Hando Runnel

26. jaan. 2009 at 10:54 e.l. (Nädala autor 2008)

15. oktoobril 2008 kell 12.00 Annelinna raamatukogus
Kohtumine luuletaja Hando Runneliga „Mõtelda on mõnus…”

Hando Runnel (24.11.1938) – luuletaja ja esseist

Katkeid: Hando Runnel „Jooksu pealt suudeldud”, Ilmamaa, Tartu 1998

/…/ Suudelda või luuletada On meelde jäänud mõni ilus ütlus kunsti kohta. Üks kaunim, mida tean, on põhimõtteliselt säärane: kui näed kaunist naist, tahad teda suudelda, kui näed kauni naise pilti, tahad seda järgi joonistada. Vaevalt saab lühemalt ja selgemalt määratleda esteetilist fenomeni, ära näidata elu ja kunsti vahekordi, nende täielikku erisust lähte poolest: kes teeb kunsti, ei suudle, kes jääb suudlema, ei saa teha kunsti! – Kunsti tegemine tähendab objekti seadmist mingisugusele distantsile, elulises mõttes kättesaamatusse kaugusesse, raami sisse, sordiini alla, ideaalsusesse. Lüürik, kes luuletades lähtub kõige enam oma isikust ja isiklikust elamusest, peab oma luulendatavat elu ja elamust ning iseennast pidevalt endast ära tõukama, eemaldama, objektiveerima, võõrandama – distantseerima. Luuletaja, kes unustab oma luuletajaks-oleku ning koputab tüdruku uksele, et saada temaga kokku kõigi meelte vallas, hävitab mingis mõttes ühe oma luulekuju, kuivõrd ta purustab esteetilise vahemaa, toob ideaalkuju sealpoolsusest ehk luuleilmast siiasamma, reaalsusesse. Kas või ajutiselt. – Ära koputa, öeldakse sulle, sest kunst ei kopeeri ega imiteeri elu, ta jäljendab olevat kunsti, olevat luulet, nende kujundeid, see o n tema ontoloogiline põhi ja pidevus! Elust võetud kujusid ei saa ta otseselt imiteerida, need on teisest ainest, „lihast” ja „verest”, need peab enne allutama suurele muundamisele, metamorfoosile, tõstma nad reaalelust esteetilisse ruumi, distantsi taha. See muundamisvõime on kunstnikuandes kõige igatsetum, kõige haruldasem võime. Terra imperfecta Kaks päeva ei olnud aega mitte midagi mõtelda – tegin tööd. Aga ajud olid enne seda mõtlema harjunud ning nõudsid ikka oma: öösel une ajal ajasid nad omi asju, mõtlesid midagi – öö oli täis intellektuaalset unenägemist. Aga meelde ei jäänud ühtki mõtet ega seika. Ainult unenäo lõpp, mis jäi minekuga hiljaks, libises unenäost välja, jäi siiapoole ja jäi meelde. See väheke suurest mõtlemisest, ülejääk. Keegi nagu lausus või lugesin ise mingeid õhus hõljuvaid, säälsamas hääbuvaid ridu. Maa ilma taevata on maa ase; taevas ilma maata on taevas. See sõna ei olnud a s e, ent ta oli üks selline sõna, mille abil anti mõista, et maa ilma taevata on alles maa e e l d u s ega ole veel päris maa. On vähem kui maa – väärikuse mõttes. Midagi niisugust nagu maa-alune või „põrgu” alles. Aga taevas on taevas alati, kas tema juures maad on või pole. Kui lõunalauda hüüti, juhtus jälle nagu hommikul ärkamise ajal: üks olek viibis ja libises teise oleku sisse. Kui jalad juba liikusid, kui suu juba tundis toitude mõnu, püsis vaimus veel raamat, mida just olin sirvima hakanud ja kus nimetati Aquino Thomast, kes öelnud: teener on isandast olenev, isand on ainult ta ise; loodu on loojast olenev, kuid loodu loojat ei muuda. Olin hämmastunud: kaks korda sel päeval öeldi mulle ühte ja sedasama valemit, kaks korda järjest juhatati mõtteile, mida mus eneses polnud. Ning imelik, et uni käis ilmsuse ees.

Loomingut:
“Maa lapsed” (1965)
“Laulud tüdrukuga” (1967)
“Avalikud laulud” (1970)
“Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks” (1972)
“Miks ja miks” (luuleraamat lastele, 1973)
“Mõru ning mööduja” (1976)
“Mere ääres, metsa taga” (luuleraamat lastele, 1977)
“Kodu-käija” (valikkogu, 1978)
“Punaste õhtute purpur” (1982)
“Mõtelda on mõnus” (luuleraamat lastele, 1982)
“Ei hõbedat, kulda” (essee- ja kriitikakogumik, 1984)
“Juturaamat” (proosaraamat lastele, 1986)
“Laulud eestiaegsetele meestele” (1988)
“Mõõk ja peegel” (esseed, 1988)
“Aja lugu” (laulukava, 1988)
“Taadi tütar” (luuleraamat lastele, sisaldab laule, 1989)
“Isamaavajadus” (poliitilise publitsistika valimik, 1991)
“Oli kevad, oli suvi” (1992)
“Juhan Luiga ja vene küsimus” (1993)
“Üle Alpide” (1997)
“Haruldused” (1998)
“Jooksu pealt suudeldud” (artiklite ja esseede kogumik, 1998)
“Küüni täitmine” (näidend, koos Madis Kõivuga, 1998)
“Mõistatused” (2000)
“Omad” (2002)
“Õpetussõnad” (2003)
“Suureks saamine: laste laulud ammu ja homme” (lasteluule ja lastelaulude valikkogu, 2004)
“Sinamu” (2005)
“Viru veri ei värise. Armastuse laulud” (2006)
“Armukahi” (2008)

Hando Runnel koostajana:
“Valguse riie ei vanu” (Kalju Lepiku luulekogumik)
“Kui meil veel püksa ei olnud. Jaan Lattik.”
“Eesti kirjanduslugu. Gustav Suits.”
“Minu elu. Konstantin Päts.”
„Läbi äreva vere”. Pühendusteos Hando Runnelile. Koostanud ja toimetanud Mart Orav. HRS, Tartu 1999

Linke artiklitele ja arvustustele:
Hando Runnel „Öö oli õrn”, Postimees, 19.05.2007
http://www.postimees.ee/190507/esileht/ak/261548.php

Hando Runnel „Sõnast ja vabadusest”, Postimees, 8.09.2007 http://www.postimees.ee/090907/esileht/ak/281747.php

Peeter Olesk „Hando Runnel. Maaomane laps”, Järva Teataja, 24.11.2007 http://www.jt.ee/251107/esileht/20007399.php

Peeter Olesk „Hando Runnel. Teised ja mina”, Järva Teataja, 22.07.2008 http://www.jt.ee/220708/esileht/20009475_1.php

Aapo Ilves „Hando Runnel „Armukahi””, Eesti Ekspress, Areen, 18.04.2008 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/A729412F19BCF6AAC225742800431207

Peeter Künstler „Runnel ja luulemasin”, Sirp, 20.06.2003

Ivar Sild „Nädala raamat: Hando Runnel „Suureks saamine””, Eesti Ekspress, Areen, 26.08.2004 http://195.250.160.49/viewdoc/93448D748257AF05C2256EF9002BA688

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: