Jelena Skulskaja

24. sept. 2009 at 12:47 p.l. (Nädala autor 2009)

25. septembril 2009 kell 18.00 IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: Külas on luuletaja, esseist ja kirjanduskriitik Jelena Skulskaja
. (vene keeles).

Foto: ERR

Foto: ERR

Katkend Jelena Skulskaja „Siilid udus: okkaline vaim ja tema võim: tekste 60ndate vene kultuuriloost“, KesKus 2006, lk 103-106.

(Edvard Radzinski. Dramaturg, keda segab teater.)

Ta oli 18-aastane, kui kirjutas näidendi „Naisest“ ja saavutas kohe näitekirjaniku kuulsuse. See oli peaaegu 50 aastat tagasi. Kuid mis kõige huvitavam – tema sõna jõud järjest kasvab, vallutab üha uusi ja uusi ruume, teda teatakse kogu maailmas, tema raamat Nikolai Teisest muutus Ameerikas  vene raamatute hulgas bestselleriks.
        Väikest kasvu, punapäine, kannab alati mütse, mille all kokku rehitsetud lapselikud lokikesed, tedretähniline, alati naeratab või itsitab – selline on Edvard Radzinski.
        Aastaid pärast esimest kirjutas ta näidendi, mille pealkirjastas „104 lehekülge armastusest“. See sai kuuekümnendike loomingus tõeliseks avastuseks. Pealkiri aga ei meeldinud mõnele: kuidas, sada neli lehekülge ja ainult armastusest! Armastusest võiks olla ainult üks episood, kõige tähtsam on ikkagi kodutehase käekäik, plaani täitmine ehitusel… Radzinskil seevastu oli üks väga suur episood voodis, kus peategelased teineteist tõeliselt armastasid, rääkides sinna juurde rumalusi ja nännutavaid tühiasju. Nad ei selgitanud välja teineteise parteilist kuuluvust ja mis kõige tähtsam – sattusid voodisse enne pulmi!!! Lõpus juhtus veel niisugune asi, et kangelannast stjuardessist kangelanne hukkus ja nõnda ei saanud paarike käsikäes vastu minna helgele homsele.
        Selles näidendis etendasid peaosi tolle aja parima teatri – Georgi Tovstonogovi juhitud Leningradi Suure Draamateatri näitlejad. Naise osas säras Tatjana Doronina, kena ja andekas blondiin, keda on aupaklikult nimetatud vene Marilyn Monroeks. Stjuardessi mängis ta ka selles filmis, mida vaatas kogu maa kümneid kordi pisaraisse uppudes. Lõpuks juhtus nii, et „104 lehekülge armastusest“ sai sillaks Venemaa suure mineviku ja pühadust teotava oleviku vahel.
        Palju aastaid hiljem rääkis Radzinski mulle, et tõmbas oma peakangelanna ja Dostojevski „Idioodi“ vahele teadliku paralleeli, püüdes kujutada inimlikku idealistlikku eneseohverdust.
        See film kajas vastu kõikjal; see sattus lõuna puhkemajadesse, vanglas ja armees loeti seda kirjandusena, mis annab inimesele vabastava impulsi. Endised vangid tulid selle filmi eest lausa Radzinskit tänama.
        Kaunitar Doroninast sai paljudeks aastateks Radzinski naine. Siis aga tuli aeg, kus filmile tehti suurepärane remake Renata Litvinovaga peaosas.  

Noorusaja kuulsus ei seganud Radzinskit lõpetamast tolle ajastu üht parimat ülikooli – Moskva ajaloo-arhiivindusinstituuti. Ajalugu kütkestas teda poeetiliste paralleelide, erutavate ennustuste ja kirjanduslike karakteritega. Ta kirjutas näidendi dekabristidest, täpsemalt – ühest dekabristist, Luninist. Nagu ajaloost on teada, marssisid dekabristid 14. detsembril 1825 senati väljakule sooviga viia seal läbi riigipööre. Hiljem aga reetsid nad Nikolai I käsul korraldatud põhjaliku uurimise käigus vangla kasemattides kõik oma kaasosalised, rääkisid keisrihärrale kõigist oma tegemistest. Ja oli ainult üks inimene, kellelt keegi ei saanud sõnakestki välja pigistada, kes ei reetnud lõpuni mitte kedagi. See mees oligi Nikolai Lunin.
        Niipea kui Radzinski alustas ajaloolistel teemadel kirjutamist, meeldis ta võimudele järjest vähem. Võimud ei olnud vaimustatud seesugusest individualismi ülistamisest, eriti arvestades autori veendumust, et eneses kindel olevas inimesega ei suuda riigimasin midagi teha, tal jääb üle ainult taanduda inimeses peituva jõu ees ja iseenda nõrkusest see inimene tappa. Radzinski au ja kuulsus aga olid juba nii suures mastaabis, et aparaadil ei olnud siin juba midagi ette võtta. Autori kergemeelsusele lootes anti tema näidend dekabristide ajastu asjatundjale, teadlasele Natan Eidelmanile, kes kirjutas sellele triumfeeriva, vaimustava järelsõna.
        „Ja ikkagi ei ole Eidelman tõeline kirjanik,“ itsitas Radzinki. “Tõeline kirjanik ei oleks hakanud nõndaviisi oma rivaali kiitma. Ei, Eidelman on teadlane ja uurija, sellepärast ta astuski selle sammu.“
        Tallinnas mängis seda rolli traagiline Evald Hermaküla, aga tema versioonis läks Lunin ise surma, igatsedes naise järele. Radzinski tahtis ka ise algul tulla seda versiooni vaatama, aga pärast mõtles ümber.
        „Ma armastasin seda oma näidendit väga,“ rääkis ta mulle. “a kui ma sinult kuulsin, et Hermaküla on suurepärase asjaga hakkama saanud, siis ma jäin sind uskuma ega tahtnud pettuda.“

Ta seletas: „Ma vihkan teatrit. Võiksin ju kõike ise teha, aga ei suuda pealt vaadata, kuidas nad joovad viina ja siis lähenevad üksteisele, rind ees, nagu mingid kodulinnud või tselluliitrindadega tenorid.“
        Kui Radzinski loeb ise oma tekste, siis on need peaaegu luuletused või sarnanevad nõia manamisega. Algas ju sellest teater ka Vana-Kreekas, kus autor ise oli oma tekstide ettekandja ja lavastaja. Olid ju metafoorid vanakreeka teatris süžeest tähtsamad ja Thespisele, keda peetakse vanakreeka tragöödia poollegendaarseks esimeseks autoriks, heideti samuti ette „keerutamist sõnadega“.
        Radzinskil juhtub samuti metafoor metafoori otsa. Kui tegelane lakkab armastamast, siis tunneb ta „puudri lõhna oma armastatu mullustel põskedel“, aga kui armub, siis tunneb ta kindlasti „lapseliku hingamise pilvekest ta huultel“. Ta kahetseb oma valu, meenutab, kuidas ta kodumaa on mattunud lumme ja kuidas tema elu „lendab linnuna läbi toa“. Ei, nii ei räägi tegelased, nii räägib autor, kes suudab petta oma poeetiliste kokkukõlade polüfooniat ja anda täispartituuri kogu oma tegelaste sümfooniaorkestri jaoks. „Ei, ma ei suuda kuulata muusikat… ma nutan nüüd kogu aeg. Ma olen õnnelik…  Ma armastan teid… „ Kui jälle mõni tema näidend lavastatakse, siis tunneb ta end Mozartina, kes läheb kõrtsi lootuses kuulda oma teost ka trahterimuusikute esituses.
        Edvard Radzinski rääkis mulle: „On poeete, kes maksavad oma luuletuste eest eluga, aga on ka poeete, kes panevad ainult etenduste ajaks maskid ette. On luuletajaid, kes lähevad elukindlustuseta köie otsa, aga on ka selliseid, kes üksnes teevad näo, et käivad kuristiku äärel, ise on aga endiselt kahe jalaga maa peal.“ Veel on ta jutustanud, et kuuekümnendikud õppisid hõbeajastu poeetidelt suurepäraselt, kuidas maske kanda, kuid neil on ka harjumus võtta maskid eest esimese ohu korral.
Seitsmekümnendate aastate lõpul tekkis võimalus piiri taha minna ja mitte tagasi tulla. Paljud kasutasid seda. Radzinski vaid naeris nende üle ja ütles, et ükskõik millise ühiskorrakorralduse ajal jõuab inimene varem või hiljem ikka talle määratud positsioonini. Ta enda näidendid etendusid edukalt paljudes maades, kuid Moskvas olid need keelatud ja nii ta siis pidigi kirjutama varjunime all stsenaariume teisejärgulistele detektiivifilmidele. Kuid ta ei sõitnud ikkagi ära. Ajuti isegi tundus, et ta ise organiseerib endale tupikut ja isoleeritust, et ta ise keelab aeg-ajalt oma näidendeid, et ažiotaaž  tõstaks veelgi tema populaarsust. Moskvas töötas temaga kuulus lavastaja Anatoli Efros, varjates ta tükkide paradoksaalsust, peaosi mängis tihti Olga Jakovleva, markeerides autori paradoksaalseid ütlusi lihtsa kõnekeelega.
        Näidendi „Võrgutaja Kolobaškin“ peaosaline rääkis, et elu on nagu tänava ületamine: selle esimesel poolel vaatad vasakule ja teisel paremale. Tahab ju inimene algul olla vasakpoolne, liberaalne, avastaja, progressist innustunu, elu teisel poolel aga igatseb ta rahu ja stabiilsust. Pärast mõnesid etendusi keelati see näidend ära. Peab ütlema, et see on üldse Radzinski lemmikmõte: Venemaal on kõik julged maksimaalselt neljakümnenda eluaastani, pärast aga muudavad oma veendumusi, muutuvad alalhoidlikuks ja hakkavad pidama klaperjahti neile, kel veel jätkub julgust midagi ütelda.
   
Eesti keeles ilmunud:
„Siilid udus: okkaline vaim ja tema võim: tekste 60ndate vene kultuuriloost“, KesKus 2006

„Vene rulett“, Eesti Kambodža Sõprusühing 2002
(esseed, ilmunud ajalehes Aktivist/KesKus 1999-2001)

Linke:

Jelena Skulskaja: maailm päästab headuse, Postimees 19.09.2009,
http://www.postimees.ee/?id=165769

Jelena Skulskaja: Teie ebameeldivused innustasid meid!, Postimees 15.06.2009
http://www.postimees.ee/?id=131699

Jüri Aarma „Jelena Skulskaja avab Patareis vene kultuuri piire“, Maaleht 7.05.2009
http://paber.maaleht.ee/?page=TeRa&grupp=artikkel&artikkel=14856

Jelena Skulskaja „Olen müstika looja“, 23.12.2008  Kalev.ee
http://arielu.ee/est/?news=973487&category=20

Arvo Pesti „Jelena Skulskaja „Siilid udus . Okkaline vaim ja tema võim“, Eesti Ekspress. Areen 14.09.2006
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/6DE6B61FDF0075E2C22571E200449BF4

Jelena Skulskaja „Essee: tahaks rääkida sellest, mida ma ei mõista“, Postimees 15.04.2006,
http://www.postimees.ee/150406/esileht/kultuur/198203.php

Kristi Eberhart, „Jelena Skulskaja: tahame hoida lavastuses Dovlatovi teksti ehedana“
http://www.veneteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=559&Itemid=43

Jelena Skulskaja „Venelasena Eesti Kirjanike Liidus“, Õhtuleht 6.10.1997
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=10450

Advertisements

1 kommentaar

  1. Jelena Skulskaja „„Armastus“…“ « Lugemissoovituse blog said,

    […] ka oma loomingut, nii proosat kui luulet. Katket tema esseest eesti keeles on võimalik lugeda siit ja tema jutte vene keeles […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: