Mats Traat

7. jaan. 2011 at 1:40 p.l. (Nädala autor 2011)

Mats Traat

Foto: Rauno Volmar

Mats Traat (1936) – eesti kirjanik ja luuletaja. Eesti Rahvusmõtte auhinna laureaat 2010. Rahvusmõtte auhind on Tartu Ülikooli poolt alates 2004. aastast välja antav auhind, millega tunnustatakse inimest, kelle looming on silmapaistvalt edendanud Eesti rahvuslikku ja riiklikku eneseteadvust. Rahvusmõtte auhinna saaja kuulutatakse traditsiooniliselt välja Tartu Ülikooli aastapäevaaktusel 1. detsembril.

Katkend „Minge üles mägedele“, Ilmamaa 2010, 4. köide, lk 475-481.

Kolm ellujäänut istusid tummalt leent lürpides kuuseokstel.
        „Kuhu Laasik jäi?“ küsis Lembit.
        „Teadmata kadunud.“
        Vaikus. Ainult lusikad klõbisesid vastu katelokki. 
        Siis pöördus kompaniiülem Söödi poole.
        „Aga sina olid julge!“
        „Mis nüüd julge,“ tuli sõdurisse elu,  „aga naabripoiss jäi haavatult maha. Hüüdis: Kas sa, Alfred, jätad mu siia?“ Valus oli seda kuulda. Me lapsepõlvesõbrad… Silme eest käis läbi, kuidas tema päästis mind ojast.“ Sööt jättis lusika katelokki, vaatas Andres Kallele otsa. „Ma läksin üksi venelastele vastu. Automaaditärina saatel, nagu öeldakse… Oli õnne. Tõin ta ära. Sanitar andis abi. Ei tea, mis tast saab…“
        Sõdur vaikis, vaatas maha.
        „Teise haavatu päästsid ka veel.“
        „Juhtus nii. Sain julgust ja läksin. Vastane kaevikuist edasi ei tulnud. Tõin ühe võõra poisi ära.“
        Sööt torkas Lembitu pakutud sigareti masinlikult suhu, süütas, puhus mõtlikult suitsu. Seejärel võttis ta kiivri ära.
        „Jahutan pisut pead.“
        „Vaata, et tuul läbi ei tõmba,“ ütles kompaniiülem isalikult ja pööras seejärel pilgu Lembitule. „Kuidas on lood sinu jalaga?“
        „Valutab.“
        Tegelikult ei valutanudki. Kuidagimoodi sai ta saapa ära, labajalg oli hell.
        Ülemleitnant koputas pliiatsiotsaga suure varba pihta.
        See kõlises.
        „Mis siin enam, marss pataljoni sidumispunkti! Kas sul tekki kaasas on?“
        Lembit vangutas pead.
        Kompaniiülem tõmbas tupest soome pussi, ja lõikas oma teki küljest tüki.
        „Härra ülemleitnant, pole vaja. Ma katsun niisama – soki väel.“
        „Mis tekistki enam hoolida, kui mehed on langenud!“ Ja Andres Kalle lõikas tekist veel teisegi, hoopis suurema tüki.
        Saapapaelaga seoti tekiribad labajala ümber. Gergents kaebas, et tal pea valutab kangesti ja sai loa minna Lembituga koos.
        „Minge tagantpoolt raiestikku, ega vahepeal mehi ei ole,“ juhatas kompaniiülem.
        Pataljoni velsker koputas mingi metallhargiga vastu Palanumäe poisi labajalga ja lausus üheainsa sõna:
        „Weiter!“  
        Ning osutas käega tagala suunas.
        Lembit muigas vaevumärgatavalt ja pööras silmad tänutundes taeva poole.
        Tõlk laskis velskril seletada, kuidas tuleb minna peasidumispunkti, misjärel nad asusid jalamaid teele.
        Natukese aja pärast käis kõva kärgatus. Gergents ja Lembit vaatasid teineteisele otsa.
        „Üsna ligidal,“ mainis tõlk.
        Lembit noogutas.
Peasidumispunktis, vineerist barakis oli tegevuses mitu mundris saksa arsti. Lembit võeti kohemaid ette. Jälle uuriti ja koputati ta labajalga. Üks arst, väikeste silmade ees suured sarvraamidega prillid, kirjutas midagi papist plakatile, millele oli tõmmatud punane joon, ja pani selle Lembitule kaela.
        „Keskmine vigastus. Lähed haiglasse,“ tõlkis Gergents, kes kauples endale peavalutablette. „Sul vedas.“
        Lembit tokerdas väljas ringi. Puude all oli sada kümme surnut. Kas oli nende hulgas ka eestlasi? Seda oli võimatu kindlaks teha, rahvusvärve varrukal ei paistnud; igaüks neid ei kandnud, nagu ta isegi mitte.
        Hobusemehed ei jõudnud haavatuid ja haigeid nii ruttu ära vedada, kui tarvis. Uusi vigastatuid praegu juurde ei toodud. Varsti ilmus nähtavale paar rege. Seesama arst, kes Lembitu üle vaatas, näitas voorimeestele kätte, keda esmajoones ära viia.
        Hämaruse saabudes tuli Lembitu kord. Ta jättis kättpidi hüvasti Gergentsiga, kes arstidele meeldis. Need pidasid teda Baieri sakslaseks ja jätsid paariks päevaks sidumispunkti puid lõhkuma. Peale Lembitu oli selle ree peal üks umbes kolmekümneaastane sakslane, kes kössitas uimaselt ja osavõtmatult ning põrutada saanud eestlane, noor poiss nende kompanii esimesest rühmast. Vanem sakslane, kes oli voorimeheks, süütas piibu, tema oli rahu ise. Vististi oli tal ükskõik, kas vedada haavatuid, surnuid või sõnnikut.
        Ettevaatuse mõttes puistas Lembit kaasmaalase püssi salvest padrunid lumme, et segaseks põrutatu käe läbi ei juhtuks õnnetust. Ent poiss märkas, et padrunisalv on tühi, ta hirmunud nägu kiskus nutule. Ei aidanud ka Lembitu sõnad ega rahustamine.
        „Tulevad… tulevad… nüüd nad lasevad… mul pole padruneid… tulevad…“ vingus noormees, kuni jäi magama.
        Haavatud toodi kokku ühte metsavahitallu. Sanitarid võtsid neil käest tulirelvad ja laskemoona, mõnel ka kateloki. Lembit paigutati tagatuppa põhule pikali. Soojas sulas jalg üles ja hakkas tuikama. Kõrval oigas üks paks veltveebel, istmikus sügav killuhaav.
        Õhtupimedus oli kestnud paar tundi, kui oodatud Stralo autod saabusid. Lembit sai koha viimase masina peale.
        Ta kuulis, kuidas tuttava häälega poiss auto peale ronis.
        „Sina, Põld! Mina arvasin, et olen kümnest telefonistist esimene.“
        „Sain killuga pihta. Kaunis ligidal lõhkes. Paar minutit pärast seda, kui sa sidumispunktis olid,“ seletas väljaõppekaaslane. „Pataljoni velsker sai surmavalt haavata. Toosama, kes su edasi saatis.“
        Jõhvis võtsid Lembitu oma hoole alla vlassovlastest sanitarid. Tal ei lastud sammugi omal jalal käia, kohe tõsteti ta arstilauale, vanem sakslasest arst takseeris ta varbaid ja sanitar kooris saapast välja ka pehmema jala – külm oli sedagi näpistanud. Tuharasse tehti süst, varvastele puistati valget pulbrit. Marlist sideme peale seoti veel pabermähis. Parema jala toeks pandi siin ja veel traatvõre, mis ulatus ülespoole põlve. Püksiharud olid lõhkitõmmatud ja kuidagi jälle kinni seotud.
        Sanitarid kandsid ta teisele korrusele. Seal oli õdus olla. Põld, elukutseline kelner, oli organiseerinud väikese napsi ja suupisted, hoolitses Lembitugi eest, ise juba kergelt jokkis.
        Hommikuhämaruses kanti Lembit bussi ja viidi jaama, seal paigutati ta reisivagunisse. Igal pool kandsid teda vene sanitarid, see oli nende teenistus. Lembit tahtis küll omal jalal käia, aga kaasa tulnud arst talitses ta agarust järsu sõnaga. Soojas vagunis oli palju vigastatuid, enamasti olid need haavatud, ei puudunud ka külmavõetud või muidu haiged. Lembitu tuttav, hiidlane Kaibald, oli vasakust õlast haavata saanud. Kukkus maha, verekaotusest nõrk; talle anti abi ja Rakveres võeti ta rongist maha. Leidus teisigi, keda sanitarid tassisid seal vagunist välja. Tapal oli Lembitul endal sõit sees. Temagi võeti rongilt maha ja viidi kuhugi raudtee majja. Jälle süstid ja pulber.
        Tableti ja tabletid, higist märg, sonis ta ja rääkis unes kellegagi, verevas pildirägus ilmus Lembitule langenud Tutter, vehkis käega, ütles: „Vesi on kõrge…“
        Mitu päeva ta seal lamas, seda ta ei teadnud.
        Aegapidi hakkas palavik alanema.
        Saksa arst küsis:
        „Kuhu soovite haiglasse?“
        „Tahaks Tallinna.“
        „Tallinn on haavatuid täis, ehk siiski mujale.“
        Lembit ei hakanud kauplema, enesetunne vilets, jalad valutasid, silmade ees vilasid punased ringid – saatke kuhu tahate!
        Ta viidi rongiga Tammsallu, seal pandi bussi, sõidutati natuke maad edasi, siis tõstsid sanitarid ta kitsarööpmelise raudtee prahivagunisse narile, mitme paksu teki alla. Vanem sakslane, vagunisaatja ja sanitar ühes isikus, küttis ahju, hoolitses haigete eest. Selles vagunis olid kõik külmavõetud, Lembit ainuke eestlane. Sakslaste seas oli üks austerlane, üks norralane ja üks hollandlane. Norralane Arne lebas all naris, Lembit üleval, kus oli soojem. Vigases saksa keeles alustas ta juttu saatusekaaslasega. Norralane oli kakskümmend viis aastat vana. Naine oli Oslos läinud Saksa ohvitseri juurde, kurvastusest astus mahajäetud mees politseiväeossa, kuid sai petta – nad toodi hoopis Narva alla rindele. Nüüd oli külm teinud oma töö, vististi oli Freiwillige (vabatahtlik sks. keeles) ise ka pakasele kaasa aidanud, kuidas muidu üks jalg vildi sees külmus, teine mitte. Haiglast lootis Arne pääseda kodumaale, sealt kavatses ta üle piiri Rootsi minna. Sakslased kaotavad sõja nagunii, aga mina ei taha oma elu kaotada, kinnitas norralane.
        Rong peatus Viljandi raudteejaamas. Suurt kasvu jõurikkad sanitarid tassisid külmavõetuid kanderaamil vagunist bussi – sakslasi, ühe austerlase, ühe norralase, ühe hollandlase. Sadas pehmet lund, oli pooleldi sula. Sõjaväelased ohkasid, köhisid, oigasid, kui haige koht kuhugi vastu puutus. Bussiga veeti nad koolimajja. Seal võeti nad vastu, täideti mitmeid pabereid, õed süstisid kõiki järgemööda, siis jaotati nad palatiteks ümber kohendatud klassiruumidesse. Lembit kanti teisele korrusele ja paigutati kahekordse puuvoodi teisele alumisele asemele. Sanitarid püüdsid astuda tasa, ent ometi klobisesid nende puukingad trepist alla minnes. Sadas ikka veel pehmet laia lund. Alt ja väljast kostis üksikuid vaibuvaid hääli. Videvik tihenes, sanitar tõi kandikul koduse õhtusöögi: koorega kartulid, kaste.
        Saabus õde, noor priske tüdruk.
        Ta ütles:
        „Teie olete siin ainus eestlane.“

Looming:
Romaanid
“Tants aurukatla ümber” (1971; kordustrükid 1975 ja 2005)
“Maastik õunapuu ja meierikorstnaga” (1973)
“Pommeri aed” (1973; kordustrükid 1985 ja 2008)
“Inger” (1975; kordustrükk 1989)
“Türgi oad” (1977)
“Puud olid, puud olid hellad velled” (1979)
“Rippsild” (1980)
“Karukell, kurvameelsuse rohi” (1982; kordustrükk 1990)
“Üksi rändan” (1985)
“Minge üles mägedele (I 1987, II 1994), III (2009), IV (2010)
“Hirm ja iha” (1993)
“Naised ja pojad” (2007)
 Luulekogud
“Kandilised laulud” (1962)
“Kaalukoda” (1966)
“Ilmakaared” (1970)
“Hilised talled” (1976)
“Valitud luuletused” (1979)
“Septembrifuuga” (1980)
“Sügislootus” (1986)
“Ajalaulud” (1990)
“Vastuseta” (1991)
“Koidu kätes” (1993)
“Harala elulood” (2001)
Näidend
“Päike näkku” (1981)
Novellikogud
“Islandi suvi” (2003)
“Sarviku armastus” (2007)

Linke
Rein Veidemann „Traadi eepiline jõgi voolab“, Postimees 28.08.2008
http://www.postimees.ee/?id=29382
Rein Veidemann „Mats Traat: täitsin aastakümneid tagasi võetud kohustuse“, Postimees 18.04.2010, http://www.postimees.ee/?id=251086
Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna pälvis Mats Traat
http://www.ut.ee/886025
Ilme Post „Kultuur: Klassiku juubel“, Virumaa Teataja 19.12.2006,
http://www.virumaateataja.ee/111206/esileht/15034936.php
Helju Keskpalu „Mats Traat valgustas oma loomingu tagamaid“, Valgamaalane 7.12.2006,
http://www.valgamaalane.ee/071206/esileht/kultuur/25008181.php

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: