Dag Solstad

8. aug. 2011 at 10:16 e.l. (Nädala autor 2011)

Dag Solstad

Foto: Bjarne Thune

Dag Solstad (1941 ) norra proosakirjanik.
Üks eredamaid nimesid tänapäeva Norra kirjanduses. S. elab Oslos ja Berliinis.
Suurem läbimurre saabus 1969. aastal romaaniga “Irr! Grønt!” (“Hale! Roheline!”), mis lähtub poolaka Witold Gombrowiczi rolliteooriatest.
Aastatel 1971–1987 kirjutas ta Kommunistliku partei ideoloogiast kantud romaane, mis lähtusid põhimõttest, et kirjandus peab teenima töölisklassi huve. Enim vastuolusid tekitas neist autobiograafiline romaan “Arild Asnes, 1970”, mis on esimene raamat triloogiast, kuhu kuulusid ka “Gümnaasiumiõpetaja Pederseni jutustus suurest poliitilisest ärkamisest, mis meie maad on tabanud”, ekraniseeritud aastal 2006 ning “Roman 1987”. 1989. aastal võitis Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.
“Üheteistkümnes romaan, kaheksateistkümnes raamat”, eesti k ilmunud 1996, tõlk Sigrid Kangur) ning kaks aastat hiljem ilmunud “Genanse og verdighet” (“Ujedus ja väärikus”, eesti k 2010). Viimastel aastatel on Solstad naasnud autobiograafiliste teoste juurde, 2002. aastal ilmus romaan “16/07/41” ning 2006. aastal “Armand V.: fotnoter til en uutgravd roman” (“Armand V.: Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused”, eesti keeles ilmunud 2009, tõlkija Sigrid Tooming). Viimase eest omistati talle 2006. aastal Brage auhind. Solstad on kirjutanud ka näidendeid ning esseesid. Dag Solstad on ainus autor, kes on saanud Norra Kirjanduskriitikute Auhinna kolmel korral.

Katkend:  “17. romaan”, SA Kultuurileht, “Loomingu Raamatukogu” 2011 9/10, lk 28-30. Tõlkinud Sigrid Tooming.

Nii läksid päevad ja aastad. Ta sai 60 täis ning laskis muudkui edasi. Pidas “Idamaa pärlit” oma kuuris täitsa üksi ja igasuguse ilmaga. Tutvus tolliametnike ja jaekaupmeestega, kes pidasid lugu Aasias sissetehtud aed- ja puuviljast. Ei tundnud puudust vestluskaaslastest. Tegi piinliku täpsusega raamatupidamist, eriti maksuametit silmas pidades. Vahetevahel ilmusid platsi tööandjate esindajad ja tahtsid tema abi, et korda saada mõni keerukas probleem, millega nad olid ummikusse jooksnud, nagu nad seda väljendasid. Mõnikord paistsid nad olevat lausa meeleheitel, nii tülikas näis muulaspäritoluga inimestele Norra bürokraatia. Ja Bjørn Hansen katsus asjad joonde ajada. Aastate möödudes hakkas ta neisse suhtuma kui oma headesse abilistesse ega pidanud olukorda kuratlikuks vandenõuks, mis kasutas ära tema õnnetust, et pigistada temast välja kõik mis võimalik, kuna nad jätavad ta maha täpselt nagu mehe, keda Bjørn Hansen oli omal ajal keeldunud ära tundmast (ja keda ta tõesti ei tundnud). Aga vahel jäi talle mulje, et nad käisid ta nõuandeid kuulamas pigem selleks, et temast kinni hoida, kui et nad nüüd tema nõu oleksid vajanud asjades, mille lahendamiseks nad oleksid ausalt öelda pidanud juba küllalt kogenud olema. Aga äkki nad arvasid, et talle kuluks ära pisut sularaha?
        Kas tuli vahel ette, et ta mõtles oma pojale ja avamata kirjale, mis oli tõenäoliselt pojalt? Eraldivõetult ei juhtunud seda tihti. Iseenesest ei juhtunud tihti, et Bjørn Hansen oma pojale mõtles. Seda juhtus aeg-ajalt, millele järgnes eemalviibimise kurbus, ja siis kehitas ta vaid alistunult õlgu ja mõtles, et nii see on ja nii see on tegelikult kogu aeg olnud, ka enne niinimetatud paljastamist ( nagu Bjørn Hansen oli paljastamist nimetama hakanud). Ta pidi sedagi arvesse võtma, et polnud pojaga korrapäraselt suhelnud ega teda üldse näinud tolle 14. kuni 20. eluaastani, kuni poiss korraga Kongsbergi ilmus, mitte selleks et isaga kokku saada, vaid et õppida Kongsbergi kõrgkoolis mainekal optikaerialal. Siis oli ta elanud mõne kuu isa pool korteris, kuni leidis endale omaette või kohasema peavarju. Ei, kui ta pojale mõtles, siis peamiselt seoses avamata kirjaga, mille ta temalt oli saanud. Miks ta seda avanud ei olnud? Kirja saabumisest sai nüüd mitu aastat. Miks ta seda ära ei visanud? Ei, seda ta ei suutnud. See ei tulnud kõne alla. Kuid praegusel kujul oli see vaid nuhtluseks.
        Aga peamiselt mõtles ta põhjusele, miks ta praegu säärast elu pidi elama. Seda kummalist eba-elu. Mõtted tiirlesid üha suure lüüasaamise ümber. Paljastamine. See niinimetatud paljastamine. Ta mõtles sellele sageli, aga vaid kui järgneva sissejuhatusele. Suur projekt. Tema mõtted tiirlesid üha suure projekti ümber, mille nurjas üks varane ennelõuna, kui ta vannitoast väljus ning seisis vannitoaukse ning panoraamakna all oleva tühja ratastooli vahel.
        Mida ta tegelikult oli kavatsenud? Ausalt öelda ei mäletanud ta seda isegi, aga vastus oli olemas olnud. Elu ülesehituse kohta, nagu ta seda nüüd nimetaks; varem, kui see juhtus, nimetas ta seda kindlasti teisiti, tal ei olnud meeles.
        Ei, tal ei olnud meeles, või ei tahtnud ta mäletada? Kuid ta murdis selle üle pidevalt pead, vähemalt seda ei takistanud miski tal tegemast. Tallis kontoris või eriti siis, kui ta istus kodus oma väikeses korteris, mille pikiseina kattis põrandast laeni ulatuv raamaturiiul, tuubil täis raamatuid, jah, neid pressis sealt lausa välja. Võimalik, et ta oli ostnud endale lähimalt tänavanurgalt kioskist pool grillkana ja friikartuleid ning istus diivanilaua taga ja sõi. Ning jõi kõrvale pudeli õlut. Ta oli uhke, et teda ümbritseb maailmakirjandus. See tõstis tema elu maast lahti. Tuhanded raamatud, tuhanded hääled, mis rääkisid kõigest olemasolevast. Kuid samas – just need raamatud viisid ta selle teoni, tema suure, idiootliku projektini. Ta tegi seda, ümbritsetuna maailmakirjandusest. Aga kui ma ütlen, et raamatud õilistavad hinge, siis kes mind ikka usuks, mõtles ta pisikese muigega. Nähes mind ja mu praegust olukorda. Kolm aastat tsoonis, ja siis see kuradima paljastamine. Oo, oleks see vast olemata jäänud, see rikkus kõik ära! Mõtles ta maruvihaselt, kümme aastat pärast kohutavat hommikupoolikut Kongsbergi korrusmajas.
        Mõistagi oli projekt idiootlik, ütles ta endale, iga arukas vestlus peab algama sellest arusaamisega. Aga ma ei taha sellest aru saada. See, mis mind vaevab, on paljastamine. Ei miski muu. Oleksin võinud istuda, vaba nagu lind oma Kongsbergi korrusmaja puuris. Puhtalt ja ilmsüütult. Nagu Jumala lapsuke. Aga võta näpust. Olen saanud hoopis teistsuguse elu, mistõttu pean ikka veel näo kätesse peitma kartuses, et mind võiks näha mõni, kes ei tohi mind mu praegusel kujul näha. Vaba vaid nende seas, kes ei minus ei näe midagi muud kui “Idamaa pärli” omanikku või muulaspäritolu ja –välimusega kriminaalide järk-järgult üha endisaegsemat nõustajat. Selleks, et normaalselt nende seas liikuda, olen ma just parajal määral kitkutud.
        Iga päev läks ta oma väikesest korterist elamiskõlbmatu üürimaja tagahoovi kuuri, kus asusid tema kontor ja ladu ning mille välisukse ees seisis vana kaubik. Igahommikuse jalutuskäigu juurde kuulus ka läbiastumine Postkontorist, kus ta tõi oma postkastist posti ära. Ühel päeval avastas ta, et muu posti vahele oli poetunud ootamatu kiri. Ta võpatas ning ruttas õhinal kontorisse, kus vaatas posti kohe läbi. Ta haaras kohe ootamatu kirja. See kandis Bø templit. Niisiis mitte Kongsvinger. Aga äkki on ta ära kolinud, mõtles ta. Vaja järele uurida. Aga mitte kohe. Kõigepealt päevatöö. Kaup klientidele kätte toimetada, see ei võtnud kuigi kaua, neid jäi aina vähemaks, kuid oli aina piisavalt, et asja käigus hoida. Seejärel tagasi kontorisse raamatupidamist tegema. Seegi läks nüüd nobedamalt, sest kui on vähem kliente, siis on vähem ka raamatupidamiskandeid. Seejärel koju. Ta läks oma väikesesse korterisse. Otsis välja eelmise kirja. Võrdles ümbrikel käekirja. Jah, tundus olevat sama käekiri. Ta ei olnud sada protsenti kindel, aga kaldus arvama, et see on sama käekiri, ehkki kirjutatud erinevate sulepeadega ning peaaegu kaheksa-aastase vahega. Äkitselt rebis ta lahti selle kirja ümbriku, mille oli saanud esimesena ja mis oli oodanud ligemale kaheksa aastat.

Linke
Toomas Vint “D. Solstadi  “17. romaan””, eesti keeles 2011, http://toomasvint.com/2011/03/dag-solstad-17-romaan/

sehkendaja, 21. Dag Solstad “17. romaan”, 3.04.2011
http://sehkendaja.wordpress.com/2011/04/03/21-dag-solstad-17-romaan/

Looming eesti keeles
“Üheteistkümnes romaan. Kaheksateistkümnes raamat” Perioodika 1996
Armand V. Üheväljakaevamata romaani joonealused märkused, Kultuurileht, LR 2009, 8-10
Ujedus ja väärikus, Kultuurileht 2010, LR 2010, 9/10
17. romaan, Kultuurileht 2011, LR 9/10

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: