Simon Sebag Montefiore

22. apr. 2010 at 10:58 e.l. (Nädala autor 2010)

Briti ajaloolane ja kirjanik Simon Sebag Montefiore (sünd 1965) õppis Cambridge’is Conville & Caius College’is ajalugu. Montefiore teosed on maailmas edukad, neid on avaldatud 35 keeles. “Stalin: Punase tsaari õukond” võitis 2004. aastal Briti raamatuauhinna ajalooraamatute kategoorias. Kuningliku Kirjandusühingu liige, romaanikirjanik ja teleesineja Simon Santa Montefiore elab koos abikaasa, romaanikirjaniku Santa Montefiore’i ja kahe lapsega Londonis.

S. Sebag Montefiore esineb
8. mail kell 16 Tallinna kirjandusfestivali HeadRead Harju tänava kirjandustelgis.
10. mail kell 10 Tallinna Ülikoolis (ruum M-213) Simon Sebag Montefiore avatud loeng “Stalin: red tsar red monster, young tsar young monster?”

Katkend: „Noor Stalin“, Varrak 2008, lk 220-224.

Peagi sai alguse jahmatavate skandaalide rägastik, millest ilmnes, et Stalini partei kubises tsaristlikest spioonidest. Stalin vastas hüsteerilise, mõrvarliku nõiajahiga reeturitele, mis ei suutnud muud kui hävitada süütuid – ja äratas kahtlust tema enda suhtes. See algas 1909. aasta septembris, kui Stalini salapolitsei sidemetega tuttavad hoiatasid teda, et üks ohranka topeltagent oli paljastanud tema väärtusliku trükikoja: seda ootas ees haarang. Trükimasin tuli kiiresti ära kolida ja uuesti kokku panna.
Stalin „tormas minu juurde“, meenutab tema kannupoiss Vatsek, ja palus mul hankida sularaha. Ma tõin talle Mantšo (naftaparuni) käest 600 rubla.“ Aga sellest ei piisanud. Veidi hiljem „tuli Jossif Vissarionovitš Džugašvili koos Budu Mdivaniga“. Siis andis tööstur Stalinile veel 300 rubla.
Stalin leidis trükimasinale uue peidupaiga Bakuu vanalinnas: ta seadis selle üles Pärsia kindluse pimedatesse keldritesse ja käikudesse. Kuid ta avastas, et abielupaar, kes trükimasinat käitas, oli raha kõrvaldanud. Ta saatis oma mauseristid neile järele. Mees pääses minema, naise kuulasid Stalini püssimehed üle, aga nad ei jõudnud teda likvideerida, sest temalgi õnnestus põgeneda.
1909. aasta oktoobris korraldas politsei haarangu ühes turvamajas, et vahistada Stalini Bakuu-kaaslane, bolševik Prokofi „Aljoša“ Džaparidze. Oma üllatuseks leidsid politseinikud Džaparidze juurest Stalini ja Sergo. Vanemdedektiiv, kellel nii nagu ikka oli raskusi iseseisva mõtlemisega, jättis mõned politseinikud valvesse ja läks ülemustega nõu pidama. Stalin ja Sergo ostsid politseinikud 10 rublaga ära. Džaparidze pidi jääma paigale ja leppima arreteerimisega, kuid Stalinil ja Sergol lasti põgeneda.
Bakuu ohrankast saadud vihje põhjal pani Stalin need reetmised bolševistliku naftatööliste ühingu sekretäri Leontjevi süüks. Ta jõudis otsusele, et parteis on viis ohranka topeltagenti. Ta otsustas Leontjevi tappa, aga too ei olnud argade killast ja nõudis parteilist kohut. Stalin keeldus kohtupidamisest, sest see oleks paljastanud tema informaatorid ohranka ridadest. Leontjev jäeti karistamata, mis aga tekitas kahtlusi, et Stalin ise on seotud salapolitseiga.
„Reetmine inimese poolt, kellega sa oled jaganud kõike,“ ütles Stalin hiljem, „on nii hirmus – ükski näitleja ega kirjanik ei suuda seda väljendada – see on hullem kui surma enda salvamine!“ Ta viis Bakuus läbi kannibalistliku juurdluse reeturite – tõeliste või kujuteldavate – leidmiseks, nii nagu ta seda 1930. aastatel Nõukogude Liidus üleriiklikult tegi. Erinevus oli selles, et Bakuus oli partei tõepoolest politseinuhkidest nakatunud.
Stalin trükkis ära viie „reeturi“ nimed, aga salapolitsei arhiividest on näha, et ainult üks neist oli tõeline nuhk; kõik teised olid süütud. Nõiajaht kogus hoogu. Kui Bakuud külastas Moskva bolševik Tšernomazov, „vahtis seltsimees Koba talle vastikustundega otsa: „Te olete reetur!“ karjus ta.“ Sel korral oligi Stalinil õigus.
Sellest segadusest kandsid kahjurõõmsale Bakuu ohrankale ette nende tõelised nuhid „Fikus“ ja „Mihheil“ – reeturid, kes olid tegelikult bolševike sekka imbunud, aga keda nõiajahi kindral Stalin iial ära ei tundnud. Ei ole kahtlustki, et Bakuus laskis ta reeturitena tappa süütuid inimesi, nii nagu ta hiljem ka terrori ajal tegi.
Oli kaos. Sosole meeldis likvideerida selliseid segadusi vaiksete mõrvade abil, aga sedapuhku see ei toiminud. Tema ja üks teine seltsimees süüdistasid teineteist vastastikku nuhkimises. Tõepoolest, bolševikud ja ka mõned menševikud kahtlustasid, et Stalin oma salapolitseikontaktidega oli neist kõigist suurem reetur. Niisiis, kas ta reetis parteid politseile? Tõendid Stalini vastu on järgmised.

***

Pole kahtlust, et Stalin omas hämaraid tsaristlikke sidemeid ning tema kontaktidelt salapolitseis jõudis temani terve ridasalapäraseid vihjeid. Kord jalutas Stalin koos ühe seltsimehega Bakuu tänavatel, kui neile lähenes ohranka ohvitser. „Ma tean, et te olete revolutsionäär,“ ütles ta. „Siin on nimekiri kõigist teie seltsimeestest, kes lähimast tulevikus arreteeritakse.“ Teisel juhul tuli üks seltsimees partei turvamajja Staliniga kohtuma ja ehmatas, kui majast väljumisel möödus temast üks sandarmeeria vanemohvitser. Ta nõudis Stalinilt aru, too aga väitis, et sandarm aitab bolševikke.
Ühel revolutsionääride kokkutulekul Tiflisis leidis Stalin oma hämmastuseks salapeidikust menševik Artjom Gio. „Seda ma küll ei oodanu!“ pahvatas Stalin. „Kas sind siis ei arreteeritudki?“ Siis astus tuppa üks võõras. „Sa võid vabalt rääkida,“ julgustas Stalin Giot. „Ta on minu seltsimees.“ „Seltsimees“ osutus salapolitsei tõlgiks, kes seejärel luges ette nimekirja seltsimeestest – sealhulgas Sergei Allilujev – , kes olid sel päeval arreteeritud, ning hoiatas Stalinit, et politsei kavatseb ta arreteerida sel samal õhtul.
Ohranka agent „Fikus“ teatas, et Stalinit ja Mdivanit oli külastanud tundmatu sandarmiohvitser ning hoiatanud, et tuleb sandarmite haarang trükikojale. Nagu nägime, õnnestus neil trükimasin päästa.
Milline siis oli Stalini vahekord salapolitseiga?

***

„Stalin andis sandarmitele talle ebameeldivate seltsimeeste aadresse, et neist lahti saada,“ kinnitab Arsenidze. „Seltsimehed otsustasid mõista tema üle kohut… aga kohtuistungi ajal ilmusid välja sandarmid, kes arreteerisid kohtunikud ja Koba.“ 1909. aastal, lisab Uratadze, „süüdistasid Bakuu menševikud teda Šahumjani ülesandmises politseile“. Žordania väitel olevat Šahumjan talle isegi öelnud: „Stalin andis mind üles – mitte keegi teine ei teadnud minu turvamaja aadressi.“ Kõik need kolm süüdistajat olid menševikest pagulased, kelle lugusid on laialdaselt aktsepteeritud.
Lisaks sellele näis salapolitseis stalini suhtes alati kummaline segadus valitsevat. Bakuu sandarmeeriaülem polkovnik Martõnov „avastas“, et Piimamees ja Soso on sama isik, alles 1909. aasta detsembris – peaaegu kuus kuud pärast tema põgenemist. Kas teda kaitsesid tsaristlikud ülevaatajad?
Kui visata sellesse mürgikatlasse ka temavastased reetmissüüdistused juba aastast 1902, tema kontaktid salapolitseis ja põgenemised vanglast, siis muutub üsna usutavaks, et ta oli tsaristlik agent. Kas rahvusvahelise marksismi tulevane ülempreester oli põhimõttelage suurushullustuses reetur? Kui Stalin oli petis, kas polnud siis kogu Nõukogude eksperiment pettus? Ja kõik see, mida ta tegi, eriti Suur terror, tema püüe oma süüd kinni katta? See oli ahvatlev teooria, eriti külma sõja perioodil.

***

Tegelikult aga ei ole tõendid Stalini vastu kuigi tugevad. Menševike lood Šahumjani ülesandmisest ei pea vett. Stalini ja Šahumjani vahel oli pingeid, aga mitte vaenu: suhted Kaukaasia kahe esileküündiva bolševiku vahel olid „sõbralikud, kuigi varjutatud“. Aastail 1907-1910 arreteeriti Šahumjan vaid ühel korral – 30. aprillil 1909, ja sel ajal viibis Stalin ikka veel Solvõtšegorodskis. Järgmine kord arreteeriti Šahumjan 30. septembril 1911, kui Stalin oli Peterburis vangis. Ei ole tõenäoline, et Stalin oleks kumbagi neist arreteerimistest korraldanud.
Stalin oli paindlik ja amoraalne. Oma messiakompleksi tõttu uskus ta, et igaüks, kes talle vastu seisab, on ühise ürituse vaenlane – seega oli igasugune kokkulepe, ükskõik kui mefistolik, õigustatud. Siiski pole tõestatud, et ta oleks mõne seltsimehe reetnud või et mõni parteikohus oleks tema süüasja arutanud.
Stalini sidemed salapolitseis ei ole nii kahtlased, kui nad näivad. Kui ta 1909. aasta novembris Tiflisis ühel lühikesel konverentsil käis, siis on teada – saatuse pilkena tänu „Fikusele“, ohranka agendile bolševike seas -, et Koba (Soso), Bakuust tulnud Jossif Džugašvili pingutuste viljana otsustas konverents korraldada parteiliikmete imbumise erinevatesse riigiasutustesse ja parteile luureandmete kogumise“. Niisiis vastutas Stalin partei luure/vastuluure – salapolitseisse sisseimbumise eest.
Tema ülesanne oli töödelda sandarmeeria või ohranka ohvitsere, hankida vihjeid reeturite ja politseihaarangute kohta ning korraldada arreteeritud seltsimeeste kiire vabastamise. Kui lugeda hoolikalt lugusid Stalini ja salapolitsei kohtumistest, siis ilmneb neist kõigist – isegi kõige vaenulikematest -, et tegelikult ta sai luureandmeid, mitte ei jaganud neid. Mõned kontaktisikud, nagu nimetatud politseitõlk, olid poolehoidjad, enamik aga tahtis lihtsalt raha.
Põrandaalune maailm on alati turuplats. Kaukaasia politsei oli eriti müüdav ning seltsimeeste vabakslaskmise hinnad olid hästi teada. Bailovi vanglaülem võttis 150 rubla vangi pealt, kui oli vaja kedagi vanglas välja vahetada. Bakuus oli sandarmeeria juhataja asetäitja kapten Fjodor Zaitsev lausa kurikuulus. „Peagi lasti kõik meie seltsimehed vabadusse,“ meenutab Sergo, „väikeste maksete abil kapten Zaitsevile, kes võttis meelsasti pistist.“ Bakuu naftaparun Šibajev maksis Zaitsevile 700 rubla, et ta Šahumjani vabaks laseks. Kapten Zaitsev oli peaaegu kindlalt see kõrge ohvitser, kes kohtus salaja Staliniga. 1910. aasta aprillis sai Zaitsevi müüdavus talle komistuskiviks ja ta vallandati. Raha voolas mõlemas suunas.
Maksti peaaegu kõigile ohranka agentidele, Stalinil aga selline salapärane sissetulek puudus. Isegi siis, kui ta pangast röövitud rahas suples, kulutas ta enda peale vähe ja oli tavaliselt ilma punase krossita, märgatavalt erinedes tõelistest ohranka agentidest, kes olid külluslikult tasustatud ja nautisid head elu.
Samuti kandis salapolitsei hoolt selle eest, et nende agendid oleksid peaaegu alati vabaduses: nad tahtsid oma raha eest võimalikult palju vastu saada. Ometi viibis Stalin oma kahe arreteerimise vahel vabaduses vaid poolteist aastat – 1908. ja 1917. aastal. Pärast 1910. aastat oli ta vabaduses vaid kümme kuud.
Salapolitsei segadus on süüasjas Stalini vastu peamine toetuspind ja samas kõige rabedam. Niisugused apsakad olid üleüldised, mitte ainult Stalini puhul. Julgeolekuagentuurid olid tunginud igale poole bolševike sekka, aga mitte ükski organisatsioon ei suutnud enne arvutite tulekut läbi töötada nende miljoneid ettekandeid ja kaardiregistreid. Õieti oli ohranka märkimisväärselt edukas ja kannatab igati võrdlust näiteks tänapäeva arvutite ja elektrooniliste jälgimissüsteemide ajastu USA heldesti finantseeritud julgeolekuteenistustega.
Mis puutub Stalini arvukatesse asumiselt põgenemistesse (ja neid tuleb veel), siis nagu selgitas üks salapolitseinik: „Need, kes ei põgenenud, ei soovinud seda isiklikel põhjustel.“ Stalini varjumisoskus, kassilik nõtkus ja vaheisikute kasutamine tegid tema tabamise eriti raskeks; tema halastamatus ei julgustanud kedagi tema vastu tunnistama.

Looming:
“Potjomkin. Vürstide vürst”, Varrak 2002.
“Stalin: Punase tsaari õukond”, Varrak 2005
“101 ajaloo suurkuju”, Varrak 2008
“Noor Stalin”, Varrak 2008
“Koletised”, Varrak 2009
“Sašenka”, Varrak 2010

Linke
Simon Sebag Montefiore kodulehekülg http://www.simonsebagmontefiore.com/index.aspx

Simon Sebag Montefiore Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/Simon_Sebag_Montefiore

Kalev Kesküla „Simon Sebag Montefiore koostöös Jon Bew ja Maryn Framptoniga „Koletised““, Eesti Ekspress, Areen 13.11.2009 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0B323F5A35FD3262C2257669004479C1

Kalev Kesküla „Simon Sebag Montefiore koostöös Dan Jonesi ja Claudia Rentoniga „101 ajaloo suurkuju. Maailmakuulsaid mehi ja naisi““, Eesti Ekspress, Areen 29.05.2009 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/C93750A5B057E0A0C22575BA004CC891

Margus Haav „Sadakond tuntud inimkoletist kõvade kaante vahel“, Sakala 9.10.2009, http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=172544

Ivo Paulus „Simon Sebag Montefiore „Noor Stalin““, Eesti Ekspress, Areen 15.08.2008 http://195.250.160.49/viewdoc/FE0E8AF3FCA7D907C225749600695334

Mart Juur „Diktaatori portree noore mehena“, Postimees.ee 22.08.2008, http://www.postimees.ee/?id=28217

Jaak Valge „Stalin ja tema meeskond“, Sirp 5.08.2005, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5326:stalin-ja-tema-meeskond&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3074

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: