August Kotzebue

25. veebr. 2011 at 12:27 p.l. (Nädala autor 2011)

Weimaris sündinud August Kotzebue (1761-1819) saabus 1781. a Peterburgi, et asuda juristina Venemaa teenistusse. Kahe aasta pärast siirdus ta Tallinna, kus ta nimetati ülemkohtu assessoriks, 1785. a sai ta Eestimaa kubermangumagistraadi presidendiks ning tõusis aadliseisusse. Saksamaal Goethe käe all teatriõhku nuusutanud Kotzebue lõi 1784. a kaasa Tallinna esimese teatri (Revaler Liebhaber-Theater) asutamises. Teater avati tema komöödiaga “Igal narril oma müts”.
Saksa näitekirjanik, prosaist, teatrijuht ja Vene keisririigi ametnik.Oma aja kohta oli ta tunnustatud ja populaarne tegelane, pidas kirjavahetust Goethega, Beethoven on mitmele tema näidendile kirjutanud saatemuusika.
Muide Tartu loodusteadlase K.E.Baeri kinnituse kohaselt võlgneme temale ka kartuli sissetoomise Eestisse: selle tundmatu kultuuri populariseerimiseks korraldas ta ümbruskonna talurahva (Vardi mõis, Nissi kihelkond) seas näitlike kartulipaneku ja –noppimise talguid, millest ta ka ise osa võttis.
1799.aastal saadeti dramaturg tsaari korraldusel Siberisse asumisele. Pärast asumiselt naasmist hakkas ta Vardi mõisas toimetama Napoleoni vastast tigedat ja teravmeelset satiiriajakirja ning saavutas peagi üleeuroopalise kuulsuse. “Die Biene” (1808-1810) ja “Die Grille” (1811-1821), mida anti välja Königsbergis. Loomulikult sattus ta ärevusse, kui Napoleon tuli Venemaale sõjakäigule. Teatakse rääkida, et se1 ajal olnud Kotzebuel Vardil kahehobusetõld põgenemiseks pidevalt rakkes.
Kuid kunagine liberaal pussitati teoloogiaüliõpilase Karl Sandi poolt surnuks kui “Püha Liidu” oletatav käsilane. See sündis 1819. aastal, kõigest üks aasta pärast näitekirjaniku poja Otto Kotzebue naasmist Tartu Ülikooli poolt korraldatud esimeselt ümbermaailmareisilt. (Lennart Meri “Lähenevad rannad”, Eesti Raamat 1977, lk 184)

Katkend:  August von Kotzebue “Maa-alune käik Pirita ja Tallinna vahel”, Pirita Kaunistamise Seltsi kirjastus, Tallinna 1929, tõlkija P. Grünfeldt, lk 54-58.

Milline ingel päästab nüüd õnnetu ja abitu neiu, kes üksikus kongis surma ja elu vahel maadleb? Juba ootavad käärid ta kuldjuukseid lõikama, juba on elavate haud ta jalgade ees lahti.
        Kogu päeva kuni ööni olid kloostris kõik jalul olnud; kirik ja ristikäik pühiti puhtaks, altaritele riputati tikitud vaibad, pühapilte ehiti, koori ilustati elavate lilledega – kõik tehti toredaks, et pidulik hommik võiks saabuda.
        Nüüd oli pime öö ja ainult noorkuu vaatas vahete-vahel alla pilvede vahelt, mida tormituul põhjast lõuna poole ajas. Ruttu näisid pilved põgenevat, et enne hommikut kaugele jõuaksid. Meri vingus Gertrude akna all, sest tookord loputasid merevood veel otsekohe kloostri müüride alust. Gertrude põlvitas akna juures ja ta palavad pisarad langesid võredele, aga raud jäi sama külmaks kui ta onu süda.
        Oi, kõik on nii vaikne! Ainult meri ja tuuled mühisevad, ja kloostrikell tiksub ühelaadiliselt, tikk – takk- tikk takk! Kuula! Nüüd ragiseb ratas kellas, kell lööb kesköötundi, õõnsalt, inetult. Vaimud kuulevad seda, tõusevad ja segavad oma virina tormi vingumisega.
        Vaene Gertrude! Seal ta vahib kahvatanud põsil välja mustadele pilvedele ja soovib põgeneda, nagu pilved põgenevad põhjast lõuna poole.
        Ilmaaegu, sest lootus on temast lahkunud. Lootus pole iial kloostrilävest üle tulnud.
        “Päästa, päästa minu, Jumal! Sest ainult sina võid minu päästa!”
Hardumusega tuli see lühike palve ta vaevatud südamest.
        “Päästa, päästa mu, Jumal!” nii tungis see palve võrede vahelt välja, tungis välja läbi võrede ja riivide, läbi tormi ja pilvede, et üles tõusta halastaja Jumala trooni ette.
        Vaata – vaata! Milline hele paiste sirab ja vuhiseb maa-aluselt käigult esile? Valkjas tuli, võrdudes linnutee särale, põrkab tagasi paljalt kivilt. Ja läbi tormituule näib lähemale ujuvat meloodilik hääl, pooleldi kaebus, pooleldi laul, mitte kuuldav kõrvale, ainult tuntav sisemiste meeltega, õrnalt, ometigi vägevasti vapustades.
        Teie arvate, et Gertrude keha läbistas külm värin? Ei. Aga ta meel muutub imelikuks, ta rind kitseneb ja hingamine raskeneb pisut.
        “Ah, kes seal all võiks olla vaimude juures! Inimestelt abi ei tule!”
        Hea küll, mis sind kinni hoiab? Mine, mine sinna! Sind hüüab taevalik magus hääl.
        “Oh häda, uksel on lukud ja riivid, ja nõrk on neiu käsivars!”
Hea küll, siis võta julgust ja ammuta jõudu sellest, kes igavesed kütked või purustada, millega ta päikese ja kuu kinnitas taevalaele. Mis on lukud ja riivid? Mis valvurid ja müürid? Usk tõstab mäed paigast ja kuivatab mered. Vaata, tulekuma helgib nii armsasti; õrnasti kajab kaebelaul vaimude suust, kes elavad hauas. Mine, Gertrude, sinna, enne kui tund möödub!
        Ja juba vangub kahvatu neiu meeleheitest aetuna oma vangla ukse poole. Pikka, tühja ristikäiku mööda kobab ta seinte kaudu ja ta südame põksumine on valjem ta sammudest. Nüüd on värisev põgeneja jõudnud kloostri kirikusse. Temale särab kaugelt vastu sära ühest väikesest lambist, mis Jumala ema kuju ees põleb. Gertrude läheneb aralt, langeb põlvini, palvetab, ja ta hing heljub üles. Rutta, rutta, vaene neiu! Varsti kutsub kell hommikupalvele!
        “Oh kõik on nii pime! Anna andeks, püha neitsi, kirikuröövimine!”
Ta võtab lambikese, mis hõbeketi otsas Maria pildi ees ripub, ja paneb selle asemel altarile oma kuldkäevõru, ning läheb – ta käsi väriseb, samuti roosikrants ta käevarrel ja tuluke ta lambis.
        Nüüd on ta kloostrivärava lähedal, kuid kes avab luku? Kes lükkab suure riivi ukse eest? Jumal! Sinu inglid saadavad põgenevat süütut ja on temaga liidus. Hea paks õde Agathe on eelmisel päeval niipalju edasi tagasi jooksnud, on riivi niipalju kordi avanud ja kinni pannud, tulijaid ühes ja minejaid alla saatnud, et ta õhtul väsinult ja riietatult oma kõvale asemele vajus ning ta vali norskamine Gertrudele nüüd juba kaugele vastu kajas. Tema kõrval seisis suus võtmekimp – taevaste pruutide karskuse ja vagaduse pant.
        Gertrude kahmab võtmed ja jookseb värava juure. Aga võtmeid on palju, milline võib õige võti olla? Kes juhib ta kätt, et ta kohe õige leiaks? Et talle kätte ei satuks aia või keldri, toidukambri või mõni muu võti? Et kõrin ei ärataks magava Agathe ja ta tugev käsi kinni ei kahmaks arast põgenejast ja ta kisa ei ärataks  mässama kogu kloostrit?
        Seal seisab ilus vang, oma vabadust värisevas käes kandes, aga hirm ja kiirus teevad ta kohmetuks. Kuid ärge kartke! Head vaimud lehvivad ta ümber. Umbkaudu proovib ta esimest võtit  – ja mitte ilmaaegu. Veel üks minut, ja lukk on lahti. Veel pool minutit – ja riiv on eest ära!
        Lahti läheb värav – huu, kuidas tormituul talle vastu lendab! Kuidas lehvib ta loor! Kuidas lendavad ta juuksed! Aga lambike, mis Jumala ema kuju ees põles, ei kustu.
        Ainult mõni samm väravast eemal seisab vaimudekoopa suu. Kuid oh, kuhu jäi hele sära, mis talle vastu säras, kui ta veel võre taga nuttis? Kuhu jäi südantliigutav kaebelaul, mis talle kõrvu oli kajanud? Kirik on jäänud pimedaks ja vaikseks. Ainult meri võitleb tormiga ja tema mühisevad vood näivad tagaaetule õudseid enesetapmisemõtteid kõrvu huluvat.
        Gertrude seisab kõheldes, ta põlved nõtkuvad, hambad lõgisevad; lambituluke vubiseb tuules ja ähvardab iga silmapilk kustuda.
        Kuule! Kuidas käib värin ta kehast läbi, nii et ta ägedasti nõtkub; kloostrivärav jäi lahti, tõmbetuul viskab ta äkki prantsatades kinni – löök, mis isegi surnud oleks äratanud. Paks Agathe ärkab, kahmab ehmatades kõrvale ja leiab võtmekimbu puuduvat. Nii kargas kord Simson möiratades jalule, nähes, et ühes ta juustega kõik ta jõudki oli kadunud. Ristkäik helises ta karjumisest, koerake haukus, proua abtinna ärkas ja lasi kella helistad; õed tormasid kongidest välja, unustasid Ave Maria ja aluskuued, jooksid ühed koorile, teised kirikusse; kirikuaknad valgenesid, esile kerkisid tuled, rännates kongist kongi, kuni jõuti Gertrude kongi, ilma et teda oleks seal leitud.
        Proua abtinna silmad kiirgasid vihas, ta punane nina muutus siniseks. Paks Agathe tahtis pelgu pugeda, aga ta paks keha ei mahtunud kuhugi. Proua abtinna ise andis talle õelikust karistusest rusikaga esimese hoobi maitsta. Kellad põmisesid, Agathe kriiskas, koerakene haukus ja haned prääksusid laudas. Unustades kõik korda ja ka viisakust, tahtis kogu vaga lambakari oma karjase juhatusel kloostriväravast välja joosta, juba aimates, et Gertrude sellise ilmaga ei võinud, veel kaugele jõuda.
        Aga oh, uus õnnetus, Tõmbetuul oli värava jälle lukku löönud ja Gertrude oli võtmed kaasa võtnud. Oh häda! Isegi hommikust veini ei olnud abtinnal, sest ka keldrivõti oli kadunud kimbus.
        Nii lõbus armas lugeja, kui see sulle kõik näib olevat, sama hirmunult kuulis värises Gertrude käratsemist kloostris; ja kui siis veel väravale põrutati ja ta iga silmapilk kinnivõtmist pidi kartma (võtmed olid tal kõrval rohus, seda ta enam ei mäletanud), siis võitis inimestekartus ta vaimudekartuse. Ta lõi enesele püha risti rinna ja otsa ette ja puges põleva lambiga ruttu koopasse.

Linke
http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/kuulsaid/kuulsaid_kotzebue_au_01.html
http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=et&do=autor&aid=55
http://et.wikipedia.org/wiki/August_von_Kotzebue

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: