Madis Kõiv

26. jaan. 2009 at 9:27 e.l. (Nädala autor 2008)

Madis Kõiv (5.12.1929) füüsikateoreetik, filosoof, kirjanik. Sünd Tartus pedagoogide perekonnas, õppinud 1948-53 TRÜs füüsikat, töötas TPIs  1953-61 füüsikakateedri õppejõuna, 1961-91 teadur Tartus TA füüsika- ja astronoomia instituudis.Eesti Vabariigi valitsus andis 2008. aastal Madis Kõivule kultuuri elutööpreemia.
 http://joulud.epl.ee/artikkel/418569.

Madis Kõiv „Luhta-minek”, Ilmamaa, Tartu 2005
Kuninglik jalutuskäik, lk 369-372
/…/
Lihtlabaselt võttes võib inimesi kõndimide alusel jagada kahte suurde, osaliselt lõikuvasse klassi – kõndijad ja mitte-kõndijad -, kusjuures vahepeale, klasside lõikuvasse ossa, jääb see häguselt hämar ebamääraste riba nagu iga meelevaldse jaotuse puhul. Kuid jaotus ei ole mingil juhul piisav, sest vähemalt kõndijate klass vajab alajaotust, mis oluliselt puutub asjasse. (Mida vajab mittekõndijate klass, ei lähe mulle palju korda.)
 Seltskond niisiis jagunes kaheks kõndijaks, üheks puhtatüübiliseks mitte-kõndijaks ja proua Liiks, kelle jätan klassifitseerimata.
 Kõndijate seas, kelle hulka kuuluvad igasugused võidumarssijad ja elukutselised rändurid, moodustavad endise alamklassi kohast-hõivatud-inimesed. Kohast hõivatud kõndija kõnnib kohast-kohta, seisab ja vaatab. Vaatab, et kohast läbi vaadata, et teda mäletada. Kõik, mida ta koha-pealt näeb, on mäletamisväärne ja mäletamistnõudev, ta ei saa sellest nõudest kunagi lahti – kohad ja maastikud on pungil tähendatavat ja tähendusi. Ka võõrad. Kohad on käija jaoks mälestuslikud kuristikud.
 Kohad nimelt ja vähem inimesed temas, puhtale kohal-käijale on kohal-olijad kõrvalised, kuigi vajalikud, et koht olemas oleks ja elaks – vajalikud, kuid siiski vaid, kata symbebekos. Neile ütlevad inimeste elukohad rohkem kui seal juhuslikult ja nüüd elavad inimesed ise.
 Ma julgen Rein Sepaga end ses aspektis võrrelda, sellest lähtudes olen ma tead ikka arvanud mõistvat. Kõik, kes kunagi on koos Rein Sepaga lonkinud, mäletavad ta legendaarseid maastikurekognitsioone ja tähendamisi, samastusi ja eristusi.
 Kindlasti oli ta siiski inimestelembelisem, kui  mina teda suuta mõistsin, kuid siiski,
 üks lõik ta 1973. aasta kirjast, mida olen küll juba korduvalt tsiteerinud, kuid mille tähendusrikkuse sundusele ma ei suuda seekord vastu panna:
 „Probleemi üks tuumasid peitub öös, nimelt sellessinatses, kus jõuad, ütleme mingi kantslimüüri äärde. Niisuguses olukorras ei valda vaimu sedavõrd kujutlus soojast ruumist ja koldest, kuivõrd igatsus teise inimese järele. Sellesse tunnetusse kuskile on maetud üks moodsate sajandite kõige õilsamaid jooni, ent ühtlasi aastatuhandete rängemaid vigasid.
Need tuleksid miskit moodi tasakaalu seada. Igale tõelisele ruumitunnetusele eelneb vist kodutunnetus. Nii oleks asjade loomulik käik.”

Artur Alliksaart ei ole kõndimine kunagi eriliselt võlunud, ta oli koha-hõivest vaba, ses mõttes ei kuulunud ta meie vennaskonda. Muus mõttes ja palju rohkemas kuulusid nemad kaks kokku ja vennaskonnana olid nad kindlasti enam kui mina kummagagi. Pealegi olid nad koos veetnud oma pealesõjaaegsed aastad Läänemaa loopealsetel redutades või poolredutades ja see maksab küllap rohkem, kui mina seda mõista suudan. Mis aga siiski olulisem – nad mõlemad olid optimistid, usuvõimelised ja –tahtlikud inimesed, uskusid edenemisse ja paranemisse, ja kunsti ja teadusesse. Nad uskusid kosmilistesse tähendustesse. Nad tundsid austust ja kiindumust suure teaduse vastu, ses mõttes meenutasid nad Uku Masingut, kelle põlvkonda nad ju äärtpidi kuulusid, ja see on küll aspekt, mille puhul muidu kahtlane mõiste – põlvkond – on omal kohal.
 Mina (enam) teadusesse ei uskunud, ja ma arvan, et võin peaaegu ütelda, m e i e ei uskunud, need minuealised, meile oli ikka see kas karjääritegemise abinõu või ajaviide matemaatiliselt formuleeritud juhumõistatuste lahendamisega.
 Need märkused on mingil määral olulised järgneva vaidluse mõistmiseks. Sest kohe sündiski kõikide sõda kõikide vastu, kus ajutiselt liituvad kaks kolmanda vastu, et hiljem üksteist vastastikku reeta ja kolmandaga koos seljatagant rünnata. Meil oli eeldusi liitumiseks ja vastasseisudeks. Sest Arturiga ühendas mind mõndagi, mis sügavalt Rein Sepast lahutas – kas või meie kummagi kalduvus nautida paradokse ja otsida küsimustele aporeetilisi lahendusi – asi, mida Rein Sepp kindlasti põlastas ja mille vastu tundis ehk kerget vastikustki.
Usun, et see oli Artur, kes kohe trepil initsiatiivi enda kätte võttis ja mind vaidluskäigu sõlmpunktidesse pühendas, tegi seda kuidagi kiiresti, rabedalt ja paristades, sülge pritsides ja sekka naerdes, nagu hirmul, et kaotab mõttelõnga, või et Rein vahele segab ja asja teise ja väärasse valgusse tõstab.
 Ma ei mäleta muidugi üksikasju, kuid midagi sellelaadilist ta mulle rääkis:
 „Rein väidab millepärast, et Moskva ei saa olla pealinn, mina küll aru ei saa, kust ta seda võtab; miks ei saa ja mis argumendid need tal on!”
Rein Sepp, nagu mäletan, ei kommenteerinud seda esialgset introduktsiooni muu kui lühida manitsusega:
„*Ära unusta kunagi, mida pealinn tähendab, mõtle selle peale! Moskva ei ole ju pealinn.”
 Nagu too kuulus paar Thomas Manni „Võlumäest”, tahtsid nad kumbki mulle pedagoogiliselt mõjuda. See kujutlus on muidugi pärit hilisemast kihistusest, sel hetkel mõtlesin Pealinnale.
Muidugi oli Moskva seda, mul ei olnud ses suhtes vähimatki kahtlust, oma pessimismist lähtudes pidasin Moskvat kõigi pealinnade algmudeliks ja ideaalvormiks. Kohaks, kuhu koondub jõud, võim ja kuhu jooksevad kokku kõigi salakoridoride salainformatsioonid. Riik mu kujutluses oli ametiredelite hierarhiline ehitis, mis pidi tipnema Moskva-taolises pealinnas.
 Nii ma astusingi ilma ühegi kompromissita Arturi poolele, kuid vaidlusse see lahendust ei toonud, vastupidi, sest see, mida mina rääkisin, sobis Arturile veel vähem. Kumbki neist ei saanud minuga nõustuda, nad mõlemad uskusid ja suutsid uskuda valgustusse, progressi ja edenemisse, mu salakoridoride pimeduselahendust ei võetud kaalumiselegi. Neil oli jõudu uskumiseks, mida minul ei ole kunagi olnud, ainult viimsesse pääsmisse olen lootnud ja loodan kõhklevalt ikka veel, lõplikku tagasitõmbumisse iseendasse, s.t. olematusse, meie kõigi päriskodusse, sellesse, mis olemata võinuks olla – meil ei olnud pealinnade asjus ühist keelt. Pigem nendel omavahel, nemad jäid valguse ja päikese poolele, ja just seda pidi pealinn kehastama. Ainult valguse loomuses ja valgustuse viisis ei jõudnud nad omavahel kokkuleppele.
 Kuid nad ei pidanud vajalikuks seda mulle pikemalt seletada, neid ei huvitanud ka, mida mina rääkisin, nad ei võtnud mind tõsiselt, nad jätkasid oma ja mina loobusin. Rein Sepa mõjul ei lasknud Artur end seekord ka paradoksidega võluda.
/…/

Loomingut, artikleid :
Madis Kõiv, Vaino Vahing „Endspiel: laskumine orgu” Tallinn 1988, Eesti Raamat
Vaino Vahing, Madis Kõiv „Faelhmann: Keskpäev. Õhtuselgus: näidend stseenides” Tallinn 1984, Eesti Raamat
Madis Kõiv „Rännuaastad” Tallinn 1994, Õllu
Madis Kõiv „Kolm tamme, Tallinn 1995, Õllu
Madis Kõiv „Aken” Tallinn 1996, Õllu
Madis Kõiv „Kalad ja raamatud”, Tallinn 1998, Õllu
Madis Kõiv „Küüni täitmine: irvemäng kolmes vaatuses kolmeteistkümnele tegelasele” Jaanus Andreus Nooremb e. M.K. ja Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 1998.
Madis Kõiv „Juhan Jaik. Vihmatark ja luudermikk”: essee, Looming 1999, nr 1.
Madis Kõiv „Kauge Kuopio; Teekond Muragbi.” Jutustused, Looming 1999, nr 12.
Unt Anto „Kõigest muust peale analüütilise filosoofia”, Looming 1999, nr 12
Madis Kõiv „Kähri kerko man pekril”, Võru Instituut, 1999
Madis Kõiv „Was ist des  Esten Philosophie? Metafilosoofiline mõtisklus” Akadeemia 1999 nr 11-12 ja 2000 nr 1-4
 „Attika apooria. Elea tragöödia, Tartu 2000, EÜSi „Veljesto” kirjastus
 „Kas kuuled…?: valimik raadionäidendeid aastatest 1994-2000”,( J. Kaplinski, Madis Kõiv, Viivi Luik jt), Kirjastuskeskus 2002
Madis Kõiv „Keemiline pulm: autobiographia cryptika”, Tartu 2002, Akkon
Madis Kõiv „Päev” (romaan) Tartu 2004, Akkon
Madis Kõiv „Luhta-minek”, Ilmamaa, Tartu 2005
Madis Kõiv „Näidendid I” Tartu 2006, Akkon

Madis Kõivust ja tema loomingust:
Luule Epner ”Maailm lavavalguses ja varjus”
http://biomedicum.ut.ee/kalle/madis/2Kmarts_t2.htm
http://www.hot.ee/vorukirandus/kiv.htm
http://biomedicum.ut.ee/kalle/madis/

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: