Siim Veskimees

23. aug. 2011 at 11:43 e.l. (Nädala autor 2011)

S. Veskimees (1962) – eesti ulmekirjanik  Selle nime all (pseudonüüm), alustas ta 1999. aastal kirjutamist ulmeajakirjas Algernon ning sellest ajast alates avaldanud mitmeid romaane, lühiromaane ja jutte. Stiililiselt paigutab Veskimees end hard science fictioni alla. Siim Veskimees on Eesti Kirjanike Liidu liige.
 

 
Katkend: “Sümfoonia katkenud keelele”, Fantaasia 2010, lk 81-84.

Karl vandus ja sukeldus teise tuppa oma koti juurde. Ta suutis pimedas padrunid leida ja laadis käsikaudu varumagasinid. Ta mõtles hetke ja libistas siis Cassiuse relva diivanipadja alla. Ta vingerdas varju esikus välisukse kõrval. Maja uksed olid lahti ja teisel korrusel põlevad tuled valgustasid aeda. Ta näris huuli ja andis endale esimest korda aega paar sekundit mõelda, mida järgmiseks teha. Võrad võisid passida ükskõik kus. Kes nad õieti olid? Ta kuulis, kuidas too õnnetu aatomisõjas ellujäänud seltskond põgeneb kiirkorras tagasi oma maailma sellest, mis oli pääsemise asemel uueks sõjatandriks osutunud. Jah, kumin ja vile kõrvus õnneks vaibusid tasapisi…
        Esmaabivahendeid! Nii oli ema palunud.
        Keldrist kostis ikka veel segane kära ja keegi neist võõrastest hiilis teise uksepiida taha. Ta ütles midagi arusaamatut, kuid Karli ohust teravnenud nägemine tabas õues vilksatavad valged kogud. Ta jõudis vaevalt tagasi hüpata, kui tema peast vuhises mööda miski, mis kusagil tagaseinas sädemeid lõi. Teine poiss tulistas kolm-neli lasku ja enne kui ta isegi aru sai, tegi ta sedasama, sihtides põõsaid, kust tulistati. Ta rabeles – ikka varju hoidudes – jalule, lendas kahe hüppega läbi elutoa ja küürutas ühe akna alla, et aeda piiluda. Selle nurga alt ei näinud ta midagi peale kusagil tänaval jooksva varju. Ta vandus vaikselt – see kära pidi niikuinii kogu linna politsei sinna kokku tooma.
        Ta sööstis tagatrepi kaudu ülemisele korrusele. Esimeseks kustutas ta tuled ja tuulas siis natuke aega kapis, kust tema mäletamist mööda võeti kõiki neid asju, millega omal ajal ta lõhkikukutud põlvi plaasterdati. Juuniöö ei olnud väga pime ja lisaks põlesid tänavalaternad – valgust oli piisavalt, et toas orienteeruda, kuid mingeid silte ta selles valguses muidugi lugeda ei suutnud. Ta toppis taskutesse kõik sidemed-plaastrid, mida ta leida suutis, ja ka mõned pudelid, millest lootis, et need haavade ravitsemiseks sobivad.
        Ta laskus uuesti trepist alla ja tema tähelepanu köitis seintel peegelduv vilkuv sinine valgus. Ta vandus ja kõhkles paar pikka sekundit, ent otsustas siiski ikkagi korra tänavale pilgu visata. Tagantjärele ei oleks  ta isegi osanud sõnastada neid kaalutlusi, mis teda seda tegema sundisid. Ta muidugi tundis paika nagu oma viit sõrme. Et tagatrepilt on kaks sammu puuriida taha, sealt algavad tihedad põõsad, mille all on sobiv käik, ja edasi pakuvad aia kivipostid suurepärast varju…
        Politseiauto sõitis nende aiast mööda ja peatus alles üle-ülejärgmise maja ees. Sellest väljus ettevaatlikult kaks politseinikku, kes kätt relvakabuuril hoides tänaval ringi vaatasid ja siis tagasi tulema hakkasid. Nojah, mitte ühtegi inimest näha ei olnud ja kuna ta oli tuled kustutanud, ei erinenud nende maja teistest seal tänava ääres.
        Teine politseiauto peatus selle tänavaotsa juures, kust esimenegi oli tulnud. See ei jõudnud peatuda ega sisse keerata, sest enne kõlas kusagil kõrvaltänaval ragin, mida saatis võbelev valgus, ja sellele järgnes karjatus ning segased hüüded. Esimesed politseinikud tormasid oma auto juurde tagasi ja teine auto pöördus kummide vilinal.
        Karl ei jäänud seda kõike rohkem jälgima, sest nüüd tundus terve linn politseisireenide käes vaevlevat. Ta lootis, et kui neid tulistamishimulisi väärnähtusi jooksis linna peale tõepoolest ainult kaks, on nad ehk mõlemad seal kaugemal ja neil ning politseil on natuke üksteisega tegemist. Ta tormas tuldud teed tagasi ja – siiski mitte unustades elementaarset ettevaatust – vupsas esiukse juurest läbi ja sulges selle.
        Mitte üht inimest. Ta laskus keldrisse – sama lugu. Ta piilus alla käiku, selle põrandal ei olnud kedagi. Ta mõtles korra, kas mitte too traadine tool oma kohale liigutada ja nii luuk sulgeda, kuid võitu sai kartus, et ta ei suuda seda enam avada, seda enam, et ta ei teadnud, kuhu kadusid ema, Cassius ja Ingrid. Selle asemel barrikadeeris ta hoopis ülemise sissekäigu, pani lauad hädapäraselt tagasi ja nihutas ühe madala kapi ette, et need ilusti paigal seisaksid. Ema ja Cassius loodetavasti oskasid ka kapi kaudu liikuda.
        Ta oli kogu see aeg relva käeulatuses hoidnud ja kuulatanud. Kaotada polnud enam midagi, peaaegu kõigil majadel oli mõni aken valge, ja nii süütas ta ka ise valguse. Paistis, et politsei pole aimu saanud, kust tulistamine lahti läks, nii et kuigi ikka veel oli sireene kuulda, tundus aktiivne olevat kandunud kuhugi kaugemale jõe poole.
        Ta asus koristama. Esimeseks otsis ta kokku ja mattis maja taha kõik padrunikestad, siis pühkis ära vere ja tegeles õige mitu tundi sellega, et lappis kuuliauke… hm, vähemalt püüdis neile anda igivanade oksaaukude välimust. Ning lõpuks jäi ta ülemisel korrusel akna all tugitoolis magama, relv põlvedel ja hommikumantel hädapäraseks tekiks peal.
        Kell näitas juba keskpäeva, kui ta lõpuks koputamise peale ärkas. Kiire pilk aknast – politsei. Pilk peeglisse – milline veider elukas!… aga käib küll.
        “Üks hetk!” hõikas ta aknast, et mitte anda neile põhjust liiga palju aias ringi trampida.
        “Tere, te tahate kindlasti öise jama kohta küsida?” ilmus ta uksele, nagu oli – katkistes teksastes, räpane T-särk seljas, juuksed sassis ja padja nägu peas.
        “Jah, vabandust, elad sa siin?”
        “üks hetk…” Karl võttis sealsamas nagis rippuva jaki taskust rahakoti ja andis politseile oma ID-kaardi. “Noh, maja on minu nimel – vanaonu pärandus -, aga elan ainult suvel, muidu Tallinna inimene. Mis siin õieti juhtus?”
        “Mida sa kuulsid?” küsis üks politseinikest vastu, talle dokumenti tagasi ulatades.
        “Mingi trall hakkas käima… Magasin, siis korraga lasud, mingi ragin kusagil siin lähedal, mulle tundus, et lausa siinsamas tänaval või aias…”
        “Kellaaega ei vaadanud?”
        Karl mõtles hetke ja vangutas siis pead. “Ei vaadanud. Hiljem vaatasin, siis oli neli. Aga siis olid juba inimesed tänaval. Olin, eee… väga väsinud, läksin magama tagasi.”
        “Olid üksi? Elad siin üksi?”
        “õhtul käisid mõned sõbrad läbi, aga nad läksid nii kahe paiku minema. Praegu ei ole kedagi… vist… niipalju, kui ma vaatasin. Ärkasin just. Ajasite mu üles. Olgu, kell 12 on see juba inimsõbralik tegu.”
        Politseinikud vahetasid pilke.
        “Nii, et siin aias ei tulistanud keegi?”
        Karl kehitas õlgu. “Minu teada mitte.”
        Igatahes sai ta neist viie minutiga lahti. Ta käis duši all, keetis köögis kohvi ja muutus aina mornimaks. Ta sodis pliiatsiga mingi koduajakirja suhteliselt heledale tagakaanele – kus muidugi laiutas mingi keskpäraselt nõme reklaam – oma olukorra üsna ammendava kokkuvõtte:
        “Ingrid on kadunud;
        ema on kadunud;
        tuli Cassius, minu isa!?! (ilmselt kusagilt teisest maailmast), sai haavata ja on ka kadunud;
        ma käisin kuskil kolmandas maailmas (kus on toimunud tuumasõda);
        kusagilt (neljandast?) maailmast tulid tüübid seninägematute relvadega (plasmapüss?);
        emal on kah mingi eriti vinge kone ja ta oskab seda isegi kasutada; (tuleb eeldada, et) kaks paha on ikka veel Pärnu peal jooksus;
        politsei jookseb ringi.”
        Ja alles siis meenus talle, et Cassius oli talle midagi pihku pistnud.
       
Looming
„Operatsioon „Ogaline päike””, 2001 Fantaasia
„Kõver mets”, 2002 Salasõna.
„Kuu Ordu”, 2003  Fantaasia. 
„Pilvelinnuste ajastu langus”, 2004  Fantaasia.
„Poolel teel”, 2007  Varrak.
„Keskpäevapimedus”, 2007 Fantaasia.
„Taevatagune suurem ilm. Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon”, 2008 Fantaasia.
„Sümfoonia katkenud keelele”, 2010 Fantaasia

Linke:
S. Veskimehe kodulehekülg – http://www.veskimees.eu/

Lugemiseks internetist:  http://www.veskimees.eu/node/64

Siim Veskimehe jutte võrguajakirjas Algernon, http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/arhiiv/jutud.html?autor=Veskimees,+Siim

Selleaastased Stalkerid:
Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
1. Siim Veskimees «Kuldhordi teine tulek» (antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja
kvantkristall», kirjastus Fantaasia)
Parim eesti autori lühijutt
1. Siim Veskimees «Kaugete päevade valgus» (võrguajakiri «Algernon» 2010;
detsember)
http://www.zzz.ee:8080/docs/ROOT/Algernon42/docShowArt?artid=1934&comment=1&commentlist=1&type=news_item

Belials, V. Ulmekaravan liigub. // Sirp. – 2001, 14. dets.
http://www.sirp.ee/2001/14.12.01/Kirjand/kirjand1-2.html

Habicht, J. Seitseteist aastat küpsenud ulmeromaan. // Eesti Päevaleht. –
2005, 22. apr.) http://www.epl.ee/?artikkel=290151

Hargla, I. Brutaalne ulmemärul Eestimaa metsades. // Eesti Päevaleht –
2003, 14. marts http://www.epl.ee/artikkel/230230

Hargla, I. Luurerüütleid ja ökomärulit. // Vikerkaar. – 2004, nr. 6 – Lk.
107-108

Kallas, E. Veskimees, Alf ja muud macho’d. // Looming. – (2005/Jul), nr. 7
– Lk. 1110-1111 http://193.40.240.76/sfbooks/arvustautor.asp

Kallas, J. Siim Veskimees “Kuu Ordu” // Eesti Ekspress. – 2004 19. aprill
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B9A3FB15E2C920F6C2256E82003CE2D6

Kommer, M. Uus raamat Siim Veskimees “Poolel teel” // Oma Saar :
Telenädal. – 2008, 14. aprill

Riid A. 16 küsimust Siim Veskimehele // Ulmekirjanduse Baas .- 2003, mai
http://193.40.240.76/sfbooks/kysimused/veskimees.htm
http://www.veskimees.eu/node/37

Veskimees, S. Mees, Veskimees / interv. Sash Uusjärv. // Muusa. – 2008,
nr. [2] – Lk. 20-21

Veskimees, S. Siim Veskimehe kosmoseooper / üles kirjut. Andres Mesikäpp.
// Eesti Päevaleht : Arkaadia. – (2002/Mar/1) – Lk. 14

Advertisements

1 kommentaar

  1. Siim Veskimees « Stalkerid said,

    […] Nädala autor Siim Veskimees // https://n2dalaautor.wordpress.com/2011/08/23/siim-veskimees/ […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: