Mihkel Mutt

6. apr. 2010 at 1:37 p.l. (Nädala autor 2010)

Peeter Langovitsi foto

Mihkel Mutt (1953) – eesti kirjanik, ajakirja “Looming” peatoimetaja, kolumnist, teatri- ja kirjanduskriitik.

7. aprillil kell 18.00 saalis Kirjandusõhtu: külas on Mihkel Mutt, vestluspartneriks Janika Kronberg. Juttu tuleb kirjandusest ja ühiskonnast, Tartust ja mälestusteraamatu uuest köitest.

Katkend: „Siseemigrant. Novellid Rui taevalike kommentaaridega“, Tallinn Fabian 2007. Lk 93-96.

Inimesed, ka kõige stabiilsemad, muutuvad aastatega paratamatult natuke – kiilamaks, paksemaks, enesekindlamaks. Aga tavaliselt säilib neis ometi mingi järjepidevus, muutumatu põhimuster, mis siin-seal südantsoojendavalt välja lööb. Nendel hetkedel avastad paksu kiilaka ennasttäis junni tagant oma kunagise käharpäise, vibaliku ning kõigele õilsale ja kõrgele alati avatud noorussõbra. Ja juhtub, et paari klaasikese järel võtab sõber mõneks hetkeks koguni vanad tuurid üles. Näiteks, kui teiega liitub keegi kolmas – hea, ent piiratud uue aja inimene, kes ei tea midagi olemise mõttest -, siis näed, kuidas sõbra silmis rasvavoltide vahel süttib korraks endine irooniline helk ja ta paneb tolle tuhnuse kohemaid paika. Te tunnete, et kuulute kokku, teie kaks, kes te teate olemise mõttest. Ning välistrepil lagistab sõber mööduvale beibele kutsuvdeemonlikult järele nagu vanasti, mis sellest, et see talle enam kuidagi ei sobi, mis sellest, et beib vaatabki ausa hämmeldusega, mis vanaisal viga, toda tabab aga suurest pingutusest sealsamas pikem köhahoog.

Burmanil oli niisuguseid kogemusi kuhjaga – nüüd, mil ta ise oli saanud nelikümmend kuus – ja neid tõotas aina lisanduda, sest sõbrad hakkasid soliidseks muutuma või käisid kuidagi teisiti alla. Burman aktsepteeris seda kui osa inimlikust komöödiast, ju see pidigi nii olema. Ent see, mis oli juhtunud Leo Sacha, tema kunagise parima kaaslasega, ületas ta meelest kaugelt need inimliku komöödia poolt võimaldatud raamid. Leos oli toimunud põhimõtteline muutus ja see tegi Burmanile otsatult haiget. Mälestused kerkisid üha ta teadvusse ning jäid sinna piinavalt hõljuma. Ta tuletas valuliselt meelde ühiselt veedetud aegu, mis algasid siis, kui nad olid pärast algkooli korralike, ent piiratud vanemate kodust jalga lasknud ning jaganud eluaset Supilinna ärklis, mille seinapragude vahele olid talvel tuulekaitseks toppinud avalikest riidehoidudest näpatud ja ribadeks käristatud palitud. Pärast olid nad proovinud ülikooligi, aga leidnud ühiselt (Burman pidas aasta kauem vastu), et sellest mõttetust asutusest tuleb jalga lasta, ning olid vahetanud ühikatoa taas katusekambri vastu, et taas käristada palituid – vaesed, nagu nad olid. Jah, vaesed, uhked ja õnnelikud.

Burman meenutas, kuidas nende päevi ja öid olid täitnud luule, maalikunst ja teater, pikad vestlused endasugustega filosoofiast ja budismist, ufodest, ning kõikvõimalikel muudel ebamaistel teemadel, pidev punavein joana kõrval. Aga kõige tähtsamad olid siiski vaidlused olemise mõtte üle. Leo oli vähe süstemaatilist haridust saanud, aga talle meeldisid hirmsasti filosoofilised mõtisklused, ta armastas lahates ja puurides jõuda eelarvamusvaba isikliku veendumuseni, ta oli juba tollal olnud dekonstruktsionist. Vaidlused olemuse mõtte üle olid Burmanile olnud nooruse (mis nende puhul venis imetabaselt pikaks) kõrghetked, mil vaimu ja trotsi kaarleek särahtas enneolematu intensiivsusega. Tõsi, toona räägiti ja vaieldi üldse palju. Näiteks oli Burman ühe esimese kursuse naistudengiga vaielnud võõral pööningul hommikuni, kumb on etem, kas riimis- või vabavärss, ilma et nad oleksid teineteist puudutanudki. Jah, nii vaimsed olid need ajad.

Sel kombel olid nad veetnud muretut boheemlaselu, mil näisid puuduvad raamid ja siht, neil polnud kuhugi kunagi kiiret, nad ei tundnud tähtaegu, elades hetkele ja lastes enesel kanduda. Ent samas andsid nad sellest endale hiilgavalt aru. Nad polnud kaugeltki mingid amööbid, iseendaga identsed olevused, reflekteerimisvõimetud pambud, vaid nende eneseteadvus oli ülimal määral arenenud. Ja teadmine enda väljavalitusest, saatuse pailapseks olemisest, erakordsest, kõigest kõrgemal olevast vabadusest oli mitmekordistanud nende õnnejoovastust. Teiste inimeste puhul, kes ei kuulunud nende lähikonda ja kelle eluviis erines nende omast, varieerus nende suhtumine põlgusest kaastundeni. Burman oli olnud leebem, Leo aga maksimalist.

„Ainus, mis teeb inimesest inimese, on tunnetamine, mõtlemine, tahtmine teada saada. See pühitseb hinge, see on olemasolu ainus õigustus. Ainult vaimne inimene on tõeliselt elus, kõik muu on hingitsemine, poolelu, marionetiteater. Seepärast on kõik teised inimesed maailmas vaimuinimese teenrid, nad on tema abitöölised,“ oli ta kategooriliselt kuulutanud. Burman imetles sõpra – kui täpselt oli too osanud seda sõnastada!

Looming

Fabiani õpilane, Tallinn Eesti Raamat 1980

Französisch, Tallinn Eesti Raamat 1981

Mehed, Tallinn Perioodika 1981

Hiired tuules, Tallinn Eesti Raamat 1982

Keerukuju, Tallinn Eesti Raamat 1985

Kallid generatsioonid, Tallinn Perioodika 1986

Kerge meel, Tallinn Eesti Raamat 1988

Vana Fabiani nutulaul, Tallinn Eesti Raamat 1988

Pingviin ja raisakass, Tallinn Kupar 1992

Rahvusvaheline mees, Tallinn ETF 1994

Inglismaa päevik, Tallinn Kupar 1995

Üleminekuaeg, Tallinn Kupar 1995

Meedia mu meedia, Tallinn Tuum 1996

Muti tabloid, Tallinn Kupar 1999

Progressiivsed hiired, Tallinn Muti Raamat 2001

Elu allikad, Tallinn Fabian 2002

Eestlusest, Tallinn Fabian 2003

Sise ja väli : päevapoliitilisi mõtteid 2000-2003, Tallinn Sirp 2003

Kõik roosid ma kingiksin, Tallinn Fabian 2004

Kõrtsikammija: literatuur vanadele troppidele, toimetaja: Jaakko Hallas ; kujundus: Tiina Tammetalu. Tallinn, Tartu 2005

Siseemigrant. Novellid Rui taevalike kommentaaridega. Tallinn Fabian  2007

Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused. Tallinn Fabian 2009

Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv. Tallinn Fabian 2009

Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg.  Tallinn Fabian 2010

Linke

Kalev Kesküla „Mihkel Mutt „Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused““, Eesti Ekspress, Areen 13.03.2009, http://paber.ekspress.ee/viewdoc/BCAE96D34B633CC6C225757000519A72

Jürgen Rooste „Mihkel Mutt: „Makstagu või miljard! Kõik ei ole müüdav“, Sirp 23.10.2009, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9585:mihkel-mutt-makstagu-voi-miljard-koik-ei-ole-mueuedav-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3272

Raimu Hanson „Mihkel Muta muie värvib mälestusi Võru tänavast“, Tartu Postimees, 6.11.2009, http://www.tartupostimees.ee/?id=184636

Rein Veidemann „Mihkel Mutt: olen konservatiiv“, Postimees 23.03.2007, http://www.postimees.ee/230307/esileht/kultuur/251480.php

Linda Kaljundi „Eesti lugu: Mihkel Mutt „Hiired tuules““, Eesti Päevaleht 17.07.2009, http://www.epl.ee/artikkel/473653

Linda Kaljundi „Eesti lugu: Mihkel Mutt „Rahvusvaheline mees““, Eesti Päevaleht 14.08.2009, http://www.epl.ee/artikkel/475635

Jaanus Kulli „Mihkel Mutt: „Arvan, et Toompeal istudes oleks ma kas lolliks läinud või ennast surnuks joonud.“, Õhtuleht 14.03.2009, http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=320135

Erika Klaats „Mihkel Mutt: Sirp on eriline!“, Maaleht 15.01.2004, http://www.maamajandus.ee/index.php?old_rubriik=7239&old_art=34432&old_num=849

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: