Truman Capote

20. juuli 2010 at 10:00 e.l. (Nädala autor 2010)

Truman Capote

Truman Capote (1924-1984) on sündinud Ameerika Ühendriikides, New Orleansis.
Ta sai üle maailma tuntuks 1948. aastal pärast debüütromaani „Other Voices, Other Rooms” ilmumist. Tema tuntumad teosed on eesti keeles ilmunud: „Hommikueine Tiffany juures”, „Külmavereliselt” ja „Rohukannel”.
„Suvine merereis” avastati juhuslikult 2004. aastal kirjanikust järelejäänud paberite hulgast, romaan on alustatud 1943. aastal ning ta töötas selle kallal vahelduva eduga umbes 10 aastat.

Katkend:  „Suvine merereis“, Tänapäev 2010, lk 64-67. (Tõlkinud Kersti Unt)

Clyde`il oli kahju, et ta puudritoosi lõhkus, sest toos oli kuulunud kellelegi, keda ta armastas: ta õele Anne`ile.
        Aprillis tutvus Clyde Gradyga, sest Grady Buickil oli tekkinud mingi viga ning seda viga ei osanud Clyde ise parandada; nõnda viis ta auto Brooklynisse oma sõbra Gumpi juurde, kes pidas seal töökoda. Anne`il oli kombeks tolgendada Gumpi töökojas suurema osa päevast. See kidur ja krimpsus üheksateistkümneaastane tüdruk, välimuse järgi mitte vanem kui kümme või kaksteist, tundis mootoreid sama hästi nagu mõni mees. Kodus oli ta kokku kogunud enda kõrguse hunniku vihikuid, mis sisaldasid üksnes ta enda kavandeid superkiirete autode ja planeetidevaheliste lennumasinate konstrueerimiseks. See oli olnud Anne`i elutöö, kõik, millest ta midagi teadis, sest tal oli kolmeaastaselt olnud südamerabandus ja ta polnud päevagi koolis käinud. Hoolimata perekonna ühistest jõupingutustest polnud kellelgi õnnestunud tüdrukule kirjutamist ja lugemist õpetada, sest ta oli kõik sellesuunalised katsed tõrjunud ning tegelnud kangekaelselt oma tõelise huvialaga: mootorite ehituse ja kosmosenasinatega. Majas valitses reegel, et mitte keegi ei tohi Anne`i peale häält tõsta: kõik peale Clyde`i suhtusid temasse alati selle rõhutatud taktitundega, millega koheldakse surijat. Ainult Clyde, kes ei suutnud kujutleda, et Anne võiks surra, ega kujutanud nende kodu ette ilma õe juttudeta mootoritest ja tema tööriistade kõlinata, tema imetleva õhinata, kui mõni lennuk üle lendas või mõni uus auto nähtavale ilmus, kohtles Anne`i loomuliku karedusega, millele too vastas siira imetlusega. Me oleme vennad, eks, Clyde – nõnda väljendas nne oma arusaama nende lähedusest. Ja Clyde ei häbenenud õde. Teised häbenesid mingil määral. Eriti pahuralt suhtus sellesse, et Anne päevad läbi mingis töökojas tolgendab, õde Ida: mida inimesed minust ometi arvavad, kui mul on õde, kes riietub nagu lõbutüdruk ja logeleb kogu aeg mingite naabruskonna hulguste seltskonnas? Clyde aga vastas ausalt, et nood poisid, keda Ida kutsub hulgusteks, on Anne`i pärast arust ära ning et nad on üldse ainsad sõbrad, kes Anne`il on. Raskem oli aga välja vabandada õe riietumismaneeri. Seitsmeteistkümnenda eluaastani oli Anne kandnud Ohrbachi kaubamaja lasteosakonnast ostetud lapselikke rõivaid; siis aga oli ta ühel päeval korraga ostnud enesele paari kolmetollise kontsaga kingi, paar ülemeelikut kleiti, paari võltsrindu, kompaktpuudri ja pudeli pärlikarva küünelakki. Nüüd oma uue välimusega tänavatel ringi tuisates nägi ta välja, nagu viibiks maskiballil, ja võõrad inimesed naersid ta üle. Kord lõi Clyde ühel Anne`i üle naernud mehel näo üles. Ja ta oli öelnud Anne`ile, te ta ei teeks Idast ja teistest temataolistest väljagi, vaid kannaks, mis talle meeldib. Anne aga vastas, et ega ta ise hooligi suuremat, mis tal seljas on, aga ta tahab kena välja näha Gumpi pärast. Siis äkki tegi Anne Gumpile abieluettepaneku ning Gump käitus kenasti ja ütles, et kui ta üldse kellegagi abiellub, siis on see Anne. Sellepärast pidaski Clyde Gumpi oma parimaks sõbraks ega kurtnud kunagi kui Gump kaardimängus tüssas. Tol päeval, kui Clyde Grady auto Brooklynisse Gumpi töökotta viis, oli ka Anne seal, jalas kõrge kontsaga kingad ja juukseid hoidmas võltsteemantidega kamm, ning aitas Gumpil üht mootoriviga leida. Taevast ehtiv kevadine vikerkaar ning sinine läikiv lahtise katusega auto oli Anne`il liig: anudes Clyde`i, et too teda sõitma viiks, ütles ta, et sellise autoga võiks jõuda vikerkaare teise otsa, enne kui vikerkaar hajub. Nõnda sõidutas Clyde teda kogu ümbruskonnas, sõites mööda koolist, kus lapsed parajasti väljusid (ka kõige pisemad neist teavad rohkem kui mina, aga sellise uhke autoga pole nad kunagi sõitnud). Kükitades justkui varblane autoistme seljatoel ja kõigutades jalgu, lehvitas Anne igaühele, nagu oleks ta mõne vägeva paraadi kangelanna. Ja kui Clyde nende maja juures seisma jäi, et Anne`i välja lasta, läkitas õde talle kõnniteeservalt õhusuudluse: ja Clyde mõtles, et pole eluilmaski ilusamat tüdrukut näinud. Mõni hetk hiljem aga vaarus Anne trepist üles kiirustades tagasi ja kukkudes alla. See oli Kõigevägevama halastus, ütles hiljem Ida, kes tol hetkel ainsana kodus oli ning kes ei jõudnud õele õigel ajal appi.
        Clyde meenutas: neil päevil, mil Ida, tema ema, Bernie ja Crystal võtsid vastu kaastundeavaldusi, pikendades nii matusemeeleolu, oli tema kodust eemale hoidnud ja veetnud toredasti aega Grady seltsis: sellisele hullule plikale nagu tema polnud mingit tahtmist Anne`ist rääkida. Sõjaväeteenistuses oli Clyde`il olnud päris palju tüdrukuid: mõnikord ei tehtudki muud kui puhuti päris ohtralt juttu, aga sellest polnud eriti lugu, sest ega see suurt lugenudki, mida sa tüdrukule ütlesid, neil põgusatel hetkedel olid tõde ja vale niikuinii suhtelised ja sa olid tegelikult see, kes iganes sa tahtsid olla. Tol hommikul, kui Clyde Gradyt esimest korda parkimisplatsil kohtas, ja hiljemgi, kui Grady oli seal juba paar korda käinud ja Clyde mõistis, et midagi on õhus, oli Grady talle tundunud samasugune nagu nood tüdrukud või keegi, keda sa kohtasid rongis; siis oli ta mõelnud, et mis siis, et tuleb võtta, mis sulle ette satub, ning kutsunud Grady kohtama. Hiljem ei mõistnud Clyde aga Gradyt sugugi, mingil kombel oli Grady temast kaugele ette jõudnud, ületanud igasugused lootused: segane plika, ütles Clyde tema kohta. Teades vägagi hästi, kui puudulik see määratlus on, ning ometi, tehtud võimetuks Grady tunnete avaruse ja enda omade ahtuse läbi, ei osanud ta ka midagi muud välja mõelda. Vaid taandudes võis Clyde hoida mingit positsiooni. Mida olulisemaks Grady muutus, seda tähtsusetumana laskis Clyde tal paista – sest, Jumala pärast, mida pidi Clyde siis peale hakkama, kui Grady minema kõnnib? Ja see pidi varem või hiljem juhtuma. Kui Clyde oleks arvanud midagi muud, oleks ta ehk võinud end Gradyle anda nii, nagu tüdruk soovis, kuid Clyde tulevik oli tume ja seotud Rebeccaga, ning seda tunnistada tähendas, et ei tohi ülemäära tõsiselt võtta sellist tüdrukut nagu Grady McNeil. Aga see oli ränk. Ja muutus aina rängemaks. Piknikul oli Clyde mõneks ajaks magama uinunud, pea Grady süles; unes aga oli keegi talle öelnud, et mitte Anne polnud see, kes suri, vaid Grady: kui Clyde virgus ja nägi Grady nägu päikesevalguse sõõris, murdus temas miski, nagu teadnuks ta, kuidas seda teha, oleks ta just tol hetkel tunnistanud, kui petlik on ta ükskõiksus.  

Linke:
Enn Soosaar „Truman Capote: Aga ma ei ole veel pühak. Ma olen alkohoolik. Ma olen narkomaan. Ma olen homoseksualist. Ma olen geenius.“, Eesti Päevaleht 11.03.2006
http://www.arileht.ee/artikkel/315258

Toomas Raudam „Külmavereliselt tapetud kuulus kirjanik“, Postimees 6.03.2006
http://www.postimees.ee/060306/esileht/kultuur/194016.php

Andris Feldmanis „Lihtsalt ja lakooniliselt:Capote“, Eesti Päevaleht 11.03.2006
http://www.epl.ee/artikkel/315259

Endel Link „Eksperimendi hind“, Sirp 17.03.2006,
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3021:eksperimendi-hind&catid=4:film&Itemid=3&issue=3104
Aare Ermel „Kirjanik Truman Capote ja tema teosed valgel linal“, Eesti Päevaleht 16.06.2006
http://www.arileht.ee/artikkel/323726

Märt Milter „Truman Capote“Hommikueine Tiffany juures““, Eesti Ekspress, Areen, 17.10.2002
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/116439A3788DAB29C2256C4E0049B495

Filmikriitikute lemmik on kirjaniku eluloofilm „Capote“, WENN/Õhtuleht, 12.01.2006
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=189566
Loomingut 

Other voices, other rooms, New American Library 1948
First and last, Penquin Books 1995
Rohukannel, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1962
Külmavereliselt, Perioodika 1968
Hommikueine Tiffany juures, perioodika 1984
Sünnipäevalapsed, Perioodika, Loomingu Raamatukogu 1995, nr 8-9.
Suvine merereis, Tänapäev 2010

Advertisements

1 kommentaar

  1. “Hommikueine Tiffany juures” laupäeval, 7. juunil kell 15.00 TV3-s | Loe seda, mida Sa filmis ei näinud said,

    […] aastal režissöör Blake Edwardsi käe all valminud film “Hommikueine Tiffany juures” (Truman Capoti samanimelise lühiromaani põhjal) on netis paigutatud mitmetesse listidesse. […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: