George R.R. Martin

20. okt. 2011 at 3:13 p.l. (Nädala autor 2011)

George R.R. Martin (1948) – USA ulmekirjanik. Martin saavutas ülemaailmse bestsellerikirjaniku staatuse oma 1996. aastal ilmuma hakanud «Jää ja Tule laulu» fantaasiasaagaga, milles kujutab erakordselt naturalistlikult ja julmas laadis väljamõeldud pseudokeskaegses maailmas aset leidvat võimuvõitlust.

Foto: David Shankbone (2011)

        “George R.R. Martini loomingut üldiselt iseloomustades tuuakse enamasti välja tema tekstide süngeid ja melanhoolseid toone, rõõmu ja positiivsust neist naljalt ei leia. Martini tegelased on tihti traagilise kangelase tüüpi, autor ei hoia oma karaktereid, kui vajadus ja tekstiloogika seda nõuab, tapab kirjanik kõhklematult ka kandvaid ja olulisi tegelasi, kelle saatuse pärast lugeja muretsedagi ei osanud. Ühtki kirjaniku väljamõeldud tegelast ei saada pidevalt ebarealistlikud õnnestumised, vastupidi, neile saab osaks teinekord ehk isegi ebaloogiliselt tihe ebaõnnestumiste jada.” /Raul Sulbi “Mõõkade, troonide ja lohede kuningas”/

Katkend saaga esimesest raamatust: Troonide mäng, Esimene raamat, Varrak 2006 lk 46-49

         “Sa pead lõunasse tulema,” ütles Robert talle. “Sa pead suve maitsma, enne kui see lahkub. Mägiaias ulatuvad kuldkollased roosiväljad nii kaugele, kui silm ulatub. Puuviljad on nii küpsed, et otse sulavad sul suus – melonid, virsikud, tähnikploomid, sa pole midagi nii magusat elu sees maitsnudki. Küll sa näed, ma tõin neid sinu jaoks kaasa. Isegi Tormiotsal, kus puhub värske meretuul, on päevad nii palavad, et sa ei jaksa end õieti liigutadagi. Ja kui sa veel linnu näeksid, Ned! Igal pool lilled, turud toidukraami pilgeni täis, suveveinid nii odavad ja nii head, et juba lõhna hingates jääd purju. Kõik on paksud ja purjus ja rikkad.” Kuningas naeris ja laksas endale vastu  vägevat kõhtu. “Ja tüdrukud, Ned!” hüüatas ta, silmad sädelemas. “Tõsijutt, naised kaotavad selle palavusega vähimagi tagasihoidlikkuse. Nad ujuvad alasti jões, otse lossi külje all. Isegi tänavatel on villaste või karusnahksete riiete jaoks liiga kuramuse palav ja nad käivad ringi sihukestes lühikestes kleitides – siidist, kui neil hõbedat jätkub, ja puuvillast, kui ei, aga vahet pole – kui nad higistama hakkavad ja riie vastu ihu kleepub, siis on nad sama hästi kui alasti.” Kuningas naeris rõõmsalt.
        Robert Baratheon oli alati olnud suure himuga mees, kes teadis, kuidas elu nautida. Eddard Starki kohta poleks keegi seda kuidagi öelda saanud. Ometi täheldas Ned tahtmatult, et kuningas on pidanud oma naudingute eest lõivu maksma. Selleks ajaks, kui nad trepist alla jõudsid, hingeldas Robert raskelt ja kui nad krüpti pimedusse astusid, punetas tema nägu laternavalgel.
        “Majesteet,” sõnas Ned aupaklikult. Ta tegi laternaga laia poolkaare. Varjud liikusid ja vankusid. Hubisev tuli langes põrandakividele ja riivas pikka rodu graniitsambaid, mis kahekaupa pimedusse kulgesid. Sammaste vahel, seinte ääres, istusid surnud oma kivist troonidel, seljad vastu sarku, milles peitusid nende maised jäänused.  “Ta on päris lõpus, Isa ja Brandoni juures.”
        Ta hakkas sammaste vahel ees minema ja Robert järgnes talle vaikides, maa/alusest jahedusest värisedes. Siin all oli alati külm. Nende sammud kõmasid põrandakividel ja kajasid ülal võlvilt vastu, kui nad Starkide valitsejasoo surnute vahel kõndisid. Nende kujud olid raiutud nende haudu sulgevatele kividele. Nad istusid pikas reas, pimedad silmad igavesse pimedusse vahtimas, ja nende jalgade ümber olid kerra tõmbunud suured kivist ürghundid. Hüplevad varjud tekitasid tunde, nagu liigutaksid kivikujud end, kui elavad nendest möödusid.
        Iidse kombe kohaselt oli iga omaaegse Talitundru isanda põlvedele asetatud rauast mõõk, et neimahimulised vaimud oma hauakambrites püsiksid. Vanim neist oli juba ammu olematuks roostetanud, nii et seal, kus metall oli kunagi kivile toetanud, paistsid nüüd ainult mõned punased laigud. Ned mõistatas, kas see tähendab seda, et need vaimud võivad nüüd lossis vabalt ringi uidata. Ta lootis, et see pole nii. Talitundru esimesed isandad oli olnud sama kalgid mehed nagu maa, mida nad valitsesid. Sajanditel enne seda, kui Loheisandad üle mere tulid, ei olnud nad kellelegi truudust vandunud, vaid nimetasid ennast Põhja Kuningateks.
        Viimaks jäi Ned seisma ja tõstis õlilambi üles. Hauakamber kulges nende ees edasi pimedusse, kuid sellest kohast alates olid sargad tühjad ja sulgemata; mustad avad, mis ootasid oma surnuid, ootasid teda ja tema lapsi. Ned ei tahtnud sellele mõelda. “Siin,” ütles ta oma kuningale. 
        Robert noogutas vaikselt, põlvitas ja langetas pea.
        Siin olid kõrvuti kolm hauda. Isand Rickard Starkil, Nedi isal, oli piklik range nägu. Kiviraidur oli teda hästi tundnud. Ta istus vaikse väärikusega, kivist sõrmed tugevasti põlvedel lebava mõõga ümber klammerdunud, kuid eluajal ei olnud ta osanud mõõkadega ümber käia. Kahes väiksemas hauas kummalgi pool olid tema lapsed.
        Brandon oli surnud kahekümne aastaselt – ta kägistati Hullu Kuninga Aerys Targaryeni käsul vaid mõni päev enne seda, kui ta pidi Vetevoo Catelyn Tullyga paari pandama. Tema isa oli sunnitud tema surma pealt vaatama. Brandon oli tegelik pärija, vanim poeg, valitsejaks sündinud.
        Lyanna oli olnud vaid kuueteistkümne aastane, erakordselt armas laps-naine. Ned oli teda kogu südamest armastanud. Robert oli teda veelgi rohkem armastanud. Lyannast pidi saama tema pruut.
        “Ta oli tegelikult palju ilusam,” sõnas kuningas, olles tükk aega vaikinud. Tema sõrmed peatusid Lyanna näol, otsekui püüaks ta naist uuesti ellu manada. Lõpuks tõusis ta kohmakalt – tema kaal segas teda. “Pagana pihta, Ned, miks sa pidid ta sellisesse kohta matma?” Kuninga hääl oli taaselustunud kurbusest kähe. “Ta vääris paremat, kui pimedus…”
        “Ta oli Talitundru Stark,” vastas Ned vaikselt. “Tema koht on siin.”
        “Ta peaks puhkama kusagil künkal, viljapuu all, kus tema kohal on päike ja pilved ja vihm teda uhub.”
        “Ma olin tema juures, kui ta suri,” tuletas Ned kuningale meelde. “Ta tahtis koju naasta, Brandoni ja isa kõrval puhata.” Ta kuulis nüüdki vahel veel õe häält. Luba mulle, oli Lyanna vere ja rooside järele lõhnavas toas hüüdnud. Luba mulle, Ned. Palavik oli ta ära kurnanud ja tema hääl oli vaid nõrk sosin, aga kui Ned talle oma sõna andis, haihtus hirm tema õe pilgust. Nedile meenus, kuidas Lyanna oli siis naeratanud, kui tugevasti õe sõrmed olid tema omi pigistanud, kui ta elust lahti lasi, närbunud ja mustad roosilehed tema peost maha pudenemas. Ned ei mäletanud, mis siis edasi sai. Ta leiti tummas leinas, õe keha ikka veel käte vahel. Väike linnuseisand Howland Reed oli Lyanna käe Nedi pihust ära võtnud. Ned ei mäletanud sellest midagi. “Ma toon talle lilli, kui saan,” ütles ta. “Lyannale meeldisid lilled.”
        “Ma vandusin, et tapan Rhaegari selle eest, mis ta temaga tegi.”
        “Sa tapsidki ta,” märkis Ned.
        “Ainult üks kord,” lausus Robert mõrult.
        Nad olid läinud vastamisi Kolmjõe koolmel, kui nende ümber kees lahing, Robertil käes sõjavasar ja peas suur hirvesarvedega kiiver, Targaryenide prints üleni mustas soomusrüüs. Tema rinnaplaadil oli tema suguvõsa kolmepäine lohe, mida tihedalt katvad rubiinid kiiskasid päikesepaistel nagu leek. Kolmjõe punane vesi voolas nende sõjaratsude kapjade ümber, kui nad ümber teineteise tiirlesid ja lööke vahetasid, uuesti ja uuesti, kuni Roberti ränk vasarahoop lõpuks lohe ja selle all oleva rinnakorvi sisse rutjus. Kui Ned lõpuks võitluspaigale jõudis, lamas Rhaegar surnult jõevoolus ja mõlema sõjaväe mehed rabelesid keerlevas vees, otsides rubiine, mis olid tema turvise küljest lahti pudenenud.
        “Unenägudes tapan ma teda igal ööl,” tunnistas Robert. “Tuhat surma on tema jaoks ikka veel liiga leebe karistus.”
        Ned ei mõistnud selle peale mida öelda. Veidi aja pärast sõnas ta: “Me peaksime tagasi minema, Majesteet. Kuninganna ootab juba.”
      “Võtku Ebalased mu naist,” pomises Robert pahuralt, kuid hakkas raskel sammul tuldud teed tagasi minema. “Ja kui ma veel kord seda “Majesteeti” kuulen, siis lasen su pea teiba otsa ajada. Me oleme teineteise jaoks midagi enamat.”

Looming eesti keeles
Windhaven, Fantaasia 2009, tlk Jaana Talja
Liivakuningad, Retk hämarusse: ulmeantoloogia, Salasõna 2003
Risti ja lohe tee, Aphra: ulmeantoloogia, Skarabeus 2005
Fevre`i unelm, Varrak 2009, tlk Juhan Habicht
Troonide mäng. 1. raamat, Varrak 2006, tlk Mario Kivistik
Troonide mäng. 2. raamat, Varrak 2007, tlk Mario Kivistik
Kuningate heitlus. 1. raamat, Varrak 2008, tlk Mario Kivistik
Kuningate heitlus. 2. raamat, Varrak 2009, tlk Mario Kivistik
Mõõkade maru. 1. osa, Varrak 2010, tlk Mario Kivistik
Mõõkade maru. 2. osa, Varrak 2011, tlk Mario Kivistik
Linke
Raul Sulbi “Martini feodaalne verepulm”, Postimees.ee 3.11.2006, http://wwx.postimees.ee/031106/esileht/kultuur/226720.php
Raul Sulbi “Menukirjanik külastab Eestit”, Postimees.ee 30.06.2009, http://www.postimees.ee/136910/menukirjanik-kulastab-eestit/
Wikipeedia, http://et.wikipedia.org/wiki/George_R._R._Martin
George R.R. Martini kodulehekülg http://www.georgerrmartin.com/
A Game of Thrones, Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/A_Game_of_Thrones
A Song of Ice and Fire, Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/A_Song_of_Ice_and_Fire
Troonide mäng  HBO kodulehekülg, http://www.hbo.com/game-of-thrones/index.html

Advertisements

1 kommentaar

  1. George R. R. Martin « Stalkerid said,

    […] Nädala autor George R. R. Martin // https://n2dalaautor.wordpress.com/2011/10/20/george-r-r-martin/ […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: