Rein Põder

12. märts 2011 at 10:09 e.l. (Nädala autor 2011)

Rein Põder (1943) – eesti kirjanik ja kirjastaja.

Foto: Peeter Langovits/Postimees

Albu valla tänavuse A.H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia sai Rein Põder romaani eest “Unustatud”. Romaan jutustab kolme eestlase põgenemisteekonnast läände Teise maailmasõja ajal, vahendasid ERRi raadiouudised.
Preemia anti kirjanikule üle 24. veebruaril 2011 Albu mõisas. Preemia suuruseks on 320 eurot, millele lisatakse kirjanik Tammsaare lemmik moos – pohlakeedis.

Katkend “Juba olnud”, Eesti Raamat 2008, lk 374-377.
Me olime temaga konservatooriumi jõudnud otse rongilt, Leningradi vaksalist. See, et ma Tiiaga kaasa olin, polnud midagi erakordset – olin ju viibinud paaril korral tema Riia kontsertidel ja korra ka etendusel Leningradis Kirovi teatris. Niisugused sõidud, muidugi võimaluste piires, käisid minu kui lauljanna abikaasa rolli juurde. Moskva puhul oli meeldiv see, et siin oli möödunud suur tükk minu noorusest, kui nii võiks öelda, ja ehkki armeeteenistuse aeg on noore mehe jaoks omamoodi tume pilv, oli see linn mulle kokkuvõttes siiski nii mõndagi kinkinud. Ta oli mulle esimene ja pikka aega ainus metropol; teised tulid tunduvalt hiljem ja seda juba siis, kui kõigel – kohtadel, elamustel, sündmustel, inimestel – oli suurem võimalus korduda või kattuda.
        Ent me olime jõudnud siiski liiga vara. Selgus, et orkestriproovi alguseni oli tubli tükk aega – ja nii konservatooriumi Suure saali peauks kui ka külguks olid veel kinni. Nõnda siis istusime koos oma asjadega Tšaikovski mälestussamba ette pikale pingile üsna leige aprillipäikese kätte. Tiia oli juba kummaliselt erutunud.
        Ent kohe selgus – see polegi niisama istumine. Mulle turgatas korraga meelde lugu, mida olin tahtnud Tiiale juba mitmel korral kodus rääkida. Ja see pidi igati sobima, et ta mõtet natuke eelseisva juurest natuke hajutada. Võis koguni öelda, et see lugu ja see koht olid moodustamas suurepärast kombinatsiooni.
        “Tead, mul oli ülikoolis kursusekaaslane, väike armas neiu. Siiri. Me saime temaga hästi läbi. Kuidas ma ütlen – meil oli ühiseid intellektuaalseid huvisid. Teater, veidi ka muusika. Kord mu sünnipäevaks kinkis ta mulle raamatu, Issaak Levitanist, mis on meil praegugi kodus raamaturiiulis olemas, kui sa huvi tunned. Nojah, tema oli minust palju suurem muusikasõber. Ja tema suurim elamus oli muidugi esimese Tšaikovski-nimelise konkursi lõppvoor… Mis aastal see õieti toimus?”
        “Viiekümne kaheksandal, Hruštšovi ajal. Ma mäletan seda aastat väga hästi,”  reageeris Tiia kohe.
        “Nojah, ja tead, ta võttis seal Tartus pähe, et sõidab Moskvasse ja peab pääsema siia sellesse saali, kus pidi mängima too noor pikka kasvu ameerika pianist Van Cliburn… Jah, Siiri oligi esimene, kes mulle seda saali kirjeldas. Ja selle saali kuulsaid portreid… Muidugi, muidugi, kõige tähtsam oli see, et Van Cliburn mängis Tšaikovski Esimest, mille algus on ju… “
        “…jah-jah, kõigile tuttav,” lausus Tiia ja ümises need mõned taktid mulle ette. Just needsamad, mis olid raudsete või malmist nootidena kirjas meie selja taga mälestussamba balustraadil, seega vaid käeulatuse kaugusel Tiiast ja minust. See polnud üldsegi edevusest ümisetud, ma teadsin, et Tiia justkui kontrollib, kas tal on ikka muusikaliteratuurieksamist midagi veel meeles, sest õpitud muusika hulk, teemade rohkus oli “nii kohutav”.
        “Muuseas, see, kuidas Siiri siia saali sisse pääses, on omaettelugu. Mingit piletit tal ju polnud ega saanudki olla, sest Moskva muusikapublik, eriti naispool, oli tollal Van Cliburnist lausa meeletult vaimustunud… Kuid, nagu sa tead, fanaatilistele inimestele avanevad sageli ka raudkõrged väravad. Tema heaks ingliks osutus keegi piletöörist tädike, kel hakkas kindlasti kahju vaesest väikesest eesti tüdrukust, ja ta aitas teda, leides talle klapptooli või veel ühe paljudest lisatoolidest, ma täpselt ei mäletagi. Igatahes istus Siiri juba kontserdi alguses juba saalis, seljas tume, valge kraega kleit, käes pikad valged kindad, hoides kogu kontserdi süles valgeid kallasid, mis ta oli Eestist kaasa võtnud ja kogu tee veepurgis hoidnud. Mul on see pilt nõnda silme ees, nagu näinuks ma kõike ise… Kuule, kuidas mina täna saali pääsen? Kas pean ka mõnele tädikesele silma tegema, karbi komme kinkima või…?”
        “Ära muretse, sulle kirjutatakse välja vabapääse. Mul on õigus koguni kahele vabapääsmele. Nii et ma ei tea veel, kes on see teine õnnelik. Kus sa istuma hakkad seda ma ei tea, aga küll ma su silmadega üles leian! Võid kindel olla, see oskus on meil kõigil olemas,” sõnas Tiia. “Aga räägi nüüd oma Siirist edasi. Kas sa olid temasse natukene armunud ka?”
        Jätsin selle provotseeringu tähele panemata. Seda enam, et meil oli veel selgesti meeles, kuidas nüüd öelda, üks… eluvärin.
        “…Saal oli muidugi nagu elektrit täis. Lisaks Tšaikovski Esimesele mängis Van Cliburn ka Rahmaninovi Kolmandat, mis on samuti vene publiku lemmikkontserte. Seda aplausi, seda lilleuputust, mis lõpuks järgnes, on raske ette kujutada. Muidugi tuli osa menust loovutada dirigent Kondrašinile… Mõistad, ma püüan rääkida enam-vähem Siiri sõnadega. Aga ma olen seda ka ise mingist dokfilmist ning ka fotodelt näinud. Siiri tipphetk oli muidugi see, kui ta suutis end nende kõige suuremate kaasaelajate vahelt, kelleks olid eranditult naised, läbi pressida ja sinna lavaservani jõuda. Kümnete kätepaaride hulgas olid ka tema valged kallad. Muidugi võttis pianist vastu vaid mõned lilled – ja Siiri omad olid ühed neist. Siiri ise arvas, et otsustavaks impulsiks võisid saada tema pikad valged kindad ja lilled ise ka, mis olid teistsugused kui kõrvalseisjatel. Sest tema kõrval ulatati muidugi mõista kõige enam verevaid nelke ning tulipunaseid roose. Kõik, kellele lilled kätte jäid, pidid need lõpuks loovutama kahele vormirõivais naisele, kes parajal hetkel appi ilmusid. Nõnda siis võiks arvata, et korraks siiski kohtusid eesti keskkoolitüdruku ja ameerika pianisti pilgud, ning see oli kui särises hetk, mis…”
        “Ja-ah,” häälitses Tiia äkki oma tavalisel armsal häälel, ning ma sain aru, et ta pole räägituga kui mitte just päri, siis võib-olla tõesti vilksatas mu jutus midagi ta enesetunnet riivavat. Ent kohe selgus, et asi polnud üldsegi Siiri valge kraega kleidis ja pitskinnastes ning ka mitte meie omavahelises sümpaatias, sest mineviku suhtes armukade olla on üks rumalamaid asju ja nõnda edasi. 
 
Tunnustused
Ajakirja Looming novellivõistluse auhind 1984
Bernhard Kangro kirjanduspreemia 1994
Albu valla A.H.Tammsaare kirjanduspreemia 2011 
 
Looming
Kingitus, (jutud) Eesti Raamat 1981
Kahekesi maailmas, (lühiproosat) Eesti Raamat 1982
Kuldvits, (lühijutte) Eesti Raamat 1982
Hilised astrid, (romaan) Eesti Raamat 1984
Kõige pikem suvi, (jutustused) Eesti Raamat 1986
Pardiajaja, (romaan) Eesti Raamat 1988
Põlev ratas; Kaksteist kuud, (novellid) Eesti Raamat 1988
Salaarmastus, (proosat 1985-88) Eesti Raamat 1990
Jahedad varjud, (romaan) Eesti Raamat 1992
Külmnäpp, (romaan) Eesti Raamat 1993
Imelik vang, (romaan) Eesti Raamat 1995
Armastuse hääl, Eesti Raamat 1996
Äiatar, (romaan) Eesti Raamat 1998
Hula, (romaan) Eesti Raamat 2000
Hiliskevad, (pihtimusromaan) Eesti Raamat 2002
Teadmatus, (romaan) Eesti Raamat 2004
Eike, (romaan) Eesti Raamat 2006
Juba olnud, (romaan) Eesti Raamat 2008
Unustatud, (teekonnaromaan) Eesti Raamat 2010

Linke
Kaarel Kressa “Rein Põder: eks mõnda teost märgatakse rohkem, Eesti Päevaleht 4.02.2011, http://www.epl.ee/artikkel/592163
Maire Liivamets “Rein Põder. Unustatud”, http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2011/01/rein-poder-unustatud.html
“Karjasepõli pani romaane teatama”, Järva Teataja 26.02.2011, http://www.jt.ee/?id=394229
Maire Liivamets “Kuldse põlvkonna romantiku vanamoeline lugemisvara”, Postimees 23.04.2005, http://www.postimees.ee/240405/esileht/kultuur/163716.php
Võrumaa lastekirjanikud: Rein Põder, http://lib.werro.ee/index.php/rein-poder.html
Rein Veidemann “Rein Põder vajutab suvel kirjutamispedaali põhja”, 7.07.2005, http://www.postimees.ee/070705/esileht/170707.php
Ilmar Palli “Rein tagurpidi N-iga”, Maaleht 10.05.2007, http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:3V7PDzyoLQsJ:paber.maaleht.ee/%3Fpage%3DElu%26grupp%3Dartikkel%26artikkel%3D8478+rein+p%C3%B5der&cd=95&hl=et&ct=clnk&gl=ee&source=www.google.ee

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: