Czesław Miłosz

5. okt. 2011 at 2:02 p.l. (Nädala autor 2011)

Foto: Saxon Donnelly

Czesław Miłosz (1911-2004) – maailmakirjanduse suurkuju, üks neljast poolakast, kes pärjatud Nobeli kirjanduspreemiaga (1980). 1978. aastal pälvis Neustadti kirjanduspreemia. Eesti lugejale on M. tuntud eelkõige “Vangitatud mõistuse” (LR 1999) kaudu, kus ta käsitleb Nõukogude mõjusfääri sattunud Kesk-Euroopa intelligentsi saatust. Eluõhtul kirjutatud “Miłoszi ABC” on omapärase vormiga  – tähestikuliselt järjestatud – mälestusraamat, mis toob meie ette kireva panoraami XX sajandist, rõhuga Leedul, Poolal, Prantsusmaal ja Ameerikal.

17. oktoobril kell 17.30 kohvikus Lutsu Juures
Hendrik Lindepuu esitleb Poola nobelisti Czesław Miłoszi tõlkeraamatuid:
mälestusteraamatut “Miłoszi ABC”  ja lühiesseede kogu “Teeäärne koerake”.

Katkend:  “Miłoszi ABC”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011, lk 21-25.

Amalrik, Andrei. XX sajandi tõenäoliselt kõige ootamatum ja arusaamatum sündmus oli end NSVL-iks ehk Nõukogude Liiduks kutsunud riigi kokkuvarisemine. Astronoomilised summad, mida kulutati maailma suurimale poliitilisele politseile, võimaldasid sel kasvada võimsaks organisatsiooniks, mille käsutuses oli miljoneid nuhke ja sunnitöölaagrite võrgustik üle Euraasia. Selleks, et välismaalased ei teaks süsteemi kohta tõde, rahastati heldelt propagandat ja salaluure tegevust. Kulukas terrorimasin ja selle maskeerimine humaansete loosungitega tundusid garanteerivat impeeriumi kestvuse. NSVL-I võidud Teise maailmasõja lahingutandritel ja osalemine Euroopa jagamisel vihjasid sisemisele efektiivsusele ja mõjutasid saatuslikult vastvallutatud maade elanikkonda. Tõsi küll, aja möödudes ilmusid monoliiti praod, ometigi said lagunemise märke silmanud optimistid hurjutada, et olid eksikombel oma soovid reaalsusega segi ajanud.
        Ma olin üks mõõdukatest optimistidest ning ootasin muutusi, igal juhul ei tundunud Moskva pikaealine valitsemine meie riikide üle mulle tõenäoline. Muutused pidid kindlasti aset leidma, kuid mitte minu eluajal. Mulle tundus, et Jerzy Giedroyc oli palju enesekindlam, sest ta viitas nii Briti kui Prantsuse impeeriumi lõpule, kuid ka tema ei ennustanud, millal see võiks aset leida. Ma teadsin ainult paari inimest, kes olid impeeriumi kokkuvarisemises kindlad ning kes ka ütlesid, et see ei juhtu mitte ebamäärases tulevikus, vaid kohe varsti, kümne, kõige enam ehk viieteistkümne aasta pärast.
        Üks neist oli Andrei Amalrik, sündinud 1938. aastal Moskvas ajaloolase pojana. Venelane, Nõukogude Liidu elanik, kuid teadlik oma perekonna prantsuse päritolust. Talle meeldis viidata oma visigoodi perekonnanimele, Amalrici nime kandsid kaks kuningat, kes võtsid osa XII sajandi ristisõdadest, samuti paavsti legaat, kes sai kuulsaks oma ütlusega ristisõjas albilaste vastu toimunud Béziersi linna vallutamisel: ”Tapke nad kõik maha, küll Jumal õiged ära tunneb.” Keskaegne Amalric de Béne oli ketser ja usumärter. Venemaa Amalriki esivanem tuli Venemaale XIX sajandil Avignonist. Mineviku vastu huvi tundev Andrei läks õppima ajalugu ning kirjutas oma kursusetöö Kiievi Russi kohta. Kui tal siis kästi viia oma kursusetöö sisu vastavusse ametliku seisukohaga, mille järgi esimesed valitsejad olid slaavlased, aga mitte skandinaavlased, siis keeldus ta seda tegemast ja visati ülikoolist välja. Ta kujundas ise oma elustiili, tegi juhutöid, et säilitada sisemist vabadust. Ta ei võidelnud riigi vastu ega ka tunnustanud seda riiki. Ta ei lugenud ajakirjandust, sest see valetas, tema enda kirjatöödel aga polnud lootustki trükivalgusele. Muu hulgas kirjutas ta viis absurditeatri vaimus satiirilist teatritükki. Tema plaanipärase tagasitõmbumise taktika meenutab mulle Jossif Brodskit. Üsna sarnane oli ka talle esitatud süüdistus pärast arreteerimist 1965. aastal – parasiitlus (tegelikuks põhjuseks oli see, et Amalrik aitas tuttavate kunstnikkude teoseid välismaale
toimetada). Karistuseks määrati kaks ja pool aastat asumist ning kolhoosis töötamist Siberis. Amalrik kirjutas sellest raamatus “Sunniviisil Siberisse”, mille käsikirja ta välismaale saatis ning mis ilmus 1970. aastal New Yorgis. Ma lugesin seda ning Amalriki detailsed tähelepanekud Venemaa külaelu kohta aitasid mul paremini mõista ka tema esseed Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?” Vastavalt oma legaalse vabaduse laiendamise strateegiale avaldas ta arvamust avalikult, omaenese nime all. See õbluke raamat, õieti ainult essee, ilmus Amsterdamis 1969. aastal ning tõlgiti kohe paljudesse keeltesse, poolakeelsena ilmus see Pariisis Kultura kirjastuses. Amalrikil lubati pagendusest tagasi pöörduda 1966. aastal, kuid 1970. aastal arreteeriti ta uuesti ning seekord mõisteti talle kolm aastat range režiimiga vangilaagrit ning ta kandis selle karistuse ära Kolõmas. Ta jäi ellu, kuid seejärel määrati talle kolm aastat lisaks. Andrei Sahharovi organiseeritud rahvusvahelise protestiavalduse tõttu muudeti vanglakaristus asumiselesaatmiseks, kus ta 1975. aastal naasis Moskvasse, et järgmisel aastal Läände emigreeruda. Kordamööda võõrustasid teda Utrechti Ülikool Hollandis, Harvardi Ülikool ja Hooveri Instituut.
        Amalriki ennustused said tõeks. Ta eksis ainult mõne aastaga. Loomulikult on meil praegu tema ennustusest teistsugune arusaam kui tollal, mil tema juttu võeti kui vastutustundetut sonimist. Johtuvalt oma erakordsusest kaasaegsete hulgas on teda võrreldud Pjotr Tžaadajeviga, kelle tsaar Nikolai I käskis hullumeelseks kuulutada. Nagu nüüdseks on selgunud, olid Amalriki hinnangud oma ekstreemsusele vaatamata täiesti kained.
        Ajaloolasena oli ta kirjutanud Kiievi Russi algusest ning nüüd kirjutas ta enda sõnade kohaselt sama impeeriumi lõpust. Erinevalt sovetoloogidest, kes enamasti huvitusid Läänest sisse toodud marksismist, väitis tema, et impeerium oli püsinud kauem just tänu marksismile, niisamuti nagu Rooma pikendas oma eksistentsi sajandite võrra tänu ristiusu vastuvõtmisele. Ta küll ei tõesta oma väidet, kuid vastavalt sellele uurib ta oma riigi kummalisi iseloomujooni, nii nagu olid teinud seda tema arvukad eelkäijad eesotsas Tžaadajeviga. Ta võrdleb tsaaride ja nende järglaste riiki kääriva taignaga, mis kerkib ja paisub inertsist. Amairik näeb “keskklassi” ehk bürokraatia vaimses skleroosis – see pole enam võimeline vastu võtma arukaid ja julgeid otsuseid – märke peatsest kokkuvarisemisest ja territoriaalsetest kaotustest (kaks Saksamaad ühinevad, Ida-Euroopa riigid saavutavad iseseisvuse). Ta ennustab, et mitmed otsused tehakse kartusest kaotada võim. Üldjoontes tunneme Almariki lugedes ära Nõukogude Liidu lagunemise põhjuste kogumi, mille üle nüüd alalõpmata diskuteeritakse, aga mida tema tajus juba ette. Nende põhjuste hulka lisab Amalrik ka rahva mõttelaadi, kus indiviidi õigused ja väärikus on tundmatud mõisted, vabadus võrdub anarhiaga ning õiglus tähendab seda, et minu naabri käsi peab käima sama halvasti kui minul ning kui temal läheb paremini, siis on see ebaõiglane. Sellega seostub ka kontrast teaduse edusammude ja juurdunud tavade vahel. “Nõukogude raketid on jõudnud Veenusele, aga külas, kus ma elan, võetakse kartuleid ikka käsitsi. See võrdlus pole üldse naljakas, see on lõhe, mis võib süveneda põhjatuks kuristikuks. Asi pole mitte selles, kuidas kartuleid võetakse, vaid faktis, et enamiku inimeste mõtlemine ongi samal tasemel kui see kartulite käsitsi väljakoukimine mullast.”
        Amalrik väärib imetlust kui olude kiuste vaba mees, ent ma ei kavatse temast prohvetit teha. Ta ennustas sõda Venemaa ja Hiina vahel ja nägi selles üht katastroofi põhjustest (selle asemel toimus sõda Afganistanis). Samuti oli tal lõpu suhtes apokalüptiline eelaimus, ta kartis massidesse kogunenud mõrvarlike tungide vallandumist, ent seda siiski ei juhtunud. Ma usun, et tema eelaimuse ratsionaliseerimise taga oli Siberi kolhoosielu kogemus, õudustunne selle trööstitu ja brutaalse elu ees, mis kutsus esile mingi ajaloolise arveteklaarimise vajaduse. Sellest hoolimata tundub, et tema loetletud põhjused pole piisavad, ning sündmus ebatõenäolisena.
        Ma kohtusin Amalrikiga Californias Palo Altos. Sain tuttavaks ka tema kauni naise Gjuseliga, kunstnikuga, kellega ta abiellus Siberis. Tatarlannalt Gjuselilt kuulsin, et ta oli sündinud Moskvas majahoidja tütrena, sellistel ametikohtadel olidki domineerinud tatarlased: Kunagi valitsesime meie iidse Venemaa üle, nüüd maksavad nad meile kätte, tehes meist öövahid.”
        Gjusel jagas Andrei saatust nii Siberis kui pärast tema vabanemist, seetõttu ei võetud teda vastu Kunstnike Liitu; see omakorda oli põhjuseks, miks ta ei saanud oma töid näitustel eksponeerida. Ameerikas ei näinud ma ühtki tema maali ega oska öelda, milline ta oli maalikunstnikuna. Mind paelus tema enda ilu ja sarm.
        Amalrik ise ei elanudki nii kaua, et näha oma ettekuulutuse täitumist. Ta hukkus autoõnnetuses 1980. aastal Hispaanias, olles teel mingile konverentsile. Sellest alates olen tihti üritanud ette kujutada, mida tegi Gjusel pärast tema kaotamist kogu oma ülejäänud elu.
        Teine inimene, kes oli kindel, et Nõukogude Liit on kokkukukkumise äärel, oli Leedu politoloog Aleksandras Štromas, kes emigreerus Leedust 1973. aastal ning õpetas hiljem ühes Ameerika ülikoolis. Loomulikult ei ennustanud sellele režiimile pikka iga ka meie ühine sõber Tomas Venclova, kes mõistis süsteemi kaost ja korruptsiooni Nõukogude armees ajateenistuses olles, kuid Štromas oli see, kes väitis, et režiim ei püsi enam aastakümneid, üksnes veel mõne aasta.  

Loomingut tõlgituna eesti keelde
Miłoszi ABC, (mälestusteraamat) Hendrik Lindepuu kirjastus 2011
Vangistatud mõistus, Loomingu Raamatukogu 1999, 18/20
Teeäärne koerake, (lühiesseede kogu) Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011
Balti õppetund (poliitiline essee 1951-1952), LR 1988, nr 51/52
Euroopa laps, 1-8, (luuletused), Looming 1997, nr 6
Erosioonist, (essee), Looming 1999, nr 10
Möödudes Rue Descartes’ist, Vikerkaar 2005, nr 10/11

Linke
Jaan Undusk “Jesuiidikindral Milosz”, Eesti Päevaleht 17.09.1999, http://www.epl.ee/news/kultuur/jesuiidikindral-milosz.d?id=50776751
Tarmo Teder “Mängurid, ülestõusjad ja kaasajooksikud”, 17.09.1999, http://www.sirp.ee/archive/1999/17.09.99/Kirjand/kirjand1-2.html
Mati Unt “Milosz mälukaotuse vastu”, Eesti Ekspress 30.09.1999, http://paber.ekspress.ee/arhiiv/1999/39/Areen/Poola.html
Czesław Miłosz “Raamatute kiituseks”, Eesti Päevaleht 27.10.2000, http://www.epl.ee/news/kultuur/raamatute-kiituseks.d?id=50793290
Wikipedia, http://en.wikipedia.org/wiki/Czes%C5%82aw_Mi%C5%82osz
Kodulehekülg, http://library.thinkquest.org/11959/milosz/00milo.htm
Martti Puukko “Czesław Miłosz 100: piiride ületaja elu”, Postimees 19.06.2011, http://www.postimees.ee/474216/czeslaw-milosz-100-piiride-uletaja-elu/

Advertisements

2 kommentaari

  1. Ardi Lippur said,

    No on hea…

  2. Koššer-kirjandus * « Lugemissoovituse blog said,

    […] Maire Liivamets (Eesti Rahvusraamatukogu) – Katrina Kalda “Eesti romaan” Andrus Allikvee (Tartu Linnaraamatukogu) – Nora Ikstena „Neitsi õpetus“ Andrus Allikvee (Tartu Linnaraamatukogu) – Czeslaw Milosz “Miloszi ABC” […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: