Andreï Makine

4. juuni 2010 at 2:30 p.l. (Nädala autor 2010)

Andreï Makine esines Tallinna kirjandusfestivalil HeadRead 7. mail 2010

Andreï Makine (10.09.1957) Venemaal sündinud prantsuse kirjanik. Kaheteistkümne romaani, esseede ja näidendi autori Andrei Makine’ teoseid loetakse 40 keeles.
1995 Goncourti auhind teose Le Testament français (“Prantsuse testament”) eest.

“Me elame hullumeelses maailmas. Maailm juba põleb, aga meie arendame sõjalist võimsust. Intellektuaalid, kirjanikud ja kunstnikud peavad sellest kõnelema, et muuta poliitikute võimu väiksemaks. Me oleme unustanud, et on olemas ka intellekti- ja kultuurivõim. Me mõtleme ainult poliitilisest võimust. Poliitiline võim juhib meid ainult ühes suunas – sõdadesse, konfliktidesse, ökoloogilisse ja majanduslikku katastroofi” (Andreï Makine)

Katkend: Tundmatu mehe elu, Varrak 2010, lk 155-159.
 
Vangilaagris leidis ta iga hetk vaba hetke, et saata pilk taevasse kohtuma Mila pilguga.
        Vangi elu ei murdnud teda. Rindel oli ta sageli maganud paljal maapinnal, poris või lumes. Ahjudega varustatud barakkides leiduvad koikud võisid lausa mugavad tunduda. Puude langetamine oli vaevarikas töö, kuid tema käsivartes oli säilinud harjumus raskeid mürske käsitseda. Nälg ja skorbuut tapsid ja ometi, võrreldes saja kahekümne viie grammi leivaga blokaadi ajal näis ka kõige vaesem toit külluslik. Tema karistusaeg, neli ja pool aastat vangilaagrit, oli naljategu; tavaliselt oli tagasihoidlik keskmine kümme aastat sunnitööd. „Olgu kiidetud see ohvitseri nina, mis veritsema hakkas,“ mõtles Volski.
        Ja ka kõige hullematel meeleheite tundidel oli alati olemas taevas, hall, hele või öine, ja see side, mis loodi üheainsa pilgu jõul ja mis ulatus kaugemale inimeste maailmast.
        Tema karistuse leebus pani teda lootma, et Mila karistus on veel kergem. Milles võisid nad teda süüdistada? Saviplekilises märkmikus, mille ta oli muuseumi viinud? Volski suutis koguni uskuda, et Mila on õigeks mõistetud, vabaks lastud, elab koos lastega nende tares: õhtuti astub ta esimeste tähtede siras õue, tõstab pilgu taeva poole… Siis aga see lootus ähmastus, talle meenus, et tagakiusamised olid juba ammu väljunud igasuguse loogika piiridest. Tema, kes ta eluski polnud lennuki kokpitis käinud, olevat planeerinud Leningradi pommitamist. Võib-olla oli Milale omistatud veelgi jaburamaid kavatsusi. Võib-olla oli ta saadetud laagrisse tuhandete kilomeetrite kaugusele Volski laagrist!
        See kujutluspilt tekitas kohutavat piina. Ja ometi möönis ta oma sisimas nii mõnigi kord midagi, mille karm ja ilus tõde teda ennastki hirmutas: mitte miski ei saanud ära rikkuda seda hetke, mil nende pilgud tõusid taeva poole selleks, et kohtuda. Nendel hetkedel kujutas ta Milat seismas keset valget välja, nägu pööratud lume tasase heljumise poole.

See pilt aitas tal mitte elada vihas, mis oli laagris tõhus eluspüsimise vahend. Ta taipas seda, kui ühel kevadpäeval veeres talle kaela palgihunnik, hiigelsuur seedritüvedest püramiid, mille vangid olid parvetamiseks valmis pannud. Jääminek oli varajane ja äkilisem kui tavaliselt. Palgikuhi lõi kõikuma jäämurdumise tõugetest suurel Siberi jõel. Ja korraga hakkas see hunnik laiali vajuma, igasse suunda veerema. Puud kukkusid jäälõhedesse, sukeldusid lainetesse, ajasid end püstloodis üles, kukkusid jälle tagasi, tekitasid müüre, mis kohe seejärel kokku varisesid … Varing kiskus mitu vangi endaga kaasa. Paar-kolm kadusid lainetesse. Üks, kellel oli õlaluu murdunud, õnnestus päästa.
        Volski jäi varingu alla otse jõekaldal, kohe murduva jää ähvardava rongkäigu kõrval. Palk surus talle rindu, jalad olid kiilutud läbisegi veerenud tüvede vahele, ta ei suutnud karjuda ega liigutada. Kui ta teadvusele tuli, oli juba pime ja ta aimas, et otsingud, kui neid üldse oli toimunud, polnud just väga põhjalikud olnud. Vangi elu polnud mitte tühjagi väärt ja mitte keegi ei tahtnud enda omast ilma jääda, riskides turnimisega palkide rägastikus, mis ähvardas iga hetk liikvele minna, jõkke libiseda. Ilmselt arvati, et ta on uppunud.
        Ainus heli, mida ta suutis kuuldavale tuua, oli vilistav sosin ja ainsana sai ta liigutada käsi, millega ta pimeduses oma puust hauda kompas. Ristivajunud tüvede vahelt võis ta näha kolmnurkset lapikest tähistaevast.
        Valu kasvas tasapisi nii väljakannatamatuks, et ta arvas sellesse surevat, seejärel andis see aga järele või õigemini jäi teatud tugevusele püsima. Janu muutus kiiresti talumatumaks kui valu ja ei jätnud teda rahule ainult nendel lühikestel hetkedel, mil tema pilk pääses tüvede vahelt taevast vaatama. Tema mõtted muutusid selgeks, ja kuna ta ei pidanud enam kedagi veenma, isegi mitte iseennast, mõistis ta lihtsat ja lõplikku tõde.
        Ta mõistis, et ainus tõeline asi terves tema elus oli see taevas, mida vaatasid samal päeva, võib-olla samal hetkel kaks inimest, kes teineteist armastasid. Ülejäänu oli rohkem või vähem ükskõik. Vangide seas oli ta kohanud ilma igasuguste süümepiinadeta mõrtsukaid ja süütuid, kes ennast pidevalt süüdistasid. Argpükse, läbikukkunud kangelasi, enesetapjaid. Elurõõmsaid, kes kahekümneks aastaks vangi mõistetuna unistasid toidust, , mille naine neile valmistab, kui nad vanglast vabanevad. Leebeid ja sadiste, lurjuseid, õigluse eest võitlejaid. Neid, kes mõtlesid, et see töö vangilaagris ja surm olid halvasti ellu rakendatud humanistlik teooria. Ühte pappi, kes ütles, et kannatus on Jumala kingitus, selleks et inimene saaks lunastatud, et ta võiks paremaks muutuda…
        See kõik näis talle nüüd võrdselt tähtsusetu. Ja kui ta mõtles vabade inimeste maailma peale, näis erinevus siinsete õnnetuste ja rõõmudega tibatilluke. Vang nautis kolme teepuru terakest, mis olid õnnekombel tema mõlkis tassi sattunud. Leningradi ooperiteatris (talle meenus „Rigoletto“) limpsis naine samasuguse naudinguga šampanjat. Ka nende kannatus oli sarnane. Nii vang kui naine kannatasid jalanõude pärast. Naine oma kitsastes peokingades, mis ta etenduse ajaks jalast ära võttis. Vang jalavarjudes, mida laagris kanti: autokummiräbalad, millesse pisteti nööriga kinni seotud kaltsudesse mähitud jalg. Naine teatris teadis, et kusagil sellesama taeva all on miljoneid inimolendeid, kes on muudetud polaartuulest mustaks tõmbunud nägudega kõhetuteks loomadeks, see aga ei takistanud tal keset hiiglaslike peeglite helklemist oma pokaalist šampanjat juua. Vang teadis, et kusagil jätkus omasoodu soe ja särav elu, kuid see ei vähendanud tema naudingut teepuru närimisest…
        Hetketi valu teravnes, jättes ruumi vaid ähmasele äratundmisele: just janu pani teda kujutlema seda vangi teetassiga, seda naist, kes hingas sisse pikast pokaalist tõusvat kihisevat jahedust. Niisiis oli sellel kõigel niigi vähem tähtsust.
        Vesi oli siinsamas lähedal, võimas vool otse tema lömastatud keha kõrval, ja jää, mis rippus väikeste stalaktiitidena palkide küljes. Ta sirutas käe välja, pingutus muutis valu teravamaks, ta kaotas teadvuse.
        Teise päeva hakul hakkas taevast suurte laiskade helvestena langema lund. Volski tundis kristallide jahedust oma korpas huultel. Ja kujutles taas lumist välja, naist, kes tõstis silmad valge lendlemise poole.
        Ta teadis, te tal on jäänud vaid mõned tunnid elada, ja tema mõtte tihedus näis sellega kooskõlas olevat. Talle meenusid papi sõnad: kannatused, mida Jumal saadab selleks, et inimesed võiksid saada lunastatud, puhastatud… Naeratus kratsis tema kuivanud huuli. Nii paljud inimesed oleksid siis pidanud olema lõpmata puhtad. Selles vangilaagris siin, selles sõjast laastatud maal. Just tänu puhastusaktsioonidele! Pärast kõike seda, mida inimesed olid pidanud taluma, pidid nad olema säravad nagu pühakud. Ja ometi võis vang pärast kümneaastast kannatamist tappa leivaviilu pärast. Jumal… Volskile meenusid saksa sõdurite vööpandlad. „Got mit uns“, „Jumal on meiega“ oli sinna kirjutatud. Ka need sõdurid olid palju kannatanud. Niisiis…
        Ta tõstis silmad: hämardus ja risti-põiki lebavate tüvede vahelt oma pea kohal nägi ta säramas kahvatut tähepuru. Üks naine nägi seda selsamal hetkel ja teadis, et mees vaatab taevast… Ta taipas, et isegi mitte Jumalal polnud tähtsust, kuna olid olemas need pilgud. Igal juhul mitte inimeste Jumalal, sellel kannatuste ja vööpannalde armastajal.
        Teda piinas nüüd uus janu: põletav tahtmine öelda seda naisele, et ilma nende pilkudeta polnud millelgi mõtet.
        Läbi ööpimeduse, või oli ta lihtsalt minestanud, kuulis ta väga nõrka häält: keegi laulis ja unustas aeg-ajalt ära sõnu, mida tuli talle meelde tuletada.
        Volski leiti tänu nendele paarile „lauldud“ sõnale, seletasid mehed, kes olid teda kuulnud. Need olid mineerijad, kes olid tulnud jäässe kinni kiilunud palke õhku laskma.

      
Loomingut eesti keeles:

Prantsuse testament, Varrak 1999
Ühe elu muusika, Varrak 2008
Tundmatu mehe elu, Varrak 2010

Linke:

Marek Tamm „Makine`iga Tallinnas“, 17.05.2010
http://blog.varrak.ee/?p=2935

Kadi Alatalu „HeadReadi külastas prantsuse kirjanik Andrei Makine“, 7.05.2010,
http://uudised.err.ee/index.php?06203138

HeadRead Tallinna Kirjandusfestival, esinejad Andrei Makine
http://www.headread.ee/templ/index_esinejad_muu.php?page=173&lang=8

Hannes Rumm „Andrie Makine`i piinati petrooliumi ja pakasega“
http://hannesrumm.blogspot.com/2010/05/andrei-makinei-piinati-petrooleumi-ja.html

Kalev Kesküla „Andreï Makine „Ühe elu muusika““, Eesti Ekspress, Areen, 22.08.2008,
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B81C3FBB9D879FCBC22574A40061DB1C

Jan Kaus „Eksistensialismi universaalsusest“, Sirp 22.08.2008 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=911:eksistentsialismi-universaalsusest&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3216

Valner Valme „Kurb lugu pianistist, venelase lugu“, 6.09.2008
http://www.postimees.ee/?id=31415

Andrei Makine „tundmatu mehe elu“
http://sehkendaja.wordpress.com/2010/05/12/32-andrei-makine-tundmatu-mehe-elu/

Natasha Fairweather „Interview: Andrei Makine – Trought the iron curtain to Paris“, The Independent  31.01.1999, http://www.independent.co.uk/arts-entertainment/interview-andrei-makine–through-the-iron-curtain-to-paris-1077329.html

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: