Birutė Jonuškaitė

20. mai 2022 at 3:43 p.l. (Birute Jonuškaite) (, )

Birutė Jonuškaitė on Poolas leedulaste etnilises piirkonnas sündinud leedu kirjanik, esseist ja publitsist. Lõpetanud ajakirjanduse eriala Vilniuse ülikoolis, jäi ta päriseks Vilniusesse elama ning on öelnud, et ei taha Vilniust vahetada ühegi linna vastu kogu maailmas, ehkki tal on olnud võimalusi paljudes paikades olla ja pikemat aega koguni välismaal elada. Kuna ta on lapsepõlvest saadik olnud kakskeelne, kahe kultuuri (leedu ja poola) inimene, on ta kogu elu kirjutamise kõrval tõlkinud ka poola kirjandust leedu keelde. Jonuškaitė on kogunud materjali Czesław Miłoszi kohta juba 1980. aastast alates, oli üks esimesi, kes kõndis Miłoszi lapsepõlve radadel ning kirjutas veel enne Leedu iseseisvuse taastamist temast artikleid, tõlkis leedu keelde romaani „Issa org“ katkendi ja avaldas selle kultuuriajakirjas. Kokku on ta tõlkinud umbkaudu 35 poola kirjanduse proosa- ja luuleraamatut.

Foto: Butautas Barauskas

Ent Birutė peamine tööpõld on ilukirjanduslik proosa. Ta on avaldanud kuus romaani, mitu jutuvalimikku, kolm esseekogu ja kaks luuleköidet. Tema loomingut on korduvalt auhinnatud Leedu kirjanduspreemiatega ja kahel korral on ta pälvinud Leedu Kultuuriministeeriumi preemia kultuuriteemalise publitsistika eest. Poola Vabariigi presidendi otsusel auhinnati teda Kuldristiga eriliste teenete eest Poola-Leedu kultuurisidemete arendamisel (2016). Samal aastal sai Jonuškaitė Leedu Vabariigi valitsuse kultuuri- ja kunstipreemia. Tema loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Esimene eesti keelde tõlgitud Birutė raamat (tõlkija Tiiu Sandrak) – romaan „Maranta“ valiti Leedu Aasta Raamatu konkursil viie 2015. aasta parima täiskasvanutele mõeldud raamatu hulka. Autor pälvis nimetatud romaani ja selle teise osa „Maestro” eest Balti Assamblee kirjanduspreemia 2020. aastal. Poolakeelne „Maranta” väljaanne (tõlkija Agnieszka Rembiałkowska) leidis Poolas palju soodsat vastukaja ning valiti eelmisel aastal Gdynia kirjanduspreemia lõppvoorus viie nomineeritud raamatu sekka.

Jonuškaitė on leedu kirjanduses ainuke proosakirjanik, kelle loomingus kajastuvad muude universaalsete teemade kõrval eredalt Poola leedulaste piiriäärse elu probleemid – väikese kodumaa temaatika. Kriitikute arvates saab „Marantat” lugeda kui ühe suguvõsa lugu, mida Sejny kandi koloriidi, traditsioonide ning mentaliteedi taustal esitatakse kolme naise – vanaema, ema ja lapselapse – erineva elu maailma, usu ning väärtushinnangute kaudu. Samuti võib romaani lahti harutada kui põnevalt põimitud värvikat detektiivilugu, mis lõpeb ootamatult, sest jääb ju segaseks, kas oli laip või ei olnud. Niisamuti on romaan kui omapärane varjatud teoloogiline traktaat (ärgem unustagem, et toataime Maranta leuconeurat kutsutakse mõne rahva, näiteks taanlaste seas Jumala Kümne Käsu taimeks). Seda saab lugeda kui filosoofilis-psühholoogilist teost, kus kõneldakse meie eluvalikutest olukorras, kus me ei tea, kes me oleme, ega suuda hoomata mõnda tõde enda ja maailma kohta. Autor väidab, et paljusid meist saadab sündimisest saadik nii- või naasugune vari, mis jälgib meid, kui võtame vastu olulisi otsuseid, teeme karjääri, emigreerume või tuleme tagasi, kogeme edu ja valmistame oma lähedastele pettumust.

Alates 2018. aastast on Birutė Jonuškaitė Leedu Kirjanike Liidu esinaine.

Katkend:

Maranta, Eesti Raamat 2021, leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak. Lk 131 – 139

1998.aasta kevad. Sinu esimene kevad Pariisis! Tõmbad kopsud õhku täis ja peaaegu kerkid Sacré-Cœuri basiilika trepi kohale. Valevust kiirgav linn su jalge ees! Kas sa kujutad teda sellisena ette? Tõesti ei arvanud, et tunned sedasama, kogu hinge ja keha hõivavat kergust nagu isa nurmedel kõige kõrgema künka otsas – taltsutamatut soovi käed laiali sirutada ja üle järve kauge silmapiiri poole hõljuda. Ainult siin ei lõpe nurmed sakilise metsaviiruga – valgete linnamajade kontuurid lahustuvad mahedalt taevasinas.
Seisad, pildistad. Pilguga. Imad endasse nagu käsn. Igal sammul ahmid õnnest õhku. Pariis lööb jalust. Isegi ka otseses tähenduses. Kõht kleepub iga päevaga üha enam selgroo külge, ent ikkagi mõtled omaette, et pole aega sõbranna poole lõunat või külluslikku õhtueinet sööma minna.
Tee peal saad endale lubada vähemalt kohvilonksu või mõne piruka. „Vaata, et ka sulle ei peaks hauakivile kirjutama „Suri Pariisis hulkumisest”,” ütleb sõbratar naerdes, jälgides, kuidas sa õhtuti jaksad väsimusest vaid mõne lusikatäie suppi neelata. Sageli sa uinud siinsamas, vajudes longuspäi lauale taldriku kõrvale.
Peaaegu nädal aega jõlgud nagu täitmatu hiir Louvreis. Ja ikka pole veel küllalt. Ja läheksid uuesti, kuigi ka soodushinnaga piletid pole odavamate killast. Kui palju päevi veedad sa Pére-Lachaisei kalmistul! Võiksid juba peaaegu ise giidiks hakata: „Härrad ja prouad, kas soovite näha kunstnik Amedeo Modigliani hauda Või ajakirjanik Victor Noiri oma? Või ehk Oskar Wildei oma? Lähme. Gdzie ležy Frederic Chopin? Tak, mogę zaprowadzić, proszę za mną.”(Kus puhkab Frédéric Chopin? Jah, võin juhatada, palun minu järel. (poola k.))
Aeg Pariisis hakkab halastamatult otsa saama. Peagi tuleb kohver pakkida ja suurlinn vahetada sünnimaa mäe vastu: sealt võid Eiffeli torni näha vaid siis, kui pigistad silmad tugevasti kinni. Kuid seni turritab ta veel lõbusalt harkisjalu silmapiiril. Tõtt-öelda ei huvita sind mitte torn. Juba ei tea mitmendat korda lähed Montmartreile üksteise kõrval töötavaid kunstnikke jälgima. Muigan omaette – Nicolas Malebranchei järgi „väljub minu hing silmade kaudu, et jalutada asjade vahel”: kogu ristkülikukujulise skvääri, kuhu on ajutise sini-valgetriibulise presentkatuse all sisse seatud välikohvik, on „okupeerinud” joonistavad mehed (ringi käies leiad vaid kaks naiskunstnikku) ja peaaegu kõik nad töötavad klapptoolidele rivistunult hiigelsuurte vihma ja päikese eest kaitsvate siniste, roheliste, valgete varjude all, otsekui oleksid need veel üks ajutine kirjute seenekübarate kohvikuaed, ainult et tunduvalt kõrgem kui päriskohvik, ja see eraldab einestavate inimeste territooriumi ringiratast liikuvast inimvoolust.
Paistab, et kõigil on tööd: üks, lopsakate poola aadlimehe vuntside, paksuklaasiliste prillide ja nokkmütsiga, joonistab vankris lamavat sõstrasilmset lapsukest, kelle vanemad on nagu medali kaks külge – valge ja musta näoga – kummargil tite kohal, jälgivat protsessi, ehkki lapsele see eriti ei meeldi, sest ta sipleb paljaste jalakestega ja kortsutab kulmu otsekui mõistes, et poseerimine on allaandlik luba olla paljaks varastatud ning pealegi – igav.
Joonistaja lükkab mütsi kuklasse, kratsib karvast lõuga, kerib punakad särgikäised üles, ja paberile ilmuvad pontsaka lapse pruunid silmad, ümar nägu ja naljakas lõualott. Jälgid tema töö tehnikat – kas ta joonistab nüüd štrihhidega või hõõrub sõrmedega?
„Šlahtitši” kõrval on end kõrgele toolile sättinud hiinlane: väike, kiitsakas, kortsuline nagu kuivanud puuoks, džiinides, rusikasuuruse tagumiku ümber tõmmatud lai pruun rihm, ise peitunud punasesse dressipluusi, kust kumab vastu lahke naeratus – pole ei kaela ega nägu, üksnes see naeratud ja koomiliselt veidi laiali ja seda naeratust mõlemalt poolt koos hoidvad kõrvad otsekui Potsatajal, aga silmade asemel on maailma kõige õnnelikumat inimest peegeldavad pilud: mees maalib noort neidu, mehe käsi on väike ja peenike, nii et tundub, nagu ei joonistaks mitte tema, vaid pliiats ise veab kätt paberilehte mööda, tõmmates julgeid, täpseid jooni, visates varje, siin vajutades, seal vaevu õrnalt puudutades ja naudinguga rõhutades tütarlapse näoovaali, sirgeid kulmukaari, ninasõõrmeid.
„Jooned on distsiplineeritud, pretsioossed, kuid samal ajal liikuvad, loomingulised, rahutud. Kõik on isiklik, avameelne, intiimne,” rulluvad minevikust lahti kellegi õppejõu öeldud ja siin elavaks muutunud sõnad.
Sulle meeldib jälgida neid sünnitusi: näed, kuidas kunstnikud tuhnivad molberti külge kinnitatud sahtlites, otsivad vastava teravuse või pehmusega pliiatseid, ja ka sahtlid on ühtedel päris väikesed ja teistel ulatuvad väljatõmmatuna molberti mõlemale küljele; neis vedelevad pliiatsite, kustukate ja muude vahendite kõrval ka väike peegel, eskiisilehed, räpased kaltsud, veepudelid.
Jälgid, kuidas meister hoiab kriiti käes, millisest punktist alustab kunstnik portree tegemist, kuidas selle lõpetab, märkad käelaba iga liigutust, märkad, millal pigistab missugune sõrm tugevamalt söetükki või pliiatsit, analüüsid mitte ainult joonistustehnikat, vaid ka loojate enda näo väljenduslikkust, huulte närimist, tahtmatuid juuste sasimisi, ohkeid, fraase või isegi pingelist vaikust, milles on kuulda vaid pliiatsi sahinat paberil.
„On ju nad, koloriitsed härrased skulptorid ja maalijad värviplekilistes hõlstides, tavaliselt üsna rumalad, lobisejad, spontaansuse meistrid, armsad poisid, kuid mitte ometi geeniused; nad produtseerivad peaaegu samamoodi, nagu ämblik koob oma võrku, sõltuvalt käe ehitusest, silmaterade asendist, sellest, mida tänapäeval nimetatakse ilusaks, ja sõltuvalt alkoholi äratatud kujutlustest,” lugesid üsna hiljaaegu kellegi kuulsa luuletaja esseistikaraamatust. Võib-olla ongi tal õigus, aga võib-olla kirjutas ta lihtsalt inimlikust kadedusest, ehkki teise gildi kolleegile, sest kadetsemishaigust põevad peaaegu kõik loomeinimesed. Aga võib-olla see ongi … käimalükkav tõukejõud?
Nüüd on nad kõik sinu silme alla rivistunud, siin, kõigi loojate Mekas. Kõnnid juba vaat et kolmandat korda sama ringi mööda, näed, et just äsja portree lõpetanud auväärses eas, muljetavaldavate lõua alla ulatuvate vuntside ja kahlus tokerjate bakenbardide omanik, kel kottis silmaalused ja vesised silmad. Toetub hooletult toolile, kohendab ennast, käed kõrvalseisvate toolide korjudel, laialt harkis jalad, millele vajunud ruudulise särgiga kaetud pirakas kõht, tema džiinidega vägagi sobiv müts, ja sa mõtled, et see onuke sarnaneb täissöönud laisa kassiga, kes saab päevast päeva tolgendada siin, teiste samasuguste seltsis, sest võib-olla ei oleks ta võimeline midagi muud tegemagi, sest ta on nende tänavate ämblikuvõrgu koostisosa, nagu ka plakat Tournée du Chat Noir, Restaurant Le Consulat, Cabaret de la Bohème või kabaree Au Lapin Agile.
Kas ta kaob unustusehõlma ühes oma kaasaegsetega ning keegi ei otsi märke tema olemasolust? Pole sinu otsustada, sest sina ei tunne neid, kuid loodad, et paljude aastate pärast astub mõni pintslitest ja värvilõhnast joovastunud tudeng samu tänavaid mööda ning otsib siin ja praegu töötavate inimeste jalajälgi samamoodi, nagu sina otsid praegu, millises kabareenurgas prassisid Picasso, Modigliani või Apollinaire.
Sobrad mälus, loed teatmeteoseid, lappad infokeskusest saadud linnaplaani ja rõõmustad, et võid jälgida pariislaste paraadi, sest sind huvitavad just nemad, mitte aga fotokate kaelarihmadesse rakendatud turistide mass.
Jälgid erksat vormikat prouat, kel ebatavaline hõljuv „kroon” kõrgele ülespoole sirutuva „sarvega” – peaaegu et tagurpidi näkisaba – mustadel lühikestel juustel ja kes komistab trepimademel, kui astub sisse Galerie dArt Céramiquei, ning püüad meelde jätta tema meeldiva naeru – purpurpunaselt põlevate huultega pärani suu, kelmikad liigutused, mis sobivad suurepäraselt tema volüümikale, kuid vilkale tagumikule.
Tahad ajukurdudesse salvestada inimeste muretu meeleolu, millest on kodumaal nii puudu, inimeste lõõgastunud pilgud, näomiimika, käeviiped, meeldivad vabandamised ja kirglikud vaimustumised igast pisiasjast – kogu ebatavaliste nägude galerii, aga eriti kunstnike oma, sest igaüks neist kunstnikest on oivaline Montmartrei visiitkaart, kes on endasse imanud kogu siinse künka koloriidi – saabunud turistide kirjust massist iseäranis erineva – ühes endisaegse ja praeguse elu värvidega, ühes eriliste sündmuste ja argipäevaga. Vaat too jaapanlane on otsekui välja astunud Nagisa Oshima filmist „Tunnete impeerium”: seljas rippuv džemper hall nagu mingi kott, samasugused hallid püksid, kõige tavalisemad valge tallaga spordijalatsid ja tüüpiline keskealise mehe pundunud nägu pikkade, juba halliks tõmbuvate ja allapoole laienevate vuntsidega ning kummiga üles pealaele naljakaks tutiks tõmmatud õhukeste sassis juustega, millest osa on välja tulnud ja tolknevad turja peal; ning tugevad kulmud tõusevad kord lendu nagu linnud, kord laskuvad alla, kui kunstnik piidleb temale poseerivat umbes viieaastast last. Kui arvad, et aeg on juba maha jätta see elavate eksponaatide galerii ja minna tagasi sõbratari juurde tema Ladina kvartalis üüritud korterisse, märkad korraga veel üht meistrit, kes on ilmselt alles äsja sättinud tooli molberti teistest pisut eemale, mitte kohviku piirdeaia kõrvale, vaid maja juurde, kahe rohelise ukse vahele, millel on poolenisti sinised, poolenisti valged kattevarjuga fonolukud. Kui varem siit möödusin, ei olnud meest veel. Nüüd ta istub, jalg üle teise jala, käed põlvedel risti, rahulikus puhkaja poosis, möödujate suhtes ükskõikne, otsekui teda ei huvitaks eriti, kas keegi peatub ja himustab poseerida, küsib, kui palju maksab portree, kas mõni klient üldse leidub; istub ilma ennast pakkumata, teistsugune kõige teiste – teenistusvalmite, pidevalt naeratavate, kõnetavate keskel, eemalt kaugelt helendades mitte valgete, vaid otsekui mingit veidrat tooni vandlikarva, õlgadeni langevate juustega. Esmapilgul meenutasid need sulle Tadulise lemmiku, õunikhobu Hõbedase lakka; temasse olid sinagi armunud harvaesineva graatsia ja pöörase loomuse pärast. Istub, vaadates üle kogu värvikirju platsi, lõug otsustavalt ees; niisugust nägu pole võimalik mitte märgata, sest see kooskõla – suured, liigutavad, pisut pungis pruunid silmad, kohevad kulmud, rangekujulisi põsesarnu raamistav lakk ja sellest veelgi heledamad vuntsid ning tihe habe, mis peaaegu lahustub heledal lõuendsärgil, - kerkis sinu silme ette otsekui värvilise keskkonnaga sobimatu kaader saja aasta eest tehtud fotolt ning ... tarretas su paigale. Vist samamoodi tarretuvad hüpnotiseeritud maod: seisid lummatult, mitte sammugi ei edasi ega tagasi, kuni lõppude lõpuks „maandus” ta oma nägemisvälja tagasi ja märkas sind, kes sa tammusid mõne sammu kaugusel, möödujad tõukasid sind ja tõttasid edasi, kuid sina ei liigutanud end. Huulenurgad värahtasid vaevu-vaevu, juba arvasid, et ta lausub madala Serge Gainsbourgi häälega „Ne dis rien” („Ära ütle midagi”, prantsuse laulja, laulukirjutaja, näitleja S. Gainsbourgi (1928-1991) laul. Toim.), ent tema tõstis ainult ühe põlve teiselt maha, ajas jalad harki, hõõrus peopesadega mööda sääri, nii nagu teevad mõnda tööd tegema valmistuvad inimesed. Siis panid sa tähele, et tal on linased püksid jalas ja üleskeeratud särgi varrukasuust ulatuvad välja tumeda tiheda karvaga kaetud käsivarred, karvad katavad ka sõrmi, mis juba sirutuvad toolikorju haarama, et ta saaks seda molbertile lähemale tõmmata, mugavalt sättida ja alustada seda, mis on vältimatu. Vaid nii palju sa teadsidki: vältimatu. Sellepärast tegid sammu mitte kõrvale, mitte mööda, mitte tagasi, vaid lähemale, peatusid molberti ees, suutmata pöörata pilku mehe silmadest, mida olen, nagu tundus, juba näinud: kulmud nagu mustad lendavad rongad, range lõuajoon, ainult ... nina ei ole sama pikk ja kühmuline, just, ta on ju peaaegu elav Antonia Pollaiuolo! (Pollaiuolo, Antonio Benci, nim (u 1431-1498), itaalia maalikunstnik, skulptor ja kullassepp. Tegutses koos vend Pieroga Firenzes. Toim.) Mees kinnitas valge paberilehe molbertile, tõmbas lahti sahtli ja võtnud sealt pliiatsi, hakkas sehkendama – sahh, sahh, esimesed jooned, sulle tundub, et ta koorib oma külgetõmbejõuga kihthaaval sinu nägu ja sätib nagu laps mosaiigina kokku: tükk tüki haaval, kiiresti ja täpselt, peljates, et sa toibud, et sa hakkad valu pärast karjuma, et sa rebid end tema magnetväljast eemale. Haarab kiirustades teise pliiatsi, kolmanda, varjutab, skaneerib sinu silmaavad ja ninasõõrmed, sa tunned, kuidas ta kopeerib kõrvajoone, kõrva taga krussi tõmbuvad juuksekahlud, jõuab palmikuni, mis libiseb kui madu üle vasaku õla, üle rinna, talje, kuni lõpuks jääb pidama suisa rebadel. Tõuseb segadus, tunned, kuidas see must sügavik värahtab, virvendab, tekitades juba mõlemapoolse imestuse, tõuseb juuksepalmiku otsast üles tagasi, ronib üle rinnakumeruse, piiludes läbi pluusi pitsimustri sinu päevitunud nahka, ronib kaelani, raske, aina põletavamaks muutuv pilk libiseb palmikult ja kaelalt parema õlani, mida varjab vaid rinnahoidja kitsas õlapael, sest pluusikaelus on tunduvalt alla vajunud, kuid sa ei suuda kätt tõsta ja riiet kohendada, sest sa ei suuda kohe üldse mitte midagi, ainult seista tema pilgu lummuses. Seisaksid liigutamata isegi siis, kui ta rebiks sinult pluusi, selle järel rinnahoidja ja isegi poolpaljaks jäädes ei asetaks sa oma käsi nii nagu Jeune fille – noor tütarlaps parun Guérini maalil, kes tahaks katta oma alastust, sa ei hooli põrmugi pilgu tagasihoidlikust langetamisest, sest tunned, et sa ei poseeri mitte Tomis Couture`i moefirma jaoks. (Guérin, Pierre-Narcisse, parun (1774-1833), prantsuse maalikunstnik, ajalooliste ja mütoloogiliste maalide ning portreede autor, esindas klassitsismi. Kõnealusel maalil „Noore tütarlapse rinnapilt”püüab neiu oma alastust küll nii kinni katta, et võimalikult palju näha oleks. (Toim.)). Seda inimest ei huvita sinu hinge ilu, tema tungib sügavamale, kõige tumedamatesse hingesoppidesse, kus varjavad end kõige nilbemad tunded, plahvatusohtlikud mõtted, mustimad ihad ja mõistust varjutavad fantaasiad.
Väl – ti – ma – tu: teie vahel kõigub ainus sõna nagu mingi jõuluvanik, tuimendades ümberkaudset häälekõma, teispool skvääri Charles Aznavouri laulu kõõrutava bardi ja laste kilked.

Püsiviide Lisa kommentaar

Nina Lykke

5. mai 2022 at 2:43 p.l. (Nina Lykke) (, , )

Foto: Agnete Brun

Nina Lykke (s. 17. juunil 1965 Trondheimis) kasvas üles Oslos, lõpetas Kopenhaageni graafikakolledži ja on alates 1989. aastast töötanud Oslos graafilise disainerina. Ta on teist korda abielus ja kahe täiskasvanud tütre ema.

Tema neljast teosest on romaan „Full spredning“ (2019) ilmunud eesti keeles Sigrid Toominga tõlkes aastal 2021 pealkirjaga „Surmahaigus“ Põhjamaade romaani sarjas.

Nina Lykke töid iseloomustab huumoriga segatud satiir ja traagilised teemad. „Surmahaiguse“ minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi oma paarikümneaastasele abielule ja selle lagunemisele, ajades vahepeal juttu nurgas seisva plastmassist luukere Torega. Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega nii perearsti töö kui ka tänapäeva elu kohta. Läbivateks teemadeks on truudu(setu)s, abielu lagunemine, keskklassi tõeline ja näiv elu, vananemine, meditsiin, dementsus, nutielu. „Surmahaigus“ on Nina Lykke neljas romaan, mis pälvis 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna ning toodi 2021. aasta sügisel Norra rahvusteatris ka lavale.

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?

Nina Lykke: „Näen nalja ja koomikat peaaegu kõiges. Niisiis pole minu jaoks “mängul” (mida antud juhul tõlgiksin kui nalja/naeru) ja mängulisusel piire. Minu ainus vastuväide või tõke tekib siis, kui kõik loos või raamatus või filmis on koomiline, sest sellisel juhul kaob nali ära. Põhitoon peab ikka olema tõsine ja naljast saagu omamoodi kõrvalprodukt.”

Kohtumine Prima Vistal

Nina Lykke kohtumine lugejatega toimub neljapäeval, 12. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus, õhtu kannab pealkirja „Mänglev tõsidus” (A Playful Seriousness) Nina Lykkega vestleb tõlkija Sigrid Tooming. Vestlus on norra keeles, sünkroontõlkega eesti keelde. Kohapeal saab soodsalt osta autori romaani „Surmahaigus”.

Vaata Nina Lykke tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=BxRqzSv3gQQ.

Katkend:

Surmahaigus, Eesti Raamat 2021, norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming. Lk 198 – 207.

15
Detsembri keskel leppisime kokku, et ei võta enne ühendust kui jaanuari keskel. Neli nädalat kasinust. Lubasime teineteisele pühalikult, et sestpeale pöörame kogu tähelepanu jõuludele ja perekonnale.
Samal õhtul, kui otsus sai tehtud, tõin jõuluehtekarbid pööningult alla. Kempsurullipäkapikud, mille tüdrukud olid lasteaias teinud, keraamilise jõulusõime, mille Aksel ja mina ostsime kunagi saja aasta eest Madeiralt, kuusekarra ja Norra lipud. Torkasin nelgid apelsinidesse ja riputasin need punast paela pidi akende ette. Kõik pidi olema nagu alati, see oli tüdrukutele oluline, ja sellepärast mässasin ma igal õhtul pärast lisatööd patsientidega, kes hakkavad end alati juba novembri algul saabuvateks pühadeks üles kruttima. Olen jõudnud järeldusele, et pühad võimendavad hüsteeriat umbes nelikümmend protsenti, ja pärast pikki pingelisi tööpäevi hakkasin kella kuue-seitsme ajal õhtul sõitma ringi mööda pikalt avatud ostukeskusi, tegin sisseoste, küpsetasin piparkoogifiguure ja võtsin välja advendiküünlajala. Õhtul enne tüdrukute tulekut põletasin kolm neljast advendiküünlast madalaks, et näiks, nagu oleksime kogu detsembri igal pühapäeval küünla süüdanud.

Eesti Raamat, 2021


Varem küsisin Akselilt iga natukese aja tagant, kas ta võtaks pisut enam kodutöid enda peale, misjärel ta alati tõusis ja tolmuimeja välja kraamis. Läksin talle järele, tõmbasin tolmuimeja kontaktist välja ja ütlesin:
„Ma ei taha, et sa praegu tolmu võtaksid. Ma ei mõelnud seda nii. Ma tahan, et sa vaataksid, millal on vaja tolmu võtta või vannituba pesta. Sa võid isegi paluda minul vannituba pesta või tolmu võtta, kui vaid märkad, millal seda teha tuleb.”
Aksel seisis, tolmuimeja käes, noogutas ja ütles, jah, olgu pealegi, ning ma arvasin iga kord, et ta sai aru, mida ma mõtlen. Rääkisime ju mõlemad norra keelt, ta seisis minu ees, vaatas mulle silma, noogutas ja ütles, et saab aru, mida ma mõtlen, ning jätkas seejärel tolmu võtmist ega teinud midagi muud järgmise korrani, kui küsisin, kas ta ei võtaks enda peale pisut rohkem vastutust kodus, mispeale ta hakkas veelkord tolmu võtma või tühjendas nõudepesumasina ja nii edasi. Ajapikku sain aru, et selles asjas muutust ei tule. Et kui ma tahan Akseliga koos elada, siis just neil tingimustel. Mitte miski ei muutu. Nii et üritasin sellega rahu teha. Üritasin suhtuda Akselisse nagu mingisse eksootilisse olendisse, kellega ei ole võimalik suhelda. Kui ma suutsin selles vaatepunktis püsida, läks kergemaks. Aga pärast seda, kui tüdrukud omaette elama asusid, mõtlesin tihti, kuidas oleks, kui võiksin mõelda ainult enda peale, koristada ainult enda järelt.
Aga mis siis, kui ma vanaks saan. Üksindus, vanadus, parem ikka kahekesi olla. Aga kas on, mõtlesin ma. Kas tõesti on parem koristada ja pesta veel kaheksakümneaastaselt kahe järelt, mõelda kahe eest. Plaanida puhkusi, osta pileteid, vastata küsimustele: millal me kohale jõuame, millal me koju tagasi jõuame, mis me õhtuks sööme, millal tüdrukud tulevad, millal nad ära lähevad, mis kell pidu algab, mis kell me selle või teisega kokku saame, millal lennuk koju läheb, kui kaua veel on jäänud, mis kell me kohale jõuame.
Kui ma meenutan meie elu Grendas praegu siin istudes, mil mu soov on kuhjaga täitunud, sest nüüd on mul tõesti ainult enda tagant koristada, siis mõtlen eelkõige puulusikatele.
Ostsin Lanzarotel turult paar puulusikat. Need olid voolitud erilisest tumedast ja läikivast puuliigist ega talunud masinpesu. Lusikaid oli mõnus käes hoida, nendega oli hea segada ja ma näitasin neid Akselile ja ütlesin, et neid ei tohi panna nõudepesumasinasse, vaid tuleb pesta käsitsi. Nõudepesumasinat täitis ja tühjendas Aksel aeg-ajalt oma algatusel; ta noogutas ja ütles, et peab selle meeles, ning pani lusikad nõudepesumasinasse. Ikka ja jälle pani ta nad nõudepesumasinasse ning ikka ja jälle võtsin ma need välja ja ütlesin, et neid ei tohi masinas pesta.
Kahekümne esimesel korral jätsin ma järele. Sain aru, et ta teeb seda niikuinii, kui palju ma ka ei paluks ja kui palju ta ka niisama tõsiselt ei lubaks, et ta enam ei tee, selle järel ta jätkas nende masinasse panemist, nii et need muutusid pinnuliseks, halliks ja tuhmiks.
Nii groteskne pisiasi, mikroskoopiline ja banaalne, ning ometi – oleks ta kasvõi protestinud. Oleks ta öelnud: ei, kas tead, ma arvan, et need kuradi puulusikad käivad jah nõudepesumasinasse, ma arvan, et absoluutselt kõik tuleb nõudepesumasinasse panna, kaasa arvatud plastkausid, mille kummitihend ka masinas rebeneb ja hukka saab. Kas see polegi siis nõudepesumasina mõte, et me ei peaks midagi käsitsi pesema? Kas sa ei leia, et meie säästetud aeg ja energia kaalub üles pinnulised puulusikad ja rebenenud kummitihendid? Ta oleks võinud seda öelda ja ma oleksin vastanud: jumala eest, sul on õigus! Ja ma oleksin teinud, nagu ta ütles. Selle asemel seisis ta minu ees, noogutas tõsiselt ja ütles, vabandust, anna andeks, ma enam ei tee, ning pani puulusikad järjekindlalt pesumasinasse. Ma ei saa sellest ikka veel aru ja praegu, kui ma siin istun ja seda meenutan, koonduks kõik justkui puulusikatesse. Pisimate, vähimate detailideni. Sest puulusikaid kasutasin ma Bjǿrni asjas ettekäändena. Nii nagu täna hommikul hemorroididega mehega, kes pani mu mõtlema, milleks muuks ta võimeline on, oli ka puulusikatega: kui Aksel need ilusad puulusikad kuradile saatis, siis mille muu on ta aastate jooksul kuradile saatnud?
Võtame või jõulupuu. Iga aasta sama nali. Kui jõuludeni oli jäänud nädal aega, küsisin Akselilt, millal talle sobib jõulupuu osta, sest ta väitis alati, et võib ise osta, ja ta hakkas mämmutama, ütles, et ei tea, aga mõtleb selle üle, ent ei teinud seda, ja mõne päeva pärast küsisin uuesti, millal talle sobiks puu ära tuua, mille peale ta küsis, kas me tõesti vajame jõulupuud, kui tüdrukud on suured. Pidasime sellist arutelu alati jõulude ajal. Ka siis, kui tüdrukud olid väikesed – aga tookord kasutas ta looduskaitseargumenti, et pole kuigi loodussõbralik osta puu, tuua tuppa ja visata paari nädala pärast välja – ja nagu tavaliselt vastasin ma, et minu arvates on meil jõulupuud vaja, tüdrukud võivad küll suured olla, aga eelmisel aastal puhkes noorem nutma, kui unustasime telekast vaadata „Kolme pähklit Tuhkatriinule”, nii et jõulud hõlmavad midagi märksa suuremat, on suuremad kui nende osade summa, ütlesin ma, ning näib, nagu viiksid need puhad meid rööpast välja täpselt nagu mullu ja tunamullu.
Akselil ja minul olid meie väikeses jõulunäidendis kindlakskujunenud repliigid ning Akseli vanematele olid jõulud tipphooaeg. Kas olid kingitused valed või puudu, kas oli neid liiga palju või vähe, kas olid kingid liiga kallid või oli probleem meie põlvkonna lastekasvatuses, mida andis kombineerida irisemisega liiga kallite kingituste üle. Akseli vanemate mõnuõhked, kui tüdrukud oma mobiili lahti pakkisid, niisama mõnulev liigvarajaste jõulude, materialismi ja raha ületähtsustamise manamine, mis oli hakanud käärima oktoobrist saadik, saavutas jõuluõhtul haripunkti.
Aksel oli pärinud vanemate suhtumise jõuludesse ja kuigi ta nende kombel ei mananud, tõrkus ta vastu, kui jutt käis ikka ja jälle jõulupuust – tarbijahullus, meil on olemas kõik, mida vajame, ja tüdrukutel ka; toidust, ribikilo eest kolmkümmend krooni, mõtle kliima peale, see ei ole loogiline; jõulueelsest suurpuhastusest – miks just jõulude ajal põhjalikult koristada, siis on muudki tegemist kuhjaga, miks mitte oodata jaanuarini.
Tänavustel jõuludel oli meie kord Akseli vanemaid võõrustada ja kui nad uksest sisse astusid, olid nad ärritunud näoga; mis seal juhtuda võis, kas sõitis taksojuht valesti, käitus keegi metroos ebaviisakalt või seisis noortekamp ukse ees ja takistas väljumist.
Kui ma nägin nende pahameelest lõkendavaid nägusid ilma nelja detsiliitri Chablis`ta, mis oleks mul muidu selle aja peale keres olnud, ning kuulasin seejärel ähkimist, ohkimist ja hädaldamist veel enne, kui nad üleriided maha said – erutunud näod ja suud, mis muudkui vatrasid ja käisid – , tundsin kainest peast, et upun. Tõin ettekäändeks, et pean kööki minema, et midagi on ahjus, ning jäin pliidi ette seisma ja vaagima, kas ei peaks viskama hinge alla suure teeklaasi akvaviiti, mis ootas külmkapis.
Teisel jõulupühal kell kuus hommikul saatsin Bjǿrnile sõnumi ja nüüd oli minu kord kirjutada:
ärkvel
ilma suure algustähe ja küsimärgita, ja sain kahe sekundi pärast vastuse:
JAAAAA
ning sõitsin kolmandal jõulupühal ema hooldekodus külastamise ettekäändel autoga Fredrikstadi hotelli. Sinnasõit võttis tund aega ja pärast tund aega tagasi. Käisin ära kolm tundi ja kui ma tagasi jõudsin, lesisid kõik kolm, Aksel, Ida ja Silje, teleka ees tekkide, patjade, kartulikrõpsude ja kommidega, samas asendis nagu siis, kui ma ära läksin.
„Kuidas vanaemal läheb,” küsis Ida.
„Nagu ikka,” vastasin ma.
„Äkki läheks homme kõik koos külla,” ütles Silje.
„Jah, läki pealegi,” vastasin ma.

Pärast uusaastat kerkis nagu harilikult küsimus, millal jõulukuusk välja visata, ning nagu harilikult olin utsitaja mina ja Akseli repliik oli: „Algul oli sul kange häda kuusk majja saada ja nüüd sellest lahti saada,” ja mina vastasin alati: „Eks jätame kuuse järgmiste jõuludeni, siis pole vaja uut osta.”
Ükskord jäi ema ja minu pool jõulupuu tuppa kuni lihavõteteni ning seepärast oli Akseli järgmine repliik: „Piisab, kui jätame lihavõteteni.”
Lõpuks olin mina see, kes viis kuuse välja, pühkis ja tõmbas tolmuimejaga ära tee peal pudenenud okkad. Ja miks mitte, mina ju käisin peale, et me kuuse tooksime.
Teine asi, millega ma vaeva nägin ja peale käisin, oli meie suhtlusring. Kui ma praegu siin istun, hämmastab mind, miks ma ei võinud kõike sinnapaika jätta nagu Drammenis-käigud omal ajal.
Aga asi oli hariliku Norra tuumikpere eluviisis, mille kohta mul oli nii palju ettekujutusi, mille tasemel ma püüdsin olla ning mis pani mind sõlmima kokkuleppeid ja korraldama pidusid, õhtusööke ja isegi reise.
Lõpuks, mõne aasta eest, ma loobusin. Kaks sündmust aitasid mul viimaks lahti lasta. Esimene oli nädalalõpureis Pariisi ühe Grenda paari, toimetaja ja kirjanikuga. Ma eelistasin puhkusereisi viimse üksikasjani ette planeerida, nii pikalt kui võimalik, aga kuna sellele paarile meeldis tänavatel hulkuda ja teha, mis pähe kargab, ja kuna minu eesmärk oli nagu tavaliselt näida spontaanse ja paindliku inimesena, kelle jaoks pole mingi löök, kui mõni restoran või muuseum on kinni või lookleb ukse taga viiesajast jaapanlasest koosnev järjekord, siis jätsin lahtiolekuajad kontrollimata ja piletid ette tellimata, sest kartsin, et muidu naeraksid nad mind ja mu paberilehti, kuhu kirjutasin alati kõik üles ja mida hoidsin mapi vahel, kui reisisin koos Akseli ja tüdrukutega.
„Rahune ometi,” ütles Aksel. „Küll kõik saab korda.”
Lennuk väljus kell kaheksa hommikul ja teine paar pani ette, et kohtuksime Gardermoeni kalarestoranis, et hommikust süüa. Mina seda restorani valinud ei oleks, vähemalt hommikusöögiks. Aga kui me olime end lennule registreerunud ja restorani üles leidnud, siis neid seal ei olnud. Sellegipoolest ostsime Aksel ja mina kuulekalt krevetivõileiba, aga alles siis, kui olime need ära söönud ja tabloole ilmus Minge väravasse, saabusid nad, kummalgi käes Starbucksi tops.
„Me sõime hommikust hoopis Starbucksis,” ütles kirjanik, „sest leidsime, et mereandide söömiseks on pisut liiga vara.”
Kumbki neist ei maininud, et kalarestoranis kohtumine oli nende idee.
„Mis siis sellest,” ütles Aksel, kui me lennukis istusime, paar rida neist kaugemal. „Me saime hommikust süüa, jõudsime lennukile, kõik on terved, ja nüüd läheme Pariisi.”
„Ma lihtsalt ei saa sellest aru,” vastasin ma. „Et nad seda isegi ei kommenteerinud, et nad ei vabandanud. Me ju leppisime kokku, et sööme hommikust selles neetud kalarestoranis.”
Püüdsin valada oma pahameelt pigem muude asjade peale, näiteks selle peale, et igal pool ümberringi näppisid kõik telefoni ega jälginud ohutusreegleid tutvustavat stjuardessi. Kui lennuk õhku tõusis, nägin, kuidas üks poiss istus iPadi süüvinult, suured kõrvaklapid peas, ühes käes limonaadipudel ja teises pakk kartulikrõpse. Seal ta istus tohutute mootorite möirgamises, ent tundus loid ja huvitu, nagu oleks tal siiralt ja südamepõhjast igav. On vast maailm, on vast elu, mis asja me teeme. Mis asja me teeme. Nii kui saabus kära, ostsin kaks õlut ja jõin need kulinal ära. Õlu ei aidanud ja mõte ei andnud rahu, me ju leppisime kokku hommikust süüa, ning kui me olime maandunud ja ootasime rongi, ei suutnud ma pidada ja küsisin, kas polnud nii, et me pidime Gardermoenis koos hommikust sööma, kas me ei olnud nii kokku leppinud? Tegin näo, nagu oleks see mulle äsja pähe karanud, et kindlasti oli see minu süü ja nii edasi.
„Seda küll,” ütles toimetaja. „Me olime teel sinna, aga ei jõudnud nii kaugele. Mis meil juhtuski?”
Kirjanik: „Juhtus see, et me möödusime Starbucksist ja sa tahtsid seda kohvi, mida sa alati …”
Toimetaja: „Jah! Nii oligi! Ma ei teadnud, et Gardermoenis on Starbucks!”
Kirjanik näitas toimetaja peale ja hüüatas: „Nii et see on tema süü! Mitte minu!”
Toimetaja patsas talle õlale ja kõik naersid. Mina ka. Kui me seal nii naersime, mõtlesin, et see on viimane kord, kui ma sõidan kuhugi kellegi muu kui oma perega.
Ja nii jäi.
Kui see paar tegi ettepaneku uuele reisile minna, seekord Berliini, kuna meil oli Pariisis nii tore olnud, vastasin: meie lööme kampa!, aga ei liigutanud lillegi. Nad kirjutasid, et tunnevad kaht teist paari, kes on meie reisist kuulnud ja tahavad ka kaasa tulla, ja ma vastasin: Kui tore! Seltsis ongi segasem!
Paar nädalat enne ärasõitu, kui isegi need spontaansed ja muretud inimesed hakkasid huvi tundma, kas poleks aeg hotelli kinni panna ja lennupiletid osta, jätsin ma vastamata. Nüüd saabusid kirjad tihedamalt, aga ma ei vastanud. Kui kujuteldava nädalalõpureisini Berliini oli jäänud kaks päeva, kirjutasin ja ütlesin, et me ei ole kõige paremas vormis ja peame kahjuks koju jääma, millest on väga kahju, aga soovin neile head reisi. Nautige Berliini.
Aksel ei ole mind seltskondlike ürituste planeerimisel kunagi aidanud. Ta sai kõik kirjad, kuid ei vastanud neile, mistõttu mul oli seda kättemaksu käkitegu orkestreerida, ja pean tunnistama, et see pakkus mulle suurt naudingut. Palju suuremat kui siis, kui ma oleksin algusest peale selge sõnaga ära öelnud.
„Sa oled tõesti pika vihaga,” ütles Aksel, kui ma rääkisin, mida olin teinud ja miks. „Meil oli ju Pariisis nii lõbus, näiteks ühel õhtul seal restoranis, ma mäletan, et sa naersid nagu kõik teised.”
„Ma olin purjus. Ma hakkasin jooma juba lõunast ja jõin kogu ülejäänud päeva, kõik kolm päeva, mis me seal olime, kas sa ei mäleta? Ma olin kogu aeg purjus. See oli ainus viis seda välja kannatada. Kuidas nad pirtsutasid, kui me üritasime kusagile sööma minna, igal restoranil oli midagi viga, igal jumala hommikul magasid nad sisse, see oli nagu vedada kaasas kahte arengupeetusega teismelist.”
Võib-olla olin jõudnud kriitilisele piirile, sest nüüd kukkusid kõik asjad üksteise järel kokku.

Püsiviide Lisa kommentaar

Agneta Pleijel

22. apr. 2022 at 7:54 e.l. (Agneta Pleijel) ()

Foto: Göran Segeholm

1940. aastal Stockholmis sündinud Agneta Pleijel on üks silmapaistvamatest praegu elavatest rootsi kirjanikest. Ta on kirjutanud romaane, näidendeid, lüürikat, kirjanduskriitikat ja olnud tegev kultuuriajakirjanikuna. Pleijel debüteeris näitekirjanikuna 1970. aastal, tema esimene luulekogu ilmus 1981, läbimurde kirjanikuna tõi 1987. aastal esikromaan ”Tuulepiilurid” (Vindspejare).
Eesti keeles on ilmunud Pleijeli ”Talv Stockholmis” (Loomingu Raamatukogu, 2000, tlk Irja Kiisküla) ja ”Ennustus. Ühe tüdruku mälestused” (Varrak, 2019, tlk Kadi-Riin Haasma).
Pleijeli viimane romaan ”Kaksikportree” (Dubbelporträtt, 2020) ilmus Anu Saluääre tõlkes eesti keeles 2021. Romaan põhineb tõsielulisel sündmusel: maailmakuulus kunstnik Oskar Kokoschka maalis 1969. a. portree veel kuulsamast detektiivromaanide autorist Agatha Christiest. Dialoog ja kuue maaliseansi kirjeldused on Pleijeli väljamõeldis, kuigi paljud mälupildid, mis vestluse käigus esile kerkivad, on ajalooliselt aset leidnud. Kokoschka ja Christie vestlused maaliseanssidel käsitlevad enamasti elu ja kunsti vahelisi seoseid.
Agneta Pleijel on tänavu kirjandusfestivali Prima Vista külaline. Tema kohtumine lugejatega toimub 12. mail kell 16.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis ja kannab pealkirja „Partii sule ja pintsliga“. Temaga vestleb kirjandusteadlane Esbjörn Nyström (Rootsi). Rootsi keeles, sünkroontõlkega eesti keelde.

Katkend:

Kaksikportree. Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast. Kirjastus Varrak 2021. Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. Lk 40 – 50.

RUUM ON TUBAKASUITSU täis. Kokoschka ajab end jalule, kummardub proua Christie käe kohale ja suudleb seda. Kirjaniku meelest on see koomiline, aga Kokoschka on ju idaeurooplane. Proua Christie on suurt kasvu, täheldab kunstnik, ja mähitud justkui mingisse roosasse laudlinasse.
Proua istub kergelt hingeldades tugitooli.
Ole nüüd tubli tüdruk, see ei tee haiget. Max paitab südamlikult naise põske ja jätab nad omavahele. Kokoschka seab end proua ette molberti taha istuma. Kirjanik silmitseb tema kiitsakat kogu. Nad jälgivad teineteist ja ei vaheta mõnda aega sõnagi.
Proua Christie, alustab Kokoschka sõbralikult.
Härra Kokoschka, vastab proua kerge grimassiga.
Te ei arva ometigi, et meie kohtumine on juhus, ütleb kunstnik.
Muidugi on see juhus, vastab kirjanik. Te saite tellimuse ja võtsite selle vastu. Ma ei ole sellest erilises vaimustuses, parem on see otsekohe üles tunnistada.
Kunstnik tõuseb püsti ja nihutab pisut rahutult molbertit. Seejärel võtab ta maalimiskastist välja kokkulapatud triibulise põlle ja seob selle ette. See annab talle kõhetu köögitüdruku välimuse. Nägu meenutab vana indiaanlast. Nagu mõnd Karl May kirjeldatud tegelast, võib olla Winnetoud.
Minu arust me sageli ülehindame juhust, jätkab ta. Tegelikult sõltub kõik ühest ja teisest, ja kuulub kokku sellega, mis on varem juhtunud ja mis määrab tulevikku. Saame omavahel pisut tuttavamaks, enne kui tööle asume, proua Christie.
Ma arvasin, et ma pean täna ainult liikumatult istuma ja vait olema.
Te võite asendit muuta, millal aga tahate. Kui te räägite, siis on see ainult meeldiv.
Millest siis, härra Kokoschka?
Millest tahes, mis aga pähe tuleb.
Mulle ei tule midagi pähe. Mulle ei meeldi ennast maalida lasta. Punkt. Ma ei ole suurem asi vestleja. Aga rääkige parem teie ise.
Kokoschka süütas sigareti. Ja ulatab tema poole viskiklaasi. Proua raputab pead. Ta ei ole õppinud viskit jooma, kuigi on proovinud. Tal ei ole kunagi õnnestunud ka suitsetama õppida.
Kas te tõesti olete proovinud?
Tõesti olen proovinud. Aga jooge teie. Tõmmake suitsu. Ja rääkige, nii palju kui tahate. Mulle tuleb harva midagi huvitavat pähe.
Kokoschka puhkeb naerma.
Räägime surmast, armastusest ja kunstist, teeb ta ettepaneku, vabalt valitud järjekorras.
Proua Christie muigab mokaotsast. Minu tütrepoeg Matthew väidab, et te maalite iseloomusid. See kõlab õudselt. Ise ma ei ole kahjuks teie maale näinud.
Kokoschka tuhnis maalimiskastis, leiab Fischerilt saadud foto ja hoiab seda Agatha silmade ees. Proua kummardub tugitoolis ettepoole, et paremini näha, ja kortsutab kulmu. Siis vangutab pahaselt pead.
Jah, see olen mina. Ammu aega tagasi. Ärgem rääkigem surmast.
Räägime siis kunstist, proua Christie. Kes te kunstnikuna olete?
Proua Christie ohkab. Mul on tõeliselt piinlik, härra Kokoschka, et minu mees ja tütrepoeg on teile augu pähe rääkinud. Ma olin ägedalt selle vastu. Ma kirjutan lihtsaid kriminaalromaane. Minu ämm, minu esimene ämm, pidas seda häbiväärseks. Kirjutagu ma parem kuulsate meeste elulugusid, oli tema arvamus. See sobis tema meelest naisterahvale paremini. Oijah.
Kes veel peaks kunstnik olema, proua Christie, kui mitte teie?
Kokoschka vaatas teda oma toolilt, jalg üle põlve.
Kunstnik? See kõlab pretensioonikalt, vastab proua Christie. Ma oletan, et teie olete kunstnik, härra Kokoschka. Ja Samuel Beckett, James Joyce, Marcel Proust ja Virginia Woolf. Nemad on imetlusväärsed, ma olen neid lugenud. Ma olen näinud mõningaid Becketti näitemänge. Istutakse kaelani liiva sees ja puistatakse kommentaare tühisuse kohta. Väga peen ja sügavmõtteline, aga mitte minu jaoks. Mina olen teinud ainsat, mida olen osanud, jutustanud lugusid inimestest.
Kirjutamine on lasknud mind rahus olla.
Kokoschka paneb tähele tema käsi. Parema käe sõrmed trummeldavad leentooli käetoel, elavalt ja pisut ebarütmiliselt. Proua ei paista ise seda märkavat, kuid see peegeldab tema ärritust. Sõrmede liikumine võlub Kokoschkat.
Võtame siis armastuse, proua Christie, jätkab ta. Millal see tüdruk pildil esimest korda armus?
Proua Christie näole ilmub tüdimuse vari. Odav küsimus; see tuleks justkui mõnelt vanapapilt, kes rongisõidul väikesel tüdrukule karamelli pakub. Seda sorti kommionude eest hoiatati alati. Ta raputab pead. Mõtleb hetke ja teeb otsuse.
Härra Kokoschka. Jutustage mulle Alma Mahlerist. Te olevat temaga tuttav olnud.
Kokoschka on jahmunud. Ka omaenda reaktsioonist. Alma – see on tõepoolest väga ammu. Ta vaatab maha, kopsakate kingade poole proua Christie jalas. Talle näib, et nende üle voolab vesi. Proua on vee-olend. Esmamuljes on alati oma tõde. Proua Christie sõrmed jätkavad trummeldamist.
Kokoschka paneb foto maalimiskasti tagasi.

Temast, Oskar-poisist, pole lapsepõlvefotosid. Ta sündis Pöchlarni väikelinnas, kuid perekond kolis peagi Viini.
Fotosid ei ole; tuleb minna ja astuda üle Viini tööliskvartali rentslis murduva päikesevalguse.
Kümneaastane poiss puust trepil üsna räpases ümbruses.
Majade ümber röhivad sead ja joogivett tuleb tuua pumbakaevust. Rahvas loobib igale poole rämpsu laiali. Poiss näeb, kuidas ema Romana tuleb raske veeämbriga. Ema ulatab talle seelikutaskust tüki leiba.
Poiss näsib seda hajameelselt. Sakris peaga isa tuleb majast välja, istub trepile ja poiss nihkub pisut kõrvale. Ta näeb midagi hämmastavat.
Surnud oravapoeg!
See ujus kraavis, pooleldi läbiligunenud ajalehel. Väike märg keha, kuidas ta suri? Mingi putukas nõelas? Rott hammustas? Roheline hommikuvalgus vee peal moodustab kauni surnukirstu ümber oravapoja, kes koos muu kõntsaga minema ujub.
Ptüi, kurat, ütleb isa, kõige ots on mädanemine ja lagunemine.
Isa Gustav on enneaegselt murtud, mürgise keelega mees. Pärit kullasseppade suguvõsast, kes polnud tuntud mitte ainult Austrias, vaid kellel olid kontorid ja Pariisis ja Madridis. Suguvõsas on mitmeid jõukureid. Gustav ei ole jõudnud kaugemale kellade müütamisest Viini eeslinnades. Seejärel oli ta mõnda aega raamatupidaja abiline.
Ja siis töötu. Lugemusest tal puudu ei tule, aga ta istub enamasti kodus, paneb tina ja otsib raamatutest oma melanhooliale tuge.
Kui Oskari ema, palju noorem ja lihtsamast perekonnast, ei oleks kvartalit mööda ringi saginud, pesnud pesu, aidanud kolida, küpsetanud pagariäridele leiba ja sahkerdanud tubakaga, siis ei oleks neil leiba laual olnud. Oskaril on noorem õde ja noorem vend. Ema on leidlik ja töökas. Tema silmad võivad vihast välkuda. Aga ta leiab alati nõu. Oskar jumaldab oma ema.
Ta ei talu enam isa süngeid ennustusi ega suuda päästa surnud oravapoega. Ta võtab ranitsa kooliõpikutega, heidab selle sõnatult õlale ja läheb. Üks majasein lõõmab kuldpunaselt. Oskar näeb vankrit sinise hobusega ja rohelise kutsariga, ja roosas kleidis tüdrukut lillade varjudega puiesteel. Koolis pole Oskar kuigivõrd helge pea, kuid ta joonistab ja maalib.
Kooli lõpus esitab ta äkilise mõttesähvatuse ajel oma proovitööd Kunstgewerbeschule`sse. See ei ole mingi akadeemia, vaid kunstkäsitöökool. Ta võetakse koos sadade teiste taotlejatega vastu. Sellele järgneb Gustavi näägutamine: kunstnikuks mõtled hakata või?
Ptüi, kurat. Tahad kerjakotti kanda nagu mina?
Aga Romana on uhke nagu kukk. Sa oled minu poeg. Sind ootab ees suur tulevik. Meie mõlemad oleme tulehinged.
See on tõsi: nad mõlemad on sündinud tulekahjude ajal.
Miski ei või kõigutada Oskari veendumust, et maailm kõneleb meiega valguse ja värvide kaudu ja et silm on loodud selleks, et neid tõlgendada. Seda on näha ühelt hilisemalt fotolt temast ja tema maalikunstnikest sõpradest, Schielest ja Oppenheimerist.
Teistel on seljas ülikond. Temal on jalas liibuvad valged püksid ja seljas mahalõigatud hõlmadega frakikuub, pea paljaks nuditud. Käed püksitaskutes ja iseteadlik nägu peas.
Esimene näitus: ta katab seinad musta värviga, nii et külastajad astuvad pimeruumi ja maalid kerkivad šokeeriva mõjuga esile.
Neid peetakse vormituteks. Arusaamatuteks.
Sündsusetuteks ja kriiskavateks.

Kõik see tuhiseb Kokoschkal läbi pea, kui ta tõuseb molberti tagant toolilt ja liipab paar sammu üle põranda proua Christie poole. Mälestused on ootamatult temas tiirlema hakanud. Ta kõnnib koos sõber Loosiga Ringstrassel lumetormis. Sõber, arhitekt Loos, temast kõvasti vanem, võttis temaga ühendust pärast esimest näitust, mida ta pidas geniaalseks. Oskar esindas uut Viini, tarretunud kunsti, kirjanduse ja filosoofia vastast opositsiooni.
Tema nooruslikus enesekindluses oli siiski üks haav: naine.
Sugukihk ja bordellid. Midagi muud saadaval ei olnud. Kui tema arutu armumine ühe sõbra õesse lõppes sellega, et tüdruk tegi suhtele lõpu, paisati ta ahastusekuristikku, melanhooliasse ja enesetapumõtetesse. Sel ajal oli ta kirjutama hakanud ja tema Viini kabareelavadele mõeldud tükid olid kui metsikud möirged. Naise üleolekust. Mehe nõrkusest.
Ei mingit grammatikat, hullumeelne süntaks. Nagu näiteks „Mõrvarid, naiste lootus”. Mees tapab naise. Enne suremist torkab naine meest noaga ja mees kärvab. Sood on teineteisest nii kaugel, et nad ei küündi iial teineteiseni. Kõiges on lõhed. Iga pind võib puruneda ja iga side rebeneda. Miski ei ole see, mis ta näib olevat. Ainus, mille juurde jääda, on kunst.
Oskar on õnnetu ja Loos on talle toeks.
Aga mitte ainult Loos, ka Karl Kraus peab teda geniaalseks maalijaks. Karl Kraus ülistab teda oma ajakirjas „Die Fackel”, mis tunnetab aja pulssi. Karusil on Viini teravaim sulg ja ta rebib püksid jalast topeltmoraalil, topeltmonarhial ja antisemitismil.

Kokoschka istub jälle molberti taha, Loosi hääl ikka veel kõrvus: vaata enda ümber ringi, Kokoschka. Viin on puha sõnnik. Sõnnikust kujud ja büstid nagu sõnnikuvorstid. Lossid nagu sõnnikuhunnikud ja ooperimaja nagu sakiline kakandus.
Kõik see väärib hävingut. Tal on meeles, kuidas Loos nimetas mõttetut dekoori: kuritegu. Pompoosne hooplemine: paisuvate musklitega Atlased, prinkide rindadega jumalannad, kõik need keerubid ja viinamarjakobarad – mis ümbritsevad haisvat sisikonda.
Loos projekteeris vabrikuid ja kortermaju range asjalikkusega ning kakanduse täieliku puudumisega. Ta ei olnud mitte ainult sõber, vaid ka nagu isa.
Nad olid ühel meelel. Et ehtne kunst on võimeline kulisse maha rebima ja läbi valskuse tungima. Nad mõlemad jumaldasid Gustav Mahleri muusikat, see võttis neil otsekui kõrist kinni. Trompetid, löökpillid ja litaurid, kõuemürin. Tormid ja crescendo`d, mis kasvasid orgasmiks, et otsekohe muutuda õrnuseks, südamlikkuseks ja lihtsuseks, mis toob pisarad silma. Kokoschka ei tea, kuidas ta suudaks sellele irooniliselt jäigale proua Christiele Almast jutustada. Ta võtab maalimiskastist söepulga, kaalub seda käes, kuid ei kasuta seda.
Alma Mahler, ütleb ta pikkamööda, nagu maitseks seda nime. Tõsi ta on, meil oli mitu aastat suhe.
Tõesti? Rääkige.
Kõige lihtsam on vist öelda, et mind tabas armastus, mis oli minu jaoks liiga suur. Seda peaks nimetama hulluseks.
Rääkige hullusest lähemalt. See huvitab mind, ütleb proua Christie.
Kokoschka võtab viskiklaasist lonksu ja tõmbab kätega läbi harali juuste.

Link


Helen Pärk. AK, vestlused elu elementaarosakestest, postimees.ee
https://kultuur.postimees.ee/7469225/vestlused-elu-elementaarosakestest

Agneta Pleijel “Kaksikportree”

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2022/03/21/agneta-pleijel-kaksikportree/

https://www.literaturfestival.com/autoren-en/autoren-2002-en/agneta-pleijel

Püsiviide Lisa kommentaar

Timur Vermes

5. apr. 2022 at 12:26 p.l. (Timur Vermes, Uncategorized) (, , )

Saksa kirjanik Timur Vermes sündis 1967. aastal Nürnbergis, isa poolt on ta Ungari juurtega. Vermes õppis ülikoolis ajalugu ja politoloogiat ning tegi enne esikromaani ilmumist ajakirjanikuna kaastööd ajalehtedele. 2012. aastal ilmunud debüütromaan “Ta on tagasi” (“Er ist wieder da”) osutus tõeliseks bestselleriks, mis tänaseks on tõlgitud rohkem kui 40 keelde. Eesti keeles andis romaani Piret Pääsukese tõlkes välja kirjastus Kunst. Romaani põhjal valmis 2015. aastal menukas mängufilm.
Satiirilises romaanis “Ta on tagasi” ärkab Hitler ellu tänapäeva Berliini tühermaal. On aasta 2011. Ootamatult välja ilmunud veidrikku peetakse geniaalseks koomikuks ning õige pea sattub taas ellu ärganud Hitleri televisiooni, kus saab oma saate, äratab tähelepanu ja hakkab poolehoidjaid koguma.
Autor parodeerib romaanis teravalt tänapäeva kergesti manipuleeritavat massimeediat ja parteipoliitikat ning laseb Hitleril koos lugejaga naerda nüüdisaegse maailma kitsaskohtade üle. Kogu see lugu pole mitte ainult naljakas, vaid hoiatab ja paneb mõtlema.
Timur Vermes esineb kirjandusfestivalil Prima Vista 9. mail kell 17.30 Tartu Linnaraamatukogus, vestluskaaslaseks ajaloolane Olaf Mertelsmann.


Foto: Christopher Civitillo

Katkend: Ta on tagasi, Kirjastus Kunst 2013. Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 17 – 23.

Kui ma taas teadvusele tulin, lamasin maas. Keegi asetas mulle midagi niisket laubale.
„Kuidas te ennast tunnete?”
Üks mees oli minu kohale kummardunud, ta võis olla neljakümneviiene, võib-olla ka üle viiekümne. Seljas oli tal ruuduline särk, jalas lihtsad püksid, nagu neid kannavad töölised. Seekord ma teadsin, mida tulen kõigepealt küsida.
„Mis kuupäev meil on?”
„Ee … 29. august. Ei, oot-oot, kolmekümnes.”
„Mis aasta, mees,” kraaksatasin ma end istuli ajades. Niiske lapp kukkus mulle inetult sülle.
Mees vaatas mind kulmu kortsutades.
„2011,” ütles ta ja silmitses mu kuube. „Mis te siis arvasite? 1945?”
Ma otsisin sobivat vastust, aga siis pidasin paremaks püsti tõusta.
„Te peaksite ehk veel veidi lamama,” ütles mees, „või istuma. Mul on kioskis tugitool.”
Tahtsin nüüd öelda, et mul pole lõdvestumiseks aega, kuid pidin endale tunnistama, et mu jalad värisesid veel liiga tugevalt. Niisiis järgnesin talle kioskisse. Ta isa võttis istet toolil väikese letiakna juures ja vaatas siis mulle otsa.
„Lonks vett? Ehk natuke šokolaadi? Müslibatoon?”
Ma noogutasin, pea uimane. Ta tõusis, tõi pudeli mineraalvett ja kallas seda mulle klaasi. Ühelt riiulilt võttis ta mingi kireva tahvli, küllap puutumatu toiduvaru, värvilises hõbepaberis. Ta avas paberi, paljastades millegi, mis nägi välja nagu tööstuslikult kokku pressitud vili, ja surus selle mulle pihku. Nähtavasti polnud veel kadunud kitsaskohad leivaga varustamises.
„Te peaksite korralikult hommikust sööma,” ütles ta. Siis võttis ta uuesti istet. „Väntate siin kuskil lähedal?”
„Väntame?”
„Noh, dokumentaali. Filmi. Siin kandis ju pidevalt vändatakse midagi.”
„Filmi…?”
„Kulla mees, te olete omadega ju ikka vähe segi.” Ta naeris ja osutas käega minu poole. „Või käite alati nõnda ringi?”
Vaatasin ennast ülalt alla. Ma ei suutnud tuvastada midagi tavatut, kui tolmu ja bensiinihaisu muidugi mitte arvestada.
„Tegelikult küll,” ütlesin mina.
Võis ju aga olla, et ma olin oma nägu vigastanud. „On teil peeglit?” küsisin ma.

„Ikka,” vastas tema ja osutas sellele, „teie kõrval, kohe Focus`e peal.”
Ma järgisin tema näppu. Peegel oli oranžis raamis, ettevaatuse mõttes oli ta sellele peale kirjutanud Der Spiegel, justkui poleks muidu sellest aru saadud. Alumine kolmandik sellest oli mingite ajakirjadega kaetud. Pöördusin vaatama.
Minu peegelpilt nägi üllatavalt laitmatu välja, isegi mu kuub paistis korralikult pressitud – ilmselt oli kioskis selline soodne valgustus.
„Peate tiitellugu silmas?” küsis mees. „Neil on ju igas kolmandas väljaandes mõni lugu Hitlerist. Ma arvan, et teil pole enam vaja intensiivsemalt ette valmistada. Te olete hea.”
„Tänan,” ütlesin ma mokaotsast.
„Jajah, päriselt,” lausus tema, „ma olen „Allakäiku” näinud. Kaks korda. Bruno Ganz – see mees oli suurepärane, aga teie vastu ta ei saa. Kogu hoiak ja … võiks arvata, et teie see oletegi.”
Ma tõstsin pilgu: „Mis ma olengi?”
„Noh, nagu te oleksitegi Führer.” Seejuures tõstis ta mõlemad käed, surus kummagi keskmise nimetissõrme kokku, kõverdas neid ja sirutas kramplikult kaks korda üles-alla. Ma ei suutnud seda hästi uskuda, kuigi paistis nii, et pärast kuutkümmend kuut aastat oli see kõik, mis kunagi nii krapsakast Saksa Tervitusest veel alles oli jäänud. See oli vapustav, kuid siiski märk sellest, et minu poliitiline tegevus polnud vahepeal täiesti tagajärjetuks osutunud.
Tõstsin käe tervituseks vastamiseks: „Mina OLEN Führer.”
Ta naeris jälle: „Uskumatu, see mõjub nii loomulikult.”

Ma ei suutnud tema pealetükkiva lõbususega korralikult tegelda. Pikkamisi hakkasin taipama oma olukorda. Kui polnud tegemist unenäoga – ja selle kohta kestis see siin ilmselt liiga kaua -, siis viibisin ma tõepoolsest aastas 2011. Siis olin ma maailmas, mis oli minu jaoks täiesti uus, ja pidin tunnistama, et ka ma ise kujutasin selle maailma jaoks uut elementi. Kui see maailm kas või kohati loogiliselt funktsioneeris, siis eeldas ta minult, et ma olen kas 122 aastat vana või – mis tõenäolisem – juba ammugi surnud.
„Mängite ka muid asju?” küsis ta. „Olen ma teid juba kuskil näinud?”
„Ma ei mängi,” vastasin ma, küllap veidi järsult.
„Muidugi mitte,” ütles ta ja tegi veidralt tõsise näo. Siis pilgutas ta mulle silma. „Kus te esinete? Kas teil on oma programm?”
„Loomulikult,” vastasin ma, „juba aastast 1920! Rahvuskaaslasena peaksite ometi neid kahtekümmet viit punkti tundma.” (Vihje 24. veebruarile 1920, kui Müncheni Hofbräuhausis nimetati Saksa Töölispartei (DAP) ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP) ja loeti ette selle programmi 25 punkti.)
Ta noogutas usinalt.
„Hoolimata sellest pole ma teid veel kuskil näinud. On teil oma flaier? Või kaart?”
„Kahjuks mitte,” laususin ma nukralt, „kaart on peakorteris.”
Püüdsin endamisi selgusele jõuda, mida peaksin järgmisena ette võtma. Paistis olevat selge, et ka Riigikantseleis, isegi Führerbunker`is

võib 56-aastane Führer mõjuda uskumatuna, jah, päris kindlasti. Ma pidin aega võitma, oma võimalusi analüüsima. Vajasin mingit peavarju. Korraga taipasin lausa valulikult, et mul pole taskus pennigi. Hetkeks meenus ebameeldiv aeg kodutute meeste öömajas, 1909. See oli olnud vajalik, muidugi, see oli andnud kogemusi, mida ei suuda anda ükski ülikool maailmas, ja ometigi polnud see kasinaga läbiajamise faas aeg, mida oleksin nautinud. Sünged kuud möödusid mu vaimusilma ees, halvustamine, põlastus, ebakindlus, mure hädavajaliku pärast, kuivanud leib. Mõttessevajunult, äraolevalt lõin ma hambad kummalisse vilja hõbepaberis.
See maitses üllataval kombel magusalt. Ma silmitsesin toodet.
„Mulle maitsevad need ka,” ütles lehekaupmees, „kas tahate veel üht?”
Raputasin pead. Mul oli praegu suuremaid probleeme. Vaja oli kindlustada endale kõige lihtsam, primitiivsem igapäevane toimetulek. Ma vajasin peavarju, veidi raha, kuniks saan asjadest rohkem selgust, võimalik, et vajasin tööd, vähemasti ajutiselt, kuniks selgitan välja, kas ja kuidas saan oma valitsemistegevust jätkata. Sinnamaani oli vaja kuidagi leiba teenida. Võib-olla maalides, võib-olla kuskil arhitektuuribüroos. Enesestmõistetavalt poleks ma esialgu ka füüsilist tööd ära põlanud. Loomulikult oleks minu teadmisi saanud edukalt kasutada saksa rahva heaks sõjakäigul, kuid aktuaalset olukorda tundmata oli see illusoorne. Ma ei teadnud isegi seda kellega Saksa Reich`il üldse veel ühine piir oli, keda püüti haavata, kelle poole võis tulistada. Niisiis pidin ilmselt kõigepealt endale oma käteoskustega sissetulekut muretsema, ehk mõne harjutusväljaku või maanteelõigu ehitusel.
„Räägime nüüd tõsiselt,” jõudis mu kõrvu lehemüüja hääl. „Kas te olete veel amatöör? Sellise numbriga?”
See mõjus nüüd küll õige mühaklikult. „Ma ei ole mingi amatöör!” vastasin talle rõhutatult. „Ma ei kuulu ometigi nende kodanlike laiskvorstide hulka!”
„Ei-ei,” vaigistas mind mees, kes paistis südamepõhjas aus inimene olevat. „Ma pidasin silmas, et mis ametit te ka peate.”
Mnjah, mis ametit ma pean? Mida oli mul talle välja pakkuda?
„Ma … ma olen praegusel ajal veidi … tagasi tõmbunud,” kirjeldasin ma ettevaatlikult oma olukorda.
„Ärge saage minust valesti aru,” kiirustas lehemüüja ütlema, „aga kui te tõesti pole veel … see on ju lausa uskumatu! Ma pean silmas, et siit käib sageli keegi mööda, terve linn on täis agentuure, filmimehi, teletegelasi, need rõõmustavad alati vihje üle, uue näo üle. Ja kui teil kaarti pole – ma pean silmas, et kuidas ma teid siis kätte saan? On teil telefon? Meil?”
„Ee…”
„Või kus te elate?”
Sellega tabas ta tõesti valusat kohta. Teiselt poolt paistis, et tal pole midagi autut mõttes. Ma otsustasin riskida.
„See korteri asi on praegusel ajal veidi … kuidas ma peaksin ütlema… selgusetu…”
„Nojah, või on teil ehk sõbratar, kelle juures te elate?”
Viivu jooksul mõtlesin ma Eva peale. Kus küll tema võis olla?
„Ei,” pomisesin ma harjumatult lööduna, „südamedaami ei ole. Enam.”
„Oo,” ütles lehemüüja, „mõistan. See on vist alles õige värske lugu.”
„Jah,” tunnistasin ma, „see kõik siin on … minu jaoks õige värske.”
„Viimasel ajal asjad enam ei sujunud, mis?”
„See peab paika,” noogutasin ma, „Steineri (Felix Steiner (1896-1966) Waffen-SS kindral, andis end mais 1945 ameeriklastele vangi.) grupi rünnak jäi andestamatul moel ära.”
Ta vaatas mulle hämmeldunult otsa: „Ma pidasin teie sõbratari silmas. Kes süüdi oli?”
„Ma ei tea,” tunnistasin ma, „lõppude lõpuks küllap Churchill.”
Ta naeris. Siis silmitses ta mind pikemat aega mõtlikult.
„Teie suhtumine meeldib mulle. Pange tähele, ma teen teile ühe ettepaneku.”
„Ettepaneku?”
„Ma ei tea, mis nõudmised teil on. Aga kui te midagi erilist ei vaja, siis võite korra või paar siin ööbida.”
„Siin?” Ma vaatasin kioskis ringi.
„Kas võite endale Adloni hotelli lubada?”
Tal oli õigus. Ma langetasin pilgu.
„Te näete, et ma olen praktiliselt rahata…” tunnistasin ma.
„No vot. Ja pole siis ime, et te vaatamata oma oskustele ei söanda avalikkuse ette astuda. Te ei tohiks ennast peita.”
„Ma ei peitnud ennast!” protesteerisin ma. „Põhjuseks oli pommisadu!”
„Jajah,” rehmas ta, „niisiis veelkord: te jääte päevaks-paariks siia ja ma teen oma ühe või teise kundega juttu. Eile saabus uus Theater heute ja siis ka üks nendest filmiajakirjadest, seda tulevad nad nüüd riburadamisi ostma. Ehk meil näkkab. Ausalt, tegelikult ei pea te isegi midagi oskama, ainuüksi mundri olete ju superhästi järele teinud…”
„Kas see tähendab, et ma jään nüüd siia?”
„Esialgu. Päevasel ajal püsite minu juures, kui keegi tuleb, saan teid kohe esitleda. Ja kui keegi ei tule, siis on vähemalt mul endal lõbus. Või on teil kuskil mõni muu ulualune?”
„Ei,” ohkasin ma, „see tähendab, kui välja arvata Führerbunker…”
Ta naeris. Siis vakatas.
„Öelge, ega te siin mul ometi kioskit tühjaks ei tee?”
Ma vaatsin talle nördinult otsa. „Kas ma näen välja nagu kurjategija?”
Ta silmitses mind. „Te näete välja nagu Adolf Hitler.”
„Täpselt nii,” ütlesin mina.

Lingid:
https://kultuur.err.ee/1086309/21-sajandi-50-olulist-romaani-richard-powers-ja-timur-vermes

https://arvamus.postimees.ee/2659316/hitler-on-tagasi-ehk-kas-rahvas-valib-idioote

Hitler pole ju kunagi ära olnudki!

https://arhiiv.err.ee/vaata/loos-on-asju-timur-vermes-quot-ta-on-tagasi-quot/same-series

https://arhiiv.err.ee/seeria/jarjejutt-timur-vermes-ta-on-tagasi/lavastuslik/69

https://www.sueddeutsche.de/kultur/bestseller-roman-er-ist-wieder-da-ha-ha-hitler-1.1568685

https://taz.de/Timur-Vermes-Satire-Er-ist-wieder-da/!5070624/

Püsiviide Lisa kommentaar

Katrin Väli

22. märts 2022 at 3:47 p.l. (Katrin Väli) ()

Katrin Väli (1956) – eesti poeet, toimetaja ja tõlkija.
Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna peapreemia aastal 2022 anti üle Kultuurkapitali preemiapäeval 13. veebruaril Katrin Välile valikkogu „Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978–2021” eest.

Foto: Anu Hammer / Eesti Ekspress

Katkend

Valik luuletusi: Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978-2021. Ilmamaa 2021. Koostanud Carolina Pihelgas.
Lk 7; 14; 20; 25; 26; 45; 60; 75; 95; 99; 109; 179; 187; 221, 224; 245.

Siis, kui maailma tuleb minu sisse
ja mus õitseb pärn ja meres kalad ujuvad,
siis ma saangi oma olemisse
ja ei mängi peeglid minu kujuga.
Ja see pole muud kui lakkamine
valutamast oma ainsat palet.
Ja ei varja päikse kuldne vine
ühtki tõde ega valet.

*

MÄLESTUSKILLUD

Tolles elus ma olin kunstnik.
Ma joonistasin suuri naisi,
ehkki ma neid kartsin.
Siis õppisin joonistama õuna.
Siis tuligi
teiseks saada.

oli hall ilm
ja sadas vihma
nägin valgust üle linna längus
valgus

Tollal pidasin loomi,
sõnni, rotte ja üht hullu ahvi.
See ahv oli lausa pöörane.
Pidasin ka lehmi, sigu ja lambaid.

1986

*

NENDEST, KEDA ARMASTASIME JA AUSTASIME

Sest surmast üles kedagi ei leia
ning siis on vaja hüüda vastu tuuli,
kus ikka lõhub katust mõni peiar
ning kõigest üle kasvab kõver kuu.
Siis pudeneda vastu mulda suuli
ei ole mõtet rohkem monumendist
ning ühtki abi ei saa hõbekuulist,
ei kuiva tühjaks õuna haukav suu.

Kui ühte murti õdesid ja vendi,
siis mina murdsin noore õunapuu.

*

RITUAAL

Nad hällitavad oma kõrgeid kehi
idatuules, jõena voolab peegel,
mis neelab näoga nukke, õnnelikke mehi
ja näitab püsitutel, haihtuvatel teedel
aeglast hukku, kõige viimast hetke.
Nad kõnelevad tuulde, ainult nemad
loevad, kes jääb pingutama retke
ja kes jääbki igaveseks igatsema.

Jõena voolab peegel hoomamatus sängis,
hirm haakub valgusesse nagu vari
ja valgus hõõgub kummalises ängis
ja kuumab peeglist loobund üksiklasi,
kes peavad kinni valuvalgest joonest,
see kooldubki, et lõpetada keha,
et luua keha keset valget koonust.
Nüüd võivad pojad uudseleiba teha.

*

VAHEMAAD

J. H-le

Aga sina oled määratud
mu uksele koputama
igal esmaspäeva hommikul
ja küsima kuidas ma magasin
eelmise nädala
milliseid unenägusid nägin
ega ei nutnud unes

Nägin unes tillukesi lepamaime
maitsmas mu soolast sisemust
rohkem ei mäleta midagi

Aga sina oled määratud jällegi kaduma
valguseta templisse
kus pimedail lilledel on soola lõhn

Mina ei mäleta midagi
kõnnin unes mööda päikselisi aasu
Veenuse jahedad kiired südameni

*

Kolmandat korda see eit tuli välja põlevast metsast,
siis just ka äikese pilv all-linna tumedaks värvis,
kokku parkimisplatsile rüsinal tormasid autod,
valgeid ja kollaseid liblikaid hääbuvas tantsus keerles
ning oma luitunud parukaid asjatult höörasid lilled,
süüdati väikesed tuled, suured ent veel ei süttind,
üksainus oie koondus kurblikult suletud suudelt,
surmkindel sihilik saatus tubade akendel ootas,
kolmandat korda see eit tuli välja põlevast metsast.

*

Hoia mind kinni mu saatus,
pea mind mu pilatud teel,
sääl, kus mu isamaatus,
mu tükkideks rebitud keel;
hele järv kasvab sosse,
lämbub, ent silmi ei sule,
kuigi ta laukad on roostes,
seal taevaste helgivad tuled;
lase ka mina ei hälbi,
kui veel kas ainuski päev
pilkab mu põikpäiseid jälgi
päikesest pärjatud mäel.

*

Poole pealt võetakse tagasi
mind, mu valu ja vaim.
Mu kanepipeenra serva
on tärganud tundmatu taim.
Tuul puhub põhjast ja loodest,
lõhnu ja seemneid toob
teiselt poolt laantest ja soodest,
kus sutehein pääd juba loob.
Mis keeles mind leinavad pojad,
nii vaikselt kui tähed ja puud.
Mis taim ajab juuri mu kojas.
Mis mullaks saavad mu luud.

1984

*

Juba ööbikud
on tõstmas ööd taevasse,
kui sisenen su korterisse
oma raskete puusadega.
Sa oled kitsas nagu sulg
indiaanlase juuksetutil,
mu hambad hakkavad lõgisema,
kõik mu kuuskümmend neli hammast.
Ma ütlen sulle,
et kuu on paisunud udust
ja kuused küünivad taevani,
müra, mis on sööbind õhkudesse,
kustub ööbikute laulus.
Vesi on selge ja karge,
vees ujuvad heledad liblikad,
kuni on ööbikud laulnud
öö kõrgele taevasse ära,
ise ka läinud vist sinna.
Ainult, ainult sellepärast.
Sa muigad nagu Voltaire
oma koltund linade vahelt,
ja sina, kui alustad lause,
siis selle ka lõpule viid.

*

Kõigi teede otsad on ta pihus,
ta valitseb Rooma linna.
Ta väliskest on müstiline,
ta kõhus on ratsionaalsuse irratsionaalsus.
Ta jalge vahel on looduskaitseala.
Kõik, mis on, muutub ta mäluks,
ta on joonud eluvett ja pannud kaalule tarkade kivi,
ta koguni naerab.
Tema fallosega künnab rahvas maad
ja käivitab oma autod,
ristib oma lapsed tema seemnevedelikuga,
vägistab oma naised tema himuga.

*

Mind tõugati välja kodust,
ja kohe mind hammustas valgus.
Oma verd nägin voolamas haavast,
verd tumedat, valutut.
Nägin tummalt õõtsumas ema
kas siis- või sinnapoole,
mulle valgus heleda kinda
jalgade ette viskas.
Võib-olla see kõik oli nõnda,
võib-olla viirastus unes.
Aeg oli see, mis mind tõukas.
Miski tasa tuksus mu sees.
Ma ei mäleta, kuhu kõik kadus,
iial mulle ei panda nime.
Maailm on võrk minu üle,
mis mind endasse iial ei püüa.

*

Pöörasin surnuaeda, jalutasin vanemate hauale.
Seal oli kõik hästi, paks lumi lamas haudadel.
Seisin ja mõtlesin, kurat teab mida.
Mu õlale lendas tihane. Ta oli nii kerge,
et ta kaalu läbi paksu jope õieti ei tundnudki,
ainult küüned krabisesid vaikselt,
kui ta ennast seal sättis. Ei julgenud liigutada,
kartsin, et lendab ära,
siis ikkagi pöörasin vaikselt näo tema poole.
Nägin ta väikest musta silma.
Tihane vaatas mulle otse silma sisse.

*

juba veebruaris
ta hüüdis mu poega
lind hüüdis mu poega
veebruari külmas päikesest
mina hüüdjat ei tundnud
korraga sain teda
see on tihane, rasvatihane
veebruari hiilgavas suhkrus
hüüdis mu poega
suur kuldne rasvatihane
kuni tuli oma vange võtma
tumesinine veebruariõhtu

*

MULLE MEELDIB

mulle meeldib
et meie põõsa varblased ei tee vahet
kes setu kes neeger kes hiidlane
mulle meeldib mõte et
mets on vanem kui leib
mulle meeldib
ühe lapse poliitika
ka mulle meeldib
homoseksuaalsus meeldib
mõte mitte sigitada ja sünnitada
vaid võtta lapseks mõni kes juba on
ja endale vanemaid tahab
mulle meeldib
et parem kõik võrdselt vaesed
kui et kõik on rikkad
mulle meeldib
kui surres on vähe asju
teistele risuks kaela jätta
mulle meeldib kevadine linnukoor
isegi kui see ei lase magada
mulle meeldivad oravad
isegi kui nad ronivad aknast tuppa
ja nii edasi
ikka samas vaimus

*

TEGELIKULT

siin eestimaal on asjad teisiti
meie siin ei ole rassistid
ja meie siin ei ole pederastid
ikka võrdlevad nad meid teistega
aga teised ju ei ole nii kui meie
kõik ju teavad kuidas on
tegelikult lood
aga ka muidu üks pidev häda –
neil on
meil pole
ja kui palju kangelasi kreekas
meil kõigest kalevipoeg
ja kivisildnik

*

lihtsalt vajub laiali see maa
ärkan ükskord hommikul ja teda pole
mis meil alati puudu jäi –
üks konkreetne jehoova
kes nuhelnuks meid valjult kõige eest
mis oli ja mida polnud
nuheldud on meid küllalt
kuid pole olnud katarsist
kõigist neist nuhtlustest
õiget rahuldust ei ole sellest saanud

Loomingut

Eluase. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 52 lk.
Vahemaad. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 72 lk.
Risttee. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 96 lk.
Uneskõndija. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 112 lk.
Vesikiri. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 72 lk.
Lained ja punktid. Tallinn: FC Boheem, 1996, 77 lk.
Taim kasvab kell käib. Tartu: Elmatar, 1999, 45 lk.
Ilmad. Tallinn: Tuum, 2002, 64 lk.
neli. Tallinn: Verb, 2007, 69 lk.
ktrn. Tallinn: Kite, 2013, 66 lk.
Katrin Väli, P. I. Filimonov, Tselluloos. Tallinn: Kite, 2015, 204 lk.
Sugulane. Tallinn: EKSA, 2018, 61 lk.
Katrin Väli, Laura Põld, Aheraine laul. Tartu: Tartu Kunstnike Liit, 2020, 192 lk.
Kasvab tagasi lindudeks. (Luuletusi 1978–2021.) Tartu: Ilmamaa, 2021, 296 lk.

Püsiviide Lisa kommentaar

Eve Pormeister

9. märts 2022 at 12:42 p.l. (Eve Pormeister) (, , , , )

Eve Pormeister (1956) – Eesti germanist, kirjandusuurija ja kultuurivahendaja.
Eve Pormeister lõpetas Lydia Koidula nim. Pärnu II Keskkooli 1974. aastal. 1980. aastal omandas ta uurimusega Gertrud Leuteneggeri proosast ja kirjanduskäsitusest (“Erzählende Prosa und Literaturauffassung von Gertrud Leutenegger”) Leipzigi Ülikoolis diplomigermanisti kraadi. 1992. aastal sai ta Tartu Ülikoolis väitekirjaga “Põhilised arengusuunad 1970. ja 1980. aastate Šveitsi kirjanduses” (“Grundlegende Entwicklungstendenzen in der Schweizer Literatur der 70er und 80er Jahre des 20. Jahrhunderts”) filosoofiamagistri kraadi saksakeelses kirjanduses. 2003. aastal kaitses ta sealsamas Claus Sommerhage juhendamise all väitekirja “Naiselikkuse pildid saksakeelses Šveitsi naiskirjanduses” (“Bilder des Weiblichen in der deutschsprachigen Schweizer Frauenliteratur”) ja sai filosoofiadoktori kraadi.

Foto: Ago Pärtelpoeg

2022. aastal: Eve Pormeister – Kultuurkapitali esseistika nominatsioon 2021. aastal ilmunud raamatu “Näen, kuulan, tunnetan” eest.

Katkend:

„Näen, kuulan, tunnetan”. Vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil. EKSA 2021, lk 390 – 398.

Tõlkemaastikud
Ain Kaalep – kirjandusliku elamuse taaslooja

Luuletaja ja kirjandusliku elamuse interpreteerija (Ain Kaalep käsitleb nii sõnade kui piltidega töötava interpreteerija suhet teksti ja määratleb nende ühisosa – elamuse tõlgendamise – põhjal mõlema eetilise ja esteetilise suuna ja ülima eesmärgi: kooskõla saavutamine originaali autoriga. Vt Ain Kaalep, Maavallast ja maailmakirjandusest. Vestlusi. Vaatlusi. Arvustusi. Käsitlusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 260, 264. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis. Käesolevas artiklis toetun muu hulgas meie vestlusele 17. mail 2006. aastal Elvas)

Ain Kaalepi kui tõlkija juured on, kasutades Karl Ristikivi sõnu, „lapsepõlves, / kodumullas ja maakamaras, / murukoplis, / kus aabitsalapsed mängivad” (Karl Ristikivi, Inimese teekond. Luuletusi. Tallinn: Varrak, 2003, lk 10.) – igas paigas, kust ta kunagi mööda käinud. Ta on rännanud aomaastikel ja järvemaastikel, klaasmaastikel ja peegelmaastikel, elumaastikel ja tõlkemaastikel, kus peegeldanud ehk tõlkinud nii oma kui võõrast, mitte niivõrd suurest valust, kuivõrd lihtsast lõbust öelda igasuguseis asju täpsemas ja ilusamas vormis. Juba koolipoisina võrdles ta mõnikord luuletamist ristsõnamõistatuste lahendamisega. (Ain Kaalep, Kolm Lydiat. (Eesti mõttelugu 18) Tartu: Ilmamaa, 1997, lk 550.) Võib-olla hoomas temagi kogu meie elu suure tekstide kogumikuna, mille üheks võimalikuks tõlkimisvahendiks on luulekeel.

Ristsõnamõistatuste lahendamisena tundus talle küllap teistegi rahvaste loomingu mõtestamine ja tunnetamine, sest on ju tõlkimine nagu sukeldumine üha uutesse eludesse ja tekstimaailmadesse, helidesse, värvidesse, piltidesse. See oleks nagu kirjanduselamuse taasloomine, ise luuletamine, algupärandi esindamine tulemkultuuris. Ain Kaalep on luuletaja ja tõlkija, kellele lihtsalt „pakub lõbu öelda eesti keeles sedasama, mis (talle) meeldiv poeet ütleb talle mõnes teises keeles”; kes tunneb rõõmu, kui avastab mõne hinge- ja mõttesugulase lausa maailma teisest nurgast; kes tunneb puhtlingvistilist naudingut alg- ja tulemkeele struktuuride võrdlemisest ja huvitub eesti keele võimaluste edasiarendamisest. Ehk üllatus ta esiti isegi, kui avastas oma „tõlkimismängus”, et türgi keele struktuur on eesti keelele võrratult lähem kui näiteks saksa keele oma ning et soome-ugri ja tatari keeled on „õed”, tõsi küll, väga ürgsetest aegadest.

Üheks tõlkemaastikuks, kuhu Ain Kaalep ikka ja jälle naasis, on saksa keeleruum, mille kolme maa kirjanduse, eelkõige luule eestindamise eest kandis ta hoolt üle poole sajandi. Südant valutas ta omagi maa kirjanduse võõrsil leviku pärast, tõdedes juba 1971. aastal, et väikerahva kirjanduse kõige paremateks edasikandjateks oleksid teiste rahvaste kirjandusinimesed ning et Eesti peaks leidma ja „hästi läbimõeldult” toetama „sääraseid muumaiseid kirjandusinimesi, kes meie kirjandust tundma õppida, vaagida ja tõlkida tahaksid” (lk 112). Saksakeelsetel maadel teadupärast ei tule selle eest ise hoolt kanda, sest eesti loovinimesed on altid otsima kontakte nende rahvaste loominguga, ühelt poolt rikastamaks oma kultuuri ja teisalt võrdlusvõimaluste kaudu kinnitamaks, et eesti kirjandus vastab, nagu Kaalep usub, „maailmastandardile” (lk 112).

Milline on aga eesti kultuuri/kirjanduse suhe kolme suure saksakeelse kultuuriruumiga? Eesti ja saksa kirjanduse suhete juuri tuleks otsida XIX sajandist, kui eesti kultuurielus domineerisid saksa mõjud, ja neid ühendavaks ajalooliseks sillaks on baltisaksa kultuur. Tollest kogemusest johtuvalt kipumegi saksa kirjanduse iseloomustamisel ning hindamisel puhuti liigagi enesekindlad olema, arvates, nagu Ain Kaalep oma essees „”Vaesest mängumehest” ja austria kirjanduse vaimsusest” sõnab, et „saksa kirjanduse vaimsus meile hästi läbiseeditult tuttav on” ja et saksa kirjandus hõlmab kõik need teised kirjandused. Kuid erudiit Kaalep ise nii ei arva. Ta avab oma teravapilgulised, tundlikud silmad, vaatab ja näeb „kirevust” ja „partikularismi”. „”Saksamaa ühendamise bismarcklik kõmin ja hitlerlik plärin oleksid nagu meiegi kõrvus summutanud teised kõlad, ka omaaegsete arvutute residentslinnade-linnakeste sümfooniaorkestrite ja ooperiteatrite helina” (lk 102) – seda nii Saksamaal kui ka Austrias ja Šveitsis, mis paljude silmis on ühtne ja tsentraliseeritud saksa kultuur. Ühist nime aga neile panna ei saa. Seda ühtsust lihtsalt ei ole. On Austria, Šveitsi ja Saksa ning kirjandusajaloo seisukohalt veel baltisaksa sõnakunst – seega s a k s a k e e l n e kirjandus.

Võtkem kõigepealt Saksamaa, mille kohta Ain Kaalep kirjutab:

Isegi keelelist ühtsust ei saa aluseks võtta: sellesse kuuluvad geograafiliselt ka slaavlastest sorbid ja anglosaksidele lähedased (ida-) – friisid, kumbki omakeelse kirjandusega; sellesse kuuluvad kahtlemata saksa natsiooni koosseisu arvestatavad alamsakslased, kes viljelevad kirjandusliku keelena ka enda oma (aga sellesse ei kuulu samal ajal hollandlased ja flaamid, kelle keel on ometigi ajalooliselt lihtsalt alamsaksa murdeid, nagu ilmselt mitte ka luksemburglased, kes oma saksa murde letseburgi keele nime all kirjakeeleks on arendanud); sellesse kuuluvad muidugi baierlased, tüüringlased jne., kes vahel kohalikes murdeiski kirjutavad (räägivad niikuinii!); kuuluvad ka hoopis teistel maadel alanud või elavad sakslased oma kirjandusega (milledest me baltisaksa omaga millegipärast kole vähe oleme tegelenud) (…). (Lk 102)

Lisagem neile praegu ühe suurema võõrkogukonnana türklased ja nende saksakeelne kirjandus, mille puhul kerkib üles küsimus, kas see üldse on seotav saksa kirjandustraditsiooniga ja kuidas tuleks seda klassifitseerida. Eksiilkirjandus? Interkultuurne kirjandus? Kanaakide kirjandus (sks Kanakenliteratur)? /Mõiste kanaak tuleneb algselt rassistlikult ja halvustavalt mõeldud nimetusest kanaagid (sks Kanaken), mida sakslased kasutasid sisserändajate, esmajoones endiste türgi ja araabia päritolu võõrtööliste kohta. Mõiste teadliku kasutamisega tunnistavad noored türklased oma kõrvalseisja rolli ühiskonnas. Laimusõna kanaagid kasutatakse positiivses mõttes, väljendamaks kuuluvust iseteadlikku agressivselt toimivasse kultuuri kultuuride vahel. Saksamaal sai mõiste kanaak tuntuks Feridun Zaimoğlu raamatu „Kanak Sprak” (1995) kaudu./ Teine saksa kirjandus? Jne.

Ka grupeeringut „šveitslased” ei saa teatavasti mõista ei päritolu ega kommete põhjal kokkukuuluva inimeste ühendusena, mille oleks ühine poliitilis-kultuuriline minevik ning areng, sest Šveits ei ole esialgselt natsioon, vaid kogukondade liit, „vandeühendus” (sks Eidgenossenschaft), mis oma praegusel kujul eksisteerib eelkõige poliitilise tahte kaudu kolme suure Euroopa ääreala (saksa, itaalia ja prantsuse) ja väikese retoromaani rahvuse liiduna. Pigem on multinatsioon täpne mõiste, hõlmamaks selle maa erinevaid rahvusi. /Vt põhjalikumalt: Eve Pormeister, Mida tänapäeval tähendab Šveits, Akadeemia 2001, nr 5, lk 978./

Ja kui teha põgus ekskurss nt 1910. aasta Austria-Ungari keisririiki, siis satume suurde 28-miljonilisse rahvaste paabelisse, kus niinimetatud austerlastest moodustavad sakslased kõigest 33 %.

Tõepoolest võiksid, nagu Ain Kaalep arvab, nii šveitslased kui ka austerlased avaldada „energilist protesti” (Lk 102), kui tahaksid neid pidada saksa kultuurialasse kuuluvaks. /Esindatud on veel: 22% tšehhid, 15% poolakad, 12% ukrainlased, 5% sloveenid, 3% itaallased, 3% serbohorvaadid ja 7% teised rahvused./ Erinevad topograafilised, konfessionaalsed, ajaloolised ja kultuurilised juured ning traditsioonid, nagu ka mõlema riigi suveräänsus lausa nõuavad – hoolimata ruumilisest naabrusest ja keelevendlusest (sks Geschwisterschaft in der Sprache) – et respekteeritaks nende maade kirjanduse iseseisvust. Muidugi ei tähenda see, nagu oleks meil kavas neid kirjandusi ülejäänust isoleerida ning teravaid piire tõmmata. Vastupidi, autonoomia ei välista sugugi piiride avatust. Teisalt ei saa eitada, et erinevate kirjanduste autonoomia tähendab mitmekesisust ja teadlikus läbikäimises nii lähedase kui ka võõraga /”Üks sajanditevanuse kultuuriehitise alustalasid on „oma” ja „võõra” piiritlemine. Kuid saavutanud kunsti struktuuritasandi, saavutab kultuur ka kõrgema vaatepunkti, millest nähtuna fundamentaalsed vastandused ilmuvad meile teatava kõrgema ühtekuuluvusena.” (Juri Lotman, Semiosfäärist. Tlk Kajar Pruul. (Avatud Eesti raamat.) Tallinn: Vagabund, 1999, lk 185.)/ tekib vastuliikumine kultuuride „uniformeerimisele”. „Mida enam on diferentseerumist, seda enam on kultuuri. Hääled, kude, värvid, rütmid ei saa kunagi olla küllalt autonoomsed ja mitmekesised,” selgitab Šveitsi kirjanik Gertrud Leutenegger. Ja mõeldes näiteks Johann Gottfried Herderile, kes samuti rõhutas iga kultuuri iseseisvuse tunnustamist ja detsentralisatsiooni põhimõtet inimühiskonna arengus, tõdegem veelkord, et nii saksakeelse Šveitsi kui ka Austria ja Saksa kirjandus kujutavad endast ühise vaimse ruumi alusel üht s a k s a k e e l s e t kirjandust, mis moodustab killukese, ent üpris suure killukese Ain Kaalepi tõlkemaastikest.

Esimeste sammude tegemiseks saksakeelsel tõlkemaastikul pidi tulevane luuletaja ja näitekirjanik kõigepealt ära õppima esmavajaliku: keele, sest ka selle teekonna alguses on Sõna. Esimesed kokkupuuted võõra keelega toimusid kolme-nelja-aastaselt saksa lasteaias Tartus, kusjuures mõju avaldas kindlasti ka sakslannast lapsehoidja preili Ireene Beern. Keeleõpingutele põhikoolis ja Hugo Treffneri gümnaasiumis järgnes saksa keele lõplik omandamine Stalini päevil, mil noor kirjandushuviline luges Heinrich Heine (1797-1856), Johann Wolfgang Goethe (1749-1832) ja Friedrich Schilleri (1759-1805) raamatuid, mille oli tema perekonnale kinkinud 1939. aastal Saksamaale ümberasunud perekond Beern. (Vt Ain Kaalep, Heinrich Heine. – Akadeemia 1997, nr 12, lk 2554) Ent Ain Kaalepi huviorbiiti ei sattunud üksnes saksa klassika, vaid samuti omapärase austria luule looja Nikolaus Lenau (1802-1850) ning Šveitsi kirjanduse ühe suurima meistri Conrad Ferdinand Meyeri (1825-1898) looming, kes end talle iseäralikult ilmutas ja kelle ballaad „Jõejumal” („Der Stromgott”) ajendas teda 1957. aastal kirjutama hingelist Koidula-ballaadi „Kroonlinnas”. (Vt Ain Kaalep, Kolm Lydiat, lk 536-565.)

Erilise elamuse sai Ain Kaalep siiski pisut varem – gümnaasiumi päevil Saksa okupatsiooni ajal, mil ta süüvis ühte juugendstiilis piltidega kaheköitelisse väljaandesse. Selle tollal keelatud autori Heinrich Heine luuletus „Doña Clara” kujuneski 1943. aastal Kaalepi esimeseks tõlkekatsetuseks, (1997. aasta Akadeemias nr 12, lk 2550-2554 avaldas Ain Kaalep „Doña Clara” uue tõlkevariandi, kus riimita neliktrohheuse asemel on ta kasutanud süllaabilise ilmega kaheksasilbikut, märkimaks tugevamini hispaaniapärasust.) mille kulminatsiooniks on kindlasti 1956. aastal ilmunud Heine-tõlked kogumikus „Luuletused ja poeemid”. (Toetun Imbi Härsoni usutlusele Ain Kaalepiga 6. mail 2005 seoses seminaritööga Viljandi Kultuuriakadeemias(…)).

„Eks ole igal teadlikumal kirjandussõbral oma meeliskirjanikud. (…) leitakse meeliskoolkondi, -voole, ja lõpuks -kirjandusigi,” (lk 101) kirjutab Ain Kaalep 1969. aastal. Kõige lähedasem saksakeelsetest maadest oli talle Austria, mille traditsioonid on tihedalt seotud romaani maadega – sinnagi ulatusid tema tõlkijahuvid. Sellel eelistusel on täiesti subjektiivsed põhjused, nimelt Ivar Ivaski, suure Austria ja Heimito von Dodereri (1896-1966) sõbra isiklik mõju. Tema oli see, kes saatis Eestisse palju Austria kirjandust ja tänu kellele Ain Kaalep avastas muide ka Albert Paris Gütersloh`(snd Albert Conrad Kiehtreiber, 1887-1973). Enne Ivar Ivaski kirju aga, kui Loomingu Raamatukogu oli Kaalepilt tellinud Max Frischi (1911- 1991) „Homo faberi” tõlke, jäänukski ta ehk Šveitsi sõbraks. Kaalepi tõlkebiograafia seisukohalt ei ole oluline mitte üksnes „Homo faberi” tõlkimise fakt, vaid samuti selle teose (temaatiline) funktsioon eestlase tõlgitud saksakeelse vanema ja noorema põlvkonna autorite vahelise sillana. Suhteliselt vabal Hruštšovi ajal 1965. aastal eestindatud Max Frischi romaanis tõstatud küsimus „Füüsikud või lüürikud?” tekitas tollal Eestiski vastukaja. Vastukajana võib vaadelda samuti Gertrud Leuteneggeri 1975. aastal kirjutatud ridu, kes on pea ainukene sõjaaegne noorema põlve saksakeelne autor, keda Ain Kaalep on tõlkinud.

On üks leiutajasiluett, mis meid ehmatab: tehnik oma laboris, kättesaamatus kauguses süvenenud kõrvetavate gaaside, surmavate kiirguste kohale, mida ta, ise teadlik nende hävitusjõust, ometi oma kätest valla päästab, aga see, et me edasi elame ja purustustega harjume, teeb meid temasarnaseks, ja kas me isegi ei tõmba iga päev oma kätt mõnest saatusest eemale.

(Gertud Leutenegger, Luulet. Tlk Ain Kaalep, Eve Pormeister. – Akadeemia 2003, nr 4, lk 811. )

Noorema põlvkonna autorite vähesuse põhjus Ain Kaalepi tõlkemaastikel peitub ilmselt igipõlises põlvkondadevahelises kokkupõrkes elu tunnetamisel ja keele kasutamisel. Muidugi võib kirjandus kajastada igasuguseid elamusi, kuid mitte piinlikkusi. See ei tähenda sugugi, et ta noorema generatsiooni esindajaid ei oleks tundnud, kuid eakaaslastele või vanematele oli lihtsam ligineda.

Ent autorite sünniaeg, mis peale tellimustööde (nt Schiller) ja teiste tõlkijate (Aleksander Kurtna, Harald Rajamets) soovituste mõjutas Ain Kaalepi valikuid, ei ole ainumäärav. Tema teejuhiks tõlkemaastikel oli omaenda lugemiskogemus. Siit joonistub välja teinegi huvitav tahk, mida luuletaja-tõlkija oma valikutel silmas pidas: „apollonlikkuse” ja „dionüüslikkuse” eristamine, st kaunite kunstide viljelejate jagamine päikese ja kunstide jumala Apolloni ning ekstaatilise viljakusjumala Dionysose austajateks. Kuuludes ise esimeste hulka, on Kaalep „dionüüsoslikke” poeete tõlkinud vaid talle lähedasemale „apollonlikule” luulele kontuuri andmiseks. Dionüüsoslikku joobumist elamustest pidas ta vajalikuks üksnes sel määral, nagu see soodustas järgnevat vaimset kristalliseerumist: „Kas pole just selles maailmakirjanduse arengu suur dialektika, kas just niimoodi ei avaldu ajaloo progress muusade, Apolloni kaaslannade valdkonnas?” (Ain Kaalep, Peegelmaastikud, Luuletõlkeid. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 309.) Ain Kaalep seega kinnitas Friedrich Nietzsche mõtet apollonlikkuse ja dionüüsoslikkuse dialektilisest sünteesist ning kangastas nende pooluste vahel heitleva Gustav von Aschenbachi kuju Thomas Manni novellist „Surm Veneetsias” („Der Tod in Venedig”, 1911, e k 1998, tlk Heli Mattisen).

Linke


Aija Sakova „Ilmus kirjandusuurija Eve Pormeistri filosoofiline tekstikogumik”. Postimees 29.10.2021,
https://kultuur.postimees.ee/7373971/ilmus-kirjandusuurija-eve-pormeistri-filosoofiline-tekstikogumik

Loetud ja kirjutatud. Eve Pormeister „Näen, kuulen, tunnetan”, Vikerraadio 27.11.2021. Saatejuht Valner Valme.
https://vikerraadio.err.ee/1608402398/loetud-ja-kirjutatud-eve-pormeister-naen-kuulan-tunnetan

Eve Pormeister Viivi Luigest. Kui mitte enne, siis Roomas saad sa seda näha ja kuulda. 01.11.2016, kultuur.err.ee.
https://kultuur.err.ee/314430/eve-pormeister-viivi-luigest-kui-mitte-enne-siis-roomas-saad-sa-seda-naha-ja-kuulda

Eve Pormeister. Miks õitsesid Hamburgis 1943. aasta sügisel kastanid ja sirel?, 03.05.2019. kultuur.err.ee.
https://kultuur.err.ee/936064/eve-pormeister-miks-oitsesid-hamburgis-1943-aasta-sugisel-kastanid-ja-sirel

Püsiviide Lisa kommentaar

Elin Toona Gottschalk

20. veebr. 2022 at 10:23 p.l. (Elin Toona) (, , )

Foto: eesti.ca

Elin Toona Gottschalk (12.07.1937) – eesti kirjanik.

Elin Toona on kirjutanud romaane, avaldanud ka luulet, lühiproosat ja artikleid nii eesti kui ka inglise keeles ning raamatud oma vanaisast Ernst Ennost ja vanaemast Ella Ennost.

Elin Toona sündis näitleja ja lavastaja Enn Toona ning näitleja Liki Toona peres. Ta veetis lapsepõlve vanaema juures Haapsalus. 1944. aastal põgenes ta koos ema ja vanaemaga Saksamaale, õppis põgenikelaagris eesti algkoolis. 1947. aastal asus elama Suurbritanniasse, elas algul Leedsis, õppis Londonis lastekodu koolis, Pitmansi kolledžis ja teatrikoolis. Töötas Londonis kudumisvabrikus, büroosekretärina ja televisiooninäitlejana.

1966 Henrik Visnapuu preemia (“Puuingel”)

2004 Valgetähe V klassi teenetemärk

2017 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind

Katkend:

Pagulusse, Varrak 2017, Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt. Lk 189 – 195.

Mitte kõik ei elanud Inglismaal nagu ema, vanaema ja mina – või siis Bollerid. Madame`i koeral näiteks oli hea elu. Ema ütles, et see koer on „kork” ehk corgi – kuulsast koeratõust koer. Corgisid pidas kuningas George.

Mul polnud koerte vastu midagi, aga saksa lambakoeri ma umbusaldasin. Corgi ei meeldinud mulle ka, sest ema pidi teda teenima. Minu meelest ei pidanud inimesed koeri teenima. Nad pidid nende eest hoolitsema, sest armastasid neid. Bolleritel loomi ei olnud. Proua Boller hoolitses härra Bolleri eest.

Ema palakesed madame`i laualt jäid harvemaks. Madame oli hakanud oma saiakesi ja biskviite üle lugema. Ema tõi mulle seda, mida madame koera jaoks kõrvale pani, aga tal oli tunne, et „kork” teab, et jagab oma maiustusi minuga ja et teda petetakse. Minu meelest kakas ta meelega põrandale, see oli märguanne emale, et ta teab kõik.

„Korgile” ei meeldinud vihm. Kui väljas sadas, kaevus ta lähimasse murulapikesse ning keeldus sealt lahkumast, kuni tal vihmakeep seljas ja saapakesed jalas polnud. Ma ei olnud kunagi näinud vihmakeebis ja saabastes koera. Mis ime siis, et ema tahtis olla inglise koer.

Kui ema „korgi” kannul hüpeldes lagedale ilmus, läksime kivimurdu ja istusime juttu ajama. Kivimurd asus metsa keskel. Sealt võetud kividest ehitatigi kaua aega tagasi algselt see maja. Me istusime ja ema rääkis, alati tõsiselt, jagades mulle juhtnööre, kuidas mitte hätta sattuda. Kuulasin hoolega, pidades meeles, kui oluline on ema sõnade järgi käia. Ema ütles, et ma ei tohi endale tähelepanu tõmmata, tehes midagi rumalat, sest tema ei saa mind enam aidata. Mul on meeles, kuidas ta rääkis mulle sedasama Hausberges. Minu ülesandeks oli „lugeda ridade vahelt”, kui inimesed rääkisid liiga palju, nagu tavatses öelda Onku. Oli selge, et kui tõmban enesele tähelepanu, toob see kaasa ilmseid õnnetusi. Ometi uskus ema ikka veel, et oli teinud hea valiku, valides Hollandi asemel Inglismaa.

„Inglise seadused, inglise kirjandus, inglise haridus, inglaste saavutused ja Inglismaa asutused on 20. sajandi selgroog,” rõhutas ema, raisates sigarette, kustutades neid iga paari suitsusõõmu järel. „Isegi Ameerika kuulus kunagi Inglismaale. Sellepärast räägivadki nad endiselt inglise keelt.” Ema esitas sageli ilma seda ise märkamata valjusti „sisemonolooge”. Mina kutsusin neid tema „monoloogipominateks”. Vanaema sõnas, talle ütleb sedasi Jumal, mis on vale ja mis õige. See oli ka vahelduseks koeraga rääkimisele. Aga ma nägin, et emagi vahel kahtleb, mõtleb midagi muud, kuid püüab end veenda, et tal on õigus, ja mindki mõjutada. Ta rääkis mulle, kuidas britid olid saanud maailma valitsejateks.

„Paljud varajased maadeuurijad olid just siit pärit. Yorkshire`i mehed nagu härra Boller …”

Mul oli kogu see lugu peas. See oli mu lemmiklugu. Sellal kui ema rääkis, olin mõttes läkitanud härra Bolleri Aafrikasse, jalas töösaapad ja peas lambiga kiiver, et ta öösel džunglis tee leiaks. Minu arusaam oli segu Onku seiklustest Aafrikas ja „armsa Ärni” raamatukogu raamatutest ning maailmast üldse. Kujutised möödusid mu silme eest nagu pildid ringvaates, mida meile näidati ümberasustatute laagris. Pärast paar minutit kestnud, enamalt jaolt kummuli pöördunud numbreid ja operaatori vandumist nägime tükkideks lendavaid sõdureid, siis aga võttis vanaema mul kraest ja viis mu välja. Aga ma sain asjale pihta. „monoloogipominad” olid filmis. Ema monoloogid esitas ta ise. Need pidid mulle õpetama, kuidas mitte teha välja sellest, mis on õige, siinsamas meie silme all.

„Britid koloniseerisid suurema osa Aafrikast, Indiast, Hiinast ja Kagu-Idast … ” Sigaretti pahvides läks ema sel teemal üsna leili, „Kork” aga istus ja vahtis meid, olles segaduses võõrast keelt kuuldes.

„Brittide Ida-India kompanii monopoliseeris 17. sajandil kaubavahetuse Indiaga. 19. sajandil avastas John Speke Victoria järve Aafrikas, liikudes mööda Niiluse jõge selle allikate poole. Siis leidsid nad ühe teise mehega koos, Grant oli vist nimi, ühe läbipääsu ja nimetasid selle Riponi koseks. Ripon on üks koht siinsamas lähedal,” seletas ema.

„Kuidas nad said avastada midagi, mida aafriklased juba tundsid?”

Ema ei teinud minust väljagi.

„Siis oli veel üks inglane, uurimisreisija Richard Burton, kes Kesk-Aasias …”

Hajevil ja kaugusse suunatud pilgust ema silmis mõistsin, miks ta vihkab oma praegust elu. Ta oli olnud parimas vormis, sammudes armeesaabastes ja seljakott seljas läbi ohtlike aegade. Madame´i ja haiglaõdede teenimise asemel riskinuks ta pigem gestaapoga. Ründav tiiger olnuks midagi paremat kui sülekoera ja tema vastiku omaniku ees lömitamine. Soovisin, et saaksin teda lohutada, aga see polnud võimalik, sest suurem osa tema muredest olid alguse saanud minu sündimisega.

Kui ema jätkas, küttes end üles Indiasse ja Hiinasse tsivilisatsiooni toomisega, avastasin, et tunnen pigem kaasa inimestele, kes võib-olla ei soovinud oma kingi just täpselt nõnda asetada või süüa herneid kahvli seljalt. Näis, nagu oleks liiga palju inimesi ära kasutatud, maha müüdud või petetud, et luua kõiki neid kuulsaid asutusi, mida ema nõnda imetles.

Püüdsin kujutleda „maadeavastaja härra Bollerit” (või pigem ta vaarisa) istumas sama kamina ees nende majakeses sada aastat tagasi, ainult et kaminas polnud tuld. Tal oli turvas otsa lõppenud. Sütt ka ei olnud. Tuul lõõtsus vastu seinu. Tuba oli külm, lumi kuhjus kuuri veerde, pump oli külmunud ja katus laskis läbi.

„Kas sa kuulad ka?”`küsis ema, peatudes ja heites mulle kahtlustava pilgu.

„Muidugi kuulan,” vastasin mina. „Ausalt.”

Ja ikkagi … katus laskis läbi ja proua Boller lesis voodis. Pea teki all. „Neetud!” käratas Boller vanem ja kargas sohvalt püsti. „Ma olen tüdinud ülevaatajatest, külmast magamistoast, külmunud torudest ja jääst kempsupoti serval. Ma lähen nüüd otsima maad, kus on soe ja kus ma saan teisi inimesi kamandada.” Ja nii ta läkski. Naine jäi voodisse, aga läks talle peagi järele, sest härra Boller oli avastanud maailma täis võõramaalasi, kes kõik olid nende võimalikud teenijad. Mõnest võis saada teener isegi nende enda kodumaal. Milline õnn! Nad avastasid, et tuhanded inimesed kogu maailmas ihkavad kõigest hingest teenida britte. Muidugi ei saanud nad neid kõiki kasutada, nõnda müüsid nad ülejäänud (eelkõige aga mustanahalised aafriklased) Ameerikasse, kus neid samuti kasutati teenijatüdrukute ja teenritena, talutööliste ja orjadena. Nad tulevad Inglismaale vabast tahtest, et töötada haiglates ja vabrikutes, et ka neist saaksid britid.

„Ja siin me nüüd siis oleme,” ütlesin valjusti.

„Jah, siin me oleme,” vastas ema, pannes aga tähele, et ma ei öelnud seda kuigi meeldival toonil. Ta hindas endiselt oma nägemust, tõmmates sigaretist sügava rahuloleva sõõmu kopsudesse ning mõeldes targale härra Clive`ile, kuulsale härra Livingstone`ile ja isegi härra Burtoni naisele, kes oli tagahoovis tule peal ära põletanud kõik oma abikaasa avastused. Ka proua Bolleril oli olnud kange tahtmine põletada ära kõik härra Bolleri toanurgas kuhjuvad ajalehed, aga härra Boller oli öelnud, et „mitte enne, kui ma surnud olen”. Ka mina ei tohtinud neid puutuda. Ma polnud kunagi ajalehte lugenud, aga olin näinud, kuidas inimesed neid näo ees hoiavad, et vältida vestlemist.

„Kui oled inglise keele ära õppinud, mõistad, millised hüved sind ootavad,” jätkes ema minu kätt patsutades. „Kui me kord sellest haiglapõrgust pääseme, ei vaata me kordagi enam tagasi.”

Meie lemmikpäevad olid laupäevad. Emal oli kas puhkepäev või oli madame koos koeraga maal. Tavaliselt käisime siis Leedsis.

Meie esimesel koos veedetud laupäeval kasutas ema ära kõik oma rõivakupongid, et me vanaemaga näeksime välja nagu normaalsed inimesed, mitte nagu sõjapõgenikud. See muutus leidis aset suures Lewise kaubamajas, millel olid väga sobivad „rõivaste vahetamise ruumid”. Nii me siis läksime ja vahetasime rõivad. Me jätsime oma vanad minad riideruumi kardinate taha. Kui me minema kõndisime, heitsin pilgu üle õla ja nägin, kuidas müüjanna meie laagririided prügikasti viskas.

Kaubamajast läksime fotograafi juurde, kus ema laskis meist kolmest pildi teha. Ta nimetas pildi „Kolmeks turteltuvikeseks”. Sellel pildil olid emal uued prillid ja vanaemal ette manatud tema kokkusurutud huultega fotonägu. Vanaema seletas, et tema nooruses oli tähtis jätta tulevasele ämmale-äiale mulje, et pruudil on väike suu ja seega ei söö ta palju. Laagris oli olnud oluline värvida kulmud ja naeratada, rahuajal tuli ka naeratus huulepulgaga ette võõbata.

Enne väljaminekut riietusid ema ja vanaema hoolikalt. Vanaema maadles mitmete venivate esemetega, mida ta nimetas hoidjateks. Tal oli kõhuhoidja, rinnahoidja ja sukahoidja. Tal olid sukkade all isegi veenihoidjad. Mind üllatas, et hoolimata kõigist neist ülalhoidjatest suutis ta ikkagi kahe jalaga maha toetuda. Kui vanaema viimaks riides oli, nägi ta välja nagu Inglise kuninga abikaasa. Ta nägi kena välja, aga mugav tal kindlasti polnud ja mina hoidusin teda kaisutamast, et mitte kõiki neid hoidjaid paigast nihutada.

Ka ema nägi kena välja. Ta oli jälle harjunud kõrgeid kontsi kandma. Ta polnud enam mingi Lumekuninganna ega üldse mingi kuninganna, isegi mitte madame`i koer, aga kui ta haiglavormi seljast võttis, läks tal tuju kohe heaks ja ta samm muutus reipamaks. Igaüks, kes nägi meid tänaval kõndimas, võinuks vanduda, et me oleme inglased, kui poleks olnud vedrunõeltest ketti vanaema kaelas – juhuks kui ta hoidjad paigast nihkuvad.

Sõitsime Leedsi bussiga. Ronisime teisele korrusele, et ma näeksin, kus me asume haigla, nõmmede ja ülejäänud Inglismaa suhtes.

„Ma ostan sulle atlase,” lubas ema, „et saaksid näha, kus me oleme ja kus me oleme olnud.” Ta tegigi seda ja mina sain oma elu suurima vapustuse. Selles atlases polnud Eestit. Kogu see ala oli muutunud Nõukogude Liiduks.

Laupäeviti pesi vanaema mu juukseid, pani mu vanni ja vahetas riided. Ta alustas sellest, et viis šampooni, seebi ja käterätid vanni juurde, siis ootas, et koridor oleks tühi, enne kui ma vannituppa võisin söösta. Koridoril oli oma tosin ust. Iga hetk võis keegi neist mõne avada ja siis oleks mind tabatud. Tagasitee oli veelgi hullem, sest siis oli käterätt ümber mu pea. Ma ei oleks saanud öelda, et olen tulnud tassikest teed jooma. Kuna oli liiga külm, et minna märgade juustega Bollerite juurde, jäin ööseks haiglasse. Hommikul lipsasin tagatrepist alla ja tulin pühapäeva hommikul jälle tagasi, sest siis oli mul ametlikult lubatud omakseid külastada. Kui valvelauatädi midagi kahtlustaski, ei näidanud ta seda igatahes välja.

Pühapäeval jalutasime vanaemaga metsas või kanarbikunõmmel. Eriti meeldis mulle nõmmel, sest siis kadus haigla peagi silmist. Põhjamerelt lõõtsus näkku tugev tuul, mis üritas meid rajalt minema tõugata. Pilved ei püsinud kunagi paigal: nad olid kui elav, pöörlev, kiirelt muutuva valgusega lagi. Oli halle, türkiissiniseid ja isegi roosasid pilvi. Vahetevahel roomas ligi mõni must pilv justkui hiiliv must kass, vedades oma varju üle maapinna, valmis vihma ja kõuemürinaga alla kargama. Kui taevasse ilmus päike, tundus nagu oleks Jumal valguse süüdanud, kuid ainult hetkeks. Öö saabud idast. See kattis kinni terve taeva, nagu inimesed katavad kinni linnupuuri, et linnud saaksid magada, ning siis oli aeg haiglasse tagasi pöörduda.

„Kas tuleb veel mõni sõda?” küsisin vanaemalt.

„Loodan, et ei tule, aga võib-olla tuleb ka. Seda võib alati juhtuda, sest inimestel on tarvis võidelda nagu rottidel on tarvis närida, et hoida hambaid ajusse kasvamast,” vastas vanaema raskel toonil.

Tagasiteel haiglasse möödusime sopistuvast kaljueendist. Vanaemale meeldis minna selle eendi veerele, kust paistis kogu org ja osa tuldud teest. Niipea kui me lagedale jõudsime, pani tuul vanaema mantli ja salli lehvima. Rada kulges mäkke ja vanaema seadis end kaljuveerele, käed mantlitaskutes, näoga põhja poole. Jäin seisma tema kõrvale. Vanaemal oli plaanis rääkida tuult kasutades oma lähedastega. Läksin kaugemale, et vanaema saaks omaette olla, aga jälgisin teda eemalt. Esiteks rääkis ta Almaga – otsustavalt ja käsi liigutades. Kui vanaema silmad kinni pani ja sosistama hakkas, siis rääkis ta „armsa Ärniga”. Ja kui ta huuled vaevu liikusid, palus ta Jumalat.

Inglismaale saabumisest saadik oli saanud ilmsiks, et Jumal on meie palvetele kurdiks muutunud. Et mitte vanaema erutada, vaikisin sellest, ehkki võinuksin talle öelda, et ta ootab vales kohas valesid päästjaid. Pealt kuuldud vestlustest teadsin, et meie pääsemine ei tule „ettehooldest”, vaid raekojast, siseministeeriumist ja tööministeeriumist. Need olid kohad, kus asusid meie dokumendid. Üksildane inimkogu kaljueendil tegi mulle viha. Igikestev lootus ja paratamatu saatus veeresid meist üle nagu vene tankid.

Ühel pühapäeval istusime oma haiglatoas ja vaatasime perekonnapilte, kui uksele ilmus poola kokk, kätel suur kandik. Ta oli üles tulnud tagatrepist ja oli hingetu. „Vabandust, et ma hiljaks jäin!” Kokk vaatas ema poole, eks ema teadis, et ta tuleb.

„Häid jõule ja palju õnne sünnipäevaks!” ütles kokk mulle saksa keeles ja andis mu pealaele musi, suutes sellest hoolimata kandikut tasakaalus hoida.

Olin täielikus segaduses. Oli ju aprillikuu, mitte kellegi sünnipäev ega jõulud.

„Üllatus!” ütles ema voodilt püsti hüpates. Ta tõi voodiriiete alt lagedale mõned sööklanõud. Seletus oli lihtne. Meil olid nii eelmised jõulud kui ka ema ja vanaema sünnipäevad pidamata jäänud.

Kokk tõi meile nüüd koogi, et juhtunut tasa teha.

Koogi? Kandikul oli valge, justkui betoonist kivitükk, peal sinisega kirjutatud nimi „David”. See kõik nägi välja nagu hauakivi. Koputasin selle asjanduse külgi. Kindlasti hauakivi, aga ega ju kingitud hobuse suhu ju vaadata, öeldakse vaid „tänan” ja „väga kena”.

Ema ja kokk vahetasid pilke. Vanaema uuris mõistatuslikku kivitükki viisakalt ja hindaval pilgul. Ta mühatas ja läks kamina tagant meie kirvest tooma. See kirves oli meil kogu sõjaaja käinud noa eest ja näis nüüd olevat sobiv riist.

Kokk nähtavasti märkas meie hämmingut. Ta kummardas ema kõrva juurde ja ema hüüatas: Oi ei!

Ning puhkes naerma.

„See on glasuur,” selgitas ema. See kivi meenutav kate oli eriline ja väga kallis Inglise glasuur. Ema ütles, et vanaema lõikaks koogi lahti.

Kirves oli selleks suurepärane tööriist, sest kook oli haigla külmkapist tulnuna ikka veel külmunud. Kokk selgitas, et kook oli mõeldud ühele haigla eratiiva sõdurile, aga too oli öösel surnud, ega saanud seda enam süüa. Selle asemel, et kook ära hävitada, tõi ta selle meile. Mul oli õigus olnud. See oligi hauakivi.

Vanaema raius koogi tükkideks. Kokk torkas ühe tüki suhu, limpsis sõrmi ja ütles, et see on maitsev. Ta kallistas mind korraks, suudles vanaema kätt, soovis meile kõike head ja läks tööle tagasi.

Koogi sisu oli pehme ja magus. Maitsnud tükikese toda betooni, avastasin, et ka see on magus. Vanaema sõi ainult pehmet osa. Ta kartis, et betooni süües murrab hamba. Mina sõin kõike, kuni ma enam süüa ei suutnud.

Mõni minut hiljem kuulsime koridorist samme. Tardusime. Uksele ilmus kolm eestlasest abitöölist, harjad ja ämbrid käes, juhuks kui mõni õdedest neid näeks. „Tere, tere! Kas teil on siin pidu?” küsisid nad.

„Tulge sisse! Tulge sisse!”

Veidi hiljem ilmus üks itaalia teenijanna. Tundsin temas ära ühe neist kahest teenijannast, kes jätsid mulle voodeid üles tehes maiustusi.

Teosed

“Puuingel” (1964)

“Tont teab. Novelle” (üks autoritest, 1968)

“Lotukata” (1969)

“Sipelgas sinise kausi all” (1974)

“In Search of Coffee Mountains” (“Lotukata” autori vabas tõlkes, 1977)

“Kaleviküla viimne tütar” (1988)

“Kolm valget tuvi” (1992)

“Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno” (2000)

“Ella” (2008)

“Into Exile. A Life Story of War and Peace” (2013)

“Kolmteist Eesti kirja” (üks autoritest, 2016)

“Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” (tlk Kersti Unt, 2017)

“Mihkel, muuseas. Lugu läbikatsumata eludest” (2018)

Püsiviide Lisa kommentaar

Justin Petrone

7. veebr. 2022 at 1:18 p.l. (Justin Petrone)

Foto: erakogu / Prima Vista koduleht

Justin Petrone (1979) on Ameerika-Eesti ajakirjanik, kirjanik, blogija ja muusik.
Ta on lõpetanud George Washingtoni Ülikooli ajakirjandusosakonna.

Katkend:

Jõulumees ja muid tõestisündinud lugusid, Petrone Print 2021, lk 47 –

Mida õpetas Ester

Sain selle sõnumi folgipidustuste viimasel õhtul: vana sõber oli lahkunud. Viimase minuti kutse. Matusetseremoonia pidi toimuma juba järgmise päeva lõunal. Jaani kirikus.
Sellega lõppes minu peolõpujoovastus, tõsi, järgmisel hommikul panin ma ette oma tavalise naljanäo ja käisin kohvikus. Siis tulin koju tagasi, triikisin särgi ja viikisin püksid.
Kirik oli avatud, aga kirst suletud. Valge lina peale oli pandud suur portree. Tema suured silmad vaatasid otse minu poole. Inimesed tulid, embasid üksteist, pisarsilmil sosistades. Vanad rahulikud mehed, elutargad vanad naised, sellised, keda tavaliselt nutmas ette ei kujuta. Kõigi nende silmad olid märjad, õhus kõlasid kurvad meloodiad, mis kaikusid tagasi vana luteri kiriku tagasihoidlikult interjöörilt.
Vaatasin uuesti oma vana sõbra silmadesse. Ma ei saanud mitte millestki aru. Olin just plaaninud talle külla minna, ja nüüd …
„Ta ei tahtnud, et keegi tema haigusest teaks.” Nii oli ta tütar mulle äsja öelnud.
Istusin kusagile kiriku etteotsa. See oli raske tseremoonia, pidevalt võitlesin sellega, et ma poolihääli nutma ja halama ei hakkaks. Täiskasvanud mehel ei sobi suure hulga võõraste inimeste ees niimoodi käituda! Hoidsin sirget poosi, hing rebenemas, mu silmad rändasid pidevalt esimesse ritta, kust paistsid kolme lapse kummargil kuklad. Tema lapselapsed. Vaatasin jälle portree poole, ta tundus seal nii elus, nagu seisaks ise seal kirstu kõrval.
Voldik mu sõrmede vahel andis teda aastaarvud: 1957-2019. Õpetaja libises neist üle, muutis need lõplikuks, aga ainus, mida mina suutsin neile arvudele peale vaadates mõelda, oli: talle oleks pidanud antama vähemalt 30 aastat veel! Kõigist neist inimestest, keda ma elus kohanud olin, oleks just tema väärinud pikka elu. Kuidas nii, kõik need pätid ja kaabakad kirikust väljas tänavatel elasid edasi, aga tema oli siin portree all kastis!
Kirstu ümber algas liikumine, osa inimesi läks kiriku tahaotsa, et tuua enda pärjad ja kimbud. Kui neid kirstu ümber sätiti, juhtus midagi imelikku. Portree libises, kukkus kirstult maha ja klaas purunes tuhandeks pisikeseks killuks.
„Mida see veel peaks tähendama?” kuulsin kellegi sosinat.
Kirikuõpetaja pühkis killud kokku, keegi teine sättis portree tagasi raami ning oma kohale kirstu peal. Ja siis oligi aeg. Portree anti ühe lapselapse kätte, ta võttis selle ettevaatlikult ja alustas teekonda. Vaatasin seda vana valge kiriku ukselt, kuidas kõige ees kõndis laps, siis kirstu kandvad suured mehed, nad suundusid üle puusilla musta surnuauto poole. See oli ilus juulilõpu päev, taevas polnud pilvegi, igal pool matuseauto ümber aga võeti maha folgifestivali telke, kõikjal kõlasid tööriistade urinad ja kõlksud.
Pühkisin pisara silmanurgast ja märkasin enda kõrval tema väimeest.
„Ma just pidin minema talle külla, olin seda ammu lubanud,” ütlesin ma.
„See käis kõik väga kiiresti,” vastas ta. „Just avastati… ja siis läks kohe allamäge.”
…..

Ma tean, et ta oleks mulle öelnud, et pole vaja sellepärast kurb olla, aga ma olin ikkagi. Ta oleks mulle öelnud, et pole mõtet midagi kahetseda, aga ma kahetsesin ikkagi.
…..

Ta oli pärit Viljandist, aga meie sõprus algas Tartus, võiks öelda, et üsna omapärases olukorras. Me olime seal linnas leidnud endale üürimaja ja korraldanud selle esimesele korrusele laste päevahoiu. Estrist sai meie hoiu kasvataja, nii et justkui meie pere liige.
Igal hommikul ärkasin ma vara, läksin trepist alla ja vaatasin üle esimese korruse, tavaliselt pidin korjama kokku õhtused mänguasjad ja ahju küdema panema. Siis Ester tuligi, pikemat kasvu hõbevalgete lokkis juustega ja erakordselt selgete silmadega naine, malbe ja samas kindel. Ta rääkis väga harva midagi endast, ja kui lapsed lõunaund magasid, istus ta vaikselt söögilaua nurgas, lugedes piiblit, selg sirge, käed laual.
Pärastlõunaks sai hoid läbi, aga vahel jäi Ester meile ka õhtul appi. Ta hoolitses meie laste eest väga hästi, aga tema enda isiksus muutus minu jaoks aina salapärasemaks. Kord tuli talle järele ta ekskaasa, pikka kasvu Peipsi venelane. Kuulsin, kuidas nad omavahel rääkisid, eks ikka seda müstilist, saladuslikku vene keelt. Kuidas nad kokku said, mis lugu seal taga oli? Ma ei saanud seda mitte kunagi teada.
Kui meie lastehoiuajastu paari aasta pärast läbi sai, asus Ester hoidjaks ühes teises lastehoius, saades sealsamas ärklikorrusel ka toa, kus tööpäevadel elada.
Just seal ärklitoas toimus ühel päeval hetk, kus ma talle avanesin, või kus mulle midagi uut avanema hakkas. Ma olin sel õhtul väga suures stressis, tundsin, et mul ei ole oma elu üle kontrolli. Ester vaatas mind ja küsis, kas ta võiks minu eest paluda.
Õigemini palus ta mind kõigepealt istuda.
Vaatas mulle otsa, ei lausunud mulle mitte midagi muud. Hakkasin juba kahtlustama mingit tulevat hullushoogu, mõtlesin „no mis seal ikka”, sest olin kentsakate inimestega oma tutvusringkonnas harjunud.
Aga ei, ta küsis, kas võib paluda. See tähendab: palvetada. Palvetada minu eest. Mu noogutuse peale võttis ta kusagilt püha vett ja hakkas omaette meloodiliselt pomisema: „Jeesus, Jeesus, Jeesus…” Siis pani ta oma käed mu pea peale krooniks ja ma tundsin, kuidas soojus valgus ta kätest mu pähe ja seal edasi, läbi mu keha.
„Nonii!” ütles ta siis. „See töötab. Tundsid? Ta tuli appi.”
Edasi rääkis ta mulle, et ma olin vaimse lahingu keskel, ja oli minu huvides lahingust loobuda. „Ära mine sõtta,” ütles ta. Ma ei saanud küll täpselt aru kõigest, mis ta rääkis, aga ma uskusin tema pühadusse.
…..

Pärast seda seanssi kõnelesime vaimsetel teemadel veel korduvalt. Ta suutis mind ka kõige keerulisematel aegadel naerma ajada. „Küll sa näed, kunagi on see kõik möödas ja tundub isegi naljakas!”
Vahel me rääkisime põlvkondadest. „Mul on teist kahju,” ütles ta. „Teil ei vedanud, sündisite meie järel! Meie põlvkond pole teile just lihtne naaber, me oleme põikpäised, jõulised ja üsna rumalad!”
Ma ei saanudki nende juttude käigus täpsemalt aru, milline oli tema elu lugu. Teadsin, et ta noorus oli möödunud tumedatel nõukogude aegadel. Millalgi oli ta leidnud Jeesuse, oli rännanud ka pühasse linna Jeruusalemma.
Ta soovis, et mina oleksin uskunud sama tugevalt nagu tema uskus.
Aga uskuda millesse? Vahel küsisin talt seda.
„Uskuda, et Jeesus on neitsist sündinud,” vastas ta.
„Aga kui ta polnud neitsist sündinud? Kui ta sündis prostituudile? Mis vahet sellel on?”
See oli ainus kord, kui mulle tundus, et ta oli segaduses ja pettunud olemisega.
„Sa ei suuda uskuda, ei suuda usaldada,” ütles ta siis. „See on sinu probleemide süda.”
Ja oligi kõik.
Kui ta kolis Viljandisse, külastasin teda ta uues korteris, Jämejala hullumaja lähistel. See oli pisikene mugav pesa. Ta küsis taas, kas võib minu eest palvetada, ja ma lubasin.
Aga tasapisi unustasin ta ära.
Ja unustasin vist ka selle, mida ta mulle õpetada üritas. Triivisin tagasi joomise, kohvikusõltuvuse ja apaatia maailma. Kadusin pesunööridesse, mustadesse nõudesse ja hulkuvatesse kassidesse. Kadusin täiesti.
…..

Folgi ajal juhtus aga nii, et meie maja tühja korterisse saabus Eesti läänerannikult üks neiu Kata. Hiiglasliku juuksepahmaka ja uudishimulike silmadega Kata kandis kõikjal kaasas õigeusu palveraamatut ja luges seda omaette istudes. Ja siis ühel õhtul küsis ta, kas võib minu eest palvetada. Muidugi lubasin ma talle seda. Kui ta oli ära palvetanud, rääkisin talle Estrist. Ütlesin, et me peaks temaga Viljandi äärelinna hullumaja lähistele Estrile külla minema, Kata ütles, et see on imeline idee ja me võiksime tõesti minna.
Aga isegi kui me tõesti oleks läinud, ei oleks me Estrit kohanud. Sest Ester oli selleks ajaks juba surnud.
Ja siis läks Kata ära, sest folk sai läbi. Ta ei saanudki teada, et ta poleks saanud tulla, sest jah, Ester oli selleks ajaks juba surnud.
……

Nädal pärast matuseid otsustasin ma minna teda surnuaeda vaatama.
Alustasin Peetrimõisast jala. Taevas paistis päike, õhk oli niiske, sügis hingas välja oma esimesi märke. Mõned lehed olid kollaseks muutunud, mõnes tuulehoos oli tunda jäist hõngu.
Metsakalmistu oli üsna uus surnuaed Viljandi äärelinnas, asutatud pärast teist maailmasõda, kui teised surnuaiad olid täis saanud ja inimesi polnud enam kusagile panna.
Küllap leian värske haua üles, kinnitasin endale ja asusin teele. Kui lõpuks kohale jõudsin, ekslesin mõnda aega haudade rägastikus. Kõik nad kõnelesid mulle oma lugusid: isad, kes kaotasid poegi, pojad, kes kaotasid tütreid, tütred, kes kaotasid vendi, mõnikord mitu korraga. Mõned perekonnad olid täielikult siitilmast pühitud paari kiire aasta jooksul, mõnes kohas aga puhkasid abielupartnerid kõrvuti, kuigi üks oli surnud mitu aastakümmet varem kui teine.
Tuleb tunnistada, et olen oma elus vähe aega surnuaedades veetnud ja ehk seepärast oli see Viljandi Metsakalmistul jalutamine mulle omamoodi uus kogemus. Mäletan, et mu ema võttis mind oma isa – minu vanaisa – hauale esimest korda siis, kui ma olin 16aastane. Oli tema surma 30. aastapäev ja ma ei olnud mitte kunagi varem tema haual käinud, ma isegi ei teadnud, kus see asub.
Küllap sellepärast ei tulnudki mulle pähe võtta oma lapsi kaasa Estri matustele või surnuaeda tema hauda otsima? Mind oli kasvatatud nii, et surm oli minu jaoks ebamugav teema, ja ma kasvatasin samamoodi edasi oma lapsi. Kas see oli minu viis neid kaitsta? Ma teadsin, et Ester ei oleks seda õigeks pidanud, aga ta poleks seda mulle ka ette heitnud. Ta oli hea kristlane ja ta ei osanud olla mitte midagi muud kui lahke ja mõistev.
Nii ma seal kõndisin ja mõtisklesin, kuni märkasin ühte hauakaevajat… nojah, hauda kaevamas. Ja küsisin tema käest, kus asub surnuaia uuem osa, teadsin, et Ester on just sinna maetud.
„Sinna suunda,” vehkis vanamees käega, „Küll sa üles leiad! See on see suund, kus pole üldse puid!”
……

Lõpuks jõudsingi ühe palja künkani, lugesin seal innukalt ühe värske, lintidega kaetud haua plaati… aga see oli hoopis keegi Augusti-nimeline mees. Asusin uuesti otsima, ja siis nägin: kaugelt paistis veel üks lintide ja pärgade kuhil.
Mõelda vaid, et seal all ta puhkabki, mõtlesin ma lõpuks ta haual seistes.
Jah, mõnes mõttes on ta seal.
Nägin valgust Jaani kiriku uksest paistmas, nägin kirstu kandmist üle pisikese silla, nägin surnuautot ootamas, selle klaasidelt helkimas vastu ere päike, kuulsin orelihelisid ja folgitelkide kokkulangemise kõlkse. See stseen mängis mu peas üle ja üle. Lõpustseen. Meil kõigil seisab kord see ees, ühel või teisel moel.
„Miks sa pidid minema?” sosistasin ma. „Ei olnud mitte mingit põhjust. Miks just sina?”
Ta ei vastanud mitte midagi.
„Ma ei saanud sinuga isegi hüvasti jätta!” sosistasin edasi.
Ja ta oli ikka vait.
Kujutasin ette, kuidas ta istub seal tiheda võsa sees, mis surnuaeda ümbritses. Ja siis kujutlesin, kuidas ta on peidus neis lilledes, mesilased sumisemas ta juustes, ta kõiketeadvad silmad kõike jälgimas.
Kõndisin sealt lõpuks minema, mõistmata, olin ma siis vastuse saanud või ei. Aga mingisugune õnnetunne hakkas mu sisse vaikselt tekkima. Oli ikka veel soe suve lõpu pühapäev. Surnuaia vastas oli lillepood, üks vanem naine seisis selle ees, nõjatudes rinnatisele, silmad kissis, mõnuledes päikese käes. Ma lehvitasin talle ja tema lehvitas vastu. Kui mul poleks olnud neid omapäraseid elukogemusi Estriga, siis võibolla ei oleks ma julgenud sellele vanale naisele niimoodi lehvitada. Oleksin ilmselt temast mööda kõndinud, teda ignoreerides. Aga Ester õpetas mind lehvitama ja uskuma: elu on hea, inimesed on head.

Loomingut

Minu Eesti. 1. osa, Kas lubate elada?, tõlkija Raivo Hool, Petrone Print, 2009
Minu Eesti. 2. osa, Mida sa tahad?, tõlkija Raivo Hool, Petrone Print, 2011
Montréali deemonid, tõlkija Raivo Hool, Petrone Print, 2012
Misjonäripoos, tõlkijad Raivo Hool ja Epp Petrone, Ajakirjade Kirjastus, 2013
Reisikirju, tõlkijad Raivo Hool ja Kadri Pettai, Petrone Print, 2014
Minu Eesti. 3. osa, Mis juhtus?, tõlkijad Raivo Hool ja Kadri Pettai, Petrone Print, 2015
Kirju Eestist, tõlkijad Tiia Falk, Raivo Hool ja Kadri Pettai, Petrone Print, 2016
Peegelmees, tõlkijad Raivo Hool ja Epp Petrone, Petrone Print, 2017
Minu Viljandi, tõlkija Raivo Hool, Petrone Print, 2020
Jõulumees ja muid tõestisündinud lugusid, Petrone Print, 2021

Püsiviide Lisa kommentaar

Juta Kivimäe

20. jaan. 2022 at 3:06 p.l. (Juta Kivimäe, Nädala autor 2022)

Juta Kivimäe (1952) – eesti kunstiajaloolane ja kirjanik.

Foto autor: Maria Tromp

Juta Kivimäe on sündinud Pärnus arstide perekonnas, perekond asus Tallinna 1953. Ta lõpetas 1971. aastal Tallinna 10. Keskkooli ja 1976. aastal Tartu ülikooli ajaloo osakonna ajaloolase-kunstiajaloolasena. 1998. aastal kaitses Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonnas magistrikraadi.
Töötas 1978. aastast Eesti Rahvusraamatukogus vanembibliograafina. Alates 1983. aastast töötab ta Eesti Kunstimuuseumis. Oli aastatel 1983-1991 Kristjan Raua majamuuseumi juhataja, alates 1999. aastast muuseumi skulptuurikogu juhatajana.

Katkend: Suur tuba, Varrak 2021. Lk 204 – 211.

Sašenka

Raamatu kaanepilt

Naabermaja hoovil üle tee oli veel üks väike mitu korda paigatud tõrvapapist katusega majake, mida naabrid nimetasid õuemajaks. See väike ruuduliste akendega hoone oli kunagi näinud paremaid päevi ja ehk üsna ilus olnud oma värvilisest klaasist verandaakendega. Nüüd oli osa aknaruute papitükkidega ja muu käepärasega paigatud. Ja need paigadki nägid vanad ja kulunud välja, nagu kogu majake. Seal elas mitut kärnas ja tõbist kassi pidav vana naine, kelle nime keegi õieti ei paistnud teadvat. Teda hüüti Kassimooriks. Kassimoor oli omal ajal Venemaal elanud ja teadis rääkida, kui kole on sealne elu tänapäeval. Ta hõikas lapsi alatasa oma ukse juurde, kus ta tavatses katkises leentoolis istudes oma kasse kutsuda. Kassimoor ei rääkinud kunagi valju häälega, vaid viipas laste näod oma mädanevate hammastega suu ligi ning sosistas siis kavala naeratusega midagi täiesti ennekuulmatut. Kord rääkis ta näiteks, et Venemaal võid sa osta poest kena kalakonservi, aga kui lõpuks koju lähed ja konservikarbi kaane lahti teed, siis kargab sulle karbist näkku terava otsaga vedru ja lööb sul silma välja. Kassimoori juures külas käimine oli keelatud ja tema kasside katsumine samuti. Ei teatudki, mis hirmsad haigused kõik moori kasse kimbutasid, igatahes olid neil kõrvatagused vahel sügavalt verele kraabitud ja haavad nägid hirmsad välja. Mõnel kassil oli kadunud saba ja paaril puudus osa ühest või kahest käpast, aga seal nad elasid ja midagi nad kogu aeg sõid, kuigi Kassimooril ei paistnud endalgi suurt midagi suhu pista olevat. Ta keetis alatasa millestki haisvaid salve ja ravis oma kasside vermeis kõrvataguseid. Ta oli kõhn ja pikka kasvu ja nägi oma kaltsudes pisut hirmuäratav välja. Ega ükski laps tema majakesse ei kippunudki, kuigi ta tihti külla kutsus. Omal ajal roheliseks värvitud väikesest kiivas välisuksest levis hoovi nii kirbe kassikuse hais, et võttis silmist vee välja, nagu pahased majanaabrid alatasa ütlesid.
Mintsi mäletas, kuidas ta esimest korda Kassimoori majakesse sisse oli astunud. Nad olid aias mänginud tema lemmikmängu peitust ja Mannike oli lugenud peopesi silmadel hoides Mintsi kõige lemmikumat liisusalmi:

“Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud,
mitu seppa peavad seda parandama,
seda ütled sina, vana tatinina.”

Juba mitme sepa juures oli kõik lapsed kuhugi peitu pugenud ja nüüd tuli kiirustada, sest paremad peidukohad olid kõik juba ära võetud. Kuidagi sattus Mintsi just Kassimoori majakese ukse juurde ja uks läks lahti ja Mintsi nägi moori väikese pliidi ees madalal pingil istumas ja itsitamas. Oli muidugi teada, et see on keelatud koht, aga uudishimu ja keelatud asja võlu hoidsid Mintsit paigal. Mintsi mäletas, et ta oli öelnud esialgu lihtsalt tere ja jäänud siis ootama, mida Kassimoor talle ütleb. Pealegi teadis ta, et kuigi väike majake sirelite vahel on keelatud koht, pidas ta mamma Kassimoorist omal moel lugu, hirmsast lõhnast ja moori imelikest juttudest hoolimata. Ta rääkis temaga vene keeles ja kirjutas talle vahel rohtude jaoks retsepte. Mintsi oli koos Mannikesega maja taga mammat luuranud ja nad juhtusid kuulma, kuidas haigeks jäänud Kassimoor hirmsasti köhis ning luges siis köha vahele mammale voodist luuletusi ja mamma tema ilusat vene keelt kiitis. Ta oleks tahtnud moori mõneks nädalaks haiglasse saata, ent too ei nõustunud mingil tingimusel oma majakesest rohkem kui paariks tunniks lahkuda. „Kes siis kassidele süüa annab ja nende eest hoolitseb?” küsis ta nõudlikult. Mamma kuulas tal kuuldetoruga südant ja koputas seljale ning lasi Kassimooril selga kuulatades veel natuke köhida. Ta mõõtis vererõhku ning rääkis mooriga nii eesti kui vene keeles pikki jutte, millest nemad Mannikesega suurt midagi aru ei saanud. Lõpuks tõi mamma järgmisel õhtul ise apteegist terve väikese pappkarbi täie erinevaid pudelikesi ja pulbreid ning käskis sinepiplaastreid rinnale panna ja jalavanne teha. Sel õhtul oli mamma köögis tükk aega seebiga käsi pesnud ja pärast odekolonniga üle hõõrunud. Ago oli siis mammaga pahandanud ja öelnud, et nii võib veel mingi hirmsa nakkuse koju tuua, aga mamma oli öelnud, et polikliinikus käib iga päev veel hullemaid inimesi. Siis olid nad Agoga poolihääli vaielnud ja köögiukse vahelt kinni pannud. Mintsi kuulis vaid, et üks mamma tuttav, Hippokrates, oli kirjutanud, kuidas arst peab haigeid inimesi aitama. Lõpuks tehti uks jälle lahti ja Ago andis mammale musi ning siis hakati köögis teed jooma ning Juuli tehtud plaadikooki sööma. Mintsi võis nüüd moorile Laane tänava poest liitrise pudeli piima ja saia tuua, aga majakesse sisse minna ei tohtinud. Kui Kassimoor vahepeal väga põduraks jäi, lasi mamma onu Agol koguni mitu ämbrit vett moori väikesesse eeskotta valmis tuua, sest kaevuni oli tükk maad minna. Ja ükskord oli Kassimoor mammale kinkinud väikese hõbedase käevõru, millele oli peale uuristatud kiri: Fabergé ja St Petersburg. Mamma oli koos Juuliga käevõru põhjalikult uurinud ja just Juuli ütleski esimesena selle kummalise sõna, mida Mintsi tol korral esmakordselt kuulis: faberžee. Aga Mintsile oli Kassimoori majakeses käimine sellegipoolest keelatud nagu teistelegi lastele.
Mintsit nagu tõmbas Kassimoori maja poole. Haisev vana naine oma kaltsudes oli pelutav, aga hoopis erinev kõigist inimestest, keda ta tundis. Rohelises majakeses käimisest sai Mintsi ja Kassimoori vaheline saladus, mida tuli ka teiste laste eest hoolikalt varjata.
Mintsi kuulis, kuidas lapsed rääkisid üksteisele lausa iga päev nii omaenda kui teiste saladusi. Nendest rääkimisest tõusis laste endi ja nende vanemate vahel mõnikord väikesi tülisid, aga tülidest hoolimata ei võtnud laste saladusi keegi eriti tõsiselt. Need paistsid nagu kõigile kuuluvat. Ilmselt ei olnud lastele kunagi öeldud, et seda või teist asja ei tohi rääkida mujal kui ainult kodus. Kassimooril oli ta külmas ja haisvas toas kummalisi asju, mida ta vahel Mintsile näitas. Seal oli suur puust muusikakast hammasrataste ja auguliste metallketastega, mida sai vändast üles keerata, ja kettaid võis vahetada. Kui Kassimoor oma kasti üles keeras, kõlas ilus muusika. Mõnelt kettalt tuli tuttavaid meloodiaid, näiteks oli ühel neist „Für Elise”, mida Riina tihti tädi Anni palumise peale mängis, ja paaril neist olid lood, mille nime Mintsi ei teadnud, aga mida ta oli mõnel soovikontserdil raadiost kuulama juhtunud. Kassimoori masin mängis kõiki lugusid iseäralikult hakitud moel metalse tärina saatel. Iga ketas mängis oma muusikat ja Kassimoor rääkis siis Mintsile teatritrupist ja orkestrist, mis olid mitu aastat mööda maailma ringi rännanud. See oli väga ammu, kui mingi sõda oli viimaks ära lõppenud ja kõik Kassimoori kallid inimesed olid kas surnud või kuhugi kadunud. Hirmus Kassimoor ise oli sel kaugel ajal olnud kaunis noor naine kõlava nimega Aurelia. See oli kunstnikunimi, seletas ta tõsiselt, ja võttis siis kusagilt ebamäärast värvi lappide vahelt välja raamitud metallplaadikese, millel võis aimata lühikeses kleidis keerislokkidega tüdrukut, valge koerake nööri otsas jalge ees istumas. See oli Kassimoori tütar, kes oli ammu surnud ja kuhugi kaugele maha maetud. Tema nimi oli Maria. Maria oli läinud taevasse ingliks ja ootas teda seal Sjuba ei tea mitu aastat. Aga taevas ei loe aastad mitte midagi, iga aasta on vaid lühike silmapilk, sest taevas on igavik. Kassimoor rääkis alati midagi niisugust, kui plaadikese jälle siidilappide sisse pakkis ja ära peitis. Plaadike tüdruku pildiga ei kannatanud valgust. Pilt võis lõpuks sootumaks ära kaduda.
„Mu päris nime ei tohi keegi teada,” sosistas ta alatasa salapäraselt itsitades. Ta pobises ühtelugu arusaamatuid lauseid mitmes keeles, ohkas ja noogutas ise sinna juurde pead, nagu inimene, kes on kaua aega pidanud vaid iseendaga rääkima. Vahel kostis ta suust pikki süngeid tiraade, nagu oleks Kassimoor mõni tegelane muinasjuturaamatust. Näiteks nagu Lumivalgeke, keda võõrasema kõigest väest taga otsib ja punapõskse õunaga ära mürgitada plaanib. Mintsil oli kodus tuliuus Lumivalgekese raamat lausa seninägematult ilusate piltidega. Mamma oli selle ostnud alles mõne päeva eest ja nad olid üle väga pika aja istunud köögilaua ääres koos seda imeilusat raamatut lehitsedes. Mamma rääkis sel õhtul , et oli oma lapsepõlves paar korda nende piltide tegija koos Zeidega Tallinnas külas käinud. Mamma oli siis väike tüdruk ja Siima samuti. Siima isa oli õmmelnud Zeidele ühe parema pintsaku. Selle Siima isa oli olnud juudi rätsep ja Siima on juudi kunstnik. Mamma oli hoidnud Mintsit õlgadest enda lähedal ja vaadanud talle väga lähedalt silma. Tal olid sinised suured silmad mustade ripsmete vahel, nagu kannikesed. Mintsi ei olnud ta silmi kunagi nii lähedalt näinud. Need olid Bobe silmad. Mamma oli vist tahtnud midagi öelda, vist selle juudi kunstniku kohta, aga ütles hoopis lõpuks, et inimesed on väga kadedad.
Kassimoor rääkis vahetpidamatult lausa pööraseid ja arusaamatuid asju. „Varsti nad jõuavad mulle järele, see on kindel mis kindel. Nad leiavad mu ühel päeval üles, sest mul on siin midagi, mida nad tahavad. Aga nad peavad siis südant näitama. Nad peavad südant näitama ja ütlema mu ainsama nime.” Niimoodi võis Kassimoor vahel pobiseda ja noogutas siis vait jäädes ise mitu korda murelikult pead. Enamasti jäi ta siis alatasa küdeva pliidi ees istudes tukkuma, räpased tekid ümber. Siis lipsas Mintsi õue ja hingas kergendatult, kui värsket õhku sügavalt kopsudesse tõmbas. Pea käis ringi. Vahel jõudis ta vaevu sirelipõõsaste varju ja oksendas ägedalt. Seal ei tohtinud käia ja seal käimisest ei tohtinud kellelegi rääkida. See oli tema ja Kassimoori saladus, et ta vahel seal käis. Kassimoor rääkis alati, et kassid valvavad ja kaitsevad teda, aga kummalisel kombel jäi kasse sel suvel lausa iga nädalaga väikese maja ümber vähemaks. Lõpuks elas moori juures vaid üks suur pikkade jalgadega isane kass, kelle nimi oli Petruška. Moor jäi kasside kadumise peale kurvaks ja muutus kuidagi ärevaks. Ta kurtis alatasa, et on nüüd üksinda maa peale jäetud nagu mingi tundmatu tegelane, kelle nime ta mitmel korral pomises ja kellest Mintsi ei olnud midagi kuulnud, aga Kassimoor näis teda päris hästi tundvat. Selle tundmatu nimi oli Metuusala.
Suve lõpuks oli Kassimoorist ootamatult saanud Mintsi sõber, aga kahjuks ei võinud sellest uuest sõprusest kellegagi rääkida, isegi Mannikesega mitte. Pealegi oli moor talle nädala eest öelnud veel ühe saladuse, mida ka ei tohtinud kellelegi edasi rääkida. Ühel päeval oli ta Mintsile öelnud oma nime. Aleksandra, oli ta öelnud ja lubanud Mintsil end kutsuda lühema nimega Sašenka. Ta oli kinkinud Mintsile nende sõpruse kinnituseks punakatest läikivatest kividest kaelakee. Karneoolid, oli ta öelnud ja pannud kee Mintsi kaela tagant lukku. Mintsi oli palunud, et Sašenka jätaks kee enda juurde ja tema käiks siin vahel sellega mängimas, aga Sašenka oli öelnud, et mammale tuleks kee kohta tõtt rääkida. „Naaber kinkis sulle poes käimise eest mälestuseks,” ütles ta tõsiselt. Mintsi rääkis küll köögiukse kõrval rippuvast kantsikust ja Sašenka noogutas selle peale äratundvalt ning tunnistas, et ka teda oli balletikoolis vahel löödud. Sašenka oli kindel, et valetamine on inimesele väga suur koorem. Valedega on hirmus raske koos elada, aga vahel ei saa tõtt rääkida. Lõikavad kõri läbi! Ta tegi käega lõua all kiire liigutuse. Tsiuh! Sašenka arvas veel, et inimene võib vahel tõtt mitte rääkida ka seepärast, kui see väga raske on. Siis tuleb lihtsalt vait olla. „Kaeva maja taha auk ja räägi kõik saladused sellele augule ära,” õpetas ta itsitades, nii et sügavalt rinnust tulev köha hinge mattis ja Sašenka pliidi ette istuma sundis. „Ajad augu pärast kinni ja keegi ei saa su saladusi edasi rääkida.” Sašenkal endal paistis olevat väga palju saladusi. Mintsi mõtles neile paljudele aukudele, mis ta oli oma majakese taha kaevanud ja pärast mulda täis ajanud. Vahel näitas ta Mintsile puust kastikese peidus olevaid vanu piltpostkaarte ja fotosid, aga ei rääkinud nende juurde kunagi suurt midagi. Seal olid pikkades heledates kleitides noored ilusad naised, kübarad peas, ja vanaaegsed autod uhkelt riides juhtidega, suured prillid ees ja valged narmastega sallid tuules lehvimas. Ühel fotol oli vägevate kivimajadega linna ja graniitkallastega vee tagant paistis nõelpeene tornitipuga vanaaegne hoone. „Peterburg,” ütles Mintsi imestunud Sašenkale, sest Bobe teeklaasihoidjal Tartus oli seesama pilt. Sašenka hakkas naerma, kui teeklaasihoidjast kuulis, aga lõpuks ta hoopis nuttis luksudes. „Oh, kullake, sa ei kujuta ette, kui ilus seal kõik oli ja kui noor ma siis olin!” See oli tuttav jutt. Ka tädi Juuli ja Pärnu vanaema rääkisid ühtelugu oma noorusest ja kaugete aastate tagusest ilust. Sašenka saatis ta väravani ja Mintsi pani tähele, kui pikad ja kõhnad on vana naise käsivarred ja jalad ja kuidas ta kõndides astus nagu suur kõrget kasvu lind, selg väga sirge ja jalapöiad väljapoole pööratud.
Sel õhtupoolikul pidi Mintsi veel enne mamma ja Ago kojutulekut minema raudteejaama taha karni, kus mammale oli kõrvale pandud pühapäevane praetükk, ja tooma jaama juurest leivapoest „mida parajasti saada on”. Ta kõlistas raha dressipluusi taskus ja asutas end minema. „Eks sa tule varsti jälle mind vaatama. Ma väsin viimasel ajal juba õhtupoolikul ära ja lähen nüüd paariks tunniks magama.” Nii Sašenka ütles ja siis oli Mintsi juba teel raudteejaama poole.
Ta maksis mammale hoitud praetüki eest ja astus karni uksest välja, kui nägi väikest kasvu säärikutega vanameest, kellel oli pikem plekiline tolmumantel keskelt vööga kõvasti kokku tõmmatud. Mintsi võttis just suuna raudteeäärse leivapoe poole, mõeldes, kas Juuli antud rahast võis ehk ka üheks moosipalliks kopikaid üle jääda, kui vanamees tal kõvasti käsivarrest kinni haaras. Ta sisistas sõnu vastiku joodikuhäälega ja tema suust tuli haisu. Ei, Mintsi ei teadnud, kus keegi tundmatu Vlassova siin Kivimäel pesitseb oma kärnas kassikarjaga. Aga millegipärast meenus talle Sašenka. Võib-olla oli Sašenkal keegi tuttav, kelle oli samuti palju kasse. Aga kui see oli saladus, siis tema, Mintsi, igatahes ühele vanamehele teiste saladusi välja laduma ei hakka. Mintsi katsus end tema käsivartesse klammerdunud mehest vabaks keerutada, aga vanamees osutus tugevamaks, kui ta oli arvanud, ja vedas Mintsi karni nurga taha traataia ja müüri vahele, kus õllejoojad mehed tavaliselt pissil käisid. Haises lausa väljakannatamatult ja vanamees muudkui mudis ta käsivarsi ning lõpuks pistis käe Mintsi reite vahele, pigistas ja pomises Mintsit oma kõhuga vastu täis kustud traataeda vajutades ähkides ja itsitades segast juttu. „Onule meeldivad pisikesed,” korrutas ta oma haisva suuga Mintsile kõrva hingates. Mintsi tagus teda sandaaliga vastu säärt ja püüdis karjuda, aga vanamees sulges tal räpase peoga suu. Õnneks tulid samasse asjale kaks tundmatut joodikut ja üks hüüdis äratundvalt, et näe mis mees seal tohtri väikest plikat käperdab. Vanamees lasi selle peale Mintsist lahti ja hakkas joodikutega midagi arutama ja jälle selle Vlassova kohta küsima. Aga mehed ei teadnud Vlassovast mitte midagi. Kui vanamees ütles, et igivana nõiamoor elab siin Kivimäe kandis väikeses puust majas, vastasid nood nagu ühest suust, et neil koduski elavad vanad nõiamoorid ja Kivimäe on pisikesi puust maju täis. Mintsi tahtis sealt võimalikult kiiresti eemale pääseda, aga vanamees oli äkki jälle tema kõrval ja ulatas Mintsile ajalehepaberisse mässitud väikese kinni nööritud paki. „Ma tean küll, kus sa elad. Ütle vanamoorile, et vürst saatis!” ta sosistas veel midagi süngelt põrnitsedes, et Mintsi peab südame Vlassovale andma ja tema ise tuleb varsti külla, olgu vanamoor siis valmis.

Tunnustus

2006 kultuuriajalehe Sirp aastapreemia 2005
2009 ETV kultuurisaate “Op” aastapreemia
2010 Eesti Kunstiteadlaste Ühingu aastapreemia (näituse ja kataloogi “Ülo Õun. Kunstnik katkeval avastusrajal eest)
2010 Eesti muuseumide aastaauhind (Suur Muuseumirott: Kumu Kunstimuuseum – näitus „Ülo Õun. Kunstnik katkeval avastusrajal“. Näituse kuraator on Juta Kivimäe (Ülo Õuna loojanatuuri ja loomingut põhjalikult tutvustava ülevaatenäituse emotsionaalselt mõjuv kujundus, suurepärased haridus- ja filmiprogrammid ning kõrgetasemeline kataloog)
2013 Sihtasutus Archimedes (rahvuskaaslaste stipendium)
2013 Kristjan Raua preemia (eesti skulptuuri uurimine ja tutvustamine, pikaajaline töö Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidjana ja Vabaduse galerii galeristina aastatel 2007-2013)
2014 Eesti Kunstnike Liidu auliige
2020 Eerik Haameri kunstipreemia (koos Isabel Aaso-Zahradnikovaga)
2021 Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja (romaan “Suur tuba”); jagas esikohta Loone Otsaga

Linke

Taavi Kangur. Kommentaar – Juta Kivimäe käsikiri „Suur tuba”.
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/juta-kivimaega-suures-skulptuuritoas/

Pille-Riin Larm “Juta Kivimäega skulptuuritoas”, Sirp 06.08.2021.
https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kommentaar-juta-kivimae-kasikiri-suur-tuba/

Püsiviide Lisa kommentaar

Aliis Aalmann

6. jaan. 2022 at 4:58 p.l. (Aliis Aalmann, Nädala autor 2022) (, )

Aliis Aalmann (1995) – eesti luuletaja, Betty Alveri kirjanduspreemia laureaat 2021.

Foto: Postimees / erakogu

Luuletusi kogust „Verihaljas”, AS Kultuurileht 2021.
Lk 14; 15; 19; 23; 29; 38; 42; 56; 69; 77; 78; 84.

Las tõuseb tuhast lind

/

tule tantsime
kasemahlapurjakil
suveöösvipsis
tedretäpid helendamas
nagu jaanimardikate parv
tule keerutame
uusi ringe aastale ja aasale
vanast tolmust võililledele hallid parukad
meil on vägi ohata põlluga samas rütmis
liuelda jõe kombel radu niitmata heinamaale
las sülitame loitse ja pritsime sädemeid
me südamed on pööripäeva nõiatrummid
kuulatame. kuidas öö
kopsude vahele pesa punub
kuidas peopesades puhkeb õide
hommik ja
silmades
süttib hõõguvate süte värske tuli

/ tuul

kui olen merel
tuul, sa ära tule
kallis kiiguliigutaja
armas juukseõõtsutaja
maal on puid, mida painutada
põlde, mida lainetada
jäta meri mulle
las ma sõuan ja rühin
jäta kalad ja kajakad
vaalad ja vetikad
mine laiale niidule
avarale aasale
kiviringe tantsima
metsatukka kammima
jäta meri mulle

/ kiik

küll ta kandis valged naised, suured pärjad
kandis punased, hõbedased helmedki
rikkad, rähased ja rasked
meie, kehva mehe tütred, näotud
haprad munakoorekesed –
kui see kiik meid ei kanna
too tuli ja põleta
too kirves ja raiu
küll teeme kiige, mis kannab
küll kiige, mis hoiab ka meid

/

meie maad on üsna soised. meie härjad
jäärapäised. meie naised mitme väega. meie
mehed kuldse käega.
meie maad on rabedad. meie naabrid kadeda
meie loomad usinad. armastame sosinal
kusagilt voolas siia meie veri, silmapiiril
loksuv läänemeri
sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid
ja järvi
värvis maastiku koduvärvi
kasvatas endast hiied ja loopealsed
kandis samblamantlid ja rahnud
pärast tõrva, tuhka, tuld
pussnugadest põimit` pilvi
ja kõigest hoolimata
pole me lahkund

Käimata kohtade igatsus

/

mul on käimata kohtade igatsus
ja raske vandersellipaun õlal
unistan paigust, kuhu rööpad ei vii
tahan jõuda sinna
kus võiks kohtuda me varjud
ka siis, kui päikest ei ole
aga juba on möödanik
vajutanud sooned mu paberkehale
ja ma ei tea, kas jõuan ilmuda sinna
mille seintel mu nime veel pole

/ pilt

jõin püha maa vett. ja võib-olla
on see kodu. nektar
kohises koskedest alla
tiik täitus äikse viimse huikega
lamasin ristikumerisel vainul
pilvede piiril
kopsudesse vajus udusupp
ja midagi veel, vast
varastatud hingetõmme –
tegid minust pilti. nüüd
jäi mu vari sinna igaveseks

/ nälg

näljasena päikese käte vahel
joon ta kiiri, kõri värvub kulda, hõõgub
neelan soojust janusena, süda külmunud sakrament
kadrisant, mu silmad näinud kaugelt maalta tulemist
armumist ja palumist
te, elavad, palun mäletage mind
näljast, päikese käte vahel. ikka
igatsemas kuud

Võib-olla polegi mul nime

/ lääs

oh te laisad lääne poisid
ei liiguta neid linnuluid
ei painuta neid pardipäid
ka mitte kutsumise peale
ei aita paluminegi

ei saada kirjatuvisid
ei hõigu üle merede mu nime
ei otsi, ei kutsu, ei taha

ja ma ootan sooja nagu külmaline
ootan paati nagu põgenik
palun nagu uskuja

too mind koju
seitsme mere alt
viie laine laulust
kanna kätel üle veebruartoo mind koju
sina
laiska lääne poega

/ külm

külm käib läbi kehade
läbi hammaste ja juuste
kõride ja silmades
kõrvade ja sõrmede
külm istutab jäälilli ja kastab neid lumega
külm kutsub tantsima, ma lähen
paljajalu härmatisel
külm võtab hääle, võtab
sõrme asemel käe, võtab
hingetõmbed ja hinge
ikka vaatan igatsevalt altkulmu ta poole
keset suve, kui kuuma nii palju
et nahal põimivad võrku
külmaämblikud

Enne kui vaikib kuu

/

küll ma lõikaks, küll ma raiuks
ikka mägepidi üles, ikka rühkides
ikka ilmapuu tiiva alla õunu sööma. ikka
küsima keerulisi küsimusi. ikka salatsema silma alla
küll ma lõikaks, küll ma raiuks. nimetähed tüvesse
silmad silmapiirile. käed vooliks võradeks ja hoiaks
küll ma hõikakas, küll ma kaiguks
ikka oma vanu laule, ikka varastatud viise
küll ma lõikaks, mida külvand, küll ma raiuks
oma tahtmist

/

jooksen tuhatnelja. jalad maitsevad maad
jooksen kannavalul juurte juurde
tüvi suitseb suurest linnast, jooksen
juuri päästma. annaks aeg
mulle armu. oleks lootus
lohutajaks. jooksen ja tolman
rajad ja unustatud hetked
emakene kallis, isakene armas, teieta
on kodu võõras koda

/

lakun sõrmed südamest puhtaks
tule lähemale, loom
tule söö mu haavad magusaks
tule maitse, mis on olnud
tule vaata, kelle käed mu kõri ümber
ja kui väga ihkan imbuda
järgmisesse jõkke
mis mind kuhugi ei vii
tule astu aeglaselt, tule jälgi
sinust võib saada pärija
minust võib saada müüt

Link: https://kultuur.err.ee/1608416696/alveri-kirjanduspreemia-laureaat-aliis-aalmann-ma-ei-oska-olla-ilma-kirjutamiseta

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »