Leonie Swann

6. mai 2010 at 10:15 e.l. (Nädala autor 2010)

Foto: Linda JahiloLeonie Swann kirjandusfestivalil Prima Vista
6. mail kell 17.00 TÜ raamatukogu konverentsisaalis
7. mail kell 18.00 Balti raamatumessil Nokia kontserdimajas (Estonia pst 9, Tallinn)
Kohtumisõhtu saksa krimikirjaniku Leonie Swanniga Maailma esimese „lambakriminulli“ „Glennkill“ autoriga vestleb tõlkija Piret Pääsuke, katkendeid raamatust loeb näitleja Janek Joost.

Sakslanna Leonie Swann on sündinud 1975. aastal Müncheni lähistel ja elab praegu Berliinis. Ta on õppinud filosoofiat, psühholoogiat ja inglise kirjandust. Leonie Swanni 2005. aastal ilmunud debüütromaan „Glennkill“, mille žanrimääratluseks on „lambakriminull“, sai ruttu bestselleriks. Raamatut on Saksamaal tänaseks müüdud 2 miljonit eksemplari ja teos on tõlgitud (või tõlkimisel) 25 keelde. 2006. aastal sai autor parima debüüdi eest saksa keeleruumi prestiižika krimikirjanduse auhinna Friedrich-Glauser-Preis. Eesti keeles ilmus „Glennkill“ 2009. aasta detsembris Piret Pääsukese tõlkes, väljaandjaks Tartu kirjastus Atlex. „Glennkill“ on tavatu ja paeluv teos, mis ühendab endas vaimukust ja põnevust, meelelahutust ja sügavmõttelisust. Autor paneb raamatus lambad oma karjase mõrvalugu uurima ning annab lugejale võimaluse jälgida inimesi looma vaatepunktist – ja nii mõnigi kord iseenda üle naerda. Kuigi esmapilgul võib jääda mulje, et tegemist on klassikalise kriminaalromaani paroodiaga, humoristliku hommage’iga Agatha Christiele, on „lambakriminull“ tõlkija Piret Pääsukese hinnangul pigem omalaadne valm, mille autor tahab loomtegelaste abil osutada talle olulistele väärtustele inimühiskonnas. See on hea ajaviitekirjandus mõtlevale inimesele. Tänavu kevadel ilmub Saksamaal Leonie Swanni teine raamat „Garou“, mis viib juba tuttavad Iirimaa lambad Euroopa reisile. Seekord on žanrimääratluseks „lambathriller“.

Katkend Leonie Swann „Glennkill“, AS Atlex 2009, lk 195-198.

Mopple hirmutab kedagi

Mõne aja pärast oli Othello kogunud karja künka ümber. Esimest korda nägid lambad musta jäära nii agaralt tegutsemas. Sellegipoolest jäid nad skeptiliseks. Üks asi oli harjuda pikkamisi Melmothi veidra lõhnaga ja imetleda teda ta seikluste ja vapruse pärast. Hoopis teine lugu oli lasta tal ennast õpetada. Lõppude lõpuks rääkis Melmoth peaaegu nii nagu mõni kits. Ja iga piimatallgi teab, et kitsed on napakad.
Melmoth oli end seadnud künka kõrgemasse punkti, nii et kõik võisid teda näha. Kuum tuul puhus läbi ta tokerja kasuka ja tõstis villa värelevateks hallideks leekideks. Tema sarved helkisid päikesekiirtes.
„Kes on kõige hullem vaenlane?“ küsis Melmoth.
„Lihunik!“ – „Gabriel!“ – Meisterkütt!“ – „Hunt!“ määgisid lambad kooris. Viimasel ajal oli tekkinud nii palju vaenlasi, et läks keeruliseks neid kuidagi reastada.
„Kuristik,“ ütles Zora filosoofiliselt.
„Vale,“ sõnas Melmoth. „Kõige hullem vaenlane olete endale ise! Laisad ja mugavad, tahtejõuetud ja arad, mõtlematud ja lihtsameelsed – teie ise!“
Nüüd sai küll lõplikult selgeks: Melmoth on hull. Ajaraisk see tema kuulamine, kui Gabriel samal ajal nuga ihub. Ometigi ei söandanud keegi Melmothile niisama lihtsalt selga pöörata. Melmoth jälgis neid teraselt.
„Uskmatus,“ ütles Melmoth, „on vähemalt algus. Te ei pea uskuma seda, mida te ei mõista. Te peate mõistma seda, mida usute. Othello, mu sõber, neljasarviline, must, julgesilmne aitab teil mõista.“
Uhkelt traavis Othello üles künkale Melmothi juurde. Melmoth andis talle silmadega märku. Othello hakkas rohtu sööma. Lambad jälgisid seda veidi aega kärsitusega, kuna nemad ei tohtinud rohtu süüa.
„Te näete rohtu söövat lammast,“ ütles Melmoth mõne aja pärast. „Hajameelselt jahtimas rohelist, uneledes mööda karjamaad liikumas. Ja nüüd“ – Melmoth andis Othellole taas märku – „tähelepanelikult rohtu sööv lammas, pingul justkui kass enne hüpet, kõikide meeltega läbi rohu hiilides, tundlad igas suunas, taevani välja.“
Othello sõi isukalt rohtu. Taas jälgisid lambad teda pisukese kadedusega.
„Milles on vahe?“ küsis Melmoth äkitselt.
Nad mõtlesid järele.
„Kõrvades,“ ütles Zora „ta võbistab rohkem kõrvu.“
„Ta hoiab sarvi madalamal,“ määgis Lane.
„Ta liputab harvem saba,“ märkis Heide.
„Lõhnas,“ möögis Laude ebamääraselt. Lõhnaga ei võinud eriti mööda panna.
„Vale,“ teatas Melmoth. „Vale, vale ja veelkord vale.“
„Sõõrmetes,“ pakkus Sara. „Ta on sõõrmed laiali ajanud.“
„Vale,“ ütles Melmoth.
„Söögis,“ määgis Mopple. „Ta sööb teisi asju. Rohkem ristikut. Vähem tuulekaera.“
„Vale.“
„Vahet polegi,“ sõnas Maple.
„Va… õige,“ ütles Melmoth ja vaatas lammastele säravi silmi otsa. „Te õpite: tähelepanelik näeb ja teda ei nähta. Ainsad, kes tähelepanelikkuse eest saavad hoolitseda, olete teie ise. Kui te selle kõrvale heidate, olete iseenda kõige hullem vaenlane. Sest vahe on siiski olemas. Tähelepanelik Othello jääb ellu.“
„Aga Gabriel…“ alustas Sara ettevaatlikult, kuid Melmoth katkestas teda.
„Tähelepanelikkus aitab teid kahejalgsete karvutuid mõtteid välja nuhkida. Tüssatakse helidega, reedetakse lõhnadega, aga tähelepanelikkuse vastu nad ei saa.“
Melmoth uuris lammaste nägusid, et näha ja Melmoth taipas, et nende vigureid ei saa nii lihtsalt paljastada.
Siis, kui enamik lammastest oli juba lootuse kaotanud, algas praktiline õppetöö. See polnud alguses küll nii põnev, kui nad olid ette kujutanud. Esimene harjutus seisnes selles, et tuli silmitseda üht suurt ümmargust kivi – nii tähelepanelikult, kui nad vähegi suudavad.
„Aga kivid pole ohtlikud!“ väitis Heide.
„Ära lase end petta!“ urises Melmoth. „Kui see sulle vastu pead lendab, võid surma saada.“ Ta kihistas naerda justkui eriti hästi õnnestunud nalja peale. Heide kargas ehmunult kivist eemale.
„Just selles ongi konks, et me peame kivi ohutuks,“ seletas Melmoth. „Iga tall on tähelepanelik, kui korra on mõistnud, et peab oma nahka hoidma.“
Lambad põrnitsesid kivi keskendunud tähelepanuga, ja kui kivi poleks olnud kivi, oleks ta nende puurivate pilkude all kindlasti sulanud nagu lumelaik kevadel. Sellal kui lambad tegelesid kiviga, lahenes päeva kuumus nende kohal võimsa äikesena. Kivi sai märjaks ja läikis välkude valgel. Kõu kõmistas ja lambad tilkusid.
Esimesena kaotas kannatuse Heide. „Ma ei taha enam tähelepanelik olla,“ torises ta. „Ma tahan lõpuks õppide lambaid karjatama nagu sina. Ma tahan õppida kuidas olla ohtlik.“
„Niikaua kui sa ei suuda iseennast karjatada, ei karjata sa ka kedagi teist,“ ütles Melmoth. „Ja ohtlik sa juba oledki – iseendale. Niipea kui sa õpid kuidas olla iseendale ohutu, oled ohutu teistele. Lihtne, eks?“
Sugugi kõik lambad ei õppinud tol pärastlõunal „tähelepanelikkuse sõõrmeid laiendavat, taevast avardavat kunsti“, nagu Melmoth seda nimetas, kuid kõik lambad õppisid midagi. Maude õppis, et suudab keset päist päeva avasilmi magada, Mopple õppis, et on võimalik terve pärastlõuna ilma rohtu söömata vastu pidada, Sara õppis, kuidas kõrvu liigutamata, üksnes eri lihaseid väristades ja pingutades kärbseid eemale peletada, ja Heide õppis vait püsima. Alustuseks jäi Melmoth nendega rahule.
Hiljem, äikesele järgnenud lõhnavas selgeks uhutud õhus hakkas ta neile väikeseid ülesandeid jagama. Nad pidid jalutama piki ja iga sammu hoolikalt kontrollima. Seda harjutust jälgis Melmoth Zora kaljunukilt. Zorale avaldas see tohutult muljet ja Mopple näis mõistlikum kui muidu. Hiljem saatis Melmoth lambad lamburivaguni juurde, et nad näppaksid selle trepilt vihmas vettinud karjusekaabu, mille Gabriel oli maha unustanud, kui äikese eest heinaküüni põgenes.
Lambad õppisid kiiremini, kui ise sellest arugi said. Nad märkasid, et kartmiseks jäi õige vähe aega, kui nad tõesti kõike Melmothi nõutud tähelepanelikkusega jälgisid.
Loomulikult ei õnnestunud kõik ühekorraga. Mopple unustas suurest tähelepanelikkusest ühes Melmothi näidisrünnakus kõrvale põigata ja oinas paiskas ta pikali. Heide tõmbas endale rohtu kurku, kuna oli suurest tähelepanelikkusest valel hetkel neelatanud.
Õhtu hakul õpetas Melmoth neile midagi eriti lambaloomuvastast. Ta õpetas, kuidas ennast mitte karjatada lasta.
„Nii nüüd küll ei lähe,“ määgis Lane. „See on ju automaatselt jalgades.“
„See sünnib, sest te lasete selle sündida,“ ütles Melmoth. „Nad saavad teid karjatada vaid seetõttu, et te ei oska ennast ise karjatada. Unustage kari. Unustage koerad. Karjatage end ise.“
Kuni videvikuni harjutasid lambad, kuidas end mitte karjatada lasta. Melmoth asus ise karjakoera rolli ja kihutas metsikult määgides nende ümber justkui keeristorm, mis koosnes näidisrünnakutest, pettemanöövritest ja tagasitõmbumistest. Nende ülesanne oli lihtsalt paigal seista.
Peagi olid kõik jõuetud, ühed vastu tahtmist minemajooksmisest, teised heroilisest paigalpüsimisest.

Linke

Mari Peegel „Leonie Swann: Ehk olin eelmises elus lammas“,
Eesti Päevaleht 23.04.2010 http://www.epl.ee/artikkel/575520

Tiina Jõgeda „Leonie Swann „Glennkill““, Eesti Ekspress, Areen 29.01.2010 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0E784C1BE2700EF9C22576AB003F6B37

Sulev Oll „Lambakari uurib karjuse tapmist“, Maaleht 6.02.2010
http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/lambakari-uurib-karjuse-tapmist.d?id=28940217

Jaan Martinson „Kummad on lambamad, kas lambad või inimesed?“, 12.01.2010
http://www.ohtuleht.ee/raamatublogi/1558/

loterii,(blogi) Leonie Swann – Glenkill. Lambakriminull, 24.04.2010,
http://loterii.blogspot.com/2010/04/leonie-swann-glennkill-lambakriminull.html

Raadioteater: Glenkill, järjejutt: http://raadioteater.err.ee/raadioteater/jaerjejutt/glennkill

http://www.literaturschock.de/biografien/000769 http://www.literaturschock.de/autorengefluester/000097

http://www.literaturschock.de/autorengefluester/000095

http://krimis-thriller.suite101.de/article.cfm/leonie_swann_glennkill

http://www.perlentaucher.de/buch/21851.html

Advertisements

1 kommentaar

  1. kolm said,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: