Enn Nõu

9. nov. 2010 at 8:59 e.l. (Nädala autor 2010)

3. novembril 2010 kell 17.00 toimus raamatukogu saalis Enn Nõu romaani “Vabariigi pojad ja tütred” (I osa) esitlus. Uut ajaloolist romaani tutvustasid autor ja Mart Orav.

Enn Nõu

Sündinud Tallinnas 2.oktoobril 1933. 1944 põgenenud koos vanemate ja
õdede-vendadega (6) Rootsi. Lõpetanud 1953 a. gümnaasiumi Uppsalas. Õppinud aastatel 1953-1961 Uppsala Ülikooli arstiteaduskonnas. Täiendanud ennast kopsu- ja sisehaiguste alal, 1978 kaitsnud väitekirja kopsuvähi järelmõjudest, 1979 a kopsuhaiguste eriala dotsent ja 1983 a kuni pensionini 1998 a Uppsala Ülikooli Akadeemilise haigla kopsukliiniku ülemarst. Avaldanud 154 teadusartiklit, neist 77 originaalartiklid.
Kuulumine organisatsioonidesse: Välismaise Eesti Kirjanike liidu liige ja viimane esimees 1971-2000; Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1992; Eesti Kirjanduse Seltsi auliige alates 2006a.; Üliõpilasseltsi Raimla auliige aastast 1997. Autasud: Valgetähe teenetemärgi V klass aastast 2002.  Kirjanduslik tegevus: Esimene romaan “Pidulik marss”(1968 Uppsala). Ühtekokku on kirjutanud 8 romaani ja ühe novellikogu Vastuvett (1972 Uppsala). Avaldanud artikleid, novelle, arvamusi ning esseid ajakirjades Tulimuld, Mana, Looming, TMK (Teater, Muusika, Kino), Akadeemia ning ajalehtedes Eesti Ekspress ja Edasi. Huvid: eesti kirjandus, kunst, ajalugu ja kultuurilugu. Keeled: eesti, rootsi, inglise, saksa. 1957 a. alates abielus kooliõpetaja ja kirjaniku Helga Nõuga. Peres on 3 last ja 6 lapselast.
Katkend „Vabariigi pojad ja tütred I“, Eesti Ajalehed AS 2010,  lk 206-208.

Vene okupatsiooni eest õnnejuhusega õnnelikult Saksamaale pagenud Lende elab aprillis nelikümmend kuus  koos perega Augsburgi linnas. Väike Volli on kaheaastane ega tee enam pükse märjaks. Eerik töötab UNRRA automehaanikuna. Neil on süüa ja riided seljas, aga nad on kolmekesi ka nälga tunda saanud ja nelikümmend neli on Lende kaks korda nii haige olnud, et vaid luu ja nahk on alles jäänud. Ta viibib neli aastat DP-de põgenikelaagris. Ta peab seal töötama, käsitsi põrandaid pesema, et haigused sõjapõgenike seas mustusega ei leviks. Ta küürib käed veriseks. Naised on seal sunnitud lapsed selleks ajaks üksi jätma. Nii juhtub, et väike nelja-aastane Volli koos teise poisiga ronib bussi peale ja sõidab teise Saksa linna. Seal tunneb Lende tuttav mees õnneks ja emade suureks rõõmuks pisikesed lapsed ära: – Väikesed mehed, kuhu te nüüd siis oma arust lähete? Kus on teie emad?
– Kodus!
        Ta nabib poisid tänaval kinni ja toob nad bussiga õigesse laagrisse meeleheitel emade kätte tagasi. Poleks toda meest seal parajasti olnud, poleks Lende oma poega kindlasti enam kunagi leidnud sellel tohutul suurte sõja laastatud linnadega maal, kus inimesed on pidanud varemetes rotte sööma, et ellu jääda. Pärast seda ränka hoiatust ei jäta naised mitte kunagi oma lapsi omapead, vaid organiseerivad alati niimoodi, et üks neist kuidagimoodi peab väikestel valvsa silma peal. Karm elu õpetab ega anna armu lohakatele.
        Lende usub tõsiselt, et Narva all võidelnud ohvitserionu Alleks viibib kindlasti kuskil liitlaste vangilaagris okupeeritud Saksamaal ja lastakse peatselt vabaks, ja et siis otsib Lende ta kindlasti üles. Aga seda ei juhtu, sest Jumal tahab teistmoodi ja tasapisi rändab Lende perega üle suure ookeani Kanadasse, et seal elu uuesti alustada nagu ükskõik milline sisserändaja ja sinna lõplikult jääda. Maailma laiali pillatud põgenikele jääb Eesti ilusaks tuhmuvaks mälestuseks, mis aastatega vajub järjest muinasmaana tahapoole ja detailid ununevad. Kodumaa asub kuidagi väljaspool nende tegelikkuse raamides ettekujutatavat maailma.
        Veliks, kes on Rootsis töötanud isegi abilisena tiisikuse sanatooriumis, loodab tekstiilmasinate vahelt kusagile paremale „lipsuga“ kohale jõuda. Ta võtab kätte teotahteliste ja energiliste eesti põgenike poolt peatselt koostatud ehitusjoonestus-korrespondentkursuse, et ennast kõrgemale tasandile välja koolitada ja paremate tööandjate uksi kergemini avada. Vaba aja täitmiseks lööb ta kaasa kohalikus Eesti Seltsis, kus aitab härrastel juhtida rahvatantsu- ja maleringi. Ta jõuab keskmaal Köpingi linna salpeetri- ehk kunstsõnnikutööstuse vängemate keemialõhnadega õiendada ja neljakümne üheksandaks aastaks on temast saanud joonestaja Arvika linnaarhitektuuri kontoris, paljude parkidega järve kaldal ja niisuguste kõrgete mägedega ümberringi, mida Eestis kuskil polnud näha. Edaspidi võtab Veliks eesti naise ja jõuab Rootsi läänerannikule kuulsa kindluse külje alla üheainsa tänavaga linna kevadet ootama. Õieti on puudel õied juba puhkenud, vähe rohekat muruplatsil näha, kuid aeglasti, visalt edeneb loodus ometi. Ta töökoht paikneb vanalinnas, peaaegu vägeva ajaloolise kindluse külje all, kus ta joonistab tööandjale, rootsi arhitektile maju ja koole maa-asulate jaoks. Ta tohib igasugu lahendusi ise kombineerida, kui peremees kuskil ringi sõidab. Ta mõtleb välja uksi, aknaid ja ruumide sisseseadeid. Isegi paar tervet maja skitseerib ta omal algatusel algusest lõpuni. Eneseteadvus tõuseb, kuigi ametlikult kannavad tehtud tööd alati diplomiga peremehe nime. Nii on kord.
        Veliks saadab enda jaoks valesti ostetud liiga kitsa kaelamõõduga triiksärgi onu Joosu vanemale pojale Hendrikule, et too õpiks seda endale selga pannes lipsisõlme sidumise keerulise kunsti koos lahtise krae kaela ümber kinnitamisega. Muidu ju temast härrasmeest ei saa. Vihma sajab nagu oavarrest Veliksi töötoa akna taga pärast ilusat suvenädalat. Aga kui ei saja vihma, siis puhub mehe eest Põhjamere kange tuul.
        Kuus aastat hiljem on Veliks laste isa, elab kodanlikku perekonnaelu ja suvitab, on vahepeal püüdlikult juurde õppinud, ülikooliharidust omandades lõpliku elukutse saavutanud ja töötab arhitektikontoris Rootsi lääneranniku suures merelinnas. Ta pürgib iseseisva ettevõtmise poole. Ta ei taha olla sulane, vaid peremees, nagu Mikk on olnud Heinal. Elu veereb ettenähtud rada, nagu minema peab. Tal on oma kodu, aga kodumaa kaugel. Võib-olla esineb see nüüd ainult mälestustes. Ta on sõja pärast pidanud tundmatusse Rootsi põgenema. Ta on maa keele ära õppinud, töötanud, õppinud, töötanud, õppinud, naise võtnud, töötanud, õppinud, lapsi teinud, lapsi saanud, töötanud ja siia elama jäänud paguluse vaimset veskikivi kaelas kandma, Eesti jaoks võimatut lootes.
        Sõda võib-olla ei pane inimesi alati laulma, aga Leia laulab pärast sõda kõigest hoolimata. Urkna pere taat, eit ja nende lapsed on olnud kanged lauljad samuti kui Heina lapsed. Sohvi ilus hääl kostis teistest üle. Leia astub vene ajal koori. Nad sõidavad kõik koos rongiga Karuse jaamast Tallinna neljakümne seitsmenda aasta laulupeole. Vana lauluväljak ja lava on veel alles. Nad ööbivad Raua tänava koolimajas, kus hirmsad ja koledad põhud on maha pandud, aga nad peavad seal magama. Leia on lasknud endale lokid pähe teha enne laulupeole minekut, et oleks nägusam. Ta saab öösiti sealt nii palju täisid, et kui koju tagasi tuleb ja petrooliga oma pead peab pesema, siis lähevad lokid ja lähevad täid ka veel minema.
        Heinal algab peatselt Stalini kolhoositrall. Kõigepealt pannakse talule peale nii suured maksud ja viljanormid, et keegi neid täita ei suuda. Leia läheb neljakümne kaheksandal aastal Massu kooperatiivkauplusse tööle. Seal töötab ta terve aasta. Järgmise aasta sügisel toob hobuse ja käruga esimese kaubavirna Mõisakülla, Uuetoale kohaliku kooperatiivi poodi, kus jätkub tema müüjakarjäär, mis kestab kolmteist pikka ja üksluist aastat.Neli nendest peab ta poemüüja töö kõrvalt pidama ka sideagentuuri juhataja ametit. Heinal ju ilma rahata ju elada ei saa ka vene ajal. Olgugi et ideoloogiliselt on öeldud, et kõik pidavat võrdsed olema ja sama hästi või halvasti välja tulema.
        
Looming

Pidulik marss, Uppsala 1968
Tont teab, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1968
Vastuvett, Uppsala 1972
Lõigatud tiibadega, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976
Pärandusmaks, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976
Nelikümmend viis, Õllu 1996
Koeratapja, Eesti Päevaleht; Akadeemia 2009
Presidendi kojutulek, Õllu 1996
Mõtusekuke viimne kogupauk, Eesti Keele Sihtasutus 2005
Vabariigi pojad ja tütred I, Eesti Ajalehed AS 2010
Linke
Jaan Undusk „Eesti lugu: Enn Nõu „Koeratapja““, Eesti Päevaleht 19.07.2009
http://www.epl.ee/artikkel/471718

Eerik Teder „Helga ja Enn Nõu Tallinnas“, Videvik, http://www.videvik.ee/463/n6u1.html

Rein Veidemann „Kirjanik Enn Nõu leidis uue hingamise“, Postimees 10.09.2005
http://www.postimees.ee/120905/esileht/kultuur/176627.php

Tiiu Pikkur „ Meil on üks Eesti ja üks kirik“, Eesti Elu 29.10.2010
http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=29876

Enn Nõu „Eesti rahva oma vabadus sammas“, 22.07.2009
http://www.postimees.ee/?id=144442

„Enn Nõu: monumendile väärikas koht“, Postimees 5.12.2007
http://www.postimees.ee/051207/esileht/arvamus/299629.php

Anneli Ammas „Kirjanik Enn Nõu huvi aitas talletada ajaloole ETV saateid“, Eesti Päevaleht 6.03.2006, http://www.arileht.ee/artikkel/314703

Advertisements

1 kommentaar

  1. Elmar Joosep said,

    Tere Enn

    Olen lugenud suure huviga Sinu kahte esimest mälestusteraamatut. Ka nendes kohtasin mitmete mulle tuntud inimestega, kuigi oled püüdnud neid varjunimede taha peita.
    Olen facebookis täielik kobakäpp. Mõlemad sõnumid ei kukkunud seal välja nii kui oleksin soovinud. See oli üldse esimene kord, kus facebooki kasutasin.
    Ole nii kena ja saada mulle sõnumid aadressil

    elmar.joosep@mail.ee

    Teile mõlemale parimat soovides Elmar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: