängivad. Tantsi! Lapsed suruvad end ema vastu. Tantsi! Ja magavad oma voodites. Tantsi! Lapsed magavad, magavad, magavad. Oma voodites. Tantsi! Padjad, väljaõmmeldud padjad. Emad õmblevad patjadele lilli välja. Patjadel magavad lapsed. Magavad, magavad, magavad. Ega ärka. Magavad päeval. Võib magada päeval. Ega ärka. Selle eest ei karista keegi. Kui sa üles ei ärka. Kui sa magad. Ta karjub ja anub, et ta üles äratataks. Ta usub lastesse. Ta usub tuvidesse kivikatustel. Ta armastab tuvisid. Tuvid võivad talle andestada. Tuvid andestavad kõikidele inimestele. Tuvid ei tapa inimesi. Kas ma suren? Tuvid päästavad ta. Ma suren? Tuvid päästavad ta. Ma suren? Ta muutun tuviks. Ma suren? Ta lendab ära. Ma suren? Rahvahulk hakkab laulma ja end kõigutama. Masuren! Mis see on? Masuren! Rahvalaul! Masuren. Selle rahva laul? Masure! Selle toreda rahva oma.

Looming
“Sinine pekk”. Hotger, 2002. Tõlkinud Ott Arder, Jüri Ojamaa.
“Opritšniku päev”. Argo, 2009. Tõlkinud Aila Tomingas.
“Suhkrust Kreml”. Argo, 2012. Tõlkinud Aila Tomingas.
“Tuisk”. Tänapäev, 2012. Tõlkinud Jüri Ojamaa.

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »