Sergei Dovlatov

26. jaan. 2009 at 8:07 e.l. (Nädala autor 2007) ()

27. septembril kell 14 -16 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Septembrikuu  raamatuks on Sergei Dovlatovi romaan „Kohver”.

„Sergei Dovlatov sündis 1941. aastal Ufaas, kuhu ta perekond oli evakueeritud, ja suri 1990. aastal emigratsioonis New Yorgis. 1978. aastal lahkus ta Venemaalt – selleks ajaks oli lõplikult selgeks saanud, et ühtki raamatut tal Nõukogude Liidus avaldada ei õnnestu. Tema esikraamatu tiraaž hävitati KGB käsul. Kirjanikuks kujunes Dovlatov küll Venemaal, kuulsaks sai aga alles Ameerika-perioodil. Seniajani on ta üks armastatumaid vene kaasaegseid autoreid. Ameerikas elatud aastate jooksul andis ta välja 12 raamatut.” (Jüri Ojamaa) 

Katkend:  Sergei Dovlatov  „Kohver”, Tänapäev 2007,
(tlk Jüri Ojamaa).
„Autojuhikindad” lk. 111-114.

Jura Schlippenbachiga tutvusin ma konverentsil Tauria palees. Õieti küll tehaseajalehtede toimetajate nõupidamisel. Mina esindasin ajalehte Turbostroitel. Schlippenbach Lenfilmi ajalehte, mis kandis nime Kadr.
 Ettekande tegi oblastikomitee teine sekretär Bolotnikov.
Lõpuks ütles ta: „Meil on eeskujulikke ajalehti, näiteks Znamja Progressa,. On keskpäraseid, nagu Admiraltejets. On halbu nagu Turbostroitel. Ja lõpuks on unikaalne ajaleht Kadr. See on lausa fantastiliselt andetu aj igav.”
 Ma vajusin veidi kössi. Schlippenbach, vastupidi, ajas end uhkelt sirgu. Nähtavasti tundis ta end tagakiusatava dissidendina. Ja hüüdis siis valjusti: ”Lenin ütles, et kriitika peab olema põhjendatud!”
 „Sinu ajaleht, Jura, on allpool igasugust kriitikat,” vastas sekretär…
Vaheajal astus Schlippenbach minu juurde ja küsis:
 „Vabandage, kui pikk te olete?…”
Ma ei olnud üllatunud. Ma olin sellega harjunud. Ma teadsin, et nüüd järgneb absurdne vestlus: „”Kui pikk sa oled?” – „Sada üheksakümmend neli sentimeetrit.”- „Kahju, et sa korvpalli ei mängi.” – „Miks ei mängi? Mängin küll.” – „Seda ma arvasingi…””
 „Kui pikk te olete?” küsis Schlippenbach.
„Meeter üheksakümmend neli. Mis siis?”
„Asi on selles, et ma teen harrastusfilmi. Tahaksin pakkuda teile peaosa.”
„Mul ei ole näitlejavõimeid.”
„See pole oluline. See-eest on faktuur sobiv.”
„Mida tähendab faktuur?”
„Väliskuju.”
Me leppisime kokku kohtuda järgmisel hommikul.

Schlippenbachi nimi oli mulle juba varem tuttav ajalehtede sektori kaudu. Kuid me ei olnud isiklikult tuttavad. See oli närviline ja kõhn pikkade räpasevõitu juustega mees. Ta rääkis, et tema Rootsi esivanemaid on nimetatud ajaloodokumentides. Lisaks sellele kandis Schlippenbach kotis kaasas üheköitelist Puškini teoste kogu. „Poltaava” kohale oli kompvekipaber vahele pandud. „Lugege,” ütles Schlippenbach närviliselt.
 Vastust ootamata karjus ta ise haukuva häälega:
 
Näe, Rootsi malev kokku vajub
kui kevadine lumehang –
nüüd Rosen oma väega hajub
ja Schlippenbach on meie vang.*
*/Betti Alveri tõlge/

Ajalehtede sektoris teda peljati. Schlippenbach käitus ütlemata jultunult. Võib-olla andis tunda äge meelelaad, mille ta oli pärinud Rootsi kindralilt. Aga järele anda ja taganeda Schlippenbachile ei meeldinud.
 Ma mäletan, suri vana ajakirjanik Matjušin. Keegi hakkas korjama raha tema matusteks. Küsiti ka Schlippenbachilt. Ta hüüatas:
„Ma ei oleks ka elusa Matjušini eest rublatki andnud. Surnu eest ei anna ma viit kopikatki. Las KGB matab oma öördajaid…”
 Seejuures laenas Schlippenbach alailma raha oma töökaaslastelt ja maksis tagasi väga vastumeelselt. Laenuandjate nimekiri tema ajakirjanikumärkmikus võttis enda alla kaks lehekülge. Kui talle võlga meelde tuletati, käratas Schlippenbach ähvardavalt: „Kui sa mind tüütama hakkad, tõmban sind nimekirjast maha!…”
Õhtul pärast nõupidamist helistas ta mulle paar korda. Niisama, ilma konkreetse põhjuseta. Tema loid toon andis tunnistust meie süvenevast lähedusest. Sõbrale võib ju helistada ka ilma erilise vajaduseta.
„Tüdimus on kallal,” kurtis Schlippenbach, „ja juua pole ka midagi. Laman siin üksinduse diivanil naise seltsis…”
 Juttu lõpetades tuletas ta mulle meelde:
„Homme arutame kõik läbi.”
Hommiku veetsime ajalehtede sektoris. Mina lugesin revisjoni, Schlippenbach valmistas ette järjekordset numbrit. Ta hüüdis ühtelugu närviliselt: „Kuhu käärid on kadunud?! Kes võttis mu tüpomeetri?! Kuidas kirjutatakse „Lõuna-Aafrika Vabariik” – kas kokku või sidekriipsuga?!…”
Siis läksime lõunat sööma.
Kuuekümnendatel aastatel kuulus Ajakirjandusmaja puhvet madalama lüli jaotuspunktide hulka. Siin müüdi veiselihast viinereid, konserve, kalamarja, marmelaadi, keelt, defitsiitset kala. Teoreetiliselt teenindas puhvet Ajakirjandusmaja töötajaid. Sealhulgas ka tehaseajalehtede ajakirjanikke. Tegelikult võisid sinna sattuda ka inimesed tänavalt. Näiteks mittekoosseisulised autorid. See tähendas, et jaotuspunkt muutus aegapidi üha vähem kinniseks. Järelikult jäi seal defitsiitseid toiduaineid üha vähemaks. Lõpuks jäi endisest toredusest alles ainult Žiguli õlu.
 Puhvet võttis enda alla kuuenda korruse kogu põhjapoolse osa. Aknad avanesid Fontankale. Kolme saali mahtus korraga üle saja inimese.
 Schlippenbach tiris mu nišši. Siin oli kahene laud. Nähtavasti seisis meil ees täiesti konfidentsiaalne jutuajamine. Tellisime õlut ja võileibu. Schlippenbach alustas häält tasandades:
„Pöördusin teie poole, sest ma hindan intelligentseid inimesi. Olen ka ise intelligentne inimene. Meid on vähe. Ausalt öeldes peaks meid olema veel vähem. Aristokraadid surevad välja nagu eelajaloolised loomad. Kuid asja juurde. Ma otsustasin teha harrastusfilmi. Olen juba küllalt raisanud oma parimaid aastaid labasele ajakirjandusele. Ma ihkan tõelist loomingulist tööd. Ühesõnaga, homme asun ma võtteid tegema. Tuleb umbes kümne minuti pikkune film. See on mõeldud satiirilise pamfletina. Süžee on järgmine. Leningradi ilmub salapärane võõras. Temas on kerge ära tunda tsaar Peetrit. Todasama, kes kakssada kuuskümmend aastat tagasi rajas Peterburi. Nüüd satub suur valitseja labasesse nõukogude tegelikkusesse. Militsionäär ähvardab teda trahviga. Kaks joodikut teevad ettepaneku osta kolme peale pudel. Ärikad tahavad tsaari saapaid  ära osta. Linnukesed peavad teda rikkaks välismaalaseks. KGB töötajad spiooniks. Ja nii edasi. Lühidalt, ümberringi juuakse ja on täielik pordumaja. Tsaar hüüab kohkunult – mida ma teinud olen?! Miks ma rajasin selle litside linna?!”
(…) 
Kirjanikust ja tema loomingust:

http://et.wikipedia.org/wiki/Sergei_Dovlatov

http://www.sergeidovlatov.com/

Priit Hõbemägi „Sergei Dovlatovi „Kohver”” 30.03.2007, Eesti Ekspress, Areen
http://www.ekspress.ee/viewdoc/C1121EF5C4585063C22572AE0053235F

Peeter Küntsler „Sergei Dovlatov „Tsoon””, 03.02.2006 Eesti Ekspress, Areen
http://www.ekspress.ee/viewdoc/FBF9DCE02832A151C225710A004647DF

Brigitta Davidjants „Sergei Dovlatov – elukutselt venelane, loomult jutustaja”, 04.02.2006, Eesti Päevaleht
http://www.epl.ee/?artikkel=311369

Kalle Käsper „Kirjanik Sergei Dovlatov, automaat ühes, võtmekimp teises pihus”, 10.03.2006, Eesti Päevaleht
http://www.epl.ee/?artikkel=315158

http://www.harpers.org/subjects/SergeiDovlatov

http://www.litencyc.com/php/sworks.php?
authoruid=5503&golist=true&exact=true

http://www.pismenny.com/Projects/Sergei%20Dovlatov/SD.htm

http://dovlatov.km.ru/

Kalle Käsper „Dovlatovi mäed Mihhailovskoje ümbruses”
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/98/11/16/kultuur.htm#teine

http://dowlatow.chkebelski.de/links_e.html

Arvo Pesti „Kompromissi kommentaarid” TMK 06.06.2004

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: