Daniel Katz

26. jaan. 2009 at 9:26 e.l. (Nädala autor 2008)

 
31. jaanuaril kell 14 -16 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake
Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus Jaanuarikuu raamatuks on soome kirjaniku Daniel Katzi romaan „Paadisild triivib merele”.

 
Daniel Katz on sündinud Helsingis 1938. aastal. Õppinud Helsingi Ülikoolis. Kutselise kirjanikuna tegutseb aastast 1970. Katz on pälvinud J. H. Erkko debüüdiauhinna (1970), Soome riigi näitekirjanduspreemia (1971) ning olnud Runebergi (1992,1994) ja Finlandia auhinna (2001) nominent. Teda tuntakse ka näidendite ja kuuldemängude autorina. Eesti on ilmunud tema romaanid „Saksa sigakoer” (2000) ja „Kui vanaisa Soome suusatas” (1992) ning lavastatud näidend „Kolmepealine Buddha” (1989).  

Katkend: Daniel Katz ”Paadisild triivib merele”, Eesti Raamat, 2006, lk 269

Sügisel käisin sinu kodukülas. Sõitsime sinna maastikumasinaga, mina ja kaks minu alluvat. Kukavica kuulub pataljoni valve all olevasse piirkonda. See on rahulik ja probleemideta asula ja miks ta ei peaks seda olema, kui on muslimitest täielikult puhastatud, küll mitte sellepärast, et nad olid muslimid. Nende minemaküütimist tõendavad hulgalised mahapõlenud majade varemed. Ainult mõni üksik horvaadi perekond on tagasi kolinud. Astusime sisse küla kõrtsi, mida peab Milani-nimeline mees. Tuli välja, et ta on Su isa tuttav. Sinagi olid tal meeles. Rääkisin talle, et sa elad Soomes ja oled abielus koloneliga. Oleksin rääkinud seda ka, et Sa oled emaks saanud, aga siis ma seda veel ei teadnud. Milan imelikul kombel teadis. Tänasin uudise eest ja küsisin, kas ta on Jovanit viimasel ajal kohanud ja kas Jovan elab oma majas. Sellele ei tahtnud ta vastata, vahetas kõneainet, saatis Sulle tervisi ja ütles, et on sinu pärast õnnelik.
    Küsisin Milanilt, et kas ta teab naaberkülast kedagi Pavlet, kes oli koolis olnud Sinuga samas klassis ja kolinud siis Zenicasse ning liitunud sõja puhkedes serbia vägedega. See oli kõik, mis ma temast mäletasin, välja arvatud Sinuga seotud asjad, millest ma muidugi ei saanud rääkida. Milan ütles põiklevalt, et Pavle-nimelisi on seal kandis palju, aga ma lugesin ta silmist, kui ta mu automaati vaatas, et ta arvas ära , millist Pavlet ma silmas pidasin. Seda ei olnud just palju, aga ma tänasin. Ta saatis mind ukseni ja sosistas mulle kõrva, et teab üht Pavlet, kes ehk vastaks mu kirjeldusele. Küsisin, kust ma tolle Pavle leiaksin. „Mitte kuskilt,” vastas Milan, „kui mitte just kalmistult.” See Pavle oli langenud Jajce lahingus veidi enne Daytoni rahulepingu sõlmimist.
    Mina tema mälestusele mõeldes baretti peast ei võtnud..
    Sõitsime teie maja juurde. See oli püsti ja terve. Seal elas serbia pagulaspere Krajinast. Perepea hakkas kolme relvastatud soomlast nähes närvitsema ja läks endast täitsa välja, kui ma hakkasin maja endise omaniku kohta pärima. Kukkus vahutama ja vandus, et maksab panga kaudu maja omanikule üüri. Küsisin omaniku nime, aga seda ta ei teadnud. Talle justkui ei olevat seda öeldud. Küsisin, ega omanik juhtumisi Jovan Markovic ei ole. Krajina mees väitis, et nimi on tuttav. Kui ma andmete eest tänasin ja minema sättisin, vajus ta näost valgena aiatooli.
      Tagahoovis seisis kurva näoga pulstunud bosnia poni. Ma mõtlesin, et see pidi olema Jovani viimane hobune.
       Nii et Su isa ei ela Kukavicas oma majas. Ega ole ka imeks panna, kui mõelda, mismoodi seal teie peresse suhtuti. Ma ei tea, kus ta elab. Tõenäoliselt ta oma maja eest üüri ei saa. Sina muidugi tead ta aadressi. Anna talle edasi, et ma oleksin teda meelsasti kohanud. Usun, et ta oleks võinud mind valgustada selle kuulsa serbia hingeelu koha pealt, sest mina ei saa sellest kuidagi sotti. Kui seesugust müütilist rahvushinge mujal kui serblaste peas üldse olemas on.
     

Daniel Katz „Saksa sigakoer” Varrak, 2000.
“Soome kirjaniku Daniel Katzi autorinimi ei ole eesti lugejale varasemastki tundmatu. 1992. aastal ilmus „Loomingu Raamatukogus” ta esikromaani „Kui vanaisa Soome suusatas” eestindus. Kirjaniku proosalooming on jõudnud mitmesse teisegi keelde. Käesolevgi, kirjaniku seni viimane romaan on enne eesti keeles ilmumist leidnud avaldamist juba ka saksa, slovaki, prantsuse ja ungari keeles. „Saksa sigakoer” on soome koolidirektori Muri Pertuska surnud isa elujuhtumuste lugu, kelle nooruspäevade seiklusi poeg Ida-Saksamaale täpsustama läheb. Suureks abiks on tal selles ootamatult välja ilmunud isa nooruspäevik. Anekdootlikkus vaheldub satiirilisusega, huumor künismiga, mis ei tähenda ometigi seda, nagu poleks Daniel Katzil selle varjus midagi kaalukamat maailma asjade kohta öelda.”

Daniel Katz eristub soome kirjanduspildis oma Ida ja Ida-Euroopa motiividega, mis toovad värskust ka romaani “Paadisild triivib merele”. Sellele Soomes arenevale armastusloole on taustaks Bosnia sõda. Kui ajalooõpetaja Henry Loimu paadisild tormi ajal murdub ja ta sellel mööda jõge mere poole triivib, satub ta Bosnias soome rahuvalvevägedes teeninud koloneli majja. Kolonel on pärast teda sõjas tabanud suurt õnnetust Soome kaasa toonud viiuldajast serblanna ja tema isa. Sõda on aga jätnud nii temasse kui ka serblastesse sügavad jäljed
http://et.wikipedia.org/wiki/Daniel_Katz
http://fi.wikipedia.org/wiki/Daniel_Katz

Piret Jaaks „Daniel Katz:”Paadisild triivib merele””, Eesti Ekspress, Areen, 7.12.2006
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/92F1EECFF12F868AC2257237004E5647

Maimu Berg „Soome proosa virtuoos Daniel Katz”, Eesti Päevaleht, 6.04.2001
http://www.epl.ee/?artikkel=81296

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: