Mari Tarand

26. jaan. 2009 at 11:01 e.l. (Nädala autor 2009)

Mari Tarand
Mari Tarand ( 14.01.1941), raadioajakirjanik. Juhan Viidingu õde. Töötanud aastast 1963 eesti raadio toimetaja ja kommentaatorina. Teinud „Keskööprogrammi“ luulesaateid ja keelesaateid (saatesari „Keelekõrv“). Eesti Ajakirjanike Liidu preemia kauni eesti keele eest 1997. Mari Tarand on Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 2008 laureaat –  raamatu «Ajapildi sees» eest, milles ta kujutas ausalt ja siiralt oma venna Juhani lapsepõlve selges eesti keeles ja ajapildi sees.Mari Tarand „Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga“, Ilmamaa 2008

Katkend lk 222-226
Aga Viiviga, jah, Viiviga olid neil kadestamisväärsed päevad. Viivi ja Jaan Paavle elasid kiviviske kaugusel, Niguliste tänava keskaegse maja pööningukambris. Nad käisid ka Juhani pool, sest formaalselt oli Juhanil oma tuba olemas, kuid parem osa elust toimus väljas.
Viivi, Juhan ja Viivi Luige mees – just nii tavatses Juhan öelda – moodustasid neil aastail ühe omamoodi kosmilise koosluse. Kes oli päike ja kes tema ümber tiirlevad planeedid, on võimatu öelda. Paavle oli vahest vanuse tõttu natuke gurulikum, Viivi jällegi juba vaba, iseseisev inimene, end kodunt lahti rebinud, juba luuletaja.
    Nimed ja näod minevikust vilksatavad mu peas ja tahavad kuhugi paigutuda. Kindlasti oli seal Joel, oli Rein Ruutsoo, meenub ümaranäoline noor Ott Arder, kusagil taamal Ago Rullingo („Rulling Aggo/pää ja maggo“), Jõerüüt vististi sisenes sinna ringi pisut hiljem, ta oli 66-67 veel koolipoiss. Temast kui kirjandusinimesest on mul isiklik mälestus aastast 1967, mil ta oma vanematega koos suvitas korraliku koolipoisina Klooga ranna lähedal Trepiojal samas suures suvitajaile üüritud majas kus minagi. Näen praegu vaimusilmas seda pilti: kõrgete mändide all aias jalutab ilus poiss ja lehitseb „Loomingu Raamatukogu“ värsket numbrit, Jaan Kaplinski luulekogu „Tolmust ja värvidest“. Mõnegi neist mändidest viis peagi sajandi torm. Ja koolipoisil seisis ees hipi-periood, mil ta Juhaniga lähemalt kokku puutus, aga sellesse ei ulatu minu silm. Samamoodi ei saa ma täpsemalt kirjeldada Juhani sõpraderingi ega nende seiklusi. Juhani tutvus- ja suhtlusring oli äärmiselt lai, sest tema huvi inimeste vastu oli erakordne. Ja kadestamisväärse kergusega võis ta läheneda võhivõõrale inimesele, kui teda selles miski inspireeris. „Ma kohtasin täna võrratut vanameest,“ võis mõnikord kuulda ta suust. Oma liikumises tänavail, vanakraamipoodides ja kohvikuis ta lausa kogus huvitavaid tüüpe, liitis neid oma pildigaleriisse, kus juba ees ootasid vana kellassepp ja mööbliäri kärumees ja teab kes veel kõik. Neid elamusi jagas ta Viiviga. Nende päevad olid rõõmurohked.
   „Nad hullasid, nad lausa loitsid,/ nad olid naerma nobedad,/ nad üksteist lusikaga toitsid,/ nad olid päris tobedad,“ Alveril on see hinnang küll antud armastajapaarile, kuid näib ka siia sobivat. Minu arust oli neis Juhani päevades midagi karnevalilikku, oldi pisut nagu maast lahti, maske ja kostüüme vahetades. Ema: „Need Viivi Luige punased püksid vedelevad ikka siin!“
   Kord, kui Viivi katusekambri ahjus lõõmas tuli, tekkis neil soov kohe kiiresti välja minna. Nad heitsid põlevad tükid aknast välja katusele! Seal oli küll lund, aga hull ja mõtlematu tegu ikkagi. Mis ime siis, et ema mõnikord ilma väga mõjuva põhjuseta tegi asja Kirjanduse Propaganda Büroosse (imeliku nime taga oli musta laega saali kirjandusõhtute korraldamine) sm. Hermionia Antsoniga juttu ajama, sest sealt avanes parem vaade tänavalõigule ja uksele, kuhu võis ilmuda Juhan.
    Mõnigi Juhani noorpõlveseiklus leidis aset siinsamas peaaegu ema vaateväljas. Otse meie korteri akende all kulges raamatukaupluse „Lugemisvara“ katus. Päris pikka aega vedeles seal kipsist Lenini pea, millele oli otsa ette kirjutatud Popman. Kas on Lahe poisid visanud, arutati. Seda mööda hiilis läbi lahtise akna meie tuppa Saare pere kass ja sõi ära pingviinimuna, mille Andres oli Antarktika reisilt kaasa toonud. Sedasama varikatust mööda hiilis Juhan ühel kevadpäeval naabertrepikojas meie kõrval olevasse korterisse, nagu kasski, akna kaudu. Sest aken oli lahti ja Jõgede kodus käratsesid ja laulsid Malle koolikaaslased abituriendid oma lõpupeo meeleoludes. Juss ilmus lavale ja lõi oma laulu lahti. Ei võtnud palju aega, kui ema tal järel oli – muidugi trepikodade ja uste kaudu – ning Jussikese koju käsutas. Vist kordus see ooper vist teisegi tuuri. Katust mööda veel veidi edasi minnes oleks võinud otse „Pegasusse“ astuda. Seda siiski ei juhtunud. „Pegasusse“ läks Juhan ukse kaudu. Oli aegu, mil „Pegasuses“ lausa elati. „Pegasus“ kuulus maja juurde nagu „Lugemisvara“ raamatupood ja Vilde ausammas otse meie akna vastas.
    Ka Harju tänava haljasala muutmist võis meie akendest jälgida. Kui me sisse kolisime, oli Raekoja platsi poolne nurk väikese künka kujuline – kokku kuhjatud varemed olid mullaga kaetud ja põõsad peale istutatud. Ka pingid olid seal. 1964. aasta suvel kaevas mürisev ekskavaator mäe maha ja kujundas platsi praegusenäoliseks. Vilde raamatu kõrval kasvas sirelipõõsas, millele oli poogitud haru, nõnda et põõsas kandis nii lillasid kui valgeid kobaraid. Sirelite õitsemise aegu tormas ema mitmel korral toatuhvlite plaksudes Vilde juurde hurjutama väikseid vene poisse, kes sirelit rüüstasid.
   Seisime akna all. Suur rühm turiste laskus Lühikese Jala poolt. Seisatasid Vilde ees. Kuulasid.  Siis pöördusid äkki nagu üks mees ja vahtisid otse meie poole. Arvatavasti ütles giid neile, et „dom pissatelei“. Andres ütles: „Vaadake, jah, Manivald Kesamaa ajab habet.“  Ta suristas toa seinakontakti juures väga haruldase asjaga, mille nimi oli Brown ja mille ta oli saanud oma esimeselt välisreisilt Tšehhoslovakkiasse osta. Eks Andres natuke põdes seda Kirjanike Majas koduväiks olemist ega võtnud sugugi omaks Juhani eeskuju ja kasvataja rolli, mida ämm temalt ootas. Selle hoiaku kroonis hiljem kahe mehe sõprus ja teineteisest lugupidamine.  
Rebekka Lotman „Apollo andis Mai Tarandile eripreemia“, Postimees 13.12.2008
http://www.postimees.ee/?id=58039

Keelekõrv: Mari Tarand Juhan Viidingust
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1013031

Mari Tarand „Ööylikool“ (2006), Teema: Tundmatu inimene.
http://www.ylikool.ee/et/13/mari_tarand

„Väike suur naine, keelekõrvad peas“, Maaleht 15.04.2004
http://paber.maaleht.ee/?old_rubriik=7524&old_num=862

Keelekõrv, arhiiv
http://vikerraadio.err.ee/kuularhiiv?saade=32&kid=74

Kalev Kesküla:  Mari Tarand„Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga“
http://www.ekspress.ee/2008/09/05/areen/4247-niguliste-pasatskist-pegasuse-poeediks

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: