Herta Müller

7. veebr. 2011 at 9:33 e.l. (Nädala autor 2011)

Herta Müller (1953) – 2009 a Nobeli kirjanduspreemia laureaat,  rahvuselt Transilvaania sakslane. Elab Berliinis, nagu enamik Rumeenia sakslasi, on ta sünnimaalt lahkunud. 2009. a ilmunud „Hingamise kiige“ tõi talle Nobeli kirjanduspreemia.
16. aprillil 2011 kell 16 korraldab Tallinna Goethe Instituut Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis kohtumise saksakeelse kultuuriruumi ühe nimekama autori, saksa-rumeenia kirjaniku, nobelisti Herta Mülleriga.

Herta Müller

Katkend „Hingamise kiige“, Koolibri 2010 (tõlkinud Tiiu Relve), lk 116-119.

        Kuna ilma varvasteta tantsida ei saa, istub Trudi Pelikan pingiserval ja mina istun tema juurde. Trudi varbad külmusid esimesel talvel ära. Suvel jäid nad lubjavankri alla ja lömastati. Sügisel amputeeriti, sest ussid tulid sidemete alla. Sellest ajast peale käib Trudi Pelikan kandadel, tõmbab õlad ette ja kallutab ennast taha. See teeb tema küüru ümaraks ja käsivarred jäigaks nagu labidavarred. Kuna teda polnud võimalik kasutada ei ehitusel, tehases ega abilisena garaažis, sai temast teisel talvel haiglabaraki abiline.
        Meie räägime haiglabarakist, sellest, et see on ainult kärvamistuba. Trudi Pelikan ütleb: Meil pole aitamiseks midagi peale ihtüooli, mida peale määritakse. Velsker on venelanna ja arvab, et sakslased surevad lainetena. Talvine laine on õige suurem. Suvine, epideemiatega laine on teisel kohal. Sügisel valmib tubakas, siis tuleb sügisene laine. Nad mürgitavad ennast tubakakeeduveega, see on odavam kui kivisöeviin. Ja klaasikildudega veresoonte
Läbilõikamine on täiesti tasuta, nagu ka oma käe või jala maharaiumine. Ja samamoodi tasuta, ütleb Trudi Pelikan, on peaga vastu telliskiviseina joosta, kuni surnult maha kukud.
        Enamikku tundsid vaid näo järgi, loenduselt või sööklast. Ma teadsin, et paljusid polnud enam. Aga kui nad polnud minu silme all surnult maha kukkunud, ei pidanud ma neid surnuks. Hoidusin küsimast, kus nad praegu on. Kui on liiga palju näitlikku materjali nendest, kes sinust kiiremini lahkuvad, muutub hirm võimsaks. Aja jooksul ülivõimsaks, see tähendab äravahetamiseni sarnaseks ükskõiksusega. Kuidas muidu peaks väle olema, kui surnu esimesena avastad. Ta tuleb kiirelt lahti riietada, seni kui ta on veel painduv ja enne kui keegi teine tema riided ära võtab. Peab võtma padja alt tema säästuleiva, enne kui keegi teine kohale jõuab. Selline ärakoristamine on meie viis leinata. Kui kanderaam barakki jõuab, ei tohi laagri juhtkonnal äraviimiseks olla midagi peale surnukeha.
        Kui surnu ei ole isiklik tuttav, nähakse surmas ainult kasu. Koristamises pole midagi halba, vastupidisel juhul teeks surnu sedasama, ja talle ei pandaks seda pahaks. Laagrimaailm on praktiline. Häbi ja õudustunnet ei saa endale lubada. Tegutsetakse stabiilses ükskõiksuses, võib-olla masendunud rahulolus. Kahjurõõmuga ei ole selle midagi tegemist. Usun, et mida väiksemaks muutub pelg surnute ees, seda rohkem riputakse elu küljes. Eda rohkem ollakse iga pettuse jaoks saadaval. Veendakse iseennast, et puudujad on lihtsalt teise laagrisse läinud. Mida ei tea, see ei loe, usutakse vastupidist. Nii nagu leivakohus, tunneb ka koristamine ainult olevikku, kuid ei tegutse vägivaldselt. See sünnid asjalikult ja leebelt.
        Isakodu ees pärnapuu seisab
        Isakodu ees pink on seal
        Ja kui kunagi kodutee leian
        Ei lahku ma pärna alt eal
        Seda laualb meie lauljanna Loni Mich, higipiisad laubal. Ja Tsitri-Lommeril on pill põlvede peal ja metallvõru pöidla ümber. Iga laulurea järel tõmbab ta pehme kaja ja laulab kaasa. Ja Kowatsch Anton nihutab trumme paar korda ettepoole, kuni saab Lonile oma trummipulkade vahelt otsa kõõritada. Paarid tantsivad läbi laulu ja kepslevad nagu linnud tugeva tuulega maandumisel. Trudi Pelikan ütleb, et me ei saa nagunii enam käia, saame ju ainult veel tantsida, oleme õõtsuva vee ja klõbisevate kontidega paks vatt, nõrgenad kui trummilöögid. Selle põhjusena loetleb ta haiglabaraki ladinakeelseid saladusi.
        Polüartriit. Müokardiit. Dermatiit. Hepatiit. Entsefaliit. Pellagra. Pilusuuga düstroofia, ka surmaahvikese näoks kutsutud. Kangete külmade kätega düstroofia, ka kanavarvasteks kutsutud. Dementsus. Teetanus. Tüüfus. Ekseem. Ishias. Tuberkuloos. Siis tuleb düsenteeria heleda verega väljaheidetes, furunkul, haavandid, lihaste kõhetumus, nahakuivus sügelistega, parodontiit hammaste väljalangemisega, hambamädanik. Külmumist Trudi Pelikan ei maini. Ka mitte näo külmumisi telliskivipunase naha ja kandiliste valgete plekkidega, mis esimese kevadsoojusega tumepruuniks muutuvad, nagu need juba praegu tantsijate nägudele värvi annavad. Ja kuna ma midagi ei ütle ja midagi ei küsi, mitte midagi, pigistab Trudi minu käsivart ja ütleb:
        Leo, ma mõtlen tõsiselt, ära sure talvel.
        Ja trummar ja Loni laulavad koos kahehäälselt:
        Madrus, ära mõtle
        Enam kodule
        Laulu sekka räägib Trudi, et talv otsa hoitakse surnuid paar ööpäeva tagahoovis lume all üksteise otsa virna laotuna, kuni nad on piisavalt kõvaks külmunud. Et surnumatjad on laisad kaabakad, kuna nad raiuvad laibad tükkideks, et nad ei peaks tervet hauda kaevama, vaid ainult väikese augu.
        Olen Trudi Pelikani hoolega kuulanud ja tunnen endas midagi kõigist neist ladinakeelsetest saladustest. Muusika virgutab surma, ta saab õõtsuda.
        Põgenen muusikast oma barakki. Mõlemas vahitornis laagrihoovi tänava ääres seisavad vahisõdurid, kitsad ja tardunud, otsekui kuust väljunud. Valvelaternatest voolab piima, valveruumist laagri sissepääsu juures lendab hoovi naeru, seal kaanitakse jälle suhkrupeediviina. Ja laagrikorsol istub valvekoer. Tal on roheline hõõgus silmades ja tema käppade vahel lebab kont. Arvan, et see on kanakont, kadestan teda. Koer tajub seda ja uriseb. Pean midagi tegema, et ta mulle kallale ei kargaks, ja ütlen: Vanja.
        Kindlasti pole see tema nimi, aga ta vaatab mulle niimoodi otsa, e nagu võiks ka tema minu nime öelda, kui ta vaid tahaks. Pean kaduma, enne kui ta seda teeb, astun suurte sammudega ja keeran paar korda ringi, et ta mulle järele ei tuleks. Barakiukse juurde jõudnud, näen ma, et ta ei kummardu ikka veel oma kondi kohale. Ikka veel vaatab ta mulle järele või minu häälele või Vanjale. Ka valvekoeral kaob mälu ja tuleb tagasi. Aga nälg ei kao ja tuleb tagasi. Ja üksindus on nagu nälg. Võib-olla on vene üksinduse nimi Vanja.
        Riides nagu ma olen, ronin oma voodisse. Nagu alati põleb puust lauakese kohal avariivalgus. Nagu alati, kui ma uinuda ei suuda, vahin tardunult mustade põlvevoltidega ahjutoru ja käokella kaht rauast nulukäbi. Siis aga näen ennast lapsena.
        Seisan kodus verandauksel, mul on mustalokilised juuksed ja ma ei ulatu isegi mitte ukselingini. Hoian süles oma mängulooma, pruuni koera. Tema nimi on Mopi. Katusealust laudteed mööda tulevad mu vanemad linnast koju. Ema on oma punase lakk-käekotikese keti ümber käe keeranud, et see trepist üles tulles ei kõlksuks. Isa hoiab valget õlgkübarat käes. Ta läheb tuppa. Ema jääb seisma, silub mu juuksed laubalt kõrvale ja võtab kaisulooma käest. Ta paneb selle verandalauale, lakknahast koti küljes kõliseb kett, ja ma ütlen:
        Anna mulle Mopi, muidu ma olen üksi.
        Ema naerab: Sul olen ju mina.
        Mina ütlen: Sa võid ju ära surra, Mopi mitte.
        Nende nõrkade norskamises, kes enam tantsimas ei käi, kuulen oma lapsehäält. See on nii sametine, et mul hakkab õudne. Kaisuloom kussutamiseks, milline sõna saepuru täis mängulooma kohta. Ja siin laagris pole enam muud, kui olla KUSS, või kuidas nimetada seda hirmu pärast vaikimist. Ja KUŠAT on vene keeles sööma. Söögi peale ei taha ma nüüd küll enam mõelda. Sukeldun unne ja näen und.
        Olen valge sea seljas läbi taeva koju ratsutanud. Ülevalt õhust tunneb selle maa hästi ära, piirjooned peavad paika, need on koguni tarastatud. Aga selle maal seisavad ümberringi ilma omanikuta kohvrid ja nende vahel söövad rohtu omaniketa lambad. Neil ripuvad kaelas nulukäbid, aga need helisevad nagu kellukesed. Ütlen:
        See on suur kohvritega lambalaut või suur lammastega raudteejaam. Seal ei ela enam keegi, kuhu on mul nüüd minna.
        Näljaingel vaatab mind taevast ja ütleb: Ratsuta tagasi.
        Mina ütlen: Siis ma ju suren.
        Kui sa sured, teen kõik oranžiks, ja enam ei ole valus, ütleb ta.
        Ja mina ratsutan tagasi ja tema peab sõna. Sellal kui ma suren, on taevas kõikide vahitornide kohal oranž, ja ei ole valus.
        Siis ärkan üles ja pühin padjaga oma suunurki. Neid kohti armastavad öösiti lutikad.
 
Looming
(Eesti keeles ilmunud)
„Südameloom“, Eesti Raamat 2010 (tõlkinud Vilma Jürisalu)
„Hingamise kiige“, Koolibri 2010 (tõlkinud Tiiu Relve)

„Niederungen” (1982),
„Drückender Tango” (1984),
„Der Mensch ist ein großer Fasan auf der Welt” (1986),
„Barfüßiger Februar” (1987),
„Wie Wahrnehmung sich erfindet” (1990),
 „Hunger und Seide” (1995),
„In der Falle” (1996),
„Die blassen Herren mit den Mokkatassen” (2005),
„Atemschaukel” (2009)

Tunnustused
Kleisti auhind 1994
Grazi kirjandusauhind 1997
Franz Kafka auhind 1999
Würthi Euroopa kirjanduse auhind 2006
Nobeli kirjandusauhind 2009

Linke
Mari Peegel „Erilise keele ja mäluga naine: nobelist Herta Müller“, Eesti Päevaleht 09.10.2009, http://www.epl.ee/artikkel/479840
Maimu Berg „Herta Müller- viienda saksakeelse kirjanduse esindaja“, ekspress.ee 18.10.2009 http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/herta-muller-viienda-saksakeelse-kirjanduse-esindaja.d?id=27692345
Ave Mattheus „Herta Müller: nälja ja hirmu poeesia“, Eesti Päevaleht 12.11.2010,
http://www.epl.ee/artikkel/587164
Ave Mattheus „Massidele tundmatu, asjatundjatele suur kirjandus“, Sirp 30.10.2009
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9632:massidele-tundmatu-asjatundjatele-suur-kirjandus-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3273
Ulrich Greiner „Herta Müller: mul on olnud nii palju õnne!“, Eesti Päevaleht 04.02.2011
http://www.epl.ee/artikkel/482066
Heli Mägar „Nobeli kirjandusauhind Ida.Euroopa diktatuuri läbivalgustajale Herta Müllerile“, Looming 1/2010, http://www.looming.ee/?archive_mode=article&articleid=277

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: