Elo Viiding

26. jaan. 2009 at 10:50 e.l. (Nädala autor 2008)

Elo Viiding – luuletaja, prosaist. Sünd 20.03.1974. Lõpetas Eesti humanitaarinstituudi teatri erialal.
„Tehkem selgeks oma asukoht maailmas, kehtestagem kõigepealt oma sisemaailma piirid, ja seda ka igapäevases suhtluses Teise ja Võõraga – rahvaga, inimesega – ükskõik millises eluvaldkonnas me ka ei tegutseks; hoidkem oma hinge läveesine korras ka kümnetonnise, obsessiivselt ülepäeva müriseva tolmuimeja või muruniidukita. Küll siis avanevad ka piirid.” (Elo Viiding)

Elo Viiding „Püha Maama”, Tuum 2008
Katkend, „Vana võitleja” lk 82-84.

/…/
Ma olen kõikide mälestuste ohver, isanda ja minu ühised mälestused on minu ainuke toit, slaidid minu isanda ebamugavast, jäledast, talumatust ja hingeohvriterohkest elust.
Kõik minevikuogad, ainsagi erandita, on minusse, pehmesse ja vastuvõtlikku nõelapatja kinnitunud. Nüüd peaksin ma rahulduma oma isanda väikeste jalutuskäikudega metsas, need peavad mulle andma natuke elujõudu, et ta saaks hingata selles maailmas, kus teda ja mind veel mõnda aega piinata kavatsetakse; kopsud peavad saama küll õhku, aga meeltesse pevad need käigud jätma ängistustunde.
Mu isand ei armasta mind. Kõik, mida ta minust teab, on üksnes see, et ma talle haiget teen. Ta ei tunne mind, ei tahagi tunda, olen talle ristiks kaelas. Aga ta ei peagi tundma, sest siiski me piinleme koos, ja ühises piinas teineteisele selja pööranuna oleme lahutamatud, oleme armastajad. Nagu ma ütlesin, pole elu mu isandat hästi ja õiglaselt kohelnud. Orvuks jäämine varases lapsepõlves, eakaaslaste nöökimine ja ümbritsevate täiskasvanute hingelise kapseldumuse ning ebaküpsuse tõttu mahavaikitud lapselein; pimedad nooruspäevad, hulk luhtunud inim- ja intiimsuhteid, kiskjalikud kired, kiivad kolleegid, suured õnnestumised ja veel suuremad kokkuvarisemised, lisaks mitmed väiksemad tõved…Jälkus, mida ma tunnen, on mu isanda jälkus. Ometi kannan tema jälkust mina, olen kui paun, kuhu mu isand on peitnud oma ainukese kõige kallima vara.
Maailm, mida ma põlgan, on ka mu isanda ilm, ainult et mina ei näe seda – mina ainult tunnen, kuidas see mu isandat vaevab. Niisamuti nagu see räpane riik, mille mürgist toitu ma endasse võtta ei taha, aga ma teen seda, sest ma elan oma kohustuste koormat.
Ja need värdjalikud, salakavalad inimesed, keda mu isand arvab, et valitseb, aga keda ta hoopiski oma ebakindluses ja alanduses teenima on sunnitud. Õnnevaraste näod, keda ta päevast päeva näeb. Kahejalgsed kalkulaatorid, ametnikuhingega libud. Libuhingega ametnikud. Konverentside korraldajad, mahhinaatorid, seltskonnajublakad, sulnid mölakad. Aga mu isand orjab omaenda oksereflekse truult iga jumala päev.
Iga päev lükkab mu isanda ette aina kurnavamaid katsumusi, räigemaid üleelamisi, võikamaid võitlusi. Ta elab vimmakalt ja nüüd juba mädanedes oma saatuse jõhkruses, end ümbritseva animaalses tooruses, kultiveeritud ja kinnismõttelises labasuses. Päev-päevalt ma näen, kuidas mu isand soovib juua, ta kisendab, aga saatus ulatab ta huulteni üksnes soolveekärna.
Kui mu isand maailma ette astub, võtab too töllakate tsirkuseareen teda alati vastu kõvera ja pahaendelise muigega: nad teatavad armulikult, et mu isandal on jälle midagi viga – ta nõudvat liiga palju teistelt, selle asemel et nõuda iseendalt; liiga palju jutustab ta endast, ta võiks tagasihoidlikum olla, ta võiks teisi rohkem armastada – need marukoerad, need raisad, kelle suguõed ja –vennad teda halastamatult mõnitasid, kui ta oli veel noor, ilus, otsekohene ja õiglane, nõuavad mu isandalt nüüd üksnes lömitamist, ja seda veel püstipäi, tõpralikult ja armastusväärselt valetades! Nad ütlevad, mu isand peaks käituma oma eale vastavalt. Mu isand peaks olema tolerantsem. Mu isandal peaks olema arusaamist, mu isand ei tohiks teha ennatlikke otsuseid. Mu isand peab laskma panna endale nimesid nagu: Tugev, Vastutustundlik, Võimukas, aga tegelikult peaksid kõik saama rahulduse sellest, kui ta on sisimas lõtv, naeruväärne ja järeleandlik nagu vahukomm laste peolaual, mis sest, et ta nii suurepäraseid nimesid kannab. Mu isand peaks inimarmastust ja solidaarsust tundma õppima, heidavad need nurimoraalsed vilavsilmad talle ette ta ametiühingu blankettidel ja pritsivad sapisegust tatti tema krevetisalatitaldrikusse, kui ta neile hetkeks selja on keeranud. Muidugi, töö on töö. Kui mu isand peaks taas kord tegema teed neile andetuile variseridele, kes tema teel seisid ees juba siis, kui ta noore ja uljana tõusis oma võimete tippu.
Oo, aga mu isand kannab seda paska alati väärikalt, tema keha on sitke, ta iseloom paindumatu ja jäik; ta on kõigest võitjana välja tulnud, aga nüüd ma näen kerge kohkumuse ja, siiski, pean tunnistama, et ka paratamatusest tuleneva, ehk koguni surmaeelse rahuga, kuidas ta järjest viksemaks jääb, kuidas ta alistuma hakkab. Kuidas teda tõesti armastama ja hindama hakatakse. Kuidas tema mälestused muutuvad järjest intiimsemaks, tema sõnad järjest mahedamaks. Tema toon aina leebemaks, tema hääl järjest vaiksemaks.
/…/

Ilmunud loomingut:
luulekogu “Telg” Kassett 1990, Eesti Raamat 1990
luulekogu “Laeka lähedus”, Tuum 1993
luulekogu “Võlavalgel”, Tuum 1995
proosakogu “Ingelheim”, Eesti Raamat 1995
luulekogu “V”, Tuum 1998
luulekogu “Esimene tahe”, Tuum 2002
luulekogu “Teatud erandid”, Tuum 2003
soomekeelne tõlkekogumik “Paljastuksia”, Nihil Interit 2000, tõlkija Katja Meriluoto
rootsikeelne tõlkevalimik “För en stämma”, Ariel 2004, tõlkija Peeter Puide
luulekogu “Selge jälg”, Tuum 2005
proosakogu „Püha Maama”, Tuum 2008

Autorilt ja autori kohta:

Elo Viiding: piirid.,Postimees,  8.03.2008
http://www.postimees.ee/080308/esileht/ak/316321.php

Piret Jaaks „Elo Viiding „Püha Maama””, Eesti Ekspress, Areen, 13.06.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/DF871629D9EF60BEC22574650026F4E4

Rebekka Lotman „Elo Viiding ärritab lugejat” Postimees, 31.05.2008
http://www.postimees.ee/310508/esileht/ak/334244.php

Kätlin Kaldmaa „Elo Viiding – ikka veel rahulolematu” Eesti Päevaleht, 19.04.2008
http://www.epl.ee/laupaev/426216

Kalev Keskküla „Elo Viiding „Selge jälg”” Eesti Ekspress, Areen, 22.02.2006
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/2A966C8CD93F6DCAC225711B00430506

Kristiina Vaarik „Elo Viiding kirjutab luulet avatud lugejale” Sakala, 31.05.2006
http://www.sakala.ajaleht.ee/310506/esileht/5021255.php

Mati Unt „Must päike ja Paulo Coelho” Sirp, 5.03.2004

Katrin Hallas „Elo Viiding Teatud erandid” Eesti Ekspress, Areen, 11.03.2004
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/687E7B46DB2D9F56C2256E51002FBDDF

Jaak Urmet „Piisavalt laetud Elo Viiding”, Eesti Päevaleht, 14.06.2002
http://www.epl.ee/?artikkel=207653

Jan Kaus „Viiding, „V” – võitlus vastu vaikust” Sirp, 10.07.1998
http://www.teataja.ee/et/article.php?34.0

Anneli Mihkelev „Elo Viiding – a Poet who Plays on Social Nerves”
http://elm.einst.ee/issue/20/elo-viiding-poet-who-plays-social-nerves

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: