Sirje Kiin

4. okt. 2018 at 9:53 e.l. (Sirje Kiin)

Foto: err.ee/autori erakogu/Vallo Kruuser

Sirje Kiin (1949) – eesti kirjandusteadlane, kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija.

Katkend: Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest, Hea lugu 2018. lk 149-159. „Kirjanikud omavahel” raamatusarjast.

Sirje Sinilind ALIAS Juhan Kristjan Talve

Teekond põranda alt põranda peale

Kui Eesti poliitilise põgeniku Ilmar Talve ja Karjala põgeniku, viiburlanna Liisa Karvinen-Talve esikpoeg 26. novembril 1951 Stockholmis sündis ja isa läks poja sündi kirikuraamatusse kirja panema, ütles Rootsi vaimulik, et poiss tuleb isa päritolumaa järgi panna kirja kui Nõukogude Liidu kodanik, sest Eestist tulnud poliitilisi põgenikke loeti Rootsis pärast sõda Nõukogude Liidu kodanikeks. Ilmar Talve ütles pastorile, et kuulge, kuidas te võite ühele väikesele lapsele niimoodi teha. Te olete ise vaimulik ja NSVL on ateistlik riik. Kas te sunnite väikse lapse vägisi ateistliku riigi kodanikuks? Argument oli tõsine, vaimulik lõi käega ning registreeris lapse ema järgi Soome kodanikuks. Kolm aastat hiljem sai eesti-soome perekond Rootsi kodakondsuse.
Niisiis on tänane juhlakalu elik eesti keeli „piduriist” (naljatades päevakangelane) ajaloo tahtel olnud Nõukogude Liidu, Soome, Eesti ja Rootsi kodanik. See nelja riigi kodanik saabus okupeeritud Eesti NSV-sse esmakordselt 1. novembril 1976. Igaks juhuks ei öelnud ta isale enne reisi, et läheb NSVL-i territooriumile, kus teda oleks põhimõtteliselt võidud toona kehtinud korra kohaselt juba piiril arreteerida kui NSVL-i kodanikku, kes ei ole käinud näiteks kohustuslikus armeeteenistuses. Rootsi riik ei taganud põgenike perekondadele mingit diplomaatilist kaitset. Koos Rootsi passiga tuli eestlastele kiri, et hoolimata Rootsi kodakondsusest peab NSVL neid edasi oma kodanikeks ja kui nad sõidavad NSVL-i, ei saa Rootsi pakkuda neile mingit diplomaatilist kaitset.

Juhan, kes oli tegelikult otsustanud mitte sekkuda millessegi, millest võiksid probleemid tekkida, oli juba järgmisel hommikul teel salajasele kohtumisele põrandaaluse opositsiooniga. Kindlal kellaajal tuli saabuda teatud bussipeatusse. Kontakti vahendaja näitas, kellega pidi kohtuma, kuid keelas ilmutamast mingeid tundmise märke. Justkui juhuslikult istusid nad sama bussi peale ja sõitsid Mustamäele, kus võeti takso, sõideti risti-rästi läbi Mustamäe ning mindi lõpuks ühte kaheksanda korruse täiesti tühja korterisse, kus oli ainult üks pappkast. Juhan ja mees, kes oli saabunud Lõuna-Eestist isegi oma naise teadmata Tallinnasse temaga kohtuma, istusid pappkasti otsas, tõmbasid kolhoosniku Priimat ja Juhan sai esimese poliitilise ülevaate Eesti olukorrast Eesti pinnal, kokku oma kolm tundi. Ta vestluspartner palus Juhanil korrata olulisemaid seiku, et kontrollida, kas need olid Juhanile õigesti meelde jäänud. Ning see informatsioon, mis puudutas Mart Nikluse äsja toimunud arreteerimist, oli sama nädala lõpus juba Raadio Vaba Euroopa uudistes. Kui nad korterist välja tulid seisis trepikoja ukse ees KGB hall Volga, mees autos suitsetamas. Juhan ja tema uus tuttav hakkasid astuma ja Volga sõitis neil paarsada meetrit umbes kahe meetri kaugusel järel, kuid keeras lõpuks siiski minema. KGB tahtis näidata, et neil hoitakse silma peal. Mees, kellega Juhan kohtus, oli Jüri Adams.

Raadio Vaba Euroopa oli alates 1976. aastast ligi 20 aastat Soome kindlustusjuristi Juhani teine töö. Selle aja jooksul kogunes kaugelt üle tuhande lehekülje tema enda raadiokommentaare, muud tekstid sellele lisaks. Üks raadiotöö väikseid mõnusid oli näiteks see, et Müncheni kaudu sai ingliskeelse tõlke Moskva raadio samahommikusest saatest selleks, et seda juba õhtuses saates kommenteerida. Või lugeda Los Angeles Timesi homset juhtkirja. Nõukogude ajal ja enne internetiajastut oli läänes raske teada saada, mida Eesti NSV televisioon näitas. Selleks otsiti Helsingis kontaktisik, kes salvestas Eesti TV saateid ja saatis need videokassettidena Münchenisse. Olgu siinjuures mainitud, et Raadio Vaba Euroopa / Vabadus polnud toona ja pole praegugi mingi väike asutus. 1980. aastate keskpaiku töötas seal umbes poolteist tuhat inimest, kes esindasid kommunistliku maailma rahvaste kogu spektrit. Seal tegutses muuhulgas ka Raadio Vaba Afganistan, kus Toomas Hendrik Ilvese vend Andres kirjutas kommentaare puštu keeles.
Raadiotöö nõudis kiiret tegutsemist, kommentaar pidi olema vahel tunni ajaga valmis. Juhan on lugenud neid telefonitsi Münchenisse lindile mh ka Turu restorani Hämeenportti baarileti all. See on sama baarilett, mille telefonile helistas president Lennart Meri 1992. aasta sügisel, et pakkuda Juhanile üht diplomaatilist tööd, nimelt Eesti Vabariigi suursaadiku ametit Soomes. (Põhjused, miks see ega mitmed teisedki kõrgelennulised ettepanekud – Raadio Vaba Euroopa Eesti talituse juht, EV õiguskantsler, EV valitsuse teabeteenistuse asejuht jne – teoks ei saanud, väärivad kord omaette lugu.)
Soome-Rootsi kindlustusfirma Verdandi (nüüd Veritas) tegevjuht vaatas aastaid läbi sõrmede, kuidas Juhan oma juristi-tööajast pidevalt Eesti asja ajas: tõlkis, kommenteeris, kirjutas, toimetas, vahendas, otsis teavet ja andis seda edasi, 1980. aastail iga päev Vaba Euroopa eestikeelsete saadete toonasele juhile Toomas Hendrik Ilvesele, aga 1990. aastail omamoodi halli kardinalina ka EV suursaadikuile, välisministrile ja president Lennart Merile. Kord, kui ülemus märkas Juhani töökabinetis jälle uut ja võimsat printerit, ütles ta väikse iroonilise soomerootsi huumoriga rootsi keeles: „Ahaa, näha on, et Eesti asi edeneb!”

Mina kohtusin Juhan Talvega esmakordselt 1980. aasta suvel Turus rahvusvahelisel fennougristika kongressil. Kohtumine toimus 20. augusti hilisõhtul toonases Ikituuri hotelli restoranis, praeguses Caribias. Selle ajaloolise kohtumise juures viibisid tunnistajatena järgmised isikud: tagasihoidliku „juristi”-rinnasildiga varustatud valgete juuste ja valgete kulmukarvadega turske „fenno-ugri spetsialist” Rein Sillar (kellest sai, nagu hiljem selgus, ENSV KGB viimane ülemjuhataja), ENSV Teaduste Akadeemia välisosakonna töötaja Aare Raid, kes oli tõenäoliselt KGB teenistuses, Soome ülikoolides eesti keelt õpetanud Toivo Kuldsepp (kes oli, nagu hiljem selgus, pikaaegne Tartu KGB kaastööline) ja välis-eesti katoliku preester (kes oli, nagu hiljem selgus, „Vatikani agent”). Proffide seltskonda oli ära eksinud ka viies isik, Rein Veidemann, kellest sai hiljem vaid Tartu ja Tallinna ülikooli kirjandusteaduse professor.

Olin enne Turusse tulekut Juhani olemasolust teadlik, sest olin tõlkinud soome keelest mõned tema kriitilised artiklid Eesti olude kohta – olime neid sõprade hulgas käsikirjaliselt levitanud. Juhani artiklid jõudsid minuni estofiilidest soome literaatide kaudu. Need tekstid sisendasid meile usku ja lootust, et vähemalt mõned inimesed vabas Läänes meid siiski mõstavad ja toetavad.

Juhan jõudis mu nädalase Turus viibimise jooksul kinkida mulle seitsme kohvri- ja kotitäie jagu väliseesti poliitilist ja ilukirjandust, nii et lahkudes olin raske valiku ees, mida võtta või jätta, sest kogu see kraam oli toona karmilt keelatud kirjandus. Viimasel hetkel otsustasin riskida kogu täiega. Kõik seitse kotitäit roiskuvat kapitalismi õõnestavat, lehkavat propagandat õnnestuski rongiga läbi Leningradi Tallinna sõites kaasa tuua. Meie vagunist otsiti seekord läbi vaid üks ilmsüütu, täiesti apoliitiline kirjandusdoktor Arne Vinkel.

Algas aastatepikkune poliitiline kirjavahetus ja koostöö. Saatsime Rein Ruutsooga, minu toonase abikaasaga Soome turistide ja giidide abil Juhanile Turusse infot okupeeritud Eesti olukorra kohta, vastu saime teateid ja tõendeid vaba maailma vabast toimimisest, millest andsid tunnistust eeskätt raamatud-ajakirjad, aga ka säärased NSVL-is tundmatud tuhanded pisiasjad nagu aspiriin ja muud arstirohud, maiseained, kohv, lutipudelid, kirjutusmasinatähed ä, ö, ü, ja õ, ning mis eriline ime – toimivad tööriistad. Kapitalistliku poliitökonoomia algkursuse omandas mu poeg Sören maast madalast Juhani kingitud Monopoli-mänguga. Aafrika geograafiat õppis ta lauamänguga „Aafrika täht”, mis sai muide tänavu (st 2001.a) 50-aastaseks. Meie konspiratiivne kirjavahetus Juhan Talvega kestis kaheksa aastat – 1980-1988-, kuni külma sõja lõpuni. Poliitiline sõnumi- ja pakivahetus toimus peaasjalikult käsiposti teel. Olid mõned eriti vaprad püsikirjakandjad: Virgi Jalakas, Kaisu Lahikainen, Salla Taavetti – olgu nad tänatud -, kuid kasutasime ka hulgaliselt juhukullereid. Mõni neist võttis teadlikult riski, mõni aga ei teadnudki, mis liiki kirju ta vahendas. Mõned Soome tuttavad ja väliseestlased keeldusid avamata kirju ja keelatud kirjandust Läände kaasa võtmast.

Juhanil leidus ka häid sõpru, kes n-ö laenasid konspiraatoritele oma neutraalset postiaadressi Helsinkis. Näiteks Helsingi pangajuht Olli-Pekka Mikkola, keda samuti on põhjust tänada, sai aastaid oma postkasti hunnikute viisi eesti- ja ingliskeelset poliitkirjandust nii ENSV-st kui ka Turust – tema kodu toimis ajuti otsekui Soome Posti salajane harukontor. Variaadressi kasutamine oli vajalik sellepärast, et kontakti pidamine poliitiliselt aktiivse väliseestlasega oli KGB silmis topeltkuritegu, võrreldes punase propagandakirjanduse saatmisega mõnele pealtnäha süütule soomlasele.

Meie konspiratsioonitöö üks ohtlikumaid momente oli 1980. aasta sügisel, mil Eestis toimusid noorsoorahutused ning eesti haritlased kirjutasid venestamisvastase nn 40 kirja, mille Juhan kohe soome keelde tõlkis. Kuid Suomen Kuvalehti ei julgenud seda avaldada. Tagasilükkav vastus kõlas: „Teie artikkel on väga huvitav, aga ei sobi praegu meie avaldamisplaanidesse.”

Põrandaaluse koostöö riskantseim seik oli seotud ühe teise, märksa jõhkrama dokumendiga, mille olemasolu põhjustas tegelikult nii noorsoomässu kui 40 kirja. Nimelt andis NSVL Ministrite Nõukogu 13. oktoobril 1978 välja salamääruse, mis kohustas kõikide liiduvabariikide komparteide keskkomiteesid välja töötama spetsiaalse venestamisabinõude plaani. EKP Keskkomitee büroo täitis Moskvast tulnud käsu 22. detsembril 1978, koostades eriti salajase otsuse ja ürituste plaani, mida näidati ainult partorgidele, kes said seda lugeda vaid paariks tunniks allkirja vastu. Seitsme lehekülje pikkune dokument sisaldas 40-punktilist meetmete plaani Eesti NSV lõplikuks ja tõhusaks venestamiseks (vt lähemalt Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi raamatust „Neljakümne kirja lugu”, Olion 1990, lk 167-178).

Heliloojate Liidu toonane partorg Raimo Kangro söandas siiski karmile keelule vaatamata anda salamääruse teksti paariks tunniks majast välja – selle aja jooksul õnnestus Rein Ruutsool ja minul Tallinnas Kiire tänaval (praegune Väike-Ameerika) see dokument kodusel köögilaual ära pildistada. Filmirull jäi ootama üle piiri viijat. Septembris 1980 saabus Tallinna Kirjanike Liidu kutsel Eino Leino Seura paarikümneliikmeline delegatsioon. Pidasime seekord paremaks, et võimalikult juhuslikult valitud üleviija ei teaks, millega on tegemist – teadmine olnuks lihtsalt liiga ohtlik. Lõikasin ilmutatud filmirulli väikesteks tükkideks, peitsin tihedalt ühe nahkkaantega märkmiku kaane vahele, pakkisin märkmiku pisikingituseks ning palusin ühel Turu ülikooli kirjandusteadlasel – Irmeli Niemil – väikse kingituse Juhan Talvele üle anda. Kirjutasin eraldi saadetud käsipostikirjas Juhanile, et uuri seda märkmikku hoolega. Kirjandusteadlane, kes ei teadnud paraku surmani, mida ta toona üle piiri viis, sai õnneks viperusteta Soome. Juhan uuris märkmikku hoolega ning leidis nahkkaante vahelt fotonegatiivid. Juhani vend tegi Turu Brahenkatu koduköögis negatiividest loetavad suurenduskoopiad. Juhan mõistis, et tegu on venekeelse ülisalajase dokumendiga, mille olemasolust oli ta varem minult küll kuulnud, kuid mille NSV Liidust väljatoimetamise ja Läänes avaldamise eest oleks võinud Eestis vangi minna kõik ta sõbrad. Seetõttu käsitles Juhan koopiaid kõigi konspiratsioonireeglite kohaselt. Ta pani paberid ümbrikku kinnastatud kätega ning palus üht Stockholmi suunduvat sõpra postitada kiri Arlanda lennuväljal. Ka postitamiskoht oli läbimõeldud. Saatja aadressita kiri oli adresseeritud Lundis elavale väliseesti poliitikule ja ajakirjanikule Andres Küngile. Nimetu saatja jäi ootele, kuid nädalad läksid ja mitte midagi ei juhtunud. Mõne aja pärast helistas Juhan kärsitult Küngile, kuid kuulis, et viimane on pikemat aega Lõuna-Ameerikas. Nagu hiljem selgus, oli ta siiski juba tegutsenud.

Vahepeal arenesid Eestis sündmused omasoodu. Noorsoorahutused ja 40 kiri põhjustasid üliäreva sisepoliitilise olukorra. 40 kirja autoreid kuulati üle ja otsiti läbi, nii et pidasime liiga riskantseks samaaegset salamääruse avalikustamist Läänes. Helistasin Juhanile ja ütlesin talle läbi lillede koodkeelt kasutades, et „tibude kasvatamine tuleb peatada” ehk peatage avalikustamine mõneks ajaks, kui võimalik. Juhan helistas Stockholmi Eesti Päevale peatoimetajale Juhan Koklale ning küsis, kas neile on taoline dokument laekunud. Määrus oli aga juba eesti keelde tõlgitud ning leht oli trükis. Avalikustamist ei õnnestunud enam peatada. 15. novembril 1980 Rootsi Eesti Päevalehes ilmunud EKP Keskkomitee büroo venestamisteemaline salaotsus loeti ette paljudes keeltes Müncheni Vabaduse Raadios ja Raadio Vaba Euroopas, kust see omakorda levis kogu maailma pressi. See oli komparteile säärane hoop, millest nad ei toibunud oma kuulsusetu lõpuni. Veel 1989. aastal kuulsin oma kõrvaga, kuidas šovinistliku Interrinde miitingul Tallinna linnahalli juures üks Moskvast saabunud kõnepidaja karjus hüsteeriliselt eesti kommunistide peale, süüdistades neid alatus reetmises, kuna just nimelt keegi eesti kommunist pidi olema see, kes tolle eriti tähtsa salamääruse Läände sokutas. Paraku varises NSV Liit enne kokku, kui saladuse reetja selgus.

Kõikvõimalikest meievahelise salaposti meetoditest väärivad märkimist vanamuusikaansambli Hortus Musicus juhi Andres Mustoneni pillikastid, Soome töötanud eesti keele õpetaja Virgi Jalaka televiisorikast, kirjanik Raimond Kaugveri õõnes puujalg jpt. 1984 saabus nahakreemi HTH pudelis Tallinna üks minitrükis, kellegi Priidu alias Juhan Talve avalik kiri EKP ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele. See oli äratrükk rootsieesti ajalehes Teataja ilmunud kirjutisest. Kreemipurki topitud teksti pesemise ja kuivatamisega nägin kurja vaeva (hea sõber võinuks minitrükise kaitseks kondoomi kasutada). Kirjas kritiseeriti teravalt Eesti venestamispoliitikat. Kirja autorsus tekitas EKP ladvikule pikka aega peavalu, igatahes kuulas KGB toona üle kõik mu Priidu-nimelised tuttavad alates näitlejast-lavastajast Priit Pedajasest ja lõpetades luuletaja Priidu Beieriga. Pole teada, kas salapärase Priidu toimik sai ENSV KGB-s lahendatud või mitte, enne kui nad 1991 olid sunnitud oma avaliku tegevuse Eestis lõpetama.

Raamatud
“Kersti Merilaas” (monograafia, 1989)
“Mis Sinust saab” (luulekogu, 1989)
“40 kirja lugu” (poliitilise lähiajaloo analüüs, 1990) (koos Rein Ruutsoo ja Andres Tarandiga)
“Neljänkymmenen kirje”. Otava 1990. (Koos Rein Ruutsoo ja Andres Tarandiga)
“Hirme ja arme” (artikli- ja esseekogu, 1993)
“Eesti Kongress: siis ja praegu” (Eesti Kongressi ajalugu, 2000) (koguteose koostaja Eve Pärnaste)
“Kõik sõltub kultuurist” (artiklikogu, 2003)
“Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (Uurimuslik biograafia.) Tallinn, Tänapäev 2009.
“Marie Underi Euroopa-reisid.Kuuskümmend üks kirja tütardele 17.X 1918 – 13.V 1930” Tallinn, Go Group ja Eesti Kirjandusmuuseum 2010.
“Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005–2009” Tammerraamat 2011.
“Marie Under. Elu ja luule” (uurimusliku biograafia 2. täiendatud ja täpsustatud trükk) Tallinn, Tammerraamat 2011.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Henry Marsh

24. sept. 2018 at 8:04 e.l. (Henry Marsh) (, )

Repro Err.ee

Henry Marsh (1950) on ajukirurg, kes on spetsialiseerunud kohaliku tuimestusega läbi viidud operatsioonidele, samuti on ta teinud koostööd endise Nõukogude Liidu, eriti aga Ukraina neurokirurgidega. Tema raamat „Do No Harm: Stories of Life, Death and Brain Surgery“ (2014, e k „Ära tee kahju“, tlk Mall Klaassen) pälvis laialdase tunnustuse kui otsekohene ja selge kirjeldus kirurgi elust ja igapäevast. Marsh ei püüa varjata oma ametiga kaasnevaid, sageli saatuslikke ebaõnnestumisi, see aga muudab kirurgi maailma lugejale lähedasemaks.

Neurokirurgia puhul peitub arsti vandes „mitte teha kahju” kibe iroonia, ajuoperatsioonid on väga riskantsed. Iga päev tuleb ühel maailma tuntumal neurokirurgil Henry Marshil teha ränkraskeid otsuseid, tihti pingelistes ja ebakindlates oludes. Hämmastava kaastunde ja siirusega räägib ta opereerimise liigutavatest rõõmudest, piinarikastest läbikukkumistest, painavatest kahetsustest ja hetkedest täis musta huumorit.

Katkend: Ära tee kahju, Varrak 2018, lk 266 – 275. Tlk Malle Klaassen.

Olin maganud hästi ja läksin tööle ootamatult rahulikuna. See oli üllatav, sest teadsin, et operatsioon tuleb raske. Varsti pärast esimest kohtumist Williga kirjutasin talle esimese lõikuse teinud kirurgile, et küsida, mis operatsioonil juhtus. Mitme kuu pärast sain vastuse, et kasvaja oli tõesti „väga vaskulaarne” – see tähendab, et veritses palju – ning et Will peaaegu „veretustus” – see tähendab, et jooksis operatsioonilaual peaaegu verest tühjaks.
Vähemalt oli mind hoiatatud ja ma võtsin tarvitusele ettevaatusabinõusid, et saada väike edumaa. Paneksin Willi istuvasse asendisse. Kui patsient operatsiooni ajal istub, veritseb kasvaja tavaliselt vähem ja veri valgub allapoole, nii et kirurg näeb, mida teeb. Kui patsient lamab – nagu neil operatsioonidel tavaliselt – , täitub tema pea verega ja käib pidev võitlus, et aspiraatori abil operatsiooniväli puhas hoida, nii et kasvaja ja seda ümbritsevad olulised närvid ja arterid selgelt näha oleksid. Teiselt poolt on ka istuval asendil oma riskid, mistõttu seda pooldavad vaid vähesed kirurgid. Lisaks emboliseeriksin Willi kasvaja, süstides kasvajasse verd toimetavatesse veresoontesse kleepainet või mikroskoopilisi osakesi, mis toimivad nagu korgid pudelikaelas ja blokeerivad vere pääsu kasvajasse. Läbivalgustusega toimuva protseduuri teeb radioloog. Otsekui videomängus viib ta patsiendi ajusoontesse väga väikese kateetri ja jälgib selle otsa liikumist ekraanil, keerutades ja lükates kateetrit patsiendi kubemesse tehtud avas ja kontrollides nii kateetri otsa umbes meetri kaugusel patsiendi ajust. Protseduur nõuab sama suurt oskust nagu operatsioon ega ole täielikult riskivaba: radioloog võib kogemata blokeerida verd ajju ja mitte kasvajasse viivad arterid ja põhjustada ajurabanduse.
Olin selle kõik kolleegide-radioloogidega kavandanud juba mitu päeva varem, nii et kohe kui Will oli uinutatud, viidi ta röntgenoloogiaosakonda, kus neuroradioloog Jeremy lükkas kateetri tema reiearterit pidi üles ajuveresoontesse. Seda tehti röntgenikabinetis, mina aga opereerisin samal ajal operatsioonisaalis. Kui olin lihtsa trigeminaalnärvi neuralgia operatsiooni lõpetanud, kõndisin mööda koridori lühikese maa neuroloogiaosakonda. Jeremy istus kontrollruumis ja vaatas arvutiekraanidelt Willi ajuveresoonte mustvalgeid pilte. Ajuveresoonte või meditsiinikeeles vaskulatuuri struktuur sarnaneb üldiselt puuga: tüved ja oksad kitsenevad vähehaaval järjest väiksemateks raagudeks. Willi aju keskel oli siiski kogukas must arterite sasipundar (must kateetri kaudu sisseviidud värviainest) justkui suur kurjakuulutav puuvõõrikupunt: need olid kasvaja veresooned.
„Kurat küll! On alles verine!” ütlesin Jeremyle. (Sõna „verine” kasutame me selle kohta, kui kasvaja angiograafilisel uuringul värvaine tõttu punaseks värvub.) „Aga me ju teadsime, et see on vaskulaarne. Kas sa saad seda emboliseerida?”
„Kardan, et mitte,” vastas Jeremy. „Veresooned on kõik sassis. Aineosakesed leviksid igale poole ja põhjustaksid ajurabanduse.”
„Pagan võtaks! Seda lõikust ma tõesti ei oota.”
Sel hetkel tuli ruumi teine radioloog. Ta kummardus pilte vaatama.
„Võiksime proovida fiiberkoile,” soovitas ta. „Need peavad vastu lühikest aega, aga kui sa viid ta otse operatsioonisaali, võib neist abi olla.”
„Noh, tehke, mida vähegi võite,” laususin, läksin vaatama, kas teine patsient on juba ärganud, ja suundusin siis oma kabinetti paberitööd lõpetama.
Kahe tunni pärast olin tagasi operatsioonisaalis. Will, narkoosi all, hulk torusid, juhtmeid ja traate teadvusetu alasti keha ümber seotud, teibitud ja koguni õmmeldud, lebas transpordiraamil ja ootas tõstmist operatsioonilauale.
Anestesioloog Judith seisis narkoosilaua juures ja reguleeris selle erinevaid parameetreid.
„Suured tilgutid?” küsisin, pidades silmas tavalisest suuremaid veenisiseseid kateetreid, et oleks võimalik vajaduse korral kiiresti ja suures koguses verd üle kanda. „Ja palju sobivat verd?”
„Jah,” vastas Judith veidi pilku tõstes.
„Kas Jeremyl ja Andyl õnnestus lõpuks kasvaja emboliseerida?” küsisin.
„Nad polnud päris kindlad.”
„Ah nii.”

Koos assistendi ja operatsioonitiimiga tõstsime Willi operatsioonilauale ja seadsime istuvasse asendisse, mis on alati üsna keeruline. Lõikus algas kohe peaaegu katastroofiga. Olin oletanud, et mu kolleeg teises neurokirurgiahaiglas oli teinud tavapärase kraniotoomia ehk kolju avamise, aga tema oli seda teinud väheke teisel viisil ja lõikuse arm oli seetõttu teises kohas, kui olin arvanud. Ekslesin Willi kaelalihastes, millest läbi tuli teha tee, et pääseda koljupõhimikku ja läheneda kasvajale. Möödusin vaid juuksekarva kauguselt vertebraalarterist, mis on kaelas üks elutähtsa basilaararteri põhiharu, enne kui sain aru, kus olen. Kirurgiline kogemus tähendab eelkõige tuttavust ja äratundmist ja jälle kord opereerides on hirmuäratavalt kerge eksiteele sattuda eriti siis, kui esimest operatsiooni pole ise teinud. Olin nii mures kasvaja ja verejooksu pärast, et ei pööranud piisavalt tähelepanu lõikuse alustamisele ja kasvajale lähenemise viisile. Aga olukord paranes ja peagi leidsin kasvaja päris kergesti sügavalt Willi peast. Siiski ei näinud ma ühtegi kraniaalnärvi, need olid kõik peidus armkoe all.
„Närvid on peidus kusagil põhjas,” ütlesin mind assisteerivale arst-residendile Harule. „Opereerime alguses ülevaltpool ja loodame, et leiame tasapinna, kust allapoole minna, et närvid üles leida.”
Selliste operatsioonide puhul tuleb töötada enam-vähem instrumentide pikkusest tingitud piires, 18-20 sentimeetri sügavusel aju ja kolju sisepinna vahelises vaid mõne millimeetri laiuses praos. Kasvaja oli paremas sillanurgas ja vasakule poole jäi ajutüvi, mida kasvaja moonutas ja rõhus. Ajutüvi hoiab aju muu osa elus ja teadvusel ja selle väiksemgi vigastus on peaaegu alati katastroofiline. Ajutüvi saab oma elutähtsa verevarustuse basilaararterist.
Asusin kasvajat vähendama, võttes välja selle sisu, et kasvaja vajuks kokku eemale ajust ja tähtsatest närvidest, mida ma ei näinud. Siis tõmbasin ettevaatlikult kasvaja kapslit, tegelikult selle nahka, eemale kohast, kus see ajutüvele surus. Haarasin mikroskoopiliste kasvajapintsettidega kasvaja kapslist kinni ja tõmbasin seda ajust eemale, lootes, et aju selle käigus ei rebene. Alguses näis ajutüve ja kasvaja kapsli vahe üsna rahuldav ja kasvaja kapsel eraldus puhtalt ajutüvest. Minu enesekindlus kasvas ja ma lubasin endale juba lootust, et operatsioon lõppude lõpuks õnnestub. Aga nii nagu tihti selliste kasvajate puhul, läks olukord peagi halvemaks ja ajutüve külg nägi välja järjest muljutum ja klopitum, ka ei näinud ma ühtegi kraniaalnärvi, mille vigastamist ma nii väga püüdsin vältida. Märkasin kasvaja küljel mõningaid pahaendelisi närvide moodi väljanägevaid katkenud triipe. Kõigest hoolimata kogesin keskendudes tugevat erutust ja meeletut rõõmu, mida ma alati tunnen neid ohtlikke operatsioone tehes.
„Sellistel operatsioonidel tõuseb inimene olemise kõrgemale tasandile,” ütlesin Harule pooleldi naljatades ja tõstsin hetkeks pilgu mikroskoobi okulaaridelt. „See on täiesti nagu narkoos.” Haru ei öelnud midagi, aga ma teadsin, et ta mõistab mind suurepäraselt.
Jätkasin kasvaja eemaldamist tükk tüki haaval veel neli tundi. Lõpuks olin kõik kätte saanud, kui mitte arvestada väikest tükikest kolju põhjas, mis tõenäoliselt ei põhjusta Willile tema ülejäänud elu jooksul mingeid probleeme. Nüüd, kui kasvaja oli eemaldatud, avanes basilaararterile ja selle ajutüvesse suunduvatele väikestele perforantidele suurejooneline vaatepilt.
„Vaata seda, Haru,” laususin õnnelikult. „Sellist vaatepilti sa tihti ei näe. Kahjuks peame oletama, et kraniaalnärvid on kõik hävinud, nii et patsiendil on kogu palett paralüüse: tema näo vasak pool on täiesti tundetu ja liikumatu ning ta näeb kahekordselt.”
„Aga te päästsite tema elu,” ütles Haru.
„Seda küll, aga tundetu halvatud nägu muudab elu radikaalselt. Aga sul on õigus ja patsient aktsepteerib seda. Ma vähemalt arvan nii. Judith, kasvaja on väljas. Kas sa võiksid hemostaasiks vererõhku tõsta? ”
Hemostaas on operatsiooni lõpetamise oluline etapp, mil tehakse kindlaks, kas veritsus on täielikult lõppenud. Igasugune operatsioonijärgne verejooks on eluohtlik ja kui see juhtub, tuleb patsient kiiresti operatsioonisaali viia. Seetõttu kontrollime operatsiooni järel hoolikalt, et mingit verejooksu ei ole.
Nõjatusin kirurgitooli seljatoele, käsivarred käetugedel, ja ootasin, et patsiendi vererõhk tõuseks normaalsele tasemele. Mul oli kahju Willi näovigastuse pärast, aga ma ei teadnud ka, kuidas oleksin saanud seda vältida, ja see ei vaevanud mind eriti. Neid mõtteid mõlgutades märkasin oma pahameeleks, et haava põhjast hakkas nõrguma erepunast verd. Tõenäoliselt veritseb mõni lihas, ütlesin endale, ehkki mind üllatas vere ere värv. Aga kui vaatasin uuesti mikroskoopi, nägin oma nördimuseks, et kasvajast jäänud õõnsus on täitumas peene verepihuga. Arteriaalse vere erkpunased piisad nägid mikroskoobivalguses tantsiskledes ja siia-sinna sööstes hämmastavalt kaunid välja. Otsisin selle tantsu põhjust basilaararteri juurest.
„Oi ei, see tuleb basilaararteri juurest,” ütlesin Harule. „Kuidas ometi? Ma isegi ei puudutanud seda.”
Willi basilaararterisse tekkinud praost purskus peenike verejuga, mis lagunes surmatantsuks, tillukeste verepisarate udusarnaseks balletiks. See tähendas surmaotsust, paremal juhul hävitavat rabandust.
„Judith,” laususin vaikselt, „basilaar veritseb.”
„Selge,” vastas Judith, aga kuulsin ta hääles pettumusenooti.
Ma ei teadnud, kuidas see juhtunud oli – võib-olla olin kogemata vigastanud perforanti ja see oli nüüd uuesti avanenud, kui Judith hemostaasiks uuesti vererõhku tõstis. Kahemillimeetrisel veritseval soonejupil, mille olin kuidagi suurest basilaarist lahti rebinud, oli päris kindlasti elutähtis roll Willi elus ja tervena hoidmisel.
„Sellist arteriaalset verejooksu ei saa koaguleerida,” ütlesin Harule, püüdes oma instrumentidega läbi kasvaja eemaldamisest jäänud väikese ava basilaararterini jõuda. See tundus olevat kilomeetrite, mitte viieteistkümne sentimeetri kaugusel, instrumendid vaevalt ulatasid selleni.
„Kui verejooks on väga lähedal arterile nagu siin, diatermia vaid kõrvetab sügavama augu ja verejooks läheb hullemaks,” selgitasin.
„Vivienne,” ütlesin operatsiooniõele. „Surgicel, siis väga väike tükike musliini.”
Mul ei ole aega närvitseda või hirmu tunda, kui midagi sellist juhtub, ja mu tegevus on peaaegu reflektoorne. Aga kui järele mõtlen, põhinevad need refleksid peaaegu neljakümne aasta opereerimiskogemusel ja mitmelgi veal, millest olen saanud palju kibedaid õppetunde. Ootasin kannatamatult, kui Vivienne valmistas ette mikroskoopilist musliinitükikest, lihtsat kangast, mis on väga vanamoeline, aga peatab arteriaalse verejooksu väga tõhusalt. Oodates silmitsesin verepritsmete tantsu mikroskoobivalguses ja valmistasin end juba selleks, et juhtunud on katastroof ja ees ootavad nädalad täis muret ja piina. Ootamisaeg tundus tundide pikkune, ehkki läks tõenäoliselt vaid mõni minut, kuni Vivienne ulatas mulle mikroskoopilised pintsetid, musliinitükike otste vahel, ja ma sain verejooksu peatada.
„Tampoonime õrnalt ja siis ootame,” ütlesin Harule.
Ootasime kümme minutit, kuni olime veendunud, et verd enam ei tule, ja ma viisin operatsiooni kurvas ja sünges tujus lõpuni. Operatsioonisaalis polnud kuulda tavapärast lõbusat vadistamist, kui sulgesime koos Haruga haava. Will kindlasti kas sureb või jääb sügava puudega. Et kartsime kõige halvemat, otsustas Judith ta pikkamööda üles äratada intensiivraviosakonnas, mitte juba operatsioonisaalis. Saan alles mitme tunni pärast teada, kas Will jääb ellu või on saanud laialdase ajurabanduse.
Willi abikaasa istus laialdasel valgustatud koridoris operatsioonisaali ees tühjas toolidereas – kell oli juba seitse õhtul. Ta vaatas mulle otsa, kui tema poole sammusin. Oli raske otsustada, millise ilme peaksin näole manama, sest rõõmsalt naeratada ma ei saanud. Püüdsin näida erapooletu, aga kahtlemata sai ta kohe aru, et midagi on viltu.
„Sain kasvaja kätte, aga operatsioon oli väga raske,” laususin. „Verejooks polnud eriti suur, aga kõik muu oli keeruline. Ma ei oska veel öelda, mis temast saab. Kindlasti on tema näol üks pool halvatud ja tuim. On liiga vara öelda, kas ta on saanud ajurabanduse või mitte, aga kardan, et see on võimalik.”
Naine tänas mind ikka ja jälle, ilmselt alateadlikult lootes, et see ta mehe päästab. Panin käed tema ümber ja me embasime teineteist. Arvan, et ta mõistis, et minagi olen mures ja hirmul nagu tema.
Tagasi operatsioonisaali juures, istusin vastuvõtulaua äärde ja mitmed nooremarstid peatusid, et juttu ajada. Nad küsisid, kuidas operatsioon läks.
„Basilaararter veritses. Üldiselt tähendab see surma või ajurabandust,” ütlesin.
„Karm lugu,” ütles üks nooremarst ja lisas andekspaluvalt naerma hakates, „siiskohal tunnen ma rohkem kaasa kirurgile kui patsiendile.”
Nooremarstid vaatasid mind kaastundlikult.
„Sellised asjad juhtuvad. See on ajukirurgia,” laususin.
Tundsin endas äkilist soojuslainet oma nooremarstide tiimi vastu ja tänulikkust nende kaastunde eest.
„Teate, millest ma kõige rohkem hakkan puudust tundma, kui järgmisel aastal pensionile jään?” küsisin. „Teist. Tundest, et oled üks perekonnast, vendade ja õdede kambast. Kuigi tunnistan, et olen suur hõbedase seljaga gorilla ja teie olete siin, et minu eest hoolt kanda.”

Tund aega hiljem läksin intensiivraviosakonda. Minu hämmastuseks näis Will ärkavat ilma mingi märgita ajurabandusest. Ta oli ikka veel teadvuseta, aga kui teda näpistasin, et väikest valu tekitada, tõmbas ta jala eemale, mis poleks ajurabanduse korral olnud võimalik. Teadsin, et tal on ka edaspidi näohalvatus ja tõenäoliselt ka palju muid probleeme, aga hämarikus rattaga koju vändates ei tundnud ma end enam nii õnnetuna.
Kui kell kümme õhtul haiglasse tagasi läksin, oli Will juba teadvusel, ütles mõned sõnad ja liigutas jäsemeid, ehkki nägi vilets välja ja ilmselt ka tundis end kohutavalt, sest oksendas halli kartongist oksekaussi, mida õde tema ees hoidis. Mõtlesin, et näohalvatus on mõistlik hind ellujäämise eest. Tõstsin pöidla püsti, ja kuna ta vaevalt rääkimiseks valmis oli, lahkusin. Teel tuli siiski meelde, et olin unustanud paluda, et intensiivosakonna õde hoolitseks Willi tundetu halvatud silma eest, niisiis läksin tagasi. Kui ütlesin õele, mida tuleb teha, näis ta veidi hämmastunud, ja kui palusin Willil veidi nägu liigutada, polnud seal jälgegi nõrkusest. Mul oli õnnestunud vältida näolihaseid liigutava närvi läbilõikamist, kuigi ma seda närvi isegi ei näinud.
Ehkki olin ööl enne operatsiooni hästi maganud, oli operatsioonijärgne öö rahutu, aga mitte suure rõõmu või kergendustunde pärast, mis on tavaline, kui raske operatsioon õnnestub hästi, vaid seetõttu, et olin segaduses ja rööpast väljas. Ma ei saanud und ja kordasin mõttes järjest: „Ma ei suuda seda uskuda. Ma ei suuda seda uskuda.” Olin juba valmistunud piinaks, et näen mitu nädalat oma igahommikustel osakonnavisiitidel vigast kannatavat Willi, ja nüüd ei lähegi nii.
Järgmisel hommikul istus Will juba voodis ja sõi maisihelbeid, pilk veel veidi udune. Minuga rääkides hoidis ta üht silma kinni, sest nägi kahekordselt.
„Sa oled palju paremas seisus, kui uskusin. Su olemine on veel mitu nädalat väga vilets ja su jalad on arvatavasti väga nõrgad,” ütlesin.
Will hõõrus oma näo paremat poolt, mis oli selgelt täiesti tuim. „Kardan, et see tuimus ei kao kunagi,” laususin. „Kahekordne nägemine võib seevastu paraneda. Ja kui mitte, siis saavad silmaarstid ehk aidata.”
„Noh,” sõnas ta väheke ebaselgelt, sest tema keele parem pool oli niisama tuim nagu nägugi. „Ma olen elus. Suur tänu.”

Püsiviide Lisa kommentaar

Pjotr Aleškovski

5. sept. 2018 at 2:45 p.l. (Pjotr Aleškovski) (, )

Foto: HeadRead

Pjotr Aleškovski (1957) on vene kirjanik, ajakirjanik ja ajaloolane. Enne kirjanikukarjääri osales ta 1970. ja 1980. aastatel mitmete kloostrite (Novgorod, Solovetski jt) restaureerimises. Kirjanduse poole pöördus Aleškovski 1989. aastal, mil hakkas kirjutama ajakirjadele jutte ja artikleid. Aleškovski on kolmekordne Vene Bookeri auhinna nominent, 2016. aastal pälvis ta auhinna romaani „Крепость“ („Kindlus“) eest. Autobiograafiliste sugemetega teos räägib loo arheoloogist, kes püüab kaitsta vana kindlust majanduslikel kaalutlustel tehtavate ümberehituse eest, ent kirjeldab ka mongolite kaudu teiste kultuuride mõju keskaegsele vene ühiskonnale. Aleškovski laadi on võrreldud nii Gogoli kui Dostojevskiga – tegu on kirjanikuga, kes suudab püüda sõnadesse vene ühiskonna meelelaadi ning teha seda ühtaegu tundeküllaselt ja lõikavalt. Eesti keeles on võimalik lugeda Aleškovski romaani „Kala: ühe rände lugu“ (e k 2017, tlk Veronika Einberg), mis räägib Vera-nimelise medõe kannatuste-, aga ka seiklusrohkest rännakust, mille käigus puutub ta muuhulgas kokku Venemaa eestlastega.

Katkend: „Kala: ühe rände lugu“ , Varrak 2017, tlk Veronika Einberg. Lk 150 – 156.

Takkapihta pidin ma ka veel lahutuse sisse andma. See käis kiiresti: kuu aja pärast kutsuti kohtusse, laua taga istuv ametnikumutt küsis:
„Kus siis teie abikaasa on?”
„Kloostris.”
„Kuidas kloostris? Mis kloostris?” Tema nägu elavnes, nähtavasti ei olnud ta midagi seesugust oma praktikas kohanud.
„Mu mees läks kloostrisse ja valmistub mungaks pühitsemiseks.”
„Ja teie olete tema otsusega nõus?”
„Jah, olen.” Aga endamisi lisa

sin: „Püha Vaimu aamen!”
Templid passides läksid mulle maksma nelisada rubla – kakssada kummagi lahutaja pealt. Andsin Gennadi passi Valerka kätte, ta viis selle isale. Lihtsalt võttis ja viis ära, ei kommenteerinud seda sündmust mitte kuidagi. Ma isegi solvusin veidi, mu Pavlik oleks kindlasti leidnud õigeid sõnu.
Valerka ja Sveta keeldusid keldrisse kolimast, elasin kolm nädalat üksinda. Püüdsin kodus vähem viibida, mu majahoov ja prügišahtid polnud kunagi nii puhtad olnud. Ärkasin kell viis ja asusin hoovi pühkima, laste mänguväljakut korrastama. Seal käisid õhtut noored aega viitmas: pudelid, konid, toidujäänused, pabertopsid, süljelärakad. Seejärel võtsin ette prügišahtid, puhastasin neid, sortisin prügi. Nendel päevadel, kui kogunes seljakoti- või kärutäis, viisin taarat ära. Õhtul kobestasin peenraid, lupjasin puid, püüdsin ennast tegevuses hoida. Meie suure maja elanikud pidasid minust lugu, teretasid, ma teretasin vastu, kuid pikemalt vestlema ei jäänud. Ma ei tahtnud üldse rääkida, mitte kellegagi.
Ning siis tuli järgmine pauk. Majavalitsuse ülem kutsus mind enda juurde, ütles karmilt:
„Vera, sa oled super töötraja, kuid minu juurde saabusid Lätist sugulased, nii et ma pean su lahti laskma. Vabasta korter, annan sulle nädala.”
Maksis mulle preemiat – tuhat rubla. Eide sugulased maksid mulle hiljem veel kaks tuhat sisustuse ja remondi eest.
Valerka ja Sveta võtsid mu enda juurde, eraldasid tares kardina taga nurgakese.
„Emps, pole hullu, küll me sulle tööd leiame, ära muretse,”
lubas Valerka.
Kuid tööd ei leidunud. Kogu maikuu ma röstisin ja müüsin sihvkasid. Röstisin öösiti, kolistasin köögis pannidega, olin noortel jalus; nad ootasid kuni ma magama lähen, istusid televiisori ees. Sveta kiikas justkui muuseas vahetpidamata kööki – kuidas mul seal läheb, kas varsti panen oma poe kokku? Nagu kiuste, ei tulnud mul kohe und, lebasin pimedas hiirvaikselt ja kuulsin kõike ja miskipärast ei teinud nende õnn mulle üldse rõõmu. Ma hakkasin voodis vähkrema, äkitselt oli hädasti vaja kempsu minna, tõusin üles, sahistasin sussidega üle põranda, kriuksutasin uksega. Kardina taga võttis maad pingeline vaikus, mida rikkus Sveta sosin:
„Millal ta ometi vakka jääb? Mis elu see on, ei lase mitte rahus keppidagi!”
Mind saatis nende õnnelik itsitamine. Ma ei solvunud; tuli midagi ära otsustada, kuid ma muudkui venitasin. Lõpuks leidus põhjus. Me läksime Svetaga karvupidi kokku – pidasin vajalikuks õpetada talle, kuidas kalakotlette tehakse. Lõppes sellega, et ta karjus mu peale, jooksis oma nurka ja ulgus seal õhtuni. Ma käisin poes, ostsin pudeli „Izabellat”. Kui tuli Valerka, panin pudeli pidulikult lauale.
„Nii pojake, kutsu Sveta. Me siin sõdisime väheke, nüüd hakkame leppima. Mul on teile midagi tähtsat teatada.”
Sveta tuli kohe oma nurgast välja – silmad paistes, pilk valvas.
Astus järsku häbenedes minu juurde, embas ja sosistas:
„Anna andeks, ema.”
„Teie andke mulle andeks. Ma kolin Karmanovosse. Ämm ütles, et linavabrikus vajatakse töökäsi.”
Mind ei püütud eriti ümber veenda. Istusime väheke. Jõime klaasikese „Izabellat”, sõime salatit vorstiga ja noidsamu kalakotlette. Sveta, va rebane, kiitis neid.
Järgmisel päeval laadisid Valerka ja Petrovitš auto täis, mu varanatuke mahtus pagasiruumi lahedasti ära. Veel võtsin mõningaid toiduaineid, et vastu pidada, kuni oma aed hakkab saaki andma. Põhilised asjad – lauanõud, vanad riided, talvepalitu ja raamatud – olid Karmanovos. Ämm vandus jumalakeeli, et ta ei võtnud meie konteinerist näpuotsatäitki.
Ma sukeldusin kinnisilmi sogasesse veekeerisesse ja ujusin põhja poole, otsides päästvat varjulist urgu.
Kolisin Karmanovosse kahekümne viiendal mail. Valerka ja Petrovitš ajasid traktori kohale, kündsid juurikaaia ja kartulimaa üles, tõmbasid mulle kaksteist kartulivagu. Aias pistsin mulda sibulad, küüslaugud, pudistasin porgandiseemet, panin maha tilli ja peterselli, peedid ja suvikõrvitsad. Kasvuhoone püstiajamisest tomatite-kurkide kasvatamiseks keeldusin kategooriliselt, otsustasin: kui mullas sonkimine hakkab meeldima, siis võtan järgmisel aastal ette.

Õhtul kutsus tädi Leida meid külla – tema maja oli minu omale päris lähedal. Teisi maju külas polnudki, Karmanovot oleks õigem nimetada taluks. Siin, Firovo rajooni kõige kõrvalisemas nurgas, Firovo-Volotšoki maanteest kaugele jäävates metsades olid mõned külad, eestlaste Nurmekundia riismed.
Mehed võtsid pärast tööd pisut viina, meie aga, kolm naist – tädi Leida, kelle nädalavahetuseks küllatulnud tütar Nelja ja mina – jõime teed kohupiimaküpsistega. Nelja oli lõpetanud Kalinini ülikooli ja töötas kahekümne viie kilomeetri kaugusel Jessenovitši koolis õppeala juhatajana. Tema tutvustaski meile kohalikku ajalugu.
Pärast sõda Napoleoniga olla Pariisist naasnud tsaar Aleksander I võtnud nõuks talupojad vabaks lasta. Ja lasigi, kuid ainult Balti kubermangudes, Venemaal juhtus see palju hiljem. Talupojad said väikesed jaosmaad, mis pärandati edasi pere vanimale pojale. Selle tulemusel oli 1880. aastateks Liivimaal ja Eestimaal, nagu Nelja neid kubermange nimetas, tekkinud suur hulk maata mehi – keskmistel ja noorematel poegadel polnud õigust isa maale pretendeerida. Algas massiline ümberasumine.
Teele asuti tervete peredena, koos kariloomadega, majakraami veeti härjavankritega. Mindi vägeva Vene tsaari kaitse alla. Vaid vähesed, trotsides hõimukaaslaste pilkeid, pressisid ennast aurulaevade trümmidesse ja sõitsid Põhja-Ameerikasse, Kanadasse või Austraaliasse. Palju aega hiljem sai selgeks, et just nemad olidki võidumehed. Maailma teise otsa kolimine näis tollal olevat rumal tegu, Vene impeerium püsis vankumatult, pakkus rikkalikult hindamatut ülesharimata maad; sinna siis pürgisidki need tuhanded kehvikud, kes ihkasid endale oma talukohta. Nad asusid elama tihedasti koos, suurte rühmadena, mis mõistagi aitas ellu jääda.
Eestlased rändasid soojale maale, Musta mere äärde, või Siberisse. Altaisse, kus kuuldavasti pidi juba maarohtude lõhn üksi kõiki haigusi peletama. Osa jõudis Pitsundasse, väiksesse abhaasi asundusse muistse Kolchise rannikul. Panid telgid püsti, hakkasid maad lähemalt uurima. See lõhnas koirohu ja mädanevate tsitruseliste järele. Inimesed sõid hurmaad, mandariine ja värskeid viigimarju nii et vats rebenes, magus mahl meelitas ligi hordide viisi kärbseid, neid peletati mimoosiokstega. Õhtuti lendasid peale armutud sääsed, randadest veidi eemale jäävad alad olid täis seisvat roostepunast vett. Koos sääskedega tuli põhjamaalastele seni tundmatu malaaria. Sajad asunikud läksid looja karja. Sääsed kihutasid eestlased Abhaasia paradiisist minema. Need, kellel oli veel natuke raha, suundusid Tveri oblastisse: Brandti metsakäitis, miljonäride Rjabušinskite tütarettevõte, pakkus soovijatele harimata maad ja andis protsendita laenu. Siin, tuttaval põhjamaisel maastikul, Valdai veelahkme algusosas, seentest, metsloomadest ja malaariavabadest sääskedest kubisevates metsades, rammusal liivsavil jäädigi lõpuks paigale. Hakati juuri ajama maale, mis jäi kolme vene küla – Kuzlovo, Skomorohhovo ja Konakovo – vahele. Külad ise paiknesid ääretuid põlismetsi maakonnaturuga ühendava tee ääres.
Eestlased rajasid talukohti, raiusid metsa alesse ja juurisid kände välja. Ehitasid esimesel aastal madalad, kuid tugevad laudad, talvitusid neis koos loomadega, jagades üksteisega kallilt kätte tulnud soojust. XX sajandi alguseks oli Nurmekunde ehk vene keeli Nurmekundia, mis pidavat tähendama „talude liitu”, kujunenud tugevaks asunduseks. Peaaegu kõik olid kohaliku keele suhu saanud, säilitades mõistagi ka oma lohiseva keele ja harjumused. Inimesed jätkasid kirjavahetust kaugete sugulastega Suure-Jaanis, Antslas, Lavassaares või Kallastel. Uhkustasid nende ees äsja valmis saanud palvemajaga ja eesti kooliga – mistarvis neile saadeti eestikeelseid raamatuid -, loomaravila ja arstipunktiga, veskite ja saekaatritega. Balti veised läksid Tveri heina peal lihavaks ja tugevaks ning, olles värskendanud verd kunagiselt kodumaalt kohale tellitud loomadega, andsid nüüd kubermangu kõige magusamat piima.
Koos loomadega said ka inimesed kergemalt hingata ja lahedamalt elama hakata. Post tõi teateid, et Altais ja Siberis, Volgamaal ja Pitsundas ning koguni kaugel Austraalias olid linalakad ja töökad eestlased kohanenud, isegi hakanud kohalikega paari heitma. Armastusele teadupärast kätt ette ei pane ja selektsiooni nagu lehmalaudas teha ei saa. Nurmekundias hakkasid mängima kaks orkestrit – üks rahvapillidel, teine puhkpillidel. Tromboonid, klarnetid, pasunad, kontrabassid, tšellod ja viiulid telliti Peterburi kaudu Euroopast kohale, mandoliine ja balalaikasid pakkus kohalik Tveri laat. Nurmekundlased mängisid pidudel ja pulmades, põlgamata ära kohalikke karmoškaviise, neid hoopis üle võttes, eelistades nende lihtsat kõla häälekematele ja toretsevatele Saksa akordionidele. Eestlased soetasid ka uusimat põllumajandusinventari: külvikuid, tuulamismasinaid, auru jõul töötavaid viljapeksumasinaid, isegi Tveri kubermangu esimesed traktorid ilmusid siia, Nurmekundiasse.
Siis aga kärgatas revolutsioon ja selle järel kollektiviseerimine. Talud kaotati ära. Neist, kes ei tahtnud uue elukorraldusega leppida, aga ka neist, kes olid nõus kolhoosi minema, käis üle OGPU-NKVD reha. Järelejäänud hakkasid revolutsioonihümne laulma, moodustasid Eesti komsomoli, hakkasid välja andma ajalehte Nurmekunde Hääl. Nagu kõik Nõukogudemaa kolhoosnikud olid nemadki passidest ilma, naasid uude pärisorjusse, täitsid ja ületasid normipäevade plaani, läksid sõtta ja kui tulid tagasi, siis heitsid maamulda oma kalmistul, mida ümbritses sepisaed võrdhaarse luteri ristiga värava kohal.
Passid anti siin välja alles 1980. aastal. Kuid ka enne seda olid paljud, kes olid salaja jätkanud luteri psalmide laulmist, suutnud Nõukogude Eestisse tagasi lipsata. Sõjaväes ära teeninud mehed munsterdasid end kaubalaevastikku ja said kaluri passi, mis muutis täiesti nende staatust. Nad asusid elama esiisade maale ja korraldasid kohemaid kogu perekonna ületoomise. Perestroika aga ajas kõik liikvele, algas massiline väljaränne. Ühtesid võtsid enda juurde kauged sugulased (ega siis ilmaaegu saanud nendega enam kui sada aastat kirjavahetust peetud), teistele vaatasid kohad valmis need, kes olid varem ära tulnud. Ühesõnaga, 1980. aastate lõpuks olid äsjasest elust pulbitsevast kandist alles vaid söötis põllud ja harvad tarede sammalduvad alumised palgiread. Kõik vähegi kasutuskõlbliku olid säästlikud ja kiiresti vaesuvad venelastest naabrid aega viitmata pihta pannud.

Püsiviide Lisa kommentaar

Lauri Räpp

21. aug. 2018 at 8:28 e.l. (Lauri Räpp) ()

Blogijana tuntud Lauri Räpi (1977) sulest on ilmunud „See ei ole minu Kuuba”, Tammerraamat 2015, „Linn on minu – Tartu tahavaatepeeglis”, ITI 2016 ning käesoleval aastal „Maailma lõpus on kohvik”, Rahva Raamat 2018.

Foto: Raimu Hanson

Katkend: Maailma lõpus on kohvik, Rahva Raamat 2018, lk 146 – 154.

Legendi järgi laius kunagi Nicaragua järve ja selle saarte asemel lopsaka loodusega jumalate org Valle de Coapolca. Selle ümbruses elasid vaenujalal hõimud, kes käisid orus tihtipeale jahil. Ühel päeval kohtus ühe hõimu pealiku poeg Nagrando Ometepetlit, vaenuliku hõimu pealiku tütart, ja nad armusid. Kuigi noored üritasid armulugu saladuses hoida, see ei õnnestunud. Tüdruku isa vandus, et tapab Nagrando. Noored põgenesid ähvarduste eest jumalate orgu. Mõnda aega varjul olnud, jõudsid nad otsusele, et ainus võimalus olla igavesti koos on ühine enesetapp. Nad lõikasid läbi randmed ja surid teineteise käte vahel. Maapinnale vajudes moodustas Nagrando kehast Zapatera ja Ometepetli omast Ometepe saar. Jumalad vihastasid. Taevas tumenes ja vihmad ujutasid oru üle. Legendi järgi kivistus Ometepetl ja tema rindadest moodustusid kaks vulkaani.

Aegamisi valgus praam tühjaks. Vaid mõned viimased reisijad tilkusid üle ääre, mina, mu eestlasest reisikaaslane, Ryan ja Caroline nende seas.

Moyogalpa on justkui saare filtriks. Osa maabujatest voolab sellest läbi peatumata. Mõned takerduvad viivuks-paariks poekese, baari või teenusepakkuja juures ning osa jäävadki siia pidama. Pigem suur küla kui väike linnake on koht, kus kõik reisisellidele hädavajalik on olemas. Hostelid ja hotellid, poed ja poekesed, baarid ja restoranid, pangaautomaadid ja tanklad.

Jalutasime neljakesi mööda Calle Santa Anat, Moyogalpa peatänavat. Selle äärekivid, kui neid oli, olid kollased. Kui neid ei olnud, siis polnud ka värvi. See-eest olid pea kohal kõrgunud sinitaeva mõlemad ääred kirevuse päralt. Puutokkide ja elektripostide küljes lehvisid erivärvi lipud kogu oma uhkuses ja ulatuses.

Kirju oli ka majade rivi. Sildid ja kirjad erksavärvilistel fassaadidel kutsusid keha kinnitama, ööbima, ostlema, rollereid rentima, raha vahetama. Ühe kahekordse maja ees seisis poristel jalgadel reklaamtahvel, mille kõhul kriidikiri „We just look expensive”. Meelitava slogan`iga sildi ühte jalga oli purenud koer, selle selja tagant paistnud hoonet ajahammas. Tänavanurgal jäi silma vulkaanipurset kujutav liiklusmärk. Kiri „Ruta de Evacuación” ja nool selle all andsid teada, mis suunas põgeneda siis, kui mööda maad roomab põrgukuum laava ja taevas lendleb hingemattev tuhk.

Põgenemiseks vajadust ei olnud. Laava asemel roomasid mööda maad reoveenired. Tuha asemel hõljusid taevas mõned puhvpilved, mis üksteise järel ilmusid ja kadusid. Justkui külitaks nende kohal piipu popsutav ilmataat, kes huuli torutades taevasse pilvepalle paiskab, siis need katki torkab ja jälgib, kuidas need vihinal tühjenedes olematusse haihtuvad.

Allpool pilvi ja pealpool tänavat hõljus lõunamaadele iseloomulik kirbe hais – lämmatav kokteil reoveest ja heitgaasidest ning söe- ja lõkkevinguga segunenud tugevast tänavatoidu lõhnast. Midagi küpses igal pool. Panni peal, lõkke kohal, varraste otsas. Miski elutu kees pottides ja kastrulites. Tänaval ning kõnniteedel kees elu ise. Ent midagi oli justkui veel. Midagi silmale tabamatut.

Tegelikult õhkub ju saartest alati mingit salapära. Aeg liigub seal teisiti ja inimesed on teistmoodi. Isegi ühe rahvuse piires on iga saare elanikud üksteisest erinevad. Võõraid lihtsalt omaks ei võeta ja omad ei jää päris võõraks kunagi.

Ometepelastest on teada, et nad on oma päritolu üle ääretult uhked ning peavad oma kodu pühaks maaks, mida nad ei jäta isegi surma ähvardusel. Seda sõna otseses mõttes. Kui 1957. aastal ähvardas suurem vulkaan laavat välja valama hakata, andis valitsus kohalikele käsu saarelt evakueeruda. Ometepelased keeldusid aga kategooriliselt, teatades, et ennem nad surevad oma kodusaarel, kui jätkavad elu võõrsil. Ent kõik läks õnneks. Vulkaan rahunes ja ohvreid ei olnud.

Tänavatel käratsesid paljasjalgsed lapsed, kohvikutes lobisesid turistid läbisegi seljakotirändurite, elukunstnike, hipide ja kohalikega. Kitsukestel teedel liikusid rattad, rollerid ja isegi üks paksu tagumikuga erksavärviline chicken-buss oli end sinna ära mahutanud. Nurga peal peatus hetkeks üks koer. Seisatas, liputas saba ja läks oma teed.

Minu ees jalutas kohalik naine, kes paistis selja tagant kui gümnaasium, aga üle õla pilku heites oli pigem muuseum. Tema pilguheit tabas mind ootamatult ja obadusest toibumine võttis aega. Kui ma lõpuks pilgu maast lahti sain, silmasin ühe poekese – pulpería – ees istumas üht rõõmsailmelist vanameest, kes tervitas meid peanoogutusega ning küsis, kust me pärit oleme ning teisi tavapäraseid võõramaalastelt päritavaid asju.

Sel hetkel ma veel ei teadnud, et suitsetav mees ja tema jutustatud lugu on justkui sissejuhatus saarel ees oodanud kummaliste lugude jadasse.

Päikese küntud sügavate vagudega näos särasid lõunamaiselt tumedad silmad, mis uudishimulikult meie välimust, seljakotte ja võib-olla ka rahakoti paksust hindasid. Ühest suunurgast teise jõlkus tossav sigaret.

„Kas teil on ööbimiskoht juba olemas?” haaras ta üllatavalt head inglise keelt rääkinud vanamees härjal sarvist.

„Mõtlesime peatuda El Indio Viejos, aga ette me tube sinna ei broneerinud. Oskate ehk suunda juhatada?” küsisin.

Lõbus ilme haihtus mehe näost hetkega.

„Oskan,” vastas mees, „aga sinna ma teil küll minna ei soovita. See on üks väga halva auraga koht.”

Olin üllatunud nagu mu kaaslasedki. Oli see ju ometi üks kiidetumaid majutuspaiku saarel. Hea asukoht ja hinnakvaliteedi suhe kogu piirkonnas. Nooruslik ja rahvusvaheline personal, hea köök ja kõik muu. Vähemalt internet rääkis sellest ööbimispaigast nii.

„Ehk üritab ta meile lihtsalt moskiitosid pähe ajada ja vahendustasu teenimise eesmärgil mõnd endaga seotud kohta pähe määrida,” ütlesin kaaslastele. Ent papi lõikas võimalike vastuste teekonna juba enne starti läbi ja küsis: „Olete te midagi kuulnud mehest, kelle üks paljudest nimedest on Pierre Doris Maltais?”

„Ei,” vastasime ühehäälselt.

„Aga sellisest sektist nagu Ecoovie?”

Ka sellest ei olnud keegi midagi kuulnud ega ridagi lugenud.

„Ta oli üks väga halb inimene,” ütles vanapapi suitsukoni välja sülitades. Sättis ennast siis mugavamini äärekivile, läitis järgmise isekeeratud pläru ning rääkis meile lühikese loo mitme nimega mehest ja tema loodud kommuunist Ecoovie.

„Pierre Doris Maltais oli kanadalane ja kasutas nimesid William Norman, Vend Maolinn Tiam, Man, Abi, Indio ja veel paljusid teisi,” alustas papi oma juttu.

„Ecoovie on tema asutatud kommuun. Rohelise eluviisiga sekti eesmärgiks oli elada kooskõlas loodusega nagu indiaanlased ennevanasti. Maltais väitis end põlvnevat Kanada indiaanlaste hõimust micmac. ”

Lugesin hiljem, et lisaks 1978. aastal asutatud Ecooviele pani mitme nimega mees aluse ka Rahu Ülikoolile. See „valeülikool” andis talle võimaluse erinevate petuskeemide abil rahastada oma kommuuni. Tohutu veenmisoskuse ja manipuleerimisvõime abil suutis Maltais ära rääkida isegi United Towns Organizationi asutajaliikme, kes allkirjastas ülikooliga koostöömemorandumi.

Ülikooli juurde moodustas mees 1984. aastal March of Returni nimelise rühmituse, mille eesmärgiks oli jalgsimatk ümber maailma. Liikmete hulka kuulusid teiste seas ka rasedad naised ja väikelapsed. Ümbermaailmareisi abil sooviti lisaks looduslike eluviiside ja veganluse propageerimisele tõsta ülemaailmset teadlikkust rahust, rassismiprobleemidest ja näljahädast.

Rühmal inimestel õnnestus rännata läbi Prantsusmaa, Hispaania, Portugali ja seilata Ceutasse – Hispaania Marokosse. Ent peagi sai selgeks, et William Norman oli UTO-lt raha välja petnud ja ta heideti organisatsioonist välja.

Tema sepitsuste võrku on langenud nii teadlasi, keskkonna aktiviste, ärimehi, poliitikuid ning isegi korrakaitsjaid. Katastroofilistest tingimustest hoolimata oli rühmituse liikmete pühendumus suur ja nende rännakud kestsid 2000. aastani, kokku 16 aastat.

Mitme nimega meest on aastate jooksul süüdistatud pettustes, pedofiilias ja veel paljudes kuritegudes, aga ta pääses peaaegu alati puhta nahaga. Ta arreteeriti vaid ühel korral – 1988. aastal Belgias, kus ta sai süüdistuse ja lühikese vangistuse valeidentiteetide kasutamise, võltsingute ja röövimise eest.

Üldsõnaliselt rääkis meile sama lugu suitsetav mees ning jätkas oma jutuga.

„Osava manipulaatori ja psühhopaadi juhtimisel muutus kommuun paljudele selle liikmetele aegamööda õudusunenäoks. Maltais rikkus ilma igasuguse süütundeta kõiki sotsiaalseid norme. Ta pidas end imevõimetega ravitsejaks ja keelas kommuuni liikmetele tavapärase arstiabi. Ravivõtetena olid lubatud ainult tema enda määratud ravimtaimed, paast ja loitsud. Kõik see tõi kaasa haigused ja nurisünnitused. Paljud inimesed surid. Kõigest hoolimata suutis mees oma järgijate meeli mõjutada nii, et kõikides hädades süüdistati hukkaläinud ühiskonda. Asja teeb eriti kurioosseks see, et samal ajal, kui rühmituse liikmed kannatasid ebainimlike tingimuste käes – ööbisid sisuliselt lageda taeva all või armetutes telkides -, nautis Maltais ise tihtipeale kallite hotellitubade ja luksuskorterite mugavusi. Sekti liikmed toitusid puulehtedest ja sellest, mida parasjagu loodusest kätte sai, kusjuures süüa tohtis ainult siis, kui päike oli loojas. Maltais ise nautis samal ajal uhkete restoranide rikkalikku valikut.”

Peagi hakkasid kommuunis levima piiranguteta väärastunud seksuaalsuhted. Erinevate riituste nime all hakkas Maltais seksuaalselt ära kasutama kommuunis elanud alaealisi poisse.

Ootamatult sekkus mehe juttu Caroline, kes küsis: „Kus te seda kõike nii täpselt teate?”

Mees vaatas talle otsa. „Kas sa tõesti arvad, et mul on nii jõle fantaasia, et mõtleksin midagi sellist välja?” küsis ta retooriliselt. „Minu väga hea sõber on ajakirjanik, kes seda lugu põhjalikult uuris. Seepärast teangi. Tegelikult teavad seda lugu siin saare peal paljud kohalikud. Aga see selleks. Küll te soovi korral minu loole kinnistust leiate.”

Suitsetav mees tegi jutu sisse pausi. Keerutas hoolsalt uue plotski, viskas selle hambusse ja jätkas oma juttu.

„Kahekümne esimese sajandi hakul jõudis rändkommuun Nicaraguasse ja ühel päeval ka siia, Ometepele, kus Maltais esitles ennast kui Abit, Kanadast pärit indiaani hõimu pealikut. Oma saatanliku sarmi ja manipuleerimisoskuste najal sulandus ta märkamatult saare igapäevaellu. Ta sai selle osaks nii, nagu oleks ta ammustest aegadest saati saarel elanud. Ja ma rõhutan, et meie, ometepelased, ei võta võõraid väga lihtsalt omaks.”

Märkamatult, nii umbes 2005. või 2006. aasta paiku, sai temast võõrastemaja Hospetaje Centrale omanik. Praegu on selle koha nimi El Indio Viejo, Vana indiaanlane. Jah, just seesama koht, kus teil plaanis peatuda. Sealt said alguse sündmused, mis mitme nimega mehe loos ehk kõige enam õõva tekitavad.

Suitsetav mees lennutas õhku paksu suitsurõnga, mis hõljus hetkeks tema pea kohal kui nimbus ning haihtus siis. Ta vaatas meile kordamööda otsa, justkui hinnates, kuidas see lugu meile senini mõjunud on, ja jätkas jutustust: „See oli 2011. aastal, millalgi sügisel, kui saarel maandus kõikide ometepelaste ehmatuseks politseikopter. Algas operatsioon, mille eesmärgiks oli päästa Haitilt pärit alaealine poiss, kelle Maltais oli väidetavalt adopteerinud ning toonud elama El Indio Viejosse.”

Mees ohkas.

„Tegelikult ei tea keegi tänase päevani, mis täpselt juhtus, aga ühel päeval poiss lihtsalt haihtus sealt. Ilmselt esitas keegi mehe lähikonnast selle kohta võimudele kaebuse. Politseioperatsiooni tulemusena avastati poiss ühest vanast ja mahajäetud majast. Sellesama kiriku lähedalt, mis siit kätte paistab,” osutas vanapapi käega põhja suunas.

„Kui poiss leiti, oli ta alasti ja alatoitunud. Niigi kitsukeses toas piirasid tea nappi liikumisruumi köidikud, millega ta kinni seotud oli. Ainsateks mööbliesemeteks olid räpane madrats ning haisev pang väljaheidete jaoks. Põrandal vedelesid mõned kulunud värviraamatud. Arstlik ekspertiis ja ülekuulamised selgitasid, et et poissi oli palju kordi ja väga rämedal viisil seksuaalselt ära kasutatud. ”

„Mis sellest poisist sai?” segas Caroline kannatamatult vahele.

Püsiviide Lisa kommentaar

Elina Hirvonen

6. aug. 2018 at 8:17 e.l. (Elina Hirvonen) (, )

Foto: repro/Postimees

Elina Hirvonen (1975) on soome kirjanik ja filmitegija. Hirvonen paistis silma juba oma 2005. aastal ilmunud debüütromaaniga „Että hän muistaisi saman“ (e k 2017, „Et tema mäletaks sedasama“, tlk Piret Saluri), mis on ühtaegu mõtisklus perekonnast ja lapsepõlvest ning samas Vietnami sõja, New Yorgi kaksiktornide hävingu ja Iraagi sõja taolisi mullistusi tulvil maailmast selle ümber. Romaan kandideeris Soome kõige olulisemale kirjandusauhinnale, Finlandiale. 2007. aastal ilmus Hirvoneni dokumentaalfilm „Paratiisi – kolme matkaa tässä maailmassa“ („Paradiis – kolm teekonda selles maailmas“), mis kirjeldab Aafrika emigrante Euroopas. Sel aastal ilmub eesti keeles Hirvose kolmas romaan ”Kun aika loppuu“ („Kui aeg saab otsa“, tlk Piret Saluri), mis on samuti seotud Aafrikaga, kuna see on kirjutatud Sambias. Tegu on lähitulevikku asetuva düstoopiaga, kus ilmastikumuutused ja inimestevaheliste sidemete nõrgenemine viivad vägivallani nii Aafrikas kui Soomes. Nagu ikka, seob Hirvonen ilmekat ja nappi keelekasutust emotsionaalse intensiivsuse ja traagilise süžeega. (http://www.headread.ee/)

Katkend: Kui aeg saab otsa, Varrak 2018, tlk Piret Saluri. Kl 138 – 146.

Minu baraki trepp on päevasest päikesepaistest ikka veel soe. Bahdoon istub minust nii kaugel kui kitsal trepil võimalik, põsk vastu kätt ja pikad peenikesed jalad risti. Oleksin tahtnud õlut, aga Bahdooni pärast keetsin meile teed. Ta ei räägi usust mitte kunagi, aga olen näinud kuidas ta end õue nurgas peseb, palves viis korda päevas kummardab. Tee on magus ja piimast valge, pinnal kardemoni puru. Kui otsin trepi alt peidupaigast suitsu, küsib Bahdoon ootamatult, kas ka tema saaks ühe.
„Ma ei teadnud, et sa suitsetad.”
„Ma ei suitsetagi.”
„Mina ka mitte.”
Bahdooni suitsuots hõõgub pimeduses nagu jaaniuss, ta näo ette kiharduv suits toob meelde mustvalged filmid ja vanaaegsed teatrid, kõrged laed ja rasked kardinad ekraani ees. Euroopas ei müüda suitsu enam üldse, siin seda rohkem. Pommidest lõhutud tänavaservadel seisavad tubakatootjate logodega värvitud majad, pärast pommitamisi parandatakse alati need esimesena ära.
Otsin uudiseid. Püüan kätte saada ema, isa või Aslakit. Aeg läheb. Nett ei tööta. See on üks vähestest kohtadest maailmas, kus on endiselt võimalik pikaks ajaks muust maailmast isolatsiooni sattuda.
Bahdooni poos on lõtv ja hingamine rahulik. Mu põsed on soojad ja kurk kuiv. Otsin õigeid sõnu, et juttu üleval hoida, et olla huvitatud, aga viisakas, mitte liiga pealetükkiv, et Bahdoon jääks ja aeg kuluks, et hoida teda enda kõrval seni, kuni miskit selgub.
„Miks su sõber nii tegi?” Vale küsimus. Bahdooni reiele pudeneb kuuma tuhka. Tema silmis olen ilmselt üle mõistuse vana, kohutavalt autoriteetne.
„Muidugi, kui sul ei ole temast paha rääkida,” jätkan ettevaatlikult, andekspaluvalt. Tõmban suitsu kopsudesse ja köhin nagu 12-aastasena, kui suitsetasin koos Aslakiga oma esimese, kauaks ajaks ka viimase sigareti. Minu sõprade seas on suitsetamine alati olnud häbiasi, niisamuti nagu liigne alkoholitarvitamine, purjujäämine ja juhusuhted. Mu kooliaegsed sõbrad olid juba 15-aastaselt noored daamid, nad käitusid talitsetult ja käisid ilusasti riides, tahtsid abielluda, lapsi ja ärialale ning teadsid, kust osta elegantne vaip ja stiilis kardinad. Püüdsin natukene aega olla samasugune kui nemad, õppida sobivalt naeratava naise rolli, niisugust, mida ema kunagi ära ei õpiks. Kui ära läksin, siis tahtsin põgeneda ka sõprade, nädalavahetuse brantšide ja sumedalt valgustatud piltide eest, mida nad endast ja minust tegid.
„Mida sa tahad kuulda?” küsib Bahdoon ja joob teeklaasi kiiresti tühjaks. Kõik, mida ma pakun, võib tema jaoks olla luksus.
„Oota natuke,” ütlen ja lähen tuppa. Viilutan kandikule arbuusi ja mangot, panen kõrvale pähkleid ja väikestes topsides Soome šokolaadi. Pööran veel tagasi ja toon külmkapist kaks pudelit Coca-Colat, vanaaegsed, naisekujulised pudelid, väljas jäävad Bahdooni silmad nende külge kinni, nagu näeksid aaret. Külades pakutakse alati kolme jooki: sooja Coca-Colat, Sprite`i ja Fantat saledates klaaspudelites, mida mujal enam ei näe. Mõnes külas on kaevud ära kuivanud ja vesi otsas, aga limonaadi leidub külalistele alati. Olen kindel, et sel päeval, kui elu maakeral lõpeb, jääb viimasena alles pudel Coca-Colat ja sogasest pruunist vedelikust võrsub uus maailm.
„Kõike, mida tahad rääkida,” ütlen ja avan pudelid. „Teist kahest. Temast. Enesetapubrigaadist.”
„Miks?” küsib Bahdoon, hääles kahtluse metalne toon. Siin maailmas räägivad inimesed hirmust samasugusel moel, nagu soomlased ilmast. Peab pidevalt ringi vaatama, iga tühi pudel võib plahvatada, kes tahes võib olla hoopis keegi teine, kui ütleb end olevat, kõige väiksemgi viga võib tappa. Jalgpall ja surm, uudised ja nälg, pulmad, peitusemäng ja tänavaäärsed pommid kuuluvad sellesama argielu koe sisse, mille raskust märkan alles siis, kui lähen ära, kui lennuk tõuseb ja laskub kuhugi, kus pidev ettevaatlikkus inimestele naeru peale ajab.
Ma ei tahaks Bahdooni hirmutada, oleks petlik kujutada, et me ajame siin niisama juttu, kaks võrdset inimest.. Ma ei taha kurjalt kasutada võimu, mis mul kahtlemata on. Tahan, et ta tunneks end minu seltskonnas nii mugavalt kui võimalik.
„Ma tean, mis tunne on armastada inimest, kes kaob,” ütlen. Ma ei ole seda kellelegi teisele öelnud.
Ta noogutab.
„Ta on kõige parem sõber, kes mul üldse olnud on. Kuigi ta, nagu sa ütled, kadus. Ja tegi selle hirmsa teo. Ma ei saa temast enam kellelegi rääkida. Kui temale mõtlen, näen alati lapse nägu.”
„Minul on vend, ka tema kadus. Ma armastan teda. Aga ma ei räägi temast kellelegi. Koolis oli ta alati üksi. Ja ka mina hoidsin tema eest kõrvale.” Ma sulen silmad ja näen väikese, aralt omaette seisva Aslaki nägu. „Kas sa teadsid, et mõnel maal inimesi piinatakse nii, et seotakse nende käed ja jalad nelja hobuse külge, ja aetakse hobused eri suundades jooksma?”
Bahdoon vaatab mind hämmastunult.
„Ma arvan, et seda tehakse ka siin,” ütleb ta.
„Vabandust, see oli rumal võrdlus.”
„Pole midagi.”
„Tahtsin vaid öelda, et see kõik… Mul oli tunne, et kärisen ribadeks. Tegin kõik, et olla õige, et pääseda teiste hulka. Ja samal ajal oli Aslak, mu väikevend, kes oli tähtsam kui keegi teine, ja just tema ma tõukasin ära.”
Surun hetkeks näo kätesse. Sõrmede vahelt lõhnab õhk hibiskuse õie järele, lõhna järgi võiks arvata, et oled paradiisis.
Bahdoon ei ole Coca-Colat puutunud. Ta haarab pudeli alles siis, kui ulatan selle talle, joob ühe sõõmuga tühjaks, otsekui kardaks, et võtan selle ära. Kui pudel on tühi, ulatan talle teise. Ta joob pikkamisi maitstes, otsekui võiks leida joogist midagi uut, just sellele aastale, selle piirkonna saagile tüüpilisi lõhnu ja toone, mille äratundmine nõuab rafineeritud maitset.
„Hakkasin oma vennast lugusid välja mõtlema,” ütlesin vaikselt. „Ma ei talunud mõtet, et teised pidasid teda imelikuks.”
„Missuguseid?” küsib Bahdoon ja paneb pooltühja pudeli hetkeks kandikule, pigistades ikka veel selle kaela.
„Niisuguseid, kus ta oli kangelane. Rääkisin, et ta on erakordselt arukas. Ütlesin, et ta kirjutab arvutiprogramme ja vestleb netis Ameerika professoritega. Ja et ta treenib salaja jalgpalli ja lööb väravaid nagu Zlatan.”
Bahdoon naerab.
„Mina rääkisin endast sedasama lugu.”
„Sina?”
„Jah. Olin jalgpallis alati vilets. Siin oskavad kõik poisid mängida.”
„Meie koolis niisamuti. Tundus, et kõik peale minu venna olid selles head.”
„Mina palvetasin aastate kaupa, et pallimäng mulle istuks,” ütleb Bahdoon ja naeratab. „Kuigi tegelikult see mind isegi ei huvita. Unistasin, et võin ehk ükskord saada teadlaseks, elada oma elu ära, keskendudes korralikult vaid ühele asjale.”
Vaatan Bahdooni terasemalt. Baraki lae all rippuv valgus heidab ta näole teravaid varje, alles nüüd märka ta silmanurkades puhkevaid kurde, veel õrnu nagu aastate eest ära kuivanud jõesängid. Ta võib-olla ei olegi nii väga palju aastaid minust noorem, ta vaid paistab segadusseajavalt süütu, nagu poiss, keda tahaks osata kaitsta.
„Millest sa veel unistasid?” küsin.
„Et võiksin ära minna,” ütleb Bahdoon. „See on ikka veel minu suur unistus. ” Ta hääl murdub. Hammustan huulde.
„See oli ka minu suurim unistus.” Õnneks ei ütle ma seda välja.
Ära minna. See oli ka minu suurim unistus, ja on veel praegugi. Tahan ära minna ja ära olla. Tahan kodunt kaugele. Tahan elada nagu igavesti kohta vahetav nomaad, lahkuda kohe, kui mõni koht hakkab liiga tuttavaks ja inimesed liiga armsaks saama. Tahan liikuda edasi, tagasi vaatamata, tahan lasta aistingutel täituda uude kohta saabumise imega, sellega, kui rongi või lennuki ukse avanemisel lahvatavad vastu uue koha lõhnad, õhu niiskus, soojus või tuulehoog, kui näed esimesi detaile tänavatest ja majaseintest, astud linna teadmata, mida kõike võib seal leiduda.

Aastaid tundsin, et lämbun kodus. Häbenesin ema, kes ostis oma riideid kirbuturgudelt ja tegi köögiviljadest toitu, mida keegi mu sõpradest süüa ei tahtnud. Olin tulivihane isa peale, kes kavandas parke ja ujumiskohti Aafrika laste jaoks, aga ei jõudnud kunagi koolipeole tulla. Olin kade Aslakile, kes vajus kogu aeg sügavamale oma maailma ja kelle lähedal ei võinud ka mina olla see, kes ma olla tahtsin – tavaline, teiste hulka sulanduv tüdruk.
Gümnaasiumis taipasin, et äraminek oli võimalik. Kohtusin poisiga, kelle arvates mu naer oli liiga kuuldav ja pilk liiga sünge, kelle puudutus kõditas ega erutanud üldse mitte. Ma ei saanud poissi kohe maha jätta, sest olin võlutud tema emast. Emal olid ilusad riided ja talitsetud naeratus. Ta töötas era-arstipunktis, aga oli enne abiellumist maailmas ringi sõitnud, vaktsineerinud lapsi Aafrika ja Aasia külades ja elanud kohtades, kus võib liikuda vaid koos turvamehega.
Oli võlutud piltidest, mida ta näitas mulle endast purukuivades külades, kitsede, lammaste ja rõõmsalt naeru lagistavate laste keskel.
„Elu võib olla ka niisugune,” mõtlesin, ja otsustasin selle mõttega elada. „On võimalik minna ära ja alustada oma elu kusagil, kus keegi mind ei tunne.” Ma lõpetasin joomise, hakkasin jooksmas käima ja joogat tegema, sooritasin üliõpilaseksami väga heale ja astusin järgmisel sügisel arstiteaduskonda.

Ma läksin ära. Lähen alati, kui tahan. Reisin maadesse, kust kõik tahavad ära minna, aga vaid vähesed läinutest jõuavad kohale. Olen tööl või turistina, triiksärk seljas ja kiiver peas, või rändan, seljakott seljas ja lehvivate seelikutega, mida turistid kohalikelt turgudelt ostavad. Olen sageli nukker ja õnnetu, aga ohus olen vaid harva ja ka siis on minu ümber terve süsteem, mille abil pääsen kindlasse kohta. Kui haigestun, võin koju minna. Kui riiki ähvardab looduskatastroof või konflikt, võin koju minna. Mul on kindlustus, mis tagab, et helikopter viib mind hästivarustatud haiglasse maailma ükskõik millisest nurgast, mu pass tagab, et võin minna üle kõikide riigipiiride ja tagasi, mul on hoiuarve ja kodu, kust võin astuda õue ilma hoolikalt ümbrust kontrollimata, ja kuhu on alati võimalik tagasi tulla.
Ma sulen silmad. Mulle libiseb meelde pilte noortest inimestest, Soome väikelinnade vaikusesse suletud siniste juustega tüdrukutest ja peegli ees tantsivatest poistest ning täiesti teistsuguste väikelinnade tüdrukutest ja poistest, tumedatest juustest ja silmadest nagu söed, lastest, üll läänemaisest taaskasutusest tulnud riided, kuidas nad kõik unistasid lahkumisest, kuidas need unistused tõuseksid kõik korraga õhku ja muudaksid üle piiride pühkiva tuule tihedaks ja raskeks.
„Räägi veel oma vennast,” ütleb Bahdoon. Kissitan silmi, kuigi on pime, hõõrun parema käe pöidlaga vasakut käelaba ja pöördun tagasi tegelikkusesse, täiesti unetaolisse hetke.
„Kui olime väikesed, magasime peaaegu alati kõrvuti. Kui teine painajate või isa ja ema vaidlemise häälte pärast üles ärkas, pigistasime üksteisel kätt. Mõtlesin, et meie oleme alati koos. ” Ümberringi siristavad rohutirtsud. Taevas on pilvitu ja Plejaadide tähtkuju selge.
„Mu isa ja vanaisa vaatasid nende pealt kasvuperioodi algust,” ütleb Bahdoon.
„Ja siis korralikke kasvuperioode enam ei tulnudki,” ütlen mina ja tema vaatab mulle silma, tema silmade pinnal on minu näo piirjooned.
„Miks sa kardad, et su vennaga midagi juhtub? ”
Bahdoon on ka teise pudeli tühjaks joonud. Kaluripaatide kujulised mangoviilud on kandikutel reas, küpses viljalihas on kiud selgesti näha. Mõtlen sametmagusale viljalihale hammaste vahel. Ma ei kujuta ette, millal järgmine kord süüa saan.
„Just praegu tulistab Soomes keegi katuselt inimesi.”
„Kas ta on palju ära tapnud?”
„Ma ei tea. Nett ei tööta.”
„Sa kardad, et su vend on seal?”
„Ma kardan, et tema on tulistaja.”
„Sinu vend?”
„Alati, kui midagi sellist juhtub, mõtlen esimesena temale.”
„Miks?”
„Temas on midagi… temas on kaua midagi niisugust olnud. Otsekui oleks ta end tervenisti teiste eest lukku pannud. Mõnikord vahetame sõnumeid. Ja siis, mõnes sõnumis, on ta öelnud asju, mis mind hirmutavad.”

Tõlked eesti keelde
Et tema mäletaks sedasama, Varrak 2007 (Tlk P. Saluri)
Kui aeg saab otsa, Varrak 2018 (Tlk P. Saluri)

Link
Imbi Paju „Elina Hirvonen tõlgendab põlvkondade masendust”, Postimees, https://www.postimees.ee/1662641/elina-hirvonen-tolgendab-polvkondade-masendust

Püsiviide Lisa kommentaar

Vladimir Sorokin

25. juuli 2018 at 11:37 e.l. (Nädala autor 2018, Vladimir Sorokin)

Foto autor: Elya

Vladimir Sorokin (1955) – vene postmodernne kirjanik ja dramaturg, üks populaarsemaid tänapäeva vene kirjanikke.

Katkend: Tuisk, Tänapäev 2012, lk 99 – 106, Tlk Jüri Ojamaa.

Läbipaistev püramiid tegi peenikest vilistavat heli ja aurustus. Põleti kustus ära. Samal hetkel liitus laua kohal silmapilkselt ühte, eraldades neli istujat ülejäänud ruumist ja maailmast, läbipaistvast ülipeenest elussündinud plastikust poolkera, see oli nii õhuke, et ainult see ühteliitumise heli, mis sarnanes hästi suure seebimulli lõhkemisega või hiiglase niiskete huulte poolunise paotumisega, reetis selle tekkimise.
„Madagaskar,” lausus nõrkevate huultega Riiva toodet kasutavate vitaminderite traditsioonilise tervituse.
Doktor tahtis vastata „Raksagadam”, kuid vajus samal hetkel teise ruumi.

Hall sompus taevas. Harvad lumeräitsakad. Need langevad nendest hallidest pilvedest. Langevad, langevad. Lõhnab niiske talve järele. Sula? Või varajane talv. Nõrk tuul toob suitsuhõngu. Ei. Nii lõhnab saun, suitsusaun. Meeldiv lõhn. Põleva kasetohu lõhn. Ta liigutab pead. Kõlab tuhm loksatus. Kukla juures. Ta langetab pilgu. Näo juures on vedelik. See ei ole vesi. See on paks ja lõhnab tuttavalt. Tuttav, tuttav lõhn. Kuid liiga paks. Päevalilleõli! Ta on kõrini õlis. Ta istub mingis anumas, mis on täis päevalilleõli. See on must katel, suur paksude seintega katel. Katla ümber on suur väljak. Väljak on inimesi täis. Kui palju neid on! Neid on sajad, sajad. Nad seisavad tihedasti koos. Kui suur, lausa tohutu suur väljak. Selle ümber on majad. Need on euroopalikud majad. Ja hiigelsuur katedraal. Ta on kuskil seda katedraali näinud. See on vist Praha. Väga sarnane. Jah, vist Praha. Aga võib-olla ei ole ka Praha. Varssavi? Või Bucureşti? Kraków? Vist ikka Varssavi. Selle peaväljak. Ja sellel väljakul on sajad, sajad inimesed. Nad seisavad ja vaatavad teda. Ta tahab end liigutada. Aga ei saa. Ta on kinni seotud. Seotud jämeda nööriga. Seotud kinni nii, nagu oleks ta emaüsas. Jalad on põlvedest krõnksus, surutud vastu rinda, nööriga kokku tõmmatud. Ja käed on seotud pahkluude külge. Ta liigutab sõrmi. Need on vabad. Ta puudutab omaenda jalalabasid. Randmed on kõvasti pahkluude külge seotud. Ta istub katla põhjas. Ta on nagu ujuk. Nii oli ta õppinud ujuma. Poisikesena kujutas ta endast ujukit. See oli ammu. Laia jõe ääres. Päike paistis ja oli soe. Isa seisis kaldal, laia servaga õlgkübar peas. Isa naeris. Tema prillid sätendasi päikese käes. Aga tema kujutas endast ujukit ja vaatas isale otsa. Kaldal seisid kaks hobust ja jõid jõest. Ühel hobusel istus paljas poiss ja vaatas teda põlglikult. Aga tema kujutas endast ujukit. Kuid see oli ammu. Väga ammu. Aga nüüd on ta kinni seotud. Ja selles katlas. Katel seisab kõrgendikul. See on poodium. Selle servad on paksudest palkidest kobadega kokku löödud. Ta näeb neid. Katla jäme must serv varjab peaaegu kogu poodiumi. Katel seisab millegi peal. Ja kaks jämedat ketti on tõmmatud pingule katla aasade ja kahe värskelt tahutud posti vahele. Ketid on mässitud ümber nende postide. Täpselt neli keerdu. Ja löödud kinni suurte sepisnaeltega. Need postid on samuti poodiumil. Ja poodiumi tagant algab rahvamurd. See vahib teda. Paljud naeratavad. Eemal, katedraali juures, loetakse midagi pidulikult, laulvalt. Ladina keeles? Ei. Poola keeles. Ei, see ei ole poola keel. See on mingi muu keel. Serbia keel? Või bulgaaria keel. Rumeenia keel! Pigem rumeenia keel. Nad loevad midagi. Loevad pidulikult. Koguni veidi laulvalt. Loevad laulvalt tema kohta! Ja kõik kuulavad. Vaatavad teda. See, mida loetakse, käib ainult tema kohta. Nad loevad midagi tema kohta. Loevad pikalt. Ta püüab nihutada end katla serva poole, et vähemalt toetuda lõuaga sellele ja end sirutada. Kuid avastab äkki, et nöör, millega on kokku tõmmatud tema pahkluud ja randmed, on seotud katla põhja külge ja hoiab tema keha keset katelt. Nöör on tõmmatud veel ühest aasast läbi, see aas on katla põhjas otse tema all. Ta katsub sõrmedega seda aasa. See on sile ja poolringikujuline. Jäme nöör on pistetud sellest läbi. Ta saab aru, et ta ei saa sellest katlast kuidagi välja. Isegi mitte kinni seotud käte ja jalgadega. Aas ei lase teda minema. Ta karjub õudusest. Rahvahulk naerab valjusti, huilgab. Inimesed teevad talle nägusid, näitavad sõrmega tema peale. Naised hoiavad lapsi süles. Lapsed naeravad ja narrivad teda. Ta püüab kogu jõust vastu pidada. Ja kaotab õuduset hetkeks teadvuse. Kuid tuleb kohe teadvusele, ta tõmbab vastikut haisvat õli kurku. Õli satub suhu ja ninna, ta läkastab, köhib piinavalt. Jälk paastuõli! Kuidas see haiseb. Kui palju seda on. Seda võib kergesti kurku tõmmata. See loksub raskelt tema keha ümber. Vanaema pani seda õli hapukapsa peale. Nüüd on seda nii palju! See lõhn lämmatab. Ainult nõrk tuul aitab lämbumise vastu. See lõhn paneb pea ringi käima. Harvad ja suured lumeräitsakad kukuvad õlisse ja kaovad. Kukuvad ja kaovad. Kukuvad ja kaovad. Kui hea neil on. Nad ei ole mitte millegi külge seotud. Ja nad ei ole kellelegi midagi võlgu. Kuid siis hüüab lugeja pidulikult ja valjusti viimase sõna. Ja rahvahulk lõugab. Ta lõugab, tõstnud käed üles. Lõugab nii, et see lõugamine resoneerib katlas ja malmseinade juures tekivad väikesed vaevumärgatavad lained. Ja samas tuleb keegi poodiumile. See on teismeline poiss tõrvikuga. Tal on seljas pööratud nahast kuub, jalas punased pikad püksid ja punased kingad, mille ninad vahivad ülespoole. Ta nägu on kaunis. Tal on ingli nägu. Pikad kastanpruunid juuksed langevad vabalt õlgadele. Poisil on peas punane barett, mida kaunistab kotkasulg. Poiss tõstab tõrviku üles. Rahvahulk lõugab. Ta langetab tõrviku katla alla, kummardub ka ise. On näha ainult tema baretti. Kotkasulg väriseb. Kõlab nõrk pragin, siis läheb see valjemaks. Kõige järgi otsustades süttivad vaigused haod. Pragin läheb valjemaks. Katla alt tõuseb musta suitsu. Poiss lahkub poodiumilt. Tema sulega barett vilksatab juba rahvahulgas. Rahvahulk lõugab, huilgab. Ta teeb veel ühe meeleheitliku katse vabaneda, pingutab end nii, et laseb püksituult. See kerkib aeglaste mullidena tema ümber üles. Kuid nöörid ei anna järele. Ta rabeleb, neelab õli, läkastab ja ahmib suuga õhku. Tema ümber loksub õli. Haisev tihke õli. Kuid katel on liikumatu. Seda ei saa kõigutada. Ta karjub nii, et tema hääle kaja peegeldub katedraalilt tagasi, tuleb kolm korda tema juurde tagasi. Rahvahulk kuulab, kuidas ta karjub. Siis lõugab ja lagistab naerda. Ta puhkeb nutma ja pomiseb, et on süütu. Ta räägib rahvahulgale endast. Ta ütleb oma nime. Oma ema nime. Nimetab oma isa. Ta räägib kohutavast eksitusest. Ta ei ole inimestele midagi halba teinud. Ta räägib oma üllast elukutsest, ta on arst. Ta loetleb haigete nimesid, kelle ta on päästnud. Ta kutsub Jumalat tunnistajaks. Rahvahulk kuulab ja naerab laginal. Ta räägib Jeesus Kristusest, armastusest, kümnest käsust. Ja tunneb äkki kandadega, et katla põhi on läinud soojaks. Ta oigab õudusest. Ja kaotab jälle hetkeks teadvuse. Ja jälle toob õli, haisev õli ta teadvusele. Ta tuleb teadvusele selle pärast, et neelab õli. Õli lämmatab teda. Ta oksendab õli õli sisse. Rahvahulk naerab. Ta tahab neile öelda, et on süütu, kuid ei suuda. Tal jääb hing kinni. Ta köhib. Köhib piinavalt. Peaaegu karjatades. Katla põhi soojeneb. Ainult keskmine aas, aas katla põhjas, on veel jahe. See on jäme ja ulatud põhjast välja. Ta sõrmed hoiavad aasast kinni. Ta köhib kõri puhtaks. Kogub mõtteid. Rahustab ennast. Ja pöördub rahvahulga poole kõnega. Ta räägib usust. Ütleb, et ei karda surra. Sest ta on usklik inimene. Ta jutustab oma elust. Tal ei ole oma elu pärast häbi. Ta on püüdnud elada väärikalt. Püüdnud teha head ja inimestele kasu tuua. Muidugi, tuli ette ka vigu. Talle meenus neiu, kelle ta tegi naiseks ja kes tegi tema pärast abordi. Ja nagu ta teada sai, ei saanud see naine pärast enam lapsi. Talle meenub, kuidas ta oli üliõpilasena tudengite õhtul joonud end purju ja visanud aknast välja pudeli, see tabas möödujat pähe. Ta jutustab, kuidas jättis ükskord sõitmata haige juurde ja haige suri. Ta oli oma elus palju valetanud. Ta oli laimanud oma sõpru ja kolleege. Ta rääkis inetusi naisest, kellega ta kokku elas. Mõnikord oli tal kahju anda oma vanematele raha. Ta ei tahtnud lapsi muretseda. Tahtis elada vabalt, nautida elu. Suuresti sellepärast ta naisest lahku läkski. Ta kahetseb toimepandut. Ta rääkis võimudest halvasti. Ta soovis, et Venemaa vajuks põrgusse. Ta naeris vene inimese üle. Ta naeris Valitseja üle. Kuid ta pole kunagi olnud kurjategija. Ta oli seaduskuulekas kodanik. Ta maksis alati korralikult makse. Katla põhi läheb tuliseks. End pingutades toetub ta jalgadega aasale. See on vaid pisut soe. Kätega hoiab ta oma jalgu aasa kohal. Ta ütleb, et kõige hirmsam asi on maailmas see, kui hukatakse süütu inimene. See hukkamine on tapmisest palju õudsem. Sest tapmise paneb toime kurjategija. Kuid isegi kurjategija annab tappes ohvrile võimaluse pääseda. Ohver võib ära joosta, rebida kurjategijal noa käest, kutsuda appi. Mõrvar võib mööda lüüa, komistada. Või lihtsalt haavata ohvrit. Kui aga inimest hukatakse, siis ei jää talle ainsatki võimalust pääseda. Selles seisnebki surmanuhtluse õudus ja halastamatus. Ta on alati olnud ja jääb surmanuhtluse vastaseks Kuid see, mis leiab praegu aset selle linna peaväljakul, on surmanuhtlusest palju koletum. Sest see on süütu inimese surmanuhtlus. Kui nad kõik on kogunenud siia selleks, et hukata tema, süütu inimene, siis teevad nad ränka pattu. Ja see patt lasub igavese häbina nende linnal, nende lastel ja lastelastel. Ta tunneb, kuidas õli kerkib põhjas soojenedes soojade tõusvate vooludena üles ja surub jaheda õli alla. Soe õli surub külmale õlile peale. Ja külm õli vajub alla. Et põhjas üles soojeneda ja muutuda soojaks õliks. Ja tõusta üles. Ta räägib lastest, kes seisavad siin ja istuvad isade õlgadel. Lapsed näevad, kuidas teda hukatakse. Nad kasvavad suureks ja saavad teada, et ta oli süütu. Neil on oma vanemate pärast häbi. Neil on oma linna pärast häbi. See on väga tore, ilus linn. See ei ole loodud hukkamise, vaid rõõmsa ja muretu elu jaoks. Tema kannad libisevad aasalt maha ja puudutavad põhja. Põhi on kuum. Ta tõukab end kandadega kiiresti põhjast lahti ja haarab jalalabadega aasast ja nöörist, hoiab kinni nöörist. Ta räägib usust. Usk peab tegema inimesed paremaks. Inimesed peavad inimesi armastama. Jeesus Kristuse surmast on kaks aastatuhandet möödas, aga inimesed ei ole ikka veel õppinud üksteist armastama. Ei tunneta oma sugulust. Nad ei ole loobunud üksteist vihkamast, petmast, röövimast. Inimesed ei ole loobunud üksteise tapmisest. Kas inimesed suudavad inimesi mitte tappa? Kui see on võimalik ühes perekonnas, ühes külas, ühes linnas, siis miks ei peaks see olema võimalik vähemalt ühel maal? Aas soojeneb. Kandadel hakkab kuum. Ta tõmbab need eemale, kuid need vajuvad kohe vastu põhja. Põhi on väga tuline. Jalalabad tõmbuvad eemale. Kuid nad ei saa rippuda õlis. Nad peavad millelegi toetuma. Ta vajub tuharatega vastu põhja ja põletab need ära. Paneb sõrmed tuharate ja kandade alla. Toetub sõrmedega tulisele põhjale. Siis aasale. Lõkkesuits keerutab ümber katla, tikub talle silma. Ta pigistab silmad kinni ja karjub, et nad kõik on kurjategijad. Et nende linna üle hakkab kohut mõistma rahvusvaheline tribunal. Et nad panevad toime kuriteo inimsuse vastu. Et rahvusvahelise tribunali otsusel pannakse nad kõik vangi. Et nende linnale visatakse aatomipomm. Rahvahulk naerab ja huilgab. Õli läheb tuliseks. Tulised voolused tõusevad üles. Nad limpsavad nagu ühtlase leegi keeled tema selga. Limpsavad tema rinda. Nende eest ei saa end millegagi varjata. Nad on järjest tulisemad. Aas on juba tuline. Ta tõmbab kopsudesse õhku. Ta karjub kogu jõust. Ta neab seda linna. Ta neab neid inimesi väljakul. Ta neab nende vanemaid ja lapsi. Ta neab nende lapselapsi. Ta neab nende maad. Ta puhkeb nutma. Ta karjub kõiki sõimusõnu, mida teab. Ta karjub neid sõimusõnu nuttes ja sülitades. Õli loksub ümber tema pea. Aasale on juba täiesti võimatu toetuda. See on tuline. Väga tuline. Ja katla põhi on juba kohutavalt tuline. Seda ei saa isegi puudutada mitte. Ta tõukab end aasast lahti ja jääb õlisse rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Ta tantsib õlis. Tants õlis. Ta hakkab ulguma. Tants õlis! Ta ulub, ta ei pöördu enam rahvahulga, vaid väljakut piiravate majade katuste poole. Tants õlis! Need on vanad kivikatused. Tants! Nende all elavad inimesed. Tants! Perekonnad. Tantsi! Seal teevad naised hommikueinet. Tantsi! Nõeluvad pesu. Tantsi! Lapsed nutavad ja mängivad. Tantsi! Lapsed suruvad end ema vastu. Tantsi! Ja magavad oma voodites. Tantsi! Lapsed magavad, magavad, magavad. Oma voodites. Tantsi! Padjad, väljaõmmeldud padjad. Emad õmblevad patjadele lilli välja. Patjadel magavad lapsed. Magavad, magavad, magavad. Ega ärka. Magavad päeval. Võib magada päeval. Ega ärka. Selle eest ei karista keegi. Kui sa üles ei ärka. Kui sa magad. Ta karjub ja anub, et ta üles äratataks. Ta usub lastesse. Ta usub tuvidesse kivikatustel. Ta armastab tuvisid. Tuvid võivad talle andestada. Tuvid andestavad kõikidele inimestele. Tuvid ei tapa inimesi. Kas ma suren? Tuvid päästavad ta. Ma suren? Tuvid päästavad ta. Ma suren? Ta muutun tuviks. Ma suren? Ta lendab ära. Ma suren? Rahvahulk hakkab laulma ja end kõigutama. Masuren! Mis see on? Masuren! Rahvalaul! Masuren. Selle rahva laul? Masure! Selle toreda rahva oma.

Looming
“Sinine pekk”. Hotger, 2002. Tõlkinud Ott Arder, Jüri Ojamaa.
“Opritšniku päev”. Argo, 2009. Tõlkinud Aila Tomingas.
“Suhkrust Kreml”. Argo, 2012. Tõlkinud Aila Tomingas.
“Tuisk”. Tänapäev, 2012. Tõlkinud Jüri Ojamaa.

Püsiviide Lisa kommentaar

Jānis Joņevs

29. juuni 2018 at 12:00 e.l. (Janis Jonevs, Nädala autor 2018) (, )

Läti kirjaniku Jānis Joņevs (1980) romaan “Jelgava 94” viib lugeja 90ndate aastate alternatiivkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal`i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava 94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada „üheks neist”.

Katkend: Jelgava 94, Randvelt Kirjastus ja Jānis Joņevs 2017, tlk Mikk Grīns, lk 146 – 153. 

– Stay brutal!
Need olid nemad – Kārlis, Vend, Surm, Zombi, Urb ja Võiku. Lapse taktitusega hülgasin ma oma Võõra Kooli sõbrad, äkki viskasin ühe „Sees näeme!” ja jooksin üle tänava, mitte eriti hästi mõistes, kes ma olen – suure vennaskonna liige või kohale kutsutav peni, plõksiv lurjus või vene väike õbluke. Teisel pool teed jooksin ma ronima üle lumehange, kuni Zombi ja Urb mind kinni püüdsid ja piinasid. Ma isegi mõtlesin – võibolla polegi hullu, võibolla on lakkamatu lolluste kokkukeeramine minu saatuse poolt määratud teene, sõbrad armastavad mind niikuinii. Mind tõsteti pärast vahesündmust lumes püsti ja mulle ulatati 0,7-ne hea Merkursi pudel (Merkurs – brändilõhnaline ja peaaegu viinakangune alkohoolne jook), juba selgelt rohkem kui pool joodud, ja Võiku pakkus ka võileivapoolikut (nii oli ta nime saanud – alati oli tal pakkuda midagi hamba alla).
– Sisse! Sisse!
Ja me läksime sisse.
Sissepääsu juures ootas esimene tõestus sellest, et vana Kaader oli parem – siin pidi ostma pileti, üks latt.
Aga sees oli fantastiline. Kõrgete astmetega rauast trepid viisid sügavale maa alla, kus põrkusime vastu punkriust, millel oli suur ringjas käepide nagu allveelaevadel. Sees oli isegi telekas, kui nüüd keegi ihkas pursuilikku kodust hõngu. See püüdis mu pilku, kuna näitas lakkamatult armastusstseene detailsete lähiplaanidega. Selle žanri filmid polnud tollal sugugi nii tihti nähtud. Ju siis soovisid Kaadri korraldajad, et külastajad saaksid osa võtta kõige paremast. Silmanähtavalt saksakeelseid dialooge ja ohkeid polnud küll kuulda, sest maa-alust ruumi täitis hiigelkõlaritest voogav metal. See paik oli vana pommivarjend, mis loodetud eesmärke polnud kunagi täitnud. Nüüd oli ta meie varjupaigaks ümbritseva maailma vaikuse eest. Betooni püütud kitsus tundus rohkem täidetud kui hertsogi tantsuruumid ja suitsupilved panid mõtlema paradiisist maa all. Näis, et siin müüdi isegi õlut, kui nüüd oli kedagi nii lolli, et ta polnud ise midagi kaasa võtnud. Nagu näiteks mina. Aga mul olid sõbrad. Näete, nemad. Mõlemad vennad lõid laupu metallist seina vastu. Muidugi, tegelikult nad ainult teesklesid ja lõid jalaga häält, aga tehnika oli neil lihvitud ja nägi loomulik välja. Urb võttis Võikult ära viimase võiku. Zombi ja Poolik jälgisid huviga filmi televiisori ekraanil. Surm jooksis DJ-puldi peale tormi. Ma vaatasin ümberringi – mis siin veel oli? Ennäe, seal seisis Loviise, tavaline solvunud ilme näol. Ma ütlesin talle oma pilguga:
– Näed? See on minu kamp. Me oleme forever eternally stay heavy brutal, aga sa oled koolikott.
Ta ütles oma pilguga vastu:
– Ma ei usu sind.
Ma ei osanud midagi vastu öelda ja pöörasin pilgu ära. Tema kõrval seisis see teine tüdruk, ebatavaline olend erekollaste juustega ja pruunide silmadega. Tema ei öelnud nende silmadega mulle midagi, ta ei vaadanud mulle otsagi. Loviise astus lähemale ja karjus midagi kõrva. Siin oli tõesti väga vali.
Vahel harva pääses maki juurde Ugo ja pani mingi oma pungi käima, aga põhiliselt kõlas puhas metal: väheke trash`i, väheke doom`i, aga põhiliselt death`i. Suurim hitt tollal oli Cannibal Corpse tükk „Zero the Hero”. Kohe kui see käima läks, hüppasid kõik lava juurde (mingit lava siin küll ei olnud) headbang`ima külg külje kõrval. Oli isegi kombeks panna käsi kõrvalseisjatel ümber õla. Selline vennalik žest, sealjuures ka lihtsam jalul püsida. Ma osalesin ka selles, vaatamata sellele, et selline lähedus on mulle väga raske olnud. Muuseas, tüüp minu vasakut kätt hoidis käes mingit avatud jooki, mis loksus rütmis üle mu põse. Ma jätsin peenetundeliselt midagi ütlemata, ainult raputasin pead ühises rütmis ja tundsin selgesti, kuidas minu vaesed väikesed ajud loksuvad kolju sees ja maailm puistub kummalistesse mõtetesse – siin ma siis olen, mul on hästi, midagi muud mul pole vaja, kui vaja, kui hea, et meie maailm on kokku surutud. Pähe tuli ka Mileedi ja ma ütlesin talle – näed, sind pole siin, ja nii ongi hästi. Ma ei mõtle su peale. Näed, Kārlis on ka siin, mitte sinu juures. Tulin mõtte peale siinsamas koha peal kirjutada sonetti või miniatuuri. Aga milleks meile leebeid sõnu, kui ümberringi müristab metal. Iga kord, kui uus lugu tuli peale, tuvastasime me koos Surmaga selle valju häälega:
– Carcass!
– Entombed!
– BoltThrower! (pean möönma, et iga kolmandat laulu ma siiski ei tundnud ära ja lasin Surmal seda ise hüüda, selle müra sees ta ei kuulnud mu häält nagunii).
– Konkhra!
– Brutal Truth, ptüi, Brutality!
– Sepultura!
– Debiilik oled vä? Brujeria! (Siiski kuulis.)
Loviise seisis oma sõbrannaga sealsamas kõrval ja ma lootsin, et vähemasti üks neist kuuleb vähemasti osa meie referaadist. Ma vaatasin neile otsa ja karjusin Surmale kõrva, mis uut muusikat ma olen Börsilt saanud, ja ta karjus vastu, et andku kunagi kuulata. Mida siin küsida, mul on ju kaasas, siinsamas taskus! Kuhu ma oma tagi jätsin… Kuhugi siiasamma, jah, kindlasse kohta, põrandale vetsu juures.
Vetsule lähenedes kukkusin ma ühtäkki järsult ettepoole, tundes väga selgesti, et maa jalge all tõuseb. Aga süüdi polnud ka põrand ega korralik Merkurs või „Sisaliku naeratus”. Hullud vennad olid tualetti eraldavat seina niimoodi peksnud, et see kukkuski ja paiskus ümber. Üpris napp vahesein pommivarjendi jaoks. Käis mürts, nii et vähe polnud, ja kõigi silmarõõmuks paljastus vaade paarist pissuaaride juures toimetavast metallistist. Need ruttasid kõike jälle kokku pakkima, välja arvatud muidugi Zombi, kes sõgedas lustis kargas kõikide keskele, selline nagu ta oli, allalastud pükstega, ja mitte keegi, isegi tüdrukud, ei pöördunud ära, vaid sööstsid teda embama ja kaasa karglema. Mul lõi südameke võbelema nähes, kuidas just see asi inimesi võib võluda.
Tõmbasin kibeda mahvi ja vaatasin, kuhu Surm oli jäänud, aga ta oli virrvarri kadunud, nägin ainult lombakat Edmunsit ja paksu Kümpat, kes nokutasid seal sissepääsu juures. Vaatasin ninakalt minema, tõmbasin suitsu päris lõpuni ja otsisin tuhatoosi. See polnud muidu kohustuslik, aga ma tundsin end hästi peenelt ja sealjuures olin just näinud niinimetatud läti tuhatoosi, nimelt plastist topsi, mille põhjas näpu võtta vett. Äsja oli ju kellelgi meie omadest see käes olnud. Leidsin, seda hoidis Loviise ilus sõbranna, vankumatu keset möllu. Ma läksin tema juurde, naeratasin ja viskasin koni tuhatoosi. Ma ei kuulnud, mida ta ütles, siin oli liiga vali, aina naeratasin, sest mida halba võib nii kaunis olevus öelda. Ta ajas oma Merkursi värvi silmad pärani lahti otsekui näidisdemonstratsiooniks, siis tõstis oma klaasi – see polnud mingi tuhatoos, vaid tavaline plasttops, veel peaaegu täis mingit peenet kruvi. Olin läinud tüdruku juurde ja visanud koni tema kokteili sisse.
Ma ei tundnud etiketti kuigi hästi, aga mõistsin, et niimoodi teha pole õige. Ütlesin need sõnad, mida tänagi oleksin öelnud, aga mind polnud jälle kuulda. Ma taganesin tuikudes, lootuses, et paistan rohkem purjus, kui ma tegelikult tol hetkel olin. Mässisin end mingisse kaltsu. See oli mu tagi. Ilmselt oleksin pidanud neiule ostma uue kokteili. Aga viimase lati olin ma kulutanud ukse juures. Tõmbasin tagi selga. Äkki võiks talle mõne kasseti kinkida? Winterit anda ei võinud, see oli kohustuslik talvemuusika. Tristitiat anda oli ka kahju. Ma olin äsja hakanud kuulama seda eepiliselt omapärast pala. See saab olema tõeline muusika, mis kõlab ainult mulle, kellele on määratud teistele ainult liiga teha, olla üksnes kuri narr. Teen endale koju peas ja kuulan kassette.
Järsku haihtus metal. Ei tea, miks muusika kinni pandi. Keegi karjus:
– Aga kuula mind, miks sa mind ei kuula, ma mõtlen seda tõsiselt…
See oli kahtlemata mõeldud kellegi kõrva jaoks, sosistatud, vastavalt müra tugevusele, aga see jõudis nüüd kõigini. Kartsin tõsta pilku, et see ei tabaks sülitada saanud Võõra Kooli seltsivenda või tüdrukut kibeduse värvi silmadega. Tol hetkel süttisid tuled, tehes minust kutsika keset prožektori kiiri. Saali keskele ilmusid politseinikud. Päris mendid, kuskil kümme tükki, mustades riietes, kumminuiade ja püstolitega.
Ma ei karda ainult koeri, vaid ka inimesi mundrites. Tekkis tahtmine kinni haarata solvatud tüdruku ilusast küünarnukist, aga peatasin end. Vist pigem mitte.
Üks politseinik karjus:
– Kõik näoga vastu seina!
Aga kõik ei võtnud üldse neid kuulda, kõrvad olid metal`ist nürid, ja üldse võeti politseinikke vastu nagu kuradeid, keda kõik küll näevad, aga mida keegi ei usu. Ma küll kuulsin neid selgesti ja tahtsin väga neile kuuletuda, aga ma ei saanud seda enam teha. Vähemasti mitte seni, kuni teised polnud seda teinud. Või vähemasti keegi.
Politseinikud kordasid öeldut lahkelt ning asusid siis seda tegudega selgitama.
Mind ei tõuganud keegi, pöörasin ise ümber. Nad ajasid ka jalad harki, see mulle üldse ei meeldinud ja jalad lõid värisema, aga ma tundsin, et sünnib midagi imelist. Nad kontrollisid meid üle, otsides jumal teab mida (hiljem ma harjusin seda laadi otsivate, arglike puudutustega), aga keegi oli sellega juba harjunud ja hüüdis valju häälega:
– A mul on alukates uzi! Kontrollige mu alukaid, seal on uzi!
Mendid uzit siiski ei leidnud. Arutasid midagi omakeskis ja läksid siis minema. Nüüd me tundsime end täpselt nii, nagu peaks. Kõik vaatasid üksteisele otsa, naersid laginal, justkui oleks neid kinni peetud, ja hüüdsid: „Mineee!” Seekord oli tõesti midagi juhtunud. Nagu vanadel aegadel. Surm sööstis kohe vabaks jäänud DJ-puldi juurde. Kuid omanikud ütlesid, et pidu on läbi. Lülitasid tehnika välja ja hakkasid juhtmeid kokku kerima.
Väljas oli julmalt külm. Aga lund ei sadanud. Vaatasin ringi, linn seisis seal mõistatusliku ja kõiketeadvana. Lumehangedes sissepääsu juures märkasin tumedaid laike. Tilke, pritsmeid ja klompe. Ma esitasin lolli küsimuse:
– Mis see on?
Ja Kārlis ütles mulle:
– Veri.
Võiku seletas:
– Keegi saab alati molli.
Surm jäi mõtlema:
– Kes siis viimati peksa sai?
– Millal see viimati oli?
– Veel Villas…
– Keegi sai tookord?
– Võibolla ka mitte…
– Ei mäleta.
Nad ei mäletanudki seda, mille pärast ma olin kogu selle aja niimoodi muretsenud.
Ma ei tea, kes sellel korral peksa oli saanud. Esmaspäeval räägiti, et Kümpa bande olevat metalliste peksmiseks välja tirinud. Samas räägiti, et mendid olid kohale ilmudes ning ka lahkudes virutanud kõigile, keda sissepääsu juures nägid. Milleks üldse need mendid?
Vana iiri muistend räägib sellest, kuidas kuningatütar Deidre olevat näinud, kuidas kaarna nokast voolanud verd lumme, ning sellesse pilti armunud. Must, valge, punane. Külm, kuum, lendav. Minuga juhtus samamoodi. Aga see polnud ei Deidre ega minu veri. Meil lihtsalt oli tahtmine. Sellised juba on need kuningate järeltulijad.
Ma ei tea, kas süüdi oli värske õhk või pingelangus pärast stressi, aga lõpuks hakkasid mu kogu organismile mõjuma terve õhtu jooksul tarbitud joogid. Jalad ja keel läksid lõdvaks, aga hea oli olla. Mu kõrval kõndisid omad, ka neil kakerdas keel ja lällasid jalad, me tallasime lund, olime arktilisel ekspeditsioonil, leidnud varjupaiga üksilduse eest. Olla koos teistega on seesama, nagu olla ei kusagil, pead leidma oma üksilduse tee, millel kõndida koos teistega, ja me olime selle leidnud. Nad olid mulle andestanud minu kohutavad patud, nad olid mu vastu võtnud, see tõesti tähendas, et ma olen prints, ja ka tüdruk kollaste juuste ja pruunide silmadega oli mind kõnetanud, ja mõtted ei tüürinud sugugi Mileedi poole, Ma olin vaba. Ma olin õnnelik selle verise lume sees.
Zombo lisas:
– Aga äkki on mõni preili hoopis siin oma sideme puhtaks pühkinud.

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Ingmar Bergman

18. juuni 2018 at 12:32 p.l. (Ernst Ingmar Bergman, Nädala autor 2018) ()

Allikas: Wikipedia

Ernst Ingmar Bergman (14. juuli 1918 Uppsala – 30. juuli 2007 Fårö) oli rootsi filmi- ja teatrilavastaja. Bergmani mitmekülgne looming on tuntud laialdaselt üle terve maailma ning teda peetakse maailma filmiajaloo üheks kõige märkimisväärseimaks suurkujuks.

Katkend: Laterna magica, Tänapäev 2006, lk 195 – 198; 240 – 242.

„Alkestise” koori oli Alf Sjöberg valinud sihvakad noored näitlejannad, nende seas äsja teatrikooli lõpetanud suurte eeldustega Margaretha Byströmi. Üks teine režissöör tahtis teda oma lavastusse kandvasse rolli. Viisin ta Sjöbergilt küsimata omavoliliselt teise truppi üle. Näitlejate esindus kiitis otsuse heaks ja rollide jaotus pandi kuulutustahvlile välja. Mõni tund hiljem oli kuulda röökimist, mis tungis läbi topeltuste ja peanäitejuhi kabineti meetripaksuste hea heliisolatsiooniga seinte. Alf Sjöberg astus sisse, raevust kahvatu ja nõudis, et ma Margaretha Byströmi talle silmapilk tagasi annaksin. Seletasin, et see on võimatu, et talle peab ükskord ometi korraliku võimaluse andma ja te peale selle ei lase ma endale mitte midagi ette dikteerida. Sjöberg ütles, et nüüd annab ta mulle lõpuks ometi vastu vahtimist. Taganesin koosolekulaua taha ja ütlesin midagi kuradi matsikommete kohta. Raevutsev režissöör vastas, et ma olen talle esimesest päevast vastu töötanud ja et nüüd on tema mõõt täis. Läksin tema juurde ja palusin teda viivitamatult lüüa, kui ta arvab, et seda laadi argumentidest on tulu. Manasin näole hirmunud naeratuse. Sjöbergi nägu värises ja keha vappus. Me hingasime raskelt. Ta ütles, et nüüd tantsitab ta mind nii, et särgihõlmad lehvivad. Samal hetkel taipasime mõlemad situatsiooni koomilisust, aga olime naerust kaugel.
Sjöberg istus lähimale toolile ja imestas, kuidas kaks suhteliselt hästikasvatatud inimest võivad end nii idiootlikult üleval pidada. Ma lubasin Margaretha Byströmi anda talle, kui näitlejate esindus muudatustega nõustub. Ta tegi põlglikult tõrjuva žesti ja lahkus toast. Järgmisel korral kokku saades me enam sellest asjast ei rääkinud. Meil oli hiljemgi üpris ägedaid arvamuste lahkuminekuid, nii kunstilisel kui inimlikul pinnal, kuid me suhtusime teineteisesse viisakalt ja ilma vimmata.
Käisin Dramatiska Teaternis esimest korda 1930. aasta jõulu ajal. Mängiti Geijerstami muinasjutt-näidendit „Suur-Klas ja Väike-Klas”. Lavastaja oli Alf Sjöberg, tookord kahekümne seitsme aastane. See oli tema teine lavastus. Mäletan seda detailselt, valgust, lavapilte, päikesetõusu väikeste rahvariides haldjate kohal, paati jõel, vana kirikut, mille uksevalvuriks oli Püha Peetrus, läbilõikes maja. Istusin teisel rõdul teises reas külje peal, otse ukse juures. Mõnikord teatri vaiksel tunnil, proovi ja õhtuse etenduse vahel, istun oma vanale kohale, luban endale nostalgiline olla ja tajun iga pulsilöögiga, et see ebapraktiline ja päevinäinud saal on minu tõeline kodu. See suur vaikne poolhämar ruum – mõtlesin pärast pikki kõhklusi siiski kirjutada – on algus ja lõpp ja kõik selle vahepeal. Kirjapandult tundub see ülimalt liialdatud ja naeruväärne, aga ma ei suuda leida vähemnõretavat formuleeringut, nii et jäägu pealegi nii: algus ja lõpp ja kõik selle vahepeal.
Alf Sjöberg rääkis kord, et tal ei lähe iial joonlauda ega mõõdupulka vaja, kui ta lavapildi kavandite jaoks lavapindu joonistab. Käsi paneb täpselt mõõtkava paika.
Ta oli Majja jäänud sellest saadik, kui ta noore kirgliku näitlejana debüteeris (tema õpetaja Maria Schildknecht ütles: ta oli väga andekas noor näitleja, aga nii neetult laisk, et hakkas režissööriks). Ta jäi Majja kuni surmani, käis külalisena paar-kolm korda teistes teatrites, aga jäi Majja, mille vürst ja vang ta oli. Ma ei usu, et oleksin kohanud teist inimest, kes oleks oma olemuselt olnud sedavõrd vastuokslik: tema näol oli kasperimask, kus kõik oli allutatud tahtele ja mingile kõikvõimsale sarmile. Otsusekindlaks kujundatud fassaadi taga võitlesid või ühinesid sotsiaalne ebakindlus, intellektuaalne kirg, eneseteadlikkus, enesepettus, julgus ja argus, must huumor ja surmtõsidus, leebus ja jõhkrus, kannatamatus ja piiritu kannatamatus. Nagu kõik režissöörid, mängis ka tema režissöörirolli. Kuivõrd ta oli andekas näitleja, oli esitus veenev: tugev praktik, kellel jätkus visiooni.
Mina omakorda ei konkureerinud kunagi Sjöbergiga. Teatrimehena oli ta minust üle, seda fakti tunnistasin ma ilma igasuguse kibeduseta. Tema Shakespeare`i-tõlgendused olid minu silmis täiuslikud. Mul polnud midagi juurde lisada, ta teadis rohkem kui mina, oskas sügavamini näha ja nähtut kujutada.
Tema suurejoonelised lavastused said sageli kitsi ja ilmetu kriitika osaliseks. Ma ei aimanud, et see hall ja armetu ilkumine teda riivas.
Kõige valusamalt puudutas teda ilmselt meie provintslik kultuurirevolutsioon. Erinevalt minust oli Sjöberg poliitiliselt aktiivne ja rääkis kirglikult teatrist kui relvast. Kui kultuurilaine ka Dramatenisse jõudis, tahtis ta koos noortega barrikaadilele ronida. Tema pettumus oli suur, kui ta pidi lugema, et Dramaten tuleks maha põletada ning Sjöberg ja Bergman tuleks Nybroplanil Tornbergi kelle külge üles puua.
Võimalik, et mõni julge teadlane söandab kunagi uurida, millist otsest ja kaudset kahju kuuekümne kaheksanda aasta revolutsiooniliikumine meie kultuuriellu tõi. ˇVõimalik, kuid vaevalt usutav. Pettunud revolutsionäärid hoiavad endiselt kramplikult kinni oma kohtadest toimetuste kirjutuslaudade taga ja räägivad kibestunult „uuendustest, mis jäid toimumata”. Nad ei mõista (ja kuidas nad saaksidki seda teha!), et nende panus oli surmahoobi andmine arengule, mida iial ei tohi oma juurtest lahti kiskuda. Teistes riikides, kus mitmed erinevad ideed võivad koos õilmitseda, ei kõigutata traditsiooni ja haridust. Ainult Hiinas ja Rootsis mõnitati ja alandati oma kunstnikke ja õpetajaid.
Mind kihutati oma poja silme all riiklikust teatrikoolist minema. Kui väitsin, et noored õpilased peavad näitlemistehnika ära õppima, et nende revolutsiooniline sõnum nendeni jõuaks, lehvitasid nad väikeste punaste raamatutega ja vilistasid, kooli tolleaegne direktor Niklas Brunius püüdis neile pugeda ja kiitis takka.
Noored formeerusid kiiresti ja osavalt, vallutasid massikommunikatsioonivahendid ja jätsid meid, vanu ja kulunuid, julma isoleeritusse. Mind isiklikult minu töös peaaegu ei segatud. Minu publik elas teistes riikides, see pidas mind ülal ja hoidis heas meeleolus. Vihkasin fanatismi, mis tundus mulle tuttav minu lapsepõlveaegadest: sama emotsionaalne põhjamuda, ainult atribuutika oli teistsugune. Värske tuulepuhangu asemel tulid moonutused, sektantlus, sallimatus, viimases hädas pugemine ja võimu kuritarvitamised. Sama mudel peab ikka paika; ideed bürokratiseeruvad ja korrumpeeruvad. Vahel käib see kiiresti, vahel võtab sada aastat. Mis puutub kuuekümne kaheksandasse, siis käis see kohutava kiirusega. Lühikese aja jooksul jõuti teha enneolematut ja raskesti korvatavat kahju.
Viimaste aastate jooksul tegi Alf Sjöberg mitu suurlavastust. Ta tõlkis ja töötles Claudeli „Maarja kuulutuse”, see oli suurepärane lavastus. Ta tõi lavale Brechti „Galilei elu”, mis oli müüritud võimsatest plokkidest. Viimasena valmis „Naiste kool”, mänglev, tihe, sünge, sentimendivaba.
Meie kabinetid asusid samas koridoris teise rõdu kõrval, kohtusime sageli jooksujalu proovidele või koosolekutele minnes või sealt tulles. Vahel istusime logisevatele pulktoolidele maha ja rääkisime, klatšisime ja sõimasime. Harva astusime teineteise juurde sisse, me ei kohtunud kunagi eraviisiliselt, me istusime alati pulktoolidel. Vahel mitu tundi, sellest kujunes rituaal.
Täna, kui ma mööda spetsiifilise lõhnaga, akendeta uniselt valgustatud koridori oma kabineti poole tõttan, mõtlen: võib-olla kohtume!

/…/

Suvel 1983 lavastasin Salzburgi festivali jaoks Molière`i „Don Juani”. Asi oli plaanis juba üle kolme aasta, kõik sai alguse minu ja Residenztheateri peanäitejuhi, austerlase Kurt Meiseli mesinädalate ajal, tema pidi mängima Sganarelle`i. Hiljem lõi ta mu oma teatrist minema, aga leping Salzburgiga jäi jõusse. Valisin teise Sganarelle`i, DDR-is boikoti alla sattunud Hilmar Thate. Üldse oli minu käsutuses hiilgav ansambel, vananeva Don Juani rollis Michael Degen.
Proovid algasid Münchenis, lihvimistöö toimus neljateistkümne päeva jooksul inetus ja kitsas Salzburgi Õukonnateatris, kus oli ainult üks eelis: õhukonditsioneerimisseadmed töötasid laitmatult. Suvi oli nimelt palav, olemasoleva statistika järgi kõige palavam.
Ma ei usu rahvusiseloomusse, aga austerlased tunduvad olema eriline tõug, vähemasti need, kes Salzburgi festivali ümber tiirlevad. Armastusväärsusel polnud piire. Ebaefektiivsus, üleorganiseeritus, valelikkus, bürokraatia ja libe laiskus olid silmatorkavad.
Administratsioon avastas õige pea, et minu „Don Juani” lavastus on nagu elevant portselanikaupluses. Naeratused muutusid jäisemaks, kuid tohutus kuumuses eriti ei jahtunud.
Mind kutsuti külla Herbert von Karajani poole, kes valmistas Suures Festivalihoones ette „Roosikavaleri”, oma kõige uhkema saavutuse kordusesietendust.
Tema auto tuli mulle järele ja mind viidi tema erakontorisse, mis asus selle tohutu hoone sügavuses. Ta tuli mõneminutilise hilinemisega, väike kõhetu mees, liiga suure peaga. Pool aastat tagasi oli ta läbi teinud raske seljaoperatsiooni ja lonkas üht jalga. Tema abiline toetas teda. Võtsime istet mugavas tagapoolses toas. Tuba oli maitsekates hallides toonides, sümpaatselt isikupäratu, jahe ja elegantne. Assistendid, sekretärid ja abilised eemaldusid. Poole tunni pärast pidi algama „Roosikavaleri” proov orkestri ja solistidega.
Maestro asus kohe asja juurde. Ta tahtis teha „Turandotist” ooperi- ja tv-filmi ja saada mind selle režissööriks. (Üldiselt olen ma arvamusel, et „Turandot” on ebameeldiv, raskesti esitatav, perversne supp, oma aja laps). Väikese mehe hüpnootiline hele pilk imes mind endasse ja ma kuulsin end ütlemas, et see on suur au, et mulle on „Turandot” alati meeldinud, et muusika on mõistatuslik, kuid mõjuv, ja ma ei oska endale ette kujutada midagi innustavamat kui võimalust Herbert von Karajaniga koos töötada.
Töö pidi algama kevadel 1989. Karajan nimetas terve rea ooperimaailma tähti, tegi ettepaneku kunstniku ja stuudio osas. Filmi aluseks pidi saama plaadistus, mille ta kavatses teha sügisel 1987.
Kõik oli äkki ebareaalne. Ainus tõeline asi oli „Turandoti” tegemine. Ma teadsin, et mees minu ees on seitsmekümne viie aastane, mina ise kümme aastat noorem. Kaheksakümne ühe aastane dirigent ja seitsmekümne ühe aastane režissöör pidid siis sellele mumifitseeritud pentsikusele ühiselt elu sisse puhuma. Projekti grotesksus minuni ei jõudnud. Olin lootusetult hurmatud.
Kui esialgsed plaanid olid maha pandud, hakkas Maestro rääkima Straussist ja „Roosikavalerist”. Esimest korda oli ta seda dirigeerinud kahekümneaastasena, ta oli elanud sellega kogu elu ja leidis sellest pidevalt uut ja provotseerivat. Äkitselt vahetas ta teemat: Ma nägin teie „Unenäomängu” etendust. Te lavastate, nagu oleksite muusik, teil on rütmitunnet, musikaalsust, akordide täpsust. Seda kõike oli ka teie „Võluflöödis”. Kohati oli see veetlev, aga mulle ta ei meeldinud. Te olite muutnud lõpuosas mõnede stseenide järjestust. Mozartiga ei tohi nii teha, kõik on orgaaniline.
Üks abilistest oli juba ust paotanud ja ütelnud, et aeg on proovi alustada. Karajan andis talle žestiga märku lahkuda, nad võivad oodata. Pikapeale ajas ta end vaevaliselt püsti ja haaras oma kepi järele. Kohale ilmus üks assistentidest ja juhtis meid läbi kivikoridoride Festivaliteatrisse, hirmuäratavasse tuhandeid vaatajaid mahutavasse saali. Pikkamisi edasi liikudes muutus meie minek rongkäiguks, keiserlikuks rongkäiguks, kus marssis assistente, abilisi, ooperilauljaid ja -lauljatare, lipitsevaid kriitikuid, kummardavaid ajakirjanikke ja murtud tütar.
Laval olid solistid ootel, neid ümbritses viiekümnendatest aastatest pärit õudne lavapilt: ma lasin originaallavakujundusest detailse koopia teha, tänapäeva lavakujundajad on kas hullud või idioodid või nii üht kui teist. Orkestriaugus ootasid Viini Filharmoonikud. Saalis istus sadu funksionääre ja selle keisririigi defineerimatuid kodanikke. Kui kõhetu, jalga järele vedav kuju nähtavale ilmus, tõusid kõik püsti ja jäid seisma, kuni Maestro jõudis oma üle orkestrisüvendi ääre tõstetud kohale.
Töö algas otsekohe. Uppusime laostava, vastumeelse ilu murdlainetesse.

Püsiviide Lisa kommentaar

Natasza Goerke

5. juuni 2018 at 10:12 e.l. (Natasza Goerke) (, , )

Natasza Goerke (snd 1962) on poola luuletaja, novelli- ja reisikirjanik. Ta on õppinud poola filoloogiat Poznani Mickiewiczi ülikoolis, seejärell orientalistikat ja Tiibeti keeli Krakowi Jagellooni ülikoolis. 1980. aastate keskel emigreerus Goerke Saksamaale ning sealtpeale on ta jaganud oma elu Hamburgi ja Nepaali vahel.

Tema kaks esimest jutukogu, „Fractale” (1994) ja „Pasteediraamat” („Księga pasztetów“, 1997) sisaldasid groteskseid ja sürrealistlikke lühijutte, mida nende iroonia ja musta huumori kasutuse tõttu on võrreldud näiteks Daniil Harmsi loominguga. 2002. aasta jutukogus „Hüvastijätt plasmaga“ („Pożegnania plazmy“) võttis Goerke vaatluse alla armastuse, aga nagu ütleb Hendrik Lindepuu, ei ole tegemist armastuslugudega nende tavapärases tähenduses. Poola kirjandusteadlane Grażyna Borkowska on Goerke stiili kirjeldanud muuhulgas tabamatu, häiriva ja raskesti klassifitseeritavana.

Ehkki tema jutte ja jutustusi ilmus vahepeal ajakirjades ja antoloogiates, ei avaldanud ta aastatel 2002–2017 ühtki raamatut. Eelmisel aastal ilmus aga äkitsi tema kauaoodatud reisi- ja reportaažiraamat Nepaalist „Seal” („Tam“). Selle südamliku raamatuga jätkab Natasza Goerke poola reportaaži- ja reisikirjanduse parimaid traditsioone.

Goerke teoseid on seni tõlgitud saksa, inglise, serbia, horvaadi ja slovaki keelde. Nepaali-raamatu „Seal” eestikeelne tõlge ilmub festivali ajaks Hendrik Lindepuu tõlkes Hendrik Lindepuu Kirjastuses.

Kirjandusfestival Prima Vista 2018

 

Katkend: Seal, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2018, lk 81 – 87, poola keelest tlk H. Lindepuu.

Vaesus on maaliline

Kujutlusharjutus nr 1

Kujutame endale ette Rooma Campo de`Fiori väljakut, kus tunglevad rõõmsad Bangladeshi, Zambia, Haiiti ja Eritrea turistid. Või siis gondleid Veneetsia Canale Grandel, milles on mesinädalaid pidavad Süüria ja Sudaani paarid. Kujutame endale ette supelranda Jelitkowos ning sellel Albaania ja Turkmenistani peresid või siis alpinõlvu Chamonix`s ning suuskadel sahistavaid Ida-Timori ja Burkina Faso turiste. Kujutame endale ette kohvikuid Sevillas, mis on täis külastajaid Nepaalist ja Sierra Leonest; Tate Gallery`d, mis on pungil Etioopia ja Elevandiluuranniku kunstihuvilistest; seljakotimatkajad Senegalist ja Ghanast; kes sõidavad jalgratastel läbi Šveitsi; või kooliekskursioone Afganistanist ja Kambodžast, suundumas Cecilia Bartoli kontserdile Verona amfiteatrisse.
Veider, eks ole? Vaesus ei tunne ju huvi muusika ja kunsti vastu ega reisi, ning see on nii ilmselge, et eespool manatud pilt kisub groteskseks.
Arvud, mille abil kirjeldatakse vaesust, on petlikud ja muutlikud, ma ei hakka neid siin ära tooma, ehk vaid ühe erandiga – üle kaheksakümne protsendi planeedi elanikkonnast, kui nad üldse midagi teenivad, siis üksnes sedavõrd, et nende päevapalgast ei piisaks taksosõiduks Varssavi lennujaamast linnalähedasse Konstancini, ja planeedi poolel elanikkonnal piisaks päevapalgast vaevu Varssavi linnaliini bussipileti jaoks. Et minna Cecilia Bartoli kontserdile, peaks Nepaali talumees töötama kaks kuud ning seejuures mitte sööma, aga et veeta kaks nädalat Jelitkowo rannakuurordis, peaks ta töötama mitu aastat.
Turiste Kolmanda Maailma maadest on siis enam-vähem sama palju kui Esimese Maailma maades savihütte. Juhtub aga, et vaesed maad – kui neil on õnn olla maaliline ja kui seal ei käi parajasti sõda – võivad elatist teenida turismiga.

Maaliline vaesus

Selline on näiteks Nepaal. Mitte ainult seepärast kaunis, et mäed on ju alati ilusad, vaid lisaks on loodus veetluse ja iluga varustanud ka nepaallasi endid. Ja see ei ole üldse vähetähtis, sest kenasid inimesi armastatakse ju ikka rohkem.
Ja turistid armastavad siis kenasid nepaallasi koos nende vaesusega, mis omamoodi võlub isemoodi iluga. Nepaali vaesus ei ole nii sünge nagu näiteks van Goghi „Kartulisööjad”, pigem kirev nagu Vogue`i kaanepilt: roheline, purpurpunane, oranž ja lilla – juba kerjuserüüde värvikirevus oleks Vivienne Westwoodi julgeimate unenägude täitumiseks, ja oma sõgedas auklikkuses löövad need kaugelt üle mälestusväärse Woodstocki festivali dress code`i. Ja takkaotsa veel aksessuaarid: kaussidest peakatted ja hipsterlikud jakivillast mütsid, hõredaks kulunud sallid, imponeerivad kaelakeed kivikestest, mis võiksid rahulikult kaunistada Frida Kahlo dekolteed. Seda maalilisust võimendavad Nepaalis erakordselt levinud savihütid, mis on üllat seepiavärvi, imeliselt asümmeetrilised ja ovaalsed justkui Gaudi Casa Milà primitiivsed miniatuurid. Ja nende savihüttide ees nunnud kitsetalled ja lapsed, rõõmsailmelised hambutud naised ja vanurid – nii kõhnad, justkui oleks neid voolinud Alberto Giacometti ise. Ja veidi edasi hibiskused ja rododendronid, vahel õlgedest vanik. Ja kõige selle taustal muidugi Himaalaja.

Turistid

Turistid tunnevad end Nepaalis nagu kodus või veelgi vabamalt. Vahel kohe nii vabalt, et jääb mulje, et evolutsioon on otsa ringi pööranud, homo on sapiens`ist lahku löönud ja langenud australopiteegi tasemele. Aga selle vahega, et inimlased, näiteks Borneo orangutangid, ei roni võõraste puude otsa, ei häiri öösel teiste und, ja kui miski neid närvi ajab, siis ei röögi nad üle kogu ümbruskonna, vaid väljendavad oma tigedust hääletult, tõmmates läbi poolsuletud suu kopsud õhku täis.
Turist Nepaalis on nagu klient Tescos – see tähendab kuningas. Tema käitumine meenutab odavasse Poola õlusse armunud Suurbritannia või Rootsi turistide karutükke Krakowis. Turistid ei piirdu Nepaalis kõrtsiskandaalide ja hotellis laamendamisega, mälestusmärkide lõhkumisega või patoloogilise urineerimisega murule ja lilleklumpidesse, sest see on ju turistide käitumisstandard kogu maailmas. Nepaali erilisuseks on see, et see aktiveerib turistides üliinimese geeni ja põhjustab, et nad suhtuvad põliselanikesse kui sünged imperaatorid. Kelnerite ja hotelliteenijate alandamine on igapäevane, samuti ka võimukas ja üleolev suhtumine rikša- ja taksojuhtidesse, tänavakaubitsejatesse ja kerjustesse.

Vandenõu

Turist ilmselgelt kahtlustab, et kõik need inimesed on omavahel kokku leppinud, et teda petta, seega teritab ta peale piiri ületamist valvsust ja igaks juhuks ei usalda isegi toiduraasukesi jahtivaid varblasi. Asjalood on kujunenud nii, et Kolmanda Maailma kodanikud ei kuulu rikaste hulka. Igaüks kombineerib nagu oskab, ja ma üldse ei väida, et nepaallased seda ei tee. Nepaallastel on aga ka imeliselt abstraktne huumorimeel, mis kõige eredamalt väljendub suhtumises arvudesse. Seda on hea meeles pidada, kui näiteks taksojuht küsib mitte eriti pika sõidu eest säravalt naeratades sada eurot, mis üldse ei tähenda, et ta oleks petis – taksojuht lihtsalt kompab sel kombel turisti mõistuse piire, nii et ei maksa tema peale solvuda ega karjuma hakata, pigem võiks sama särava naeratusega pakkuda talle lihtsalt sada korda väiksemat summat. Taksojuht teeskleb siis solvumist ja sügab kaua kõrvatagust, aga kui turist jääb leebelt otsusekindlaks, siis enamatel juhtudel viib taksojuht ta sihtkohta kompromisliku kolme euro eest ja kõik on rahul.

Kauplemine on Nepaalis traditsioon, see on mäng, milles – kui läheb hästi – võidavad mõlemad pooled, ainult et nepaallase jaoks käib see mäng tihti ellujäämise nimel.
Kauplemine on aeganõudev, aga Himaalajas kulgebki aeg omasoodu ja kes sellega leppida ei suuda, sellele võib kauplemisprotsess kujuneda üsna piinarikkaks. Kauplemisel kehtib kirjutamata reegel olla viisakas ja mõistlik ning seepärast ei mõista ma inimeste loogikat, kes on kaubelnud imekauni puunikerduse hinna viiele eurole, aga viidavad poes veel mitu tundi, et saada hinda veel kümne sendi võrra madalamaks.
Eriliseks ühiskonnagrupiks, kes hauvad vandenõu turistide petmiseks, on kerjused. Nepaalis on kerjuseid järjest rohkem – nende ridu täiendavad Himaalaja talupojad, kelle on mauistid kodukülast minema ajanud, samuti on järjest arvukamalt tulnukaid Nepaali naabrusest, India lootusetult vaesest Bihari provintsist. Kõigil neil inimestel ei ole tihtipeale hinge taga mitte punast krossigi ja nad elavad peamiselt Himaalaja tähistaeva all, pealinna tänavatel, pühakodade katuse all, külmikute või telerite külalislahketes pappkarpides. Need, kellel on vähemalt pere, elavad asbestist ja papist kokkuklopsitud lobudikus, ehk siis slummides. Praktilistel põhjustel tekivad Katmandus slummid spontaanselt jõekallastele, mis on ühteaegu prügimäed, sel kombel on kindlustatud ligipääs nii veele kui ka toidule.
Sõltumata sellest, millist religiooni nepaallased tunnistavad, austavad nad kõik kerjuseid, ja see on nõnda sellepärast, et nepaallased austavad üldse inimesi. Ma arvan, et just seetõttu – hoolimata kogu Nepaali vaesusest – ei sure keegi seal nälga. Kerjused pakuvad ka võimalust näidata heldust ja ma ei kujuta ette restorani või trahterit, mis ei toidaks oma lävel seisvat kerjust. Elegantsemad lokaalid, ehk siis need, kus käivad turistid, on külaliste tõttu kerjuste toitmise viinud kulisside taha ning taldrikud söögiga toimetatakse nendele köögi tagaukse kaudu.
Eriti kurb kerjuste kategooria on lapskerjused, kes on sõltuvuses liiminuusutamisest. Need lapsed – justkui südametunnistuse sasipundar – jäävad magama raamatukaupluste või kaubamajade treppidel ja kui nad ise üles ei ärka, siis äratab neid politsei. Nad lähevad siis vilgastele ristteedele ja pistes väljasirutatud käe sisse ummikus seisvate taksode aknast, kallutavad taksos istuvaid turiste mõtlema kohaliku haridussüsteemi puuduste üle. Ma ei ütle, et neil turistidel ei ole õigus – vaatamata sellele, et Nepaalis on koolikohustus, ei oska pooled nepaallastest ikka lugeda ega kirjutada. Ma olen ka nõus, et nendele lastele raha andmine on mõttetu. Aga äärmiselt mõttekas on – kindlasti, alati ja ilma arutamata, et kas anda õng või kala – neile juustusaia ulatamine.
Tunniajane sõit lennukiga Himaalaja kohal maksab sama palju kui tuhat juustusaia, aga see fakt ei sega suuremat osa turistidest võtmast kerjuseid kui tüütuid ka koledaid kärbseid. Turistide enesetunde pärast muret tundvad Katmandu võimud, võttes eeskuju Münchenist ja Zürichist, on kerjused kesklinnast minema löönud. Ma ei ole kindel, kas see ei ole endale jalga tulistamine – sest kui kerjuseid – peamist põlgusobjekti – ei ole, võivad turistid oma ülbet üleolekut hakata veel jõulisemalt demonstreerima riigiametnike vastu.
Võib-olla on selline käitumine geenidest põhjustatud ja seda juhib sama läänelik ülbus, millega kolonisaatorid, kirjutades oma purjedele, et tõde võidab alati, vallutasid kunagi India. Kui nii, siis ei ole see tõde sugugi tore ja lõbus.

Maskiball

Et mind ei süüdistataks ebaõigluses – on ka sümpaatsemaid turiste, lihtsalt mina tahan jutustada sellest, mis on kole. Ja inetusel on mitu nägu. Enamgi, tihti on inetus end ümber riietanud.
Turistidele meeldib folkloor, eriti etnomood. Pärast ajavahestressi väljamagamist lähevad nad poodlema. Ja nende ostud sõltuvad sellest, mida nad kavatsevad Nepaalis ette võtta. Matkajate fraktsioon, ehk siis inimesed, kes tulid Himaalajasse, et mägedes seigelda, lähevad šerpade poodidesse ja sõltumata sellest, kas tegemist on meeste või naistega, ostavad alpinistisaapaid, termoseid, magamiskotte ja sooje jopesid uhkete tikitud logodega – seda kõike nende mõistes peaaegu poolmuidu. Aga et mitte naerualuseks jääda, peaks matkajate fraktsioon silmas pidama, et nepaallaste suhtumine Lääne kaubamärkidesse on üsna muretu ja tihti on jope ühel käisel kiri Adidas ja teisel Mammut, ja rinnal hoopis Intimissimi – mida see iganes ka ei tähendaks. Mis puutub ülejäänud ostudesse, ehk siis Primuse termostesse, Lowe Alpine`i saabastesse või Jack Wolfskini logoga seljakottidesse, siis jääb üle vaid palvetada, et kõik need kohalikud produktid ei lagune enne laiali, kui matkajate fraktsioon jõuab mingile mäeküljele ronida.
Statsionaarse fraktsiooni moodustavad turistid, kes hindavad seltsielu rohkem kui loodust. Seda seltsielu iseloomustab Nepaalis sundimatu lärmakus, ja see käib peamiselt restoranides, pubides ja diskoteekides, mis turistide enklaavides on avatud seitse ööd ja seitse päeva nädalas. Loomulikult meeldivad ka statsionaarsetele turistidele mäed, aga nad eelistavad neid imetleda kaugelt. Tavaliselt imetlevad nad mägesid läbi bussiakna, bussis on tualett ja minibaar, ja see buss rammib kitsastel tänavatel kõike, mis ette juhtub ja laseb aina signaali, ent bussil on see hea omadus, et sellest ei pea välja minema. Populaarne on ka mägede imetlemine linnulennult, ehk siis õhuekskursioonid kahekümnekohaliste lennukitega. Kui turistid tahavad näha maailma Annapurna tipust, siis need lennukid päästavad nad tüütust paratamatusest mööda mäekülge üles ronida, aga samas kipuvad need lennukid vahel alla kukkuma. Statsionaarne fraktsioon kannab selle riski kuludesse, aga enne kui ta mingisse sõiduvahendisse sisse istub, teeb ta ka ostusid. Muidugi mõista teistsuguseid kui matkajate fraktsioon – statsionaarsed turistid ei osta sulejopesid ega termoseid, peale selle on nende ostud sõltuvalt soost erinevad. Naissoost statsionaarse turisti klassikalise ostukorvi moodustavad tikanditega sari, pašmiinasall, kolm kašmiirvillast sviitrit Indian summer`i värvides ja pearätikute komplekt: Buddha kujutisega, Ganeša kujutisega või siis mantraga, mis on rätikule trükitud devanaagari eksootilises kirjas. Kõike seda täiendavad veel vältimatud nipsasjad, ehk siis lohekujutisega kõrvarõngad, džuudiriidest kübarad ja surematust vildist tooted kogu skaala ulatuses – vildist sussid, vildist mütsid, vildist sõrmused vildist „kalliskiviga” või siis vildist prossid. Turistid, kellele vilt ei meeldi, võivad kõike seda hankida ka villasena, loomulikult käsitööna tehtud ja loomulikult jakivillast. Turuhitiks on atlasskäekotid, mis käivad kinni lukuga. Aga kõik Nepaali lukud ja klapid sümboliseerivad püsimatust ja seda teab igaüks, kes on kunagi ostnud Nepaalist midagi, mis käib nööpidega kinni.

Püsiviide Lisa kommentaar

Tommi Kinnunen

21. mai 2018 at 10:24 e.l. (Tommi Kinnunen) (, )

Foto: Suvi-Tuuli Kankaanpää / WSOY

Tommi Kinnunen (snd 1973) on auhinnatud soome kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja. Ta on kirjutanud nii romaane, novelle, õppematerjale kui ka näidendi- ja kabareetekste.

Nii Kinnuse 2014. aastal ilmunud debüütromaan „Neljäntienristeys“ ehk „Nelja tee rist” (e.k. 2015 Jan Kausi tõlkes) kui sellele järgnenud teos „Lopotti“ ehk „Peraküla” (e.k. 2017 samuti Jan Kaus) said tõeliste menukitena nii lugejate kui kriitikute lemmikuks. Mõlemad romaanid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. „Nelja tee rist” pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose preemiale kui ka Finlandia auhinnale. Lisaks on teosest tehtud ooper ja teatrilavastus.

Oma tulevikukuvandis jääb Kinnunen humoorikalt tagasihoidlikuks, kuid soostub panema ette tulevikuprillid ja kujutlema oma loomingu kirjeldust mõnes 2118. aastal välja antavas leksikonis: „Tommi Kinnunen oli soome kirjanik, kes mõjutas kirjanduselu lühikese perioodi jooksul 2010. aastatel. Tema stiili võiks iseloomustada kui ülepakutult melodramaatilist ja piinavalt kirjeldavat. Dialoogi kasutamine teostes on põhjendamatult vähene, temaatiliselt käsitles peamiselt seksuaalvähemuste, puuetega inimeste ja naiste elu. Kuigi ilmumisajal puudutasid Kinnuneni teosed ilmselt õrnahingelisemate lugejate tundeid ning teda tõlgiti ka teistesse keeltesse, ei jätnud kirjanik Soome kirjanduskaanonisse ja -ajalukku siiski väga suurt jälge.“
Tommi Kinnunen oli Prima Vista kirjandusfestival 2018 külaline. ( Prima Vista kirjandusfestival 2018).

Katkendid: Peraküla, Varrak 2017, tlk Jan Kaus, lk 172 – 175; 182 – 183.

Huusin tuulen mukaan,
kuunnellut ei kukaan.

Read Eino Leino luuletusest „Vanha vaimo” (luulekogust „Halla”, 1908). Eesti k „Asjata ma hüüdsin tuulde, kuulmas polnud hingelistki”.

„TRAPETSILIHASED. Musculus trapezius.”
Kari tutvustab entusiastlikult õpitut. Praegu ta veel ei masseeri, vaid kordab lihaste nimetusi. Õlavarre kolmikpealihas. Harjaalune lihas. Väike ümarlihas.
Esimene talv uues korteris. Ema istub ikka veel isa järel jagamatu pärandiosa otsas. Johannesele ei anna ta midagi, et Kaarina ilma jääks, aga Anna sai oma maja jaoks eelpärandi korras raha ning mina muretsesin Helsingist selle korteri. Johannes ja Kaarina käendasid lisalaenu. Elutuba, üks magamistuba, köök. Esikust läheb pikk koridor, mille otsas on veel üks tuba. Mõeldud Karile töötamiseks või lastetoaks.
Laman kõhuli massaažilaual. See on kusagilt tutvuste kaudu ostetud, muhklik ja sellest kerkib läpatanud haisu. Selle peale on laotatud lina. Mu pea on lauda selle tarvis konstrueeritud augus. Mul on raske hingata.
„Kas siin lina sees ei peaks olema näiteks mõni ava?”
„Aga siis ei saaks seda enam voodis kasutada.”
Käed töötlevad mu keha läbi. Mõned lihased eristuvad lihtsalt, teisi peab enne leidmist kaua otsima. Rätsepalihas. Sääremarja kolmpealihas. Kari käed meenutavad vanaema uurivate sõrmede liikumist Eila paisunud kõhul. Vahepeal nad peatuvad ja nõtkutavad läbi naha, otsides kinnitus- ja hargnemiskohti. Kaksiksääremarjalihas, tallalihas. Kari on selle uue maailma leidmise üle nii uhke. Varsti pole ta enam juhutööline, vaid koolis käinud ja seaduslikult tunnustatud massöör. Proff, lõppude lõpuks. Ta tahab mu eest hoolitseda ja on selleks katsetanud päris mitme tööga, juhtinud Hakaniemi turuhoone lihapoe autot, vahendanud lehetellimusi ja töötanud Rahvusmuuseumis valvurina. Nüüd ta keskendub ja võtab ette. On entusiastlik, õpib hiliste tundideni erialast sõnavara. Mul on kõdi. Ta naerab koos minuga ja teeb veel kõdi, samas nimesid öeldes.
„Lühike varvastepainutaja. Musculus flexor digitorum brevis.”

Talle paistab, et sellest võib saada talle päriselt amet, kus ta ennast hästi tunneb, ja mina usun seda samuti. Karile meeldib kätega töötada ja mõnusalt juttu puhuda. Visata õhku sõbralikke sõnu, mida ta parajasti teeb.
„Pööra ümber.”
Ma kuulan sõna. Ta eemaldab mu rinnahoidja, mille ta pidi avama juba varem, et tunda abaluualust lihast. Miks tundub omaenda keha alastus mõnikord loomulik, mõnikord mitte? Ma ei häbene kõndida alasti duširuumist magamistuppa, mul pole piinlik Kari ees riidest lahti võtta, kui ta hääl on kähe ja tuhm. Aga nüüd, kui on ainult anatoomiline huvi, tahaksin käed rindade ette tõsta.
Kari sätib ennast mu pea taha istuma ning asetab käed mu õlgadele. Sõrmed tunduvad libedad, libisevad.
„Mida sa teed? Mis see on?”
Käte liikumine peatub.
„See on ainult õli. Sedasi on naha pinnal kergem liikuda.”
Ta vajutab mu huultele suudluse. See läheb viltu, kuna ta pea on minu suhtes tagurpidi.
Käte liikumine tekitab hea tunde. Sõrmed libisevad mööda kaela, rinda, õlgu ja otsivad uudishimulikult kaardistamata alasid. Kuulan madalat, meloodilist häält, mis loetleb mu kehaosade nimesid. Peapöörajalihas. Väike rinnalihas. Suur rinnalihas. Ta avab mulle oma kõige uuemad teadmised. Räägib, kuidas rangluu külge kinnituv pectoralis major võib koormata sõrmenärve ning kuidas keegi kurdistuv organist sai pärast neljandat massaažikorda oma kuulmise tagasi. Ta tõuseb püsti ja küünitab, et näidata eesmisi saaglihaseid ja selgitada, kuidas need aitavad nii hingata kui ka vibutavad rusika ettepoole. Tunnen soojust, kuidas tema kõht kaardub mu näo kohal, kuidas reied mu juuste vastu vajuvad. Tunnen enda hingamist ja Kari kõhu lõhna. Mees lõhnab tervikuna sihikindluse järele, selle järele, et ta teab, mida tahab. Käed liiguvad mu kõhule, uurivad seda, pigistavad mind pikkade tõmmetega. Veri kohiseb mu kõrvus ja ma sulan sihiteadlike sõrmede all tuhandeks väikseks nireks, imbun läbi massaažilaua, valgun põrandale suureks loiguks, täis rahu ja õndsust. Kari räägib minuga, aga ma ei saa aru.

Käed eemalduvad kõhult, aga liigutused on teistsugused, mitte ilusad, vaid uurivad.
„Füüsilisi takistusi loote arenguks teil pole, proua,” ütleb arst. „Võite riidesse panna.”
Tõusen haigla uurimislaualt, panen aluskleidi uuesti selga. Tuba on sama jahe kui arsti käed. Terves haiglas haiseb puhastusvahendi järele, millega pühitakse enne vaktsineerimist nahka.

„Ma oleksin soovitanud anovulatoorseid ravimeid. Normaalsest erinevates peredes on lapse saamine seotud tõsise vastutusega.”
Ta peseb käsi, minu arust tarbetult kaua.
„Tavaliselt ma poleks selliseid ravimeid pakkunud, sest minu meelest peab naine oma valikute eest ise vastutust kandma. Enne sõda reguleeris ühiskond oma meetmetega, kellel on soovitatav paljuneda. Enam ei peeta seda kohaseks, isegi mitte laplaste või mustlaste hulgas.”
Ta peseb ikka veel. Tunnen ennast räpasena.
„Ja ega teiegi pole nõrgamõistuslik,” jätkab ta. „Ainult defektse meeleelundiga.”
Ma noogutan ja koban tooliservalt kleidi ja sukkade järele, aga ei leia neid. Arst kuivatab käsi.
„Kuna teil on täiesti normaalne abikaasa, õnnestub lapsehoid arvatavasti ilma suuremate õnnetusteta.”
Ta lahkub ja jätab mind üksi, öeldes, et õde saadab mind varsti välja. Tõstan käed oma veel lamedale kõhule. Aluskleidi riie on libe. Siit ma algan ja maailm lõpeb. Mu sõrmed on piiri peal. Väljaspool käeselga on teised ja peopesast seespool on mina, varsti meie. Ma püüan mõelda varsti endast kui emast, emast kui tema vanaemast. Mis tunne oli tal Annat oodata? Mida mõtles Anna oma kaksikutest, Kaarina Maaritist? Kas nad oskasid rõõmustada?

„Obliquus externus abdominis.”
Kari on liikunud laua paremale küljele.

„Nüüd sa ei kuula.”
Kui ma keskendun, vaatavad mu silmad põiki ülespoole. Ma ei kontrolli nende lihaseid, ma isegi ei tea, kuidas nendega kontakti saada. Silmamunad, ripsmed, laud, läätsed on mulle kasutud, aga ikkagi paljastavad nad väljaspoolsetele asju, mida ma ise näidata ei tahaks.

Kari jutustab vaagnapõhjalihastest, rasedusest, sünnitusest.
„Kas sa tead, et su keha muutub? Võib olla raske sama kiiresti liikuda kui varem.”
Õrnalt laskuvad peopesad mu kõhule. Need ringlevad seal. Sõrmed pole enam libedad, vaid hõõruvad nahka. Entusiasm ta hääles aina kasvab.
„Küll ma meie eest hoolt kannan,” lubab ta.
Ta surub huuled mu kõhule, annab naba kõrvale musi. Temast saab isa. Ta räägib kõhu sisse ning mind ei kuula keegi.

„Varsti ei tunne sa ennast äragi, arbuusikõhuke.”

/…/

Suojaan luokse kaipauksen hiljaisen
(Read Soome 1967. aasta Eurovisiooni võistluslaulust „Varjoon-suojaan”, esitajaks Fredi. Eesti k „Varju vaikse igatsuse juurde”)

TUOMAS VAATAB tahavaatepeeglisse. Tagaistmel istuvad ema ja isa. Ema silmad on punased, isa vaatab küljeaknast välja ja noogutab tee ääres seisatanutele. Eesistmel istub Helena ja silub kleidiserva sirgemaks. Tuomas märkas, et matustel ta ei nutnud. Pingilt kirstu juurde ja tagasi kõndis ta Anna, mitte isa käe kõrval nagu tavaliselt. Kirikust tulles oli igaühel keegi, kelle kõrval kõndida. Ema kõndis koos Minnaga, isa ja Tapio kandsin kirstu. Tuomas kõndis ainsana üksi. Erikut loomulikult kaasa pole. Keegi siinolijatest ei tea mehe olemasolust midagi. Tuomas ei osanud otsida kellegi seltsi ja kellelgi ei tulnud pähe teda kaasa haarata, et jagada kirikus külge jäänud kurbust.
Nüüd sõidavad nad teisena. Enne neid on Anna tütre auto, nende järel palju teisi. Surnuauto sõidab üle ristmiku, aeglustab ja jääb siis nende maja kohal teele seisma. Terve matuserong seisatab.
„Ega me veel ju surnuaias pole?” küsib Helena.
„Jääme hetkeks kodu juures seisma,” vastab isa tagaistmelt.
Nad seisatasid kodumaja ristmikul ja peatasid terve küla liikluse. Vanaema ei tunnistanud kunagi, et ta elab Lopottis. Tema meelest tähendas see halva mainega naiste piirkonda, kuigi sellega viidati pigem vaid ämmaemandale endale. Oli ta ju saanud sohilapse. Kui vanaemalt küsida, mis piirkonda maja kuulus, ei osanud ta vastata. Eks nelja tee risti juurde vist. Keegi ei teadnud õieti, mida nimi tähendas, aga see ei huvitanud kedagi peale vanaema enda.
Isa ütleb alati, et elu on hästi elatud, kui sind üksainuski igatsema jääb. Nüüd ulatub autode kolonn kodumaja juurest vähemalt nelja tee ristini välja. Tuomas vaatab küljepeeglist, kuidas valgusfooris vahetuvad rohelised tuled punaseks ja tagasi, aga ükski auto ei liigu. Kõrvalteedelt ei pääse peateele sõitma, ühelgi vastutuleval autol pole võimalik rivi vahelt vasakpööret teha. Kõik külaelanikud ootavad, kuni vanaema läheb. Tee ääres on vanemad inimesed seisma jäänud ja mehed mütsid peast võtnud. Nooremad jätkavad matuserongkäigust välja tegemata oma teed. Neid surnud ei huvita.
Kodu juures asuvat ristmikku on muudetud sedasi, et õuelt ei saa külavaheteele sõita teisiti kui naabri krundi kaudu lõigates. Tuomas viskab pilgu tahavaatepeeglisse. Tagaistmel pühib ema oma nina ja isa võtab tema käe enda kätte. Võiks arvata, et nad on rõõmsad, kui saavad lõpuks teha seda, mida tahavad. Vanaema surm ei tulnud kellelegi üllatusena, vastupidi. Ise sisendas ta seda endale juba vähemalt viisteist aastat. Iga jõulupidu pidi kindlasti viimane olema, sest kohe korjavat vikatimees ta teiste jalust ära. Aga ei midagi. Ta võttis aasta-aastalt alla ning luud turritasid läbi õhukese naha, kuigi seest läks tal lõpu eel siiski pehmemaks. Ei teagi, kas sai käsutamisest küll või pani ema kangekaelselt viisakas vastupanu teda lõpuks uskuma, et miniast lahti ei saa? Ka nende, lastelastega, rääkis täitsa ilusti ning hakkas kiitma õpinguid ja lõpetamisi. Nad kõik jõudvat õpingutega kaugele. Presidentideks välja, kui mitte rohkemgi. Ometi ei osanud nad enam üksteiseni teed leida. Nad olid õppinud elama ilma vanaema Lahja seltsita.
Surnuauto jätkas teekonda ja saatjad järgnevad, üks auto teise järel. Igal juhil võtab hetk aega, et minekut märgata ja gaasi vajutada, seetõttu vahemaad kasvavad. Sel korral ei kiirusta siiski keegi eelmise sappa kinni. Helena silub kleidi sõrmeotstega põlvede vahele ja sealt välja, seejärel aga katkestab liigutuse.
„Kas ma olen rohkem isa või ema moodi?”

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »