Sandor Marai

26. jaan. 2009 at 8:41 e.l. (Nädala autor 2006) ()

Sandor Marai

Sándor Marai (1900-1989) /algselt Grossschmid/ sündis Kassas (slovaki Košice, saksa Kaschau) advokaadi peres ja õppis peale Ungari koolide humanitaarteadusi ka teistes Euroopa ülikoolides. Tõusis ungari kirjanduses 1930ndatel jõuliselt esile. Sándor Márai oli parimas mõttes eurooplane ja maailmakodanik: kuigi ta veetis paljurahvuselises Habsburgide “keisri ja kuningariigis” ainult oma poisipõlve, kandis ta selle vaimu eluaeg endaga kaasas. Ta reisis palju, saksa keel oli talle teiseks emakeeleks. 1948. a põgenes ta kommunistide eest Ungarist, elas mõnda aega Šveitsis ja Itaalias ning alates 1952. a Ameerika Ühendriikides, töötas 1952-1967 Vaba Euroopa Raadios. 1968-79 elas ta uuesti Itaalias Salernos ja 1979. a Californias San Diegos. Pärast naise ja kasupoja surma, peljates tervise halvenemist ja täielikku abitust, lõpetas elu enesetapuga.Marai oli erakordselt viljakas kõigis kirjanduse põhiliikides, samuti päevikute, esseede ja reisikirjade autorina. Erinevalt Nabokovist ja teistest suurtest Ida-Euroopa pgulastest jäi ta lausa kramplikult truuks oma emakeelele, raskendades sellega oma teoste levikut Läänes. Peateoseks peetakse 1935-36 ilmunud “ühe kodandalse pihtimused” I-II, mis tõstis ta korrapealt ungari proosa tippu.

Loomingut:
Eesti keeles
“Küünlad põlevad lõpuni”, Varrak 2002, tõlkinud Sander Liivak
“Püha Gennaro veri”, Varrak 2006, tõlkinud Edvin Hiedel

Katkend Sandor Marai romaanist “Küünlad põlevad lõpuni”, Varrak 2002

“Aga õhtusöögi ajal tulid sa tollel õhtul veel tagasi,” ütleb kindral. “Nagu varemgi, igal õhtul. Sa tulid harjunud ajal, vedruvankriga, pool kaheksa. Me sõime õhtust kolmekesi nagu eelmisel õhtul, nagu nii paljudel õhtutel enne seda, koos Krisztinaga. Laud oli kaetud suurde saali nagu täna õhtul, sama serviisiga nagu nüüd, ja Krisztina istus meie vahel. Keset lauda põlesid sinised küünlad. Ta armastas küünlavalgust, ta armastas kõike, mis meenutas minevikku, suursugusemaid eluvorme, möödunud aegu. Mina läksin jahilt tulles otse oma tuppa ja riietusin ümber, ma ei näinud tollel õhtupoolikul Krisztinat. Toapoiss ütles, et ta oli pärastlõunal vara ära sõitnud, linna läinud. Söögiajal saime kokku, Krisztina juba ootas, istus kamina ees, kerge india rätik õlgadel, sest õhk oli niiske ja udune. Kaminas põles tuli. Ta luges ega kuulnud, kui ma tuppa astusin. Võib-olla summutasid vaibad minu sammude kaja, võib-olla oli ta ülearu süvenenud oma lektüüri – ta luges ingliskeelset raamatut, mingit reisikirja troopikast -, kindel on ainult see, et tapani minu saabumist tähele viimasel silmapilgul, kui ma seisin juba tema ees. Siis vaatas ta üles – mäletad tema silmi? ta oskas niimoodi üles vaadata, otsekui oleks saabunud päev, täie valgusega -, ja võib-olla oli see tingitud küünaldest, aga ma ehmatasin, nähes, kui valge on tema nägu. “Kas sul on paha?” küsisin. Ta ei vastanud. Ta vaatas pikal pilgul, sõnatult, silmad pärani, ja see viiv oli peaaegu niisama pikk ja just niisama kõnekas nagu üks teine enne lõunat, metsas, kui ma olin liikumatult seisnud ja oodanud, et midagi juhtuks: et sa mind kõnetaksid või päästikule vajutaksid. Ta vaatas mulle otsa, nii tähelepanelikult, nii uurivalt, nagu oleks talle isegi elust tähtsam teada saada, mida ma sellel silmapilgul mõtlen, kas ma üldse midagi mõtlen, kas ma midagi tean?…See oli talle sellel silmapilgul tõenäoliselt tähtsam kui elu. See on ikka kõige tähtsam, isegi saagist ja tulemusest tähtsam: …mida mõtleb meist ohver või see, keda me ohvriks peame? Ta vaatas mulle otsa nagu kuulaks mind üle. Arvan, et kannatasin selle pilgu hästi välja. Sellel hetkel ja hiljemgi olin hästi rahulik, minu nägu ei saanud Krisztinale midagi reeta. Ja tõepoolest , tollel hommikupoolikul ja õhtupoolikul, sellel imelikul jahil, kus ma ise olin natuke jahiloom, otsustasin, et ükskõik, mida elu ka ei tooks, vaikin ma igavesti nendest koidikuhetkedest, mitte kunagi ei räägi ma neile kahele inimesele, keda ma usaldan, Krisztinale ja ammele, sellest, mida ma sellel koidikul metsas olin pidanud teada saama. Otsustasin lasta arstil sind läbi vaadata, tähelepanu äratamata, sest sinu hinges valitseb hullumeelsuse deemon: nii ma kujutasin seda ette. Ma ei leidnud neile hetkedele mingit muud seletust. Mees, kes minuga kokku kuulub, on hulluks läinud: seda ma korrutasin põikpäiselt, peaaegu meeleheitlikult, terve hommikupooliku ja õhtupooliku, ja selle pilguga võtsin sind õhtul vastu, kui sa meile sisse astusid. Tahtsin selle oletusega kuidagimoodi päästa loodud olendi väärikust, üldiselt ja isiklikult, sest kui sa oled terve aruga ja kui sul on olnud põhjus – ükskõik, missugune põhjus – minu vastu relv tõsta, siis oleme kõik inimväärikuse kaotanud, kõik, kes me siin majas elasime, nii Krisztina kui ka mina. Nõnda seletasin ma ka Krisztina kohkunud, imestavat pilku, kui ma tema ees seisin, pärast jahti. Otsekui oleks ta tunda saanud midagi sellest saladusest, mis meid kahte oli sellest koidikust saadik sidunud. Naised tunnevad selliseid asju, mõtlesin. Siis saabusid sina, õhtuülikonnas, ja me istusime lauda. Ajasime juttu nagu teistel õhtutel. Rääkisime ka jahist, ajajate tähtsusest, sellest, kuidas üks meie külaline oli vea teinud, sõna otseses mõttes soku maha lasknud, kuigi tal polnud selleks luba… Aga sellest hetkest peale ei ütle sa ühtegi sõna, terve õhtu. Sa ei tee juttu oma jahiseiklustest, käest lastud tugevast põdrapullist. Millestki sellisest tuleb rääkida, isegi siis, kui mees ei ole vere poolest kütt. Sa ei räägi, et sa lasid looma käest, sa ei räägi, et sa jätsid enne õiget aega jahi pooleli, läksid ette teatamata linna tagasi ning ilmusid välja alles õhtul. Kõik see on kahtlemata kummaline seltskondlike tavade vastane. Sa oleksid võinud poetada ühe sõna hommikusest… aga ühtegi sõna ei tule, nagu me polekski hommikul koos jahil käinud. Sa räägid muust. Sa küsid Krisztinalt, mida ta õhtul luges, kui sa meie salongi sisse astusid. Krisztina oli lugenud troopika kohta. Te kõnelete loetust kaua; sa küsid Krisztinalt raamatu pealkirja, pärid, mis mulje see talle jättis, tahad teada, kuidas troopikas elatakse, käitud nii, nagu huvitaks sind väga see teema, millest sa midagi ei tea – ja mina saan alles hiljem teada, linna raamatukaupmehe käest, et selle raamatu ja kõik teisedki, mis seda temaatikat puudutavad, oled tuua lasknud sina ja sina oled selle mõni päev tagasi Krisztina laenanud. Seda kõike ma tollel õhtul ma veel ei tea. Te jätsite mind vestlusest välja, sest mul pole troopikast aimugi. Hiljem, kui ma juba tean, et te mind sellel õhtul petsite, mõtlen ma selle stseeni peale tagasi, kuulen kõlanud sõnu ning avastan siira lugupidamisega, kui täiuslikult te mõlemad näitlesite. Mina, võhik, ei oska teie sõnades midagi kahtlustada: te räägite troopikast, ühest raamatust, tavalisest lugemisvarast. Sa soovid teada Krisztina arvamust, eriti huvitab sind see, kas teistsuguses kliimas sündinud ja üleskasvanud inimene suudab taluda troopika elutingimusi…Mida mõtleb Krisztina?…(Minu käest sa ei küsi.) Ja kas tema, Krisztina, isiklikult suudaks taluda vihma, soja auru, lämmatavalt palavaid udusid ja üksildust keset sood ja džunglit…Näed, sõnad tulevad tagasi. Kui sa viimati siin istusid, selles toas, selles tugitoolis, nelikümmend üks aastat tagasi, rääkisid sa sellest, troopikast, soost, soojast udust ja vihmast. Ja nüüd, kui sa siia majja tagasi tulid, oli sinu esimene sõna soo, troopika, vihm ja palav udu. Jah, sõnad tulevad tagasi. Kõik tuleb tagasi, asjad ja sõnad käivad ringi, vahel teevad tervele maailmale ringi peale ja siis kohtuvad, puutuvad kooku ja sulevad midagi,” ütleb ta ükskõikselt ja tuimalt. “Sellest sa räägidki viimane kord Krisztinaga. Kesköö paiku lased ette anda oma sõiduriista ja lähed linna tagasi. Nii juhtus päeval, kui oli jaht, “ ütleb peremees ja tema häälest kostab täpse ettekande, süstemaatilise ja läbipaistva liigituse üle tuntud vanamehelikku rahulolu.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: