Janusz Korczak

19. Sep 2016 at 8:21 e.l. (Janusz Korczak) ()

Janusz KorczakJanusz Korczak (1878-1942) – kasvatusteoreetik ning -praktik. Töötas arstina lastehaiglas, täiendas oma teadmisi Šveitsis, Berliinis, Pariisis ja Londonis. Samaaegselt tegutses ka ühiskonnategelase, publitsisti ja kasvatajana, oli orbudekodu direktor ja lastekodu Nasz Dom kaasasutaja. Viis mõlemas lastekodus sisse lapse põhilisi õigusi austavad põhimõtted, mis olid tollal uudne lähenemine. Lastele ettenähtud õigused tulenesid ühisest vastutusest nii lastele kui kasvatajatele ühise kasvatusprotsessi eest. „Laps on mõistusega olend, kes teab hästi oma elu vajadusi, raskusi ja takistusi. Mitte despootlik käsk, ülaltpoolt pealesurutud range distsipliin ega usaldamatu kontroll, vaid taktitundeline mõistmine, usk kogemuse jõusse, koostöö ning kooselu.” (Janusz Korczak)

15. september – 15. oktoober 2016 on keskkogu muusikaosakonna galeriis avatud
näitus „Janusz Korczak – maailma reformija“
Poola arst, kirjanik ja uuendusmeelne pedagoog, kasvatusteooria ja -praktika alaste publikatsioonide autor. Ta oli teerajaja laste õiguste kaitsel. Janusz Korczak on öelnud: „Reformida maailma tähendab – reformida kasvatust“. Eesti keeles on ilmunud Korczaki lasteraamatud „Kuningas Maciuś Esimene” ja “Kuningas Maciuś üksikul saarel” ja ilmumas kogumik “Kuidas armastada last. Laps perekonnas”.
Näituse vahendas Poola Vabariigi Suursaatkond.
Näitus valmis Poola välisministeeriumi tellimusel 2012. a. ja oli Janusz Korszaki aasta raames eksponeeritud Riigikogus.

 

Katkend: Kuningas Macius Esimene, Tiritamm 2012, Aleksander Kurtna, lk. 109 – 112.

Ühel ööl tormas neegrist teener kohkunult nende telki ja karjus, et neile tungitakse kallale, neid on reedetud.
„Oh mind õnnetut, et tulin valgete teenistusse! Seda minu suguvennad ei andesta, nad tapavad mu. Oh mind õnnetut, mis ma nüüd peale hakkan?”
Kõik kargasid oma välivooditelt püsti, haarasid kätte relvad, mis kellelegi ette juhtus, ning jäid ootama.
Öö oli kottpime, midagi polnud näha. Ainult eemalt kõrbest kostis mingit lärmi. Imelik, et valgete garnisonist ei tulistatud ega olnud seal märgata mingit segadust.
Garnisoniülem tundis hästi metsikute suguharude kombeid ja taipas otsekohe, et see pole kallaletung, ta ei saanud ainult aru, mida see kõik pidi tähendama, ja saatis käskjala uurima, mis lahti on.
Ilmnes, et karavan oli Maciuse järele tulnud. Kõige ees sõitis kuninga kaamel, tohutu suur, tore kandetool seljas. Juhtkaameli kannul kõndis sada niisama uhkesti ehitud kaamelit ja karavani külgkaitseks oli arutu hulk neegritest jalaväelasi.
Mis oleks võinud juhtuda, kui garnisoni ohvitser poleks olnud kogenud mees! Oleks võidud avada tuli, mis oleks suuri pahandusi kaasa toonud. Macius tänas garnisoniülemat südamlikult selle eest, et ta oli nii targalt käitunud, ja andis talle ordeni.
Järgmise päeva varahommikul asuti teele. Teekond oli ülimalt raske. Oli kõrvetavalt kuum. Neegrid olid kuuma ilmaga harjunud, valgetel aga oli raske hingata.
Macius istus kandetoolis. Kaks süsimusta neegrit lehvitasid tema kohal suuri jaanalinnusulgedest lehvikuid. Karavan liikus aeglaselt ning juht vaatas rahutult ringi, kas pole lähenemas keeristormi. Kõrbes on tihtipeale kohutavaid torme, mis puistavad rändajatele tulikuuma liiva pähe. On sedagi ette tulnud, et terve karavan on liiva alla mattunud ja kõik hukka saanud.
Päev läbi ei vahetatud sõnakestki, ainult õhtuti, kui jahedamaks läks, tundsid inimesed end veidi paremini. Arst andis Maciusele mingit pulbrit, kuid sellest oli vähe abi. Macius oli küll sõjas karastunud ja nii mõnegi raske tunni üle elanud, ent see kuum retk ületas raskuselt kõik senise. Tal valutas pea, huuled pakatasid, keel oli kuiv nagu puulaast. Ta päevitus pruuniks ja jäi kõhnaks, silmad punetasid ja kipitasid valge liiva vahtimisest, nahale ilmusid punased villid, mis hirmsasti sügelesid. Macius magas halvasti, öösel piinasid teda hirmsad unenäod: kord nägi ta unes, et inimsööjad õgivad teda, teine kord, et teda põletatakse tuleriidal. Ah, kui palju meeldivam on vesi liivaga võrreldes, kui meeldiv oli laevaga sõita! Aga mis parata, tagasi pöörduda enam ei saanud, teda oleks välja naerdud.
Kahel korral peatuti oaasides. Milline õnnis tunne oli näha jälle rohelisi puid ja juua jahedat vett, mitte aga seiskunud, leiget ja haisvat vedelikku nahkkottidest.
Esimeses oaasis peatusid nad kaks päeva, teise aga olid sunnitud jääma viieks päevaks, sest kaamelid olid nii väsinud, et ei suutnud edasi minna.
„Veel ainult neli päikesetõusu ja neli loojakut kõrbes, siis oleme kohal,” rahustas inimsööjate vürst.
Nende viie päeva jooksul puhkasid kõik end hästi välja. Enne edasisõitu olid neegrid juba nii kosunud, et süütasid lõkkeid ja tantsisid metsikut sõjatantsu.
Viimased neli päeva teekonnast ei olnud enam nii rasked, sest kõrb hakkas lõppema ja liiv ei olnud enam nii kuum. Siin-seal kasvas üksikuid põõsaid ja oli näha isegi inimesi. Macius tahtis nendega tutvust teha, aga seda talle ei lubatud, sest need pidid olema kõrberöövlid. Kallale neile ei tuldud, sest nende karavan oli suur, röövlid ründasid ainult väiksemaid salku.
Lõpuks ometi!
Taamal paistis mets, neile puhus vastu niiske jahe tuul. Teekond oli lõpule jõudmas, aga mis neid ees ootab, seda ei teadnud keegi. Nad olid pääsenud surmast kuumas kõrbes, aga võib-olla tuleb nüüd metsikute neegrite käe läbi hukkuda.
Algus oli suurepärane. Inimsööjate kuningas sõitis kogu õukonnaga neile vastu. Ees marssis orkester, kuid mängiti nii valjusti, et see tahtis kõrvad lukku lüüa. Pasunate asemel olid pillimeestel mingid viled ja sarved, trummideks imelikud pajad. Lärm oli kohutav. Sinna juurde kisasid neegrid nii, et pärast kõrbevaikust võis sellest hulluks minna.
Vastuvõtt algas usulise kombetalitusega. Aeti püsti puunott, mille peale olid lõigatud jubedad loomalõustad. Ka preester ise kandis õudset maski. Jälle möirati midagi. Tõlk seletas, et see tähendas seda, et inimsööjate kuningas annab Maciuse oma jumalate kaitse alla.
Kui Macius pärast usutalitust oma kaameli seljast maha ronis, hakkas kuningas koos oma poegadega kukerpalli viskama ja õhku hüppama. See kestis oma pool tundi. Seejärel pöördus kuningas Maciuse poole:
„Valge sõber, kes sa oled heledam kui päike, tänan sind, et tulid. Olen kõige õnnelikum inimene maailmas, et tohin sind vaadata. Ma palun sind, anna käega märku, et oled nõus, ja ma torkan selle suure piigi otsekohe oma südamesse ning saan kõige suurema au osaliseks: lasen ennast kallil külalisel ära süüa.”
Nende sõnadega pani ta pika piigi otsa vastu rinda ning jäi ootama.
Macius vastas tõlgi kaudu, et ta ei taha kuningat mingil juhul ära süüa, vaid temaga sõbraks saada, juttu ajada ja aega viita.
Kuningas, tema kakssada naist ja kõik mustad lapsed puhkesid nüüd valjusti nutma, käisid neljakäpukil ja lasksid üle selja leinakukerpalle sellepärast, et valge sõber neid ära põlgab, ei armasta neid küllaldaselt, kuna ei taha ära süüa või ei usu, et nad on maitsvad ja söömiseks kõlblikud.
Neid veidraid kombeid jälgides kippus Maciusele õudselt naer peale, ent ta manas näole tõsise ilme ega lausunud sõnagi.
Siinkohal pole mõtet jutustada kõigest, mida Macius nägi ja tegi inimsööjate kuninga õukonnas, sest seda on kirjeldanud õpetatud professor paksus raamatus, mis kannab pealkirja „Nelikümmend üheksa päeva inimsööjate maal kuningas Bum-Drumi õukonnas. Kirja pannud kuningas Macius Reformaatori tõlk, kes sellest reisist osa võttis.”
Vaene kuningas Bum-Drum püüdis kõigest väest Maciuse viibimist õukonnas vaheldusrikkaks ja meeldivaks muuta, kuid tema meelelahutused olid niivõrd metsikud, et Macius jälgis neid ainult kõrvalt uudishimuliku pilguga, vahel isegi jälestusega. Paljudest meelelahutustest Macius üldse loobus.
Näiteks oli Bum-Drumil vana püss, mis toodi suure pidulikkusega varakambrist välja ja anti Maciusele, et ta sellega Bum-Drumi kõige vanema tütre pihta märki laseks. Macius ei tahtnud lasta ja Bum-Drum solvus. Taas veeretati leinakukerpalle, ja mis veel halvem, solvus ka inimsööjate preester.
„Ta teeskleb, et on meie sõber, ise aga ei taha meiega vennastuda,” ütles ta. „Küll ma tean, mis vaja teha.”
Õhtul valas ta salaja mürki teokarpi, millest Macius veini jõi. See oli seda liiki mürk, et kes seda jõi, hakkas nägema esiti punaselt, siis siniselt, seejärel roheliselt ja lõpuks mustalt, ja siis suri ära.
Macius istus midagi aimamata kuninga telgis kuldlaua taga kuldtugitoolis. Järsku aga lausus ta:
„Mis see tähendab, kõik on korraga punaseks läinud? Inimsööjad on punased ja kõik ümberringi on punane.”
Niipea kui arst seda kuulis, kargas ta püsti ja hakkas meeleheitlikult käsi ringutama, sest ta oli oma targast raamatust sellise mürgi kohta lugenud. Lisaks seisis seal kirjas, et kõikide aafrika haiguste vastu on ravimeid, kuid selle vastu ei ole. Nii ei olnud ka tohtril oma apteegis selle mürgi vastu ravimit.
Aga Macius ei teadnud sellest midagi, ta oli heas tujus ja ütles:
„Oo, nüüd on kõik sinine – kui ilus see välja näeb!”
„Professor,” hüüdis arst, „tõlkige neile metslastele, et Macius on mürgitatud!”
Professor rääkis sellest kiiresti edasi. Inimsööjate kuningas haaras peast kinni, tegi ühe leinakukerpalli ja sööstis noolekiirusel välja. Varsti tuli ta tagasi.
„Võta, joo, mu valge sõber!” hüüdis ta, ulatades Maciusele elevandiluust kausis mingi kohutavalt kibeda ja hapu joogi.
„Päh! Ma ei taha!” karjus Macius. „Oh, kui roheline on mu silmade ees! Ka kullast laud on roheline, doktor samuti…”
Bum-Drum haaras Maciuse ümbert kinni, pani ta lauale pikali, torkas talle elevandiluust nooleotsa hammaste vahele ja kallas kibeda joogi vägisi suhu.
Macius rabeles ja sülitas, ent neelas osa jooki siiski alla – ja oli päästetud.
Tõsi küll, tal hakkasid silmade ees virvendama mustad rõngad, mis väga kiiresti keerlesid. Kuid neid musti rõngaid oli ainult kuus, kõik ülejäänu oli alles roheline. Ja Macius jäi ellu, magas vaid kolm päeva ühtejärge.

Püsiviide Lisa kommentaar

Enn Vetemaa

7. Sep 2016 at 12:16 p.l. (Enn Vetemaa) ()

Enn Vetemaa

Foto: Peeter Langovits

 

Enn Vetemaa (1936) – kirjanik, tõlkija, helilooja.

Luuletusi kogust Hambad viskiklaasist, Tänapäev 2015, lk 27; 29; 35; 74; 108.

 

ASTRONOOMILINE

Targad, küpsed mehed – mitte poisilorud –

Öiti tähetornidesse ronivad ja taevavaatmistorud

Ülespoole suunavad ning muudkui vahivad –

Mida nemad sealt küll jahivad?!

Kord seal tõesti käisid suured paugud,

Aga tänaseks neist päevist jäänd vaid Mustad Augud.

Teame –

Jupiteri peal ei kasva sinililli

Jahimees ei Marsilt leia kitsi

Plutol Vanatühi üksi mängib torupilli

Veenusel ei üldse lööda litsi

Merkuril meid ootaks kuumus kole

Kuu-peal ühtki kurgimüüjat pole.

Uurimist planeetest vääriks ainult Maa:

Muide – elab seal ja töötab

kirjanik ENN VETEMAA

Lahke mees end lubab uurida nii toruga kui … ta

Teadusest peab lugu ega küsi raha ka!

.

POEETILISI TÄPSUSTUSI JA SELGITUSI
VAIKSE KENA KOHAKESE ASJUS

Oma isamajakese kohta võin julgesti nentida,

et oli teine omal ajal ikka vaikne ja kena

tipp-topp kohake küll.

Ju sellest johtubki,

et ta püsib mul tänase päevani selgesti meeles.

(Iseenesestmõista – kui just üks vaikne kena kohakene.)

Omal ajal võinuks toda isamajakest

julgesti võrrelda koguni linnupesaga,

ja sestap tunnen ma tänase päevani

tolle kohakese vastu

koguni midagi igatsusetaolist.

Mulle heiastub, et seal voolas nagu üks selgeveeline allikas,

millest ma lapsepõlves oma esmaseid

joomatarbeid rahuldama õppisin.

Koplis (lähedalasuvas)

õitsesid pajud

mis pakkusid sobivat lähtematerjali,

kui tavatsesin ajaviiteks pajupille teha.

Kui ma ei eksi, siis kasvas meie õues paraku veel ka üks

kask.

Temast magus`t mahla

jõin, jõin, jõin, jõin

kuni joomakunsti päriselt selgeks sain.

Ja siis ma oma kalli isamajakese maha jõin.

Pärast sai mu kodust kolhoosi LENINLIK TEE keskus.

Nüüd vabariigi ajal on mu isamajakene

ausalt-öelda üsna

seapesa sarnane,

aga eks ma ise ole üks sigudiku moodi mees ka.

Kuigi pean tunnistama,

et üks helin mul elab rinna sees.

Mida vanemaks saan,

seda valjemalt ta, kuramus, heliseb.

.

HELGE LAPSEPÕLVEMÄLESTUS

Kui ma

kurat võtku!

Käisin kolmandas klassis

minu lemmikhinne

kurat võtku!

oli „2”

Koolinumbrid

kurat võtku!

olgu peale pees

ei sest hooli

kurat võtku!

õunaraksumees

Kahjuks sain neid õunalandipäevi keni

nautida ma

kurat võtku!

ainult seni

kuni naaber

kurat võtku!

ostis

kuradima kurja peni.

Ja et meie – õunaraksuliste – elu oleks

kurat võtku!

täitsa mokas

plangu ülaserva

kinnitati

kurat võtku!

Traat

ja lausa okas-…

Ühel sügisööl kui

kurat võtku!

üksi

naabriaeda ronisin siis

kurat võtku!

püksi-

perse

kurat võtku!

Läks mul korda

täitsa ära lõhku

Öeldakse et ega riie

kurat võtku!

meest veel riku

kokkuvõttes sandisti läks siiski

kurat võtku!

suured kriimud sain ma tagumikku

Nii see lugu

kurat võtku!

ei saa lõppeda –

penssu tõin ja vana prahti (õle) ka

Panin

kurat võtku!

naabri maja

põlema!

Küll siis „Kurat võtku!”

möirgas naabritaat

Kuulutasin:

„See sul paras karistus on

Kurat võtku!

STARÕI PLJAAT!”

.

SUUR KULUMINE on me maine ränd,

kuid tarka meest, kes seda teab, ei taba äng:

näe, akna taga siin kord kasvas lihtsameelne mänd,

kuid tänaseks on saanud temast filosoofne känd.

Sa ilmakulgur loodad jääda igihaljaks? Jäta jänd!…

Käib maha iga superstaar, moest läeb ka tema bänd.

On fakt, et tiinekate suul pea igal aastal muutub släng,

ning kestab igavikuni see lustlik keelemäng.

Mis puutub minusse, siis aina lahjun – rõõmutseb mu säng…

Nii mõnigi mu noorusea sirgselgne veendumus on täna nõdralt läng

Ent mind – alzheimerlast – ei loksuta pea saabuv vaimukäng.

Ma oma kassi kadestan. Poolpime loom, ent kohev tal veel händ.

Tea, kas võiks selle saba vastu tunda huvi mõni second hand…?!

(You understand?)

.

SEL AASTAL VIIMAST KORDA NIIDAN

maakodu koltund rohumaid

September ööti aknale meil poetab liblikaid.

On needki närtsind moega tuhkjad Geometriae`d

Ei palju mulle ole jäänud sügiseid. Eks poeg pea sulgema
mul peagi laud. Siis siirdun kummalisse vahejaama

kus iga oma reisi lõpetanud Kulgeja

peab ajutise platsi saama.

Seal saatust ootame koos vikerkaarest sillal

Hea Põhjanael,

kas öelda tead sa

MINA

MILLAL?

Püsiviide Lisa kommentaar

Donna Leon

24. Aug 2016 at 2:26 p.l. (Donna Leon, Nädala autor 2016)

Donna Leon

Donna Leon (1942) – ameerika kirjanik, kes on saanud kuulsaks Veneetsia-aineliste krimilugude kirjutajana, kus peategelaseks komissar Guido Brunetti. Kirjanik elab juba pikemat aega Veneetsias. Brunetti krimisarjast on toodetud Saksamaal tv-seriaal.

Katkend: Une pealt ja rahus, Pegasus 2014, tlk Tanel Veske, lk 142 – 149.

Hoone siseruumides nägi Brunetti rõõmsalt helekollaseid seinu, millest igaühe ääres jooksis vöökõrgusel käsipuu. Põrandad olid peaaegu laitmatult puhtad, rikutud vaid mõnest üksikust jonnakast mustast lohistusjäljest, mille olid maha jätnud ratastooli kummid.
„Palun siiapoole, signore,” kutsus noor nunn ja pööras vasakut kätt asuvasse koridori. Brunetti järgnes naisele ja tal jäi aega täheldada, et kunagi ilmselt suure söögisaalina kasutatud ruum, mille seinu katsid freskod ja laest rippusid küünlajalad, täitis endiselt sama ülesannet, kuid nüüd laminaatplaadiga kaetud laudade ja hallitavate plasttoolide abil.
Nunn peatus ühe ukse ees, koputas korra ja kui kuulis seest mingit vastust, avas ukse ja lasi Brunettil ruumi sisse minna.
Brunetti astus kontorisse, mille ühes seinas seisis neli kõrget siseõue poole avanevat akent ja neist sisse paistev valgus peegeldus väikestelt vilgukivitükikestelt Veneetsia-päraselt sillutatud kivipõrandal, täites toa maagilise kumaga. Kirjutuslaud oli asetatud otse akende alla ja seetõttu oli Brunettil algul raske selle taga istuvat inimest eristada, kuid kui mehe silmad kohanesid ruumi tulvava valgusega, tuvastas ta koguka ja esmapilgul tumedat kittelkleiti kandva naisterahva kuju.
„Kas teie olete dottoressa Alberti?” päris Brunetti, astudes paar sammu edasi ja siis paremale, et jääda seisma kaht akent eraldava seinaosa heidetud varju.
„Jah, ja te vist olete signor Brunetti?” küsis naine vastu, kui tõusis kirjutuslaua tagant ja kõndis ümber laua mehe poole. Brunetti esmamulje oli õige: tegu oli suurt kasvu naisega, kes oli Brunettiga peaaegu ühepikkune ja ilmselt sama raske, kuigi naise kehamass oli koondunud valdavalt õlavöötmele ja puusadele. Naise nägu oli ümar ja jumekas, millest võis järeldada armastust hea söögi ja joogi vastu. Tema nina oli üllatavalt väike ja kaardus tipust kergelt ülespoole. Naise silmad olid merevaigukarva ja üksteisest üsna kaugel, moodustades kahtlemata näo kõige kaunima osa. Kleit proua seljas ei olnud midagi enamat kui õnnestunud püüe mässida tema keha musta värvi villase riide sisse.
Brunetti haaras tervituseks naise käe ja üllatus, kui avastas peos käelaba, mis oli sama tuim kui surnud hamster – sellist liigutust kasutas nii palju naisi käepigistuse asemel. „Mul on rõõm teiega kohtuda, dottoressa, ja suur tänu, et leidsite minu jaoks aega.”
„See on meie viis kogukonda aidata,” vastas ta ja Brunettil kulus hetk aega taipamiseks, et naine mõtles sõnu täie tõsidusega.
Kui Brunetti oli võtnud istet laua ees asuval toolil ja keeldunud kohvist, selgitas komissar, et nagu ta oli juba sekretärile telefonis öelnud, plaanis ta koos vennaga koos tuua ema San Leonardosse, kuid tahtis enne säärast sammu hooldekodust rohkem teada.
„San Leonardo avati kuus aastat tagasi, signor Brunetti, on saanud patriarhi õnnistuse ja siin töötavad Püha Risti ordu imetoredad nunnad.”
Selle peale Brunetti noogutas, et anda justkui mõista, et talle kontorisse teed juhatanud nunna rüü oli talle tuttav.
„Oleme segaasutus,” lausus naine seejärel.
Brunetti ei lasknud tal jätkata, vaid ütles: „Kahjuks ma ei tea, mis see tähendab, dottoressa.”
„See tähendab, et meil on siin patsiente, kes on riikliku tervisekindlustuse kliendid ja seega maksab valitsus nende kulud. Aga samas on meil ka erapatsiente. Ehk oskate öelda, kumb patsient oleks siin teie ema?”
Bürokraatlikes koridorides veedetud pikad päevad, mille jooksul Brunetti võitles emale välja isa neljakümne aastaga teenitud õiguse saada riigilt tervisekindlustust, olid andnud talle täieliku veendumuse, et ema oli riiklikult kindlustatud patsient, kuid mees naeratas dottoressa Albertile ja ütles: „Muidugi oleks ta erapatsient.”
Näis, nagu oleks dottoressa Albertini seda kuuldes õhku täis paisunud ja täitis kirjutuslaua taga justkui veelgi rohkem ruumi. „Te kindlasti taipate, et see ei avalda absoluutselt mingit mõju patsientidele osutatud teenustele. Tahame lihtsalt teada, kuidas lahendada arvete saatmise küsimus.”
Brunetti noogutas ja naeratas, otsekui oleks ta jäänud naise sõnu uskuma.
„Ja kuidas on teie ema tervis?”
„Väga hea.” See vastus pakkus naisele tunduvalt vähem huvi kui eelmine.
„Millal te plaanite vennaga ta siia tuua?”
„Mõtlesime, et teeme seda enne kevade lõppu.” Dottoressa Albertini täitis selle peale naeratamise ja noogutamise kohustuse. „Otse loomulikult,” lisas Brunetti, „ei tahaks ma teha seda enne, kui olen tutvunud teie teenustega.”
„Muidugi,” vastas dottoressa Albertini ja haaras laua vasakus servas lebava õhukese kausta järele. „Siin on kogu info, signor Brunetti. Leiate sealt täieliku nimekirja patsientidele osutatavatest teenustest, meie töötajate nimed, meie asutuse ja Püha Risti ordu ajaloo lühikokkuvõtte ja toetajate nimekirja.”
„Toetajad?” lisas Brunetti viisakalt.
„Need kaaskodanikud, kes on võtnud vaevaks meie kohta avalikult hea sõna poetada ja on lubanud meil oma nimesid mainida. Omamoodi soovitajad, kes kinnitavad, et pakume oma patsientidele tipptasemel hoolitsust.”
„Otse loomulikult. Saan väga hästi aru,” ütles Brunetti ja mõõtis välja ühe noogutuse. „Ja kas siin on ka teie teenuste hinnakiri?”
Kui dottoressa Alberti pidas säärast küsimust mingil moel järsuks või sobimatuks, hoidis ta mõtted enda teada ja vastas Brunettile vaid noogutusega.
„Kas m võiksin majas veidi ringi vaadata, dottoressa?” Kui Brunetti märkas naise üllatust, selgitas ta: „Et saada rohkem aimu, kas meie ema võiks end siin hästi tunda.” Niipea kui sõnad olid pääsenud üle tema huulte, keeras Brunetti naisele selja, justkui tunneks ta huvi seinu ääristavatel riiulitel seisvate raamatute vastu. Brunetti ei tahtnud lasta dottoressa Albertil lugeda oma näost ühtegi tõendit äsjakõlanud kahekordsest valest: tema ema ei tule eales sellesse hoolekandeasutusse ja samuti ei tunne ta end enam kunagi hästi.
„Ma ei näe ühtegi põhjust, miks mõni õdedest ei võiks käia teiega meie ruumides ringi, signor Brunetti, vähemalt mõningates neist.”
„See oleks teist väga lahke, dottoressa,” lausus Brunetti ja tõusis püsti, näol meeldiv naeratus.
Dottoressa Alberti vajutas kirjutuslaual paistvat nuppu ja mõne minuti pärast astus juba tuttav noor nunn kabinetti koputamata sisse. „Jah, dottoressa?” kostis ta.
„Õde Clara, palun näita signor Brunettile meie ühistuba ja kööki ja võib-olla ka ühte isiklikku tuba.”
„Üks asi veel, dottoressa,” ütles Brunetti, otsekui oleks see talle alles äsja meenunud.
„Jah?” päris naine.
„Mu ema on sügavalt usklik, väga pühendunud. Kui see oleks võimalik, siis sooviksin rääkida paar sõna ka abtissiga.” Kui Brunetti nägi, et naisel on keelel vastuväide, lisas ta kiirustades: „Asi pole selles, nagu oleks mul mingeid kahtlusi – olen kuulnud San Leonardo kohta vaid kiidusõnu. Aga ma lubasin emale, et ma räägin abtissiga. Ja ma ei saa ju talle valetada.” Ta manas näole poisiliku naeratuse, paludes naiselt säärases olukorras mõistmist.
„No see ei ole iga päev esinev soov,” alustas dottoressa Alberti. Siis pöördus ta õde Clara poole. „Kas see oleks võimalik?”
Nunn noogutas ja lausus siis: „Nägin just, kuidas abtiss tuli kabelist välja.”
Seepeale ütles dottoressa Alberti Brunettile: „Sel juhul saate temaga ehk mõne hetke vestelda. Õde Clara, pärast seda, kui signor Brunetti on käinud signora Viotti toas, vii ta palun abtissi juurde.”
Nunn noogutas ja suundus tagasi ukse poole. Brunetti astus lähemale ja sirutas käe üle kirjutuslaua. „Suur tänu teile abi eest, dottoressa.”
Naine tõusis, et Brunetti kätt suruda. „Olge lahke, signore. Kui saan teid aidata lisaküsimustega, võite julgelt helistada.” Samal ajal korjas ta laualt hooldekodu tutvustava kausta ja ulatas selle Brunettile.
„Ah, muidugi,” sõnas mees, võttis paberid vastu ja suundus seejärel ukse poole. Jõudes ukse juurde, keeras ta korraks ringi ja tänas dottoressa Albertit veel korra enne, kui astus õde Clara järel koridori.
Tagasi õuel pööras nunn vasakule, sisenes taas hoonesse ja sammus mööda laia koridori edasi. Koridori lõpus jõudsid nad suurde avatud tuppa, kus istusid mõned vanurid. Kaks või kolm neist pidasid vestlust, mis näis olevat muutunud pideva kordamise tulemusel täiesti seosetuks. Kuus elanikku istusid toolides ja vaatasid tagasi mälestustesse või isegi kahetsustesse.
„See siin on ühistuba,” lausus õde Clara üsna tarbetult. Seejärel lahkus ta Brunetti juurest, et korjata üles ühe vana naise käest kukkunud ajakiri. Ta tagastas ajakirja vanaprouale ja jäi hetkeks tema kõrvale juttu puhuma. Brunetti kuulis, kuidas nunn ütles enne naasmist Veneetsia murdes midagi julgustavat.
Kui Clara jõudis tagasi Brunetti juurde, lausus mees kohalikus dialektis: „Selles kodus, kus mu ema praegu viibib, tegutseb samuti teie ordu.”
„Millises neist?” küsis nunn erilise huvita, vaid huvi teesklemise harjumusest, mis arenes Brunetti meelest paratamatult, kui inimene teeb päevast päeva säärast tööd.
„Casa Marinas, mis asub Dolos.”
„Ah jaa, meie ordu on töötanud seal juba aastaid. Miks te tahate oma ema siia tuua?”
„Siin oleks ta vennale ja mulle lähemal. Ja siis tuleksid ka meie abikaasad parema meelega teda külastama.”
Nunn noogutas ja mõistis kindlasti, kui suure vastumeelsusega külastasid inimesed vanureid, eriti siis, kui tegu ei olnud nende vanematega. Seejärel viis nunn Brunetti mööda koridori tagasi hoovi.
„Seal töötas aastaid üks õde, aga minu meelest suunati ta siia. Umbes aasta eest,” ütles Brunetti hoolikalt teeseldud sundimatusega.
„Ah nii,” kostis õde Clara samasuguse viisaka ja külma uudishimuga. „Kes see oli?”
„Õde Immacolata,” vastas Brunetti ja jälgis nunna reaktsiooni, kasutades selleks ära pikkuse eest.
Brunetti meelest läks naisel hetkeks samm sassi või siis langes tema jalg liiga suure jõuga ebatasasele kivipõrandale. „Kas te tunnete teda?” küsis Brunetti.
Komissar märkas, kuidas nunn võitles keelele tikkuva valega. Viimaks ütles naine: „Jah,” kuid ei selgitanud seda lähemalt.
Brunetti teeskles, et ei näinud naise reaktsiooni, ja lausus: „Ta oli mu ema vastu väga hea. Tegelikult kiindus mu ema temasse väga sügavalt. Oleme vennaga väga rõõmsad, et ta töötab nüüd siin, sest tundub, et… noh, tundub, et ta avaldab emale rahustavat mõju.” Brunetti vaatas õde Clara poole, ja lisas: „Kindlasti te mõistate, kuidas vanurid niimoodi käituvad. Mõnikord nad…” ja jättis lause lõpetamata.
Õde Clara avas ukse ja ütles: „Ja see on köök.”
Brunetti vaatas ringi, teeseldes huvi.
Kui köögi ülevaatus oli viidud lõpule, juhtis nunn Brunetti vastupidises suunas trepini ja siis üles. „Naispatsiendid elavad siin. Signora Viotti on täna terve päeva pojaga väljas, nii et võite tema toas ringi vaadata.” Brunetti hammustas keelde, et mitte öelda, et tema meelest võiks signora Viottil olla sõnaõigus, kui keegi tema toas käib, mille seinad olid seekord kreemikarva, kuid ääristatud igal pool samasuguste käsipuudega.
Nunn avas ühe ukse ja Brunetti kiikas tuppa, lausudes samal ajal seda, mida tavaliselt öeldakse steriilselt mugava sisustuse kohta. Kui toiming oli läbi, suundus õde Clara taas trepi poole.
„Ehk saaksin enne abtissi juurde minekut öelda ka õde Immacolatale tere?” uuris Brunetti ja lisas siis kiirelt: „Kui see võimalik. Ma ei tahaks tema tööd segada.”
„Õde Immacolata ei ole enam siin,” lausus õde Clara järsult.
„Oh kui kahju. Mu ema on seda kuuldes nii pettunud. Samuti mu vend.” Brunetti püüdis manada häälde filosoofilist ja alistuvat tooni, kui ütles: „Aga peame alati Issandale kuuletuma, ükskõik kuhu meid saadetakse.” Kui nunn ei kostnud selle peale ei musta ega valget, uuris Brunetti: „Kas ta saadeti mõnda teise hooldekodusse?”
„Ta ei viibi enam meie seas,” vastas õde Clara.
„Surnud? Oh taevake, see on ju kohutav.” Seejuures meenus Brunettile juskui vagadus ja selle käsud ning ta sosistas: „Olgu Jumal talle armuline.”
„Olgu Jumal talle tõepoolset armuline,” kostis õde Clara, vaadates Brunettile otsa. „Ta lahkus meie ordust. Ta ei ole surnud. Üks patsient tabas ta enda toast raha varastamas.”
„Issake,” hüüatas Brunetti, „see on uskumatu.”
„Kui ta vahele jäi, lükkas ta vanahärra pikali ja murdis tema randme ning pärast seda ta lihtsalt haihtus.”
„Kas te kutsusite politsei kohale?”
„Ei, minu meelest mitte. Keegi ei tahtnud skandaali tekitada.”

Eesti keeles
Seisus kohustab, Pegasus 2015, tlk Karin Suursalu
Surm La Fenices, Kunst 2006, Varrak 2014, tlk Ilmar Rattus
Une pealt ja rahus, Pegasus 2014, tlk Tanel Veske
Surm tõusuvee ajal, Pegasus 2014, tlk Tanel Veske
Veneetsia maskeraad, Kunst 2007, tlk Ilmar Rattus
Surm võõral maal, Kunst 2007, tlk Ilmar Rattus

Link
Donna Leon kirjandusfestivalil HeadRead 2016

Püsiviide Lisa kommentaar

Margo Rejmer

29. Jul 2016 at 1:56 p.l. (Margo Rejmer, Nädala autor 2016)

margo

Małgorzata Rejmer (s 1985) on poola proosa- ja reportaažikirjanik. 2009. aastal ilmus tema esimene romaan „Toksymia”, mis räägib Varssavi-lähedase Grochowi elust. Peategelasteks on psühhoteraapia tudeng ja tema depressioonis isa. Romaan oli üks Gdynia kirjanduspreemia nominente. Tõeline läbimurre saabus 2013. aastal ilmunud reportaažiraamatuga „Bukarest. Tolm ja veri” („Bukareszt. Kurz i krew“), mille eest sai Rejmer mitu tähtsat kirjandusauhinda.

Katkend: Bukarest. Tolm ja veri, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2016, tlk H. Lindepuu lk 56 – 63.

Hällid ja kirstud

Rumeenia televisiooni diktor teatab, et partei peasekretärile Nicolae Ceauşescule teeb sügavat muret rumeenlannade suhtumine, kes ei taha sünnitada. Et seda egoistlikku seisukohta muuta, kehtestab seltsimees Ceauşescu dekreedi nr 770, mille jõul keelatakse abort vanglakaristuse ähvardusel.
„Sel kombel,” teatab diktor, „kirjutame uue peatüki meie kuulsusrikkas võitluses imperialistliku dekadentsi vastu.”
1. oktoobrist 1966 on rasedusvastastele vahenditele ja abordile õigus vaid neil naistel, kes on täitnud oma patriootliku kohuse ja sünnitanud vähemalt neli last. Või kes on juba neljakümnesed või vanemad ja on risk, et laps võib sündida vigasena, aga rahvas vajab „vitaalsust, noorust ja energiat”.
Rumeenia Kommunistliku Partei IX Kongressil rõhutab Ceauşescu, et drastiliste sammude astumine on paratamatu ja möödapääsmatu. Parteilased on sama meelt – vaevalt on peasekretär kõne lõpetanud, kui kõik kargavad oma kohtadelt püsti ja aplodeerivad tuliselt. Plaksutavad nii mehed kui naised. Mehed naeratavad, aga naised mitte.

Järgmisel päeval kirjutavad päevalehed tunnustavalt peasekretäri tulevikku vaatavast poliitikast, sellest, et seltsimees Ceauşescu pingutab kõigest väest, et teha Rumeeniast maailma suurvõim. Partei püstitab loosungi „Kakskümmend viis miljonit rumeenlast 2000. aastal!” Puudu jääb veel kuus miljonit, seepärast peavad rumeenlannad asja käsile võtma.
Selle ülesande täitmist peab soodustama asjaolu, et poodidest kaovad preservatiivid. Aga nagunii on kõik harjunud, et soovimatud rasedused lahendatakse abordiga.
Rumeenlannad on segaduses: seadus võeti vastu üleöö, enamusel naistest ei ole erilist aimu oma füsioloogiast. Seksuaalharidust ei eksisteeri, vähesed emad suudavad oma tütrele rääkida, kuidas rasedusest hoiduda. Sõbrannad soovitavad üksteisele kõrva soovitusi „kalla sisse kuuma maisihelbeputru”, „hüppa ühel jalal”, „jookse mööda treppe”.
1967. aastal tuleb Rumeenias ilmale kaks korda rohkem lapsi kui aasta tagasi. Selle rekordilise aastakäigu lapsed tunnevad oma nahal riigi saamatust: neile ei ole hiljem kohti ei lastesõimes, lasteaias ega koolis, ei ole töökohti ega kortereid.
Kui 1989. aastal puhkeb revolutsioon, siis on „dekreedilapsed”, nagu kutsutakse esimestel aastatel pärast abordivastase seaduse vastuvõtmist sündinuid, jõudnud täisikka. Ja nad annavad endale aru, et kommunistlikus, allakäiguteel olevas Rumeenias, ei ole nende jaoks tulevikku. Nad on kibestunud ja vihased, soovivad selle surma, kes on nad ilmale aidanud. Rahva Isa surma.

1966. aastal õpetab Rahva Isa rumeenlannasid, et need sünnitaksid, aga rumeenlannad õpivad, kuidas hakkama saada. Nad vahetavad omavahel kogemusi ja nimesid. Panevad valmis ümbrikke. Keedavad vett. Panevad vakstu laiali. Seistes üüritud korteri uksel, ütlevad läbi ukseprao kokkulepitud parooli.
Kommunistlikus Rumeenias pidi naine olema kõigepealt tööline, siis ema ja alles kolmandaks abikaasa. 1974. aastal peab parteikongressil üks naisdelegaat tulise kõne:
„Naistel on partei täielik toetus. Partei loob tingimused selleks, et mitte pidada meid naisteks, vaid samasugusteks inimesteks nagu mehed.”
Dekreedi kehtestamise ajal oli Maria kahekümne viie aastane ning nagu ta ise ütleb, oli ta tollal selline naisuke, et oh-oh-hoo. Nüüd on ta peaaegu seitsmekümnene nääpsuke ja energiline hallinevate juustega vanaproua, kes kannab väikesel ninal paksu klaasiga prille. Kogu elu on ta veetnud Bukarestis, kus töötas põhikooli direktorina.
„Rumeenias on selline ütlus: „Naine on lüpsilehm ja veohärg.” On ka teine ütlus, et naine on hobune, kellele istutakse selga, taltsutatakse ja seotakse siis lasipuu külge. See on inimeste peadesse sööbinud sajandite jooksul, saanud alguse Türgi ikke ajast. Mehed arvasid, et seks kuulub neile. Isegi ei olnud sellist terminit, kui vägistamine, sest naine pidi andma ja jutul lõpp. 1960. aastatel sõitsin Poolasse ja leppisin kokku oma poola tuttavatega, et kohtume hotelli ees. Ootan ja ootan, aga kedagi ei tule. Kohtan neid järgmisel päeval, küsin, miks nad mu nõnda ootama jätsid, aga nemad ütlesid: „Aga me ju ootasime sind ju hotellis, restoranis kohe sissepääsu juures!” Mida!? Rumeenias ei tuleks kellelegi pähe, et naine võiks üksi minna restorani. Üksi?!”
Kõige kehvemini läks neil, kel lapsed sündisid väljaspool abielu.
„Neile oleks justkui laubale kirjutatud – prostituut,” meenutab Maria. „Vahel õnnestus noormeest veenda, et ta abielluks raseda neiuga kas või paariks kuuks, et ei oleks sellist häbi. Väikelinnades kadusid rasedaks jäänud naised kodunt ja redutasid kusagil sünnitamiseni ning jätsid pärast lapse haiglasse ja lasid ise jalga. Rumeenias oli palju vaeslapsi, sündis palju ebanormaalseid lapsi ebaõnnestunud abortide tõttu. Alles pärast Ceauşescu surma selgus, et lastekodulaste elu oli hullem kui koertel, lapsed olid paljad, näljas ja haiged. Minul oli vedanud, sest mul olid sugulased välismaal, kes saatsid mulle rasedusvastaseid vahendeid. Vähestel oli sellist luksust. Kui ma läksin kuhugi külla ja viisin kingituseks vatti ja preservatiive, siis oli seal kui rahvuspüha.”

Proua Oana on tüse kuuekümneaastane vanadaam mahagonivärvi juustega. Ta räägib kiiresti ja naerab tihti, isegi asjade üle, mis vähestele nalja teevad. Kunagi töötas ta insenerina, nüüd on pensionil.
„Kõik teavad neid lugusid. Keegi kaebas, keegi sai vanglakaristuse. Naine, kellele tehti aborti, sai kuus kuud, arstid kaks aastat ja trahv takkapihta. Haiglates olid eraldi komisjonid, mis uurisid tupesisese verejooksuga patsiente – et kas keegi oli aidanud neid rasedust katkestada. Naised toppisid emakasse kõike, mis oli terav. Teadagi tekkisid haavad, aga seda just tahetigi, et oleks verejooks ja et loode välja tuleks. Maal kasutati puutokke, traati, kudumisvardaid, aga ka mädarõikajuurt, mingite taimede varsi, naistepuna, leeskputka. Kõige parem oli takjas, sest sel oli pikk ja tugev vars, seda kasutati haavade raviks. Takjas on desinfitseeriv toime ja see on terav nagu nuga. Ideaalne. Ma ei saa tänaseni rahulikult vaadata, kui keegi koob. Mul seostuvad kudumisvardad vaid ühe asjaga. Võib-olla on see minu kinnisidee, ei mina tea. Ma olen kohe kuuekümne ühe aastane, ehk peaksin juba unustama, eks ole? Sõitsime hiljuti mehega maale, tema püüdis kala, mina istusin tekile, vaatan põõsaid, koirohtu, nõgeseid, karuohakat, ja mõtlen: „Sellega saaks, aga sellega mitte.””
Naised surid selle kätte. Kas jooksid verest tühjaks või tappis neid põletik.
Emakasisese verejooksuga naistele ei tohtinud anda esmaabi enne, kui ta pole välja andnud seda, kes aborti tegi. Võite endale ette kujutada, millise valiku ees oli siis naine. Nii satuti jälile ämmaemandale, kes oli viimase kuu jooksul teinud kolmele naisele aborti ning saadi siis ka nende teiste naiste jälile. Neil kõigil oli kodus kaks või kolm last ning keegi ei hoolinud, mis nendest saab kui ema saadetakse vanglasse. Nii palju rikutud elusid.”
Proua Oana naeratab. Ta raputab pead, justkui ei suudaks uskuda seda, mida räägib.
„Loomulikult tuli minulgi aborti teha nagu kõigil,” räägib ta aeglaselt. „Kolm korda kaabiti puhtaks, iga kord aitasid sõbrannad kedagi leida: et see või too teeb sellise hinnaga. Hambaarst, mehhaanik, akušöör. Polnud tähtis, kas on meditsiini õppinud, tähtis oli, et on usaldusväärne. Kord sain ise hakkama: tekitasin verejooksu ja pidin minema haiglasse. Ma kartsin hirmsasti, aga sattusin hea inimese juurde, kes nõustus kirjutama paberitesse „iseeneslik abort”, isegi ei küsinud midagi. Naised püüdsid loomuliku sünnituse asemel keisrilõiget välja rääkida. Kellele oli kaks korda tehtud keisrilõige, see võis legaalselt aborti teha. Aga raske oli arsti ära osta, sest haiglates oli keisrilõigete aastalimiit, seda võis kasutada vaid igal kümnendal sünnitusel, arstid kasutasid seda üksnes siis, kui elu oli tõepoolest ohus. Mul on poeg. Nendest sündimata lastest ma ei mõtle ja ma ütlen teile, et ükski naine, kes on sellest põrgust läbi käinud, ei mõtle, kas see on moraalne või mitte. Küsimus ei olnud moraalis, üksnes väärikuses. Elasime, nagu suutsime, võitlesime, et elada normaalselt nendel ebanormaalsetel aegadel.”

„Keegi, mitte keegi ei arutanud, kas tal on õigus või ei ole,” kehitab proua Maria õlgu. „Inimesed ei mõelnud, kas nad on vangid või mitte. Pigem mõtlesid sellele, kust võtta homme piima lapse jaoks, et kus praegu midagi müügil võiks olla. Kui mul oli korteris kuus kraadi sooja, kas ma siis mõtlesin, et mässata Ceauşescu vastu? Ei, ma mõtlesin, kuidas soojendada vannituba, et tütar ei saaks põiepõletikku kui pissile läheb.”
Dekreet kehtis kakskümmend kolm aastat, aga keegi ei protesteerinud, keegi ei hakanud mässama.
Tollased naisteajakirjad, näiteks Femeia, arvasid, et abordi keelustamine on igati õige, sest massiliselt kasutatav raseduse katkestamise protseduur ähvardab ühiskonna turvalisust. Tuuakse ära statistika: kuuskümmend aastat tagasi oli perekonnas neli last, nüüd vähem kui kaks.
Sotsialistlik majandus vajab töökäsi, sest nemad hoiavad süsteemi püsti. Kommunistlikus propagandas on „tööjõu taastootmine määratu au ja patriootlik kohustus”. Ja kodanike tootmine peab viima”ühiskonna õitsenguni ja sotsialismi võiduni Rumeenias”.
„Võib mõelda, et rumeenlaste allaheitlikkus on lihtsalt argus,” lisas Maria. „Aga kõik mäletasid hästi, mis toimus Gheorghiu-Dej`i valitsusajal viiekümnendatel aastatel, kui inimesi kadus iga päev. Nad surid sunnitööl, näljast ja kurnatusest. Nelikümmend tuhat, kuuskümmend tuhat, sada tuhat, keegi ei tea täpselt. Elati mõttega, et ühel hetkel võid kaduda jäljetult.
Ka Nicolae Ceauşescu teadis, kuidas tõrksaid murda: hirmutamise ja üksteise kallale ässitamisega, et ühiskond kontrolliks end ise. Poliitilisel salapolitseil olid kõikjal silmad ja kõrvad. Massilistes kogustes paigaldati pealtkuulamisaparaate, ja sinna, kuhu neid paigaldada ei saanud, saadeti inimesed. Üksteise peale võisid kaevata sõbrannad ja töökaaslased vabrikus. Kojamees võis kirjutada kaustikusse üles, kes kelle juures käis ja milline kotta oli tal kaasas. Medõde võis ette kanda, mida arst teeb peale tööaega ja palju sellega teenib.
„Minu ema ütles mulle, et peaksin alati keele hammaste taga,” meenutab Oana. „Ta kordas, et kedagi ei huvita sinu mured. Ja kui huvitavadki, siis üksnes selleks, et neid kasutada sinu enda vastu. ”
„Kõik kartsid pealtkuulamist ja kaebusi, absoluutselt kõik,” raputas Maria pead. „Kui meil töö juures hakati rääkima, et meil kodus on külm, et ei ole piima, liha, et kogu öö seisti järjekorras, et saada kümme muna, siis läksin ma kohe WC-sse ja panin end luku taha. Aga mis saab, kui keegi kaebab, et mina kurtsin? Ma olin just kaotanud abikaasa ja kartsin, et kui mind vangi pannakse, jääb tütar üksi, ilma mingi hooleta. Muuseas, kord öeldi mulle: „Ärge nii väga esinege, teil on vaid üks tütar, kena tüdruk, kahju oleks teda lastekodusse saata.””

Raluca sündis 1985. aastal, tal on viis õde-venda. Tema isa oli tööline ja ema rätsep. Pere toitmiseks õmbles ema ööd-päevad läbi. Kõik lapsed tulid ilmale pärast 1966. aastat.
„Ema rääkis mulle, et tal oli nii raske, te kui ta oleks saanud raseduse katkestada, siis oleks ta seda ka teinud. Aga see oli allilm altkäemaksude, soovituste, käenduste, konspiratsiooniga. Oleks pidanud kedagi tundma ja usaldama. Aga ema ei usaldanud kedagi ja kartis. Kui ta oleks sattunud vanglasse, kes oleks siis meie eest hoolitsenud?”
Raluca ema oli sünnitanud neli last ja teoreetiliselt oleks tal pidanud olema õigus abordile. Aga 1984. aastal muutis Ceauşescu seadust – nüüd võis raseduse katkestada vaid naine, kes on sünnitanud juba viis last ja saanud neljakümne viie aastaseks.
Raluca ema oli lapse sünnitanud 1984. aasta lõpus.
Pärast seda jäi ta kohe uuesti rasedaks, aga esimestel kuudel ei saanud ta sellest aru, ning abort oli lubatud vaid esimese trimestri lõpuni. Ning nii tuli ilmale Raluca.
Tänutäheks ema teenete eest anti talle tänutäheks I järgu Emamedal. Kui ta oleks sünnitanud veel ühe lapse, oleks ta saanud III klassi Emakuulsuse ordeni. Üheksa lapse eest anti Kangelasema nimetus ja ühekordne rahaline tasu – kaks tuhat leud, ehk siis pool keskmist kuupalka.
Kõigil Raluca õdedel ja vendadel on kõrgem haridus. Raluca räägib soravalt nelja keelt ja tõlgib rumeenia keelde inglise kirjandust. Ta on rõõmus, et on paljulapselisest perest, kus kõik kandsid üksteise eest hoolt.
„Ma ei usu, et Ceauşescu teadis kõigest, mis sündis Rumeenias. Ta oli vaid oma nõuandjate marionett. Kui Ceauşescu oleks teadnud, kuidas inimesed elasid, ei oleks ta lasknud neil nõnda kannatada.”
1978. aastal sündinud Stefan on oma vanemate teine laps.
„Dekreedit kodus ei räägitud. Koolis küll etised lapsed rääkisid, et on olemas selline asi nagu kondoom, mis pannakse peenise otsa ja tänu sellele ei tule lapsi. Ja et meil ei saa seda osta, sellepärast on klassides nelikümmend ja rohkemgi õpilast. Kuus Stefanit, seitse Khristinat, viis Alexandrut. Lapsed küsivad üksteiselt: „Kas sind taheti?” Sõimati: „Abordijäänus!” Ma ei mõelnud kunagi sellele, vanemad olid minu vastu väga head, väga hoolitsevad, mul ei olnud põhjust, et midagi sellist arvata. Aga ükskord – olin juba teismeline ja üsna väänik – läksin mingi asja pärast isaga tülli ning ema siis käratas mulle: „Mõtle, mis sa suust välja ajad, kui poleks olnud isa, ei oleks sind üldse ilmas!” ma sain kohe aru, milles asi. Mulle meenus kõik, millest oli vahetundide ajal räägitud. Et meie emad püüdsid ise kodus aborti teha: köögis, vannitoas, vakstu peal. Et nad ei räägi sellest kunagi ja parem ka neilt selle kohta mitte küsida.
Ma ei suutnud seda mõista. Et minu ema, arst, haritud ja tugev naine, võis ka aborti teha? Mõned nädalad hiljem, kui ta keetis suppi, küsisin temalt, kas ta on rasedust katkestanud. Ta kehitas õlgu: „Korra siin köögis laua peal, korra kušetil suures toas.” Ja nagu poleks midagi juhtunud, segas ta suppi edasi. Ma läksin köögist välja ja puhkesin nutma. Ma ei küsinud temalt enam kunagi ei dekreedi ega abordi kohta.”

Mitmesuguste uuringute põhjal arvatakse, et kahekümne kolme dekreediaasta jooksul suri ebaõnnestunud abordi tulemusel ligi kümme tuhat naist. Selline on ametlik statistika, paljud Lääne uurijad on veendunud, et see arv on tegelikult palju suurem. Naised sünnitasid tavaliselt esimese ja teise lapse, otsus aborti teha langetati tavaliselt siis, kui teati, et ei suuda järgmist ära elatada. Seega jäid siis nendest, kes surid abordijärgsetesse tüsistustesse, maha paar last ka nõutu mees.
„Minu hea kooliaegne sõber kasvas üles ilma emata ja ta ei rääkinud temast kunagi. Alles siis kui meil oli vanust juba paar aastat üle kahekümne, jõime end koos täis ja siis ta rääkis mulle, et ema jooksis haiglas verest tühjaks, sest ei tahtnud üles anda inimest, kes talle aborti oli teinud. Isa istus tema voodi juures ja anus, et ta annaks selle üles, sest ema seisukord oli väga tõsine ja tema ise ei saaks lapsega üksi hakkama. Kuid ema jäi endale kindlaks. Ta ütles, et ei taha elada niisuguses riigis. Mu sõber nuttis sellest rääkides.”
Florin Iepani dokumentaalfilmis „Dekreedilapsed” näidatakse, kuidas suhtuti „rahvareeturitesse”. Need, kes surid ebaõnnestunud abordi tõttu, mõisteti avalikult hukka nende töökohtadel, ükskõik, kas ülikoolis või vabrikus. Näiteks 1985. aasdtal, pärast Bkaresti tekstiilivabriku noore töölise surma, nõudsid võimud, et matuserongkäik peatuks vabriku akende all. Iga vabrikus töötav naine pidi nägema, millega võib lõppeda illegaalne protseduur. Kõik see toimus surnud naise kolme lapse silma all, kes nutsid ja hüüdsid „Ema!”
Ma küsin rumeenlastelt Iepani dokumentaalfilmi kohta, aga vaid vähesed on seda näinud. Televisioonis näidati seda vaid korra, 2004. aastal, õhtul peale kümmet. See ei kutsunud esile mingeid debatte. Möödapääsmatute abortide teema vajus unustusse.
„Inimesed ei taha sellest mõelda,” ütleb Oana. „See on kogu ühiskonna probleem, igaüks tahaks selle oma teadvusest välja tõrjuda. See sandistab kõiki. Peale Ceauşescu ja tema lähikondlaste ei olnud perekonda, mida see ei oleks puudutanud.”

Läbimurdeks sa Cristian Mungiu Film „4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” (2007), mis rääkis rasedast tudengineiust ja tema sõbrannast, kes käivad läbi kõik kommunistliku Rumeenia põrguringid, üritades kuidagi korraldada illegaalset aborti.

Püsiviide Lisa kommentaar

Katja Kettu

20. Jul 2016 at 2:00 p.l. (Katja Kettu, Nädala autor 2016)

Katja_Kettu Katja Kettu (1978) – soome kirjanik, õppinud Turu Kunstiakadeemias animatsiooni ja Tampere ülikoolis Soome kirjandust ja meediat. Eesti keeles on ilmunud kolm Kadri Jaanitsa tõlgitud teost: Keevitaja, 2011, Ämmaemand 2012 ja Ööliblikas 2016.

Katkendid: Ööliblikas, Koolibri 2016, lk 121-123; 125-129.

Vorkuta 1937

Irga

„APPI! HJÄLPPIA!” Olin juba pooleldi lootuse kaotanud, et Tiite jõuab ronida redelist üles järgmisele korrusele. Nüüd pudistas vana kaevur minu kõrval hambutu suuga: „Küll saab, küll saab. Tiite-papa aitab!”
Ja uuesti, enne kui ma jõudsin takistada:
„Appi! Hjälppia!”
Muidugi jäime vahele. Meid tiriti peidupaigast välja. Tiite löödi peaga vastu kivi, nii et taat kaotas meelemärkuse ja pealuu raksatas. Lõõtspill jäi vait, hoorapiigad kordki sõnatuks. Siis huilgas vana sõber, seltsimees Kapustnikov:
„Kuulge, seda ma tunnen! Tahtis mingi mängunupuga mult leiba välja petta.”
„Või mängunupuga!”
Tsaar viipas mu lähemale, tulgu aga devotška siia ja öelgu oma nimi.
„Ta ei räägi, tal pole keelt,” seletas Lillkapsas teenistusvalmilt.
„Või väike tumm ptitsake? Ei saa lennata kellelegi siristama?”
Tõsi, mina ei saaks keelt kanda. Nägin, et kirjaoskust ei peetud endiselt eriliseks ohuks. Pealegi olin juba märganud, et minu tummuses on midagi, mis äratas allutajates elevust. Naine, kellega võis teha ükskõik mida, ilma et ta saaks appi hüüda!
Tätoveeritud kämblad sidusid mind koormaköitega mustunud tugitala külge kinni.
„Mille peale siis mängime?” Tsaari küsimus kaikus üle vaikinud meeste peade. „Ja mida?”
Mu kõrvus kumisesid Olga sõnad: „Seal mängitakse kõige ja kõigi peale. Mida julmem panus, seda lõbusam osavõtjatel on.”
Mehed pidasid aru.
„Proovige seda mängu, seda malet!” Lillkapsas oli täies hoos.
Tsaar kirtsutas oma armilist nina. „Male on tõesti elu mäng. Kas keegi tahaks mängida MINU vastu?”
Ka selle peale tõusis sumin. Lõpuks tõmmati tikkudega loosi.
„Ja mis on panuseks?” küsis Tsaar seejärel.
Mehed takseerisid mind, Tiite-papat polnud näha. Mõtlesin, et kas ta ongi enam elus. Hiilib ehk abi kutsuma?
„Mängime selle peale, kes kargab seda naist.”
Laagri juhataja Minimov kõhkles. „Kas nüüd rasedaga. Keegi ei taha ju … sihukest?”
Silmapaarid pöördusid uurima mu rääbakat kogu. Laagrilirvad kirtsutasid ussipulbriga puuderdatud ninasid. Kes tahaks magada kohe sünnitama hakkava, kontkõhna räätsuga. Abitu, tumma, viimseni äraaetud olevusega. Jälestus ilmus meeste nägudele ja korraks lootsin juba pääsemist.
Siis tuli Lillkapsal hea mõte. „A mängime hoopis kaotuse peale! Et kes peab eite kõigi juuresolekul panema.”
Lontkõrv osutas mind oma terava saapaninaga. Minu saapa ninaga.
„Olgu nii,” otsustas Tsaar. „Ega sellest polekski enam õiget lõbu.”
Eelmine ohver lükati jalust ära oigama. Poolsurnuks torgitud mundrikandja oli ilmselt valvur, sest talle jagati soovitusi.
„Järgmine kord vaata ette, kelle vahetusi sa passima hakkad.”

Lõpuks mäletan algavast võitlusest ainult õudu ja tunnet, et kui ma varsti laatsaretti ei saa, sureme mõlemad, mina ja laps. Sulgurlihased andsid järele ja soe nire valgus reisi mööda alla. Mäletan, et soovisin hirmust hoolimata, et kaotajaks oleks Tsaar. Tal saaks minust ehk kiiremini isu täis.
„Võid esimesena käia,” teatas Tsaar lahkelt.
Malelaud tõsteti alla sametiselt aluselt, kus vedelesid kalarapped, leivakannikad, närtsinud kibuvitsaõisi ja pealuu.
Jälgisin õudusega, kuidas silmi pungitav Lillkapsas kobamisi alustas. Juba paari käigu järel oli näha, et ta pole maletaktikaga eriti harjunud. Ei läinud vist kümmet minutitki, kui Lillkapsas tegi kohmaka vea. Tsaar liigutas vankri ruudule f3. Valged olid sunnitud viima kuninga ruudult c3 ruudule c2, sest teised ruudud olid tule all. Mustad viisid oda ruudule f5, nii et valgete kuningas ja vanker jäid tule alla. Juba nelja käigu eest oli mulle olnud selge, et Lillkapsas kaotab mängu. Mees ise seda veel ei teadnud, vaid rõõmustas lapselikult löödud malendite üle. Vaatasi õudusega lõpu lähenemist. Lisaks ülekaalule õnnestus Tsaaril vähese vaevaga tõsta oma ettur lipuks, misjärel võit oli kindel. Lillkapsas kaotas.

Nüüd pidi platnoi võla tasuma. Keegi ei takistanud, ei liigutanud väikest sõrmegi. Ei naised, kellest mõned oli kindlasti sama noored kui mina, teistel jälle samaealised tütred. Kunagised pereisad ei kippunud minu au kaitsma. Poliitilised vangid, endised ülikoolide professorid, insenerid, bioloogid, suurte ideedega luuletajad. Kas tegi keegi neist häält? Vastupidi. Tundsin õhus värelevat erutust. Mind seoti tala küljest lahti ja lükati põrandale. Lösutasin seal veristel põlvedel, põlv katki ja rätik näo ette seotud. Kuulsin ümbritsevate inimeste kahtlevat hörinat ja erutatud neelatusi ning mulle meenus, kuidas Olga oli hoiatanud: „Laager muudab inimese elajaks.”

/…/

Vova

„PROŠTŠAI, HÜVASTI.”
Töökambri tammepaneelidega ukse naksatus jätab seljataha sedeli, mille kirjutasin, ja ühtlasi Kremli kõige pühama paiga. Ustav adjutant Vorosinov järgneb mulle ja asub oma elektroonilisse märkmikku märkmeid toksima. Küsin pehmel häälel, ise samal ajal haigutust varjavast ihukaitseväelasest möödudes:
„Kas kadunud pliiats on juba välja tulnud?”
„Njet,” poisi häälest kostab paanika. „Oleme otsinud.”
Noogutan ja kõnnin edasi mööda punase sametiga kaetud koridore.
Iseenesest on see tähtsusetu pisiasi. Aga nii ehk teisiti, minu Kambri töölaualt on kadunud rohelist värvi harilik pliiats.
„Millised on teie korraldused, Tsaar?”
„Õlitada Kambri uksehinged.”
Vorosinov ahmib ehmatusest õhku. Sulgemisel oli uks tõepoolest kriiksatanud.
„Annan kohe käsu, et spetsialist kohe välja kutsutaks!”
Viipan rahustavalt käega. Mis tahes muul ajal oleksin sellise lohakuse peale sappi ja hapukoort pritsinud, aga mitte praegu ja selle ukse pärast. Nende kriiksatuste pärast ei lenda kellegi pea õlgadelt. Seljataha jäänud tammine uks kuulus omal ajal Ivan Groznõile, Venemaa esimesele tsaarile. Läänes tuntud kui Ivan Julm. Teibasseajaja. Selline uks võib endale lubada aja koorma all kaeblemist. 2001. aastal, kohe esimese ametiaja esimese asjana, lasin ukse paleest Moskva lähedal, kus see oli sajandeid kannatanud külma, puidukoide ja rõskuse käes, ära tuua ja Kambrile ette panna. Ma ei lubanud aga ust lihvida ega üle värvida, ammugi restaureerida. Tahan Kambrisse astudes haista haihtuvat tõrvalõhna, tunda sõrmeotste all saablitäkkeid ja vereplekke, igivana kooruvat õlivärvi.
Aga praegu on meil kiire.
Adjutant Vorosinov seletab midagi raadiotelefoni, samal ajal kiirustame seitsmenda korruse erilifti poole. Selle koodi teavad ainult vähesed ja valitud. Sõrmejälgi identifitseerija laserekraanile vajutades mõtlen noorele Ivanile ja sellele, kuidas tema hädaolukorras tegutses. See on minu vanaisa lemmiklugu. Deeduška, kes töötas Stalini kokana, jutustas loo edasi seltsimees Džugašvilile ja kas sa näe, hiljem võttis Džugašvili kätte ja kasutas seal leiduvaid tarkuseteri oma võimu kindlustamiseks.
Astume lifti. Kavatsen teha sama, mida Ivan IV aastal 1564.
Toona oli kaalukausil Ivani võimulejäämine. Keegi ei austanud noort tsaari, ei bojaarid ega papid. Kas rahvas armastas teda? Kes teab. Ivanil polnud vajalikku luurevõrgustikku. Osa bojaaridest oli põgenenud läände ja pildus sealt ähvardusi, idast ähvardasid tatarlased. Riigis valitses korralagedus, võib-olla isegi kodusõda. Rahva toetus võis sellises olukorras marjaks ära kuluda, sest oma sõjaväge Ivanil polnud. Mida Ivan tegi? Teatas, et jätab Moskva ja selle elanikud nende endi hooleks. Loobub troonist, sest ei saa usaldada bojaare. Abitud linnaelanikud vaatasid, kuidas sajad kelgud vedasid kogu õukonnast kokku tsaari aardeid ja kraami, mis siis regedel Moskva väravatest välja viidi. Tsaar tõmbus tagasi pisukesse paleesse. Sealt saatis ta eitavaid vastuseid kutsetele tagasi tulla ja võim uuesti oma kätte võtta. Lõpuks tuli bojaaridest, kaupmeestest ja rahvast koosnev delegatsioon paluma, et Ivan võtaks vastu absoluutse isevalitseja trooni. Trikk oli kaval: tänu vabatahtlikule pagendusele oodati teda pikisilmi tagasi, vajati meeleheitlikult. Rahvas lausa anus, et ta hakkaks hirmuvalitsejaks.
Lift peatud vaevutuntava nõksatusega ja ma astun katusel viivale raudsele sillale.
Arvasin, et mul on samasugune absoluutne võim nagu Ivan Julmal.
Olen löönud oma vastaseid igas valdkonnas, oligarhid söövad mul peost, tänu naftajuhtmele on ka lääs peagi põlvili. Ometi tunnen kasvavat seesmist rahutust, midagi on jäänud kahe silma vahele. Võimalik, et tähtsusetu, tühine asi. Nagu see kadunud pliiats, pisiasi, millele keegi teine vaevalt tähelepanu pööraks. Aga just see mind vaevabki. Ma ei suuda hinnata ohu suurust. Vana ürask, KGB kolonel Aleksei Ignatenko on kadunud.
Hommikul lasin tuua Ignatenko toimiku. Esitasin endale samu küsimusi nagu kõigi teiste inimeste kohta, kellega ma kohtun. Mida ma sellest vanast Üraskist tean? Mis on tema nõrk koht? Seda ei paista olevat. Pole peret ega sugulasi. Pole võlgu ega pahesid, kui juhuslik malemäng välja arvata. Selline laitmatus on ebatavaline. Lausa võimatu. Käsi kobas lauanurgalt närimiseks pliiatsijuppi. Seda polnud.
Meelekohtades tuikab, oleks vaja ravimeid. Puhkust. Vorosinov annab märku, et on aeg minna. Julgeolekukomitee on hommikuks kokku kutsutud.
„Inflatsioon.”
Peaks asuma mingile seisukohale Ukraina ja roheliste mehikeste suhtes. Las see praegu jääda. Aleksei Ignatenko ja tema toodud teadete mõistatuslikkus vaevab mind sedavõrd, et otsustan peamurdmise lõpetada. See on mulle iseloomulik. Olen Tiigritaltsutaja. Kurejuht. Isegi loodus allub mulle.
Helistasin Aleksei Smirnovile hüüdnimega Patoloog ja käskisin tal asja koos Nižni-Novgorodi puhastusüksusega korda ajada.
Peagi on probleem kõrvaldatud ja südamel hakkab kergem.

Katusel ootab helikopter, tiivik hakib laisalt sudu nagu mahajäetud nõukogude lõbustuspargi vaateratas pilveloori. Seekord sõidutab meid Rossija RA-27016, esimene masin, millele lasin kuulipilduja paigaldada. Udulaternate valgusvihus kümbleva Spasskaja torni eest vilksatab mööda õbluke vari. Kommunikatsioonitibi Tatjana Vorosinova tirib oma roosat, naeruväärset plastikkohvrit turvameeste taga ja väriseb katusel napis Prada kleidikeses, tea, kust sihukese välja õngitses. Sisemust läbistab soe lainetus. Väike kleptomaan on kohal. Lasen tal kopteri sabapoomi juures närveerida, nii et hambad suus plagisevad. Vaeseke. Suudab vaevu imetlevalt sosistada: „Kak krassivo vsjo. Kui kena ja ilus kõik on!”
Olgu, see mulle meeldib. Võimu puhul on asi mängus ja tahtmises, nii naiste kui rahvaste suhtes.
Astun kopteri marmorvalge nahaga üle tõmmatud salongi. Piloot hiivab Tanja kerge liigutusega sisse. Meid ootavad kaaviar, hapukoor, kurgikesed ja muu sakuska. Prosciutto sink on otse Palermost, aga asetatud hooletult paari valge krüsanteemiõie kõrvale. Otsekui kogemata vaatab stjuuard istme alla ja leiab sealt pudeli jääkülma Laurent-Perrier` šampanjat, kvaliteediklass Grand cru. Kuskilt ilmuvad ka kristallpokaalid ja Tanja ahhetab, mina tänan mõttes adjutant Vorosinovit. Kõik paistab just nii sundimatu, nagu tõelise valitseja puhul peabki. Tean, et mul poleks vaja taolistest asjadest hoolida, aga mulle on alati meeldinud detailid. Kes tunneb pisiasju, valitseb tervikut. See kehtib relvade kunsti, Jaapani teetseremoonia puhul. Naiste. Ja Üraski.
Adjutant Vorosinov aitab meile kõrvaklapid ja mikrofonid pähe, ronib ise kohmakalt tagurpidi katusele. Annab märku õhkutõusmiseks. Kandemootor ürahtab käima, labad lõikavad kiireneva pöörisena õhku. Tunnen metsikut rõõmu, kui me püstloodis õhku tõuseme ja Tanja kaitset otsides minu külge klammerdub. Sudu varju jäävad Uspenski katedraal, punasest tellisest Kremli müür ja Spasskaja torn. Kõigepealt võtame suuna Moskva jõe ülemjooksule, siis üle Rošali palee, kuhu noor Ivan IV tõmbus võimuintriige punuma.
Avan pauguga šampanjapudeli, Tanja kiljatab rõõmsalt ja ma märkan, et ta on täna juba midagi tarbinud. Võib-olla kokaiini? Luure andmetel kasutab tibuke ainult kõige kallimaid narkootikume. Lükkan naise kõrvale, kuigi ninna tungib meeldiv vitulõhn. Hiljem. Selle asemel keskendun meie all laiuva maastiku silmitsemisele. Proovin oma tundmustes selgust saada. On see melanhoolia? Või pettumus, et olen avastanud järjekordse reeturi? Aleksei Ignatenko, too talumatu piipu tossutav kolonel, kes pani esimesena mulle pähe mõtte, et mina, ja mitte keegi teine, peaks hakkama uueks Vene tsaariks.
„Ei maksa arvata, et ori on ahelatest pääsedes tänulik. Ta hakkab oma endist peremeest põlgama ja tapab ta. Sellepärast ei saa rahva võimu Venemaale kunagi tuua.”
Nii, millal see juhtus?
Helikopteri tiiviku labad kannavad meid põhja poole. Ristmikust üle lennates silmitsen hajameelselt lääne poole vuravaid veokitevoore. Tanja itsitab juba täies hoos.
„Kas soovid sakuskat?” küsin ma viisakalt.
Ulatan kaaviariga kaetud näkileivatüki.
Tüdruk jääb hämmastunult vakka, puterdab siis tänusõnu. Ma ei ole vist kunagi küsinud, mida tema tahaks. Võib-olla meeldib see tibuke mulle just selle pärast, et tema iha, kirge ja vajadust võib lausa haista. Kallista, kallista! Pigista, pigista! Väikese Tatjana sisemuses haigutab tohutu, tühi kuristik, mida ei sa täita mitte mingi varastatud kribu-krabuga.
Uue sajandi alguses, kui olin just võimule tulnud, juhtusin daatšas olles küsima oma tollaselt abikaasalt Tamaralt, viimaseid päevi rasedalt endiselt stjuardessilt, kellega tutvusin reisil Dresdenist Moskvasse. „Mida te elult tahate?”
Pidasin silmas elu kõige laiemas mõttes, millises maailmas tahate elada? Kus peaksid meie tütred Marusja ja Katjuša kasvama?
„Mida te elult ootasite, kui olite noor?”
Kas te unistasite reisidest Rivierale, peentest firmariietest, uhkest suvilast? Milline oli teie kõige pöörasem unistus? Tamara sikutas oma juba tollal lõua alla tekkima hakkavat lotti, piserdas roosivett näole, mõtles vaevalt hetke, enne kui vastas:
„Pesumasinat.”
Sain ilmutuse. Siin lürbib kristallpokaalist punast Gruusia veini Venemaa kõige mõjuvõimsama mehe abikaasa. Ja mida ta mäletab end nooruses olevat igatsenud: pesumasinat. Sest seda need inimesed tahavad. Sigarette, lääne teksaseid ja memmed suhkrut moosikeetmiseks. Sain aru, et tollest madalalennulisest peletisest tuleb samuti lahti saada. Ausalt öeldes oleksin ta hea meelega Uspenski katedraali tornist alla visanud. Tunnistan, et vaatepilt, kuidas too fantaasiavaene lehm sillutisele prantsatab, oleks mulle rahuldust pakkunud. Aga loomulikult leppisin lahutusega mõistlikel tingimustel.
Urahtasin oma mõtte peale. Otsesel, avalikul vägivallal on üks varjukülg – see kutsub pööblis esile vastikust. See on läinud nii mõnelegi generalissimusele maksma tema kõrge koha. Võimust keeldumine on seevastu võimalikest trikkidest kavalaim. Teisisõnu tegi Ivan IV sedasama, mida mina kavatsen teha täna öösel: lahkuda ja jätta Venemaa tema enda hooleks. Nagu noor Ivan IV jättis oma rahva verejanuliste bojaaride armule. Homsest alates pole rahval kedagi, kellele toetuda. See tekitab ebakindlust. Hirmu. Igatsust. Ohkan sügavalt, nii lapsik olen ma: tahan, et rahvas minust puudust tunneks.
Siis heidan pilgu enda kõrval sakuskat näksivale tibukesele.
Kui Tanja varastas minu pliiatsi, saan selle teada lähema ööpäeva jooksul.

Linke
Auri Jürna „Nädala raamat: Sõja õõvastav anatoomia”, Eesti Ekspress 21.01.2013, http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-soja-oovastav-anatoomia?id=65539050

Imbi Paju „Lapi naise lugu maailma lõpust”, Sirp 14.03.2013, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/lapi-naise-lugu-maailma-lopust/

Stepan Karja „Armastus ja surm kusagil tundras ja maailma äärel”, Keskus 06.2013, http://kes-kus.ee/armastus-ja-surm-kusagil-tundras-ja-maailma-aarel/

Püsiviide Lisa kommentaar

Kristel Mägedi

5. Jul 2016 at 3:01 p.l. (Kristel Mägedi, Nädala autor 2016)

kristelKristel Mägedi on vabakutseline näitleja, laulja, kunstnik ja poeet. On liige 1997. aastal loodud noorema põlvkonna kirjanike ja kunstiinimeste rühmituses Tartu NAK ehk Tartu Noorte Autorite Koondis. Vahel kasutab pseudonüümi Ebastabiilne Element, mille alt on tehtud üks luuletuste
kogu “Orgaaniline Hallutsinoos” 2014. 2015 september ilmus proosaluulekogu “Mitteelamise kunst”. Aastal 2014 saavutas Vikerraadio saate “Luulelahing” finaalis II koha. Mängib basskitarri punkbändis “Faasinihe” ja kitarri ansamblis “Lillevaas”. Osalenud oma maalidega Viljandi Kunstiklubi ühisnäitustel, on olnud ka isiklikud väljapanekud Tallinnas, Pärnus, Põltsamaal, Haapsalus ja mitmeid kordi Viljandis.

Luuletusi „Mitteelamise kunst”, Jumalikud Ilmutused 2015, lk 9; 12; 20; 30; 41.

ma vaikisin ja

mõtlesin oma naabritele
kes koridoris vastu tulevad
viisakad ja toredad
naeratavad ja teretavad
teevad ühiseid väljasõite
oma vana autoga
mis sügisel aiamaalt tulles
on kartulikaste laeni täis laotud

mõtlesin selle pereema peale
kes on alati lakitud
meigitud
värvitud
ja kellest jääb puumaja koridori
hõljuma odava lõhnaõli aroom
kes lükkab nimetissõrmega oma
sarvraamidega prille
kuigi need on õigel kohal

ja kelle vuntsidega kiitsakas mees
käib ikka veel metsas orienteerumas
vanad dressid
seljas

KUI MA ÜRITASIN
BUSSIJAAMAS TÖÖD TEHA

istusin bussijaamas ja tegin aega parajaks
töötades paari poolelioleva projektiga
millegipärast tundus täna
see õhustik kuidagi õigem kui
kohvikus istumine

hea oli niimoodi
anonüümselt arvutisse vaadata
ilma et mõni pooltuttav
kohvitassi ja värske ajalehega
su lauda prantsatada tahaks

korraks silmi puhates
bussijaama ooteruumi aknast välja vaadates
nägin kuidas üks tütarlaps
tuli diagonaalis üle parkla
kaks suurt kotti kaasas
ilmselt nädalavahetuseks koju minemas

kõndimise ajal soris ta kord ühe
kord teise käega teksade ja dressika taskutes
võttes sealt erinevaid paberitükke
mida lahti silus
natuke uuris ning
uuesti kokku käkerdades taskusse surus

eemalt tuli üks purjus vana naine
kaheliitrine pooleldi tühjaks
joodud kange õlu ühes
ning kilekott teises käes
ja prantsatas tüdruku asjade kõrvale pingile
hakates temaga midagi rääkima

tüdruku suu muutus peenikeseks kriipsuks nii et
huuled surumisest paar tooni
heledamaks muutusid
hambad ristis haaras ta oma kotid ja tõstis
need kõrvalpingile

vahepeal käis turvamees
ja käskis naisterahval pudeli ära panna

tüdruk vaatas põlglikult seda naist
ja tõusis uuesti püsti et taskutes sorida
oli näha kuidas ta hakkab närve kaotama
naine üritas veel midagi öelda
aga nähes et temast välja ei teha jäi vait
ja rüüpas hõlma alt õlut

buss sõitis ette
ja tüdruk ootas kuni
kõik reisijad olid peale trüginud
ning tõusis siis püsti

ta saadeti bussist välja

ma lõin läpaka kinni ja pistsin kotti
sest ma tundsin et pean midagi tegema
midagi ütlema sellele bussijuhile
või andma sellele tüdrukule raha
või….

jäin mõned meetrid enne neid seisma kui
see purjus naine oma madala
ärajoodud häälega
üle bussijaama tüdrukule karjus

ah oma ema käest ei kõlba
isegi raha enam vastu võtta

ja hooga püsti tõustes
samal ajal tühja plastikpudelit
kilekotti teiste õllede juurde surudes
oleks ta ilmselt täies pikkuses maha kukkunud
kui see tüdruk poleks jõudnud
temast kinni haarata

ta upitas ühe käega kotid õlale
teisega oma taaruvat ema püsti hoides

niimoodi nad teineteise käevangus
sinna bussi läksidki
purjus vana naine
ning tüdruk kelle silmi varjavad juuksed
ei suutnud peita ta uuesti
kriipsuks muutunud suud

MARIA JA KUNSTNIK

Maria leidis oma kõrvale inimese

tore mees oli
kuid napsuviga oli küljes
ja naisteviga ka

Maria tegelikult teadis Taavetit küll
ja milline too oli
aga lootis et vast rahuneb maha
kui abiellub ja lapsed tulevad

nad võtsid noore pere laenu
ja kui Maria oma säästud juurde pani
ostsid selle eest maja
täpselt taolise nagu ise tahtsid
üle ei jäänud midagi
tööd tuli kõvasti rabada
ühise unistuse nimel

aga Taaveti töörabamine nägi
kuu-kuult välja selline
et ta üha vähem ateljeest koju ilmus
ja tema teenitu
oli pöördvõrdelises seoses selle ajaga
mil teda näha polnud

nii leidiski Maria endale teise töö juurde

ainult niikauaks kui Taavet oma projekti
valmis saab

ühel õhtul oli Marial kaks suurt üllatust
esimeseks üllatuseks
olid kaks triipu rasedustestil

teine üllatus oli paljas naine Taaveti süles
kui ta rõõmust õhetades
ateljeeuksest sisse tormas

KARMEN

Karmeni toa pleekinud tapeet
oli kaetud tolleaegsete muusikute fotode
ja plakatitega

talle meeldis istuda voodil
ja mängida vaikselt kitarril keelatud lugusid
neid mille eest võis vangi minna

Karmen polnud ammugi enam laps
aga tema korteritaotlus lükati aina tagasi
ja nõnda pidi ta läbi vanemate toa
kööki hiilima kui tahtis suitsetada
neil oli ülepind isegi niimoodi
pead-jalad koos elades

vanemad ei olnud rikkad
ja Karmen oli viimased aastad
ise omale öövalvetega raha teeninud

Andrit Karmeni vanemad sallisid
ja mingil hetkel oli temagi
tagumisse tuppa sisse kolinud

nüüd sai uuesti korteritaotluse sisse anda
ja pealegi oli esimene laps kohe tulemas
ja nagu varsti selgus oli
seda ühte last lausa kaks tükki
täpselt isa koopiad

aga Andri rebis purjus peaga punalipu
sõjaväe komissariaadihoonelt
sidus selle endale seelikuks
läks niimoodi linna peale jalutama ja
läks pärast istuma

vanemad lubasid Karmeni välja visata
kui ta korralikku meest ei leia
Karmen ütles vanematele
jah muidugi

aga sisimas lubas endale
et saagu mis saab
tema ootab ära

plakatid rebiti maha ja
grammofoni asemele tuli häll
ainult ühe foto jättis Karmen seinale
selle kus Andri peal oli

foto oli tehtud kunagi veesõja käigus
pesuköögi ees
tookord kui pooled peenardest ära tallati
ja pärast oli kõva pahandus

Andril oli fotol
kapsapea kaenlas
seisis nagu oleks maailma valitseja

nad kirjutasid Andriga aastaid
kuni mehe kirjad lakkasid
ja Karmen leidis lehest surmakuulutuse

nüüd oli Karmeni vanematel
kolm last tagatoas kasvatada
sest ei halva ega heaga suutnud
nad tütart oma laste eest hoolitsema panna
sest Karmen ei suutnud
enesegagi hakkama saada
kadudes teinekord päevadeks ärajoodu
ja tulles tagasi haisva ja räpasena

ainult see vana foto seinal
suutis teda veel vahel rõõmustada

siis haaras ta oma kaksikud endale sülle
pani keldrist üles toodud grammofonile
Pink Floydi plaadi peale
ja rääkis lastele nende isast
kui maailma parimast inimesest

sellistel hetkedel lootsid Karmeni vanemad
et ta märkaks
et tal tegelikult ühe asemel
lausa kaks Andrit on

KOGUJA

ta ise ei saanud aru et oli asjade koguja
kes ei visanud mitte midagi ärajooduterve kahekorruselise maja oli
aastatega maast laeni kraami täis tassinud

sõbrad käisid küll pärast naise surma külas
aga kaua üks inimene ikka solvanguid talub
ja nii ei olnud varsti vaja karta
et keegi uksele koputama tuleks

kui ta ükskord trepil olevate asjade vahel
teisele korrusele ukerdas
tundis ta et hakkab vanaks jääma
lausa rippus käsipuu küljes
et mitte tasakaalu kaotada
ning siis kukkuski
kondisest sõrmest abielusõrmus
ära ja kõlksus asjadel põrgates
tükk aega trepist alla

ta jäi pilguga sõrmust otsides
silmitsema kogu seda kraami
millega ta nende ühise kodu
aastatega täitnud oli

milline on kogu tema kaunis suur maja
kus varem olid lapsed jooksnud mööda tube
ja peetud suurejoonelisi pidusid
kus mängiti tiibklaveril
ruumis kus vahel sai
naisega grammofoni saatel tantsitud
pokaalid käes

ja ta tormas alla niikauakset kõiksugu kraami
temaga trepilt kaasa lendas
ning hakkas sealt kuhu sõrmus kukkus
asju laiali loopima
pärast pikka otsimist leidis selle
roosa kleidiga baleriini kaelast
mis seisis mängutoosil
ja tantsijat üle õla visates
pani sõrmuse
ettevaatlikult tagasi

pärast istus ta maja ees äärekivil
pidulik ülikond seljas ja toasussid jalas
sest ei olnud oma kingi leidnud
näol oli meeldivalt jahe
kui sügisene tuul puhus
uudishimulikud naabrid piilusid akendest ja
aedade tagant
ja see tegi talle nalja

siis tuli tuletõrje
ja politsei
ja kiirabi
ning imelikul kombel ei suutnud
need taevani leeke pilduvat maja kustutavad
ja kogunevat rahvamassi
laiali ajavad inimesed
rikkuda tema üha süvenevat
rahutunnet

KRISTELEMAALID

Kristele maalid

Kristel Mägedi armastab maalida ja regilaule kuulata, Sakala 10.10.2006,
http://sakala.postimees.ee/2176233/kristel-magedi-armastab-maalida-ja-regilaule-kuulata

Püsiviide Lisa kommentaar

Ingeborg Bachmann

22. Jun 2016 at 1:06 p.l. (Ingeborg Bachmann, Nädala autor 2016)

ingeborg

 Ingeborg Bachmann (25.06.1926, Klagenfurt – 17.10.1973, Rooma) – on olulisemaid 20. sajandi saksakeelseid lüürikuid, prosaiste ja mõtlejaid. Postuumse auavaldusena Austria kirjanikule antakse alates 1977. aastast Klagenfurtis välja temanimelist auhinda, üht tähtsamat kirjandusauhinda saksakeelses kultuuriruumis.
Eesti keeles on ilmunud jutustused „Kolm teed järve äärde” (1988) ja romaan „Malina” (1992) ja esseed „Muusika ja luule” ning „Tõe eest võib inimese kätte usaldada” (Akadeemia 1/2006). Kuuldemängu „Manhattani hea jumal”, mille eest Bachmann sa 1959. aastal Sõjapimedate kuuldemänguauhinna ja mille puhul ta pidas tänukõne „Tõe võib inimese kätte usaldada”, lavastati Noorte Teatritehases 2010. aastal.
1971. aastal ilmunud „Malina” on Bachmanni ainus lõpetatud romaan „Suremise viiside” projektist, kuhu kuuluvad veel „Das Buch Franza” ja „Requiem für Fanny Goldmann” (ilmunud postuumselt). Romaanitriloogiat varjatud suremise viisidest võib käsitada kui proosa-epitaafi naistele, keda meestemaailm nii hingeliselt kui ka kehaliselt ruineerib „niinimetatud rahus”, kus tegelikult kestab pidev üksiksõda ning „lubamatu ning kommete raames” toimuvad mõrvad, mida ei karista ükski kohtuasutus. Siiski ei taha Ingeborg Bachmann kirjutada feministlikus mõttes meeste (maailma) vastu, vaid ühise püüdluse poolt: „üheskoos ja mitte üksteise vastu”. Tema jaoks on oluline armastuse fenomeni küsimus – kuidas armastatakse.
Teises jutukogus „Kolm teed järve äärde” („Simultan”; 1972) astuvad muuhulgas üles ka naised, kes kogevad „kõlbelist, tunnetuslikku tõuget”: nad aduvad, et elamine ei ole kohustus, vaid et nad tohivad seda teha („Simultaan”). Taas on juttu nägijaks saamisest ja oma identiteedi otsinguist naise ning loojana, balansseerimisest piiride vahel („Teie, õnnelikud silmad”) ning ühest Bachmanni loomingu olulisimast aspektist, keeleproblemaatikast.
Nii nagu kirjanik teisi tõe suunas juhatada püüab oma kirjutatu kaudu, nii juhatavad teda teised, kui nad talle kiituse või laituse kaudu teada annavad, et nad tema käest tõde nõuavad ja tahavad jõuda seisundisse, kus nende silmad avaneksid. Tõe nimelt võib inimese kätte usaldada. (Ingeborg Bachmann)

PhD Eve Pormeister

Katkend: Kolm teed järve äärde, Loomingu Raamatukogu, 1988 30/32, lk 76-81. Tlk Helgi Loik.

Kreuzbergli piirkonna matkakaardile, väljaandja turismibüroo koostöös liidumaa pealinna Klagenfurti mõõdistusbürooga. 1968. aasta trükk, on kantud 10 teed. Neist teedest kolm viivad järve äärde, mägitee 1 ja teed 7 ja 8. Selle loo läte on topograafias, kuna autor seda matkakaarti uskus. 

Elisabeth saabus alati II perroonile ja sõitis I perroonilt ära. Härra Matrei, kellele see juba aastaid teada pidi olema, eksles aga jälle närviliselt ja erutatult, kaheldes, kas ta ikka oli saanud õiget informatsiooni ja kas rongide saabumisajad viitadel kehtivad, sellel II perroonil ringi, nagu võiks ta temast märkamatult mööda minna niisuguses jaamas, kus oli ainult kaks perrooni, ja siis seisid nad teineteise ees, keegi ulatas talle juba teise kohvri vagunist kätte ja ta tänas eksalteeritult ja hajameelselt võõrast, sest nüüd tuli kallistamise rituaal, nad kallistasid teineteist, ja ta pidi härra Matrei poole alla kummarduma, nagu alati, aga seekord läbistas teda häiriv tunne, sest härra Matrei oli lühemaks jäänud, mitte just kössi vajunud, aga ometi lühemaks jäänud, ja tema pilk oli muutunud lapselikuks ja veidi abituks, ja see häiriv tunne ütles: ta on vananenud. Muidugi oli härra Matrei kogu aeg vananenud, aga Elisabeth polnud seda kunagi märganud, kuna ta oma isa alati ühtviisi vanana perroonil eest leidis, igal aastal, ja igal aastal pahandas ta taas, et isa ei olnud pakikandjat võtnud, vaid ise tema kohvreid tassis, et tema, kindlasti reisist väsinud, midagi kandma ei peaks, aga kuna ta seekord oli vananenud, ei hakanud Elisabeth temaga vaidlema ja ühte kohvrit oma kätte tirima nagu tavaliselt, vaid laskis tal mõlemat kanda ja tütrele tõestada, et ta on tugev, terve ja muutumatu ja kahe kohvri tassimine on talle tühiasi. Taksos Elisabethi loomulikkus taastus, ta naeris ja rääkis nagu ikka, pani oma pea isa õlale, heitis aeg-ajalt pilgu mõnele uuele fassaadile Bahnhofstraßel ja registreeris möödasõidul lohemao Uuel väljakul, mis oli ka väiksemaks muutunud, ja alles siis kui Linnateater paistma hakkas ja nad Radetzkystraßele sisse pöörasid, hingas ta kergendatult, sest nüüd tõotas juba kõik talle Laubenwegi ja maja lähedust, kus oli olnud tema kodu. Ei, reisist ja miks ta oli pidanud Wieni kaudu lendama, ei taha ta täna üldse rääkida, viimaste päevade õudustest, peaasi oli ju, et ta lõpuks kohale oli jõudnud, pärast neid paljusid ootamispäevi, pärast paljusid telegramme, mis härra Matreid iga kord jahmatasid, ja kui Elisabeth oli järjekordselt oma tulekut edasi lükanud, siis oli ta sellest hoolimata lennujaama sõitnud ja seal oodanud, kuigi ta just sellepärast nii sageli telegrafeeris, et isa sinna ei sõidaks ega ootaks.
Kui Elisabeth oli taksojuhile maksnud ja nad läbi aia läksid, tahtis härra Matrei talle kohe näidata uuendusi eesaias, aga Elisabeth kiirustas majja, ta ütles: Palun hiljem, palun homme! ja majas istusid nad esialgu elutuppa, ta pidi kõigepealt lonksu kohvi jooma ja suitsetama, siis läheb ta vanni ja riietub ümber. Nad jõid kohvi, mille isa oli sooja jätnud, veidi lahtunud, leiget kohvi, mis talle aga pärast hommikust õhtuni kestnud inglise teejoomist sellegipoolest maitses, ja nad kirusid mõlemad veidike noori, see tähendab Robertit ja Lizi, ja härra Matrei kuulutas siis ometi, peaaegu tõsiselt, et ta päris hästi ei taipa, miks Robert Liziga Klagenfurti ei sõitnud, vaid just Marokosse, lõpuks on Klagenfurt tervislikum ja mitte nii kallis, ja kas polnud Liz end juba esimene kord siin hästi tundnud, vaeslaps, kel iial polnud perekonda olnud ja kes lõpuks nägi, mis on kodu? Elisabeth kaitses väheke Robertit, sest mis siin ikka öelda või seletada. Ta ei osanud oma venda kogu tema ettevõtlikkusega Laubenwegil ette kujutada, eriti praegu, ja Liz ju lausa põles nagu laps soovist maailma näha, eriti praegu, sest Londonis elasid nad niikuinii terve aasta tagasitõmbunult, lihtsalt kuna nad mõlemad alati surmväsinuna töölt koju sõitsid, eraldi, pika maa undergroundiga, ja oma pühapäevad nagu igivana abielupaar Roberti poissmehekorteris veetsid, juba mõnda aega varem, kui abiellumisest veel juttugi ei olnud.
Elisabeth püüdis seda delikaatset teemat vältida, ta hüppas püsti, lõpuks on aeg kohvrid lahti pakkida, ja ta tegi salapärase näo, millest ainult tema ise aru sai; isa peab natuke kannatama. Ta küll ainult hakkas oma kohvreid lahti tegema ja edasi-tagasi käima oma vana toa ja esimesel korrusel asuva vannitoa vahet, ja ometi muutus maja juba nendestki askeldustest teiseks, ta elustus, sest üks „laps” oli tagasi tulnud, ka see ei tähendanud midagi, et majas ei lipanud enam ringi laps, vaid naine, kes tundis end mingi külalistest ja kaasvaldajast kaksikolevusena. Elisabeth ei tahtnud oma äraolekut liiga pikaks venitada, võttis ainult dušši, tõmbas hommikumantli selga ja oligi juba üleval toas raamatute vahelt leidnud, mida tal täna õhtul kõige rohkem vaja oli, väikese kingituse isale, mis seegi kord, nagu igal aastal, tagasihoidlik ja kehvake oli välja kukkunud, kuna härra Matrei midagi, mitte kui midagi ei vajanud ja selles mõttes oma laste elu raskeks tegi. See ei olnud pelk väide, millega ta oli iga kord välja tulnud, vaid tõesti tõsi, talle oli võimatu kinkida Dunhill-piipusid, kuldseid tulemasinaid, kalleid sigareid, lipsusid, luksuskaupluste luksusesemeid ja ka midagi tarvilikku, kuna ta kõigest keeldus ja tarvilikku juba omas ja hoidis, hekikääridest kuni labidani ja majakraamini, niipaljukest kui üks vana mees veel vajas. Alkoholi ta ei tarvitanud, suitsu ei teinud, ta ei vajanud ülikondi, siidsalle, kašmiirpullovere, näovett, ja Elisabethile, kes oli aastate jooksul välja arendanud võrratu ideevaramu kingituste alal, mis kõikidele eri masti meestele sobisid, ei tulnud midagi pähe, kui ta oma isa peale mõtles. Isa vähenõudlikkus ei olnud ka kapriis, vaid kaasa sündinud, ja ta peab sellest kinni kuni oma viimse päevani. Ainult väljend „viimne päev” häiris Elisabethi täna, ta tõrjus selle kohe oma mõtetest, ja võttis välja fotod, mis õnneks polnud kortsu läinud, kuna ta veel õigel ajal vana kõvakaanelise kausta äraviskamisest oli loobunud. Enne kui ta alla isa juurde läks, vaatas ta uurivalt fotosid, mis ta Londonis rutuga oli välja valinud, diletantlikke fotosid tema, professionaali silmis, aga nad kujutasid seda, mis huvitab tema isa rohkem kui tema fotoraamatud ja reportaažid. Pulmapildid, tehtud armetuvõitu Registry Office`i ees ja hotelli ees, kus oli toimunud väike abiellumisjärgne pidusöök, konventsionaalsed, paratamatud kunstlikud pildid, mis peagi niisama vanamoodsad välja näevad nagu nende vanemate ja vanavanemate omad. Robert ja Liz ikka keskel, Robert naeratades Lizi poole alla kummardumas, Liz tema poole naeratades üles vaatamas. Elisabeth Lizi kõrval, peaaegu sama pikk kui vend, sale, vist saledamgi kui nooruke habras Liz. Hetkeks turgatas talle jälle pähe, et väikese ümberpaigutuse korral pigem Robertit ja teda paariks võiks pidada, kuigi ta otse objektiivi naeratas nagu Roberti sõber, kes kohmetult ja poisilikult Roberti kõrval seisis. Ühe pildi peale oli kogemata sattunud hotelli portjee, teisel seisid veel kaks inimest, Lizi kauge sugulane, Roberti sõbra väike sõbranna. Fotosid seades, nii et ainuke foto Robertist ja Lizist kahekesi kõige peale jääks, hakkas Elisabeth arvutama. Kui see aasta lõpeb, veel talvel, saab ta viiskümmend aastat vanaks, Robert on kuusteist aastat noorem kui tema, Liz kolmkümmend aastat noorem, need arvud on jäävad, ainult fotodel võib ennast petta, sest Lizi kõrval ei näinud ta veel kaugeltki nii välja, et oleks võinud tema ema olla, vaid paistis niimoodi naeratades, määratlematu, nagu naine kolmekümnendate lõpus, ja Philippe, kellega ei olnud ta kunagi oma vanusest rääkinud ja kes oli noorem kui Robert, tohtis või võis mõelda, et ta on ennast sidunud naisega, kes on lihtsalt temast paar aastat vanem. Elisabeth arvutas täna aga täpselt. Viiskümmend miinus kakskümmend kaks teeb kakskümmend kaheksa, sest Philippe oli kuu aega tagasi kakskümmend kaheksa saanud. Kakskümmend kaks aastat vahet. Ta oleks võinud seega ka tema ema olla, kuigi tal niisugune mõte kunagi pähe polnud tulnud ja ka praegu üsna võõras tundus. Igatahes oli see tähtsusetu, ja ainult arvestus oli õige.
Minnes alla isa juurde, kes vahepeal õhtuks kütte sisse oli lülitanud, kuigi oli juulikuu, aga liiga külm selles üksildases majas ja suve kohta, millest ei maksa lootagi õiget suve, tema lapsepõlve sooja suve, püüdis Elisabeth midagi välja lugeda nendelt naeratavatelt nägudelt, sest midagi pidi olema tal Londonis kahe silma vahele jäänud. Seal oli pidevalt midagi õhus, ja see polnud mitte ainult masendav jahe suvealgus, uduvihm, külmatunne kõigis ruumides, see pidi midagi enamat olema, aga fotod polnud siiski tõend, kuigi ta neid veel kord täpselt uuris nagu detektiiv, kes sellele „millelegi” tahab jälile jõuda, kus oli nüüd tema hea nina, tema võime välkkiirelt kõike läbi näha või ennast ja teisi kõikides tegudes? See oli seotud kas Roberti või temaga või Roberti ja Liziga. Nüüd on siis jälle olemas ka proua Matrei, oli Londonis öeldud, naerdes, nad ei sure ilmselt siiski välja, sest Liz tahab kindlasti lapsi. Robert küll vaevalt, ei, Robert mitte, sest ta oli Elisabethiga liialt sarnane, ja tema tõesti ei taha. Elisabeth oli selle üle mõtlema õppinud, aga Robert ei olnud kindlasti kunagi selle üle järele mõelnud, ainult tema instinkt oli parem ja tugevam olnud kui Elisabethil, algusest peale. Sest Elisabeth teadis ainult ja ühtlaselt täpselt, miks säärased perekonnad nagu Matreid välja surema peavad, ka et see maa enam Matreisid ei vaja, et juba nende isa on relikt, ja Robert ja tema on küll võõrsile pagenud ja tegutsevad seal nagu ikka inimesed tähtsates maades, ja Roberti distants muutub Lizi läbi ilmselt veel kindlamaks. Aga mis nad kõikjal võõrasteks muutis, see oli nende tundlikkus, kuna nad perifeeriast pärinesid ja seetõttu nende vaim, nende tunded ja teod lootusetult sellele piiritule viirastusteriigile kuulusid , ja ainult õigeid passe ei olnud neil enam, kuna see maa passe välja ei andnud. Ainult juhuslikult oli neil mõlemal veel kodakondsus, kuna Elisabeth oli tollal Ameerikas liiga pingutavaks pidanud kõiksugu tülikate taotluste ja menetluste abil ameeriklannaks hakata, ainult sellepärast, et ta ameeriklasega oli abiellunud, ja pärast lahutust oli veelgi tähtsusetum, mis ta paberite järgi oli, sest töötamisluba oli tal olemas, ja terve hulga sõprade ja poolsõprade kaitse alla ei saanud temaga ühelgi maal midagi juhtuda, Washingtonis oli keegi tähtis Jack ja ka keegi mõjuvõimas Richard, ja kuigi Elisabeth ise vaid äärmises hädas tutvusi kasutas, lõikas ta neist kasu teistele, sest ta oli oma mehed alati nende hulgast leidnud, kes olid parajasti omadega puntras ja teda vajasid, kui tuge, ka soovitusteks, ja Philippe`iga oli muidugi sama lugu.
Kui ta isa ees fotod laiali laotas, ütles too, et keegi oli helistanud Pariisist, juba kaks korda, see võis ainult Philippe olla, ja küll ta helistab uuesti, kui ta midagi vajab või juhuslikult mõttele on tulnud talle paar sõbralikku sõna öelda. Isa tänas kulmu kortsutades kingituseks toodud raamatu eest, mille Elisabeth oli juhuslikult leidnud ühest Londoni antikvariaadist, „Tee Sarajevosse”, vanade piltidega, ja ta lehitses seda vaikides, sest see oli tema jaoks tähendus. Fotode kohta ei öelnud ta eriti midagi. Robert näeb aga hea välja, seda rõhutas ta mitu korda, Liz on tegelikult kenam kui neil fotodel, aga kui noor tema tütar veel välja näeb, seda ta ei märganudki, kuna ta teda teistsugusena ei tundnudki ja iialgi arvutusi ei teinud nagu täna Elisabeth. Ta oli tema laps, lapsed nägid ikka nooremad välja, ja härra Matrei tunnistas tähelepanekut: Sa näed hea välja. Või: Sa ei näe hea välja. Ja see käis ühe või teise lapse tervise kohta. Härra Matrei ütles: Oligi aeg, et poiss naise võtab, nüüd olen ma rahulik. Ja Elisabeth, kes teadis, kui pahane härra Matrei iga kord oli Roberti kinnituste pärast, et ta mitte iialgi, mitte iialgi ja mitte mingi hinna eest ei abiellu, imestas, et ta kunagi sellepärast rahutust ei olnud tundnud, et Elisabeth üksi elas, sest lühikese abielu selle ameeriklasega, millest ta ka alles siis teatas, kui lahutus oli juba ukse ees, oli isa ka unustanud või ei olnud ta seda kunagi tõsiselt võtnud, ameeriklased lasksid end – tema arvates – ju laulatada ja lahutada nagu muuseas, ja nii ei olnud see mingi ime, et Elisabeth oli nii ruttu jälle vallaline. Lahutuse kohta käivas kirjas, mis oli põhjalikum kui kiri abiellumisest, oli ta isale teatanud, et tal läheb hästi, ta ei ole Hugh`le midagi ette heita, niimoodi on neile mõlemale parem, ja kõik kõige suuremas sõpruses ja nii edasi, väga ausalt, mingist draamast ei saa juttugi olla, ta kolib aga võib-olla jälle Pariisi. Nojah, see Hugh – härra Matreile ei olnud ta ennast esitlenud, ja et ta seda tollala uskumatuks oli pidanud, samuti Elisabethi taktituseks, sellest ta vaikis, kui ainult Elisabeth kannatama ei pidanud, siis oli kõik hästi. Tema kiri kõlas siiralt optimistlikult, ja härra Matrei ütles endale: Ma tean, kellega mul on tegemist, ja peaasi on, et see lahutamishimuline mister teda õnnetuks ei ole teinud. Õnnesoovid Klagenfurti tänavatel oma proua tütre abiellumise puhul oli ta sõnaahtralt vastu võtnud, ja kui ta kord märkas, et proua „direktor” Hauser, nagu ta teda pilkamisi nimetas, silmakirjaliku küsimuse esitas, kui Elisabeth oli juba ammu lahutatud, ütles ta üleoleva armulikkusega: Rääkimata sellest, et ma ise ennast iialgi oma laste asjadesse ei topi, aga ameerika abielu tohiks küll vaevalt meil kehtiv olla. Minu tütrel on palju tööd, ta on Aafrikas. Minu poeg, ma arvan, kavatseb minna keemiat õppima. Rohkemaga ei saa ma teid aidata. Mul on au.
Pärast seda ei söandanud ükski inimene kogu kvartalis härra Matreile tema tütre eraelu kohta küsimusi esitada, ja aastate jooksul surid nii paljud neist inimestest, ka see õel proua direktor Hauser, kes oli hoolitsenud klatši levitamise eest naabruses, oli ammu surnud. Härra Matrei vaatas veel vaid harva üles, imestades, kui keegi teda tervitas, ja tervitas viisakalt vastu.
Kuna fotod ei olnud piisavalt kõnekad, püüdis Elisabeth õhinal jutustada, sest isa oli rangelt keeldunud oma seitsmekümne seitsme eluaastaga esimest korda lennukisse ronimast ja Londonisse oma ainukese poja pulma sõitmast, maale, kus ta ühtegi sõna ei mõistaks ja kus ta isegi Liziga rääkida ei saaks. Neid Londoni päevi pidi Elisabeth nüüd ilustama, varustama võluga, mida neil ei olnud, ja see läks varsti ladusalt, sest juba tema päralejõudmise õhtul oli kõik viltu kiskunud, Heathrow`s – Heathrow on Londoni lennujaam, nii nagu Orly Pariisis -, kuna nad olid Robertiga valesti kokku leppinud, nad olid erinevates kohtades oodanud, Heathrow on nimelt väga suur, natuke suurem kui Klagenfurti lennujaam, ja siis oli ta hotelli sõitnud ja rohkem kui topelthinna maksnud, mille üle Robert oli laginal naernud, sest see, et tema õde, kes on mitu korda ümber terve maailma sõitnud, ennast just nimelt inglise taksojuhil sisse laseb vedada, oli liiga groteskne ja kindlasti polnud seda ka kõige kogenematuma ameeriklase või aafriklasega veel juhtunud. Hiljem olid nad rahulikult koos istunud ja kõik läbi arutanud ja arvestanud, kui palju söök maksma läheb, mis kõik veel osta ja korda ajada tuleb, ja Liz õmbles, Liz ei oleks kõlvanud reportaažiks, sest ta ei olnud sugugi niisugune tüüp, mida praegu nõuti, ta ei kujutanud endast ei „swinging Londonit” ega midagi muud niisugust, mida oodati ühelt kahekümneaastaselt, ta ei olnud kusagil ringi lennelnud ja teadis ainult Robertiga koosolemise lõbu, sest enne oli tal olnud vaid töö, aastast aastasse, ja tuba, ühe teise tüdrukuga kahe peale, kuna omaette oli liiga kallis. Sel õhtul õmbles ta rannakleiti ühe Maroko ranna tarvis, ja siis otsustasid nad Klagenfurti helistada ja öelda härra Matreile, et „fataalseks sammuks” on kõik valmis, Elisabethi kui Roberti tunnistajat aksepteeriti ilma igasuguste sekeldusteta, ja üldse pole see kõik sugugi ärritav, vaid päris lihtne, ja Robert ja Elisabeth tirisid teineteisel vaheldumisi telefoni käest, nad kinnitasid, et nad mõtlevad tema peale, ja lõpuks surusid nad Lizile toru pihku, kes sellesse abitult kogeles: Tervist, isa, nägemiseni. Need olidki enam-vähem ainukesed sõnad, mida ta saksa keeles teadis. Elisabethi käest oli ta veel „lollpea” ära õppinud, selleks et sobival hetkel oleks käepärast sobiv sõna Roberti jaoks, ja Roberti suust kuulis ta sageli sõna „lolluke”, aga see oli ainuüksi temale määratud salahellitus.

Linke

http://www.akad.ee/uus/205ws1-06.php

https://arhiiv.err.ee/vaata/ingeborg-bachmann-unenagude-pood

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/inimene-tuleks-t-e-k-tte-usaldada/

http://www.ingeborg-bachmann-forum.de/

http://www.ingeborg-bachmann.cc/

Püsiviide Lisa kommentaar

Pavel Sanajev

9. Jun 2016 at 12:37 p.l. (Nädala autor 2016, Pavel Sanajev)

Pavel_Sanaev1Pavel Sanajev (1969) on vene kirjanik, näitleja, filmilavastaja ja stsenarist. Eesti lugejale on Sanajevi nimi tuntud tänu kultusteosele „Matke mind põrandaliistu taha“ (1996, e k Tänapäev, 2015, tlk Veronika Einberg). See on mustas huumoris kümblev raamat 1980. aastate lõpu Moskva elust, mille keskmes ema järele igatseva õnnetu poisi ning tema võimuka ja kibestunud vanaema suhe, groteskne haiguste ravi. Teose autobiograafiline taust põhjustas pehmelt öeldes elavat vastukaja – Sanajevi vanaema Lidia Sanajeva oli tuntud dokumentalist ning vanaisa Vsevolod Sanajev kuulus näitleja, nagu ka autori ema Jelena Sanajeva, keda 1970. ja 1980. aastatel sündinud eestlased mäletavad Buratino filmist rebase Alissana ning kelle abikaasa oli omakorda Rolan Bõkov, mees, kes kinkis eesti kultuurile unustamatu kloostriülema rolli „Viimses reliikvias“. Aga Sanajevi raamat suudab ka ilma mainitud eraeluliste assotsiatsioonideta luua ühe tõeliselt sugestiivse sissevaate psühhopaatilisse armastusse. Raamatust valmis 2009. aastal ka samanimeline film (lavastaja Sergei Snežkin).

/Kirjandusfestivali HeadRead kodulehelt, http://headread.ee/esineja/pavel-sanajev/

Katkend: Matke mind põrandaliistu taha, Tänapäev 2014, lk 20-28.

Tsement

Meie maja kõrval oli tohutu ehitusplats – ehitati auto- ja teeinstituuti ehk MATI-t ning me sõbraga armastasime kangesti seal käia. Tema käis seal „jonimas”, ta hääldas seda sõna sedasi spetsiifiliselt, aga mina otsisin sealt kõiksugu detaile, millest võinuks midagi leiutada. Me „jonisime” sinna sageli. Õhtul ei olnud MATI-s kedagi ja me võisime seal teha kõike, mida hing ihaldas. MATI-s oli rohkesti põnevaid asju ja need kõik kuulusid meile. MATI-st ei saanud vanaema mind üles leida ning arvatavasti sellepärast keelas ta mind sinna minna. Kuid kuidas sa ei lähe sinna, kus saab teha kõike, mida hing ihaldab ja kust sind ei võida üles leida?
Ma oleksin võinud tunda end MATI-s täiesti vabalt, kui poleks olnud üht asjaolu. Kuus korda päevas pidin ma manustama homöopaatiat ning kui ma olin õues, tõi vanaema mulle seda karbiga. Kui seejuures keegi kostitas mind kompvekiga, võttis vanaema selle ära ja ütles seda taskusse pistes ohates:
„Ta ei tohi, tal on, eh, teised kommid.” Ja puistas mulle suhu portsu homöopaatilisi kuulikesi.
Ükskord, otsustanud mulle järjekordselt sisse toppida koniumi, mida me naljatamisi sigariumiks hüüdsime, tuli vanaema õue ega näinud mind.
„Saša!” hüüdis ta. „Saša!!”
Ei piuksugi vastuseks.
„Saša!!!” röögatas ta ja hakkas minema ümber maja, lootes mind leida.
Mind polnud võimalik leida. Ma olin koos sõbraga MATI-s ja mõtisklesin ühe kolmekorruselise korpuse katusel istudes, kuhu sobitada pööningult leitud väntvõlli. Kuuldes hüüdvat vanaema homöopaatiaga, kohkusin ma jubedalt ning hakkasin hirmunult katusel edasi-tagasi sahmima, teadmata, kuhu pugeda. Jätta homöopaatia manustamata oli sama hea, kui lahkuda omavoliliselt valvepostilt. Mu hirm kandus sõbrale üle. Ta tõmbus kössi ning sosistas kartlikult alla vaadates:
„Ega ta siia roni?”
Mu hirm oli nii suur, et ma võtsin ta sõnu tõsiselt ja otsustasin, et seni, kuni vanaema pole tõesti meie juurde roninud, tuleb kiiresti talle vastu joosta. Mu jooksuks-lennuks hoovi kulus minutit viis. Kõik see aeg käis vanaema ümber maja, hoides väljasirutatud käes homöopaatiakarbikest, ja karjus:
„Kus sa oled, elukas?”
Olnuks ta maal, võinuks pealtnägijad arvata, et ta ajab kitse taga, kuid linnas…
Lõpuks ma vuhisesin hoovi. Vanaema ei paistnud kuskilt, kuid ma taipasin kaugete huigete järgi, et ta oli teisel pool maja. Sõber tuli jooksust ähkides mu juurde ja küsis vaevu hingates:
„Aga kas jonima veel lähme?”
Ma sülitasin maha ja ütlesin nagu inimene, kes teab, mis toimuma hakkab ja millega sellised asjad lõppevad:
„Jonimisel on lõpp.”
„Lõpp…” kordas sõber vaikselt, otsekui süüvides selle hirmsa sõna tähendusse.
Ning samal hetkel astus vanaema nurga tagant välja.
„Kus sa hulkusid? Tule siia. Võta homöopaatiat.”
Sõber haihtus kohemaid. Vanaema tuli mulle lähemale… Aga mina olin higine!
Higistamine polnud mulle lubatud. See oli veel rängem kuritegu kui hilineda homöopaatia võtmisele! Vanaema seletas, et higistades inimene jahtub, organismi vastupanuvõime langeb ning seda tundes hakkab stafülokokk paljunema ja põhjustab põsekoopapõletiku. Mul oli selgelt meeles, et ma ei jõua põsekoopapõletiku kätte ära mädaneda, sest kui ma higiseks saan, tapab vanaema mu enne, kui stafülokokk jõuab üles ärgata. Kuid kui väga ma ka end tagasi ei hoidnud, läksin ma jooksuga ikka higiseks ning nüüd ei saanud mind enam miski päästa.
„Lähme koju,” ütles vanaema, kui ma olin homöopaatia alla neelanud.
Liftis silmitses ta mind tähelepanelikult, vajus näost ära ja võttis mult punase mütsi peast. Juuksed olid märjad. Ta pistis käe mu krae vahele ja sai aru, et ma olen higine.
„Higistad… Jumalaema, kaitseja, higistab, lurjus! Issand, hoia, päästa! No nüüd teen ma sulle, rajakas, sokunägu!”
Me sisenesime korterisse.
„Võta kõik ära, ruttu. Võta särk ära. Üleni higine, lurjus, üleni…”
„O-oi!” venitas ta särke kiskudes. „Üleni märg. Läbinisti märg! Poe teki sisse, kohe hakkan hõõruma. Kus sa olid? Vasta!”
„Me käisime Borjaga MATI-s,” halisesin mina.
„MATI-s! Ah sa jõletis! Kui palju olen ma sulle rääkinud, et sa sinna jalgagi ei tõstaks?! Seda Borkat peksa kasvõi vastu asfalti, minu poolest võib ta seal kasvõi eladagi, aga mida sina, mädanev lojus, seal tegid? Korjasid jälle mutreid? Topitagu kõik need mutrid sulle tagumikku. Aga pole pole viga…”
„Aga pole viga” ei tõotanud nagu ikka midagi head.
„Kuula mind tähelepanelikult. Kui sa peaksid veel kordki MATI-sse minema, saadan ma sinna vanaisa, aga tema, su vanaisa, on lugupeetud inimene. Ta läheb, annab valvurile kümme rubla ja ütleb: „Kui te siin poissi, sihukest kokkukuivanut, punase mütsi ja halli mantliga… siis tapke ta ära. Tõmmake tal käed-jalad küljest ja toppige tagumik mutreid täis.” Sinu vanaisast peetakse lugu ja valvur teeb seda, Teeb, said aru?!”
Ma sain kõigest aru.
Järgmisel päeval mind õue saates kinnitas vanaema mu särgi külge haaknõeltega kaks taskurätikut. Ühe rinnale, teise seljale.
„Kui sa ajad end jälle higiseks, jääb särk kuivaks, aga rätikud võtan ma naksti ära,” seletas ta. „Võtan ja kägistan su nendega ära, kui sa end higiseks ajad. Kas said aru?”
„Sain.”
„Ja veel. Mäletad, mida ma sulle MATI kohta ütlesin? Kui peaksid selle Borkaga jälle sinna minema, siis süüdista iseennast. Kui kutsub, keeldu. Näita iseloomu, ütle kindlalt: „Vanaema ei luba!” Nõrgaloomulised lõpetavad elu vanglas, jäta see meelde ja ütle talle edasi. Kas jäi meelde?”
„Jäi.”
„Mine siis.”
Vastu asfalti puruks peksmatu Borja ootas mind trepikoja juures.
„Lähme,” ütles ta.
„Kuhu?”
„MATI-sse.”
„Lähme.”
„Borja, kuhu te lähete?!” kostis järsku rõdule vaatama tulnud vanaema hääl.
„Lehtlasse!” vastas Borka.
„Borjake, ära teda MATI-sse vii, eks? Mul on arstitõend, et ma olen psüühiliselt haige. Ma võin tappa ja minule ei tehta selle eest midagi. Nii et pea seda silmas, kui te MATI-sse lähete, eks?”
„Ahah…” kostis Borja.
„Kuule, kas tal on päriselt selline tõend olemas?” küsis ta, kui vanaema rõdult ära läks.
„Ma ei tea.”
„Äkki me siis ei lähe?”
„Lähme ikka! Kuidas ta teada saaks?” ägestusin mina, olles kindel, et ei aja end higiseks ega reeda end vanaemale. „Ega me siis kauaks. Ronime natuke ja kohe tagasi.”
Suure raudvärava ees, mille roostele oli valge õlivärviga plätserdatud neli hingele armast tähte „MATI”, jäin ma seisma. „Ta on lugupeetud inimene, see sinu vanaisa… Ta läheb…” lõi mu kõrvus helisema vanaema hääl.
„Tead mis, läki parem lasteaeda,” tegin ma Borjale ettepaneku.
Lasteaed külgnes MATI-ga, olles temast eraldatud aukliku aiaga ning oli meile huvi pakkuvuse poolest teisel kohal. Õhtuti oli lasteaed tühi ja me pidasime seda samuti enda omaks. Me võisime seal mängida ükskõik mida, võisime istuda väikestes puumajakestes ja ronida nende teravatipulistele katustele, võisime lõket teha ja küpsetada selles kodunt toodud kartuleid, kartmata, et mõni möödakäija lõkke laiali trambib ja meilt tikud ära võtab. Nii tikud kui ka kartulid olid eelmisest korrast ühte onni peitu pandud ning küsimus, mida tol õhtul lasteaias ette võtta, lahenes iseenesest.
Meie idülli katkestas „suurte poiste” ilmumine. Niiviisi nimetasime me tsirkusekooli poisse, kes olid meist viis aastat vanemad ja pidasid nagu meiegi lasteaeda enda omaks. Kahjuks oli neil osaliselt õigus. Nad võisid meid minema ajada, meie neid mitte. Neile näiteks ei maksnud midagi Borka vastu asfalti puruks peksta. Aga meie võisime ainult tükk maad eemale minnes hüüda neile midagi solvavat, nii et nad ei kuuleks. Borka sõimas neid sokkudeks, aga mina needsin neid taeva, jumala ja maa nimel. Misjärel me lidusime minema ja mõtlesime: „Aga me neile panime, uh! Kus alles panime!”
Niisiis, kui lasteaeda ilmusid „suured poisid”, meenus mulle, kuidas ma olin eile ühte neist päris kenasti rõdult neednud, ning seepärast oleks kõige parem jalga lasta. Poisid lähenesid jalgvärava suunast, mistõttu jalga lasta sai vaid MATI-sse. Ma juba mainisin, et aias oli auk, nii me siis seda kasutasimegi. Ma veel mõtlesin: „Valvur ei pruugi kätte saada, aga need rebivad raudselt käed küljest ja kasutavad mutrite asemel kartuleid. Peaasi, et ma end higiseks ei aja!”
Nüüd olid poisid kaugel. Me olime MATI ehitusplatsil. Borka pani ees, minema, mina aga silmasin maas katkist kitarri ja tõstsin selle üles. Mul turgatas pähe, et kui ronida aia otsa, saaks teise hoovi liftimutte vahvasti narritada. Püüdes mitte teha liiga kiireid liigutusi, ronisin ma üles ning hüüdsin kitarriga vehkides liftimuttidele: „Ai-ja-jaa!”, misjärel manasin pähe lõusta, virutasin kitarri nende jalge ette ning, täheldades endamisi, et ma pole põrmugi higine, hüppasin aia otsast maha…
Maapind lõhenes mu jalge all ning sulgus vöökohal külma sitke massina. Ma mõistsin, et olin kuhugi sisse sumatanud. See osutus tsemendiseguga täidetud auguks. Veel selgus, et ma istun selles enam mitte vööst, vaid rinnust saati ega suuda välja ronida. Esimene mõte oli, et ujuks, kuid siis meenus mulle, et ma ei oska. Teine mõte – hüüda appi. Borka oli juba kaugel, kuid isegi kui ta oleks kodus olnud, oleks ta ikkagi mu jubedaid röökeid kuulnud. Ta tuli joostes mu juurde ning silmitses õuduseseguse huviga pikalt mu pead, otsekui maa seest kasvavaid õlgu ja kramplikult mööda tsementi lätsuvaid käsi.
„Sa oled nüüd täitsa, jah?” küsis ta lõpuks.
„Täitsa…” kähisesin mina meeleheitlikult õhku neelates. Ma uppusin ning hingata oli üha raskem.
„Mida siis teha? Seesamunegi, tõmbaks su välja või?” käis Borja lõpuks välja asjaliku ettepaneku, kuid vajus kohe ise põlvist saadik sisse.
„No näed nüüd, mis sinu pärast välja kukkus!” ohkas ta. „Nüüd saan kodus riielda…”
ta ronis välja. Katsus pükse puhtaks soputada – tulutult.
„Näed, kui mustaks ma sain!” ütles ta raputamist jätkates, kuid märkas, et tsement kerkib juba mu kaelani, ja vajus mõttesse.
„Tead, ma tõmban su vist välja,” otsustas ta lõpuks ja läks kepi järele.
Ta sikutas mind, nagu filmides partisanid sikutavad üksteist soomülkast välja. Ma klammerdusin kramplikult Borka ulatatud lauajupi külge ning paar minutit hiljem lonkisime me juba pikkamööda kodu poole. Kui me vajusime üle plangu lasteaeda (olime nii vapustatud, et ei kasutanud isegi aiaauku!), siis komistasime otse nondesamade poiste otsa. Nad olid parajasti meie kartulite söömist lõpetamas ning arutlesid elavalt, kelle omad need olla võisid. Meid nähes pistsid nad mõistagi metsikult hirnuma, kuid mul oli ükskõik. Mind ootas ees vanaema.
Oligi meie hoov. Tsement, mis mind igast küljest kattis, kaalus oma kümme kilo, mistõttu kõnnak oli mul nagu kosmonaudil mõnel suurel planeedil, näiteks Jupiteril. Borkal oli tsementi vähem, tema oli kosmonaut Saturnil.
Trepikoja juures istuvad liftimutid sattusid meie väljanägemisest vaimustusse.
„Oi!” hüüdsid nad. „On ikka püherdanud, põrsad!”
„Aga kes need on, mitte ei saa aru!”
„See siin on Saveljevite idioot, aga see Netšajev kahekümne esimesest.”
Miks mina olin idioot, teadsin juba toona. Mul istus peas kuldne stafülokokk. Ta sõi mu aju ja roojas sinna. See oli ka liftimuttidele teada. Nad teadsid seda vanaema käest. Näiteks ta otsib mind homöopaatiaga, küsib liftimutilt:
„Ega te mu idiooti näinud ole?”
„Miks siis idiooti… Pealtnäha on ta päris nutikas.”
„See on ainult pealtnäha! Stafülokokk on tal ammu kogu aju auklikuks söönud.”
„Vabandust, aga mis see on?”
„Selline kole mikroob.”
„Vaene poiss! On see ravitav?”
„Normaalsetel inimestel jah. Aga tema ei tohi võtta ei antibiootikume ega sulfaniilamiide.”
„Kuid ta on viimasel ajal justkui kasvanud…”
„Kasvanud võib ta ju olla, kuid kui ma teda vannitoas lahti riietan, hakkab mul halb – puha kondid.”
„Ja lisaks kõigele veel ka idioot?”
„Täielik!” hüüatas vanaema veendunult, ning uhkusetunne lapselapse pärast täidab teda üleni – teist sellist pole kellelgi.
Niisiis, kui Saveljevite idioot vedas end lõpuks koju ja helistas väriseva käega uksekella, selgus, et vanaema oli kuhugi ära läinud. Võtmeid mul muidugi polnud – neid ei saa ju idiootidele usaldada -, mistõttu tuli minna Borka poole. Tema ema aitas mu riidest lahti. Minutit viis sikutasime me palitut maha ja sama kaua ka pükse. Saapad plätsusid laulvalt, kui ma neid jalast ära sikutasin. Käpikud tolknesid varrukatest raskelt kummi otsas – ka neis oli tsementi. Ma ronisin vanni, pesin end puhtaks. Mulle anti Borja särk, Borja sukkpüksid. Aga Borja oli minust oma poolteist korda suurem ning sukkpüksid olid temalegi suured. Ühesõnaga, ma sidusin need kaenla all kinni ja läksin Borjaga mängima. Pugime banaane. Uksekell. Tema ema läks avama.
„Vika, kas see närakas on sinu juures?”
Ma tardusin õudusest ja tõmbusin sukkpükste sees kössi.
„Vika, kus ta on? Mulle öeldi, et ta tuli teile.”
„Nina Antonovna, ärge närveerige. Küll me kõik puhtaks saame. Ma andsin talle Borja sukkpüksid, nad istuvad ja mängivad.”
„Andke ta siia.”
„Nina, ära sa teda minu juurde lase, ma löön ta maha!” kostis vanaisa hääl.
„Kao siit, hitsel, kao!”
Vanaema leidis mu üles, keris sukkpüksid käe ümber ja vedas koju.
„No, lapsuke, tule aga tule. Me lähme nüüd sinuga MATI-sse. Sulle ju meeldib MATI-s käia? Vaat sinna me lähemegi. Valvuri juurde. Tahad valvuri juurde? Kohe… Tead, milline valvur seal on? Vanaisa juba käis ta juures. Aga nüüd viin mina sind tema juurde. Ta uputab, su raisa, selle tsemendi sisse. Oi, elajas, sittus kogu mantli täis, situtaks su hing nõnda täis! Saapad on täitsa hukas! Aga püksid! Kas ma ütlesin sulle, et sa sinna jalgagi ei tõstaks? Ütlesin? Jälle läksid selle tõpraga? Kõik täis situtud… Et see tsement voolaks sul kõrvust ja ninast! Et see kleebiks su silmad igavesti kinni! Tea, et sa lõpetad oma elu vanglas. Sul on ju kriminaalsed kalduvused. Lõket teha, ehitusele ronida…. Ja lisaks sellele oled sa nõrgaloomuline lojus. Ei viitsi õppida, tahad ainult hästi vitsudada, õues hulkuda ja telekat vahtida. Ma sul hulgun! Nüüd ei lähe kuu aega õue! Tahad muudkui tõestada: „Ma olen samasugune nagu kõik teised, ma olen samasugune nagu kõik teised.”Aga sina ei ole samasugune! Kui vead end õue, pead rahulikult jalutama, istuma, lugema… Noh, nii sa mul saadki pioneeriks! Ma lähen koolidirektori juurde ja räägin, kuidas sa mind piinad.”
„Nina, ära sa teda minu juurde lase, ma löön ta maha!” tegi vanaisa jälle häält.
„Löö pealegi! Sellisel lojusel pole vaja elada, ainult mürgitab teiste elu. Kahju, et ta sellesse tsementi päriselt ära ei uppunud, kõik oleksid vaevast lahti saanud.”
„Ära teda ainult minu juurde lase!”
„Jah,” mõtlesin mina, „lähemal ajal oleks parem MATI-sse mitte minna.”

Link
Margus Haab „Transagressiivne babuška kuldsetest kaheksakümnendadest”, kultuur.err.ee, 27.01.2015, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/9e02393c-5261-4363-8425-261958347f90

Püsiviide Lisa kommentaar

Audrey Magee

27. May 2016 at 1:15 p.l. (Audrey Magee, Nädala autor 2016)

audryPrima Vistal 2016. aastal osales esmakordselt iirlanna Audrey Magee (s 1966), kes on Dublini ülikoolides õppinud ajakirjandust, saksa ja prantsuse keelt ning teinud 12 aastat ajakirjanikuna kaastööd mitmetele väljaannetele (The Times, The Observer, The Irish Times, The Guardian), vahendades seejuures lugejatele värskeid uudiseid konfliktikolletest Balkanil ja Põhja-Iirimaal.

Magee debüütromaan „The Undertaking” (2013) jõudis 2014. aastal rahvusvaheliselt tunnustatud Bailey’s Naiste Kirjandusauhinna (endine Orange Women’s Prize) lõppvalikusse. 2015. aastal jõudis raamat Walter Scotti nimelise ajaloolise ilukirjanduse auhinna ja 2016. aastal Dublini Rahvusvahelise auhinna (endine IMPAC Dublin) kandidaatide hulka. Romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse ning see ilmub tänavu aprillis Tiina Tariku tõlkes ka eesti keeles, pealkirjaga „Avantüür”. Teos on saanud kriitikutelt palju kiita ning BBC korrespondent Fergan Keane on Mageed nimetanud üheks kõige põnevamaks uueks talendiks praegusel kirjandusmaastikul.

„Avantüür” on ajalooline romaan, mille tegevus toimub Teise maailmasõja ajal paralleelselt Berliinis ning Stalingradis. Samavõrd on tegu armastusromaaniga. Teose peategelasteks on värske noorpaar Peter ja Katharina, kes sõlmivad puhtalt praktilistel kaalutlustel tollal üsna levinud fiktiivse abielu. Selline mugavusabielu võimaldas sõduritel saada sõjategevusest mitmenädalast abielupuhkust ning tagas tagalasse jäänud naisele pensioni juhul, kui mees sõjas surma sai. Seejärel noored aga armuvad ning Katharina lubadus mees koju tagasi oodata aitab Peteril sõjast eluga välja tulla.

Katkend: Avantüür, Petrone Print 2016, lk 166-174.

22

Faber oli juba üleval, kui pommitamine pihta hakkas. Ta oli teadnud, et see tuleb. Ainult mitte seda, millal. Siin see nüüd oli. Mai keskel, koidutunnil vappus maa Vene vägede rünnaku all.
„Meie äratus, poisid,” sõnas ta.
Ühes hämaras Harkovi majas ajasid nad lahinguvarustuse selga ja korjasid oma püssid üles.
„Neil on raskerelvad,” ütles Faber. „Suure laskeraadiusega.”
„Ja neid on palju,” lisas Faustmann.
„Ei midagi niisugust, millega me toime ei tuleks,” hindas Weiss.
„Aga kuula ainult, Weiss,” ütles Faber. „See on organiseeritud. Orkestreeritud.”
„Nad on lõpuks ära õppinud, mismoodi sõda peetakse,” nentis Weiss. „Muud midagi.”
„See on meile küll halb uudis,” sõnas Kraft.
„Me kuseme nende peale, Kraft,” ütles Gunkel. „Tulge nüüd, poisid, hakkame pihta.”
Kraus oli juba tänaval, varjudes ühe maja katuseviilupoolsesse otsa.
„Las nad mängivad oma relvadega. Siis liigume edasi ja õpetame neile kombeid.”
„Jah, seersant,” kostis Weiss.
Kraus osutas linnaäärsele piirkonnale, kus ta kavatses lasta neil oodata, kuni kästakse pealetungile minna.
„Minge nüüd, poisid. Ja hoidke pead maas.”
Nad läksid ja mürsud muudkui langesid kaares, lõigates maha puid, rebides auke maasse ja teiste inimeste kehadesse. Nad pöörasid selja pommirahe poole, naaldusid vastu seina ja süütasid suitsud.
„Oleks meil vaid kohvi,” sõnas Faber. „See ärataks meid väheke paremini üles.”
„Kui ärkvel sa tahad olla?” küsis Weiss.
„Vaesed vennikesed, kes selle alla jäid,” sõnas Faustmann.
„Vähemasti ei ole need meie,” lausus Gunkel.
„Veel mitte,” sõnas Kraft ja võttis taskust piibu.
„Mida sa sellega teed?” päris Faber.
„Ema saatis. See kuulus mu isale.”
„Kas sa mõtled seda kasutada?”
Kraft tegi taskunoa lahti, kaapis piibupõhja ja täitis selle tubakaga. Ta süütas piibu ning tõmbas seda ning andis siis Faberile, kes hingas suitsu sisse ja hakkas köhima.
„Arvan, et jään sigarettide juurde.”
„Sellega läheb vähem tubakat,” sõnas Kraft.
„Liiga palju tüli,” arvas Weiss. „Kogu see puhastamine.”
„See rahustab,” ütles Kraft. „Rutiinne tegevus.”
„Sinu isa ei olnud küll ealeski rahulik,” lausus Faber.
„Tõsi.”
„Kuidas su emal ka läheb?” päris Faber.
„Palju paremini, tänan küsimast.”
„Kas sa rääkisid talle oma jalgadest?”
„Ei. Pole tarvis talle muret teha.”
Nad kuulasid vaikides venelasi ja süütasid järjekordsed suitsud.
„Kas Reinischist on uudiseid?” päris Faustmann.
„Ta sai, mida tahtis,” sõnas Gunkel.
„Ja see on?” päris Faustmann.
„Ülemleitnant,” kostis Gunkel. „Luurepataljonis.”
„Kaabakas,” sõnas Faustmann.
„Kas Kraus teeb sedasama?” küsis Kraft. „Kasutab meid ära, et aukõrgendust saada?”
„Kraus on lojaalne,” lausus Weiss. „Me ei ole talle karjääri tööriistad.”
„Nii et tal pole sellest midagi, kui me lahingust viilime?” küsis Faber.
„Ega ta seda ka ei taha, et teda maha lastaks,” lausus Weiss.
Kraft siunas piipu ja viskas selle maha.
„Kas kellelgi sigaretti on?”
Mehed naersid, summutades viivuks lennukimüra, Faber vaatas seina taha. Ta nägi idast lähenevat lennukisalka, need lendasid madalalt, pommid juba langesid. Need olid Vene lennukid.
„Mina mõtlesin, et neil raiskadel ei olegi lennukeid.”
Nad jooksid rüseledes tagasi linna, juba õhku lastud hoonete poole. Kraft oli eesotsas, kui peatus äkitselt.
„Liiguta end,” hüüdis Weiss.
„Ma ei taha esimene olla.”
Pommitati peaaegu otse nende kohal, kuulid tabasid nende taga jooksvaid sõdureid, paisates surma uudsevilja üle maa laiali. Weiss röökis Faustmannile:
„Kuhu me läheme?”
„Sinna,” näitas Faustmann. „Meil on katust vaja.”
Nad sööstsid maja jäänuste poole. Ent katust ei olnud, üksnes eend, mis ulatus neid hädavaevu katma. Nad kössitasid tihedalt kokkusurutuna maha. Kraft niutsus.
„Ärgu keegi liigutagu,” manitses Faustmann. „Ärge tõmmake endale tähelepanu.”
Faber vaatas üles taevasse, seirates oma pea kohal lennukeid, mis suundusid läände, Saksamaa poole, veendes neid mõttes edasi sõitma, kuid tema õuduseks tegid nad külgkalde ja pöördusid tagasi, lennates veelgi madalamalt kui enne, veelgi lähemalt. Kraft hakkas kisendama:
„Me sureme! Me kõik saame surma!”
Faber surus pea põlvede vahele, tegi end nii väikeseks, kui sai. Kraft lalises. Anus ema järele. Weiss karjus tema peale.
„Jää vait, kurat! Ma tahan kuulata!”
„Miks sa seda kuulata tahad?” imestas Faustmann.
„Parem kuulan lennukeid kui seda, kuidas ta ema järele tönnib, kurat.”
Faber sulges silmad. Ta ei tahtnud näha piloote ega mõistatada, kas nemad on teda juba näinud. Ta kattis kõrvad kätega, aga kõuemürinaga sarnanev möire puuris end ikkagi ta pähe. Palved voolasid üksteise järel ta huultelt, otsekui lapsepõlvest, mil ta seisis kirikus isa kõrval, väike käsi tema suures pihus. Ta igatses koju minna, otsida pelgupaika loorberiheki taga aias, kus maa ei värisenud. Ta avas viivuks silmad ning nägi, kuidas lennukid maad segi künnavad ja inimesi maha niidavad – ikka edasi ja tagasi, toimetades sama metoodiliselt ja põhjalikult, nagu ta isa laupäeva hommikul muru niites.
Kakskümmend minutit hiljem lennukid lahkusid, pöördusid tühjade kõhualustega tagasi itta. Mehed ajasid end komistades jalgele, kõnevõimetud ning püksid täis lastud. Kraus karjus neile käsklusi edasi liikuda. Nad pistsid jooksu, üle surnute ja pooleldi elavate, lidusid täie hooga üle tasandike venelaste poole, seljad küürus ja õlad kumaras, justkui kaitseks see neid kuuli- ja pommirahe eest.
Faustmann sukeldus äsja tekkinud kraatrisse.
„Jääme siia paigale. Kasutame seda kaevikuna.”
„Nende relvad küündisid siiani,” hüüdis Faber.
„Kurat, nende relvad küündisid igale poole, Faber.”
Faustmann libistas kuulipilduja õlalt maha, avas selle, kinnitas paigale ja hakkas tuld andma. Faber söötis talle laskemoonalinte, Weiss näitas sihtmärke, Kraft valmistas järgmist valangut ette. Nad pildusid granaate, tulistasid püssist ja liikusid järgmisse kraatrisse, jäädes igas vast vallutatud tugipunktis pikemalt pidama, võideldes veel ägedamalt, kuni saabus öö ja nad käisid kordamööda toidu, sigarettide ja laskemoona järel. Nad kaevusid maasse ning roomasid oma urgudesse, Faber ja Weiss jäid kokku.
„On sul aimu, palju me maha võtsime?” küsis Faber.
„Lugemine läks segi.”
„Täitsa jabur, eks ole?”
„Mis asi?”
„Säärane jooksmine,” ütles Faber. „Kuulipilduja poole. See tundub nii mõttetu. Ja hirmutav.”
„Paistab, et nad on nõuks võtnud kõik Venemaa mehed mängu panna.”
„Ja naised, Weiss. Me tulistasime ka neid.”
Nad magasid, ärkasid ja hakkasid uuesti pihta, kattes maapinna uue laibakihiga.
„Surm juudi bolševikele,” hüüdis Faber.
Ta oli hästi maganud.
„Me oleme tõega võitmatud,” lausus Faber.
„Peame olema,” kostis Faustmann.
Tuli teade, et venelased olid ühe sakslaste okupeeritud küla ümber piiranud ja nad teistest ära lõiganud.
„Nad ei saa sellega hakkama,” arvas Faber.
„Nähtavasti saavad küll,” arvas Weiss.
„Nad ahvivad meid järele. Seda, mida me Kiievis tegime.”
„Peaksime end meelitatuna tundma. Ega nad sinna kauaks jää.”
Saksa lennukid saabusid ida poolt ning pillasid lõksu jäänud sõduritele alla toitu, kütust ja laskemoona ning lahinguväljal kajasid valjud kiiduhõisked. Seejärel tegid tankid ja suurtükivägi läbimurde ja vabastasid mehed.
Stockhoff keetis lihakastet.
„Näed nüüd, Faustmann. Nad ikkagi hoolivad meist.”
Faustmann süütas sigareti.
„Me oleme äärmiselt tähtsad, Faber. Me tähtsusel pole otsa ega äärt.”

23

Harkovis, 23. mai 1943

Mu armsaim Katharina!

Sa oleksid meie üle nii uhke. Me võitlesime visalt ja lõime venelased jälle tagasi, sügavamale itta, nurjasime nende katsed saada tagasi kontroll maa üle, mis ei kuulu enam neile. Neil paistab sellest põhitõest arusaamisega raskusi olevat.
Nagu sa ehk oled juba kuulnud, piirati osa meie vägedest sisse, kuid Berliin saatis välja ühe päästemeeskonna teise järel, kuni kõik mehed olid vabastatud. Seda oli suurepärane jälgida, Katharina. Operatsiooni planeerimine ja täpsus, tõeliselt suursugune. On imetore teada, et saame teistelt rügementidelt ja Berliinilt nii suurt tuge. Mu südant soojendab teadmine, kui palju te hoolite meist, kes me siin oleme, sest ma pean möönma, et vahel on raske aru saada, kas keegi kodumail üldse meie tegemiste vastu huvi tunneb.
Meie riik on võimas, Katharina. Meil on tõesti vedanud, et sündisime Saksamaal. Tunneksin praegu kindlasti masendust, kui oleksin sündinud venelasena. Aduksin, et mul ei ole lootust. Ei ole tulevikku.
Aga meid ootab suur tulevik, Katharina. Sind, mind ja meie last. Me kasvatame selle poisi või tüdruku kodumaa üle uhkust tundma, mitte seda häbenema nagu meie vanemad. Nagu minu vanemad. Soovin, et minu isa oleks rohkem sinu isa moodi ja mõistaks, mida kõike sakslased suudavad. Sina mõistad. Ma ei ole kindel, kas ma ise seda varem mõistsin, ent nüüd küll. Ma olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas Saksamaa oma inimestest hoolib – iga lennukitäis moona, mis tolles külas sisse piiratud meeste kohal alla visati, väljendas seda.
Täna olen ma väga õnnelik, et olen sakslane, olen osake kõigest sellest. Et olen osake võimsast elavast ajaloost.
Juba varsti olen kodus.

Sinu armastav abikaasa, Peter

24

Kiri saabus ühel hilisel kolmapäeva pärastlõunal, kui proua Spinell tailihalõike valmistas. Katharina astus kööki, kõnnak kaheksandast raseduskuust kohmakas ja keha väsinud.
„Ema.”
Proua Spinell pöördus tütre poole. Siis tagasi kraanikausi poole. Ta oksendas. Ta pesi kraanikausi puhtaks, lükkas juuksed laubalt tagasi ning läks sohvale, sellele kohale, kus ta poeg oli istunud. Nad avasid kirja ja liibusid tihedasti teineteise vastu, kui neid ründasid sõnad: surm, kahetsus, teenistus, kodumaa. Nad jäid vaikseks, Katharina oli sohval pikali, proua Spinell istus sirgelt ja vahtis lakke, kuni härra Spinell koju jõudis. Seejäral tulid pisarad ja vihased süüdistused. Mees luges kirja läbi ja lahkus.

Link
Kätlin Kaldmaa „Parimad palad Hitleri kondiitri küpsetatud tordist”, Eesti Ekspress 11.05.2016, http://ekspress.delfi.ee/areen/parimad-palad-hitleri-kondiitri-kupsetatud-tordist?id=74453919

Püsiviide Lisa kommentaar

Tiit Hennoste

11. May 2016 at 1:21 p.l. (Nädala autor 2016, Tiit Hennoste)

TiitHennosteTiit Hennoste (1953) – eesti filoloog, keele- ja kirjandusteadlane, kirjandusõppejõud ja meediaasjatundja.
Tiit Hennoste õppis aastatel 1976–1982 Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja oli samas 1982–1985 aspirantuuris. 1985. aasta detsembris asus ta tööle sama ülikooli eesti keele kateedris õpetajana ja oli aastatel 1988–1993 lisaks ka eesti keele labori juhataja. 1991. ja 1992. aasta kevadtrimestritel oli Hennoste külalislektoriks Amsterdami Ülikoolis. Aastail 1992–1996 töötas ta Helsingi Ülikooli eesti kirjanduse lektorina. Taas Tartu Ülikoolis, oli ta aastail 1996–2004 eesti filoloogia osakonna teadur, seejärel aastatel 2004–2008 Helsingi Ülikooli eesti kirjanduse ja kultuuri lektor. Hiljem on Hennoste olnud Tartu Ülikoolis arvutilingvistika teadur.
Tiit Hennoste on ajakirjade Akadeemia, Keel ja Kirjandus, Oma Keel ja Loomingu Raamatukogu toimetuskolleegiumi liige. Ta on olnud Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali nõukogu liige aastatel 1999–2003, sealjuures nõukogu aseesimees aastatel 2000–2001, esimees 2001–2003. aastani. Hennoste oli Haridusministeeriumi eesti keele, kirjanduse ja meedia ainenõukogu liige aastail 2001–2004 ja Eesti ajalehtede eetikakomisjoni pressinõukogu aseesimees aastail 2002–2004. Ta on EYS Veljesto liige.

Katkend: Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I, Tartu Ülikooli Kirjastus 2016, 129 – 135.

Uusromantism Esimese maailmasõja ajal ja järel

1914. aastal alanud maailmasõda toob eesti kirjandusellu vaikuse. Paus kirjanduselus ei pea tähendama pausi loomingus, nii ka nüüd. Näiteks Tuglas ja Tammsaare hakkasid just sõja ajal peale loomingupausi uuesti kirjutama ning 1917. aastast alates hoogsalt ilmuvad raamatud sisaldavad põhiliselt maailmasõja-aastail kirjutatud tekste.
Kirjanduselu tõus algab kevadel 1917, peale Venemaa Veebruarirevolutsiooni, mis lubab ka poliitilistel pagulastel, sh Tuglasel, riiki tagasi pöörduda. Järgneb väga elav ajajärk aastateni 1922/1923: seda iseloomustavad rühmad ja rühmakatsed, vahelduvad pisiajakirjad, manifestid, väitlused jms. Kirjandusregistrite seisukohast jaguneb see aeg luules ja proosas erinevalt.
Luulet valitseb aastail 1917-1918 uusromantism, millele järgnevad aastail 1919-1923 ekspressionism ja futurism. Seejärel peab suurem osa keskseid luuletajaid pausi ja jätkab uuel viisil. Proosas on uusromantism olulisim aastani 1920. Edaspidi ilmub üksikuid uusromantilisi kogumikke kuni 1925. aastani, kuid suur osa nendest tekstidest on kirjutatud enne 1920. aastat. Uusromantismi kõrvale tõuseb alates 1919. aastast uusrealism, mis saab 1920. aastate teisel poolel valitsevaks. Ühtlasi muutub proosa žanrijaotus: uusromantika novellide, laastude jm lühivormide asemele tuleb üha pikenev romaan. Ekspressionism ja futurism jäävad proosas kogu aeg vaid üksikute tööde pärisosaks.

Luule Esimese maailmasõja ajal

Taasärganud luule-elu keskmesse tõusevad siurulased, kes produtseerivad 1917-1918 väga palju. Marie Under ilmutab kolm kogu: „Sonettide” (1917) põhiosa on kirjutatud aastail 1915-1917, „Sinine puri” (1918) esitab uusimat luulet aastaist 1917-1918 ja „Eelõitseng” (1918) koondab töid põhiliselt aastaist 1913-1915. Henrik Visnapuul ilmuvad „Amores” (1917) ja „Jumalaga, Ene!” (1918), mille luuletused pärinevad põhiliselt aastaist 1915-1917. Teised Siuru autorid on vähem produktiivsed ja vähem olulised, piirdudes esikkogudega: Johhanes Semperi „Pierrot”(1917), Johannes Barbaruse „Fata-morgana” (1918) ning August Alle „Üksinduse saartele” (1918).
1919. aastast pöörduvad Siuru luuletajad ajaluule poole. Selle kõrval avaldab aga Visnapuu 1920. aastal ka kauni armastusluule kogumiku „Käoorvik” (kirjutatud valdavalt 1919-1920), mida võib endiselt arvata uusromantismi alla. Siiski võib öelda, et luules saab uusromantism aastaiks 1919-1920 läbi. Uuel kümnendil jätkavad seda vaid sajandivahetusel sündinud ja veel nooremad Suitsu ja siurulaste epigoonid (vt peatükk „Noorurite katsed ja Tarapita vaim”).
Näeme, et teise laine uusromantiline luule on kirjutatud valdavalt maailmasõja aastatel, kuid sõda sealt peaaegu ei leia. Selle luule keskmes on armastus ja kirg, naudingud ja elujanu kõigis oma varjundites. Siin on Underi kireluule, mis avastab ja kuulutab ennast (ja eriti oma keha) kui ihaluse objekti. Selle kõrval on noorte luulemeeste seksuaalfantaasiad, mida valitseb heitlus kõrge ja madala armastuse vahel. Üha korduvad hüpped madonna ning hoora, kurtuaasse armastuse ning himuruse kiresööstude, sulniste suudluste ning märatsevate orgiate vahel. Tunded seotakse sealjuures tihti kokku sümboolsete taustadega, päeva ja öö, suurlinna ja loodusega. Selliseid tugevaid ja heitlevaid kontraste pakuvad eriti Visnapuu ja Barbarus, pehmemal kujul ka Semper. Kõigi taustal kumab vene sümbolism, Visnapuul ja Semperil ka veidi futurismi.
Uus selles armastusluules on senisest palju tugevam ja julgem erootilisus, lihalikkus ning tunnete liikumise ülisuur amplituud. Selle kõrval leiab jooni, mis ühendavad seda luulet dekadentsiga: tugev individualism, kirjutaja hedonistlik enesekesksus, mõnigi kord sekundaarne inspiratsioon (commedia dell`arte kujud, antiik- ja piiblimüüdid), kunstliku (buduaar, aed, linn) eelistamine loodusele, tihti otsitus, literatuursus ja maneerlikkus keeles. Samas on see ka impressionistliku kergusega liikuv elamuste, meeleolude, muljete luule. Üldistatult öeldes leidub siin sõjaeelsest modernsest luulest enam impresionismi ja dekadentsi, aga vähem sümbolismi.
Teised autorid on tagaplaanil. Sõjaeelsed kesksed uusromantikud, jäävad peaaegu kõrvale. Enno jätkab sümbolistlikku teed üha suurema esoteerilisuse ja müstilisuse suunas, avaldades 1920. aastal kaks viimast kogu: „Valge öö” ja „Kadunud kodu” (kirjutatud aastail 1916-1918). Need jäävad tähelepanuta. Suits aastail 1917-1918 peaaegu ei kirjuta. Tema viimane kogu on pika aja jooksul loodud eklektiline „Kõik on kokku unenägu” (1922), mida uusromantismina tõlgendada ei saa. Ridala asub elama Soome, liigub rahvuslike legendide ja müütide maailma ning tema luule jääb kirjanduselus väga kõrvaliseks. Marie Heiberg on sel ajal juba loomisvõimetu.
Samal ajal avaldavad uusromantilist luulet ka mõned teised, nt enne sõda debüteerinud Rudolf Reiman (”Vaikus”, 1918) ja Jaan Kärner („Maises ringis” 1919, sisaldab 1913-1918 aastate luulet). Neist olulisem on mu arvates Karl Eduard Söödi pika aja jooksul valminud „Kodu” (1921), milles on ka tema Noor-Eestis avaldatud uusromantilised tekstid.

Proosa Esimese maailmasõja ajal ja järel

Proosa liigub luulest erinevalt. Kesksed uusromantilised autorid on Tuglas ja Gailit, nende kõrval ka Tammsaare, Oskar Luts ja Aleksander Tassa.
Tuglas kirjutab 1914-1916 oma uusromantilised tipptööd, romaani „Felix Ormusson” (1915) ning 1917. aastal ilmunud „Saatuse” novellid („Maailma lõpus”, „Popi ja Huhuu”, „Kuldne rõngas” jt).
„Saatuse” novellide maailm on sümbolistlik. Nende teema on inimese sisemaailma probleemid. Keskseks kasvab nüüd küsimus inimese saatusest ambivalentses ja kohati seletamatus maailmas, mida valitsevad teravad vastandid. Siia mahuvad une, fantaasia ja tõelisuse vahekorrad, siinpoolsus ja teispoolsus, olemus ja nähtumus, isand ja ori inimeses ja maailmas, kurjus ja alistumine, elu ja mälu, armastus ja surm, armastus kui ülim teineteisemõistmine ja ülim dialoogivõimetu ekstaas, inimese igatsused kättesaamatu ideaali järele, vaba tahe ja saatuse ettemääratus jm.
Sealjuures liiguvad Tuglase loodud tekstimaailmad realistlikust vanglast üle maagilis-realistliku „Popi ja Huhuu” kuni „Kuldse rõnga” fantaasia ja unede maailmani. Suures osas võib neid töid iseloomustada spirituaalse sümbolismi märksõna abil. Need tööd on ka maksimaalselt läbi komponeeritud, vastates Tuglase enda samal perioodil sõnastatud kirjandusideaalidele.
Tuglase stiil näitab seejuures pideva muutumise märke. Nii on „Popi ja Huhuu” kirjutatud väga lihtsas keeles, „Arthur Valdes” mängib metakirjandusliku teemaga seotud keeleregistritega ning tohutu hulga allusioonidega. „Kuldne rõngas” pakub aga keeruka sürreaalse ja ekspressiivse unenäoteksti.
Pärast „Saatust” jätkub Tuglase kirjutamine pausidega: näiteks 1918 ja 1922-1923 ei kirjuta ta valmis ühtegi ilukirjandustööd. Tema järgnev kogu on eklektiline „Raskuse vaim” (1920) , milles ilmuvad mh „Taevased ratsanikud” (kirjutatud 1917) ja „Inimeses vari” (1919). Pärast viieaastast pausi järgneb „Hingede rändamine” (1925), mis sisaldab mh novelle „Õhk on täis kirge” (1920), „Rändaja” (lõplikult vist 1919-1921), „Poeet ja idioot” (1924) ja „Androgüüni päev” (1925).
Tuglase looming muutub taas. Aastail 1919-1920 saab hetkeks oluliseks sõja ja vägivalla ränk mõju inimesele („Inimese vari”, „Õhk on täis kirge”), kuid muutuse põhisuund tuleb esile hilistes novellides. „Androgüüni päeva” maskimänguna esitatud loomisprotsessi kergusele ja mängule vastandub „Poeet ja idioot” kui loomise traagika kujutlus. „Androgüüni päev” kujutab ihu metamorfoosi, „Rändaja” hinge metamorfoosi („Rändajat” peab mh Jaan Undusk Tuglase novellide filosoofiliseks kontsentraadiks). Neid tekste iseloomustab minu arvates kummaline segu rafineeritud dekadentlikust estetismist ja filosoofiast. Tekstid on täis võõrast sõna, tsitaate, vihjeid, allusioone. Seal vilguvad Nietzsche, Huysmans ja Oscar Wilde, eksootilised usundid – nagu budism ja hinduism -, eri maade mütoloogia jms. Seal on hea ja kurja võitlus koos kuradiusu apoloogiaga, tegelaste äärmuslik individualism ja samas metamorfoosides fragmenteerunud kujud. Kui otsida eesti kirjandusest tõesti euroopalikku dekadentsi, siis on see minu arvates olemas just Tuglase 1920.
aastate algupoole töödes. Kokkuvõttes võib seda loominguperioodi nimetada Tuglase isiklikuks dekadentsiks, mis päädib pika vaikimisega (samas tasub tähele panna, et suurem osa neist töödest on kirjutatud pikkade aastate jooksul).
Tuglas ei kirjuta Siuru ajal ilukirjandust peaaegu üldse. Siuru keskne prosaist on August Gailit, kellelt sõja eel oli ilmunud algajalik uusromantiline jutustus „Kui päike läheb looja” (1910). Nüüd ilmuvad sellega kokku kuuluv hamsunlik boheemiromaan „Muinasmaa” (1918, dateeritud 1914) ning uusi suundi avavad novellikogud „Saatana karussell” (1917) ja „Rändavad rüütlid” (1919) ning üksiknovell „August Gailiti surm” (kirjutatud 1918, ilmunud 1919), mis paneb sümboolse punkti tema selle perioodi loomingule. Neile varastele töödele ei järgne ühtegi avaldatud ilukirjanduslikku tervikteksti enne 1924. aastat. Siis ilmub sama stilistikaga romaan „Purpurne surm” (1924), mille valmimisest teatatakse juba 1920. aastal, kui ilmub ka esimene katkend. Vahepeal avaldab Gailit följetone, pamflette ja esseid.
Mis iseloomustab Gailiti tollast novelliloomingut lisaks sümbolitele, pidevale teekonnale ja uusromantilisele stiilile? Grotesk, fantastika; üleloomulikud jõud, kuriteod ja haigused, deliirium, märatsev saatan ja meestenäljas naised; monomaaniliselt kirglike inimeste hukkumisele määratud maailm. See looming tuletab meelde dekadentsi korduvaid saatanapalveldamisi ning mõningaid vene sümbolismi töid (nagu Fjodor Sologubi „Saatanasigidik”). Vene poole viitavad ka mitmed korduvad tegelased ja nende kirjeldused (papid, mungad). Aga üldiselt on Gailiti novellide maailm kogu Euroopa, kusjuures taustal kummitab pidevalt meri ning mereäärsed paigad (Rimini Itaalias, fjordid, mereäärsed kihelkonnad). Tekstid on täis groteskseid, ülepakutud, äärmustesse viivaid pilte. Inimesed märatsevad, lärmavad, peksavad ööd läbi, suud vahul, nende näod on luised ja rinnad lotendavad jne. Vaid mõnikord suudab Gailit teksti lihtsamalt esitada, tulemuseks mõjuvam lugu (nt „Haaremi organist” või „August Gailiti surm”). Gailiti ekspressiivsus seda visionaarset maailma luues viitab mingil määral ka ekspressionismi poole, kuid selle põhjas paistab välja ennekõike tema loomuomane absurdi armastav fabuleerimis- ja irvitamislust.
Nende kõrval avaldavad uusromantilist lühiproosat mitmed teised autorid.
Tammsaare hakkab peale haiguspausi uuesti ilukirjandust looma aastal 1914 ja avaldab estetistliku miniatuurikogu „Poiss ja liblik” (1915), mille tekstid on kirjutatud osalt aastail 1909-1910 ja osalt aastail 1914-1915. Järgmisena ilmuvad 1917. aastal „Varjundid” ja „Kärbes”, mis viivad lõpuni sõjaeelsete linnajutustuste seeria. „Varjundid” on surmale määratud tiisikushaigete lüürilis-impressionistlik armastuslugu. „Kärbes” kõneleb lapsesoovil neiu suhetest boheemlike intelligentidega, kesksed on selles aga vana kirjaniku skeptilised filosofeeringud. Minu jaoks kumab mõlemas otsekui soov kirjutada omal viisil läbi „Felix Ormusson”. Tammsaare uusromantismi lõpuks on tema toodangus üpris erandlik novellikogu „Pöialpoiss” (1923). Selle keskmes on tegelaste ennekõike sõjast tingitud psüühilised kriisid, lisaks on niminovellis kombineeritud õudust loovaid fantastilisi ja üleloomulikke motiive reaalsusega (vrd Tuglase „Õhk on täis kirge”).
Sõjast naasnud Luts avaldab kaks tööd, milles on olulisel kohal elu ja kirjanduse keerukad omavahelised suhted ning nende vahekorrad armastusega naise vastu. „Kirjad Maarjale” (1919) tuum on armastuse liikumine pühalikust tundest naise kui sümbolistide saladusliku ilu kehastuse vastu kuni kiivusest sünnitatud põrgupiinani. Tekst ise on sugereerivalt stiliseeritud. „Harald teotseb” (1920) on novell kirjanikutöö olemusest. Selles toob Luts esile klassikalise romantilise vastasseisu reaalse ja asise maailma ning kirjandusliku ideede mõttekujutusliku maailma vahel, kirjutades sellest, kuidas loomepalang vallutab kirjaniku, kuidas kujud mälus selginevad, tekst hakkab voolama jne.
Aleksander Tassalt ilmuvad fantastiliste novellide kogu „Nõiasõrmus” (1919) ning legendikogu „Hõbelinik” (1921). Need on ehk kõige omapärasemad tekstid eesti uusromantikas, toetudes eri maade müütidele, keskaegsetele legendidele ja autori unenägudele, mis on talle olulisim inspiratsioonialllikas. Loodud piltidel pole pistmist välise maailmaga. Tekste täidavad keerukad ülipikad lihvitud lausekonstruktsioonid, mis esitavad tihti sama keerukaid ja detailseid kirjeldusi. Tulemuseks on kõige hermeetilisem ja puhtam estetism eesti kirjanduses. Tassa töid on võrreldud briti estetismiga (Aubrey Beardsley, Oscar Wilde) ja impressionismiga. Tema suhted unenägudega viitavad samasse suunda sürrealistidega. Tassat ennast võiks pidada ehk suurimaks esteedist diletandiks eesti kirjanike seas, tema elu kandsid kümned harrastused kirjandusest kokakunstini, maalikunstist aiakunstini.
Lisada saab veel mõned nimed ja tööd. Juba sõja eel individualistist uusromantikuna alustanud Richard Roht ilmutab novellikogud „Siluetid ja dekoratsioonid” (1918) ning „Kolm näokatet” (1919). Esimest võib iseloomustada impressionismina, teist aga on Tuglas hinnanud kui kinolikkuse toojat eesti kirjandusse. Siiski ei saa seda siduda avangardiga, kinolikkust näeb Tuglas eeskätt teose vormis. Karl Ast-Rumori töödest saab uusromantismiga siduda novellikogu „Tuled sügisöös” (1919), praktiliselt küll selle põhiosa täitva novelli „Põlevad laevad” (kirjutatud 1918). Omaette seisavad tollase „pättkirjaniku” Johannes Üksi „Kummalised novellid I” (1923) mis kõnelevad vaimuhaige hallutsinatsioonidest ja spiritistlikest kogemustest kirjeldavas ja väga kaines realistlikus vormis.
Hilise uusromantilise proosa olulisim joon on fantastilis-unenäolis-sümbolistliku novelli tulek ennekõike Tuglase ja Gailiti, aga ka Tassa, Tammsaare ja teiste loomingus. Neis mängivad olulist osa unenäod ja fantastilised nägemused, kurjus ja inetus, haigused ja hullused, surm ja Saatan. Eesti kirjandusse tuleb esmakordselt säärane teispoolsus, katse näha maailma välispinna taha. Sealjuures on kirjutajatele tähtis lihvitud, isegi maneerlik lause, mis mõnigi kord liigub luule lähedusse, ning tihe, suuri sümboleid täis tekst. Kokkuvõttes jätkab see proosa oma põhiosas uusromantilist teed, jõudes selle sümbolistlikule-dekadentlikule tuumale kõige lähemale. Siiski leiab neist kogudest ka avangardi algeid.
(v.a viited)

Raamatuid

Roosmarii Kurvits, Tiit Hennoste, Ajalehe kujundamine. (Käsiraamat). Tartu, 1994
Tiit Hennoste, Uudise käsiraamat. Kuidas otsida, kirjutada, toimetada ja serveerida ajaleheuudist. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001.
Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg. Eesti murded ja kohanimed. Õpik. Toimetaja Tiit Hennoste. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2002.
Tiit Hennoste, Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986-2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003.
Tiit Hennoste, Andriela Rääbis. Dialoogiaktid eesti infodialoogides: tüpoloogia ja analüüs. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.
Tiit Hennoste, Uudise käsiraamat. Kuidas otsida, kirjutada, toimetada ja serveerida ajaleheuudist. Teine, kohendatud trükk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008.
Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg. Eesti murded ja kohanimed. Õpik. Toimetaja Tiit Hennoste. Teine, kohendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.
Tiit Hennoste, Kommikoer ja pommikoer. Üksteist lugu eesti ajakirjandusest. Loomingu Raamatukogu 1–2, 2010.
Tiit Hennoste, Karl Pajusalu, Eesti keele allkeeled. Õpik gümnaasiumile. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013
Tiit Hennoste, Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I, Tartu Ülikooli Kirjastus 2016

Püsiviide Comments Off on Tiit Hennoste

Next page »