Daniil Harms

6. sept. 2011 at 1:38 p.l. (Nädala autor 2011)

Daniil Harms Juvatšov (1905-1942) – vene kirjanik, sürrealist, vene absurdikirjanduse klassik. 

Daniil Harms

Daniil Harms

Lühijutt tõlkekogumikust “Välja pudenevad vanaeided”, Tänapäev 2011, lk 172-174.
Kassaneiu

Maša leidis seene, korjas selle üles ja viis turule. Turul anti Mašale vastu pead ja lubati veel vastu jalgu tõmmata. Maša ehmus ja laskis jalga. Jooksis Maša kooperatiivipoodi ja tahtis ennast kassa taha ära peita. Juhataja aga nägi Mašat ja küsis: mis sul käes on? Maša ütles: seen. Juhataja ütles: näe, kui terane! Tahad, võtan sind tööle? Tühja sa võtad, ütles Maša. Juhataja aga vastu: Võtan küll! Ja pani Maša kassavänta keerutama.
        Maša keerutas, keerutas kassavänta ja suri äkki ära. Tuli miilits, koostas protokolli ja käskis juhatajal maksta trahvi: 15 rubla.
        Juhataja ütleb: Mille eest trahv? Miilits aga ütleb: Mõrva eest. Juhataja ehmus, maksis kähku trahvi ära ja ütleb: Ainult viige see surnud kassaneiu kiiremini ära! Puuviljaosakonna müüja aga ütleb: Ei, see on vale, ta polnud ju kassaneiu. Ta ju keerutas ainult vänta! Kassaneiu aga istub vaat seal.
        Miilits ütleb:
        “Meil ükskõik. Öeldi, et tuleb ära viia kassaneiu, ja meie viimegi ta ära”
        Hakkas miilits kassaneiu poole minema.
        Kassaneiu heitis kassa taha põrandale pikali ja ütles: Ei tule! Miilits et: Miks sa, loll, siis ei tule? Kassaneiu hädaldas: Te ju matate mu elusalt maha.
        Miilitsad hakkasid kassaneiut üles tõstma, kuid ei saanud sellega kuidagi hakkama, sest neiu oli väga paks.
        “Võtke jalgadest,” soovitas puuviljaosakonna müüja.
        “Ei,” ütles juhataja, “see kassaneiu on mulle naise eest. Seetõttu palun, et te tema alakeha ei paljastaks.” Ja kassaneiu ütleb: Kuulete – ei tohi minu alakeha paljastada!
        Miilits haaras kassaneiul kaenla alt ja lohistas ta kooperatiivist välja.
        Juhataja käskis müüjatel pood korda teha ja kauplemist alustada.
        “Aga mis me selle surnuga peale hakkame?” küsis puuviljaosakonna müüja Mašale osutades.
        “”Heldeke!” ütles juhataja. “Me ju ajasime kõik sassi! Tõepoolest, mis me nüüd lahkunuga teeme?”
        “Ja kes kassas istuma hakkab?” küsis müüja.
        Juhataja haaras kätega peast, peksis põlvega õunad letil laiali ja oigas:
        “Milline korralagedus!”
        “Korralagedus!” kordavad müüjad kooris.
        Siis aga sügas juhataja vuntsi ja lausus:
        “Hee! Mind juba palja käega ei püüa! Me paneme kadunukese kassasse. Ehk ei saa ostjad arugi, kes seal istub!”
        Pandigi siis surnu kassasse istuma, torgati talle ka pabeross suhu, et rohkem elusa moodi välja näeks, pihku aga anti seen hoida – et kõik oleks nagu päris. Istubki siis surnu kassas nagu elusast peast, ainult et näost kangesti roheline ja üks silm lahti, teine aga täitsa kinni.
        “Pole vigagi,” ütleb juhataja. “Käib küll.”
        Ostjad aga klopivad juba närviliselt ukse peale – miks kooperatiivi lahti ei tehta. Eriti lärmakas on üks siidmantoos koduperenaine: vehib turukorviga ja sihib juba saapakontsaga uksekäepidet. Koduperenaise taga karjub ja kirub keegi eideke, padjapüür peas, ja sõimab kooperatiivi juhatajat kitsipungaks.
        Juhataja avas uksed ja lasi publiku sisse. Publik lidus kohe lihaosakonda, siis aga sinna, kus müüakse suhkrut ja vürtse. Padjapüüriga eideke seadis sammud otse kalaleti poole, teel sinna aga sattus ta pilk kassapreilile ja eit jäi seisma.
        “vai Jummal!” ütles ta. “issand olgu meiega!”
        Siidmantoos koduperenaine on juba aga igas letis käinud ja kiirustab nüüd kassasse. Silmanud kassaneiut jääb ta seisma, vaikib ja vahib. Müüjad on samuti vait ja vahivad juhatajat. Juhataja aga vahib leti tagant välja ja ootab, mis edasi saab.
        Siidmantlis perenaine pöördub müüjate poole ja pärib:
        “Kes teil siin kassas istub?”
        Müüjad vaikivad, sest ei tea, mida öelda. Juhataja on ka vait.
        Rahvas aga jookseb igalt poolt kokku. Juba seisab õues rahvamurd. Ilmuvad kojamehed. Kostab vilet. Ühesõnaga, skandaal missugune!
        Rahvasumm oli valmis seisma kooperatiivi juures kas või õhtuni välja, kuid siis ütles keegi, et Ozjornõi põiktänavas kukuvad aknast välja vanaeided. Siis jäi rahvast kooperatiivi juures vähemaks, kuna paljud läksid Ozjornõi põiktänavasse.
                                                                                       
                                                                                           31. august 1936. aastal

Katkend Vladimir Glotser “Marina Durnovo: Minu mees Daniil Harms”, SA Kultuurileht, LR 2011/19, lk 50-52.

Ei, tervet elu poleks ma saanud temaga elada.
        Lõpuks olin ma kõigist tema arusaamatutest tempudest väsinud. Kõigist tema lõpututest kiindumustest, romaanidest, kui ta elas kokku sõna tõsises mõttes kõikide tuttavate naistega. Ma arvan, et see oli isegi kuidagi jabur, ebanormaalne.
        Mulle piisas juba viiest või kuuest tema romaanist, et temast võõrduma hakata.

Ta ei olnud mitte lihtsalt usklik, ta polnud võimeline mitte mingisuguseks julmuseks, mitte ühekski julmaks teoks. Meie suhted olid juba niisugused, et kui ma tulin näiteks töölt, siis ei läinudki kohe tuppa, vaid koputasin enne uksele. Ma lihtsalt teadsin, et tal on seal keegi, ja et mitte skandaali teha, koputasin enne.
        Tema vastas: “Oota üks kümme minutit…”
        Või: “Tule umbes veerand tunni pärast…”
        Mina ütlesin: “Hea küll, ma lähen käin poes…”
        Mul ei olnud enam ei tugevat tunnet ega enesehaletsust.

Ometi ei läinud me lahku, ja ma arvan, et sellepärast, et teda hämmastas minu puhtus.
Mind justkui ei määrinud ükski tema kiindumus.
        Seejuures ei saanud ma öelda, et ma üldse armukade ei olnud. Pigem ikkagi olin. Ka minul jooksis juba sabas mingi poiss, kellel oli mingi seos sümfooniakontsertidega – ma ei mäleta, milline ta oli. Aga meie elasime koos edasi.

Danja õpetas mind piipu suitsetama. Ma suitsetasin ka enne abiellumist, kuid ainult paberosse. Tema aga kinkis mulle sihukese tillukese, poleeritud naistepiibu ja õpetas, kuidas seda põlema panna. See Danja piip on mul veel praegu alles.
        Tal endal oli palju piipe. Igasuguseid. Ta ostis tubakat, toppis piibu täis ja suitsetas väga palju. Suitsetas ka töö ajal, kui kirjutas.

Tal oli eelaimus, et tuleks põgeneda. Ta tahtis, et me oleksime täiesti kadunud, läheksime jala minema, metsa, ja elaksime seal.
        Oleksime võtnud kaasa ainult Piibli ja vene muinasjutte.
        Päeval oleksime liikunud nii, et keegi poleks meid näinud. Aga hämaral ajal oleksime käinud tarest taresse ja palunud, et meile antaks süüa, kui pererahval midagi leiduks. Ja tänutäheks söögi ja peavarju eest oleks tema rääkinud muinasjutte. Temas elas see tunne, see soov, mis leidis väljenduse luuletuses “Kord kodunt välja astus mees”. See oli tal nagu sisimas, hinges olemas. “Läks pimedasse metsa, ja sellest saadik, sellest saadik ongi kadunud…”
        Tal oli hirm.
        Mina aga suhtusin sellesse mõttesse kuidagi halvasti. Ja noore inimesena see mind ei köitnud.
        Ma ütlesin: “Esiteks pole mul midagi selga panna. Vildid  on juba vanad ja uusi pole kusagilt võtta…”
        Ja ma ei jaksanud enam ringi joosta. Ütlesin talle, et ma ei saa, sest ma ei jaksa. Üldiselt ma olin selle vastu.
        “Sina mine,” ütlesin mina “aga mina jään.”
        “Ei,” ütles tema, “ ilma sinuta ma ei lähe kuskile. Siis jääme siia.”
        Nii me jäimegi.

Ma ehmusin hirmsasti, kui ta ütles mulle, et läheb hullumajja.
        See oli sõja alguses. Teda võidi mobiliseerida.
        Aga ta tuli sealt välja väga heas meeleolus, nagu poleks midagi juhtunud.

Väga raske oli inimestele seletada, kuidas ta näiteks kliinikusse minnes niimoodi teeskles, et ta tunnistataks sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks. Ta kartis ainult ühte asja: et ta võetakse sõjaväkke. Kartis paaniliselt. Ta ei kujutanud endale ette, kuidas ta võtab püssi kätte ja läheb inimesi tapma.
        Ta oleks ju rindele saadetud. Alles noor ja nii-öelda sõjaväekohuslane.
        Ta ütles mulle: “Ma olen täiesti terve ja mul  pole midagi häda. Aga sellesse sõtta ei lähe ma mitte iial.”
        Ta kartis kohutavalt sõda.

Looming (tõlked eesti keelde)
Maaõlm, Tallinn, Loomingu Raamatukogu 1996, 8/9, tlk Rein Saluri.
Ootamatu jooming, Tänapäev 2002, tlk Ilona Martson ja Rein Saluri
Väljapudenevad vanaeided, Tänapäev 2011, tlk Ilona Martson ja Rein Saluri.
Linke
Tanel Pern, Harmsi nägu, Sirp 26.08.2011, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12890:harmsi-naegu1&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3356
Elo Lindsalu “Nädala raamat: naljakas ja õudne – rõhuga õudusel”, Ekspress.ee, 25.06.2011, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-naljakas-ja-oudne-rohuga-oudusel.d?id=48388593
Priit Harms, Daniil Harms, inimeste narrija, Eesti Päevaleht 20. sept 2002, http://www.epl.ee/news/kultuur/daniil-harms-inimeste-narrija.d?id=50934488
Jakov Druskin, Daniil Harmsi olemusest, Epifanio, ajatu ajakiri,
http://www.epifanio.eu/nr11/est/daniil.html

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: