Maarja Kangro

24. jaan. 2011 at 9:19 e.l. (Nädala autor 2011)

Maarja Kangro (1973) – eesti tõlkija, luuletaja ja prosaist.
Õppinud Tartu ülikoolis inglise keelt ja kirjandust, Eesti humanitaarinstituudis kultuuriteooriat, täiendanud ennast Torino ülikoolis ja Rooma La Sapienza ülikoolis, praegu Tallinna ülikooli doktorant kultuuride uuringute alal.

27. jaanuaril kell 15-17 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Maarja Kangro jutukogu “Ahvid ja solidaarsus”
Külas on noor tõlkija ja kirjanduskriitik Johanna Ross.

Katkend Maarja Kangro „Ahvid ja solidaarsus“, Eesti Keele Sihtasutus 2010,  lk 10 -13.

        Tol õhtul jäin ma Balti filmide seansile hiljaks, sest tulin poetess Bianca Maria Frabotta loengust, kes rääkis teistest 20. sajandi itaalia poetessidest ja nende raskest elust. „Vincenzo Mengaldo 20. sajandi itaalia luule antoloogias on esindatud ainult üks naine. Kas keegi teab, kes see on?“ küsis suurte õigustnõudvate silmadega Bianca Maria. Mul oli see raamat olemas, aga ma ei teadnud. Ma polnud sealt naisi otsinud, piinlik. „Amelia Rosselli,“ ütles Bianca Maria. Ah. Amelia Rosselli oli paranoik, kes palus Gorbatšovilt CIA eest tulutult varjupaika ja hüppas viimaks Trasteveres aknast alla.
        Jõudsin Via in Lucinale selleks ajaks, kui „Somnambuul“ hakkas juba lõppema. Saatsin Mariole fuajeest SMS-i, ta tuli ja tõi mind sisse, seljas ruuduline flanellsärk, mis lõhnas kantult ja lapselikult. Pimedas saalis kordas Mario aeg-ajalt eestikeelseid repliike, mida ma imetlesin samavõrd kui peategelase ilu. Nägin filmi teist korda.
        Selle stseeni ajal, kus majakavaht end merre kukutab, panin tähele, kuidas meie ees istuv tüse daam niheles ja puhkis. Ta raputas sina ägedamalt pead, nii et viimaks pudenes ta veidrast südamekujulisest soengust paar salgukest välja. Soengu järgi arvasin, et tegu on slaavlannaga.
        Kui saal valgeks läks, vidutas Mario oma ilusaid suuri silmi ja ütles: „Imelik film, mis ta ütles, „kuradi elajas“?“
        „Film nagu minu hinge peegeldus,“ ütlesin ma ja itsitasin. „Hämmastav, et sa seda fraasi mäletad. Mulle see koht ka muide meeldis. Kas sa said sest fraasist aru?“
        Nägin, et daam meie ees oli tulipunaste juustega. Mario vaatas mulle otsa, jõudis öelda: “Seal lauses oli „kurat“…?“, ja siis pööras daam ringi. Ta võis olla 60 ligi, prinkide põskede ja leevikest meenutava näoga. Nagu kohe selgus, ei olnud ta slaavlanna: peatseid sündmusi ette aimamata avas ta suu.
        „Misasja!“ mühatas ta. „Mis film see selline veel oli?“
        „Eh…Eesti film,“ naeratas Mario ebalevalt.
        Mina, kes ma püüdsin sageli kinni ka need pallid, mida polnud vaja püüda, üritasin kiiresti välja mõelda, milliste lausetega filmi mõtet kokku võtta, aga ma ei jõudnud midagi valmis, kui proua juba häält tõstis: „Eesti film! Muidugi! See polegi siis mingi film. Mis Eesti, neil pole seal mingeid kultuuritraditsioone, see on kohe näha.“
        Mario laksutas pikki ripsmeid ja naeratas. Mina muigasin, tõepoolest, arvasin, et olukord lõbustab mind.
        „Ja nad teevad siin veel terve Balti filmide päeva. Toovad kohale mingid maad, kus pole sajandite kaupa mingit õiget kultuuri olnud. Neil ei saagi olla midagi pakkuda. Või mis teie arvate?“
        Vaatasime Marioga teineteisele irooniast sädeledes otsa. Ja siis ütlesin ma eesti keeles:
        „Mida sa mölised siin, vana idioot!“
        „Mida?“ küsis proua, kes polnud suutnud mu viimast, kreekatüvelist-rahvusvahelist sõna kinni püüda. Ta kummardus ettepoole. „Mida te ütlesite?“
        „Mina olen ka eestlane,“ ütlesin itaalia keeles. Süda oli vihast võimsalt taguma hakanud. Märkasin, et viis rida meist tagapool istus Eesti saatkonna esindus.
        Naine vaikis hetke. Tajusin ta kõhklust. Hädapärast, läbi häbi ja vaeva oleks veel olnud võimalik vabandada. Öelda, et ta tegi nalja. Või et ta ei saanud lihtsalt filmist aru ja et omal ajal ei räägitud neile koolis Baltimaadest suurt midagi. Aga ta valis saatuslikult teise tee.
        „Näost on näha jah,“ ütles ta. Leevikeseilme muutus seejuures varjundi võrra karmimaks.
        Selge. Või et näost on näha. Tedretähnidest ja laiast ninast. Sinistest silmadest. Üks Piemonte talumees oli mulle kunagi rõõmsalt õrritades öelnud: „Vaata, mina olen ka Idast. Mul on ka sinised silmad..“ Säh sulle arusaamist aaria tõust.
        „Uskumatu,“ ütlesin ma pead valgustades ja vaatasin Mario poole. Mario kehitas naeratades õlgu.
        „Mis mõttes? Mis te tahate öelda?“ küsis mutt. „Mis seal Baltimaades siis on?“
        „Oo…“ alustasin ma iroonia ja raevuga, aga daam kärkis edasi:
        „Need on ju nii kaugel ja väikesed, kõik ühesugused. Ja kujutage ette, tulevad nüüd veel Euroopa Liitu! Mida on neil Liidule pakkuda? Majanduslikult toovad nad meile ainult häda kaela. Mida nad on kunagi Euroopale, inimkonnale andnud?“
        „Tore, et te isiklikult olete Euroopale nii palju andnud,“ kähvasin ma.
        „See, kuidas eestlased mõtlevad, on tegelikult väga kunstiline ja sügav…. Tallinn on hansalinn, väga ilus…“ kogeles Mario ja vabandav naeratus ta näol ajas mu hinge kirvendama.
        „Nendest uutest maadest Ungaris on ehk veidi kultuuri, seda ma tunnistan, „ ütles daam. „Brahms näiteks. Aga Eesti on tähtsusetu. Kui tal mingit tähtsust oleks, oleks see juba ajaloos välja tulnud.“
        „Kes seda otsustab? Teiesugune vanaeit? Mul on kahju, et Itaalia koolisüsteem on vähemalt omal ajal olnud nii haledalt puudulik.“ Mul hakkas ilmselgelt libe tee jalge alla tulema. Heitsin pilgu Eesti saatkonna esindusele koos perekondadega ja mõtlesin: „Ainult tänu teile ei saa vanamoor praegu vastu lõugu!“
        „Ah nii, hakkate juba solvama. Aga ma küsin teilt, kas te tunnete Dantet?
        Mario itsitas, jälle liiga vabandavalt. Mind häiris, et ta oma flanellpluusis ikkagi nii atraktiivne oli.
        „Dantet? Hmm… olen sihukesest kuulnud küll,“ vastasin ma nagu teismeline.
        „Näete! Teie Dantet tunnete, aga mina ei tea mitte ühtegi eesti luuletajat!“
        Hakkasin naerma. „Ché la diritta via era smaritta,“ pobises Mario.
        „Kuulge, kas te ise aru ei saa, kui haige see loogika on? Kas see, et te ühtegi eesti luuletajat ei tea, tähendab teie arvates, et neid pole olemas?“
        „Öelge mulle siis mõni! Kui neil vähegi tähtsust on, olen ma vähemalt mõnda nime kuulnud!“
        „Heh, teie teadmised nende tähtsust ei määra!“
        „Öelge siis mõni nimi!“
        „Mis mõttega.“
        „Te ei tea neid niikuinii.“
        „Öelge, ma tahan teada!“
        Ja mina ei öelnud, kulla kaasmaalased. Ma ei suutnud ühtegi nime Cinema Nouvo Olimpia saalis muti ees rüvetada. Haprad, õrnad ja tundlikud eesti luuletajad, ma ei andnud teid ära.
                
  
Looming
“Kurat õrnal lumel”, Verb 2006
“Puuviljadraakon”, Koolibri 2006 (koos Kirke Kangroga)
“Tule mu koopasse, mateeria”, Eesti Keele Sihtasutus 2007
“Heureka”, Eesti Keele Sihtasutus 2008
“Ahvid ja solidaarsus”, Eesti Keele Sihtasutus 2010
„Kunstiteadlase jõulupuu“, Eesti Keele Sihtasutus 2010

Libretod
Raimo Kangro ooperile „Süda” (1999, koos Kirke Kangroga)
Tõnu Kõrvitsa ooperitele „Tuleaed” ja „Mu luiged, mu mõtted” (2006)
Tõnis Kaumanni ooperile „Kaubamaja” (2005)
Timo Steineri kantaadile „Monument Muneja-Kukele ehk Kuked ja kanad” (2008)

Tõlkeid
Andrea Zanzotto „Hääl ja tema vari. La voce e la sua ombra” (2005)
Umberto Eco „Ilu ajalugu” (2006)
Hans Magnus Enzensberger „Tõmba sobimatu maha” (2006)
Valerio Magrelli „Luule DNA. Il Dna della poesia” (2006, koos Kalju Kruusaga)
Giacomo Leopardi „Mõtted” (2008)
Giorgio Agamben „Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu” (2009)

Auhindamisi
2008 Tallinna Ülikooli kirjandusauhind luulekogu “Tule mu koopasse, mateeria” eest
2008 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia “Heureka” eest

Linke
Tiiu Laks, „Maarja Kangro: looming on nagu õnge väljaviskamine“, Eesti Päevaleht 29.05.2010, http://www.epl.ee/artikkel/577598

Tiiu Laks, „Kangro üllitas kurja ja humoorika novellikogu“, Eesti Päevaleht Online. 14.05. 2010, http://www.epl.ee/artikkel/576683

Jan Kaus, „Maarja Kangro: “Moraalilugemine kunstis on kole.” Sirp, 20.03. 2009, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8367:maarja-kangro-moraalilugemine-kunstis-on-kole&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3244

Kristi Helme, “Maarja Kangro otsib luulest omasuguseid“, Õpetajate Leht 5.12. 2008, http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=648

Mari Peegel intervjuu „Maarja Kangro: tahan enda lugusid kirja panna, inimestele hoiatuseks“, Eesti Päevaleht 21.11. 2008, http://www.epl.ee/artikkel/449284

Kalju Kruusa intervjuu,  „Luuletaja Maarja Kangro: ropendada tuleb austusega“, Postimees, 30.03. 2007, http://www.postimees.ee/300307/esileht/kultuur/252685.php

Kaarel Kressa, „Maarja Kangro jõudis tõlkides luuletamiseni“, Eesti Päevaleht 22.07. 2006, http://www.epl.ee/?artikkel=326721

Advertisements

1 kommentaar

  1. Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus” « Lugemissoovituse blog said,

    […] Blogikajastused  Marek Tamm Varraku blogis  Maire Liivamets Rahvusraamatukogu lehel  kolm Loteriis  Kiiks kuubis Lugemisarhiivis  Bukahoolik Danzumees  klm  Seganemaailm   sehkendaja  Nora Aleksandra Tsahkna nloeb  Nädala autor   […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: