Jean-Maria Gustave Le Clézio

26. jaan. 2009 at 10:56 e.l. (Nädala autor 2008)

Tänavune, 2008. aasta Nobeli kirjanduspreemia anti prantsuse kirjanikule Jean-Marie Gustave Le Cléziole.

Sündinud 13. aprillil 1940 Nice’is Prantsusmaal.
Alustas kirjutamist 7-aastaselt, sai kuulsaks 23-aastaselt oma debüütromaaniga «Protokoll», mida autasustati Renaudot’ preemiaga.
On avaldanud ligi 30 raamatut, sh novellid, romaanid, esseed, tõlked, lisaks kirjutanud arvustusi ja raamatute eessõnu.
1994. aastal tegi prantsuse kirjandusajakiri Lire küsitluse, kust ilmnes, et 13 protsenti lugejaist pidas teda suurimaks elavaks prantsuskeelseks autoriks.
Eesti keeles on ilmunud kaks Le Clézio raamatut: «Diego ja Frida: Mehhiko kuulsa kunstnikepaari Diego Rivera ja Frida Kahlo elu ja armastuse lugu» Sirje Keevalliku tõlkes ja «Kõrb» Kristiina Rossi tõlkes. 

Katkend:  „Kõrb”, lk 301-303.

Saabus surm. Ta alustas lammastest ja kitsedest, ka hobustest, kes jäid pundunud kõhu ja harali jalgadega jõesängi lebama. Siis jõudis järg laste ja raukade kätte, kes sonisid ega jõudnud enam üles tõusta. Neid suri nii palju, et neile tuli teha haud, pärijõge allapoole, punase tolmuga kaetud künkale. Nad kanti ära koiduajal, ilma tseremooniata, vanadesse riidetükkidesse mässituna, ja nad jäeti lihtsasse, kiiruga uuristatud auku, millele asetati siis paar kivi, et metsikud koerad neid välja ei kraabiks. Surmaga samaaegselt saabus ka šergii-tuul. See hakkas iiliti puhuma, mähkides mehed oma kõrvetavatesse voltidesse, pühkides maa pealt kogu niiskuse. Nour hulkus koos teiste lastega iga päev jõesängis, otsides krevette. Ta seadis ka üles rohupaeltest ja oksaraagudest valmistatud püüniseid, et püüda jäneseid ja hüpikhiiri, aga tihti jõudsid rebased temast ette.
   Nälg näris mehi ja tappis lapsi. Sellest ajast saadik, kui rändurid punase linna alla jõudsid, ei olnud nad kuskilt toitu saanud, ja tagavarad hakkasid otsa lõppema. Iga päev saatis suur šeik oma sõjamehed linnamüüride ette, et paluda toitu ja maad oma rahvale. Aga auväärsed kodanikud muudkui lubasid ja ei andnud midagi. Nad olevat ise nii vaesed, ütlesid nad. Vihma polevat sadanud, põud olevat maa kõvaks muutnud ja viljavarud olevat otsas. Mõnikord läks suur šeik oma poegadega linna kindlusemüüride alla, et paluda maad, viljaseemet, mõnd palmitukka. Aga neil endilgi polevat küllalt maad, ütlesid auväärsed kodanikud, Jõelähtest kuni mereni välja olevat viljakad maad ära võetud, ja kristlaste sõdurid külastavat ühtelugu Agadiri linna, nad võtvat kõige suurema osa saagist endale.
     Iga kord kuulas Ma el-Aïnine auväärsete kodanike vastust sõnagi lausumata, siis läks ta tagasi oma telki jõesängis. Aga nüüd ei paisunud tema südames enam ei viha ega kannatamatus. Surma igapäevased külaskäigud ja kõrvetav kõrbetuul olid pannud ta jagama oma rahva meeleheidet. Näis, nagu oleks piki tühje jõekaldaid ekslevad või oma ulualustes kükitavad inimesed seisnud silmitsi kindla teadmisega, et nad on hukka mõistetud. Need punased maatükid, need punased põllud, need kidurad terrassid, kuhu oli istutatud oliivi- ja apelsinipuid, need hämarad palmisalud, kõik see oli neile võõras, kauge, nagu miraažid.
       Meeleheitest hoolimata tahtsid Larhdaf ja Saadbou linna rünnata, aga šeik oli niisuguse vägivalla vastu. Kõrbe sinised mehed olid praegu liiga väsinud, liiga kaua olid nad kõndinud ja nälginud. Enamik sõdureist oli palavikus, skorbuudihaiged, nende jalad olid kaetud mädanevate haavadega. Isegi nende relvad olid kasutamiskõlbmatud.
       Linnaelanikud hoidsid kõrbeinimeste eest kõrvale ja väravad jäid kogu päeva suletuks. Neile, kes olid söandanud kindlusemüüridele ligineda, oli vastatud püssipaukudega: see oli hoiatus.
       Viimaks, kui ta mõistis, et enam pole midagi loota, et nad surevad kõik üksteise järel jõe kõrvetavas sängis halastamatu linna kindlusemüüride all, andis Ma el-Aïnine märku asuda teele, põhja poole. Seekord ei palvetatud, ei lauldud ega tantsitud. Üksteise järel, aegamisi nagu haiged loomad, kes sirutavad oma liikmeid ja ajavad end tuikudes püsti, lahkusid sinised inimesed jõesängist, nad asusid uuesti teele tundmatusse.  Nüüd ei näinud šeigi väesalk enam endine välja. Nad kõndisid ühes vooris koos meeste ja loomadega, kurnatud nagu nemadki, riided räbaldunud, pilk palavikuline ja tühi. Võib-olla ei uskunud nad enam, et sel pikal rännakul on mingi mõte, võib-olla jätkasid nad teed lihtsalt harjumusest, viimsel võhmal, iga hetk kokku kukkumas. Naised astusid, ettepoole kaldus, nägu varjatud sinise kattega, ja paljudel polnud last enam ühes, sest see oli jäänud Soussi oru punasesse mulda. Voor oli piki tervet orgu välja veninud ja päris selle lõpus tulidki lapsed, raugad, haavatud sõdurid, kõik need, kes käisid aeglaselt. Nour oli nende hulgas, juhtides pimedat sõdurit. Ta ei teadnud enam sedagi, kus ta perekond on, see oli kadunud kuhugi tolmupilve. Ainult mõnel sõduril oli veel ratsaloom alles. Nende keskel sõitis suur šeik oma valgel kaamelil, mantlisse mässituna.
        Keegi ei rääkinud sõnagi. Igaüks kõndis omaette, nägu mustunud, vaadates palavikulisi silmi ainiti küngaste punast mulda lääne pool, et leida rada, mis läheb üle mägede pühasse Marrakechi linna. Nad astusid pead ja kukalt piitsutavas valguses, mis paneb liikmed valust värisema, kõrvetab keha kuni keskpaigani välja. Nad ei kuulnud enam ei tuult ega kõrbet kraapivat inimeste sammukaja. Nad kuulsid veel ainult oma südame häält, oma närvide häält, valu, mis vingub ja krigiseb trummikilede taga.

Eesti keelde tõlgitud looming:

„Päev, mil Beaumont tegi tutvust oma valuga”, (kogumikust) „Prantsuse novell”, Eesti Raamat, Tallinn 1973, tõlkinud Merike Riives.

„Kõrb”, Eesti Raamat, Tallinn 1990, tõlkinud ja järelsõna Kristiina Kross.

„Diego ja Frida. Mehhiko kuulsa kunstnikepaari Diegi Rivera ja Frida Kahlo elu ja armastuse lugu”, Kirjastus Kunst, Tallinn 2007, tõlkinud Sirje Keevallik.

Linke:
„Nobeli preemia sai Jean-Marie Gustave Le Clézio”, Postimees, 9.10.2008
http://www.postimees.ee/?id=39598

Triinu Tamm „Värske nobelist Le Clezio tuli mässates”, Postimees, 10.10.2008
http://www.postimees.ee/?id=39710

Kaarel Kressa ”Uus nobelist: prantslane Jean-Marie Gustave Le Clézio”, Eesti Päevaleht, 24.10.2008
http://www.epl.ee/artikkel/444518

http://www.huffingtonpost.com/2008/10/09/le-clezio-wins-nobel-lite_n_133209.html

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: