Viivi Luik

11. mai 2011 at 7:46 e.l. (Nädala autor 2011)

Foto: Peeter Langovits/Postimees

Viivi Luik on sündinud 6. novembril 1946 Viljandimaal, Eestis. 1954-1965 õppis Risti Algkoolis, Kalmetu 8-kl koolis ja Tallinna Kaugõppekeskkoolis. Esimene trükis ilmunud luuletus 1962. a. Esimene raamat 1965. a. Alates 1965. a. töötas Tallinnas arhivaarina ja raamatukoguhoidjana. Alates 1967. a kutseline kirjanik Tallinnas. Kirjanike Liidu liige alates 1970. a. Elanud 1993-1997 Helsingis, 1996 Berliinis, 1998-2003 Roomas. 1974. a abiellus eesti kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdiga. Esimene luuletuskogu ilmus 1965. a. Sestsaadik ilmunud kümme luulekogu, kolm romaani, samuti esseesid ja lasteraamatuid. 1985. a ilmus romaan “Seitsmes rahukevad”, mis on ilmunud paljudes keeltes ja saanud eriti hea vastuvõtu Soomes, Rootsis, Norras, Shveitsis, Austrias ja Saksamaal. Tema teine romaan “Ajaloo ilu” ilmus 1991. a. See on samuti tõlgitud mitmetesse keeltesse ning hästi vastu võetud. Autasud ja stipendiumid: (ENSV-s saanud 1975, 1976, 1982, 1985 J. Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia, Ed. Vilde nim. kolhoosi kirjanduspreemia, ajakirja “Looming” aastapreemia, Eesti NSV riikliku preemia 1987, Juhan Liivi luuleauhinna 1988). Eesti Vabariigi Kultuuripreemia kirjanduse alal 1992, Soome Vabariigi aumärk (Suomen Leijonan komentajamerkki) 1995, Eesti Vabariigi aumärk (Eesti Valge Tähe 4. klassi orden) 2000, Shveitsi Kirjanike Liidu (Gruppe Olten) stipendium 1989. a. Shveits, Bielefeldi Linna stipendium 1993, Saksamaa DAAD-Stipendium (Das Stipendium des Deutschen Akademischen Austauschdienstes) Berlin 1996, Spender-Trust-Stipendium 2000, Inglismaa Albert Koechlin Stiftung-Stipendium 2003, Shveits.

Katkend “Varjuteater”, Eesti Keele Sihtasutus 2010, lk 70 -74.

Taotlus oli tehtud, raha makstud, sellekohane paber olemas, kuid kindlaks määratud kuupäeval ja kellaajal ei ilmunud kedagi. Telekom vastas noore ja ülbe naisehäälega: “Pronto!”, ei teadnud taotlusest ega tärminist midagi, kutsus järgmise tüdruku, kes omakorda kutsus järgmise tüdruku, kes kutsus jutuka vanamehe. See vanamees määras järgmise tärmini, mis samamoodi hauavaikuses möödus.
Kõik need päevad sadas kohinal ja pladinal jämedat ja sirget sügisvihma. Via dei Coronari korteri toad, kus päikesepaistelise päevalgi oli kõhe ning tuli lugeda ja kirjutada lambi valgel, läksid pimedaks nagu öö.
Läbi sünge poolpimeduse paistsid kõik need kolm päeva punane samettool ja lonkav lauake, millel valendas tumm telefon.
Telekomiga ühenduse võtmisel kordus kõik seesama. Alguses ülbe “Pronto!”, seejärel teine tüdruk, kes kutsus kolmanda tüdruku, kes omakorda kutsus vanamehe, kes määras uue tärmini, mis jälle hauavaikuses möödus.
Siis ilm muutus. Taevas tõusis kõrgele ja säras, õhk oli mahe ja pehme. Kavatsesin kohe välja tormata, pidime JJ-iga saatkonnas kokku saama ja vastuvõtule minema, ja hakkasin juba hiljaks jääma.
Avasin just korteriukse ja seisin järsku silm-silma vastas noormehega, kes nägi välja nagu etendaks ta elavat kuju, sest ta oli just tahtnud uksekella nupule vajutada, tema käsi oli veel luuleliselt tõstetud. Ukse avamine enne kellaandmist oli teda hetkeks rööpast välja viinud. Seepärast tarvitas ta igasse olukorda passivat sõna “Allora!”.
Suure seletamise järel sain ma vaevaliselt aru, et see hõljuv, lokiline ja lõhnastatud noormees tuli telefoniühendust taastama. Korjasin kõik oma itaalia sõnad kokku ja moodustasin lihtsa lause. Küsisin, miks ta nii mitu päeva hiljaks jäi. Vastseks sain kudrutavaid etteheiteid selles vaimus: “Signora, bella mia, kas te tõesti arvasite, et ma selle vihmaga tulen telefoni ühendama! Oli ju nii jube ilm! Selle sügise kõige koledamad päevad, oo, che brutto!”, ja nii edasi!
See noormees oli justkui mõnest etruski hauakambrist välja astunud. Nagu see postkaardivanamehe etruski kollektsioonist pärit poiss, vilepuhuja, kellel on lühike lehviv rüü, tugevad sääremarjad ja kes astub pikal jõudsal sammul surma ja surematuse poole. Selle poisi pilte on kogu Itaalia täis külvatud.
Telekomi poisil polnud mingit lehvivat rüüd. Rüü asemel kandis ta kerget suitsukarva kortsunud pintsakut, mille värv ja kangas ütlesid, et see pole juhuslik pintsak, vaid kalli äri kallis kaup. Kaelas välkus medaljon. Rääkimata kingadest, mis kordasid pintsaku värvi.
See magus, jutukas ilmutus küsis midagi. Tal oli midagi tarvis, kuid ma ei saanud aru, mida. Ta suundus otsejoones köögi poole, vaatas seal koduselt ringi, kuni leidis ühe kahvli, ja tema nägu lõi särama.
Kõigile, kellele ma seda lugu olen rääkinud, on jäänud mõistatuseks, milleks võis telefoni sisselülitamisel tarvis minna kahvlit. Eestlased arvasid, et “mis siin arvata, oinas on oinas!” Itaallased seletasid, et kahvlit võis vaja minna selleks, et mulle köögiriista küsimisega head professionaalset muljet jätta! Nende meelest jättis kahvli küsimine hea mulje, näitas huvi asja vastu. Seda kahvlit polnud vaja mitte telefoni sisselülitamiseks, vaid bella figura etendamiseks.
“Olgu muud mis on, peaasi, et MULJE hea on!” See lause on kirjutatud Itaalia õhku. Seda hingatakse sisse sündimisest saadik.
Itaalia saladuslikud, nähtamatud Ristiisad, kõik need eesriidetagused niiditõmbajad ja kardetavad ärihaid on oma põhiolemuselt tüdrukud, pealegi hellitatud ja pirtsakad tüdrukud. Nende solvumised on tüdrukute solvumised, nende kättemaks on tüdrukute kättemaks, kaalutlev ja külm küll, kuid lapsik ja süüdimatu. Nende julmus lõbustab neid. Selles pole kurjust, see on mäng. Kes ei tunne tüdrukuid, ei mõista Itaaliat.
Vaga vesi, sügav põhi! Kust tuul, sealt meel!
Itaalias kohtab tihti tüüpi, kes on mänglev meelitaja, kerge köietantsija, selgete süütute silmadega külmavereline suli. Kui ta imekombel sõna peab, siis omal erilisel, ettearvamatul viisil ja sel juhul lõpuni. Siis ei kõiguta seda enam ükski vägi. Kuid tõde ja õigus pole üldiselt tüdrukute mängumaa.
Põhja pool Alpe algavad meeste riigid. Põhja pool Alpe on tüdrukudki mehed. Seal üleval põhjas pannakse ikka veel rõhku tõele ja õigusele. Aetakse oma joru, lüüakse rusikas laua peale ja puss rindu, mõtlemata, mis MULJE see jätab. Põhja pool Alpe pole sel mingit tähtsust, kas relva tõstnud käsi oli hoolitsetud ja kas saatuslik käeliigutus oli küllalt elegantne. Kui sulle antakse põiklevaid vastuseid, kui sulle ei öelda ei “ei” ega “jaa”, kui ühe käega antakse ja teisega võetakse, siis oled sa Tüdrukute Riigis, kus loogika ei maksa. Siis tuleb sul mõelda selle peale, kuidas enda vastu huvi äratada. On tarvis komplimente ja väikseid kingitusi, hüüatusi, teesklust, kerget ja elegantset jultumust.
Olgugi sul tuhat korda õigus, see sinu vääramatu õigus on pärit põhja poolt Alpe, kohmetute ja mehiste, raske sammuga barbarite juurest, Lõuna pool Alpe võib selle peale vilistada. Lõuna pool Alpe maksab mäng ja mulje.
Tüdrukud ei ole teadlased. Nad ei talu tõestusi. Faktid äratavad neis tülgastust.

Looming
Pilvede püha Luuletused. Tallinn. Eesti Raamat. 1965
Taevaste tuul Luuletused. Tallinn. Eesti Raamat. 1966
Lauludemüüja Luuletused. Tallinn. Eesti Raamat. 1968
Hääl Luuletused. Tallinn. Perioodika. 1968
Ole kus oled Luuletused. Tallinn. Eesti Raamat. 1971
Pildi sisse minek Luuletused. Tallinn. Eesti Raamat. 1973
Salamaja piir Lühiromaan. Tallinn. Perioodika. 1974
Leopold Lasteraamat. Tallinn. Eesti Raamat. 1974
Vaatame, mis Leopold veel räägib Lasteraamat. Tallinn. Eesti Raamat. 1974
Põliskevad Luuletused. Tallinn. Eesti Raamat. 1975
Leopold aitab linnameest Lasteraamat. Tallinn. Eesti Raamat. 1976
Luulet 1962-1974 Luuletused. Tallinn. Eesti Raamat. 1977
Maapäälsed asjad Luuletused. Tallinn. Eesti Raamat. 1978
Tubased lapsed Lasteraamat. Tallinn. Eesti Raamat. 1979
Rängast rõõmust Luuletused. Tallinn. Eesti Raamat. 1982
Kõik lood Leopoldist Lasteraamat. Tallinn. Eesti Raamat. 1984
Seitsmes rahukevad Romaan. Tallinn. Eesti Raamat. 1985
Kolmed tähed Lasteraamat. Tallinn. Eesti Raamat. 1987
Seitse naist Essee. Toronto. Maarjamaa. 1989
Ajaloo ilu Romaan. Tallinn. Eesti Raamat. 1991
Meie aabits ja lugemik Kooliraamat. Tallinn / Helsinki. Hortus Litterarum / Tammi 1992
Koera sünnipäev Kuuldemäng. Tallinn. Looming. 1994
Inimese kapike Esseed. Tallinn. Vagabund. 1998
Maa taevas, luulet 1962-1990 Luuletused. Tallinn. Varrak. 1998
Pilli hääl Libreto. Muusika: Ralf Gothoni, 2000. Tallinn. Looming. 2000
Elujoon Luuletused. Tänapäev. 2005
Varjuteater, Eesti Keele Sihtasutus 2010

Linke
Koduleht
http://www.viiviluik.ee

Ilmar Palli “Viivi Luik: Oleks tarvis rohkem tarka enesekindlust ja usku”, Maaleht 23.01.2010
http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/viivi-luik-oleks-tarvis-rohkem-tarka-enesekindlust-ja-usku.d?id=28626807

Rein Veidemann “Viivi Luik – ajatu teeline”, postimees.ee 27.11.2010
http://www.postimees.ee/?id=348329

Viivi Luik: kirjanik ja surnupesija, postimees.ee 18.03.2009
http://www.postimees.ee/?id=95570

Viivi Luik: miks on kirjanikke vaja, postimees.ee, 04.04.2009
http://www.postimees.ee/?id=102945

Linda Kaljundi, Eesti lugu:Viivi Luik “Seitsmes rahukevad”, Eesti Päevaleht 29.05.2009
http://www.epl.ee/artikkel/469861

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: