Heino Kiik

26. jaan. 2009 at 9:11 e.l. (Nädala autor 2007) ()

27. aprillil 2007  kell 15.00 raamatukogu saalis kirjanduslik kohtumine Heino Kiigega.
Sünd. 14.05.1927. 
Proosa- ja näitekirjanik, publitsist.

heino-kiik

Foto: Sirp

Katkend: Heino Kiik „Mitteminister. 1943-1948” Ilmamaa 2004, lk 284-286:

(…) Kaheksandal septembril jõuan lõpuks päriselt ülikooli, lähen oma esimesele loengule, mis juhuse tahtel on professor Johannes Piiperi zooloogia.
Piiper on minu jaoks suur nimi, olen tema raamatu „Pilte ja hääli kodumaa loodusest” kaks korda läbi lugenud. Imestasin, kuidas üks inimene võib looduses nii palju värve näha ja meeleolusid tunda ning need nõnda täpselt kirja panna, et lugedes viibid temaga koos sealsamas kodumaa looduses. Piiperi raamat on inimese kirjutamise võimete tipp.
 Auditooriumis saan esmakordselt oma kursusega kokku, nad on juba mõne päeva pikkuse tudengikogemusega, mina päris algaja. Meid on meeletult palju, üle saja kümne vist. Piiper tuleb, kõik hõõruvad taldu vastu põrandat, kahin pahvatab professorile ukselt vastu, aga tema on vana rahu ise. Esimese üllatusega mõtlen, et tudengid tahavad oma üleolekut näidata, solvavad vana meest, aga kohe taipan, et see on mingi ülikooli komme tervitada. Räpinas me tõusime õpetaja austamiseks püsti. Sedasi me ajame tolmu põrandalt üles, aga eks ma ka hõõrun, õpin kombeid. Üliõpilane on hoopis muud, kui mina tean.
 Piiperi nägu ja olemine on niisama muhe ja mõnus, nagu tema raamatujutt, vaatan väga hoolega, sest nii kuulsat inimest näen harva. President Pätsi olen küll veelgi lähemalt vaadanud, aga see oli ammu. Näen kohe, et heatahtlik inimene. Tunnen vaikset rõõmu, et mind ülikooli võeti, keda kõiki ma siin tundma saan – Piiper ise tuleb mu esimesse tundi.
 Professor alustab loengut, paneb suure putukapildi tahvli juurde, võtab kepikese kätte ja hakkab sissejuhatuseta näitama selle näidisputuka koivalülisid, koivakarvakesi ja küünekesi, ise ütleb kõigi nende nimetused ladina keeles ja vist mõned kreeka keeleski, nagu muuseas ka eesti keeles. Ma püüan kõik korralikult oma vihku kirjutada, aga mõne minuti pärast mõistan, et see kirjutamine on lootusetu ettevõtmine, niisugune õppimine käib mul üle jõu. Minust ei saa siin asja. Seda keelepuru on võimatu meelde jätta, esimesel eksamil põruksin läbi. Ülikool ei ole minusuguse jaoks. Jalgade sahistamisega tulnud tudengiülevus vajub ja vajub, kaob sootuks, olen armetu saamatu koolipoiss, lootusetu hädavares, nagu senises elus veel olnud pole. Ära tule metsast välja, ära tüki ülikooli; elu karm katsumus teeb mind murelikuks. Vaatan vahetunnil teisi, mõned suudavad pärast seda Piiperi pakutud ehmatust naerda ja naljagi teha. Neile on see vist teine Piiperi loeng, on ehk saanud vahepeal toibuda. Kõik siin on minu jaoks võõrad, esimesel päeval pole kellegagi oma muret jagada. Olen üksi, kõigest mahajäetud. Professori kõrgus ja ühe tudengi armetus saavad esimese loenguga nii selgelt kätte näidatud, et põgene või kohe, jäta ülikool sinnapaika. Aga kuhu mul minna? Kuidas teised sada mõtlevad toime tulla ja mina ainsana annan alla? Tulevik on tume, aga ma püüan, panen Piiperi sõnu kuidagiviisi kirja, eks pärast näis, mis sellest elust saab.
 Teine loengupäev toob mind sealt august jälle välja, sest see läheb ilma Piiperita ja ma mõistan loenguid niisama hästi kui Räpinas, panen kuuldut rahumeeli kirja ja meel läheb lahedamaks.
 Näen ühel uksel ülikooli spordiklubi silti, astun pikemalt mõtlemata sisse ja asun liikmeks, siis tunnen end päris kindlalt, Avinurme valla ja Võrumaa suur tegija.
 Kas suvine rännukihk ikka veel veres, või mis mind keerab, aga ma ei juurdu selle ümberistutamise järel siin Tartus kuidagi.
Käin päeval hoolega loenguil, siis istun bussi, sõidan kodukanti, esimese hooga Adraku tädi juurde, järgmisel päeval koju Tammessaarde. Kolmandal päeval jälle Tartusse. Saan päeva loenguid kuulata, ka hirmu naha vahele ajanud Piiperit ennast; paistab, et ta hakkab rahunema, räägib juba peaaegu inimese moodi.
 Seitsmeteistkümnendal septembril algavad kahepäevased ülikooli spordiklubi meistrivõistlused kergejõustikus, tunnen end jälle rohkem oma sõiduvees.  Proovin sadat meetrit, jään seitsmendaks, siin pole enam naljapoisid, tuleb pingutada. Saja kümne meetri tõkkejooksus olen juba kolmas. Hakkan treenerile silma, ta võtab mind sada kord neli teatejooksu meeskonda, tuleme teiseks. Kõige olulisemaks loen neljasaja meetri jooksu, aga olen vaid viies, nad siin on treeningut teinud, niiviisi minu moodi karjamaavõsast tulles läbi ei löö. Nüüd vähemalt tean, kes ma olen. (…)    

Heino Kiige loomingut:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?4398

Heino Kiige kohta:
Kalle Käsper „Heino Kiik: reeglite trotsija”, Postimees 3.09.2005
http://www.postimees.ee/030905/esileht/kultuur/175916.php

VE: Kiik Heino
http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$629?mode=topic

Kadri Jaanits „Heino Kiik: „Maria””, Eesti Ekspress, Areen, 13.06.2005
http://www.ekspress.ee/viewdoc/277FD3DB57787695C225701F004839BC

Inna Grünfeldt „Kultuur: Gorki sohipoeg ja baleriin R linnarahva küsitlustules”, Virumaa Teataja, 1.12.2004
http://www.virumaateataja.ee/011204/esileht/kultuur/15021260.php

Peeter Sauter „Pidurdamatu kiidulaul Arve Jommile” Eesti Ekspress, Areen, 23.11.2005
http://www.ekspress.ee/viewdoc/82C9F4D6A8ACAF3DC22570C2003FEFF2

Ivi Drikkit „Heino Kiik: Olen sünnihetkel kõvasti üleskeeratud vedruga inimene” Postimees, 19.04.1997
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/04/19e/index.htm

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: