Ilmar Talve

26. veebr. 2009 at 11:34 e.l. (Nädala autor 2009)

ILMAR TALVE (17. 01. 1919 Ingerimaal – 21. 04. 2007 Turus)
5. märtsil kell 16.00 kohvikus Vaikne Nurgake raamatu “Ilmar Talve: elu ja loomingu lugu” esitlus. Vestlevad autor Ülo Tonts ja kirjandusloolane Janika Kronberg. Info tel 736 1395.

Foto: Lauri Kulpsoo/Postimees

Foto: Lauri Kulpsoo/Postimees

Teadlane ja kirjanik Ilmar Talve on tunnustatud Eesti, Soome ja Rootsi teaduses ning eesti kirjanduses.
Lõpetanud Tartu Ülikooli, TÜ audoktor ja esimene Rahvusmõtte auhinna laureaat (2004).
Kauaaegse Turu Ülikooli etnoloogiaprofessorina avaldas ta “Suomen kansankulttuuri” (1979), kapitaalne “Eesti kultuurilugu” (2004) pärjati Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali vabaauhinnaga ning ajalookirjanduse aastapreemiaga. Samuti on ta pälvinud Fr. Tuglase novelliauhinna ja Henrik Visnapuu preemia.

Ilmar Talve on avaldanud 3 köidet autobiograafiat: “Kevad Eestis” (1997), “Kutsumatu külaline” (1998) ja “Kolmas kodumaa” (1999), väljaandjaks kirjastus Ilmamaa. Sama kirjastuse väljaandel ilmus sarjas “Ilmatargad” artiklikogu “Vanem ja noorem Eesti” (2008).
Ilukirjanduslikust loomingust on avaldatud: novellikogu “Ainult inimene” (1948), romaanid “Maja lumes” (1952, 2001), “Juhansoni reisid” (1959, 1994) ja “Maapagu” (1988, 1993) ning vestekogumik “See oli sel ajal kui…” (1990).

Ülo Tontsu sulest ilmus äsja monograafia “Ilmar Talve : elu ja loomingu lugu” (2009).

Katkendeid: Ilmar Talve “Juhansoni reisid”, Lund, 1959, lk-d: 29-30, 60, 165, 175, 331, 338-339, 375.
– Tervisi Helsingist, ütlesin mina. – Siin on meie rühmale uus täiendus, reamees Juhanson. /…/
– Kas esimest  või teist korda sõjaväes?
– Kui härra seersant päästearmee ka juurde arvab, vastas Juhanson viisakalt, – siis viiendat korda. /…/
– Aga Vene ja Saksa armees olete olnud? päris Padrik.
– Just nii, vastas Juhanson. – Kuidas siis muidu? Nendesse mõlemasse kuulsusrikkasse armeesse on mul au olnud kuuluda. Peale selle veel Eesti ja nüüd Soome armeesse. Välja arvatud Eesti ja Vene armee, ikka igal pool vabatahtlik!

                                                  *  *  *

– Kaua marssida tuleb? küsis kellegi hääl meie rühma rivis, kui viiskümmend meetrit oli käidud.
– Ikke hommikuni, poisid, ikke hommikuni, kostis Juhansoni hääl. – Nüüd läheme jälle reisima! Ja reisimisest pean ma lugu!
– Hommikul hakkavad Leningradi tornid vastu särama, ütles keegi.
Kui kakssada meetrit oli käidud, leidsime kõik, et seljakotid olid liiga rasked.
– Ma ei saa aru, miks siin öösi peab kooserdama? ütles Vihur.
– See on kõrgem sõjakunts, ütles Pritsmann. – Ikke ööse, siis ei näe keegi.
– Siis venelased ei tea, et Printsu Karla tuleb, ütles Pika. – Muidu ehmatavad ära ja panevad lõikama.
– Ega ma ei imestaks ka, ütles Printsmann. – Kui nad ikke praegast teaks, et ma olen lähenemas, siis…

                                   *  *  *
 
 – Noh, vend vähk! Nüüd Printsmanni Karla tantsib varsti Tallinnas Vabadusväljakul kasatsokki! Äh, vend vähk – jälle Eestisse!
– Aga kui sakslased panevad meid putkasse? ütles Pika. – Ei nende lubadusi tea!
Printsmann jäi korraga tõsiseks.
– Vaata sind raiska! ütles ta vihaselt ja sülitas. – Alati pead sa, sunnik, teiste inimeste rõõmu ära solkima! Alati on sul vaja oma märkusi teha!. No mes sa neist sakslastest meelde tuletad! Et kurat sinu sööks!
Pika ehmatas selle äkilise vihapurske peale.
– Narr! ütles ta siis ettevaatlikult. – Ega mina neid sakslasi ole välja mõelnud. Aga seal nad istuvad ja pole kuulda olnud, et nad oleksid ära sõitnud!
– Ei, ütles Juhanson, – see on õige, Litsmann, Mitsmann ja Pitsmann on kõik kohal nagu ennegi!
– Ei sakslased lähe, ütles Kägu. – Ei neid saa ajadeski minema.

                             *  *  *

– Ma tunnen kõhuga, seletas Juhanson, – sest eks kõht ole sõduri kõige tähtsam kehaosa peale jalgade? Pead ei ole sõduril vaja, see on ainult tüliks! Ja mul on niisugune tunne kõhus, poisid, et asjad on väikselt liikumas, et väike sants on olemas, iseseisev Eesti ja nii, teate küll, poisid, ja sellepärast see asi ongi käigus. Ja siis ei ole hea, kui Voldemar Juhanson magab siin Vuoksi ääres heinaküünis.
Ja ta lisas vaikselt juurde:
– Peale selle olen ma reisimisest alati lugu pidanud!

                             *  *  *

– Mis retsept sul siis oli? küsis Pika.
– Ah et mis retsept? osatas Printsmann. – Noh, ikke nii kuidas olukord, alati olukorra kohaselt. Eks see Kondi Oskar teadis neid retsepte, aga tema on nüüd surnud. Kukkus purjus peaga meskitünni ja uppus ära. Seal läks jälle üks isamaa paremaid poegi kaduma! Vat see mees oli spets! Tema võis mädand kartulitest ka likööri keeta ja kartulipealsetest konjakit! Niisuguseid mehi ei ole praegusel ajal enam kahjuks palju järel. Aga eks Printsmanni Karla õppind mitu aastat Kondi Oskari käe all ja eks ma ikke tunne seda asja ka päris põhjalikult!

                          *  *  *

 – Nali on nali, ütles ta. – Aga vaadake, armsad vennad ja õed, nagu öeldakse, kuu paistab ja august on käes! Ööd on pimedamaks läinud. Mis ütleb see kõik meile? Eks see ütle meile, mu vennad siin maapaos, et me oleme oma reisimise ära unustanud! Sügis tuleb! Sügise järel tuleb talv külma ja tuulega!
Me noogutasime peaga.

– Oleme elanud nüüd siin ühe suve, jätkas Juhanson, – pidanud pidu, söönud ja joonud ja lasknud inglise sigareti suitsu üle pea. Oleme amüseerinud ja kurameerinud, loodust vaadanud, kaarte mänginud ja muidu mediteerinud ning üleüldse kosutanud endid selle viimase raske talve järel. Selle kõige kohta pole midagi paha öelda. See on kõik õige ja omal kohal. Ja kui vahel heas tujus on ka kaugemale mindud kui just hädapärast tarvilik, nagu kõigepealt viinaajamises ja ka joomises, kui mõni aken on katki löödud ja sakslase kõrtsilaudu küttepuudeks lõhutud ning roosipõõsaid murtud, noh, selle kõik võib ikka andeks anda, arvestades aegu ja olusid, sest eks pagulasel pea ka oma väike lõbu olema. Mina pole selle koha pealt, nagu üldiselt teada, mitte ka kitsarinnaline.
Juhanson köhatas. – Aga nüüd, armsad sõbrad, Karla kaasa arvatud, nüüd hakkab sügis tulema ja rändlinnud hakkavad lendama. Mina arvan, et me peame nüüd reisima hakkama!
Meie noogutasime peaga. Juhansoni mõte, mis oli ka meie mõte, oli õige.

                                       *  *  *

 Juhanson ütles, et meie siin, kolmekesi, tulime Saksamaalt ja tahaksime nüüd rääkida mõne mehega, kes Soome asju tunneb.
– Saksamaalt? imestas ametnik. – Kuidas te sealt tulla saite? Sealt pole siiani veel ükski eestlane Rootsi pääsenud.
– Meie reisisime, vastas Juhanson. – Me oleme reisijad inimesed.

Vaata ka:
Kronberg, Janika. Humanist ja eksistentsialist Talve // Eesti Päevaleht, 1999,
26. oktoober. – http://www.epl.ee/artikkel/58138
Helme, Peeter. Ilmar Talve isiklik ja üldine Eesti // Keel ja Kirjandus, 2009, jaanuar, lk 65-67. –  http://www.eki.ee/keeljakirjandus/Helme%2065.pdf 
Kull, Aivar. Ilmar Talve näitab eesti rahva elujõu allikaid // Postimees, 2004, 10.juuni. – http://tartu.postimees.ee/100604/tartu_postimees/136596.php
Rahvusmõtte auhinna pälvis Ilmar Talve. – http://www.ut.ee/55810

Tonts, Ülo. Klassikuks kodust kaugel. Tartu, 2006, lk 214-239.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: