Voldemar Panso

26. jaan. 2009 at 9:27 e.l. (Nädala autor 2008)

Voldemar Panso päevaraamat (I ja II köide), Eesti Draamateater 2007

„Tuttav ja avastuslik Panso”, /Eessõna Lea Tormiselt/ 

/…/
Tähelepaneliku silmaga nähtud. Kiirustades, aga mõnikord lausa kirjandusliku sulega kirja pandud. Erilise mõnuga on jäädvustatud just värvikad ja kentsakad seigad ja tüübid argielust ja „elumerelainetest”. Teatrist ennekõike. Siin on vaimustust näitleja-andest, mis ei välista üsna pessimistlikke, skeptilisi üldistusi näitlejaolemuse kohta. Seespidine teatriajalugu, millele ajaloolane harva ligi pääseb. Õppigu teatriajaloolased, kuidas ta jäädvustab ja refereerib kohe toimumisajas (tuleviku jaoks?) pikemaid kunstivestlusi Lauteriga, Tuglasega. Milliseid portreevisandeid annab oma õpetajatest- algkoolist instituudini. Vahel kirjeldab lausa hirmuäratava läbinägelikkuse ja teravusega. Uskumatu, kui täpselt 25-26-aastane nooruk oskab iseloomustada loovisikut ja näha tema kohta muutuvas ajas (Paul Sepp). Kõik see ei välista kunagi tänutunnet ja õpetajalt saadu hindamist. Aga ei välista ka õpilase kommentaare ja vastuväiteid, oma vaatepunkti selginemise algust. Iseseisvat teatrimõtet, mis siin eos ja lavastajaõpinguteni viis.
/…/
Panso põlvkond on meil õieti ainus iseseisva riigi kasvandik, algkoolist kõrghariduseni. Sõna- ja mõttevabadus on veres? Ja oma peaga mõtlemine. Aga kõigi eakaaslaste kohta see ei kehti!
Lugedes hakkab veel silma, kui vähe on autoris eelarvamuslikkust. Isegi nõukogude võimu tulekul räägib, ebaleva kahtluse juures, kaasa noore inimese optimism ja uuehuvi; progressiusk (mis hääbub õieti alles 1960-ndate lõpus). Kuigi registreerib uue korra totrusi ja vägivaldsuse märke. Avarusevajadus, kohaliku väikekodanliku mentaliteedi, ka usudogmade piiratuse taju? Ei mingit mustvalget lihtsustust, pigem uudishimu – isegi võõra, vaenulikugi puhul. Huvi teistsuguse elu ja inimese vastu, mis eriti ilmneb Moskva kõrgkooli aegu. Siis on see huvi juba illusioonidevabam. Kuid puuduvad etteantuse silmaklapid – nii hea kui halva eristamisel.
Ajadokumendid, nagu käesolev, just eestlaste kõige keerukamate saatuseaastate kohta, on meile eriti vajalikud. Primitiivsed, pahupidi nõukogulikud mõttemallid ja pealiskaudsus, ignorantsus eelkäijate (sund)valikute üle otsustamisel kahjustavad tänast mõtteruumi juba tõsiselt. /…/

Voldemar Panso päevaraamat I köide, lk 141
9. august 1941

Kõik ohvitserid kuni 60 a. mobiliseeriti. Nende hulka kuuluvad ka niisugused mehed nagu Paul Pinna (endine sõjaväeametnik lipniku aukraadis), Ants Lauter, Savi, Rebane jne. See osa, kus Pinna oli kogunes staadionile. Vana tuli ka rivis selle maa ära, kohver käes. Polnud asigi. Teised küsinud, mis tal kohvris on? – „Parukad!” nad ei saanud nähtavasti laevadele ja toodi ööseks kõik Estoniasse. Kõik saalid on neid täis. Pinna oli Estonia ukse ees öelnud, et ei saagi sest kuradi Estoniast lahti. Mõtlesin, et viimaks pääsen – jälle toodi tagasi. Käisin seal neid vaatamas, istusid laudade taga, lesisid põrandal, seljakotid pea all jne. Nägin ka Lauterit. Alles paar päeva tagasi olime koos, ütlesin ta küsimise peale, et elan hästi. Ta imestas, et ometi keegi kes elab hästi. Nii peabki ja vastas minu küsimusele – kuis elate? „No mis ma muud saan nüüd enam öelda kui – ka hästi.” Täna nägin teda samades hallides treeningpükstes ja mingisuguses mustas kaherealises uues pintsakus. Surusime kätt ja küsisin naljatades: kas elate ikka hästi nagu minagi? Nägemiseni. Immer gut! Ütlesin kuidagi mõtlematult, harjunud kombe järgi. Ta tegi suured silmad, vaatas ümber, pahvatas siis naerma ja ütles: „Teile ka!” ning istus ühte lauda daamide juurde.
Ka Rebast nägin kalifeedes ja säärsaabastes. Pinnat ei õnnestunud mul näha.

/…/

26. august 1941
Tallinn on ümberringi piiratud, kuulid lähevad praegu vingudes üle mu pea ja lõhkevad raginal kusagil eemal. Pea kohal lõhkevad seniitkahuri lasud, ja vihinal langevad alla teravad pommikillud. Ühendus Tallinnaga on katkenud. Kivimäe ja Pääsküla vahel diiseldab üks kuradi soomusrong, paugutades kahureid – see meile veel põõna keerab.
Mitmes kohas kerkivad suitsusambad. On tulekahjustusi. Võitlused käivad vist Harku, Männiku, Pirita rajoonides.
Üleeile olime tööl Viimsi lennuväljal – jumala lage plats 10 lennukiga – kuhugi ei ole putkata. Tulid 3 saksa lennukit – (neid tunneb juba häälest ära, vilistavad). Pea kohal lõhkesid mürsud, killud vuhisesid alla, ümberringi paugud, ülalt tulistatakse kuulipildujatega lennukeid, alt vastatakse, – niisugune virr-varr, et ei oska midagi teha ega mõelda. Ja ikka paitab see koht kõige sitem olema, kus sa parajasti oled. Ja instinktiivselt tahad igale poole oma käerandmed ette panna, nagu oleks kuulipilduja või kahur nahkne poksijarusikas, ning sel hetkel sooviksid üheksa kätt endale. Ja imelik, lebades kägaras maas, kui killud vihisevad ümberringi, tundsin äkki, et ma olen pikk, et terve lennuväli on mind täis ja igal kuulikillul on ainult üks mõte – minule otsa joosta.
Üks neiu peale ägedat lahingut tõstis seeliku üles ja vahtis üle selle ääre alla – ta oli kükakil ja ma nägin – pükse polnud jalas. Mida ta seal nägi, või mida lootis näha – ei tea.
/…/

30. august 1941
/…/
Ja siis tulid esimesed Saksa mootorratturid, Villandi Alf (tulnud redust, valge lindiga, püss seljas) vedas vene vange ja siis tuli triumfisõiduna üks tohutu Saksa auto ja veel tohutum suurtükk – lilledega ehitud.
Algasid pärimised jne. Anti lilli ja vana Rosenberg jaotas sigarette. Olime unustanud sootuks ukse lahti, läksime ruttu koju ja ma nägin, Hansu silmad olid niisked. Ta ise tunnistas ka hiljem , et kurgus hakanud kibe ja luksud käinud. Tõi siis vana põõsa alt pooliku viinaliitri ja võtsime kõik neli napsu vabariigi valget uue riigi mälestuseks ja terviseks.
Arutasime, et küll nüüd hakatakse üles andma inimesi. Ja nii see on. Üks neiu rääkis eile uhkusega, et on 8 inimest üles andnud. Meie Hansuga omavahel seletasime, et ei anna kedagi üles.
/…/
Siis olid seal koos kõik vanema generatsiooni inimesed, kirusid kommunismi, nende juhte ja Stalini suurt asja. (Muide, teatri õuele visati ka meie Stalin-Lenin puruks, nii et kui sinna sain, nägin ainult kipsihunnikut.)
Kõik arutasid, milline oleks hirmsaim karistus Lauristinile, Särele, Julianale jne. Mõned tahtsid üles puua neid, mõned elusalt põletada jne., aga Hansu nõu oli nii omapärane, et viia avalikule platsile, panna posti otsa puuri sisse ja las kuivavad seal kuradid. (!)
13. september 1941
/…/
Olen juttu ajanud mitme sakslasega. Üks kena mees Köningsbergist (või Magdeburgist) käis meil, tahtis kindaid osta, et külm on juba. Muti andis ühed minu vanad, lisas ka halli lõnga juurde ja raha ei võtnud. Mehel oli hea meel. Rääkis, et on kolme vennaga. Teine vend on lendur, praegu Belgias, tema on pioneer, parandab sildu, elavad sanatooriumis praegu, aga muidu on rauavabrikus tööl, mässab sulava rauaga. Kolmas vend on pime kunstnik klaveril, orelil ja tšellol. /…/ Väga armas mees oli. Näis, et temal on sõjast villand. Oli kahe aastaga käinud läbi kõik rinded. Eriti meeldis talle Pariis. Kodu pidid teda ootama kaks last ja naine.
14. september 1941
/…/
Ma ei tea, kas ma olen juba rääkinud ühest sakslasest, sadulsepast, kes sõi meil marju ja rääkis, et kuskil pole nii palju sakslasi langenud kui idarindel. Kui oli sõda prantslastega, oldi mees mehe vastu. Andis teine alla ja valge lipp tõmmati üles, anti käed ja oldi sõbrad. Aga siis annab punane alla, pöörad selja, saad kuuli. Polnud kogemusi asiaatidega, kes ei tunnusta mingit sõdurlikkust.
Lutsberg on tagasi. Täna tuli meile. Oli rongilt maha hüpanud ja seitse nädalat metsas elanud ja lahinguid pidanud.
Eile tulin Tartu maanteelt ja üks rattur pidas kinni, õllekeldri uksehoidja, et temale on G.P.U. poolt tehtud korraldus mind jälgida ja minust teateid anda, te nad saaksid siis mind tabada. Ja tema oli andnud neile valeandmeid, et ma olen üliõpilane ja sõitnud Tartusse. Ja kuna ta nüüd mind nägi, oli huvitatud, et mis mu süü siis oli. Ei ma tea midagi nüüd./…/

Voldemar Panso reisikirju ja publikatsioone:
„Laevaga Leningradist Odessasse, ehk, Miks otse minna, kui ringi saab”, Eesti Riiklik Kirjastus 1957
„Naljakas inimene . I, Kassarimaa”, Perioodika 1965; Tammerraamat c2007
„Töö ja talent näitleja loomingus”, Eesti Raamat 1965 ja 1995.
„Maailm arlekiini kuues”, Eesti Raamat 1973
Voldemar Panso „Teatriartikleid : … kas see on eilne või tänane laul?”, Eesti Teatriliit 1980.
„Tants aurukatla ümber : dokumendikogumik Draamateatri lavastusest / Mats Traat, Voldemar Panso ; koostanud ja kommenteerinud Lilian Vellerand, Eesti Teatriliit 2006.
„Portreed minus ja minu ümber”, Eesti Raamat 1975; Tammerraamat 2007
„Voldemar Panso. Päevaraamat . 1931-1946. I. Eesti Draamateater 2007.
„Voldemar Panso. Päevaraamat . 1946-1956. II. Eesti Draamateater 2007.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: