W.G. Sebald

8. juuli 2011 at 9:00 e.l. (Nädala autor 2011)

W.G. Sebald

Foto: Rex Features

Winfried Georg Sebald (1944-2001) oli Inglismaal Norwichis elanud saksa kirjanik. Kui ta poleks autoõnnetuses hukkunud, oleks ta olnud tõsiseltvõetavamaid Nobeli auhinna kandidaate saksa keeleruumis. Ta jõudis kirjutada luulet, arvukalt esseid ning neli suuremat proosaraamatut, millest kaks – “Väljarändajad” ning “Austerlitz” – on ilmunud ka eesti keeles. Peale “Saturni rõngaste” on tõlkes ilmumas tema esikteos “Peapööritus. Tunded”. Nii stiililt kui ka teemalt jääb Sebald kaugele praeguse aja peavoolu pulbitsustest, kuid tema harukordsust on märgatud kõigis suuremates keeltes. Sebald – see on tihe, täpne, tõsine keskendumine olulisele inimelus ja ajaloos, see on väärikas ja võrdlemisi nõudlik kirjandus, mis aga võib tasuda levitatsioonitundega. (“Saturni rõngad, Atlex 2011)

Katkend “Saturni rõngad”,  Inglise palverännak, Atlex 2011, tõlkinud Mati Sirkel, lk  87-91.

Teise päeva õhtul peale minu saabumist Southwoldi näitas BBC pärast hiliseid uudiseid dokumentaalfilmi mulle seni tundmatust, 1916. aastal ühes Londoni vanglas riigireetmise pärast hukatud Roger Casementist. Ehkki selle osaliselt haruldastest ajaloolistest ülesvõtetest koosneva filmi pildid mind otsekohe oma lumma said, vajusin ma televiisori ette nihutatud rohelises samettugitoolis peagi sügavasse unne. Läbi oma aegamööda lahustuva teadvuse kuulsin ma küll suurima selgusega iga sõna, mida ütles Casementi loo jutustaja ja mis – nii mulle tundus – olid spetsiaalselt mulle määratud, kuid mõista ma neid ei suutnud. Kolksu, veski, kolksu, käis mul lõpuks peas ringi, sa kolksud ainult minule. Kui ma tunde hiljem esimeses aohämaruses ärkasin raskest unenäost ning nägin enda ees tummas kastis värelemas testpilti, siis mäletasin vaid veel seda, et programmi algul oli juttu olnud, kuidas kirjanik Joseph Conrad oli tutvunud Kongos Casementiga ja pidanud teda ainsaks sirgemeelseks inimeseks eurooplaste hulgas, keda oli korrumpeerinud osalt troopiline kliima, osalt nende endi kasuahnus ja rahahimu. Nagu kõlab üks mulle kummalisel moel sõna-sõnalt meelde jäänud tsitaat Conradi Kongo-päevikust: ma nägin teda kord üksnes kepiga relvastatult ja ainult ühe luanda-poisi ning inglise buldogite Biddy ja Paddy saatel minemas vägevasse džunglisse, mis Kongos ümbritseb iga asundust. Ja mõni kuu hiljem nägin ma, kuidas ta oma keppi viibutades poisiga, kes kandis kompsu, ja koertega džunglist tagasi tuli, vahest veidi kõhnem, aga muidu nii kahjustamatult, nagu pöörduks ta just tagasi pärastlõunaselt jalutuskäigult Hyde Parkis. Need paar rida ning mõned varjulised pildid Conradist ja Casementist välja arvatud, oli mul kõik meelest läinud, mida jutustaja oli seejäral arvatavasti rääkinud mõlema mehe eluteest, seepärast püüdsin ma sealtpeale allikate põhjal mõningal määral rekonstrueerida lugu, mille olin tookord Southwoldis (arvan, et vastutustundetult) maha maganud.
        1862. aasta suve lõpul reisis Mme Evelina Korzeniowska oma tookord veel mitte viieaastasegi poja Teodor Josef  Konradiga väikeset Podoolia linnast Žitomirist Varssavisse, et liituda abikaasa Apollo Korzeniowskiga, kes juba kevadel oli loobunud vähe sissetoovast mõisavalitsejaelust, kavatsedes kirjandusliku ja poliitilis- konspiratiivse tööga olla abiks nii paljude igatsetud ülestõusu ettevalmistamisel Vene türannia vastu. Septembri keskel leidsid Korzeniowskite Varssavi-korteris aset illegaalse Poola rahvuskomitee esimesed istungid ja järgnenud nädalate jooksul nägi Konrad-poiss kahtlemata arvukaid salapäraseid isikuid oma vanemate pool sisse ja välja käimas. Valge-punases salongis summutatud häälel vestlevate härraste tõsised näod lasksid tal ajaloolise tunni tähtsust küllap vähemalt aimata. Võib-olla oli ta sel ajahetkel isegi juba pühendatud vandeseltslaslike sündmuste eesmärki ja teadis, et ema kandis – keelatud viisil – musta, leina märgiks oma rahva pärast, kes kannatas võõra võimu all. Kui ei teadnud, siis pidi ta saama usalduse osaliseks hiljemalt oktoobri lõpus, kui isa kinni võeti ja tsitadelli vangi pandi. Kohtuotsus pärast kiiret protsessi sõjaväekohtu ees määras ta pagendusse Vologdasse, kusagil Nižni Novgorodi taguses maakõrbes asuvasse jumalast hüljatud paika. 1863. aasta suvel kirjutab Apollo Korzeniowski oma nõole, et Vologda on üksainumas soomülgas, mille tänavad ja teed on tehtud langetatud puutüvedest. Majad, ka laudadest kokku klopsitud ja kirevaks värvitud provintsiaadlipaleed seisavad keset sood vaiade otsas. Kõik ümberringi vajub, pehkib ja mädaneb. On ainult kaks aastaaega: valge ja roheline talv. Üheksa kuud puhub Põhjamere poolt jäist õhku. Kraadiklaas langeb kujuteldamatute miinuskraadideni. Sind ümbritseb lõputu pimedus. Rohelise talve ajal sajab lakkamatult vihma. Pori tungib ustest sisse. Laibatardumus läheb üle õudseks marasmiks. Valgel talvel on kõik surnud, rohelisel talvel kõik suremas.
        Tuberkuloos, mille käes Evelina Korzeniowska juba aastaid kannatab, areneb neil asjaoludel sama hästi kui takistamatult. Talle veel jäänud päevad on peaaegu juba loetud. Tsaristlike ametkondade armuosutus, mis võimaldab tervise taastamiseks pikemat viibimist venna Ukraina mõisas, pole talle lõppude lõpuks muud kui lisapiin, sest pärast talle mööndud aja otsasaamist peab ta kõigist esildistest ja avaldustest hoolimata, ja ehkki on ta nüüd lähemal surmale kui elule, koos Konradiga pagulusse naasma. Ärasõidu päeval seisab Evelina Korzeniowska ümbritsetuna sugulaste ja teenijate summast ning naabrusest tulnud sõpradest, Novofastovo häärberi lahtisel trepil. Kõik kokkutulnud, välja arvatud lapsed ja livreedes teenrid, kannavad mustast kalevist ja mustast siidist riideid. Ei lausuta ühtki sõna. Poolpime vanaema vahib üle kurva stseeni tühja maad. Pukspuurondeeli ümber jooksval kaarjal liivateel seisab veider, omapäraselt pikendatuna mõjuv tõld. Liiga kaugele ette ulatub tiisel, liiga kaugel paistab olevat kutsaripukk koos kutsariga sõiduki tagaosast, mis on üle kuhjatud reisikirstude ja igat liiki pagasiga. Tõllakarp ripub ise madalal rataste nagu kahe alatiseks lahku läinud maailma vahel. Tõllauks on lahti ja sees pragulisel nahkistmel istub juba mõnda aega Konrad-poiss ning näeb pimedast seda, mida ta hiljem kirjeldab. Trööstitult vaatab vaene ema veel kord ringi, siis laskub ettevaatlikult onu Tadeuszi käsivarre najal astmeist alla. Mahajääjad ei mineta hoiakut. Isegi Konradi lemmik-onutütar, kes oma šoti seelikus näeb mustas seltskonnas välja nagu mõni printsess, paneb ainult sõrmeotsad suu ette, et väljendada õudust mõlema pagendatu ärasõidu üle. Ja inetu šveitsi preili Durand, kes on kogu suve suurima andumusega kandnud hoolt Konradi kasvatamise eest ja muidu igal võimalusel nutma puhkeb, hüüab hüvastijätuks taskurätikuga lehvitades oma kasvandikule veel vapralt: “N`oublie pas ton francais, chéri!”  Onu Tadeusz paneb tõllaukse kinni ja astub sammu tagasi. Tõld nõksatab paigast. Juba kaovad sõbrad ja armsad sugulased väikesest aknalõigust. Teisele poole välja vaadates näeb Konrad, kuidas kaugel ees, teispool pukspuurondeeli, läheb liikvele piirkonnapolitseiülema vanker, millele vene kombe kohaselt on kolm hobust ette rakendatud, ja kuidas politseiülem just vajutab oma lameda, tulipunasest lindist ümbritsetud nokkmütsi kindas käega sügavale silmile.
        1865. aasta aprilli algul, kaheksateist kuud pärast ärasõitu Novofastovost, sureb kolmekümne kahe aastane Evelina Korzeniowska paguluses nende varjude kätte, mida tuberkuloos on tema kehas laiali laotanud, ja kojuigatsusest, mis laastas ta südant. Ka Apollo elutahe on peaaegu täiesti kustunud. Vaevalt suudab ta pühenduda oma nii paljust õnnetusest ahistatud poja õpetamisele.

Looming
Peapööritus.Tunded,  Atlex 2011
Saturni rõngad, Atlex 2011
Austerlitz, Atlex 2009
Väljarändajad, Varrak 2003
On The Natural History Destruction, Kuperard (London) 2004
After Nature, Penguin Group 2003
The Emigrants, Vintage 2002

Linke
W.G.Sebald Wikipeedia
http://en.wikipedia.org/wiki/W._G._Sebald

Peeter Olesk “Sebaldi inimene on kui rändaja Ahasveeruse needuseta” Postimees 27.02.2011
http://www.postimees.ee/394935/sebaldi-inimene-on-kui-randaja-ahasveeruse-needuseta/

Hannes Varblane “Saksa tippautor kirjutab pagendustundest”, Eesti Päevaleht 21.06.2009
http://www.epl.ee/artikkel/471093

janar ala “Reis mälu lõppu”, Postimees 23.05.2009,
http://www.postimees.ee/122741/reis-malu-loppu/

Rachel B. Doyle “Rambling with W.G.Sebald in East Anglia”, The New York Times 24.04.2011, http://www.post-gazette.com/pg/11114/1141661-37-0.stm?cmpid=news.xml

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: