Dmitri Bõkov

21. mai 2010 at 3:46 p.l. (Nädala autor 2010)

Dmitri Bõkov oli Tartu Kirjandusfestivali Prima Vista 2010 külaline.
6. mail 2010 pidas Dmitri Bõkov Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis avaliku loengu „Kirjandus kui nafta“, sama päeva õhtul toimus linnaraamatukogus Bõkovi luuleõhtu.

Dmitri Bõkov

Dmitri Bõkov on vene publitsist, luuletaja ning kirjandusteadlane. 1967. aastal Moskvas sündinud Dmitri Bõkov on Vene Kirjanike Liidu liige alates 1991. aastast ning prestiižikate kirjanduspreemiate «Vene Rahvuslik Bestseller», «Suur Raamat» ja vendade Strugatskite nimelise preemia laureaat. Kirjaniku sulest on ilmunud kuus romaani ja kuus luulekogu ning kolm publitsistika kogumikku. Lisaks romaanide ja luuletuste kirjutamisele on Bõkov ka Bulat Okudzava ja Boriss Pasternaki biograaf.

Mitmekülgne Bõkov tegutseb aktiivselt ka ajakirjandusmaastikul – ta on ajakirja Mida Lugeda? peatoimetaja ning ajalehe Sobesednik loominguline toimetaja. Lisaks on ta teinud koostööd praktiliselt kõikide tuntud Moskva väljaannetega ning olnud mitmete TV- ja raadiosaadete juht. Dmitri Bõkov on lõpetanud Moskva Ülikooli ajakirjanduse teaduskonna kirjanduskriitika eriala cum laude.

Dmitri Bõkov on hiilgav stilist ja särav intellektuaal, kes võib endale lubada absoluutset avameelsust ja kõikide elu nähtuste nimetamist nende õigete nimedega. 21. sajandi alguse ehk null-aastate hirmud, absurdid, lootused, eetilised dilemmad, kuulujutud ja mineviku vaimud – kõike seda leiab lugeja tema romaanis ”Mahakantud” („Spisannõje“), mis pretendeerib sellele, et nimetada seda teost 21. sajandi alguse Venemaa elu täpseks dokumentaalselt portreeks. Lisaks realistlikule ja ilmekale tänapäeva näitamisele pakub Bõkov vene klassikute Saltõkov-Štšedrini ja Gogoli parimates traditsioonides eredat satiiri Vene uuspatriotismi ja šovinismi, Naši liikumise ning kaasaegse Moskva ühiskonna aadressil.

Raamatu peategelased on raamatusse maha kirjutatud reaalsest elust ning samal ajal on nad sellest elust maha kantud salapärasesse nimekirja. Kuigi tundub, et endised Nõukogude Liidu elanikud peavad uuel sajandil oma hirmud ja foobiad ära unustama, pole need siiani kadunud. Raamat ”Mahakantud” uurib, kus on nende hirmude juured ja kuidas nendest vabaneda. Mitte keegi ei tea, milleks ja mille alusel on koostatud nimekiri 180-st inimesest, kuid see muutub raamatus kõikide Nimekirjade sümboliks, ka nende, mille järgi inimesi küüditati ja hävitati. See romaan on kaasaegse vene kirjanduse üks parimaid näiteid, kuhu on koondatud tähendamisloo, thrilleri ja poliitilise satiiri elemendid. Romaanil on äärmiselt põnev süzee, suurepärane ilmekas keel, vapustavad metafoorid ja allegooriad. Bõkov on tuntud ka oma vapustava huumorimeele tõttu, nimelt üks tema lemmikzanridest on poliitiline satiir. Tema viimase (2005) kogumiku pealkirjaks on ”Kuidas Putin sai USA presidendiks: uued vene muinasjutud”.

Romaan „Mahakantud“ ilmus eesti keeles kirjandusfestivali Prima Vista ja Eesti Kirjanduse Seltsi ühisväljaandena ning tõlkimist ja väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital. Raamatu tõlkis eesti keelde Toomas Kall.
Katkend: Dmitri Bõkov „Mahakantud“, MTÜ  Kirjandusfestival Prima Vista/ Eesti Kirjanduse Selts 2010, 124-127.

Sviridov silmitses neid vaikides, ja see oli ka kõik, mida ta sai selles olukorras teha. Juba Brodski oli soovitanud inimesele, kelles lõpuks tunti ära võõras: “Vaata, see on sinu šanss näha seestpoolt seda, mida sa nii kaua oled vaadanud väljastpoolt.“ Seespool ei saanudki olla midagi muud. Koera sisemuses on õudus ja pimedus. Nii ta vaataski ja püüdis meelde jätta ja mõista neid näoilmeid: need polnud sugugi kõige lihtsamad näod. Neis segunesid uudishimu argus ja vaimustus. Argus oli rudimentaalne, pärast esimest verd on argus nagu pühitud. Uudishimu, nagu võis arvata, oli esile kutsunud uus karistamatuse olukord: neid ei olnud veel kunagi lubatud niiviisi heast peast täiskasvanud inimese peale karjuda ega teda prügimäele saata. Ikkagi elus indiviid, mitte Eesti saatkond. Nüüd tohtisid nad kõike, ja uudsus omakorda kutsus esile vaimustuse, mida nad ka ei varjanud: Jekyllist pääses valla Hyde, ja seda vallandumist saadavad alati tunded, mis sarnanevad orgasmiga. (Lõpuni mõeldes, inimesele üldse meeldib, kui temast midagi välja tuleb. „Viit naudingut tunneb ihu,“ oli rääkinud tema meister, kui ta lemmikõpilased tema juubelile olid kogunenud. – „Süüa, söödust vabaneda; juua, joodust vabaneda; ja alles viimane on see, mida teie, sitapead, mõtlesite.“ – Loomisprotsess on muide täpselt seesama. Ja isegi vinne välja pigistada… Ainus erand on sünnitus: see on meile hoiatuseks, et midagi head pole tulemas. Vaadake, kui palju meid, viletsaid, on sünnitatud.)
        Mõistagi oli asi ainult tundmustes, kuivõrd mingeid isiklikke pretensioone neil Sviridovi vastu ei olnud, ja sellest, mis asi on nimekiri, polnud neil aimugi. Ta oli lihtsalt see, kellega tohib kõike teha, ta oli antud neile lõhki rebida, nii nagu mängukaru bokserite treenimisel. Sviridovit ennastki hämmastas, kui selgelt ta pea töötas. Muidugi polnud ei ideesid, ei süüd ega mõtet: ta oli karistamatu naudingu tühi mängumaa. Ta oli nende tunne, nende esimene orgasm, nad armastasid teda. Sviridov vaikis, ka nemad olid vait. Tõeline armastus on sõnaaher.
        Simesena võttis jutuotsa üles Sviridov.
        „Noh, kas hakkame nüüd astuma? Kui teil on kõik.“
        „Võtke rihm,“ ütles vanem ebalevalt naeratades.
        Ta astus Sviridovi juurde. Vasikasilmadega tüdruk plõksutas välklampi. Sviridov taganes sammukese.
        „Võta endale,“ ütles ta . „Sul võib tarvis minna.“
        Nad vahetasid pilke. Nähtavasti oli kavas olnud akna all lõuata, rihm maha visata ja laiali minna – keegi polnud arvanud, et Sviridov alla tuleb. Lõpuks panid kaks rihmahoidjat selle Sviridov ette ning läksid häbelikult kihistades oma kohale tagasi.
        „Paigale!“ käsutas vanem. „Kohalikud“ võtsid kahekaupa kolonni ja hakkasid minema. Sviridov kiikas Ljuba akna poole.
        „Küll on kenad lapsed,“ ütles ta valjusti. „Ega teil poest midagi tarvis ei ole? Nad võivad tuua.“
        „Igavene hoorajääger,“ porises Ljuba. „Oota, küll sind välja tõstetakse.“
        Sviridov sülitas tema poole, läks trepist üles tuppa ning, püüdes nähtamatule nuuskurile kõigiti tõestada, et midagi pole juhtunud ning et teda pole nii lihtne rööpast välja viia, istus kirjutama.
        Tundub, et siinkohal hakkas ta aru saama, miks töö ei istunud. Tööl ei olnud absoluutselt mingit mõtet. Sviridov oli eluaeg põlanud inimesi, kes olid töötegemisest kõrvale hiilinud juttudega selle mõttetusest, sellest, et keegi sind ei hinda ega hakka filmi tegema, et filmi, vana, pole mõtet kirjutada lauasahtlisse – ta teadis, et niisugust juttu räägivad andetud; kuid praegu ajas teda ennast öökima mõte, et peab kirjutama seotud teksti, olgu see stsenaarium, päevaraamat või testament. Varem tohtis ta kuskil ajusopis loota, et kirjutatu muudab maailma. Nüüd oli talle selgemast selgem, et mitte ühelgi sõnal – olgu võõral või tema enda omal – polnud enam mingit kaalu; inimestest ei sõltunud enam midagi. Nad ei tegutsenud mitte omal tahtel, vaid kummalise, sõnastamatu vajaduse ajel, otsekui mängiksid nad ammu valmis kirjutatud rolle. Neid rolle polnudki keegi kirjutanud, need olid alati olemas olnud. Kõik oli ette määratud: vahvad poisid ja tüdrukud ei väljutanud oma Hyde`e mitte sellepärast, et ihkasid patoloogiliselt kurja, vaid sellepärast, et nii oli ette nähtud. See raudne ettemääratus – ühtedest peavad saama ohvrid, teised pidagu timukaametit, kolmandad olgu juures ja hassetagu – tühistas mis tahes töö, riputas õhku igasuguse mõtestatud seisukohavõtu, sest keegi ei teegi mitte muhvigi, isegi omaenda poslamaslat ei ole. Kes peaks töötama? Milleks? Loevad, vaatavad, pistavad nahka, kiidavad ja teevad kõike nii, nagu on ette kirjutatud. Kõige hirmsam oli oletus, et nii on olnud alati, et ka üheksakümnendatel, mis oli talle meelde jäänud kui kõikide lakkamatu võitlus kõikide vastu, oli kogu see võitlus käinud nähtavasti sama teadvustamatult: polnud mingeid  isiklikke eeldusi selleks, et ühest saaks novaator, teisest aga renegaat, ühest liberaal, teisest aga jõhkard: mõnel oli küll vedanud – oli õnnestunud roll vabalt valida -, aga niisuguseid oli mõni üksik. Ent sellest, et ise tekst välja mõelda, ei maksnud rääkidagi. Mida sa näitlejalt nõuad? Sviridov tundis näitlejaid hästi ja ei uskunud nende ainsatki sõna. Kahju oli toredatest poistest ja tüdrukutest. Neile sattusid halvad rollid, aga muid rolle ei olnud. Kes tahab mängida, peab mängima seda.
        Ei maksnud õpetada, veenda ega kirjutada. See mõte oli nii talumatu, et Sviridov surus hambad kokku ning hakkas raevukalt, peaaegu mõtlemata klaviatuuri taguma, kirjutades lahti mitte kellelegi vajalikke dialooge asustamata saarel. Küsimus mõttest kaob ära, lausus ta valjusti. Mõttest mõtelda on luksus. Igal tööl on üks mõte: enesesäilitamine. Ma pean oma ametit kõige vähem kahjulikuks ja kõige tervislikumaks, kogu lugu. See oli viimane ja tõrkumatu põhjendus.

„Aktsiooni „Koerarihm“ ajal piilus klient arglikult ringi ja värises haledalt. Nii juhtub kõikide taganejatega, kes tahavad anda Ameerikale meie nafta ja meie suveräänsuse, õõnestada meie maad seestpoolt ning nurjata meie demograafiaprogrammi täitmise. Igaüks peab teadma, igaüks peab tundma, et kui ta isegi juhuslikult riivab ühte Organisatsiooni liiget, siis tabab teda homme kogu Organisatsiooni võimas vastulöök. Meist ei ole keegi eraldi, kõik on üheskoos. Koosmeel!  Koosmeel! Nagu õpetab meile Kõrgema Majanduskooli õppejõud, rahvusliku omapära kateedri juhataja L.I.Žulkin, on Vene ajaloo lahutamatud osad koosmeel, maailmanabasus ja taganematus. Koosmeeleks nimetatakse seda ühiskonna erilist seisundit, mille puhul ühe tunded antakse edasi kõigile, aga kõikide volitused delegeeritakse ühele. Maailmanabasuseks nimetatakse ühiskonna seisundit, mille puhul on ühiskond keskendunud ühele maailma nabale, mis teostab oma taganematuses seda tagasilöövat-pealetungivat liikumist, mis erinevalt Lääne armetust moderniseerimismudelist on iseloomulik liikumatult tsentreeritud domeeniga ja loomult orgaanilis-loomalikele ning tõeliselt keerulistele süsteemidele (L.I.Žulkin. Tsentraliseerimine moderniseerimise vastu). Aga mis selle kliendiga siis ometi on, me tegime ju kõik, nagu meile öeldi.“

Eesti keeles on Dmitri Bõkovilt ilmunud „Mahakantud“, MTÜ  Kirjandusfestival Prima Vista/ Eesti Kirjanduse Selts 2010.

Linke

Dmitri Bõkovi tutvustus: Kirjandusfestivali Prima Vista
http://kirjandusfestival.tartu.ee/index.php?id=101&keel=ee

Juku-Kalle Raid „Dmitri Bõkov: tänapäeva vene kirjandus väärib riiulit“, Eesti Päevaleht, 17.04.2010, http://www.epl.ee/artikkel/575171

Vene kirjanikud jätavad Putini sünnipäevale minemata, Eesti Päevaleht 7.10.2009,
http://www.raamatumaailm.ee/taxonomy/term/2713

Dmitri Bõkovi romaan „Mahakantud“ esitlus Tartus, 7.05. 2010, http://www.raamatumaailm.ee/taxonomy/term/8476

Järjejutt: Dmitri Bõkov „Mahakantud“, http://raadioteater.err.ee/raadioteater/jaerjejutt/mahakantud

Kirjandusfestival Prima Vista annab välja tuntud vene kirjaniku Dmitri Bõkovi romaani, Kultuuri.net, 22.10.2009,
http://www.kultuuri.net/n/tartu/kirjandusfestival-prima-vista-annab-v.do?op=events&id=47894

Raimu Hanson „Vene kirjanikku piirasid fännid“, Tartu Postimees 7.05.2010,
http://www.tartupostimees.ee/?id=259642

„Oleme kõik väsinud 20. sajandist“ (Olga Einasto intervjuu D.Bõkoviga), Postimees, AK, 30.04.2010, nr 138,

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: