Tony Judt

23. jaan. 2009 at 2:03 p.l. (Nädala autor 2007) ()

(sündinud 1948) on juudi päritolu Briti ajaloolane.

Tony Judt “Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast”
Tõlkinud Tõnis Värnik. Varrak, 2007. 904 lk 

«Pärast sõda» on esimene sedavõrd laiahaardeline uurimus Euroopa sõjajärgsest ajaloost. Hõlmates ajavahemikku 1945–2005 ja kolmekümmend nelja riiki, pakub Tony Judt haruldase võimaluse saada ülevaade Euroopa kirevast lähiminevikust kogu kontinendi ulatuses.
Judt käsitleb Euroopat ühe tervikuna, pühendades võrdset tähelepanu ühiskondlikele muutustele, majanduslikele arengutele ja intellektuaalsetele vaidlustele nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas, nii suurtes kui ka väikestes riikides. Samuti leiavad raamatus käsitlemist Euroopa suhted Ameerika Ühendriikidega, eriti Marshalli abiplaani tähendus ja tagajärjed Euroopa käekäigule.
Nagu autor ise toonitab, on teose näol ennekõike tegemist Euroopa muutumise ajalooga: kuidas kadusid minevikku imperialistlikud ideaalid ja ajaloolise progressi ideoloogiad ning nende asemele tulid Euroopa Liidu ülesehitamine ja nn. Euroopa mudel riikidevaheliste ja sotsiaalsete suhete korraldamiseks.

Tony Judt (sünd. 1948) on euroopauuringute professor New Yorgi Ülikoolis ja selle juures asuva Remarque’i Instituudi asutaja ning direktor. Ta on uurinud peamiselt sõjajärgse Euroopa poliitilist ja intellektuaalset ajalugu ning avaldanud tänaseks üksteist raamatut. Rahvusvaheliselt hinnatud analüütiku ja esseistina on tema artikleid ilmunud ka eestikeelses perioodikas.
«Pärast sõda» jõudis 2006. aastal Pulitzeri preemia lõppvooru mitteilukirjanduse kategoorias.
/Heino Prunsvelt/

(http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?159364)

Katkend: Tony Judt “Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast”.

Kultuurisõjad
Sedasorti kultuurisõdades oli USA uustulnukas. Nõukogude Liit asutas Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Ühingu 1925. aastal; prantslased, sakslased ja itaallased olid arendanud välismaal „kultuuridiplomaatiat” juba enne 1914. aastat. Ameeriklased ei eraldanud niisugusteks ettevõtmisteks raha varem, kui vahetult enne Teist maailmasõda, kusjuures tõsiselt hakati asjaga tegelema alles 1946. aastal pärast Fulbrighti programmi vastuvõtmist. Kuni 1947. aastani olid Ameerika kultuuri- ja haridusprogrammid Euroopas suunatud „demokraatlikele ümberkorraldustele” , alles pärast seda sai kommunismivastane suunitlus esmaseks strateegiliseks eesmärgiks.

1950. aastaks vastutas kõikide Ameerika kultuurivahetuse ja informatsiooniprogrammide eest Euroopas USA Informatsiooniagentuur (US Information Agency, USIA) . Koos Lääne-Saksamaal ja Austrias asuvate USA okupatsioonijõudude informatsioonivalitsusega (kellel oli täielik kontroll kõikide meedia- ja kultuuriväljundite üle nimetatud riikides), olid USIA-l peaaegu piiramatud võimalused mõjutada Lääne-Euroopa kultuurielu. 1953. aastal, kui külm sõda oli haripunktis, andsid USA kultuurialased välisprogrammid (välja arvatud salajased toetused ja erafondid), tööd 13 000 inimesele ja nendeks kulus 129 miljonit dollarit, millest suur osa kulutati selleks, et võita Lääne-Euroopa vaimuelu eliidi poolehoidu.

Võitlust rahu eest, nagu kommunistlik ajakirjandus seda nimetas, iseloomustas kultuuririndel nn raamatusõda (pange tähele leninlikult iseloomulikku militaristlikku sõnakasutust). Esimesed kokkupõrked toimusid Prantsusmaal, Belgias ja Itaalias 1950. aasta varakevadel. Tuntud kommunistidest kirjanikud – Elsa Triolet ja Louis Aragon – pidid sõitma läbi palju provintsilinnu, et pidada kõnesid, anda raamatutesse autogramme, ja reklaamida kommunistlikku maailma ülistavaid kirjandusteoseid. Tegelikkuses ei aidanud see kommunistide üritust kuigivõrd edendada, sest kaks kõige enam müüdud raamatut olid näiteks Prantsusmaal Arthur Koestleri „Keskpäevapimedus”* /Eesti keeles: A. Koestler. Keskpäevapimedus. Tlk Katrin Kiik. Perioodika, Tallinn, 1995. Tõlkija./ (mida müüdi aastail 1945-1955 420 000 eksemplari) ja Viktor Kravtšenko „Ma valisin vabaduse” (503 000 eksemplari sama aja jooksul). Aga asja eesmärk polnudki selles, et müüa raamatuid, vaid näidata lugejatele ja kõigile teistele, et kommunistid edendavad kultuuri, prantsuse kultuuri.

Vastuseks hakkasid ameeriklased rajama Ameerika Maju, kus olid raamatukogud ja lugemissaalid ajalehtede lugemiseks, esinesid külalislektorid, korraldati kohtumisõhtuid ja inglise keele kursusi. 1955. aastaks oli Euroopas 69 niisugust Ameerika Maja. Mõnel pool oli nende mõju üsna märkimisväärne: Austrias, kus Marshalli plaani aastatel müüdi 134 miljonit ingliskeelset raamatut, külastas märkimisväärne osa Viini ja Salzburgi (esimene oli nelja liitlasriigi halduse all, viimane USA okupatsioonitsoonis) elanikest sealseid Ameerika Maju, et laenata raamatuid ja lugeda ajalehti. Austria keskkoolides asendati prantsuse keele ja klassikaliste keelte õpetamine inglise keelega.

Nagu Ameerika rahastatud raadiojaamade (Raadio Vaba Euroopa alustas Münchenis tegevust kuu aega pärast Korea sõja puhkemist) puhul, kahjustasid nii mõnigi kord ka Ameerika Majade tegevust Washingtonist saadud räigelt propagandistlikud juhtnöörid. McCarthy tegevuse haripunktis kulutasid Ameerika Majade direktorid suure osa oma ajast sellele, et kõrvaldasid riiulitelt raamatuid. Kümnete autorite hulgas, kelle teosed kuulutati sobimatuks, polnud üksnes ilmselt kahtlased – John Dos Passos, Arthur Miller, Dashiell Hammett ja Upton Sinclair – , vaid ka Albert Einstein, Thomas Mann, Alberto Moravia, Tom Paine ja Henry Thoreau. Vähemalt Austrias tundus paljudele vaatlejatele, et raamatute sõjas oli USA mõnikord iseenda kõige tõsisem vastane.

Lääne õnneks osutus Ameerika popkultuur niivõrd köitvaks, et isegi USA poliitika saamatus ei suutnud selle mainet määrida. Kommunistidele tuli tõsiselt kahjuks ka asjaolu, et nende ametlikult hukkamõistev suhtumine dekadentlikku Ameerika džässi ja filmikunsti peegeldas üsnagi täpselt Josef Goebbelsi seisukohti. Sel ajal, kui Ida-Euroopa kommunistlikud riigid keelasid džässi kui dekadentliku ja võõra muusika, edastas Raadio Vaba Euroopa iga päeva pärastlõunal Ida-Euroopale kolm tundi populaarset muusikat ja igal tunnil sinna vahele kümme minutit uudiseid. Kino, teine toonane universaalne meedium, allutati kommunistlikes riikides kindlale kontrollile, aga kõikjal Lääne-Euroopas olid Ameerika filmid väga menukad. Siin polnud nõukogude propagandal midagi võitlusvõimelist välja panna ja isegi Lääne progressiivsed tegelased, keda Ameerika muusika ja filmid köitsid, ei jäänud siin partei suunistele truuks.

Kultuuriline konkurents külma sõja esimestel aastatel oli asümmeetriline. Euroopa kultuurieliidi hulgas oli endiselt laialt levinud arvamus, mis ulatus ka üle ideoloogilise veelahkme ja raudse eesriide, et meil kõigil on ühine kultuur, mida Ameerika ohustab. Eriti ajasid seda joont prantslased, järgides sellega oma diplomaatide eeskuju, kui nood püüdsid ajada rahvusvahelises elus Ameerikast sõltumatut poliitikat. On iseloomulik, et Prantsuse kultuuriesinduse juht okupeeritud Berliinis Felix Lusset sai palju paremini läbi oma Nõukogude ametivennaga (Aleksandr Dõmšits) kui Briti või Ameerika kolleegidega, ning lootis, nagu tema peremehed Pariisiski, taastada Pariisist Berliini ja sealt edasi Leningradi ulatuva kultuuritelje.

USA kulutas sadu miljoneid dollareid, et võita eurooplaste poolehoidu, aga palju selleks mõeldud publikatsioone ja ettevõtmisi oli kohmakalt korraldatud ja andsid soovitule vastupidise tulemuse, üksnes kinnitades Euroopa intelligentsile loomuomaseid kahtlusi. Saksamaal nägid paljud ameeriklaste erilises tähelepanus kommunistide sooritatud kuritegudele püüdu teadlikult unustada või vähendada natside kuritegusid. Itaalias vähendasid Vatikani räiged kampaaniad kommunistide vastu ka Silone, Vittorini ja teiste Stalini-vastaste väidete mõju. Ainult kunstis ja kirjanduses, kus stalinistliku kultuuripoliitika absurdsused mõjutasid otseselt kunstnikke ja kirjanikke, hoidus Lääne intelligents Moskvast järjekindlalt eemale, aga isegi siin nõrgendas nende vastuseisu kartus sattuda Ameerika „propaganda” pantvangiks.

See-eest võitluses Lääne-Euroopa laiade rahvahulkade toetuse eest olid nõukogulased kiiresti pinda jalge alt kaotamas. Igal pool peale Itaalia kaotasid kommunistid 1940. aastate lõpust saadik järjekindlalt hääli ja – kui uskuda arvamusuuringute tulemusi – isegi need, kes hääletasid kommunistide poolt, hindasid oma sammu kui sümboolset protestiavaldust või siis klassisolidaarsuse väljendust. Ammu enne 1956. aasta kataklüsme, kui Euroopa haritlaste enamik pöördus järsult nõukogude leerist ära, oli enamiku lääneeurooplaste orientatsioon üle Atlandi kindel tõsiasi. /Lk 241-243/

Vana korra lõpp

Arengud Poolas olid kommunismi kokkuvarisemise loo erutav proloog, aga samas siiski kõrvaline nähtus. Tõelised sündmused leidsid aset mujal.

Võimude jäigem hoiak Poolas tõi kaasa juba 1970. aastate lõpul alanud Ida-Lääne suhete edaspidise järjekindla jahenemise. Teise külma sõja, nagu seda hakati nimetama, suurust ei maksa küll liialdada, sest ehkki ühel hetkel süüdistasid nii Leonid Brežnev kui Ronald Reagan teineteist tuumasõja kavandamises, polnud ei Nõukogude Liidul ega ka USA-l niisuguseid kavatsusi. Kui sõlmiti Helsingi lepped, tundus nii Washingtonile kui Moskvale, et külm sõda lõpeb nende kasuks. Tõepoolest, Euroopas kujunenud olukord sobis hästi mõlemale suurriigile, kusjuures USA käitus nüüd ise nii, nagu tsaristlik Venemaa Napoleoni purustamisele 1815. aastal järgnenud kümnenditel, st nagu omamoodi Euroopa politseinik, kelle kohalolek tagab, et mingid sõnakuulmatud revolutsioonilised jõud ei kipu väljakujunenud status quo`d rikkuma.

Sellegipoolest Ida-Lääne suhted halvenesid. Nõukogude vägede sissetung Afganistani detsembris 1979, mis võeti ette peamiselt välisminister Andrei Gromõko algatusel taastamaks stabiilne ja sõnakuulelik režiim Nõukogude Liidu ebakindlal lõunapiiril, põhjustas USA boikoti 1980. aastal Moskvas toimunud olümpiamängudele (mille eest tasuti nagu kord ja kohus kätte 1984. aastal, kui nõukogude leer ignoreeris Los Angelese olümpiamänge) ja sundis president Jimmy Carterit avalikult revideerima „oma arvamust selle kohta, missugused on nõukogulaste lõppeesmärgid” (The New York Times, 1. jaanuaril 1980). Nõukogude invasioon andis Lääne riigijuhtidele samuti kindlustunde, et NATO tippkohtumisel kõigest kaks nädalat varem langetatud otsus paigutada Lääne-Euroopasse 108 uut raketti Pershing II ja 464 tiibraketti – mis iseenesest oli vastus Moskva otsusele seada Ukrainas üles uue põlvkonna keskmaaraketid SS20 – oli igati õige. Uus võidurelvastumise ring näis koguvat uut hoogu.

Mitte keegi, ja kõige vähem veel Lääne-Euroopa liidrid, kelle kodumaa oleks tuumalöökide vahetamise korral esimesena ohvriks langenud, ei hellitanud seoses tuumarakettidega mingeis illusioone. Sõjapidamisvahendina olid niisugused raketid erakordselt kasutud, erinevalt näiteks odadest olid need kõige kasulikumad siis, kui jäidki stardipositsioonile. Sellegipoolest oli tuumaarsenalist hirmutamisvahendina teatud kasu: juhul, kui teil läheb korda vastast veenda, et seda võidakse äärmisel juhul ka kasutada. Igatahes polnud muud võimalust kaitsta Lääne-Euroopat Varssavi pakti maade eest, kes 1980. aastate alguses võisid kiidelda rohkem kui viiekümne jalaväe- ja soomusdiviisi, 16 000 tanki, 26 000 lahingumasina ja 4000 lahingulennukiga.

See ongi põhjus, mispärast Briti peaministrid (nii Margaret Thatcher kui ka enne teda James Callaghan), Lääne-Saksamaa kantslerid ja Belgia, Itaalia ning Hollandi juhid tervitasid uusi rakette ja andsid loa paigutada need oma riigi pinnale.Oma taasärganud vaimustuses lääneriikide liidu üle oli Prantsuse president Francois Mitterrand eriti agar. Dramaatilises kõnes mõnevõrra hämmeldunud Bundestag`i ees jaanuaris 1983 rõhutas ta, kuivõrd vajalik on, et läänesakslased jääksid kindlaks ja võtaksid vastu Ameerika kõige uuemad raketid.

Uus külm sõda andis jälle põhjust tunda hirmu seoses kõikide kõne all olevate probleemidega ehk seoses enamiku asjasse segatud poolte kavatsustega. Lääne-Euroopa tuumavastane rahuliikumine elas läbi uuestisünni, ammutades lisajõudu ka roheliste uute põlvkonna esindajate näol. Suurbritannias korraldas entusiastlik ja tüüpiliselt inglaslik feministide, keskkonnakaitsjate ja anarhistide rühm koos appi kutsutud sõprade ja sugulastega Greenham Commoni raketibaasi pikka aega kestnud piiramise, seda toimuva tõttu kõige rohkem kannatanud Ameerika garnisoni hämmelduseks.
/lk.615-616/


Linke autorist ja autori publikatsioonidele:

„Tony Judt „Kes nüüd kahetseb?” (tlk T. Pakk-Allmann), Vikerkaar nr 6, 2007, lk 88.

Valle Sten Maiste „Kapitalismiga on nagu naise ja tiigriga”, Sirp, 27.07.2007
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1994&catid=9&Itemid=13&issue=3166

Andrei Hvostov „Euroopa ajalugu. Tehtud!” 29.07.2007, Areen, Eesti Ekspress.
http://www.ekspress.ee/viewdoc/24AC06315DDE0F44C225732700686B7A

Kadri Kõusaar „Judt ja Juudiriik” 1.08.2007, Areen, Eesti Ekspress.
http://www.ekspress.ee/viewdoc/C22DBEDF0F2E25BDC225732A002A0033/rss

Ivo Juurvee „Tuhat aastat Euroopa muutmise ajalugu” 3.08.2007 Eesti Päevaleht
http://www.epl.ee/artikkel/395029

The New York Review fo Books
http://www.nybooks.com/authors/274

Tony Judt „Israel: The Alternative”
http://www.nybooks.com/articles/16671

Tony Judt ”Bush’s Useful Idiots”, London Review of Books
http://www.lrb.co.uk/v28/n18/judt01_.html

Tony Judt: Wikipedia
http://www.answers.com/topic/tony-judt

Tony Judt „The country that wouldn’t grow up”
http://www.haaretz.com/hasen/spages/711997.html

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: