Peter Hoeg

26. jaan. 2009 at 10:49 e.l. (Nädala autor 2008)

Høeg, Peter (s 1957), Taani kirjanik.

Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid „Preili Smilla lumetaju”(1992, ek 1997) ja „Piiri peal”(1993, ek 2004). Høegi uut raamatut, „Vaikset tüdrukut”, oodati kümme aastat, ja mitte ainult Taanis.

1957. aastal Kopenhaagenis sündinud Peter Høeg on üks olulisemaid tänapäeva taani kirjanikke. Enne kirjanikuks saamist elas Høeg väga kirevat elu, töötades muu hulgas nii laeval kui ka balletitantsijana.

Kriitikute kiituse ja lugejate südamed võitis juba tema esimene, 1988. aastal ilmunud romaan “Sissejuhatus 20. sajandisse”, läbimurde maailmakirjandusse tõi aga 1992. a ilmunud “Preili Smilla lumetaju”. Viimastel aastatel on kirjanik elanud eraklikku elu Jüütimaal, Høegi viimane romaan “Vaikne tüdruk” ilmus 2006. aastal. Tema teoseid on tõlgitud enam kui 30 keelde.

Gröönimaal kasvanud Smilla Jaspersen, kelle ema on inuit ja isa rikas taani arst, on lapsepõlvest kaasa saanud erakordselt arenenud lumetaju, nõnda et täiskasvanupõlves töötabki ta lume- ja jääteadlasena. Üksildane naine sõbruneb samuti Gröönimaalt pärit naabripoisi Isaiah’ga, kes aga õnnetul kombel surma saab. Lumetaju on see, mis sunnib Smillat poisikese surma põhjustes kahtlema ning ta on veendunud, et poiss mõrvati. Isaiah’ elu jälgi ajades jõuab Smilla taevase saladuse jälile.

1997. aastal tegi Bille August “Preili Smilla lumetaju” järgi Julia Ormondi, Gabriel Byrne’i ja Richard Harrisega peaosades samanimelise filmi, mida näidati ka Eesti kinodes.

Høeg Peter „Vaikne tüdruk”, Eesti Raamat 2008, Tallinn

/”Preili Smilla lumetaju” ilmumisest on juba hulk aastaid möödunud ja alles nüüd ilmus omapärase stiiliga taanlase Peter Hoegi järgmine teos. “Smilla lumetaju” meenutamine on igati omal kohal, sest Hoegi maailm ja stiil on mõlemas teoses väga sarnased. Mõlemas teoses on sündmustiku aluseks peategelase eriline võime. Smilla oskas lugeda jääd, “Vaikses tüdrukus” ajab pahade jälgi maailmakuulus tsirkusekloun Kaspar Krone, kellel on eriline kuulmine. Näiteks oma vastaste asukoha teadasaamiseks helistab Kaspar neile õhtuse kirikukellade helistamise ajal ja määrab telefonist kuulduva helina järgi asukoha.
Kuigi tundub, et jääteadlane Smilla tegutses veidi realistlikumas maailmas kui kloun Krone, ja “Vaikse tüdruku” sündmustik kaldub otsapidi juba ulme valdkonda, siis lõpuks saab määravaks ikkagi Hoegi omapärane stiil. Kellele meeldis Smilla, ei pettu ka Kaspar Krones./

/Kopenhaagenis on pärast müstilisi maavärinaid toimunud rida lapserööve, teiste seas on kadunud 10-aastane KlaraMaria. Teda otsima ja mustade jõududega võitlema asub kuulus tsirkusekloun Kasper Krone, kel on imeline kuulmine ja kes armastab üle kõige Bachi muusikat. Kasperit aga jälitavad omakorda maksuamet ja politsei. Kulisside taga tõmbab niite salapärane nunnaordu. Høegi uues romaanis satuvad värvikad tegelased pöörastesse seiklustesse, otsides kadunud lapsi, armastust, vaimset eneseteostust ja vaikust./

Katkend romaanist, lk 214-216.

Mungad kadusid. Mørk vaatas aknast suletud ala poole.
-Me oleme Kononi sisse piiranud, ütles ta. – Kakssada meest politsei eriüksusest. Neli mootorpaati. Mereväe lahingsukeldujad. Kaks lahinghelikopterit, juhuks, kui nad peaksid üritama lapsi maalt välja toimetada. Kolmkümmend meest, kes helistavad ümberkaudsete äride uksekelli ja otsivad tunnistajaid. Nad sisenesid kümme minutit tagasi.
Kasper üritas Mørki sisse kuulata, kuid ei suutnud, ta kuulmine oli ebastabiilne, lülitus pidevalt välja.
Totaalkaitse, ütles Mørk, – nii seda ametlikult nimetatakse. Mõte on ilus, väga taanilik. Piirideta koostöö. Katastroofi puhul, nagu praegu, tegutsevad kõik üheskoos. Politsei, Falck, tsiviilkaitse, tuletõrje. Taanis kardetakse erakorralist seisukorda välja kuulutada. Poliitikud arvavad, et kõikidest probleemidest saab jagu seaduste abil, isegi riigipöördekatsest. Nii et praegu on tegemist tsiviilse eriolukorraga. Politsei juhib uurimist keskusest. Politsei eriüksus piirab ala sisse. Tsiviilkaitse koristab rusud. Sõjavägi paneb mängu lihased. Osaleb isegi kirikuministeerium. Plaan on väga ilus. Loomulikult ei ole neil raadiosaatjaid ja nad ei saa omavahel suhelda. Ja nende IT-süsteemid ei ole omavahel ühendatud, nii et nad ei saa ka kirjalikult andmeid vahetada. Ja neid seovad käsist ja jalust seitse tuhat seadust ja määrust, millest tuleb kinni pidada. Kuid ometi suutsid nad umbes nädala jooksul enam-vähem rajale saada. Niipalju selleks siis aega kulus. Nädal. Pärast esiimest maavärinat.
Midagi pandi Kasperi kõrvale aknalauale, Mørk ulatas talle klaasi, Kasper jõi. See oli Hispaania brändi, kergelt magus, tal tõusid pisarad silma, alkohol põletas lahtisi haavu suus nagu kogemata süttinud parafiin tuleneelajat. – Politsei on organisatsioonina samasugune, ütles Mørk. – Rajatud koostööle ja avatusele. Majanduskuriteod, narkoosakond, pettused, vargused, tehnilised osakonnad, kõik ühe vihmavarju all. Iga olukorra jaoks on oma reeglid ja plaanid, kõigele on mõeldud. Nii et kui nad helistasid Lyngby jaoskonda ja rääkisid, et poiss ja tüdruk on kadunud, vastas neile kõigepealt tasakaalukas politseinik, kes ütles, et ärgu muretsegu, sest üheksakümne üheksal protsendil kadunud lastest on tulnud lihtsalt tuju natukeseks välja jalutama minna. Kui nad paari tunni pärast uuesti helistasid, uuris politsei, kas laste vanemad on lahutatud, kas neil on väiksemaid õdesid-vendi, peaaegu kõik lapsed, kes kodunt jalga lasevad, on üksnes rahulolematud. Kui nüüd sel korral teiselt poolt peale käidi, siis palus politseinik neil koos lapsevanemate ja fotodega jaoskonda tulla. Öeldi, et vanemaid ei ole. Siis palus valves olev politseinik neil kooli esindaja kaasa võtta. Ja alles siis märkas keegi, et politsei luureteenistus ja politseimeister on selle asutuse võimalike terrorisihtmärkide nimekirja kandnud. Bagsvǽrdis ja Lyngbys on selliseid kokku kaheksakümmend. Siis hakkasid asjad liikuma. Paar kriminaalpolitseinikku läksid ja tuhnisid asutuse läbi. Kümnest lapsest üheksa, kes mingi aja jooksul pole veel välja ilmunud, on end pööningule ära peitnud. Kui ka see tulemusi ei andnud, võeti ühendust politsei luureteenistusega. Otsiti välja juhised, kuidas on tarvis käituda just niisuguses olukorras. Informeeriti patrullautosid. Loodi uurimisgrupp. Võeti ühendust Lyngby kriminaalpolitsei ülemusega. Vastutava kriminaalpolitsei asetäitjaga. Politseimeistriga, kes peab, niipalju kui võimalik, tagaplaanile jääma. Kriminaalinspektoriga politsei luureteenistusest. Alustati uurimistegevust, rahulikult ja vastavalt kõigile juhistele. Nii et kui Weidebühl siin pabistama hakkas  ja justiitsministeeriumi politseiameti poole pöördus ning nemad minuga ühendust võtsid, oli läinud juba terve nädal. Ja juba oligi hilja.
Kasperi selja taga seisis naine. See oli aristokraat Strandvejlt, nüüd kandis ta valget kitlit, ta oli toonud kaasa väikse ratastel lauakese esmaabivarustusega.
Ta asus käterätikuid ja salvrätikuid Kasperi pea ümbert lahti mähkima. Kasper tajus ähmaselt, et naine mõõtis ta pulssi. Vererõhku. Tema maailm oli hakanud kokku tõmbuma. Mingi osa kuulmisest oli veel alles. Kuid nägemisväli oli häiritud, ta suutis teravustada vaid kitsast riba. – Ma alustasin politseis, ütles Mørk.- Ma olen seal kõik seal läbi teinud. Olnud kordnik tänaval. Koerajuht. Taani noorim kriminaalassistent. Ma armastan seda ametit. Meie politseijõud on üks maailma parimaid ja ausamaid. On ainult üks häda: kõik käib nii kuradima aeglaselt.
Mørk oli akustilise kaitse unustanud, ta süsteem avanes. Kasper kuulis väsimust. Mitte mööduvat kurnatust. Vaid väsimust, mis oli kakskümmend kolmkümmend aastat vana. Ta oli sedasama kuulnud ühe kuulsa tsirkusedirektori juures, kes oli soovinud muud ja enamat kui ainult raha teenida. See oli niisuguse inimese väsimus, kes ei tee mitte üksnes oma tööd, vaid kellel on ka missioon ja kes on sellele tervenisti pühendunud. Ja kes hakkab nüüd aegamisi sisemiselt läbi põlema.
Naine tõmbas Kasperi särgi üles ja ahmis õhku. Pani käe ta diafragmale. Teistsuguses olukorras oleks Kasper puudutuse üle rõõmu tundnud, eriti selle naise puhul. Kuid mitte praegu. –Tavaliselt ministeerium uurimises ei osale, ütles Mørk.- Meil istub politseiametis ainult viis meest. Meid kutsutakse kohale ainult siis, kui asi kisub poliitiliseks või kui käsil on midagi eriti suurt. Ja isegi siis teame, et enamasti paneme ise pea pakule. – Osakond H? küsis Kasper. Ta kuulis iseenda häält, see kõlas nagu lehekonna krooksumine.
Mørk tõusis püsti. Astus akna juurde. – Politsei on läbi aegade kasutanud tähetarkade abi, ütles ta. – Küsinud nõu meediumidelt, selgeltnägijatelt. Vaikselt muidugi. Kuid 90ndate lõpul märkasime, et midagi on hakanud muutuma. Nagu läheneks äikesepilv. Me teadsime, et tekkimas on uued majanduskuritegevuse vormid. Mis on seotud kontrolliga teadvuse üle. – Nagu aktsiatega kauplemine, ütles Kasper.
Ametnik noogutas.

Arvustusi ja linke autorist:

Hannes Varblane „Høeg Peter „Vaikne tüdruk””, Eesti Ekspress, Areen, 30.05.2008 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/4970777C023F686FC2257451003777E0
Mari Peegel „Lugu vaiksest tüdrukust ja küünilisest klounist”,  Eesti Päevaleht, 13.06.2008
http://www.epl.ee/kultuur/432458

http://www.mts.net/~mloewen1/smilla/hoeg.html
http://www.mostlyfiction.com/mystery/hoeg.htm
http://www.amazon.co.uk/gp/bestsellers/books/591058
http://www.librarything.com/author/hoegpeter

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: