Olev Remsu

25. märts 2011 at 10:45 e.l. (Nädala autor 2011)

Olev Remsu (1947) – eesti kirjanik ja filmidramaturgia õppejõud.

Olev Remsu

Foto: Postimees

Olev Remsu:
“Minu jaoks on mõlemalt poolt polaarjoont Vene Kaug-Põhja ja Siberi piiril, Põhja Jäämere ääres paiknev Neenetsimaa saanud kohaks, mille otsa olen hakanud komistama. Olen sealkandis käinud viis korda. 1961. aastal lõhati Novaja Zemlja Tsaar-pommiks kutsutud vesinikupomm. Lõhkamiseks püüti leida selline koht, kus kahju oleks võrdlemisi väike – kolm neljandikku mõjuringist jäi Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll. Kaua ei osanud ma aimatagi, et olin isegi selle ilmkärakaga kaude seotud. Nimelt puurisime aastal 1976 Neenetsimaa sääserohkes tundras harvadesse mändidesse auke ja võtsime proove. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil. Alles hiljem sain teada – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus. Tundsin, et minu kohus on sellest maailmale rääkida”

 
Katkend: “Minu Neenetsimaa”, Petrone Print 2010, lk 53-57.

Nõukogude võim pettis neenetseid nagu kõige labasem sahkerdaja. Kusjuures see oli riiklik poliitika, seda tehti Lenini nime kasutades! Sõjakommunismi ajal kehtestati ka riiklik kalapüügimonopol, nüüd jäid neenetsid lisaks veel ilma kaladeta. Tõsi, pisematel ja kaugematel jõgedel ei suudetud kalapüügimonopoli kehtestada.
        Juba varem oli vastuolusid umbvenelastest võimude ja põlisrahva vahel – kes siis tahab, et tal võetaks ära lapsed ning pandaks internaatkoolidesse. Vanemad ei näinud oma lapsi kaua-kaua. Oi, kuidas põlisrahvad armastavad oma lapsi! Pealegi käis koolitöö enamasti vene keeles, millest lapsed mitte kõige vähematki aru ei saanud.
        Šamaanidelt ja nendelt, kellel oli üle viiekümne poro, võeti valimisõigus. Normaalseks elamiseks aga oli tarvis vähemalt 70 poro, muidu ei tule perekond toime. Nõukogude ametnikud tembeldasid kõik normaalsel järjel olevad neenetsid kulakuteks ning hakkasid neid alul soolaste maksudega kiusama, pärast kolhoseeriti kõik porod ja koeradki. Kujutate pilti – su koer on kolhoosi omand!
        Kolhoosid loodi ühe nädalaga, püstitati kolhoseerimise maailmarekord. Eile oli neenets integraalkooperatiivi liige, täna kolhoosnik, kusjuures inimene ei saanud aru, mida see tähendab. Kolhoseerijad ise ja kohale toodud kolhoosnikud hakkasid neenetsite pühast Num-to järvest kala püüdma. See oli neenetsitele sama, kui keegi tahaks enda majale Jeruusalemma nutumüüri kividest vundamenti teha. Või teeks keegi Punase väljaku Vassili Blažennõi kiriku kuplitest endale linnaveerde daatša.
        Kõigepealt viisid põliselanikud seepeale oma lapsed ära internaatkoolist, mida võis ju ka vanglaks nimetada, seejärel kammisid OGPU-lased läbi tundra, metsatundra ja taiga ning nõudsid lapsi tagasi – kes ei andnud, see lasti kohapeal maha. Nüüd ründasid omakorda neenetsid ja handid ning tegid platsi üsna puhtaks. Nõukogude võimust ei jäänud asulates järele riismeidki, looduses oli seda tolleks ajaks niigi kasinalt. Nagu praegugi. Ma ei tea teist näidet Nõukogude Liidu ajaloost, kus võimud oleksid hakanud ülestõusnutega läbirääkimisi pidama. Aga meil hakkasid!
        Ülestõusnud võtsid vene läbirääkijad kinni ja šamaanid tapsid need rituaalselt, et kõigest võõrast igavesti vabaneda. Ja vabanesidki. Tükk aega polnud siin Nõukogude võimu, alles siis tulid siia OGPU-karistussalklased, viisid ära kõik mehed. Naised ja lapsed jäid küll tšummidesse, kuid ära võeti kõik relvad. Aga mida hant või neenets ilma pussita teeb? Ilma püssita? Ta sureb nälga.
        Te ütlete, et see kõik oli asjatu? Meeleheitlik üritus? Ei olnud! Meil polnud kolhoose kuni kuuekümnendate aastateni, alles siis julgesid võimud teha uue kollektiviseerimiskatse. Ma arvan, et tänu sellele ülestõusule on neenetsi rahvas säilinud. Praegu taotleme luba, et pääseda NKVD arhiividesse ning teha selgeks ülestõusnute nimed. Pärast peeti kohut, ametlikult lasti maha 49 inimest, sellest peab ju olema mingi protokoll säilinud. Me tahame kindlaks teha surmamõistetute nimed, eriti ülestõusu juhi nime. Neenetsid vajavad oma rahvuskangelast.
        Teate, mul on südamel kohe kergem, kui ma olen selle teile ära rääkinud,” lpetas Tamara Grigorjevna.
        Püsis vaikus nagu pärast põnevusjuttu alati. Mõtlesin, kas ameeriklane teab, mis tähendab “ametlikult lasti maha”? Kas ta tuleb selle peale, et tegelikult oli ohvrite arv oluliselt suurem, sest sõna “ametlikult” tähendas Tamara Grigorjevnal “võltsitult, vähendatult”?
        “ma soovitan teile, käige ära meie surnuaial, seal on Kazõmi sõja ohvrite ühishaud. Viimasel ajal on inimesed hakanud sinna avalikult lilli viima, Gorbatšov lubab seda. Stalini ajal oleks selle eest pandud seina äärde, Hruštšovi ajal vangi, Brežnevi ajal oleks parteist välja visatud,” rääkis Tamara Grigorjevna.
        “Kas on võimalik, et ülestõusu juhi nimi on Ivan Vampõlov?” küsis järsku John, kusjuures ta tegi seda väga ettevaatlikult.
        “Kus te seda teate?” ehmatas Tamara Grigorjevna ikkagi.
        Minagi olin päris pahviks löödud. Mina polnud varem silpigi sellest sõnast kuulnud, aga ameeriklane oskab pakkuda rahvuskangelase nime!
        “See on üks kõige tõenäolisemaid versioone, ent vajab kontrolli. Kuidas te seda nime ikkagi teate?” kordas küsimust Tamara Grigorjevna.
        “Te hakkate naerma, kui ma seda teile ütlen. Unes nägin. Unes! Õieti ei näinud, vaid kuulsin! Kui te, Tamara Grigorjevna, sõjast rääkisite, alles siis ma taipasin, mida mu unenägu jutustas – see oli Kazõmi sõda. Ja siis tuli üks jahipüssiga mees minu juurde ja küsis neenetsi keeles – kas tahad meie poole üle tulla, tahad või? Tahad ülekohtu vastu võidelda, tahad? Ma küsisin – kes te olete? Ma olen Ivan Vampõlov, jätke meelde – Ivan Vampõlov! Me läheme oma lapsi vanglast ära tooma, tule aita meid!” rääkis John.
        Märkasin, kuidas Tamara Grigorjevna torutas umbusklikult oma küpspunaseks võõbatud huuli.
        Teadlase kriitiline vaim ei võinud sellisesse allikasse tõsiselt suhtuda. Näha Kazõmi sõda unes – see on lasteaiajutt! Tamara Grigorjevna oli materialist, ta uskus objektiivsesse reaalsusesse, mitte mingisse udusesse teispoolsusse ja hämusesse hauatagusesse ellu.
        “Ta ütles, et tuleb mulle veel unes külla,” ei kohkunud John ebalevast vastuvõtust ja rääkis edasi.
        Direktorikabineti uksele koputati tungivalt.
        “See on Sergei Sergejevitš, ma olen selles kindel. Tema koputab alati niimoodi. Poisid, te siis mäletate, milles me kokku leppisime – ei ainsatki sõna Kazõmist,” sosistas Tamara Grigorjevna. “Sisse, palun!”
         Sergei Sergejevitš oli loomulikult Kaabu.
        “Aah, sina, Goša! Tere!” teretas direktriss.
        “Fizkultprivet!” kõlas rõõmus tervitus.
        Tulija oli hoopis mammutileidja Jüri Üürike, nisukollaste juuste ja punetava näoga  ning minu teada ainuke eestlane Obi kaldal.
        Mis eestlane! Ta oli oma rõõsa jume ja heleda peaga väljanägemiselt sajaprotsendiliselt saarlane, rääkis eesti keeltki armsa ö-ga.
        Siin, Neenetsimaal, oli see umbes kolmekümne viiene mees turismiinstruktor, mägimatkamise meistersportlane, korraldas šokimatkasid. Üürikest kiideti Nõukogude Liidu keskajalehtedes ehtsaks oma ala entusiastiks.
        Ka Üürike kandis štormovkat, kuid tema vorm oli täiuslikum, tal olid jalas puusani ulatuvad kalavinskid ja need olid stiilselt kohutavalt porised.
        Seda mõõdupuud ma teadsin – mida lägasem, seda väärikam! Ainult kantseleirotid võisid polaaraladel ilma väliste plekkideta olla, kuid neil oli must südametunnistus.
      Khakivärvi presentpoolmantel ehk štormovka oli rüü, mida mõni Siberi-hull seltskond Eestiski originaalteksastest kõrgemaks hindas ning Üürikesel oli see täpselt viimase peal – parajalt peetud ja pleekinud, mõõdukalt räbal, mitte mõni nõelasilmast tulnu, mis ainult pühapäeval selga pannakse.
Üürike oli mees, kes ei vajanud kodu, püsiv elupaik vaid ahistas teda. Üürikest tõmbasid üksnes käimata teed, kõige rohkem need, kuhu mitte keegi polnud varem jalga tõstnud, natuke kõlbasid ka need, kuhu ta ise polnud varem sattunud.
        “Paljud ütlevad, et mina leidsin Estonetsi. Mina aga mitte üksnes ei leidnud mammutit, vaid kaevasin selle ka igikeltsast välja. Kõigepealt andis mammut mulle käppa, alles siis alustasin,” ütles Üürike.
        “Ma ei tea, mulle tundub vahel, et kõik tiblad on kirjaoskamatud! Kõik,” alustas Üürike.
        Väita seda ajalooteaduse kandidaadi Tamara Grigorjevna kabinetis, kus riiulid on põrandast laeni raamatuid täis! 

Looming
Minu Neenetsimaa, Petrone Print 2010
Bussiga Poolas, Go Group 2010
Liiviküla ehk Lifljandia, Eesti Raamat 2010
Islam ja diktatuurid; Venemaa ja Kesk-Aasia, Go Group 2010
Mälestused: Moskva. Tartu. Praha, Eesti Keele Sihtasutus 2009
Rongiga maailma lõppu: Tallinn-Moskva-Vladivostok, Go Group 2009
Musketäride muundumised, Eesti Keele Sihtasutus 2008
Kodunt kaugemal: reisikirjad laiast maailmast, Eesti Raamat 2008
Toronto, New York, Los Angeles, Go Group 2008
Juuditar ja idasakslanna, Wellesto 2007
Rudimoisi isa: Tartu-romaani esimene osa, Wellesto 2006
Päästke mind, palun, päikese eest, päästke, Wellesto 2004
Kalad kõnniteel, päästke mind, Wellesto 2004
Kevad Hiinas, valitud reisikirjad, Eesti Keele Sihtasutus 2002
Valitud reisikirjad 1, Eesti Keele Sihtasutus 2001
Valitud teosed 2, Wellesto 2001
Paradiisisaared Tahiti ja Tonga, Eesti Keele Sihtasutus 2001
Margit Puusaag ja tema mehed, Wellesto 2001
Juhan Liivi armastuse valu, Wellesto 2001
Artur Magnussoni suur sõjasuvi ning Moskva ja Tartu mälestused, Eesti Keele Sihtasutus 2000
Haapsalu tragöödia, Virgela 2000
Ungern-Sternberg – sõjajumal, Esimene raamat, Virgela 1999
Ungern-Sternberg – sõjajumal, Teine raamat, Virgela 1999
Kindralleitnant Robert Roman Ungern-Sternberg, V. Pinn 1999
Tšingis-khaan on Ungern-Sternberg, Perioodika 1997
Artur Magnussoni suur sõjasuvi, Eesti Raamat 1997
Kuidas rikkuda piiri, Virgela 1997
Pariisi linnas Londonis, ehk, Euroeesti hääled, Eesti Raamat 1996
Poeet&Jeesus, UMARA 1994, Sankt-Peterburg
Liikuja autoportree, Kupar 1995
Tartu- &Praha-mälestused, Wellesto 1992
Elu Moskvas, Wellesto 1991
Armastusega Oxfordi, Eesti Raamat 1991
Kurbmäng Paabelis, Eesti Raamat 1989
Lapsepõlvest Malleta, Eesti Raamat 1981
Homne karikakar, Perioodika 1976

Linke
Olev Remsu “Seest siiruviiruline, pealt punakarvaline”, Sirp 6.02.2009
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8135:seest-siiruviiruline-pealt-punakarvaline&catid=4:film&Itemid=3&issue=3238
Raimu Hanson “Kirjanik rikastab tartlaste mälu”, Tartu Postimees 5.02.2009
http://www.tartupostimees.ee/?id=78280
Jüri Aarma “Olev Remsu: Iga rahvas ei ole oma valitsejat väärt”, Maaleht 1.11.2007 http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=10437

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: