Urs Widmer

2. juuli 2009 at 8:58 e.l. (Nädala autor 2009)

(21.06.1938) – šveitsi kirjanik.

Widmer

Foto: Daylife.com

Katkend: U. Widmer „Ema kallim“, Loomingu Raamatukogu 2009, 17/18, SA Kultuurileht, lk 49-51

        Ema oli Bartókid paigutanud hotelli „Zum Schwert“, see oli midagi, mida Noorteorkester seni ühelegi heliloojale ega solistile ei olnud osutanud. Suurepärane tuba hiigelsuure voodi ja Louis XV aegse mööbliga. Bartókil aga oli peavalu ja ta ei heitnud pilkugi aknasse, sealt paistvale järvele ning kauguses kiiskavatele Alpide tippudele.
          Esimesel proovil pabistas Edwin algul üksjagu – Bartók klaveri taga, tähelepanelik nagu koolipoiss – , kogus end aga kähku. Bartók mängis oma partii, lausumata sõnagi. Ühekorra aga tõusis ta järsku üles, seisis Edwini kõrvale ja laulis talle paar-kolm takti ette. Dirigeeris sealjuures mõlema käega. Nüüd võttis orkester selle koha uuesti, ja see kõlas, nagu oleks taevas avanenud.
          Kontserdil kandis Bartók mõneti vananenud frakki. Ta mängis hiilgavalt ja orkester paremini kui kunagi. Lõpus pääses saali eesotsas valla lausa tohutu juubeldustorm; tagumine ots aga võttis heidetud kinda vastu ja huilgas ja vilistas sama meeletult. Bartók kummardas, kummardas veel kord ja veel kord ja naeris. Ka Edwin naeratas paar sekundit. Bartók surus kõigepealt dirigendi kätt ja siis kõigil nendel orkestrantidel, kellele ta vähegi ligi pääses, mõnel koguni mitu korda. Kummardas taas ja laotas lõpuks käed laiali, nagu tahaks ta oma kuulajaid emmata. Lilled! Ema oli ka lilledele mõelnud! Ema säras, seistes õhetavi põsi väikese ukse taga, kust esinejad lavale läksid. Tal oli tunne, nagu oleks see tema võit, natukene ka tema võit, see uhkeim kontsert Noorteorkestri ajaloos. (Kaugemal vilistati ikka veel võtmetega.) Ta oli hämmelduses, liigutatud, vapustatud.
          Bartók ja tema naine jäid kauemaks kui olid kavatsenud, lõpuks peaaegu terveks nädalaks. Neile meeldis hotell ja meeldis linn, ehk küll Bartók juba hommikul pärast kontserti iseenese ja oma palaga enam nii rahul ei olnud, ja nagu Edwin ütles, lubanud ta teise osa alguse ümber teha.
          Ema oli välja arvestanud, et järgmiseks kontserdiks enam raha ei jätku, kui Bartókid pühapäevani kohale jäävad. Ja siis oli see ema, kes neid keelitas veel esmaspäeva ja teisipäevagi lisaks võtma. (Tegelikult oli Edwin kavandanud järgmiseks kontserdiks ühe uue helindi ja siis – garanteeritud menu: varabaroki muusika. Palestrina, Gabrieli, Bassani, Rhau ja Frescobaldi. Ei soliste ega heliloojaid, kes ootaksid autoritasu.)
          Ema näitas Belale ja Dittale  – mõlemad ütlesid nüüd talle Clara! – linna kaunimaid paiku: suurt katedraali, väiksemat kirikut, kaitsevalle, tsunftimaju. Varsti igatahes oli see Bartók, kes temale selgitas, mida nad üheskoos nägid. Miks Karl Suurel, kes kivisena katedraali krüptis istus, nii vägev habe oli (sest et teda vanasti Vanajumalaga võrdseks seati), või kuidas suri austatud reformaator, kelle sünnimaja nad imetlesid (toonased õigeusklikud tõmbasid ta esmalt neljaks ja seejärel põletasid ära).
          Edwin oli taas jamas, kui Bartók ja tema naine Budapesti rongile läksid. See oli kolmapäev. Bartók andis Edwinile kätt ja suudles Clarat; tema abikaasa toimis vastupidi. Edwin ja ema lehvitasid, kui Bartókite taskurätikuid eemal vedurisuitsus enam eristada ei saanud. Veel üks kange rongivile, ja oligi kõik. Edwin sammus nii mõttessevajunult ema kõrval, et ei märganud talle hüvastijätuks isegi adjöö öelda, kui ta oma koduväravasse ära pööras. Ema läks otse edasi. Bartók, tema muusikat ta armastas. Veel päevade viisi kuulis ta oma sisimas seda kohta, kus klaver keelpillide üle võidutseb, nagu tahaks ta lendu tõusta.
          See ei olnud Edwin, vaid hoopis Wern, kes emale ettepaneku tegi temaga Frankfurti kaasa sõita. Ta ei tahtvat üksi Saksamaal liikuda, nüüd sellisel ajal. Kulud võtaks ta enda kanda, milles küsimus. Ema esialgu kõhkles, kuid siis hakkas see mõte talle vägagi meeldima ja ta küsis lõpuks Edwinilt nõu. Too noogutas, õieti kuulamatagi, oli muuga tegevuses. „Sõida aga sõida.“ Niisiis sõitsid nad Frankfurti, kus elasid „Frankfurter Hofis“. „Head tooted,“ ütles Wern, kui ema hotelli vestibüülis ringi vaatas, „head tooted vajavad ka head hotelli, kui sa neid hästi müüa tahad.“ Nad said kaks kõrvuti tuba, omavahel uksega ühenduses, mida nad kordagi ei kasutanud. Wern ajas oma äriasju(tal oli vaja välja kaubelda litsentsilepingut keemiatehaselt Höchstis), ema aga uitas linna peal. Päike paistis. Mahe tuuleke puhus. Plataanid, kus sädistasid linnud, pakkusid viluvarju. Autod, paar hobustki veel. Inimesed paistsid rõõmsad, lapsed, kes üksteist lustlikult kilgates üksteist togisid.  Armastajapaarid. Siin-seal mehi pruunis vormiriietuses punaste käesidemetega, igal pool lipud. Lipud lehvimas tuule käes, mis nüüd tugevamini puhus. Lai puiestee, kõikjal laperdavad rätid, see nägi lõbus välja. Korraks raksutas rühm politseinikke või kaitseväelasi taktisammul mööda. Üks mees, kes ema kõrval seisis, viskas käe üles ja röökis midagi, millest ema aru ei saanud. Ka teised inimesed hõikusid, see kõlas nagu haukumine, see ei meeldinud emale eriti. Aga muidu! Ta tundis end kergelt. Teises kohas, hiljem, mingi mürgel. Klaasiklirinat, jooksvaid inimesi. Keegi naine, keda näha polnud, karjus. Ema oli seisatanud just ühe kaitsepolitseiniku kõrval, kellel oli rihma otsas hundikoer ja kes õnnetuskohta jälgis. Ema vaatas talle küsivalt otsa. Tollel aga polnud nähtavasti põhjust vahele segada, ja nii läks ema siis edasi. Talle meeldis see linn, need lugematud kitsad, sopilised tänavad toomkiriku ümber. Kauplused, käsitööliste poekesed. Talle hakkas silma kingsepp, nii pika habemega, et see sattus tal ikka ja jälle haamri ja saapatalla vahele, mida ta parajasti klopsis. Kullassepp, luup ühe silma ees, mingi sõrmuse kohale kummardamas. Habemeajaja ümmarguste nikkelraamis prillidega, kes seebitas oma kunde nägu nii pisikeses putkas, et see pidi väljas tänaval seisma. Aedviljamüüjad, potissepad, vanakraamikaupmehed. Ja ikka ning jälle vanamehed mustades kuubedes, mustade kaabudega, pikkade habemete ja oimulokkidega. Nad kõnelesid kätega, tõepoolest! – Ema keeras selja, et neile mitte näidata, kui väga see teda naerma ajas.     
       
Linke:
Urs Widmer „Hirm, raha, töö, õnn“
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/01mai_t1.htm

Veiko Märka „Safaritöötute rollimängud“, Eesti Ekspress, Areen, 3.10.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/EEE6CFAF52AFB074C22574D300508781

 Andres Laasik „Rakvere teater lohutab majandussurutise ohvreid“, Ärileht, 20.09.2008
http://www.arileht.ee/artikkel/442272

Urs Widmer: http://de.wikipedia.org/wiki/Urs_Widmer

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: