Leïla Slimani

21. aug. 2019 at 8:36 e.l. (Leila Slimani) (, )

Kirjanik Leila Slimani

Foto: frenchculture.org

Leïla Slimani (sündinud 3. oktoobril 1981 Rabatis Marokos) on Maroko päritolu Prantsuse kirjanik. Ta sai 2016. aastal Goncourti auhinna romaani “Chanson douce” eest (eesti keeles “Hällilaul”,Tänapäev, 2018, tõlkinud Sirje Keevallik). 17-aastaselt asus ta Pariisi õppima politoloogiat ja meediat Sciences-Po-sse ja ESCP Europesse.

Katkend: Hällilaul, Tänapäev 2018, tlk Sirje Keevallik, lk 111-120.

Nagu igal hommikul, avab Louise pool kaheksa korteriukse. Paul ja Myriam seisavad elutoas. Näib, et nad ootasid teda. Myriamil on nägu nagu nälginud loomal, kes on kogu öö oma puuris ringi käinud. Paul paneb televiisori käima ja lubab lastel erandkorras enne lasteaeda minekut multikaid vaadata.
„Te olete siin paigal. Ei lähe kuhugi,” käsib ta lapsi, kes vaatavad üksisilmi ja ammuli sui hüsteeriliste jäneste kampa.
Täiskasvanud lähevad kööki ja sulgevad ukse. Paul palub Louise`il istuda.
„Kas ma teen teile kohvi?” küsib lapsehoidja.
„Ei, tänan, pole vaja,” vastab Paul kuivalt.
Tema selja taga hoiab Myriam pilku maas. Ta on käe suu ette tõstnud. „Louise, meile tuli üks kiri, mis viis meid kimbatusse. Ma pean tunnistama, et meile ei meeldi see, mida me teada saime. On asju, millega ei saa leppida.”
Paul räägib vahepeal hinge tõmbamata, pilk käes oleval ümbrikul.
Louise`il jääb hing kinni. Ta keel kangestub ja ta peab huulde hammustama, et mitte nutma puhkeda. Ta tahaks käituda samamoodi nagu lapsed, katta kõrvad kätega, kisada, visata end pikali maha, ükskõik mida, peaasi, et ei peaks seda juttu kuulama. Ta püüab aru saada, mis kiri Pauli sõrmede vahel on, aga ta ei näe midagi, ei aadressi ega kirja sisu.
Korraga on ta kindel, et see tuleb proua Grinbergilt. Vanalt nõiamoorilt, kes on Pauli ja Myriami äraolekul kindlasti tema järele luuranud ja teda pahatahtlikult süüdistab. Tema kirjutaski kaebekirja, tema pritsibki laimu, et oma üksildast meelt lahutada. Ta kindlasti seletab, kuidas Louise kogu puhkuseaja siin elas. Kuidas Wafa tal külas käis. Kui nii, siis ta pole seda kirja isegi allkirjastanud, et salapära ja mürki lisada. Ja ta on kindlasti palju asju välja mõelnud, pannud paberile oma väiklase vanainimese kujutelmi, oma seniilseid ja kiimalisi sonimisi. Louise ei suuda seda välja kannatada. Ei, ta ei suuda välja kannatada Myriami pilku, oma perenaise halvakspanevat pilku, kes mõtleb, et ta on maganud nende voodis, et ta on neid ninapidi vedanud.
Louise on kangestunud. Ta käed on viha pärast rusikasse tõmbunud ja ta peidab need põlvede alla, et värisemist varjata. Ta nägu ja kael on kaamed. Ta libistab käed vihase liigutusega läbi juuste. Vastust oodanud Paul jätkab.
„See kiri tuleb maksuametist, Louise. Nad nõuavad, et me peaksime teie palgast kinni summa, mida te neile maksnud pole, ja seda ilmselt juba mitu kuud. Te pole vastanud ühelegi meeldetuletuskirjale!”
Paul võiks vanduda, et näeb lapsehoidja pilgus kergendust.
„Ma saan väga hästi aru, et see on teile äärmiselt alandav, aga saage aru, see pole meeldiv ka meile.”
Paul ulatab kirja Louise`ile, kes ei tee ühtki liigutust.
„Vaadake.”
Louise võtab ümbriku ja tõmbab sealt niiskete ja värisevate kätega kirja. Tal on silme eest udune, nagu ta loeks, aga ta ei saa midagi aru.
„Kui nad niimoodi toimivad, siis on see viimane vahend, kas mõistate? Te ei saa sellesse nii ükskõikselt suhtuda,” selgitab Myriam.
„Ma palun väga vabandust,” ütleb Louise. „Ma palun väga vabandust, Myriam. Ma ajan kõik joonde, ma luban teile seda.”
„Ma või teid aidata, kui vaja. Te peate mulle tooma kõik dokumendid, et ma saaksin mingi lahenduse leida.”
Louise hõõrub peopesaga põske, ta pilk eksleb ringi. Ta teab, et peab midagi ütlema. Ta tahaks Myriami oma käte vahele võtta, teda kõvasti kallistada ja abi paluda. Ta tahaks talle öelda, et ta on üksi, nii üksi, ja et temaga on juhtunud nii palju asju, ta tahaks öelda, et neist asjust saab ta rääkida vaid Myriamile. Ta on segaduses ja väriseb. Ta ei tea, kuidas käituda.
Louise teeb halva mängu juures hea näo. Ta kinnitab, et tegemist on arusaamatusega. Leiutab loo aadressi muutumisest. Ta ajab kõik Jaques`i, oma mehe kaela, kes polnud küllalt ettenägelik ja hoidis oma asju salajas. Ta eitab kõike, hoolimata tegelikkusest, vaatamata ilmselgetele tõenditele. Ta jutt on nii segane ja hale, et Paul tõstab silmad taeva poole.
„Hea küll, hea küll. Need on teie Asjad, ajage nad korda. Ma ei taha enam kunagi sellist kirja saada.”
Kirjad on rännanud Jaques`i majast tema katusekambrisse ja nüüd lõpuks siia, tema tegevuspiirkonda, sellesse majja, milles elu seisab korras vaid tema toel. Nad on saatnud siia Jaques`i ravi eest tasumata arved ning teatised viiviste tõttu kasvanud kinnisvaramaksu ja igasuguste võlgnevuste kohta, millest Louise midagi aru ei saa. Ta mõtles lihtsameelselt, et nad loobuvad lõpuks, kui ta neist välja ei tee. Et ta peab teesklema, nagu oleks ta surnud, tema, kes ta ei kujuta endast mitte kedagi, kellel pole mitte midagi. Mis see neile siis teeb? Kas neil on siis vaja teda taga ajada?

Ta teab, kus need kirjad on. Ta pole midagi ära visanud, ta on pannud terve virna ümbrikke elektriarvesti alla. Ta tahaks need ära põletada. Ta ei saa neist lõpmata pikkadest lausetest, lehekülgi täitvatest tabelitest, pidevalt kasvavate numbrite tulpadest mitte midagi aru. Nagu siis, kui ta aitas Stéphaniel koduseid ülesandeid teha. Ta harjutas tütrega etteütlusi. Ta proovis lahendada matemaatikaülesandeid. Tütar naeris ta üle: „Mida sa õieti tead? Mitte midagi.”

Pannud lastele ööriided selga, venitab Louise sel õhtul nende toast väljumisega. Myriam ootab teda välisukse kõrval. „Võite nüüd minna. Homme näeme.” Louise tahaks väga sinna jääda. Mila voodi ees magada. Ta ei teeks kära, ei segaks kedagi. Ta ei taha minna oma katusekambrisse. Õhtust õhtusse püüab ta koju naasta veidike hiljem. Ta kõnnib tänaval, silmad maas ja sall mähitud ümber kaela kuni lõuani. Ta kardab kohata oma korteriomanikku, vana punaste juuste ja verdunud silmadega tüüpi. Ihnuskoid, kes on usaldanud teda vaid seetõttu, et „üürida selles linnajaos korter ühele valgele naisele on üsna ootamatu”. Nüüd ta peab seda kahetsema.
Lähirongis surub ta hambad kokku, et mitte nutma puhkeda. Tänaval sajab lakkamatu jäine vihm ta mantlile ja juustele. Jämedad piisad kukuvad varikatustelt, voolavad mööda ta kaela alla ja tekitavad külmavärinaid. Oma tänava nurgale jõudes on tal tunne, et teda jälgitakse, kuigi tänav on tühi. Ta pöörab ümber, aga näha pole kedagi. Siis märkab ta poolpimedas autode vahel kükitavat meest. Ta näeb selle paljaid kintse, põlvedele asetatud suuri käsi. Ühes käes on ajaleht. Ta vaatab Louise`ile otsa. Ta nägu ei väljenda vaenulikkust ega piinlikkust. Louise põrkab tagasi, tal läheb süda pahaks. Ta tahaks karjuda, kedagi tunnistajaks kutsuda. Mees situb tema tänaval, otse tema silme all. Mees, kes on ilmselgelt kaotanud sündsustunde ja harjunud ajama oma asju ilma igasuguse häbi ja väärikuseta.
Louise jookseb oma maja ukseni ja läheb värisedes oma trepist üles. Ta hakkab kähku korda looma. Ta vahetab voodipesu. Ta tahaks end pesta, jääda kauaks puhta vee alla, et end soojendada, aga mõne päeva eest langes dušš rivist välja ja seda ei saa kasutada. Pehkinud põrand dušinurga all andis järele ja kabiin on praktiliselt kokku kukkunud. Nüüd peseb ta end nuustikuga kraanikausis. Kolm päeva tagasi pesi ta pead, istudes plastmasstoolil.
Voodisse heitnud, ei saa ta magada. Ta mõtleb üha sellele poolpimedas kükitanud mehele. Paratamatult kujutab ta ette, et on peagi samas olukorras. Et ta leiab end tänavalt. Et ta peab lahkuma isegi sellest viletsast katusekambrist ja hakkab sittuma tänaval nagu loom.

Järgmisel hommikul ei suuda Louise tõusta. Ta vaevles terve öö palavikus, nii et hambad plagisesid. Ta kurk on paistes ja valu täis. Ta ei suuda isegi sülge neelata. Kell on vaevalt pool kaheksa, kui telefon heliseb. Ta ei vasta. Ekraanilt näeb ta siiski, et helistaja on Myriam. Ta avab silmad, sirutab käed telefoni juurde ja katkestab helina. Ta surub näo patja.
Telefon teeb uuesti häält.
Sedapuhku on Myriam jätnud sõnumi. „Tere, Louise. Loodan, et kõik on hästi. Kell on juba peaaegu kaheksa. Mila on eile õhtust saadik haige, tal on palavik. Mul on täna tööl väga tähtis asi, ma ju ütlesin, et pean olema kaitsja. Loodan, et kõik läheb hästi, et midagi pole juhtunud. Vastake kohe, kui sõnumi saate. Me ootame teid.” Louise viskab telefoni jalgade juurde. Ta mässib end teki sisse. Ta püüab unustada, et tal on janu ja et ta tahab hirmsasti pissile. Ta ei taha end liigutada.
Ta on lükanud voodi vastu välisseina, et radiaatori nõrk soojus temani jõuaks. Kui ta siin nüüd lamab, siis on ta nina peaaegu vastu aknaklaasi. Silmad pööratud tänaval seisvate raagus puude poole, ei näe ta olukorrast enam mingit väljapääsu. Tal on veider veendumus, et igasugune võitlus on mõttetu. Et ta saab lasta end vaid kaasa viia, allavoolu saata, üle ujutada, oludega passiivselt silmitsi seista. Eile võttis ta ette kõik ümbrikud. Ta avas need ja rebis ükshaaval tükkideks. Ta viskas tükid kraanikaussi ja avas kraani. Märjad paberitükid kleepusid kokku ja moodustasid vastiku klombi, mille lagunemist kuuma vee all ta jälgis. Telefon heliseb üha uuesti ja uuesti. Louise on visanud mobiili padja alla, aga läbilõikav helin ei lase tal magama jääda.

Ahastav Myriam käib mööda korterit ringi, advokaadirüü triibulisel tugitoolil. „Ta ei tule enam tagasi,” ütleb ta Paulile. „Lapsehoidjad kaovad vahel jäljetult. Ma olen neid lugusid küll ja küll kuulnud.” Ta püüab Louise`ile helistada ja kui too ei vasta, tunneb end täiesti abituna. Ta süüdistab Pauli. Ta ütleb, et see oli liiga karm ja kohtles Louise`i nagu mingit teenijat. „Me alandasime teda,” otsustab ta.
Paul püüab naist mõistusele tuua. Louise`il on ilmselt mingi probleem, midagi on kindlasti juhtunud. Ta poleks ilmaski söandanud niimoodi, ilma igasuguste selgitusteta nende juurest ära minna. Tema, kes ta on nii kiindunud lastesse, ei oleks saanud nendega hüvasti jätmata lahkuda. „Selle asemel, et jubedaid stsenaariume välja mõelda, peaksid hoopis tema aadressi üles otsima. Vaata lepingut. Kui ta pole tunni aja jooksul vastanud, lähen tema poole.”
Myriam kükitab sahtli ees ja sorib paberites, kui telefon heliseb. Louise palub vaevukuuldaval häälel vabandust. Ta on nii haige, et ei suuda voodist tõusta. Ta uinus hommikul uuesti ega kuulnud telefoni. Ta ütleb vähemalt kümme korda: „Ma palun väga vabandust.” Myriam on nii lihtsast seletusest jahmunud. Tal on peaaegu häbi, et ta ei tulnud selle peale, et tegemist on lihtsa terviseprobleemiga. Nagu Louise oleks kivist, nagu teda ei võiks väsimus või haigus maha murda. „Ma mõistan,” vastab Myriam. „Puhake, küll me leiame mingi lahenduse.”
Paul ja Myriam helistavad sõpradele, töökaaslastele, pereliikmetele. Lõpuks soovitab keegi neile üht üliõpilast, „kes võib hädast välja aidata” ja kellel on juhuslikult võimalik kohe tulla. Noor, umbes kahekümneaastane ilus heledapäine tüdruk ei ärata Myriamis usaldust. Korterisse sisenenud, võtab ta aeglaselt jalast kõrgete kontsadega saapad. Myriam märkab, et tal on kaelal kohutav tätoveering. Myriami nõuannete peale vastab ta „jah”, aga sellise näoga, nagu ei saaks ta midagi aru ja tahaks vaid sellest närvilisest ja tüütust perenaisest lahti saada. Diivanil suikuva Mila suhtes näitab ta üles liialdatud osavõtlikkust. Ta matkib emalikku muret, kuigi on ise vaevalt lapseeast väljas.
Õhtul koju jõudes langeb Myriam ülimasse masendusse. Korteris on täielik korralagedus. Mänguasjad on elutoas laiali. Mustad nõud vedelevad kraanikausis. Diivanilaual on porgandipüree kuivanud jäljed. Tüdruk tõuseb kergendustundega püsti, nagu oleks vabanemas vangikongist. Ta pistab rahatähed taskusse ja tormab, mobiil käes, ukse juurde. Hiljem avastab Myriam, et rõdul on tosin isekeeratud sigareti koni ja lastetoa sinisel kummutil lebav sulanud šokolaadijäätis on mööblitüki serva kahjustanud.

Louise`i vaevavad kolm päeva õudusunenäod. Ta ei vaju unne, vaid väärastunud letargiasse, kus ta mõtted hämarduvad ja vaevused süvenevad. Tema öid täidavad tummad karjed, mis näivad ta sisikonda rebestavat. Särk keha külge kleepunud, hambad plagisemas, klammerdub ta diivanvoodi madratsi külge. Tal on tunne, et ta nägu on surutud kellegi saapa kontsa alla, et ta suu on täis mulda. Ta puusad visklevad nagu kullese saba. Ta on täiesti kurnatud. Ta tõuseb vaid selleks, et minna jooma või tualetti, ja poeb siis tagasi oma pessa.
Ta ärkab unest, nagu väljutakse veest, kui ollakse sukeldunud nii sügavale, et kopsud on hapnikupuuduses ja vee asemel laiub ümberringi must ja kleepuv magma ja ainuke soov on, et oleks veel niigi palju õhku ja jõudu, et pinnale tõusta ja lõpuks sügavasti sisse hingata.
Oma väikesesse lilleliste kaantega märkmikku on ta kirjutanud termini, mida on kirjutanud Henri-Mondori haigla arst. „Delirioosne melanhoolia”. Louise`i meelest oli see olnud ilus, lisades tema kurbusesse ootamatult veidi poeesiat, kerget vabanemist. Ta on selle üles tähendanud oma kummalise käekirjaga, rõhutatult väänduvate suurtähtedega. Tema väikese märkmiku lehtedel näivad sõnad nagu klotsidest majad, mida Adam ehitab selleks, et näha nende kokkuvarisemist.
Esimest korda mõtleb ta vanadusele. Kehale, mis varsti enam sõna ei kuula, liigutustele, mis teevad valu kuni luudeni. Suurenevatele kulutustele seoses arstiabiga. Ja lõpuks võika vanaduse ängile, kui ta lebab haigena pesemata akendega korteris. Sellest on saanud ta kinnismõte. Ta vihkab seda paika. Duširuumist leviv hallituslõhn ajab ta hulluks. Ta tunneb seda lausa suus. Kõik ta liigesed, kõik ta nahavoldid on täis rohekat korpa, ja ükskõik kui palju ta end ka ei kratsiks, tuleb see öö jooksul tagasi, veel paksem kui enne.
Temas kerkib viha. Viha, mis on hakanud pidurdama tema truualamlikkuse hooge ja lapselikku optimismi. Viha, mis varjutab kõike. Ta on mingis kurvas ja segases unenäos. Teda kummitab mulje, et ta on liiga palju näinud teiste inimeste lähedust, kuulnud nende eraelust, eraelust, millele temal pole kunagi õigust olnud. Tal pole kunagi olnud omaette tuba.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Narine Abgarjan

5. aug. 2019 at 9:13 e.l. (Narine Abgarjan) (, )

Foto: HeadRead.ee

Narine Abgarjan (1971) on vene keeles kirjutav armeenia kirjanik. Eesti keeles on ilmunud kaks Abgarjani teost. „Taevast kukkus kolm õuna“ (eesti k Tänapäev 2016, tlk Erle Nõmm) on sissevaade ühe Armeenia mägiküla ellu, mis asub küll vanajumala selja taga, kuid on samas kõikidele maailma tuultele valla. Lugu algab üsna süngelt, kirjeldades kuuekümnenda eluaasta lävel Anatolia kannatusi – tundes, et ta jookseb verest tühjaks, valmistub naine surema. Kuid „Taevast kukkus kolm õuna“ ülesehitus üllatab – alguses lugeja tugevasti vastu maapinda suruv lugu hakkab teda tasapisi hoopis maa küljest lahti kergitama. Vananeva küla elanikele osaks langevad katsumused ja sünged perspektiivid omandavad koomilisi jooni, naturalistlikku jutustamislaadi tungib üha rohkem maagiat, üleloomulikku valgust. Romaani kannab idee, et seal, kus on kas või ainult kaks inimest, võib tekkida nende vahele miski, mis liidab kaks kokku, aga muutub suuremaks kui kahe summa. Muide, „Taevast kukkus kolm õuna“ on üks väheseid raamatuid, mille oluliste tegelaste hulgas figureerib paabulind. Mullu ilmus eesti keeles autobiograafiline „Manunja“ (Tänapäev, tlk Ilona Martson), mis kirjeldab humoorikalt autori ja tema sõbranna Manunja lapsepõlve, nende tempe ja pereelu. Teos sobib ülihästi nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Katkend: Taevast kukkus kolm õuna, Tänapäev 2016, tlk Erle Nõmm. Lk 154 – 161.

Kõrge ea tõttu polnud nende tunnetes ägedust ja teadvust hägustavat kirge, kehadel polnud võimalust armastada nii sageli kui, nagu seda on antud noortele, aga nad suhtusid sellesse arusaamisega ja olid taevale otsatult tänulikud õnnistatud võimaluse eest jagada elusügist sellega, kes on sulle tõeliselt kallis. „Kui mulle öeldaks, et ma pean veelkord läbi elama kõik, mis sai mulle osaks eelmise mehega, et pärast sinuga koos olla, oleksin nõus,” tunnistas Anatolia ükskord Vassilile. Mees oli tema sõnadest hingepõhjani liigutatud, ent sattus nii segadusse, et ei osanud midagi öelda. Pärast oli Vassili päev otsa sepikojas, aga õhtul tõi oskamatult sepistatud roosi – esimese lille, mille ta oli meisterdanud pärast aastatepikkust tööd sepana. „Ma ei oska öelda sõnadega nagu sina,” tunnistas ta naisele ja jäi vait, teadmata, kuidas mõtet õigesti lõpetada, „seepärast otsustasid sepistada oma tunded metalli?” tuli Anatolia talle appi. „Jah,” vastas ta.
Päeval, kui Vassili nägi surnud abikaasat esimest korda, läks Anatolia äikesest vaevatuna varem magama. Ilm oli hommikust saadik lämbe ja niiske, ei lasknud hingata – suvi oli lõppemas, lahkuv august tujutses ja hüsteeritses, kuumutas keskpäeva valgeks, aga öö lähenedes kärgatas kohutavalt tugeva äikesega, lõhestas õhku taevaste aždaakade piikidega, valas kuumi vihmajugasid, aga kauaoodatud kergendust ei tulnud. Vassili kiikas magamistuppa, veendus, et Anatolia on juba magama jäänud – lisaks nõrkusehoogudele piinasid teda ka jalad – ta kurtis valusid liigestes ja turseid, seepärast magas ta, pannud põlvede alla neljaks volditud pleedi. Muretses, et on juurde võtnud, olin kogu elu kõhn kui laast, aga nüüd olen endal küljed ja kõhu rasva söönud, varsti olen ümmargune nagu juustukera, naljatas ta, pole midagi, ma armastan sind ka paksuna, naeratas Vassili piinatult – Anatolia terviseseisund läks vääramatult halvemaks, oli selge, et orus arstide juures käimata läbi ei saa, aga ta ajas vastu ja puhkes iga kord nutma, kui keegi sellest juttu tegi. Vassili jättis magamistoa ukse poikvele, et kuulda, kui Anatolia kutsub, aga ise läks kööki piparmünditeed keetma. Välisuks oli miskipärast pärani lahti, ta astus ligi, et see kinni panna, ja nägi Magtahinet kohe. Too seisis, toetudes kõhuga veranda rinnatisele, peakatteta ja millegipärast lühikeste juustega, ning vaatas õue, käed rinnal risti, sinna nurka, kus oli Patro kuut. Vaatamata sellele, et Magtahine oli väga kõhnaks jäänud ja terve vaksa võrra oma kasvust lühem, tundis Vassili ta kohe ära tuttava silueti järgi – ükskord noorena keeras Magtahine kohmakalt, takerdus jalgupidi põrandavaiba karvadesse, kukkus täies pikkuses maha ja vigastas õlga. Tollest päevast valutas õlg sageli, eriti ilmamuutuse ajal, ja Magtahine tõstis selle vaistlikult ülespoole, aga käsi hoidis rinnal risti, kartes kogemata küünarnukiga midagi riivata ja endale veelgi rohkem haiget teha. Vassili tahtis ligi astuda, aga Magtahine keeras tema poole ootamatult noore, ainsagi kortsuta näo ja raputas vihaselt pead. Uks sulgus tuulepuhangust, aga kui Vassili selle uuesti lahti tegi, oli veranda tühi.
Tollest päevast ilmus Magtahine peaaegu iga päev, kindlasti öösiti, oodates tundi, kui Anatolia magama jääb, Vassili aimas eksimatult tema saabumist, vaatas verandale, naine seisis seal, käed rinnal risti, ja vaatas õue. Vassili ei püüdnud enam ligi astuda, aga teadis, et Magtahine ei käi niisama, vaid selleks, et talle midagi öelda, kuid viivitab veel teadmata põhjusel. Manalateed läinud naise külaskäigud ei hirmutanud teda, vaatamata vanemas eas hukkaläinud iseloomule oli Magtahine lahke ja sõbralik naine, hoolitses ennastohverdavalt oma vanemate eest, keda ta küll süüdistas ebapiisavas armastuses, kuid pigem harjumusest kui solvumisest. Nad abiellusid Vassiliga aasta pärast seda, kui nälg taandus, ning Magtahine võttis üheksa-aastase Akopi omaks ja armastas teda nagu oma lihast poega. Isegi hiljem, kui neil sündis kolm poega, ei teinud ta poiste vahel vahet, suhtus Akoppi erilise õrnusega ega eemaldunud temast sammugi, kui Akopil algasid seletamatud palavikuhood. Vassili tõmbas kulmu kipra ja ohkas raskelt, meenutades noorema venna kannatusi. Esimene hoog tuli paar kuud peale ema surma: Vassili hüüdis venda tulutult õhtust sööma, läks teda maja pealt otsima ja leidis ta külalistetoa põrandalt, Akopil oli nii kõrge palavik, et tema laupa puudutades tõmbas Vassili käe ehmunult ära. Vassili võttis talt kiiresti riided seljast, hõõrus mooruspuusamagonniga, pani voodisse ja jooksis Jasamani järele. Jasamani tulekuks oli Akop taas põrandal, kuum keha jahedatel laudadel, ja sonis. Kuni Jasaman üritas talle taimetõmmiseid joota, oksendas poiss ja oigas, aga pärast, kui ta oli voodisse pandud ja kaetud kahe tekiga, et higistada, nuttis kaeblikult ja palus eemaldada padja alt mõõk, mille oli sinna pannud kuri vaim Aslan-Balasar. Tuli padi üles tõsta, ja näidata, et seal pole midagi, aga Akop ei rahunenud, veeres voodi teise otsa, sirutas kätt akna poole – vaadake, ta ootab, et leida õige hetk, tulla ja tappa meid oma mõõgaga. Vassili kandis ta teise tuppa, kurjakuulutavast aknast kaugemale, aga seegi ei aidanud – Akop nuttis lohutamatult ja palus mõõga ära viia, muidu pole kellelgi pääsu. Palavik kestis kogu öö ja taandus alles koidikuks, aga keskpäeval ärkas poiss imelikul kombel tervena, ainult nõrgana, ei mäletanud midagi peale selle, et kaotas teadvuse hinge haaravast õudusest – tajus selja taga kellelgi hirmsa kohalolekut ja kukkus maha. Sellest juhtumist alates kordusid hood iga kuu, vahel isegi sagedamini. Akop kosus neist mitu päeva, kartis pimedust, püüdis mitte üksi jääda. Vassili tegi kõik võimaliku, et teda aidata – viis mitu korda orgu ravile, vedas mööda unenägude seletajaid ja posijaid, kutsus vaimuliku. Paraku olid kõik püüdlused asjatud: arstid ei leidnud poisi tervises kõrvalekaldeid, posijate loitsud ei mõjunud, kuidas unenägude seletajad ka ei vahtinud oma klaaskuulidesse, ei näinud nad sealt midagi; majja kutsutud noor ter Azrija, kes jõudis kohale just Akopi järjekordse haigushoo ajaks, palvetas küll tema kohal mitu rasket öötundi, kuid ei pidanud vaimsele pingele vastu ja hakkas abitult nutma, surudes lauba vastu poisi kuuma peopesa.
Ainus, kel õnnestus taibata Akopi kurnavate haigushoogude põhjust, oli Magtahine. Erinevalt Vassilist, kes püüdis vennaga haigusest mitte rääkida, et mitte sundida teda kõike uuesti läbi elama, suunas Magtahine poissi pehmelt, aga järjekindlalt vestlusele, kogudes kübemeid ja pannes mälestuskillud piltideks kokku, kuigi need olid seni veel mõttetud. Aja jooksul õppis ta haigushooge ette arvama, tõsi, kuidas ta seda teeb, ei osanud ta mehele seletada, sest tajus nende lähenemist ainult vaistlikult, tuginedes oma tunnetele ja aimdusele. Nendel päevadel oli Akop kodus, tema järelvalve all, aga venna abita jäänud Vassili oli sunnitud veetma sepikojas peaaegu terveid ööpäevi, et tööga hakkama saada. Kuid kuidas Magtahine ka ei püüdnud hoida Akoppi oma vaateväljas, ei õnnestunud tal tabada haigushoo algust, mis teda väga rusus ja vihastas, sest ta teadis kusagilt, et poisi haiguse saladus peitub just neis paaris sekundis, mis eelnevad minestusele. Vassili suhtus naise enesekindlusesse kui veidrusesse, vahel heitis tema üle isegi nalja, aga hingepõhjas hellitas lootust, et Magtahine suudab siiski selgust saada venna kummalise haigus põhjuses.
Ja ükskord, pärast kahte pikka aastat, kui kõik jõudsid juba meelt heita ja pettuda, Magtahinel see siiski õnnestus. Tollel päeval, jäädes tema tungival nõudmisel koju, ladus Akop lõhutud puid riita. Verandal, sooja tekki mässitult, magas hällis aastane vennapoeg Karapet, Vassili ja Magtahine esiklaps; veendunud, et laps jäi magama, läks Magtahine õue, et olla Akopile lähemal, aga ei jõudnud veel viimaselt astmelt alla astuda, kui Akop pomises kiire poolsosinaga, veranda poole pööramata: laps kukub kohe maha. Magtahine keeras kohe ehmunult ringi ja ahhetas – mingi ime läbi tekist välja pugenud väikemees küünitas kätkist välja ja jäi allapoole rippu, kooldudes ohtlikult üle madala puitserva. Ta kargas kolme hüppega üle trepi, haaras poja kätele, surus enda vastu, süda tagus nii kõvasti, nagu oleks see asunud mitte rinnakorvis, vaid väljaspool. Kuidagimoodi südamepekslemise vaigistanud, astus ta ärevalt veranda servale ja nägi seda, mida oligi oodanud – keset hoovi, lõhutud puudel, lamas haigushoost maha murtud surnukahvatu Akop ja oigas sisikonda põletavast koletislikust palavikust.
„Võib-olla sa sellepärast oledki haige, et näed tulevikku?” oletas Magtahine järgmisel päeval ettevaatlikult.
Akop, kes ei mäletanud midagi peale hingehalvava hirmu, panid silmad jõuetult kinni.
„Mis mõtet sel on, kui ma kõik kohe ära unustan?” sosistas ta.
„Ei tea.”
Mõne aja pärast osutus tema haigushoo tunnistajaks maisijahu järele tulnud Behlvantsi Mariam. Magtahine vannitas last, aga Akop seisis kõrval ja hoidis käterätti valmis. Äkki astus ta sammu tagasi, haaras käega seinast, toetus seinale, pööras silmad pahupidi ja vajus aeglaselt põrandale ning pressis hetk enne teadvuse kaotamist kokkusurutud hammaste vahelt: Usta Samo. Magtahine andis märja lapse Mariami kätte, aga ise tormas Akopi juurde.
„Ära küsi midagi,” heitis ta üle õla, „aita lapsed riidesse panna, aga siis jookse Surbui juurde, hoiata, et tema isaga juhtus õnnetus.”
Karjus Usta Samo leiti tammesalu servalt. Vanamees lamas, ümbritsetuna ustavast ja vaikivast karjast, ning nuttis valust nagu laps – ta oli komistanud, õnnetult kukkunud ja murdnud pahkluu.
Kuuldus sellest, et sepp Vassili noorem vend näeb õnnetusi ette, levis külas kiiresti. Inimesed hakkasid käima, et küsida oma tuleviku kohta, aga Akop laiutas abitult käsi – ta näeb, kuid ei mäleta midagi. Maranlased suhtusid tema seosetutesse selgitustesse umbusuga, solvusid, heitsid ette tundetust ja tahtmatust aidata. Kõige kaugemale läks Parandzem, kellel mingi tundmatu haigus kõik kodulinnud maha võttis. Olles miskipärast otsustanud, et selle põhjuseks on Akopi haigushood, laskis ta liikvele kuulduse, et Akop mitte ei tunne õnnetust ette, vaid kutsub häda kaela. Parandzem oli kiusaka iseloomu ja kurja keelega vana naine, keda külas eriti ei armastatud, aga mõned maranlased jäid tema keelepeksu siiski uskuma ja suhtusid Akoppi kui pidalitõbisesse. Nad peitsid tema eest lapsi, ei läinud sepikotta, kui tema oli seal, aga teda tänaval kohates lõid hirmunult risti ette ja läksid silmi peites teisele poole teed.
Kui Akop suhtus sellesse noorusele omase külmaverelisuse ja isegi rõõmuga – mõelgu, mida tahavad, peaasi et ei tüütaks oma tähelepanuga -,siis Vassilit solvas ja haavas selline suhtumine venda. Ta püüdis külaelanikega paar korda asju klaarida, läks tülli ja tõestas, tükkis ägestudes isegi kaklema, aga saavutas vastupidise tulemuse – nüüd käisid maranlased ka temast kaarega mööda. Muide, sepikojas ei jäänud sellest tööd vähemaks – hirm hirmuks, aga korralikku kobestit, mis teenib kaua ega purune pidevast rahnude purustamisest (kivikraami polnud Maniš-kari tipus vähem kui mulda), ei saanud igalt meistrilt. Seepärast käisid maranlased jätkuvalt sepikojas, aga Vassili võttis tellimused hoolimata solvumisest vaikides vastu ja tegi oma tööd, nagu oskas – püüdlikult, usinalt ja tihti võlgu, keeldumata kunagi vastu tulemast neile, kes ei suutnud talle töö eest kohe tasu maksta.
Pinge, mis oli tekkinud külaelanike ja Vassili perekonna vahel, oleks ilmselt kestnud pikki aastaid ning sepa ja tema venna lõplikult välja tõuganud, kui poleks olnud sündmust, mis toimus samal kevadel ja mis keeras Marani suhtumise Akoppi sõna otseses mõttes pea peale. Selleks ajaks olid sagenenud haigushood muutunud sedavõrd kurnavaks, et tundus, nagu igaüks võib viimaseks jääda. Jasaman, kes oli alati läheduses, võitles nooruki tervise eest, nagu suutis. Ta koostas erilise taimesegu, mille tõmmis pidi aitama raskeid haigushooge kergemini taluda. Akop täitis püüdlikult kõiki tema ettekirjutusi: jõi kibedaid tinktuure, magas iga ilmaga lahtise aknaga, karastas end külma veega, hingas täpselt tema õpetuse järgi – viisteist korda sügavalt sisse- ja välja kohe hommikul peale ärkamist, ja enne uinumist. Ravimisest oli kahtlemata kasu, sest kõigi nende aastate jooksul ei olnud tal ühtki rasket haigust ega isegi lihtsat külmetust mitte, aga küla tabanud tuulerõugeepideemia, millest ei pääsenud keegi, isegi ätid, läks temast mööda, nagu poleks märganudki. Ent haigushoogudega ei suutnud Jasamani määratud ravi toime tulla. Piinavate ja rasketena muutisid need ajaga sedavõrd talumatuks ja tabasid teda nii ootamatult, et Akop kaotas teadvuse silmapilk, jõudmata hoiatada ees seisvast hädast ega isegi mitte teadvustada, mis temaga juhtus.
Püüdes meeleheitlikult venna olukorda kuidagi kergendada, võttis Vassili ette veel ühe teekonna orgu. Kuid ka see visiit arstide juurde ei andnud midagi, veelgi enam, leidmata noorukil kõrvalekaldeid, ei mõelnud nad välja midagi paremat, kui teha ettepanek jätta ta vaimuhaiglasse. Maruvihane Vassili viis Akopi ära kindla kavatsusega enam mitte kunagi orgu naasta.
„Kui talle on määratud surra haigushoo tõttu, siis juhtugu see pigem minu kätel kui hullumeelsete seas,” teatas ta.
Akop muretses Vassili pärast rohkem kui enda pärast, seepärast ei kurtnud ega halanud ta kunagi. Püüdis nina mitte norgu lasta – kosunud järjekordsest haigushoost, aitas ta sepikojas – töötas jõudsalt ja innukalt, nõudmata vastutulelikkust, solvus väga, kui Vassili tegi talle ettepaneku hinge tõmmata või jättis kõige raskema osa tööst endale. Ta oli lõpmata tänulik Magtahinele hoolitsuse eest, armastas teda nagu õde, oli tema vanematega abivalmis ja lahke – vanakesed, kes muretsesid väga noorema tütre Šušaniku kehva tervise pärast, olid päris otsa jäänud, Petrosel kadus alt vasak jalg, aga unetusest kurnatud naisele tuli peale närvihaigus, mida rahvas kutsub žimažanka tõveks – hämaruse haiguseks. (depressiooni raske vorm -tlk.) Akop aitas hea meelega majapidamises – koristas, pesi pesu, tegi süüa, tegeles armastatud vennapoegadega, kellest vanim oli tolleks ajaks seitsmene, keskmine viiene ja noorim kolmene. Poisid teadsid oma onu haigusest juba kõike ja käisid majas kikivarvul, lastes tal end pärast rasket haigushoogu välja magada. Vassilil oli süda murdumas, kui ta jälgis poegi, venda, oma õnnetut Magtahinet, kes rebis end ribadeks, hoolitsedes põetust vajavate vanemate ja perekonna eest, iga kord ohkas ta jaanuari saabudes kergendusega, lootes, et uus aasta tuleb armulikum ja õnnelikum kui vana, aga detsembris konstateeris kibedusega – elu ei kavatsenudki kergemaks minna, vaid tõi endaga üha uusi ja uusi katsumusi.

Püsiviide Lisa kommentaar

Erling Kagge

20. juuli 2019 at 12:26 e.l. (Erling Kagge, Uncategorized)

Erling Kagge (1963) on norra maadeuurija, mägironija, jurist, kunstikoguja, poliitik, modell ja kirjanik. Temast sai 1994. aastal esimene inimene, kes läbis „kolme pooluse väljakutse“, jõudes jalgsi nii põhjapoolusele, lõunapoolusele kui ka Džomolungma tippu. Samuti on ta esimene inimene, kes on jõudnud kõrvalise abita nii põhja- kui lõunapoolusele. Pärast selliseid saavutusi läks Kagge Cambridge’i ülikooli filosoofiat õppima ja rajas Norra üheks juhtivamaks kirjastuseks muutunud Kagge Forlagi. Eelmisel aastal ilmus eesti keeles üks Kagge bestselleritest, seikluslik eneseabiraamat „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada“ (eesti k Post Factum, 2018, tlk Sigrid Tooming). Nagu pealkirigi räägib, on tegu mõtisklusega vaikusest – kuidas leida vaikust maailmast ja iseendast. Ühelt poolt on raamatul tugev seos Kagge uskumatult seiklusrikka eluga, sest tema sõnutsi on just Antarktika kõige vaiksem koht, kus ta on käinud, olgugi et vaikust võib leida ka suurlinnast. Teisalt aga kõneleb raamat sisemisest vaikusest, mida on eriti tugevalt kuulda siis, kui inimene on üksi.

https://headread.ee/uritus/erling-kagge/

Foto: © Lars Pettersen Tinagent

Katkend: Kõnni: Üks samm korraga, Postimees Kirjastus 2019, tlk Sigrid Tooming. Lk 78 – 89.

 

Sokrates oli silmitsi sama probleemiga: „Ja kuidas, sa Sokrates, tahad midagi uurida, kui sa ei tea üldse, mis see on?” selle dilemma üle – ehk Menoni paradoksi üle, mis sai nime sofist Menoni järgi, kes Sokratesele selle küsimuse esitas – on filosoofid juurelnud 2400 aastat. 1942. aastal käis prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty välja minu meelest hea vastuse. Sellise, mis tuleb tuttav ette kõigile, kes palju kõnnivad: sa mõtled kogu ihuga. Nii pea kui ka kehaga. Ta lähtus mõttest, et keha ei ole ainult aatomite kogum, mis koosneb lihast ja luust. Me tajume, säilitame mälestusi ja mõtiskleme varvaste, jalgade, käsivarte, kõhu, rinna ja õlgadega. Mitte ainult pea ja hingega, nagu väitis Sokrates. Merleau-Ponty taipas midagi, mis on hiljem pakkunud huvi aju-uurijatele ja psühholoogidele: sina ja mina tervikuna peame pidevat dialoogi kõigega meie ümber. „Ei ole mingit sisemist inimest, inimene on maailmas ja tajub ennast ainult maailmas.”

Kui me näeme, haistame ja kuulame, siis – selleks et mõista, mida kogeme – tarvitame juba kehasse ladestunud infot.

Kui lind laulab puuoksal, ei suuda ma eristada häält, mida kuulen, ja lindu, keda kujutan ette teistest kogemustest, mis asuvad mu kehas. Linnulaul, mida sina kuuled, ei sarnane seetõttu sellega, mida mina kuulen, kuigi lind on sama. Kõigil on isiklik kogemus ja võimalik, et salvestatud infol on selles suurem roll kui linnulaulul endal.

 

Samal ajal kui Robert Wilsoni õde pidi õppima kõndima, nägi poiss ise kurja vaeva rääkimisega. Ta kogeles nii, et temast ei olnud peaaegu võimalik aru saada. Wacos, kus perekond elas, ei olnud logopeedi ja vanemad viisid ta spetsialistide juurde New Orleansi, Chicagosse ja Dallasesse. Mitte miski ei aidanud. Teismelisena sai ta kokku ühe baleriiniga, kes seletas talle, kuidas on võimalik rääkima õppida. Nõuanne meenutas talle seda, kuidas tema õde õppis käima. Kui ta oli alustanud ühe sõna ütlemist, ei tohtinud ta närvi minna ega pooleli jätta, vaid pidi katsuma sõna rahulikult lõpuni öelda. Selleks et öelda „wwwwwheneeeeevvvver”, tohtis ta vabalt kasutada mitu minutit. Baleriin mõistis sügavuti, kuidas keha toimib. „Ta ütles mulle ainult seda, et ma pean rääkimiseks rohkem aega varuma, mistõttu ma hakkasin rääkima aeglasemalt ja üsna pea, nii viie-kuue nädala pärast ma ei kogelenudki enam. See oli umbes nii, nagu ma oleksin liikunud paigal tammudes jooksusammul!”

Performance-etenduses „Walking” näib Wilson kasutavat oma lapsepõlvekogemust, et iga asi peab võtma kaua aega. Kui etendust Hollandis mängiti, läks publikul ja tal endal viis tundi, et kõndida Terschellingi saare ühest otsast teise – jalgsi minnes kulub selleks harilikult kolmveerand tundi. „Ma hakkasin üha enam ümbrust märkama ja mu meeleaistingud muutusid. Kõik oli hoopis teistsugune kui siis, kui ma kõndisin jalakäija tempoga.”

Mereõhk, linnud, tuul, liiv, kivid ja silmapiir.

 

Enamasti käin ma kas sokkide väel või paljajalu. Kohe, kui ma olen jõudnud koju, külla või kontorisse, võtan ma kingad jalast. Mitte ainult selleks, et olla viisakas, vaid et liigutada varbaid ning et mu keha  ja jalgealuse vahel ei oleks paksu kummikihti. Kui ma istun kohvikus, eelistan olla sokkisjalu, kingad lükatud laua alla. Ma katsun seda varjata, et pääseda märkustest ja sekka mõnest pahasest ettekandjast.

Kuigi seda ei ole töölkäimisega lihtne sobitada, eelistan ma käia ka sokkideta. Mitte jalgade pärast, vaid enda pärast tervikuna. Et tunnetada puupõrandat, betooni, vaipa, rohtu, liiva, pori ja asfalti. Või sammalt, puuokkaid ja kive. Et tunda, kuidas iga varba, varbapäka, kanna ja pahkluu refleksipunktid – punktid, mis on ühenduses ülejäänud kehaga -, saab maapinnaga vahetult kokku puutuda.

Niisama loomulikult nagu sellesse, et keha vajab päikest, nahk naudib tuult ja kõrvad püüavad linnulaulu, usun ma jalgade vabastamisse. Paljalt on jalad kaitsetumad. Ma pean olema tähelepanelik ja keskenduma, et mitte astuda millegi terava peale ega lüüa end ära millegi kõva vastu.

Nagu eespool mainitud, kirjutas luuletaja Pablo Neruda jalast, mis tahaks olla liblikas või õun, aga tema romantiline mõte saab paari värsi järel otsa. Edasi räägib luuletus, kuidas jalg kaotab ikkagi vabaduse ja peab leppima eluga  pimeduses, ümbritsetuna plastist, kummist või nahast, rutates kiirel sammul sisse-välja poodidest ja büroodest:

 

tal oli vaevalt aega

                 olla paljas armastuses ja unes

 

Öeldakse, et pole midagi uut siin päikse all, aga niisama õige oleks öelda, et pole midagi vana siin päikse all. Filosoof Arne Næss praktiseeris viimast kohalikul kombel: kõik on meie ümber lakkamatult uus.

Ta elas suure osa oma elust Hallingskarvet`mäemassiivi all Tvergasteinis, üksikus mägimajas. Arne nõudis, et me läheneksime sellele iga kord ise teed mööda, olgu vaid mõni sentimeeter viimase raja kõrvalt. Nii pidid tegema kõik tema külalised. Kõigi nende aastate jooksul ei viinud mägimajja kunagi ühtki teerada.

Ta otsustas, et kahe meetri ulatuses peab tema maja ümbritsema looduskaitseala. Selleks et säästa sammaljat tundrakanarbikku, jäätulikaid ja drüüaseid, pidi ta ise, nagu ka kõik tema külalised, astuma kaitsealal ainult kividele, nii et ta saaks aknast jälgida, kuidas taimestik eri aastaaegadel häirimatut elu elab.

Tvergastein oli vist küll ainus mägimaja Norras, kuhu ei viinud sissetallatud rada. Allpool möödus paar loomarada, see oli kõik. Praegu, kaheksa aastat pärast seda, kui Næss siirdus oma viimsele teekonnale, viib majja rada. Ilma Næssi tahteta oli vältimatu, et turistid valisid lihtsaima ja sama tee.

 

Luuletaja Olav H. Hauge elas sünnist surmani Hardangeris Ulvikis oma talus. Maja asub fjordisopis, ümbritsetud kaunitest mägedest. Ulviki hingematvas maastikus algavad peaaegu kõik teekonnad pika mäkketõusuga. Hauge raamaturiiulid olid täis maailmakirjandust ning luuletaja käis ja vestles üksinduses mõttes raamatutest, mida luges, ja kirjanikega, kes olid need kirjutanud, tajudes, kuidas maailm muutub, ja kirjutas luuletuse „Sinu tee”:

 

See on sinu tee.

          Vaid sina

          seda käid. Ja ringi

          ei saa keerata.

 

 

Nii täpselt ongi!  On üks tee. See on sinu oma ja seda minnes sa lood seda, ka siis, kui rändad samu radu. Aga ma ei usu, et „ringi ei saa keerata”. Sa võid alati ringi keerata, igal ööpäeva minutil, aga tagasitee on juba teine.

Hispaania poeet Antonio Machado tundis umbes sama mida Hauge, kui matkas Kastiilia tuulisel kuppelmaastikul tammede all. Säärases looduses, kus „kivid näivad unistavat”. Luuletuses „Kui sa kõnnid, tekib tee” kirjutas ta peaaegu sama mida Hauge:

 Kui sa kõnnid, tekib tee

        ja kui vaatad tagasi,

        näed rada,

        kuhu enam sa ei astu.

 

Pärast Machado lugemist märkis Hauge päevaraamatusse järgmist: „VIIMAKS OMETI KEEGI, KES ON MINUGA ÜHTE MEELT.”

 

Südamekirurg Magdi Habib Yacoub käib iga päev kõndimas. Ühel õhtul põrkasime Genfi järve ääres hotellist väljudes peaaegu kokku. Mäletan siiani vaadet, mille tunnistajaks me olime: õhtupaiste kaunil järvel, ümberringi mäed, ja me peatusime, et lihtsalt vaadata. Ta rääkis, et kavatseb enne magamaminekut kolm-neli kilomeetrit jalutada, ja minult oli sama . Niisiis läksime koos.

Mul vedas.

Küsisin Yacoubilt, mis tööd ta teeb, ja ta rääkis, et on sooritanud umbes 20 000 lahtist südameoperatsiooni. Teised arstid saevad tema jaoks rinnakuluu läbi ja avavad rindkere, seejärel seisatakse natukeseks ajaks patsiendi süda ja hingamine, et Yacoub saaks teha operatsiooni ja minna edasi järgmise patsiendi juurde, kes juba avatud rindkerega ootab. Harilikult on päevas viis operatsiooni.

Üheksa aasta eest oli ta siiranud kaheaastasele tüdrukule uue südame. Operatsiooni käigus peatas ta tüdruku oma südame töö, aga jättis selle kehasse. Kaheksa aastat hiljem hakkas uus süda streikima. Küsimus oli elus või surmas ja Yacoub kutsuti kohale. Ta peatas siiratud südame ja taastas ühenduse tüdruku enda südamega. Vahepeal oli süda kasvanud ja tüdruku kehas terveks saanud. See oli esimene säärane operatsioon, mis õnnestus. Tüdruk sai kiiresti eluvaimu sisse. Täna on ta abielus ja tal on lapsed.

Küsisin, mida ta oli mitme tuhande tuksuva inimsüdame uurimisest õppinud. Yacoub heitis mulle käigu pealt kiire pilgu ja ütles pikemalt mõtlemata: „Käia iga päev kõndimas.” Ta kinnitas mulle, et see nõuanne ei lähe kunagi moest.

Yacoub ei öelnud võib-olla midagi muud kui seda, mida tundis ilmselt mu vanaema ja mida on kogetud mitu tuhat aastat. Moodsa meditsiini isa Hippokrates rääkis 2400 aastat tagasi sama juttu. Ta hoiatas arstide ravivigade eest ja rõhutas, et ükski ravim ei ole laiema toimega, kui seda on ühe jala teise ette asetamine. „Kõndimine on inimese parim ravim.” Usun, et kõnnil on olnud rahva tervise jaoks hoopis suurem tähtsus kui kõigil teistel neil ravimitel, mida on aegade jooksul neelatud.

Kui kreeka filosoof Diogenesele öeldi, et liigutust ei eksisteeri, vastas ta: „Solvitur ambulando” – see laheneb kõndides. Sokrates käis Ateenas ringi, esitas küsimusi ja ajas juttu. Charles Darwin võttis kaks korda päevas jalad selga ja läks oma „mõtlemisrajale”. Søren Kierkegaard oli tänavafilosoof nagu Sokrates. Ta jalutas Kopenhaagenis ringi – „Olen oma parimad mõtted saanud kõndides” -, esitas küsimusi, võttis inimestel ümbert kinni ja saatis neid tüki maad, sai vastuse, laskis käe ümbert lahti ja promeneeris üksi edasi. Pärast läks ta tagasi koju, kuhu ta haruharva kedagi laskis, ja vääristas oma tänavamuljed raamatuteks.

Kui Albert Einsteinil mõte kinni kiilus, läks ta Princetonis metsa, ja selleks et ideid edasi arendada, viis Steve Jobs kolleegid jalutuskäigule. Paljud tema ideede järgijad Silicon Valleys peavad koosolekut kõndides, lootes selle samasugusele mõjule. See toimib. Teeme nii ka minu töökohas, ehkki liiga harva. Usun, et kõik teavad, et väike jalutuskäik tööpäeva keskel võib anda paremaid tulemusi – „… Mulle tundub, et niipea, kui mu jalad lähevad liikvele, saavad mõtted hoo sisse,” kirjutas Henry David Thoreau -, aga siiski on kerge anda järele mõttele, et miski muu on tähtsam.

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Julian Barnes

8. juuli 2019 at 11:12 e.l. (julian Barnes, Uncategorized) ()

Julian Barnes (1946) – inglise kirjanik ja tõlkija. Hariduselt filoloog ning töötanud aastaid sõnaraamatu leksikograafina, ajakirjanduses kirjandustoimetaja ja filmikriitikuna, on ta nüüd ennast täielikult pühendanud kirjandusloomingule.

Foto: © Ellen Warner

Julian Barnes on hinnatud ja auhinnatud inglise prosaist ja esseist. Tema esimene romaan „Metroland“ ilmus 1980. aastal, praeguseks on Barnesi sule alt ilmunud kolmteist romaani, millest kolm on avaldatud ka eesti keeles. „Maailma ajalugu 10½ peatükis“ („A History of the World in 10½ Chapters“, 1998, eesti k Hotger 2002, tlk Tõnis Leemets) on postmodernistlikus voolusängis liikuv fantaasiarikas ja humoorikas fragmentaarium elust ja surmast, kus lisaks inimlikule vaatepunktile on võimalik sisse elada ka Noa laevale püüdlevate puukoide mõttemaailma. „Kui on lõpp“ („The Sense of an Ending“, 2011, eesti k Varrak 2013, tlk Aet Varik) käsitleb mineviku usaldusväärsust, sõpruse vastupidavust ning muutuvuse möödapääsmatust. Teos võitis maineka Bookeri auhinna, millele on kandideerinud mitmed teisedki Barnesi teosed. „Aja müra“ („The Noise of Time“, 2016, eesti k Varrak 2018, tlk Aet Varik) peaks pakkuma huvi kõigile lähiajaloo huvilistele, eriti neile eestlastele, kellel veel isiklikke mälestusi Nõukogude Liidust. Romaan käsitleb tuntud helilooja Dmitri Šostakovitši elu stalinistliku režiimi ähvardava pilgu all. Barnes tabab nii ajastu absurdi kui ka inimese isiklikke üleelamisi – ühelt poolt kompromisse ja hirmu, teisalt aga mikroskoopilist kangelaslikkust. Lisaks manab teos silme ette ajatumaid üldinimlikke paradokse: eks me kõik kipume kujutlema ennast oma elust suuremaks ja samas elama ennast oma kujutlustest väiksemaks.
https://headread.ee/uritus/julian-barnes/

Katkend: Aja müra, Varrak 2019, tlk Aet Varik. Lk 102 – 108.

„Jah, ma nõustun isiklikult nende seisukohtadega.”
„Kas te olete isiklikult nõus Lääne muusika pagendamisega Nõukogude kontserdisaalidest?”
See võimaldas talle pisut rohkem manööverdamisruumi, ning ta vastas: „Kui muusika on hea, siis seda mängitakse.”
„Kas teie isiklikult olete nõus sellega, et Nõukogude kontserdisaalides on keelatud Hindemithi, Schönbergi ja Stravinski teosed?”
Nüüd tundis ta, kuidas higi mööda kõrvataguseid voolab. Korraks tõlgi poole pöördudes kujutles ta põgusalt marssal Tuhhatševskit, kes sirutas käe sulepea järele.
„Jah, mina olen sellega isiklikult nõus.”
„Ja kas te olete isiklikult nõus tänases kõnes väljendatud hinnanguga Stravinski muusikale?”
„Jah, ma nõustun selle hinnanguga isiklikult.”
„Ja kas teie isiklikult jääte nõusse vaadetega, mida teie ja teiste heliloojate muusika kohta on väljendanud minister Ždanov?”
Ždanov, kes oli teda 1936. aastast taga kiusanud, tema töid ära keelanud, teda naeruvääristanud ja ähvardanud, kes oli võrrelnud tema muusikat asfaldipuuri ja liikuva gaasikambriga.
„Jah, ma nõustun isiklikult esimees Ždanovi väljendatud vaadetega.”
„Tänan teid,” ütles Nabokov ja vaatas saalis ringi otsekui aplausi oodates. „Nüüd on kõik täiesti selge.”
Ždanovi kohta ringles Moskvas ja Leningradis üks paljuräägitud lugu: lugu muusikatunnist. Gogol oleks osanud sellest lugu pidada; tõtt-öelda oleks see koguni võinud tema sulest pärineda. Pärast keskkomitee 1948. aasta otsust oli Ždanov lasknud kogu maa juhtivad heliloojad oma ministeeriumi kokku kutsuda. Mõnes versioonis ainult Dmitri Dmitrijevitši ja Prokofjevi, mõnes aga kogu patustajate ja bandiitide karja. Nad juhatati suurde tuppa, kus poodiumil seisid kõnetool ja klaver. Suupisteid ei pakutud: ei olnud viina, mis hirmu nüristaks, ega võileibu, mis rahustaksid kõhtu. Mõnda aega lasti neid oodata. Siis ilmus Ždanov koos kahe alluvaga. Ta istus kõnepuldi juurde ja silmitses sealt Nõukogude muusika kahjureid ja sabotööre. Ta pidas neile järjekordse loengu nende nurjatusest, pettekujutlustest ja tühisusest. Ta selgitas, et juhul kui nad ennast ei paranda, võib nende mäng hämarate asjadega veel väga halvasti lõppeda. Ja siis, sel hetkel, kui heliloojad olid püksi pasandamas, sooritas ta coup de théâtre`i. Ta astus klaveri juurde ja demonstreeris neile meistriklassi. See – ta tümitas ebakõlasid, nii et klahvid prääksusid ja röhkisid – on dekadentlik, formalistlik muusika. Aga see – ja ta mängis nutust uusromantilist viisikest, mis sobinuks mõnes filmis saateks stseenile, kus varem nii ülbena paistnud tütarlaps lõpuks ometi möönab oma armastust – see siin on nõtke, realistlik muusika, mida igatseb rahvas ja nõuab partei. Ta tõusis, tegi pilkava poolkummarduse ja saatis nad käeviipega minema. Kogu maa heliloojad väljusid pikas rodus, mõned ennast parandada tõotades, teised aga häbis norgus päi.
Muidugi polnud midagi sellist iial toimunud. Ždanov oli neile epistlit lugenud, nii et neil kõrvad virtsavett jooksid, ent ta oli liiga tark, et lasta oma prisketel sõrmedel sel moel klaviatuuri teotada. Sellegipoolest kogus lugu iga järjekordse ümberjutustamisega mõjukust, kuni mõned väidetavad kohalviibinud hakkasid kinnitama: jah, tõepoolest, täpselt nii see oligi. Ja osa Dmitri Dmitrijevitšist soovis, et see kõnelus Võimuga, milles Võim valinuks upsakalt oma vastase relvad, oleks tõepoolest sündinud. Kummatigi sai see lugu peagi osaks toona ringelnud usutavate müütide repertuaarist. Tähtis polnud mitte see, kas mõni konkreetne lugu on faktiliselt õige, vaid pigem see, mida lugu sümboliseeris. Ent mida enam üks lugu ringleb, seda rohkem settib sellesse tõde; nii oli ka selle looga.

Teda ja Prokofjevit oli koos rünnatud, koos alandatud, koos ära keelatud ja keelu alt vabastatud. Ent Dmitri Dmitrijevitši meelest ei saanud Sergei Sergejevitš kunagi päriselt aru, mis toimub. Ta polnud arg ei elus ega muusikas, kuid nägi kõike – isegi Ždanovi hullunud ja hävitavaid rünnakuid intelligentsi vastu – kui isiklikku probleemi, millele kusagil on olemas lahendus. Siin on muusika ja siin on ka tema enese konkreetne anne; seal asuvad Võim ja bürokraatia ning poliitiline muusikateooria. Küsimus oli üksnes selles, kuidas kohanduda nii, et ta edaspidigi saaks olla tema ise ja oma muusikat kirjutada. Või teiste sõnadega: Prokofjev oli täiesti võimetu mõistma toimuva traagilist mõõdet.

Veel midagi head seoses New Yorgi reisiga: tema frakk oli õnnestunud. See oli tal hästi seljas istunud.

Kui lennuk Reykjaviki kohale laskus, kaalus ta, kas tuleb kutsuda stjuardess ja
paluda temalt bensedriini-inhalaatorit. Vaevalt see enam midagi muudaks.

Oli väike võimalus, mõtiskles ta, et Nabokov tundis mingil kaalutletud moel talle tema katsumuses kaasagi, kui püüdis teistele delegaatidele selgitada selle avaliku maskeraadi tõelist olemust. Aga kui nii, siis oli ta kas kinnimakstud veiderdaja või poliitiline imbetsill. Selleks, et demonstreerida vabaduse vaegust Stalini konstitutsiooni päikese all, ohverdas ta rõõmuga üksikisiku elu. Sest seda ta ju tegi: kui te ei soovi aknast välja hüpata, siis miks mitte pista pea silmusesse, mille olen teie jaoks valmis pannud? Miks mitte kõnelda tõtt ja surra?
Üks Waldorf Astoria ees piketeerija oli kandnud plakatit kirjaga „ŠOSTAKOVITŠ – ME SAAME ARU!”. Aga kui vähe nad taipasid, isegi Nabokovi-sugused, kes olid mõnda aega Nõukogude võimu all elanud. Ja kui rahulolevalt pöörduvad nad tagasi oma mugavatesse Ameerika korteritesse, meel rõõmus, et on sel päeval vooruse ja vabaduse ja maailma rahu nimel tublisti tööd teinud. Nad ei teadnud suurt midagi ja neil polnud ka kujutlusvõimet, neil vapratel Lääne humanistidel. Nad saabusid Venemaale innukate väikeste rühmadena, varustatud hotelli-, lõuna- ja õhtusöögitalongidega; nad kõik olid saanud Nõukogude valitsuse lubatähe, kõik olid varmad kohtuma „tõeliste venelastega”, et teada saada, „mida nad tegelikult tunnevad” ja „millesse nad tegelikult usuvad”. Mida neile mitte mingil juhul ei tohtinud öelda, sest see polnud paranoia, kui arvasid teadvat, et igas grupis on mõni informaator ja et sama kohusetruult annavad kõigest aru nende giidid. Üks niisugune grupp oli kohtunud Ahmatova ja Zoštšenkoga. See oli Stalini järjekordne trikk. Te olete kuulnud, et mõningaid meie loomeinimesi kiusatakse taga? Mitte sugugi, see on ainult teie valitsuse propaganda. Te soovisite kohtuda Ahmatova ja Zoštšenkoga? Vaadake, siin nad on – küsige nendelt, mida iganes soovite.
Ja see Lääne humanistide rühm, vankumatu oma sinisilmses Stalini-vaimustuses, ei mõistnud muud küsida Ahmatovalt, mida ta arvab peasekretär Ždanovi märkustest ja NLKP Keskkomitee resulutsioonist, kus teda hukka mõistetakse. Ždanov oli öelnud, et Ahmatova mürgitab oma luule mädaneva ja roiskuva meelsusega Nõukogude noorsoo teadvust. Ahmatova tõusis püsti ja vastas, et tema meelest olid nii peasekretär Ždanovi kõne kui ka keskkomitee resolutsioon sisult täiesti õiged. Ja osavõtlikud külalised olid lahkunud, lõunatalongid pihku pigitatud, ning korrutanud üksteisele, et Lääne pilt Nõukogude Venemaast ei ole muud kui kuritahtlik väljamõeldis; et loomeinimesi ei kohelda mitte üksnes hästi, vaid neil on koguni lubatud astuda konstruktiivsesse kriitilisse dialoogi võimu kõige kõrgemate instantsidega. See kõik tõestas veel kord, et Venemaal hinnati kunsti hoopis kõrgemalt kui nende enda dekadentlikel kodumaadel.

Ent veelgi vastikumad olid talle need kuulsad Lääne humanistid, kes sõitsid Venemaale ja kinnitasid nende asukatele, et nood elavad paradiisis. Malraux, kes ülistas Valge mere kanalit, mainimata kordagi, et paljud ehitajad pidid sealsel sunnitööl oma elu jätma. Feuchtwanger, kes Stalini ees lipitses ja ütles end mõistvat, et näidisprotsessidel on demokraatia arengus oluline osa. Laulja Robeson, kes poliitmõrvadele häälekalt aplodeeris. Romain Rolland ja Bernard Shaw, kes olid ta meelest seda jälestusväärsemad, et neil jätkus uljust imetleda tema muusikat, tegemata samas väljagi sellest, mismoodi Võim teda ja kõiki teisi loomeinimesi kohtles. Ta keeldus Rollandiga kohtumast, tuues ettekäändeks haiguse. Ent neist kahest oli Shaw siiski hullem. Nälg Venemaal? küsis ta retooriliselt? Lollus, mina olen seal sama hästi süüa saanud nagu igal pool mujal maailmas. Just tema oli see, kes ütles: „Mind te sõnaga „diktaator” ei hirmuta.” Ja nii pidas see kergeusklik narr Staliniga sõprust ega näinud midagi. Ja tõepoolest, miks oleks tema pidanud diktaatori ees hirmu tundma? Inglismaal polnud diktaatoreid nähtud Cromwelli päevist peale. Dmitri Dmitrijevitši oli sunnitud saatma Shaw`le oma Seitsmenda sümfoonia partituuri. Tiitellehele, oma allkirja kõrvale, oleks ta pidanud lisama nende talupoegade arvu, kes samal ajal nälga surid, kui näitekirjanik end Moskvas nuumas.
Siis olid veel inimesed, kes taipasid veidi rohkem, kes toetasid sind, kuid pidid samal ajal sinus pettuma. Kes ei taibanud ühtainsat lihtsat tõde Nõukogudemaa kohta: et seal oli võimatu tõtt kõnelda ja ellu jääda. Kes kujutlesid, et nemad teavad, mismoodi Võim toimib, ning tahtsid, et sa selle vastu astuksid – nii nagu nemad sinu asemel enda meelest oleksid teinud. Teiste sõnadega, nad himustasid sinu verd. Nõudsid märtreid, et tõestada režiimi nurjatust. Aga märter pidid olema sina, mitte nemad. Ja kui palju märtreid neil tarvis oli, et tõestada režiimi ehtsat, koletislikku, kõike elusalt õgivat kurjust? Rohkem, ikka rohkem. Nad tahtsid, et loomeinimene oleks gladiaator, kes avalikult metselajatega võitleb, veri liiva voolamas. Just seda nad nõudsid, Pasternaki sõnadega: „Vaid ehtsat hukku jäägitut.” Dmitri Dmitrijevitš kavatses säärastele idealistidele pettumuse valmistada, niikaua kui vähegi võimalik.
Mida nad ei mõistnud, need isehakanud sõbrad, oli see, kui väga nad Võimuga sarnanesid: kui palju sa ka ei andnud, nad tahtsid ikka rohkemat.
Kõik olid alati tahtnud temalt alati rohkemat, kui ta suutis anda. Ometi oli muusika ainus, mida ta neile anda oli tahtnud.
Kui see kõik vaid nii lihtne oleks.

Kujutletavates kõnelustes, mida ta vahel nende pettunud toetajatega pidas, selgitas ta neile alustuseks ühte väikest elementaarset tõsiasja, millest nad päris kindlasti olid täielikus teadmatuses: et Nõukogude Liidus on võimatu osta noodipaberit, kui sa ei ole heliloojate liidu liige. Kas nad teadsid seda? Muidugi mitte. Aga, Dmitri Dmitrijevitš, oleksid nad kahtlemata vastanud, kui asi on nõnda, siis te saate ju ometi tavalist valget paberit osta ning pliiatsi ja joonlauaga ise sinna noodijooned tõmmata? Nii lihtsalt teid ju ometi heidutada ei saa?
Väga hea, võiks ta siis vastata, alustame siis teisest otsast. Kui sind on kuulutatud rahvavaenlaseks, nagu see temaga kord oli juhtunud, siis määrib ja nakatab see kõiki sinu ümber. Perekonda ja sõpru, loomulikult. Aga ka dirigenti, kes on mõne sinu teose mängukavva võtnud või seda soovitanud; keelpillikvarteti liikmeid, kontsertsaali, kus su teos on ette kantud, olgu see saal kui tahes tilluke; isegi publikut. Kui sageli tema karjääri jooksul oli juhtunud, et dirigent või solist viimasel minutil esinemise ära ütleb? Mõnikord loomuliku hirmu või mõistetava ettevaatuse tõttu, mõnikord aga Võimult saadud vihje peale. Igaüks Stalinist kuni Hrennikovini välja võis keelata mõne tema teose esitamise kogu maal, nii kauaks kui neile sobis. Nad olid juba hävitanud tema karjääri ooperiheliloojana. Tema varases nooruses olid paljud arvanud – ja tema ise nendega nõustunud -, et tema parimad teosed saavad olema just selles žanris. Ent pärast seda, kui nad olid mõrvanud „Mtsenski maakonna leedi Macbethi”, ei olnud ühtki tema ooperit enam lavastatud; nii jäid kõik pooleli olnud ooperid lõpetamata.
Aga, Dmitri Dmitrijevitš, te võite ju ometi kirjutada salaja, oma korteris: võiksite oma muusikat ise levitada, nii et seda mängitaks sõprade seas; seda saaks ju Läände toimetada nagu luuletajate ja romaanikirjanike käsikirju? Jah, tänan teid, suurepärane idee: tema uus, Venemaal keelatud muusika kantakse ette Läänes. Kas nad suudaksid kujutleda, missuguse märklaua see temast teeks? See oleks suurepärane tõend sellest, et ta üritab Nõukogude Liidus kapitalismi taastada. Aga te võiksite ikkagi muusikat kirjutada. Jah, ta võiks ikkagi kirjutada muusikat, mida ei kanta ette nüüd ega ka tulevikus. Ent muusika on mõeldud selleks, et teda kuulataks ajajärgul, mil see on loodud. Muusika ei ole nagu Hiina munad: see ei muutu paremaks, kui see lõpmata paljudeks aastateks maha matta.
Aga, Dmitri Dmitrijevitš, nüüd te olete pessimistlik. Muusika on surematu, muusika kestab igavesti ning seda vajatakse alati, muusika suudab öelda kõike, muusika… ja nii edasi. Ta toppis kõrvad kinni, kui nad talle tema kunsti olemust selgitasid.

Püsiviide Lisa kommentaar

Inga Gaile

20. juuni 2019 at 12:05 e.l. (Inga Gaile) ()

Inga Gaile (1976) – läti kirjanik ja lavastaja. Inga Gaile on avaldanud nii luulet, näidendeid kui ka proosat. Mullu ilmus Gaile esimene eestindus, autori debüütromaan „Klaas“ („Stikli“, 2016, e k Loomingu Raamatukogu 2018, tlk Aive Mandel). Algselt avaldati teos romaanisarjas „Meie. Läti, XX sajand“, mis võimaldas Läti kirjanikel käsitleda oma kodumaa lähiajalugu. Gaile fookuses on 1930. aastad, täpsemalt Kārlis Ulmanise valitsemisperiood. Selline taust peaks muutma „Klaasi“ eesti lugejatele eriti köitvaks, sest Ulmanise ja samal ajal Eestit valitsenud Konstantin Pätsi loodud poliitiliste õhkkondade vahel on omajagu sarnasusi. Samas võib eesti lugejale mõjuda valgustavalt ja ehmatavaltki toonases Lätis levinud rahvusliku puhtuse ideaal, mis mõjutab tugevalt ka „Klaasi“ süžeed ja romaani tegelaste käekäiku. Romaanis mainitud Rahva Elujõu Uurimise Instituut pole autori groteskne nali, vaid fakt – nagu on fakt ka puhtusetaotlusega kaasnenud steriliseerimisseadus, mis hakkas kehtima 1938. aastal. Ent „Klaas“ pole kõnekas ainult ausa sissevaatena Läti lähiajalukku, vaid ka kõneka psühholoogilise loona psühhiaatriakliinikus töötava arsti ja tema patsiendi vahelisest armastusest. Sestap on „Klaas“ sugestiivne lugu tunnete ja kommete ning hirmu ja iha vastuolust, aga ka meeste ja naiste vahelise läheduse võimalusest.
https://headread.ee/uritus/inga-gaile/

Katkend: Klaas, SA Kultuurileht 2018, Loomingu Raamatukogu, lk 56-57; 60-63. Tlk Aive Mandel.

Too latatara astub majast välja, mina istun kaevu juures, ta tuleb minu juurde ja küsib, mis mu nimi siis ka on. Magdalēna Cīrule, ütlen mina. Mis omapärane nimi, ütleb ta, siin neis paigus. Kes siis minu isa ka on? Minu isa on minu isa, ütlen mina ja imestan ise ka sellise julguse peale. Aga kust sa pärit oled, küsib ta minult. Ma ei pea vastu. Ma tahan peitu minna. Ta on Rēzeknes. Ah või Rēzeknes. Ja mis siis mind ka kodust nii kaugesse kanti on toonud, kuidas see siis juhtus.
Mulle ei meeldi, et mind küsitletakse. Ma tahan, et ta jätaks mind rahule. Mulle ei meeldinud ka see, mida ta toas rääkis. Aga sina ei saa valida, mida inimesed räägivad, Magda. Kui olin ise lahke piiga, kui olin ise lahke piiga, olid teised minuga lahked, kui olin vaenu vaaritaja… vaenu vaaritaja. Magda, iseennast pead sa vaatama, tema silmas näed pindu, aga enda omas palki ei näe. Magda, poleks sa ise vallaline ja lapseootel, poleks sa nii ihar, poleks sa tema ees jalgu laiali ajanud, hoor, kas siis oleks sul häbi öelda toredale ausale naisterahvale, kes sa oled. Ta ei ole tore. Ta ei ole tore. Jah, muidugi ei ole ta tore, sul ju sobib niimoodi mõelda, et oma hooramist välja vabandada. Näed, ta jooksis majast välja ja jättis oma väikese lapse diivanile magama. Mis siis, kui see maha kukub. Ennekuulmatu, Magda, peaks ta preagu maha kukkuma, siis on need sinu nõiamõtted, mis ta sealt diivanilt tõukavad.
„Noh, kus siis su isa on?”
„Surnud,” pigistan vaevaga suust. Noo, Magda, lihtsalt hiilgav. Ja kus siis mu mees ka on? Ma ei vasta. Mida on mul vastata? Otsin paopaika. Ma olen mesilane, kes lendab oma mesipuu poole, põsed mett täis, ja pean mööda pääsema igaühest, kes püüab mind takistada. Siis lõpuks tuleb Mārtiņš ja ütleb, et Ilze kutsub mind.

Õhtul tuleb vihm peale. Arvan, et see läheb mööda, aga ei, hall vajub üle kõige nagu kalev üle küüru. Võtan nõuks minna lehmi ja Iisist ära tooma. Lähemale jõudes näen, et seal ta seisab, surunud end mära kõhu ligi. Läbimärg, lühikesed juuksed peadligi, Ilzelt laenatud lühikesed püksid näivad sajus mustad, valge särk hall ja vastu keha liibunud. Kullapai, mida sa siin ometi teed, pärin. Ta kohkub. Tõmbab näo hobusest eemale ja esimest korda märkan tema silmi. Pilk on sügav ja selge. Mitte arutuse raasugi. Pöörab end aga siis kohe kõrvale. Ei tegevat ta miskit. Lähme koju. Pead sooja saama. Pead end hoidma. Ta langetab pea veel madalamale. Kumeras kael on kaunis nagu noorel sälul. Saad sa üksi mindud? Kas ma saadan sind? Näen, kuidas ta iga mu küsimuse peale üha enam heitub.
Jään vakka ja seisan. Vihma sajab. Ei ole kuigi külm. Piisad voolavad vastu nägu, voolavad kuue alla, voolavad maha mööda mu rippus käsi. Ta ütleb midagi. Ma ei kuule, mida. Kummardun. Ütle, kullake, veel kord. Tei tle knagi. Tle? Kas sa mõtled ei tule? Sa ütled, et ta ei tule? Kes, kullapai? Ta vajub õlgadest veel enam kühmu, kui üldse võimalik. Kes ei tule kunagi? Kārlis. Kārlis? Kārlis. Kārlis ei tule kunagi. Mida on mul öelda? Keegi ju ei küsigi mult midagi. See polnud küsimus. Lähme koju, Magda pai, ütlen ma ja astun lähemale. Ta tõmbub eemale, siis keerab ringi ja komberdab maja poole. Paljajalu, ise üleni vettinud. Kargab mullamättalt mullamättale nagu märg, kummaliselt lookas ritsikas, kel ümmargune õllekõht.
Sauna ei saa kütta, sest sellise ilmaga pole tõmmet. Ilze kuivatab ta ära ja otsib teised riided selga. Lähen suitsu tegema. Ilze hõikab mulle, et valagu ma teele vesi peale. Seejärel seisan katuse all ja tõmban suitsu. Kurat, mõtlen, kas tüdruk räägib „meie Kārlisest” , ja kui nii, kas on see lihtsalt kujutlus ja kinnisidee arstist, kes on teda palju aidanud? Ilze tuleb välja. Seisatab mu kõrval. Magda ütles, et Kārlis ei tule kunagi. Oli Iisise juures. Ilze ohkas mõrult.
Lehmad, ütleb ta järsult, ja läheb tagasi tuppa. Sammun läbi hallideks siiludeks rebeneva vihmakanga lehmade ja Iisise järele. Rohumaa kõrval peatun pärna all ja löön rusikaga vastu puud. Lehmad, ütleb ta , lehmad, lehmad.

/…/

Magda, kas laps on tõesti Kārlise oma?
Missugune laps?
Laps, keda sa kannad?
Magdalēna tahaks maa alla vajuda, ta üritab eristada väikeseid putukaid rohus. Aga siis kihvatab temas miski nii tugevalt, et ta saab vihaseks, tõstab pea, ja turtsatab naerda. Ilzel on mesilasevõrk peas. Ilze ei saa algul aru, puhkeb aga siis samuti naerma.
Ma kasvatan mesilasemasid.
Ta sõlmib peakatte lahti. Tema nägu selle all on higine. Ta tõmbab peoga üle otsaesise.
Kuidas see juhtus?
Mis juhtus?
Et sa saad lapse?
Kas Ilze ei tea, kuidas selline asi juhtub?
Magdalēna teab, et on jäme, ta saab aru, et on ebaviisakas, ta teab, et ei sobi olla jäme oma armastatud mehe ema vastu, aga ta ei saa sinna midagi parata. Ta ei suuda hingata, ta ei suuda olla normaalne ja lihtsalt öelda: jah, see on Kārlise laps. Ta ei suuda. Miski temas on murdunud. Miski temas on nii tundlik, et ta teab iga inimese ootusi enne, kui see rääkima hakkab, ja ta täidab need ootused meeleldi. Aga seekord ta ei saa. Ta ei saa maha salata iseennast ega seda, kes on temas. Ta ei suuda öelda Ilzele: ei, see ei ole sinu poja laps, ma hoorasin sanitariga, kuigi just need sõnad tooksid sellele naisele kergendust.
Mõlemad vaikivad, Magdalēna vaatab üle paisuva kõhu maha, Ilze vaatab, kuidas Mārtiņš väljub majast ja läheb Iisist tooma. Homme on laadapäev, Mārtiņš läheb mett ja võid müüma. Ööbib võõrastemajas. Tahab esimeste seas olla, et saaks hea kauplemiskoha. Iisis on ette rakendatud, pakid ja pütid on vankrile kuhjatud. Mārtiņš vaatab mõlema naise poole ja tõstab hüvastijätuks käe. Magdalēna viipab vastu. Ilze ohkab ja vangutab aeglaselt pead. Mārtiņš seisatab silmapilguks, justkui kaaludes, kas sõita või mitte sõita, istub siis vankrile ja kaob ühes Iisisega saareallee pehmesse hämarusse.
Riiga tagasi pöördusin talvel. Ja see ajas mulle nutu peale. Mulle ajas nutu peale Riia pehmus, see, kuidas linn mind vastu võttis, justkui sülle. Ilma kisa-kärata, ilma kulla ja karrata, ilma Michigani rututa, ilma Müncheni lärmi ja undrukuteta. Olin kaks aastat ära olnud, olin näinud maailma, olin saanud Läti parimaks, võib-olla ainsaks anatoomiaspetsialistiks, aga kindlasti esimeseks Läti antropoloogiks. Mulle tuli nutt peale, sest olin kodus. Olin maal, mis oli minusugusele elamiseks kõige parem koht: ilma keeristormide ja kõrbeteta, ilma veritasu ja hävitava kireta. Koht, kus pinnas on viljakas, koht, kus olla, kus kasvada ja areneda, kus töötada, kus saada tubliks inimeseks, luua õnnelik pere, kasvatada häid, haritud, tasakaalukaid lapsi.
Olin maailma näinud. Olin seisnud kusagil hotellitoas, vaadanud aknast välja ja tundnud end kirgliku öö järel täiesti tühjana. Minu selja taga voodis oli lebanud pooleldi linaga kaetud ilus noor naine. Tore naine.
Või siis mitte, tore ta küll ei olnud. Ta oli lärmakas, kuumavereline, tuline, isegi toores. Tore ta ei olnud. Ta töötas professor Rankini sekretärina ja tahtis meditsiini õppida. Ta kuulus segarassi. Kohe esimesest päevast, kui teda nägin, hakkas ta mulle närvidele käima. Ta istus professori kabinetis oma laua taga ja temas oli kõike liiga palju. Liiga eredaks võõbatud huuled, liiga sügav dekoltee, liiga sirgjooneline silmavaade. Ta rääkis liiga valju häälega ja oli liiga tahumatu. Kui ta end unistama unustas, võinuks temast terve roosade elevantide pataljon mööda joosta, ilma et ta neid oleks märganud. Ühesõnaga, armusin temasse esimesest silmapilgust. Võib-olla oli siin oma osa ka tema nahavärvil – olin ju lõppude lõpuks ju kaua tudeerinud ja uurinud eri rassi inimeste anatoomiat, aga praktikas, igapäevaelus olin kokku puutunud üksnes valge rassi esindajatega, ja järsku oli mu ees elav eksemplar. Nahk oli tal vaevumärgatavalt pruun – ta oli mulatitari ja valge mehe tütar.
Hakkasin nägema unenägusid. Enne ja ka pärast seda nägin neid harva, nagu praegugi. Neis Ameerika unedes kihutasin rongidega siia-sinna või vihisesin liaanidesse klammerdudes läbi õhu. Ühes unenäos ujusin nagu palk mööda jõge ega suutnud pääseda kaldale, kus minuga kõrvu kappas must kaharalakaline hobune. Nii unes kui ka ilmsi mulle kangastunud nägemused olid selged ja üheselt mõistetavad ning mina, kes ma muidugi teadsin Sigmund Freudi töid unenägudest, ei näinud põhjust, miks mitte lubada, poeetiliselt väljendudes, oma kirehobusel ses jões kümmelda. Pean küll tunnistama, et Freudi vastavat tööd ma lugenud polnud, ent olin kuulnud, et rongid, liftid ja hobused viitavad eerosele.
Polnud muidugi välistatud, et saan korvi, nagu seda meie keeli väljendatakse, sellest noorelt naiselt, keda professor Rankin vajas minu arvates endale vabamõtleja ja eelarvamustele vilistava inimese maine loomiseks.
Aga ma olin võõrsil. Ja see andis mulle julgust. Väga palju julgust. Möödapääsmatus rääkida võõras keeles sulges mu häbitunde isa veimevakka, mis kinni tõmmatud punavalge Lielvārde vööga ja pitseeritud minu verepiisakdega. Ma olin noor, nutikas ja edukas. Minus pulbitses energia. Alberts Krīvmanis, me saadame teid stažeerima. Ameerikasse. Ja nüüd ma siis olingi Ameerikas. Ja Ameerikas tundsin ma end kindlalt. Siin ei saa mitte keegi teada, kui tüdruk mulle ära ütleb. Kui ta peakski mulle ära ütlema, leian otsemaid mõne teise. Kui ta peakski mulle ära ütlema, ei saa kodus keegi teada.
Niisiis alustasin pealetungi. Šarmantselt, või nii mulle vähemalt näis, pilkasin teda ja ignoreerisin. Leebe üleolekuga viitasin puudustele tema töös, mille kohta ei pidanuks mul tegelikult üldse midagi öelda olema, sest tema oli professori sekretär ja mina stažeerisin professori juures assistendina. Ja siis ühtäkki, sellal kui mina häbematult tema ümber tiirlesin ja otsustavaks löögiks valmistusin, võttis tema kätte ja kutsus mind kohvile. Ootamatust pöördest hämmeldunud, lükkasin kutse tagasi. Mis põhjustas mulle omajagu unetuid öid, sest, nagu ma nüüd märkasin, oli talle tähelepanu pöörama hakanud ka germanistikaosakonna kirjandusprofessor, kes oli küll abielus, aga keda üldiselt peeti väga kena välimusega meheks ja kes oli kuuldavasti välja andnud luulekogu.
Mind päästis jõulupidu. See polnud õieti mingi pidu, vaid salaviski joomine professori kabinetis, kuhu olin palutud ka mina kui nutikas, viisakas ja kena inimene. Kena inimene ma olengi. Olen alati olnud ja usun, et see on minu missioon – olla kena ja aidata inimestel elada rahulikku ja harmoonilist elu. Olgu kuidas on, igatahes olin kutsutud sellele kinnisele üritusele, kus joodi puhast viskit ja lahjendati seda naljadega kuiva seaduse ja selle kehtestajate aadressil.

Püsiviide Lisa kommentaar

Faddei Bulgarin

5. juuni 2019 at 9:30 e.l. (Faddei Bulgarin, Nädala autor 2019) (, , )

Faddei Venediktovitš Bulgarin (vene keeles Фаддей Венедиктович Булгарин; poola keeles Jan Tadeusz Krzysztof Bułharyn või Faddiej Wenediktowicz Bułharyn; valgevene keeles Фадзей Булгарын, Fadziej Bułharyn; 24. juuni (ukj 5. juuli) 1789, Pyrašava küla Minski vojevoodkonnas, Rzeczpospolita – 1. september (ukj 13. september) 1859, Karlova mõis, Tartu kreis, Liivimaa kubermang) oli poola päritolu Venemaa kirjanik, ajakirjanik, kriitik, kirjastaja, Napoleoni armee kapten, Auleegioni ordeni kavaler, Venemaa tegelik riiginõunik, paljude epigrammide “kangelane”, riikliku julgeolekuorgani Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna palgaline agent ja Karlova mõisa omanik Tartu lähistel.

Bulgarin oli vene kelmiromaani ja ulmekirjanduse rajaja, kirjutas ohtralt följetone ja olukirjeldusi ning avaldas Venemaa esimese teatrialmanahhi. Juba tema eluajal tõlgiti ta romaane prantsuse, saksa, tšehhi, poola ja rootsi keelde.

Katkend: Faddei Bulgarin „Kirjad Karlova mõisast”, Ilmamaa 2019, lk 136 – 144.

Sajandite jooksul venelastega peetud sõjad ning kunagised barbaarsed sõdimisviisid juurutasid soomlastes eelarvamusi venelaste vastu. Meid peeti metslasteks, peaaegu inimsööjateks, verejanulisteks röövliteks, ega tahetud kuidagi uskuda meie euroopalikku haridust, pidades kõiki hästikasvatatud ohvitsere välismaalasteks või Venemaa muust rahvusest alamateks. Vene valitsusest polnud samuti mingit ettekujutust, kujutleti kõike kõige hullemat ja liialdatud moel. Ent vaatamata kõigile vaenulikele tunnetele meie vastu ning soovile jääda Rootsi valitsuse alla, ei olnud kõrgemas, s.t. haritud seisuses seda rahvuslikku uhkust ja patriotismi ega lihtrahva seas seda fanatismi, mis samal aastal hingestas hispaanlasi Napoleoni vastu; ei olnud seda energiat, mis on omane lõunamaa rahvastele. Soomes lahvatanud entusiasm hakkas meie võitude edenedes hääbuma ja kustus. Hispaanias seevastu suurendasid Napoleoni võidud vihkamist tema vastu ning õhutasid rahvast ülestõusule ja vastupanule.

Soomlaste moraal oli üldiselt laitmatu. Eeskujulike kristlastena, ustavalt sõnakuulekatena, sõnapidajate ja ausatena oma vastastikustes suhetes võiksid soomlased olla kodanikeühiskondadele eeskujuks. Nende kiiduväärsete omaduste eest võlgnevad nad tänu oma vaimulikkonnale, kõige haritumale Euroopas. Rääkides sellest, mis näib mulle õigena, pean samuti ütlema, et naissugu, eriti keskseisusest, ei jaganud meeste vihkamist meie vastu ja et üldse lubas armastus tollal Soomes paljugi, mida karm vooruslikkus keelas. Aga tuleb öelda sedagi, et üksildasel, külmal Soomemaal on nii vähe meelelahutusvõimalusi, nii vähe lõbustusi, kõik on nii üksluine ja igav, et kaunitaril on elava iseloomu puhul raske seista vastu armastuse ahvatlustele. Selle nõrkuse teevad aga tasa tuhanded kiiduväärt omadused. Järgmine lugu näitab kõige kummalisemat vastandite segu.

Kui me Barclay de Tollyga vallutasime Kuopio, jättis polkovnik Sandels vangla juurde vahtkonna koos kirjaga, et annab kurjategijate ja kuriteos süüdistavate valvamise üle venelastele ning on kindel, et Vene väeüksuse ülem saadab tema mehed tema juurde tagasi. Mõistagi saatis Barclay de Tolly rootslaste valvemeeskonna Sandelsile tagasi ja pani meie oma asemele. Meeskonda oli suunatud üks minu sõber, Reveli musketäripolgu ohvitser. Järgmisel hommikul vanglast möödudes nägin teda värava ees; ta äratas oma jutuga minus uudishimu ja ma soovisin vanglaga tutvuda. Me sisenesime vanglasse, mis jagunes meeste- ja naistepooleks. Paljastatuid ja juba süüdi mõistetud kurjategijaid peeti eraldi tillukestes kambrites, saalides olid ainult kuritegudes süüdistatavad ning kohtualused. Saaliseinad olid maalitud täis Viimse Kohtupäeva põrgupiinade stseene. Kuradid, keda oli kujutatud sarvede ja tiibadega neegritena, praadisid varrastel ja pannidel või keetsid kateldes õnnetuid kurjategijaid, keda järasid metselajad ja maod… Maalingud olid teemast hullemad! Igas saaliotsas oli kateeder, kust pastor pidas kaks korda nädalas jutlust. Lagi kujutas taevast patukahetsejatele ning oma süü ülestunnistanutele. Vangla ülevaatuse käigus märkasin süüdistatavate seas umbes kahekümneaastast erakordselt kaunist neiut. Valvemeeskonnas oli Viiburi kubermangu soomlane ja temalt sain teada, et neiut süüdistatakse lapsetapmises, kuid ta ei tunnista üles ja väidab, et tema peale kaebas üks kõlvatu üürnik kättemaksuks selle eest, et ta ei tahtnud saada tema armukeseks. Ilu on igasugusest ilukõnest veenvam: ma uskusin kaunitari sõnapealt ja veensin sõpra teda vabaks laskma. See oli sõja ajal lihtne, eriti esialgu, kui kinnipeetavaid ei suudetud veel üle lugeda ega suunata neid mõnele ametkonnale. Sõber, samasugune noor tuisupea nagu mina tol ajal, jäi nõusse, me lasksime tüdruku vabaks ja andsime talle mõne rubla teerahaks. Naersime ohvitseride ringis selle loo üle ja unustasime mõne päevaga.
Kui Kuopios kehtestati mingisugunegi kord, hakati ohvitsere kordamööda määrama vangla ja hospitalide korrapidajateks. Kujutlege mu imestust, kui minu kord kätte jõudis ja ma vanglat nüüd juba ametikohustuste tõttu külastades nägin seal minu palve peale vabastatud tüdrukut! Minuga oli kaasas tõlk ja ma hakkasin tüdrukut küsitlema.
„Kes su uuesti vangi pani?”
„Ma ise tulin tagasi.”
„Miks?”
„Kui te mu vabaks lasksite, siis läksin ema juurde, kolm miili siit, kuid ükski hing ei tahtnud minuga rääkida ja isegi sõbrannad ei teinud minuga tegemist. Pühapäeval ei lasknud talumehed mind kirikusse. Ema viis mu pastori juurde, et nõu küsida, ja too ütles, et ainult kohus võib mind vabadusse lasta ning ma vihastan jumalat ja olen kogu elu õnnetu, kui väldin kohut lubamatute abinõudega. „Kui sa oled süütu, siis näitab jumal seaduslikele kohtunikele sinu süütust, aga kui sa oled süüdi, siis puhastab maine karistus sinu kahetsuse korral su hinge,” ütles pastor. Ma olen süütu, seepärast tulin jumala abile lootes türmi tagasi…”
See lihtsameelsus liigutas mind hingepõhjani. Läksin kohe kindral Rahmanovi juurde, rääkisin talle avameelselt kõigest juhtunust ning palusin arvestada tütarlapse olukorda ja karistada mind selle eest, et ma veensin sõpra teda türmist vabastama. Heasüdamlik Rahmanov oli samuti tüdruku sammust liigutatud. Kuopios ei olnud Soome kohut, kuid ta kutsus Kuopiosse sama pastori, kes oli sisendanud neiule hirmu jumala karistuse ees, ja koostas tema eesistumisel mõnest linna jäänud kodanikust komisjoni. Uurimisel selgus, et tüdruk sünnitas tõesti enneaegse surnud lapse ja varjas seda häbi tõttu. Teda sünnitamisel abistanud naine kinnitas vande all, et laps sündis surnult, ja tüdruk mõisteti õigeks. Heasüdamlik pastor oli valmis kogudust veenma, et nad kahetsevale patusele andeks annaksid ega väldiks temaga suhtlemist, ja võttis ta kaasa. Ma kaelustasin pastorit südamest ja tänasin teisi komisjoniliikmeid. Meie ohvitserid kogusid ligi kakssada rubla kaunile patustajannale kaasavaraks.
Veel ühest tollastele soomlastele iseloomulikust omadusest. Levis kuuldus, et polkovnik Fieandt, kes oli juhtinud omaette üksust krahv Klingspori vasakul tiival, on saanud lahingus haavata ja varjab end Kuopio lähistel (kus tal oli mõis) oma sugulaste juures. Kindral Rahmanov saatis mind koos väesalgaga ühe sugulase juurde, keda kahtlustati polkovnik Fieandti varjamises, käskides mul ta kinni võtta või vähemalt veenduda kuulduste tõepärasuses. Selle sugulase, meie tookordse vaenlase mõis asus Kuopiost paarikümne versta kaugusel keset metsi. Käsu täitmiseks jäeti minu nooruslikule elutarkusele vabad käed. Hea kindral Rahmanov suhtus minusse sümpaatiaga ja püüdis mulle enda võimalust silma paista. Teejuhiks anti mulle tundmatut päritolu nurjatu spioon. Ta nimetas end Rootsi eruohvitseriks. Ühed rääkisid, et ta on taanlane, teised väitsid, et ta on ristitud juut Kokkolast. Ma läksin koidikul mööda pikemat külavaheteed läbi metsa, et mõisast mööduda, võttes tarvitusele kõikvõimalikud ettevaatusabinõud, kuid kõige rohkem kartes oma teejuhti, kelle eemaletõukav välimus ja amet äratasid minus õudu, usaldamatust ja vastikust.
Soomemaa metsad on mulle alatiseks mällu sööbinud; nad jätsid mulle tollal sügava mulje. See on metsluse kõige ehedam näide. Sajanditevanused hämmastava kõrguse ja ümbermõõduga puuhiiglased, mõnes kohas surutud ühtlaseks massiks, teisal hõredad, lubades avaramaid vaateid, varjavad oma kroonidega taevast. Metsatihnikust vaatavad viirastustena välja samblaga või kidura võsaga kaetud hiiglaslikud kivirahnud ja kõrged kaljud. Sügavad kuristikud ja orud vahelduvad kaunite aasadega, mida niisutavad allikad ja ojakesed. Tuuletu ilmaga katkestab vahest metsade vaikust mõne linnu lend või häälitsus, suurema looma liikumisest põhjustatud kahin või praksumine, aga tuuleiilid tekitavad meremüha meenutavat kohinat; tormi ajal kutsub tuule kohutav ulgumine ning murduvate okste ja puude ragin hinges esile mingi õuduse. Es ist schauerlich (See ajab hirmu nahka.), nagu ütlevad sakslased. Neisse põlislaantesse süüvides tunned, et asud ürglooduse keskel kaugel põhjas, kuhu vaid äärmine häda võis inimese ajada. Ja järsku kanduvad keset seda põhjamaist metsikust ning asustamatust teieni India aroomid, ananasside lõhn! Mida see siis tähendab? See on mamura, maailma lõhnavaim ja magusaim mari. (Tundub, et jutt on murakatest (tlk)). Suured alad metsadest on kaetud nende marjade ja mingisuguste seentega, maitsvate ja lõhnavatega. Need olid meie toidumagasinid selle nälgimisrohke kampaania ajal. Ei tea, miks rootslased ja soomlased ei kasuta seeni toiduks, kuigi rootslaste kuulus keemik Berzelius on esimesena tõestanud, et seened mitte ainult ei ole kahjulikud, vaid isegi sisaldavad endas toitvat jõudu (chylos), mida varem eirati. Nendes ääretutes metsades on hulgi igasuguseid suuri ja väikeseid jahiloomi, aga ka palju kiskjaid, ning nendes laantes elav inimene peab möödapääsmatult metsistuma ja kalestuma selles igaveses võitluses karmi kliimaga, puudusega ja metsloomadega. Üksluine vaade süngetele metsadele ja paljastele kaljudele piirab kujutlusvõimet ja pitsitab hinge. Soome lauluviisid on peaaegu sama, mis öölindude nukker hõige või ähvardav tormiulg puude vahel. Soome rahvaluule väljendab nukrust ja raskemeelsust.
Me läbisime metsaradadel paarkümmend versta ja puhkasime oja ääres. Vikatid olid meil alati kaasas. Niitsime hobustele mahlakat rohtu, minu ulaanid aga korjasid seeni ja keetsid neid koos kruupidega. Muidugi pidasin puhkuse ajal silmas ohutust, panin välja laetus relvadega tunnimehed ja käskisin hobustel kordamööda suuraudu eemaldada.
Meiega kaasas olev luuraja rääkis hästi saksa ja rootsi keelt ning suutis rahuldavalt suhelda soome keeles; lisaks oli mul teejuhiks soomlane, kes oli kaua elanud Venemaal ja rääkis korralikult vene keelt. Tema võtsin tõlgiks. Ta tundus olevat hea ja lihtsameelne inimene, kuid siiski ei usaldanud ma kumbagi ülearu.
Viimaks jõudsime teele, mis läbis metsa ristlõikes, ja pöördusime vasakule, põhjast lõunasse. Läbinud metsas veel paar versta, nägime enda ees lagendikku, umbes kuue ruutversta suurust metsaoaasi, ja lagendiku lõpus metsaveerel viie majaga külakest. Seda peetakse Soomes juba suureks asulaks! Viies majas võib olla kuni kaheksakümmend mõlemast soost elanikku, sest kogu perekond elab koos, vahel vanataadist kuni lapselapselapseni koos sulaste ja teenijatega. Jätnud rühma metsa alla, ratsutasin ma külla ainult koos luuraja, tõlgi ja kahe ulaaniga. Neis soome hajakülades ei ole külavanemaid ega mingeid teisi peamehi. Iga majaperemees on iseenda vanem. Kui me Preisimaal võisime pöörduda oma nõudmistega külavanema poole, siis siin tuli kõik peremehed kokku kutsuda. Meie ilmumine tekitas külas segadust, kuid me ei märganud mingeid ebasõbralikke tegusid. Mõned mehed tulid teele mulle vastu. Teadsin, et küsimused partisanide kohta oleksid asjatud ja inimesed mitte ainult ei räägiks tõtt, vaid võiksid juhtida mind otse vaenlase kätte, keelasin ma tõlkidel mingisuguseid küsimusi esitada ning nõudsin ainult toiduaineid ja hobusesööta sularaha eest. Mulle oli antud kakssada assignaatrubla hõbemüntides, just selleks, et mitte ärritada elanikke rekvireerimisega, vaid vastupidi, meelitada neid rahaga enda poole. Näib, et talumehed kahtlesid esialgu minu lubaduses, kuid ma käskisin allohvitseril avada nahkkoti rahaga. Hõbemüntide kõlin pehmendas süngeid soomlasi. Meile toodi viina, leivakakke, hapupiima, võid ja koguni neli tsetvertit otri. Käskisin oma ulaanidel hobustelt maha tulla ja läheneda püssilasu kaugusele külast. Siin nad lõunatasid, toitsid kordamööda hobuseid, pärast aga jaotasid odrad kottidesse. Kõik see toimus ülimate ettevaatusabinõude saatel. Küla ja ulaanide vahel seisid laskevalmis relvadega tunnimehed ja kõigil ulaanidel olid laetud püstolid vöö vahel, talumeestel aga oli keelatud tunnimeestele lähenemine ja joone ületamine. Mina sisenesin majja, relvastudes nagu lahingusse. Mu lähedane sõber porutšik Lopatinski naeris, kui ma jutustasin talle oma ettevaatusabinõudest, kuid hiljem tuli tal oma ettevaatamatuse eest eluga maksta! Ma vastutasin 25 inimese eest. Talumeestele anti teada, et nende esimese ebasõbraliku sammu peale põletan ka küla maatasa ja löön armutult maha kõik, kes ette jäävad. Vanamehed hakkasid meid veenma, et meil pole tarvis midagi karta. Tares pakuti mulle lõunat: soolakala, munaputru ja hapupiima. Istusin lauda ja külaelanikud võtsid ilma tseremoonitsemata istet ümberringi pinkidel. Kogu aeg tuli uusi juurde ja kuna kõigile ei jagunud pinke, seisid ülejäänud seina ääres, ning kõik jälgisid pingsalt mind ja luurajat, kes sõi koos minuga. Minu ja ühe külamehe vahel algas poliitiline vestlus.
„Te kindlasti pöördute tagasi Venemaale, härra ohvitser?” küsis hallipäine vanamees, kelle vastu kõik teised ilmutasid suurt lugupidamist.
„Ei, ma sõidan Rautalampisse, et omadega ühineda,” vastasin.
„Siiski, nagu kuulda, ei jää te, härrased venelased, kauaks meile võõrusele.”
„See on tühi kuuldus! Teile on antud teada, et kogu Soome on liidetud Venemaaga, aga mida on öelnud Venemaa valitseja, see on püha!”
„Aga kas te siis ei tea, et Vene vägi on Kokkolast taganemas ja rootslased tungivad peale,” lausus vanamees mind pilguga puurides ja kavalalt muiates.
„Tean väga hästi, kuid tean sedagi, et Venemaalt tuleb tugev vägi, mis tungib uuesti peale, rootslased aga hakkavad taganema Rootsi ja jäävad sinna alatiseks.”
„Aga on ju nõnda, et sealt, kust Rootsi sõjavägi läbi läheb, elanikud kõikjal relvastuvad, ja kuningas ise saabus meile laevadega appi. Kas te tõesti lööte kõik elanikud maha, et meie maad endale saada, muidu pole seda võimalik alistada. Nii ütles kuningas.”
„Elanikke maha lööma me ei hakka, sest varsti võtavad nad ise aru pähe ja veenduvad, et parem on kuuluda rikkale ja võimsale Vene valitsejale, mitte Rootsi kuningale, ja et palju kasulikum on olla venelaste kui rootslaste sõber.”
„Aga me oleme rootslastega sama usku,” ütles vanamees tähtsalt.
„Mis sellest! Meil Venemaal kaitstakse kõiki religioone võrdselt ja meil on terved provintsid teie usku… Ma ise olen teie usku, luterlane (siinkohal lubasin endale luisata), kuigi ma pole rootslane ega soomlane.”
„Kuidas? Te olete meie usku, luterlane,” hüüdis vanamees, „ja sõdite luterlaste vastu!”
„Aga meie ei sõdi ju usu, vaid selle nimel, et teid meiega liites õnnelikuks teha, vabastada rasketest maksudest, sõjast, mis jääb teid meie naabruses elades alati ähvardama; et abistada teid toiduga, mida Venemaal on tohutult palju, rahaga, mida Vene valitsejal on külluses; et avada teile kauplemine Venemaaga. Aga usku ei tohi keegi puutuda! Vastupidi, kõigis Vene linnades on uhked luteriusu kirikud, aga Peterburgis, kus elab Venemaa valitseja, on isegi soomlaste kirik. Teie kaasmaalane (s.t. tõlk) võib seda kinnitada. Meil on paljud krahvid, vürstid ja kindralid luterlased, ja isegi see kindral, kellega me tulime Kuopiosse, on luterlane…”
„Aga ma võin teile näidata trükitud kuulutust, et venelased tahavad meie usku hävitada…” Vanamees ulatas mulle soomekeelse proklamatsiooni.

Püsiviide Lisa kommentaar

Karin Erlandsson

20. mai 2019 at 9:46 e.l. (Karin Erlandsson, Nädala autor 2019) (, )

Foto: Bengt Oberger/Wikipedia

Karin Erlandsson (Soome / Rootsi) (snd 1978) on soomerootsi kirjanik. Soomes, Pohjanmaa maakonnas Uusikaarlepyy linnas sündinud Erlandsson elab nüüdseks juba aastaid koos perega Ahvenamaal ning töötab sealses rootsikeelses ajalehes Nya Åland kultuuriajakirjanikuna. Ka oma ilukirjandust kirjutab ta rootsi keeles.
Karin Erlandsson esines Prima Vista festivalil 2019, 9. mail kell 13.30 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjanikku intervjueeris tõlkija Kadri Okas.

Katkend: Pärlipüüdja. Legend Silmaterast, Sinisukk 2019, lk 138-142; 179-181. Tlk Kadri Okas.

Tuulevaikus ja muinasjutt

Nälg ei ole ohtlik, aga janu piinab mind. Kurk kõrvetab neelates ja ma lakun veel kord purjekangast, et oma huuli niisutada.
Pean mõtlema muule kui janule.
Kuigi see raamat oli meil kodus olemas, lugesime me harva. Me raiusime puid ja mängisime täringumängu. Saadan aega mööda, lugedes muinasjuttu, mida ei mäleta end varem lugenud olevat.

Muinasjutt pärlilausujast

Oli kord mustade juuste ja siniste silmadega tüdruk. Ta oli osav pärlipüüdja ja kui tema käis sukeldumas, oli paat pärleid täis. Kõik rannalviibijad olid hämmastunud ja küsisid:
„Kuidas sa nii palju pärleid leiad?”
Mustade juustega tüdruk oli väike ja ei taibanud oma võimet saladuses pidada.
„Ma kuulen pärleid,” vastas ta. „Ma tean, kus nad on.”
Teised pärlipüüdjad palusid tüdruku abi ja ta aitas neid hea meelega. Tüdruku kodulinnast sai peagi piirkonna rikkaim. Lapsed võisid igal õhtul meesaia süüa ja pärlipüüdjad ehitasid uusi maju.
Ühel tormisel õhtul ei tulnud mustajuukselisele tüdrukule und. Ta teadis midagi, mida teised pärlipüüdjad ei teadnud: pärlid olid otsa saanud.
Rannal oli vaikne, ta ei kuulnud punaste laulu, kollaste itsitamist ega siniste urinat.
Tüdruk istus neeme tippu ja vaatas tormisele merele. Kuulda polnud mitte ühtegi pärlit ning tüdruk ohkas nii sügavalt, et hammaste vahelt läbi läinud õhust tekkis vilin.
Nõrka vilinat polnud tormis peaaegu kuuldagi, kuid tüdruk kordas seda, sest talle tundus, et pärlid vastasid talle kusagilt kaugelt.
Ta vilistas tormis üht viisi ja pärlid vastasid talle kohe. Pärlid tulid suurest merest ja jäid tema rannale. Punased, kes laulsid, kollased, kes itsitasid ja sinised, kes urisesid.
Kui torm oli vaibunud ja koitis uus päev, olid tüdruku huuled väsinud. Rannal oli nii palju pärleid, et teised pärlipüüdjad ärkasid neilt peegelduva päikese peale. Nad olid tüdruku võime üle üllatunud ning hakkasid teda kutsuma pärlilausujaks.
„Keegi teine ei suuda pärleid enda juurde meelitada,” ütlesid nad. „Keegi teine ei suuda panna kõiki meres leiduvaid pärleid enda juurde tulema.”
Pärlilausuja elas oma perega selles külas, kuni ühel hommikul oli ta kadunud.
„Ta otsib uusi pärleid,” ütlesid teised ja ootasid.
„Peagi meelitab ta enda juurde rohkem pärleid,” ütlesid nad ja ootasid.

Muinasjutt ei ole läbi, aga ma jätan lugemise pooleli ja vahin sõnu:
„Pärlid tulid suurest merest ja jäid tema rannale… Nad kutsusid teda pärlilausujaks.”
Tüdruk muinasjutust teeb sama asja mis Sirtski.
Ta meelitab pärleid enda juurde.
Muinasjutt kirjeldab Sirtsu võimet.
Muinasjutu pärlipüüdja vilistas ja Sirts kasutab sarve, aga see on sama asi.
Sirts on pärlilausuja.
Kas Iberis teab seda?
Ma lehitsesin raamatut edasi ja tagasi, aga rohkem ei kirjutata pärlilausujast midagi. Samuti pole sõnagi selle kohta, mis sai mustade juustega tüdrukust.
Löön raamatu pauguga kinni, nii et plaksatus kajab üle vee. Vahet pole, mul pole mingit pärlilausujat vaja, olen ise parim.
Ma ei usu muinasjutte. Ma poleks uskunud, et pärlilausujad on olemas, kui ma poleks näinud, mida Sirts oskab.
Minu ainus lootus on sarv.
Iberis teab küll palju, kuid sarve kohta ta ei teadnud ja see on minu käes. Sirts ei suuda ilma oma sarveta pärleid ligi meelitada.
Öö laskudes soojus kaob. Mu hambad plagisevad ja kui ma püüan huuli niisutada, on keel kuiv. Vaatan nii kaua üles kuu poole, et näen silme ees täppe. Täpid meenutavad pärleid, milleni ma ei ulatu.
Panen silmad kinni ja kuulen Sirtsu naeru. See kostab nii selgelt, et tõusen istuli. Naer vaikib, aga niipea kui nõjatun uuesti ja silmad kinni panen, on naer tagasi. See kõlab täpselt nagu ikka, nagu kellamäng.
Seekord ei ava ma silmi, vaid jään lebama. Sirtsul on lõbus, võib-olla jookseb ta teiste lastega randa, võib-olla õpetab ka Nilot sukelduma.
Ankrukett koliseb pimeduses, aga Sirtsu naeru on selgelt kuulda. Mõtlen, et ei tea, kas ta teab, et tema kohta on olemas muinasjutte.
Kui ma leian silmatera … siis…
Mõtlen Sirtsu tuttidele, mõtlen, kas Iberis hoolitseb selle eest, et need oleksid parajalt pingul, nii et juuksed ei langeks Sirtsule silma.
Päike tõuseb vee kohale ja ma olen nii kurnatud, et ei jaksa tõusta. Merevett ei tohi juua, ma tean seda, siiski vahin sügavusse, nagu muutuks see iga hetk tassitäieks pirnimehuks.
Raamat vedeleb paadipõhjas, räbaldunud ja narmendav, sarv selle kõrval on Sirtsuta kasutu.
Ka täna pole tuult. Silmatera, viin selle pidulikus rongkäigus läbi metsa merele, rahvas seisab randades ja näeb mind tulemas, trubaduurid kirjutavad minust laule ja kirjanikud koostavad mu elulooraamatu. Inimesed juubeldavad, inimesed peavad juubeldama, muud ma ei igatsegi. Seda pean ma saama.
Kui ma vaid leian silmatera.
Kui ainult Iberis Sirtsule liiga ei tee, ma ei taha, et Sirtsu halvasti koheldaks.
Raputan pead, ma ei taha Sirtsu peale mõelda, Ta on kadunud ja tal pole mingit pistmist minu unistustega Silmaterast.
See on minu viimane mõte enne uinumist. Uni on katkendlik, mulle tundub kogu aeg, et Sirts istub minu ees ja naerab. Kuulen unes tema häält. Ta räägib vahet pidamata ja unes ei tõsta ma tema vaigistamiseks kätt, vaid kuulan ja noogutan tema jutu peale.
Kui ärkan, on koidik käes ja kuu taevas kahvatumaks tõmbunud. Päike on tõusmas. Võib-olla näeb Silmatera välja nagu päike?
Ma ei tohiks siin lebada, ma peaksin lahkuma. Ma ei saa jääda tuult ootama, ma pean edasi minema.
Ma pean leidma Silmatera.
Proovin seda kõvasti öelda.
„Ma pean leidma Silmatera.”
Mu kurk on nii kuiv, et suudan vaid sosistada. Ma tean seda sellegipoolest. Ma pean leidma Silmatera.
Selle mõtte jõul tõmban ankru üles ja võtan aeru. Olen nii kurnatud, et see tundub kui tinast ja iga kord, kui pean tõstma aeru teisele poole paati, lööb pilt mu silme ees kõikuma. Lõpuks ma enam ei jaksa.
Võtan hauskari ja heidan paadi põhjale kõhuli, liigutan kühvlit vees edasi-tagasi. Ma ei tea, kuhu ma teel olen, tean vaid, et pean edasi minema, pean põhja poole saama, jõe juurde. Pean leidma Silmatera.
Lõpuks ei jõua ma isegi hauskariga aerutada. Jään lamama, käsi paadist väljas.
Iga sentimeeter mu kehast põleb päikese käes. Tundub, nagu oleks janu mulle levinud naha alla ja kui ma panen põse vastu paadipõhja, krabiseb nahk nagu oleks see pärgamendist.
Paat kiigub edasi-tagasi, päike loojub läände ja ma näen Sirtsu … ei, Silmatera … Sirtsu … enda ees, tema ilmet, kui ta esimest korda sarve puhus. Ta nägi rõõmus välja, nagu oleks ta leidnud midagi täiesti uut.
Tahan talle öelda, et just seda ta tegigi, et juhtus midagi haruldast, kui ta, just tema, sarve puhus.

/…/

Kus on Sirts?

Hoian vetikatest nii kõvasti kinni, et sõrmenukid valutavad, juga tahab mind kogu aeg endaga kaasa tõmmata. Olen valmis selleks, et Sirts visatakse iga hetk jälle vette tagasi. Iberis ei anna alla, ta sunnib Sirtsu sukelduma, kuni ta leiab pärli … või upub.
Külm vesi muudab mu jalad kangeks. Ta peab varsti tulema, muidu pean pinnale tõusma ja uue plaani välja mõtlema.
Annan alla, kui mu käsi on nii tuim, et suudan ennast vaevu kinni hoida. Iberis on Sirtsu kusagil mujal vette sundinud, ta ei tule enam siia.
Tõmban ennast joast eemale, aga see on raske. Kui liiguksin jõevooluga samas suunas, läheks liikumine kiiremini, aga praegu olen teel vastassuunas ja juga ei taha minust lahti lasta. Tõmban ja tõmban ja iga edasi astutud sammu kohta tõmbab juga mind pool sammu tagasi.
Lõpuks pean alla andma. Mul jääb üle vaid loota, et ma ei tõuse pinnale otse Iberise ees.
Pinnale tõustes vahutab vesi mu näole nii lähedal, et esialgu ma ei näe, kus ma olen. Siis mõistan, et olen teisel pool saart. Olen saarele ringi peale teinud. Päike on looja läinud ja kõrgel enda kohal näen ma Octopodat.
Põtkin vees jalgadega ja kuulan. Kus nad on?
Saarel kasvav puu sirutab oma pikad oksad jõe kohale ja ma haaran ühest oksast kinni. Juga tõmbab mind endiselt, ent mitte sama tugevasti kui saare teisel küljel.
Iberise häält kuuldes võpatan.
„Meil pole selleks aega.”
Nad tulevad saare sellele küljele, kus viibin mina. Kuuvalguses on Iberise juuksed valgemad kui kunagi varem ja tema silmad on nagu valged pärlid. Sirts lonkab tema kõrval, ta on nii väsinud, et suudab vaevu kõndida.
„Sa pead siin vette minema.”
„Ma tahaksin pigem …”
Sirtsu hääl on tuhm, aga ma naeratan pimeduses. Ta tahab sukelduda samas kohas, kus ennegi, ta teab, et olen tulnud teda päästma.
„Ainult see külg on veel läbi otsimata. Kohe vette!”
„Aga …”
Sirts ei jõua lauset lõpetadagi, kui Iberis juba ta jalaga jõkke tõukab. Sukeldun siis, kui Iberis vaatab ikka veel Sirtsu järel liuglevat köit. Seekord on asi lihtne, ma tean, kus Sirts on.
Tõmban ennast vetikatest edasi ja püüan teha kiiresti. Seekord ei ripu Sirts köie otsas, ta proovib hõljuda ja vaatab ringi. Siiski märkab ta mind alles siis, kui olen talle nii lähedal, et võin talle käe ümber panna. Ta võpatab, siis paneb ta pea mulle õlale ja ma hoian temast kõvasti kinni.
Tänu köiele ei saa juga meid kaasa tõmmata, jõe vool on nagu häll, mis meid edasi-tagasi kiigutab.
Suured kalad põrkavad vastu mu keha ja ma mõtlen, et peaksime millalgi tagasi tulema ja kala püüdma.
Peaksime istuma rannal ja vaatama üle saare, võib-olla ehitama köistee ja sõitma sellel edasi-tagasi lihtsalt sellepärast, et see on lõbus.
Nii me teeme, kui me ainult selle siin üle elame. Ma loen raamatust ette ja me naeratame, et muinasjutud on tõsi.
Panen silmad kinni ja tunnen Sirtsu rasket keha enda vastas. Ta on nii väike ja hingeldab kapuutsi all. Peame kiiresti üles minema, ma ei tea, palju tal jõudu alles on.
Minu plaan on vabastada köis Sirtsu kõhu ümbert ja siduda see millegi suure ja sama raske ümber kui Sirts, võib-olla mõne kivi või oksa ümber. Siis arvab Iberis, et Sirts on köie otsas ja me pääseme põgenema. Aga kõigepealt pean leidma midagi, mille ümber köis siduda.
Sirts lebab minu ja veepinna vahel, köis siugleb üles rannale nagu madu. Vesi on sogane ja ma koban pimeduses enda ees, et miski mulle kätte jääks.
Ei midagi.
Tõmban ennast vetikate abil edasi ja põtkin jalgadega ning äkitselt tabavad mu jalad midagi kõva. Kükitan ja katsun käega järele, olen maandunud otse kivile.
See on nii raske, et vool ei vii seda kaasa, ja piisavalt kerge, et saame köie sellele ümber siduda. Osutan kivile ja tõmban köiest, nii et Sirts liigub minu poole.
Sõlm Sirtsu piha ümber on kõvasti kinni ja märg, tõmban ja rebin seda, aga see ei taha lahti tulla. Kardan kogu aeg, et Iberis tõmbab köiest ja Sirts kaob.

Püsiviide Lisa kommentaar

Daniel Wisser

6. mai 2019 at 10:01 e.l. (Daniel Wisser, Nädala autor 2019) (, , )

Foto: Bwag Wikipedia

Daniel Wisser on kirjandusfestivali Prima Vista külaline. 8. mail kell 22 on veinibaaris Vein ja Vine kavas Wisseri teksti-perfomance „Dorpat“ ja 9. mail kell 16.30 Tartu Linnaraamatukogus kohtumine lugejatega.

Austria kirjanikku ja muusikut Daniel Wisserit (s. 1971) peetakse autoriks, kes murrab tabusid ja üllatab. Festivalil esitleb ta oma viimast, eelmisel sügisel Austria raamatuauhinna võitnud romaani “Mägede kuninganna” (“Königin der Berge”), mille kirjastus Tänapäev andis välja Punase raamatu sarjas Piret Pääsukese tõlkes.
“Mägede kuninganna” on mõtlemapanev raamat elurõõmust, surmast ja inimese väärikusest. Romaani peategelane, hulgiskleroosi põdev neljakümnendates härra Turin on aheldatud ratastooli ja elab juba aastaid hooldekodus, sõltudes hooldusõdede abist. Intelligentne ja vaimukas patsient naudib väheseid kättesaadavaid rõõme nagu vein, viski ja naiste kaunid rinnad. Väärikust aitab tal säilitada must huumor. Ta teab täpselt oma parandamatu haiguse kulgu ja valmistub salaja abistatud enesetapuks Šveitsis.
Hooldusabi vajavate inimeste üksildusest, abitusest ja suitsiidist kõnelev romaan on ühteaegu humoorikas ja tundlik, asjalik ja südantpitsitav. Hoolimata surmtõsisest teemast on raamat kergesti loetav, kohati lausa lõbus, masendust ei tekita.
Kriitikute sõnul on olemas kõik, mida üks hea raamat vajab: paeluv teema, lugejat esimesest hetkest võluv peategelane, autori isemeelne stiil ja kergesti loetav keel ning julgus eksperimenteerida. Lugeja ei saa arugi, et ta loeb peategelase sisemonoloogi, sest see kõlab nii mitmehäälselt, polüfoonilisust lisavad omakorda tüpograafilised võtted.
Kodus Austrias on tuntust kogunud Wisseri tekstiperfomance’id, mille käigus ta retsideerib peast oma proosatekste. Absurdsed lühilood algavad väga täpse faktide esitamisega, mingi rekordi või kurioosumi kirjeldamisega (sageli on tegemist ajaloolise fakti või isikuga), aga lõpuks osutub kogu ettevõtmine täiesti mõttetuks ja vajub kokku nagu liivaloss. Wisseri absurdilaastud on ilmunud kogumikus “Sinisel pole nime” (“Kein Wort für Blau”, 2016), ja neid sünnib üha juurde. Tartusse võtab Wisser kaasa spetsiaalselt Eesti jaoks kirjutatud teksti „Dorpat“.
Muusikuna on Daniel Wisser 25 aastat tagasi tegevust alustanud ansambli Viini esimene koduoreliorkester (Erstes Wiener Hausorgelorchester) liige. Kvarteti eelmisel aastal ilmunud keelemängudele panustav album kannab nime “Lätlastest saavad eestlased” (“Die Letten werden die Esten sein”).
Linda Jahilo

Katkend: Mägede kuninganna, Tänapäev 2019, tlk Piret Pääsuke. Lk 105-109.

Kolmas osa
KEEP ON RUNNING

1. Kahjuks ei tule ta isiklikult

Täna, päev enne jõululaupäeva, on härra Turin saanud neljakümne kuue aastaseks. Esimene õnnesoovisõnum saabub juba enne kella kuut, nimelt õde Claudialt. Varem käis ta külas, sel aastal piirdub sõnumiga. Varsti pärast seda kutsub Irene Tōkyōst videovestlusele, seal on juba pärastlõuna. Irene paistab korda sätituna, nii nagu ka tema sealne korter. Turin on pidanud videovestluse ajal juba mitu korda neid ruume vaatama. Tal ei jagu eriti kannatust Irene püüdluste jaoks teda oma ellu kaasata. Pealegi vehib Irene tahvelarvutiga liiga palju ja Turinil hakkab alati pea pööritama. Pärast igat videovestlust vajab ta paari-kolme lonksu viskit. Õnneks on täna Irenel väidetavalt mingi tähtis kohtumine ees. Nii nagu alati lõpetab ta vestluse sellega, et küünitab suu kaamera lähedale ja saadab suudlusi.
Juba eile hommikupoolikul oli härra Turin tegelenud ümbrikutele nimede kirjutamisega, pühadekaartide allkirjastamisega ja rahatähtede ümbrikutesse pistmisega. See oli mitme tunni pikkune raske töö, Turini õlad on veel täiesti pinges. Aga väikest meelhead peavad hooldusõed ja asendusteenistujad saama. Marcus, Dejan ja kõik õed saavad temalt igaüks viiskümmend eurot, ainult Nata saab sada. Nata pole täna päevases vahetuses, niisiis annab Turin talle homme ümbriku isiklikult üle. Katharinale on tal kingitus muretsetud, aga ta ei tea, kas Mägilanna tuleb. Turin kutsus küll ta oma sünnipäevapeole, aga pärast nende viimast tüli kõneteraapia pärast pole Katharina vastanud ühelegi Turini meilile ega sõnumile ning teatas vanemõe kaudu esmaspäevase kohtumise ärajäämisest.
Härra Turin on kutsunud tööl olevad õed kella 15-ks oma tuppa. Kulleriga on ta tellinud kuus pudelit Proseccot ja neli liitrit apelsinimahla.
DUKAKIS: Varsti oskad sa tahvliga endale Darknetist relvi ja unerohtu hankida.
VÄIKE BARBARA: Tere hommikust, härra Turin. Palju õnne sünnipäevaks!
ÕDE MICHAELA: Palju õnne ka minu poolt.
HÄRRA TURIN: Tänan. Ma loodan, et te tulete täna pärastlõunal minu väikesele vastuvõtule.
Täna teevad niisiis kaks hooldusõde hommikutuuri, nii nagu õigupoolest peab. Kahjuks ei jäta õde Barbara kasutamata ühtki võimalust õde Michaelat korrale kutsuda ja õpetada. Turin peab väga pingutama, et mitte midagi öelda. Barbara näitab täna Michaelale punetavaid laike tema seljal.
VÄIKE BARBARA: Me peame tal korra öö jooksul asendit muutma. Näed seda siin?
ÕDE MICHAELA: Jah.
VÄIKE BARBARA: Ja miks me peame tal asendit muutma?
ÕDE MICHAELA: Lamatiste profülaktikaks.
VÄIKE BARBARA: Õige!
Õde Michaela rõõmustab, kui tohib lõpuks toast lahkuda.
VÄIKE BARBARA: Härra Turin, kas te tahate ka oma tuppa väikest jõulupuukest?
DUKAKIS: Jah, palun! Viinapudelikeste ja rummikuulidega.
VÄIKE BARBARA: Jõulupuu on ju midagi nii ilusat. See tuletab meile alati meelde, et meie Issand Jeesus Kristus tuleb.
HÄRRA TURIN: Teil on õigus. Ainult et kahjuks ei tule ta isiklikult.
Õde Barbara jätab Turini märkuse tähele panemata. Ta võtab öökapilt oma kirjutusaluse, silmitseb seda tõsise näoga ja kriipsutab midagi lehe peal läbi.
VÄIKE BARBARA: Kateetri peame ka uuesti paigaldama. Homme – siis ei teki meil pühade ajal probleeme. Nii, ma panen nüüd teid ratastooli istuma.
Sellist jõuluteadet Turin just kuulda ei tahtnud. Õde Barbara tõmbab ta ülakeha kõrgemale, keerab Turini küljele, tõstab ja asetab ta ratastooli. Siis võtab ta uriinikoti ja riputab selle käetoe külge. Sel hetkel koputatakse. Mägilanna seisab uksel.
KATHARINA PAYER: Tere hommikust. Kas ma segan?
VÄIKE BARBARA: Ei, proua doktor, hooldustuur sai just tehtud.
Väike Barbara jääb veel minutiks tuppa seisma ja märgib midagi kirjutusalusele. Sellega tahab ta demonstreerida, et tema on siin määraja. Seejärel väljub ta toast ilma ringi pööramata. Härra Turinit lõbustab väga see väike stseen.
VÄIKE BARBARA: Nõndaks, soovin meeldivat ajaveetmist.
Katharinal on seljas veel erariietus: kitsad mustad püksid ja hall pullover avara kaelusega, mis ripub lõdvalt õlgadel. Valge kitli on ta lahtiselt ümber võtnud.
KATHARINA PAYER: Palju õnne sünnipäevaks, kallis härra Turin.
Seejuures kummardub ta ja suudleb teda paremale põsele. Turin ei taipa, et naine tahab teda mõlemale põsele suudelda, ega keera pead teisele poole. Nende huuled puudutavad põgusalt teineteist. Katharina on toonud härra Turinile kingituse.
HÄRRA TURIN: Kallis proua doktor, see on teist küll väga kena. Taevaisa ei tule ise, tema saadab Jeesus Kristuse, aga teie, teie külastate mind isiklikult. Ma loodan, et näen teid ka täna minu väikesel vastuvõtul?
KATHARINA PAYER: Ma kardan, et olen sel ajal kinni.
HÄRRA TURIN: Sellest on kahju. Muide, ma tahtsin öelda, et võite selle daami, selle psühhoterapeudi jaanuaris minu juurde saata. Ma olen niisiis valmis.
Katharina naeratab. Seda naeratust peab nägema. See on sundimatu naeratus, pisut kelmikas, see paistab salapärane, isegi veidi väljakutsuv.
HÄRRA TURIN: Teie meeleheaks nõustun isegi psühhoteraapiaga. Siis saan terve tunni proua psühhoterapeudile otsa vahtida.
KATHARINA PAYER: Kahjuks mitte. Klassikalises psühhoteraapias istub psühhoterapeut teie taga.
HÄRRA TURIN: Tõsiselt räägite või?
KATHARINA PAYER: Ja miks te üldse mõtlete, et tegemist on proua, mitte härra psühhoterapeudiga?
HÄRRA TURIN: Kas tahaksite lonksukese viskit?
KATHARINA PAYER: Miks ka mitte.
Turin võtab pudeli öökapist välja ja ulatab Katharinale. Too hoiab seda algul tükk aega käes, kuni taipab, et klaasi talle ei anta. Siis keerab ta korgi pealt, tõstab pudeli suule ja võtab tubli lonksu.
KATHARINA PAYER: Mul on ka teile midagi öelda: ma pean 21. jaanuaril oma sünnipäeva. See on laupäev. Ma korraldan peo, kuhu olete kutsutud. Sõidu sinna ja tagasi organiseerin ma ise.
Turin võtab Katharina käest viskipudeli ja rüüpab sellest samuti tubli lonksu.
HÄRRA TURIN: On mul valikut?
KATHARINA PAYER: Palun, ärge jälle hakake, härra Turin, seda vaidlust ma teist korda teiega ei pea. Kutse on isiklik, keeldumist võtan ma seekord ka isiklikult.
Ja siis lonksab Katharina veel kord pudelist.
HÄRRA TURIN: Te kujutate seda nii lihtsalt ette. Mina olen viimastel aastatel ainult siis majast välja saanud, kui pidin MRT-sse minema. Ja viimati – te teate küll – pärast ███ ██.
KATHARINA PAYER: Ma olen öelnud kõik, mis öelda on. Kas te kingitust ei taha avada?
HÄRRA TURIN: Üks hetk, mul on teile ka kingitus. Ainult üks pisiasi.
Öökapis on härra Turin seadnud vasakule poole valmis pühadekaardid õdedele ning Marcusele ja Dejanile, paremal pool on pakike Katharinale. Ta annab selle üle. Nüüd avab kumbki oma kingituse. Katharina on kärmem.
KATHARINA PAYER: Taskukalender 2017. aastaks. Tänan! Ma panen siia kohe peo kirja.
Lõpuks on Turin oma paki lahti saanud – see on üks DVD. Turin loeb pealkirja.
HÄRRA TURIN: „Mägede kuninganna.“
KATHARINA PAYER: See sattus mulle täiesti juhuslikult ette. Arvatavasti te juba teate seda filmi, see on vestern Ronald Reaganiga.1
HÄRRA TURIN: Seda filmi ma ei tea. Tänan!
Mägilanna tõuseb ja embab teda.
VÄIKE BARBARA: Proua doktor Payer hoolitses härra Turini eest silmatorkavalt intensiivselt. Ma märkasin seda küll, aga mõtlesin: ta on psühholoog, küll ta juba teab, mida teeb.
ÕDE MARGIT: Kusjuures härra Turinil on imekena naine.
PAATER REISINGER: Proua doktor Payer hoolis patsiendist väga. Ja me tunneme armastuse mitmeid registreid: sexos, eros, caritas, agape.
HÄRRA TURIN: Aga kuidas ma peaksin filmi vaatama? Mul pole DVD-mängijat.

xxx

Lühilood

Dorpat

Kui Jakob Lenz oli üheksa aastat vana, asus ta koos vanematega elama Dorpati linna ja õppis seal – ehkki rääkis oma ema ja isaga saksa keelt – vaid kolme päevaga ära numbrite loendamise eesti keeles. Eestikeelsete arvsõnade struktuur oli tema jaoks ülimalt loogiline, nii et ta loendas nüüdsest peale igal pool – ka täiskasvanuna Saksamaal elades ning Prantsusmaal ja Šveitsis ringi rännates – raha, möödujaid, hobuveokeid, puid ja kilpkonni eesti keeles. 1780. aastal pöördus ta Dorpatisse tagasi, kuid ei tundnud oma lapsepõlvelinna enam ära. Vahepeal oli siit üle käinud mitu tulekahju – kõige hullem neist 25. juunil 1775 – ja suurelt osalt ühekorruselistest sindel­katustega puumajadest koosneva linna pea täielikult hävitanud. Väsimatult kõndis Lenz mööda tänavaid ja loendas maju. Ta oli kakskümmend üheksa aastat vana.

Aprill 2019, tõlkis Anne Arold

Lingid:
https://kultuur.err.ee/934736/ilmus-romaan-aidatud-enesetapust
https://raamatud.postimees.ee/6521354/raamat-mis-raagib-eutanaasiast-ratastooli-aheldatud-inimese-vaatenurgast
https://derstandard.at/2000085536167/Koenigin-der-Berge-Das-Leben-ist-grausam-und-lebenswert
https://www.falter.at/falter/rezensionen/buch/752/9783990272244/konigin-der-berge
Intervjuud


Viini esimene koduoreliorkester

Püsiviide Lisa kommentaar

Toomas Kall

22. apr. 2019 at 8:24 e.l. (Nädala autor 2019, Toomas Kall) (, , , )

Foto: Rene Suurkaev

Kirjandusfestivali Prima Vista raames esitletakse 9. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus festivali patrooni Toomas Kalli raamatut „Paunvere lõpp“ (EKSA), mis sisaldab aastate jooksul ajakirjanduses avaldatud paroodiatekste „Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet“ kirjutaksid“. Esitlusele järgneb Pargiraamatukogus teatri Must Kast etendus „Toomas Kalli kevaded“.

Toomas Kall (1947) on eesti näitekirjanik, humorist, karikaturist ja ajakirjanik.
Toomas Kall lõpetas 1966. aastal Tallinna 21. Keskkooli, õppis aastatel 1966–1969 Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu ning 1970–1972 eesti filoloogiat.[1]
Ta on töötanud kultuurilehe Sirp ja Vasar huumorikülje toimetajana (1971–1978), komöödiateatri Vanalinnastuudio kirjandusala juhatajana (1980–1987), kultuurilehe Sirp peatoimetajana (1990–1994). Aastast 1994 on ta vabakutseline.
Alates 1965. aastast avaldanud karikatuure ja humoreske Eesti ajakirjanduses.
Toomas Kall on Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1984. aastast.

Kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid

(Looming 2017, nr 1.)
Olev Remsu
Kevadedramaturgia
Eruditsiooni põhjal

Kui Arvo käsikirjaga koolimajja jõudis, olid osatäitjad – teiste eesti koolide õpilased – juba valitud. Direktor kõneles Arvoga natuke aega, pigistas ta lõual turritanud vihase vistriku lärtsti! mädast tühjaks ja seadis ta siis ühe lühikeste juustega poisi kõrvale istuma.
„Mis Danilovitš ütles, kui sa tema toas olid?” küsis operaator Harry Rehe, sest tema see poiss oligi.
„Ah, ei kedagi…” vastas Kruusement.
„Kas ta ei ütelnud, et kõigepealt tuleb kindlaks määrata tulevase filmi žanr?”
„Ei ütelnud.”
„Oi, minule ütles küll.”
Ja kuigi seda stseeni täpselt niisugusel kujul võib-olla ei toimunudki, arvan ka mina nii nagu „Tallinnfilmi” kommunistist direktor Nikolai Danilovitš: žanr on tähtis! Ainult et, nagu on näidanud maailma filmiajalugu: ei ole võimalik luua täiesti žanripuhast, ainult ühe žanriga defineeritavat filmi. Vähe on sõjafilme, mis ei oleks ka armastusfilmid, ei ole palju ulmefilme, mis ei oleks ühtlasi fantaasiafilmid, ja nii edasi. Aga kindlasti ei tahtnud stuudio kunstinõukogu näha seda, mis Kruusemendil lõpuks välja tuli. Nimelt olid „Kevades” esindatud kõik tol ajal tuntud žanrid!
Praegu on žanreid koos allžanritega teada umbes veerand tuhat (Remsu 2016: 338) Aga isegi siis, kui „Kevades” oleks olnud esindatud neist vaid kümnendik, ei oleks filmi lühiduse tõttu (84 minutit) saanud ühtegi žanrit domineerivalt välja arendada.
Nii näemegi kord komöödiafilmi algeid (stseen, kus Toots peidab põues koera), kord jupikest õudusfilmist (Tootsi kuulus „Tot-tot-tot!” koos sellele eelnenud saspensiga (suspense)), kord kisub asi justkui armastusdraamaks (Arno Teelele: „Hakkame jälle ühes käima nagu varemalt!”), siis aga (Kiire ristsetel) lõikab sisse üürike kostüümidraama.
Tundub, et läbiva žanri otsingud viisid „Kevade” tegijad kõige lähemale muusikalile. Tõepoolest, vajaliku komponendid (instrumendid) on täiesti olemas. Veljo Tormis, koolikoor, orel, kannel ja grammafon, rääkimata tantsustseenist (mis paraku päädib kukkumisega – põhjendamata kummardusega ekstsentrilise komöödia poole). Samas ei oldud ka siin järjekindlad ning filmi sattus rohkesti muusikalile mitteomast tarbetut ballasti. Kui teha „Kevadega” sama, mida on soovitanud teha Mark Sandrichi 1935. aasta muusikaliga „Torukübar” („Top Hat”) – kõrvaldada filmist kõik laulmist ja/või tantsimist sisaldavad stseenid! -, kas ei jääks siis ka „Kevadest” alles stereotüüpsete karakteritega tobe süžee ja mõningad naljad, mille nägemise eest keegi raha ei maksaks (Valkola 2015: 171).
Või tuleks „Kevades” näha eelkõige underground-filmi? Kas või sel lihtsal põhjusel, et Kruusemendi teos eirab traditsioonilist narratiivi. Kuid sama põhjendatud oleks „Kevade” pidamine sõjafilmiks (korduvad võitlused kirikumõisa poistega), või koguni lumesõjafilmiks (vastav episood on lahendatud küllaldase eepilise jõuga). Samas lähendab Tootsi lansseeritud ideoloogia „Kevadet” vesternile (western). Tegelaste vanusest johtuvalt võib „Kevades” näha eelkõige teismeliste filmi, kuid on nähtud ka homode filmi: „Lillat himu on peidus nii Arno-Tõnissoni kui ka Tiugu-Imeliku liinides. Merzini mängitud kiirgavsilmne õpetaja Laur on aga varjamatu pedofiil.” (Vaher 2009: 170.) Must-valge värvilahendus paneb korraks küsima, kas tegu pole film noir`i Eesti versiooniga, seda enam, et Paunvere varjurohke ja kohati ängistavas atmosfääris näeme žanriomaseid süngeid detektiive – kirikuõpetajat ja köstrit – uurimas Kiire saapanööpide ja parve põhja laskmise kriminaalasja. Paraku ei olnud must-valge „Kevade” autorite teadlik eelistus. Noir`ilik valik tehti paratamatusest, kui stuudio ( st kogu ENSV) 1969. aasta värvifilmi limiit oli kulunud „Viimsele reliikviale”.
Igatahes näeme, et „Kevade” kärsitud loojad ei ole läbenud minna ühegi teemaga lõpuni. Ainus ainevald, mille käsitlemise metraaž oluliselt esile tõuseb, on alkohol. Stseenid, kus näeme kas otseselt alkoholi tarbimist või juba purjus inimesi, kus tegelased kas kõnelevad alkoholi manustamisest või juba kannatavad selle jääknähtude käes, kestavad kokku tervelt 17 minutit. Kirglikkus, millega „Kevades” alkoholi kui teema juurde ikka ja jälle tagasi jõutakse, selle tagasipöördumise obsessiivsus sunnib küsima, kas pole žanri poolest tegemist mitte propagandafilmiga. Ja kui on, siis mida „Kevade” propageerib. Ega ometi lausjoomist? Vastan kindlalt – ei! Vastupidi! Lähem vaatlus ja analüüs näitavad üsna – ja kunstiteose jaoks ehk liigagi – ühemõtteliselt, et tegemist on hoopis sihipärase ning seetõttu ka väga reljeefse ja mõjuva karskuspropagandaga!
Kuidas on režissöör saavutanud, et alkoholi kujutamine filmis ei mõju ahvatlevana? Võib ju arvata, et otsene keelamine või isegi pelk manitsemine kutsuks noort vaatajat keelatud ainet proovima. Sellest hoolimata näeme juba esimeses stseenis, kus joobnut eksponeeritakse, kuidas Arno soovitab otsesõnu Liblel viin maha jätta. Lapsiku põhjendusega, et „see ei ole ju hea”. Õnneks edaspidi näitab film alkoholi kahjulikku toimet palju peenemalt – kaudselt – ja seega ka mõjuvamalt. Vein, mille Toots Kiire sahvririiulilt „ära tõi”, joodi ilmselt ära. Aga millal? Joomisega kaasnevat rõõmu ja poiste ajutist meeleolutõusu ei ole näidatud. Veini tegelikku mõju näeb vaataja alles siis, kui Kiirel juba „süda läigib”. Ning noor filmisõber saab nüüd juba ise ja seda veenvamalt järeldada, et „see ei ole ju hea”.
Joomist kui tegevust näeme „Kevades” vaid korra, ja seda täiskasvanu – köstri – esituses. Kui papa Kiir tahab peenelt, „nagu sakstel”, kaetud laua taga valada köstrile veel ühe pitsi magusat jooki, keeldub too, ning osutab viinakarahvinile – paluks kangemat! Kuna selleks ajaks on kaks kolmandikku filmist läbi ja köster tegelasena end vaataja silmis juba ammu põhjalikult kompromiteerinud, siis jätab viina lunimine veel halvema mulje kui muidu. Plusspunktid karskusaatele ka sellest stseenist!
Ma ei maininud peenelt kaetud lauda eespool juhuslikult. Sest kui võrrelda seda näiteks joomalauaga Oscari-väärilise filmi „Moskva pisaraid ei usu” lõpust, kus Goga on nädal aega üksi joonud, on kontrast rabav. Ajalehtedega kaetud räpasel laual vedelevad läbisegi tühjad pudelid jasakumm – vobla. Seda ei saa lavastada tühja koha pealt, režissöör peab olema asjatundja. Ja tõepoolse, Vladimir Menšovi iseloomustaski „tsükliline raevukas alkoholism” (Vaher 2009: 101).
Oleme jõudnud küsimuseni, miks valis Kruusement „Kevade” pealisülesandeks just alkoholiteema ja karskuspropaganda. Kas see võib olla tema n-ö isiklik probleem? Ilmselt mitte, sest vähemalt „Suve” osatäitjad on meenutanud, et kui võtete vaheajal napsi võeti, siis režissöör ei joonud. Mitte et ta oleks olnud päris karsklane, aga töö oli sedavõrd pingeline, et lavastaja ei saanud seda endale lubada (Koppel 2010: 68). Ja muuseas ei saanud seda endale lubada ka näitlejad. Kruusement ise on meenutanud, kuidas Aare Laanemets hakkas mitte küll veel „Kevade”, aga juba „Suve” võtete ajal kärakat panema – arvas vist, et on viimasel kursusel valmis näitleja. „Mitu korda võtsin ette ja noomisin, aga ikka tuli võttele, silmad peas hallid. Seal köstri juures toas on näha – Tootsil silmad hallid nagu oinal.” (Koppel 2010: 112-113.)
Täpsustagem: Kruusementi häiris, et näitlejad jõid võtete vaheajal. Maailm seevastu tundis juba siis purjus näitlejat kaamera ees. Nii et kui režissöör James Brooks „kiitis” Jack Nicholsoni: „Tema lähenemine on uudne. Purjutamise stseeni jaoks joob ta end täis…” (Douglas 2008: 221), siis eksis ta vaid ühes – uudsuses. Sest juba 1942, kui valmis maailmahitt „Casablanca”, oli selle peaosatäitja Humphrey Bogart viiekümnest võttepäevast vaid ühel kaine (Thain,A., Huebner, M. O, 1998: 157). Möödus üle poole sajandi ja maailmakogemus jõudis ka Eestisse. Nii tunnistab Arvo Kukumägi, et tegi Türgi-Jossi rolli Hardi Volmeri „Tulivees” täis peaga. „Olin purjus. Ma pidingi olema, roll oligi külajoodik, külaheidik. Sain hakkama.” (Kivimaa 2009: 130.)
Miks filminäitleja joob? Ada Lundver on pihtinud, et alkohol aitab pinget maha võtta, lõõgastuda, uinuda (Arme 2010: 137). See aga on vaid asja üks, teraapiline külg. Teise, näitleja professioonist lähtuva vaatepunkti on kõige selgemalt sõnastanud juba nimetatuid Arvo Kukumägi: „Ma pole näinud ühtegi andekat näitlejat, kes viina ei joo. Mitte ühtegi!” (Kivimaa 2009: 86.) Miks on joomine näitlejale tähtis? Selgub, et mitte ainult näitlejale. Sest nagu Kuku teisal täpsustab: „ma ei tea ühtegi karsklasest superhead näitlejat, muusikut ega kunstnikku. Ta võib olla maha jätnud, aga tal on see kogemus olemas.” (Kivimaa 2009: 121.)
Kogemus! Just see lubas Kaljo Kiisal öelda oma „Kevade” Lible-rolli kohta siiralt: „Niisugust natuke vintis meest, see ei olnud mulle raske mängida.” (Laasik 2011: 268.) Seetõttu ei kahtle ma sugugi, et Kiisk oleks lahendanud hiilgavalt ka märksa suurema ülesande – mängida Liblet Lutsu enda 1926. aastal kirjutatud stsenaariumi järgi, kuigi Lible pidev purjusolek selles käsikirjas oli lausa häiriv (Klaassen 1977: 13).
Kui karskus võib loovisiku andele nii ebasoodsalt mõjuda, siis küsime lõpetuseks juba teatud murega, kuidas mõjus „Kevade” jõuline karskuspropaganda „Tallinnfilmi” kineastidele endile. Kas nad hakkasis pärast filmi nägemist vähem jooma ja kas nende loovus seeläbi kannatas? Õnneks mitte. Alkoholiteema püsis nii elus kui ka ühiskondlikus arvamuses endiselt üleval, vahel lausa aukohal. Krestomaatilise küsimuse esitas Jüri Müür kord Enn Sädele: „Miks on nii, et me joome Kaljo Kiisaga ühepalju, aga tema ei ole joodik ja mina olen?” (Laasik 2011: 293.)
Kui „Tallinnfilmi” parteibüroo 1973. aastal Kaljo Kiisa personaalküsimust arutas, siis kõlas direktor Nikolai Davidovitši soovitus isalik-ähvardavalt: „Napsuvõtmisest tuleks hoiduda.” Mille peale Kaljo Kiisk vastas parteilise otsekohesusega: „See ei ole minu tööd seganud.” Ilmselt fantaasiavalda kuuluv, kuid ajastutäpne on kriitik Andres Laasiku kirjeldus Kaljo Kiisast pärast seda koosolekut „Akvaariumis”: „Koos esimese 50 grammi konjakiga läks kurgust alla soe jutt, mis sulatas sisemuses pigistava klombi. Teine 50 grammi tõi juba kerge lõõgastuse. Kolmandaga kadus reaalsusest Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei koos oma käsilastega. Jäi ainult püha kunst ja inimlik headus, mida tasub kogu südamest teenida…” (Laasik 2011: 312.)
Seega kukkus „Kevade” mürinal läbi. Vähemalt propagandafilmina (propaganda films).
/…/

(Looming 2017, nr 7.)

Ilmar Trull
Kenake kevade

Naabritel külas

Mõnda aega elas Lätis
Tootsi-nimeline jätis.
Sellepärast läks ta Lätti,
et ei mõistnud vene jätti.
Kohe, kui sai selgeks jätt,
tuli tagasi see pätt.

Inimese saatus

Koolis tähtis asjapulk
oli köster Jüri Julk,
aga lapsed enda hulka
mängima ei võtnud Julkka.
„Oleks Julgats mõistlik mees,
oleks ta ka mängus sees,”
ütles Toots, „kuid nüüd on väljas,
vaene, õnnetu ja näljas.”

Saksa poisid

Kaldal saksa poisse parv-
juurteta migrandid.
Põhjas saksa poiste parv-
ei saa sõita vandid.
Tõnisson sai kuulda vaid
saksa poiste sõimu.
Üks tal selge sedamaid-
saksa poiss ei lõimu.

/…/
Jõuluõhtul

Arno lõi Liblega kella,
poisid vaatasid alt.
„Arno on tornis kui taevas,”
rääkisid kadedalt.
Siis tuli Arno alla.
Kuulis tuttavat häält:
„Narrid, ma ütlesin kohe-
Tali taeva ei jää!”

Kultuurierinevus

Kui Arni viiuli võtab,
et mängida kurba viisi,
siis neeger kitarri võtab
ja laulab kurba umbluusi.

(Neeger on afroameeriklane)

Kes kus elab

Kus elavad rosinad? Saias.
Silgud eeskoja ukse peal reas.
Kus jeekimid? Kabeliaias?
Ei, Jee Kimid elavad Koreas.

Tootsi peenar

Nina mullast pistis porgand,
küsis: „Kelle mulle torgand
naabriks keegi ignorant?”
„Samad sõnad,” kurtis rõigas,
„see on uskumatult võigas,
kui sul naaber on nii sant!”
Naabriga ei olnud rahul,
õiendasid vihast vahul,
sibul, salat, redis, till,
sigur, peet ja saialill.
Lõpuks hallipäine taat,
nende peenravanem
magus kartul ehk bataat,
ütles: „Palju parem
olla võiks me aia elu,
ainult mul on palve:
lõpetame keskustelu,
teeme naabrivalve!
Ründavad meid terve suvi
vaenulikud jõugud,
ilmutavad haiglast huvi
mardikad ja tõugud.
Meil on tarvis üksteist tunda!
Mul on tõesti tunne:
valvata ei saa ju naabreid,
kui me neid ei tunne.”

Loomingut
„Siin triumfikaare all“ (karikatuurikogumik). Kunst, 1977
„Ajaloo tajumine“. Eesti Raamat, 1982
„Lõunavaheaeg. Lihtne ja ilus“ (näidendid). Eesti Raamat, 1988
Edgar Spriit – karikatuurikogumikus “Homo Novus”, kujundaja Rein Lauks, (Perioodika, 1988)
„Eliase lohe“. Vagabund, 1999
„Uku-Ralf Tobi. Minu päevik 2000“. Vagabund, 2001
„Päikesekontsert“ (näidend). Sõnalava, 2002
„Armas aeg“. Tänapäev, 2004
„Rüütel rahva keeles ja meeles“. Varrak, 2006

Komöödiad
1984 „Lõunavaheaeg“, Vanalinnastuudio
1987 „Lihtne ja ilus“, Vanalinnastuudio
2001 „Tähetolm“, Vanalinnastuudio
2002 „Päikesekontsert“, Vanalinnastuudio
2004 „Pehmed ja karvased saavad jalad alla“, Eesti Draamateater
2014 “Karistai ja Lorelei”. Karepa, Richard Sagritsa muuseum

Estraadinäidendid
1986 „Meie õhtused rõõmud“, Vanalinnastuudio
1993 „Prügikast ehk Alguse asi“, Vanalinnastuudio
1994 „Prügikast 2 ehk Põhi paistab“, Vanalinnastuudio
1997 „Raadio Null“, Vanalinnastuudio
1999 „Kassikuld“, Vanalinnastuudio
2000 „Juubelitort“, Vanalinnastuudio
2004 „Viimane vint“, Vanalinnastuudio
2005 „Viimane sent“, Vana Baskini Teater
2006 „Kolme lillekese juubel“, Vana Baskini Teater
2007 „Tähtede sadu“, Vana Baskini Teater
2009 „Prügikast 3 ehk Eesti masurka“, Vana Baskini Teater

Näidenditõlked
1982 A. Suhhovo-Kobõlin „Toimik“, Vanalinnastuudio
1982 S. Zlotnikov „Naiskond“, Vanalinnastuudio
1983 V. Merežko „Anekdoot“, Vanalinnastuudio
1985 V. Slavkin „Vilets korter“, Vanalinnastuudio
1987 E. Radzinski „Kena naine lillega“, Vanalinnastuudio
1987 N. Gogol „Revident“, Vanalinnastuudio
1988 N. Erdman „Enesetapja“, Rakvere Teater
1995 A. Tšehhov „Pianoola“, Linnateater
2000 A. Ostrovski „Mets“, Vanalinnastuudio
2000 M. Bitter jun. „Põhhjas“, Linnateater
2001 L. Razumovskaja „Prantsuse kired Moskva lähistel“, Ugala
2002 I. Turgenev „Isad ja pojad“, Linnateater
2006 F. Dostojevski „Krokodill“, Vana Baskini Teater

Stsenaariumid
1973 „Värvipliiatsid“, Tallinnfilm, joonisfilm
1983 „Sõlm“, Tallinnfilm, nukufilm
1986 „Kevadine kärbes“, Tallinnfilm, nukufilm
1987 „Magus planeet“, Tallinnfilm, nukufilm
1991 „Ärasõit“, Tallinnfilm, joonisfilm
1991 „Rahu tänav“, Tallinnfilm, mängufilm
1995–1998 „M Klubi“, BEC, teleseriaal, 101 osa
1997 „Minu Leninid“, Faama Film, mängufilm
2001–2011 „Pehmed ja karvased“, BEC, teleseriaal, umbes 150 osa
2002 „Eesti valik 2001“, Raamatfilm, dokumentaalfilm
2005 „Mees animatsoonist“, Acuba Film, dokumentaalfilm

Püsiviide Lisa kommentaar

Ralf Rothmann

8. apr. 2019 at 7:50 e.l. (Nädala autor 2019, Ralf Rothmann) (, , )

Foto: Je Bauer, Suhrkamp Verlag

Kirjandusfestivalil Prima Vista esineb 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas muuseumis Vabamu saksa kaasaegse kirjanduse mainekas esindaja Ralf Rothmann.

Kirjastus Hea Lugu on andnud Mati Sirkeli tõlkes välja sõjaromaani „Surra kevadel“ ning ajakirja Akadeemia aprillinumbris ilmus jutustus „Ketsemani“. 2015. aastal ilmunud „Surra kevadel“ („Im Frühling sterben“) osutus juba 1980.-tel luuletuste ja jutustustega debüteerinud ning üle poole tosina romaani avaldanud autori jaoks läbimurdeteoseks: romaan on tõlgitud 25 keelde, sellest kõneldes on tõmmatud paralleele Günter Grassiga ja tuletatud meelde Remarque’ romaani „Läänerindel muutuseta“.

„Surra kevadel“ peategelased on 17-aastased noormehed, kaks farmis lüpsjana töötavat sõpra. Noorukid saadetakse 1945. aasta kevadel sundmobilisatsiooni korras rindele, kuigi sõda on selleks hetkeks juba kaotatud. Ühe noormehe närvid ei pidanud vastu, ta deserteerus ja hukati, teine tuli tagasi ning kandis sõda endaga kaasas terve elu, sest sõda oli teinud temast süüta süüdlase. Romaanis püüdis Rothmann sisuga täita isa vaikimisest tekkinud vaakumi, sest nagu ta on öelnud: isa ei lõpetanud vaikimist kunagi, kuigi sõda istus alati koos meiega laua taga.
Rothmanni loomingu võib jagada kolmeks: Ruhri kaevanduspiirkonna elu-olu käsitlevad teosed, Berliini romaanid ja jutustused ning sõjaromaanid. Teda on nimetatud Saksamaa tegelikkuse portreteerijaks, suurepäraseks jutustajaks, kes on andnud hääle tavalisele lihtsale inimesele. Rothmanni romaanides pulbitseb elu, mida kirjeldades on autori keel poeetiline, mahlakas ja detailirohke.
Rothmann on andekas ja tunnustatud kirjanik, kes alati on säilitanud distantsi peavoolukirjandusega. Näiteks ei lubanud end seada kandidaadiks saksa raamatuauhinnale. Ta arvab, et elukogemus ja empaatiavõime on kirjaniku jaoks olulisem kui akadeemiline haridus. Rothmann julgeb öelda, et kirjandus võiks inimesi kõige paremas mõttes liigutada ja rõõmustada. „Kirjutamine on minu jaoks õnn, õnne võimalus. Muide, nagu ka lugemine“ on öelnud Rothmann.

Linda Jahilo

Katkend: Surra kevadel, Hea lugu 2015, lk 122-129,

Ohvitser varjas vaid halvasti haigutamist; lõug säbrutas ja ta pani käed vaheliti rinna ette ning lõi jala üle põlve. Mustalt välgatas ta saapanina laua tagant. „Mis tööd täpselt? Mida te teete?”
Walter neelatas. „Meie… Me oleme lüpsjad. Nii et mina olen lüpsja. Tegin hiljuti oma sellieksami. Fiete õpib veel. Varem käis ta gümnaasiumis. Me töötame kindralmajor van Cleefi mõisas Sehestedti juures ja meil on…”
„Lüpsjad?” katkestas ülemus teda. „Tegelikult milline kaunis ja auväärne elukutse. Tulen ise maalt, Köningsbergi juurest. Kolmsada hektarit. Peaasjalikult nisu, kuid ka piimakari. Meie lüpsjad olid alati puhta südamega mehed, pruuniks põlenud, uhkete biitsepsitega. Neile võis lasta noal peale kukkuda ja see vedrutas tagasi. Igatahes tüdrukud said nendega heintes oma lõbu kätte, kui arvestada kõike seda kohupiima, mida nad sõid.” Muheldes hõõrus ta enda lõuga. „Aga täpsemalt võttes: kas tulevikus vajab keegi veel lüpsjaid? Kas pole see eilne töö? Edaspidi teevad seda masinad, või mis?”
Ta kummardus kõrvale ja tõi toosist lusikatäie suhkrut, see oli kärmas ja ablas liigutus, ning tsiviilsest hääletoonist kergendust tundev Walter raputas pead. „Ei, seda ei juhtu, Sturmbannführer. Seda ma ei usu. Sa õpid tervelt kolm aastat, ja udara õigesti tühjaks saamiseks pole vaja ainult jõudu, vaid ka peenemat tunnetust. Muidu jääb ülejääk nisadesse ja tekib põletik. Iga lehm tahab omamoodi lüpsmist, ja kui seda valesti teha, lööb ta ämbri jalaga ümber. Ja tuleb ju veelgi rohkem osata: pulli mullika juurde viia ja peale passida, et ta mullikal selga ei murraks, sünnitusel tuleb abiks olla ning haigusi ära tunda ja ravida. Või teinekord ka ravida. Või teinekord ka hädatapmine ette võtta või surnud vasikad ema seest välja lõigata. Ja selle jaoks pole masinaid.”
Ohvitser kõverdas ühte suunurka, kuhu kleepusid veel paar suhkrukristalli; see nägi peaaegu naeratuse moodi välja. Prillide heledad kilpkonnaluust raamid püüdsid valgust ja see ümbritses nad punaka joonega, aga kui ta prillid eest võttis, olid silmad järsku palju lähemalt koos ja vahtisid külmalt. Nende all nahal pahutsesid peened kortsukesed ning Walter sai aru tagasi, tõmbas õhku sisse ja ütles: „Fiete, tahan öelda Friedrich Caroli on ju haavatud, Sturmbannführer. Ta sai killuga pihta ja tal on väga tugevad valud, mis ei lase tal magada, siis ju tehakse vahel lollusi… Tõenäoliselt on ta võtnud teab kui palju tablette koos alkoholiga. Ta kindlasti tegi seda, mõõtu pidada pole ta veel kunagi osanud. Ta oli auru all ja tahtis ainult värsket õhku hingata, arvan mina. Ja äkki seisid välissandarmid ta ees.”
Ohvitser laksutas tasakesi keelt, valas endale veelkord kohvi ning Walter kallutas pead ja jäi enda juurde: „Ta sai just kaheksateist, Sturmbannführer. Vanemad põlesid Hamburgi rünnakutes ära ja tema kallim taotles kaugabielu, ta saab lapse… Ma tunnen teda, see Ortrud on üks tõeliselt peen ja korralik tütarlaps, see paneb talle aru pähe… Palun, ärge laske teda hukata!” Ta sulges lühidalt silmad, väänutas mütsi ja lisas vaikselt juurde: „Kui tahate, astun ma tema asemele. Te võite mind rindele saata, sinna, kuhu teda taheti panna. Ta oskab traktoriga sõita, järelikult tuleb ta toime ka Kruppi ja Borgwardiga, ja teil poleks siin üks mees vähem… Ta on mu sõber, härra Domberg, tahan öelda Sturmbannführer. Üks tõeliselt väärtuslik inimene. Ta teeb kõik heaks.”
Lahtisest termoskannust tõusis auru ja ülemus vahtis ühte pilti oma köites, sinises rüüs madonnat, kes luges lilleaasal raamatut. Kui ohvitser jõi, jooksis üks kohvitilk tassi mööda alla ja jäi põhja külge rippu. „Teie sõber, teie armas sõber…” Ta raputas pead, ninasõõrmed tõmblesid. „Mis te arvate, kui kaua tahaksin ma seda veel kuulata, reamees? Tulge mõistusele! Te kaitsete täie tõsidusega meest, kes tahtis teid ja teie kamraade hätta jätta? Kellele on ükspuha, kas venelane marsib meie kodumaale, tapab meie parimaid mehi, rüvetab meie naisi ja tallab saksa kultuuri porisse? Seega isamaareeturit? Te seisate siin ja kaitsete hingelist jõuetust ja ütlete mulle täie tõsidusega, et see kurjategija olevat hea inimene, kuna teie vasikad lakuvad ta käsi?”
Tilk langes raamatule, mida madonna käes hoidis, aga ohvitser ei märganud seda, ja Walter tahtsi midagi öelda, kuid Domberg kergitas lõuga. Ta pani prillid jälle ette ja nüüd paistis ta häälel klaasrant olevat. „Kuulake, Urben! Kui jätta kõrvale, et ma võiksin teid teie väljaastumise eest kongi pista: sõjas pole tähtis see, mida keegi soovib, tunneb või mõtleb, sõjas maksab ainult see, kuidas keegi talitab – seda olete ometi juba kogenud, mis? Ja see mees, kelle vööpandlal seisab nagu meil kõigil Minu au nimi on truudus, tegi halvimat, mida üks sõdur teha võib. Ta polnud arg vaenlase ees, oh ei! Seda võiks teatud asjaoludel veel mõista. Ta oli arg sõbra ees! Mõtelge selle üle kord järele. Kui teid tabab homme kuul, siis arvatavasti sellepärast, et temataolised mehed, temataolised süümetud sellid on püssi põõsasse visanud.”
Ta vaatas mütsi Walteri käes. „Ja nüüd tõmmake oma eeslivitt (Sõdurite kõnepruugis müts, pilotka.) pähe ja pange uks väljastpoolt kinni! Minu kannatusel on piirid! Teie ja teie toakaaslased lasete ta homme varahommikul korraldust mööda maha, ja kui te keeldute või tulete mõttele haige olla, võite kohe ise ka seina äärde astuda. On selge? ”
Ta viipas, et Walter kaoks, see oli liigutus käerandmest, misjuures ta tonksas kuivatuspaberipressi lambi kõrval. Selle pideme vari – pide oli väike pronkskotkas – libises suurelt üle tapeedi, ja ilma seda endale teadvustamata astus Walter veel ühe sammu kirjutuslaua poole. Ta silmad põlesid, läksid niiskeks, ja pulss tagus tal sedavõrd kõrvades, et ta ise vaevalt kuulis, mida läbi kokkulitsutud hammaste ütles. – Kuid Domberg, kes oli lehte pööranud, kehitas ainult õlgu. „Miks, miks…” Ta hääl oli nüüd jälle pehme ja ennast kaitsev, ning ta pani uue sigareti ja ohkas koos väljavoolava suitsuga: „Inimlikkusest muidugi. Kuna sa oled ta sõber, nagu sa ütled. Siis sihid hästi, et ta ei kannataks.”

Kui Walter Györist tagasi jõudis, kutsus külakiriku kell õhtusele missale. Vihma sadas ikka veel, ja olles arstirohud maha laadinud, võttis ta oma leivakoti ja jooksis keldrisse. Trepil oli verd, saapatalla muster kuivanud loigus, pruunjad kraapimisjäljed krohvil. Valvur, keegi teine kui hommikul, puhastas endal puulaastuga hambaid ja hämmastus, kui Walter ulatas talle külastusloa, käsitsi kirjutatud rea. „Koguni templiga,” ütles mees irvitades ja keeras plekkukse lukust lahti. „Suursuguselt leiab see maailm otsa küll!”
Naerid lõhnasid mullaselt-magusalt ja pimedusse langevas valgusvoos helendasid Fiete mantlinööbid. Üks kahest fessist lebas lössi litsutult põrandal ja Fiete tõstis pea ning ajas end oma asemelt aeglaselt püsti, asemeks oli õlekuhi. Seejuures toetus ta seinale ja lükkas ühe napa ümber. Valvur pani ukse kinni ja ütles juba pooleldi pleki tagant: „Tehke lühidalt, kamraadid. Sel paberilipikul seisab kümme minutit.”
Võtmekeel naksatas lukus ja järsus vaikuses läks vihmapladin valjemaks. Põllu kohal oli viimane päevavalgus, ja sõnatult sidus Walter kokkurullitud teki vöölt lahti ning viskas selle õlgadele. Siis kraamis ta kotist esile küünla, pani selle põlema ja tegi lahti konjakipudeli, mille oli ostnud kortermeistri käest – Itaalia mark. Ta käsi värises ja keermega kork kõlksatas vaikselt vastu klaasi, sellal kui ta vältis sõbra pilku ja ärevat küsimust selles. Tummalt vaatas ta üles, painutatud kidadega trellide poole. Tõmbetuul puhitas tolmuseid ämblikuvõrke lae all.
Fietel langes rind alla ja ta sulges lühidalt silmad. Mõlema käega võttis ta pudeli ja jõi ainult tillukese sõõmu. Nad istusid asemele ja Walter tõi kotist lagedale tahvli šokolaadi, leivakannika, veidi täissuitsuvorsti ja kaks pakki sigarette: erisegu. Ta oli ka väävlisalvi hankinud ja seda tuubist väheke välja pigistades vaatas ringi; kedagi teist polnud ruumis, selle sügavus oli kasinas valguses ainult aimatav. Peedikuhjade varjud ulatusid tellisvõlvi alla välja, vuukidest rippusid sambla- ja samblikuniidid.
„Kus need kaks bosnialast on?” küsis ta tasakesi, kuid Fiete, pudel põlvede vahel, tegi vaid ebamäärase žesti. Walter palus tal pead kallutada ja määris salvi tüügaste vahele purukskratsitud kohtadele. Siis nööpis ta Fietel mantli ja särgi lahti, tõstis terve käe üles ja vaatas kaenla alla. Higist märgade karvade vahele kleepusid loendamatud tingud, seesamiteradest väiksemad, selline tunne nagu liiv sõrmeotste all, ja ta võttis taskust kammi, rehitses need välja, nii hästi kui sai, ning masseeris siiagi natuke salvi sisse. See kõrvetas sõrmeküünte all.
Läbi vihma oli mõnikord kuulda kahureid, kergesuurtükke Raabi teisel kaldal. Aina uuesti ähmastas tuul neid hääli, ja nüüd jõi Fiete suuremate lonksudega, misjuures tal jooksis veidi napsi suunurgast ja tilkus rangluule, korpas marlile. Aga kui Walter pani talle ette sidet uuendada – tal oli sidemepakikesi kaasas -, ei raputanud poiss peadki. Ta ainult vaatas Walterit tummalt külje poolt, täis kibedat lõbu, nagu paistis, ja koputas pakist sigareti välja.
Odav tubakas pragises leegi kohal ja esimesele kopsu tõmmatud mahvile järgnes köhahoog, mille järel ta sülitas välja röga ja ka veidikene verd. Läikivi silmi vahtis ta põrandal seisvat küünalt, selle valget leegikest, mida tõmbetuul alla surus ja mille ümber steariin justkui veeks muutus. „Kena on,” ütles ta karedalt ja tõmbas uue mahvi. „Ma vähemalt püüdsin.” Ta lakkus oma pragunenud huuli ja kordas valjemini, otsekui vihma ja kahurite vastu rääkides: „Ma vähemalt tegin katset, olgu neetud! Ja ainult see maksab, mis?”
Tema bronhides tundus midagi kobrutavat ja Walter noogutas viivitades. Midagi liigutas end pimeduses, ta pilutas silmi, et teravamalt näha. Ühe salve äärest vudis üles rott, heleda sabaga must loom, ja kui Walter viskas teda krohvitükiga, puges rott naeriste vahele peitu. Siin-seal oli närimisjälgi kuni vilja magusa südamikuni, ja Walter pigistas puruks paar tingu, mis kleepusid veel ta sõrmede külge, ning pomises: „Kes teab… vahest on venelased kiiremini siin, kui me arvame. Võib-olla juba homme varahommikul.”
Steariin voolas kivipõrandale ja Fiete raputas kulmu kortsutades pead. „Mulle poleks seegi parem, need nimelt ei tee mingit vahet vabatahtlike ja sundvõetute vahel, Ata. Need lasevad iga SS-lase otsekohe maha, pole sa seda veel kuulnudki või?”
Juues vahtis ta oma talupojakingi. Puu oli praguline ja pahkluudel nahaga polsterdatud, ning ta lükkas ninad kokku ja oigas: „Mida ma olen tegelikult siia ära kaotanud, mees. Mõtlen seda, et kui ma oleksin Hitleri valinud nagu enamik… Aga ma ei tahtnud selle sita sisse minna, niisama vähe nagu sinagi. Mul pole vaenlasi, igatahes mitte selliseid, keda tahaksin tappa. See on sõda küünikutele, kes ei usu millessegi peale tugevama õiguse. Samas on need ainult väiklased pedandid ja memmepojad, ma kogesin seda rindel. Allapoole löövad jalaga, ülespoole koogutavad, ning tapavad naisi ja lapsi.”
Sigarett suus, pigistas ta väheke salvi sõrmedele ja ütles tasakesi otsekui iseendale: „Ja sellised mehed tohivad mu eluküünla kustutada.”
Ta pistis käe püksivärvli alla ja hõõrus salvi kubemesse. Nad mõlemad võpatasid, kui kõrval paugatas üks uks. Oli kuulda hääli, purjus inimeste naeru, üks koer haukus. „Milli on ta nimi,” hüüdis keegi, „õieti Melitta. Ta virutab sulle kondisaega vastu pead!”
Huuled peaaegu valged, sulges Fiete silmad ja vajus müüri najale, pudeda krohvi vastu. Kuid kohe seejärel mehed eemaldusid ja keldrikäigus oli jälle rahulik, arveatamata valvuri samme, kes mõnikord vilistas, et igavust eemale peletada. Iga paari südamelöögi järel läks pilu uksepiidal pimedamaks.
Fiete neelatas. „Naljakas on see, et ma nägin seda sageli unes,” pomises ta. „Viimastel aastatel on mind ikka ja jälle maha lastud, ja mõnikord on see koguni heategu või lunastus. Näiteks siis, kui mul polnud enam tahtmist elada: armupiin, maailmavalu või mis iganes… Lõpuks rahu, mõtlesin siis, lakkuge kõik mu perset, idioodid. Aga enamasti kohkusin ärkvele, käsi rinna peal, ja suutsin vaevalt enam hingata.”
Suits oli kustunud ja Fiete hoidis seda uuesti leegis. „Mu isa oli arst, laboriarst ja sanitaarohvitser, kas ma olen ehk rääkinud? Viimases sõjas, niisiis kaua enne minu sündi, sai ta mitu korda haavata: snaiprid. Ta lonkas kõvasti. Ja hiljem prantslaste sõjavangis, kusagil Rhôni ääres, lasksid nad tal kolm korda omaenda hauda kaevata. Ikka seoti tal silmad kinni ja ta arvas, et ta lastakse maha. Möirati käsklusi, laeti raksatades karabiine – aga siis need konnasööjad ainult kusid auku ja tema pidi jälle kõik kinni ajama. Oli üks peen mees, sõjast rääkides nuttis sageli.”
Fiete sülitas veidi tubakat välja. „Ja ükskord, kui ma oma unenägusid mainisin, ütles isa mulle, et meie keharakkudel, seega ka seemne- ja munarakkudel on olemas mälu ja see on pärilik. Hingeliselt või kehaliselt haavata saamine teeb midagi järglastega. Solvangud, hoobid ja kuulid, mis sind tabavad, nii-öelda vigastavad ka sinu sündimata lapsi. Ja ükskõik kui armastava hoole all nad hiljem üles kasvavad, on neil paaniline hirm solvangute, hoopide ja mahalaskmise ees. Igatahes alateadvuses, unenägudes. Tegelikult loogiline, või kuidas?”
Ta nipsutas koni käest ja jõi jälle. Trellide vahelt pihkas sisse peent veetolmu ja Walter surus laialijooksnud ning peaaegu tarretanud steariini tahi ümber kokku. „Ja mis on,” küsis ta kõlatult ja köhatas, et oma häält tagasi saada, „mis on sellega, kes peab tulistama? Mida tema pärandab?”

Mõned lingid:
https://www.suhrkamp.de/buecher/to_die_in_spring-ralf_rothmann_42475.html?d_view=english
https://www.goodreads.com/author/show/634443.Ralf_Rothmann
https://www.suhrkamp.de/autoren/ralf_rothmann_4093.html
https://www.deutschlandfunkkultur.de/kleist-preistraeger-ralf-rothmann-ich-bin-eher-ein.1270.de.html?dram:article_id=400908

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »