Neil Gaiman

20. nov. 2010 at 11:35 e.l. (Nädala autor 2010)

Neil Gaiman

Photo: Justin Mcmanus

Neil Gaiman (10.11.1960) – inglise kirjanik, koomiksite autor ja stsenarist, fantaasia- ja science fiction-kirjanduse viljeleja. Oma töödega võitnud kõik olulisemad žanri auhinnad. Esimene edu saabus koomiksitega (tuntuim Sandmani sari). Järgnesid Terry Prachettiga kahasse kirjutatud romaan „Good Omens“ („Head ended“) ja Neverwhere. Lasteraamatutest tuintuim „Coraline“ (2002).  2008 a ilmus The Graveyard Book („Kalmisturaamat“). Gaimani tugevuseks on võime kirjutada erinevates žanrites, tema äärmiselt kirevat tegelaskonda kujutab ta väga humoorikalt.

1999. aastal ilmunud “Tähetolm” (Stardust) oli Neil Gaimani esimene romaan. Vaimukas raamat võeti fännide ja kriitika poolt hästi vastu ning on tänaseks jõudnud juba ka kinolinale.

Müüriküla seisab täna, nagu ta on seisnud juba kuussada aastat, kõrgel graniidist kaljul, mida ümbritseb väike metsane maalapp. Idas, vahetult Müüriküla külje all, on kõrge hall kivisein, mille järgi linnake oma nimegi saanud. See vana müür on laotud tahutud hallidest graniidikamakatest, ning see saab alguse metsast ja tema teine ots kaob jälle metsa. Müüris on ainult üks ava…
Siin, väikeses külakeses, kaotab noor Tristran Thorn oma südame kaunile Victoria Foresterile. Ja siin, ühel kargel oktoobriõhtul, annab Tristran oma armastatule lubaduse – tormaka lubaduse, mis viib ta läbi ainukese avause müüris, üle aasa… kõige pöörasemasse seiklusse tema elus.

Katkend Neil Gaiman „Tähetolm“, Tiritamm 2010 lk 48-52.

„Sulle naiseks?“ kordas Victoria uskumatult. „Miks peaksin ma küll sulle naiseks tulema, Tristran Thorn? Mida on sul mulle anda?“
„Sulle anda?“ ütles nooruk. „Ma annan sulle India, Victoria Forester, ja toon sulle elevandikihvu, ja pärleid, mis on samasuured kui su pöial, ja rubiine, mis on käblikumuna mõõtu. Ma lähen Aafrikasse ja toon sulle teemante, mis on kui kriketipallid. Ma leian Niiluse allikad ning annan neile sinu nime.
Ma lähen Ameerikasse, kaugele San Franciscosse, kullaväljadele, ega tule tagasi enne, kui toon kaasa sinu kaalu jagu kulda. Selle toon ma tagasi siia ja asetan su jalge ette.
Ma rändan kaugetele põhjamaadele, kui sa seda vaid soovid, ning tapan vägevaid jääkarusid, ning toon sulle nende nahad.“
„Mulle tundub, et sul läks päris hästi,“ naeratas Victoria Forester, „kuni sa jääkarude tapmiseni jõudsid. Aga olgu kuidas on, sellegipoolest ma ei suudle sind, väike talu- ja poepoiss, ning ma ei tule sulle naiseks.“
Tristrani silmad leegitsesid kuuvalguses. „Ma rändan kaugele Hiinamaale ja toon sulle sealt purjelaeva, mille vallutan piraatide kuninga käest, ning mis on täis nefriiti, siidi ja oopiumit.
Ma lähen Austraaliasse, maailma põhja,“ ütles Tristran, „ja toon sulle…Hmm.“ Ta lasi peast läbi kõik seiklusjutud, mida oli lugenud, püüdes meenutada, kas mõni nende kangelastest oli käinud Austraalias. „Känguru,“ sõnas ta. „Ja opaale,“ lisas ta. Opaalides oli ta üsna kindel.
Victoria Forester pigistas ta kätt. „Ja mida peaks ma tegema känguruga?“ küsis ta. „Me peaksime nüüd edasi minema, muidu hakkavad mu ema ja isa muretsema, kuhu ma jäänud olen, ja võivad teha mõne täiesti õigustamatu järelduse. Ma ei ole sind suudelnud, Tristran Thorn.“
„Suudle mind,“ palus nooruk. „Ma teeksin su suudluse eest kõik, vallutaksin iga mäetipu, ületaksin iga jõe, läbiksin iga kõrbe.“
Ta viipas laialt käega, näidates Müürikülale neist allpool ning öötaevale nende kohal. Orioni tähtkujus madalal idahorisondi kohal välgatas üks täht ja langes alla.
„Suudluse eest ja õiguse eest sinu käele tooksin ma sulle selle langeva tähe,“ ütles Tristran suurejooneliselt.
Ta värises. Ta mantel oli õhuke ning oli ilmselge, et ta ei saa oma suudlust, ja see tekitas temas hämmeldust. Seiklusjuttude ja romantiliste romaanide mehistel kangelastel polnud kunagi probleeme suudluse saamisega.
„Hea küll, too,“ ütles Victoria. „Kui tood, teen ma seda.“
„Mida?“ küsis Tristran.
„Kui sa tood mulle selle tähe,“ kordas Victoria, „mis just langes, mitte mõne teise, siis ma suudlen sind. Ja kes teab, mida ma veel võin teha. Näed, nüüd pole sul enam vaja minna ei Austraaliasse ega Aafrikasse ega Hiinamaale.“
„Mida?“ ütles Tristran.
Ja Victoria naeris ta üle, tõmbas oma käe ta pihust ning hakkas kõndima mäest alla oma isa talu poole.
Tristran jooksis talle järele. „Mõtled sa seda tõsiselt?“
„Täpselt samapalju, kui sina mõtlesid tõsiselt kõiki neid ilusid sõnu rubiinidest ja kullast ja oopiumist,“ vastas tüdruk. „Mis on oopium?“
„Miski mis on köhatinktuuris,“ vastas Tristran. „nagu eukalüpt.“
„See ei kõla kuigi romantiliselt,“ ütles Victoria Forester.
„Aga kas sa ei peaks nüüd jooksma oma langenud tähte tooma? See kukkus itta, sinnapoole.“ Ta naeris. „Rumal poepoiss! Kõik, mida sa võid teha, on kanda hoolt selle eest, et meil oleks olemas kõik riisipudingi tegemiseks vajalik.“
„Ja kui ma toon sulle tähe?“ küsis Tristran kergemeelselt. „Mida sa mulle annad? Suudluse? Oma käe?“
„kõik, mida sa soovid,“ sõnas Victoria lõbustatult.
„Kas vannud seda?“ küsis Tritsran.
Nad läbisid viimased sada jardi, mis lahutas neid Foresteride majast. Akendest kumas kollast ja oranži lambivalgust.
„Muidugi,“ ütles Victoria naeratades.
Tee Foresteride talu juurde oli porine, tambitud mülkaks hobuste, lehmade, lammaste ja koerte jalge all. Tristran Thorn laskus põlvili mutta, hoolimata oma mantlist ja villastest pükstest. „Väga hea,“ ütles ta.
Sel hetkel puhus tuul idast.
„Ma lahkun sinust siin, mu leedi,“ ütles Tristran Thorn. „Mul on ida pool kiireid asjaajamisi.“  Ta tõusis püsti, pööramata tähelepanu lägale ja porile, mis kleepus ta põlvede ja mantli külge, kummardas tüdrukule ja võttis kaabu peast.
Victoria Forester naeris kõhetu poepoisi üle, naeris kaua ja valjusti ja mõnuga, ning see helisev naer saatis noorukit teel tagasi, mäest alla.

Tristran Thorn jooksis kogu tee koju. Põldmurakaväädid rebisid ta rõivaid, kui ta jooksis, ja üks oksaharu lõi tal kaabu peast.
Hingetu ja rebenenud riietega koperdas ta maja kööki Lääneaasadel.
„Milline sa välja näed!“ ahhetas ta ema. „Tõesti! Poleks sinust iial arvanud!“
Tristran vaid naeratas talle.
„Tristran?“ küsis ta isa, kes kolmekümne viie aastasena oli veel ikka üsna pikk ja tedretähniline, kuigi ta pähkelpruunides oli enam kui paar hõbedast juust. „Ema räägib sinuga? Kas sa ei kuule?“
„Palun vabandust, isa ja ema,“ ütles Tristran, „kuid ma pean veel täna külast lahkuma. Ilmselt jään ära mõneks ajaks.“
„Rumalus,“ ütles Daisy Thorn. „Ma pole enne sellist lollust kuulnud.“
Kuid Dunstan Thorn nägi pilku oma poja silmades. „Las ma räägin temaga,“ ütles ta naisele. Too heitis mehele karmi pilgu ja noogutas siis. „Hästi,“ ütles ta. „Aga kes selle palitu ära parandab? Seda tahaksin ma teada.“ Ta tormas köögist välja.
Tuli köögis sisises hõbedaselt ning selles välkus rohelist ja lillat. „Kuhu sa lähed?“ küsis Dunstan.
„Itta,“ vastas ta poeg.
Itta. Isa noogutas. Oli kaks ida – ida, mis viis läbi metsa naabermaakonda; ja ida, mis jäi teisele poole müüri. Dunstan Thorn teadis küsimata, kumba ta poeg silmas pidas.
„Kas sa tuled tagasi?“ küsis isa.
Tristran naeratas laialt. „Muidugi,“ ütles ta.
„Noh,“ ütles ta isa, „siis on kõik hästi.“ Ta kratsis nina. „Oled sa mõelnud, kuidas sa teisele poole müüri pääsed?“
Tristran raputas pead. „Küll ma leian võimaluse,“ ütles ta. „Kui vaja võin ka võidelda, et valvuritest mööda pääseda.“
Eesti keeles ilmunud
„Head ended“, Tänapäev 2001 (koos Terry Pratchettiga)
„Ameerika jumalad“, Tänapäev 2003
„Coraline“, Tiritamm 2004
„Tähetolm“, Tiritamm 2010

Linke
Kodulehekülg ja ajaveeb:
http://www.neilgaiman.com/
http://journal.neilgaiman.com/

Neil Gaimani tööd eri žanritest
http://www.neilgaiman.com/works/

Bukahooliku märkmed, blogi:
http://bukahoolik.blogspot.com/2010/10/neil-gaiman-neverwhere.html

Neil Gaiman /Facebook
http://www.facebook.com/pages/Neil-Gaiman/112115618800437

Advertisements

2 kommentaari

  1. Reedel, 22. märtsil kell 21.30 TV3-s “Tähetolm” « Loe seda, mida Sa filmis ei näinud said,

    […] aastal valminud Matthew Vaughni film  on tõeline maiuspala, mis valminud Neil Gaimani  samanimelise raamatu põhjal. Tegemist on küllaltki harva juhusega, kus raamatu fännid  filmi […]

  2. Ekraanis ja Cinamonis “Lumivalgeke ja kütt” « Loe seda, mida Sa filmis ei näinud said,

    […] Lugemiseks soovitaks ka Neil Gaimani juttu “Snow, Glass, Apples”, mis on ilmunud ka jutukogus “Smoke and Mirrors”. Arvamusi Ulmekirjanduse Baasis jutu ja raamatu kohta. Jutukogust “Smoke and Mirrors” on kirjutanud Bukahoolik ja Bibliofiil, Neil Gaimanist Nädala autori lehel. […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: