Reeli Reinaus

22. juuli 2011 at 9:00 e.l. (Nädala autor 2011)

Reeli Reinaus on sündinud 1977. Lõpetanud Tartu Teoloogia Akadeemia (1997–2002) ja Tartu Ülikooli eesti ja võrdlev rahvaluule erialal (2002), kaitsnud samas magistrikraadi (2007).

Katkend “Must vares”, Tänapäev 2010, lk 70-73.

Esimesed suured valged lumeräitsakud langesid pargi alleele, kui ta seda mööda… Ta oleks tahtnud mõelda, et koju, kuid ta ei saanud. Kui ta seda mööda lastekodusse jalutas. Poiss polnud kunagi märganud, kui ilusad need on. Ehk ainult lapsena, siis kui ta veel igast pisiasjast rõõmu tundis. Ta mäletas ühte korda, kui oli kohevas lumes hüpanud. Ta mäletas, kuidas lumi tuiskas ja seda, kuidas ema naeris, kui ta seal müttas nagu mingi väike loomake. Seth naeratas sellele mõeldes tahtmatult, kuigi tundis klompi kurku tõusvat.
        Seth teadis, miks ta praegu looduse ilu märkas. Ja see tegi teda natuke murelikuks. Ta polnud endiselt kindel, kas oli hea, et ta endale sõbra oli leidnud. Ei, mitte leidnud, vaid lasknud sõbral oma ellu tungida, nii oli vist õigem. Liisiga koos olles mõistis ta, millest oli siiani ilma jäänud ning see muutis teda omakorda vihaseks. Vihaseks just  iseenda peale, kuigi tal oli tunne, et teinekord kannatas sellepärast hoopis Liis. Vahel oli ta tüdruku vastu meelega hoolimatu. Näiteks kui Liis midagi küsis, vastas ta alles tüki aja pärast. Või ei vastanud üldse. Need olid tegelikult tühised asjad ja ta püüdis end lohutada mõttega, et ta alles püüab harjuda enda jaoks uue olukorraga, kuid samas ta tundis, et osa temast tahtis olla ikka veel vaba. Osa temast tahtis märatseda ja täiskuu öödel mööda metsi kihutada. Nii nagu teevad pool-loomad või pool-inimesed, need, kelle hing on kuhugi kinni jäänud. Ta teadis, et see on tõsi, sest ta vanaema oli talle seda kord rääkinud.
        Sisimas vihkas Seth end sel hetkel, kui ta Liisiga halvasti käitus, sest ta teadis, et see on vale, kuid ta ei saanud teisiti. Ta tahtis alateadlikult, et tüdruk ütleks, kui palju ta temast hoolib. Loomulikult tüdruk ei ütelnud. Ta vaid vaatas poissi oma kummalise pilguga. Pilguga, mis puuris poisi hinge. Võib-olla ta siiski mõistis, et poiss teeb seda sellepärast, et ta muudmoodi ei oska. Ja mis õigus oligi tal midagi Liisilt nõuda, kui ta ise seda samuti välja ei näidanud. Ei ütelnud, kui rõõmus ta nende sõpruse üle oli. Lihtsam oli teistele haiget teha, kui oma valu ja hoolimist välja näidata.
        Kas armastuse puudumine võib muuta julmaks? Jah, ta oli selles enam kui kindel. Lastekodus olid ainult peksjad ja pekstavad, kiusajad ja kiusatavad. Ja üleminek ühest staatusest teise käis teinekord üle öö.
        Ta ei mäletanud, millal ta taipas, et erineb teistest. Vist siis, kui ta tajus endal teiste pilke. Või siis, kui ta märkas, et temal on tume nahk, aga ta emal hele. Kuid see ei pannud teda muretsema. Ta suhtus sellesse kui millessegi iseenesest mõistetavasse. Alles siis kui ema suri ja ta lastekodusse sattus, mõistis ta, et erineb teistest rohkem, kui ta oleks aimatagi osanud. Ja et see erinevus on midagi totaalset, midagi, mis ei jää kellelgi märkamata ja midagi, mida ei andestata. Ta õppis vihkama kõiki ja kõike, kuigi ei mõistnud oma süüd.
        Kui Seth lastekodu ümbritsevasse aeda astus, märkas ta juba kaugelt Martinit, kes ühe puu taga kägarasse tõmbunult kükitas. Ilmselt oli ta jälle Dima ja Antoni käest peksa saanud. Sethil hakkas poisist korraga ilmatu kahju. Ta nägi vaimusilmas iseennast seal puu all istumas ja teadmas, et mitte keegi ei tule talle ilmaski appi. Sest kõik mõtlevad nii nagu tema praegu – igaüks peab ise hakkama saama. Või kardavad vahele astuda.
        Martin märkas, et Seth teda vaatab, ja tõmbas pea veel sügavamale õlgade vahele. Poisi väike nirginägu oli pori- ja verekriimuline ning alumine huul tugevasti paistes.
        Seth mõtles, mida küll Liis temast arvaks, kui teaks, et ta ei astu väiksemate kaitseks välja. Tal hakkas äkki väga häbi. Korraga ei tundunud see, et teda väiksena keegi ei aidanud, enam vabandusena ja ta ei tundnud ennast oma loodud maailmas mugavalt.
        Ta kõndis puu juurde, mille all Martin kükitas. Poiss kangestus teda nähes, aga ära ei jooksnud. Võimalik, et ta ei saanud seda lihtsalt teha. Seth mäletas kordi, kui ta peale peksu ei saanud mitu päeva korralikult käia. See meenutamine muutis ta tigedaks.
        “Kas need olid jälle Dima ja Anton?”
        Poiss vaatas talle üllatusest suurte silmadega otsa. Veel kunagi polnud Seth temaga rääkinud. Ausalt öeldes oli selles lastekodus vähe neid, kellega Seth üldse kunagi rääkinud oli.
        “Kas olid?” kordas Seth oma küsimust.
        Martin ei öelnud ikka veel midagi.
        “Hea küll, ma ajan selle asja ise korda. See jääb viimaseks korraks. Ma luban sulle.”
        “Ei,” nuuksatas korraga Martin. “Sa ei tohi! Nad tapavad mu ära.” Poisi silmis peegeldus surmahirm.
        “Ei tapa, usu mind.” Seth tundis, et oli liiga palju ütelnud, pööras ümber ja sammus minema. Ta leidis poisid tagaaiast suitsu tegemas. Dima ja Anton kangestusid, märgates teda enda poole tulevat. Seth tegi nagu tavaliselt – võttis Antonil, kes lähemal seisis, käest kinni ja keeras selle järsu raksatusega selja taha.
        Anton röögatas. Ta nägu värvus peaaegu lillaks ja tundus, et ta ei saa valu tõttu peaaegu hingata. Suits kukkus suust värskele lumele.
        “Kui te veel ealeski Martinit puutute, siis murran ma teie kõigi käeluud,” lausus Seth rahulikult. Anton ainult kähises vastuseks.
        Dima vaatas seda hirmust oimetuna pealt. Siis hakkas ta läkastama, sest oli endale ehmatusest suitsu kurku tõmmanud.
        Anton tõi kuuldavale üksnes arusaamatuid kiunatusi. Seth tõukas ta vastu maad ja pöördus minekule. Ta teadis, et käeluude murdmiseni asi ei jõua. Temast räägiti lastekodu peal selleks liiga hirmsaid lugusid, et keegi julgeks tema kannatust proovile panna.
        Seth viskus tuppa jõudes voodile. Ta polnud kindel, kas tundis end nüüd paremini või mitte. Vähemalt ta teadis, et Martin jäetakse rahule. Jah, ta tundis end paremini. Ma olen Batman, mõtles ta. See kõlas tobedalt.
        Tal oli ainult kahju, et ei saa sellest Liisile rääkida. Tüdruk ei mõistaks, miks ta juba varem polnud vahele astunud. Korraga ei mõistnud ta seda ka ise. Saatusele oli liiga raske andestada. Nüüd oli ta seda siiski teinud, sest tegelikult oli saatus tema vastu helde olnud. Võimalik, et heldem, kui kellegi teise vastu nende klassis. Omal, saatusele iseloomulikul kummalisel moel, muidugi mõista.  

Looming
Kivid, tulnukad ja sekt, Tänapäev 2011
Must vares, Tänapäev 2010
Täiesti tavaline perekond, Tänapäev 2010
Nõidkapteni needus, Tänapäev 2010
Mõistatud lossivaremetes, Tänapäev 2009
Saladuslik päevik, Tänapäev 2008

Linke
Elina Randoja “Treilerid tutvustavad raamatuid”, Postimees 24.01.2011,
http://www.tartupostimees.ee/377046/treilerid-tutvustavad-raamatuid/

Kirjanik.Reeli Reinaus: Mind koidavad nõiad ja kummitused, Gossip.ee
http://www.gossip.ee/articles/7489-kirjanik-reeli-reinaus-mind-koidavad-noiad-ja-kummitused?locale=et

Kirjanik.Reeli Reinaus: nii poiste kui ka tüdrukute puhul tuleb arendada soolist identideeti, Gossip.ee,
http://www.gossip.ee/articles/7490-kirjanik-reeli-reinaus-nii-poiste-kui-ka-tuedrukute-puhul-tuleb-arendada-soolist-identiteeti?locale=et

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: