Birk Rohelend

5. jaan. 2010 at 3:31 p.l. (Nädala autor 2010)

Birk Rohelendi (kirj.pseudonüüm) „Mu sõraline sõber“- Eesti Romaaniühingu 2008. aasta romaanivõistlusel III koht.  Kirjandusrühmituse Purpurmust.org liige.

Katkend: Birk Rohelend „Mu sõraline sõber“, Tammerraamat 2009, lk 82-88.

Tegelikult olen hakanud viimasel ajal tundma, et ma olen ikka kuradi vana. Kui mu paljas pealagi peeglist mulle vastu kiiskab, mõtlen ma õudusega Grassmannile ja mul on tunne, et siin, just siinsamas, ühe sammu kaugusel algabki vanadus. Ja ma lähen paksuks ja koledaks ning mu kannikad lähevad krimpsu ja hakkavad trussikute seest omavoliliselt välja pugema ja mu kõrvalestadel hakkavad kasvama karvad. Ma ei tea, kuidas on võimalik, et inimeste ilumeel aastatega sedamoodi kängub. Et noorena kannavad kõik naised miniseelikuid ja keerutavad purskkaevu serval istudes varbakesi, aga kui nad saavad kuuekümneseks, teevad nad endale need kohutavad keemilised lokid, mis näevad välja nagu puudli tagumik, ning kasvatavad endale nina alla paksud hallid vuntsid. Mis omakorda ei takista neil näos vohavate karvade all huuli erkroosaks värvimast.
Ivan ütles küll, et see on meie reklaamiinimeste professionaalne kretinism. Et me otsime alati vigu. Noh, omamoodi on see ju tõsi ka, sest selleks, et saada ülevaadet, mida miski või keegi tegelikult väärt on, peab eelkõige teadma selle millegi või kellegi puuduseid, just nõrku kohti. Aga no tema sõnastuses kõlas see muidugi umbes nii: „Karelka, sa ei tea ikka üldse, mis inimesele hea on. Inimese õnn on soe voodi ja korralik kõhutäis. Sina aga vaatad enne voodisse minekut, ega selle all tolmu pole, ning uurid kahvlit söögi kõrval, kas see on piisavalt puhas. Nii ei saa sa kunagi õnnelikuks.“
Ma ei tea, ma pole kunagi mõelnud selle üle, mis on õnn. Ma olen tundnud ennast hästi, kui mul on käekõrval noor siresäärne modell, keda kõik teised mehed kadedalt vahivad. Ma olen olnud rõõmus, kui mul on õnnestunud üle lüüa teise agentuuri klient või nurjata kellegi tulevikuplaanid. Ja ma olen naernud, kui mul on õnnestunud oma autoga porilombist läbi sõites kellegi valged riided ära rikkuda, ja olen tundnud suurt rahuldust, kui olen saanud öelda kellegi jahmunud lambanäkku selle toreda lause: „Sa oled vallandatud“.
Aga kui ma vaatan, kuidas mu ema põlved iga aastaga järjest rohkem kortsu lähevad ja kuidas ta tagumik aina lamedamaks ja laiemaks vajub, siis mõtlen, et ma pigem sureksin maha, kui oleksin kellegi temasugusega abielus ja sunnitud kedagi niisugust katsuma, isegi kui see oleks puhas formaalsus. Seepärast olen ma õnnelik, et ma saan endale võtta selle, keda tahan; isegi kui see kipub viimasel ajal olema Johnsoni beebiõli purk.

Ärge nüüd tulge mulle ütlema, et see on sõbra süü. Et see, kui mind vaadatakse nende veidrate pilkudega, on temast. Teate, mind on elus nii palju kordi just samamoodi vaadatud, ja mitte kunagi polnud selles süüdi sõber. Ausõna, ta on üks väheseid häid asju, mis minuga juhtunud on. Ja te võite ise kõik peeglisse vaadata, kui te mind ei usu – miks mul peakski teiesuguste idiootide mõistmist vaja minema?
Muidugi, ma ei salga, et vahel ma ei suuda. Kui ma tunnen vastikut surutisetunnet kurgus ja mulle meenub see kuradi riidekapp, see kusehais ja need väikesed punased villid, mis mu jalgevahet järgmisel hommikul katsid, siis haarab mind paanika. Ja mida rohkem ma püüan sellele mitte mõtelda, seda rohkem ma mõtlen, kuni lõpuks ei suuda ma enam hingata ja pean ikkagi vajutama seda kuradi punast nuppu, ja mind ajab hulluks, et ma seda tegema pean.
Ma arvan, et võitlus iseendaga on see kõige raskem võitlus. Sa tead, et ta ei taha midagi halba, ja ometi oled sa sunnitud kutsuma abi tema vastu. „Keegi“, just nimelt keegi teine sinu sees teeb sinu eest selle otsuse ära. Sa istud täiesti rahulikult ja tunned, kuidas ta poob, ja oled nõus, et see on tema õigus, aga mingi neetud sisemine kontrollmehhanism sirutab su vasaku käe selle nupu juurde, ja sa vajutad, vajutad nii, nagu oleks see ainuke asi maailmas, mille nimel sa elad. Et üks kord veel nupule vajutada.

Kusjuures, Grassmann käis täna siin. See on tõeliselt halb märk. Grassmanni kirju on lihtne ignoreerida, aga seda suurt paksu kõhtu, mis alati ta kallihinnalise kuue hõlmade vahelt pungitab, on raske tähelepanuta jätta. Ma kuulen, kuidas ta minuga räägib, aga ma ei suuda teda kuulata, sest ma vahin seda suurt pundunud elukat ja mõtlen, kuidas on võimalik, et ühel muidu füüsiliselt tervel inimesel on selline kõht.
Üldse, on hämmastav, kuidas teatud liik inimesi iialgi ei tea, kuidas nad välja näevad. Pole olemas lootusetult koledat naist ega meest, on ainult riided, mis nendest sellise mulje jätavad. Nagu Grassmanni püksid, mis tal alati perse pealt kisuvad, nii et sa lihtsalt oled sunnitud kogu aeg vahtima, kuidas see täiesti ebaesteetiline trussikuserv läbi kvaliteetse kanga kumab, ja tajud, kuidas ta niheleb, kui tal istudes kotid tihedalt jalge vahele pressitakse. Sa muudkui vaatad ja mõtled ega suuda kuidagimoodi aru saada, miks, põrgu päralt, peab üks inimene ennast riieteesemetega ennast niimoodi piinama.
Võib-olla on see tema jaoks omamoodi sidumismäng. Et äkki tekitavad need kitsad riided temas erutust. Või siis on see jällegi omamoodi masohhism, et kui ta ennast oma ülikonnas halvasti tunneb, on see justkui moraalne lõiv kogu jama eest, mida ta pidevalt kokku keerab ja suure raha eest maha müüb.

Nagu tookord, kui tal õnnestus kliendile selgeks teha, et on hirmus naljakas ja tore, kui tema toodet reklaamivas teleklipis esitatakse Punamütsikese muinasjuttu, kus kuri hunt laseb vanaema läbi hakklihamasina ja teeb temast viinereid, mida nad pärast koos Punamütsikesega ahnelt söövad. Ja kõik paksud vanamehed naersid kõhud kõveraks, aga Grassmanni viieaastane tütar, see kõige väiksem, nuttis pärast meie kontori nurgas ja kuulsin, kuidas Grassmann talle karjus:“ Kas sa oled idioot või, et usud muinasjutte!“

Aga täna oli ta üllatavalt vaikne. Ta istus ja nõjatus oma turdidele kätele, nii et ma pidin vägisi silmitsema ta rebenemisohtlikke kuuekäiste õmbluseid. Ja ta ohkas ja ta köhatas ja tema suurel ja lagedal pealael hiilgasid higipiisad. Ta ütles:“ Karl, sa võid rahumeeli võtta endale nii palju vaba aega kui vaja. Me saame hakkama.“
Ma vaatasin talle otse silma sisse ja ütlesin, et mulle pole aega vaja; et mõned päevad veel, siis olen ma rivis tagasi, parem kui enne. Et minu pärast poleks ta üldse pidanud siia tulemagi. Ta vaatas mulle peaaegu isalikult oma pisikeste seasilmadega otsa ja teatas: „ Asjad lähevad praegu halvasti. Parem, kui sa oma nägu ei näita. Kusagilt on lekkima hakanud.“

Ja ma kergitasin ainult kulmu ja ei vastanud midagi.

Noh, teada oli, et ükskord see aeg tuleb. Sa valetad päevast päeva ja aastast aastasse, ja kui sa oled juba kord sisse keerutanud, siis pole mingit variantigi, et end veel kuidagi välja keerutada suudad. Just nagu ämblikuvõrgus – mida rohkem sa rabeled, seda halvemalt see sinu jaoks lõpeb. Ja seda kiiremini. Parem leba hästi vaikselt ja suru alla kõik oma loomulikud tungid; siis on lootust, et sa pead veel vastu. Ühe päeva, ühe kuu, ühe aasta.

Loomingut:
„Mina, Mortimer“, Tänapäev 2007
„Tule, ma jutustan sulle loo“, /novell „Mustade kaantega kaustik“/ Petrone Print 2008 (19 autori kogumik)
„Enesetapjad“, Tänapäev 2009
„Alexander ja Belle“, Tammerraamat 2009
„Mu sõraline sõber“, Tammerraamat 2009

Linke:
Autori kodulehekülg: http://birkrohelend.com/?id=39&PHPSESSID=b7afc84815ae051bb7e79335cb3cb023

Jürgen Rooste „Rääkida siiralt. Teispool noid piire“, Sirp 13.11.2009
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9709:raeaekida-siiralt-teispool-noid-piire-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3275

Peeter Helme „Tänapäeva ideaalkirjandus – nii heas kui halvas“, Vikerkaar 12/2009
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5029

Ave Matteus „Birk Rohelend. Enesetapjad“, Eesti Ekspress, Areen 1.05.2009
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/1F99C1249D2683C0C2257592004E7557

Marika Liivamets „Birk Rohelend. Enesetapjad“, Kirjanduse ja Keele ajaveeb, http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2009/11/birk-rohelend-enesetapjad.html

Marika Liivamets „Birk Rohelend. Alexander ja Belle“, Kirjanduse ja Keele ajaveeb, http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2009/10/birk-rohelend-alexander-ja-belle.html

Tea Raidsalu –  Birk Rohelend: Minu õnn on sügav rahulolematus ja pidev töö edasimineku nimel, Postimees.ee 22.04.2009, http://www.24tundi.ee/?id=110274

Maris Meiessaar „Noorteromaani tegelaste maailm on lohutu“, Eesti Päevaleht 13.02.2009
http://www.epl.ee/artikkel/458746

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: