Cormac McCarthy

18. veebr. 2009 at 8:45 e.l. (Nädala autor 2009)

Marion Ettlinger

Foto: Marion Ettlinger

Cormac McCarthy (s 1933) on nimetatud kõige paremaks tundmatuks Ameerika kirjanikuks. See aeg, mil teda nii nimetati, on nüüd möödas, sest ta on võitnud mitmeid preemiaid ning ta raamatute järgi on tehtud filme.
Ameerika kirjaniku ja näitekirjaniku Cormac McCarthy viimane romaan “Tee” sai 2007. aastal Pulitzeri preemia. Eesti keeles on McCarthylt varem ilmunud “Kõik need ilusad hobused” (Varrak, 2000).

Autori järjekorras kümnes teos jutustab isa ja poja lugu, kes rändavad mööda tuumasõjast põletatud troostitut maastikku, mille ainsateks asukateks on metsistunud kannibalideks muundunud inimesed. McCarthyle omaselt sünget atmosfääri ilmestavad aga kirjaniku poeetiline keelekasutus ning peategelastest isa ja poja suhteid vaatlev psühholoogiline ilmekus.
Möödunud aastal ilmunud ja tänaseks juba mitmetesse suurkeeltesse tõlgitud “Tee” (tõlge eesti keelde Kersti Unt) on saanud kõvasti kiita kriitikutelt, kuid Ameerika Ühendriikide raamatupoodides on seda tabanud ka suur müügiedu.
New Mexico osariigi väikelinnas Tesuque’s elava kirjaniku loomingust on eesti keeles ilmunud tema algselt 1992. a. ilmunud romaan “Kõik need ilusad hobused” (Varrak, 2000, tõlkija Lauri Pilter), mida peetakse üleüldse peamiselt Ameerika Ühendriikide lõunaosa temaatikat käsitleva autori rahvusvaheliseks läbimurdeteoseks.
McCarthyt on tihti võrreldud ühelt poolt Philip Rothi või William Faulkneriga, teisalt aga toodud ka paralleele ühe Ameerika kirjanduse suurima klassiku Herman Melville’iga.

Vendade Coenide põnevusfilm „Ei ole maad vanadele meestele“ („No Country for Old Men“) põhineb Cormac McCarthy samanimelisel romaanil. USA filmiakadeemia parima filmi Oscar 2008.
Keevitajana leiba teeniv Llewelyn Moss (Josh Brolin) leiab mahajäetud auto, mille ümber on kuuliaukudega surnukehad ning koormaks hunnik heroiini ja kaks miljonit dollarit. Raha kaasa võttes vallandab Moss katastroofilise ahelreaktsiooni, mida ei suuda pidurdada isegi elunäinud šerif (Tommy Lee Jones). Teistes osades Javier Bardem, Woody Harrelson.

 

Katkend: Cormac McCharty „Tee“, Varrak 2008, lk 139-142.

Mees süütas tillukese õlilambi, pani selle kivi peale, tõusis ja sumas lohinal, tekkidesse mähkunult, läbi lehtede. Poiss sosistas talle, et ta ei läheks. Ma ainult natuke, ütles mees. Mitte kaugele. Ma kuulen sind, kui sa mind hüüad. Aga kui lamp kustuks, ei suudaks ta tagasiteed leida. Mees istus lehtede sees mäekünkal ja vaatas pimedusse. Midagi polnud näha. Ei mingit tuult. Kui ta varemalt niiviisi eemale kõndis ja silmitses üsna ähmaselt paistvat maad ümberringi taeva all, kus kadunud kuu rändas söövitavas tühjuses, nägi ta mõnikord valgust. Ähmast ja vormitut ses sünges hämaruses. Kusagil teisel pool jõge või siis mõnes põlenud linnas. Hommikul tuli ta siis vahel sinna tagasi, binokkel kaasas, ja uuris ümbrust, et avastada kusagil suitsu, kuid ei näinud kunagi midagi.
Ta seisis talvise põllu veerel karmide meeste seltsis. Umbes poisi vanuselt. Veidi vanemana. Ja vaatab, kuidas mehed kirkade ja kõblastega kaljust mäekülje avavad ning suure madudepuntra, ehk sadakond madu, sealt lagedale toovad. Kes on sinna sooja saamiseks kokku kogunenud. Külmas karmis valguses hakkavad nüüd nende liikumatud kehad korraga liikuma. Nagu mõne vägeva looma sisikond päevapaistel. Mehed kallasid nende peale bensiini ja põletasid maod elusalt, hävitades mitte kurjust, vaid selle kuvandit niisugusena, nagu nad seda endile ette kujutasid. Põlevad maod väänlesid kohutavalt ning mõned roomasid, ise põledes, mööda koopapõrandat ringi, valgustades selle pimedamaid nurki. Kuna maod on ju tummad, ei kostnud ühtki valukarjatust ja mehed vaatasid, kuidas nad põlevad ja väänlevad ja mustaks tõmbuvad, samasuguses vaikuses, ning läksid hiljem vaikides talvises hämaras laiali, igaüks üksi oma mõtetega, sest kodus ootas neid ees õhtueine.

Ühel ööl ärkas poiss unenäo peale, kuid ei öelnud talle, mida oli näinud.
      Ega sa ei peagi mulle sellest rääkima. Tõesti mitte.
      Ma kardan.
      Kõik on korras.
      Ei ole.
      See oli vaid uni.
      Ma kardan koledasti.
      Ma tean.
      Poiss pöördus kõrvale. Mees võttis ta kaissu. Kuula nüüd mind, ütles ta.
      Mida.
      Kui sinu unedes ilmub sulle maailm, mida pole kunagi olemas olnud, või maailm, mida kunagi olema ei saa, ja kui sa pärast ikka õnnelik oled, siis oled sa alla andnud. Kas mõistad? Ja alla anda sa ei tohi Ma ei luba seda.

Kui nad taas teele asusid, oli mees väga nõrk ja ükskõik, mida ta ka ise rääkis, oli tal nüüd palju vähem julgust kui kõigi möödaläinud aastate vältel. Kõhulahtisuse tagajärjel räpasena nõjatus ta raskelt käru käepidemetele. Ta vaatas poissi, silmad kurnatud näos aukus. Nende vahele oli tekkinud mingi uus distants. Mees tundis seda. Kahe päeva pärast jõudsid nad maakohta, millest olid üle käinud äikesetormid, jättes endast maha miilide kaupa põlenud maad. Maateed kattis mitme tolli paksune tuhakoorik ja käru oli raske lükata. Mustkate selle kooriku all oli kuuma käes üles kummunud ja hiljem jälle tagasi vajunud. Mees toetas käru käepidemetele ning silmitses nende eel kulgevat sirget teed. Peenikesi puid. Halli loppa täis veeniresid. Söestunud õlenukku meenutavat maad.
Pärast üht teeristi sel metsikul kõnnul hakkasid nad leidma rändajate ammu maanteele jäetud asju. Kaste ja kotte. Kõik sulanud ja mustad. Kuumuses vormituks sulanud plastist kohvreid. Siin-seal ka asjade jälgi, mille rüüstajad olid tõrvakihist välja rebinud. Veel üks miil ja nad hakkasid leidma surnuid. Pooleldi mustkattesse vajunud inimkogusid valust kägaras, suud karjeks avatud. Mees pani käe poisi õlale. Võta mu käest kinni, ütles ta. Ma arvan, et sa ei tohiks kõike seda näha. 
      See, mille sa oma ajusse lased, jääb sinna alatiseks.
      Jah.
      Kõik on korras, issi.
      Korras?
      Jah, sest nad ongi juba seal.
      Ma ikka ei taha, et sa neid vaataksid.
      Nad oleksid ikkagi seal.
      Mees peatus ja nõjatus kärule. Ta heitis pilgu teele, siis poisile, kes oli nii kummaliselt ükskõikne.
      Kas me ei võiks lihtsalt edasi minna? Küsis poiss.
      Jah, muidugi.
      Nad üritasid pakku pääseda, eks issi?
      Jah. Õige.
      Miks nad tee pealt ära ei läinud?
      Nad ei saanud. Kõik põles ümberringi.
Nad otsisid mumifitseerunud inimkehade vahel teed. Mustaks tõmbunud nahk oli luude ümber pingul ning näod krimpsus ja lõhenenud. Inimesed olid justkui seestpoolt tühjaks imetud. Nad möödusid laipadest sõna lausumata piki seda vaikset teed läbi õhus heljuva tuha, nood aga jäid igaveseks vaevlema tahkunud maanteele.
Nende teele jäid maani maha põlenud teeäärne külake. Järel oli vaid paar metallpaaki ja paar mustaks põlenud telliskorstnat. Kõikjal kraavides hallid sulanud klaasi loigud ning teeveertel puntras roostetavad katteta elektritraadid. Mees köhis kogu aeg. Ja nägi, kuidas poiss teda silmas peab. Tema peale poiss kogu aeg mõtleski. Ja mis tal siis üle jäi. 
 

Viiteid:
Pulitzeri kirjanduspreemiapreemia võitis Cormac McCharty,   Eesti Päevaleht, 17.04.2007
http://www.epl.ee/artikkel/382385

Kadri Kõusaar „Kõle tee Pulitzerini“, Eesti Ekspress, Areen, 26.04.2007, http://paber.ekspress.ee/viewdoc/D056C4F4E4F85623C22572C60065119F

Kaupo Kruusiauk „Kui tülgastav on maailm Ameerika näite varal“, TMK, nr 10, 2008, http://www.temuki.ee/numbers/2008/10/article4763.pdf

Oprah`i intervjuu kirjanikuga:
http://www.youtube.com/watch?v=iNuc3sxzlyQ
http://www.youtube.com/watch?v=JSLediYNEVo

Kirjaniku koduleht:
http://www.cormacmccarthy.com/

Kirjaniku biograafia:
http://www.cormacmccarthy.com/Biography.htm

Advertisements

1 kommentaar

  1. Asko Tamme said,

    Sellele kirjanikule lähenemist (no või mis lähenemist, oma vaatenurga seletamist) peab alustama teise lõunaosariikide ameeriklase, W. Faulkneri katkendiga: “Just nigu inemine,” ütles Sam. “Just nigu inemised. Muudku lükkab seda päiva ikke edesi, kus ta piab ükskord südame rindu võtma, ja isi tiab kogu aig, et ega ta sellest ei pääse, kui tahab ka edespidi koira nime kanda, ja tiab ka seda, mis siis juhtub, kui ta seda ükskord teeb.” (Isaac McCaslini lugu, LR 1974/27-30; tlk. J. Rähesoo, lk. 29). Olen McCarthylt umbes kümne aasta jooksul õige mitu romaani lugenud ja kuna ma Eesti kataloogidest rohkemaid ei leia, pean uskuma, et lugesin osasid 1999. a. kevadel Philadelphias. See varasem töö, mis mul meeles on, “Suttree” – ongi tolle Faulkneri katkega kõige otsesemalt seotud, Suttree on loobunud, alla andnud, sel päeval, hetkel, mil tulnuks süda rindu võtta, mööda lasknud minna. Eesti keeles olemasolevad (Border Trilogy, nyyd ka The Road), lisaks ka filmiks tehtud No country for Old Men on minu jaoks väga ühemõttelise sõnumiga – alla ei tohi anda. Nagu see hagijas – süda tuleb rindu võtta, kui inimene tahad olla. “Kõik need ilusad hobused” kulmineerub vast tolles vangla noavõitluses – ja see ongi nagu kokkuvõte, viimse hetkeni vastupanu on — nojahm kas just loomulik, igatahes muud võimalust pole. Ja seesama on ka “Vanades meestes” – tol sherifil pole vähimatki võimalust professionaalsest mõrtsukast jagu saada, isegi teda korralikult kimbutama ta ei ulatu, aga – tuld ei saa lasta kustuda, niisama alla anda ei tohi. Ja mutatis mutandis ütleb McCarthy “Tee” ju sedasama, justkui.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: