Jeremy Clarkson

6. dets. 2010 at 11:08 e.l. (Nädala autor 2010)

Jeremy Charles Robert Clarkson (1960) –  inglise autoajakirjanik ja saatejuht  BBC saatest Top Gear, mida ta juhib koos Richard Hammondi ja James Mayga. Kirjutab nädalakolumne Sunday Times`ile ja The Sun`ile.

 

Katkend:
Jeremy Clarkson „No tule taevas appi!“, Fookus Meedia 2009, lk 122-124, lk 125-126.

Vandenõu külmetuse ravimata jätmise vastu

Ma olen kohutavalt haige. Nina jookseb, kurk valutab, mind piinab vastik turtsuv köha ja iga paari minuti tagant täituvad mu silmad veega – mul on kõik sümptomid, et osaleda veenvas Lemsipi siirupi telereklaamis. Nii et nüüd väidavad kõik maailma naised, et mull on gripp. Ei, mul ei ole. Mul on külmetus.
        Gripp, olen ma alati arvanud, on töölisklassi nimme loodud leiutis, et vabandada välja paaripäevased töölt puudumised. „Ma ei tule täna tööle, sest ma olen külmetanud“ kõlab pisut homolt. „Ma ei tule täna tööle, sest mul on gripp“ kõlab palju mehelikumalt ja metsikumalt.
        Aga sisuliselt võite sama hästi öelda, et ei saa täna tööle minna, sest teile on vähk külge hakanud. Kui teil on gripp, tuleb USA merejalavägi, süstib plasmat ja võtab maksast mõned proovid ning saadab need Atlanta biokeemiarelvakeskusesse.
        Kui nemad on lahkunud, saabuvad kaitseministeeriumi tuuma-skafandritesse riietunud ametnikud ning uurivad, kas olete puutunud kokku Hiina kanade, Vietnami luikede või Saksa sõduritega. Ja kui nemad lahkuvad, te surete. Gripp on vastik ja kui te väidate niisama nalja pärast end seda põdevat, olete lihtsalt naeruväärne.
        Minu külmetus on muidugi kohutavaim, mis maailmas nähtud, ja siin istudes ning kolumnit kirja pannes trotsin ma kogu arstiteadust.
        Põhimõtteliselt olen ma surnud.
        Kui tahaksite eemaldada mu organid ja jagada nad laiali põduratele lastele, siis seaduse järgi on teil selleks õigus.
        Ja kui ma siin niimoodi värisen ning peavalu ja kõditava köha käes virelen, mõtlen ma, kas sellele kõigele pole tõesti ravimit. Kas me tõesti ei peaks olema juba mõne sellise loomise lähedal…
        Sadu aastaid arvasid inimesed, et külmetuse saab külmast. „Sa saad sealt väljast surmatõve külge,“ ütlesid inimesed keset 18. sajandi suuri tuiske.
        Alles 1920ndatel jõuti järelduseni, et külmetus on lihtsalt viirusinfektsioon, väike vastik vennike, mis tungib kehasse, paljuneb ja paneb aevastama, nii et miljonid tema vennikesed saaksid söösta kõigi viie meetri raadiuses olevate inimeste ninadesse ja silmadesse.
        Sellest ajast saati oleme astunud Kuule, leiutanud stereo, mõelnud välja kiiruskaamerad ning loonud kiirnuudlid. Aga ikka ei tea mitte keegi, kuidas hoida eemal külmetusviirust.
        Kui AIDS tuli, suutis Elton John panna kümne minutiga püsti heategevusorganisatsiooni ja klõbistas klaveriklahve Pretoriast Pontefractini, mis tähendab, et ehkki meil pole ikka päriselt rohtu AIDSi vastu, on meil ravimid, mis suudavad õudseid sümptomeid vaos hoida. Aga külmetuse vastu? Mitte vähimatki.
        1946. aastal asutas valitsus Porton Downis Wiltshire`is midagi, mida kutsuti külmetuse üksusest. See viis läbi lõputult eksperimente kuni sulgemiseni 1989. aastal. Ja praegu siin istudes, kaks köögirätikut ninasõõrmetesse lükatud, soovin ma kangesti, et nad oleksid oma tööd jätkanud.
        Ameerika haiguste kontrolli ja ennetamise keskus on vapustavalt hästi rahastatud organisatsioon. Nad uurivad ebolat ja päris grippi ja kõiki neid teisi eriti vastikuid viiruseid, mis võivad inimesed maamunalt pühkida, kui need kord lennukisse pääsevad. Ja kas teate, mis nõu nad annavad inimestele, kes ei taha külmetust? Peske käsi alkoholiga.
        Ma hakkan juba vaikselt kahtlustama, kas selliseid soovitusi andvad teadlased pole mitte needsamad, kelle nüüd on alla neelanud põnev ja glamuurne roheline liikumine; et seesama doktor, kes oleks võinud leiutada külmetusravimi, istub nüüd kuskil Kanada ranniku ääres jääpangal  ja vahib jääkarusid.
        Või äkki arvas ta, et kuskil külmas Cardiffi pärapõrgus viiruste sees virelemise asemel on hea mõte suunduda Sohosse ja hakata Lemsipi reklaamnäoks.
        Ma muretsen selle asja pärast täpselt samamoodi nagu Concorde`i kaotamise pärast.
Inimeste loomuses ei ole kord juba algatatud projektile alla vanduda, aga praegu tundub mulle küll, et just seda me külmetuse puhul teeme.
        Teaduslikult ei ole seda väga keeruline alistada. 1999. aastal leiutasid briti teadlased katseklaasis viisi, kuidas takistada viirusi inimeste rakkudesse tungimast. Aga kui tuli aeg teha seesama katse päris inimese nina peal, lõid nad kõik käega ja suundusid hoopis koos Greenpeace`iga nende kiirkaatritel Islandi vaalapüügilaevu piirama.
        Natuke lootust siiski püsib, sest kui Groucho klubi välja arvata, põeb enamik inimesi külmetust talval. Järelikult on meil vaja sellest lahti saada ning tundub, et tänu globaalsele soojenemisele liigubki asi sinnapoole.
        Oktoobri viimasel nädalavahetusel istusin ma õues, selja vaid T-särk. Ning alles nüüd, kui tuul hakkas puhuma põhjast, suutsid need viirused mu sõõrmetesse pesa teha.
(…)

Tõelised mehed ei lähe koju kell seitse

        Eelmisel nädalal Glasgow`s auditooriumitäie prouadega kõneldes ütles missis Blair, et kohe tema abikaasa karjääri alguses olid tööpartei funktsionäärid Tonyle teatanud, et juhul kui ta kavatseb õhtuti kell seitse naise ja laste juurde naasta, ei jõua ta just eriti kaugele.
        Cherie sõnum oli selge. Mehed peaksid veetma peredega kvaliteetaega, vaatamata sellele, kui mitut sõda nad parajasti kogemata algatavad või kui mitu politseinikku parasjagu ukse pihta taob ja raha eest tiitlite pakkumise kohta aru pärib.
        Palun vabandust, aga ma lihtsalt ei taipa. Kui raudaja mees tuli jahilt tühjade kätega koju üksnes sellepärast, et lastega rohkem aega veeta, surid nad kõik nälga. Kui isapingviin tuleb kalalt tagasi vaid loivatäie lumega, sureb tema laps ja proua Pingviin valib endale järgmisel aastal uue paarilise.
        See ongi probleem. Mina olen loodud küttima ja iga naist lähima mööblitüki vastu lükkama ning takka andma.
        Aga evolutsioonilise nanosekundi jooksul on kõik muutunud. Pärast miljonite aastate pikkust programmeerimist öeldakse meile nüüd, et naised tahavadki abikaasat, kes hülgaks kolleegid kell seitse õhtul ja tuleks koju hõrgutavat pirukat küpsetama. See on sama kui öelda ustavale rösterile pärast eluaegset röstimist, et nüüd peab temast saama pesumasin.
        Oleks, et seda rõhutaksid vaid kottisrinnalised feministid. Ei, seda teeb absoluutselt iga tüdruk puberteedist menopausini.
        Eelmisel nädalal vigastas mu kolleeg James May üht trikki tehes rannet. Olles (suuremalt osalt) mees, ei teinud ta valust väljagi ja jätkas, mis pani kõiki ümbritsevaid naisi teda pidalitõbisena kohtlema.
        Kui ta oleks tahtnud neile meele järele olla, oleks ta pidanud töö jätma, koju minema, müüma oma südantlõhestava loo ajakirjale OK! Ning veetma järgmised kuus nädalat kassiga filmi „Love Actually“ vaadates.
        Mina tunnen uhkust, et ma ei nuta filmide lõpus – kui „Rita koolitus“ muidugi välja arvata. Aga tuleb välja, et ma peaksin. Ma peaksin lohutamatult vesistama suisa iga uudistesaate ajal.
        Ausalt ka. Vaadake vaid neid filmistaare, kes tänapäeval naissoo südameid kiiremini põksuma panevad: Johnny Depp, Jude Law, Orlando Bloom. Kas nad on kütid-korilased? Laupäeva hommikul delikatessipoes nad ehk midagi korraldaksid, aga džunglis pistetaks nad nahka kümne minutiga.
        1960ndatel armastasid kõik Paul Newmani ja Robert Redfordi, kes kappasid mööda Wyomingi ja tulistasid inimesi. Aga kui nad eelmisel nädalal üle pikkade aastate jälle kokku said, unustasid naised selle kõik ja rääkisid hoopis sellest, kuidas Paul on ühe ja sama naisega juba miljon aastat koos elanud ja kui head sousti ta teeb.
        Ma mõtlen vahel, et kas Steve McQueenil oleks lööki, kui ta tänapäeval järsku välja ilmuks. 1960ndatel tundus ta igati omal kohal: täis vaikset, kuid jalust nõrgaks võtvat seksuaalsust, tundus ta olevat täpselt selline mees, kes suudab hobuse oimetuks lüüa, ise samal ajal Mustangi külje peal mööda San Francisco tänavaid libisedes. Kuulge, ta suutis Faye Dunaway`l püksikud vaid malet mängides jalast saada!
        Kes on tema tänapäevane vaste? Polegi sellist. Stallone on haihtunud. Schwarzenegger läks poliitikasse. Gibson süütab sünagooge. Ja meie peame uskuma, te Tom Cruisei sugune päkapikk suudab vastase juukselakipudeliga maamunalt pühkida.
(…)

Eesti keeles ilmunud:
Jeremy Clarkson „Sõit on sees“, Fookus Meedia 2010
Jeremy Clarkson „No tule taevas appi!“, Fookus Meedia 2009
Jeremy Clarkson „Autode kallal“, Fookus Meedia 2009
Jeremy Clarkson, Richard Hammond, James May, „Top Geari parimad palad“, BBC Worldwide, Sonatiin 2009 (videosalvestis)
Jeremy Clarkson, Richard Hammond, James May, „Top Geari talveolümpia“, BBC Worldwide, Sonatiin 2007 (videosalvestis)

Linke:
Jeremy Clarksoni kodulehekülg
http://www.jeremyclarkson.co.uk/
TopGeari kodulehekülg
http://www.topgear.com/uk/jeremy-clarkson
Jeremy Clarkson räägib eesti keeles!. Forte. Delfi, 4.06.2009,
http://uudised.ekspressauto.ee/news/auto/article.php?id=23733333
Mida Jeremy Clarkson arvab koertest?, Postimees.ee,  7.01.2010 http://www.elu24.ee/?id=208882

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: