Eha Lättemäe

26. jaan. 2009 at 10:47 e.l. (Nädala autor 2008)

Luuletaja, sünd. Viljandis 22.09.1922. Õppis Tartu ülikoolis ajalugu ja klassikalist filoloogiat 1942-1948. Kutseline kirjanik aastast 1971. 
Juhan Liivi luuleauhind 2008.

eha-lattemae2
„Iltakävelyllä/Õhtune jalutuskäik”, Eesti Keele Sihtasutus 2003

Maja, luugid suletud,
inimnäoks ärkab,
avab silmad,
silmist pääsukesed lendavad.
Rohelised puud vilksti!
roosadeks.
Mäekoll tunneli suhu paisub,
mina vaid naeratan,
kuigi kõrre rabin
kribib mind väikeste nõeltega.
Tuled kasvavad maast,
õhulisi teid tormab mulle vastu,
liuguvad trepid.
Millestki ei saa hoida kinni.
Mola Dai, ta ütles, Mola Dai,
kaksi ja kaksi on totta.
Tunnen oma südame lööke –
kas see jaksab kanda mu päikesesse?
Ikka lõoke laulab.

Vaatasin meeleolusid,
mida vihm loopis mu silmile.
Teadlikuna asjade järjestusest
võib need avada –
selle ja teise ja järgmise,
kuni ahel on täis ja suletud,
vihm valgunud kuulmatuks,
tuul puhunud mu silmi uued pildid.
Siis mõtlen, kas peaks nad lahti võtma –
selle ja teise ja järgmise
ja kleepima paksukaanelisse kaustikusse
mälestussalmide kõrvale
väikesiks ingleiks ja lillekimpudeks.

Kui kõik muutub – asjad ja suhtumised,
millest olen jutustanud unekeelseid jutte,
võib ju neist kõnelda uuesti –
kruusa ja ebakõla keeles, vihma ja varju,
tõtt ja kujutlust – tõsilugu,
muinasjuttu ja juhust,
tulekuid, tulusid, minekuid, väljaminekuid,
merekarbis natuke liiva,
kivikild hõõrub.

Ilm on jahenenud.
Kuigi ma ei uskunud sügisesse,
olin märganud, et aastaajad
alati ei pea paika.
Et olla olemas,
pidin uskuma korrapäratusse.
Mida ma tean algosakestest,
võin ainult tunda kui sedagi.
Võtsin kõik oma kujutlused,
lasksin neil valguda sõrmede vahelt
üteldes: Ainult maanteede kruusa,
väikesi raheteri,
kogemata sündinuid,
juhuslikke. 
Ma ei ole kotkas ei pääsuke,
ma ei tea, kas on metsajärv kodu.
Pesitsen ujuval saarel,
õpin lendama, asi ei edene,
tiivalöögid ei kesta.
Mõtlen valusalt, lakkamata,
kuidas leiaksin tee.

Looming:
„Oma sammude varjust” (1968)
„Uskoon aurinkoon” (1969, Petroskoi)
„Pääsuke päevalind” (1971)
„Nõnda ma lähen” (1973)
„Metsamarju. Mõtsamarju” (1974)
„Poimin marjoja sinisestä metsästä” (1975, Petroskoi)
„Kahel häälel” (1981) (koos isa Andres Lättemäega)
„Elulugu” (1981)
„Iltakävelyllä/Õhtune jalutuskäik” (2003)
Linke autorist:
Raimu Hanson „Liivi luuleauhinna pälvis Eha Lättemäe”, 30.04.2008,  Tartu Postimees
http://tartu.postimees.ee/300408/tartu_postimees/uudised/327439.php

Lauri Sommer „Eha Lättemäe seisab mitme kultuuri veerel”, 20.02.2008, Sakala
http://www.sakala.ajaleht.ee/200208/esileht/5031889_1.php

Brita Melts „Liivi luulepreemia pälvis sel aastal Eha Lättemäe” 02.05.2008, Ärileht.ee
http://www.arileht.ee/artikkel/427588

Lauri Sommer „Eha Lättemäest”, blogitekst,
http://www.ounaviks.ee/kago/tekstid/eha_lattemae.htm

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: