Marguerite Duras

5. juuli 2010 at 10:00 e.l. (Nädala autor 2010)

Marguerite Duras

Marguerite Duras (4.04 1914- 3.03.1996) – prantsuse kirjanik, filmirežissöör ja teatrilavastaja.

Katkend: „Armuke“, Varrak 2006. (tõlge Malle Talvet), lk 43-46; 52-53.

Ribaluukide vahelt on sisse tulnud õhtu. Lärm on kasvanud. On rõkatavam, enam mitte nii tuhm. Punakate lampidega laternad on süttinud.
        Läksime uksest välja. Mul on jälle musta paelaga meestekaabu peas, kuldkingad jalas, huuled tumepunaseks värvitud, siidkleit seljas. Olen saanud vanemaks. Saan sellest äkki aru. Ta märkab seda, ütleb: oled väsinud.
        Kõnniteel liigub lärmitsev rahvasumm igas suunas, pikkamisi või elavalt, teeb endale teed, on kärmas kui kodutud koerad, on pime kui kerjused, see on Hiina rahvasumm, tunnen ta ära ka praegustel õitsengupiltidel, viisist, kuidas inimesed üheskoos liiguvad, minemata iial kärsituks, on rahvasummas nagu üksi, just nagu õnneta, jah, kurbuseta, uudishimuta, liikudes nii, kui ei lähekski, ei kavatsekski minna, lihtsalt kulgedes niisama, mitte seal, vaid siin, üksi ning summa sees, üksi omaette mitte iial, üksi lakkamatult summa sees.
        Läheme ühte neist mitmekorruselistest hiina restoranidest, mis võtavad enda alla terveid hooneid, on suured nagu kaubamajad, kasarmud, ja laotavad linna kohal oma rõdusid, terrasse. Lärm, mis neist majadest kostab, on Euroopas kujuteldamatu, ja tekib sellest, et kelnerid hõiguvad kööki tellimusi, mida siis köök kohe kordab ja tagasi hõigub. Neis restoranides ei räägi keegi. Terrassidel mängivad hiina orkestrid. Läheme kõige rahulikumale korrusele, eurooplaste korrusele, menüü on seal sama, kuid karjutakse vähem. Seal on ventilaatorid ja lärmi tõrjeks rasked seinavaibad.
        Palu, et ta ütleks, mismoodi tema isa rikkaks sai, mis kombel. Ta ütleb, et ei viitsi rahast rääkida, ent kui ma nii väga tahan, räägib mulle kõik, mis oma isa varandusest teab. Kõik algas Cho-Lonis, pärismaalaste majaboksidega. Neid laskis ta ehitada kolmsada. Talle kuuluvad mitmed tänavad. Ta räägib oma prantsuse keelt veidi rõhutatud pariisi aktsendiga, ta räägib rahast otsekohese üleolekuga. Isal olid majad, siis müüs need maha, et osta ehituskrunte Cho-Loni lõunaosas. Maha müüdi ka riisipõllud Sa-decis, tema teada. Pärin talt epideemiate kohta. Ütlen, et olen näinud terveid üleöö tekkinud suletud majade tänavaid, uksed-aknad katku pärast kinni löödud. Ta ütleb, et siin on epideemiaid palju vähem, et rotte hävitatakse siin palju enam kui džunglis. Korraga kukub ta mulle boksidest pikalt-laialt pajatama. Need tulevad mitu korda odavamad kui paljukorruselised või eramajad ja vastavad lihtrahva linnajao vajadustele paremini, kui eraldi elamud. Siinsele rahvale meeldib koos olla, eriti vaesele rahvale, nad on pärit maalt ja neile meeldib elada ka väljas, tänaval. Ei tohi hävitada vaeste harjumusi. Tema isa on äsja ehitanud terve rivi bokse, millel jääb tänava poole katusealune käik. See teeb tänavad väga valgeks, väga meeldivaks. Inimesed veedavad oma päevad nendes majaesistes käikudes. Seal nad ka magavad, kui on väga palav. Ütlen, et mullegi oleks meeldinud elada mõnes majaesises käigus, et lapsena tundunud mulle väljas magamine ideaalne. Korraga on mul valus. Õige õrnalt, vaevu tuntavalt. Südametuksed on nihkunud sinna, lahtisse värskesse haava, mille ta mulle on löönud, tema, see, kes minuga räägib, see, kes lõi pärastlõunase naudingu. Enam ei kuule ma, mis ta räägib, enam ei kuula. Ta saab aru, jääb vait. Palun, et rääkigu veel. Ja ta räägib. Ma kuulan jälle. Ta ütleb, et mõtleb tihti Pariis peale. Ta leiab, et ma olen pariisitaridest väga erinev, ei pooltki nii lahke. Ütlen talle, et see majadeäri pole küllap kuigi rentaabel. Ja enam ta ei vasta.

Kogu oma loo aja, pooleteise aasta jooksul räägimegi nõnda, me ei räägi iial endist. Esimestest päevadest peale teame, et ühine tulevik pole mõeldav, nii ei räägigi me iial tulevikust, võtame sõna justkui ajalehes, seisukohad kord vastandlikud kord samad.
        Ütlen talle, et Prantsusmaal elamine on saanud talle saatuslikuks. Ta on sellega nõus. Ta ütleb, et Pariisis ostis ta kõik, oma naised, oma tuttavad, oma ideed. Ta on minust kaksteist aastat vanem ja see tekitab temas hirmu. Kuulan, kuidas ta räägib, kuidas ta eksib, ka kuidas mind armastab – mingi ühtaegu vormikohase ja siira teatraalsusega.
        Ütlen talle, et tutvustan teda oma perekonnale, ta tahab kaduda ja ma naeran.
        Ta suudab oma tundeid väljendada vaid läbi paroodia. Ma avastan, et tal pole jõudu mind oma isa tahte vastaselt armastada, mind võtta, mind kaasa viia. Ta nutab tihti, sest ei leia jõudu armastusega hirmust üle saada. Tema kangelasmeel olen mina, tema orjameel on tema isa raha.
        Kui ma räägin oma vendadest, haarab teda kohe hirm, talt oleks kui mask maha tiritud. Ta arvab, et kõik mu ümber ootavad talt abieluettepanekut. Ta teab, et on mu perekonna silmis juba kadunud, et võib vaid üha enam kaduda ja sedamööda kaotada ka minu.
        Ta ütleb, et sõitnud Pariisi kommertskooli õppima, ütleb lõpuks välja tõe, et ta aina looderdanud ja isa polevat enam saatnud elamisraha, saatnud kodusõidupileti ja ta pidanud Prantsusmaalt lahkuma. See tagasitulek on tema tragöödia. Kommertskool jäi pooleli. Ta ütleb, et loodab selle lõpetada siin kaugõppe korras.   
/…/
Ma räägi tihti oma vendadest kui kokkukuuluvaist, nii nagu rääkis tema, meie ema. Ma ütlen: mu vennad, temagi ütles kodust väljas olles: mu pojad. Oma poegade rammust rääkis ta alati kuidagi solvavalt. Kõrvalseisjatele ei hakanud ta täpsemalt seletama, ta ei öelnud, et vanem poeg on palju tugevam kui teine, ütles, et see on niisama tugev kui ta vennad, maaharijad Põhjas. Ta oli oma poegade rammu üle uhke, nii nagu oli olnud uhke oma vendade rammu üle. Nagu ta vanem poegki, põlgas ta nõrku. Minu Cho-Loni armukese kohta ütles ta nagu vanem vend. Ma ei pane neid sõnu kirja. Niisuguseid sõnu pruugitakse kõrbetest leitud laipade puhul. Ma ütlen: mu vennad, sest just nõnda ütlesin  ma ise ka. Teisiti ütlesin ma alles pärast, kui väike vend kasvas suureks ja temast sai märter.

Meie perekonnas polnud iialgi pühi, ei jõulupuud, ei ühtki tikitud taskurätti, ei iial ühtegi lille. Ja polnud ka ühtegi matust, ei ühtegi hauakivi, ei ühtegi järelehüüet. Üksnes tema, ema. Vanem vend jääb mõrtsukaks. Väike vend saab tema läbi surma. Mina sõitsin ära, rebisin end lahti. Surmani on ema vaid vanema venna päralt.

Tol ajal, tol Chon-Loni, pildi, armukese ajal tuleb emale peale hullusehoog. Ta ei tea seda üldse, mis Cho-Lonis on juhtunud. Aga ma näen, et ta jälgib mind, et ta kahtlustab midagi. Ta tunneb oma tütart, seda last, juba mõnda aega hõljub selle lapse ümber mingi kummaline hõng, just nagu mingi hiljuti tekkinud vaoshoitus, mis tõmbab tähelepanu, ta jutt on veelgi aeglasem kui muidu, tema, alati nii uudishimulik, on hajameelne, ta pilk on muutunud, temast on saanud lausa oma ema, oma ema viletsuse pealtvaataja, võiks öelda, et ta jälgib selle lõpplahenduse saabumist.  Äkiline paanika mu ema elus. Tema tütart ähvardab kõige suurem oht, see, et ta ei saa iial mehele, ei saa iial ühiskonnas jalgu alla, jääb selle ees, alasti, kadunuks, üksikuks. Hoogude ajal kargab ema mulle kallale, paneb mu tuppa kinni, taob rusikatega, annab kõrvakiile, kisub mu riidest lahti, tuleb juurde, nuusutab mu keha, pesu, ütleb, et tunneb hiina mehe lõhna, ta läheb veelgi kaugemale, ta vaatab, kas pesul pole kahtlasi plekke, ja kisendab, kogu linn kuuleb, et tema tütar on prostituut, et ta viskab tütre välja, et ta näeks rõõmuga, kuidas see kõngeb, ja et teda ei taha siis enam keegi, et too on kõlvatu hullem kui koer. Ja ta nutab ja küsib, mis tal muud üle jääb kui tütar majast välja tõsta, et see oma lehka seal ei levitaks.          
Tõlkeid eesti keeles

Moderato cantabile, Perioodika 1970, Loomingu Raamatukogu nr 6. (tõlge Aino Pärsimägi)

Armuke, Perioodika 1989, Loomingu Raamatukogu nr 11-12. (tõlge Malle Talvet)

Põhja-Hiina armuke, Atlantise Kirjastus 2008, (tõlkinud Tiina Ainola)

Tamm Vaikse ookeani vastu, Varrak 2006, (tõlge Triinu Tamm)
Linke

Tõnu Õnnepalu: Armastuse eksootiline lõhn, Eesti Päevaleht 15.09.2006
http://www.arileht.ee/artikkel/354842

Margit Tõnson „Marguerite Duras „Armuke““, Eesti Ekspress, Areen 28.09.2006
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/69DE0FC9D0F5C4B8C22571F100416187

Karin Paulus „Marguerite Duras „Tamm Vaikse ookeani vastu““, Eesti Ekspress, Areen 21.12.2006, http://foto.ekspress.ee/viewdoc/1C1D2AFAF719893FC225724500340A8B

Dominique Viart „Prantsuse nüüdisromaani muundumised“, (tõlkinud Katre Talviste), Vikerkaar nr 7-8, 2007,
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4573

Marguerite Duras kodulehekülg
http://www.sci.fi/~solaris/duras/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: