Taavi Eelmaa

1. dets. 2020 at 11:23 e.l. (Uncategorized)

Taavi Eelmaa (1971) on eesti näitleja. Taavi Eelmaa lõpetas 1996. aastal Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 17. lennus näitlejana. 1996–2002 töötas ta Eesti Draamateatris. Alates augustist 2002 on ta Von Krahli Teatri näitleja.

https://annelykasela.wixsite.com/sygisball/filmi-tegemisest

2020. aasta Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat luulekogu „Electraumur” eest.

Luuletusi kogust „Electraumur”, Kirjastus Verb 2020. Lk 7; 10; 18; 22; 43.

Lapsepõlvest.

Luhtunud armastusest.

Selgetest,
puhastest tunnetest,
mis poleks pidanud umbrohuks kuivama.

Aga nii nagu kuivav pesu
oleme meiegi lükitud vaimu nöörile päikese käes siplema.
Rõõmust
ja tuulest,
puhtuse laulust.

Isegi siis, jah,
eriti just siis,
kui lauast enam tõusma ei peagi, teame,
et katame kuivana igavest ihu.

Nii umbes mõtles Garry Kasparov
paari vaikse sekundi jooksul,
kui kaotas
Deep Blue`le

Halb vaim hülgas mu

aga head asemele ei tulnud.

Koht jäi tühjaks.

Ta pole aga kaugel –

haaramise kaugusel.

Nii nagu keha enamuses veest, koosneb

hea vaim nimeta igatsusest

ja alles siis soovist ja tahtest

mis küll kannavad, kuid ei põhjusta.

Soovid ja tahtmised hõljuvad hetkes, ajalikkuses

kasvatades nägemusi, kujutisi, sõnu. Need

kerkivad, kasvavad, kaovad ikka ja jälle,

liibuvad koorena korraks

kauni vana kinnismõtte ümber

mida teatava kohmetusega võib

Armastuseks nimetada.

Hea tahte, õnne nelja tuule ja

Fortunato suudluse kokkulangemisel võib

see koorik hingematvalt kaunis olla.

Nii õrn,

kerge naeruvääristada,

lihtne olematusse tõestada,

kasulik parem jampslikusse naerda, aga

sellest hoolimata ei keegi,

ei keegi

jää tema pöörisest puutumata.

Olgu see puudutus sinule õrn ja armas, mu kallis.

Ilma liigsete tähenduste

muude allhoovuste,

kasutute teadmiste,

päheõpitud sõnade sasipuntrata.

Puhas ja jäägita.

Nii nagu iseendaga

ei ole võimalik kunagi temaga

ära harjuda.

Temaga,

kes püsib koos kõigest

elegantse suurustamise, valge vale ja

kaminatule varal.

Tundub,

koos vaibuva tuulega, koos elamine

vaesestub targalt nagu hääbuva loomuse kõnekeel.

Mõned teemad ja mõisted

jäävad kaugele maha.

Surevad meeltest,

kergendavad neid, aeglustavad,

sunnivad rahulikult istuma.

Ämbritäis jäätunud vett

osmiku pehkinud seina ääres.

Tilkudes külmunud.

Nõnda

jäine aur ümbritseb

inimvaimu juursemaid kihte,

Vana Folkloori,

Mandragorat.

Puhast keelt,

tuhisemas varjuna mööda, kui hiigelsuur loom.

Mööda minust, mööda sellest avausest,

millest sihin olemise äärt.

Kirjeldamatut õrnust,

milles mälu tundlad

ulatuvad tagasi eostamisrõõmu ja

sünnisüü juurde.

Nii pisara

kui tema raskuse trummelduseni

inimesteks kärisenud kangal, mis

auruna pinguldub salakambrist, kaane alt,

üle talvise hommiku.
Pragisema kui jäälill.

Tere.

Tundsime teineteist pimedas ära sarnaste haavade järgi,

mille on õunasse löönud sarnased kihvad.

Tõde ei saabunudki, et jääda.

Ilmus sekundiks kaltsu alt, et saaksin anda sukale suud

ja rahus ärgata.

Tunded?

Mis on tunded?

Sapi köha?

Juure mullid?

Läige?

Millel?

Kilel, mis hoiab koos müdisevat sõgedust.

Mind selles loksumas, pea väljas Meistri poeskäigukotist.

Haua ja müüri vahel.

Ainus, mis meie sammumõõtu suunab, on mõlema poeskäija

pingutus

hoida oma südameleinade mandumist põlastuseks või vihaks.

Loobumise joovastuseks.

Võtta lõpu kergenduselt tema suur hetk,

noomiv hardus, tema moment.

Loobuda leinadest,

loobuda magusast,

loobuda headusest, nähes neid, kes pole nii head kui mina,

nii magusad,

kes ei leina nii, nagu mina,

loobuda matustest,

loobuda näost.

Tõsta selle asemele teemantmask.

Hoida meel kindel, ilme liikumatu

ja eneseväljendus isikupäratu.

Nagu ütleb hea nõuanne.

Vahetada väike hirm suure vastu. Suurima.

Iludest suurima,

valudest arusaamatuima,

õnnetustest õilsaima.

Voolata pargist paradiisi,

astuda peenralt aeda,

hirmude toast õuduste lossi.

MEGATON

Keedra lossi sulane Värten

on inimesekujuline membraan olemise ja mitteolemise vahel –

Illusioonist lahkuja plahvatus näivuse raami läbimas.

Selles plahvatuses ei ole olulisel ühtegi eelist,

ühtegi siduvat lepingut

ebaolulise ees.

Ainult aur kõige kohal,

vargsi, peaaegu nähtamatult,

Värtnat puudutades.

End igavesti edasi andes ja edasi liikudes

peatseks käepigistuseks.

Tunnustus

1998 – Eesti Teatriliidu meeskõrvalosatäitja auhind

2004 – Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhind (koos Erki Lauri, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsaki ja Liina Vahtrikuga)

2006 – Ants Lauteri nimeline auhind

2008 – stipendium “Ela ja sära”

2009 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (parim mängufilm “Püha Tõnu Kiusamine”)

2020 – Betti Alveri kirjandusauhind luulekogu “Electraumur” eest

Filmi-ja telerolle

2020, “Viimased” (mängufilm, režissöör Veiko Õunpuu), Pootsman Dieter

2019, “Jeesus juhatab sind kiirteele” (mängufilm, režissöör Miguel Llansó), purjus mees

2018, “Pank” (teleseriaal, režissöörid Marianne Kõrver, Jan-Erik Nõgisto, Juhan Ulfsak ja Rainer Sarnet), Pille isa

2018, “Portugal” (mängufilm, režissöör Lauri Lagle), Aare

2017, “November” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Ints

2016, “Päevad, mis ajasid segadusse” (mängufilm, režissöör Triin Ruumet), Pontu

2013, “Kohtumõistja” (mängufilm, režissöör Kadri Kõusaar), kohtunik

2012, “Puhastus” (mängufilm, režissöör Antti J. Jokinen), Jaan Berg

2011, “Idioot” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Lebedev

2009, “Mis su nimi on?” (lühifilm, režissöör Maria Avdjuško), mees

Teatrirolle

Semjon Semjonovitš Medvedenko (Tšehhovi Kajakas, 1995, diplomilavastus Draamateatris)

Woyzeck (Büchneri Woyzeck, 1996, diplomilavastus Draamateatris)

Smike (Dickensi ja Edgari Nicholas Nickleby elu ja seiklused, 1997)

Kiir (Lutsu ja Undi Täna õhta kell kuus viskame lutsu, 1998)

Song Liling (Hwangi M. Butterfly, 1999)

Lembit Pedajas (Ranneti Kadunud poeg, 2001)

Perdican (Musset’ Armastusega ei naljatleta, 2001)

Eddy (Mrożeki ja Undi Tango, 2002 Draamateatris)

eri rollid (Tormise Eesti ballaadid, 2004)

Sid Vicious (Raadi ja trupi Ainult võltsid jäävad ellu, 2004)

Pavel (Gorki ja Sarneti Ema, 2005)

Fotograaf, Metsmaasikas, Loomaarst, Ohverdaja jt (Paasilinna ja Smedsi Jänese aasta, 2005)

osaline (trupi Europiraadid, 2006, koostöös Showcase Beat Le Mot’ga)

Medvedenko (Tšehhovi ja Smedsi Kajakas, 2007)

Helmer ja Härra (Jelineki Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed, 2008)

Mees (Janseni ja Eelmaa Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud, 2009 Tartu Uues Teatris, ka lavastus koos Taavet Janseniga)

Arcita (Lille Indiate uurimine, 2009)

Jääger, Humbaba, Uta-Napišti jt (Jalaka ja Jüristo Gilgameš ehk Igaviku nupp, 2011)

Onu ja Tööline (García Lorca Lillede keel, 2012)

Jutustaja (Kane’i 4.48 psühhoos, 2013)

Püsiviide Lisa kommentaar

Auður Ava Ólafsdóttir

11. nov. 2020 at 10:40 e.l. (Auður Ava Ólafsdóttir, Nädala autor 2020) ()

Auður Ava Ólafsdóttir (1958) on Islandi kunstiajaloo professor, romaanikirjutaja, näitekirjanik ja luuletaja. Teos „Arm” on pälvinud Islandi (2016) ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna (2018).

Foto: Hreinn Gudlaugsson 

Katkend: Arm, Eesti Raamat 2020, tlk Kadri Sikk. Lk 127 – 135.

              M a a   o l i   t ü h i   j a    p a l j a s

Poiss oli kohal ja valmis päevatööga alustama, istub laua taha ja avab joonistusploki. Järgmiste päevade jooksul joonistab ta järjest mitu lehte täis, ühtmoodi kas musta või punase värviga. Joonistusploki võtab ta uude tuppa minnes kaasa ja hakkab kohe pihta, otsib laua, mille taha istuda, upitab end toolile ja asub asja kallale. Joonistused meenutavad väikelaste sodimisi ja leekides lõõmavat lõket. Lisaks pimedust. Õhtuti võtab ta ploki musta ja punase pliiatsiga üles oma tuppa kaasa. Teisi värve ta ei puutu.
Neljandal päeval tõmbab ta joone keskelt risti üle paberi. Ilmselgelt on tegemist silmapiiriga. Siis joonistab ta ülemisse poolde üllatavalt täiusliku ringi, nagu oleks sirkliga tõmmanud. Maailm on pooldunud kaheks ja selle kinnituseks joonistab ta mõlema värviga, nii musta kui punasega. Päike on nõgimust ja maa allpool lõõmab jätkuvalt suurtes leekides.
Ühel hetkel on punast ja musta pliiatsit järel ainult väike jupp, viimaks vaid küünejagu, siis saab seegi otsa. Ei jää muud üle kui paletti laiendada. Poiss võtab uue lehe, keerab karbi kummuli ja vaatab pliiatseid, otsides õiget värvi. Esiteks valib ta sinise ja joonistab sellega väikese ringi. Seisame kõrvuti, ema ja mees trelliga, ning jälgime vastsündinud maailma loomist. Poiss kummardub siis taas joonistuse kohale, varjates seda õlaga – ta ei taha, et me vaataksime. Ta ei tõsta tükk aega pilku, sest on joonistamisega ametis. Kui ta end sirgu ajab, on ta tõmmanud ringist välja neli peenikest joont. Kahtlemata on ta joonistanud tillukese käte ja jalgadega inimolendi.
„Mina,” ütleb ta.
„Mina,” tõlgib ema.
Poiss vaatab pliiatseid karbis, võtab siis oranži ja joonistab kohe teise ringi, eelmisest suurema. See saab külge neli kriipsu, kaks horisontaalset ja kaks vertikaalset. Ilmavalgust näeb teine, suurem inimene, ja paber on täis.
„Emme,” kõlab laua tagant.
Joonistuse viimistlemiseks tõmbab ta horisontaalsetele joontele külge mõned lühemad triibud, lugedes hoolikalt mõlemale käele sõrmedeks kokku viis kiirt. Inimesed on ühendatud, nad hoiavad käest kinni.
Ta on loonud kaks inimest, mehenatukese ja suure naise, ja pannud nad rohelise päikese alla seisma. On maailma esimene päev.
Ja ta vaatas kõike, mida oli teinud, ja nägi, et see oli väga hea.
Ta ema naeratab mulle. Mida rohkem üritan unustada, et ta on naine, seda enam sellest mõtlen.

               J a  s i i s   s a i   h o m m i k

Poiss ei jää üldiselt kunagi kuhugi kaugele.
„Oled sa Adamit näinud?” küsib Mai korraga. Tal on ees numbreid täis paberid, eeldan, et ta tegeleb raamatupidamisega. Poiss askeldas ema juures, aga on ühtäkki kadunud, õhku haihtunud.
„Ta oli just siin.”
Ta läheb kiiruga piki koridori. Kuulen, kuidas ta hüüab poissi. Panen kruvikeeraja käest ja lähen talle järele.
„Pole mingit mõtet hüüda, ta ei vasta,” selgitab ta. Ta avab koridorikapi uksed.
„Vahel ta poeb siia sisse,” ütleb ta ja lisab, et viimane kord leidis ta poisi puhaste voodiriiete ja rätikute kuhja tagant.
Toast tuppa käies ütleb ta mulle, et kardab pidevalt Adamit kaotada. Ta avab ühe ukse teise järel ja vaatab kiirelt ringi. Vaatame üle vannitoadki ja otsime kappidest ning voodite alt.
„Ta poeb laudade alla, voodite alla, peidab end riidekappidesse,” selgitab poisi ema. „Ta leiab pidevalt uusi peidukohti ja ma kardan nii hirmsasti, et ta jääb kinni, leiab sellise koha, kust ise enam välja ei saa.”
Mai laskub põlvili ja vaatab voodi alla. Kui ta püsti tõuseb sikutab ta seelikut allapoole.
„Fifi juures teda pole,” ütleb ta. „Ma ei saa aru.”
Otsime mõlemalt korruselt. Lõpuks koputab Mai leopardisokkidega mehe uksele.
Ta annab mulle käega märku, et ootaksin.
„Oota,” ütleb ta, „las ma ise.”
Seisan veidi eemal koridoris ja hetke pärast praotab mees ust. Kuulen, et Mai vabandab tülitamise pärast ja küsib, kas mees on üht väikest poissi näinud. Äkki on poiss läbi astunud? Nad vahetavad veel paar sõna ja siis on ta korraga vaateväljast tuppa kadunud. Kuulen vestlust ja Mai kiiret ja vaikset juttu, aga ma ei saa sõnadest aru.
Mõne aja pärast tuleb ta välja, poiss käekõrval. Poisil on suu ümber pruun võru.
„Nad olid koos,” ütleb Mai tõsisel ilmel. „Ta andis poisile šokolaadi,” lisab ta selgitavalt.
Ja siis vaikselt: ”Aitäh abi eest.”
Ta hammustab huulde ja ütleb, et ei karda mitte ainult Adami, vaid ka venna pärast. Noortele meeldib metsas kohtuda ja ainult väheste puhul õnnestub tagasi tuua seda, mis neist järele jääb. Nii see noor naine seda sõnastabki, „noortele”, nagu ütleks mu kaheksakümne kolme aastane ema.
Kui ema on pojaga tagasi oma tuppa läinud, koputan naabri uksele.
„Hoia end poisist eemale,” ütlen.
Ta vaatab mind irvitades.
„Oled sa tüdrukusse ära armunud? Ma arvasin, et sebid filmidiivaga.”
Ma ei kavatse talle midagi vastata, aga ta teatab, tahab minust midagi. Et käis mind just otsimas.
„Et sinuga paar sõna vahetada,” ütleb ta.
Siis asub ta kohe asja kallale ja küsib, kas olen seina näinud. Ta ei jää vastust ootama, vaid räägib edasi ja küsib, kas tahaksin talle väikse otsa teha.
„Ja ühed asjad hankida.”
„Mis asjad?”
Ta võtab lonksu klaasist mida ta käes hoiab.
„Millele aga ligi pääsed. Sinusugust meest, kelle südametunnistus lausa läigib, usaldatakse.”

              O l e n   n a g u   t e i s e d k i   i n i m e s e d: 
              a r m a s t a n,  n u t a n  j a  k a n n a t a n

Olen saanud hotell Silencei töötajaks ja saan võtmekimbu. Fifi kutsub mind ja paneb selle mulle pihku. „Kuna sa nüüd töötad hotell Silenceis, tundus meile õige, et sul on ka võtmed.”
Vastutasuks saan piiramata ajaks toa hommiku- ja lõunasöögiga ning tarbeasju hotellipoest – Fifi sõnul „kuni kaupa jätkub”. Lisaks olen tulevikus teretulnud tagasi kogu perega, ütleb Mai. Lõunaks teeb Fifi kas suppi või omletti ja õhtuti käin tavaliselt peatänava restoranis. Olen omanikku aidanud mõne pisiasjaga ega ole viimasel ajal pidanud rahakotti paotama. Millegipärast pole ta eelmisest nädalast saati pendeluksi maininud. Kui ma tagasi hotelli jõuan, siis loen. Eile lõpetasin Elizabeth Bishopi „Külma kevade” ja alustasin Turgenevi raamatuga „Isad ja pojad”. Põikan iga päev ka Fifi juurest saunast läbi ja annan juhtnööre, kuidas plaatida.
„Teine pilk kulub marjaks ära,” ütles ta eile, lisades: „Võib-olla peaksin uuesti kooli minema ja ameti päriselt ära õppima.”
Koos tema õega võtame iga päev käsile uue toa ja aitame teineteist nende korda seadmisega. Lisaks peab ta ka poisi eest hoolitsema.
Vahel jätab Mai parasjagu käsil oleva asja pooleli ja vaatab, kuidas ma töötan. Juhtub sedagi, et ma tõstan pilgu ja näen peeglist, kuidas ta mind vaatab – vaatan teda mind vaatamas. Kui tõstan pea, vaatab ta mujale. Või hakkab ta parasjagu ta midagi ütlema ja jääb järsku keset lauset vait. Vahel vaatab ta lihtsalt tühja pilguga õhku ja ma tean, et ta mõtleb siis millestki muust. Teinekord seisab ta liikumatult ja on täiesti ära ega vaata midagi. Hetk hiljem ütleb ta: „Vabandust, vajusin mõttesse.”
Tuleb ette selliseidki hetki, kui ta vaatab mind, nagu poleks tal aimugi, kes ma olen, üritades mind sobitada oma tolmust mustvalgesse maailmapilti, mis päädibki kolmanda katsega luua selgust.
Aitan tal linasid sirgeks tõmmata, sikutame mõlemad ise otsast ja pistame nurkasid madratsi alla.
„Keegi ei tule siia puhkama,” ütleb ta ja vaatab mulle silma. Ajan selja sirgu. Seisan ühel pool voodit ja tema teisel.
Ta tahab teada, mida ma siin teen. Peale selle, et aitan linadega.
Kui me istuksime koos maha, mina ja see noor roosades ketsides naine, ja võrdleksime arme me roidunud kehadel, loendaksime ära kõik õmblused kaelast kandadeni ja lööksime tulemused kokku, jääks tema võitjaks. Minu kriimustused on naeruväärselt tühised. Isegi kui mulle oleks külge lahtine noahaav löödud, jääks tüdruk võitjaks.
„Keegi ei tule siia ilma põhjuseta,” kordab ta.
Mees sokkides ütles sama.
Ma pole teda viimastel päevadel märganud. Ta vist ütles, et peab äriasjus linnast ära sõitma?
„Maailm on täis sinusuguseid inimesi, kes elust valesti aru saavad,” ütles mees, kui viimati kokku juhtusime.
Olen nähtavasti isegi oma eesmärgi suhtes kõhklema hakanud.
Jõudmata midagi ette võtta, olengi selle juba välja öelnud.
„Tulin tegelikult surema.”
Ta vaatas mulle otsa.
„Oled sa haige või?”
„Ei.”
Ma saan aru, et ta ootab põhjalikumat seletust.
„Mismoodi surema?”
„Enesetappu tegema. Ma pole veel otsustanud, kuidas.”
„Mõistan.”
Ma ei tea, mida ta mõistab.
Kas peaksin ütlema, et maailmas on inimesi, kes tahavad sellepärast surra, et ei suuda enam elu välja kannatada? See oleks viimase kahe nädala jooksul üks pikemaid lauseid, mida olen öelnud.
„Miks sa lihtsalt koju ei jäänud?”
Ta ei küsi, kas külmade mägede keskel poleks parem surra.
„Tahtsin säästa oma tütart sellest, et ta mu leidma peaks.”
„Aga mind mitte?” küsib ta. „Mind sa ei tahaks sellest säästa?”
„Anna andeks,” ütlen. „Ma ei teadnud, et sa siin oled. Ega poiss. Ma ei arvestanud sellega, et võin teid kohata. Siis ma sind ei tundnud,” lisan tundega, et iga mu sõna on tühine.
Ma ei saa öelda sellele noorele naisele, kel midagi peale elu polegi, et olen end ära kaotanud. Või et elu läks teisiti, kui arvasin. Kui ütleksin, et olen nagu teisedki inimesed – armastan, nutan ja kannatan -, siis saaks ta tõenäoliselt minust aru ja vastaks: „Ma tean, mida sa mõtled.”
„Olin õnnetu,” ütlen.
Mainin seda teist korda, kui ema ka hulka lugeda.
„Ma ei osanud seda muuta,” lisan.
Nagu kuuleksin ema häält. „Kõigi kannatused on isemoodi erinevad,” ütles ta kord, „mistõttu ei ole neid võimalik võrrelda. Õnnelik aga ollakse ühtemoodi.”
Mai vaatab maha.
„Mu lapse isa oli majandusteadlane, kes mängis džässbändis. Adam sündis võõraste inimeste maja keldris ja me olime seal tema isaga ihuüksi.. Nutsime mõlemad. Nii ilus ingel on taevast kukkunud, ütles ta.”
Ta vaikib, astub akna juurde ja jätkab. Otsib hoolikalt kaaludes sõnu: „Ta lasti jalgpalliväljakul maha ja me ei pääsenud tema juurde. Isegi mitte surnukeha ära tooma, sest ta jäi sõjapoolte võitlustandrile. Me ei saanud teda käte vahel hoida, teda pesta, teda maha matta. Nägime teda binoklist, verenired püksisääri ja varukaid pidi alla voolamas. Arvasime, et ta on surnud, aga järgmiseks hommikuks oli ta asendit muutnud. Alguses lamas ta selili, aga järgmisel päeval oli külili, õhtuks oli ta roomanud kaks meetrit värava poole. Ma poleks uskunud, et inimeses on nii palju verd. Tal läks kolm päeva, et surra. Pärast seda lamas ta liikumatult ja me jälgisime, kuidas ta riiete all kokku vajub, kuni pidime põgenema ja ta maha jätma.”
„Anna andeks,” kordan.
Kas peaksin talle ütlema, et ma ei saa endast aru, või teeks see asja ainult hullemaks?
Ta istub tooli peal ja ma astun ta juurde ning istun tema ette.
„Kurbus on nagu klaasikild kurgus,” ütleb ta.
„Ma ei kavatse ära surra. Mitte nüüd kohe,” ütlen.
Võinuksin sama hästi öelda, et ta ei muretseks, sest ma ei oska surra. Mitte rohkem kui ema. Või võiksin öelda sellele tüdrukule, kes on vaadanud nii paljudesse püssitorudesse ja ellu jäänud, et ma pole enam sama mees, kes kümne päeva eest. Või eile. Et olen muutumas.
„Isa, kas teadsid, et keharakud uuenevad iga seitsme aasta tagant,” küsis Vesiroos kord.
„Tõsi, inimene sünnib vist pidevalt uuesti? Puhta lehena?” oli Svanur küsinud sünkjasrohelise ookeani ääres sadamas, ühel pool kaid vaalapüügipaadid ja teisel pool vaalavaatluspaadid.
„Inimesed sünnivad, armastavad, kannatavad ja surevad,” kuulen Maid nina lurinal ütlemas.
„Ma tean,” ütlen.
„Mõned mu sõbrad ei saanudki tunda, kuidas on armastada,” jätkab ta. „Ainult kuidas on kannatada ja surra.”
Noogutan.
„Isegi kui sa ei tea, kas sind lastakse maha täna või homme, ei lakka sa armastamast.”
Ta on jälle püsti ja seisab akna ääres, seljaga minu poole. Pluus pingul vastu selga.
„Hoidsime pead vee peal, kõik kolmekesi, mina, Fifi ja Adam. Tahtsime elada, ja kui mitte, siis koos surra. Et keegi ei jääks maha.”
Poiss on istunud laua ääres ja meisterdanud südame roosadest pärlitest, mis ma hotellipoest leidsin, ja libistab end nüüd toolilt maha ning läheb ema kõrvale. Ta ulatab emale käe ja nad seisavad kõrvuti, seljad minu poole. Ta saab aru, et ema on endast väljas. Ta vaatab kord ema, kord üle õla mind. Ikka ja jälle. Kuulen, et ta ütleb midagi küsival toonil. Ta tahab millelegi vastust saada. Ta tahab teada, mis toimub.
„Kas teadsid, et veri muutub kuivades mustaks? ” küsib Mai lõpuks, pilk ikka merel.
Kas peaksin talle ütlema, et minu tiibade all sa leiad varju, kuniks valgus jälle paistma hakkab?
Astun ta juurde ja ütlen: „Sa oled väga hästi vastu pidanud.”
Ta pöörab poisilt käest lahti laskmata ringi, päike paistab tema tagant tuppa ja ta seisab lendlevat tolmu täis kiirtevihus.
„Anname oma parima,” ütleb ta. „Inimestena.”

Püsiviide Lisa kommentaar

Julio Llamazares

23. okt. 2020 at 11:17 e.l. (Julio Llamazares, Nädala autor 2020) (, )

Hispaania kirjanik Julio Llamazares on sündinud 1955. aastal Leóni provintsis Vegamiáni külas, mis jäi hiljem koos veel kaheksa külaga suure veehoidla alla, nii et üle kolme tuhande inimese kaotas kodu. Llamazarese raamatuid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde, eesti keeles on tema loomingust 2007. aastal Mariliin Vassenini tõlkes ilmunud „Kollane vihm” („La lluvia amarilla”), mis on kirja pandud ühe Püreneede küla viimase elaniku monoloogina. „Kuidas vaadata vett” ilmus hispaania keeles 2015.aastal. Mõlemas raamatus on olulisel kohal juured ja linnastumine, mälu ja moderniseerimine. Llamazares on looduslähedane ja lüüriline, kuid ei soovi maaelu kuidagi eriliselt õilistada ning peab end pigem jälgijaks ja jäädvustajaks kui võitlejaks.

Foto: Cecilia Orueta

Katkend: Kuidas vaadata vett, Toledo kirjastus 2020, tõlkinud Madis Kuuse ja Mari Laan. Lk 97 – 106.

Virginia (tütar)

Kui ma olin kümneaastane, võttis isa mind ükskord kaasa Leóni oma venna Juani juurde, tema oli ainus, kes siia provintsi jäi. See oli aasta pärast asunduse kolimist ja nende esimene kohtumine pärast seda, kui vend Ferrerasest lahkus.


Onu Juanist mäletan ma raevu juhtunu pärast, tuima ja meeleheitlikku viha, mis pani teda – lahkumisele eelnenud päevadel – tegema selliseid asju nagu viskama jõkke kõike, mida ta ei saanud kaasa võtta: ader, ike, suuremad tööriistad, isegi heinavanker (ta tiris selle öösel üksi kohale, kui teised magasid), et keegi neid endale ei saaks, ja lahkuma Ferrerasest naabritega hüvasti jätmata, justkui nemad oleksid süüdi. Meiega ta jättis hüvasti; lõppude lõpuks olime ta perekond. Vaene onu Juan! Kui järele mõelda, siis millist ängi ta võis tunda, kui pidi lahkuma oma kodukülast ja pealegi veel üksinda, sest ta oli jäänud poissmeheks. Leónis võttis ta meid vastu oma kodus, uksehoidjakorteris ühes kesklinna hoones, kuhu keegi onupoeg Vegamiánist, kes oli juba tükk aega Leónis elanud, talle uksehoidja koha oli otsinud (talle, kes ta oli läbi ja lõhki põllumees!). Kodu oli segamini, nagu ühelt üksi elavalt mehelt võiski oodata, aga kõige rohkem äratas mu tähelepanu see, et seal oli väga vähe mööblit: laud ja kolm tooli elutoas, diivan, väike televiisor ja kaks voodit magamistubades, ühes neist magasime tol öösel meie isaga. Milleks mul rohkem mööblit vaja? Oli vastus, mis ta isale andis, kui see küsis, miks ta nii kasinalt elab.
Õhtul enne magamaminekut meenutasid isa ja Juan tuttavaid, kelle elutee oli teistsuguse käänaku teinud: lähedasi nagu nende vend Nemesio ja õde Balbina (mõlemad on juba surnud) ja Ferrerase naabreid, kellest nad rohkem midagi polnud kuulnud, kuni ühel hetkel jäid mõlemad vakka ja istusid nii tükk aega, märkamata, et mina neid silmitsen. Siis nägin ma esimest ja ainukest korda elus oma isa silmis pisaraid.


See pilt on mulle nii palju kordi silme ette tulnud ja see liigutab mind alati. Näha oma isa nutmas, või õigemini pingutamas, et pisaraid tagasi hoida – teda, kes ta vaevalt oma tundeid välja näitas, läks mul tol õhtul sedavõrd hinge, et see liigutab mind endiselt ja veelgi enam sellistel päevadel nagu täna, kus tema kuju on kõikjal. Sellest alates, kui meile öeldi, et ta on suremas, on aina kerkinud mu silme ette pilt temast – mitte pilt aparaatidega ümbritsetud surmaagoonias vanast mehest haiglavoodis, kes enam midagi ei väljenda, ega ka ükski neist, mida ma viimasena nägin: hooldekodu aias Palencias viimane kord, kui ma teda külastasin; meie asunduse kodu köögis päev enne sealt lahkumist, ja nii edasi, vaid too vana pilt Leónis, kui ta oma venna Juani kodus arutas koos sellega sugulaste ja teiste Ferrerase elanike asukoha ja elukäigu üle, kellest paljudest nad polnud enam midagi kuulnud. Nad olid laiali pillutatud üle terve riigi (mõni koguni välismaale), jätmata endast ühtegi jälge.


Ma usun, et see tegigi isale kõige rohkem haiget. Eraldatus sugulastest ja sõpradest, paljudega neist kontakti kaotamine ka kirja teel (telefone tollal asunduses polnud, ainult baaris oli telefoniautomaat) oli talle kõige valusam ja vaevas teda õieti viimaste eluaastateni. Veel elu lõpul küsis ta endalt (või kelleltki, kes võis mingil põhjusel midagi teada) aeg-ajalt, mis oli saanud sellest või tollest inimesest, kellest ta polnud kuulnud midagi sest ajast, kui ta kodukülast lahkus, või kellega ta oli palju aega tagasi ühenduse kaotanud. Näib, et oli neid, kes eelistasid katkestada igasuguse läbikäimise endiste naabritega ja alustada uut elu nullist, et mitte meenutada seda, mille nad olid pöördumatult kaotanud. Minu perekond, vastupidi, hoidis alati ühendust nendega, kellega võimalik, eriti nendega, kellega sidus sõprus, ja seda oli näha eile isa ärasaatmisel kirikus, kus oli palju rahvast kaugemalt, enamik neist oli tulnud siit Leóni provintsist. Kui rahul oleks ta olnud, kui oleks saanud neid näha, ja kui kurb samal ajal!


Sest enamik olid juba eakad. Isegi need, kes paistsid nooremad, olid juba üsna vanad. Sellepärast et siinsetest ei ole kedagi, kes oleks saanud hiljem sündida, sest just nii palju on möödunud sellest, kui külad üle ujutati. Nii et kõik, kes me elus oleme, oleme sellest east vanemad, ja iga korraga jääb meid mõistagi vähemaks. Ja veel vähem on neid, kes olid juba täiskasvanud, kui see juhtus, ja kes kogunesid kirikusse oma vana Ferrerase naabri ärasaatmisele. Pärast tuli mõni meie poolt läbi, aga suurem osa pöördus tagasi Leóni provintsi või sinna, kust nad olid tulnud (isegi Madriidist oli kohale sõidetud), pikemalt viivitamata ja tundes kindlasti, et neid on iga korraga vähem, ja mis veel hullem, nad on vanemad ja üksteisele võõramad. Sest paljud polnud kohtunud aastaid, mõni isegi sellest ajast, kui nad siit orust lahkusid. Ja see taaskohtumine nii palju aega hiljem ja nii võõras kohas (isegi meie jaoks on asundus tänini võõras) pidi neis tekitama vastuolulisi tundeid, veelgi enam, kuna tegemist oli hüvastijätuga. Taas kord, seni viimasega. Sest nagu ema ütles, kohtuvad nad nüüd veel ainult matustel.


Kuigi minu mälestust mööda pole see mitte alati niimoodi olnud. Esimestel aastatel käidi veehoidla juures ja kohtuti endiste naabritega, olgu juhuslikult või kokkulepitult, ja mõni küla, nagu Vegamián, tähistas pühakupäeva seal lähedal, kus vanasti (mõni teeb seda siiani, räägitakse), ja kui mitte kõik, siis osa inimesi pidas omavahel sidet niikaua kui võimalik. Aga vähehaaval see kõik kadus. Aastate möödumine ja vanemate inimeste surm, kes olid kõige rohkem mälestustele truud, tõi kaasa ühenduste katkemise ja keegi ei tulnud enam eriti siia tagasi, või siis ainult omaette ja peaaegu salaja. Sest ühest hetkest ei olnud see kõik enam nende oma. Vastupidi, tundus nagu uued omanikud (veehoidja haldajad ja karjakasvatajad, kes nüüd ümberkaudseid karjamaid kasutavad) ei vaadanud nende siinviibimisele hästi, mitte et nad oleksid siinsele paigale ohuks olnud, vaid kuna nad tuletasid meelde seda, mida teised ei tea või tahtlikult eitavad. Ja see häirib siinset rahu. Tegelikult kui nad meid praegu näeksid ja avastaksid, milleks me oleme täna siia tulnud, siis see neile kindlasti ei meeldiks. Nad ei ütleks midagi, sest nad ei saa, aga kindlasti see neile ei meeldi. Kõik, millel on pistmist selle koha ajalooga, tekitab neis ebamugavust, mitte sellepärast, et keegi neilt enam selle kohta aru hakkaks pärima, vaid sellepärast, et see võib häirida nende inimeste südametunnistust, kes ei tea (või ei taha teada), mida üks veehoidla tegelikult tähendab.


Isegi sellega me häirime. Ja ometi pole isa tänaseni kordagi siia tagasi tulnud ega tõstnud elu seeski häält ei selle vastu, mis siin juhtus, ega selle vastu, mis teda Palencias ees ootas, tollel mudasel tühermaal, mis asundus toona oli, kui me Ramiro veoautos kohale jõudsime. Kui palju kordi olen ma meenutanud seda sõitu, viimati täna hommikul siia tulles! Külad, tuvilad, niisutuskanalid, teed on samasugused nagu toona, ja samal ajal nii teistmoodi… ja sama on maanteega. Kõik on tollest päevast palju muutunud, nagu ongi loomulik. Kui meie oleme muutunud, kui mina ei ole enam see laps, kes vaatas külasid, millest me teel tasandiku poole läbi sõitsime – veoauto kabiinist, kus me koos selle omanikuga istusime: ema, Teresa, Augustín ja mina (isa ja José Antonio sõitsid kastis ja valvasid, et midagi maha ei kukuks), kõik nii kokku pressitud kui võimalik -, siis kuidas oleks saanud mitte muutuda maantee, mis nüüd on peaaegu kiirtee ja pealegi autosid täis. Kui meie siit lahkusime, siis kohtasime kogu teekonna jooksul vaevalt tosinat, või vähemalt mulle jäi selline mulje.
Ja ometigi on maastik sama mis tol päeval. Seesama lõputu ookerkollane tasandik kuni Sahagúnini ja ja sealt veel edasi, needsamad niisutatavad põllud Esla ja Porma ääres, needsamad karjamaad mägede suunas kerkival kaldapealsel ja needsamad lubjased kaljud, mis pärast Bońari läbimist mägede vahele jõudes taevasse ja silmapiiri lõikuvad. Neljakümne viie aastaga on maailm palju muutunud, meie oleme palju muutunud, aga maastik on üsna samasugune, välja arvatud muidugi siin üleval. Paisu betoonmüüri taga, mille olemasolugi annab juba teada, et teisel pool midagi muutub, moodustab veehoidla tohutu veemass ainsa muunduse maastikus, mis muus osas on tuhat aastat samasugune püsinud. Või kümme tuhat aastat. Või aastatuhandeid… Maailma loomisest peale on see piirkond püsinud ühesugusena, kuni ühel ilusal päeval keegi otsustas selle täielikult teiseks muundada.


Ja see tal õnnestus, tõepoolest. Aga samuti õnnestus tal lisaks jõe vangistamisele ja koguni siinse kliima muutmisele (räägitakse, et sellest ajast kui pais kinni pandi, on rohkem udu ja lund sajab vähem kui enne, ei tea, kas niiskuse pärast), hävitada paljude inimeste elu või vähemalt muuta seda väga oluliselt. Kes teab, kuidas oleks läinud näiteks minu oma, kui seda ehitust poleks olnud, ja samamoodi minu õe ja vendade oma. Minu vanemate elu aga muudeti halvema poole, see on selge, mitte majanduslikus mõttes, seda mitte, küll aga hingelises. Vanemate jaoks oli juurtest lahti rebimine, mille veehoidla põhjustas, lisakoorem paguluse juures, mida nad kandsid kogu elu suure valuga. Ema näitas seda alati välja. Isa, kuigi ta seda varjas, kandis seda oma sisemuses ja meie, kes me tema kõrval olime, teadsime seda.


See valu ilmselt sundiski teda vastu võtma otsust tulla tagasi niipea kui võimalik, ja seda ta täna teebki, olgugi juba tuhana ja mälestusena. Tuha neelab veehoidla, kuid mälestus jääb selle pinnale hulpima ja võtab meid, kes me teda tundsime, vastu iga kord, kui tuleme tagasi siia paika või möödume lähedalt nendest mägedest, mille vahel tema hing edasi elab. Nii nagu tema esivanemate hinged, kes on ka minu esivanemad, need mehed ja naised, kes ehitasid meie mälu üks põlvkond teise järel, ja kelle pärijad meie, täna siin viibijad oleme. Me kõik. Kaasa arvatud minu lapsed, kelle jaoks see maastik on juba minu kujutelm ja kelle jaoks siin elasid tegelased teisest ilmast, millest vanaema lugusid jutustas, kui nad väiksena tal külas käisid, ja millest nad vaevalt aru said, sest need lood olid nii kauged või sest nad ei pööranud talle piisavalt tähelepanu. Ja ometi ma rõhutasin alati, et nad seda teeksid, mitte ainult lugupidamisest vanavanemate kui vanemate inimeste vastu, vaid sellepärast, mida neilt on õppida. Ma kardan, et mul õnnestus see ainult pooleldi, ja ma kahetsen, et see ei õnnestunud, kuigi see pole ainult minu süü.


Meil kõigil on süü. Kui mina näiteks olin nende vanune, ei kuulanud ma samuti oma vanaema, kes jutustas perekonnalugusid, Ferrerasest ja Utrerost, mis oli tema koduküla ja nüüd on hunnik varemeid teisel pool veehoidlat (selle maju isegi ei erista enam kauguses), ja hiljem kahetsesin. Eriti siis, kui juba asunduses elades püüdsin tema lugusid meenutada ja enamik ilmus mu ette katkisena, ilma lõputa või ilma alguseta või minu tollasest tähelepanematusest auklikuna. Ema aitas mõne neist taastada, isa aga oli alati liiga hõivatud, et minuga tegeleda. Ja kui ei olnud, siis teeskles, et ei mäleta neid jutte ja inimesi, kes sundisid teda minema tagasi aega, mille ta tahtis lukustada mälestustesse selle valu pärast, mida see talle valmistas. Hiljem juba, kui abiellusin ja lahkusin, lukustasin enda aja tolles majas, need oludest hoolimata õnnelikud aastad, mil me kõik elasime asunduses, enne kui meie, lapsed, laia maailma läksime, mis juhtus õige varsti, sest kasvasime peagi suureks. Olgugi et esimesena lahkusin mina – kuigi olen kolmas laps -, sest ma läksin õppima Palenciasse nunnade internaati, kus lapsepõlv mu hoobilt maha jättis.
Sellepärast olin lõpuks mina see, kes perekonnaga kõige vähem koos elas. Eesõiguse eest õppida, mida ei Teresal ega Tońol ei olnud (kui nemad oleksid võinud õppida, ei läinud asjad kodus nii hästi), pidin lahkuma asundusest ja sellega koos ka vanematest, õest ja vendadest. Kuidas ma neist puudust tundsin ja kuidas ma igatsesin selle värskelt eimillestki ehitatud asula järele, mis minu jaoks ometi oli maailma parim! Ja eelkõige, kuidas ma igatsesin ema-isa järele ja eriti selle mehe järele, kellega me siin täna hüvasti jätame ja kes minu jaoks oli alati eeskujuks oma aususe ja töökusega. Sest muuga on nagu on, aga tööd tegi ta terve elu nagu ei keegi teine, isegi siis, kui ta enam õieti ei jaksanud. Et aidata Augustíni, kuni tema jätkas, või, kui vend lõpuks loobus, suutmata vaadata söötis põldusid pärast seda vaeva, mis ta oli näinud – tema ja terve perekond -, et neid vilja kandma panna.


Igatahes võib ta rahus puhata. Pärast kogu seda võitlust, pärast kogu seda töötegemist ja silmitsi seismist saatuselöökidega, millest mõni oleks olnud lõplik löök igaühele, kellel pole tema mehisust, võib ta siia tagasi tulla, teades, et on elanud oma elu väärikalt, end kellegi ees alandamata ega kelleltki midagi palumata. Kõik, mis ta saavutas, saavutas ta oma töö ja higiga, ja selle kõik andis ta meile, oma neljale lapsele, kes me praegu siin oleme, ootamata midagi vastutasuks; isegi vanadusaastatel, kui haigus teda juba ründas ja surus uduilma, millest ta enam tagasi ei tulnud. Vähemalt see on õppetund, mis ta mulle andis. Kõigi nende aastate jooksul, neljakümne ühe aasta jooksul, mis on möödunud minu kodust lahkumisest, olen püüdnud seda jälgida, et mitte vajuda teise uduilma, nukrusesse, mis on mind sellest ajast piiranud. Isegi laste sündimine ei pannud mind unustama oma vanemaid ja toda asulat, mille tema ja teised nendesugused keset Palencia provintsi elutut kõnnumaad eimillestki üles ehitasid.
Ainus, mis mulle valu teeb, on see, et ma talle seda kunagi ei öelnud, et ta läks teadmata, mida ma tema vastu olen tundnud kogu selle aja, mil füüsiline kaugus lahutas meid ka emotsionaalselt, et ma ei saanud talle eluajal teada anda seda, mida ta praegusel hetkel ehk juba teab: et laste kõrval on ta olnud minu jaoks kõige tähtsam inimene, ja et ta ema kõrval on ta olnud kõigist kõige vapram. Eriti alates tollest õhtust Leónis, kui ma nägin teda pisaraid tagasi hoidmas, nii nagu praegu mina

Püsiviide Lisa kommentaar

Susan Luitsalu

5. okt. 2020 at 8:39 e.l. (Susan Luitsalu, Uncategorized) ()

Susan Luitsalu – (1983) on eesti kirjanik, teleprodutsent, maailmarändur ja matkajuht ning meediapersoon.

https://kultuur.err.ee/1036590/kirjanduspreemia-nominent-susan-luitsalu-kavaldan-inimesed-probleemide-juurde-millest-nad-midagi-teada-ei-taha

Katkend: Ka naabrid nutavad, Rahva Raamat 2019, lk 167-175.

Lehtla esijalgrattur oli seemnete külvamise ajal seisnud täies varustuses köögiakna all, kollased liibukad ja rattasärk seljas, rattakingad endiselt jalas ja kiiver peas. Ta jõi spordijooki, et peale suurt füüsilist koormust taastuda ning tegi seda, mida talle ikka teha meeldis – targutada.
„Noh, lõpuks ometi, mutt teeb kah oma aia korda. Kaua ei oleks viitsinud vahtida mingit mõttetut platsi,” ütles ta Pillele, kes sealsamas sahtleid sorteeris.
Pille ei öelnud midagi. Tema meelest oli ka nende enda aed üks hiigelsuur mõttetu plats. See nägi tõepoolest välja nagu jalgpalliväljak. Õnneks, kuna ta ise polnud üldse mingi rohenäpp, ei tilkunud tal ka süda otseselt verd, et kuskile midagi istutada ei tohtinud, kuid ta oleks siiski eelistanud lopsakamat, hubasemat lahendust, õunapuid ja sõstrapõõsaid.
„Juba teine vispel,” mõtles ta ja otsustas, et kui Toomas duši alla läheb, viskab ta suurema osa sahtleid lihtsalt tühjaks. Niikuinii pole neid asju juba aastaid kasutatud. Lihahaamer. Kaanetaja. Vigurlõikur kurgispiraalide jaoks. Kõik need ja kümned muud imevidinad oli ta kokku ostnud viisteist aastat tagasi, kui ta oli olnud veel noor ja entusiastlik koduperenaine. Siis, kui ta oli veel suutnud end naiivselt veenda mingis romantilisest draamafilmist õpitud elutarkuses, et armastus on otsus ja kõik asjad, mis talle Toomase juures närvidele käivad, on vaid rumalad pealiskaudsed kapriisid, millest tuleb üle olla ja millega harjub, kui inimestest kasvab aegamööda kiindunud ja kokkuhoidev abielupaar.
„Oled sa kindel? Sa oled meile igasugust sitta tema kohta rääkinud. Minu ema ütleb, et kõik, mis sulle teise juures natukene närvidele käib on see, mida sa hakkad aastatega lausa jälestama,” ütles sõbranna Siiri, kui Pille oli teinud sõbrannadele teatavaks uudise, et ta abiellub.
„Mina just lugesin kuskilt, et hoopis need asjad, mida sa esialgu peab nunnudeks veidrusteks, on need, mida sa täiega jälestama hakkad,” ütles Pirjo loiult ja puhus suure nätsumulli.
„Kui sa nunnusid asju jälestama hakkad, siis usu mind, närvidele käivad asjad on pärast veel hullemad,” pani Siiri elutargalt asjad paika.
Pillele see jutt ei meeldinud. Ta klammerdus oma uhiuue Guessi käekoti külge, mille tulevane abikaasa talle ostnud oli, ja raius sõbrannadele mantrat, mida ta ise juba peaaegu et uskuma oli hakanud: „Toomas on väga normaalne mees. Tal on elus kõik paigas juba, ärid ja asjad…”
„Normaalne? Kas sa tahad normaalset või ägedat meest?” segas Siiri vahele.
„Tauno oli väga „äge”, aga vaata, kui… lapsik ta oli!” õigustas Pille edasi.
„Sest ta ei pidanud sind üleval ja ei ostnud sulle asju?”
Ka Pirjo oli sekkunud: „Toomasel on ju eksnaine ja need lapsed, on sul seda pagasit vaja? Sa võid ju niisama olla temaga koos seni, kuni tuleb midagi paremat. Siis saad ikkagi oma reisid ja Guessi kotid.”
„Issand jumal! Ma ei ole ju temaga mingite asjade pärast koos!” vihastas Pille.
„Mille pärast siis?”
„Ma ütlesin – tal on kõik paigas.”
„Sa ütlesid seda ka, et ta on paks ja teeb halba nalja!”
„Ma ütlesin, et ta võiks nats alla võtta, aga mitte, et ta on paks.”
Peale toda õhtut ei olnud Pille ei Pirjo ega Siiriga rohkem suhelnud. Ilma segajateta suutis ta endale suhteliselt edukalt sisendada, et naised tahavadki võimukaid ja jõukaid mehi, aga mitte asjade pärast, vaid seetõttu, et sellised mehed suudavad tagada perekonnale parima kvaliteediga elu ja sotsiaalse staatuse. Et Toomas on väga hea mees ja hea naise kohustus on selline inimene välja kannatada, pakkudes omalt poolt turvalist kodusoojust.
Pille oligi pesapunumisega reipalt ja entusiastlikult pihta hakanud, ostnud kokku kõik need eri suuruses visplid ja lihahaamrid ning naiivselt oodanud kokku- ja kooskasvamist, aga omakorda nende mõtete pinna all eriti pingsalt juba ka aastaid, kus taas lahku kasvatakse ning üksteise tegemistest enam sooja ega külma pole. Et saaks rahulikult omaette olla.
Kumbki nendest variantidest ei olnud realiseerunud. Toomas polnud eriti huvitatud südamest südamesse vestlustest, üksteise luuüdini tundmaõppimisest ega kompromisside leidmisest erinevate ootuste puhul. Ta nimetas seda „hingeliseks ilaks” ja käskis Pillel end kokku võtta. Harjuda ära, et raseda naise kõrvalt on mehel vaja vahel litsides käia. Et mees peab saama sõpradega omaenda saunas juua ja jaurata nii kõvasti kui tahab. Et mees peab saama magada, kui ta tahab, ning naine, kes ei suuda gaasivaludes imikut öö läbi vaikima sundida, on emana läbi kukkunud.
Ka harjumuspärasusest tingitud ükskõiksust polnud saabunud, sest Toomas oli veel ka kümme aastat hiljem nõudnud täit ülevaadet Pille käikudest. Tihti vaatas ta hommikul Porsche Cayenne`i odomeetrit ja õhtul uuesti ja nõudis aruannet, kuidas suudab üks koduperenaine päevas 150 kilomeetrit maha sõita. Pille ei tohtinud vahel, kui Toomasel eriti kahtlustav meeleolu oli, rääkida teiste meestega isegi mitte siis, kui need olid külalised nende enda majas. Tegelikult oli üleüldse parem kui Pille midagi ei rääkinud, ka naistega. Sõbrannadega väljas käimine võis toimuda päevasel ajal ja kindlasti pidi sel olema mingi mõistlik põhjus.
Tööl käimine? Pille ise oli kunagi olnud veendumusel, et naine võiks võimalusel lapse kolme-aastaseks saamiseni ainult kodus olla. Kui teine laps kolmeseks sai, tundis ta end aga, nagu oleks kuus aastat vangis istunud. Kuskile „orjama” minemisest ei tahtnud Toomas aga ka siis midagi kuulda, väites, et võib kaaluda meele muutmist, kui Pille esitab kirjaliku nimekirja asjadest, mis tal puudu on. Pillel ei olnud aga tõesti puudu midagi, mida raha eest osta oleks saanud…
Oma esimeste laste kohta oli Toomas Pillele rääkinud, et need olid olnud puhtalt eksnaise eraprojekt – juba eos olevat kokku lepitud, et isegi, kui minnakse lahku, jäävad lapsed naise hooldada ega puutu üldse kuidagi Toomasesse. Kui siis Sirje nõudis alimente ja pereüritustele kohale ilmumist, oli Pille vaese naiivikuna arvanudki, et tegemist on mingi hulluga, kes kättemaksupimeduses kokkulepetest enam kinni ei pea. Emana jõudis talle aga lõpuks kohale, et ükski terve mõistusega inimene selliseid kokkuleppeid üleüldse ei teekski ning hiljem, kui Toomas hakkas ka Pillele nende ühiste laste kohta väitma, et need olid olnud samuti ainult ja ainult naise idee (kuigi ta ise oli neid nuianud nagu poleks homset), näris Pille lõplikult läbi, kuidas selle „esimese perega” asjalood tegelikult olid.
Toomasel oli terve rida piinamisvõtteid, mida ta oma lõbuks rakendas ja mis ei jätnud ühtki jälge, mida arstile näidata või millega politseisse minna. Näiteks see, kuidas sa kellegi hommikul padjaga peaaegu lämmatad. Peaaegu. Seepärast oli ka Pillel oma buduaar, mis käis seestpoolt lukku ja kus oli väike lahtikäiv diivan (Toomas mingil imekombel endiselt arvas, et see on lihtsalt kanapee). Mehe alkoholiprobleemi süvenedes oli lihtne sinna „kogemata raamatut lugedes tukkuma jääda”, sest tüüp jäi ise diivanile magama ega viitsinud enam uimase peaga mööda maja naist taga otsida. Kui Pille oleks olnud voodis, oleks ta talle profülaktika mõttes une pealt kasvõi „nõgest” teinud. Ükskord oli ta Pille peale ka urineerinud ja õelalt irvitades väitnud, et tegi lihtsalt nalja. See, et Pillel puudub huumorisoon, on tema enda mure!
Kui lapsed olid olnud väiksemad, oli Toomasele aegajalt laste vannitamise ajal meeldinud teha ka trikki „Kui kaua suudab emme hinge kinni hoida?”, mis seisnes Pille pea vajutamises sinnasamasse vannivette, kus lapsed parajasti kummiloomadega mängisid. Loomulikult ehmatas kõõksuv emme Germani ja Johanna juba beebidenagi nutma, kuid hiljem hakkasid ju nad aru saama, mida see „trikk” päriselt tähendas…
Ja nüüd see laste internaati saatmine… Ei olnud nad seal seepärast, et tal oleks nende ühest ringist teise tassimisest kõrini saanud, nagu arvas Maire. Tegelikult olid nad välismaal koolis sellepärast, et nad ei peaks iga päev nägema, mis kodus toimub. Pereisale oli projekti serveeritud kui prestiižikat elukogemust ning ta oli rõõmsalt nõustunud – saavadki need põngerjad lõpuks tunda , mis on tõeline kord ja režiim. Lapsed ise olid ema pärast mures, kuid Pille lubas, et nende äraolekul saab ta olukorra lahendamise tõeliselt käsile võtta.
Päriselus muidugi Pille ainult muigas küüniliselt, kui mingis perevägivalla teemalises kommentaariumis keegi taas sõna võttis, et miks need naised ometi oma jõhkarditest meeste juurest ära ei lähe? Järelikult on ise lollid, et lasevad endaga sedasi ümber käia! Ta oli juba ammu loobunud varjunime alt tuuleveskitega võitlemisest ja selgitamisest, et esiteks ei saa keegi tükk aega arugi, et see, mis toimub, pole normaalne, ja kui lõpuks saadki… Kuhu sa lähed, kui sul on kaks väikest last? Kui sul pole raha? Kuhu sa lähed, kui mees ripub jala otsas ja lubab enam mitte teha seda, mida iganes ta sulle kogu aeg teeb? Kui sul on tunne, et sa oled selle olukorra endale tekitanud ja oma supp tuleb ise ära ka süüa? Kuhu sa lähed, kui su alles jäänud perekonnaliikmed on arvamusel, et teiste „eraelusse sekkumine” teeks kõik veel segasemaks ega paku sulle seetõttu isegi peavarju mitte? Kui mees ähvardab, et sa ei näe oma lapsi enam mitte kunagi? Kui su mehel on hunnikutes raha palgata endale kõige osavamad ja õelamad advokaadid?
Pille oli kõik need küsimused päriselus läbi mänginud ning saanud aru, et kui kuskile pole põgeneda (kui pole just nõus alustama nullist ja lastetuna, mida ta endale ühestki otsast ette ei kujutanud), tuleb olukord endale talutavaks teha. Esiteks jõi ta üsna palju veini ja šampanjat ning sõi rahusteid peale. Selle vastu polnud Toomasel midagi, sest veidi sassis naine oli rahulik naine, kes ei vaielnud vastu ega saanud ka autoga kuskile põgeneda.
Teiseks aga uimastas Pille järjepidevalt Toomast. Peale paari esimest koksi läks Pille tavaliselt viinalt salaja üle 80-kraadise peale, et mees kiiremini ära kustuks. Juhul, kui Toomasel oli õlle- või veinipäev (tema keeles ka kui alkoholivaba päev), tuli klaasi pudistada midagi, millel polnud maitset – rahustit või unerohtu. Murukeppija ei pannud kummalgi juhul midagi tähele ning omandas harjumuse sõpradele kekutada, kuidas tema on juba nii vana mees, et jääb iga päev diivanile magama.
Raha kõrvale panemine oli Pille jaoks algul täiesti võimatu tundunud, sest isiklikku sissetulekut või kinnisvara tal polnud, kogu raha tuli Toomase pangaarvelt Toomase pangakaardiga. Toomas nägi, kus ja millal Pille käis ja palju raha kulutas ning kui juhtuski, et vahel tuli kuskil maksmiseks sularaha välja võtta, pidi naine hiljem tšekkide abil oma tegevuse kohta aru andma.
Seepärast hakkaski Pille ühel ilusal päeval, umbes siis, kui väiksem laps lõpuks lasteaeda läks, pudeleid automaati viima. Seepärast ei andnud ta neid ka Kuldarile (välja arvatud need üksikud vahetevahel – Pille teadis väga hästi, kui raske oleks ainult pudelikorjamisest elus püsida). Ja seepärast ostiski Pille kõike võimalikult väikestes ja panditavates pakendites. Näiteks vesi tuli alati pooleliitristes pudelites, sest nende pant oli sama, mis pooleteiseliitrisel. Pille jaoks oli aga suur vahe, kas ta andis esmaspäeval ära 14 või 42 pudelit. Mahla ei joodud selles majas kunagi tetrapakist. Õnneks käis ka igal nädalavahetusel keegi külas, vahel isegi kahel päeval järjest. Kui jooke üle jäi, ei pannud Pille neid kunagi tagavaraks. Järgmist pidu ootama, vaid valas pudelid tühjaks ja viis automaati. Erilised maiuspalad olid tõeliselt suured peod nagu üsna pea saabuv kevadgrill, kuhu Toomas käskis tavaliselt siidrit ja õlut tellida lausa restidena.
Taaratšekid vahetas Pille sularahaks, sularaha aga pani oma isiklikule arvele, mille olemasolu Toomas vist kunagi teadvustanud polnud. Üheksa aasta vältel oli pudelite viimisest sinna kogunenud 4600 eurot.
Teine viis kopikaid kokku ajada oli sõbrannadega restoranis käia. Pille väitis Toomasele iga kord, et tegi välja, kuna tahtis näidata, et Küttidel läheb paremini kui teistel. Tegelikkuses aga kasseris sõbrannadelt nende poole sularahas sisse ja pani teenitud raha taas oma isiklikule arvele. See oli olulisel tulusam tegutsemisviis – üheksa aastaga oli sedasi kogunenud 5500 eurot.
Lisaks oli ta nimetatud aja jooksul oma kapist suutnud bimbode taaskasutusturgudele smuugeldada umbes 1000 euro eest Guessi käekotte, topikesi ja kingi.
Endiselt jäi õhku aga küsimus, mida selle 11 100 euroga teha? Üksik naine saaks selle rahaga Tallinnas ehk aastakese hakkama, kui olla äärmiselt kokkuhoidlik, aga mis lastest saaks? Kuhu inimene läheb, kes pole viimased 15 aastat tööl käinud? Lõpetab vast nagu see naine poe taga (Pille pidas silmas Terjet, kelle nime ta ei teadnud).
Midagi tuli samas ikkagi välja mõelda, sest kaine Toomas, keda enam alkoholi abil mürgitada ei saanud, tõotas muutuda väljakannatamatuks türanniks.

Raamatud:
Minu Dubai: klaasist linna kuldne sära, Petrone Print 2018
Küsimused kõikidele vastustele, Ajakirjade Kirjastus 2010

Püsiviide Lisa kommentaar

Lina Wolff

21. sept. 2020 at 1:40 p.l. (Lina Wolff, Nädala autor 2020) (, , )

Lina Wolff sündis 1973. aastal Hörbys, Lõuna-Rootsis, ja on elanud suure osa oma täiseast Itaalias ja Hispaanias. Isegi tema kirjandusteostes leiame palju piireületavaid ja mitmekeelseid inimesi ja keskkondi. Romaan, kõneka pealkirjaga „Polüglottidest armastajad“ (De polyglotta älskarna, 2016), tõi talle Augustipreemia, mis on Rootsi kõige tunnustatum kirjandusauhind. Romaan, mille on eesti keelde tõlkinud Kadi-Riin Haasma (Varrak, 2017), keerleb raamatuga samanimelise romaanikäsikirja ümber.

Foto autor: Gustav Bergman

Läbi Wolffi romaani kolme minajutustaja, kahe naise ja ühe mehe, kogeb lugeja valulikke, drastilisi ja julmi lugusid. Kirjandus, keeled, igatsus läheduse ja mõistmise järele, armastus, seksuaalsus ja võim põimuvad keeruliselt üksteisega. Romaan kirjeldab mehe ja naise vahelist suhet erinevatel viisidel, kasutades alusena kriitilist ja sageli iroonilist lähenemist, kus kesksel kohal on mehe pilk naisel.

Soorollid, seksuaaltung ning keha ja hinge vaheline konflikt on keskseteks elementideks peale „Polüglottidest armastajate“ ka autori teistes teostes. Selle teema arenduses kohtame destruktiivsust ja inimlikku alandust. Sama võib öelda ka novellikogu „Palju inimesi sureb nagu sina“ (Många människor dör som du, 2009), romaanidebüüdi „Bret Easton Ellis ja teised koerad“ (Bret Easton Ellis och de andra hundarna, 2012) ja viimase romaani „Liha aeg“ (Köttets tid, 2019) kohta. Vaatamata rusuvale alltoonile, on Wolffi tekstid sageli kantud peenest huumorist.

Kirjandus, kirjutamine ja dialoog (eelkõige mees)kirjanikega esinevad sageli Wolffi teostes. Näiteks Michel Houellebecqi romaane vaadeldakse kriitilise pilguga teisteski teostes peale „Polüglottidest armastajate“.

Lina Wolff on tegus ka hispaania keele tõlkijana ja tema viimaseks suuremaks projektiks oli Gabriel Garcia Marqueze kuulsa romaani „Sada aastast üksindust“ (Cien años de soledad) uus tõlge rootsi keelde 2020. aastal. Viimastel aastatel on Wolff elanud taas Rootsis.

Kirjandusfestival Prima Vista 2020 tutvustus

Katkend: Polügløttîdëst armåstajãđ, Varrak 2017, rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Lk 166-174.

Lapsena polnud ma ei ilus ega intelligentne, ainult päratu rikas, ja ma ei usu, et keegi suudab mõista, mida võin selline olukord inimesega teha. Inimesed, kes mind nägid, mõtlesid ikka, et näe, milline väike kole laps, sest ma olin ka saamatu väike laps, ja seega mind nende jaoks enam ei eksisteerinud. Õnnekombel oli mul aga – vähemalt alguses – täiesti ükspuha kõigest, mis puudutas välimust ja saavutusi. Mind ei huvitanud mu mittemidagiütlevad näojooned ega ka läbipaistev nahk ja veresooned, mis pinguldusid selle all kui ämblikuvõrgu ruudumuster. Ma võisin seinakapi peegli ees end profiili keerata ja oma puudusi üksteise järel üles lugeda, otsekui kuuluksid need mingile teisele olendile ja nagu ei saavutaks need minu elus kunagi suuremat mõju kui kooruva värviga sein majas, kus ma pole kunagi viibinud. Lühidalt öeldes kuulusin ma tol ajal õnnesärgis sündinud tüdrukute hulka, kes ei võrdle end mitte kunagi kellegi teisega ja kellele on nende endi väärtus täpselt sama enesestmõistetav kui kullakangi või teemandi väärtus.

Koolis sai mulle osaks – hoolimata mu nigelast edasijõudmisest – turvaline ja priviligeeritud kohtlemine. Õpetajad üritasid igal võimalikul moel hoiduda valgust heitmast mu puudulikele vaimuannetele, ja seda sel lihtsal põhjusel, et minu perekond oli kloostrikooli kõikide tegevusvaldkondade peamine rahastaja. Kõik alates õpetusest kuni õhtuste vespriteni maksis heldel käel ja kohusetundlikult iga kuu kümnendaks kuupäevaks kinni minu vanaema Matilde. Siis lippas üks kooripoiss lühikese vahemaa kloostrist Palazzo Latinisse, arve näpus. Vanaema palus tal istet võtta mõnel kabineti koheval diivanil ja keegi kelneritest tõi kandikul klaasi limonaadi, samal ajal kui mu vanaema kirjutas pikkade graatsiliste numbritega tšeki välja. Tema iseäraliku käekirja tingis sulepea, mille ta aeglaselt kastis pronksist tindipotti ja seejärel juhtis üle paberi, pilgus samasugune võidukas nauding kui kunstnikul, kes kannab lõuendile õlivärvi. Poiss sai seejärel tšeki pihku ja enne kui tint jõudis kuivada, oli ta juba lipanud Palazzo Latini laiast marmortrepist alla, edasi mööda kitsast Via dei Seminarit ja üle Piazza della Rotonda. Ma võisin seista meie korteri mõne inimesekõrguse akna all ja talle järele vaadata, arvata võib, et vildakas naeratus huulil.

Õpetajate ja mu perekonna regulaarselt toimunud vestlustel nenditi minu kohta alati, et parimad viljad valmivad aeglaselt ning et süsi ja teemant on tegelikult üks ja sama, ainult et teemandile on antud aega välja arendada oma eripära – see oli lause, mida mu matemaatikust isa korrutas terve mu lapsepõlve, nagu oleks tegu ülima tõega. Tema arvas alati, et hoolimata tulemustest on minus peidus paljutõotav matemaatik.

“Nagu öeldud,“ ütles ta omaette noogutades, “valmib parim vili aeglaselt.”

Minu isa. Minu isa, kes istus äraoleval pilgul diivanil ja kirjutas oma valemeid paberitükkidele, nendele paberitükkidele, mida ta suutis leida, ja kui tema enda paberid otsa said, võttis ta kasutusele selle, mis leidus käeulatuses. Need võisid olla kviitungid või mu ema akvarellide tagumised küljed, kui need juhtusid kuivama mõnel laual pehme mööbli kõrval, samuti võis tegu olla minu matemaatikavihikutega, mida vedeles siin-seal. Tagajärjeks oli see, et mu vihikutest võis aeg-ajalt leida pikki keerukaid võrrandeid, mis käisid mu matemaatikaõpetajal kaugelt üle pea. Tundsin selle üle alati uhkust, sest matemaatikaõpetajast võis aimata suhtumist, et aadlike lapsed kannatavad iselaadse kaasasündinud vaimunõtruse all. Isa märkmed mu kaustikutes olid minu moodus kätte maksta, kindlalt väita, et vähemalt pool minu muidu võib-olla mandunud kromosoomikomplektist on vahe kui teras.

Olen kindel, et teatud aja oma elust oli isa meie juures väga õnnelik. Ta käis oma kulunud velvetülikonnas ringi ja tema sinine seljakott oli esiku põrandal, pungil täis raamatuid ja pastakaid. Ta sõitis rattaga tööle, rajas endale iga päev teed läbi Rooma liikluse. Ja ükski meie linnas sündinud inimene ei võtaks midagi sellist ette, ent isast kiirgas justkui vankumatut optimismi asjade seisu suhtes, see oli nii vankumatu, et isegi autojuhid pidurdasid, kui teda nägid. Ja ta näis lausa hellitavat lootust, et mu ema perekonda on võimalik viia maailmale lähemale, või kui ei, siis maailma meile lähemale. Muhamed ja mägi… Võib-olla see andiski põhjust koosviibimistele, mida ta korraldas ülikooli kolleegidele. Nad olid kutsutud meile iga kuu viimasel pühapäeval kell seitse. Kõik nad saabusid väga täpselt ja uksehoidja lasi nad en masse sisse. Kuna nii paljud väikesesse lifti ei mahtunud, tulid kõik suures rühmas laiast marmortrepist üles. Kummalised akadeemilised inimesed valgusid nendel kordadel meie esikusse. Inimesed, keda isa oli mingis seoses tundma õppinud: doktorid, professorid ja mõnikord üliõpilased, kelles olid midagi keskmisest erilisemat ja kellele sai osaks au suhelda Rooma akadeemilise koorekihiga eripärases keskkonnas, kus võis tajuda kadunud aegade tiivalööke nagu mõnes Henry Jamesi romaanis. Need olid inimesed, kes tundsid huvi võimatute asjade vastu – vooliste mehhaanika ja kvargid, või mingit erilist liiki võililled. Näis, nagu poleks isa sõprade valikul seatud mingit piiri ei veidrate teemade kitsusele ega mõttekusele. Otsustav tegur jaburus, sellega piirnev hullumeelsus ning segaduses ja vahel justkui tagaaetava pilk olid valikukriteeriumiks, mis võimaldasid pääsu sellesse ringkonda. Ja näis, nagu oleksid kõrgeimas hinnas need akadeemikud, kes olid kõige eluvõõramad ja segasemad, ning see sobis mõttekäiguga, et mida lähemale tahad tüürida tuumale, millele oled oma elu pühendanud, seda kaugemale tüürid tavapärasest arukast mõistusest ja käitumisest. Ema silmitses neid vaikides, kui nad esikusse astusid. Siis läks ta kööki ja tõstis kandikule jahtunud valged veinid, samal ajal kui isa juhatas oma sõbrad kusagile diivanitele istuma. Juhtus, et isa heitis emale tunnustava pilgu, kui ema seejärel kandikuga ringi käis. Sellest pilgust võis välja lugeda iselaadset uhkust, uhkust selle üle, et kellelgi temasugusel võib olla minu ema sugune naine. Kontrastina isa uhkusest pakatavale ilmele võis akadeemikute nägudelt välja lugeda kohmetust. See oli kohmetus, mille juured olid nende vilumatuses, paratamatuses oskamatuses liikuda sellises keskkonnas nagu meie kodu. Meie ei olnud akadeemiline instants ja meie juures ei saanud seega teisi üle trumbata sellega, et alistad nad oma nohikliku üleolekuga. Mitte kusagile ei viinud uhkeldamine oma teadmistega Darwinist või muul moel näitamine, kui kindlalt hoiab ankur sind ratsionaalsuse igavas pinnas. Meie juures oli kõik vohav ja hiiglaslik. Ja siin ei olnud midagi boheemlaslikku ja ennastohverdavat või allaheitlikku, mida võib kiirguda inimestest, kellel on enda arust kutsumus. Samal ajal kui nad enda pugerikes võisid valida ehk ainult seda, millise tooli peale istuda, võisid nad meil valida nii saali kui ka diivanikomplekti. Ema nautis tekkivat kohmetust iga kord. Ta vaatas isa sõpradele mitmel põhjusel ülevalt alla, aga kõige olulisem oli see, et nood hoolisid nii vähe oma pealispinnast ega osanud end üleval pidada. Need akadeemikud, võis ta pärast nende kojuminekut öelda, ja nende tunnus: ninna tungiv magus roiskunud sibula hais, mida kerkib nii äratuntavalt nende kaenlaalustest.

Aga pikapeale ei tulnud isa enam toime. Või tegelikult ma arvan, et ta tuli toime meie kui perekonnaga, aga mitte sellega, kuidas maailm seal väljas meid oma külmal läbitungival pilgul ainiti jälgis. Võimalik, et isal õnnestus alla neeleta õelused, mida mu ema ja vanaema kohta kirjutati, iseäranis kui ta nägi, kui vähe see neile endile korda läks. Aga isa ei tulnud toime sellega, mida minu kohta kirjutati. Kui ühel paparatsol õnnestus kooli imbuda ja pääseda ligi kaustale, kus oli mustvalgel ära toodud minu kehvad tulemused kõrvuti kõrgete hinnetega, ja sel moel tõestada, kuidas Latini majast pärit raha moonutas tõde, siis murdus isas miski. Artiklit ilmestasid jõulist keelt kõnelevad fotod, mis pidid olema tehtud ühel pärastlõunal, kui ma olin haige ja üksi kodus ning käisin seetõttu paistes näo ja punaste silmadega Vittorio Emanuele lähedal puuviljaäris apelsine ostmas. Kuidagimoodi tekkis artikli lõpus tunne, et mina olen meie perekonna tupik, mädanenud kirss nüüdseks juba pahaks läinud vahukooretordil.

„Meist on hullematki kirjutatud,” ütles ema ja viskas lehe paberikorvi.

„Nad läksid mu lapse kallale,” pomises isa.

Ja kui haavatakse mehe ainsat tütart, siis haavatakse ka meest ennast hingepõhjani. Ta ei suutnudki enam nendest artiklitest toibuda, ja isegi kui ta ise seda iia

lgi ei möönaks, siis oli minu meelest just suutmatus mind kaitsta see, mis pani teda lõpuks mind saatuse hooleks jätma. Seljakott kadus esikust. Keerukad valemid kadusid mu matemaatikakaustikust ja värske õhu hõng, mida isa alati endaga palazzo`sse kaasa oli toonud, asendus minu, ema ja vanaema niiske vanaaegse lõhnaga.

Isa lahkumine Palazzo Latinist langes ajaliselt kokku minu seitsmenda klassi algusega ja mu sõprade naiseliku õitselepuhkemisega. Alustuseks polnud nad teadlikud oma uudsest võimust meessoo üle ja see tegi nad veelgi võluvamaks. Ent varsti olid neist saanud ärahellitatud ja nõudlikud nukukesed, ning muutus oli valuliselt ilmne. Neid nähes ei igatsenud ma enam selle järele, et minu hilise arenguga keha puberteeti jõuaks. Seda ei juhtunudki. Mu ainus füüsiline muutus teismeea esimestel aastatel oli see, et mu nägu venis pisut laiemaks. Ka nina läks jämedamaks ja juuksed jäid õhemaks, mis oli tüüpiline pigem üleminekueas naisele kui tüdrukule. Mu keha hakkas valmistuma suguküpsuseks, otsekui oleks see midagi sellist, mille jaoks on kõige targem varuda palju vedelikku. Randmed, pahkluud ja põsed läksid paiste. Nahk – mis pidanuks ootuspäraselt olema portselanvalge – hakkas mässama ning ninaselg ja kõrged põsesarnad piinlesid akne käes, mis andsid näole ärevil, leegitseva ilme. Vanaema, ema ega kelnerite võimuses polnud suurt midagi, millega loodust õigele rajale juhatada. Keegi neist poleks nagu mõistnudki, mida ilu puudumise korral peale hakata. Õhukesed juuksed kammiti tahapoole nagu kõikidel meie pere naistel ja koguti rangesse palmikusse, mis jättis näo üleni paljaks Siis vaatasid nad mulle jahmunult otsa, sest ükski neist ei suutnud mõista, mida nad valesti olid teinud.

Minu silmad olid kaua väga helesinised nagu lapsel ja hakkasid alles pärast kohtumist Marco Devotiga omandama seksuaalsele küpsusele iseloomulikku sügavust. Mu vanaema ei ole kunagi harrastanud tihedat seltskondlikku läbikäimist (ja ma arvan, et see aeg, mis Max Lamas meil veetis, oli üks seltskondlikumaid tema elus). Küll aga oli tal oma väike teenijaskond, keda ta kutsus kelneriteks. See koosnes kolmest Lõuna-Ameerika päritolu mehest, kes olid olnud meie juures nii kaua, kui ma üldse mäletan. Terve see aeg oli vanaema neid kelneriteks nimetanud. Enamik tema sõbrannadest nimetas oma teenijaid „assistentideks” või siis nimepidi – see oli igatahes kõige tavalisem, kui kõnealune isik oli juba aastaid majapidamises elanud. Aga vanaema nimetas neid niisiis kelneriteks ega kõnetanud neid nimepidi peaaegu mitte kunagi. Kõik kolm olid pärit Ladina-Ameerikast ja kõikidel olid küljes Ladina-Ameerika tervisehädad. Ühel oli probleem maksaga, teine kannatas enda väitel murtud südame all. Kolmandal polnud silmanähtavat viga ja just seetõttu oli ta veendunud, et tema vaevus on märksa tõsisem kui ülejäänutel. Neil kõikidel oli ka eriline suhe peeglitega. See, kellel oli süda murtud, võis oma peegelpilti vaadelda väga kaua. Ta tegi seda siis, kui ta arvas end üksi olevat, aga vahel sattusin mina või vanaema või emb-kumb teine kelner talle peale.

„Seisad jälle siis ja vahid ennast peeglist?” küsis vanaema ükskord.

„Ei, ma ei vahi ennast peeglist,” vastas selle peale kelner.

„Mida sa siis teed?” küsis vanaema.

„Ma otsin enda seest midagi, mis paistab olevat kaotsi läinud,” kõlas vastus.

Teine kelner leidis, et peeglid kui sellised on ohtlikud, sest nendes varitsevad deemonid. Kui inimene seisis peegli ette, siis avas ta end peegelpildile ning deemon kasutas juhust ning lipsas inimese sisse. Seejärel hakkasid inimeses arenema kõige hullemad läänemaised omadused: egoism ja kõrkus. Peeglis peegeldunud inimene läks aeglaselt, ent kindlalt vastu valusale ja ainult iseenda põhjustatud hävingule. Nii nagu rooste sööb rauda, mädandab sisekaemus inimhinge, ütles kelner, ja oleks huvitav teada, millisest raamatust ta sellist asja oli lugenud.

Kolmas kelner nägi kõike poliitilisest vaatenurgast. Tema arvas hoopis, et peeglid on spioonid. Ta ütles, et kõikides ühiskondades on olemas jälgiv instants ja kusagil ei ole see nii hästi arenenud, kui rikastes riikides – seal oli nimelt õpetatud inimesi iseendid vaatlema. Peeglid kujutasid endast seda jälgivat instantsi ja neid ei sunnitud inimestele sugugi peale, nood allusid sellele piiravale kontrollile täiesti vabatahtlikult ja isegi entusiastlikult. Mitu korda päevas mõõtis inimene ennast selle jälgiva instantsi ees. Tegi seda kohusetundlikult, omal algatusel ja sageli lausa rõõmsal meelel. Ja kui inimene ei tundnud kohtumisest oma peegelpildiga vaimustust, mida ei juhtunud peaaegu kunagi, siis ei andnud ta alla, vaid hakkas koostama plaani, kuidas muutuda täpselt selliseks, nagu temalt oodati.

„Niisiis on piisanud kõikjale peeglite riputamisest, et inimesed end ohjes hoiaksid, sest mitte keegi,” ütles kelner, „ei ole sinu vastu nii range kui sinu enda pilk.”

Kelnerid arutasid neid teooriaid omavahel. Ja olgugi et nad ei leidnud iial ühist keelt peeglite tõelise olemuse üle, jõudsid nad siiski ühisele järeldusele, et peeglitel oli potentsiaal tähendada halba, ning seetõttu katsid nad need igal suvel mõneks päevaks linadega kinni. Vanaema naeris selle peale kuivalt, ju ta arvas, et see on täiesti tarbetu. Mina aga pean ütlema, et ma tundsin neil päevil oma kodus levimas ootamatut rahu.

Ometi ei meeldinud vanaema kolm kelnerit mulle kunagi. Tegelikult ma suisa ei sallinud neid. Juba lapsest saadik olen mina olnud see, kelle peal on olnud neil kõige lihtsam välja elada vanaema tekitatud frustratsiooni (minu ema ilmutas juba varakult vaimuhaiguse märke ja ei tulnud kõne allagi, et keegi oleks temale lähenenud). Näiteks ma mäletan, kuidas nad hõõrusid vannis mind harjaga, mille nad olid enda jutu järgi ostnud Rinascente parfümeeriaosakonnast, aga mis oli kindlasti hoopis selline hari, millega kraabitakse kartuleid. Selle tõttu vihkasin ma lapsena vanniskäimist ja mingil moel on mul ikka veel raske eristada sooja vee tunnet metallriivi tundest nahal. Mu nahk läikis nendel kordadel üleni punasena, ja kui ma vanaemale rääkisin, siis ütlesid kelnerid, et hoopis minul on väga tundlik valge nahk ja et just seetõttu on nii oluline, et ma täiesti puhtaks saaks. Rooma heitgaasid tungivad naha sisse ja ladestuvad poorides kõige alla, rasva taha, ütlesid nad vanaemale, ja kordasid seejärel öeldut hispaania keeles, nagu aitaks see midagi selgitada, detrás el cebo, doňa Mathilde, la suciedad se mete detrás del cebo en la piel de la niňa. Vanaema noogutas mõtlikult ja ütles viimaks, et ju on kelneritel õigus. Ilus valge tundlik, aga täiuslik nahk oli eristumise ja klassi tunnus. Samasugune rikutud nahk aga võis purustada ükskõik millise naise väljavaated. Minul jääb üle vaid välja kannatada, ütles vanaema, ja otsekui lohutuseks lisas ta, et temal oli väiksena samamoodi, ja tema puhul läks ju lõpuks kõik hästi.

„Hoolitsege selle eest, et ta saaks korralikult puhtaks,” ütles ta enne äraminekut, ja siis vaatasid kelnerid mulle kahjurõõmsalt otsa.

Püsiviide Lisa kommentaar

Marek Krajewski

11. sept. 2020 at 6:07 e.l. (Marek Krajewski) (, )

Marek Krajewski (sdn 1966) on Poola krimikirjanduse lipulaev, tema romaane on tõlgitud kahekümnesse keelde. Kõige tuntum on romaanitsükkel jõhkrast ja hellast Breslau politseinikust Eberhard Mockist, kes armastab naisi ja alkoholi (seni on ilmunud üheksa raamatut). Krajewski on hariduselt klassikaline filoloog, lisaks doktorikraadiga. Klassikaliselt filoloogilt nõutakse täpsust ja detailiarmastust ning neid väärt omadusi näitab Krajewski ka krimikirjanikuna. Krajewski romaanides on palju musta huumorit, teda on nimetatud ka Poola Chandleriks.
/www.hlk.ee/

Katkend: Katk Breslaus, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2020. Poola keelest tõlkinud H. Lindepuu. Lk 202 – 211.

Breslau, pühapäev 24. märts 1924, kell kuus pärastlõunal

Cornelius Wirth püüdis tõmmata otsustava piiri era- ja ametiasjade vahele. Ta ei lubanud, et need kaks tema elu sfääri mingiski punktis lõikuksid. Ta ei rääkinud kunagi oma kauaaegsele uudishimulikule armukesele ega tema veelgi uudishimulikumale alaealisele õele – keda ta ka uhkelt ülal pidas – igapäevastest keerukatest sündmustest, mis kaasnesid tema ametiga. Ta oli veendunud, et kuuleks nende peenehäälset kiljumist, kui paljastaks, millega ta argiselt ametis on. Ehkki nende positsioon tema elus ei andnud volitust mingiteks küsimusteks ja pretensioonideks, sallis ta, – ise ka ei teadnud, miks – tigeduse- ja hüsteeriapurskeid ning libises neist üle pomina ja ühesilbiliste vastustega, mis kumbagi naist ei pannud imestama ja kinnitas arvamust temast kui „tõelisest mehest”, kes on sõnaaher ja ajab oma asja. Ja ta oli sama kidakeelne, kui südameasjade kohta pärisid temalt need, kellega ta kõige meelsamini mõnusid nautis. Pealetükkivate prostituutidega, kes tahtsid teada, kui mitu korda „armas Corni” rahuldab oma armukest, oli ta vaikiv, kärsitu ja lõpuks tõukas endast sellised, kes muutusid liiga pealetükkivaks.

Sellepärast ei olnud ta sugugi rõõmus, kui tema patroon Eberhard Mock pakkus talle privaatseks kohtumiseks välja bordelle või väikseid hotelle, mis ei olnud midagi muud kui maskeeritud bordellid. Mock – erinevalt Wirthist – võttis neid pesasid oma koduna. Mock oli ju poissmees ja pordumajade alaline klient, peale selle ei olnud tal juba mitu head aastat ülalpeetavat, sest – erinevalt Wirthist – oli ta impulsiivne, tõrges igasuguse karjumise, kiljumise ja hüsteeria vastu, suhtus äärmiselt kahtlustavalt, kui keegi proovis teda n-ö enda omandiks teha. Lõbunaised ilmutasid seevastu sellist käitumist väga harva, enamasti aga üldse mitte. Seepärast armastaski Mock neid, aga ilma sügavate sentimentideta. Tihti õnnestus Mockil läbi tungida nende põlglikust ja vulgaarsest kaitserüüst; siis jõudis ta haiget saanud väikeste tüdrukute hella sisemusse, kes tahavad, et neid hoitaks ja kaitstaks. Loomulikult oli nende hulgas ka selliseid – tigedushetkel tõdes Mock, et need on isegi enamuses -, kes tema juures nurrusid kui kassipojad, aga pärast kahekordse tasu sissekasseerimist naersid selja taga tema sentimentaalsust. Ehkki Mock teadis seda, ei olnud tal kahju nendele osutatud hellusest, mille eest – siiralt, või mitte, tundeliselt või mehhaaniliselt – andsid nad talle mesimagusaid hetki, mida Napoleon nimetas „sõdalase puhkuseks”.

Niisiis, Mock määras Wirthile telefonitsi kohtumise kella kuueks pärastlõunal Ruudipärja hotelli. Ta tegi seda hetkel, kui raekoja kell lõi juba kolmveerand kuut. Wirth, kes oli parajasti oma naisukestega Dahnstrasse villas magustoitu nautimas, istus vandudes automobiili, käivitas mootori ja võttis paigalt nii tormakalt, et tema isiklik turvamees Heinrich Zupitza jõudis vaevu hüpata eksklusiivsesse Protosesse ja võtta sisse koht oma šefi kõrval.

Viis minutit pärast kuut olid nad juba nimetatud hotelli toas number 12 ja vaatasid uskumatul pilgul ja ääretu imestusega Mocki, kes mugavalt diivanil lösutas. Mock tõmbas sigarit, mõlema käe pöidlad olid veskitaskusse surutud. Voodi oli segamini, lina otsapidi põrandal, tekk mütsakus päitsis. Õhus oli veel odavat naisteparfüümi. Mocki ilme ja tema naeratus ütlesid neile paljutki. On teinud korraliku kepi, mõtles Wirth, ja nüüd järgneb pikk ja rumal jutt kruustangidest, mingid kreeka või rooma kõrvalepõiked, ja lõpuks šantaaž praktikas. Ja see peab olema pühapäeval! Grammafonimuusika ja ühise struudlisöömise asemel minu väikese hiirekese ja tema õega.

„Jah, jah,” naeratas Mock, justkui lugedes Wirthi mõtteid. „Õppida, kulla mehed, ikka ja aina õppida! Täna toimub järjekordne õppetund, kuidas kruustange kasutada. Tänased on loomulikud ja pigem improviseeritud. Mul ei olnud aega, et täpsemalt kontrollida, milline on mehe nõrk koht, keda me kohe näeme. Seepärast peame selle hella koha lokaliseerima ad hoc. Ma olen kindel, et tänane õppetund läheb libedalt, sest see toimub samasugustes tingimustes, kui eelmine. Odavas hotell-pordumajas. Selle teemaks on … Noh, mis, Wirth?”

„Nõrga punkti leidmine,” vastas Wirth tõrksalt.

„See oli sissejuhatus. Aga nüüd asja juurde!”

Mock, endiselt sigarit suus hoides, tõusis ja andis Wirthile ja Zupitzale märku, et need tuleksid temaga kaasa. Kui nad olid juba koridoris, kummardus Mock Zupitza poole ja sosistas talle midagi kõrva. Zupitza noogutas. Ta läks ukse juurde ja torkas muukraua lukuauku. Zupitza lükkas ukse paokile. Nad kuulsid ülimat rahuldust saava naise oigeid. Uks kääksatas. Oiged ei lakanud. Hoopis valjenesid. Sellega liitus isase madalahäälne nohisemine. Mock astus tuppa. Esiplaanil oli naise selg ja tagumik, mis rütmiliselt liikusid. Valged ja liigagi täidlased. Kaelal oli niiskusest krussis lühikeseks lõigatud juuksed. Mock kiskus oma pilgu – mitte ilma kahjutundeta – daami ümarustelt ja otsis pilguga mehe

nägu. Ta ei märganud seda. Viimane tema nähtav kehaosa oli rangluu, kõrisõlm ja lõug altvaates. Pea rippus üle voodiääre alla.

Mock andis oma kaaslastele märku, et need ei liiguks paigalt. Ise läks ta ümber voodi ja silmitses armastajaid. Kumbki neist ei märganud teda, sest mõlemal olid silmad kinni. Mock hüüatas, nii nagu lapsed, kui tahavad kedagi ehmatada, sigar endiselt suunurgas. Ta haaras mehel kõrvust, mehe nägu oli alaspidi olemisest verd täis valgunud.

„Hoidke teda kätest kinni,” hõikas Mock, ise pigistas kätega mehe põski, justkui tahaks oma kompanjonidele puust ja punaseks teha, mida tähendavad kruustangid.

Naine oli vakka ja vaatas hirmunult Mocki ja tema kaaslasi. Tema armuke püüdis Zupitza ja Wirthi haardest lahti rabeleda. Tagajärjetult vingerdas ta voodis, püüdes end kõhuli keerata. Mõneteistkümne sekundi järel andis ta alla. Ta lamas rahulikult ja sosistas: „Laske mind lahti, palun! Mul on valus!”

Sama tõhusalt oleks ta võinud oma ründajatelt halastust paluda Goethe „Haldjate kuningat” deklameerides.

„Ah või valus?” naerats Mock, surudes tema lõuga, nii et verd täis valgunud nägu oli järjest lähemal põrandale. „Aga enne ei olnud valus, või mis, Oschewalla? Enne oli hea. Õnnis, lausa õnnis olek! Mõjub teravalt, kui veri valgub pähe, mis? Selline fiku-miku meeldib sulle, oi, kuidas meeldib!”

„Laske lahti, palun!”

„Laske lahti!” kamandas Mock.

Oschewalla tõusis taarudes ja tõmbas püksid jalga. Ühel hetkel takerdus ta säärde kinni ja vajus raskelt voodile. Naine oli teki alla peitu pugenud. Isegi pea oli teki alla peitnud.

„Kas näed, kui hea ma sinu vastu olen?” Mock istus toolile ja pistis pöidlad vestitaskusse. „Lasin su lahti… Veri valgub pähe… Aga küll kõik rahuneb… Jah, jah, Otto, kõik läheb normi tagasi…” Seda öeldes patsutas ta lamajat põsele. „Aga ma võin olla veel parem. Ma võin sulle lubada edasist mõnu selle Willendorfi Venuse rüpes…”

„Mida ma pean tegema?” Oschewallal õnnestus lõpuks püksid jalga tõmmata ja ta istus voodi äärele.

„Vastama küsimusele,” muutus Mock ühtäkki tõsiseks. „Lihtsale küsimusele. Aga kõigepealt sissejuhatus. Mul ei olnud sinu vanglas igav. Ja kas tead, mispärast? Sest ma mõtlesin aina selle degenerandi viimastele sõnadele, kellel ma kongis kaela kahekorra keerasin. Kas ma pean neid kordama või mäletad neid järsku ise?”

„Ei mäleta.”

„Ta ütles: „Ta maksis mulle, Oschewalla maksis mulle sinu häbistamise eest!””Mock viskas kustunud sigari pesukaussi. „ma mäletan neid sõnu selgelt, aga ma ei mõista nende tähendust. Kas sa juba aimad, mida ma siin täna teen?”

„Jah, aiman.” Oschewalla pani endale särgi selga. „Aga mida ma vastutasuks saan, et sulle seda ütlen?”

„Rahu saad,” vastas Mock, „püha rahu. Ma lähen siit välja ja jätan rahule sinu ja sinu naisukese selles armupesas. Miks sa maksid Dziallasele selle eest, et ta mulle kere peale annaks, et ta häbistaks mind nõnda nagu kadunud Priesslit?”

„Ega ma ise maksnud,” vastas valvur rahulikult, „ma lihtsalt andsin talle kellegi teise raha edasi.”

„Kelle?”

„Kriminaalpolitsei ülema Heinrich Mühlhausi…”

Sügav vaikus võttis maad. Mock vaatas uurivalt Oschewallale otse silma sisse, pupillid paistsid tumenevat, samal ajal kui tema põsed heledamaks muutusid. Ta oleks võinud paluda Oschewallal nime korrata, aga polnud vaja. Sest kõlas nii nimi kui ametikoht. Senimaani oli olnud see nimi tema jaoks teeviit, selle nime kandjat ta austas ja sidus sellega oma helgemaid lootusi, see ilmus ajakirjanduses üllate omadussõnade saatel ja andis hingekosutust Breslau elanikele. Kuni tänaseni. Tänasest on selle nime kandja keegi, kes oma rahaga õhutas pervert Dziallase viha Mocki vastu, keegi, kes tahtis Mockist teha paaria, vanglaprussaka. Ta mitte ainult ei pidanud paluma korrata seda nime, vaid ta ka ei tahtnud seda teha.

Ta pööras sõnagi lausumata armukestepaarile selja ja suundus ukse poole. Wirth ja Zupitza läksid talle järele. Esimene neist tahtis irooniliselt küsida, mis uut liiki tangid need pidid olema, mida nad täna justkui tundma õppisid. Ta ei küsinud, sest midagi oli ta täna Mocki teoorist õppinud. Juba ammu oli ta märganud huvitavat reeglipärasust, aga alles nüüd mõistis märke ja prognoose. Kui Mock teeb pika sissejuhatuse, lõbustab end ladina maksiimidega ja antiigi huvipakkuvate seikadega, siis kruustangid toimivad kehvasti või ei toimi üldse. Kui – nagu nüüd pärast selle nime kuulmist – Mock vaikib, surub hambad kokku ja lahkub väga kiirel sammul, siis on see ilmne märk, et peatselt kasutab ta veelgi vägevamaid riistu. Ja te tema sihtmärk ei pääse tema eest. Ja et see saab olema valus.

Heinrich Zupitza õppis ka midagi sellest pärastlõunast. Senimaani ei teadnud ta, et erootilise galopi ajal „laksab kõvemini”, kui ratsul on pea rippu.

Breslau, pühapäev, 23. märts 1924,

õhtul kakskümmend minutit seitse läbi

Breslaus, nagu ikka paastu ajal, kõlasid kirikutes ja kontserdisaalides passioonid. Schlesisches Landesorchesteri muusikud või Orchester-Vereini koorilauljad, isegi asjaarmastajatest mees- ja naisansamblid, kellest ei olnud Sileesia pealinnas puudust, hülgasid selleks ajaks kergema ja isegi patriootliku repertuaari ja haarasid kannatuse, reetmise ja ristilöömise pateetiliste nootide järele. Kriminaalnõunik Heinrich Mühlhaus ei olnud eriline passioonlike oratooriumite austaja, kõik reekviemid äratasid temas vastumeelsust, ja hiioblikud kurtmised tõid suule haletseva muige. Seega rõõmustas ta ääretult, kui abonementkontserdil Lobe muusikateatris toimus kavas mingil põhjusel muutus ning Bachi „Johannese passiooni” asemel pidi tulema esitusele Mahleri Viies sümfoonia ja Beethoveni „Leonora” avamäng, ning dirigendiks oli Georg Dohrn.

Õhtu algas Mühlhausile üsna õnnetult. Tema abikaasa otsustas panna tänasele kontserdile pähe vanamoodsa suure kübara. Seda oleks võinud mõista, kui ta kunagi poleks käinud kontserdil ja kui tema mees ei oleks reeglitele tähelepanu juhtinud. Aga nii ju ei olnud. Kontserditel oli ta käinud juba kakskümmend aastat oma politseinikust mehega, kelle kohta oleks võinud kõike öelda, aga mitte seda, et ta ei pea kinni reeglitest ja eeskirjadest. Miks naine siis üldse peakatte järele käe sirutas, kui igal piletil ja kontserdikuulusel on juba peaaegu viiskümmend aastat märkus „austatud daamidel ei lubata ilmuda kontserdisaalidesse kübaraga”? See oli seletamatu, nagu ka see, et Mühlhausi ja tema abikaasa saali päästnud piletikontrollija ei juhtinud tähelepanu proua reeglitevastasele kübarale. Alles nende taga istujate sisistamine ja valjud märkused teadvustasid Mühlhausile piletikontrollija vea. Ta heitis pilgu kellale. Kontsert pidi algama kolme minuti pärast. Raiskamata aega selgitustele, võttis ta naisel kübara peast ja jooksis saali ukse poole, mõttes paludes, et garderoobis ei oleks liiga pikka järjekorda. Tema palveid võeti kuulda. Kui ta andis riidehoidjale oma žetooni, kuulis ta esimest kella. Igal abonemendil ja kuulutusel oli kirjas, et kontserdi ajal enam saali ei lasta, ta mäletas seda. Ta kiirustas pilguga riidehoidjat tagant, kui see otsis loiult palitut, et kübar õigesse riiulisse panna. Lõpuks sai Mühlhaus ka riiulinumbri ja siis kõlas teine kell. Ta pöördus ja tahtis saali kiirustada. Ent ta ei teinud seda. Ta tardus. Tema ees seisis Eberhard Mock koos kahe mehega, kelle süngeid nägusid oli Mühlhaus kusagil näinud. Üks nendest, pikka kasvu turske tüüp, hoidis kätt palitutaskus. Ja see tasku oli punnis mingist piklikust esemest. See võis olla püstolitoru ja võis olla ka täitesulepea. Mühlhaus oleks seda hõlpsasti teada saanud, kui ta oleks tõstnud kisa. Kuid ta vaatas mehele otsa ja loobus kisa tegemisest. Tema pähe ilmus absurdne mõte, et piletikontrollija ja tema oma naine olid nende meestega mestis. Tema kahtlustav politseinikumõistus lihtsalt ei võtnud omaks, et see oli täielik juhus, mis aitas Mocki. Ja just siis kõlas viimane, kolmas kell.

Püsiviide Lisa kommentaar

Andrus Kivirähk

21. aug. 2020 at 10:45 e.l. (Uncategorized) ()

Foto autor: Ave Maria Mõistlik – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=31100573

Andrus Kivirähk – (1970) eesti kirjanik.

Katkend: Sinine sarvedega loom, EKSA 2019, lk 110 – 121.

Täna ei olnud mul Õpetaja juures tundi, tema pidi jälle ühele peenele lõunasöögile minema. Tema alati kirub ja vannub, kui kutse saab, aga läheb ometigi. Nojah, miks ta ei peaks minema, saab tasuta kõhu täis ja volilt veini juua. Ja siis saab tema seal sääraste inimestega kokku, kellelt uut laenu küsida. Vanad võlausaldajad on muidugi ka tihtipeale nendel lõunasöökidel, aga seal on neil vats heast-paremast punnis ja väike kilk peas, nii et nad pole nii kurjad ja Õpetajal õnnestub neilt tihtipeale oma võlale pikendus välja kaubelda. Nii et need on igatepidi tulusad piduõhtud. Õpetaja kurdab küll, et ta matside ja lollpeade seas peab aega veetma, aga mis sa teed ära, võlgu saabki küsida ainult matsilt ja lollilt, korralikul inimesel pole raha kunagi üleliia. Korralik inimene on ise hädas. Minult pole midagi võtta või minu emalt või Nirgi mammalt. Meil pole õieti endilgi.

Minul on muidugi ikka kahju, kui Õpetajat kodus pole, nii et meil joonistamistund raisku läheb. Pärast seda kurjavaimu merekindlust on alati hirmus

tahtmine midagi meeldivat teha, muidu tunned end nagu mõni väike hammasratas kella sees, mis ka muudkui päevast päeva ühes suunas pöörlema ja tiksuma peab. Tõmbad seal neid sirgeid kriipse ja teed igavaid jooniseid, aga ise unistad samal ajal, et millal see päris elu kord algab! Ja õnneks tead, et kohe, kui merekindluse ukse enda järel kinni lööd, punud Õpetaja juurde ja läheb lahti! Rahvalik tüüp juba ootab joonistamist.

No ja kui siis Õpetajal pole sinu jaoks mõni päev aega, siis on kurb meel. Siis ei oskagi enesega midagi suurt peale hakata, päev täitsa raisus. Hulgu niisama ringi ja vahi ajaviiteks maiustustepoes martsipanist kassi. Aga täna oli teine lugu, täna oli minul kogu aeg meeles, milline isand mind kodus kuuris ootab. Ehtne Kalevipoeg!

Nii et vaevalt oli kell kukkunud ja minu tööorjus läbi saanud, kui mina padavai kodu poole silkasin. Peaaegu oleksin veel voorimehe hobuse alla jäänud, selline rutt oli! No see oleks küll narr lugu, kui ma praegu surma saaksin, endal Kalevipoeg kuuris! Ei, siis mina roniksin kirstust ka veel välja, et tema pilt valmis teha!

Kodule lähemale jõudes mina võtsin väheke hoogu maha ja hakkasin hiilima. Mina pidin ju peale passima, et ema või Viiu või mõni teine kodune naisterahvas mind ei märkaks. Muidu kamandatakse tuppa ja antakse mingi tobe töö teha. Mina polnud ju öelnud, et ma täna Õpetaja juurde ei lähe, nemad ei teadnud mind oodata. Ja polnudki tarvis mind oodata, minul ei olnud praegu naiste ja koduste tööde jaoks aega. Mina pidin vaikselt vanasse kuuri pääsema.

Läkski õnneks. Päevasel ajal oli seal ikka palju valgem, nurgas konutav kaltsukubu selgelt näha. Armas taevas, mis ta kõik enesele ümber oli mässinud! Kartulikotte oli seal ja kalavõrke ja üldse igasugu räbalaid, mida maast leida annab. See oli kohe nagu mingi koorik või teokarp. Ja Kalevipoeg piilus sealt seest välja, täpselt nagu tigu, kellest pole ka tavaliselt suuremat midagi näha kui koja seest välja ulatuvad kaks sarve.

Ütlesin viisakalt tere ja küsisin, kuidas võõras ennast tunneb. Eilne vorst oli puutumatult alles. Uurisin, et kas härra kõht pole tühi, aga vastus jäi jällegi saamata.

Mina kraamisin siis joonistustarbed välja ja palusin, et Kalevipoeg ennast kaltsupuntrast välja harutaks ja mulle poseeriks.

Seda ta siis tegigi. Puges oma pesast välja ja seisis keset kuuri. Ja jälle sama lugu, mis eile – tema justkui ujus mu silme ees. Eile mina võisin selle hämara kuuri või võbeleva küünlavalguse süüks ajada, aga täna mitte.

“Teie otsekui voolaks laiali,” ütlesin mina hämmeldusega. “Katsuge ometi mitte niimoodi võdiseda, kole raske on sedasi joonistada.”

Kalevipoeg ei öelnud sõnagi ja väreles ikkagi edasi. Minul ei jäänud muud üle, kui joonistama asuda, ja jälle, täpselt nagu eile – joonistada teda sai! Paberile tekkis taas üks suur ja tugev eesti mees, pikad juuksed paelaga kokku seotud. Olin eile pimedas oma tööga hästi toime tulnud, päevavalguses tehtud pilt ei erinenud küünlapaistel joonistatud pildist karvavõrdki.

Ah siis selline ongi Kalevipoeg, mõtlesin mina. Kreutzwaldi raamatut olin mina lugenud küll, kuidas siis muidu, iga eestlane tundis seda! Aga pildi peal polnud mina eestlaste kuningat veel kunagi näha saanud. Keegi polnud teda joonistanud, nii et mina olin nüüd esimene.

Kusjuures juhtus jälle see, mis eile – mida kauem ma pildi kallal töötasin, seda selgepiirilisemaks Kalevipoeg muutus. Tundus lausa, et mina ei joonista mitte ainult oma paberile, vaid õhku – sinna, kus ta jalad harkis seisis. Mina tõmbasin paberile kriipsu – ja ka ehtsa Kalevipoja piirjooned muutusid tugevamaks. Mina töötasin pildi peal ta silmnäo kallal – ja ka tõelise Kalevipoja silmadesse ilmus kindel pilk. Mina joonistasin tema lõuga – ja minu ees seisval Kalevipojal tekkis lõua alla hõbedane sõlg. Joonistasin ka sõle – ning päris sõlg hakkas helkima ning särama, justkui paistaks tema peale päike.

Mina sain sellest indu juurde. Lõpetasin ühe pildi, heitsin selle kõrvale ja alustasin sedamaid teist. Kalevipoeg aina kosus, muutus aina eredamaks ja maisemaks. Nüüd sain mina teda juba hõlpsasti vaadata, ta ei hajunud enam mu silmade ees udukoguks. Nägu oli läinud jumekamaks, hakanud õhetama, tugevatel kämmaldel oli näha veresooni. Mina muidugi jäädvustasin kõik paberile ja mis juba kord üles oli joonistatud, see enam taanduda või haihtuda ei saanud.

Lõpuks oli mul ka teine pilt valmis. Esimesega väga sarnane, ainult et mees pildil oli vahepeal otsekui kõvasti päikest saanud, kõhu täis saanud ja välja puhanud. Näitasin joonistusi Kalevipojale ja küsisin, et kuidas meeldib.

“See on ju päris minu moodi,” vastas mulle jäme, põrisev hääl. Kalevipoeg võttis laualt teise vorsti ja hammustas tubli suutäie. Küll ma ehmusin! Selline tunne oli, nagu oleks taburet korraga rääkima hakanud või nagu oleks kirves ahju ees korraga püsti tõusnud ja laua taha putru sööma läinud.

“Päris maitsev,” jätkas Kalevipoeg. “Mis loom see on? Mingi madu? Ma pole ussi varem söönud.”

“See on vorst,” ütlesin mina.

“Ei teagi sihukest,” vastas Kalevipoeg ja tegi vorstile lõpu peale. “Kuidas neid püütakse? Kas raudadega? Või elavad nad vees nagu angerjad? Elavad nad karjas või üksipäini?”

Ma ei olnud hetkel küll võimeline oma külalisele vorstivalmistamise kunsti tutvustama! Olin liiga jahmunud ja liiga suures vaimustuses. Ja mitte isegi niivõrd seepärast, et minu ees seisis Kalevipoeg. Oleks ta lihtsalt uksest sisse astunud või

mulle hobuse seljas vastu ratsutanud, siis eks ka see oleks olnud ootamatu, mis seda rääkida! Samas, ilmas on igasugu imesid ja ikka võib juhtuda, et mõni sihukene ka sulle ette juhtub. Hakkab kaugelt maalt tulema, tuleb ja tuleb, ning viimaks ongi kohal ja kõnnib su nina eest üle tee, vaata et varvastele ei astu.

Minu jaoks oli imepärane hoopis teine asi. See armetu räbalahunnik, kelle ma oma kuuri olin talutanud, oli minu nähes muutunud lihast ja verest pulbitsevaks inimeseks. Ta oli ellu ärganud! Ja nüüd kõige tähtsam. Mina olin ta ellu äratanud! Mina olin ta elusaks joonistanud. Nii see oli! Ma olin olnud nagu jumal, kes loob põrmust Aadama ja Eeva. Mina olin loonud vanadest kaltsudest Kalevipoja, nii nagu maal talupojad ehitavad oma auklikest kuubedest hernehirmutisi.

Oi, ma olen alati igatsenud, et saaksin eluta asju ellu äratada! Lapsena juba meisterdasin tammetõrudest ning kastanitest lehmi ja hobuseid. Ja unistasin, et küll oleks vahva, kui nad mul laua peal ammuma ja kepsutama kukuksid. Oleks mul siis alles uhke kari! Koolis jälle vaatasin klassitoa seinal rippuvat keisrihärra pilti ja mõtlesin, et küll saaks nalja, kui ta korraga keele suust välja ajaks. Või siis sülitaks – plärtsti! – keset põrandat. Koolmeister arvaks, et see on koolipoiste temp ja hakkaks kurjustama, nõuaks, et süüdlane tuleks ja pühiks tati ära. Ja samal ajal keiser sülitaks uuesti. Siis juba koolmeister saaks aru, mis toimub ja läheks näost lubivalgeks, justkui kipuks talle minestus peale. Aga ta ei imestaks, vaid võtaks valveseisangu ja annaks Tema Majesteedile au. Aga keiser näitaks jälle keelt.

Minu arust oleks ilmatuma põnev, kui eluta asjad kõneleksid ja ringi jookseksid. Viiule ma ka ütlesin ükspäev, kui ta põrandat küüris, et mõtle, kui see hari korraga minema sibaks, justkui tuhatjalgne. Jookseks kummuti alla ja teeks koledaid hääli, umbes nagu armuvalus kass. Ei tea, mis siis saaks? Viiu vaatas mulle otsa, ohkas ja vangutas pead. Tema ka ei teadnud. Eks tuleks katsuda hari kuidagi kummuti alt välja meelitada, mis muud! Ei saa ju magada, kui ta öö otsa hirmsaid hääli teeb. Küll võiks elu huvitav olla, kui sellised asjad juhtuksid!

Aga nad ei juhtu paraku. Mina olen juba harjunud, et ainult omaenese mõtteis saan mina sellist asja näha. Ja nüüd korraga äratasin ma Kalevipoja ellu!

Ei noh, muidugi elas ta mingis mõttes ka enne. Ei maksa liiga upsakaks ka minna. Omal jalal ta ju kuuri tuli. Aga ta oli nõrk ja peaaegu läbipaistev, justkui virvendus vee peal. Mina olin ta nähtavaks joonistanud. Mida ma temaga nüüd peale hakkan?

Selle küsimuse peale ei osanud mina midagi kosta. Mul on Kalevipoeg kuuris – ja mis edasi? Kas ma hakkan teda pidama nagu kana või küülikut?

“Mis plaanid härra Kalevipojal nüüd on?” pärisin ma. “Kas te soovite jääda siia või koju minna?”

Kalevipoeg uuris ümbrust.

“Kas see on sinu talu?” küsis ta. “Kehvas korras. Ahju polegi?”

“See on kuur,” seletasin ma. “Ise ma siin ei ela. Minu maja on üle hoovi, aga sinna ma teid kahjuks viia ei saa, seal on ema ja vanaema ja vend. Seal pole ruumi. Vabandan väga.”

Kalevipoeg läks kuuri ukse juurde ja tõmbas selle lahti. Õhtune päike paistis talle korraga otse näkku, ta põrkus tagasi ja virutas ukse kinni.

Märkasin, et ta oli selle üürikese hetkega jälle kuidagi udusemaks muutunud.

“Ei, sinna ma ei lähe,” ütles Kalevipoeg ja istus väsinult oma kaltsuhunnikule. “Pole veel aeg. Ja koju minna on ka veel liiga vara. Ma ei ole veel valmis. Ma ei ole veel piisavalt tugev. Sa pead mind veel joonistama.”

“Hea meelega, aga kuidas see aitab?” uurisin mina.

“Ma ei tea,” kostis Kalevipoeg. “tean ainult, et aitab. Kunagi olin ma väga tugev. Võisin hobust seljas kanda.”

“Ja mis siis juhtus?” küsisin mina.

“Ma ei tea,” kostis Kalevipoeg uuesti. “Mida sa usutled, ega ma pole mingi Soome tark. Ma tean ainult, et ma jäin väga nõrgaks. Ja et kõik, mis oli, see kadus. Vajus otsekui maa alla, kuhugi sügavale. Ma isegi ei mäletanud seda õieti. Tegelikult ei mäletanud ma enam koguni oma nime, mitte midagi. Aga siis sa tõid mu siia ja hakkasid joonistama. Ja kõik tuli meelde. Ma olin jälle Kalevipoeg. Aga mul on tarvis veel tugevamaks saada, mul on tarvis meelde tuletada, kuidas tagasi pääseb. Sina pead mind aitama. Pärast kingin ma sulle tänutäheks karu.”

“Mida ma karuga teen?” küsisin mina.

“Sööd ära muidugi,” ütles Kalevipoeg. “Nahast võid lasta kasuka õmmelda, talvel on hea soe.”

Küll oli põnev seda juttu kuulata! Lõpuks ometi oli minuga midagi ütlemata iseäralikku juhtunud. Muidu on minu elu ikka päris tavaliselt ja igapäevaselt kulgenud, nii nagu kõikidel teistel. Aga nüüd võin mina küll öelda, et ime on sündinud ja mina olen seda pealt näinud. Kalevipoega pole kuuris mitte kellelgi teisel, selle peale võin ma mürki võtta.

Õhtul tuli kogu aeg naer peale, kui ma oma õnnest mõtlesin. Ema pani seda tähele, küsis, et mida ma kogu aeg nihelen ja näost säran. Et kas tööl juhtus midagi, sain ma palka juurde? Et ta ka pidi seda neetud merekindlust meenutama! Aga sedapuhku ei teinud isegi säherduse koleda asja mainimine meelt mustaks, kihistasin ikka edasi. Vanaema ütles oma sängist, et ingel on meie Oskarit suudelnud. No peaaegu! Päris ingel see muidugi pole. Ja suudelnud pole tema mind ka üldse mitte. Aga põhimõtteliselt on vanaema õigel teel. Tema saab üldse asjadest kõige paremini aru, ehkki võiks ju arvata, et ta on ju nii vana, mis tema ka teab. Pime peale selle. Minu ema meelest vanaema ei teagi midagi, ma olen kuulnud, kuidas ta Nirgi mammale ütleb, et memm on peast puha segi, aina

jampsib. Mina küll ei arva, et vanaema jampsib. Tema lihtsalt elab teistmoodi, ja näeb neid asju, mida meie ei näe ja kõneleb nendega, kes meile midagi ei ütle.

Rõõm selle üle, et mul on nüüd päris enda Kalevipoeg, oli nii suur, et ma läksin pärast õhtusööki veel Viiule ja Vaikele külla. Küll ma oleksin tahtnud Kalevipoega neile ka näidata! Siis kui ma laps olin ja enesele ükskord jõuluks uue mütsi sain, siis ma olin niimoodi rõõmus ja jooksin kohe oma mütsi Nirgi tüdrukutele näitama. Siis nemad proovisid ka minu mütsi ja kiitsid, et on ilus küll ja ma näen sellega hea välja. See tegi rõõmu veel suuremaks! Nii et mina oleksin kangesti soovinud oma Kalevipoja ka Viiule ja Vaikele vaadata ja katsuda tuua, aga seda ma ei saanud. Kalevipoeg ei tohtinud ju kuurist välja tulla, tema oli veel nõrk, mina olin teda alles liiga vähe joonistanud. Ja tüdrukuid kuuri viia ka ei tahtnud. Ega nad ei oleks tulnud ka, nad kunagi ei tule, kui mina kuhugi kutsun. Ükskord kutsusin pööningule, mõtlesin, et teen neile kolli. Pööningul on pime ja põrandalauad kriuksuvad, kaunikesti jube on seal käia. Mina mõtlesin, et ma kutsun Viiu ja Vaike pööningule, ise lähen ees ja siis kiiresti peidan end ühe vana kapi taha ära. Nemad pimedas ei märka, kuhu ma kadusin, hakkavad hüüdma, et Oskar, Oskar! – ja siis mina teen koledat häält. Ja nemad algul ehmuvad, aga siis ma ütlen, et ärge kartke, ma pole tont, ma olen Oskar! Ja siis on kõigil väga lõbus.

Ma juba isegi harjutasin seda koledat häält, isegi tänaval paar korda katsetasin, et näha, mida inimesed teevad. Vaatasid väga imeliku pilguga! See tegi mulle head meelt ja ma olin täitsa valmis oma tembuks, aga kui ma tüdrukuid pööningule kutsuma läksin, siis nad lihtsalt ei tulnud. Küsisid, et miks nad peaksid pööningule tulema, neil pole sinna mingit asja. Mina siis ikka veel kauplesin, kuni lõpuks said Viiu ja Vaike päris pahaseks ning ajasid mu toast välja – et neil on tarvis tööd teha, lõpetagu ma oma tobedused.

Nii et ma teadsin, et kui ma nüüd kutsuksin neid hilja õhtul vanasse lagunenud kuuri, siis nad ilmapeal ei tuleks. Küsiksid jälle, et milleks? Mida nad sinna kaotanud on? Vahel ma mõtlen, et kuidas küll inimestel nii vähe uudishimu saab olla? Kui mind kutsutaks kuhugi imelikku paika, ma ei mõtleks pikalt, kohe läheks! Eriti veel siis, kui mingi töö on pooleli, näiteks seal äraneetud merekindluses! Ma ei ütleks mitte kunagi, et oot-oot, praegu ei või mind segada, mul on tarvis tööd teha. Töö on see viimane! Seda ma ei taha üldse teha, kui vähegi saaks, viiliks kõrvale ja võtaks midagi põnevamat ette.

Tegelikult oli mul selle Kalevipoja koha pealt ka selline tunne, et isegi kui tüdrukud oleksid valmis teda vaatama tulema, siis mina mingil salapärasel põhjusel ei tohiks neid ikkagi sinna kuuri viia. Et Kalevipoeg on midagi säherdust, mida mul pole õigust teistele näidata. Isegi rääkida ei tohiks mina temast. Mina ei tea, kus mul selline tunne tuli, ega keegi ju polnud mind keelanud, Kalevipoeg ise ka mitte, aga süda nagu ütles, et nii on õige.

Siis mina ei kõnelenudki Viiule ja Vaikele Kalevipojast. Aga et mina nii kangesti heas tujus olin, siis ma rebisin Viiu tantsima. Muusikat küll polnud, aga tühja sellest, paar tiiru võis ikka toas teha. Viiu oli väga üllatunud, ütles küll: “Lõpeta, lõpeta! Mis rumalus see nüüd on!”, aga lahti rabelema ei hakanud. Siis ma mõtlesin, et tantsitan Vaiket ka natuke, ega minu vend Jaagup ju seda ilmaski ei tee, samas kui Vaike on nii kenakene, mina ju aknast nägin kõik tema värgid ära. Tõmbasin siis Vaike ka toolilt püsti ja tantsisin temaga kah, ise veel laulsin: “Taratataa, taratataaa!” Vaike hakkas isegi kiljuma, see oli küll tore! Aga siis kahjuks tuli teisest toast Nirgi mamma, tema on ikka alles haige, ja ütles et lõpetage jalamaid! Täna ei ole mingi pidu! Siis me pidimegi lõpetama.

Ma ei saa aru, mis see loeb, et ei ole pidu? Ja kus seda üldse teada saab, millal on pidu ja millal ei ole? Ega pidu ei ole täiskuu, mida taevast näha saab. Pidu peetakse siis, kui tahtmine peale tuleb. Nirgi mammal pole pidutsemiseks vist küll kunagi tahtmist, vähemalt mina pole ealeski näinud, et ta midagi säherdust teeks, mis vähegi peo moodi on. Tema rühmab aina tööd, ja kui ta seda ei tee, siis ta istub ja ohib ja räägib, kui raske on inimese elu. Muidugi on raske, kui sa seda ise lõbusaks ei tee! Mida ta viriseb? Parem tantsigu vahel! Karaku toas ringi!

*

Täna oli jälle Õpetaja juures tund. Ega ma siis neid ära ei kavatse jätta, olgugi et mul Kalevipoeg kodus puukuuris ootab! Ei seda pole mul mõtteski. Õpetaja juures olen ma nii palju kasulikku teada saanud, tema tundidest ei loobu ma ilma pealgi!

Muidugi, natuke ikka hinges kripeldas kogu aeg, et saaks selle tänase pildi rutem valmis, siis punuks kodu poole ja hakkaks seal joonistamisega pihta. Selline tunne oli nagu lapsena jõulude ajal kirikus. Ega seal ka paha ei olnud, tore oli koos laulda, aga kui mõtlesid sellele, et kodus ootavad maitsvad toidud ja kuusepuu ja ehk koguni mõni väike kingitus, siis oleks küll kõige parema meelega hõlmad vöö vahele pannud ja minema hakanud. Aga pastoril polnud kiiret kuhugi, tema kõneles ja laulis nii, nagu tal kodu polekski. Või siis poleks seal kodus sealiha ega verivorsti ega valget saia. Ma mäletan, et ma juurdlesin jumalateenistuse ajal kõik see aeg selle üle, et miks pastor ometi kiiremini ei kõnele? Ta võiks mõne koha pühakirjast vahelegi jätta, nagunii teavad kõik seda Jeesuse sündimise lugu. See on igal aastal üks ja seesama. Ikka ja jälle asuvad Maarja ja Joosep teele, ikka ja jälle paistab taevas hele täht ja ikka ja jälle tulevad lõpus kolm kuningat. Vahel võiks tulla hoopis kolm mereröövlit! Kolm kangesti kurja meest, kellel on kindel plaan Maarja ja Joosep ära tappa, aga nii kui nad väikest Jeesuslapsukest näevad, nii vallutab neid siiras kahetsus, nad kukuvad põlvili ja muudkui nutavad, justkui oleksid nad arust ära.

Teosed

“Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed” 1995

“Kaelkirjak” Tiritamm 1995

“Õlle kõrvale” 1996

“Kalevipoeg” 1997

“Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel” (1997 Loomingu Raamatukogu)

“Pagari piparkook” 1999

“Liblikas” 2013

“Sirli, Siim ja saladused”

“Rahva oma kaitse” (koos Mart Juurega; 2000, Tänapäev)

“Rehepapp ehk November” 2000″

“Sibulad ja šokolaad” (näidendid 2002)

“Papagoide päevad” (näidendite kogumik 2002)

“Lotte reis lõunamaale” (2002, Varrak, 2012 Eesti joonisfilm)

“Romeo ja Julia” 2003

“Vargamäe vanad ja noored” 2003

“Limpa ja mereröövlid” 2018

“Vaene üliõpilane” (2004; sarjast “Kuulamisraamat”)

“Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse” 2004

“Wremja. Timur ja tema meeskond” (2004 koos Mart Juurega)

“Wremja. Zorro märk” (2004 koos Mart Juurega)

“Jutud” 2005

“Adolf Rühka lühikene elu” (näidendiraamat; 2005)

“Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle” 2005

“Aabitsa kukk” 2006

“Leiutajateküla Lotte” (2006, Eesti Joonisfilm)

“Mees, kes teadis ussisõnu” 2007

“Sürrealistid” näidendiraamat, 2007

“Voldemar” näidendiraamat 2007

“Kaka ja kevad” 2009

“Jumala lood” 2009

“Vombat” näidendiraamat 2011

“Kevadine Luts” 2012

“Lood” 2012

“Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust” 2013

“Konna musi” 2013

“Suur Tõll” 2014

“Karneval ja kartulisalat” 2015

“Inimväärne elu” 2015

“Oskar ja asjad” 2015

“Tilda ja tolmuingel” 2018

“Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel” 2018

“Köster” (2018)

“Sinine sarvedega loom” 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Klaus Modick

5. aug. 2020 at 12:17 p.l. (Nädala autor 2020) ()

Foto: Isolde Hohlbaum

Saksa kirjanik ja tõlkija Klaus Modick (1951, Oldenburg) on avaldanud mitmeid kultuuriloolisi biograafilisi romaane. Nii on ta kirjutanud näiteks Bertolt Brechti ja Lion Feuchtwangeri sõprusest („Sunset“ 2011) ning luuletaja Rainer Maria Rilke ja kunstnik Heinrich Vogeleri keerulistest suhetest („Konzet ohne Dichter“, 2015). Rilke-romaanist „Kontsert ilma poeedita“ sai tõeline bestseller, mille võtsid soojalt vastu nii kriitikud kui ka lugejad. Modicki viimane raamat „Klaus Modick über Leonard Cohen“ ilmus veebruaris, Raamatu juurde kuulub playlist ja iga peatükk algab vihjega laulule.
Prima Vistale tuleb Klaus Modick esitlema oma romaani „Keyserlingi saladus“ („Keyserlings Geheimnis“, 2018), mille üheks tegevuspaigaks on Tartu. See on romaan baltisaksa päritolu kirjanikust, saksa kirjanduse impressionistist Eduard von Keyserlingist (1855–1918). Kuramaal sündinud Keyserling õppis 1875-1877 tollases Dorpati ülikoolis õigusteadust ning tema kogu elu kiivalt hoitud saladus on seotud just Tartus veedetud aastatega. Kultuurilooliselt Eestiga seotud romaani andis välja kirjastus Eesti Raamat, tõlkis Anne Arold.
Lisaks kunstnikuromaanidele ka ajaloolisi ning perekonnaromaane avaldanud Modicki loomingut võib kõige lühemalt iseloomustada kui hõrku intelligentset meelelahutust, mis vaatamata näilisele kergusele vastab ometi paljudele kriteeriumitele, mida nõudlik kirjandus endale seab. Modicki romaanid on hästi komponeeritud, mitmekihilised, sisenduslikud ja detailirohked. „Keyserlingi saladuse“ nagu ka kogu Modicki loomingu kohta on kriitikud öelnud, et see on kirjutatud anglosaksi kirjandusele omases kergesti loetavas, nauditavas ja detailitäpses keeles. Keyserlingi loominguga tuttavad lugejad tunnevad romaanis ära Eduard von Keyserlingi teoste stiili ja atmosfääri. Autor on seda ka ise kinnitanud, et ta püüdis kirjutada romaani nii, nagu oleks seda võinud kirjutada Keyserling.
Klaus Modicki romaan võiks olla ajendiks, tutvumaks ka kirjandusklassiku enda teostega. Eesti keeles on ilmunud „Õhtused majad“ (1989), „Lained“ (1996), „Helged päevad“ (1912) ja „Pastori armastus“ (1931, orig. „Dumala“).

Kirjandusfestival Prima Vista 2020.

Katkend: Keyserlingi saladus, Eesti Raamat 2020, tlk Anne Arold, lk 144 – 156.

1875. aasta talvesemestriks immatrikuleerus Keyserling Dorpati ülikooli õigusteaduskonda. Et igakuisele vekslile rahuliku südamega alla kirjutada, nõudis ta isa sellekohast tõendit.

Käesolevaga tõendab Keiserlik Dorpati Ülikool, et jurisprudentsi studioosus krahv Eduard von Keyserling, 20 aastat vana, usutunnistuselt evangeelne luterlane, aadlisoost, sündinud Kuramaal, kuulab 1875. aasta II semestril loenguid Rooma õiguse ajaloost, riigiõiguse teooriast, valitsemisteooriast, Vene õiguse ajaloost, uuema filosoofia ajaloost ja uuemast vene kirjandusest.

See oli tihe programm ja Keyserlingi isa oli ehk teadlikult vältinud sõna “õppeaine” ning rääkinud selle asemel “distsipliinist”. Üliõpilased, kes rangelt ja hoolsalt õppetööle keskendusid, leidsid vaevalt aega lõbusaks tudengieluks vanade heade buršitavade vaimus. Kes aga endale aega võttis, nagu Keyserling, kõige muu kõrval ka oma muid kalduvusi – kirjandus, muusikat, kunsti – unarule ei raatsinud jätta, sai ettenähtud pensumiga hakkama vaid läbi häda, vastutulelike repetiitorite toel – kui ta üleüldse niikaugele jõudis.
Keyserlingi perekonna Dorpatis tudeerinud liikmed kuulusid harilikult korporatsiooni Curonia. Mõistagi kolis ka Eduard konvendimajas ühte tuppa sisse ja kandis uhkusega Kuramaa rüütelkonna värvides rohe-sini-valge servaga rohelist teklit, mille põhjale oli hõbedase niidiga trükitud Balti täht. Draugs tam draugam! Kõlas korporatsiooni lätikeelne vapikiri: Sõber sõbrale!
Kaasvõitlejate seas oli Keyserling algusest peale väga populaarne: vaimukas ja šarmantne, oskas nalja visata ja kandis hästi, igaks tembuks valmis, nutikas kaardimängija ja kõigele lisaks traditsioonidega ja maineka baltisaksa aadliperekonna võsuke, pesuehtne kuramaalane. Peagi valiti ta buršikohtunikuks ja pisut hiljem eestseisuse kolmandaks liikmeks, kes oli ühtlasi laekahoidja. Ka vilistlased, kellest mõned olid veel ta isaga koos tudeerinud, kohtlesid Keyserlingi sõbraliku austusega.

Konvendimajas olid hasartmängus ebasoovitavad, et korporatsiooni ei saaks kaotuste pärast vastutavaks teha. Niisiis kogunesid tudengid, aga ka kodanlasest haritlased, ametnikud ja kohaliku garnisoni ohvitserid preferansiks, faroks ja teisteks kaardimängudeks trahteris nimega Coupé, kunagises kutsarite kõrtsis, kus käis ka eesti ja läti soost käsitöölisi ning mõnel hilisel tunnil astus sisse kundesid otsivaid tüdrukuid või naisi linna bordellidest. Madalat võlvitud lage toetasid gooti stiilis sambad. Laudade kohal rippusid kettide otsas läbisõidetud vankrirattad, millel põlesid rasva- ja vahaküünlad ning tahmavad õlilambid. Kõhetu kiilaspäine kelner, kes laudade vahel seeris, pudeleid kokku korjas ja uusi lahti korkis, toitu ette kandis, samovaridesse teed, vett ja petrooli juurde kallas, liugles selles lärmis ja hämus koomilise elegantsiga nagu vari üle punase savipõranda.
Tudengid rüüpasid vodkat ja samovariteed, suitsetasid Vene sigarette ja mängisid enamasti preferanssi, vahel ka kahtkümmend üht. Õhtud algasid iga kord väikeste panuste ja vastastikuste pühalike lubadustega neid seekord mitte tõsta, tulgu mis tuleb, lõppesid aga peaaegu alati vastutustundetult kõrgete panuste ja võitudega, millega käisid paraku kaasas sama suured kaotused. Oma osa oli siin muidugi vodkal, kui Keyserling endal ja koos sõpradega aru peast mängis. Oli ka õnnelikke partiisid, kus juba kaarte kätte võttes tunti, et seelkord kaart jookseb, lastes end kanda õndsal ootusel. Et nüüd nii jääbki ja kaotused on alatiseks seljatatud. Kummatigi oli ühe mehe õnn teise õnnetus, ja mõnikord oldi paraku just nimelt see teine. Siis sulasid mündivirnad kokku nagui märtsikuine lumi ning sõit läks kelguga allamäge, ikka järsemast nõlvast, ikka kiiremini ja kiiremini, kuni viimaks langeti põhjatusse sügavikku. Maju ja mõisaid ei saanud küll veel maha mängida, kuna esialgu olid need vaid maja- ja mõisomanike pojad, kes oma igakuiseid vekslid mängu panid. Aga ka noor aumees oli aumees, kes võis küll ühe ööga kaotada suure summa, kuid mitte iseennast. Raha oli allpool tema väärikust ja pidi sinna jääma; igatahes tuli jätta endast mulje, et raha pole midagi, mille pärast peaks tõsiselt muret tundma nagu näiteks kapriisse naise truuduse või siis ka oma au pärast, mistõttu mänguvõlad olid ühtlasi ka auvõlad.
Ja nii mõnegi siinse ärimehe jaoks oli auasi võlglastele raha laenata – mõistagi soolaste intressidega. Oht, et ennast lõhki laenatakse, oli väike, sest tudengite seljataga olid ikkagi peenemad pered, aadlikud, või vähemasti korralikud kodanlased, kellele häda korral alati võis kindel olla. Enne kui asi niikaugele jõudis, pöördus krediidiandja harilikult siiski ülikooli kohtu poole. Kui võlgnikust üliõpilane oli oma laenuikohustuste täitmisega ajahätta jäänud, ootas teda ilma pikemata eksmatrikuleerimine ehk õppetööst eemaldamine. Niisuguseid juhtumeid tuli ette peaaegu igal nädalal. Mõned kaasvõitlejad konvendimajast koguni võistlesid selles, kellel oli rohkem eksmatrikuleerimiskorraldusi ette näidata. Niipea kui võlad makstud korraldus tühistati. Ja üliõpilane võis oma stuudiumi jätkata ning Coupés uusi võlgu teha.
Kui Keyserling esimest korda eksmatrikuleeriti, võlgnes ta sadulsepp Hauptile 15 rubla, teisel korral kalevikaupmees Isaksonile 12 rubla ja 35 kopikat. See polnud just varandus, aga ka mitte tühine summa. Tema isa, keda ülikooli kohus asjast teavitas, naeratas esimesel korral mõistvalt, kuna see meenutas talle tema enda lõbusat buršielu, ja maksis võlad ära. Teisel korral maksis ta need ka ära, meenutas jälle oma noorust, naeratas aga üsna hapult ja ähvardas poega, et kui asi peaks korduma, siis kärbib ta oma igakuiseid veksleid.

Laupäeviti peeti Dorpatis muusika- ja tantsuõhtuid. Coupé taga oli kunagine hobusetall, millest oli tehtud tantsusaal. Keyserling istus sageli koos Curonia kaasvõitlejatega tantsupõranda kohal galeriil, mis oli varem olnud heinalakk. Teklid uljalt viltu pähe lükatud, lasid nad seal vodkapudelil ringi käia, suitsetasid Vene sigarette, piidlesid tantsupõrandal keerlevaid tüdrukuid igatsevate pilkudega ja üritasid üksteist vastastikku rohkem või vähem välja mõeldud või salamisi igatsetud naistelugudega üle trumbata. Teenijatüdrukud, kes all tallipoiste ja käsitöösellidega tihedalt kokku liibinult tantsisid ja end ehk hiljem võrgutada lasid, teadsid, mida nad tahtsid, ja said selle ka kätte. Verevaesed, neurootilised lossi- ja mõisapreilid polnud seevastu muud kui iseenda ihadest joobunud viirastused, kes värisesid soovist vabalt väljas ringi käia, ent kui nad mõnel harval juhul värske õhu kätte sattusidki, ei söandanud nad seal hingatagi.
Tantsukapell, kes oli vahepeal pisut hinge tõmmanud, lõi nüüd jälle hoogsa galopi lahti ja äratas Keyserlingi mõtisklustest. All keerlesid ja tuhisesid paarid mööda liivaga üle puistatud põrandat. Jalgade tumedad rütmilised mütsatused segunesid trummide põrina ja trompetite ninahäälse tramtararaaga. Tolmu, higi ja tubakasuitsu pilv tõusis keerlevast summast üles härrade studioosuste loožideni.
“Ohvrisuits kerkib põrmust sündinute sügavustest kõrgustes troonivate jumalateni!” hüüdis Keyserling sõpradele läbi üldise lärmi.
Kummalise maast eemaldunu tundega vaatas ta all möllavat summa. Loomakari trampis, määgis, möirgas pimedas uimas läbisegi ega teadnud, kust ta tuli, ega ka seda, kuhu teel oli, elas hetkele, vahest sigitas veel samal ööl omasuguseid juurde, kes millalgi samasugust lühikest joobumustundi pidid kogema ja omakorda samasuguseid järglasi ilmale tooma. Vitaalsusest ja ihast vabisev nimetute pundar, kaasa kistud arusaamatult mõttetutest tungidest. Kui elurõõm, himu ja noorus ühte lunastuse öösse, tundi, paari hetke kokku suruti, siis oli armastus elementaarne. See oli elusolendile loomuomane. Seal ei olnud enam mahti fraasideks ja ilusateks sõnadeks, ei olnud vajadust romantika järele. Ei jäänud aega ka järelemõtlemiseks. Keyserling imetles seda. Ja sellepärast kadestas ta lihtsaid inimesi.
Kaks tema sõpra olid vahepeal lähenenud iginaiselikkusele ja keerlesid, rind rinna ja kõht kõhu vastas, üle hööveldamata parketi. Temal endal oli jätkunud söakust üksnes paariks pikaks pilguks alumisse regiooni, paariks pilguks, millele üks prink blondiin viimaks laia, kutsuva naeratusega vastas.
Ta turgutas end ruttu veel ühe vodkasõõmuga, läks siis, juba kergelt tuikudes, alla ja tegi sümboolse kummarduse, noogutas lihtsalt pead. “Kas tohib paluda?” ning sirutas tüdruku poole oma käsivarre.
Too itsitas, kuna muidu oli ta ju harjunud kuulma üksnes rämedavõitu „No tule, tantsime”. Ta haakis end Keyserlingile käevangu ja läks koos temaga tantsupõrandale.
Keyserling haaras ta pihast ja vasakust käest ning siis keerutasid nad polkarütmis ringi. Ta tundis tüdruku reisi enda omade vastas, piilus tema dekolteesse, surus teda tugevamini enda vastu… kuni trompetid ühtäkki kriiskava, käriseva akordiga mängimise lõpetasid ning viiulid, akordion, kontrabass ja trumm korraga vaikisid. Saabus kehaliselt tajutav vaikus.
Pedelli saatel astus orkestri ette politseileitnant. Sõbralikult, aga kindlalt, kahetsusega hääles ja näos, kuulutas ta, et kapell võib keelutunni alguseni mängida veel kolm lugu. Pedell, kes ülikooli korravalvurina pidi silma peal hoidma alkoholiga liialdanud, distsiplineerimatutel tudengitel, noogutas seepeale sõnatult ja karmil ilmel. Nii oli juba kord seaduses kirjas. Keegi ei protesteerinud ega nurisenud. Kapell alustas lõpuspurti, aga hoog oli vaibunud.
Üks Keyserlingi sõpradest viipas talle, kutsudes teda väljapääsu poole.
Ta jättis blondiiniga hüvasti, sooritades jällegi viisipärase kummarduse. „Ehk on mul mõni teine kord au?”
Tüdruk tegi naljatlevalt kniksu, justkui oleks tal kaaslaseks prints.
Neli korbivenda ootasid juba ukse juures.
„Läki!” hüüdis Keyserlingi nõbu Otto von Löwenstern. „Karlovasse!”

Ja nõnda ilmusid viis Curonia teklite ja värvilintidega ehitud kahtlaselt kõikuvat kuju bordelli, mida pidas täiesti legaalselt ja korrakohaselt üks keskealine maadam kunstnikunimega de Forestier. Kui selgus, et peale madame de Forestier`enda on asutuses ainult kaks naisterahvast, tekkis tüli, kes millise daami juures eesõiguse peaks saama. Et järjekorda kindlaks määrata, otsustati mängida väike partii kahtekümmend üht.
Enne veel, kui kaardid segatud ja jagatud said, võtsid sündmused aga ootamatu pöörde, kui areenile ilmus veel kaks külalist – viljakaupmehed Riiast, kes tahtsid endale pärast õnnestunud äripäeva väikest õdusat tunnikest lubada. Üks tudengitest käratas neile, et nad otsekohe platsi puhtaks teeksid; teine viskas neid oma pooleldi täis vodkaklaasiga. Keyserling ähvardas peksa anda igaühele, kes peaks julgema tüdrukutele läheneda.
Kaupmehed lasksid jalga, tulid aga pool tundi hiljem koos pedelliga tagasi, kes nõudis „seaduse nimel”, et tudengid bordellist lahkuksid, millele kõlas vastuseks ainult mörisev pilklik naer. Keegi tüdrukutest tõmbas ühel kaupmehel mütsi peast, Löwenstern äigas tolle kaaslasele vastu kõrvu, Keyserling virutas talle jalaga vastu sääreluud. Mingi pudel lendas läbi ruumi. Purunes peegel, siis lamp. Möll vaibus alles siis, kui resoluutne madame de Forestier kukkus roostes ohvitserimõõga nüri teraga igasse kaarde kõigi poolte suunas, hoolimata seisusest ja soost, hoope jagama.

Kui Keyserling järgmisel päeval valutava pea ja vastiku maitsega suus ärkas, ei suutnud ta enam meenutada, kuidas oli ta bordellist konvendimajja jõudnud. Neliteist päeva hiljem sai ta koos oma joomakaaslastega käsu ilmuda ülikooli kohtusse, kuhu pedell oli nende kohta kaebuse esitanud. Kolme kaebealust karistati ülikooli ametimehe solvamise, ründamise ja vastupanu osutamise eest õppetööst eemaldamisega kolmeks kuuks ning nad said korralduse Dorpatist lahkuda. Keyserlingil ja Löwensternil vedas, sest naisterahvastest tunnistajate ütlused oma püsikundede kohta olid olnud leebemad. Nagu toimikus kirjas, mõisteti mõlemale seaduse nimel pedelli poolt tehtud korraldusele mitte-allumise eest karistuseks kaheksa päeva kartserit.
Kartseri üle võis küll vihastada, aga õieti oli see köömes. Keyserling lühendas oma karistusaega kahele päevale, pistes valvuritele pihku paar kopikat. Piinlikkust valmistas sealjuures asjaolu, et kohus andis käsu saata otsus ka Keyserlingi isale. See oli kahekordselt ebameeldiv, kuna tal olid kaelas ka juba uued mänguvõlad. Seekord oli ta miinuses kaupmees Schlossbergi juures ning maksetähtaeg nihkus järjest lähemale. Tal ei jäänud seega üle muud kui veel kord patuse näoga isa ette astuda, kõigest hingest kahetseda ja võlgade katteks raha paluda. 9 rubla ja 55 kopikat.

Nädal hiljem sai ta telefoni teel teate, et isa on raskesti haige. Keyserling asus järgmise rongiga koduteele.

21

Viimastel päevadel oli sadanud palju lund ja kui rong Dorpatist Hasenpothi jõudis, tuli seda veelgi juurde. Vormitutest, madalal rippuvatest pilvedest pudenesid helbed udusulgedena läbi tuulevaikse õhu. Kutsar Mahling võttis ta jaamas vastu ja taris ta kohvri saanile. Keyserling vupsas karusnahkse teki alla ja kui hobune läbi videviku lume kahvatus valguses kodu poole traavis, tundis ta end lumistest kaskedest valge võlvi all turvaliselt nagu lapsena oma voodis. Sinna juurde laulsid aisakellad oma laulu. See oli küll jällegi üks patukahetsusretk, aga ometi ka kojutulek. Vana oli senini ikka ühe silma kinni pigistanud. Seekord tuleb tal seda küll mõlemaga teha.
„Hea, et krahvinoorhärra ikka tuli,” sõnas kutsar.
„Sa võid mulle rahulikult ikka Edchen öelda, Mahling.”
„Härrad vennad tulevad kuuldavasti ka, homme või ülehomme. Ja täna tuli arst lossi.”
„Kas lood on nii halvad?”
Kutsar näis viivu mõtlevat, pööras end siis ümber ja noogutas nii ägedalt, et lumepuru ta karvamütsilt minema lendas.
Keyserling lõdises karvateki all. Kuljused kõlasid korraga võõralt, tontlikult, otsekui surmakellad. Nende helinast kohkununa laksatas mingi suur lind ühe tuulest kooldunud puu kuivanud võras tiibadega.
„Halb märk,” ütles Mahling tuhmilt.
Lossi sissesõiduteel tõusis jäine kirdetuul ja käristas pilveteki katki, tahtes justkui ruumi teha päikeseloojangule, mis veripunase ja kuldsena akendelt vastu peegeldus. Lumistes puulatvadel ja katustel käratsesid varesed.

Vana isa ei lubanud endale poega haigevoodil lebades vastu võtta. „Kannatust,” pomises ta. „ma ei ole veel külm.”
Arsti keeldu igoreerides laskis ta teenril end ratastoolis söögisaali lükata. Känguvajunud kogu kõikus toolil siia-sinna, nii et punane tekk kippus tal põlvedelt maha libisema. Kriitvalge nägu mõjus oma valges korrapäras väsinu ja ilmetuna. Üksnes kergelt pungis silmad olid veel imeliselt sinised ja vaatasid pojale klaarilt otsa.
Lauda kogunenud seltskonnast sai kiiresti ülevaate. Vennad polnud talviste teeolude tõttu veel kohale jõudnud ja abielus õed olid alles teel. Vestlus ei tahtnud sujuda, kuna krahvi raputasid üha uued ja uued köhahood, ometi keeldus ta jonnakalt laskmast end voodisse sõidutada. Rasketest tingimustest hoolimata Riiast kohale sõitnud arsti tungivatest manitsustest ei teinud ta väljagi.
„Vaadake, härra Bützow,” kähistas ta köhahoogude vahel, „kui mõelda, kes kõik surevad, siis võib minusugune mahakantud elunautija surma vastu austuse kaotada.”
„Mingi privileeg surm muidugi ei ole,” ütles seepeale doktor von Bützow jäigalt ja pisut ärritunult.
„Ah, doktor, teie olete ju demokraat,” lausus vana krahv ja naeris hädist naeru, mis sarnanes rögisemisele.
„Nojah,” ütles arst, „kuni te veel naerda jaksate, ei julge vikatimees ehk teie ligi tulla.”
„Mulle on alati meeldinud naerda,” kostis krahv, „aga meelsamini ma ikka kuulan, kui teised naeravad. Siis saan oma lõbu kätte, aga ei pea ise vaeva …”
Lause jäi lõpetamata, sest näis, et tal ei jätkunud õhku. Siis raputas teda nii äge köhahoog, et ta ei suutnud isegi protestida, kui ta haigetuppa tagasi veeretati ja voodisse pandi.
Pärast lühikest kohmetut vaikust kuulutas krahvinna lõunasöögi lõppenuks, enne kui jõuti dessert lauale tuua. Doktor Bützow, kes oli majutatud võõrastetuppa, lubas iga hetk kättesaadav olla, kui krahvi seisukord peaks halvenema. Henriette, Elise ja krahvinna valvasid öösel kordamööda haigevoodi juures.
Reisist väsinuna, aga rahutu ja närvilisena läks Eduard kööki ja palus köögitüdrukult kausikese magustoiduks ette nähtud apelsiniparfeed. Siis tõi ta veinikeldrist pudeli portveini, puhus etiketilt tolmu maha – Cima-Corgo Pinháo, Very Old Tawny, 1849, kuus aastat vanem kui tema tühine isik – ja seadis end raamatukogus sisse. Veini rubiipunasel värvil oli vahel võime lasta segastel ja keerukatel asjadel paista äkki lihtsate ja selgetena ja raske magus suutäis leevendas mõnigi kord nukrat meeleolu. Verandaukse juurest, millele langes keereldes lumehelbeid, tungis sisse tõmbetuul ja kallutas küünlaleeke, nii et näis, nagu kõverduksid need valu käes. Kas vanahärra, kes surivoodil lamas – Bützow`diagnoosi kohaselt oli tal kopsuvähk -, kas ta vana isa ei saanud veel teada ülikooli kohtu kirjast? Ja kuidas sai Keyserling surijat paluda, et too veel üks kord, ausõna, suur- suur ausõna, veel viimast korda tema võlakoorma enda kanda võtaks?
Esikus lõi kappkell tunde. Üks kord, teine kord. Ema tuli raamatukogusse, magamata, näost hall, aga otsustav.
„Ta tahab sinuga rääkida,” ütles ema.
„Praegu? Sellisel ajal?”
„Tema jaoks pole kellaaeg enam oluline.”
Henriette istus haigevoodi kõrval. Avatud päevik oma põlvedel, oli ta valmis oma isa viimseid sõnu aupaklikult vapustatud maailma jaoks kirja panema.
„Ta tahab ainult sinuga rääkida,” ütles ta, kui Eduard sisse astus, ja lahkus ise toast.
„Edchen? Kas see oled sina?”
„Jah, papa. Mina …”
„Istu. Õhtu jõuab kätte, majades, põldudel. Igal pool läheb pimedaks. Kõik laguneb, miski ei jää püsima. Aatomid selles neetud korjuses … ei taha enam koos püsida. See kamp ei saa enam kuidagi omavahel läbi. Jaa, oh jummel … tuleb ka parimate sõprade vahel ette. Ja kui naised on mängus, no küll sa ise tead … Kohtu kiri? Sinu väike lööming pordumajas? Mind ajas see naerma. Aga ära seda emale ütle. Olin ise ka paras metsaline, tollal … ”
Ebamaiselt kõmisev köha, juba peaaegu nagu hauast, pääses pehkinud rinnakorvist välja. Huultele ilmus helepunane vaht. Keyserling pühkis selle öölaual seisvast pesukausist võetud rätikuga ära.
„Minu partii on kaotatud,” pomises vanahärra eemaloleva, mõru naeratusega. „Must on trump. Suur tundmatu, must kuningas … käis poti välja. Ja võtab tihi. …Ükskord tuleb tahes-tahtmata leppida. Ja oma võlad …”
Ta lõi põlastavalt käega, nagu poleks võlad kõneväärt. Hingamine oli pinnapealne ja katkendlik, õhk käis nagu läbi ummistunud toru. Keyserling võttis ta käe ja surus seda õrnalt.
„Üldiselt polnud see ju sugugi paha, ehkki pisut lühike. Sai ikkagi elatud. Ja ilus oli mõnikord ka. … Aga et see mees kõige täiega kohe uppi peab minema, kuna paar kopsutiiba enam hästi ei … toimeta? See ei mahu mulle kuidagi pähe. … Võib-olla tehakse lihtsalt uus segamine? Kui nisu aidas … tead ju, kui nisu läppama läheb, siis lastakse ta läbi kühveldada. Siis on see jälle – jälle kaubanduslik. Kes teab, lõpuks kühveldatakse ehk meidki seal teisel pool lihtsalt korraks läbi, pro forma .. ja lähemegi jälle värskena turule?”
Ta sulges kurnatult silmad, hingas rahulikumalt. Keyserling pühkis ta laubalt higi.
„Ja veel midagi, Edchen,” sosistas ta. „Mine Curonia aastalõpuballile ja tervita minu poolt vilistlasi. Ja daame … noh, küll sa tead …”
Siis näis ta olevat uinunud. Keyserling hiilis kikivarvul toast välja.
„Kas ta … ma mõtlen, kuidas tal on?” küsis Henriette, kes oli ukse taga oodanud.
„Ta magab.”
„Mis ta ütles?”
„Et peaksin daamidega ettevaatlik olema.”
Henriette vaatas talle hämmingus, ka pisut pettunult otsa. „Ah, mine nüüd, Edchen, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”

Krahv suri järgmise päeva lõuna paiku.

Püsiviide Lisa kommentaar

Rein Kuresoo

21. juuli 2020 at 10:43 e.l. (Rein Kuresoo)

Rein Kuresoo

Foto: Twitteri konto

Rein Kuresoo (1959) on loodusgiid ja kirjamees, kes juba hulk aastaid järgib meie rändlindude kommet pageda võimaluse korral sügistalviste ilmade eest Aafrikasse. Autor kirjutab Musta Mandri loodusest bioloogi täpsuse, laiemat ökoloogilist pilti haarava selguse ja hõrgu aistilise tundlikkusega.

Katkend: Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed. Reisijutte Mustalt mandrilt, Varrak 2019, lk 149 – 167.

Ginger ja Garlic

Giid Abraham näib olevat kõigeväeline nagu muinasjutu kuldkalake. Hommikul laagrist välja sõites ütleme talle oma peamise soovi selleks päevaks – näha leopardi. Mistahes paigas mujal Aafrikas mõjuks sellise soovi tõsikindel väljendamine isekalt või siis vähemalt võhiklikult – isegi neis paigus, kus leopard pole haruldane, ajab ta meelsamini oma asju inimese silme eest varjatuna. Vaid South-Luangwas ja Sabi Sandi erakaitsealal Lõuna-Aafrikas peaks selle salapärase suure kassi nägemine olema peaaegu garanteeritud – niivõrd, kui eluslooduses saab mingeid garantiisid üldse välja anda. Veepuudus ajab kõik neljajalgsed Luangwa orgu tihedalt kokku ja kui kõigi kiskjate arvukus ongi siin suur, siis siinsele leopardide asustustihedusele pole kusagil maailmas võrdset. Kuigi võiks arvata, et leopardi otsimine võtab vähemalt üksjagu aega, näib Abraham juba teadvat, et laiguline kass ei jää leidmata, ning võtab selle poole kulgedes rahulikult aega kõigeks, mida loodusel meile täna pakkuda on. Kõigepealt jääme jõe äärde jooma suunduva pühvlikarja teele ning saame põhjaliku ülevaate sellest, kui vilets on loomade seisund kuivaperioodi lõpul. Paljud neist veavad sõna tõsises mõttes jalgu järel ja vaid karja tugi on see, mis suudab kurnatud õhvakesi veel kiskjate eest hoida.
Pühvlid koonduvadki kuivaperioodi edenedes üha suurematesse karjadesse. Ehkki pühvlid söövad raskel ajal ka kõige viletsamat kuluheina, on vee läheduses seegi juba ammu viimse kõrrekeseni otsas. Joomata nad aga ei saa ja karjad peavad seepärast läbima iga päev pikki vahemaid vee ja üha kaugemale nihkuvate alade vahel, kus veel midagi söödavat leidub. Karjade liitumine toob pühvlite ühiskonnas kaasa suuri muudatusi. Enamus täisikka jõudvatest pullidest lahkub sel ajal suurkarjast ja moodustab poissmeeste klubisid. Vanad sõnnid eralduvad väiksematesse karjadesse. Pullide edaspidine löögivalmidus soo jätkajatena sõltub nende seisundist vihmaperioodi alguses, mil lehmad sünnitavad ning uuesti indlema hakkavad. Sõnnid teevad oma panuse kvaliteetsemale söögile ja toituvad sageli vee piiril või roostikes, kus leidub rohelust ka kõige karmima põua ajal, ent kus kõik need, kes kiskjaid kardavad, pikemalt peatuda ei saa. Sageli lüüakse sarvi kokku, aga aju pehmitav põualeitsak ja pidevad jõukatsumised põletavad osa vanematest pullidest läbi ja nad peavad pullikarjastki lahkuma. Karjata sõnnide elu kaotab mõtte ja nende allakäik on kiire. Vanade erakpullide nahk läheb laiguti paljaks, aga see tähendab päikesepõletust, rohkesti puuke, raskemini paranevaid haavandeid ja neid veritsema nokkivaid pühvlilinde. Üha enam peavad pullid otsima leevendust poris püherdades. Kuna nad on juba niigi pahurad nagu prostatahaiged vanamehed, läheb veri nende sarve all vähimagi ärritaja peale keema. Jahimehe jaoks on üksik vana sõnn Aafrika kõnnumaal kõige ohtlikum vastane.
Kontrastina kõhnadele ja kurnatud elevantidele ja pühvlitele, kellel ribid naha alt välja paistavad, näevad sebrad, kes on samuti teel vee äärde, välja värsked ja prullakad nagu toidetaks neid pansionaadis rõõsa koore ja timpsaiadega. Nii nagu paljud teisedki neljajalgsed on ka sebrad South-Luangwas esindatud eraldi alamliigiga. Siinne crawshay sebra on tüüpilise savannisebraga märksa kitsamate triipudega. Sebrad pole mäletsejad – nende magu on ühekambriline ja kõige olulisem osa tselluloosi lõhustumisest toimub pimesooles. Sebrad kannavad korraga kõhus märksa suuremat hulka toitu kui mäletsejad ning selle seedumisel sooles eritub suur kogus gaase. Mäletsejad vabanevad liigsest metaanist peamiselt röhitsedes, kui aga sebrakari jooksu ehmatada, võib kuulda valju kollektiivset peeretust. “Tõotab tulla ilus päev,” prognoosib Abraham ja Vadim Želnini usina õpilasena kirjutan ta ennustusele kahe käega alla. Ainult üks mu klientidest, Peter, hakkab ägedalt oma kuuldeaparaati kruttima – see näib sebrade sündsusetust käitumisest endast väljas olevat ja laseb alatasa kuuldavale kiunuvat vilet nagu telepurgi kombetsensor.
Lõvisid, kes tihti jooma suunduvaid loomakarju saadavad, pole pühvlite ja sebrade slepis näha ja me sõidame edasi. Tee kulgeb läbi mopaanisalude. Elevandid on mopaani lehtede ja okste järele hullud – seda enam, erinevalt Okavango piirkonnast Botswanas on mopaanipuid siin vähevõitu. Seepärast näeb üle 15 meetris kõrguseid mopaane siin harva. Ometi on toitainerikkal pinnasel puudel kohati õnnestunud suureks kasvada ja sellised võimsad laiavõralised mopaanipuud moodustavad peaaegu Euroopa pöögimetsadega võrreldavaid hõreda alusmetsaga katedraalmetsi. Väikeseid kuivi jõesängikesi palistavad tinakombreetumid – maailma ühed tihedaima puiduga pikaealised tumehalli tüvega puud. Luangwa jõele lähenedes asenduvad need mustatüveliste eebenipuudega, mis moodustavad pargitaolisi salusid, kus elevandid viimaseid mahapudenenud hurmaa-taolisi vilju otsivad. Jõe kallastel asenduvad eebenipuud vorstipuudega.
Luangwa lammi vorstipuud on võimsamad, mida ma kusagil Aafrikas näinud olen ja nende “maugud” rammusad, nagu oleks vorstiraba topitud elevandisoolikasse. Vorstipuu õiepungad asetsevad poolesaja kaupa pikal õisikuvarrel ja puhkevad mõne kaupa öö öö järel vahetult enne vihmaperioodi. Suured sametised burgundiapunased õied lõhnavad päris jõledalt, kuid suudavad ligi meelitada suure ja kirju tolmeldajate seltskonna – sel vee- ja meevaesel ajal on vorstipuu siinmail nektaritoiduliste olendite vastu kõige heldem taim. Öösel külastavad õisi nahkhiired ja liblikad, päeval mesilased ja nektarilinnud. Vorstipuu häitsest nõretavat nektarit käivad õiekarikatest lürpimas ka pärdikud ja oravad. Ennelõunal kukuvad õied maha ja vorstipuu rasked viljad saavutavad pärast seda täismõõtmed juba mõne nädalaga, küpsemine võtab aega veidi rohkem. Loomade jaoks, kelle toidulaud on sel ajal kasin ja puine, on mahapudenenud meemaitselised õied vastupandamatu maiuspala ja impalad, pukud ja kudud kiirustavad üksteise võidu vorstipuude aluseid üle vaatama. Üks kurikaval impala laseb kuuldavale hoiatusvile ja teised gasellid ehmuvad selle valehäire peale ning jooksevad vorstipuu alt laiali. Nüüd saab ta õitega rahulikult üksipäini maiustada. Kes oleks osanud tuhmukeselt sellist nutikust oodata! Abraham kinnitab, et näeb liigikaaslasi haneks tõmbavat impalat esimest korda – võimalik, et antiloop ehmus tõepoolest ise millegi peale ega ajanudki teistele tahtlikult puru silma.
Valetamine pole aga siinkandi kasvaste ja suleliste seas sugugi ennekuulmatu asi. Eriti osav luiskam on savannidrongo. Sel musträsta suurusel linnukesel on karvaste ja suleliste seas vastuoluline maine – ühelt poolt on tema see, kes istub väljakutsuvalt kõige silmatorkavamatel okstel, märkab esimesena vaenlast ja hoiatab valjult kõiki teisi. Teisalt on ta aga õppinud hoiatamisega petuäri ajama. Drongo peab hoolega silmis kõiki oma kaaskondseid. Kui näiteks vöötmangustid, kuldnokad ja vadavilbased on leidnud mingi maitsva palukese, imiteerib drongo nende endi hoiatushüüdu ja napsab tulistvalu põgenevate pettuse ohvrite poolt maha jäetud mardika või sisaliku. Pärast korduvaid haneksvõtte lakkavad ohvrid drongo karjapoisivalet uskumast. Igal liigil on siin, küünte- ja kihvaderohkes paigas, mitu hoiatushüüdu, aga drongole näikse olevat needki teada ja ta võtab kasutusele järgmise vale. Nende sulitempude tõttu võiks drongo reiting metsarahva seas olla õige vilets, kuid ometi on kõigile selge, et drongo hoiatuste ignoreerimine on viga, mis võib kergesti ka elu maksta. Pealegi laskvat drongo valed käiku üksnes jahedatel hommikutel, kui lendavaid putukaid eriti ei liigu ning need linnud ja neljajalgsed, kes maapinnal siblivad, paremini toitu leiavad. Vähesed linnuliigid on nii südid kui drongod – satume stseenile, kus drongo klammerdub tõmmumadukotkale küünistega turja ja lendab pika maa sissetungija seljas, talle samaaegselt nokahoope lagipähe jagades.
Peteri kuuldeaparaat, mis sebrade taktitu käitumise peale endast välja läks, vilistab üha vaiksemalt – patareid hakkavad päeva veeredes tühjenema. Sellele vaatamata soovib Peter, et ma hõikaks talle nimepidi kõiki linde, kes meile ette satuvad. Mida nõrgemaks jäävad patareid, seda kõvemini tuleb mul karjuda. Lähedal põõsastikus ragistavad elevandid ei ole sellise lõugamisega harjunud ja vangutavad pahaselt päid. “Green-capped Eremomela,” hüüan talle. “Who was it, Rein?” hõikab Peter vastu. “It was green-capped EREMOMELA!” – “Who, once again, Rein!” – “It was bloody GREEN-capped EREMOMELA!!” – “Once more, please!” – “It was BLOODY GREEN-CAPPED freakin` EREMOMELA!!!” möirgan juba täiest kõrist. Selle peale kaotab elevant enesevalitsuse ja tormab raevukalt pead raputades auto poole. Õnneks on see petterünnak. Päev, ja miks mitte ka kogu elu, tundub pärast sellist hetkelist vapustust veelgi ilusam.
Abraham takseerib binokliga silmapiiri – kaugemal on seisatanad paar safariautot. “Seal ongi meie leopard,” ütleb Abraham ja annab gaasipedaalile valu. Selgub, et see on vana emasloom, kes on just lõpetanud puu otsa veetud impala söömise ja ronib meie kohale jõudes parasjagu vorstipuu otsast alla. Vorstipuud on nagu leopardi eritellimuse järgi valmistatud – nende jämedatel rõhtsatel okstel saab mugavalt puhata, toidu hüäänide ja lõvide eest kiiresti puu otsa vinnata ning, hea õnne korral, puu alla keskpäevast varju või vorstipuu õisi otsma tulnud impaladele turja karata. Maapinnale jõudnud, varjub leopard uhtorgu, mis on sündinud jõehobude käigurajast – suurvee ajal on jõehobud oma karjamaadele siirdumiseks kasutanud Luangwa lammile tekkinud vihmauurdeid, mis on aja jooksul üha sügavamaks uhutud. Kuivaperioodil sobivad sellised pikad hargnevad uhtorud leopardile saagi varitsemiseks ideaalselt – lammil pahaaimamatult rohtu näkitsevatele pukudele ja impaladele saab piki oru põhja mugavalt lähedale hiilida. Leopardi jälgides arendame õpetatud vestlust teemal, kas seda uhtorgu oleks õigem kutsuda jäärakuks või uurakuks – uuraku ametliku määratluse järgi on pinnas selle servades kamardunud ega erodeeru edasi, seevastu jääraku pinnas on paljas ja erosioonile avatud.
Lõpuks jääb peale seisukoht, et leopard sisenes küll uurakusse, aga väljub tõenäoliselt juba jäärakust. Vahel tekitavad mõisted, mille inimesed on loonud maailma täpsemaks kirjeldamiseks, täiendavat segadust. Tasapisi hakkab meid aga häirima hoopis see, et meie kohtumine liigset tähelepanu vältiva kaslasega ei ole sugugi privaatne. Meie ei ole esimesed ega viimased inimesed, kes leopardi avastanud on. Juba enne meid jõudis kohale juba kolmaski safariauto ja peagi jälitab looma juba kaheksa maasturit. Kuna leopard liigub mööda uhtorgu, sõidavad autod mõlemal pool jäärakut üksteisest piki oru serva mööda trügides temaga kaasa ja temast ette. Kõik nad on kaugele teelt välja sõitnud, mis on rahvuspargi reeglite selge rikkumine. Kliendid ei protesteeri, vaid on põnevil ja õhutavad safarigiide leopardile aina edasi järgnema. Aga enne, kui ma jõuan hakata giididest tõsiselt halvasti arvama, lõpetavad kõik kaheksa autot nagu üks mees jälitamise ja jätavad leopardi (kes, nagu Abraham selgitab, läheb poegi toitma) rahule.
Võib arvata, et safarigiidid, kes klientide meeleheaks veidi reegleid rikuvad, teevad seda suurema jootraha ootuses. Samas võivad nad pargivahtidele vahele jäädes ka oma litsentsi kaotada, mis tähendab kukkumist kahe-kolme-tuhande dollariliselt töökohalt (pluss jootrahad) sinna, kust nad pärit on, st inimeste hulka, kellel ei ole peaaegu midagi. Ja see ei tähenda üksnes igapäevase härjasabahautise ja klaasi Robertsoni Arabella Shirazi vahetamist peotäie nshima (maisipudru) vastu, siinkandis on see valus hoop mitte ainult mehele ja ta perele, vaid kogu suguvõsale.
Kuna kuldkalake on meie esimese soovi täitnud, esitan kohe järgmise: küsin, ega Abraham ei tea juhuslikult, kus võiks peituda South-Luangwa staarlõvi Ginger. Ginger on võimas punablond isaslõvi, kes valitses toona koos oma venna Carlicuga Big Pride`i, üht South-Luangwa kahest suurimast lõvipraidist. Meie Luangwa-reisi hetkel kuulub Suurde Praidi ühtekokku 28 lõvi, mõne kutsika võrra rohkem, kui naabritel Hollywoodi praidis.
Tunnen ennast veidi nagu rehepapp, kes on andnud kratile liivast köit keerutada. Keskmise lõvipraidi territooriumi suurus on umbes 250 ruutkilomeetrit. Aga Abraham keerab roveri nina lääne poole ja me pühime minema, liivajutt lõimena maasturi rataste alt õhku keerdumas. Teel olles peab ta vastusõitvate krattidega veidi nõu ja võtab peagi kindlalt suuna Katete sillale. Selle läheduses kuivas jõeharus naudibki Ginger päikesevarju. Ta on ametis sellega, mida lõvid kõige paremini oskavad ja sagedamini teevad – Ginger magab nagu jahukott.
Pärast esimese magava lõvi nägemist reageerib pulss iga järgnevat lebavat kassi nähes üha loiumalt. Aga kõik on vaatenurga küsimus – Ginger on ainus teadaolev erütristlik lõvi maailmas ja teda kannatab imetleda ka siis, kui ta magab. Erütristlikel loomadel puudub keharakkudest täielikult must pigment – eumelaniin. Nii on Gingeri sabaots ja kõrvalestade välimine pool punased (lõvile omase tumeda kuni musta asemel) ning ta ninaots ja käppade paljandid musta asemel roosad. Nagu magavad lõvid ikka, on Ginger oma valge kõhu taeva poole keeranud – ehkki ta ei ole otse päikese käes, aitab valge kõhualune ultraviolettkiiri tagasi peegeldada ja lõvi ülekuumenemise eest hoida. Ei saa jätta imetlemata lõvide head füüsilist vormi. Inimene, kes magaks päevas 18-20 tundi, ootaks peatselt uppumine omaenda rasvas. Aga tasub teada, et need neli või rohkem tundi, mil lõvid ärkvel on, elavad nad täiel rinnal ja kulutavad tohutult energiat.
Isaslõvidele heidetakse sageli ette laiskust. Otseloomulikult on see süüdistus ülekohtune. Emaslõvid on isastest väiksemad ja kiiremad. Nad tulevad oma meespoolest palju paremini toime varitsusjahiga. Mis eeldab head sulandumist keskkonda ja kiiret sööstu. Lakakandjad enamasti hiilima ei vaevu, neile see nagu ei sobikski, sest neil oleks end märksa raskem peita. Üksikult või väikese grupiga jahti pidavad emaslõvid tabavad aga umbes ühe looma viie jälitatava kohta ja grupi suurenedes jahi edukus kasvab. Suure lakaga isaslõvid kuumeneksid nii ebaproduktiivse ringikargamise peale üle. Hoopis teine lugu on aga siis, kui jahitakse suurt looma ja mängitakse täispanuste peale. Pühvli-, elevandi- või kaelkirjakujahist võtavad enamasti osa ka isaslõvid ja jaht on strateegilisem. Meeskonnatööna üritatakse mõni nõrgem loom karjast eraldada. Sellises jahis on otsustav üksteise vastu astuvate loomade suurus ja tugevus.
Üle paarikümne minuti ei malda me magavat lõvi vahtida. Olen veidi pettunud – mulle tundub, et sebrakarja ühiskõmakas jääb mulle sellest päevast sügavamalt meelde kui lösakil staarlõvi. Kui aga Abraham hakkab autot ümber pöörama, keerab Ginger ennast kõhuli, tõstab pea ja kingib meile mälestuseks mõned just-go-out-of-bed-ilmetega pildid.
Gingeri ja Carlicu praidi territoorium on Luangwa jõe ääres. Suurvee ajal nad jõe paremale kaldale ei satu, kuid kuivaperioodi lõpus on jões vett nii vähe, et see (kui oht sattuda krokodilli lõugade vahele välja arvata) pole lõvidele enam takistuseks, ning kui teiselt poolt jõge on kosta lõvinolkide ülbitsemist, võetakse dessant mõnikord ette. Paraku on Luangwa jõgi rahvuspargi piiriks – paremkaldal laiub juba Lupande jahiala, kus Sambia staarlõvi võib vabalt trofeeküttide püssitorude või ammunoolte ette jääda.
Just nii tappis Minnesota hambaarst Walter Palmer 2015. aasta juulis vibuga Zimbabwes Hwange rahvuspargi au ja uhkuse, suure mustalakalise isaslõvi Cecili. Cecil oli toona mingitel raskesti seletatavatel põhjustel Zimbabwe, ja võimalik, et kogu Aafrika tuntuim lõvi. Olgu kohe öeldud, et Palmer ei lasknud Cecilit maha rahvuspargis, vaid sellega piirneval Gwaai jahialal professionaalse jäägri Theo Bronkhorsti juhendamisel. Bronkhorstil ja Palmeril oli luba ühe isaslõvi mahalaskmiseks, mis oli, tõsi küll, antud välja naaberjahialale. Nii et hiljem kohtus ei leitud, et mehed oleksid väga tõsiselt seadust rikkunud. Cecili tapmisele järgnes suur torm maailma meedias ning looduskaitseringkondades USA kõige rajumad loomakaitseaktivistid võtsid majakese, kus asus Palmeri hambaravikabinet, kuude pikkusesse piiramisrõngasse. Lisaks sellele, et tal lubati kõik hambad välja tõmmata, sai ta ka mitmeid tapmisähvardusi. Blokaadi haardes kaotas ta mõneks ajaks ka need kliendid, kes poleks ehk muidu moraalse hukkamõistuga tingimata ühinenud.
Cecili tapmine tõi aga kaasa märksa ulatuslikumaid tagajärgi. Zimbabwe turismitulud langesid oluliselt, sest paljud turistid, kes olid kavandanud reisi Hwangesse lootuses kohata ka Cecilit, tühistasid broneeringud. Kogu Aafrikas vähenes jahiturism. Kõigepealt reageerisid Ameerika suured lennufirmad – America, Delta ja United Airlines keelasid oma lennukitel ära mistahes jahitrofeede veo Aafrikast; nende eeskuju on praeguseks järginud üle 40 lennufirma. Prantsusmaa, Holland ja Suurbritannia keelasid lõvitrofeede sisseveo täielikult, USA kehtestas sisseveokeelu lõvi mõnede alamliikide osas. Maailma meedias oli trofeejahimeestest loodud rikaste tõpranägude kuvand, kes oma lõbuks loomi tapavad. Ja ehkki ma ise sellise hävitava hinnanguga kõigi nende kohta, kes lõbu pärast loomi tapavad, igati ühinen, ei ole trofeküttide tümitamineAafrika looduse kaitsmist sugugi lihtsamaks teinud.
Cecili tapmise lugu vähendab esialgu oluliselt kogu Aafrika jahiturismisektori tulusid. Namiibia keskkonna- ja turismiminister Pohamba Shifeta nimetas toona toimunu ümber tekkinud kära looduskaitse lõpuks. Asi on selles, et väga paljudes Aafrika riikides ümbritsevad rahvusparke jahialad. Need toimivad puhvertsoonidena metsiku looduse ja inimeste elualade vahel. Kaitsealadel tavaliselt loomade arvukus suureneb ning Aafrika külades suureneb jõudsalt ka inimeste arv – nii et kitsamaks läheb tasapisi nii kaitsealadel kui külades. Jahialadel tegeldakse justnimelt sellega, millega jahimehed väidavad end igal pool tegelevat – seal reguleeritakse loomade arvukust. Ja ehkki “reguleerimine” on pigem eufemism tõurastamisele ning isegi oma eesmärki silmas pidades kaugel täiuslikkusest, ajaks puhvertsoonide kaotamine külade ja kaitsealade vahel inimesed loomadega lõplikult tülli, nii et looduskaitse muutuks ühel hetkel üsna lootusetuks ettevõtmiseks.
Metsiku loodusega jahialad saavad eksisteerima tänu tulule, mida nad sisse toovad. Näiteks Palmer lõvijahituusik maksis 50 000 dollarit. See tähendab, et rikkad tõpranäod on muutunud Aafrika veel säilinud ökosüsteemide oluliseks lüliks. Vaatamata pidevale tümitamisele näib puuduvat oht, nagu võiks see inimtõug välja surra, pigem tekib jõukaid mölakaid tasapisi juurde – isegi Walter Palmer leidis endale uued ja veelgi rikkamad kliendid ning jätkab nii oma ametis kui ka harrastab edasi harjumuspärast elustiili. Tümitamist tuleb aga jätkata, sest trofeejahimehed lähevad kergesti ülekäte: seal, kus nad jahil käivad, saab suure või veel suurema raha eest sageli osta kahtlasi või sõnaselgelt keelatud teenuseid. Kui loomade tapmisega tahetakse midagi reguleerida, siis peab jaht olema väga täpselt sihitud, nii et eemaldataks probleemsed või vähem elujõulised loomad. Ning just seda trofeejahimehed teha ei taha.
Võimalik, et Cecili tapmine oli Palmeri ja Bronkhorsti jaoks õnnetu juhus – tõepoolest ei pruukinud nad hämaras märgata lõvi suure laka all peituvat raadiosaatjat ega lõvi erakordset välimust. Tavaliselt tähendab ühe isaslõvi hukkumine seda, et ta praidi võtavad üle teised isased, kes tapavad kõik kutsikad. Harukorril võivad uued võimukandjad vanemad kutsikad ka ellu jätta ja Cecili järglastega nii ka õnneks läks. Ühele Cecili varasematest poegadest langes aga osaks isale sarnane saatus kaks aastat hiljem. Ka temal olid Hwanges oma praid ja pojad, kelle pärast tema surma praidi üle võtnud isaslõvid tapsid.
Ent trofeejahil on märksa eemaletõukavamaid vorme. Arvatakse, et Lõuna-Aafrikas peetakse ligikaudu 300 farmis 9000-12 000 lõvi. Kutsikad lahutatakse vanematest juba mõne päeva vanustena, et emaslõvid hakkaksid taas indlema ja toodaksid uusi järglasi. Väikest osa neist lõvidest kasutatakse esialgu veretus turismiäris, näiteks korraldatakse jalutuskäike lõvidega. Kui lõvid on vanemaks saanud, viiakse nad jahialadele ja aetakse jahisafarituristide püssitorude ette. Selliseid lõvisid on hakatud nimetama “konservlõvideks” (canned lions). Lõvide luud ja paljud muudki kehaosad saadetakse Hiina turgudele, kus need asendavad raskemini kättesaadavaid tiigrite kehaosi. Nõudlus lõviluude järele on kiiresti suurenenud ja toidab ka vabalt elavate lõvide salaküttimist.
Loodus- ja loomakaitseorganisatsioonid on viimase aasta jooksul teinud lobitööd kaubandusliku lõvikasutuse lõpetamiseks. Lõuna-Aafrika Vabariigi parlament võttis isegi vastu resolutsiooni, mis kutsub ülesse “konservlõvidest” loobuma, kuid sealne keskkonnaamet ignoreeris seda, andes tegevusloa mitmetele senini illegaalselt tegutsenud lõvifarmidele.
Lõvidega jalutamist pakutakse heausksetele turistidele nii Lõuna-Aafrika Vabariigis, Namiibias, Zimbabwes kui ka Sambias. Seda meelelahutust serveeritakse enamasti kui lõvide uurimis- ja kaitseprojekti osa ning kinnitatakse, et lõvid, kes teiega vaguralt ringi jalutavad, on orvud, keda head inimesed on üles kasvatanud ja kes lastakse täiskasvanuks saades loodusesse. Ning loomulikult kasseeritakse teilt kõige selle eest kena kopikas, tavaliselt 150 dollari kanti. Heategevuse toetamise jaoks nõnda nooblil kombel ei ole paljudel inimestel sellest summast kahju, seda enam, et kodus on väga uhke näidata pilte, kus sa lausa koos lõvikarjaga Aafrika savannis jalutad. Halb uudis aga on see, et lõvisid, kes on valmis igaühega jalutama, ei lasta iial loodusesse, või täpsemalt, lastakse maksimaalselt mõneks tunniks, mis kulub mõnel püssiga ohmul koos kohaliku saatjaga lõvini jalutamiseks ja ta mahalaskmiseks. Orvudki on need lõvid vaid selles mõttes, et nad on varakult oma emade juurest ära võetud, et nad inimestega täielikult harjuksid. Selleks, et nad võhivõõraste inimestega kuulekalt jalutama hakkaksid, saavad nad mehiselt nii piitsa kui präänikut.
Ginger ja Carlic on elus veel nende ridade kirjutamise ajalgi. Kaks aastat pärast meie esmakohtumist taas South-Luangwat külastades kuuleme Nkonzi safarilaagri omanikult Gavinilt, et ta oli sunnitud Abrahami liigse staaritsemise ja kolleegidega mittearvestamise pärast vallandama. Loodan, et Abraham sai kusagil teise võimaluse, sest loomi ja nende kombeid tundis ta tõepoolest hiilgavalt. Gingeri ja Carlicu olid kolm nooremat nolki Big Pride`i juurest minema löönud, kuid neil õnnestus üle võtta väiksem praid pargi kaugemas osas. Seal on neid nähtud siiamaani, kuid Ginger on nüüdseks juba selles eas, mil loomade kuningategi “parim enne” hakkab mööda saama.

Raamatud
Loodus on lähedal. Tallinn: Maalehe Raamat 2001
Iluaianduse käsiraamat. Varrak 2005. (kaasautor)
Muutuv Eesti loodus. Tartu: Eestimaa Looduse Fond 2006
Värvimängud aias. Ajakirjade Kirjastus 2007
Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed: Reisijutte Mustalt Mandrilt. Varrak 2019

Tunnustused

1993 – Eesti Eluteaduse Hoidja
1994 – Eesti Vabariigi teaduspreemia (koos Olav Renno, Andres Kuresoo jt)
1995 – Eesti Taassünni auhind
1996 – Hollandi Kuldse Laeva Ordu rüütel
2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
2019 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (“Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed”)
2020 – Go Traveli reisiraamatu preemia (“Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed”)

Püsiviide Lisa kommentaar

Vilmos Kondor

6. juuli 2020 at 12:27 p.l. (Vilmos Kondor) (, , )

Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.
Sarja „Patune Budapest” esimese osana on see romaan (Budapest noir) viimaste aastakümnete kõige populaarsem Ungari kriminaalromaan ja sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise ja soome keelde ning sa 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna.

Budapest noir, Regio 2019, tlk Reet Klettenberg

Katkend: Budapest noir, Regio 2019, tlk Reet Klettenberg, lk 56 – 66.

“Millest te räägite?” krapsas Csuli oma kogukusele ja varasele tunnile vaatamata üllatavalt kärmesti püsti.
“Sellest juudi tüdrukust, kes teisipäeva öösel Nagydiófa tänavast surnuna leiti.”
“Mina ei tea mingist surnud tüdrukust midagi.”
“Mina ei teaks ka, kui ma teie asemel oleksin,” noogutas Gordon. “Ainus probleem on see, et kõik teised teavad: tüdruk oli teie jõugu liige.” Sigaretisuitsu tagant jälgis ta, kas bluffimine läheb läbi.
“Kellest te räägite, õnnetu?”
“Oo, ma näen, et te tõepoolest ei tunne teda,” tõusis Gordon püsti. “Sel juhul ma palun vabandust, ma eksisin.”
“Kindel see, et eksisite. Tungite vara hommikul siia sisse, lärmate koridoris ja karjute igasugu valesid.”
“Pean veelkord vabandust paluma. Mõtlesin ainult, et räägin teiega läbi, enne kui artikli kirjutan. Teadsin, et eitate, aga pidin ikkagi proovi tegema. Kirjutan, et te eitate.”
“Eitan? Mida te kirjutate?”
“Mõtlesin, et midagi sellist: “Csuli, Hársfa tänavas pesitseva jõugu pealik eitab, et surnult leitud tüdruk tema heaks töötas.””
“Te ei saa seda kirjutada, sest see pole tõsi.”
“Vaadake, ma ei lootnudki, et te selle omaks võtate. Oluline on see, et mina käisin siin, teie eitate, ja just nimelt sellest ma kirjutangi. Lõppeks tapeti ju teie tüdruk,” pööras Gordon ringi ja hakkas ukse poole minema. Nüüd või ei kunagi. “Ja mis teiega ikka juhtuda saab?” pöördus ta tagasi. “Politsei pistab teid paariks nädalaks pokri. Aga äri läheb ju teietagi edasi, kas pole?”
Csuli laubale ilmusid higipiisad.
“Te teate ise ka, et siis on minuga lõpp.”
“Tean, tean, aga ma ei saa midagi teha. Kui see oleks olnud mingi maalt tulnud lõbutüdruk, oleksin öelnud, et vahel ikka juhtub. Aga see oli heast perekonnast pärit juudi tüdruk. Ja sellesse uudisesse, et tüdruk oli rase, suhtub politsei väga halvasti ja üldsus veel halvemini. Lapseootel ema tänavale saata? Kas te olete üldse inimene Csuli? Raseda naise surm on skandaal isegi siis, kui ta oli lõbutüdruk, keda kangialuses niimoodi kõhtu löödi, et ta sellesse suri. Kohtuarsti hinnangul ei saabunud surm kohe, kuid see oli seda piinarikkam. Nii tüdrukule kui ka lootele.”
Csuli näost oli näha kõik, mis tema peast läbi jooksis. Ta kalkuleeris kiiresti, jagas, korrutas, ja mõistis, võita pole võimalik. Gordon oli samal ajal ringi pööranud ja hakkas korterist välja minema, kuid ei jõudnud veel uksenigi, kui Csuli tema selja taga lausus:
“Ta oli mõnda aega minu tüdruk. Aga ei töötanud enam minu heaks.”
Gordon pööras ringi, torkas käed askusse ja kuulas Csulit vaikides.
“Tüdruku hankis Józsi Laboráns. See võis olla hea mitu kuud tagasi. Oma nime ei öelnud ta kunagi. Aga ta oli üks kuramuse kena olevus, ma ei saanudki aru, kuidas Józsi Laboráns ta üles korjas. Sellel on alati niisugused naised …,” rehmas ta vihaselt käega. “Ma ei teadnud ta nime ega sedagi, kust ta pärit on. Mitte midagi. Ainult seda, et ta on kena, noor ja juut.” Csuli istus uuesti sohvale ja pühkis taskurätiga nägu. “Klientidele meeldis ta nii väga, et jutt läks laiali, ja ühel päeval ilmus üks karusnahkses kasukas mees, kõvakübar peas, kepp käes, ja ütles, et räägime. Rääkisime. Sellisele härrale ei saa ei öelda. Ja järgmisel päeval oli tüdruk kadunud.”
“Niisama lihtsalt? Nagu vits vette?”
“Noh,” ägas Csuli, “nii lihtsalt need asjad ei käi.”
“Palju ta teile maksis?”
Paks mees tõstis pilgu Gordonile.
“Sellest ei tohi te kirjutada.”
“Kas te näete mu käes märkmikku? Või pliiatsit?”
“Te ei kirjuta sellest?”
“See sõltub ainult teist. Kui te räägite, mida ma teada tahan, siis mitte. Aga teil oleks kasulik palju teada, sest mul pole juba ammu kaanelugu olnud. Ma kuulan teid.”
“Viissada pengöt,” vastas Csuli lõpuks.
“Viissada pengöt?”
“Jah, Gordon, te ju tunnete härraseid. Ma ei nurise, ta oleks võinud mind pokri ka panna. Mis te arvate, kas ma tingisin? Ühel pool viissada pengöt, teisel pogri?”
“Rääkige nüüd, ja hakake algusest pihta, Csuli,” võttis Gordon istet ja vaatas kella. Kümme läbi. Tal oli aega.
“Te teate ju täpselt, kuidas sellised asjad käivad.”
“Tean, Csuli, aga rääkige mulle ikkagi kõik ilusti ära. Või teate mis? Ma otsin Józsi Laboránsi üles, küll tema jutustab.”
“Teda te võite otsida, nagunii ei leiaks. Ta suri kuu aja eest tuberkuloosi.”
“See on suur kaotus,” ütles Gordon. “Siis ei jää kedagi muud üle kui teie.”
Csuli hakkas puigeldes peale. Ühe Józsi Laboránsi naistest, Teca, olid politseinikud kinni võtnud ja ta sattus kaheks nädalaks pokri. See oli aeg, kui Józsi Laboráns pidas jälle vajalikuks uut tööjõudu otsida. Veel samal päeval vaatas ta “turul”, see tähendab Suurel bulvaril ja Rákóczi tänaval ringi. Ühe vaateakna ees hakkas talle silma eebenmustade juustega tüdruk. Ta tegi tüdrukuga juttu, kutsus õhtust sööma ja leidis ta sobiliku olevat. Kuid põrkus siis ootamatule vastuseisule, tüdruk nimelt ei tahtnud temaga kaasa minna. Siis järgnes hästi järeleproovitud “taltsutamine”. Józsi jättis tüdruku sinnapaika ja läks ühe politseiniku juurde. Küsis temalt teed Andrássy tänavale ja osutas samal ajal käega tüdruku poole. Politseinik vaatas samuti näidatud suunas, noogutas ja ütles, et mingu aga edasi. Tüdruk muidugi nägi seda stseeni ja ehmus, kuna ta arvas, et juttu on temast. Siis läks Józsi tüdruku juurde tagasi ja ütles, et oli teda politseinikule näidanud, nii et too teab nüüd, kes tüdruk on, ja kui teda veel kord näeb, võtab kinni. Aga kui tüdruk temaga kaasa läheb, jätkas Józsi, siis on ta kaitstud, sest Józsi tunneb politseinikke ja tal pruugib vaid öelda, et kõik ära klaaritaks. Tüdruk jäi muidugi uskuma ja läks Józsiga kaasa, too aga seletas talle tee peal, kuidas tänaval peab käituma ja mis on tema ülesanded. Kui ta oli tüdruku välja õpetanud, jättis Józsi ta ühe oma Dezső-nimelise sõbra hoolde, kes on bulvaril alaline signalist ja tegeleb ka “diskreetsete” ülesannetega. Tüdruk kolis Józsi korterisse, kuhu ta oli registreeritud teenijana. Ta teenis hästi ja kuuldus levis klientide seas temast kiiresti.
Kui Csuli lõpetas, vaatas Gordon talle umbusklikult otsa.
“Kas te tahate mulle öelda, et on naisi, kes niimoodi õnge lähevad?”
Csuli puhkes norsatades naerma.
“Kõik lähevad, Gordon. Te olete ju vanglas käinud. Milline naine tahaks sinna kasvõi nädalaks sattuda? Ta tuleb sealt välja sellise süüfilisega, et annab joonelt otsad, kui ta sellest siiski pääsema peaks ja tripperist ka, siis mingid mädapaised saab ta sealt kindlasti.”
“Aga miks ja Józsit sinnapaika ei jätnud?” küsis Gordon.
“Vaadake, seda peate te tema enda käest küsima.”
“See vist ei õnnestu, sest ta on surnud.”
“Nii nendega läheb, Gordon,” naaldus Csuli tooli seljatoele. “Või kui ei lähe ja nad kolm-neli aastat vastu peavad, satuvad nad linnast maale, kus passivad veel paar aastat ja siis – Belgradi. Te olete seal ju käinud. Te teate, mis nad seal ungari tüdrukutega teevad.”
Gordon noogutas.
“Ja mitte ainult ungarlastega.”
“Aga neid on kõige rohkem. Enne sõda korjati siit oma kümme tuhat tüdrukut kokku. Toona juhtis äri Rankó Dusán, nüüd aga tema poeg. Oma paarsada ungari tüdrukut jõuab veel tänapäevalgi otsaga sinna, siis viiakse nad itta, Sofiasse, Konstantinoopolisse, Bagdadi.”
“Ma tean seda lugu, Csuli, aga see ei huvitaks mind ka siis, kui ma varem sellest midagi kuulnud poleks, sest ega ma seepärast tulnud.”
“Aga ma rääkisin juba kõik ära, mida ma tean!”
“Ma ei öelnud, et te midagi maha vaikisite. Ainult seda, et aidake mind. Alustame otsast peale. Kes oli see härra, kes tüdruku teilt ära ostis?”
Csuli raputas pead.
“Gordon, te saate ju ometi aru, et isegi kui ma teaksin, ei ütleks ma seda teile. Ja juhtumisi ma ei tea.”
“Hea küll. Siis räägite Skublicsile ilusasti augu pähe, et ta minuga kõneleks.”
“Kuidas Skublics siia puutub?” vaatas paks mees talle üllatunult otsa.
“Ta tegi tüdrukust paar alastipilti.”
“Sellist?”
“Millist?”
“Kataloogipilti,” vastas Csuli.
Gordon ei jaganud üldse enam asja, kuid noogutas sellegipoolest.
“Kataloogi, jah.”
“Seda ma aimasin,” noogutas Csuli. “Niisama nalja pärast ei maksa üks härra tüdruku eest viitsada pengöt.”
“No näete,” süütas Gordon sigareti. “Millega ma saaksin Skublicsit rääkima sundida?”
“Seda vana kitse? Temast jubedamat tüüpi linnas ei ole. Kui te teaksite, milliseid pilte ta teeb, neid ei saa isegi kataloogi panna. Tal on omad kliendid, kes on nõus selliste eest isegi koguni kakskümmend või viiskümmned pengöt andma. Tüdrukutele annab aga viieka.”
“Ma kuulan teid, Csuli,” puhus Gordon suitsu välja.
Csuli pidas endaga võitlust, aga mitte kaua.
“Seda teavad tema kohta vähesed. Mu signalist nägi pealt, kuidas ta ükskord koosolekule läks.”
“Mis koosolekule?”
“Mitte skautide omale, kindel see.”
“Vaid?”
“Skublics on kommunist.”
Gordon seedis aeglaselt pead noogutades kuuldut, informatsioon oli kulda väärt ja Csuli teadis seda suurepäraselt. Politseinikud on kindlasti kursis sellega, millest Skublics elatub. Taolistest koputajatest on politseinikel kasu. Aga kui selgub, et Skublics on kommunist, siis ei päästa teda József Schweinitzeri juhitud kaitsepolitsei uurijate käest miski, nendega kohtumiselt polnud aga veel keegi terve nahaga pääsenud. Kui nad sealt üleüldse välja said. Enamik lõpetas vanglas, selle eest kandsid hoolt Gömbös ja siseminister Kozma. Mida vähem neid tänaval on, seda parem kõigile. Kommunistid koondusid väikestesse rakukestesse, kohtusid suurima saladuskatte all, alati erinevas kohas, kellelgi polnud vähimatki aimu, mis asju nad ajasid. Gordon ise küll seda ei uskunud, aga levis kuuldus, et ka Matuska polnud mitte vaimuhaige, vaid hoopis kommunist. Ta teadis, et Skublics on tal pihus.
“Mõistan,” vaatas ta Csulile otsa. “Kus ta koosolekul käib?”
“Mida ma selle eest vastu saan?” välgatasid paksu mehe silmad traatraamides prillide taga.
“Ma ei kirjuta teist sõnagi.”
“Ja ütlete mulle, kui keegi peaks mõnes teises asjas minust kirjutama.”
“Seda ma lubada ei saa, aga eks ma proovin.”
“Hästi. Siis proovin mina välja selgitada, kus ta koosolekutel käib. Lasen oma inimestel uurida.”
“Laske jah. Teil on aega kella kaheksani õhtul. Homme kohtun nimelt Vladimir Gellértiga.”
“Teen kõik, mis minu võimuses.”
“Seda ma usun.”
Gordon suundus inimtühja Rákóczi tänava kaudu parlamendihoone poole. Ta hüppas trammile ja istus Apponyi väljakul ümber tramm number viiele. Károly bulvaril oli juba rohkesti rahvast, inimesed kõndisid langetatud päi sõdurite ja politseinike hõredavõitu, ent korralikult üles rivistatud spaleeri vahel. Gordon väljus Alkotmányi tänaval ja sammus Kossuthi väljaku suunas. Kõik gaasi- ja elektrilambid olid põlema süüdatud, kuid neid varjasid mustad loorid. Rahvahulk pomises vaikselt, justnagu oleks ühekorraga loetud paljusid palveid. Gordon oli saabunud plaanitust varem ja vaatamata vastikusele, mida ta matuste suhtes tundis, polnud tal praegu sellest lugu: harva juhtus, et ühte kohta kogunevad kõik, kes endast midagi kujutavad, ja muidugi ka need, kes midagi ei kujuta. Leinavahtkonna spaleer viis parlamendihoone peatrepini välja. Mastides lehvisid Ungari lippude kõrval ka Gömbösi Rahvusliku Ühtsuse Partei lipud. Gordon vangutas pead ja suundus hoone poole. Väljakul ootasid sõdurid, jalavägi, kahurvägi ja ka ratsavägi, et pärast leinatseremooniat kolonn moodustada. Korraga äratas tema tähelepanu lennukite müra. Ta vaatas taevasse ja nägi üheksat lennukit mustreid moodustades üle Kossuthi väljaku lendamas. Ehkki ta oli paari päeva eest matuste ametlikku kava lugenud, silmitses ta nüüd lennumasinaid üllatunult. Märulikomandod, mis kuulusid politseinõunik dr Gyula Kálnay juhitavasse relvajõudude üksusesse, lõid kannad kokku ja andsid au.
Peasissekäigu juures seisid needsamad politseinikud, kes eelmiselgi korral. Gordon noogutas neile, need aga viipasid, et astugu sisse. Sammassaali oli ritta laotud mitusada pärga, punase vaibaga kaetud trepil jalutasid aeglaselt need, kes olid kohale saabunud kutsetega.
Kui Gordon kuppelsaali jõudis, märkas teda üks kolleeg ja viipas enda juurde. Gordon kiirustas sinna ja tahtis just midagi küsima hakata, kui silmas ühe samba taga Gyula Turcsányit. Peatoimetaja märkas teda, ütles veel midagi oma vestluskaaslasele ja tuli siis Gordoni juurde.
“Just õigel ajal,” mõmises ta tervituseks. “Enne rongkäigu algust tehke reportaaž Inglise Ja Ameerika saadikuga. Kiirustage, nad ei hakka teid järele ootama.” viipas ta katafalgi paremal küljel istuvatele kõvakübaras meestele. Gordon noogutas ja läks kirstu tagant ringi. Ta heitis pilgu surnud peaministrile. Gömbös lamas kirstus roosaks võõbatud näoga, seljas uhke nöörkaunistustega mundrikuub, tema ees kimbud, pärjad, lilled. Gordon nõksatas silmapilguks seisma. See korpulentne mees, see saamatu sõjaväelane, see neeruhaige vanamees oli juhtinud riiki? Sellel mehel olid lähedased suhted mitme Euroopa valitsusega, see mees juhtis raudse käega Rahvusliku Ühtsuse Parteid? Selle mehe käsk pani isegi Kálmán Kánya hüppama? Gordon kehitas õlgu ja astus meestesalga juurde.
Tema ette ilmus elegantne, truualamliku pilguga, kuid ütlemata enesekindel mees. See oli üks välisministeeriumi osakonnajuhataja asetäitjatest, kes küsis Gordonilt, mida too tahab.
“Reportaaži Inglise Ja Ameerika saadikuga,” vastas Gordon. Mees raputas pead: siin ja praegu pole võimalik. Gordon lahkus lõpus lubadusega, et rongkäigus võib ta saadikutega rääkida. Ta hakkas juba välja minema, kui rahvasumm äkitselt vakatas. Justnagu oleks klassis korda valvav õpetaja pilliroost kepiga lauale laksatanud. Gordon tõmbus kahe hussaari selja taha ja jäi sealt vaatama. Paar minutit ei juhtunud midagi. Siis kõlas väljatõmmatavate mõõkade helin, kannad laksatasid kokku, relvad kerkisid auandmiseks kõrgele ja kostus jäikade, sõjaväelaslike sammude tüminat. Gordon vaatas üle hussaaride õlgade.
Esimesena astus kirstu ette Bulgaaria saadik Sztojlov ja langetas vaikides pea. Talle järgnes Itaalia välisminister Ciano, seejärel Schuschnigg, Austria kantsler. Lõpuks suundus kirstu poole üks paks, rasvase näoga mees, jalas peeglina läikivaks nühitud saapad, seljas vööga kokku tõmmatud nahkmantel, peas lapik nokaga müts, mis varjas ta silmad. Gordonit läbis värin. Hermann Göring. Luftwaffe komandör, Preisi siseminister, impeeriumi sõjamajanduse nelja-aastase plaani eest vastutav juht, Hitleri ustavaim toetaja ja jünger. Göring jäi kirstu ees seisma, impeeriumi rist kaelas kõlkumas, lõi kannad kokku, tõstis pea ja seisis käsivart ette lennutades mõne hetke tummalt. Vaikust lõhestasid üksnes välklampide vilkumine ja fotoaparaatide surin. Siis pööras Göring ringi ja võttis sisse koha kirstu paremal küljel. Ta ei jõudnudki veel maha istuda, kui ilmus peapiiskop Jusztinián Serédi, kes seisis mõne hetke vaikides kirstu ees ja istus siis katafalgi vasakule küljele. Gordon heitis pilgu Preisi peaministrile, kelle ilme jäi läbitungimatuks, ja äkki tuli talle meelde, millega Gömbös oli kevadel Göringi ees kiidelnud: sakslastelt õpitud fašistlike põhimõtete alusel vormib ta kahe aasta jooksul ümber riigi, mille etteotsa diktaatorina seista.
Siis tõusis Kálmán Darányi ja läks kuppelsaali viiva trepi juurde. Gordoni nägu tõmbus krimpsu, kui ta kuulis kandasid kõlavalt kokku klõpsatamas. Ta heitis pilgu kirstu kõrval eraldi seisvale punasele samettoolile. Trepile ilmus admiralivormis Horthy, peas karusnahkne müts, rinnas Ungari teenetemärk, Suurristi Täht. Darányi koos oma kahe spiikri, Sándor Sztranyavszky ja Bertalan Széchenyiga tervitas hardunult riigivanemat, kes vankumatul sammul samettoolile lähenes ja mõõka kohendades istet võttis. Gordon vangutas admiralivormi nähes vaikse lustiga pead. Regent vaatas süngel ilmel õhku, kulm kortsus. Saali sigines täiesti uus vaikus, kui saali sisenesid vaimulikud, luteri piiskop Sándor Raffay kõige ees, ja algas leinatseremoonia. Gordon vaatas kella. Mõni minut kümme läbi. Ta ohkas sügavalt, istus ajakirjanikele mõeldud toolile ja kuulas kenasti otsast lõpuni ära kõik kõned. Raffayle järgnes Darányi, siis Sztranyavszky, seejärel Széchenyi, lõpuks Béla Ivády, Rahvusliku Ühtsuse Partei esimees. Gordoni pea juba huugas. Tundus, nagu poleks ta osalenud Gömbösi, vaid vaevalt kolm aastat ametis olnud Ameerika presidendi Franklin Delano Roosevelti leinatalitusel. „Vabaduse tšempion,” ütlesid oraatorid, „rahva tõusu eest võitleja, tänu tema tegevusele valitseb riigis kord, kindlus ja majanduslik õitseng, loov anne, tuleviku sepp.” Aeg-ajalt vaatas Gordon kõnelejaid üllatusega. Nüüd siis pidi ta teada saama, kui suur on kaotus? Hea veel, et „demokraatia eestvõitleja” loetelust välja jäi. Siis oleks ülistamine olnud täiuslik.
Kõnede ajal jälgis ta kohaletulnud aukandjaid. Mõned neist paistsid magavat. Kindral Shamburg-Bogulski, Poola delegatsiooni juht, tukkus kohe kindlasti, sest kui ta pea tõstis, vilasid tema ähmased silmad kiiresti ringi ja tal oli tükk tegu, et haigutust varjata. Horthy istus liikumatul ilmel, aeg-ajalt oma mõõgapidet silmitsedes. Gömbösi lesk, pojad ja kaks venda tihkusid vaikselt nutta, ema vaatas kirstu klaasistunud pilgul.
Pärast leinakõnesid kõlas Ernő Dohnányi juhtimisel Wagneri „Siegfriedi” leinamarss. Gordon luges takte, oodates, milla muusika lõppeb. Kui ka viimased helid olid vaibunud, hakkas leinarongkäik liikuma, Raffay kõige ees.
Gordon jõudis parlamendihoonest välja parajasti selleks ajaks, et näha järgmist vaatust. Üks sõdur kandis kõrgel õhus hoides lihtsat puust risti, tema taga vedasid surnuvankrit kuus musta hobust, neile järgnes veel kolmteist pärgadega täidetud vankrit. Kaks viimast olid võib-olla kõige tähelepanuväärsemad. Ühel viidi Duce pärga, teisel Itaalia kuninga Vittorio Emanuele tuhandest roosist koosnevat pärga. Nähtavale ilmus ka leinavahtkond, õlgadel rahvuslipuga kaetud kirst, mille peale oli asetatud Gömbösi sõjakiiver ja mõõk. Siis haaras Horthy juba mütsi peast ja jälgis paljapäi trepilt, oodates, et ta võiks seista kolonni etteotsa, kolme pihtkasukas talupoja selja taha. See meeldis Gordonile iseäranis, nimelt kandis keskmine neist, valgete vuntsidega vanem mees, hõbekandikul väikest karpi, milles oli Murga mulda, et peaminister saaks puhata oma koduküla mullas. Gordon vaatas kella: pool kaksteist läbi. Leinarongkäik kestab kaua, aga teha polnud midagi. Turcsányi tahtis saadikutega tehtud reportaaže ja praegusest paremat võimalust talle ei avane. Ta nööpis mantli kinni, kohendas kaabut, käänas krae üles, ohkas ja hakkas koos leinajatega Kerepesi surnuaia poole sammuma.

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »