Ene Mihkelson

26. jaan. 2009 at 8:12 e.l. (Nädala autor 2007) ()

23. oktoobril 2007 kell 17.00 Eesti raamatu päeva kirjandusõhtu „Ajalooline mälu ja eesti identiteet”. Teema üle arutlevad kirjanikud Ene Mihkelson ja Enn Nõu. Vaatluse all on E. Mihkelsoni romaanid „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud” ning E. Nõu romaan „Koeratapja”.

 

Ene Mihkelson,  eesti prosaist ja luuletaja – sündinud 21. oktoobril 1944 Imavere vallas Viljandimaal Tamme k. talupidaja tütrena, õppis Rakvere raj Rägavere 7-kl koolis 1952-53, Karitsa 7-kl koolis1953-59, Rakvere internaatk-s 1959-63 ja TRÜ-s ajaloo-keeleteaduskonnas 1963-68. Töötas Võnnu keskk-s  1968-69 õpetajana, Tartus KM KO-s tead. töötajana 1969-79,  TRÜ žurnalistika kat.-s ajuti lepingulistel töödel 1979-81, sestsaadik vabakutseline kirjanik.
„Eesti Ekspressi” küsitluse põhjal kuulutasid kriitikud 2006. a  „Ahasveeruse une” taasiseseisvusaja parimaks romaaniks.

Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni” ja Nikolai Baturini „Kentaur” on teosed, mis kinnitavad Suure Romaani võimalikkust ja elujõudu ka uue aastatuhande alguse eesti kirjanduses. Nagu oma luules ja teistes proosateostes tegeleb Ene Mihkelson ka „Ahasveeruse unes” meie lähiajaloo valulise mõtestamisega ja näitab, et minevikku selgeks rääkimata ei saa keegi olla oleviku peremeheks, tulevikust rääkimata. See on Juhan Liivi eetilise kreedo kuulutamine kaasajal ja moodsa kirjanduse võtetega. „Ahasveeruse uni” on mitmehäälne mäluromaan, mille luuremängud ja peategelase isa surma üle juurdlemine pakuvad lisaks psühholoogilisele pingele ka süžeelist põnevust. (Janika Kronberg).
Katkend Ene Mihkelsoni romaanist „Katku haud” (Varrak 2007)

„Kas Eestimaal on üldse paiku, kus pole midagi hullu juhtunud, kas neid paradiisisaarekesi on üldse olemas!
Pärast läksime proua Bintaga saksa surnuaedu vaatama. Proua Bintagi polnud seal käinud, nii et tundsime mõlemad heameelt, et vaatamisväärsuste juurde juhatavad viidad olid suure tee äärde hästi nähtavad. Mul oli nimelt tunne, et olime 1953. aastal Pontusega sellel surnuaial käinud ja seal oli mälestusteenistus. – Imelik kujutlus, mõtlesin tähisteta kõrgemaid mullakühme vaadates.-
Mis tähendus oli sõnal saksa surnuaed, kus ja millal ma olin seda kuulnud, et üldse tahta siia tulla? Kaata juures ei olnud ma siis veel käinud ega osanud oletava pilguga ka seda maja otsida , kus Kaata oma ülesandeid saamas või aruandeid tegemas käis.
 See siin oli üks põhjalikult unustusse vajunud paik, millelt koristustööde huvides ilmselt niideti heina. Kulu ja risu neil küngastel igatahes ei olnud. (Kabeli ääres siiski oli.)
 Proua Binta tundis huvi just kabeli vastu, mis seisis pooleldi lagunenud olekus surnuaia väravast vasakule poole jääval künkal. Me uurisime kabeli seinu seest ja väljast ning seal tuli mulle ka meelde, et Sanna oli millalgi ütelnud, et mu isa surnukeha visati kabeli taha kaevatud auku. Ma olin Pilistvere surnuaias kabeli ümber tundide kaupa haudu uurinud ega tahtnud uskuda, et üks bandiidiks arvatu maeti salaja kellegi teise ja alles elavate sugulaste hoolduse all olevale hauaplatsile. Siia risuhunnikusse aga võibolla küll, kus salakorterid ja julgeolekumajagi lähedal.
 Proua Binta huvita ei oleks see mõtegi mulle pähe tulnud, nagu looks tema kohalolu millegi avanemiseks vajaliku pinge.
 Lossi praeguses pargis jalutades sain aga aru, et olime Pontusega hoopis olnud seal. Pontus oli mõni aeg tagasi ostnud vana ajast ja arust oleva mootorratta, mille osasidki enam saada ei olnud. Ta oli nii uhke oma esimese ainult ennast arvestava ostu üle, et üheksa-aastasele minulegi tundus tema rõõm natuke lapsik. Pontus oli sel ajal juba vana mees.
 Pargi maanteepoolsel küljel seistes meenus, et just siin oli Pontus mind tutvustanud ühele meie juurde astunud võõrale mehele. Äkki tundus mulle, et tegelikult oli ta selle sõidu võtnud ette just selle kohtumise pärast.
 Jah, tal ei ole vanemaid. Ta on vaenelaps, oli Pontus ütelnud. See lause jahmatas mind sedavõrd, et ma ei vaadanud meestki täpsemalt. Kohtumises oli mingi ebalus, kahevahelolek.
Suvekuum päike ning alandustunne Pontuse sõnade pärast pani mu pea ringi käima. Siis läks silme eest pimedaks ja ma ütlesin, et pean kohe pikali heitma, sest muidu ma minestan.
 Pontus talutas mu kähku ühe pargipingi juurde, kus ma mõnda aega tõesti lamasin. Kui ma jälle nägema hakkasin, meest enam ei olnud. Mäletasin vaid, et ta ei olnud üksi. Mingid teised mehed olid seisnud sealsamas, aga ka nende nägusid ei osanud ma tähele panna.
 Tol koos proua Bintaga tehtud ekskursioonil tuli mulle ka see kohtumine millegipärast meelde, aga ma ei rääkinud sellest.
 Kaatale rääkisin, kui ta meenutas meie kunagisi vanade mõisate külastamise retki, nagu oleksime nendes parkides olnud alles eile.
 Või Pontus tegi sulle niisuguse kingituse, ütles Kaata, ja ta nägu paljastus jälle tuttavas irves. Ma imestasin selle irve ootamatu ilmumise üle, sest meie jutuajamises ei olnud mitte vihjetki olukordadele, mida ta iseloomustas pitsituse- ja pahanduse-sõnaga.
Kas see mees võis tõesti olla mu isa, kas ta tõesti võeti haavatuna kinni ja pidi enne mahalaskmist ka unes nähtud töökoja sarnase põrgu läbi tegema?  Mis mõte oli isale näidata last, kes teadis, et ta vanemad on surnud, sest seda ju Pontus sel kohtumisel rõhutas, vilksatas Sanna köögis istudes läbi pea, kui mu meeled olid ikka veel Kaata ja proua Bintaga tehtud ekskursioonide mõju all.
 Kui inimene saab minevikust midagi ootamatut teada, vaatab ta selle teadmise valgel oma varasema käekäigu üle, tõlgendades kõige harilikumad situatsioonid tähendusrikkaks. Kaata oli juhuste imeliseks tõlgendamise ala päris meisterlik, mina tegin unenägudega peaaegu et sama. Pontus tahtis mootorratast ehk pikemal sõidul lihtsalt proovida, aga mina rikkusin nõrkushooga ta elevuse ära.
 Kust ta, põrguline, sel vaesel ajal mootorratta ostmiseks raha sai, esitasin meenutusõrnusest ärgates, ürgeestiliku kihvatusega alati kõige tähtsamana tunduva küsimuse: Vanaema võttis enamasti ju võõraspoja käest palga ära, sest nende majapidamine oli ühine. Miks mäletasin kevadpidu, kui saksa surnuaial toimunud jumalateenistust?  Miks oli vaja rõhutada, et mul ei ole vanemaid?”.
Loomingu kohta:

Ene Mihkelson „Päevad on laused”, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005

Jaanus Adamson ja Elo Viiding „Tervitusi teisest ilmast!”, 15.03.2002 Sirp

Märt Väljataga „Ma müüsin su, sa müüsid mu”, 25.05.2007 Sirp
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1850:ma-m-sin-su-sa-m-sid-mu&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3161

Toomas Liiv „Ene Mihkelson jälgib poliitilist katku Eesti näitel”, Eesti Päevaleht 8.06.2007
http://www.epl.ee/artikkel/388953

Kalev Keskküla „Ahasveerus ja rehepapp piiririigis” Eesti Ekspress 21.08.2006
http://www.ekspress.ee/viewdoc/440A4D58BABF769EC22571D100372718

„Ene Mihkelson pälvis maineka Euroopa kultuuripreemia”, Postimees 6.05.2006
http://www.postimees.ee/060506/esileht/kultuur/200582.php

Sirje Kiin „Ene Mihkelsoni matsi põhi”, Kultuur ja Elu 4/2004,
http://kultuur.elu.ee/ke478_mihkelson.htm

Kajar Pruul „Tundmatu suur loom unede udus”, (Ahasveeruse uni) Eesti Ekspress, Areen 10.01.2002
http://www.ekspress.ee/viewdoc/5cc821e24d4125bc42256b3d002c4ec6

Toomas Liiv „Mihkelson uitamas Ahasveerusena” Sirp 15.03.2002

http://et.wikipedia.org/wiki/Ene_Mihkelson

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: