Dina Rubina

16. sept. 2009 at 7:05 e.l. (Nädala autor 2009)

dina_rubina24. septembril 2009 kell 14 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake
linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Vaatluse all Dina Rubina „Päikeselisel tänavapoolel“.

Dina Rubina (s 1953 Taškent) sündis kunstniku ja ajalooõpetaja perekonnas. Mõlemad vanemad olid Ukraina juudid, kes sattusid sõjakeerises Taškenti – ema sõjapõgenikuna Poltaavast ja isa noorukese sõjas osalenud leitnandina Harkovist, kes järgnes oma evakueeritud vanematele. Peale õpinguid konservatooriumis, töötas Rubina muusikaõppejõuna kohalikus kultuuriinstituudis, alustades varakult ka kirjandusliku tegevusega. Alustades jutustustega ja tõlgetega usbeki keelest, jõudsid ta proosatekstid peatselt ka teatrisse ja kinolinale.
Esimesest abielust, kirjaniku sõnul õnnetust, oli tal poeg, ja teisest, õnnelikust, tütar. Juba vabakutselisena, 80ndatel kolis kirjanik koos perega Moskvasse, kuid sealse eluga kohanemata, repatrieerus perekond 1990. aastal Iisraeli.
Dina Rubina on jätkanud viljakat kirjanduslikku tegevust, kirjutades siiani vene keeles. Samas on ta kogunud maailmas tuntust, teda on tõlgitud kaheteistkümnesse Euroopa keelde. Kirjanduslikult on teda kõrvutatud Dovlatovi, Iskanderi ja Shalom Aleichemiga. Tema mahlakas ja poeetiline proosa kannab endaga parimaid traditsioonilisi jooni nii vene ja kui ka juudi kirjandusest.
Katkend Dina Rubina „Päikeselisel tänavapoolel“ , Tänapäev 2008, lk 45-47
Katjal polnud oma nurka. Ta töötas kenafivabrikus ja üüris ühelt perekonnalt toanurka.
        Perekond – väsimatu vanamemm Lena, tema matemaatikaõpetajast tütar Lidia Kondratjevna ning tütrepojad Toljan ja Koljan olid majaomanikud: neile kuulus poole maja – tuba köök ja terrassiga eeskoda.
        Maja seisis kuldaväärt memme najal. Vanamoor oli metsikult energiline. Hommikul vara läks samaaegselt lahti pesupesemine, toidutegemine, uute padjapüüride õmblemine. Sealsamas segati ämbrisse lubjasegu ning Leena memm ronis ise, torganud seelikusaba vöövahele, jalgu hargitades taburetile ning võõpas esikulae kärmesti üle. Juhtus, et just sel kibekiirel hetkel kostis põiktänavast petrooleumimüüja hüüd, läbi plekkruupori kõlas see kui muezzini kutse. Aga minut hiljem veeres hoovi söeauto, söega köeti hollandi ahju, mis soojendas nii seda kui ka  teist majapoolt. Lena-memm jõudis kõike: lipata petrooli järele ja näidata, kuhu süsi maha kallata, sohvriga nägeleda ja petrooleumimüüjaga uudiseid vahetada…Tema elu tuksles ja pulbitses nagu paagis keedetav pesu.
        Peale selle varustas memm perekonda köögiviljadega, suure osa hoovist hõlmasid tema kartulivaod, porgandi- ja sibulapeenrad. Kaheteistkümneaastased tolgused Koljan ja Toljan pugisid vahetpidamata, haarasid kõike, mis silma ette sattus, ning kord panid kardina tagant pihta küpsised, mille Katja oli palgapäeval ostnud, et end pisut hellitada.
        Selle peale sõimas Leena-memm poisse imetlevalt ja laiutas Katja ees käsi.
        Memm andis tütrepoegadele kõik andeks, ema karistas karmilt. Kõige eest: hoovinurgas kemmergust leitud plärude eest, valetamise eest, tühjaks noolitud boršipoti eest, naabrite õunapuult õunte näppamise eest.
        Tuli pärast pikka tööpäeva kaamena koju, ampsas paar suutäit ja asus vihikuid parandama, istus südaööni – näost roheline, silmad põletikulised. Pojad olid juhitamatud, sellepärast andis ta neile lihtsalt tuupi. Need hakkasid juba vastu lööma, kisasid, veeretasid süüd teineteise kaela.
        „Miks sul, näru, suust suitsuhaisu tuleb?!“
        „Sellepärast et, emps…ma põletasin suus paberit…ai, ära löö ema, lase lahti!!! See on Toljani süü!“
        „Minu?! Sa ise, raisk, alustasid … Ai, ema!!! Mina ei teinud…. ma… kodutud said mu kätte… ja suitsetasid… ja puhusid suitsu mulle suhu! Ära löö-öö!!!“
        Memme hellitas, ema kolkis. Koljan ja Toljan visklesid nende kahe naise vahel ja läksid iga päevaga aina pöörasemaks.

Katja püüdis koju tulla nii hilja kui võimalik. Sõitis trammiga lõpp-peatusse, Šeihantauri kanti, ning kõndis veel veerand tundi jala, mööda valgustatud tšaihanaast, kus ükskõik mis ilmaga istusid vateeritud halattides usbekid hommikuni kurpatšidel, jõid teed kollase murdsuhkruga, sõid kakku peale; mööda mošeest, mööda kustuvast turuplatsist, kus oli ikka veel näha liikumist: keegi müüs viimaseid viinamarju ja arbuuse, paar-kolm joodikut vedeles vaata et vankrirataste all, koormasse kuhjatud melonid saatsid öösse sooja kollakat sädelust… Piki savimüüri, millele oli söega maalitud „Šurik lõi paksuperselise eide Ljovalt üle“, jalutas usbekist püssimees, kes valvas ei tea mida – basaari, mošeed või filmistuudio hoonet… Suvise vaikuses, mis tulvil rohu ja puude hõngu, jahtuva asfaldi ja trammirööbaste lõhna, hiiglasliku turukeha vürtside, küpsetiste, sõnniku aroome, oli kuulda konnade krooksumist, kilkide laulu ja basaari tagaõuele kinni  seotud eesli kauget hüüdu…
        …Sel ajal hakkas Katja tasapisi äri tegema. Kenafivabrik polnud teab mis tulutoov koht, kuid aeg-ajalt õnnestus pluusi alla peidetuna välja viia meeter-kaks langevarjusiidi, vastupidavat valget kangast siniste lärakatega – naised võtsid seda kleidiriideks.
        Riiet ostis vabrikutöölistelt kokku rõõmsameelne spekulant Firuzka, kelminägu, kes pikkis uljalt usbeki keelde venekeelseid roppusi.
        „Katka, sina, lits, ole vakka, ära tingi, džaljab!“
        Katja tingis meeleheitlikult, võitles iga kopika eest, mitte ainult sellepärast, et muutus iga päevaga ihnemaks, vaid ka sellepärast, et kõleda külmavärinaga istus tema hinges orvuvalu, ei olnud seal ruumi kellegi haletsemiseks ega kellegi armastamiseks. Tsehhis ei saanud ta lähedaseks kellegagi, ta ei vaevunud iialgi kellegi lugu ära kuulama ega tundnud kellelegi kaasa – leidis, et talle piisab tema enda loostki, tunneks siis keegi talle kaasa. Ta oli alati üksi. Polnud kedagi, kellele külla minna või kellega Karla-Marlal jalutada…
Lk 346-349

Kui paljusid inimesi olen ma pikkadele ja vähem pikkadele reisidele saatnud Taškendi kahekorruselisest lennujaamast – sellest kõledast hoonest, läbiimbunud melonilõhnast ja ummistunud kemmergute haisust, täis valjuhäälditest tulevat arusaamatut usbeki- ja venekeelset pominat. Kui paljudele lendudele olen ma ise hiljaks jäänud ning kui palju rahakotte ja pileteid on siin pätid mu tuttavate ja sõprade taskust näpanud, aga ka minu enda taskust, kui ma lendasin koos poja ja mehega Moskvasse – lõplikult ja tagasipöördumatult.
Taškent klammerdus mu mantlihõlma külge, taskut peaaegu küljest rebides, ning me olime sunnitud varastatud piletid veel kord kinni plekkima, ehkki istusime lennukis meie endi kohtadel, olles maksnud mu lapse- ja noorpõlvelinnast põgenemise eest topelthinna.
        Ent veel enne seda, kui lahkusin kaheksakümne neljandal Taškendist jäädavalt, jõudsin ma käia lennujaamas teiste ärasaatmistel – Ljonja Vološin, mu lapsepõlvesõbra Semjon Plotkini lähedane semu, lahkus Ameerikasse.
        See oli aeg, mil Semjon lavastas Taškendi muusikalise komöödia teatri näidendit, mille ma klopsisin kokku usbeki muinasjuttude ainetel, ning kord pärast proovi veenis mind lennujaama kaasa tulema: „Sadame Ljonka ära, sa ei kujuta ette, kui vapper inimene ta on, milline mehisus, ilma igasuguse loba ja poosetamiseta!“
        Ning sellal kui me trolliga mööda Šota Rustaveli prospekti loksusime, rääkis Semjon, et Vološin hoidis hulga aastaid oma keldris keelatud kirjandust, tol ajal kinni istunud inimõiguslase Ženja Goreliku raamatukogu. Ja teades, et tolle maja jälgitakse, jõudis päev enne läbiotsimist meeletu julgusega kõik põrandaalused trükised oma autoga ära viia. Ja tema vahva ema teadis kõike, teadis, nad mõlemad elasid Damoklese mõõga all! Või kuidas ta võitles väljasõiduvabaduse eest, kuigi ise oli palju aastaid väljasõiduõiguseta,  – käis Moskvas, võttis seal osa demonstratsioonidest, näljastreikidest… kuid pääses kuidagi terve nahaga, vingerdas välja, tal vedas hullupööra, ehkki nii mõnelgi korral kõndis ta päris serva peal… Aga võib-olla mängis oma rolli see, et Margarita Issajevna opereeris poolt Usbekistani, sealhulgas kõikide nende KGB-raiskade lapsukesi. Ja nüüd siis sõidab Ljonja ära… Õige kah, milleks siin passida! Seal ootab teda hiilgav tulevik. Ta on ju geenius, ehtne matemaatikageenius!

Ehtne geenius seisis nõutu näoga, ümbritsetuna tihedast saatjatesummast (ma ei olnud midagi seesugust veel näinud, ainult paraadidel ja pühadel), käsi embavalt ema õlgade ümber ja pilk otsimas kedagi peasissepääsu juurest. Ma tundsin ära Margarita Issajevna, kes oli umbes pooltel mu tuttavatel ja sõpradel mandleid ja adenoide lõiganud. Ta võpatas iga kord, kui valjuhääldi hakks midagi usbeki keeles pobisema, ning ütles närviliselt:
        „Ljonja, algab pardaleminek! Me jääme hiljaks, Ljonja!“
        Kuid üle peade kõrguv Ljonja vaatas muudkui lennujaama klaasuste poole.
        Ning järsku astus nendest ustest sisse noor pikk naine, pilgu aja pärast tundsin temas ära kunstnik Štšeglova, kellega meil olid kõige erinevamad ühised tuttavad ja sõbrad ning nüüd siis tuli välja, et ka Vološin… Ta peatus eemal samba juures ning Ljonja ruttas tema juurde; nad seisid minutijagu, mitte rohkem, lähestikku teineteise vastas ja rääkisid huuli peaaegu paotamata: mees – korraga hoobilt kahvatunud, piinatult naeratav, ühtelugu sarvraamis prille kohendav; naine – täiesti loppis näoga, päkkadel vetruvalt kerkiv ja laskuv, otsekui püüdnuks mehe näkku kiigata, näha seda uuest, ainult talle teadaolevast rakursist…
        Äkitselt keeras naine järsult ringi ja suundus väljapääsu poole.
        Mees ilmselt hüüdis midagi või tuli naisel endal tahtmine heita mehele veel üks pilk, igatahes enne hoonest välja astumist pöördus naine ümber ja mõlemad tõstsid nagu käskluse peale käed üles ja hoidsid neid sedasi liikumatult, otsekui andnuks läbi õhu midagi peaost pihku edasi…
        „Ljonja, rutem, algas pardaleminek!“ hüüdis Margarita Issajevna hüsteeriliselt.
 
Ning me kõik hakkasime reisijate ja saatjate summas liikuma – koos kohvrite reisikottide, pampude ja seljakottidega.
        Ühte reisijat, üsna purjus ja koperdavat onklit vedasid sõbrad, lükkasid tagant nagu hoogu andes, delegeerides teda oma jotade kamba poolt taevasse lendama. Ning pärastpoole jälgisid kõik piirde taga seistes, kuidas ta ronis trepiastmeid pidi üles, ühtelugu ümber pöördudes, käsi kokku põimides ja neid saatjatesumma poole raputades justkui öeldes: ma olen teiega, sõbrad!
        Viimaks õnnestus stjuardessil ta lennukisse toppida ning trapp ujus aeglaselt eemale. Kuid luuk jäi ikka veel lahti. Paari-kolme hetke pärast ilmus luugiservale ühtäkki ikka toosama joodik. Saatjateparv kangestus, kõik kukkusid läbisegi talle karjuma, et mingu ta otsekohe sisse. Kuid mees seisis lahtisel luugiserval edasi, lehvitas hüvastijätuks südamlikult ja õõtsus – üks liigutus ettepoole ja ta oleks välja kukkunud.
        Minut hiljem leidsid jokutama jäänud stjuardessid selle romantiku üles ja ja hakkasid vaata et nattipidi salongi tirima, ent tema rabeles aina lahti ja jätkas südantlõhestavat lehvitamist hüvastijätuks…
        Lõpuks lisandusid stjuardesside nõrgukestele kätele kellegi tugevad mehekäed, joobnu tõmmati salongi, äiati möödaminnes põikpäisuse eest ning uks pandi ometi kord kinni.
        Kõik tõmbasid kergendatult hinge, puhkesid naerma ja hakkasid laiali minema…
        Edu, edu teile uues kohas, kullakesed!      
Loomingut eesti keeles:

„Millal ükskord langeb lund?“, Eesti Raamat 1989
„Päikselisel tänavapoolel“, Tänapäev 2008
                
Linke:
 
Kodulehekülg:
http://www.dinarubina.com/english/biography.html
http://www.dinarubina.com/

http://www.allbookstores.com/author/Dina_Rubina.html

Vaapo Vaher „Elu mütoloogilises psühhoruumis“, Maaleht 29.01.2009
http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=14203

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: