Jüri Arrak

8. nov. 2011 at 8:54 e.l. (Nädala autor 2011)

Jüri Arrak (1936) – eest maalikunstnik, graafik, metalli- ja filmikunstnik. Jüri Arrak tähistas 24. oktoobril 75. a  juubelit.

Foto: Toomas Volmer /EPL

1966 – lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallehistöö erialal 
1989 – Eesti Kunstnike Liidu liige 
1967–1968 töötas kunstnikuna Tallinna Metallitoodete tehases
1969 Eesti Kunstnike Liidu liige, sellest alates vabakutseline kunstnik 
1972–1973 Eesti Kunstnike Liidu graafikasektsiooni esimees 
1982–1987 Eesti Kunstnike Liidu maalisektsiooni esimees
1996-1997 Tartu Ülikooli kaunite kunstide kutsutud professor 

Osalenud Eesti kujutava kunsti näitustel alates 1964-ndast, rahvusvahelistel 1969-ndast aastast.
Katkend “Võsa, aas ja mägi”, Ilmamaa 2003, lk 135-142.

Katedraal ja laat
Mõistujutt elust ja kunstist.

Oli kord mäe peal katedraal, nii võiks alata muinasjutt kunstist. All orus asus laadaplats, kus klounid, veiderdajad, trikimehed ja mustkunstnikud lõbustasid rahvast. Seal olid mõõganeelajad, karutaltsutajad, köietantsijad ja silmamoondajad. Oli kõike, mida inimfantaasia suudab toota ja inimvõimeid teostada. Vist oli ainsana keelatud Jumala ja kuninga solvamine. Laadal mürtsus muusika, müüjate hääled segunesid artistide ja pealtvaatajate häälitsustega. Inimesed kogunesid esinejate ümber ja vahtisid ammuli sui ebatavaliselt või napilt riietatud, kummaliselt värvitud tegelasi, kes sooritasid uskumatuid trikke, puhusid suust välja tulelonte ja neelasid alla terariistu, püüdes niiviisi teenida ka elatist ning omataoliste seast kuulsustki.
        Kui laadalistel ostud-müügid sooritatud, etendused nähtud ja laadapäevad lõppenud, asuti koduteele. Sageli tehti vahepeatus kõrtsis, kus eriti tormiliselt arutati kuuldut-nähtut ja imestati arusaamatute, uskumatuna näivate tempude ja lauslolluste üle.

Katedraali ehitamine

Kodus algas tavaline töö ja elurutiin, mis moodustabki olemise põhiosa. Iga päev, iga söömaaeg algas ja lõppes palvetamisega. Õnnistust paluti ka perele ja viljasaagile. Igal pühapäeval pandi selga puhtad riided ja mindi üles mäele, mindi katedraali, mis oli tõeline jumaliku vaimsuse ja inimkätega tehtu sulam. Kogu katedraali ehitus oli välja kujunenud rangetest vaimsetest printsiipidest, ta oli täidetud mõjuvate kujude ja maalidega, tema värvilised aknad moondasid valguse imeliseks värvide peoks ja orelimuusika kandis oma helidega inimhinge kiriku võlvide alla, ikka kõrgemale ja lähemale Jumalale. Katedraalis ei osatud veel näha kunstide sünteesi, vaid see hoone oli inimeste poolt ehitatud jumalakoda, kus viibides unustati laat ja raske töö, kus usu ees taganesid katk ja sõjakoledused.
        Katedraali ehitati kaua ja sellest võttis osa kogu ümbruskonna rahvas. Meistrid raiusid kivist imelisi kujusid ja ornamente, nikerdasid puud ja maalisid pühapilte. Katedraalid seisavad tänapäevani külade ja linnade uhkuseks, paistavad kaugele ja juhatavad rändurit eesmärgi poole. Katedraali tornil ja seinte ülaosas asuvad kujud on viimistletud niisama korralikult kui all portaalil, inimene kõrgele ei näe, aga Jumal näeb kõike. Meistrid ei eputanud tehtuga ja paljude nimed on unustatud, aga nende vaimne läkitus on töödes ja see mõjutab meid rohkem kui kaasaegse kunstniku “vaimsed” tööd. Kui mingi kaasaegse kunstniku looming satuks tänavale ilma seletuskirja ja austajateta, siis prügivedajad viiksid ta sealt ära või seda üldse seal ei märgatakski. Meie kunstimaailm muutub eelnenud jutu peegelpildiks ja praegune kunstimuinasjutt algaks nii. 

 
 
Mägi

Mäe peal on laadaplats, kus kihab kõikelubav elu. On vaimukaid naljamehi ja naljakaid vaimumehi; on tünniveeretajaid, leheloopijaid ja kortsutajaid; on värvitud tolad, kes kulunud aluspesu enese järel lohistavad ja hiljem sinna väljaheiteid pakivad; on kükitav mees, kes jõllitab postkasti, samas keegi rebib kirju tükkideks ning topib neid seemnete asemel vanadesse preservatiividesse, on võluväel redelile ronijaid, kes kildudena alla pudenedes moonduvad peigmeesteks omaenda matustel. Keegi käib tagurpidi ümber laadaplatsi ja teine vigurivänt kraabib augu, pistab sinna pea ning vaatab peegliga taevast.
        Siin-seal vedeleb sambatükke, kukeharjaga naine värvib ühe neist triibuliseks ja lükkab mäest alla. Seda tegevust filmitakse, kogu sambatüki teekonna pikkus mõõdetakse ning veeremise aeg ja koht kantakse piirkonna kaardile. Kui kõik sambatükid on orgu veerenud, võib tähelepanelik vaatleja neis ära tunda eelmise muinasjutu katedraali tükid. Katedraal ja laat on vahetanud kohad! Kui orus paikneva laada artistid pidid kogu oma jõudu pingutama, harjutama ja õppima, et saada mustkunstnikuks, mõõganeelajaks, karutaltsutajaks, köietantsijaks või jõumeheks, siis mäepealsel laadal tarvitseb olla lihtsalt vaimukas, ettevõtlik ja kuuluda tegijate seltskonda.
        Niisiis, katedraal on lammutatud ja paisatud alla orgu. Pragmaatiline mõistus ei luba kõiki tükke orgu veeretada ja osa neist kasutatakse mäepealsete esindushoonete ehitamisel. Pank saab mõned sambad, millega kaunistab oma teenindussaali; kindlustusselts saab osa katusekive, millest laotakse dekoratiivvahesein terrassile; luksusrestoran kaupleb endale altaririistad ja küünlajalad, et ehtida kõrgete külaliste söögituba. Ka loss, mis on kerkinud mäele, ei jää ilma, aga mis tema saagiks langeb, pole teada. Loss paitab kaugele. Tema viltune torn ja kolmnurksed aknad on inimestele arusaamatud ja sisendavad ärevust ning pelgu.
        Vahetevahel ronivad mõned inimesed mäest alla ja uitavad katedraali varemete vahel, mõni korrastab mõne nurgakese, lapib kokku pühakuju ja põletab selle ees küünlaid. Ajavaimust hullutatud jõugud ei lase katedraali taastada ja see oleks orus ka mõttetu, sest ta koht on mäel, aga mägi on vallutatud laada poolt ning täis ehitatud müügiputkasid.
        Kui need muinasjutud on uni, siis on õige aeg ärgata ja jõuda äratundmiseni, et veel pole hilja katedraali kaitsta orgu paiskamise eest.
        Kuidas seda teha? Eks ikka seletamise, õpetamise, usu ja armastamise abil. Öeldud on: kui usute, siis võite liigutada mägesid või kõndida vee peal. Ei tohi pimesi alluda ajavaimule, see ilus liitsõna ajast ja vaimust on võib-olla hoopis ajavõim.

Suur Tõll, 1982 (Flickr)

 
Kunsti põhiprobleem  

Ajavaimu saab ette kujutada voolava jõena, ja kui olla piisake, veepiisake teiste hulgas, siis tõesti ei näe midagi muud kui naaberpiisakesi, aga kui olla jõevoolu poolt kõrkjatesse kantud puukooretükike, siis on nähe möödatormavate piiskade armee. See kõrkjapuhkuse ajal toimuv väline vaatlus täieneb tükikese sisevaatlusega, ning olgugi et jõevoolu vastu ei saa tükike midagi teha, on tema teade, ükskõik kui tühine, siiski oluline. Pealegi me ei tea, kuhu see jõgi voolab, võib-olla kuivama määratud järve ning mitte piiritusse ilmamerre? Seepärast on oluline püüda endale selgeks teha ajavaimu olemus, jõgi, kus liigutakse.
        Kaasaegne kunstiprobleem pole niivõrd sõltuv tegijatest, sest neid on kogu ajaloo vältel olnud oma andelt ja ambitsioonidelt väga erineva tasemega, vaid see on kiitjates, ülesupitajates. Kui katedraal oli mäel, olid esile tõstetud meistrid ja trikimeeste koht oli orus asuval laadal. Kui laat on mäel, on tegijate skaalast esile tõstetud õpipoisid ja upitajadki on segaduses ning proovivad jõudumööda olla tegijad. Põhiprobleem on usu vähenemine looja hinges, millega seoses kaob kunstimaja vundament ning laguneva maja tükid muutuvad kummalisteks teosteks ning nende eksistentsi peab toetama sügavmõtteline tekst või teiste elukutsete formaalsed vormid. Kuid kunst peaks olema moraalne sau inimkonna käes, abiline rännakul Jumala poole. Sellel teekonnal loodud kujutav kunst ja muusika on valdavalt harmooniline ja esteetiline, sest kunstnik ei arene mitte läbi vormimuutuste, vaid läbi vaimsuse kasvu tema hinges.
       Kuidas on üldse võimalik kindlaks teha ja kes omab õigust öelda – see on kunst ja too ei ole? Kuidas on saanud võimalikuks selline kaos, et iga nähtust on võimalik defineerida kunstina, kui “kunstnik” seda soovib? Milline on see kunsti äratundmise mehhanism ja miks ei saa lihtsalt sõnastada, millises rennis kunst voolab; ta ei seisa ju lombina igavikus, see hakkaks haisema? Aga voolamine nõuab piirdeid ja minu jaoks selleks ongi kunstniku jumalikust vaimsusest puudutatud hing. Usk kuulub inimeseks-olemise juurde. Peame endale selgeks tegema lihtsa tõe – tagasi on tee suletud, sümboolset teksti kasutades – inglid valvavad Paradiisi väravas, käes leegitsev mõõk! Ainus võimalus on inimesena edasi liikuda, kuid mitte kuhugi umbmäärasesse tühjusesse, vaid selleks, et jõuda harmooniasse Jumalaga, saada järjest vaimsemaks.
        Paljud on öelnud, et usutunne on nii intiimne ja aus, et seda ei saa välja näidata ega sellest rääkida. Kui nii, siis koosneks inimkond KGB agentidest – keegi ei tea, kes on kes ja kuidas üksteisega suhelda.
        Oma suhtumist ususse võib ja peab välja näitama. Ka ühe inimese usu abil, liivaterakese heitmisega ratta ette on natuke võimalik pidurdada inimkonna vankri veeremist orgu.

Foto: Postimees/Raigo Pajula

 
Linke loomingule
Jüri Arraku töid art.ee Kunstiserveris
http://www.art.ee/gallery2/v/Artists/painters/Jyri-Arrak_001/
Haus galeriis
http://www.haus.ee/?s=kunst&z=kaasa&kid=4

Linke
Jüri Arrak tähistab juubelit Prantsusmaal
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/juri-arrak-tahistab-juubelit-prantsusmaal.d?id=60138151

Valner Valme Jüri Arrak 75: kunstnik, kes ei sarnane mitte kellegagi, Postimees 24.10.2011, http://www.postimees.ee/608644/juri-arrak-75-kunstnik-kes-ei-sarnane-mitte-kellegagi/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: