Heinrich Böll

26. jaan. 2009 at 11:00 e.l. (Nädala autor 2008)

Heinrich Theodor Böll (21.12.1917-16.07.1985). Saksa kirjanik, 1972. Nobeli kirjanduspreemia laureaat.
Heinrich Böll sündis Kölnis katoliiklikus peres. Peale osalemist II maailmasõjas ja viibimist interneeritute laagrites alustas B. oma sünnilinnas kirjanduslikku tegevust. 1947-48 ilmusid esimesed lühijutud. Bölli loomingu läbivaid teemasid on Teine maailmasõda ja selle pärand sakslastele. B. teoste peategelaseks on nn väike inimene, kes peab tulema toime sõjast raputatud Saksamaal oma põlvkonna painete ja kõhklustega. 

Heinrich Böll „Ametisõidu lõpp”, Varrak 2008. Lk 136-138.
Katkend

   Tunnistaja professor Büreni ülesastumine vaid nõrgalt valgustatud saalis väärinuks mitte ainult suuremat, vaid suurt publikut; ühes detailis Büreni ülesastumise kirjeldamisel esines hiljem ka vastuseis kirjanduslikult väga huvitatud Aussemi ja sellistest peensustest vähem hooliva Hermese vahel, kes vaidles vastu Aussemi kirjeldusele Büreni ülesastumisest kui täpsest „minnalaskmisest”, esitades väite, et „minnalaskmise” mõiste välistavat iga varjundi mõistest „täpsus”; sellele väitis Aussem vastu, et just minnalaskmine vajavat täpsust ja täpsus minnalaskmist, mis nähtub sellisest mõistest nagu „uljus” – sõnas „uljas” olevat minnalaskmist ja täpsust, ning kui ta ei nimeta Büreni esinemist „uljaks”, siis sellepärast, et mõiste tundub talle liiga kulunud; tema jääb selle juurde, et Büreni esinemist iseloomustanud täpne minnalaskmine. Ilmselt polnud ükski kohalolija peale Hermese, kes oli Büreniga seda käimasolevat asja juba mõne korra arutanud, professorit tunnistajaks kutsudes sugugi oodanud, et saab näha sellist nähtust nagu Büren; koguni Gruhlid paistsid esimest korda uudishimu tundvat. Büren kandis väga avarat hernekollast kordpintsakut, ja kuna Hermes oli talle öelnud, et on vist parem lips kaela panna, siis kandis ta samuti hernekollase särgi juurde üsna jämedat, kaela ümber seotud keerdnööri, nagu neid jõulu ajal kasutatakse kingituste pakkimiseks; ta püksid olid spinatirohelised, kingad väga lõdvalt põimitud naharibadest, peaaegu sandaalid, seevastu ta tumedad juuksed olid pügatud sõnaselge kodanlikkusega; samuti oli tal habe aetud; ta pruun ja heas tervises nägu, kus Agnes Halli hilisemail sõnul olid „armsad koerasilmad”, peaaegu säras lahkusest, kui ta kähedal häälel oma isikuandmed teada andis: kolmekümne nelja aastane, abielus, seitse last, kaebealustega ei otseses ega kaudses suguluses. Hermese lühida palve peale ütles ta, et oli siin arutusel olevat „sündmust” täpselt uurinud, saanud näha kõiki selle kohta antud ütlusi, kaasa arvatud tema jaoks tähtsaimat, proovireisija Erbeli oma, millest ta olla justsama kuulnud härra jurist Hermese käest, et üliväga tähtsad üksikasjad, mille Erbel oli lasknud protokolli kanda, olla tänase protsessi käigus leidnud kinnituse ühe politseiametniku suu läbi; selles kirjeldatud ülimalt huvitavaid elemente; kas ta tohib kaebealustele küsimuse esitada. Kui Stollfuss ütles, et tohib, küsis Büren, kelle näost ei kadunud kordagi rõõmus meel, noorelt Gruhlilt, kuidas oli ta tekitanud selle muusikalise heli, mida proovireisija Erbel oli kirjeldanud osalt ragina, osalt trummeldamisena ning „peaaegu ilusana”. Gruhl juunior sosistas kõigepealt Hermesega, enne kui püsti tõusis ja ütles, et ta ei saa saladust reeta, kuna see on üks väheseid stiilielemente, mida ta kavatseb edasi arendada, tal olevat sellest laadist rohkematki plaanis; juba olla ta uurinud vanarauaplatsil „vedurikatelde mõõtu” vanade katelde järele, et aja ja võimaluse tulles kontserti anda. Kirjeldatud ja talle materiaalse kahju tekitamisena süüks pandud sündmus olnud üksnes „esimene küll kordaläinud eksperiment”, mida ta kavatsevat jätkata. Kui Stollfuss palus tal usaldada kõigi kohalolijate, ka pealtvaataja preili Halli saladuse hoidmise kohustust ja mitte keelduda „härra professorile” informatsiooni andmast, ütles Gruhl enda kindla olevat, et „tunnistaja Bürenil” liigub meeles midagi plagieerivat, nagu kunstnike seas kombeks; ka selle peale ei kaotanud Büren oma rõõmsat meelt, möönis, et ta uudishimu pole päris altruistlik, kuid andis Gruhlile mõtelda, et tema, Büren, esindab täiesti teistsugust kunstivoolu ja ta lubab Gruhlile pidulikult, et ei reeda saladust väljapoole kohtusaali. Taas pidas Gruhl jununior nõu kaitsjaga, kes palus eesistujat, et too laseks Gruhl juuniori ütluse protokolli kanda ja „annaks sellele niiviisi omamoodi autoriõiguse märgi”. Väga heas tujus Stollfuss palus Aussemil Gruhli ütlus protokolli kanda. Gruhl juunior, kelle kahtlustus oli taas taganenud rõõmsameelsuse ees, ütles nüüd, et neid hääli tekitanud ta köhakommide ja osalt ka koorevenistega, tähendab, tumedamaid hääli köhakommide, heledamaid koorevenistega, ja ta kallanud kõigepealt mõlemad kanistrid autosse tühjaks, siis mulgustanud need, täitnud köhakommide, täpsemalt koorevenistega, uuesti kinni kruvinud, tuli, äga tuli andnud siis soovitud efekti; varasemad katsed hapude kommide ja niinimetatud vähikaeltega, mida ta teinud suures konservipurgis, olla nurjunud, sest see värk sulanud üles ja valgunud lödiks, selle asemel, et „muusikat teha”. Ta eksperimenteerinud ka kitsesõnniku ja lihtsate katkimurtud suhkrutangidega – tulemust saavutamata. Prokurör, kes ei kaotanud ainult kannatust, vaid hakkas ka vihaseks minema, sest oma hilisemat tunnistust mööda „haaras teda kahetsus, et ta oli lasknud neil Reini rebastel endale selle protsessi kaela määrida”, küsis nüüd Bürenilt, kas too on korraline või erakorraline professor. Büren, kel siin pääses suust peaaegu alp naerukihistamine, et ta pole ei seda ega teist, vaid akadeemiaprofessor lähedal asuvas suurlinnas, tema töölepingul on peaministri allkiri, ta ei kanna seda lepingut küll alati kaasas ega keha ligi, aga seda saab päris kindlasti „kodunt kätte leida”; tal on koguni õigus pensionile ja – sedagi teatas ta jälle naeru kihistades – viimasel doktorivalimisel olla temast küll veel „üle mindud”, aga ta olevat kindel, et järgmisel korral saab ta „ehtsa šansi”. Tema skulptuurid, lisas ta, seisavad, „oodake,” ja luges näppude peal vaikselt iseendaga rääkides seitsmeni, „seitsmes muuseumis, ja neist kolm välismaal. Teate mis, ma olen tõepoolest ametnik,” ütles ta prokurörile ikka veel heatujuliselt naeratades.

Loomingut:
Heinrich Böll „Ametisõidu lõpp”, Varrak 2008
Heinrich Böll „Klouni silmaga”, Eesti Päevalehe Raamat , esmak eesti keeles 1968.
Heinrich Böll „Doktor Murke kogutud vaikimine”, LR, Perioodika 2001
Heinrich Böll „Katharina Blumi kaotatud au”, LR, Perioodika 1995
Heinrich Böll „Piljard kell pool kümme”, Eesti Raamat 1994
Heinrich Böll „Kaitsjata kodu”, Monokkel 1993
Heinrich Böll „Iiri päevik”, LR, Perioodika 1987
Heinrich Böll „Jällenägemine puiesteel”, LR, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus 1958

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: