Mathura

28. okt. 2009 at 9:33 e.l. (Nädala autor 2009)

mathura

Foto: Mathura

Mathura (Margus Lattik) s. 1973 – eesti kirjanik ja kunstnik. Eesti Kirjanike Liidu ja rühmituse „Erakkond“ liige. Avaldanud 6 luulekogu, teinud arvukalt tõlkeid inglise ja hindi keelest. Kultuurkapitali ja Juhan Liivi luulepreemiate nominent ja Kultuurkapitali maakondliku aastapreemia laureaat. Mathura loomingut on tõlgitud vene, inglise, poola, rootsi, soome, albaania, hispaania ja hindi keelde.

22. oktoobril kell 18.00 IV korruse saalis kohtumisõhtu luuletaja Mathura’ga „Maa hing: reisimuljeid ja luuletusi“
Juttu tuleb reisist Guatemalasse ja lähiajal ilmuvast uuest raamatust, ettekandele tuleb luulet klaveri saatel ja ilma ning vaadata saab näitust „Kambium“.

Mathura Valik luuletusi,(http://www.hot.ee/mathura/Mathura%20Valik.pdf)

AVANEMINE
Kui punane päike on loojunud pelgupaika
rabajärve tumedas vees ja pimedus
täidab oma laiast peost
tühjusega
kõik metsad, õued ja aiad, siis
ei jäägi midagi muud kui kirjutada
üks laul, mis põleks kui kuiv kuusehalg
jahtunud ahju klaasukse taga,
praksudes kinnitust igale salajasele
tavalisele igatsusele, hõõguks kui
hooletusse jäetud süda mustal maal
kuni saabub südatalv ja murrab meele
uude ootamise ja kasvamise
aastaringi. Paljajalu jooksed kodutalu hallilt ukselt
üle õnnistava lume, läbi külma tähistaeva,
paljapäi ja paljakäsi; ei jäägi muud kui
laulda üks laul ilmakaare sätendaval
häälepaelal:
armastus on püha, armastus on jumalik,
armastus on armastus.
Hämaruses hajuvad varjud, koondub kallistus.
Hämaruses hajuvad varjud ja varsti ei näe enam
oma kättki. Küllap tunned siis end.

See luuletus pärineb kogust “Kaks tuulehoogu”. 2005. aastal kuulus “Avanemine” Juhan Liivi luulepreemia nominentide hulka.

PÜHAPÄEV
Selles linnas pole õhku.
Majade, garaažide, bensiinijaamade
ja parklate vahele voogab heitmejoana
närvigaas.
Me oleme valinud vangide kambri.
Me siiski püüame kasvada
ilusateks õiteks, ilusateks puudeks –
kirevateks õiteks, rohelisteks puudeks,
õunapuudeks ja kirsipuudeks,
vaarikavarteks,
muulikamarjadeks,
ent selles linnas pole õhku.
On vaid kumavad kuulutused,
see lõputu punane
külm sätendav sära, kallid kõrged peegeltornid
ja kõledad kojad.
Kõigi võimaluste poed on kogu aeg lahti,
et unustaksime oma ülejäänud võimalused,
oma meeldivamad mälestused,
et unustaksime, et me juured ei suuda end suruda läbi
bituumenmusta asfaldi ja pitsitava betoonpaneeli
ning kärbuvad iga päevaga,
iga öeldud ja ütlemata sõnaga, mis polegi enam meie,
vaid ajalehtede, televisiooni ja planguplakatite sõnad.
Et unustaksime, et me nahk ei tunne enam tuult,
me silmad ei näe enam Linnutee valgust,
me kõrvad ei kuule enam üksteise südame tukseid
ja elust sellisena nagu seda tunti
saab üha enam vaid ununev eepos
või ammugi aegunud rumal rahvalik laul.
Vaid hetkeks ühel pimedal peatunud pealelõunal
õrn hellitav helves langeb kergelt ja sundimatult
kargest kiirgavast pilvest
ja puudutab inimeste põski, niisutab nende huuli.
Siis jäädakse seisma ja tõstetakse pilk
ning silmad justkui tunneksid ära
üha kaugeneva kuma seletamatust ja sõnastamatust
maailmast kui omaenese unustatud särava palge.
Homme unustatakse jälle,
et selles linnas pole õhku.
Siis pole meid enam siin,
et tuletada seda kellelegi meelde.

“Kaks tuulehoogu” sisaldas mitu luuletust, mis olid pühendatud “Erakkonna” eri liikmetele. Osalt oli see katse luua teatud kirjanduslikku sidestust erakkondlaste vahel, teisalt oli see luuletamine, mis valis lähtepunktiks kellegi teise loomingu ja sealt ammutatud inspiratsiooni. Käesolev luuletus, “Pühapäev”, on pühendatud Kristiina Ehinile. Nimi “Pühapäev” on siinjuures mõistagi kahetähenduslik, nii soome keelde tõlkides tegi tõlk mu meelest ainuõige valiku, tõlkides pealkirja mitte kui “Sunnuntai”, vaid kui “Pyha päivä”.

MISSIOON
Pikaldases päikeseloojangus Säksijärvi rohked rõõmsalt kudrutavad
lainekesed mängivad mu mõtetega. Nad kutsuvad endaga, kuigi
tean, et see on juba teine novembri nädal ja olen külmetanud
liigsest pingest. Nagu igal õhtul on tänagi igas ilmakaares
erinevad värvid – olen siis nendega kääksuval purdel imekspandavalt
puutumatust säilitanud vee kohal. Kui helistaksin sulle siit kaugele Alpide
vahele, lihtsalt et jagada seda vallatut rahu, ma ütleksin tere
ja et ma olen ammu tahtnud öelda, et mu usk on neis
videvikes ja ses madalas taevas, mis üha madaldub teekonnal kaugemale
põhja poole ning mis üha pikendab varje, siis kui sügispäike ilmub
välja ühel justkui juhuslikult äraeksinud täiuslikul nädalavahetusel;
mu usk on ses, et olen sind ära tundnud siis, kui tunnen ära
su naeru; naeru, mis millekski ei kohusta ega kõnele samamoodi
nagu sõnad; mu usk on, et ma pole usklik ega vähemgi ateist. Jumal
on sügavam kui pöörduvad pühakud ja petetud pühendunud, kõrguvad
katedraalikuplid või klammerduv kaanon ning samas pimedus on
põhjalikum kui mälu puudumine paradiisist või soovimatus leida
oma elule mõte. Ma ei tunne seda kriiskavat jutlustajat: “Olge
päästetud!” Olge paremad kui teised, olge midagi muud kui te oskate
olla. Aga laps joonistab paberile õuna ja ütleb, et see on õun ning
see ongi reaalsus ta mahedas päevas. Jumal lõi usu ja inimene tegi
lunastusest isikliku mõjuvõimu. Ma tahan sulle rääkida hoopis
hooaja viimastest lindudest, keda ma ei tunne, ent kes lendavad läbi mu
tõstet silmade eest. Tahan rääkida sellest metsast, kuhu ma sattusin,
soojast samblasest kivist, millel istuda, hingata ja ehk mõelda loobumusest kui rajast
jätta religioon, mis motiveerib hirmuga, ning põletada ka see ajaleht
kultuuriga, mis hingab sisse raha ja välja poliitikat, olgu ookrivärvi
kangas ümber ihu või hoopis tumesinine T-särk kirjaga “Nurmijärvi”.
Hommikuks tekib ümmarguse järve äärele ühtlase ringina
õhkõhuke jää. See järv, see haugilomp, on savihall, teine ta kõrval
piprakollane nagu päikese uni. Märjad pehmed pärlid langevad nagu
kristallselged noodid taeva klaverilt ja neis ongi vastus. Sa oled kontideni
üllatunud mu häälest ja selles ongi vastus. Sa tead, et ma olen õnnelik ja see
ongi lahendus. Õnnelik nagu sinagi, sest sa sündisid kord ja selline sa olid
oma katkematus kohalolus. Me mõlema naerud segunevad.

See oli esimene luuletus, mille kirjutasin pärast “Kahele tuulehoole” järgnenud pausi, luuletus, millest algas raamatu “Kohalolu” sünd. Kirjutasin selle külaskäigul Soome; see oli ehk teravaimalt hetk, mil pettusin kõikvõimalikes religioossetes institutsioonides ja asusin otsima reglementeerimata tunnetuslikkust elu lihtsuses. Minu enda jaoks jäi see luuletus “Kohalolu” üheks võtmetekstiks, teatud verstapostiks kirjutamisest arvestamata oma seniseid kirjutamise tavasid ja struktuuri.

Loomingut:
Mathura „Poeesia valgel taustal“, Erakkond 2001
Mathura „Sõstramesi“, Erakkond 2003
Erakkond, CD, Tartu Erakkond 2004
Mathura „Kaks tuulehoogu“, Rapla-Ristna 2004
Mathura „Kohalolu“, Allikaäärne 2006
Mathura „Luuletusi Atitlani järvelt“, Allikaäärne 2008
Mathura „Inimene on rohi“, Allikaäärne 2008, Lelle

Lingid:
Mathura kodulehekülg http://www.hot.ee/mathura/mathura.html
Neli küsimust: Mathura, Eesti Ekspress 22.08.2008
http://195.250.160.49/viewdoc/619CA5D9E8F22555C22574A900320B95
Kalju Kruusa „Mathura muutumised“, Sirp 2.02.2007
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1318:mathura-muutumised&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3145
Sven Paulus „Mathura – eksootilistes maastikes rändaja“, telesaade Puutepunkt, 03.2006
http://www.vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=7&cid=199
Mihkel Kaevats „Mathura “Kohalolu““, Eesti Ekspress, Areen 14.09.2006 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/65E9EF5F3A7239CEC22571E60047347B
Kaarel Kressa „Mathura „Kohalolus“ on kohal kogu maailm“, Ärileht 23.09.2006
http://www.arileht.ee/artikkel/355955
Lauri Sommer „Ühiskonna ja looduse kiigelaual“, Vikerkaar nr 7/8, 2008
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4788
Sven Vabari intervjuu Mathuraga „Filipiinidelt tagasi“, nov. 2005 kirjandussaatele Litter,
http://www.hot.ee/mathura/Inter1.html
Mathura – Arvustused ja uurimused,
http://www.hot.ee/mathura/Arvustused.html
Luuletus: Mathura , ETV saadete arhiiv 3.10.2009, 21.37
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=98457

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: