Nora Ikstena

7. juuni 2011 at 12:48 p.l. (Nädala autor 2011)

Sündinud Riias, lõpetanud Läti Ülikooli läti filoloogina. Õppinud 1994-1995 inglise keelt ja kirjandust Columbia ülikoolis Missouris. Töötanud Jānis Rainise uurimisgrupis, kirjandusajakirja “Karogs” ja Riia õhtulehe “Rīgas Balss” toimetustes. Aastatel 1995–1997 töötas Ikstena külalistoimetajana ajakirja The Review of Contemporary Fiction (Illinois) erinumbri kallal, mis oli pühendatud läti kirjandusele.
Aastal 1998 ilmus tema esimene romaan “Elu pühitsus”, millel oli Lätis suur menu. Taani kriitik Nicki Hansen kasutab raamatu kohta sõnu: “unenäoline, salakaval, pildirikas, tormiline, mõtlik, võimas”. Ikstena teine romaan “Neitsi õpetus” viitab otseselt T.S.Eliot`i “Neljale kvartetile”. Kirjanduskriitik Kärt Hellermaale tõi Ikstena esimene romaan meelde T.S.Elioti luule (“Lätlanna poeetiline loits”, Eesti Päevaleht 23.01.2004).
Tema loomingut on tõlgitud soome, saksa, vene, sloveeni, prantsuse, rootsi, inglise, eesti ja taani keelde.

Katkend “Neitsi õpetus”, LR 2011 13/14 SA Kultuurileht. Lk 35-38.

Asnāte kõnnib ümber maja, murrab läbi metsistunud õunaaia ning karuputkede rägastiku, ronib Draudava mäkke. Päev on kasvanud suureks ja punaseks nagu suvine saviõun. Ärritab neitsit nagu keelatud vili. Kui seda hammustad, saad õpetuse kogu eluks, sest alles talvel muutub see vili magusaks.
        Asnāte jälgib päikese tulekahju ja mõtleb keelatud viljast.
        Rohelised ananassid Rahu tänava nurgal. 
        Brežnevi ajal uurisid toidujahist kurnatud Riia koduperenaised neid kahtlustavalt, kuid asusid siiski järjekorda. Oli midagi söödavat ja oli järjekord. Anti üks igale ostjale. Kõik on arusaadav: asud sappa, ootad kannatlikult, kaitsed oma järjekorraõigusi – sõnadega, ja kui vaja, ka rusikatega.
        Koolilaps Asnāte on järjekordadega harjunud. Tal on ülesanne – koolist tulles võtab ta korraga ära mitu saba. Leivasaba, lihasaba, võisaba. Asunud järjekorda, pöördub ta viisakalt ees- või tagapool seisja poole ja palub luba minna koju helistama. Siis jookseb ta kähku ajalehekioski taha telefoniputkasse, otsib rahakotist kahekopikalise ja helistab. Ārija vastab. Natukese aja pärast on ta raha ja kandevõrkudega kohal. Asnāte võtab võtme ja võib lipata koju, kus köögilaual paksu käterätiku all on igapäevane toit – kartulid, viinerid ja hautatud kapsas. Aga see on alati maitsev.
        Rohelised ananassid Rahu tänava nurgal. 
        Täna on Asnāte suurpäev. Kõik algas hommikul, kui ta kooli minnes leidis Gorki tänava veelombist ühe rubla. Rubla!!! Rubla eest saab osta kümme jäätist või kümme klaasi tomatimahla või kaheksa moonisaia või vähemalt kolm pudelit limonaadi või neli pakki maisikepikesi või kaks martsipanist öökulli või … Asnāte kui korralik laps tõstab rubla pelglikult üles, raputab kuivaks, silub, murrab pooleks ja paneb õpilaspäeviku vahele. Koolis küsib ta kindluse mõttes õpetajalt, kas ta tohib rubla endale jätta või peab siiski miilitsasse viima. Õpetaja millegipärast naeratab ja lisab, et Asnātel õnnestus leida üks suuremaid õnnerahasid…
        Suur õnnerubla ja kaks vaba tundi. Seda on peaaegu et liiga palju. Ta ei lähe, vaid kargleb kodu poole. Rahast joovastunud lapsemeel hüppab keksu. Koju läheb ta suure ringiga – ta ostab kaks martsipanist öökulli ja läheb hipodroomile. Ta istub tribüünil ja sööb ühe öökulli ära, teise viib Jukijale. Ta jõuab õigeaegselt koju, ja veel martsipanist öökulliga.
        Rohelised ananassid Rahu tänava nurgal. 
Asnāte märkab järjekorda. Kuigi tema aru hüppab keksu, jookseb ta kohusetundest vaatama, mida antakse. Midagi ennenägematut, midagi veidrat – suur, roheline, kuid siiski lõhnab käbi, otsas haraline saba. Müüja juhendab, et hoitagu radiaatori juures soojas, siis viib see käbi paari päeva pärast keele alla. Saba on erutatud, lainetab, turtsub ja keeb.
        …Kiusatuslik puuvili, mis ei ole igapäevane leib. Jumal on minema kihutatud, igapäevane leib tuleb välja kannatada. Kurat on puistanud oma suured lõhnavad käbid rahu tänavale. Rõõmu pärast lööb ta oma rautatud kabjaga iga kord vastu tühjust, kui mõni paradiisist välja aetud Eeva keelatud vilja nopib. Eevad kisavad, vehivad kandevõrkudega. Jumalat ei ole, aga naistel on mehed ja naised tahavad neile tuua ebamaist rõõmu. Kui jumal seda ei anna, las annab siis kurat…
        Väike Asnāte on erutatud koos täiskasvanud Eevadega. Ta võtab järjekorra ära, palub viisakalt kohta hoida ja läheb käbedalt müüja juurde.
        “Mul on üks rubla,” näitab Asnāte väljasirutatud käes oma hommikust leidu kuradikäbidega kauplevale valges kitlis müüjale, “kas sellest jätkub?”
        Naissoost Beltsebul haarab kastist suure käbi, mis ei ole sugugi nii roheline nagu teised, vaid kollakas ja lõhnab nagu aur, mis tõuseb pruunist maiustusest, mida Jukija keedab suhkrust ja mida ta nimetab köhakommiks. Sabas seisval tädil, kellele see küps vili peaks saama, löövad silmad särama. Kuid naisjuudas viskab puuvilja kaalule ja teatab: “Rubla viisteist, no hüva, plika, võta rubla eest.” Ta kahmab rubla ja surub imelise vilja Asnātele pihku.
        Plika saab selle ilma sabata, ja sealjuures kõige ilusama. Saba esimene Eeva hakkab tänitama, temaga ühinevad teised. Naissoost Beltsebul röögatab kurjalt. Kelle käes on siin võim?
        “Te olete valmis lapsel silmad peast nokkima, lollid mutid. Suu kinni, või ma panen poe kinni, “ hoiatab müüja, nii et teist korda ei ole tarvis hoiatada.
        Asnāte kõnnid nagu udus. Ta surub kallist saaki vastu rinda. Arusaamatu lõhn tungib ninna, harali saba torgib lõuaalust. Tal ei ole kaht martsipanist öökulli. See-eest läheb ta ja istub hipodroomi tribüünile, ananass süles. Ei, mitte süles. Ta püüab seda käes hoida nagu kuningas riigiõuna. Ta peab troonil istuma suursuguselt, sest varsti nad tulevad üksteise järel, lehvitades käppasid, sabu ja tiibu – hamstrid Bambi ja Rosalie, taks Ripsis, suuremad koerad Pogi ja Brencis, kass Ulis, väikesed kõveranokalised Lulli ja Kerri ja suursugune Jeremija, kellega kunagi laskis traavi Julkija… Üks kõigi, kõik ühe eest. Sõbrad mitte vaenlased. Ta lehvitab neile hoogsalt vastu, sest kuningas ei ole kuri, ei istu kalliskividega kaunistatud troonil, vaid on samasugune nagu teised loomad. Kui paraad on läbi, viib Asnāte lõhnava riigiõuna koju, las Julkija imestab. Missugune ebatavaline ja õnnelik päev.
        Leivapoe taga, päris lähedal hipodroomi niitudele, lööb Asnātele ninna suitsuhais. Tüdruk pöörab õnnest pimestatud pilgu taeva poole. Hipodroomilt tõusevad õhku hiiglaslikud, ähvardavad suitsusambad – sinivalged, tuliste servadega. Asnāte jookseb tule poole nii kiiresti, kui seda lubavad tema lapsejaks ja raske riigiõun. Ta jõuab erutatud inimesteni, kes ajavad mõistmatu lapse minema. Ta teeb nuttes ringi ja jookseb vanade paplite poole, mis kasvavad tribüüni vastas. Ta varjub puude vahele, jalad pahkluudeni hallaga kaetud sügislehtedes. Praginal põleb nõtke tribüünikatus, leekide laine neelab juba ka puid. Paar närvilist tuletõrjujat jookseb edasi-tagasi, vedades tühje voolikuid.
        Põleb Asnāte pühakoda, punker, tema loss, staap, unistus, põrandaalune varjupaik, kujutlus, kirik, peidik… Kuhu jäi paraad, kuhu sõbralikud kuningriigi asukad, kes lehvitasid käppade, vuntside, saba, tiibade, kõrvadega?…Rab rīstõ, rab rīstõ- sealilmas ohkab raskelt suuraudadegha Jeremija. Lapsel jooksevad pisarad nagu kevadel puuritud mahlakasel. Keegi oli talle selja tagant ligi hiilinud ja tõuganud jalge alt tabureti. Sellele ronides võis n’äha kaugemale. Hallaniiskus tungib mööda puuvillaseid sukki üles, pisarad voolavad mööda lõuga alla ja niisutavad koolipluusi tärgeldatud kraed. Õlad tõmblevad nutust ja külmast. Külmunud sõrmed hoiavad kramplikult keelatud vilja.
        Sina ei pea vastuvoolu ujuma.
        Sina ei pea üks kord lõikama ja seitse korda mõõtma.
        Sina ei pea rääkima nagu jumala suust.
        Sina ei pea elama, silmad lahti.
        Sina ei pea helpima palavat putru.
        Sina ei pea peaga vastu seina jooksma.
        Sina ei pea õhulosse ehitama.
        Sina ei pea püüdma siili paljaste kätega.
        Sina ei pea sõitma nagu ilma ohjadeta.
        Sina ei pea end laskma ära võluda petlikest lootustest.

Looming
“Naasmine” 1992, ühe Läti diplomaadi ja kirjaniku biograafia
Pisiasjad ja lõbustused 1993, (novellikogu)
“Ekslikud romansid” 1997 (novellikogu)
Elu pühitsus 1998 (eesti k 2003), tõlkinud Ita Saks
Neitsi õpetus 2001 romaan (eesti k 2011), tõlkinud Kalev Kalkun
Elujutud, 2004
Pasknäär peegliklaasis, 2006
Šokolaadist Jeesus, 2009

Linke
Nora Ikstena “Uus vabadus”, Eesti Päevaleht 21.02.2009,
http://www.epl.ee/artikkel/459689
Nora Ikstena Tallinna kirjandusfestivalil
http://www.headread.ee/templ/index_esinejad_muu.php?page=263&lang=8

Advertisements

1 kommentaar

  1. Koššer-kirjandus * « Lugemissoovituse blog said,

    […] – Katrina Kalda “Eesti romaan” Andrus Allikvee (Tartu Linnaraamatukogu) – Nora Ikstena „Neitsi õpetus“ Andrus Allikvee (Tartu Linnaraamatukogu) – Czeslaw Milosz “Miloszi […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: