Juhani Püttsepp

23. aug. 2010 at 8:34 e.l. (Nädala autor 2010)

25. augustil kell 13.00 lasteosakonnas Aabitsapäev. Külas on lastekirjanik Juhani Püttsepp. Üritus on sarjast Lugemisrõõm.

Juhani Püttsepp (1964) – eesti lastekirjanik. Lõpetanud Tartu Ülikooli 1989 bioloogina, töötanud ajalehtede „Maaülikool“ ja „Roheline värav“ toimetajana ja Tartu Lasteteatri direktorina.

Katkend „Lauajupi Madonna“, Kirjastus Hermes 2009, lk 65-69.

        Tähed kukuvad, on langevate tähtede aeg! Küllap pakud, et ma näen und langevatest tähtedest? Ei, nad langevad päriselt, öösiti, ning nende nimeks on perseiidid, lõuna-delta akvariidid, alfa-kaprikorniidid, kappa-tsügniidid, et sa teaksid. Esimesed on kiired ja sinised, ülejäänud on aeglasemad ja kollased (lugesin selle kohta ühte artiklit).
        Ja päeval sajab vihma. Mulle meeldivad mõlemad, nii vihm kui ka tähed, ja langevad tähed panevad mind lausa kiljuma ja käsi plaksutama. Muidugi ma tean, et need langevad tähed on tegelikult meteoriidid. Tolmukübemed kosmoses.
        Ma ei tea, kuidas sina, kuid mina olen küll soovinud igasuguseid asju, kui tulejutti taevas näen. Olen kuulnud, et iga langev täht saab täita vaid ühe inimese soovi, selle oma, kes kõige esimesena jõuab soovida. Kui jõuad õigel ajal soovida, võivad muinasjutud teoks saada.
        Martina lugu on muinasjutuline. See algas, kui külastasin taas oma üksildast randa. Tahtsin seda kohta, kus ma Yanniku pudeli leidnud olin, uuesti vaadata, ja uskumatu – ma leidsin uuesti pudeliposti.
        Rannakivide vahel loksus musta korgiga limonaadipudel, ja ma nägin kohe, et selles oli kiri. Ma mõtlesin alguses, et keegi sõber mängib ühe mängu ja on minu jaoks selle kirja sinna pannud, aga see ei olnud nii.
        „Sina, kes sa leiad selle, kirjuta mulle. Nüüd ma olen teel koju Gotlandi saarelt mootorlaevaga Tjelvar,“ seisis kirjas inglise keeles, ja selle oli kirjutanud Rootsi tüdruk Martina.
        Vastasin Martinale ja tema vastas mulle, muidugi mitte enam pudelpostiga, vaid tavalise kirjaga.

        „Olen väga õnnelik, et leidsid mu kirja,“ kirjutas Martina. „Ma olen 12 aastat vana ja minu sünnipäev on 29. oktoobril. Ma elan Rootsi pealinna Stockholmi lähedal. Minu ema nimi on Annette ja minu isa nimi on Sven Gunnar. Mu õe nimi on Jenni ja venna nimi Joakim. Mul on ka viirpapagoi Nimbus ja kass Toste. Mulle meeldib mängida kitarri, tantsida ja õmmelda. Mu lemmikloomad on kassid ja linnud. Mulle meeldib kuulata vana muusikat 1960. ja 1970. aastatest, näiteks ansamblit Queen. Ma korjan kleepekaid ja kustukumme.
        Viskasin oma pudelposti merre, kui reisisin Gotlandilt Stockholmi. Gotlandil oli ajaloopidu, keskaja nädal ja mul olid seljas keskaegsed riided. Vaatasime seal rüütlite turniiri, neil olid odad ja nad kappasid hobuste seljas.
        Nüüd ma pean minema voodi, ma kirjutan sulle varsti jälle.“
        Kiri seisis roosa paberi peal, kõige lõppu oli joonistatud pilv ning pilve ümber väikesed tähed. Pilve sisse oli kirjutatud: „Me ostame uue kassi. Homme me läheme teda vaatama!“
        Martina kirja külge oli kleebitud veel üks väiksem, kollasel paberil kiri, kus seisis: „Minu nimi on Jenny ja ma olen Martina õde. Ma viskasin samuti pudelikirja laeva pealt, siis kui Martina viskas. Ja juba nädala pärast tuli mulle kiri Eestist, õelt ja vennalt, kes elasid Hiiumaal.“
        Mõtle: ujusid kõrvuti kaks limonaadipudelit. Üks võttis nõuks ujuda Hiiumaale, teine Saaremaale. Miks?
        Vaata merekaarti, Hiiumaa ja Saaremaa vahel laiub paarkümmend kilomeetrit vett. Üks pudel triivis ühes suunas, teine läks teises suunas. Nagu inimeste elud, või ühe pere laste elud. Algasid kõik ühest kodust väikesel Eesti saarel, ja pärast läheb nii, et üks elab Austraalias ja teine Ameerikas.
        Martina kirjast selgus, et tema pudel oli teel olnud kolm kuud, enne kui ta leidsin. Kolm kuud on pikk iga ühe limonaadipudeli jaoks. Muidu lähevad nad ju otsejoones taara tagasiostu automaati ja sealt edasi vabrikusse, kus neist tehakse uusi asju.
        Muuseas, naabrinaine ulatas kohe heast südamest üle aia kurki ja tomatit. Kavatsen neist ühe salati segada, hapukoorega. Kõht läheb tühjaks, siirdungi külmkapi juurde, ja pean selleks korraks lõpetama.
        Meil valitseb siin herilaste kuningriik.
        Neid tiivulisi sõpru lendab suve lõpul eriti paju ringi. Igal õhtul olen sunnitud mõne oma toast välja küüditama. Teen seda teeklaasi abiga. Kujutan ette, et herilasele on päris suur kergendus, kui ta taas vabalt augustiöös koju lennata saab.
        Tahan sulle rääkida Martinast, aga ei tea veel täpselt, kuidas seda teha. Eile õhtul kallutasin kõik tema kirjad põrandale (neid on mul ühes saapakarbis mitukümmend) ja püüdsin neid kuidagi järjekorda panna. See ei õnnestunud, osadel kirjadel on kuupäevad, osadel mitte. Ons aga kuupäevadel suurt tähtsust? Kunagi kaovad ju kõik kirjad, nagu kõik muudki asjad suurde ajaliivakasti, kus kuupäevadel kindlasti ei ole mitte mingisugust tähtsust. Seal ajaliivakastis võib täna olla üleeile ning sada aastat tagasi võib olla homme.
        „Homme on meil koolis eriline päev. Igaüks läheb tööle ja teenib 150 krooni,“ seisab ühes Martina kirjas. „Teenitud raha läheb Indiasse. Seal oli maavärin ja üks kool hävis. Meie teenitud raha eest ehitavad nad uue kooli.“
        Nõrgemat tuleb aidata, seda ütles vist juba karupoeg Puhh. Alati tuleb mõelda nõrgemate ja hädasolijate peale, kui tülikas see ka ei oleks. Nõrgemate aitamine näib olevat meie, inimeste kohus või on see isegi meie veres. Koerte kohus see ei tundu olevat, näiteks eile ajas Saku armutult taga ühte kassi. Viimane kräunus jubedasti ja ronis viimaks kase otsa pakku. Saku passis pool tundi kase all, kass püsis puu otsas. Minu meelest teineteist aidata nad küll ei soovinud. Või kumb neist nõrgem oli neil hetkedel? Järsku hoopis puu all istuv koer?
 
Looming
Kunstnik Johannese kummalised lood, Tallinn 1994       
Musta habemega kapten, Elmatar 1998
Veskitont Niglas, Kirjastus Ilmamaa 2001
49 aastaaega, Tartu, J. Püttsepp 2003
Kunstnik Johannese üpris kummalised lood, Tartu, J. Püttsepp 2004       
Anni rännuteel, Saara kirjastus 2005
Portreed Tallinna loomaaiast, Eesti Ekspressi Kirjastus 2008
Väikese hundi lood, Kirjastus Päike ja Pilv 2008
Uued eesti muinasjutud, Pilgrim 2009 (erinevad autorid)
Lauajupi Madonna, Kirjastus Hermes 2009

Linke
Juhani Püttsepp: Tihaste kevad, Roheline värav 01.03.2010
http://www.greengate.ee/index.php?page=6&id=19283

Raimu Hanson „Pudelpost aitas leida kirjasõpru“, Tartu Postimees 18.03.2009
http://www.tartupostimees.ee/?id=95541

Juhani Püttsepp „Loodusõpetus ilma elukogemuseta jääb nagu kala kuiva peale siplema“, Õpetajate Leht 11.12.2009, http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2585

Ingmar Muusikus „Minu töö koht: Kirjamees Juhani Püttsepp“, Eesti Ekspress 01.05.2009
http://195.250.160.49/viewdoc/506C0FDA4562E4EFC22575A6004DD724

Merje Mänd „Juhani Pütsepp saab innustust loodult“, Eesti Kirik 20.02.2008
http://www.eestikirik.ee/node/4569

Helen Arak „Juhani Püttsepp kuulub kokku Lõuna-Eestiga…“, Kodukiri 1.05.2008
http://www.naistemaailm.ee/artiklid/9935/juhani_puttsepp_kuulub_kokku_louna_eestiga.html?art_magaz=3&magaz_group=1543

Marika Männik „Persoon: Mida mõtleb Rannu kiriku orelisse tuult tallav Juhani Pütsepp…“, Valgamaalane 27.10.2007, http://www.valgamaalane.ee/271007/esileht/25011552.php

Juhani Pütsepp – Võru Keskraamatukogu kodulehel
http://lib.werro.ee/index.php/juhani-puetsepp.html

Aigi Viira „Kärt – rängast ringist välja rabelnud“, Õhtuleht 10.06.2004
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=158210

Liisi Seil „Alam-Pedja lood pajatavad elust jõgede ääres“, Sakala 20.11.2004
http://www.sakala.ajaleht.ee/211104/esileht/5013406.php

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: